KADRINA: 1. LÜROEEPILISED LAULUD A. MÜÜTILISE SISUGA LAULUD 5. TÄHEMÕRSJA. 1. Oli üksi noori naine, läksi karja saatemaie. Leidis kana vainiulta, viis see kana kojoje. Kanast kasvis inimene, sula Salme neitsikene. Siis sel tulid kolmed kosjad: üks oli Kuu, teine Pääva, kolmas Tähte poisikene. Tuli Kuu poisikene viiekümmenel hobosel, kuuekümmenel kutsarilla. Salme hüüdis aidastana, kõneles kivikojasta: "Ei mina Kuule lähe, Kuul on kolmi ametida: korra tõuseb koidikul, vahel päävaveerangul, korra päävatõusangul." Tuli Pääva poisikene viiekümmenel hobosel, kuuekümmenel kutsarilla. Salme hüüdis kaugelt vasta: "Ei mina Päävale lähe, Pääval paljo viisisida: palavaste paistab pääva, heledaste heidab ilma. Kui on hele heinaaega, siis ta vihmada vihistab; kui on kallis kaerakülvi, siis ta poudada põristab, kaera külvije kautab, odrad põllule põletab, linad liitis liivakule, herned vao vahele, tatterad toa tahaje, läätsed käänas kända'aie." Tuli Tähte poisikene, viiekümmenel hobosel, kuuekümmenel kutsarilla. Salme hüüdis aidastana: "Talli viige Tähe hobone, Tähe lauko latterie, andke ette heinosida, kandke ette kaerosida peitke peenije linoje, katke laia kanga alla, silmad siidije magama, kabjad kaeraje lebama! Ise Tähte istutage ette see ihutud lauda, taha see tahutud seina, alla pinki pihlakane, ette need road rohised, peale pipparad paremad!" Toodi siis Tähte tubaje: "Söö, Tähte, joo, Tähte, ela, Tähte, rõemusaste!" Tähte mõekada täristab, kuldahelkoda helistab, kannus-karrada käristab: "Ei taha süüa, ei taha juua! Tooge mo oma tubaje, saatke Salme põrmandale!" Salme hüüdis aidastana, üle oue hoone'essa: "Peiokene, poisikene, annid aega kasvadessa, anna aega ehtidessa! Kaua ehib see isata, kaua ehib see emata, kaua vaene vöödeleksi: ei ole eite ehtimassa, vanemad valmistamassa; külaeided ehitavad, vanad naised valmistavad: küla annab külma nõu, rahvas raudese südame!" Kadrina. KM KO F. 63, M. 3 : l, 234/6 (161). Fr. R. Kreutzwald < ÕES EK 62, 2/5 (1). A. F. Knüpffer. 1818. 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 18. MARETA LAPS. 1. Minu hella eidekene! Seitse tütarta sinula, keik said naeseks naidetudki; üks jäi naeseks naitemata: Mareta, kõreta neidu, see jäi naeseks naitemata. See läks mängides mäele, lehte lüües lepikuie. Annus, Saare saksa poega, see läks Mareta järele; pistis penningid pihuje, kuldanaastud alla kurgu, hõbenaastud alla hõlma, vaskinaastud alla vammusse. Hakkas siis magatamaie, magatas salu seessa, salu keeru keske'ella, meie metsade vahele. Mareta, kõreta neidu, see tundis tusad tulema, hädapäävad peäle käima; pani poja poesa'aie, lapse laudiste vahele. See Madli, madala vaimu, see läks karja saatemaie pühapäila päävadella; leidis poja poesa'asta, lapse laudiste vahelta. Võttis see lapse süleje, mähkis lapse mähki'eie, linase louendie; viis siis neidude segaje, pärgapeade keske'elle, küsitelles, kannatelles: "Neitsikesed, neiukesed! Kelle see oma olekse, kelle see poega päralta? Kelle süüks te tegite, kelle patuks te panite?" Üks jo vandus, teine vandus; Mareta, kõreta neidu, see vandus väga kõvaste: pea ta vandus jo padaje, keha keeva kattelaie, käed külmie vesije. See Madli, madala vaimu, võttis see lapse süleje, viis siis peigude segaje, kaabupeade keske'elle, küsitelles, kannatelles: "Peiukesed, poisikesed! Kelle see oma olekse, kelle see poega päralta?" Üks jo vandus, teine vandus; Annus, Saare saksa poega, see vandus väga kõvaste: pea ta vandus padaje, keha keeva kattelaie, käed külmie vesije. See Madli, madala vaimu, võttis see lapse süleje, pidi viskama tulesse. Mis seäl tule eessa? Mareta punane põlle. See Madli, madala vaimu, võttis see lapse süleje, pidi viskama vedeje. Mis seäl vee eessa? Annukse sinine kuube. Jumal lõi siis lapsel keele, lapsel keele, lapsel meele; hakkas lapsi rääkimaie: "Kes jääneb minu emaksi? Mareta, kõreta neidu, see jääneb minu emaksi. Kes jääneb minu isaksi? Annus, Saare saksa poega, see jääneb minu isaksi." Mareta, kõreta neidu, hakkas Annust vandumaie: "Kui sina minu magatid, magatid salu seessa, salu keeru keske'elle, meie metsade vahella - pistid penningid pihuje, kuldanaastud alla kuue, hõbenaastud alla hõlma, tõotid tõeste võtta, viinad vissiste vedada, kihlad kõvast kinnitada. Ma olin hullu uskumaie, nõdra nõu võttemaie! Ma tunnin tusad tulema, hädapäevad peäle käima, panin poja poesa'aie, lapse laitade vahele." Annus, Saare saksa poega, see lõi rusika rinduje kui see tammise kurika, hõbedase pärjelauda: "Anna andeks, Jeesukene, lase lahjaksi, jumala! Minu töö, minu tegeva! Minu see poega päralta, minu see oma olekse." Kadrina. ÕES, EK 62, 61/66 (7). 1843. 1. LÜROEEPILISED LAULUD C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 34. VEETOOJA. 1. Sula Salme neitsikene, sula Salme, suule tarka, vaskiharja, tööle valju, käimale ülikäreda: mine, too meresta vetta, jookse, too joajõesta, käi, too kärmu allikasta! Uinusin ootamaie, viibisin vaatamaie, kudas need kalad kuduvad, kuda lutsu lööneb loovi, isahauvid heitelevad, emasärjed seädelevad. Hakkasin koju minema. Vastas eite, vastas taati: "Kus sa, lits, ööd magasid, pordu, viitsid poole päeva?" "Minu hella taadikene, eks sa tea noore viitu: noorel viisi viivitusta. Uinusin ootamaie, viibisin vaatamaie, kudas need kalad kuduvad, kuda lutsu lööneb loovi, isahauvid heitelevad, emasärjed seädelevad." Kadrina. EKÜ, 232 a I, 175/6 (146). 1. LÜROEEPILISED LAULUD C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 38. HÄRJAD MURTUD. 1. Läksin tilluke tiule, madaluke mõisinaie; härjad olid võerite eessa, sahad olid servi vankurilla, ise põigite pealla, astel alati käessa. Kui mina läksin mõisinasse, kupjas tuli mõisa poolta. Mina kupjasta paluma: "Kuule, kupjas, kulla kupjas! Ära mõeda suurta tükki, ära laami laia välja, ära soovi sombiauku: kõnnitame kõrtsu poole!" Ei tema kõndind kõrtsu poole, vedand ei haisu viina poole; mõetis mulle suure tüki, laamis mulle laia välja, soovis selle sombiaugu. Hakkasin mina kündemaie. Künnin tüki, künnin teise, hakkasin kolmat kündemaie, ära mu härjad väsisid. Lasin härjad lõune'ella, aasin alla heinamaale; ise läksin lõune'elle. Tuli aga kuri kuusikusta, ära kiskus kriimu härja, murdis selle musta härja. Läksin aga kooje nuttedessa. Eit oli vastas, taat oli vastas, küsiteles, kuulateles: "Mis sina nutad, noori meesi?" "Lasin aga härjad lõune'ella, aasin aga alla heinamaale; ise läksin lõune'ela. Tuli kuri kuusikusta, märgajalga männikusta, kiskus selle kriimu härja, murdis selle musta härja." "Ära nuta, noori meesi! Meil on kodu kolmi lehma: igaüks teeb kaksi härga, siis saab kokku kolmi paari." Kadrina. H II 38, 329 (1). 1890. 1. LÜROEEPILISED LAULUD D. LEGENDID 47. JEESUSE KANNATAMINE JA SURM. Jeesu läks aga sõitemaie jõuluööse esmisselle, Maria-Marta õhta'alla, sõitis Madlie majaje, sallerpiigade piduje. "Anna, Madli, süüakseni ja veel peäle juuakseni!" Madli varsti vasta kostis: "Mis annan Jeesul' süüakseni ja veel juure juuakseni? Leib on armas hallitanud, kibo kulles kuivetanud, vanemad kirikoteela, võttemed vanema vööla." Jeesu Madlid ähvardanud: "Oot-oot, Madli, no-no, Madli! Küll ma nägin, mis sa tegid, kolme'ed voode'ed magasid: ühed so enese vooded, teised ristivenna vooded, kolmandad vaderi vooded." Madli lassis põlvelissa, lõi rusika rindoje, kui see tammise kurika, hõbedase pärjelauda. "Anna andeks, Jeesukene, lase lahjaksi, jumala! Seda tegin hullutasa, ruttasin rumalutasa!" Jeesu läks siis sõitemaie jõuluööse esmisselle, Mari-Marta õhta'alla. Tulid vasta juudamehed, Pilatuse pitkad poisid, suure Rooduse sulased. Jeesus kinni võeti, ära Jeesus tapeti, Jeesus haudaje maeti. Jeesu hauasta kõneles: "Kui te lähte linna poole, kallage Kidroni poole, viige mo isale teäda, viige mo emale teäda, andke teäda haudujalle, et on poega pooksessa, ilus ilmasamba'assa, armas hauakalda alla!" Ei siis uskund Mariani, et oli poega pooksessa, ilus ilmasamba'assa, armas hauakalda alla. "Härg on lahitud laesse, kukk on kulda varda'assa, lammas on panni peäl praesta!" Härg läks ammudes mäele, lammas läks mängides käsale, kukk läks lakka lauledesse hõbedasta õrta mööda, kullasta kõrendat mööda, vaskista väravat mööda. Siis vast uskus Mariani, et on poega pooksessa, ilus ilmasamba'assa, armas hauakalda alla. Kadrina. ÕES EK 62, 114/9 (18). 1843. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST E. HEA JA HALB HÄÄL 83. HEA HÄÄL. A 2. Mina laulan, mitu tunneb, mitu võib hobu ajada, mitu kõrbi keeritatta, linalakka liigutatta minu hia hiale piale, kõmedama kurgu piale, lahedama laulu piale, viledama viisi piale. Minu hiali hüiab hästi ja mu kurku kooganeksi kui see Rootsi roogupilli, Tallinna paras pasuna. See paneb pillid piuksumaie, vilepillid vingumaie, kandled kõmisemaie. Kadrina. H I 1, 68 (27). 1888. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS 90. MIKS EI MINUGA LAULA. 1. Õde hella Marikene, miks ep sa minuga laala ega kullaga kõnele? Sa pead suu suuremaksa, keele kulla kallimaksa, et oled suuresta soosta, rahakaista rahva'aista, kuldapeningi peresta, vana taalderi talusta. Kadrina. EÜS X 2635 (153). 1913. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS 95. LAULAN, LAIDAN MUIDA. Mina laulan, laidan muida, peksan keelta, petan muida, saadan ennasta edasi, tõmman teisida tagasi. Mul pole suu sulgejada, keele kinni köitijada: ei sulge sulane suuda, keelt ei köida kingapoissi; suu sulgeb oma emani, suu sulgeb oma isani, keele armas haudujani, keele kallis kandijani. Suu sulgeb sula võilla, keele kuivilla kalulla, rinnad Riia rääbuskilla. Kadrina. H II 10, 88 (88). 1889. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS 101. VÕÕRAS PALUB LUBA LAULDA. 2. Et las küsin kuulatella! Kas siin võineb võeras veerda, võeras veerda, võeras laulda, võeras pardike pajata, võeras kurge kudrustada, võeras tedre teha healta? Ehk on võera võitijaida, hõbekeele hukkajaida - viivad heale, viivad meele, viivad kuldse kurgukese, hõbedase healekese! Vastep eile ostsin heale - healest mina andsin härjapaari, sõnadest mina sõiduruuna, laulust laugu täkukese. . . . . . . . . . . . . . . . . . Kadrina. H II 10, 259 (5). 1888. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 111. LAULIKU KODUKOHT. 2. Mina laulan, mitu tunneb, mitu tunneb, mitu tianeb, mitu ilma tundematta, mitu ilma tiadematta. Kes ep tunne, see küsigu! Vihulast olen viidud virbe, Kohalast olen kokatütar, suost olen suure härra tütar. Kes ep tunne, see küsigu, tulgu, tehku tuttavaksi ja siis arvaku omaksi, et minul suaneks sael sõita, isamiestel hüpitatta, peiupoistel piale tõsta. Kadrina. H I 1, 86 (35). 1888. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 112. LAULIKU VAEV. 1. Enamb on laulijal mureta, enamb kui reiepeksijalla. Reie mina peksan rõõmullagi, lademed löön laulullagi. Reie peksan - sie unustan, lugu laulan - teist muretsen. Kadrina. EÜS VII 262/3 (10). 1896. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 122. LAULIKU SÕIM. 1. Mis sina, hääletu, ägised, rögarindane, rögised! Tulen juure, torkan silma, pistan su pea põlema! Ei mina sinuga laula, sinuga, sianinaga. Ma pian suu suuremaksi, keele kulla kallimaksi. Raha mul maksab laulemine, kulda suu kulutamine, peene keele peksemine. Kadrina. EÜS VII 326 (93). 1896. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 122. LAULIKU SÕIM. 4. Mis sa, sitikas, sirised, porikärbane, porised! Sa oled sitika sulane, porikärbse poisikene. Kadrina. EÜS VII 324 (86). 1896. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 122. LAULIKU SÕIM. 7. Mis sina kloksud, koorekernu, rasvarätiku, rabised! Ammuks sind munast muneti, ammuks sind pojaks hauti, veel ep su suu verine, veel ep hambad toore'esed. Kadrina. EÜS VII 325 (90). 1896. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST J. LAULU LÕPETUS 130. MINA LAULAN SELLE SUVE. Mina laulan selle suve, selle suve ja sügise, selle targa talvekese; laulgu teised teise suve, teise suve ja sügise, teise kergeje kevade, teise targa talvekese. Kadrina. H I 1, 65 (15). 1888. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST J. LAULU LÕPETUS 132. KELLELE JÄTAN LAULUKORRA. Kellele nüid jätan laulukorra, kellele sõnadekorra? Langule jätan laulukorra, sõbrale sõnadekorra. Luod mul käisid luuda mööda, sõnad soojad sooda mööda, kirju kitse külge mööda, aruvälja aeda mööda, hobuse udarat mööda, vasika vasarat mööda, sia selgaroodu mööda. Kadrina. H II 10, 98 (101). 1889. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST J. LAULU LÕPETUS 134. JÄRG TULEVASTEKS PÜHADEKS. 1. . . . . . . . . . . . . . . . . Olgu nõnda, jäägu jälle, jäägu laulud laube'eksi, tulevaksi reede'eksi, jõulu pikaksi pühiksi! Siis on aega, hakkan jälle, havest, uvest ja paremast. Nõnna uusida sõnuda kui neid uusida ubeda, veeretuida herne'eida, sõelutuida sõsterida. lülituida pähkenida. Kadrina. H II 10, 259 (5). 1888. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST A. PÄEV, PÄIKE JA KUU 140. PAISTA, PÄEV! 1. Paista, paista, päävakene, heledaste, ilmakene! Paista minu pärja piale, kündija kübara piale, äästaja äkke piale, vahimehe värava piale, kubja uue kuue piale! Kadrina. H I 1, 91 (3). 1888. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST A. PÄEV, PÄIKE JA KUU 140. PAISTA, PÄEV! 2. Paista, paista, päevikene, heledaste, ilmukene, paista ikka Palmse peale, ära paista ranna peale! Rannas süiakse kalada, ranna haiseb raipe'ella, rannatua tuore'ella. Paista minu pärja peale, hõbedase puari peale, äestaja äkke peale, kündija kübara peale! Äestajal äke musta, kündijal kübar punane, minul pärg on päevakarva, otsa iest hõbedakarva, tagant pitsid taevakarva. Kadrina. EÜS VII 414 (183). 1910. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST A. PÄEV, PÄIKE JA KUU 142. PÄEV PÕLETAB. Heledaste heidab ilma, palavaste paistab päeva, odrad põllule põletab, kaerad külvile kautab, linad rikub liivakuie, herne'ed tua edeje, taterad tua tahaje, piperad pinu edeje. Kadrina. H II 10, 176 (200a). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST B. VIHM, VESI, UDU 157. VIHM MUJALE MAALE. 2. Ju tuleb Virusta vihma, ju tuleb sagar salusta, hoogu Harjusta ajakse, pilve pikka Peipesesta, rahe laia Laiusesta. Tuleb kuivi kastemaie, linapäid liutamaie, tanupäid tasutamaie, harjapäid algamaie. Oh jumal, jumalukene, vii üle vihmahoogu, kanna üle kastehoogu, vii vihma Vigala poole, aja pilved Harju poole Vigala veistel juua, Harju naiste kätte pesta! Vigalas on mehed mustad, mehed mustad, naised mustad, tüterid pigikoledad, poisid pooled mustelased. Virumaal on mehed valged, mehed valged, naised valged, tüterid pigi-ilusad, poisid pooled sakselased. Kadrina. H II 10, 38/9 (27). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST C. TUUL 166. TUUL, VII VESI VILJA PEALT! 1. Tule, tule, tuulekene, paista piale, päävakene, vii vetta vilja pialta, kastet kaerakõrre pialta, roostet rohuladva pialta, härmatist ädala pialta! Vili vihmala idaneb, rohi märjala mädaneb, oras kasvab kaste'ella, rooste rikub rohuladva, kaste rikub kaerakõrre, härmatis hüva ädala. Kadrina. H I 1, 69 (35). 1888. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST C. TUUL 169. OMAKSED MEREL. 1. Mis sina tuisud, tuulekene, paugud, paha ilmakene, lehid, looja leilikene? Tuisu homme, tuulekene, paugu, paha ilmakene, lehi, looja leilikene - homme on mõrtsukas merella, hingevõttija veella, kaelaleikaja kalalle, püidemaks püha kaluda, loomas laiu latikaida. Täna on mu meesi merella, täna on mu kaasa kalalla, püiab kallile kalada, ilusalle heeringida. Kallis ta'b kalada süia, ilus ta'b süia heeringida, noor tahab süia nipet-näpet. Kadrina. H II 10, 78/9 (73). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST D. KÜLM, TALV, LUMI 178. KÜLMA SAJATAMINE. 1. Vilu ilma, vilu külma, vilu külmetab minuda, minu külmetab käsida, valutelleb varbaida. Sõrmeotsad sõitelevad, pihupesad pekselevad: "Oot, oot, külma, noo, noo, külma! Las tuleb ligi leiva aega, jõuab kätte jõulukene - siis sina hulgud uulitsala, sõtkud sauna sõnnikula, karjud kamberi lävela, otsid soojada tubada, köötuda hooneida, palavaida parrepuida. Mina soojasa tuasa, köötuisa hooneisa, palavaisa parreisa." Kadrina. H III 2, 623 (6). 1888. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST F. METS, PUUD 214. KOLM ÕUNA. 3. Moistke, moistke, õed hellad, mis seält mäelta paistab? Mina moistan, miks ei moista: ounapu mäelta paistab. Moistke, moistke, õed hellad; mito oksa ounapuussa? Mina moistan, miks ei moista: kolm on oksa ounapuussa. Moistke, moistke, õed hellad: mito õilet oksa peäla? Mina moistan, miks ei moista: kolm on õilet oksa peäla. Moistke, moistke, õed hellad: mito ouna õila peäla? Mina moistan, miks ei moista: üks on ouna õila peäla. See ouna monesugune: Viro poolt on viiroline, Harjo poolt on auguline, pääva poolt punasikene, mere poolt on mustokene, maa poolt magusikene. Kadrina. ÕES, EK 62, 138/9 (2). 1815-18. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 243. LINNUD TÖÖL. C 2. Olin enne nuori miesi, läksin metsa kõndimaie pühapäeva hommikulla, aripäeva aegadella. Võtsin selga pika püssi, pika püssi, piene püssi, laia ja jämeda püssi. Sain siis Saku välja alla: seal olid hundil odratalgud, karul kallid kaeratalgud, ilveksel linadetalgud. Jänes treis taldrekuida, vares valas vaagenaida, tihane tõi tüki rasva, kull tõi kuke küisissagi. Hakkasid võidu viina jooma, hunt jõi toobi, karu jõi kaksi, rebane jõi puole tuopi, hunt jõi ennast juobuneksi, karu võttis hundi karust kinni, viskas hundi uksest õue. Hunt läks otsekohe edasi, kiskus Kõrve kõrtsi kitse, murdis Matsu musta härja, Sagadi sahad varastas. Kadrina. EÜS VII 259/60 (4). 1910. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 256. HUNT KARJA JÄREL. 1. Tirkane, tirkane teeda mööda, kargane karjaste järele: ehk on jäänud jäärukesi, uinund utetallekesi, võibunud vasikukesi! Kadrina. EÜS X 2647 (179). 1913. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 299. HOBUSEPOEG. Oh mina hobusepoega, tiuruuna titikene, laugi ruuna lapsukene, vana mära mängikene! Hobune minu imetas, tiuruuna tissitelles, lauki ruuna lakutelles, vana mära mängitelles. Kadrina. EÜS VII 350 (138). 1896. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST K. MÕISTATUSLAULUD 338. MÕISTATUSLAUL. 1. Mõistke, mõistke, mehed noored, teadke, teadke, naesed targad: mis sealt tõuseb soost sinine, soost sinine, maast punane, üle metsa ümmargune, tagant taevaja tasane? Mina mõistan, miks ei mõista: kuu sealt tõuseb soost sinine, soost sinine, maast punane, üle metsa ümmargune, tagant taevaja tasane. Mõistke, mõistke, mehed noored, teadke, teadke, naesed targad: kes see joob meresta vetta, katsub vetta kaevustana, maitseb Marti allikasta? Mina mõistan, miks ei mõista: vikerkaar kui loogukene, see'p see joob meresta vetta, katsub vetta kaevustana, maitseb Marti allikasta. Mõistke, mõistke, mehed noored, teadke, teadke, naesed targad: kesse kõnnib kõrta mööda, astub aia äärta mööda, piigub pilliroogu mööda, ilma piimata elakse, ilma võita võõrunekse? Mina mõistan, miks ei mõista: herilane hellakene, mesilane linnukene, kärbene kodukanane, see'p see kõnnib kõrta mööda, astub aia äärta mööda, piigub pilliroogu mööda, ilma piimata elakse, ilma võita võõrunekse! Kadrina. ÕES, EK 62, 136/7 (1). 1815-18. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST K. MÕISTATUSLAULUD 338. MÕISTATUSLAUL. 2. Mõista, mõista, tea, tea, kes on metsas musta kukke? Mina mõistan, miks ei mõista - metsis metsas musta kukke. Kes on kaasiku kanane? Tedre kaasiku kanane. Kes see nõmme neitsikene? Karu nõmme neitsikene. Kes see soossa solgutaja? Hunti soossa solgutaja. Kes see väljal välgutaja? Jänes väljal välgutaja. Kes sie kuuse kassikene? Orav kuuse kassikene. Kadrina. EÜS VII 346 (129). 1910. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 362. KADRI MANGUMINE. 822 2. Perenaine, naisukene, võta võttemed võrulta, nõretimed nõtke'esta, mine aitaje minema, kääna teisele käele; löö silmad seina peale, vaata üles varna peale, kus on suve sõuamine, talve pika tallamine, kevadine kedramine, üle öö istumine. Perenaine, naisukene, siu meid sinisel lõngal, punu meid punasel lõngal, vadu valge villadella, kollasella keerutelle; hellita meil herne'eida, tasuta meil tangusida, kanna peakapsa'aida, pisut pikki küündelaida. Kadrina. H II 10, 175/6 (198). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD D. VASTLAD 371. EI VASTEL TOASSA SEISA. 842 2. Vistel-vastel poisikene, ei vastel toassa seisa, vastel sõidab vainiulla, külmakinda'ad käessa, külmakirjad kinnastessa. Vastel laulab vainiulla: linad liulaskijalle, tudrad toasistujalle, ebemed eestvedajalle, takud taga-tõukajalle. Kadrina. EKÜ, F 232 a I 215 (182). 1815-1843. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD D. VASTLAD 371. EI VASTEL TOASSA SEISA. 843 3. Vistel-vastel poisikene, ei vastel toassa istu, vastel vahib vainiulla, kükitab küla vahella, ootab liulaskijaida, kelgu peale istujaida. Linad saavad liulaskijalle, kelgu peale istujalle, ebemed eesvedajalle, takud tagatõukajalle. Kes ei tule liugu laskma - selle linad liguje jäägu, seina jääre seenetagu, a'a alla hallitagu! Kadrina. EÜS VII 447/8 (247). 1896. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 412. KIIGE KATSUMINE. 931 B. Lähme kiiget katsumaie: kas see kiige jõuab joosta, kas jookseb hobuse jooksu, seab sälgude sammuda, noorte meeste heinakuarta! Ei see kiige jõua joosta: ei jookse hobuse jooksu, sea sälgude sammuda, vea härgade vaguda, noorte meeste heinakuarta. Võta kirves, raiu kiike, tao tapper, tasuta kiike, võta nuga, noole kiike! Kiik pole kirve raiumine, ei tapperi tasutamine ega nua noolemine! Kiik on toodud Kirjamaalta, kiigeaisad Allamaalta, kiigelauad Saksamaalta, kiigevõllas Võiperesta. Kadrina. E 25916/7 (4). 1896. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 420. MIS KIIGELT PAISTAB. 952 A 1. Kiias, kiias, kiigekene, kiias, kiike, kõrge'elle, kõrge'elle, kauge'elle! Mis mina nägin kõrge'elta? Neli aga välja kõrvistiku: üks oli välja, odravälja, teine ruuge rukkivälja, kolmas kallis kaeravälja, neljas nikerdas nisuda. Mis oli välja, odravälja - sie oli vanamieste välja; mis oli ruuge rukkivälja - sie oli vananaeste välja; mis oli kallis kaeravälja - sie oli nuorte mieste välja; mis aga nikerdas nisuda - sie oli nuorte neitsikeste. Mis mina nägin kõrge'elta? Neli aga metsa kõrvistiku: üks oli kulla kuusemetsa, teine kallis kaskemetsa, kolmas valge vahterane, neljas õige õunapuune. Mis on kulla kuusemetsa - sie on vanamieste metsa; mis on kallis kaskemetsa - sie on vananaeste metsa; mis on valge vahterane - sie on nuorte mieste metsa; mis on õige õunapuune - sie on nuorte neitsikeste. Mis mina nägin kõrge'elta? Neli aga järve kõrvustiku: üks oli viha viinajärve, teine priske piimajärve, kolmas õige õllejärve, neljas mõlgutas mõduda. Mis oli viha viinajärve - sie oli vanamieste järve; mis oli priske piimajärve - sie oli vananaeste järve; mis oli õige õllejärve - sie oli nuorte mieste järve; mis sie mõlgutas mõduda - sie oli nuorte neitsikeste. Kadrina. EÜS VII 354/6 (146) 1896. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 420. MIS KIIGELT PAISTAB. 955 B. Kees, kiike, kõrge'ella, kõrge'ella, kauge'ella! Mis seal paistis kõrge'ella, mis seal paistis kauge'ella? Seal paistis külada kolmi, seal kukkus käguda kolmi. Üks see kukkus kulla-kulla, teine kukkus valla-valla, kolmas laulis leina-leina. See, kes kukkus kulla-kulla - see minu kuldada kohendab; see, kes kukkus valla-valla - see minu valdada vaigistab, kihelkonda kinniteleb; see, kes kukkus leina-leina - see minu leinada lähendab. Kadrina. E 31557 (3). 1897. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 452. KAS ON KIIK VENNA TEHTUD. 1023 Neitsikesed, noorukesed, lähme küla kiige'elle, lähme kiike katsumaie, kas on kiige venna tehtud, venna tehtud, virve veerdud või on peene peiu tehtud või on kalli kaasa tehtud! Ei old kiige venna tehtud, venna tehtud, virve veerdud. Küll ma tunnen venna kiige - venna kiik on kirjutatud; küll ma tunnen peiu kiige - peiu kiik käib pehme'esta; küll ma tunnen kaasa kiige - kaasa kiik käib kõrge'esta. Tiupoisid teinud kiige, abivaimud pannud aisad, korralised koputanud. Kadrina. H I 1, 72 (55). 1888.