H. LAULIK JA LAUL 109. LAULIKU LAPSEPÕLV. 1. Kui ma olli väiksekene, Refr.: alle-a, alle-a, kasvasin ma kannikene, ima viis hällü hainamaale, kandis kiigu kesa pääle, pandis käo kiigutama, suvilindu liigutama. Sääl iks kägu palju kuugis, sääl iks lindu liialt laulis, sis mu meeli mõtõlõmma, mõtõlõmma, võtõlõmma, kik ma panni paberisse, rajusin kõik raamatusse. Hargla. E StK 9, 310 (10). 1921-22. 2. Ema tei mul hella hällü, isa tõi mul nõrga nõdja, ema viis hällü heinamaale, heinamaalt viis marjamaale, marjamaalt viis karjamaale. Pand ta partsi kiiguteme, suvilindu sooteme, hänileise häälitseme. Partsil oli pailu sõnuja, suvilinnul suured laulud, sest ep latsest laulik saanud. Paistu. H I 7, 580 (19). 1895. 3. Kust on minust laulik saanud, luetaja tütarista? Üeldi mu õbissa õlnud, üeldi mu koolissa käinud, sõisand seppade pajassa, kirjatundija tuassa, laia põlle põrmandulle. En õle õbissa õlnud, en õle koolissa käinud, sõisand seppade pajassa, kirjatundija tuassa, laia põlle põrmandulla. Minu hella eidekene, kui läks hella heinamaale, kui läks kallis kaare peale, vei minda mennessanni, kandas minda kaasassanni, pidas põlle paulussanna. Kui sai hella heinamaale, kui sai kallis kaare peale, pani minu maha mätta peale: madu laulas mätta'asta, sisalikku maa siesta, rotti rohupõõsa'asta, kiel õli kiereldi suussa, miel õli mõteldi peassa, saba salme rõnga'assa - sealt tulid sõnad minule, langesid pealaele, sai suhu sõnakõrenda, pealaele laululauda, sealt sai lauliku minusta, luetaja tütarista. Jõhvi. H II 1, 510 (677). 1888. 110. LAULIKU SOOST. 1. Laulik oli minu isake, laulik oli minu emake, laulik on lapsekiigutaja, laulik on imetaja-hellitaja, laulik peab minustki saama. Viru-Jaagupi. E StK 8, 328 (8). 1921. 2. Mina laalan, miks ei laala, mina laaliku soosta, keelepeksija peresta, tinatalderi talusta; laalik isa, laalik ema, laalik veike vennanaine, laalik lapsekiigutaja, laalik laps, mis kätkis kiigub, laalik ma isegi olen! Kose. EÜS XI 1260 (113). 1914. 3. Ei ma tohi tormi olla, ei viitsita vihane seista, pikki mokkida pidada. Ei ma põle tormista soosta, ei keelepeksjate peresta. Mina lauliku soosta, isa mul laulik, ema laulik, laulik lapsekiigutaja. Keila. H III 3, 351 (1). 1888. 4. Ei mina tunne tumma olla, ei viitsi vihane seisu, en ole tummade tuasta, ega'n vaikide vahelda, kieltunne keske'elda. Ei old tumma mu isäni, ei old tumma mu emäni, ei tuld tumma tüttaresta. Laulik oli mu isäni, laulik oli mu emäni, laulik tuli tüttaresta. Eit soit pulmissa monessa, taat soit saajassa sa'assa, pidi minda poue'essa, kandis minda kaenelassa, vei mind laulike tubaje, pillipuuja pormandalle, juot mind laulike kabasta, pillipuuja piekerista. Sielt mina laulule ladusin, regivirsile vedasin. Kuusalu. H II 34, 220/1 (96). 1892. 5. Mis mina huolin laaladenna, vai mis kuulan kukkudenna! Laalik õli mu isake, laalik õli mu emake, laalikud mu hellad veljed, laalikud sõõrikud sõsared. Mina trummali tubasta, pillipuhkuja peresta: pilli lõid mu pidajad, kannelt lõid mu kasvatajad, erelid lõid hellad veljed, suupilli suesutajad. Kodavere. H II 4, 558 (24). 1887. 111. LAULIKU KODUKOHT. 1. Mina laulan, mitu tunneb, mitu tunneb, mitu ei tunne. Kes ei tunne, see küsigu! Vihulast olen toodud virbe, Kohalast olen kokatütar, Seljalt suure sepatütar, õunapuu õukülasta, Harju kask olen Kandelasta. Viru-Jaagupi. H II 10, 504 (276). 1889. 2. Mina laulan, mitu tunneb, mitu tunneb, mitu tianeb, mitu ilma tundematta, mitu ilma tiadematta. Kes ep tunne, see küsigu! Vihulast olen viidud virbe, Kohalast olen kokatütar, suost olen suure härra tütar. Kes ep tunne, see küsigu, tulgu, tehku tuttavaksi ja siis arvaku omaksi, et minul suaneks sael sõita, isamiestel hüpitatta, peiupoistel piale tõsta. Kadrina. H I 1, 86 (35). 1888. 112. LAULIKU VAEV. 1. Enamb on laulijal mureta, enamb kui reiepeksijalla. Reie mina peksan rõõmullagi, lademed löön laulullagi. Reie peksan - sie unustan, lugu laulan - teist muretsen. Kadrina. EÜS VII 262/3 (10). 1896. 2. Enam oli vaeva laulijal, kui oli rehepeksijal: laulu ta laulab - teist muretseb, rehe peksab - see ta unetab. Ridala. EÜS VIII 375 (71). 1911. 3. Enam oli vaeva laulajel, kui oli rehepessijel, vai oli koodikompsijel. Rehe pessi - sii uneti, koodi kompsi - jälle jäti, laulu laula - tõist muretse! Laulukese lühikese, värsikese vähikese: süämen ollit süvve'enna, käsin jalgu kängienna, meelden jälle maataenna, jalun teede kõndienna. Helme. H II 24, 248 (3). 1887-89. 113. LAULIKULE PALKA. A 1. Ega mina muidu laula, muidu laula, võidu laula! Raha küll maksab laulemine, laulemine, luulemine, kulda suu kulutamine, hõbe keele hõerumine, vaske keele voalimine. Harju-Jaani. EÜS X 1919/20 (102). 1913. A 2. Ei mina rahata laula, suud ei kullata kuluta, kielt ei peksa penningita. Raha maksab laulemine, kulda suu kulutamine, penning kiele peksemine. Kuusalu. EÜS VIII 1727/8 (86). 1910-11. A 3. Ei mina rahata laala, suud ei kullata kuluta. Andke raha laalijalle, kulda suukulutajalle! Too mul metta meelta võida, eadikat heale paranda! Mesi teeb meele heasta, eadik heale lahke'esta, koor teeb kurgu kerge'esta. Laiuse. H, Ostrov 189 (2). 1887. B 1. Küll ma laulas mitu laulu, veeretes ma mitu viisi, peass mu laulu masseteme, häälest hinda antemaie, sis ma nõuas pailu palka, pailu palka, hulga hinda: häälest võtas härjakarja, laulu eest või laiku ruuna, sõnast või sõahobese, kulda või kübaretäue, hõbet kuueholma täue. Paistu. H III 25, 183. 1895. B 2. Latsi käski mulle laulda, perekene pessä kiili. Kuis ma, latsi, sulle laula, perekene, pessä kiili? Anna lammas laulemast, ude huule liikumast, kide keele pessämast, sis ma, latsi, sulle laula, perekene, pessä kiili. Mis mul abi laulemast, kulla sõna kuugumast? Ei ole omma kulleman, marja man saisaman, võõras kulla man kulles, võõras marja man sais. Karula. H II 24, 251/2 (9). 1887-89. B 3. Küla aga ütleb: "Kuku, kuku!" Küla aga ütleb: "Laula, laula!" Mina aga ütlen: "Mis mina laulan! Anna moole lammas laulu eesta, valge lammas vaeva eesta! Siis mina laulan laevatäeve. ütlen uie uisu täeve, panen aga paadi pardani ja vana laeva lastini." Pöide. EÜS VI 658 (27). 1909-10. B 4. Piass mu laulud makseteme! Ei ma pailu hinda ei võtas: kulda või kübäretäüsi, karda või kasukatäüsi, häälest annas härjäpaari, sõnast või sõahobese. Mul om hääli häista puista, mul om kurku kuivest laudest, mul om sõnad sepä tettu, hääl mul vasesta valatu, kurk mul kullal kirjutetu. Halliste. H II 22, 127 (68). 1889. 114. LAULIKULE JUUA. 1. Peaks mina piisa viina saama, teise piisa piiritusta - siis mina laalaks lahkemine, kukuksin mina kuulusaste, veeretaksin viisakaste. Peetri. EÜS VIII 826/7 (463). 1911. 2. Tooge juua laulijalle, laulijalle, laskijalle, laulija lagi põlessi, juoja kurku kõrbenessi! Juo, kurku, kanna, kaula; võta vastu, vaskirinda. Küll jalad koduje viivad, sääred sängije säevad, oma Jürje voodieie, kaasa noore kaindelaie! Jõhvi. H II 1, 365 (518). 1888. 3. Üks aga ütles: "Laula, laula!", teine aga ütles: "Laula, laula!" Mis mina laulan, kurk on kuju? Anna mulle setta õlut juua, mis on vaaksa vahtu peal; anna mulle setta viina juua, mis on küinar kirja peal - siis mina hakkan laulama, siis jääb küla kuulama, viis aga valda vaatama, kihelkond jääb seisama. Reigi. H II 6, 64/5 (77). 1890. 115. HÕISKAN ÕLLETA! Kes mind kuuleb laulavat, mötleb joonud olevat. Ölut pöle saanud huulele, musta märga meelele, porsakappa keelele. Mina aga höiskan ölleta, karjun ilma kaljata, kiirun keeva veeta. Kihelkonna. H II 66, 117 (16). 1898. 116. ARG LAULIK. A 1. Sii ei, sii ei, õed hellad, sii ei tohi tõest laulda, häälta hästi kuulutada! Siin on külad kohastikku, vallaotsad vastastikku, mõisad mõlemis pool: kuulutavad, kirjutavad, panevad papre ääre pääle! Saaremaa. H I 4, 777 (4). A 2. Söömad on söödud, joomad on joodud, laulud on alles laulmata. Laulaksin, kui tohiksin - kardan koju kuuldavat ja üle välja viidavat. Meil kodu kurjad kuulijad ja valjud vastuvõttijad. Läheb see püha papi teada - papp aga rapsib raamatu, kirjutab kirikuuste pääle. Sealt kõik rahvas lugevad, mulle häbi-naeru tegevad. Reigi. EÜS II 980 (134). 1905. A 3. Kuulin muida kurtamaie - mina naurust naljatelin, kiustepärast kiljatelin. Nüüd on käö käässa, eidetüttari iessa, vaeselapse vaagenassa. Pistetasse piibelie, rapsitasse raamatuje. Jõhvi. EÜS VI 1036/7 (196). 1909. A 4. Küll laulaksin, kui tohiksin laulda, veereksin, kui tohiksin veerda! Ei tohi tõeste laulda, häält ei hästi kuulutata. Kardan koju kuulemaie, eide ette helpimaie, taadil taha kamberie. Sääl pannakse sõnad tähele, tuua hommiku edeje, ripsitasse, rapsitasse, ripsitasse riieteie, rapsitasse raamatuie, pistetakse piibelie, pannakse paberi pääle. Tuua hommiku edeje siu söömata südame pääle, pesemata kätte pääle, uniste voete pääle. Siis on ainel haleda, siis on kullal meeled kurvad ja pardil paha südame: pesemata kääd on mustad, söömata süda vesine. Haljala. H IV 1, 143 (83). 1888. A 5. Küll laulaksin, küll laulaksin, küll laulaksin ma lugu kaksi, veeretaksin viisi, kuusi - kardan aga, kardan, vennikene, kardan koju kuuldavad ja ahu ette helkivad ja parde peale paukuvad. Kodu mul, kodu mul, vennike, ja kodu mul kurjad kuulajad, val'lud vastuvõttejad. Kerivad sõnad kerasse, panevad palved paela peale! Lase tuleb, lase tuleb, vennike, lase tuleb lauba õhtuke, teised söövad ja teised joovad, teised söövad sealihada, kastvad kanamunada, aga ma söön neida sõnuda, lakun neida laulusida ja paremida palveida. Hanila. H IV 9, 387 (16). 1897. B 1. Ma laulaksi kui tohiksi - kardan laulu laidetavad, laulu sönu söimatavad. Laulu laitejad tulemas, söna söimajad nähikse: laulu laitjal laiad silmad, söimajal sönad söledad. . . . . . . . . . . . . . . . Pöide. E 42393/4 (24). 1902. B 2. Laulaksin - mind laidetakse, oleksin vaida - vannutakse, seisaksin - saab igava! Kus mina istutan igava ehk mina astutan haleda? Kellel muinel kui kivile, kivile kirikuteele, paele papi välja peale - sönna mina istutan igava, sönna mina astutan haleda. Muhu. H II 65, 110/1 (3). 1898. C 1. Ei nüüd tohi, õekene, ei nüüd tohi lapsed laulda! Nüüd on kuulajad kurusse, sanavõttajad võsas. Seal on kubjas kuulatamas, mõisapoisid mõttelemas, Peter pitkusse paus, Andrusse harja haavikus, Enrik oma heinamaale, Tõnnis taldade vahel. Viljandi. H I 7, 307 (4). 1895. C 2. Ei ma tohi tõeste laulda, häält ei hästi kuulutada, meil mõisad mõlemal poolel, külad kummala käela. Härra ärkab voodi'esta, proua kargab kaenla'asta, neitsit laiusta linusta, mamsel paksusta padjusta, pillab peekerid pihusta, laiad klaasid laua pealta. Kellel süüda mõistetakse, kellel kahju kaevatakse? Annel süüda annetakse, Kaiel kahju kaevatakse. Järva-Madise. EÜS II 1054 (45). 1905. C 3. Laulaksin ma lugu kaksi, veeretaksin viisi, kuusi - kardan kojo kostevad, ette randa helkivad, taha randa raksuvad! Kodu on kurjad kuulijad, val'lud vastuvõttijad. Kodu on kuusi, kõik on kurjad, kodu on seitse, kõik segased, kodu on kaheksa, kõik on kanged, kodu on ühiksa, kõik ülemad, kodu on kümme, kõik kuningad. Risti. EÜS XI 980 (84). 1914. D 1. Mina küll laulan mitu viisi, veeretaks ka mitu viisi, kardan kodu kuulevada, tare ette helkivada! Ehmataks isa kodussa, ehmataks ema taressa, vennad viinakellerisse, sõtsi saiakammerisse. Mõtlevad sõa sõdivat, Rootsi koera roetavada. Ega küll sõda siin ei sõdi, Rootsi koera siin ei roeda. Sõda sõidab suurta teeda, Rootsi koera roonu teeda. Suure-Jaani. H II 20, 647 (2). 1889. D 2. Küll ma laulas, kes mu lases, küll ma kukus, kui tohisse! Pelgä kodu kuuluvete, tare ette helkivete, läve pääle läükivete. Heitüb mu esä taresse, heitüb mu emä taresse, velle viinakelleresse, sõtsi saiakammeresse. Esä tulli vällä vaateme, emä tulli vällä vaateme, velle tulli viinakelleresta viinapiikeri peona, sõtsi tull' saiakammeresta saiakakku kaindelenna: mõtliv sõa sõiteveda, Roodsi koera roitaveda. Mina mõisti, jälle kosti, tääsi targaste kõnelda: "Emäkene, ennekene, esäkene, taadikene, veli, hellä vellekene, ei sii sõda siin ei sõida, Vene leeri siin ei liigu; sõda sõidab Riia all, tapelus Talina all. Sii oli sõtsi suure laulu, sii oli hellä helkimine, sii oli kulla kukumine!" Halliste. H II 5, 121/2 (21). 1883.