Browse Exhibits (1 total)
Suvisted
Suvisteid (suviste-, suve-, suipühi) on rahvasuus veel nimetatud kasepühadeks, meiudeks, karjasepühadeks, kiigepühadeks ning munapühadeks, kirikukalendris nelipühadeks. Viimast nimetust on seletatud kahte viisi: need on kehtestatud 1696. a. neljandate suurte aastapühadena peale jõulude, lihavõtete ning jaanipäeva, või on nad neli päeva kestvad pühad.[1]
Liikuva pühana võivad suvisted langeda ajavahemikule 10. maist kuni 13. või 14. juunini. Kristlike nelipühade taustaks on muistsete heebrealaste lõikuspüha, mida pühitseti 7 nädalat pärast lõikuse algust.[2] Tähistamise juurde kuulus agraarrahvastele omane loodusjumaluste austamine uudsevilja ohverdamisega, hoonete ehtimine rohelusega jms. Ent ristiusu vaimulikkond rakendas selle kristluse teenistusse, kasutades ühtlasi ära varasema perioodi kombetalitusi.[3]
Kombestiku sisult on meie suvisted suve vastuvõtmise pühad ning jäänud kirikuga üsna nõrgalt seotuks. Analoogilise tähendusega on talvistepühad (talsipühad) aastavahetuse ning talve vastuvõtu tähistajana. Ka on meie suvistekombestiku seos agraarkalendriga küllaltki kaudne, pearõhk kaldub noorte ühistele kooskäimistele, lembetunnete avaldamisele ja meelelahutustele.
Kaskede toomise komme ulatub ristiusueelsesse perioodi ning on suviste ajal eriti populaarne germaani rahvastel. Kaskede e. meiude (s.o. maipuude) toomisega on tähistatud õigupoolest mai saabumist ja pidulikku vastuvõtmist, ent aegade jooksul on see kandunud volbripäevale (1. V) ning veel enam suvistele.[4] Meil tuuakse kaski vm. rohelist koju suvistel ning jaanipäeval. Läänemaal on laenuline nimetus meiud assimileerunud koguni neiudeks või neitsiteks. Puud asetati tubadesse, aga ka õue, vähemal määral kõrvalhoonetesse. Peale kaskede ning kaseokste on toodud toomingaoksi, kadakaidki (Hii, Sa) ning kevadlilli. Toojaiks on olnud külanoored koos või oma perekonna liikmed, enamasti ikka nooremad. Lääne- ja Lõuna-Eestis ning mujalgi on meiude toomisel olnud oluline koht noorte suhetes: noormehed aitasid tütarlastel kaski tuua või tõid need salaja oma väljavalitu akna alla, andes sellega märku kosimisplaanidest.[5] Kase tuppaviimine tütarlapse poolt võis tähendada soodsat vastuvõttu. Noorte kokkusaamise ja tutvumisvõimaluseks olid ka kohtumised kirikuteel ning kiriku juures.
Tulevase väljavalimist suvistel on märgitud soomlastegi traditsioonides.[6] Üldine noorte kooskäimise ja lõbutsemise periood on kevadsuvi samuti slaavi rahvastel. Neil on nelipühade eelkäijaks olnud kevadiste põllutööde lõppu ning suve saabumist tähistav kevadpüha. Venelased ehivad kaski lintide ja pärgadega ning laulavad seejuures vastavasisulisi laule, ennustatakse tulevikku ning avaldatakse lootust hea saagi saamiseks.[7]
Kaskedega ehiti ka kiigeplatse – algas ju jahedama kliimaga Põhja-Eestis kiigelkäimine suvistepühadest.[8] Niisiis olid suvisted ühtlasi kiigepühadeks. Suure püsikiige ehitamine kuulus noormeeste pühade-eelsete ettevõtmiste hulka. Tasuks kiige valmistamise ning kiigutamise eest andsid neiud vöid, sukapaelu, tubakakotte, kaselehtedega kollaseks värvitud mune. Noorte lõbutsemine kiigel vaibus kiireloomuliste suvetööde ajal, mil tuli „kiik keldrisse“ viia:
Kiigessepad, hellad vennad!
Viige kiike kelderie,
kandke kiike kamberie,
aisad aida laudi’ella.
Ette tuleb heinaaega,
kätte kaera looma aega.[9]
Setus peetakse suvistel rohkesti külapühi, millega kaasneb üldine pidutsemine – praasnik. Külapüha on suviste ajal (nt. Värska, Laura, Kalda, Zalesje, Pankjavitsa k.) või järgnevatel päevadel: pärast suvisteid esimesel reedel (nt. Novaja, Kostino k.) ja teisel pühapäeval (nt. Herkovo, Vilo k.). Samal päeval on peetud ka paabapraasnikuid.[10]
Omapärane traditsioon on nn. kergotamine. Setus on kergotamislaulu lauldud peamiselt suvistel, jaani- ja peetripäeval. Kergotamise kombe nappidest kirjapanekutest (Se, Plv) võib järeldada, et see on olnud naistepeo ilmega kooskäimine, mille juurde on kuulunud pinkidel ratsutamine (vrd. kerk, kergo – pink, pingi). S. Lätt kirjeldab oma ekspeditsioonipäevikus, kuidas 90-aastane Jaan Kriim seda ratsutamist demonstreeris: „Asub kaksiti pingile, jalad toetuvad üks ühele poole, teine teisele poole pinki. Kätega võtab pingist kinni, tõstab ühe pingiotsa üles, lööb seda vastu maad, ise loeb midagi meieisapalve paroodia taolist. Siis hüppab kähku ringi, nägu sinna, kus enne selg, haarab pingi teisest otsast ja kordub sama tegevus ja lugemine.“[11] Kergotajaiks olnud naised nelipühil pärast karja väljasaatmist. Plv Kergomäel asuv kivi on olnud ohverdamiskohaks: „Siin (Himmaste külas) ol'l üts veike lepist ja ol'l üts suur kivi. Kutsuti Kergomägi. (Vanad naised viisid sinna ohvrit. Pandi kivi pääle.) Sääl olliva kergotannuva ja sööke tahe pannuva.“[12] Niisiis on kergotamisel maagiline tähendus.[13] Setu kergotamislaulu juurde kuulub liikumine sõõri ja tagasi, lauldes kutsutakse üles naisi lõbutsema ja tantsima ning avaldatakse rõõmu kauaoodatud pühadeaja saabumise üle.[14] Kergotamiseks on nimetatud ka üldse noorte ühiseid tööõhtuid.[15]
Karjasele tähendasid suvisted vaba päeva või vähemalt vaba hommikupooliku saamist. Talle küpsetati sepik või saiakakk, anti mune. Teiste rahvaste traditsioonis on suvistest kui karjandusega seotud pühast isegi rohkem jälgi. Germaanlastel on see ühtlasi karja esmakordse väljalaskmise päevi, millega kaasneb karjasele meelehea – munade jms. andmine, kariloomade ning lautade kaunistamine vanikutega, mitmesugused karja suvist heaolu taotlevad menetlused jne.[16] Soomlastelgi on 3. ja 4. suvistepüha üks karjalaskeaegu.[17] Lätis on antud sel päeval karjasele sõira ning kardetud karja nõidumist. Rahvakalendris pole suvisted siiski kuigi populaarsed.[18]
Põllunduses märgivad meie suvisted rohkem külvitööde lõpetamist, seega lühikest hingetõmbamisaega enne heinateo algust. Rudimente muistsest maa tabuks pidamisest nagu ristipäeval võib oletada Mus pärit üleskirjutuse puhul tööde keelu kohta nn. tulepühal – suviste neljandal päeval.[19] Suvistel toimus harilikult ka setude kevadine Peko auks peetav külvipeo funktsiooniga koosviibimine.[20]
Suvisted on olnud vene-õigeusulistel (põhiliselt Se) nagu lihavõttedki tähtsaks esivanemate mälestamise ajaks.[21] Omaste haudadel itketi, kalmudele asetati pühadetoite, eriti mune, saia, korpe, pirukaid jne. „Pühameestele“ jagati andeid hingepalve pidamise eest, meeles peeti sante. Peamine mälestuspäev – raadovits (vn. радуница) – oli nagu vadjalastelgi suviste laupäeval, kuid haudadel käidi ka hiljem.[22] Kombestikus on rohkesti ühisjooni venelastega. 1646. aastast pärineb kirjeldus Oleariuselt surnute mälestamisest Narva vene kalmistul. Naised laotanud haudadele kirevad tikitud rätid, asetanud neile pannkooke ja pirukaid, kalu ja värvilisi mune ning itkenud valju häälega.[23] Brandi kirjeldus mälestussöömingust Vastseliinas 1673. a. ei erine sellest kuigivõrd: „Igal aastal nelipühade ajal peavad minema kõik lahkunu sugulased kookidega, mida nad pirukateks nimetavad, leiva, juustu ja tavaliste toitudega samale hauale, nad kastavad seda joogi või õllega, pühivad selle pärast seda meiupuu või kase haljaste okstega jälle puhtaks, söövad ja joovad lõbusasti, kutsuvad siis surnut koleda hääle ja ulgumisega...“[24]
Koduste tööde ja talituste seas on tähtsaimaks üldine elamukorrastus: erilise hoolega pestakse põrandaid, puhtaks pühitakse õu ning jalgrajadki. Kõik need ettevalmistused peavad kaskede toomise ajaks tehtud olema. Pühade laupäeval käiakse saunas. Toitude poolest sarnanevad suvisted lihavõtetega, vaid munade värvimise komme hõlmab väiksemat ala. Paiguti on värvilised munad kuulunud peaasjalikult suviste juurde.
Saagi, ilma või inimsaatuse ennustamises pole suvistel kuigi olulist tähtsust. Truusmanni ülevaates Iisaku poluvernikute kohta leidub kirjeldus tuleviku ennustamisest saunaviha viskamisega katusele.[25] Selline ennustusviis on üsna populaarne Soomes.[26]
Märkused:
[1] Loorits, Grundzüge I, lk. 580; Wiedemann, AIÄLE, lk. 361; Eisen, EM II, lk. 151.
[2] Nelipühi tähistatakse kirikukalendris niisamuti 7. pühapäeval pärast lihavõtteid.
[3] Seejuures on senist polüteistlikku kujutelma mitmetest jumalustest kohandatud ainujumala mõistega, käsitledes seda kolmainsusena, mis kujutaks endast jumal-isa, jumal-poja ning Püha Vaimu ühtsust. Kirik pühitseb nelipühi mälestuseks Püha Vaimu väljavalamisest apostlitele.
[4] Fehrle, lk. 140–153.
[5] Lääne-Euroopas võis maipuuks olla ka kuuseke. – HDA V, vg. 1517. Meil on viidud okaspuud vaid pilkeks vanatüdruku akna alla.
[6] Vilkuna, Vuotuinen ajantieto, lk. 136.
[7] Propp, lk. 58–62; Sokolova, lk. 191 jj.; Čistov, lk. 203; Korepova, lk. 167.
[8] Pikemalt vt. Tampere, ERlV II, lk. 30; Tampere, Mõningaid eestlaste etnilise ajaloo küsimusi, lk. 262; ERlA I, lk. 354–396; Salminen-Keinu.
[9] H IV 1, 296 (11) < Koeru khk – R. Rapin (1889).
[10] Vrd. Loorits, Weiberfest, lk. 11–12, 18.
[11] RKM II 209, 307 < Põlva khk – S. Lätt (1966).
[12] ERA II 35, 523 (6) < Põlva khk – R. Viidalepp (1931).
[13] Vrd. Loorits, Grundzüge II, lk. 81–82.
[14] Vrd. Hurt, SL II, lk. 446–450; Wiedemann, ESSr.
[15] RKM II 208, 126 (1) < Põlva khk – E. Tampere (1966).
[16] HDA VI, vg. 1693–1694; Sartori III, lk. 191 jj.; Fehrle, lk. 151.
[17] Rantasalo I, lk. 15.
[18] Šmits IV, lk. 1914–1915.
[19] Zelenin teatab ülevaates idaslaavlaste kosmoloogiast suviste teisest pühast kui maa „nimepäevast“, mil on patt maad harida või künda. – Zelenin, Russische, lk. 397.
[20] Vrd. Loorits, Grundzüge II, lk. 102. Vadjalaste jüripäeval peetavast vakusepeost vt. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 59–60; külvipeo-kombest soomlastel ja karjalastel vt. Vilkuna, Arbeitsfeste, lk. 52–54.
[21] Kombest venelastel vt. Tokarev, Religioon, lk. 211.
[22] Vrd. Ariste, Vadja rahvakalender, lk. 66–70 ja 76–79; Ariste, Vadjalane, lk. 161–162.
[23] Mansikka I, lk. 364–365.
[24] Laugaste, lk. 80.
[25] Truusmann, lk. 15.
[26] Hautala, lk. 224–225. Ennustamistest venelastel vt. Sokolov, lk. 151.