Aasta viimane päev kannab nimetusi vana-aasta, vana-aasta laupäev, uueaasta laupäev, näärilaupäev. Silvestriks on vana-aastat nimetatud harva. Aasta esimene päev on uusaasta, nääripäev (rohkem Lä-E), vastne aasta (Kagu-Eestis). Ametlikult määras aasta alguse kuupäeva 1. jaanuarile Rooma paavst Innocentius XII 1691. aastal. Selle daatumi omaksvõtmisele eesti talupojakultuuris aitas kaasa sattumine luterliku kanoniseeritud kirikukalendri mõjusfääri seoses Eesti allutamisega Rootsi riigile 18. sajandi algul.[1] Niisiis on 31. detsembri daatumiga vana-aasta ning 1. jaanuar kui uusaasta suhteliselt noored, ligikaudu kolmesaja aasta vanused pühad.
Koduste toimetuste ja talituste osas sarnaneb meie vana-aasta suuresti jõululaupäevaga: mõlemate tähtpäevade tavandisse kuulub agar toiduvalmistamine ja saunakütmine, kusjuures päeva teine pool on (alates kirikuskäimisest) pidulik. Uskumuste ning kombestiku maagiline osa kulmineerub õhtul, öösel ja järgmisel hommikul.
Vana-aastal toodi sisse uued õled või heinad, enamasti põhjendusega, et jõuluks tuppa toodud õled on liiga pudedaks muutunud. Nimetatud on pikki rukkiõlgi, odraõlgi, põhku. Õlgede sissetoomisest tseremoniaalselt, tervitussõnadega („Tere, näärid!“) on märksa vähem teateid kui esimesel (jõulupühade puhuks) toomisel. Nii on toimitud peaasjalikult maa lääneosas. Ka tuleb õlgede sissetoomise kirjeldustes harvemini ette selle toimingu põhjendusi. Nähtavasti on kombele maagilist tähendust omistatud vähem. Õlgede lakkeviskamise komme tulevase saagi ennustamiseks seostub siiski mõlema tähtpäevaga võrdselt. Loitsuliste ütluste kogum on vana-aastal isegi mitmekesisem („Rukki kasuks! Odra kasuks! Kaera kasuks!“ või „Kas rukkid kasvavad?“; „Viskan rukist, ei lustet! Viskan otra, ei ohakat, viskan kaera, ei kasteheina!“ jne.). Niisugustes loendites on esimesena nimetatud rukist kui kõige olulisemat leivavilja.
Ettevalmistused kirikussesõiduks olid kõigi jõuluaja kirikuskäimiste puhul ühesugused. Tagasiteel sõideti üksteisest mööda, et olla töödega kogu aasta teistest ees. Samal eesmärgil rutati kojusaabumisel „liigutama“ kõiki tööriistu. Samavõrd oluline kui jõululaupäeval, oli vana-aastalgi ristide jt. tõrjemaagiliste märkide tõmbamine (söega, kriidiga vm.) ustele, väravatele, kaevukaanele, kirikusaani otsale. Lä-E kehtis nõue aknad ööseks kinni katta, et tulevalgus majast välja ei paistaks, vili suvel ei kõrbeks, ei ikaldaks, ei känguks. Nagu jõuluöölgi, pidi tuli toas kogu öö põlema. Põhjendustes kängitsemata jalu magamise keelu kohta on toimunud tähenduse nihe. Kui seoses jõuluõhtuga kerkib esile vajadus vältida mis tahes halba kontakti, mis võiks kahjustada majapidamist, siis vana-aasta õhtul on esiplaanil soov tagada üksikisiku heaolu. Niisiis, kel jalad nääriööl paljad, vigastab suvel jalgu; kes magama jääb, on kogu aasta laisk ja unine.
Tõrjemaagilisest lärmitsemisest öösel kella 12 ajal püssi paugutades on sporaadilisi teateid pea ainult maa lääneosast. Nii hoiti „kõik paha majast eemale“ (Phl), lasti „nõidadel silmad pääst“ (Prn), „vana-uasta silm katki“ (Khn). Paugutamisega saluteerimisest Eesti mandriosas on teateid alates 1930. aastate kombekirjeldustest.
Ettevaatusabinõud halva kontakti vältimiseks veetoomisel, loomade jootmisel, saunaskäimisel, näopesemisel on samad mis jõuluõhtul, ent esile tõuseb uus seletus, näiteks saunaskäimist on põhjendatud vajadusega vana aasta mustus maha pesta või soovitatud saunas käia võimalikult vara, et töödega teistest peredest ette jõuda.
Nõue soola kui tõrjemaagilist vahendit kaevu visata seostub enam vana-aastaga kui jõuluõhtuga, niisamuti uskumus vee viinaks (vt. levikukaart: uusaasta (4)) või magusaks muutumisest (vt. levikukaart: uusaasta (5)). Nihet on soodustanud võimalus täpselt määratleda aastavahetuse hetke – kell 12 öösel.
Tähenduslikuks on peetud aevastamist, ent seletused on vastukäivad. Seda on arvatud aevastaja hea tervise endeks või siis tähendas see perest lahkumist (jälgiti ka, kas aevastaja nägu on ukse poole).
Varane tulesüütamine koldesse uusaastahommikul seostub taotlusega järgmisel aastal töödega ajalt toime tulla. Põrandapühkimine ja -pesemine sümboliseeris vabakssaamist eelmise aasta mustusest ja prahist. Teisalt on tuba pühkimast just hoiatatud, et pühkmete väljaviimisega vältida halba kontakti. Põhiliselt Lõ-E on teateid puude tuppatoomisest linnupesade leidmiseks, nii nagu on paastumaarjapäeva (25. III) ja suure nädala kombestikus. Lapsed, kes uusaastahommikul nn. linnulaaste tuppa tõid, pidid suvel palju linnupesi leidma. Soovitus anda kanadele (õlgedest, vööst, ohjadest, köiest, lõhestatud vitsast vm. tehtud) võru seest süüa (vt. levikukaart: uusaasta (2)), et nad ühte pessa muneksid või koos püsiksid, kuulub kõige enam nääripäevale, mõnevõrra vähem jõulupühadele (seda Lõ-E), ent seostub ka mitme kevadepoolse tähtpäevaga. Kitsalt alalt Lõ-E (Trv, Rõn, Ote) on mõned teated kuke- või kanaliha söömisest hobusetallis, et hobused edeneksid.
Et ei tuleks leivapuudust, soovitati ahjuluud ja leivalabidas kriitiliseks ajaks tuppa jätta. Eriti Saaremaalt on teateid leivaküpsetamisel viljakõrte torkamisest taignasse. Leiba ahjust välja võttes jälgiti, kas kellegi õnneks pandud kõrs on kõrbenud – seda peeti surmaendeks. Nääripäevaks küpsetatud leiva- või saiakaku nimetus on Saaremaal nääris. Võrreldes germaanlastega on eestlastel magusad uusaastaküpsetised üsna vähetähtsad.[2] Leiva ning vorstide kuulumist vana-aasta toidulauale on rõhutatud enam kui sealiha söömist. Nimetatud on seapead või seapeapoolt, seajalgu, seasaba. Lõuna-Eestis on kuigivõrd mainitud kala söömist. Kalasoomuste alalhoidmine pidi tooma järgmiseks aastaks rahakülluse. See uskumus on ühine lätlastega ning neil populaarsem kui eestlastel.[3] Rahajätku pidi andma isegi ubade ja herneste söömine. Üldhinnangus on nõuded menüüle tagasihoidlikumad kui jõulupühadel.
Komme loomadele lauta leiba viia on püsinud enam seoses jõulupühade kui aastavahetusega (Jeesuslaps sündis laudas, seepärast olgu loomadelgi püha). (Vt. levikukaart: uusaasta (1)) Mõnel pool on leiba viidud mõlemal ajal ning veel ka kolmekuningapäeval. Terariistu (nuga, kirves) pandi kurjade jõudude tõrjeks lauta või laudaukse alla nii jõuluõhtul kui vana-aasta õhtul.
Taevavaatlus kuulub pigem vana-aastale. Tähistaevas ja selge öö tähendasid, et järgmisel aastal on laudas palju noori loomi. Tähistaevas võis tähendada veel head viljasaaki või heina-aega, rikkalikku pähkli- või kalasaaki. Rannarahvas jälgis, kus on mere kohal eriline helendus – kalakoit; nendes vetes teati tulevat soodsaid püügivõimalusi. Peamiselt Saaremaal on olnud kombeks vana-aasta ööl õunapuid, kreegi- ja sarapuid raputada, et need saaki kannaksid (vt. levikukaart: uusaasta (3)). Saagikuse suurendamiseks on viljapuid ka suitsutatud. Nääriöö tuult peeti saagisoodsaks sarapuudele (vt. levikukaart: uusaasta (6)). See uskumus on levinud rannapiirkondades.
Viljasaagi endena on 1. jaanuari nagu teistegi talviste tähtpäevade päikesepaiste pigem hea kui halva tähendusega. Härmatis märgib head teraviljasaaki, head õnne, inimestele head tervist; sadu (lumi, rahe, vihm) tähendab vilja ikaldumist, inimestele tõbesid ja surma. Võrreldes jõulupühadega on ilmavaatlus vana- ja uusaastal üsna kõrvalise tähtsusega.
Mis külaskäikudesse puutub, siis vana-aasta õhtu ja öö on kodukeskse jõuluõhtuga võrreldes piirkonniti märksa seltskonnalembesem. Lääne-Eestit iseloomustab maskeeritult perest peresse käimine. Tüüpilisi loomamaske esindavad näärisokk, näärikaru, näärihani, kurg, pooleldi kurge või sokku meenutav tönk (Kihnu saarel).[4] Kõige kindlamalt kuulub vana-aasta tähistusse näärisoku või -sokkude ilmumine koos sokukarjase või -karjastega alates keskööst kuni hommikuvalgeni. Näärisoku külastuse viljakus- ning sigivusmaagilist tähendust on mainitud enam seoses uusaasta kui jõulupühadega. Näärisokkudeks on nimetatud ka nääripoisse ehk uusaastapoisse. Tuppa tulekul löövad nääripoisid pererahvast õlgedest keeratud nuudiga „erguks“. Ranget erinevust sokukarjastel ja nääripoistel pole, pigem kujunes nimetus selle järgi, kas kaasas oli sokk. Nääripoiste külaskäimise aeg vältab keskeltläbi kauem, isegi enam kui ühe päeva. Sel juhul veedetakse öö kusagil peres õlgedel. Erilist maskeeringut nääripoistel pole, tunnuslik on õlgedest kokku seatud kiivritaoline müts, teinekord „sarvega“. Kui soku puhul peeti õnnetoovaks lihtsalt külastust, siis seda enam pidid nääripoisid hoolsad olema soovisõnade ütlemisel. Pikemad pöördumised sisaldavad loendi, kus on eraldi nimetatud peremeest, perenaist, tütreid, poegi, viljaliike, koduloomi ja -linde. Üldistavat soovi „head uut aastat“ pole neis kuigi oluliseks peetud. Küll aga on jälgitud, et uksele saaks söega või kriidiga kirjutatud algava aasta number. Tundmatuks jäämist ei taotleta; kui soovitakse pikemaks ajaks paigale jääda, võetakse üleriided ära. Nääripoisid küsivad õlut, pähkleid, mida neile ka pakutakse. Andideks on olnud leiva- või saiakakk (nn. näärikakk, antud vaid esimesele külastajale), vorstirõngas, tänapäeval maiustused. Tüdrukute poolt tehtud kingitused on olnud sokid-kindad, sukapaelad, vöö, tubakakott.
Lääne-Eestis on noorte meeste külaskäigud nääriööl vana ning püsiv traditsioon, mujal tuleb niisugust kommet ette vähem. Mõnel pool käisid poisikesed omaette grupina peredes õnne soovimas. Neidki õnnesoovijaid kostitati, ent nad ei jäänud kauaks. Mehed käisid külas ka hobusega sõites, kellad ja kuljused peal.
Külaskäigutraditsioonil on usundiline tagapõhi. Tähenduslikul, kodu heaolule olulisel ajal pidi koduringi sattuv n-ö. välisilma esindaja olema „tugevam“, mitte „nõrgem“ pool. Eriti Lä-E oli naistel teise peresse minek veel 20. sajandil taunitav. Pärimusteadetes on lausa öeldud, et mehed (näärisokud, nääripoisid) pidid hea seisma selle eest, et kõik pered saaksid läbi käidud. Tõrjemaagilised võtted naisterahva külaskäigust tulenevate võimalike halbade mõjude ärahoidmiseks on võõrale pastlate või rangide kaelaviskamine, meestepükste ajamine pähe või kaela.
Võib oletada, et hobuserangid kui maagiline vahend või meestepüksid kui maskuliinse väe sümbol pidid need mõjud neutraliseerima, samuti kui pastlate viskamine pidi halvama jalavarjudega majja toodavad ohud ning soola või tuha puistamine võõra jälgedesse kõrvaldama nende toime. Erilist kurjust või pahatahtlikkust naiskülalisele pole siinjuures omistatud. Niisuguse, kahtlemata külalist solvava ning häbistava, naissugu näivalt diskrimineeriva tõrjekäitumise põhjustajaks oli teadmine, et naine on olemuslikult nõrgem kui mees. Üldhinnangus pole 1. jaanuari külaskäigukeeld olnud ilmselt kunagi nii kategooriline kui esimesel jõulupühal, peaasi et esimene külaline oleks meesterahvas.
20. sajandi uusaastakombestikku kuulub külaskäimine perekonniti – sugulaste ja tuttavate pool. Seltsitegevust iseloomustab agar tantsuõhtute, ballide ning karnevalide korraldamine aastavahetusel või selle lähiümbruses. Võõrvalitsuse aegadel kujunes nääripidudest kultuuriasutuste, töökollektiivide, koolide ning lasteaedade kõige olulisem ametlikult lubatud üritus. Näärivana etteaste muutumine meelelahutuslikuks, kodude virkuse- ning töödekontrollija funktsiooni taandumine tõi kaasa selle populaarse kingitooja prestiiži mõningase languse. Seda tendentsi iseloomustavad salmikesed, nagu „Näärivana, ära plära, anna pakk ja mine ära“.
Piirkonniti, eriti Lä-E, on 20. sajandisse ulatunud komme meisterdada õlgedest, räbalatest jm. käepärasest nukk, mida võidakse nimetada ka näärisokuks või sokupoisiks. Nukk viiakse näärihommikuks teise pere ukse taha, see sümboliseerib laiskust või väljendab pilkavat suhtumist, mis ei tarvitse olla kuigi kriitiline. Taaselustatuna on see komme mõnes paigas aktiviseerunud, nt. Tartumaal. Varasemates teadetes õlgnuku valmistamise kohta Eestis (alates 17. sajandist) on ülekaalus dateeringud kõige pimedama aja tähtpäevadele, kaasa arvatud kolmekuningapäev.[5] Kombe varasemat tõrjemaagilist funktsiooni on mainitud veel 19. sajandi keskpaiga trükises: eestlased valmistavat uusaastal õlgedest mehe Metziko, mille külarahvas puu otsa viib, et kaitsta oma karja ning piire.[6] Rahvaluulearhiivis selletaolisi teateid uusaastanuku kohta ei ole.
Vana-aasta traditsioonide kõige olulisem tunnusjoon teiste jõuluaja päevadega võrreldes on rõhuasetus inimsaatuse, inimese tulevase käekäigu ennustamisele.
Enamik ennustusvõtetest on olnud 20. sajandil veel kasutuses, või vähemalt mälus püsinud. Nii ületab ennustusteadete kogum muu pärimuse mitmekordselt. Tegemist on rahvusvaheliselt tuntud võttestikuga, mille populaarsus on piirkonniti erinev, pärimust on aidanud kasutuses hoida ning levitada ka trükisõna.[7]
Taotlustes tulevast unes näha on palju ühist samalaadsete ennustustega jaaniööl või andresepäeva ööl. Esiplaanil on perekonnatavandi tähtsündmused: abiellumine ja pulmad ennekõike, aga ka surm ja matused, vähem sünd ja varrud. Ennustamisvõttestik on valikuvõimalustega ja mitmekesine, tingimusi kombineeritakse omavahel. Abivahenditeks valitakse maagilise tähendusega sümbolesemeid. Sageli on menetlus orienteeritud täpselt kella 12-le, vähemasti kesköö piirkonda või siis aastavahetuse ööle. Ajakomponendi olulisust kahandab meelelahutusliku funktsiooni domineerima jäämine.
Populaarne ennustusviis on olnud ennustamine pühkmetel (mainitud on ka külimittu), sealjuures kuulatakse hääli. Peamised sümbolhääled on laudade kolin (surmaenne), koera haukumine (kosjad, pulmad), (aisa)kella helin (pulmad). Komme on meil enam levinud Lõuna-Eestis.
Tähendussümbolid on samad, kui tingimuseks on kuulamine ristteel (pühkmetega või ilma). Auditiivseid sümboleid (kolin, kellahelin, hõiked, laul, nutt, vilistamine, haukumine, looma- ja linnuhääled) on tähenduslikuks peetud ka siis, kui ei kaasne sihipärane ennustuslik tegevus. Pärimuses vahendatakse kogemusi ennete täideminekust memoraadi kujul.
Jälgede vaatamiseks tuhal silutakse õhtul koldes tuhk. Hommikul jälgitakse tuha sisse vajunud süvendit (inimese, looma jälg), seda käsitatakse surmaendena.
Ennustamisel kinga viskamisega heidetakse jalats käega üle õla või otse jalast ukse suunas (ka üle värava). Kui jalats kukub ninaga ukse poole, tähendab see viskaja või ühe pereliikme lahkumist (surma, meheleminekut, elukohavahetust, teenimaminekut).
Printsiibil paaris-paaritu on mitmeid võimalusi teada saada soovi täitumist. Tuntumad on halgude tuppatoomine riidast, kätehaardesse võetavate aiateivaste loendamine, sammuvahe jao põrandalaudade, peotäie (jõuluõlgede või katuseõlgede) kõrte, herneste vms. loendamine.
Põhiliselt Lõuna-Eestis on levinud tuleviku ennustamine soolateradega. Kelle leivatüki või leiva alla pandud sool hommikuks sulab, sel on surma oodata. Sama tähendus on, kui (puu)lusikasse valatud vesi hommikuks kuivab. Surmaendena on käsitatud lumme torgatud teiba või kepi ümberkukkumist; viltuvajuminegi tähendab kepi panijale halba. Eluea pikkust (kes elab kauem) on ennustatud nimeliste küünalde süütamisega, ent see komme kuulub pigem jõuluõhtule.
Loomade abil ennustamise võtetest on tuntuim põrandale puistatud nimeliste terahunnikute jätmine kukele või kanale ning kondi jätmine koerale valida. Viimane moodus kuulub enam vastlakombestikku. Lambalaudas püüdsid neiud kinnisilmi lambaid haarata. Kui ette sattus oinas, tähendas see abiellumist. On ka võidu joostud: kes enne oina või härja sarvest kinni saab, sel on ka enne pulmad. Ida-Eestis on üksikuid teateid ilmselt venemõjulisest ennustamisest: prussakal lastakse oma liikumissuunaga näidata, kuhupoole neiu mehele saab.
Õnnevalamine on kõige kasutatavam ning nüüdisajalgi populaarne kollektiivne ennustustoiming. Erilisi reegleid ei ole. Kuumutusnõust püüab igaüks seda oma käega hoides sulatina külma vette valada. Vajadusel projitseeritakse hangunud tinakämbu profiil seinale ning vaadatakse tähendust varju pealt. Populaarsed sümbolid on pärg – pruudiks saamine, surm, kuulsus; kelluke – kosjad, pulmasõit; kirst – matused; sõrmus – abielu; süda – armastus; häll – lapse sünd, varrud; võti – perenaiseseisus; laev – reis, teekond; kulp – perenaiseks saamine; püss – kroonuteenistus, peigmees on sõjaväelane; raamat – tarkus; peen tinaräbu sümboliseerib raha, rikkust. Õnnevalamise vee väljaviimisel on jäädud hääli kuulatama nagu pühkmete pealt kuulamiselgi. Väheseid teateid on veel ennustamisest toore muna katkilöömisega veeklaasi (jälgitakse rebuniitide kuju). Uuem komme on kortsutatud paberitüki süütamine taldrikul, tulemus püütakse lahti mõtestada põlemisjäägi varju järgi.
Vana ennustusviis on tuppavaatamine läbi ukses oleva suitsuaugu (läbi akna, läbi lukuaugu). Toast väljunu jälgib toasolijaid või nende tegevust, kuulab kõnekatkeid. Ilmneb kujutelm varihingest: kui kellelgi toasolijaist pole näha varju, on sel siit ilmast lahkumine ees. Sama tähendus on, kui kedagi nähakse ilma peata olevat. Analoogne ennustusviis on katuselt läbi rangide (vt. levikukaart: uusaasta (7)) või läbi ulviaugu vaatamisega. Sellele võib eelneda jooks kolm tiiru ümber maja, seisatamine maja põhjapoolse otsa juures vms. Läbi jalgevahe ahjusuhu või kerisele vaatamisega on püütud valdavalt näha oma tulevast, üksikjuhtudel on märgitud ka surnukirstu nägemist. Kallima nime teadasaamiseks tuli uusaastaööl esimeselt vastassoost vastutulijalt ta nime küsida. Õpetus käsi sauna ukse vahelt sisse pista kuulub huumori valdkonda: kui su käe võtab karvane käsi, saad rikka peiu, kui sile, siis vaese.
Suhteliselt populaarne ennustusviis on olnud üksinda pimedas ruumis (saunas, aidas vm.) kahe küünla vahel peeglisse vaatamine, kusjuures peeglist peab näha olema ukseava. Lisatingimuseks võib olla veel piibli lugemine. Toimingut on peetud ohtlikuks: jutustatakse memoraate kuradi ilmumisest tulevase asemel, surnukirstu nägemisest vm. õuduselamustest ning halbade ennete täideminekust. Emotsionaalne pinge ning ärevus saadab ka ennustamist veeklaasi põhja vaatamisel läbi kuldsõrmuse, kus lisatingimuseks on üksiolek keskööl küünlavalgel. Laulatussõrmust on kasutatud noorte meelelahutusliku arbumistoimingu puhul, kus ajafaktor pole oluline. Mitu korda sõrmus niidi otsa seotuna kellegi käes vastu veeklaasi seina kõlksub, nii mitme aasta pärast on tal pulmi oodata.
Kas armastajapaar jääb kokku või läheb lahku, seda ennustatakse kahe takupalli põlemapanemisega. Seejärel tuleb jälgida, kas mõlemad takupallid tõusvas õhuvoolus kerkivad või jääb teine maha, kas tõusevad ühekõrgusele, kas jäävad alla langedes lähestikku või tõukuvad üksteisest eemale.
Abiellumisealiste noorte ennustusmängus jälgitakse ka veenõusse ujuma asetatud söetükikeste, pähkli- või munakoorte, pudelikorkide, õmblusnõelte, paberlaevukeste liikumist (vt. levikukaart: uusaasta (8)). Nende „paatide“ lähestikku jäämine pärast vee keerlemapanemist on peatse abielu märk. Sellele lähedane on valikuvõimalusega ennustusviis loosi põhimõttel. Mõlemaid mooduseid on G. J. Schultz-Bertram 1868. a. trükisõnas kirjeldanud kui oma nooruses kogetud ja Torma-Lohusuu kihelkonnas tuntud saksa kalendritavandit.[8] Enamtuntud sümbolid on sõrmus, võti, raha, leib, nukk, muld (või liiv), viljapea, sool, vits. Esemeid võib asendada nimetustega sedelitel. Need paigutatakse alustasside, taldrikute vms. alla, mida võib olla sama palju kui ennustamistoimingus osalejaid või enam, eelistatud on maagilised arvud (3; 7; 9; 12).
Et vana-aasta ööl nähtud unenäod täide lähevad, selle kohta on märksa enam mööndusi kui jaaniöö unenägude kohta. Võrreldes jaaniööga (mil eriomane ennustusvahend on lillepärg) või andresepäevaga (kus asjakohane toiming on kaerte „külvamine“ koos vastava pöördumisega püha Andrease poole), pole vana-aasta unenägude eeltingimustes midagi sellele ajahetkele ainuomast. Kõige enam teateid on soolase söömisest enne magamaheitmist (3, 7 või 9 silku, heeringas alates sabast, poole kanamuna rebu jagu soola, sõrmkübaratäis soola). Keda unes nähakse juua toomas, on tulevane. Samalaadi unenägu püütakse esile kutsuda veenõu asetamisega voodi alla. Oluliseks on peetud pilpast (pilbastest) silla (purde) seadmist üle veenõu. Neiu loodab, et näeb unes oma tulevast üle silla tulemas või minemas, teda üle silla aitamas, pilbastest „kaevul“ oma hobust jootmas. Muud ettevalmistused endelise unenäo nägemiseks on vähem levinud, ent siiski kõik (peale lillepärja) populaarsemad kui jaaniöö kombestikus. Pea alla on pandud esemeid, nagu piibel, võti, sõrmus, puuokstest pärg, peegel, armsama rõivaese, meestepüksid, neiu sukapael, paberilipik nimega jne. Soovituse kõrval sukk pea alla panna kohtab õpetust sukk jalga jätta (näeb unes tulevast), rõivad (neidudel seelik, noormeestel püksid) voodi ette põrandale jätta, nägu pesta ning märjaks jätta, kuivatusrätt voodi kõrvale valmis panna.
Tänapäeva kombestikus on neile ennustusviisidele vähe kohta, kuid päriselt unustuses nad ei ole. Teateid on noorte seas populaarsest ennustusviisist taldriku keerutamise ning vaimu väljakutsumisega nimelt uusaastaööl.
Nõidumistoimingute kirjeldusi on seoses aastavahetusega enam kui jõulupühadega. Suur osa kirjapanekuid pakub õpetusi deemonliku olendiga (kuradiga, kurjavaimuga) kohtumiseks, ilma et täpsustataks, milleks see vajalik võiks olla. Kuradi kohtamisega seostuvad ka mõned tulevase või tuleviku ettenägemise võimalused, näiteks läbi rangide vaatamise puhul, kolm korda ümber maja jooksmisel või läbi sõrmuse veeklaasi vaatamisel. Olulised on rahanõidused ning mitmesugused rikastumisvõtted, sealhulgas musta kassi abil. Kahjustava maagia võtete seas on kõige enam kirjeldatud lambaniitmist võõras laudas. Kuna tähelepanu on eriti abieluennetel ning tulevase leidmise taotlustel, siis ei puudu kahjustava maagia võtted selleski valdkonnas (näiteks õpetused, kuidas piiga mehelesaamist takistada, kättemaksuks kallimale südamevalu valmistada südame kujutise läbitorkamisega jms.).
Tänapäeva perekonnatavandis keskendub tähelepanu aasta vahetumisele kesköötunnil. Siia kuulub küünalde süütamine kuusel, raadio või televiisori sisselülitamine, uinunud perekonnaliikmete äratamine „uut aastat vastu võtma“. Alates kella 12 soovitakse üksteisele „head uut aastat“. Meeleldi jälgitakse üles lendavaid rakette, linnades ja suuremates asulates kogunevad noored väljakutele. Enam linnaperedes on populaarsust võitmas šampanjapudeli avamine uue aasta alguse puhul. Püsib komme vana-aasta ööl mitu korda süüa, pärast keskööd siirdutakse veel lauda.
Postkaardid uusaastasoovidega kuuluvad enamasti säilitamisele, neid ei visata ära. Levinud on isikuomaste salmide ning sententside kirjutamine nagu jõulukaartidelegi. Alates abiellumisest kujuneb sugulussuhe olulisemaks kui sõprussuhe, saadetavate ning saadavate uusaastakaartide arv ulatub isikuti kümnetesse. Kingituste tegemine uueks aastaks on eestlaste kombestikus olnud läbi aegade juhusliku iseloomuga.
Pärast jõulupühi kasutatavad soovisõnad on „Head vana-aasta lõppu“. Uusaastal peetakse nii meil kui mujal oluliseks, et õnnesoovija oleks meesterahvas, sest siis on kogu aasta hea õnn.[9] Noorte seas peetakse oluliseks ka korstnapühkija nägemist. Samuti tuletatakse tänapäevalgi uusaastatoimetustes meelde, et kehtib põhimõte: nagu esimesel päeval, nii kogu aastal. Vara tõusmine tähendaks kogu aasta virge ja virk olla, vältida tuleb äpardusi, kurvastamist, tülitsemist, millegi kaotamist jne. Eriti tuleb hoiduda raha välja andmast.[10]
Uusaasta järelpäevi on omaette tähtpäevadeks nimetatud Lä-E. Esimene neist kannab annepäeva või nääri-annepäeva, Hii ka pühade-annepäeva nimetust (vt. levikukaart: uusaasta (9)). Järgmised on anne-lapsepäev või anne-lastepäev, edasi nääri-anne-lapse-nimepäev või lapsehoidja-päev. Nime-eeskuju võib olla lähtunud neitsi Maarja ema Anna (15. XII) ja apostli ning evangelisti Johannese (27. XII) tähtpäevadest, märkimaks jõulupühade järelpäeva. Hiljem on annepäeva nimetus üldistunud, saades pidutsemisjärgse pohmelusepäeva või jõudepäeva tähenduse (vrd. mardi-annepäev, pühade-annepäev, pulma-annepäev). Rahvapärimuses on pigem tegemist pühakunime parodeerimisega. Nääri-annepäeva olulisem tähistusviis on meeste perest peresse käimised õlut jooma, sellega liitub nimepäevakomme. Nagu nuudipäevalgi (7.1), püüti järelpäevadel pidutsemist jätkata, naiste ketrustöid takistada. Paaril juhul on nääri-annepäeva nimetatud veel naiste külaskäimise päevaks (naiste päevaks).
Uusaasta või kolmekuningapäeva järelpüha positsioonis oleva tähtpäevana on leidnud analoogiliselt annepäevaga koha veel ka blasiusepäeva nimetuletis klaasmusepäev või laasupäev. Selle vähetuntud tähtpäeva nimetuse ülekandumise on nähtavasti põhjustanud blasiusepäeva (3. II) asukoht küünlapäeva (2. II), nn. viimase jõulupüha järel.[11]
Kitsas Lä-E piirkonnas (enam Muhu saarel, ka Kse, Var) kujunesid jõuluaegseks meelelahutuseks nn. villatalgud. Teated on 20. saj. algupoolest. Nende villatalgute erijoon on talgujäär(as), kes ketravate naiste ja tüdrukute sekka ilmus. Talgujäärad puksisid ja kimbutasid tüdrukuid: „Karjutasid tüdrukusi. Tulid uksest sisse, tüdrukute kaela kapsti kinni.“ (Var) Tüdrukud omakorda kimbutasid jäärast, lükkasid ta villakorvi. Talgujäära võidi ka toomas käia, sõites kohale hobusega. Niimoodi poolvägisi toodi kohale veel pillimees, keda samuti talgujääraks nimetati. Pillidest on nimetatud viiulit, torupilli, kannelt. Talgulistele pakuti jõuluks valmistatud toitu ja õlut. Jäära tembutused reedavad sigivusmaagilist suunitlust: „Jäär oli nelja jala peal, kasukas karutsitpidi seljas. Mõni vahel must, mõni valge, mõni kiriv. Pea ümber kua kasukanahad. Mõnel sarved peas ja suured kotid taga. Jäär läks tüdrukute kallale, puksis seal, aas sarved siiliku saba alla, mökitses, ja kui easti läheb, üppab takka kukile – eks see ole teada, mis jäära asi oo! See oli seoke asi, et siis lambad sigivad easte, kui ia jäära oo, kui ia jäära talgu läks.“[12]
Märkused:
[1] Vahtre, Eestlase aeg, lk. 38–39.
[2] HDA VI, vg. 1045–1056.
[3] Šmits I, lk. 645–646.
[4] Maskeeringut, rekvisiite ja rollimängu tutvustav ülevaade leidub ERk VI, lk. 69–73 (mardipäev).
[5] Anderson, lk. 21–22.
[6] Schwenk, lk. 427. Metsiku kultusega seonduvate taigade tähendusvälja muutumisest vt. ERk VII, lk. 12–14 (toomapäev); Västrik, Kombest, lk. 77–80.
[7] Wiedemann, AIÄLE, lk. 345–348, vrd. HDA VI, vg. 1039–1042; Šmits I, lk. 645–695; Hautala, lk. 13–28; Propp, lk. 107–108; Sahharov, lk. 125–130; Tšitšerov, lk. 95 jj.; Vinogradova, Девичьи гадания, lk. 13–43; Vinokurova, Календарные обычаи, lk. 49–51; Harva, Mordvalaisten, lk. 209–210.
[8] Bertram, lk. 99. Alustasside alla peidetavate sümbolesemete loendis on siin nimetatud hõbedat, kulda, vaskmünte, leiba, saiakest, kulpi, sõrmuseid, suhkrunukukesi.
[9] HDA VI, vg. 1034; Honko, Vanhasta vuodesta, lk. 80–81.
[10] Vrd. HDA VI, vg. 1031–1033.
[11] Hiiemäe, Vähetuntut, lk. 94–95.
[12] ERA II 191, 393/4 (28) < Muhu khk – R. Viidalepp (1938).