KARKSI: 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 10. KALANEITSI. 2. Pikä puu, kõre varigu, jõgi joosi alta juure, oja joosi alta oksa, kala kulditse jõena, vähja vägeva merena. Lätsi velle pallelema: "Veli, hellä vellekene! Too mul tinane mõrda, vala vaski västerita. Ma lää kala püüdämaie, vähju välla võttamaie!" Sai ma üte suure kala, mi ei ole arvade havissegi, ega kitta kiisassegi ega lutsusse lugede ega söödä sär'essegi. Lätsi velle pallelema: "Veli, hellä vellekene, tule mul kala raiuma!" Raius kalal päästegi. Mis säält pääst paistunessa? Pääst päistus pär'ekene. Säält sai näiul pääpär'e. Ragus kalal kaalastegi. Mis säält kaalast paistunesse? Kaalast paistus kaalakirja. Säält sai näiul kaalakirja. Karksi. H II 42, 484/5 (6). 1891. 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 13. HIIE NOORMEES. 1. Lääme hiilut, näiu noore, lääme hiilut hiite kaudu, sala me Salatsi kaudu, kui ei kuule egä näe, kui ei kuule hiide koera egä ei näe hiide näiu, kuule hiide noorimeesi, haugu hiide halli raka. Sai ma hiide kotte'elle - tiltsu võts saani tinane, loksi võtiv kuldalooga, helki võtiv hõbehelme. Joba kuuliv hiide koera, joba näive hiide näiu, hauksiv hiide halli raka, kuuliv hiide noorimeesi. Võtiv huiku, võtiv hõiku, võtiv huiku usse suile, võtiv hõiku õue pääle, karju kammerte lävele üle seitsme seinapalgi, üle kat'sme karjalauda, ütsme hobeste hoovi: "Tulge sisse, näiu noore! Tulge sisse ööse'essa, minge hommen hommukulla. Hommukult udsu madala, õhtult kaste kasina, siis ei niistu ega kasta, siis ei niistu niitesukka ega ei kastu kaalipõlle, niiste jää's niistesuka pääle!" Karksi. E 45971/2 (4). 1889. 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 15. NÕMME NOORMEES. 1. Lätsi ma õitsi otsimaie, õidsitulda tundamaie. Mis mul vastu või tulesse, mis mul vastu veerenesse? Vastu tul'l varigo poiga, vastu noore nõmme poiga, hulk olli hurte tal ihena, pesä pine tal peräna, peo olli täüsi, käe olli täüsi, peo olli täüsi pillipuida, käe olli täüsi käsilisi, sõrme hõbesõrmussida. Pak's ta peost pillipuida, pak's ta käest käsilisi, sõrmest hõbesõrmussida, pak's ta mulle suise suuda, suise suuda, kiuse kätta. Ei ma's võta suise suuda, suise suuda, kiuse kätta. Karksi. H II 5, 256 (44). 1883. 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 15. NÕMME NOORMEES. 2. Lääme, lääme, käime, käime! Mis meil vastu tullenesse või meil vastu veerenesse? Vastu tulli varveke, kenä mõtsa keeruke, vastu tulli nugis noorimeesi, vastu tulli ilves hella velle. Peo olliv täisi, käe olliv täisi, peo olliv täisi pillipuida, käe olliv täisi käsilisi, sõrme hõbesõrmussida. Pak's ta peost, pak's ta käest, pak's ta peost pillipuida, pak's ta käest käsilisi, sõrmest hõbesõrmussida. "Kuule, ilves hella velle, taha ei peost pillipuida, taha ei käest käsilisi, sõrmest ei hõbesõrmussida!" Karksi. H III 5, 857/8 (6). 1889. 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 23. KAEVUL KOSIJA. 3. Tahtsi ma rutust Ruhja minnä, tahtsi pakilt Paide'esse, ruturaamat mul käe'en, pakipapere peo'on. Näi mina näiu mõskevet, oja veeren uhtavet, vee veeren virutevet: kurik kuldine käe'en, kaits olli hõbetõlvakest, tõisege an'ds tõise oori, luu järgi liksa-loksa! Voti mia pähä kurja meele: ai ma halli manuje, ai ma kõrvi kõruje, linalaka ma ligi. Lätsi sõs näiu tereteme: "Tere, näiu, siidisukka, siidisukka, kuldakengä! Anna vett hobese juua, anna hallil haisutele, anna mustal muusutele, linalakal liimitsele!" Näiu kuuli, kosti jälle: "Veli, hella vellekene! Hall ei juu aruvetta, must ei juu muavetta, linalakk ei liivavetta. Sõida mu esä koduje, sõida mu emä koduje, sääl om kolmi allikuta: üits sääl vetta, tõine metta, kolmas mõõlap ju mõduda. Söö esi, sööda hobene, juu esi, jooda hobene!" Ma küll kuuli, kosti jälle: "Jole mul aiga sinna sõita, sinna sõita, sinna minnä. Ma ta'ass rutust Ruhja minnä, ma ta'ass pakilt Paide'esse: näe, ruturaamat mul käe'en, pakipapere peo'on!" Näiu kuuli, kosti jälle: "Veli, hella vellekene! Saa sa'i rutult Ruhja minnä, saa sa'i pakilt Paide'esse, sa olet kuhalt kosiline, arvalt näiu asjuline: kos'upiitska sul peo'on, kos'upiiri piitsa pääl; kos'ukinda sul käe'en, kos'ukirja kinde'el; kos'ukübär sul pähä'än, kos'ukupp kübäre pääl; kos'uhame sellänegi, kos'u-armi hamme'en." Karksi. H I 2, 137/8 (3). 1888. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST A. LAULA, SUUKENE 50. LAULA, SAAD MEHELE. A. Etse laulge, mo sõsare, etse laulge te laheste, etse kuke te kumesta, heitke hääli hellepesta, pessa keeli kergepesta! Kui sa laulad no lahesta, heidad hääli heldepesta, pessad keeli kergepesta - ma võta oma velile, osta su onupojale, taha su tädipojale. Kui ei laula sa lahesta, aita ei häälta hellepesta, pessa ei keeli kergepesta - ma so laida laisalegi, pika puu palutajale, halu ahju heitajele, hobese vahetejele, kübare kaotajele. Karksi. H, R 5, 62/3 (14). 1889. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST A. LAULA, SUUKENE 53. ILU MEIL EES JOOKSEB. 2. Ilagemi, neiu noore, ilagemi, mar'agemi! Nüüd ep o ilus ilatse, nüüd ep o mahe mar'atse, paras põlvi tetä nal'la. Nüüd o ilu ehte'enna, nüüd meil rõõmu rõõvienna, nal'la narmaste seana. Ilu meil ehena joosi, rõõmu kõrvana kõneli, nal'la manna maadeli. Ku pannas musta mulla alla, valge laudade vahele, kena kirstu keske'elle - panda ei hauda õluta, panna ei manu mammekesta. Hauda andas halli mulla, liidetes jumale liiva, kirstu pannas kipe vitsa. Mardik suuda maigutele, liimik suuda liigutele: "Joba meil toidus toodanessa, lihakarpi kannetasse, jala ehen - pää peräna, käe risti rinna pääl." Mardik sääl ei mar'atse, liimik sääl ei ilatse Karksi. EÜS V 419/20 (110). 1908. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST E. HEA JA HALB HÄÄL 87. HÄÄLEROHI. 2. Ostke. ostke ohtu rohtu, mõnda kõrda kõturohtu, ek saass pisut parembesse, ek saass keelest kergembesse, lauluhäälest lahkembesse! Karksi. H, Kase 43/a (138). 1868. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS 98. ÜHTELAULMINE. 1. Sina sääle, mu sõsare, sina sääle, mina siina, sina sääle, siidirinda, mina vastu, vaskirinda, kolmas näiu, kuldarinda, neljas näiu, niidirinda! Kustas kolmi kokku saame, kolmi kokku, nelja ütte, kolmi kokku kukkumaie, nelja ütte laulamaie? Kuusik o meie kohale, varik o meie vahele, kesanurme keske'elle, tõunurme tõisel poole, viljanurme viiel poole, kaaranurme katel poole. Veli, hella vellekene, ihu kirves kirjuvarsi, taper tee tera tasane - raiu kuusik kottelta, raiu varik me vahelta. Pane kinni kirju härga, lase ette laiku härga, tõmba ette tõine härga - künna kesa keske'elta, tõunurme tõiselt poolta, viljanurme viielt poolta, kaaranurme katelt poolta. Siis me kolmi kokku saame, kolmi kokku, nelja ütte, kolmi kokku kukkumaie, nelja ütte laulamaie. Siis me laulam, mida mõistam, veeretem me mitu viisi, kõõrutem me mitu kõrda, kui me kolmi kokku saame. Karksi. H, Kase 24a/5 (63). 1868. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS 98. ÜHTELAULMINE. 4. Sünnüteme häälissida, meelüteme meelissida. Ka nüüd sünnüs meie hääle või nüüd meelüs meie meele? Sünnüs hobo ohjellani, sünnüs varsa valle'essa, sünnüs ratsu rauda lüvvä - sis küll sünnüs meie hääle, sis küll meelüs meie meele. Sünnüs pätsü päitse'esse, kol'ule kunigapoiga - sis ei sünnü meie hääle, sis ei meelü meie meele. Karksi. H II 5, 363 (39). 1883. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 122. LAULIKU SÕIM. 9. Mi tuled minnan kiusteleme, vana viiss, sa vaideleme, näl'lakäkk, sa nääguteme! Suu sul seitsmesopiline, nina neljanurgeline, keeli kui kiriku-ussi, hamba kui Viru värati. Üts ep lauluke sinule: see sõit sea selga mööda, kompsis koera konte mööda, sa oled sõnusta segane, häälesta hädapasune. Karksi. H, Kase 40 (126). 1868. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 122. LAULIKU SÕIM. 10. Mis o sesta, seeperasta, et mul suu sopiline, nina või neljanurgeline, keeli kui kirigu-usse, hamba kui Viru värati? Mul o suhun suure sõna, tagahamba targembida, ehenhamba heldembida. Mul om keelen kiiteluste, keele kandin kannatusta. Teil o keelen kiuselusta, keele kandin kakelusta, teil o suhun soogutusta, tagahamba haugutusta, ninan teil nirisemista, nina nurgan nuuskimista! Karksi. H, Kase 40 (127). 1868. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 122. LAULIKU SÕIM. 11. Mi tuled, konsak, kuuluteme, näljakäkk sa nääguteme, ilalõug sa ikuteme, viisra'ak sa vinguteme, pastlapaik sa paaderteme! Esi oled paljasta paleda, esi oled näljästa näguda. Oma ihu, munde hilbu, oma nägu, munde närdsu, oma pale, tõiste paiga. Eila istid herne'enna, toona ukertid oana, nüüd tuled välja võisteleme, võisteleme, kiusteleme, võistesõnu võttamaie, kiustesõnu kiskumaie. Karksi. H, Kase 43a/44 (140). 1868. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST I. MURELIK LAULIK 129. KURB LAULIK. B 1. Üits mul ütel: "Laula, laula!", tõine ütel: "Lase, lase!", kolmas ütel: "Kuku, kuku!" Mih mina laulan, leinaline, või mina kukun, kurvaline, sõnu ei tää, ikuline! Laulab suu - ei süäme, kisub keele - ei mu meele! Meelen mul mitu mureta, süämen o setu süüdi. Süäme süsi põlessa, meele kirgi kõrbunessa. Os mul mure munde tääda, kahju küla kate tääda - avites muu muretse, küla katsi kahetse. Muret mul musta härja võrra, kahjut kige karja võrra. Muret pääle murtanessa, kahjut pääle kaevatasse, hoolta pääle otsitasse. Karksi. EÜS V 402 (91). 1908. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST I. MURELIK LAULIK 129. KURB LAULIK. B 2. Laulab suu, ei süame, kiitsub keeli, ei mo meeli: meelen mul mitu mureta, süamen o setu süütu, süame süsi palas, meele kirgi kõrbunesse. Mõtli muret murtuveta, kahjut või kahaneveta - muret pääle murtanessa, kahjud pääle kaevetes. Oles mure munde tääda, kahju või küla kahitse - avitses muu muretse, küla katsi meid kahitse. Ole ei mure munde tääda, kahju ei küla kahitse. Mure esiende tääda, kahju o ende kahitse. Muret o musta härja võrra, kahjud küla karja võrra, hoolda hobeste võrra. Karksi. H II 23, 147 (1). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST D. KÜLM, TALV, LUMI 174. VARAJANE KÜLM. 1. Küsümede külma tullu, ajamede halla saanu, luatu lumi sadanu, tali tullu tahtamede. Nüüd jole aega hallal tulla, luba ei lumel sadade, alleb lehte lepikunna, hulke lehte lepikunna, salge lehte sarapunna, pallu lehti paatsepuna. Kui lää lehte lepikusta, hulke lehte uibu'esta, salge lehte sarapuista, sis o aega hallal tulla, luba sis lumel sadade. Karksi. E 45649 (6). 1890. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST D. KÜLM, TALV, LUMI 177. TEAKS TEISED, KUI KÜLM. 2. Külm o käel, külm jalale, käe külmet, jala külmete, käe külmet kinte'enna, jala meil sukal soendi, varba viisul meil valudi. Sügüsene, kevajene, sügüsene lumerända, kevade kipe vihma, see lää läbi süäme, läbi konse kolme kõrra, läbi varvaste vahede. Pias mo esa täädme, pias mo emä täädme, või mo viisi vellekesta, kuus mo kullasta sõsarta, mis külma o nüüd minule, nema tooss tule järele, kannas puida kandelenna. Tää ei esa, tää ei ema, tää ei viisi hella velle, kuus ei kullasta sõsarda, mis külma o nüüd minule, too ei tulda järele, kanna ei puida kandelena. Karksi. E 45649 (5). 1890. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST F. METS, PUUD 188. PUUD POLE ÜHESUGUSED. 2. Lätsim mõtsa kõndimaie, varikmaida vaatamaie, lätsim puida tundemaie. Kas om puu ütepiku, kaseladva ütelaiu, kuuse ütekoorelise, lepä ütelehelise, toome ütetoimelise? Ole ei puu ütepiku, kaseladva ütelaiu, kuuse ütekoorelise, lepä ütelehelise, toome ütetoimelise. Karksi. H II 23, 45/6 (18). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST F. METS, PUUD 196. KULDNE METS. 2. Lääme mõtsa kõndimaie, varikmaida vaatemaie! Oh mu oma mõtsakene, oh mu oma mõtsahaisu, meie mõtsan miihaisu, varikunna vahahaisu. Meie kuuse joosev kulda, kase valgeta vahada, lepä tilguve tinada, haava hal'lasta hõbeda. Võhe, võhe, võõras mõtsa, võhe, võõras mõtsahaisu. Oh mu oma mõtsahaisu, magust mõtsahaisukest, tõiste mõtsan tõrvahaisu, meie mõtsan miihaisu. Karksi. H II 23, 45 (17). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 216. KÄGU, KUKU KUIV SUVI. 4. Kuku, kuku, käoke, kuku kullasta suveda, kuku õnnist õitseaiga, kuku ilust heinäaiga, kuku kenä künnüaiga, kuku kaunist kasuaiga, parajata parmuaiga! Karksi. H II 42, 604. 1891. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 221. KÄOKIRI. 1. Kuku, kuku, käokene, helgi, hellä linnukene, kuku kuivada suveda, helgi helet heinäaiga, palavada parmuaiga, kibedada kiiniaiga! Kägu ei kuku kivi pääle, lind ei laula laastusmaile. Kägu läits laande laulamaie, kuusikusse kukkumaie. Kägu jätt' kirjä kivi pääle, armi aeateibä'esse. Kägu jätt' pilu pilliroogu, poole-ratta maantu pääle. Talunaise, targa naise, perenaise, peenikese, võttiv kirja kivi päälta, armi aeateibä'este, võttiv pilu pillirooste, poole ratta maantu maalta. Panniv kirjä kinda'esse, armi hamme ääre'esse, pistiv pilu peenikese, poole ratta põlle pääle. Karksi. KM KO, F 47, M 19 : 70, 4/12. 1878. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 229. VAENE VARBLANE. Oh mina vaene varbeline, sinisiibu pääsukene, hõbelõngu lõokene! Kun ma kurda kurva tunni, viivite ma vihmahuugu? Roovikunna, räste'enna, karupersen katussenna - sääl mina kurda kurva tunni, viivite ma vihmahoogu. Karksi. H II 42, 931 (17). 1893. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 233. TEDER. Esäteder see las'k sihti. Emä vastu vakutelle: "Tule siia, musta lindu, muu linnu ammu munenu, mina alle tallamede, pesä alle kandamede!" Allep lehte lepikunna, oksa külä uibe'enna, karja külä karjamaale! Karksi. H II 42, 929 (14). 1893. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 273. HIIR KASSILE. 2. Paras, paras, kassike, tiiss-tiiss, tindermann. Kassi esä ärä koolu, kassi emä ärä koolu, matet Maari mulla sisse. Paras, paras, kassikene, seid mu esä, seid mu emä, seid mu viisi hellä velle, kuus mu kullasta sõsarta. Karksi. H II 5, 333 (16). 1885. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 291. KOERTELE. Hurda, olge usine, käüge, kiire karjakoera, võtke karu kaarastegi, põder põllupeenarest! Liha saagu jo teile, sarve saagu jo minule. Karksi. H II 23, 32 (7) 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 329. PISIKE PUNANE PÕRSAS. 2. Perenaine pettis minda, pani vetta piima sekka; a' mina peti perenaista - aia ma tei ja augu jätti. Pisukene punane põrsas kõneles suurele seale, valets' vana emisele: "Aid om tett, auk om jäet - lääme väl'la läätsa sisse, tükim türgioa sisse!" Karksi. H III 13, 739 (2). 1891. 1. LÜROEEPILISED LAULUD C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 44. NEIU TÕLD KATKI. 1. Näiukese noorekese, panem' parti, heidam' roodu, panem' sääre sõudemaie! Ostam' Koevast me hobene, Tõidu päält me tõllakene, Loojalt looka ma lunasti, päevalt palsi päisse'eida, Maarilt osti ohjesida. Päeva päisse pääst kadusi, Maari ohja hargunesse, Looja looka õigunesse, Tõidu tõlda murdunesse. Lätsi seppa pallelema: "Kulla seppa, hella seppa! Tule mu tõldu paranteme, tõlla veerta vitsuteme, tõlla kuppu kullateme!" Seppa vastu vaidelie: "Harvalt Anne meile tullu, kasinest o Kaie käinu - siiski tõi tõlla parante. Ka tuled sepa pojale, sepa viimatse velile?" Näiu vastu vaidelie: "Tule ei sepa pojale, sepa viimatse velile! Sepp o sündünü söesta, sepp o tullu tungelista, sündüden söe suhuna, käsivasare kähena, alaspakku alla hõlma." Halliste. Karksi. H, Kase 22 (55). 1868. 1. LÜROEEPILISED LAULUD D. LEGENDID 46. ORI TAEVAS. 1. Kunes ori öö magasi, sulan' vaene suiguteles? Suure soo keske'ella, laia laane vaie'elle; mätas tal pääalune, peenar pikka istepenki, kägu kukse käte pääle, peo lei pilli huule pääle. Kessi manu tal minesi? Maari manu tal minesi. Võti ta orja õlale, kääni orja käte pääle, viisi teda taeva'esse, jumale tare lävele, Maari kammerte lävele. Võtt ta linki liigutelle, võtt ta rampi raputelle. Maari kambresta kõneli: "Kes sääl linki liigutemen, kes sääl rampi raputemen?" Ori kuuli, kosti vastu: "Ori linki liigutemen, ori rampi raputemen." "Tule sisse, orjakene!" Toodi alla kuldatooli: "Istu maha, orjakene! Küll said maale püsti olla." Toodi ette saiatükki: "Söö saia, orjakene! Küll said maale nälga näta." Toodi kätte õllekannu: "Joo õlut, orjakene! Küll said maale vetta juua." Valadi mina, valadi: mi mul perra või tulesi? Perenaine perra tulesi, peremees perra mul tulesi, küünarpuu pikka peona, kangapaagi kainelenna: "Tule, ori, võta oma, tule, vaene, võta vaeva!" "Peremees, peremeheke, ei ma taha taeve'enna, kui sa es massa maa pääle ega es tasu alla taeva: juba Maari mulle massi, juba taevas mul tasusi. Kui sa's massa maa pääle, pea esi, peremeesi, pea esi, perenaine! Istu maha tooli pääle, seni kui tulda tettanesse, halge alla lõhutesse! Pannas tunnis su tulesse, kates tunnis kattelesse: küll sa tunnisted tulena, kaibeled sa kattelenna! Küll seid söameverda, küll sa kaksid kaalasoone. Peremees, peremeheke, perenaine, linnukene, juba mulle küll o saanu, küll o saanu, üle jäänu!" Halliste. Karksi. H, Kase 29/a (78). 1869-96. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 361. KADRISANDI LAUL. 820 4. Nüüd o kallis kadri-aega - Kadri küll hul'gib ukse ette, tõl'gib tõisele talule, kõnnib või kõrtsi lävele, hul'gib munde ukse ette pikä pimmele üüle. Kuu pild kullarõngeida, agu heidäb aeveid. Kõrtsimees, kõrtsimeheke, kõrtsinaine, linnukene! Tooge tulda meil valate, tooge tulda küünalelle, tooge laia laterelle! Kõrtsin läte läve alla, kõrtsin allik ahjo all, kõrtsin nurgan noore tiigi, kõrtsin oja usse all. Kui astub Kadri taresse - kõrd ta upub ojasse, kõrd ta lähäb lätte'esse, kõrd ta astub allikasse. Kõrtsimees, kõrtsimeheke, kõrtsinaine, linnukene! Tooge toobile mõduda, tooge pisut piiritset, tooge viina veidikesse - Kadri küüne külmeteve, Kadri varba valuteve. Peremiis, peremeheke, perenaine, linnukene! Kadri taab tulla taresse, Kadri lääss lämme'esse - Kadri küüne külmeteve, Kadri varba valuteve. Me olem Kadri kauge'elta, Penujade piiri päält, ma olem Abja arge'esta, ole te silma meida nännu, kõrva kuulu me kõneta. Kadri, lahe laulukesta! Tooge tulda meil valate, tooge tulda küünalelle, tooge laia laterelle, tooge tulda, tuntke meida, vaatege Kadrikest - kas o Kadri ehte'en, kas o Kadril sulgi suka, sulgi suka, kelbi kengä? Vaatege Kadrikesta, kas Kadri juusse kahare - kasvas teil kaara kahare. Vaatege Kadrikest, kas Kadri silmä teräve - kasvas teil rüä terätse. Vaatege Kadrikest, kas ta kõigub kõrikon, kas ta liigub linikon, paistab pallapoolikon? Kadri paistub paperenna, ilusinna ehte'enna. Kadri ei kõigu kõrikon ega ei liigu linikon. Valatege Kadrikesta, kas sii Kadri tasa tantse, kui sii liiva maast ei liigu ega põrmu maast ei põrgu. Kadri es sörgi söögi tõtu ega es joose joogi tõtu. Kadri tull' pikä pilli tõtu, natukese nal'la tõtu. Kadri pikält siiä ei pisu, jää ei siiä jäädunes. Sinnä'p veereb Kadri veri, sinnä'p liigub Kadri liha, sinnä'p jooseb Kadri jumi - kun küll hüüdve ütsme pilli kun küll lõhkva lõõtsapilli, veereb viisi viiulit. Kadri tamme tantsimaie, Kadri nõmme nõrkumaie. Siin ei ole pikkä pillihäälta, lühikest ei luturõõmu. Kui hakkab Kadri minema, Kadri jätt siiki paika, kui o kurba sii koduje, kui o halba sii aseme. Kadri jätt tua tuule joosta, akene lume ajade, katus vihmal veeretelle, ahju haarab kanneles, kolde rühmab rüppe'es. Peremiis, peremeheke, perenaine, linnukene! Tääsid Kadri tullevet - es te tennu Kadril kahja. Tennu iks tegu õluta: Kadri tõõsik tõmbamaie, Kadri maasik maitsemaie. Ära'p meil tuvva toobilegi ega kanda kannulegi! Saa ei toobist Kadril juvva ega kannust Kadril kaia. Kadri joob vaadi varbaesse, poole vaati puuselani. Mitus vaadinna õluta? Sepp o alla, vatt o pääle, sõõmu selgete õluta. Peremiis, peremeheke, perenaine, linnuke! Tääsid Kadri tullevet - tappen ää härjake: Kadri o südi söögi pääle, ahne liha haukamaie. Peremiis, peremeheke, perenaine, linnuke! Kadri ei otsi orstikesta ega kae kakukesta. Kadri vingub villesida, Kadri tahab takkusida, nuutsib linanuustakid. Kadri tahab pooli punda, pooli punda, nappi nakla. Kadri kibe ketramaie, hoolik okki sõkkumaie. Kadri taht vaprest vaevapalka. Mõnda näime tulle'en, sada siiä saie'en. Tule'es jalu kodusta, tooman olli tuhat hobest, saatman sada ratsukest. Esä and's halli iluse, sõsar anni raudalaka, veli and's täku tähteotsa, veli and's veripunatse. Kui tulli kodust tulema - tulda leivä ratsu turja, sädemeid lei ratsu sääre, pisarid pild's ratsu piha. Mõnda näime tulle'en, sada siiä saie'en. Küll oll lompi, küll oll lohku, küll oll jõel jõõrakida, küll olli ojal käänakida, hulk olli orge meil ihena, määratu mäge vahele. Hundi ulusi orunna karu karjus kallakun, teder hirmut's meid tiile, partsi raputi pajonna, mõtus mõtsa keske'en. Hobu olli erku heitumaie, varsa karsi kargamaie. Hobu läts alta haavikos', kuld-jäi-luuka loidapuusse, piits jäi pikkä pihlapuusse, saani meil jäive sarapuusse. Siil'p olli hobu, mis olli meile, sii'p olli saani, mis meil saisi, sii'p olli piitska, mis piadi. Saan meil mõiste saksa keele, ruusk meil mõiste rootsi keele, esi me mõistam hiiu keele. Nüüd o Kadri kurvaline, kurvaline, leinäline. Kadri ei tantsi targaste, nüüd ta hüppab ülemeeli, ikeb nüüd esä hobesta, ikeb nüüd emä hobesta, vellede veripunasta, sõsaride raudalakka. Peremiis, peremeheke, perenaine, linnukene! Kui teil pal'lu palgapoisse, näidisid, viivedajid, kui teil poisse, puietoojid, kui teil latsi, lastutoojid, heitke armu, andke abi, tulge hulgal otsimaie, ots'ke orust me hobune, ots'ke saani sarapuust, ots'ke piitska pihlapuust, kuldalooka loidapuust. Sis o Kadri lustiline, lustiline, nal'laline, Kadri sis tantsib kui sii tamme, Kadri sis pillub kui sii pirdu, katik sis tantsib taade kengä, pihus-põrmus peiu kengä. Kadril kotin kolme paari: üte puise, tõise luise, kolmanda keeritse kengä. Puise saave puie tuvva, luise saava lusti lüvva, kolmas paari tantsu tantsi. Nurgast vaatev noore mehe, kurust kõrgepää kübära, naise laiarätilise, mõne targa tanokandja - kik tule tantsu vaateme: kas sii Kadri targu tantse või ta hüppab ülemeeli. Kik tule kibe kittamaie, kik tule kuulus kullemaie: küll om kalli kadripäeva, küll om targa kadritantsu. Olgu otsa, jäägu jälle, kui tuleb hommen uvve pääva, aasta pääva, armsa aja, targema tulev kadritantsu. Karksi. H II 5, 237/44 (37). 1883. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 412. KIIGE KATSUMINE. 935 C 4. Lääme kiiku me kaeme, kas see kiiku meida kanna? Kan'ds ta muu suure näiu, rahalise raske näiu, pilulise pika näiu - kanna ei meida katekesta, kate ei kaaraterakesta, viit ei vihalehekesta, kuut ei munakoorekesta! Karksi. H, R 5, 65 (19). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 420. MIS KIIGELT PAISTAB. 954 A 2. Kiigu, kiigu, kiigekene, kiigu, kiige, kõrgenesse! Mis säält kõrgest näüsse? Näüs kolme aidakesta: üits o aita hõbeharja, tõine aita kuldaharja, kolmas vaalik vaskeaita. Mis o aita hõbeharja - sii om meie velle aita, mis o aita kuldaharja - see'p o meie sõtse aita, mis o vaalit valgeharja - see o meie esä aita. Karksi. H II 42, 938 (33). 1893. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 444. KIIGEL KIIKUJAID, EI KIITJAID. 1005 Küll o kiigul kiikejeta, küll o häl'lul häl'lujata - ei ole kiigul kiitajeta, häl'lul au andajeta. Meie kiigum, meie kiidam, meie hällul annam au. Olge terven, kiigesseppa, olge terven, saage naine! Ära saija saiasööjat, saiasööjat, õllejoojat! Saage see naine rahane, saage Eltse helmiskaala, saage meie margerinda, ken o ööni helmi täisi! Karksi. H R 5, 69 (25). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 457. KIRI KIIGE PEAL. 1031 2. Nüüd om härja häl'lu pääl, tuhakoti tuulumen, viinavaati vaalumen! Minge, härja, häl'lu päälta, tuhakoti tuulumesta, viinavaati vaalumesta! Laske kirja kiigu pääle, hää-ne-kirja häl'lu pääle! Siin ei ole seda meesta, ken võtt kirja kiigu päält, hää-ne-kirja häl'lu päält. See tule Jüri Järvemaalta, see tule meesi mujalt maalta, see tule Peeter Pihkunesta, ken too ratsule rahada, kimmilila kilikida, kulda too kübaretäuve, hõbed särgi hõlmatäuve, see võtt kirja kiigu päälta, hää-ne-kirja häl'lu päälta! Karksi. H, R 5, 67/8 (22). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 461. KIIGE ÄRASAATMINE. 1036 Kiigu iki, kiigukene, heida, hella häl'lukene! Mine, kiik, minetemede, astu, kiik, ajamede! Mine ära, kiigukene, astu ära, häl'lukene, mine silmist, mine meelest, astu välja väratista, astu välja üle aia! Me panem küüne kütüssesse, me panem piha pildumaie, sõrme suure sõudemaie. Kiigukene, kullakene, hõbehella häl'lukene, tule jälle meil tagasi, tule jälle tõise kõrra, tõise kõrra see ajage! Ära tulla mustalegi - mustal tood palju mureta; ära tulla hallilegi - hallil tood palju haige'eida; ära tulla kõrvilegi - kõrvil tood palju kõneta! Tule paadil parre'elle, paadil o palju parembe! Mine ära, kiigukene, ära lääve häl'lupäeva, kätte saave saadupäeva, tuletuki korjamine! Ära roogim suure saadu, pillum pika puu põrenti. Karksi. H, Kase 49a/50 (11). 1868.