Taliharjapäeva nimetus on ilmselt vana. Käsikirjalisi teateid taliharjapäeva kohta on vähe. Rahva hulgas omistatakse mitmele südatalvepäevale, eriti tõnisepäevale (harvem küünla- ja paavlipäevale), taliharjapäeva nimetus. Ongi nii, et traditsioonilised ütlemised – taliharjapäeval murtakse talve selgroog, loomatoit peab pooleks olema – käivad tegelikult tõnise- või küünlapäeva kohta. Vanasõnad, mis näitavad kevade lähenemist (taliharjapäevast kõrred vihkavad lund jne.), kuuluvad madisepäevale. Varasemates kirjanduslikes teadetes (Hupel, Wiedemann) seostatakse taliharjapäevaga lume sulamist.[1] Talve kõrgpunktiks, kulminatsiooniks on 12. märts liialt hiline. Nimetusel võib seos olla Karjala talveharjaga, mida arvestati küll 5.–12. veebruarini.[2]
Märkused:
[1] Hupel, TN III, lk. 368; Wiedemann, AIÄLE, lk. 352.
[2] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 35.