Urbepäeva[1] peetakse pühapäeval enne lihavõtteid ja see märgib ühtlasi lihavõttepühade-eelse nn. suure nädala algust. Liikuva pühana võis see olla ajavahemikus 16. III kuni 19. IV. Sellele eelneva laasõrpäeva (laatsarusepäeva, vn. лазарева суббота) tundmisest meil on andmeid Setust.[2] Kuna urbepäeva traditsioonides on kõige olulisemal kohal pajuurvad, tuntaksegi seda Lõuna-Eestis, aga ka mujal urbepäeva (urvapäeva, urvepüha, urvsipüha, Lutsis urgõpäiva) nime all. Paksupudrupäevgi selle päeva nimetusena seostub kaudselt urbadega – jämedatest kruupidest tehtud puder on nn. urvapuder. Urbepäeva nimetusele on aluseks vene вербное воскресение, siit lähtub nimetusi teistesse läänemeresoome keeltesse.[3] Pajuurbadega löömine (urbimine ehk urvitamine) või mingi muu puu (palmi, pöögi, kase, elupuu, kuuse jne.) vitstega peksmine on rahvusvaheline komme, mille tekkeaeg ulatub eelkristlikku perioodi. Lääne-Euroopa rahvastelt on alates 8. saj. rohkesti andmeid maagilise nn. eluvitsaga (sks. Lebensrute) löömise traditsiooni hilisemast ülevõtmisest kristliku palmipuudepüha kombestikku.[4] Urbimine või vitstega löömine on toimunud hea tervise, aga ka üldse hea käekäigu, sigivuse, viljakuse ja õnne taotlusega ning eri maades õige mitmetel tähtpäevadel. Löömiseks on võetud erinevate puuliikide tooreid oksi (meilgi nt. veel kadakat, kaske). Palmipuudepühal on põhjapoolsed rahvad kasutanud selleks siiski valdavalt urbadega pajuokstest kimpu.[5] Meil on urbimine olnud kõige populaarsem urbepäeva varahommikul. Magajaid löödi pajuurbadega, kusjuures sellest toimingust sai osa kogu pere. Traditsiooni taandudes on keegi vanemaist pereliikmeist urbinud vaid lapsi. Ida-Eestis on nii nagu Ingeri alal lapsed urbijaina käinud perest peresse urbadega löömas ja rituaalseid urbimissõnu ütlemas.[6] Löödavatelt nõuti muna, mis lihavõttepühade aegu tuli urbijale kätte anda. Noormeestelt urbidasaamine oli tüdrukutele omamoodi tähelepanuavalduseks – nii oli kombel oma koht noortevahelistes suheteski. Kesk-Euroopas ja Venemaal tuntud mõne urva söömisest on meil teateid vaid Lutsist: „Urgõpäävä andas latsilõ, kiä pelgäs vanaesä (pikset), kol urbakõist süvvä’.“[7] Urbimiseks kasutatavate pajuokste väliskuju ega arvu pole meil kuigi oluliseks peetud; mõnevõrra on tuntud tuleviku ennustamine: suured urvad – hea viljasaak (Mar); oksad lähevad lehte – hea õnn (Ans); okste kuivamine tähendab kurtumist (Se).
Urbade kojutoomise traditsiooni on aidanud läbi aegade edasi püsida palmipuudepüha kiriklik tähistamine palmiokste piduliku pühitsemisega. Kirikus pühitsetud pajuokstele on Setu alal ja naaberkihelkondadeski omistatud tugevamat maagilist mõju. Pühitsetud urbade kojutoomine ning asetamine rukkiorasesse või üldse põllule pidi siin tagama põlluviljakuse ja saagiõnne, kariloomade löömine karja esmakordsel väljalaskmisel pidi andma neile sigivust, kaitsma neid kõige halva eest. Head mõju loodeti urbade panekust sipelgapessa. Urbiti ka lambaid, põhjendus lähtub välisest sarnasusest – lambad pidid saama niisama ilusad ja valged kui pajuurvad. Karulast on teade lammaste hea edenemise taotlusest vanalammaste ja tallede vahelisel aial istumisega.[8]
Kagu-Eestis kuulus urbepäeva juurde laual või latil kiikumine, nn. tsõõtamine, kusjuures kiikujatepaar, aga ka pealtvaatajad laulsid erilisi urbepäevalaule, milles avaldati rõõmu „kalli kevadise aja“ saabumise üle.[9]
Toitlustuses peale odrakasvu edendava urbepudru valmistamise kombe olulisi erinevusi polnud. Lutsidel ja kraasnalastel oli kombeks nagu paastumaarjapäevalgi süüa kala. Kapsatoidud olid keelatud – sellest kardeti kapsakahju.
Koduste tööde ja talitustega seotud traditsioonid on ühised teiste lähedaste tähtpäevade, ennekõike paastumaarjapäeva ja jüripäeva traditsioonidega (lõngakerimine kapsakasvu edendamiseks, iluravi eesmärgiga näopesemine, laastude tuppatoomine linnupesade leidmiseks[10]). Peasugemiskeeld lähtub päeva nimetusest – täid kasvaksid urva suuruseks.
Ilmastikuendeid seostub meil urbepäevaga nagu teistegi kevadiste liikuvate pühadega vähem kui kindlal tähtpäeval peetavatega.[11]
Kogu kevadpühade tsüklis lähtub urbepäev kõige nähtavamalt muistsest agraarkalendrist.[12]
Märkused:
[1] Kristlikus kalendris märgib Jeesus Kristuse teekonda Jeruusalemma, mida hakati tähistama palmioksi kandvate pühameeste rongkäiguga.
[2] Venemõjulisena mõnevõrra tuntud ka vadjalastel. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 35. Karjalastel on urbepäeva tähenduses sellele eelnev päev nimetusega virpolauantai. – Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 86.
[3] Vrd. vadja urpadõ nätilpäivä, isuri urbipäivä, soome virposunnuntai. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 35; Ariste, Isuri keelenäiteid, lk. 44; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 72–74. Ka lätlased nimetavad päeva: pūpolsdiena – urbepäev. – Šmits III, lk. 1523.
[4] HDA VI, vg. 1383–1384; Fehrle, lk. 40; Sartori III, lk. 135–136. Urbimiskombe põlvnemist „paganusest“ rõhutab ka M. J. Eisen ülevaates urbepäeva kombestikust eestlastel. – Eisen, Kevadised pühad, lk. 6 jj.
[5] Holmberg, Virpominen, lk. 218–237; Beitl, lk. 593.
[6] Vrd. ka Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 35–40.
[7] RKM II 179, 320 (57) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1964). Lätlastel on tuntud urbade tulleviskamine pikse eemalehoidmiseks. – Šmits III, lk. 1524.
[8] Vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 355.
[9] Vt. Tampere, ERlV II, lk. 29. Lõuna-Eestis algasid noorte kooskäimised kiigele kevadpühadest. – Tampere, Mõningaid eestlaste etnilise ajaloo küsimusi, lk. 262–263.
[10] Viimati nimetatu ka lätlastel. – Šmits III, lk. 1524.
[11] Soomlastel toob hea urbepäeva ilm hea odraaasta. – Hautala, lk. 133.
[12] Meie lõunanaabritel liitub selle päevaga veel õige mitmeid vanu tavasid, mis meil on tuntud muudel tähtpäevadel: seapea keetmine sigade edendamiseks, piimaõnnetaotlus, putukatõrje juurviljaaiast ning elamust, puude toomise keeld usside kojutoomise kartusel jts. – Šmits III, lk. 1523–1524.