SUURE-JAANI: 1. LÜROEEPILISED LAULUD A. MÜÜTILISE SISUGA LAULUD 3. MÕÕK MEREST. Ollin enne härrä poissi, kandsin härrä kannusida, vanahärrä vammusida. Sain sis sundija sulaseks. Sundijal ollid suured ruunad, suured ruunad, kõrged kõrvid - need tahtsid suil sugida, raudaharjala harida, kuldakammila kasida. Ei mina suutnud, ei mina jõudnud, sain mina vaene mees valama: jooksin vahel aida möödä, möödä küläkoppelt möödä, jooksin jaluli meresse, põlvini kalakudesse. Mis seal põlvi puutunessa? Mõeku põlvi puutunessa. Võtsin ma mõega meresta, viisin mõega mõisaesse, pannin mõega laua peala. Tullid härrad vaatemaie, isandad imeldemaie: "Kust see mõeku siia saanud?" Mina aga mõistsin, vasta kostsin, teatasin targaste kõnelda: "See mõeku meresta toudud. Mereliiv on haljaks teinud, merevesi puhastanud - ihumata heedab hinga, kõhutamata lõikab kõri." Suure-Jaani. H II 26, 545 (7). 1891. 1. LÜROEEPILISED LAULUD D. LEGENDID 48. JEESUSE NÄLJASURM. 1. Jeesus läks välla võerusele jõulu pikile pühile; võttis alla seitse halli, käe kõrva kuusi kõrvi. Läks ta Maria majasse: "Tere, tere, Marikene!" "Jumalime, Jeesukene! Mis sa otsid, Jeesukene?" "Anna heinu, Marikene, anna heinu mu hobusele!" "Mis mina annan, Jeesukene? Heinad kuhjas kopitanud!" "Anna leiba, Marikene!" "Mis mina annan, Jeesukene? Leib on armas hallitanud!" "Anna otri, Marikene, anna otri mu hoosele!" "Mis mina annan, Jeesukene? Odrad väl'lal orasesse!" "Anna kaeru, Marikene!" "Mis mina annan, Jeesukene? Kaerad salves sammeldanud!" Ära peab Jeesus surema. "Ärge mul tehke kuusekirstu - kuusk on kuri kopitama. Ärge mul tehke männakirstu - mänd on kuri mädanema. Ärge mul tehke haavakirstu - haav on kuri hallitama. Ärge mul tehke lepakirstu- lepp on kuri lemmendama. Ärge mul tehke pajukirstu - paju on kuri punama! Tehke mul kivist kirstukene, raidke rauast ristikene, põdraluusta põõnakene, koeraluusta kaanekene, hundiluusta lukukene! Ärge mind viige vankerissa - vankeris pea vabiseb. Ärge mind viige kaarikussa - kaarikus pea põriseb. Viige, viige sõrme peale, kandke kahe käe pääle!" Suure-Jaani. H II 20, 660 (24). 1889. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 116. ARG LAULIK. D 1. Mina küll laulan mitu viisi, veeretaks ka mitu viisi, kardan kodu kuulevada, tare ette helkivada! Ehmataks isa kodussa, ehmataks ema taressa, vennad viinakellerisse, sõtsi saiakammerisse. Mõtlevad sõa sõdivat, Rootsi koera roetavada. Ega küll sõda siin ei sõdi, Rootsi koera siin ei roeda. Sõda sõidab suurta teeda, Rootsi koera roonu teeda. Suure-Jaani. H II 20, 647 (2). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 258. HUNDI SELJAS KONDID. Hunt see sörkis sooda mööda, luusis laia ilma mööda, kimp tal seljas kitsiluida, vakk tal seljas varsaluida, kolmandik tal koerakonta, kargas karjaste järele, kas ehk uinund utekene või ehk jäänud jäärakene, vaibund vaeseme'e vasikakene. Suure-Jaani. H IV 3, 606/7 (32). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 303. HIRNUB SELGAISTUJAID. 2. Jeesus tuli maale sõitemaie jõulu pikile pühale, suise suurele ajale. Viisi halli tal eessa. Ei need hirnu heenusida, ei need karju kaerusida. Hirnub selgaistujada, karjub selgakargajada, hirnub hiiupäitse'eida. Suure-Jaani. H II 26, 292 (7). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 310. EHITUD HOBUNE. 3. Lähme kodu kolmekesi, üle väl'la viiekesi! Mis seält väl'lält vasta tulli? Poeste ostetud hobene: pea oli pantud pannelisse, silmad siidituttidesse, nina niidinarmastesse, kõrbad kuldarõngastesse. Suure-Jaani. H II 26, 550 (12). 1891. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 311. HOBUSE KASVATAMINE. Hääst ma hobusid kasvatasin, ammust ajast hallisida, tunamullu tulipunasid. Halli panin aiste vahele, musta panin muidu jooksma. Suure-Jaani. H III 7, 411 (8). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 337. KEDA TAPAN. 2. Tuleb sui, saab sügise, annab jumal uued odrad, uued odrad, keerud kaerad, varsti valmivad humalad. Siis mu venda võtab naise, teine venda teise naise, kolmas kosib kauge'elta. Hakkasin pulmi pidama. Mis mina ära tapaksin? Läksin härga tappemaie, härg aga vastu pallemaie: "Peremees, peremeheke, perenaine, naesukene, mis tapad sina minusta! Sui sul künnan kütismaada, talve toon ma riidad õue - tapa vana lehma, hangusarve." Läksin lehma tappemaie, lehm aga vastu pallemaie: "Peremees, peremeheke, perenaine, naisukene, mis tapad sina minusta! Sui sul lüpsan lüpsikusse, talve toon härikvasika - tapa see lammas, laialõuga." Läksin lammast tappemaie, lammas vastu pallemaie: "Peremees, peremeheke, perenaine, naisukene, mis tapad sina minusta! Sui toon sulle suure villa, talve kaksi utektalle - tapa see vana oorikas! See teeb sulle kuusi kurja, kuusi kurja, viisi paha: sui tema ajab aiaaugud, läeb läbi küla väljale, sinna sina maksad matitäie, küla tahab külimitu." Suure-Jaani. H II 26, 625/6 (6). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 357. MARDI SAJATUSED. 807 4. Saagu, saagu, ma sajatan, saagu su sugu surema, õed-vennad hulkuma, kälitsed kära pidama, sõsurikud sõimelema! Saagu, saagu, ma sajatan, hunt su hobuste selga, karu kõige karja selga, luupain'ja su enese selga! Suure-Jaani. EÜS IV 1714/5 (218). 1907. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 361. KADRISANDI LAUL. 819 3. Kadri oli tullu kaugelt maalta, läbi paksu pajumetsa, läbi halli haavametsa, läbi laia lauametsa, läbi karja kuusemetsa, läbi kalgi kasemetsa, Riia pika lepametsa. Tuhant me näime tullaenna, sada siia saie'enna. Vastu tulli musta noori meesi, Pilatuse pikka poissi, sõkkus Kadri sõnikusse, tallas Kadri tänavesse. Tuhant meie näime tulla'enna, sada siia saie'enna. Viis oli vetta vahella, kuus kurja kohtasida, seitse oli halba allikada. Ojja uppus meil hobune, vette läks meil vesihalli, likku läks meil linalakka, kõrgastesse kõrbi ruuna. Kadri tulli Märti katsumaie: kas need Märdid tööd on teinud, kas on Peetred piirge toonud, kas on Hansud halge toonud, kas on riidad rinnastikku, vanad halud vastastikku ehk on riidad rii peale, vanad halud vankerelle, kas on hoovid ukse alla, kas on tallid toa taga? Kus me need hallid ajame, kus me need paadid paneme, kus me need kõrvid kõnniteme, kus me need mustad mutserdeme, linalakad liiguteme, vesihallid veereteme? Perenaine peenikene, otsi Kadril orstikesta, katsu Kadril karaskida! Kui sa ei tiia, ma juhatan: orst on ahju otsa peal, karask kambrin kapi peal, kukk on kolden koogu otsan. Kadri ei taha talleliha, Kadri tahab küüdi kül'leliha, Kadri tahab pulli puusaliha, vana kirju kintsuliha, vana päitsu pääliha. Kadri es sörgi söögi pärast, Kadri es joose joogi pärast: Kadri tuli Märti katsumaie, kas need Märdid tööd on teinud, kas teil puida putru keeta, kas teil vitsa veise lüüa, kas teil halgu ahju panna? Kadri tõi talul karjaõnne, Kadri tõi põllen põrsaõnne, linikun tõi lehmaõnne, rätihännan härjaõnne. Kadri tõi sukan suure lamma, kindan kerju talle õnne. Kadri tõi põuen poisteõnne, nisa all tõi neitsiõnne. Hüpake, lapsed, karake, lapsed, tõuske tasa, tõuske targu, et siit liiva maast ei liigu ega põrmu maast ei põrru. Pärast siin nurgas noorikida ehk on kurus kosilasi: need on hellad ehmatama, need on kalgid kargama, viksid viha võttama. Kus need Kadrid keeruteve - sinna keerab kesvanurme; kus need Kadrid kallutavad - sinna kasvab kaeranurme; kus need Kadrid liiguteve - sinna kasvab linanurme. Kadri tahab teisele talule: pildke lahti pike ukse, laandke lahti laia ukse! Mis ma jätan pereisal: hoovitäie hobusida! Mis ma jätan perepojal: tallitäie täkkusida! Mis ma jätan pereemal: käed lehma lüpsikusse, käed nisu taigenesse! Mis ma jätan peretütrel: kosjad tulgu, teised mingu, kolmas viib ära koguni! Suure-Jaani. EÜS IV 1724 (227). 1907. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 362. KADRI MANGUMINE. 821 1. Kadri udri, Kadri adri, Kadri ei taha kanaliha: kukk on kana kannustanud. Kadri ei taha sealiha: siga põhkus maganud. Kadri ei taha lammaliha: oenas utte haesutanud. Kadri ei taha lehmaliha: pull on lehma puskelenud. Suure-Jaani. EÜS IV 1711 (211). 1907. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 366. NÄÄRISANTIDE LAUL. 828 Tere, tere, perekene, tere, perenaesukene! Laske näärid sisse tulla, näärid on tulnud kaugelt maalta! Nääri ei tulnud teeda mööda, nääri on tulnud sooda mööda, üle soode sihma-sahma, läbi laante lihma-lahma. Tõsta linki, Liisukene, pauta ukse, Annekene! Astun sisse, näärikene, viskan sisse vil'lä õnne, ah'ukappi kassi õnne, tua ette koera õnne, värävisse vasika õnne, katuselle karja õnne, lauta laugu talle õnne, õuedelle sia õnne! Sia singid siginegu, emised laialaterikku, põrsad põnnid põgenegu. Suure-Jaani. H II 26, 548/9 (10). 1891. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD D. VASTLAD 374. KES EI TULE LIUGUMA. 860 C 2. Liugu-laugu, linad pikad, Refr.: liugu-laugu! linad pikad, luust lahedad, linad liulaskijale. Kes ei ole liugu laskmas - linad likku mädanegu, alla palgi hallitagu, peale palgi päevatagu! Helbed eestvedajale, takud taganttõukajale, linad liulaskijale. Suure-Jaani. H II 26, 834 (12). 1890. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD F. JAANIPÄEV 392. MULLUNE JA TÄNAVUNE JAANIPÄEV. 893 1. Jaanike, poisike, kui sa mullu meilta läksid, jätsid kõrred kündemata, maaääred äestamata, kiviääred kiskumata. Kui sa tämmu meile tuled, leiad õlle odrast olema, nisud lebataignast. Suure-Jaani. EÜS IV 1729 (235). 1907. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.2 KIIK JA KIIKUJAD 412. KIIGE KATSUMINE. 934 C 3. Külanaesed, memmekesed, linapõlled, linnukesed, tanupead, tasasekesed! Tulge meie kiige peale, tulge meie kiiku katsumaie - kas sii kiike kannab teida! Kannab muud suured naesed, rahalesed rasked naesed, põualesed paksud naesed - siis ep kanna teida kahte! Teie kehvad, teie kerged, kehva mehe tütterida. Suure-Jaani. H II 49, 577/8 (6). 1894. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.3 LAULUMÄNGUD 468. KULLIMÄNG. 1052 1. Vanaste mängiti enamiste jõulu-aegadel kuutskulli. Küla nooremad inimesed kogusivad endid kuskil mahatehtud kohal kokku, võtsivad ühe teise sabast kinni ja astusivad siis lauldes küla tuppa või tarre. Üks nendest istus tooli pääle, kuna kuutskull rongis kõige esimene oli ja tema järgmised, sabadest kinnihoidjad, kanad ja kuked. Mehe ümber, kes sees istus, laulsivad nad käies: Kuuts, kuuts, kullike, naats, naats, naabrike! Mis see kulli meile otsib? Kull otsib küla kanasida, tahab küla hanisida, mõisa kirju kalkunida. Mihuke see kull ise oli? Kull kui heinakuhjakene. Mihuke see kulli pääkene? Nagu mõisa mõõduvakka. Mihukesed kulli kõrvakesed? Nagu raudrõngakesed. Mihuke see kulli ninakene? Nagu kajukoogukene. Mihuksed kulli jalakesed? Nagu puust pukikesed. Mihuksed need kulli varbakesed? Nagu küla künnirauda. Ära tule meie talusse, mine teise talule: Meil on kanad kamberissa, kukke kulda kelderissa, viis vahti värati pääle. Külas on uksed hoidijata, sääl on kanad kõlgusessa, kuked kuiva õrre pääla. Nüüd küsivad sabast kinnihoidjad seesistuja käest: "Tere, tere, mis teed sa siin?( - "Auku kaevan." - "Mis sa teed selle auguga?" - "Söed panen sisse." - (Mis sa nende sütega teed?" - "Paja panen pääle." - "Mis sa selle pajaga teed?( - "Vee panen sisse." - "Mis sa selle veega teed?" - "Kana-kuke karva võtan.( - "Mis need kanad-kuked kurja tegid?" - "Isanda herned, okmanni oad ja neitsi läätsad sõivad ära." - "Kus sa isi olid?" - "Isi tegin all mäe aeda." - (Kus need lapsed-naised olid?" - "Kandsivad teibid ja roekid kätte." - "Kui paks see aed oli?" - "Nagu peni kükitab." - "Kui lai?" - "Nagu kirvelaba." - "Kui kõrge?" - "Nagu maast taeva." - "Kui paks?" - "Nagu pajuniin." - "Kui tihe?" - "Nagu jõhvine sõel." Kull küsib seesistuja käest: "Mis sa valetad, et sa aida tegid! Kas ma ei näinud, kui sa magasid: levapäts oli päetsis, koorekirn oli jalutsis ja kärnane põrsas oli hammaste vahel." Siis küsis kull mehe käest edasi: "Kas kanu ka osta tahad?" Mees: "Küll!" Kull: "Kas niisugusid?" ja näitab isi mehele oma jalgu. Mees: "Ei, mitte niisugusid." Nüüd näitavad kanad kulli selja taga mehele oma jalgu ja küsivad: "Kas niisugusid?" "Niisugusid jah!" hüiab mees ja hakkab kanu kulli selja taga kinni püüdma, kuna kull neid varjata ja kaitsta püiab. Esimene, keda mees kätte saab, hakkab jälle seesistujana ühes teistega oma mängu pääle. Suure-Jaani. H II 43, 344/8. 1892. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.3 LAULUMÄNGUD 469. LAMBAMÄNG. 1054 1. Lammad istuvad kõrbu, ühes summas hunnikus maas ja karjane käib nende ümmer, kepp käes. Karjane laalab: Mina hoian eede utte, mina kaetsen taadi karja! Eit tiib mulle uue kuue, taat tiib targa-me' kasuka, sinisida sääresida, punasida paelusida, kalevida kapukida. Tiin aida, teritan teibast: kuuskne vits ja raudne teebas, hõbedane aiaroegas. Siia tiin ma hundi mulgu. Hunt, tule metsest väl'la, uu! Vii metsa minia lammas, kisu ämma kiirudsilmad, jäta jälle memme lammas! Üks tuleb tuanurgast väl'lä karjatse juure - sii on hunt. Hunt ütleb: "Tere, tere, miis!" Karjane küsib: "Mis sa käid?" - "Ema kässis sind kodu tulla." - "Mis ma kodu otsin?" - "Tema kässis uue kuue mõetu tulla andma." - "Kis mu lammid hoiab?" - "Jumal ja hall koer, ma isi viil kolmas.( Karjane hakkab kodu puule minema. Hunt tõmmab ühe lamma kinni ja lähab iki metsa puule. Karjane vaatab tagasi, näeb seda ja hakkab hurjutama: "Urjaa hunti, urjaa hunti!" Siis võtatab koera iki: "Võta! Võta!" Üks tentsik juuseb käpukile hundile järgi, üks jalg sel'las, sii on koer - saba sel'las, ja haugub iki ühtepuhku ja juuseb hundi puule, kui hunt lammaga lähab. Hunt viib lamma tua nurka, paneb ta sinna maha ja jäeb isi seisma. Siis hakatasse jälle otsest piale ja tehasse nõnnakaua, kui lammad kõik kadund on. Siis hakkab karjane lammid taga otsma ja hunt lähab lammaste ette ja jäeb sinna seisma. Karjane küsib ühe ja teese vanema inimese käest, kis tuas on: "Kas oled mu lammid näend?" Niid ütlevad: "Ei ole näend." Viimati läheb karjane hundi ette ja küsib: "Kas sa mu lammid oled näend?" Hunt ütleb kah: "Ei ole näend." Karjane küsib: "Mis niid on, mis su sel'la taga on?" Hunt ütleb: "Niid mud'u kibid-kännud ja liuad-lusikad." Karjane ütleb jälle: "Neil ju villad sel'las ja silmad pias." Hunt ütleb jälle vastu: "Niid mud'u puuhabemed ja oksaaugud." Eks siis karjane küsib: "Kas luba utetada on?" Hunt lubab ja siis karjane utetab. Siis lammad hakkavad kõik määgima ja panevad iki: mää ja mää. Siis karjane küsib: "Kas luba katsuda on?" Hunt siis lubab: "Katsu!" Ja siis karjane katsub lammid ja ütleb: "Sii mu oma lammas, sii mu oma lammas." Jne. Siis karjane võtab puu, laseb hundi teesest otsest kinni võtta, isi võtab teesest otsest ja ütleb: "Katsume, kas lammad terbed on!" Eks siis lammad kargavad üle puu. Mõni kargab ilusti kahe jalaga üle, aga mõni on lombak - ei saa üle. Siis karjane ütleb hundile ja tõreleb: "Näe, selle oled vigases teend." Kui sedasi kõik lammad läbi on katsutud, siis on sii mäng otsas. Suure-Jaani. H II 49, 627/30 (4). 1895. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.3 LAULUMÄNGUD 475. LAEVAMÄNG. 1064 1. Tüdrekud istuvad üksteise süles rentis ja hoiavad üksteese ümmert kätega kinni ja laalavad: Mõistke, mõistke, noored mehed, Refr.: Laeba, laeba! arbake, poisid agarad, mis sial meele tehtanessa? Mõesta'p, mõesta'p, miks ep mõesta: laeba teele tehtanessa, laebalaudu lõhutasse, purjupuida raiutasse. Kümme kirbest kiilumassa, sada saagi saagimassa, tuhat nuga noolimassa. Sai sii laeba valmis saanud: viige sii laeba vesile, kandke laeba laenetelle. Õõtsu, laeba, jõua, laeba, õõtsu Riia riigi piale, Poola poole piiri piale! Müras mere musta härga, ammus Harju halli värssi - ei saand lahti laeba-usta. Tiitas mere tihane, laulis luike taeba alla, kõõrutas jumala kukke, hüidis hülgijas meresse - siis said lahti laeba-uksed. Noored mehed, kaksik-poisid, tulge laeba ostemaie! Siin seisvad siidilaebad, kõrvi seisvad kirbes-laebad, vääde värske räemelaebad, otsati odadelaebad; väravis on viinalaebad, tanabis tangulaebad, õue pial on õõnalaebad, muru pial munadelaebad. Noored mehed, kaksik-poisid, tulge laeba ostemaie, kui teil taskus taaderida, kukrus kuldapeningida! Siit aga siidi müidanesse, kalevid aga kaubeldasse; siidi müidas süllakaupa, kalevid siit kangakaupa. Kui "õõtsu laeba" üteldasse, siis mängijad õõtsutavad edasi-tagasi. Ja kui lauldasse: "Noored mehed, kaksik-poisid! Tulge laeba ostemaie!", siis poisid lähavad ja hakkavad tüdrekid ühest ära sikutama. Kui laeb ära saab lõhutud, siis on kõik müitud ja kaubeldud ja mäng lõpeb otsa. Suure-Jaani. H II 49, 630/2 (5). 1895.