B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 9. MIS MEES MEREST TÕUSEB? 1. Lähme merda pühkimaie, mere äärda äigamaie! Pühime pühke'ed meresse, äigame laastud lainetesse. Mis meesi meresta tõuseb? Kuldamees meresta tõuseb, kuldakäed ja kuldajalad, kuldahobu temallagi, kuldapiitsuke pihussa, kuldakansik kaindelassa, kuldavestu vöö vahella. Lähme merda pühkimaie, mere äärda äigamaie! Pühime pühke'ed meresse, äigame laastud lainetesse. Mis meesi meresta tõuseb? Hõbemees meresta tõuseb. Hõbekäed ja hõbejalad, hõbehobu temallagi, hõbepiitsuke pihussa, hõbekansik kaindelassa. Lähme merda pühkimaie, mere äärda äigamaie! Pühime pühke'ed meresse, äigame laastud lainetesse! Mis meesi meresta tõuseb? Vaskimees meresta tõuseb. Vaskikäed ja vaskijalad, vaskihobu temallagi, vaskipiitsuke pihussa, vaskikansik kaindelassa, vaskivestu vöö vahella. M. Veske, Eesti rahvalaulud II. Tartu 1883, lk. 34/5 (26). 2. Lähme, lähme, sõssekeine, lähme kodunt kolmekesta, läbi niidi neljakesta, üle välja viiekesta; lähme seda merda pühkimaie, mere ääri äigimaie! Vat mis mees sealt merest tõuseb: kuldamees, kuldahobune, kuldalakki tal peasa, kuldalaigud laki peala, kuldakindad tal käesa, kuldakirjad kinda'esa, kuldapiitsa tal peosa, kuldapiisad piitsa peala. Lähme, lähme, sõssekeine, lähme kodunt kolmekesta, läbi niidi neljakesta, üle välja viiekesta; lähme seda merda pühkimaie, mere ääri äigimaie! Vat mis mees sealt merest tõuseb: hõbemees, hõbehobune, hõbelakki tal peasa, hõbelaigud laki eesa, hõbekindad tal käesa, hõbekirjad kinda'esa, hõbepiitsa tal peosa, hõbepiisad piitsa peala. Lähme, lähme, sõssekeine, lähme kodunt kolmekesta, läbi niidi neljakesta, üle välja viiekesta; lähme seda merda pühkimaie, mere ääri äigimaie! Vat mis mees sealt merest tõuseb: vaskemees, vaskehobune, vaskelakki tal peasa, vaskelaigud laki eesa, vaskekindad tal käesa, vaskekirjad kinda'esa, vaskepiitsa tal peosa, vaskepiisad piitsa peala. Jaani. H II 35, 657/9 (15). 1892. 3. Lähme meie merda mööda, käime kullast kallast mööda! Mis meesi meresta tõuseb? Kuldamees meresta tõuseb, tahtis minda vaestalasta: ei minu veri vedanud, ei minu puna pugenud, ei minu armud annud ühte. Lähme meie merda mööda, käime kullast kallast mööda! Mis meesi meresta tõuseb? Hõbemees meresta tõuseb, tahtis minda vaestalasta: ei minu veri vedanud, ei minu puna pugenud, ei minu armud annud ühte. Lähme meie merda mööda, käime kullast kallast mööda! Mis meesi meresta tõuseb? Vaskimees meresta tõuseb, tahtis minda vaestalasta: ei minu veri vedanud, ei minu puna pugenud, ei minu armud annud ühte. Lähme meie merda mööda, käime kullast kallast mööda! Mis meesi meresta tõuseb? Õlgemees meresta tõuseb, tahtis minda vaestalasta: sellele veri vedanud, sellele puna pugenud, sellele armud andsid ühte. Koeru. H IV 1, 302/3 (2). 1889. 10. KALANEITSI 1. Magasi mia, magasi, magasi Mari mäele, sinelillede siana, kullerkupude kuhale, valge lillede vahele. Unda näi ma magadenna, tõista üles tõuste'enna. Külanaised nännikeised, mõistke see uni minulta: "Tamm kasvi Tarvastu mäele, kask kasvi Riiä karjamaale, oksa neil ütte hoiave, ladva ütte langeve, jõgi neil jooksi alta juurte, oja oksade vahelta. Mis sääl jõen jooskeneia? Jõen joossi havi halli, havi halli, laiguline, särgi suuri, soomusselgä. Lätsi kodu kurval meelel, kurval meelel, leinakeelel." "Oh veli, hella vellekene, võta selgä siidivõrku, kaala pane kalakotti, mine sa kohe kalale." Veli läits kohe kalale, tõi ta kala koduje. Veli võtt kala lõhki aia, lõhks ta kala pääda päälta. Mis tal päästa paistunessa? Päästa paist pärg punane. Lõhks ta kala kaala päälta. Mis tal kaalast paistunessa? Kaalast paist helmed eredad. Lõhks ta kala rinna päälta. Mis tal rinnast paistunessa? Rinnast paisti suure sõlge. Lõhks ta kala keske'elta. Mis tal keskelt paistunessa? Keskelt paisti kirju ööke. Lõhks ta kala sel'lä päälta. Mis tal sel'läst paistunessa? Sel'läst paisti siidikleiti. Lõhks ta kala põlve päälta. Mis tal põlvest paistunessa? Põlvest paist põlle punane. Lõhks ta kala jala päälta. Mis tal jalast paistunessa? Jalast paisti sulgisukka, sulgisukka, kuldakengä. Kala võtt keelil kõnelde: "Veli, hella vellekene, ma jole tullu tooressa egä võien värskesse; ma tule maale näidissa, ilmale ilu pidäma." Halliste. H II 22, 200/3 (89). 1889. 2. Pikä puu, kõre varigu, jõgi joosi alta juure, oja joosi alta oksa, kala kulditse jõena, vähja vägeva merena. Lätsi velle pallelema: "Veli, hellä vellekene! Too mul tinane mõrda, vala vaski västerita. Ma lää kala püüdämaie, vähju välla võttamaie!" Sai ma üte suure kala, mi ei ole arvade havissegi, ega kitta kiisassegi ega lutsusse lugede ega söödä sär'essegi. Lätsi velle pallelema: "Veli, hellä vellekene, tule mul kala raiuma!" Raius kalal päästegi. Mis säält pääst paistunessa? Pääst päistus pär'ekene. Säält sai näiul pääpär'e. Ragus kalal kaalastegi. Mis säält kaalast paistunesse? Kaalast paistus kaalakirja. Säält sai näiul kaalakirja. Karksi. H II 42, 484/5 (6). 1891. 11. NUTTEV TAMM. 1. Läksin metsa kõndimaie uduselle hommikulle, varaselle valge'elle, karedalle kaste'elle. Mis ma leitsin metsastagi? Leitsin tamme nuttemasta, pika puu igatsemasta. Mina tammelta küsima: "Mis sa nutad, tammekene, igatsed sa, pikka puuda?" "Mis mina nutan, neitsikene? Muida puida rajutasse, minda jälle jäetasse suure tuule tuigutada, lumeranga raputada, vihmahoo vintsutada!" "Ära nuta, tammekene! Mul jäi kodu kolmi venda, kõik jäid kirvid ihkumaie; tulevad tamme rajumaie." Mis sest tammest tehtanesse? Tüvest tehti tünderida, otsast tehti hoonesida, keskelt sai kena kiriku, okstest sai hobustetalli, ladvast laste laululauda. Mis jäi üle laastukene, sest sai neiul kihlakirstu, kihlakirstu, veimevakka. Kolga-Jaani. H, Kolga-Jaani 2, 8. (Vrd. VK II, nr. 447A). 1876. 2. Läksin metsa kõndimaie, pühäpäävä hommikulla. Mis ma metsast eesta löüdsi? Löüdsi tamme istumasta, istumasta, ikkemasta. Mina tammelta küsima: "Mis sa istud, mis sa iked, norgus, tugev tammepuu?" Tamm küll mõistis, kostis vastu: "Muida puida raiutakse, metsa nurgalt nopitakse; ei mind tunta, tugev tamme, ei mind rai'da, rauda tamme!" "Oot-oot, oot-oot, tammekene! Mul on kodus viisi venda, igal vennal viisi kirvest, igal kirvel kirjud varred. Need küll tundvad tugev tamme, need küll raidvad rauda tamme!" Tüvi lääb merde tünsati, ladu lääb maale laksati. Tüvest teen mina tünderida, ladvast laevaankurida, südamest teen söögilaevad, pinnast teen ma piimapüti, koorest teen ma koorekirnu, lehtedest teen lehmälauda. Mis säält üle jääbunessa, jääbunessa, tiibunessa, sest teen õel kirju kirstu, kirju kirstu, vaali vaka, kiidsub kinni panne'essa, laksub lahti võtte'essa. Kui sõs õel saajad saavad, külä sõs astub aia pääle, vanad mehed värävasse, noorik tua nurga pääle, poisid puuriite otsa, lapsed laastukuhja otsa. Mõtlevad sõda sõitavat, Rootsi koerad roidavata. Mina küll mõistan, kostan vasta: "Alanege aia päältä, vajunege värävasta, noorik tua nurga päältä, poisid puuriite otsast, lapsed laastuhunikusta! See põle sõa sõidu hääli, Rootsi koerte roidu hääli. Siit viiäks möödä kirju kirstu, kirju kirstu, vaali vakka, kiidsub kinni panne'essa, laksub lahti võtte'essa." Saarde. H II 22, 758/61 (1). 1888. 12. SUUR TAMM. 1. Lähme merda pühkimaie, mere ääri äigamaie, pühime pühked meresse. laseme laastud lainetesse! Mis sealt merest üles tõusis? Tõusis kulla tammekene. Istutasin isa ilus - tamm ei kasnud, tamm ei jõudnud; istutasin ema ilus - tamm ei kasnud, tamm ei tõusnud; istutasin venna ilus - tamm ei kasnud, tamm ei tõusnud; istutasin õe ilus - tamm ei kasnud, tamm ei tõusnud; istutasin enese ilus - tamm aga kasvis, tamm aga jõudis. Tamm aga kasvis taeva'esse, pidi pilve ju pugema, tahtis taevast laotada, pidi pilved pillutama, kuu pidi lööma kuies tükis, pääva lööma viies tükis. Mina aga joostes ju külasse, noorte meeste palve'elle: "Tulgem, tulgem, noored mehed, tulgem nüüd tamme raiumaie!" Viru aga külast viisi kirvest, teista viisi noorta meesta; Kura aga külast kuusi kirvest, teista kuusi noorta meesta; oma külast kümme kirvest, teista kümme noorta meesta tulid tamme raiumaie. Mis sest tammest väl'la jäi? Tüikast jäi tünderida, keskelt jäi kena kiriku, otsast jäi orja iste, ladvast laste koolituba. Lihula. H II 2, 414/5 (546). 1889. 2. Istuti tamme, istuti, istuti esä nimele: kasva ei esä nimele. Istuti tamme, istuti, istuti ema nimele: kasva ei ema nimele. Istuti tamme, istuti, istuti velle nimele: kasva ei velle nimele. Istuti tamme, istuti, istuti endä nimele: tamm kasvi minu nimele. Tamm küll kasvi taeve'esse, oksa pikä pilvessegi. Tamm taht' taevasta laote, oksa pildu pilvesida. Lätsi velle palleleme: "Veli, hella vellekene, ihu kirves, kirjuvarsi, taprul tii tera tasane, tule tamme raiumaie! Tamm küll kasvi taeve'esse, oksa pikä pilvessegi, tamm taht' taevasta laote, oksa pildu pilvesida. Raiu maha rauda tamme, kaote ära kurja tamme!" Veli läts tamme raiumaie, kurja tamme kopsimaie, rais ta ära jala alta, jala alta, pää päälta, käe katsi kõrvastagi. Veli tuli kodu kurva meeli, kurva meeli, leinäkeeli: "O mu sirgepää sõsare, vahapäine sõtsikene! Ait mu tamme raiumaie, kurja tamme kopsimaie, ärap nüüd raisi jala alta, jala alta, pää päälta, käe katsi kõrvastagi. O mu sirgepää sõsare, vahapäine sõtsikene! Kui ma johu koolemaie, hellä henge heitemaie, ära mu viia ratastege, ratastege, regedege, vii mu viiele sõrmele, kanna katele käele, vii mu Viru kirikus, kanna Harju kalme'esse: sääl om ilus hingate, sääl om mahe magade." Halliste. H II 5, 13/15 (8). 1883. 3. Ai-tai, tai-tai, tammekene, tai-tai tamme õksakene, tamm õli kasnud taeva'ene, õksad pilveje pugenud - need on pilve pillutajad, juured jooksvad mööda maada - need on ilma eksitajad. Palamuse. H II 27, 296 (6b). 1889. 13. HIIE NOORMEES. 1. Lääme hiilut, näiu noore, lääme hiilut hiite kaudu, sala me Salatsi kaudu, kui ei kuule egä näe, kui ei kuule hiide koera egä ei näe hiide näiu, kuule hiide noorimeesi, haugu hiide halli raka. Sai ma hiide kotte'elle - tiltsu võts saani tinane, loksi võtiv kuldalooga, helki võtiv hõbehelme. Joba kuuliv hiide koera, joba näive hiide näiu, hauksiv hiide halli raka, kuuliv hiide noorimeesi. Võtiv huiku, võtiv hõiku, võtiv huiku usse suile, võtiv hõiku õue pääle, karju kammerte lävele üle seitsme seinapalgi, üle kat'sme karjalauda, ütsme hobeste hoovi: "Tulge sisse, näiu noore! Tulge sisse ööse'essa, minge hommen hommukulla. Hommukult udsu madala, õhtult kaste kasina, siis ei niistu ega kasta, siis ei niistu niitesukka ega ei kastu kaalipõlle, niiste jää's niistesuka pääle!" Karksi. E 45971/2 (4). 1889. 2. Õekesed hellakesed, kus me lähme vasta ööda, vasta ööda, vasta kuuda, vasta pilgesta pimedat? Meie upume uduje, meie kaume kaste'esse! Lähme homme hommikulla, et ei kuule hiie kuked ega näe hiie neiud. Kuulis hiie noorem poega, see hüüdis üle värava, üle kahe-kolme oja: "Tule seie, neitsikene, siin ju siidi müüdaneksi, kalevit siin kaubeldakse!" Siidi müüdi süllakaupa, kalevit ju vaksakaupa, mõdu ilma mõetemata, saia ilma sallardita. Väike-Maarja. EÜS VII 1900 (92). 1910.