Halliste pärimus

Vanad jutud ja müütiline ajalugu

Vana aja lood mitmesugustest mütoloogilistest olenditest.

E 13878/13879 (11) < Halliste khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Veepuudus
Kord olnud ühes külas veepuudus. Vihma sadanud kah, aga see ei ole kedagi tähendanud, mitte juua ei ole ka saanud. Jõed-ojad kujunud ära ja mis ülevalt sadanud, see kadunud kui tina tuhka. Mujal olnud vett küll, aga selles külas mitte piiskagi. Külarahvas arvanud seda jumala vitsaks.
Külarahvas pidanud aru, kuida külasse vett saada. Mõned arvanud seda kellegile nõiale jutustada. Mindud ka nõia juurde. See võtnud suure seitsme Moosese raamatuga Piibli kaenla alla ja läinud ühes külasse, lugenud seal mõne sõna suurest raamatust ja käskinud siis kolm päeva aega oodata. Külarahvas oodanud ja saanud ka vee kätte.
Seda oli nõid enne äraminekut ütelnud, et nende küla vee keegi vanatüdruk olla ära kaotanud, aga nüüd ei saavat enam.
Külarahvas tänanud nõida ja olnud rõemsad vee tagasisaamise pärast.

E 13882/13883 (15) < Halliste khk.(Paistu khk.?), Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Libahundiks muudetud
Kirnumäe Märt ja Redelpere Reet tahtnud kõvaste paari minna, aga nende vanemad kummagilt poolt seda ei sallinud. Viimaks arvanud noored inimesed välja, isi ilma nende lubata õppetaja juurde paluma minna, et see neid paari paneks. Õpetaja seisnud küll esiotsa vastu ja ütlenud, et Märdi isa seal käinud ja seda kõvaste ära keelanud, nii et tema ka seda üle keelu ei võivat teha. Viimaks lubanud Märti-Reeta ilma laulatamata ühte elama hakata. Siis laulatanud ka õpetaja neid ära. Pärast saanud Märdi ja Reeda vanemad seda kuulda ja see mõjunud valusaste nende südamesse. See olnud nädal nende laulatusest, kui Märdi isa suure raamatu kaenla alla olla võtnud ja lastega sauna poole läinud. Tema lugenud aga seal ilma kellegi nägemata ühe tüki sellest suurest raamatust ja selle järel lipanud Märti-Reeta libahundina metsa.
Sellest olla siis libahundid ja libahundijutud meile tekkinud.

E 13883/13884 (16) < Halliste khk., Kaarli - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõisend
Kord tahtnud kaks noort inimest paari minna, aga kummagipoolsed vanemad seda ei lubanud. Noormehe vanemad sellepärast, et nooriku vanemad nõiad üteldi olevat ja nooriku vanemad sellepärast, et noormehe vanemad kahed üteldi olevat.
Noored inimesed aga tahtnud endid kindlaste ühendada. Läinud õpetaja juurde, see aga ei laulatanud, ütlenud, et nende vanemad seda aga sugugi ei lubavat. Siis jätnud õpetaja laulatamata.
Noored inimesed aga läinud kusagile kõrvalisesse kohta ja hakanud seal mehe-naesena elama.
Ühel päeval lugenud nooriku isi nende sauna lähedal suurest Seitsme Moosese raamatuga piiblist kolm salmi ja kohe saanud neist soendid, kes sedamaid metsa jooksnud.

E 16586/7 (4) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Must surm
Must surm möllanud suurel maal koledaste, keda ta leidnd sellesse puutunud kord käega ja kohe olnud see surnud. Mitte ühte ainumat küla ei olnud enam olemas, kus must surm käimata oli. Ainult mõned üksikud inimesed, kes kusagile paksu metsa peitu oli pugenud, jäänud mustast surmast puutumata.
Muhu saarel ei olnud veel musta surma käinud. Saarerahvas olnud kartuses ja oodanud hirmuga iga tund musta surma sinna ilmumist.
See olnud ühel pühapäeva õhtupoolel, kui saarerahvas vaikselt mererannas ja metsateedel jalutamas olnud, sõudnud üle väina üks suur must mees paadiga Muhu saare poole. Rahvas kartnud musta surma tulekut ja tõeste tulnud täna must surm Muhusse. Randa jõudes sidunud ta paadi pajupõesa külge kinni ja siis läinud maale. Kohe aga alganud ta seal oma surmamise tööd. Ta otsinud kõik kuivad paigad läbi ja keda ta leidnud, see olnud tema laps. Kaks inimest aga peitnud endid ühte maa-alusesse koopasse ära, et seal endid musta surnma eest varjul hoida ja must surm ei leidnud ka neid ülesse. Kui must surm kolm nädalat Muhus oli olnud, läinud siis paati ja sõudnud ära Rootsimaale, selle lootusega, et nüüd Muhu saar inimestest tühi on.
Need kaks aga, kes koopas peidus olnud, jäänud mustast surmast puutumata, nemad hakanud Muhus elama ja neist olla siis Muhu rahvas sündinud.
Pärast ei nähtud musta surma Muhumaal enam.

E 16596/8 (12) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärnakonn
Muiste leinud karjatsed karjamaa pealt kärnkonna, et nemad niisugust looma enne ei olnud näinud, siis tahtnud nad teda kohe surnuks lüüa, arvanud seda mõne paha vaimu olevat või mõnda muud sellesarnast. Üks poisikene aga keelanud kangeste kärnakonna surnuks lüüa. Kui viimaks tõised oma jonni nii kaugele ajanud, et ikka surnuks lüüa, siis tõmbanud see karjapoiss, kes seda kangeste oli keelanud ja viskanud kärnkonna jõkke. Nenda pääsenud ta ära.
Kui nüüd karjapoisid kodu minemas olnud, eksinud nad ühes karjaga suurde laande ära. Keegi neist ei mõistnud enam kodu minna. Küll nad mässinud edasi ja tagasi, aga ikka ei ole kodu kusagilt lähemale tulnud. Õhtu jõudnud kätte ja selle järel öö. Ikka olnud karjatsed alles eksituses.
Viimaks jõudnud nad ühe maja juurde, kus hele tulukene paistnud. Esite arvanud nad seda oma koduks, aga kui lähemale läinud, näinud küll, et see üks võeras maja oli. Karjatsed olnud juba väsinud ja arvanud nad parem siit öömaja paluda, kui et metsas öö ära olla.
Nad läinud kõik kolm majasse. See olnud päris tühi, mitte kõppu ega kõbinat ei olnud kusagilt kuulda, viimaks suure otsimise varal leidnud nad ühe vana naese ühest isiäralikust kambrist. Kui nad sellele oma häda jutustanud ja öömaja palunud, vastanud see: "Lapsed, siin on teil kuri olla, sest siin on päris maapäälsete põrgu. Aga kui nad kodu tulevad ja teid ei leiaks, siis viin ma teid sinna oma kambrisse ja nii võite varjul olla ja homme juhatan siis õigele teele." Kuida vana naene kõnelenud ja nenda ta ka teinud.
Öösel tulnud põrgusellid kodu. Tuppa jõudes hakanud peamees haisu tõmbama ja ütlenud: "Võerast haisu! Võerast haisu!" Ise tõmbanud ikka haisu edasi kuni viimaks sinna kambri ukse ette jõudnud, kus poisid sees olnud. Nad teinud ukse lahti ja leidnud poisid kätte.
"Hää õhtukost," ütlenud peamees ja jooksnud tõiste sellidega poiste kallale. Keige esimese juurde jäänud peamees peatama, viimaks ütlenud: "Et sina minule elu kinkisid, siis jätan ka mina sind elama."
Siis jooksnud hulgani tõiste kallale ja pannud neid nahka.
Hommikul juhatanud vana naene selle poisi ilusaste kodu. Nenda pääsenud see karjapoiss, kes kärnkonna elama oli jätnud, eluga põrgust välja.

E 16601/2 (15) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mees õnnetuses
Kord tulnud ühel mehel tee peal hobuse heinadest suur puudus, teed olnud küll veel käia, aga hobusele ei olnud enam iva maikugi anda. Mees mõtlenud asja kige külle järel, aga ei leidnud kusagilt nõu, kust peale hakata. Veel hulga maad ära käies, näinud mees õhtuhämariku ajal tee ääres heinamaad ja seal üht suurt kuhja heinu. Mees peatanud ka hobuse seisma ja läinud kuhjast sületäit ära tooma.
Kuhi ei olnud ka just kaugel ja mõnekümne sammuga olnud mees seal, ratsinud paraja jao kuhjast maha, ahminud sülesse, et sellega koorma juurde tagasi minna, Kui ta heinad sülesse võtnud, näinud suurt järve enese ees. Tahtnud tõiselt poolt küljest minna, aga ikka seesama palk. Nõnda katsunud ta ühest kui tõisest küljest ja ei saanud kuhja juurest enam ära - jõgi voolanud ees, tee mis sa tahad. Sisse hüpata ja läbi ujuda, seda arvanud mees kardetavaks. Ta olnud nüüd kimbus nagu hunt aia nurgas. Kui ta nenda enda küllalt juba vaevanud, siis viskanud heinad külje alla ja heitnud peale, et hommikut ära oodata.
Pea uinunud ta magama ja ärganud alles siis üles, kui juba suur valge väljas olnud, jõgi olnud ikka alles ees, nii et üle- ja läbiminek võimata olnud. Hulga aja tagant näinud ta ühte halli vana mehikest oma juurde tulevat. See jäänud aga tõinepoole jõge seisma ja ütlenud: "Kuule, külamees, oleks sa minu juurde tulnud ja heinu palunud, ma oleks sulle mitme päeva jaoks annud, aga et sa isi võtma läksid, sellepärast pidid nüüd selle öö vaeva kannatama. Sinu hobune on alles tee peal ja sa võid jälle oma teed minna." Selle järel kadunud jõgi eest ära ja mees läinud hobuse juurde, leidnud aga selle omal kohal niisama terve ja tugeva olevat. Hobusel olnud veel suur virnam heinu ette viitud.
Pärast saanud see teemees teada, et selles talus üks niisugune vana peremees olevat, kes sel moodil oma varandust kaitsta mõistvat.

E 16603/6 (17) < Halliste khk., Kaarli k. k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan puid raidumas
Kord läinud vanal ajal mees metsa puid raiduma, raidunud nii, et pea otsas valutanud, viimaks viskanud kirve käest maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Ümber vaadates näinud ta enesest mõni samm kaugel üht mehikest kannu otsas istuvat. Mees, kes enne alati vanapaganast palju kuulnud oli, mõtlenud: "See vistist vanapagan ongi seal kannu otsas. Oot ma kutsun ta kelminäo enesele appi puid raiduma, võin talle selle eest ka kõhutäie süüa anda."
Mees läinud Vanapaganale ligemale ja ütlenud: "Kuule, kannupapa, mis sa palgaks tahad, kui sa mulle tänase päeva puid raidud aitad?"
"Ei taha rohkem, kui kõhutäis süüa," ütlenud kannu otsas istuja.
"Noh, sellega saame valmis, tule aga raiduma." Kõheldanud mees ja kohe olnud vanapagan platsis puid raidumas. Ta võtnud mehe kirve ja kupatanud sellega, et nina otsast tilkunud vett maha. Varsi olnud ka päratu hulk puid valmis raiutud ja mees olnud nüüd üsna rõemus, sest homme ei olnud enam tarvis puid raiduma tulla.
Jõudnud õhtu kätte ja mees käskinud vanapaganat järele jätta. See viskanud ka kirve maha ja kõnelenud: "On õhtu, siis olgu õhtu."
Mees läinud nüüd Vanapaganale kõhutäit süüa andma. Tehtud tuli maha ja mees küpsetanud kolm vardatäit silkusid ära, lõiganud kuus kikku leiba lahti ja nüüd hakatud sööma. Vanapagan pistnud kiku leiba ja silku nagu pala pala järel alla, viimaks saanud leib otsa ja silgud kah. Vanapagan aga tahtnud veel süüa, tema kõht ei olnud sellest natukesest täis saanud. Mees palunud küll, et temal enam rohkem juures ei olevat, lubanud homme jälle järele tuua, aga vanapagan ei olla seda sugugi kuuldagi võtnud, ta käskinud meest üht teibajämedat kuuske maha raiduda, ütlenud seda omale tarvis olevat, sest temal olevat üks silk, mida ta ära lubanud küpsetada. Mees, kes asjast aru saanud, olnud nüüd nii kimbus nagu havi õnge otsas, läinud aga siiski raiduma. Natukese raidumise järel jäänud mees väha kuulatama.
"Raiu, raiu, mis sa kuulatad," ütlenud vanapagan.
"Ma kuulen, Püha Jüri kutsikad tulevad," ütlenud mees.
"Kas nad kaugel on?" pärinud Vanapagan.
"Arvata paar vakamaad," seletanud mees.
"Ära raiu enam," hakanud vanapagan paluma. "Kui Püha Jüri kutsikad tulevad, söövad nad mind ära. Päästa mind, kui sa võid, ma maksan sulle vaka kulda."
"Hea küll, ma päästan sind," ütlenud mees.
Võtnud nahkreisikoti suu lahti ja käskinud vanapaganat sinna sisse tükkida, lubanud siis koti kuuse otsa rippuma panna.
Natukese aja järel hakanud mees niuksuma nagu otsiks Püha Jüri kutsikad vanapaganat. Ees hommikut aga jätnud mees niuksumise järele ja võtnud vanapagana kuuse otsast maha. Nüüd tänanud vanapagan meest ja maksnud ka vaka kulda temale ilma sõna lausumata kätte.

E 16607/9 (19) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm luika
Ilusal lillerikkal järvekaldal istunud poisikene ja hoidnud õiekimbukest. Tihti vahetevahel vaadanud ta järvepeegli pinda ja soovinud omale üht lootsikut, kellega järvel sõuda oleks võinud, aga paadikest ei olnud ja ujuda ei mõistnud poisikene ka.
Ta löönud silmad üles, vaadanud järve poole ja näinud imet. Korraga ujunud järvel kolm lumivalget luika. Luiged ujunud ja ujunud ikka poisikesele lähemale. Poiss tunnud ütlemata suurt rõemu neist ilusatest lindudest. Ja nad olnud ka vagad, lasknud poissi leivapalukestega sööta ja ujunud nii üsna tema lähedal, aga kui poisikene neid kinni võtta tahtnud, siis ujunud nad väha maad temast kaugemale. Et järve äärest vesi õhukene olnud, siis kõndinud poisikene neile järele ja püüdnud ikka. Viimaks läinud luiged nii kaugele, et poisikesele jalad enam põhja ei ulatanud. Nüüd olnud kõik tema lootused korraga kadunud.
Et luiged õige vagad loomad näidanud, siis ei tahtnud küll veel poiss nende püüdmist järele jätta, ta vaadanud ümber ja näinud ühe põõsa küljes üht laudadest tehtud parvenäru kinni seotud olevat. Sinna kõndinud ta ja selle päästnud ta lahti. Sellega tahtnud nüüd poisikene luikedele ligidale jõuda. Pea olnud ta juba kesk järve, õige luikede lähedal, kui paadikene tema valjust sõudmisest katkenud ja poisikene vette kukkunud.
Poisikene langenud minestusesse ja ei teadnud enam maast ei ka ilmast midagi. Kui ta viimaks meelemärkusele tagasi tulnud, leidnud ta enda pehme aseme peal, ilusas kuninglikus lossis magavat ning tema lähedal seisnud kolm taevalikku ilusat neitsit. Nad olnud poisikese vastu ütlemata lahked ja kui poisikene terveks saanud, siis näidanud nad temale kõik seda kuninglikku varandust ja toredust.
Ühest kambrist viitud ta tõise ja igalpool leidnud ta ikka rohkem hiilgust ja iludust. Aedades kasvanud õunad kui kapsapead ja ka muu vili olnud niisama lopsakas. Poisikene olnud enne tihti paradisist kuulnud ja nüüd elanud ta isi seal sees.
Tunnid ja päevad kadunud ja nende järel viimaks nädalad, ikka leidnud poisikene iga päevaga uut ilu ja hiilgust, uut rõemu ja lusti. Kodu igatseda ei tulnud poisikesele enam meeldegi, sest siin ilusas hiilguses olnud talle muidugi ütlemata hea elada.
Viimaks kosinud ta kõige noorema kuningatütre omale abikaasaks, kuningas õnnistanud noortpaari ja kinkinud neile veel poole omast kuningriigist.
Mari Sõggeli suust.

E 16627/8 (40) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahimehe õnnetusest
Ühel päeval võtnud jahimees nõuks metsa lindusid laskma minna. Ta laadinud püssi täis ja astunud siis kodust välja suurde linnurikkasse laante. Seal edasi kõndides näinud ta puu otsas üht väga ilusat valget lindu. Ta ei olnud enne veel nii ilusat valget lindu näinud ning nüüd tõusnud temal himu seda kätte saada. Kohe kui ta paugu lasknud, olnud tema ümbert paksu suitsu täis, nenda et ta mitte enam ei näinud sõrme suhu pista. Jahimees ootanud, millal suits ära väheneks, nii et ta jälle edasi astuda oleks võinud, aga suitsu ei olnud enam kusagil, vaid jahimees olnud pime ja jäänud ka edespidi pimedaks.
Sellest soost, kes lindusid piinavad, olla siis pimedad inimesed saanud.

E 16644 (58) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Olevi surm
Vanal ajal ehitadud Tallinnas üht kirikut, ja töölised, kes seda kirikut ehitanud, ei teadnud sugugi selle ehitusemeistri nime, kuna nad temast ikka palju lugu pidanud. See käinud aga söögiaegadel Tallinnast Narva söömas ja tulnud jälle iga kord selleks ajaks tagasi, mil tööleminemiseks paras aeg olnud.
Kui kirikutöö juba lõpule jõudnud, olnud ehitusemeister tormi otsas ja põrutanud viimaseid hoopisid. All seisnud töölised, nende hulgas ka ehitusemeistri naene, käe peal hoides nutjat last, kelle vastu naene manitsenud: "Ära nuta, lapsukene, küll Olev tuleb varssi, siis saame hulga raha!"
Seda kuuldes käinud kõla läbi tööliste ja rahvahulga: "Olev! Olev!"
Seda kuuldes kukkunud Olev ülevalt torni otsast maha, sest et teada oli saadud tema nimi, mida tema aga salaja oli hoida tahtnud. Kui ta maas hinge heitnud, siis tulnud tema suust uss ja konn välja.
Sellepärast olevat siis sellel kirikul Oleviste nimeks pandud, mis praegu Tallinnas olemas on.

E 16649/50 (67) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondid kirikus
Vanal ajal läinud kellalööja südaöö ajal üksinda kirikust mööda. Ta kuulnud kirikus suurt kolinat, läinud vaatama ja näinud keset kirikut suurt rahakasti ning tontisid selle ümber käratsevat ja kisklevat. Kellalööja läinud kohe jala pealt õpetaja juurde kaebama. Õpetaja võtnud suure raamatu kaenla alla, kellalööja ja kaks poissi ligi, lugenud kolm korda Issameie ära ja läinud siis kiriku juurde vaatama, mis imetondid seal õige olla.
Kui nad kiriku ukse lahti võtnud ja õpetaja suure raamatuga kõige ees kirikusse astunud, kustunud tuled äkitselt ära ja muud ei olnud enam kuulda, kui ainult raha kõlinat. Õppetaja mõtlenud, et tondid rahakasti ümber ajanud ja lasknud siis kohe tule ülesse võtta, et asja järele vaadata. Vaadanud ja otsinud küll, aga ei olnud enam midagi näha ega leida.
Õpetaja oodanud tõisel õhtul, et siis tontisid rohkem järele vaadata, aga tondisid ei tulnud, oodanud kolmandamal õhtul, ei tulnud kah, ootanud veel neljandamal õhtul, ei tulnud tontisid ikka enam.

E 16658 (80) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm laastut
Vanal ajal elanud üks vanamoor, see teinud oma nõidusega ümberkaudse rahvale, kes temale vastumeelt olnud, palju pahandust. Ühel päeval ütlenud vanamoor oma pojale: "Pojukene, mine too mulle surnuaia pealt kolm laastut, aga lõika need puu põhjapoolsest küljest."
Poiss läinud ja toonud ka surnuaia pealt kolm laastut. Ema võtnud siis need, posisenud nendele mõned sõnad peale, annud neid siis poja kätte ja käskinud ilma kellegi nägemata tõise talu kaevu viia. Poiss pidanud ka jälle minema.
Varsi mõne päeva pärast surnud tõisest talust peremeest-perenaest ära, selle järel lapsed ja kõige viimaks kõik pere. Vanamoor olnud aga rõemus, et ta seda kõik ära võinud teha.

E 16983 (105) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui puid raiudes mõni laast vingudes mööda kõrvu läheb; seda tarvis kinni püüda ja taskusse panna, siis ei saa ükski selle kandjat nägema.

E 21763/4 (2) < Halliste khk - K. Sinka Sisestas Pille Parder 2003 (1895), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees tuleb templist (kõrtsist) ise ka kaunis trihvis. Kõrtsi lähedal metsa sees olnud üks sild. Kui silla juurde oli jõudnud, kuuleb müdinat. Äkitselt seisab mehe ees üks kogu, ta ei olevat isegi tunnud, mis elukas ta õige olnud, tõmbab mehe kinni ja tahab meest silla alla sisse visata. Aga mehel olnud omajalgu elutarkust nupus, teadnud üsna selgeste, et siis võit tema on, kui selja kuu poole saab pöörda. Küll annud aga ka puskleda, ennegu tondi kuud vasta jõudnud tirida. Kohe tunnud mees, et tal kahekordne jõud on, viskanud tondi vasta maad ja ise plagama, nii et nahk aurab. Nii pääsenud mees oma tarkusega ähvardavast hädaohust. Nii palju pidanud aga mees ikka meeles, et ööse kunagi enam mõtsa ligi ei läinud.

E 21773/4 (10) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Naene sõitnud linnast kodu. Õhtuks jõudnud ta ühte metsa. Hobune tahnud vägisi teelt kõrvale metsa pöörda. Viimaks näinud naene läbi udu, et üks mees hobuse ees olnud ja hobust ikka metsa püüdnud vedada. Naene täädnud juba ennem, et sääl metsas tondid elanud ja täädnud ka seda, kuidas teda eemale peletada. Läinud hobuse suu juurde, tõmbanud kolm risti piitsavarrega hobuse otsaette. Aga nüüd läinud naene ilusasti kodu, ei olnud tohtnud enam hobune kordagi teelt kõrvale kõmpida.

E 21778 (31) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Käsnu peab värava tilkedega pesema, mõned kivipäälse veega, siis kaovad nad ära.

E 22645 (4) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Nõiajärve näki
Ema keelanud lapsi tihti, et nad ei pidanud Nõiajärve äärde minema, sest et seal üks kuri näkk arvati elavat, kes kohe lapsi kinni võtvat ja järve viivat.
Lapsed kuulanud küll seekord ema sõna, aga ometi tulnud neile tõinekord tahtmine järve äärde mängima minna. Kui nad järve äärde saanud, näinud nad näki seal noore rohu peal söövat. Lapsed hakanud näkki kartma ja pannud kodu poole jooksma. Näkk jooksnud järele. Küll lapsed jooksnud valjuste, aga ikka tahtnud näkk järele saada. Viimaks saanud nad ikka enne kodu, kui näkk järele jõudnud. Lapsed vaadanud kodust veel tagasi, aga ei näinud näkki enam kusagil.

E 22645/6 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Pime näki
Kõneldud ikka, et Suurejõe ääres pime näki elavat, kes sugugi ei nägevat, kui küll lapsed vahest tema lähedal kõndivad. Mõni aeg ei olnud ka enam näkki nähtud ja inimesed läinud nii hooletuks, et enam sugugi ei kartnud suure jõe äärde minna ja ei keelanud ka lapsi sinna minemast.
Ühel päeval kõndinud kaks last Suurejõe ääres, näkk tulnud jõest välja ja viinud mõlemad lapsed ära jõkke.
Nüüd ei uskunud rahvas enam, et Suurejõe näki ei näe.

E 22665 (41) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku eläjatel luupaine pääl käib, pannas kolm pihlapuu risti laudaläve ala, siis kaob luupaine ärä.

E 22668 (106) < Halliste khk, Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku õhtu kolme varba kurgu alt higi võtad ja sedä nuusuted, siis ei tule äkilist haigust.

E 22668 (120) < Halliste khk., Kaubi k. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ku laits maha putub, siis piab ütleme: "Aituma maaksel!"

E 27233/27234 (2) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Hundipoeg
Peeter Sõggeli suust ü.k.a. 1896.
Vanal ajal näinud rahvas ühel laupäeva õhdul peale vihtumise, kuida üks suur hunt sauna jooksnud ja sealt enam välja ei tulnud. Talurahvas läinud sinna ja löönud saunaukse naeltega kinni, et siis tõisel päeval sealt seda välja võtta, sest nüüd oli õhtu käes ja vana oleks võinud ilma nahatäieta metsa pääseda.
Tõisel hommikul läinud talurahvas sauna juure, teinud ukse lahti ja ootanud hundi välja tulekut, et siis seda maha lüüa, aga kui nad ukse lahti teinud, näinud nad imestuseks, kuda hunt saunalaual istunud ja üht paljast poega imetanud. Hunt pannud siis poja saunalauale, lippanud isi uksest välja, nii osavaste inimeste vahelt läbi, et need temele ühtegi hoopi anda ei saanud, ja läinud nii ära metsa. Talurahvas viinud hundipoja tare juure ja näinud, et see nagu inimeselaps olnud. Siis hakkanud nad tede ülesse kasvatama, arvanud, et see hunt mõni nõiutud naesterahvas pidanud olema.
Õhtul ilmunud see ja sama hunt talukambri akna alla ja ulvanud seal hullumoodi. Kui ta viimaks sugugi vait ei jäänud, pannud talurahvas temalt saadud poja taha akna välja. Hunt läinud kohe selle juure ja hakanud teda imetama. Peale imetamise pannud aga poja maha ja lipanud isi metsa tagasi. Nõnda käinud ta iga õhtu ja iga kord annud talurahvas temale poja taha akna välja.
Sellest hundipojast kasvanud ilus poisikene ja ta sirgunud jõutsaste suureks. Kui ta juba kolmeaastane olnud, siis ei tulnud teda ema enam imetama. Taluvanemad kasvatanud teda nii kaua edasi, kuni suureks inimeseks.
Sellest olla siis meie maale kõvamad, tublimad ja suuremad inimesed meie maale saanud.

E 27238 (8) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kuidas mees eksitusest ära pääsenud
Peeter Sõggeli suust ü.k.a. 1896.
Teomees tulnud mõisast kodu, jäänud aga tõine õige öö peale tulema. Et temaga teed mööda minna ei tahtnud, sest et see suure ringi teinud, läinud ta ühest metsanurgast õigeste läbi. Kui ta metsast läbi olnud, näinud ta, et koguni võeras koht tema ees olnud ja ta ei saanud isisgi aru, kus kohas ta õige olnud. Pöörnud siis kohe ümber, läinud metsa tagasi, et õigele teele kõndida. Aga kui ta pisut aega metsas edasi astunud oli, juhtunud jälle sellesama koha peale. Ta teinud mitu ringi, aga ikka iga kord juhtunud sellesama koha peale ja aru ei saanud ta ka, mis imekoht see õige olnud.
Kui teomees nõnda mitukümmend ringi ära käinud ja ikka õigele teele ei saanud, istunud ta selle tundmata koha peale maha ja hakkanud üht palvet lugema, mida õnnis ema talle oli õpetanud. Kui ta hulga aega palunud, kuulnud siis, kuida kuked külas mitu korda laulnud.
Selle järel tõusnud teomees ülesse ja sammunud jälle katseks metsa ja kui ta nüüd väha aega kõndinud, saanud kohe siis õige koha peale välja.
Kodus jutustanud teomees oma eksituse lugu tõisetele, need ütlenud aga, et Vanapagan teda oli ära eksitanud ja sellepärast ta enam õigele teele ei saanud.
Mees tänanud aga õnne, et ta terve nahaga oli ära pääsenud.

E 23340 (4) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katk käinud vanast loomade näol ümber maad, kord kassi, kord koera näol.
Üks peremees saanud tääda, et katk sia näol ümber ilma uidab. Kinnitanud siis lastele ja kodurahval kõvaste ära, et kui mõni siga sisse tuleb, siis mitte naerda ega teda nimetada ei tohi.
Tulnudki kord siga tuppa. Peremees olnud ise ka toas, siga läinud söögilaua juurde, hakanud sööki mölistama. Peremees võtnud sea kinni ja keerutanud põlevasse ahjusse. Natukese aja pärast tulnud siga ahjust välja, ütelnud:
"Ai, ai, pala, pala. Ei siia maale ma iialgi enam ei tule."

E 23341 (5) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord söönud lapsed tares põranda pääl. Kolm linnukest lennanud akna pääle. Kui lapsed kõhud täis olnud söönud, ütelnud nad kui ühest suust:
"Lähme võtame igaüks oma lind."
Aga vaevalt saanud nad lauset lõpetada, kui linnud ära kadunud ja lapsed surnult maha langenud.

E 23341 (6) < Halliste khk., Pornuse v. - Karl August Sinka (1895) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katkusikk tulnud ühte peresse. Pereeit pilgutanud noorematele silmi, et nüüd keegi ei peerataks ega naerataks. Sikk patseerinud kui vürst mööda tuba, nõnda läinud tükk aega surnuvaikusega mööda. Sikk saanud vihaseks, annud perenaesele ühe hää võmmi ja läinud minema.

E 23351 (10) < Halliste khk. - Karl August Sinka (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühe silla pääl nähtud alati veteneitsisid jalutamas. Üks julge noormees käinud neid kord mööda silda marssivat. Ühel õhtul võtnud mees hea kansika ligi, istunud hobuse selga ja sõitnud silla pääle - olnudki kaks neitsit silla pääl. Mees tõstab kansika, aga iga hoop, mida ta neitsitele tahtnud anda, tulnud ta enese pihta.

E 3898/9 (38) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestanud USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ülekäia hein (valeriana officinalis) on rohuks rampide vastu. Leent võib keedetult sisse võtta, nii kui ka kuivalt haisutada. Kui rambid veest ujuden on saanud, siis tuleb sinna kohta kusalt jõest välja sai tultud vanahõbe maha kaabitsema, ikka nii, et tuult kaabitsedes vanahõbele pääle ei puudu.

E 3905 (58) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kaks pulma vastastiku juhtuvad, siis tähendab see elusse halba. Vanal ajal olla siis kumbagist pulmaperest, ühelt poolt peig, teiselt poolt pruut ära hukatud ja järelejäänutest abielupaar säetud. Nii tõendavad veel mitmed õige vanad inimesed ja sellel tõendusel on ka oma tõsine külg. Üht niisugust teadvat Halliste Kaarli Anne ja Ikke soode vahel juhtunud olevat, mispärast nüüd ka veel soole Anne nimeks on jäänud. Üht tõist lugu teadvat veel mõned vanad inimesed jutustada, mis Võrtsjärve pääl on juhtunud, kus siis ühelt poolt peig ja tõiselt poolt pruut Võrtsjärve on ära uputadud. Ka Helme kihelkonnas Koorkülas olla üks niisugune juhtumine ette tulnud.

E 3907 (76) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui pulmades noorpaar santide vastu õige tige on ega neile kedagi ei anna, siis saab nende käsi halvaste minema.
Rahvajuttude järel oli kord sant kõik pulmalised soenditeks, huntideks teinud. Peig ja pruut olid aga pea hundid olnud, kes tõisi taga ajanud, kuni nad kõik metsa jooksnud.

E 3708/9 (12) < Halliste khk., Lüütre v., Vanamõisa k. - Märt Kuum (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Holstre kihelkonnas Vana-Kariste vallas Hendrikhansu talu krundi sees koht, isienesest on üks hauakoht ?uhutud jões sülda neli lai ja sülda seitse-kaheksa pikk, sügavus praegu jalga neli-viis. Sellest räägib rahvas nõnda.
Vanthaud, nõnda on koha nimi, olevat vanast õige sügav olnud. Selle haua põhjas olnud raud söögilaud ja selle peal vask härjaikke. Kes selle ikke kätte oleks saanud ja seda härgade sarvi sidunud, see oleks kündes palju varandust ja saladusi maa seest välja kündnud.
Aga selle ikkel olnud suur haugikala (havi) vahiks pandud. Muidu ei tohtinud keegi sinna sisse minna, kartes et kala ära neelab, kui hobuse seljas mindud. Mära hobuse seljas ei teinud kala muud, kui ajanud vee segaseks. Mindud aga täku ehk ruunaga, selle tõmbanud kohe vee alla ja tahtnud seljas olejat ära neelda. Küll pantud ka mees raudvaadi sisse ja lastud sisse, aga välja tõmmates olnud verine lambapea otsas. Sest saantik jätnud rahvas väljamõõtmise katse järele, kuna ikka praegu haug põhjas puhkavat. Nõnda olen seda ühe vana eide suust üles kirjutanud.

E 3863 (5) < Halliste khk., Kaarli v. Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Koodiorg
Vana-Kariste Koodiorus oli vanapagane kodu, kus ta elas ja töötas. Siin vahetas ta leivalabidad tõiste oma vaimudega. Ühel päeval, kui ta leiva ahju oli lasknud, siis viskas ta labida Koodiorust Õisu Jõeorgu. Oli see sääl oma töö ära toimetanud, siis viskas ta labida vingudes tagasi. Koodiorus võttis vanapagan labida jälle vastu ja viskas säält edasi Polli Mäkistele, sest sääl koopas elas ka üks vanapagana vaimudest. Nii vahetati leivalabidat edasi ja tagasi. Praegu kannavad need kohad veel muinasnimesid: Koodiorgu kutsutakse kohaks, kus vanapagan leivalabidat vahetanud; Õisu Jõeorgu kutsutakse Õisu põrguks ja Polli Mäkiste koobast Mäkiste põrguks.

E 3863 (6) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õisu järve näkk
Iga aasta ühel teadmata ööl on Õisu järves näkki näha. Korra tõuseb ta neitsi kujul vete pääle, mängib lilledega ja laulab vahest tumeda viisiga laulu ning vajub siis tunni aja järel valget rätikut lehvitades tasa kohiseva laenetesse tagasi. Tõuseb aga pea pääle vee - ja vajub jälle, nii edasi kuni kolm korda - siis on kadunud. Ainult lained laksuvad ta kodupaigas ja mängib vana tutavat mängi kaasa. Korra kõnnib jälle üks vanamees jää pääl, pomiseb sõnu, mis vahest kaugele kostab, millest midagi aru ei saa ning kaob siis äkiste ära, ilma et keegi oleks näinud, kuhu.
Nii nõuab Õisu järv alati ohvrit, mida näkkide valda öeldakse vajuvat, millel enam muud paradiisi ei ole, kui ainult näki kaisus.

E 3864 (7) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 39-40. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sillavalgme
Vanapagan tahtis Saksniidu jõele silda pääle teha, sest muidu ei pääsenud ta säält igakord takistamata üle. Ta ruttas Ereste küla nurmedele, kiskus säält põlle suuri kiva täis ja viis neid Saksniidu jõkke, ruttas tagasi jälle tõist koormat tooma. Nii kandis ta päeva otsa kuni poole ööni. Vanal oli parajaste põll kiva täis korjatud, kui kukk korraga kõledat äratuselaulu laulis. Ta ehmatas nii puupüsti ära, kargas sammu ülespoole ja tahtis jooksma panna, kui korraga uus õnnetus juhtus - põllekanne katkes ja kivid kukkusid kolinal maha. Vanapagan tahtis neid veel üles korjata, aga kukk laulis tõist korda. Ei nüüd olnud enam aega, ta jättis kivid sinna ja jooksis isi kus seda ja tõist. Külarahvas ärkas unest, mõtles majapaarid sisse partsatavad, aga ei leidnud enne midagi, kui ainult hommikul suure kivihuniku nurme päält. Kivivare Ereste küla nurme pääl kannab praegust rahvanime Põlletäis ja kividega täidetud Saksniidu jõe kohta Sillavalgme. Nimetatud koht on Õisu järvest verst maad kaugel selle jõe pääl, mis Õisu järvest Pärnu merde jookseb.

E 3864/5 (8)< Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paluoja
Ilusa veeloigu ääres käis iga päev üks neiu lumivalgis riidis palvetamas. Ta istus pajupõesaste vahele ja valas palju, palju valupisaraid. Kõik need pisarad ei tulnud mitte tuimast südamest, vaid noor neiu palvetas uppunud ema haual ning kattis seda silmarooside ja ainult murepisaratega. Külarahvas nägivad alati lumivalget naesterahvast laanetiigi ääres, aga nad ei julgenud lähedale astuda, arvasivad tondi olevat, kellest muidugi midagi paha võiks sündida. Ja kui keegi kõva südamega ehk kange verega sinna ligidale püüdis, siis kadus neiu põesaste vahele ära, nii et keegi ei näinud, kuhu ta jäi. Nad arvasivad teda tiiki kargavat ning lugesivad seda tema elupaigaks. Niiviisi kasvas nõialoigu jutt rahva sekka laiali ja keegi ei tohtinud kas või päeva ajal sinna lähedale minna. Keikidel oli suur kartus nõiatiigist. Ja kui vahest mõni vasikas ehk lambatall karjamaalt või varss koplist ära kadus, siis arvati seda nõialoigu naesterahva küisis olevat.
Kord oli keegi püssisse hõbekuuli pannud ja tahtis nõialoigu naesterahvast maha lasta. Oli püssipaugu vali heal metsa vaikusesse ära kadunud, siis nähti valge neiu tasa põesaste vahele kõndivat.
Niiviisi kasvas ikka suurem kartus rahva sekka ja keegi ei tohtinud enam ka nõialoigu lähedalegi minna. Valge naesterahvas käis alati oma tuttaval kohal, nuttis ööd kui päevad, nädalad ja kuud kokku, kuni viimaks neist aastad kasvasivad. Neiu silmapisaratest sündis veikene oja, mis praegust Paluoja nime kannab, sest et seda neiu silmaveevoolus sünnitanud on.

E 3865/6 (9) < Halliste khk. Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893). Trükitud: M. J. Eisen, Kodused jutud, lk. 40-41. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kottnõmm
Enne olli siin mitmed talud, nende omanikud elasivad mõistlikut ja vagusat elu. Oli kord, kui vanapagan Lohuniidu nõmmest liiva kandis, et seega kusagile taevalaotusele kõrgemaid kohte ehitada. Ta haris liivaga täidetud koti selga ja vantsis arvatud kohale, kuhu ta siis liiva maha puistas. Oli ta tõist koormat toomas, siis väsis ta nii ära, et enam paigastki edasi ei saanud. Ühe nõmme lähedale viskas ta koti seljast maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Oli ta tükikese aega puhkanud, laulis kukk esimest korda, ja jälle tõist korda. Vanapagan arvas heaks parem kodu minna, kui et liivakotti edasi kanda. Sest kui kukk kolmant korda laulma saab, siis enam oma koha pääle võimalik saada ei ole. Ta puistas kotist liiva laiali ja panni plehku, nii kas kontsad kulusive. Praegust kutsutakse seda kohta, kuhu vanapagan liiva kotist maha puistas, Kottnõmmeks ja kohta, kuhu esimese kotitäie viis, Jaasi mäeks. Mõlemad on Halliste Kaarli piirides.

E 3868/9 (13) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Visaku järv
Viljandist kaheksa versta õhtu poole seisab madala soode vahel pehme raba sees pilliroode keskel Visaku järv. Siin oli endisel ajal ilus lage heinamaa, rohke kohava tammemetsa vahel olnud, ajavoolul aga kõik oma iluduse hauda matnud.
Selle järve sündimine oli nii. Õhtu tulnud suur must härg, kuldse sarvedega, jooksnud ikka kisendades hommiku poole, tema kannul aga käinud määratu kohav must pilvede kogu õhus üleval. Kus kohas ta aga päikest varjas, sääl oli niisama pime nagu ööse. Pilvest ei tulnud tilkagi vihma. Ligi Heimthali mõisat tammikus peatanud härg, puistanud sarvedega mulda üles ja kaapinud seda jalgadega laili, pistnud aga pääle selle isi jooksma. Nii pea kui ta säält kaugemale jõudnud, vajunud pilvedest veekogu alla tammelaanede vahele heinamaale maha, mida nüüd Visaku järvedeks kutsutakse. Visaku järvest kaheksa versta keskhommiku poole peatanud ta Loodi männikus ja puistanud sääl ka sarvedega mulda üles. Sinna on nüüd härja sarvedega puistatud kohale sügav auk saanud, mille põhja ta kõveriku külgide pärast tääda ei ole. Vesi seisab augus paigal ega jookse kusagile välja.

E 3872/3 (17) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tulihänd
Üks rikka talu peremees, kelle aidast sugugi viljasalved ei tühinenud, kelle kotid jahust ega tangudest ei vähenenud, istus ühel õhtul oma aidas tonni sees ja luges järgmisi sõnu:
"Mine ikka kõigelt poolt üle,
kividest ja kandest,
metsapuudest, orgudest ja mägedest
kuni rikka Aale viljaaita..."
Nii pea, kui ta neid sõnu oli lõpetanud, kerkis tonn maast üles, aidauksest välja ikka üle metsa õhtu poole, millest muud midagi näha ei olnud kui üks tulejoon. Seda kõik oli sellesama talu poiss päält vaadanud. Ta oli küll ka kuulatanud, aga siiski ei saanud peremehe kõigist sõnadest aru. Temal oli ka kindel tahtmine järele katsuda, kas on võimalik tonni sees peremehele järele sõita. Ta otsis ja leidis ka aidast suure tühja viljatonni, mis nagu tulega ümbert ära mustaks põletatud oli - arvata, et ta mõni endine peremehe sõiduriist oli olnud. Et ta küll peremehe omast hulga suurem oli, siiski ei küsinud poiss sellest midagi, vaid puges sisse ja luges järgmised sõnad: "Mine kõigi poole kinni, kivides ja kandes, metsapuudes, orgudes ja mägedes, kuni rikka Aale viljaaita..."
Oh sa elu, mis nüüd oli! Kui üks tulejuga käis laiast laanedest ja murrumetsadest läbi - tahtis poisi päris vaeseks tappa - kuni Aale aidaukse pääle kinni jäi. Peremees nägi ära, et tema oma poiss oli, ta hüüdis tasakesi: "Võta tasa, tasa, suuretõrre mees, ära uksetulpa maha põruta." Seda üteldes vajus aidauks väljast poolt kinni ja vaesed vargad olivad päris vangis. Oleks nad mitte kõnelnud, nad oleksivad päratu suure viljavoori täna ära viinud.
Hommiku lasti nad aidast lahti, et nad kodu võiksivad minna. Poiss jättis küll tulihännan käimise järele, aga peremees mitte.
Ühel päeval katsus ta jälle kord õnne, tõise talu aida juurde. See läks küll esiteks heaste. Oli ta parajaste kodu tulemas, katsus laanekütt, kas püss puudub tulihännas. Niipea kui pauk käis, sadas hulk teri maha.
Hommiku otsiti peremeest taga ning leiti hulga otsimiste järel viimaks aidast tonni kõrvalt, jalg oli verine, sellest oli auk läbi. Peremees põdes küll jala ära, aga lombakuks jäi ta kuni surmatunnini. Pärast kuuldi jutt rahva seas liikuvat, [et] laanekütt olla ahneks [läinud] tulihännan käija lombakuks lasknud - ja nii ta ka oli.

E 3874/5 (19) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ühel ilusal päevapaiste ilmal läks peremees ühes oma perega väljale rukkit lõikama. Olivad nad hulga aega töö kallal ära viibinud, tööst ka natukene juba väsitatud, istsivad nad maha väheks ajaks "hinge tagasi tõmmata." Peremees ei istunud aga tõiste sekka, ta läks lähidale olevasse metsa. Poiss, kes peremehest üht kui teist oli kuulnud, vantsis ka järele. Siin näeb ta, kuida peremees kuue seljast maha ajas, pahurpidi pöördes tagasi selga tõmbas ja siis ühe kõrgel seisva puujuuriku alt vastupäeva kolm korda läbi tükkis.
Kui nii kõik toimetatud oli, siis muutis peremees libahundiks, kes kohe jooksma panni. ta läks külakarja sekka, murdis säält mitu lammast maha ja kandis neid kodu. Poiss katsus ka seda järele teha. Temal ei olnud küll kuube seljas, ta ajas särgi pahupidi ja tükkis ka niisama kui peremees kolm korda puujuurika alt läbi. Ka tema sai libahundiks. Nüüd läks ta külakarja sekka, et säält niisama lambaid maha murda nagu peremees, need aga pistsivad jooksma ega lasknud teda oma lähedalegi. Siis läks ta oma tuttavate juurde rukkiväljale, need jooksivad kohe hulgani sirpidega tema kui [hundi] kallale, ta oli hullemin kimbus kui hunt aianurgas. Ei olnud muud teha, kui metsa põgeneda.
Peremees oli juba jälle tagasi ja lõikas tõiste seas rukkiväljal vihkusid kui krapsus, aga poiss "sirutas selga" võsa veere all. Ka kõht hakkas juba kaunis kenaste näpistama, sest et kaks söömavahe juba mööda oli. Ta katsus tõist korda rukkilõikajate lähedale ligineda, aga kui töölised nägivad teda üle rukkivälja oma poole tulevat, panivad need kohe plagades talle vastu. Peremees, kes sellest asjast juba aru sai, keelas töölised tagasi. Ta isi lõikas aga tükk leiba ja andis seda lähenedes libahundile. See kadus sinna kui pisuke veetilk kuuma keressele. Oli ta seda söönud, siis muutis ta tagasi inimeseks. Perast ei katsunud ta enam libahundi kombel hulkuma minna. Ta raidus ka veel selle juurika metsast ära, nii et peremees ka enam selleks ei saanud.

E 3882 (22) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mispärast kate taeval ees on?
Ennemuiste oli taevas imeilus olnud, nii et kui seda vaatasid, siis silmad kohe sinna pääle jäivad. Inimesed unustasivad kõik töö ja vahtisivad üksisilmi päevast päeva taeva poole, ei neil olnud muret enda toita ega üles pidada, seega tükkis nälg iga majasse ja peresse. Katk kurnas maad, nälg ja surm saatsivad inimesi ükstõiste järel hauda. Maailm jäi inimestest tühjaks, ka needki, kes veel elasivad, ei hoolinud sellest ühtegi, nad olivad nagu nõiutud taeva iludust vahtima.
Vanataat panni seda tähele, et ilm hukka minemas oli, ta lõi siis õhukese pilvekorra alla poole ilusat taevast, et inimesed enam teda näha ei saa ning seega enam seda õhukest sinist pilvekorda vahtida ei taha. Sellest ajast asusivad nad jälle tööle ega vahi enam töö ajal ülespoole.

E 3894 (10) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel.(1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maalisehaiguse vastu üheksat sugu maalise taime. Keeda nad ummusses ühes koos paja sees ja võta sisse. Haigus nagu pühitud.

E 3894 (11) < Halliste khk., Kaarli v., Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tähendus. Kui koht teada on kusalt maalisehaigus hakanud on, siis on hõlpus arstida. Kui laps on maha kukkunud, käe ära löönud, ei kasva see sugugi terves, ajab villisid veeri-ääri mööda ülesse ja haigus kestab edasi, siis tuleb sinna koha pääle, kuhu laps maha kukkus "vana hõbe" nõnda maha kaabitseda, et see tuulde ei puudu. Siis kaob haigus nõnda kui käega pühitud.
Alati tuleb seda ette, et maalisehaigused külge hakkavad, kas metsas magades ehk maha kukkudes. Mõni kord ei löö küll maha kukkudes sugugi nõnda ära, et viga või märk külge jääks, aga haigus on käes.

E 3897 (27) < Halliste khk, Kaarli v, Saaremetsa k. < Paistu khk. - Jaak Sõggel (1893) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
On inimene ära rabatud, siis keeda ristrabanduserohi (thalictrum flavum) ummusses paja sees ja anna seda siis haigele iga päev üheksa korda sisse. Haige peab sisse võttes hinge kinni pidama ja suu vastu päeva hoidma.
Tähentus. Rabathaigused, tuulest rabat, ilmast rabat, õhust rabat jne.

E 78788 (8) < Halliste khk., Mõisaküla k. - Johannes Palu, Pärnu Poeglaste Gümn. õpil. < Juhan Palu, 50 a. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Kadakane või pihelgane kepp, millega enne jüripäeva on tapetud uss, kaitseb maja vanapagana eest.

E 5251/2 (27) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsapuude jutud
Vanal ajal jalutas keegi mees metsas puude all. Et päikene palavaste paistis ja mees väsinud, siis heitis ta sinna magama. Kui üles ärkas, siis leidis ta öö käes olevat. Mehel, vaesel, ei olnud õiget kohta ega kodu, ühe öö siin, tõise seal, nenda ei läinud ta siis ka täna siit, vaid tarvitas seda rohusängi oma puhkamiseks. Ta pikutas, aga ei tulnud und peale. Korraga kuuleb kaht metsapuud kõnelevat. Esimene ütles: "Meie kuningatütar on praegu haige, temal on roos rinna sees. Kuningas lubab küll suurt hinda, aga keegi ei tea teda terveks teha. Suuremat arstimist ei olegi seal tarvis, minu juure muld musta riide peale panna, haige kohale siduda ja nii on ta terve. Aga ega see ei aita, kui kuningatütar jälle metsa tuleb, minust mööda lähab, kahistan ma okse ja nii on roos jälle tagasi."
"Nii ta on," kõneles tõine. "Mina olen ka omast kohast mees inimestele haigusi andma. Kes minu juuri ehk tüve vaatab, see jääb kohe maalise haigusesse, kes minu latva vaatab, see tuulest rabatud, kes oksi, sel tekib tuline hambavalu. Rohud ei olegi omast kohast suuremad asjad, aga inimesed, rumalad, ei mõista nendega midagi teha. Vaata, maaliserohi kasvab minu juurte peal ja keerutab mööda tüve ülesse, seda tarvis keeta, haigele sisse anda, siis saab ta kohe terveks. Rabatsirohi kasvab allikate ääres ja hambavalu ajal tuleb kõrtsilinki närida, aga kes seda mõistab teha. Haigused kasvavad iga päev, terveks saamist ei ole lootagi."
Nenda lõpetasivad metsapuud oma jutud. Kui mees hommiku üles tõusis, oli tal kohe esimene asi kuningatütart terveks teha. Oli ta sellega joones, siis sai ta kuninga käest hulga kulda. Pärast tegi ta maal rahvast ühes kui tõises kohas terveks. Kes oma häda kaebas ja tema juurde läks, selle haigus nagu kadunud.
Kui kuningas kuulis, et seesama mees tema riigis hulga rahvast terveks oli teinud, siis andis ta talle nii palju kulda ja raha, kui mees iganes kanda jõudis. Pärast arstis see mees tihti inimesi ja sellest on ka esimene arst saanud.

E 5254 (29) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) vrd H III 21, 120/1 (2) < Viljandi - A. Tartoff (1894), Trükitud M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk 11-12 (10) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peipsi lained
Kui Kalevipoeg Peipsi järvel paadiga sõudnud, laenetanud see väga ja nii tahtnud ta ühtelugu sisse kalduda. See sünnitanud Kalevipojale pahameelt, ta võtnud vemla ja peksnud sellega Peipsi laineid valusaste. Kohe jätnud järv laenetamise järele.
Ka nüüd alles, kui vaikse ilmaga Peipsil sõuetakse, olla need vemla jäljed näha; nii olla ka talvel voldid seal kohal jää peal.

E 5260/2 (37) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lendaja
Ühel talul koolis äkitselt üks lehm ära ja mõne nädala pärast koolis jälle tõine lehm. Perenaene sai aru, et see õige asi ei olnud, ta läks arsti juurde abi otsima. Võttis selle jaoks kortna viina ja kaku leiba kaasa. Arst kuulas loo põhjani ära, võttis siis viinapudeli, käänas seda kolm tiiru põlvekeeri otsas vastupäeva, vaatasi siis viinakirjast ja ütles: "Lehmad on lendaja läbi lasknud, see on üks teie vihaalune, kes mõne päeva pärast seda pahandust on valmistanud."
Naene ütles: "Muud ei tea ma omaga jonnis olevat, kui Mõisa Leenu, kes mineva kevade meilt ära läks ja Luha Jüri, kelle karja meie peremees viljast kinni võttis."
"No jah, seda ma aravn, et üks neist on," ütles arst. "Kui nüüd kodu lähate, siis minge ja võtke selle kasuka karvadest kolm korda lammasteraudadega, keda te suuremaks vihaaluseks arvate. Pange need villad siis kodus laudaukse sagarasse ja oodake, kas lendaja siis veel lehmi laskma tuleb. Tuleb mõne päeva eest keegi teilt midagi küsima, siis ärge andke, vaid saatke tühjalt tagasi."
Naene tänas arsti õpetuse eest ja läks. Kohe, kui kodu oli jõudnud, tõi to salamahti Luha Jüri kasuka karvadest kolm lambaraua täit ja panni neid kodus laudaukse sagarasse. Nii olligi. Tõisel päeval tuleb Luha Jüri poiss ja ütleb perenaesele, et Jüri laseb pada paluda.
Perenane vastu: "Annaks küll hea meelega, aga meil on isi seda häda pärast tarvis. Kuulake, ehk saate mujalt." Läkski.
Tõisel päeval tuleb tüdruk ja ütleb, et Jüri laseb pangi paluda. Ei naene anna pangi kah. Kolmandamal päeval tuleb vana Jüri isi ja palub pätsi leiba, lubab homme jälle suure kasuga kätte tuua.
Perenaene vastu vabandama: "Annaks hea meelega, aga meil isi seekord ka ei ole, pandsin täna juuretsi ja teen homme kah leiba. Kuulake, ehk saate mõne muu käest." Vana Jüri läks ära ega lausunud enam musta ega valged.
Tõisel päeval lähab perenaine lauda juurde ja näeb, laudauksel auk sees. Võtab ukse lahti, ennäh, veikene hall kivi keset lauta maas. Naene jättis selle sinna ja ruttas uuesti arsti juurde abi otsima.
Oli ta arstil asjaloost kõnelenud, ütles see: "Hea küll, et sa selles kivis ei puutunud, see oligi see lendaja, kes enne so lehmad ära laskis. Kui sa mitte Luha Jüri kasukakarvu ukse sagarasse ei oleks pannud, siis oleks ta sinu lehma jälle ära lasknud, isi aga ära kadunud, nenda et auku ega kivi kusagil ei oleks olnud näha jäänud. Nüüd võta see kasetoht ja see pihlakakepp, sellega aja kivi kasetohu peale ja vii vette. Küll siis lendaja sinu õuest kaob."
Naene tänas ja läks. Kodus ajas pihlakakepiga kivi kasetohu peale ja viis vette. Korraga läks kivi puruks nagu tuhk ja ainult valge kord jäi siis vee peale.
Ei tulnudki lendaja enam. Pärast mõne päeva järel oli kuulda - Luha Jüri olla sängis surma vaakumas, hing lõngaga kaelas, aga ei sure ära kah. Perenaene läks haiget vaatama. Kui Jüri oli kuulda saanud, et tõise talu perenaene sinna oli tulnud, siis käskinud ta ukse kinni panna ja mitte enda temal näidata. Pärast selle järel suri ta ka varsi ära.

E 5265/6 (40) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavana
Igas metsas olla oma metsakuningas või metsavana, kes selle üle olla ja seda valitseda. Kõik puud, taimed, lilled ja õied olla tema, kõik linnud, loomad ja putukad seisavad tema voli all. Kes eksida, seda nuhtlevat metsavana õnnetumalt.
Ühel päeval jalutas keegi noormees suure laane ääres, püss seljas; ta näeb üht imeilusat kullasulgis lindu kuuse otsas lustlikult laulvat. "Maha, sa muidu kisendaja!" kõneles noormees, panni püssi palgele, pauk käis ja lind oligi maas. Ta võttis linnu ja panni sisse, astus siis jälle kuusemetsa alust mööda edasi.
Kui noormees metsas ühe lagendikule jõudis, nägi ta üht väga vanat mehikest enesele vastu tulevat. Temal oli kasetohust kübar peas, kuusekorba moodi kuued ja püksid, habe niisugune nagu hallid kuusesamlad. Et teda küll liigvanaks arvata võis, siiski paistis temast erkus, noorus ja elavus välja. Kui ta nooremehe ligidale oli jõudnud, panni vanakene käe sellele õla peale ja küsis: "Pojukene, mis asi ajas sind selle tuleriistaga siia metsa luusima!"
Hirm ja häbi võitlesivad mõlemad noore mehe südames, viimaks võttis ta nõu kokku ja vastas: "Tullin muidugi naljaks metsa luusima ja meelt lahutama, sest igavus alati kodus olles on tüliks."
"Valetad!" ütles vanamees. "Tullid minu kuningriiki seda trüüstama."
"Ei tulnud!" oli nooremehe poolt vastus.
"Näidake oma jahitasku, siis näete küll, et seda salgate." Kõneles vanakene ja võttis nooremehe kaelast jahitasku lahti, leidis aga sealt seest linnu. "Siin ta on, mida maha olete lasknud."
Noormees läks näost punaseks nagu keedetud vähk, ei tulnud tal enam sõna huuletele, ta lei silmad enese ette maha ja ootas, mis nüüd temast saab.
Pika vait olemise järel puudutas viimaks vanakene püssi ja ütles siis noorel mehel: "Et sina metsalauliku oled ära tapnud, siis olgu see sinule trahviks." Jsi kadus kui tuul.
Noormees oli rõemus, et ta ilma trahvita vanamehe käest oli ära pääsenud. Ta tegi otsuseks püssiga mitte üht ainumat looma enam maha lasta, läks oma koduväljale ja laskis selle tühjaks. Peale paugu oli paksu suitsu, nii et see kõik ümberkaudseid kohti täitis. Ka noormees ei näinud paksu suitsu seest kus kaugele. Pea vähenes suits ja noormes ei näinudki sugugi. Ta oli pime. Metsavana oli teda tema üleannetuse pärast trahvinud.

E 5268/9 (42) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päike paistab, vihm sadab, hunt sööb võsan võid-leiba
Kord oli keegi noormees kuulnud, et siis, kui päikene paistab ja vihm sadab, siis hunt võsan võid-leiba söövad. Ta tahtis näha saada, kas see tõsi on ja läks metsa vaatama. Nii pea, kui ta kopli lepikusse oli jõudnud, näeb noormees mätta kõrval suurt halli hunti võid-leiba söövat.
"Oot, oot, sa karjakrants," ütles poiss ja jooksis suure vemblaga hundi pead puruks peksma. Aga niipea, kui malk hundi kaela peale oli vajunud, tõusis see maast ülesse ja pügas metsa poole. Poiss jäi veel laia suuga järele vahtima.
Oli noormees väha aega üksisilmi sinnapoole vahtinud, kuhu hunt ära kadunud, siis näeb ta võsa oksi liikuvat ja selle järel sammus vanamees nagu metsakänd nooremehe poole. Poiss andis jalgadele teada, et niisugusest kohast ära saaks. Aga pea hoiti teda tagalt selja kinni, nõnda et ta niutsatagi ei saanud.
"Keda sa krantsiks hüüdsid ja keda sa ära purustada tahtsid?" ütles hall vanamees poissi pitsitades.
"Jumal isa pojukene!" hüüdnud poiss ja kohe lasknud hall vanamees teda lahti, vaadanud siis veel korra poisi otsa ning selle järel kadunud ära metsa.
Poiss läinud kohe kodu. Pärast seda hakanud tal küljeluu kangeste valutama, nenda et ta kuhugile enam ei saanud. Ta läinud arsti juurde abi otsima, see aga ütelnud: "Valu võin ma sult küll ära võtta, aga päris terveks teha ei ole võimalik."
"Tee aga nii, kuida võid!" palus noormees. Selle järel tegi arst pudeli sisse üht vedelikku, andis seda poisi kätte ja käskis kodus haige koha peale määrida.
Oli poiss kodus haige koha peale rohtu võidnud, siis kadus küll mõne pääva järel valu, aga tõbist puusa lonkas ta eluotsani.

E 5269/70 (43) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päike paistab, vihm sadab, vanapagan vihub kaheharalise kase vahel lapsi
Ühel päeval jalutas üks noormees aina üksi laanes, et uni teda liiga vaevas, viskas ta end pikali ja uinus pea magama. Kui ta juba küllalt norskanud oli ja viimaks üles ärkas, nägi ta päikest paistvat ja vihma sadavat. Veel näeb ta edasi vaadates läbi vihma - keegi vihub kaseoksadest punnakuga suure kase kahe haru vahel hulka lapsi, keda kõik sinna sirakile oli säetud.
Ta tõusis üles ja astus ligemale. "Külaonu, mis sa teed siin?" küsis ta.
"Lapsi vihun,"oli vastus. "Kui soovid, vihun ka sinu ihu ilusaste üle." Noormees ei olnud ka mitu nädalat enam vihtuda saanud, himu järele heitis ta ka viimaks kase harude vahele ja laskis vanakest omale selga mõeta. Aga oh sa ime, kui ta kase harudele oli heitnud, tundis ta parajat lõunu ja iga hoop, mida vanakene temale selga lõi, oli palju parem ja kosutavam, kui kümme kord kodus vihtumine. Oli ta noorel mehel hulga aega selga utnud, ütles siis viimaks: "Nüüd on küll!" Vanamees jättis vihtumise järele, viskas vihad kõrvale. "Ära sa kellegile kodus ütle, et sa metsas vihtuda said," keelas vana noortmeest kõvaste, "muidu võib sul midagi õnnetust juhtuda."
Noormees ajas riided selga ja läks. Kodus mõtles ta: "Mis sellest siis viga võib olla, kui ma kõnelen, et ma metsas vihtuda sain." Ta kõneles seda lugu kõigile.
Kohe tõisel päeval tundis noormees oma ihu kangeste sügelevat ja vaatas ja leidis seda täiesid täis olevat. Küll katsus noormees kõik ohud ja rohud, aga see oli kõik asjata. Ajas küll päevas mitu korda uut särki selga, aga ka see ei aidanud kedagi. Viimaks, kui lugu ikka halvemaks läks, ruttas noormees arsti juurde abi paluma. Arst kohe õpetama: "Võta kodus üheksa täie oma ihu pealt, pane nad villase riide sisse, seo punase lõngaga ümbert kinni, pane püssi sisse ja lase nad taeva alla. Ütle isi: "Kust olete tulnud, sinna peate minema. Katsu siis, kas nad ei kao ära."
Kodus tegi noormees kohe õpetuse järel ja kolmandama päeva järel olivad täied ta ihu ja hilpude pealt kadunud.

E 5278/9 (50) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ümiseja luu
Kui vanal ajal sõda ja verevalamine meie maalt läbi läks, haavas ka võera meeste püssikuul üht nõida, kes hingeheitmisele vaakuma maha jäi. Temal oli hulk raha, seda mattis ta veel suure vaevaga enese kohale mätta alla ära, nii et sellest keegi aru ei pidanud saama. Ütles veel sinna juurte: "Keegi muu ei või öelda, et siin raha on, kui ainult minu suu."
Aastad ja ajad kadusivad kiireste ajamerde ja sinna, kus enne suur tapelus oli olnud, kuhu nõid oma raha oli matnud, oli juba suur mets peale kasvanud, seda metsa kutsuti Ööslaka laaneks.
Ühel päeval oli karjapoiss Ööslaka laanes hulkumas, ta leidis sealt ühe sääreluu, mis vahtu otsast välja ajas ja metsikumalt ümises. Poiss jättis sääreluu puutumata paigale, läks kodu ja kõneles seda lugu oma vanematele. Need aga ütlesivad: "See on vana kurja kindrali sääreluu, keda sõja ajal sinna on ära tapetud, ära sa sellesse mitte puudu!"
Teisel päeval läks karjapoiss jälle seda luud vaatama, see aga ajas ikka vahtu otsast välja ja ümises vanat viisi edasi. Poiss võttis luu ja lei seda vastu puud puruks, siis võttis ühe kildu ja tegi sellest vile. Kui ta vile suu ette panni ja vilistada tahtis, tegi see aga ilmelikut healt ja hakkas kõnelema: "Oma külje alla olen ma matnud selle raha!"
Poiss puhus vile edasi ja jälle seesama heal. Poiss ei saanud sellest aru. Viimaks mõtles ta: "Ma vaatan õige, ehk on luu külje all see raha, mida ta kõneleb." Ta hakkas kaapima ja leidis ka sealt hulga raha.
Nüüd sai vaesest kehvast karjapoisist rikas mees.
Kodus jutustas ta seda vanematele, need ei tahtnud raha eesmalt vastu võtta, arvasivad seda midagi nõidust tähentavat, aga kui viimaks juba õige "kits kotis oli", siis võtsivad nad poja raha vastu ja tarvitasivad seda.
Pärast elasivad nad õnnelikult.

E 5281/2 (53) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundid ree peal
Vanal ajal, kui hundid teekäijaid taga olivad ajanud, sõitnud talvisel ajal üks peremees aina üksi paksust kuusemetsast läbi. Väha aja järel näeb ta mitu hunti enesele järele jooksvat. Ta kardab, et hundid teda ära sööma saavad ja võtnud sellepärast reel laudi alt ära.
Korraga jooksnud üks hunt tuhinal ree peale, aga vajunud vaesekene läbi ree maha tee peale. Hobune kartnud väga ja pistnud jooksma nii mis väha võinud, aga hundid olnud valimad. Nad jooksnud mitu tükki korraga ree peale, aga jälle vajunud reest läbi tee peale maha. Peremehe hobune väsinud õige ära ja hundid ei jäänud ka mitte maha. Viimaks võtnud mees taskust tuleraua ja kivi, hakkanud siis tuld raiduma, isi ütlenud: "Issa pojuke, püha vaimuke, peasta mind!" ja kohe jäänud hundid tagasi. Mees nüüd ree pealt maha ja vaatama, mis loomad need ometi on. Ta tõstnud hobuserangid ülesse ja näinud, et need muud ei olnud, kui ainult põrgusellid.
Mees annud hobusele piitsa ja jõudnud nii viimaks õnnelikult metsast läbi. Pärast ei ole ta kunagi enam üksinda sealt sõitnud.

E 5282/3 (54) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees hundi kimbus
Kord oli jahimees heinakuhja külje alla vahajalgu puhkama heitnud, kui näeb metsa poolt suurt hunti tulevat. Ta läinud tõinepoole kuhja, oodanud vagusi, mil hundile põrakut vastu saata võiks. Pea on hunt lähedal ja kütt panni püssi palge, pauk käis, aga hunt ei liigutanudki, vait sammunud takistamata kuhja poole. Veel lasknud mees tõise paugu, ka sellest ei teadnud hunt midagi. Nüüd ei olnud mehel muud nõu, kui roninud kuhja otsa. Hunt tulnud kuhja alla ja jäänud sinna otsa üksisilmi vahtima.
Mees nüüd päris kimbus. Ta laadinud nüüd püssi uuesti täis ja lasknud jälle hundile paar põrakut silmade vahele, aga see ajanud korra hambaid irevile, limpsanud keelt ja vahtinud jälle vanat viisi otsa.
Kui mees näinud, et püssiga laskmine kedagi ei aidanud, jätnud ta selle tembu päris järele ja oodanud, mis viimaks saab. Korra jäänud kurat vähaks ajaks metsa poole vahtima. Kohe tõmbanud mees sõrmest vana hõbe laulatusesõrmuse ja vaadanud selle läbi. Oh sa pala silk, mehe vari jäänud tarretama. Hunt olnud vanapagan isi. Kohe lõiganud mees kuhjavarda peale kolm risti ja teinud kuhjavarda küljest lõigatud laastudest ristikese ning viskanud seda hundile kaela. Kui hunt seda näinud, pistnud ta plagades kohe metsa poole, ei ole vaatanudki enam mehe poole tagasi.
Nüüd saanud mees väha rohkem hinge tõmmata. Ta tulnud kuhja otsast maha ja läinud kodu. Pärast ei ole ta iialgi enam jahile läinud.

E 5287/8 (59) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soendid
Vanal ajal käinud Ereste külast üks vana mees soentis. Ta kannud küla lambaid kodu, tapnud, söönud ja olnud rõemus mees seal juures. Kui ta Pärnumaal käimas oli, siis kartis ta Sammaste külast läbi minna, sest et Kose talus kaks urmjat koera olivad, kes väga huntisi ja soentisi taga ajasivad ja ära murdsivad.
Ühel ööl läinud jälle vanamee Pärnumaale soentis, sest mujalt ei olnud enam lambaid saada. Ta võtnud ühe küla laudast lamba ja vedanud seda kodu poole. Oli ta parajaste Sammaste küla Kott nõmmest läbi minemas, siis tullivad Kose koerad, kes kaugelt seda nagu haisust ära tundsivad ja tõmbasivad soenti lõhki.
Kodus oodeti vanameest, aga teda ei tulnud enam. Tõisel ööl läks poeg soentis, et vanamehel jälgile saada. Leidis ta vanamehe lõhki tõmmatud kondid Kottnõmmest, siis pööris tagasi kodu poole ja ei ole enam ialgi soentis läinud.

E 5219/21 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sanajalaõis
See oli jaanilaupäeva õhtu, kui üks veike poisikene, kes oma sugulaste juurest külast kodu pidi minema, hundilaande ära eksis. Kava massis ta edasi ja tagasi, aga ei juhtunud kusagile lagendikule, kusalt "tuld ehk tuhka" oleks leidnud. Õhtune eha oli juba kustumas ja tuul tõusis suuremaks, põhja poolt kiskusivad mustad pilvepangad ülesse, õhk lei raskemaks ja arvata võis, et varsi vihma saab tulema. Vaiki jäivad juba ööbiku hüüdmised, lauluräästa laksutused ja künnilinnu kõlinad, ainult veel öösoru tume joru kumas põesastikust selle ruumika öö vaikusesse, selle õndsa õitseva paradisi. Ligi kesköö aeg jõudis kätte, poisikene tundis suurt hirmu omas südames, ta mässis raugemata edasi, et ometigi kord eesmärgile saada.
Väsimuses võideldes astus ta läbi paksu sanajala põesaste, läbi paksu heinarähma, puuvõsude ja oksarägastiku. Ta elurammu oli juba nõrkemas, jõud kadumas ja kõik liikmed sundisivad väsinud keha rohuvoodisse puhkama jääda. Sellest kõigest hoolimata astus ta edasi, sest veel üks lootus oli, kellest ta kinni pidas, veel üks lootus oli, kellest ta abi arvas tulevat, see oli kõrgem taevas, kes kõik maailma oma valitsuse all hoidis, selle peale lootis poisikene ja sellelt palus ta abi.
Vaevalt jõudis ta sanajalapõesastest läbi, siis leidis ta ühe ilusa lagentiku, kus mitmest küljest mets hommikuse koiduna ilusas kullavärvides hiilgas. Siit kostis veel mühav vetevulin tema kõrvu, see oli jõevee jooks. Ta tänas südamest rõemsa meelega peastjat, kes teda ometigi kord lagedale oli juhatanud. Siit edasi minnes leidis ta veel ühe teeraa, kus mitmed värsked jäljed näha olid. Ikka lei rõemsamaks poisikese süda, ikka tungis palavam tuksumine tema rinda.
Linnud laulsivad juba sirinal ja varsi võis arvata, et päikene tõusma saab. Ei saagi poisikene sammu sada selle tee peal ära astuda, kui ta ühed kõminad põesastikus kuuleb, ta jääb vaatama ja näeb vanapagana sealt välja tormavat ning irevil hammastega vahtides tee peale ette jäävat. "Õis kätte!" ümiseb ta. Poisikene käänas kohe ümber, et teispoole seda sama teerada mööda tagasi kõndida ja sealt poolt tuttavaid leida, aga kassa näe, juba vanapagan jälle ees ja hüiab: "Lurjus, õis kätte!"
Kõndis nüüd poiss kuhu tahte külge, ikka seesama paik. Viimaks, kui ta end sellest tampimisest küllalt vaevanud oli, langes ta põlvili maha, pani käed kokku ja hakkas lugema. Luges seni, kui päikene üles tõusnud oli, siis ajas ta silmad lahti ja vaatas enese ümber. Siin oli kõik ilus hommik. Puud rohilises lehtis ja ütlemata ilus linnulaul, mis seda pühapäeva hommikut teretasivad, vanahall oli kadunud ja seega lootis poisikene nüüd takistamata edasi astuda. Ta leidis oma viisukablade vahelt ühe musta tumeda õie, mis vist sanajalgadest läbi kõndides sinna vahele oli jäänud, mida ka vana hall isi kätte küskimas käis.
Nüüd tulli talle ka isa jutustamine meelte, et sanajalg ainult jaanilaupäeva öösel õitseda ja kes seda õit ära varastada saab, sellel tuleb vanapagan järele ning võtab õie tema käest ikka tagasi. Poisikene jõudis veikselt teeraalt viimaks suurele teele ja sai sedaviisi siis kodu.

E 5226/8 (6) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peninukid
Vanal ajal käinud sagedaste suured ühesilmaga mehed maasid mööda ja otsinud inimesi. Keda kätte saanud, neid sidunud nad kinni ja viinud omale maale, söötnud seal tubliks ja siis tarvitanud söögiks. Kui seda keegi ära oli näinud, et peninukid külasid mööda kõndimas olivad, siis jooksnud nad metsa, tükkinud toomingudepõesasse ehk nende juurte alla ja olnud niiviisi seal varjul, sest peninukid ei teadnud sinna otsima tulla.
Nii ühte külasse jõudes korjanud nad lapsed ära, jätnud vanad inimesed järele ja läinud siis saagiga kodu. Seal pandud lastekari ühte iseäralisse kambrisse kinni, kannetud neile paljalt pähkli tuime ja rõõska piima toiduks süüa. Kui tubliks olivad söönud, siis pantud raudvankri peale ja aetud palavasse ahju, küpsetadud ära. See olnud siis peninukkide toit.
Ühest kambrist peasenud kogemata viis last välja, sest et uks kuidagi lodevile oli jäänud, nad pannud pastlad tagurpidi jalga ja siis jooksnud kuni kodu. Kui suured ühe silmaga mehed aru olnud saanud, et vangid plehku pannud, siis tõmbanud nad haisu ja otsinud jälgi, et neile järele saada. Aga kahju asi, haisu ei olnud kusagil enam tunda ja niisama ei nähtud ka jälgi, mis nende kodust oleks välja läinud. Võerid jälgi olnud küll leida, aga need tulnud nende õueväravast sisse ja kadunud tualäve alla ära. Nii seganud nad endid ära ja ei saanudki kadunuid vangisid kätte.
Iga sügise olnud ümberkaudsel rahval, mis peninukkide maa piiri lähedal elanud suur hirm, sest need pika ninadega mehed käinud sel ajal alati jahti tegemas. Küll katsunud ka mitmed, kas neid mitte ära tappa ei saanud, nad pannud hõbekuulid püssidesse ja tahtnud siis nende peale lasta, aga asjata, püssid ei läinud lahtigi. Kui raudkuulidega oli lastud, siis läinud püssid küll lahti, aga tapnud laskjad endid. Kuna peninukid aina nende tembutuste üle irvitanud ja seda tigedamalt oma hävitust edasi teinud.
Niiviisi kestnud see kole rüüstamine ikka edasi, kuni viimaks keegi vana nõid ohule rohtu leidnud. Ta annud nõu: "Siis kui peninukid maale tulevad, majad heaste toominguoksadega seest ära ehitada ja kui nad sinna sisse tulevad, siis võtke see kinnas, mis ma teile ligi tõin, ajage see kätte ja niiviisi saab teil siis võimalik olema neid kinni siduda." Nii ka oli.
Kui mõne päeva järel tulli esimene hulk, neid võtnud nad kinni ja ajanud auku. Paar päeva hiljem tulnud jälle tõine hulk, ka neile tehtud niisama. Nüüd olnud mõni hea nädal vaheaega, siis tulnnud suur kari. Kohe, kui nad külasse jõudnud, võetud neid kohe kinni, aga enne, kui neid auku ajada saanud, ilmunud jälle päratu kari sala järeleluurajaid. Need ei tulnud kohe sisse, vaid kõndinud ümber küla ja tõmbanud haisu. Kui neid kusagile maja ligidale läinud, siis kõnelenud: "Siin on võerast haisu." Viimaks ometigi tulnud sisse ja siis ka langenud. Pärast ei nähtud neid enam, ju nad ikka kõik otsa saivad.

E 5229/30 (8) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Padamets
Igal sügisel, pikal pimedal õhtupoole öödel, kui eha juba ära kustunud, paistab Padametsa äärest kaugele suur tuleleek, mille valgus pilvedesse ülesse ulatab ja mida paljud tulekahjuks arvavad. Kui sinna lähedale minnakse, siis nähjakse mõne vakkama tagant üht ütlemata suurt kattalt tules ja selle lähedal maas määratumat rahalade, mida vanapagan suure kühvliga edasi-tagasi kühveldab. Alati käib ta katla juurde ja kihutab sellele tuld alla, nii et see ikka ühte lugu miilab. Kui veel ikka sinna lähemale saab mintud, nii et asjast selgemalt aru võiks saada, siis kaob nähtus udu varjusse ning viimaks aega mööda päris ära. Päeva ei ole sellel kohal muud midagi leida, kui ainult tuhka ja tukkati süse ja mõned vasetükid, mis sellest öö vänderdusest maha on jäänud. Rahvas kutsub seda kohta katla nägemise järel Padametsaks. Et vanapagan seal alati raha kuivatamas on käinud, on see nimi vanastrahvast nii järele jäänud.
Seal Padametsa ääres on suur kivi, mida vanal ajal Katlakiviks kutsuti, kuhu vanapagan iga ööse peale kukkelaulu olla olla pugenud. See nimi on nüüd küll aja jooksul juba ära kadunud. Ka nüüd veel, kui mõned teekäijad öösi Padametsast mööda olla läinud, kuuldakse seal nagu keeks mõni katal suure tule peal. Mõni kord olla ka veel mõnda musta meest Padametsa ääres kõndimas nähtud, kuhu ta ikka ja alati pimeduses ära kadunud.

E 5232/3 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipoeg ja vanapagan
Ühel päeval läks Kalevipoeg põhja poole mereranda, et seal nagu enne märgitud oli vanapaganaga võidu peale välja. Ta võttis seitsesada saelauda kaasa, viinavaadi panni taskusse ja mehe veel vaadi otsa istuma, nõnda siis võeti reis ette. Kohale jõudes ootas vanapagan teda, et ammu juba võitu oleks alustama.
Esite veeti vägipulka, sellega tõmbas Kalevipoeg vanapagana kolm korda ülesse, nüüd katsuti jooksta, aga ikka jäi võit Kalevipoja poole. Katsuti ülesse hüppamisega proovi. Vanapagan hüppas vaevalt kolm sülda ülesse, kiitis seda suureks ja käskis siis Kalevipoega hüpata, aga Kalevipoeg hüppas kolmkümmend kuus sülda kõrgesse, nii et pea pilvedesse põmpsatas, vaevalt veel vanapaganale silma paistis. Ikka oli võit Kalevipoja pool.
Vanapagan ei tahtnud ka oma jonni jätta, ta kutsus veel maadlema. "Oot, oot!" mõtles Kalevipoeg, "ma panene ta kord paule!" Nenda kui nad süle kokku leivad, viskas Kalevipoeg vanapagana kus seitsekümmend kaheksa mere laentesse. Aga see tegi vanale südame täis, ta ujus äärde ja tikkus kurjaga Kalevipoja kallale. Ei aidanud enam "hea ega kuri nõu", vägisi ajas vanapagan oma jonni. Viimaks võttis Kalevipoeg oma kaasa toodud seitsesada saelauda ja katsus nendega vanapaganat äärest kaugele kaitseda. Aga kui ta sähvaku andis, libestasivad lauad serviti veelaenetest ja vägilane peasis ning tikkus võimukalt kallale.
Kui nii kaugele juba Vanapagan oma võimuga läks, kuulis Kalevipoeg põesast üht healt: "Lõhu lapiti laudu, lapiti laudu laenetesse!"
"Kes sa oled?" küsis Kalevipoeg. "Tule välja!"
"Ma ei tohi tulla," ütles heal põesast, "sest et ma alasti olen!" Kohe tõmbas Kalevipoeg oma kuuekäise otsast ära ja viskas põesasse. Pea peale selle ronis keegi veikene elukas põesast välja. Kalevipoeg küsis: "Mis so nimi on?"
"Minu nimi on siil," oli vastus põesaeluka poolt.
Nüüd ei olnud Kalevipojal enam aega kõneleda, ta hakkas lapiti laudu lõhkuma. Kui ta hoobi andis, see panni kohe vanapagana oigama. Andis veel kaks, ei siis köhatanudki vanapagan enam. Viimaks lei ta teda:
Raksatades Rootsimaale,
põmpsatades põrgu linna.
Isi jäi veerele ootamaie,
vihameesta vahtimaie,
kinsumeesta kuulamaie.
Kui Kalevipoeg viimaks nägi, et kedagi enam tagasi ei ole ilmunud, siis tänas ta siili juhatamise eest ja kinkis ka veel oma kuuekäisse jäädavalt temale. Ka praegust kannab siil okkalist riiet, mida ta Kalevipoja käest olla saanud ja mis tal seljas ei kulu ega katke.

E 5234 (11) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Suur viskamine
Ühel päeval oli Kalevipoja ja Vanapagana vahel Hiiu rannas suur viskamine. Esite võttis vanapagan kahekümne puudalise kivi ja viskas seda kolm versta kaugele. Ta oli uhke selle üle ja kiitis seda. Nüüd võttis Kalevipoeg mõõtmata suure kivi ja viskas seda nii kaugele, et nende mõlemate silmist kadus. Küll otsisivad mehikesed seda kivi taga, aga ei leidnud. Alles kolme nädali pärast juhtusivad nad otsides Ülemeste järve lähedale ja leidsivad kivi järvest üles. Vanapagan ei olnud selle viskamisega rahul, ta tahtis kord veel platsi astuda, aga seal võttis Kalevipoeg ja viskas teda üle mere Rootsi mägestikusse, kuhu ta ka seni kalju külge kinni jäänud, kui üks vana nõid teda hulga raha eest valla oli peastnud.
Sest ajast pelgavat vanapagan viskamist mis hirmus.

E 5244/5 (22) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näki
Kord kõndinud mitu last jõe ääres ja olnud ära väsinud. Nad leidnud sealt ühe väga ilusa hobuse aasal söömast, sellele arvanud nad selga istuda ja kodu sõita. Kui nägivad, et hobune ühe selga laskis istuda, siis liginesivad ka töised sinna lähedale ning ronisivad ükshaaval tema turjale.
Viimaks oli ruum otsas ja üks laps jäi järele. See arvas, et muidugi nii palju ruumi saab olema, kui temale tarvis läheb, ütles siis: "Kus mina istun, näki näsa peale võh?"
Niipea, kui ta seda ütelnud, jooksnud hobune ühes lastega jõkke ja see üks jäänud veel jõe ääre peale. Kodus jutustanud laps seda oma vanematele, need ütlenud: "Ega see hobune ei olnud, see oli näki. Kui sina ka sinna oleks istunud, kus tõised, siis oleks sa jões ka niisama haua leidnud."

E 5246 (24) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jaaniussikene
Päikene lõpetas oma käiki ning ehavalgus ehtis veel üle puulatvade ja kadus siis ka pea. Puude all pühas vaikuses kõndis tasa-tasa pehmel rohusüles üks neiukene. Üks tundmata vägi vaevas tema südant, üks arusaamata mõte rõhus tema hinge ja nagu koormast vaevatud istus ta kivile ja kõneles õrnalt: "Oh! Ma pidin sinust lahkuma... ära... igaveste. Sina, kiusakas järvelaene riisusid kallima minult ära, varastasid mo paremad päevad ja õntsamad elutunnid. Sinu läbi olen ma maha jäetud - maha jäetud sellest, kes mind armastas. Ärgu iialgi sinu vesi õhtu eel laenetagu, see olgu sulle piinaks, igaveste."
Nende kõneledes kuivatas neiukene oma silmapisarad, mis enne rohusülle voolasivad, tõusis siis kivilt ülesse ja sammus järve poole. Üks kahvak ja öövaikus valitses kõik oma hõlma.
Nii uputas neiukene end sinna, kuhu järvelaene ta kallikese enne oli matnud, aga ta silmapisarad hiilgavad iga öösi jaanipäeva ümber alles kivi ümber ja neid kutsutakse jaaniussikesteks.

ERA I 6, 417 (1) < Halliste khk. - ? (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Õisujärve sünd.
Kõrd olli üits külä ja sääl külän olnud ainult tüdär ja poig. Nema tahtsiv kateksi paari minnä. Seda nemä teive salaja ja kutsiv Halliste õpetaja kodu. Õpetaja lubas tulla ja kõnel oma tieneril, et ära sia mitte tagasi vahi. Õpetaja hakkas minemä ja teener keelust hoolimata vahtis õpetajal järel. Ku õpetaja küla kotale jõudis, siis märkas temä, et küla olli kadunu olli maa alla vaiunu, õpetaja ja tiener surive mõlepi.
Nüüd om seäl Õisujärv.

ERA I 6, 418 (3) < Halliste khk. - ? (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanapagan viinä tegemen.
Vanapagan tennu Käärti talu rundin Abja vallan viinä kajus suured sügaved havvad, et tõise temä vihamehed viinä kätte ei saass ja ära ei varastes. Supi katla viinu mäe veerule, siss oles paremp vargid näta. Vanapagan pistnu juusme. Ta nännu ütte võõrast miist hiilived. Suure õhinaga juusnu kuupe lae sisse. Lae sisse vajudes lännu viinä vaat ümmer ja punn karanu iist ära viin juusnu suure õhinaga ning mulinal rennina jõkke. Pirlegi joosep sääl kohal allik ja arvatakse, et Vanapagan tiib sääl viina pirlegi.

ERA I 2, 620 (1) < Halliste khk., Laatre v. - E. Sild (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, toimetas Anne Kaaber, parandas Pihel Sarv 2004
Libahunt.
Kui keegi inimene tahtis saada libahundiks, siis ta pidi käima tagurpisi neljakäpuli ümber kivi ehk kadaka põõsa ja jüüdma järgmisi sõnu: "Iuh-auh, hambaid suhu, niuh-nauh, nuia pähe, kiuh-kauh, karvad selga," ning nende sõnade ütleja oli sell silmapilgul libahunt. Kui libahunt tahtis saada inimeseks, siis pidi käima edaspidi ümber kivi ja neid sõnu ütlema eitavalt. Ka sai libahunte päästa vikati noa otsast leivapalukese andmisega.

ERA II 15, 113/5 (73) < Halliste khk., Kaarli v. - Jaak Sõggel < Peeter Sõggel (1927) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Julge mees ära eksinud.
Halliste kihelkonnas, Kaarli vallas asub suur laialine Kottnõmm. Kottnõmme kohta kuuldus jutt, et see kes pääle päeva veeru Kottnõmmest läbi juhtus minema ikka ära eksinud ja pidanud nii kaua Kottnõmme mööda edasi tagasi kõndima, kuni kuke lauluni, siis alles saanud ette võetud sihile. Nii kestnud see ikka ja alati edasi. Viimaks ei julgenud enam keegi pääle päeva veeru Kottnõmmest läbi minema, kartnud ikka eksimist, sest teati ju, et selles mõni kuri tegevuses olla, ja teekäijat eksitada. Arvati selles tegevuses süüd Vanapagan olevat. Nii läksivad aastad ja keegi ei läinud enam pääle päeva veeru Kottnõmme ligidale.
Kord ajanud üks julge mees südame rindu ja suurustanud, et tema ei karda ühtegi kurja ega ka Vanapaganat, olgu nad kas seitsme pää või sarvega ja alustanud õhtul ämariku ajal reisi, et Torimu talust läbi Kottnõmme Seelaku või Kose talusse reisida. Oma teada läinud ta otse sihis, vana jalarada mööda, kuid pimedas kadunud jalarada käest, kuid julgemees läinud ikka edasi, arvanud nähtavad kohad väga tutavad olevad. Kui ta nõnda kaua aega kõndinud, ei jõudnud siiski lagedale, ega näinud ja saanud ta Seelakule ega Kosele, kuhu ta oli lootnud. Kõndinud, kõndinud ja jälle olnud ta vana koha pääl tagasi. Küll võtnud ta uue sihi, et eesmärgile jõuda, kuid ikka olnud ta vana koha pääl tagasi. Nii sündinud see mitu ja mitu korda. Nüüd uskunud julgemees, et ta tõeste eksituses ja Vanapagan teda edasi, tagasi vedavad. Jõudnud kesköö, kuid ei targemaks läinud sihile püüdmine sugugi. Viimaks kuuldud kaugelt kuke laulu ja nüüd, nagu kadunud soomuksed julgemehe silmade eest. Nüüd kohe leidnud ta õige teeraa. Nüüd olnud temale tutav iga puu ja põesas, iga mätas ja küngas, kus ta noorena oli karjas käinud ja aega mööda saatnud. Selle järel saanud ta ka õige pea Seelaku talu juurde välja.

ERA II 15, 124 (81) < Halliste khk., Abja v. - Jaak Sõggel < Karl Rein, 71 a. (1928) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda, parandas Eve Ehastu
Kuida sündisivad Õisu ja Kariste järved (Teisent).
Sääl, kus praegu Õisu ja Kariste järved asuvad, olnud muistsel ajal ümbruse elanikude heinamaad. See sündinud heinaajal, kord kui heinalised olnud heinatöös, tõusnud põhja-hommiku poolt suur, paks hirmuäratav must pilv ülale ja liginenud kohutavalt heinaliste poole. Korraga hüüdnud hääl pilvest: "Järv Õisu! Järv Karistesse! Rutaku, rutaku!" Henalised rutanud suure kiirusega, kes aga saanud, sest ükski ei tahtnud järve alla jääda. Selle järel lahkunud pilv kaheks: ühest pilve poolest saanud Õisu järv, ja teisest poolest saanud Kariste järv. Mõlemad järved asuvad teine teisest eemal, mille vahe arvata 15 kilum. Ka kuju poolest on järved teine teisele väga sarnased.

ERA II 15, 435 (12) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Jaak Sõggel (1929) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Lapsena olen Hallistes kuulnud sõna "hallihein", mida rohuna on tarvitatud haiguse "halli" vastu, kuid hein ise ei ole mul mitte tutav. Praegu ei ole ma mõnede järele pärimiste pääle sellest heinast teateid saanud. Ajatare, ehk äiatare hein on tundmata. Kolmkümment a. tagasi Halliste Uue-Karistes metsavahiks olles, kuulsin üht sooheina kutsutavad: soojõhvid, sooema abe, vanaeide abe. Neist soojõhvidest lõigati ka mätas ja pandi seda heina kuhja varda otsa. Lõuna Hallistes on see hein väha tutav.

ERA II 113, 584 (3) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < rahvalt (1929) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda
Kui koht teada on, kuskohast maalise-haigus on hakanud või saadud, siis tuleb sinna soola visata, niiet tuul viskamise ajal soolast üle ei peaks saama puhuda. Soola tuleb visata kolm korda, aga iga kord ristamisi teise pääle.

ERA II 113, 585 (8) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < rahvalt (1929) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda
Üht vanarahva poolt nimetatud haigust kutsutakse ja tuntakse "tuulest rabatud" nime all. Kes tuulest rabatud, seda arstiti rabatsi rohtudega, mida rabatsi heinadest keedetud. Sagedaste loeti ka rabatsi või rabatud haige pääle sõnu: "Tuulest mingu tulle tuulehaigus, rahest saagu otsa rabatsihaigus."

ERA II 57, 148/50 (2) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k. - Elmar Sapas < Leena Puusepp, s. 1838, Pärtel Puusepp, s. 1839, Hans Kukk, s. 1844 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Üitskõrd suveõhtu lännu üits vaene miis järvele kalu püüdma. Nännu juba kaugelt, et järve veere pääl heinamaal söönu suur kari lehmi. "Oot-oot, ma vaata, kelle lehma nii siin heinamaad sõkuve," mõtelnu miis ja hiilin karjale lähembes. Kogemede astun aga miis ütte kuiva puuoksa pääle, nõnda et sii raksun. Raksu kuulden panden lehma järve poole juuskma, karranu sisse ja lännu vii alla. Nüüd saanu miis aru, et nii mitte õiguse lehma ei ole, vaid järvevaimude kari.
Et viilehma pidävad õige palju piima ja võid andma, sis miis otsusten mõnda lehma kinni püüda. Tõisel õhtul lännu ta varakult järve veere pääle põõsasse uutma, ligi võttes ka üte pika ja kõva köue. Väha aja pärast hakkanugi järvevesi kohiseme ja terve kari tullu järvest välla, kige ehen suur uhke sõnn. Miis võtten sis köue, tennu ütte otsa silmuse ja jäänu uutma. Väha aja pärast tullugi üits suur, ilus lehm õide põõsa manu. Sis võtten miis silmuse ja visanu ta kohe lehmale kaala. Ku lehm tunden, et köus kaalan om, hakkanu ta edimelt hirmsaste rüükma ja rabeleme. Tõise looma panden seda kuuldan puha järve tagasi. Varsti jäänu ka sii lehm köue otsan rahulises ja tullu mehele ilusti järgi. Pärast käunu ta küll viil järve veere pääl heina sööman, kuid järve ta tagasi änamb es ole lännu. Aga piima anden ta palju, ninda et miis varsti rikkas lännu ja Tartumaal suure koha ostnu.

ERA II 57, 151/3 (3) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k. - Elmar Sapas < Leena Puusepp, s. 1838, Pärtel Puusepp, s. 1839, Hans Kukk, s. 1844 (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Vanal aal lännu üits talusulane hobesege mõtsa õitsele. Panden hobese kammitses, tennu suure tule maha ja heiten pikali. Et sulane päevasest tüüst väsunu ollu, sis vajunu varsti silma kinni ja jäänu raskeste magame. Ku ta mõne aja magade saanu, ärkunu ta üte kohine pääle üles. Aanu silma valla ja vaadanu: tõiselpuul tule veeren istun ilus tütarlaits ja suinu kammige pikki kõllatseid juusid. "Kes sia oled ja kost sa tuled?" küsknu puulkohkunu miis istukile karraten. "Mia ole mõtsavana tütar," vastanu tütarlaits iluse häälege. "Mia olli oma sõsartega murul mängman ja tantsman. Tõise lätsive ära, miul hakkas aga külm ja sis tulli siu tule viirte, ilus nuurmiis, lämmes! Nüüd aga pea ma mineme, sest hommuku taevan loidab koidukuma!" " Oo mõtsaneid - ära lahku sia minust!" hüüden miis ja tõmmanu tütarlatse omale sülle ja anden musi: "Ilus mõtsaneid, mia armasten siut. Tule miule naises. Kõnnime käsikäen läbi elu!" "Sündku siu tahtmine," ütelnu sis mõtsaneid mehel ümber kaala kinni võtten. "Ka mia armaste siut väga, eläme sis ütten, jagame kik mure ja rõõmu üitstõisege!" Elänu na sis eluaig kateksi õnnelikult, nema lännu rikkas ja neil ollu palju latsi.

ERA II 124, 390 (32) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Saarde khk., Voltveti v., Korbi t. - Leili Takk < Made Maksin, 77 a. (1936) Sisestas Katre Kikas 2001, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Vaada, ku jälle maha eidetes, kästäs ristike maa pääle tetä, ütelde, et muld ärä mullal kurja tii. Mitte midagi ei ole ädä sis. Kulle, ärä istu palla maa pääle. Maa ütelse, et engäb. Jääd aiges.

ERA II 124, 391/2 (36) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Saarde khk., Voltveti v., Korbi t. - Leili Takk < Made Maksin, 77 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Ku Jeesus risti lüüd, sis olli süame nagel är kadunu. Kärbläne lennänu sinna asemale, et änämp uut ei lüüä. Sis om temäl lubat süvvä egält puult. Üten kuningag ja tõisteg.

ERA II 124, 615/6 (22) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v. - Leili Takk < Jaan Must, 80 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Kariste Vanapagan elanu mäe otsan. Sääl om suur mõts ollu. Karksi vanapagan ollu ta pääle vihane. Ja sis virutanu koodige, nõndat maa mütsun. Sis löönu suure augu maa sisse. Seda kutsutas Koodiorg. Sii org om kah ku kuut, seda muudu.
(Sa tääd ju küll, kus si Koodiorg om. Noh, ku sa Abjast tuled järve man.)

ERA II 124, 616 (23) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v. - Leili Takk < Jaan Must, 80 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Üitskõrd jälle vanapaganal kuke laulu aig pudunu kivi sellätäis järve. Sääl kuhal järv lainetab egäkõrd.

ERA II 113, 52/3 (26) < Halliste khk., Abja v. - Jaak Sõggel < Karl Rein, ? a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda
Ain käis hallis
Muiste liikunud külas jutt ringi, et tõistre talu sulane Ain käivad hallis. Esiotsa ei ustud sarnast loba ja kui viimaks lärm õige suureks läinud, mõteldud asja enam tõsisemalt. Selle järel läinud peremees katuse "karupersesse" valvama, et kas Ain tõeste hallis käib. Enne poold-ööd näinud peremees, kui Ain katsiti luua seljas õuest välja sõitnud ja enne tagasi ei tulnud kui alles koidu eel, olles väsinud ja roidunud.
Pärast läinudki jutt valla, et külas vana Leenu halli ära surnud, sest et Ain öösel seal hallis käinud.

ERA II 113, 53 (27) < Halliste khk., Abja v. - Jaak Sõggel < Karl Rein, ? a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda
Tüdruk halli küüsis
Hall tulnud uksest kambrisse, kui pererahvas parajaste söönud õhtu kosti. Tüdruk ehmatanud hallist ja poetanud kogemata söögi laua alla. Hall asunud kohe jaole ja söönud poetatud söögi ära. Sellest jäänud tütruk haigeks, kukkunud põrandale ja hall asunud tema pääle.
Tüdruk ei saanudki enam terveks ja surnud mõne päeva pärast halli.

ERA II 113, 59/60 (33) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < Hendrik Küla, ? a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda
Kui Vanapagan Tõitoja jõele silda ehitas
Vanapagan ehitanud silda Tõitoja jõe pääle, et teatavalt kohalt ilma külanaeste hurjutamata üle pääseda, kes teda alati hiljaks jäämise korral tülitanud. Sild olnud poolvalmis, kui parajaste Holstre mehed suure linavooriga mööda läinud, et linu Pärnu viia.
Esimene voorimeestest ehituse kohale jõudes hüüdnud: "Jõudu tööle!"
See rõõmustanud Vanapaganat ja ta tunnud kohe, et temal rohkem jõudu kondides. Tõstnud siis sellejärel poole suurema kivi silla täiteks.
Teine voorimees kohale jõudes ütelnud: "Jumal appi!"
See vihastanud Vanapaganat, sest Jumala nime ta ei kannatanud põrmugi. Selle viha pärast põrutanud Vanapagan jalgu tugevaste vasta silda, niiet see põmisenud vastu. Kuid sellest põrutusest langenud kogu sild kokku. Vanapagan pidanud komistades langenud kivide alla jääma, rabelenud viimase valuga veel välja ja pääsenud minema. Silla ehitamisest ei tulnud pärast midagi enam välja.
Langenud silla koht olla veel praegugi Tõitoja jões tunda.

ERA II 113, 121/2 (81) < Halliste khk. - Jaak Sõggel < ühe veskilise suust (1932) Sisestas Salle Kajak 2006
Vanapagan sillaehitamisega jännis.
Muistsel ajal, kui vanapagan Õisu järve lõunapoolsest otsast kiviteed tahtnud üle teha ja selle tarvis iga ööse kiva ja mulda hulgal kokku kannud, tulnud tal ühel öösel natukene viivitust, nii et ta seekord oma öötööga jänni jäänud. Ei saanud nii palju ära teha, kui seda oli teinud teistel öödel. See jännijäämine vihastanu Vanapaganat nii, et ta üle aja, see on, pääle päikesetõusu veel tööd mõtlenud edasi teha.
Kui niiviisi vanapagan üle keelatud aja, pääle päikesetõusu hoolega tööd edasi teinud, ei pannud ta töötuhinas tähelegi, et temale liginenud must hirmuäratav kõuepilv. See kohutanud vana-kõsu nii väga, et ta kohe minema pühkinud, et pikse ja kõue eest põgeneda. Aga ikkagi jäänud ta hädasse ja pikse esimene sähvak lendanud märgist mööda - just vanapagana ligidale maa sisse. Nüüd katsunud Vanapagan kiiremini põgeneda, et eluga pääseda. Parajaste juhtunud sääl lähedal olema suur lõpmata lai ja kõrge kivi, selle alla põgenenud vanapagan. Kui ta parajaste varjul olnud, kõmmutanud pikne mitu pauku kivi pihta, nii et see mitmes tükiks purunes. Vanapagan saanud valimata valu, mis hirmus ja haavatult pääsenud ta veel eluga pikse ja kõue käest.
Vanapagana kokku kannetud prügi ja muld aseneb tänapäevani mäena Õisu järve lõunapoolse nurga juures, kuna purunenud kivi alles Loodi mõisa lähedal Mõõnaste küla nurmedel vedeleb, millest rahvas tänapäevani palju räägib.

ERA II 124, 51 (5) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Vanatont elanu vanast Koodiorun tõispool Kariste mõisast. Viiallik jooseb ku kolab üle säält sillast. Keegi ei tohi minnä. Ollu kiiksugutsi äpärdusi ja õnnetusi. Üits lännu karjapoisige, sii vandun. Tullu üits vana tüdrik Koodiorust, tahtan poissi kinni võtta. Perenaine ütelnu Jumala nime. Saanu poisi ärä pästa. Tont karanu summdi! vette. Ei ole sis poiss enäm vandu tohtnu.

ERA II 124, 52 (7) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Karisten oll Hendrikhansu põrguaugus karjapoiss vandun. Tulnu nagu heinasaag, pitsitanu ja murdnu, toppin lepä juure alla. Aias kari kodu - ei karjapoissi kunnigi. Tõine päe peremiis kiskun säält vällä. Olnu sinine ku paa põhi. Surnu ärä.

ERA II 124, 54 (10) < Halliste khk., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Põrguaua auk om jõe kolta sehen. Kinni kasunu juba. Sääl olli näht sihantsid nägemisi - oinid ja mis sääl kennikkord ollu ja koera.

ERA II 124, 68 (1) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kulli t. - Leili Takk < Mari Juhanson, 59 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Vanapagan tahtan Kariste järvest tiid läbi tetä. Sis olli põllege kive kandan. Keset lännu põlle kanne katik. Kivi kuknu maha. Sis pirla vesi säält kohalt laenetab keset järve nagu mustab - ku vaagen.

ERA II 124, 69 (2) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kulli t. - Leili Takk < Mari Juhanson, 59 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Levä lapjut pildun vanapagan Koodiorust Mägiste orgu. Sääl om siantsid põrguauka või aua - mis na oleve sääl.

ERA II 124, 97/8 (24) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kullimatsi t. - Leili Takk < Anu Mägi, 89 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Konn võtab vii viha.
Uss võtab maa viha.
Ku konn läbi vii lännu, sis ütelse oleved puhas vesi. Ku us's elab, sääl maast es ole nõnna (h)aigusi tullu.
Mia ole vaadanu. Si om ikki õige ka küll.

ERA II 124, 126/7 (47) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Kaits mõisnikku ollu õige vanast. Tõine ollu Püügle (Pöögle) puul küllen, tõine om Karksin ollu. Tõisel om poig ja tõisel tüdär ollu. Järi ollu vahel. Sis latse om armastama (h)akanu tõinetõist. Vanad es ole tahtnu. Sis Karksi (h)ärrä om tüdart (h)oidnu vangin. Poiss lännu jäll redeliga üüsi sinna. Ku maha tullu, saatnu koera kallale. Sii murdnu poisi ärä. Sis tüdär lännu (h)ullus. Juusknu järve ja uppunu ärä. Karksi (h)ärrä võttan sis tondi appi. And sel kolm orja. Tont viinu sis järve ärä Karistesse. Siin ollu ta ka ilma suur vanast. Sis ku järi ära tuudi, sis om sõda (h)(akanu. Püügle (Pöögle) (h)ärrä om Karksi (h)ärrä ärä tapnu.
Noorik ja miis tennu (h)eina, ku si järi tulnd. Niid jäänd sisse ja püüave siin (h)engi.

ERA II 124, 128 (49) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Õisu järi om Voltvetist Osjust tullu. Taevaalust müüda lännu ku suur must pilv. Heinalise jäänu jälle alla.

ERA II 124, 128 (50) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Nõia om inimese liba(h)undis muutnu. Ne oleve Püha-Jüri kutsiku. Vanapagana luud (lood, st. loodud).

ERA II 124, 128/9 (51) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla v. - Leili Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Ämm muuten minija libahundis. Käinu ikki kodun last imetämän. Ku tullu, visanu naha värati manu kivi pääle. Imetänu ärä, võtnu naha ja lännu jälle. Miis lännu sis nõia manu. Sii ütlend, et nüüd ku ta tuleb, küta kivi kuumas, et nahk körri tõmmab. Noh, juusken sis mõtsa ilma nahate, ku miis naha ära kõrvet. Ollu inime ikki, aga es julge änäm kodun olla.

ERA II 124, 134 (59) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Perküla k. - Leili Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Rabatsekivi - sii ka pruun kivi. Ku halvat om, sis võetas sisse seda vett, kus kivi leotse. Aptiikres teda ikki om.

ERA II 124, 134/5 (60) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Kaarna eli olli lendävä vastu. No, si om siuke äkilene haigus. Sedä nüüd enämp ei oleved aptiikren (aga sii olli peris üits hää rohi küll.)

ERA II 124, 141 (75) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Maru vanaperenaine kõnel. Temä ollu vanapagana ärä nännu. Temä karjapoiss ikki vandun. Lännu sis üten perenaisege esäl süvvä viimä. Koodiorust tullu üits vana tidruk vällä. Vammus ollu sellän ja lõng pähän, nigu vanaste ollive. Ollu kahu pääge. Nemäd ollid nõnna ärä hirmunu. Tullu seni ku Kariste silla otsa. Tahtan poisikest kinni võtta ja vette visate. Üits mees jälle tullu "Kirju" kõrtsi puult. Sis karanu Kariste silla otst vette ku summdi! Ju ta olli kah mõni tont. Egäs ristiinime ju sedäsi ei karga vette.

ERA II 124, 156 (120) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Haldjas - haljas oll mõtsan, eksit inimesi ärä ja.

ERA II 124, 164 (136) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Vana-Kariste vanadekodu < Halliste khk., Abja v., Peraküla k. - Leili Takk < Mari Kandraška, 68 a. (1936) Sisestas USN, redigeeris Ell Vahtramäe
Ku maast ollid hädä saanu, sis tark and suula ja valged (hõbet) kaabiti sinna kohta maha, kus haiguse saanu oled. Luges kah vahel pääle. Aidas kah.

ERA II 124, 175 (9) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Näsa t. < Halliste khk., Mõisaküla l. - Leili Takk < Märt Egel, 72 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Sianst kärni, mis maast saanu aiguse, siin sii tark või arst Kariste mõisan. Sis tema õpas "valged" viskame ega nel'läbe õhtu. Õpas sõna päha, sis mis lugeme pidi. Ku laits aige ütel, et latse pesemise vii (st. vee) ahu kuha pääle pannu. Sinna käsk valged kaapi ja suula visate, esi ütelde man jäll' et:
"Isaks, emaks, võta vastu seda valged sel nel'läpäeva õhtul ja anna X sündimise tervis jälle tagasi." Nõnda piab sis viskame, et kiigi ei näe.

ERA II 124, 331/2 (11) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda
Sarja kõrtsi puult miis lännu Vana-Kariste poole. Preili tullu. Kõndin kõrval ikki, et putu miusse ja putu. Sis saanu Vantaua manu. Lännu ku kõlin auku sisse sii vaim. Ütelnu, et tuhat aastad ole ma siin ollu. Nüüd pia viil tuhat aastad oleme. No, ku ta oles puttun, sis ehk oles lahti kah saanu.

ERA II 124, 341 (24) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Libaunti om vanast ikki nõias peet. Aga või ta's olli. Kõneldi ikki, et nõid võtnu undi naha selgä ja käinu luume kallal karja man. Peris unt olli ikki tene. Mia ei usu, et sii nõid olli.

ERA II 124, 347/9 (36) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L (O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II), kollatsioneeris Ell Vahtramäe
"Meose" mehe kõnelive. Nevä ollive käinu ikki jänessid lasmas. Vana kirst ollu, siane naste riide kirst põllu nuka man. Ots ollu iist ärä. Säält sis lasken neid luume.
Sis üitskõrd lauba või nellabe õhta ollu. Peremiis lännu jälle valvame. Ei ole orassen üttegi jänest. Mõtelnu, et imelik küll, egä kõrd neid siin ollu, - täämpe põlegi. Kuradi lugu! Järsku üits koputanu kirstu pääle kopp-kopp-kopp! Tema ütelnu, et mis te litsi nüüd siia kirstu manu tulede. Ei kedägi. Koputanu jälle üits tõist kõrda. Miis mõtelnu, et ni om tüdriku. Koputanu kolmat kõrda. Sis vaadanu, et mis sääl õge om. Suur must miis ollu kirstu kõrvas, tukk käen. Kadunu ärä, ku vana Endrik lasta lubanu. Ja kohe ollu oras jänessid täis ku pihu. Akanu sis vaatma, miuke si kige suuremb om. Nännu - kik ollu ilma päätä vasiku. Üits preili tullu ku auast. Pill ollu käen. Tõmmanu pilli ikki esi ku trill ja trill si preili. Tema jälle ütelnu, et egä tont mängi ei mõsta! Akkab mudu, a lugu vällä ei saa. Aga mia õge mängi sul üte viguri. Lasken sis õbe kuulige. Jäänu palt sinist suitsu pahvakas järele.

ERA II 124, 350 (37) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L (O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II), kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Sii om kah üits jutt. All Reinsen "Meose" talun om üits peremiis kange jahimiis ollu. Sii lännu sulasege mõtussejahile. Tennu tule mõtsa maha. Üits suur sinine ärg tullu tule manu. Mehe mõtelnu, et õbe kuule põle. Ega tina kuradid ei võta. Pannu sis leiba püssisse. Käinu ku tsuhh! Ollu sii ärg kadunu ku tuhk, Pallalt tuki ja tuhk lennänu õhun viil.

ERA II 124, 350/1 (38) < Halliste khk., Vana-Kariste v., Kamali k., Piirioja t. < Halliste khk., Vana-Kariste v., Metsa k., Toosi t. - Leili Takk < Karl Sikats, 85 a. (1936) Sisestas Kulka stipendium 1793/00-7L (O. Loorits, Endis-Eesti elu-olu II), kollatsioneeris Ell Vahtramäe
Üitskõrd jälle om Endrik kirstun jänest valvanu. Kari muste juudi ninadege poissa tullu sinna. Üits mängnu ikki pilli ku till ja till. Tõise üpanu ja karanu. Ku süda üü müüdä lännu ja kukk laulnu, "Meose" kukk, sis kadunu järsku ku tolm.

ERA II 185, 622 (1) < Halliste khk. - M. Pukits < kogutud umbes 50 aastat tagasi (1938) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Rüaterä, mis leväpätsi sehen tervelt löüdä om, pidäved hää rohi eläjide rabandusehaiguse vastu oleme.

RKM II 31, 387/9 (8) < Halliste khk., Rimmu v. - Johannes Kala < J. ja A. Peterson (1948) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vaim Suislepi surnuaias (kalmistul).
Umbes kuuskümmend aastad tagasi, kui alles kõrtsid igas külas ja tee ääres, nelja-viie kilumeetri kaugusel uus kõrts asus. Siis oli kord laupäeva õhtul salkkond Vooru mehi läinud Suislepa veskikõrtsi, kus nad kunni poole ööni käratsenud enne kui jutt tulnud koduminekule. Enne seda kadunud üks nende seltsimeestest tõste seast märkamata ära ja nüüd koduteele asudes ei tulnud ka kellegil teda meele. Vooru ja Suislepi valla piirile oli mõned aastad ennemalt vene õigeusu koguduse kalmistu asutatud. Kui nüüd kõrtsist tulijate krupp Silmrati ojast üle jõudis oli juba kalmistuvärav näha ja et just kuuvalge öö oli, siis nägivad kõrtsist tulejad selgesti, kuidas valge vaim kalmistult väljus ja maanteel hakkas hundiratast pilduma ja kukkerpalli. Kõik mehed, nii purjus kui nad ju olivad, ehmunud ära ja kiigi ei julgenud enam sõnakestki lausuda. Kõik piilusid üksisilmi vaimu poole, et näha, midas see teeb. Viimaks katsunud nad Meie isa palvet lugeda, ka see ei aita. Juba pidanud mehed kõrtsi juure tagasi pöörama, kui viimaks vaim ise kalmistule tagasi läinud. Siis rutanud täis hirmu joodikute krupp edasi ruttama kuni Vooru Arakumäe kõrtsi jõutud ja sääl hakatud uuesti suurt hirmu viinaga välja ajama. Nüüd jõudnud neile ka juba järele ennist veskekõrtsis kaduma jäänud poiss, kes muu keegi ei olnud kui Hansu Väike õige nimega Johan Peeterson, kes alati püüdis teistele vigurit mängida, kui aga paraja aja leidis. Teised seltsilised ei aimanud sellest ka nüüd midagi, et tema see alasti vaim kalmistul olnud. Rahva teada jäi vaim ikka surnuaia vaimuks. Kuni nüüdse ajani.