Päikest on öeldud talvisel pööripäeval (talvitsõl pääväkäändel, päivakäänakul) pesas olevat niisama kui suvisel pööripäeval. Rõhutatakse päevade pikenemist: nüüdsest päev läheb kukesammu võrra pikemaks; päeval käänatakse valgem pool peale; päevad käivad peremehe poole (s.t. peremehele on pikem tööaeg meeltmööda). Need pikenemisehinnangud kuuluvad teistegi lähedal asuvate tähtpäevade juurde. Samuti on kujutelmaga aasta kõige pikemast ööst – kotkast (kulli, kukke, varest) on öeldud puu otsast alla kukkuvat muudelgi öödel. Madalaima päikeseseisaku tähendusega on eelkõige luutsipäev (13. XII) ja toomapäev (21. XII, aastati langebki astronoomilise talve algus sellele kuupäevale).
Fenoloogilise talve alguspäevad jäävad peaasjalikult novembrikuusse ehk talvekuusse, talvine pööripäev siin arvesse ei tule. Ka majanduskalendris algab talvepoolaasta varem – juba mihklipäevast (29. IX). Uskumus pööripäeva tuulest väljendub seoses talvise pööripäevaga enamasti külmaendega: külm tuul resp. põhjatuul on külma talve ettekuulutaja. Ülejäänud ilma- ja ka saagiprognoosid on vähearvulised ning tuntud samuti teiste talvetähtpäevade pärimuses.