Kevadiste pühade tsüklis ületab suur neljapäev populaarsuselt teisi suure nädala tähtpäevi. Hoolimata selle päeva kiriklikust kestast on suure neljapäeva traditsioonides kirikukaanonitest isegi täiesti puutumatuks jäänud märgatavaid eelkristlikke jooni. Kombestik on üsna kirev ning oma funktsiooniliselt suunitluseltki erinev. Võrreldes suure reedega oli suur neljapäev poolpüha, s. t. poolel päeval ei töötatud.[1]
Läänepoolsest Eestist ja Saaremaalt on teateid maagilisest kasevitstega peksmisest, nn. hanede andmisest, kusjuures hane imiteerija magajaid „virgaks“ peksis.
Vanade kevade algust tähistavate traditsioonide seas väärib eriti märkimist nn. linnulaastude (linnupuude) toomine suure neljapäeva ning mõnevõrra ka suure reede varahommikul. (Vt. levikukaart: suur neljapäev; suur reede) Traditsiooni levik on lõunaeestiline, erandiks vaid Põhja-Tartumaa ja Saare- ning Muhumaa, kust on teateid laastude toomisest nii paastumaarjapäeval kui ka suurel neljapäeval. Maa põhjapoolses osas tuuakse linnulaaste maarjapäeval (vt. levikukaart: paastumaarjapäev (7)). Detailide osas on selles ajapikku laste meelelahutuse ilme saanud menetluses eritingimusi ajas (laastud tuli tuua enne päikesetõusu), kohas (metsast, pinumaalt), objekti valikus (pikad, lühikesed laastud, raod, halud), toomise viisis (kolm korda ümber tare joostes, aknast sisenedes, laastu hambus hoides, särgiväel olles jms.). Linnulaastude tooja pidi leidma eeloleval suvel rohkesti linnupesi analoogiliselt tuppatoodule – suuremad laastud või halud tähendasid suuremate, väiksemad väiksemate lindude pesi, pikad raod koguni usse või kalu. Linnumunade leidmise vajalikkust toidulisa hankimise otstarbel[2] on mainitud ranna-aladel, üksikute üleskirjutuste puhul ka sisemaal, enamasti seostub pesaleidmine hea õnne, eriti leiuõnne mõistega. Mõnede teadete järgi pidi varahommikune ülestõusmine linnulaastude toomiseks andma kogu suveks virkust. Komme on ühine lätlastega – siingi aitab sama toiming saavutada nii linnupesade leidmise kui ka üldse leiuõnne.[3] Ühine on ka vara tõusmise nõue, mis meil vastu Läti piiri seostub suure neljapäevaga ja nagu lätlastelgi, virkust, head tervist ja ilu taotlev varahommikune silmapesemine jooksvas vees.[4] Mujal Eestis kuulub iluravi ennekõike jüripäeva juurde.
Vastukäivad on teated kiige valmistamisest: külakiik pidi lihavõttepühade eel kiigelkäimiseks üles pandud olema, ent kopsimist ja tagumist pühade-eelsel nädalal keelas vaikusenõue.
Meie kombekirjeldustes mainitakse suurt neljapäeva kui aega, mil võeti ette üldine elamukorrastus[5], ilma et sellist valikut põhjendataks. Teiste rahvaste tavade jälgimisel ilmneb, et selle taga ei peitu mitte ainult ettevalmistus pühadeks, vaid ka kevadistele tähtpäevadele omane taotlus vabaneda kõigest vanast, halvast, sealhulgas üleloomulikest halbadest jõududest. Kirikuõpetuse ja samasuguse puhastava funktsiooniga kiriklike tseremoniaalsete talituste toel on suur osa sellistest kevade algusega kaasaskäivatest tavadest kinnistunud suurele neljapäevale.[6] Nõiduse ja pahade vaimude tõrjemaagia kuhjumine tuleneb antud juhul ka neljapäeva kui nädalapäeva erijoontest – põhjapoolse Euroopa rahvastel on see päev eriti tugeva nõidadepäeva mainega[7]. Nõiakujutelmade edasiarendamisel ja levitamisel on omakorda suur osa kirikul.[8] Soomlastel on suure neljapäeva olulisemaks ettevõtmiseks maagilise küsimus-vastusega kiira väljaajamine, mis kujutab endast mingi halva, üleloomuliku jõu kärarikast eemalepeletamist.[9] Eestlaste traditsioonis selline üldistatud tõrjemenetlus puudub, kuid loitsuga on peletatud nt. varblasi (San) või hunte (Trv).[10] Nõidus ja nõidusekartus suurel neljapäeval peegeldub kõikide elatusalade kombestikus. Karjanduses on esikohal ühelt poolt kariloomade kaitse nõidumise ja kurja silma vastu, teiselt poolt maagilised toimingud võõra karjaõnne ja eriti piimaanni endalesaamiseks. Võõrastelt lammastelt salaja niidetud villa kasutatakse samuti oma heaolu saavutamiseks. Selline villa, karvade vms. lõikamine pidi nende omandajale andma maagilisi võimeid.[11] Saaremaal on taotletud põlluõnne ihualasti äestades, viljapuid aga suitsutatud surnuõlgedega. Võrreldes meie traditsiooniga on suur neljapäev soojema kliimaga Lääne-Euroopa rahvastel tunduvalt rohkem seotud põllumajandusega, tulles arvesse ka künni- ja külvipäevana.[12] Nii meie kui teistegi rahvaste kalamehed on arvanud, et sel päeval seatud võrgud püüavad paremini ega juhtu laevadega õnnetusi, kütile pidi andma parema jahiõnne püssi seadmine suurel neljapäeval või reedel jne. Abi on seejuures otsitud nii kuradilt kui jumalalt, nt. risttee peal kolme tilka verd andes või loitsimissõnadena meieisapalvet lugedes.
Tubaste tööde ja talituste osas ei ole meil suure neljapäeva kombestikus olulisi erijooni. Kärarikkad tööd (pesukolkimine) olid keelatud, kangaste pleekimapaneku keeld lähtub nõidusekartusest. Puunõude pesemisest või tööriistade seadmisest loodeti nende head vastupidavust. Nagu teistelegi rahvastele iseloomulik, kasutati suurt neljapäeva kui kõige halva eemaletõrjumise päeva ka elamusöödikute hävitamiseks. Setus jm. on koos pühkmete majast väljaviimisega elamukahjureid sümboolselt välja aetud (Viljandi- ja Tartumaal oli põrandate pühkimine seevastu keelatud). Tõrjemenetlused on meil ühised lätlastega,[13] nagu ka juustekammimise ja -lõikamise tava.[14]
Lääne-Euroopas on kombeks sel päeval süüa midagi rohelist, värsket – salatit, kapsast, õunu jms.[15] See komme kuulub vanade kevade alguse tähistamise tavade hulka. Meilt on vaid üks hiline teade rohelise sibula söömisest (San), kapsast on söödud kui paastutoitu (Jõh, Vil).[16] Ka pole meil suur neljapäev munade värvimise või söömise osas Lääne-Euroopa rahvastega võrreldes kuigi olulise tähtsusega.[17] Lõuna-Eestis (Pä, Vl, Võ) on suure neljapäeva tavanditoitudeks uhmrikruupidest koos ubadega keedetud puder või supp, oad-herned.[18] Paljudele rahvastele on omane leivaküpsetamine (mõningatel juhtudel ka küpsetamise keeld), kusjuures seda leiba hoiti alal teatava ajani, sellega tervitati kevade tulekut, seda söödeti loomadele sooviga tagada saagi järjepidevust ning saavutada edu eeloleval perioodil.[19] Siin kajastub suure neljapäeva pühitsemine ühtlasi aastavahetuse tähistamise funktsioonis – sügistalvine poolaasta lõpetas vana ja kevadsuvine alustas uue majandusaasta.[20]
Suurel neljapäeval on ennustatud samuti inimsaatust, nii nagu on omane aastavahetuspühadele.[21] Armumaagia seostumist suure neljapäevaga on soodustanud nõiduse kuhjumine sellele päevale, osa menetluste kirjeldusi näitab humoristlikku suhtumist maagiavõtetesse.
Ilmastikuended esindavad enamasti analoogia- või kontrastiprintsiipi – milline ilm oli suurel neljapäeval, sellist (või vastupidist) oli oodata ka edaspidiseks.[22]
Üldiselt on meil suure neljapäeva kombestikus rohkesti erineva funktsiooni ning levikusuunaga traditsioonide liitumisi ja põimumisi. Traditsioonide poolest on Põhja-Eesti tunduvalt vaesem kui Lõuna-Eesti. Läänepoolse erijoonena võib märkida suuremat maagia osatähtsust. Maa lõunaosas on palju ühist lätlastega, eriti kevade kui uue tööperioodi alguse tähistamisel. Seejuures on läti kombestik tunduvalt rikkalikum, sisaldades endas ka suure osa meil maarjapäeva ja jüripäevaga seostunud kombestikust.
Märkused:
[1] Tsaarivalitsus kinnitas suure neljapäeva pühitsemise kirikupühana 1832. a.
[2] Vrd. Eisen, Kevadised pühad, lk. 20–21. Veelindude ja kanaliste pesade otsimisest munade hankimiseks toidu tarbeks vt. Manninen I, lk. 19–21.
[3] Šmits IV, lk. 2034; 2048–2050.
[4] Šmits IV, lk. 2038–2042. Tervistava toimega silmapesemise komme on suurel neljapäeval tuntud ka venelastel. – Zelenin, Russische, lk. 365.
[5] Vrd. vn. чистый четверг. Suurpuhastus on ka karjalastel. – Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 91.
[6] Beitl, lk. 277–278.
[7] HDA II, vg. 331–345; Wuttke, lk. 60.
[8] Nõidadega seotud uskumuste levikut Eestis XVI–XIX saj. vt. Öpik, Protestantlik kirik, lk. 95–97.
[9] Siit nimetuski kiirastorstai. – Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 89–91; Hautala, lk. 138–139. Analoogilisest halbade vaimude peletamisest ukrainlastel vt. Zelenin, Russische, lk. 365.
[10] Lätlastel on tuntud küsimus-vastusega hundi ja kulli tõrje. – Šmits IV, lk. 2047–2048; huntide-karude peletamisest venelastel vt. Zelenin, Russische, lk. 366.
[11] Loomasabade ja -sarvede lõikamisest oma laudas on teateid nii slaavi, balti, germaani kui ka läänemeresoome rahvastelt. – Zelenin, Russische, lk. 63–64; Šmits IV, lk. 2033; HDA III, vg. 1195; soomlased on nimetanud suurt neljapäeva häntätorstai. – Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 92; Hautala, lk. 145–146. Ka on neljapäeva nädalapäevana peetud mõneti sobivaks juuste lõikamise ajaks. – HDA II, vg. 344.
[12] Beitl, lk. 278.
[13] Šmits IV, lk. 2050; 2052–2053. Sakslased tuulutavad samal eesmärgil rõivaid. – HDA III, vg. 1194. Elamusöödikute tõrjest venelastel vt. Mansikka I, lk. 272.
[14] Šmits IV, lk. 2042.
[15] HDA III, vg. 1187–1188. Sellega on seostatud ka päeva nimetust (sks. Gründonnerstag).
[16] Suurel neljapäeval jõhvikate söömise komme lätlastel (punased marjad – punased põsed, hea tervis) seostub meil maarjapuna joomise kombega paastumaarjapäeval.
[17] HDA III, vg. 1189–1194; Fehrle, lk. 125 jj.
[18] Hernetoidud kuulusid ka lätlaste toidulauale. – Šmits IV, lk. 2033.
[19] HDA III, vg. 1188; Zelenin, Russische, lk. 65–66; Šmits IV, lk. 2033; Hautala, lk. 136–137.
[20] Vrd. Zelenin, Russische, lk. 364–365.
[21] Ka läti neiud ennustavad pühkmetega ristteel kukelaulu järgi, kuhu poole nad mehele saavad jms. – Šmits IV, lk. 1937.
[22] Vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 338.