ÕLU, VIIN, KÕRTS 548. TEEKSIN ÕLUT. 1204 1. Iidit-tiidit, teeksin olut! Veel on viietagi vaja: humalaida, linnaksida, kadakaida kallimaida. Humalad on Oja külas, kadakad on Kali külas, vesi Vinni allikassa, pärm on Pärnu linna'assa, torred Torma moisa'assa, vaadid Vaekülassa. Haljala. H I 5, 87 (254). 1892-94. 1205 2. Idut-tidut, teeksin õlut, kardan kahte puuduvad - homalad ja linaksed! Pada ma paluksin peresta, tõrt tooks teisesta talusta, kivid küla vainu pealt, kadakad tooks karjasmaalt, vett tooks oma venna kaevust. Vigala. H I 4, 198 (60). 1874. 549. KES JOOB - JOOBNUKS JÄÄB. 1206 1. Kui õlut sai tehtud ja keedetud, humalad virdetonni kallatud, siis üteldi: Kes joob - see joobnuks jääb, kes maitsep - see maha kukkub, nina nurka ja nahk metsa, kassile suud ja koerale käppa. Hoiss! Hoiss! Hoiss! Hoiss! Juuru. H III 27, 136 (8). 1896. 1207 2. Mi taar hapnama, külänaisõ kaklõma! Kiä juu - tuu juubunus, kiä maits - maha satas: ununaisõ' urvikula, pernaisõ' persikula, külänaisõ' - käpikülä! Karula. H II 36, 261/2 (400). 1893. 550. ÕLU KOLMEST KOKKU PANDUD. 1208 A 1. Olge terved, õllesepad, kes need kolmed kokku pannud: esite vesi vedela, teiseks see maki magusa, kolmandaks vihad humalad. See võttis meeled meeste peast, pooled meeled poiste peast, tanud targa naiste peast. Mihkli. E 18401 (4). 1895. 1209 A 2. Olge terve, õllessepad, viha virde valajad, kis olid kuuest kokku pannud, seitsmed sisse seganud: eesti vesi nii vedela, teine tuli nii tugeva, kolmandaks maage nii magusa, neljandaks kallid kadakad, viiendaks vihad humalad, kuuendaks need kuumad kivid, seitsmendaks pärm sisse segatud. Peetri. ERA II 60, 393 (1). 1931. 1210 B 1. Õlge terved, õllesepad, maha mallaste panijad, linnastie liigutajad, suure suitsu kannatajad! Õlut tehtu miki-maki, miki-maki maa rohista, põllu pienista ivista. Ise lõhu lõugijanna, kipitelli kielejanna, põrutelleb põskijanna, sie lähab kõhe kõhtujeni, viladi-valadi vatsajeni, kuladi-kaladi kurkujeni. Jõhvi. H II 1, 517/8 ( 685). 1888. 1211 B 2. . . . . . . . . . . Olgu terved õlleseppad, õlleseppad, viinaseppad, viha vingude pidajad, suure suitsu kannatajad, kes olid kolmi kokku pannud: humalaida, linnaksida, vett oli pannud kolmandaksi. Õlut oli tehtud miki-maki, miki-maki maarohista, põllu peenista ivista, välja laia taterasta. Humalaudu tuassa, linnaksemagu majassa, õllepõhud põrmandulla. Jõelähtme. E 15687/8 (192). 1895. 1212 551. KUNAS ME KOLMI KOKKU SAAME. Humal huikas oruna, kesu keeruti mäela, vesi lauli laine'ella: "Kuna me kolmi kokku saame? Siis me tükim tünderisse, vajum vaatide vahele! Siis võtam meele meeste päästa, poole meele poiste päästa, natukese naiste päästa, tüki meelt tüdruku päästa!" Halliste. H II 24, 738 (14). 1889. 552. HUMAL HÕIKAS. 1213 1. Humal huikas heinamaalla, käbi kärkis põesassa: "Tule siia, noori meesi, vii mind kotilla kojuje, matilla oma majaje! Sääl mina veeren virde'eksi, tahenen taherperiksi. Võtan meele meeste peasta, tanud targa naiste peasta, pooled meeled poiste peasta!" Oh te humalad hullud, rukilinnaksed rumalad - võtid meeled meeste peasta, tanud targa naiste peasta, pooled meeled poiste peasta! Mehed mütsita müravad, naised tantsivad tanuta, poisid poolele püksata, neitsid nelja-töllakile. Haljala. ERA II 153, 119 (29). 1937. 1214 2. Homalas oli õiekene, käbi küpsis poesa'asse. Tule tänna, noori meesi, vii mind kotissa koeosse, pane mind parre ääre peale; võta mind parre ääre pealt, pane mind keeva katelisse - ja võta mind keeva katelista, pane mind tõrrepõha peale, sealt pane vaadi vitsa alla! Seal ma sukin suures mehes, seal ma kasvan kanges mehes. Mehed panen mütsata mürama, naesed tantsma tanutagi, poisid poole põlveliste, tüdrukud ihualasti! Vigala. H II 17, 461,(83). 1889. 1215 3. Läksin mina metsa kõndimaie. Mis mina metsast eesta leidsin? Humalas huikas paosse, käbi kärkis põõsa'esse: "Tule, tule, nuori miesi, nipi minda, näpi minda, vii mind koti sies koduje, pane mind parre ääre piäle, tõsta tõrre serva piale! Sealt mina veeren veerandisse, sealt mina poen poolikusse, seal mina möllan mütsata, seal mina ajan aruta, vahtu aan vaksa, küünar kaksi, vahutan üle värava, tantsitan üle tänava! Kui mind kannul kannetakse, vaadist välja valatakse, siis võtan miele meeste piasta, tanu targa naiste piasta, puole mielta poiste piasta, tüki mielt tüdruku piasta! Mehed siis mütsuta müravad, naised tanuta tantsivad, poisid puolel põlveliste!" Hea mies teinud õluta, paras mies pannud humalad, naine kallis kannud vetta. Sageda käind salvetieda, kasinaste kaotieda. Kihnu. H II 41, 656/7 (58). 1889. 1216 4. Humal upib, käbi kärgib, humal upib põõsa'assa, käbi kärgib pajussa: "Tule siie, noori meesi, nipi minda, näpi minda, kitku minda, katku minda, vii mind kotila koduje, sia sekila selgajani, pane parrel kuivamaie! Sialt mina tükin tünderije, poen õllepoolikuie, virde vitsade vahele. Siis võtan meeled meeste piasta, tanud targa naiste piasta, siis mehed mütsata müravad, naesed tanuta tantsivad, poisid pooli saapa'aie!" Põltsamaa. H III 7, 504/5 (6). 1889. 1217 5. Humal laulis lepikussa: "Tule siia, noori meesi, vii mind kotiga kodusse, pane parre ääre pääle! Säält ma tükin tünderisse, säält ma veeren veerandisse, säält ma vaon vaadi sisse. Võtan meele meeste päästa, poole meele poiste päästa, aean tüdrikud tülisse!" Suure-Jaani. EKS 4(3, 421/2 (14). 1218 6. Humal huikus, käbi kärkis, humal huikus põõsa'essa, käbi see kärkis paeossa: "Remmelgane noori meesi, vii mind kotissa koduje, kanna matissa majasse, pane mind parsile kujuma! Säält mina tükin tünderissa, säält ka lähän lähkerissa, poen poole vaadi sisse. Võtan meele mehe päästä, poole meeltä poisi päästä, tanu targa naese päästä, tüki meelt tüdriku päästä. Mehed siis mütsätä mürävad, naesed tanuta tantsivad, poisid poolekülläkille, tüdrikud üle üpäkille!» Tuakonda,lauakonda, armad akandealused, või jo pere, puha võõras: ei siin hõiska õllekannud kui ei hõiska õlle joojad; ei siin laula lauajalad kui ei laula lauakonda; ei siin peekered pirise, kui ei pidajad pirise. Viljandi. H, Peet 15/7 (16). 1879. 1219 553. TEE PÜHIKS ÕLUT! Ätekene, nännekene, tee mul pühisse õluta, virret venna pulma'asse! Kaarad o hästi kaharad, odrad otseti terased, humal upitas pajussa, käbi kärkis põõsa'essa. Jumal on annud meestel tervit, meestel tervit, naestel tervit, sest mede õues hõisatasse, sest mede lauas lauletasse. Viljandi. H III 7, 85/6 (40). 1888. 1220 554. ÕLUT JOOME, TEIST TEEME. Õlut me joome, teist me teeme, kolmas käärib kamberis, neljas likkub linnaksis, viies makab matuksis, kuues kõigub kõrre otsas, seitsmes seisab salve nurkas, kaheksas alles kõrvemata, üheksas üles tõusemata, kümnes maha külvamata. Risti. H I 7, 174 (3). 1896. 1221 555. TEEME ÕLLELE ILU. Mis me õllest muidu joome, kui ep tee õllele iluda, humalale uuta kuube, tapule rüü tasase, kannule kena kasuka! Vändra. EÜS I 1028 (13). 1904. 1222 556. ÕLU TEEB SOOJA. Õlut aga tegi mulle sooja, ma teen õllele palavat, kütan kaljale kasuka, humalalle uue kuue, virdele jalad väledad, taputaaril tasun kätte. Äiad juovad ämberista, peiud juovad peekerista, mina aga rüipan lüpsikusta, toruveesta toidan peada. Kose. H II 16, 27 (19). 1885-87. 557. TOOGE ÕLUT, KUST LINNUD ÜLE KÄINUD. 1223 1. Tooge mulle tooda olut, vedäge mulle seda viina, kost om käbu üle käünü, sinesiiba siputanu, vahajalga vaputanu! Hargla. H II 32, 192 (171). 1890. 1224 2. Tuu iks ussõ ollõtuup, peräst veerä viinalaas! Toogõ sinist silmä nätä, magõ'õta mi maitsa, toogõ meile tuuda olut, angõ tuuda haanikut, kon iks pihu pääl käünü, sisask rinda ringutanu! Urvaste, Karula. H II 36,17 (11). 1893. 558. VAHUNE ÕLU. 1225 1. Seni joome sedä õlut, vajotame vana õlut, kos om vattu vassa paksu, virret viie sõrme paksu. Annap meile jummal uusi otra, uusi otra, keeru kesvä, valmis saap vastse maa orasse, kui külm ei võta kütisse otra, välk ei lüü meil välja otra säält me teeme sehäst õlut, kos om vattu vassa paksu, virret viie sõrme paksu. Sii panep naised naaramaie, poisid puuli tantsimaie, mehed mütsitä mürämä, tüdrukud tüüd tegemä, naise tanuta tantsima. Puhja. EÜS VI 781/2 (43). 1909. 1226 2. Seda õlut mina joon, mis on vaksa vahtu peel; seda viina mina joon, mis on pudelis punane; seda saia mina söön, mis on kollane kooruk peel. Mina aga hõiskan õleta, keerun keevata veeta. Mustjala. ERA II 260, 407 (3). 1939. 1227 3. Joome nüüd Jüri jõesta, maitsem Antsu allikusta! Mesipuu Jüri jõenna, mõdu Antsu allikunna. Kui me joome, joonus jääme, kui me maitsem, maha sadam. Mede kannun hää õlu, magus mamma peekeranna. Me jõime sedä õluta, ku olli vassa vattu pääle, käsiküünär kirja pääle. Kus me ka vattu viskaneia? Vatu viskam varikusse, imme heidam itsemesse. Vatust kasve varikmõtsa, immest ilbus ilus mõtsa. Halliste. H II 22, 121/2 (60). 1888. 559. ÕLLEST SAAR. 1228 1. Joon õlled, kõristan kannud, viskan vitsad vitsikulle, kappalauad kaasikulle, põhjast põllule põrutan. Sinna kasvas suuri saari, suuri saari, laia laani, märga männikualune - iga tipus seal tihane, iga otsas seal oravas, iga ladvas laululind. Kuusalu. H II 40, 396 (5). 1891. 1229 2. Hõiskame õlled, käristame kannud, viskame vitsad vidrikusse, kannulauad kaasikusse, pühime aga põhad põllule, üle'ga aia heinamaale! Pühalepa. H 11 6, 4 (7). 1890. 1230 3. Juri, Juri, jõulud tulevad - hakkame toopi turrutama, kannuvitsu vinnutama! Siis joome õlled, käristame kannud, viskame vitsad viidikusse, kannulauad kaasikusse, põhjad põrinal põllule. Sealt meil tõuseb tõrremetsa, kasvab kannulaua metsa. Martna. EÜS VIII 395/6 (106). 1911. 560. ÕLU VIIB MEELED PEAST. 1231 1. Humal hakkas hullutama, linnas jalgu liigutama - võttis meeled meeste peasta, oimud naeste otsa eesta - mehed mütsata mürasid, naesed tanuta tantsisid, poisid pooli saapa'essa. Järva-Jaani. EÜS VI 1599 (13). 1909. 1232 2. Õlut on hullu ja taar on tarka, viin on viha märjuke - võtab meele meeste peast, poole oidu poiste peast, natukese naiste peast, tüki tüdruku otsa eest. Lääne-Nigula. EÜS IX 449 (65). 1912. 1233 3. Hiä mies teinud õluta, paras mies pannud humalad, naenõ kallis kannud vettä. Arvastõ käün kaotieda, sagõdastõ salvõtiedä. Sie võtn miele mieste piästä, tanu targa naesõ piästä. Mehed siäl mütsütä müräväd, naesõd tanuta tantsivad, poesid puõlõl põlvida, kükakille, käpäkille, neiud neljatölläkillä. Kihnu. ERA II 168, 570 (24). 1937. 1234 561. KANN TEEB SILMAD KIRJUKS. Kipuke kirjuke, kannukene kaunikene, kipp teeb silma kirjemaks, kann teeb kogu kaunimaks. Kena lai kapuke, magus õllehapuke. Kärla. SKS Niemi I, nr. 235. 1898. 562. SENI SÕBRAD, KUNI ÕLU KANNUS. 1235 1. Senniks õed, senniks vennad, kui oli kapassa õluta, kui oli kannussa õluta, peekerissa piisakene, tinatoobis tilgakene. Lõpis kapasta õluta, lõpis kannusta õluta, peekerista piisakene, tinatoobist tilgakene - siis olid õed hulkumassa, siis olid vennad vehkimassa. Laiuse. EKS 8°2, 671 (1). 1879. 1236 2. Seni me suured seltsimehed, kui on toopis tilgukest ja vaadi põhjas piisukest. Kui lõpeb toobist tilguke ja vaadi põhjast piisuke - siis on vennad vehklemas ja oepojad puiklemas. Märjamaa. H III 4, 384 (4). 1889. 1237 3. Seniks on õed, seniks on vennad, kui on kannussa õluta, tinatoobis tilgukene, peekerissa piisukene, laasi põhjas lonksukene. Lõpeb kannusta õluta, tinatoobist tilgukene, peekerista piisukene, laasi põhjast lonksukene - siis on vennad vehklemas, õed ju hõlmu tõstemassa, sugu küll suuri sõitelemas. Põltsamaa. H II 49, 903/4 (13). 1894.