Pühana on talvist nigulapäeva[1] tähistatud Setu alal ning veel mõnedes Peipsi-äärsetes külades (Vai, Iis, Kod). Seda pühitsetakse, nagu ka kevadist nigulapäeva (9. V) vana kalendri järgi, s. o. 19. XII. Nimetused nigul, nikul, mikul, migulapäev on saadud venelastelt.
Võrreldes kevadise nigulapäevaga on talvine ortodoksse kirikukombestikuga enam seotud.[2] Ristikäikudest Nikolause (Migula) pühapildiga on nii talvisel kui kevadisel nigulapäeval loodetud head põlluõnne. Andmeid talvise nigulapäeva pühitsemisest leidub samuti Peipsitagustest eesti-vene segaküladest ning Ingerimaalt Simititsa asundusest.[3] Nendes Vai vene elanikkonnaga külades, kus talvine nigulapäev oli külapüha, on peetud seda kolm päeva.[4] Kolmepäevasest pidutsemisest on andmeid ka vadjalastelt.[5] Lutsidelt on kirjapanek, et „talvinõ mikul sõedõldas turgu, jumalat pallõma, keä ostma, keä müümä“.[6] Eestlaste suulises pärimuses on seos elatusaladega märksa nõrgem kui naabruses elunevatel venelastel. Se vene kalurid on tormihädas Nikolailt abi palunud ning Nikolai Imetegijat vee peal olijate kaitsjaks pidanud.[7] Lätlastel kuulub talvise nigulapäeva nagu ka mardipäeva kombestikku kuke või kana ohverdamine hobusetallis (veri lastakse tilkuda kaertele).[8] Göseken senior on talvise nigulapäevaga seoses nimetanud Nikolaust karjapatrooniks, sama kordab Wiedemann.[9] Göseken junioril leidub see ka „ebausuliste pühade“ loendis, mil ei töötata.[10] Suulisest pärimusest väljaspool venemõjulist piirkonda sellised teated puuduvad. Liivlastel on see Euroopa maades üsnagi populaarne pühak vähetuntud.[11] Eesti jõuluvana (näärivana) seosesse viimine Lääne-Euroopa Püha Nikolausega on üsna hiline ning alguse saanud 1980-ndatel aastatel massikommunikatsioonivahendite kaudu. Nikolaus on tõsiselt arvestatav olnud vaid põlistel veneõigeusu aladel. M. J. Eisen on setude kohta kogunud andmeid Nikolause pühakuju austamisest, ent tekstidest ei selgu, kas tegemist on kindla(te) kuupäeva(de)ga: „Petseri kirikus on püha Nikolai kuju. Setud mõsavad ta suu vahel paksu piimaga ära, et Nikolai neile siis armulik oleks. Setud viivad vahel p[üha] Nikolai kuju ette paari kingi. Nad arvasid, et Nikolai need öösi jalga paneb ja läheb nende põldusid õnnistama. Nad väidavad, et Nikolai nii palju öösi rännata, et hommikul kingad läbi on kulunud.“[12]
Talve tuleku ning ilmadega seonduv pärimus on esindatud märksa laiemal alal. Levik pole ülemaaline, vaid hõlmab rohkem maa idapoolset osa (Vi, Ta, Võ, Se). Nigulapäeva on iseloomustatud kui külma aega, mil vesiste kohtade külmudes pääseti liiklema mööda talveteid („nigul needib“) (vt. levikukaart: nigulapäev). Nigula nimetus on talve järkjärgulist saabumist konstateerivates tähtpäeva loendites eriti populaarne Kagu-Eestis (Ta, Võ, Se), seda esineb samuti ka soome, karjala, vadja ning vene traditsioonis.[13] Venelastel on mikola talve alguse tähis.[14] Liivlased on seda päeva seostanud päikesekalendri talvealgusega („Nigulapäev on kõige pikem öö, siis kotkas kukub puu otsast alla“).[15]
Märkused:
[1] Väike-Aasiast pärit Myra piiskopi Nikolause surmapäev 345. a.
[2] Kevadine nigulapäev on oluline külviorientiir. – Vrd. ERk III, lk. 162–165 (kevadine nigulapäev).
[3] RKM II 179, 41 (18) < Pihkva raj. – P. Voolaine (1964); RKM II 179, 115 (13) < Pihkva raj. – P. Voolaine (1964); KKI 32, 149 (4) < Simititsa as. – R. Viidalepp (1958).
[4] ERA, Vene 12, 290 (36) < Vaivara khk – O. Gromova (1938); ERA, Vene 12, 416 (18) < Vaivara khk – O. Gromova (1938).
[5] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 140.
[6] ES, I < Lutsi keelesaar – A. Sang (1938).
[7] See uskumus on rahvusvaheline. Legendi järgi päästnud püha Nikolaus meremehed tormi käest. – HDA VI, vg. 1087–1088.
[8] Šmits III, lk. 1326 ja 1188–1189.
[9] Göseken, Manuductio, lk. 83; Wiedemann, AIÄLE, lk. 370. Pühast Nikolausest kui hobuste ning karja kaitsjast vt. HDA VI, vg. 1089; Tšitšerov, lk. 77–78.
[10] Teade on Mihkli kiriku kohta aastast 1694. – Laugaste, lk. 69.
[11] Loorits, LK, lk. 107–108; vrd. HDA VI, vg. 1086–1107.
[12] E I, 42 (294; 295) < Setumaa – M. J. Eisen.
[13] Kuusi in coop, lk. 137–138; Dal, lk. 898.
[14] Tšitšerov, lk. 18.
[15] Salve, Talvine nigulapäev, lk. 201–202.