KÄRLA: 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST D. PALJU SÕNU 78. PALJU SÕNU. B 2. Kui mina hakan laulama, laulama ja laskema - ennemini lõpeb lehte puist, lehte puist ja rohtu maast, kuivab kullakaevust vesi, kui et lõpvad minu laulud. Mul on parsil pangitäis, kodu kojas korvitäis. Panin aga poisi hoidama. Hoia, poiss, ning kaitse, poiss, ära lase kassi kallale ega hiireemandaid - siis sind piitsul peksetakse, raudaroosil roogitakse! Kärla. SKS, Niemi II, nr. 632. 1898. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 240. TIKK JA VARBLANE. Tikk oli tige sulane, valetas vaese varblase peale. Varblane vaene viidi vangi, tükka-täkkä tõmmati, seljanahka siiluti, nonni nina sai nuusatud. Kärla. SKS Niemi I, nr. 149. 1898. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.3 LAULUMÄNGUD 476. KUNINGAMÄNG. 1069 2. Kuning, kuning, kukekuning, kuning kulla poisike! Eks sa tulnud mullu meile, tulnud tunamullu meile, sügisesel sojal ajal, kus jooksid jõed õluta: viinaallikad arudest, mõduallikad mõisadest, taariallikad taludest! Nüüd sina tuled kevadisel, kevadisel kõval ajal. Nüüd sina riisud riideehted, katkud kaelakutrused. Kelle kord on panti heita? Kudas karp, nõnda kaas. Mängijad käivad ringis, üks on ringi sees, kelle silmad rätikuga on kinni siutud ja kes kuninga nime kannab. Ringisolejad laulavad laulu, ja kui viimased sõnad "Kudas karp, nõnda kaas" lauldakse, lähevad kõik paari. Kes üksi jäeb, maksab pandi, mis kuningas kinniste silmadega piab - kui kõik pandi on maksnud - jälle selle kätte andma. Läheb see tal korda, saab ta lahti, aga kui ei lähe, jäeb ta veelgi kuningaks. Kärla. H II 18, 870/1 (1). 1890.