Päeva nimetuseks on Se alal ja selle ümbruses väike maarjapäev[1] – seda kõrvutavalt suure maarjapäeva ehk rukkimaarjapäevaga (15. VIII). Välja arvatud veneõigeusulistel, kes päeva usupühana tähistavad, on nimetuse kiriklik tähendus rahva seas olnud õige ebamäärane. Ohverdamisest kiriku juures on visitatsiooniandmeid Põlvast ja Tõstamaalt.[2]
Ussimaarjapäeva tuntakse rohkem maa idapoolses osas ning mitte ainult erinevate nimede all, vaid selle sisugi on erinev. Siit tulenevad humoristlikud vihjed ussimaarjapäevale kui tööst kõrvalehoidmise ajendile. Peaparandajal olla „kas ussimaarjapäe, kitseristipäe, tuuleristipäe, mida tarvis pühitseda“ (VMr). Olematu kitseristipäev rõhutab siin nende päevade tähistamise ebaolulisust.[3]
Ümberkaudsed rahvad seda päeva ussimaarjapäevaks ei nimeta, vadjalastel on rahvapäraseks vasteks ema maarja või punamaarja, soomlastel Sügis-Maria, lätlastel sügisene või väike maarjapäev.[4] Uskumus, et maod lähevad urgu ning jäävad sinna jüripäevani, on tuntud sakslastel,[5] ent neil ei määra see tähtpäeva üldilmet. Eestlaste traditsiooni iseloomustab päeva omalaadne nimetus ussimaarjapäev (ka ussi magamise päev, ussi urguminemise päev) kõige täpsemini. (Vt. levikukaart: ussimaarjapäev) Ütlus, et madu läheb mättasse (uss urgu), on tuntud rohkem Vi, Jä, Ta, Võ ning ka Lut. Wiedemannil märgib ussimaarjapäev ehk pisike maarjapäev rukist kahjustavate usside kadumist.[6] Nii nagu looduse kevadist taaselustumist ning taimevegetatsiooni algust tähistavaid muistseid uskumusi on läbi aegade püsinud ja kandunud mitmele kevadisele tähtpäevale (nt. jüripäev, ristipäevad), püsivad ka ussimaarjapäeva pärimuses vanad kujutelmad sügisesest looduse hääbumisest. Ses suhtes väärib tähelepanu keeld ussimaarjapäeval metsa minna, otsekui vajaks loodus rahu nagu kevadistel maapuhkuse päevadel.[7] Põhjendused on praktilist laadi: talvekorterisse kogunevad maod on liikvel ja võiksid hammustada.[8] Väheste kirjapanekutena on säilinud uskumus, et sügisese maassepugemisega kaotab madu oma mürgi.[9] Siitpeale võidi hakata jõhvikal käima (Iis, Lüg, Vas, Se).
Setudel ja vadjalastel kuulub ussipärimus viissenjapäeva (14. IX) juurde.[10] Praasniku ja külapüha pidamine on olnud tavaks nii Se alal kui mujal Peipsi-äärsetes külades.
Mõneti seostub ussimaarjapäev Lõ-E (Ta, Võ) ka viljakoristamise ning rukkikülvi lõpuga, Vas ja Se õitsilkäimise lõpuga, erinemata ses osas teistest varasügise tähtpäevadest. Võ on teateid selle kohta, et teenijarahvale ja eriti karjustele on töövaheldusena antud luba laadale minna.
Märkused:
[1] Kirikukalendris on 8. september nimetatud neitsi Maarja sündimise päevaks.
[2] Eisen. EM III, lk. 105. Sama Eesti piiri lähedalt Põhja-Lätist. – Šmits III, lk. 1174.
[3] Maarjapäevade rohkusele ja nende halvale tundmisele on rajatud ka naljand vanamehest, kes, olles lubanud maarjapäeval ahjult alla tulla, imestab alatasa, kuidas neid maarjapäevi nii palju on. – RKM II 241, 279 (1) < Vändra khk – S. Kiislar (1967).
[4] Ariste, Vadja rahvakalender, lk.121–122; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 259; Šmits III, lk. 1174.
[5] HDA V, vg. 1673. Madude kadumise päevi on muidki, nt. ungarlastel lauritsapäev (10. VIII). – HDA VII, vg. 1121.
[6] Wiedemann, AILÄLE, lk. 365.
[7] Vt. ristipäevad. – ERk III, lk. 171 jj. (ristipäevad).
[8] Serblaste ning tšernogooridel kehtib suure- ehk rukkimaarjapäeva ja väikse- ehk ussimaarjapäeva (15. VIII – 8. IX) vahel puusseronimise keeld põhjendusel, et maod on eriti agressiivsed ning ronivad puudele. – Tokarev et al III, lk. 214.
[9] Ennejüripäevane madu on taas täis kevadise, alles hingamata maa võimu. – Vrd. ERk III, lk. 14–16 (jüripäev).
[10] Vadjalastel on see päev viissenjapäevast märksa vähem oluline. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 121–125.