HELME: 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST A. LAULA, SUUKENE 49. LAULA, KUNI ELAD. 3. Latus ime, latus ise, latus tütari perän. Vai sul'gu kümme suud, kiilge kümme keelekõist: püsü'ü suu sulusin, keele kinni köidüssel. Ega suu suud ei kanna, ega kiil kivvi ei nõsta! Kuri om noorel kurba olla, vaiv vanal ilutu. Küll saa koolden kurba olla, all liiva leina saista. Lase ei liiv liigutede, havvan ei suud ammutede, kääbas kätt küinütede. Helme. H II 24, 324 (94). 1887-89. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS 97. KES LAULAB METSAS? 1. Soo ma huikse, suu ma hõikse, kik ma lepiku leluti, kik ma lauli laane veere. Otse ojast huikueta, laanest vastu laulaveta. Ole ei ojan huikujeta, laanen vastu laulajeta. Ojast huikse noore ossa, laanest ladvatu pedäje, nurme otsast noore kõiva. Helme. H II 25, 239 (12). 1889. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST G. MIS MINA LAULAN 104. LAUL LAUA PEAL. 5. Veli, hellä vellekene! Kes pand laulu lavva pääle vai pand leilu livva pääle? Töö pandasse padaje, kätevaeva vaagenede. Laulun on mõnda sõnada, kõvereda, õige'eda. Helme. H II 24, 249 (4). 1887-1889. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 112. LAULIKU VAEV. 3. Enam oli vaeva laulajel, kui oli rehepessijel, vai oli koodikompsijel. Rehe pessi - sii uneti, koodi kompsi - jälle jäti, laulu laula - tõist muretse! Laulukese lühikese, värsikese vähikese: süämen ollit süvve'enna, käsin jalgu kängienna, meelden jälle maataenna, jalun teede kõndienna. Helme. H II 24, 248 (3). 1887-89. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 117. LAULIKU VABANDUS. 1. Veli, hella vellekene, ära võta sa vihase ega panna pahase: laulul om mõnda sõnada, kõvereta õige'eta. Kae mõtsa puie pääle: üts om pikk ja peenikene, tõine lüng ja lühikene, kolmas üteülbaline. Õgvast sai hobeselook, kõverast sai ratsurangi, üteligatsest sai riistapuida. Helme. H IV 3, 166/7 (115). 1888. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST I. MURELIK LAULIK 129. KURB LAULIK. C 1. Kes mu kuuli laulaveta, ütel olle liia lusti, liia lusti, liia rõõmu. Mia kuuli, kosti jälle: "Ei mul ole liiga lusti, liiga lusti, rõõmu meeli. Mina südita söanta, kosutele meelta kurba. Ära taht söa lahende, katsik minnä meelekene!" Söa mul teesi süüdi palju, pale palju pahada, meeli mõnda mõtelia. Oles mul mure nende tiida, kahju või külal kahitse - avites muu muretse, avites küla kahitse, mis om mu enese teedä! Helme. H IV 3, 53 (24). 1888. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST A. PÄEV, PÄIKE JA KUU 147. MIS MA ANNAN VEERIJALE. Veeri, veeri, päeväkene, veeri, päevä, vettä möödä, lase mõtsa latvu möödä! Mis ma anna veerijalle vai ma kingi sõõrijalle? Sõtsi kingi sõõrijalle, velle päeva veerijalle. Veeri muidu, päeväkene! Ei ma'i täi velle anda: jääss mu nurme kündemada. Veeri's muidu, päeväkene! Ei ma'i tähi sõtsi anda: jääss mu nurme põimimada, niidu jääse niitemada. Veeri's muidu, päeväkene! Kuke anna veerijalle, kana kingi sõõrijalle. Ei ma'i tähi kukke anda, veeri muidu, päeväkene! Ei ma'i tähi kanna anda. Kukk läts kulla õrre pääle, kana läts vaski varva pääle. Kukk läts kulda kirgemaie, kana läts vaski kaakumaie. Veeri's muidu, päeväkene, veeri's muidu, sõõri muidu! Vöö mina anna veerijalle, sõle kingi sõõrijalle. Helme. H II 48, 65 (84). 1892. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 221. KÄOKIRI. 2. Kägu tuli puile, kägu tuli maile, kägu tuli puile puhte'ella, varikmaile valge'ella. Kägu ei kuku kivena, lind ei laula lakel maal: lind küll laulab lepikun, kägu kukub kuusikun. Talunaise targa naise, kubije naise kavale: võtve na kirja kivista, võtve märki mätästestä, kudave kirja kinde'esse, aave armi hamme'esse. Kui na kiirve kirikussa või na laskva laade teeda: käokirja neil kinde'ennä, käoarmi hamme'enna. Helme. H II 25, 39 (14). 1888. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 270. MIS SAI ROTINAHAST. Rui-rui, rui-rui rotinahka, kostes rotti kätte saia? Rotist saie roomanahka, kärsa päält sai näiu kängä, turja päält sai näiu tulupe, hännast sai hädäpasune, vanast vitust vilespilli. Helme. H II 43, 19/20 (9). 1892. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 284. KUKK JA KANA. Kukk läks kõõruten kuale, kana läks kõõruten järele. Kukel olli kubu kurgu all, kukel lõke lõua all, lihaliud pää otsan. Kukk läts kulla õrre pääle, kana läts vaski varva pääle. Kukk läks kulda kirgimaie, kana vaski vaakumaie. Helme. H I 7, 522 (20). 1895. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 337. KEDA TAPAN. 1. Emändita, isändita, tõine tõisen kammerenna, üte mõtte neil mõlembil: "Lääme härgä tappemaie!" Härg võtt keelile kõnelde: "Ära minnu ära tapa, ma tee talvel sõnnikuta!" Emänditä, isnditä, tõine tõisen kammerinna, üte mõtte neil mõlembil: "Lääme hobest tappemaie!" Hobu võtt keelile kõnelde: "Ärä minnu ärä tapa, ma künnä suvel suure põllu, talvel tee ma sõnnikuta!" Emändita, isändita. tõine tõisen kammerinna, üte mõtte neil mõlembil: "Läämi talle tappemaie!" Tall võtt keelile kõnelde: "Ärä minnu ärä tapa, talvel tuu kaksi tallekestä, suvel anna suure villa!" Helme. H II 43, 63/4 (81). 1892. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST K. MÕISTATUSLAULUD 338. MÕISTATUSLAUL. 20. Mõistke, mõistke, mihe noore, tantske, tantske, poesi targa! Kesse püksete pesänä? Mis säält mõista mõteldele - peni om püksete pesänä. Mõistke, mõistke, mihe noore, tantske jälle, poesi targa! Kesse kalsute lavala? Mis säält mõista mõteldele - kass om kalsute lavala. Mõistke, mõistke, mihe noore, tantske jälle, poesi targa! Kes om vöödä voodienna? Mis säält mõista mõteldele - siga om vöödä voodienna. Helme. H II 25, 179 (66). 1890. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST K. MÕISTATUSLAULUD 338. MÕISTATUSLAUL. 21. Mis küll poisi neegi olli nii kui müti mättäen, siili sammalde sihena, roti rüü tukkumen. Üts om üte ümärik, tõne laia laberik, kolmas kolmekandiline, nelläs nellänurgeline. Veli, hella vellekene! Ega mina teile ei ütle - herne om üte ümärigu, läätsä laia laberiku, tatar kolmekandiline, nisu nellänurgeline. Helme. H I 7, 517 (13). 1895. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 355. MARTIDE MANGUMINE. 801 1. . . . . . . . . . . . . Peremees, peremeheke, perenaine, naisukene, anna süüä, anna juua, anna kotti kodu viia! Kodu jäie kolmi lasta: üits o haige jo ammugi, tõine muiste jo tõbine, kolmas väike jo koguni. Kodun ei hoidijat olegi - veli viiti Venemaale, poolivelle Poolamaale, mustal ruunal Rootsimaale, Vene püssi jo pühkimaie, Rootsi rauda rookimaie, Vene püssid jooksvat vetta, Rootsi raud on roostedeta. . . . . . . . . . . . . Helme. EÜS V 327 (16). 1908. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 356. MARDI TÄNAMINE. 803 Aitumal pereemale! Aitumal pereisale, Märdid ei ole mitte kosjaskäijad ega kosjatee kinnipanijad. Kosjad tulgu, teised mingu, sada saani läve ette! Helme. ERA II 17, 461 (354). 1929. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD D. VASTLAD 373. LINAD PIKAKS. 855 E. Lina liugu, pikä kiudu! Lina liugulaskejalle, takud taganttõukajalle! Lina linna pikutsese, kugar otsa kuldanopsi, seemel sisse kui sii siidi! Helme. H III 25, 21 (12). 1895. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD F. JAANIPÄEV 385. JAANI OOTAMINE. 880 Jaanikuta oodeti! Refr.: jaaniku! Esä oot, veli valati, esä oot õllelani, veli vaht viilulani, sõsare kanamunale, emä piimä-päälitsena. Kes tulli jaanitulele, sii toogu puida tulle'enna! Ärge tooge toomepuida ega saage saarepuida, pimedaida pihlapuida! Helme. H IV 3, 88 (62). 1888. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 425. MAHA HÄRJAD HÄLLI PEALT. 966 2. . . . . . . . . . . . . Maha, härjä, hälli päälta, tuhatõrre tuulumasta, viivaadi vaalumesta! Laske kiisa kiige pääle, härilise hälli pääle! Esi lää kiisas kiige pääle, härilises hälli pääle. Helme. H II 25, 160 (23). 1890. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 437. VIIS VILLI KIIKUJAL PEOS. 991 1. Käi, kiige, käskimete, hõl'lu, hälli, üskämete noorte meeste nurmemaile, näidiste maranemäele! Kadugu esä kanepi, lõpku velle lõhmusmõtsa, kost om tettu keeru keidse, keeru keidse, kale kabla - viis oli villi mul peona, kuus oli kupla päie'ennä. Vill mass viisi vitsatuta, kubel kuusi kullatetu. Helme. H II 43, 58 (68). 1892. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 463. KIIGETSÜKKEL. 1045 8. Lähme kiiku katsumaie, Refr.: kiigele! kas sii kiiku meida kannab! Sii kiik tett sialihasta, kapla tett kanamunasta, õrre tetu õunapuusta, kiigulauda laasiline. Kui lääve poisi häl'lu pääle - siis om härjä häl'lu pääl, viinavaadi vaalu pääl, tuhakotti tuulumenna. Kui lääve näiu häl'lu pääle - siis om kirja kiigu pääle, uaäitsme häl'lu pääle. Lääve kiiku katsumaie, kas sii kiiku meida kannab? Ku sii kiiku meida ei kanna - tooge kirves, raiume kiiku, tooge väitsi, väänäme varu! Mis me annam kiigusepäl? Anas kana, anas muna! Ei ta ei meeli, ei ta ei lepi! Anas hani haudumesta! Ei ta ei meeli, ei ta ei lepi! Anas parti paaritsida! Ei ta ei meeli, ei ta ei lepi! Tõoti tõise sõsare! Ei ta ei meeli, ei ta ei lepi! Tõoti esi enese - sis võtt meeli, sis võtt lepi! Helme. H III 20, 58/9 (35). 1894. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.3 LAULUMÄNGUD 472. SULASEOTSIJAMÄNG. 1061 Tere, teivas, mo omane, käänet vits, mo vellenaene! Kas sa nägid mo sulasta ümber kõrtsi kõndivada: üll oli all ja hall oli pääl, piip oli suun ja pill oli peun, puupöör oli püksi ees ja tatirida rinna ees ja tuhakott oli turja pääl. Helme. EKS 4°5, 497 (483). 1873-74.