SEPTEMBER

Sahharipäev (5. IX / 17. IX)

Ussimaarjapäev (8. IX)

Viissenja (14. IX / 27. IX)

Sügisene madisepäev (21. IX)

Sügisene pööripäev (22. või 23. IX)

Mihklipäev (29. IX)

Septembri^[1] nimetused sügiskuu ja mihklikuu (ka miklikuu) viitavad sügise saabumisele ning selle kalendrikuu kõige olulisemale tähtpäevale – mihklipäevale (29. IX), vähem on tuntud jahikuu ning pohlakuu. Kannarbickkuu Gösekenil^[2] märgib kanarbiku õitsemise aega.

Septembris jätkus viljalõikus ja rehepeks, põhilisi mihklikuusse jäävaid töid oli kartulivõtt,^[3] intensiivistus augustis alanud jahilkäimine. Päevade lühenemine tõi kaasa muutusi töökorralduses. Lõunaseks lüpsiks ei aetud lehmi enam koju – kari jäi pikilepäevile. Septembrikuul on tähele pandud sügisemärke looduses ning kuigivõrd püütud ette arvata edaspidiseid ilmu. Äikest on peetud sooja sügise endeks, madalat mereveeseisu külma talve endeks.

Ajaarvamissüsteemis ei tulnud september kuigivõrd arvesse, sest sügissuve lõikusaeg lõppes mihklipäevaga ja siitpeale algas rahvakalendris sügis. Mihklikuu pärimusteadete valdav osa ongi ühine mihklipäevaga või muude lähedaste tähtpäevadega. Trükitud kalendriväljaannetes septembri ilmaennetena pakutu ei ole rahva seas käibele läinud.

Märkused:

^[1] Vana-Rooma kalendris seitsmes kuu. Sügiskuuks ja mihklikuuks nimetavad septembrit ka soomlased ja sakslased. – Hautala, lk. 306; HDA VII, vg. 1650.

^[2] Göseken, Manuductio, lk. 79.

^[3] Liivlastel on kartulivõtukuu üks septembri nimetusi. – Loorits, LK, lk. 118.