TARVASTU: 1. LÜROEEPILISED LAULUD B. KOSJAFANTAASIAD, LAULUD NAISETÕMBAMISEST, KOSIMISEST, ABIELUST 16. ROOST ROBIN. 1. Kuuli mina roosta robina, kuuli mina paeosta pagina, haavikusta astumise, kõivikusta kõndimise. Mõtli soe tuleveta, karu vai kaala kargaveta. Tulli hil'lu noori meesi, vaie sõrmuksid vaheta: sünni es ta tõisest sõrmest, kolmas kulda päidelista. Tarvastu. H II 25, 783/4 (99). 1890. 1. LÜROEEPILISED LAULUD C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 30. VENNA KIRVEHAAV. Oli mul utsi hellä velle, hellä velle ma ehiti, katel käel ma kaunisti. Saadin saarde saatu raima, küläl kütüstä tegemä, vallal vankrid valmistama. Tei ta küläl kütüssida, raid ta saarel saatusida - es tule viga vellele. Nakkas vangert valmistama, vankrerummu roovimaie, vankreratast ravitamaie - rais ta jala, rais ta käe. "Minu hellä vellekene, kas tahab süüvä süämäke, juuva kutsub kurgukene?" "Sõsar sõrmesuurutseke! Ei taha süüvä süämäke, juuva'i kutsu kurgukene!" "Veli, hellä vellekene, kas om valu vaevan olla, piinä pikkä või kannata? Ma toos rohtu Rootsimaalta, arsti Harju või rajasta, rohu eest viis ruunakese, arstil annas või hallikse." "Sõsar noori, linnukene! Ei ole rohtu Rootsimaala, arste Harju või rajana, kes om surmast suurema, surmavikatist vilema." "Veli, hellä vellekene, sõs sul meeli mulda minnä, süäl armas hauda saia, külmä kalmule karata, peene liiväle ligineda?" "Sõsar noori, linnukene, mul on meeli mulda minnä, süäl armas hauda saia, külmä kalmule karata, peene liiväle ligineda. Sõsar noori, linnukene! Kui saan alla musta mulla, valge laudade vahele, kenä kirstu keske'elle - ära sõs kalmula kahetse, kalmul pisärit pitsitä, ärä's liigu pääle liivä, ärä's astu pääle hauva: sõmer sadab silmä pääle, sõmer sõs kukub kulmu pääle, kirst see pisaril pihastab, lauda laiali laguneb. Ei tule abi hauvasta, kergitust ei kalmusta." Tarvastu. S. Kutti, O. Loorits, H. Tampere, Valimik eesti rahvalaule. Tartu 1935, lk. 92/3 (nr. 243). 1. LÜROEEPILISED LAULUD C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 38. HÄRJAD MURTUD. 2. Läksin mõtsa kündemaie, arule äestamaie nooresile härgesile, valgesile valjastele, härja mul noore õppamede, varuvits mul väänemede. Neiu kuts mut kuusikusse ja haugut minu haavikusse: "Tule iki, vellekene, maidsa marju, kui ma kutsu! Tule iki siia toome varju, saisate sarapuu varju, aja härja haava varju!" Sääl läits mul palju aiga: neiu niidun musta heina, jõe käärun jõhvikheina, kaevusalve sammaldet, ruhve ära rostetet. Seni tulli susi soovikust, hall hunt haavikust, ära olli söönu härjapaari, murdan mulliku mõlempe. Leidsi Kirju kül'leluida, vana Valli sarve otse. Need ma taoti taskusse, võti ikke õla pääle, siis lätsi kodu kurval meelel, tare ette ikusilmil. Kessi siis minust kurvastusi, või ka minust leinalesi? Esä minust kurvastusi, esä minust leinalesi: "Miks sa kurba, poega noori?" "Kuule, kukku esäkene, kuule, kulla taadikene: mul om kahju kaala tullu! Kui lätsin mina kündemaie, neid tulli vasta võsikusse, pett ta minu kaasikusse. Siis tulli susi soovikusta, hall hunt haavikusta, ära sei mul härjapaari, murs ta mulliku mõlempe." "Ole rõõmus, poega noori, võta endel naine noori, tõmba endel tõinepooli: siis annab jumal kolmi paari, tõise lauta tõise paari." Tarvastu. EÜS III 528 (9). 1906. 1. LÜROEEPILISED LAULUD C. LAULUD IGAPÄEVASEST ELUST JA TÖÖST 44. NEIU TÕLD KATKI. 2. Sõidime, sõsareke, sõidim' Sõrve silda möödä, Kuramaa mägesit möödä; Sõrve silda raksatie, Kuramaa mägi komisi, alaspalki paugatella, näiu linti liigatella, näiu esi ikatella, tõllaratas raksatella. Joosi sepule mäele: "Tere, seppa, ilmatarka! Võtat kas tõlda paranda, tõllaratast ravvutella, tõllaveerta vitsutella?" Seppa kuuli, seppa kostsi: "Tuled kas sepupoele, sepanaiste naaberesse?" Näiu kuuli, näiu kostsi: "Tule ei sepupoele, sepanaiste naaberesse! Sepal põldu põlle laiu, kaeramaada kauka laiu, nurmi nukuräti laiu. Siga künni sepa põllu, varesse vao vedäsi. Sepalatse - musta latse, sepp om esi sütekotti, sepanaine - lõõdsanahka." Tarvastu. H IV 4, 342/3 (1). 1891. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST A. LAULA, SUUKENE 53. ILU MEIL EES JOOKSEB. 3. Midas, murak, sa muretsed, vai sa, lillak, seisad leina? Ilus om noorel ilutse, magus om nooren maratse. Ilu sul ehena joosi, nal'la manna maadelie, rõõmu kõrvanna kõneli. Nüid om ilu sul ehte'enna - rõõmu rõõvaste vahela, nal'la narmaste seana. Ilutu vanal ilutse, kasutu vanal karelde - vanal om kohus vaiki olla, vanal kulul kullelde, kui nee latsed laulavet. Noore latse, laske laulda, vana ei enam taha tantsi, suta ei suka viskamesta. Tarvastu. H II 25, 767 (33). 1890. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST B. KUST LAULUD SAADUD 59. KUST LAULUD SAADUD. A. Laulud tööl õpitud. A 3. Kustes laits ma laululine, laululine, leiluline, tõine sõsar sõnuline, kolmas kuldahääleline? Et mul kauen karjalauda, kauest meil vesi vedada! Loo mina lauli laudateele, kaits või lugu kaevuteele, säält ep laits ma laululine, laululine, leiluline, tõine sõsar sõnuline, kolmas kuldahääleline! Tarvastu. H IV 4, 290/1 (16). 1891. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST D. PALJU SÕNU 79. PALJU LAULU. 2. Allap hella, allap vella, allap mul laulu tuleve, sõna kõtun kõpitseve, naba ümmer napitseve, viisi kurgun veereleve, päälä keele kerkeleve. Tarvastu. H III 14, 266 (3). 1893. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST G. MIS MINA LAULAN 107. LAULU LAITJALE. 3. Kes minu laulu laitanessa, kari tal laudast kadugu, vili tal väljalt vähängu! Kes minu laulu kiitanessa, kari tal laudas kasugu, vili tal väljal villendagu! Tarvastu. EKS 4° 3, 414 (13). 1876. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 122. LAULIKU SÕIM. 15. Mis sina laulad, lampi lõuga, kõõrutad, nõna kõvera? Laulad meie laulukesi, veeretad me viisikesi. Ära sina haugu, halba rantsi, purela, peni punane! Esi musta ne ku mukki, esi halli ne ku hakki. Eila seid sa seitse lehma, üleeila ütsa lehma - allap sul hamba verega, käpa karu raipeiga. Mõse suu soeveresta, käpa karuraipe'esta - siis tule muga võistelema, võistelema, heistelema. Tarvastu. H IV 4, 314/15 (11). 1891. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST H. LAULIK JA LAUL 122. LAULIKU SÕIM. 22. Kust see laulik vällä tulnu? Musta ruuna ruhvi alta, kõrvi ruuna kõtu alta, halli ruuna hänna alta! Toona ukerdid oana, suvel sa seied surnueida, talvel tapid raipe'eida, allap sul hamba' veritse, suu sul soolikalimuga. Tarvastu. H II 25, 775 (54). 1890. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST I. MURELIK LAULIK 126. ILU- JA MUREMÄEL. Me istume ilumäela, ilupilli meil peonna, ilukannel kaendelenna, iluoksa alla hõlma. Muu istuve muremäela, murepilli neil peonna, murekannel kaendelenna, mureoksa alla hõlma. Tarvastu. H III 31, 4 (32). 1889. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST J. LAULU LÕPETUS 131. NÕNDA KÄIVAD LAULUKORRAD. Nõndap hella, nõndap vella, nõndap miu õrna sõsara, nõndap käeve laulukõrra ku nii külä karjakõrra, ende neiu helmekõrra. Tarvastu. H III 14, 266 (1). 1893. 2. LAULUD LAULUST JA LAULIKUST J. LAULU LÕPETUS 134. JÄRG TULEVASTEKS PÜHADEKS. 4. Nüid u hella, nüid u vella, nüid u laulu lõppemine, sõnajärje jättämine. Jäägu otsa hommenase, lõpetuse lõune'ese, nipet-näpet nääriese, jõulu pikissä pühissä, kallis kadriõhtuesse. Egas laul meil lauda kata, lauluviisi vetta anna. Tarvastu. H III 14, 280 (6). 1892. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST A. PÄEV, PÄIKE JA KUU 141. TULE VÄLJA, PÄEVAKENE! 5. Tule väl'lä, päeväke, ma anna pätsi leibä, pääle pätsi otsakse! Tule väl'lä, päeväke, ma anna karbi räimi, pääle karbi kaits räime! Tulend väl'lä, päeväke, ma anna tümsü lihada, pääle tümsü tükikse. Tulend väl'lä, päeväke! Tarvastu. H II 25, 662 (10). 1891. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST A. PÄEV, PÄIKE JA KUU 144. VEERE VENNA JUURDE. A 2. Veere, veere, päeväkene, Refr.: veeriku, veeriku! veere, päeva, vetta möödä, lase kaselatva möödä, kullast kõrendit möödä, hõbest tettu õrta möödä! Veere sinna, kun mu velle, saa sinna, kun sõsara! Veere velle aeda pääle, velle aeda harja pääle, onu aeda harja pääle, sadulsepä sanna pääle, kübarsepä kül'le pääle, tallersepä tare pääle! Tarvastu. H II 43, 195 (4). 1893. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST A. PÄEV, PÄIKE JA KUU 149. PÄEV SOEB SULASTE PÄID, POLE AEGA VEEREDA. Veeri, veeri, päevakene, kulu, kulla tunnikene, anna orjale õdagu! Ori oodi õdaguta, orjal om aiga igava, päivilisel päeva pika. Ole ei aiga päeval veerda. Päev see suib sulaste pääda, kammib karjalaste pääda, päev see otsib orja pääda. Tarvastu. H II 25, 775 (58). 1890. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST B. VIHM, VESI, UDU 158. VIHM, ÜLE VAESLAPSEST. A 1. Üle, üle, vihmakene, liges teid - mina ligune, märjas teid - mina mädäne. Mul pole kodo, kun ma kuiva, mul pole tare, kun tahene. Kodu mul suure kuuse alla, tare mul laia tamme alla. Kuusik ep minu koduje, tammik ep minu tareje, vitsik pikkä vihmavarju, kuusik suure hoo varju. Tarvastu. H II 55, 306/7 (39). 1896. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST B. VIHM, VESI, UDU 163. TÄNU KUIVA ILMA EEST. Tänu olgu suurel loojal, au armejel jumalal - kuiva ilma kurtamasta, lahe ilma laasimasta, selge ilma seisamasta. Lask meid kuivalla koguda, lask meid selgella siduda, paremalla kokku panna, kokku panna kulla põllu, sidemesse siidi põllu, lademesse laia põllu. Kodust lätsin - kuue kuiva, tare eest - jala taheda. Saime maale - võid maratsa, juba võid, looka, luua lunda, rangi, rahet raputelle! Tarvastu. H IV 3, 395/6 (5). 1889. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST E. KEVAD JA SUVI 184. KEVAD PÕLLUL. 2. Mis ma leiä või leinäta, katel käel või kahetsa: ei mul muret mulla pääle, nurisemist nurme pääle, veha ei viie villä pääle: joba rügä sii rinnuni, odraoras jo hal'lendab, kaaraoras katab maada, nisu tupest ka tuleman, hernes ehib riide'ella. Ei või nurada nurmella, häältä tõsta heinämaale, kahetsa või karjamaala. Kapust ka kaharan keerutab kelläst päädä, kaalilehe nii lehava, kaalijuure junnikese. Kanep katab jo kanada, katab või kana kaitsejatta, varjab tilluksi tibuda kurja kulli küüdsista, paha linnu paelusta. Mis sõs leiä ma leinäta, Katel käel või kahetsa! Tarvastu. H II 25, 663 (12). 1891. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST F. METS, PUUD 188. PUUD POLE ÜHESUGUSED. 1. Vaadakem see mõtsa pääle, laske silmä laane pääle - kas o puu ütepiku, mõtsa ütemõõdulise, haava ütearulise, kase ütekarvalise, lepä ütelehelise? Mõni pikk ja peenikene, mõni jäme, jändriku. Tarvastu. E, A 336/7 (23). 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST F. METS, PUUD 206. PÕLISED PUUD. Puidul nii puu põlitse, kuuse kullakoorelise, kase kallikarvalise; latva laia ja laheda, oksa hullu uhke'eda, tüve vasesta valatu, süä kuulsa kustalista. Ei neid raiu Randsu kirves ega tümpsi Tündre kirves, võta ei võera saeda. Vaalu kase nii valusa, kasevitsa vehatse, kaseoksa ohakuse - löövä selgä, seisvä jälle, löövä kulmu, kubla jälle. Tarvastu. H II 25, 658 (4). 1891. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST I. LOOMAD 268. ANDRES, ARUREBANE. 1. Andres, see arurebane, murdis kõik muu rebase. Jättis üte jännikese oma usse hoidijasse, kaltsakabla köütijässe. Tarvastu. EKS 8° 3, 671 (7). 1876. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST J. TALUPOJA LOOMAD 304. HOBU ENNE TÖÖL KUI PULMAS. 2. Seda hoidagu jumala, kaitsku kallis Maarijani, kes saab saaja sõitemaie, pikka otsa pildumaie, noorikida noppimaie. Suu mul kisti, pää mul kisti, suu mul kisti suitse'esse, pää mul pandi päitse'esse, kaala kangival'liesse, suule ummisrõngiesse. Enne tiiss teunädali, kannas kurja karjakõrra - enne kui sõidas saajasida. Tarvastu. E 42818 (13). 1902. 3. LAULUD LOODUSEST JA LOOMADEST K. MÕISTATUSLAULUD 338. MÕISTATUSLAUL. 22. Mõistke, mõistke, mihe noore, tiadke, tiadke, poisi targa? Mis olli valge vaalimata, mis olli puhas puserdemata? Päev olli valge vaalimata, kõu puhas puserdemata, agu hal'las hõõrumata. Tarvastu. H II 25, 814/5 (182). 1890. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD A. PÜHAD 344. PÜHADE ÄRASAATMINE. 778 1. Ära'p ma püha öleti, välja saadi väravast. Muhkma jäiva mustiklehma, kisendema kirju lehma. Siis jääva uksi hulvamaie, värati värisemaie, karjalauda karjumaie. Tarvastu. H II 25, 312 (3). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 352. ON SEE TALUTARE. 794 . . . . . . . . . . . . Kas see om talutareda, või om mõtsa heinaküüni? Kui oma talutareda - laske sisse märdisandi! Tarvastu. H III 16, 387 (1). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD B. SANDID 357. MARDI SAJATUSED. 810 7. . . . . . . . . . . . . Peretüdär peenikene, talutüdär, tallekene, magab, maita, mahanna, lameb, laiska, lavalla, põõnab, pagan, põrmandulla - kuule ei kusele tulla, viitsi ei vesile minna, lase ei sisse märdisanti. Peremees, peremeheke, perenaine, naisukene! Kari teil laudasta kadugu, vili väl'lält vähenegu! Saagu teil savitse latse, tulgu tuhakarvalise! Tarvastu. H III 16, 388 (1). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD D. VASTLAD 373. LINAD PIKAKS. 856 F. Linad liulaskijale, Refr.: liugu! takud tares tukkujale! Linad pikad, luud lahedad! Sikasarve sitkusesse, nirgivilla valgusesse, kassisaba pehmusesse! Tarvastu. EÜS IX 293 (41). 1912. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.1 TÄHTPÄEVAD F. JAANIPÄEV 390. EKS TULNUD SÜGISEL. 890 1. Vaadake nüüd Jaani pääle - Refr.: jaaniku! Jaani silma terava, teist korda rüa terätse. Vaadake nüüd Jaani pääle - Jaani pää kahara, tõist korda kaara kahara. Vaadake nüüd Jaani pääle - Jaani jala jämeda, tõist korda kesva jämeda. Mis sa tulid kevade, tullu sa no sügise, ma oleks tennu jaaniõlle, ma oleks tennu kadrikahja! Tooks nüüd jumal uue ilma, uue ilma, valmi vil'la, valmis vastatse humala! Tarvastu. H II 25, 322/3 (40). 1889. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.3 LAULUMÄNGUD 465. PAJAMÄNG. 1048 Mängijad istuvad rongis. Kõige esimene on paja ema, kelle käest paja otsija pada palub, kuna ta ütleb: Tere, tere, paja ema, tõin teile ka küla kakku ja tulin pada palumaie, kuldakatlad kuulamaie. Anna mulle pada kiiste keeta, anna läätsade lämista, anna herneste helista! Meil on kiisad keetamata, meil läädsad lämistamata, herned meil helistamata, põkad patta panemata. Meil tulid võerad Virusta, hallid onud Harjumaalta, vanad tädid Tartumaalta, noored vennad Venemaalta. Paja ema küsib: Kuhu panid selle paja, mis ma sulle eila andsin, eila andsin, toona kinksin? Mis sa olid hooletu, hooletu ja meeletu: viisid paja vee pääle, jätsid paja järve pääle - tuli külm, külmetas paja, tuli hall, hallatas paja! Paja paluja vastab vabandades: Mina ei viinud vee peale ega jätnud järve peale. Saks sõitis saaniga, maamees maaniga, kilter kirju korviga - sellel oli pikk piidsavars, sellel oli lai laksuvars, sellel oli rohke roosavars, puutus piidsavarrega, lahas laksuotsaga, rohke roosavarrega, peksis paja purule. Paja ema küsib: Tooge tükid meie ette, pajakõrvad me kõnelda, pajavitsad me vilista, pajavangud me valata! Paja paluja vastab: Kust saab tükka teie näha, pajakõrvu te kõnelda, pajavitsu te vilista, pajavangu te valata - tühja läksid pajatükid, vitsikusse pajavitsad, vaarikusse pajavangud. Nüid annab paja ema oma selja tagant kõige esimese paja otsijale kätte, sellega hakkab paja paluja tantsima ja laulab, sagedaste laulab pada ise ka ligi: Nüid sain paja pangilise, seest siiruviirulise, pealt kullakarvalise. Hea pada, hella pada keeb külma kivi pääl, laksub lage palu pääl ilma tule tegemata, ilma lõmmu lõhkumata, halu alla heitemata. Paja tantsitaja paneb selle, kellega tema ära tantsinud, kõrvale ja tuleb uut paluma. Mäng vältab nii kaua, kuni paja ema ise kätte tuleb. Tarvastu. H II 55, 200/3 (2). 1895. 4. LAULUD PÜHADEST JA LÕBUSTUSTEST 4.3 LAULUMÄNGUD 466. SÕELAMÄNG. 1049 Mängijad seisavad rongis. Kõige esimest rongi ees, kelle käest sõela palutakse, nimetakse languks. Sõela paluja tuleb langu juure ja ütleb: Laena sõela, langukene! Langukene vastab: Ei mina laena, langukene! Sul on suikujad sulased, ülemeelsed ümartajad - viivad sõela sõnnikule. Siga siis sõkub sõelapõhja, varsakene vakapõhja, hobune kehikupõhja. Sõela paluja laulab: Laena, laena, langukene! Ma sõelun nisujahuda, veeretan sealt villingida. Mul tuleb kaugelt külalisi: onupojad Õisu vallast, tädipojad Tännasilmast, velled tulevad Viljandist. Kui on sõelutud jahuda, siis viin sõela kelderesse, kelderesse, kamberisse, üle õue aida sisse. Sellepeale ütleb sõela omanik: "Võta tagantseinast!" Nüid hakkab kõige viimne rongis seisja jooksma ja sõela paluja püiab teda kinni. Saab ta enne langukese juure tulla ja temasse puutuda, siis jääb ta veel sõelaks ja jookseb veel ühe korra, saab aga püidja teda enne kätte, kui ka langukese juure saab, siis paneb ta teda tõise koha pääle üksi. Mäng vältab seni, kuni kõik läbi jooksnud ja püidja kinnipüidmise läbi langukese käest kõik ära võitnud on. Tarvastu. H II 55, 199/200 (1). 1895.