Tabanipäeva ehk tehvanipäeva[1] nimetus teise jõulupüha kohta on tuntud Eesti põhjarannikul. Lääne-Euroopas on püha Stephanus (Stefanus) hobuste patroon, seepärast kuulub „suurele hobustepäevale“ peale jõuluveetmise üsna rikkalik hobustehooldus (tõrjemaagia, ohvriannid, sõit hobustega ümber pühahoonete jms.).[2] Komme juua sõõm Stefanuse auks kujunes välja juba esimesel aastatuhandel ning leidis 15. sajandil koha isegi kirikuriituste seas. Tegelikult on jõulurahu-järgne meelelahutuslik kombestik tabanipäeva samasuunalisele kombestikule aastasadu taustaks olnud ning need kaks tähistust on mõneti üksteisesse sulanud.
Skandinaaviamaades ja Soomes on tabanipäev (soome k. tapani) hästi tuntud.[3] Soomlaste kaudu on mõned tavad ka Eesti põhjarannikule jõudnud. Otsekontaktidele Lääne-Euroopast osutab teade F. Amelungilt selle päeva joomareglemendist seoses mustpeade jõulutähistusega 1514. a. Tallinnas.[4]
Johann Forselius on oma käsikirjas (1684) Harju-Risti koguduse eestlaste ebausukommetest kirjutanud: „Tehvanuse päeval ratsutavad nad harilikult oma hobuseid ja lasevad neile aadrit; siis olevat need väledad jooksma ja kosuvat hästi.“[5] Nagu selgub Fr. R. Kreutzwaldi kommentaarist (1854), ei teata sellal niisugusest kombest midagi ega näi niisugune päev eestlastele midagi tähendavat.[6] Taas kirjeldab tabanipäeva kui hobustepüha G. Vilbaste (Kuu): „Sell päeval on hobuseid tuppa toodud, neile õlut juua pakutud, kõrvu õllega pestud. Mispärast seda kõik on tehtud, ei teata enam seletada, vaid ainult mäletatakse, et nii on tallitatud: „Juba ta ikka hobuste õnne tähendas.“
Õhtul käinud majast majasse „Tabanisandid“. Nad olnud niisamuti kui Mardi- ja Kadrisandid moonutatud: kasukas tagurpidi seljas, nägu kinni kaetud jne. ... Nad käinud taludes ja mangunud õlut ja viina. Tabanisantidel olnud oma kindel piir, kust saadik nemad toas võisid minna. See oli „tabani ors“, mis toa koja poolt seinast umbes 5–6 jala pealt aampalgina ühest seinast teise käis ja endise umb- ehk pätsahju välimises nurgas püsti seisvat patsasamba ülemist otsa kinnitas. Patsasammas oli umbahju – ilma keriseta – välimise nurga toeks. Tabanisandid ei tohtinud „tabani õrrest“ enam toa sissepoole minna; kui nad seda tegid, anti neile valu ja kihutati toast välja; muidu aga anti neile enamaste õlut ja viina, mille ette siis tempa tegid.“[7] Samasugust piiritõmbamist kohtab Sa luutsipäeva kombestikus, kus luutsid pingi peale roninuid puutuda ei või.[8]
V. J. Mansikka oletab soome tabanilaulus rootsi mõjusid ning tõmbab paralleele eesti mardi- ja kadrilauluga (andide palumine, pererahva kiitus, õnnistussõnad jne.).[9] Meie rahvaluuleteadetes on mainitud Kuu, Hlj noormeeste ratsasõitu perest peresse – „tabanit ajama“. Tabanid käisid teisel jõulupühal ja päeva ajal ning laulsid tabanilaulu, milles sooviti hobustele kaeru, ratsameestele õlut jm. meelehead, nimetati tabaneid poisikesteks ja Tabanit „hobuste härraks“. Seejuures pole selge, kas viimane tähendab härrat või jumalust (vrd. soome k. herra – jumal). Hlj teate järgi olnud tabanid näost nõgised ning käes olnud neil nõgised kadakaoksad, paaris Kuu tekstis on nimetatud, et kanti karvupidi kasukat. Soome tabanite maskeering oli märksa mitmekesisem ja laulud pikemad.[10]
Märkused:
[1] Pühendatud Püha Stephanuse mälestusele; legendi järgi suri ristiusu esimärter Stephanus päev pärast Kristuse sünnipäeva umb. 33. a.
[2] HDA VIII, vg. 428–436; Sartori III, lk. 51–52; Beitl, lk. 689–690.
[3] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 345–350; Hautala, lk. 427–437; Waronen, lk. 199–202.
[4] Amelung, Geschichte, lk. 82–83.
[5] Forselius, lk. 28.
[6] Boecler-Kreutzwald, lk. 95–96.
[7] Vilberg, Endised tähtpäevad, lk. 267–268. Samas on autor märkinud, et tabanilaulu lauldud «tabanisantidele kiuste“.
[8] ERk VI, lk. 278 (luutsipäev).
[9] Mansikka, Martin- ja Tapaninvirsistä, lk. 237–241.
[10] Hautala, lk. 431–437.