Teist eesti rahvust, kes ju vana maarahvas, ja

teist Eesti Vabariiki meie Päikese-süsteemis ei ole.

Seepärast avitagu meid vana rahvatarkus

Käesolev on Eestluse Elujõu Kongressi (1.-2.juuli´99) teemakonverentsil "Selle maa põlisrahva kultuur ja rahvuslik ideoloogia 21.sajandil" esitletud ühisteksti edasiarendus. Teksti luuakse ühiselt edasi nagu rahvaluulet - iga kaasamõtleja, kes lisab kasvõi kolmerealise ettepaneku on kaasautor. Põliskultuuri edendamise 12 poliitika ja 24 tegevussuuna tagant leiad seniste kaasautorite-kaasamõtlejate nimed. Koostöös kasvab väike, lahkhelides laguneb suur. Käsitlegem seda ühisteksti Eesti omakultuuriteadlike optimistlike inimeste vabatahtliku tööna, kodanikualgatusena. Lähtekohad leiad eessõnast (lk 3).

NB! Kõik kaasautorid ja -huvilised võivad seda ühisteksti kui rahvuslikku ideedepanka sihikalt edasi luua ja levitada, kui sellest on vähegi kasu eestluse elujõule ja selle kohalikele kultuuriallikatele. Vaba ühisloomingu kaasautorid ei pretendeeri autoriõigustele. See tuleneb ka rahvaluuletraditsiooni ja tänase Internetimeedia olemuste sarnasusest ühistekstide loomises. Siiski, üks traditsioonilise ja elektroonilise tekstiloome esitlus-erisus vajaks siin märkimist - tänase meediaühiskonna tähelepanumajanduslikust olust tulenevalt (konkurents ideede & sümbolite turul) on ka järgnev põliskultuuri ja rahvusideoloogia alane tekst kohati eristavam kui elu ise. Postmodernistlik ajastu ei tunne ühte(gi) absoluutset ainutõde.

Käesolev ideedepank saadetakse Ühenduse Eesti Elujõud kaudu teadmiseks ning edasiloomiseks Eesti riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele, kelle eesmärkide ja ülesannetega teksti sisu seondub, sh ministeeriumid ning maavalitsused, et täiendada riiklikke tegevuskavasid. Lisaks riigitegelastele saavad elektroonilised koopiad ka need Eesti kõrgkoolid, instituudid, muuseumid, meediaväljaanded ja mittetulundusühingud, kes on seatud ning soovivad tegeleda selle maa rahva kultuurilise identiteedi, hariduse ja eneseteadvusega. Usun, et samasuunaliste kodanikualgatuste koostöös peitub jõud ja edu.

Mõeldes tagasi konverentsi "Selle maa põlisrahva kultuur ja rahvuslik ideoloogia 21.sajandil" aega, pean meeles ühte - enne kojuminekut otsustasime koos: kui on vaja, siis tuleme taas kokku.

23.03.2000

Aare Kasemets

Teemakonverentsi ja

Kaaskiri ……………………………………………………………………………………...............................…1

I Sissejuhatus ehk miks sai alustatud ühisteksti tegemist? ....…….......………………………….......3

II Ühisteksti lähtekohad kultuuriprotsesside ning kodanikuühiskonna koostoime tasandil..........4

III Ühisteksti eesmärgipüstitusi riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandile: 12 poliitikat.................6

IV Eesti põliskultuurilise jätkusuutlikkuse tegevusalad- ja kavad: 24 suunda................................9

1. Põlisrahva kultuuri edendamist soodustavad õiguslikud tingimused on olemas, kuid me ei tunne

ega kasuta oma õigusi piisavalt kodanikuna ega põlisrahvana - k.a. õigusloomes......……....................9

2. Põliskultuuri teadjate, hoidjate, edasiandjate ja -loojate koostöövõrkude kudumine ……………..10
3. Esivanemate põliskultuur, kodu ja perekond ………………...…………………………................10
4. Põliskultuur Eesti koolihariduses: kuidas põimida selle maa üheksatuhande aastane

kultuurilugu tänase elu ja uue aastatuhande globaalse infoühiskonna visioonidega?………………….11

5. Postmodernistlik vaateviis, infoühiskond ja Eesti jätkusuutlike põliskultuuride edasiloomine .......12
6. Eesti rahvusest poliitiline, kultuuriline ning majanduslik eliit: identiteedikriis ja pürgimused….....12
7. Põlisrahva kultuur ja Eesti haritlaskonna ettevalmistamine ülikoolides ……………………….......13
8. Põliskultuuri ja -looduse interdistiplinaarne uurimine ning õpetamine ehk kodumaa-teaduste rakendamine selle maa ja rahva teenistusse XXI sajandil.................................................................14
9. Eesti kihelkondlik taassünd: kohalik omavalitsus, meel, keel ja kultuuriideoloogia........................15
10. Inimese elu- ning aastaringi tähtpäevad ja hõimu ning kodukandi sidemed kultuuri edasiviimise..15
11. Põlisrahva hingeline, vaimne ja kehaline tervis: kooskõla iseenda, kultuuri ja loodusega……......16
12. Selle maa loodushingeline põliskultuur ja usund eile, täna, homme………………………............17
13. Rahvuslik põllundus, loomakasvatus, aiandus ja metsandus ......……………………….................19
14. Maad ja linnad: erinevad elukeskkonnad ning -kultuurid täna ja XXI sajandil…………………....19
15. Vana taluarhitektuur, kodukaunistus ja kaasaegne rehe-elu ……………............…………………20
16. Kohalike käsitöötraditsioonide ja -oskuste edendamine …………………………………...……..21
17. Kultuuri-ökoloogiline turism: loodus, kultuur ja inimene aegade algusest tänaseni ………………21
18. Põlisrahva kultuuri edasiloomine Eesti kaunites kunstides ehk kas siis selle maa kultuur…...........21
19. Etnofuturism kui loominguline filosoofia, ideoloogia ja tegevuskava. Neli näidet………………..22
20. Põliskultuur ja moodne ajakirjandus: kes-mis on esindet’ ja milline on põliskultuuri keskkond?....29
21. Põlisrahva kultuur Jätkusuutliku Eesti ideoloogia ja imagoloogia allikana. .…………………….29
22. Eesti Jätkusuutliku Arengu tegevuskava Eesti21 uueks aastatuhandeks: Eesti vastus ÜRO-le........31
23. Multikulturaalne Eesti ühiskond ja põlisrahva kultuuri tutvustamine teistele rahvastele.………....32

24. Ärkav kodanikuühiskond ja selle maa põlisrahva kultuurilise, sotsiaalse ja majandusliku

kapitali kasvatamine XXI sajandil: 12 tegevusala täendamiseks, aruteluks ja koostööks. ……….......32

Lisa 1: Kirju valik kirjandust ja internetiviiteid (täiendamiseks).......……………………………....…..37

Lisa 2: Ühisteksti teemadega seotud organisatsioonid (ligi 70) ehk kodanikuühiskonnas on jõud…….42

Lisa 3: Teemakonverentsi “Selle maa põlisrahva kultuur ja rahvuslik ideoloogia 21.sajandil” kava..... 43

Eestlased, kes ju verelt vana maarahvas, vastutavad oma esiemade-esiisade ees oma rahva põliskultuuri mäletamise, hoidmise ning edasiloomise eest. Meist igaühe isiklik, perekondlik, kihelkondlik, maakondlik ja meie ühine rahvuslik kultuurielu mõtteviiside, elulaadide, kogemuste ja väärtushoiakute kogumina on Eesti ühiskonna põhilisi iseregulaatoreid ja iseteadvuse allikaid. Kui selle maa põliskultuur aitab meil iseseisva rahvana kestma jääda ja on ka planeedi Maa globaalkultuurilise, loodusliku ning kosmilise (ise)regulatsiooniga teatud kooskõlas, siis on homne päev parem.

Olen tänulik kõigi ettepanekute ja arvamuste eest, mis aitasid ja aitavad seda teksti kodaniku-algatuslikult ühistegevuse korras edasi luua. Loodan, et teeside rõhuasetus kultuuri-skaala "oma ja eriline" poolele ei häiri Eesti rahvusliku kultuuriideoloogia teemadel globaalselt positsioonilt mõtlejaid. Selle ühisteksti alustamise põhjus peitub Eesti loodus- ja muinsuskaitse liikumiste radadelt 1987-97 nopitud viies lähtekohas: 1) ajaloolistel põhjustel on selle maa ja riigi ainus oma põliskultuur loodushingeline ja kihelkondlik talurahvakultuur - meil pole olnud oma aristokraatiat. Mitmed autorid liigitavad talurahva loodusrütmilist kultuuri omaette tsivilisatsiooni-tüübiks (vrd O.Spengler, O.Loorits, K.Liidak, A-H.Tammsaare, M.Remmel jt.). 2) Meie põliskultuur (tsivilisatsioon) ei ole piisavalt esindatud Eesti rahvuskultuuri ja -identiteedi teemalistes aruteludes (väide päevalehetede sisuanalüüsi põhjal), mistõttu domineerib balti-saksa, vene, anglo-saksi jt kultuuridest okupatsioonide (7?) või turumajanduse kontekstis laenatud sisu; 3) Seega Jakob Hurda, Matthias Johann Eiseni ja tuhandete teiste kaasmaalaste kogutud ja edasi loodud esivanemate kultuuripärandit ei ole toodud kaasaegse elu rikastuseks (Loorits, 1938) - rahva minevik, olevik ja tulevik on kultuuri-ideoloogiliselt sidustamata, oma kultuuripärandi elementide kasutuse ja edasiloomise asemel laename ja impordime analoogseid väärtusi, teadmisi jm "kultuuritooteid" teistelt rahvastelt igast ilmakaarest - isegi kõrgharidusega eestlased (haritlased?) ei oska enamasti eristada oma algupärast kultuuripärandit teistelt rahvastelt laenatust (n. "Õllepruulijat" peetakse eesti oma rahva-lauluks); 4) Poliitiliste erakondade eestveol on Eesti riik ja kodanikkond liikumas Euroopa Liitu, kus meilt nii mõttes kui otsesõnu küsitakse klassikalisi küsimusi: milline on teie maa ning rahva lugu ja kultuuriline olemus, mis on teie rahva kultuuris erilist ja ainuomast, kes olete hingelt ja vaimult, mis on teile tähtis ja püha? Kas vastame et oleme endine Saksa, Taani, Rootsi, Poola ja Vene koloonia, mis võitles Vene oktoobripöörde järel end Vabadussõjas (1918-20) kül poliitiliselt ja juriidiliselt iseseisvaks, kuid kultuurilises igapäevas domineerivad edasi ajalooliselt võõrpäritolu tekstid, sümbolid ning arusaamad, millele lisanduvad kaasajast ameerika ja inglise päritolu kultuuritooted - põlisrahva kultuur ning selle pärimuskildudest edasiehitet’ ehe uudislooming on aga Eesti meedia-peegli põhjal selges vähemuses;

5) Meie eelkäiad 1930-datel mõistsid, et oma kultuurita pole võimalik rajada tugevat riiklust ja ühiskonda (sh haridus-, agraar- ja kaitsepoliitika). Oma kultuurita ei saa olla põhjendatud rahvuslikku ideoloogiat... Rahvuslikku ideoloogiat ei saa leiutada, see tuleb avastada rahva hinges ja olustikus (Liidak, 1934). Järeldusi: rahvusliku eestluse idee omakultuuriline edasiloomine on võimalik vaid talupojakultuuri arhetüüpide aluselt, täiendades seda Eesti tänaste sotsiaaluuringute andmete ning öko- ja infotehnoloogilise visiooniga.

Kaasautorid: Aare Kasemets, Kalle Eller, Kärt Summatavet, Marko Kaasik, Ingrid Rüütel

Riigi ja kohalike omavalitsuste tasandil Eesti riiki juhtivate poliitikute ning ametnike põhiline ülesanne on luua võimalikult soodsad tingimused põlisrahva kultuuri hoidmiseks, uurimiseks, edasiloomiseks ning levitamiseks vastavalt põhiseaduse vaimule ja põliskultuuri edendamisega tegelevate teadlaste ning ühenduste soovitustele. Ennekõike on riigi ülesanne tagada riiklusele ja (põlis)rahva kultuurile (hinge-vaimu heaolule), sotsiaalsele koostööle ja majanduslikule heaolule oluliste tegurite pidev analüüs, rahvuslike huvide järelevalve ja ressursside võimalikult otstarbekohane ning õiglane jaotus seadustes ja riiklikes programmides seatud eesmärkide saavutamiseks. Sealhulgas peame selle maa põliskultuuri võimaluste ja rahvusliku ideoloogia jaoks eriti oluliseks järgmiste riiklike poliitikate (=12) tulemuslikkuse kasvu:

I. Eesti riiklik õiguspoliitika peaks enam kasutama Eesti põliskultuuri arhetüüpide (sh väärtused, õiglustunne, õpi- ja ühistegevushuvi, side esivanemate, looduse ja koduga) võimalusi Eesti Vabariigi riigi, maakonna ja kohalike omavalitsuste tasandil toimuvas juhtimisprotsessis, sh õigusloomes. See on riigifilosoofiline küsimus, mis viib meid (osalus)demokraatia olemuse ning põlisrahva inim- ja kodanikuõiguste analüüsi juurde, sest ühe rahva riiklikul iseseisvusel on nii kultuurilise, poliitilise, juriidilise, sotsiaalse kui ka majandusliku iseseisvuse mõõde. Eesti õigusloomes tuleb selgemalt teadvustada, et rahva riigiõiguslik elukorraldus on osa rahvuskultuurist ja õigusloomel kui kultuuril on oma kultuurilised, sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud ühiskonna arengule. Maailmas on õigussotsioloogid jt palju kirjutanud rahva tavaõiguse arvestamise vajadusest seaduste väljatöötamisel ja ellurakendamisel, sest kui inimeste kultuurilised väärtushoiakud ja seadusandlikult sätestatud normid pole kooskõlas, siis kannatab eeskätt seadusandja ja riigi usaldusväärsus seaduste pärast kannatava kodaniku silmis. Kui uus seadus ei arvesta kultuuriga, on vastu rahva väärtushoiakutele ning arusaamadele, kui puudub piisav eelinfo või lihtsalt pole võimalik seadust täita, siis see seadus või riiklik programm ei idane rahva teadvuses, tekitab võõrandmist riigist ja tagatipuks ei leia ka täitmist, kui on väikegi võimalus mööda hiilida. Seaduse täitmine või eiramine toimub inimese isikliku otsustusena (Kasemets, 1993, 1997, 2000). Et õiguskultuur on osa rahva kultuuriloost, siis ei piisa saksa, inglise või soome seaduste tõlkimisest eesti keelde. Seadus on ideaalis üksnes kultuurilise regulatsiooni lisa erijuhtumite lahendamiseks, kui poolte ausast läbirääkimisest ei piisa või kui huvid on liiga erinevad. Põliskultuuri arhetüüpide ning erinevate sotsiaalsete rühmade tänase käitumise analüüsi pinnalt startiva säästva arengu ideoloogia üks sihte on (oma)kultuurilise kapitali (vrd Bourdieu 1985; Portes 1998) otstarbekas kasutamine ühiskonna elu korraldamisel ja suunamisel. Tänases Eesti Vabariigis on õiguse ja õigluse mõisted sageli liiga ohtlikult lahus, mistõttu põhiseaduse üldnõue "...arendada riiki, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele" võib muutuda väärtsetuks ja rahva hulgas saab valdavaks mentaliteediks taas ..võõra riigi/mõisa köis las lohiseb (vt Riigikogu Kantselei tellitud avaliku arvamuse uuringuid - http://www.riigikogu.ee/osakonnad/msi/val_uuringud.html).

Meediapoliitika. Rahvusvahelise ja Eesti meedia monitooring peaks riigi tellimusel saama regulaarseks: infoturg, kapitaliturg, massikultuur ning -meedia on ka rahvaste vahelise konkurentsi areenid. Erilise vaatluse alla tuleks võtta kultuuriimperialismi, väikerahvaste vaimse assimileerimise jms näiteid. Kui võõraste kultuuride väärtuste, mõtteviisi ja tavade leviala laieneb, siis siin maal loodud omakultuuri leviala väheneb. Rahvusliku identiteedi kindlustamise seisukohalt on iga laenatud kultuur nagu laenatud raha, mis teenib ennekõike selle loojaid. Miks selle maa põliskultuuriga seotud ettevõtmised ei leia sageli ruumi Eesti ajakirjanduses? Kes on esindatud meie meedias? Kellele-millele kingib tänane eestlane oma tähelepanu ja raha? Kuidas mõjutab meedia sisu ajalehtede-ajakirjade ja tele- ning raadiojaamade üleminek teiste riikide kodanike omandusse? Eesti kodanikuühiskond vajaks neid uuringuandmeid adekvaatse ettekujutuse ning peegelduse saamiseks, et olla rohkem informeeritud ja vähem manipuleeritud kaasaegse ajakirjanduse poolt. Kui meediauuringute peegeldus (sekundites, ruumis, tegelaste-teemade esindatuses, mõjuvuses) näitab ohumärke meie vaimses keskkonnakaitses ja -kujunduses, siis Eesti kodanikuühendused asuvad tegutsema, üritusi korraldama, ajakirjanduses sõna võtma ja vajadusel riigi- ja omavalitsusasutustes toimima.

III. Eesti riikliku keelepoliitika ülesandeid on tegelda lisaks seaduste täitmise (kooliprogrammid, meedia, reklaam, kodakondsuse andmine) monitooringule ja kontrollile vähemasti kolme suunaga: a) kultuuri-ajalooline: maakondlike murdekeelte ja eesti (riigi)keele grammatikas ning mõistetes sisalduva struktuuri hoidmise/muutumise analüüs; b) globaalse infoühiskonna "sõnalise, mõistelise, ja ideoloogilise kaose" korrastamine - uute sõnade ja mõistete eesti keelde sulatamise analüüs ja tegevuskavad, sh "tõlkevall". c) keele ja mõtlemise seoste uurimine. Inimene kirjeldab ja mõtestab maailma suuresti läbi keeleliselt "etteantud radade".

V. Eesti riikliku hariduspoliitika üheks kultuuriideoloogiliseks eesmärgiks võiks seada lahenduste leidmise kahes küsimuses: Kas meil on XXI sajandil keeleliste, poliitiliste, äriliste jms eestlaste seas ka põliskultuuriteadjaid eestlasi, vana maa-, metsa- ja rannarahva järeltulijaid? Kui jah, siis mis on esivanemate kultuuripärimuses sellist, mida võiksime endas kaasa võtta XXI sajandisse, et kasutada seda laste- ja lastelaste vaimse keskkonna loomises, kujundamises ja kaitses?

Alg-, põhi- ja keskhariduse tasandil tuleks Haridusministeeriumil koos maavalitsuste ning ärksamate omavalitsustega süsteemsemalt tegeleda maa- ja kihelkondliku tasandi kultuuri- ja loodusloo õppematejalide tellimisega, ning mis vahest veelgi tähtsam, õpetajate kohalikku kultuurilugu käsitleva täiendõppega. Sest kui õpetaja on kohaliku põliskultuuri tundmise mõttes vaimselt migrant, ümbruskonna loodus ja kultuur "ei kõnele temaga", siis ka parema tahtmise juures ei suuda ta kodukandi põliskultuuri lastele elavaks ja kõnelevaks luua. Siit edasi läheb koolide ja omavalitsuste enda otsustusahel, sh laste kirjandus-, keele-, kunsti-, käsitöö ja loodustundide sisu ning väikesed põliskultuuri tundmise võistlusedki. Erilist tähelepanu tuleks pöörata kihelkondliku kultuurimustri tutvustamisele läbi õpperadade, pärimuste, laulude ja ka rahvariiete. Järgimist ja toetust väärib Anu Raua algatus, mille tulemusel on Halliste õpilastel unikaalne rahvuslik koolivorm. Riiklik poliitika saab siin luua soodsa keskkonna, omavalitsus toetada ja sädeinimesed ise teha ning koos lastega rõõmustada.

Kutse-, rakenduskõrg- ja ülikoolihariduse tasandil tuleks Haridusministeeriumil koos asjast huvitatud ministeeriumide, koolide ja akadeemiliste valitsusväliste organisatsioonidega esiteks analüüsida milliste kutsealade millistes õppesuundades on tegemist kultuurilises ja ajaloolises mõttes selle maa põlisrahva(ste) traditsiooni (murded, muusika, põllundus, metsandus, kunst jm) või olemusliku nähtuse (hajaasustus, väikesed pereettevõtted jm) edasiloomisega XXI sajandi perspektiivis. NB! Edasiloomine eelab sotsiaalteadlastelt kultuuriajaloolise & post-modernistliku "infosilla" ehitamist mineviku-oleviku-tuleviku vahele. Kui põliskultuurialane teave suudab luua endale "pesad" kõikide Eesti kutse- ja kõrgkoolide õppeprogrammidesse ning seltsiellu, siis üksteist täiendava mitmekesisuse (diversiteedi) ja koostöövõrgu (sh Internet) ideedest lähtudes ei pea meie põliskultuuril XXI sajandil olema ainult "üks akadeemiline katus" mõne Eesti ülikooli näol. Et aga meie keele-, rahvaluule-, muusika-, metsandus-, põllundus-, karjandus-, kalandus-, käsitöö-, palkehitus- ja rahvaarstitraditsioone mõõdetakse aastatuhandetes, siis peaks nimetet’ "pesad" olema kindlasti seal, kus jagatakse vastava ala kõrgharidust ja luukase Eesti Vabariigi XXI sajandi kultuurilist, poliitilist, militaarset ning majanduslikku eliiti. Rahvusliku eliidi & infoühiskonna liikmest saame vaid siis kõneleda, kui selle maa rahva kultuur on tema jaoks tähenduslik ja ta osakab seda edasi viia.

VI. Eesti riiklik rahvatervisepoliitika on seostatud antud teesidekogus kultuuri- ja hariduspoliitikaga (sh täiskasvanute koolitus) läbi holistliku tervise-definitsiooni, mille kohaselt tervis on inimese hingeline, vaimne ja kehaline heaolu. Selle kohaselt on inimese minaidentiteet, rahvuslik identiteet, kodukohatunne, staatus kodus ja tööl, loovus, töövõime, stressitaluvus, puhkus, soojätkamistervis jms teemad Jätkusuutliku Eesti kultuuriideoloogia lahutamatud osad. Inimese vaimne heaolu (elukvaliteet) on globaliseeruvas maailmas üha sagedamini seotud ka küsimustega: kes ma olen, kuhu kuulun, mis on minu ja mu rahva eripära teiste seas?

VII. Eesti riiklik rahvastikupoliitika olgu seotud eelkõige vaimsete, sotsiaalsete ja majanduslike tingimuste loomisega eesti neidudele ja naistele (sh meediakeskkond, tööseadusandlus, lastekasvatuse tugisüsteem, poiste ja tüdrukute haridus). Eesti rahva kultuurilise ja füüsilise edasikestmise teemad on lahutamatud: kui riigis on surejaid rohkem kui sündijaid, siis võib kaotada mõtte ka esivanemate põliskultuur, omakeelne haridus, poliitika ja riik ise. Meiegi ajaloos on kultuuritraditsioonide edasikandmine toimunud enamasti emade kaudu läbi oma laste ja lapsepõlve. Eesti on riik - tunnustagem ja kasutagem seda rahva "surematuse ahelat".

IX. Eesti riiklik keskkonnakaitse poliitika. Kui meie Eesti riigijuhid ja -teenistujad ning ärksad kodanikuühendused soovivad tegelda keskkonnaprobleemide vaimset laadi põhjuste, mitte aga üksnes füüsikaliste, keemiste, bioloogiliste, meditsiiniliste, majanduslike või riigirahanduslike tagajärgedega, siis tuleks meil tõsiselt tegeleda loodushingelise põliskultuuri väärtuste viimiste viimisega keskkonna-kaitsega seotud kodanikukasvatuse programmidesse, sh saade "Keskkonnauudised" ETV-s. Teadlaste esitatud hüpotees planeedist Maa kui elavast, hingavast ja ennast tunnetavast Maaemast Gaiast on väga lähedane tunnetusele, mis valdab selle maa põlisrahva varasemas maailmavaates: iga puu, kivi, põld, mägi, allikas, metsatukk, jõgi või järv on oma haldjate ning hingelaadiga (geo-bioenergeetilise väljaga) ja hõimu teadjatel tuleb nende haldjate hinge tunda, et hästi läbi saada. Maaema (kr.k. Gaia) märguannete - kasvuhooneefekt, ökokatastroofid, tarbimistsivilisatsiooni haigused (allergia, vähk jt) - sotsiaal-kultuurilisate ja -teaduslike põhjuste teadvustamine muutugu riigipoliitikana süsteemsemaks nii kooliprogrammide kui avalik-õigusliku meedia kaudu. Põline maarahvakultuur on teatud mõttes loodussõbralik religioon (öko-eetiline maailmahoiak), kus inimene suhtleb loodusnähtustega partnerina ja vastutab nii ise kui hõimuga oma tegude eest. Maa, mets ning meri on olnud ja võiksid olla ka tulevikus meie rahvale aukartust/imetlust äratava väega partneriteks, kelle käitumist tuleb tunda ning aimata pikaajalise koostöö jätkamiseks.

X. Eesti riiklik põllumajandus-, metsandus- ja kalanduspoliitika. Eesti maarahva- ja mere-kultuurid on ajalooliselt ennekõike kodu ja perega seotud töökultuurid. Enne sõda rajanes Eesti Vabariigi agraarpoliitika kultuuriliselt rahvuslikule maaideoloogiale ja majanduslikult kodanike huvides töötavale välismajanduspoliitikale (vt Liidak 1934, 1937, 1938). Tänased agraarpoliitikud ei tohiks samuti oma rahva kultuuripärandit eirata, sest sõjalis-poliitilistel ning sellest tulenenud kultuuri-ajaloolistel põhjustel on meie esivanemad XIII-XX sajandini oma töökultuuri loonud ennekõike ühenduses põllu-, metsa- ja kalandusega. Kui tegevusala hääbub, siis hääbub tasapisi ka vastav mõtte- ning elulaad. Avaliku arvamuse uuringud näitavad 1993-99, et kõikide pärast 1992.a. Eesti riiki juhtinud valitsuste põllumajanduspoliitikat peetakse läbi kukkunuks, maaelu on eestlaste arvates (elukohast sõltumata) sotsiaalne probleem nr.3 tervishoiu ja madalate sissetulekutega seotud tööhõiveprobleemide järel. Eesti riigi uue agraarpoliitika rajajooni tähistavad tänases maaelu-kriisis Euroopa Nõukogu Maaelu Harta ja Euroopa Liidu põllumajandus- ja regionaalpoliitikad, mis taotlevad tootmise mitmekesistamist, konkurentsivõimet ning säästlikkust ühes elanike sotsiaalsete garantiidega. Tundub, et lisaks majandusliku kapitali puuduse, ühistegevuse kandepinna laiendamise jms probleemidele on üks raskemaid probleeme Eesti agraarsektori ettevõtjate usalduse taastamine oma riigi kui partneri vastu (vrd Lisa 1 – J.Leetsar, A.Varik, I.Padar, I.Mändmets, A.Laansalu, F.Raju jt).

XI. Eesti ruumi- ja halduspoliitika. Kohalike omavalitsuste ja maakondade piiride muutmisel tuleks igal võimalusel järgida muistsete kihelkondade ja maakondade piire, et liita kolm inforuumi: administratiivne, majanduslik-eelarveline ja kultuurilis-hariduslik. Vanad kihelkonnad on tavaliselt looduslike piiridega: jõed, sood, järved. Hilisem kultuuriainese kogumine ja talletamine käis/käib meil kihelkondade kaupa - see on meie omakultuuri ühisvõrgustiku alus. Samas on kihelkond suuruselt administratiivüksusena (eelarve, teenused) majanduslikult optimaalsem kui paljud tänased väikevallad, kihekonnakooli oma kodu- ja ajalooraamatu kirjutamiseks on teavet, kihekond on inimesele haaratav suhtlusruum jms. Oma lähema kultuuriruumi taju on kodukohatunde ja siit edasi omavalitsuste juhtimisele suunatud kodanikualgatuse loomisel hindamatu. Nõukogude Liidu ajal tekkimud uute nn tõmbekeskuste võrk ei tohiks saada määravaks aastatuhandetega kujunenud kihelkondlike piiride taastamise arutelus. Eesti kihelkondlik kultuurimuster ja looduslik, keeleline ning meeleline mitme-kesisus võiks olla tuntav Harjust Võruni, Virust Sõrveni. Valed otsused siin kahandavad kaua kogutud kultuurilist kapitali, õiged otsused loovad uut kultuurilise, sotsiaalse, majandusliku kapitali sünergiat.

XII. Eesti riiklik infopoliitika peaks Põhiseaduse §-i 44 kohaselt tagama kodanikele võrdsed võimalused juurdepääsuks riiklikele, omavalitsuslikele ja avalik-õiguslikele andmebaasidele (Internet avita!), sh Kirjandusmuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, ülikoolide jt. tekstikogud, ministeeriumide juhitavad haridus- ja kultuuriprogrammid jms. Eesti kodude, külade, asulate ja väikelinnade kindlustamine teabelise infrastruktuuriga (sh telefon, internet) on riigi ja omavalitsuste tänaseid põhiülesandeid, et tagada maakogukondades elavatele põliskultuuri edendajatele linnadega võrdsed konkurentsi-tingimused vaimsel infoturul ja vältida infovaeste vs inforikaste valdade ning kihelkondade teket kiiresti muutuvas Eesti ühiskonnas. Mida avalik-õiguslikest + tasulistest Eesti ja maailma andmebaasidest kättesaadava infoga mõistlikult peale hakata oma pere ja kodukandi elujärje edendamiseks, sellele saavad lisaks omavalitsusnõunikele vastuseid pakkuda juba mittetulundus-ühendused, teabeühistud ja seltsid ISE, sh Maarahva Teabetoad, raamatukogud ja paljud interneti-ühendusega talupidajate, metsaomanike, ökoturismi liidud ning seltsid, kus põliskultuuri uurimise ja edasiloomise mõte idaneb. Eesti teabemahukas kodanikuühiskonnas (mis on majanduslikus mõttes tarbijaühiskond) hakkab XXI sajandil järjest enam maksma kultuuriliselt omapärane ja ilus idee.

Aare Kasemets, Kärt Summatavet, Tõnu Otsasson, Jaak Uibu, Mikk Sarv, Asser Murutar jt.

Eesti põliskultuurilise mitmekesisuse ja jätkusuutlikuse tagamiseks XXI sajandi globaalse konkurentsi- ja koostööväljal peame vajalikuks järgmiste riiklike, omavalitsuslike või kodanikualgatuslike tegevusalade analüüsi ning programmide käivitamist ja omavahelist seostamist:

1. Põliskultuuri edendamist soodustavad õiguslikud tingimused on olemas, kuid me ei tunne ega kasuta oma õigusi piisavalt ei kodanikuna ega põlisrahvana - k.a. õigusloomes. Rahvusvahelised lepingud: ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt ja ÜRO inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on aluseks iga inimese mõtte-, usu- ja sõnavabaduse kaitsel, arheoloogiapärandi kaitse Euroopa konventsioon ja Euroopa arhitektuuripärandi kaitse konventsioon aitavad muinsuskaitsajid, UNESCO ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsioon, mis püüab tagada ka põliskultuuride kaitset ja paljusust. Eesti Vabariigi tasandil on õiguslikuks aluseks Eesti Vabariigi põhiseadus, samuti muinsuskaitseseadus, haridusseadustik jt, samuti eraldab Riigikogu Valitsuse ettenägemisel riigieelarve seaduse jt seaduste alusel summasid põliskultuuri pärandi uurimiseks ja levitamiseks, sh avalik-õiguslike ülikoolide, televisiooni ja raadio tööks. Vist kõige tähtsam siin on, et erinevalt sadadest põlisrahvastest on meil Eesti Vabariik, mis on ellu kutsunud vastutavad ametid, põhikoolivõrgu, ülikoolid, Eesti Rahva Muuseumi, Kirjandusmuuseumi, Võru, Saarte jt Instituudid, kaitsealad, Finno-Ugria, Rahvuskultuuri Fondi jpt, kelle põhikirjaliste ülesannete hulka kuulub ka põliskultuuri pärandi säilitamine, kogumine, kaitse, uurimine, mõtestamine ja rahvale tutvustamine. Kõigil meil on õigus teada saada, millega need asutused tegelevad, millist teavet sääl on? Ja kui põlisrahva kultuuri edasiloomiseks elu nõuab, siis mittetulundusühingute, erakooli jt seaduste alusel on ka kodanikel ise (mina-sina-meie) võimalik asutada ühendusi, osutada abi ja teha ühistööd.

Maailm on muutunud ja muutub veelgi - ometi midagi kultuuriarhetüüpidest jääb ja kandub minevikust uutesse aegadesse meie rahvuslikku ühiselu korraldama. Seadusloome on riikluse juhtimise valdkondi, kus peaks kehtima eesti vanasõna üheksa korda mõõda ja üks kord lõika..

Aare Kasemets

2. Põliskultuuri teadjate, hoidjate, edasiandjate ja -loojate koostöövõrgu kudumine. Eesti maakondades ja kihelkonades on pea igal põliskultuuri alal veel traditsioonide jätkajaid, kes viivad selle teadmise/oskuse üle XXI sajandi läve rahvameditsiinis, ravimtaimede, esivanemate usundi, hiite, ohvrikivide ja -allikate tundmises, rahvamuusikas, sünni-pulma-peiekommetes, kalendri tähtpäevade tundmises, naiste käsitöös, sepatöös, loitsimises, rahvanaljades, küttimises, metsanduses, kalanduses, põllunduses, loomapidamises, palkehituses, rahvapillide vestmises /../. Põliskultuuri teadjaid on igas maakonnas, kihekonnas ja igas teises vallas või linnaski. Teadmine teadjaist peaks igas kihelkonnas mõnda seltsi, kooli, teabetuppa või muuseumisse jõudma ja säält edasi Eesti Rahva Muuseumisse ja Kirjandusmuuseumisse. Iga põlvkond ja inimene kas avastab selle põliskultuuri pärandi taas ja taas või kultuuriahel katkeb. Nüüd on tänu arvutisidele tekkimas võimalused põliskultuuri uurijate, kaitsjate, õpetajate ning edasiloojate koostöövõrgustike rajamiseks, koolide arvutiklassides saab Interneti vahendusel uurida Eesti Rahva Muuseumi ja Kirjandusmuuseumi kogusid -http://www.erm.e; http://haldjas.folclore.ee. Täna on Eestis kodanikualgatuslikke, omavalitsuslikke ja riiklikke põlisrahva kultuuri küsimustega tegelevaid organisatsioone vähemalt 70. Jõudu koostööle!

Aare Kasemets, Tõnu Otsasson

3. Esivanemate põliskultuur, kodu ja perekond. Inimese isikuomadused ja ellusuhtumine kujunevad välja varases nooruses, enne kümnendat eluaastat. Eks elu lisa sellele kodust saadud aluspõhjale mõndagi uut ja elutormides pannakse nii kaasasaadud kui õpitud asjad proovile. Esivanemate kultuur on kodu- ja perekeskne, seepärast on ka maakultuuri seminarid (1988<) valinud ligi kolmest tuhandest kultuurikirjeldusest lipukirjaks Hando Runneli sõnatu: Paljudele on kultuur mingi vaimne toodang, mida kirjanikud, näitlejad ja kuntsnikud siis raamatute, teatri või televisiooni kaudu rahvamassidele lahkesti pakuvad. Ei ole. Kultuur on kõigepealt kodu, on see vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis, mis tal oma kodus on. Runnel rõhutas ka, et pärisinimese atribuudiks elus on omand - kui kodu ja maa ei ole inimese oma, siis ei ole tal ka sügavamat suhet (kultuuri) koduga ja maaga. Siit järeldub - mida rohkem on omanikke, seda tugevam ja kindlam on ühiskond. Omand ja omanikutunne, sh oskusteave, loob nii täiskasvanute kui ka laste eneseteadvust, kuid vahest veelgi olulisem on see, milliste väärtuste, tavade ja teadmistega on see omaniku tunne täidetud. Põliskultuuris on palju koduga ja perega seotud traditsioone, mis on kandunud põlvest põlve ja andnud inimeste elule mõtteid ning väärtusi. Nimetaksin rahvakalendri tähtpäevade pidamist ja elusündmustega seotud kombeid. Leedotule (jaanitule) ja jõulude kõrval on üks olulisi aegu hingede aeg, mis kestab novembri algusest kuni jõuludeni. Sel ajal suheldi mõttes ka esiemade ja -isadega, kõneldi lastele vanadest aegadest ja kavandati järgmise aasta tegemisi. Ka isiklik suhe vanade inimestega, taimedega, õppimisega, tööga, aususega kujuneb enne kümnendat eluaastat. Mida me ise siis tegime? Mida teevad ja mõtlevad meie lapsed ja lapselapsed täna? Kas neil tekib mingi side selle maa rahva põliskultuuriga? Millised on meie laste igapäevased eeskujud kodus, tänaval, televisioonis, lasteaias, koolis? Millised on perede elulood ja traditsioonid, kuidas need on muutumas, mis on oma edasiarendus ja mis teistelt rahvastelt laenatu? Mida kasulikku tuleviku ehitamiseks pakuvad viimaste aastate elulugude kogumise ja kodukaunistusliikumise ürituste tulemused? /../

Aare Kasemets, Kärt Summatavet, Asser Murutar

Aare Kasemets, Kalle Eller, Kärt Summatavet, Kauksi Ülle, Tõnu Otsasson jt

5. Postmodernistlik vaateviis, infoühiskond ja Eesti põliskultuuride edasiloomine nii riigi kui ka maakondade tasandil on eriti oluline seoses haridusega: koolinoortele ja üliõpilastele, kelle side esivanemate kultuuriga on õhkõrn, kes on otsimas ennast inimesena maailmas, võiks sobida põliskultuuri pärandile lähenemiseks muuhulgas Interneti-ajastu post-modernistlik vaateviis. Selle järgi on kultuur tähendusmaailm, milles inimene elab ja mida ta ka ise kodu, hariduse, massimeedia ja töö abil jõudumööda konstrueerib ning ehitab. See kaasaegne vaateviis näeb inimkultuuri pideva igapäevase valikute ahelana, kus igaühel meist on õigus ise teadlikult valida oma kultuurilisi eelistusi ja luua oma maailma. Küsime: miks mitte rikastada eestlasena oma maailma esivanemate loodushingelise ja kihelkondliku põliskultuuri pärimustega? Inimene on osake loodusest ning tema eluspüsimise algtõed ning inimeseks-olemise põhiväärtused on sügavale juurdunud meie kultuuri. Tasakaalu saavutamine vaimsel tasandil inimese ja teda ümbritseva (teised inimesed, elukeskkond, universum) vahel on peamine eesmärk ja abi, mida võime õppida ning õpetada oma rahva tarkusest tänapäeva maailmakodanikule. Tuleb uuesti õppida tõekspidamisi maailma ja inimese kujunemisest, kestmisest ja püsima jäämisest meie rahvaluulest, lauludest, uskumustest, rituaalidest, sümbolite keelest. Seda saab iga hetk täiendada mõne sobiva omaks tehtud kultuurilaenuga, mis sobib põliskultuuri väärtustava Jätkusuutliku Eesti arhitektuuri. Vanade põliskultuuride hoidmine ja edasiloomine võib saada maailma näinud Eesti noorte jaoks valgustuslikuks (ehk modernistlikuks) väärtuseks.

Aare Kasemets, Kärt Summatavet

On selge, et suur osa Eesti eliidist tunnetab aeg-ajalt rahvusvaheliste suhete tõttu identiteedikriisi. Oma põliskultuuri tundmata on raske tunda uhkust eestlaseks-olemisest: kadaka-sakslane tunneb ennast halvasti sakslase kõrval, paju-venelane venelase kõrval jne. Eestis pole ajaloolistel põhjustel olnud oma aristokraatiat, mistõttu meie rae-, ülikooli-, mõisa-, balli-, ooperi-, vastuvõtu-, ajaviite-, tarbimis- jms kultuurid ning kombed pärinevad reeglina nendelt rahvastelt, kus päritoluline, poliitiline, kinnisvaraline, kultuuriline aristokraatia on püsinud. Ühiskondlikud suhted eestlaste vahel põhinevad traditsiooniliselt mitte võimuhierahial vaid võrdsete isikute partnerlusel. Seetõttu sobiks Ameerika Ühendriikide vaba kodanikuühiskonna müüdid (õiguslik eeskuju Antiik-Kreekast) ja teoreetiline baas eestlastele sageli paremini kui Euroopa kuningakodade seisulikule hierarhiale (sh. kuningamuinasjutud lastele) põhinevad müüdid ja regulatsioonid.

Eesti eliidi kriisi on käsitletud ka kõikidel Eesti Rahvusliku Kasvatuse Kongressidel (1928, 1935, 1996), kus on leidnud seostamist rahva kultuurilise ja füüsilise edasikestmise teemad.

Aare Kasemets, Marko Kaasik, Tõnu Otsasson, Ingrid Rüütel jt.

Aare Kasemets, Kärt Summatavet, Marko Kaasik

Riik ja omavalitsused võiksid enam olla põlisrahva kultuuriga seotud uuringute tellijaks. Üldisem põhimõte on: Eesti teadlased võiksid rahvusvahelise tunnustuse otsimise ja artiklite tagaajamise asemel rohkem tegeleda Eesti kultuuri, ühiskonna ja riigi tarbeks vaimsete lahenduste otsimisega.

Aare Kasemets, Kärt Summatavet, Asser Murutar jt.

Mikk Sarve andmeil on Eestis 21 looduslikult ja kultuuriliselt eristuvat regiooni, millest mitmed kattuvad muinasmaakondade ja -kihelkondade piiridega. Eesti Ökoturismi Ühenduse ja Riikliku Turismiameti koostööprojekti raames on välja töötatud kihelkondlikkust arvestav turismipiirkondade kontseptsioon, mida riik ja omavalitsused võiksid toetada (vt http://www.ecotourism.ee).

Kihelkondlik kultuuriideoloogia võiks kultuurilise mitmekesisuse edendamise sihis järgneval sajal aastal olla veelgi söakam: kohaliku keele tundmine ja edasiõppimine on möödapääsmatu kõigile neile, kes tahavad haritud eestlased olla ja rahvuslikku kultuurieliiti kuuluda. Kihelkondades olgu eesti kirjakeel üksnes riigikeele seisuses ja kihelkonna emade ja emaemade keel olgu au sees. Kes oskab kõnelda vaid riigikeelt võib juriidiliselt kodanik olla, kuid vaimselt on ta "juurteta migrant". Keeles peegeldub kodukohatunnetus, keele kaudu tunnetab inimene ümbritsevat maailma. Kodukoha perede, metsade, allikate, taimede ja loomadega suhtlemiseks peab teadma nende vana nime. Vana regilaulu meloodiagi on keeleline. Oma ja teiste/võõraste/külaliste kultuuride kui mõtteviiside eristamine algab meie keel(t)es (sõnades, mõistetes, grammatikas) olevate tähenduste mõtestamisest. Uku Masing näitab oma tekstis "Eesti hingest" rahva keele ja elupaiga vastastikuste koosmõjude pinnalt grammatilise tuleviku ja soo tunnuse puudumise peegeldusi eesti maarahva mõtteviisis. Ta võrdleb meie keeles sätestunud mõtteviisi indo-germaani ja slaavi rahvaste keeles sätestunud mõtteviisiga ja järeldab, et eestlane ei liigita ega hierarhiseeri asju välisilmas mingite väärtusklasside (mees, naine jne) järgi - seega puudub meie vanemas keeles imperialistlik, despootlik alge, me vaatame oma asju tervikuna. Samuti eeldame meie, et meie tulevik on oleviku osa ja minevik on oleviku ja tuleviku osa - seega võime Masingu järgi ainult teoreetiliselt aru saada, mis "areng" tähendab, aga ta olu ei saa me taibata, see jääb meile niisama võõraks mõisteks kui ta on araablastele või hiinlastele. Masing: "Indogermaanile või semiidile on tähtis tegutsemine, liigitamine, vallutamine, mitte aga meile". Selline keeleline suhestus keskkonda loob huvitavaid võimalusi ka põliskultuuri väärtusatava Eesti arengukavade tarbeks. Ilusaid algatusi on tulnud Masingu kodukandist Lõuna-Harjust ehk Raplamaalt, kus loodud mitmed pärimuskultuuri edendamise klubid.

Aare Kasemets, Ingrid Rüütel jt.

Hõimu ja rahva geneetilise kestmise küsimused leiavad vastuse mehe ja naise suguelu-kultuuris ning viljakuses. A.Kuusbergi raamatus Esiisade enneajalooline õigus (1920) on katkeid muhulaste heinamaarjapäeva juuresmagajast, Holtzmayeri poolt (1872) kirjeldatud hiidlaste "ropust" jaaniööst, õitsilkäimistest, kastmise kombega seotud sigivuskultuse jälgedest pulmades, esimesel künnil jm: see kõik oli kombeõiguslikult pühitsetud ja kaugelt loomulikum kui 20.sajandi lõpu porno-homo-transvestiidi-mänguline sex-tööstuse infovool linnapildis ja meedias. Veidi idealiseeritult võib öelda et ka esivanemate mehe-naise suhete kultuuris oli juhtiv roll vabal naisel, kes nagu vaba meeski kandis nuga vööl ja võis iga soovimatu ligitikkuja "teise ilma" saata. Inimsuhetes valdas põliskultuuridele omane loomulik-looduslik tavaõigus, mille maailmahoiak oli õhtumaise kiriku-moraali "hea ja halva", "õige ja vale", "püha ja patuse" koodeksitest suhteliselt puutumata. Talurahvakultuuri kujundajaks on olnud ennekõike looduslik "maakoha vaim", milles inimene elab ja suhtleb päeva- ja aastaringselt.

Aare Kasemets, Kalle Eller jt.

Aare Kasemets, Kalle Eller, Asser Murutar

Religioosne suhe ümbritsevaga on paljudele inimestele jõuallikaks, sest ei teadus ega kultuuri-ideoloogia suuda luua inimesele maailmast tervikpilti - midagi jääb alati varju. Mida rohkem saame teada, seda rohkem tekib uusi küsimusi. Kultuuri kui sugupõlvede kollektiivse kogemuse üheks tuumaks on kahtlemata usuline maailmavaade ehk religioon, mis tipneb selle sajandi teadusuuringute avastustega. Maailmapilt muutub teatud määral koos aja ja infokeskkonnaga. XX sajandi tehno-revolutsioon on muutnud maailma rohkem kui Gutenbergi trükimasin. Infotehnoloogia areng ja globaalse küla effekt seab nii põliskultuuride kui ka rahvuslike ideoloogiate ette palju ohtusid, kuid samas pakub ka uusi võimalusi. Meie käsutuses on ühelt poolt suur hulk informatsiooni eelnenud sugupõlvede väärtushoiakute ning usuliste arusaamade kohta, ja teisalt, kaasaegsete erinevat laadi analüüside ja teadusuuringute kohta - sh. avastused universumi ülesehituse kohta, maailmareligioonide ning põlisrahvaste usundite eetika- ja moraalisüsteemide võrdlused, kliimamuutuste ning ökokatastroofide põhjuste analüüs jms, mille olemus taandub enamasti inimese/rahva/inimkonna suhetele tema loodusliku ja sotsiaal-kultuurilise elukeskkonnaga.

Eesti Põllumajandusülikooli maasotsioloogide uuringute põhjal (1993, 1995, 1997) võib öelda, et tänase eestlase usuline maailmapilt on enamasti vähemalt kahealuseline: ühiskondlikes inimsuhetes domineerib kristlik-humanistlik vaateviis ja suhetes maaga, metsaga, taluga, järglastega, surmaga domineerib maarahvakultuurile omane tähendusmuster. Ühe jumala kummardajaid, kelle jaoks siinse maarahva ning looduse hinged-haldjad-valdjad on kuradist, on uuringute põhjal mitte rohkem kui kolm inimest sajast. Tänaste Eesti kooli- ja üliõpilaste usulise maailmavaate selguse/ähmasuse kohta on raske midagi väita, kuid üle-30-aastased eestlased on olemuselt mõneti sarnased "keskmiste" jaapanlastega, kes pühade ajal külastavad võimalusel nii oma esivanemate shintoistlikke kui ka hilisemal ajal rajatud budistlikke ja katoliiklikke pühamuid. Sarnaselt on mitmetel Siberi soome-ugri rahvastel on oma kodu-, metsa-, jõe- ja mäejumalate kõrval ka õigeusu püha Nikolai, sest külanõukogus või Moskvas on viimasest rohkem kasu. Võib-olla ka meie riigijuhid ilmutavad just Brüsseli pärast end riigipühadel koos kirikujuhtidega rahvale ja kingivad ajaloolistele okupantidele, tänastele sõpradele ning poliitilistele partneritele... Maarjamaa Riste. Ajalugu mäletades teame, et ristirüütlite vallutused ja Eesti ala okupeerimine 13. sajandil toimus Püha Tooli heakskiidul ja Püha Maarja nimel. Kodanikuna tasub ehk arutada milline on selle riikliku tänuristi sügavam tähendus eesluse elujõule?

Maarahvakultuuri usundilisesele küljele mõeldes on paljudele eestlastele alates fosforiidisõjast ja varemgi olnud oluline teada, et esivanemate aastatuhandete pärimus on olemuselt lähedane kaasaegse ökosoofilise käsitlusega elusast maast ja taimedest. Et meie esivanemate roheline maailmavaade on enamsti püsinud tänaste eestlaste väärtushoiakutes, näitab kasvõi inimeste suhtumine taimedesse kui elusolenditesse ja usk, et igal puul ja järvel on hing. Maarahva usund kujunes siinses metsavööndi keskkonnas, nii nagu kristlus kujunes oma keskkonnas (kõrbed, mäed, linnad). Vana ja Uue Testamendi tekstid on Lähis-Ida rahvaste pärimustekstide valik/selektsioon, mis seotud sealse ajaloo ja loodusega. Inimese side Jumala(te)ga või looduskõiksusega on Lõunamaa mägedes ja kõrbes teistsugune kui Põhjala metsades, põldudel, rabades, jögedel, järvedel. See samas on põhjusi, miks ka siin maal pikemat traditsiooni omavad luterlus, vennastekogudused, katoliiklus ja vene õigeusk on rahvatraditsioonis põimunud selle maa põliskultuuri ja usundiga. Teisalt - aimamata ja mõistmata Põhjala metsavööndi rahvaste usundit, ei ole võimalik mõista ka vana pärimuskultuuri selle kaljujoonistes, muistendites, regilauludes, ehete ja riiete ornamentides. Lähtudes selle maa põliskultuuri väärtuste hoidmise vajadusest, tuleks rahvuslikul tasandil hinnata ka Eestisse okupatsioonide või turumajanduse käigus imporditud konfessioonide sidet kohaliku põliskultuuriga (oma ja võõras teljel). Ökosoofilise pärimuskultuuri eetilisi ja moraalseid väärtusi on selles, et siin inimene, perekond, omavalitsus või riik/rahvas ise vastutavad kõige eest, mis nad teevad põllule, mullale, veele, esivanemate hingedele, lastelaste mõtetele või teistele rahvastele. Põliskultuuri kaasaegse jätkaja jaoks ei saa ükski Lunastaja lunastada kõikide maailma inimeste internatsionaalseid ja kohalikke kuritegusid, sh elava looduse rüüstamist. Maausundilise vaate kohaselt ei ole kellelgi, kes on teisi elusid sõna või teoga kahjustanud, võimalik oma vastutusest lihtsa andeks palumise ning patukahetsuse abil vabaneda. Põliskultuuri pärimuse edasiloojale on lähedasem eluvaade, mida eesti luules on öelnud Artur Alliksaar ...kõik mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju...

Mis aitavad meil taastada ja edendada suhteid selle maa põliskultuuri ja usundiga? Siin on mitmeid teid ja võimalusi. Nimetame järgnevalt kolme-nelja võimalikku põliskultuuri tähenduste edendamisega seotud teed. Matmispaigad ja side esivanematega. Üks võimalusi, mis loob silla esivanemate pärimuse juurde on vanade kalmete ja hiite korrastamine, taastamine ja lähikonnas elavate inimeste matmine/põletamine nende soovi korral võimalikult lähedal oma kodukohale, et hingede ajal (kooljakuul ja jõulukuul) oleks vahemaad väiksemad. Kui tegemist on põlistalu maadega, siis võiks talus olla oma matmiskoht nagu see oli mitmel pool Eestis 1920-30-ndatel. Enamikus kihelkondaedes on teada ka 11.-18.sajandini kasutusel olnud küla-kalmeid, kuhu üksikuid inimesi maeti vaatamata võimude keelule veel 19.sajandilgi. On mõistetav, et selle teema lahtirääkimiseks peaks inimestele tutvustama ka ajaloolisi dokumente, sh nn. katsumise protokolle, mis kajastavaid maarahva kristianiseerimise põhimõtteid ja vahendeid võõra võimu seaduste ja sõjaväe survel - kõik selle/tolle aja kontekstis. Minevikku teades, saab selgemaks ka paljude balti-saksa mustriga hilistraditsioonide tekke põhjus. Viimase 3.-4. sajandi kalmed, pühapaigad võiks küla või valla otsusega XXI sajandil taas kasutusele võtta. Paikse põlisrahva jaoks on side esivanematega tähtsam kui rändrahvastel. Enne sellist sammu peab õiguslikult sätestatud olema põlistalude või küla-kalmete staatus, sest turumajanduse tingimustes kipub kõik olema ostu-müügi objekt, k.a. põlisrahva (inim)õigus oma kultuurile.

Kihelkondlikud püstkojad looduses. Lisaks mõtluseks sobivatele kirikutele võiks mõelda ka püstkodade ehitamisele looduse rüppe. Harju maavalitsuse nõunik Arvu Karjatse, kes mõnda aastat ju manalamees, kõneles kord maarahva hingehoiu ja usu pühakodadest, mis asuvad vanade hiite, ohvriallikate või võõra silma eest varjatud metsajärvede kallastel. See oli tulevikunägemus. Ta arvas, et need võivad olla nii kõrged kihelkondlikud püstkojad või väikesed palktared (saunad jm), kus inimene saab looduse keskel puhata tormlevast igapäevast, tunneteda ning tervendada iseennast, süveneda mõtluses esivanemate kultuurimaailma ja teritada vaimu. Karjatse arvas, et igasse maakonda või kihelkonda tuleks ehitada ka mõned suuremad püstkojad hiiekohtade lähedale, et sinna mahuks ühise lõkke ümber laulma, pilli mängima või hingede ajal esivanemate pärimusest vestma vähemasti kolmkümmend inimest. Täna on ajakirjanduse andmeil nii saartel kui mandri-Eestis mitmeid ravi- ja meeleparanduse püstkodasid. Selliseid püstkodasid või taresid rajatakse edaspidi ehk rohkem loodus- ja muinsuskaitse aladele, põlistaludesse ning ka ökoturismitalude lähedale, kus elavad põlisrahva pärimusest sügavalt huvitatud inimesed. Järgmine alateema on seotud usu- ning südametunnistuse vabadusega ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimiõiguste konventsiooni ja Eesti põhiseaduse § 40 valgusel. Ühiskonna olemuse paremaks kujundamise nimel tuleb kõigil hea tahtega kodanikel ja Eestis esindatud usurühmituste esindajatel teha koostööd. Kuid tuleks mõista, et dogmaatikute tõlgenduses Piibli, Koraani või Vedade õpetused välistavad loodushingelise põliskultuuri usundilise kvaliteedi või seavad ta alaväärtusliku, "primitiivse" kultuuri/usundi rolli nagu seda on tehtud Eestis levivates leeriõpikutes. See on ehe kultuuriimperialismi näide. Et Eesti kultuuriloos on suhteliselt sügav luterlik traditsioon, võiks Eestis olla rohkem selliseid kristlasi ja teolooge nagu Jakob Hurt ja eriti Uku Masing, kes on osanud kõrvutada kristlikku kultuuri selle maa ning rahva vanema kultuuriga ja näinud mõtlejana ka maailmavaatelisi erisusi. Religioonis ehk usulises maailmavaates põimuvad nii isikliku kui rahvusliku identiteedi tuumad. Põliskultuuriga seotud rahvusliku kultuuriidentiteedi ja -ideoloogia edasiloome vaatekohalt on seetõttu oluline, et Eesti Kirikute Nõukogu ei seoks taevariigi teenimisel rahvuslikku ideoloogiat jäigalt universaalse ja homogeniseeriva Uue Testamendi sõnumiga. See nõrgestaks selle maa põlisrahvaga seotud unikaalset kultuuripärimust ega oleks perspektiivis meie rahvusliku identiteedi edasiloomele hea. Sellesuunalisi mõtteid on avaldanud ka mitmed tänased kirikuõpetajad. Kirjanik Jaan Kaplinski on juhtinud selles seoses tähelepanu monoteistlike maailmareligioonide (sh kristluse) kommunismi-ideega sarnasele toimele põlisrahvaste kultuuride suhtes - ühe Jumala usus ja teenimises nõrgeneb inimese jaoks pärimuskultuuri tähenduslikkus. Üksiku inimese isiklikke valikuid ja institutsioonide liidrite valikuid (sh Eesti haridus- ja usuühingud) tuleb siin selgelt lahus hoida. Antud teksti tuumküsimus on: Millised valikud tugevdavad põliskultuuriga seotud rahvuslikku identiteeti?

Põliskultuuri usundi või looduskaitselise ökosoofia vaatekohti võimendades viiks rahva evangeeliumi-põhine usuline homogeniseerimine meid paratamatult tänase tarbimistsivilisatsiooni "ideoloogiliste rööbaste" pikendamisele uues aastatuhandes (vrd M.Weberi protestantlik eetika ja kapitalismi vaim). Tarbimistsivilisatsioonis elav ökosoofilise põliskultuurita inimene on kõigi rahvaste ühise Jumala või post-industriaalse Supertehnoloogia volitustega (?) planeedi Maa ainuvalitseja, Looduse Kroon, keda ootab surres Internatsionaalne Paradiis või Põrgutuli. Sealt pole võimalik leida hingede ajal koduteed oma hõimu ja perekonna juurde, ja meil, elavatel pole vajadusel võimalik mõtteski sinna minna oma esivanematelt nõu küsima nagu seda meie põliskultuuris nii loomulikult tehakse.

Aare Kasemets, Kalle Eller, Tõnu Otsasson, Ingrid Rüütel, Asser Murutar jt.

Aare Kasemets, Kalle Eller, Ingrid Rüütel, Agu Künnap jt

14.1. Maaühiskond ja linnaühiskond. Moodsa infotehnoloogia, arvutivõrkude, massimeedia ning ka suurlinnade aedlinnastumise tõttu kõneldakse maailmas järjest enam globaalsest maa-linn tüüpi ühiskonnast, kus maa ja linn täiendavad teineteist. Kasutusel on ka mõiste globaalne küla. Siiski, kujutage ette kahte inimest - üks elab-töötab Tallinnas või Tartus, teine Järvselja või Karula metsade keskel talus. Kaks elukeskkonda, kaks maailmanägemist.

Maaühiskond. Kuna valijaskonna demokraatlik enamus, kapital ja massimeedia (ajakirjandus, haridus) on koondunud linnadesse, siis tuleks Eesti maakultuurilist vähemust võimaluste piires teadlikult kaitsta linnaühiskonna tarbimis- ja väärtusmallide eest (täiendkoolitus jms). Maa ja linna lähendamine telefoni, SAT-televisiooni, vesikloseti, suurema sissetuleku, asfalttee jms kujul on tervitatav, kuid ei tee maaelu kunagi linlikuks. Maainimeste põldudega, metsaga, koduga, sõpradega, naabritega seotud identiteedi lahustumine, maakoolide sulgemine, maamajanduse hääbumine ja ääremaade tühjenemine noortest ei tohiks olla maa ja linna lähenemise hind. Maapiirkondade omavalitsused ning ettevõtjad vajavad võrreldes linnadega võrdseid võimalusi ja ühistegevust. Eelkõige puudutab see infrasruktuuri (teed, side) ja samuti töökohtade loomise soodustamist, sest kui lõpeb leib, lõpeb laul. Täna oleks paljud maapered tuluta, kui töötu abiraha, lastetoetust ja oma kartulit või lehma poleks. Paljud maamehed käivad aga Kesk-Eestist Tallinnasse tööle, naised ja lapsed ootavad kodus. Kui Riigikogus ei suudeta Eesti regionaal- ja agraarpoliitikas kokku leppida, siis sobib aluseks ka Euroopa Maaelu Harta.

Teabelise infrastruktuuri jõudmine maapiirkonadesse tagab võrdse juurdepääsu avalikes huvides loodud andmebaasdele (näit. Kirjandusmuuseum, ERM, kultuuriministeerium) ja paradoksaalsel kombel luuakse sellega ka teatud kultuuriline kaitse põliskultuuri edasiloojatele (võrdsustatakse vaimse konkurentsi tingimusi). Nimelt globaalkultuuri mõjukeskustest pärinevad sarnased teadmised, oskused, tööviisid ja moed, mida levitatakse televisiooni, raadio ja ajalehtede kaudu “odavalt” rahvale, vormuvad massikultuuriks. Inimesed on selles rohkem kultuuri tarbijaiks kui loojateks, sest nad sõltuvad rahvusvahelise monopoliseeritud massikultuuri arengu viljadest. Uus eliit, meritokraatia, omandab võimu purustades kohalikke kultuure, kohalikke eluviise, etnilisi teadmisi ja kultuuriväärtusi. Kultuuri on võimalik monopoliseerida siis, kui infovahendid on paigutunud ühepoolselt keskustesse ja puudub tagasiside ja dialoog kohalike teadmiste ning väärtustega. Seetõttu on vaja luua mitmepoolne side ka Eesti erinevate kultuurisuundade vahel, võimaldades neil end vastastikku rikastada ja mõista.

Aare Kasemets, Kalle Eller, Tõnu Otsasson

16. Kohalike käsitöötraditsioonide ja -oskuste edendamine on olnud viisiks kujundada terviklikku inimest ja anda edasi traditsioone põhimõttel pea-süda-käsi-tervis. Sageli on raske vahet teha otstarbelise käsitöö ja silmarõõmuks tehtud kunsti vahel. Kodukandis naiste ja meeste käsitööga loodud väärtused on ja olid pärit lähedasest loodus- ja kultuurikeskkonnast, vormides terviklikku eluviisi suhetes ja lõppeks .. ei toonud kaasa majanduslikku liigkoormust. Kui inimesed oma maakonna või kihelkonna alal telliksid kodule-perele või ettevõttele vajalikke sepised, mööblit, kampsuneid jne rohkem kohalikelt meistritelt, jääks nii mõnigi kaugem kaubareis tegemata ja kohalik raha kodukanti. Taasasutatud Eesti Käsitöönduse Kesliidu ja Maanaiste Seltside mõju koos oma kohalike liitudega on kasvamas kõikidel Eesti laatadel. Uued käsitöö kasutamise ja müügi võimalused on avanemas ka seoses rahvusvahelise loodussõbralike toodete suundumusega – see teeb nii meil kui mujal popiks kõik loodusliku – olgu siis Saaremaa õllekannud kui Halliste koduvillased koolivormid. On idee ja on turg.

Tõnu Otsasson, Aare Kasemets,

Aare Kasemets, Tõnu Otsasson, Aivar Ruukel, Mikk Sarv jt

18. Põlisrahva kultuuri edasiloomine Eesti kaunites kunstides ehk kas siis selle maa kultuur... Põliskultuuriline dimensioon läbib vaimse võrgustikuna kõigi nende eesti kunstnike, kirjanike, muusikute, näitlejate, arhitektide jt töid, kes on selle kultuuriga elus teadlikult või alateadlikult kohtunud. Lisaks pealkirjas meenutet’ Kristjan Jaak Petersoni selle maa keele luule-kuulutusele mõned põiked ka ürgseid ja modernseid meediaid täispikitud kaasaega. Dokumentaalfilmi kaudu on põliskultuuri(de) jätkamisele on kaasa aidanud Soosaar, Maran, Meri, Lintrop jt. Soosaare filmis Isa, poeg ja Püha Toorum näeme Siberis elavate soome-ugri rahvaste lugu, Rein Marani Ussikuningas aimame esivanemate ussisõnu, Rukkililles kohtame leivasõnu. Mängu- ja multifilmide osas leiab harva põlisrahva loodususundile põhinevaid süzeesid, mis tutvustaks kaasaegsetele esivanemate ökosoofilist ilmavaadet. Nii eeslaste kui välismaalste silm läheb särama siinse rahvamuusika ehedat esitust kuulates, olgu siis Seto koor, Taulide-Tõnuristide-Sarvede jt Torupillid, Tuulepillid, Leegajus või Leigarid, Saare, Tormise, Ummamuudu, Jalaka jt regilaulu töötlused vms. Haritud välisturist kurvastab, kui kuuleb Eesti motellides-hotellides üksnes Lääne muusikatööstuse tooteid. Põliskultuurimõjuline maalikunst, graafika, skulptuurid, keraamika, installatsioonid toovad esile meie looduses ning rahvapärimuses esinevaid motiive luues neid isikupäraselt edasi - vaatame Köleri, Viiralti, Põllu, Summataveti, Margna, Navitrolla, Toomiku, Jõekalda jt töid. Eesti Muinastaide Seltsi liikmed näevad kaljujoonistelt, kuidas mõned sümbolid soome-ugri rahvaste kunstis on ligi 10 000 aastat vanad. Rahvakunsti sümbolitekeele ja ornamentide teadlik kasutamine ning edasiarendamine on selles mõttes väga oluline - nende sümbolite "taga" on loojate usuline maailmatunnetus. Ka ehted, vaibad, vööd, sepised kaitsevad ja kannavad-annavad väge, kui tegija teab ning kasutab selle maa märke teadlikult ning eesmärgipäraselt. Rahvarõivas, kui ta on kohalikust linasest või villasest tehtud ja mõni oma kihekonna muster sees, lisab enesetunnet ja väljendab omakultuuriteadvust. Põlisrahva kultuuri käsitlevad akadeemilised raamatud on enamasti elitaarsed ja museoloogilised alusallikad (Viires, Hiiemäe, Teder, Vunder, Rüütel jpt), (ilu)kirjandus Hindrey, Tammsaare, Kangro, Meri, Valtoni, Traadi, Mihkelsoni, Kauksi jpt looduna avitab valgete hingeliste ja vaimsete laikude täitmisel, lisades info vastuvõtuks vajalikku tähenduslikkust ning tunnet. Omaette väärtuseks on teadlaste ja muiduuitajate rahvausundiga seostatud looduslood (Jüssi, Eilart, Relve, Masing, Kull, Paju, Ranniku, Moor jpt). "Tõlkevalli" võiks rohkem tõlkida kultuurilt-keskkonnalt lähedasemasse Põhja-metsavööndi ruumi kuuluvaid autoreid, kellel side oma maa ja rahva põliskultuuriga. Lastele mõeldud vanad muinasjutud levivad täna sageli ilma ürgse tähenduseta või on jälle tänase lapse maa-ilmaga põimimata. Võimalusel tuleks rahvausundi maailmavaadet seostada ka XXI sajandi infoühiskonna nähtustega, kus informatsiooni hankimisel ning töötlemisel on palju sarnaseid jooni ürgse küttide ja korilaste ühiskonnaeluga (Katsh, 1989). Muinasjutud on allikaks ka multifilmidele. Internet kubiseb kultuuritekstidest ja kunstist. Põliskultuuri kogud internetis täienevad iga aastaga ka rahvausundi, ravimtaimede, koduloo, loodususundi, ökoloogia jm info osas - koolidele võiks neist ülevaateid teha. Asjatundjad võiks Eesti Rahva Muuseumi või Kirjandusmuuseumi baasil Internetti tegema põliskultuuri raamatukogu (vt Lisa 1), millesse lisatakse oluliste raamatute viited. Maakondlikud ja kihelkondlikud maakaardid, millel on kujutatud kohalikud loodus- ja kultuuri-mälestised, koolid, talumuuseumid, kirikud, veskid, jõed-sood-järved-metsad, matkarajad ja põlistalud on samuti väga olulised kohaliku identiteedi tekkeks. Maarahvakalendergi võiks iga-aastase kultuuritootena levida. Mõtlema peaks Eesti arvuti- ja lauamängudele, mille loomisel saab tegelaskujude seadmisel arvestada maarahvakultuuri käitumispõhimõtteid, müüte, haldajaid jt olendeid. Kes paneb tootmisse mängu Teekond teispoolsusesse ja tagasi? Kõigile nimetatud aladele peaks igal aastal jätkuma riiklikke, maakondlikke või kihelkondlikke õppe- ja aurahasid.

Aare Kasemets, Halliki Uibu, Kärt Summatavet, Kalle Eller

19.a. Esiteks killuke Kauksi Ülle konverentsimõtteist: Ma lubasin rääkida täna etno-futurismist sellepärast, et tegelikult ei piisa meil sellest, et me kogume ja kaardistame ja paljundame ja mõtestame lahti meie põliskultuuri niipalju, kui meil teda alles on (kui me otsida oskame, siis polegi teda nii vähe), vaid et me suudaksime selle edasi anda oma lastele, oma järeltulevatele põlvedele nii tugeval kujul, et nad suudaksid seda edasi ise luua. Et me suudaksime anda edasi need kultuuri-tehnikad.

Ma mõtlen rahvusliku all seda, mis on põline, mis pärineb maarahva kultuurist ja mis ei ole mitte viimase saja aasta asi, vaid etnose – meie juurte, meie mälu, meie päritolu, meie põhiolemuse asi ja teiselt poolt on futurism – see tähendab seda, et me tahame selle kõik viia tulevikku kaasa, me ei taha seda vahetada ehk mõne teise rahva kultuuri vastu ja me ei taha seda maha jätta ja me ei taha kaotada võimet seda taasluua.

Nii me siis märkasimegi - mitme eriala inimesed tegelenuna nii kunsti, kirjanduse, filosoofia, rahvusteaduste, muusikaga, et seoses vabariigi sünniga on meil nüüd võimalusi, on meil nüüd tahe täita uuesti see mõte sisuga ja mitte jääda tagantkahetsevaks, ainult ärkamisaegse ideoloogia ja ennesõjaaegse Eesti Vabariigi ideoloogia jätkajaks. Kuna meil oli kõige rohkem kirjanikke, siis me mõtlesime esmalt kirjanduse peale. Me olime tuttavad ka Uku Masingu töödega ja Jaan Kaplinski esseedega, mis ta oli rahvalaulu uurimisest kirjutanud. Ja siis me avastasime, et eesti luules on toimunud väga suur katkestus. Meil oli regilaulu kultuur, mis tähendab süstemaatilist tehnikat - selle põhjal oskas luua laulu iga inimene. Praktiliselt iga inimene tundis seda tehnikat, kuidas luua laulu. See on päris keeruline, sarnaneb üsna matemaatika või ristsõnamõistatusega, aga see oli päritud ja õpitud kätte ja seda tõesti valdas igaüks. Igaüks suutis regilaulu laulda. Aga tänu sellele, et meie haritlaskond oli välismaise kooliharidusega ja liialt vähe tunnustas ja tundis oma pärimust, pääses läinud sajandil näiteks luules mõjule hoopis saksa lihtsa laulukese poeetika, mis ei sobinud eesti keelega. Kuna luule ja kirjandus olid esimesed asjad, millega tegelesime, siis tegelesime ka selles vallas kõikvõimalike kirjanduslike eksperimentidega, näiteks regivärsilised sonetid, kirjutasime palvetekste, kasutasime igasuguseid regivärsi vormivõtteid.

See läks nüüd liiga kirjanduslikuks, ma tahaks tulla tagasi natuke üldisemale pinnale.

Tegelikult on tegemist nagu kahe kultuuriga meie maarahva maadel. Üks kultuur on see saja viiekümne aastane, nagu nimetati – maarahvas sai eesti rahvaks. Kui võeti üle saksa kombed ja igalt poolt välismaalt midagi, siis salati või unustati või ei osatud lahti mõtestada meie oma kultuuri – seda teist, mis oli maarahva kultuur ja mis jäi eksisteerima inimeste sügavatesse kihtidesse, nende psühholoogiasse, nende käitumisse, nende probleemilahendustesse ja ka mõnedesse kommetesse.

Mida nüüd teha? Me avastasime, et aga kui me nüüd läheme Euroopasse konverentsile kirjanduse alal, et mis me sinna läheme või mida me teeme? Kui me läheme sinna oma muusikaga, kui me läheme oma kirjandusega, kui me läheme oma tantsuga - mida me näitame, mis meil on? Kas tõesti on mõttekas saata Eestit esindama kuhugi välismaale Tallinnast näiteks Estonia teater, kes laulab itaalia keeles maha ooperi? Või on siis mõttekas saata mõni koor, kes laulab näiteks mingeid oma laule, mis on õpitud kätte traditsioonilisel viisil? Kas me tahame teha seda, mida teised teevad ja jäljendada seda ja teha seda nii hästi nagu nemad ise? Või me peaksime tegema midagi, mis oleks meie enda vahendite, meie enda mälestuste ja meie enda stiilis?

Me hakkasime otsima ja tekkis terve hulk küsimusi. Ma vormistasin neid küsimusi kaks lehekülge tabeli kujul. Ühele poole jäi 150-aastane Eesti kultuur ja teisele tuhandete aastate vanune maarahva kultuur. Ühe loosung on: "Olgem eestlased, mingem Euroopasse!" ja teise loosung on "Etno-futurism - maarahva kultuur läheb edasi järgmisesse aastatuhandesse!".

Kõigepealt näiteks lipu küsimus: eestlased võtsid tarvitusele lipu ja selle lipu värvid olid laenatud balti-saksa korporatsioonikultuurist. Kui me vaatame seda raamatut "Eesti rahvakultuur", me näeme, et see on Eesti lipu värvidest kujundatud. Kui seda oleks kujundanud etno-futuristlik kunstnik, siis ei oleks ta seda ilmselt sinisena teinud, sest sinine ja kollane olid maarahvakultuuris tuntud leinavärvidena. Sellisena see raamatu kaas viitaks surevusele või leinale. Kui me tahame, et eesti rahvuskultuur elaks, siis oleks tõenäoliselt meie pidulik värv, nagu pruudi seelikutel rõõmupidudel, tegelikult veripunane. Rahvakultuuri raamatud peaks siis olema võib-olla kaunistatud hoopis punase vöökirjaga, kui me viitaksime sellele, et tahame elada, me ei leina midagi ja me ei huku. Siin on üks vastuolu kahe meil valitseva kultuuri vahel.

Näiteks laul. Laulmisega on niimoodi, et on tuntud tõsiasi, et enamus inimesi, kes on saanud muusikakooli hariduse, ei suuda enam õppida laulma eesti rahvalaule, kui ta pole neid tõesti lapsepõlves kuulnud või harjutanud. Seal on kaks täiesti erinevat hääle tegemise ja muusikasüsteemi, täiesti erinevad noodid, häälekõrgused, rütmid. Sellest on Vaike Sarv palju kirjutanud ja rääkinud ja ma ka üksikasjadesse ei laskuks. Ühesõnaga, on täiesti väga halb asi, et meie muusikaõpetus koolides rajaneb ainult sellel välistraditsioonil, liiga väheste koolide juures on sellised laulurühmad, kus õpetatakse meie regilaulu laulmist või meie pille. Muusikakoolides peaks kindlasti olema igal pool ka vähemalt üks õpetaja, kes suudab ka seda rahvalikku stiili õpetada ja rahvalikke pille õpetada. See oleks aus ja tasakaalukas.

Võtame näiteks religiooni. Kui Eesti riik võttis oma esimeseks religiooniks luterluse, siis maarahva usundi pooldajad tegid 1930-ndatel katse luua taaralaste liikumine koos kõikvõimalike rituaalidega omas vormis. Siin on selline võimalus - nii nagu eestlased tegelikult on teinud, see oma usund elab edasi oma peres ja see tuleb välja kasvatuse ja kommete kaudu. Võtame näiteks mingid rituaalid taaralaste pulmas, mis vastanduks kristlikule laulatusele. Kuna vana-eesti maarahva kommetes oli, et naine loeti abiellunuks, kui talle pandi tanu pähe, siis me võiksime ka sellega piirduda ja me ei pea enam otsima mingit väga erilist rituaali, et kõik oleks sama läikiv ja särav nagu kirikus. Kui ma olin külastanud soome-ugri maid, nende omausuga säilinud piirkondi, siis tundus mulle loetu ja lapsepõlves külas kasvades kogetu põhjal, et tegelikult meie omausund inimeste käitumises, mõtlemises ja tunnetuses on säilinud palju rohkem, kui seda oleks osanud arvata enne, kui ma nägin seda elaval kujul. Tegelikult meil, kes seda soovivad, on võimalik sellega tutvudes, seda lahti mõtestades taas saavutada samasugune harmoonia ja tunnetus.

Riiklik kirjanduspoliitika on meil üsna Euroopa poole suunatud. Otsitakse euroromaani ja sellele, mis on rahvuslikult uusfolkloori pinnalt loodud, pannakse külge viimasel ajal kül satanismi kül roppuse ja pornograafia loosung. Selles mõttes on soov mingit omakultuuri erinevates kihtidest lähtuvat kuidagi ikkagi nivelleerida. Mis puutub Kirjanike Liidu praegusesse juhatusse, siis, kuna esimees on saksa keele tõlkija, siis ka tema on rohkem suunatud sellele, kuidas eesti kirjandust tõlkida saksa keelde ja kuidas konverentsidele välja viia, kui siis sellele, et mõista, mis on meie oma olulised asjad – näiteks Jüri Ehlvesti või Madis Kõivu looming.

Arhitektuuris on meil olemas oma palkehitus, oma materjalidest ehitamise võimalus, siis oleks ju loogiline, et tänapäeva inimesed, kes maale midagi ehitavad, tahaksid ka palkehitust ja meie töövahenditega tehtud asju edasi arendada. Õnneks natuke niisugust liikumist on, aga massilisem on ikkagi maha viksimine muudest ajakirjadest ja muudest kultuuridest, kui soov teha eesti materjalidel ja eesti kultuuril põhinevat midagi uut, võimast ja huvitavat.

Toit. Kui meil on mingisugune pidulik vastuvõtt, isegi külas, siis toit on ikkagi mingisugune saksa ja prantsuse köögil põhinev, isegi nimed, kui me restoranis märkame, on sageli võõrkeelsed. Oleme vähemalt Võrumaal ja Tartu ugrilikel üritustel propageerinud oma rahvuslikke pidupäevatoite ja serveerinud neid. Selline oma kultuuri ilmingute ja asjade tutvustamine ja tõstmine omale kohale – see teeb elu huvitavamaks ja ei ole kedagi, kes Kirjanike Majas ei oleks meie sõira ja kurkide ja maasikate maakultuuripäraste serveeringutega rahul muude ürituste küpsiste ja viinamarjade asemel.

Lapsed. Lapsi on esiteks vähe ja need, kes ongi, kannavad välismaakeelseid nimesid Eestis. Minu laste klassiõed ja –vennad on kõik Cäroly, Merilyn, Katy jne. Eestlaste nimedes on ä, y, z, c ja kõikvõimalikud nimemoonutused - Merylini ja Marylini variante on juba mustmiljon. See näitab eestlaste tohutut alaväärsuskompleksi ning soovi olla ikkagi keegi teine ja mingit hirmu, et lapse nimi ei oleks esimesel pilgul arusaadav ja meie keeles tähendab midagi. Ma ei tea, kas seda võtta nüüd eestlaste loovusena, et nad on sellise erilise nimekultuuri teinud.

Mulle meeldis väga see jutt, kuidas maal tõesti kasvatatakse lapsi! Enamasti me pole enam maal, vaid linnas. Vanemad on tööl, laps pistetakse kuhugi erikooli. Siis ta peab seal erikoolis õppima, käima ringis ja põhimõte on selles, et kõik lapsevanemate koosolekud mööduvad selles, et kas inglise keele õpetaja on ikka tasemel. Ühesõnaga – lapsi kasvatatakse niimoodi, et nad kõik läheksid välismaale tööle, läheksid siit ära, et nad läheksid maalt ära, et nad läheksid Eestist ära. See on ikka iga vanema oma asi. Minu meelest tuleb lapsi usaldada, neil ei tule hirmu tunda. Kui laps on ikkagi kodus selle oma kasvatuse saanud, siis see enamasti lööb välja. Kui vanematel ei ole laste jaoks absoluutselt aega, nagu praegu on ühiskonnas paratamatult, et siis on tõepoolest see oht, et laps on tõugatud kuhugi ringidesse, koolidesse, teleri vaatamisse koos perekonnaga ja telerist ei tule ka midagi muud kui ainult välismaa kultuur. Ka Eesti Televisiooni saadetes ei ole midagi maarahvakultuurist – me kasvatame ise oma lapsed mitte-oma ühiskonda. Mis tulevikust ja etno-futurismist saab siis üldse juttu olla?

Keel. Eesti üldine norm raadios, ajakirjanduses, omavahelises suhtluses ja konverentsil on, et keel peab olema normeeritud, sisaldama palju võõrsõnu ja olema hästi kirjakeelne ja hästi raamatulik. Muudes maades on see asi palju vabam, kasutatakse rohkem kodukandi keelt, ei ole niipalju norme, nii palju raamatuid õigekirja kohta, et täpselt peab olema. Inimene võib rääkida palju vabamalt, loomingulisemalt, ei pea varjama oma kodukoha aktsenti – see ei häiri kedagi. Selles mõttes on meil palju ära teha. Põhiline - selleks, et tulevikku minna, peab ennast usaldama, peab tegema palju tööd ja peab kõike uurima, peab kooliõpetuse ja kõige muu kaudu olema uhked oma kultuuri üle, seda säilitama, seda õpetama. Ja tõesti õpetama seda nii palju, et noor pärast keskkooli või gümnaasiumi suudab teha sellise ansambli, kus ta tõesti ei laula inglise keeles neegrimuusikat, vaid et ta suudab laulda oma keeles, oma muusikale põhinevat ja olla ka siis popp ja noorte maailmas huvitav.

Rahvalauludega on selline asi, et mina ei suuda midagi pähe õppida. Sellepärast ma õppisin ära selle meetodi nagu meie esivanemad laulsid, õppisin ära tehnika ja loon alati laulu uuesti.

19b. Teiseks killuke Kärt Summataveti konverentsimõtteist: /../Olen Eesti Kunstiakadeemia metallikunsti õppejõud olnud nüüd 10 aastat ja olen osalenud Kaljo Põllu korraldatud õppeekspeditsioonidel soome-ugri rahvaste juurde, sealhulgas eestlased. Miks professor Põllu selliseid ekspeditsioone on korraldanud 20 aastat ja miks sinna alati on tohutu tung? Põhjus on minu meelest Kaljo Põllu veendumuses, et noor kunstnik, kui ta tahab ainesse süveneda ja tahab aru saada meie rahvakunstist ja pärimusest, siis ta peab sellega ka otseselt kokku puutuma, saama esmased teadmised otse elavast kultuurist ja siis seejärel ka puudutama seda kultuuri, vaatama seda, hingama sisse, kuulma seda kultuuri. Ja kõik see kokku koos looja isiksusega ja omade kogemustega vormivad selle kunstniku käekirja, vormivad selle sõnumi, vormivad selle põhjuse, miks ta üldse midagi loob või teeb.

Mina käisin esimesel ekspeditsioonil 83.aastal manside juures Siberis ja sain esimese kursuse tudengina tohutult võimsa emotsiooni, millel oli kaks täiesti vastandlikku poolust. Üks oli tohutu rõõm, et sellised teadmised ja selline elustiil, selline respekt maailma ja looduse ja teise inimese vastu on säilinud sellistes elavates kultuurides - imestasin manside juures, et midagi sellist on veel võimalik tänapäeval üldse kogeda ja näha. Ja teades meie oma rahvapärimust tundsin seal ära palju tuittavaid rahvalaule ja kombeid. Kunstnikul on lubatud erinevalt etnograafist, erinevalt professionaalsest akadeemilisest uurimismeetoditest kasutada oma isiklikku kogemust lisaks sinna juurde ja oma suhtumist. Ja selline kokkupuude elava kultuuriga, millele ma leidsin paralleele, see tekitas mus tohutut rõõmu -- selline eluviis, selline mõtteviis on veel kogetav. Ja teine täiesti vastandlik emotsioon oli tohutu kurbus ja tohutu valu selle destruktsiooni, selle surutuse ja vägivalla vastu, mida selle kultuuriga tehakse Venemaal poliitilistel ja igasugustel muudel põhjustel.

Miks ma räägin endast? Võib-olla sellepärast, et selle kaudu natuke seletada ära seda metoodikat, mida on vaja läbida noorel kunstnikul, noorel muusikul, lihtsalt noorel teadlikul ja haritud inimesel. Kokkupuutes sellise teistsuguse eluviisiga, mis on meilt juba võib-olla kadunud või on meieni meis endis, meie vanemate, vanavanemate käitumise tõttu säilinud. See elustab niivõrd palju igasuguseid mälestusi. Samaaegselt hakkab toimima nii minevik kui olevik ja kogu see protsess suundub tulevikku, millega on võimalik siis ka loomingut teha. Ja selline suhtumine, kuidas sealsed inimesed suhtuvad kõigesse, mida nad ise teevad, mida nad loovad, miks nad valivad sellised värvid, miks nad valivad sellised materjalid, miks nad valivad sellised sõnad, miks nad käituvad, miks on neil sellised kombed ja rituaalid ja väikesed pisitillukesedki detailid nende käitumises, tõi meid, kes me oleme käinud ekspeditsioonidel, mõttele, et niivõrd palju on inimeste käitumises või elus siiski mõtestatut ja kontrollitut, mis on seotud pärimusega ja traditsioonilise mõtlemisega. Ja kõik need tähendused, mida me ise korjasime nende värvide kohta, ehete kohta. Kui inimene on ehitud manside juures, siis tal igal ehtel on oma tähendus, oma kindel otstarve, oma kindel ühendus tema maailmapildi erinevate aspektidega. Ja see kõik kokku on selline tervik, mida eriti ei ole tähtsustatud ka meie kultuuri jäädvustamisel ja uurimisel. Väga paljud küsimused tegelikult on jäänud meie esivanemate käest küsimata eelmisel sajandil ja selle sajandi algul. Ja ka praegu on palju küsimata.

Olen pidanud 10 aastat olema õppejõuks. Rääkides noorte identiteedist või enese rahvusena tundmisest või häbist, siis juured on ju tegelikult nendes maailmavaatelistes hoiakutes, mida me ise kogu aeg toodame ja mida me oleme endale juurde lubanud. Põhjused, miks meie kunstielus ei ole rahvakunstil pidevat liini, seonduvad esiteks teadmiste puudusega. Puuduvad kõige elementaarsemad teadmised meie rahva vaimuilmast, mentaliteedist, eetikast, väärtustest ja pühast, mis on olnud esivanematel. Minu esimene ülesanne, mida ma tudengitele annan, on just see, et nad peavad õppima seda kujutama. Aga selleks, et seda kujutada ja toimiks see ühendus, kus inimene visuaalselt näeb ornamenti, mustrit, näeb mingit rahvakunsti eset ja siis silma kaudu jõuab ta lõpuks kätte. Selles protsessis on vaja läbida ka teadmised ja just neid teadmisi meil koolis ei anta. Kui ma küsin esimese kursuse tudengite käest, et mida te teate millesse meie esivanemad uskusid, siis tavaliselt nad ei tea isegi neid väär- või moonutatud suhtumisi või moonutatud maailmapilte. Vaevalt vähesed teavad Kalevipojast midagi. Algteadmised ja algharidus peaksid algama kodust.

Me oleme siin ja räägime põliskultuurist küsides, mida teha ja mis on eestluse elujõud ja kuidas edasi seda viia? Mina näen esimese kõige suurema ülesandena seda, et kaasajastatud kujul välja anda selline entsüklopeedia sarnane raamat, kus on väga paljude uurijate töö sees, mis annaks tervikliku pildi sellest, missugune võis olla meie rahva vaimne maailm, maailmasse suhtumine. Ja kui me teame, mis on olnud meie maailmapilt, siis me oskame ka natuke paremini mõista ja tungida nendesse sügavustesse, mis on tegelikult rahvakunsti taga. Seda raamatut peaks saama lugeda iga inimene, see ei saa olla nn teaduse formuleeritud metakeeles.

Siis teiseks põhjuseks, miks ei ole rahvakunsti viljelemine kunstis praegu popp, on see, et pärimuse teema viljelemine vajab süvenemist ja see vajab aega. Aga meil on hetkel selline mentaliteet ja kunstipoliitika, kus kunstnik peab kogu aeg ennast uuendama, kogu aeg hüppama ühe oksa pealt teise peale ja kogu aeg tootma midagi uut. See on kõige ehtsam vabriku ehk tehnokraatia suhtumine, mis ei käi tegelikult kaasas kunsti pühade põhitõdede ja lätetega. Kolmas punkt, mille ma enda jaoks olen üles kirjutanud, on see, et kaasaegne üliõpilane vajab konspekti -- jätkuks sellele raamatule.

Kunstis on samuti samad tendentsid nagu kirjanduseski, et kõik, mis puudutab meie rahvakultuuri, see on ammu nähtud, ammu ära tehtud ja talle on pandud juurde ka selline veidi halvustava suhtumisega sõna, mida kasutati 8-9 aastat tagasi noorte vihaste kunstikriitike poolt: "ugri-mugri". Kuigi ka nemad hakkasid kasutama seda, mis hakkas kirjanduses levima. See on olnud väljaspool kunstipoliitilist suundumust või välja tõrjutud -- kõik vana ja vanad meistrid, käteosavus ja professionaalsus heidetakse kõrvale ja kõik see, mis luuakse uute vahenditega, uute materjalidega, on praegu kunsti projektide ja toetussüsteemide esirinnas. Seetõttu ka ühiskondlik tellimus ning ka need, kes kunsti soovivad endale muretseda – nad valivad enamasti selle järgi, mis on trend, mis on üleskiidetud ja mis on tihtipeale väga kergelt saadud. Ja mäletan omaaegsete jutuajamist Tõnis Vindi ja kadunud Juhan Viidingu vahel - nad olid mõlemad seda meelt, et Eesti rahade väljanadmisel oleks tulnud kasutada meie eripäraseid ja unikaalseid ornamente, mis on meie vöökirjades. Me teame, et nendes sisaldub sügavam ja meid meie minevikuga kõige arhailisemalt siduvad küljed. See ei ole mingi nutulaul.

Kokkuvõttes ma soovin seda raamatut ja ma soovin seda ühist töörühma. Ma soovin seda tavalise inimese juurde tulekut, kus teadlased ja uurijad tooksid oma teadmised ühistööna välja ja looksid nii kunstipoliitilise kui üldse loomepoliitilise ideoloogia, suuna kuhu poole me tahame liikuda sisemise äratundmise ja vajaduse tõukel. /.../

Kari Sallamaa: Sõna etnofuturism koosneb kahest osast: etnos, mis tähendab väikest rahvast või keelerühma, mis elab enamuse surve all, futurism aga ei viita enam vene või itaalia modernistlikule kunstivoolule, vaid tulevikusoovidele, elule, milles rahvad võivad arendada omakeelset kultuuri. Etnofuturism annab enese-usku. Pärast "Kalevala" ilmumist öeldi Soomes: "Vaata, ka mul on minevik, järelikult ka tulevik.". Etnofuturismi keskseks ülesandeks on luua rahvuslikku linnakultuuri neile rahvastele, kes seni on olnud põhiliselt küttide, kalurite, karjakasvatajate ja talupojakultuuri viljelejad.

Keel ja mõte. Etnofuturismi võiks rakendada peale uurali rahvaste ka teiste rahvaste kultuuridele, kuid etnofuturismi aluseks on siiski omapärane mõtteviis, mis põhineb uurali keelte ehitusel, mille erinevust indoeuroopa keeltest rõhutas juba F.Nietzsche teoses "Jenseits von Gut und Böse" (1886). Ta räägib uurali ja altai rahvaste subjektimõiste nõrkusest. See aga on omane ka postmodernismile. L.Wittgenstein ütles: "Minu keele piirid on minu maailma piirid." Uurali keeltes ei ole grammatilist sugu, mis viitab algupärasele mehe-naise võrdõiguslikkusele.

Soome-ugri keelefilosoofia alal on märkimisväärseid saavutusi eesti teoloogil, filosoofil ja kirjanikul U.Masingul, eriti uurimuses "Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust". Kritiseerides "standardse keskmise eurooplase" (Standard Average European (SAE) – B. L. Whorfi termin – toim. märkus) rassistlikku mõtteviisi, vastandab ta indogermaanide võimuihale põhinevatele muinasjuttudele ja müütidele (nt. Grimmi muinasjutud) boreaalse muinasjutu, kus loomad ei ole mitte inimeste teenrid, vaid esiisad ja tootemid ning milles puudub loogiline süzee. Venemaa nn. noorte kirjanduste (mladopis'mennye literatury) romaanikirjandus tekib raskustega just kausaalsuse ja finaalsuse erineva mõistmise tõttu. Nils Aslak Valkeapää järgi ei alga joig kusagilt ja ei lõpe kusagil.
Seda, mida keskused avastasid Ameerika Ühendriikides 1960-ndail aastail, teadsid põhjarahvad juba igivanast ajast. F.de Saussure osutas möödunud sajandil sõnade ja mõistete arbitraarsusele, juhuslikkusele ja kokkuleppelisusele, ugrilased on aga alati teadnud, et nimi ei ole kunagi identne tähistatavaga. Kui indogermaan peab draakonit üheselt piiritletuks, siis lohemaoga on hoopis teisiti: lohe ja madu ei sulandu kunagi üheks ning olendi fantastilisus jääb alles. Masing viitab ka sellele, et indoeuroopa keeltes (non-, un- ja in-alguliste sõnadega tähistatavad) eituslikud mõisted iseseisvuvad jaatavaks. Vähemalt läänemeresoome keeltes on ei- ja eba-algulised sõnad alati järsult eitavad. Meie keeltes pole võimalik, et "olematus" võiks iseseisvana "olemise" kõrval eksisteerida. Masingu järgi on indo-germaani ja boreaalse filosoofia erinevuseks ontoloogia. Esimesele on omane vaid üks absoluutne tõelisus, teisele vähemalt kolm, mõnel juhul kuni 12.

Etnofuturismi keskseteks põhimõteteks on: 1) ühendada uus ja vana kultuur, mütoloogia ja folkloor ning kirjutatud kirjanduse rahvuslik aines; 2) kasutada ära postmodernistliku mõtlemise parim osa: simulatsioon, stiilisegamine, pastišš ja intertekstuaalsus.

Etnofuturism võib filosoofiliselt liituda õhtumaise meta-füüsika ("valge mütoloogia" – R.Young) kriitikaga, mida on juba tehtud postkolonialismi, nn. orientalismi (E.Said) ja Emmanuel Levinasi eetika vaimus. Õhtumaine Mõistuse kummardamine, keele logotsentrism on ka etno-tsentrism, nagu näitab J.Derrida "Grammatoloogia". Levinas tõdeb, et läänemaine filosoofia, moraal ja poliitika on suunatud ainult sõja ettenägemisele ja selle võitmisele mis tahes hinnaga. Õhtumaises filosoofias moodustab Sõda Olemise filosoofia kontseptsiooni. Levinas vastandab õhtu-maisele isekale vabadusele õigluse. Kui M.Heideggerile on aeg ja ajalugu Olemise horisont, siis Levinasile on Teine eraldatud ajaloost. Selles suhtes on Levinasi mõtted sarnased M.Eliade "Igavese tagasituleku müüdi" (1949) kahele aja ja ajaloo mõistmise viisile. Arhailistes ühiskondades tullakse pidevalt tagasi müütilise aja algusse.

Maailmapilt ja müüdid . Neil mõtetel on palju sarnasusi uurali rahvaste maailmapildiga. Kordumine lisab esemetele väärtust ja kommetele pühaduse tunnet. Kirjanduse korduvad elemendid sisaldavad ka esteetilist väärtust. Kuid just luules on peamine võimalus ületada piir profaansest pühasse. Pühas toimub aja taassünd ja indiviid või ka rahvas võib seda kogedes uueneda.

Rahvuslikus surutises on etnofutu vastumüüdiks, vastupanu kultuuriks, mis olude kergenedes muutub karneval-likuks rõõmutoojaks või individualistlikumaks.

Tähtis on rahvaste üksteiselt õppimine ja üksteise toetamine, kusjuures suund ei ole mitte suurtelt väikestele, sest kõik uurali rahvad on väikesed. Sõdadevahelise aja hõimukoostöö taastamine on küsitav, sest mõnede Soome äärmusparempoolsete rühmituste hõimurahvaste juhi ambitsioonid aitasid stalinismil fabritseerida natsionalismisüüdistusi, mis omakorda aitasid kaasa uurali vähemuste assimilatsioonile. Etnofuturismil ei ole selliste asjadega pistmist. Vajalik on siduda uurali väikerahvaste kirjandusi, et nad pääseksid maailmakirjanduse koori, kusjuures Eesti, Soome ja Ungari etnofuturistide roll ei ole mitte otsustaja, vaid toetaja oma. Ühise algupära romantilised müüdid võivad olla loovas tegevuses viljakad. Etnofuturism on romantiline filosoofia ses mõttes, et ta toetub paarsada aasta tagasi Euroopas alanud rahvusliku eripära väärtustamisele. Uurali kirjandused tegutsevad võimukeelte surve all, kus vastumüüdina võib toimida nende rahvaste põlisus, mida tugevdatakse omade alguse müütidega. Etnofuturism püüab leida rahva algupärast identiteeti, Algvaimu. Et rahvad kogu aeg mõjutavad üksteist, ei ole tegemist piirava, vaid täiendava printsiibiga. Praegu pole aeg eraldada rahvaid, vaid ühendada neid vastastikustes kultuurimõjudes. Asi pole ei olemuslikus ega mõistelises puhtuses. Tänapäeva Euroopas, etniliste puhastuste tõotatud maailmajaos, on ohtlik rääkida muutumatust rahvuslikust identiteedist, sest muud rahvad võivad sellest valesti aru saada. Me ei tohi ülemäära tõsiselt suhtuda rahvuslikku ideoloogiasse, mis, nagu kõik ideoloogiad, on kunstlik konstrukt. Et rahvuslus levib aegamööda intelligentsilt rahvale, on etnofuturism just nüüd tähtis filosoofia, kirjanduse ja kunstina.

Loodususk, mis maridel ja obiugirlastel on säilinud elava tradisioonina, on taaselustatud mitmete rahvaste juures, mis kajastub ka kirjanduses (Kauksi Ülle). Ühise alguse ja lõpu müüdid viljastavad etnofuturistlikku luulet nagu algmuna müüt meid Lennart Mere filmile viidates "Veelinnu rahvaks" ühendab, või saami klassiku Johan Turi maailmalõpumüüt Taevapõdra jahist. Masingu järgi oleme "Taevapõdra rahvad".

Etnofuturism on kollektiivne, sest väikerahva liikmed on õed-vennad, ning poliitiline, sest kirjanik väljendab eelkõige oma rahva või hõimu eesmärke. Uurali kirjanik on oma väikese rahva esindaja, mitte laululind või individualistlik jutustaja.

Etnofuturism võib olla kunstiline "ellujäämisõpetus", mis tagab uurali rahvaste identiteedi tugevnemise, olgu nendeks Venemaa soome-ugri rahvad, saamid või kveenid.

Kõige tähtsam on keelte säilimine. Nii nagu viimane tasmaanlane Manganinnie kaitses tuld, sest ei osanud seda hõõrudes enam teha, peame me kaitsma liivi ja vadja keelt. Kamassi keelt saame kuulda vaid helilindilt viimase keeleoskaja Klavdia Plotnikova suu läbi. Uute kirjakeelte ja ilukirjanduse sündimisel on eriline tähendus. Selles töös on keskne vastutus etnofutul. Keele ja kultuuri ning kirjanduse ja keele vaheline suhe on orgaaniline. Siiski on võimalik etnofuturismi kirjutada ka valitseva rahva keeles (vene, rootsi jt). Väikese rahva kirjaniku probleem on emakeele valdamine kirjas, aga probleemiks võib olla ka kaotatud keele tagasivõitmine, nagu Valt Ernštreidi puhul, kes on siirdunud läti keelelt esiemade keelele – liivi keelele.

Euroopa e. Õhtumaa on hetkel väga väsinud, Oswald Spengleri järgi elab ta endiselt "Õhtumaa hukus". George Soros on teoses "The Crisis of Global Capitalism" öelnud, et rahvusvaheline kapitalism on jõudnud oma tee lõppu. Me peame valmistuma suurteks sündmusteks. Meie võimaluseks on kõrgkultuurilt noored, kuid pärimuslikult kultuurilt igivanad rahvad Saamimaal, Komis või Narjan Maris. Vanade, end juba kordavate ismide kõrval annab looduslikult värske etnofuturism lootust uurali kevadele, mis viib meie rahvad uude aastatuhandesse.

19d. Neljas näide: Eesti kui kaheringiline instituutriik - Berk Vaheri etno-futuristlik visand.

Kõigepäält tuleb küsida: milleks? Miks tuleb tagada eesti keele ja meele püsimine? Mis alustelt see vajalikuks osutub? Süvaökoloogias on juba iga liigi olemasolu ise ka olemasolu õigustus. Ontoloogilise põhjendusena võib esildada siin Gaia-teooriat ja sellega seonduvaid diskursusi.

Gaia-teooria ja vaimu rehabilitatsioon looduses. Briti teadlase James Lovelocki välja töötatud Gaia-teooria kohaselt on elu Maal üliorganism, mis reguleerib enda hõlmatavate liikide paljususega atmosfääri, tagamaks soodsaimaid tingimusi elu jätkumiseks. Küll teaduslikult täienisti tõestamata, on Gaia-teooria siiski eluliselt vajalik kui kokkuleppeline idee. Mistahes täiuseni püüab inimene oma vaimu arendada, pikas perspektiivis ainuvõimalik on see kooskõlas loodusega, mitte loodusest kaugenedes. Arendades inimvaimu loodusvarade ja –tasakaalu arvelt, saeme oksa, millel istume - s.t. loome situatsiooni, kus biosfäär peab elu säilitamiseks tegema kvalitatiivse hüppe, likvideerides inimese kui kahjuliku liigi - areng lõigatakse läbi meie endi poolt. Täiustada inimvaimu kooskõlas loodusega tähendab aga mõtestada vaimu kui osa kogu looduse meelemõistusest, looduse tarkuse kogujat ning looduse emotsionaalset väljundit ja taassisendit.

Tehnoshamanism ja bioregionalism - kaks Gaia-teooriaga seonduvat radikaalvaimsust. Tehno-shamanism keskendub eelkõige mitteverbaalsele suhtlemisele Gaiaga. Elektrooniliselt abstraheeritud loodusrütmide järgi tantsides, tihti ka loveseisundit vahelduvate fraktaalmustritega ja looduslike nõiarohtudega süvendades tunnetatakse enda ühtsust Gaiaga. Tehnoshamanismil on olnud võtmeroll ülemaailmse küberkultuuri tekkes. Internet, nagu ka elektroonilised rütmid, on tehnoloogia tagasipööramine looduse rüppe, olulised vahesammud ühtse intuitiiv-telepaatilise suhtluseni jõudmisel, mis võimaldaks ühtlasi nomaadilist eluviisi Gaia laialdaseks tundmaõppimiseks. Tehnoshamanism kui globaliseeriv diskursus tundub olevat meelepärane pigem suurrahvaste (ameerika, inglise, saksa) kui väikerahvaste avangardile, kes loodust ja kultuuri taasühendab. Bioregionalism seevastu aimub omasem väiksematele etnilistele gruppidele. Gaiat õpitakse tundma süvitsi läbi koduse paiga, õppides tundma paiga loodust ja õhkkonda, kõnelema selle paiga lugusid selle paiga tingitud keeles. Kultuurilist paljusust peetakse bioloogilise paljususega kaasnevaks ning eluliselt tähtsaks selle säilitamisel.

19d.2. Eesti kultuuriline seisund. Eesti on maailmas üsnagi haruldane nähtus - väikerahva kultuur, mis sajandeid võõrmõjudes ja lämmatamiskatseteski on suutnud säilitada oma keele ja meele, suutnud luua oma riigi - ja kummati, selle riigi kaardilhoidmiseks on pidanud oskama kõnelda suuremate keeles ja meeles. Samas koputavad meie südametunnistusele abipalvega mitmed teised väikerahvad, kes on meiega sarnases olukorras - ja paljud, paljud teised, kes pole veel niikaugele jõudnud, kuid võitlevad õiguses enesemääramisele. Eestil tuleb tõsiselt ja kõrgelt hinnata senisaavutatut ning säilitada ja tugevdada oma kohta maailmas - tehes end kasulikumaks iseseisva ja iselaadsena, edendades mõistmist, et maailmarahu on võimalik vaid eneseteadlike kultuuride paljususes ja nende suhtluses, mitte isolatsionismis ega ka mitte maailmajagu hõlmava või üleilmsegi monokultuuri tingimustes.

19d.3. Kaheringilise instituutriigi idee. Kas Eesti suudab püsivalt tõusta globaalküla rikkaimate ja tugevaimate seltsi? Küsigem hoopis - kas siis see peaks olema Eesti riigi, eesti rahva ja kultuuri eesmärk? Eesti identiteet võib olla ka globaalküla maatarga roll - mitte ainuke maailmas, kuid asendamatu oma eripäras ometi. (Üks selle eripära tagajatest on kahtlemata Eesti geograafiline asend Ida ja Lääne, Põhja ja Lõuna vahel). Eesti on küllalt väike, et tegutseda ühtse instituutriigina, eri paikkondade ja elualade ajutrustina, mis teadvustatud ning teiste süvamõtteviisidega suhestatud maatarkuse alustelt toimiks soovitusliku vahetalitajana maailma kultuuriruumistikus.

Prioriteediks on haridus, mis suudab tagada spetsialiseerumise ilma professionaalse kretinismita, interdistsiplinaarse haarde ja avatuse ilma pääliskaudsuseta; vaimu-, keha- ja tundekasvatus, mis on valmis kohtuma maailma eripäradega, kuid teadvustab oma tegevust Maa ja Eestimaa meelemõistuses. Majandus ja kaitsevõime on olulised just sellise loova hariduse toetajate ja säilitajatena. (Erinevalt praegusest tendentsist edendada majandust ja kaitsejõude majandatava ja kaitstava arvelt – Eesti majandab+kaitseb üha rohkem, samas kui majandada ja kaitsta jääb üha vähem.)

Kaks ringi. Eesti kui instituut võiks laias laastus koosneda kahest ringist, mis oma koosseisult küllap kummati suurel määral kattuksid ning omavahel tihedas suhtluses püsiksid. Need ringid on mõõdukad teisendused kahest eelmainitud radikaalsest looduspõhjalisest elulaadist. Sisering - maatargad ja maaharijad. Ülesandeks rahvapärimuse uurimine, eesti elulaadi ja omavaimu kestev konstrueerimine maast ja vaimuvarast lähtuvalt; säälhulgas aga ka selektsioon välisringi esitletud muude kultuuride elementidest, mis omavaimu püsivamalt toetada ja värskendada võiksid, ning nende kaasamine süvakonstruktsiooni. Välisring - rändurid ja kaupmehed. Ülesandeks aktiivne suhtlus teiste kultuuridega, nende analüüs ja süntees, osalemine kultuuridevahelises suhtekorralduses, jäädes truuks siseringi poolt väljatöötatud väärtushinnangutele. Kaheringilise instituutriigina toimides Eesti võib kujuneda üheks globaalküla maatarkadest, kes on nii suurtele kui väikestele rahvastele ja kultuuridele, nii globalistidele kui lokalistidele kõige vajalikum iseseisvana, tervena ja hääl järjel olevana.

Kauksi Ülle, Kärt Summatavet; Kari Sellamaa, Berk Vaher

20. Põliskultuur ja moodne ajakirjandus: kes-mis on esindatud ja milline on põliskultuuri kasvukeskkond? Ajakirjandus on ühiskonna meedium, kangelaste/kaotajate tootja ja mälupeegel. Elektroonilises ja kirjutavas ajakirjanduses luuakse ning defineeritakse ühiskonna jaoks mitmesuguseid meie aja kangelasi komplekssümboleid nagu põlisrahvas, maarahvakultuur, kultuuriökoloogia, poliitika, kuritegevus, külaelu, põllumajandus, rahvus, ääremaa, looduskaitse, religioon, maainimene, infoühiskond jne. Suuremate päevalehtede sisuanalüüs näitab, et põliskultuuriga ja ökosoofilise elulaadiga seonduvad käsitlused on kultuuri-rubriikides erandlikud - põliskultuuri võib käsitleda seal vaimse vähemusena. Põlisrahva pärimuse väärtustamise ja edendamise katseid Eesti kultuuriinfo turul on ajakirjanduses mõnikord liigitatud koguni tagasimineku ja pastlakultuuri propageerimiseks või minevikuihaluseks - väiteid esitanud autorid ei soovi ehk mõista mitmeid sotsiaalpsühholoogilisi tõsiasju Eesti kultuuris. Talupoeglik looduse ja traditsioonidega seotud vaimne alge on üks paljudest, selle väärtustamine kultuuris pole omaette eesmärk. Erinevad sotsioloogilised uuringud (1989-97) näitavad, et maaelu, looduses olemine, aiandus, kooskondlik suhtlemine jms on eestlaste jaoks jätkuvalt väärtuseks, mis annab elujõudu. Kes kõnetavad ajakirjanduse kaudu Eesti avalikkust, peaksid teadma, et põlisrahva hinges ja maailmavaates olevate väärtushoiakute arvestamine tõstab põlisrahva elu- ja tööjõudu. Kui ajakirjanduses esindatud haritlas- ja omanikkonna liikmed ei näe ega oska pakkuda rahvale esivanemate kultuuri ja maa-armastuse asendajat, siis ei tohiks olemasolevaid kultuuriarhetüüpe asjata haavata. Kultuuriarhetüüpidel trampimine teeb haigeks ja viib psühhiaatrite-psühholoogide arvates isegi enesetappudeni. Toimigem ehitavalt - neid Eesti põliskultuuri kilde tuleks Eesti ühiskonna jätkusuutliku edendamise arhitektuuris kasutada. Inimkapitali tuleb hoida! See on säästva arengu idee. Vajalik on rahvusvahelise ja Eesti massimeedia kultuuriideoloogiate analüüs (eeldab teadusgrante), et tegeleda tõsisemalt eesti rahva vaimse keskkonna kaitse ning kujundamisega. Millised autorid, kultuurid, ideoloogiad, rahvad on rohkem esindatud ja millised vähem? Kas esivanemate kultuuri käsitlus on adekvaatne ja külladane? Mida ütlevad meie rahvakultuuri eksperdid? Kultuuri nähtusi, sh. inimese ja looduse suhet, mõtestavate artiklite juures hakkab järjest enam silma, et omas kultuuris olemasolevatele asjadele antakse võõrastest kultuuridest pärit tähendusi-tõlgendusi, maakeelsete ning eestikeelsete mõistete asemel võetakse tarvitusele inglise-saksa-vene-prantsuse keelest otse üle mõisteid. Kultuuri keeleline reostamine on tänapäeval otseselt seostatav vaimse elukvaliteedi ja maailmavaatelise assimileerumisega. Meedianalüüsi tulemused on vajalikud ka koolide ja ülikoolide meediaõppes, sest kui inimesed mõistavad massimeeedia (sh reklaam, poliitiliste sündmused) toimemehhanisme, siis on nad vähem manipuleeritavad meedia ja poliitiliste või äriliste huvigruppide poolt. Põhiküsimusi: kas olla massimeediast informeeritud või manipuleeritud? Teatud skeptiline hoiak massimeediasse annab inimesele vaimse vabaduse ja kaitseb infomüra eest.

Aare Kasemets, Tõnu Otsasson, Asser Murutar

Eesti rahvuslikult mõtlevatel haritlastel tuleb interdistiplinaarses ühistöös edasi luua ja Eesti ühiskonnale selgelt sõnastada meie rahva, maa, kultuuri ja riigi iseolemise mõte - ehk - milles peituvad rahvusliku omapära ja identiteedi kultuurilised alused. Ülesande kolme aspekti: 1) rahvusliku ühismõtte kujunemine eeldab seniste tavaarusaamade ja ideoloogiate analüüsi, sotsiaal-kultuurilisi uuringuid ja andmete tagasipeegeldust rahvale, et tekiks osalusdemokraatlik arutelu ja lähedasem arusaamine küsimuses kes me oleme ja mida soovime?; 2) riigi ja omavalitsuse tasandi poliitikutel tuleb teadlaste abil oma rahva kultuurilist, ühiskondlikku ning majanduslikku olukorda tundma õppida ning praktiliste otsuste tegemisel arvestada. Tundes rahva kultuurilisi hoiakuid, väärtusi, on riigijuhtidel võimalus rajada ja valutumalt ellu viia vajalikke seadusi ning programme rahva heaolu kasvatamiseks. 3) Rahvusliku ideoloogia edasiloome kolmas tasand on Eesti tee valikute kirjeldamine ning teostamine poliitika ja kodanikualgatuste kaudu. Ka ühinevas Euroopas ei tohi Eesti rahvas oma rahvuslikke sihte silmist lasta. Põhiseadus on täitmiseks, tavaõiguslik vastutus esivanemate ja laste ees kohustab.

Seega rahvusliku identiteedi ja sellele tugineva säästva arengu ideoloogia otsing seondub mitmete praktiliste ülesannetega. Kui muiste oli hõimu/rahva ees seisvate ohtude näitaja ja tegevuskava sõnastaja teadja, tark, nõid, hiislar või preester, siis viimasel sajandil lasub see ülesanne teadlastel.

Kaarel Liidak (1934): "…Oma kultuurita ei saa olla selget, põhjendatud rahvuslikku ideoloogiat… Rahvuslikku ideoloogiat ei saa leiutada, see tuleb avastada. Ideoloogia loome seisneb olevate igaveste ideede avastamises rahva hinges ja olustikus ning nende arendamises tõenäoste ja teadaolevate tuleviku tähiste poole.. Kui rahvusliku ideoloogia ja rahvusliku kultuuri loomine ei taha olla kunstlik ja päälesunnitud, siis on tema aluseks: rahva sotsiaalne struktuur, rahva iseloom, maa ajalugu ja asend... Linn on olnud kogu ajaloo vältel Eesti maarahvale suureks võõraks koldeks, kus ka rohkesti eesti halge on põlenud baltisaksluse segapuutuhaks... Meil on sajandite jooksul eestluse kandjaks olnud ainult talurahvas.… Haritlaskonnal on ees raske tuleproov, et õigustada oma nime...".

Kustas Utuste (1935): "Sündimuse ja abiellumuse tõus on rahva usalduse väljendus oma saatusele ja tekkinud olukorrale... Rahvaarvu vähenemisele võib paranemist loota ainult siis, kui me süveneme oma rahvusliku ideoloogia tundmaõppimisele, valitsevate tõdede tundmaõppimisele. Milline on meie rahvuslik ideoloogia? Mitte see, mis valitseb meie rahva valitsevates hulkades vaid just intelligentsis?... Meie oleme vaenulikult suhtunud iseendasse kui rahvasse ja veel vaenulikumalt rahva eneseteadvuse organiseerimise katsetesse. /…/ Kuidas on võimalik riigivalitsemisel ka kõige parema tahtmise juures midagi läbi viia, mis ei ole kooskõlas meie rahva mentaliteediga? Kuidas on võimalik rahvale peale sundida, et nad sünnitaks rohkem lapsi, kui me peame alluma võõrale autoriteedile? Me peame oma rahvusliku autoriteedi maksma panema ja lahti saama võõrast vaimust ja moehullustest..., kummardame kõige võõra ees... On tarvis süveneda rahvusliku ideoloogia saladustesse ja organiseerida meie rahvustahet ja tungida rahvusliku usundi mõistesse".

Oskar Loorits (1951): "Ideede loov ja lõhkuv jõud on muutunud hoopis tugevamaks, kui nn. teoinimesed oskasid käesoleva aatomisajandi algupoolel kujutella. Ideede võitlus on paisunud ägedaks "külmaks sõjaks", mis vapustab praegu kogu inimkonna vaimu ja hinge, elutunnet ja väärtusteadvust, eetikat ja maailmavaadet… Ideoloogitsemisega ei tegele mitte sugugi ainult filosoofid ja raamatu-inimesed vaid just poliitikud ja väepealikud, usumehed ja kasvatajad. Sest sageli aimatakse ette saatuslikke tagajärgi: kes ideoloogilises võtluses kaotab, kaotab oma tuleviku…Eliidi tervenemis-protsess on meile saatuslik sellepärast, et riiklik iseseisvus ilma väärika juhtkonnata ei ole mõeldav. Eesti poliitiline looming on äpardunud senini õige sageli sellepärast, et meie juhtkonna riiklik mõtlemine ei ole küündinud üle isiklike või parteiliste vastuolude ega kristalliseerunud eestiliseks riigifilosoofiaks või viimistletud ideoloogiakski mitte. Poliitilise mõtlemisvõime arenematust demonstreeris meie parteiline killustatus, ideoloogiate ebamäärasus rühmitumisel, mida provotseeris sageli saamahimu rohkem kui põhimõtted"(Eestluse elujõud, lk 6).

Rahvusliku kultuuriidentiteedi alasele arutelule aitab kaasa ka Euroopa Liidu riikidega peetavate läbirääkimiste ja referendumiküsimuste tõusulaine Eesti avalikus elus, poliitikas ja ajakirjanduses. Aga juba täna - Euroopa riikidega läbirääkimiste ajal - peame endalt taas küsima klassikalisi küsimusi: Kes me oleme, kust tuleme ja kuhu tahame minna? Mis meid eristab teistest Euroopa rahvastest ja mis ühendab? Viimatiöeldu ei tähenda üheselt Euroopa Liidu vastast hoiakut. Pigem seda, et meil tuleb veel kasvada sirgeselgseks haritud rahvaks - põlisrahvaks, mille liikmed enamasti teavad kes me kultuuriliselt oleme, millised on meie võimalused ja mida me tahame? Need küsimused hakkavad prantslaste, sakslaste, hollandlaste jt Euroopa Liidu riikide inimestega suhtlemisel peale väga lihtsatest asjadest, millele me sageli ei ole mõelnudki - näiteks - Kas pererahval on kombeks lõunalauas leiba murda või noaga lõigata? Milliste soovidega saadate hommikul lapsed kooli? Kuidas veedate tavaliselt oma vaba aega laupäeval ja pühapäeval? Millised on eestlaste pulmakombed?

Aare Kasemets

tasakaalustatud, alalhoidliku ühiskonna ideed on Eestis vähemalt sama vanad kui maailmas. Biosfääri kaitsealade võrgustik on oma territooriumil püüdnud neid ka praktiliselt ellu viia. Eesti on maailmaprotsessides aktiivselt osalenud, Rio de Janeiro 1992. lepingud (bioloogilise mitmekesisuse ja kliimamuutuste konventsioonid) ratifitseerinud. Kui tasakaalustatud ühiskonna käsitlus on viimastel aastakümnetel looduskeskkonnaga arvestamisest laienenud kogu elukeskkonda ja -kvaliteeti arvestavaks arusaamiseks. Eestis on säästva ühiskonna printsiipe viimase kahe aasta jooksul aktiivselt edendanud projekt "Eesti 21", mida koordineerib SEI-Tallinn koostöös Vabariigi Valitsuse ja ÜRO Arenguprogrammiga Eestis. Projektitoimkonna poolt koordineeriti kogumikku "Eesti 21. sajandil, arengustrateegiad, visioonid, valikud". Sarnaselt kogu edumeelse maailmaga defineeritakse selles kogumikus säästvat tsivilisatsiooni kui sellist ühiskonnakorraldust, kus igasuguse tegevuse planeerimisel ja elluviimisel arvestatakse süsteemselt ja tasakaalustatult inimest, tema vaimseid ja materiaalseid vajadusi, inimese (majandus)tegevust nende vajaduste rahuldamiseks ning keskkonda (oma piiride ja taluvusvõimega), kus inimene toimetab. Selle tulemusena eetilise suhtumise alusel ei ole ülim väärtus mitte ainult Inimene, vaid Elu ja Elukeskkond, kusjuures eetilise arvestamise objektidena käsitletakse kõiki elus- ja elutuid olendeid ning ökosüsteeme, lõppkokkuvõttes planeeti Maa tervikuna.

Elukeskkonna ja -kvaliteedi lahutamatuks osaks on kindlustunne tuleviku suhtes, tugev rahvusliku identiteedi tunne, omakultuuri taasloomise maksimaalsed võimalused. Selleks on vaja kahte tegu: ühiskonnas kokku leppida, millist Eestit me tahame 25, 50 või saja aasta pärast, millised kultuuripoliitilised valikud ja otsused tuleb meil selleks teha täna, ning teiseks tuleb ühiskonnas aktsepteeritud valikud poliitikutel ja riigikogujatel vastu võtta. Eeltööd selleks tehtud mainitud kogumikus, mis on ka Internetis loetav aadressil http://www.agenda21.ee ja ühiskonnas kaasa rääkimise võimalust pakume interaktiivsel arengufoorumil http://www.arengufoorum.ee. Tsitaat kogumiku sissejuhatuses: "Oleme universumis ainukesed eestlased ja see on ainus Eesti riik – me vastutame. Sellega loome Eestile meist kõigist sõltuvad arengueeldused, mis tagavad 21. sajandil meie enesearengu, kohanemis- ja konkurentsivõime. Ideaalis oleme realiseerinud Virtuaalse Riigi, suundume õpiühiskonna poole, oleme avatud ja innovatiivsed, toimib regionaalselt ühtlane tugiinfrastruktuur. Oleme taganud konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna globaliseeruvas ja digitaliseeruvas 21. sajandi maailmas." Hääd lugemist ja üksmeelele jõudmist!

Ahto Oja

Aare Kasemets, Halliki Uibu

Kodanikualgatuslike valitsusväliste organisatsioonide ja mittetulundusühenduste neli rolli suhetes riigi- ja omavalitsus-asutuste, massimeedia jt. ühiskonna-gruppidega on järgmised:

1) Oma põliskultuurile tegevusala ja kodukandi probleemide & vajaduste kaardistaja ja teadvustaja;

2) Kultuuri, hariduse, loodushoiu jms seotud raiskamise avastaja ja näitaja, riigi- ja omavalitsusasutuste kulutuste asjalik arvustaja, kulude kokkuhoidaja, säästmisvõimaluste pakkuja (siin toimib sageli valitsusväliste ühenduste ja huvigruppide konkurents maksumaksja raha saamiseks).

3) Ettepanekute tegija, omavalitsus- ja riigiastuste koostööpartner, ideede pakkuja, ühiskonna ees seisvate põliskultuuri hoidmise ja edasiloomise probleemide lahendamisel osaleja, odavamate teenuste osutaja jne – selle rolli juurde sobib Eesti vanasõna: kus viga näed laita, seal tule ja aita. Või kui tulla kaasaegse sotsiaalteaduse juurde, siis on selle rolli täitmine seotud kodanikerühmade ratsionaalse tegevuse/taotluse ja kommunikatiivse eetikaga Jürgen Habermasi tähenduses (1976, 1987), kus kehtivad ametliku informatsiooni avalikkuse, sotsiaalsete gruppide dialoogi ja tugevama argumendi jõu põhimõtted. Kui kodanikuühendused on piisavalt informeeritud ja haritud juhtkonnaga, siis on riigi ja kohaliku omavalitsuse esindajatel väga raske ütelda ja otsustada kodanike eest, mis Eesti inimestele, põliskultuurile või rahvuslikele huvidele hea on ja kuidas tuleb nn. Eesti asja ajada.

(Ja kui ükski eeltoodud rolli täitmine ei aita valitsusvälist kodanikuühendust, või kurvemal juhul – kui kolme esimest rolli täita ei saa, oska või suuda, siis tuleb võtta põliskultuuri kaitseks käiku neljas roll:)

Et kõik seadused ning riigi programmid on tehtud demokraatlikes riikides oma rahva heaolu nimel, siis on poliitikute ja riigiametnike huvi leida kodanikuühiskonnast tugevad partnerid (mitte-tulundusühingud, instituudid, liikumised, survegrupid jt), kelle abil levitada teavet, saada tagasisidet ja teha kohtadel programmid sihipäraselt teoks. See on osa riigi administratiivsest suutlikkusest.

Käsitleme järgnevalt 12 põliskultuuriga seotud teemat, kus kodanikualgatuste koostöö on oodatud:

24.1. Kodanikuühiskonna tegijate ootusi+ülesandeid riigi- ja omavalitsustegelastele ehk demokraatia algab igal hommikul. Kodanikuühiskonna teooria kohaselt usaldatakse poliitikutele valimistel võim selleks, et kodaniku huvid oleks esindatud ja kaitstud ka valimiste vahelisel ajal. Pärismaalasest kodanik ning maksumaksja peaks ju saama esivanemate rajatud Eesti riigist vaimset, ühiskondlikku ja/või majanduslikku kasu! Mis aitaks põlisrahva kultuuri edendamise nimel koonduvatel kodanikel selga sirgu lüüa? Kui uuringute põhjal Riigikogu, valitsuse ja omavalitsute poole vaadata, siis kindlasti aitaks kodanikku teadmine, et valitud juhtkond arvestab tema seisukoha ja huvidega. Ja kui ei saa arvestada, siis annab aru ja põhjendab miks ei saa? Demokraatia ei piirdu üksnes valimistega. Haritud ja oma õigusi teadev kodanik on julgem. Kodanikualgatusel põhinevad sotsiaalkultuurilise iseregulatsiooni näiteid võib tuua mitmest vallast. Kodanike algatused ning surve riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele käivitab demokraatlikus ühiskonnas iseregulatsiooni, millega peavad arvestama poliitikud, ametnikud, ärimehed ja isegi kurjategijad. Viimasest alustades -- üks hea näide kodanike õigusteadvuse kasvust on valmisolek kuritegevust tõrjuda. Tervelt 51% eestlasi arvab, et elanikel tuleks kuritegevuse ohjeldamiseks midagi ette võtta. Küsimusele Kas Teie ise või mõni Teie pere liige on nõus omaalgatuslikus korrakaitse ürituses osalema? vastas jah, kindlasti 20% ja jah, arvatavasti 46%. See on hea märk sotsiaalse kontrolli tekkeks. Õigusotsioloogia reegleid ütleb: kui riik, kus kuritegevus on sotsiaalne probleem, ei investeeri politseisse, siis ühiskond investeerib oma raha ja aja kaitseliitu, turvafirmadesse, müüridesse, aedadesse, isiklikesse relvadesse, signalisatsioonidesse, või lõukoertesse. Kodanikul on õigus küsida - mitu korda ma pean maksma enda ja oma pere turvalisuse eest? Samuti võib küsida hariduse ja kultuuri valdkonnas. Tervelt 67% eestlastest arvab, et täitevvõim kasutab elanikkonnalt laekunud makse ebaotstarbekalt. Kokkuvõttes: kui märkate, et maksumaksja raha ja ametnike tööaega kulutatakse mõnes ministeeriumis, riigiametis või kohalikus omavalitsuses ebaotstarbekalt, siis tõestage seda ja tehke ettepanekuid, mis tugevdaks meie põliskultuuriga seotud vaimseid ja materiaalseid ressursse (lastetoetused, koolimatkad, hiite korrastus, koduloo raamat vms).

Aare Kasemets

24.2. Põlisrahva(ste) kultuuriliste ja majanduslike õiguste jälgimine. Maailma demokraatlikud riigid on rajanud end õigusriigi põhimõttele ja seetõttu vaatamata erinevate eesmärkidega kodanikualgatuste, poliitiliste parteid jt. huvide ning maailmavaadete mitmekesisusele tuleb uskuda ja tegutseda selle nimel, et tõde tõuseks, vale vajuks (vt III osa p. 1). Põlisrahva õigusi ja põliskultuuri käsitlegem Eesti Vabariigi põhiseaduse üldnõude - eesti rahva ja kultuuri kestmine läbi aegade – valguses, sest rahva ja kultuuri kestmine pole võimalik ilma tõepärase ajalookäsitluse ja kultuurimäluta. Lisaks meie põhiseadusele toetavad põlisrahvaste õiguste uurijaid veel mitmed ÜRO ja Euroopa Nõukogu konventsioonid. Põlisrahvaste õigusi tuleks antud kontekstis tõlgendada baasiliste inimõigustena, mis on seotud õigusega oma kodule ja maale, õigusega mõtte-, arvamus-, haridus-, usu-, info- ja kommunikatsioonivabadusele omal maal jne.

Teemakonverentsil (1.07.99) oli Kalle Elleri ja Mikk Sarve suu läbi juttu põlisrahva maaõiguse ähmastumisest (vt Lisa 3), omavalitsused erastavad lühiajalise majandusliku kasu nimel külade arvamust küsimata vanu kogukonnamaid (kiigeplatsid, leedo ehk jaanitule kohad, hiiemäed jm). Seejuures viib selline tehing sageli selle kultuuriajalooliselt hindamatu maa äriettevõtte aktsiapaki omanike kaudu põlisrahva kultuurilisest, sotsiaalsest ja majanduslikust käibest välismaalaste kätte.

Handoi Runnel ütles I maakultuuriseminaril (1988) – pärisinimese atribuudiks elus on omand. Kui maa ei ole inimese oma, siis ei ole ka õiget maakultuuri, kui kodu ei ole inimese oma, siis ei ole ka õiget kodukultuuri – oleme nagu kodutute karjad. Ka täna on nii – oma kodu ja oma killuke maad on endiselt paljude eestlaste unistus, mille täitumisel loodetakse natuke ka oma riigitegelaste mõistlikule poliitikale. Põlisrahva maaõiguse teemal on ajaloolistest isikutest Jüri Uluots kirjutanud "Eestlaste lepingutest võõrastega XIII sajandil", kaasegsetest vt Kaido Kama, Valter Aasmäe, Maie Remmel jt. tekste. Vaatamata sellele, et riigid on rajatud õigusele – tuleb oma rahva õigusi teada ja vajadusel ka nõuda ning kaitsta. Selle maa rahva põliskultuuri edasiloomist väärtustavad kodanikualgatused võiksid siin kokku leppida ja mõnedki Eesti professionaalsed juristid põlisrahva õiguste kaitsele mõtlema panna (taotlegem ka uurimisstipendiume!). Ees on Euroopa Liit, kus paljud advikaadibürood koos kinnisvarafirmadega ootavad Eesti ühinemist – maa on Eestis odav. Konverentsil "Eesti ja Euroopa Liit – Eesti tee muutuvas Euroopas" (3-5.11.99) tõdes Riigikogu maaelukomisjoni nõunik Valter Aasmäe, et Eesti riigi kodutöö on läbirääkimistel selles osas tegemata. Kodanikeühiskond avita!

1) Avaliku sektori infopoliitika mõjutamine. Teabelise infrastruktuuri jõudmine maapiirkonadesse tagab võrdse juurdepääsu avalikes huvides loodud andmebaasdele (näit. Kirjandusmuuseum, ERM, kultuuriministeerium) ja paradoksaalsel kombel luuakse sellega ka teatud kultuuriline kaitse põliskultuuri edasiloojatele (võrdsustatakse vaimse konkurentsi tingimusi). Kultuuri on võimalik monopoliseerida vaid siis, kui infovahendid on paigutunud ühepoolselt keskustesse ja puudud tagasiside ja dialoog kohalike teadmiste ning väärtustega. Põliskultuuri XXI sajandi globaalsesse keskkonda projekteerivatel kodanikuühendustel tuleks koostöös veenda ja mõjutada rahva raha kasutajaid riigi ja omavalitsuste tasandil, et toetada teabelise infrastruktuuri loomist kõikides Eesti maa- ja kihelkondades. Interneti jt. infotehnovahendite kasutamaõppimine Eesti kodudes ja koolides, kus need ka ei asuks, võib jääda juba kohalike õpetajate, seltside ning õpiringide korraldada.

2) Sarnaste eesmärkidega kodanikuühenduste elektrooniliste koostöövõrkude kujundamine, kavandatavate ürituste koordineerimine ja põliskultuuri andmebaaside sidustamine (vt Lisa 2). Selle sajandi viimasest aastast -1999- on vähemalt seitse näidet, kus meie suhteliselt väikeses ühiskonnas sarnaste eesmärkidega põliskultuuri edendavad ühendused tegid üritusi, mis kattusid nii ajaliselt, sisuliselt kui sihtauditooriumilt või millest mõned huvilised kuulsid alles lehe-, raadio- ja teleuudistest (viimasel juhul näeme sageli ka pooltühja saali). Kui tegemist ei ole põliskultuuri edendavate ürituste just ärilise konkurentsiga, siis võiks omavahelist infokorraldust ja koostööd edendada - nii hoiame inimesi, aega ning raha kokku ja ühine kasu-kasvik kasvab jätkusuutlikkum.

24.4. Riikliku hariduspoliitika jälgimine ja ettepanekute tegemine kodanikualgatuste koostöös. Haridussüsteem on kaasajal ehk kõige olulisem ühiskonna liikmete konkurentsivõime tugevdamise abimees. Riiklik hariduspoliitika väljendub ennekõike seadustes, riigieelarvelistes programmides, Riigikogu ning valitsuse tegevuskavades ja haridusametnike teenuste kvaliteedis. Haridusproblemaatika on väga mitmekesine ja vaid üks koostöönäide siinkohal - Eesti Külade ja Väikelinnade Liikumine Kodukant ja Ühendus Eesti Elujõud on Vabaharidusliidu inimesi kaasates koondamas jõude (vt Lisa 2) väikeste maakoolide probleemide ja võimaluste analüüsiks, et seejärel kohtadelt kogutud ideid-mõtteid ettepanekute vormis maavanematele ning haridusministeeriumile esitada. Põhimõte lihtne: kus viga/probleemi näed laita, seal tule ja aita!

Aare Kasemets,

24.6. Kohalike omavalitsuste ja nende liitude piirkondlik kultuuritöö kihelkondliku põliskultuuri taassünni heaks tuleks võtta kohalike omakultuuriteadlike kodanike tähelepanu alla koos omavalitsuse koolide, seltside ja üksikettevõtjatega. Riigi tasandil on sellesuunalisi mõtteid viljelenud Eesti Folkloorinõukogu, Külade ja Väikelinnade Liikumise Kodukant, Ökoturismi Ühenduse, Maarahva Teabetubade, Viljandi Kultuurikolledzi jt eestvedajad (vt Lisa 2). Norra näitel võiks meilgi igas omavalitsuses olla osa-ajalaiselt töötavad loodus- ja kultuuriloo tundjad (teejuhid), kes oskavad kaasa rääkida ka piirkonna imaago-kujunduses. Miks mitte kooli koduloo õpetajale seltside-klubide ettepanekul omavalitsusest täiendkoolitust ja lisateenistust taotleda. Sellest tõuseks tulu ka kohalikele turismiettevõtetele, tekiks viidastik ja tugi inimeste ühistegevustahtele.

Aare Kasemets

24.7. Eesti massimeedia (kui vaimse keskkonna) kriitiline analüüs ja peegeldus. Sealhulgas eriti avalik-õigusliku Eesti Televisiooni ning Eesti Raadio programm on üks olulisi avaliku mõttevahetuse ning arvamusuuringute objekte, sest kodu/pere, kooli ja sõprade kõrval on massimeedia tähtsamaid inimeste infokeskkonada ning maailmavaadet kujundavaid institutsioone. Kui Eesti maksumaksja rahastatud programmi pole kootud meie põlisrahva kultuuri mustreid, siis sadades tuhandetes teiste riikide kodanike poolt finatseeritud meediakanalites pole seda ammugi. Iga programmi (filmi, meelelahutussaate vm) import on võõra kultuuri ja ideoloogia import, mille eest tuleb maksta niikuinii. Lihtsaid valikuid pole. Eesti kodanikuühiskond vajaks riigieelarve kaudu tellitud meediauuringu andmeid meediast adekvaatsema ettekujutuse saamiseks, et olla rohkem informeeritud ja vähem manipuleeritud kaasaegse ajakirjanduse ja reklaamiagentuuride poolt. Kui meediauuringute peegeldus (sekundites, ruumis, tegelaste-teemade esindatuses, mõjuvuses) näitab ohumärke meie kultuuri vaimses keskkonnakaitses ja -kujunduses, siis Eesti kodanikuühendused asuvad tegutsema, üritusi korraldama, ajakirjanduses sõna võtma ja vajadusel riigi- ja omavalitsusasutustes toimima. Tuleb uskuda oma rahva talupojatarkusse – vaimse infokeskonna kaitse on infoühiskonnas oma vaimse vabaduse kaitse.

Aare Kasemets

24.8. Keskkonna- ja põliskultuurikaitse põimimine. Looduskaitse- ja kultuuri- ning haridusseltside koostöö üheks eelduseks on arusaam - meie maa loodus ja põliskultuur on lahutamatult põimunud. Seetõttu tuleks kõikidel looduskaitse üritustes ja programmides püüda sidustada Eesti maakondade ja kihelkondade loodusmälestisi kultuurimälestistega ning meie kultuuris nende kohta olevate tähendustega. Põhjus on lihtme – kui kohalik loodus ja kultuur sinu jaoks ei kõnele, siis sa ei saa seda sellisel kujul oma hinges ka hoida ja armastada. Eestis on loodus- ja kultuurilugu seni üsna edukalt põiminud Eesti Looduskaitse Selts, Tartu Üliõpilaste Looduskaitse Ring, Eesti Koduloo-uurimise Selts, Eesti Ökoturismi Ühendus jt (vt Lisa 2). Teised kodanikualgatused võiksid nende loodushoiu valdkonnas tegutsevate ühenduste üritusi toetada osaluse, kaastöö jms oma panusega.

Aare Kasemets

24.9. Selle maa ja rahva kultuurist teadlik tarbija lähtub toiduainete, tarbekaupade, teenuste ja kunstide turul võimalusel põhimõttest eelista kodumaist, kui asjas, idees, tekstis on sisemist kvaliteeti ja see aitab mingil moel kaasa meie rahva kultuuri kestmisele läbi aegade. Lisaks omamaise majandusliku kapitali kojujätmise ideele või kodumaise konservantideta toidu tervislikkusele on küsimus selleski, et kohalik ettevõtja, kui temas on tänu kodule, koolile, meediale ja isesenesele säilinud kasvõi killuke isamaa-armastust, toetab ka eestimeelset filmi, telesaadet, ajalehte, raamatut, külapäeva, kooli, teadusuuringut või andekat üliõpilast. Tasub teada, et kaasaegse kodanikuühiskonna globaalsed ideoloogid (J.Rifkin 1999, M.Castell 1997 jpt) peavad uue ajastu tarbija-käitumise oluliseks aluseks ühiskonnaliikmete informeeritust ning väärtusi, millest tuleneb usaldus pakutavate kaupade, teenuste ja ideede vastu (sh asjade ning ideede päritolu). Lähtudes põliskultuuriga seotud tegevusalade ja traditsioonide tugevdamise soovist, loodame Eesti kodanikuühiskonna liikmete omakultuuri-teadlikkuse tõusu näha näiteks ka raamatute, kunsti, heliteoste, taimeistikute, ehitusmaterjalide vms ostmisel, turismifirmade ja -talude valikul, riiete ja moe eelistustes, ajakirjanduse tellimisel, heategevusürituste toetamisel, omavalitsuste poolt palgatavate kultuuriametnike ja õpetajate töö hindamisel, teenuste ostmisel jne. Asutagem oma tarbijate ühistuid!

Aare Kasemets, Asser Murutar

24.10. Südametunnistuse-, usu- ja mõttevabaduse tagamiseks isiku ja perekonna tasandil pole teist lahendust kui tingimusteta usuvabaduse ja õiguslikult maise täiuslikkuseni viidud ususallivuse kindlustamine, sh avalik-õiguslikus meedias ja riiklikus haridussüsteemis. Küsimus pole niivõrd siin maal pikemat traditsiooni omavates katoliikluses, luterluses ja õigeusus, kui just uute agressivsete usuvoolude esindajates, kes tungivad kodudesse, ässitavad lapsi vanemate vastu, viivad kirikuraamatuid fotokoopiatena ümberristimisele jne. Siin aitab Eesti põhiseaduse §40. Kodaniku lapse pööramine lasteaias, koolis või telepropaganda kaudu teise usku, teise maailmavaatesse kui lapsevanem, on tõlgendatav vaimse vägivallana (kui ehk Jehoovatunnistajate arstiabist loobumine oma laste elu päästmisel siit välja arvata). Kui lastevanemate protestid ja ametnike meetmed probleeme fakultatiiv-fanaatiliste usuõpetajatega ning kogudustega ei lahenda, siis kuulub küsimus Eesti kohtute või Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevusse. Eesti riigi ja avaliku sfääri tasandil tuleb samuti lähtuda rahvahääletusel vastuvõetud Eesti Vabariigi põhiseadusest. Siin on küsimus keerulisem, sest põhiseaduse sätete rakendamiseks on vaja analüüsida ühelt poolt Eesti kultuuripoliitika eesmärke ja võimalusi, ning teisalt siin tegutsevate erinevate religioossete konfessioonide eesmärke meie kultuuriajaloo faktide foonil. Eesti religioonide turu analüüsi teeb keeruliseks seegi, et enamasti on kirikute, usukirjanduse jms toetuste puhul tegemist turumajandusliku välisinvesteeringuga – Eesti erinevaid kristlikke konfessioone, buddiste, vedalasi, moslemeid jt. toetavad majanduslikult välismaised usuvennad- ja õed. Selline misjon on olnud nii meil kui mujal ja see on aidanud end leida paljudel "ennast kaotanud" inimestel, kuid rahvusideoloogilises rahvausundi hoidmise, konkurentsivõime ja edasiloomise võtmes võiksid Eesti kodanikualgatuslikud seltsid ja liikumised neid protsesse jälgida, et selle maa rahva põliskultuuri edasiloojad ei muutuks kultuuriliseks ja maailmavaateliseks vähemuseks omal maal (vrd ka O.Looritsa "Eestluse elujõu", lk 5-6).

Aare Kasemets

24.11. Pornoäri, homod, transvestiidid ja Eesti kodanikeühiskond. Nimetatud inimrühmade ilmumine Eesti ajakirjanduse kaudu meie igapäevasele infoturule tekitab arutelusid kultuuriliste väärtuste teemal – väärtuste alusel tehakse aga valikuid. Pärimuskultuuri kaitse, rahva tänaste hoiakute, rahvaarvu vähenemise ja samuti sisemajanduse koguprodukti väiksuse põhjal eeldan, et eestlaste vaikivas enamuses tekib vastureaksioon, mis lähtub nii maarahvakultuurile omasest tavaõigusest, laste vaimse keskkonna kaitse soovist ja samuti Eesti Vabariigi riigieelarve äärmiselt piiratud võimalustest. Sotsioloogina küsin, kas kodanike/valijate enamus kiidaks heaks soomuutmise operatsioonide või homode AIDS-i ravi hüvitamise riigieelarvest olukorras, kus paljud suured pered elavad viletsuses, ei ole raha koolilõuna jaoks, lapsed ja vanad kannatavad? Küsimus on nii väärtustes/maailmavaates kui rahva raha jaotamise prioriteetides. Vähemusi on mitmesuguseid. Kui ühiskonna põliskultuuri tavadest lähtuv enamus ei taha olla seksuaal- jm. vähemuste poolt manipuleeritav, tuleb tal arvamust avaldada.

Aare Kasemets

Aare Kasemets jt

Väikese rahva vaimne identiteet peab maailma suurtega ühes elades olema tuhat korda tugevam, kui tahame ka järgmised tuhat aastat maarahvana planeedil Maa elujõuline olla.

Eeltoodud tekst püüab koondatud kujul kaardistada põliskultuuri edasiloomise võimalusi. Teame ju, et samal ajal toimivad Eesti meedia- ja haridusruumis mitmed teised programmid ja ideoloogiad, mille muster on kootud teistes riikides ja millel sageli puudub vaimne side selle maa rahva kultuuriga. Eestis konkureerivad kultuurisuunad täiendavad meie rahvuskultuuri vaid siis, kui on mida täiendada --> kui eestlaste omakultuuriteadvus ja rahvuslik identiteet on tugev, kui mäletatakse oma maa ja rahva kultuurilugu ja see elab edasi meis ja meie lastes.

Selle ühisteksti kujundamisel on osalenud paljud inimesed oma kirjaliku või suulise mõttega, sh need, kes kirjutasid põliskultuuri ja rahvusliku ideoloogia teemadel enne meid. Eriline tänu siinkohal Oskar Looritsale ja Kaarel Liidakule, kes rajasid 1930-ndatel rahvusliku ideoloogia edasiarendused selle maa põlisrahva kultuurile/tsivilisatsioonile. On põhjust uskuda, et põliskultuuri ja vaimse elukeskkonna kaitse saab ka uuel aastasajal Eesti maa- ja kihelkondade iseteadlike kodanikuühenduste hoole ning armastuse osaliseks. Siin maailmas on meist palju väiksemad rahvakillud ärganud ja ühendanud oma jõud ühisrindeks kultuurilise segunemise vastu ja etnokultuurilise paljususe poolt. Kultuuriajaloolise mälu hoidmine – see on inimõigus ja mis veelgi tähtsam, see on ülemaailmses post-modernistlikus infoühiskonnas reaalne kapital - kultuuriline kapital, mida tark ning eneseteadlik rahvas kasutab ressursina nii sotsiaalse suhete-kapitali kui majandusliku raha-kapitali kasvatamisel. Jõudu koostööle!

Lisa 1: Kirju valik kirjandust ja internetiviiteid (täiendamiseks)

Aavik, J. - Kõne II rahvusliku kasvatuse kongressil - "Eesti rahva tulevik" - Eesti Genealoogia Seltsi väljaanne, Trt. 1935, lk 35

Berger, P, Lucmann,T. - The Social Construction of Reality. - New York, 1967.

Bourdieu, P. - Ökonomisches Kapital, Kulturelles Kapital and Soziales Kapital - "Soziale West", Sonderband 2, 1983, s. 183-198; *Language and Symbolic Power – Polity Press 1991

Buttel, F. H. and H. Newby (ed) - The Rural Sociology of the Advanced Societies: Critical perspectives. London: Croom Helm 1980

Carlsson, B. - Communicative Rationality and Open-ended Law in Sweden - Journal of Law and Society 1995, Dawkins, R. - The Selfish Gene - 1976

Donskis, L. - Lewis Mumford linnakultuurist ja selle saatusest - "Akadeemia" 1991/6, lk.1257

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik – Kiriku missioon ühiskonnas. EELK ühiskondlik-poliitilised taotlused –Tallinn 1998

Eesti Maarahva Harta - Maarahva Erakorraline Kongress, Tartus 16.11.1994. redigeeritud 9.02.1995

Eesti Vabariik – UNESCO kultuuripärandi kaitse konventsioonide ratifitseerimise seadus – Tallinn 5.aprill 1995

Eesti Põllumajandusülikooli ja Missouri Columbia Ülikooli maasotsioloogilise ühisuuringu programm - EPMÜ Filosoofia ja maasotsioloogia instituut, Trt. 1991

Eisen, J.M. – Esivanemate ohverdamised, 1995, ja *Eesti mütoloogia 1995 (toim. Ü.Tedre)

Eller, K. - Maarahvast - "Eesti Põllumajanduse Akadeemia" 1972 nr. 4-7,9,12,14-15,18-20, "Vikerkaar" 1990/3 ja raamatus Maarahva Elujõud II, koost. A.Murutar, Elmatar, 1998; *Karula Rahvuspargi piires asuva arhitektuuri, ajaloo- ja kultuuripärandi inventeerimise aruanne – viide Tarupettäis nr 1, Karula Rahvuspark, 1999

Eller,K., Kasemets,A., Barkalaja, A. - Maavalla Koda, mis see on ?.- "Postimees", 14-15.04.1995.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee. Põllumajanduse ja Maaelu Komisjon - Euroopa Maaelu Harta - Strassbourg 1414-9/8/94-1-E, 12 lk. (tõlge).

Forselius, J. – Eestlaste ebausu kombed, viisid ja harjumused (Vanemad Eesti kirjanikud), Trt 1915

Habicht, T. Rahvapärane arhitektuur – Tln 1977

Hancock, A. - Methods for Analysis. Resource assessment.- "Communication planning", UNESCO, 1990,

Heintalu, A.- Ühe nõia ja rohutarga pajatusi - Maalehe raamatus "Uude aastatuhandesse" 1995.

Hiiemäe, M. - Rahvausund ja ökoloogia - Looming 1987 nr. 6; *Ei tohi pesa peale hingata - Eesti Loodus 1982; - Neid mände öeldakse nimepidi - Eesti Loodus 1973 nr. 4; *Külvinädalad Eesti rahvatraditsioonis – Läänemeresoomlaste etnokultuuri küsimusi, 1982; *(koost.) Emand kaseladvas, 1997; *Tähtpäevade aastaring – raamatus "Eesti rahvakultuur", 1998; *Vanarahva ilmakalender 2000 – Olion 1999;

Hiiemäe, M.; Kõiva, M.- Rahvausund tänapäeval, Trt 1995

Hint, J. - Mähkmevöö eesti rahvatraditsioonis - Muinasteaduse ajakiri "Idatee" 2/1996

Hupel, A.- Topographische Nachrichten von Lief- und Estland – I, II, Riga, 1774 & 1777

Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. – Eesti esiajalugu. Tallinn 1982

Jaanus, M. – Eesti aeg ja monumentaalaeg –"Akadeemia" 1997/8.

Jagosild, E. – Viljalõikustalgud Eestis – 1977

Jansen, E. Muinas-Eesti Panteon: Faelmanni müütide roll eestlaste rahvusteadvuses – Keel ja Kirjandus 12/1998

Juhanson, K. (koost.) – Soome-Ugri kokaraamat – Perioodika 1995

Jung, C. G.- The archetypes and the collective unconscious - Select. p. XIII, Vol. IX, Part I, c1932

Jürgen, M. – Karvakasvanud isamaa vajab harimist – Eesti Express A30 – 21.10.99

Kaarma, M., Voolma, A.- Eesti rahvarõivad, Tln 1981

Kaasik, A.- Hiied – Koguteoses "Virumaa", K.Saaber, koost., Ida- ja Lääne-Viru maavalitsused 1996

Kaasik, M. Riik ja maa- mäng millisele publikule? - A.Murutari toim. raamatus "Maarahva elujõud II, 1998

Kalits, V. – Eesti pulmad. Traditsioon ja nüüdisaeg. Eesti raamat, Tln, 1988

Kallas, O. – Kraasna maarahvas - 1903

Kama, K., Eller, K., Margna, E. jt – Maavalla Kalender 10211.

Kangro-Pool, R.- Kodukultuuri tuleviku sihtjooni – Kodutööstus 1/1938

Kant, E. - Bevölkerung und Lebensraum Estlands: Ein anthropo-ökologischer Beitrag zur Kunde Baltoskandias - Tartu: Akadeemiline Kooperatiiv 1935

Karjahärm, T., Sirk, V.- Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed – Eesti Entsüklopeediakirjastus 1997.

Kasemets, A. - Muinsuskaitse on tuleviku kaitse - "Põllumajanduse Akadeemia", 22.09.1987; * Kes me oleme ja kuhu läheme. Eesti kultuurilis-ökoloogilise ideoloogia lähtekohti - Eesti Rohelise Liikumise leht "Igihaljas" 1992/ 1-3; *Maakultuuriline dimensioon maasotsioloogilistes uuringutes- EPMÜ, magistrantide ja doktorantide kogumik I 1993; *Maarahvakultuur, eesti rahva juur - "VabaHaridustöö" 1993/1; * Maarahvakultuuri võimalused uuel aastatuhandel - A.Murutari toim. raamatus "Maarahva elujõud II, 1998; *Põliskultuur on innovaatlise Eesti omakapital - Päevalehe Kodanikuühiskonna Foorum - 23.07.99

Kask, A. - Ühistegevuse sotsiaal-kultuurilisi ülesandeid - "Ühistegevusleht", 1939 nr. 7/8

Kask, O. – Kodukaunistuse hoogtöö aluseid ja sihte – Kodutööstus 2/1940

Kiis, R., Valm, T., Reimets, Ü. – Kohalikud omavalitsused ja kultuur – Rahvakultuuri keskus, 1998

Kippar, P. – Loomad, linnud ja putukad. Eesti loomamuinasjutud. Kujundanud K.Summatavet – Varrak 1997

Kirme, K. – Eesti sõled – Tln 1986.

Kriiska, A. - Vanimad jäljed inimasustusest Hiiumaal - Muinasteaduse ajakiri "Idatee" 2/1996

Krikmann, A.- Sissevaateid folkloori lühivormidesse I. Põhimõisteid, zhandrisuhteid, üldprobleeme, Trt 1997

Kruus, H. - Linn ja küla Eestis - Tartu 1920.

Kull, K. - Elujõud, biosemiootika ja Jakob v. Uexküll - "Akadeemia" 1991/10

Kõiva, M. – Paar remarki muutustest usundiloos - A.Murutari koost. raamatus "Maarahva elujõud II, 1998

Kõiva, M. , Vassiljeva, K.- Folk Belief Today – Trt 1995

Kõiva, O., Rüütel, I. - Vana Kannel VII:1. Kihnu regilaulud. Pulmalaulud. Tartu 1997, 856 lk. (Eesti Kirjandusmuuseum. Eesti Rahvaluule Argiiv. Eesti Keele Instituut. Folkloristika osakond)

Käbin, A. - Vaim ja muld: Kimp rukkililli eesti talu kalmule - Toronto: Estoprint Ltd.1975

Künnap, A. - Uurali keeled: kust on nad saadud ja mis neist saab? - Muinasteaduse ajakiri "Idatee" 2/1996

Laaman, E., -Eesti ühiskond, selle koostis, areng ja iseloom- Elav Teadus, nr.54. Trt.: EKS 1936.

Laansalu, A. – Maamajanduslikud meetmed tootmissektorite arenguks - T.Merenäkk ja P.Joandi koost. raamatus Kaarel Liidak – 110. Maarahva elujõud III, Elmatar 1999

Lang, V. – Muistne Rävala: muistised, kronoloogia ja maaviljeluselustiku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. 1, 2. Töid arghioloogia alalt. Muinasaja teadus, Tln 1996

Laugaste, E. – Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu, Tln, 1963; *Ajakirjanduse abist Eesti rahvaluule kogumisel 19.saj. teisel poolel – Juhan Peegli koost. raamatus "Läbi kahe sajandi" – Tln 1971

Laul, S.- Ühisjooni läänemeresoomlaste muinasaegses rõivastuses – Keel ja Kirjandus 7/1985

Leetsar, J. – Kaasaegne ühistegvus ja maamajandus – Külim, Tln, 1996; *Agraarkavade koostamisest Eestis - T.Merenäkk ja P.Joandi koost. raamatus Kaarel Liidak – 110. Maarahva elujõud III, Elmatar 1999;

Lepajõe, J. - Eesti agraafilosoofia võimalusi - "Akadeemia" 1990/4.

Liidak, K. - *Kas tunned maad, 1935; *Suunad ja kavad, 1939; *Agronoomilise propaganda metoodika - "Agronoomia" 1925/1; * Ülikool ja põllumajanduslike asutuste korraldus. "Agronoomia" 1927; *Agronoomilise nõuandetöö korraldus ja sisu. "Agronoomia" 1930; *-Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena-"Üliõpilasleht"1934/5./1990/2; ja T.Merenäkk ja P.Joandi koost. raamatus Kaarel Liidak – 110. Maarahva elujõud III, Elmatar 1999; * "Kas solidarismil on pinda meie maaelus?"- "Agronoomia", 1938/11;

Lintrop, A. - Shamaaniraamat – Ilmamaa, Trt. 1995

Loorits, O. – Eesti rahavusundi maailmavaade, Tln, 1934/1990; *Mulgimaa ohvrikohad, Trt 1935; *Eesti kultuuri struktuurist, ideoloogiast ja traditsioonidest – Varamu, 1938/6; *Muinaseesti unarussejäänud põhiseadusest - Varamu 1938/10. (à Riigikogu 17 liikme algatatud Muinas-eesti unarusse jäänud põhiseaduse tunnustamise otsuse eelnõu nr. 847 OE, 23.02.1995); *Endis-Eesti eluolu I: kaluri ja meremehe elust - Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetised 11, 1939; *Endis-Eesti eluolu I: metsaelust ja jahindusest – Riiklik Kirjandusmuuseum, Folkloristika os. Toimetised 15, 1941; *Eestluse elujõud – Uppsala, K/ü Tõrvik 1951; *Liivi rahva usund III, Tartu 1928.

Lukka, E.- Eestlaste lugulaulud - A.Murutari toim. raamatus Maarahva elujõud II, 1998

Luostarinen, M. - The Agropolis Strategy. Operational strategies for the Finnish countryside in the integrating Europe. - Maatalouden tutkimuskeskus, 1992. Research, education &advisory services in the network economy.

Lõo, A. --"Maa ja linn EPMÜ-s", Pôllumajandusülikool, 1994 nr. 12; *Eesti põllumajanduse tööpotentsiaali sotsiaalne areng aastatel 1977-1993, Magistritöö, Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond 1995; *Tööelu kriis maal -T.Merenäkk ja P.Joandi koost. raamatus Kaarel Liidak – 110. Maarahva elujõud III, Elmatar 1999

Lõugas, V. – Kaali Kraatriväljal Phaethonit otsimas – Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996.

Lõugas, V. ja Selirand, J.- Arheoloogia Eestimaa teedel – Valgus, Tln 1977

Madar, M. – Nõiaprotsessid XVI sajandist kuni XIX sajandini – Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis. Tln 1987

Manninen, I.- Hundijahist muistsel ajal – Rahvaülikool, 1929.

Masing, U. -Taevapõdra rahvaste meelest ehk boreaalsest mõtteviisist- Akadeemia 1989/1-4;* Eesti usund, Trt 1995;

Merusk, Kiviorg jt - "Õigusriigi printsiip ja normitehnika" - Eesti Õiguskeskus, 1999

Mets, J.- Ajakirjandus ja meie põllukultuurilised ettevõtted- "Agronoomia" 1921; *Meie põllumajandusliku keele loomisel - "Agronoomia" 1921; *Eesti Bibliograafilises Leksikonis puuduvad kodumaa tähtsamad agrikultuuri edendajad möödunud sajandist - "Agronoomia" 1934;

Middleton, J. - Conceptual bases for communication planning - "Communication planning revisited", UNESCO, 1992, lk.17-78, 463-481

Mihkelson, I. – Tormise mere kaunid mürinad. Helilooja Veljo Tormis räägib muusika ja mere vahele jäävatest asjadest – Postimees, 18.09.99

Mikkel, H. – Vahetussamm. Rahvakultuuri Keskus, 1999

Moor, A. - Mõrtsuksangarlusest - "Kultuur ja Elu" 1993, nr.3; * Keskkond ja mentaliteet - "Hiis" VI , kevad 10206; * Hingepuu (Elmatar, 1998); * Väe- ja võimuuskumuste loogikast – Maarahva elujõud II, 1998; * Nimetu (Elmatar 2000)

Moora, A. – Eesti talurahva vanem toit – II, Tln 1991

Mugasto, H. – Märkmeid eesti rahvariietest – "Taluperenaine" nr 4-7 1928

Muld, A., Rohi, A. – Indiaanlased augustivalguses.. – Keskus 8/1999

Mumford, L.- The City in History - London: Peguin Books,1966

Murutar, A. (toim.) Maarahva elujõud: müüdid ja tegelikkus I-II (Elmatar, 1997, 1998)

Mäesalu, A., Peets, J., Tammet, M. – Kas Lembitu kasvatas kitsi või lambaid – KLEIO – Ajaloo ajakiri 4, 1991

Mändmets, I. – Tuleme tagasi Maarahva Harta juurde - A.Murutari toim. raamatus Maarahva elujõud II, 1998

Märka, V. – Etno-futu: ellujäämiskursus soomeugrilastele – Postimees. 10.05.1999

Noor, H. - Eesti maarahva töö ja meie vaimne tervis - Teaduskonverents: Eesti maaelu püsimajäämine ja arendamine. Tartus 21.02.1994. Saku 1994.

Nurk, A. – Saun ja hiis on eestlastele pühad – Õhtuleht 10.06.1999 – viide bak.art tööle "Eesti saunaarhitektuur.."

Oja, A. – Eestis on levinud kaks ideoloogiat: I – järeljooks ja II –Oma tee – T.Merenäkk ja P.Joandi koost. raamatus Kaarel Liidak – 110. Maarahva elujõud III, Elmatar 1999

Paas, M. - "Sotsioloogilisi uurimisandmeid muutustest Eesti maaelus", EPMÜ Teadustööde kogumik nr. 180, Majandus- ja Sotsiaalteaduskond, Tartu 1995; *Mida teha – A.Mututari toim. Maarahva elujõud II, Elmatar 1998

Padar, I. – Eesti põllumajanduspoliitika EL-iga liitumise kontekstis - T.Merenäkk ja P.Joandi koost. raamatus Kaarel Liidak – 110. Maarahva elujõud III, Elmatar 1999

Paju, A. – Teadja kui looduse ja ühiskonna vahendaja - Maalehe raamat "Uude aastatuhandesse" 1995; *Loodusravi, Maalehe raamat, 1997; *Maaema sootaimed, Maalehe raamat 1999.

Paju, A. ja Tamkivi, K. Ravimtaimed metsas, Fööniks, Tln, 1992;

Paulson, I. – Vana Eesti rahvausk: Usundiloolisi esseid. Stockholm 1966

Peterson, A., Proodel, M.- Jahipidamisest ja metsloomadest Eestis etnograafi ja folkloristi pilguga 1-9, Eesti Loodus 2-12, 1968

Poikalainen, V.- Iidsed pildid Koola kaljudel - Eesti-Saami Ühendus, Infoleht ‘99 - November 1999

Pukkila, J. - Eksperimenteerides lisateavet minevikust - Muinasteaduse ajakiri "Idatee" 2/1996

Pulver, A. - Individualistlik ja kollektivistlik alge eesti ühiskonnas - Ettekanne X maakultuuri-seminaril Tartus. Vt. A. Kasemets - Maakultuur täna -"Universitas Tartuensis" 13.11.1992.

Raju, F. – Eesti maarahva hoiakutest eurointegratsiooni suhtes -T.Merenäkk ja P.Joandi koost. raamatus Kaarel Liidak – 110. Maarahva elujõud III, Elmatar 1999

Rand, W. - Diversiteedist looduses ja ühiskonnas - "Akadeemia" 1990/10, lk.20,38

Raud, M.- Eesti armuilmast – Eesti Kultura IV, Jurjev 1915

Reiman, H.- Eesti matusekombed - Eesti Kultura IV, Jurjev 1915

Relve, H. – Seened-marjad rahva keeles ja meeles – Horisont 5/1995

Richter, E.- Mõningaid arhailisi jooni setude matusekommetes – Läänemeresoomlaste etnokultuuri küsimusi, Tallinn 1982

Roose, C. Lapsed, lapsed: kultuurimajast laenatud rahvarõivastega pärimuskultuuri ei edenda – Postimees 3.07.99

Rootsalne, M.- Inimene ja põllumajandus kui rahvusluse kandjad Kaarel liidaku vaadetes ja tegelikkuses - T.Merenäkk ja P.Joandi koost. raamatus Kaarel Liidak – 110. Maarahva elujõud III, Elmatar 1999

Ränk, G. Eesti jaanitulede tüpoloogiast – Virttäjä, 66/1962

Salve, K. Rüütel, I.- Põhja-Tartumaa regilaulud I: Töö ja tavandilaulud, Tln 1987

Sammallahti, P.- Juured – Keel ja Kirjandus, 1994/6

Sandrak, O., Valner, S. - Kihelkondlik renessans on alanud - "Kultuur ja Elu" 1990 nr. 9

Sarmela, M. - Mis on antropoloogia - "Akadeemia" 1991/1,2; lk. 282, 285-286; *Soomlase pessimistlik tulevikunägemus - "Postimees" 02.12.1994, lk.15

Salve, K. Rüütel, I.- Põhja-Tartumaa regilaulud I: Töö ja tavandilaulud, Tln 1987

Sarv, V. Vaateid setu rahvalaulude kogumisloole – Keel ja Kirjandus 1998/12; *Setokõsõ lauliq ni tansõq – Sirp – 13.08.1999.

Seilenthal, J. – Ajaloo terad ja sõklad. Eesti ei vaja lihtsalt uut, vaid objektiivsemat ajalugu. – Postimees 22.06.99

Sihvar, A. – Kodu keset metsapuid – Maaleht, Targu Talita nr 23, 10.06.1999

Sinisalu, U. – Maarahva uued tegemised. Võrus peeti väljanäitust – "Maakodu" 1999/7

Siruli, S. – Raamat "Seto kodu lugu" – omakultuuri õpetamise üs aluseid – Setomaa, nr 5 1999

Spengler, O. - The Decline of the West II - New York: Knopf. 1932

Stranberg, M. ja Mauring, T.- Ökoloogiliste ja infotehnoloogiate sünergism, kui üks võimalik Oma tee haru - T.Merenäkk ja P.Joandi koost. Kaarel Liidak – 110. Maarahva elujõud III, Elmatar 1999

Suurkask, H. – Indiaanipealikud lõid piire ületava ühisrinde – Postimees, 27.07.99

Tedre, Ü.- Inimelu kesksed sündmused – raamatus "Eesti rahvakultuur", Tln 1998; * (koost) Vanadest eesti rahvakommetest , Tln 1991; *Eesti pulmad: lühiülevaade muistsetest kosja- ja pulmakommetest, Tln 1973.

Tedre, Ü, Tormis, V. (koost.) – Regilaulik, Tln 1975 ja 1997

Tihase, K. – Eesti talurahvaarhitektuur - 1974

Tilk, M. – Meie esivanemate elulaadist – Maalehe raamatus "Uude aastatuhandesse" 1995.

Toffler, A. - Power Shift – 1990

Tormis, V.- Rahvalaul ja meie: Artiklid, intervjuud, kommentaarid – Tln 1997

Troska, G.- Talunimed läbi aegade – tln 1995

Tõnisson, E. – Linnamäed ja maalinnad, 1966, *Die archeologische Areal in Balticum. The Fenno-Baltic Cultural Area. Castremianumin toimitteita 49. Helsinki 1995, 164-175

Tõnurist, I. – Kannel Vepsamaast Setumaani – Soome-ugri rahvaste muusikapärandist, Tln 1977; *Muusika ja tants – raamatus Eesti rahvakultuur, toim A.Viires, E.Vunder , 1998

Uexküll, T. - Ökoloogia Jakob von Uexkülli õpetuse valguses - "Akadeemia" 1991/10, lk.2115.

Uluots, J. – Eestlaste lepingud võõrastega XIII sajandil – Eesti Muinsuskaitse Seltsi Toimetisi 1/1989

UNESCO – Our Creative Diversity – Report of the World Commission on Culture and Development 1995, 1996

Uusipuu, V. – Surmaotsused eesti nõiaprotsessides – Usuteaduslik ajakiri, 2-4, 1938

Vahtre, S. – Muinas-ajaloo loojang Eestis. Vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn 1990.

Valk, Ü.- Inimene ja teispoolus eesti rahvausundis – raamatus "Eesti rahvakultuur", 1998;

Varik, A. – Kriisi ületamise teed ja võimalused - T.Merenäkk ja P.Joandi koost. raamatus Kaarel Liidak – 110. Maarahva elujõud III, Elmatar 1999

Vedler, S. – Mormoonid ristivad surnud eestlaste hingi – Eesti Ekspress, Magneet, 22.03.1996

Viidalepp, R.- Iseloomustavat eesti ohvrikividest – Eesti Kirjandus, 10-12/1939

Vihalemm, P. (toim.) - Elulaad ja elukeskkond -, Tln.1981

Viires, A. – Puud ja inimesed: Puude osast eesti rahvakultuuris.Tln 1975; *Vanadest kalapüügiviisidest Kagu-Eesti järvedel – Eesti Loodus, 1/1981; *Eesti rahvapärane puutööndus, Tln 1960; *Paar pilguheitekatset eesti muinasusku. Looming 12/1986; *Kuude nimetused eesti keeles, - Keel ja Kirjandus 2/1993

Viires, A. , Vunder, E. (toim.) - Eesti rahvakultuur – Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1998. Autorid: Eiki Berg, Mall Hiiemäe; Ulla Jansen, Ott Kurs; Arved Luts, Ene Mäsak; Heldusr Palli; Heiki Pärdi, Ülo Tedre, Gea Troska; Igor Tõnurist, Ülo Valk, Ants Viires, Elle Vunder, Ellen Värv.

Virro, M. – Kuni su küla veel elab – "Maakodu" 1999/7

Vunder, E.- Eesti rahvapärane taimeornament – Tln 1992

Võti, T. – Eesti rahvapärased kirstud ja vaksd – Tln 1974

Warner, M. -The Decision-making in Television Newsroom- Television Quarterly VII c1968, 1974.

Williams, R. - The Long Revolution - London: Pelican Book 1980 lk. 57-63 (The Analysis of Culture), 120-125 (Images of Society), 146-150 (Education and British Society).

Ümarik, J. - Külaühiskond -"Agronoomia" 1927/4; *Külaühiskond ja selle nõuded - "Agronoomia" 1931 - 7/8.

(siia võiks lisada edaspidi puuduvad e-posti aadressid ja www-lingid).

Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts;

Eesti Rahva Muuseum; Tartu Kirjandusmuuseum;

Eesti Vabaõhumuuseum; Saaremaa Muuseum, Setu Talumuuseum; Mahtra Talurahvamuuseum jt

Ühendus Eesti Elujõud;

Ühing Eesti Maarahva Teabetoad (http://;

B.G.Forseliuse Selts;

Eesti Rahvaülikoolide ja Rahvaõpistute Selts;

Eesti Koduloo-uurimise Selts;

Eesti Ökoturismi Ühendus,

Eesti Rahvatantsu- ja Rahvamuusika Selts

Eesti Muinastaide Selts

Rahvusparkide ja kaitsealade sädeinimesed (Lahemaa, Karula, Matsalu, Soomaa, Vilsandi, Endla, Alam-Pedja, Kõrvemaa, Haanja, Vooremaa, Nigula jt – )

Muinsuskaitse Selts;

Eesti Looduskaitse Selts; Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering

Ühendus Eestimaa Elulood,

Eesti kõrgkoolide humanitaar-, sotsiaal-, muusika-, kunsti- jt. alade teadlased-teadjad-tulevikuvaatlejad,

Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut;

Eesti Kodutööstuse Arendamise Keskselts;

Võru Instituut, Mulkide Selts, Saarlaste Selts; Viru Vennaskond; Viru Liiga;

Ühendus Omanäoline Maakodu, Ühendus Omanäoline Kool;

Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Koda;

Eesti Roheline Liikumine,

Eesti Kirjanike Liit; Noorte Autorite Koondis; Eesti Kostabi Selts; Maavalla Anarhistlik Liit

Eesti Kuntsnike Liit

Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (sh ca 20 kultuuri- ja rahvahariduse sihilist ühingut)

Eesti Ühistegeline Liit,

Eesti Rahvuskultuuri Fond; Eesti Looduse Fond, Theodor Pooli Fond

Eesti Genealoogia Selts;

Eesti riigi- ja omavalitsusasutuste juhid, kes tegelevad selliste kultuuriliste küsimustega nagu õiguslik ja kultuuriline regulatsioon ühiskonnas, juhtimiskultuur ning rahvuslik konkurentsivõime multikulturaalses Eestis ja maailmas.

Ajalehetede, ajakirjade, televisiooni ja raadio kultuuritoimetajad <--> Eesti avaliku sfääri foorum.

+++

... ja kõik teised põliskultuuri(de) võimalikud edendajad, kelle lähtekoht on selle maa ja rahva kultuuriloos ja kes soovivad uurida ning näha omamaise kultuuriloome mõjujõu ning osakaalu suurendamist meie multikulturaalses/valikuterohkes elu- ehk infokeskkonnas.

8. Maaelu võimalused ja väljakutsed säästlikus arengus (postmodernistlikus) (Ruuben Post)
9. Põlisrahva kultuuri tutvustamine Eestimaa teistele rahvastele (Halliki Uibu)

1. Loodan, et kõik ettekandjad jätavad endast tulevatele põlvedele ka kirjaliku teksti Ehk saab tekstid edaspidi ka kaante vahele ja/või Internetti rahvale tutvumiseks panna. Tänaseks on teesid Kalle Ellerilt, Tiit Merenäkilt.
2. Korraldustoimkond salvestas arutelude stenogrammi, ettekandeid filmiti.