Browse Exhibits (98 total)
Jaanipäev (24. VI)
Jaanipäeva nimetus pärineb kirikukalendrist. Lähtudes ristiusu pühaku Johannese nimest, oleneb see eri rahvastel keelepärasest nimepruugist.[1] Teinekord liitub nende suhteliselt hiliste nimetustega iseloomustav täiendsõna eelkristliku traditsiooni baasil (nt. vn. иван травник vihjab sel päeval rohttaimedele omistatud võlujõule).[2] Sama tähendusega on lätlastel zāļu diena (rohupäev).[3] Germaani rahvastel on jaanipäeva eelkäija, kesksuvepüha nimetus säilinud (sks. Mittsommer).[4] Eestlastel on olemas analoogilise tähendusega suvistepühade nimetus, ent see on hiljem püsima jäänud nelipühade paralleelnimetusena. Haljaste kaskede ning muu roheluse kojutoomise komme nii nelipühadeks kui jaanipäevaks viitab muistsetele suve vastuvõtu traditsioonidele, mis loogiliselt pidanuksid langema suvise päikeseseisaku ajale. Mõningaid sisuliselt suvise pööripäeva juurde kuuluvaid uskumusi võibki kohata jaanipäeva pärimuste seas. Koidu- ja ehavalgus ei kaduvat jaaniööl taevast (Sa, Lõ-E). Ka õpetus kapsad istutada enne pööripäeva on kuigivõrd seostunud ühtlasi jaanipäevaga. Germaani rahvaste jaanitulekommet on üldse peetud algselt suvise pööripäeva juurde kuuluvaks päikesepühaks, slaavlastel kerkib rohkem esile fenoloogiline aspekt ja taimekasvu soodustamine.[5]
Jaanipäev on varjutanud ja endasse sulatanud suve esimese poole teiste tähtpäevade kombestikku. Eriti ilmekalt väljendub see tuletegemise traditsiooni taandumises ning ülekandumises jaanipäevale peetripäevalt (29. VI) ja heinamaarjapäevalt (2. VII). Suvepühana on jaanipäev vastandiks aastavahetusepühadele talvel, mis jaotuvad mitmetele eri päevadele. Kui arvesse võtta, et jaanipäeva tähistamine mahub (koos jaanilaupäevaga) ära kahte päeva, võib seda pidada eestlastel isegi kõige traditsiooniderikkamaks tähtpäevaks.[6] See on ühtlasi nii töö- kui peotähtpäev, hõlmates tähtsaid elatusalasid ning paeludes erilise pidulikkusega, lisaks iseloomustab jaanipäeva veel aastajaotuse pöördelistele momentidele omane maagiliste menetluste rohkus. Jaanipäeva tähistamise põhijooned on rahvusvahelised, tulenedes nii vastastikustest kultuurimõjustustest kui ka ajastule omasest ühisest mõtlemisvormist maaviljeluse varasematel etappidel.[7] Ühtedel rahvastel võib täheldada vaid eri traditsioone populaarsemana ning väljaarendatumal kujul kui teistel.
Üks põhitaotlusi, mis teiste kalendritähtpäevadega võrreldes väljendub eriti ehedalt jaanipäeval, on püüd tule puhastava toime abil vabaneda kõigest halvast ja mittesoovitavast, eeskätt kurjadest üleloomulikest jõududest. Eestlaste jaanituli (Lõ-E ka jaanik, Lä, Ha jaanistuli) kuulub loodusmaastikku ega ole seda tehtud linnaväljakuil või asulates, nagu mõnel pool Lääne-Euroopas.[8] Siiski väljendub kutses „tulla tulda hoidemaie“ hirm, et „säde kargab katuksesse, / kübemed küla vahele“. Germaani rahvastel seostub tuletegemine veel päikesejumala austamisega, millest on arvatud lähtuvat ridva otsa paigutatud rataste süütamise või põlevate rataste mäest allaveeretamise kommet.[9] Eestlastel on ilmselt Lääne-Euroopa mõjulisena tuletegemisel jaanipäeva kombestikus olulisem koht kui idapoolsematel rahvastel, ent seos päikesekultusega pole tunnetatav.[10] Peaaegu puhtalt maagilise otstarbega jaanitule tegemist on Eesti alal esinenud Vl ning Pä lõunapoolses osas (vt. levikukaart: jaanipäev (1)). Need on olnud üheperejaanituled, mille äärde aeti kariloomad ning toimus ohvritoimingu ilmega sööming. Niisugune tuletegemise komme on genuiinselt erinev meelelahutuslikest ühisjaanituledest, ilmselt on need püsinud pikemat aega paralleelsetena (oma jaanituli peetud, mindi ühisjaanitulele nukku jooksma ja meelt lahutama). Katsed jaanitule tegemist siduda kirikukaanonitega on suhteliselt hilised ning väheste tulemustega.[11] Eestis rahvapärased teated jaanitule seosest Ristija Johannesega puuduvad. Ürgsele kombele eluõiguse andmine kiriku poolt on kaudselt soodustanud tuletegemisetraditsiooni osatähtsuse tõusu Ida- Euroopa rahvastel.[12]
Mida suurem ning laiemaid rahvahulki koondav tuli, seda püsivam on olnud tule iga-aastane asukoht, andes Lõ-E kuplitele isegi Jaanimäe nimesid. Tuli pidi olema pilgupüüdjaks kaugemalt vaatajaile ning omama külgetõmbejõudu. Muhus kohtab kutsesõnni nimetust – see süüdati nagu orientiiriks, kuni enamiku jaanituleliste saabumisel suur tuli põlema pandi.[13] Metsasemal lauskmaal määras tule asukoha juurdepääsetavus ning maapinna sobivus. Kohamääranguid leidub regilauluski:
[---] Teeme mi’ tulõ kesä pääle,
teeme valo vainijallõ. [---][14]
Üheperetulesid on tehtud ka siis, kui üksikutest metsataludest oli liiga kauge suurele tulele minna, kui talus puudusid abiellumisealised noored või muul põhjusel. Jaanitulele minekust hobusega, nagu lauldakse eriti KJn regilauludes[15], kombekirjeldustes andmeid ei leidu.
G. Ränk on juhtinud tähelepanu erilisele jaanituletüübile rannarootslastel ning Muhus, kus tulematerjaliks raiutud kadakavirn laotakse kasvava kase ümber või püstitatakse virna keskele latt roheliste okstega tipus.[16] Haljaste okste kasutamine jaanitule atribuudiks kõneleb kuuluvusest ürgsesse tavadekompleksi, mis taotleb kokkupuutest elava ja haljaga saada elujõudu.[17] Kadakaid kui sobivat tulematerjali on kasutatud põhiliselt läänesaartel, rannaaladel on olnud kombeks ka vana paati või laevakeret põletada. Ridva otsa paigutatud tõrvanõu põletamine pole välistanud tuletegemist samuti maa peale. Üle tule hüppamise kombe populaarsus nii meil kui teistel rahvastel annab tunnistust sellest, et maha tehtud jaanituli pole kusagil võõras. Uskumus, et jaanitule valgus mõjub õnnestavalt ümberkaudsetele nurmedele, sinnani, kuhu ta jõuab paista, esineb ka Eestis, kuid näib olevat ridva otsa pandud jaaniku valmistamisel kõrvalise tähtsusega. Jaanitules põletamiseks on teinekord kokku viidud kasutuskõlbmatuid esemeid[18], kuid eestlaste kohta teated kõigest vanast ja halvast vabanemise sümboolsusest peaaegu puuduvad.
Jaanitulel käimise maagilist otstarvet vahendavad regilaulus üle oma ajastu säilinud loitsusõnad, mis kutsuvad kokku kõiki lastest kuni raukadeni ning tulekraamigi ühes tooma, manades tulematajääja põllud umbrohuseks, ta enda uniseks ning töödes saamatuks.
Puhuti kujunes jaanituli noorema teenijarahva või karjuste ettevõtmiseks. Nii mõisate poolt talurahvale korraldatud kui ka mitmesuguste seltside organiseeritud jaanituled on olnud suhteliselt rahvarohked, kuid soodustanud kokkutulnute jaotumist aktiivseiks ja passiivseiks osavõtjaiks. Hilisematel ühismajandite aegadel on üha enam domineerima jäänud ürituse meelelahutuslik külg, mille vastu jätkub püsivamat huvi noortel.[19] Ajuti ulatus suure meelelahutusprogrammiga jaanitule külastatavus sadadesse ja tuhandetessegi, oluliselt erinemata tavalisest vabaõhupeost. Traditsiooni hääbumistendentse keskustest eemal iseloomustavad rahvaluulekoguja muljed Ridalast: „Õhtul sõidame Puisesse jaanitulele. Näen esimest korda elus, kuidas jaanitulena lõpetab oma eksistentsi vana mahakantud kakuampaat. Tõrvatud kuiv puu põleb uhkelt... Praegu on siin valdavaks ainult hääbumisnukrus, sest põhijaanitulelisteks on ju ainult need üksinda maale jäänud vanad pereemad, lisaks suveks linnast vanaema juurde saadetud lapselapsed. Täikasvanud noorus puudub. Istutakse ja vaadatakse tuld.“[20]
Pärgade pähepaneku komme jaanitulele saabumisel on meil levinud põhiliselt Lõ-E; see on eriti populaarne lätlastel, aga ka venelastel.[21] Pärgade või muude rohttaimede tulleviskamisest on eestlastelt üksikuid teateid.[22] See-eest kirjeldab regilaul maagilist „tutrate tulleviskamise“ menetlust hea linaõnne saamiseks, kus laulusõnadega kaasneb imiteeriv kaasatoodud tulematerjali või lihtsalt peotäie prahi tulleviskamine.[23]
Üle tule hüppamise algne funktsioon tuleb ilmsiks meiegi rahvapärimustes, kuigi komme on aegade kestel kujunenud noorte meelelahutuseks. Vähe ja juhuslikult esineb koos selle ettevõtmisega inimsaatuse ennustamist.[24] Ka ei tunne eestlased slaavi rahvastel üsna populaarset üle nõgesepõõsaste hüppamise kommet ega ole märkimisväärset teavet nõgeste või muude taimede toomisest loomalautade kaitseks nõidumise eest. Hinnates taimedele omistatud maagilist mõjujõudu eesti jaanipäevakombestikus, tuleb säilinud pärimusteadete toel märkida, et eri taimeliikide arv ja osakaal on meil võrreldes teiste rahvastega alla keskmise.[25] Jaani-tüveliste taimenimede pikk loend lubab oletada, et varasematel aegadel on pilt siiski olnud teistsugune.[26] Kariloomade ehtimise komme on meil lätimõjuline ning kuulub karjaõnne taotlemise juurde.[27] Lätlased on jaanipärgi ning kaskede lehti alles hoidnud nagu jaanilaupäeval kogutud kosutavat heinagi ning sellel on arvatud olevat ravitoimet. Meie ida- ja lõunanaabrid on kaski visanud rukkipõllule, taotledes puu kasvujõu ülekandumist viljale.[28] Analoogilistest menetlustest leidub andmeid Lõ-E; kapsakasvu edendamiseks on Khn, Muh, Se pistetud peenardele püsti haljaid oksi.
Uskumused ning muistendid sõnajala õitsemisest jaaniööl[29] ning inimsaatuse ennustamine jaanilille abil on rahvusvahelise levikuga (jaanililleks on küll nimetatud eri taimi juba ühe rahva piireski). (Vt. levikukaart: jaanipäev (3)) Üldnimetus jaanihein käib enamasti üldse jaanipäeval heinaks niidetud rohu kohta.
Kõige populaarsem tulevase ennustamise viis nii meil kui mujal on päeva üldiseloomule kohane lillepärja padja või pea alla panek ööseks. Harva on nimetatud taimeliike, mida selleks tuli kasutada, tavaliselt pole seda oluliseks peetud, tähtsam on olnud eri taimeliikide arv (9) ning muud tingimused (lillede noppimise, pärja punumise ja magamise koht jne.). Suur osa muudest tulevase ennustamise viisidest on samad mis uusaastaööl.
Eestlaste jaanitulekombestikule annab oma näo kiikede rohkus. Võrreldes germaani ja slaavi rahvastega on kiikumistraditsioon olnud üsna tugev ja püsinud kaasajani.[30] Jaanitule- ning kiigekoht olid sageli valitud ühele platsile. Kui jaanipäevasel kiikumiskombel on ka algselt olnud maagiline eesmärk, siis mälestusi sellest pole säilinud. Kõne alla tulevad taotlus mõjustada põldude kasvujõudu ja viljakust, nagu reheall kiikumisega varakevadel[31], ja uskumus, nagu oleks läbi õhu liikumine puhastava toimega.[32]
Lõuna-Viljandimaal on mängitud jaanitule ääres „Nukumängu“.[33] Sisu poolest võib selle liigitada tavalise tagaajamisega ja „oma“ leidmisega noortemängude hulka. Rohkete meelelahutuste seas äratab ta tähelepanu sellega, et nukuks oleval neiul on valge riie üle või hoiab ta seda koguni kepi abil enda kohal üleval – nii tehakse „pikka nukku“. E. Enäjärvi-Haavio arvates lähtub mänguline roll siin igivanast nukkude kaasatoomise või enese maskeerimise kombest kevade ja suve pidulikul vastuvõtmisel.[34] Siit edasi minnes võiks oletada, et mängulaulu sõnades „alane, alane, nukku“ või „ülene, ülene, nukku“ peitub algselt sama mõte, mis Lääne-Euroopas laialt tuntud kevademängudes, mis sümboliseerivad looduse hääbumist ja taaselustumist.[35] Ent see jääb pelgalt hüpoteesiks. Märkigem lisaks, et Wiedemannil leidub vihje nuku ja teda tagaajava noormehe metsajooksmise moraalse külje kohta.[36] Valge lina võib sümboliseerida ka uigu (pulmas kasutatavat pruudilinikut) ning seos kalendrikombestikuga puududa.[37]
Õllejoomine jaanitule juures on vana komme.[38] Õllel on ohvrijoogina olnud jaanituleriituses oma osa täita, seda on mainitud jaanilauluski: „... mistas jaani oodetasse, / jaanikahja kannetasse.“[39] Õlu sobis aga väga hästi ka tuju tõstma: „Halliste ja Karksi kirikute katsumise (Visitations) protokollides 1640 aasta järel kaebatakse kõvasti selle üle, et need pagana usu pidud Jaani päeva öösetel Anne mäel väga üle käte minevat ja rahvas seal väga möllavat, sest et Jaani päeva öösel seal 20 vaati õlut olla ära joodud. Sellepärast antakse Karksilossi valitsejale kiriku katsujate poolt 10-ne riigitaalri trahvi ähvardusel kõva käsk, et Anne mäel kabel ära hävitatud peab saama ja selle eest valvatama, et rahvas Jaani päeva öösetel mitte sinna pidusid pidama, jooma ega mässama ei tule.“[40]
Kakssada aastat hiljem on Gresseli kalendris kirjeldatud samasugust olukorda: „Ennemuiste olli monni koht selle polest kulus, kui on Ebbaverre mäggi veike Maria kihhelkonnas Virromaal, ja Allutagguse Niggola kirriko liggidal need vannad Maria kabbeli mürid, et seäl tulle jures kange jominne, möllaminne ja kauba aiaminnegi likus... Tallinnas on Jani õhto ja öse lasna- ja kivvi mäel, ja mitmes kõrges kohtas, ja värrava tagga sakste aedades ja moisades tullokessi nähha; õhto öö peäle on ka linna ümber ja allevittes hulk innimessi likumas ja körtsides violi tralli ja õiskamist kuulda. Mis seäl siis muud jures, kui jomist ja roppo tööd, ja taggajärrel pohmilust ja häbbi!“[41]
Õllepropageerijaiks osutusid samuti mõisnikud ise, kes teenijaskonnale ning muulegi rahvale sel puhul „välja tegid“, seejuures mitte ainult õlut, vaid ka viina. Maa lõunaosas on lätlaste eeskujul austatud nimepäevalisi: Jaani-nimelisi tõsteti üles, pandi pärg pähe vms., mille peale need pidid napsi muretsema. Tänini tehakse õlut oma liikmeskonnast jaanituleliste tarbeks kollektiivmajandites; Saaremaal – tuntud õllemaal – valmistatakse jaanipäevaks koduõlut.
Piduliste joomaaja organiseerimisega ning lihtrahva üritustest osavõtmisega püüdsid baltisaksa parunid ka varjutada klassivastuolusid ning näidata endid heategijaina. Mõisajaanitulel juhinduti võistluslike jõu- ja osavusmängude propageerimisel samuti germaani rahvaste traditsioonist.[42] Paugutamine (Palmse mõisas oli selleks kasutada isegi suurtükk) pole meil ilmselt rituaalset tähendust kandnud.[43]
Ebatavalist mõjujõudu on omistatud jaanikastele. Moodused selle korjamisekski valge palaka järelevedamisega või hea tervise tagamiseks kastes püherdamisega on eri rahvastel ühised.[44] Eestlastel on uskumused jaanikaste kosutavast mõjust veel 20. sajandil nii tugevad olnud, et jaanikaste kasutajad on kindlalt väitnud endid mitmest haigusest terveks saanud olevat. Usk jooksvas vees suplemise tervendavasse mõjusse on ümberkaudsete rahvaste seas kõige levinum olnud idaslaavlastel.[45] See kajastub ka jaanipäeva nimes Иван Купала.[46] Lätlased on eelistanud näopesemist looduslikes veekogudes.[47]
Tugev on saunaskäimise traditsioon, kusjuures kümblemise positiivne mõju liitub vihtlemise mõjuga. Soomes on püsinud saunaskäimine vähemalt maaelanikkonnal ühe põhinõudena, samal ajal kui eestlaste jaanipäevakombestikus on see oma tähendust minetamas. Venelastel on seejuures ennete jälgimine ja tuleviku ennustamine olnud populaarsem kui soomlastel, eestlastel või lätlastel. Inimsaatuse ennustamine jaaniviha viskamisega katusele, puu otsa vm. on Lätis tuntud, kuid saunast on lätlased arvanud ka, et jaaniõhtul on see nõidusepaigaks, kust on mõistlikum eemale hoida.[48] Suplemiskomme pole Eestis kodunenud, ka pole näopesemine kauni jume ning hea tervise tagamiseks olnud jaanipäeval kuigi populaarne. Nii võib üldistada, et kõige püsivam on olnud eestlastel usk jaanikaste erilistesse omadustesse, mis ulatub 20. sajandisse, saunaskäimise juurde ei kuulu maagiliste toimingute sellist mitmekülgsust kui idaslaavlastel ning suplemiskomme voolavas vees esineb juhuslikuna.
Elatusaladest seostub jaanipäev ennekõike karjandusega ning ületab ses osas pärimuste rohkuselt jüripäeva, millel on eriline koht karjatamisperioodi algustähisena. Põhieesmärk on hea piimaanni taotlus, võrreldes jüripäevaga on vähem tähelepanu pööratud karja üldisele heaolule ja koospüsimisele, kõrvaline on metsakiskjate tõrje. Ilmseid jälgi karjase austamisest võib leida paljude rahvaste traditsioonist [49]. Karjasele püha andmine tähendas tema vabastamist igapäevasest kohustusest mitte ainult jaanipäevaks, vaid ka jaanilaupäeva õhtuks. Viimast ajendasid ühtlasi eelarvamused – nõidusekartusel aeti kari nagunii aegsasti ulualla.
Tähelepanu osutamine karjale väljendub samuti piimasaaduste toiduks valmistamises, mis iseloomustab kogu Eesti jaanipäevamenüüd. Eriti omane on see aga lätimõjulisele Lõuna-Eestile. Trv ja Hel tuli hoolikalt koguda nädala jooksul lüpstud piim, sellest tehtud toidud söödi perega ühiselt jaanitule ääres.[50] Lõuna-Eestis toimus pärgadega ehitud karja kojutulekul tseremoniaalne karja vastuvõtt ning jaanisõira ning muu meelehea üleandmine karjasele. Seda iidset kommet mäletab veel praegune vanem põlvkond.
Karjasele või kodukülast eemal olevale teenijarahvale vaba päeva andmise üheks põhjuseks on olnud veel kontaktivajadus omastega. Vastastikuste külaskäimiste komme (hoolimata sellest, et kohtuda võidi ka jaaniõhtul) viitab mingile vanale suguvõsa kokkutuleku traditsioonile.[51] Lahkunud omaste haudade hooldamise ja kaunistamise ning kalmistul käimisegi juured näivad ulatuvat eelkristlikku aega.[52] Abiellumisealistele olid niisugused rahvakogunemised võimaluseks kokku puutuda kaugema ümbruse noortega ning tulevast välja valida.
Lätlased räägivad jaanipäevast kui isikustatud Jaaniga seoses olevast päevast. Sama esineb meil rohkemal määral vastu Läti piiri. Kujutlust Jaanist kui mingist karja haldajast, kelle võimuses on lehmade piimaand, võib tunnetada vanasõnas „Jaan viib (võtab) piima ära“ ning uskumuses, et kui lehmalüps jääb pärast päikesetõusu, võtab Jaan piima ära. (Vt. levikukaart: jaanipäev (2)) Küllap andis niisugusele uskumusele kinnitust reaalelu, sest lehmade piimaand kuumuse ning parmudega tõepoolest vähenes.
Hobustehooldus jääb jaanipäeval veiste hooldamise kõrval tunduvalt tagaplaanile. Hobuseid on nõidusekartusel talliseinte vahelt kogu ööks metsa viidud, ent teisal selsamal põhjusel just varjuall peetud. Lätlastel ja venelastel, kellel hobune on koduloomana varasem, on ka hobuste eest hoolitsemine olnud enam päevakorral.[53]
Valdav osa põllundusalaseid pärimusi räägib maagilistest menetlustest hea saagiõnne tagamiseks.[54] Selleks on võõralt põllult korjatud rukkipäid, neid oma põllule või aita viidud, viljakõrsi kokku palmitsetud – kõik selleks, et teiste leivajätku endale võtta.[55] Iga võõral põllul kõndijat tuli võtta kui potentsiaalset nõida, kes on tegevuses teise pere viljatulu äravõtmisega. Selline analoogiamaagia on iseloomulikum idapoolsele Eestile (Vi, osalt Jä, Ta). Lõ-E on rohkem levinud põllu piiramine, kusjuures mõnikord on haljaid oksi maasse pistetud.[56] Looduse fenoloogilise arengu järgi on ette arvatud lõikusaja saabumist ning saagikust (orientiiriks on sagedamini jakobipäev). Põllukultuuride seas on peale rukki olnud tavalisest suurema tähelepanu all veel lina ja kapsas. Linasaagi õnnestumise taotlus peitub maagilistes jaanilaulu sõnades: „. . . tudrad tulle, / kasteheinad kargele (söödile), / linad minu põllu peale.“ Lina pidi nagu kapsaski olema maha tehtud enne jaanipäeva.[57] Head linasaaki on ette arvatud siis, kui lina jaanipäevaks sukavarda pikkune oli (Jür, Mär) või kui ta ladvast veidi looka hoidis. Jaaniööl pole Hls, Krk magamist soovitavaks peetud – lina lamanduvat. Se ja selle piirialadel on abi loodetud jaanituletungla maagilisest mõjust (vt. levikukaart: jaanipäev (1)).[58]
Jaanipäev on saaki mõjustavate kevadiste ja kevadsuviste tähtpäevade seas viimane. Selleks ajaks pidid põllutööd olema lõpetatud ning algas heinategu.[59] Ulatuslike töötsüklite vahepiirina kujunes jaanipäev sel kombel tähtsaks piirdaatumiks taluelus.[60]
Üldine uskumus taimede erilisest mõjujõust liitub eestlastel loogiliselt heinategemisperioodi algusega. Jaaniheinal, s. t. jaanipäeval või vahetult enne seda niidetud heinal on arvatud olevat nii palju kosutavat jõudu, et seda on antud talvel lehmadele pärast poegimist.[61] Jaaniheina pandi hoiule sületäis või tehti terve kuhi.
Heinale on mindud teinekord mõni aeg enne jaanipäeva. Näib, et Eestis on ka looduse fenoloogiline areng jaanipäeva kui heinaaja algusdaatumiga vastavuses. Teistel maadel on olenevalt klimaatilistest tingimustest muidki tähtpäevi või siis pole heinalemineku nõue nii kategooriline.[62] Tabulisest heinasse puutumise keelust (ei tohi rohtu kitkuda, niita) on teateid Lätist.[63] Venelased on pidanud varasemat heinategu ebasoovitavaks kaalutlusel, et heinal ei ole enne jaanipäeva rammu.[64] Nii nagu jüripäev on olnud kevadiseks põllutöö alguse daatumiks, ilma et tegelikult oleks tööd alustatud, on ka täpselt jaanipäeval heinale mindud harva. Uue e. gregooriuse kalendri kehtestamine Eestis 1918. a. tekitas heinateo alguse arvestuses segadust. Kuigi tähtpäev oli 13 päeva võrra nihkunud, lähtuti looduse fenoloogilise arenguga seoses olevate nähtuste jälgimisel endistviisi vanast kalendrist ning räägiti vanast jaanist (vastab 7. juulile).
Nagu kevadpühadel ja suvistel, on jaanipäeval erilist tähelepanu pööratud elamukorrastusele. Kõige sagedamini on juttu põrandate küürimisest. Alles pärast seda võidi kased sisse tuua. Tõendiks usust õhu puhastavasse toimesse võib pidada talverõivaste või kangaste tuulutamise kommet maa läänepoolses osas, nimelt pidi jaanituul hävitama koid ning kopituse.[65] Sama mõte avaldub pärimustes jaaniöistest rahatuledest – seal arvati kuivatatavat maapõues peituvaid varandusi.
Nagu heinateo alguse määramisel, nii on lähtutud samuti käokukkumise aja kestuse hindamisel kord vanast, kord uuest jaanipäevast. Arvati, et kui kägu kukub kaua peale jaanipäeva, on oodata pikka ja sooja sügist. Jaanipäevast pidid parmud vähenema: „Kui enne jaani ühe parmu tapad, tuleb üheksa asemele; kui pärast jaani ühe tapad, jääb üheksa vähemaks.“ Sipelgapesades on arvatud leiduvat haigusi tervendavat valkjavärvilist vaha või juustu.[66]
Rahva tähelepanu koondus nüüdsest sademetele kui saakide valmimise ning heinateo seisukohalt olulisele tegurile. Ennejaanist vihma on peetud väga vajalikuks viljadele, pärastine vihm heinateo ajal on olnud soovimatu. Siit tuleneb vanasõna: „Enne jaani palu vihma, pärast tuleb isegi.“[67] Alliteratsioonimõjulises vormelis „jaanist jahe kivvi vette“ väljendub eelduste loomine vee jahenemiseks, tegelikult kestab vee soojenemine veekogudes veel pärast kesksuvegi.
Jaanipäevaga seostub rohkearvuliselt muistendeid.[68] Uskumused, millel baseerub laia rahvusvahelise levikuga muistendimotiivistik, suunduvad kolmele põhiobjektile – tuli, vesi ja õhk –, mis on olnud tähtsad omaaegse inimese kujutelmades. Need kolm kannavad hoolimata nende juurde kuuluva traditsiooni erinevustest ühtset tähendust – nendega kokkupuutest on taotletud vabanemist kõigest halvast ja ebasoovitavast ning selle eemaletõrjumist. Kokkupuutest taimedega aga eeldati vegetatsioonis peituva elujõu ülekandumist. Ainuüksi jaanipäevaga seotuks tuleb pidada kõikidel ümberkaudsetel rahvastel uskumust sõnajala õitsemisest jaaniööl (kõik muud ajad on välistatud) ning sellega seotud muistendeid.[69] Nt. satub sõnajalaõis metsas kõndijale viisu sisse nii eesti kui valgevene muistendis, tema otsija elab läbi õudusi, õie leidjat on arvatud saavat rikkaks, õnnelikuks, nähtamatuks, ta saab kõikide lukkude lahtitegemise võime vms.[70] Jaaniöö on üks üleloomulike olendite inimesega kontakteerumise eelisaegu. Omapärasel viisil on jaanipäevamuistendites veel esindatud maa, õigemini maapõu, mis avab oma rikkused. Uskumusi ning muistendeid ainult jaaniööl nähtavatest rahatuledest leidub rikkalikult, eri rahvail varieeruvad vaid raha kättesaamise viisid. Eestlaste levinuim õpetus raha asukoha leidmiseks on läbi unkaaugu vaatamine.[71] Germaanlaste muistendeis on populaarsed vette uppunud kirikukellade nähtavaletulek ning helisemine jaaniööl, üles kerkivad ka maa alla vajunud linnad.[72] Eestlastelgi on järvi ja allikaid, milles kirikukellad või mingi varandus jaaniööl endast märku annavad, Ebavere mäe alla vajunud linn avaneb ainult jaaniööl, jne.
Kokkuvõtteks võime nentida, et eesti rahvakalendris ei seo ükski teine tähtpäev endaga nii ulatuslikult eri rahvaluuleliike kui jaanipäev. Siin leidub rikkalik valik regilaule[73] ja muistendeid, peale selle loitse; vanasõnade esinemus on vastavuses üldiste proportsioonidega.
Teiste lähemal asuvate rahvastega võrreldes on eestlastel jaanipäeva piduliku tähistamise kombestik püsinud suhteliselt ehedana, jäädes ses osas alla ainult lätlastele. Ilmseid mõjustusi võib täheldada Lõ-E lätlastelt karjahoolduses, nimepäevaliste austamises jms. Voolavas vees kümblemise või suplemise kombel looduslikes veekogudes meil olulist kohta pole. Kogu jaanipäevatraditsiooni ühetaolisus eri rahvastel lubab pidada selle põhijoonte väljakujunemise ajaks kauget minevikku. See on olnud ühtlasi soodustavaks asjaoluks hilisemate regionaalsete ilmingute levikul ühelt rahvalt teisele.
Märkused:
[1] Nt. sakslastel Johannes, soomlastel Juhannus, norralastel Hans, inglastel John, prantslastel Jean, lätlastel Jānis, ukrainlastel Janka, venelastel Ivan.
[2] Vrd. Sahharov, lk. 85–90.
[3] Senkeviča, lk. 19–25.
[4] HDA IV, vg. 704–705.
[5] Vrd. Beitl, lk. 376; Propp, lk. 86.
[6] Meie jaanipäevakombestikku on kõige põhjalikumalt tutvustanud M. J. Eisen. Vrd. Eisen, Jaani raamat; Eisen, EM II, lk. 28–37. Tavandilaulu rikkusest annavad ülevaadet antoloogiad: Tampere, ERlV II, lk. 38–42 ja 154–170; ERlA I: 1, lk. 347–353.
[7] Vrd. Fehrle, lk. 160; Propp, lk. 22–23.
[8] HDA IV, vg. 733; Tokarev et al III, lk. 96 ja 124.
[9] Nt. inglastel ja sakslastel. – Tokarev et al III, lk. 73 ja 125. Vrd. ka Eisen, Jaani raamat, lk. 69–77.
[10] Venelastele on jaanitule selline tähendus võõras. – Zelenin, Russische, lk. 370.
[11] Nii olid kirikuisad sunnitud XVI saj. algul Pihkva jaanitule kohta nentima, et see pole mitte püha Johannese päeva tähistamine, vaid kuratlik pilgar, kus lauldakse, tantsitakse ja mängitakse saatana auks. – Mansikka, I, lk. 225. Ungarlastel toimus jaanitule ülevõtmine kirikukombestikku XVI saj., prantslastel ja sakslastel XVII saj. – Tokarev et al III, lk. 24 ja 165; Beitl, lk. 376.
[12] Vrd. Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 149–150; Sahharov, lk. 85.
[13] Karjalastel kutsujaiskokko. – Talve, Kannakselainen säärikokko, lk. 7.
[14] S 37811 (15) < Setumaa – J. Ojavere (1932).
[15] Vt. Hurt, Vana kannel II, lk. 246–248.
[16] Ränk, Muhulaste leedutuledest; Ränk, Eesti jaanitulede tüpoloogiat.
[17] Sama on iseloomulik karjala tornikujulise ehitusega tuledele. – Talve, Kannakselainen säärikokko. Seda taotlust kannavad mitmed rahvakalendri tähtpäevad, alates pajuurbadega vitsutamisest urbepäeval ja kaskede ning muu roheluse kojutoomisest kevade ja suve vastuvõtu pühadel või halja kuuse ehtimisest aastavahetusel.
[18] Markantsemaid näiteid lähiminevikust on kümnete vanade autokummide kuhjamine jaanituleplatsidele.
[19] Vrd. Kirjeldust jaanituledest: Tampere, ERlV II, lk. 39–42.
[20] RKM II 365, 23/4 < Ridala khk – E. Liiv (1976). Kirjelduse juurde kuulub foto lk. 21.
[21] Šmits II, lk. 703; Sahharov, lk. 88.
[22] Märksa üldisem on ning erinevaid taotlusi kannab see germaani rahvastel. – HDA IV, vg. 738 ja 744.
[23] Vrd. Holzmayer, lk. 63.
[24] Nt. Saksamaal ja Skandinaaviamaadel tähendab hüppe õnnestumine õnne armastuses, peatset abielu, viljade kõrgust, lätlastel head tervist, venelastel kaitseb kahetamise eest. – HDA IV, vg. 735–738; Tokarev et al III, lk. 96, 124–125; Šmits II, lk. 705; Sahharov, lk. 90.
[25] Ukrainlastel, venelastel, lätlastel ja sakslastel veel tamm, pihlakas, haab, nõges, ohakas jt. – Sahharov, lk. 90 ja 93; Berman, lk. 22; Šmits II, lk. 703–719; HDA IV, vg. 715.
[26] Vt. Wiedemann, ESSr. G. Vilbaste koostatud rahvapäraste taimenimede sõnastikus leidub selliseid ligi 40. – Vilbaste T 1, lk. 53–54.
[27] Šmits II, lk. 714. Vilkuna on osutanud jaanipäeva eelkäijana muistsele karjaseaustamise pühale. – Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 127–131. Veiste pärjatamine on tuntud samuti germaani ja slaavi rahvastel. – HDA IV, vg. 714; Sokolova, lk. 240.
[28] Vrd. Propp, lk. 58–62; Šmits II, lk. 732.
[29] Vrd. Eisen, Jaani raamat, lk. 49–63 ja 81–92.
[30] Vrd. Talve, Keinu.
[31] Vt. ERk II, lk. 20 (paastumaarjapäev).
[32] HDA IV, vg. 712.
[33] Mujal Eestis on see jaanitulekombestikus juhuslik. Vrd. ERlA I: 2, lk. 412–417.
[34] Enäjärvi-Haavio, Nukke, lk. 261–262.
[35] Vrd. ERk III, lk. 150 (maikuu).
[36] Wiedemann, AIÄLE, lk. 362.
[37] Vrd. „Nukumängu“ tüpoloogilist sarnasust „Mõrsja kooletamisega“ või „Leinamänguga“. – Ringi sees olev „mõrsja“, kuuldes omaste või peiu surmast, „alaneb“ ning hiljem rõõmustades „üleneb“.
[38] Vrd. HDA IV, vg. 733.
[39] Kahi tähendab ohvriõlut, ülekantud tähenduses ka ohvritoitu. – Ariste, Kahi; vrd. Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 83–89.
[40] Jung, Muinasaja teadus II, lk. 33.
[41] Laugaste, lk. 337–338. Veel paksemates värvides on kirjeldatud jaanituld kui epikuuripidu Russowi kroonikas. – Laugaste, lk. 30–31.
[42] Vrd. Beitl, lk. 380.
[43] Välja arvatud hilistraditsioonina uusaastaööl, pole meie kalendrikombestikus paugutamisel teiste rahvastega võrreldes üldse olulist kohta.
[44] HDA IV, vg. 760–761.
[45] Suplemiskombe püsivusest vt. Sokolova, lk. 244. Veeprotseduuridel on rahvameditsiinis tähtis koht teistelgi kalendritähtpäevadel (nt. jüripäev). Traditsiooni populaarsust sakslastel on seletatud vanade roomlaste mõjuga, kus 24. juunil supeldi Fortuna auks. – Tokarev et al III, lk. 127.
[46] Kiriku hukkamõistvast hoiakust Kupala kui muistse ebajumala kummardamise suhtes vt. Sahharov, lk. 88. Suplemiskombe ristiusueelne tähendus on hiljem üle kandunud Ristija Johannese tegevusele. – Propp, lk. 62; Sokolova, lk. 228.
[47] Šmits II, lk. 722.
[48] Vrd. kommet venelastel, soomlastel, vadjalastel ja lätlastel. – Sahharov, lk. 92; Korhonen, lk. 147–148; Hautala, lk. 254–255; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 80–81; Šmits II, lk. 707 ja 734.
[49] Meie naaberrahvastest eriti lätlastelt ja idapoolstetelt soomlastelt. – Šmits II, lk. 704 jj.; Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 127–138. Sakslastel on püha Johannes karjuste patrooniks. – HDA IV, vg. 704.
[50] Ohvrianniks kasutatava piima korjamine mitmel neljapäeval on tuntud sakslastel. – HDA IV, vg. 727. Soomlastel on tavaks jaanilaupäeval õhtust süüa põllul hea põlluõnne saavutamiseks. – Hautala, lk. 241–242.
[51] Märkigem, et puudub mis tahes külaskäimise keeld, muidu nii omane nõiduse- ja kahetamiseohtlikele tähtpäevadele.
[52] Proppi hinnangus seostub surnud esivanemate kultus venelastel eriti kevadise põldude seemendusperioodiga ning taandub jaanipäevaks. – Propp, lk. 21–24.
[53] Šmits II, lk. 715–716; Sahharov, lk. 89. Venelastel kuulub siia veel hobuste ujutamine nagu jüripäevalgi. O. Kallas on märkinud, et Kraasna eestlased toovad oma peres jaaniõhtut tähistades ka hobused õuele. – Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 93.
[54] Rantasalo on hinnanud jaanipäeva kõige tähtsamaks põllunõiduse päevaks Rootsis, Norras, Taanis ja Saksamaal. – Rantasalo, Ackerbau II, lk. 34.
[55] Ülevaadet võõra põllusaagi endalesaamise menetlustest soomlastel kõrvutatuna teiste rahvastega vt. Rantasalo, Ackerbau IV, lk. 16 jj.
[56] Vrd. Jung, Muinasaja teadus I, lk. 271.
[57] Soomlastel on jaanipäev lina ja naeri külvipäevaks. – Hautala, lk. 234–236.
[58] Jaanituletuha, -süte või -tukkide viimisest koju ning oma põldudele vt. HDA IV, vg. 740–741; Tokarev et al III, lk. 23; kapsahooldusest teistel maadel vt. Šmits II, lk. 710; Wuttke, lk. 417.
[59] Vrd. Proppi üldistust venelaste agraarkombestiku katkemise kohta tähtpäevakalendris pärast jaanipäeva. – Propp, lk. 64.
[60] Vrd. Ränk, Vanha Viro, lk. 176.
[61] Vrd. kommet teistel rahvastel. Zelenin, Russische, lk. 370–371; Rantasalo, Arkea ja juhlaa, lk. 147.
[62] Jaanipäeva on peetud heinateo alguseks nt. Inglismaal, Prantsusmaal ja Saksamaal, samuti Lõuna-Venemaal, kuid jahedama kliimaga Soomes on selleks hilisemad heinamaarjapäev (2. VII) ja maretapäev (13. VII). – Tokarev et al III, lk. 27, 75 ja 123; Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 201–206.
[63] Šmits II, lk. 712.
[64] Zelenin, Russische, lk. 371.
[65] Lätis ei tohitud kangaste pleegitamist jätta peale jaanipäeva, et need ei läheks kopitama. – Šmits II, lk. 732.
[66] Uskumus on ühine venelastega. – Sahharov, lk. 92.
[67] Sama nt. venelastel, lätlastel: Dal, lk. 886; Šmits II, lk 731.
[68] Väikest valikut nendest vt. Eisen, Jaani raamat, lk. 79– 109.
[69] Vt. ka: Eisen, Jaani raamat, lk. 51–63.
[70] Vrd. Sahharov, lk. 92; Zelenin, Russische, lk. 370; HDA IV, vg. 721; Šmits II, lk. 707; Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 178–180.
[71] Soomlastel tuleb selleks sarvipidi kinni hoida aardepeidikut valvav loom, lätlastel visata rahahunnikule müts või saunas rahavalvajate kõnet pealt kuulata, vms. – Hautala, lk. 246–247; Šmits II, lk. 708–710.
[72] HDA IV, vg. 719–720.
[73] Paralleele lätlaste liigolauludega vt. Ariste, E., Die estnischen Liigulieder.
Seitsmemagajapäev (27. VI)
Võrreldes seitsmevennapäevaga (10. VII) tuntakse seitsmemagajapäeva rahva seas õige vähe, puuduvad ka lokaalsed erijooned. Päevale nime andnud legend seitsmest magajast, kes maganud järjest seitse nädalat (7 päeva, 100 või 300 aastat) on Lääne-Euroopas üldlevinud.[1] Ilmaenne – kui sajab seitsmemagajapäeval, siis sajab veel seitse nädalat (7 päeva, 40 päeva) – kuulub germaani rahvastel rohkem seitsmemagajapäeva juurde,[2] eestlastel aga valdavalt seitsmevennapäeva juurde. Lätlastel seostub see enne mõlema tähtpäevaga.[3] Venelastel on päeva nimetuseks Самсон Сеногной, siit pärineb ka vadjalaste samsona; ilmaenne on taas sama.[4]
Märkused:
[1] HDA VII, vg. 1702–1703.
[2] HDA VII, vg. 1701 ja 1704. Tuntud ka soomlastel: Hautala, lk. 283.
[3] Šmits III, lk. 1604–1605.
[4] Tšitšerov, lk. 12; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 94–95.
Peetripäev (29. VI)
Kui talvine peetripäev (22. II)[1] on tuntud Lääne-Eestis (Lä, Hii), siis suvise peetripäeva (kirikukalendris peeterpaulipäeva)[2] traditsioon on ida- ja lõunaeestiline, olles kõige rikkalikum Setu alal.[3] Ehkki peetripäeva pühitsemine on olnud setudel nagu venelastelgi väliselt surutud kiriklikku kesta, kuuluvad peetripäevaste rahvakogunemiste juurde samuti ka joomingud. Isurite ja vadjalaste pedron praasnikkat on ühise söödava-joodava kokkutoomisega säilitanud enam muistse vakusepeo tunnuseid.[4]
Kogu peetripäeva kombestikus on palju analoogiat jaanipäevaga. Peetritulede põletamisest on andmeid eriti Setu alalt nii eesti kui vene rahvastikuga küladest. Setu jaanitulelaulus on paralleelvärss peetritulest:
[---] Sis jää õks mi’ jaanitulõlõ,
saa õks mi’ jaanisaule.
Lää õks mi’ piitre pinolõ,
ku’u õks mi’ valul kul'latama. [---][5]
Kombekirjeldustes vihjed peetritulede põletamisest puuduvad, ent regilaulukirjapanekuis võib kohata sama mõtet:
Perenaesed, naesukesed,
tulge jaaniste tulele,
peeterille paiste’elle.
Tulge tulda hoidemaie. [---][6]
Ka kirjanduse andmeil on kombe levikuala Eestis olnud ulatuslikum. Russowi kroonikas leidub kirmaste kirjeldus 16. saj. teisest poolest, kus märgitakse, et „neil kolmel ööl: püha jaani, peetri-paavli ja maarja mäekäigu ööl ei olnud üheski linnas, alevis, mõisas ega külas, mitte ühtki maha arvatud, muud midagi näha kui aina rõõmutulesid kogu maal. Ja sealjuures tantsiti ja lauldi ja kareldi kõige lustiga ja ei antud armu suurtele torupillidele.“[7] Nižni-Novgorodi preestri kaebuses 1636. a. kurdetakse naiste ja neidude pidutsemise üle tule ääres öödel jaanipäevast peetripäevani.[8] Venelastel lõppes peetripäeval kevadine noorte lõbutsemise aeg, toimus tseremoniaalne kevade ärasaatmine.[9] Meil leidub teade Lutsist: „Lõpõdi rutotamine (lauldi jaanipäevast piitrepäevani „rutoo!“, „rutoo!“).“[10] Soomlased peavad jaani- ja peetripäeva vahel kogutud taimede mõjuvõimu tavalisest suuremaks.[11] Värsid vihta- ja luudaminekust („tuu õks mi luudõ Jaanilõ, / tuu vihtõ Piitrelle“) annavad tunnistust noorte ühise lehesilkäimise kombest Setus, nagu on kollaskäimine värvitaimede korjamiseks vadjalastel.[12] Karjalastel ning teistelgi on peetripäev külvinädalate arvestamise suvepoolseid tähiseid,[13] vadjalastel heinateo alguse tähtpäevi.[14] Soomlastel on ta mõneti suve kulminatsiooniks, jõulude vastand-daatumiks,[15] meil leidub sellest kirjapanek kraasnalaste kohta[16]. J. Hurt on märkinud setude jaani- ja peetripäeva kui minevikus tähtsamat suvepüha, nagu seda on talvistepühad talvel, kusjuures rahvalõbutsemised on mõlemal puhul väga ulatuslikud.[17] Niisiis on peetripäev üks kevade ärasaatmist ning suvesoojuse saabumist märkivaid pühi, mille juurde kuuluv traditsioon on iseloomulik teistelegi tähtpäevadele ajavahemikus astronoomilise suve saabumisest kuni fenoloogilise suve kõrgpunktini. Ajapikku on domineerima jäänud jaanipäev ning peetripäeva tähtsus oluliselt vähenenud.
Kuhjaloomine on peetripäeval keelatud – arvati, et sel päeval tehtud kuhja lööks pikne (vt. levikukaart: peetripäev). See uskumus on meil levinud peamiselt piirialadel Rõu, Har. Gösekenil on peetripäeva nimetatud ebausuliste pühade loendis, millal ei töötata.[18] Lätlastel laieneb keeld muudelegi töödele, päeva nimetatakse ka piksepäevaks.[19] Nii Lõ-E kui Lätis on päeva arvatud pigem vihmaseks kui kuivaks. Setu laulik kutsub kuud ja päikest aita kustutama; kui need ei tule, palub Pehteret ja Paavelet, kes toovadki vihma.[20] Nende kahe pühaku koosnimetamine on eestlastel pigem juhuslik, tavaline aga naabruses elavate Pihkva järve äärsete venelaste seas. Saksamaal peetakse peetripäeva vihma halvaks endeks, oht välgust tabatud saada arvatakse olevat ka mingi eseme valmistajal endal.[21]
Märkused:
[1] Vrd. ERk I, 163–164 (talvine peetripäev).
[2] Apostlite Peetruse ja Pauluse märtrisurma mälestuspäev.
[3] Päeva üldiseloomustust ning levikukaarti andmetega selle tähistamisest Eestis ja naaberrahvastel vt. Tampere, Kirde-Eesti, lk 212–213.
[4] Vrd. Hautala, lk. 269–270; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 95–99; Haavio, lk. 18–74, 92–94 jm.
[5] S 9453 (26) < Setumaa – J. Ojavere (1928). Jaanisaule – jaanisuitsule; pinolõ – pinule; ku’u õks mi’ valul kul'atama – eks me (lähe) kuuvalgel pidutsema (vn. гулять).
[6] H I 1, 222 (76) < Järva-Jaani khk – M. Roosileht (1888).
[7] Laugaste, lk. 30. Maarja mäekäigu – heinamaarjapäeva (2. VII).
[8] Mansikka, I, lk. 238. Lääne-Euroopa peetritulede puhul tõuseb esile kõigest halvast puhastamise eesmärk. – Sartori III, lk. 237; HDA VI, vg. 1524.
[9] Sahharov, lk. 94–96; 183.
[10] RKM II 270, 313 (22) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1968–1969). Vrd. läti rotāt – leelotama (kevadelaulude kohta).
[11] Hautala, lk. 266.
[12] Vrd. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 95 ja 97.
[13] ERk III, lk. 161 (volbripäev).
[14] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 97–98.
[15] Hautala, lk. 266–267.
[16] RKM II 250, 445 (146) < Kraasna keelesaar – P. Voolaine (1966).
[17] H, R 9, 12 (23) < Setumaa – J. Hurt (1903).
[18] Laugaste, lk. 69.
[19] Šmits III, lk. 1399 ja 1422–1423.
[20] E 64924/5 (4) < Setumaa – L. Birnbaum (1930); vrd. S 10193/5 (23) Setumaa – T. Haak (1929).
[21] HDA VI, vg. 1523 ja 1525.
JUULI
| Juuli on heinakuu. Heinaniitmine Tartumaal Kabinas. ERA, DF 21826. |
Heinamaarjapäev (2. VII)
Seitsmevennapäev (10. VII)
Mareta- ehk karusepäev (13. VII)
Eliapäev (20. VII / 2. VIII)
Madlipäev (22. VII)
Jaagupipäev (25. VII)
Annepäev (26. VII / 8. VIII)
Olevipäev (29. VII)
Juulikuu[1] rahvapärane nimetus on heinakuu. Seda nimetust kasutavad mitmed rahvad – venelased, sakslased, soomlased, lätlased jt.[2] „Obusenoogutuse kuu“ (Vän) viitab, et hobune siis kiinide eemaletõrjumiseks üha pead noogutab. Rahvakalendri tähtpäevadest tuletuvad veel karusekuu, jakobi- või olevikuu. Võrreldes juuni nimetuse jaanikuu üldkasutatavusega kannavad need pigem metafoorset iseloomu.
Juuli tähtsaim töö on heinategu, tähelepanu keskpunktis on selleks sobivad ilmad. Ent vastav traditsioon leiab väljendamist üksikute tähtpäevade kaudu, juulit tervikuna puudutavad vaid üksikud võrdlusteated kuu alguse ja lõpu ilmade kohta (kui algus kuiv, siis lõpp vihmane või vastupidi). Kogu juulikuud hõlmavat traditsiooni pole teistelgi rahvastel.[3]
Juulit kui kõige palavamat kuud on trükitud kalendrites vastavusse seatud jaanuariga,[4] rahvasuus on juuli soojuse järgi talve külmust või pehmust ette arvatud. Juulit on sobivaks peetud lehtpuuvõsa raiumiseks ja uudismaa raadamiseks – puud ei aja võrseid. Mõnede pärimusteadete põhjal on seda peetud mädakuuks nagu augustigi – haavad ei kasva kinni, vaid kipuvad pahaks minema.
Märkused:
[1] Julius Caesari sünnikuuna kannab tema nime.
[2] HDA IV, vg. 836; Sahharov, lk. 97.
[3] Vrd. Dal, lk. 887–890; HDA IV, vg. 837; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 191–196.
[4] Nt. Sööt jt.
Heinamaarjapäev (2. VII)
Heinamaarjapäeva[1] on Wiedemanni andmeil nimetatud ka punamaarjapäevaks, selgitusega, et naised sel päeval punast värvi andvaid taimi korjavad; kirikukalendrist pärit saksakeelse nimetuse vasted on Maarja koduotsimise päev, Maarja katsmaminemise päev, Maarja katsmaminek.[2] Eesti rahvakalendris domineerib seos heinategemisega – päev on jaanipäeva kõrval mitmel pool orientiiriks heinateo alustamisel või optimaalse heinaaja määramisel.[3] Üldse on see päev meil traditsiooniderikkam kui lõuna- või põhjanaabritel.
Eriti Pä, Vl ning mõnel pool mujalgi (vt. levikukaart: peetripäev) kehtib heinateo keeld – pikne lööks heinad (kuhja) põlema. See on analoogiline heinateo keeluga maa kaguosas peetripäeval, 29. VI (Ta, Võ, Se), eliapäeval, 20. VII (Se) või jakobipäeval, 25. VII (Ta, Vl, Võ). Võib arvata, et heinamaarjapäeva töökeeldudel on olnud eelkristlik taust mingi(te) piksekartusest ajendatud tabupäeva(de) näol, ent selle on varjutanud kiriklik pühapäeva pühitsemise nõue.[4] Mihkli kiriku visitatsiooniprotokollis 1694. a. on märgitud päevadena, millal rahvas ei tööta, ka „kõik kalendris leiduvad maarjapäevad“.[5] Wiedemann mainib päeva pidamist poolpühaks,[6] seda kinnitavad paljud käsikirjalised teated. Ent väidetakse ka, et heinamaarjapäev polnud puhkepäev ja kiire heinatöö poleks mahtigi andnud püha pidada (SJn, Kõp). Päeva pühitsemise kombe taandumisele rahva seas aitas kaasa selle väljalangemine kirikupühade nimistust (Iis).
Tuletegemisest on andmeid mitmelt poolt rannaaladelt, ent ainult Muhus valmistati selleks puhuks spetsiaalne nn. leedutorn. Holzmayeri järgi on mehed heinamaarjapäeva eel ladunud Leedumäel tooretest kadakatest kuhja, vardaks pandi laasitud puu, mille otsa jäeti kimp rohelisi oksi.[7] Aja jooksul kandus komme üle jaanipäevale ning jaanituldki hakati nimetama leedutuleks. Tuld tehti mitmes paigas, mitte ainult Leedumäel, ühtlasi jaanitulele omase tõrvatünniga leedutorni otsas. KJn on heinamaarjatuld nimetatud analoogiliselt jaanikutulele maarikutuleks, Kuu maarjatuleks.
Tuletegemist on mainitud ka kirjeldustes õhtustest noorte kogunemistest ühiseks murakaleminekuks Iis, kuid see tuli on täitnud taolist otstarvet nagu näiteks õitsituli, rituaalset tähendust ei mäletata. Murakalkäigu utilitaarne eesmärk on hilisem, kuuludes ajajärku, mil hakati valmistama hoidiseid talveks. Ennekõike kujutas minek 15–20 km kaugusele Muraka raba äärsetesse metsataludesse või looduslikesse kokkutulekupaikadesse omapärast noorte kooskäimise traditsiooni. 1918. a. kalendrireformiga langes heinamaarjapäev murakate valmimiseks liiga varasele ajale ning komme kandus juulikuu keskpaiga nädalavahetustele.
Rahvakogunemistest VNg Maarja kabeli juurde on andmeid 17. saj. lõpust Oleariuselt: „Tallinna ja Narva vahel, kaks miili Kunda rüütlimõisast, mitte kaugel koguduse kirikust seisab vana lagunenud kabel, mille juurde ümberringi elavad mittesakslased igal aastal heinamaarjapäeval tihti palverännakuile läksid, mõned kabelis lebava suure kivi ümber põlvili ja paljalt ringi roomanud ja oma söögiohvreid toonud, et neil ja nende kariloomadel aasta läbi hästi läheks, või kui nad haiged [on], jälle terveks saaksid.“[8] Nagu selgub Viru-Nigula kirikuraamatust, on katsed ohverdamiskommet kristlike rituaalidega liita siingi lõppenud 17. saj. keskpaigas kultusekoha hävitamisega kirikuvõimude nõudel.[9]
Oleks ootuspärane, et piirkondi, kus heinamaarjapäev on säilitanud teatava traditsiooni väljakujunemisega ning püsimisega suurema tähtsuse, iseloomustaks ühtlasi muudegi selle päeva traditsioonide tavalisest suurem populaarsus. Nii see aga pole. Ei leedutorn Muh, kalaõnne taotlus Mus, Jõe, Mar, ühine murakalkäik Iis ega ka heinateo keeld Pä, Vl ole toonud kaasa nimetamisväärset peale osalise tööpüha. Seega on tegemist tähtpäevaga, mille kohta säilinud pärimust iseloomustab tugevate lokaalsete erijoonte olemasolu ning üldiste ühisjoonte puudumine. Koduste tööde ning loodusnähtustega seotud pärimusteated kuuluvad üksiti teistegi ajaliselt lähedaste tähtpäevade juurde või on neilt otseselt üle võetud. Sakslastel ja soomlastel on tähtsal kohal töökeeld ning ilmaended – selle päeva vihm toob kaasa pikema sajuperioodi.[10] Lätlastel on päev vähetuntud, pearõhk on noorte suhetel.[11] Venelaste traditsioonis see tähtpäev puudub.
Märkused:
[1] Katoliku kirik pühitseb seda alates 14. saj. (sks. Heimsuchung Mariä).
[2] Wiedemann, AIÄLE, lk. 364; Wiedemann, ESSr.
[3] Mõningal määral tähistab heinateo algust ka soomlastel. – Hautala, lk. 272.
[4] Vrd. HDA V, vg. 1678.
[5] Laugaste, lk. 69. Sama soomlastel: Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 201.
[6] Wiedemann, AIÄLE, lk. 364.
[7] Holzmayer, lk. 64. Pikemalt vt. Ränk, Muhulaste leedutuledest.
[8] Laugaste, lk. 55–56.
[9] Jung, Muinasaja teadus, lk. 121–122; vrd. ERA II 198, 167/8 (229) < Haljala khk – H. Länts (1939).
[10] HDA V, vg. 1674–1675; Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 200–201.
[11] Šmits II, lk. 999–1000.
Seitsmevennapäev (10. VII)
Seitsmevennapäeva kohta[1] leidub eesti traditsioonist muistend seitsmest magajast, mis kuulub küll seitsmemagajapäeva (27. VI) juurde. Nõrk on tähtpäeva seos uskumusega, nagu põhjustaks seitsme venna üheaegne kirikusseminek selle kokkuvarisemist või maa alla vajumist. Kogu traditsioon piirdub võrdlemisi vähesega – vihmase või kuiva ilma ettearvamisega. Vanasõnavormelites figureerib maagiline arv 7: sajab seitsmevennapäeval, siis sajab veel seitse nädalat. Harvemini esitatakse muid ajaühikuid (aasta, kuu, päev, tund) ning iidse arvumaagia eelisarve (9, 3). Samasugune ilmaenne on tuntud sakslastel ja lätlastel[2] , sealjuures nagu meilgi seoses seitsmemagajapäevaga. Päevade tähenduse kattumisele on tõenäoliselt kaasa aidanud seitsmemagajapäeva nihkumine vanalt kalendrilt uuele üleminekul seitsmevennapäeva kohale.
Kirde-Eesti rannapoolsel alal ning läänesaartel on seitsmevennapäeva ilma jälgitud ka kõrvutavalt maretapäevaga (13. VII) (vt. levikukaardid: seitsmevennapäev ja maretapäev). Mõne muistendivariandi järgi oli seitsme vennaga koos hukatud nende ema Maret ning vihmasadugi tõotusega ette määratud.
Nagu teiste juulikuu ilmaennete puhul, kajastavad seitsmevennapäeva ended ennekõike heinategija huve. Siit tuleneb mööndus: pisemgi vihmavahe („niipalju kuiva, et mees jõuab hobuse selga hüpata“) lubab loota edaspidiseks kuiva ilma.
Märkused:
[1] Nimetus on pärit ristiusu legendist, mille järgi seitse venda Rooma keisri poolt märtrina hukati.
[2] HDA VII, vg. 1701; Šmits III, lk. 1604–1605.
Mareta- ehk karusepäev (13. VII)
Maretapäeva[1] on varem pühitsetud 13. juulil, kuid mõnel maal on see üle kantud 20. juulile. Soomlaste marketta oli veel 18. saj. algusaastail 13. VII.[2] Germaani rahvad on Püha Margareetat kujutanud nagu Püha Jüritki võidetud draakoniga jalge all, ühtlasi on ta nurganaiste kaitsepühak. Mõningal määral oli maretapäev kesksuve, saakide valmimise, põllu- ja heinatöö tähiseks; eeldatavalt sadas sel päeval vihma.[3] Vihmasadu kuulus maretapäeva juurde koos iseloomustavate piltlike ütluste ja ennete jälgimisega ka soomlastel.[4] Soomes kujunes maretapäev heinatöö alguse tähistamise päevaks – hargitaolist eset pühapiltidel Margareeta käes kujutleti heinahargi või rehana.[5]
Eestlaste rahvakalendris äratab tähelepanu päeva kahenimesus. Rahvapärase nimetuse karusepäev lahtimõtestamisel karu austamise päevaks või karupäevaks annab tuge Pilistvere kiriku visitatsiooniprotokoll 1680. a., milles on märgitud, et maretapäeval pühitsevad nad karusepäeva ehk karupäeva (Karrusche Päwe oder Bährentag), selleks et karu nende karja ei murraks.[6] Hellel on maretapäeva nimetatud koerapäevade alguseks (Hundstage Anfang), mil paljud ei tööta, et karu neile kahju ei teeks. Koerapäevade lõpuna toob ta lauritsapäeva (10. VIII).[7] Teade töökeelust ja märge, et eestlased nimetavad päeva karu järgi, leidub ka Hupelil.[8] Teisal on Hupel toonud nimetuse Ofenschmierentag,[9] seda täpsustab Wiedemanni sõnaraamat: karusepäev on päev, wo die Oefen verschmiert werden müssen – ahjude tihendamise (savitamise?) päev. Karusepäeva nimetust on peetud ka puhtalt Margareeta nimest lähtuvaks lühendkujuks (vrd. Mareta-kareta neidu regilaulus).[10] Ühe rahvaetümoloogilise seletuse järgi tähendab karune~karvane hallitust (Kul).
Karusepäeva tähenduse käsitluse annab K. Vilkuna, kelle argumentatsioon rajaneb Eesti osas nii trükistele kui ka käsikirjalistele allikatele Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogudes.[11] Ta väidab, et see muistses rahvakalendris ühtlasi kesksuve tähistav karu austamise päev on oma nime säilitanud ainult Eestis, ent Püha Margareeta kultuse levitamisel Baltikumis, Soomes ja Rootsis mujalt välja tõrjutud.[12]
Ei ole juhuslik, et Eestimaa ainuke püha Margareeta kirik on rajatud just Karuse kihelkonda[13] , seda enam, et autentsete pärimusteadete põhjal otsustades on karusepäeva pühitsetud selles ümbruskonnas – Läänemaal ja läänesaartel. Varasemates trükistes leiduvate notiitside korduv uuestitrükkimine, eriti kalendrikirjanduses, on näidanud selle päevaga seotud traditsiooni levikut nii ajas kui ruumis tegelikust ulatuslikumana, kusjuures tõlkeline Bärentag on eesti keelde karupäevaks tagasitõlgituna aidanud rõhutada karukultuse iseendastmõistetavust. Lõivu näib olevat maksnud ka Kreutzwald, kelle andmeil ranna-Virumaal loomahaiguste vastu ja muu ebaõnne ärahoidmiseks kirikuaknast raha visatud ning kehtinud töökeeld, et karu kahju ei teeks.[14] Sama ohverdamisviisi esitavad juba üldistatud kujul, territooriumi määratlemata, ka Wiedemann ja Eisen.[15] Käsikirjalise materjali jälgimisel ilmneb, et vihjed karukultusele pärinevad kogujailt, kes on toetunud trükiallikaile või kaldunud fantaseerima. Teade, nagu oleks Mareti-nimelisest karvasena sündinud inimesest karu sugu alguse saanud ja nii karusepäev tekkinud, on üks selliste fantaseeringute näiteid.[16] Autentsed rahvaluulekirjapanekud ei toeta väidet, nagu oleks karusepäev olnud karu austamise päev. Teadetes töökeelust leidub põhjendusi ainult mõnel juhul: heinatöö tegemisel viiks hunt looma (LNg); loomad, kes söövad sel päeval tehtud heina, surevad talvel (Krj); rukkiuss rikub põllu (Han). Mõneti erinev on teade, et Panga pangalt kukkunud iga seitsme aasta järel kariloom alla (Mus).[17]
Loorits on tuletanud karuse > karvase ning näinud karusepäeva nimetuses karu eufemismi.[18] Samahästi võiks antud juhul tegemist olla üldse metsakiskjatega, keda loodeti mitmesuguste keeldude-käskude järgimisega ka muudel tähtpäevadel (nt. jüripäeval, 23. IV) karjast eemal hoida. Palju kindlamalt kui röövloomade tõrjemenetlused, kuulub säilinud pärimusteadete põhjal karusepäeva juurde rukkiussi – oraseöölase tõrje.[19] Nimelt on karusepäeva peetud soodsaks rukkimaa ettevalmistamise ajaks, sest selle päeva künd pidi hävitama rukkiussi (vt. levikukaart: maretapäev). Siit tulenevad nimetused künnipäe (Pöi < Muh), ussimunade künnipäe (LNg), ussimullakünd (Kul), ussikünd (Mar, Rid), rukkikünd (Rei), eelkünd (Kõp), vahekünd (Muh), korduskünd (Mar, Han), karusekünd (Kei, Juu, Noa, Mar, Rid, Han), maretikünd (Kul, Rei). Rukkikesa künni või äestamise olulisust rõhutavad vormelid „kõige vähemast kolm vagu üle põllu“ (Jõe), „korra ümber põllu“ (Var), „natukest“ (Rei) jts. Nagu rukkilõikuse või -külvigi puhul, on sobivaiks peetud ka kolme päeva enne või pärast karusepäeva. Elatusalade kohta käivate teadete seas on teated põlluharimise kohta valdavas enamuses ning ainult ühel juhul kehtib siin töökeeld (Han). Ussikünni traditsioon sunnib omakorda võrdlusjooni tõmbama soomlastega, kelle nn. ussitapmine (madontappajaiset) kätkeb endas napsitamise enne esimest heinaleminekut. Varasematel aegadel on siia kuulunud ühtlasi ka lõbustusliku iseloomuga rahvakogunemised. Vilkuna on osutanud siin kombe kahele lähtekohale: kiriklikult pühitsetakse Püha Margareeta võitu draakoni (mao) üle, eelkristlik on aga heinateo alguse ning kesksuve pidulik tähistamine.[20] Huvitav on teisal toodud mõttearendus, et eestlastel võis pühaku poolt võidetav draakon assotsieeruda kujutelmaga karust.[21] Märkigem, et midagi taolist on toimunud kujutelmaga Pühast Jürist kui metsakiskjate (eriti huntide) vaoshoidjast.[22] Rahvapärimuste põhjal on alust eeldada, et Lä eestlastel assotsieerus sümboolne maotapmise stseen eluliselt tähtsaid põllukultuure kahjustava öölasevastse hävitamisega ning eelkristliku kihistuse väljatõrjumise asemel pühaku mälestuspäev isegi omamoodi sanktsioneeris kõige olulisema senise tähtpäeva (või teatava ajalõigu) sisust. Karusepäeva nime etümologiseerimisel tuleks sel juhul lähtuda veel kahest tähendusest. Karune võiks märkida rukkiussi, aga ka teisi karvasevõitu putukaid, kellede rohkusest karusekuul leidub näiteid Emakeele Seltsi murdekartoteegis: kõik putukad väljas (Muh); palju matikaid sündida jahude sisse, rohke sigitav kuu (Tõs); kõrvaharke kõik kohad täis (Muh); hobustel kärbsed ninas (Mar); kärbseid palju (Mar). Tõenäolisem on aga, et rukkiussi tõrje etendab päeva nimes vaid kaudset osa. Saareste sõnaraamatus on toodud karust kündma vastena sööti, karet kündma, põldu esimest korda enne külvamist kündma, sõna nimetavaline kuju on aga murdeti karus ehk kargemaa. Kui karusepäeva nimetus on ka tekkinud just selle mõiste baasil ega kanna märke karukultusest või muistsest aastajaotuse daatumist, siis mõningaid kesksuve pühadele omaseid jooni selle päeva pärimused siiski sisaldavad. Kõige kuumema aja saabumist on kujutletud mitte konkreetse päevana, vaid perioodina, mida märgib karusekuu.
Kirmasetaolistest rahvakogunemistest Lääne- ja Saaremaal on andmeid nii trükisõnas kui käsikirjalistes allikates. Üks kogunemispaiku on nii maretapäeval kui heinamaarjapäeval olnud Mustjala pankrannikul kabeli juures. Körberi ülevaates Mustjala kihelkonnast (1899) on märgitud, et igal aastal kogunesid külaelanikud maretapäeval Panga pangale ka siis veel, kui seal kabelit enam polnudki, ning ohverdasid kaasatoodud viina merele hea õnne saamiseks.[23] Komme on ulatunud käesoleva sajandi algusse. Mihklist on teade ohverdamisest Gösekenilt 1694. a.[24] Rahva kooskäimisest tuletegemisega on kirjapanek Lääne-Nigulast.[25]
Maretit kui nurganaiste kaitsepühakut on nimetanud Hupel, sama kordab Eisen, vihjates analoogilisele traditsioonile Saksamaal.[26] Käsikirjalised andmed selle kohta puuduvad. Ainuüksi trükistes leidub Hellest alates enne ilma kohta: „Kui karrusse pääv kuiv on, siis annab Jummal hea süggise.“[27] Vanasõna „Maretapäeva põud on nälja ema“ on levinud trükisest trükisesse, kuni saanud sekundaartraditsioonina mõnevõrra tuntuks üle maa.[28]
Hinnangud heinailmade kohta kuuluvad eestlastel peaasjalikult seitsmevennapäeva (10. VII) juurde, heinateo kulgu määratakse põhiliselt jaanipäeva, heinamaarjapäeva ning jakobipäeva järgi. Siiski on sajuenne (sajab maretapäeval, siis sajab veel seitse nädalat) ilmselt soomlaste samasuguse traditsiooni toel levinud ka Põhja-Eestis.
Märkused:
[1] Kirikukalendris märgib u. 300. a. paiku surnud püha Margareeta mälestuspäeva.
[2] Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 202.
[3] HDA V, vg. 1634–1637.
[4] Hautala, lk. 275.
[5] Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 202–205.
[6] Westrén-Doll, lk. 16. Vrd. Eisen, EM II, lk. 96 ja EM IV, lk. 216; Loorits, Grundzüge II, lk. 331; Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 208.
[7] Helle, lk. 302–303. Koerapäevad (sks. Hundstage) – Siiriuse (Canis Major Peni tähtkujus) nähtavaloleku aeg; nende piirdaatumiteks on eri maades loetud üsna erinevaid rahvakalendri tähtpäevi, erinevad on uskumusedki. – HDA IV, vg. 495–500. Eestis on Siirius ehk Orjatäht nähtav kevad- ja sügistaevas.
[8] Hupel, TN II, lk. 144–145.
[9] Hupel, E Sprl., lk. 73.
[10] Rajandi, lk. 122.
[11] Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 63–65; Vuotuinen ajantieto, lk. 176.
[12] Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 75–76.
[13] Nimepanekut võis ajendada Eestimaa kinkimine Taani kuningannale Margareetale 1266. a. Karuse khk. nimetuseks on 1267. a. olnud Karissen, 1218. a. Cozzo, mis algselt võis tähendada kõrgendikku, tõusu, nõlvakut. – Ariste, Cozzo, lk. 479–481.
[14] Boecler-Kreutzwald, lk. 87.
[15] Wiedemann, AIÄLE, lk. 364; Eisen, EM II, lk. 95.
[16] H II 39, 154 (263) < Koeru khk – H. A. Schults (1891); vrd. Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 63–64.
[17] Vrd. kalaõnne taotlust Mustjala khk heinamaarjapäeval (2. VII).
[18] Loorits, Grundzüge II, lk. 331.
[19] Oraseöölase munemisaeg on juuni- ja juulikuus, eriti juuni teisel poolel.
[20] Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 54–57. Veel käesoleval sajandil tuntud ussinapsi võtmine enne niitma minekut kujutab endast selle kombe rudimenti. Vrd. fotot 1936. a.: Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 261.
[21] Vilkuna, Wochenrechnung, lk. 63; vrd. ka Eisen, EM II, lk. 96.
[22] Vrd. ERk III, lk. 11 jm (jüripäev).
[23] Körber II, lk. 42.
[24] Laugaste, lk. 67.
[25] Loorits oletab, et komme levis meile Riiast. – Gründzüge III, lk. 348. Kirmastest lähemalt vt. Tampere, Kirde-Eesti, lk 219–221.
[26] Hupel, TN II, lk. 145; Eisen, EM II, lk. 95.
[27] Helle, lk. 340–341; vrd. Hupel, E. Sprl., lk. 158; Wiedemann, AIÄLE, lk. 335 ja 338.
[28] Vrd. Tõllasepp, lk. 107.
Eliapäev (20. VII / 2. VIII)
Eliapäeva[1] tuntakse peaasjalikult Setu alal, kus teda nimetatakse iljapäevaks (vn. ильин день) või jakapäevaks, nagu on lõunaeestiline jakobipäeva (25. VII) nimetus. Samad nimetused on lutsidel: „Jakoppäev um vinnevärki ilja (20. juulil)“.[2] Setud ei tunne jakobipäeva, neil on nagu venelastelgi suve keskpaiga määrajaks jakobipäevast viie päeva võrra varasem eliapäev. Venelaste rahvakalendris on see juulikuu olulisim tähtpäev. Siitpeale algab sügissuvi ja lõikusperiood, vesi jaheneb, parmud kaovad jne.[3] Eliapäeval kehtib setudel töökeeld ning ühtlasi nõue, et päeva tuleb pühitseda, põhjenduseks on kartus vihastada Püha Iljad, kes on setu folklooris hästi tuntud ka legendide vahendusel. Et piiblisõnade järgi Elias tulise vankriga taeva on sõitnud, assotsieerub ta paljude rahvaste kujutluses piksejumalusega.[4] Setudelgi tulenevad töökeelud äikesekahjustuste kartusest: välk lööks rehe või heinakuhja põlema, surmaks töötegija, rahe rikuks rukki.
Märksa selgemalt kui Setu alal on säilinud muistse vakusepeo ja ohverdamistseremoonia jooned vadjalastel.[5] Setu rahvakogunemised nii eeliapäeva kui ka sellele eelneva reede – päätnitsa[6] pühitsemiseks on olnud kirikliku ilmega, ent kiriku mõju taandudes on enam püsima jäänud kombestiku lõbustuslik osa.
Märkused:
[1] Iisraeli prohvet Elias (9. saj. e. m. a.), sai tuntuks piibli vahendusel.
[2] RKM II 179, 334 (14) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1964).
[3] Dal, lk. 888–889; Tšitšerov, lk. 18; Makašina, lk. 88–89. Paralleele Karjalast ning idapoolsest Soomest vrd. Hautala, lk. 276; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 212.
[4] Eriti slaavlastel ja Kaukaasia rahvastel. – HDA II, vg. 782; Dal, lk. 889. Eliast piksejumalusena setudel on tutvustanud Loorits, vt. Grundzüge II, lk. 24–26.
[5] Vrd. Haavio, lk. 93 ja 127–136; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 99–109.
[6] Päätnits (vn. пятница) – usukannataja Paraskeva nimepäev. Päätnitsa ehk Reede kiriku juures Saatserinas sel päeval kantavale kiviristile ning Paraskeva kujule on omistatud tervekstegevat mõju. Agraarkalendris leidub teade rukki valmimise kohta: „Ku hää aastak, sis sai jo uudsõt päätnitsast.“ – RKM II 290, 463 (18) < Setumaa – E. Tampere (1972).
Madlipäev (22. VII)
Lääne-Euroopas on selle päeva traditsioonid tihedalt seotud Maarja Magdaleena kultusega.[1] Wiedemanni sõnaraamatus on ta nimetatud madelezepäevaks, rahvasuus lühenenud madlipäevaks (ka madel, maali jt.). Soomlastel kuulub ta nn. vihmapühade hulka ning toob kaasa sajuperioodi („sajab pärtlipäevani“)[2], lätlastel on heinategu ja venelastel põllutöö piksekartusel keelatud[3]. Iseseisev sellele päevale omane traditsioon puudub samuti eestlastel. Madlipäeva nimetus leidub tähtpäevade seas, millest on arvestatud uudseleiva saamist. Kõikides tekstides, alates Wiedemanni poolt esitatust[4], on madlipäev toodud kõrvutavalt jakobipäevaga – keskse rukkilõikusaega märkiva tähtpäevaga.
Märkused:
[1] Kirikukalendris pühak Maarja Magdaleena mälestuspäev.
[2] Hautala, lk. 277.
[3] Šmits II, lk. 1114; Dal, lk. 889.
[4] Wiedemann, AIÄLE, lk. 109.
Jaagupipäev (25. VII)
Eri nimetusi jakobipäeva[1] kohta rahvasuus pole, kuid häälduslikult on selle päeva nimekuju üsna varieeruv: jaagupi-, juagupi-, jaagu-, jaagup-, jakop-, jakap-, jaaka- või jakkapäev. Lõunaeestilist jakapäeva nimetust kasutavad setud ja lutsid iljapäeva (eliapäeva, 20. VII) paralleelnimetusena.
Kui jaanipäev on suve ning suviste tööde alguse tähistajaks, siis vaid kuu võrra hilisem jakobipäev märgib suve ning suvetööde keskpaika, jaotades suve kevad- ning sügissuveks. Võrumaal on ta orientiiriks tagurpidi loendatavate külvinädalate arvestamisel. Sama piirdaatum on lutside külvinädalatel: „Jakappääväst arbatas jüripääväni nellitõiskümmend nädälet.“[2] Tähtsuseta polnud jakobipäev suhetes mõisaga – sellel päeval toimusid rendilepingute uuendamised ning kohtade ülesütlemised rentnikele. Päevade lühenemine ning heinatöö lõpetamine lõid eeldused keskhommikuse tööpuhkuse ärajätmiseks alates jakobipäevast. Kihnus algasid siitpeale tüdrukute ühised tööõhtud.
Vanasõnalised tähelepanekud loodusest rõhutavad samuti sügissuve saabumist: veed hakkavad jahenema („külm kivi visatakse vette“), kaovad valged ööd („must mees põõsas“), väheneb päikesekiirguse intensiivsus („kaste ei kao kannu äärest“), heintaimed puituvad („raudnael läheb rohtu“) jne. Muutustega looduses kaasnevad muutused töötsüklis. Heinategu pidi lõpetatud olema, sest niitmist peeti nüüdsest raskemaks ja heina kuivatamist keerukamaks, viljalõikus aga juba ootas järge.[3] Heinateo lõpp langes jakobipäevale ka Lõuna-Soomes, sealt põhja poole on ta olnud vaid heinateo käigu markeerijaks nagu meil heinamaarjapäev (2. VII).[4]
Märksa laiemalt on jakobipäev tuntud kui lõikusaja algustähis. Põhja-Eestis on seda ette võetud rohkem nn. hädaleiva saamiseks, Lõuna-Eestis on aga jakobipäeva peetud optimaalseks rukkilõikuse ajaks. Kui leivavili veel küps polnud ega kimbutanud ka näljahäda, lõigati mõnel pool ikkagi sümboolselt mõned viljapead või viljavihud ning toodi koju, nii nagu on karjalaskepäeval (1. IV) toimunud sümboolne karja väljalask või künnipäeval (14. IV) esimese vao kündmine. Lõuna-Eestis arvatud, et kui jakobipäevaks on odral pea väljas, siis ei jäävat saagita. Soomes on räägitud aina rukkihakkjalgadest ning rehest; sakslastel on Jakob üldse teravilja, eriti nisu kaitsepühaku funktsioonis ning päeva tähistamine pidulikum kui meil.[5] Lätlastel on jakobipäev nii rukki- kui ka varase odra lõikuse algusajaks. Uudsetoitude – leiva, rukkijahupudru, esimese värskekartuli söömise teatavat pidulikkust saakide järjepidevuse taotlusega Lõuna-Eestis võib pidada ühisjooneks läti rahva kombestikuga.[6] Värskekartuli tarvitamine algas jakobipäevast ka sakslastel.[7] Jakobipäevaga seostuvad paljudel rahvastel hinnangud õige mitmete kultuurtaimede ning metsamarjade kasvu- ja valmimisjärgu kohta ning uskumused nende toiduks tarvitamise mõjust inimesele: sakslastel kartul, kapsas, naeris, sigur, mustikad jt., soomlastel naeris ja uba, lätlastel kapsas ja õunad.[8] Eestlastel on puu- ja aedviljade seas, millele jakobipäevast „maik manu luuakse“ (Lõ-E), sagedamini nimetatud õunu. Virumaalt ning Kuu, Amb on teateid maasikate kõlbmatuks muutumisest – sööja jäävat uniseks. (Vt. levikukaart: jaagupipäev) Kapsaaias on arvatud toimuvat midagi salapärast: sinna minek on keelatud, sest Jakob peksab kapsapäid ja pöörab lehti peadeks (Võ). Sama uskumus on tuntud lätlastel, Lääne-Euroopast on teateid koguni maagilisest kapsapeade peksmisest nõiasõnade lugemisega perenaiste endi poolt.[9]
Populaarsesse tähtpäevaloendisse lehmade piimaanni järkjärgulise vähenemise kohta kuulub ka jakobipäev. Loend algab enamasti jaanipäevaga, järgnevad teised tähtsamad suvetähtpäevad: jakobipäev, lauritsapäev (10. VIII), pärtlipäev (24. VIII), mõnikord lõpeb loend mihklipäevaga (29. IX).[10]
Ühe teate järgi Tor on jakobipäev teistkordse meevõtmise aeg heinamaarjapäeva (2. VII) ja lauritsapäeva (10. VIII) vahel. Parmude ja teiste söödikute vähenemist on jaanipäeva kõrval mõnel pool arvestatud jakobipäevast.[11] Konnal on luba jälle heina sisse elama minna, sest heinaaeg on möödas, nüüdsest pidavat aga konna suu olema kinni pandud, et ta rukkiseemet ära süüa ei saaks.
Eestlastel ei kuulu jakobipäev selliste tähtpäevade hulka, mis on eeldatavalt vihmased, nagu seitsmevennapäev (10. VII) või maretapäev (13. VII). Wiedemannil leidub vanasõna „Enne jaagupipäeva palu vihma, pärast jaagupit tuleb isegi“.[12] Vihmasadu pärast jakobipäeva möödumist, seega suve teisel poolel, on peetud viljadele kahjulikuks („sajab salvest välja“). Ilmaennetesse puutuv traditsioon tundub eestlastel olevat tagasihoidlikumalt esindatud kui teistel rahvastel ega leidu siin midagi ainult eestlastele omast.[13] Venelastel liitub nii ilmastikualane kui ka muu vastavasisuline pärimus eliapäevaga (20. VII).[14]
Märkused:
[1] Kirikukalendris apostel Jaakobuse mälestuspäev.
[2] RKM II 179, 348 (91) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1964).
[3] Vrd. Helle, lk. 302–303.
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 217; Hautala, lk. 281.
[5] Hautala, lk. 280–281; Beitl, lk. 373; HDA IV, vg. 624–625.
[6] Vrd. Šmits II, lk. 735–736.
[7] HDA IV, vg. 624.
[8] HDA IV, vg. 624–625; Hautala, lk. 282; Šmits II, lk. 736.
[9] HDA IV, vg. 624–625.
[10] Vrd. HDA IV, vg. 627.
[11] Soomlased on arvanud parmusid pimedaks jäävat (suuri parmusid jääb vähemaks, sõgelaste ehk pimeparmude arvukus kasvab). – Hautala, lk. 282.
[12] Wiedemann, AIÄLE, lk. 33.
[13] Vrd. soomlastel: Hautala, lk. 279–280; sakslastel: HDA IV, vg. 623–624; lätlastel: Šmits II, lk. 737.
[14] Algab sügispoolaasta ja lõikusaeg, saab uudseleiba; heinas varem puud mett, pärast puud vett; hein ei kuiva enam põõsa pealgi; valmib hernes; jõuab kätte vihmade aeg; vesi hakkab jahenema, enam ei supelda jne. – Dal, lk. 888–889.
Annepäev (26. VII / 8. VIII)
Annepäeva[1] traditsioonidest langeb osa nagu paljude teistegi tähtpäevade puhul eelnevale päevale, 25. juulile – jakobipäevale. Siit tuleneb nimetus annejaagappäe (Hää); ka on Eisen kirjutanud, et Annekivile viidi ohvrit jakobipäeval.[2] (Vt. levikukaart: lambatapp) Setudel on annepäeva pühitsemise ajaks märgitud „viis päeva peale eliapäeva“ (s. o. iljapäeva ehk jakapäeva), mis Setu alal on kesksemaid annepäevale lähedasi tähtpäevi.
Lääne-Euroopas sai püha Anna kultus populaarseks keskajal. Annat on peetud ennekõike naiste ning üldse perekonnaelu patrooniks. Kultuse levimisega on kaasnenud arvukate Annale pühendatud kultusekohtade rajamine ning rahvarohked kirmasetaolised pidustused päeva tähistamiseks.[3]
Meil võib käsikirjas säilinud rahvapärimuste alusel annepäeva nimetada setu pühaks. Püha Annat on kujutletud lammaste kaitsjana. Lutsidel „pühä Annõ ka um, kaits jo kõiki lihmi, lambit ni härgi“.[4] Meeksi lähistel Pelsi külas on setud Annekivi ning Anne kabeli juurde ohvriks viinud lambapäid-jalgu ja ka villu, millest on loodetud head lambaõnne. Osa andidest viidi papile, kes neid õnnistas, osa jäi kokkukogunenud vaestele. Ohvritoimingu kirjelduse koos lambaohverdamise palvega, mis taotleb püha Annat lammaste hoolekandjaks, on Wiedemann trükis avaldanud.[5]
Rahvakogunemistest on teateid samuti Lätist, ent annetustena on nimetatud muid saadusi: leiba, juustu, aedvilja, ka vaha ja villa, mitte aga liha.[6] See on olnud uudsesaagi (uudseleiva, värskekartuli, porgandi, ka lambavärske) kasutuselevõtmise päevi ega keskendu lambaõnne taotlusele nagu setudel. Sama sisuga on üksikud kirjapanekud annepäeva traditsioonist väljaspool Setu ala Lõuna-Eestist.
Katoliku pühakutele Eestis kabeleid rajades püstitasid ristiusustajad ühe püha Anna auks Karksi kihelkonda Perakülasse muistsele ohverdamiskohale. Nagu selgub 1640. a. visitatsiooniprotokollist, jätkas rahvas siin Annemäel oma „paganlikke“ kokkutulekuid, nii et kabel tuli hiljem määrata hävitamisele. Rahvakogunemised Annemäel kestsid koos ohverdamistega siiski edasi.[7] Samalaadseid kooskäimisi on ühtlasi täheldatud Rõngus: „Anna päeval (26. juulil) peetakse Rõngus (1683) Pallamaa külas ühel ebausu paigal koosolekut, mida väljasaadetud ratsamehed eksitavad. Hallistes ja Karksis tuleb sell päeval palju rahvast Annemäele kokku ja tuuakse vaha ligi. Ka tulevad kaupmehed kaupadega sinna.“[8]
Ilmastikuliselt on annepäev setude traditsioonis sajune. Setud on konstateerinud, et „Ann kusõs“, ilma et selle järgi oleks ette arvatud ilmu või saake. Lätlased on pidanud vihma peaasjalikult pähklisaagi äpardumise endeks, venelastel on olnud jahe annepäeva hommik külma talve eelduseks.[9]
Märkused:
[1] Kirikukalendris on annepäev neitsi Maarja ema Anna mälestuspäev.
[2] Eisen, EM III, lk. 79.
[3] HDA I, vg. 448–449.
[4] ES, I < Lutsi keelesaar – A. Sang (1938).
[5] Wiedemann, AIÄLE, lk. 416. Vrd. Hurt, SL II, lk. 450–451.
[6] Šmits I, lk. 52–53.
[7] Jung, Muinasaja teadus II, lk. 33; Westrén-Doll, lk. 13. Vrd. Eisen, EM II, lk. 91–92; Eisen, EM III, lk. 106.
[8] Kõpp, lk. 15.
[9] Šmits I, lk. 53; Sahharov, lk. 103.
Olevipäev (29. VII)
Pühakuks kuulutatud Norra kuninga Olafi surmapäev 29. VII 1030. a. on eriti Norras, aga ka Rootsis ja Soomes kujunenud alates keskajast tähtsaks rahvakalendri tähtpäevaks. Eestis on see tuntud (erinevused nimekujus: ooljapäev, oolipäev, oleksipäev jt.) läänesaartel ja mõnevõrra Lä mandrikihelkondades. Nagu teistelgi rahvastel, on olevipäev üks suve lõpu ja sügise alguse märkijaid ning kannab endas jooni igivanadest suvistest lõikus- ja külvipühadest. Siitpeale on arvestatud uudsesaagi kasutuselevõttu alates tähtsast põhitoidusest (leivavili, kartul) kuni vähemtähtsa toidulisani (õunad, pähklid). Samuti on värske liha laualejõudmine olnud ühtlasi sümboolne kehvemalt toidult uudsesaagile ülemineku märk. Olevipäeva keskseks ettevõtmiseks on nii meil kui mujal olnud lambatapp (vt. levikukaart: lambatapp), mis kannab ilmset ohvritoimingu iseloomu. K. Vilkuna iseloomustab olevipäeva lambaohvrit kui Põhja-Euroopa rahvaste üht eelkristlikku lõikus- ja karjapüha juurde kuuluvat riitust.[1]
Holzmayeri järgi pidi olevipäeval (Olo pä, Oli pä, Olewi pä) igas peres tapetama söödav loom: „Olipä peab nugga sama werriseks tehtud.“ Kolme tilga lambavere lisamisest teiste lammaste joogi hulka usuti ära hoidvat nende suremist.[2] Olofi Pehw on ohverdamispäevana märgitud ka Gösekenil (Mih).[3] Käsikirjalistes pärimusteadetes on lambatapu põhjenduseks karjaõnne taotlus: loomad ei sure (Kaa), paha haigus või kuri silm ei hakka külge (Kär), loomad paranevad (Jäm), ei tule õnnetust (Kär), loomad siginevad hästi (Jäm), lambad edenevad (Phl). Lamba või mõne muu looma (kitse, vasika, kuke) tapmise ning värske liha söömise rituaalne tähendus on rahva mälus hakanud tuhmuma alles 20. sajandi esimestel kümnetel. Pidutsemisest nagu karjalastel või soomlastel[4] meilt teated puuduvad.
Lammaste või kitsede tapmist sügissuvel (nt. lauritsapäeval, 10. VIII) on mujal Eestis põhjendatud praktilise vajadusega – lähenes nende paaritusaeg. Ent ainult olevipäeva ning Setu alal annepäeva (26. VII) puhul on lambatapp ohvritoiminguna olnud tähtpäeva kõige olulisemaks ning läbi aegade ehedalt püsinud traditsiooniks. Muus osas on peale Skandinaaviamaade mõjustuste tegemist analoogiate või hilisemate ülekandumistega teistelt lähedastelt tähtpäevadelt: rukkiussi tõrje on ühine maretapäevaga (13. VII), värskekartuli ja uudseleiva toidulauale tulek jakobipäevaga (25. VII), ahjukütmise keeld lauritsapäevaga. Wiedemannil märgib olevipäevast lõikustööde algust vanasõna „härjad ikke, ruunad rakke.“ [5]
Märkused:
[1] Vilkuna, Finnisches Brauchtum, lk. 220–222.
[2] Holzmayer, lk. 64 ja 110. Vrd. Wiedemann, AIÄLE, lk. 364.
[3] Laugaste, lk. 67; vrd. Eisen,EM II, lk, 44.
[4] Vilkuna, Voutuinen ajantieto, lk. 188–189.
[5] Wiedemann, AIÄLE, lk. 365.
AUGUST
Rukki sitik, lõikusmäng. Kihelkonna khk. ERA, Foto 28.
Makaveipäev (1. VIII / 14. VIII)
Paasapäev (6. VIII / 19. VIII)
Lauritsapäev (10. VIII)
Rukkimaarjapäev (15. VIII)
Rollapäev (18. VIII / 31. VIII)
Pärtlipäev (24. VIII)
Ivanoskorona (29. VIII / 11. IX)
Augustikuu[1] on põllumehele viljalõikuse aeg, siit lähtuvad nimetused: lõikuskuu, põimukuu, viljakuu, rukkikuu. Lõikuskuu on augusti rahvapärane nimetus ka slaavi ja germaani rahvastel.[2] Viljalõikusega seotud traditsioonide põhiosa kuulub siiski juuli- ja augustikuu konkreetsete tähtpäevade juurde. Tuntud on veel mädakuu nimetus. Augustis toiduained riknevad, haavad lähevad halvaks ega parane, võsu ajamata mädanevad raiutud lehtpuudel juuredki. Samasuguseid hinnanguid leidub ühtlasi augusti tähenduses karusekuu kohta (Aud, Tõs) ja juulikuu, täpsemalt jakobikuu (VI) ning ooljakuu kohta (Käi) (ooljapäev ehk olevipäev on 29. VII). Tegelikult kannab mädakuu nimetust Põhja-Euroopa rahvastel (rootslastel, taanlastel, soomlastel) Vahemeremaadest lähtunud koerapäevade periood.[3] Soomlased nimetavad mädakuuks nii augustikuud kui ka ajavahemikku 23. VII–23. VIII.[4]
Augustikuu pimedad ööd muudavad selgemini nähtavaks tähistaeva. Läänesaartel on Linnutee intensiivset kiirgust peetud külma talve endeks. Põuavälke on arvatud vilja valmistajaks ning seente külvajaks, tähelepanu on äratanud varased sügisemärgid (pääsukeste lahkumine, puulehtede kolletamine), augusti ilmade järgi on püütud ette arvata lühema perioodi ilmu. Valdav enamus neist teadetest on ühekordsed ning nende seos kalendrikuuga juhuslik. Endeid augusti ilmade vastavusest sügise või talve ilmadele on aidanud levitada trükised.[5]
Märkused:
[1] Nimetatud augustiks Rooma keisri Augustuse auks.
[2] Vrd. Sahharov, lk. 104–105; HDA I, vg. 720–721.
[3] Koerapäevade tähendusest vt. ERk IV, lk. 217, viide 7 (maretapäev).
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 224.
[5] Nt. Laakmann, lk. 32; Tõllasepp, lk. 74–75.
Makaveipäev (1. VIII / 14. VII)
Makaveipäev (vn. Маккавей)[1] on setudel üks vee pühitsemise päevi; pühitsetud veele on omistatud tervistavat toimet.[2] Siitpeale alustati Peipsil tindikala püüki.
Märkused:
[1] Veneõigeusu kirikukalendris märtrite Makabeide (seitsme venna ja nende ema) mälestuspäev.
[2] Vrd. kombestikku venelastel ja vadjalastel. – Dal, lk. 890; Sahharov, lk. 105–106; Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 109.
Paasapäev (6. VIII / 19. VIII)
Paasapäev, paas (vn. спас) on Setu püha.[1] Oma iseloomult on see samasugune uudsesaagi kasutuselevõtu päev nagu teisedki lõikusaja tähtpäevad. Sedapuhku on pearõhk õunte maitsmisel – siit tuleneb ka nimetus õunapüha. Paasapäevani kehtis (erinevate põhjendustega) õunte või muu puuvilja söömise keeld, ent nüüdsest peale võidi neid süüa.[2] Vähem on teateid herneste söömisest.
Kraasna eestlased on Paaza ajal aianurka ohvriande viinud.[3] Setudelt on talletatud uskumus, et kui põllu- ja aiasaagist saavad võõradki osa, mõjub see saagile soodsalt. Ülekantuna kirikukombestikku väljendub see püüus saagiõnne taotleda andide toomisega kiriku juurde, nende õnnistamise ja vaestele jagamisega. Rahvakogunemistega kaasnes surnute mälestamine haudadel, mitmel pool on peetud kirmaseid, käidud vastastikku külas ja pidutsetud.
Märkused:
[1] Seda nimetust kannab veneõigeusu kirikus kolm augustikuu päeva (1., 6. ja 16. VIII), setude kalendris nimetatakse esimest makaveiks.
[2] Sama on omane 1. VIII paasapäeval vadjalastele. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 109–111. Karjalastel algas 6. VIII värske kartuli söömine. – Hautala, lk. 290.
[3] Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 80.
Lauritsapäev (10. VIII)
Laurentsiuse nimest lähtub rikkalikult perekonna- ja kohanimesid.[1] Mitmed nimekujud on kasutamist leidnud tähtpäevanimetustes lauritsapäeva kohta: laaritsapäev, laratsi-, laberitse-, labõrõtsi-, lartsi-, lauts-, lortspäev jt.
Lääne-Euroopas on püha Laurentsius alates 10. saj. lõpust tulepatrooniks ning lauritsapäeva juurde kuulub rohkesti vastavasisulisi uskumusi (tulekahju kartusest lähtuv tuletegemise keeld, kujutlus nn. lauritsasüte maagilistest omadustest jms.).[2] Tulepatroonina tunnevad Lauritsat ka eestlased. Isegi legend Laurentsiuse põletamisest on konkreetse paigaga seostatult jõudnud rahva suulisesse traditsiooni. Nimelt olevat Kuusalu kiriku ehitaja Laurentsius põletatud kiriku lähistel teeäärsel kivil ning selle sündmuse tunnistuseks püsib kivi pinnal põletusresti ning tuletangide jälg. Lauritsakivi on ümbruse kivikülvi seas esinduslikumaid. Arvatavalt 13. sajandil on kivile raiutud resti ja tuletange (või kääre või kahte ristamisi asetatud saua) meenutavad märgid, mis andsid kivile Rajakivi nimetuse, aga ka eeldused seostumiseks legendiga Laurentsiuse hukkamisest.[3] Lohukesed Lauritsakivil ning selle lähedal silmaallika juures asuval väiksemal kivil annavad tunnistust sellest, et tegemist on muistsete kultusepaikadega.[4] Aja jooksul nende paikade esialgne tähendus tuhmus, rahvakogunemiste ametlikuks põhjenduseks kujunes Laurentsiusele pühendatud kiriku nimepäeva tähistamine: „Kuusalu allikat on ka enne peetud pühaks. Sinna ehitati kirik. Kus inimeste kooskäimisekoht oli, sinna ikka ehitati kabelid ja kirikud.“[5] Kokkutulnute arv ulatus tuhandetesse.[6] Mälestusjäänusena keskaegsest kirmesest püsis rahvakogunemiste traditsioon Kuusalus lauritsapäeval veel 20. sajandi esimesel poolel.[7] Samasuguse kujunemiskäiguga on olnud lauritsapäevased kirmesed mitmel pool Soomes, nt. Janakkala kirikumäele koguneti nagu Kuusalussegi mitmest kihelkonnast, pidutseti ja viidi Lauriallikasse ohvriande.[8]
Eesti 17. saj. visitatsiooniprotokollides on mainitud ohverdamist lauritsapäeval või Laurentsiusele pühendatud kabelite juures Hallistes, Võnnus, Mihklis, Simunas, Nõos jm.[9] Üks sellesisulisi kirjapanekuid (Võnnu koguduse kohta) leidub M. J. Eiseni arhiivimärkmete seas: „1634. Laurentsiuse päeval suur ebajumala teenistus Kaugositzis–Kauksis (nüüd Põlva kihel[kond]); seal roomavad põlveli ja ohverdavad ohvrid, nagu Pastor ise näinud. Kuhu ohver jäänud, ei tea ta. Seal olnud Ahjast poiss Nigul, Melletho Miku naene Räpinast, Elge Pap, Rotti Paabu poeg ja sulane Kirepist.“[10]
Teistest lõikusaja tähtpäevadest erineb lauritsapäev tulesse ning selle tõrjemaagiasse puutuva traditsiooni poolest. Traditsiooni keskne levikuala aga ei puuduta Kuusalu maid, vaid Lääne- ja Lõuna-Eestit. Hästi tuntud on tuletegemise keeld, põhjenduseks enamasti hoone põlemamineku oht. (Vt. levikukaart: lauritsapäev (1)) Vee viskamine katusele lauritsapäeval näib olevat olnud puhtalt tõrjemaagiline tegevus, ent veepange ja saunaviha asetamine ahjule või kerisele „Lauritsale vihtlemiseks“ näitab suhtumist Lauritsasse kui isikustatud olendisse. Suurenenud tuleohuga päevaks on lauritsapäeva nimetatud ka varasemas trükisõnas.[11] Legendiline muinasjutt pühameestest reht peksmas (ATU 752 A) on hästi tuntud Lõuna-Eestis, selles esinevad loitsusõnad („Laurits, ära lakke mine“ vms.) on olnud tulesõnadena ka eraldi kasutatavad, tarvitsemata seostuda tähtpäevaga. M. J. Eiseni väite järgi tuleb eestlaste uskumustes arvata juba enne Lääne-Euroopa Laurentsiuse-kujutelma ülevõtmist oma „paganuseaja tulehaldja“ olemasolu.[12] Peagi on ta siiski möönnud: „Kasinate ainete pärast ei julge ma tunnistada, kas esinevanematel varemini juba mingisugune tulehaldjas olnud või pärisid nad selle alles munkadelt, kuid oletada võime niisugust tulehaldjat vististi.“[13] Ülevaates eestlaste vastavasisulisest pärimusest on ka O. Loorits esile tõstnud tulekultuse ilminguid.[14] Kuigi ühtset tulehaldjakujutelma muistsetel eestlastel oleks ennatlik arvata, väärib märkimist, et lauritsapäeva kombestikule iseloomulik tähelepanu pöördumine elamute tuleohule on seosesse viidav põlispõllunduse väljakujunemisega. Vilja järelkuivatamine köetavates hoonetes tõi paratamatult kaasa tuleohu suurenemise, tulekahju puhul aga oli karta elanike peavarjuta jäämist ning koos viljasaagiga ka muu vara hävimist.[15] Seega võib möönda, et suurenenud tuleohu tunnetamine lõikusajal ning vastav tõrjemaagia said eestlastele omaseks juba mõnedki sajandid enne ristiusustamist ja kulmineerusid rehielamu kujunemisega; teave tulepatroon Laurentsiusest imbus aga Eestisse eeldatavasti enne vallutusaegu.
Uskumused tulest on esindatud Lõuna- ja Lääne-Eestis suuremal arvul ja mitmekülgsemalt kui Põhja-Eestis, ühtlasi on lauritsapäeva juurde kuuluval pärimusel rohkesti ühisjooni lätlaste traditsiooniga (näiteks reheahju kütmise keeld, vett täis pange asetamine ahjule). Lätis kannab lauritsapäev üksiti tulepäeva nimetust.[16] Nii lätlased kui eestlased on arvestanud tulekahjude sageduse ja lauritsapäevase ilma seost, erinevusega, et eestlased on pidanud tulekahjuendeks enam-vähem võrdselt nii kuiva (päikesepaistelist) kui ka vihmasajuga lauritsapäeva, lätlased on lauritsapäevast vihmasadu tulekahjuendeks pidanud vaid üksikutel juhtudel.[17] (Vt. levikukaart: lauritsapäev (2))
Kehtis mitte ainult tuletegemise või reheahju kütmise (ühtlasi rehetöö) keeld, vaid ka muude tööde keeld. Põhjendatud on seda tuleohuga ja eriti põllutööde puhul ebaõnnega viljakasvatuses (Lä, Hii, Sa, kuigivõrd Pä). Ometi on neil aladel ja ka Põhja-Eestis lauritsapäeva nimetatud teiste rukkikülvi orientiiride seas kõige sagedamini.[18] Lauritsapäev tähistas rukkikülvi algust; optimaalseks külviajaks on peetud ka kolme päeva enne ja pärast lauritsapäeva (olenevalt sellest, kas mulda pandi vana või uudserukki seeme).[19] Lääne-Euroopa pärimusteadetes on rõhutatud, et lauritsapäevaks pidi uudseseeme külviks valmis olema („Laurits küsib, kas seeme kotis.“). Külvikurgede – rändepeatuste ajal puhke- ja toitumispaikade vahet lendavate sookurgede – ilmumist on seostatud kalendritähtpäevadest enam-vähem võrdselt nii lauritsapäeva, rukkimaarjapäeva kui pärtlipäevaga.
Külvisse puutuvad teated on sisult ning vormilt analoogsed teiste sügiskülvi tähtpäevade juurde kuuluvatega ega põimu tuleuskumustega. Töökeelu tagamaadena tulevad arvesse lisaks võõrsilt laenatud pühakukultuse mõjule või tulejumaluse austamisele veel kujutlus erilisest külvi õnnestumist määravast ajast – rukkiemapäevast. Lätlaste traditsioonis nähtuvad muistse tabupäeva jooned ilmekamalt: välditud on rohu niitmist või katkumist, puude raiumist, puuvilja võtmist aiast – taimedel kaoks kasvujõud.[20] Jälgi ristiusueelsetest põlluharijarahvastele omastest lõikusaja tabudest võib aimata ka germaani rahvastel.[21]
Hobustega töötamise keelust on vaid üks teade (Vai). Komme lähtub vadja traditsioonist, kus rollapäev ehk laaripäev (18. VIII) on hobuste püha.[22] Tähtpäevade loendisse, millest on arvestatud lehmade piimaanni järkjärgulist vähenemist, kuulub ka lauritsapäev. Lõuna-Eestis on see päev olnud kõige populaarsem sokutapmise päev. Lambaniiduaega on määratud rohkem kuufaasi ja fenoloogiliste märkide, ent Lõuna-Eestis samuti lauritsapäeva järgi. Nagu muudki lõikusaja tähtpäevad, on see üks aed- ja juurvilja valmimise ja kasutuselevõtu tärmineid. Lõuna-Eestis nagu Lätiski öeldud, et õunale tuleb maitse; kõige populaarsem on üldlevinud vanasõna: „Laurits laotab lehti, pärtel pöörab päid.“ Herneste, ubade ja uudsekartuli söömise päev on see ka Soomes.[23]
Seletusmuistendi järgi lõpeb konna krooksumine lõikuse või siis rukkikülvi ajal lauritsa- või pärtlipäeval, sest konn lubanud viljaseemne ära süüa ja karistuseks pandud ta suu kinni.[24]
Ilmastikuliselt on lauritsapäev üks sügisemärkide kandjaid nii eestlastel kui teistel ümberkaudsetel rahvastel; soomlaste ja ka lätlaste traditsioonis on rõhutatud klimatoloogilist muutust – saabuvad esimesed hallad.[25] Hellel märgib lauritsapäev koerapäevade lõppu.[26]
Märkused:
[1] Vrd. Rajandi, lk. 103–104; Eisen, EM II, lk. 58.
[2] HDA V, vg. 924–929; Sartori III, lk. 240. Kristliku legendi järgi põletati Laurentsius 258. a. Roomas elusalt raudrestil.
[3] Jung, Muinasaja teadus III, lk. 85–86. Tuletange meenutavat kujutist on seletatud nii kiriku õuemärgiks kui ka kahte ristakuti asetatud piiskopisaua tähendavaks valdusemärgiks. – Tampere, Vana Kannel III, lk. 3; Hermann, lk. 347.
[4] Neid on iseloomustatud kui huvitavat näidet paganluse ja ristiusu pärimuste kokkusulamisest vallutatud aladel: Hermann, lk. 347.
[5] ERA II 114, 321 (8) < Kuusalu khk – R. Põldmäe (1935).
[6] Tampere, Vana Kannel III, lk. 3.
[7] Põldmäe-Tampere, lk. 6.
[8] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 210.
[9] Eisen, EM II, lk. 58; Eisen, EM III, lk. 105 ja 106–107; Laugaste, lk. 67; Westrén-Doll, lk. 13; Öpik, Kirjeldus, lk. 97–98.
[10] E 50810 < Tartu linn – M. J. Eisen.
[11] Helle, lk. 303; Hupel, TN II, lk. 145; Boecler-Kreutzwald, lk. 87–88; Russwurm, Eibofolke II, lk. 299; Holzmayer, lk. 65; Wiedemann, AIÄLE, lk. 365 jt.
[12] Eisen, EM II, lk. 57–58.
[13] Eisen, EM III, lk. 114.
[14] Loorits, Grundzüge II, lk. 51–63.
[15] Rehte on pidanud tule peremehe püha Laberitsi elupaigaks kraasnalased. – Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 87.
[16] Uguns diena. – Vrd. Šmits II, lk. 994–997.
[17] Šmits II, lk. 996–997.
[18] H. Tampere on koostanud levikukaardi talirukki külviaegade kohta Eestis lauritsapäeval, rukkimaarjapäeval (15. VIII), pärtlipäeval (24. VIII) ning rollapäeval (18. VIII). – Tampere, Kirde-Eesti, lk. 218. Kui seda täiendada hiljem Eesti Rahva Muuseumi ja rahvaluulearhiividesse laekunud andmetega, ilmneb lauritsapäeva-teadete hajus levimine veel Tartumaal, Viljandimaal, Võrumaal.
[19] Vrd. Helle, lk. 303; sama soomlastel. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 207–208.
[20] Šmits II, lk. 998.
[21] HDA V, vg. 929–930.
[22] Vrd. Öpik, Kirjeldus, lk. 97–100.
[23] Šmits II, lk. 997–998; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 208.
[24] Vrd. Aarne, lk. 144 (tekke- ja seletusmuistend nr. 36).
[25] HDA V. vg. 930; Hautala, lk. 291; Šmits II, lk. 997. Venelastel on lauritsapäev vähetuntud. – Dal, lk. 891–892.
[26] Helle, lk. 303. Koerapäevade tähendusest vt. Erk IV, lk. 217, viide 7 (maretapäev); pikemalt: Vilkuna, Voutuinen ajantieto, lk. 202–204.
Rukkimaarjapäev (15. VIII)
Nimetused rukkimaarja- ning külvi(küli)maarjapäev lähtuvad selle päeva rahvapärasest põhitähendusest.[1] Varasematel aegadel on Põhja- ning Lääne-Eestis olnud eelistatumaks rukkikülviajaks lauritsapäev, Lõuna- ja Kesk-Eestis pärtlipäev, hiljem aga on toimunud ühtlustumine keskse rukkimaarjapäeva suunas.[2] Kolme päeva enne ja pärast rukkimaarjapäeva on kõige sobivamaks külviajaks hinnatud enam maa lääne- ja lõunaosas. Pä, Vl ja põhiliselt Peipsi ümbrusest Iis, Trm, Kod pärinevad teated külvi ebasoovitavusest rukkimaarjapäeval – vili ei kasvaks saagikas. Seega toimuks külv nagu lauritsa- ja pärtlipäevagi puhul ühe nädala vältel, mille keskele jääb keelupäev. Külvinädalaks on sellist sügiskülviaega nimetatud Soomes,[3] meilt teated puuduvad. Rukkilõikuse ning -külvi orientiiriks on rukkimaarjapäev ka teistel rahvastel, kuid päeva kombestikus ei ole sellel nii olulist kohta.[4]
Setus on päeva nimetuseks suur maarjapäev ja uspenije.[5] Suure maarjapäeva nimetus rõhutab päeva tähtsust võrreldes järgmise – väikese maarjapäevaga (8. IX) ning on kasutusel ka lätlastel ja Lutsi alal. Kraasnalased viisid uudseande aianurka ohvriks maarjapaastu ajal – kaks nädalat enne suurt maarjapäeva.[6] Põhja-Lätis Umurga kirikus keelati 1637. a. suure maarjapäeva tähistamine konsistooriumi otsusega, põhjuseks ebausuohvrite toomine.[7] Andide toomine uudsesaagi õnnistamiseks on toimunud ka rahvakogunemistel Petseri kloostri juures. Kaubitsemise ja meelelahutusliku osa poolest ei erinenud Petseri kirikulaat teistest suurtest sügislaatadest. Mitmeid lõikusaja laatu oli tavaks pidada kindlal ajal, nad said nimetuse rahvakalendri tähtpäevalt ning kujunesid nõnda ise kalendriliseks orientiiriks (nt. arvestati rukkikülvi aega Helme laada järgi). Agraarkalendreist lähtuv sügissuviste kirmaste ja laatade pidamise komme on nii meil kui mujal olnud üsna levinud.[8]
Märkimist väärivad ühisjooned päeva pühitsemises vene-õigeusulise elanikkonnaga Setu alal, vadjalastel ja venelastel ida pool Narva jõge ning Iis, Vai külades. Rahva kooskäimisi rukkimaarjapäeval Kuremäel on 1698. a. Jõhvi (luteri) kiriku visitatsiooniprotokollis taunitud kui ebajumalateenistust.[9] Pühtitsa kloostri rajamisega Kuremäele algas siin sihikindel usutseremooniate korraldamine 15. VIII „bogorooditsa“ auks.[10] Kuremäel on ohverdamiskommet ja usku arstiallikate erilisse mõjusse aidanud püsida andide õnnistamise ning vee pühitsemise kiriklikud tseremooniad.[11] Peale annetajate-abiotsijate Peipsi-äärsetest vene küladest, Narva jõe tagant jm. sõitis Jõh, Iis, Vai alalt kuremäepäevale rohkesti uudishimulikke, keda tõmbasid usuprotsessioonide vaatemängulisus ning legendidega seotud paigad: „Venelased usuvad, et Jeesuse ema pesi siin Kuremäe allikas ja sääl vana keriku all pidada õlema üks vana kivi. Sääl istunud Jeesuse ema ja kuivatas ennast. See on vale jutt, Jeesuse ema sinna ei saanud. Mina ei usu seda, et inimene siia tuli Betlemas[t] Juudamaal[t].“[12] Nagu laatadele, kogunes ka kuremäepäevale palju teenijarahvast, kes sai meelelahutuseks vaba päeva.
Iisakus on lambaniiduaega dateeritud kuremäepäevaga. Mõningane karjanduslik tähendus on olnud ka lutside suurel maarjapäeval: niideti lambaid ning siitpeale jäeti ära lõunane lüpsikord – kari jäi „pikile päevile.“[13] Rukkilõikuse või -külvi lõpu tähistamise puhul pandi perele teinekord ka paremat toitu lauale. Tubastesse töödesse rukkimaarjapäev muutusi ei toonud. Mari-nimeliste nimepäeva tähistamine ning maarjapäevadele omane punajoomine on olnud juhuslikud.
Rukkimaarjapäev on looduse fenoloogiliste muutuste näitaja nagu lauritsa- ja pärtlipäevgi (vesi jaheneb, konna suu „jääb kinni“, õuntele tuleb maitse), kuid jääb populaarsuselt nendele all.
Märkused:
[1] Kirikukalendris Jeesuse ema Neitsi Maarja surma ning taevamineku päev (uinumise püha).
[2] Üks põhjusi võib olla nimetuse suunav mõju. Vt. ka ERk V, lk. 26, viide 18 (lauritsapäev).
[3] Rantasalo, Ackerbau II, lk. 38.
[4] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 212; Dal, lk. 891 (külviajaks taas kolm päeva enne ja kolm pärast 15. VIII); Tokarev et al III, lk. 130.
[5] Kirikukalendris on Neitsi Maarja uinumise püha venekeelseks vasteks успение богородицы.
[6] Kallas, Kraasna maarahvas, lk. 80.
[7] Šmits II, lk. 1036.
[8] Vt. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 219–220; HDA IV, vg. 1421; Sartori III, lk. 245–247; Tokarev et al III, lk. 103, 108 jm.
[9] Pikemalt vt. Tampere, Kirde-Eesti, lk. 220–221.
[10] Tänini püsib vana kalendri arvestus, kuremäepäeva peetakse 28. VIII (ka augustikuu viimasel pühapäeval).
[11] Vrd. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 113–115; Soop-Keskküla, lk. 28–32 jm.
[12] RKM II 14, 83 (189) < Jõhvi khk – L. Pedajas (1947).
[13] E, StK 28, 162 (82) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1925).
Rollapäev (18. VIII / 31. VIII)
Päeva nimetus tuleneb vene nimekujust Флор (Фрол).[1] Venelased on hoolimata kiriku vastuseisust pidanud sel päeval hobuste püha.[2] Rollapäeva pühitsemine Setu alal on nagu vadjalastelgi ülekanne venelaste rahvakalendrist. Kehtis hobustega töötamise keeld; kohtades, kus rollapäeva tähistati kiriku või kabeli juures ning kus peeti kirmast, võis toimuda üksiti rukkiseemne õnnistamine uueks külviks.[3]
Märkused:
[1] Veneõigeusu kirikukalendris kaksikutest märtrite Florose ja Laurose surmapäev.
[2] Tšitšerov, lk. 222–223. Vadjalastel näib hobuste austamise traditsioon püsivam olnud kui setudel, vrd. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 116–121.
[3] Venelastel on see päev üks rukkikülviaja orientiire. – Dal, lk. 892–893.
Pärtlipäev (24. VIII)
Pärtlipäeva nimekujud on eestlastel pärt, pärtel, pärdipäev, pärtlesepäev, pärkmisepäev jts., Wiedemannil ka Pärtmus (Pärtmis)[1]. Peale päeva nimetuse ja daatumi seos kirikuga puudub.[2] Vaatamata sellele on pärtlipäeva juurde kuuluv rahvatraditsioon tunduvalt rikkalikum kui teiste lähedaste lõikusaja tähtpäevade – lauritsapäeva ja rukkimaarjapäeva – puhul. Majanduskalendris jääb pärtlipäev jakobipäevaga (25. VII) algava ja mihklipäevaga (29. IX) lõppeva lõikusperioodi keskele. Põ-E loobuti siitpeale keskhommiku pidamisest.
Nii meil kui teistel rahvastel on pärtlipäev eeskätt fenoloogilise sügise saabumise, saakide valmimise ning lõikusaja tööde-toimingute näitaja. Paljudes Lääne-Euroopa maades on pärtlipäeva nimetatud sügise alguspäevaks, edaspidiseid ilmu on ette arvatud kogu sügiseks.[3] Eestlaste sellesisulistes uskumustes on teiste rahvastega rohkesti ühist, seda ennete vormiski. Pärtlipäeva ilma on Emm, Noa jm. arvatud püsima jäävat pikemaks ajaks. Vi kuulub pärtlipäeva juurde sügistorm – pärtliraju.[4] Pärtlipäeva on sarnaselt lauritsapäevaga peetud hallaööde alguseks.[5] Lõ-E on see pääsukeste lahkumise aeg; kui nad pärast pärtlipäeva kohal viibivad, on loodetud sooja sügist (seda nii Ha, Lä rannikualal kui Soomes[6]). Maa põhja- ning läänepoolses osas arvati, et viimane aeg on humalaid korjata – pärtel paneb humalale sisse viimase viha.[7] Kuigi kapsaste valmimiseni on veel aega, antakse – enamasti kõrvutavalt lauritsa- ja pärtlipäeva kohta – hinnang kapsakasvule: „Laurits laotab lehti, pärtel pöörab päid.“ (Enam Põ-E.) Eestlastele ainuomast taoliste ütluste sisus pole. Nt. sakslastel on tuntud pärtlipäeval (nagu meil jakobipäeval) kapsaaeda mineku keeld, et mitte segada püha Bartolomeust, kes sel ajal kõige suuremaid kapsapäid aeda loobib.[8] Eestlaste ja soomlaste kujutluses on kapsapeade pöörajaks-käärijaks pigem isikustatud pärtlipäev kui mingi pühak.[9] Lä ja läänesaartel kehtib nõue, et linad olgu pärtlipäevaks kitkutud, sest hilisemad muutuksid plekiliseks või mustaks.[10]
Lauritsapäevast kahe nädala võrra hilisem pärtlipäev ei ole rukkikülvi orientiirina ühtlaselt üle maa populaarne (Jä, Ha, Hii, Pä, ka Se on tuntud muud tähtajad). Wiedemanni sõnaraamatus on pärtlikülvi nimetatud viimaseks külviks. Rahvasuust kogutud teadetes ei märgi pärtlipäev niivõrd külviperioodi lõppu, kuivõrd iseseisvat külviaega. Nõue, et rukis tuleb külvata kas kolm päeva enne või kolm pärast pärtlipäeva, on siin kategoorilisem kui lauritsa- ja rukkimaarjapäeva puhul. (Vt. levikukaart: pärtlipäev) Suurem osa külvikeelu põhjendusi on Lõ-E: pärtlipäeval külvatud rukki oras rikneks (Trv), kasvaks rohune (Trm), kõrs kuivaks (Trv), ussid sööksid juured (Trv), pead kasvaksid tühjad (Sim, Trv, Kod), tera oleks seemneks sobimatu (KJn). Ka on öeldud, et kuluks kahekordne seeme (Rap, Kse) ja „pärt ei käskind oma selga külida“ (Plt). Iseloomulikud on nimetused rukkiemapäev (Pst, Trv, Hel), rüätegemise emä (San), rohu päev (Trm); külviks sobimatud on kolm tühja päeva – külvamine annaks tühjad pead (Sim või Lai).[11] Üleskutsed külvata, „kasvõi härja sarvest veri tilkugu“, manitsevad täishooga tööle kolmel pärtlipäevale eelneval ja kolmel järgneval päeval. Samasuguste kolmepäevaste tsüklitena on pidanud vajalikuks rukist külvata lätlased ning soomlastelgi kehtib nõue külvata mitte pärtlipäeval, vaid „kahelpool seda“.[12] Kui lauritsapäevase külvikeelu puhul võiksidki kõne alla tulla kirikukalendri pühakukultuse mõjustused, siis pärtlipäeva kohta seda öelda ei saa. Tegemist on keeluga, mis lähtub muistsest agraarkalendrist ja on liitnud endaga germaanlaste kujutelma rukkiemast kui viljavaimust (resp. haldjast).[13]
Karjakasvatuses nenditakse lehmade piimaanni järsku vähenemist („pärtel lakub piimapüttide põhjad“, „viskab pütid lakka“ jts.). Lä, Sa, vähem mujal oli pärtlipäev lambaniidu tähiseks, ilma et oleks oluliseks peetud täpsest päevast kinni pidada. Sama kehtib sokutapmise kohta. Kaalutlusel, et pärtlipäevast hakkavad sokud haisema (algab paaritusaeg), peeti vajalikuks lihaloomad tappa juba enne või siis samal päeval.[14] Sokutapmise kommet on maininud juba Helle.[15] Ilmseid jälgi ohvritoimingust, nagu annepäevase (26. VII) või olevipäevase (29. VII) lambatapukombe puhul (esimene Se, teine Sa, Hii, Lä), pärtlipäeva juurde kuuluv rahvapärimus ei kajasta.
Päevade seas, millest alates on arvatud õunale maitse tulevat, on pärtlipäev viimaseid. Senistele loodusandidele lisandub uusi: algab sügissuvine jaht, valmivad pähklid. Wiedemannil on pärtlipäev seene-külvi-päev.[16] Algab meevõtt.[17]
Pärtlipäevastele rahvakogunemistele on omane uudsetoitudega kaasnev edaspidiste saakide õnnestumise taotlus ning raske tööetapi lõpu tähistamine. Sügisandide ohverdamise kombe suunamisest kiriku huvidele vastavaks võib näiteid tuua Soomest.[18] Läti 17. saj. kirikukatsumise protokollis on juttu sellest, et ebausuohvrid, mida varem Ruhjas pärtliööl toodi, on nüüd ära jäetud.[19] Saksamaal on pärtlipäev üks lõikuspeo päevi, selle kombestikku kuulub ühtlasi ka viljakusemaagia.[20] Rahvakogunemised ei tarvitsenud toimuda täpselt pärtlipäeval. Eesti pärtlilaadad on endast kujutanud tavalisi sügislaatu ja needki ei ole olnud kindlal päeval.
Märkused:
[1] Wiedemann, ESSr., vg. 788.
[2] 24. august on Armeenias tegutsenud apostli Bartolomeuse mälestuspäev.
[3] Nt. Soomes, Saksamaal, Inglismaal, Skandinaaviamaades, Poolas, Bulgaarias, Lätis. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 213; Sartori III, lk. 243; Tokarev et al III, lk. 80, 104 ja 178; HDA I, vg. 932; Šmits I, lk. 196.
[4] Sama uskumus on tuntud germaani rahvastel ja soomlastel. – Tokarev et al III, lk. 104; Hautala, lk. 297.
[5] Samuti soomlastel. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 213.
[6] Soomlased on kõrvutatavalt jälginud ka tetrede sügisest kudrutama hakkamist. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 214–215.
[7] Ühine soomlastega. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 214–215.
[8] Tokarev et al III, lk. 130.
[9] Hautala, lk. 301.
[10] Nt. Edela-Soomes. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 214; Saksamaal. – Sartori III, lk. 243, viide 4. Lätlastel kuulub väikese maarjapäeva (8. IX) juurde. – Šmits III, lk. 1174.
[11] Otepää pastori J. Chr. Clare sõnaraamatu käsikirjas 1730. aastast leidub märge pärtlipäeva kohta: Talupojad ei külva, et Pärtus Külwi Emma om. – ÕES, MA 33, lk. 200.
[12] Šmits I, lk. 196; Hautala, lk. 300.
[13] Vrd. Wuttke, lk. 48; Loorits, Grundzüge II, lk. 88–90.
[14] Sama Soomes ja Skandinaaviamaades. – Hautala, lk. 301; Tokarev et al III, lk. 103.
[15] Helle, lk. 303, vrd. Boecler-Kreutzwald, lk. 88.
[16] Wiedemann, ESSr., vg. 788; seeneaja alguseks on see samuti lätlastel. – Šmits I, lk. 196.
[17] Sama sakslastel, lätlastel. – HDA I, vg. 931; Šmits I, lk. 196.
[18] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 216–217.
[19] Šmits I, lk. 196.
[20] Sartori III, lk. 243–244; Sartori II, lk. 93–99.
Ivanoskorona (29. VIII / 11. IX)
Kirikukalendrites on ivanoskorona ning jaanipäev seotud ühe ja sama pühakunimega,[1] ent kui jaanipäevale on koondunud rikkalikult muistset suve vastuvõtu kombestikku, siis augustilõpu ivanoskorona tähistamiseks pole meil teiste lõikusaegsete tähtpäevade kõrval olnud erilist vajadust. Rukkikülvi ühe orientiirina on see tuntud olnud setudel. Ivani-nimelistel oli põhjust nimepäeva puhul pudel osta; kirmasele kogunes oma kaupa pakkuma õunamüüjaid (siit tuleneb õunapüha nimetus). Kod Nina külast on teade ümmarguste juurviljade lõikamise keelust.[2] Karjalas kehtis naerisöömise keeld nakres-iivana päevani. Tähistatuna vähemalt 1324. a. alates, on Johannes Kastajan kaulaleikkauspäivä karjalastel kuiva-iivana nime all olnud seotud uskumusega, et kõik elav, millesse sel päeval puututakse, kuivab (siit lähtub rukkikülvi ja marjakorjamise keeld ning võsaraadamise soovitus).[3]
Märkused:
[1] Esimene neist mängib Ristija Johannese surmapäeva (pea maharaiumise päeva), teine sünnipäeva.
[2] ERA, Vene 2, 484 (35) < Kodavere khk – F. Konjajev (1928). Vrd. Dal, lk. 892.
[3] Hautala, lk. 302–303; Vilkuna, Voutuinen ajantieto, lk. 220–221.
SEPTEMBER
| Kannarbickkuu Gösekenil märgib kanarbiku õitsemise aega (2011). ERA, DF 12966. |
| Vähipüüdja ajutine elamu Virumaal (1935). ERA, Foto 1317. |
Sahharipäev (5. IX / 17. IX)
Ussimaarjapäev (8. IX)
Viissenja (14. IX / 27. IX)
Sügisene madisepäev (21. IX)
Sügisene pööripäev (22. või 23. IX)
Mihklipäev (29. IX)
Septembri[1] nimetused sügiskuu ja mihklikuu (ka miklikuu) viitavad sügise saabumisele ning selle kalendrikuu kõige olulisemale tähtpäevale – mihklipäevale (29. IX), vähem on tuntud jahikuu ning pohlakuu. Kannarbickkuu Gösekenil[2] märgib kanarbiku õitsemise aega.
Septembris jätkus viljalõikus ja rehepeks, põhilisi mihklikuusse jäävaid töid oli kartulivõtt,[3] intensiivistus augustis alanud jahilkäimine. Päevade lühenemine tõi kaasa muutusi töökorralduses. Lõunaseks lüpsiks ei aetud lehmi enam koju – kari jäi pikilepäevile. Septembrikuul on tähele pandud sügisemärke looduses ning kuigivõrd püütud ette arvata edaspidiseid ilmu. Äikest on peetud sooja sügise endeks, madalat mereveeseisu külma talve endeks.
Ajaarvamissüsteemis ei tulnud september kuigivõrd arvesse, sest sügissuve lõikusaeg lõppes mihklipäevaga ja siitpeale algas rahvakalendris sügis. Mihklikuu pärimusteadete valdav osa ongi ühine mihklipäevaga või muude lähedaste tähtpäevadega. Trükitud kalendriväljaannetes septembri ilmaennetena pakutu ei ole rahva seas käibele läinud.
Märkused:
[1] Vana-Rooma kalendris seitsmes kuu. Sügiskuuks ja mihklikuuks nimetavad septembrit ka soomlased ja sakslased. – Hautala, lk. 306; HDA VII, vg. 1650.
[2] Göseken, Manuductio, lk. 79.
[3] Liivlastel on kartulivõtukuu üks septembri nimetusi. – Loorits, LK, lk. 118.
Sahharipäev (5. IX / 17. IX)
Sahharipäeva[1] kohta on teateid Räp, Vas ja Se. See on olnud üks sügisesi laadapäevi (Räp)[2] ja saagikoristamise orientiire (vrd. ütlust Räp: „Nii vihmane om, et saharepääväski ei saa haina tettüs.“)[3] Siitpeale võidi jätta kari lõunaks karjamaale – pikilepäevile. Sahharipäev on ka üks õitsilkäimise lõpu päevi. Õitsilised muretsesid viimaseks õitsiööks söögi- ja joogipoolist ning pidutsesid metsas tule ääres.
Märkused:
[1] Veneõigeusu kirikukalendris patriarh Sakarja mälestuspäev.
[2] Nt. Tarto- ja Wõrroma Kalender 1839, lk. 22 toob laada nimetusena Sahhari laat, Räppinal, 2 p[äeva].
[3] ES < Räpina khk. Näitetekstid ES murdekartoteegist on märksõnaga sahharipäev.
Ussimaarjapäev (8. IX)
Päeva nimetuseks on Se alal ja selle ümbruses väike maarjapäev[1] – seda kõrvutavalt suure maarjapäeva ehk rukkimaarjapäevaga (15. VIII). Välja arvatud veneõigeusulistel, kes päeva usupühana tähistavad, on nimetuse kiriklik tähendus rahva seas olnud õige ebamäärane. Ohverdamisest kiriku juures on visitatsiooniandmeid Põlvast ja Tõstamaalt.[2]
Ussimaarjapäeva tuntakse rohkem maa idapoolses osas ning mitte ainult erinevate nimede all, vaid selle sisugi on erinev. Siit tulenevad humoristlikud vihjed ussimaarjapäevale kui tööst kõrvalehoidmise ajendile. Peaparandajal olla „kas ussimaarjapäe, kitseristipäe, tuuleristipäe, mida tarvis pühitseda“ (VMr). Olematu kitseristipäev rõhutab siin nende päevade tähistamise ebaolulisust.[3]
Ümberkaudsed rahvad seda päeva ussimaarjapäevaks ei nimeta, vadjalastel on rahvapäraseks vasteks ema maarja või punamaarja, soomlastel Sügis-Maria, lätlastel sügisene või väike maarjapäev.[4] Uskumus, et maod lähevad urgu ning jäävad sinna jüripäevani, on tuntud sakslastel,[5] ent neil ei määra see tähtpäeva üldilmet. Eestlaste traditsiooni iseloomustab päeva omalaadne nimetus ussimaarjapäev (ka ussi magamise päev, ussi urguminemise päev) kõige täpsemini. (Vt. levikukaart: ussimaarjapäev) Ütlus, et madu läheb mättasse (uss urgu), on tuntud rohkem Vi, Jä, Ta, Võ ning ka Lut. Wiedemannil märgib ussimaarjapäev ehk pisike maarjapäev rukist kahjustavate usside kadumist.[6] Nii nagu looduse kevadist taaselustumist ning taimevegetatsiooni algust tähistavaid muistseid uskumusi on läbi aegade püsinud ja kandunud mitmele kevadisele tähtpäevale (nt. jüripäev, ristipäevad), püsivad ka ussimaarjapäeva pärimuses vanad kujutelmad sügisesest looduse hääbumisest. Ses suhtes väärib tähelepanu keeld ussimaarjapäeval metsa minna, otsekui vajaks loodus rahu nagu kevadistel maapuhkuse päevadel.[7] Põhjendused on praktilist laadi: talvekorterisse kogunevad maod on liikvel ja võiksid hammustada.[8] Väheste kirjapanekutena on säilinud uskumus, et sügisese maassepugemisega kaotab madu oma mürgi.[9] Siitpeale võidi hakata jõhvikal käima (Iis, Lüg, Vas, Se).
Setudel ja vadjalastel kuulub ussipärimus viissenjapäeva (14. IX) juurde.[10] Praasniku ja külapüha pidamine on olnud tavaks nii Se alal kui mujal Peipsi-äärsetes külades.
Mõneti seostub ussimaarjapäev Lõ-E (Ta, Võ) ka viljakoristamise ning rukkikülvi lõpuga, Vas ja Se õitsilkäimise lõpuga, erinemata ses osas teistest varasügise tähtpäevadest. Võ on teateid selle kohta, et teenijarahvale ja eriti karjustele on töövaheldusena antud luba laadale minna.
Märkused:
[1] Kirikukalendris on 8. september nimetatud neitsi Maarja sündimise päevaks.
[2] Eisen. EM III, lk. 105. Sama Eesti piiri lähedalt Põhja-Lätist. – Šmits III, lk. 1174.
[3] Maarjapäevade rohkusele ja nende halvale tundmisele on rajatud ka naljand vanamehest, kes, olles lubanud maarjapäeval ahjult alla tulla, imestab alatasa, kuidas neid maarjapäevi nii palju on. – RKM II 241, 279 (1) < Vändra khk – S. Kiislar (1967).
[4] Ariste, Vadja rahvakalender, lk.121–122; Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 259; Šmits III, lk. 1174.
[5] HDA V, vg. 1673. Madude kadumise päevi on muidki, nt. ungarlastel lauritsapäev (10. VIII). – HDA VII, vg. 1121.
[6] Wiedemann, AILÄLE, lk. 365.
[7] Vt. ristipäevad. – ERk III, lk. 171 jj. (ristipäevad).
[8] Serblaste ning tšernogooridel kehtib suure- ehk rukkimaarjapäeva ja väikse- ehk ussimaarjapäeva (15. VIII – 8. IX) vahel puusseronimise keeld põhjendusel, et maod on eriti agressiivsed ning ronivad puudele. – Tokarev et al III, lk. 214.
[9] Ennejüripäevane madu on taas täis kevadise, alles hingamata maa võimu. – Vrd. ERk III, lk. 14–16 (jüripäev).
[10] Vadjalastel on see päev viissenjapäevast märksa vähem oluline. – Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 121–125.
Viissenja (14. IX / 27. IX)
Viissenja (viissenjä, vissenja, visinapäeva) nimetus on ülekanne vene keelest (vn. вздвижение).[1] Eestis tuntakse seda Setu alal ja Peipsi-äärsetes külades ning pühitsetakse kui praasnikupäeva. Sellest, et veneõigeusulistel eelneb viissenjapäevale paastumine, tuleneb nimetus kartohkapäev: „vanast keedeti tuul pääväl kartohkit“ (Se). Kartuli tarvitamisest on arvatud saaki paremini õnnestuvat.
Viissenjat nimetatakse veel ussipäevaks ja ussi maa-alla minemise päevaks (Vas, Se).[2] Sel päeval arvatakse madusid maa sisse minevat nagu ussimaarjapäeval. „Siu’ lätvä’ umma paika“ ka Lutsis.[3] Metsamineku keeld on isegi resoluutsem kui ussimaarjapäeva puhul; seda illustreerivad muistendid metsaläinu põgenemisest teda tagaajavate madude eest. Ka ei tohi sel päeval metsast hagu või vitsa koju tuua – nii toodaks ussid koju. Sama põhjendusega võidi isegi keelduda kala söömast: „timä pikä-eläjä plaani“ (ussi moodi).
Niisiis on ussipärimus jaotunud kahele eri tähtpäevale. Sealjuures rahvastiku seas, kus pühitsetakse mõlemat tähtpäeva, seostub see pärimus ainuüksi viissenjaga nagu venelastelgi.[4] Vadjas on viissenjapäeval madudest kimbutada saamistest veel 20. sajandil mälestusjutte räägitud. See on püha, mil nõelussid lähevad maa sisse, metsas ei käida ja maad ei puudutata.[5]
Märkused:
[1] Kirikukalendris risti ülendamise päev – vn. вздвижение (воздвижение) креста.
[2] Paralleele võib tuua õigegi kaugelt, nimelt on rumeenlastelgi ussipäev (ziua şerpii), mil ussid enne maa sisse minekut metsas kokku kogunevat ning mistõttu on hoidutud pähklipuude lähedusse minemast. – Tokarev et al III, lk. 253; vrd. HDA V, vg. 507. Vrd. vepslaste pärimust: Vinokurova, Некоторые итоги, lk. 55.
[3] E, StK 28, 143 (56) < Lutsi keelesaar – P. Voolaine (1925).
[4] Teateid on venelastelt Pihkva ümbrusest, aga ka lõuna poolt. – Dal, lk. 894.
[5] Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 124–125; Adler I, lk. 56–57. Karjalaste sviisoi ehk ristipäev on sügistööde orientiiriks. – Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 264–265.
Sügisene madisepäev (21. IX)
Sügisene madisepäev[1] on kevadtalvisega (24. II) võrreldes eestlaste seas üsna vähetuntud. Mõneti on ta selle antipood. Kevadisel madisepäeval öeldi putukaid ja usse talveunest virguvat,[2] sügisese kohta leidub Hellel märge, et kõik elukad asuvad talvekorterisse jäämiseks pesa seadma.[3] Kreutzwaldi teatel nimetavat eestlased päeva matusepäevaks, sest kärbsed, sääsed ja maod peavad talveunne jääma.[4] Sääskede ja kärbeste kadumist ning „kõikide kahjulike loomade“ talveunele-jäämist on maininud ka Wiedemann;[5] Eisen ning Jung kordavad Matteuse > matuse etümoloogiat.[6] Kuigi rahvasuust on teateid putukate vm. loomade talveunne jäämisest napilt (vaid Hls, Rõu), oleks ennatlik järeldada, et tegemist on juhusliku teate levimisega trükisest trükisesse. Võib arvata, et talvepoolaastat alustava traditsiooniderikka mihklipäeva mõjualusena minetas madisepäev aegsasti oma tähtsuse rahvakalendris. Meie põhjanaabritel on ta mitte ainult madude või karu magamamineku päev, vaid ühtlasi sügiseste tööde järje ning Syys-Matti ja Talvi- ehk Kevät-Matti vahele jääva talvepausi alustaja.[7] Usside maassemineku pärimus on aga vähemalt Ida-Eestis tänini püsinud, liitununa varasemate tähtpäevade, ussimaarjapäeva (8. IX) või viissenjapäeva (14. IX) juurde. Vadjalastel, venelastel, lätlastel on madisepäev tundmata.[8]
Madisepäeva pidamisest pühapäevaks on teade ainult HMd, kus see on kiriku nimepäev. Elatusaladega on seos juhuslik.
Wiedemannil sügisese madisepäeva iseloomustuseks toodud teade tule ülesvõtmise keelust laste ja pere haigestumise kartusel näib olevat ülekanne kevadtalvisest madisepäevast.[9]
Madisepäeva ilma järgi on talve tulekut ette arvatud nagu pööripäevalgi: kui on külm, saab ka talv külm.[10]
Märkused:
[1] Kirikukalendris apostel Matteuse mälestuspäev.
[2] ERk I, lk. 165 jj. (madisepäev).
[3] Helle, lk. 303.
[4] Boecler-Kreutzwald, lk. 88. Sama tekst on leidnud koha rahvusvahelises kasutuses. – HDA V, vg. 1867.
[5] Wiedemann, AIÄLE, lk. 365.
[6] Eisen, EM II, lk. 63; H II 22, 257 (24) < Halliste khk – J. Jung (1888). Madis > madu etümoloogia on kahtluse alla seadnud Waronen. – Waronen, lk. 269.
[7] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 265–268.
[8] Tampere on osutanud lätlaste kevadtalvise madisepäeva kombestiku puhul eesti ja liivi mõjudele. – Tampere, Kirde-Eesti, lk. 210.
[9] Wiedemann, AIÄLE, lk. 365.
[10] Tõllasepp, lk. 77.