Viissenja (viissenjä, vissenja, visinapäeva) nimetus on ülekanne vene keelest (vn. вздвижение).[1] Eestis tuntakse seda Setu alal ja Peipsi-äärsetes külades ning pühitsetakse kui praasnikupäeva. Sellest, et veneõigeusulistel eelneb viissenjapäevale paastumine, tuleneb nimetus kartohkapäev: „vanast keedeti tuul pääväl kartohkit“ (Se). Kartuli tarvitamisest on arvatud saaki paremini õnnestuvat.
Viissenjat nimetatakse veel ussipäevaks ja ussi maa-alla minemise päevaks (Vas, Se).[2] Sel päeval arvatakse madusid maa sisse minevat nagu ussimaarjapäeval. „Siu’ lätvä’ umma paika“ ka Lutsis.[3] Metsamineku keeld on isegi resoluutsem kui ussimaarjapäeva puhul; seda illustreerivad muistendid metsaläinu põgenemisest teda tagaajavate madude eest. Ka ei tohi sel päeval metsast hagu või vitsa koju tuua – nii toodaks ussid koju. Sama põhjendusega võidi isegi keelduda kala söömast: „timä pikä-eläjä plaani“ (ussi moodi).
Niisiis on ussipärimus jaotunud kahele eri tähtpäevale. Sealjuures rahvastiku seas, kus pühitsetakse mõlemat tähtpäeva, seostub see pärimus ainuüksi viissenjaga nagu venelastelgi.[4] Vadjas on viissenjapäeval madudest kimbutada saamistest veel 20. sajandil mälestusjutte räägitud. See on püha, mil nõelussid lähevad maa sisse, metsas ei käida ja maad ei puudutata.[5]
Märkused:
[1] Kirikukalendris risti ülendamise päev – vn. вздвижение (воздвижение) креста.
[2] Paralleele võib tuua õigegi kaugelt, nimelt on rumeenlastelgi ussipäev (ziua şerpii), mil ussid enne maa sisse minekut metsas kokku kogunevat ning mistõttu on hoidutud pähklipuude lähedusse minemast. – Tokarev et al III, lk. 253; vrd. HDA V, vg. 507. Vrd. vepslaste pärimust: Vinokurova, Некоторые итоги, lk. 55.
[3] E, StK 28, 143 (56) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1925).
[4] Teateid on venelastelt Pihkva ümbrusest, aga ka lõuna poolt. – Dal, lk. 894.
[5] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 124–125; Adler I, lk. 56–57. Karjalaste sviisoi ehk ristipäev on sügistööde orientiiriks. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 264–265.