Karksi pärimus

Vanad jutud ja müütiline ajalugu

Vana aja lood mitmesugustest mütoloogilistest olenditest.

E 898/9 < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1890) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanapaganad
Vanasti elanud Karksi lossimäel ja Vana-Kariste Koodiorus jõukad vanapaganad heas sõpruses, kuna kolmas seal ligidal Mäkiste põrguhauas asuv vanapoiss kehva mees olnud. Esimesed saatnud üksteisele iga päev värsket leiba. Karksi vanapoiss paigutanud korraga paar pätsi labida peale ja virutanud labida üle oru (12-15 vaersta vahe) taeva all Koodiorgu, üeldes: "Lisna, säh, leivalasna!"
Koodioru vanapoiss paigutanud korraga ühe pätsi labidale ja virutanud tagasi, Karksisse hüüdes: "Lasna, säh, leivalisna!"
Lugu kestnud nii aastasadasi kuni viimaks ristiusk ja karjalaste (tüdrukute) vaimulikud laulud vanapoisid nende asukohtadest minema kihutanud. Minnes sajatanud nad: "Kadugu tüdruku häbi ja härja kasu," mis esimene sajatus väga tõeks on läinud.

E 3999 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1893) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soend
Ütel talul käinu kik inimese soendsin ja kõnelnu ega kõrd pärast üitstõisel ära, mi' na kennig' saanu. Kord kõnelnu üits vananaene ja ikken esi: "Mi ma no ilmaasjate käu, miastig ei saa, koera om ärrapest puha taren, usse kõvast kinni. Mullu öösi oli üits va valge mära Murassoo pääl är' koolu, sike oli tõine puha, olli terav kihu, sai kõttualuse soone omale."

E 3849 (1) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kudas vähjad vette saivad
Vanapagan, kes Vana-Kariste mõisa ligidal Koodiorus elanud, luusinud kord Karksi laani-metsi mööda ja heitnud viimaks Veisjärve ligidale padrikusse puhkamaie. Vähjad elutsenud sel korral üksi Karksi metsades, need pugenud magajale juukstesse, habemesse ja põue ja teinud hirmsat kõdi. Magaja tõusnud sajatades ülesse, pannud putked mängima, kihutanud ühe joonega kuni Koodiorgu. Teel katkunud ta habemest ja juukstest vähkisi, pildunud neid jõge- ja järvedesse ning sajatanud: "Kärvaku kirpa! Kärvaku kirpa!" Sest ajast saadik olla vähjad Karksi metsadest kadunud, ainult veel jõge- ja järvedest leida ja - mustad.

E 3852/3 (4) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veisjärv
Karksi-Kärstna rajal seisab ilus suur järv, mis mitte ikka kohal ja paigal ei ole olnud, vaid hiljemine sinna tulnud. Praeguse järve asemel olnud muistene Karksi ja Kärstna talupoegade karja-ja heinamaad.
Rahvasuu pajatab selle kohta. Olnud ilus heinailm, heinalised olnud loogu võtmas, külakarjad söönud teisel pool karjasmaa peal. Äkitselt näinud heinalised põhja poolt suurt hirmust pilvesammast suure tuule, tormi ja kohisemisega ligemale tulevat.
Inimesed püüdnud hirmuga hirmsa nähtuse eest põgeneda. Üks noor neiu jooksnud veel tagasi, et oma heinasaadu otsa unustatud helmekorrasi ära tuua, kuid hilja. Pilv jõudnud kohale ja hirmus vetevaling voolanud pilvedest alla.
Mõne silmapilgu järel laenetanud kohal järv. Külade kariloomad ja palju inimesi saanud järvelaenetes haledat otsa.
Iga aasta pärib ilus Veisjärve näkineiu kaks kuni kolm inimest omale seltsilaseks.
Et palju veisid sinna ära uppunud, nimetakse järve Veisjärveks.

E 3853/4 (5) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Murujärv
Penuja-Pöögle valdade piiril, keset sügavat laant, on suur samla- ja rohukamaraga kaetud järv, mida Murujärveks kutsutakse. Ainult kolme sülla laiuselt on keset järve lausa vett näha - see koht on väga sügav, tema põhja pole keegi kätte leidnud. Viskad kivi vette, siis kuuled tüki aja järele, kui kukuks see vastu teist kivi ehk raudkasti.
Rahvas räägib. Sinna olla kord sõja ajal suur varandus ära peidetud. Mõnigi südikas mees on kalli varanduse järele õngitsenud, kuid asjata.
Korra sidunud südikad mehed kivi pitka nööri otsa ja lasknud järve. Juba olnud mitukümmend sülda nööri vees, kui nöör korraga liikunud.
Mehed tirinud nööri veest välja - kivi asemel verine oinapea nööri otsas. Sest aast pole keegi enam julgenud järve sügavust mõõta.
Sagedaste nähtud päeval, järve kaldal suure kivi otsas musta kassi istuvat ja kuuldud ööseti hirmust kasside kisa ja purelemist.

E 6842/6843 (5) < Karksi, Kurimetsa - Jaak Kivisäk (1893). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mis perast ühest kohast Karksi Veisjärve vesi kohab
Üks salk pardiaajat tulnud Kärsna valla poolt Veisjärve pääle. Nad tahtnud Karksi valda üle Veisjärve riisuma tulla.
See olnud ka sügisepool talved, jää olnud nõrk, kesk järve jõudes ragisenu jää sisse, pardiaajad ka alla vee. Nii räägib vanarahvas, pidata järv selleperast vahel kohama - koht, kus nad uppunud olla.
Veisjärv on Kärsna ja Karksi valla vahepääl 4 versta pikk 2 versta lai.

E 78793 (3) < Karksi khk. ja v., Simuli t., - Johannes Palu, Pärnu Poegl. Gümn. õpil. < Peeter Tõrvand, 68 a. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Karksi Simuli talu lähedal on väike Ikkemäe järv. Järve ema on Burtneki läinud, tütar tahtnud kaasa minna, aga ema on tütrel silma välja torganud ja kaela kõveraks käänanud, sellepärast on tütar pidanud jääma Ikkemäe järve. Kõverast kaelast on tekkinud seljandik keset järve.

E 78793 (4) < Karksi khk. ja v., Simuli t., - Johannes Palu, Pärnu Poegl. Gümn. õpil. < Peeter Tõrvand, 68 a. (1932) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Õisu järv on musta härja järele Orust tulnud (sama).

E 5454 (2) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veisjärv
(Karksi kihelkonnas, Karksi vallas. Umbes 4 versta pitk, 2 versta lai.)
Muinasjutt pajatab. Kord olla üks suur saks kodust ära sõitnud ja kindad kodu unustanud. Sõitnud kinnastele järele ja näinud kuda vesi tullu, saanud kindad ära võtta ja hakanud hobustega aeama. Palju veiseid (karielajaid) olla sinna ära uppunud ja sest saanud järvel nimeks Veisjärv.

E 5100 (7) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hõbedane kuul
Suurtes soodes ja laias laanedes, iseäranis öö ajal üksi olles juhtusivad kütid sagedaste kurjaga kokku ja selle tarvis pidi neil alati hõbedane kuul ligi olema, tinakuul kurja peale ei hakanud. Kord näeb mees mõtuse puu otsas kudrutavat, püüab ligemale saada, laseb, ei kedagi. Mõtus soputab siivi ja kudrutab edasi. Seal märkab mees, et asi õige ei ole, aga hõbedane kuul puudub. Ei aita muu nõu, kui võtab sõle rinnast, pigistab kokku, paneb püssi sisse ja laseb. Nii kui pauk käib, olnud vana suitsenud aken rohus puu all maas.

E 5101/3 (8) < Karksi khk. - Ernst Kitzberg (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Tuli-ehk pisuhänd
Kellegi peremehel olnud pisuhänd, kes talle salamahti võerast aidast varandust kandis. Pisuhänd elanud aidalakas ja sinna viinud peremees iga päev kausiga toitu. Iga kord keige paremat, mis majas olnud. Poisil, kes talus teeninud, olnud sellest kade meel, et keik paremad suutäied pisuhänna nahka läinud. Ta peitnud ennast ühel õhtul aida peale heinte ala ära ja tahtnud järele luurata, kuhu peremehe toodud toit jäeb. Hiljem tulnud peremees toidukausiga, pannud selle aida otsa peale ja läinud ise ära. Nüüd tulnud poiss heinte alt välja, söönud toodud toidu ära, pannud rooja asemele ja pugenud siis ise jälle heinte alla.
Öösel tulnud pisuhänd pojaga ja poeg pistnud kohe kausist sööma. Toit pole maitsenud ja poeg ütelnud: "Äkk, äkk." Vana pisuhänd aga vastanud: "Pupp, pupp." (pudru, pudru).
Kui poeg ikka edasi jonninud, tulnud vana pisuhänd, maitsenud ja tunnud kohe ära, et pojal õigus. Tulihänd mõtelnud, et peremees neid narrida tahtnud, pidanud nõu teutust kätte maksa ja aita põlema pista. Noor pisuhänd küsinud: "Isa, kuhu meie siis ise lähme?" Vana vastanud: "Ise poeme selle rattarummu sisse, mis õue peal maas on."
Nüüd olnud poisil heinte all aru käes, ta pugenud, kui pisuhännad ära läinud, aida pealt maha ja teinud kaks pihlakapuust punni, mis just rattarummu augu jämedused olnud. Kui siis ait põlema hakanud ja pisuhännad ennast rattarummu sisse ära peitnud olnud, astunud ta rummu juure ja ütelnud: "Aamen ette, aamen taga, aamen risti-rästi läbi," ja löönud mõlema käega ühe korraga rattarummu mõlema otstele punnid ette. Nüüd olnud pisuhännad puuris. Küll ajanud nad rummu paisuma, rumm ei ole lõhki läinud. Mees visanud rummu põlevasse aita, nii saanud pisuhänd otsa.

E 10228/10231 (3) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Soa- ja katkuaegadest ja Karksi kiriku ehitustest.
Kord oli pääle sõdade ja katku Karksi ja see ümberkaudne maa inimestest nii tühjas laastatud, et kõigest kaks inimesehinge järele olivad jäänud. Tõine meeste- ja tõine naisterahva inimene. Need ei olnud mitte ka ühes kohas olnud, vaid otsimise teel tõinetõisega kokku saanud.
Asjalugu on järgmine. Meesterahvas kui ka naesterahvas nii kui joba nimetatud, et nad teineteisest lahus elasivad, mõtlesivad, kui nad veel tõinetõise jälgile saanud ega tõinetõist näinud ei olnud, mõtlesivad nad end kumbagi aina üksi ilmas elanud olevad.
Meesterahvas leidnud otsimise teel liiva päält inimese värskeid jalajälgesid. Oh kui rõõmus ta siis olnud, ta annud jalajälgedele suud! Ta läinud siis jalajälgi mööda edasi ja leidnud piagi omal seltsilase ühe naesterahva inimese üles ja silmitsenud seda, mis temast kaunis lähedal on olnud. Siis läinud ta rõõmust jookstes selle poole, naesterahvas näinud, et üks tema poole jookstes tuleb, mõtles mõne vaenlase tulevad ja pannud eest jooksma. Aga vali jooksja meesterahvas jooksnud tal ometi järele ja saanud ta kinni tabada. Meesterahvas olnud rõõmust ja näesterahvas olnud hirmust nii ärä minestanud, et esiti kumbagi sõna enam suust ei saanud, kuni tüki aja järele nad ennast tutvustasivad ja rääkima hakkasivad. Küll olivad nad siis rõõmsad tõinetõise üle.
Nad heitnud siis kahekeisi paari ja hakanud sugenema ja saanud neil palju lapsi, mis keik terved ja prisked olnud, sest Jumala õnnistus oli nende pääl olnud. Neil olnud ka pühakoja ehk õigem ütelda kiriku järele igatsus olnud, muidugi on neil ka aeg igav olnud. Hakkanud nad Karksi vana lõhutud mullavalli juurde väljaspoole vallikraavi äärde põhjapoole külge kirikut tegema, sest valli pääl ja valli kõrvas kraavis, ehk õigem ütelda - orus, olnud palkisi ja puid saada neid, mis valli päält vaenlastel maha oli lõhutud. Et kahel inimesel seilläge õlal kanda, äkilise sügava orust pailke raske välja tuua oli, siis teinud nad pärna (lõhmuse) kooreniidsest kaks pikka nööri ja pannud ülestõmmatava palgil palgid risti alla ja tõmmanud niidsest nööriga nad üles orukaldale kirikuehituse platsile ja hakanud järjest kiriku seinadeks üles panema.
Seda ehitust olivad ka tõised inimesed näinud kaugelt, kes omale muid seltsilasi otsisivad, need tulivad ka sinna ja aitasivad tööd edasi teha kuni kirik valmis sai, sest et Karksi lossi ümberkaudu üks ütlemada hea viljamaa on, siis sugenenud sääl kaunis jõudsast rahvas, nii et see kirik joba kitsaks jäänud. Niiviisi asunud siis Karksis rahvast.
Kui puukirik joba kitsaks jäänud ja mädanema hakanud, siis on nad võtnud uut kirikut, võlvitud kivist kirikut sissepoole valli ehitama hakate. Mõte ei ole neil siis ka mitte mõtteks jäänu, vaid ka teoks saanud.
Naad hakanud siis lõunepoole lossi sisse oru kalda ääre pääle vundamendikraavi kaevama. Kaevates tulnud õnnistus neile abiks. Nad leidnud maa seest lossist suure kuld härjaikke üles ja muid kuldasju, mis ülem oma kätte nõuden. See annud siis parematele töölistele muist palgaks ja muist, kui kirik valmis saanud, siis kirikuriistadeks ja iluasjadeks (kujudeks). Kui see kirik mõni aeg sõdade rahu ajal on seisnud, olla ta jälle vaenlastest ärä lõhutud ja kullast kirikuriistad ärä võetud, kas vaenlastest ehk oma rahvast, on mul täädmata.
Nagu juba nimetatud, et kivist võlvitud kirik vaenlastest ärä lõhutud oli saanud, siis hakatud jälle endise puukiriku kohal uueste puukirikut ehitema, mida Peetri kirikus nimetatud. See on ka rohkem kui sada aastad olnud, kui see jälle ärä mädanenud, siis on jälle lossi sisse endise võlvitud kirikut uuesti üles säetud ja uuendud. See on nüüd see praegune kirik, mis praegu Karksis alles on, kelle 100. aasta jubileumi 1877. aastal peeti.
Tähendus: Nimi Karksi tähendavad seda, et keige esite olevad üks ülem nimega Karkus ehk Karksi olevad Karksi lossi või kindlust keige esiti olevad asutanud.

E 10232/10233 (5) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894). Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vanapagan tahab Virtsjärvest kivist silda läbi teha, jäeb aga pooleli
Vanapagan tahtnud kord Virtsjärvest kivist silda läbi teha. Nad kannud siis kiva kokku siit ja säält ja viinud Virtsjärve.
Kord korjanud nad Polli vallast Kivikülast kiva põlle pääle. Kui põlled täis saanud, läinud nad Virtsjärve poole minema, see olnud ka kesköö aeg. Kukk laulnud ja siis katkenud neil põlle kanmed katki ja kivid kukkunud neil maha, kus kohas nad siis keegi olnud. Üks on Polli vallas Rempsi talu nurme pääl, tõine Karksi karjamõisa Tauga nurme pääl, kus praegu mõned ilmatu suured põlised pärnapuud juures kasvavad. Kolmas Karksi Riidame talumaa pääl Mõhesoo otsa juures. Neljas Karksi Mäekülas Küti talu nurme ääres mõisametsa sees, kus praegu põline männimets ümber kasvavad, ja viies üks suur kivimürakas, mis oma suuruse poolest kuulus on, keda Iivakiviks kutsutakse. See on Karksi Pilgo talu maa sees. Kuues - Karksi Mäekülas Kitsi talu maa sees, mis joba ligi paarikümne aasta eest ära lõhutud on, sest et ta põllu sees olnud. Seitsmes Kärsna vallas Varebu talu maa sees. Kui kukk laulnud, olnud päävanapagan Karksi Mäekülas Pähnamäel ja ütelnud nende sõnadega:
Tauga Salu seisa paigal,
Iivakivi istu maha.
Pähnariba pääse valla.
Siis jäänu Tauga Salu seisma oma kohal ja nindasama ka Iivakivi istun maha ja Pähnariba ka, kus ta praegu on, ja sestsaandik jäänu sild Virtsjärve pooleli ja need kivilademed omal kohal seisma, kus nad praegu on.
Tähendus: need kivilademed, millest ma siin eespool rääkisin, võivad ehk vahest vana gootlaste hauad olnud olla, sest neist kohtadest on vanaaegseid asju leitud: Kauksi Tauga kivivaremide seest olli 1879. aastal üks Soome provessor meie tuttava ajaloouurijaga, J. Jungiga, läbi kaevanud ja säält mitmed kullast vanaaja asju leidnud. Karksi Mäekülas Kitsi talu põllu seest olevad ligi paarikümne aasta eest tagasi lõhkunud peremees suure kivilademe ärä ja vedanud põllu seest välja. Lõhkudes leidnud peremees viis vaskristi ja ahelaid. Ja säält lähedalt lõitud ka veel maa seest vana hobedast paavang. Teised kivilademed, mis ma eespool nimetanud olen, on minu tääda alles läbi katsumata. Pähnariba (vaarikuriba)Karksi Mäekülas Pähnamäe pääl, kus ka vanad põlidsed puud ribaviisil enne olnud, kus nüüd üks ümmargune metsatolk (tukk) põliseid kase- ja männapuid kasvavad, kus ka kivilade olla.

E 10233/10234 (6) < Karksi khk - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Oigaja sääreluu
Karksi Mäekülas Kukese talu maa sees tee ääres on üks mägi, mida Kalmemäeks kutsutakse, sest et sinna olevad katkude ja sõdade ajal inimesi maetud. Kui endisel ajal säält keegi õhtuti mööda käinud, kuulnud ta tee ääres Kalmemäel kuusikus haledat oigamist. Õhtu ei julgenud naljalt keegi nõrgavereline inimene mööda minna. Kui mõni mees päeva sinna vaatama läinud, kust tal õhtu oigamise hääled kõrvu kostsivad, ei ole sääl kedagi näha olnud. Üks julge mees Naps Hans oli ammu rahvasuust oigamise lugu kuulda saanud. Kui ta ühel õhtul mõisateolt tuli, kostnud oigamise heli temal kõrvu. Naps Hans võttis südame rindu ja läinud tee päält kõrva Kalmemäele kuusikusse vaatama, kes sääl oigab. Küll vahtinud ta sääl, kus hääled tulivad, igale poole, ei näinud midagi. Viimaks ütelnu üks hääl: "Otsi mu üles ja kaeva mulle haud, kui sa selle haua valmis kaevad ninda kui hauasäädus ja -kohus on, siis võta kurakäe poolt haua jalutsist nukast kolm korda liiva, sääl tuleb sul püti täüs kulda vastu. Kui sa labidaga selle kulla kätte saad ja mo ilusaste maha matad, siis võta pool osa kulda omale ja teine pool jaga kirikuvaestele.
Naps Hans oli siis viimaks oigaje häält terasemalt tähele pannud ja üles otsinud. See oigaje hääl ei ole muud olnud, kui üks oigaje inimese sääreluu. Naps Hans oli teinudki nii kuidas talle enne ülesleidmist see oigaje hääl oli ütelnud. Teinudki oigamise hääle õpetuse järele ja saanudki püti täie kulda ja annud pool osa kirikuvaestele ja poole osa perantel omale.

E 10235/10236 (8) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Karksi Kaprali talu kalme
Kolm vesrta Karksi mõisast maantee ääres Kaprali talu põllu sees on üks mäeküngasm, mida Kaprali kalmeks kutsutakse. Muiste olnud see koht matsaga kaetud. Praegu on see koht põllu all, kus ainult üks veike neiljakandiline ruutukene umbes neli ehk viis ruutsülla suurune ruutukene põllus ei pruukide. Et kui peremees selle ruutukeise üles künnab, siis jääda ta ise haiges ehk sureda ta ise ehk jälle ta lapsed ära.
Korra olla peremees selle maalapikeise üles kündnud, siis olla ta lapsed keik ära surnud, nii surnud tal mitu last järgimööda ära ja viimaks ka ta naene ära. Kuid pääle selle jätnud peremees selle lapikeise jälle maha söödiks. Sest ajast saani ei ole säält talust enam selle peremehel ühtegi last ärä surnud. Kui katku ajal sinna inimesi oli maetud, mis ränka sel ajal oli surnud, oli öösi üles võetud ja ära söödud.
Sel ajal oli Jõksi talus, mis sääl lähedal on, üks julge mees olnud. Temal oli ka oma armas naene ärä surnud ja ka sinn kalmes maha matnud ja ise õhtu kalme pääle kuuse otsa vahiks läinud. Ja ise ütlenu: "Kes sööb mo armsa naese keha ärä?" Siis oli tal üks hääl nagu maa alt vasta ütelnu: "Mees, põgene, see ei ole mitte karu, kes siit neid inimesi sööb, vaid Jumala viha, kes neid surnusid sööb."
Mees roninu siis kuuse otsast maha ja läinud rahuta kodu ja hommiku läinud vaatama ja näinud, et tema naene oli ära söödud ja paljad luud veel järele jäetud, ja ninda ka viimse inimeseni, kes sinna maetud olivad.

E 10237/10238 < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ühel mehel oli kord naene ära kadunu ja kaks last, mis tal oli olnud, mehe juurde jätnud ja ise Iivakivi juurde soendis läinud. Perast näinud mees oma naist Iivakivi otsas soendi näul last imetavad. Alati, kui ta lähemas läinud, siis kadunu naine kui vilpsti! kivi alla ära ja pannud imetava lapse sinna paika.
Mees läinud siis targa juurde nõu küsima, et kuidas naist kätte saada. Tark ütelnu: "Küta kolm neiljapäeva õhtud Iivakivi pihlakpuiega kivi palavas, siis viska üks elajanahk sinna palava kivi pääle, siis tuleb naene kivi alt välja, istub kivi otsa naha pääle ja hakkab sääl last imetama. Kui naene old palava kivi pääl, nahk kokku kõrveb ja muidugi ei või siis naene enam sääl kivi pääl olla ja siis saad sa naese kätte."
Mees teinudki nii targa õpetuse järele ja saanudki naese kätte ja viinud ta kodu ja elanu kodus kuni surmani ausat elu.

E 10239 (10) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Karksi Sinejärve näkist
Kolme talu karjatse, kahe Jõksi ja Riidame olivad oma karjadega Sinejärve ääres olnud ja tubliste vandunud kuni näkk (pagan) järvest valge hobuse näul välja tulnud ja kivi kõrva läinud, mis Jõksi ja Riidame talu piiripääl on. Kui hobune kivi kõrvan seisen, läinud karjatse kivi otsa ja säält hobuse selga ja üks karjane jäänud üle. Selle nimi olnud Peeter Näkk. "Kus mina istun? Pian vist näki näbritse pääle istme."
Siis kadunud hobune kivikõrva maa alla ära ja karjatse jäänud veel kivikõrva seisme.
Säält Sinejärvest on mõndagi ilmutust nähtud. Kord katsutud järve sügavust mõõta ja pantud 27 süllalise nööri otsa kivi ja lastud järve sisse, et katsuda kui kaugel järve põhi on? Ei leitud põhja kuskilt. Nööri välja tõmmates leitud nööri otsas üks verine elajapää olevat kivi asemel.
Kui keegi öösi säält mööda läinud, ikka näinud ta ilmutusi.
Kord näinud keegi ühel ilusal sügisel päeval üht ilusat naesterahvast järvekaldal patseerivat. Kui ta selle patseerijal lähemas läinud, siis karanud ta Sinejärve vete alla ja kadunu ära.
Tähendus. Sinejärv on Karksis üks veike järvekene mägede vahel, kelle keskpaigas üks veike saarekene on, kus mõned puud pääl kasvavad.

E 10240 (11) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) = H II 48, 4834 (2) < Karksi khk. - J. Kivisäk. Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Karksi Karu Matsi pärnaraagudest
Karksi Mäekülas Karu Matsi talu maa sees Pähnamäe kaldal külatee ääres olnud kaks suurt põlist pärnapuud, mida pärnaraagudeks kutsutud, sest et nad igavesed vanad raagud olnud, mida vanapagan sinna olla toonud ja seisma pannud.
Intsaare soo, mis ka sääl lähedal on ja ennevanast paganate päralt olnud. Kui sääl Intsaaren midagi paganatel mõni pidu tulnud pidademõni pulma (saaja), varro (rsistse), siis tulnud üks pagan, võtnud õlle poolvaati käe pääle, läinud pärnaraagude otsa ja ise hõikanud:
"Karu Mats, Karu Mats, tule nüüd Intsaare saaja, punapüksi pulma!"
Kui Karu Mats pagana käest ande vastu oll võtnud, siis läinud ta naine nurikut (õlle) viima. Ja pääle selle läinud Karu Mats ja ta perekond Intsaare paganatele ristses. Kes ristsen risti ette ei ole heitnud, sellele antud kõiksugust head rooga küll ja küll süüa, kes risti ette oli heitnud, sellele ei ole siis muud süüa antud kui elajasitta ja joogi asemel elajakust ja korbide asemel kuivand elajasitakoorikaid.
Kui sääl Intsaare soo ääres põllu pääl pääle pääva veel künda tahnud, ei ole paganad enam kudagi lasknud, siis ikka kiusanud juures ja hääl ütelnu nagu maa alt: "Jäta rähu, mis veel pääle päeva teed tööd!"
Tähentus. Karu Matsi on praegused Mõku ja Tinu talud, Pähnamägi, kus need nimetatud kogud olid, seesamas ligistikus, kus eespool nimetatud ribagi on.

E 10241/10242 (12) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kitsi talu tondist ja ta väljaajamisest
Kui Karksi Kitsi talus tont oli olnud, siis ollid nad sääl kuusikus varjus olnud, mis kahe Kitsi tee hargude vahel paksus sel ajal on olnud. Sääl on nad mitmesugusel näol möödaminejatel inimestel imelikuid nähtusi ilmutanud, iseäranis ööse, kui mõni üksik jalginimene säält mööda käinud, kutsunud tont endale võeraks, et ta küll vahest inimese näol end ilmutas, ei julgunud siiski üksinda sel korral sinna vaatama minna.
Iga laupäeva öösi siis olnud sääl kuusikus tontitel kange vihtlemine. Sääl vihelnud siis keik paganad endid. Kui sinna kaks ehk rohkem inimesi vaatama läinud, siis kadunud tondid kui maa alla ja kuulnud ainuld vihtlemise häält ja vee kaldamist.
Sääl Kitsi talul olnud ka ohvriaed. ÜKS kord korjanud veikesed poisijõmpsikad ohvriaiast vaarakamarju ja annud oma emal. Siis pigistanud pagan poisijõmpsikat kaelast nii, et ta mitu aega haige olnud ja ütelnud poisijõmpsikatel: "Kas mina teid neid vaarakumarju tõistel käsksin süüa anda?" See poisijõmpsikul olnud kuni surmani (vanapäevadeni) airm kaela pääl.
Tähendus. Eepool nimetatud kuusiku kOhas on ka suur kivilade ära lõhutud, mis põlluks tehtud ja säält olla mitmed vanaaja asjad leitud. See koht on praeguse Kitsi taluperemehe Hans Kangru põllu sees ligi Rängli talu koopamäge vakamaad 3-4 õhtu pool küljes Kitsi talu tee ääres.
Kui vene usk siiamaale tuli, siis oli Kitsi talurahvas veneusku salvinud ja vene preester oli siis tondi Kitsi talust välja ajanud. See olnud 43. aasta eest tagasi, üks nädal enne jüripäeva. Siis lasknud preester ohvriaia ärä lõhkuda ja lasknud ohvriaeda augu maa sisse kaevata. Sinna lasknud ta ohvrilaua ja aiapuud sinna auku sisse aada ja mulda pääle ajada ja siis õnnistanud preester seda kohta.
Siis pidi tont säält ära minema ja ilma kohate olema. Kolm ööd järgmimööda käinud tont Kitsi taluperemeest Lauri kiusamas, üteldes: "Miks sa mind kiusasid? Ma ole siin kaua aega elanud, siin aseme pääl! Anna mulle aset." Peremees juhatanud siis teda Virtsjärve saare pääle. Tont ütelnu: "Sinna ei mahu mitte üks nööpnõelgi, kus mina sinna veel mahu." Kui peremees talle aset ei lubanud, siis läinud ta mööda Viira talu Virtsjärve poole musta ratsahobuse seljas, tondil isi must laiakiilajelaega muits pääs. Sest ajast saandik kadunu tont Kitsi talust ära.

E 10243/10245 (14) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Soendi kirikus minek
Karksi Rauksild olivad peretütar ja teenijatüdruk Karksi kirikus läinud. Kui nad Papimaa kohta saanud olivad, oli sääl Kivikraavi tee ääres üks hobune ilusa varsaga rohtu söönud heinamaa pääl. Seda nähes ütelnu peretütar teenijatüdrukul: "Illi sõtsik, mul tuleb uni pääle, heidame, aega on küll ju veel kirikus minna." Teenijatüdruk ei tahtnud küll järgi anda. Kui peretütar teda palunu, siis annud ta viimaks ometi järele ja heitnud magame. Teenijatüdruk heitnud küll magame ühes peretütrega, aga uni ei tulnud tal ometi pääle ja vaatnud salakeisi, mis peretütar tegema hakkab.
Peretütar mõtelnu ka, et nüüd teenijatüdruk magab, ega ta ei näe, mis ma nüüd tegema hakkan, sest teenijatüdruk oli ka nagu peretütre nähes ennast maganust teinud.
Peretütar tõusnud siis maast üles, võtnud suure puupääga nua taskust välja, mis ta vist kodust ligi oli võtnud. Ta pannud siis selle nua maha selili ja isi karanu kolm korda üle nuatera kukerpalli ja isi ütelnu:
"Niuh, nauh, nahk seilga,
kiuh, kauh, karva selga,
siuh, sauh, saba taga,
iuh, auh, huint valmis."
Siis olnud ta huint valmis ja karanud varsa kurku kinni ja söönu varsa ära! Teenijatüdruk vaatnud aga hirmuvärinal varjust. Ühe kübemekeise maksa jätnud ta veel üle, selle annud ta teenijatüdrukul süüa. Teenijatüdruk ei ole seda küll kuidagiviisi süüa tahten, visanud ta salamahti kõrvale.
Siis visanu peretütar jälle kolm korda üle nuatera kukerpalli:
"Niuh, nauh, nahk maha,
kiuh, kauh, karva maha,
siuh, sauh, saba maha."
Kui ta need sõnad saanud lõpetanud, siis saanud ta jälle inimeseks: "Siis läinud nad teenijatüdrukuge kirikus. Teenijatüdruk oli aga selle sündinud loo kirikherral ära jutustanud, mis ta oli näinud.
Kirikhärra oli siis ristinud peretütre ristiusku. Kui peretütar sellesama korrage tääda oli saanu, et teenijatüdruk seda kirikhärral oli tääda andnud, siis ütelnu peretütar: "Oleks ma täädnud, et sa sääl kavalust kuulasid, ma oleks so varsa asemel ära söönud.
Kui kirikuteenistus läbi oli olnud, siis läinud nad mõlemad, peretütar kui ka teenijatüdruk, kodu.

ERA I 2, 421 (5) < Viljandi l. < Karksi - E. Korka < H. Korka (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, toimetas Anne Kaaber, parandas Pihel Sarv 2004
Koll tähendab mingit kuradile sarnanevat koletist, kes võib kusagilt pimedast nurgast ehk väljast tulla ja lapsi hirmutada. Koll elutseb sageli sääl, kuhu lapsi keeletakse, nagu pööningul, kaevus jne. (Kaevus esineb enamasti näkk.)

ERA I 2, 925/6 (1) < Karksi khk. < Kambja - A. Mukk < isalt, 62 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, toimetas Anne Kaaber, parandas Pihel Sarv 2004
Jüripäev.
Vanasti oli üks umbjärv. Sääl järves elas üks suur madu. Ta tuli sealt järvest igal aastal ühel teatud päeval välja ja siis pidi rahvas temale saatma ühe inimohvri. Kui ta seda ei saanud, siis juhtus tervel rahval usside läbi sel aastal kõiksugu õnnetusi. Aga kui ta selle sai, siis ei puutunud ükski madu sel suvel inimesi. See ohver oli valitud liiskude läbi ja kõik, kes sinna läksid, said surma. Ükskord langes liisk ühele Jüri-nimelisele isikule, kes oli ümbruskaudu tuntud julge mehena. Ta läks juba varakult järve äärde, enne kui madu veel ei olnud järvest välja tulnud ja ühte tugevat malakat kaasa võttes peitis end ühe põõsa taha. Varsti tuli madu, heitis rannale puhkama ning hakkas oma ohvrit ootama. Jüri aga võttis oma malaka, hiilis maole lähedale ja tappis ta ära. Rahvas aga pääsis sellest hirmsast kohustusest ja seda päeva hakati pühaks pidama ja hüüti Jüri mälestuseks Jüripäevaks.

ERA II 42, 585 (12) < Karksi khk., Karksi v., Nuia k. - Marie Sarv < emalt (1932) Sisestas ja redigeeris USN
Kust saadud see komme, et pulmas hõisatavat?
See mood olevat väga vana, juba esiinimestelt pärit. Nimelt. Kui Aadam paradiisi aias oli alles üksinda eland, olnud tal ükskord kole igav. Murega jäänud magama. Ärgates näinud aga Eevat. Selle üle olnud tal tuline hää meel ja siis hakanud selle rõõmuga hõiskama. Aadama järele tegevat tänapäevani iga noormees, kui näeb laulatuselt tulles oma kõrval oma naist. Rõõmuga hakkab hõiskama ja pulmalised aitavad kaasa rõõmusta.

ERA II 57, 45 (1) < Karksi khk., Karksi m. - Mari Sarv < Liisu Eevert, 77 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Varao sõaväe saatusest teatakse rääkida, et neist olevat saanud kalad, mis oma kujult olevat pea poolt inimese moodi, altpoolt kalasaba moodi. Kui need elukad aimavat halba ilma, siis kisendavad, varaoo varaoo, ja enne nad säält valla ei saavat kui viimsel päeval.

ERA II 121, 132 (1) < Karksi khk., Karksi v. - Mari Sarv < Peeter Kangur, 83 a. (1935) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Muistend Karksist
Siis kui puud ja kivid kõik liikund ja käinud, siis läinud vanapagan Karksi Karu külasse vastu ja keelnud:
Pähnamägi, jää paigal, Iivakivi, istu maha, salu, jää seisma. Sääl Pähnamäe ja Iivakivi ümbruses on küll neid kive rumalat moodu. Siis vanapagan läind ise Pähnamäe pääle, istund kuuseoksa pääle ja kisendanud:
Tulge nüid punapüksi pulma ja Intsaare saaja.

ERA II 237, 443 (1) < Karksi khk., Karksi v., Karksi as. < Paistu khk., Holstre v., Holstre m. - Endel Kärner, Viljandi gümnaasiumi õpilane < Andres Nurk, 77 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Nõiajärv - Holstre mõisast 2 km ida poole, metsas, ainult väike lapike on veel lahtist vett.
Kaks töötegijat e. nõida kakkunu järve äären linu. Lännu tüllu enese kitu pärast. Üits ütelnu: "Sina ei tää midägi!" Teine vastu: "Sina ei tää midägi." Esimene nõid ütelnu sis: "Vaade!" Kaits vankriratast tullud telle otsast ja hakanu poksme. "Sii ei ole midägi!" hoobelnu tõine. Võtnu sis seitse seitsme sülla pikust köut ja sidunu kokku. Sis võtten paakse kolme kiviga ja sidunu kövve otsa ja visanu järve. Kui ta nööri jälle välla tõmmanu, ollu selle otsan paakse asemel verine oinapää.

ERA II 237, 477/9 (25) < Karksi khk., Polli v., Polli-Saviaru vanadekodu < Karksi khk., Polli v., Kogre t. - Endel Kärner, Viljandi gümnaasiumi õpilane < Ants Riso, 75 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Libahundi Liisa. Ema ollu Masal ja tütar Liisa Igalil. Lännu, nädale leivakott üten Meltse kaseni. "Tiinak, sõtsik, ma ole väsinu, lääme kivi manu, hengäme sääl natuke!" Ema kurten kivi man ja lasken silma kinni. "Ema magas!" mõtelnu Liisa ja käinu 3 korda ümmer kivi ja ütelnu: "Kiuh, kauh karvad selga!" Sääl olevet parajast hobene varsage heinamaal ollu. Lännu sis varsa manu ja söönu selle suutumas ära. "Niuh, nauh nahk maha!" käinu kolm uuri ummer kivi ja tullu inimeselatsena jälle ema manu: "Kuule, Tiinak, illik, lääme nüüd ruttu, olemegi illäs jäänu. Ema anden mõista, et ta olevet seda asja nännu. "Oles ma tääden, et sa kaval olled, ma oles siu kah ära söönu!" ütelnu selle pääle Libahundi Liisa.

ERA II 237, 479/81 (26) < Karksi khk., Polli v., Polli-Saviaru vanadekodu < Karksi khk., Polli v., Kogre t. - Endel Kärner, Viljandi gümnaasiumi õpilane < Ants Riso, 75 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Meest-naist sõiten vankriga Lilli sillani. Kui sellest üle saanu, lännu mees vankrilt, et hobesel mäest kergem üles minna oles. Mees nännu, suur heinakott ees. "Imelik," mõtelnu mees, "kudas naine seda es näe, tema sõits ju ehen!" Tahten sis kotti võtta, aga see hakanu vastu ja maadleme. Kui mees kuu puul olle, surunu tema pääle, kui aga kott kuu pool ollu, ollu see tugevem. Naine jäänu mäel ootme. "Pea, tule appi!" hõiganu mees. "Ei oles sul naist üten, ma viis su pedanikku!" ja ollugi sii kott kadunu nigu tina tuhka.

ERA II 237, 481/3 (27) < Karksi khk., Polli v., Polli-Saviaru vanadekodu < Karksi khk., Polli v., Kogre t. - Endel Kärner, Viljandi gümnaasiumi õpilane < Ants Riso, 75 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris USN
Kunagi Igali sulane lännu Suuresilmale. Kui Teringist müüda jõuden, ligi Rauksit, ei ole enam edasi saanu - suur mäda järv ehen. Lugenu, aga sii ei ole aidanu. Sis tullu meele, et kübar tulevet tagurpidi keerate, sis tulevet silmad lahti. Kohe kui kübar ümmer käänden, leiden ennast keset Suuresilma ristikheina nurme.

ERA II 237, 489 (33) < Karksi khk., Karksi v., Karksi as. - Endel Kärner, Viljandi gümnaasiumi õpilane < Hendrik Evert, 83 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vanakurat olevet toonu põlletäie kive. Üks neist ollu Ihvakivi. Samal ajal tulla suure kohinege ka Piimik(Veis)järv. (Ihvakivi Karksi Kivi-Löövi talul). Selle kohta on väike salmike:
Ihvakivi, istu maha,
Piimikjärv, pea kinni,
Pahna varik, pääse valla,
Tauga salu, saisa paigal!

RKM II 13, 92/3 (4) < Karksi khk., Karksi-Nuia k. - Mari Sarv < Mai Loit, s. 1861 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
[---] Maril käü egä ööse luupaine pääle. Oh kuskil ärä minnä, sellest saame jagu, Mari ja miu ristitüdär kah, vaade kus häbemede veel ütelnu ärä päevä, et las ma siss Mari ärä paeta (peita), et ta kätte ei löüvä. Mari pant sis põrmadu ala keldress. Ku sis Nuuda Juhka tullu, joosnu ütel poole ja tõisel poole - kus Mari? Kus Mari? Viimäde sadanu läve ette maha kisenden surma valu. Sis na toonu Mari vällä, see küsünu: "Ka om nüid ää või? Kasa veel tulet?" - "Ei tule, ei tule, too mul ometigi tilkak külma vett."
Mari viinu tal sis vett, sis kadunu valu ärä ja saanu ärä minnä, sis esjoole änäp tullu.