1601. EMA HAUAL. A 1. 3370 Meie kaksi vaestalasta lähme jaanipäe kiriku. Sa lääd isa haua peale, ma lään ema haua peale, teine teise haua peale. Teine nutab, teine noorsub, teine pühib teise silmad. "Tõuse üles, mu emake, tõuse üles, mu isake! Tõuse mu pead sugema, annivakka valmistama, kerstukaanta kinnitarna!" "Ei või tõusta, tütar noori! Muru on kasvand mulla peale, aruheina haua peale, kullerkupud kulme peale, sinililled silmi peale. Jumal su pead sugegu, annivakka valmistagu, kerstukaanta kinnitagu." Paide. H II 54, 183/4 (77). 1895. A 2 3371 Käisin eile Hiielassa, tunaeile Toonelassa, eile eide haua pealla, hauduja südame pealla: "Tõuse üles, eidekene, tõuse üles, anna armu!" Eite varsti vastajeli, eite hauasta kõneli: "Ei või tõusta, tütar noori, ei saa tõusta, ei ärata! Tooni poeg on põlvillani, Tooni tütar süllessani. Silmil on sinine metsa, jalgul on jalakametsa. Mine koju, tüttereni, palu võerasta isada, palu võerasta emada, hau võerast haudujatta, kes sinul istub isaksa, kes sul astub haudujaksa, kes sinu piu pidaneb, kes sinu jäu jäganeb, kes so lukuvööd lugeneb, kes sinu sukad sääriteleb, kes sinu kindad kirjasteleb, kes sinu vakka valmisteleb, andevakka asuteleb!" Viru-Jaagupi. H II 10, 603 (361). 1889. A 3 3372 Õli kaksi vaestalasta. Menid jaanipää keriku, nutturättikud käessa, nuttukirjad rättikussa. Tõine pühkis tõise silmi. Läksid isa haua pääle: "Tõise üles, isakene! Tõise atra säädamaie: muud on menned kündemaie, meie atra säädamata, varovits on väänemata, lippiti on liitamata." "Ei saa tulla, poiga noori, ei saa tulla, ei või tulla! Silmil on sinine liiva, kulmul on kulu punane, jalal on jalakametsa, pea pääl on pärnametsa." Nüüd läksid ema haua pääle: "Tõise üles, emakene! Tõise vakka valmistama ja siis sukki sooritama, kirstukaanta kinnitama! Hale vakk on vaesel lapsel: külanaine tõi villa, tõine naine tõise villa. Siis hakka vakka valmistama, sukkapaula sooritama!" "Ei saa tulla, tüttar noori! Silmil on sinine liiva, kulmul on kulu punane, jalul on jalakametsa, pea pääl on pärnametsa. Too siula, siulu liiva, too kirves, raiu metsa - siis tupen vakka valmistama, kirstukaanta kinnitama!" Vaivara. H II 37, 67/8 (1). 1891. A 4. 3373 "Tõuse üles, memmekene!" "Ei või tõusta, tütar vaene, ei või tõusta, ei parata! Muru kasvand mulla peale, angervaksad haua peale, sinililled silma peale, kullerkupud kulmu peale, päitse kasvand pärnametsa, jalutsisse jalakametsa, keskel keeru künnapuuda. Tütar, hella linnukene, ihu kerves, kirjuvarsi, tapurgas tuliteravaks, raiu päitsest pärnametsa, jalutsist jalakametsa, keskelt keeru künnapuid!" Tütar tapuri teritas, haualta metsa hävitas: "Tõuse üles, memmekene!" "Ei või tõusta, ei parata!" Palamuse. H II 27, 600 (17). 1889. A 5. 3374 Hauksid kaksi rakikesta ühe aiatue alla; nutsid kaksi vaestalasta ühe ema haua piale: "Tõuse üles, eidekene, ärka üles, emakene! Meite miel ond mehele minna, abikaasat armastada. Tõuse, meid üles ehitama, ehitama, õlõtama!" Eit aga ütles, kostis vasta: "Ei või tõusta, ei tõota! Ma olen ammu hauda pandud, muiste aegu mulda pandud, muld ond alla, muld ond piale, muru ond kasund mulla piale, aruheina haua piale, sinilille silma piale, kullerkuppu kulmu piale, valged lilled varvaste piale, pihelkas kasus pia piale, kadakas kasus kaela piale, ristikpuu kasus rinna piale, jalakas kasus jalge piale." "Küll võid tõusta, eidekene, küll võid tõusta, küll tõuta! Muru mina söödan mullikatel, aruheina hoostelle, valge lille varsadelle, sinilille sälgudelle, kullerkupu kukedelle! Ma tuon linnast lille sõela, alevilt aruheina sõela; lilled mina sõelun lindudelle, aruheina hanedelle. Nüid hakan kirvest ihumaie - pihelga raiun pia pialta, kadaka raiun kaela pialta, ristikpuu rinna pialta, jalaka raiun jalge pialta. Küll võid tõusta, eidekene!" "Ei või tõusta, ei tõuta! Küla eit teid ehitagu, õed teid saatku õnnõ piale, vennad viljavälja piale, küla teid saatku külla piale!" Kihnu. H II 41, 600/2 (9). 1884. A 6. 3375 Meie kaksi vaestalasta, kaksi vaesta pääkanada, lähme pühapäe kiriku, valged rätikud käesa, valged rätikud piasa, nutukirjad rätikusa. Lähen aga isa haava piale: "Üles maast, vana isake, tõuse mu piad sugema, tõuse mu vakka valmistama, kirstukuanta kaunistama!" Isa aga'p kuule minu hialt. Lähen aga venna haava piale: "Üles muast, minu venda, tule mu piad sugema, tule mu vakka valmistama, kirstukuanta kaunistama!" Vend ep kuule minu hialt. Lähen aga õe haava piale: "Üles muast, õde madala, tule mu piad sugema, tule mu vakka valmistama, kirstukuanta kaunistama!" Õde'p aga kuule minu hialt. Lähen aga ema haava piale. Ema siis haavasta küsitli: "Kis see liigub piale liiva, kis see astub piale haava?" Mina aga vastu kostema: "Tüdar aga liigub piale liiva, tüdar aga astub piale haava. Üles maast, vana emani! Tule mu piad sugema, tule mu vakka valmistama, kirstukuanta kaunistama!" Ema siis vastu kostelesse: "Ei või tõusta, tütereke, ei või tõusta, ei tõota! Mul uo palju mulda pial, liiga palju liiva pial." "Ma lükka läbi Lihula, ma talla läbi Talina, ma tuu linnast liivasõela, ma tuu Muskust mullalasna. Pillu liiva linna tiele, ma pillu mulla muile maile!" "Ei või tõusta, tütereke, ei või tõusta, ei tõota! Juba mu hauda haljendanud, ristisammas sammeldanud, kirstukuas uo kergendanud. Kuusk uo kasund mulle kurgu piale, kask uo kasund kaela piale, pihelgas piupesase, pao-aga-põesas palge piale; pia pääl uo pärnametsa, jalge pääl uo jalakametsa." Muhu. H II 6, 450/2 (100). 1890. B 1. 3376 Emakene, ennekene, käsit muta pea kasva, pea kasva, jõude jõuda, pea pikässe venida - esi võtid astu havvalegi, karat kalmumullalegi. Emakene, ennekene, astu väl'la havvastagi, karga kalmumullastagi! Suves tule suuda mõskemaie, päävas pääda suiumaie, ias ennast ehiteme! Tule mu kirstu kinniteme, veimevakka valmisteme! Ema kuuli, kosti vastu: "Tohi astu havvastagi, karat kalmumullastagi: mul o manna maahaisu, suu manna surmahaisu, kõrikunna kõllahaisu, linikunna liivahaisu." Emakene, ennekene! Ma küta sanna köömelesta, seebi keeda sialihasta, viha tuu Viru varikusta: ma mõse manta maahaisu, suu manta surmahaisu, linikusta liivahaisu. kõrikusta kõllahaisu. Ema kuuli, kosti vastu: "Tohi tulla havvastagi, karat kalmumullastagi, tohi tulla, ei tõute! Ilm su kirstu kinnitegu, veimevakka valmistegu! Ole seda imet enne ollu, enne ollu, muine kuulu, et o maita maasta tõusnu, surnu havvasta äranu." Halliste. H II 5, 25/6 (13). 1883. B 2. 3377 Kui tuleb poolba õhtuke - muu lääva esasile, esasile ja emasile. Kohes lää mina vaene? Võti litsu liiva poole, võti kaeda kalmu poole; litsi üles liivalingu, kaalsi üles kalmukaase. "Tule välja, taatekene! Tule mulle kirstu kirjutama, veimevakka valmistama! " "Ei ma lää, tütrekene! Mul om manna mullamagu, suu manna surmamagu. Kutsu külast külataadi, kes sinu kirstu kirjutap ja veimevakka valmistap." "Tule üles, memmekene! Tule mo kangasta kaema, sõõri sisse sõkkumaie!" "Ei ma lää, tütrekene! Mul om manna maahaisu, suu manna surmahaisu. Kutsu külast külamemme, kes so kangasta kaeba, sõõri sisse sõkkumaie." Puhja. H II 30, 72/3 (24). 1889. B 3. 3378 Oe mu umma imäkest, mesimarja memmekest! Tia sai maha matetus, kaali ala katetus, alla liiva leeditus. Sorre sai liiva suu pääle, kappe liiva kässi pääle, jahe liiva jalgu pääle. Tule nu üles, imäkene, karga üles, kasvataja! "Ei või minnä, tütereni, karada, kallis latsi! Mul um suuhu surmahaisu, manu um mul maahaisu." Tule nu üles, imäkene, karga üles, kasvataja! Mõse nu suust surmahaisu, mant mõse maahaisu! Mina tii lippe livvakuhe, lämmä vii lännikohe. Tule iks üles, imäkene, suves suud mõskema, päeväs pääd sugima, talves jalgu kängima! Tule üles ütes tunnis, astu ahu palangus! "Või ei minnä, tüterike! Mul um pääl pähnävõsu, jalgu pääl jae lehe, rindu pääl ristikhaina." Imäkene helläkene, lää ma kodo joosteni, joosteneni, jõudeneni, võta ma hulga hobesid, tõista hulka tõperida, katsi hulka karjakesta. Söödä ma päält pähnävõsu, jalgu päält jae lehe, rindu päält ristikhaina! "Või ei minnä, tüterine! Panda es liiva liiguma, Panda es kalmu kasvama. Liiva iks panti ligunema, kalmu panti kaoma, mulda panti mädanema!" Rõuge. H II 71, 536 (9). 1903. B 4. 3379 Koolu tekki kurjaste, katsku ülikadõusi: imä ruttas varha vällä koolta enne muide mulda minnä. Jätt mu maha marjasuuru, liiva pääle linnusuuru: es ma pulma putru süüa, is talta taari juua; pudru sei - suu paluti, taari jõi - kaala kalluti. Jäi kua läve korrune, aida läve aruline, tarõ läve tasane. Lätsi ma kua lävele - es, olõ kotta kutsujad; lätsi ma aida lävele - es olõ aidast andijad; lätsi ma tarõ lävele - es olõ tarrõ tõstijad. Kotta kutsja kuu lännü, aidast andja ammu kaonu, tarro tõstja taiva lännü! Olõs ma tiidünü Tooni tarõ vai küll Tooni tarõ läve! Ma olõs kirvõ kätte võtnu, käsikabla kainladõ, üles ma olõs lännü nulka müüdä, maha saanu saina müüdä, maha olõs tõukanu Tooni ussõ, põrutõnu põrgu värjä - ussõ ma iks toonu uma imä, uma kalli kasvataja. Üles ma säädnü saina manu, pistü säädnü pirru najale, mugla tennü mollikude, lämmä lipõ länikudõ, suu mant mõsknu iks surmahaisu, kässi mant kääpähaisu, rindu mant ristihaisu! Imä mõtõl keriku kullatu ollõv, mõtõl haua hõbõhõdsõ. Kerik om tettü iks külmist kivest, haud hallist sõmõrõist. Tulõ iks üles, imä hellä, karga üles, kasvataja! Tulõ mu kirstu keerämä, annivakka valama! Mul jo kos'ä kuu tulli, au aste lävele! "Ei või iks minnä, tüttärene, karatagi, kanasõnõ! Rist om iks rassõ rindu pääl, kääbäs korgõ kässi pääl; rist ei lasõ ringutõlle, kääbäs kässi küünütelle. Liiv iks all, liiv pääl, ma olõ liiva keskel, valge liiva vaihel!" Hargla. H II 32, 61/3 (45). 1888. 1602. AVANENUD HAUAD. A 1. 3380 Läksin kurni kukutama, hõbeõuna veeretama. Kurn kukkus kirikuaeda, hõbeõuna aia peale. Lahti läksid haua uksed, haua uksed, kalmu kaaned. Seal nägin oma isada kopikida korjavada, rublasida lugevada. Mina isalta küsima: "Kellel korjad kopikida, kellel loed rublasida?" "Sulle ikka, tütar noori! Sa jäid vara vaesekslapseks, ilma isata elama." Seal nägin oma emada kuldakangasta kuduvat, hõbelõnga lõksutavat. Mina emalta küsima: "Kellel kuiud kuldakangast, kellel lõksud hõbelõngu?" "Sulle ikka, tütar noori! Sa jäid vara vaesekslapseks, ilma emata elama." Vändra. EKS 4°2, 595 (28). 1868-69. A 2. 3381 Lähme mäele mängima ja kople kurni viskama. Kurn kukkus kirikuaeda, läksin kurni ära tooma. Mis ma sealta eesta leidsin? Leidsin lahti haua uksed, haua uksed, kirstukaaned. Mis ma sealta seesta leidsin? Leidsin oma taadikese. Mis leidsin taadi tegevat? Taat seal hööveldas neid pulki, nikkis-näkkis noapäida. "Kellel, kellel, taadikene, kel sa hööveldad neid pulki, nikid-näkid noapäida?" "Kellel muudel, tüütar noori, kellel muudel kui sinule! Sa jäid vara vaeseslapses, vara võeraste varale, korrakoti kandejasse ja teukoti tassijasse!" Lähme mäele määngima ja kople kurni viskama. Kurn kukkus kirikuaeda, läksin kurni ära tooma. Mis ma sealta eesta leidsin? Leidsin lahti haua uksed, haua uksed, kirstukaaned. Mis ma sealta seesta leidsin? Leidsin oma eidekese. Mis leidsin eide tegevat? Eit seal kudus kuldavööda. "Kellel, kellel, eidekene, kellel kujud kuldavööda?" "Kellel muudel kui sinule! Sa jäid vara vaeseslapses, vara võeraste varale, korrakoti kandejasse ja teukoti tõstejassa." Hanila. H IV 9, 365/7 (1). 1897. A 3. 3382 Ma olen ütsi vaenelatsi: ilma jäi imevikene, valda jäi vaesikene, kivi pääle kirbusuuru, läve ala läädsalaiu, põrmatule põrmusuuru. Esä mul koolu, emä mul koolu: esä koolu enne muida, emä koolu enne muida, veli ammu hauda pantu, sõdse muina mulda viitu! Jäi ma maha marjasuuru, ilmale imevikene, kivi pääle kirbusuuru, läve ala läädsalaiu, põrmatule põrmusuuru. Lätsi esä havva pääle valatema esä hauda. Mis sii esä sääl teesse? Esä oolip okikesta, oolip okipoolikesta. "Esäkene, kõvekene! Kel oolit okikesta, oolit okipoolikesta?" "Tüdär jäi maha marjasuuru, ilmale imevikene, läve ala läädsalaiu, põrmatule põrmusuuru, kivi pääle kirbusuuru - sellel ooli okikesta, ooli okipoolikesta." Lätsi emä havva pääle valatema emä hauda. Mis sii emä sääl teesse? Emä kudas kanga'eida, emä lõhup lõventida. "Emäkene, ennekene! Kellel kuat kanga'eida, kellel lõhut lõventida?" "Tüdär jäi maha marjasuuru, ilmale imevikene, läve ala läädsalaiu, põrmatule põrmusuuru, kivi pääle kirbusuuru - sellel kuan kanga'eida, sellel lõhun lõventida!" Lätsi södse havva pääle valateme sõdse hauda. Mis sii sõdse sääl teesse? Sõdse kudas kinda'eida, sõdse ai hamme'eida. "Sõsar, noori linnukene! Kellel kuat kinda'eida, kellel aat hamme'eida?" "Sõsar jäi maha marjasuuru, ilmale imevikene, läve ala läädsalaiu, põrmatule põrmusuuru, kivi pääle kirbusuuru." Lätsi velle havva pääle valateme velle hauda. Mis sii veli sääl teesse? Veli kirjuts kirstukesta, kirjuts kirstukaanekesta. "Veli, hellä vellekene! Kellel kirjut kirstukesta, kirjut kirstukaanekesta?" "Sõsar jäi maha marjasuuru, ilmale imevikene, läve ala läädsalaiu, põrmatule põrmusuuru, kivi pääle kirbusuuru!" Karksi. H II 23, 444/7 (16). 1890. B 1. 3383 Näiu mängive mäella, sinirinda rinnakulla, kudruskaala kallakulla. Visas kullasta kunada, visas karrasta kadsada. Koes see kuna jooskenessa või see kadsa karganessa? Kuna joosk kirikuteeda, kadsa karas kalmuteeda. Valla lei kiriku-usse, katki põruts kalmukaane. Mis säält seest silmätive või säält vällä välpsätive? Emä ennitse liiniku, esä karditse kasuku, velle kulditse kübäre, sõtsi siidileidikese - nii säält seest silmätive, nii säält vällä välpsätive. Halliste. H I 2, 109 (8). 1889. B 2. 3384 Esi ma iste Ellessaaren, kari sei mul Kallassaaren, tuld ma teien toomikunna, leien kullasta kuneda, leien karrasta kadsada. Kohes sii kune minessä, kohes sii kadsa kaldunessä? Kune läits kerikuteeda, kadsa karas kalmuteeda; liigut valla liiväusse, kangut valla kalmukaase. Mis mina sisse silmässinna? Silmäs esä, silmäs emä, silmas viisi vellekesta, seitse sirgemat sõsarta. Nõo. H II 51, 201/2 (2). 1894. 1603. KAKS VAESLAST. 1. 3385 Meie kaksi vaestalasta lähme pajusse elama. Teine nutab, teine nõrgub, teine pühib teise silmi, siidirätikud käessa, kuldakeerud keske'el, hõbenummer nurke peal. Hanila. H II 2,463 (605). 1889. 2. 3386 Meie aga kaksi vaestalasta, meie aga kaksi kui kanada: soost meie sööme, jõest meie joome, kivikildude vahelta. Ühes meie ööd magame. Meil pole küdi külassa, nadu pole salve sarula. Kivid on küüd külassa, naud on nartsud põrandalla. Vaivara. EÜS X 2897 (55). 1914. 1604. HÄÄLITSEVAD LOOMAD - NUTAVAD VAESLAPSED. 1. 3387 Luikavad need kaksi pulli teine teises karja-arus, ammuvad need kaksi lehma teine teise lauda sees, hirnuvad need kaksi täkku teine teises lateris, laulvad kaksi perepoega teine teise kõrtsi sees. Nutvad kaksi vaestalasta teine teises tee-arussa! Teine nutab, teine nõrgub, teine pühib teise silmi, teine teise palge'eida! Vigala. H II 17, 424 (21). 1889. 2. 3388 Kukkusid kaksi kukulindu teine teise kuusikusa, teine teise kuuse otsas! Teine kukkus, teine kukkus, teine tahtis teista võidelda, teine võitis teise häälta; teine oli kuldasulgusisa, teine hõbeehte'esa. Hirnusid kaksi hiie halli. Teine oli teise mõisanusa, teine teise talliesa, teine teise latterisa; teine hirnus, teine hirnus, teine tahtis teista võideldagi, teine võitis teise häälta; teine oli kuldasuitse'ese, teine hõbepäitse'ese. Ambusid kaksi karjapulli teine teise mõisanuse, teine teise karja-aidas; teine ambus, teine ambus, teine tahtis teista ära võita, teine võitis teise ära; teine oll kuldakültke'esa, teine hõbepandusisa. Nutsid kaksi vaestalast teine teise renni otsas, teine pühkis teise silmad. Pöide. H II 35, 599/601 (8). 1892. 1605. KES OLI ARMAS ALTA ILMA. 3389 Nutvad kaksi vaestalasta. Teine nutab, teine noortsub, teene küisib teese käest: "Kes oli armas alta ilma?" "Eit oli armas alta ilma." "Kissi kallis pealta pääva?" "Taat oli kallis pealta pääva." "Kissi hõbeõieke?" "Õde hõbeõieke." "Kissi vaskne väravake?" "Vend o vaskne väravake!" Märjamaa. H II 17, 76 (91). 1889. 1606. ORVUD OOTAVAD EMA. 3390 Ikkes kaksi vaistalasta tõine tõise õvve pealle! Nie ikkid oma emäda, kurtaeli kuorijada. Ootid Tuonelt tuldamaie, kerikaialt kierimaie, alta mulla astuvaia. Nägid naisi tulemaie, linapäida liugemaie, tanupäida tallumaie - mõtlid eideni õlema, haudujani astumaie. Jõhvi. H II 1, 223 (326). 1888. 1607. OLEKS EMA NÄHA SAAKS. 3391 Oles sis suve söömätä, talve käüsi kängätä, oles iks immä nätä saasi, kandijata kaia saasi. Imä tiid is latse iä, kandija tiid latse kasvo. Küla naaste näägutuse, halva naaste haagutuse läävä läbi söäme, vaeose läbi varvaste, läävä läbi hamme jaku, läbi pakso pallapoolõ. Räpina. H II 32, 938 (4). 1888.