Põhiosa suure reede tavadest on suure neljapäevaga ühised. Ent kui suurt neljapäeva iseloomustab eelkristlike tavade suhteliselt vähene mõjustatus kirikukaanonitest, siis suure reede kohta seda öelda ei saa. Nii katoliku kui ka protestantliku kirikupühana on see kogu kevadiste liikuvate pühade tsüklis eriti suure tähtsusega, selle pühitsemata jätmine kui ristiusuõpetuse vastane tegu oli ilmne ketserlus ja patt. Need asjaolud on soodustanud rahvatraditsioonis niisuguste taigade kuhjumist suurele reedele, mis seisnesidki edu saavutamises kirikureeglite sihiliku rikkumise või ignoreerimise teel. Sellised kirikuvastased teod olid nt. rahaõnne loitsimine kirikuteenistuse ajal, salaja äratoodud armulaualeiva (sümboliseerib Kristuse ihu) kasutamine püsiva jahiõnne saamiseks või põldude kaitseks, keelatud tööde ja talituste tegemine jne.
Tähtsuseta pole reede kui nädalapäev, mis paljudel rahvastel kuulub õnnetute päevade hulka.[1] Inimesel, kes on sündinud reedesel nädalapäeval, arvatakse olevat nõiavõimeid.[2] Samuti on tuntud uskumus, et lapsest kasvab kurja sõnaga inimene, nõid, kui teda kolme aasta suurel reedel imetatakse.[3] Suur reede annab argipäevase reedega seotud taigadele ning uskumustele veelgi suurema tähtsuse ja mõju.
Reedest nädalapäeva ei peetud sobivaks ka kestvamate tööde või ettevõtmiste alustamiseks. Seda enam oli suur reede sobimatu nt. pikemale reisile minekuks (TMr) või laevateekonna ettevõtmiseks – laeva ootaks hukkumine (Khn, Prn). Ka suurel reedel sõlmitud abielu arvati kujunevat õnnetuks (Trt, Prn). Sellised uskumused on küllaltki internatsionaalse iseloomuga.[4]
Nagu suur neljapäev, on ka suur reede kõigiti sobiv võõra õnne ja tulu endalesaamiseks mitmesuguste maagiliste menetluste abil. Elatusalade seas oli karjandus meil seejuures tähtsamal kohal kui põllundus.[5] Salaja võõra lehma lüpsmisest jms. toimingutest loodeti oma karjale piimaõnne (eriti Võru- ja Setumaal), võõralt lambalt niidetud vill pidi andma kalapüügivõrkudele (Pöi) või rõivastele (Pä) erilisi omadusi. Soomlastel on lehmakarvad ja lambavill nõidumisvahenditena suurel neljapäeval ja suurel reedel veelgi populaarsemad.[6]
Keeld perest mingit eset, toiduainet vms. kellelegi võõrale välja anda, laenata või muul moel kontakti võimaldada kehtis mõistagi ka suurel reedel nagu paljudel teistel kalendritähtpäevadel. Külaskäigukeeld, õieti teise peresse mineku keeld lähtubki kartusest, et külalislahkust võidaks nõidumisele soodsal päeval kurjasti kasutada.
Nii mõnegi töö ja talituse soovitatus rajaneb osalt uskumusel, et tegevuse maagiline mõju on suurel reedel tugevam ja ilmsem. Teiste kevade saabumist märkivate tähtpäevade kõrval on nõnda ka suure reede traditsioonides koha leidnud põllutööriistade korrastamine ja parandamine, kalapüügivahendite seadmine, puunõude pesemine. Nagu kogu suurel nädalal, kehtib muistsest surnutekultusest lähtuv vaikusenõue[7], ent suurel reedel on see ka kirikukombestikus seda olulisem. Meil on kurikaga pesupesemise, uhmris terade tampimise, puudelõhkumise, sepatöö jts. tööde keeld levinud Lõuna-Eestis ja mõnevõrra ka Läänemaal. Kodu korrashoiu osas on sagedamini mainitud põrandapühkimist ning elamukahjurite tõrjet, kuid lokaalselt – põhiliselt Tartu- ja Viljandimaal – on pühkimine olnud kirpude siginemist soodustava toiminguna keelatud nagu suurel neljapäevalgi. Lätlastel kuuluvad elamusöödikute eemalepeletamise juurde vastavasisulised loitsud,[8] eesti traditsioonist on mõned kirjapanekud piirilähedastest Sangaste ja Urvaste kihelkonnast.
Suure reede tavadekompleks haarab rohkem maa lõunapoolset osa ka toitluse osas.[9] See on analoogiline suure neljapäevaga: oad-herned, kruubid-tangud, kanepitoidud, kaerakiisel; Setu alalt on teateid naeriste, õunte, marjade, samuti kala söömisest. Hallistest tehtud kirjapanekule liha söömise kohta (siis ei näe suvel usse) leidub paralleele lätlastelt.
Linnulaastude toomise päevana on suur reede tunduvalt väiksema populaarsusega kui suur neljapäev, traditsiooni levikuala on sama (vt. levikukaart: suur reede). Maa läänepoolses osas (Mär, Ans, Muh, PJg) on sellel päeval võetud ette ka rituaalset kase- või kadakaokstega peksmist.[10]
Tähelepanekud loodusest on vähesed ja juhuslikud. Lõuna-Eestis on sellele päevale mõnevõrra kinnistunud uskumus, et ronk ristib poegi; üleskirjutatud ütlused Saare- ja Muhumaalt (sel päeval ei tööta sipelgaski) ning Setust (lind ei tee pesa) seostuvad üldiselt paastumaarjapäeva ning ristipäevaga. Suure reede ilmade põhjal edasiste ilmade või saagi ennustamine on olnud vähepopulaarne nagu ka suure neljapäeva puhul; sellealane traditsioon koondub peamiselt maarjapäevale ja jüripäevale.
Märkused:
[1] HDA III, vg. 52–54; Wuttke, lk. 61.
[2] HDA III, vg. 55–56.
[3] Tuntud nt. ka soomlastel, liivlastel, lätlastel. – Hautala, lk. 142; Loorits, LRU II, lk. 18; Šmits II, lk. 1046.
[4] Vrd. Sartori III, lk. 143.
[5] Lääne-Euroopas seostub maagia põllunduse ning aiandusega mõnevõrra rohkem kui karjakasvatusega, eriti hea saagiõnne taotlemisel. – HDA IV, vg. 992–995.
[6] Hautala, lk. 145–146.
[7] Vrd. Sokolov, lk 149–150; Mansikka I, lk. 185–186.
[8] Vrd. Šmits II, lk. 1038 ja 1055. Elamusöödikute tõrjest teistel rahvastel vt. HDA IV, vg. 989–990.
[9] Lätlaste toitudest vt. Šmits II, lk. 1048.
[10] Rootsis on sellisel kombel oluline koht suure reede traditsioonides, siit lähtub ka päeva nimetusi (piskare dagen – piitsutamispäev). – Vrd. Eisen, Kevadised pühad, lk. 34–35.