PAISTU: 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST A. LAULA, SUUKENE 55. MIS MAKSAB MURETSEMINE. Mis massab muretsemine, aitab hale ikkemine? Mullu jõin murekariku, toonaeila tõise täüve. Nüid om mure muile lännu, kahju muile kaldunesse. Neiukeise, noorekeise, veli, hella vellekene, nüid om ilu õnneaiga, nüid om lusti rõõmuaiga, nüid jooseb ilu ehena, nüid jooseb pidu perana, rõõmu kõrvanna kõnelive, nalja manna maadeli. Paistu. H I 7, 575 (3). 1895. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS 93. POLE LAULJAT. 1. Sis jääss laulu laulemada, sõna kolme kostemada, kui ma esi iist ei ütle, iist ei ütle, päält ei pästa ega vahelt vällä'i võta ega otsast ei osate! Paistu. H I 7, 437 (8). 1894. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST F. ÜKSI JA KOOS LAULMAS 98. ÜHTELAULMINE. 5. Taas laulam tagasi jälle, ütlem uuest ümmer jälle, teeme tõise viisi pääle, varsti vana jär'e pääle: harjuteme häälesida, mõlguteme meelesida, kas ka sünnib mede hääli, mede hääli, mede meeli, mede lahe lauluke, mede virka viisike? Kui ei sünnü mede hääli, mede hääli, mede meeli, mede lahe lauluke, mede virka viisike - sis me jätam varsti järgi! Ku te arvat', hakak' jälle, tede kohus kuulute, mede kohus kullete. Paistu. H III 6, 664 (10). 1889. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST G. MIS MINA LAULAN 107. LAULU LAITJALE. 4. Mud'u mina laulas mitu laulu, Refr.: kaasike, kaas'ke! kõõrutas mitu kõneta - pel'gä laulust laidetavat, häälest häbü tettävät! Kes minu laulu laitanesse, hääle ära põlganesse: susi sel söögu suure musta, karu söögu kaararatsu; tõbi tulgu, tõine mingu, ärgu vassa vahet olgu, tõbi tulgu talusse, kärnä käte valge'esse! Kes minu laulu kitanesse: õnne usse sel ojogu, karjalauda tal kasugu, talli laula ma ladermu, ladermusse laigu ruuna, laigule selgä sadula, sadulasse saksa meesi! Paistu. EStK 10, 204/5 (16). 1921-22. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 109. LAULIKU LAPSEPÕLV. 2. Ema tei mul hella hällü, isa tõi mul nõrga nõdja, ema viis hällü heinamaale, heinamaalt viis marjamaale, marjamaalt viis karjamaale. Pand ta partsi kiiguteme, suvilindu sooteme, hänileise häälitseme. Partsil oli pailu sõnuja, suvilinnul suured laulud, sest ep latsest laulik saanud. Paistu. H I 7, 580 (19). 1895. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 113. LAULIKULE PALKA. B 1. Küll ma laulas mitu laulu, veeretes ma mitu viisi, peass mu laulu masseteme, häälest hinda antemaie, sis ma nõuas pailu palka, pailu palka, hulga hinda: häälest võtas härjakarja, laulu eest või laiku ruuna, sõnast või sõahobese, kulda või kübaretäue, hõbet kuueholma täue. Paistu. H III 25, 183. 1895. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 122. LAULIKU SÕIM. 6. Mis sa laulad, kui sa'i mõista! Sul'i ole häälta hästi laulda, viisi hästi veerete, sõnu kokku sõlmitse. Siga sul sõnad segänu, lammas laulu läkäten, härg sul hääle ära joonu, kitsipoig keele imenu; häälepunn sul pooles lännu, kurgurumm sul rosteten. Paistu. H III 6, 664/5 (13). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST B. VIHM, VESI, UDU 151. SAJAKS VIHMA, SAAKS MAGADA. 1. Sada, sada, vihmakene, sada, sada, saass magada! Anda ei kuivale magada ega erel hengamista! Kuival aal oli kubja kurja, kubja kurja, härra erka. Kuival kuhju loodanessa, erel heinu tettanesse. Paistu. H I 7, 584 (7). 1895. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST B. VIHM, VESI, UDU 158. VIHM, ÜLE VAESLAPSEST. A 3. Üle, üle, vihmakene, üle viie velle päältä, seitsme sõsara päälta! Liges tiid meie linatse, liges kastad kaalaräti, liges teid - ärä liguni, märjäs teid - ärä mädäni. Koes ma lige laoti? Liiväle lige laoti, mäe pääle päästi märjä. Liiväle lige laguni, mäele märga mädäni. Oles mul tare esä tetü, oles mul paari velle pantu, nurka onu nukerdetu - sis oles kodu, kunnes kuivas, sis oles tare, kun tahenes. Teomehe om tennu tare, palgalise pandan paari, ori nurga nuperdan. Paistu. H II 68, 370/2 (24). 1902. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST F. METS, PUUD 194. PUUD KAITSEVAD KUUMA EEST. Lätsin metsa kõndimaie, vahtrepuida vaatamaie, kasepuida kiskumaie, lepapuida laasimaie. Lepp es lase, kask es kuula, vaher es viida mo aegada. Aga kuuske kullakene, lõhmuspuude lahke lehti: varjas mul päeva palavad, kuuma aega kurjemad. Paistu. E 8945 (38). 1893. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 216. KÄGU, KUKU KUIV SUVI. 5. Kägu kukub kuiva ilma, Refr.: kukku! kukub kuivale suvele, helgib helet heinäaiga, palavamat parmuaiga, kibedamat kiiniaiga. Paistu. H I 7, 423 (13). 1894. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 220. KÄGU KUKUB PUILE. Käol oli palju tüüdä: kik tal kuuse kukkumistä, kaseladva karjumista, lepäladva lendämistä, puuladva puttumistä. Kägu ei kuku kivele, lind ei laula laastusmaale. Kägu kukub puile puhte'ele, õunapuile õige'ele, sarapuile sirge'ele, kuhlapuile kuulusele, vahterele valusele. Paistu. H II 68, 352 (9). 1902. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 222. KURB KÄGU. Mis te's käo kurvas jäänu', laanelinnu leinas jäänu? Tali tuli vara taeva'esta, tuli pikkade pilvede vahelta, katt ta mede kaarakõrre, magas mede marjavarre - sest et käo kurvas jäänu, laanelinnu leinas jäänu. Sõsarikku sõimelesid, velletse viha pidasid, sest et käo kurvas jäänu, laanelinnu leinas jäänu. Paistu. EÜS XII 827/9 (54). 1916. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST G. LINNUD 228. LINNUKE MÄE PEAL. Linnuke mäe pääl, tutuke pää pääl, isl laulab saksa keeli, siristab sisaski keeli, vinder-vänder vene keeli. Paistu. H I 7, 426 (26). 1894. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 304. HOBU ENNE TÖÖL KUI PULMAS. 1. Hobu ütel ennemus'te: "Enne tiiss teonädäli, köödsutas ma Riia oori, sirutas ma sitaoori, enne tiiss pika papipäevä, enne kui sõidas saajusile: suu mul kistas, pää mul kistas. Suu mul kistas suitsi'ile, pää mul kistas päitsi'ile, huule ummisrõngi'ile. Ikka tuleb ruuska tuline, sadab kui säde sinine." Paistu. H I 7, 463 (1). 1895. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 332. SIGA PÕLLUL. Oh, ma vaene siakene, lätsi mõtsa songimaie, odrapäidä otsimaie, kesvapäidä kerjamaie. Tuli sundijas sulane, paharäti palgapoissi, lei mu kondi kimba-komba, lei mu niude nika-naka. Tuli komberdan koduja, tamberdan tare lävele: "Oh mu peenu perenaine, anna mul haganasüõmä, pane pääle sõkelida!" . . . . . . . . . . . . Paistu. H II 68, 404/5 (47). 1898. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 335. HÄRJATAPMINE. Ära'p ma tapi härra härja, härra härja, roua lehma, viisi soolika soosse, kabjad küla karjasmaale, põkad põllupeenerisse. Mede kubjal kurja koira, tõive soolika soosta, kabjad küla karjasmaalta, põkad põllu peenerista. Paistu. H II 25, 1089 (5) 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD A. PÜHAD 339. PÜHAD PÜÜNISESSE. 773 Pühä oli tul'lu, jõulu jõuden, Refr.: pühi! kalli aja kätte kaldun! Teeme pühis püünussida, kallis ajas kablussida! Aame pühä püünussisse, kalli aja kablussisse! . . . . . . . . . . . Paistu. ERA II 21, 245 (98). 1929. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 348. HINGESANTIDE LAUL. 784 1. Laske sisse hengekeise, refr.: Uu-uu-uu! hengel aega natukeine! Täna õhtu kell kakstõisku peame olema kabeli juures, Kellä-Ritsu käsu pääle. Andke hingel käkikesta, ärge viitke hinge aega, hing ei taha tallekesta! Paistu. ERA II 78, 379 (22). 1935. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 348. HINGESANTIDE LAUL. 785 2. Henge omma siiä jõudan, andke hengel käkikesta, henge'i taha tallekesta! Ärge viitke henge aiga, henge aig om üürikene. Andke hengel, mis te annad, kella katetõisku ajas peame kabelisse jõudma - Kellä-Ritsu käsu pääle kabelisse kokku jõudma. Paistu. EStK 10, 449 (1). 1921. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 354. MARDINOORIKU LAUL. 800 2. . . . . . . . . . . . . Märdil on palju pereta, Refr.: marti! kik lavva latsi täüsi, puuoksa poigi täüsi. Kedrasin sui, kedrasin talve, kevadised kenäd päeväd, suvesed suured päeväd, sügüsed sadutsed päeväd - ikki paistis pal'las perse, hiilätas ihu punane! Paistu. E 51681 (31). 1921. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 357. MARDI SAJATUSED. 809 6. Enne meie siit ei lähä, enne kui toa laotame, selga votame seinapalgi, ahju hammaste vahele. Õnne ussest teil ojugu, kari laudast teil kadugu, vili väl'lalt vähenegu! Tõbi tulgu, teine mingu, kärna käte-valge'esse! Paistu. EÜS VIII 50/1 (5c). 1911. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD C. JÕULUD 367. OOTASIN JÕULUKS VORSTI. 830 2. Oodi pühi tulevata, kallist aiga kalduvata, et saass orsti huule pääle, kesvävettä keele pääle. Paistu. H II 51, 535 (24). 1894. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD C. JÕULUD 367. OOTASIN JÕULUKS VORSTI. 831 3. Oodi ma pühi tulema, oodi orsti antavada. Anti hapukapustida! Kukutin kulbi kurusse, perenaise pihta vastu. Paistu. E 8269 (2). 1892. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD C. JÕULUD 368. JÕUDKE, JÕULUD! 835 4. Rigadi, jögadi, jõulutants, nigadi, nägadi, nääritantsu, kahe või kolme kooditantsu! Annaks juba jõulud tulla, et saaks lapsed saia süüa, vanad mehed viina juua, oma käega osa võtta. Kas siis käkid käbedad, kas on orstid osavad, kas on maugud magedad voi on limbid lihavad? Paistu. H I 4, 644 (5). 1874. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD F. JAANIPÄEV 390. EKS TULNUD SÜGISEL. 891 2. Hil'la nüid tullid, tulla saied, Refr.: jaanike! ossa tullu tuumapäeväl, tantsin või taliste pühin, ossa jõuden joulu a'al - toonu rüpen sa rügije, kanden kaalan kaarussida, ligi ihu linaseemet. Paistu. H II 42, 735 (2). 1892. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD F. JAANIPÄEV 393. JAAN JAANITULEL. 895 Kes läits jaanitulele? Refr.: jaaniku! Jaan läits jaanitulele näidusida näppamaie, kudruskaelu kiskumaie. Jaanikene, poisikene, istu maha mätta peale, kuremarja künka peale, palukmarja põhja peale, lase liitu lilli peale, hellerheina hõlma peale, sinililli silma peale, kullerkupu käte peale, rüalilli rinna peale! Jaan es istu mätta peale, lase ei liitu lilli peale. Jaan läits tulda tegemaie, puida tulde pildumaie, leeki laia laskemaie. Paistu. E 11559/60 (6). 1894. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 414. HAUD KIIGE ALL. 938 O mu kulla kiigutaja, hõbehella häl'lutaja - ära visaku vihaste ega tõmmaku tõeste! Siin on hauda alla häl'lu, sügav hauda, rauda põhja, ühessä sülda sügävä, kahessa sülda kavala, kümme küünart laiutille. Johub kul'lus kukatama, ristikeine rihmatama, margake maha sadama - ole ei isat alla hälli, ei ole emat alla hälli. Venelen alla hälli, poolaklane puu alla - ne mu kuljuse koguve, ne mu risti maasta riisu, ne mu marga maasta võta. Paistu. ERA II 11, 717 (6). 1929. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 418. KIIGU KÕRGELE. 950 Kiigu, kiigu, kiigukene, kiigu, kiigu kõrge'essa, üle õrte, päälta parte, üle õrte õunapuida, päälta parte pihlakpuida! Pihlakul oli pika oksa, pika oksa, laia salgu, need olid maani marju täis. Kes sääl alla noppimaie? Noorik alla noppimaie. Noorik nopib põlletäie, külamees kübaratäie, kalamees kasukatäie, vana naene vakatäie. Paistu. H II 25, 923 (1). 1888. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 449. RIIK SOBIMATUL KOHAL. 1012 A 2. Oh sa hullu kiigeseppa, Refr.: kiigele! kus ta tennu neiu kiigu! Tennu kiigu kaasikusse, vana hoonete vahele, tennu vee veere pääle, tennu oja otsa pääle. Mõtel meid vette veereveta, mõtel meid ojja uppuveta. Oh sa hullu kiigeseppa, oh sa hullu, taas sa tarka! Meie ei upu ojasse - meie oleme ojale omatse; meie ei veere veesse, meie ei kaldu kajosse - me oleme kaju kasvandiku, me oleme veele vellenaise. Oh sa hullu kiigeseppa: siit me ei helgi Helme'essa ega ei paista Paistu poole. Et me no esigi ei paista - paistab meil pale punane, et me esigi ei helgi - helgib meil helme ilusa, et me esigi ei liigu - liigub meil linajuusse. Paistu. EÜS III 272/3 (14). 1906. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 456. SIGA SELLE KIIGE TEINUD. 1029 2. Oh sa hullu kiigesseppa, kes see selle kiigu tennu? Siga selle kiigu tennu, vana orik varu väändan. Tennu kiigu kinnastega, väändan varu vammustega. Jätan kiigu kitsisema - see kiik kui sialihasta, kabla või kanamunesta, laua latikukalasta. Paistu. E 24940 (1). 1896. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.3 LAULUMÄNGUD 469. LAMBAMÄNG. 1055 2. Tii aida, terite teivast, rõhu ümber rõngasaida, et sii susi sisse saa, karu ei üle karate. Tuli susi soomikusta, laiakäpa laamikusta, ärä sei ta äiä oina, äiä oina, ärnmä lamba - kenasarv äiä oinas, laikots ämmä lammas. Paras, paras äiäle, paras, paras ämmäle, mulle kiit ta musta putru, and ta süüa aganid, tõst ta tõrva kastusese! Esi sei ta selget leiba, esi võtt ta võida-leiba, esi sei sialihada, kaalits ta kanamune, esi pist ta piima-leiba. Paras, paras äiäle, paras, paras ämmäle! Lääme utte otsimaie, talle taga nõudemaie! Siit om lännu sirgujälje, läbi pajo partsijälje, siit lännu hobu ummirauda, siit lännu varsa vallatume, siit lännu täkku tähteotsa. Siin om sirgu seisatena, siin om partsi paigal ollu. "Tere, tere, miis!" - "Jumalnime!" - "Kas sa mu lambid oled nännu?" - "Ei ole nännu." - "Mis sul taga selja om?" - "Taevatähe.( - "Kas luba om kutsu?" - "Kutsu!" - "Till, till, määä!" Lamba röögive vastu: "Mää, mää, mää!" - "Karjapoiss, kus kepp? Kaeme, kas koer terve om." - "Koer, karga üle kepi!" - "No, lamba, karake ka üle! Sii talleke om vigane. Võtke õlgi maast, suitsetage - toss, toss, toss!" Paistu. E 18502/5. 1895.