Rõuge pärimus

Vanad jutud ja müütiline ajalugu

Vana aja lood mitmesugustest mütoloogilistest olenditest.

E 17102 (177) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes pisuhända näeb ja teda kinni tahab panna, peab kura jala ruttu lahti pästma, siis jääb pisuhänd kinni.

E 17102 (178) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes tuulispaska (tuulepöörust) tahab kinni panna, peab, kui ta meisterahvas on, püksid ruttu jalast maha laskma ja tuulispasale paljast perset näitama, siis on ta jõud otsas ja kadunud. Naesterahva paljas perse ei hoida tuulispasa kadumiseks keige vähemat midagi.

E 17105/8 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN Individuaalne edasiarendus, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naanu Naan
Alatised sõdimised olivad Eestimaa tublimad mehed keik omale ohvriks perinud. Lapsed, naesed ning vana raugad, kes ei ole jõudnud sõtta minna, elasivad kodus hirmus pardiajajate ja võmmutajate pärast.
Tarvastu mees Adu Tomson, kes enne Viljandi Karula vallas elanud, jutustab nõnda:
Arvata paarsada aastat meie päivist tagasi, 1882. arvata, olnud kaks kasakast Karula mõisa ligidale lahinguväljale ära tapetud, kus sadanded tõised surnukihad ka maas lamanud, kus nad rootslastega sõdinud ja sinnasama paika maa pääle matmata maha jäänud. Ka nende kasakate hobused olnud nende juures surnud maas.
Aga, mis sündis: kui karjapoisid neid surnukihasid vallatuse pärast vihtadega peksnud, et arvasid keik omad vaenlased olevat, karganud kasakad kui välk maast ülesse, istunud hobuse selga ja kihutanud keskpäise päeva ajal Karola mõisa väravast sissi ja sestsamast saadik ilmunud, siis katk.
Kes seal neid kahte kasakat juhtunud nägema, pidi ilma armuta surema. Ja surnud ka ilmlõpmata palju rahvast ära!
Ainult Naanu talu rahvas, kes versta seitse mõisast kaugel metsa sees elanud, jäänud veel elama. Vana Naanu peremees Naan ja tema kaks viisakat prisket tütart harinud põldu ning vahtinud kordamööda vaenlasi. Kui kaks põllul kündnud ehk vilja kokku pannud, olnud ikka üks püssiga tee ääres vaenlasi valvamas.
Juhtunud pardiajajad nende talusse tulema ja lastud üks neist püssiga maha, pistnud tõised kohe punuma ja kui pauk olnud kuulda, siis võtnud ka põllul töötajad püssid kätte, jooksnud sinna ning tapnud vaenlased viimse meheni maha ja võtnud riisutud vara, kulda ja hõbedat nende käest tagasi, mis vaenlased olivad kokku riisunud.
Kui töö vaheaeg olnud, käinud vana Naanu Naan oma kahe tütrega väljas külasid mööda, püssid keigil käes, oma eesti vendu ja õdesid maha matmas, keda pardiajajad olivad ära tapnud ja maha matmata jätnud.
Keik rahavarandus, mis kuskilt salajalt kohalt kätte leieti, kus inimesed olivad ära surmatud, viis Naanu Naan enesega kaasa ja mattis seda oma kodu ligidale Viru veskeaia kaldale maha, et tuleva põlve rahvas seda võiksivad tarvitada. Mitte sellepärast ei matnud Naan oma varandust maha, et ta ihne mees oli ehk mõtles seda ise pärast surma veel tarvitata. Ei, sõbrad, siis olivad ajad kardetavad ja riisujad ja tapjad päevad ja ööd kukla pääl., kes võis oma maja rahakonduriks teha ehk sinna midagi koguda, kus iga päev enesel ja lastel surm silmaga näha oli! Ainult mullapind võis veel varandust varjata. Oli teda ise omas elus tarvis, siis otsiti ta pantud paigast jälle ülesse, tuli surm ehk võitsid riisujad, siis võisid teda järeltulejad jälle leida, aga mitte võõrad.
Oli ka vana Naanu Naanil mõni hea rublakene kodus oma tarvitada, aga suuremad jagu mattis ta keik oja kaldale mulla sissi. Kaks seljatäit naeste sõlgi ja üks seljatäis kaelarahasid, nii paljo kui selga jõuti võtta, rippunud tal tare-editses vaiade otsas. Need sõled, kaelarahad ja kaelaehted olid surnute rindadest ja kaeladest korjatud, keda Naanu Naan oma tütardega igavese unele maamulda sängitas.
"Mis ma hõbedast asjata hauda ajan," oli Naan ütelnud, "paremb saagu ta tuleva põlvedele päranduseks., kes kätte leiab, küll see surnutele rahu soovib." Ka kõrge mäe sees olnud vana Naanu-vanal koobas, kus ta leitud varanduse suuremat osa viinud, mis vist praegu täädmata kohas varjul puhkab, kuni üks auväärt eesti mees teda kätte leiab.
"Kas, siis Naanu Naani hõbedat keegi veel pole kätte leidnud?" rääkisin ma vanakese jutu vahele.
Oota natuke, poeg, ma seletan, ega lugu veel otsas ei ole.
Meie maale tulnud pärast seda paremad päevad. Mina ei tea õigeste, kes selle parema valitsuse seie sissi on säädnud, aga suureks Peetriks teda kutsutud. See keelnud riisumise ja tapmise suutumaks ära. Võõrast rahvast tulnud Soomest ja Saarest meie maale elama. Naanu Naani tütred saanud veel mõlemad mehele, päälegi ilusatele noortele meistele, keda Soomest öeldud perit olevat. Ja kulla hingekene, mis neil oli viga Naanu tütrid kosida, kelledel varandust küllalt oli.
Aga keige suuremb viga olnud see, et noored mehed väga kanget eesti keelt porssinud. Aga õnneks ei kestnud see kaua, aasta pärast olnud eesti keel selge, mis sorab. Väimehed olnud ka tublid põllumehed, kes väga hästi vanaisast ka mõitsnud lugu pidada ja vana Naani tütardel olnud mõlematel poegi ja tütrid, millega siis vana Naan aeaviiteks naljatanud ja vanas ikkas pärnte vilus hiie pääl istunud. Mitu kord olla ta rääkinud: "Noh lapsed, teile olen ma varandust, mida teie isigi teate, küllat kogunud. Aga veel on mul varandust varjule pantud tuleva põlve tarvis ja seda ei ütle ma ühelegi." Ja kui vanakene 96 aastat vanaks saanud, surnud ta ära. Kus siis väimehed teda armsaste maha matnud. Jätame sada aastat vanakene ja tema varandus puhkama. 1814 ühel septembrikuu õhtul, kui Taali talus varrusi peetud, on öösel keegi peremeest nimepidi hüüdnud: "Tõuse ruttu üles ja mine võta vana Naanu Naani raha oea kaldast ülesse ja kanna teda oma koju, nüüd on ta mulla pinnast pääle tulnud ja sulle lubatud." Peremees tõusnud siis voodist ülesse, läinud oma abikaasaga oea kaldale juhatud kohale ja leidnud sääl suure hõberaha huniku, mis ta kumbki kolm korda oma abikaasaga koju kandnud - kumbki kolm särgitäit, niipalju, kui jõudnud selga võtta, kus nad siis aegamööda keik seda raha ära vahetanud ja suuremat osa kõik niisamuti pruukinud.
Küll saanud ka Viljandi sillakohus mõne aea pärast asjalugu tääda ja tulnud raha otsima, aga pole enamb paljo leidnud, kuid üksnes 170 hõberaha, vähemat ja suuremat. Teoli kätte jäänud ikka keik see leidus. Teol suteerinud selle rahaga oma kolm poega, voi kaks, seda mi hästi ei mäleta. Üks saanud Äksi õpetajaks ja tõine tohtriks, mis viimaks Helme kiriku ligidale Kaarlimõisa hiljaaegu ära surnud. Aga kas tal kolmandat poega oli, ei mäleta. Vana Teolit küll mäletan, see oli veel 1831. aastal kuni 1840 Pahuvere mõisas aidamees ja suur vendaderahva eestlugeja, keda paljod tundsivad ja austasivad, et ta vaga, jumalakartlik ja õige mees olnud.
"Kui Teoli poead õpetaja ja tohter olivad," ütlesin mina vanakese jutu vahele, "siis oleksid nad ka eesti rahvale midagi pidanud kirjotama, nagu Kreutzwald."
"Mis mina sellest tean," ütles vanakene. "Kas naad midagi on kirjutanud ehk ei ole kirjutanud. Ometi on meil kiriku lauluraamat ja piibliraamat, võib-olla ehk ongi need nende Teoli poegade kirjotud, sest mo piibel ja lauluraamat mõlemad on edeotsast ära katkenud, et enamb ei tea, kes on neid kirjutanud."
"Jätame, vanakene, jutt järele raamatukirjutamisest. Keik õpetud mehed pole mitte raamatukirjutajad. Ma muidu tahtsin su käist tääda saada, mis vaimuga mehed kadunud Teoli poead olivad, kas nad eesti rahva poole hoidsivad või võõraste poole?"
"Kust mina seda võin tääda," lõpetas vanakene oma jutu ja ma patsisin tema kätt ja soovisin talle head ööd.

E 17109/10 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tont eksitab isat
Ma olen juba vana mees, tonti ma ei olnud veel näinud ega neid mihi uskunud, kes teda ütlesid näinud olevat, kuni mulle ise kord ka teda näha kätte tuli. Aga, kulla rahvas, mismoodu ja viisiga, sellest tahan lähedalt rääkida. Peris imestamise väärt lugu.
Ma läksin pühaba hommiku kiriku ja säält, siis pääle kirikut palvemaeasse ning olin hilja õhtuni veel sõbra pool, ja sammusin, siis arvata kellu 10 aeal kodu poole. Aga kodu ligidal tuli mulle mo oma poeg vasta ja tahtis minust mööda sammuda. Ma tundsin teda selgeste ning ütlesin: "Kus sa lähad poiss, pööra tagasi!" sest ma mõtlesin, et poeg kõrtsi lähab. Aga ta ei kuulnud mo sõna ega lausunud musta ega valget. See aeas mo südame peris täis. Ta pööris teelt kõrvale, kui ma talle vasta tahtsin minna ning püüdis minust vägisi mööda minna. Ma pöörsin jällegi vastu ja ütlesin: "Ei, poiss, petta sina mind täna õhtu ei saa. Pööra tagasi ehk ma lähen sinuga, kas või maailma otsa ja tahan näha saada, kus sa käid ja hulgud öösel."
Nüüd algas reis pääle, poeg ees, mina taga, ikka T. mõisa poole. Viimaks jäin ma vanainimene väsimuse pärast seisma, siis seisis ka poeg. Kõndisin mina sammu, kõndis ka tema, jooksin mina, siis oli tema veel viledamb jooksma. Nõnda vadisime põikitigu? arvata 6 versta maad, kuni T. mõisa alla orgu, kus lai jõgi ja kõrge sild oli.
Ma mõtlesin eseeneses: nüüd lähab ta sepapoiste juure sissi, sääl ma talle, raipele, ikka järele saan. Aga võta näpust, poiss ei läinud sissi, vaid pööris ümbert sepikoa nurga ja sammus õkva silla pääle, jäi sinna, siis pisut seisatama. Aga kui nägi, et mina teda ligidal tahtsin kinni haarata, hüppas ta kõrgelt sillalt alla jõkke, et vesi kõrgele kuni minu juure silla pääle üles purskas.
Ma hakkasin meelt heites keigest jõust kisendama ja appi karjoma, mille pääle keik mõisapere ülesse ärkasid ja silla pääle minu ümber kogusid. Nüüd said köied ja latid toodud ning keik silla alune läbi otsitud. Aga mo poja surnudkiha ei tulnud kuskilt nähtavale. Mõisavalitseja, kalli südamega inimene, lubas hommikul uueste otsida lasta. Trööstis mind ja saatis, siis mõisa hobusega kodu. Küll oli süda väga raske ja tahtis valu pärast lõhkeda kui kojo poole tulin. Mis pean nüüd abikaasale ja tõistele lastele ütlema? Ja kuidas õnnetust ja kurva lugu neile avaldama?
Aga vaata imet! Kui tuppa astusin ja poja voodi vaatsin, keda nüüd arvasin tühja olevat, magas poiss rahuliste voodis.
Vaat, kus oli kuradil kavalus, rääkis lõppeks vanamees. Ta tahtis mind sellemooduga ära uputada, kui ma nii hull oleksin olnud, ülevelt silla päält temale järele jõkke kargama. Aga oli mulle veel jumalast see meel ja mõistus antud, et ma seda mitte ei teinud. Nõnda kaval on, jah, kurat. Ühte petab ta viina joomisega, tõist jälle tõise patuga ja kui näeb, et oma nõusse milgi viisiga ei saa, siis teeb muidu esale ennast poeas ja veab nõnda muidu käsitsi põrgu ja hukatuse poole. Hoidku, kes ta vanainimeste vandlase võrku siin elus saab!!

E 17111/2 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jookse kas hing armas
Ma olin kaua aega R. mõisas rehepapp, ma ei kartnud hunti ega tonti. Sest, mis ta mehele teeb? mõtlesin mina. Aga siiski üksainumas kord omas elus ma hirmusin ning ehmatasin nõnda ära, et jooksmisega peaaego püksid jalgadest oleksin kaotanud. Kuidas see ometagi minusugusel mehel ette tuli, ehk juhtuda võis, tahan lühidalt siin jutustada. See oli tõisel õhtul pärast kadripäeva. Rehelised läksivad kojo ja mina jäin üksi riht kütma. Ilm läks jo hämarigul kottpimedaks, sest taevas seisis paksus pilves. Ka maa oli porine ja must. Viimaks tikkusid silmad kinni jääma, ma panin kasuka pea alla ja hakkasin varsi norskama nago mitmed, kellel see viis jo lapsest saadik juure harjonud on. Aga niisugune norskamine pole mitte kiita asi, sest niisuguse larina pääle voivad tondid ja kurjad inimesed so juure tulla, sind hirmutada ehk paljaks riisuda, kuna seda, kes vagusi magab, keegi paljo ei näe ega kuule.
Aga, mis see oli? Ma kuulsin läbi une tõist niisamasugust larinat nago ma ise just praego lõpetasin. Norskamine on olnud mitte kuigi kaugel mo päetsist, vaid üsna ligidal. Viimaks kadus mul uni hirmuga suutumaks silmist. Aga norskamine kestis omasoodu ikka edasi. See aeas mo juuksed ikka enamb peas püsti. Ma täädsin, et keik uksed kindlaste lukku olivad pantud ja ainult aknaauk lahti seisis, aga see oli nii pisukene, et inimene säält läbi sissi tulla ei mahtunud. Kes võis see norskaja ometagi olla? Tunnid venisivad kuulatades aasta pikkuseks. Tonti ma naljalt ei uskunud, oli siis tont mulle esimest korda elu sees käima tulnud? Ja mis tahtis ta minust, kuna ma veel hiljaaego sõpradele seletasin, et tondisugu olemaski ei ole. Mito tundi vaevasin ma ennast niisuguste mõtetega, kuni viimaks kannatus lõppes ja ma tasahiljukeste ennast norisejale lähenesin, kuni mo käed üht karvast pehmet kogu puutusivad. Kohkudes ja karjatades kargasin ma tagasi. Sääl oli tõeste üks suur lojus maas. Kui esimene kihavärin oli lõpnud, jooksin ma kui pöörane ukse juure, kiskusin selle lahti ja tormasin, nii paljo kui jalad kandsid, kõrtsu poole.
Aga kui pisut seisatama ja kuulama jäin, oli ähkimine ja puhkimine mo kannul, aga kolme sammu pääle midagi näha ei võinud. Kas oli ta tont või inimene või vana kahe peaga sarvik ise. Ma jooksin veel viimse jõuga, sest kõrts, kuhu ma tõttasin, ei võinud enamb versta maad minu arvates kaugel olla. Aga kui õnnetused tulevad, ei tule nad mitte üksi, vaid kaks-kolm korraga. Üsna äkitselt katkes mo püksipael katki ja ma kukkusin otseti maha, tõusin veel jalgade pääle ja tahtsin jooksu panna, aga püksid olivad jalgade otsas ja sirutasid mind tõist, kolmat korda nõnakile. Ma kuulsin nüüd selgeste vahkamist ja lõõtsutamist ja tulist hingeauru oma kõrva ääres. Mo mõistus lõppes, hirm ja rammestus panivad mo vere seisma ja ma langesin sinnasama paika minestand maha.
Sinnasama paika oleksin ma ka surnud kui mo hea abikaasa, kes mulle pruukosti rehe juure järele tõi, mind siit poleks leidnud. Ka kõrtsimees, mo tuttav sõbrakene, ei viivitanud abiga kui mo abikaasa käest kuulda sai, kuis minuga lugu olnud. Nad valanud külma vett mulle päha ja määrinud kange ätikaga südame kohta, kuni siis viimaks meelemõistusele tulin ja püksid jalga tõmbasin, märkasin alles, mis lugu minuga öösel sündinud. Ja mis teie arvate, sõbrad, kes see hirmutaja õige võis olla?
Nüüd mõistsin seda iseeneses, kui silmad oma suure koera pääle lõin, kes mo ligidal kraavi kalda ääre pääl kükitas. Ma küsisin abikaasalt: "Kas koer sinuga ühes tuli või oli ta minu juures siis joba, kui mind siit kraavi kaldalt leidsid?"
Naene vastas, et ta näinud koera kraavikaldal istuvat, sellepärast ta sinna siis vaatma tulnud ja mind kätte leidnud.
Nüüd ei oleks mul pitka seletust enamb tarviski. Mo oma koer oli kodust mulle järele tulnud, aknast sissi pugenud kui magasin ja ta kuriloom mõistis magades niisama norskata kui ma isigi. Oli ta, veider loomakene, seda minu käest õppinud - kes seda teab. Aga paljo naljatükke mõistis ta teha. Ma olin selle ehmatuse pääle paar päeva peris haige ega tohtinud kellegile, kui endine julge mees sõna rääkida, kus minu minestus kraavikalda pääl oli tulnud. Ikka inimesel tuleb elus kord ette, et ta ehmatab, kardab ja jookseb nägo oleksid kümme kuradit ta kannul. Sest julge süda ilma usuta, ilma palveta sünnitab kartust ja aeab jooksu.

E 17139/41 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõtete aimud
(rahva järele)
Võid sina ühte põtra, kes looduses ümber kargab, kinni võtta ja hobuse asemel, kes koormat veab, pruukida? Aga ise asi on hobusaga, kes varsast saadik põllutööd tegema on õpetud, ta veab koormat ja künnab maad ja kui ta enamb ei jõua, käivad piitsahoobid ta selga. Ta ohkab ja veab jälle edasi ja mõtleb: "Eks see keik pea õiguse pärast just nõnda olema."
Vars, kes sellesama koormavedaja poeg on ja priiuses täieks hobuseks kasvanud, kes jõuab teda nüüd kui tas uur hobune on, orjama õpetata, ta lõhub riistad ja jookseb metsa. Ehk võta linnukene metsast kinni ning pane puuri, ikka ta igatseb keige paremat toitu süües priiuse järele.
Nõnda oleks selle inimesega lugu, keda vabalt on üles kasvatud ja keda, siis veel orjaikkesse peaks sunnitama. Õpetud inimene sureb ennemine kui ta orjaiket oma kaelas kannab. Ta teab, et surm hoopis hõlpsamb on kui eluaegne orjapõlv.
Millal pääsevad eesti rahvas oma rõhujate alt peris lahti? Kostus: siis kui nad peris selge silmaga ilma häbita oma rõhujate silma sissi julgevad vaadata. See on, kui nad targuse poolest vastastiku ühe järje pääl on. Kui rahakott täädmisele, täitmise häbiks, mitte enamb tühi, vaid raha kauniste täis on.
Kui kaugele kestab nüüd veel vägevamate mõisnikute võim? Kostus: niikaua kui täädus ning kõrgemb haridus nende keskes ülevel peetakse, mida võõrakeele sõnaga kultuura kutsutakse, selle tõine jagu ehk pool ei taha enamb mitmel endisel võimumehel sõna kuulda. See on: kott ei kuule enamb sõna. Kui kulla- ega hõbekuulidega kindlusevallide päält enamb sihti ei või, sest et kuulid liiga asjata lahingu pidamise pärast otsa lõppenud, siis on tääda muidugi, et kindlused kaua enamb ei jõua vastu pidada, vaid aegamööda ikka saavad langema.
II Ladina keel. Oh, surnud ladina keel! Keda keegi rahvas enamb ilmapääl ei räägi. Sa vägev tohtrite saladus ja abinõu. Kui keik raamatud ja protukullid rahva ja riigi keeles kirjutakse, mikspärast siis aptiigi ja tohtrite sedelid selles surnud keeles kirjotakse, keda keegi haige ega terve ei mõista, kui aga sedelite valmistajad üksi. Kus jäivad meie kuulsad ja kallimad mehed Kunder, Jakobson, Veske, Kulbars ja Kapp ja paljo tõisi. Kas, sina, ladina keel ei ole mõnegi tähtsama mehe juures oma väge näitnud? Mikspärast elas meie austatud Kruitsvald kõrgeni vanaduseni? Sellepärast, et tema ladina keelt ise mõistis ega lasknud tõisi ladina keele mihi oma haigevoodi ligi. Ta täädis väga hästi, mis mõju ladina keelel mõne tähtsama haige kohta iseäranes on.
III Ehk missugune haige on elama jäänud, kellel surmahaigus oli ja tohter ta juure toodi? Mikspärast nad mõnda kuningat ja keisrit oma ladina keele abil elus pole hoidnud kui surmatunnikene kätte tuli? Keik nõdra mõistusega inimesed põlgavad rohtu ega võta seda suu sissi muidu kui vägisi suhu kallatakse. Pühakiri õpetab: "Ei rohud ega plaastrid teinud meid terveks, vaid Issand sinu sõna." Veretõbine naene evangeeliumis kulutas keik oma vara arstide pääle kuni ta Jeesust leidis. Pühakiri õpetab inimest paluma, aga mitte liiga arstide pääle lootma: "Sest keik inimeste abi on tühine." On siis lolli aruga inimesed tõeste targemad ja usklikumad kui mõistlikud inimesed? Väga veider ja kentsakas mõtelda. Kas õpetud arstid ei ole meiegi aeal valeprohvetid, kes rahvast õigest usust ära eksitavad? Pastur Parisis ja kah Perlinis on oma õpetusega mõni aasta tagasi õpetud ja õpetamata inimesed ära petnud, kes nende õpetuse viisi uskusid ja nende käest tervist otsisid, aga viimaks ometegi nägid, et nende õpetus üles leitud aitamise kunstis muud midagi polnud, kui tühi peast välja arvatud luule. Patsillused on nüüd päevakorral kuna neist keegi inimene mõni kümmekond aastat midagi ei täädnud. Mõned aastad tagasi keelati haigetele kangeste rasvast toitu süüa ja pidi ainolt tanguleem nende ainus toit olema. Ei võinud siis midagi parata, pidi iga haige sellega leppima, sest see oli selleaegne tohtrite peaõpetus, kuna kuulu järele keige rasvasemaid suutäisi haigetele pakutavat, et nad seda ennemine kosuksivad. Vanast arvasid õpetud mehed keik, et kanamuna kõvaks keeta väga kahjulik olla, kuna nüüd muna toorelt kahjolikuks arvatakse. Saksad meie maal tegid selle õpetuse järele ja sõivad mune mitusada aastat toorelt. Talupoead keetsid esimese õpetuse aeal munad kõvaks, kuna neid pooltoorelt süüa kästi ja talupoead keedavad neid praegu kõvaks, kuna neid kõvaks soovitakse keeta. Sellest nago tähelepanemata, kas tarkade õpetus nõnda ehk tõisiti on. Targad oma õpetustega tegid enestele ja oma jüngritele seega seda kahjo, et nemad mitusada aastat toorid mune sõid.
IV Aga ometi peab riigivalitsust tänama, et meie maal aptiigid on sissi säetud, nõndasama ka õpetud tohtrid haava arstimise ja rohu eest väljaspool ihu küljes, olgu raiotud ehk löödud, need paranevad väga pitkamise kui arstiabi saada ei ole, päälegi kui nad veel mustuse läbi rikutud saavad. Aga mõistlikumad rahva seas oskavad ka küllat haava arstida kui arstiabi saadaval ei ole, ja kui iga talumees tohtriabi pääle lootust peaks panema, siis peaks igas vallas nimelt üks õpetud arst olema. Iga häda kohta passib eesti vanasõna: "Kui häda tulnud, nõnda ta ka lähab." Sest iga puu ja inimese haav paraneb, kui puu mitte kuivanud ja inimene surnud ei ole. Anna sõber aega. Küll paraneb ja saab isigi terveks. Mulla- ja liivaaugud kui nad mitte liiga suured ei ole, langevad aea jooksul kokku ja kasvavad kinni, samasugune lugu on ka haavadega. Viimaks on kannatust igale õnnetusele ja juhtumisele tarvis, on küllat nähtud, et inimene oma kannatamata meelega ühest hädast ehk haigusest üheksa teeb, et ei kärsi kannatada ega paigal seista. Olid mõned jo pea terveks saamas, ei puudunud paljo, nad läksivad välja külma tormi ja tuule kätte, rikkusivad oma tervist uueste, jäivad raskemaks ja surivad. Niisugusid kaebtusi kuuled maal talupoegadest, kus inimesed surevad pea igast kohast ja igast perest.

E 17143/5 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ühes nõus
Mailm kiidab neid õnnelikuks, kes hästi abielus kokku sünnivad, kes ei riidle ega pea viha tõinetõisega, aga sagedaste on need tõinetõise armastajad keige õnnetumad inimesed maapääl. Kuidas nii, küsid sina? Kannata natuke, ma seletan sulle, et aru võid saada. Kaks hinge on kokku laulatud meheks ja naeseks. Need kaks hinge, mis enne üksikud olivad on nüüd paarirahvas. Varastavad ja petavad nüüd ühes nõus. Kisuvad ligimese varandust omale ühes nõus. Kui tõine varastab, siis tõine aitab salata, ikka ühes nõus. Kui tõine palgalise palka ei mõista käest ära kiskuda, siis tõine jälle õpetab. Ikka ühes nõus. Kui tõine abielupaar mõne naabriga hakkab riidlema, siis tõine jookseb kohe appi, ikka ühes nõus. Nõndasamuti taplemises naabritega aitas tõine tõist, ikka ühes nõus. Nad ei salli kumbki võõrast armastust, sest nad armastavad tõinetõist keigest südamest. Nad elavad paradiisis siin ilmas. Nad soovivad keik eluraskust ja vaeva tõinetõise eest kanda, ehk kui tarvis, lähavad nad ka tõinetõise eest surma, nii armastavad nad ükstõist ja on ikka ühes nõus. Surm teeb lahutust. Need, kes alati ühes nõus on olnud, peavad nüüd igaveste tõinetõisest ära lahkuma. Kui tõine surnud, siis tõine leinab kibetaste. Mitokord on seda ka nähtud, et armastajapaari tõinepool, pärast tõise hauda kandmist kaua enamb ei elanud. Lootus pärast surma kokku saada ja sääl ühes nõus midagi veel koguda on kahe kaalu pääl, ehk koguni nurja läinud. Säälpool hauda ei tunne enamb mees naist ega naene meest, seda lugu on järelejäänud tõinepool kuskilt vist kuulnud või unes näinud, aga ei mäleta enamb kust.
Säälpool hauda saab ühes nõus olemine, vargus, petmine, ahnus ja ligimese oma võtmine hirmsa piinaga tasutud. Ainult ühes nõus palvel käia siin ilmas ei saa sääl süüks arvatud, nõndasamuti ka need head teod, mis ühes nõus ligimestele on tehtud. Mis arvad sina nüüd sellest jutust, sa üleliiga naesearmastaja mees ehk mehearmastaja naene? Sa mees, kes sina naist omale võõraks jumalaks oled kosinud, eks ta aita sind oma ilmliku vara püüdmise ja ahnitsemisega tüki teed edasi põrgu poole, kus mõlemad suuremat hukatust peate perima. Kas poleks paremb polnud, sina varas mees, et sinule niisugune abikaas oleks juhtunud, kelle mõtted sinu omadega mitte poleks kokku sündinud? Kes üles oleks andnud, mis sina varastasid ja kui sina nuhtlust oleksid saanud, siis oleksid sina vaest ümber pöörnud ja nõnda oleks minu arvates vastase meelega naene sulle paljo kasu saatnud.
On neid majaperemihi ja -perenaisi küllat meie evangeljumi Luteri koguduses leida, kes küll avalikud vargad ei ole, et nad naabri aita vargile lähaksivad varandust otsima ehk naabri talli hobust ära tooma. Aga seda nago ei arvatagi pattuks, kui kuskilt hobune mõne hukkaläinud poisikese käest viie ehk kümne rublaga saada on. Mõtted sellejuures on: ega mina teda varastanud ei ole. Sääl oli siis mito nägijat juures, kes vanduda võivad, kust ma ta sain ning kelle käest oma raha eest ostsin. Ega mina ei pruugi seda tääda, kas ta varastud ehk õiguse nimel saadud oli.
Niisugune peremees ning perenaene, kes küll täädvad, mis nad tegevad, aga sellest midagi ei hooli, on oma sulasid ja teendrid petma ka väga osavad meistrid. Nad on ühes nõus oma abikaasaga, lähavad pärast salaja vargust ehk pettust siis lauale kirikule nago õiged ausad abielurahvas kunagi. Nad on jo ühes meeles ja ühes nõus, oma lastele varandust koguma ja arvavad seda õnneks, kust rahakopik ehk muu asi kergemine saada on. Nende peasoovimine on see, et keikidele poegadele peris kohad (kui niipaljo jõuaks koguda) saaksivad ostetud ja tütarde jaoks ka sadat viis igaleühele majast välja saates ligi panna. Sellel põhjusel ongi see ühes nõus töötamine nii tarviliseks arvatud, et sääl ligimese kasu pääle ei sünni mõtelda, nad on ühes nõus, nago kaks kelmi kunagi.
Aga issand vaatab taevast teie ahnuse ja püidmise pääle ja nuhtleb teile ja teie sugule seda kurja kätte. Ta saadab õnnetust, tulekahjo ehk varga kätt teile karistuseks, et teie varandus, mis ülekohtuga kogutud, silmapilkmisel aeal otsa saab. Abielurahvas, kes tõinetõise pääle pole kaebanud, ei riielnud ega käratsenud tõiste kuuldes. Öeltakse väga hästi elavat, aga need hästi elajad võivad mito korda paljo halvemad olla kui muud inimesed, keda keegi õpetaja ega köster ei tea, kes tõinetõise pääle ei kaeba ja ühes nõus keik kahjo ja kurja oma kaaselanikutele sünnitavad, rohkemb veel siis, kui neil võimus käes ehk valitsus tõiste üle kätte usutud, nõnda kui enne sai seletud. Olgu siis lõpetuseks veel üks asi, et need, kes ühesmeeles elavad ja silmakirjaks vagaduse nägo näitavad, päälegi vagaks ja usklikuks nimetakse, ehk nad küll üheaindsa heateoga oma usku pole üles tunnistanud. Need inimesed, mis veel keige naljakamb on kuulda, kaebavad, et maailm olevat nüüd hukka minemas, oma hirmsa kurjusetegudega. Aga need maailma eest muretsejad ei tea vaesed ise sugugi, et mailmaga hoopis paremb lugu on kui nende enestega. Jah, nõnda kaebavad ja ohkavad kurjuse katte all, käed kokku pantud need mehed ja naesed, kellel ainult usk elu sihiks on võetud, aga usuteod puuduvad ja nende hulk on meie eesti rahva seas kaunis suur. Aga tõsised ristiinimesed tegevad tööd enese südame kallal ja võitlevad jumala abiga südamekurjuse, selle paha allika vastu ning jätavad ilma parandamise keigevägevama hooleks.
Neil on helde süda vaesid ja hädalisi aidata ja nende abikaasadel niisamuti. Kui neil hea nõu puudub, siis annab naene mehele head nõu, ehk kui nende mõtted mõnes heas asjas kokku ei sünni, siis nad tegevad head ligimestele, ilma et neil tarvis oleks seda tõinetõisele ütelda ehk järele vahtida, mis tõine vaestele annab ehk mitte ei anna. Nende pääle ei kaeba keegi teener ega päiviline palga pärast, sest et nad ainolt õigust armastavad ja õigust tegevad ja õigus ka viimaks taevas neile osaks saab, kui oma reisi siin maapääl on lõpetatud.

E 17145/6 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Inimene jõuab, kui ta tahab
Kord läksid rikas ja kehva mees, peremehed olivad mõlemad, vaidlema usutegude pääle, mis jumal inimese käest nõuab. Sääl seletas vaene mees, et inimene paljo jõuaks head ligimesele teha, kui ta tahaks, aga inimene ei taha mitte jumala käsku pidada ega sellejärele elada, mis jumala sõna õpetab, vaid aeab, ehk küll nõder inimeseloom, oma Loojale keik eluaeg jonni.
"Mis sa rumal lorised," ütles rikas mees. "Kes võib jumalaga jonni aeada, kes jõuab tema suure väe vastu. Küll katsun mina igapäev ta käsku mööda teha ja elada, aga lihalik inimene, ei mina ega keegi tõine seda ei jõua! Ei, kus võib minusugune lihalik inimine jumala käsku pidada, kui püha apostel Paulus seda ei jõudnud, vaid kaibab: "Oh mina vilets inimene. Tahtmine oleks küll, aga seda heategemist ega täitmist ei leia ma mitte."
"Hea küll," alustas jälle kehva mees, "sina ütled, et sina tahaks küll jumala käsud pidada, aga ei jõua. Kas sina ka keige ülemat käsku tunned, kus keik käsud ühte pantud: "Sina pead jumalat ülekõige asjate armastama ja oma ligimest kui iseennast." So ait ja salved on vilja täis, sa kaupled viljaga ning linadega ja oled rikas mees, mida sina mitte valeks ei või aeada.
Kui ma nüüd küsida tohin? Kas oled ühe koormagi vilja sel napil kasinal aeal, kus puudus käpuga katsuda, vaestele kinkinud ehk ära jaganud? Ehk kui sul koorm kallis oli anda, siis mõne vaka ikka oled andnud, mis?
Ei küll seda pole ma teinud, ka matitäit jahu pole ma ühegi vaesele veel armastuse pärast omast aidast annud ehk mis see minu ühe andmine ka aitaks kui puudusekannatajad sel aastal nii paljo on. Annan ma ühele, siis tahavad tõised ka keik."
"No vaata nüüd, sõber," ütles kehva mees. "Mikspärast sina ütled, et sa küll jumala käsku tahaks pidada, aga ei jõua. Aga mina ütlen sulle veel tõist korda siin hulga kuuldes - sa jõuaks küll, aga ei taha, aead oma loojaga pahura lapse viisi seesamasugust jonni nago minagi."
Rikas mees jäi mõtlema ja ütles siis: "Sul on õigus, sõber. Kõne ei maksa midagi, kui tegusid juures ei ole. Ma tahan täna kord katsuda, kas mul jõudu on head teha ehk mitte."
Selsamal päeval laskis ta kümnele vaesele omast viljasalvest igaühele 1/2 vakka rükkit anda. Kas ta veel nüüd õhkab ja ristis kätel kaebab, et ta, patune inimene, midagi head ei jõua teha, ega Jumala käsku, mis väga rasked täita olevat, pidada nagu enne. Seda pole ma kuulda saanud. Sest mo tee, kus pääl ma reisin, ei puudu selle rikka mehega enamb kokku.

E 17190 < Rõuge khk, Oina veski - J. Tõllasson (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hallitõbe rohi (uuel õpetus).
Võtta. 1. Üks korter spiiritust ehk prostoi kõrtsiviina,
2. Natuke vägevat sialiha, mida pisikesteks suurma (või tangu) suurusteks tükkideks tuleb lõigata,
3. Üks laendik püssirohtu,
4.Pisut juuksid, mida ka peeneks tuleb lõigata.
Seda segu pannakse ühe pudeli sissi ning loputatakse hästi segi, mida siis haigele juua antakse.
Tähendus. Juuksed pidada just nimelt olema. Kui need puududa, ei saada mitte abi.

E 17095 (61) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui jõgede sees vesi väga alla sadab on talvel suurt sula ja suvel suurt vihmasadu oodata.

E 17100 (143) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes laub. kirikus käib ja altre eest ära tuleb peale oma pattu niksu lüües sinna maha raputama. Seda pruuki näed Rõuge kihelkonnas igapühapääv veel.

E 17100 (153) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hõbedaga võis paljo haigusi arstida, et hõbedavalget sauna ehk magamisekoha pääle kaabitseti, kust kohast haigus arvati hakanud olevat. Ka tonti ehk kodukäijat sai hõbekuulidega kergeste surmata, kui pauk trehvas.

E 17101 (164) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paised, sammaspoolikud, maalised olid ihu pääl, arvati seda keige paremaks rohuks koera lakkuda lasta, ja kui koer lakkuda sai, paranes haige kah varsi ja sai paremaks.

E 17074/5 (2) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
II. Pokk ja sikk
Kord heitnud üks poiss küllili õitsi tule ääre ja kohendanud tukkisid, kui äkiliselt üks ilma rummuta vankrirattas mäe rinnakust alla tule ääre jooksnud ja ise rääkinud: "Kui keegi järele küsib, kas läks keegi siit mööda, siis ütle pokk."
Selle pääle jooksnud ratas tuule kiirusega jälle edasi kuni alla jõkke, kus vesi vasto taevast ülesse purskanud ning kadunud siis ära. Õitsipoiss seda imet nähes kohkunud ja jäänud mõtlema: "Kuidas võis üks tühipaljas vankriratas iseenesest jooksta ja rääkida, et tema päälegi veel pokk olevat."
Kui ta alles nõnda mõtles, jooksis üks tõine niisamasugune ratas kui esimenegi olli jälle tema ligidale mäe rõunakust alla ning peatas tule ääres ja küsis õitsipoisi käest: "Kas kedagi läks siit mööda?" Ja poiss vastas: "Pokk läks."
Selle pääle veeris ratas jälle iseenesest minema ning jooksis alla jõkke, nii et vesi vasto taevast ülesse purskas. Keik seda imet nähes kargas poiss asemelt püsti ja tahtnud lippama panna, kui kolmas suur, nago veskeratas mäest alla veeris ning poisi juure seisma jäi: "Kas sikk sõitis siit mööda?" küsis ratas.
"Jah, sõitis küll," lausus poiss.
Selle pääle sündis hirmus kohisemine all jões, nago oleksivad vesketammi väravad eest ära tõmmatud, viimaks hakkas maa ka poisi jalgade all kõikuma, nii et mees veel vaevalt jõudis jalgade pääl püsti seista. Seda imet nähes ja hirmu tundes oli poiss tükk aega ehmatuses. Aga kui sellepääle keik vaikseks ja vagusi jäi, hakkas siis poiss nagu unest ülesse, ehk ta küll ülevel oligi, ning kohe kojo poole jookstes ja appi hüüdes äratas ta pererahva unest ülesse. Läksid hulgani vaatama aga ei olnud ei jões ega jõe ääres enamb midagi muud näha, kui kolm ratta jälge, mis nõnda maa sissi olivad sooninud, et aseme jäljed veel tõisel suvel tunda olivad. Sellest imenähtusest ei võinud ka keige targemad inimesed mitte mingit otsa ega selgust saada.

E 17076/7 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa juures
Kolmsada aastat tagasi küll võib olla, kui Võhnika Peep veel ise peremees olnud, ta poegade poead ning laste lapsed viiendast-kuuendast põlvest saadik elavad veel praego. Peep mõistnud inimesi soendiks nõiduda ja keik pagana kommetid mängida. Aga olnud ka neid mihi küllat sel aeal elamas, kes Peebule enesele nahka mööda andsid. Kord nõidunud ta keik oma kuus sõnakuulmata teendrit libahundiks ja saatnud neid hulkuma. Teendrid, kes nüüd nälja olnud, hakanud ulguma ja hääl hüüdnud ülevalt: "Minge Mõnniste mõisa, sääl on emmis kuue põrsaga, sööge põrsad ära, aga jätke vana emmis puutumata." Aga libahundid söönud käsu vastu vana emmissa ära ja jätnud neli väetimat põrsast järele.
Mõne nädala pärast kästud neid sinnasamma lähedale, Saru valda minna ühte musta täkku sööma. Tõised viis pannud jooksu, aga üks tüdrukust libahunt longanud jalga ega ole tõistele järele saanud. Sinna täku juure on mõisamehed mitme püssiga vahiks pandud, need põmmutanud keik viis libahunti maha ja see olnud nende palk põrsate ema emmissa murdmise eest.
Kui nüüd libahunt-lombak sinna jõudis, kus tõised langenud, nägi ta, et keik viis sõpra surnud olnud ja inimesed parasjago tulnud neid kojo tassima, pistnud ta jooksu kuni taga Vastse-Roosa mõisa luuorgu. Sääl puhkanud ta kolm päeva kuni siis jälle näljaga ulguma hakanud. Siis juhatud talle läti talupoja käest üks üks lammas, selle toonud ta sinna ja elanud sääl oru ligidal kesvarõugu õue? sees kolm nädalat kuni ühe karjalapse käest tükikese haput leiba saanud ning siis inimeseks saanud.
Siis on ta paljo nutnud ja kaebanud oma sugulaste ja seltsimeiste surma üle, kuna talle hääl ütelnud, et ta Siimera mõisa lapsehoidjaks peab minema, ja ta läks sinna ja elas sääl surmani.
Aga vana Võhnika Peebule ei jäänud see kuri ka tasumata. Ühel pimedl ööl oli ta raha aidast rükkisalvest ära varastud ja ait põlema pistetud. Aga põlemapaneja oli seda läbi oma jalgade eestpoolt tagapoole pistes teinud. Kui nüüd Võhnika Peep, olgu ta nii tark kui oli, vargale mitte midagi oma võimuga teha ei võinud, läks ta targa juure, et vee varjo päält vaadata, kes varas ja põletaja on olnud. Aga sääl ehmatas tark - ainult perse vari paistis vasto, mis sa persest ühte inimest tunda võid. Tark ütles: "On väga kaval varas olnud, Võhnika Peebukene, kes so raha on varastanud ja aida põletanud. Ta on seda kurja tööd läbi jalgate eestpoolt tahapoole teinud." Ja kui Peep ise veetoovrise vaatis nägi ka tema ainult inimese perset, millele mingisugune nõidumine pole külgi hakanud.
Võhnika Peep läinud selle meelepahaga targa juurest kojo, jäänud haigeks ja surnud ära. Ta oli tõistele paljo paha teinud, paljo varandust kogunud, aga enne surma keigest ilma jäänud. Ju seesama see meelepaha oligi, misten ta lõppis.

E 17078/9 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanatont ja rehepapp
Muistsel aeal käinud vanatont iga õhtu rehepapiga juttu vestmas. Ta kaebanud rehepapile, et tahaks ka kord naesemeheks hakata, aga keegi noor tüdruk ei tahtvat temale vanamehele enamb naeseks tulla, selle viisiga jääda ta vanapoisiks. "Eks võta mõni lesknaene," ütles rehepapp, "kui noored tütarlapsed sinule naeseks ei tule."
"Ka leskedega olen õnne katsunud," ütles tont, "nende vana raukadega ei saa sugugi veel korda. Lähad nende juure kaupa sobitama ja kosjajuttu puhuma, siis hakkavad vastu pobisema ja risti ette pilduma. Sellepärast olen ju ära tõutanud, kui tüdrukut ei saa, siis leske ka ei kosi."
"Väga tõsi," ütles rehepapp "oled ise elatand poiss joba ja võtad veel vana naese kah, kes siis teid kahte vanainimest toitma peab. Mis lubad mulle, kui sinule kosja kandidaadiks heidan, et noor näio sind armastama hakkab ja sinuga laulatud saab?" ütles rehepapp.
"Luban sinule selle eest suure varanduse omast kodust, säält lossivaremest, mis metsa sees on," ütles tont. "Sääl lossi vana varemetes ma ise ka elan, endise lossiherraga ühe kattussa all, kes oma maapäälist varandust jo 300 aastat sääl peab vahtima, et teda ilmaelus nii väga armastanud, et sellest kopikatki pole tihkanud vaestele ära ohverdada. Kuni nii julge mees leitakse, kes lossiherra vangipõlvest vabastab selle läbi, et ta sugugi mitte hirmu ei tunne."
"Seleta selgemalt," ütles rehepapp tondile, "et aru saan, kuis varandust võin kätte saada, küll siis sulle kena naese aitan kosida."
Tont selle rõõmuga seletama: "Kesk varemeid suure lagunud samba kõrvalt võta kolm kord käega mulda kaapida, siis leiad ukse, säält mine alla keldri. Keige eesmalt lähad kööki, kus tuli pliidi all põleb ning jahumatt ja soolavakk valmis seisavad, ka vesi on pangiga valmis. Pane vesi patta, lase jahu sissi ning pane sool, liiguta kulbiga ümber ning kui keenud on, võta tõsta kausi sissi, söö ise ning anna ka tõisele, kes süüja palub. Sääl istub üks must kass ahjo otsa pääl, kes keik so tegemist päält vahib, see olen ma ise, ära karda kedagi. Kui kõhu oled täis söönud, siis mine tõisi kambri, sääl on suur kulla- ja hõberaha hunik, loe see raha pooleks kahte hunikuse. Üks rubla jääb üle, sääl on ka pakk ja kirves, seda siis löö paku pääl kirvega katki, siis pääseb vanaherra vangist lahti ja sa perid keik varanduse omale. Aga hoia ennast, et sina keigevähemat hirmu ei tunne. Kui sa kartma hakkad, saan mina so ise ära sööma."
Juba õhtul, kui ilm pimedaks läks, võttis julge rehepapp teekäiku vana lossi varemetesse ette, mis säält rehe juurest mitte kaugel ei olnud. Kui ta sinna jõudis ja kolm korda käega samba juurest mulda kaapas, ilmus uks ja ta astus alla, kus kena köögikene maa all seisis, mida pisukene lamp valgustas. Ta leidis keik nõnda olevat, kuidas tont jutustanud. Ka kuri kass ei puudunud, kes oma põlevate silmadega kurjaste tema otsa vahtis, nägo tahaks teda praegu nahka panna. Sellest keigest ei hoolinud rehepapp midagi. Nüüd kanneti kahe halli sikka vahel surnudkirst sissi, panti rehepapi ette põrandale ja surnud, üks koleda näoga mehekene, tõusis kirstus istukile ja palus süia, mida rehepapp ka ei keelnud, vaid lusikaga talle suhu andis kuni mehekene pead väristas ja kõhu täis ütles olevat. Selle pääle astsid hallid sikukesed sissi ja kandsid kirstu jälle kõrvalise kambri, sinna läks ka nüüd rehepapp, küündlaga tuli käes, järele, aga ei näinud sikkusi ega surnukirstu enamb kusagil, vaid selle asemel suure kulla- ja hõberaha huniku, mida ta viibimata pooleks hakas lugema kuni ühe rublani, mis üle jäi. Selle lõi ta kirvega nüüd pooleks ja viskas tõise poole tõise huniku juure. Kui kass seda nägi, et mees hirmu ei tundnud, hakkas ta väga koletasti näuguma ja kisa tegema ja tahtis rehepapile hammastega külgi aeada. Sääl lõppis rehepappi kannatus, ta haaras kirve maast ja tappis kassi ühe hoobiga ära.
Sellepääle ilmus siis üks vana hall mehekene rehepapi ette ja hüüdis: "Oled mind kolmesaast aastasest vangipõlvest päästnud ja mo vaendlased surmanud, nüüd jäägo keik mo varandus sinule, pruugi teda ja anna vaestele, sest saab sinule eluks aeaks küllat. Ma olen selle lossi endine herra, ma matsin oma varanduse enne surma seie keldrise maha ja pidin ise nüüd 300 aastat aega selle juures vahtima, päälegi ühe musta kassi seltsis, kes mind valvas, et kuhugile ei pääsnud põgenema. Nüüd olen ma prii nago tõisedki vaimud ja võin minna kuhu taht."
Selle kõne järele oli hall mees kadunud ja rehepapa rikkaks meheks saanud. Tonti ta pärast enamb ei näinud, ehk kus ta võiski teda enamb näha, sest et ise kirvega oli tondi ära tapnud.

E 17081/3 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri herra ja talupoeg
Talupoeg pole jõudnud renti ära maksa, sellepärast on ta mito korda mõisa kutsutud ja iga kord kolmkümmend kepilööki antud, et võtku raha välja, kust taht. Selle häda sees tulnud talupoeg ükskord nuttes kojo poole, kus üks vana hall mees talle vastu tulnud ja küsinud, miks mees nutab. Talupoeg seletanud oma asjalugu võõrale ja võõras ütelnud: "Paha lugu küll, mehekene, tule minule kolmeks päevaks töösse, tahan siis sinule niipaljo raha anda, et rendi võid kinni maksta."
Talupoeg väga rõõmus selle üle, ütles: "Seda tahan ma hea meelega teha, kui see töö niisugune ei ole, mis mina teha mõistan."
Võõras ütles: "Heinu sa ometa ikka kojo vedada oskad ja see ongi see töö, mis sulle teha annan." Talupoeg läks siis vanakese järele tema kojo ja vedas musta suure täkuga kolm päeva heinu, aga kui jo kolmas päev oli lõppemas ja viimne koorm verst maad kodust veel kaugel oli, ei võtnud hobune enamb koormat perra. Küll sipsis talumees hobust piitsaga alt aisa, aga ei liikunud loom enamb paigast. Mees seda nähes hakkas hirmu tundma, et nüüd oma kolme päeva teenistuse palgast ilma jääb, mida temal väga hädaste tarvis oli, hakkas loomale tubliste piitsa andma, aga keik see ei mõjonud ühtegi ehk küll koorm lageta tee pääl oli ja ka üleliig suur ei olnud. Ta viha süttis looma ammeti vasto põlema, ta tõmbas hea malga maast ja virutas hobusele ühe tubli hoobi päha, aga ehmatas väga kangesti, kui nüüd musta täku asemel ta oma mõisaherra isa koorma ees seisis ja mehele ütles: "Hea oli see, et sina minule niisuguse tugeva hoobi andsid, et sinuga nüüd rääkida võin. Tule mo kojo, saad raha niipaljo, kui tarvitad ja ühe kirja ka ligi, mis mo poea, oma praeguse mõisaherra kätte viid."
Selle pääle siis läksid nad natukene maad ühe lossi pääle, kus kolmandik hõbedat ja kiri mehele kätte anti ja nõnda nad siis jälle koorma juure tagasi jõudsivad ja vanaherra talupoega siis õpetas, et ta kirja, mis saanud, kõrva taha paneks ja mitte kuskile mojale, sest keik muud kohad otsida herra mõisas läbi. Ka käskis ta siis talupoega omale taosad jälle kaela toppida ning koorma ette rakendada ja üks tugev löök malgaga päha anda, et ta jälle hobuseks saaks. Mida siis ka talupoeg sõna lausumata tegi ja siiski veel õigeks aeaks heinakoormaga kojo sai.
Vana hall mees tänas talupoega kolme päeva teenistuse eest ja ütles: "Nüüd võid minna, et oma teenistuse hinna jo metsas oled kätte saanud. Aga siin kingin ma sinule ühe hobuse, mida ise pead tallitama ja söötma. Ainult paar korda aastas anna talle teravaid raud naelu süüa, siis on ta alati ilus ja hea."
Talumees võttis kingituse vastu ja tänas selle eest vana halli mehe maeast ära tulles, et kingituseks ilusa hobuse oli saanud, mis peris kena hobune oli ja mitte liig suur, nõnda kui see täkk oli olnud, kellega ta kolm päeva otsa oli heinu vedanud.
Kojo tulles läks ta nüüd mõisaherrale raha viima, sest et tal teda nüüd küll oli, aga mõisaherra ei võtnud raha vasto, vaid käratses ja ütles, miks ta nüüd tuua ja mitte õigel aeal ei ole toonud.
Selle pääle laskis ta talupoeale veel kolmkümend vitsahoopi anda ja küsis siis pääle maksmist. Antko nüüd mees tääda, kust ta selle raha olla saanud. Sääl ei võinud nüüd talupoeg midagi parata, vaid andis kirja herrale kätte, mida herra siis läbi luges ja ütles, et ta talupoea käest nüüd enamb raha ei tahagi, nii kaua kui ta ilmas elab. Ta pidas oma sõna ja oli sest päevast saadik keige oma valla rahvale väga hea herra. Talupoeg pidas oma kingitud hobust kuus aastat ja oleks teda veel rohkemb pidanud, kui mitte ühe pulma pääl õnnetus poleks juhtunud, mis läbi ta oma hobusast ilma jäi.
See sündis sedaviisi. Keikidel pulmahobustel olnud heinad ja kaerad ees aga meile tuntud talumehe hobusel mitte midagi, ta seisis keik pulma aeg ree all peadpidi aasa külgi kinni tõmmatud, mida keik pulmalised imeks panivad ja talumehe naesele seda asja kaebasivad, miks ta hoost söömata pidada. Küll oli mees kangeste ära keelanud oma naist mitte hobuse juure minna ega temale midagi anda, sest et endine tuntud vana mees, kes hobuse kinkinud, seda kangeste ära keelanud. Keigest sellest keelust hoolimata võtnud naene tüki leiba ja andnud seda keige pulmaliste nähes hobusale. Selle pääle olnud hobune kadunud ja sellesama koguduse endine surnud õpetaja seisnud kadunud hobuse asemel, mida keik kohkudes näinud ja imestanud.
Selle pääle käinud kange tuulepöörutus läbi rehealuse, et paarid ja palgid naksunud ja õpetaja olnud ka kadunud. Nõndaviisi jäänud mees omast heast hobusast ilma, kellega ta kuus aastat kündnud ja põldu harinud.

E 17083/4 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondid pulmas
Üks eesti mees reisinud maanteel edasi kuni ta kahte poisikest nägi taplevat. Sääl jäi ta seisma ja küsis: "Kuulge, poisikesed, mikspärast teie sääl taplete?"
"Meie tapleme oma isa varanduse pääle," vastasivad poisid.
"Siin on meie isa varandus: kepp, kübar ja viisud," vastas nooremb poiss. "Kes selle kübara päha paneb, näeb kaugele. Kes selle kepiga lööb - keik asjad puruks, mis ette juhtuvad, ja kes viisud jalga paneb võib ühe sammuga sinna saada, kus ta eal ise mõtleb. Tule seie, suur mees, ja jaga vanaisa varandust meie vahel pooleks."
Mees kohe valmis, aga tahtis enne nimetud asjade väge proovida, kas keik nii õige on kui poisid paeatavad. Ta pani kübara päha, viisud jalga ja võttis kepi kätte. Aga oh imet, nüüd tekkisid poisikestel sarved päha ja saba taga - peris tondid valmis. Mees virutas kepika neile hea hoobi, siis olivad mõlemad riidlejad kui suits kadunud, aga asjad mehe kätte jäänud.
Mis nüüd mehel viga niisuguste kalli asjadega reisida ja elu üles pidada. Ta pööris omad silmad Kuramaa poole ja nägi, et sääl ühes rikkas peres pulma peeti, sest suur lipp lehvis katuksel. Tal polnud muud tarvis kui üks samm astuda ja ta oligi joba sääl. Teretas pulma peremeest, võttis oma kübara peast maha ja sai keigile nähtavaks. aga et sellel aeal ka Kuramaal pulmad rehetares peeti, siis olid kõik tare parred ja talad tontidega kui üle külvatud, mis pulmalised mitte ei näinud, aga meie mees, kui tondikübara päha pani, keik ära nägi. Nad kussid ja sittusid ülevelt parrete päält söögikausside sisse, et igal pulmalisel toit, ehk küll heaste tehtud, väga halva maoga maitses, millest keegi, pulmalised ega peremees, ise aru ei saanud.
Kuna meie mees peremehele seda asja ära seletas, et teda sääl pulma peremehe ja perenaese poolt väga lahkesti vasto oli võetud ja armsasti peeti. Aga kui pulmavanemad seda veel ei uskunud, siis pani meie mees oma kübara talle päha siis nägi peremees oma silmaga, kuidas tondid keik parte ja talade pääl istusid ja hambaid irvitasid. Seda ei sallinud peremees sugugi, et niisugused sarvilised loomad majas pulmaliste teotuseks olivad, ta palus meie meest neid säält minema kihutada ehk koguni ära tappa.
Pulmalised aeti rehest välja ja keik uksed ja aknaaugud topiti kinni, kuna meie mees üksi sissi jäi ja oma nõiakepiga laastamise tööd algas. Sääl hüüdis äkki tont jo eemalt: "Onu tuleb, meie onu tuleb!"
"Küll ma teile onu näitan," hüüdnud mees ja peksnud siis oma kepiga nad keik pihuks ja põrmuks, et kord sinist tolmu ainolt rehe põranda pääl näha olnud.
Aga ometa üks tont, kes küll mito lopsu päha saanud ja kelle tõine jalg perra löödud, saanud ühe lõhe vahelt välja jooksta, ikka lagedad nurme mööda edasi jookstes ja hüüdes: "Kas mas ütle! See ei ole onu, see ei ole onu!", mida keik pulmalised kuulsid.
Sellest aintsast tondist, kes päälegi ühe jalaga ja küürakaks peksetud, on tondisugu veel meie kubermangutese tänapäevani sugenenud.

E 17084/6 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rehepapp ja tont
Kui mõisa rehed jõuluks ära peksetud, võtnud tont oma perekonnaga sinna nüüd korteri, arvates et suvel tühja mõisarihte teda keegi sinna tülitama ei tule. Ja ta elas sui aega sääl peris vagusi, kuni sügise kätte tuli ja rihi üles panti (või asteti). Nüüd läks meie üürilisel elu peris kitsaks, ta pidi ahjo keressepäälsega nüüd leppima ja rehepapile, kes päälegi lahke mees oli, seda head tasuma, et teda sääl siis laskis elada.
Ühel päeval palus ta rehepappi ligi tulla ühe kaunis pitka reisi pääle. Ta tahta Rooma linna minna paavesti keldri joodavat viina tooma, ta võtta rehepapi oma turjale, et siis ka võõraid maid ja linnu näha saaks, mille üle rehepapi meel väga rõõmus oli ja tänades ütles, et ta jo ammugi seesugust reisi ihaldanud.
Ühe ööga olivad nad sääl ja läksivad viinakeldri, kus vanasarvik valgustust pimedas keldris sünnitas, mille üle rehepapp ära ehmatas ja "Meie esad" hakkas pobisema. Vana katsus, et kartuse pärast keldrist välja sai ja siis jättis vaese rehepapi kimpu. Kui rehepappi tõisel homikul säält leiti, tahetud teda ära puua.
Sääl ilmunud tont talle appi, viskanud õlekoo kohtuteendrite kätte, mida need siis rehepapi asemel üles poonud. Siis on nad uueste paavesti viinakeldri läinud ja tont öelnud: "Ära sina oma suud enamb pudruga tehku, vaid pane tähele, mis ma toimendan."
Nüüd keerutanud tont kaks tugevat viinaaami turjale, lasknud rehepapi veel kaksiti vaatide pääle istu ja tulnud keikide piigimeiste ja vahtide nägemata keldrist välja ja jõudnud mõne tunniga kojo. Viina olnud neil nüüd juua küllat, aga selle kiire käiguga ja külma sügüsese tuulega jäänud vanapoisi silmad raskeste haigeks, mille üle ta väga kaebanud ja palunund, et rehepapp temale peaks silmarohtu keetma, mida siis rehepapp ka nõnda toimetanud, et ta paejatäie tina sulaks aeanud, tonti enne jämeda köiega ahjo pääle tala külgi kinni sidunud, et haige ei liigutaks ja vagusamb oleks rohitseda, mis vanapoiss keik haigusega lasknud teha, nõnda kui tark tohter ise heaks arvas.
Aga kui kuum tina silma jooksis, ei ole ta seda ära jõudnud kannatada, vaid kisendades rehest ühes talaga välja pühkinud Juudajärve, oma palavaid silmi jahutama. Sääl olla veel praego tala ots kesket seda sügavat järve näha.
Järv on Sänna Tsooru mõisa ligidal, Tsooru valla jaos ja kutsutakse sest saadik Juudajärveks. Sinna sama paika on see tont jäänud ja uppunud, pärast pole teda enamb mõisa rehes iialgi nähtud.
Kui rehepapp välja vaatma läinud, kus haige on läinud, on ta ühe küünest tehtud kübara leidnud ja kuub ja viisud. Selle kübaraga võis keik näha ja kuuega nägemata olla ja viisud viisivad inimest sinna, kus meel mõtles ja süda igatses. Kui rehepapp need asjad oli proovinud, hakkas ta oma mõisaherra juure igal söögiaeal võõraks käima, sõi herraga ühes lauas ühte sööki, aga nägemata, kuna siis viimaks nõnatark toapoiss aru sai, et herral paljo toitu üles lähab, kuna ta mõni aeg enne seda poole vähema toiduga ära elas. Ta vaatis kord läbi võtmeaugu ja nägi selgeste, et rehepapp herraga ühes lauas lõunat sõi ning prostas talumehe moodi keik toidud saksa nõna alt kõhtu toppis. Seda asja rääkis siis toapoiss herrale ja tõine kord läks herra ise läbi ukseaugu vahtima, kus selgeste siis rehepapi ära nägi, sissi vihaga tormas ja lauda vasto virutas, et keik tassid ja taldrikud puruks ja tükkideks kukkusivad, aga rehepapp naerdes joba tõisel pool lauda herra kallist sigarit suitsetas ja saksa kätega vehklemist ning viha tujo imeks pani.
Varsi jooksis herra rehe juure vaatma, kas rehepapp sääl - jo ammugi oli rehepapp sääl, misüle herra väga vihastas, aga ühtegi parata ei võinud, kuni rehepapp ise asjalugu oma kerge meele läbi herrale ära jutustas.
Herra meeltas rehepappi kuni see viimaks kübara herrale ka katsuda andis, aga sellega enesele väga paljo paha sünnitas. Herra vaatis põhu sissi ja nägi sääl väga paljo teri, nüüd ei olnud siis vaesel rehepapil enamb pidu ega põlve, ei lusti ega rõõmu. Ka võttis herra küünekübara ära ega annud enamb rehepapile mitmekordse palve pääle tagasi.
Nüüd kees rehepapi viha mõisaherra nago varga vastu, et ta kalli leitud küünekübara ilma mingisuguse õiguseta omale omandas. Õnneks oli tal kuub ja viisud, kaks kallist asja veel, ta võis kuube selga pannes nägemata herra tuppa tungida ja kübarat, mis herra voodi kohal rippus, jälle ära tuua, mida ta siis ka mõne nädala pärast tegi.
Aga sellega ei jäänud noor rehepapp veel rahule. Ta hakkas herra tütart armastama, niisamuti see ka teda, mis väga vana mõisnikku vihastas, kui ta seda pitka aea pääle kuulda sai, aga parata ta midagi sinna ei võinud, kui rehepapp tütrega käis lõbusaid õhtuid pidamas nägo noortel see viis enamiste ikka on, sest et vanamees rehepappi ei näinud. Selle vihastamise pääle ka vana mõisaherra viimaks suri ja rehepapp tütre keige mõisaga omale sai. Elavad vist praego veel.

E 17089 (2) < Rõuge khk., Viljandi v., Karula k., Rootsi t. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ma olin oma isa maeas alles poismees, see oli sõnniku vedamise aeg. Koormad läksid metsa ja mina seisin tahra tsia aia pääl kõhuli ja vaatsin kui tõistre perenaene oma põrsastele üle aia sööki ette kallas. Sääl tuli äkitselt üks kange tuulekeerutus, mis mulda aias üles keerutas ning selle sees üks tulesäsi, mis just minu paremalt poolt mööda jooksis ja tõistre perenaist vist puutus, see satte selsamal silmapilgul maha ja oli surnud. Öeldi, et lendaja olla teda läbi löönud.
Villandi Karola Rootsi talus.

E 17090 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanast elanud Tee vallas üks tark või nõid, kes paljo head ja paha teinud. Kord tulnud kaks meest tema juure, et herra viha ära võtaks ehk teda koguni surmaks.
"Kummad ma pean tegema siis," öelnud tark, "kas ära surma või haigust saatma?"
Poeg vastanud: "Tarvis ära surmata."
"Kelle hinge pääle?" öelnud tark.
Vana isa pole seda oma hinge pääle võtnud, aga poeg olnud kohe valmis ja öelnud: "Tee minu hinge pääle."
Mis pääle siis tark tulise söe ahjust võtnud, ümber poisi pea keerutanud ja minema saatnud. Ja enne kui targa juures käijad kojo jõudnud olnud herra surnud, ja see sündinud selsamal tunnil, kus tark tulesöe lendu saatnud. Asi, mikspärast nad targa juures käinud, olnud see, et mõisaherra need koha päält välja tõstnud.
Jutt Tarvastust perit.

E 17090 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord surnud ühel metsavahil kolm lehma ära. Aga ta mõistis kohe, et see õiguse asi enamb ei ole. Läinud targa juure, lasknud nõnda teha, et vastalisel neli lehma ära surnud. Üks sellepärast pääle kauba, et mõistab oma naabrit lasta rahulikult ära elada. Ja see nõidumine ei maksnud rohkemb kui rubla raha ja 1/2 toopi viina.

E 17091/2 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ma täädsin, kui alles noormees olin, kuidas üks naabriperemees nõidumist väga kartis ja päevad ja nädalad otsa ühte läti nõida, keda ta 60 versta kauguselt arstima tõi ja tagasi jälle oma hobusega viis, tubli palk ja söötmine veel pääle kauba. See tääduseta vanaaegne rikas mees, kes küll meie aeal olnud, ei sallinud seda silma otsas, kui kuskil raipeluud ehk mõnda surnud kassi silmas. Ka rotid, hiired ja riide- ehk lõngatutikesed, kui need silma puutusivad, ei võinud head tähenda, päälegi veel, kui hiirekene aida ehk lauda lähedal maas surnud oli.
Noh siis kohe poiss, hobune vankri ette, ja nõia järele. Aga naljahambad külapoisid saivad peremehe nõiduse kartust sellesama talu poiste käest tääda. Ja külapoisid sünnitasid selle läbi peremehele paljo peavalu. Kui kuskilt iial üks looma kondiluu või pealuu leiti, kohe kanneti teda öösel nimetud talusse ja pisteti silmaauku pidi loomade tahraaia teibasse. Kui nüüd peremees hommikul üles tõustes seda jäledust nägi, oli esimene töö, olgu keige pakkemb töö ees, poissi 60 versta kaugele arsti järele saata.
Aga niipea kui arst ehk nõid kojo oli saadetud, mis küll salaja hoieti, aga oma talu poisid siiski asja tõistele avaldasivad, oli uus hobusepea jälle aiateibas, suuremb ja koledamb veel kui endine.
Kui asjalugu laiali lagunes ja ümberkaudu keige naljahammastele täätavaks sai, viiti keik luud ja kondid, surnud kassid ja rotid möödaminnes nõiakartja peremehe õue pääle ehk loomalauda lähedale, sest et maantee selle talu õuest mööda käis.
"Siin külas on väga kiusakad inimesed, peris nõiad ja tükimehed, oleksin ma vaenemees seda täädnud, ma poleks mitte seda kohta ostnud."

E 28809/12 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust Vooru mõisa nimi sündinud
Vooru mõisa all selle jõe kaldal, mida hakatusel Oldre jõeks nimetakse ja Võrtsjärve jookseb, on madaliku sees kena ümmargune mägi. Sääl ei kasva praegu enamb ühtegi puud ega põõsast, kuna ta vanal aeal paksu tamme- ja vahtramõtsaga olnud kaetud ja keige ilusamaks kohaks sääl ümberkaudu peetud. (Lugejale olgu ette ära öeldud, et see lugu, kellest siin rahvasuu jutustab, sel aeal on sündinud, kui veel katuliku usk meie maal valitses ja preestrid kõik selle usu kombe järele poissmehed pidivad olema.)
Selle mäe otsa ehitanud rüütlid sel aeal nonnade kloostri, aga niisuguse kloostri, mida mojal naljalt leida polnud. Sääl ei peetud naisterahvaid mitte taevasaamise, vaid ilmliku lusti ja himude ihaldamise pärast. Iga mõisnik ehk rüütel pidi omast vallast igaks nädalaks korra järele kuus keige kenamat talunäiot kloostrise saatma, et saksad, niihästi ilmlikud kui vaimulikud mehed, oma lihahimusid võiksivat täita, juua ja prassida. Vaimulikud isandad kuni Tallinna linnani andnud oma kogudustel tääda, et nad ametitalituste pärast kas Saksamaale ehk Rooma linna reisivad, oma karja lambaid diakonite hooleks uskudes, reisinud kõik Vooru mõisa hoorama ja prassima.
Tääda muidugi, et siin neid keegi enamb ei täädnud ega tundnud. Mungakuued riputati varna, lühikesed aumõõgad pandud vööle nagu eht rüütlihärrad kunagi. Mis sellel perisorjuse pimedal aeal Vooru mõisas, niihästi kui keige üle Eesti- ja Liivimaa prassiti ja lakuti, on vist iga lugeja isigi aealugudest kuulnud ja lugenud. Et eesti taluvanemad oma tütrid kui perisorje ei voinud keelda Vooru mõisa minemast ehk sääl küll neid paljogi ära häbistud on, on tääda muidugi, sest mis õigus sellaeal ühel perisorjal oma lapse üle võis olla. Kõik oli tema härra omandus.
Kui nüüd nii mitmed aastad sääl uues kloostris oli kõiksugusid karutükke tehtud, mitmed rüütlid ning vaimulikud peris pool naljapärast kaksikvõitluses surmatud ja paljud liias prassimises iseendit ülemal nimetud jõkke ära uputanud, ei olnud viimaks enamb prassijad alamast sugu eesti näidudega rahul, vaid igatsus kasvanud rüütlete eneste preilide järele, mida ka enamiste keik ilmlikud ja vaimulikud nooremad isandad väga õigeks ja sündsaks kiitnud. Küll olnud veel mõndki vanemad rüütlid selle asja vastu, et nende tütred neil armsamad olnud kui seltskonna soovid. Aga selleks säätud Talina linna suur kohus, kus siis sääduse rikkujad ja vastasid pidid karistud saama, kes kuidagiviisi tahtis keelda korra järele oma tütart Vooru mõisa tulemast.
Noh nüüd hakkas meie prassijatel koguni uus elu pääle. Igast mõisast korra järele tulivad mõned preilid talunäiode ulka, mida saksad rohkemb armastasid kui neid ja nüüd läks prassimine ja joomine koguni hulluks. Aga pill tuleb pitka ilu pääle, nõnda ka viimaks siin. Selleaegne Tarvastu herra, kes vaga ja ausameeleline rüütel olnud, ei tahtnud mitte oma kahte tütart korra järele Voorusse saata. Selle vastu tõrkumise pääle antud asi Talina Hakkenrihti kohtu kätte otsustata, kuna see kohus Tarvastu herra poomise surmale mõistnud, mida ka varsi täite saadetud.
Aga poomise surmaga pole vihastud rüütlikond veel leppinud. Nad lasknud surnul naha seljast ära nülgida ning seda nahka rüütlikogu saali varna riputada, märkiks vastu tõrkujatele, et keegi mõisnik oma tütart enamb ei saa keelma Voorusse tulemast. Kui nüüd rüütlid oma kogukonna saali kokku kogunud, seisnud üks kannupois iga kord surnud inimese naha juures ja kui keegi seltsi seast küsinud: "Kelle nahk see on?", siis pidanud teener küsijale vastama: "See on Tarvastu sea nahk."
Sellest on see nimi Tarvastu meistele keige ümbrekaudse meiste poolt sõimunimeks tänapäevani jäänud, et kui kuskil võõras paigas Tarvastu meest taheti pilgata, hüüti: "Ah sina vana Tarvastu sea nahk."
See rüütlite hooramise klooster, keda sel aeal hooramise kloostriks rahvasuus hüütud, on praegu jäljeta kadunud ning sinna nimetud kloostri lähedale praegune Vooru mõisa tekkinud, keda veel aastat 40 tagasi rahvasuus Ooru hooramõisaks ja praegu ikka kord-korralt peenemalt täht V ette koguni Vooruks hüütakse.

E 28812 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemalnimetud jõgi, mis Vooru ja Suistlepi mõisast mööda jookseb Võrtsjärve, selle allikas ehk hakatus veikene ojakene tuleb Veisjärvest, mis Tuhalaane ja Karksi mõisa piiriks on, mitte väga kaugel Karksi mõisast, kus ka tõine kena järv on, mida Samla järveks nimetakse. Selle järve kaldal juhtunud lugu tahan tõine kord kui elu ja tervit on, pikemalt jutustata.
Nägu ülemal jutustud, pidanud iga mõisapidaja igaks nädalaks kuus tüdrukut hooramise mõisa või kloostrisse saatma korra järele, sellest on see nimi "korraline" sündinud. Mõisakorraline, karjakorraline jne. Oma madala ja ühe tasaste põldude ja kasemetsa salkadega, mis suuremad osa Vooru valda ehib, on ta läbirändajal praegugi veel iseäranes suisel aeal kena silmitseda, ehk küll seda ilu sääl vaataja silm asjata otsib, mis jutustatud kohal vanal hallil aeal võis olla. Ja kas asjalugu tõsine, millest rahvasuu teab jutustada, noh kes selle eest võib seista.

E 28813 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mida keik ära ei räägita
1893 tõusis jutt rahva seas, et Pärnumaal üks surnud peremees sellsamal päeval ellu tõusnud, kui teda just maha matta tahetud. Ja kes seda võis valeks aeada, mida iga päev suust suhu ja käest kätte kõneldi.
Peremees karanud matmise päeval surnuaseme päält püsti, läinud sahvri ja söönud kolm leiba korraga nahka, tulnud siis sahvrist välja, rabanud kassi ahjootsa päält kinni ja söönud selle keige naha ja karvadega sakuskaks pääle.
Vallavalitsuse poolt hoida teda praego kolm tugevat meest kinni, aga toitmine olla väga raske, kui lugu ikka niiviisi edasi kestab. Kolm leiba korraga, see on üheksa leiba, ja kolm kassi päevas. Kust need kassid ja leivad välja võetakse? Ja surnud peremees suuremb asi meest ei olevatki, vaevalt 5 jalga pitk. Ainult silmad olla võõrad pääs ja keerlevad ühteviisi. Õppetaja käinud ka kord vaatamas ja palvet pidamas, aga kasu mitte midagi. Saame kuulda, mis temaga edespidi sääl sünnib. Jah, niisugusid jookseb veel tuhinaga iga aasta rahva hulkatest läbi (niisugusid juttusid). Mis siis veel muistsetest juttutest rääkida.

E 28815/7 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nairipõllul
Kord vanal aeal teinud keegi talumees nairid maha, oodanud nädalat kaks, oodanud kolm, aga ainudt nairilooma ei tulnud mullapõuest ülesse. Vist ära nõiotud või ära tehtud, mõtelnud mees, läinud veel nädala pärast vaatama, ikka seesama lugu, paljas must maa. Seda nähes läinud mehel kops üle maksa ja ta hakanud vanduma:
"Kurat võtku kõik vaeva ja nairi tegemist, kõik on mokas."
Selle meelepahaga läinud mees kojo ega pistnud oma jalga enne sügeset enamb nairipõllule. Talve tulekul juhtunud mees kord nairipõllult üle minema, ennäh, naaris kasvab lopsalt põllul, väga suured ja ilusad. Mees kakkab kohe ühe naari ülesse. Varsi on kurat sääl ja ütleb:
"Mees, mis sa nüüd tegid? Anna naaris silmapilk seie, need on minu jagu, sest sina oled neid pääle külvi minule lubanud."
Sääl ei võinud mees midagi parata, ta pidi selle aintsa nairi, mis ta ülesse oli kaksanud, kuradile ära andma.
Mees jäi väga kurvaks, sest et suur näljaaeg oli, ning vastas kuratile:
"Kellega toidan ma omad lapsed ja iseendid see tali otsa, kui keik need põllunairid ainuüksi sinule jäävad?"
"Mis see minusse puudub?" vastas kurat. "Miks sa olid nii kerge lubama, see on nüüd so oma süü. Ehk olgu nõnda: mina sõidan homme homiku vara ühe loomaga seie naaripõllule ning sina sõida ka seie. Tunned sa minu looma ära, kellega ma sõidan, siis jäägu naarid sinule. Ei tunne ma sinu looma ära, ka siis jäävad naarid sinule. Aga tunnen ma sinu looma ära ja sina minu looma ei tunne, siis ei saa sina ainust nairist mitte omale, vaid keik võtan ma enesele."
Selle kaubaga oli mees väga rahul ja sammus kojo poole, mõteldes:
"Veel on minul lootust neid ilusaid nairid, mis oma käega olen maha külinud, omale saada, kui see kudagi korda lähaks kuradit homme homiku ära petta."
Aga keige mõtlemise ja arvamise järele ei täädnud ta kuskilt niisugust looma saada, keda kurat ei tunne. "Keik metsloomad karust kuni siilini kurat jo tunneb, sest ta hulgub igapäev metsa ja soogu mööda ümber," mõtles mees. "Koduloomade seast pean ma valitsema, neid vanapoiss ometi kõiki ei tunne. Olgu, ma valitsen kodukaru."
Kodu pani mees oma mõttid abikaasale ette ning see oli ka sellega rahul kahekeste ühendud jõul kuradit ära petta. Joba enne päikesetõusu olivad peremees ja perenaine nairipõllul ja kui mees oma naese afrikaanlaste viisi järele oli välja ehitanud ja vagusi ise sääljuures seisis, tormas vanakurat varsi suure musta karu seljas nairipõllule. Joba kaugelt hüüdis kurat:
"Mees, kas mo looma tunned?"
Mees ütles:
"Miks ei, kes inimene seda ei peaks tundma, seda tunneb veike lapski ära, see on jo metsakaru."
"Oh sina raipenahk, ära tundis," pomises kurat ja tuli lähemale kuni naise juure, kes sääl käpukile liigutamata paigal seisis.
"Noh, kas see siin sinu loom on," rääkis vanapoiss. "Ma niisugust kurja looma oma pitkal eluaeal veel küll pole näinud. Suur suu tal on, aga nõna ega silmi pole olemaski, sabaots on jäme ja jompis. Ma pean tunnistama, et ma niisugust looma pole näinud ega tunne. Armas peremees, naerid saavad nüüd muidugi sulle, siis ütle ometa, mis selle looma nimi on?"
"Kodukaru," vastas mees. (Säält on see nimi siis ka eesti rahva sekka tekkinud - "kodukaru" - , mida tõise pilkamiseks ja naeruks veel mitmes paigaks pruukitakse.)
Kui kurat oma karuga olivad ära sõitnud, läksivad perenaene ja peremees kojo, kutsusid pere kokku ning tõttasivad naaripõllule, mitukümmend koormat sai neid nairid kojo tuua, seda selgeste ei mäletanud juttustaja enamb, aga sada koormad neid vois küll saada ja moni hea korvitäis veel päälekauba.

E 28818/9 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tants kanganiitsete sees
Vanal aeal, kui inimesed keik veel rehetares elasid ning kambrid veel ühel aintsalgi ei olnud, siis toimetati keik talutöö, mis eal ette tuli, säälsamas ära.
Kord võtnud üks perepoeg omale noore naese, kes keik tööd oskanud ära teha, aga pole ometa nüüd pääle pulma kanga niitsisse panemisega sugugi korda saanud, ikka läinud niitsesse panemine vassi, ehk noorik küll oma mõistust ning osavust häbi pärast selle töö pääle tarvitanud.
"Mis saab mo mees, mis ämm ja eit, mis pererahvas nüüd ütlema," ohanud noorik, "kui nii kaua joba konga ees istun ning ikka selle tööga veel valmis ei saa."
Joba jõudnud lõuna kätte ja noorikul suured higitilgad hirmu pärast palgel. Ohkab iseeneses: "Oh mina vaene!"
Tõuseb kanga eest ülesse ning lähab välja oma palavust ning meelt jahutama. Sääl ta sammub natukene maad majast kaugele ja ohkab kaunis kõva häälega:
"Oh Jumal küll, mis ma, vaene, nüüd ometagi pean tegema!"
Sellepääle kuuleb noorik üht häält, aga ei saa aru, kust poolt see kostab. Sõnad käivad nõnda (aga koletaste ja jämedalt):
"Noorik, õe noorik, mine rehetarre ja ütle ruttu Jaanijorule, kes niitsete sees vassib: "Lätütöru tapab Taritoru soo pääle ära.""
Noorik oma häda sees lähab tarre, et muid inimese seekord sääl sees polnud, ja hüüab need sõnad, mis ta väljas kuulnud, kõva häälega:
"Jaanijoru, sind kästi Taaritorule appi minna, sest et Lätütöru teda soo pääle ära tapvat."
Kui noorik need sõnad sai ütelnud, tõusis niitsete sees nago tuule kohisemine, mis hirmsaks mürinaks tõusis, keik tare parred saanud kange tuulega lendu tõstetud ning alla aia ala suure soo pääle viitud. Siis alles märganud noorik, et tont niitsete sees olnud ning tema tööd hommikust saadik nurja aeanud. Pääle selle sai noorik oma tööga varsi toime.

E 28820 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuse, kuse, kulda titti,
tilguta titti tinane.
Mis tähendavad need vanad laulusõnad? On vanal aeal mõnel titt kullast olnud? Sarnane lugu võib ka vanal aeal Kalevi kullaga olla, keda nüüd uuritakse.

E 28821/2 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen < Peeter Orav (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks imeelukas rehes
Ma läksin õhtu linaleo päält tulles rehte ja heitsin sinna magama. Mo silmad ei olnud veel kinni läinud, päevasid juhtumisi järele mõeteldes, kui uks lahti lükati ja jälle kinni panti. Keegi tuli nüüd rehte, see oli mulle selge ja ma küsisin kartmata:
"Kes tuli sissi?"
Aga ei häält ega vastust, mitte midagi.
"Noh hea küll," ütlesin mina, "kui sa häält ei tee, siis puhka pääle. Ka mina olen väsinud ja tahan magada." Sest ma mõtlesin teda mõne oma inimese, poisi ehk tüdru olevat ning jäin rahule.
Natukese aea pärast virutati kivi kerekselt maha seina vastu. Sellepääle vastasin mina:
"Ära tee nalja, sina võid mulle kiviga päha visata, seisa rahu."
Ning kõik jäi vagusi ja rahu. Natukese aea pärast puges keegi minu tagaselja ja võttis minu kaela ümbert kinni. Ma ei kartnud mitte põrmugi. Võtsin juuretikkuja sõrmedest kinni, teda oma maja tüdrukuks pidades, aga ma ehmatasin, sest sõrmed olivad nii pehmed ja ilma luuta nago lehmanisad.
"Noh, pagana pihta," ütlesin mina. "Kes sina õige oled?"
Ja haarasin teda siis juuksidpidi kiskuma, aga ei suud kuskil, pea peris ümmargune kuulisarnane ning ümbertringi pehmete lambavillatega kaetud. Nüüd alles sain peris aru kätte, et see veider elukas mitte loom ega inimene ei olnud, vaid luupainaja ehk vanapoiss ise. Tõusin poolistukile ja hakkasin teda rõhuma. Murtsin kokku kui kera. Ei jalgatel ega reitel ühtegi luud ega konti sees, aga väga sitke ja vintse. Ehk ma küll oma tugevate mehekättega teda kiskusin, siiski ühte tükki tal küljest ära ei saanud. Viimaks kui pää päält mõne tordi karvu ümber sõrmete sain mässida ja selgeste tuntsin, et karvad mo peos olivad, pääsis pahavõrk mul kättest lahti ega saanud mingisuguse otsimise teel teda enamb pimedast rehest kätte. Kuultsin natukese aea pärast veel ukse kolatust, siis jäi keik vaikseks. Mina uinusin, väsinud peksmisest, rahuliste magama ega näinud kurja undki enamb.
Hommikul üles tõustes leitsin pehmed lambavillad enesel peos olevad ning ka sõrmede ümber mässitud. Nii paljo olen mina nähtust näinud, millest aru saada ei võinud, kas ta luupainaja või mõni paha vaim oli. Aga üks ikka ta oli, seda aega, kui see asi juhtus, voib aastad 40 tagasi olla, ma olin siis veel alles koguni noormees.

E 28823/6 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan heinamaa pääl
See oli pärast jüripäeva kolm nädalat, kui ma oma venna Mihkliga hobustega õitsi läksin. Noor rohi ei olnud veel ülesse tärkanud, aga vana kuluheina oli veel küllat ja hobustele kodus ka enamb suurt anda ei olnud.
Karjamaale jõudes panime hobusad kammitsase ja läksime ise ühe laia kivi otsa istuma. Et kivi päält kahe sülla lai ja umbes viis jalga kõrge, sadula moodi, siis mõtlesime sinna kivi otsa ka puhkama heita, sest et kivi otsas ikka pehmemb magada on kui laua ehk palja mätta pääl. Kes seda on katsunud, teab küll, et mina ei valeta.
Maapind ei olnud veel kevadesest lume- ja vihmaveest täieste ära kuivanud, vaid alles niiske ja lige, sellepärast oli üsna õnneks seie kivi pääle öömajale jääda. Kivi ligidale laotas ennast vesine heinamaa õhtuiha poole laiali, paiguti üsna peris järvepinna sugune, millest talvised kuhjalavad nago saarekesed välja paistsivad. Sääl olivad mitme ja mitme talu heinamaad ükstõise kõrval, igal mehel oma taaldre ja krossi suuruse järele. Vähematel talutel vähemad ja suurematel suuremad tükit. Ka meie peremehel oli hea platsikene, üheksa vakamaad, sest nõnda oli maamõõtjaherra ise oma suuga meie peremehele ütelnud.
Sellesama heinamaa ääres nüüd see suur lai kivi oligi, kus pääl hämariku aeal istusime ja ühest ja tõisest asjast juttu vestsime. Päike oli küll joba ammugi looja läinud, aga pääle jüripäeva mõni nädal ei kustu enamb ihavalgus. Väga kena oli üle heinamaa kuni metsani vaatata, meie ei heitnud veel puhkama, vaid ootsime ühte seltsimeest öitsile tulevat, aga kes enamb ei nähtuki tulema, sest aeg venis pitkale, kuskilpool polnud enamb ei uikamise hääli ega koerte haukumist kuulda.
"Vist jääb seltsimees täna õhto peris tulemata," ütles vend Mihkel. "Heidame magama, et homme jälle hästi vara kojo saame."
Ma olin sellega varsi nõus, et puhkama eita, aga lõin silmad veel kord heinamaa poole. Sääl seisis pitk must kogu otsego oleks ta maapõhjast ülesse kerkinud. Ma ütlesin ehmatades:
"Mihkel, kas näed, mis sääl vesise heinamaa pääl liigutab?"
Ka Mihkel nägi teda ja ehmatas, sest suur kogu polnud meist päält paarisaa sammu mitte kaugel.
"On see inimene, kes mäda heinamaal nii hilja öösel veel luusib?" ütlesin ma vennale.
"Ei iialgi," ütles vend, "inimene ta healgi ei või olla, loom ka mitte, sest keegi loom ega elajas ei ole nii pitk ega suur, ainult vanakurat võib ta olla."
Venna arvamist kuuldes hakkasid mo peas juuksetutid püsti tõusma, et ma küll suur tondite kartja ei olnud, ainult pimedasse metsa ega tühja hoonesse ei julgenud mina sissi minna. Muidu olin ma nii julge, kas või tulgu karu vastu. Aga mo vend Mihkel oli hoopis kartlikuma loomuga kui mina, seda näitas ta jo mineval talvel üles. Kui tädi ära suri, siis ei julgenud Mihkel kolmel nädalal mojal kuskil magada kui leivaahjus. Säälgi kartis ta, et teda jalgopidi välja tõmatakse, niisugune jänessapüks oli mo vend Mihkel. Peris õnnetuseks oli see, et ma temaga täna õhtu seda nähtust nägin. Ja kui hirmutus ikka edasi nihkus ja meie vait olles tõinetõise otsa vahtisime, küsis Mihkel tasakeste, kelleks mina hirmutust saan arvama.
"Saadanaks," vastasin mina, "sest nago näha, tuleb ta meid seie kivi otsa ära sööma."
"Mis tal ristiinimestega tegemist," lausus vend.
"Ära ole narr," vastasin mina, "millal on saadan saadanat hirmutanud, ristitud inimesi ta jo alati hirmutab."
Kumbki meist ei käändnud oma silmi ennamb imeliku eluka päält ära, kes ikka sinna ja tänna liikus. Imelik oli see kogu küll, vahel tegi ta ennast kahe sülla pitkuseks nago elevant, vahel jälle nii ahtakeseks, et küündragi laiust enamb ei olnud. Viimaks pööris ta vinklis just meie poole tulema ja nihkus ikka ligemale. Ma lasksin oma eluaea, mis mööda läinud, silmapilk oma vaimusilma eest mööda jooksta, iseäranes neid koerustükkisid, mis ma kui poisikene olin teinud, et kord tõise poisikese purde päält vette lükkasin ja paar aastat tagasi ühel mullikal lingukiviga tõise sarve peast maha viskasin, ehk see küll kogemata nii juhtus, siiski arvasin need juhtumised nii suureks patuks, et vanasarvikul küll luba on mind karistama tulla.
Mis ma sääl suure hirmuga lugesin ja palusin, seda ma enamb hästi ei mäleta, aga mo vend Mihkel nähti nutvat, keda mina vaigista püütsin ning rahul käsksin olla, öeldes:
"Ole nüüd vaga, vaest ei näe paha vaim meid ja lähab mööda."
Ja vaata imet, ta hakkaski edasi nihkuma, oma kojo pitkaks sirutades ja jälle kokku tõmmates, kuni ta õhta poole meie silmist suutumaks ära kadus.
Nüüd võisime jälle kergemalt hinge tõmbata, aga magama eitmisest polnud selle hirmuga enamb juttugi. Veiksel koiduaeal võtsime hobused ja ratsutasime tuhatnelja kojo ja rääkisime koduinimestele oma öösesest nähtusest, millest ka nemad ei võinud otsust anda, missugune loom ehk tont see võis olla.
Paar nädalat läks mööda, kui ma jälle ühele vanamehele oma hirmutusest rääkisin. Ta naeris minu juttu. Ma küsisin, miks ta naerab. Ta vastas:
"Mina ise olin see hirmutaja. Et teie oma kuhjalava sissi heinu talvel olite maha jätnud, kuivatasin ma neid päeva ja läksin õhta järele. Kõndsin ma end kottiga vastu aovalged risti, siis olin pitk, oli kott teie pool, siis olin ahtakene."

E 28827 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pelgaja mees
Vanal aeal kartnud üks mees alati vanatontisid ja pimedat. Ta kartnud nii kangeste ja värisenud, et mito korda püksipael hirmuga katki läinud. Kord saatnud teda peremees enne valget rihte tuld ahjo panema, aga pimedasse rihte sisse astutes jäänud mees kuulatama. Mis see pogiseb nago oleks piibutõmbamist kuulda olnud? Mees mõtleb ja väriseb. Vist vanatont suitsetab piipu, sest piks ja poks on ühtelugu kuulda. Mees hääab:
"Ära sa, kurat, mind hirmutagu oma piibutõmbamisega."
Seda öeldes ise läve poole taganedes. Sääl tunneb ta enesel üht vildakut asja jala all ning selle pääle head lööki vasto nägo. Mehel kargab tuld silmist ja jookseb kisendades abi otsima. Aga varsi seletab peremees rihte astudes, et tont pole mitte see olnud, kes piipu tõmbanud, vaid leivajuuretus hapnes mõhes ja pogises ning lööja polnud ka mitte kurat, vaid ahjoroop. Selle pääle oli mees astunud ja tugeva matsu päha saanud. Sestsaatik jäänud mehel suur pelgamine vähemaks.

E 28828/30 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Talumees Jüri
Vanal aeal elanud üks taluperemees nimega Jüri. Kui keik tõised talupoead herra käest peksa saanud, siis vana Jüri ei saanud ometi. Mikspärast? Sellepärast, et Jüri keik teopäevad hoolsaste teinud ja veel rohkembki kui härra nõudnud. Olgu see kas öö ehk päeva aeal, ikka olnud Jüri mõisas ning käepärast käskida valmis.
Viimaks saanud härra Jüriga nõnda tutvaks ning sõbraks, et herra teda oma kutsariks tarvitanud. Keik linnad, külad ja talud Jüriga läbi sõites tulnud härrale viimaks mõttesse ka põrgusse kord sõita. Ta andnud Jürile käsu kätte ühel hommikul kahe hobusaga mõisa treppi ette sõita, teda pääle võtta, et siis põrgut vaatma minna, arvates:
"Sellega saan mina ometagi ausat meest kord trahvida, kui ta teed põrguse ei leia ega mind sinna ei vii."
Kui Jüri mõisast käsu oli kätte saanud härratd põrguse viia, heitis mees rahutuma südamega sel õhtul voodisse magama, sest ta tundis sellest käsust selgeste, et härra teda asjata kiusab ja narrib, aga kesköösel äratab üks vanamees Jürit ülesse ja hüüab:
"Sina mees pead omme oma härrat põrguse viima, sest tema arvab põrguga nalja teha niisama kui muude lusti ja ballikäikudega. Ära sina karda ühtegi, et eksiteele satud, sinu härra lõõg on täis, sa vii teda sinna, kuhu ta nüüd igatseb. Kui sa homme mõisatrepi eest minema sõidad, siis on sinul valged postid paremat kätt, pane neid postitulpe tähele, kuni tee otsa lõppeb ja sina põrguväravate ette jõuad. Tagasi sõites on tulbad või postid pahemat kätt, neid pea jälle silmas kuni kojo jõuad."
Seda üteldes oli vanamees voodi eest kadunud ja Jüril selge täädmine käes, kust tee põrgu läheb.
Tõisil hommikul päikesetõusu aeal sõitis talumees oma kahe hobusega ja vankriga mõisatrepi ette ning võttis härra pääle ja kihutas tuhadnelja põrgu poole. Valged tulbad paremal pool tee ääres ei lasknud sõitjad eksida, kuni suur valge maja viimaks vastu tuli ning härra sinna sissi läks, teda väljas oodata käskides.
Kui Jüri oma hobustega väljas paar tundi oli oodanud ja aeg kippus igavaks minema, köitis ta hobused posti külgi ja sammus uksest sissi härrat välja kutsuma. Aga kuidas ehmatab tema, nähes oma härrat laua pääl tapetud ja pead otsast ära lõigatud olevat. Sääl näeb ta paljo surnupäid katlates keevat ja tunneb ka oma härra pea, kes kissendates teda aitama palub. Aga põrgusaksad ei lase Jürit sõnagi rääkida, vaid käsivad teda üksi silmapilk kojo sõita, moidu võib lugu halvaks minna, et ta ka oma pea kaotab. Aga Jüri ei kuulanud nende hirmutamisest, vaid ütelnud:
"Ilma ma mitte siit ei lahku, antke mulle üks kviitung, mida ma prouale kojo jõudes ette näitan."
Sääl kirjutanud põrgupoisid temale verise hobusenaha tüki pääle viitungi ja pakkunud Jürile, aga ta ei võtnud seda vastu.
"Ei proua seda usu, kui talle seda näitan ja minu käest nõutakse ikka härrad taga. Kirjotage paremb kviitung minule selja pääle, sinna ma ise kirjotada ei saa."
Sellega olnud ka põrgupoisid rahul. Jüri võetud ihualasti ja üks põrgupoistest kirjotanud tulise krihvliga Jürile kviitungi selja pääle, mil päeval herra põrgusse vasto võetud ning ka aastaarv. Küll olnud mehel kange valu, aga mis sinna võis parata.
Valgid poste pahemal pool tee ääres tähele pannes jõudis talumees kolmandal päeval mõisa tagasi ja näitnud kohe prouale verise hobuse naha äärest kviitungit, mida proua paigastki ei uskunud, vaid Jüri suure kohtu kätte andnud. Sääl kohtu ees võtnud mees ennast alasti ja öelnud: "Lugege siit seda kirja, mida mulle põrgus selja pääle kirjotati, kus mina ise kirjotata ei saa."
Kohtusaksad lugenud seda kirja, mis selges saksa keeles olnud kirjotud, ja väänutanud päid, andnud Jürile õigust vabalt kojo minna ja keelnud kellegile inimesele sellest õnnetumast juhtumisest sõnagi rääkita. Ka proua pidanud Jürist pääle seda lugu ega nõudnud enamb ühtegi teopäeva kuni surmani.
Lugejale olgu nii paljo seletuseks, et ülemal jutustatud lugu sel aeal sündinud, kui rüütlid keik siinmaal ise kohtomõistjad olivad ja kui nende vennale nüüd see õnnetus juhtus, et teda oma soovi pääle põrgu viidi, noh siis ei arvatud sellest kellegi tõisele, ka voorimehele mitte süüdi, sest et õige kviitung seda tõeks tegi.

E 28831/3 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kas mas ei ütelnud, et siug on siin
Urvaste kehelkonnas Kassi karjamõisa ja Sarapuu veske vahel seisab praegu kahel pool maanteed ilus haavamets (haavik). See haavamets olnud vanal aeal paljo suuremb kui nüüd. Praegugi on säält läbirändajal iseäranis sui aeal kena läbi sõita, sest mõisa ja talude heinamaad, nii kaugele kui silmavaade ulatab, annavad kena laotusepildi. Haavamõts on kahel pool teed nägo müüriks, kus lahkute vahel kullerkupud ja jaanilillid lopsakalt kasvavad, et metsasalgad päikesepaiste ja tuulede eest kosutavat varju pakuvad. Siis peab sõitja hobuse kinni, ronib vankrilt maha ja kõnnib tasakeste sammudes vankri järel, kuni sest armsast laotuse ilusast kohast läbi jõuab.
Ehk see koht küll igal rändajal ilust vaatepilti praegusel aeal näitab, ei olnud see vanal hallil aeal mitte nõnda. Mida ilusamb koht, seda irmsamb olnud ta ööaeal rändajatele ja õitselistele, kes sääl tuld teinud ja hobusid vahtinud. Vanapoiss saadan ei ole kunagi ööõitsilisi jätnud sääl tülitamata. Ta vedanud mõnda poissi peris vägisi tule äärest metsa, et teda siis õigelt teelt ära eksitada või mõnda muud pussi mängida.
Kord juhtunud ainult üheaintsama talu poisid kahekeste haavistu alla õitsile. See olnud laupäeva õhtu. Teinud tule maha ja jäänud seltsimihi ootama. Aga see õhtu ei tulnud kedagi õitsilist enamb juure. Vist olivad nad raske nädala töö järele keige hobustega kojo jäänud. Ei olnud veel keskööaeg kätte jõudnud, kui kare hääl haavikust kõlanud:
"Poisid, tulge seie, siin on hea magada!"
Poisid kohkunud seda häält kuuldes ega tohtinud musta ega valget vastu lausuda, sest nad tundnud häälest ära, et see kellegi inimese hääl polnud. Jälle hõiganud vanasaadan mõtsast:
"Poisid, tulge seie, siin on hää magada!"
Sellepääle olnud metsas oksade praginat ja jalaastumist kuulda ning üks hirmus must suur koljatisugune mees astunud tule ääre.
"Kas teie ei kuulnud, kui ma teid kutsusin?" hüüdnud ta poistele.
"Ei kuulnud," vastanud poisid hirmuga.
"Noh, siis lähame mõtsa magama," öelnud saadan.
"Mistarvis mõtsa?" vastanud tõine poiss, "siin tule ääres on valge ja soe magada ja kui soovid, võid meie juure puhkama heita."
"Siin voib siug olla vana lehtete sees," ütelnud must mees ja lamenud tõise poisi kõrvale pitkali ning hakanud varsi norskama. Suure irmuga pani tõine poiss hagu tulesse, et keik mõts ümberringi valgeks sai, järele luurates, mis must mees võttab teha ehk kui kaua ta sääl oma väsimust põõnutab.
Õnneks oli tuletegija poiss pitka raudora kodust ligi võtnud, et õnnetuse korral sõariist käepärast võtta oleks, sest seda täädis jo iga külaelanik, et sääl mõtsas mitu korda noorte meistele õnnetus oli juhtunud. Poiss tegi tuld ja pani raudora tulesse ning laskis teda hästi tuliseks minna. Must mees magas veel tõise poisi selja taga raskeste ega täädnud sest toimetusest märkigi, mis tema tarvis praegu ette võeti. Kui ora hästi tuliseks ja valgeks oli läinud, tõmbas poiss teda tulest välja ja sopsas vanasaadanale taguotsast sissi, nõnda et ta valuga üles kargas ja tuhat tulist pimedasse mõtsa punuma pani, ise ühtepuhku kisendades kui härg:
"Kas ma ei ütelnud teile, poisid, et siug on siin? Kas ma ei ütelnud teile, poisid, et siug on siin?"
Niiviisi kisendanud ta tüki aega, kuni viimaks hääl hakanud raugema ja tasaseks ümisemiseks või härja inamiseks muutunud.
Sellestsamast ööstpäevast saatik olnud haavikumõtsa hirmutaja saadan kadunud ega ole teda meie päivini keegi enamb sääl mõtsas näinud. Nüüd magavad sääl veikesed poisikesed ja noored tütarlapsed mito kord hobuste juures küünide sees ja täädvad rääkida, et nad kurja undki ei näe.

E 28835/6 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnud saksad tõlla ees
Vanal aeal on tondid meie maal imed teinud ja lausa inimestega ümber käinud. Seda usub iga laps, kuna üksi pahad inimesed, kes enesemeelest targad, vanu jutte ei taha uskuda, üteldes:
"Kus tont on? Näita, sõber, teda minule kah."
Noh, niisugused uskmata Toomad jätku minu kirjotud jutud vanust tontidest päris lugemata.
Kord läinud üks Vastse-Roosa mees jõuluöösel Oppa kirikuse, moni verst kodust kaugel sõitnud talle saks tõllaga järele, pidanud kinni ja öelnud:
"Tule, mees, ja istu tõlda, ma viin sind mõne versta edasi."
Mehel, kellel jalad käimisest jo väsinud, olnud peris hea meel, et suur saks teda tõlda võtnud. Ta palunud ainult täädmist, kuspoole saksad sõidavad.
"Ära küsi sellest, mehekene, kus ma sõidan," ütelnud võõras herra. "Olen suur lihunik ja lähan L. mõisa ühe suure nuumhärja järele, rohkemb ära sina minu käest püüa tääda."
"Aga kas sina, mees, neid kahte hobust ka tunned, mis mul ees trahvivad?" öelnud natukese aea pärast jälle võeras herra talumehele. "Tõine neist hobustest on teie surnud mõisaherra ja tõine teie kadunud austud õpetaja, ma olen neid kahekeste paaris sõitma välja õpetanud, nüüd las aga käia."
Talumees kohkunud seda juttu kuuldes ja näinud, et asjalugu tõsine olnud, molematel hobustel käinud tulesädemeid nõnasõõrmetest välja, kui kutsar neile piitsa andnud, ja mees tundnud nüüd selgeste, et need mitte hobused ei olnud, vaid peris saksad tõlla ees. Hirmuga seda nähes palunud mees herrat kinni pidada ja teda tõllast maha lasta, aga härra öelnud:
"Oota, mees, natukene, kuni teekäänak tuleb ja ma piibu põlema olen pannud."
Sellepääle tõmbanud herra oma nõnast tuld ja pannud piibu põlema, mida kohkunud talumees hirmuga keik päält vaatas ja omas südames mõtelnud, et peris kuradiga sõidab.
"So mõtted on õiged," öelnud saks tõllas mehele, "nüüd saad sa küll aru, kes ma olen, aga ära räägi kellegile sõna, et sind armastuse pärast tõlda olen võtnud ja selle härraga sõidutanud, kes sulle elus mitu nahatäit on andnud. Olgu see sulle pisutki tasumiseks so asjata ilma süüta valu ja peksmise eest."
Varsi jõudis tõld teekäänakule, nüüd pidanud kutsar hobused kinni ja lasti mees maha astuda ning saksad sõitnud edasi just L. mõisa väravast sissi. Kirikust välja tulles kuulnud mees juttu, mis koguni uudis, räägitavat:
"Täna hommiku on L. mõisa valitseja ennast ülesse poonud, ta olnud väga halv mees ja peksnud alati talupoegi, see surm olli talle üsna kohane."
Mees ohkanud seda juttu kuuldes ja käändnud kurva meelega kojo poole.

E 28837/8 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulepurskavad mäed
Minu vanaonu, kes keisri Nikolai aeane soldat oli, rääkis mõndagi tulepurskajatest mägedest, mida ta ise oma silmaga näinud ja käega katsunud, sest kroonuteenistuses sünnib mõndagi, millest meie, kes kodus elame, aimatagi ei mõista.
"Oi, vennikesed, tulepurskajad mäed oleks ammugi maailma ära põletanud, kui mitte sõavägi oma suuretükkitega sinna appi ei tõttaks. Iga kord, kui mägi tuld purskama hakkab, on kohe polk väge oma suuretükkidega platsis ja kõmmutavad tulekurku sissi, et tuhk ja tolm keeb. Kui paljo sinna püssirohtu ja kuulisid ära kulub, see olgu rääkimata. Kui joba küllalt on paugutatud, et meestel pead auuravad otsas, hakkab maa-alune mürisemine vaiksemaks jääma ning ülem tuleb meiste juure ja ütleb:
"Tublid poisid, nüüd võite vahel lõunale minna."
Mis te arvate, on sääl tuld veel tarvis teha ja suppi keeta, kus tuld ja süsse muidugi ülearu küllat on? Mehed võtavad igamees oma toore lihatüki, pistavad orgi otsa ja tsuskavad tulepurskamise mulku sissi ja paari minutiga on liha küpsenud. Jah, õnn sellel mehel, keda tulepurskavat mäge vahtima pannakse, sellel pole iial küpsetud kaalikatest ega kartulatest puudu."
"Mis asi sääl ometagi põleb," püüdsin ma vahele rääkida.
"Laps, sa ei tea seda veel. Ooda, siis ma seletan sulle, kui sa hea laps oled. Sa ehk oled jo põrgust midagi kuulnud ja ma usun, ema on sinule põrgust midagi jutustanud, siis tea, et põrguleek see ongi, mis tulepurskajatest mägetest suitsu ja auru lõpmata ja vahetpidamata välja keedab. Ühte kuradit sääl küll inimese silm ei aima, ehk mis tal maidal ristiinimesega tegemist on. Aga see on selgeste tääda, et nad põhjas all lõpmata sügavuses hukka läinud inimeste hingesid piinavad ja vaevavad.
Kord võtsin mina küll kindlaste nõuks jäätoobri sees seltsimeiste abiga sinna alla minna, et asjalugu järele uurida, aga mo ülemb keelis seda ettevõtet ära ja ähvardas mind teenistusest kodu kihutada kui mina julgeda niisugust kartetavat reisi ette võtta.
Mo süda jäi ka sellepärast rahule, arvates, ega sääl ometa eestlased sees või olla, muidu oleks seda jo mulle uneski mõnikord ära näidatud. On jo paremaid paikasid jumalal küllat, kus meie vanemad ja meie ise surres läheme.
Maailmameres leitakse ühtelugu saari juure, kus inimesed peavad pääl elama, keda keegi veel ei tunne. Kust on nad sinna siis saanud? Ma usun kindlaste, et need siit ära lahkunud inimeste vaimud on, kes siin vaesuses elanud ning sulased mehed olnud, aga nüüd sääl nagu mõisnikud ja perisperemehed, kellel ühestki asjast puudu ei ole."
"Kui see keik tõsi on, onu, siis ma surma ei karda."
"Kuis siis, keik on tõsi," ütles onu. "Mul pole meele veel iialgi tulnud lastele valetada."
(Ja ma uskusin kõik seda.)

E 7217/7219 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Muistsed jutud rahvasuust.
I. Kus on põrgu?
Et põrgu enamb taevas pole, seda teab iga inimene, kes pühakirja om lugenud, aga kus nukas ehk kus maal ta praegu seisab, seda vist mitmed veel ei tea. Alamal seisav jutukene tahab sellest selgust tuua.
See oli ühel septembrikuu õhtul kui Sauga valla taluperemees õhtul heinakoorma pääle ladus, et hommikuks Pärnu turule müüma minna. Küll keelis naene ja lapsed, et pääle poole öö hoopis paremb on minna, et ka siis veel õigeks aeaks turule saab. Aga mees ei jätnud oma jonni, ta laskis sulase hobuse ette rakendada, istus ise koorma otsa ja sõitis õueväravast välja linna poole.
Tunni kolm võis ta jo käinud olla, aga ikka ei tulnud veel kõrts. Tee oli ees kui laud, kanarpik kasvis kahel pool teed. "Mis lugu see ometagi on? Miks ei jõua ma ometi kõrtsi juure," mõtles mees iseeneses. Kust see tuleb, et külatee nii tasaseks on silutud ja kas ma vaest koguni teelt pole ära eksinud. No, jumala ristike juures, pea jõuab kella 11. aeg, mil kõik pahad vaimud rahvajutu järele platsis peavad olema. Oh jõuaksin kord ometi kõrtsu juure välja. Ta kiirestas veel hobuse sammusid suurema viledusele ja sõitis jällegi mõne tunni edasi, aga ikka üks ja seesama lugu. Seesama nõmm, kanaharjakud ja männad kahel pool teed kuni viimaks ühe suure kõrge, valge kivimaja ette välja jõudis. Et see mitte oodetav kõrts ei olnud, märkas mees esimesel silmapilgul. Ka ei olnud ta enne ilmaski niisugust uhket hoonet oma läheduses veel näinud ega täätud ka siis arvata. Mis koht see õieti oli, kuhu ta nüüd oli välja juhtunud?
Ta sidus hobuse ukse ette posti külge kinni ja mõtles maeasse sissi astu teed küsima, aga selsamal silmapilgul lükati uks lahti ja üks saks ilmus lävele ja küsis mehe soovi järele. Kust ta tulla ja kuhu ta minna?
"Tahtsin heinakoormaga Pernu turule minna. Olen Sauga valla mees, nüüd olen vist ära eksinud ja palun tääda, mis koht see on, kuhu olen juhtunud?" - "Mis sina kohast küsid?" sõnas herra poolkaredalt. "Oled heinamüüja, et ka oma abikaasa keelu ja laste palvet õhtul ei kuulnud. Siin saab ka heinu hädaste tarvitatud. Paljo nõuad oma veiksest peksust?" - "Viis rubla," kostis mees. - "Paras hind viis rubla. Oleks sa enamb küsinud, siis oleks sina seie jäänud," kordas herra. "Ooda sääl oma koorma juures ja ära sa paigastki liigu kuni sulle raha välja toon."
Seda üteldes läks herra tuppa tagasi ja lükkas ukse poiokile. Mitte koguni peris kinni.
Mehel mõlkusid mitmed mõtted peas: "Kust võis võõras herra seda tääda, et naene ja lapsed teda vasto ööd keelsid kodust välja tulla? Mind ta keelis kangeste ära oma koorma juures seista, kuni raha välja toob. Tükk aega on juba mööda, aga rahatoojad veel kusagil. Kes teab kas toobki raha, vaid petab ainult. Lähan vaatan ukse vahelt tuppa, süüdi ta mulle anda ei saa, sest ma olen juba küllalt siin ootnud."
Nõnda mõteldes astunud mees trepi pääle ja vaatnud ukse vahelt tuppa. Aga kuidas kohkunud ta ja jäänud hirmu pärast peris kangeks. Ta näinud, et inimesed, peris alasti inimesed katlate sees keenud ja veiksed sarvedega mehed toppinud hagu ja puid katlate alla. Ta tundnud sääl mõnda oma sõpra, kes mõni aeg joba surnud. Ka tema onu ja vanaisa, kes mõlemad viinavõtjad mehed elades olivad, olivad sääl, mõlemad ühe katla sees, tõinetõisel karvus kinni ja tülitsesid hirmsaste. Vana saadan, suur mehemürakas, pitk lehmasaba taga ja sikusarved peas, olnud taga seina küljes, jämeda raudahelõa küljes kinni ja limpsutanud keelt. Selsamal pilgul, kui mees sääl vahtinud, sõitnud tõld trepi ette, neli musta täkko ees.
Vana saadan saanud väga rõõmsaks ja raputanud jämedat ahelõõga ning küsinud: "Keda säält tuuakse?" Keegi ta sellidest vastanud kõva häälega: "Võlla mõisa kubjast." Selle pääle naernud vana saadan koledaste ja hüüdnud: "Hea, väga hea! Sedasugust meest ma ammugi juba ootsin. Tooge ta sedamaid sissi, ja pange sinna keige suuremase katlasse, kus need kaks joodikut ees on."
Teendrid sammusid ukse poole ja ja talumees jooksnud kui tuul oma heinakoorma juure. Varsi ilmunud kaks teendrit, tõmbanud ühe alasti mehe tõllast välja ja kandnud, tõine peast ja tõine jalust, maja sissi. Tõld pöörnud siis kiireste ümber ja sõitnud tuldud teed tagasi, nõnda et hoostel tulesädemed nõnasõõrmetest välja purskanud. Varsi selle pääle ilmunud ka heinaostja herra ja toonud mehele viis rubla välja. "Säh, siin on so raha, meie ei peta õiget ilmaski ega tee kellegile ülekohut, kes õigust vähegi taga nõuab. Sina, mees, viska oma koorm ümber ja heida ise kõhule vankrisse maha ja ära sa oma pead enne ülesse tõsta kuni hobune seisma jääb. Kas said aru?"
Nõnna nüüd mees ka hirmu pärast teinud, et sellest koledast paigast niipea kui võimalik ära pääseda. Ta pistnud raha tasku, lükanud koorma ümber ning heitnud otseti vankrisse, mille pääle ta kolm tugevat piitsahoopi kuulnud, mida saks ta loomale virutanud.
Kui hobu seisma jäänud, tõstnud ta pea ülesse ja näinud, et olnud oma maea ukse ees.
Oma käimisest põrgus jutustanud ta siis oma naese ja laste ja keige perele. Säält ongi siis see jutt tänapäevani rahvasuhu jäänud. Et Võlla mõisa kubjas just selsamal ööl ära surnud kui mees heinakoormaga kogemata põrgu juhtus, see oli mehele siis kindlaks tõenduseks, et ta põrgus oli käinud.
Nüüd tead siis, lugeja, et põrgu Pernumaal seisab ja see võib väga võimalik olla, sest Pernu ümber on paljo soogusid ja nõmmemaad, päälegi, et ülemal seisav jutt Pernumaa mehe enese jutustatud on. Oleks põrgu Võru- ehk Villandimaal, siis teaksivad ka Võru- ehk Villandi mehed sellest koledast kohast midagi paeatada.

E 7219/7223 (2) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
II. Hõbekulp
Ennevanast, ei tea jo mil aeal, aga üks kord ta ikka olnud, kadunud Partsi mõisa karjanaesel hõbekulp ära, kellega ta võid teinud. Kulp olnud sakste oma, ja seda nõuetud nüüd vahetpidamata karjanaese käest. Kas anna kulp kätte ehk maksa 30 rubla. Aga kui keige otsimise ja kuulamise pääle ei tulnud kulp välja, vaid jäi kadunuks. Sääl ei olnud siis enamb muud nõu, kui taga Valga targa juure minna, maksku mis maksab.
Pani siis karjamees ühel hommikul hobuse rakkesse ja kihutas taga Valga targa juure, kes mõndagi kadunud asja oli kätte saanud ning mitmele vargusekraami oli kätte juhatanud. Seda täädis sel aeal missugune vägev mees taga Valga tark omal aeal olnud. Partsi mõisa karjamees jõudnud õhtuks aegsaste perale ja saanud ka õnneks targaga kokko, sest ta olnud kodus. Kui karjamees oma asja oli targale jutustanud, ütles see: "Õhtu on käes, tule tuppa ja heida voodi puhkama, küll hommiku saame asjaga korda."
Aga karjamees palunud luba ukse ees vankris magada, et sooja ööga toa sumbunud õhk ta nõrga tervisele kahju ei teeks, mida vana tark ka siis viimaks lubanud. Karjamehel ei tulnud ka vankris magades silmadesse. Rahutumad mõtted kulbi kadumise ja herra pahanduse pärast vaevanud teda. Ta silmad olnud peris lahti veel, kui vana tark toauksest välja astunud ja kolm korda läbi sõrmede vilistanud. Kolmandama korra vilistamise pääle ilmunud üks kaharpeaga veik habemega mehekene targa ette. See küsinud: "Miks sa mind hüüdsid." Tark rääkinud alandlikult: "Mitte just ilmasjata. Eile õhtu tuli Partsi mõisa karjamees mo juure, magab praegu siin ukse ees vankris, ta naene on herra hõbekulbi võid tehes ära kaotanud. Kus ta ometagi on, et ma teaksin talle hommiko ütelta?" - "Oh, selle tühja asja pärast oled sina mind seie kutsunud! Praegu viibisin Talina Toomemäel ja vaatsin sakste maipidu päält, et sugugi aega poleks saanud tulla. Niisuguste tühja asjadega jäta mind tõine kord tülitamata. Mõtle, ega minagi enamb mõni poisikene ei ole. Hõbekulp on neil ise kogemata pütti või alla jäänud ja nüüd aeavad otsimisega ilma lõhki. Ütle talle, et kulp või all on ja mõista ka hinda võtta. Ära ka iga tühja asja pärast mind tülita nago ma joba sulle esmalt ütlesin. Arva omast peast ka ise midagi välja. Sest see pole jo kellegi tark, kes keik tõise õpetuse järele teeb. Ma arvan, et ma sind jo ülearu kaua olen õpetanud. Sina saad kiitust ja au, mina keigevähemad midagi."
Seda üteldes kadunud kaharpea kui maa alla ja vana tark läinud tuppa ja heitnud magama. Et mees nüüd keik nägi ja kuulis, kuis asjad seisivad ja kus võikulp peidus oli, võis ta hobust vankri ette panna ja minema sõitu, aga ta ei teinud siiski seda mitte. Sest siis oleks ta vana tarka pahandanud, kelle nõu tal mõisa teenistuses, mine tea mis asja pärast, jälle võis mõnus olla.
Hommiku vara kutsus vana tark karjameest ette, raputas viina kirja ja küsis vaevapalgaki kolm rubla hõbedat, sest hõbekulp olevad pütis või all. Mees maksis küsitud hinna, tuli kojo ja leidis keik niiviisi kui veike kaharpea ja tark olivad seletanud. Kulp sai kätte ning karjamehe ja sakste süda jäi rahule. Noh kas niisugune tark küll sel aeal ei võinud kuulus olla?
Aastad paar oli ülemalnimetud juhtumisest mööda läinud ja karjamehe ainus tütar oli sinnasamasse ligidale ühe jõuka taluperemehe mehele saanud. Koht oli kõigiti hea, põllud kandsid vilja, et lust näha. Aga kari ei tahtnud heaste sigineda, mis igale põllumehele peaasjaks on, sest karjast tuleb sõnnik ja põllurammu ja kui kari kängu jääb, on ka põllupidamine kängus? Mis viga see ommetagi oli ehk olla võis ei mõistnud peremees ega perenaene kumbki mitte. Keige heledamal heinaaeal ja keige suuremal suvel, kui rohto keik kohad täis olivad, lõppesid neil keige paremad karjaelajad ära. Peris karjamaal. Aga ikka üheaindsa koha pääl, õvve all künka pääl, oja kalda ääres. Mis kuri koht see võis küll olla?
Sääl ei olnud pererahva täädupärast mingisugust kõrtsu ega laadaplatsi olnud, kelle asemete pääl ikka niisugused õnnetused juhtuvad, et sääl paljo vannutud ja kurja hüütud. Aga kes teab, võis see väga vanast olnud olla. Jällegi surid sinna kaks keigeparemad lehma järsku tõinetõise järele ära. Seda lugu rääkis nüüd väimees oma naeseisale ning käskinud teda jalapäält taga Valga targa juure minna. Ka jutustanud ta väimehele, kuhu ta peab targa juure jõudes magama heitma, mitte tuppa, vaid välja vankrisse nago ta omal reisul on teinud.
Seda keik pani väimees teraselt tähele ja sõitis siis tõisel päeval targa juure. Teda käskis siis vanamees oma asja jutustata ja häda, kas iseenese ehk loomade pärast tulnud, ette kanda. Mees tegi seda osaval sõnal ning palus tarka kui vähagi nõu hakkab teda avitada. "Saab keik näha homiku," ütles tark, "nüüd tule tuppa, ei heida voodi puhkama." Aga võõras ei teinud seda mitte, vaid ütles: "Sui aeg ja soe on, ma võin ka oma vankriski põõnutada." - "Olgu siis pääle," ütles vana tark. "Aga hommiku ole sa varajane, mul on tarvis kodust siis ära minna. Aga enne tahan sinu asjad ära õiendada." Seda üteltes soovis võõras vanakesele head ööd ja heitis vankrisse pitkali.
Aga polnudki veel keskööaeg kui ukse lõksatust kuuldi ja tark toast välja astus ja kolm korda läbi sõrmede vilistas. Sääl jooksis kaharpea mehekene kui nool ta juure. Ta oli vist väga kaugelt tulnud, sest ta ähkis ja lõõtsutas hirmsaste, pühkis higipisaraid otsa eest ja lausus. "Mikspärast mind nii hilja ööl jälle hüüdsid? See peab küll vist suur asi olema?" - "Ta pole küll asi, aga veikseks arvata ta teda ka ei voi. Sääl põõnutab Partsi mõisa karjamehe väimees praego vankris, kes eile õhtu mo juure tuli ja kaebas, et igal suil lehmad ta õue all künka pääl surma saavad. Mõtelge pisut järele, kaks lehma tõinetõise järele kaotada pole ka keige rikkamal peremehel nalja asi." - "Või nii!" hüüdis käharpea. "Paremat lontrust ei või enamb ilmas olla kui see Ojaääre peremees oma majapidamisega tõeste on. Roovikuid ta ei muretse ega koplile aeda ümber ei tee. Peris laiskvorst! Ta ei peaks õiguse pärast sinna Ojaääre künkale oma kanapoegi ka laskma, kui ma temaga tahaksin jonni aeada. Sääl künka otsas on vana kõrtsiase ning sääl seisab paari jala sügavusel mo rahavarandus, mida ma küll ise teeninud ei ole, vaid mida kõrtsimees, kes umbes 300 aastad tagasi suri, oma naese ja poegade eest sinna maha mattis ja mind siis palus seda vahtida, et keegi elus inimene teda kätte ei pea saama. Nüüd Ojaääre elajad, et tal õiget karjast ka ei ole, sõkuvad ja roojastavad mo rahakasti kaane viimaks puruks. Siis see pole imeasi kui ma puutüki pihku tõmban ja südametäiega mõne puruks löön. Väärt on see varandus, et ma keik ta loomad, kui ta veel edasi nõnda teeb - maha notin." - "Anna andeks," kostis tark, "ma ei täädnud seda mitte, siis on peremehel ka omajagu süüdi küllalt. Ma tahan talle siis ütelda hommiku, et ta aia sinna künka ümber teeb, et loomadt enamb kasti pääle ei saa tallama." - "Jah, seda pead sa ütlema, et ta kodu jõudes kohe roovikud muretseb ja aia veel nädala sees enne pühapäeva jutlust ära teeb, sest just jutluse aeal pean ma igal pühapäeval kirikus olema, et siis kirikuliste mõttid muude asjade pääle juhtida. Aga seda hoia ütlemast, et sääl künka sees mo varandusekast on. Niipea kui sina teda temale ehk mõne tõisele juhatad, oled sa kadunud inimene. Ma olin täna ööse Riias, mõisnikute balli pääl. Oi, see oli alles ball veel! Kolm paari läksid mõõkade pääle välja vehklema ja mina väsitasin ennast nende narrikestega üht ja tõist taga kihutades hirmsaste ära. Viie minuti pärast pean jälle Riias vanas tuttavas kohas tagasi olema." Seda üteldes olnud käharpea kui maa alla jälle kadunud. Kui Ojaääre peremees varahommikul targa tuppa astunud ja viinapudeli talle pihku pistnud, raputanud tark pudelid ja lugenud neid sõnu viina kirjast, mida mees isegi öösel käharpea mehe suust kuulnud.
Talumees sõitnud nüüd kojo ja kaevanud tõisel hommikul rahakasti täätava koha seest välja. Hea kastimürakas, umbes arvata vaka suurune. Täis mõõduvakk, mitte kraadivakk. Pool kulda, pool hõbedat. Mis nüüd mehel oli viga elada või maja pidada. Ta teinud ka veel pool naljapärast õpetud kohale aia ette, aga mis sääl veel hoida oli, kui ise rahakasti ära kasis.
Umbes aasta pärast sõitis ta targa juure, et temale ka õpetuse eest mõni kamula täis kulda-hõbedat viia. Aga tarka polnud enamb kuskil, ta oli naese jutustamise pääle, pärast tõisel päeval, kui Ojaveere peremees sääl käinud, jäljeta kadunud. Vist arvas rahahoidja kasti kadumist targa süüks. Kes teab?
Tähendus: Mis peame meie niisugustest rahvajuttudest kolm korda vilistamistest arvama? Ka nüüd vilistatakse kolm korda ning meie oleme mõne tunniga Talinas ehk Tartus.
II. Hõbekulp või hall tähendab, et meie seda soome vendade käest peaksime järele perima, kus kulp jäänud. Sest ilmast ilma meie võid ei või teha, kui tarkuse hõbekulp kaotsis on.
III. Kes tarkust tõistele õpetavad, on seda enne tõiste käest õppinud ja kui sa mõnesaja aasta pärast tarka meest lähaksid otsima ehk temale õpetuse eest palka maksma, on ta ihulikult jo ammu kadunud. Ta suguvõsa käest saad veel kuulda päeva ja tunni, millal ta kadunud."

E 7223/7225 (3) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mine põrgusse
Vaene kehva rendiperemees ei ole jõudnud oma mõisaherrale rendiraha ära maksa. Sellegipärast tulnud sõna sõna ja käsk käsu peale. Et peremees tulgu mõisa ja õiendago oma asi ära. Peremees jälle mõtles: "Mis ma mõisa lähan, mis ma õiendan, kui ühte kopikat raha praego taskus ei ole."
Aga või herra seda täädis või uskus. Kas täis kõht seda teab, mis tühjale tarvis on ehk rott valla magasiaidas, et kirikorotil ainult ivakest hamba alla pole panna. Mis sinna teha, see on nõnda ilma viis enne meid olnud ja jääb pärast meid ka nõnda. Mees pidi ikka viimaks, ehk küll häbi ja hädaga, mõisa minema herra palvele, et see mõne nädalagi veel rendirahaga kannataks. Aga kas herra seda tegi, kuuleme varsti.
Niipea kui peremees mõisa jõudis ja herra ette saanud, jooksnud herra temale vastu ja haaranud rinnust kinni. "Sina igavene sõnakuulmata koer, mito käsku ma sulle järele saatnud, et sa pidid mõisa mo juure tulema ja rendiraha ära tooma!" - "Pai armuline säks, mul ei ole kopikatki hinge taga, niipea kui saan, siis toon."
Seda vabandust ei uskunud mõisnik enamb ega võtnud kuulda, vaid viskas talumeest uksest välja üteldes: "Kasi, mine põrgusse!"
Talumees mõtles iseeneses võibolla, et põrgust kehvematele peremeistele raha lainatakse, ega ometi herra kui tark mees mind asjata sinna poleks käsknud otsima minna. Lähan kodu, panen uued viisud jalga ja võttan leiba ka natuke ligi, siis tahan põrgus ära käia, muud midagi. Juba pääle lõunat marssinud siis mees põrgu poole ja saanud just õhtusöögiks parajaste sinna. Teda võetud sääl kaunis lahkeste vasto, kutsutud lauda sööma nago oleks ta ammune võõras või sugulane olnud. Keik põrguvaimud kuulanud tähelepanemisega tema kõnet kurjast mõisaherrast, kes temaga nii halastamata ümber käinud ja teda põrgusse käskinud minna.
"Hea küll," ütlesivad nemad, "ta käskis sind põrgusse tulla ja sina oled heameelega ka tulnud. Sellepärast meie sind küll rahaga võime aidata, aga koguniste siia elama meie sind ei võta mitte. Aga sinu mõisaherra, see ei taha küll meie käest abi, aga teda ennast on meile hädaste tarvis, sest siin puudub üks timukas, kes käsust üleastujad peab nuhtlema ja selleks on teie herra sündsamb kui keegi tõine üle ilma."
Kui mees söönud oli, anti talle raha kätte ega küsitud mingit viitungitki vasto, mida talumees väga imeks pani. Talle öeldi, et ta viie aasta pärast punktselsamal päeval peab raha, mis lainatud, tagasi tooma, mida mees ka kindlaste lubanud.
Nüüd saadetud ta vasto ööd tulema. Ehk küll tee kaunis pitk olnud jõudnud peremees siiski valgeks kojo. Siis tõtanud ta mõisa ning maksnud herrale keik võlg rendiraha ilusaste tasa. Aga herra imeltanud ja ütelnud: "Kust oled sa need rahad võtnud? Nad on nii palavad kui tulest võetud ja kõrbehais on neil juures." Mees kostnud: "Herra on mind põrgusse käsknud minna, siis olen ma seda ka teinud ja need rahad säält toonud."
Seda kuuldes kohkus herra omas elus esimest korda põrgu nime kuuldes ja pakkus talumehele need rahad tagasi, mida talumees mitte vasto ei võtnud, vaid herra rahade juure laua ääre mõtlema jättis ja ise kojo sammus.
Sestsaatik ei tulnud vaeselmehel enamb rendiraha puudust, ikka sai ta nii paljo iga aasta omast põllust ja sissitulekust, et võis ausaste mõisarendi ära maksa.
Viie aasta pärast punkt selsamal päeval, mil ta raha oli põrgust toonud, läks ta jälle teda sinna tagasi viima. Jälle anti talle süüa ja võeti lahkeste vasto. Sääl ta võttis siis rahakoti põuest ja palus oma võlga ära maksa. Aga talle ütelti, et seda enamb tarvis ei olla. Ta võida seda raha omale pidada, sest ta mõisaherra olevat ka joba ise siia eile toodud. Küll punninud mehekene vasto, aga see pole midagit aidanud. Nüüd olla siis herrale kohuseks pääle pandud, et ta raske tööga seda raha, mis mees põrgust lainanud peab tagasi teenima ja mees võida seda raha, mis kord lainatud, õigusega omale pidada.
Selle üle siis küll tänanud mees väga, et võlg temale kingitud. Aga ta süda ei olevat sellegipärast mitte rahul. Kui nüüd küsiti, mis mees siis veel soovida, et ta süda rahul pole. Siis ütles talumees: "Lubage, et ma selle raha, mis mulle olete kinkinud, oma mõisaherrale annan, et tema töö vaev ja raskus, mis tal siin kannatada on üks jagugi kergitud saaks. Aga seda palvet ei võetud kuulda.
Siis palus talumees oma mõisaherrad, kes küll enne surma tema vaendlane olnud, veel kord näha saada. Ka seda ei lubatud, vaid öeldi: "Sina, liig pehme ja helde südamega talumees. Kes teab, mis sina oma piinaja kasuks keik ära teeksid, kui meie seda lubaksime, aga siin enamb halastust ega heldust ei tunta."
Kui nüüd talumees põrguuksest välja astus, kästi teda veel kord tagasi vaadata, ja kui ta tagasi vaatis, nägi ta oma herrad kolmandamas põrgus ukse juures nutvat nuhtluse tuline kepp käes. Ta tahtis tagasi pöörda ja talle mõnda trööstisõna ütelda, aga uks lükati sedamaid kinni ja meie talumees sammus kurvalt kojo poole. Sääl kuulis tema, et mõisaherra eile lõuna aeal oli ära surnud.
See jutukene on Võrumaalt.

E 7229 (6) < Rõuge khk - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont taga selja
Kord läinud toapoiss tüdrugut hirmutama, kui see vana endise lossi juurest üht hõbelühtrid tooma saadetud. Kell löönud lossi tornis parajaste ükstõistkümmend. Paks mets kasvanud ka lossi ümber, mille lähedal ka sakste matmisehoone seisnud. Sellepärast olnud see koht keige surelikkudele pimedatel öödel kardetav ja hirmus. Aga toatüdruk oli sääl mõisas jo mõnda aastat sakste teenistuses olnud ning selle koleda kohaga kauniste harjunud. Ta ei kartnud õigust ütelda ei hunti ega tonti ehk küll nimetud õhtul mõisapoisid teda kohutasid, et ta vana lossi juure minna ei julgevat vanaherra hõbelühtrit säält neile ära tooma. Tüdruk ütles, et see temal veike asi olevat, võttis lossivõtme ja läks.
Toa Hants vahtis kelmlikult ümber, pilgutas silmi tõiste poole, kes lauas istusid ja kaarte mängisid, et nemad asjast pärast sõna ei pidanud lausuma. Ta kadus siis varsi seltskonna seast ja läks tüdrukut hirmutama.
Sai küll varsi lossi juure, aga kartis ise tonti, mis hirmus. Sellepärast jäi ta lumivalgis riidis, kaks sarve peas, välja trepi juure seisma ja ootis sääl tüdruku väljatulemist. See ei tuurinud ka kuigi kaua. Tüdruk tuli ja kandis laternat ühes ja lühtrit tõises käes. Ka nägi ta Toa Hantsu esimese piguga ukse kõrval seisvat ja veel üht tõist. Aga veel üht tõist võõrast Hantsu selja taga. See oli mustas riidis, suure kongis nõna ja siku sarvedega. Tüdruk hüüdis seda lugu nähes: "Hants, oi, Hants, vaata mis sul selja taga!" Ise pistnud ruttu lippama.
Nüüd ootnud tõised sõbrad ka Hantsu tagasi tulemist, aga asjata. Hantsu ei tulnud, ja kui viimaks mitme laternaga ja mitme mehega asjalugu vaatama mindi, oli toapoiss Hants trepi kõrval maas surnud. Keik tema ihu päälaest jalatallani olnud üleüldse siniseks pitsitud nagu tondi töö kunagi.
Nõnda rääkis külaeidekene ja lisas omast käest veel juure, et see, lapsukesed, kunagi hea pole tõist inimest hirmutama minna. Ehmatusest sünnivad mitmed hädad ja haigused.

E 78620 (13) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1931) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Kui laps sünnib, siis saadab ülevane esä kolm englit temale hoitjateks, et vanajuudas lapsele halba ei saaks teha. Ristmise ajal läheb üks ingel ära, jääb veel kaks järele, kes hoiavad kõige kahju eest. Pääkooli ajal lahkub teine ingel ja jääb ainult üks hea ingel kuni surmani saatjaks.

E 78620 (14) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1931) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Vanajuudas tuleb ainult ajuti inimesele paha tegema, kui inglit, hoitjat juures ei ole, ehk inime kergemeelselt ingli hoiatust kuulda ei taha, käib engli ikkõn kavvõdast, kuni kurjast taganeb. Vanajuudal kurjevaimusid nii palju ei ole, et igale inimesele saatjaks anda, vaid siis tarvitab vanajuudas teist inimest, kui ta kellegi tahab kurja teha.

E 9594 (19) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui susi labi karja jookseb ja suu ammuli on, istub vanapagan tal seljas.

E 9594 (26) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui risti kused, hakkab vanaljuudal pea valutama.

E 9595 (32) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui selili magad, tuleb luupainjas pääle.

E 9595 (34) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui üksinda olles häälega räägid, räägid vanatondiga.

ERA I 7, 9/12 (1) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Mõtstaga k. < Lätimaa, Tirza - Paul Ariste < Auguste Potsepp, s. 1876 (1934) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Mustjõgi.
Mustajõe üle lätt sild. Ku ma Matsi mõisan elli, Mustajõe lähükesen, ol'l illus kõo-mõts. See mõts ol'l mäe pääl ja sedä mäke kutsuti Höörämägi. Ja inemise' pel'ksi' sinnä' üüse minnä'. Sääl mäe pääl ol'li' vanaaolitsõ mõisahärrä tii' Vana-Roosa mõisahärrä tii'. Herri asõmallõ käve' tondi' sinnä' patseerma üüse kell katstõiskümme ja päivä kell katstõiskümme. Nuu' preili' ja herrä' olli' Mustastjõest vällä tullu'. Ja tuud Mustjajõkõ pelläti, et sääl ollõv kaa vana'tondi'. Egä aastagu sinnä uppu inemise'. Tuu egä aastaga võt't hinele inemise hin'gi. Ja ku es olõ viil keäki uppunu', sõss mõni inemine ol'l kuuldnu, et jõgi oigas. Kui inemine ärä uppus, sõss es oiga inämp. Üt'skõrd ol'l nii imelik asi. Õkva jaanipäävä pääle lõune kellä viie aigu kolm naist lännü tsuklõma. Ja kella viie aigu pääle kerigu. Juu hummugu kella kümne aigu noide naistõrahva üts' sugulanõ om kuuldun', et jõg'i ojass. Ja tuu mõtõlnu', nuu täämbä mõni uppus. Väega kuum ilm kaa om. Ja sõss om kella katõtõisk'ümne aigu, omma' lännü' poisikõsõ tsuklõma. Ja om tahtnu' joba üt's ärä uppuda noist. Sõss om saanu' üt's vanõmp inemine appi. Ja ko poisikõ kolmat kort vii pääle tullu', sõss tuu miis om hiussist vällä toonu'. Sõss om sinnä' pal'lu inemiisi kokku korjunu', et sääld suur tii lätt müüdä. Ja kõik jäi' sinnä' saisma, keä tiid miidä lätsi'. Ja üte kõrraga alanbuul arvada noh nii kats versta kuulti appi hõikamist ja sääl sõss uppus noist kolmõst naistõrahvast üt's ärä. Sõss jõ'gi sai hindäle õks üte hing'e. Nuu' kat's naistõrahvast, mis ellu jär'gi jäi', nuu' kõnõli, et ku ka kottust minemä naksi'. sõss om tullu' neile tii pääl vasta vana Mõtus. Ja kõik jo ütli', et tuu om kahõ inemine ollu'. Tuu ol'l Vana-Roosa kerigu vüülmöldre ollu', kuri miis. Ja tuu, keä är' ol'l uppunu', ol'l jo kõik päiv ollu' rahudu. Ei olõ no joudnu' är' uuta, kunass saa Mustajõe viirde. Tuu teg'i häste tüüd. Tuul pääväl om jätnü' mitu tüüt teg'emäldä', et innembi saa tsuklõma. Ja ku' umma' saanu' jõõ viirde, ei olõ tahtnu' üts'ki inne vette minnä. Timä ruttu rõiva' maha ja lännü' vette. Ja tõmmanu' tõist ka üten. Tahtsõ tuut ka üten sisse viiä. Kolmadat ei. Timäle ütelnü': tuul on väikse latsõ'. Tuud ma'i taha'. - Jaa kuu umma' lännü' jõõ viirde, um ollu' tõsõlbul jõkõ kala õn'g' vii sisen. Sääl kotal om ollu' kes'k jõkõ väikene saarõkõnõ. Ja ütelbuul saarõkõist um ollu' valge liif põhjan ja tõsõlbuul vesi kei. Nii sükäv, et vesi keruttass. Timä tahtsõ sääld läbi minnä õngõ perrä. Ütelnü': ma taha kaia', kas sääl mõni kala kaa otsan um. Ja üt's naistõrahvas ülnü': kas sa'i' näe', et nüüd sais nõrka. Sääl ei' olõ' midägi otsan. Ja kas sa näet, ku pümme sääl vesi um. Ja vesi kees. Ja sõss es lähe'. Ja sõss nakass sääl saman oiduma ja ojus julgõllõ allabolõ. Ja vaivu põhja. Kat'skümmend ütesä aestakku vana, lätläne. Ruttu tulli' pal'lu rahvast sinnä' kokku. Nakati ot'sma. Arvada katõ tunni peräst saadi kätte. Õngõga tõmmati vällä. Es saa' inämp ellu jaa viidi kodu, umbõs kat's versta ja pan'ti kottun lämmä vii van'ni, et vast ellu tulõ. Es tulõ'. - Noh, hää küll! Tä Mustjõg'i um üt's hirmus jõg'i. Sääl kävä' ilmusi vanajuuda'. Maa sõidi üt'skõrd Valka hambatohtri manu. Ja tul'li tagasi Valgast ja saiõ kella katõtõisk'ümne aigu üüse suurõ silla manu. Ja tul'l suur must kas's silla man vasta. Kis tuu muu ol'l ku vanajudas. Jaa muu miis tahtsõ püssäga laskõ'. Maa's lupa'. Lass vanajuudakõnõ ka ellä'. Ja nii taa jäi elämä. Tuusama kotusõ pääl on sõitnu' üt's vana miis. Sõitnu' vana Piigli. Kuu om paistnu' ilusallõ. Illus valgõ üü um ollu'. Jaa tullu' üt's valgõ naistõrahvas tii pääle ette. Jaa laulnu':
Kuu paist sel'gest,
surnu sais sirgõst.
Nuu jah! Vana Piigli um ollu' Höörämäe all öütsin. Tuli maha tett. Istnu' tulõ veeren. Ja timä nännü' jah, et hobõsõ' tullu' joh timä lähküle. Timä manu hirnun. Tükükese ao peräst tullu' noorõ' herrä' kah hannaga särg'i sällän. Saapa mutku kiitsnu' jalan. Istnu' tulõ viirde. Veidükeist istnu' tulõ veeren. Sõss lännü' minemä. Timä tõmmanuä niikaagu puhma sisse. Hobõsõ kah nuu hirnunu' järg'i, ku är' lännü'. Timä um mõtõlnu': nii umma' veo Aadõrgas'si poja'. Tuu ol'l periss herr. Roosa mõisan.

ERA I 7, 13/14 (2) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Mõtstaga k. < Lätimaa, Tirza - Paul Ariste < Auguste Potsepp, s. 1876 (1934) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Üts'kõrd ol'l vana Piigli saadõt Viitinä mõisalõ kirja viimä. Sinnä suurt tiit es lähe. Läbi mõtsa ol'l minnä. Aadõrgas's saatõ Viit'inä mõisalõ kirja viimä. Sügüsene pümme üü ollu', ku kot't. Lätsi mõtsa viirde. - "Kuis ma läbi mõtsa saa? Pümme um. Joo' soe' mõtsa veeren vasta minnu saatman. Üt's jagu lät's iin, üt's jagu kül'gi müüdä ja üt's jagu ol'l takan. Mõni kat'stõiskümme tük'kü ol'l, ilmadu kari. Vahõl istõ maha. Soe' koa istõ', maa kaa istõ. Soe silmä' paisti'. Mul ol'l periss valgõ minnä. Ilmadu tük'k maad läbi mõtsa. Vahõl soe' saisti' tii pääle ette. Es lasõ' sammu edesi. Istõ maha. Midägi tetä'! Pan'ni piipu palama. Soe' kaa kai', ku ma tõmpsi piipu. Hirm ol'l, et hummugu valgõss ei saa' kiri Viitinnä. Tuu pid'i valgõs's sinnä viimä. Nuu' mõtsan mitu kõrt is'tõ. Ja tubagu kot'ti vällä võttõn, karmanist vällä võttõn, ol'li kir'a kaa vällä tõmmanu'. Mis nuu' tiit?! Mõt'li, et saat pessä'? Midägi ei olõ' tetä'. Lähe õnnõ. Sai valgõss Viit'innä k'üll. Soe' jäi kõik mõtsa viirde maha. Herr tul'l. Herr ol'l üllen. Lät'si manu. An'ni käele suut. Kübärä kaa pan'ni kaindla ala'. Ütli: herr, mul kattõ kiri är'. Maa ütle nisama suusõnaga. - Sinnu kutsuti pulmõ. Pessä' seokõrt es saa'"
Et ku soe' ol'li saatma tullu', sõss ol'l julgõ. Soe' ol'li vannu juudiit hoitnu', ajanu' kõrvalõ inemiste mant. Vanajuuda' sussõ pel'gäv.

ERA I 7, 14 (3) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Mõtstaga k. < Lätimaa, Tirza - Paul Ariste < Auguste Potsepp, s. 1876 (1934) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Tuu um üt's lühükene jutt. Muu emä vend Hatapalu Henu ol'l tullu' ilda kõrtsist jaa saanu' -. Tal ol'l tulla läbi mõtsa. - Ja saanu' kes'k mõtsa. Ja sõss sääl kes'k mõtsa ollu' üt's laut katõt. Ja kõgõsugutsõ söögi' pääl ja joogi'. Ja laut ollu' täüs süüjit. Ja timä kaenu', kas tälle kah ruumi um. Es olõ ollu'. Ja tul'l kodu ja ik'k: "Vaest taiva lauda ka ei' võeta' tedä."

ERA I 7, 14/5 (4) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Mõtstaga k. < Lätimaa, Tirza - Paul Ariste < Auguste Potsepp, s. 1876 (1934) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Säälsaman Vana-Roosa vallan Mõtstaga külän Hatapalu talu nurmõ pääl um üt's suu. Sedä kutsutass Kusta suu. Ja sinnä' um hinnäst ülespoonu' üt's Kusta. Tuu'm ollu' Roosa mõisa viinavabrikun. Tüün ollu' talvõl ja suvõl Hatapalun poisin, sulasõn. Sügügsel lännü' vabrikulõ tüühhü. Ja vabrikun ütel mehel säl'g halutanu'. Ja määrnü' umma säl'gä piiritusõga. Ja Kusta tsüsanu' tulõ manu'. Mis ol'l är' palanu'. Kusta tullu õdakult kodu Hatapallu. Ollu' murõlik. Naanõ küsünü': "Mis sul viga um?" - Es olõ lausnu' sõnnagi. Jaa üüse lännü üt'sindä sinnä' suhu' (sic!). Sääl ollu' üt's suur kuus'. Ja poonu' hinne üless. Jaa hummugult löüt, et Kusta um puu otsan. Tuu ol'l se kõgõ suurõmp hädä ollu', et tõsõ vabrigu tüümehe' ülnü', et sinnu saadõtass nüt Tsiberille. Kusta parõmp poi hindä üless. Perän sedä um kuultu, et Kusta oigas sääl suun. Sääl suun um kuultu oigamist. Üt'ski es julgu' üüsi' säält müüdä minnä'.

ERA I 7, 17 (12) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Mõtstaga k. < Lätimaa, Tirza - Paul Ariste < Auguste Potsepp, s. 1876 (1933) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Metsas on paluvõid ehk palulutik. See on sisaliku moodi, aga laiema kõhuga. Kui tema hammustab, sureb kohe inimene.

ERA II 10, 579/80 < Rõuge khk., Rõuge v. < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Erna Ariste < Jaan Leinus, 37 a. (1929) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Kadi Sarv
Antsla vallas kolme talu piiri nurgal juhtunud lugu.
Suve õhtal läinud õitselised hobuseid sööma viima. Saanud hobused sööma panduks, siis hakatud mitmekesi aru pidama, kuhupoole nüüd minna, võetud pillid kätte ja hakanud piirikupatsi pääl mängima. Osalt seisnud piiripeenra peal, kui korraga kuuldus kellade helin ja hääl hõikab kaugelt: "Tii lähti!" Ei pandud sellest tähele ja heal hüüdis teist korda: "Tee lahti." Siis keegi vanem poisidest ütles, et "Seistage piiripeenra pealt ära, siin võib midagi paha juhtuda." Nõnda siis seistsime piiripeenra päält eemale ja korraga kanges kiiruses sõitsid kahe halli hobusega, uhke vanker taga, otse piiripeenart mööda mäest alla talu poole. Tagant vaadates nägime, et sõitis otse talu rehe alla sisse. Hakasime määst alla jooksma umbes 300 sammu maad talu õue pääle, vaatama, et kes see sõitja oli. Jõudsime talu õue, värjad olid kinni ja rehe uksed olid lahti. Reheall ei olnud kedagi näha. Läksime tuppa ja küsisime järele, kes on sinna sõitnud, kuid sääl ei teadnud sellest keegi midagi. Nii jäi kõigile teadmata, kes see sõitja oli ja kuhu ta võis kaduda. Jutustaja on seda ise näinud, on ise ka seal hobuste juures olnud.

ERA II 26, 409/11 (74) < Rõuge khk., Tsooru v. - Herbert Tampere < Liisa Purgi pabereist (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Viire Villandi
Vanal ajal, kui inimesed rehetares elanud, siis tehtud ka keik töö säälsamas ära. Kord pannud üks talumini kangast nitsise, aga pole mitte sellega sugugi korda saanud. Ikka läinud see töö sassi. Häbi ja häda olnud noorel inimesel, kes mõidu kõik töö mõistnud ära teha. Viimaks, kui pool päeva jahitud, läinud noorik välja meelt jahutama, ise ohanud südame põhjast: "Oh jumal küll!" Sellepääle kuulnud ta häält, aga pole aru saanud, kust see hääl tulnud: "Mine ütle: Jaani joru tapab taari toru soo pääle ära." Noorik ehmatanud seda häält kuuldes. Läinud ruttu tarre ja kuulnud nitsete sees kahinat, mis hirmsaks mürinaks tõusnud. Tare parred saanud nagu tuulega lendu tõstetud ja alla soo pääle viidud. Siis alles saanud noorik aru, et tont nitsete sees olnud ja tema tööd ära eksitanud. Pärast saanud tööga varsi toime.

ERA II 26, 411/15 (75) < Rõuge khk., Tsooru v. - Herbert Tampere < Henn Tinks, Jakob Visel (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vanal aeal võtnud üks kuldninaga mees omale naese. Abielu läinud korda. Aga iga kord, kui mees naesega kirikule läinud, jäänud mees veel pääle tõiste kirikule. Kord vaatnud naene läbi võtmeaugu, mis ta sääl teeb. Ehmatades näinud naine, et mees surnud luid ja konte närib ja sööb. Sest vanal ajal olnud see viis surnuid kirikuse maha matta. Nõnda teinud mees mito korda, kuni viimaks märkanud, et naene väga nukraks jäänud ja asjast aru saanud. Sääl läinud mehel süda täis selle üle, et naene temale järele uurib. Öelnud naesele, et ta kodust ära lähab ja kui ta ema seniks käima peaks tulema, teda siis ausaste vastu võtab. Läinudki kodust minema.
Varsi selle pääle tulnud ka ema sinna. Perenaene võtnud teda ausaste vastu, nõnda kui mees käskinud. Nüüd küsinud vana ema, kuisviisi noorik ka tema poeaga rahul on, kas poeg on ka hea mees ja nõnda edasi. Noorik kiitnud väga meest, aga öelnud, et üks parandamata viga ta juures olevat, et iga kord kirikuse minnes surnuliha söövat. "Mis sul sellega tegemist, noorik, mis mehe saladus on?" vastanud vanamoor. "Kui ta sul muidu hea mees olnud, siis ei pidanud sina tema saladust ka minule mitte ilmutama." Sääl karanud vanamoor äkki püsti, lasknud nartsu läbi nõna. Olnudki tema oma kuldnõnaga mees, kes ennast emaks muutnud, ja söönud oma naese nahka, sellepärast et ta tema saladust oli ilmutanud. Õpetuseks keikidele naesterahvale, et mehe saladust ei pea välja lobisema.

ERA II 26, 419/22 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen(1902) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda
Kaks halli
Kord läinud üks mees mõtsa puid raiuma ja kuulnud sääl kaks naesterahvast salajuttu puhuvad. Need olnud kaks halli: "Kuhu meie nüüd lähame, inimesed on kõik enamiste hallitõbe läbi põdenud, peame vist küll jälle tõist korda kehelkonna otsast pääle hakkama." "On veel paar tükki," vastanud tõine. "See puuraiuja siin mõtsas ja härra mõisas. Mina lähan selle puulõikaja kodu ja tükkin ta kilepudru liuda, pudru naha ala ning siis sööb ta mind sissi, siis võin aasta otsa teda väristada." Tõine rääkinud: "Ma lähan härra lossi ja poen tema voodi sulist peapadja sissi. Tuleb ta õhtul voodi magama, kus on minul kerge asi talle kihasse ronida ja teda aasta otsa väristada ja raputada. Aga õde, pea meeles, et punkt aasta pärast siinsamas paigas jälle kokku saame ja räägime, kuis kummalgi käsi käinud." Selle pääle läinud kaks naesterahvast minema ja puulõikaja tulnud põõsa varjust välja, kus ta selgeste kõik kuulnud, mis räägiti. Õhtul läinud mees koju ning naene toonud kilepudru lauale. Mees palunud naese käest veikest kotti, tal olla seda hädaste tarvis, ning kui naene koti toonud, riisunud mees lusikaga pudrul naha pääld ära ja pannud kotti ning köitnud suu paelaga kinni ja teinud kolme sõlme üle veel kolm risti, et keegi kurat enamb kotist välja ei pääse. Siis alles seletanud ta naesele, mis loom tal kotis olla ning keelnud naist kellegile sellest sõnagi rääkida. Koti riputanud ta reheahju suu pääle poogupuu külgi ülesse, et ahjuleitse ja padate suits ja tuli heaste pääle käinud. Aga siiski ei ole kott aasta jooksul mitte ära põlenud ega maha kukkunud, aga iga päev värisenud ja rappunud kott ikka ühel aeal, mis kõik maja rahvas himmeks pannud.
Aga mõisahärra pidanud aasta otsa hallitõbe põdema, ega ole keegi tohter ega rohi midagi aidanud. Ta lõpnud ära selle hallihaiguse käes kui luu ja nahk ega võtnud keigist magusaist roogadest, mis talle iga päev ette kantud, mitte suurd midagi. Arvatud, et härra enamb elusse ei jää. Puulõikaja, kes nüüd terve mees oli, see ainult täädis, mil aeal härral tõbi lahkub, aga tohib siis taluinemene oma tarkusega siis mõisa seda ütlema minna. Siis oleks varsi arvatud, et ütleja saksa ära nõidunud, siis pidas puuraiduja ka selles asjas oma suu. Puuraiduja kes seda kõik selgeste täädis, mil päeval aasta täis sai, läinud sinnasama paika jälle kuulama, mis räägitakse. Varsi ilmunud ka tuttavad naesed, esimene lihav ja paks ja suured rinnad, tõine nägu luu ja nahk ära suitsunud palega. "Kulla õde," hakanud kõhn rääkima: "See oli vatt, mis ma see aasta sain, põrgus, kus meie elame, ei vai hirmsamat valu ka enamb olla. Mõtle ometi, õde, aasta otsa ahjuleitse ja padate tule kohal ülevel, umbse koti sees. Kurati talupoeg! Kes teda nii targaks ometi oli õpetanud, et kotile kolm sõlme ja kolm risti pääle tegi, et ma vaevalt veel kotti omal peal väristada jõudsin. Temale vandlasehingele ei jõudnud ma midagi paha teha, näe õde, kus mo ilu on kõik jäänud." Siis võttis ta oma riided eest lahti ja näitis tõisele oma suitsenud rinda mis peris mustaks oli põlenud. - "Või niisugune õnnetus juhtus sinule," ütles tõine. "Väga kahetsev! Aga minul oli elu ütlemata hea ja õnnelik. Mul oli söögid kõige paremad kui kunagi, sest kõik, mis härrale pakuti, sõin mina, niipaljo kui suutsin. Suhkrukoogid, rosinad, loomaliha ja puuvili olivad mul iga päev ees. Ka mitmesugused marjaviinad." Sellepääle võttis ta oma riided eest lahti ja näitis tõisele oma lihavaid rinde, mis rasvast lokendasivad. "Küll ma seda mõisnikut väristasin ja raputasin iga päev, ja küll temale rohtu jootsid, aga sel korral olin ma sääremarja sees, kus roht juure ei pääsnud, ehk kui sääl ei aidanud, läksin peaaluse padja sissi.
Siit peame, õde, nüüd ära minema lõuna poole, saksu on siin väha ja taluinemestega ei maksa hullamine, nad kuratid on kavalad." -
"Selsamal aastal kadus ka hallitõbi ega ole enamb hirmu, et ta tagasi tuleb," lõpetas jutukas puuraiduja.
Hallitõbe vastu pruukinud meie vanemad koiheina leemi piimaga, kus ka natuke tubakavett sissi pantud ja kui keegi rohi ei aitnud, see ikka aitnud. Aga mitte vähemb kui kortel korraga.

ERA II 26, 422/4 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen(1902) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
[Maa-arstide?] rohud häkilise haiguse vastu, mis hilja veel pruugiti:
Pantskriiv, rebasepäts, nisujuur, lendavkuld, meresüsi ja püssirohi. Igast asjast kaabitseti natukene puulusika täe viina pääle ja anti haigele sissi - oli see loom ehk inimene, siis pidi ta terveks saama. Harva tuli seda ette, kui veel tõist korda tarvis oli neid rohte sissi anda. Joba ainus kord tegi terveks. Kui haigus siiski veel ei lahkunud, siis lisati elukriivi ja silmakivi veel esimeste nimetud rohtude hulka. Ja ka soola, aga ikka puulusikatäie kõrtsiviinaga.
Seda rohtu, mis kaabitseti, võis igatühte /vene kõrva ?/ lusika täis olla. Lendavadkulda 14 lehte; püssirohi tõugati kirvesilma all peeneks kui pulver kunagi.
Oli kõht lahti, siis anti nõge soolaga ehk jälle savikivituhka ja sütt, mis igal aeal käepärast ka kõige kehvemal saada oli.
Paise- ja teelehed pruugiti paise arstimiseks ning maaliste vastu tarvitati ka kahtesugu maaliste heinu, mille keedetud leem maalised kohe ära kaotas.
Mädanema läinud paisete ja haavade rohitsemiseks pruugiti sinist pehmet "soe"savi. Seda hoiti pääl, kuni soojaks läks, siis pandi jälle uus. Kange sisikonna haiguse vastu võisoolvesi, püssirohi ja natuke koiheina leemi.
Kõrvahaiguste vastu kõrvakivi pääl hoida, mis pea igas talus vanal aeal leida oli. (Mullast leitud mesilaste kärje sugused kivid.) Külma ehk rinnahaiguse vastu kange saunalein ja higistamine, kuumaks tehtud õlu ja rummiviin.
Haavade puhastamiseks pruugiti ka soolaga kokku tembitud kuusevaiku ning kui haav värske, siis seda selget vaiku, mis kesk puu sees raiumise ehk hööveldamise aeal leida on. See parandanud kohe ega olnud muud rohtu enamb tarvis.
Ka pruugiti veel rinnagaiguse vastu sooja lüpsetud piima ja tõiseks lasti viin puulusika sees natuke põleta, siis lasti sinna mõni tilk kündlarasva sekka ja joodi ära. Ka pruugiti mett viinaga ehk sooja õllega rinnarohuks.
Kurguhaiguse vastu tarvitati mett, kus natuke silmakivi sekka kaabitseti; ka paise katkitegemiseks pruugiti seda.
Selja- ja ristluude valu vastu tarvitati kupupanejad ja verelaskjad, ning piha ja kõhu voolmeid moistsid vanad naesed litsuda ja vaeotada, ku[n]i haigus tagasi jäi. Aga kui see rohitsemine midagi ei aitnud, siis öeldi, et tal kooljahäda olevad, ta olnud koolja juurest seda saanud. Siis toodi liiva kalmust surnuaiast ja pruugiti mõnda narri tempu, ja kui siiski haige ära suri, siis trööstiti ennast sellega: tal oli see haigus surmaks loodud.
Oli vanal aeal kudagi võimalik viina saada, siis oli see ikka esimene rohi haigele sissi anda ning kui see ei aitnud, siis alles hakati uskuma, et haigus peris tõsine on. Aga oli neid haigeid paljogi, kes viinast abi said. Nende kohta voib ütelda, et neil muud haigust ei olnud kui viina haigus.

ERA II 26, 439/41 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Rikas põrgus
Kord elanud üks rikas inimene, kellel mitu miljoni rubla raha ja suured varanduseaidad täis vilja ja riidid olnud, aga vaesele ta mitte ainust kopikat raha ega pala leiba pole andnud ega lasknud anda.
Kui ta surnud, viidud ta jalamaid kurjatest vaimutest põrgusse. Sääl ei ole sel aeal veel tuld olnud, vaid paljalt üks vaeva, nälja ja piinamise koht. Kes siin elus vaestele head teinud, neil olnud lauad ees toitu täis, aga tema laud igal söögikorral tühi, ei leivapala ega veetilka kuskilt saada. Ta nälg olnud kanda hirmus. Siis ta, mehekene, palunud, et teda veel kas üheks päevaks maa pääle tagasi lastaks vaestele head tegema, et siis ta tagasi tulles oma söögilaua kaetud leiaks. Ta palve kuuldud siis nende miljonite seast üksi, kes sääl igal päeval sedasama palved kordavad. Teda lastud maa pääle tagasi. Aga mees olnud samasugune kui enne, ei ole vaestele kopikatki andnud, aga hakkanud enesele kraamikoormaid valmis säädma, et kui käsk tuleb põrgu tagasi minna, siis kraamikoormatega ühes.
Saanud aeg täis, rakendatud koormatele hobused ette. Ühes arvata 300 koormad söögikraami, kus ka veiniaamid pole puudunud, läinud peremehega ühes teele põrgu poole. Küll sääl olnud siis küpsetatud leibu, saiapätsisid, kookisid, rosinaid ja mandlid, õunu, pirnisid, meloonid, arbuusid ja paljogi muud, mida ei jõua ära kirjutada. Kui see suur voor põrguväravate ette jõudnud, tõmmatud peremees kui tuuletiivul sissi ja raske rauduks tramsatanud selja taga kinni ja talajämedane poom, raudpoom langenud ette.
Sääl hakanud peremees karjoma: "Laske mo kraamikoormad ka sissi, sääl on kõik minu söögikraam, ega ma siin jälle nälga vai näha nagu esimisel korral."
Keegi pole kuulnud. Kui nüüd söögiaeg tulnud ja paljode lauad kaetud olnud, olnud tema laua pääl ka päts leiba.
"Mis mul saab sellest?" nurisenud ta.
"Ära nurise," käratanud põrgu ülevaatja, "sulle, kelmile, ei oleks sedagi tarvis, aga ta on kogemata koorma päält maha libisenud ja üks vaene teekäija on teda leidnud. Tema õnnistamise pärast on see leib sulle saanud."
Selle kelmi pärast ei lasta ainust hinge sestsamast päevast saadik enamb põrgust seie ilma tagasi, et inimesed kergeste tulevad, häda unustavad ja lubatud sõna ei pea.

ERA II 26, 448 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Hundid
Meie esivanemad viinud kiskjate[le] loomade[le] huntidel ohvriks lihatükkisid tähtsate tammede ja kõrgete kuusede alla nende sõnadega: "Ma annan sulle omast käest, ära sina võta omast väest." Ja mõtsaloomad olnud nii targad, et nemad siis ohvritooja loomad järele jätnud puudumata.
Meie oma sugule, kes mitte kiskjaloomade sugu ei ole, oleks narrus ohvrid kodus anda ning mõtsa kanda, nõnda kui rahva seas sagedaste kuulda, et mõned olevad seda teinud. Mõistlikud ja targad ei pea mitte hukka läinud inetumate koerakoonlaste järel käima, vaid igal nurjaläinud loomal tuleks ausa inimeste käest ausad elukombed õppida. Meie ärksamad rahva poead peaksivad missunäärid igasse kehelkonda välja saatma, kes langenud vendi ja õdesid õige teel juhataksivad. Ja need missoneerid peaksivad noored kõrgema haridusega Eesti mehed olema. Seda tuleks kirikuõpetajatele ette panna, et nad missonääridele kandslite pääl kuluraha korjamise pärast häält tõstaks.

ERA II 26, 450/1 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda
Oli ennemuiste kangeste ära keelatud suil talu ehk mõisa piiripeendra pääle magama heita ja kes sellest keelust ei hoolinud, sai äkilise rabanduse ehk mõne muu halva parandamata haiguse eluks aeaks külgi ehk suri ka äkitselt sinnasama paika ära.
Kord on üks tüdruk rükkilõikuse aeal asja proovinud, kas rahva hoiatus tõsi vai vale on. Ta heitnud pääle söögi lõunaunele, aga pole silmad veel kinni läinudki, kui tüdruk kanged seestvalu kisendama hakanud. Jäänudki eluks aeaks haigus külgi.
"Miks sa heitsid, rumal, piiripendra pääle magama?" manitsenud tõised.
Mikspärast piiri kardetud? Rahva usk olnud, et piiri pärast võib olla mitme põlve tagant vannutud ja kurja hüütud ehk võibolla ka tapetud mõni peris vaga hing piiritüli juures ära ja eks see hing ei kisendanud kättemaksmist ega nõudnud ohvrid. Ja kui inimene nüüd ise nii meeletu oli ja otsa otsis piiri pääle maha heites, siis polnud sugugi ime, kui veel haigusega pääsis. Tema lapsedki olivad arutihti mitu põlve vigased kas käsist ehk jalust. Niisuguse meelega eksimise vastu ei avitanud ka ühegi arsti abi ega rohi, ei hõbeda (see on valge) kaabitsemine, mis egal muul kohal küll aitis, kui inimene kurja koha pääle oli juhtunud pesema ehk magama heitma.
Olen vissiste nimitanud, et kurjad kohad need olivad, kus kuri ingel, vaim kummuli kukkus maa sissi, kust ta enamb välja ei saanud. See sündis sel korral, kui taevas sõda peetud ja neid säält maha pillutud. Kes üheksa sülda alla maa kukkunud ja kummuli, see sääl praegugi veel. Aga hoia, et sinna kohta magama ei heida. Siis juhtus kogemata ja inimine sai häda külgi.

ERA II 26, 453/4 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen(1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Soolätte allik
Kes seda ei peaks täädma, et Soolätte allikas rahakatal varjul seisab. Mitmele mehele on teda unes juhatud ja mitmed on raha järel käinud, aga kätte pole tänini teda keegi säält saanud. Ikka on midagi vastu tulnud ja raha toojad hirmutanud ehk muu asja pääle mõtlema pannud, mida sugugi tiha ei tohi.
Mitte Soolätte allikast kaugel elanud keegi vaene saunamees, kes väga kehv olnud. Ta mõtelnud mitu korda: "Eks või minule keegi seda Soolätte allika raha juhatata, ma ei kardaks vaimu ega ka kuratid ennast ja tooksin raha ära."
"Mis sa, tühi, suurustad," öelnud saunanaene, kes oma mehe julgust küllad täädnud, et tema kõige julgemb mees pole. Jaan olnud saunamehe nimi ja Tondi-Jaaniks teda hüütudki, et alati rahakatla leidmisest ja tontidest juttu aeanud.
"Peaks mulle täna öösel see õnn juhtuma, et keegi mulle juhataks, siis näeksid oma silmaga, naene, et ma tühja käega allikalt tagasi ei tuleks."
Selsamal öösel, kui Jaan õhtu asjast rääkinud ja magama uinunud, kuulis ta selgeste häält, kes rääkis ning ukse pihta koputas: "Jaan, tõuse üles, istu sikkale selga ning tule Soolätte allikale raha järele. Sina ei pea mitte hirmu tundma ega kõik tee muu pääle mõtlema kui raha pääle. Sääl allikas seisab katlatäis kulda härjaikete all. Jõuad sa sinna, tõuseb raha üles, aga hoia ennast tõisiti tegemast ning mõtlemast, siis muidugi jääd ilma."
Need sõnad veel Jaani kõrvus selgeste, kui uni silmist lahkunud. Ta tõusis sängist ülesse, pani rutuga jalad kinni ja astus välja õue. Aga kust sikka saada? Jaan täädis, et peremehel tubli sikk oli. Teda oma lubaga võtta ning ratsutada oli südametunistuse vastu, aga nõndasama karedetav oli ka peremehe juure sikka paluma minna, sest aeg oli kasin ning kallis. Päälegi võis kesköötund ligi jõuda. Kella sel aeal veel polnud. Sääl ei aitnud muu nõu, kui ise oma lubaga sikk võtta ja ratsutada.
Kui Jaan üle poole tee sõitnud oli ja mäest alla allikale sõitis, tuli sellesama talu poiss Jüri talle vastu. Jaan kartis sikka pärast, teretas Jürid ning raha pääle mõte oli selleks korraks kadunud. Ta sõitnud küll sellegipärast allikale ja haaranud härjaikkest kinni, kelle külgi rahakatal ahelõaga olnud kinnitud, tõmbanud kõigest jõust, aga ahelõõg katkenud ja katal vaeunud kõlinal kõige rahaga sügavusesse, kus ta tänapäevani veel puhkab. Ahelõa tükk käes ja sikk käekõrval sammunud Jaan kurva meelega koju poole. Seda ahelõa tükki, mis peris vask olnud, on ta paljodele näidanud ja poisi pääle kaua aega vihastanud, et temale õnneteel vastu juhtus, ehk küll poiss oma hinge õnnistuse juures tõendanud, et ta jalga sel ööl kodust pole välja tõstnud. Kes teab, ehk muutis rahahoidja tont iseennast poiss Jüriks.

ERA II 26, 457/8 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Puugid põlevad
Mees läinud Riiga puuki ostma. Ostnud ühe söe. Teed mööda koju tulles hakanud kartma, et hinge ära müünud. Visanud söe ühe puu ala maha ja sõitnud koju. Mõne aasta pärast lähab jälle asjatalituse pärast Riiga ja lähab sinna kohta vaatama, kus söe oli maha viskanud. Suur rahaunik sääl maas ja veike poisikene juures. Poisekene ütleb: "Võta mind ühes ehk ära võta, sinu teenistuses ma ikka ole."
Mees võtab raha ja poisekese ligi ja sõidab koju. Nüüd on mees rikas ega puudu ühtegi. Mõne aasta pärast jälle hakkab mõtlema, kuisviisi puugist lahti saaksin. Sulane kuuleb ja teab ka peremehe muret, sest varandust on juba üleliiga kokku veetud, et enamb kuhugi ei mahu. Ka ei ole enamb puuk üksi, ta on tõise omale abiks võtnud, nüüd on kaks sööta ja kaks katta. Kõik paremad palakesed lähavad nende nahka.
Kui puugid on välja läinud ja perenaene pudrukausi tare otsa pääle valmis pannud, lähab sulane ja sööb pudrukausi tühjaks ja paneb vana kulda asemele. Puugid tulvad koju ja hakkavad sööma. Esimene ütleb "pupp," tõine "häkk," kuna viimasel õigus jääb. Siis peavad nõu peremehele kätte maksa ja tare põlema panna. Ise lähavad aia ääre rattarummu sissi, mida sulane kõik varjupaigast kuuleb ja näeb.
Kui elumaja leekides on ja kõik pererahvas kahjatsevad ja karjuvad, läheb sulane aia ääre, teeb pihlakast punnid molemile poole rattarummule otsaette ning virutab rummu tulesse. Nüüd ehmatab peremees väga, kui sea vingumist kuuleb, ning ka seda näeb, et rattarumm tantsib ja kargab leekides üles ja alla. Ta saab sulase pääle väga kurjaks ja hüüab vihaga: "Mis sina, pagan, oled teinud?"
"Mis ma olen teinud? Ainult sinule head," vastab sulane. "Sina jo ise tahtsid neist meistest ammugi lahti saada. Nüüd oled mõlemist korraga lahti saanud ja raha on sinul küllad, et uue maja võid üles ehitada."
Peremees sai nüüd aru, et sulasel täitsa õigus oli, ja palus andeks. Uus maja sai mõne nädalaga valmis, sest et palkisid sel aeal igast kohast saada oli, ning peremees pidas sulasest suurt lugu kuni surmani, et tema tarkuse läbi hing kurati küünde vahelt sai välja kistud ning see kolm tilka verd, mis Riias kaupmehe juures puugi ostmise juures ohverdud, ei tulnud enamb hinge hukatuseks, et selle taganõudjad mõlemad tuleleekides surma saanud.
Pidid vististe hästi julged mehed olema, kes puuki läksid ostma, sest ega need, kes hingeõndsust igatsesid, ei julgenud puugi pärast Riia-reisi ette võtta.

ERA II 26, 459 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1902) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, korrektuur Viire Villandi
Lendaja muna
Vanal aeal olnud üks peremees naabritalu perenaesega sagedas riius ja tülis, küll loomade, küll laste pärast. Targad ja nõiad olnud nad mõlemad, niisama ka nõidumises ühesugused kanged.
Kord läinud peremees mõtsa oma põllule ratsahobusaga. Sääl tulnud tõistre poolt kanamuna kui püssikuul mehe kõrva äärest mööda ja sadanud maha aia ala nõgesapõõsasse. Nüüd mõistis mees muidugi, et tõistre perenaene kui vihamees lendaja laskja oli. Ta karganud hobuse seljast maha, võtnud muna lõksi vahele (palja käega ei ole keegi võinud niisugust asja katsuda), viinud koju, pannud vana rattarummu sissi, pihlakased punnid kõvaste ette. Siis olnud selle pääle tõise talu ema kolm päeva kõhust kinni ning kisendanud tulist surmavalu. Kui selle talu inimesed ja kõik kordapidi käinud tõise talu peremeest palumas, et ta sinna tuleks ehk midagi kosti haigele saadaks, halastanud ta veel õhtu hilja tema pääle ja päästnud ta seeläbi surmast, et rattarummu eest pihlaka, püha puu pulga ära võtnud. Kohe sellepääle hakanud perenaene, kes suremisel olnud. jälle elama ja saanud pea terveks. Aga naabrimeest ei puutunud ta enamb, vaid kartis teda väga, et ta kangemb nõid oli kui tema.

ERA II 26, 460 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Luupainaja
Peremehe hobusad olnud iga ööse märjad ja hirnunud tasakeste. Et sellega õiged lugu polnud, täädsivad ka kõik pererahvas ning hädale pidi abi otsitama ja targa käest nõu küsima. Tark ütles: "Armas peremees, luupainajad saad ise oma silmaga näha, kes so hobuste seljas öösel ratsutab. Tee kolm neljapäeva õhtud piitsa ja mine siis oma hobuste juure valvama. Enne kasta piits vedela savi sissi ja tõmba kura jala kontsa alt kolm korda läbi. Siis, kui näed, et so hobustest mõni öösel hirnub, anna kolm tulist jutti, siis saad selsamal homikul näha, kes ratsutaja olnud."
Nõnda ka peremees siis teinud ja kolm jutti üle hobuse selja lasknud. Tõistre taluperenaene tuleb vara enne valged kuulama, kas mehed voori pääle ära läinud, lumivalge kasukas seljas ja kolm savi sessi kastetud piitsajutti üle piha. Nüüd näinud peremees oma silmaga, kuhu ta öösel piitsaga oli virutanud, et seesama ta hobuste painaja oligi.
"Mis sa, kurivaim, öösel mo hobusid käid painamas," öelnud peremees vihaga ja sellestsamast päevast ei tulnud ta enamb hobusid piinama. Kes targa õpetuse järele tegi, sai abi, aga pidi kurjategijale suu sissi ära ütlema.

ERA II 26, 461 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Tulihänd
Kord läinud mees Riiga tulihända ostma. Linna ligidal tulnud must mees vastu, raha kaks vakka kotiga seljas. Must mees ütelnud: "Lase keskmisest sõrmest kolm tilka verd, siis annan raha sulle ega ole sul tarvis enamb linna tulihanda ostma minna, raha ei saa sul eluilmaski puuduma." Must mees kirjotanud siis verega mehe nime oma raamatusse ja käsknud sellele, kes kodus keige eesmalt vastu tuleb, kolm korda öelda: "Kurat so võtku, kurat so võtku, kurat so võtku!" Koju jõudes põlenud tuli reheahjus ja mees hüüdnud need sõnad kolm korda põlevasse ahju. Siis olnud suur plahvatus ja kõik tunglad ahjust väljas. Vend juhtunud ka sinna ning küsinud: "Mis kuradi pauk see nüüd oli? Kas tulihända said?"
"Vaata ise, kus mul rahakott on. Mis tulihända siis veel tarvis." Vaatnud molemad vennad koti sissi, raha kadunud ja ainult kustunud söed kotis. Nonda läinud Riias-käik ja rahatoomine nurja. Kurat ei saanud enamb mehe hinge surres perida.

ERA II 26, 462/3 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Piimapuuk
Ühel perenaesel olnud piimapuuk. See kandnud perenaesele ligidalt ja kaugelt piima kokku, nõnda et koor piima pääl väga paks olnud ja paljo võid saanud müia.
Inimene lähab ahnusega kitsiks, nõnda ka see perenaene ei tihkanud perele süüa anda. Kõik paremad söögid kannab aita puugile.
Sulane täädnud seda ammugi ja leidnud hea nõu. Saanud kord aidavõtme kätte. Läinud ja võtnud puugi eest kausist liha ära ning pannud hea lahmaka oma rooja asemele. Ise jäänud vaguviisi kuulama, mis puuk sellepääle ütleb, kui ta sööma tuleb.
Ei läinud kaua aga ja puuk jookseb kassiaugust sissi. Kohe kausi kallale. "Mis see on? Ta peris haiseb, ta haiseb, selle söögiga ma enamb teenida ei või. Lähan minema ja jätan selle pere seiesama paika."
Puuk läinud minema ja sulane tulnud ka aidast välja. Kui perenaene seda tääda saanud, et sulane teda puugist lahti pästnud, olnud temal sulase pääle hea meel. Andnud temale tubliste süia ja pidanud surmani oma juures. Sulase läbi saanud perenaese kaup kuratiga rikutud ja hing saadanast surres priiks.

ERA II 26, 463/5 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Piimapuuk
Ühel peremehel olnud piimapuuk - punane vasikas. See maganud aitas terasalve pääl. Mõnigi sulane ja tüdruk oli teda sääl näinud ja juttu laiali lautanud, et sellel peremehel piimapuuk tõeste olemas on. Et küll peremees mitu kaalu võid aastas müüa saanud, olnud piim väga vesine ega kõlbanud perele söögiks. Küll nurisenud pere iga aasta peremehe ja perenaese pääle. Ühed läinud ja tõised nurisejad tulnud asemele, et viimaks pole enamb naljalt sulasid ega tüdrukut tahtnud saada.
Aga selle paha asjale tulnud viimaks iseenesest lõpp. Kord viinud mees jälle kaalu võid püttedega Riiga ning kaupmees, kellele ta alati müünud, saanud haisu nõnasse, et mehel vaest puugivõi olla. Võtnud siis halja terasist väidse ja tõmbanud võist risti juti läbi. Kohe veri taga ja väits paksu verega, mida igal puugivõil tundemärgiks peab olema. Pantud siis peremees kaheks nädalaks Riiga kinni ning 100 rubla trahvi maksma.
Kui peremees koju tulnud, olnud vasikas salvest kadunud ja kõik kari lõppis järk-järgult otsa.
Mõne aasta pärast kuulnud mees öösel aitas käies vasika ammumist. Peremees kohkus ja ütles: "Kus sa oled, tule ja teeni mind jälle."
Nüüd kostis hääl nago aida põhja alt: "Ei ma teeni sind ilmaski enamb, et ise juures olid ja lasksid mind noaga lõigata." Sellest mõistis siis peremees, et puuk kaupmehe kavaluse pärast ära sai võrgitud.
Eks see ülemal kirjotud jutukene väga vanal hallil aeal võib luuletatud olla, näita nägu sõrmega praeguste koorelahutajate pääle, kes ka ühtlasi pere lahutajad on. Kuidas võisivad meie esivanemad seda lugu prohveti viisil ette aimata?

ERA II 26, 465/6 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Puugi särk
Kui puugile särki tarvis oli, siis käidi selle jaoks kallil aeal naabri lautades lambid pügamas. See sündis kolm korda aastas jõulu-, vastse aasta ning kolmekuninga öösel. Üks perenaene, kes seda asja väga pahaks pannud, et tema lambaid pöetakse, saatnud jõuluööse oma 16-aastase poea lauta vahti pääle, et kui tulevad, siis kinni võtta. Poiss võtnud pistuli ligi ja läinud lauta. Varsi tulnud kaks meest lauta ja hakanud lambid pügama. Natukese aea pärast tekkinud kolmas must mees juure, ilma et ta uksest oleks sissi tulnud. Seda nähes taganenud poiss hästi nurka, sest ta pidanud kolmandat kurjaks vaimuks. Joba olnud lambad kõik läbi pöetud ja kaks meest sammunud ukse poole. Sääl hüüdnud kolmas jämeda passihäälega: "Kus te lähate? Suur päri alles pügamata." Tõesed seda kuuldes otsinud poisi laudanurgast ülesse ning püganud ka teda kolmelt kohald. Pärast andnud must mees poisile kamulatäie kulda ega käsknud ühelgi välja lobiseda. Poiss ei ole oma suud ometa pidanud, vaid ta jutustanud seda töistele. Selle pääle jäänud poiss raskeste haigeks ja viimne karv tema noore pea päält langenud maha. Kas ta elama jäi või ära suri, ei ole tääda. Aga seda näinud iga inimene, et antud kuld poisi taskus puulehtedeks muutnud.

ERA II 26, 466/7 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Tark sepp
Kord elanud tark sepp, kes puuki mõistnud ära hävitada. Seda teinud ta mitu korda omas elus ja kord hulga sepliste nähes.
Pisuhänd tulnud kui tuletust üle küla ja tahtnud sepakojast mööda minna, kui sepp parasjagu hobusale rauda ala löönud. Sepp puuki vai tulihända nähes tõmbanud hame rinna eest lahti ja ise ütel: "Nõnda kärisegu so kott lõhki. Kus sa siis olid, kui Kristus sündi?" Alles kui sepp saanud need sõnad ütelda, sadanud puuk maha ja läinud lõhki.

ERA II 26, 467/70 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Seletuseks:
Et pisuhänd, tulihänd, puuk ja kratt üks on, sääl pole midagi kahtlust. Nägu kurjal vaimul ehk kuratil mitu nime on ja teda igas vallas isemoodo hüütakse. Siin Võrumaal hüütakse teda pääle kurati enamiste vanapoisiks. Tonti ega vanapaganad siin paljo ei kuule. Villandi pool kutsutakse jälle elatand poissi vanapoisiks ning Villandi poolt inimene paneb väga imeks, kui Võru naene ütleb: "Ei tia, kus see minu vanapoiss läks?" See tähendab Villandi poolt inimesel nõnda: "Kus see minu kurat läks?"
Seesama üks kurat oma sellidega on see, kes ka krati, puugi, pisuhänna ehk tulihänna või vedaja näol ennast ilmutab, keda küll kuntsligult vana luuakontsudest, vihtadest ning looma pealuust valmistati kolmel neljabe õhtal. Sellest sai siis kui kondraht. Tegija ehk ostja oma verega sai alla kirjutud. Üks alam kurat, kurat ehk kurivaim tükkinud ise tehtud kuju sissi ning hakkanud siis käima ning vara kokku vedama, et selle läbi inimesi vaimu omale saada.
Nõnda on, ma tean, nende vanakeste usk, kus mina olen sündinud ja kasvanud ja nõndasama usuvad ja arvavad ka vanemad inimesed siin Võrumaal. Rahvas räägib, et kurat ehk vanapagan võib ennast igaks asjaks muuta, kuid üksi peenikeseks nõelaks ei saavat muuta. Ja kord olla keegi ka sedagi ära näinud, et kurat ennast peenikeseks nõelaks muutnud, kuna ta esmalt kass olnud, aga nõelal polnud silma taga. Kui siis nõela näed maas, kellel silma taga pole, siis ei või ära arvata, kas ta on peris nõel ehk on kurat ennast nõelaks muutnud. Niisugune asi jäta maha ja ära puudu oma sõrmega temasse. See võib haigust sünnitada. Tõise jutu järele, silmata nõela peab üles võtma ja seinalõhke pistma, sinna ta jääb ega saa säält ilmaski enamb välja.
Kopikat ehk vassi, mis maanteel ehk kõrvalises paikas maas oli, ei kästud mitte üles võtta ega temasse puududa, et selle läbi tõise inimese kauaaegsed rasket haigust enese pääle ei tõmba. Kes ühest halvast haigusest tahtis lahti saada, seda õpetas tark raha maha viskama, et raha leidja haiguse omale pidi perandama.
Nõnda usuti ja nõnda tehti veel 60 aasta eest mitmel pool, aga kas haigus raha mahaviskamise läbi kadus, seda ma ei tea. Öeldi ka, et kurat võida ennast rahaks muuta ja selle inimese võrgitajaks saada, kes raha ülesse võtab ja teda tasku pistab.
Nõndasama arvas rahvas ka kodukäijast. Kui halv kuri inimene suri, siis paistetas ta ihu pääle surma ülesse. Mikspärast? Kurat ehk vanapagan tükkis inimese kiha sissi ning muutis ta pale hirmsaks. Sellepärast ei jõud hobused teda matmisepaigale vedada ning sellepärast ei seisnud tema ka hauas paigal. Tondil oli temaga luba teha, mis ise tahtis. Üksi hõbemõõgaga ja hõbekuuliga võis üks tark kaval inimene teda surnuks lasta.
Et ma selles pimeduseusus ise kasvatud olen ja paljo hirmu lapsepõlves surnu juures valvates olen tundnud, siis võin mina seda rahva usku tõeks tunnistada, kuna õpetud mehed ainult kuulmise järele puukidest, pisuhändadest, vedajaist, tulihännast, kratist ja kodukäijatest kirjotavad ja neid mitmese klassi jaotavad, mis peris asjata vaev näitab olevad.
Tee päält äraeksitajad vaimud, mõtshaljad, näkid, majavaimud - need polnud mitte kurjad vaimud ehk kuratid, nendega sai iga inimene valmis, kellel vähagi tarkust kolu sees oli. Need võisid inimest küll meelitada, petta, aga peris hukka saata, sest pole paljo kuulda.
Näituseks kui näkineio mõne nooremehe vette meelitas, siis oli temal mere ehk järve põhjas paradiisi kuldne põli ja igavene õitsev noorus, nägu muistsed jutud tunnistavad.
Majavaimud ei olnud mitte kurjad vaimud, ehk nad küll mõnes majas kolinad sünnitanud ja öösel und silmist peletanud, aga kedagi pole nad ära tapnud. Arvati see majaase olla halv, halvale paika ehitatud, kas mõne enneaegse surma saanud inimese asemele voi muud seda ehk tõist halva asja, selle krundi pääl juhtunud. Majavaimu olnud ka targa läbi võimalik rahule sundida, aga mõnes kohas pole tark ka midagi aitnud. Siis läinud elanikud tõise paika elama ja maja jäeti tühjaks.

ERA II 26, 470/1 < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen < Märt Siipsen (1902) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kord ehitanud peremees uue maja, olnud alles katus pooleli ja õlekood roovigute pääl. Sinna läinud peremees öösel magama, et keegi külamees õlgi ei tuleks vargile. Aga ei läinud veel silmad kinni, kui õlekubu mehele selga virutud ja mees süllates ära tõiste juure pidi tulema. See maja tehtud küll sellegipärast valmis ja inimesed asunud sissi elama, aga elu pole kudagi sääl edasi läinud. Pererahval surnud lapsed ära ja luupainaja käinud sagedaste hobusid vaevamas. Ka haigused ning vigad inimestel ja loomadel sagedas mis endses paigas mitte ei olnud. Kaks korda tahtnud ta põlema minna, veel suure hädavaevaga jõutud ära kustutada.
"Maja halva koha pääle ehitatud," rääkis peremees ise mulle. "Oleks ma sülda kümme teda eemale ehitanud. Kes nüüd teda enamb ümber ehitab."
Meie esivanemad olivad vaest häid ja paha vaimusid ristiusu seietulemise aeast tundma õppinud. Kas nood ka enne seda vaimusid kartsid, jäägu uurijate selgitada, aga seda peame küll imeks panema, et puuki ehk pisuhanda Riiast osta sai. Kas pole usutoojad meie rahvale Riias usku õpetanud ehk neid kolm korda vee sissi kastnud, et vandega ristitud inimene oma hinge jumalale ära lubas. Riiast koju tulles jättis ta kui uus inimene kõik joomist ja trallimist maha, säädis oma majapidamist paremine sissi ning sai aegamööda rikkaks. Säält vaest tuligi siis arvamine, et mehel puuk on ja see temale rikkust kokku veab, nago seda veel meiegi aeal mõnest rikkast talupoeast arvatakse, et tal puuk olla.
Ka on se meil tääda, et paljod esivanemad ristiusu seietulemise aeal usust ära taganesid. Siis vais katuliku papidel ka see vigur olla, mehe sõrmest mõni tilk verd välja lasta ja sellega nimi raamatule kirjotada, et inimene seda alati pidi meeles pidama.
Kui teda nüüd isi võis teha kolm neljapäeva õhtud, mis siis Riiga päält paarisa'a versta ostma minna, sest kui varatoojad ilma rahata saan, mis siis tarvis oli linnaisandatele hinda maksta. Aga kõik see on umbarvamine, millel mingisugust põhja all pole. Ehk saavad muistsed jutud ja laulud asja viimaks seletama.

ERA II 26, 45 (4) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Äio - peenemb kuradi nimi vällä üldü.

ERA II 26, 45 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Virp lätt sis, kui langa luvvas. Üts haru jää üles - virp lätt sisse.

ERA II 26, 45 (8) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
"Ma näi nägemist, nagu silmist ol'l."

ERA II 26, 45 (9) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vaaroni kala - puul inimest, puul kala.

ERA II 26, 45 (10) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Puusligu omma vineläisil pühäse.

ERA II 26, 47 (19) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vilges om viirastus.

ERA II 26, 49 (23) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Rõugen om Klaasnovi matus. Säält tuli paistunu Haanja poole. Üts joodik lännü kaema, et mes, kurat, siin om. "Mi nilu nende nahku, kiä indid surnukassahe om üles võtnu."

ERA II 26, 55 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k., Aleksa t. - Herbert Tampere < Juhan Aleksa, 73 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Naine ol'l mehega tülün ollu. Naine ol'l miist vannu. Sis naanu luupainaja pääle käümä. Ollu säände nagu kesväkäkk, kui kott raske.

ERA II 26, 55 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k., Aleksa t. - Herbert Tampere < Juhan Aleksa, 73 a (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Luule Krikmann, korrektuur Viire Villandi
Hallisõitmisel ollev vetteminek kõge parõmb.

ERA II 26, 55 (9) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k., Aleksa t. - Herbert Tampere < Juhan Aleksa, 73 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vainlane = kurat.

ERA II 26, 55 (10) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k., Aleksa t. - Herbert Tampere < Juhan Aleksa, 73 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Puugi - nuu omma nõia tiindre.

ERA II 26, 57 (12) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k., Aleksa t. - Herbert Tampere < Juhan Aleksa, 73 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Mille Haanin pal'lo rahvast? Vanajuudas või vanapakan tahtnu rahvast üle ilma lak'ka viiä. Saksast ja kost ta toonu. Aga es ole jõudnu Munamäest üle vedädä, visanu sääl lak'ka.

ERA II 26, 69 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Paaburisa t. - Herbert Tampere < August Tellis (1930) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Katla aias kuumas, pandas vesi kiimä, kust lastas sisse, valge lina üle pää, sis sellega parandadas rabandust. Süämekurjus ja ossendus - sis om rabat.

ERA II 26, 71 (12) < Rõuge khk., Viitina v., Paaburisa t. - Herbert Tampere < August Tellis (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
60 a. tagasi ollu muhutõbi. Haanin kuulu 15-20 inimest päeväs. Kui muhk lahki lännü, sis koolu.

ERA II 26, 73 (24) < Rõuge khk., Viitina v., Paaburisa t. - Herbert Tampere < August Tellis (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kui uni ei tule, sis tondi' kiusase taga.

ERA II 26, 77 (3) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Ask om puru vai praht, mis kokko pühitäs.

ERA II 26, 81 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Nigu hopõn üüse hirn, kui tuulevihaga saa lüvvä, sis luupainja lätt är.

ERA II 26, 81 (10) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, korrektuur Viire Villandi
Hal'ltõbi - kui täl saie himo täüs, sis läts esiki är.

ERA II 26, 81 (11) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Inemise, kui tad nõidust usuti - jah, et läts soendis. Tõine, kel viha olli tõise pääle, temä sõnade siih ol'l sääne võim. Nigu mõtssoeki. Noidega seltsih elli.

ERA II 26, 81 (12) < Rõuge khk., Haanja v., Alasuhka k. - Herbert Tampere < Jakob Press, 78 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vanast üldi jah, et tuul ja tuul ol'l puuk, kiä tälle varandust tuu.

ERA II 26, 87 (1) < Rõuge khk., Haanja v., Pressi k. - Herbert Tampere < Eduard Rikas, 35 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Viruskundra om keressen, tulitse hamba suuh.

ERA II 26, 95 (5) < Rõuge khk., Rogosi v., Rogosi as. - Herbert Tampere < Minna Saar, 50 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Väidse löüdmine om halv.

ERA II 26, 109 (4) < Rõuge khk., Vana-Laitsna v., Sormuli k. - Herbert Tampere < Jaan Raibakas 60 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Talu rehen aho pääl, kos must ja pümme, sääl eläs virustsikas. Kurju latsi hirmutas.

ERA II 26, 207/9 (5) < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Vana-Roosa as. - Herbert Tampere < Jaak Hüdsi (1930) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kalõvapoig ollev kaljurahna küllen kinni. Suur kodask käib nokaga sedä mäge hõõrman, sis viimäte päses vallale. Vanarahvas nii kõneli.

ERA II 26, 27 (2) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Sant tulõ, võtt är, kui ikõt!"

ERA II 26, 27 (5) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Kel luupainja käünü ehk kui elläi like olli, inisi, sis lüüdi pihlapuu kepiga, ütesä risti olli pääl, sis sii viha katte är.

ERA II 26, 27 (6) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Luule Krikmann, korrektuur Viire Villandi
Püssiruuhje anti eläjäle äkilitse hädä vasta, kui läbi ol'l lüüd. Ollev nigu nõgõl, tuu läbilööjä, käivä läbi looma. Kui lätt tä läbi süäme, sis omgi valmis. Inemine satas kah maaha ja ...

ERA II 26, 29 (9) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Muuga om siih Petseri kluustreh, nuu omma pühä. Alasi pallese ja orjase jumalat.

ERA II 26, 29 (12) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann
Rahva kuul vai.. kui rahvast kuuli pal'lu är. Sii oll sii vahtsene haigus sõa aigu. Sis ülti, et kaasi lasti, et rahvast piäs iks rohkõmb är kuulma. Katsk tähendäs kah todasama. Katsk om häda ja viletsuse ao.

ERA II 26, 31 (17) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi vanadekodu - Herbert Tampere < Katri Mesi, 66 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Üts miis ol'l Riiga lännu. Sis ollu nagu must üdsi maah. Kui tagasi tullu, sis ollu raha unik. Kiä kraami vidä, too om puuk. Lääb kange tolmuga nagu tuulispää. Puuke iks tettu. Nimetesõrmest iks ollu lastu verd pääle ja nelläbä õdagu iks tettu.

ERA II 26, 41 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vanajuudas vii är' järve, kui latse' vannuse.

ERA II 26, 41 (3) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Elläi um like, sis üldäs, et täl um luupainja. Olõ õs inemesel säänest hätä, tuu lei loomile. Aholuud võtta ja tollõga lüvvä, sis katte är'.

ERA II 26, 41 (4) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Luule Krikmann, korrektuur Viire Villandi
Hallihaigus, tuu vaimlane, käü üte ao pääle, värist ja tõrgut inne nigu hamba suuh värisi. Määndse tunni aigu vai rohkõmb kah, sis jäi rahu.

ERA II 26, 41 (5) < Rõuge khk., Haanja v., Kaluga k. - Herbert Tampere < Katri Raup, 77 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Puuk ollõv tulnu taiva-alost piti, aanu tuld suust vällä, vedänu varandust.

ERA II 56, 129 (9) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Latsi hirmutedi, et 1) sant tulõ kiriva kotiga, 2) karu tulõ, märistäs, 3) vanahunt tulõ lepistüst.

ERA II 56, 136 (36) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Seo ilma aigu kutsutas härjapõlvemehe', ennembä olliva' pininuti' - väikese' mehe'.

ERA II 56, 136 (37) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Perenaisõl olnu' kats musta lindu. Tatrigu putru viidu tarõ pääle söögis. Sulanõ söönu' pudru är' ja sitnu' asõmõlõ. Tulõva' kodo, sulanõ kullõma. Tõnõ: "Tsits!" Tõnõ: "Pupp!" Lubava maja palama panna', esi rattarummu. Sulanõ pedäjätse nuia ette ja rummu tullõ. Küll karõlnu' tulõh.

ERA II 56, 136 (39) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Mõnõl ollu' rahapuuk, mõnõl villäpuuk. Nagu kiäki omalõ tahtunu'. Nelläbä õdagu tettu ristii pääl. Antu nimetissõrmõst verd.

ERA II 56, 137 (40) < Rõuge khk., Tsooru v., Tsooru as. - Herbert Tampere < Juuli Peegli, 70 a. (1932) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Karjapoiss tüknu' kallu püidmä jõõ viirde. Vanamiis valgõ kaskaga jõõ veeren makas. Poiss aab üles, et müristämise vihm tulõ. Vanamiis tennäb ja kargab vette. Ütleb, et kui kroonu pääle läät, sis tuleda' minnu miilde. Poisil kroonu pääl väega halv. Saanu' alati pessä'. Mõtelnu' vanamehe pääle. Tullu' vanatont, pandnu' õlõkuu ette, sedä sis pessetu kui tsinganu'. Perästki ollu kah alati poisilõ abis ja toes.

ERA II 121, 503 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Mari Raudsepp, 66 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Tõestisündinud lood umbes 115-120 a. tagasi. Võru murrakus.
115 aastat tagsi olli halli vai sändse halva vaimu. Mul vanaimäl oll poig muldhirre pääl asja tegemah. Tiidpiteh tull pikä särgiga hall vanamiis ja läts latsi mano, nink küsse latsi käest: "Latsõkõsõ, mi tii' siin tiide'?" Imä oll tarõh ja kaie, kes tuu sääl latsiga kõnõli, läbi paja, a' es näe kedägi. Lats õnnõ sainveereh' külmeht. Imä tõi latsõ tarrõ paasuu ette, pandsõ latsõ pää paku pääle, võtse kirvõ ja ütel: "Ku' sa viil väriset, lüü ma pää otsast maahha!" Ku' imä oll nii mitu kõrd ähvartänu, lätski latsõl hall säläst är' ja lats sai terves.

ERA II 121, 505 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Mari Raudsepp, 66 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Hall käve egä päiv umbõs kellä katõ aigu.
Ütskõrd otsõ hall Krõstinat (jutustaja vanaema), tuu oll hindä ilma tõistõ tiidmäda är käknu lauta, tuu pütu ala, koh' mõskmit tetti. Hall uikso Krõstinat: "Krõstin! Krõstin!" Tedä hinnast es olõ näta. Et Krõstin hellü es tii', es saaki hall teda kätte ja lätse ära. Olõs Krõstin hellu tennü, olös hall sälah' olnu.

ERA II 121, 505 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp < Mari Raudsepp, 66 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Ütskõrd nägi vanaimä, ku kats last hallõh rõivih, lätsi üle silla, esi puul ikõh, kõnõli: "Siin ei anda süvva ei juvva, tahetas är õnnõ tappa!"

ERA II 121, 521 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvig Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Kuri herr
Uue-Kasaritsa mõisas oli väga kuri parun. Kord kutsar sõitis paruniga Verijärve äärt mööda kinnises tõllas. Parun magas. Kui saagi äkilisema koha peale, jättis kutsar hobused seisma ja lõikas rangid lahti. Nüüd aga ärkas herr, ta küsis: "Miks tõld seisab?" Vastas kutsar: "Hobused tulid eest ära!" Parun keeras teise külje ja heitis magama. Kutsar aga tõukas paruni kõige tõllaga vette. Tõlla kullatud nupid paistavad veel praegu ilusa päikesepaistelise ilmaga.
Kalamehed ei tohi sinna võrke panna, sest seal kohal on alati võrk lõhutud.

ERA II 121, 523 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvig Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas USN, kontrollis Mare Kalda
Kust on saanud Verijärv nime
Verijärv on saanud oma nime pärisorjuse ajast.
Verijärve kaldal oli kelder, kus peksti orje. Kuri parun laskis orje nii peksta, et veri jooksis järve ja järvevesi muutus punaseks.

ERA II 121, 525 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Ludvig Raudsepp < kaasõpilastelt (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Suurjärv ja Pikkjärv
Meeldemäe-lohu mehed nägid, et Räpo küla mehed saavad kaupluse all olevast järvest palju kalu.
Kord ütles keegi mees setule: "Kui sa Räpoküla alt järve ära tood Meeldemaelohku, laseme sul kalu püüda 2 aastat.
Setul hää nõu. Kallas öösel puuda elvhõbedat Räpo küla järve ja järv läkski ära orgu mööda kõikide kaladega Meeldemäe lohku.
Räägitakse, et järv olevat läinud alla saarma käike mööda.

ERA II 244, 445/6 (1) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosisse Tuulekivi veskisse käisid vanasti ka Misso valla elanikud. Kord tuli jällegi üks mees kustkiltki Taga-Misso külast. Veskis oli palju jahvatajaid ja mees võis alles pimedaga kodu poole minema hakata.
Vaevalt sai mees maanteele ära käänata, kui Mürgi talu kohal tuli vastu üks võõras naine ja hakkas vankrisse tükkima. Mees ei tahtnud teda aga võtta ja ta andis hobusele piitsa. Naine tuli kogu aeg ühes niikaua kui kiviteeni. Kui mees kiviteed mööda hakkas kodu poole käänma, tuli vankril äkki ratas ära ja kivitee kraavi. Mees katsub küll ratast kraavist välja kiskuda, aga see ei liigu paigastki. Hulga aega jandas mees, aga ratas kraavi kui kinni naelutatud. Viimaks rakendas hobuse vankri eest lahti ja pani ratta ette ja ennäe: ratas liikuski paigast. Aga kohe oli ka naine jälle sääl. Mees sõitis ruttu kodu poole ja võõras naine järgis teda kuni koduni. Kodus läheb mees tuppa ja näeb: võõras naine seisab tema naise voodi taga. Mees läks kohe nõia juurde ja küsis nõu, kuidas võõrast naisest lahti saada. Nõid andis pihlakast kepi, kuhu oli lõigatud üheksa risti pääle ja käskis sellega naisele lüüa. Mees läks kodu ja tegigi nagu kästud. Naine kadus ära, ainult sinine suits jäi järele.

ERA II 244, 446/7 (2) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Ühel laadapäeval sõitis Rogosist keegi mees Võrru laadale. Oli veel öö, kui kodunt välja sõitis. Kui ta Tsirguvarikusse jõudis ja Hainjärvest mööda sõitis, nägi mees ühe heinakuhja katuse pääl näkineiut istumas. Silus teine oma juukseid ja piiksus: "Ega teil täämbä hästi ei lää. Ega teil täämbä hästi ei lää."
Mees ei olnud ebausklik ega uskunud näkineiu sõnu. Laadalt ostis mees endale päältnäha ilusa ja terve lehma. Kuid koju sõites selgus, et lehm oli puruvigane.

ERA II 244, 447/8 (3) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ükskord vanasti läks üks lesknaine oma pojaga Lauri külasse sugulaste poole külla. Teel lõi poeg jala ära ja ütles: "Ah sa kurat, kuis ma oma jala ära lõin."
Kui ema ja poeg külla jõudsid ja neid teiste külalistega ühes sööma pandi, hakkas ema kiitma, kui mehiselt tema poeg oli tee pääl vandunud.
Poeg kasvas meheks ja oli päältnäha päris hää inimene. Viimaks suri ta ära, kuid ärkas mõne päeva pärast lautsil üles ja ütles, et ta ei leia kustkiltki rahu, kurat ajavat teda taga. Poisikesena olnud ta hää, aga pärast ema kiitmist hakanud kurjus temas päev-päevalt kasvama. Kui mees teist korda ära suri, pandi ta kirstu ja viidi Vastseliina kirikusse.
Teel muutus kirst väga raskeks, nii et hobused vaevalt jõudsid seda vedada. Kui jõuti juba kiriku ligidale Kerikumäe järve kohale, oli kirstus suur paugatus ja kirst muutus korraga väga kergeks. Kirst viidi kirikusse ja vaadati sisse: kirst oli tühi. Kirikuõpetajale ei juletud seda aga ütelda ja see mattis tühja kirstu maha.

ERA II 244, 448/9 (4) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Mõisanurmel põimis kord üks naisterahvas rukist. Tal oli ka väike laps ühes, kes oli pandud nurme äärde. Üks mees nägi, et vanapagan tuli ja vahetas lapse ära ühe teise lapsega. Kui naine läks last imetama, ei lubanud mees seda teha, sest kui juba vanatondi last on imetatud, siis on ta omaks lapseks vastu võetud.
Varsti tuligi vanapagan ja tõi naisele lapse tagasi, ise aga ütles: "Mispärast sa es hoia mu last, ma hoidse su last väga hästi."

ERA II 244, 449/50 (5) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast kõnõldi pallo, et vanakurat vahetas latsõ är ja pand oma latsõ asõmõlõ.
Kui ma lats olli, sis kõnõldi, et Saalusi vallan üts Kirgõsõ Katri oll vanakuradil är vahetatu. Tuu oll olnu üts veidra naisterahvas. Pühäde üül oll ta ullis lännü, nukka istnu ja näo kässiga kinni katnu. Edimesel jõulupühäl, kui tõõsõ kerikulõ sõidi, tull Katri neile vastu ja vidi suurt puud latvapiten endä takan. Ka kehäst oll ta väega imelik olnu, es olõ sukugi säänest muudu kui tõõsõ naistõrahva. Kehä oll tal suur, sõrmõ pikä ja peenükõsõ. Ka suu oll tal suur ja kui ta sei, sis niilse kõik tervelt alla.
Sis kõnõldi viil, et vanapakan lätt mõnikõrd ka ristiinemisega paari. Rõugõn Korgõpuudõ man olevat tõõne üte tütreku naases võtnu.

ERA II 244, 450/1 (6) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kuural oli vanasti üks vana mõisaveski, veel praegugi on varemed näha. Kui Kuura jõgi oli suurem ja veerikkam kui praegu, ujutas veski üle kõik heinamaad. Veski oli Rogosi mõisa oma, aga ta ujutas üle ka Vastseliina mõisniku heinamaad. Siis leppisid mõisnikud omavahel kokku, et Rogosi mõisnik lõhub veski maha ja selle eest annab talle teine suure tüki metsa.
Sääl veski juures jões käis vanasti üks naisterahvas end pesemas. Veskilised nägid teda mitu korda. Tal oli väga must juuks ja suured rinnad: ta oli inetu justkui mõni vanapagan. Veskilised mõtlesid, et kes ta muud ongi kui sarvik ise. Üks mees oli kuulnud, et kui sarvikule lasta püssist hõbedaga, siis ta kaob ära. Kord kui naine tuli jälle ja pesi oma süsimusta juust, pani mees oma preesi püssi ja laskis. Prees läks naisele rinda, kuid ta võttis preesi kätte ja viskas tagasi. Mees sai veel parajal hetkel nurga taha peitu pugeda. Veskilised arvasid, et prees polnud puhtast hõbedast ja seepärast ei mõjunudki sarviku pääle. Pärast seda ei olnud aga naist enam näha.

ERA II 244, 453/4 (9) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vana härrastemajas käivad sagedasti vanatondid ja kummitused. Suurt pidu peavad nad aga pööningul. Üks naine näinud kord: must punaste silmadega mees läinud trepist üles ja astunud korstnapühkijate tuppa. Sääl toas elanud vanasti herra ajal korstnapühkijaid.
Siis käib veel kummitamas ühe naise või preili vaim. Sel on helesinine siidine kleit seljas ja ka seda on nähtud.
Ja surnud vanaparun ei saavat kustkil rahu. Kord sõitnud kaks meest pühapäeval mõisasse päevi üles andma. Vanahärra tulnud vastu ja kärkinud: "Mis te käite iga pühapäev ega anna mulle rahu."

ERA II 244, 454/5 (10) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ükskord kadus Vastse-Laitsnas Kraavi külas vallavanem ära ja oli kaks nädalat kaotsil. Läks laupäeva öösel rõuku vaatama ja nägi üht jänest, keda hakkas taga ajama, ja ei tulnudki enam tagasi, kuigi oli paljajalu.
Kahe nädala pärast tulnud laupäeva öösel tagasi saabaste järele. Keegi ei näinud ega kuulnud, kui tuli. Mees oli aga nii väsinud, et ei jõudnud tagasi minna, vaid heitas ahju pääle magama. Naine magas pimeda vanaemaga tagatoas. Pime läks välja. Naine kuulis, et keegi tagakambri ukse taga krõbistab ja ta mõtles, et see on pime, ja ütles: "Tõuka, tõuka, vanaema, uks on lahti." See aga polnudki vanaema, vaid vanapagan, kes tuli vallavanema järele. Vanapagan küsis, et kus Jakob on. Seda kuuldes Jakob hakkas ahjult maha tulema ja tahtis ära minna. Teised aga ei lasknud. Iga öösel käis vanatont Jakobit taga otsimas ja see muutus kohe segaseks ja tahtis ära minna.
Viimati kutsuti Laitsnast vene preester, kes tegi palvet ja pärast seda ei tulnud tonti enam. Jakob aga seletas, et teda tont kaks nädalat enda taga vedanud jänese kujul. Mees oli näljas ja paljajalu. Viimaks lubas vanapagan teda saabaste järele tulla, kuid ta pidi jälle tagasi minema. Kui vanapagan tulnud, muutunud ta nii segaseks ja olnud kohe nõus ühes minema.

ERA II 244, 456 (11) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Suurekõrtsi juurest sõitnud kord mees ja naine Petserisse laadale. Kui mees läks natukeseks vankrist maha, tulid naise juurde kaks meest, üks ühele poole vankrit ja teine teisele poole. Mehed hakkasid naiselt pärima, kuhu ta sõidab. Kui mees vankrisse tagasi tuli, jäid võõrad vait ja kõndisid vankriga ühes. Naine nägi neid kogu aeg, kuna mees ei näinud. Naine ei tahtnud meest ehmatada ja ta ei lausunud sõnagi. Võõrad kõndisid kuni Tailova kirikuni, siis kadunud ära.
Teine päev naine rääkis mehele: "Kas sa es näe, kui kats musta miist mi kõrval kõnne? Jala olli tõisil nigu langa lõime haro."

ERA II 244, 456/7 (12) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Sinise kleidiga naine, kes kummitab Rogosi mõisas, võib ka mõne nunna vaim olla, sest õige vanasti, enne sakslaste meile tulekut oli olnud Rogosi mõisa asemel klooster ja kloostri all käigud, mis viisid ümberkaudu kuhugi välja. Sõja ajal lõhkusid rüütlid kloostri ära ja mõisnik lasknud hoone ümber ehitada mõisaks.
Mis klooster see oli, ei ole teada. Ainult väga vanad inimesed on rääkinud noorematele, et nende vanaisad on neile seletanud.

ERA II 244, 460/1 (15) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vastseliina mõisas olnud väga kuri mõisavalitseja, kes karistanud ja peksnud inimesi armuta. Ise oli ta eestlane, aga suguvendadest ei hoolinud sugugi. Viimaks suri Kurä Andres, nii oli mõisavalitseja nimi, ära. Kui teda kirstu pandi, tuli võõras must kass punaste silmadega ja vahtis surnut. See ikka vanapagan oli.
Kui Kurä Andrest hauda hakati laskma, nähti, et hauas oli must madu. Naine ei lubanud kirstu mao pääle panna, aga kui redelit mindi tooma, kadus madu ära.

ERA II 244, 465 (19) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti müüdi Riias puuke, kust siis talumehed käisid neid ostmas. Puuke oli mitmesuguseid: rahapuuke, terapuuke, leivapuuke jne. Siis võis õhtuti näha, kui sinised tuled lendasid õhus. Need olidki puugid. Kui puugi lennu ajal katki lõigati pastla ristnöör, siis kukkus puuk maha. Puuke tehti ka ise, aga kes ise ei tahtnud teha, see ostis Riiast.
Üks mees läks ka kord Riiga rahapuuki ostma. Kaupmees andis mehele ühe söe ja ütles: "See süsi viska kodus naisele pääle ja ütle: "Kurat su sisse."" Mees sõitis koju ja mõtles, et kuidas sa ikka ütled naisele, et kurat su sisse. Mehele tuli himu proovida oma sütt. Viskas siis selle ühesse põõsasse ja ütles: "Kurat su sisse."
Ükskord sõitis mees jälle Riiga ja läks tee äärde vaatama, mis põõsas oli juhtunud. Sinna oli hunnik raha toodud, aga puuk ise oli sinnasamasse ära surnud, sest ta polnud kustkiltki süüa saanud.

ERA II 244, 468/70 (24) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vastseliina mõisas elas vanasti üks pillimängija. Kord läks ta jõululaupäeval kuhugi külla. Teel sõitsid kaks saksa järgi ja kutsusid ta pulma mängima. Saksad sõidutasid pillimehe ilusa maja trepi ette ja palusid teda sisse astuda. Siis jäeti Pilli Jakob üksinda tuppa, kuna saksad läksid teise tuppa edasi. Enne nad tegid märjaks oma vasaku silma vedelikuga, mis asus kausis paremal pool ust. Kui mehed olid kadunud, talitas ka Jakob nende eeskujul ja tegi oma vasaku silma märjaks.
Varsti hakkas pulmarahvast ilmuma. Nad kõik olid võõrad pillimehele, ainult Vasekoa Viinat, pruuti, ta tundis. Too oli mõisas tüdrukuks. Varsti hakkasidki pulmad peale. Pillimees mängis ja rahvas tantsis. Siis anti pillimehele raha ja kooke.
Korraga kadus kogu rahvas ja Jakob leidis end pimedas. Kätega kobades sai ta aru, et oli mõisas reheparsil. Esimese püha hommikul sõitsid kirikulised rehest mööda ja lasksid mehe välja. Väljas vaatas ta raha ja kooke: need olid muutunud puulehtedeks. Selsamal päeval kuulis ta, et Vasekoa Viina oli ennast ära poonud.
Mõne aja pärast läks pillimees Pihkvasse kirikusse. Sääl nägi ta, et kaks meest kirjutasid ühele hobusenahale magajate nimesid. Üks meestest oli Jakobile tuttav, kes teda pilli mängima kutsunud. Teised kirikulised ei näinud neid mehi. Jakob nägi sellepärast, et oli kastnud oma silma tookord vedelikku.
Pärast kirikut nägi pillimees oma tuttavat härrat väljas seismas ja ta läks ja teretas. See aga andis talle kõrvakiilu ja kadus.

ERA II 244, 471 (26) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord surnud ühes mõisas härrade poole hoidev pereemand ära. Pereemanda tuba oli kutsari toa taga. Öösel tulid kolm meest ja läksid emanda tuppa. Kutsar vahtis läbi ukse, kui nad emandal naha seljast kiskusid. Siis hakkasid võõrad mehed kõnelema, et kes naha sisse läheb. Üks meestest oli kõige parajam ja too ronis surnu nahka.
Järgmisel päeval maeti pereemandat. Härrad olid tulnud ka oma hääd teenijat saatma. Kutsar sulatas ühe nõu sees tina ja läks ja palus lubada teda oma pereema suudelda. Kui ta sai surnu ligi, valas sellele tina silma. Surnu kargas üles ja põgenes ära. Härrad aga mõtlesid, et nende pereemand on nii püha, et läks kõige ihuga taevasse.

ERA II 244, 472/3 (28) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Söödi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jete Ruusmäe, 56 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti olnud Laitsnas Loogamäel pere laupäeva õhtul saunas. Perepoeg vandunud ja kurjustanud väga. Teised läksid koju, aga noormees jäi üksinda sauna. Kodus oodati ja kui perepoega ei tulnud, mindi sauna vaatama. Saunas aga polnud enam kedagi. Kõik otsingud jäid tagajärjetuks ja noormeest ei leitud.
Seitse aastat läks mööda. Oli laupäevane päev ja parajasti kadunud mehe sünnipäev. Ema tuletas seda meelde ja ütles: "Olõs Jummalgi päästassi mu poja, kui ta viil eläs. Täämba saa säitse aastat, kui är kattõ."
Kui sauna mindi, leitigi mees saunast. Ta ei mõistnud midagi teha ega rääkida. Siis viidi ta Laitsnasse papi juurde. See pühitses meest ristiveega ja talle tuli mõistus pähe. Siis ta rääkis, kuidas ta vanapaganaga ühes rännanud mööda kõrtse ja talusid. Kui vanapagan kuulis kedagi kuskil vanduvat, siis läks jälle ruttu sinna. Ta oli käinud vanapaganaga mitu korda koduski, kui sääl keegi vandus. Aga ta ei jõudnud ust lahti teha, vaid vaatas ainult läbi pajamulgu, kui kodus söödi. Kui ema olla maininud tema nime ja Jumalalt abi palunud, olevat ta jõudnud ukse lahti teha ja sauna minna.

ERA II 244, 473/4 (29) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Viljassaare t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Liisa Veber, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Rogosi vallas Pillardi külas võttis kord üks mees, Kandi Madis, naist. Kiriku juurest koju sõites nägid pruut ja peigmees väikest musta koera, kes jooksis hobuse ees. Kumbki ei ütelnud teineteisele, sest arvas, et teine ei näe. Peigmees mõtles, et see võis olla naabri Anu nõidus, kes tahtis oma tütart Madisele mehele panna. Ka mõrsja oli kurb, sest ta teadis, et see hääd ei tähendanud.
Kodus hakati sööma ja jooma, kui Tõistre Anu astus sisse ja ütles, et tulnud mõrsjat kaema, aga too on nii norus. Siis astus Anu poja manu ja puhkus paar korda. Kohe muutusid noorik mehega soendiks ja läksid läbi pajaaugu välja. Kevadest kuni rukkipõimmiseni käisid soendid kahekesi metsas. Rukkilõikamise ajal juhtusid Hutitaja põllu pääle. Sääl hoidis tütarlaps last. Ta ei tundnud hunte ära, sest mõtles neid koerteks ja andis neile leiba. Siis muutusid soendid jälle inimesteks. Mehel oli üks sõrm ära söödud teiste huntide poolt. Pärast kutsutigi meest Soe Madiseks. Ta sõitis ära viimati Venemaale.

ERA II 244, 498/500 (15) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd õdagu tull Kaabist-Piire vallamajast tullõh mi' poolõ sisse ja ütel, et ma' mitte ei' julgu tast läbi Kaabist mõtsu minnä. Ku' ma' ütsinda mõnikõrd läbi lää, sis um näugna ja kraapmine ja kõik takah. Ma sis saadi tää kah läbi mõtsa är, pelksi külh, a' är õks julksi. Tulli sis tagasi, iih mul viirdu nigu üts kerä, kõik aig üte kotusõ pääl, vai õks ütekaugusõl must. Sis oll egäsugutsit hellü kuulda. Ma es julgu perrägi kaia.
Ütskõrd, ku' Kaabist-Piitre jäl' pümmega ütsindä kodo läts minemä, kattö är. Täämbäse päävani olõ-i tedä löüt. Nuu' õks vanahalva olli.
Ütskõrd nüüd hildaaigu, ku noid suuri mõtsu raoti ja põllu' asemõlõ tetti, löüti üte kadajapuhma alt üts luukere.
Kasaritsa vallah, Hammuste Jaani maa pääl um lubjamägi, säält um löüt pallo inemise luid. Sääl õks määne vanaaoline matus um olnu'.

ERA II 244, 500/1 (16) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mi' lähkuh um üts Tsigaorg. Tuu nimi um tuust saanu, et ütel mehel katto tsiga sinnä orgo är. Ku otsma läts, es lövva. Suurõ puu all õnnõ üts kirivä särgiga miis. Ku tsiaotsja sinnä mano läts, kattõ tuu miis är. Läts sis miis tuud tsika tõõnõkõrd otsma. Jälki tuu kirivä särgiga miis suurõ kõo all. Ku' tuu kirivä särgiga miis är' läts, ronõ tsiaotsja puu otsa. Ku kirivä särgiga miis tagasi tull, sis röögäht miis kõvastõ puu otsast, miis kattõ är, ja puhma seest hüpäs tsiga vällä ja' pan'd kodo poolõ lahkma.
Ku' latsõ kar'ah olli ja' tuust orost tull läbi minnä, sis kõik joosi ja rüüksevä: "Tsigaoro perremiis!"

ERA II 244, 502 (18) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Üte õdagu tull esa välast ja ütel, et näk'k ütte kirivät poisikõst. Tuu käest ma küsse, et kohes läät, sis tää ütel, et mõtsast tulõ, mõtsa lää. Esä kutsõ meid kaema, a' es näe inämp midägi. Tuu vast oll vanakuri.

ERA II 244, 503 (19) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ma' tulli ütskõrd üte vana tutvaga liinast (Võrolt). Tuu väega vansõ. Suukõrdsi palo s'ooh otsah, ku' mii jalaga tulli, nõssi sälatakah suur kohhin ja' kahhin, mi hüpsi kõrraga tii kõrvale. Müüdä läts väega ruttu, nigu vuhisi, must miis: suur oll tõõnõ, pääd es näe tõõsõl. Mu kõrvalsaisja väega värisi. A' tuu õks vanakuri oll, kiä müüdä kihut.

ERA II 244, 505/7 (22) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Mari Raudsepp, 70 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Suurjärv ja Pikkjärv
Kasaritsah, Räpo külä all, suurõtii veereh oll vanast järv, a' nüüd ei olõ tedä inamp. Tuu järve nimi oll Suurjärv. Vahtsõ-Kasaritsa mehe Meeldemäe lohost kai', et kuis Räpo külä mehe' saava egä aasta pallo kallo, a' näil ei olõ' kostkiltki püüdä'.
Ütskõrd Meeldemäe küllä tull seto kalluga. Sääl tull jutt kah Räpo Suurõst järvest. Mehe küsse seto käest nõvvo, et kuis järve säält är' saasi tuvva Meeldemäe lohko. Seto ütel, et ku last mul püüdä üts aasta kallo, sis ma' tuu teiele järve är. Kaup sündü.
Seto võtsõ sis kotitävve ellävhõpet ja' visas tuu Räpo Suurtõjärve. Ja nii nigu seto õdagu visas, oll järv hummogu Räpo küla alt kaonu ja är' lännü Meeldemäe lohko.
Ütskõrd üts kindrall oll pidänü sehvti üte ilosa Kasaritsa tütriguga. Nää tõotiva järve kaldõh suurõ tammõ all, et ku' nää kunagi piäs ütstõõsõ truudust murdma, sis s'oo järv lätt uma kotusõ päält är.
Läts mõni aig müüdä. Kindral jätse tütrigu maahha ja mõnõ ao peräst oll järv kah är' lännu uma kotusõ päält Meeldemäe lohko.
Tuul järvel um nüüd nimi Pikkjärv.

ERA II 244, 508/9 (24) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Mari Raudsepp, 70 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Vahtsõ-Kasaritsa herr oll väega kuri. Ütskõrd tää sõitsõ Vahtsõliina herra puult. Kutsaril oll kah herra pääle väega süa täüs. Herr magasi tõllah. Ku jõuti Verijärve kõgõ äkilidsembä kotusõ pääle, kutsar piät hobõsõ kinni. Herr heräsi üles ja küsse, et mis viga um? Kutsar ütel, et hobõsõ pässi iist är. Herr käändse tõõsõ küle, ja' jäi magama. Nüüd kutsar lõigas rahkõ katski ja tõugas tõlla kõgõ herrägä kõgõ äkilidsembä kotusõ päält alla Verijärve. Mõnikõrd, ku' järv vaganõ ja' päiv ilosahe paist, um säälkotsil näta Kasaritsa kurja herrä tõlla kullatuisi nuppõ.

ERA II 244, 509/10 (25) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Mari Raudsepp, 70 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vahtsõ-Kasaritsa herr es olõ' inamp kuri, tuusama, kis järve tõugati tõllaga, vait joba ülearvu kuri. Tää lasksõ ehitä Verijärve kaldõhõ keldri, koh pesse ummi orjõ, nii et veri juusksõ ojana järve. Tuust aost umgi järvel Verijärv nimi.

ERA II 244, 598 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Utra t. - Leida Hussar, Võru linna algkooli õpilane < A. Udras, 68 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Võru jaamast 2 km eemal asetseb ilusas orus järv, mille nimi on Verijärv. Vanasti, kui meie maal oli valitsemas nõndanimetatud mõisniku võim. Üleval mäeotsas läheb tee, kust kord oli sõitnud kuri mõisnik tõllaga joobnud peaga ning äkilise kallaku järele kukkunud ta järve. Kuuvalgel ööl kuu peegeldab vette ning annab vankripusi suuruse kujutise. Sellest ajast on vana rahvas järve pühaks pidama, kus puhkab muinaslooline mõisnik oma hobuse ja kullaga värvitud tõllapusiga, mis on näha igal kuuvalgel ööl.

ERA II 244, 251/2 (5) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Seesama vanapagan, kes Abrukal pähklid otsimas käis, tahtis Krabi vallas üle Kikka järve ehitada kivist silda, kuid see ei õnnestunud. Silda tahtis ehitada selleks, et ümber järve oli tülikas Lätist Eestisse tulla (sellal olid veel kubermangud). Vanapagan hakkas tööle keskööl, et teda ei tülitataks. Korjates kive nurmedelt, läks kaua aega. Jõudes Kikka järve lähedusse ühe mäe ligidale (Vorotka), kuulis ta kukelaulu. Vanapagan kiirustab ja tal lõhkeb püksiharu, kuhu kivid kogutud, ja kivid kukkuvad kõik välja Vorotka mäele. Ka praegu on veel kivid sääl.

ERA II 244, 259/63 (1) < Rõuge khk., Lasva v., Nõnova k., Lepiku t. - Ilme Eensaar, Sammuka algkooli õpilane < Agnes Eensaar, 15 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Võru linnast kagupoole minnes seisab maanteest pahemat kätt, sügavas kitsas orus, väikene selgeveeline järveke. Umbes pool kilomeetrit järvekallast mööda minnes seisab väikene ümargune org. Oru mahakistud sein annab rahvasuu järgi kindlat tunnusmärki, et vaenlased selle künkaseina maha olla kiskunud. Idast ja lõunast piirab oru kallast ilus kasemets ja metsa vahelt paistavad paar väikest talukest rändajale silma. Kuna teisel pool kasemetsa, umbes poolesaja aasta eest, üks koolimaja oli seisnud. Sinna eelnimetatud paika viivad meid vanaaegse jutu jäljed. "Mõnesaja aasta eest seisnud seal orus üks väikene järvekene, selge ja puhta hõbeda karva veega, haljaste kallaste vahel, praeguse kasemetsa asemel, haljendanud kõrgel kaldal kaunis tammik, tammiku varjus oli üksik talu, mis oli tunduvalt jõukam, teistest orjaaegsetest taludest. (Ah, mis ma sellest nii pikalt, pidin ju kirjutama järvest, alla läinud järkesest, aga mõtted, süda, käsi ja sulg kipuvad vägisi mujale). Selge ilmaga peegeldunud järvepinnal talu kõige tammikuga. Talu pererahvas toonud igapäev tarvisminevat vett järvekesest ja palava suveilmaga (peegeldunud) karastanud oma keha järves. Talu kõige ülem ja kaunim vara oli peremehe ainuke tütar, kes kui orjavitsa õilmeke viie tugeva venna seltsis üles kasvas ja ilusama lille kombel õitses, nõnda et teist tema sarnast piigat ligemal ega kaugemal ei leitud. Tema vaga ilmsüütu süda näis ka selle poolest lille sarnane välja, et ta ise ei teadnudki, mis on kurjus ja viha. Kosilasi käinud ka piigal mitu korda, kuid neiu saatnud kõik nad tagasi. Ühel pühapäeval jalutanud piiga mööda järvekallast edasi-tagasi ja maitsnud oma noorepõlve õnne segamata; sääl sõitnud aga üks rüütel Kirumpää lossist Vastseliina minnes Järve talust mööda. Rüütel meeldinud piigale ja nad hakanud sõprust sobitama. Rüütel käinud nüüd tihti neiut vaatamas ja kui nad kord jälle järvekaldal jalutanud tõotanud junkur piigale, et ennem mingu see järv paigast, kui mina sinu vastuarmastus sidet murran. Sellepääle vastanud piiga: "Junkur! teile prouaks minna ma ei kõlba, sest teie olete kõrgest seisusest saks, mina aga madalast soost pärisorja tütar. Sellepärast oleks kõige parem, kui teie minu unustaksite ja omasuguse endale valiksite." Junkur aga ütelnud jälle: "Nii tõesti, kui see selge järveke meie silmade ees oma paika ei saa muutma, ega teise kohta minema, niisama peab mu armastus üksi igavesti muutmata jääma." Siis olnud ta veel neiu juures õhtuni ja läinud kurval meelel koju.
Järvetalus oli järgmisel päeval suur ehmatus kui õue minnes enam järve ei leitud, vaid tema asemel kattis järve põhja kõnts ja muda. Tütarlaps tuletanud meelde eilset junkru tõotust, tõstnud silmad taeva poole, et Jumal talle nii avaliku tunnusmärgi oli andnud. Aga rüütel ei tohtinud enam oma jalga Järvetalusse tuua, kus tema tõotused valeks olid tunnistatud.

ERA II 244, 263/5 (2) < Rõuge khk., Lasva v., Nõnova k., Lepiku t. - Ilme Eensaar, Sammuka algkooli õpilane < Vidrik Eensaar, 51 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Minu kodukülast umbes 5 km eemal seisis vanasti väga sügav järv nimega Määstjärv. Kes sinna suplema läks, see eluga enam ei pääsnud, sest kuri näkk ja tema abilised võtsid kõik suplejad oma kaissu, ning vedasid nad õõtsuvas hällis kuldsete paisuvate patjade vahel päikesest säravasse kristallkambrisse, kus kõik maailma mured on kaugel. Kui aastal 1886 hakati ehitama Võru-Petseri raudteed, siis taheti ta ehitada üle väikese Määstjärve, keegi aga ei võinud teada, kui sügav on see väikene järvekene. Raudtee ehitajad tulid kohale ja talurahvas hakkas vedama kive ja liiva raudtee ehituseks ja Määstjärve täitmiseks. Aga ei järve täitmine tahtnud edeneda. Mehed veavad päeva otsa, lähevad teisel hommikul jälle tööle, eilne veetud liiv ja kivid aga põhja vajunud. Rahvasuu järgi elanud järves kuri näkk, kes liiva ja kivid Peipsi järve vedanud. Talumehed on juba mures, mis nüüd teha, et liiv ja kivid jääksid seisma. Keegi nupumees annab aga nõu: "Pangõ liiv ja kivi kotti, küll nä sis püsüma jääse." Talumehed tegid õpetuse järele ja liiv ja kivid jäid püsima ega vajunud enam põhja. Nii siis saadi raudtee suure vaevaga ära ehitada üle Määstjärve. Praegugi on mõlemal pool raudteed mäda soo, kust üleminek võimata.

ERA II 244, 273/5 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Katri Kapp, 54 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mitmed aastakümned tagasi oli mu kodu asemel Utra kõrts. Läänepool kõrtsi asus suur mõis, ühte poolt kutsuti Vahtse-Kasaritsa ja teist Kitse mõisaks. Kõrtsist eemal asus suur soo ja mets. Ka viis kõrtsist mööda maantee. Et mets oli lähedal, juhtus siin tihti sarnaseid imelikke lugusid. Ühest sarnasest loost räägib keegi: Kord tulnud mees ja naine linnast ja läinud kõrtsi. Naine jäänud välja hobust vaatama, kuna mees läinud kõrtsi. Niiviisi oodanud naine umbes paar tunde, aga meest ikkagi ei tulnud. Tahtnud siis vaatama minna, aga keegi hüüdnud kõrtsi tagant, et ära mine, ega su mees enam säält välja ei pääse, mine sina ruttu koju, muidu võtavad ka sinu kinni. Naine kohkunud nõnda ära, et vaevalt vankrile sai ja ruttu minema läks.
Sarnaseid lugusid kordunud ikka sagedamini. Kui keegi kõrtsi läinud, see jälle peksa saanud. Arvatavasti põgenenud ka kõrtsmik ära, jätnud ainult tühja kõrtsi. Tuul ulunud nüüd kõrtsi varemetel, kuni ka need langesid.
Nüüd on minu kodu selle kõrtsi asemel. Toa all on just kõrtsi õllekelder. Endise soo asemel on ilus heinamaa. Olen leidnud ka vanu rahu. On säilinud ka nimi Kõrtsiorg.

ERA II 244, 277/80 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kõrtsi t. - Hella Kapp, Sammuka algkooli õpilane < Vello Kapp, 18 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Minu kodust umbes 300 m eemal asub kuulus Verijärv.
Oma nime on ta saanud sellest, et siin on Vabadussõja ajal valatud palju verd, sest selle ümbruses löödi Võru vabastamisega ühenduses olevates lahingutes just Verijärve ümbruses. /Kustutatud lause./ Ka rahvasuu räägib Verijärve nimesaamisest järgmist:
Korra sõitnud Vahtseliina poolt mõisnik ühes kutsaritega. Teel hakanud mõisnik kutsareid sõimama, sest et oli kangesti joobnud. Niiviisi jõudnud nad Verijärve kõige kõrgema kalda kohale. Siin ütelnud üks kutsareist: "Ma lähen natuke maha" ning jätnud hobused seisma. Aga ta läinud hobuste juurde ja päästnud nad tõlla eest lahti, sest tal oli kavatsus mõisnikku ühes tõllaga järve lasta. Hobused päästetud, kutsus ta ka teised kutsarid välja, pandnud tõlla uksed kinni ja tõuganud tõlla ühes härraga järve. Kutsarid läinud sellest mõisast minema, jättes kõik maha.
Praegu võib igaüks näha sellel kohal 2 m laiust kraavi, mis puudest vaba.
Rahvajutu järele peegelduvat veel helgel päikesepaistelisel päeval selle kraavi kohal järvest tõlla läikivad osad. Seda pole küll mina märganud, olgugi et vahest uurisin päris hoolega.

ERA II 244, 286/8 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Põllu k., Hindo t. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Jaan Liiv, Sammuka algkooli õpilane < Katri Liiv, 80 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Võrumaal Kasaritsa vallas oli Räpo küla all üks sügav järv. See järv ajas ka end tee peale ette, et hobusega sõita ei saanud. Kord sõitnud teed mööda üks mõisaherr tõllaga, aga ei saanud sõita. Järv oli üle ajanud tee peale. Ta läks tagasi. Selle päeva ööse kuuldi külas mürinad ja kahinad, keegi ei teadnud, mis see tähendama. Kui külarahvas hommikul üles tuli, nägid nad, et järv oli ära pagenu üks verst maad Palõmõtsa küla meeste maa peale. Õhtul oli üks Palometsa küla meestest seal künnud. Selle mehe nimi oli Peep Räim. Kui ta õhtul koju tuli oma hobusega ja adra sinna jättis ja hommikul tagasi läks, nägi ta, et kus tema eile künnud, lainetas järv asemel. Ja selle mehe ader puhkab tänase päevani järve põhjas. Pagenust järvest sai veel kolm järve: Vahtse, Oina ja Pikkjärv. Külarahvas arvas pärast, et mõisahärra järve elavhõbe sisse pandnud, sellepärast järv ära pagenu.

ERA II 244, 327/8 (2) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vana-Roosa vallas Võrru viiva maantee ääres asub kaks muistset matust, mida inimesed kardavad praegugi ja näevad viirastusi.

ERA II 244, 332/4 (7) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Ilusal suvisel päeval oli küsinud poeg ema käest, et kas ta lubab võtta temal naist, aga ema ei nõustunud sellega. Möödus veel aasta, kuid ema ikkagi ei andnud luba naist võtta. Seekord enam ei jäänd poeg ootama ema luba ja võttis nüüd ikkagi naise - ema keelust hoolimata. Nad elasid päris ilusti, ja poja naisel tuli väike laps. Vaevalt said nad elada veel paar kuud, siis kadus naine jäljetult. Meheema viis lapse nüüd igal õhtul kotta. Hommikul, kui mindi last tooma tuppa, magas see rahulikult. Igal õhtul nuttis ta, aga hommikul mitte. Mees tahtis vaadata, et mis sünnib öösel lapsega, et see hommikul ei nuta. Selleks, et näha, tegi ta ukse sisse väikese prao.
Õhtul, kui päikese viimased kiired tungisid veelgi tuppa, viis vanaema lapse kotta. Täna juba mees voodi ei läind, vaid jäi vaatama, mis sünnib. Õhtul, kui hakkas juba hämarduma, nägi mees, et metsast tuli välja hunt, kes liikus otse tema maja poole. Kui see kuulis lapse nutukisa, pistis jooksma. Jõudes kotta heitis ta soendi seljast, pani kivi peale, istus sinna peale ning võttis lapse sülle ja hakkas talle rinda andma. Mees saigi nüüd teada, et ta naine on nõiutud soendiks ja mispärast laps öösel ega hommikul ei nuta. Aga ust avada ta ei julgend. Iga kord, kui ta lapsele rinda andis, nuttis ta ise sealjuures, kuni hommiku saabumiseni.
Mehel ei aidand muud, kui minna nõialt nõu küsima. See õpetanud, et selle kivi, kuhu ta soendi paneb peab ajama tuliseks. Mees teinudki nõia ettepanekute järgi. Õhtul, kui naine tuli ja heitis oma soendi ja pani kivile ning võttis lapse sülle ja hakkas lapsele andma rinda. Hommiku saabumise eel pani ta lapse jällegi hälli. Nüüd arvas mees olevat paraja aja ja avas ukse. Naine tahtis tõmmata oma soendit selga, kuid see ei läind. Samas haaras mees ta paljast käest kinni. Nii pääses naine soendist ja pärast seda olevat nad elanud päris õnnelikult.

ERA II 244, 335/6 (8) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Vagula ja Tammula tekkimine
Viitina vallas Võrumaal asus kord kaks järve, mis oli olnud väga kalarikas. Inimesed püüdnud hoolega kalu, aga ühtki sobivat nime ei leidnud keegi ümbruskonnast, mis kõlbaks panna järvedele nimeks. Järved saanud selle üle vihaseks, et neile nimesid ei leitut.
Oli jäälagunemise aeg. Pajuurvad, mis äsja puhkenud, hajutasid laiali oma meeldivad lõhna. Järved arvasid olevat nüüd kõige sobivama aja tõusta lendu ja lennata niikaua, kuni leiab keegi nendele sobiva nime. Järved tõusnudki üles kohisedes ja mühisedes, ja hakkanud lendama otse nüüdse Võru linna poole. Jõudnud peaaegu linna kohale, näinud üks mees järvesid lendamas, hüüdnud: "Vagula vakka ja Tammula takka!" Samas langesid järved ja hakkasid lainetama. Järvede asemele, kus nad ennemini hõljusid, jäi järele vaid soo. Sealsetel inimestel oli olnud päris kahju lahkunud järvedest, kuid sinna ei olnud parata midagi.
Nagu rahvasuu räägib, et igal aastal undavad Vagula ja Tammula niikaua, kuni ta saab oma ohvri. Kui aga mööduvad mõnikord juhuslikult, et ühel aastal Vagula ja Tammula jäävad ohvrita, siis teisel aastal aga kaks, aga et ta jätaks võlgu, seda ei olevat.

ERA II 244, 337/8 (10) < Rõuge khk., Viitina v. Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Emiilie Reiljan, 40 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Ilus oli veeta suviseil päevil järvede ja jõgede ääres, kus tuul mängib lillekestega. Kõik need järved ja jõed on kord ju kuidagiviisi tekkind, kas maa madaluse tõttu või kuidagi muidu. Ka rahvasuu teab rääkida ühest järve tekkimisest.
Mõniste vallas Võrumaal oli tekkind järveke järgmiselt: Oli olnud niit. Sinna oli tekkinud aegajalt veelombikesi ja viimaks niipalju, et inimestel hakkas võimatuks minema heinategu. Tehti küll kraave ja torutati, aga midagi ei aidand see kraavitamine ja torutamine. Vett tuli ikka alatasa juurde ja viimaks oli niidule juurdepääs võimatu ning järv tekkis silmi nähes. Viimaks sai sellest niidust päris suur järveke, mis mängib lillekestega, samuti nagu teisedki järvede tuuled.

ERA II 244, 345/7 (20) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Viitrik Liiva, 50 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Nagu oleme juba usuõpetuse tundide ajal kuulnud Iisralli laste põgenemist üle Punase mere ja vaarao laste uppumist. Pääses vaid üks vaarao tütar. Tingimusega, et ta ilma teiste inimeste nägemata peab kuus aastat käima vannis, siis jääb ta inimeseks, muidu aga kalaks.
On ilus suvine õhtu. Tasaselt lainetab meri. Päikese viimased kiired suudlevad konarlist, künkalist maapinda, siis kaob. Taevas jääb veel järele punetama.
Sellisel ilusal suveõhtul jalutab vaarao tütar mere kaldal. Nii jalutades igal õhtul saab vaarao tütar ühe noore poisiga sõbraks. See tahab teda kosida. Vaarao tütar on sellega nõus. Kuid et temale ehitatakse tammepuust maja ning sellises majas lastakse tal iga päev olla üks tund. Poiss olnudki sellega nõus ning nad abiellusid. Mees laskiski tal käia selles majas.
On möödunud juba neli pool aastat, kui vaarao tütar hakkas käima selles majas. Ühel päeval, kui jälle oli ta naine üksinda majas. Tuli naabriperemees ja rääkis, et ta laseb käia omal naisel majas ja ei teagi, mis ta sääl teeb. Teisel päeval puurinudki ta maja sisse auku. Jälle kui ta naine oli majas, vaatas ta läbi augu. Samas kiljatas naine sees. Mees tahtis aga uudishimu pärast vaadata veel ja vaataski. Samas tormas ta naine uksest välja nutuga ja lausus: "Sa ei jõudnud enam oodata seda 1œ aastat" ning siis kadus ta naine metsa poole. Seal moonduski ta kalaks ja elab vist praegugi.

ERA II 244, 353/5 (4) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Karl Albrecht, 42 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna vallas Nurme-Lotu küün mäeveerul on vana lagunenud küün. Sääl magada ei saa. Taaveldi Jaan ei uskunud ja oli kihla vedanud, et tema saab magada. Ta läkski õhtul tööst tulles ja heitis sinna heintesse magada. Aga ta ei saanud kuigi kaua magada, kui teda oli aetud üles. Jaan oli aga väga väsinud ja ei pannud seda tähelegi ja jäi uuesti magama. Teda tuldi ja äratati veel teist kordagi, aga Jaan ei pannud sedagi tähele. Aga kui kolmas kord tuldi, tundis Jaan rõhumist rindadele. Ta tõusis üles ja läks ära. Seal ei saa seepärast magada, et sinna on maetud kunagi vana rätsep - siis kui veel rändrätsepad käisid talust tallu. Enne Nurme Lotu sinna asumist elanud peremehe juure oli tulnud rätsep. Peremees oli saanud teada, et rätsepal on 300 rubla raha. Ta pani rätsepa küüni magama, kus oli ristikheina ädal. Öösel oli peremees rätsepa sinna ära tapnud, raha ära võtnud ja rätsepa põranda alla ära matnud. See rätsepa vaim ei lase kedagi seal küünis magada.

ERA II 244, 355/6 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Karl Albrecht, 42 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sänna vallas Kolbergi maa pääl elutsev Siska-Piitre oli lugenud Piiblist Jumalast ja vanast paganast. Nüüd tahtnud Piitre näha, määne om vanapakan. Ta oli teiste õpetuste järele käinud küll jaanipäeva õhtutel teatavates kohtades, aga ta katsed olid nurjunud. Viimaks annud keegi mees nõu, et pühkigu toas puru kokku vana-aasta õhtul ja seisku puruhunniku peale, siis näeb vanapaganat. Vana-aasta õhtul, kui teised kirikusse läinud, pühkinud Siska-Piitre puru hunnikusse ja seisnud sinna otsa. Nüüd näinud ta vanapaganat rinnust saadik udus hõljumas, see lähenenud talle. Tema ütelnud: "Tagane, saatan!", aga saatan tulnud ikka lähemale. Tema taganenud voodi poole, saatan taga. Tema haaranud voodist padja ja visanud sellega vanapaganat. See haaranud padja ja visanud tagasi. Sellest saadik olnud Siska-Piitre seitse päiva keeletu ja hambad suus lahti.

ERA II 244, 358 (9) < Rõuge khk., Viitina v., Kingsepa k., Vilde t. < Rõuge khk., Viitina v., Jaani-Peebu k. - Ella Vaher, Ristemäe algkooli õpilane < Hilda Albrecht, 28 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kord pimedal õhtul läinud Allas Osvald Rõugesse. Teeosal Sikasuust (Sikasoo - talu Rõuges) kuni Kikkaoruni märganud Osvald meest enese kõrval umbes kolme meetri kaugusel mulda mööda minevat. Timä hüüdnud: "Hei, külämiis, tule tii pääle, mis sa mulda müüdä käüt!" Mees aga ei pannud seda tähelegi, vaid pühkinud mulda mööda edasi. Kikkaoru juures tulnud teekäänu tagant välja auto, mille heledate tulede käes kadunud miis ära. Tuu miis olnu vanapakan.

ERA II 244, 383 (2) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Misso vallan Suure suu ja Hino küla vahel Musta järven om üts kerikukell, mis sinnä om sadanu Rootsi sõja aigo. Sääl olnu vanast üts kerik. Ma väike olli, sis olliva viil varemegi sääl, näi esi oma silmägä. Enne halvu ilmu nakas kell järven undama ja inemise iks ütlivä, et nüüd saa halvu ilmu, kell tege hellu järve põhjan.

ERA II 244, 385 (5) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Madli Jänes, 86 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Mu imä selet, kuis vanast halltõbi oll inemisi vaivanu. Ka teda oll käinu raputama ja ta es olõ mõistnu midägi tetta. Viimäti üts oll opanu, et mine ahjo ja panõ tukk ahosuu pääle palama, sis ta ei julgõ tulla. Mu imä läts ka ahjo ja pandsõ tuki ahosuhu palama. Es olõ tulnuki sis, ta iks tuld peläs. Aga kavva sa sääl ahon iks istut; nigu välla oll tulnu, nii joba olnuki sälan. Ta ju uutsõ kõi tuu aig ahosuu iin.

ERA II 244, 385/6 (6) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Liisa Virk, 78 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Misso vallan Suure suu külan oll Ruuli talo peremiis är koolnu talvõl. Maa oll olnu väega är külmänü, es olõ saadu nii sügaväle maa sisse matta kui vaja. Sis nakas peremiis koton käümä. Minija esi nägi, kui läts lauta ja talli. Peräst kui är läts, olnu kõik lehmä ja hobõsõ valgen vattun. Niimuudu peremiis käve ja vaivas 3 aastat elajit. Viimäti minija võtsõ julgusõ rinda ja küsse, et kuis sa, esä, havvast välla saad, sa oled jo koolnu. Peremiis ütel, et tooge mullõ 12 kuurmat liiva pääle, sis ma jätä teid rahule. Viidigi sis 12 kuurmat liiva kotost havva pääle ja surnu jäi rahulõ.

ERA II 244, 390 (13) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Miina Parba, 60 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kangro Jakapi esa suitsut Mürgi sannan ütskõrd vanast liha. Läts kesküül liha kaema ja nägi: lamba kääva lava pääl. Lamba mis lamba. Miis mõtõl, et viigu liha, kui tahavad, jätku minno rahulõ, kes na muu omma kui tondi. Miis lasksõgi sannast jalga, aga enne pandsõ sanna ussõ kinni. Hummukult läts sanna kaema, ei ole lambid ei kedägi. Miis viil mõtõl, et sai nüüd vana tondi sanna kinni panda.

ERA II 244, 390/1 (14) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jakob Trolla, 64 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu esä, vana Looga ja viil üts kolmas miis sõitsiva Võrust viinavoori päält. Na olliva parajasti mõisan kellatorni kotsil, kui Jaanimäe poolt sõitse kolme musta hobõsõga vankri. Vanrin istsõva kolm herra, keskel istsõ Rogosi mõisa vanaherra surnud esä, tõisi es tunne. Vankri sõitse mõisa kõrtsi poole, tuu oll joba är lagonu. Mis na sääl kõrtsin teiva, es näe, sest pimme oll. Vahepääl oll iks tuld ka näta. Mu esä nakas kodo tulõma, sis sõitseva talle vasta. Oll ainult kats herrä ja noil olli tulitse nuia käen.

ERA II 244, 391 (15) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jakob Trolla, 64 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Haanjan Trolla külän kuuli puutüü tegija miis är ja nakas kotton käima. Poig oll väega murõn, et mis tetä. Küla pääl kõik rahvas tiidse joba, ehk küll poig salas, et tuu ei olõ õigõ. Vanamiis tull egä õdakul videviku aigo ja läts oma tarrõ tüüpingi manu. Kui ta tullõ, sis peni nakseva ütstõsõga purelõma.
Poig läks üts pühapäiv jahile, esi väega murõn. Tuli üts vanake vastu ja küsse, et mis sa mõtlõt. Poig selet kõik ilusti är. Vanamiis ütel, et võta raha külest veereke hõbedat ja lase püssiga, siis kui ta tuleb ja penid purelõvad. Poig tegigi nii ja vanamiis es tulõ enämb.

ERA II 244, 394 (18) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jakob Trolla, 64 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber
Mu vanaesä selet, et praeguse Grossmanni vanaesä oll tettü soendis ja oll hulknu hulga aigo müüda mõtsi. Viimati oll küll inemises tagasi saanu, aga soe saba olla jäänud külge. Seda es mõista enämb külest är võtta, kui nahka seläst võtse ja nii jäigi.

ERA II 244, 394/5 (19) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Jakob Trolla, 64 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Haanja vallan olli olnu Peedo Kasinal puuk, kes kandsõ Peedo vele Punge Kasina puult vilja omma aita. Mu vanalell läts ütskõrd küla pääle ja võtse püssi üten. Äkki nägi taiva pääl üte sinist juunt lindavat. "Ta iks puuk om," mõtel miis ja lasksõ püssist. Hummukult läts kaema ja nägi, et hernetii läts Punge Kasina aida mant Peedo Kasina aida manu. Ollid ilosa valge herne.

ERA II 244, 397 (22) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Laaber, redigeeris Mare Kalda
Mu imä põdõs ka halli haigust. Nägi, et üts hall hobõnõ tull, kui ligi sai, katte är ja ollegi imäl hall sälan. Kui rohtu võeti, sis pahanes hall är, ütel, et kui ma tagasi tulõ, sis ma raputa viil rohkõmb. Tetti pihlapuust nui, tollõle lõigati 9 risti pääle. Kellele sis hall pääle tull, toda pesseti pihlapuust nuiaga. Kui viimati hall är läts, oll inemine nii jõuetu, et es jõvva midägi tettä.

ERA II 244, 398/9 (23) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast Hunnäl oll puuk. Sulanõ käve egä üüsi tare pääle käsikiviga terri jahvatama, terä es lõpe kunagi otsa. Ütskõrd sulane kai terä kolusse ja nägi, et sääl kõllane kikas pild noka vahelt terri kolusse. Sulane lõi nuiaga kikkale pähe, ei jäänud muud järgi kui sinine suitsujuga. Sulanõ läts alla ja ütel peremihele, et terä omma otsan. Peremiis kohku är. Sulane selet, et sääl oll üts võõras kikas, ma tapsin ära. Sis sai peremiis arvu. Sulanõ oll lännu jahvatama enne kella 12, enne es või aga minnä, sis oll puuk viil sääl.
Rosma Andrile näüdati ütskõrd unõn, et Sõnnipalon om kulda maa seen kivi all. Andri läts kaema, aga madu oll kivi pääl ja miis es julgõ kaibma nakata. Ütskõrd pummõldasiva talupoja Murati kõrtsin, ka Andri oll sääl. Mõtõl, et vast nüüd om julgust raha otsma minnä. Lätski. Seekõrd es olõ madu ja miis sai kulla kätte. Pärast sedä läts Andri Riiga ja ostse sinna maja. Suguvõsa eläs praegugi Riian.
Tuu kuld oll olnu aga Hunnä kuld, mida talle puuk koräs ja maona valvas. Sulanõ aga tapse puugi är, kui ta terri tõi ja nii jäi Hunnä kuld valveta. Hunnä esi nakas pärast oma raha võtmist oma pahandusõ pääle juuma.

ERA II 244, 400 (26) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosi mõisa vana härberis paruni magamistare om lubjatu orjanaiste rinnapiimäga. Kõik naised käisid järgimööda, kelle kõrd oll müüda, tuu aeti talli. Veel nüüdki olõvat mõnikord kuulda säält toast ohkeid ja kaebeid.
Piinakelder oli otse provva makamistua all. Provva olnu kaibanu, et üüse ei saa magada, vaimu koputase põrandalõ.

ERA II 244, 401 (28) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mõisan käu alati vaime ja kummitusi. Ütskõrd olli ma ütsindä terven mõisa majan. Õhtul tull üts miis sisse, esi must, punaste silmiga. Kõndis läbi minu tare ja koputas kepiga põrandale ja ütles: "Kõik veri om joba är viidü."
Seda musta, punaste silmiga miist om mitme nännu häärbärin.
Vana Kellä Jüri olla näinud surnud parunit akna pääl istvat üüse ja piipu tõmmanu tõõnõ.

ERA II 244, 401/2 (29) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanast, mu vanaimä aigo, oll olnu hunte ja kahrõ mis musttuhat. Kui Rogosi mõisa nurme pääl kaara põimeti, sis üten veeren põimseva inemise, tõõsõn veeren karu käve kakerdaden. Ütsindä es tohi kunagi nurmõ minnä.
Sussõ oll väga pallo, noid oll inemistega poolõst. Üüsi käveva kodo ümbre ja untseva. Na untseva, kui mõni inemine või peni välla lätt, et noid sis är murda. Muidu es tohiki vällä minnä, kui pidi võtma pirruga tulõ, tuld na pelksivä veidükese.
Kui soe untsiva mõtsan, sis oll kõrraga är tunda, kui noide seen ka mõni soend oll. Soendi utnsiva iks nii: hippa, happa, huu, haa.

ERA II 244, 402/3 (30) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k., Soodi t. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mari Savi, 76 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Murati lähedal om Majuri järve äären Kalma mägi. Sääl om palju Rootsi soldatite kalme. Kündmisega om säält mitu kõrda vällä tulnu sõjakirvid, piike, nooli ja soldatite vöösid. Järvest om noodaga tõmmaten välja tulnu surnu pääluid. Järv om tekkinu vana rahva jutu järgi nii:
Sõja ajal Kalma mäe kaldal oll nii pallu tapetuid ja surnuid, et veri juusksõ mäest alla ja sinnä sai hää suur tiik. Üts major sai sõjan haavata ja sattõ sinnä tiiki sisse. Soldati kisksõva küll vällä, aga ta oll joba surnu. Major mateti Kalma mäe pääle, sääl oll suur ristki kivist raotu. Nüüd om rist är kaonu, keaki om ta vast järve touganu.
Pärast sõda oll olnu mitu nädalit vihmanõ ilm ja vesi kogunes kõik Kalma mäe alla tiiki ja nii saigi järv, mida kutsutas Majuri järves.

ERA II 244, 408 (35) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi k. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Leena Saamason, 68 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Murati mõisa ja järv om saanu oma nime juba vanast. Vanast mure- ja orjaaigo oll sääl olnu üts talo. Sinna tallo kävevä kõik ümbruskonna inemise kokko omma muret kaibama. Ja nii nakatigi toda tallu kutsma Murede taluks. Aigamüüda sai tost sõnast Murede - Murat.

ERA II 244, 423 (10) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd lõppi vanasti Haaviston hopõn är. Hobõsõ raibõ viidi pedästiku manu, mis Haavisto nurmi seen om. Sinna hobõsõ surnukehä manu käve pallo susi süüma. Ütskõrd lasti üks susi maha, kes joba hulga aigo hulksõ ümbre pedästiku ja maja. Kui sutt nilgma nakati, löuti, et soel oll sõlg rinnan. Mis ta iks muud oll, kui mõni soendis tett inemine. Kutsuti sis viil kohus kaema ja viimäti maeti tuu hunt sinnäsamma pedästikku. Vanast kutsutigi toda pedajä saarõkost Soendisaarõs.

ERA II 244, 424 (11) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Praegust Solgani külla kutsuti vanast Tölgu külast. Sääl külan oll üts miis soendis tettü. Peräst sai küll jäll inemises tagasi, aga soendi sabatölk jäigi külge. Toda miist kutsuti sis esi Tölgu Andreses ja perast kutsuti kõike külla niimoodi.

ERA II 244, 424/5 (12) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mu vanaesä selet, et ta käve sis Vastseliina mõisan teol. Kõrd olli ta kõrtsin olnu ja joonu. Sis tulliva sinnä kats miist, kes ütliva, et na omma Virumaalt ja otsva siin soendid takan, mis Virumaalt ära pagenu. Na tahtsõva noid kinni püüdä ja inemistes tagasi tettä. Välan oll olnu regi ja ree külen viis soendit. Kui soendipüüdjad esi sõiva, sis soendi oll iknu. Vanaesa oll sis küsinu, et mispärast ti naid joba nüüd inemistes ei tii. Mehe oll ütelnu, et niimoodi om neid kergem koju viia. Sis ostsiva poodist liha ja andsõ soenditele süüa.

ERA II 244, 425/6 (13) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Kui ma viil väike lats olli ja karän käve, tull ütskõrd kara manu kuus sutt. Edejala olliva nail lühembä kui tagajala. Lätsiva lambakara sisse ja haarasid lambaid, aga kätte es saa üttegi. Lätsi sis kodo ja seleti. Imä ütles, et nuu olli soendi. Soendi es saa lambid kätte, sest neil omma jo lühkõsõ hamba. Imä andsõ viil suula ja leibä ja käskse mõtsa minnä ja leib ja suul soendi tii pääle puistata, et sis na saava inemises tagasi.
Sis elli üts Mikitä Ilja, vana miis, tuu tiidse palju jutto soendist ja kõigist, tuu manu juusksõme kõik latsõ kokku ja sis ta selet meile kõiksugu lugusid.
Timä selet, et kui ta nuur oll, tetti üts Tikämäe Andri nimeline miis soendis tuupärast, et ta tõpranakrid (loomapeete) varast ütest talost. Andri oll olnu 5 aastat soend, sis tetti jälle inemises tagasi ja sis ta pärast selet, kuis tuu soendipõli oll olnu.
Es olõ saanu kostkilt süvvä, sest lambid oll raske kinni püüda ja vällä es ole julgenu metsast tulla. Sei niisama vaklu ja putukit, mis kätte sai. Kui maan oll maganu, sis oll tävvesti inemise aru ja mõistus olnu, aga niipia kui jalgu pääle saistas, nii oll kõrraga tulnu soe aru päha.
Ütskõrd sai ta siski Pillardi mäelt karjast üte kitse kätte ja sõi är. Aga sis es ole julgõnu minna teiste sekka, et tõõsõ soe söövä är, kui tundva vere haisu. Oll maganu mäe otsan hulga aigo.

ERA II 244, 427/8 (14) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Mikita Ilja selet viil ütest mehest, mul ei olõ tuud nimme enam meelen. Tuu miis oll tennu Läti piiri lähedal haina. Ega päiv oll käänu sinna üts susi. Kui miis sõi, heitas timä ka magama ja vahtsõ halõdate silmiga miist. Kui miis läts är niitma, läts är timägi mõtsa. Viimäti mehel oll lännü joba süa täus, tahtsõ ütskõrd vikatiga lüvva. Viimäti es lüü, vaid andse väitse otsan soele leiba ja susi juusksõ mõtsa är. Peräst läts miis ka mõtsa ja löudse paju otsast soe naha.
Mitu aastat oll joba müüda lännü, sis sõitsõ miis ütskõrd Riiga ja nägi poodi akna pääl omma väist. Nakas toda väist silmitsema ja kaupmiis kutsõ sisse. Miis küsinu, kus timä väits sinnä sai. Ja kaupmiis selet sis är, et timä ollgi olnu tuu libahunt. Kui miis vikatiga oll tahtnu lüvva, tahtsõ timä ka mehe kõrri karata. Ja tuupäräst oll ta alati magama heidänu, et sis on inemisõ aru pään, muidu tulõ viil himo miist är süvva. Kaupmiis oll andnu mehele niipalju kraami, kui ta hobõsõga jõudsõ kodo tuvva.

ERA II 244, 433/4 (18) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rogosi mõisa rehepapp oli alati hädas tondiga. Alati, kui ta hakkas reheahjus kartuleid küpsetama, tuli sarvik sisse ja ütles: "Mikit-makit mulle, vintsu-vantsu sulle" ja sõi kõik paremad kartulid ära.
Viimati leidis rehepapp nõu. Ta istus maha ja hakkas tõrva tinaga segi sulatama. Vanapagan tuli ja küsis, et mis ta teeb. Rehepapp vastas, et ta teeb silmarohtu. Vanapaganal ka silmad haiged, palus ka rohtu valada. Rehepapp köitis siis tondi pingi külge kinni. Tont küsis, mis rehepapil nimi. See vastas: "Esi" ja valas tondile rohtu silma. Vanapagan jäi pimedaks ja tormas suure valu käes kogu pingiga minema. Läheb põrgusse. Väiksemad sellid küsivad, kes tegi tondile niiviisi. Tont vastas: "Esi tegi." Teised aga irvitavad: "Esi teid, esi kanna."

ERA II 244, 434 (19) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Misso mõisas suri vanaproua ära. Minija ja poeg jäid mõisasse elama. Köögitüdruk Leena pani tähele sigu söötes, et ka vanaproua tuli ühes sigadega sööma. Tüdruk küsis minija käest, et sigadele tarvis rohkem süüa viia. Minija ei tahtnud lubada, siis seletas Leena kõik ära ja minija käskis vanaprouat teinekord tuppa kutsuda. Leena kutsus ja vanaproua tuligi ja läks omasse tuppa. Siis ütles vanaproua Leenale, et sul nüüd 3 pool lauda kraami, lubagu see pool lauda temale. Leena kui helde tüdruk ütles, et võta kõik ja vanaproua kadus. Ta ei käinud enam kodus.

ERA II 244, 437 (21) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Halltõbi oli hirmus haigus. Inimesele tuli külmavärin pääle ja ta kukkus maha. Siis üteldi, et vaadake, ta sõidab halli. Hall tuli ikka iga päev, ühel kellaajal. Mõnikord olla tõbi rääkinud ka ja mõnikord olla tal olnud looma või inimese kuju. Mõnikord olla halltõbi ütelnud, et laske meil olla, niikaua kui meile riik ära tehakse, siis läheme isegi.
Pari külas käis mu lell tol ajal karjas. Nägi, et Päeväkmäest tuli üks preili alla. Nagu kivi juurde sai, nii kadus, kuid lellal oli kohe halltõbi seljas.

ERA II 244, 439/41 (23) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi m. - Anna Randvere, Võru progümnaasiumi õpilane < Mai Sintka, 77 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vastse-Roosa vallas juhtus vanasti järgmine lugu: Ühel laupäeval läks kõik pererahvas sauna. Ka 7-aastane vaeslaps tahtis minna ja küsis võõrasemalt särki. See oli pahane ja ütles: "Võtku kurat sind, kust mina sulle alati särki võtan!" Ja laps kadus äkki ära. Küll otsiti ja hõiguti, aga ei leitud. Lasti hõigata kirikuiski, aga asjata.
Seitsme aasta pärast leiti Valga linnas üks tütarlaps. Kui küsiti, kes ta vanemad on, siis ta ei teadnud. Ütles, et üks tont olla teda viinud alati endaga ühes ja hoidnud tema sõrmist kinni. Tüdruku sõrmed olidki väga pikaks veninud. Seitse aastat rännanud ta tondiga ühes nägematuna. Mõnikord kannatas nälga ja külma. Kuhu rist peale oli tehtud, säält ei tohtinud vanapagan midagi võtta. Nii nad rännanud talust tallu. Kord istunud nad jälle ühes talus parsil ja perenaine võtnus ahjust leiba välja. Vanakurat torkinud niikaua, kui perenaine oma näpu ära põletas ja ütles, et ah sa kurat. Tütarlaps hakanud selle üle naerma, aga vanatondile ei meeldinud, kui teda naerdi ja ta viis tütarlapse jälle edasi. Mõnikord pani ta lapse kraami juurde valvama ja kadus ise eitea kuhu. Kui pikne oli, siis põgenes ta surmahirmus selle eest ja vinnas ka tüdrukut kaasa. Kui seitse aastat mööda olnud, jätnud ta tüdruku peaaegu alasti tänavale, sest riided ammugi kulunud. Mai - nii oli tüdruku nimi - küsinud siis, et kas sa, kasuisa, mind alasti jätadki. Siis olla toonud riided selga.
Inimesed tahtsid Maie tema kodukohta saata ja küsisid, kas ta midagi mäletab oma koduümbrusest. Ta vastas, et ta on säält, kus üks puust kirik on. Otsiti see kirik üles ja Mai saigi oma kodu tagasi. Kodus rääkis ta, et ta kuulnud väga hästi, kui teda otsiti, istunud siis juudaga toa taga nõgesepuhmas. Maie hakatigi kutsuma Juuda Mai ja võibolla elab ta praegugi.
Kui aga keegi väga abitult oma kimpsude-kompsude kõrval istub, siis üteldakse: "Ta istub kui Juuda Maiekene oma kraami man."

ERA II 244, 156/7 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Pudrumäe t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Ants Juul, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Lüütsepa Jaan jäänud korra Käätsu palu tee äärde magama ja unes näinud järgmist: Korraga olnud põrgus ja näinud ka seal Roosa mõisahärrad, ning talle muudkui tehtud tuld alla. Siis tulnud ta juure keegi vanamees ning rääkinud talle, mis on raske ja mis on kerge patt. Näiteks, kui varastad villa, liha, loomi, siis on see andeksandmata patt, aga teised süüd ja patud on kerged. Kui Jaani tahetud matta, hüüdnud kirstust rahvale: "Ärge kartke mind, ma ei tee teile midagi halba." Matuselised saanud ütlemata rõõmsaks ning matusepeo asemele tuli rõõmupidu.
Kodus peksnud ta pojad läbi, et need ei teeks pattu. Ka ütelnud Jaan, et Roosa mõisa parun olnud põrgus. Paruni pojad saanud sellest kuulda ja karistanud Jaani nende sõnade eest. Kuid viimane korranud omi sõnu veelgi. Paruni pojad saanud veelgi vihasemaks ja peksnud Jaani surnuks. Enne surma näinud ta unes, et hulk kaarnaid nokkinud teda.

ERA II 244, 164 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k., Kirja t. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < isalt, 61 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Säält edasi km paar põhja poole olevat asunud kirik, nüüd on sääl asemel niit, mida kutsutakse Kerikuniit. Öösiti olevat sääl nähtud mõnikord nähtud mustas kuues meest, kuid see nägemus püsivad ainult viivu ja mõned arvavad seda olevat kirikuõpetaja vaim.

ERA II 244, 169 (11) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Pärast Rootsi sõda jutustanud üks vana rootslane oma varanduste peitmisest mehele Rõuge Rattajärve. Ja annud teatavad mõõdudki, kus kohal on kolm tammepütitäit kulda. Ta lubas anda poole sellest mehele juureviimise eest. Mees ei lausunud rootslasele sõnagi, vaid tõttas ise otsima. Aga otsimised ei andnud suuri tagajärgi. Ta ei leidnud midagi.

ERA II 244, 169/70 (12) < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. < Rõuge khk., Haanja v., Zutsu k. - Elmar Voitka, Rõuge algkooli õpilane < Matli Hartman, 74 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kiriku kõrts asub Rõuge kiriku lähedal. Vanasti oli siin nähtud tihti öösel möödaminnes - üks mees tulnud välja valges riietes ja käinud kõik kõrtsinurgad läbi, ajanud kõik uksed pärani lahti ja korraga kadunud kõrtsialusesse ruumidesse, kus olid kõrtsisolijate hobused. Seda tõendatakse sellega, et kõrtsimees läinud tülli ühe mehega ja surmanud tema ja teisel päeval kõrtsi lõunapoolsesse ossa matnud. Ta käinud nii kaua, kui see kõrtsimees suri, kes ta tappis. Nüüd ei ole näinud keegi enam midagi, aga siiski ta tekitab möödaminejais kartust.

ERA II 244, 175 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Võro-Vahtsõliina postimaantii lähedal ilosa järve kaldal oll üts majakõnõ, kon elli vabadik ja püüdse kallo. Ta alatine suuv oll rikkas saia. Ütel pääval, ku tä kalal oll, tull järvest välla hall vanamiis, suur rahakast üten. Tä lubasi kõõ raha vabadikulõ, ku tu tuu tälle üte hingelise ja tossulise. Vabadik sai aru nii, et märäperän varss ja ristmäldä lats. Sääl külän olli ka ütel peremehel märäperan varss ja ristmäldä lats. Varsa sai ta küll, aga lats ristiti ärä. Sis võtsõ tä vana kassi ja pandsõ tu kotiga varsa sälga ja läts järve viirde. Sis tull ka vanamiis rahaga, andsõ raha vabadikule ja läts varsa ja kassiga järve. Kui vesi kassile silmi läts, pandsõ tuu hirmsa helüga näugma. Nüüd sai ta petusest aru ja tõstsõ suure kohina. Vabadik sattõ meelemärkuselda maha. Järvemiis aga haardsõ rahakasti ja juusksõ üle postitii. Järv aga läts tälle sinnä järgi. Ärgaten ei leidnud vabadik raha ega järve. Nüüd oll vabadikul kaugõl kalal kävvu. Pääle tuu naati järve kutsma pagõnuks järveks. Parlaki om viil järv tõsõlpuul postitiid ja om nätä tä mineku ase.

ERA II 244, 177 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Tindi k., Oja t. < Põlva khk., Võru v. - Vambola Rinne, Rõuge algkooli õpilane < Johan Rinne, 58 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Võro-Vahtsõliina maantee veeren asub Verijärv, mis ennembä kinni es külmä. Sellest räägib isa. Liivimaal olevat olno üts väga kuri paron, kohtles talupoegi väga kurjasti. Kõik olid tema pääle vihased. Kord olli nä äkilise Verijärve kaldõl. Sääl kargas kutsarile päha, et vaja paronile üts vemp mängida. Ta peatas hobuse. Kui paron küsse, mis viga, ütel kutsar, et riista hobõsil katski. Tä läts, pästse hobese iist ja tõugas paroni tõllaga järve. Kavva uijju tõld järven. Seni ku tõld järven uijju, es külmä järv kinni. Nüüd aga om tõld järvest kaono ja järv külmäs kinni.

ERA II 244, 191 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vanasti oli olnud Eestimaal katk. Kõik inimesed olid peaaegu ära surnud, mõni üksik oli jäänud. Kui oli leitud mõni inimese jälg, siis oli seda suudeldud.

ERA II 244, 195 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli Tsoorus Kärstna lähedal üks soosild, millel oli nimi Karjasild. Seda silda kardeti, ega julgenud keegi üle minna, eriti aga öösi. Arvati, et sääl on vaimud silla all.

ERA II 244, 201 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas oli vanasti üks suur org. Kui mõni loom sinna orgu läks, jäigi ta sinna. Keegi ei julgenud sinna oru ligidusse minna ega ka omi loomi sinna lasta. Arvati, et sääl olid kurjad vaimud, kes looma välja ei lasknud.

ERA II 244, 207 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Kasaritsas on kaks järve: üks on mäe otsas, teine on all orus.
See, mis mäe otsas on, on nimega Puiga; mis mäe all, on Verijärv. Oli tahetud lasta Puiga järvest vett Verijärve. Vesi hakkas jooksma, kuni surnurong vastu tuli. Surnu oli üles istunud kirstust ja oli ütelnud: "Vesi, jookse tagasi!" Vesi oli kohe ümber pööranud ja tagasi hakanud jooksma. Nüüd jooksebki vesi vastumäge.

ERA II 244, 209 (1a) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Vanasti olid puugid. Nendeks olid loomad. Need kandsid kraami koju.

ERA II 244, 209/11 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Õilme Adson, Lepistu algkooli õpilane < Jaan Grünberg, 50 a., Katri Pihl, 80 a., Anna Adson, s. 1892 (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Roosas on üks jõukas talu, Tedremäe talu. Sellel peremehel oli üks must, valge peaga kass. See kass ei söönud muud kui praetud herneid. Kord oli üks Tartu insener seal kaevu tegemas. Ta oli vaadelnud seda kassi ja oli sellele kassile löönud kaevupumbaga. Kassist ei jäänud muud järele kui sinist tuld. Peremehel oli olnud õun. Ta oli andnud poole insenerile, poole söönud ise. Insener oli hulluks jäänud. Ka see kass oli varanduse kandja.

ERA II 244, 224 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Pärli külas Nursi asunduse ligiduses metsas seisab suur kivi. Rahvas räägib sellest kivist järgmiselt: Vanapagan, hulkudes metsas ringi, tulnud kõva äike. Äikest kartes kukkunud vanapaganal vigel seljast ning kohta, kuhu ta kukkus, tähistab praegu suur kivi, millel on rist, ja kivi kannab praegu Viglakivi nime.

ERA II 244, 226/7 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pärli külas, see muudeti hiljuti, endine nimi oli Sänna, ning sääl on kohalik Sänna mõis. Teispool jõge rahvamajast asuvad vanad varemed, mida kutsutakse "tondilossiks". Vanasti valitsenud Sännat väga metsik parun, kes olla vanapaganatega seltsinud. Ühekorra olla parun sõitnud kutsariga ja parun hoiatanud kutsarit mitte taha vaadata, vastasel korral laskvat ta kutsari surmata. Uudishimust aetuna kutsar vaadanud, kuidas parun istunud vanapaganate seas, ning ta lastud ka surmata.

ERA II 244, 227 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Kui see mõisnik ära surnud, tulnud talle põrguperemees ise oma sellidega järele ning viinud ära selle paruni ühes endaga.

ERA II 244, 227/9 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Selle paruni järeltulija laskis ehitada uue härrastemaja sinna kohale, kus ta praegu seisab Sänna rahvamajana.
Aastad möödusid ja parunid pidid lahkuma, sinna tondilossi asusid elama inimesed. Kuid elu sääl oli võimata, sest iga öösi, ning eriti neljapäeva öösi olla nii suur mürin selle lossi pööningul, kuni inimesed pidid lahkuma ja loss seisab praegu varemeis. Kuid kummitustest ei piisanud. Ükskord läinud kohalik elanik pr. K. "tondilossist" mööda, kui tondiloss oli veel terve, ja kuulnud mängu ja tantsu, ning pööningult kuulnud õige tasast mängu. Vaadanud tühja tuppa - olnud tuba pabereid täis ja need tantsinud ja laulnud nii ilusasti. Pööningult mööda minnes märganud pr. K. - puude vahel jooksnut must mees, vigel seljas, ning palju nähtusi võib seal näha.

ERA II 244, 232 (15) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Järvekalda t. < Rõuge khk., Rõuge v., Väikse-Ruuga k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Tuusis, 39 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Samuti leidub Sännas ka tarku ning nõidu. Ühel olla isegi Seitsme Moosese raamat, tema olla käinud igal neljapäeval ristteele alusriietega nõiduma, ning temaga hoiduti vaenujalal elada, sest tema olla ümbruskonnas elanikele teinud hääd ja kurja. Oma pojale pärandas ta Seitsme Moosese raamatu, kes kasutab seda arstimiseks.

ERA II 244, 233 (17) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k. - Helgana Pruvli, Lepistu algkooli õpilane < sõbrannalt, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Näljahäda käis ringi orjarahu seas, räägitakse et vanemad söönud oma lapsed ära, samuti möllanud ringi haigused. Selle tekkimisest jutustab muistend kuidas niisugune tõbi Sänna tuli. Kord läinud keegi mees metsa puid tooma, teel tulnud vastu hallide riietega vanamees ja visanud ühe riidetüki sellele mehele. Kohe haigestunud mees ja siis hakkas taud möllama, mida nimetatakse halltõveks.

ERA II 244, 237 (1-2) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kivid. Sänna asundusest umbes 1 Œ km kaugusel asub suur kivi ja sääl olevat ka märgid pääl.
See tähendab, et sääl asuvad suur kivi ja kohalikud inimesed kõnelevad, et see on visatud Kalevipoja poolt. Selle suure kivi pääl on hakanud ka kasvama üks väike tammeke.

ERA II 244, 239 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rahvausundi alalt. Vanasti oli kardetud praegust Liivaku mäge, mis asub Sännast Ÿ km kaugusel, kus inimesed olid näinud vanapaganaid ja tonte.

ERA II 244, 240 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Eriti kardetakse praegust Sänna tondilossi, kus olid inimesed näinud ka vanapaganaid ja tonte. Kui mõni inimene oli üksinda tulnud, siis oli kuulnud kuidas tondid enda vahel olid kõnelnud. Ja kui inimene tondest mööda oli jõudnud, siis olid tondid teda taga hakkanud ajama. Seda kohta kardavat veel praegugi mitmed inimesed.

ERA II 244, 245 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Virve Edula, Lepistu algkooli õpilane < Virve Edula, ? a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Pustepalu juures olnud ka haavametsa, kust läbi jooksnud väike ojake, mis kandnud vett praeguse heinamaale, kus ennemalt asunud väike järveke. See järv olnud kohati väga kalarikas. Aegamööda hakkanud järv kokku kuivama, ning sellest jäänud järel lohk, mis ärakuivanud järve pinnast madalam ja mida praegu kutsume Loomakolgaks, tuletades meelde noid aegu, kus oli siit välja võetud palju kalu. Ka haavamets vähenenud ja ojake kuivanud, ning oja sügavamat kohta ja ta ümbrust kutsume Haaboja lohuks.

ERA II 244, 246 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Virve Edula, Lepistu algkooli õpilane < Virve Edula, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Praeguse Mõisaküla talu põllul näinud veel minu vanaema ja vanaisa kahe ahevare jäänust. Kuuldud juttude järgi olevat üks olnud kiriku ja teine mõisarehe ahervare. Rehepappide jutu järele olevat pühamail öil liikunud kiriku ja praeguse Haaboja lohu vahelisel teel vaimud ja kuuldud kirikukellade helisid.

ERA II 244, 250/1 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Viru k., Viru t. < Rõuge khk., Krabi v., Vana-Loksi t. - Endel Luik, Lepistu algkooli õpilane < Emilie Luik, 47 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
[Vanapagan toob Abrukalt pähkleid]
Seesama mets, kus peab ohvrikivi asuma, ei ole muud kui kividerägastik. Nende saamise kohta teatakse järgmist juttu:
Korra olla Peipsi vanapaganale kange pähkliisu tulnud ja ta läinud kuulsale Abruka saarele pähkleid otsima. Jõudnud Abrukale, korjas koti hoolega pähkleid täis. Ka metsavaht ehk omanik olla seda näind ja hakanud vanapaganad taga ajama. Vanapagan jooksnud nii kõvasti, et tähelegi ei pannud, kui kott purunes ja pähklid kotist välja jooksid. Pähklid asuvad veel praegugi selles metsas ja Vasara talu nurmedel.
[Vt. HVM II, lk. 62.]

ERA II 244, 25/6 (7) < Rõuge khk., Viitina v. < Põlva khk. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Evald Hermann, 14 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Olid kord olnud ühed pliiatsipikkused mehikesed. Nad olid tahtnud sõita üle suure järve. Mehikesed olid meisterdanud endale kasetohust lootsiku. Ja siis hakanud purjetama üle järve. Saanud juba varsti teise äärde. Siis tulnud suur laine ja lükanud mehikeste lootsikukese ümber. Kõik mehikesed kukkusid vette. Osa meestest oli pääsenud õnnega, ronides mööda osjakõrte ja okasroosipõõsade kaldale. Osa mehikesi aga uppus veevoogudesse. Nad läksid jupi maad edasi, kus asus suur kand. Nad istusid kannule ja hakkasid taga leinama omi kaaslasi, kes uppusid. Väikesed mehikesed nutsid väga kõvasti. Seda aga kuulis isand Meego. Mego ilmus nende ette ja ütles: "Mis teie siin nutate ilmaaegu, tulge minule sellideks." Pisikesed mehikesed olidki nõus ja läksid Megoga ühes. Mego andis neile tööd. Ta käskis istutada järve kaldale ühe metsa. Mehikesed algasid kohe tööle. Nad kandsid lähemast pervest puud alla ja istutasid ilusa metsa Järvesaare. Mego oli Megomäe isand. Järvesaar kasvas suureks ilusaks metsaks. Kus vana Mego igal õhtul jutustab omi naljakaid muinasjutte, vähjadki ronivad järvest kaldale, sõrad eespool, kuulama imejutte.

ERA II 244, 38/9 (13) < Rõuge khk., Viitina v., Oru t. < Rõuge khk., Rõuge v., Rooksu k. - Lembit Timkov, Viitina algkooli õpilane < Vidrik Timkov, 53 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Mäe kõrtsi poolt tulnud õhtul üks purjus vanamees. Läinud pimedal ööl, viimaks saand ühe põõsa juure. Ta oli käinud seni kui homikuni ümber põõsa. Kui üks möödaminejaist oli vanamehelt küsinud: "Mis sa, vanamees, siin teed!" Vanamees vastu: "Ma lähen kodu!" Seal, kus vanamees käis, jäi järele vesi. Ühele poole aga kasvas suur mägi. Veelombist sai järv, mida hüütakse Peratjärveks. Mäge aga hüütakse Toroskimäeks.

ERA II 244, 45 (1) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Sänna as. - Erika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Veekogud rändasid õige vanasti ühest kohast teise. Ja nii juhtus, et rändasid ka need kaks Võru järved. Nad läksid nagu vagu ja veskitamm taevaalust mööda, üks talupoeg nägi neid ja ütles kohe, et Vagula ja Tamula, nii kukkusid kohe järved maha kõrvuti ja pärast ehitati Tamula kaldale linn. Nii said need järved endale nimed.

ERA II 244, 45 (2) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Erika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Roobimetsas on üks soo, mille nimi on Suursoo. Sealt olevat tõusnud Tamula järv üles, sest tal ei olnud nime. Rändas sealt ära ja jättis järele suure soo. See soo on Tamula järve moodi ja sinna ei saa ka ükski inimene minna. Nii on teada, kus asus endine Tamula järv.

ERA II 244, 47 (5) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Haanjasse Kurgjärve kaldale mattis Rootsi sõja ajal keiser vaenlastelt saadud neli tündrit kulda. Vaenlased said aga teada ja läksid kaevama, aga ei leidnud ja läksid tühjalt tagasi. Ka keiser ei leidnud oma kulda ja nii olevat ka praegu kuld seal.

ERA II 244, 47 (6) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitina kivirehes nägi rehepapp vaime, kui vaimud pidasid pidu jaaniööl. Jõid ja mis nad tegid ning tantsinud olid ka. Kõik olid olnud toredad preilid ja härrad, ainult süsimustad ja ei olevat rääkinud midagi. Seda riiht kardeti vanasti. Rehepapp olevat olnud üks Kuslapuu.

ERA II 244, 49 (10) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuges Jaani-Peebu talus on ka nähtud vaime, kui oli käinud tala mööda ja läinud rehetoa laele. Nii on seal nähtud väga paljuid vaime. Kes on maganud seal rehe all, need olevat kõik näinud.

ERA II 244, 49 (11) < Rõuge khk., Viitina v., Veski t. < Rõuge khk., Rõuge v., Sänna as. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Anna Kasak, 44 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ka Viitinas Märdi-Järve talus on nähtud vaime, mis ei teinud kurja muidu, kui neid ässitati või pilluti neid ja heiteti käega riste ette. Siis tegid nad väga palju kurja. Nad juhatanud ka raha.

ERA II 244, 52 (19) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Viitinas kutsutakse ühte järve Peratjärveks ja see sai endale nii nime: Üks mõisnik käinud jahil ja jõudnud selle järve juure ning ütelnud: " Kui otsid sellel järvel koha, kus on kõva põhi, saad mu mõisa endale!" Teine läinud ja otsinud, aga ei leidnud ja ei ole ka senini veel selle järve põhjas kõva kohta leitud.

ERA II 244, 53 (21) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Haanjas on mägi, mida kutsutakse Põrguhaua mäeks. Seal mäe otsas on väike tiik, mis oli vanasti kuiv. Ja sääl olevat teinud vanast vanadpaganad tuld. Neid olevat sääl igal ööl nähtud.

ERA II 244, 53 (22) < Rõuge khk., Viitina v., Piirikolga t. < Võru l. - Eerika Kasak, Viitina algkooli õpilane < Danil Siska, 73 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Sännas on üks Purlaku mägi. Kust ei saadud muidu mööda minna, kui ei nähtud väikesi vaime kas looma või inimese näol. Kui ei nähtud vaime, siis olevat tulnud sel päeval õnnetus, millal läksid sest mäest mööda.

ERA II 244, 61/2 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Meie Kasaritsa mõisa juures asub väike mägi, mida kutsutakse Kunnmäeks. See mägi olevat tekkinud Vanapagana kätetööl. Nimelt pahandanud Kaval-Hans oma peremehe ära. Läinud pärast seda ise kraavi kaevama nüüdse Kunnmäe külje alla. Kraavi mulla pildunud sulane ilusasti kraavipervele. Vanapagan aga arvanud, et nüüd on hää silmapilk halvast sulasest lahti saada. Ajanud kraavikaldal asuva mulla kokku suurele nahksest põllele ja tahtnud Hansule kaela visata. Oma tegutsemisehoos aga ei pandnud vanakuri tähelegi, et piksepilv on ligidal. Saanud suure põlletäie mullaga astuda mõne sammu, kui käinud vali kärgatus. Vanapagan ehmunud koledasti, pillanud mulla põllelt maha hunnikusse ja pistnud ise lähedal olevasse väiksesse Kunnalannu järve jooksu. Hirmuga teel kogu aeg karjunud vanakuri ikka järve nime, mis tulnud ainult poolikult suust, ikka: "Kunn-kun!" Sellest peale hakatigi vanapagana poolt maha pillatud liivapõlletäit nimetama Kunnmäeks.
[AaTh 650 A + 1148.]

ERA II 244, 67/9 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Võrust sõites Vastseliina poole asub esimese klassi maantee ääres Võrust 10 km kaugusel Räpo küla. Otse Räpo küla all on nüüd suur heinamaa, kus aga muistsel ajal olnud Räpo järv. Iga kord suurvee ajal tõusnud vesi nii kõrgele üle kallaste, et ulatunud isegi maanteele, sest maantee ei olnud kaugel. Kord kevadel suurvee ajal sõitnud mõisahärra tõllaga teed mööda. Räpo järve kohal ulatunud vesi maanteel nii kõrgele, et tõlla rattad ja hobused olnud kõhuni vees. See vihastanud mõisasaksa ja vihasena ähvrdanud ta: "See järv saagu kaduma!" Läinud siis härra jahile, lasknud maha hundi, võtnud hundi pealuu, teinud sellele nõiasõnad peale ja visanud hundi pealuu järve. Öösel kuulnud küll inimesed väljas koledat kohinat ja raginat, aga vaatama ei läinud keegi. Alles hommikul nähtud, et järve polegi enam vanal kohal, järele jäänud ainult pori. Pool kilomeetrit vanast järve asemest eemal lohust leitud aga uus järv, natuke maad sellest jälle väike järveke. Esimene Räpo järvest tulnud järv on teisest suurem ja teda kutsutakse Paenujärveks (põgenenud on võru keeles "paenu"), teist aga Tubinajärveks.

ERA II 244, 71/4 (5) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Vanasti olla üks mõisnik oma perekonnaga sõitnud läbi Eestimaa. Kuus hobust olnud tõlla ees. See olnud väga rikas härra, aga ka väga tige. Ta kurjust said tunda kõik ta alamad, ka ta oma kutsar. Kui nad siis kord vihmase ilmaga sõitnud Võru poolt Vastseliina poole, sepitsenud kutsar kurjale härrale kättemaksu plaane.
Jõudes Kitsemõisa (praeguse Uue-Kasaritsa mõisa) juures oleva Verijärve kohale, millel teepoolne külg on väga kõrge ja järsk, peatanud kutsar hobused kõige ohtlikumal kohal ja hakanud hobuseid lahti rakendama. Härra küsinud küll, et miks sa hobused peatasid, vastanud kutsar, et rakendan hobust ette, pääses lahti. Härra ei läinud tõllast ise välja vaatama ka, sest sadas vihma.
Kui kutsaril hobused eest ära olid päästetud, tagandas ta hobustega tõlda veel nii palju, et selle tagarattad järsust kaldast allapoole hakkasid veerema. Muidugi hakkas kogu tõld allamäge veerema. Kutsar aga hüppas hobuse selga ja kihutas hobustega minema. Kui tõld tagurpidi hakkas liikuma ja tulise kiirusega järsust kaldast alla kihutas, siis märkas küll mõisniku perekond hädaohtu ja pooles mäe kaldes olevat proua veel hõiganud: "Herr Krist!" Hetk hiljem oli tõld perekonnaga juba kaugel Verijärve voogudes.
See koht, kust tõld alla sõitis, on praegugi veel tunda, sest seal on kaldas sügav rööbas ja tõkked on üles kalda peale sinna kohta seatud. Ka tõlda olevat pärast allalaskmist järves näha olnud. Päikesepaistelise ilmaga olla tõlla vasksed rattamutrid vastu helkinud. Ka läbi noore jää olla tõlda nähtud, mille ederattad olevat sügavas poris olnud. Kitsemõisas olevat olnud mees, kes oskas vee all käia, see oli ka tõlla juures käinud. Sel mehel käskinud Kitsemõisa härra köied tõlla külge siduda, et siis saaks tõlla välja tirida. Seal tuli aga kõigile käsk viljakoormatega Tartusse minekuks ja nii jäigi seekord tõld välja toomata. Ka pärast seda pole keegi tõlda välja tuua tahtnud. Nüüd aga pole tõlda kunagi näha, sest kõntsa ja pori on talle vist peale langenud.

ERA II 244, 75/7 (6) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Võrust nelja kilomeetri kaugusel Vastseliina tee ääres on järv nimega Pappjärv. Selles järves elavat kuri näkk. Mõnikümmend aastat tagasi olevat kord ühele Kasaritsa mehele unenäos öeldud Pappjärve näki poolt, et too mulle üks hingeline ja üks tossuline ja ma annan sulle hulga raha. Kolm ööd olla see mees järjest seda und näinud. Siis võtnud see mees nõuks näki käsku täita. Tossuliseks valinud ta oma varsa ja hingeliseks otsustanud ta varastada lähedalolevast talust väikest last. Kõigile püüetele vaatamata ei läinud talle aga lapsevargus korda. Nüüd võtnud mees oma kassi, pannud selle pihtsärgi (vanaaegne kuub) sisse, köitnud varsale selga ja läinud Pappjärve äärde. Seal hõiganud mees: "Näkk!" Kohe hakanud vesi keerlema ja veepinnale ilmunud koletis, suur rahakast turjal. Võtnud mehelt varsa kassiga seljal ja annud mehele rahakasti. Näkk võtnud varsa käekõrvale ja hakanud järve minema. Kui vesi aga puutus kassile külge, hakanud see näuguma. Nüüd taibanud näkk pettust, tulnud ja võtnud mehelt raha ära ja andnud varsa kassiga tagasi. Mehel olnud kahju küll hulgast rahast, aga polnud enam midagi teha. Võtnud siis varsa käekõrvale ja hakanud koju poole minema, aga kuhu ta astus, ikka ees tuli ja vesi. Küll lugenud mees issameiet edespidi ja tagurpidi, aga midagi ei tähendanud - ikka vesi ja tuli ees. Ei pääsenud vaene mees siis enne hädast, kui kukk laulma oli hakanud, alles siis oli vesi ja tuli kadunud ja mees oli viimaks leidnud kodutee.

ERA II 244, 77/8 (7) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Vanarahvas räägib, et Pappjärves asuvat tõesti kuri näkk, kes vanasti pea igal suvel olla nõudnud ohvri ja ka sel ajal. Eriti ohtlik koht suplejaile on järve põhjapoolne rand, mis on küll ilus, kaugele järve liivane, aga seal asuvat näki kodu. Kes iganes ta lossi piirkonda satub, sellel palju pääsu ei ole. Kord olla karjalapsed hulganisti läinud suplema. Korraga tõusnud laste lähedal veepinnale suur hall kogu. Lapsed joosnud karjudes järvest välja.
Kõige väiksem jäänud viimaseks, hakanud küll järvest välja minema, üks jalg juba kuival, aga teine jalg ei pääsenud kuidagi järgi, justkui tinas kinni. Kui laps taha vaadanud, siis näinud ta oma jala ümber suurt halli kera. Alles teiste abil saanud ta viimaks ka kaldale.

ERA II 244, 79/80 (8) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Rõuge kihelkonnas Rõuge kirikuõpetaja häärberi all on praegu väike ümmargune järveke nimega Kaussjärv. Seda järve ennevanasti ei olevat olnud, vaid seal olnud siis kirik. Kirik olnud väga ilus, eriti ta kellade helin olnud nagu muusikamäng. Selle kiriku ehitamise ajal olevat üks tark ette kuulutanud, et see kirik püsib niikaua, kuni kord seitse venda kirikusse tulevad. Siis aga, kui seitse venda kõik kirikus on, hävib see kirik. Alul inimesed olla seda kartnud ja ka kaks vendagi ei olevat julgenud kirikusse minna. Viimaks aga inimestel ununud targa hoiatus.
Siis ühel päeval läinud aga ühest ligidalolevast talust, kus olnud seitse venda, kõik vennad kirikusse. Kohe hakanud iseenesest kirikukellad helisema ja kirik hakanud vajuma. Kui kirik olla sügavasse maasse vajunud, tulnud vesigi kiriku kohale, mis püsinud tänaseni. See järv on üks sügavamaid Võrumaa järvi. Ei saa selles järves ka supelda, sest ta on poriste ja äkiliste kallastega. Vaikseil õhtuil mõnikord vanasti olla kuuldunud järves oleva kiriku kellade kaja.

ERA II 244, 81/3 (9) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Jaan Iisak, 62 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ka nüüd on Kasaritsa-Kirepil veski, aga see on nüüd uuesti ehitatud, kuna vana veski, millest jutt, maha põlenud. Selles veskis elanud mölder oma naise Tiioga. Möldri-Tiiot kiusatud taga vanajuuda poolt. Igal öösel, kui Tiio magama läinud, olnud jälle kolin ja mürin ning Tiiole tuldud järgi. Mees pidanud siis koledat heitlust oma naise pärast kuni kella 12-ni, mil vanadjuudad lahkunud. Ühel öösel tõmmanud mölder voodi ukse ette ja arvanud, et nüüd saab ta ehk rahu. Aga nüüd tüknud kuradid veskihoone õuepoolsest küljest läbi akna sisse. Sealt küljest olnud veskihoone kõrgus aknani umbes kaks sülda. (Ka nüüdne veski, mis on ehitatud vanale kohale, on kõrgus umbes kaks sülda.)
Vägisi võtnud nüüd kuradid Tiio mehe kõrvalt, viinud läbi akna välja ja vedanud veskisulgu kõrkjate sisse. Mees ei julgenud ka enam appi minna, sest igal pool olnud ees kurjad vaimud lõgistavate hammastega ja tuliste silmadega. Hommikul, kui ta läinud naist otsima, ei leidnud ta alul muud kui akna alt ühe naise jälje ja veskipaisu äärest teise jälje. Mees arvanud, et naine on uppunud, aga viimaks silmanud ta naist kõrkjate sees seismas, ilusasti lahtiste silmadega. Hõiganud, et Tiio, tulõ är viirde, aga vastust ei saanud ja ka naine ei liikunud. Läinud siis juurde ja leidnud, et naine on surnud, muidu elava inimese moodi, ainult kuradid on hinge välja võtnud, mida nad ammu juba püüdnud.
Räägitakse, et Veski-Tiio elanud ulaelu, millepärast vanadjuudad hakanud teda omale himustama.

ERA II 244, 83/6 (10) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Kose k., Valgjärve t. - Richard Iisak, Jaani algkooli õpilane < Mari Iisak, 53 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli Kirepis kõrtsimees olnud, nimega Siim. Alul olnud ta väga vaene, ei olnud tal raha ega ei käinud keegi ta juures ka viina joomas. Seal tulnud ühel päeval ta juurde kõrtsi ilus preili, ütelnud Siimule, et kui sa tahad rikkaks saada, siis võin ma sind aidata. Annan sulle hulga raha ja saadan su kõrtsi ka rohkesti joojaid. Tasuks selle eest aga tahan su hinge, millele tulen järgi 12-ne aasta pärast. Siim mõtelnud ja viimaks öelnud, et olgu. Mis kasu on mul sellest viletsast vaesest elust, ennem elan vähem, aga sellegi hästi. Nüüd annud ilus preili Siimule kotiga hulk kuldraha ja ise lahkunud. Kui preili hakanud uksest välja minema, näinud kõrtsimees, et preilil kingade asemel olnud kabjad otsas. Siis taibanud küll Siim, et ta müüs oma hinge kuradile, millele järgi tullakse 12-ne aasta pärast.
Sellest ajast peale hakanud kõrtsi-Siimu äri hästi: ööd ja päevad olnud kõrtsis joojaid ning raha tulnud nagu roobiga.
Aastad möödusid. Kõrtsimees Siim olnud nüüd väga rikas, puudust ei tundnud ta millestki, aga sellegipärast muutunud ta päev-päevast kurvemaks. Tal oli see meeles, et oma hinge on ta lubanud kuradile, kes sellele järgi tuleb pea, kuna ta oleks tahtnud nüüd veel kaua elada oma rikkuses. Kuid polnud midagi enam parata.
Kui kõrtsilised kord kõrtsi läinud, leidnud nad Siimu leti tagant surnuna. Ka kõrts oma sisemuselt olnud sama vaene nagu 12-ne aasta eestki - õlut ja viina vähe, raha ka ainult mõni teng.

ERA II 244, 91/2 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Konnalaane t. - Hedvi Kalda, Jaani algkooli õpilane < emalt, 45 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Minu kodu ligidal on suur mägi, seda mäge kutsutakse Kunnimägi. Ema jutustas:
Seo mägi oli vanasti olnu vanapagana elupaigaks ja vanapagan oli tahtnu mäe jalale kindlust ehitä. Ta oli kaibnu ja suuri kivve kokko kandnu. Too suvi oli väga vihmane olnu ja vanapagana kindlus oli kokku varisenu. Pikse oli kõvaste käünü ja Vanapagan mäe all olevasse lompi hüpänü ja sinnä jäänüki. Mäetipul on urkad ja need olid vanapagana elopaigaks olnud.
Nüüd elotsevad nende urgaste sees kährid ja mäe pääl on suur mets.

ERA II 244, 93/4 (2) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Hedvi Kalda, Jaani algkooli õpilane < vanaemalt, 84 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Rootsi sõja ajal oli Võru-Vahtseliina tiid lännü Rootsi sõavägi Räpo külä poolõ. Räpo külä lähkuh järve veeren oli tütarlats rõivid mõsknu. Sõapäälik oli lubanu tütarlast hindale naases võtta. Tütarlats es ole usknu. Sõaülem oll ütelnü: "Sõs paeku soo järv tõistõ paika, kui ma petä!" Tõõsõl hummogul oll järv tõõsõn paigan olnu ja sükäv org oll järge jäänu. Sõaülem oll kõgõ sõaväega är lännu, aga tütärlats oll iks Räpo küllä jäänü.

ERA II 244, 94/6 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Hedvi Kalda, Jaani algkooli õpilane < vanaemalt, 84 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Kasaritsa vallas Kose külas asub järv, kus olla elutsenud vanasti vanapagan.
Vanaema rääkis: "Kasaritsa vallan Raudsepa külan oll elänü Vilu Jaan. Ta oll käunu vaimõga ümber. Vilu tütrel oll välänpuul abiello sündünu lats ja Vilulõ es olõ tu sukugi miildunu ja vanapakan oll ütelnu: "Kui ta lats sullõ ei miildü, sõs tuu mullõ tä är neläpävä õdagu Pappjärve viirde ja hõika: "Näks, ma olõ siin!" ja ma tuu sullõ pallo raha."
Vilu oll tahtnu last võtta, aga tütär oll kuuldnu ja es olõ andnu. Sõs oll Vilu varsalõ köütnü kassi sälga ja länü Pappjärve viirde ja oll hõiganu: "Näks, ma olõ siin!" Vanapakan oll tulnu, nii et vesi oll vatutanu. Vilu oll küünütänu vanapaganalõ ohilõia ja vanapakan oll andnu rahakasti. Vanapakan oll naanu minemä, kass oll rüükmä naanu ja vanapakan oll hobõsõ vallalõ lasknu ja oll rahakasti är haarnu ja Vilul takahn juuskma naanu. Vilu oll pagõnu, nigu viil oll jõudnu ja hobõnõ oll viil tõõsõl pääväl kodo lännü."
Praegu kardetakse ka seda järve ja sääl tuleb tihti uppumisi ette.

ERA II 244, 97 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Hedvi Kalda, Jaani algkooli õpilane < vanaemalt, 84 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Võru-Pindi tee ääres Palometsa küla ligidal metsatuka ääres kasvas kadakapõõsas.
Iga tinuspäeva õhtul viidi sinna puul tsiapääd ja visati üle kura ola kadaja puhma ja üteldi: "Pühä Tinus, õnnista vahtsõaasta mullõ jäl uusi tsiko." Aga ütskõrd olli soe kadaja kõiki juuriga vällä kisknu.

ERA II 244, 115 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Vanasti oli Rõuges üks vana ja tore kirik, ilusad toredad hõbedased kellad. Natuke allapoole on ilus suur ja sügav Suurjärv. Sõja ajal vajunud see kirik oma toredate kelladega alla järve. Ja sellest pääle iga enne mihkelpäeva tõuseb üle järve ilus sild, kust musta mehe kogu liigub üle ja hüüab ikka: "Aeg saab tulema, aeg saab tulema, kui see kirik oma kelladega tõuseb jälle üles!"

ERA II 244, 115/7 (4) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge vanal surnuaial põhjapoolsel küljel asus vana kabelimaja ja seda kartsid kõik möödaminejad. Sest igal öösel kuni kella 24 istus vana mõisnik Klaasnoppi aknal ja suitsetas pikka valget kipsipiipu, kell 24 ajal kadunud jälle ära. Siis võeti nõuks lõhkuda vana kabelimaja. Ühel päeval asusidki mehed lammutamistööle. Kõigepäält lõhuti aken, kus mõisnik igal ööl istus. Vana oli lammutatud ja hakatud uut ehitama tüki maad edasi. Ja sellest saadik, kui lammutati vana kabelimaja, ei tulnud enam vana mõisnik nähtavale.

ERA II 244, 125 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Hurda k., Lalli t. < Tartumaa - Ahia Metsmees, Rõuge algkooli õpilane < Kristjan Metsmees, 75 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2001, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rõuge valla Sänna asunduse ligidal on Ihandu mägi. Ta on järsune ja libe mägi nagu jää, ehk murrakun "iä". See on kõrge 15-20 m. Selle järsku kallakud mööda oli olnud tee. Siis oli selline seadus, et kellel oli koorem, see teed ei keera. Siis oli mõisnik juhtunud vastu sulase puukoormale. Ja mõisnik oli keeranud vasakule. Tõld oli libisenud järve. Mõisnik oli pääsenud veel järvest eluga. Hobune ja tõld jäivad sisse. Seenis, kui tõld kadus järvest, hakkanud järv kinni kasvama. Nüüd on vaid jäänud jõgi alles, mis voolab Suurveski poole.

ERA II 244, 139/41 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Päivila t. - Heino Kann, Rõuge algkooli õpilane < Bruno Kann, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Handimiku küla nimesaamisest räägib isa. Kord elanud Handimiku külas püha mees nimega Handi-Mikk. Kord läinud ta suvel kirikusse. Et vähema jalavaevaga kohale jõuda, siis valis ta tee otse üle Rattajärve. Ta sammuski üle järve ja jaladki ei saanud märjaks. Kirikus näinud ta vanakuradit tukkujate nimesid hobusenahale kirjutamas. Et aga viimaseid oli palju ja nahale ei tahtnud mahtuda kõigi nimed, siis hakkas vanakurat hammastega kinni hoides nahka suuremaks venitama. Aga õnnetuseks pääses nahk lahti ja vanakurat lõi pää vastu seina. Seda aga nägi Handi-Mikk, kes selle pääle naeratas. Kodugi läks ta oma tuldud teed, kuid järvel said jalad märjaks. Nüüd sai ta aru, et oli teinud pattu. Sellest pääle hakati külagi, kus ta asus, Handimiku külaks kutsuma.

ERA II 244, 153/4 (2) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärli k., Oru t. - Erik Org, Rõuge algkooli õpilane < Julius Org, 58 a. (1939) Sisestas USN, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda
Rõuge vallas Kolo talu maal maantee ääres oli olnud väike järv. Kord sadanud kõvasti äikesevihma ja järv oli läinud Ahitsasse. Rahvas tõendab seda järve minekut sellega, sest olid leitud sellevahelisel maa-alal kalu. Kuid selle järve asemele oli jäänud mülgassoo. Soole aga on pandud nimeks Kuresoo, sest ta on ümmargune kui kure pesa.

RKM II 12, 541/3 (7) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Jaan Kasak, 48 a. (1946) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Rõuge kihelkonnas Krabi asunduse Läti piiri äärne maa-ala on mägine, mida kohalik rahvas nimetab Paganamaaks. Paganamaa on Lätimaast eraldatud mitme järjestikku asetsevate nn. Kikkajärvedega. Järvedest eemal Paganamaal leidub kolm süvendit, millest üht nimetatakse Vanapagana magamisasemeks, kahte aga tema jälgedeks.
Mainitud süvenditega on ühenduses Kuradi-Maiekõsõ muistend.
/joonised/

RKM II 12, 543/7 (1) < Rõuge khk., Rõuge v. - Grigori Kaljuvee < Elisabeth Kasak, 38 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Imä pessnü umma tütärd ja ütelnü: "Kurat võtku sinnu!" Kurat võtnugi latsõ, hõõrnu tedä salviga ja muutnu nii nägemätüs. Kandnu last sällän säitse aastat kattõ edesõrmõ piten.
Kõgõ inne oll kurat Maiekõsõ veenü' Riia liina, sõs Venemaalõ. Venemaal olnu' Maiekõnõ nälläne, sest veneläse' hiitnü inne süümist risti ette. Niisama kah kon muial jumalat pallõldi, õs saa süüä'.
Kõrd pulmõn, kuradil harilik viis, tiindrile jalg ette. Tuu ütelnü: "As sa kurat!" Kuradil süük käen. Peigmehe silmile antu nätä', et kurat midägi tekse. Pruut aga kiildnü peigmehel tuust kõnõlda ja hoiatanu' tedä nõnarätiga. Tuu ao seen löönü' kurat peigmehe tsia ruuhvõga maha'. Kõik pulmalise' aga nännü', et pruut lei peigmehe nõnarätiga kuulus.
Kõrd maganu kurat Kurõsuun ja käsknü' Maiekõsõl innast üles herätä' kui Jummal müristäp. Maiekõnõ herätänügi. Kurat astnu katõ sammuga Kikka järve. Tuust aost ommaki' Paganamaal kuradijäle' ja - magamisasõ.
Ütskõrd Võru liinan oll kurat Maiekõsõ hindä sälläst maha pandnu, alastõ jätnü' ja ütelnü: "Nüüd om su vanaesä är' koolnu', ma piä toolõ vasta minemä." Maiekõnõ ütelnü aga kuradile: "Vanaesä, sa olõt minnu kandnu ja toitnu säidse aastat, misperäst sa mu' nüüd alastõ jätät?" Sõs oll kurat puuti lännü' ja Maiekõsõle sälgä ostnu ilusa' rõiva'. Peräst saanu' Maiekõnõ viil kellelegi mehele.

RKM II 12, 549 (1) < Rõuge khk., Varstu v., Krabi as. - Grigori Kaljuvee < Anna Sprenk, 77 a. (1946) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuradi võtsõ lellänaasõ latsõ är'
Vanast olli' kurja' ao'. Ku' lellänaasõl sündü lats pand timä miis Andre kõgõ inne tähele, et lats om tõist muudu. Latsõl oll egä sõrmõ man viil üts väikene sõrm. Kurat oll latsõ är' vahetanu. Nimä' olli kuulnu küll üüse mütsaüst. Ja kui kaema tulnu', nännü' põrmandul ütte olõkupu, aga õs olõ' tiidnü tuust midägi arvata. Hummogu oll olõkubu är' kaonu'. Tuu oll vanakurat esi'. Mis nüüd tetä'? Õnnõs tull vanainemine sinna' ja käskse lellänaasõl ahu kuumas küttä ja võõra latsõ ahju visata. Aga kui ta nakas last ahju viskama kuuldsõ ahuotsast hellü: "Tuu' mu lats siiä', seh uma lats!" Lellänaanõ kaet ahu otsa ja näkse sääl hirmust vanamuuri. Andsõgi latsõ timäle ja sai uma latsõ tagasi.

RKM II 49, 247/9 (76) < Rõuge khk., Kasaritsa k/n. - Õie Orro < Olga Tamm, 58 a. (1955) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Mõisniku ja talupoja suhetest räägib järgmine kohamuistend:
Kuidas Verijärv sai oma nime
Järve kaldal, mida praegu kutsutakse Verijärveks, oli vanasti mõis. Mõisahärra oli olnud oma töölistele väga kuri. Oli tapnud neid nii, et nad olid verised. Mõisniku julmuse pärast hakati teda rahva seas hüüdma Verihärraks. Kogu rahva plaaniks oli härra hukkamine. Ükskord oli härra koos kutsariga sõitnud mööda Verijärve kallast. Siin oligi kutsar otsustanud härrat hukata. Ta oli hobused võrdlemisi halvasti ette rakendanud ja oli läinud, et paremini rakkeid panna, kuid ise võttis hobused kiiresti rakkest lahti ja oli tõuganud tõlla koos härraga kõrge kalda äärest alla järve. Et rahvas kutsus seda härrat Verihärraks, siis hakati ka seda järve rahva seas kutsuma Verijärveks.

RKM II 53, 494/5 (3) < Rõuge khk., Antsla v., Tsooru k, Pööni t. - Liivi Palu < Kristjan Taal, 68 a. (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Luupainajat kutsuti, et halli sõit. Kui inimene tundis ennast halvana ja siis ta kartis halli. Siis läksid inimesed reheahju ja tegid ahjusuu peal tuld, et hall ei saaks peale tulla. inimesed tundsid ennast halvana.

RKM II 53, 215/6 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Kirbu k. - Sinaida Kerov, Antsla keskkooli õpilane < Katri Prääts, s. 1873. a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kodukäija
See oli Võru rajoonis, ühes väikeses Kurenurme külas, ühes väikeses Kurenurme külas, ühes vanas talumajas olevat elanud üks peremees.
Ta oli väga kuri ning sõi üsna palju. Kui ta ära suri ning kui ta maeti, siis pärast seda hakkas ta igal öösel kodu käima. Igal öösel kesköö ajal olevat olnud kuulda, kuidas keegi kõnnib mööda kööki ning kolistab sööginõudega. Kui õhtul olevat jäetud toit kaussi, siis hommikul ei olevat seda olnud.
Samuti, kui õhtul pandi köögi ja toauks kinni, siis hommikul olevat olnud uksed lahti. Algul, kui kuuldi keskööl kolinat, siis ei julgenud keegi minna vaatama, aga pärast olevat võtnud üks vana inimene julguse kokku ning läinud vaatama ja olevatki näinud kodukäijat. Ta olevat olnud valge linaga üle kaetud ning olevat väga kiiresti ära kadunud.

RKM II 135, 497 (1) < Rõuge khk., Padusepa k. - Edgar Kuuba < Julia Aaduson, s. 1878 (1961) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Puuk
Ühel vaesel mehel olevat olnud puuk, kes kandnud piima. Puuk seisnud pajakoogu otsas ja lasknud piima. Ükskord tulnud peremehel tütar koju ja kui tema näinud puuki, võtnud kohe kaika ja löönud puuki, kuna peremees näinud, saatnud ta oma tütre kodunt välja ja ütelnud: "Oh, sa tõpras, mis sa tegid, see oligi minu varandus!"

RKM II 83, 628/9 (7) < Rõuge khk., Viitina v. - Kalev Kalkun, Viitina kooli õpil. < rahvasuust (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütskõrd tulle ütte liina üts miis ja tä ütel liinavalitsulõ: "Ma või ehitädä kuuõ koti kulla iist ütte keriku vai sõs hoopis ilma, ku ti arvad ärä mu nime." Kuut kotti kulda es olõ koskilt saia ja nii proovitigi tä nimme ärä arvata. Joodõti küll tedä purju, aga es saia ka nii nimme ärä arvata. Sõs minti tä kodukohta uurma, aga ka sääl es ütle kedäki. Taheti joba liina tagasi minnä, ku kuulti, et üten majan hällütäs naine last: "Maga, maga, Pillekene, homme Olev tuleb koju, kuus kotti kulda kaasas!" Otsõkohe minti liina tagasi. Ollegi viimäne aig. Olev pandsõ keriku torni otsa risti, ku rahvas all nakas rüükmä: "Olev, Olev, rist viltu!" Olev hiitüsi, sattõ torni otsast maha ja sai surma. Nii saigi Oleviste kerik.

RKM II 83, 637 (5) < Rõuge khk., Haanja v., Kääraku k. - Helju Allas, Plaani kooli õpil. < Jaan Allas, 58 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Külajärv
Meie koolimajast mõnesaja kilomeetri kaugusel on järv, mida nimetatakse Külajärveks. Teiselpool järve on mägi, mida nimetatakse Külamäeks.
Selle mäe nõlval olnud kunagi küla. Suurte paduvihmade tagajärjel uhutud vete poolt küla mäe nõlvalt alla. Hiljem tekkinud siin järv, mida hakatud nimetama Külajärveks, mäge aga Külamäeks.

RKM II 173, 95/6 (16) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. < Haanja v., Tootsi k. - Kalev Kalkun < Linda Kalkun, s. 1918 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tuu' terve' pää!
Vanast visati tinisepäävä aigu tsiapääd orgu. Sulanõ oll lännü' ja käknü hinnäst orgu är.
Peremiis tulnu', tükk kõrva käen ja hõiganu lihatükkü orgu visatõn: "Tinisegene, lepü' no sjoo aasta kõrvaga, küll tulõvaasta saat terve pää!" Sulanõ hõiganu orust kur'a helüga: "Thuuu tehervee phäää!"
Peremiis toonuki hirmuga terve pää. Sulanõ oll peräst pää är võtnu ja kotun lasknu sülti tetä'.

RKM II 155, 262 (2) < Rõuge khk.,Vana-Roosa v., Palu t. - Edgar Kuuba < Miina Pang (Punt), s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
"Anuke."
Kunagi elanud vana Tsooru vallas üks vanaeit, keda kutsuti Annaks. Kui ta oli astunud, siis ikka hüüdnud: "Ikk õõpeta, õõpeta." Vanarahvas teadis reakida, et vanapagan olli enne latse ristmist ära vahetand. Anuga hirmutati ka lapsi. Kui Anu kuhugi karja juurde ligines, hüüdsid lapsed kooris: "Kukk tuleb või pull tuleb," siis olnud Anul minek olnud, sest ta väga kartis kukke ja pulli.

RKM II 148, 235 (6) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk.
Kui veike laps alles ristimata oli, siis ei jäetud teda üksinda tuppa, kas oli siis keegi tuas või kui kõik pidid ära minema, siis pandi talle lauluraamat pea alla, et muidu vanakurat tuleb ja vahetab lapse oma lapsega ära.

RKM II 148, 236 (7) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Asja kaotamine.
Ebausk
Kui mina karjas käisin, siis ma pidin perenaise karja juures sukki, sokki ja kindaid kuduma. See oli jo püsti jalu käies. Siis juhtus, et sukavarras kukkus maha ja kadus ära. Otsi mis otsid, aga mis kadund, see kadund. Aga vanemad inimesed ütlesid, et vanakurat võttis ära. Nüüd oli tarvis vanakuradi pea kivi vahele panna, selleks sai maast võetud tutsakas rohtu ja kõvasti kokku keeratud ja kahe kivi vahe pandud, et küll ta siis kätte annab. Aga võta näpust, kui nad ei ole ära roostetanud, siis on nad praegust veel seal.

RKM II 148, 238 (11) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk.
Kui ma veike olin, siis minu vanaema ei tõstnud ühtegi toitu enne kuhugi nõu sisse, kui ei löönud käega ristikest alla, isegi seatoidule, et muidu vanakurat sööb ära ja sülitab asemele või veel midagi hullemat.

RKM II 173, 91 (11) < Rõuge khk., Tealase k. - Kalev Kalkun < Marie Kirbits, s. 1885 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tähtpäivist.
Tõnisõpäävä visatas Tõnisõlõ orgu tsiapääd. Jakabpäiv om katõkümneviiendäl juunil. Puurnapäävä oll, et ku lumi üle riijala tuiskas, sõs pidi midägi tulõma. A mis, tuu om meelest lännü'.
Säitsmeveliste päävä aigu om niisama, et ku vihma satas ja kuus päivä peräst kah, sõs tulõ midägi. A mis, tuud joht ei mäletä.

RKM II 346, 618 (9) < Rõuge khk., Kellamäe k., Nurmõ t. - Kristi Salve < Marie Kõivumägi, 80 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mu isäimä kõnel nii, et vanast oll tullu surnu lautsi päält üles, lännü - aho pääl ollu värvipott -, lännu tuud värvi segama.

RKM II 346, 619 (10) < Rõuge khk., Kellamäe k., Nurmõ t. - Kristi Salve < Marie Kõivumägi, 80 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ja ta [jutustaja isaema] kõnel, et ütte olli matet ja üts joodik olli jäänu surnukambrile magama. Ja sis olli üüse vanapagana tullu, ollõv naanu noid surnusid raudnuijõga üles kiskma. Ollõv iks hõiknu: "Tsooru Kiru, tulõ üles! Tsooru Kiru, tulõ üles!" Tuu ollõv ollu mõisnik, ollõv kuri mõisnik. Arvata, et nuu vanapagana teda sis pessivä.

RKM II 346, 619 (11) < Rõuge khk., Kellamäe k., Nurmõ t. - Kristi Salve < Marie Kõivumägi, 80 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sis [isaema] sellet, et ollev üte sõitnu vedruvangerdega ja lännü sepä poole, et tahtva ravvuta hobõst. Sis tuu sepp lännü ravvutama ja sis oll nõstnu lehe üles ja kaenu, et inemise nägu, et ollõvat mõisnigu ollu iin. Papa imä, tuu iks sellet.

RKM II 346, 627 (11) < Rõuge khk., Põru k., Tagamõtsa t. - Kristi Salve < Liide Lillemets, 74 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Me tapsime hussi ära, panime pudeli, viin pääle, see om nagu rohi. Mul om praegu ka 2-3 pääd viina sees. Nüüdki naabritel jäi haiges lats, tulli küsima, et anna seda hussi viina.

RKM II 346, 628 (14) < Rõuge khk., Põru k., Tagamõtsa t. - Kristi Salve < Liide Lillemets, 74 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kalmemägi olli. Nüüd lätt säält suur tee, om läbi kaivetu. Mu isa rääkis. Sääl, kus praegu karjalaut om, olli puud. Ta käis õhtul poes, poest tuli kodo tulema üle Kalmemäe, eksis ära, es oska oma kodo tulla. Olli käinu, käinu, ühekorraga näinu, et vana Haller Jakob seadis linu punda. Sis pääsid silmad lahti, et see on Haller ja kus oma kodo on. Esä ütli, et vanatont iks vei teda. Kalmemägi - et vanasti ollu surnuaid tan.

RKM II 346, 579/80 (7) < Rõuge khk., Krabi as., Lambri t. - Kristi Salve < Minna Tara, 75 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üteldäs, et mõni inemine om sääne kahe, et kui sellele näüdat luumi, et siis jäävä kiduras. Imä ütel, et kui kiäki tule, et siis varastage peotäüs hainu saanist ja viige lammaste ette, et lamba om viletsa. Nüüd ka öeldäs: tuu vana kahe inemine, mu lehma är kahenu.

RKM II 346, 584 (19) < Rõuge khk., Krabi as., Lambri t. - Kristi Salve < Minna Tara, 75 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Iks üteldäs, et surnu soovi piät täitmä, muidu nakas kodo käümä. Siia surri üts vanatüdrik, olli opanu, et pandke mulle padi pää alla. Tal olli üts elukaaslane, too es taha kuigi panda. Üts hõigas kohe, et ta opas mitu kõrda, aga ta umete es pane. Too esi es käu kodo, aga unen näüdi. Vanasti minti keriku, kui olli sääne asi, opõtaja tei palvust.

RKM II 346, 592 (15) < Rõuge khk., Krabi as. - Kristi Salve < Emilie (Miili) Urb, 83 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üts imä oll uma latse mõtsa viinu, et susi süü är. Tal olli tütrikust pääst tuu lats. Lats olli iknu, aga susi es ole söönü, oll käsi laknu. Mõtsavaht kuuli, päästi latse puu küljest lahti.

RKM II 346, 607/8 (27) < Rõuge khk., Listaku k. - Kristi Salve < Salme Lillemets, 72 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma innõ väega pelksi. Ku mu meheesä haigõ olli, ma mõtli, et peas ta päivä aigu kuulma. Kui ta kuuli, sis mu tsõdsõ õpas, et kui pelät, sis pane rinnale, kui laudsile pandas, vaskraha või hõpõraha ja inne päivä minekut võta tuu raha, pane viinapitsi, lase viina pääle ja sis ütle nuu sõna:
"Vii hirmu, vii armu,
vii meelest ja vii silmast!"
Ma tei nii ja sis jõie tuu viina är. Ja ma ei pelga ka inäp ei surnut, ei pikset, ei midägi.

RKM II 346, 608/9 (29) < Rõuge khk., Listaku k. - Kristi Salve < Salme Lillemets, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Otsani vanast tettü nii, et kodukäveja haud kaibti valla ja pandu surnu kumali.

RKM II 346, 609 (30) < Rõuge khk., Listaku k. - Kristi Salve < Salme Lillemets, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üts peremiis läts noore hobesega mõtsa, võtt vikati kaasa. Hobene oll käe külen, hiitü, tõmbsi peremehe maha. Vikat lõigas seeremarja maha, kindresoone ka. Verejooksmine tulli, suri mõtsa. Pernaane kõnõl, et ma ole üleval, ta käü koton. Kõnõlas: "Läke hainale, läke hainale!" Tule tarrõ, kuts hainale. Vikati hääl, kik kollin kuulda.

RKM II 346, 612 (11) < Rõuge khk., Kellamäe k. - Kristi Salve < Minna Reiljan, 89 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mõni inemine om säändse kahe silmaga. Kui kaes, sis es lähe midägi edesi. Tuu Rodi pernane Rõugen ütel, et ma ei või minna ummi luumi kaema.

RKM II 346, 613/4 (15) < Rõuge khk., Kellamäe k. - Kristi Salve < Minna Reiljan, 89 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ütel ollu noor hopõn. Tuu nakanu är kuulma. Oll maha visanu ja neljä jalaga pesnu. Tõse tare peremiis olli ütelnu: "Nee omma viil häiermä, ubina tuleva takan!" Sis koolu puhas kõik looma tuul peremihel. Nu ka om säändse võhlu inemise. Näevä põrsit, kooleva är ka.

RKM II 346, 559 (6) < Rõuge khk., Väike-Ruuga k. - Kristi Salve < Juuli Kõiv, 85 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnnispäiv kiideti tsiapää. Tambiti terri säändse huhmri siih kirve kuudaga, sis kiideti terri, tuu oll väega hää.

RKM II 346, 560 (2) < Rõuge khk., Väike-Ruuga k. - Kristi Salve < Linda Kõiv, 72 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnnispäiväl kiideti tsiapää: Hoieti kohe tolles aos.

RKM II 346, 565/6 (22) < Rõuge khk., Väike-Ruuga k. - Kristi Salve < Ida Mängli, 80 a., Loreida Kõiv, 58 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ku surnu soovi es täideta, siis pidi hakkama kodo käima, ku es tettü pärandusega nii või es pandu sälga, mis ta taht. Sis tetti rist puu pääle, ku surnurongiga mindi, et ta sis ei saa kodo. Tõrvapalun om parla viil nätä suuremate puude pääl.

RKM II 368, 216 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. < Äksi khk. - Anu Korb < Leida Võsu, 70 a. (1983) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu meheisa oli pime kuni kümne aastani. Siis tuli neile üks sant öömajale. Kui see last nägi, küsis: "Miks te ei arsti ära lapse silme? Ahja jões on Korbe läte. Tooge seda vett!" Korbe lätte veega saidki silmad terveks ja ta hakkas nägema.

E 9594 (19) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui susi labi karja jookseb ja suu ammuli on, istub vanapagan tal seljas.

E 9594 (26) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui risti kused, hakkab vanaljuudal pea valutama.

E 9595 (32) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui selili magad, tuleb luupainjas pääle.

E 9595 (34) < Rõuge khk., Roosa v. - P. Kanger (1894) Sisestas Maarja Villandi 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui üksinda olles häälega räägid, räägid vanatondiga.

ERA II 26, 47 (19) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Herbert Tampere < Jaan Gutves, 63 a. (1930) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis Kadi Sarv, korrektuur Viire Villandi
Vilges om viirastus.

AES, MT 150, 22 (5) < Rõuge khk., Haanja v., Mäe-Kõo k. - Salme Tanning < Liisa Hütt, 82 a. (1935) Sisestas Salle Kajak 2003
Lugu Rogosi härrast.
Rogosi herräl, Klaasõnupp nimi, Rõuguhn mattusõaija-bääl kellälüüjä maja kottal oll matusõbaik. Siäl suur savigivi hoonõ' pääle tett, suur aken oll suurõdii poolõ. Ku siält üüse oll seidõt, sõs tuu Rogosi herr oll istunu siäl aknõ-bääl ja tõmmanu pikä varrõga piippu. Rahvas sõs pelksi, kiä oll müüdäkäujä' no laottõdi tuu majagina päält är, tuusama peräst, et rahvas pelksi.

AES, MT 150, 23 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Mäe-Kõo k. - Salme Tanning < Liisa Hütt, 82 a. (1935) Sisestas Salle Kajak 2003
Pininõnarahvas.
Nii seleti vanõmba' ku olli' siist röövidü rahvas, sõs pantti vangi. Vanamuur jäi kodo ja toolõ opatu: õt võta säält noid vangõ nuumatuisi inemiisi ja tii' õdagusöögis. A tuu vang oll kavval, ütel vanalõ moorilõ: “Ma' ei mõista' vangõrdõ-bääle lamõda', näuttä' mullõ, lamõkõ' tii enne, sõs ma' näe kuis tii lamõt.” Ja vanamuur lamõs kah vangõrdõ pääle ja tuu inemine tougas vanamoori hinne ahju. Ja esi pagõsi är'. Võtt võtmõ ja võtt nuu' tõõse' ka lask vällä. Nää' olli' mõtsahn tööhn, sõs tulli' õdagult kodo a imäkõnõ ahjohn vangõrdõga. Keldre uss oll vallalõ ja vangi' olli' är' paenu. Ja vanaimä oll küdset är'. Pininõnarahvas oll nii tennü'.

ALS 2, 121 < Võru l. < Rõuge khk. - Konstantin Tannenthal < Anna Kõiv (1929) Sisestanud USN, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Lendva vastu loomale aitab ka tubaka sisseandmine.

ALS 2, 311 < Võru l. < Rõuge khk. - Konstantin Tannenthal < Liisa Albert (1929) Sisestanud USN, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Rabandus ja äkiline haigus tulevad tuulest.

ALS 2, 324 < Võru l. < Rõuge khk., - Konstantin Tannenthal < Hermann Kivi (1929) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006 [lend]
Kui loom on rabatud, siis tee järgmist: võta raudkatel, aja see tuliseks, sinna katlasse pane püssirohtu ja siis pane veel oma naise kust juure ning lase seda luhvti loomal sisse hingata.

ALS 2, 680 < Rõuge khk., Nursi v. - Konstantin Tannenthal < Leena Tamp, 68 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Lendva vastu anna loomale püssirohtu.

ALS 2, 686 < Rõuge khk., Nursi v. - Konstantin Tannenthal < Liisa Tiinert, 56 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Kui lendva on läbi löönud loomast, siis pane väävlit tulisesse patta, kata loom rõivaga kinni ja lase loomal hingata seda väävliõhku. Siis vala veidi vett patta ja lase ka seda auru loomal sisse hingata. Siis täida pada veega ja anna seda loomale juua.

ALS 2, 767 < Urvaste khk., Antsla al. < Rõuge khk., Tsooru v. - Konstantin Tannenthal < Karl Uibo (1929) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Rabandus, kui ka kõik mu umbhaigus arsti elektriaparaadiga.

EÜS V, 1443 (23) < Põltsamaa khk. - K. Ruut (1908) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010
Kui sa teaksid.
1. KUI SA TEAKSID KANGEMEESI, MÕISTAKSID ÄRA MÕTELDA
A-JU DELLA ARVANEDA, AJUDELLA ARVANEDA
KUDA SAMUST KULDA SAADA, KUDA HÜPPEST HÕBEDADA,
KUDA SAMUST KULDA SAADA, KUDA HÜPPEST HÕBEDADA,
SIIS SA SAMUD SIRUTAKSID LENNATES EHK KOJU LÄÄKSID
SIIS SA SAMUD SIRUTAKSID LENNATES EHK KOJU LÄHEKSID!
2. Sortsi sõna sõlmitusel, une rohuuimastusel
KAETIS ROHU KAMMITSUSEL, KAETIS ROHU KAMMITSUSEL
viibisid sa, vennikene, pikalisti puhkamaie,
MAGASID SA SEITSE NÄDALT, ENNE KUI UNEST ÄRKASID.
HOMIKUL ON ÕNNE KUDU, PÄEVA KESKEL KULDA KANGES,
ÕHTUL HÕBEDANE ILU ÖÖL EI ÕNNE ILMUMASSA!

EÜS VI, 25/8 < Rõuge khk., Haanja v., Sika k. - Jaan Gutves < Ann Kado, 76 a. (1909) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Mare Kõiva 2010
Ann Kado (sünd. Jakobi tütt. Linardson)
(elukoht Sikka külas N° 43 talu perenaisena.)
Nõidusesõnad. (suri: mail 1909 a. 76 a. vana)
Tihti pääle käisivad ümberolevad perenaised ja karjakasvatajad tema juure rohtu otsima. Kas olgu piim veniv ehk vasikas pasane ehk lapse kintsu pääl paise ehk mis muud harilikust elust iseäralde ja halvaste nähtus, ikka tulivad Kadu vana perenaise juure rohtu ja abi otsima. Tema arstimise kuulsus oli 10 verstani teada. Ka oli tema ämmaemanda ehk vanamoori kohustetäitja. Olgu, et noorikudel ilmale tulles lapsi vastu võtta ehk mõnel kuulsal nurjaläinud neiul pisikest ennesündimist ära kautada, aitamas ja korda säädimas.
Kuidas tema kadunuke kõige sellega korda sai ei ole minule teada, ega puutu palju asjasse, aga et temal nõidusesõnad üteldi olema, neid soovisin iga hinna eest teada saada.
Aastad kolm tagasi tuli tema kord minu juure, siis palusin ja nurusin, et seleta minule nendest sõnadest midagi, milledel imettegev võim üteldakse olema. Andsin teisele paar klaasitäit "monopolli" aga ei midagi; ütles ainult: "Sõnad sain ma Tartu linnast. Lelle naiselt, kui sellele ühe rubla maksin. Ega neid nüüdki odavamalt taha ära anda ja ega ma veel praegu ei mõtle sureda, nõnda ei anna neid enne eluõhtut mingi hinna eest ära."
Pauk oli märgist mööda, sõnad käest pääsenud.
Mineva talvel veel kord katsusin õnne, ja et minul ristseviina oli üle jäänud, trakteerisin teda veel kord, selles lootuses, et ometi kord neid imesõnu kuulda ja kätte saada, aga asjata.
Lõpuks lahkudes lausus ta: "Mina sulle need ikka ära õpetan, sa oled minu vastu parem kui minu omad lapsed on!" Ütles ja läks.
Tänavu kevadises osas tuli ta jälle kord ametireisilt kodu ja pööris minu poole sisse. Oli poole pudelitäis eederit ehk liikvad külast ligi antud; jõi ise ja pakus minule kah; et teda mitte pahandada, võtsin ja maitsesin. Kordasin jälle oma vana tuttavad palved.
TEMA LUBAS LUGEDA, KUI AGA IKKA VÄHE RAHA SAAKS. ANDSIN 20 KOP. VÕTTIS SIIS VEEL LONKSU LIIKVAD JA HAKKAS PÕLVELI LASTES LUGEMA:
SIIN MA VAIDLE MUREGA
OMA ÕNNISTUSE PERRA.
SÄÄL KUU OM MO ESA MAA,
LÕPEB PUUDULINE ÄRRA.
KITTUST, TENNO TOO MA SIS
JUMALAL MO ARMO EEST.
OH MO KALLIS PERANDUS
NÄGEMATA ESA HOONE,
KUU MO JEESU ARMASTUS
ANNAB USKLIKUILE ÕNNÕ!
TAIVA ELO! SINOST MA
HENDA VÄGA RÕÕMUSTA.
ELO KUNINGAS KE MO
RAHOTEED SIIN JUHATANU.
Lunastaja om sääl jo
asend mulle valmistanu.
mino henge osaks,
om see taiva õnnistus.
Ega päiva palle ma:
Issand kunas sina tuled?
Kunas mina taiva saa?
Kas sa iks veel kavven oled?
Elo kabla! Kaksage
päästke vaimo vallale.
Hää mul kui ma ütskord sa
seda tunni nätta saama
kui ma siist saa minema,
elopäivi lõpetama.
Kui lätt iho mullale
nink see heng sis Loojale."
Need on need sõnad, - kas loe neid viina ehk vee pääle, leiva ehk piima pääle, või mõne muu rohu pääle. Puhkse kolm korda pääle ja anna haigele sisse. Aitab igasuguse häda vastu ja igasugusele loomale nii hästi kui inimesele. Aga enne peab need sõnad pähe õpima. Siis kevadistel aegadel arukaldaid pidi otsima, kus "usside hunik" on, (see on madut, siud, kevadel kudemas), siis peab seal usside huniku juures neid sõnu kolm korda eksimata läbi lugema. Siis saab neile jõud ja võim iga haigust terveks teha, olgu siis või vee pääle loetud."
Ütles ja võttis veel lõnksu ja läks kodu.
Selle laulu sõnad leidsin pärast, teise trükki kiriku lauluraamatust 184 leheküljelt, nr 237 laul, viis esimest salmi. Kaks lõpusalmi ei käi siis nõidusesõnade hulka, nagu seda temalt pärast veel pärisin.
Tänavu mai 15. päeval leiti nimetatud vana naisterahvas oma kambrist voodist surnult. Surnupesejad hakanud rääkima, et olnud "eederisse" surnud. Kaebekiri läinud Rõuge õpetajale, see tuli ühes Rõuge tohtriga 21. mail asja järele vaatama. Protokoll viitud Võrusse, sealt tulnud politsei kreisarsti ja ühes abilisega, lõiganud lahti ja annud mahamatmiseks luba; kui ta ju 8 päeva surnuna sooja ilmaga pealmaa seisnud. Matmine oli 23. mail s.a.
Üleeile tõi kordnik perekonda sõnume ja teatuse et "surm on loomulik olnud, mitte vägivalda ega eederi pruukimise pärast jne."
Nõnda oli nõidusesõnadega ja nõia surmaga lugu.
TEMA POJANAISE ISA JAAN TOOTS OLLA NÄINUD EILE ANN KADUT VEEL OMA TOA AKNAST VÄLJA TULEVAD. KA NOGU KÜLA POISID OLLA ANN K. MINEVAL NÄDALAL RÕUGE-HAANI SUURE TEE PÄÄL KODU POOLE RUTTAMAS NÄINUD, KOMPS KAENLA ALL, NAGU TA HARILIKULT KÄIS.
Kas siin viirastustega, silmamuutmistega ehk tõsise kodukäijaga tegemist ei tea ma.
Arvasin tarvilikuks seda Eesti Üliõpilaste Seltsile ülese tähendada ja saata.
Laiemaid teateid võin soovi järele edespidi saata.
J. Gutves
Haanis 11 juulil 1909.

EÜS IX 134 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Salle Kajak 2008
Kui mõni parandamata häda, muhk, sammaspoolik ehk rikkutud paise kuskil ihu pääl juhtus olema, ja kui maaliseheina leem mis küll sagetaste aitas, ka ei aitnud, siis võeti vaskraha ja vaeotati sellega haiged kohta, pärast vaeotamist visati raha käitavasse kohta maha. Kes leidis, sai haiguse enesele.

EÜS IX 135 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Salle Kajak 2008
Samaspoolikud roosi ehk maalist arstiti ka nõnda, et punane lõng ehk lint haige koha ümber mässiti, siis pärast jälle õue ehk mõtsa kase külgi köiteti, siis läks haigus inimese küljest puu külgi.

EÜS IX 135 (6) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Salle Kajak 2008
Kui inimene palja maa pääl magates äkkitselt haigeks jäi, siis kaabiti sinna raha, sõle ehk peegli küljest hõbetad hõbetad kaabiti ka osakene sinna kohta vette kus silmad pärast suupesemist haigeks jäivad, ehk pandi suupesu kaussi hõbetad.

EÜS IX 135 (7) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Hõbetad tarvitati ka püssi kuuliks kui vanasaadanad ehk kodukäiad taheti surmata.

EÜS IX 139 (1) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Salle Kajak 2008
Halli tõbe arstimine.
Hallisoitja pidi punase longa võtma ja seda 9 keeru metsa puu ümber mässima, enne kui hall pääle tuli ja lõngale 9 sõlme pääle heitma. Kes nõnda tegi, sellest lahkus hallitõbi ja puu värises iga kord sel tunnil kui haigus inimese pääl käis seda olla mitmed oma silmaga näinud.

EÜS IX 139/40 (2) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Salle Kajak 2008
Kord mõttelnud üks taluperenaene kes mittu aastad seda haigust põdes kuhu kurja tõbe eest pakku minna. Põgenenud ka mittu korda pööningule, rehe ahju, ja mõtsa, aga ikka otsinud hall teda ülesse. Viimaks võtnud nõuks ja läinud sealauta pakku, ise vaatnud uksepilust kui hall õue aeda mööda otsinud ja hüüdnud peremehe näol ja tema häälel: "Mai kus sa ommetagi oled, tule välja lapsed, pere ja põrsad tahavad süüja tule ommeta välja Mai." Aga perenaene ei tulnud ta täädis, et peremees oli linna läinud ja hall teda peremehe näol välja tahtis petta. Sellestsamast päevast kadus halli tõbi.

EÜS IX 140/2 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - Märt Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Salle Kajak 2008
Kord elanud üks hall kaua aega talu krundi pääl soo ääres lepikus ja käis säält sagetaste külarahvast niihästi lapsi kui vanu inimese piinamas, keegi ei täädnud kust külm tõbi tuli ja kuhu ta läks. Viimaks kündnud peremees sooääre leppiku üles ja teinud küttissemaaks, seda ei sallinud hall sugugi ta läinud mehe näol minema ja näitanud peremehele rusikat, mitte kaugele vaid üle maantee mõisa krundi pääle, suure kivi ala sinna jäänud ta elama.
Taluinimesed saanud nüüd hallitõbe haigusest lahti, aga mõisa sakstele tulnud kibe lugu katte. Kõik prouad, preilikesed ja noored härrakesed värisenud ja võbisenud kui haava lehekesed tõbevoodis, küll käinud tohtrid ja arstisid lennast kui maalt, aga ühtegi rohtu polnud halli tõbe vastu. Viimaks hakanud ka hull haigus vana mõisniku külgi ta hambad lõgisesid nii kangeste suus, et seda talli juure ära kuuldi ja kõik teendrid olevad kohkunud ja lõid käsi kokku, mis küll meie sakstest selle viisiga saab.
Kord läks see peremees mõisa kes oma silmaga oli näinud kuhu hall kadus ja palus härra juure saada ja temaga sõna haiguse üle rääkita teda lasti varsi ette, sest kõik saksad olla hädakorral armelikud talupoega vastu. Talumees lubas mõisast tõbe ära häävitata kui härra temale aasta rendi kingib 5 toopi viina ja 1 t? püssirohtu annab seda suurd kivi ära lõhkuta mis maanteeääres tema krundi ligital on. Härra lubas mehe soovi täita ja laskis talle püssirohtu ja viis toopi viina välja anda. Aga lisas ka juure kui sa mind pettad siis tea, et sul hea saun ootata on. Ka aasta renti tahan sulle kinkita. Varsi tõisel hommikul asus peremees oma poissega kivi lõhkuma ja õhtuks oli suur kivi purustud ja maa seest tekkis mees välja ja hakkas peremehega riidlema: "Sa oled üks kurati poiss vana Jüri, enne kui krundi pääl sooääres asusin, oli sul maanälg, nüüd kus ma mõisa maapääl elasin, oli sul viina nälg sa kurati poiss Jüri. Siin maal ei saa sedaviisi ükski hall enamb elada, kuna teie maapidajad üksi tahate elada. Mis see sulle puutus, et ma mõisa saksu võbisema pannin sa kurati poiss Jüri." Nõnda riieldes läinud ta mõtsa poole. Ja sest päevast kadunud meie maalt ka halli tõbi.

EÜS IX 151 (3) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Muiste läinud Jumal haiategia juure kes õlepidemetega haeda teinud ja öelnud: "Miks sa nõnda teed, kauaks see püsib." "Paljo mul veel elada on," kostnud mees, "tehku järeltuleja ümber kui soovib." "Ei ole hea," öelnud Jumal, "et inimestel oma surmatund tääda on." Siitsaadik ei pea nood seda enamb täädma.

EÜS IX 151 (4) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Tõine kord läinud Jumal jälle ühest haiategijast mööda kes jämetate kuusevitsatega haeda teinud ja öelnud: "Miks sa teda nii tugeva teed?" "Saab isa heas ja poeapõlves." "Sa sured ära enne kui päike looja lähab," üttelnud Jumal. Vaat nõnda on hea, kui naad oma surmatundi ei tea, siis pärandab üks põlv tõisele oma tööd. Ja mees surnutki sellesama päeva õhtul ära.

E 14899/904 < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Tähtsad kohad Võrumaal. Ümber Sänna jaama.
Kuninga allik umbes verst maad jaamast, kus Rootsi kuningas vett joonud kui ta sääl kord laagris olnud, säält paar versta edasi "Riguli" palu, kus veel praegu mullast patareid voi üles söötud vallid seisavad kuna tõisel pool maanteed iljaaegu moned vallid põlluks tehti ja tasaseks aeti. Versta kuus sääld eemal "Vastse Roosa" piiri ligital seisab "Neitsi allik" mis rahva juttus sellepärast kuulsaks saanud et rüütelte Liivimaale tulemise aeal kui rahval rauda meiste eest kuskil enamb varjo paika polnud, siis on kuus eesti ülemad näiod ennast selle alliku sissi ära huppunud, selle hirmu pärast et vandlased nendega häbemata tööd tahtnud teha.
Paar versta Roosa abikirikust põhja poole Palu talu õue all on kivite lademik mis vanast nii suur olnud et sellest kivi murrust keik Roosa mõisa hooned ning ka praegune Vana Roosa abikirik on üles ehitud. Et need kivid enamiste peal maa olnud on naad aea jooksul enamiste ära veetud ainult vundamendi asemed kus sissi vaeonud kivid veel alles, anavad hoonete pitkusest ning laiosest tunistust. Rahva suu räägib sellest kivite ladumigust nõnda viisi: Vanast allil aeal käinud siit suur tee mis Riiast Pernu läinud mööda. Tee käinud koiva jõe häärd mööda ning kus need varemed seisuvad seisnud vanal aeal suur trahter või võõraste maja kus kauba voorid ning teekäiad kinni pidanud ja puhkanud. Et se jõgi kui need kivi vundamentid seisavad kül Mustaks jõeks hüütakse siiski on ta üks Koiva jõe aru ja pole sääld rohkemb kümend versta maad kus Must jõgi omale uue nime: kaev võttab. Et säält 1893. aastal Kiriku kive lõhkutes mõned rinna nõelad ja käerõngad mis enamiste mädanud leitud, näitab nägo oleks nende hoonete vundamentite ala ka surnud maetud ka on iga kivi all kus surnu luud leida ka suurest potti tükikeisi. Kas need luud on põletud ja siis pottite sissi pantud, ehk on pottit mone muu ohvri andega haudate pääle pantud, ehk on need surnute mälestuse märkiks õiged selgust on minusugusel vähase haritusega mehel raske leida. vaest moni õpetud mees voiks seda järele uurida monest veiksest leitud asjast mis ma säält leidnud olen. Nende kivi latemete poolt põhja poole edasi minnes arvata umbes versta 3. seisab Tsooru "Pulsti" karjamõisa väga kena kõrgustigu pääl siit paistvad Haanja Muna ja Välla mägi kui peeglist, vaataja silma. Ka se koht on tähtjas et sääl rahva juttu järele Risti kirik olnud (vist Kattuligu usu aeal) selle koha päält on ka rahva juttu järele vanu asjo leitud, aga kes nimelt leidnud ja missugused asjad naad olnud pole mina pitkemalt Soorumeiste käest järele perinud. Pulstist edasi, Mustast jõest üle seisavad jällegi Palu kõrtsi ligital kaks suuri kivi lademed. Ka säält olevad hilja aegu moned sõrmused ja käerõngad litud aga need varemed on enamiste terved ning puutumata ehk kül mets päält maha raiotud ja põlluks tehtud pole keegi vaevaks võtnud säält päält näha tähtsuseta kohast midagi uurita ega otsita.
Pöörame omad silmad veel Vana Roosa "Riguli" talu poole tagasi sest et kord joba oma juttuga ja jalgatega Mustast jõest oleme üle läinud. Aga kuis viisi? Kas oiotes voi üle jää? Ei, Roosikse sillast mis Roosikse veske juures on ning kust Valga Võru tee üle käib. Mis siis on Riguli talus kuulda? ja kust se talu selle nime saanud sellest tahtsingi midagi veel rääkita: Vanast enne veel kui meie eesti ja Liivima Vene valitsuse ala saamist elanud praeguse Riguli talu asemel suur ja kuulus rikkas mees nimega: Rigul, sellel olnud väga kindel talu, raud aind, ning rauast väravad ees piiranud õuue ümber. Ta põllud ja heinamaad olnud suured ning tüdrukitega pidanud ta oma suurd talu nago Aaabram. Aga keigil asjatel oma aeg algus ja ots suur põhja sõda hakanud mässama ning sõa tuuled, ja mis sõdatest rikkumata on jäänud seda on parti heajad või võmmutajad oma nahka pannud, vana Rigul pidanud kül mone hea aasta röövli salgatele vastu kuni naad siiski viimaks ka tema raud aia maha lõhkunud ja suurema jao varantust ära riisunud. Oma raha saanud ta ära metsa viia ja sinna maha matta mida keegi veel tänini leidnud pole. Ka vana Rigul ise läinud metsa pakku, ehk mis vois ta enamb talus ette võtta kui suuremb osa teendritest röövlite saakiks olivad langenud. Kül käinud röövlid teda metsa mööda taga otsimas ja hüüdnud: Rigul, Rigul tule välja, sõda on otsas. Aga Rigul kavalust märkates ei ole siis hüüdmise pääle mingit vastust annud, ega välja tulnud. Kui kava ta metsas veel elanud ehk mill aal ta ära surnud sellest vanad inimesed midagi ei tea rääkita.
Versta 6 Riguli talust maanteed edasi Võru poole seisab kangsti kõrts ja Rautseppa talu, selle talu põllu nukka pääl paremad kätt Võru poole minnes olnud vanal aeal siis Rautseppa talu ka sellel talul olnud raud aed ümber ning raud väravad ees. Kust naad nii paljo rauda sell aeal saivad ning rattad ilma rautamata olivad näitab väga kahtlane. Aga seda voib kül uskuta et neil tammepuust aiad ning väravad olid sell aeal nii kindlaks peeti kui rauda. Kalevipoia laulus öeltakse: "Läbi tamitse värava, Läbi vaskse värava". Kus oli vaskne värav sell aeal? Nõnda voib asi keige raud aetatega olla mis rahva suhu on jäänud.
Ka teadvad rahvas rääkita et selle koha pääl kui varemb se rauud aotatega talu seisnud iljemal aeal "Kangsti" kõrts on seisnud, kus praegune Riia piiskopp Holmann olla sündinud sest tema isa olnud sääl kõrtsimees. -
(praegun Holmani isa olnud sääl sündinud ja vana isa olnud sääl kõrtsimees)

E 14907 < Rõuge khk. Tsooru v., Oinaveski - M. Siipsen (1895). Sisestas USN
Kadunud järvekene.
Villandimaal endise Tarvastu kirriku kõrtsi ukse ees kus praege Apteek on assutatud seisab sügav lohk vei kaevantik tasase põllumaa sees. Rahva suu räägib sellest lohust nõnda: Sääl olnud muistsel aeal hõbetase selge veega ilus järvekene kust teekäiad vett joonud jänu kustuseks. Aga ühe roppu kõrtsi emanda läbi kes selle järvekese hääres oma roojasid lapse mähkmid pesenud läinud järvekene ära. Hulk teolisi näinud kui kange vihma sadu ja pikse müristamine tulnud. Ühes vihma ooga tõusnud ka jävekene üles ning vaeond ikka õhto poole kuni vaatjate silmist kaduud. Kahje olnud keigitel ka kõrtsi emandal kes nutes oma süüdi tunistanud, sest nüüd sestsaatik peavad teekäiad ja kõrtsi rahvas sügavast orust alt hallikast vett üles vedama.

E 14908 < Rõuge khk, Tsoosu v - M. Siipsen (1895). Sisestas USN
Üks vanakene räägib: Seda saab 80 aastat, kui veel hoopis poisis jõmsikas olin ning kottikene seljas jala üle "Saare" silla Villandise läksin. Suur vihma oog läks üle mo pea ja peenikesi kiisku hakkas maha sadama. Ja vaata imet viimaks sadab üks suur purikas kar=põnn, mo taga selja maha et maa tümpsatab. Haaran kinni võtan üles ja pistan kotti. Ja põnn - tõistkorda. Üks suur lattikas arvata kümme samu minu eel maas. Haaran jälle kinni ja pistan kotti. Oi vennikesed, kui nüüd hakkas kalu maha tulema, ikka põnn ja põnn ja missugused ilusad ja suured kalad. Korjasin siis leiva kotti täis niipalju kui sissi mahtus viisin Villandi turule ning müüsin sääl ära. Oleks mul obune olnud, ma oleksin terve koorma saanud. Tagasi tules olivad teekäiad keik ära maast koristanu. Minu lellgi saanud kaks puuda. Ärge arvake et see vale on tepps, sest se polnud mitte vihma oog, vaid suur järv, mis tõisest kohast tõisi läks.

E 14915/7 (V) mt. (821 a) < Rõuge khk, Tsooru v. - m. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
V. Saare aabraam
Selle teeääres mis bõltsamaalt talina poole käib, seises muistsel aeal saunakene kus paar vana inimest mees ja naene elasivad. Enne noores heas olivad naad talu pidanud ja jõukad inimesed olnud, aga nüüd vanal päivil kippus vaesus vägise kätte. Ainus viimne varandus vankrikene seises sauna rästa all, et viimne kopik lõpnud siis ka seda tarvis ära müüja. Sääl ilmus ühel pimetal ööl hootmata võõras saunaliste ukse ette, ja palus haleta häälega üht vankri rattast. Ta minevad raha koormaga talina aga halva teepärast läinud rattas katki tema tahta ratta inda siis kohe maksa kui mees talina saab tulema ja linna väravast sissi sõites hüüab: "saare aabraam" mis pidi nüüd sauna mees tegema, ta oli palja peaga sauna uksest välja astunud ning seisis koleta näoga võõra ees, inimene ta ei olnud seda nägi mees esimesel silmapilgul sest hobuse kapjad paistsivad kuue hääre alt välja ja nõna pääs oli toru moodi ja arvata umbes küündra pikkune, silmad läikisid peas kui kaks tule sütt. Niisuguse imeligu elukale ei voinud siis saunamees rattast ometa keelda vaid niipea kui voimalik temast lahti saada kui võõras rattaga oli ära läinud mõtles vana mees iseeneses: ei ma sinu nime kül healgi talina sõites hüüa sa oled jo peris saadan ise, ma olen muidu vaene siis selle ratta pärast ma ka veel nälga ei suren kuratiga ma heal meelel tegemist ei tee. Nõnda läksivad sellest aeast, kui rattas oli laenatud voi võlgu antud neli aastadjoba mööda ilma et saunamees kordagi oleks talinas käinud peaaegu unustud oli ratta lugu kui saunamees külast hobuse kondikese võttis ning talina läks soola ja silku tooma. Linna väravast valli alt läbi sõites tuli tall häkkiste oma ratta lugu meele ja ta hüüdis nagu nalja pärast: "saare aabraam" varsi oli vana sarvik sääl otsegu maa seest välja kasvanud, teretas saunameest lahkeste ning ütles sina rumal loru vanakene, ma hootsin sind ammu joba ma olen sinuga võlgu seda tahan nüüd kohe maksa. Nohsõidame kaupmehe hoovi paneme hobune kinni siis, siis näed et ma oma sõna pean ja keik maksan, aga kui sina ise ka mees juures oled.

E 14918/9 (VI) < Rõuge khk, Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Vi. Ühe herra hale ots.
Üks noorherra student oli oma varanduse ja mõisa joomise ja priiskamise läbi mokka pannud viimaks müüs ta oma paremad riited ja saapad ka jalast ära, ning käis linna uulitsal nüüd palja jalu ning näraka kombel keik endised sõbrad studentid ja mõisnikud ei voinud teda vaesuse pärast enamb silma otsas salita ega võtnud oma seltsi.
Nüüd oli mehekesel peenike peos ei saanud enamb naelaleiba ega tilka viina. Viimse häda sees kutsus ja palus ta kuratid appi, se ilmus ka varsi just uulitsa pääl ning küsis kus numris herra nüüd elada ja mis nimi? Kirjutas seda tasku raamatuse ja lubas pärast lõunad herra korteri tulla kaupa tegema et tal ühestki asjast ei rahast ega varandusest ei pea puudust olema. Aga veel ütles kurat kes nüüd mehe näol herra ees seisis: sina ei pea mitte kartma kui ma sinu tuppa ilmun. Kas lubad seda? Jah vastas stutent tule mis sugusel kuiul ise soovid ma ei karta sind mitte.
Sellepääle läks herra koio ja hootis, ei tuurinud kuigi kaua kui ahjo tagand suurd kolinad kuulis, ja suurte sarvetega ja habemega sikk säält välja ilmus. Herra jäi ilma irmutundmata vagusaste ja rahulikult tooli pääle istuma nago poleks midagi sündinud. Varsi kadus se hirmutus ja sirge ilus noormees seisis herra ees. Se oli väga hea et sina ei kartnud ütles võõras, oleksid sa kartnud siis poleks meie kaupast midagi saanud. Kas lubad oma inge 20 aasta pärast minule, siis saad sinna kus mõtled, ning raha peab sull kui raba olema. Herra ei pidanud oma ingega pitka nõu sest ihulik vaesus, häda ning sõbrate pilkamised olivad teda inge elu vastu tuimaks teinud. Ta ei arvanud oma inge rossigi väärd kaup sai kuratiga 20 aasta pääle maha kirjotud ning studendi nimi ala pantud. Veel ütles kurat mehe näol: homme homiku enne kui sa vootist välja tuled, saab sul toapois siin olema. Mis sa mõtled ehk käsid seda sa saad kus sa heal soovid sinna ta sind viib. Hääd tervet. Ja rääkija oli kadunud sellepääle heitis meie puudustega voitleja noormees voodise ja uinus rohke lootustega täititud sügavaste une õlma. Tõisel homikul kui magaja omad silmad lahti lõi, oli toapois voodi ees ning küsis herra soovi järele: olgu riited ja saabad uued muidu ei tõuse ma vootistki üles ütles herra. Ja varsi olivad kallid riited ja saapad sääl, ka kuld uur, kuld kettiga ei puudunud. Nüüd tõusis herra seda nähes vootist ülesse ja toapois pani teda riitise. Oh kuidas meeltis se keik niimitme aasta näruriiete järele! - olgo keige paremad söögid ja kallimad viinad laual ma tahan süüja ja siisvarsi välja sõita ütles herra. Ka se käsk sai karva pääl täitetud. Herra sõi magusad toitu ning niisutaks kalli märjukesega oma ära kuivanud kurku, nõnda et ta voorimehe hüüdis ja uulitsat mööda edasi kihutas ikka ühest trahterist sissi ja tõisest välja, kättega keerutates ja lustilist laulu villistates, siis imetlesid keik endised sõbrad kes vandlaseks olivad muutunud ning kippusid ta juure teda teretama ning temale õnne soovima. Ta teretas neid ning naljatas nendega kutsus neid kokku oma kulu pääle sööma ning jooma ning võitis oma endised sõbrad kes ära olivad taganenud jälle tagasi. Sõbrate hulk kasvis igapäevaga suuremaks, lustil ega rõõmul polnud aru ega otsa, ka ei kestnud see nali üksi tartus ega talinas; pihkvas, ega peeterburis. Vaid kus herra kord mõtles sääl ta ka kord oli, kord varsavis, londunis, kord parisis igal pool pidu ja pull ning vanad sõbrad ühes, nõnda lähavad 20 aastad lennates lõppule. Õnnetust ette aimates laskis nüüd rikas herra riia linna kolmekordse kivi maja ehitata, kesked maja sissi kivi keldri kolme sülla paksuse müüriga ja võlviga ainus raud uks käis säälist selle keldri sissi, seegi oli kolme jala paksusest rauast valatud. Kui nüüd 20 aastad hakasid otsa lõpema mill kuratiga tartus kontraht sai ala kirjutatud, tegi meie herra oma sõbratele mõisnikutele suure palli, nõnda et enne ega pärast selle sarnast pole veel olnud. Kui keik pidutsesid lauas sõid jõid ning lakkusid ja saksama musika koor vaimustavaid marssisi mängisivad, läks piduperemees oma võlvitud keldrise ja pööris ukse lukku, keegi ei pannud seda tähele. Aga õhtu kella kuue aeal kui tont parajas joones oli ja käis häkkiliselt nago pikne põrrutus keik maja aknad läksid puruks kui pihu ja põrm, tantsijad käisid kukkerpalli ning olid keik põrmanda pääl maas kes nüüd ülesse tõusis ja ehmatusest toibus katsus et koio sai. - piduperemees leiti homiku linna valli kraavist üleültse verine ja surnud. Pärast uuriti linna valitsuse poolt seda maja läbi ning leiti et keldri võlvi sees üks jala laione auk oli kust inimene nago vägisi läbi oli välja kistud, keik augu ümbrus oli inimese verega aga raud uks oli täieste lukkus. - nii hirmsal kombel lõpis selle herra elu kes kuratiga kaupa oli teinud.

E 14920/1 (VII) < Rõuge khk, Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Vii. Üleliigne kasu.
Vanal aeal käinud üks vastse roosa taluperemees saksu sõitutamas riia ja pihkva linna vahet sest et sell aeal veel kivi ega raudteed ei olnud, nago nüüd kui ta oma reisilt kord pihkva linnast koio poole oli tulemas ja ülepoole tee ära sõitnud, tuli temale väga uhkis riidis herra jala kõndites vastu ja palus teda pihkvase viia. Talumees vabandas et tall se kudagi viisi enamb võimalik ei olla sest oma ja hobuste söök olla otsas, ta pidata koio minema uut mona ligi võtma. Võõras herra ei kuulnud vabandamist vaid lausus: keik sinu ja hobuste mona tahan mina osta kääna ümber ja sõituta mind pihkva, ma pean õhtuks sinna saama mul on ameti talitus. Talumees pidi sõnakuulma pööris ümber võttis saksa kippikuse ja sõitis tagasi. Kui paari kõrtsi vahed ära oli sõitnud jäi hobusid puhkama ja söötma, saks laskis omal kulul hobustele kaeru ja mehele süüa anda andis raha mehe kätte jäi ise kippiku vagusaste istuma. Nõnda ta tegi jälle tõist korda kui mees hobusid puhkas. Mees lõi kahtlaseks ja mõtles mis saks se on. Ma pole seda veel näinud et keegi inimene päev otsa ilma jalutamata vankris voib istuta et ta kordgi maha tuleks ta rääkis seda lugu kauba kamris nüüd oma tutva kõrtsimehele. Kõrtsimees ütles õige lugu se ei voi olla pane teraselt tähele kui ta sulle raha annab kui ta silma kulmu karvu on kah, pole tal kulmu karvu on vana juudas ise, on kulmu karvad on inimene. Nõnda nüüd talumees ka tegi ta läks välja rakendas hobused kipiku ette ning palus saksa käest lubatud raha hobuse kaerte ja enese söögi eest. Saks sirutas käe kippikust välja et raha kätte anda aga mees polnud sellega rahul, vaid tõstis kippiku eesriite ülesse ning vaatas herrale teravasti silmi. Aga kulmu karvu ei olnud. Päälegi sai herra tuli vihaseks ning käratas valjuste sina lontrus mis sinul minu kulmu karvatega asja mis sinul tattnõnal sellega asja et minul kulmu karvu ei ole. Oot sa kõrtsimees nõna tark õpetama, kas mina ei kuulnud missugust aru teie kaubakambris minu üle pidasite. Talumehel ei maksnud ka vabandamine nüüd ühtegi nüüd ta täädis et ta vankris istuja saks vana kurat ise on, sest kõrtsimees oli üttelnud: et kurrat ennast kassiks koeraks ning inimeseks voib muuta aga kulmu karvu ta omale ei saa, neid ei voi keegi kurat järele teha. Tõiseks kust täädis inimene seda mis talumees kõrtsimehega kaubakambris rääkis nüüd oli mehel selle et kurat ta kippikus istus ta südamese tõusis hirm ööpimetuse eest ning ta andis hobustele piitsa et päevaga veel linna sissi jõuaks. Ja naad jõudsid ka päevaga pihkva talumees sõitis ühe võõraste maja hoovi sissi ning saks kobis vankrist maha, ning kutsus vorimeest ruttu oma järele. Kui naad uulitsale jõudsid laulis ta: kuule voorimees mul raha sulle maksa pole seda saan ma kapumeiste kassatest võtma ja sulle andma. Ta hakkas siis kauba pootisid läbi käima nago kriiviteerija kunagi ta võttis igast kassast raha ja andis mehe kätte kuni keik kaupmeiste kassad sai üle vaatatud ilma et keegi poe saksatest saksa ehk voorimeest oleksivad näinud. Kui viimane poodi kassa läbi oli vaatatud ja kurat mehega uulitsal oli oli ütles ta: se on se üleliigne kasu mis mul luba võtta on. Kaupmeiste õiget ehk parajad kasu ma puututa ei tohi. Mineva nädali se oli pääle laada kui ma kriviteerisin siis sain hoopis rohkem kui nüüd. Ole sellesamaga rahul ja sõida koio ning ütle oma sõbra kõrtsimehele et ta oma suurt nõna tarkust tõine kord salaja hoiab. Nõnda ka sina ära räägi praegusest nähtud asjast kellegile, sest meil on inimestele siis hoopis kergemb kahjo teha kui naad kuratit ei usu, kui siis kui naad meid uskuvad. Nägu näha pole vastse roosa mees mitte kurati käsku kuulnud ega oma suud kinni pidanud ta on seda enne surma lellele juttustanud ning lell juttustas seda mull ning mina kirjutasin teda tõiste muinasjuttutega ühes üles.
1893. 12. Novemril ühe vana roosa mehe suust.

E 14922 (VIII) < Rõuge khk., Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi
Viii. Kuratiga jõu katsumine.
Ma magasin rahuliste omas vootis ega täädnud aimatagi mis öösel ette tuleb rääkis r. Kõrtsi pappa mulle, kui veel poisikene oli ja mina ning mitmet vanemad mehed kuulasime seda kikkis kõrvul. Se oli 1 oktobri õhtu 18... Se kõrts seisis umbes verst maad mõisast kaugel kus ma elasind, häkilise mäe kalda pääl, ka mõned käharad männad üks siin tõine sääl piirasivadseda kohta pool loogas põhja ja õhtu poolt ümber. Kaunis lai jõgi saatis oma vett voolates alla suure järve poole. Mõisa rehed olivad ka sääl ligital ja sellepärast se koht pimetatel öödel nii kartetav oligi et tontid sääl mõndagi meest olid teelt ära eksitanud ehk koguni hobust nõnapidi kinni võtnud ning mäest alla jõkke tahtnud vedata. Neid juttusid oli paljogi aga mina seda ei uskunud, vaid ütlesin rääkijatele mitto kord suu sissi: kui inimene purjus on siis ta näeb paljo, siis on keik puud ja põõsad pimetal ööltontid aga kui ta kaine on siis pole ainust tontigi näha. Ja mina olin ülemal nimetatud õhtul peris kaine, ainust tilka viina polnud mo huulde pääle saanud. Ma magasin magusaste vois kella 11. Aeg olla kui meie oma mõisa paroni herra küünal käes mo vooti ees seisis ja mind härratas: tõuske üles kõrtsimees, pange ruttu riited ümber lähame suplema. Ma kuulsin asja selgeste lähame suplema, aga mina rvasin asja tõisest küljest. Ma tundsin selgeste oma paroni herrad, ja pidasin naljaks et ta kesköösel tahab suplema minna ma mõtlesin mõisa rehed on siin ligital vist on moni varguse asi sääl ees ja herra kutsub mind ühes asja tunistajaks. Ma tõusin üles panin ennast silmapilk riitise, ja läksin ühes ilma et oma naesele sest sõna lausunud oleks, paroni härra ees mina taga tormasime rehe poole. Aga minu himmeks panemiseks astus herra kiire samutega rehest mööda häkilise jõe kalda poole. Ma jäin pisud seisatama mo süda lõi raskeks ja aimais nägo õnnetust. Varsi kaanis paroni herra ennast ümber ja haaris mind rinnust kinni. Nüüd tuli kange hütlemine ja maadlemine vastane oli väga kange ja tahtis mind esimese joonega kaldalt alla jõkke lükkaa, ka mina polnud poisikene vaid täis mees tubli kui karu. Oma käe pihtitega paroni herra kintsutest kinni harrates ja temale jalga taga pannes nägin nüüd selgeste et tall kül inimese kintsud olid aga hobusa kabjad jalgate asemel. Ähkimine ning puhkimine kostis molemate poolt ühte viisi. Viimaks sai saadana nägo omad käppad mulle kuklase lüja, ja mo kollased juukse tuttid sadasid peast tolga kaupa maha. Mina sugisin tema pead kül ka nõndasamuti, kuni tükki aea pärast enamb kumbkil ainust karva peas ei olnud. (röökisin võttis mütsi peast ja näitis meile oma paljast pead mis väga kõnega kokku passis) aga maadlemine ega heitlemine ei lõpnud sellegi pärast kord oli üks all kord tõine, aga täielist võitu ei saanud kumbki, kuni viimaks järele jätsime ja tõine tõist sõimama hakkasime: mis sina vana naarus tahad minust mis on sinul ristiinimesega tegemist. Mis sina vana naarus tahad minust mis on sinul inimesega tegemist kordas ka vastane järele. Mis sina risti maha jätsid kui sina minule järele hakkad rääkima. Mis sina risti maha jätsid kui sina minule järele hakkad rääkima, ütles jälle tema.
Seda kordumist ei jõudnud mo tuline vaim enamb välja kannatata, vaid ma kargasin uueste väga tulises vihas ta saadana rindu kinni, lõin risti ette ja virutasin ta kui takku koondla mäest alla jõkke vesi purtsas kõrgeste vastu taevast ülesse, ja koletat hirvitamist oli veel nago läbi ammaste kuulda, pääle seda jäi keik vaikseks. -
Ma samusin puru väsinud koio tagasi ning viskasin pitkali voodise, aga und ei tulnud, mo süda oli väga rahutu. Mis otsis meie paroni herra kesk öö aeal siin? Mikspärast pettis ta mind jõe kalda pääle ja hakkas minuga taplema? Meie paroni heral on inimese kiha ja inimese käed aga mitte nago sell hirmutusel, hobuse jalad. Ei paroni herra se ei voinud olla. Niisuguste mõttetega vaevlesin ma vootis kuni koitma hakkas ja veike valgus päeva tõusu kuulutas. Nüüd kargasin ma vootist ja samusin lahingu väljale vaatama, sääl olivad minu kollased juukse tuttid salkute kaupa maas valge soo samaltega segamine, mis mina oma vastase peast maha olin kiskunud, ka jäi minul arusaamata kuida minu siidi kaela rättik veel sõlmes kinni maas oli, keik moistmata nähtus. Kuis viisi sai ta rättikut niiviisi ülepea maha tõmata sest et igainimese nii ka minu pea kaelast hoopis jämetamb on. Lahingu platsilt samusin mina mõisa paroni herra juttule, temaga rääkima, et kuidagi oma mõistatusligu näite mängile selgust saada. Ma mõtlesin ehk ta vois kudagi viisi paroni herra olla ma tundsin teda selgeste aga kui ma herra tuppa astusin ning asja lugu seletama hakasin mõtteltes et herra kui ta tõeste herra oli oma eksitust minu käest andeks saab paluma. Aga ta sai koguni vihaseks sõimas mind lolliks ja hulluks jampsijaks kellel kruvi enamb korras ei olla. Läksin siis kohtu kaebama ka sääl ei võetud minu kaebtust vastu, päälegi seletasid kohtu mehet et valla katsakal seda julgust ei olla põrguse paveskat kätte viima minna. Nii pean sõbrad nüüd palja peaga leppima ja oma elusaatusega rahul olema, kes kannatab se kaua elab.

E 14926/7 (X) < Rõuge khk, Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
X. Soentit voi liba hundit.
Seda on arvata pea sada aastad tagasi kui veel soentit voi liba huntid meie poole ümber hulkusid. Kord tekkinud neid võrumaale, rõugekehelkonda, vana roosa valla korraga kakstõistkümmend tükki teinud sääl talumeistele paljo kahjo murnud hobusid, lehmi ja sigu maha. Aga olnud nii moistligud et keegi jahimees neid püssiga laskeei saanud. Üks nende seast olnud vana ja väga suur, kuna tõised üksteistkümmend keik noores hundi kutsikat olnud. Inimesi naad ei ole murdnud. Mittokord kui rahvas heinamaal kui rahvas heinamaal söönud, tulnud naad hulgani välja vahtinud haletaste sööjate pääle, ega läinud enne metsa kui tükkikene leiba antud. Sellest siis täädis igainimene arvata et naad peris huntid ei olnud, vaid huntiks nõiotud inimesed, voi soentid. Sellest siis taluinimesed võtsid nõuks neid mitte püssiga lasta, tehku naad ka kurja mis sellest. "mõtle ometi kuidas sa vaid oma venda ehk õde kes soentiks nõiotud maha lasta. Ja kes muu neid vois olla ära nõiduta lasknud kui ika need mõisa saksad, ehk meie kül seda ei tea kust kreisist ehk kehelkonnast vaesd loomakesed perit on."
Nõnda kõnelesivad säälne rahvas soentite kohta kes nende ümber kaudu luusisivad. Hääkene kül aast läks mööda, tõist ka pea paal sest aeast kui naad meie nurka ilmusivad, naad olivad ka hoopis mustjama karvaga kui võrumaa huntit. Kui mina neid kord nägin ütlesin ma kohe, ega need siitpoolt küljest ei ole. Ei olnud kah.
Tõine sügise oli käes, just mihkle päeval tulnud üks vanaltane naesekene zooru pulsti kõrtsi. Öelnud esmalt perenaese olevad villandimaalt. Ta palunud siis kõrtsimehe käest tääda kas siin keegi inimene kahtetõistkümmend hunti nainud, musta karvaga, ükstõistkümmend vähemad ja üks suur. Kõrtsimees seletanud mis ta rahva käest kuulnud ning selle pääle jätnud siis naene ruttu jumalaga, pöörnud kõrtsu ukse eest kohe metsa sissi. - ja ütle ometi imet: paari päeva pärast nähtud sedasama naist mööda zooru mõisad tagasi minevad 12 kakstõistkümmend hunti peran. Suur hunt olnud tema oma mees, ja vähemad tema enese ükstõistkümend last viis poega ja kuus tüdard, keik noored ja tervet sääl olnud paljo rahvast zooru savi kõrtsi juures kui naesterahvas säält hunti karjaga mööda läinud. Mitte üks ega kaks. Ka rääkinud ta oma keeli millest meie võrurahvas pole jagu saanud. Meie mehed küsinud. Meie mehed küsinud ühte ja tõist võera naese käest: kas ta loodab neid veel õigit inimesi saada? Kas ta voib neid veel lasta inimeseks tagasi teha, nüüd praego, ehk viib naad niisamuti koio? Sääl kõnelnud siis naesekene: et ta huntid niisamuti saab koio viima kui naad praego on. Et ta laseb siis kodus huntid kurja mõisniguära murda kes teda kohast välja pillutanud ja tema lapsed ja mehe soentiks lasknud nõiduta. Ka mõisa kubja kes praego talu kohta peab laseb ta ära murda. Kui siis oma vandlastele olen kätte maksnud siis lähan targa juure ja lasen soentid jälle innimeseks muuta. Aga nahad mis mo mehe ja lastel praegu seljas panen paegale et neid monele veri vandlasele selga visata. Keik se aeg mis võõras naesekene meie rahvaga kõrtsi ukse ees teepääl rääkinud, seisnud huntit vagusi kui lamba talled ning vahtinud rääkija otsa. Siis jätnud ta meie rahvast jumalaga: üteltes: tuhad tervet teile head inimesed et mo meest ning lapsi olete hoidnud, ja pole neid mitte ära tapnud. Tule nüüd, mehekene tulge nüüd lapsukesed ja lähame minema, siis astunud keik perastigo minema ja kadunud vaatajate silmist.

E 14927/9 (XI) < Rõuge khk, Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Xi. Viimne jaht.
Vanal orja põlve aeal elanud liivimaal üks väga kuri ja tige mõisnik, kes peksmise ning inimese vere pääle väga ahne olnud. Ta pole kedagi talusugust inimest muud sallinud pääle oma kokka kes teda paar korda uppumise surmast pästnud, sest et ta sugugi ueota ei mõistnud. Noh viimaks tulnud selle kurja herrale ka kord kogemata õnnetus, ta jäi häkki raskeste haigeks ja surri ka nii kogemata kombel häkki ära. Aga mis siis pärast sai? Kannata ommeta ma räägin. Tema suurtsugu surnu kiha viiti kabeli mis paar versta mõisast kaugel oli, kaunis uhke maja. Noh sinna panti ta keldri seisma ja ei maetud mitte maha. Keik talu poiad kartsid väga seda kohta ega tohtinud naljalt uksikult säält metsa salkast läbi minna. Peris õnnetuseks oli se et maantee säält lähetalt väga lähetalt mööda käis. Sääl kuuldi öö kullite huikamist ning kaarnate karjomist, nahkhiirte tiibate vuhisemist, ning hoigaja linnu hoigamist. Ja mis selle kabeli ligital mitmele veel kõik ei ole juhtunud? Kord on sääl hirmsaid inimesi teekäijatel vasto tulnud, inimene kül muidu aga ilma peata, tõine kord ainus pea veereb mäest alla ilma kihata. Kord kihutanud vana surnud hrra ise just kabeli lähetal "mõtsa peetri" poisile vastu, tule sädemed lennanud hobusel nõna sõõrmetest välja, ka kabja rauad andnud tult ja nõnda sõitnud ta siis ühes hobusaga kabeli uksest sissi ja n. E.
Aga lähame jälle juttu joonele tagasi homme oli noor herra sündimise päev ja jänesse praati võõrastele tarvis. Kuskilt, kuskilt pold haaviku isandaid ja emandaid nõnda hea lasta polnud kui vana herra kabeli platsi päält, aga sinna ei julgenud keegi muu laskma minna kui endise herra armu osaline kokk. Ta oli joba enne mittokorda sääl laskmas käinud ja head jahisaaki saanud, ilma et ta sõbrate mõisa poiste hootamist, ja inimeste juttusist tontitest tähele oleks pannud. Ka täna ööse lubas ta kabeli hoone juure laskma minna, ning suurustas ise: kui ka vana kurat ise kabelist välja tuleks ma ei kartaks ka siiski. Mitmet panid seda üttelust paljuks ning manitsesid kokka mitte nii halp ega julge olla, aga ta võttis oma jahi riistad ja läks siiski. Vois kella 10 aeg ollakui ta kabeli ukse ees seisis ja sääl sees tasast trummi põrutamist kuulis, ta kuulatas pisud, aga tegi nago ei kartaks ta põrmugi. Vaid ütles: tasa kurrat, pea rahu, sa hirmutad mo jänesed sööda juurest ära, ja kaks jänest olidki sööda juures ning ta põrutas neid molemaid maha. Öö läks ikka pimetamaks ja paksud pilved lautasivad ennast üle taeva laiali. Ei näinud meie jahimees kokk enamb ühtegi jänest pimetuse pärast sööda juure tulevad, siiski tahtis ta hoota kuni taevas veel selgemaks löökset lasta voiks. Sääl kuulutas mõisa tunni kell ükstõistkümmend öö tundi. Sellepääle oli kõue sarnane müristamine kabelis kuulda, kahepoolega uksed lendasivad pragisetes lahti, ja vana herra musta hobuse seljas sõitis kabelist välja. Tulesädemed lendasivad hobusel ninasõõrmetest tuline piits käes nõnda peatas ta kokka ees ja lausus: noh, mo ainus sõber kokk, seda ütteltes rapputas ta tugevaste kokka kätt, sa lased siin jänesaid mo poia sündimise päevaks hea, väga hea, ma tänan sind mo truu kokk. Sääl lõi kok omad silmad kabeli ukse poole ning nägi paljo hirmsate nägutega kuratid sarved peas ja sabad taga kabelist välja samuvad, ta ehmatus oli nii suur et ta sõnagi suust välja ei saanud. Herra rääkis edasi, lõi hobust tulise piitsaga kes norskates tagumiste jalgate pääle püsti aeas. Siin on mo sõbrad härrad jahilised. Võtta kokk nüüd ruttu püss ja tule laskma, se on mo viime jaht sinuga. Homme pannakse mind kahe talumehe peksmise pärast kellega mina jo kaks korda põrgu kohto ees olen olnud varsi ahelõasse kinni, siis ma enamb ei pääse. Oh armas kokkakene need talupoiad ei lase mind sõna rääkita ikka karjovad naad, mikspärast olevad mina need surnuks lasknud piitsutata. Võtku kurat need talupoiad. Seda ütteltes pistis ta hobusaga kui tuul minema, nüüd paukusid saead püssid ja haukusid saead ja haukusid saead hagijad, jänesaid jooksid tuhandate kaupa mattusa lagendigo pääl aga keik ilma paata kui tulised niidse kadsad. Jahi sarve puhuti, ning meie vana herra hääl kostis üle kõigite: halo, halo, hopp hop. Ja nõnda tuuris se jaht ligi tunni. Metsa isanda kuk laulis esimest korda, kui vana herra kui tule nool ilma hobusata minust mööda kabilise tagasi jooksis ning kabeli uksed kinni prahvatasid ilma et ta õnnetu ing mind jumalaga oleks jätnud. Tõisel homikul on mind säält minestatud leitud ja koio kannetud. Kui ma jälle toibusin ning meelemärkusele tulin, keelis mind noor herra seda juhtumist kellelegi rääkimast haitku igatühte inimese looma niijulged olemast kui mina olin nõnda rääkinud kokk enne oma surma, ühele keige truima sõbrale ja suured veepisarad olnud mehekesel silmis. -

E 14929/30 (XII) < Rõuge khk, Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Xii. Luupainaja
Kord käinud ühel s. Valla sulasel mehel luupainaja ööd kui päeva pääle. Olgu se nüüd öösel ehk päeval kui väha silmad on kinni läinud, kohe paha vaim seljas, ja rõhunud mis hirmus. Mõtelge ometa inimesed kuidas vois üks sulane mees seda vaeva välja kannatata, raskest põllutööst vaevatud mees ei jõudnud enamb käsi ega jalgu tõsta ta jäi nõdraks ning lõppis ära kui luu ja nahk. - viimaks rääkis ta tõise sulasele oma häda, kes väga kange jõuge mees oli et lõukoer tema käes nalja asi oleks lõhki kiskuta, se ütles: sõber miks sina mulle enemine ei rääkinud mul on kerge asi sind huvitata, ma heidan õhtul sinu voodise ja kruvin luupainaja oma pihtite vahele ning pitsitan ta kohe vigaseks ehk surnuks. Seda teen mina sell kombel et vootid ära vahetama mina heidan sinu vootise ning sina minu vootise, siis voib ta tulla, ma tahan katsuta kuis viisi ta mind rõhuma hakkab. Ära räägi sellest kellegile sest kes teab, ehk moistab pahavaim ka eestikeelt tuli nüüd õhtu ja kustutati tuled siis vahetasid sulased pimetas oma vootid. Kange mees pigistas omad silmad kinni norises läbi nõna nägo oleks ta tõeste jo magamas. Sääl märkanud ta varsi et keegi võõras olnud ta voodi jalutsis. Katsunud teda hella pehme käega ja hüüdnud õrnal näio häälel: toomas, sa ikka toomas ise oled? (nõnda olnud nõdra sulase nimi) aga kaval kange mees norisenud edasi, ega lausunud musta ega valged. Veel tõist korda katsunud ta teda oma pehme käega üle suu, siis hüppanud ta häkki voodise ja lasknud keige täie kihaga magajale pääle ning hakkanud raskeste rõhuma. Nüüd ei viivitanud ka kange mees enamb pilku vaid haaranud luupainajal ümberd kiha molema kättega kinni, ise hüüdnud: nüüd on käes, luupainaja on käes, puhkuge tulli üles. Aga enne kui tuli üles saanud puhutud. (pitskit veel selaeal ei olnud) libisenud luupainaja kõva mehe kätte vahelt kui libe haue kala ikka alla pole nihutates välja, kuna viimaks voodi otsa laua maha sadas ning ära kadus. Võeti kül tuli üles, aga polnud enamb kedagi kuskil.
Aga sestsamast tunnist saatik ei julgenud ta enamb nõdra sulase juure tulla teda vaevama. Sellest juttust on moista et luupainaja ka kange mehe pitsimist kartab. Kellel voimus ja vägi sunnib ka vaimud enese ala.

E 14930/1 (XII) < Rõuge khk, Tsooru v. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Xiii. Kes tuli tuppa?
Vanemad inimesed ehk mäletavad veel vana "tiidu" tõnu kes k. Kehelkunnast meie valda maja ostis ning seie peremehks tuli mis tema kadunu rääkis seda siis täädis ja uskus igaüks et se õige pidi olema sest se mees ilma hädata paljo ei valetanud.
Ma tulin oma sulase hantsuga kõrtsist se oli päev enne märti sell õhtul, rääkis tõnu, purjus meie kumbki ei olnud, et kül paras jago iga kord võtsime. Meie tee käis kabeli hoonest mööda se koht oli kül hale sellele kes hirmu tundis aga meie ei kartnut kumbki, sest meie ei käinud mitte seda teed esimest korda. Taevas oli pilves ja pilkane pime et sõrme ei näinud suhu pista kui kabeli hoone juure jõudsime ma vilistasin ning tegin sellega esmalt nago julgemaks kui joba valge kabeli hoone neile silmi paistis kiirustasime samusid ruttema käigule ja olime just kabeli kohal mis 10 samu tee hääres seisis kui kogemata silmad hoone poole lõin ning varsi nägin et valge kogu iust mehe pitkune ennast sääl kabeli ukse ees liigutas, ka hants näinud nõnda sama. Meie astusime edasi ning kogu tuli meile järele. Meie seisatasime pisud ka kogu seisatas, nõnda saime viimaks koio ja läksime tuppa. Ka kogu tuli meie järele tuppa sest ukse lahti võtmine ja kinni panemine oli selgeste kuulda. Ma võtsin tule ülesse aga tulejad polnud kuskil, maa vaatsin keik kolgad ning nurgad ning voodi alused läbi, aga tulejad mitte kuskil mis lugu se õieti on ütlesin mina oma maja rahvale keegi tuli uksest sissi aga kadus ära, ka hüüdsin mina viimaks ole kes oled tont voi inimene tule ometa välja aga ei kedagi. Nüüd sõime nattukene, kustutasime tule ning heitsime vootise kui nüüd silmad kinni akkasivad minema katsus mind keegi külma käega jalast. Ma karjatasin ning hüüdsin hirmuga: puhkuge tuli silmapilk mind katsus keegi jalast. Sesama lugu sündinud ka minu sulase hantsuga ka teda katsutud jalast tuli võeti ülesse ja tõist korda sai maja läbi otsitud aga inimesi looma kuskil. Naesed kes ka kartma hakkasid saajatasid meid et meie purjus olevad aga purjus meie kumbki ei olnud. Niisugune nali mis üsna kole ole sündis meiega kolm korda sell öösel. Kolm korda saime hants ja mina sell ööl jalgatest pigistatud ja kolm korda saime ka elumaja kindlaste läbi otsitud, aga ingegi mitte kuskil. Kartligud meie kumbki ei olnud, aga niisugune nali läks molematel liiaks et ära vandusime enamb oma jalga kõrtsi pista, ega ainust ilka viina suhu võtta, kui nägemata paha vaim kodukäja ehk kes ta vois olla meid sellest tunnist rahule jättaks. Tänu taeva taadile meie pidasime sõna ning jätsime selle moistmata lugu pärast viina joomise maha, ehk kül meie teda kunagi nii paljo ei võtnud et purjo jõime. Küsib nüüd lugeja mis ütlesivad meie naesed selle moistmata hirmutuse kohta? Naad ütlesivad: et nemad ka nagu meiegi kuulnud et kolmas inimene veel meie järele uksest sissi tuppa tulnud, ust lahti võtnud ning kinni pannud, et ikka se peris tont ehk kodukäja olnud kes nõnda meiega mänginud, ja meid jalgadest pigistanud.
Nüüd usun mina sestsaatik kindlaste (lõpetas tõnu) ja minu sulane hants et vaimusid kodukäjad, ning tontisid on tõeste olemas, nõnda et keegi kabeli hoone, mets ega pime tuba tontita pole. Olgu kül et naad egale rumalale sureliku inimesele ennast ei ilmuta. Ja kuis voiks se ka võimalik olla kuidas voiksivad poisikesed ehk õrnemb sugu seda välja kannatata kui tont ennast keigitele näitaks. Siis jääksivad õhtul lehmad lüpsmata, vasikad jootmata ning sead söötmata.
--
Ma olen rahva suust kuuldud juttud üles kirjutanud ilma õiget kirjotamise viisi tähele panemata ja tõistkorda ümber kirjotamata kartes seda vaeva nähes, vaest siiski veel vead sissi juhtuvad. Sest ma ei tunne õigeid kirja märkisid et väha õpinud olen.
Adres: (eppo, poy(e, (opoc(o( bo(oc(. (pab. (e(((((( m.((((ce((

E 15338/9 (7) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Vii. Väär ehk sohi laps.
Muistne jutt lauluks muutetud.
Üks pois läks valla palki tooma. Kakskümmend versta kodust kaugele. Ta pidi õhtuks koio saama. Palk ümber kukkus kalda kõrvale. Nüüd pidi tema tõistest maha jääma. Kül viimaks vinnas palgi ülesse kül sõitis ta ei tõisi enamb näinud. Ei täädnud ka kust teed naad koio läinud. Kül hobu oli väga kärmas vile ja tormas edasi kui lennates,
Tee näitis poisil laua moodi sile ei tõistel järel saanud iganes,
Nüüd mõtles pois se tee on vistist vale, hulk teesi eksitavad käimises,
Jo hobu väsind pole enamb nalja, ei enamb pooleks ööks ja metsast välja.
Kui jälle mõne versta oli sõitnud, siis juhtus talle vasto poisike
Ma oleksin sind ammu välja haitnud kui võttaksid mind juhiks omale
Pois oli hirmust ära ehmatanud. Laps tekkis nago maa seest ülese
Nüüd kutsus pois se lapse koorma pääle, siis varsi pööris hobu õige teele.
Nüüd hakkas laps siis nõnda juttustama. Ma olen sinu vend, kas tunned mind?
Meil ema neitsi põlves salamahti, on vere süüga roojastanud end,
Kül pärast pidanud ta kurvastama, sa oled nüüd tall üksik poeg, mo vend.
Mind mattis ema haia hääre maha, se suure kivi kõrva haia taha.
Nüüd käsi vend sa emal "issa meie" mo haua pääle palves lugeta,
Siis on ta auusast pidanud mo peie ja mullas on mul rahu ingata
Meid paljo on kas teate ka teie? Teekäiad voime ära eksita
Kui koorma poleks sa mind võtnud, siis oleksin sind eksiteele jätnud.
Vend se pääl jättis venda jumalaga, ta kadus nagu ära uduse (udusse)
Veel kaugelt kuuldi häält jää jumalaga ja pisar veeris venna laugele,
Jä jumalaga vend, jää jumalaga, kül pärast surma näen sind uueste.
Kül armas lahke oli venna nägo, mo emal süüd, oh mõrtsukat, oh tegu!
Pois kadus läks ja emal ära rääkis, kuis vennaga ta oli kokko juhtunud
Siis suure häälega ta ema nuttis ja ütles, õige keik mis juttustat
Ma häbi pärast lapse ära tapsin et rahva ees veel oleks auustud
Nüüd tahan jala päält ta haual minna, oh issand ise mulle andeks anna.
Kui poeg keik lugu talle tääda andis kui armas lahke olnud poisike
Kuis ema sinu süda kandis, et saatsid kallist venda surmale
Ta minu varsi metsas ära tundis ei halba rääkind sinust ühtegi
So nuhtlus eest, ei heal kao ära, kas tulgu hilja se, ehk tulgu vara.
Kui hommikused iha kulla kiired siin lapse tapja tuppa tungisid
Kui viimaks päikse täied valgus viired, keik pimetust sest maiast aeasid
Ei olnud emad enamb voodis näha, pois jooksis kivi juure ruttuste
Sääl meele härrituses surnud ema ei jõudnud valu ära kanda tema.
Ka on se juttuke minul juttu vormil üles kirjutud kui laul ei passi ega õiged selgust ei peaks andma siis voin ka juttu teile saata.
(jutt on villandi karola valla mehe käest kuultud)

E 15340 (8) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Viii. Herne hirmutus.
Kord teinud üks (pärnu) pärnumaa mees omale herne hirmutuse. Et linnud teri kaunate seest välja ei nokki. Selle tarvis lüüjakse teivas maa sissi seotakse palk sinna külge et nago rist välja näeb. Pannakse vana kuue naru ristile ümber, tõine kuue käis tõise pulga otsa siis on laiali laotud käed valmis, nüüd pannakse vana kaabu päha ja hea pitk piits peosse, nind herne irmutus ehk hirmutus kuida sääl pool öeltakse on valmis.
Niisuguse herne hirmutuse oli siis ülemalnimetud pärnumaa mees omale teinud ja põllu pääle lindute peletuseks püsti pannud. Naad tulnud oma naabri peremehega öösel kord kõrtsist koio poole ning jõudnud selle koha ligitale kus herne hirmutus oma uhkes univormis üsna nende ligital seisnud. (et ta alles täna pärast lõunad valmis saanud pole naaber ka homiko kodund välja läinud teda veel näinud.) Ehmatanud ta kuuvalgel häkkiste, ja küsinud sõbra käest? Näe mis mees se sääl seisab? Sellepääle pole sõber kes uskligum mees olnud enamb midagi üttelnud, ega täielisemad vastust nõudnud, mis asja mees ta õige on. -
Naad lahkusivad tõine tõisest jõudsivad koio ja heitsivad puhkama, aga niipea kui herne hirmutuse peremehel tuli kambrist kustunud, olnud rehe tares imelik kolin ja mürin. Peremees kargas vootist välja ja läks vaatama. Aga mis ta nüüd nägi? Kõik rehe parred ülevast maha pillutud, siis ta nägi oma liha silmaga kuidas ta oma tehtud herne hirmutus rehest välja jooksis seesama kuub seljas, kaabu pääs, ja piits peos. Se mis se. Pääle selle polnud enamb ühelgi ööl rahu, ikka kuuldi rehe tares alalist kolistamist naeru häält ja hirvitamist nõnda et peris kole oli sääl majas keigel perel ja peremehel ära elata. -
Kül häävitati herne hirmutus põllu päält, ja põletati suutumaks tuhaks, aga sellegi pärast ei lõpnud kolin ega mürin paegastki mitte rehe tarrest, kuni ühe hea mehe õppetuse järele pudeli täis pühitsetud jordani vett sai muretsetud, ning sellega seinad ning parred keik üle pritsitud. Siis jäänud asi seisma, ja pernumaa mees kuratist lahti. - sepärast ära ütle tõisele healgi: vaata kus mo kurrat; vaid kui sa ehmatad, siis heida omale paremb ristike ette. -
24. Janaril 1895.

E 15341/4 (9) < Rõuge khk. < Viljandi khk. ja Tarvastu khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Ix. Juttud tontitest.
Seda on umbes kaheksamumend, ei mitte, just 100 aastad tagasi, kui veel siin ja sääl iiedes ohverdati ja kivi varemid ja ahervarsi auustati ja pühaks peeti: taara anna ja avita hoia kurja ja kahjo eest mind ja mo loomakese, vilja välja pääl, ja karja silma eest kodu paigus. Lase loomad lehmad vasikad ja varsad hästi korda minna, ja n. E.
Mo õnnis suur ema juttustas: et niisugused kohad, ilusad metsa salkukesed, teravad jõe kaldate servad väga pühaks on peetud, ega lastud ka loomate inge sinna pääle neid ära roojastama. Vanad inimesed täädsivad monestki niisugusest ohvri kohast rääkita, keda aastad 50 tagasi meie aeast jo hakkati kurja vaimute teenistuse paikateks pidama, (ise äranes vendate rahvast.). Üks niisugune ohvri koht olnud sell aeal villandimaal tarvastus "mikkupeetri" talu õue all. Veikese oeakese hääres, moni sadasamu elu hoonetest kaugel sinna viinud "emmuste" küla talud mis vastu kärsna piiri rajavad, oma uude vilja ja värske liha ohvrid. Tõine niisugune ahervars olnud säälsamas külas eest pilliusse haia nurkas, sinna siis viinud säält ümber kaudu talu inimesed omad anded. Aga se koht pole paalegi nii kuulus olnud kui mikkupeetri ohvri koht. - selle talu õue all oli nüüd kül püha ohvri koht aga selles talus mängis tont pea iga ööse oma mängu. Keik emmuste küla ning ka selle talurahvas olnud kõrtsu sõbrad, ning väga maiad viina pääle, ka teinud "sõra" talu ise viina ja olnud sääl viina riistad mis veel aastad kuuskümend tagasi üles otsitud ja tarvasto mõisa ära viitud. - laupäeva poolest päeva hakkanud rahvast igalt poold nahkla ja savi kõrtsu voolama sääl jootud, moeltud, veetud vägi pulka ja tappeltud, kuni eesmaspäeva pooleni päevani. Aga ära ka ühte ainust sellepärast pole tapetud. Taplemine olnud nägu silmakirjaks mihiti, kes muidu ei tihkanud viina osta. Olnud riid ja tapelus lõpenud, siis tulnud lepimine ja suure lahingu pääle veel suuremb joomine nõnda et koio minnes jälle endised vihamehed tõsised sõbrad olnud.
Suuremad kartust ja hirmu sünnitamud sell aeal tontid kes inimestele paljo kunagi ööse rahu ei annud. Vana "vaska" peremees jaan seda täädnuvad keik rahvas, pole üksi tonti kartnud, vaid käinud temaga käsi käes. Ta olnud üksi sääl külas nii tülikas ja tapleja et pole kellegi oma naabri mehega kokko sündinud, kül pidanud tõised peremeht mitto korda nõu kokko, ja utsitanud vana jaanil naha kõrtsis täis, aga ta pole sellest midagi hoolinud joba mone tunni pärast jälle tõisel karvus kinni. Seda meest kartsid siis keik mitte sellepärast et ta nii kange jõuga oli, nago räägiti, sest hulk ikka ühe ära väärab, vaid sellepärast nägo jo enne ütteltud et ta kuratiga käsi käes, ja suust suhu juttu aeanud. Vaska tütruk ann jaani enese tüdruk täädis rääkita: kord istunud peremees kolde kivi pääl ja üüdnud: ann tule üles, anna mulle piibu pääle tuld, ann tulnud voodist üles, seganud koltes ja annud suure söe peremehele piibu pääle panna. Aga peremees üttelnud: anna selle võõrale kah. Siis andnud ann võõrale kah. Aga vaksa pitkune nõna pääs, ja õrretad ambad kui riha pulgad suus. Ann katsunud kui voodi kasuka ala saanud pugeda, ise siis värisenud kui haava leht. Ja seda ei ole ann mitte üksikutele inimestele rääkinud vaid keige kõrtsi täie rahvale.
Mikkupeetri kadri täädis oma rahvast paljogi juttustata mis ta ise oma silmaga oli ninud ja kõrvaga kuulnud. Kord läinud keik mikkupeetri rahvas mahad ja naesed kõrtsu. Perenaene kelle seekord väeti lapsukene olnud pidi koio jääma ja palus kadrid ka koio jääda. Ta ei tohtivad üksi kodus olla. Kadri jäi siis ka perenaese palve pääle kodu. Öö olnud se kord kaunis pime ja tuul vingunud valjuste. Aga oh seda hirmu mis sell ööl perenaesega tundsime niipea kui uksed kinni panime läksid naad iseenesest lahti ja põrkasid plahvatates seina vastu, et värin ihust ja ingest läbi käis, tares oli mitto korda kolinad ja mürinad kuulda, ja kui meie sinna vaatma läksime olivad keik reheparred unikuse ülevalt maha pillatud. Seda koletust nähes panime uksed jälle kinni aga kui kaugeks? Varsti virutati neid jälle kui kalevi jõuga vasto seina et keik maja värises. Ka oli perenaene ahjo tagand veidrad naeru hääld kuulnud. Mille pääle ta siis ütles: kadrikene, lähame õige ära, siin on väga peratu, ja kole. Läksimi siis välja ja nägime et vana kõrb ruun kellega rahvas kõrtsi sõitsid, keige reega ukse ees seisis. Vaene loomakene: ütles perenaene, tark oma jago küllad. Kadri pästa ta lahti ja vii ära talli. Läksin siis hobuse juure teda lahti pästma, aga ta polnud ohje pääl ega vallid pääs. - vist teepääle ära kaotanud ehk kõrtsi aia külgi jätnud. Võttan õige tuttipidi kinni, lähan võtma hobune kadunud, kedagi enamb kuskil. Olime enne hirmu täis nüüd siis seda lugu nähes kohkusime veel enamb ära, läksime kambri, panime ukse kinni ja puu taga. Aga nüüd tuli keige hullemb lugu veel, musti kasse seni keik kamber täis tulnud, need hakasid nüüd hirmsa häälega koletaste näuguma, keik jooksivad läbi segamine ka häll nõdja pääl üksi võis neid paar tosinad olla. Ka hällis olid tükki kümme kõik põrand ja vootid ja voodi alused kasse täis, keigil põlevad silmad kui tulukesed peas. Mõttelgu nüüd igainimene kell vähagi meeld ja mõistust, kus sääl siis veel hirm pidi jääma. Perenaene ütles siis mulle: kadrike lähame õige ära alla sauna juure, saunamees ikka kodus on, siin enamb õiged öömaja ei ole, ma võtsin siis lapse oma sülle, läksime sauna juure ja jätsime keik maja ühes kraamiga tontite päralt. Niisugusid nägemisi oli arusagedaste kes neid keiki jõuab ära kõnelda. Keegi ei tohtinud pärast päikese veeru maeast välja minna kui pidi lammaste pügu rauad vöö vahele pistma, kellel raudu vöö vahel ei olnud se hea viisiga enamb maeasse tagasi ei saanud, ehk kui ta kodu sai, siis ta ikka midagi oli näinud. Nõnda oli meie kasu põli. Nüüd on tontid kül nattuke akanud vähanema aga kadunud pole naad veel ammugi mitte. Seda ei saa paljo aega tagasi kui tarvasto "varerehe" juures teo tütruk sai surnuks pigistatud. Tütruk maganud peris hulga reheliste vahel. Tont tõmbanud teda säält tõiste seltsist jalgupidi muidu välja, vedanud taga rehe nurme pääle, pea vakka maa kaugele, kül kisendanud tüdruk appi, aga kes julges appi minna oma elu kaotama. Homiku leitud säält surnud, keik kiha üleültse siniseks pitsitud kui paa põhi kunagi. Ja enne ei lahkunud tont varerehest kui rihi ära põlenud. Aga enne jooksnud saadan välja alla orava metsa , ja kadunud kus kolmad. Kül jooksnud paar julged poissi järele ja tahtnud vandlast sinna samasse paika puuga maha lüüja. Kass, mis kass, ja päälegi musta kassi näol saanud paha vaim lippama. Oi kallike! Kes jõuab keik ära kõnelda mis noorest heast saatik kuulnud ja näinud oled kes ei usu sellele ei maksagi rääkita, saad naerda ja irvita veel päälegi. Vana kubjas oli küllad püha mees käis enamiste iga pühapäev kirikus ja palve majas, ning pidas iga homiko ja õhtu palvet. Kas saadan ta sellepärast rahule jättis. Hooda pois. Kord kobistanud ta üleval lae pääl ja löönud trummi tõine kord nühkinud kui siga vastu seina, et palvet ära eksitada, aga vaa kadunud mees ei ole kartnud ühtegi, vaid ikka edasi lugenud, aga paljoks niisugusid sel aeal oli? Neid inimesi on ilmas veel küllad kes teda raibed sada korda oma elu sees on näinud. Hootke ma kõnelen veel ühe tükki. Viiratse mees teinud küttisid se olnud sügise aeg, läinud siis pimetas veel küttisid vaatama kas vaest moni ei ole ära kustunud. Näinud terve koorma hõberaha küttiste vahel maas päeva pole sääl kedagi näinud. Mis nüüd mees heaks nõuks, kust otsast nüüd pääle hakkata. Ei muud midagi aeanud särgi seljast maha ja ladunud sinna hea uniko pääle, tirinud selga ja tulema, aga saanud parasjago sauna ukse ette kui keegi teda selgapidi kinni haaranud, ja üüdnud: kus sa pois lähad mo rahaga? Sääl kohkunud mees ära ja vaatnud tagasi. Määratu hirmsa näoga mees seisnud taga selja sarved nägu sikkal peas ja saba taga võtnud mehel särgi siilust kinni, ei enamb edasi ega tagasi. Sääl tulnud sauna mehel hää mõtte hakkanud "meie issad" paluma sääl hakkanud hirmutus tagasi pidi taganema lasknud lahti ja läinud minema, saunamees võtnud ukse lahti ja läinud sissi. Eesmalt ei tulnud mehekesel sõnagi suust kui naene küsinud: mis sa sääl nüüd seljas kannad? Viimaks pääsnud siis keel lahti ja hakkanud rääkima: kallis naesekene raha toon selged hõbe raha, puhka tuluke ülesse ja pane perg põlema. Naene ütleb: tohuju hants kas sa ei näe et perg põleb, kas so silmad pimetad on et sa ei näe? Ja hants ei näe midagi ta on peris kott pime, ta paneb raha kesked sauna ühes särgiga maha, ja naene himestab hulka hõbe rublasid nähes aga keik se ei rõõmusta teda sest mehe silmad on viimaks selle otsusele et raha tarvis sinnasama paika tagasi viia kust ta oli tootud, et siis vaest jälle silma nägemine tagasi saaks. Sest mis haitab raha ja vara kui nägemist ei ole. Nõnda siis ka mees, ehk kül südame valuga teinud. Naene korjanud keik rublad kokku mis särgi päält maha veerinud, ja mees võtnud voori jälle selga läinud pimetast pääst küttiste vahele ja puistanud raha sinna siis maha. Seda maid läinud ta silmad jälle selgeks tulnud siis koio ja heitnud puhkama, aga hirmus nägu pole ta meelest enamb ära läinud ega lasknud talle und silmi tulla, ta rääkinud keige küla rahvale: oh hoitku üht tõist inimest healgi kuratiga kokku juhtumast, ehk teda nägemast. Oh hirmus on ta nägo ja hirmus on ta hääl. Kes minul käskis tema paha vaimu raha selga võtta ja kodu kanda. Nõnda rääkinud mees ikka ise pool haiglane ja nago arust veidi nõder, kuni ta paari nädala pärast inge heitnud. - "selle sauna ase kus se mees elanud, olevad praego veel viiratse valla "mustapali" küla "jürina" talu karjamaal. Nõnda lõpetanud kadri oma juttustust ise südamest õhkates: oh! Nüüd lähavad inimesed hukka, ei usu enamb hunti ega tonti."
Küsimine? Kas poleks se paremb kui praegu veel inimesed ebausu paelus sipleks ja kuratid usuks? Vaest oleks kurati kartuse pärast vargaid vähem. Jumalad paljo enamb meie aeal keegi ei karda. Ehk oleks tarviline aeg ebausku inimeste sissi istutata? Minagi mäletan veel seda ära, et sest saatik kui ebausk kaduma hakkas, ka vargad siginema hakkasivad. Sest varas ei usu healgi vaimu ega tonti.

E 15784 (2) < Rõuge khk, Roosa vald - P. Kanger (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Kui süües jalgu liigutad, - hällitad vana tondi last.

E 15784 (3) < Rõuge khk, Roosa vald - P. Kanger (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Kui puuki (pisuhand) varguse pääl kinni tahad panna või näha saada, siis pane tärklis küünal selle asja pääle mida puuk sääl varastab, näit.: vilja salve, küünla pääle üks korv ja korvi pääle sõel; siis on ta kohe käes.

E 15784/5 (4) < Rõuge khk, Roosa vald - P. Kanger (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Puuki võib ka tee pääl, kui ta vangilt tuleb, seisma panna ja vargu hääd käest ära võtta. Kui näed teda lendavat, lõika kohe pahema jala pastla nöörid katki; siis jookseb kõik ta saak kotist maha. Tõisel moodul: lase püksid perse maha. Aga pükste lapp peab ühe nööbiga kinni jäetama. Puuk peab ruttu lahti lastama, muidu tuleb kinni panejal häda kaela. Kui näha on et ta juba oina moodi poksima hakkab, tee need katki lõigatud pasla nöörid kokku, aga pahe pidi ja nii, et ühtegi otsa üle ei jää, ega puudus ei tule.
Mõni kord on kusagil soo pääl või metsas herneid leida, siis vanad inimesed ikka ütlevad: "siiä kottallõ um puuk kinni pant."

E 15785/6 < Rõuge khk, Roosa vald - P. Kanger (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Kord olnud ühel perenaesel kaks puuki; teine olnud pime. Sulane vaadanud alati, et perenaene viib ülesse tare pääle süüa. Kord tahtnud sulane ka vaadata mis söök sääl piaks olema, läinud ülesse ja leidnud pagsu jahu pudru, või keskes, eest. Ta mees söönud ka pudru ära ja sitnud asemele. Pia tulnud mõlemad puugid kodu ja leidnud kausiga sitasöögi asemel. Pime ütelnud küll esite, "pup", aga nägev vastu "tsits". Muidugi sai nägev võidu. Nüüd pannud puugid selle kaoerustüki eest maja põlema. Sulane vahtinud aga järele kuhu puugid ise lähevad ja näinud, et aidääres oli vana ratta naba nemad sääl sees. Mees peksnud pihlased pulgad kumbagi otsa ette ja visanud tulde. Sääl siis karelnud ratta naba ja puugid sees vaugunud.

E 15786/7 < Rõuge khk, Roosa vald - P. Kanger (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Kord läinud üks perenaene üle aedse perenaese poole külaliseks. Külalisele oli ka süüa tarvis. Ta keetnud pudrud. Pudru sisse oli ka piima tarvis. Läinud välja ja hõiganud kolm korda: "tsiik, tsiik, tsiik, too pippi puppu sisse". Natukese aja pärast lennanud must lind kotta paa vangu pääle ja pasandanud valged vedeliku pudru sisse.

E 15787 < Rõuge khk, Roosa vald - P. Kanger (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001
Jumala kumme käsku olevat sellepärast rasked pähe õpida, et teiste kivi laudade pääle olla mooses oma sõrmega kirjutanud, aga mitte jumal.

E 17232 (4) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra elanud üks väega rikas mees, aga ta olnud poolpime. Enne surma viinud ta oma rahavaranduse ühte soosse. Karjapoisid aga läinud sinna karjaga ja selle karja seas olnud üks väga kuri pull. Kui ta kedagi nägi, siis müirgas ta. See pull olli läinud selle rahaaugu juure ja olli sarvedega kõik üles kaapinud. Poisid, kes sinna juure juhtusid, said rikkas mehes. Rahamatja vanamees aga suri ära selle sõnumi kätte, kui kuulis, et karjapoisid tema raha ollid ära löudnud. Peran surma käinud ta sinna kohta, kuhu ta raha olli matnud, ja vandunud sääl kõik ilma kokko.

E 17239/40 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < H. Paltser (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemiste järve vaht
Ükskord pantud noor soldat väravavahiks ja üeldud talle, et iga sügise tuleb Ülemiste järvest üks noor neiu välja ja see tuleb just sinu juure, aga hoia, et sa talle midagi ei anna. Kui soldat sügiseni ära olli vahtinud ja kedagi veel es ole näinud, siis unustas ta selle keelu ära, mis talle siis ette loeti, kui ta vahiks säeti. Ühe ööse tulnud see nimetud neitsi ja palunud soldati käest üht püssikuuli. Et see aga kõik ära olli unustanud, siis andis ta ka keelmata. Kui neiu ära olli läinud, siis tulli natukese aja perast kolmehobusetõld soldati juure ja viis tema ära. Kui nad Ülemiste järve juure jõudsid, siis luges seesama neitsi, kes enne soldati käest püssi kuuli olli palunud, talle seadust ette, et soldat pidavat iga sügise Tallinna väravavahi juurde minema ja küsima, et kas linn on juba valmis. Ja kui ta ükskord vastuseks saab, et valmis, siis pääseb ta jälle oma kodumaale.

E 18834/5 < Rõuge khk., Viitina - Mihkel Sermundis (1895). Sisestas USN
Tammula ja Vagula järve saamisest.
Üts kõrd oll' üte suurõ suu pääl kats järve, kelle nimme kiäki es tiiä. et et tu suu väega muanõ oll ja sääl järven kallu es või sigineda, sõs võtti nuu kats järve nõuus säält ärr minnä paremba paiga pääle. Paika nä no es tiiä kostki otsi, sõs ütli, et kon näide nimi tiidä saijas ja ärr üteldas, sinnä nimä jääse. Suurõ kohina ja üri näga lätsi nää üles taiva ala ja naksi reismä. Ütel palaval pääval jäi Tambla väsünus ja es jovva edesi minnäja jäi ütele kottalõ taiva all puhkama. Pia nakkas Vakkul ka ärr väsümä, a Tambla oll jo puhanu janakkas väega ruttu tulõma suurõ mürinäga, nii et kõik rahvas ärr hiitü; a üts väi kene poiskõnõ kuuld tuud suurt kärra ja näkk ku kats ilmadu suurt pilve taiva all tulõva, edimäne tulõ iin väega aigupitte, a tõõnõ takkan tulõ suurõ vihaga ja hõigas: "Vakkul pakkõ Tambla tulõ!" et nigu tä oll ärr hõiganu, nii naksi ka pilve vaoma ja sattõva sinnä kottalõ maha. Nii saije Võru kottalõ Vagula ja Tambla järv, tuu läbi, et üts väikene poiskõnõ näide nime ärr ütel.

E 18835/6 < Rõuge khk., Viitina v. - Mihkel Sermudis (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Puuk.
Üts pernaane tahtsõ hindäle puuki saija. Tuu tarvis võtt tä hindäle üte luvva kandsägu, mähke lappi umbre ja veije kolm neläpä õdagut üte rist tii pale, lask sääl kurakäe zili sõrmõst kolm tsilka verd sinnä pääle. Noide veretsilkuga möije tä uma hinge vanalõ kurälõ arr. No oll' puuk valmis ja kolmadal neläpä õdagul tull tälle elu ka sisse ja tä linnas umale perremehele varra kokku kandma. Nuu puugi tahva väega rõõsko lämmind piimä, ütel õdangul oll pernaane jo lehmä ärr nüsnu ja piima paaga tulõlõ pandnu pudru tarbis, kui puuk kodu tull'. Nigu tää oll piima nännu, nii õkva paa veere pääle. A ku sulanõ tuud näkk, et sääne kenä ilodu luum paa veere pääle läts, nigu riha varrõga pand, mis õkva käen oll, nii oll tõõsõ vaesõkõsõ ka tullõ löönu ja sääl sai hukka.

E 19441/5 (1) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Septemri õhtu 1842 oli kätte jõudnud, ilm oli vihmane ja taevas paksus pilves. P. talu peremehe poeg ning võõras pois läksid kõlgussase magama, nägo see praego veel Eesti peretes viisiks on, et talu poisid ja tüdrukud suil ja sügisel väljas magavad. Peremehe ainus poeg Jaan oli viisakas noormees täie tugeva kihaga oskas lapsest saatik heaste pühakirja ning sai koolmeistrist ja õppetajast kooli aeal esimeste sekka arvatud. Ka oskas Jaan heaste viiolid mängita ja laulda, et igaüks nii hästi noor kui vana, tema mängimist ja laulmist rõõmuga päält kuulasid. Et Jaan ainuke maja ja vara perija oli, seda täädsivad Jaan ja vanemad keik kolm, sest pääle poea polnud vanematel enamb muud lapselooma. Ka kaine mees oli Jaan, ta ei võtnud viina tilka oma suhu, see on keik mis ülepea temast üttelda võis. Võõras pois Aadu oli selle vasto alp ja laba ning keik küla targemad inimesed arvasid, et Aadul üks kruvi oli lahti läinud. Ka Jaan kui tark pois noomis Aadud mitto korda ta ülemäära naljatuste ja alpi juttute pärast. Ka nimetud õhtul tõreles Jaan Aadud, kes oma nõna sinna vahele oli pistnud, kui Jaani ema poega tõreles ehk küll ilm põhjuseta ja jonni aemise pärast. Et poeg kirikust tulles temale mitte pole viina toonud mis ema väga armastas. Targast pääst oli ema väga lahke ja hea, aga millal ta paljo targa peaga oli, ta ise tõi ja jõi viina, mees tõi viina kui väljas toimetuses käis, ja poeg pidi emale ka viina tooma. Sai ema joobnuks, siis naeris, oli pool joobnud, siis vandus maad ja taevast kokku ja täna õhtu ta just niisugune oli. Ta hakkas poega enne magamaminemist väga vanduma, et poeg talle kirikust koio tulles pole viina toonud. Ta vandus et õigel inimesel seda kuuldes ihu karvad püsti tõusid - “Saagu sind vana Kurat täna ööse ära viima” lõppetas ema oma vandumist, nõnda viisi saateti poeg välja magama. Oli see õige ema tegu, kes oma lapse eest peaks paluma, ja teda mitte kuratile ära lubama. Niisugust vannet oli Jaan oma ema käest mitto kord enne kuulnud ja kuulis seda ka täna valusa südamega. Ta ei tahtnud oma õela emad vastu rääkimise ega ärritamisega vihastata. Ta nuttis mitto kord et vanemad molemad pea jootikud olid, aga parata sinna ei voinud ta ühtegi, siiski polnud isa emaga ühesugune, ta ei vandunud teda mitte kui ta purjus oli, ta keelis oma abikaasa mitto kord poega vandumast, aga see keelmine ei parandanud asja sugugi, vaid tegi mitto kord lugu veel pahemaks, nõnda ka nimetud õhtul kui poisid olid magama läinud tülitsesid peremees perenaesega. Mitte ilmasüüta poega nii paljo vanduta. Aga sellest ei tulnud ühtegi abi, sest et mehe püksid täieste naese jalas olid.
Aga kuulame mis sel öösel P. talus sündis. Südaöö jõudis kätte ja pois kargas asemelt püsti ning üüdis võõra poisile: “Vend Aadu, kas näed kus kolm saksa laudu ääre pääl istuvad ja paluvad mind ligi tulla, ma pean nendega ühes minema parata ma sinna ei voi.” Aadu ehmatas ja tahtis teda tagasi hoida, aga joba oli ilja. Jaan tormas kõlgusast välja ning kadus öö pimetuse sissi ära. Küll otsisivad vanemad keige pererahvaga kuni valgeni aga keik asjata. Jaani polnud kusagil. Alles tõisel päeval leiti teda mäda soo päält ülesse kuhu ta mõned kivvit oli kokku kannud, et omale sinna, nago ta ise ütles uut elumaja üles ehitata. Ta oli täieste hulluks saanud, omad riided seljast lõhki kiskunud ning ihu alasti. Suure vaevaga saadi ta hulga meiste abil metsast koio, kus ema talle vasto jooksis ja temaga rääkita soovis, aga kui ta emad silmas sai ta koguni pööraseks ning üüdis: “Kus sina vana kurati emand lähad, ära tule mo ligi, mul ei ole viina sulle anda, mo raha on otsas. Nüüd alles tundis ema oma rumalust ja kahetses südamest, et poega kuratile oli lubanud ning teda ilma süüta oma viina neelu pärast oli ära vandunud aga see oli väga ilja. Ta palus oma nõdra meelega poega et see vagusi oleks, sest ta tahta temale nüüd hea ema olla. Aga nõder poeg vastas: “Sina ei ole mo ema, ega see maja ei ole mo maja. Laske mind soo pääle oma saksate juure minna, nad on väga lahked mehed minu vasto, sinna siis tahan enesele uhke maja üles ehitata.” Ja kui ema ta ligi läks teda paitama, lükkas ta teda jalaga enesest kaugele, veidra naeruga öeldes: “Vana Kurat ära tükki enamb mo ligi mina ei ole mitte enamb so poeg.” Oh haletust ning kurvastust mis nüüd vanemad näha ja tunda said, teda anti valla hoole ala ühest talust tõisi vedata, kui keige alvemad elaja looma, ta ei pidanud riitid seljas, neid ta kiskus sagetaste puruks. Paljas särk ihu pääl, palja peaga ja ilma pükseta käib ta mõnda aastad numri järele talust talusse kus ta ööpäev paegal peetakse ja siis jälle sulase kätte antakse edasi viia. Ta kiha ehitus näitab siiski veel tugev ja ilus nago Aadamal paratiisis, kõrge otsaesine ja väga lahked taevakarva sinised silmad, kollane juuks peas pulstiks kokku vannunud. Kes teda veel ei tea ega tunne, jääb seisatama ja küsib: “Mis mees see on mida sa sääl vead?” “See on P. talu peremehe poeg endine kena pois, aga nüüd hullu Jaani nime all igale tuttav.” “Kuidas ta siis hulluks sai kui ta enne tark oli?” küsib võõras. “Ta oma ema üks jootik naesterahvas on teda aastad seitse tagasi ära vandunud ja Kuratile lubanud, sest samast saatik hakkas ta ullutama ja veetakse ühest talust tõisi,” vastab sulane. Võõras vaatab kaastundlikugu meelega ullu pääle ja küsib: “Kas see tõsi on, et ema sind ära neetis?” Ja hull lööb omad lahked silmad üles, vaatab teekäja otsa ning kostab: “Jah jah!”
Suur malk on sulasel käes millega ta Jaani poole ähvartates näitab ja käsib teda minema astuta mille pääle naad aega mööda lähema talu maja poole samuvad. Teekäja vaatab tüki aega neile järele, ohkamine tõuseb tal rinnust ja pisarad tilkuvad tahtmata silmist. Oh eks ta ole ka meie eesti vend.

E 19445/52 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Isa äravandumine.
Hendrik elas mõisa nurme ääres ja maksis herrale oma kolmanda joo talu eest 70 rbl renti. Põllud olid halvad ja hobused kevad ning kõhnad. Maad ei saanud hästi läbi künda ega ka vilja õigel aeal maha teha. Õled said raha hädaga salaja ära müütud, sellepärast läks vaesus ning häda aast aastald ikka suuremaks. Hendrikul oli poeg tubli ja terane pois arvata 16 aastane kui mina teda akkasin nägema. Ta oli oma loomu poolest vaga ehk küll tööle usin. Ei läinud ka tõiste omasugustega kõrtsi, kuna siinpool noorel kui vanal arjunud viisiks on igal tähtpäeval ja pühade õhtatel kõrtsi pengi pääl istuta ja konnutata, ehk viina juua ja tantsita. Ja kui ka monel ammugi enamb krossi raha taskus ei ole, ja kõrtsimees ka enamb võlgu ei anna, siiski ta istub ikka letti kambris pengi pääl ja nilpsab keeld, ja muigutab mokke, kui tõised joovad. Noh eks vaatmine ka küllad kena pole kuidas viin klaasi seest tõise kurgust aegamööda alla koliseb, nago lähaks see päältvaatja enese kõhtu. Juhtub ka moni kord, et peris nägo kogemata tuttav hüüab: “Mats mis sina sääl nüüd suigud, säh võtta napsu kah.” (Oh rõõmu.) Kas selle juhtumise pärast ei peaks iga õhtu kõrtsus istuma sest kes ette ärr voib tääda millal sõbra süda jälle haletaks lähab et ta veel tõist korda üüab. Voi ta mind koio otsima tuleb kui ma kõrtsis ei ole. - Anna jootikule viina, ta tänab sind rohkemb kui kerjaja, arvates et ta õnnepäivil olla ilmale sündinud. Nende ülemal nimetud ligemiste armastajate ja auustajate seltsist oli ka meie Hendrik, poeg kutsus teda mitto korda ühel õhtal letti eest koio sest aeg oli jo ammugi üle kesköö, muidu ei oleks kodust poeg mitte järele tulnud. Aga Hendrik kui meeletu akkas poega kurjaste neetma ja vanduma: “Saadana ing mis sina minust tahad. Mis sinul tattnõnal minuga asja on? Kui sa koio siit ei läha, siis võtku sind Kurrat ja saadan.” Ja kui poeg veel julges paluda käratas isa: “Pois jätta mind rahu, muidu ma virutan so pea luu lõhki, kui sa head ei kuule.” Ja see polnud mitte see ainus kord kui mina päält nägin kui ta poega oma tugeva mehe hobiga maha lõi, sellest täädsivad kaaselanikud paljogi rääkita: kuidas Hindrik oma poega ja vagad habikaasa asjata peksis. Hendriku kõrtsus käimine ja vandumine läks ikka päevast päeva sagetamaks ja asjata viha ja naese ja poea peksmine, ikka enamaks, ainult selle üle miks poeg emaga ühes nõus olla, ja isad meelitata ja augutata, et ta kõrtsus käimist maha jättaks. 1888 aastal 27 juuli kuu päeval oli Hendrik Musta jõe kaldal heina kuhja loomas, poea saatis ta kuhja pääle. Aga kuhja tegemine pole lapse mäng ega iga mehe asi, kui jo vanad elatanud mehed kuhja sagetaste ühe külle pääle kõverdi tegevad. Mis siis poisikestest nago Hendriku poeg oli rääkita. Et poeg tema tahtmise järele kuhja otsas korda ei saanud, hakkas Hendrik nüüd hirmsaste oma poega vanduma ja neetma, et igal päält kuulajal karvad ihu pääl püsti tõusivad. Nii hirmsaste vandus Hendrik. Külarahvas kes ligital loogu võtsid ähvardasid meest roppu suupruukimise pärast oma poeae vasto kohtule kaebada. Mida kartes ta siis viimaks kurja vandumist järele jättis. Aga mone päeva pärast, pääle selle oli poeg põdema jäänud. Ta põdes ligi kaks aastad. Aga mis haigus see siis oli mis poeg põdes? Ta ei tahtnud süüja iga juua kui temale seda pakkuti. Viga ei olnud väljaspool ihu pääl märki näha ja pois ise kaebas, et kiha sees pool iagutes ka mingisugust valu ei olevad, aga siiski kuivas ja kuivas pois jala pääl käies igapääv vähemaks kuna ta kahe aasta pärast nimetud päevast saatik kui üks kümne aastane poisikese koio välja nägi. Ta surri vaguviisi ega kaebanud millalgi oma haiguse üle enne surma oma isale, ainult ema oli see kes poea eest hoolitses ja teda trööstis ning nuttupisaratega ta puusärki kaast veel niisutas kui teda viimse unele maeast välja kanneti. Isa Hendrik ei kurvastanud oma poea surma üle mitte sugugi. Oleks ta oma last kahetsenud, siis poleks ta mitte mattusselt tulles kõrtsi juures kiitelnud, et tema nüüd ometa ühest söödikust olla lahti saanud. Vist oli peie viin ta aru ja moistust nii ära seganud, et kahjo ega kasu vahel enamb vahed ei moistnud teha. Iga tõine inimene nägi nüüd, et Hendrik üksi oli ja üksinda tööd tegi ilma et keegi teda oleks avitanud ehk haitama läinud, sest külarahvas arvasid, oli see tõsi ehk vale, Hendrik ise oma poega ära vandunud et sellepärast olla poeg ka podema jäänud kuna viimaks ka surnud. Oh Hendrik! Oh Hendrik! Kaebas naene kui mees mattusse õhtul purjus peaga koio tuli, jätta nüüdki viina joomine maha, et meil enamb poega ei ole, poia surma mälestuseks. “Millal ma teda vee viisi olen joonud.” vastas Hendrik kurjalt. -
Jälle jõudis sügise kätte, see oli selsamal aastal kui poeg suil surri. Ja Hendrikul oli sellaastal nägo kogemata koguni kõhn hobune juhtunud peris luu ja nahk. See hobune pahandas Hendrikud veel tuhad korda rohkem kui ta poeg. Ta vandus talle mitto kord tosinate kaupa vanasarvikuid turja pääle. Aga loom ei lausunud vasto sõnagi, just nõndasamuti nägo poeg kui ta elas. Kes ka sõna vasto ei lausunud. See pahandas Hendrikud hirmsaste ja härritas teda väga vihale. Oleks hobune Piileami ema eesli viisil vasto rääkima akkanud. Noh siis oleks võinud loomaga vaidlema akkata ehk teda kes punane hobune oli sündinud, mustaks vanduta et paha loom siiski vaest paremine künnaks ja koormad veaks. Aga nüüd ei haitnud muu nõu kui Hendrik võttis hea leppa malga ja peksis oma hobust kuni ta viimaks ära väsis. Selle töö järeltus oli see et hobune vana raibe ära suri. Mikspärast? Seda ei moistnud naabrid ega ka Hendrik ise välja rehkendata kahjo oli küll aga mis teha. Õhtul oli veel hobune pääle peksmist terve, aga homiku joba surnud. Aga see kahjo ei kestnud enamb kaua. Hendrik tuli koplist kodu, oma abikaasale hobuse surma sõnumid kuulutama, viskas ise voodise pitkali, (vist meelepahaga) ja poole tunni perast heitis ka vana Hendrik inge ilma et ta keige vähemad oma haikeks jäämise ja surma üle oleks kaebanud ehk mõnda sõna oma abikaasaga rääkinud.
Naabrid ütlesivad, et Hendrik selle pärast nii ruttu ära surri, et raha polnud uut hobust osta. Tõised rääkisivad jälle, et Hendrik sellepärast surri, et ta vaest looma enne surma õhtul hirmsaste oli peksnud, et hobune talle siin maapääl kätte ei voinud tasuda, kutsus Looja teda nüüd oma kohtu ette vastust andma, kui vaene hobune muidugi joba ees kaebamas olla. Naabri naesed täädsivad koguni tõendata, et Hendrik oma poea ilmasüüta vandumise pärast pidanud surema, et poeg isa pääle taeva kohtu ees olla kaebtust tõstnud ja hobune kui tunnistuse mees sääl nüüd asja lugu voida selgeks teha ning selle pääle vanduta. Kui tunnistuse mees sääl nüüd asja lugu vaida selgeks teha ning selle pääle vanduta , kui seda tarvis peaks olema. -
Et niisugused arvamised keik tuulest võetud märkab lugeja vist isegi. Sest Jumal kes keik saljamad mõtted näeb ja moistab ei pruugi jo looma tunnistust. Ja keegi inimme ei voi ligimese üle enne ega pärast surma kohud mõista. Sest kes tõise pääle kohud mõistab see moistab iseennast hukka. Ainult paluda on meie kohus, et Issand igale surejale surmatunnil armuline oleks. Kas mõni sääl külas Hendriku inge eest palusid, vai keik teda hukka moistsid, täädvad nemad ise paremine kui mina. Nüüd on sellest juhtumist jo aastad kuus mööda ja haljas rohi kattab Hendriku, ta poea ning ta hobusa kalmukünkaid. Ka ei räägi nendest säälse talu elanikud enamb ainust sõnagi, nago oleks see lugu saja aasta eest joba sündinud.

E 19525/8 (17) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Eestlaste vanast usust.
Üks väga hea lugemise raamatukene: “Kodu ehk isamaa tundmisist.” Välja antud Tartus 1874 aastal. Ta on Eesti vaimus kirjotud ja igale vanale ning lapsele kasulik lugemise raamad. Sest ta kuiotab keik piltid lühetelt ja selgeste meie maa tähtsamatest kohtatest silma ette ja sellepärast soovin mina tõiste, ning iseenese nimel. Isamaa tundmise raamatu kirjotajale, paljo õnne ja paljo aastaid. - Võttame sellest kuldaväärd raamatukesest üks ainus tükkikene arutamise ala: paragrahf 37: eestirahva Jumala teenistusest, ristimisest ja usu puhastamisest. “Vana rahva jumala teenistus oli väga segane. Sääl teeniti Taara Jumalat tamme puude all, Taara mägetel. Sääl ohvertati Ukkule, Uku kivitele sääl karteti Äiket ja piksed, sääl arvati puud, hallikad ja keik kohtasi Jumaligu vaimu täis olema.” Oh lõpmata tarkust mis vanal eestirahval püha vägevama Jumala tundmises oli, kui nad arvasid keik kohtasid Jumaliku vaimuga täitetud olevad niihästi metsad, puud ning kivid, ja hallikat. See usk passib väga meie püha kirjaga kokku: “Et Jumal on keige vägevamb ja keigis paikus.”
Taaveti laulus 19 loeme: “Taevad juttustavad Jumala au, ja taeva lautus kuulutab tema kätte tööd. Päev aeab päevale rohkeste küned välja, ja öö kuulutab ööle üles, mis tuleb ära tunda. Ei pole seda kõned ega neid sõnu, kus nende hääld ei peaks kuuldama.” “Sina saadad hallikat orgute seest välja, nemad jooksevad mägete vahel.” Laul 104, 10. Või mõtleb raamatu kirjotaja, nalja pärast seda laused eestlaste väärjumala orjuseks nimetata mis ma naljalt ei usu. -
Keik mailm on Jumala au ja väge täis, oja lill ja lehekene, ka tuul omas kohisemises, ja hallikas omas jooksmises, tuletavad meele Jumaligu väge ja Jumaligu tarkust. Keigis on Jumalik vaim ja Jumalik käsi, Algmisest tänapäevani näha olnud ja jääb nõnda maailma otsani. - Sepärast kui sina hallikale astud ja tema imeligu jooksu tähel paned, siis kumarda Jumalat, ja kui sina ilusa puu all istud kes oma lehtetega sinu üle varjab. Kumarda Jumalat. Ja kui sina metsas kõnnid ja imeliku puude hulka näed, kes kui mehed püsti seisavad, ning omad latvat taeva poole sirutavad. Kumarda Jumalat. Ja kui sina põllul kõnnid ning vilja kasvamist tähele paned kus keige mailmale leib ning ülespidamine tuleb. Kumarda Jumalat. Ning kui sina omas toas istud, olgu see nüüd palgitest ehk kivitest üles ehitud. Sest sina void nende seinate ja kattusse varjul vihma ja külma eest varjul olla, ja sinu kohus on selle matterjaali eest millest so hoone on ehitud Jumalat kumardata. -
Kui sina nüüd seda teed, siis pead sina oma vanemate usku, kus Taara Jumala nime all sedasama Jumalat kumartasid mis meie praegu teenime ja palume. Ja kui sina oma Jumalat ja tema poega Jeesust Kristust kes mailma on loonud ja lunastanud igal aeal võttad teenida ja kumardata. Keigest omast südamest keigest omast meelest, ja keigest omast väest. Siis on sinu usk paljo õigemb kui sakslastest seie toodud külm ja surnud tääduse usk, kelle järele usu juhatajad, ja need keda nad juhatavad, ilmaski ei tee, ega ela. Kes Taara Jumalat teenis vanal aeal ning õigust tegi, sai õntsaks. Kui ta ka selle õiged nimegi ei täädnud, keda ta omas südames kandis ja teenis. - Meie oleksime vist hoopis targemad ja vagamad olnud, nägo meie esivanemad, kui sakslased meid poleks ära rikkunud oma mokka usuga, ja kurja kombetega. - “Issand ma ei ole väärd et sa minu kotta tuled. Ütle üks ainus sõna siis saab mo sulane terveks.” Ja Kristus tunnistas ise et niisugust usku israeli rahva seast ei leidnud.
Mikspärast saateti prohvet Elias nälja aeal Saarepta linna ühe pagana rahva lese naese juure?
Kui usu juures töö ei ole ühtlasi ei tule heal so juure taevase.

E 19564/7 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Koerakoondlaste maal.
Mo isa kes keiser Nikkolai aeal soltat olnud ja laevaga kolm aastad keik ilmamaad ning mered läbi reisinud, jõudnud viimaks ka koerakoonlaste maale, kus sinna randa saates ka musta ussite merest pidanud läbi purjetama. Oh jäletust ning häda mis säält läbi minnes ette tulnud. Laev jäänud ussite kiisermusse sissi mittokord täieste kinni, ehk küll keik purjud pääle tõmmatud, pole see ometigi keik midagi paljo aitanud. Mustat ussid olnud nii paksuste laeva ümber et lahtist vett pole paljo enamb näha olnud. Sääl tulnud kaptenil viimaks hea nõu meele ta laskis teravad mõõgad laeva nõna külgi siduta, kes siis ussisid nago vorstisid katki lõikanud. Nõnda siis pääsenud laev ometi jälle pissud liikuma kuni kolme nädalase voitlemise järele siis koerakoonlaste ranale jõudnud, mis taga Türgimaa niikaugel peab olema, kui siit Eestimaalt Türgimaale. Hääkene küll. Saanud siis küll randa, aga jälle uus häda. Keik koera koondlased mere kaldal karja kaupa vastu, üks silm otsa ees nago kuu ja koera nõna peas, natuke muidu lühemb kui meie karja koertel. Aga ise kiha poolest pool suuremad kui meie inimesed, ei lase maale tee mis tahti. - Sääl laskis meie tark laeva kapten paar suurd tükki kartekskisid täis panna ning koera koonlaste karja ulka lahti põrutata. Oi nalja mis nüüd sai kellel kuul trehvas see kukkus otseti maha ja kellel ei trehvanud pistis suure hirmuga jooksu ikka ikka metsa poole. Surma ei saanud neist vandlastest mitte ühte ainust sest et neil keik ihu nahk nago vask soomusestega üle kaetud et püssi ega suuretüki kuulid neile midagi ei tee. Üksi nuiaga nõna pihta hea mats anda, voib neile kergeste surma tuua.
Nüüd astusime maale, aga mis meie sääl nägime: keik maea kattuksed ja haiaääres muste usse kihinal täis, mida ühe silmalised oma jumalateks peavad. Meie mehed hakasid neid kohe maha nottima, seda ei voinud aga koerakoonlased ära kannatata, tulid oma pelgupaikatest välja meie mihi paluma, et nad nende Jumalat elama jättaks, ja lubanud neile keik anda, mis nad heal tarvitata, mida nad ka täitsid. Meie lamba suurused konad lumi valged konnad pistsid oma pead pilliroo juurikate alt välja ja vahtisid kurjaste meie pääle, sest pillirood kasvavad koerakoonlaste maal mägete otsas sest mustad ussid oma paksuse parast ei lase neid mitte meres kasvata ega sigita. Maa olevad sääl nõnda pehme ja kohev et meie mehed põlvist saatik pehme sinikivi karva mulla sees pidanud suppama. Koerakoonlased ise ei söö muud kui nende konnate ja valgete inimeste liha, sellepärast on see maa rikkas keiksugu marjatest kaalikatest, porgantitest ning peetitest, kaalikad on umbes arvata paraja heinakuhja suurused ja porgantit ning peetit mis sääl külvamata kasvavad sugugi vähemad kui keige suuremad õlle tõruksed kellel meie kase kõrgused päälsed pääl kasvavad.
Pärast nägime meie et koerakoonlaste maa suurest maast tõiselt poolt küljest vaatates kaugel ei olnudki vaid üks kitsas maaneem nende saare ligitale ulatab. Säält tagasi tulles leidsime varsi lahtist vett ja muste usse polnud sääl enamb ühte ainust mitte näha vaid pitkat teravad lõige heinad olivad sääl üksi näha. Nüüd alles märkasime, et sellest kohast koerakoonlased suurele maale välja tungivad ja keigete ilma riigite sõamehed sääl kõrda mööda vahi pääl seisavad. See kord kui meie oma laevaga säält mööda purjotasime olivad prantslased sääl vahti pidamas. Meie teretasime neid ja hüüdsime: “Hurah,” ja nemad ka jälle vasto: “Elago Vene riigi laevavagi hurah.”

E 19568/74 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Näkk ehk vesi neitsi.
Näkk ehk vesi neitsi voib ennast keigesuguseks loomaks moonutata, aga kala händ tal ikka on. Küllad on mihi meie rahva seas elamas kes näkki ehk vesi neitsid oma silmaga on näinud ja temaga juttu aeanud, moistab rääkita nago iga tõine inimene, näitab ennast enamiste ilosa näio näol meisterahvale aga jälle näiotele noore mehe koiol. Ikka enamiste selle pettussa mõttega inimest vette augutata ning surma saata. Üks vana eestimees kes kolm korda omas elus näkki näinud ja kolm korda temaga jões oionud rääkib nõnda: “Seda ärgu tekku tegia, kes näkki juhtub nägema, et ta tema juttu kuuldes teda oma ümber laseb kinni võtta, siis on ta igaveste kadunud. Juhtud sina näkki ehk vesi neitsi nägema siis karga temale ojotes hänna pääle ja oia ümberd kinni siis void sina temaga kas minu pärast päev otsa jões ehk järves ojota ilma et ta sind põhja saaks tõmmata. Selle kohta käibgi rahva vana muistne sõna: Istu näkki näsa pääle.
Kui ma esimest korda näkki ehk vesi neitsid nägin olin ma alles noormees alles peakoolist tulnud. See oli enne jaanipäeva kaks nädalad nõnda kui ma veel mäletan. Õhtu oli soe ja paks udukord nago pilv seisis jõe pääle. Ma läksin säuna kalu õngitsema aga õnge otsa on pehmed vähja kaala tarvis, viskasin siis riited seljast maha ja astusin rinnust saatik vette urkate seest vähjo välja otsima, otsin ja leian ka mone pehme vähja joba kätte aga kuulan mis see on? Arvata samu kümme minust kesk varendigo ilmub imi ilus näio vee pääle pihast saatik ning hakab oma unisid silmi pesema, nago oleks ta prego magamast üles härkanud. Ma jäin inge kinni pidates seisma ega liigutanud enamb oma kätt ega jalga, ka vähja kaalad mis mo peos olivad kukkusid jokke, nii läks mo meel seda ime ilusad naesterahvast nähes segaseks. Täädsin küll et ta näkk oli, aga sellegi pärast tõmbas mind ime vägi selle iluduse lähemale nago oleks ta maapäälne kuivamaa iludus. Oh saaksin ma niisugust näiod omale naeseks mõtlesin mina, siis ei ooliks ma enamb kuivast maast ega veest. Näkk nähti mo südame mõttetest aru saavad, ta lähenes paari sülla kaugusele minule ning lõi omad taeva karva sinised silmad ülesse ning jai minu pääle vahtima. Ma ei tahtnud enamb oma silmi pilgutata arvates et selle vahe sees taevalik pilt mo silma eest ära kaob. Aga minu õnneks voi koguni õnnetuseks ei kadunud ta mitte. Ma vahtisin arvata ümbes tund aega tema taevakarva silmatese ning õhkasin ise: Oh et Looja mulle seda head teeks, niisugust inglid kätte saada, et mina küll jo poisikesest põrast olin kuulnud et näkki nägemine selge pettus on. Ma ei ooli sellest midagi, ma seisin täieste paegal aga taevalik iludus nihkus ikka minu lähemale joba sirutasin ma käed välja, et teda oma rinnale tõmbata. Aga oli kõva plaksatus sabaga vasto vett ja näk oli kadunud. Ma kargasin silmapilk sinna kohta kus laene üles lõi ja arvasin teda veel vee seest kinni aarta, aga ei leidnud mitte midagi. Südame valuga, et kena nähtus mind pettis, jätsin vähja kaalad ja õnge sinnasama paika maha läksin koio ja heitsin puhkama. Aga rahu mo südamese sestsaatik enamb ei tulnud ja koht oli minule armsaks jäänud kus ma näkki nägin sääl ma õngitsesin kalu, sääl ma püidsin vähjo nägo polest muud kohta jõe ääres enamb olemaski. Võtsin siis mone aasta pärast küll ka naese aga käisin sellest hoolimata keik ilusamad suve ööd ikka sinna sama kohta kalu õngitsema ei rääkinud küll sellelst naesele midagi aga ta oli seda inimeste käest ometa kuulda saanud mikspärast ma sääl oma paremad sui ööd mööda saatsin. Varsi oli tal sala nõu minu vastu peetud, ta läks õhta oma õe poole külasse ja lubas omseni sinna jääda. Seda praemb mõtlesin mina mul seda tulevad ööd läbi oma kadunud õnne vahtita. Läksin siis kui pimetaks läks oma tuttava koha pääle viskasin õnge jõkke ja jäin mõttese, nago und nägema. Oli see nüüd unes voi ilmsi, ma nägin paio põõsa varjus midagi liikuvad ja vett mööda mo ligemale nihkuvad. Jah sesama endine iludus. Ja tema ise naeratab ja vahib mo otsa. Ma võttan ennast nii ruttu ja tasa riitist lahti kui voimalik kargan vette ja aaran teda kaissu ning kannan õntsas tundmises kaldale, vaatan tema sinisilmatese ja ehmatan häbi parast peris pool surnuks. Mo oma naene koguni, kes seda rolli minuga mänginud ja mind nõnda ära pettis nago oleks tema näkk . Meie naersime molemad kojo poole tulles mina oma naese kavaluse üle, ning tema jälle selle üle kuis ma muidu aeglane mees nii kärmas olnud riitid seljast maha aeama ja vette kargama.
Nüüd läks paarkümmend aastad mööda, et ma oma jalga enamb õngitsemise pärast jõe hääre ei pistnud, mo poead ja tütred olivad joba suured inimesed, andsin talu ära poeale ning elasin kõrval lõbusaid päevi, ehk küll vana mees siiski veel varsa mõttet. Prii elu, aega küllad, nõnda kord juhtusin nago kogemata endise tutva koha pääle jõe kaldale kus mitto noore põlve ööd olin läbi valvanud ja veepinda silmitsenud. Päike oli jo ammugi looja läinud ja viimne koidu piir kustunud kui häkitselt mo ees valge naesterahva kogu vee pinale ilmus ja käega mo poole näitas nago kutsuks ta mina enese juure. Ma mõtlesin mis teha kas minna voi jääda. Sest mo kired voi armastuse nooled polnud enamb endised, vaid elu jooksul joba jahtunud ning tuimaks läinud seepärast jäin mina kui puu nott vaguviisi istuma ja kena vesi neitsid imeldama. Mis ta õige ette nüüd võttab. Viimaks hakkas ta armsa maheda häälega rääkima: “Sina armas mees oled mind ära põlgnud ja üht tõist armastanud, siiski ei põla mina sind veel ära, vaid olen kuuskümed aastad sinu järele igatsenud. Oh tule nüüdki mo rinnale, ma voin sulle rohemb pakkuta kui so naene, lapsed, vara ja keik mis sinul on. Tule ning kaome kuiva maa laste silmate eest igaveste, siis saame nooruses elama magusas armastuses ehk sina küll jo vana oled. Tule vanamees mo süda põleb armastuses sinu järele!!” Nüüd ei voinud ma ennast enamb tallitseta, ma olin omast meelest nago 15 aastane poisikene kes esimest korda armastust südames tunneb. Ma virutasin omad riited seljast maha ning kargasin jõkke, aga see moistus oli mul ometi veel, et ma näkki näiod saba pidi kinni haarsin, ega lasknud enne lahti kui päike jo kesk hommikus oli, ning ma nõnda kodust 120 versta ligi Riiga ühest tamme juurikast kinni võtsin ning näkki saba käest lahti pääsis, ma oiosin välja heinamaale ja jõudsin alles nädala pärast koio, sest et ma kui alasti inimene üksi öösel voisin rännata. Oh seda rõõmu kui ma koio jõudsin. Mo naene ning lapsed pidasid mind ammugi surnuks ning huppunuks, sest nad olivad mo riitet leidnud ja koio toonud. Kuidas mulle suud anti ja kalliks isaks nimetati ei moista mina keik nõnda teile sõbrad välja rääkita. Sestsaatik ma oma jalga enamb jõe ääre ei pista ja tahtmine on sellest sõitsut saatik mul näkki näio nägemisest joba ammugi täis. - Veel ütlen kord kes näkki juhtub nägema võtku teda sabast kinni. -

E 19575/6 (6) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Raua jakamise kunst.
Vana aeal kui keegi rauda kinni keeta ega jakkata moistnud, käinud üks sepp iga päev seppikojas seda kuntssi katsumas kuidas rauda kinni keeta. Aga tee mis taht raud kinni ei jää. Õhtul tuleb ta puru väsinud kojo poole ja vana kurat tuleb vastu ja küsib: “Noh sepp kas raua kinni said jakkata?” Sepp vastab ei saanud.” Vana kurat naerab ja ütleb: “Ei seda kunsti sina küll mõista. Ole sa nõnda tark sepp kui sa oled.” Seppal süda täis katsub veel tõist päeva jälle sesama lugu, ei jää raud kinni. Jälle samub sepp kojo poole kurb ning väsinud. “Kas raua kinni said jakkat?” küsib kurat. “Ei saanud” vastab sepp. “Noh kas ma es ütle, sinust õiged seppa elu ilmaski ei saa, sest et sina seda tööd veel ei tunne.” Seppal süda täis, lähab kojo ja mõtleb: Lähan homme veel kord katsuma, kui raud siis ka veel kinni ei jää, ütlen Kuratile kui küsib, et raua kinni sain jakkata, saab näha mis ta sellepääle siis vastab. Sepp sulatab rauda ja raiskab süse juba mitmentat päeva aga lähab jakkama kinni ei jää. Viimne katse olgu see minul ütleb sepp õhtul öösi tuld ära kustutates ja seppikoja ust lukku pöörtes. Usun nüüd et tõine raud tõise külgi kinni ei jäägi. Kojo poole tulles tuleb kurat vastu ja küsib: “Noh sepp, nüüd ometegi raua kinni said keeta, ega sina muidu nii pimetaks tööse jäänud?” Sepp vastab: “Jah nüüd on see kunts käes küll, raud on kinni.” “Või kinni” ütleb Kurat. “Noh ega sina muidu teda kinni ei saanud, viskasid peenikest valged liiva vahele.” Seda kuuldes märkas sepp asjalugu läks hommikul siis seppikotta, puhkus raua palavaks, viskas liiva vahele, ja jakkas raua kinni. Sellest samast päevast saatik tarvitavad seppat keik raua keetmise juures liiva ja kui raud kinni ei jää hüüdvad Kurati nime kes seda kuntsti eesmalt on, seppa kavaluse läbi ära üttelnud.

E 19578 (8) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Õigus ja Õelus.
Kord juhtunud Õelus Õigusega kokku. “Mis sina nii vaesis riidis käid?” öelnud Õelus Õigusele, tule mo järele ma astan sulle ilma rahata uued riidet selga, ja süüa ning juua saad sina ka täna minu poold nii paljo kui süda kutsub.” Läinud siis Õigus lahke kutsumise pääle viimaks ometa Õelusele järele. Nad istusivad kahekiste kõrvu ühe trahteri pengi pääle kus siis Õelus viina ning õlud välja küsis ise pealt jõi ning Õigusele ka maitsa andis. Kui kaua nad sääl istusid, see ei ole tääda aga kui viimaks Õeluse käest raha hakati perima, ütles see: Ta olla sada rubla sissi annud ja tahta nüüd 90 rbl ruttu tagasi. Aga trahteri peremees ütles, et Õelus koppikatki pole sissi annud, vaid veel 10 rbl võlga olevad. Kohus pani trahteri isanda Õelusele maksma. Küll täädis seda Õigus aga pidi suud kinni pidama, sest ta kartis Õeluse poolt kätte maksmist, siiski neid riitid ta vasto ei võtnud, mis Õelus talle ülekohtu rahaga ostis, vaid põgenes tema juurest ära kaugele.

E 19589/92 (10) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Koerakoonlaste maal.
Kulla poeake. Koerakoondlaste maa peab taga siberimaa olema enne vanast viitud meie maa rahvast siit neile sinna söökiks. Lihavad inimesed tappetud kohe sinna jõudes ära ning söönud neid siis koerakoonlased nahka aga lahjo inimesi nuumatud enne tapmist mõni kuu aega nago siin sigu nuumatakse ja siis tapetud ka nematki ära.
Kord pantud kaks lapsukest vend ning õde nuuma pääle ühe väga suure tõrre sissi sest et nad lahjaks tappa arvatud. Tõruksel olnud auk sees kust keiksugust toitu neile sissi antud, küll olnud toitud ramused ning rasvased. Valge sai, liha ning hobuse piim, olnud igapäevaseks söökiks aga lapsed pole suuremad midagi söönud. Paari kuu pärast kästud poissi sõrme august välja pista et näha kas sõrm on juba rasvane aga poiss olnud kaval ning pistnud sõrme asemel puu pulga. Seda sõrmeks arvates näinud koerakoondlased et veel üks kuu aega tarvis lapsukesi nuumata. Kuu aega läinud mööda ning siis proovitud jälle tüdarlapse sõrme aga poisikene käsknud õde ka sõrme asemel pulka välja pista, mida tõine ka teinud ning veel kuu aega edasi nuumatud siis tultud jälle proovima ja kästud tüdarlast sõrme välja pista mida tüdrukene ka kogemata teinud. Noh nüüd arvatud lihase sõrme järele, praatiks hea küllad. Vanad koerakoonlased läinud ise kodust välja uusi ohvrit otsima, ikka meie inimesi, kes sinna metsate sissi pakku pugenud, ise käsknud seni vana moori kes kodu jäänud oidma ahju palavaks kütta ning lapsi lõuna söökiks ära praatita. Selle tarvis olnud veikene vanger tehtud kus inimesed pidanud pääle lamama ning siis olnud vanamooril neid kerge palavase ahjo lükkata. Kui nüüd ahi ära köetud käsknud siis vanamoor lapsi vankri pääle lameda aga lapsed öelnud: Ei nemad seda moista, ning istunud praati vankri kõrvale maha ning palunud vanamoori neid õpetata, ku kohta, ja kuis viisi peab vankri pääle lamama. Vanamoori lamanud siis ise vankri pääle pitkale ning õde ja vend lükkanud keigest jõust vanamoori palavase ahjo ning läinud ise metsa pakku ühe suure järve ääre ning roninud pitka puu otsa.
Kui nüüd koerakoondlaste mehed lõunaks kõik tulnud, öelnud nad juba ukse päält sissi astutes praati lõhna nuuksutates: “Püh püh, kõrbe ais vanamoori mokka ais, vana Kärdu kärte ais.” Võtnud praati ahjust välja ning hakanud suure isuga sööma. Viimaks öelnud üks sõrme luid närites kus vanamoori sõrmus amba ala juhtunud: “See on nago meie vanamoori moksi luu.” Näitnud tõistele ning nüüd alles saanud ka tõised koerakoonlased aru et see nende oma vanamoor, vana ema olnud keda nad kui isased huntid ära söönud. Siis kohe põgejaid taga aeama ning jõudnud ka viimaks järve ääre kus meie maa lapsed suure puu otsas peitus olnud, nad näinud laste varjusid vee pinnas ja arvanud neid vee all olevad. Akanud siis vett lakkuma, lakkunud seni vett nago koerad kunagi oma keeltega, kuni keik lõhki läinud.
Lapsed näinud seda tulnud puu otsast maha pannud viisud tagurpidi jalga et tõised koerakoonlased enamb jälgi mööda järele tulla ei moista, ning jõudnud nõnda mõne kümne kuu aea sees meie maale tagasi. - “No ema on nende lastega ise juttu aeanud kui ta veel noor olnud” rääkis vana eidekene.

E 19597/8 (12) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Peninukki mehed.
Vanal aeal on koera koondlased ehk peninuki mehed siit meie maalt läbi sõtta läinud. Ikka kaks olnud ahelõõga koos, rõngas molematel nõnasõõrmetest läbi, et käest ära ei saa jooksta. Võtnud kõrtsist viina ja söönud kuivatud rotti sagukskiks pääle. Küll olnud meie meistel jäle päält vaatata. Valkast läbi tulles teinud saksad nendega proovi, kas nad ka viletsamad jooksma on kui meie mehed. Telliste ja Tsooru kõrtsi vahed on arvata üks verst kus sild emajõest üle käib. Telliste kõrtsi juurest lastud üks meie mees pool teed Tsooru kõrtsi poole ära jooksta siis alles lasknud saksad peninukki mehe lahti, meie mehele järele esiti jooksnud ta kahe käppa pääl aga kui see pole aitnud lasknud ta nelja käppa pääle ja nüüd kui visanud ees jooksjale järele ja enne kui mees kõrtsi uksest sissi pääsenud haaranud peninukki mees teda ammastega seljast kinni. Ja kui saksad sääl juures poleks olnud ja teda ära keelnud oleks ta meie mehe kohe säälsamas nahka pannud. Nad olnud muidu inimese moodu, aga koera nõna ja karvane nägo, neid on vandlaste vasto sõtta tarvitatud kas Pernu voi Talina ala, kes seda veel keik selgeste mäletab sest mina olin alles poisikene ja kuulsin kui vanad inimesed nõnda viisi rääkisivad.

E 19598/9 (13) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Pisuhänd (Puuk)
Kord ostnud taluperemees Riiast puugi 5 rbl eest. Toonud kojo ja pannud haita. Ostmise juures öeltud temale et tema siis üksi pisuhännast lahti saab kui ta ei jõua temale enamb tööd anda. -
Talumees lasknud omale raha niipaljo kokku kanda kui kirstotesse ära mahtunud. Ka vilja keik salvet kuhjaga täis, et enamb ruumi raasukestki aitas ei olnud. Mis nüüd heaks nõuks? Mehel ponud pisuhända enamb tarvis aga kuidas temast lahti saada, et viimaks inge ei hakkaks perima selle pääle mõtles nüüd mehekene ööd kui ilma, kuni viimaks ometa head nõu leidis: Tal oli õnneks hea suur rehi ja rehealune sinna ta säätis kattukse pääle suure kotti tugete naeale püsti aga lõikas enne kottil põhja alt ära, seda ta nüüd käskis pisuhända vilja täis kanda. Küll kandis mehekene mittu kuud aega aga ei saanud veel seintegi taha kui ta ära väsinud. Ühel õhtul peremehe juure tuli ja küsis: “Kust sina niisuguse kotti oled saanud? Kes kurivaim on sulle teda andnud?” “Ma sain teda oma kirikuõpetaja käest” vastas mees.
Selle pääle hakanud pisuhänd kiriku õpetajaid needma ja vanduma: Ärgu saagu nende kott ilmaski täis saama. Korjaku nad ööd kui päevad saagu neil sellegipärast rahast ning varast ikka puudus olema. Sellepääle kadunud pisuhänd ära, ja mees olnud temast jäädavalt lahti. Ning sellest saatik um keik kiriku õpetajad kehvad, ega ole nende korjandusel ühtegi tullu ega jakku.

E 20523/7 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Kurat teenib mehe inge eest.
Ennemuiste vanal aal teinud Kurat ühe sulasega kauba, et ta tema eest seitse aastad peremeest teenib ja siis pääle selle ihu ning ingega Kuratile jääb. Sulane olnud selle kaubaga väga hästi rahul ja mõttelnud: “Kes teab kus ma seitsme aasta pärast muidugi olen saan ilma Kuratiga kauba tegemata ka põrgu. Olen oma tääda nõnda väärt pattu joba küllad teinud, saan seitse aastad härra elu elada. Poisid ees ja taga siis vain ka julgemine põrgu minna, et nattukenegi head põlve siin elus olen kätte saanud.” Selle pääle üttelnud Kurat: “Väga tõsi armas sõber” ja kirjutanud sedeli mehe oma verega valmis, mis mees oma nimetta sõrmest lasknud tilkuta. Nüüd siis vahetanud Kurat mehega omad riited annud omad omad riited sulasele, et sulast enamb keegi pole näinud ja võtnud sulase niine viisud püksid ja kuue omale ja astnud talu teenistusesse. Paljo pole ta armastanud kellegiga rääkita, olnud muidu kaunis truu töömees, sauna vihtlema ta kunagi ei läinud. Ka kirikuse mitte jalgagi mis pererahvas ja peremees väga immeks pannud. Hakkanud peremees homiku ehk õhta palvet lugema siis hakkanud sulane Jüri ikka viled aeama, kuni teda kästud ära välja minna, mis ta siis ka igakord teinud kui keegi Jumala sõna liigutanud. Nõnda teeninud ta sedasama peremeest pea seitse aastad. Aga endine sulane Jüri see priisanud ja prassinud alati mõisnigutega maal ja stutentitega linnas. Raha pole tal kunagi puudunud, ta voinud ennast nii peenikeseks härraks muuta kui ise tahtnud, ning vaest kui häda käes olnud, ning politsei teendrid kaela pääl jälle nägemataks teha, ning ära kaduta. Pill tuleb pitka ilu pääle, sõitse aastad läksid lõbusas elus pea mööda ja see aeg jõudis kätte mil Jüri Kurati omaks pidi saama, nüüd oli mehekesel vesi ahjus, põrgu minna Vanakuratit orjama, seda mees sugugi ei mõttelnud ega tahtnud. Ta läks eesmalt oma kiriku õpetaja juure ning kaeband sellele oma häda, õpetaja pole midagi nõu moistnud anda vaid öelnud: “Mis keegi külvand seda peab ta ka siis lõikama.” Sellega põle Jüri rahule jäänud vaid läinud linna oma sõbrate stutentite juure head nõu paluma. Sääl lubanud üks Jumala sõna õpilane teda hädast pästa, võtnud ligi ja viinud kirikuse, sest tund olnud varsi käes mil Kurat pidi tulema Jürid ära viima. Hääkene küll stutent viinud ta kirikuse ja pannud altarise, ning öelnud: “Oia, et sina altarist välja ei tule, olgu küll, et nemad sind pettavad ja kutsuvat. Altaris ei voi nad sulle midagi teha, sest see on väga püha paik.” Ise mõttelnud stutent: ega nad moialt kirikuse sissi pääse kui kella luugist, moial on ristid ees. Sääl risti ei ole. Käänud kiriku ukse seestpoolt lukku ja pannud Jüri altarise, ise läinud siis treppisid mööda kella luugi pääle ette ja võtnud mõõga kätte. Nüüd hakkanud vana Kuratit kui pihu ja põrmu kella luugist sisse voolama, stutent seda nähes pistnud oma mõõga koguni tuppe, sest see oleks asjata olnud niisuure pattaljooni vastu üksi sõdita. Igamees kes sissi tuli viskas kasuka seljast maha ja pani selle talla pääle kus kell üleval rippus. Viimaks tuli veel üks ja sellel nägi stutend sedeli kaes olevad, ja ta ei petnud ennast sugugi, see oligi sulase Jüriga tehtud kauba lepingu kontraht. Ka tema viskas kasuka seljast maha ega pannud stutenti tähelegi vaid tormas üle kaela treppist alla altari ette kus tõised jo ammugi Jürit välja petsid. Aga Jüri ei teinud nendega tegemistki, vaid luges ja palus ühtepuhku kuni jo kukke laulu aeg hakkas kätte jõudma. Seni oli stutentil aega tornis ülevel küllad ta otsis selle Kurati kasuka tõiste ulgast välja kelle käes Jüri kinnitus sedel voi kontraht oli ning tegi mõõga otsaga kasukale kolm risti pääle.
Kui nüüd jo kukke laulu aeg hakkas kätte jõudma ja Kuratit Jürist võitu ei saanud, vaid üks tõise ees kasukate juure tõttasid ja torni august välja lippasid, ei saanud see tont oma kasukad enamb selga kelle käes kiri oli, sest kolm risti olid kasuka pääle tehtud. Ta hakkas nüüd väga haletaste stutenti paluma, et tema kasukad talle selga aitaks aeata, mida stutent mitte muidu ei teinud kui pidi Jüri kauba kontrahi selle hea teo vastu stutentile ära andma, mida Kurat kül heameelega teha ei tahtnud, aga siiski läbi häda pidi tegema sest et kukke laulu iga silmapilk karta oli. Kui nüüd joba kiri stutenti käes oli aitis ta Kuratile kasuka selga aeata, mis pääle ta kella luugist kui tuul välja pühkis ja sedamaid laulis linna kukk.
Stutent läks alla altari juure ja leidis Jüri veel palumast. Kutsus teda välja ja andis tähikese kätte. Oh rõõmu mis nüüd Jüri süda tundis kui ta Kuratist lahti ja vabaks sai. Kas ta praegu veel elab? Kes seda teab?

E 20544/5 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Kaska Johan.
Vanal aeal enne muiste läinud Jomu peremees südaöösel Jörsi talusse rehe rabatse lauda otsima, sest ühte lauda olnud puudus. Ta tulnud tükki aega pärast lauaga tagasi, istunud maha, ei rääkinud mitte ainust sõnagi. Tõised rehelised juure küsima: “Peremees mis sul viga on? Mikspärast sina nii vagusi istud? Oled näost valge kui surnud.” Viimaks tükki aea pärast akkanud peremees rääkima: “Kui ma lauaga tagasi tulin, siis tuli mulle üks hirmus pitk must mees ähkites ja puhkites vastu, ta silmad põlesid peas kui tuli. Ma tundsin seda meest selgesti kes suurel mustal mehel kandla oli võetud. See oli vana Kaska Johan üks karjamõisa rentnik, kes siit arvata versta 15 maad kaugel on. Johan oigas väga haletaste, naad kadusivad varsi öö pimetuse sissi minu silmist ära, sellepärast olin ma nii ehmatanud, et eesmalt sõnagi suust välja ei saanud. Tõisel pühapäeval olnud peremees kirikus ja kuulnud, et õpetaja surnud Kaska Johani eest inge palvet pidanud, ta küsinud sugulaste käest järele millal Johan surnud ja saanud kuulda, et selsamal ööl ta surnud, kui must mees talle vastu tulnud ja kandlas ära viinud. “Vist kül valu paika” arvas kõneleja, “ega Johan muidu ei oiganud ja pisarad läikisivad vanakesel seda öeltes silmis.

E 20575/6 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Mere sügavus.
Kord akkanud ilmamere pääl üks suur laev vaeoma, ja vaeonud kolm ööd ja päeva ühte puhku, siis alles liigotanud ja jõudnud põhja pääle maha. Keik tõised laevamehed olnud ammugi jo ära uppunud, ainult kapteni kaiot olnud veest tühi. Sääl siis kirjotanud kapten laeva ukka minemise ja oma lugu paberi pääle ülesse, pistnud paberi rulli tühja pudeli sissi ja pannud kindla korgi pääle. Siis mõttelnud ta keik mõtted oma elu pästmise pärast, aga pole nõu kuskile hakkanud. Väga irmsad mere elukad vahtinud läbi paksu laeva akna tema tuppa, ja mõned neist nüüstnud laeva külgesid, et see värisenud ja vabisenud käes. Ela nüüd, kui pitkalt sa niisuguse hirmu ja kartuse käes veel elad? Päeva viis kannatanud ta seda küll ära, pole midagi söönud ega joonud, sest kell seina pääl käinud veel väga õigeste siis ei ole ta voinud neid hirmsate loomate nägusid enamb jõudnud välja kannatata löönud akna katki pistnud pudeli välja. Nõnda leidnud aameriklased kapteni ühe jõe äärest minestand oma laeva kaiotis ja äratasid teda tohtri abil varsi meelemoistusele, sest laev oli ühest veevoolu august Eeroopast Aamerikamaale kuiva pääle maha kukkunud. Oleksivad tõiste laevameiste kaiotit ka vett pidanud nago kapteni kaiot, oleksivad keik mehed selle laeva pääl elusse jäänud. Nüüd alles märkas laeva juhataja kapten, et need suuret elukat, mis ta mere põhjas arvas nägevad, mitte vee loomad ei olnud, vaid Aameerika tiigrid, lõvid, üüanid ja piisoni härjad. Eropa laev mis nüüd kuiva pääl seisis sai ühe auurulaeva läbi jõkke vinnatud, mõned madrused abiks palgatud, et jälle tagasi kodumaale voiks purjetata, ja hea tuule ja tervisega jõudsid nad mõne nädala pärast jälle Amstertami sadamase. Et see juttukene tõeste tõsi on ning selle mehe juttustud, kellel aega kunagi tõtt rääkita ei ole, veel vähemb siis veel valetata, palun tääduse mihi selle üle veel pitkemalt kirjotata, kas kuival maal seda enne on juhtunud, et laev maakerast läbi kukkunud ja veel koguni terveks jäänud?

E 20626 (I) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas USN
Oa külv.
Kord läinud üks mees halli tõbe eest järve äärde kalmuste sissi pakku. Kaks halli tulnud sinna korraga järele meest otsima, aga pole mitte leidnud. Mees olnud surma hirmus ja kuulnud keik mis hallid kahekeste rääkinud. Viimaks üttelnud tõine tõisele: Lähame vend ära koio, mis meie sittast niiväga taga otsime, kül ta homseks isigi välja tuleb, täna on keige paremb aeg ube külita. Kui hallid ära läinud tulnud mees peidu paigast välja, läinud koio, ning hakkanud ube külima, ning oad kasvanud sügiseks väga ilusaks, keik juurest latvateni täis kötru, neid ube süües jäänutki mehel halli tõbi pääle tulemata.

E 20626/7 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003 [paj]
Kui Jesus vanal aeal maapääl käis juhtunud kord üks naene lüpsikuga temale vastu tulema. Jesus küsinud: “Mis sa kannad sääl naene?” Naene vastanud: “Piima vett.” Sellepääle öelnud Jesus: “Saagu tema sul ka piimaga segatud vesi olema.” Ja nõnda ka sest päevast saatik on piim veega segatud, kuna tal enne seda piiska vett sees polnud, vaid mis lüpseti oli selge piim.

E 20642/3 (13) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Jumal sandi näol.
Kord läinud üks sant pulma maeasse ja palunud öömaja ja süüa. Aga rikkas pulma peremees pole teda öömajale võtnud ega pala leiba annud. Sääl läinud siis santikene sauna juure ning palunud saunamehe käest öömaja ja süüa, saunamees võtnud teda rõõmuga öömajale ning jaganud oma palukest temaga. Homiku üleshärkates olnud saunamehel keik kirstud vilja ja riitid täis nõnda, et ühestki asjast enamb puudu ei olnud. Sääl käskinud santikene saunameest pulmamaja poole vaatata ja kui ta vaatnud, näinud tema pulma maja asemel järve olevad, kust ainult hoonete kattukse arjad veel välja paistsid. Kui santikene häkitselt nende silma eest ära kadunud, siis alles moistsid saunamees oma naesega, et see Jumal ise olnud, mis neil sandi näol öömajal olnud ja neid nii rohkeste õnnistanud nind rikka pulmamaja ühes pulmalistega, kus nii rohkeste priisatud ja tantsitud veega üle hupputanud.

E 20643/9 (14) < Rõuge khk. - M. Siipsen < Tooma Marin (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Tarkus ja nõidus.
Minu vanaisa Kala Jaak oli nõnda tark mees, et ta keiki avitas, kellel ullu ehk nõdra meele haigus oli. Aga miska ta avitas? Ei muuga mingiga kui ainolt sõnatega mis ta unes kord oli lugenud, ning veel üheksa korda “Issa meied” ning üheksa rsiti nõdra meelese haige pea pääle, see avitas igakord. Kus sel aeal moni tohter oli? Ja mis õpetud tohter praegugi vaimuhaigele ära teeb? Nõnda tegi tema kadunud õnnis sadanded haiged terveks, ei kulla latsekesed mingi muuga kui palvega ja selge Jumala sõnaga.
Kord oli meie oma külamehel see õnnetus. Ta leidnud hobuste ruhve alt lamba sääreluu, mis sinna nõiduse kuntsti pärast oli pantud. Ta võtnud selle luu, viinud nurme pääle ja põletanud tuhaks, aga kohe mehe ise häda käes, paremb käsi akkanud kangeste valutama ja jäänud krõnksi, otsinud mailma habi, ei midagi. Viimaks tuli mo vanaisa Kala Jaagu juure kellega kord noores põlves pahandust saanud, palus teda et vana eksitust andeks annaks, mis ka vana isa heameelega tegi. Luges siis käe pääle. Ja vaata imet, käsi terve nago enne ja pärast.
Kulla rahvakese, hädasid oli vanal aeal paljo rohkemb kui nüüd, sest kas vanast niisugutse söögi oli kui nüüd, aga avitajaid ja arste oli ka rohkemb. Välimised ihu ja naha haigused paised, samaspooled kõhu ja peavalud häkilised rabatused, need olivad minu vanaisal veikesed asjad ära arstita. Nende tühja asjate tarvis ei pruukinutki ta püha Jumala sõna. Häkilise rabatuse vastu võttis ta psiud 14 korteli viina, kaabitses sinna pisud ravantse kivi tuhka sissi, pisud lendavad kulda, pisud rebasi pätsi, kampust ja püssirohto ja terakene soola veel hulka, loputas segi ja andis haigele sissi. Ja kui ta küll minestand ning elu õhk veel juures oli, läi kohe pääle rohu andmist silmad lahti ning akkas rääkima ning oligi varsi terve.
Sammaspooliku arstita oli tal kerge asi, sest kes kord merevet on joonud, olgu see kes taht, süllitagu kolm kord ilma ivata samaspooliku pääle, siis on varsi kadunud. Aga kellel samaspoolik väga laiali läinud üle kaela ehk kandla aluse, seda peab vastse halja noaga arstima, et enne kolm korda lappi noa pääle süllitad ja siis kolm korda haiged kohta vaeotad. Aga ikka see ärgu mingu seda tegema, kes merevett pole joonud.
Mao haiguse vasto andis minu vanaisa alati arja kaupmehe käest ostetud ussirohtu vanematele inimestele rohkemb, lastele vähemb, sest ka vanematel inimestel teevad ussid kõhus kõbinad, võtvad söögi isu ära ning aeavad pasale, liiategi neil kes kõhna söögi isuga ning närvad sööma on ehk liig magetatt toitu ehk suppi söövad. Seepärast ärgu öelgu keegi: Ega vanainimesel ussa kõhus pole.
Noh oli kellegil muidu häkiline kõhu näpistus, mitte söömise läbi siginud ussi viga, seda mõistis mo vanaisa kohe mis niisugusele tuli anda. Piraga viin või ehk räime soolvesi nattuke rõikast (mäda) rõigast ehk sibulad pääle salva, ka püssirohtu pani sagetaste nimitud vedeligu ulka, ehk kui kedagi muud rohtu käepärast polnud, siis laskis valukannataja soola suhu võtta ja vett pääle rüübata. Ja ma ei näinud seda kunagi, et habi ei saanud. Päälegi oli mo vanaisa suur mesilindute pidaja, paarkümend puud oli tal sagetaste ületalve aias. Mett käisid küla naesed keige haiguste vastu meie käest otsimas ja mett tarvitas ka vanaisa ise paisete ja paisete ja kurgu haiguste vastu. Oli kellegil kurgu haigus ja tuli tema juure, et enamb süüja ega neelata ei saanud, andis ta haigele seda õpetust, et pidi mett sööma ehk kuivand leiva kooruksega mee sissi kastetud leiba närima, ehk mett sooja rõõsa piimaga jooma ja kellel mitte surma haigus polnud, see habi ikka sai. Silma haiged juhatas ta Koolmeistri talu vähema hallikale ja käskis neid sääl värske puhta veega kolm ehk neli korda päevas peseta, mis paljogi haigid silmi terveks tegi. Nüüd siis tahan teile veel lätte ojast mõnda sõna rääkita, mis Kõrgepalu mõisa piiris Oina veske ligital seisab. Sinna viiti vanal aeal keik pantusad ja nõituse asjad, tippiti enne ratta rummute sissi, panti pihlaka puust punn kumagile poole otsa ette ning surveti pori sissi põhja, et tegijale tehtud kurja ise kaela pääle tagasi saata. Kord jäi mo vanaisal ise keige paremb lehm häkki haigeks, sel lehmal oli nii õrn udar, et kui kahte nisa lüpsid, siis kaks ise piima hakkasivad jooksma. Meie oma tõistre kuri peremees ei voinud seda sallita, et meie niisugune lehm oli. Ta pannud kanamuna, kus muidugi vist nõiduse sõnad pääle loetud, öösel lehmate jootmise ruhve sissi ja see lehm oli ikka esimene, kes enne tõisi jooma tõttas. Kohe lehmal häda käes, ei enamb iva ega marja ei jahu põrmu ega vett suu sissi. Panti siis lehm lauta kinni, aga ta ammus ühtepuhku et ale kuulda, aga kus nõiotud loom paigal püsib, ta kakkus keige kõvemad kanepised lõad katki ja aeas siis seina mööda püsti üles, et välja pääseta. Näris ammastega seina palkisid ja tegi viis imet. Noh mis nüüd heaks nõuks? Akkati siis asjalugu keigipidi järele arvama ning saadi viimaks selle otsusele, et tõise tare peremees lehma ära nõidunud. Leiti ka lehmate ruhve seest kana muna kätte, panti ratta rummu sissi, viiti lätte oja ning surveti pori sissi. See oli pühabe õhtsa pool kui see lugu sündis. Ja eesmabe homiku vara oli tõestre peremees meie pool ning kaebas kanged seest valu ning palus mo vanaisa käest rohtu. “Mina sulle sekord ühtegi rohtu ei anna,” ütles mo vanaisa. “Mis sul mo lehmaga asja oli? Mis lehm sulle kurja tegi? Oli sinul midagi viha, siis teinud minule, mis sa paha vaim vagast elajaloomast puudud, kellel meeld pääs ega keeld suus rääkita ei ole.” Tunnistas siis mehekene ise oma pattu üles ja palus anteks, et ta tõine kord enämb meie loomatese ei puudu. Anti talle siis tükk võid leiba, mida ta kui näljane koer ära sõi. Ning siis ühes minu isaga Lätte oeale tõttasid, säält rattarummu pori seest üles otsisid ja punnid eest ära võtsid, siis alles pääsnud naabri peremehel kõht lahti ja püksid kohe paska täis, mida ta suure pakkiga enamb pole saanud maha lasta. Lehm paranes küll aegamööda ära, aga endist piima andjad enamb ei saanud.

E 20669/75 (27) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Toru Toomas.
Ükskord viinud mees hobusega metsa ja pannud kolm paari paitsid kivi pääle aga seni kui hobusid kamitsase pannud, olnud keik päitsed kivi päält kui tina tuhka kadunud, mees otsib ja vahib ei leia kuskilt, tee mis taht, imelugu, ütleb viimaks mees, seie kivi pääle ma päitsed panin, aga kes Kurat nad omete selle pilkme aea sees ära võttis, niisugust imed ei ole ma ilma pääl veel näinud. “Või see mõne ime,” vastas hääl mehe selja taga, “siis sa pole veel imet näinudki. Tee omad silmad lahti, siis näed sa, et päitsed alles säälsamas kivi pääl on kus sa neid eesmalt panid.” Ja nüüd nägi mees et päitsed olivad kivi pääl mida ta enne sugugi ei näinud. “Kes sina oled?” küsis nüüd hobuste tooja konisnõnaga võõra mehe käest kes temale päitsed oli kätte juhatanud. “Kes ma olen,” ümises vanamees. “Sa jo tunned mind niisamuti kui iseennast, ma olen alati sinu ligital ja kui sa mind hüüdsid, tulin ma sulle päitsid kätte näitama. Kurat on mo nimi, ole pois ja vannu alati, siis saavad sulle keik asjad ilmas korda minema, aga ära sa Jumala nime suhu võtta. Sinust lootan ma tuleval aeal head teendrid põrgus saavad kui sa ikka nii mehemoodi edasi elad kui praegu. Aga seda ma ütlen, ära imestata tühja asjate üle, mida sa i näe, mine kord Talinamaale metsavahi Toru Tooma juure, see siis saab sulle veel imed rääkima.” Selle pääle kadus Kurat ja hobuste pois tuli kui kahvatanud surnu, näost valkeks läinud kojo poole ning juttustas keige pererahvale, et tema metsas Kuratiga kokku juhtunud ning ei võtnud sellest õhtast saatik Kurati nime enamb oma suhu. Heakene kül mõne aasta pärast läks ta asja toimetuse pärast Talinamaale reisile ja juhtus üsna kogematta metsavahi Toru Tooma juure öömajale, kus teda rõõmsaste ning lahkeste vasto võeti. Jutt tuli juttust ja kõne kõnest ja kui meie võõras viimaks peremehe nime järele küsis, ütles see: “Rahvas hüüavad mind Toru Toomaks, kuna mo õige nimi Toomas Toru on.” Säälsamas algatas ka võõral meele mis Kurat talle kord oli üttelnud, nüüd siis juttustas ta metsavahile keik seda lugu kuis ta Kuratiga kord koos olnud mis meie joba teame. Sellepääle akkas siis metsavaht juttustama: “Jah ma olen imed kül näinud, aga viimane ime on alles veel nägemata. Mul oli see jo noorest põlvest arjonud viisiks iga pühapääv metsas hulkuta ning jahti pidata. Sain isa käest koha omale, siis oli oma tuba ja oma luba, ikka pühabe homiku vara metsa ja õhtu ilja pimetas kojo ei Kirikust ega Jumala sõnast mitte ainust tähte ma ei lugenud. Mõtlesin mis sellest keigest kasu, tappan linde pean head põlve siin elus kuni suren, sest ega ometa pärast surma mind keegi enamb ei luba jahti pidata ega ümber ulkuta, selle nõuga lähan ka ükskord pühabe homiku õige vara jahile. Aga ma polnud veel paari verstagi oma elumajast eemale jõudnud kui häkkitselt üks tore loss mo ees seisab. Otsego maa seest välja kasvanud, sest enne ega pärast pole ma niisugust uhked lossi veel näinud. Mina jään ukse ette (tee pääle) imestuse pärast seisma mis keik ruusaga üle ripputud ning oodan kas moni saks välja tuleb, et voiksin küsita kelle loss see on ja kus kohas ma õige ise olen juhtunud. Hoodan, hoodan, ei tule välja kedagi, viimaks võttan südame rindu nago julge metsavaht kunagi, kes metsa herra tuppa tungib, samun marmorist treppi mööda ülesse ja astun suurte saali. Üks ainumas mees kodus ning vahib suuril silmil mo otsa. Ma ei saanud veel teretatagi kui ta mulle nii koera moodu käratab: “Kes sind seie on juhatanud, tahad küsida, kelle maea see on, siis kostan sinule, see on Kuratite loss. Tõised on keik sel kallil pühabäeval väljas ingi püidmas, mõned läksivad enesetapjate, poojate ning jootikute järele. Õhtaks tulevad saagiga kojo, mind jäeti kodu hoidma, ja vaata õnne, sina oled mulle ise kogemata saakiks kätte juhtunud, siit sa enamb ei pääse.” Nüüd olin ma vaene kimbus, ei moistnud kolme lugeta, akasin siis “Meie Issa” lugema, mis ema mulle lapsepõlves oli õpetanud. Aga ta keelis ära ja ütles: “Pea pori, ega see kirik pole, siin ei tohi keegi Jumala sõnaga lobiseta.” Ma pidin vait jääma ja akkasin nutma ja teda paluma, kas ma kuidagi viisi siit välja ei pääse. Viimaks sai ka Kurati süda haletaks ja ta ütles: “Sa void veel pääseta. Kui sind homme tõllaga põrgu viiakse, siis näed sa tee ääres kaske kasvamas, kelle oks üle tee ulatab, saad sina sellest sõites kinni tapata, siis oled pääsnud.” Mind panti ühte kambri kinni ja kästi seni oota kuni tõised Kuratid kojo tulevad, tulivadki õhta ilja keik kojo. Paljo ingesid olivad neil käes kui linnu poeakesed mõned põue, mõned karmanise pistetud, keik pidid home saama põrgu ühes minuga viitud. Ma olin see öö ilma uneta ja kuulsin keik kui minu üle kohud moisteti, et pean sellepärast põrgu viitud saama, et iga pühapäev jahti pean, alati kurja vannun ega ilmaski kirikule pole läinud. Sai siis hommik, viiti mind mitme mehega tõlda. Küll tugesin jalad vasto, aga olin kui üks väeti lapsukene nende käes. Neli musta täkku olivad tõlla ees, keik õleni musta sammetiga kaetud. Küll vahtisin kahele poole teed, aga ei kaske kusagil, keik lootus pääseta oli lõpemas kuni viimaks kaugelt tee ääres kaske silmasin, kelle oks üle tee ulatas, nüüd aeasin ennast tõllas püsti ning sirutasin käed kõrgese ning napsasin kase oksast kinni. Nõnda leidsin ennast omas tares tala küljes rippumas, kus ma suure häälega appi kisentasin, mo oma naene tuli sinna ja hüüdis mis sa pool vahed kisendad, lase maha ja ma lasksin talast lahti ja olin põrgu hirmust vaba. Küll otsisin pärast oma sulastega seda kohta, kus see loss seisis, aga ei ainust märki olnud sellest leida. Sestsaatik ei läha mina enamb ärgipäeval jahi pääle, veel vähemb siis pühapäeval ega ütle ühte Kurati nime,” lõpetas Toru Toomas ja soovis võõrale head ööd.

E 20675/7 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Koerakoonlased.
Kus nad elavad? Kas kuival maal voi meres? Ikka kuival maal, nad tükkivad siis keigerohemb ristiinimeste sekka oma saare päält välja kui maa pold tuul pehmed leiva lõhna nende saarepääle viib. Nad peavad ühe jalaga ja ühe suure silmaga olema mis kui taldrik terved otsa esist kattab üksikult ei pea nad hästi jooksta saama, aga kaks kõrvustigu, siis meie hobune neile ligi ei saavad.
Nende saare ja suuremaa vahel kasvavad nõnda teravad lõige heinad kui habemenoad kunagi, mis neid keelab välja tungimast, poleks neid terava sarvetega heinu olemas, sööksid nad keik ristiinemesed oma nahka.
Neid peab ka ühesilmaliseks kutsutama. Vanal aeal kui siin alalised taplused ja suured sõad olnud, siis on pärast sõda partiaeajad seda maad laastamas käinud ja kui neist veel mõned inimesed üle jäänud, tulnud keige viimaks peninuki mehed, need kaapinud ka surnud audate seest välja ja söönud nahka, nende eest pole keegi elus inimene ka varjo leidnud, sest nad tundnud aisu nõndasama kui jahikoerad. Olivad inimesed koobate sissi pakku pugenud, säält nad nuskisid neid varsi välja ja sõid ära, päälegi olnud veel kivitad ja koovitad neile selle hirmsa inimese söömise juures abiks. Joba mitme versta tagand nägivad peninuki mehed ära, kus need linnud kisendasid, sinna nemad siis ka ruttasid ja inimesi nende peidu urgatest välja kiskusid. Veel aastad 50 tagasi oli kartus inimestel kivitate ja koovitate eest ja kui need akkasivad kisendama ja pea kohal lendama, siis arvati, et see head ei tähenda, vaid sõda pea jälle tulemas on. Tõine hirm oli see, et oma kuningas enne laseb maa lagetaks teha, sest ühes varanduse ja inimestega ei voi ta teda ometa tõise kätte anda. Ometa keigist hirmsamad olivad koerakoonlased voi peninukki mehed. Tõiste tapjate eest vois moni ing veel elusse jääda ehk ära pääseta, aga koerakoondlaste eest pääsemist polnud lootagi. Ma ei soovi kellegile inimesele ega rahvale seda õnnetust, et koerakoondlased neid sööma tuleks, ka vihkan ma kivitid ja koovitid ki hirmsaid sõa linde tänapäevani veel, lõpetas vanakene.

E 20677/8 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Pille Parder 2003
Kuidas vanal aeal Õisu järv tulnud.
Kes teab, mittu sada aastad seda võib tagasi olla, kui Õisu järve pole olnutki, vaid üks heinamaa lohk. Sääl olnud ühel suisel päeval kange müristamine kuulda ja suur pitksepilv tulnud ülesse, läinud just üle Tarvastu kiriku, seda näinud paljo rahvast - vähemaid ja suuremaid kalu akkanud maha sadama, kiisku ja rääbusaid ning ahvenaid segamine olnud terve kord peris maa pääl. Kange kohisemisega ning suure mürinaga läinud see pilv ikka edasi õhtu poole ja hääl hüüdnud pilves: “Oisust tulen Õissu lähan ja see olnud praegune Õisu järv, mis nõnda taeva all edasi lendanud ja Õisu mõisa ligitale ennast maha lasknud. Kas ta egaveste sinna seisma jääb, on veel täädmata, ehk tuleb aeg, et ta jälle kerkib ja tõisi kohta ära lähab. Seepärast rahvas olge mõistlikud järve vett pruukima, et teie mitte kõiksugust sinna sissi ei uha, mis keik puhtad veed ei või sallita - Selles järgmises tükkis:

E 20685 < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Õle vargad.
Vanal aeal läinud kord peremees sulasega mõisa rehe juure õlgivargile. Peremees käsknud sulast kelle nimi Juhan olnud, üles rehepääle minna ja õlgi maha pilduta, et ta neid koormaks voiks sääda. Sulane roninud kassi kombel ülesse rehe pääle, aga ei viskanud õlgi ühtegi maha. Peremees küsib alt: “Miks sa ei viska Johan? Mis sa teed sääl Johan? Viska vaest jah.” Viimaks olnud suur kange matsatus ja kole hääl hüüdnud ülevelt: “Siin on so Johan, võtta teda ja mine oma teed.” Seda häält kuultes ehmatanud peremees väga ära ja näinud, et see Johan olnutki, mis vana Kurat rehe päält maha viskanud, peremees võtnud sääl sulase ja visanud ree pääle ning sõitnud ise ära irmunud kui tuul kojo poole.
Sestsaatik jätnud see peremees varguse oopis maha ning hakkanud õiged elu elama.

E 21475/7 (1) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kurat mõisa rehe juures.
„Kui mina veel kuuetõistkumne aastane poisikene olin,“ rääkis üks hall mehekene „ja mõisa vahel käisin. Oh siis oli kartus ja hirm keigil rehelistel vanatel kui noortel tontite eest, neid arvati kõik rehenurgad, ahjopäälsed ja tuulikamrid kubinal täis olevad. See kartus kasvis pilkasel pimetal öödel kahe võrra suuremaks, kui muidu muul aeal. Seda täädsin mina ja võtsin nõuks kord meie julgele rehepappile, kes alati kiitles, et tema tonti ei karta, ja keige rehelistele tonti mängita. Heakene küll, see sündis sedaviisi, öö oli kottpime ja ma palusin õhtul luba rehepappi käest, natuke koio minna, mis tema ka lubas. Kui ma kodust tagasi tulin võtsi teepääl mõne peotäie ruusakive, pistsin mõlemad karmanid täis ning läksin rehe juure jõudes ree ala üles tera uniku otsa, kus suri oli seina nõeale pantud, ja pagesin selle taga. Rehelised olivad parasjagu söömist lõpetanud ja magama eitnud kui ma esimesed kivikesed rehe ukse vastu viskasin. Sääl kuulsin varsi rehepappi risti ette eitvat ja kõva häälega hüüdvad: „Oled sa ristiinemene siis astu sissi? Oled sa Kurat siis mine sinna kust sa oled tulnud, sest sinul pimetuse vürstil pole valguse luntega midagi tegemist.“ Kui nüüd rehepapp oma rääkimise oli lõpetanud, ootsin ma nattuke aega, ja siis virutasin jälle peo täie kive rehe ust vastu. „Jumal Issa Poeake,“ kuulsin nüüd rehepappi häält. „Võtke tuled kätte ja pange ka peerg seie põlema lähame rehe ala vaatma kes sääl ometegi pillub. Kulla rahvas head see ei tähenda mitte.“ Selle pääle astusid rehepapp ees ja rehelised vanad ja noored taga järel keik ree ala. Vaatati nüüd keik kolgad ja nurgad oolega läbi, aga ei leitud mitte midagi, ka oli see mulle õnneks, et terve uniku otsa sarja taga mind keegi ei tulnud üles otsima, sest mul oli joba hirm varal, oleks mind säält leitud, siis oleks mul la nahk täis tuupitud.
Keik läksid nüüd selle pääle jälle rehte tagasi, ning eitsid magama, aga see ei kestnud kuigi kauaks. Üks kivikeste rahe minu peost ärataas keik jälle ülesse, ja pani kartma ja vabisema. Sääl tuli siis rehepapp ees ree ala ning keik rehelised, vanad ja noored, järele. Rehepapp akkas rääkima: „Mikspärast ei pea sina meid rahu, mul on sinuga küll eest otsa tegemist olnud, aga praego mul pole sinuga ühtegi asja. Ma ütlen sulle Jumala nimel, pea mind täna rahu.“ Ennast reheliste poole pöörates: „Armsad sõbrad! Ehk on teie seas siin moni kellega kurjal asja ehk tegemist on. See katsku ennast läbi ja seletagu oma asja Jumala ja Kurati vahel ära, et meie rahu kord saaksime.“ Keegi ei lausunud selle pääle reheliste seast musta ega valged. „Mul oli enne sinuga tegemist sa pimetuse vürst, aga mul pole nüüd enamb sinuga ühtegi tegemist, jätta meid rahule. Tulge seie laske põlvete pääle“ ütles rehepapp, ja keik lasksid põlvili, tagasi pidi „Meie Issad“ lugema, sai palve peetud, tõmbas rehepapp söega iga läve pakku pääle kolm kord kolm risti see on 9 risti. Selle pääle minti siis rihte ja eiteti magama. Õnnetuseks olivad ka kivit mul karmanist otsas. Kellega nüüd veel hirmutata? Võtsin siis teri unikust ja puhkusin peopääl puhtaks ning virutasin ukse pihta. „Kas kuulete,“ ütles rehepapp, „nüüd on meie palumise pääle kurja voimus murtud, need hoopid mis veel kuulete pole pooltki ennamb nii kanged kui esimesed, ja ma usun, et vandlane Jumala nime kartab ja nüüd varsi minema lähab.“ Seda kuultes tulin mina tera uniku otsast maha ja läksin tõisest uksest rehte. „Kas midagi ka kuulid väljas, voi nägid Peep?“ küsis rehepapp minult. „Kui kodu poolt tulin ja ligi reht sain, läks nago üks vari minust mööda“ vastasin mina. „No lapsed jääge siis rahuga magama, sest vana kuri on läinud.““

E 21478/83 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kolm venda.
Kord olnud ühel taluperemehel kolm poega, väga prisked ja tervet poisid, teinud tugevaste tööd ja kellekist asjast polnud sel perekonnal puudus. Isa mõtles uhkusega oma laste pääle ja nägi mõnda aega neist ainult rõõmu. Mailma elu on väga eitlik ja muutlik, täna nõnda ja hommejo tõiseti. Nõnda ka meie talu isal, kelle abikaas jo mõnda aastad mulla põues puhkas. Täna tundis tema oma lastest rõõmu, aga kurbtus ei jäänud ka kauaks tulemata. Nooremb poeg keda vana isa keige rohkemb ja enamb armastas, jäi häkkitselt raskeste haigeks ja surri ära. Nüüd oli keik endine rõõm sellest vaiksest talumajast kadunud. Noormees sai kolmandal päeval pärast surma maha maetud, ja haud lillepärgatega kauniste ehitud. Tõised kaks venda käisivad nüüd sagetaste õhtuti kui päeva töö tehtud oli, venna haua pääle palvetama ja kadunud aega meelde tuletama, kui nad veel kolmekeste üks tõisega rääkisivad ja juttu aeasivad. Ehk see küll jo pea aasta aega nõnda kestis, ei väsinud armastajad vennad siiski veel ära, vaid nende ainus ülemb rõõm ja meelejahutus oli see, venna haua pääl silmavett valata ja tema kalmu kungast keigesuguste lillitega ehitata.
Septembri kuu kümnes õhtu 18. oli kätte jõudnud ilm oli jo pime kui vennad kahekeste surnu aiale jõuavad molematel illised sügisesed lille kimbukesed käes. Aga haua juure jõudes näävad nad oma aasta eest surnud venda haua künkal oma risti kõrval istuvad, needsamad riited seljas ja sesama kübar peas kellega ta hauda sai pantud. Vennad kohkusid mõlemad teda sääl nähes, ega julgenud kumbki kätt pakkuta, ehk küll armastuses üks tõisele kaela oleksid pidanud langema. Aga see imestamine ja kohkumine ei kestnud kuigi kaua, vaid oli peagi mööda. - Surnud vend tõusis oma haua künkast ülesse, teretas oma vendasid ja andis mõlematele suud, ja akkas rääkima: „Ma tänan auusad vennad teid selle eest, et mind aasta läbi pea iga nädala olete vaatmas ja mällestamas käinud mo kalmukünkal. Ka paljo tänu olgu teile mo vennad nende ilusate lillete eest, mis teie igal käimise korral mo haua iluks seie olete istutanud. Ma oleksin heameelega ennast teile jo ammugi näitnud ja teid ära keeland minu pärast silmavett valamast. Aga mind ei lubatud mitte enne kui aasta täis saab, ennast teile näitata ja teie juure tulla, ehk ma seda küll heameelega oleksin soovinud. See hea vanaisa keda teiegi vaest ise tunnete, kelle juures ma nüüd elan, ütles mulle kui ma seda palusin ennist teile kurbtuse sees näitata: „Poeg ära mine enne nende juure alla kuni see aasta jo lahkumisest saatik otsa lõppeb. Küll meie näeme kui suur nende armastus sinu vastu on olnud, kas nad jõudvad sind aasta otsa meeles pidata ja mälestata. Ei tule nad enamb so haua juure palvet pidama ja unustavad sind ära ennego ainus aasta otsa lõppeb, siis pole ka sinul mitte tarvis alla minna neile ennast näitama. Ainult neid ingi lasen mina siit egavese lõpmata rõõmu paigast pilkuks aeaks alla, kellel niisugused sugulased, ehk vennad alla ilma järele jäänud, kes igapäev palvet peavad ja minu poole õhkavad, ning oma lahkunud vanemad venda ehk õde väga leinavad ja nende kalmul nuttavad. Ja sina poeg oled esimene surnute seast keda ma sesamas näos oma vendatele lasen näitata nago sa matmise päeval olid, kui nad haua äärel sinust ära lahkusid. Tuhandetel lasen mina unenäos nende mure sees trööstiks lahkunud omaksed vaimusilma ette tulla. Aga kes vähagi kangema usuga on, ja seda ära täädvad, et keik õiged ja usklikud inged minu juure tulevad, neile ei lase mina ka unenägemises midagi ilmutata, vaid panen neid teraselt tähele, kas nad ka ise otsani truuks jäävad, ehk koguni enne surma veel usku maha jätavad ja ära salgavad.“ Ma olen siis mo armsad vennad teile ennast näitama tulnud ja kolm taevaligu leiba kaasa toonud, mida meie sääl sööme.“ Nende sõnatega antis ta tõise leiva tõise vennale, ja kolmanda leiva käskis ta isale koio viia, kes minu surma pärast niisama muretseb nago teiegi. Räägige isale, ja viige minu poolt paljo tervit. Sest ma elan nüüd oma armsa ema, veikese õega ja onuga igapääv ühes koos, ja et minul sääl ülevel ütlemata hea põli on, mittu tuhad kord paremb kui siin oli. Ma rääkisin vennad teile paljogi kuidas meie sääl ülevel elame, ja kuidas meie nii väga ilusaste kiituse laulusid laulame, aga ma ei tohi ega voi teiega ainust sõna rohkemb rääkita, kuid ainult seda mis kästud on. Meie rõõmustame ennast, kui teie siin maapääl armastuses tõinetõisega elate ja rahu nõuate, ning ka vaest meie pääle mõtlete. Ja meie oleme siis kurvad kui keegi meie sõber, tuttav ehk vend lahkumise tunnil meie juurde ülesse ei tule. Kus ta siis läheb, seda mo vennad teate teie isegi.“ Nende sõnatega akkas ta oma vendate kaela ümber ja andis neile suud. Selle järele sündis äkkitselt kange tuule kohisemine ja vennad nägivad imeligu valgust ülevel taeva all ehk ilm küll peris üsna kottpime oli, nende surnud venda polnud enamb kalmukünkal nende juures, joba läks ta pilvete poole ülesse, needsamad riited seljas ning sesama kübar peas nägo nad teda aasta eest hauda panid. Ta tõusis ikka ja ikka kõrgemale kuni ta nende silmist ära kadus. Ilm oli jälle nago ennegi ümberringi kottpime, vennad palusivad „Meie Issa“ põlvili langetes, ning kui palve peetud oli tõusivad nad ülesse ning akasivad koio poole minema. Alles tee pääl pääsis nende keel lahti, et nad tõine tõisega imeligust nähtusest voisid rääkita. „Meie oleksime temaga pidanud rohkemb rääkima,“ ütles vanemb vend. „Jah meie oleksime seda küll pidanud tegema, aga keel oli nago suhu kinni naelatud, kartuse pärast“ vastas nooremb. „Oh kui ilus oli meie vend ja kui moistlik oli ta kõne. Meie juttu ei saaks keegi inimene uskuma ja ka meie voiksime seda ise unenäoks pidata, poleks ta meile mitte neid taevaligo leibu andnud.“ Nad istusivad siis jõe ääre alja muru pääle maha ja mõtlesid sääl oma imeliku juhtumist kaua aega järele. Kell vois jo 12 löönud olla kui nad koio jõudsivad ja oma vana isale voodi pääl imeligu nägemist juttustasid. Vana isa arvas esiti nende juttu valeks, aga kui nad taevalika leivakesi näitasivad mis vend neile oli andnud ja mis paljo tõistmoodi polnud kui meie kiriku leivad siis uskus ka vana isa seda kindlaste mis pojad rääkisivad. Nüüd pidasivad nad nõu taevaligo leibasid ära süüja sest vend oli neid jo selle tarbeks toonud. Nad pidasivad enne palved ja siis pistsid igamees oma leiva suhu ja sõid seda ära. Oh imeliku rõõmu ja rahu mis nad pärast seda söömist omas südames nüüd tundsid. Imelik igatsemine taevase saada täitis nende rinda ja nende igatsemine sestsaatik igapääv ja öö oli surm. Nad käisivad küll pärast ka veel venna haual, aga mitte enamb tema surma pärast kurvastama ega nutma, vaid eneste ja oma vana jõuetuma isa eest palvetama, ning nende ainus igatsemine oli päeval ja öösel see: Taevase saada oma venna ja sugulaste juure. Küll tegivad nad ka tööd ja pidasivad maja korra eest oold, aga ennamb pooltki nago enne sest nad arvasid sest ilmutamisest saatik keik pühkmeks selle kalli armu tundmise vastu mis nemad Kristuse Jeesuse ees oma venna ja sugulaste seltsist säält lootsid eest leida. Kuna nad nüüd jo ammugi seda kätte saanud mis nad igatsenud. Oh voiksid veel mitmed inged surnute mälestustes niisugust õnne leida.

E 21548 (51) < Rõuge khk., Vooru - J. Kuusk (1895) Sisestas USN
Maalise arssites sedäviisi: Võetes õbe raha ja käbites aiges jäämise kohal maaja aige pääle, mille mann arsti esi 9 kõrda peri päeva aige ümmer käi.

E 21558/61 (1) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004 [paj]
Armu aeg lääb ruttu mööda
See silmapilk ka pole tääda
Mil meid saab koio kutsutud.
Kui üks inimene viiekümne aastaseks akkab saama, siis ei ole ta omast kodust, see on hauast, mitte enamb kuigi kaugel. Ta on joba päeva jao viiskümmend versta maad välja rändanud ja tahaks öömajale jääda. Vähemb suurest ulgast on neid inimesi, kes veel pääle viiekumne aasta ehk versta, õhtuse iha valgega edasi samuvad. Suuremb ulk lähab selle ümber puhkama. Ja voi see mõne käimine enamb on, kui joba küllad käinud ja väsinud oled.
Paljo, väga paljo on neid inimesi, kes seda tähele ei pane, et neile eluõhtu kätte jõuab, neile tahan oma päevaraamatud kirjutates head nõu anda, et nemad oma aega tähele paneksid, ja tõiseks juhatan neid päeva kõiki mis homikul tõuseb ja õhtul veerib, tähele panema. Kui päike õhta poolte alla vaob, siis märkab jo iga enimene, et veerimise juure enamb liiga aega ei läha. Niisamasugune lugu on ka elutie käemisega. Oleks aindsamal ingel see voimalik 100 aasta pärast pääle surma seie ilma tagasi tulla. Mis teie arvate? Mis ta meile saaks juttustama? Mina arvan, tal saaksivad koguni isesugused mõtted olema kui tõistel surelikutel inimestel. Et ta akkaki omale veel seie ilma pääle (omale) maja ehitama, naist võtma ning viina jooma. Ei vist healgi, ta mõtted oleksivad igapäev taevalikute asjate juures, ja ta käik igapäev nende soovimistega ümber, kuis viisi ta siit ilmast ruttu minema saaks. Ta ei jõuaks nädalad, veel vähemb siis aastad siin kurjas ilmas ära elada, kus õelus ja kurjus valitsemas on.
Johanese ilmutamise raamatus 12 peatükkis 12 salmis öeltakse: Häda neile, kes elavad maa ja mere pääl, sest et Kurat teie juure maha tulnud ja temal on suur viha, sest ta teab, et temal pisud aega on.
Mis rahu sa armas ing siis ilmast void loota kui sa Kuratiga ühe kattukse all elad. Joba see on raske kui sa saadana jungriga ühes majas elad, mis siis veel üttelta kui vana pimetuse vürst Kurat ise meie juure korteris on. Ja kus on siis tema korter? Kas arvate, et tema puust, ehk kivist tehtud elumajaga lepib? Ei kül ilmaski, ta perib omale lihasid südamid ja veel päälegi mitmed luuaga pühitud ja ehitud toad. Seda näeb jo terane tähelepaneja, et väga roppu pattu tegia südames elates ka Kuratil elu läilaks lähab. Valvamine ja palumine ja meeleparandamine on südame pühkimine ning ilusamaks ehitamine. Aga kui pääle seda hooletus ning kiimalus väha mahti saab sissi pugeta, siis astub ka Kurat kohe selle järele südame uksest sissi, silmitseb ümberringi ja kiidab: “Voi mis kaunis ehitud puhas tuba, siin on mul paljo ilusamb elada ja tööd teha, kui inne selle mõrtsuka ja värga roppus ning koristamata toas, kes mitte silmapilku minu nime es jätta nimetamata, ma tüdisin peris tema väga roppu tembutega ära. Aga nägo ma näen saab selles pühitud majas mul oopis paremb kord valitsema. Ma tahan oma sõpru seitse tükki nüüd ka seie elama kutsuta, siin on ruumi kaheksama jaoks üsna küll. Soovit sina armas ristiinimene, et Kurat sinu südamese enamb tagasi ei voi tulla kui ta pattukahetsemise läbi säält kord oli välja läinud, siis pea omal alati vaimulikud sõariistad paremal ja pahemal pool. Kas voivad sõamehed siis ootetumad olla kui linn on ümber piiratud ja võõras sõavägi ega minut sissi kippub? Sääl on sõameistel ja kodanikutil tööd, hirmu ja valmistamist küll. Sääl ei voi keegi puhkamise ja magamise pääle mõttelta. Sesamasugune lugu on ka vaimuligu voitlemise ja sõdimisega, sest väljaspidine vandlane tappab üksnes ihu aga ei voi pärast enamb ühtegi teha. Pühakiri ütleb: Aga kartke teda, kes inge ja ihu voib rikkuta põrgus. Void sina ooletu olla ja magata kui sa tead, et niisugune vagev vandlane sinu südame roiate pääl ümber luusib, päälegi kui kuuled, et tema so sobratest ja kaas vendatest mitmet vangi on võtnud ja mitmed ära ukkunud. Julged sa veel magata?

E 21561/5 (2) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kolm veikest loomakest.
1892 aastal 24 mail seisin mina oma elumaja ligital ühe umbes arvata kolme jala süvaviis augu äärel, mis ma moni päev enne seda alliku soone katsumiseks labitaga maa sissi olin uristanud. Nüüd vaatsin mina järele, kas vett paljo augus on, aga vesi oli suutumaks ära kadunud ja kolm looma ülevelt sinna pori pääle sissi kukkunud. Üks konn, põua sittik ja üks kullakarvaline läikiv suur martikas. Põua sittik ja martik olivad molemad selili kukkunud, sipputasid ainult jalgatega, ega saanud ennast enamb oma jõuga kumbki kõhu pääle pöörata, kuna konn ühes nurgas kükkitas ja ühe soppikese ülespoole ronimiseks oli kaevanud, et välja saada, aga ka tema töö ja püidmine näitis peris asjata olevad, sellepärast istus nüüd temagi sääl mures ja mõttes, vist aletusega iseenese ning õnnetumate seltsimeiste surma, mis näljahädas pea keigetel koletas kuristigus ootata oli.
Ma seisin augu äärel, ja mo meel läks aletaks nende kolme veikese looma vangi koda vaatates, kus nad ilma armuta oleksivad pidanud surema, kui keegi neid poleks säält välja pästnud. Ma võtsin ühe veikse keppi ja ulatasin seda alla põua sittika ninna pääle, ta haaris sellest, kohe oma jalgatega kinni ja nõnda tõmbasin teda siis ülesse ja panin tasakeste rohu pääle maha, kus ta suure ruttuga edasi akkas minema ja varsi mo silmist kadus. Kuld martigaga oli sesamasugune lugu, selle võtsin ka keppi otsaga välja ja panin värava posti otsa kõhu pääle kuivama, sest ta selg oli liivaga koos ja lige. Konn ei akkanud keppist kinni, mis nüüd heaks nõuks, muud kui akkasin liiva ääre päält auku aeama, ikka tasakeste ja mõistlikult, et konn ala maetud ei saanud, kuni ahtakene auk nõnda nii kõrgele sai täitetud, et konn ise välja üppas. Niiviisi saivad keik kolm looma surma suust pästetud! Kuld martikas kuivatas oma kesta arvata veerand tundi värava posti otsas, ja siis alles ilmusivad talle pitkat võrgu tiivad kesta alt nähtavale. Ta tõusis mo silma nähes lendu, lendas kõrgele üles pilvete poole ja kadus vaate ringist varsi ära.
Keige nende veikeste loomate pästmise aeal mõtlesin ma Jumala armu ime tööd minu ja keige inimeste sugu kallal. Kui kül moni konna sugune on, kes välja tõmbamise keppist ei mõista kinni akkata, ja seni risti ja viletsuse liiva laskvad oma selga sadata, ja ikka selle alt välja rabelevad ja jälle uueste ala langevad, kuni nad viimse surma tunni juures kus kiusatus mõõt jo kuhjaga täis on, Jumala ime armu läbi veel pattu hauast välja voivad üppata. Ehk küll nende seas ka tuhandad on, kes siin ilmas igaveste pattu muda ala jäävad ja nõnda om ise meelega tehtud eksituste pärast põrgu auda alla lähavad.
Põuasittik akkas küll keppist kinni ning sai välja tõmatud, aga ta pistis kohe jooksma, nago poleks talle midagi õnnetust sündinud. Nii on mone inimese lugu kes täna on eksinud, seda anteks saab, ehk sellest õnnetusest ligimese aitamise läbi pääseb. Siis homme enamb see pääle ei mõtle, ega ennast langemast ei oia. Niisugune inimene voib peagi jälle selle kaevu sissi kukkuta, kust teda mone tunni eest sai välja tõmatud. Sepärast kui sina oled pästetud, siis mõtle sügavaste järele, kust sulle see õnnetus tuli, et sa nii moodi langesid. Kas olid tõised sinule augu valmistanud, ehk sina ise. Kui sa nüüd sügavaste keik järele uurid, siis jääb see ka sulle sügveste meele sissi ja oiab sind edespidi langemast. Ära tõtta mõtlemata oma eluteed edasi vaid tea, et augud so jalg teeraa kõrvale paremale ja pahemale poole on kaevatud, separast valva ja oia ennast käies oolega, et sa sissi ei kukku. Ainult kuld martigad voib nende kolme veikse looma seast keige targemaks kiita. Ta sai posti otsa kuivama pantud, ja tema ei roninud mitte säält meeletumal kombel maha, vaid laskis soojal päikesel enne omad ligetad selga ära kuivatata, pärast puhastas ta ennast oolega puhtaks ja kui ta küllalt oli puhkanud, tõusis ta taeva laotuse ala kõrgele lendu, ja lendas augu juurest kaugele ära. Armas sõber! Ka sind sünnib targaks inimeseks pidata kui sina kuld martiga viisil teed omad vaimu tiivad pattu porist puhtaks puhastad ning kõrgele üles lendad. Õnn sulle kui sina nago täieste õpetud inimene usu kullaga ehitud, ehk küll sündimise poolest veikese voi suure martiga sarnane oma vaimu mõtte tiibatega üles lendad ja kui sina seda void, siis pole sinul kukkumist paljo karta, sest kaevandused ja augud on ainult roomajate elajate pärast tehtud, kus siiski moni ooletu kuld martikas kui liig ettevaatamata on ja oma tiibu õigel aeal ei tarvitata, sissi voib kukkuta. Õnn sulle, et sulle tiivad on antud, mis roomajatel ja konna sugustel mitte ei ole. Ja mis on need tiivad? Jumalik tarkus, mis ülemb on kui keik ilma au ja tema varandus.

E 21565/74 (4) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Pilvete piiril.
Armas risti vend ja õde! Lenda oma vaimu tiibatega, kui sul neid on, mõni paar versta maa päält ülesse pilvete poole ja vaata siis säält alla, mis tõised sinusugused inimeste lapsed siin põrmu pääl toimetavad ja teevad. Sina saad siis immeks panema asjo päält vaatates, mis sina küll ehk enne täädsid ja uskusid, aga oma silmaga ühekorraga veel pole näinud. Et mina üks pilk aega ülevel kõrges pilvete piiril olen istunud ja säält alla maa pääle maha silmitsenud, siis tahan sinule armas lugeja sellest nägemisest väha juttustata. Et see tõeste tõsi on, tead ja usud sina muidugi.
See oli esimene juni kuu hommik 1890 aastal päikese tõusu aeal ilm oli selge ja taevas sinine, linnud laulsivad Jumalale kiitust ja inimesed ingasivad alles une kaisus omast minevasest nädala tööst. Kaste piisad särasivad puulehtete küljes ja kasteheina latvates, nago oleksivad keik rohi ja puud oma iluga just tänaseks pühapäevaks kui ette valmistud. Mina seisin ühe kingu otsas oma elumaja ligital ja akkasin säält nago ilma tahtmata edasi samuma, ilma täädmata kus poole. Nattukese aea pärast kui mõttetest ülesse härkan, leian ennast tähtete riigist. Pehme tuule õhk puhhus lõuna poolt ja tõi ühe pilve rünka kaasa, see jäi just minu ligitale seisma ja mina toetasin oma selja pilve nõjale. Mo jälge all oli sesama mäe rüngas, kelle pääl ma siis seisin kui omast toast välja tulin. Aga nüüd olin ma hoopis kõrgel ja akkasin alla maha silmitsema. Keige esiti puutus üks uhke talu mulle silma, kus pulma rahvast lõpmata paljo koos oli, need keik valmistasid ennast kirikule minema. Sääl olivad pruut neitsid ja peio poisid ja muud pulmalised, joomist, naeru, kisa ja kära. Ka vandumist ja vaimuligu laulu häält oli läbi segamine vehel kuulda. Viimaks sai keik tantsu ja rõõmu kärinaga kinni maetud. Tantsu paarid meeste ja naesterahvas, keerutasid ühtepuhku ringi. Ja mida rohkemb joodi ja lakkuti, seda suuremaks tõusis ka kära, kuni viimaks hobused ette rakkendati ja kirikule akkati minema. Peigmees ja pruut olivad keige rõõmsamad ning keige õnnelikumad. Nad naeratasivad ühtepuhku tõine tõise palgese vaatates ja nende süda põles rõõmust ning armastusest üks tõise vastu. Ülepea üttelda: Sel rõõmul ja lustil polnud otsa ega ru, mis sääl rikka rahva pulma pidul täna valitsemas oli.
Nüüd pöörsin ma omad silmad tõisi külgi, et näha mis tõises kohas sünnib. Ka sääl nägin ma uhke talu ning sääl peeti täna varusid voi ristsid. Sääl tantsiti, mängiti, söödi ning joodi niisamuti kui pulma talus. Nooremad inimesed tegid vahel ringmängised ning keerutasid jalgu, vahel laulsid ka täie häälega mõnegi ilmlise laulu. Aga seda tegivad nad väga laialise ilmligu mõttega, et ühegi süda sellest ei täädnud, mis suu laulis, mis mind väga kurvastas. Siis jäin ma iseeneses mõtlema: Kas need inimeste lapsed, kes keik ommetagi on ristitud ja nüüd jälle ühe lapse ristimise pidu peavad, siis Jumala auks midagi ei moista ette võtta, mo süda sai sellest vaatmisest täitetud ja mina pöörsin omad silmad kolmandase külgi, et näha saada, mis sääl inimeste laste seas tehakse. Kolmandamas kohas olivad ennast heaulk rahvast kokku kogunud, ühe rikka juubilaarile tema sündimise päevaks laulma, mängima ning õnne soovima. Sääl olivad musikantid vask pillite trumpeetetega ja nootitega selgeste näha. Musikantid astsid keige esiti oma pasunatega ukse ette ning akkasivad valjuste puhuma, ka lauljad astsivad nende ridatese ning laulsivad pärast mängimist kolm kaunist laulu. Üks neist oli “Oh võtkemb Jumalat,” mis keik õhu värisema pani ning siis ka ülesse minu kõrvu tungis. Kaks tõist laulu olivad peris ilmaligud. Ainult juubilaari kiituseks. Kolmanda laulu lõpetusel astus juubilaar, üks vana seitsmekümne aastane hall härra toa uksest välja ning tänas liigutud südamega lauljaid ja mängijaid. Ka muud rahvast kes temale tulnud õnna soovima. Mis pääle jälle lauleti “Ta elago.” Pärast anti rahvale lauljatele ja mängijatele pidu söök, kus ka viin ja õlu ei puudunud. Kui viimaks keik pidulised rõõmsa südame ja täie peaga koio poole akkasid samuma. Kui viimsed pidulised minu silmist kadunud olivad, vaatsin ma neljandase külgi, et näha saada, mis sääl rahvas ka täna teevad. - Sääl kanti musta surnu kirstu parasjagu majast välja ja tõsteti vankri pääle, kus kaks tugevad musta hobust ees olivad. See surnud oli sellesama maja peremees, seitsme lapse isa 54 aastad vana. Ta oli kuue nädala raske haiguse järele siit ilmast ära lahkunud ja lapsed ja abikaasa leinama jätnud. Palju tutvaid ja sugulasi olivad ta viimse käigule saatma tulnud, iga mattuslise silmis läikisivad kurbtuse silmavee pisarad, kui mattusse rong surnu aia väravast sissi sõitis, ja õppetaja mattse kõned akkas pidama, ja kadunud mehe heategusid nimetas, kes üks truu ja õiglane inimene keik oma elu aeg on olnud, ja et ta nüüd seda vilja taevariigis rõõmuga saab lõikama, mis ta siin ilmas eluaeg nuttuga on külvanud. Neid sõnu äraseletates akkasivad kõik leinajad suure häälega nutma. Ma nägin sääl silmavett lainela surnud mehe lese ja laste silmist jooksvad. Ka vana kogutuse õpetaja silmis nähti pisarad. Ja pisarad voolasivad ikka veel seni mattusse rahvas koio jõudsivad ja minu vaateringist ära kadusivad.
Et see vaatmine veider, ja minu meelest aeg väga lühikene. Ommetagi oli päike selle aea sees õhta poolte jõudnud. Keik maanteed olivad jala ja hobustega täitetud, mis kirikutest koio poole voolasivad. Ka selle hulgale vastu tulejaid oli paljo, kes keik jutluse aeg kodus olivad maganud ja nüüd kõrtsitese tõttasivad tänast pühapäeva õhtad joomise ja mängimisega lõpetama, ehk selle voi tõise ilmligu tallituse pärast kõrtsis sõbratega kokku saama. Igalühel oli südames peasiht seda kallist pühapäeva lõbutuse, lusti, tantsu ja rõõmuga lõpetata.
Ma nägin ka põldute pääl kündjaid ja äestajaid, mitmes mõisa ja talu paigates, kes vilja maha külisid, ehk joba tehtud vilja põldu äeestasid või rullisid, vist sellepärrast, et kuuest nädalapäevast neil nappus kätte tulnud oma pakkile põllu tegemisele. Ka talu elumajate sees, ning õuete pääl oli raiomist, saega lõikamist, ööveldamist ning seppate aamrete kollinad nende kodates kuulda. Tõised keerutasid linatest ja kanepitest kaplu ja kammitsaid, keigetel oli suur rutt taga, sellepärast oma tööga ruttata, et õhtaks kas või päran päeva kõrtsu tõistele järele minna ja seda õhtud rõõmuga lõpetata. Mida rohkemb päike õhtu poole jõudis, seda rohkem inimesi nägin ma oma toimenduste kallal töötavad, et ülevelt alla vaatates see kallis ingamise päev ilmligu tegemise ja toimenduse poolest ärgipäevatest sugugi tõist viisi ei näitnud. Ainult üksikud inimesed, nago need, kes mattuselt täna tulivad, lesed naesed ja vaesed lapsed, ka mõned vanad raukakesed, nägin oma aknate all, ehk puude vilus kurva meelega istuvad. Väga väha oli neid, kes palve ehk kiriku lauluraamtud lugesivad. Aga siiski kostis neist vähast lugejatest ja lauljatest üks armas lauluhääl mo kõrvu ja täitis taeva laotust voi võlvi maheda vastukajaga. Ja see oligi see asi, mis mind üksi sel kallil pühapäeval sääl kõrgel pilvete riigis rõõmustas.
Joba akkas päike veerima, ja mo silmad nägivad veel ühe koha pääl kaebamist ja nutmist. Sääl oli üks haige emakene oma laste keskel, ja rääkis nendega armsal ja kurval toonil: “Mo lapsukesed, ma tunnen, et mo eluõhtu kätte jõuab. Oh saaksin ka mina kaua aegse põdemise järele enne ilmligu päikese veeru igaveste uinuda! Oh lõpmata valu täidab mo rinda, ja ma igatsen väga haua rahu ja ingamise järele. Oh minu armsad lapsed! Teie jääte nüüd minust maha, aga ma loodan teid keiki sääl ülevel jälle näha. Paluge alati Jumalat ning jääge heaks ja vagaiks lapsiks, kes teist üleannetumaks läheb ja kurja teeb, see ärgu lootku taevas enamb mind näha saada, vaid selle osa on põrgu haud. Käige minu hauda ka lilletega ehitamas, kui ma surnud ja kalmule kantud olen, sellega näitate üles, et teie mind oma ema olete armastanud.”
Viimaks pani ta omad haiged nõrgad käed korda mööda oma laste peate pääle ja õnnistas neid, veel liikusid ta uuled kord nägo Jumalaga jätmiseks oma laste poole, siis lahkus vaim sest mullasest maeast.
Pilgukese aea pärast nägin mina kaks inglid mis nii valged olivad kui lumi, sureja ingega minust mööda ruttavad. Ma oleksin heameelega mõne sõna nendiga rääkinud, ehk midagi nende käest küsinud, aga seni kui ma alles seda mõtlesin, olivad need ilgavad pühad inglid jo hoopis kõrgel ja kadusivad mo silmist. Ma nägin keik pererahvast ennast surnukiha ümber kokku koguvad ja laulvad, aga iseäranes oli väga armas nende vaeste laste lauluhääl ja nende tõsised kurvad paled vaatata. Tükk aega jäin mina seda vaatates mõttese ja mõtlesin iseenese: Oh tõsitus ja südame kurbtus, sa oled hoopis paremb vaatata kui lustimängud, naermine ja nalja heitmine, sest nende laste tõsised vaiksed paled, kurbtus nende taevakarva sinistes silmates, mis nago hommiku kaste pisaratest läikisivad, see keik seisab nago praegu veel mo meeles.
Kui ma nüüd veel ümberringi silmitsesin, ei voinud ma pimetuse pärast enamb ühtegi näha, sest päike oli jo ammugi looja läinud ja ilgavad tähed särasivad mo ümberringi, mo kõrvu kostis viimaks veel naeru ja irvitamise hääl. Oh missugust meelehaigust see naer kurva nähtuse pääle mo südamese sünnitas, ja missugust südamevalu ta taeva inglitele veel peaks tegema, mõtlesin mina, sest et nad minust pattusest inimesest paljo kõrgemal ja tuhad korda kaugemale üle mailma voivad vaatata ja näha. Oh küll voib inimeste vallatus pühapäeva rikkumine, pulmate ja pidute pidamine, tantsimine ning mängid, mis lihameel keik armastab, neile jälgid asjad näha ja kuulda olla. Päälegi veel ingamise päeva tööd ja tallitused, kus inimesed oma inge õnnistust peaksivad otsima, aga selle asemel jooksevad nad ise tervemeelega hukkatuse sissi. Ja mis saab Jumal ja Valguse Issand ise niisugustele ingetele üttlema kui nad surres tema kohtu järe ette tuuakse. Mis muud, kui taganege minust keik, kes teie ülekohtu teod olete teinud, ja minge sinna kohta, mis on valmistatud Kuratile ja tema inglitele.
Kui mina nüüd keik mõtted olin mõttelnud ja paljo nägemise näinud, akkasin mina sääld mäe päält kus ma päikese tõusu aeal läksin oma maja poole alla samuma ja jõudsin viimaks ukse ette. Alles siis märkasin mina ha sain selgeste aru kätte, et ma keik see päev otsa oma mäe pääl püsti olin seisnud, ja üksnes vaimumõttetega pilve piirilt alla olin vaatnud.
Armas sõber, ka sina void pilvete piiril seista ning alla vaatata kui soovid, ehk veel paljo rohkemb kui mina näha. Aga üksi siis kui sa ennast mailmast ära lahutad ja seda ühte akkad taga nõudma mis tarvis. See on Jumala ja oma inge õnnistust.

E 21575/7 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Suured pühad.
Meie eestirahvas valmistavad ennast hoolega suurte pühate vastu, niihästi inge kui ihu poolest, ja peavad iseäranes Jõulupühi, uut aastat, ülestõusmise ja pühavaimu väljavalamise (suviste pühi) väga kalliks. See ristlik pruuk ja kombe oleks väga muidu kiidu väärt, kui mitte paljutes paikates ainult valjaspidi vaagnasid ei puhastataks ja seestpidi keik valmistus ooletuse päha saab jäetud. Noh räägime ainult neist, kes ennast ka seestpidi inge poolest valmistavad, vagatuses suuri pühi ootvat, neid ka mõistlikult palves pühitsevad, aga siiski kurjuses ning kiimaluses ehk joomises lõpetavad.
Kes suurtel pühatel kaks esimest päeva ning ööd oolega on Jumalat palunud ja lugenud, see ärgu siis mitte viimsel pühapäeval kõrtsi mingu ennast ärarikkuma. Sest kõrts on see paha allikas, kus roppus, joomine ja muud alvad kombed ased võttavad. Ka elutseb kõrtsis üks troppikond eestlasi, kellel ükski suur püha kallis ei ole, sest et nad hea ega kurja vahed ei tunne, ega vahed ei tee parema ega pahema käe vahele. Kui nüüd need ka viimsel pühal kõrtsi lähavad, kes oma pühasid õigeste ristiinimese kombel on pühitsenud, siis saavad nad sääl esimestest võrgutud ja nendega nõnda ühesarnatseks.
Kui sina sõber suured pühad Jumala kartuses ning vagatuses oled alganud, siis katsu neid ka vagatuses ja Jumala kartuses lõpetata, siis on suuret pühad sulle seda kasu saatnud, et sina pühamaks ja vagamaks lähad, ja ükskord taevase kõlbad suuri pühasid mis ikka lõpmata sääl edasi kestavad, pühitsema. Ka ei ole suuri pühasid tarvis moial kui oma kodus sul lõpetata, kus neid algasid, sest ka lõbukäigud sugulaste ja sõbrate seas teevad meile sagetaste ainult kahju. Sest et väga raske on nalja seas ennast auusaste ülespidata, ja kui sa omi suud mitte oolega tähele ei pane, voivad ka tõised nõdremad sinu alpi juttute läbi pahantud saada, liiategi veel siis kui tõised heameelega sinu juttuaeamisest osa võttavad ehk sinu tõiste ees auus ja tähtjas inimene oled.
Ma olin ales poisikene ja kuulsin roppu ning lori mehe kõnesid ja laule ja need on mul veel vanas heas meeles, ja algatavad sääl meele kus nad mitte meele ei peaks tulema, kirikus ja palve juures. Kas mitte paremb poleks olnud kui mina mitte niisugusid lorijutte ja laulusid poleks kuulnud? Ma olen ka poisikese põlves häid kõnesid ning laulusid kuulnud ja need on minul veel praegu meeles ega kahjatse ma sugugi, et ma neid kuulnud olen. Kokku tulemised talute paigus on enamiste aeaviidu ja lõbu otsimise pärast, et tarvilike raamatuid ega aealehti käepärast lugeta pole. Näed sina sõber ära, et kord oma sõbrate seas oma kõnetega pahandust oled sünnitanud, siis jää paremb kodu.
Et siin jutt suurtest pühatest pääle akkas, siis katsugu igamees nii pühaks saada oma mõttete, sõnate ja juttute poolest, kui iganes voimalik. Et sina oma inge pühitsemises, valvamises ning palves valsamaks ja tulisemaks saaks minema, selle tarvis üksi saavad suured ning ka nädala pühad pühitsetud ja mälestud. Sulle on neid inge õntsuse nõudmise pärast väga tarvis, ära lase neid iga nädala ja aasta tühjalt mööda minna.

E 21577/80 (6) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Lõukoerte seas.
Oled sina sõber kas meelega voi kogemata tee reisil lõukoerte, see on meeletumate meiste kilda juhtunud, ja saad nende käest sääl sõimata ja pilgata, siis pea seda keik meeles mis sulle sääl öeltakse ja õppi alandust. Aga kui sa koio jõudes siiski omast meelest sõimamist unustata ei voi, siis võtta oma piibel kappist ja loe kuninga Taaveti põgenemist. Kuidas üks mees Siimei teda mulla tükkitega pildus. Ja mis ütles Taavet oma väepaaliku Joabi vastu, kes tema käest luba palus Siimei pead otsast ära kiskuta?
Las ta saajatab pääle, sest Jehova on temale seda üttelnud. Saajata Taavetit. Jää seie pisud mõtlema. Saajata Taavetit. Ometigi oli Taavet kuningas, mida sina lugeja kes sõimata said, vist mitte ei ole. Mis sinu mõtte siis on? Kätte maksa, jah see oleks sulle magus ja seda sa ikka mõtled. Vaest on Jehova ka sinu vihamehele ja vandlasele so uhkuse pärast kõrva sissi üttelnud. Saajata ning sõima ja vannu teda, et ta oma uhkust maha jättab ja alandust õppib. Saajata teda. Sinu kohus on siis seda armastata, kes sind teotab ja sõimab, sest ta on sõimamisega sulle head teinud, alandust ja iseenese tundmist õppetanud, mida sa oma sõbra käest kes sind alati kiidab, mitte ei oleks saanud. Väga rumal ja üleannetu on see laps, kes oma koolmeistrid vihkab, ja temale püiab kätte tasuta see eest, et ta temale tarkust on õpetanud.
Ma tundsin ühe auuväärd talu peremehe M. A. kes väga tasase ja moistligu juttuga mees oli. Ja kui teda kord sõbrad ühe pidu pääl küsisid, kust ta vagatust ja tarkust olla õppinud, siis seletas ta seda ühe lobasuuga naese käest olevad õppinud:
“Ma olin noores põlves väga häkkiline ning järsk mees, et keige vähimb halv sõna ligimese poolt mo meele appuks tegi ja südame täis aeas, ma katsusin mittu kord omast äkkilisest meelest lahti saada, aga ei saanud sellega kuidagi korda. Kuni ma ühe lese naese enesele teendriks palkasin, kes väga kiusakas ja lobasuuga oli. Joba esimesel nädalal panime kahekeste sarvet kokku ja ma oleksin teda minema kihutanud, ehk läbi peksnud, oleks voli olnud, aga seda ei olnud, siis akkas minu uhke süda aega mööda tema teotamist ja sõimamist sallima, ka siis kui ta mo vanemate vanemad mitmest põlvest hauast ette tõi ja oma sõimamise tallermaaks tegi. Joba aastaga õpisin niipaljo alandust ära, et teda tõiseks aastaks veel teenima jätsin ja talle viis vakka vilja sui eest lubasin, kuna tal esimesel aastal ainult neli vakka andsin. Vakka vilja lisasin talle sõimamise eest juure, ja nõnda pidasin teda 5 aastad kuna ta mind siis pea iga nädala korda kolm ehk neli käsile võttis ja läbi sõimas. Nägo jo enne ütlesin, oli eestotsa küll alv kuulda ja pidin mittu korda ambad kinni pigistama, aga viimaks arjusin nõnda sõimamisega ära, et ka karjalapsele, kes mind pahandas, mitte sõnagi ei üttelnud. Jah, sõbrad, see lesk naene on mind elutarkuses rohkemb õppetanud kui kehelkonna kool, kus ma neli aastad koolis käisin.”
Õppi ka sina armas lugeja M. A. juttust alandust kui sa ehk oled oma häkkilise meelega tõistele pahandust ja meele haigust sünnitanud, ehk oled sina ise lõukoer omas majas ja tahaksid, et keik tõised inimesed üksi sinu pilli järele peaksid tantsima. Võtta ka sina heaks kui so alam sind pahandab ehk sõimab, ja ära akka teda murdma kui sul küll jõudu ja voli oleks teda murda. Ma olen mitmet inimest tähele pannud, kes oma ülemate vastu nurisevad ja neid laimavad ja kurjaks nimetavad, aga oma alamatele ise mitto kord kurjemad on. “Mis sa ei taha, et tõised sulle peaksid tegema, seda ära tee sina ka neile,” on pühakirja õppetus. Sa püiad tõisele kätte maksa kes sind on roppu sõnaga teotanud, kas ise, ehk kohto läbi. Aga teotad sina ise ligimest, siis ei soovi sina midagi kätte maksmist, ei ligemese ega kohto poolt!
Paljo vähemb oleks kohtukäimist meie rahva seas kui kohtuse kaebajad vähagi selle pääle mõtleks, et keik oleme ühed eesti vennad ja -õed. Ja veri peaks ometi paksemb olema kui vesi.

E 21581/4 (7) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Kaks eestlugejat ühe lugemise tunni juures.
1. A. P. Armas rahvas!
Endist aega meeletuletates lähab süda peris haletaks sees, tuli pühabe hommik, kui sa vaatasid tuli üks vennake ja õeke siit ja tõine säält poolt kokku Jumalat kumartama ja paluma, et et peris lust ja rõõm oli ütten käia ja kõndi. Palvemajake oli igal pühapäeval puupüsti rahvast täis, mittu kord suur hulk veel ukse ees. Noh, see oli aeg ja armastus Jumala ja tema sõna vastu aastad viis- ehk kuuskümmend tagasi. Aga mis sa nüüd kuuled ja näed? Noore rahvas käivad iga ööse ümber põrgu voori pääl ja põrgu laulud suus. Ei ole enamb aru ega otsakest mitte kuskil pool. Meil tuleb, kulla rahvas, sesama lugu kätte selle mooduga nago nüüd Aasiamaal om, kus Jesus esi oma jalaga käis ja õppetas, sääl elave nüüd Mohameedi ja ristmata Türgi, kes Jumalast mitte midagi ei tää ega moista. Ja kust see tuli? Keik sellepärast, et ristirahvas sääl maal külmaks ja tuimaks lätsiva Jumala sõna vastu ja akkasive keik paganate tegusid tegema ja paganate elu elama. Siis nihutati see küündlajalg oma asemelt ära, et nüüd ainult pilkane pimetus ja surmavari sääl valitsemas on. Jah armas rahvas! Naa päevad on praego meil käes, sest et enamb ühtegi õiged meie seas ei ole, kes Jumalat veel otsiks ja keigest südamest taga nõuaks ja n. edasi.
II J. A. Armas rahvas!
Kas mõistate seda laulusalmi “Kas on linnukesel muret?” Oh need koolmeistrid voivad meid keiki õpetata, iseäranes sel kallil kevatesel aeal. Neil ei ole viljasalve, ega unikud kuskil oma elutarvetuseks, aga neid söötetakse igapääv Jumala aitast, ja nad laulvad ja kiitvad selle eest oma Loojad, et maa ja mets kõlab.
Oh inimene mõtle sa
Et sul on meel ja mõistus ka
Sepärast ole usin.
Isand tee meie meelt ja moistust lahti, et meie so imetööd ära tunneme. Sul on Taveti võtti, mis Sina lahti pästad ei pane ükski enämb kinni. Pästa meid lahti pattu vangist ja pattu ahelõast ja pane meile uus keel suhu sulle laulma ja sind kiitma. Keik mailm on sel kevatesele aeal keigesuguse lillite ja lehtetega ehitud, ja keik lootus sirutab oma pead so krooni poole ülesse. Oh inimene, kuis sina siis kui ülemb loom, nii unine ja laisk oled? Issanda armu läbi oleme täna seie ulgani ennast kokku kogunud, paneme siis omad pattud ja vajatused, mis meil kellegil on, ta jalgate ette maha. Ja kes nuttu pisaratega Maadalena viisil ta jalgu kastab, selle vastu saab Õnnistegia ütlema: “Sinu pattud on sulle andeks antud, mine rahuga.” Tule sa oh kogutuse esivanemb ka täna meie keskele, siis ka kui so ette maha langeme ja võtta kuulda iga inge õhkamist ja soovimist, mis ta tänamiseks voi palumiseks sinu ette toob. Tee keik surnud inged meie seas elavaks, ja ära lase kedagi enne siit sellest paigast lahkuta, enne kui ta sinu käest pattute andeks andmise elu ja õnnistust on saanud. Amen. Veel on Jumalal rahvast. Prohvet Elias palus Karmelimäel Jumalat ja ütles: “Jehova, nad on sinu prohvetid ära tapnud ja mina olen üksi üle jäänud ja nüüd käivad nad minu inge pääle.” Aga mis vastust sai Elias? “Mina olen enesele üle jätnud 7000 meest Israelis, kes oma põlvi ei ole nikkutanud paali ees.” Nõnda on ka tänapäev Jumalal veel rahvast, sest muidu ei seisa mailm ülevel. Veel on Jumalal rahvast, kes teda vaimus ja tões kumartavad ja teenivad. Veel on Jumalal rahvast, kes talle iga ommiku ja õhtu altari üles ehitavad põllule, põõsa kõrvale, ehk oma kambri nurka. Aga ükskord tuleb päev, mis seda keik selgeks teeb, siis peab vahet tehtama selle vahel, kes Jumalat teenib, ja selle vahel, kes teda mitte ei teeni. Nago prohvet ütleb: “Üks päev tuleb, mil õelad peavad põlema kui kõrred tuule käes.”
Mis ma vaesed lesekesed teile täna ütlen. Prohvet Elias saateti nälja aeal Saarepta linna ühe pagana usu lese naese juure elama. Kas Israelis leski naise sel aeal puudu oli kes prohvetid oleks voinud toita. Pange seda tähele teie lesed. Ja kui Elias sinna tuli, siis ei puudunud peotäis jahu vakkast ega pisud õli kruusist. Nõnda ka armas õekene kui Jesus so südames ja so juures elab, siis ei puudu sulle midagi toituseks ega ihukatteks. Olgu küll, et tõiste nähes sul midagi pole, kui pisud piima kruusis ehk peotäis jahu vakas, sa oled sellega väga rahul, ega püüagi rohkemb.
Kes seda maitsend nälgab veel
Kes jaab sel on veel jänu tääl
Ta leiab Jesu helduse
Muu keik on auuruks temale
Aamen.
Võrdle armas lugeja nende kahe mehe kõned, siis leiad sa, et esimese mehe mõttet tõisest koguni lahku lähavad ja kes teab, mis mõttid kolmas veel oleks avaldanud, oleks teda rääkita lubatud. Nad on seie õpetuseks ja mitte pilkamiseks ülespantud.

E 21585/8 (8) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Usu tiivad.
Kuis voib linnukene oma tiibu uskuta kui ta pilvete poole maast üles lendab? Jah, linnukene usub oma tiibu ja ei kukku. Aga sinul, ristiinimese laps, seda usku ei ole, mis ühel linnukesel on, sina kõnnid kindla maa pääl, aga kukkut sagetaste ja langed ikka ühe pattu kiusatuse seest tõise sissi. Sinu vaimu tiivad on Kurat ära lõikanud, ja kes on seda lasknud teha? Ei keegi muu kui so kasvatajad, vanemad ehk sa ise.
Kui linnukesel tiivad tervet on, siis ei voi teda ta vandlased kullid ega muud kiskjad loomad mitte kätte saada, ta lendab ruttu kõrgele, ehk metsa ja põgeneb ära, nõnda ka voiksid sina põgeneda kui so liikmetel vaimu tiivad oleks ja patt ehk kurjad imud kiusama tulevad. Taavet ütleb: “Ma tahan sind vara otsita.” Mikspärast vara? Sellepärast, et inimene jo oma lapsepõlves peab õpima oma Jumalat otsima. Üks linnukene ei vii oma poegi pesast välja, kuni nad lennata veel ei moista, aga armas lapse isa voi ema, sa saadat lapse omast pesast välja võõrast teenima, ilma et sa enne talle midagi vaimulikust elust oleksid õpetanud. Kui sinul surma tund praegu käes oleks, siis sa teaks vist küll midagi oma lapsele õpetata. Aga täna annad sa teda välja võõrast teenima, ja ei moista temale midagi kõnelda. Sa käsid teda pea käima tulla, see on ülepea so jutt. Tuleb laps sulle varsi käima, mis on siis so jutt ehk kõne? “Kas perevanemad on head inimesed kahh? Kas oled ka hästi süüja saanud? Voi löövad sind koguni? Ei, laps, lüja nad sind ei tohi, keegi ei tohi minu lapsesse puuduta, puutub sinusse keegi, siis kaeba mulle kohe.” Et laps Jumala kartlik, vaga ja tasane oleks ning keigis asjus oma leivavanemate sõnu kuuleks ning käsku täitaks, sellest ei lausu sa oma lapsele mustagi. Et laps kellegi vanema inimese sääl peres kus ta teenib halva sõna ei ütleks, vaid keiki auustaks, mis heale lapsele rakse pole, seda ei taha ega moista sa oma lapsele õppetata. Kui nüüd laps sinule kaebab, et moni teda on pahandanud ning ta sellele heaste on vastu augutanud. Siis ütled sina: “Vaat laps, see oli õige, sul on vana isa süda sees, kes ennast kunagi ilma asjata mõnitata ega pilgata ei lase. Tee nõnda poeg ehk tüdar alati, vaat siis kasvab sinust inimene!” Niisugused on linnu poead mis nago enne aega pesast on välja lendanud, nago oleks nende ema ja isa lind ukka saanud, ilma õppetuseta öökulli poead, kes kui nad viimaks täieks inimeseks kasvavad, tervele maale ja rahvale ristiks ning vaevaks on, kuni neid vangi hooned kui kindlad puurid eneste ruumitese mahutavad. Niisugustega on valitsustel ja kohtutel alati tegemist, nende kinni võtmiseks ja ära saatmiseks.
Oh vanemad! See on keik suuremast otsast teie algus kasvatamise süü ja viga, mõnel vanemal, et ta ei mõista, ja mõnel, et ei taha. Teie voiksite paljo head omi laste südamete kallal teha ja neid noorelt joba õigele teele juhatata, kui teie seda Taaveti laulu õieti mõistaksite.
Ma tahan sind vara otsita.
See on, kui teie oma last jo maast madalast Õnistegijaga tutavaks teeksite. Neile tasandust, sõnakuulmist ja alandust õpetaksite. Ja kui teie neid eneste juurest välja laia ilma pääle ära saadate, kus nad keiksugust kurjust ja halbtust kuulda ja näha saavad, et nemad siis kindlaks voiksid jääda puhtuses ja vagatuses, õiguse püüdmises ja õiguse nõudmises. See olgu vanemad teie ülemb ool ja mure, mis ülemb ja tarvilisem on, kui mure hea toituse ja riiete eest.
Kelle usu tiivad vanemate oole ja mure läbi jo noorelt on suureks kasvatud, et lennata oskab, selle jalge ala jäävad kaugele maha kurjad teod, vandumine ja vale, riidlemine ja vihkamine, kadetus, uhkus ja suurustelemine, kõrk meel ning vallatus ja auuahnus, joomine ja naljaeitmine, ligemese asjata pilkamine ja teotamine ning keik salaja pattud kellest häbi on rääkites, mis keik siin ilmas uskmata inimestest ära tehakse.
Õppi siis laps jo noorelt seda nõudma, mis sulle niiväga tarvis lähab. Jumalat ja oma inge õnnsitust. Õppeta ka sina isa ehk ema oma last Jumalakartust ja Jumala tundmist, ja kui sa seda jõuad oma lapse südames korda saata, siis oled sina oma lapsele siin aealikult ja sääl igaveste tuhad kordse kasu saatnud.
See on ainult usklikule vanembale räägitud. Oled sina ka usklik, kes neid ridasid loed, siis olgu sulle neid lugetes see soovimise väärd kasu, et sina ka selle järele teed.
Mina ei ole mitte saks, et sina minu juttu üle peaksid kahklema, vaid so oma lihane eesti vend, kes sinu ja so lapse kasu nõuab, et meie keik moistlikuks ja targaks rahvaks saaksime ning et vandlastel ühtegi asja meie rahvuse üle naerda ega pilgata ei oleks, ja et see sõna koguni ära kaoks: rumalat talupoead.

E 21617/9 (12) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Veider palve.
Kord elnud üks talumees, kes noori hobusid kasvatas ja kelle käsi ka muidu väga hästi käis. See mees oli veel kaugel Jumalast ja tõsisest palvest, ehk temagi küll sagetaste Piibli raamatud luges ja silmakirjaks palvet tegi. Ühel vara hommigul kui M. jälle oma päha õppetud palvet luges, tõi sulane selle täädmise tuppa, et noor kahe aastane varss tallist välja oli pääsnud ja metsa jooksnud. Varsi andis peremees sulasele käsu keige pererahvaga varsa minna taga otsima. Sulane astub ette tuppa, aga kuuleb, et peremees veel kellegagi toas räägib. Ta lükkab ukse paokile ja näeb, et peremees kesked tuba põlvili on langenud ja palub. Aga mis asi see on, mis ta palub? Sulane kuulab teravaste palve sõnad olivad nõnda: “Oh Issand! Sina näed, et ma sinu järel tahaksin käia, aga mo vallatu varss eksitab mind sagetaste ja rikkub minu südame rõõmu ja rahu. Ma tahaksin taevariiki taga nõuda, aga see varss segab minu palvet ja käänab seda ilmligute asjate pääle. Issand pästa mind sellest eksitajast varsast lahti. Mikspärast lasksid sa teda mulle eksituseks ilmale sündita? Kas ei oleks ta voinud surnud sündita? Sina Looja ja keige ilma ülespidaja! Kas sinul hunte puudu on? Saada üks tänapäev seie ta kallale ja lase teda ära murda. Aamen.”
Ma panin selle mehe palve sinule armas lugeja seie õppetuseks ülesse, kust sa oma südame sissi void vaatata, missugused soovimised ning palvet säält Jumala poole üles tõusevad. Kui sina oma palvet tähele paneksid ja tõisele igakord omad õhkamised üles rääkiksid, mis so südamest Jumala poole tõusvad, siis võiksin mina ning tõised sulle kätte üttelta, et nemad niisama narrit on ehk veel ullemad kui eelnimetud mehe palve.
Et siin ilmas veel niisugust palvet ette tuleb, kus paluja isigi ei tea mis ta tahab ja soovib. Siis täätke, et Jumal ei anna ennast mitte pilkata, sest ta nimi on kartuse väärt suur ja kallis. Sina ei pea mitte Jumala nime ilmaasjata suhu võtma, sest Issand ei jätta teda mitte nuhtlemata, kes tema nime kurjaste pruugib. Oleks eelnimetud paluja südamest palunud, siis poleks temal tarvis olnud palves soovita, et Jumal ühe hunti saataks ta vallatumad varsa ära sööma, vaid ta oleks teda voinud ligimesele ära kinkita, ehk teda lasknud ära müüa ja raha vaestele jaganud. Ära sina ka sõber südametäie ega meelepahaga palvele mingu, et sa oma palve läbi, mis päälegi so kahjuks voib tulla, Jumalat ei kiusa ega nago sündita ei taha so soovimist täita. Sest niisugune palve on hirmus Jumala meelest. Isi asi on see kui tõsine häda ehk soovimine sind palvele aeab, siis sa palud südamest.

E 24173/24175 (XI) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Sisestas USN
Kuulsamb ohvri koht.
Keige suuremb ohvri koht olnud vanal aeal Rõuge kihelkondate ohvri kohtate seas, Kõrgepalu mõisa järel oleva Oina veske mäe pääl. Sinna käinud ligitalt ning kaugelt rahvas kokku liha ja uudist vilja ohvriks tooma ühe kolme arulise pedaja juure. Tasane mäe kont Omiku pool vesket olnud paar sada aastad tagasi paksu metsaga ümberd kaetud aga kesk koht liivakas maa olnud lagetakse raiutud, sinna veetud paljo kiva kokku kus rahvas pääl istunud ja palunud ning üks keige ilusamb tasane laua moodi kivi viitud üles kõrgese pedaja kolme aru vahele kus rahva vanemad ja mitte liht inimesed omad ohvrid Jumalale ülesse viinud. Kivi olnud laua moodi siledaks tehtud ning selle kivi pääl põlenud ka tähtsatel päevatel nago Jaani, Mihkli ning Lauritse päeval tulukene. Tõrvaksed pantud sinna põlema mis väga kaugele nähtud ja se üütud: Jumala tuluke. Maas rahva ringi keskel põlenud ka suur tuluke kus rõõmu päivil tantsitud ja mängitud ning sõa ja häda aegatel nuttetud. Vana "Kala" Hants kelle talu sääl ligital seisnud, pidanud paika pühaks ning puhtaks oidma ega tohtinud ainust elaja looma sinna ligitale laskma minna. Kui tõised küla hooned kõik enamiste sõdate ja katku aeal ära põletud, jäänud "Kala" talu tare ikka seisma ning lõhutud veel 1860-mal aastal praeguste talu eelkäiate isate poolt maha. - Vaata poeg rääkis ligi saada aastat elatand vanakene nimega Hindrik mis nüüd juba aastad kuus mullas ingab. Vaata mikspärast ei saanud "Kala" talu otsa nagu tõised?
Se oli selle pärast, et ta nii püha paiga ligital seisis ja kaua aega püha paiga vaht oli. -
Praegused selle ülemal nimetud maja elanikud ei tea sellest juttust tuhka midagi, se suur pedai olevad arvata 70 aastad tagasi põlema läinud ning nõnda se mälestuse märk otsa saanud, praego on sääl veel kolm pedajad ja need kül võivad suuruse poolest selle lapsed olla kõik püha koht on põlluks tehtud kust praego karja tee ülle alla "Musta" jõe ääre käib.

E 24198/9 (6) < Rõuge khk. - M. Siipsen < Jaan Needar (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Une nägia.
Kord jäänud üks mees nii raskeste magama, et mitmekordse äratamise pääle ta ülesse ei ärkanud. Sääl võtnud viimaks tõised maja rahvas nõuks teda nalja pärast ühes voodiga uksest välja rohuaeda viia, et siis ülesärkates nalja saaks, kui mees näeb ja mõtleb, et ta tuppa magama eitnud ja nüüd väljas puude vilus ärkab. Kuida mõeltud nõnda tehtud, aga mees ei ärkanud ka väljas puude vilus üles, ta nähti raskeste ingavad ning vahel sekka ka pisud naeratavad, aga ülesse ei ärkanud ta sellegipärast mitte, sääl võtsivad nüüd tõised teda põõsa tagand üüda: Tõuse üles Jüri, sest vihma tuleb sadama, kattus tilgub läbi ja tulivatki mõned vihmapiisad. Aga Jüri norskas ühteviisi edasi nago oleks ta perid surnud. Sääl nägi perenaene Jüri valged ingli paled õitseva õunapuu oksa pääl tõine tiib tõisel pool paled, aga muu kihajagu puudus täieste. Ainult Jüri pale, Jüri mis Jüri. Tulge vaatama kulla rahvas, üüdis perenaene. Ja keik maja rahvas nägid Jüri ingli paled ühe oksa päält tõise pääle lendavad. Aga magaja juure ei läinud ta mitte. Mikspärast? seda ei täädnud keegi. Alles siis kui magaja Jüri voodiga tuppa tagasi kanneti kadus ingli kojo rohuaiast ning Jüri lõi silmad lahti ja ärkas ülesse.
Nüüd moistis igaüks inimene, et se oli magaja inimese inkekene olnud, mis aedas sinna ja tänna lendis, ega magaja sissi ei pääsenud minema, et väga kaugel käimas oli, kuni kiha välja kanneti. Ja sissi tulemine kihasse võimata olla, kui inimene seni kui ing ära käib uue koha pääke tõstetakse. Et Jüri unes sell korral Soomemaal olnud käimas ja kenate näiote seas naljatanud ning ühe omale äragi kosinud. Kül ruttanud ta nago ise rääkinud, jookstes tagasi kui teda üütud, aga pole mitte õigeks aeaks tagasi jõudnud. Läinud siis tük aega ära otsites kuni viimaks iseennast kätte leidnud.

E 24200/3 (7) < Rõuge khk. - M. Siipsen < Jaan Needar (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Vana Kalev ja poeg.
Kord läinud vana Kalev pitkemaks aeaks kodust ära, teinud oma poeale puppekesed, säädnud neid tantsima, et poeal aeg igavaks ei lähaks.
Kui nüüd vana sorts seda kuulda saanud, et vana Kalev kodust ära läinud, võtnud ta nõuks Lindanissa minna poega ära varastama ja se vargus läinud tal ka heaste korda. Ta petnud noord Kalevid, kes alles pisukene poisikene olnud, oma pupete juurest ära selle valega, et isale vastu lähavad, mida ka poisikene uskunud. Aga sortsilane viinud teda oma koio, kus teda seitse aastat vangis pidanud. Sääl sortsi majas pidanud Kalevi poeg musta prostoi tööd tegema ja kolm korda päevas sortsilase musta täkku söötma ja jootma. Joba olnud 7 aastad pea lõppemas kui sortsilasel kord tuli toast kustunud ning ta Kalevi poega rehe koldele käskinud tuld tooma minna. Tuhka segates kuulnud hobune rehe all krabinad ja küsinud: Kes sääl rehes kobistab? Kalevipoeg vastanud: mina olen. Ma olen tulnud sortsilesele tuld viima, sest ta silmavalgus on kustunud. Väga hea, et nõnda sündinud, vastanud hobune, pole sul tarvis talle tuld viia. Katsume nüüd põgeneda. Mine kord vee toa juure, too säält ta vee anumast viis vee tilka ning ta kuusikust kuus kuuseoksa. Kolmandaks võtta sortsilase jalgtee päält seitse liivatera, peida naad põue, siis tule seie, pästa mind lahti ning üppa mo turjale ja põgenema.
Kalevi poeg tegi keik selle järele kuidas must täkk teda õppetanud. Kargas talle turjale ja kihutas ööd kui päeva edasi Lindanisa poole. Kolmandal homikul kaskis hobune teda tagasi vaatata, kas midagi näha on. Kalevi poeg vaatis tagasi ja ütles, et suur must pilv lõunapoold nende poole tulemas. Hobune käskis kuus kuuseoksa maha visata, sellepääle tekkis paks kuuselaan nende taga.
Kui sortsilane laane juure jõudnud, ei voinud ta enamb edasi minna, pidi koi tagasi pöörma, kirved ja paljo sellisid ligi tooma, kus ta siis sihi laanest läbi raios ja põgenetejale järele kihutas. Aga sini oli Kalevi poeg oma musta täkkuga jo Lindanissa linna sissi jõudnud, lippud keigete majate kattuksel olid lehvimas mis sortsilase südand väga täitis, et ta linnapääle kohe akkas tormi jooksma.
Hobune kaskis nüüd Kalevi poega seitse liivatera maha visata, millest suur mägi sündis, ka viis veetilka millest praegune Talina alune meri korraga sai.
Sortsilane kange vihaga kohe kõhuli maha merd kuivaks lakkuma, jalad vastu mäge üles aeates, et lakkutud vesi tagand välja ei imitseks. Kui ta mõnda tundi oli lakunud ja oma kiha raskusega sügava oru ma sissi oli vaeotanud, apnnud ta omad sellikesed taguotsa kinni oidma, et lõhki ei rebeneks. Aga mõne tunni lakumise järele olnud kange pauk, vana sorts läinud lõki, tagaotsast voolanud vesi vasta mäge ülesse, millest Ülemiste järv sündinud. Mis suust voolanud, sellelst saanud veikene oeakene mis mere poole alla voolanud.
Selle ees oleva juttu lisaks on veel üttelta mis juttustaja järele eesmalt kirjotamata jäänud:
I Et Kalevi poeg sortsilase juures teenistuses väga pitkaks poisiks on sirgunud, mis sortsilasel väga meelepärast on olnud tugevad poissi omale eluaegseks orjaks jätta.
II Et vana Kalev väga oma abikaasaga poisi ära kadumise pärast kurvastanud ja teda paljo aega asjata taga otsinud.
Seda suuremb oli nüüd rõõm kui poeg tagasi oli tulnud. Need laused olen sellest juttukesest ruttulise kirjotamisega kogemata välja jätnud.

E 24234 (1) < Rõuge khk - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Pead sugites ehk kammites pidi lahk õkva ehk kohe aetud saama. Ei tehtud seda, pidi inimene sell päeval õige teepääld ära eksima.

E 24242/3 (17) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Mikspärast naestesugul õigust pole meesterahvale kosja minna?
Millaal see eestõigus meistesugule on antud omale abikaasasid kosida, pole mitte tääda, aga tääda on, et kord vanal aeal, kui Jumal alles maapääl rahvaseas kõndis, eesti tüdrukud ja noored lesed kokku on löönud ja Jumalale läinud kaebama, et se neil väga vastumeeld olla, et meistesugu neid valitseda. Kas Jumal ei voiks nii helde ja armuline olla seda valitsemise eestõigust neile lubada? Vanataat jäänud tükkiks aeaks mõtlema ja lausunud siis: "Ma olen teie sugu üleliia uhkeks ja alpiks loonud, et teie sugu iseennast õlpsaste ei mõista valitseta, annan mina nüüd eesõiguse mihi valitseta ka veel teie kätte, siis voite nii uhkeks minna, et keik meistesugu välja naerate ja ükski teile enamb meheks ei passi."
Aga tüdrukud ja naesed ei jätnud järele palumast ja kisendamast, et nemad kül kosimise asjus moista piiri pidata ja mitte meistesugu ei irvita ega naera. Sääl andnud siis vanataat ehk Jumal ise neile kolmeks öökspäevaks luba proovi katsuta. Et kui kolmel öölpäeval üksainus naesterahvas jõuab mehe ära kosita ehk meheks omale võtta, siis se õigus ka edespidi igaveste neile jääb, aga kui nimetud aeasees ükski naesterahvas meest ei jõua ära petta ehk kosida, siis se õigus jälle naestesugu käest ära saab võetud ning nagu ennegi meistesugule tagasi antud. Nõnda oli vanataat naeste palve pääle selle otsuse andnud, mispääle naad suure rõõmuga vanataati pale eest lahkunud.
Nüüd minti kiireste koio ja valmistati kosjasõidule, viletad hobused panti sadulase ja iga tüdruk ja naene üppas üksiti selga, kihutati iga nelja tuule poole keik kolm päeva läbistigu, aga naestesugu õnnetuseks ja meiste õnneks lagunes ühe palava armastaja sadul, kes pea kosjakauba kokku oli saamas, se oli just kolmanda päeva õhtul, kui noorpaar vanataadi (Jumala) ette pidid astuma. Sadula lagunemine tegi seda, et iljaks jäivad.
Need sadula mäekinkusid näeb reisija Helme kihelkonnas moni sada samu maad taga Lõue mõisa kõrtsi, kust igast sadulatükkist, kes kolmeks kukkunud, ise kaasiku tukkakene kasvanud. (Ka sell päeval kaotasid naestesugu oma lubatud eesõiguse)

E 24200/24203 (7) < Rõuge khk. - M. Siipsen < Jaan Needar (1896) Sisestas Salle Kajak 2003
Vana Kalev ja poeg.
Kord läinud vana Kalev pitkemaks aeaks kodust ära, teinud oma poeale puppekesed, säädnud neid tantsima, et poeal aeg igavaks ei lähaks.
Kui nüüd vana sorts seda kuulda saanud, et vana Kalev kodust ära läinud, võtnud ta nõuks Lindanissa minna poega ära varastama ja se vargus läinud tal ka heaste korda. Ta petnud noord Kalevid, kes alles pisukene poisikene olnud, oma pupete juurest ära selle valega, et isale vastu lähavad, mida ka poisikene uskunud. Aga sortsilane viinud teda oma koio, kus teda seitse aastat vangis pidanud. Sääl sortsi majas pidanud Kalevi poeg musta prostoi tööd tegema ja kolm korda päevas sortsilase musta täkku söötma ja jootma. Joba olnud 7 aastad pea lõppemas kui sortsilasel kord tuli toast kustunud ning ta Kalevi poega rehe koldele käskinud tuld tooma minna. Tuhka segates kuulnud hobune rehe all krabinad ja küsinud: Kes sääl rehes kobistab? Kalevipoeg vastanud: mina olen. Ma olen tulnud sortsilesele tuld viima, sest ta silmavalgus on kustunud. Väga hea, et nõnda sündinud, vastanud hobune, pole sul tarvis talle tuld viia. Katsume nüüd põgeneda. Mine kord vee toa juure, too säält ta vee anumast viis vee tilka ning ta kuusikust kuus kuuseoksa. Kolmandaks võtta sortsilase jalgtee päält seitse liivatera, peida naad põue, siis tule seie, pästa mind lahti ning üppa mo turjale ja põgenema.
Kalevi poeg tegi keik selle järele kuidas must täkk teda õppetanud. Kargas talle turjale ja kihutas ööd kui päeva edasi Lindanisa poole. Kolmandal homikul kaskis hobune teda tagasi vaatata, kas midagi näha on. Kalevi poeg vaatis tagasi ja ütles, et suur must pilv lõunapoold nende poole tulemas. Hobune käskis kuus kuuseoksa maha visata, sellepääle tekkis paks kuuselaan nende taga.
Kui sortsilane laane juure jõudnud, ei voinud ta enamb edasi minna, pidi koi tagasi pöörma, kirved ja paljo sellisid ligi tooma, kus ta siis sihi laanest läbi raios ja põgenetejale järele kihutas. Aga sini oli Kalevi poeg oma musta täkkuga jo Lindanissa linna sissi jõudnud, lippud keigete majate kattuksel olid lehvimas mis sortsilase südand väga täitis, et ta linnapääle kohe akkas tormi jooksma.
Hobune kaskis nüüd Kalevi poega seitse liivatera maha visata, millest suur mägi sündis, ka viis veetilka millest praegune Talina alune meri korraga sai.
Sortsilane kange vihaga kohe kõhuli maha merd kuivaks lakkuma, jalad vastu mäge üles aeates, et lakkutud vesi tagand välja ei imitseks. Kui ta mõnda tundi oli lakunud ja oma kiha raskusega sügava oru ma sissi oli vaeotanud, apnnud ta omad sellikesed taguotsa kinni oidma, et lõhki ei rebeneks. Aga mõne tunni lakumise järele olnud kange pauk, vana sorts läinud lõki, tagaotsast voolanud vesi vasta mäge ülesse, millest Ülemiste järv sündinud. Mis suust voolanud, sellelst saanud veikene oeakene mis mere poole alla voolanud.
Selle ees oleva juttu lisaks on veel üttelta mis juttustaja järele eesmalt kirjotamata jäänud:
I Et Kalevi poeg sortsilase juures teenistuses väga pitkaks poisiks on sirgunud, mis sortsilasel väga meelepärast on olnud tugevad poissi omale eluaegseks orjaks jätta.
II Et vana Kalev väga oma abikaasaga poisi ära kadumise pärast kurvastanud ja teda paljo aega asjata taga otsinud.
Seda suuremb oli nüüd rõõm kui poeg tagasi oli tulnud. Need laused olen sellest juttukesest ruttulise kirjotamisega kogemata välja jätnud.

E 30566/68 (14) < Varssavi < Rõuge khk. - Jaan Rootslane < Karl Rääbits (1897) Sisestas Salle Kajak 2004
Kalaõngitseja ja näkk.
Ühel pühapäeval läinud üks Kõrgepalu mees Musta jõele kalu õngitsema. Õngitsenud tükk aega. Näinud korraga enese ligi vee peal väga ilusa neiu kullakarva juukstega olevad. Mees mõtelnud: „Vaatan õige järele, kuhu ta lähab“ Korraga aga hakanud kala õnge külge, mees tõmbanud seda välja ja vaatanud nüüd ilusa tundmata neiu poole, aga see olnud kadunud, pole mees ommeti näinud, kuhu ta jäi. Tulnud kodu, jutustanud lugu teistele. Need ütelnud: „Küllab ta näkk oli.“ Mees läinud teine pühapäev jälle kalu õngitsema, võtnud nüüd lootsiku lii. Kui näha saab, et siis ligi minna. Nii olnudgi. Ka teisel pühapäeval tulnud näkk tõesti nähtavale, mees hakanud kiiresti ligi sõudma. Pole enam kuigi kaugel olnud kui korraga air, millega ta sõudnud, käest libisenud. Seda kinni püüdes vaatanud mees vähe kõrvale. Kui ta airu kätte saanud, pole enam näkki kusakil näha olnud. Sõudnud kaldale ja läinud kodu, kõnelnud lugu jälle teistele. Nüüd keelanud üks vanamees teda mitte enam kolmad korda pühapäeval jõele minna, mille pääle mees sõnagi pole lausunud.
Keelust hoolimata läinud mees ka kolmandal pühapäeval. Pole aga enam tagasi tulnud, vaid jäänud igaveste kadunuks. Küllab näkk teda ära viis.

E 30573/5 (17) < Varssavi < Rõuge khk. - Jaan Rootslane < Karl Rääbits (1897) Sisestas Salle Kajak 2004
Kurivaim mehe kujul.
Elanud kord abielo paar, kes oma kesgis alati tülitsenud ja riielnud, pole ainustgi päeva ilma tülita mööda läinud. Kord läinud mees linna, ütelnud: „Ega ma enam tagasi ei tule, saadan vana sarvilise ise sinule kaenlase.“ Naene arvanud seda mehe igapäevasest ähvardamisest ja ei teinud sest väljagi, mõtelnud eneses, kus sa kull iks lähed muiale kui tuled kodu. Tulnud õhta, läinud pimetaks, naene hakanud joba meest ootama, aga pole teine tulnud. Naene mõtelnud juba magama heita kui ukse külge koputatud, avanud ukse ja mees astunud tuppa. Naene kohe vastu kisendama: „Eks ma arvanud kohe, et kodu tuled.“ Mees pole suurd midagi ütelnud, vaid käskinud magama minna. Mehe hääle üle ehmatanud naene ära, olnud teisel nii kare ja kohutav heal.
Nüüd võtnud naene lambi kätte, tahtnud sellega teisi tuppa minna, juhtunud aga mehe jalgu simama, olnud teisel kole karvased jalad. Nüüd naesel aru käes, et mees lubamise pidanud ja tõeste vana kurja kodu saatnud, mõtelnud, mis teha tahtnud putked minna, aga mees võtnud tule ja kustutanud ära. Käskinud naesel aga kurja healega magama minna. Naene nüüd paluma, et veel olla kõrvalisi asju ära tallitada, mille perast mitte ei ole võimalik magama minna vaid enne pidada tõesti välja minema. „Mine aga pääle,“ ütelnud viimaks mehe kujuline kurivaim. „Võib aga juhtuda, et sa mitte pimedas ei oska tagasi tulla, seon sinule juhatuseks nööri külge,“ võtnud ise nende sõnadega pesunööri naela otsast ja sidunud naesele ümbre. See läinud nüüd välja ja arutanud nööri enese küljest lahti ja sidunud seda uhmrepakule ümbre ja ise läinud küüni ja kükitanud sõlgpuu alla, kus kukk kanadega üleval olnud. Oodanud nüüd seal mis sünnib. Peagi hakanud vanakuri naest tagasi ootama. Kui see pole tulnud, siis nööri pidi tirima, vedanud viimaks paku enese juure sängi ja siis sööma ja hammastega pakku närima, söönud lühikese ajaga tugeva pakku nahka, ütelnud siis ise: „Muidu oli magus, aga kontsad oli kõvad.“ Läinud ja vassinud siis veel kõik asjad majas segi, tahtnud ka küüni minna, aga laulnud ja vana kuri kadunud. Nii paasenud naene kimbatusest, mees pole enam iialgi tagasi tulnud. Naene saanud ka mõistlikus inimeses, hakanud kirikus käima, mida ta enne pole teinud küllab mehe temal vanakuri tõesti põrguse viis.

E 40991/1000 < Rõuge khk., Oina veski - Liis Purk < Tooma Marrin (1901) Sisetas Salle Kajak 2004
Mu hing oli pime, armu aigu viit
Hulkse sinna tänna ümber laiu jne.
Loeb käreda häälega naissant Tooma Marrin mõni nädal peale jõulupühi Oru möldri köögis. Riidehilpusi on temal küll ümber mässitud, aga külm ei näita sellest hoolivad - vanake väriseb kõigest kehast. Toa uks läheb lahti ja möldri tütar hüüab: „Sina emake! Tule aga sisse siia poole ja asu ahju peale.“ Vanake ronib ahju peale, kuhu talle kausiga sooja piima tuuakse. „Jumal avitagu teid minu ahju peale saatmise eest, mu haige jalg valutas külma käes väiga! Toona lasi küll ütte toobi hädalist verd välja laske - sai nagu parem, aga ei tiia kuis nüüd nii väiga külma pelgan? Siin ahju peal oles mul küll hää olnu teda hauta!“ M. tütar: „Võid siin olla kui palju tahad kui mulle õhtutel juttusi puhud ja vana laulusi laulad.“ „Kulla laits, mis asjad minu laulud on, trükkituid on ju paremaid. M. A. on neid küll. Õhtul loen sulle Kalevalast ette, millest mul esimene anne on. No ja küll mie iks läbi saame. Ma sulle mõne laulu kae - vana sõsar üttel, et patt olevad laulden. Kirikun akkatav laulma, raiskavad puhta Jumalasõna ära. Ma seda küll ei usu.“ Kui talle mitmele korrale laulude otstarbe ära selletadi, siis jäi ta rahulisemaks ja kui teised kõik välja olivad läinud, möld. A. sukkavarrastega tema kõrvale istus, siis algas juttustamine peale - õhtust hommikuni, hommikust õhtuni. Kuulmine oli tükk kannatust, sest Tooma Marrin oli P. Peetersoni „Lõks Julast“ palju ete. Küll saaks kirjastajadel ilusaid uudis-juttude aineid, ning ehk huvitab pisud vana-usu uurijatgi tema eba-usuline eluloo külg? „Jumala käest tuleva küll kõik hää ande, ning mina oles ka võinu „tema rikkalikust armust“ ilman ilusaste ellä, aga kurja inimese, antku taivane Essa neile esi anndis, omma minu ja mu vanembid eluaig taga kiusanu! Kui ma oli veel väikkukene ja mu vanemba Kala talun elliva, oli Taska Peep (vana Kahe) mii pärimees. Ku oli toonu solkne (hussi solkne roht) mii kas ja jootmise ruhvelle siis mu isal lõppi ütte nädaliga 15end karilooma ära. Määnest muret nägi mu emake kui ju nelja aastase latse külla latse hoitjas saat! Tuul samul kevadel leidis isa „Läädsenärdsu sees“ omast kapsa aiast. Siis oli küll ratta rummu sisse pihlapuudse punni taga pannud ja lätte-oija saisva vee sisse viinud. Sell kõrral oli küll Peebu kehast kinni võtnu! Küll oli käinu isad palleman: „Juhata ära, kus sa panid!“ Aga isa ei ole enne juhatanud kui juba maa peal tsiberdama oli nakkanu. Siis küsinud: „Ütle ära mis sa mulle jälle tetta tahtsid. Ja vannu, et sa minu rahule jättad. Siis ma juhata kätti.“ Oli vastanud: „Ma tahtse su põllu vilja veidikese rikku, ei ma sind enam puttu.“ Siis oli isa ära juhatanu.
Kui ma karjan naksi käima, siis oliva lätte-oja lätte kuivalt ratta rumme täis - nõidu oli ju palju! Kui nakka seda vana-aiga mäletama, siis jo siia süttines silma-vesi veerines! Ku oliva suure mõtsa susse täus, kes karjast kitsepoegi ja lambaksesi ära kanniva. Peremees tuli mõtsa, haart karussa hannakese üles, sukkat nii et veri joosk. Kunnes karjah käeval kohus oll? Kel ema oli, see kõnel sellelagi, aga mul es ole enam ema elun! Kõigile koolijaile rajuti mõtsast suur puu maha, kaiveti seest õõnde ja panti koolja puhta puu sisse. Aga mu imäle höölits esä lehma ruhve sisest valges! Matteti sellega maha! Kel kirstu-puu mõtsast rajuti, sellele panti katte jala kõrgune mälestuse rist kannu otsa püsti. Kõik mõts oli mälestuse risti täis, aga mu imä risti es ole nende sean! Ma elasin kõik oma noore ea Reedu talun. Tei tööd ja näi nälga. Peremehel es ole küll millegist puudu, aga vaesile latsile anna ka es joht! Õppetaja oli teda tuu eest küll väega õnnistanu ja veel „Vöölmöldris“ tõstnu, et tema kolm vaest last maija võtt. Tööd mie neile teime a palka meile ei mastud - raamatud õppetasivad nad meile küll, sest nad olivad palvemaja man käiad. Vana aasta õhtu teiva risti iga asja peale kõiki paiku: siis es põleta neid tuli ega löönud pikne, kõik org oli neil mehitsid täis jne.
Sai ma siis suurembas, naksi mõisa teaole käima. Küll oli sääl rasse küttissid panna, aga läbi tei kõik! Neid juttukesi mis sääl sai kuult ja laulukesi lault, kes neid nüüd enam mäletab! Üts Haani naine oli meil lauldes eestvõtja. Nätti, et ma usin olin, võeti minu mõisa, valitseja emandale tütrukus. Anti neli ja pool rbl palka. Säält massi isa eest, kes ju talust vaesuse perast välja oli aetu. Kaks rbl. päärahas. Ma küll väiku kasuga olli, aga mul oli tsöörise palge ja ilusa punatse põse. Tuud panndi poisi tähele! Tahti minnu mittugi võtta, aga mia esi mõtli: „Küll saa naise ellu villänd - nüüd ole iks veel nuur!“ Aga nakkas minu kutsar Hindrik kiusama! Varisi ma ennast küll ööd ja päiva, aga tema oli lännu „Marketto“ manu, toonu säält soola ja pandnu need närdsuga mu sängi õlgi sisse. Ja seda mu hing es tija! Üts kõrd läts valitseja emandaga linna ja proua käsknud minu mõsunaisile vett kandma saata. Lätsi ja kanni paari kõik päevakene vastu mäge üles. Õhtu oli nii väsinu, et söömata sängi lätsi. Saa es veel suigatagi, tuli Hindrek sisse! Karksi ma küll üles ja nakkassi vasta - mu käsi ja õla luu mis siis sai katgi murtud, võiva seda esigi tunnista, missugune võitlus meil oli. Aga „soola“ olli külle all, selle läts mu käsi katski, valu oli suur, ei võinud enam vasta võtta ja tema sai võimust mu peale!! Hommikult tuli valitseja kodu, siis palusin ennast teenistusest vallale. Kobisti oma aseme ära ja lõidse soola õlgi seest! Oles ma nema isa kätte viinud, tema oles talle küll midagi tennu, aga ma rumal visasi edimese meele haigusega välja!! Tulin ära sõsara poole. Temal oli Sikka Jaani maa pääl väikene tarekene. Nakkas siis sõsar esi arstma. Tema oli kolm „vaimu köit“ (pisukese musta ussi kimbus) ära lahutanu ja selleperast oli tema käel võimus murtud ja kääntud terves tetta. Tasus ja luges tuu laulu: „Oh süüta Jeesukene“ ja „Kui Jeesus risti naglati“ ning „Moosesse õnnistamise sõna,“ siis tunse kohe et valu vähenes. Kui siis kolm kord päeval tasus ja kanget Jumala sõna pruuk, siis kolme nädali perast võise ju üles tulla. Sõsaral ei olnud enam leiva pala hamba pääle panna, mis muud, lätsi Sikka Jaanile tüdrukus. Sel oli kuue aastane tüttar väiga haige. Küll oliva kõik arsti läbi käinu, aasta juba haige olnud, aga keegi ei paranda. Kost tema võiski paraneda - kaarti moori ja tohtri jumala sõna ei pruugi! Mis kurjast on haigus jäänu, seda ei paranda muu kui jumala sõna. Taska Peebu hobune oli neide muru pääle tulnu ja laits oli peni pääle ajanud. Seda oli Peep ise ära näinud ja last vandunud, näe säält samast! Pääle mu sõsara poolt ära tuleku oli sõsarale unen vana mees manu tulnu, üttelnu: „Hoppen Juula! (nii kuts rahvas) Mine sina peremehe last arstma.“ Sõsar tullu hommiku vara üles, käünu üttessa talu läbi ja korjänu ega talu läve alt risti lännu õle kõrsi. Neidega suidsut last ja pruukse jumala sõna - kae laits sai terves! Peremees annd poole vakka rükkid ja poole tsea pead palgas. Sügise saateti minu Suure-soo peale kuremarju korjama mõisa viimiseks. Proua lasknud neist leemi pigista, mida koolipreilile iga kord enne tunndi minemist juua annud, sest koolipreili (paroness von Reitz) olnud väiga kuri ja äkkiline. Proua üttelnud ikka tütrukuttele: „Hoitge preili jaoks kuremarja leem valmis, mudu tema peksab väiga noori ja vihastab henda haiges!“
Esimesel päeval marju korjaten nägin jänest poegadega mängivad nii et naerda sai. Aga kolmandal päeval heitusi sutt väega. Nii korjassi nädali aega viiskudega külmas soo vees marju ja külmetasin ennast väiga ära. Poolba õhta lätsi sõsara poole, tuul oli küll tareken lämi, aga ööse oli ma sinna ära nõrgenud nagu koolja. Oli sõsar vana Margetta manu joosknud ja temale kõnelnud, see annud klaas pudeliga vett, käsknud sõame kottalle tilgutta. Kui vana sõsar rinde pääle lask, siis naksi jo meelt mõistma. Kae, nii tark oli Marget! Mu sõsar oli küll kõik oma tarkuse ja vanembide õppuse ära kaenu, aga ma olin kuulus jäänu. Es lähaki enam palju aiga kui mul poig sündü. Türgi Mai, mu uma täditüttar tull vanas-inimeses. Oli tõisel hulk vana-rauda hobusa peakotti (torga) sees, need panud suurde länikulle vette, segasi ümbre, siis vesi oli rossest verrev. Lask ära saistuda, siis mõsk sääl sees last, et siis raua hätta pelläta es pruugi! Mulle ta and esi verihaina-haitse teed ja pipre viina juua jne. Anni siis Maiele palgas: piinü vastse meiste hamme, paari sukke, katte langaga kinda, kolm 16 villu ja laja vöö. Vana-inimesele peab häste masma, siis kasus lats lahe käega. Perenaise ruttiva minnu kaema, sest kes kõige enne saab tüdrukud kaema, sel saa hää lambaõnn. Igale ühele kaejale anni paari kindid - läts mul 19mend paari ära. Vöörmünder ristis lapse, ja sellele anni paari sukke ja meiste vöö. Mõtli: „Mis mina nendega veel tee, või mind enam keegi võttab!“
Kolme nädali perast kutsi Margeta last vihtma, sest et tema väiga valusale alati ikk. Marget tuli, kai latse üle, üttel tõine: „Oh püha ristikene! Kuis ta püüsuda võib? Tal omm säitsme-sugune häda sällan: Vaderi-, Vee-, Kahe-, Maa-, Jänesse ja katte kõrdne soe häda! Mis tii minu vanas-inimeses es kutsu, siis oles aigsambast abi saanu!“ „Taivane esäkene, kes tund nu tuo! Mõtli ma, et Mai iks ka mõist!“ „Ma tee küll kõik mis ma mõista,“ kõneles M. „aga igale asjale ei saa enam abi. Osast võide teie ise teha, nagu ma õppetan. Vaderi häda oma sellest tullu, et ristiemal om naistehaigus sel kõrral olnud - rumal inimene, et niisugusel ajal vaderik läheb! Kui ta nüüd ristipoega vaatama tuleb, siis lase tal pengi peale istuda. Võtta lapse mähi ja tõmba pengi alt seljatagast ilma tema nägematta kolm kord ümber ta hää jala. Küll siis süttis hädakene ära. (V. häda on see kui lapsel nina alune punetab) Vee-häda on sellest saanu, et sa rassest perast kaivust vett välja võtten pisarad kaevusse tagasi lasksid kukkuda, ehk oled kogundi kaevu pangist vett kaevu tagasi valanud. Näe nüüd kudas lapsel vesi suust välja nõrgub! (Ma anni küll luhitsa nõnaga enne M. tulekud latsile teed) Tõmba rinnapiima siia kulpi, ma arstin selle ära.“ Ta läks piimaga välja ja mina ei näinud, kudas ta arstis! Aga tagasi jäi küll toost ajast. „Kahe häda arstime vihtun. See on vaatamas (kaeman) käiatelt saanud. Maa-häda perast on lapsel punaseid täppikesi kõik kohad täis. Vahest oled sa teda kuhugile maha pandnu?“ „Pane es joht kohegi. Kui sann külmas läts, siis pani korvikesega keressa pääle. Kui saune (suits) oli, siis pani laba ala nurka, katti pihtsärgiga kinni.“ Marget võt omast rinnast hõppe preesi, keernud ümbre mu pää ja üttessa kõrda ümbre latse jala, siis kaabits kõiki paiku kohe ma last oli pandnu. „Susi om sinu enne nännu kui sina sutt, selleperast on lapsel keerd silma. Ja uigub magaden, et sa hunti hurjudasid. Võtta soe karvu ja mine kolm neljapäeva õhtud risttee pääle ja suidsuta sääl nendega last. Soe karvu saad mõisast saani tekkide küljest - palle kutseri immä jne.“ Soe häda perast olla ka seljaluu paindumatta. (Ka nõdrameelelist arvati soe hädaliseks ehk Vanapaganal ümber vahetaduks, kui enne ristmist lapse üksina tuppa jättad) Saadi sõsara mõisa kutseri immä pallema - tuu oli andnu küll! Kas sa tiiad? Maasina naisel on see poig Peeter ka soehädaline! Ta saab juba ütse aastane, ei mõista ennast riidisse panda, ei oma käega süüa, pää on suurem kui tõisil. Kui midagi annad, siis rabab häkki, kae - soe mood mea soe mood! Käis tõine küll edimelt kõik tohtri läbi, lask Petserin õnnista, aga seda mea Marget mulle õppas ja ma talle kõneli, ei teinud ta mitte! Ta ju tuvikese tüttar! Kae seo aig ei usu enam. Aga ma joht omma last es jätnu nii. Kuulnu iks vanainimese sõna, är sindvu ossa! Marget tegi kerge selge lippu (libeleheline) pani kõllaste häiermidega kohe vai maalis hainu sisse ja „Sakki sakki sannakene, sakki sanna lõunekene,“ ütteldes akkas ta last vihtma! Eesmalt külje pääle lüües, sest kuhu vitsa esimest korda lööb, säält laguneb riie elu sees kõige ennemalt - targad vihtlejad ei löö kunagi üle käe, üle õla jne. Ta vihtus ja mõskis mitmel seebil kuni laps vahtu suust välja akkas ajama. Siis uhtis kolm kord ja ütles: „Vesi alla laits üles.“ Nii nu ütles mu ema ja tõise vanainimese kah. Pakki Margetalle väikest sõlge palgas, mea ma risti-imä käest mäletuses sai, aga Marget ei võtnud midagi, ei võtnud kellegi käest. Aga mu lats sai parembas. Suur tenu Margitalle, auu Jumalale.
Kevadel kooli mu esa ära. Jumal ülendagu hinge! Oli kõik oma elu aig meid hää poole juhatanu. Vastne testament oli tal ju pean kõik. Üttel tõine kaonu mulle: „Marrin sa olet küll suure pattu sisse sadanu, aga see om sulle kurjast inimesest pääle pantu. Et sa mul ikka hää lats oled ollnu ja mu pearaha massid, siis jätta ma sulle oma lehma perända. Tu tema unu käest ära, kuhu ma ta viisi kui ma enam pidada es jõua.“ Anni suure tenu Jumalale, sest see oli tema arm, et esa lehma mulle and! Mul oli ju üts veli ja sõsaride seast oli ma kõige noorem. Peran puhtiid tõi lehmakese unu käest ära. Aga onu naisel ja tema vanembil oli sellest kuri meel. Isa kirjas oli hää lehm, nema oliva teda jo üle talve pidanu, aga ma ei või ka jätta, mul oli ju veike laits. Lubasime vana sõsaraga nii palju kokko korjata, et üle talve saas pidada, aga suvel talu karjaga metsas. Sai paar nädalat mööda, lehmakene jäi väiga haiges. Nakkas seina mööda üles pildma ja suure valuga maal väherdama. Es söö ega joo enam! Joosi ma Margeta poole, es ole tuud kottun! Ooti ooti tõist poole päeva, siis tuli. Kõneli oma asja ära ja palssi abi. Läts siis tõne alla koa manu, võtt kolm keressa kivvi, lask anumale külma vette. Aassa Luuja vaim! Nu undsi sääl sisen ku pinih! Siis üttel mulle: „Kolm kurja inimest om su lehma ummussille pandnu! Kas sa neile midagi tetta tahad laske?“ Aga ma mõtli: „Kae kas nee ei ole mu ununaine oma vanembidega. Kas neil es ole kuri meel kui ma lehma ära tõi ja nema musta pääle jõiva.“ Siis ütli Margetalle: „Ära tee neile midagi, kui mu lehmake aga terves saas.“ Marged lugis soola pääle, annd mulle ja üttel: „Pane siit üttessa korda näppuga vette ja anna lehmale juua kui tal veel elu lõhna (tossu) sisen om.“ Lätsi kodu - elas küll veel, aga laits kisse mis hirmus. Haari niisama kuivalt kolm kõrd näppuga ja pisti lehmale suhve - jäi nigu tasatsembas. Anni latsele rinna ära, siis pani kuus kõrda veel näppuga vette ja - taivane Essä. Tuul samul päival võise juba kraavi kaldale välja laske.
Päälu tuu häda kooli latsekene ära! Küll oli temast hale! Ta oli nii väikukene! Kuus kuud elligi. Matti latse ära, jätti lehma sõsara kätte ja lätsi mõisa karja pääle. (Kutser oli säält jo vallale tettu.) Nii läts mittu aiga mööda. Ütskõrd nägi kärneli küttust laotavad, oli mul vähe aigas, joosi tälle appi. Aga oli tema (kärneli) isa. Aviti temalgi laota. Saime sääl juttu peale, üttel tema mulle: „Tule mulle õige naises, küll me läbi saame. Poeg saab kahe inimese moona - me teenime ka, ega ma sulle kuri ei ole.“ Lätsi siis sõsarale pulmasõna viima, aga see üttel: „Mis sa nüüd pulmaga hullad? Unu jo koolu, mattame enne tu ära.“ Lätsimi unu matma. Kui kirstu panti, seisi ma päitsin nii lei mulle nagu lõhna nõnna. Tegi nagu pool vallatuse perast: „Võih! Hais tuli.“ Ja haari käega nõnast kinni. Näe, säält samast! Nõna valutama ja silma kippitama, et matmagi enam saa minna. Olin seni kraavi kaldal mahan kuni tõise käisiva. Lätsi kaardi-moori manu, massi seitse koppikud ära - ei abi midagi. Naksi siis surnu hinge ülendama! Mõsi surnud mõstava seebiga - suitsuti selle viha ossega millega teda oli mõstud, siis sai koolja hädast terves.
Pidasi kärneli esäga pulmad ja lätsi tõi sõsara käest lehma ka ära. Siis lehmaga kodu minnen löüdse „vainu-köüdse“ tee päält, lahuti ära ja tuust saani om mu käsi ka arstma nakkanu.
Grivinga Annel oli kolm ilusad valge villaga lammast üle talve. Söötnu tõisi ikka suppi peraga ja kartohvli koordega. Tullu Türgi Mai sinna lauda läve peale, üttelnu vana kahe: „Küll on sul ilusa lammba!“ Ja lammbakese tahtseva ära koolda. Kuts Ann minu sinna vaatama, annd 15 kop. ja pallel: „Tsõsekene avita hädalist, siis avitas sinu Jumal!“ Võtti ma soola ja lugesi unes loetu ehk lauletu värsikesi: „Oh süüta Jeesukene“ ja „üts voonakene kandma läts“ ja tuu ka veel „Oh sina Jumala voon“ pääle. Ja sest oli abi saanu! Ann tennab minnu iga kõrd kui kokku saab. Jumala sõna omm rohi kõige kurja vastu, olgu ta inimesel või loomal.
Elasime mõisan mittu aastad. Vana härra uppusi ära, preili surri vastamatta armu valusse, tõine mõisa jäi tõisele pojale. Aga meie herra jõi, jõi nii hulluste, et veini ja pairisse korvi häärberi een riidan seisiva nagu puu kuhja. Üts kord tullu herra aida kärneli manu. Üttelnu: „Kuule Johan! Sa võtta mõsu. Katta ära, siis ma annan sulle veikse maksu eest Koolmeistri talu.“ Johan armastab Kattid ja nüüd lubas herra maja ka anda, aga Kattal on üks laps olnud ja praegu ei ole ta terve. Johan ei söönud ega joonud enam, aga mulle ka ta ei kõnelnud. Ütel õhtal tulnud proua kööki, pannud käe Kattale pea pääle, üttelnud: „Kattakene, Kattakene, mis sinust saab kah?“ See löönud Kattale väiga südamesse, läinud Johaniga välja. Johan toonud tüdrukulle mürgi juuri, tüdruk söönud neid, et oma häbi ära kaota. Ja armuline taivas! Hommukult oli Katta surnud! Johan võttis teenistusest lahti, akkas jooma, varastama. Siis matti vana mehe maha. Mõisa võtt hobuse luukese ja kõik kraami raasukese tegemata jäänu päivade eest ära. Ja ma tulli ütte lehmakesega jälle vana sõsata manu elämä...
Üts kord lätsi ma külla. Ütli sõsarale: „Tõmmba (lõpsa) sa mu lehmakene ära, kui ma lõunas kodu ei tule!“ Sõsar oli ära unetanu! Türgi Maie majakene oli karjatee veeren. Tu oli nännu, et mu lehm tõmbamatta mõtsa lääb. Tõmmanu ära, saanu anuma täis. Õhtul tulli ma karja kuu tulekus kodu. Kae, kari tule, ja viis lehma ratsutase mu lehmal sellän! Joosi sinna, pästi tõiste käest ära, vei ruhve manu, ei lehmakene söö ega joo. Ei olevad mõtsan ka söönu. Tõreli sõsaraga, et see Türgi Maiel tõmmata lask, sest ega tal muud veas es ole kui Maie kuri meel rohke piima anni perast. Kai, siis vana sõsar ka: lehmakene värisas, sarve juba külma! Üttel mulle: „Mis nüüd ööse muud saad pruuki - tee talle kuuma vee tossu!“ Vei siis lehma sanna ja pani paarilise paa koogu otsa tulele. Katti lehma rõõvastega kinni, nii et sarve otsagi vällä es jää. Oli vesi keev, tõsti sõsara abiga paa lehmale ala. Nii tei kattessa kõrda ära. Kui ütset kõrda lehma ala panema lätsime, nii oli suur paugutus ja paal mõrre (pragu) sisen! Kae, määne suur häda lehmakesel oli, et välja minnen paagi katski lai.
Lehm parasi küll ära, aga piima sai korteni võrd.
Tuli talv. Ma käisi kalda ala, lautu manu oma lehmakest jutma, söötma. Üts kord lätsi mõskmid viima, tee oli libe jääne, satte maha ja murri jalaluu katski! Säält oli sõsar löudnu, kutsnu talurahvast appi. Nee viinu mu tarre. Kae, esi es tiia midgai! Sõsar mõttelnu mul rabandu ollev - suidsutanu juuda-sitta ja veevelit, aga mis tuu mulle avid? Mul jo rabandud es ole! Oles Marget kaonu elanu, siis es oles hätta midagi olnu - tuul oli valu võtmise sõna, aga nüüd es mõista muud kui sei vana vaske ja hauti sannan! Mehe poeg tuli kaema, tõi pätsi saija. Viis mu lehmakese laadale. Lubas raha eest mulle leiba osta ja rohtu tuua, aga pääga pini! Es näita enam mu silmagi. Vana sõsar läts kevaje poolde „liiva hannusele mehele.“ Jäi ma vaene ütsinda ilma. Jätti sõsara tarekese peremehele ja lätsi talu sein veerde. Kes mul teda parand või lämmist? Nüüd ole ma üttessa aastad jalga põdenu! Kui jõuse siis tei tööd, aga nüüd aidaku inimesed omast armust! 82 aastad on ka pikk aeg! Ma käisin kord vallamaja juures abi palumas, kästi veebruuri kuul tulla. Mõtlesin, mõtlesin, aga ei teadnud, mil ajal või päeval minna. Oleksivad nad ütelnud kas tõnispäival või küünlapäeval, nii palju nädalaid päevi, siis oleksin ma teadnud! Lasksin õige palju aiga mööda minna, siis läksin. Aga neil sai süda täis. Vallavanem ütles: „Nüüd ei saa. Miks sa veebru-uuri kuul ei tulnud?“ Perast ma enam ei läinudgi. Jumal ei ole mulle ilman rikkust andnu, tema arm on mulle seda taevase lauale paigale pandnu, kuhu ma pea saan jõudma ja neid andeid peritsema! Seda looten ei ole ma mitte pattu tennu, nagu üts mees vanal a'al! Kui ta oli vaene ollu, lännu kallil vana-aasta õhtul rist-teele, üttelnu: „Ma ole vaene, keegi ei anna mulle! Kurat avita sinagi!“ Ollu tõine ka kohu manu. Üttelnu: „Ma laina sulle kolm kühvli täit kulda kolme aasta pääle. Siis tule siia, too raha ja hõikka: „Suure-pätsimees, Suurepätsimees!“ Küll ma siis tule ja oma vii.“ Mees kaubelnud kõige hoolega, aga rikkamaks ei ole läinud. Kui kolm aastad mööda olnud, saanud parajaste kolm kühvlit täis. Läinud rist-teele ära maksma, hõiganud: „Suurepätsimees! Suurepätsimees!“ Heal üttelnud õhust: „Kaks aastad ju tagasi kui Pirepill Suur pätsi mehe ära lõi. Pea võlg ja peritse hing!“ Siis oli mees jooma ja keiksugu kurja elu elama hakkanud kuni enda ise ära tappis. Kae - nii on iga inimese ots, kes kurja käest rikkust tahab! Kes ära väärab, see saab vilja sööma jne. jne.“

E 41411/2 < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Et raha milaski ära ei lõppe.
Kora elanud vanast üks väga vaene mees. Ta oli palju vanast usust kuulnud. Keski vana mees oli teda õppetanud, et mine suure reede ööl mõtsa nelja risttee arude peale ja vilista seal kolm korda kõvasti. Aga sedaasja piad sina nõnda tegema, et keski ei tea. Vaene mees teinud ka õppetuse järele, läinud suure reede ööl mõtsa, rist tee arute peale ja vilistas kolm korda kõvasti. Varsi tõusis nagu maa alt hall meikene ülesse, kelle silmad särasivad ja kaks veikest sarve peas olivad. Seda koledad elukad nähes hakas küll vaesel meihikesel soontes veri tartuma. Küsis varsi miheld vana sarvik: „Mis sina tahad?“ Mees palus ja ütles: „Mul ei ole mitte suguki raha, kellega mina enesele võiks leiba osta.“ Vana sarvik võtis põuest ühe läikiva hõbe rubla tüki ja ütles: „Kui sina minule oma pahema käe nimeti sõrmest kolm tilga verd anad ja nõnda teed kuidas mina sind õppetan.“ Vana sarvik pistis rubla vaesele mele peosse ja ütles: „Kui sa Kristuse ülestõusmise pühal kirikuse lähed ja seal lauladakse Kristus on surnust üles tõusnud, siis ütle sina: „Kristus ei ole mitte surnust üles tõusnud“ ja käna enast kolm korda paema ja kana peal ümber, siis ei kulu see raha sul milaski ära.“ Mees tänas vana sarvikud selle õppetuse eest ja andis vana sarvikule kolm tilka verd ja pahema käe nimiti sõrmest. Vana sarvik oli jälle nagu tina tuga kadunud. Mees rutas koju. Muidu ei oleks ta seda lugu ise ka enam uskunud, kuid hõbe rubla tükk taskus antis tunnistust ösesest käigust. Mees läks ka vana sarviku õppetuse järele Kristuse ülestõusmise püha ajal kirikuse. Kirikus hakati Kristuse kuuju ümber kandma ja lauldi Kristus on surnust ülesse tõusnud. Mees tegi õpetuse järele, kirikust ära tules tõtas ta kohe kõrtsi juure, ostis seald vina, maksis rubla ära ja ära tulles vaatas vaene mees, et seesama rubla ikka tema taskus seisis. Nüüd ei olnud mihel enam milestki puudus, ostis kõik mis vaja olli. Mehikene hakkas ka juba kaunis rikaks. Kord läks tema kirikuse ja võtis rubla taskust, andis seda jumala riigi kasvatamiseks. Ära tules vaatas mees rubla oli taskust kadunud ja jäi ka katunuks. Koju jõudis mees oma üksikude majakesese jäi raskesti haigeks. Tõisel päeval mindi haiged vaatama ja leiti, et ta juba surnud olli, surnu rinna peal olivad kolm vere tilka ja lae sees suur verine hauk.

E 41440 < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2003
Pukk ehk pisuhänd.
Vanast olnud kaks talu üks tõise lähedal. Tõine talumees jänud vaeseks aga tõine läinud selle asemel jälle rikkaks. Vaene mees läinud selle asemel jälle rikkaks. Vaene mees läinud nõija juure nõu küsima. Nõid ütelnud: „Sina mine pühate laupäeva õhtu aitta ja pane pühate saijad laudi peale aga ise võta püss ja ladi õbe kuuliga ära ja üks künal pane kesk aita vakka alla põlema. Ja kui sa näed et pukk ehk pisuhänd tuleb siis võtta vakk ära ja sa näed siis pukki ehk pisuhända aga siis võtta püss ja sihi hoolega temale pihta.“ Mees teinud nõija õpetuse järele. Läinud pühade laupäeva õhtul aitta, aedas olnud ka terve laudi täis saiju. Umbes kesköö ajal tulnud puk ehk pisuhänd aitta löönud aida valgeks kui tulemeri. Mees võtnud vakka künla peald ära, näinud kuidas saijad nagu ime väel ühest riiuli otsast tõese nii ülese kerginud. Võtnud püsi sihdinud hästi. Kohe see peal kadunud valgus ära ainuld natuke sinist tuld näenud veel taev all. Hommiku leidnud mees ainuld aitta eest kakks vana vihta. Sest saatik poole pukk ega pisuhänd enam aita tulnud. Peremees läinud palju rikamaks, aga tõine peremees jänud vaeseks, kes enne rikkas olli läinud.

E 41626/7 (4) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < Hendrich Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2003
Nõija saladus.
Vanal ajal elanud ühel talul kaks venda kellel juba kolm korda maja oli ära põlenud. Läinud nõia juure kahekesi nõu küsima. Saanud õhtuks nõia juure, nõid ütelnud: „Olete väga hiljaks jäänud minge heidage heina küüni magama homme siis võtan ma teid jutule.“ Läinud ka mehed heina küüni magama. Tõisel venal Michklil olnud kõht haige käiud öösel välja. Olnud selge kuu valge öö. Näinud nõid tulnud tare taade, vilistanud seal kolm korda. Varsi see pääle tulnud veike hall jänes kolme jala peal longates küsinud mis sul tarvis on. Nõid vastanud: „Kulla venake kaks meest tulivad minu juure nõu küsima, kuidas maja tuleb heitata, et ära ei põle kolm korda olevad ju ära põlenud.“ Jäänes vastanud: „See on kerge asi ütle neile heitagu nad oma maja tõispoole lohu kalast kümme sammu maad, see vana maja oli just meie tee pääl ees, see perast põles tema ära.“ Jäänes läinud jälle oma teed. Kõik seda lugu kuulnud Michel läinud küüni ajanud tõise venna Hantsu üles ja ütelnud: „Läme minema pole enam tarvis nõia juure minagi mina kuulsin kõik kuidas jäänes nõiale õpetas.“ Mehed läinud ka koha peale kus jäänes olli ütelnud maja jäänud kohe seisma pole enam ära põlenud. Kord näinud öösel Michel jäälle kui terve kari niisuguseid jäänekseid kolme jalla peal hüppates vana maja varemete üle läinud.

E 41628 (5) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Elsigvorsi kindlus.
Elsingvorsi kinlusest räägib vanarahvas järgmist lugu. Kord olnud kintluses, kus suuretükid meere poole valjaku panntud, üks soltat vähi peal. Häkiseld tulnud meerest üks imelik suur mees välja, ütelnud soltatile: “Ma palun andeks.” Soltad jäänud jäänud hirmuga vaiketes nagu post seisma. Viimaks läinud see suur mees meerde tagasi. Tõesel ööl kella 11-12 tunni vahel tulnud ta jälle merest välja, tulnud jääle vahi juure, ütelnud: “Ma palun andeks.” Vahd jänud nõnda saamuti saisma kui esimenegi vaht. Tõesel hommikul viidud poolsurnuks peksud vaht klinikuse, kuhu ta ärä surnud. Kolmandal ööl olnud jääle soltad seal saamas vahi korda pidamas, kus need kaks esimestgi. Tõesel hommikul leitud vaht surnud maast. Soltati püsitikk oli nuriks löödud nagu kivi ehk raudavathu. Peale see toodud preester, see pühentanud kinlust ja panud Jumala kujud sina seisma. Siis poole enam kedagi nähtud.

E 41639/40 (11) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < Hendrich Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Nõija naene.
Kord püdetud ühel peremehel iga aasta lambaid. Küll teinud peremes kõiksugu kunstisi, kiskunud lammba lauda ukse peale ristisid ja ikka leidnud iga hommiku, et jälle olli kegi öösel käinud lammbaid niitmas, iga lamma külest olnud üks kämbla laiuseld paljaks niitetud. Et asja nii modi ei paranenud, läinud peremees püsiga öösel lammaste lauta ja peinud enast lammasete redelise heinte sise ära ja seadinud püsi hästi laskmise jaoks valmis. Ligi keskööd tulnud keegi vana nõija naene lauda uksest sisse, käes olnud talli korv ja lammaste niitmise jaoks rauad. Hakkanud nüid tööga peale, lõikanud iga lamma külest villu, mis enast pole ligutanudgi, ja pannud korvi. Läinud uksest välja, peremees katsunud enas redelis liguta, poole seda saanud, kõik likmed olnud kanged nagu ära külmanud. Viimaks tulnud nõija naene jälle uuesti tagasi, ütelnud ise: “Ah jah, ma unustasin veel ühe suure sõni pügamast (niitmast).” Läinud lauta, peremehel olnud habemed läbi redeli pulgate väljas. Lõiganud habemed ära ja läinud siis ära, ütelnud: “Nüid on ometi ka vana oinas kord niitetud, pöetud.” Hommikul ales leitud peremes kange nagu ära külmanud, (peremees) jänud küll elama, kui teised küsinud peremeheld, miksperast sa habeme ära oled lõikanud, siis alles jutustanud (peremees) ta seda lugu.

E 41642/5 (13) < Rõuge khk. - Oskar Leegen < Hendrik Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2003
Jumalaga võitleja.
Vanast elanud ühes mõisas üks vana suurt sugu krahf. Kes ei kartnud Jumalad ega inimesi. Kord hakkanud müristamise vihma sadama. Töömehed ruttanud nurmeld koju. Kodus ütelnud üks töö mees: „Jumalale tänu, et varjule sain, küll sajab vihma ja müristab koletasti. Krahfi herra kuulnud ka seda ütelnud: „Mis, keda sa tänad?“ Töömees vastand: „Ma tänasin Jumalat.“ Krahfi herra käratanud jalga vastu maad lüies: „Mis Jumalad, kes on see Jumal,“ töömees vastanud julgesti: „See on Jumal kes praegu müristab ja välku lööb.“ Seda kuuldes saanud krahfi herra veel vihasemaks. Varsi lasknud ta töömehele kolmkümmend kepiga selga anda ja ajanud jälle uuesti suure vihmaga nurme ja ütelnud: „Täna nüüd Jumalat vihma käes tööd tehes kui sa mind ei mõista tänada.“ Et krahfi herra vanal ajal suur sõjamees olnud, seeperast olnud tema mõisas ka vanu suuritüke. Kord hakkanud jälle kangesti müristama ja välku lööma kui krahfi herra kutsunud kõik töömehed nurmelt koju ja pannud suuritükisi laskma, ise aga küsinud töömeestelt kelle mürin on surem. Mõned ütelnud krafi herra sürin on ikka suurem. Aga see mees kes esimesel korral Jumalat tänanud ütelnud ka sel korral: „Jumala müristamine on sada tuhad korda surem ja vägevam.“ Seda kuuldes saanud krahfi herra kangesti vihaseks ja lasknud sellele mehele kuuskümmend keppi hoopi anda nõnda et selg verd tilkus aianud siis jälle uuesti nurme ja ütelnud: „Peale see ei tohi sina enam vihma ajal koju tulagi.“ Pääle see teinud krahfi herra iga kord nii kui müristand siis lasknud krafi herra töömeestel suuritüki laske nõnda moodu läinud juba viis aastat mööda. Kui kord läinud taevas süsi mustaks ja hakkanud kangesti müristama ja välku lööma, nõnda, et maa jalgade all värisenud. Krahfi herra kutsunud jälle arjunud töömehed koju ja pannud kangesti suuritükke laskma ja küsinud jälle kelle mürin on suurem kas üleval ehk siin. Seekord vastanud küll töömehed et üleval mürin on suurem, krahfi herra sanud seda kuuldes vihaseks, et enamiste kõik töömehed ütelnud, ei hakkanud ta neid trahvima vaid lasknud veel kõvemini suuritükke laske. Kui koraga olnud üks suur kärgatus siis olnud see terve mõisa tule mere sarnane ainult see mees peasenud eluga, keda krahfi herra nurme oli ajanud seeperast, et ta Jumalat oli tänanud ja mitte teda.

E 41647/53 (15) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Hobuse vahetaja
Kord elanud üks kehvapolne mees, kellel üks vilets lompak hobune olnud. Kuulnud ka kord mees, et suur laad on. Mõtelnud meihkene, ma viin ka oma hobuse laata, ehk saan küll mõne parema vahetada, raha mul küll ei ole, aga lähen õnne katsuma. Tõisel päeval läinud ka mees laate. Tee peal tulnud üks mees ratsa musta hobuse seljas kihutades vastu. Ja ütelnud: “Vahetame hobuseid.” Mees vastanud: “Noh vahetame peale kui Teie valmis olete.” Vahetanud ka kehv mees oma hobuse selle võera mehega ära. Võerast mees ütelnud: “Ära sa hobusele suguki süüa anna, vaid ana temale pitsa alati sögi asemel, siis läheb ta palju tublimaks ja rammusamaks.” Võeras mees läinud nüid kui tuul selle kehva mehe viletsa hobusega minema. Kehv mees tuli nüid oma suure musta täkkuga koju ja hakkanud usinasti töötama. Nõndaviisi töötanud mees slle musta täkkuga umbes viis aastad. Mida rokem ta hobusele pitsa andnud, seda tublimaks läinud hobune, ilma et ta kordagi selle viie aasta sees süüa oleks andnud. Ühel pühapäeva hommikul kutsunud naene mihe rihetare sööma, mees läinud ka sööma. Rihetare otsas olnud hobuse tall ja rihetarest olnud veike aken, kust peremees ikka hobust vahtinud, et keegi ära ei varastaks. Peremees söönud parajald, ise vaatanud selle juures läbi veikse akna talli, et mis hobune talis piaks tegema. Hobune vahtinud imeteravald peremehe silma, silmatest tilgunud ehk veerenud hobusel nagu pisarad mööda pead maha. Mees mõtelnud iseeneses, ma läen annan temale ometi rasukese leiba üle selle viie aasta, näis missuguseks ta siis läheb, see võeras mees, kellega ma kord hobuse vahetasin, ütles, et ära sa temale süüa anna, igale loomale andakse ju süüa ja siis läheb ju loom ikka ramusamaks. Võtnud leiva rasukese ja andnud hobusele, mida hobune ahneld alla nelanud, häkiseld olli nüüd see suur must täkk inimeseks sanud. Seda näes emadanud mees väga kangesti. Vimaks kui mees juba toibunud, tunud ta selle mehe ära ja hüdnud nime mööda Peeter. Peeter hakanud ka vastu räägima, nüid tundis ta selgesti, see olnud see Peeter, kes seitsme aasta eest kõrtsist koodu tules metsa ära olli kadunud. Seepeale tulnud ka mees, kes enne hobune olli olnud tare ja hakkanud pool nutes oma lugu seletama. Seitsme aasta eest kui ma kord koledasti kõrtsis jõin ja et mul ka raha juba otsas olli, mõtlesin, mis ma veel ilmas elan. Teed mööda koju poole tulles läbi metsa võtsin ma ühe nööri taskust ja läksin ühe suure kuuse ala ja ronisin kuuse tüve mööda ülese, seal panin nööri kuuse oksa külge kinni ja teise otsa köitsin enese kaela ümber. Ja siis lasksin enast alla nööri otsas rippuma. Kui korraga tunsin ma, et üks võeras must mees nööri mu kaelast ära võtis ja varsi vallade* moodi mule pääha ajas, istus mule raatsakuti nagu hobusele selga ja ma pidin nelja käppa pääl jooksma. Nõnda kihutas ta minuga noole kirul edasi, kunni mina viimaks puru väsinud, ikka nool kirul edasi jooksin. Viimaks tundsin ma, et teed mööda, keda mööda mind see võeras mees edasi kihutas, maa alla läks. Nõnda läksime edasi. Siis tulli üks suur rauduks vastu. Selle juures jäin ma seisma. See võeras mees, kes mul seljas olli, kargas seljast maha, võtis suure võtme taskust ja keeras ragisetes ukse lahti, siis algas jälle uuesti sõit. Nüüd tuli üks koritori moodi tuba, seal köitis ta mind ahelad mööda seina külge kinni. Ja võeras mees, kes mul seljas ratsutas, läks seda koritori mööda edasi, varsi tulli ta kahe mehega tagasi ja siis viidi mind läbi mitme tubade. Esimene tuba, kust mind lääbi vidi, selel olivad kõik uksed ja seinad vasised ja põrand olli mustast kalevist tehtud. Ja üks suur verine madu keerles seal põranda peal maas. Seda nähes ehmatasin ma kangesti ära. Tõise tuba mines lendas meile üks suur ronga moodi lind vastu ja see hakkas selle suure verise maduga võitlema. Tõine tuba olli jälle väga toretasti ehitatud, lagi ja seinad olivad valgest hõbetast, põrand olli verevast sametist, seal istusivad ühe suure ümariguse laua ümber umbes terve tosin mehi, kõikidel olivad verevad kued, sinised püksid ja sinised nokaga kübarad peas, ise mängisivad kardisid, ei pandu meid tähelegi, edasi mines tulli üks suur kulast uks vastu, varsi keeras üks sinise kübaraga mees ukse lahti ja ütles: “Minge tasa, vana ema ja isa magavad.” Koraga tulivad hulk sinise kübaraga mihi, kõigidel olivad tõrva künlad käes ja nüid viidi mind ühte suurte tuba, mis kohtusaali moodi välja nägi, seal olli üks suur kulast seitsme sülla pikku laud musta kaleviga üle kaedud. Seal laua juures istusivad kaskteisküme sinise mütsiga meest, tua põrand olli peegli sarnasest läikivast klaasist. Tua seinad ja lagi olivad päris kulast. Nüid seisivad need kaksteiskümmend meest üles ja üks võtis ühe pergamendi sarnase hobuse naha ja kirjutas minu nime sinna ülese ja ütles: “Nüid oled sija toodud, seeperast saadetakse sind veel maa pääle kümmneks aastaks elama, siis tuakse sind jälle uuesti tagasi,” seepeale kirjutasivad kõik ned kaksteiskümmend lauas istujad omad nimed selle pergamendi pääle, nüid võtis mind üks sinise mütsi mees ahelatest kinni ja viis mind tultud teed tagasi. Varsi istus see mees mule selga, kes kõige esmald mul seljas olli ja nüid hakkas sõit tuldud teed tagasi jõudsime sina tupa kus see suur verine keel kerles sina ja tänna, suust tuli veevli tule sarnast haisu ja sinist tuld, porandal maas olli kaks musta kotka tiiva ja verd. Varsi jõudsime maa peale tagasi, teed mööda edasi ratsutates, tulid sinna vastu hobusega, ma tahtsin rõõmu perast karjuda kui sind nägin, aga mu keel olli kurgu lae külge naeludatud, sestsaatik tead sa nüüd ise. Viis aastad olin sinu juures ja kaks aastad maa all, milest ma küll aru ei saanud. Nõndaviisi elanud see mees kümme aastad maa peal kui kord jälle mees õhtu kõrtsist tules ära kadunud. Kolmandal päeval otsides leitud metsast verine surnukeha, rinna kohal olnud suur verine auk, kust süda oli välja võedud.

E 42085/7 (1) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Taevalik nägemine
Vanal ajal elanud üks vana vaga Jumala kartlik õpetaja. Kord läinud ta kirikuse minnes pühapäeva hommiku läbi oma suure õunapuu aia. Raamatud kaenlas, saamunud ta ilusad jalgteed mööda ajas edasi. Kui aed mudnut ja läinud ikka ilusamaks, suured kõrged palmipuud mida ta omas aijas ilmaski veel ei olnud näinud. Õpetaja sammunud ikka edasi, et seda imeilusad aeda rohkem läbi vaatada, mis kõik talle alles tundmata olli olnud. Edasi minnes tule seedripuu mets ja palju imeilusaid puuid, lillesid mida ta veel oma sureliku silmaga näha võinud. Ühe suure seetri puu otsas laulnud üks imeilus lind, kelle hääl maa peal kuldavate linude häälest sada korda rohkem ilusam olnud. Veel ikka edasi mines tulenud temale libani puu mets vastu. Ja veel ilusam lind kui esimine laulnud taevalikuid häälesid. Ilusad jalgteed mööda edasi kõntites tuli temale nähtavale üks ilus istepink, sinna istunud tema peale ja see iludus oli teda nõnda imestanud, et ta pidi nagu sunnitud seda imestelema. Häkiseld tulnud temale meelde, et ma pean kirikuse ruttama. Ruttu saamunud ta tultud teed tagasi kui varsi jõudnud ta jälle oma õunapuuaeda. Kui vaata, see ollnud ka võeras, mõned vanad puud seisnud veel selle pinal. Jalgteed mööda oma mõissa poole saamutes nägi ta omaks imestuseks, et kõik uued majad ja uus rahvas ollnud selle ajaga tema mõissase tulnud. Kui kõik võeras rahvas vaatanud imestates selle vana moodi õpetja mandlid. Läinud vimaks kus ta teadis ika oma tua olevad, leidnud küll suure uhke tua ja uus õpetaja selle käest hakkanud ta järele küsima, kus teie sija olete saanud. Viimaks seletanud ta omas jalutuskäiki aias ja seda lugu. Nüüd tulnud ka sel võeral õpetajal meelde, sest ta olli nagu vanast jututest kuulnud, et kord üks vana õpetaja kirikuse minnes ära oli kadunud. Viimaks otsinud ta vana raamatutest ja leidnud, et üks vana õpetaja just selle nimeline kolmesaja aasta eest ära olli kadunud. Seepeale palunud see vana õpetaja just selle nimeline kolmesaja aasta eest ära olli kadunud. Seepeale palunud see vana õpetaja enesele armulauda. Ja õpetaja andnud ka seda temale kui ta seda olli saanud, langenud ta nagu vari ehk mädanenud puu puru põrandule maha. Ta oli surnud. Jalutates oli temal see kolmsada aastad nagu paar tundi mööda läinud ja seda taevaliku ilusad aeda näinud. Ja nüid sai vaim ihust ära seletadud.

E 42087/8 (2) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Nõija õpetus.
Kord läinud vanal ajal vanapoolne eladanud piiga nõija juure nõu küsima, missugune ta tulevane saab olema ja kas ta ka varsi peaks mihele saama, sest et seni aeg seda lootused veel mitte täide ei läinud. Nõid õpetanud: “Mine jaanipäeva õhtul üksinda metsa sina kohta kus nelja jalgtee aru on, seald korja sina üheksa suguseid lillesid ja koju neist üks vanik (kroon) ja pane see jaaniööl magates päha, keda sa siis unes näed, see on sinu tulevane. Aga seda pead sa üksinda tegema.” Vana piiga tänanud õpetuse eest ja jaanipäeva õhtul teinud ta ka nõija õpetuse järele ja unes näinud ta, et üks aasta ja nii mittu aastad lendanud ta silma eest mööda. Umbes järele arvates võis neid ehk veel seitse aastad olla. Ja siis näinud tema, et üks vana mees lumivalge habemedega ja valge juksega tulnud tema juure ja võtnud seele üheksasugu lilletest kujutud krooni peast ära ja ütelnud: “Mina olen su igavene ootatud kosilane. Minu nimi on kõigitel vana piigadel tuttav: Liiva Hanus. See ma olen, sul ei sünni kedagi mud ootata kui ainuüksi mind.” Hommikul leidnud ka üles tules krooni ära kadumist ja arvata seitsme aasta perast surenud vanapiiga ikka vanaks piigaks jäädes ära.

E 42095/6 (5) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Kindla usuga mees.
Vanal ajal elanud üks väga vaene vanamehegene oma naise ja tütrega ühes talu peremehe rihe tares. Kord lõpenud vanal mehegesel kange talve külma ajal leib otsa. Käinud küll ka külades leiba palutes, ehk kas kustkild tööd saaks kui keegi ei ole anud leiba ega tööd. Õhtul jõudnud vanamees veel vaevald koju. Võtis siis taskust ühe leiva tükikese, murtis seda kolmes katki, anis sellest oma naise ja veiksele tütrele. Et siis veel üheskoos palved teha ja suura. Naine eitanud põrandale veikse tütrega magama. Kui vana mees jänud üksi veel aju kõrvale istuma ja hakkanud seal peru tule valgusel suurt piiblid lugema, ise mõtelnud ta selle juures: kui see õige on, mis sija on trükitud, ega ma siis nälga ei koole, sest ilma temata ei lange varblanegi katukse peald maha. Kui korraga naksatanud tihe tare pera uks. Vana mees vaatanud korrd ja lugenud jälle edasi. Kui tõisel korral läinud uks juba poiukuli lahti. Vana mees lugenud ikka edasi. Tükkikese aja perast läinud uks lahti ja läve peal tulnud verine karu pea nähtavale. Mees kohkunud küll esiteks seda nähes. Kui hakkanud viimaks õige hästi järele mõttlema, et ükskõik mis surma ma suren, kas sööb mind karu ehk pean mina ja mu naene siin pikkald nälja kätte ära surema. Mees lugenud ikka piiblid edasi. Uks hakanud jälle kokku poole vajuma, viimaks vajunud uks peris kinni nagu enegi ja kadunud ka karu pea ära. Mees lugenud piiblid kui juba hommik kätte jõudnud. Läinud siis rihe alla vaatama, kus öösel karu oli olnud. Aga nüüd olli üks kott sinna toodud. Järele vaatates leidnud vana mees, et jahu kottis olli. Ja nõnda pesenud vana muus näljasurmast, mille vastu ta enast juuba oli valmistanud. Aga et ta olli usuga ühe korra piiblid lugenudkui tal juuba surm suu ääres olli, siis alles hakkanud ta piiblid kallks pidama.

E 42429/30 (16) < Rõuge khk., Sänna - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Väljamägi.
Kora tulnud Kalevipoeg Peipsi järve poold ja saamunud Tartu poole kui Võrru maakondan jõudes tahtnud Kalevipoeg natuke väsimusest puhata kui leidnud ka puhkamiseks paraja koha ühel suurel lagedal väljal kaunis kõrgel mäeharjal kust Kalevipoeg umbes penikorma kauguseld Munamäel seisvad sortsilasest kinlust näinud.
See pääle uinunud Kalevipoeg magama, olnud reisest ka päris väsinud seeperast uinunud Kalevipoeg raskest unne hõlma. Unes näinud Kalevipoeg et sortsilased tema jälgil ola. Üles ärgates läinud Kalevipoeg ka usinasti teele. Mäeld järve äre ala jõudes kakanud Kalevipoeg suure mäna puu enesel tee pääle kepiks. Ja nimedanud seda määge „Välja määeks“ mis nime ta ka praegu kanab.
Kes Väljamääel on käinud see leiab seald praegu keskmäe harjal sele koha kus Kalevipoeg sel koral oli puhkanud ka paistab sealt kohalt Munamägi täiesti silma, et kül Väljamäägi Munamäest paarsaad jalga madalam on.

E 42887/90 (97) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Nõituslik järv.
Rõuge kihelkonnas Sänna vallas on praegu veel üks järve ase tunda kus enemuiste suur järv olnud rahvas nimetab seda järve aset „Paistusooks.“ Sellest räägiv vanarahva suu järgmist juttu. Kora läinud kaks noord meest suvisel palavuse ajal järve suplema. Nii kui nad järve läinud nii kadunud nad kohe vee alla ära. Hakkatud siis noori mehi otsima järvest kuid poole aga kusagilt leitud. Olnud siis mitmeid tarku ujujaid kokku tulnud kes vee alla põhjast tahsivad noori mehi otsita. Nii pea kui nad järve sisse läinud ja vee alla läindu poole enam tagasi tulnud. Kui tõised poole ka enam julgenud katunuid taga otsima mina. Nõnda süntinud ühte lugu nende inimestega kes enne Paiost järve vette suplema läinud. Nimetatud järve vett prugitud sagetasti haiguse korral rohuks. Kui talvel mõni juhtunud sealt talvel üle sõitma siis eksitanud see kunstlik järv inimese nõnda ära et see mitu päeva kimbus olnud ja talvel kange külmaga ära külmanud. Kui korra läinud suvel üks vana küla koolmeister ka järve suplema oma kaitseks võtnud ta nua hamaste vahele, karganud siis vette ja hüüdnud: „Ma lähen Juhova Jumala nimel.“ Kui koolmeister parajaste vees olnud tulnud üks tunmada must kass must pael kaelas sellega sidunud ta koolmeistri jalad kamitsase, nüdi pole koolmeister enam ujuda saanud. See peale võtnud koolmeister hamaste vaheld nua ja lõikanud ümber jalgade oleva paela katki see peale tulnud koolmeister järvest välja. Ja hakkanud seda paela järele vaatama kohe olnud ka endine must kass kes enne järves olli kohe platsis ja palus väga oma paela kätte. Ta ütelnud et see tema noot olla kellega ta piavad ikka saaki püüdma, kui koolmeister poole anud see peale katunud must kass ära kui natukese aja perast olnud kohe kass jälle järve ääres ja toonud koolmeistrile ühe kael kotti täie kuld raha see peale anud ka koolmeister mustale kassile paela kätte. See katunud kohe järve vee ala ära, ka hakkanud see järv aega mööda kahanema ja kuivama ja täna päevani ei ole sinna mud midagi järele kui järve ase mis nüid sooks on muutunud.

E 42891/2 (98) < Rõuge khk. - O. Leegen (1902).
Tammula järv.
Tamula järv seisab Võrru lina all. Kui vanal ajal asunud ka vana pagan ka järve ääre korterid ja kui vana taat taevast müristanud siis põgenenud vana pagan jälle järve vette Vana pagan teinud sagetasti lina rahvale ja järve ääres elavatele kala meistele palju tüli ja kurja, sagetasti kui kallamehed nootaga järves kalu veedanud siis kui mõni kord hea kala loomus saada olnud ehk juba veerde veetud siis katkenud noot jälle häkiselt katki ja terve kala loomus läinud jälle järve tagasi, nõnda süninud kala meistel ühte lugu, ja kui mõnigad kalamehed õhtul järve ääres vähki püüdnud siis tulnud ikka võrku ehk kahva sisse mõni suur vana rampe ehk kivi. Kui korra kala mehed jälle järve ääres nootaga kalu püüdnud, kohe hakkanud pikne müristama vana pagan hakanud pikend ja taeva tati kartma ja põgenenud järve vee alla. See peale võtnud kalamehed suure pikka köie mis seitsme keeruline ja nii pikk olnud et ta ümber järve ulatanud. Võtnud siis kaks meest tõine tõise köie otsast kinni ja hakkanud siis ümber järve veedama kui meistel juba köis pea ümber järve olnud veetud. Kohe pistnud see peale vana pagan järvest pea välja ja ütelnud kule pai kulla mehigesed mis teie selle köiega nüid teha tahate? mehed vastanud meie tõmbame köiega selle järve pealt kokku, nõnda et siit enam keegi välja ei saa kes meid kiusab. See peale vastanud vana pagan, kule kula pai sõbrakesed, ole nii head ja jätke veel natukeseks ma lähen kohe ära ja ei tule enam ialgi tagasi. mehed lubanud kah nii samuti jätta. Sest saatik pole vana pagan enam seal järves elanud ega kedagi tülitanud. Sest saatik on kalameistel tänapäevani Tammula järve ääres rahuline elu.

E 43441/2 (126) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1902) Sisestas Salle Kajak 2003
Kalevipoja taskukivi.
Rõuge kihelkonnas Sänna vallas seisab praegu üks suur must pruun kivi 6 ½ jalga lääbi mõõta maantee ääres, selle kivi olla Kalevipoeg kui ta põrgus käinud taskuse pistnud, et häda koral käe perast võtta oleks. Munamäele jõudes olnud Kalevipoeg väsinud ja uinunud sina julgesti magama aga Vanapagan kes kivi kadumist kohe märganud saatnud ühe nõia naese Kalevipoega taga ajama. Nõia naene jõudnud ka varsi Kalevipoja jälgile ja saanud ta Munamäel kätte, pole aga julegnud Kalevipojale midagi teha muud kui arutanud Kalevipoja tasku õmmeluse lahti kus põrgust tootud kivi sees olnud ja põgenenud siis tultud tee tagasi. Kalevipoeg ärganud üles ja hakanud siis Koeva jõe poole sammuma, tee pääl kadunud siis lahti arutatud taskust põrgust tootud kivi ära - mida lugeja kunni tänapäevani Rõugese mineva mantee ääres näha võib.

E 43452/3 (129) < Rõuge khk. - O. Leegen (1902).
Sandu mägi on üks ilus koht Rõuge kihelkonnas Pärlijõe pahempoolsel kaldal. Seal tahtnud Kalevipoeg jõge läbi mäe kaevata. Mäe sees aga tulnud kaevades Kalevipojale kõva paas vastu. Siis lõhkunud Kalevipoeg küll oma tubli kirvega suuri paetükke maha ja tahtnud kuni Paebu orgu läbi raiuda, kui kohe saanud Kalevipoeg kuulda, et vaenlane oma laevadega juba Tallina all seista. Seeperast jätnud Kalevipoeg jõe kaevamise seisma ja tõtanud siis ise Tallinase vaenlasele vastu. Nõnda jäänud Kalevipojal Pärlijõe kaevamine pooleli. Kalevipoja kirvehoobi jälled on veel praegugi pae pääl näha ja ka mõningad paetükid on veel alles, kuna neid suurem osa juba Pärlijõkke on vajunud.

E 43454 (130) < Rõuge, Sänna v. - O. Leegen (1902).
Rõuge kihelkonnas Ridsila karjamõisa nurme pääl suurtee ääres, mis Rõugest Mõnistesse läheb, on üks suur kivi, mida Kalevipoeg Koiva jõe äärest olla toonud ja siis korra Vanapaganat visanud, kui see teda kavalasti varitseda püüdnud. Vanapagan saanud hää tubli jommi otse kuklasse, nõnda et jalge pääl vaarunud. Selles vihas vandunud Vanapagan Kalevipojale kätte maksa, needinud ja nõidunud selle kivi ära, veeretanud otse maantee ääre, kus möödaminevatel inimestel alati õnnetusi juhtuvat.
Nõnda täitvat see needitud ja nõiutud kivi veel praegugi Vanapagana käsku, sagedasti minna koormad ümber ja sõitjad kukkuda hobuste seljast maha.

E 43464/8 (132) < Rõuge khk. - O. Leegen (1902) = R. Viidalepp, Veski eesti rahvajuttudes. Eesti Veski 1938, nr. 4, 1k. 13-18.
Vrd. ka: M. J. Eisen, Mis teadis rahvas, EKirj. VI (1911), lk. 328.
Kalevipoja veski
Korda toonud Kalevipoeg üle Peibsi järve ühe koorma laudu ja hakkanud siis Rõuge kihelkonda Pärlijõe pääle enesele veskid ehitama. Paari nädala perast olnud juba Kalevipojal veski valmis ja jahvatanud siis 10 vaka rukki ära, mida ta enesele leivaks kübsetanud reisi pääle minna, leivakõrvalist pole aga Kalevipojal olnud, seda aga loodnud ta Peipsi järvest saada kus nii mõned kalad Kalevipojal hästi suuperast maisenud. Enne kui Kalevipoeg kodust tahtnud ära minna, olnud tal üht selli tarvis kes seeniks veski pääl pidi jahvatama, kuuni Kalevipoeg ise tagasi tahtis tulla, olnud tal ju nüid päris pikk reis ees. Kõige esiteks tahtnud ta Peipsi randa onu poole mina ja sealt jälle siis Tallina tädi poole, kuhu teda tädi juba amugi oli kutsunud. Kuulanud siis Kalevipoeg mitmed kihelkonad lääbi poole aga enesele veel head tugevad selli leitnud, kes oleks veski kivi jõutnud ümber käända, mis umbese kaks sülda lai ja süld paks olnud, mida Kalevipoeg Soomest oli toonud. Leidnud siis viimaks Kalevipoeg omale selli, kes ilma suurema vaevata veskikivi ümber keeranud ja amriga teravaks tagunud. Nüüd läinud Kalevipoeg reisima ja seadnud kõige esiteks omad sammud üle Munamäe Peipsi poole, jõudnud siis varsi Peipsi kaldale, kus vana onu Kalevipoja lahkesti vastu võtnud ja temale hästi maitsevaid kalu pradinud. Onu rõõmustanud ka enast kui kuulnud, et Kalevipoeg enesele veski oli ehitanud ja lubanud siis ka ise kord vaatama tulla. Nõnda läinud Kalevipojal onu pool mittu päeva aega ära, püüdnud siis onuga vaheaegadel Peipsi pääl kalu, onu käinud Peipsi äärt mööda kuna Kalevipoeg noota veedates kes järve kohalt lääbi astunud vesi tulnud ainult kõige sügavamas kohas Kalevipojal rinuni.
Perast läinud Kalevipoeg jälle sammuma Tallina poole, kus tal tädi olnud, aga tee pääl tulnud Kalevipojale tema veskisell vastu ja kaebanud siis poolnutes, et kui Kalevipoeg ära läinud, et siis sortsilased tulnud ja kaheld poolt jõge uue jõe kaevanud ja vee mööda lasknud nõnda et veski seisma jänud. Seda kuldes sanud Kalevipoeg tulivihaseks ja pööranud siis polest tee päält tagasi. Koju jõudes näinud ka Kalevipoeg, et sell tõtt oli rääginud ja kaheld poolt vesi mööda lastud. Meelepahas lõhkunud siis Kalevipoeg seisma jänud veski maha, võtnud lauad kaelase ja tammi pakkud turjale, parema käe otsa võtnud kaks veskikivi. Nõnda sammunud Kalevipoeg Peipsi poole minema, tee pääl sanud ta ühe sortsilase kätte, selele pistnud ühe veskikivi kaela ja visanud siis Munamäelt alla Vaskna järve. Ja tõttanud siis onule lugu jutustama. Sänna vallas on Pärli jõe peal praeguki veel palju kiva seal kolme jõe aru kohal kus Kalevipoja veski olnud.

E 45138/43 (226) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Konnjärv
Viljandi maakonas Aitsaare valas on metsate sees Konnjärv. Selle kohta räägib rahvasuu mõnda imelikud lugusi. Korra asunud Konnjärve Vanapagan elama. Selat käinud tema välja tee peale inimese eksitama. Ka kala püük ei õnestanud enam järve peal nõnda hästi kui enemalt. Kui taeva taat müristanud, siis põgenenud Vanapagan alla järve põhja. Korra teinud Vanapagan järve peal enast suureks tulispeaks ja purustanud kõik järve kalal olevad kalameeste võrgud puruks. Kalameeste viha jäänud nüid õige suureks Vanapagana peale, kes neid kiusas. Nüid mintud targa juure nõu küsima, mis Vanapaganaga tuleb teha, et temast lahti saada. Tark õpetanud: “Kui taevataat müristab ja Vanapagan alla järve põhja läheb, siis võtku teist kõige vanem mees suur pikk köis ja piiragu ümber järve ringe. Küll siis Vanapagan küsima tuleb, mis sa teha tahad. Siis pead aga vastama: “Ma tahan seda järve köiega kokku tõmata.””
Kalamehed teinud ka nüid nii pikka köit mis ümber järve ringi ulatanud ja ootanud nüüd suure põnevusega seda päeva, milal taevataat müristama hakkab. Ühel palaval päeval kerginud ka müristamise pilved ülesse ja taevataat müristanud õige tubliste. Nüid läinud ka kõige vanem kallameestest järve kaldale ja tõmanud siis köie ringi järve äärt mööda. Ja hakkanud siis köit ümber järve kokku tõmbama. Kohe olnud järves vee liikumist tunda ja Vanapagan ilmunud järves vee piinale ja hakkanud mehelt järele pärima, mis sa nüid teed? Mees vasta: “Ma tahan seda järve pealt kokku tõmata.” Vanapagan paluma: “Kull pai peremees, ära tõmba veel järve kokku, las’ mul veel paar päevagi siin elada, siis lähen ma siit isegi ära.” Mees vasta: “Ei, ma ei või, ma pean järve veel täna kokku tõmbama.” Vanapagan palunud ikka edasi, kui kallamees poole aga palvest hoolinud vaid tõmanud ikka köit järve ümber leegemale. Seepeale katunud Vanapagan jälle vee alla. Tüki aja perast liikunud jälle järves vesi ja Vanapagan ilmunud jälle järve pinnale, seljas olnud mõrra täis õblad, puistanud selle siis järve kaldale kalamehe ette, üteldes: “Noh nüid ei prugi teil enam siia selel aastal kalu püidma tulla.” Kallamees olnud ka Vanapagana kaubaga väga rahul. Nõnda saanud kalamehed rikkaks ja ostnud omale Aisaare ja Alavalda suured talukohad. Kui järve eest saanud nad iga aasta Vanapagana käest mõrra täie hõbetad. Jaani- ja jakobipäeva õhtudel olnud järve peal sinist tulukest näha. Läinud keegi seda tult vaatama, siis eksinud ta minnes järve ääres olevade metsa ära. Kust ta enne poole ära päsenud kui tõisel päeval hommiku. Julgenud keegi suvel siina järve suplema minna, siis teinud Vanapagan suurt tulispead ja panud järves vee kangesti lainetama, nõnda et suplejaid ära tahnud uputada. Ka jäänud peale suplemise raskesti haigeks, nõnda et mitmed ära surenud.
Seitsme aasta perast aga tulnud enistel kalameestel Vanapaganaga uuesti riid. Vanapagan poole aga enam mõrra täit hõbetad anud vaid toonud ainult oma kabu täie hõbetad. Kallamehed poole aga seega rahul olnud, vaid käskinud Vanapaganad järvest ära minna, ähvardates: “Kui mitte ära ei lähe, siis tõmbame järve pealt kokku.” Seepeale tõusnud järve peal suur tulipea, nõnda et kõik järv liikunud. Mille peale kalamehed hõbe ja kulla kõlinad kuulnud.
Sestsaatik poole Vanapagan enam Konnjärves elanud.

E 45152 (16) < Rõuge khk. - Oskar Leegen (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Ei ole kevadel lume sulamise ajal jõgetes suurt vett, siis tuleb suur vesi veel suvel uesti.

E 45876/7 (8) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Üle järve pidu
Kord maganud üks mees järve ääres suure kivi otsas ega täädnud õhtul aimatagi, et öösel niisugune jaht pidi ette tulema. Ta silmad olnud parasjago kinni alla läinud kui veikene habemega mees ta juure tulnud ja hüüdnud: “Mine siit tee pääld eest ära, mis sina õnnetu siin magad, ega sa nõnda laps enamb pole, et sina ei tea, et siin tee on.” Mees õerunud silmi ja ütelnud: “Olge head, seletage siis mulle, mis tee see siin ommeta on.” “Ah veel seletust on sinule tarvis, sina loll mehekene, voi arvad sa et ma loba naeste viisil hakkan sinuga siin kaagutama.” Sellepääle võtnud veike abemega meheken magaja kinni ja virutanud kui takko koondla kivi otsast prantsatates maha. Aga mehel mitte aiged kedagi, ta kukkunud nägu villa vakka ja jäänud sinna õege vaatama, mis nüüd sünnib. See suur kivi akkanud nüüd kerkima, kus pääl mees maganud, ja tõusnud arvata sülda kümme üles ühu sissi. Nüüd olnud hirmust suurd rattaste mürrinad ja kellate kõlinad kuulda ja kolm tõlda, igal ühel kuus hobust ees, kelle nõndasõõrmetest tulesädemed lennanud, sõitnud kivi august välja. Tõllad olid olnud pool isaste ja pool emaste saksuga täitetud, ise naernud ja kõnelnud oma keeli millest mees sõnagi ei ole moistnud. See olnud suine aeg ja mees imeltenud väga, et tõllad üle järve sõitnud nago talvel üle jää. Nüüd löönud siis saksad tõisele poole järve ennast laagrise. Tuled tehtud üles, söödud, joodud ja käratsetud mis hirmus, et järv arvata pool versta lai olnud, näinud mees keik nende pidu oma silmaga tõisel pool järve kaldal. Kuni pea kukke lauluni kest pidu ja trall, siis olnud jälle tõldate rattaste mürinad ning piitsate plaksumist kuulda. Pea olid nad ka kivi juures, jälle oli vana mees enne sääl nägo tee katsuja ja ütles mulle: “Oled nüüd moistlimaks saanud, ei tikku enamb teepääle magama.” Jälle kerkinud kivi endisel viisil ning tõllad veerinud vurinal kivi august alla. Jälled kus tõllad üle järve soitnud, olevad perast vihma veel Valga Karolas Sänna Tsooru mõisa ligital Tondi järve pääl näha. Sest see pole mitte tühi jutt nõnda kui mõni lugeja arvab. Nägo tühje jutte ilmas ka küllad on olnud ja saab olema. Vana kadunud Rüssa Peebu poeg Hants see jo ise olnutki, kes sääl kivi otsas maganud ja keik oma silmaga näinud. Ja iga üks teab, et Hants ei joonud siis ega ka müüdgi mitte viina tilka.

E 45891/2 (17) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003
Juuda järv
Vana Hants ise olnud Zooru mõisas rehepapp ning küpsetanud ööse mõisa kartulid, muidugi salaja varguse viisil. Ühel õhtal pole veel kartulad pehmet olnud kui vana juudas rehepappi juure astus ning palus ka mõnda kartulad nälja kustutuseks suhu pista. Mis Hants ka ei keelnud. Anna need kingsed vai vingsed mulle Hants, ma olen sellega rahul, sa ise suia pehmid. Ja Hants andis vingsed tondile ja sõi ise neid mis küpsenud oli.
Tõine õhtu küpsetas jälle rehepapp kartulit need olivad ümarikud, tont tuli juure ja küsis: „Hants ae Hants, mis sina siin jälle küpsetad? Anna mulle kah. Ma pole veel täna ivakestki amba ala saanud.“ „Küpsetan mune“ ütles Hants. „Kust munad võtsid?“ „Isi oma munad lõikasin ära, ja nüüd küpsetan ning söön nahka“ ütles Hants. „Kuule kallis rehepappikene ole hea mees lõika minu munad ka maha ma tahan heameelega mune süüja.“ Hants lõikas nüüd tontil munad maha pani ahjo suu pääle, laskis soojaks minna ning vana tont pani ise omad munad nahka, kuna Hants ise koguni ümarikuid kartulid sõi. Kolmandal õhtul valutanud haavad väga ning ta tuli rehe juure oma häda kaebama ning vaatma kas Hantsul ka tõeste niisuured haavad on kui temal. Selle tarvis ehitanud rehepapp oma naese mehe riidise ja andnud piibu tosu suhu ise läinud nurka, et näha saada mis tont lausub. Kui pimetaks läinud olnud tont sääl ja küsinud naese käest keda ta Antsu arvanud olevat: „Hants mis sa teed siin?“ „Mis ma teen“ öelnud naene „paistan oma lõigatud haavu mis kangeste valutavad.“ „Näita minule kah“ „Kas ma keelan vaata.“ Aga kuidas ehmatanud ta hirmsaste kui naese haavu vaatnud. „Oh sul on hoopis sügavamine ja halvemine lõigatud kui minul. Oi, mul valutavad väga hirmsaste et püsi pole kuskil, mis siis veel sinul Hants. Paremb oleks olnud nälga kannatata enne kui munad maha lasksin lõigata kas pole tõsi?“ „Väga tõsi“ ütles naane,“ ja vana tont pühkis minema. Kolmandal õhtul aegsaste olnud ta jälle rehe juures ning palunud rehepappi käest silma rohtu. „Rohtu void saada kui soovid,“ öelnud Hants. Sellepääle haanud ta kusi täie tina sulaks sidunud tonti tüve löömise pangi külgi kinni et hea rohitseta. Veel küsinud vana juudas mis Hantsu priinimi et ta tõine kord teaks tohtri herrad peenemalt kutsuta nõnda kui suurematel isandatel see viis olla. „Isi on mo prii nimi“ öelnud tohter ja kallanud selle pääle kausi täie sula tina tondile silmatese. Sääl karganud ta kisendates ühes pitka rehe pingiga püsti ja tormanud rehe ala reheliste juure kes küsinud mis mehel viga kes tegi? „Isi tegi isi tegi“ vastanud tont. „Mis sina siis karjud kui sina iseenesele oled haiged teinud“ ütlesivad rehelised. Vana juudas jooksis edasi ligi viis versta maad kuni ühe umbjärve ääre sinna ta kargas sissi ühes pengiga oma silma jahutama, ja sinnasama paika upunud mees ära et rehepapp Hants ega keegi tõine inimene tonti sellest päevast saatik enamb pole näinud. Praego on sääl järves keskpaigas rehepengi ots näha, ja rahvas kutsub seda järve sellest juhtumisest saatik täna päevani Juuda järveks.

E 45894/5 (19) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Liba huntid (soentid)
Kord juhtunud üks vaene santikene pulma maeasse ning palunud pala leiba voi kõhutäis süüja. Aga uhke pulma perenaene saatnud teda sõimusõnatega uksest välja, pahandates: „Mis sant niisugusel korral seie otsib kui isigi auusaid inimesi keik kohad täis.“ Ka uhked pulmalised pilganud santi ja käsknud ruttata, et muidu viimaks koeratega minema saada kihutatud. Siin ei olnud siis santil, nago näha, pala leiba loota ega tarvis oota. Ta ohkanud tasakeste ja samunud uksest välja ning läinud alla sauna juure, kus auus sauna naene teda öömajale võtnud ning õhtusööki talle muretsenud. sellel sauna naesel olnud poeg ja sant palunud poisikest mäele vaatama minna, mis pulmarahva tegevad. Poisikene käinud mäel vaatmas, tulnud tagasi ja oelnud: „Pulmarahvas magavad keik põrmandate pääl ei kuule muud kui norinad.“ Nattukese aea pärast palunud jälle sant poisikest vaatama minna ja kui poisikene pulmatuppa astunud, olnud hunte keik pingi alused ja laua alused täis, nuhkinud ja nuitsutanud ka poisikest nõnda, et see viimaks irmuga välja saanud ja sauna juure tagasi tulnud. Sant küsinud jälle: „Mis sina mäel nägid?“ Poisikene vastanud, et keik pulmatuba olnud pitka hännaga kutsikesi täis, mõned suured, mõned vähemad. Nüüd tõusnud sant asemelt püsti, pannud riited selga, läinud pulma maeasse tagasi koerakesi vaatama. Võtnud ukse lahti ja hüüdnud: „Kasige koerad välja“ ja lasknud igale ühele vitsaga nähkama ümber kaela. Sääl läinud siis pulmalised, kes nüüd huntiks muutetud, igasse kreisi laiali Villandi, Tartu, Talina ja Võrumaale. Et nad tagand hoopis kõrgemad ja eestpoolt madalamad olnud, tundnud mõisnikud neid kohe ära, et nad peris hundid ei olnud ja andnud siis metsavahtitele ja talupoegatele kange käsu välja neid mitte püssiga lasta, et neid kaheksa kuni kakstõistkümend partis olnud ja mitto korda siin ja sääl karja juure tunginud, mida vanemad inimesed paljogi täädvad juttustata, pole nad kahjo kuskil teinud, vaid üksi mõnda lamast ja põrsast kriimustanud, kust pärast muidugi inimeste ambajäljed leida olnud.
Seitsme aasta pääle olnud sant need pulmalised huntiks muutnud. Kui seitse aastat täis saivad, hakkasivad sugulased ning tutvad neid taga otsima. Ainus asi arstimiseks oli see, neile appud leiba anda. Sai soentiks muutetud inimene pala appud leiba, siis saanud ta jälle inimeseks. Niiviisi on siis keik enamiste välja otsitud, kuna pulma perenaene enamb Viljandimaale tagasi pole läinud, sest et see tema meelemärkusele ei tulnud, kust ta perit oli. Võrumaal Krabi vallas on ta alati ümber hulkunud, kuna kord heina aeal keegi naene talle appud leiba saanud anda, siis kohe saanud ta inimeseks ja koha pääle Krabi kõrtsi juure lapsehoidjaks. Sääl saanud ta aea jooksul veel kaunis noorele mehele ning tema lapselapsed elada praego veel Krabi vallas. Et ka tõised pulmalised niisamasugusel kombel inimeseks on saanud on iseenesest selge.

E 45897 (21) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2004
Pisuhänd (puuk)
Kord läinud üks mees Riiga Pisuhända ostma, saanud kaubaga korda ja maksnud 5 rbl. Koio poole sõites vaatnud mees mida nägo loomake õige olnes. Võtnut rätti närukese lahti ja leidnud ainult kaks söekest säält seest. Ta süda läinud selle pääle täis ja viskanud söekesed tee äärde metsa ning saajatanud kaupmeest kes teda nõnda petnud, et pisuhänna eest talle kaks söekest müünud.
Mone aea pärast läinud pettetud mees jälle Riiga, koh pisuhänna kaupmehega tülisse: Miks ta teda olla petnud, ta viis rubla ei olla mitte muidu vaevata saatud. Kaks söekest närtsu sees ei olla jo kellegi pisuhänd. „Loru vasikas,“ hüüdnud kaupmees. „Kes sulle ütles, et see täielik pisuhänd ei olnud. Kui joba üks süsi imed teeb, miks siis veel kaks. Kas ma sulle ei üttelnud, et sa teda vaatata ei tohi enne kui kolmandal päeval kodu. Kus panid sa need söekesed?“ „Ma viskasin tee ääre metsa,“ vastanud mees. „Kas mäletad veel seda kohta?“ küsinud kaupmees. „Küll väga hästi,“ vastanud mees. „Mine siis mehekene koio poole ja otsi see koht üles, kus sa söed viskasid, küll leiad säält midagi.“ Nõnda siis mees ka koio minnes teinud ja koha ülesse otsinud. Ta leidnud säält kahe söikese kõrvalt ulga hõberaha, mida ta siis ühes söekestega kotti toppinud ja oma aita nurka paigale pannud. Iga kord kui perenaene värsket keetnud, viiti pisuhännale kambri otsa pääle ka oma kausitäis, mida ta siis sinna söömas käinud. Kord söönud poiss kausi seest liha ära ja pannud kausi pori täis, ise jäänud õlekoo taga kuulama, mis sünnib. Sääl asunud kaks poisikest kausi kallale ja hakkanud sööma. Tõine hüüdnud: häk, tõine: pupp. Kuna ikka kausitäie pori nahka pannud. Siis alles pääle söömist saanud aru, et pori kausis olnud ja lubanud kohe kättetasumise vihas oma peremehe maja põlema pista. Ise läksid aia ääre ratta rummu sissi kui maja põlema hakkas. seda keik kuulnud ja näinud poiss, ta läänud pihlaka punnid ette, et pisuhännad rummu sissi vangi jäänud ning viskanud siis pisuhännad ühes rummuga põleva tule sissi. Küll vingunud ning paukunud rattarumm vastu taevast ülesse kuni viimaks sinna sama paika ära põlenud. Raha olnud peremehel küllad maja üles ehitada.

E 47183/4 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1909) Sisestas Salle Kajak 2003, redigeeris Mare Kalda
Näkk (Näks)
Kasaritsa järves. Kasaritsas on palju järvi. Ühes järves elab näks ja hoiab rahakasti.
Ühel öösel üteldud unes Kasaritsa mehele: "Soovite rahakasti kätte saada, siis too minule üks hingeline ja teine tossuline loom." Mees muretsenud tähendatud ööks ühe varsakese ja mässinud kassi lapse asemel riietesse ja köitnud varsale selga. Läinud siis alla järve ääre. Ütelnud: "Näks, säh, hingeline ja tossuline loom ja too mulle rahakast välja!"
Näks tulnud kohe ja läinud järve tagasi. Niipea kui saak käes, olnud ka rahakast ääres laenete peal näha ja ujunud ääre poole. Kass hakanud aga karjuma. Näks harutanud kassi riiete seest nähtavale. Laps pidi olema, aga oli kass. See pahandanud näksi nõnda, et ta silmapilk asja ümber vahetanud: rahakasti tõmmanud järve tagasi, varsa ja kassi saatnud välja ning mehele viskanud suure laenega järele petmise eest.
Sest saadik olla näks ikka veel järvepõhjas rahahoidja ja oodata, millal aeg tuleb seda varandust päevavalgele anda ja saata.

E 47311 < Rõuge khk. - Jaan Gutves < Jaan Lindora (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Teateid Kalevipojast
Kalevipoeg oli noore poisina Venemaale pulma läinud. Seal teiste vene vägilastega ehk kangelastega vägikaigast vedanud. Pulgaks otsitud kõige suurem puu metsast. See murdunud poolest katki. Mintud vägikiva pilduma, aga neid ei leitud parajas suuruses. Nõnda jäänud võit teadmata, kes kõvem olnud, kas Kalevipoeg poisikese põlves või vägilase lapsed.

E 47311 < Rõuge khk. < Vastseliina, Hiirsi k. - Jaan Gutves < Karl Kirsenberg (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Kalevipoeg olla kutsunud veneveere vägilasi kiva pilduma, võidu viskama. Kalevipoeg olnud Munamäel, vene vägimees Meremäel, vahet on 30 versta. Kalevipoeg viskanud kolm kivi, vene vägimees niisama kolm. Vene vägimehe kivid kukkunud Munamäe ümbruste maha, kus nad praegu näha. Kalevipoja kivid langenud aga kaugele üle Meremäe, taga Petseri Irboska poole, kus nad niisama näha olla veel praegu. Vägimehe kivisid kutsutakse praegu „vägikivideks.“ Kalevipoja kivisid aga „Kalevikivideks.“

E 47312 < Rõuge khk. - Jaan Gutves < J. Saalus (1910) Sisestas Salle Kajak 2004
Kalevipoeg Vihtla järve kaevamas
Kalevipojal olnud sauna tarvis. Teinud selle Haani mägedesse, rabatu ja Vihtlamäe vähele. Sauna läve ees olnud veike lohuke. Võtnud labida ja visanud mõned labidatäied, selle asemele saanud vihta-kasta loigukene. Praegu kutsutakse seda Vihtla järveks.

E 47317/8 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1910) Sisestas Salle Kajak 2003
Kalevipoja vanad „lukkud.“
Vana lukkusid on paljugi, aga neist tahtsin lühikest kirjeldust teha, mis puust valmistadi ja aida uste ette panti, kaitseks varganäpu vastu. Kui häste see korda läheb, ei tea ma. Katsun piltisid jonistada.
(joonised)
1 on lukk, võti, võll, keeled, pakku sees.
2 on võll väljatõmmatud, ilma võtmeta.
3 on kõrvalt vaadatud, võtme ja võlli augud.
4 on lukkupakk ukse küljes, pealt näha, võlliga.
5 on võti ja võll. Võtmega tõstetakse keeled ülese, mis iseenese raskusega võlli sakkidesse kinni pannes, langevad.
6 on kõik ühe vormilised keeled; mis lukku sees üles ja alla kergesti liiguvad; nõnda et niiskel ajal kinni ei paisu.
Keelde arv võib kolmest kuni 12 olla. On keelesid palju, siis jäeb võllil otseti puu „vahed“ pisikesed ja kõvasti tõmmates murduvad külest ära. On keelesid vähe, siis tõstetakse sõrmega võtmeaugust keel üles ja lukk tuleb lahti. Pärast „keelde“ arv on 5-7; siis on küllalt. Vedrusid ei ole.
Teine lukk on järgmine.
(joonis)
1 on lukk ja võll ühtlasi. Liigub ukse piida küles edasi ja tagasi. Kahe puu raudnaelaga kõvasti kinni löödut. Naelapääd on nii suured ja tugevad, et ära ei lõhke ja võll eest ära ei karga, varga lükkates. Võlli kohal on üleval piida sees oherdi auk võtmele. Võlli pealine pool on sakkidega, võtme keele tarvis.
2 on uks kinni, võll ees.
3 on uks lahti, võll tagasi lükkatud.
4 on võti, a b on võtme raudne keel. Keel peab nõnda pikk olema, et parajaste annab võttid ümber pöörata. On keel lühike siis ei ulata ta võlli edasi ega tagasi lükkama; on ta aga pikk, siis ei pööra võtti ennast ümber; ta peab paras ja oma olema. Võtme keel peab kergeste alla võlli sakkide ulatama, nii pea kui võtti on uksepiidast ja selle august läbi pistetud.
Sarnastel uksedel ei tohi aga „kassi aukusid“ all nurga sees olla; muidu võib sealt kepiga kah ukse lahti saada.
Uste kinnituseks on veel: pöör, pulk ja tagant nööriga ette lasta tugi.
Rohkem, teisi siin pool ei tunta.

E 47597/8 (3) < Pärnu khk. - A. Karu (1910) Sisestas Salle Kajak 2010
Vanarahvas teadsid räägi et vanal aial on kalapügi risdu väeka vähä tuntud. Esideks on ahing olnud seleka on nemad paadi peald tuleka öö aial raiunud kuninka vaarao aial nõnda on nemad esimesed kalapüüdiad olnud Ekibduse maavete peal seal on ka kala püüdiat ühd essi sorti kala näinud ilma sabada ja eesd poold on pea inimese pea sarnane ja isse on õige lihav välia näinud. Kalamehed on teda kini tahtnud püüda aga ei lasse enda ligi ühde ainusd üks kord on üks kalamees taka aianud on natukene eemale läinud ja tõsdnud pea vee peale ja hakanud karima oh varao oh varao oh varao ja läind teisde paika ja karib iäle oh varao oh varao oh varao ja läind jäle natugene edasi ja karib kolmad puhku oh varao oh varao oh varao nii karivat tema eka aiasda sele tuni aia sees kui meri neid on kini katan kui nemad israeli labsi taka on aianud kuni merde sena olema kuninkas sena merde olema kuninkas Vaarao ühes oma sõiaväe ja rüüdlideka jäenud Jehova Jumal on kuninka Varao kalaks muudan nüüd kuninkas Varao otab vimsed päeva. Siis Jehova Jumal pidada teda iäle inimeseks muudma.

E 48026 < Rõuge khk. - J. Gutves (1912) Sisestas Salle Kajak 2004
Kalevipoja iste-asemed
Kus mämaa on, säänäkevadisel ajal mäükohtasid, mis põaluse vee najal, pääastudes hõehk sisse vajuvad; neid kohtasid kutsub siinne rahvasuu Kp. iste-asemed.
Neid kohtasid ei ole tasasel liivanõ, ka mitte mudases soomaadel. Ei ka mitte iga mäüpää. Võü, et kolme küküküneid ei ole, aga neljandama juurest leitakse. Säämitte iga aasta.
Oli tali küja ilma sülumeta, siis kümaa kolme jala sükõeaks. Kui siis maapind kevadel sulama hakkab ja mälõehk aprilli algul maapind paari jala osa pääon äsulanud; on altpoolt üjala osa veel kindlalt eaga kokku kümaad; see kord ei lase päävett lätõja maa põävajuda, vaid see jäämullaga segi. Savi ja lubjane maa üväkergesti veega.
On siis niisugune koht tee all ehk muidu niisuguses kohas kus inimesed ehk loomad ülä, siis hõpäärohujuurdest läkamar, veelaanete kombel tolli 3-4 üja alla.
Juhtub niisugune koht mäküolema, kus sümaa pääpaar jalga kallakud on, siis vajub see osa päätasaseks „.“
Tihti katkeb üäärohukamara juured katki, siis vajub 50-100 koormat, ehk veel enamgi, vedelat maapudru alla orgu, maad möölaiali.
On sula tali, mil maapind süei kü, siis neid kohtasid sel kevadel olemas ei ole.
Tä, 1911 aasta aprilli kuus, hõVõlinna uulits neljast kohast, üpääkividega, umbes paari ruutsülaiuselt. Need kohad on K. p. isteasemed.

E 48169 < Rõuge khk. - J. Gutves (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Kalevipoja raudnaelad.
Kalevipoeg laskis laeva ehitada. Oli ka ise hommiku vara ja veel õhilja tööjuures.
Laeva ehitus tarvitas Kalevipoja päaga liiga palju raudnaelasid. Neid ei jõseppad nii palju taguda. Sellepätarvitadi puust raudnaelasid. See on väimelik, aga ometi tõ. Kuidas see võon?
Asjalugu olevat jäolnud (nagu minu kadunud vaderi vanaema teadis tõ). Kahest, kuni kolmest laevapalgist lasti oherdiga auk läja lööpuust raudnaelaga kinni.
Puust raudnaelad aga pidivad olema, kui nad oma otstarbet tä, kõ. Õei oleks sees seisnud ega kinni pidanud.
Ja puu, millest raudnaelu saadi oli kuuse oks ehk noore tamme tü. Need olnud kõesimese numri all; aga ka tarvitadi parajaid paju ja toome puu tü. Muud puud selleks ei kõ.
Pärauast raudnaelal olnud see suurem viga juures, et nad roostetanud ja puu oma läämää. Kuna aga puust raudnaelad kauemine seisnud kui puu ise, mis kinni löö.

E 48170 < Rõuge khk. - J. Gutves (1912) Sisestas Salle Kajak 2003 [kalev]
Kalevipoja isteasemed.
Kalevipoeg omas noores põtikkus tihti lugu maa päämahaistuma. Kus ta istus senna tegi maapind talle padjad alla. Oli ju poisikesena nagu mäküet temast mehena Kalev ja kangelane kasvas. sest paljugi eidepoegi on maapinnal istunud, ei ole ügi isteaseme all maapind ennast pehmeks teinud.
Selgemaks seletuseks olgu seda juurde lisada, et mäja nimelt mäläkäteede pääon kevadesel ajal pehmeid kohtasid leida. Oli tali liiga küolnud ja maapind sükü. Tuleb siis kevade sula, tõmaapinna koorukese alla vajunud vesi maakamarad üet ta aina häpääastudes. Neid nimetab siin minu ükohaline rahvasuu Kalevipoja isteasemed.
Sulab maapind lää; nõmai kuu lõehk juni algusel, siis kauvad need pehmed kohad ä.
Enam leidub neid kohtasid, kus maapõmergel, leede jne. on; kuna aga liiva ja kruusa küneid leida ei ole.

E 48171 < Rõuge khk. - J. Gutves (1912) Sisestas Salle Kajak 2003
Kalevi eide Linda majariistad.
Täolla korjatud vanarahva tarvi asju. Kas ei tohi ilustatud Kalevipoeg mõpäüõvanadest majariistadest enesesse mahutada?
Kas Kalevi eide ei tarvitanud omas keedikojas katlakooku, millega tulelt, kui söövalmis keenud, siis pada, liikuva kookpööotsas tule kohalt kaugemale tõ, et parem oleks sööammadesse tõ? Niisama kedervarss ja villa vakkumise riistad! Kanga peeled ja vöökudumise riistad. - Vanal Kalevil jäkui eidele puid lõsiis tarvitas see tamme tülõenam puust kiilusid kui kirvest; kirvest oli üainuke, aga kiilusid kükü. Ja päälööpuu tõ.

E 54247 (1) < Rõuge khk. - J. Gutves (1924) Sisestas Salle Kajak 2004
Peale Petseri kloostri siitrahvas ei tunne. Küll aga linnamägesid.
1. Kaloga küla juures Kaloga linnamägi. Vällamäest 2 versta põhja.
2. Haanja liinametsa sees, lõunapoolne ots kõrgustik, ümber loodussügav org.
3. Rõuge kiriku lähedal ¼ verst lõunapoole liinjärve kõrgem perv. Oru ja järve vahe.

E 54247 (2) < Rõuge khk. - J. Gutves (1924) Sisestas Salle Kajak 2004 [puu]
Uue Nursi mõisapargis tamm.

E 54248 (5) < Rõuge khk. - J. Gutves (1924) Sisestas Salle Kajak 2003
Viruskundra ??tside hammastega musta näuga, pureb lapsi kes teda äritavad, ei lase magada. Virus puurehetoas tühi ahjutagune, et tuli seina kuumaks ei aja ja tulekahju ei saa. Altpoolt täideti uut ahju tehes liivaga, pealtpoolt tühi. Ei pühitud mitte tihti, ainult toomapäeval aeti viruskundra välja luuaga ja suure korjunud nõetahma, tolmuga. Lapsed pugesivad tihti üksteise eest ärapeites virussesse ja tegivad hamed nõega mustaks. Emad hirmutasivad: „Ära mine virussehe, viruskundra on seal.g Katkes hammas 8 aastasel, üteldi: „Viruskundra, säh sulle luuhammas, anna mulle raudhammas asemele. Kõvem.g Suuremad lapsed pandsid tulise süe suhu ja õhutasid hammaste vahel. Hambad punetasid pimedas tuas ja nooremad nägidki viruskundra hambaid.

E 54614 (2) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mustjärv
Rõuge Viitina järves ei kasva kala. Korra keegi püüdma. Kätte must karune kala. Kohe järv mürisema. Kala päästakse järve tagasi. Järv vagusi.

E 54614 (3) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Võrujärv
Võrujärv muiste Viitina ja Roosa piiril. Järve kohal Võrujärve kujuline soo. Hakatud järve kaldale linna ehitama. Järv tõusnud õhku, läinud edasi. Võru pool hüüdnud tüdruk järve nähes: Tuleb kui Vakul ja Tambla. Sinna järv maha. Sest saadik järve Vagula ja Tamula järveks. Rõuges linnaehituse kivid alles näha.

E 56645 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1925) Sisestas Salle Kajak 2003
Hundit - soendit.
Korra lugesin kuskilt "Maailmast kaduvad loomad", et ka hunt seal nimetatud, siis olgu tema "sugule" need read järelehüüdeks ehk pühanduseks.
Need märkused oleks enne juure teha: kirjeldused käivad Võru maakonna Rõuge ümbruse kohta ja siinses rahvasuus ei tunta hunti, küll aga susi.
Susi on tema pärsinimi, soend tähendaks, otseku päris susi, sellest veel eespool.
Ära mingu! susi tulõ! üteldakse lapsele kui ta tahab kaugele minna. Vanainime, lapsehoitja ei suuda ju lapsega ühes käia, kaub silmist, siis uikab vanake: "Uuuh! Tulõ ära tagasi, susi tulõ!"
Et talulastel, 2-3 aastastel, kes vaevalt käia oskavad, suve soojal ajal jämedast riidest lühike hame õlgadel ripnes, seegi kergel tõmbel ära andis tulla, kui keegi hamest kinni võttis, siis jäi lapsuke päris adami ülikonda.
Kui nüüd susi suveajal eksinud lapsega kokku juhtus, hame säljast ära rebis, siis jäi alasti lapsuke järele ja seda siinpool rahvasuus ei ole kuulda, et hunt alasti lapse oleks ära söönud, küll aga oma pesasse viinud ja seal "söötnud".
Nüüd tulevad üksikud lood.

E 56646 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1925) Sisestas Salle Kajak 2003
Hundit - soendit
Võru maak., Haanja valla Pressi külas elab praegu peremees Jakob Potsepp, 84 aastat vana, selle juures olin mineval suvel 1923 a. ehitusetöös. Mina küsisin, peremees vastas.
Mina küsisin: "Palju aega on tagasi kui viimane hunt nähti?"
Peremees vastas: "Aastaid viis-kuuskümmend!"
M. k.: "Kui tihti neid Teie mäletuvast nähti?"
P. v.: "Kui ma karjas käisin, ülepäiviti "huliotõdi sutt" s.o. "hurjotedi hunti""
M. k.: "Kuis need hurjutuse sõnad olivad?"
P. v.: "Kuspool hunti nähti, selle küla ehk talu nime üteldes: "Huliõii Lioski külä rahvas võttkõ sutt vasta! Huliõii!!""
M. k.: "Millega siis hunti vastu võeti?"
P. v.: "Kus iales keegi meesterahvas oli, otsis hobuse, istus selga, kutsus koerad kaasa ja karjudes sennapoole."
M. k.: "Kas hunt koeri kartis?"
P. v.: "Oo vanast peeti suuri "pinne" (koeri) 2-3 ühes talus, need olivad soesuurused ja kurjad. Need purelesid soega."
M. k.: "Kas ülepea hunt lambaid viis?"
P. v.: "Voonakesi, vasikaid, varsu, põrsaid, koerakutsikaid, enamiste mis üksikult, karjast kaugele jäänud."
M. k.: "Millal kõige enam loomasid kadus?"
P. v.: "Vihmasega, hommiku vara ja õhtu videvikus, põua ja keskpäeva ajal vähem, väga harva!"
M. k.: "Kas hunt oli julge kui karja tuli?"
P. v.: "Olin poisike. Hunt tuli karja, haaris voonakese kinni, mina jooksin juure ja karjavitsaga rehin ja ütlen: "Miä saa hullad, mine mõtsa!" Susi habõ õks voonakõst, ma naksi tänni, nii ka ku kotost appi tulti, sis lask vallalõ ja pagõsi mõtsa arr!"

E 56647 < Rõuge khk., Haanja v., Sikka t. - Jaan Gutves < Jakob Lenardson (1925) Sisestas Salle Kajak 2003
Hundit - soendit.
Kui "öösihn käüti" (öitses) oli 4-5 ehk 10 talu külas, kevadel heinapuudus. Õhtul, maikuus, hobused metsa heinamaale sööma, ööseks. Külast kaugele verst ehk paar.
Heinamaadel ja soodel, igal nimed, kuhu minna. Üleküla oli keegi vanamees "öösivaht" palgatut; iga talu pidi andma õitsivahile mattrükki ja tükkike liha hobusepealt.
Õhtul, kui karjapois ehk plika, ehk keegi talutööline hobused nimetatud kohta oli toonud, hobusad kammitsasse pannud, pidi tooma sületäie kuivi hagusid ehk kändusid võsadikust, öösise tule tegemiseks "vahile", siis võis kodu minna ehk magama heita.
Nooremad mängisevad kaarta, tule- ja ehavalgel kuni uni silmad kinni pandis.
Öütsivaht valvas, et hobused kõik üheskoos ja varsadega märad tule lähedal oleks. Hundit olnud iseäranis maiad varsade peale ja vahtinud, kas ööläbi, kaugemal põõsa all, millal varss kaugemale tuleks "äravõtmiseks".
Öütsivahi koera kartnud hunt.
Hunt ütelnud vanasti: "Ma pelgä pässä (päkkä) pittut pinni inääb kun verstatulba pittut öütsivahti." Sellega koera hääl hundile kurjem kuulda kui inimese hääl.
Hommikul enne päikesetõusu ajanud öütsivaht öüdsilised üles ja ütelnud: "Õhtuks tooge hobused "N. N. soosse." Nii sui läbi, jüripäivast mihklipäivani.

E 56648 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1925) Sisestas Salle Kajak 2003
Hundit - soendit.
Eelolev nr. 3 lehekülje kirjeldus on Haanja valla Sikka talu nr. 43 omaniku Jakob Lenardsoni juttu järele, kes juba umbes 40 aastat tagasi ära suri.

E 56687 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Viruskundra
Kui talus, perenaisel oli väike laps sündinud ja mõni külanaine "kaejassilõ" tuli, talvel, "sanntegemise ajal", mil sööki keedeti ehk hagudega ahju kütteti, siis külmetas noor ema ennast, et pärast "kaejassi" naise äraminekul külma kibinad ja värinad üle noore ema ihu käisivad, siis tehti "virustossu" "kuudrapussu" "kerestossu" ehk uuemal ajal nimetadi "katlatossu" et "tehtut" haigusest pääseda. "Vettänü oll täl nii halv ilm, et ärr kaeht!"

E 56688 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Viruskundra
Kui oli külmavärinate vahel külm higi kehapeal tunda, siis pidi naabritalust tuli toodama "virustossu" tegemise jauks, oma tuli ei olnud nõnda mõjus.

E 56870 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Külajärv
olla ennem õhtupool, teisel pool Kõomäkke olnud ja tulnud ühe suure tormi ajal üle mäe ja uputanud "küla" enese ala. Sellepärast nimetatud Külajärv.
Mispärast järv oma koha maha jättis ja üle kõrge mäerinnaku külale peale voolas, ei ole veel rahvasuust kostusi saanud. Vist saan edespidi.
Kõomägi on kõrge mägederinnak, milledest veed jooksevad Riia meresse, aga teisel pool Külajärve vesi jookseb Peipsi poole.
Külajärve kirikupoolse otsa sees olema endine küla alla maetut, nõnda usuvad siinsed ümbruse elanikud. Millal? Seda ei teata!
Sügise noore ea ajal olema mõned kalapüüdjad palgiotse ja pakkuotse järve põhjas näinud, mis saega lõigatud ja kirvega tahutut. Keegi ei saa ju veepinna ala minna seda järgi vaatama, mis seal peaks olema.
Korra läinud üks osav ujuja vee ala järgi vaatama, aga ei olema vanajuudas enam tagasi lasknud. Praeguni järvepõhjas.
Et selles järves hallikaid ja vesi ühetaulised kinni ei külma, siis langeb sisse ja upub. Külajärv enam upujat tagasi ei andvat.

E 56871 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Külajärv
asub Haanja vallas, Plaani õigeusu kirikust paarsada sammu õhtupoole. Umbarvata vast mõnikümmend vakkamaad suur. Järve õhtupoolne kallas on vastu Kõomäkke kümne sülla kõrgune, äkkine, järsk. Järv jookseb välja hommikupoole. Hommikupoolse otsas, vastu vene kirikut on järve põhjas "mägi", kus õhukene vesi peal, mäeharja välja ei näe. Selle mäe sees olema puupakkusid ja postisid, mis kalavõrgud katki kisuvad. Õngitsejad kiidavad selle mäe ümbruses kaladerohkust. Vastu maanteed olla heinamaa seest "villaküla" mehed kolm palki kõrvuti välja kaevanud, mis olevat korra "parv" olnud, nagu raiekohad palkides seda tõendanud. Palgit saetut katki, lõhutut, kuivatatud, rehekütteks tarvitatud.
Korra kalu püüdes vastu Kõomäkke olla tarepalk võrguga välja tulnud, kellel nurga ja uksekoha raiendikut küles olnud.
Et see mäealuse madal veekoht õigeusu kiriku poolses otsas asub, siis pühitseb vene õigeusukogudus seal igaaastast "Jordani püha".
Korra olnud vene papp purjus ja lasknud hõbe Kristuse käest vee alla kaduda, ise ütelnud: "Boh tajut, boh vosmit, etta vsiol, tavai trugoi!" Sellepärast sealotsas palju kalu õngitsejatele.
Küll tuukrut võiks sealt mõndagi leida, aga kust senna need teavad tulla?

E 56872 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas USN
Vanajuuda kirikuehitus,
mis poolele jäänud, on Küläjärve läheduses Villaküla maa peal. Ümbruses kõrgem küngas, kelle otsas määratu palju kivisid. Neid olema Vanajuudas oma püksiharude sees senna mäele üles kokku kandnud. Mis õhtusel-ööl toonud, see saanud; kui kikas külas kirgnud, jäänud poolele, sest kikka kirgmise läheduses Vanajuuda töö ei edene. Vanajuudas põgenenud ära ja kirikuehitus jäänud poolele. Kivide ahervared olema veel praegu mäe otsas. Suur osa nendest kividest olla Haanja-Plaani õigeusu kiriku ehituse tarvis ära veetud. Sealt kivide vedamise ajal olla vasised Vanajuuda sarved leitud, mis temal kivide veeretamisel peast maha murdunud.
Seda kohta tarvis suvel lähemalt näha, võib-olla mõni sõjaülema matusekoht, kus piigiots võis välja tulla.

E 57036 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Veel "viruskundrast"
Viruskundra olevat elav. "Nigu leevapäts, suukunna, silma nigu kanamuna!"
Suvel esimese leiva tegemise ajal tehakse leevamõhe riibmist väikene kukkõl, litsutas kaks kanamuna sisse ja teiste leibadega ühes ahjo küpsele, "kundra kuklis". Välja võttes pandakse see kukkõl iseäranis aho otsa pääle.
Kui öösel "viruskundra" ära ei ole võtnud, siis antakse, kes päeval talusse tuleb, üteldes: "Seh, maadsia (maitsa=mekki) mii kundrakuklit kah!"

E 57036 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Haanja vene õigeusu Plaani kiriku ümbruses olevat liikuvaid mägesid ja paigust läinud järvesi palju. Seal on suuremad savised viljakandjat mäed, umbes 10-100 ??? suurused mäed.
Et need mäed viljakandjat, siis olla sealt mõisnik Naha küla ära saatnud, valdapidi laiali ja Plaani mõisa asemele teinud.
Praegu ilusad asunikude talud mägede peal. Seal lähedal lõunapoolt paistab Rogosi mõisa oma suurte kivihoonetega ja suurdest savimägedest nurmedega.
Rogosi mõisa lähedal "Vorsti mägi", vist kõrgem Haanja Munamäest, ühes sealjuures oleva "Vorsti mõisaga" - Rogosi karjamõisa.

E 57038 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas USN
[Kiriku ase Villakülas]
Vanajuuda kiriku ase. Haanja vallas Villakülas Johan Zirki maa peal olnud kaks kivivaret pikliku zoloka moodi, teine teise künka peal. Haanja Plaani kiriku ehituse kivid ja kohaliku lauda ehituse kivid olla sealt veetud ja veelgi hulk järele jäänud.

E 57206 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Majaputukad ja Viruskundra.
"Kärpsed," ütles Viruskundra, "kes teie tujukat, isemeelsed vastupanejat olete, teil ärgu olgu asu ahju juures! Ukse juures, paja peal ja lapse hälli ümber võite asuda. Ämblikut saagu teid alati taga kiusama."
Lutikate vastu ütles Viruskundra: "Et teie kahemõttelised valetajat olete, siis asuge ainult tervete inimeste voodides ja seinalõhedes!"
Veel ütles Viruskundra: "Prussakad! Et teie muutlikut ja täitmata söögiisuga olete, peate teiegi vahel ahjusoojusest lahkuma; vahel põrandalgi roomama!"
"Aga minu armsat kilgit!" ütles Viruskundra edasi "teie olge minu truuid kaaslased ja sõiduloomad, kellega vahel ratsa sõidan. Teid luban omas asukohas elada, kust ainult öösiti võite lahkuda kui see teil meelejärele on. Uinutage oma lauluga haigeid ja vanakesi ja olge neile igavuses meelelahutajaks!"
Lõpuks lausus Viruskundra: "Kirbud ja täid, ühed mustad, teised valged, teil ei luba mina ahju lähedal aseda, vaid valige eneste jauks välja koduhooletut ja majalaisad, nendega võite oma tahtmisel tegutseda. Õpetage nendele kehaliigutamist, see on neile terviseks.
Rahvasuust ülese kirj. J. Gutves

E 57210 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Ja Viruskundra rääkis ja ütles pulmas sajaõhtul: "Laulgem lastele, mõrsia mõistan kui saate varsi mehekodu, seal palu sellelt virusvõimuld lauta, lehmile varajasi vasikaid, need kosuvad, kasvavad ja lähevad kevadel noort rohtu sööma. Lauta, lambile hiliseid voonakesi, need ei söö vana lammaste käest heinu ära ja noor kevade kosutab, tuul sugi, metsaladev lahutab pulstit pealt karva, et saab suur ja sile sügiseni. Tuppa suviseid lapsi, sest talvel on külm pisikestel lastel maailma valgust näha."
Ta laulis veel ja sõnas sedaviisi:
"Kui lapsed situvad - siis seebitse
Kui kusevad - siis kuiva ära
Kui põletavad - siis peik peale" (riietele)

E 57210 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Viruskundra mamma läks õhtul teise tua Virusk. mammale külla ja küsis: "Mis sinu poeg teeb?" Teine ütles vastu: "On küll juba õhtuse varju pikkune, aga ei mõista veel muud teha, kui taluperenaine teda ära pahandab, siis kui taluperenaine pärast õmblema, ehk paikama hakkab, siis lõnga sisse sõlme oskab visata!" Teine vastu: "Mul ole õi umast pojast asja, mõõstaõi muud kui rätsika säljas õpib sõitma!"

E 58578 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Laane t. - Alide Tirol < Mari Mõttus, 50 a. (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Viruskundra.
Temaga hirmutadi lapsi, elas ahju pääl. Kui kellegil katkes hammas, pidi viskama katkenud hammas ahju pääle, hüüdes: "Viruskundra, säh luuhammas, mulle anna raudhammas."

E 58580 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Puustuse k. - Alide Tirol < Andres Tolga, 61 a. (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Puuki valmistamine.
Võtta vihtlemise viht. Käänta viht kahte harru, kolm neljapäeva sääda viha kondsu ümber vanu lape. Kolmandal neljapäeval tilguta kolm piiska verd nimetissõrmest viha pääle. Siis minna puuk ellu ja hakata vara tooma. Seda peab tegema salaja saunas ehk sauna esikus.
Kord teinud üks naine puuki, tema 5 a. laps, keda ta tähele ei ole pannud, teinud kõik järel, mis ema ees teinud. Ka tema puuk läinud elama, ega et ta vihta hästi poolitanud ei olnud, jäänud lapse puuk lombakuks.

E 59026/7 (1) < Rõuge khk., Rõuge m. - Elfriede Ots (1926) Sisestas Salle Kajak 2003
Üks mees niitnud metsa ääres heinamaal heina. Kui mees peale niitmist sööma hakanud, tulnud metsast hunt välja ja jäänud haledasti mehe otsa vahtima. Mees mõtelnud esite hundile vikatiga lüüa. Kui mees aga vaadanud vikati peale, siis vaadanud hunt jälle mehe kõri peale. Nõnda vahtinud nad kaua üksteise poole. Viimaks võtnud mees tüki leiba, pistnud noa otsa ja tahtnud leiba noa otsast hundile anda. Hunt aga haaranud leiva kõige noaga ära ja jooksnud metsa. Mõne aasta pärast näinud mees oma nuga linnas ühe kaupmehe letil. Mees hakanud kaupmehelt järele pärima, et kust tema nuga siia on saanud. Siis tunnud kaupmees mehe ära ja tänanud teda selle eest, et ta teda soendist jälle inimeseks oli muutnud. Soendid saada siis jälle inimesteks, kui inimene neile midagi annab.

E 61236 < Rõuge khk. - J. Gutves (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
Riiapuugit
Puugit vedasivad varandust kokku ja kodu. Kus mees ja hobu tublit, seal käiti Riias talvel, vooripeal, sai tööd ja teenistust. Sellega „tal um puuk, kiä vidä!“
Sai mõne läsjänaise poeg meheks, läks Riiga vooripääle. Seal pakkuti: „Kas ei taha puuki osta?“ nagu nüüdki maamehelt küsitakse: „Kas ei taha kulduuri osta?“ Hinnaks olnud 1-3 rbl. Puugit olnud: „võijupuuk“ „soolapuuk“ ja „rahapuuk“.
Mees ostnud „puugi“ maksnud 3 rubla ja saanud kätte tingimisega: „Säh, võta nüüd ja vii kodu! Enne ära vaata kui koduväravas, mis siin sees on, sis kui keegi tuleb kõige esimesena vastu koduõues ehk väravas, sis ütle: „Tuline kurat su hinge sisse!“ Sis ärkab puuk ja küsib tööd.
Mehele tulnud oma noor naine vastu, ei täidind mees ütelda niisugust sõna ja vaatas järele, mis puuk on olnud; leidnud mitmesuguste riideräbalate sisse mässitut, puusüe raasuke.
Teisendi järele tulnud õues koer vastu, sellele ütelnud mees: „Tuline kurat su hinge sisse!“ Nii kohe olnud puuk valmis ja küsinud tööd. Mees tüdinud puugitööst ja annud targa juhatuse järele „veekandmise sõelaga“. Teisendi järele annud perenaine oma putsikarva õgvenda. Karv aga tõmmab jälleki tsärro tagasi. Kuni puuk põgenunud.

E 61237 < Rõuge khk, - J. Gutves (1927).
HAANJA JÄRVED RÕUGESSE.
Haanja on kõrgemäestik ja Rõuge, madalas orus. Mägede vahel on palju väikesi järvi. Mõned veel laenetavad, mõned kamarduvad, veelgi mõned ammu heinamaaks kokku kasvanud. Millede keskkohat "läppeteks" nimetakse, veel pehmed ja vajuvad. Nõnda on nimed: "läppsoo" "järvessoo" "laud"
Rahvasuu jutustab et Haani mägedest 7 järve Rõugesse läinud. Üks koguni linna ära uputanud, ühes kõige kiriku ja rahvaga. Praegu Rõuges "liinjärveks" kutsutav. Ja aset endist kutsutakse "järvessooks", mis asub Kokkejäri külas.
Rõuge "tõugjärv" tulnud Baburise küla alt ära ja asemele jäänud "Loogsoo".
Rõuge "suurjärv" tulnud Viitinna piirilt ja selle aset kutsutakse "suursoo". See olla läinud läbi mäe. Praegu sügav org läbi mäe.
Haanis on veel paari ruutversta sees neli järve kes ootavad minekut, mis enne "viimsetpäeva" veel saavad ära minema. Nimelt järved: "Tuhkri=Väikjärv=Kurgjärv ja Vihtla".
Kõikide kohta on kohalise rahva suus juttusi. Haani mõisa juurest läinud "Taltjärv" umbes sada aastat tagasi ära; ühes viies viinavabriku kõige vaatidega.

E 61238 (3) < Rõuge khk. - J. Gutves (1927) Sisestas Salle Kajak 2004
Kui mardipäeval järved ea all, siis on nad seda ka tuleval jüripäeval (v.k. järele).

E 62204 < Rõuge khk. - J. Gutves (1928) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Mineva nädala kuulsin et korra pikse löönud Haanja Mäe Tilga järve pahumpidi, kus poolkoolnu kalat heinamaid pidi veega alla uhutut. Ma lähen enne kevadet veel sinnapoole ja pärin järele seda asja, enne sõda umbes 15-20 aastat tagasi. Maa värisenud jalgu all.
Järv on Vene endise kiriku Miilimäe ja vällämäe vahel, Mäe Tilga küla juures, umbes paar desjatiini suur.
Võib olla oli seal mõni maa alune jõud ka tegevuses?

E 63256 (1) < Rõuge khk. - J. Gutves (1928) Sisestas Salle Kajak 2004
Kui kauged metsad lähemale näitavad, siis hakkab ilm ennast muutma.

E 63256 (3) < Rõuge khk. - J. Gutves (1928) Sisestas Salle Kajak 2004
Kui kauged mäed, künkat ehk üksikut kõrget puud või hoonete katused näitavad värisema, siis tuleb kolmandal päeval vihma.

E 83663/4 < Rõuge khk., Viitina v. - Veera Talalajev < Emilie Sõber, 45 a. (1933) Sisestas Salle Kajak 2003
Halltõbi.
Kord piinanud halltõbi üht tüdrukut. Tüdruk põgenenud sauna. Saunalavale aga oli pandud kisla hapnema. Hall teadis, et tüdruk saunas oli ja läks talle järele. Sauna jõudes jäi hall kuulatama. Kisla juba hapnes ja tegi ikka psss, kui õhk välja pääsis. Hall kuulas tüki aega ja ütles siis välja minnes: "Ei sellest asja saa, see väga pussab." Nii pääsiski tüdruk halli käest.

E 8° VI, 92 (382) < Rõuge khk. - M.J.Eisen < (1929-1931) Sisestas Salle Kajak 2003
Vanapagan Rõuges silda ehitamas.
Vanapagan tahtnud Mustajõe üle silda ehitada, et tal hõlpsam oleks Rõuge poole pääseda. Seks korjanud hulga kive kokku, pannud kivid koti puudusel püksitesse, sasinud püksid kividega selga ja sammunud jõe poole. Kukk näinud Vanapagana tegu, hüüdnud: "Mis sa teed?" Vanapagan ehmunud kukelaulust nii, et tal püksid kividega hirmu pärast seljast maha langenud. Kivid kukkunud jõe kaldale, kus neid hulk veel meiepäevil leida.

E 8° XI, 18 (67) < Rõuge khk. - M. J. Eisen < ? (1932) Sisestas Salle Kajak 2003
Metsavaim.
Heinaajal läinud mees metsaheinamaal heinalattu puhkama. Pool ladu olnud heinu täis, pool veel tühi. Mees puhanud katuse all heintel. Korraga kuulnud mees mürinat. Vaadanud: keegi nagu inimene ja mitteinimene jookseb lao poole, kari hunte natukese maa peal järel. Põgeneja jookseb lattu, ronib nagu kass kribinal üles, jääb tala peale istuma. Seni hundidki lattu jõudnud. Põgeneja - vist metsavaim, hakkab hunte õrritama. Pistab ühe jala välja, ütleb: "Kuits, säh see jalg!" Pistab tõise: "Kuits, säh see jalg!" Ei anna kumbagit, omad jalad mõlemad!
Heinahang olnud mehe kõrval. Meest ei pannud õrritaja sugugi tähele. Mees kahmanud hangu, tõuganud hanguga õrritajat selja tagant. Õrritaja langenud tõukest alla huntide kätte. Hundid murdnud ta; ainult sinist suitsu jäänud veel järele.

E I 48 (347) < Rõuge khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Haanjas Villa küla Kalmate talu maal ohvrikoht, siin olnud enne 1 1/2 meetrit lai ja 3/4 m. kõrge, pealt tasane kivi. Sellel kivil ohverdatud tõnisepäeval.

E I 48 (347a) < Rõuge khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 [puu]
Viitina vallas Haki talu põllul hiietamm, tüvis 4 1/3 m., 2/3 m. kõrgusel läheb 2-haruliseks.

E III 20 (100) < ? - M.J.Eisen Sisestas USN
Rõuges Vastseliina, Võru tee ääres Kirepi ligidal Verijärv.

E XIII 26 (147) < Rõuge khk., Kasaritsa v. < Tartu l. - M.J. Eisen < keegi Veske (naine) Sisestas Pille Parder 2003
Kasaritsa järv, upunud mõisnik.
Võru ligidal olnud vanasti väga kuri mõisnik, kes rahvast koledasti piinanud. vallarahavas nõu pidama, kuidas kurjast mõisnikust lahti saada. Pöörnud hädas kutsari poole. Kutsar lubanud aidata.
Korra sõitnud kutsar tõllaga mööda Kasaritsa järve äärt. Mõisnik istunud tõllas, kinnises. Kutsar juhtinud hobused täiesti järve kaldale. Karanud ise pukist maha, tõld aga veerenud hoostega ja mõisnikuga alla järve. Sinna nad uppunudki.
Noore kuu ajal olla mõne aja eest tõlda veel järve põhjas nähtud, nüüd aga ei ole enam näha.
Keegi pr. Vo?ske Kasaritsast pärit, ???

E XIII 39 (217) < Rõuge khk. - M.J. Eisen Sisestas Pille Parder 2003 [puu/raha]
Veneoja orgu Roosa-Rõuge vahelise maantee ligikaudu olevat peidetud ühe rootsi rügemendi kuld. Venelased piiranud Rootsi väe ümber ja rügemendi ülem lasknud kulla maa sisse matta, et see ei langeks saagiks venelastele. Kulla asukohta kõneldakse, et see olnud kolme suure puu vahel. Kolm raudtünni, mida isekeskes kettidega ühendatud.
Praegu kasvab veel nimetatud kohas üks hiidlamänd, mille vanadus ulatub küll kaugele üle Rootsi aja. Vanemad inimesed mäletavad veel teistki, veel suuremat mändi, mille välk purustanud.

E III 20 (100) < ? - M.J.Eisen Sisestas USN
Rõuges Vastseliina, Võru tee ääres Kirepi ligidal Verijärv.

E IV 14 (49) < Rõuge khk. - M. J. Eisen < H. Halliste Sisestas Salle Kajak 2003 [mägi]
Sõitsin Rõuge aakrest läbi. Seal näidati mulle tee lähedal Rootsi mäge. Räägiti, et Rootsi kuningas sel mäel oma sõjaväega korra sõdinud ja vaenlasi ära võitnud.
Kunstnik H. Halliste

RKM II 49, 247/9 (76) < Rõuge khk., Kasaritsa k/n. - Õie Orro < Olga Tamm, 58 a. (1955) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Mõisniku ja talupoja suhetest räägib järgmine kohamuistend.
Kuidas Verijärv sai oma nime.
Järve kaldal, mida praegu kutsutakse Verijärveks, oli vanasti mõis. Mõisahärra oli olnud oma töölistele väga kuri. Oli tapnud neid nii, et nad olid verised. Mõisniku julmuse pärast hakati teda rahva seas hüüdma Verihärraks. Kogu rahva plaaniks oli härra hukkamine. Ükskord oli härra koos kutsariga sõitnud mööda Verijärve kallast. Siin oligi kutsar otsustanud härrat hukata. Ta oli hobused võrdlemisi halvasti ette rakendanud ja oli läinud, et paremini rakkeid panna, kuid ise võttis hobused kiiresti rakkest lahti ja oli tõuganud tõlla koos härraga kõrge kalda äärest alla järve. Et rahvas kutsus seda härrat Verihärraks, siis hakati ka seda järve rahva seas kutsuma Verijärveks.

RKM II 53, 404/5 (1) < Antsla l. < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Jaan Aia, Antsla keskkooli õpilane < Salme Aia, s. 1912 (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kuidas Verijärv sai oma nime.
Kunagi elas kuri mõisahärra, kes laskis orje peksa iga eksimuse eest.
Ükskord käskis ta kutsarit, et see tõlla sõiduks korda seaks. Kutsar sõitis tõllaga lossi ette ja ootas kuni parun tuli välja. Siis läks sõit lahti. Parun jäi magama. Tõld jõudis ühe järve ligidale, millel olid järsud kaldad. Kutsarile tuli pähe mõte: Mis siis, kui tõld paruniga järve tõugata? Ta peataski tõlla, rakendas hobused lahti ja tõukas tõlla järve. Veest tuli palju mulle. Niipalju jäigi järele parunist. Rahvas hakkas sest ajast peale järve kutsuma Verijärveks.

RKM II 53, 494/5 (3) < Rõuge khk., Antsla v., Tsooru k, Pööni t. - Liivi Palu < Kristjan Taal, 68 a. (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Luupainajat kutsuti, et hallisõit. Kui inimene tundis ennast halvana ja siis ta kartis halli. Siis läksid inimesed reheahju ja tegid ahjusuu peal tuld, et hall ei saaks peale tulla. Inimesed tundsid ennast halvana.

RKM II 62, 74/5 < Rõuge khk. - Elmar Päss < Liisa Haga abikaasa (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Liis Haga mees jutustas, et nende lähedal on niinimetatud Paenujärv. Seda järve praegu ei ole, kuid järve endine põhi annab tunnistust, et sellel kohal kunagi oli tõepoolest järv, mis hiljem mägede sisse ära oli pagenud (mäkki sisse är oll paenu!). Selle tõttu seda endist järve kutsub rahvasuu praegugi veel Paenujärveks.

RKM II 63, 281 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Illissina mõis - Ellen Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004.
Krabin Kikka järve man on lõpmata kivi' riidan. Juudas ol´l tahtnu järvest silda üle tetä, ol´l püksiharuga vidänu noit kivve, ommaki katte riita pükstest puistatu. Oll tulnu viimane kord, tulnu hiiglasuur pikse, ol´l põrutanu taad vannapoissi, oll jäänü sild tegemata, ol´l lännü är põrgu.
Sääl omma kõrge mäe'. Ma ole sääl karjan käünü, ma kai, siis seletiva.

RKM II 63, 282 (3) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Illissina mõis - Ellen Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Hans löüse järve veerest mõrra. Hirmsa vihm tulnu, tüknü mõrra sisse varju. Vanapaganal ollu hää palitu. Vanapagan ütel: "Hans-pojuke, kuda sul on?" - "Väega hää!" - "Hans-pojuke, teeme vahetust." Hans võtti palitu, vanapagan läts mõrra sisse. Hans ütel: "Vanapagan, kuis on?" - "Varisemp iks ku väl'lä pääl." Hans jälle sai palitu hindäle.

RKM II 63, 282 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Illissina mõis - Ellen Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kalakauri järve ümre olnu Hans ja Vanapagan. Hans ütelnu, et võta hopen sälgä. Vanakurat nõstnu ja vinnanu, hopen kandla all. Hans ütelnu, et ma võta jalgu vahele, ja kihutanu. Vanapagan hõiganu: "Hans-pojake, ma ei jõua järele."

RKM II 63, 283 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Illissina mõis - Ellen Veskisaar < August Langus, 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Krabi Kellamäel ol'l vanapakan raha kuianu alati pealt vihma, ku hää päiv olnu.

RKM II 63, 284 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. - Ellen Veskisaar < Konstantin Kartussov, u. 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanapakan ol'l käünü tiid müüdä ja löüdnü naesterahva püksi'. Võtnu üles ja ütelnu: "Sii on papi rahakott - üks suur sissetulek ja kat's väikest väljaminekid.
(Vastuseks küsimusele:) Papil on ju sissetulek alati suurem kui väljaminek.

RKM II 63, 287 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n. - Ellen Veskisaar < Liider, u. 30 a. (1957) kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Mineva-aastal käisin seal [= Krabil] võsa lõikamas, siis näidati Pagana jälgi, oli sealt üle mäe läinud.

RKM II 63, 287 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k., Tõrviku t. < Antsla - Ellen Veskisaar < Aliide Auman, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanasti oll puuk olnu, toonu kraami, kusnu patta piima, keegi oll ära tapnu, pernaene olli nii õnnetu olnu, et kuis sa mu tsirgukese är tapse ja kuis sa mu tsirgukese är tapse.

RKM II 63, 309 (9) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Ape - Ellen Veskisaar < Marie Haaviste, 76 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Üten kerigon olli säände maja, kohe süüki viiti. Üts nakas kaema, kiä tad süü, pand valget liiva ümbre, olli keik jälgi täis. Üts puuk vai kes ta tan olli.

RKM II 63, 309 (10) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Ape - Ellen Veskisaar < Marie Haaviste, 76 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Latse ma näi puuki, Koikkülan Mäelutsun olli, pikk verrev sinine juun olli taiva pääl, ma esi näi, üteldi, et puuk lätt jälle kraamiga.

RKM II 63, 310 (11) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Ape - Ellen Veskisaar < Marie Haaviste, 76 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Rahapuuk oleva esi ja piimapuuk esi.

RKM II 63, 310 (12) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Ape - Ellen Veskisaar < Marie Haaviste, 76 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Perenaisel olli kojan pada piima täis, kats puud risti pääl, kana iste pääl. Ema ütel, et mis ta muud olli kui puuk, sitte piima patta. Kui pernaene süüki kiitnu, sis edimäsed kolm kulbitäit viis alati koja taha puhmu sisse puugile. Ma esi näi tuud.

RKM II 63, 310/1 (13) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Läti, Ape - Ellen Veskisaar < Marie Haaviste, 76 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanaimä kõnel, kuis tad puuki tetti. Kolm neljapäevaõhtut võtnu hüdse. Nimitsesõrmest kural käel võtnu 3 korda verd ja ütel, et mis esimene sünnis, ta saa sulle. Sis pandse hüdse kua taha.

RKM II 63, 313 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Ellen Veskisaar < Jaan Haaviste, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Libahundist ei tea.

RKM II 63, 313 (7) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k. < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Ellen Veskisaar < Jaan Haaviste, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Näkist ei tea.

RKM II 63, 326/7 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa k., Räästa t. - Ellen Veskisaar < Inge Baranov, 13 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Mul vanaema elab Paganamaal, ta rääkis, et Vanapagan oli tahtnud silda ehitada, oli kive kandnud püksiharuga. Kikka järvest oli läbi lännu, kivid olid maha sadanud. Kõneldakse, et on sinna ära uppunud, mõni jälle ütleb, et on edasi lännu. Hulga jälgi on seal näha.

RKM II 63, 330/l (1) < Rõuge khk., Tsooru as., Kannusaare t. - Ellen Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis Pihel Sarv 2004, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
[Vanajuudas]
Üts Petja-Hans olli tina sulatanu paa siin. Ta olli küsinu, mis sa tiit. Olli ütelnu, et silmarohtu sulata. Ütelnu, et mul kah omma silma väega haige, mulle ka rohtu silma panda. Tuu ütel vasta, et tuu on väega vallus, piat kinni köütmä. Vanajuudas ütel, et seo no pealegi. Pandseki pingi külge kinni sällile. Sis valasi kuuma tina silma. Olli nii vallus, pistse juuskma, juuskse järve sisse. Sellest saigi nimi - Juuda-järve suu.
Kui seal kraavi lõigati, sis olli leitu säändse mädänüdse puutükü, üteldi, et pingitükü.

RKM II 63, 333 (8) < Rõuge khk., Tsooru as., Kannusaare t. - Ellen Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kärstna karjasilla vaime ei tea.

RKM II 63, 334 (9) < Rõuge khk., Tsooru as., Kannusaare t. - Ellen Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Viru küla juures vanapagana pähkleid ei tea.

RKM II 63, 336 (16) < Rõuge khk., Tsooru as., Kannusaare t. - Ellen Veskisaar < Rosalie Hankov, 74 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Pihel Sarv 2004, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Juuda-järve soo läheb kuni Pehmejärveni välja. See on enne kõik vee all olnud. Kauksi metsavahi naine oli leidnud ühe kõvera, otsast mädanenud luu, üteldi, et mammuti või jõehobuse kihv. Mõisniku kätte ta viidi, ei tea, kuhu jäi.

RKM II 63, 337/8 (2) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Juudajärve soo on olemas küll, on Tsoorust umbes 4-5 kilomeetrit.
Vanast olli säände jutt, et rehepapp siinsamas Tsooru kivirehes olli midagi kiitnu või mis ta olli tennu. Sis olli Vanajudas tulnu. Tuu olli küsinu, et mis sa siin tiit. Ta olli ütelnu, et ma keeda silmarohtu, et mul omma silma haige. Aga ta olli tinna sulatanu. Vanapoiss ütelnu, et oi, mu silma ka väega valutase, et anna mulle ka. Rehepapp olli ütelnu, et ma köüdä kinni siia pingi peale, et muidu lätt ehk kuigi kõrvale, kui liigutat. Olli pingi peale kinni sidunu ta Vanapakana ja tinna, mida ta sulat, silma lasknu. Vanapakan lännu kõige pingiga läbi katuse sinna Juuda-järve, seal oli enne järv.
Vanainemise kõneliva nii.

RKM II 63, 339 (3) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanapagana kividest Viru külas ei tea.

RKM II 63, 339 (8) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Tondijutte pole kuulnud.

RKM II 63, 340 (12) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Pihel Sarv 2004, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Järvede rändamist ei tea.

RKM II 63, 340/1 (14) < Rõuge khk., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Peeter Jaeniit, 83 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kärstna karjasillast ei ole ma muud kuulnud.
Hommikul vara naine läinud, vaadanud taha, et karu tuleb, ja pistnud jooksma. See oli aga üks mees ja see pistis ka jooksma. Jooksid hulka aega, siis mees hõikas, siis said aru, et inimesed.

RKM II 63, 359/61 (7) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ühel peremehel olli puuk ollu. Na olli tare pääl ollu katekesi, sinna olli häät süüki viidu. Orjule olli ta perenaine väega halvasti süvvä andnu. Solane olli perra vahtnu, ütskord ku olli lännu tatrigupudruga ja võiuga tare pääle. Solane olli lännu perän, ku pernaene är olli tulnu, ja söönu tuu söögi är. Puuke ei ole koton ollu. Solane olli sitnu asemele söögi iist. Esi jäänu kullema, et mis tegeva, ku tuleva. Puugi tullu katekeste, maitsnu. Üts ütel: "Tsits". Tõne, et pupp. Lõppude-lõpuks olid aru saanud, et iks tsits ol'l. Sis olli pedänü plaani, et mis nüüd tetä. Vaja maja palama panna. Tõne ütel, et kohe mi esi lää. Tõne, et sääl aidveeren on üts vana rattarumm, mi läämi sinne sisse. Solane jälle kuuli är, löönu mõlema' rummi otsa kinni, pulga ette. Haardnu ta rummi ja visanu tulle sisse ja palotanu na puugi äräki. Pernaene olli hullis lännu.
Vanainemise kõneli nii.

RKM II 63, 361 (8) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Sellest ka kõneldi, kuis Petja-Hans vanapagana silmad tinaga är palotas. Kus see juhtus, ei tea.

RKM II 63, 361 (9) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanapagana kivikandmist ei tea.

RKM II 63, 362 (10) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Isa kõnel. Tema ol'l maganu kerigu aigu Varstun. Ja olli talle vaonu kui hainaruga pääle, ta ei ole ennast liigutada saanud, oli hakanud meieisa lugema, siis oli saanud juba varbaid liigutada.

RKM II 63, 362 (11) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. - Ellen Veskisaar < Liine Kärstna, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ma usu, et tad vanahalva oleman ei ole.

RKM II 63, 385 (3) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k. < Hargla khk., Mõniste k. - Ellen Veskisaar < Miili Rohtla, 67 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv
Krabin Hirsa alan on Vanapagana auk või org, kus on Vanapagana kivi või kivi ase või mis seal oli.

RKM II 63, 401 (3) < Võru l. < Rõuge khk., Krabi v. - Ellen Veskisaar < Volli Allas, u. 30 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Paganamaal on Vanapagana jäljed. Vanapagan oli väsinud olnud, oli maganud raskesti, ei tea mis teda üles hirmutas, siis oli jooksnud, sinna olid jäljed jäänud. Magamisase on ka näha.

RKM II 63, 401 (4) < Võru l. < Rõuge khk., Krabi v. - Ellen Veskisaar < Volli Allas, u. 30 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Pihel Sarv 2004, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kikka järve ääres olevatest kividest ei tea midagi.

RKM II 63, 402 (3) < Rõuge khk., Varstu k/n., Krabi v., Pahkla t. - Ellen Veskisaar < Karl Meo, u. 60 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kord olli Vanapagan maganu sääl suun, olli üles tulnu, sääl lepistun on sükava haua, kolm sammu olli saanu, olli lännu Kikkajärve sisse.

RKM II 63, 402 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Krabi v., Pahkla t. - Ellen Veskisaar < Karl Meo, u. 60 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kikkajärve kivide kohta ei tea midagi.

RKM II 63, 403 < Rõuge khk., Varstu k/n., Krabi v. - Ellen Veskisaar (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Küsitletud juhuslikult 5 Krabi inimest, kes kõik teadsid vanapagana magamist ja jalajälgi Paganamaal, mitte aga kivikandmist Kikka järve ääres.

RKM II 63, 403 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Krabi as. - Ellen Veskisaar < umb. 60 a. mees (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Paganamaal on palju aunimesid. Mõni ütleb, et Paganamaa sellepärast, et seal Vanapagana jäljed. Mõni, et sellepärast, et seal elas palju lolle ja vargaid. Veel nimetatakse Arnoldi riik. Õige nimi on Trumbipalu.

RKM II 63, 404 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n., Krabi v. - Ellen Veskisaar < Kasak, 13 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Kikka järves on saar. Vanapagan tahtis silda üle järve ehitada, viis kivid sinna poolsaare peale. Kui piksevihma hakkas sadama, siis oli järve ära kadunud.
Koolilapsed rääkisid nii ja näitasid neid kive.

RKM II 63, 423 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa as. - Ellen Veskisaar < Eduard Pless, 54 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Aga vanainemise kõnelesi, et Vanatont oli tahtnud Vana-Roosa kirikut ehitada. Ta pidi kiriku ehitama, et siis ehitatakse sinna kõrts ka juurde ja see on siis tema maja. Kõrgepalust Vana-Roosa poole tulles üle Mustajõe hüpates seal Pangi all olid püksiharud är lõhenu, kivid kukkusid sinna maha.
Hiljem leiti, et see on gootlaste matus.

RKM II 63, 423 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa as. - Ellen Veskisaar < Eduard Pless, 54 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Mingeid kummitusi või magamast takistavaid kohti Vana-Roosas ei tea.

RKM II 63, 427/8 (7) < Rõuge khk., Tsooru k/n., Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Jaan Pormeister, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Viitinas Roobikülas ühel perenaisel, Roobi Triina oli ta nimi, olnu puuk. Neljaba või kolmaba öösel tennu vannust vihtest.
Mis kraami ta tõi, ei mäleta.
Puugile pandu pudru, tatrigupudru. Olli pernaane viinu lauda pääle. Solane tulnu tööst, söönu pudru ära, sittunu asemele. Puugi tulnu sööma, solane kuulanu. Puuk ütelnu: "Tsits". Tõne: "Pupp". Ku är märganu, et sitt ol'l, olli kuradi' maja põlema pannu nuu puugi. Esi olli lännu rattarummu sisse. Poiss pesnu pulga ette, visanu rattarummu ka tulle. Sis ei ole enamp sääl talon puuki nännu.

RKM II 63, 434 (8) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Rehtesid vanasti kardeti. Et saunas ja rehes on vanapagan. Keegi ei julgenud öösel minna.

RKM II 63, 434/7 (9) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Hans vali uueaasta öösel tinna. Vanapagan küsünü, mis sa teed. Ütelnu, et silma omma haige, keedan silmarohtu. Vanapagan nakanu ajama, et tal kah silmad haiged. Rehepapp ei ole tahtnu anda, et ta on kallis. Suure kauplemise peale, et kui kulda tood.
Ajanu tina kuumaks, köütnü Vanapagana pingi külge kinni. Säände pikk pink olnu, mille peal reht rabati. Et sa rabeled muidu ja kalli rohu ajad maha. Sis on sulatina silma valanu, see on ju lõpmalda valus. Vanapagan on üles karanud kõge pingiga ja ära jooksnud.
Tulnud mõne päeva pärast tagasi ja ütelnud, et ta silmad on haigemad kui enne. Hans ütelnu, et too kübaratäüs kulda, sis ma paranda ära, et mul ka olid edimält.
Kaibnu augu maa sisse ja kübaral võtnu põhja alt ära. Vanapagan toonud kulda, ei saa müts täis. Pahanu hirmsale ära, et kuis nii suur küpär on. Võtnu kulla ja lännu ära.
Rehepapil ollu pal'lu lapsi. Vaene ka olli. Es tule keegi vaderis. Lännu järve veerde ja kurtnu. Vanapakan tulnu sinna ja ütelnu, et ma anna sulle raha, pea aga minnu ka meelen. Aasta perast massat võla ka ära.
Lännu aasta peräst rehepapp ja hõiganu. Sis vastatu talle järvest, et tuud ei oleki inamp, et pikne põrgas tuu är. Rehepapp ütel vasta, et kuradi peri ta kallis hingekene. Hääl ütelnu järvest, et või, kui ilusahe sa tod nimme peri, et peri sa mu nimme ka nii ilusahe. Et ku sa rehe manu lähet, sis ma tule sulle külla, küll ma sulle tasu.
Laenatud raha jäi rehepapile.
Seda kuulsin oma onunaise käest, see oli 92 aastat vana, kedras, ma olin man ja ta kõneli, ma olin poisikene. Raamatun on see tõisilde.

RKM II 63, 444 (16) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanapagana kivikandmist siin ei teata.

RKM II 63, 444 (17) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Aluksne järves Lätimaal on pool kilomeetrit teed järves, kõneldakse, et vanapagan on kats kõrda püksiharuga toonud.

RKM II 63, 445 (19) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Seda küll räägiti, et seal Paganamaal on Vanapagan joosnu ja maganu. Kikka järvest on kolme sammuga üle joosnu Lätimaale.

RKM II 63, 445 (20) < Rõuge khk., Tsooru k/n. - Ellen Veskisaar < Kusta Kolling, 75 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Sillaehitamisest ei ole midagi kuulnud.

RKM II 63, 455 (3) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ma ei ole küll näinud, aga inimesed kõnelesid, et selles kivirehes vanapaganad ristivad lapsi. Ketikõlin olevat kuulda.

RKM II 63, 455 (4) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Juudajärv on olemas, vanapagana kohta ei tea midagi.

RKM II 63, 457/8 (8) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Imä selet', et Varstun Tamme pool olli puhussid pantu - kanamune ja luukonte olgi sisse. Terve kari olli maha surnu.

RKM II 63, 458 (9) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Esä kõneli, et ütel peremehel olli kats puuki. Üts kandse raha, tõne kraami. Sulasele anti halvaste süüa. Ta kaenu, et egä nel'läbäõdagu tulnu sinine jut't, iks tare pääle. Vahtnu perra, kaes, puugel hää süük, paks suurmepudru rasvaga. Ta söönu ära ja tegi oma kausiteie asemele. Puugi tullu. Üts ütel: "Tsits!" tõne: "Pupp."
Edasi isa ei kõnelnud.

RKM II 63, 458/9 (10) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Puuke tehti neljapäeva õhtul risttee peal. Nimetsesõrmest lasti verd.

RKM II 63, 459 (11) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Sepa Miili rääkis, et ta oli Mõniste mõisas tütrigun. Vana parun oli ikka käinud pliidisuu ees, kui tema süüa tegi. Ku är kuuli, sis nakas kodu käümä. Ilmastilma kell 12 ööse võtnu asju, võtnu kui üks kõllin, tulnu ruttu vastu. Nad olid kõik tuud pel'länu.

RKM II 63, 461 (14) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ilma ristimata lapsi es peetu. Naine lännu väl'lä, tuu aoga juba Vanatont oli latse vanni ala veenu.

RKM II 63, 463 (24) < Rõuge khk., Tsooru k/n. < Valga khk., Luke v. - Ellen Veskisaar < Marie Saag, 77 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Karjasild on olemas, tonte ei tea.

RKM II 63, 470 (2) < Rõuge khk., Tsooru k/n., Murumäe t. - Ellen Veskisaar < Helmi Viks, 51 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Tsooru parun olli är koolnu, neli musta täkku oli ette pantu, ei ole härrastemaja eest jõudnud ära vedada, olid valges vahus, tantseva iin. Ja siist mäest ei ole üles vedanud. Ju Vanatont olli kongi hobese pääl.

RKM II 63, 505/6 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k., Põldlahe t. - Ellen Veskisaar < Miili Kalmus, 64 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ema oli lännu kotust ära, lats oli hällün ollu. Olli iks hää lats ollu neil. Tuleva kodu, lats nigu tõistsugune, ei püsü, ei püsü. Vanapakan latse är vahetanu. Olli ära veenu, olli sinna kohegile, kus ta esi elas, oli selle latse maha pandnu.
Kunagi na tahtse tad last risti. Ollid jälle kotost är lännu, olli oma lats tagasi toodu. Kats sõrme ollid väegä pikäs vinnatu. Too olli ju ristitu lats, Vanapagan es saa kohegi panda ega ummi tõste sekkä viia.
Kus selline laps oli või mis ta nimi oli, ei tea. Ema kõneles.

RKM II 63, 506 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Naadi k., Põldlahe t. - Ellen Veskisaar < Miili Kalmus, 64 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Ma ise nägin, päeval vandusin, öösel tahtis kurat ära viia. Kui öösel ärkasin, oli must kogu rinna pääl ja pitsitas. Hakkasin meieisapalvet lugema, siis laskis lahti.

RKM II 63, 528/31 (1) < Rõuge khk., Varstu k/n. - Ellen Veskisaar < Linda Reinvalla, 32 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
1948. a. elasime Karksi kiriklas. Oli talveaeg, vist detsember. Öösel oli värsket lund sadanud. Täiskuu oli. Heitsime õhtul magama, uksed pandi kinni. Öösel laps ärkas üles, andsin süüa, laps jäi rinna otsa magama, panin vankrisse, ühe käega kiigutasin vankrit, olin pikali voodis, magama ei olnud veel jäänud.
Kuulsin ees kantseleis ketikõlinat, kassikarjumist, laudade kolinat, pingi ümberkukkumist. Laps ärkas üles, nuttis. Meest ei saanud üles ajada, olin ehmunud ja kange.
Kantselei uks avanes, kaks meest astuvad sisse, vanaaegsed ilma riideta pikad kasukad seljas, ühel pruun, teisel valge. Üks mees oli vanem, teine noorem. Tulid sisse, noorem mees sirutas käe välja, tahtis mul kõrist haarata, vanem mees ütles, et ära puutu, tõmbas teist käisest. Vanamehe üteluse peale jäigi see taltsamaks. Läksid akna alla kirjutuslaua juurde, kuu paistis peale. Vanem mees ütles: "Kas teate, mis on seal keldris, mis on kiriku käärkambri nurga juures?" Mis ta sellest keldrist rääkis, ei jäänud mulle meelde, midagi ta sellest rääkis. Siis lahkusid toast. Tahtsin meest üles ajada, algul ei saanud, siis sain. Mees läks vaatama, kantselei ja magamistoa vahelt oli uks lahti, pink oli kantseleis selili maas. Välisuksed ja aknad olid kinni. Laps karjus, ise näost sinine.
Järgmisel päeval küsisin kirikumehelt (selle naine Leena Koppel elab seal veel praegugi), kas käärkambri nurga juures on kelder. Tema ei vastanud mulle, vaid küsis, et kas te midagi nägite. Seal olevat varem ka selliseid asju kuuldud-nähtud, igale uuele elanikule kord.
Seal olevat kinnimüüritud kelder ka. Kes teab, mis vanaaegne saladus seal on.

RKM II 63, 627/8 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Roosas olli olnu Karaski maja. Heinamaa on sääl all, sääl olnud eitsilised. Üks mees tulnud, suur raamat kainlas. Küsinud: "Kust lähäb tii kirikusse?" Eitsilised arvanud, et siit lähedalt, et ei tea nüüd teed kirikusse. Küsinud, et: "Mis need majad siin?" - "Need on Karaski." - "Ah Karaski, Karaski!" Läinud minema, ja hommiku olnud Karaski peremees ärä poonud kirikutsi. Eitsilised ütelnud, et oli Vanapagan, kes sinna läks hinge otsima. Suur raamat olnud kainlas ja...

RKM II 63, 628/31 (3) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanal ajal oli neid nõidusi küll. Reingard olnud siin Roosas suur nõid. Seda seletas minu emä võõrasemä, see olnud Reingardi juures teenijaks, - et suur nõid olnud. Oli siis varastet Vana-Roosa mõisa raha ärä. Sedä raha ei saa kudagi kätte. Mindud nõia juurde. Nõid oli võtnud, tapnud oina ärä, pannud patta keema. Es ole puhastanu, es midägi - kõigi karvu ja pääga, nagu ta oli. Ise oli nõid seganud ja ütelnud: "Temä piab tänä siiä tulema!" Oli tulnud mõisa valitseja ratsahobusega. Siis oli kätte saadud raha selle valitseja käest.
Ühel oli varastatud kaks nuurt hobust ära, kolmas vana hobune jäänud. Läind selle nõia juurde, et: "Kus hobused on, kust kätte saab?" Nõid oli viinud väiksesse aidakesse ja ütelnud, et las vana hobuse paneb õunaaeda. Mehel ei ole und tulnud. Võtnud põuenoa, võtnud kolm korda ümber keha. Pistnud jälle tuppe tagasi. Siis vaadanud - uks olnud lõhki - vaadanud uksepilust, kuuvalge olnud - nõid tulnud aianukka ja vilistanud kolm korda. Mees näinud seda läbi pilu. On tulnud üks mees sinna: "Mis jaos te minnu kutsi?" Temä ütelnud, et: "Siiä tuli mees, et temäl on kaks hobust ärä varastatud, tahab hobusid kätte saada." Tuleja sülitanud, et: "Selle väikse asja peräst ti minnu kutsi. Riias kaks meest tapelsid, üks pidi minule saama. Voor lähäb Riiga sisse ja temä hobused on kaks viimast. Enne sa ärä talle ütle, kui ta annab nimeta sõrmest kolm tilka verd." Aga mees kuulas päält. Nõid ütelnud: "Kas me ise ei saa une päält verd võtta?" - "Ei saa. Mis ta võtis põuenoa kolm korda ümber enese." Hommiku tulnud mees üles, läinud nõia juurde, küsinud: "Kuidas on siis?" - "Ei saa enne, kui anna kolm tilka verd. Siis saad hobused kätte." Mees vahtnud sõrme peale. Terve sõrm, kuidas tahad katki teha! Ja ütelnu nõiale: "Oh jäägu need hobused, ma küll sõrme nende pärast katki ei tee. Võtan oma vana hobuse, lähän ärä oma kodu." Otsnud kõik selle aia läbi, vanna hobust ei ole kuskil. Nõid tulnud, läinud aida: "Näe, hobune siinsamas puhma all." Mees võttis hobuse, läks rahulikult koju. Läinud siis Riiga hobusid otsma - nõiale es ütlegi, mis ta kuulis. Voor tulnudki Riiga sisse ja viimäsed hobused temä hobused - saanud kätte. Ja nee hobuse olli ärä surnud - es ole saanu neist midägi. Jäi ikka hobustest ilma.

RKM II 63, 632/4 (4) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Olli üks Pranga olnud siin Krabi jaos, selle väimees läinud pühäbä hommigu hobusid kaema. Olnud valge jänes mõtsas, tahtnud kinni võtta - jäänud valgele jänesele selga. See jänes oli vedanud kõik kohad läbi - nagu inimeseks muutnud. Linnamäe mõtsas oli härgi hoitnu. Sis tulli joba külm ja pal'laste jalguga oli ollu - et vaja minnä kodu saapide järgi. Esinde ei ole tahtnu lubada, aga peräst ikka lubanu, et: "Sa ei oska kodu minnä, et ma opeda, kuidas kodu saat. Kui lähät, sis kaks puud on vaalu, ühest läät möödä ja tõisest võtat kinni, sis olet kodus." Nii om sis miis lännü, ühest lännü müüda, tõisest võtnu kinni. Hakan rüükmä. Rahvas magasi rehetuas - ollu kodus, hoitnu rehetuas tagumisest talast kinni, esimesest lännu mööda. Siis häälest olli naiseesä ärä tundu. Tuhkhavvast käsknu naiseesä tule üles puhku. Saand tuli, pant peerg põlema - väimiis kodus. Võtnu saapa, et temä lääb tagasi. Vana võtnu pihlapuu, lõiganu üheksa risti puule pääle. Sis võõras miis olli tõuganu rehetua usse vallale ja hõiganu: "Kas mina sinu niikaugele lubasi?" Sis oli naiseesä usse pääle vasta lännu ja võõras miis lännu ärä. Väimiis jäi sis kodu. Oli Varstu kerikun kolm kõrda pühendetud. Esimäst kõrd pantu piibli pää pääle, sis olli piibli ärä tõuganu, viimäte jäänu vagatses. Sis olli rist pantu kaala selle mehele.

RKM II 63, 634/5 (5) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Vanast olli siist mehed vooriga läinud Riiga. Tii ääres olnud Põrguhaud, sääl olli alati rahvast eksitet: müüdud, ostetud, olli raha vahetet. Tulnud kodu - kõolehe' taskun - es oleki raha. Pal'lu eksitut rahvast. Vene usu preestri ja luteruse opetaja läinud sis kuradit välja ajama. Sis om igale ühele üteldu süüd, mis na kurja ommava tennu. Sis opetajale üteldu, et: "Sina oled lauluraamatu varastanu", a vene usu preestrile, et: "Sina oled ühe saia varastanu." Tuu ütelnu vasta, et: "Mina olli nuur, sis võti üte saia. Kedägi es ole, sis panni raha asemele." Et es ole vargus. Käind ja lugend ja kästud välja minnä. Sis viimäte läinud välja.

RKM II 63, 635/7 (6) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Seletadi jälle siin: üks naisterahvas, et temä ollu Lätimaal teenimas. Vana-Laitsna köstri läind õhtu kodu ja sis ollu vasta tullu - kaks ilusat hobust ees ja sis küsünu: "Kos lähät?" - "Ma lää kodu minemä, käisi surnuaial ja...Sääl mõni rist oli maha kukkunu ja koristasi neid üles." - Sis ütelnu selle köstrele, et: "Kas te neid hobusid ka tunnete?" - Tuu vastanu: "Kost ma Teie hobusi tunnen. Ei tunne." - "See parembal pool om Roomussi Kiru, pahembal pool om Korneti Jonn." Hommigu sis kuulud, et mõlemad härrad ärä surnud. Ku na sis olli sõitnu - ühele tõisele - kas olli posteljon? Tolle olli vasta tulnu, pidanud kinni ja küsinud: "Kas teil tuld ei ole?" Tuu miis ütelnu: "Ei ole mul tuld." - "Kas te neid hobusi tunnete?" - "Ei tunne." Tollele vastanu nagu köstrelegi. Sis tõmmanu müüdä hambid tuld. Tulesädeme käinu mehele pääle. Tõine ütelnu, kes sääl pääl olli: "Nii es tohi teha."

RKM II 63, 638/9 (10) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Keegi oli niisugusel tähtsal päival, jakubipäival heinu sisse vedanud. Pikne löönud küüni põlema, aga laut, mis oli küüniga ühe katuse all, jäi põlemata. Sellepärast vanad inimesed uskusid kõik, et saadan on olemas ja kõik, aga nüüd ei usuta enam.

RKM II 63, 639/639b (11) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Isakodus oli teenija, too oli Lätis olnud teenimas. Peremees, kelle juures ta oli, vedanud iga pühapäev vilja rehte, et esmaspäeval peksta. Väike poiss, kümne, kaheteistkümne aastane, olnud abiks. Seda oli peremees vandunud alati. Elati rehetoas. Sulane läinud elutuppa midagi võtma. Üks must mees oli temast kinni võtnud ja tema ka mustast mehest. Olid kahekesi maadelnud. Kui ta tõmmanud oma poole, sis olnud must mees kõvem, nagu ilma kontsadeta. Siis lugenud sulane palveid ja must mees oli temast maha jäänud. Ja sestsaadik ei ole peremees enam pühapäeval vilja vedanud ega ka muud teinud. Siis oli ainult pühasid raamatuid lugenud ja palveid.

RKM II 63, 639/41 (12) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Üks mees olli tahtnud rikkas saada. Siis mõtelnu: "Kost saaks raha? Kui saaks riigi kullakeldrisse, et ma oles säält võtnud." Sis tulnud mees ja ütelnud: "Noh mina olen siin. Tule minuga ühes!" Veenu sinna ja ütelnu: "Kui sul midagi hädä om, sõs hüüa mind appi!" - "Kodas su nimi?" Tema nimi olev Pohiptus. Keller oli pime olnud, es näe miskit sääl. Öelnud: "Mina ei näe midägi siin." See mees lasknud sõrmega üle oma hammaste ja tule sädemeid käinud välja nii et keller olnud valge. Mees ütles: "Oh Kristus, su hambid!" Nii kui selle öelnud, võõras jätnud ta keldrisse ja läinud ise ärä. Ja hommugu, kui tunnimehe vahetus tuli, siis on meest märgatud keldris. Sis ol'l kohus mõistetud selle mehele, et ärä puua. Ja kui kõik silmuse juba valmis, sis tulnud temäl meelde, et kui hädä om, sis hüüa mind appi. Ja siis olli hüüdnud: "Pohiptus!" - Tulnud võõras mees, tal olnud õlekubu süles. Ja sis võtnud mehe ärä ja pistnud õlekubu asemale sinna silmusõlõ. Ja öelnud sedäviisi: "Keda sa enne hõikasid appi, kas see tuli sull appi? Mina ikka päästsin nüüd sind surmast."

RKM II 63, 641/2 (13) < Rõuge khk., Varstu k/n., Varstu k., Lehtla t. - Erna Tampere ja Herbert Tampere < Jaan Kikas, 69 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Üks vaene mees läinud metsateed ja mõtelnud, et kost ma saan raha laenata endale hobuse osta. Ja sis tulnud üks mees vana kaldus puu või kännu alt välja ja ütelnud: "Mina lainan! Palju sina tahat?" - "Viisteisküme rubla!" Tsaari raha oli. "Milla sa mulle see raha ärä maksad?" Too ütelnud vasta, et: "Mihklipäivä maksan ma ärä. Kost ma sinu kätte saa?" - "Mul om Veeliks nimi. Tule ja hüüa Veeliks ja ma võtan raha vastu." Ja tulnud sinna kohale, kos teda õpetanud ja hüüdnud: "Veeliks!" Ja mitu korda. Ei tule Veeliksid, aga tuleb üks vana eit Veeliksi asemel. Ja ütles, et: "Veeliksit ei ole!" Ja et Pirr-pau olev Veeliksi maha löönu. Et: "Mina ei võta raha vastu. Päri raha omale." Ja jäigi see raha selle mehel.

RKM II 64, 97 (4) < Rõuge khk., Vana-Roosa k. - Selma Lätt < Vladimir Sikk, 58 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Tütärlatsel emä ütelnu: "Kurat võtaks!" Juudas ol'l 8 aastad sõrmedest perän vedänu. Ku pulma ollu, vahtnu parsil, ollu hää söögi ehen - Vanajuudas toonu. Ristjatse pääl, sääl ollu naid riste ollu, sääl olli seasööki ant.

RKM II 64, 102/4 (9) < Rõuge khk., Vana-Roosa k. - Selma Lätt < Miili Luht, 72 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Rahel Laura Vesik 2006
Meil ol'l Korgepalu mõisan virtin. Tuu utel köögitütrigulõ: "Litsi lats!" A ta es tekk sepäga latse ja tapp ar'. Köögitütruk vaate, mis ta iäkeldrin käve, läts kah keldri. Vaatami, lats sääl, valge kleit selän, valge rätt ümmer keidet. Köögitütrik and iäkeldre võtme aiapoisi kätte, tahtsi provale näitä. Prova ütel nuurherräle: "Vahi Marile perrä!"
Mari küsse: "Kes võts iäkeldre võtme?" Mi' ütli, et provva võt't. Mari ütel kutsarile: "Tule kanguda iäkeldre uss valla!" Kut'ser tei usse vallale. Mari tõisi es lase sisse, võtt salitseri puteli ja jõie. Rüük hirmsahe üüpäivä ja suri ar'. Mateti ar', latseke ka kõrva. Siidirätiga ol'l poonu latsekse.
Saie hulga aigu müüdä. Mõisa rehen olli, tul'le kodo, naksi langa iskma. Tahtsi aita magama minna. Pargi puult tuleva kats meesterahvast ja üts naisterahvas - ol'l Mari. Ma es saa hõigada kah, es saa mitä. Liine tul'l väl'lä, lätsi tuuga tarre. Ma es kõnela, tuud aigo kellegil. Olle rehe man, tul'l mõtsavaht, ütel: "Tahat uudist, ma tulli eila õdagu kodu, Mari tul'l ja läts iäkeldre. Aiapoiss ka näi, et Mari sõit jalgrattaga.
Mul tul'l tuust kange päävalu. Lätsi Suri manu. suri lugi kolme tsukruterrä pääle, kaost tõi vett, ka lugi. Ma jõi ar'. Kats teräkeist sei ar', üts tsukruterä jäi järgi. Valu kat'te ar'.
Tõnekõrd näie kui Mari läts Liine tuppa sisse. Lei latsel põse pääle, ütel: "Ku mul ar võeti, siis sulle kah!"
Lats nakas ikma. Põsekene sinine ja jäi ola pääle kõveras ja on siiämaale.
Tuud ma ole esi läbi elänu.

RKM II 64, 128/9 (8) < Rõuge khk., Varstu k/n., Ööbiku t. - Selma Lätt < Kadri Schlukum, 80 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Puuk tullu kotta ja puristanu piimä patta. Perremiis es tiiä, löönü puuka maha. Pernane pannu rüükmä: "Mis sa mu looma ärä tapi!"

RKM II 64, 129 (9) < Rõuge khk., Varstu k/n., Ööbiku t. - Selma Lätt < Kadri Schlukum, 80 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Ütskõrd esä tul'l nurmest. Suur hunnik hernit ol'l maan. Kõik tulli manu ja ütli: puuk om ar' lahenu.

RKM II 64, 135 (8) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Vanaemä sellet nii nagu oles õige ollev, tuud Juuda-Maiekest. Pikä sõrme ollu, näid pite ol'l vanajuudas sälgä võttun. Küsitu, kost sa olt? Juudas opas: kun kerik kesk mõisat, sõisa sisen om. Vana-Roosan om. Vanaemä ol'l esi nännu kah.
Pulma kon ollu, pandunu Maiekese parsile. Ku tallitaja lännu, vanajuudas pannu jala ette, tuu lännu maha süldikausige, ütelnu: "Oh, kurat võtku!" Tuu saanu omale, toonu Maiekesele.

RKM II 64, 140 (19) < Rõuge khk., Varstu k/n., Vana-Roosa v., Alaallika t. - Selma Lätt < Andres Liiv, 68 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Mihklipäe pedi alasi veristama, kas vai kikkakõne.
Mihkli ol'l vasta hakanu. Tuu ol'l taevast maha visat. Mihklipäeväs pidi õks verd laskma, nii kui oles ohverdet tuu jaos.

RKM II 64, 164/5 (15) < Rõuge khk., Varstu v., Hallimäe k., Väike-Hallimäe t. - Selma Lätt < Minna Moks, 73 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Rahel Laura Vesik 2006
Kodukäüid om, surnu käve tagasi. Ku es saa ilusale är saadetus, käve kodu tagasi. Unel ütelnd: "Mata minnu ilusale är!"
Mint ja loet sääl, sai jäl api.

RKM II 64, 165/6 (18) < Rõuge khk., Varstu k/n., Hallimäe k. - Selma Lätt < Minna Moks, 73 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Puuke oll siin piiri pääl Tamme Villemi esäesäl. Vanale Peedale kand kraami kokku rihe manu. Tuud es julge kiäki maha lahku - puugi om sehen. Ku lahus, tuu kooles är'. Lastele ülti: ei tohi minnä, vanajuudas võtab kinni. Ploomi Juuli ol'l suuremb, võtt pihla, sääl om rist otsan, sis juudas ei tule ligi.
Tuu Tamme esäesä eläs rikkambast ku tõse - kust ta mudu sai.

RKM II 64, 166 (20) < Rõuge khk., Varstu k/n., Hallimäe k. - Selma Lätt < Minna Moks, 73 a. (1957) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kui lehm ol'l läbi lüüd, sis seerbiga nõglaga punase langaga läbi leevämuru pistä, too om läbilöömise vasta rohus.

RKM II 64, 170/1 (2) < Rõuge khk., Varstu k/n., Piistni t. - Selma Lätt < Karl Anton, 80 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Juuda Maiekene - mu esä imä om taga üten rükki põimnu. Sõrme om pikä ollu.
Tä om esäle veenü süüki. Võõrasimä ütelnu: "Sa ei tohi inäm kotu tulla."
Lännu kolme haruga petäi manu. Perän päivä tul'l vanapakan kah sinna. Nigu suur must kogu haardnu üskä, visk ola pääle. Vei kaugele üle merri. Ol'l veenu üle vii Vennemaale. Sääl pillut riste pääle, ei ole süvvä saanu. Rehetare parsile veenu, kiäki es näe maast. Ku sääl ar olli, vei tõiste perre. Tõi tal süüki sinna. Ku 14. aastaiga vana oll, jäteti Võro liina uulitsahe.
Küsüt: "Kes olet?"
"Ma ole Vana-Roosa vallast Juuda Johani tütregene."
Tuudi Vana-Roosa valda.
Timä ol'l nii kõvast rüki põimnu, kiäki ei ole nii saanu.

RKM II 64, 172 (6) < Rõuge khk., Varstu v., Piistni t. - Selma Lätt < Karl Anton, 80 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Sai teedä, et hengemaad andas Venemaal. Ütli: ma taha siin Eestimaa jaon. Kes hengemaad tahtva, noid timukas naanu pesmä. Verevide püksega, ahvi tõugu oll. Tsirinal verd juusk. Võrol oll tuu pesmine. Provva ütelnu: "Sa olet püssämiis, tuu mul mõtus kodu." Võtt mõtuse. Provva saatnu tähekse - pant sis lipu poole, sääl es pesseta. Kiä pessä sai, panti raami pääle. Inämbiisi oll ärä koolu.
Ti ei tohi üteldä, et hengemaad palssi. Mi palsi hengeõndsust - nii piat ütlemä.

RKM II 64, 174 (10) < Rõuge khk., Varstu k/n., Piistni t. - Selma Lätt < Karl Anton, 80 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kõneldi, et Lambrisilla pääl kõõ üü joodigu kiskli vannujuudiga. Hommigu mindi vaatama, et paiupuhmuga kiskli õnnõ.

RKM II 64, 193/4 (1) < Rõuge khk., Kõrgepalu k., Hurda t. - Selma Lätt < Marie Tuvikene, 82 a. (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Ennevanast om ollu ku eestläse siia sisse tullu, sii om kolme jõe aru pääl ollu ohvrikivi, kun eestlase ohverdanu jumalale. Targa tare on siin ollu. Vana eestlaste tark. Tark ütel neil är' ku jumalale vaia ohverte ol'l. Mudukene säärtsid pudulojukesi ega inimesi es ohverteda. Villä viimisest ei tiiä'.
[Jutustaja arvab, et on kusagilt lugenud].

RKM II 64, 277/8 (106) < Rõuge khk., Sule m. - Olga Jõgever < Osvald Troska (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Maiekese ema oli öelnud kord vihaga uma latsõle: "Võtku sind juudas", lats ol'l' kohe kadunu. Vanatont ol'l' Maiekese 7 a. kandnu sälän sõrmi pitte, sõs ol'l' teda maha jätnü, sõrmed olid latsel väga pikaks venitatud. Vahisuu pedäjä pääle oli vanatont latse istmä pannu, ise läts ärä. "Vahi pettäi" on Ala külas, kuhu juudas Maie istuma pani.

RKM II 64, 277/8 (107) < Rõuge khk., Sule m. - Olga Jõgever < Osvald Troska (1957) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2006
Juudas läinud puhtile, pand Maiekese parsile istuma. Nagu läts kirstu manu, läinud vesi kirstu sisse ja hobõsõ vedanu nii, et ollu valges vahus.
Läts juudas pulmi või tõise kotusõ pääle, ikkä vidas Maiekest sõrmi pite sälän.
Jutustaja ütleb Juuda Maiekese lugu olevat tõsi.

E 49830 < Vastseliina khk. - R. Tamm (1915) Sisestanud USN
Ära jooksnud järvest võin Teile teadustada: Rõuge kihelkonnas, Räpo kü la juures Kasaritsa vallas on praegust suur org, millest rahva suu räägib; olla selle järve kaldal üks Eesti mehe onnikene seisnud, ja sellel mehel olnud üks väga ilus tütar. Aga sellest onnist juhtunud kord üks rüütel mööda sõitvad ja näinud seda neiut ja neiu hakkanud rüütlile väga meeldima. Nõnda hakkanud rüütel iga kuu selle neiu juures käima, aga neiule ei meeldinud see asi mitte sugugi. Rüütel ei jätnud ika järele sinna käimist. Nii viisi meelitanud rüütel selle Eesti neiu ära ja vandnud temale truudust et: "Ennem jooksku see järv kohast ära, kui ma Sinu vastu truudust murran!" Ja tõepoolest jooksnud aasta perast järv ära ja Eesti neiu auu sai murtud.

RKM II 329, 355/6 (5) < Rõuge khk., Kallaste k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Marie ja Artur Vodi, mõlemad s. 1914 (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ristteelt Vastseliina poole asub paremat kätt väike sügav järv. s.o Tõrvalannu e. Kogre järv. Kat´s tünni kulda järven. See Rootsi sõ'a aegne kuld. Tünni' suure ketiga ühendatu. Üts ots, aga es leidnu.

ALS 2, 324 < Võru l. < Rõuge khk., - Konstantin Tannenthal < Hermann Kivi (1929) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Kui loom on rabatud, siis tee järgmist: võta raudkatel, aja see tuliseks, sinna katlasse pane püssirohtu ja siis pane veel oma naise kust juure ning lase seda luhvti loomal sisse hingata.

E 42066a < Võru - H. Priimägi (1901) Sisestas Pille Parder 2004
Kalevipoja kohta ei ole ma Rõuge ja Sangaste kihelkondades midagi kuulnud räägitavat. Esimeses kihelkonnas olen ma umbes 15 aastat elanud ja tõises kolm aastat. Kui rahvas temast midagi oleks teadnud, siis oleks mõnikord ikka midagi räägitud. Mõned on teavad, aga raamatu
järele. Teie praeguse nõudmise tõttu olen Võru linna ümbruses mõne vana inimese käest tema üle järele pärinud, aga ikka ei vastuseks saanud. Sellepärast pean arvama, et Võrumaal rahvajutud Kalevipoega ei tunne, olgugi et tema sünnitaja omal ajal Võrus elas.

RKM II 439, 485/6 (2) < Rõuge khk., Lasva v., Madala k. - Heiki Valk < Oskar Mutso, s. 1909 (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Suri oli Valgamaal.
Vana-Kordo ütles: "Mis sa lähed palvemajja, mine mõtsa." Eksitas teise mõtsa ära. Sis ütles: "Mis sa mõtsas teed, tule koju!" Alles siis sai naane kodo.
Vana-Kordo ütles, et raudruun hakkab mööda sõitma. Ütles Tartu-Petseri raudtee 20 aastat ette. Ütles, et siit lää raudruun mööda, aga too kivi jää siia alale. Kivi jäigi, kos ta ütles. Teadis, et sõda ei tule tema elupaika. Sajandi alguses elas veel.

ERM 23, 4/10 (11) < Rõuge khk., Viitina v., Märdiküla - Haas < Isak Ivask, 85 a. (1920) Sisestas Salle Kajak 2003
Arstimise viise sain ainult ühelt vanamehelt. Kuulsin ja trehvasin ka küll teisi arste, kuid neilt ei saanud midagi, sest elatades endid omast kunstist, nad kardavad leivakaotamise pärast teistele seda avaldada. Mees, kes õpetas mulle oma teaduse, on pime ja seepärast ise ei saa enam seda tarvitada. Tema nimi on Isak Ivask, sündinud Vana-Antsla vallas, praegune elukoht Viitina Märdikülas: Antslast Viitinasse asudes on ta juba naisemees olnud. Esimesed 12 aastat elanud Ala-Sakil, kust praegusse elukohta tulnud. Vana 85 aastat.
Juttu vestes nimetas Ivask mitu korda, et olnud vanasti kuulus arst, pole omale leidnud vastast Peterburist saadik. Nüüd silmanägemise kadumise pärast enam inimesi arstida ei saavat, riistadki hävitanud ära. Mõnele loomale siiski käsikaudu abi andvat. Küsisin, kas ta on mõnele oma arstikunsti pärandanud ehk mõtleb pärandada. Vastas, et ei olevat kedagi, poeg ei tahtvat võtta ja ega igast arsti ei saagi: peab olema hästi tähelepanelik ja julge mees. Andsin mõista, et mina häämeelega tahaks arstiks õppida, kas tema mulle mitte oma teadust ei avaldaks. Sellepääle vaikis vanamees.
Nägin, et vanale kõige suuremat muret piibu ja tikke puudumine sünnitas: piibul oli üks läbipõlenud külg leivataignaga paigatud, iga tikku ta hoidis, nagu mõnda suurt varandust: ühe süütamisega püüdis mitu suurt piibutäit läbi suitsetada, edasi-tagasi tuult piibust läbi tõmmates tuld alles hoides. Kui mõni pererahvast ehk keegi võõras lähedal juhtus olevat, siis küsis sellelt tuld, oma tikke näitamata. Piibus märkasin vanakese kõige nõrgema külje, seepärast otsustasin sellest küljest kallale tungida ja küsisin, kas ta mulle siis arstikunsti õpetaks, kui temale uue piibu muretseksin. Vanamehe nägu läks naerule, ütles: "Miks ei õpeta, tooge aga siis paber ja pliiats ka ühes, kirjutage üles, muidu ei jõua meeles pidada." Et piibu toomise murest pääseda, küsisin, kas ta mitte rahaga nõus ei oleks, mille eest võib lasta piipu ja tikke osta. Kurvaks jäädes vastas vanamees, et temal ühtegi ei olevat, kes piipu tooks.
Pidin siis ise piipu otsima minema. Umbes seitsme versta tagant leidsin poe, kust nõutud asjad sain. Läksin tagasi. Piip oli küll kaunis räbal - paremaid polnud saada - , nii et vanamehel suure ja ilusa lootuse järele väike pettumus näis olevat. Siiski tegi seegi väike kingitus hääd meelt ja vana pani "nooriku" kohe suitsema. Siis alles hakkas õpetama.
Oma kunsti ta on isalt pärandanud, pärast ise veel tähele pannud ja juure õppinud. Isa öelnud: "Kui elaja omma seljasoonist läbilöödu, siis neid enam arstida ei saa." Temal surnud üks lehm ära, kes olnud "seljasoonist läbilöödu," ta lõiganud lahti, õppinud viga tundma ja pärast arstinud ka seda haigust.
Kõigepäält olevat arstimise juures julgust vaja. Noorena on ta hulljulge olnud ja tihti arstitava inimese ehk looma elu kaalu pääle pannud. Korra arvanud juuresolejad ühe inimese kohta, et see enam ei tõusegi ellu. Ka temal omal olnud juba veidikese hirm, et inimese ära tappis, kuid pole välja näidanud, öelnud: "Kannatage, küll ta üles tõuseb!" Ja tõusnudki vähe aja pärast ellu.
Rohkem kui muid haigusi ta [Isak Ivask] on marutõbe arstinud: kellele enne “ulli meelt” manu saanud, selle teinud terveks. Kui haav alles lahti oli, varsti pääle koera puremist, siis imenud kupusarvega haavast verd. Olles noor ja julge pole mõttessegi tulnud, et vere kogemata suhu sattudes võib omale kahju teha. Kui koera puremisest juba kauem aega mööda ja haav kinni kasvanud, siis tuli verd lasta. Millal selleks paras aeg, seda tunneb ravitsetava keele alt ära: kui sooned keele all valged ja ilusad on, siis on alles vara, soonte siniseks minnes ja üles tursudes on paras aeg verd lasta. Varase arstimisega abi ei saa võib ainult paha teha. Verd tuleb lasta keele alt soontest ja pahemalt poolt kõrva alt kaela seest. Kui tahab võib peale verelaskmist ka piirituse pääle sõnad lugeda: “Iisrael, Iisak, Siirup” ja sisse anda.
Haanjas Rasva külas olnud mees, kes juba hulluks läinud: valla poolt olnud tal kaks vahti juures. Teda viidud arstima. Ta käskinud vahte hullul õlast kinni hoida ja lasknud verd. Hull paranenud ühe verelaskmisega.

ERM 23, 15 (22) < Rõuge khk., Viitina v., Märdiküla - Haas < Isak Ivask, 85 a. (1920) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Mare Kõiva 2010
Elajad seljasoonist läbilöödud - tuleb narits ristluude kohale panna.

ERM 23, 15/6 (24) < Rõuge khk., Viitina v., Märdiküla - Haas < Isak Ivask, 85 a. (1920) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis Mare Kõiva 2010
Hallitõbi on temal omal noorena olnud, seitse nädalat vaevanud. Õpetatud: mine rukki ja joo viina, siis ei tule manu. Läinud ja teinud nii, ikka tulnud pääle. Siis roninud sauna kerisele. Kivid olnud veel vähe leiged. Joonud sääl viina. Kerese kivid kolisenud, kui tõbi pääle tulnud. Kuid see olnud viimane kord: sauna keresele tõbi jäänudki.
"Selle kunstiga võid hästi raha teenida," ütles vanamees lõpetades. Kui ta noor olnud, pole paljut kunagi kodus saanud olla: alati olnud sõitusid kord ühte kord teise kohta. Tihti ühelt sõidult tagasi jõudes olnud juba teine ootaja kodus. Vahest juhatatud abiotsijat kodust sinna, kuhu ta läinud ja säält viidud otse edasi, ilma et koju oleks saanudki.
"Praegused tohtrid, need on muidu petised ja rahavõtjad, ega nad kedagi terveks ei tee."

ERM 151, 101 (7) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lalli k. - Alide Tirol < Marina Musto (1920) Sisestas Salle Kajak 2003
Halltõbi. Korjati väikeisi konte, tambiti puruks ja tuhka anti haigele juua, ka suidsetadi haiged luu suidsuga. Tõbi avaldus kange värinaga, mille järele kange päävalu käis. Haige nägevad ise halli, kord kukke, kord kana ehk ükskõik mis loomana. Teised seda looma ei näe. Kui haige karjuma hakkab: "Tuleb, tuleb," aetakse talle hobuse taosed kaela ja peksetakse ahjuluuaga. Ehk hall käis inimest hüüdmas ja uikumas. Kes suutis end ära peita ja vastu ei uiganud, sellele seekord haigus ei tulnud. Ka aitas kui kuuma ahju minti.

ERM 151, 111 (3) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Puustuse t. - Alide Tirol < Andres Tolga, 61 a. (1920) Sisestas Salle Kajak 2003
halltõbi - hallisõitma.
olla ärasurnud saksa vanatüdrukut, kes käivad mehi piinamas.
Avaldub kange värinaga. Kui haige teadmata püssi lastaks - kaob ära. Ka kui hall uigub ja temale ei vastata ja suudetakse ära peita ei tule hall.
Kord peitnud keegi sulane end halli eest kartulikoopa. Hall otsinud igalt poolt, kätte ei ole saanud. Sulasel hää meel. Sääl hüüdnud hall: "Ado tule sööma." Ado kohe vastu: "Silmapilk." Nii olnud kohe hall tal seljas.

ERM 151, 111 (4) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Puustuse t. - Alide Tirol < Andres Tolga, 61 a. (1920) Sisestas Salle Kajak 2003
Lendva.
Kui inimene või loom äkitseld suri, üteldi lendva lõi läbi. Lendva kujutadi väikse punase sisalikuna ette. Looma seest olla teda mõnikord leitud. Lendvast läbilööd inimene olnud näost punane ehk sinine. Ka leitud mõnikord põlenu äärtega auk pääs ehk rinnas.

RKM II 148, 235 (6) < Tallinna l. < Rõuge khk. - Juuli Ruus < Juuli Ruus (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, parandas Anne Kaaber 2002, kontrollis Kairika Kärsna 2003
Ebausk
Kui veike laps alles ristimata oli, siis ei jäetud teda üksinda tuppa, kas oli siis keegi tuas või kui kõik pidid ära minema, siis pandi talle lauluraamat pea alla, et muidu vanakurat tuleb ja vahetab lapse oma lapsega ära.

RKM II 173, 95/6 (16) < Rõuge khk., Viitina v., Haki k. < Haanja v., Tootsi k. - Kalev Kalkun < Linda Kalkun, s. 1918 (1962) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tuu' terve' pää!
Vanast visati tinisepäävä aigu tsiapääd orgu. Sulanõ oll lännü' ja käknü hinnäst orgu är.
Peremiis tulnu', tükk kõrva käen ja hõiganu lihatükkü orgu visatõn: "Tinisegene, lepü' no sjoo aasta kõrvaga, küll tulõvaasta saat terve pää!" Sulanõ hõiganu orust kur´a helüga: "Thuuu tehervee phäää!"
Peremiis toonuki hirmuga terve pää. Sulanõ oll peräst pää är võtnu ja kotun lasknu sülti tetä'.

RKM II 287, 553/5 (1) < Rõuge khk. < Tallinna l. - Juuli Ruus < Juuli Ruus, oma mälestuste järgi (1970) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ebausud.
Kui mina karjas käisin, siis ma pidin ju perenaisele sukki, sokke ja kindaid kuduma karja juures. See oli ju püstijalu käies. Siis juhtus, et sukavarras kukkus maha ja kadus ära. Otsi, mis otsid, aga ei leia. Aga vanemad inimesed ütlesid, et vanakurat võttis ära. Nüüd oli tarvis vanakuradi pää kivi vahele panna, selleks sai võetud tutsakas rohtu ja kõvasti kokku keeratud ja kahe kivi vahele pandud, et küll ta siis kätte annab. Aga võta näpust, kui nad ei ole ära roostetanud, siis on nad praegust veel seal.

RKM II 329, 23/4 (6) < Rõuge khk., Sandisoo - Ellen Liiv < Elanie Kull, s. 1919 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laaremanni Johanna rääkis: Tal mees suri ära. Rääkis, et: "Ma kitske, kuulsin et niisugune kohin oli, ma kaesi - mees seisab mu kõrval.

RKM II 329, 28/31 (7) < Rõuge khk., Rõuge al. - Ellen Liiv < Rudolf Kirch, 71 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mõni inemine usus neid nähtusi, mõni ei usu.
See olli jälle siin Kõrgepalus. Üks Rõuge tüdrik olli mõisan tareteenija. Tal olli vahekõrd, tal sündü lats, aga ta hukas ta ärä. Tõse olliva nakanu otsma, leidnu ta latsekese surnult jääkeldrest. A ta sai aru, et lats om löütü ja võttis midagi sisse ja suri ära suurte valude kätte. Rõugele maeti. Pärast toda teda nätti mõisa pääl mitmel vooril. Esi katte ärä.
Ma esi es näe, mu vend, too kellamees, küll. Ta olli 15-aastane. Õdagune aig olli, ta olli tõse poisiga. Ta nägi, et Mari lätt mõisa poole. Na lätsi tõist tiid ette, et kaemi, kos ta lätt. Vend ütel, et mi es mõista midagi pellata ka. Mari läts mõisa parki, mi takan. Ta läts joosten, aga jala es ole maa küllen, olli nagu õhun. Lätsime takan. Juusi kivihäärberi, kost ta lats leiti, olli usse klõpsahus. Poiskese lätsiva takan, aga uss olli lukun...
Moonamajan ollid neli õde. Üts tulli vällä trepi pääle, nägi: köögi-Mari tule ruttu-ruttu nende trepi poole, teine mees teisel pool. Tuleva, ta enam tuppa es saa, tõmbsi usse takka. Lätsi mööda. Seal ütel tüdrikul olli ka lats. Olli usse klõpsahus, läts sinna tuppa. Ja nii oll too lats kõvasti karjuma nakanu.
Hummogul olli nõudnu, et kas sul kiäki käve ööse. - "Es käü kedaki. Ma näi und, et Tare-Mari tulli ja kägist mu last, et kui mu lats suri, siis piat su lats ka surema."
Ja too latsekene jäigi poolvigatses.

RKM II 329, 37/8 (2) < Rõuge khk., Rõuge al. - Ellen Liiv < Albert Kikas, 64 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kaussjärve kohta on jutt.
Siin pidi olema kuri pastor. See pastor armastas sulaseid sundidam sundis pühapäev ka tööle.
Ükskord pühapäeval sulane ütles, et mina tahan kirikusse minna. "Mis sina sinna lähed! Mine sina ka tööle. Mina lähen tööle kirikusse, sina sõnnikut vedama!"
Ja pastor läkski nobedast, läks ristima, ristimiskauss oli hõlma all. Kauss kukkus maha. Pastor jooksis järele: "Kurat, kauss jooksis alla!"
Ja saigi Kaussjärv.
(Üheltki teiselt kohalikult elanikult ei kuulnud sellist juttu. E.L.(

RKM II 329, 38/9 (3) < Rõuge khk., Rõuge al. - Ellen Liiv < Albert Kikas, 64 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kalevipoeg sai teada, et Vanapagan on Paganamaal, teeb kolli. Kalevipoeg läks rutates läbi Rõuge, vankriratas tuli alt ära, veeres mäest alla ja tekkis Ratasjärv.

RKM II 329, 39 (4) < Rõuge khk., Rõuge al. - Ellen Liiv < Albert Kikas, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanapagana kivid on Paganamaal

RKM II 329, 39 (5) < Rõuge khk., Rõuge al. - Ellen Liiv < Albert Kikas, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Valgejärv oli enne olnud Saaluses. Oli siia ära tulnud.

RKM II 329, 40 (4) < Rõuge khk., Haanja k. < Läti - Ellen Liiv < Jaan Elisto, 85 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõik need Rõuge järved olla Kalevipoja jalajäljed. Ta olla sortsidega võidelnud.

RKM II 329, 46 (11) < Rõuge khk., Miilimäe k. - Ellen Liiv < Helene Külm, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Olli küll vanasti säänest juttu, et tulle kodo viil peräst [surma].

RKM II 329, 47 (4) < Rõuge khk., Miilimäe k. - Ellen Liiv < Alfred Kalmus, 75 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vastlapäiv olli ua või herneroog, tsiapää sisse. Viidi Tinnüsele ka mõtsa anumaga.

RKM II 329, 49/50 (8) < Rõuge khk., Vana-Nursi as. - Ellen Liiv < August Jänes, 77 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tinnüspäiväl keedeti tsiajala uppega, kruubi sisse. Esi sööti, mõtsa küll es viida.

RKM II 329, 53/4 (6) < Rõuge khk., Tallimäe k. - Ellen Liiv < Mindi Hein, 76 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tinnüsepäiv olli tsiajala ja uasupp. Või nõna või kõrva. Esi süüdi kõik ära, mõtsa es viida.

RKM II 329, 55/6 (14) < Rõuge khk., Tallimäe k. - Ellen Liiv < Mirdi Hein, 76 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma ise nägin pärast surma veel inimest.
Tulli poodi mant. Tulli surnuaiast mööda: väike lats, punane palitu sälän, tulli surnuaiast ja katte är.
Ja uma miist nägi, käis läbi köögi. Ilma süüta tapeti, noh, seepärast ei saa rahu.

RKM II 329, 56 (15) < Rõuge khk., Tallimäe k. - Ellen Liiv < Mirdi Hein, 76 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mu õde nägi täpselt [kodukäijat]. Uma küla mees istus surnuaia müüri pääl, lehitses lauluraamatut.

RKM II 329, 56 (16) < Rõuge khk., Tallimäe k. - Ellen Liiv < Mirdi Hein, 76 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üts Nursi peremees oli ihne, see oli pärast surma käinud loomade pääl.

RKM II 329, 57 (6) < Rõuge khk., Utessoo k. - Ellen Liiv < Emilie Klais, 73 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laitsna Luutsniku pool kuulsin, et oli pant nõiamuna. Ma ei tea, kuis too jant olli. Siin es kuule.

RKM II 329, 58 (8) < Rõuge khk., Utessoo k. - Ellen Liiv < Emilie Klais, 73 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tennüspäiväl söödi tsiapõit. Hernesuppi vai uasuppi. Esi seie kik är.

RKM II 329, 64 (31) < Rõuge khk., Utessoo k. - Ellen Liiv < Emilie Klais, 73 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Noit kodokäijit Tautsa mihe küll olli nännu, olli lõiknu kääpa man väitsega.

RKM II 329, 65 (6) < Rõuge khk., Rõuge al. < Haanja - Ellen Liiv < Alviine Taar, 66 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kodokäijat ei taha nagu usku.

RKM II 329, 65 (7) < Rõuge khk., Rõuge al. < Rõuge khk., Haanja k. - Ellen Liiv < Alviine Taar, 66 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Rõuge järvedest - ei tea.

RKM II 329, 67 (5) < Rõuge khk., Rõuge al. < Pindi - Ellen Liiv < Vilhelmiine Kroon, 84 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ku mi Tautsal ollime, ma näi, ku tuli linnäs Nogo poolt Tallimäe poole. Vanainemine ütel, et ta om Nogo külast üte puuk.

RKM II 329, 67 (6) < Rõuge khk., Rõuge al. < Pindi - Ellen Liiv < Vilhelmiine Kroon, 84 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mi ollime Tautsal. Õdagu olli, ma näi, tulli korge must miis nagu kõiv. Ku tõisi hõikse, katte ära. Üteldi, et vanakuri lätt Maie poole, ta kuri inemine.

RKM II 329, 71 (10) < Rõuge khk., Luutsniku k. < Hurda k. - Ellen Liiv < Marie Harju, s. 1892 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ta´d kõnõldi, et mõni käu kodo pärast surma.

RKM II 329, 74 (2) < Rõuge khk., Kuklase k. < Kodavere khk., Alatskivi - Ellen Liiv < Marie Harju, s. 1892. a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanasti oli puuke palju. Nelja tee risti peal täiskuu neljapäeval tehti neid puuka. Verd ka pidi andma, mudu es lähe lendu. Aga too es ole enam õige inemine, kes verd and.

RKM II 329, 74 (3) < Rõuge khk., Kuklase k. < Kodavere khk., Alatskivi - Ellen Liiv < Marie Harju, s. 1892. a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõneldi, et üts olli laupäeva õhta sanna lännu pääle päivä ja kuradi olli parte vahele ajanu. Ma ole uma latsile ka ütelnu, et pääle päivä ärge sanna minge.
See jutt olli Alatskivil.

RKM II 329, 79 (8) < Rõuge khk., Uue-Saaluse k. - Ellen Liiv < Minna Saar, 81 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnisepäeval keedeti uba seapääga. Meie enam Tõnisele es vii, aga ema küll rääkis, et pehme liha viidi Tõnisele. Mõtsan olli tõnnivakk. Siis kasvi kõik hästi.

RKM II 329, 91 (4) < Rõuge khk., Roobi k. - Ellen Liiv < Minna Sprenk, 90 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Meil hirvitatas küll, ku mõni jõukam on, et puuk kand kokko. Aga ega keegi ei usu.

RKM II 329, 100 (16) < Rõuge khk., Roobi k. - Ellen Liiv < Ella Kuus, 82 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma olli peris lats. Siis kõneldi, et Roobi perenaesel on puuk. Ma olli jo siin, üts vanainimene nakas kõnelema. Ma küsse: "Kas sa usut?" Ta üteli: "Usu küll." Ma ütli, et ma joht ei usu.

RKM II 329, 100 (17) < Rõuge khk., Roobi k. - Ellen Liiv < Ella Kuus, 82 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõneldi, et koolja käüvä kodo. Ma ei usu.

RKM II 329, 100 (18) < Rõuge khk., Roobi k. - Ellen Liiv < Ella Kuus, 82 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mõni ei näita oma loomi teisele seo ilma aigugi, et on kahe silm. Mu imä es pelkä ja ma ka ei ole tood pidanu.

RKM II 329, 100 (19) < Rõuge khk., Roobi k. - Ellen Liiv < Ella Kuus, 82 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kõneldi küll, et soes tetti. Kui sääne soestettu sai raasu leiba, lätt inemises tagasi.

RKM II 329, 106 (12) < Rõuge khk., Kogre k. - Ellen Liiv < Alviine Saal, 83 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kodukäijat kõneldi. Esä kõnel, et vana Sööt käve kodu. Kartulivõtja panti lämmele magama rehetarre, aga ta olli pildnu puit ja vilja ja. Kartulivõtja olli är lännu, et seal ei saa olla.

RKM II 329, 141 (4) < Rõuge khk., Kusma k. - Erna Tampere < Juuli Puistusmaa, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Inimese kõnõliva', et vanast käve üt´s puuk´. Ja kelle puulõ tä tul´l, sis tõi midagi ütskõik midä. Siin ol´l üt´s talu kellel ol´l tuu puuk, mis tõi kraami. Tuu peremiis olli sääne puul´ nõida.

RKM II 329, 144 (10) < Rõuge khk., Kusma k. - Erna Tampere < Juuli Puistusmaa, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üteldi, et loomal on luupainaja. Lehm lät´s sääntses likkes ja hallis, si kõnelti, et lehmal om luupainaja sällän. Nii ku tä nännu, et lehmal tuu luupainaja om, sis haardnu ahjuroobi ja tuu roobiga löönu lehmale, sis olli ärä kaonu.

RKM II 329, 149/50 (6) < Rõuge khk., Tootsiküla - Erna Tampere < Johannes Banhard, s. 1915 (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ku tõnnispäeval niipalju päikest näge, et hobuse selga saa minnä, sis saa ikka rukkisaaki.

RKM II 329, 160 (6) < Rõuge khk., Koke k. - Erna Tampere < Hilda Noortoots, s. 1895 (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tinnüspaeval keedeti tsiapääd, sis tule Tinnüs tsiapääd otsma. Tsiapääl lõiguti liha är ja panime kelgu pääle mi latse ja lätsime Tinnüsele viima. Tinnüs pidi tilema sinna otsma. Tõnõ päiv lätsime kaema, kas om ära viinu. Kui Tinnüsele ei vii, sis tule loomaõnnetus.

RKM II 329, 167 (25) < Rõuge khk., Koke k. - Erna Tampere < Hilda Noortoots, s. 1895 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Rõugen Hino küla man olnu lat´s vällan saisnu ja hõiknu imma: "Imä, imä, tule kae', et Vagula ja Tamula lähva." Nuu järve olliva ilma nimeta olnu. Sellest latse hõikamisest oleva järve nime saanu.

RKM II 329, 178 (32) < Rõuge khk., Haanja v., Rebase k. - Erna Tampere < Liine Helstein, 77 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanasti olli olnu' soendi'. Vana inimese, kes üle saa aasta vana olli, olli nännu, et terve pulmarahvas ol´l är nõiutu soendis. Kus nä sis lät´si, kui näile sääl midägi anti, leiba vai said jälle inimeses tagasi.

RKM II 329, 181 (4) < Rõuge khk., Karaski k. - Erna Tampere < Ida Kalde, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanast käüti õhtuti kokku jutte ajama. Õdagu ol´l tuu jutu puhkminõ. Latsõ pidi nukan vaikselt olema, nii et kedägi es seka. Meil ol´l isa ja naabrimiis tul´l sis noid sõaaigsid jutte puhkma ja mis kiäki kuulis ja nägi. Räägiti ka tuntidest.

RKM II 329, 181 (6) < Rõuge khk., Kassari k. - Erna Tampere < Ida Kalde, 64 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Libahunte ka kõneldi. Et inimene läinu libahundis ja käünu' perast kodu. Millegi perast ol´l too inimene libahundis lännu kas viha perast või.

RKM II 329, 182 (9) < Rõuge khk., Karaski k. - Erna Tampere < Ida Kalde, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tinnispäiv õks tsiapääd keedeti.

RKM II 329, 189/90 (6) < Rõuge khk., Rebase k., Uibumäe - Erna Tampere < Maimu Tamm, 77 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui tõnnispäev selge om ja päikese paiste, sis saab hää suvi, viljarikas. Kui tõnnispäeva päikest niigi palju om, et saab hobuse selga karata, sis saab rukist ja talvevilja. Keedeti seapääd suppi ja söödi.

RKM II 329, 195/6 (1) < Rõuge khk., Rebase k. - Erna Tampere < Neidi Alliksoo, 59 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ema seletas, et neil ol´l sääne kuri sulane, kes hirmsahe vandse. Õhtul minti magama. Peremiis ol´l väga hää ja jumalakartlik. Ühel õhtul, kui magama lännuva, nännu, et sääne must nigu koer poeb sulase sängü ala. Ja sedasi mitu õhtat. Sis ol´l esä tolle ära veenu.

RKM II 329, 199/200 (15) < Rõuge khk., Tindi k., Marjamäe t. - Erna Tampere < Elfriede Vaap, 73 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hinu külän mul üt´s naane sälätas, et vanakurat olli tulnu', üt´s jalg olnu hobesejalg ja tõnõ lehmäjalg. Kapinuka man ol´l olnu, kaenu säält. Olevat käinu mitu kõrd. Kui ta ol´l palvõ är lugenu, sis ol´l är lännu. Ma naari, et ma ei usu, aga tima ütel, et hirmus om, ku vanakurat nakas kotoh käüma.

RKM II 329, 206/7 (1) < Rõuge khk., Nursi v., Kolga k. - Erna Tampere < Salme Huul, 75 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vana-Nursin Lokumi puul ol´l kodukäuja. Vanaperemiis Võrule kuuli. Nakasiva teda kodu tuuma. Ku väümiis lät´s hobõsit aama, sis hobõsõ es vea', aga ku võõras miis lät´s, sis hobõsõ lätsiva. Väümehega na kiusiva, es sünnüva kokko. Ja ku ära mateti, sis neil olli vana tarõ, kus olli hõrila seen ja kellas katõsteiskus nakanu nuu hõrila mängima. Sis jäiva vakka, kui kukk laulma nakas. Ta olli võetu üles ja matetu kummali, sis ei ole naanu änam kodu käuma. Väümiis ehit uue maja, aga hõrila jäeti vanna majja. Seda juttu selet Peterson, tuu käve sinna uibuaida jänesid vahtma.

RKM II 329, 207 (3) < Rõuge khk., Nursi v., Kolga k. - Erna Tampere < Salme Huul, 75 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuulujutu järgi arvõstadi, et Kasakal olnu' puuk. Olli linnanu ja tulekera olli takan olnu. Vidi vara kokku ja raha.

RKM II 329, 208 (4) < Rõuge khk., Nursi v., Kolga k. - Erna Tampere < Salme Huul, 75 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanast, kui mi lehmi nüssi imaga, sis ku kikas tegi - kurr! sis ema tegi risti lauda usse pääle. Et kui kikas kuristas, sis käü vanakuri.

RKM II 329, 208/10 (8) < Rõuge khk., Nursi v., Kolga k. - Erna Tampere < Salme Huul, 75 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mul kasuemä kõneli. Vanast pandseva inimese rükkä rüalõikuse aigu. Perrele tuudi süük mõtsa rüa manu. Sis ol´l tulnu' võsast vällä suur hunt, tulnu neide ligidale paari sammu kaugusele. Ja peremees küsinu: "Mis sa siin nii vahit, kas sa tahat meid süvvä või?" Olli lõiganu levakiku üle levä, leib olnu väitse otsan ja lännu toda leiba hundile andma. Hunt ol´l haardnu too leevakiku kõgõ väitsega ja joosnu mõtsa. Mõni aig lännu müüda, sis ol´l tulnu uhke meesterahvas sinna majapidamisse. Ol´l ütelnu toole peremehele: "Ku sa väitse pääle kaiet, sis ma oles su är murdnu, ku sa leiba es olesi mul andnu." Üt´s kuulus nõid olli tä soendis muutnu, et ta tütart es võta'. Ta olli ütelnu toole peremehele suur aitäh ja ol´l peoga raha ka andnu. Too poiss ol´l Riia kaupmehe poig. Kes soendile leiba and väitse otsast, sis muutus inimeses tagasi.

RKM II 329, 210 (9) < Rõuge khk., Nursi v., Kolga k. - Erna Tampere < Salme Huul, 75 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Vanast ol´l terve pulmarahvas soendis muudetud. Lännuva mõtsa kõik. Ainult pruudil ja peigmehel olli hanna otsa' valge olnu'.

RKM II 329, 214 (4) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Hertsiina Niklan, 61 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üks naine rääkis, et kord olli vastuvõtja naine ka jälle ütelnud, et see laps saab veesurma. Sis na panniva kõik vee kinni: kaevule kaane pääle, tiigile aia ümbre ja kõik vee kinni. Kord tulliva kodu ja otsiva last, es ole koski. Vaatasiva - lat´s kaevukaane pääl, teki pääl ja surnu.

RKM II 329, 214 (5) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Hertsiina Niklan, 61 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ükskord mina magasin ja tule selline raskus pääle. Tuleb niisugune raskus rindu pääl, et ei saanud hingata, ajasin joru suust väl´la. Sis hakkasin lugema meieisa palvet, sis sai lahti ja ärkasin üles. Enne es saa rääkida, suur raskus on rindu pääl, es saa üles tõusta.

RKM II 329, 214/5 (6) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Hertsiina Niklan, 61 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui mu papa väike karjapoisike olli. Ta olli oma maa pääl metsas karjas, istub ja näeb, et üle tema jalgade läheb väike mehike, üks jalg oli hobusejalg ja teine lehmajalg. Saba olnu' taga ja sarvekese' pääh. Lännu ja kadunu oru sisse. Ja koer ei ole haukunu ega midagi. Kui ma ise sääl karjas käisin, pandsi kõrva maa pääle ja kuulasin, mäe seest kuulsin muusikat. Võib-olla sääl midagi om vanast olnu, linn või kes tuut teab.

RKM II 329, 217/8 (6) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minule rääkis üks tüdruk, et isa jõi ja pahandas. Ema tahtis lauakirikus minna. Läksivadki tütrega kahekesti. Kui altari ees olliva, sis tütar nägi, et altaripildi ees vanakurat itsitas. Ta tahtis ära minna säält. Aga kui anti seda kirikuleiba ja veini, sis kadus kõik ära ja tal olli hää meel.

RKM II 329, 222 (13) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mina olen puuki näinud. Ma ollin teises klassis sis. Läksin välja pissile ja nägin, et puuk läks. Katõl puul ol´l nigu viha' ja sinine tuli taga. Läks siit kahe maja vahepäält ja ei olnud kõrgel, nii kaseladvast natuke üle. Ma joosi tuppa, hõiksi, et mammakene, tule vaatama, puuk lätt. Üle naabrimaja läks edasi, edasi. Nagu üteldi, et puuk tehti vihtadest. Sinine tuli olli taga, aga seda koormat ma küll ei tea, seda ma ei näinud. Või läks ta vaatama, kust ta mida saa.

RKM II 329, 227/8 (19) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Meil papa sures ära. Meie teime matused ja kutsime tsõdsõ kah. Aga tsõdsõ ol´l pahane ja es tule matusõlõ. Sai teine õdak ja tsõdsõ kuuld, et papa tulõ sisse ja küsse: "Misperäst sa, tsõdsõ, es tulõ matusõlõ?" Tsõdsõ ütel: "Papa, ma anna sul kuuke." Papa vastas: "Tsõdsõ, mu söömised om süüdu, aga mis sa es tule matusõlõ?" Tõine õhtu pand tsõdsõ puuga uksõ kinni, et sisse ei saa, aga papa iks tul´l ja küsse jäll: "Mis sa es tule mu matusõlõ?" Nii ega õdagu. Es saa tsõdsõ rahu. Sis tsõdsõ läks õe juure ja rääkis, et nii om. Õde ütles, et: "Mi ka midagi tetä ei saa. Mis sa oled oma uhkusega tennü, seda sa pead ära kannatama." Sis tsõdsõ ol´l oma tarkusega läinud papa haua pääle ja sääl risti man andis palunu, sis ol´l saanu rahu.

RKM II 329, 229 (22) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seda rääkis mulle tütremiis, et see vesi, mis sajab pikse ajal kivilohukese sisse, see olla ka väga hää silmaravi vesi.

RKM II 329, 233/7 (34) < Rõuge khk., Nursi v., Nursi as., Pruuli t. - Erna Tampere < Leili Niklan, 64 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Minu papaema elas siin, kus vana rehi on. Keväja ühel naabril suresi hobune ära põllu tegemise ajal. Kudas ta selle hobuse raha sai, see ei olnud kerge. Lompka kõrts olli sääl. Lännu sinna ja nutnu, et: "Jällegi suresi hobune ära. Möödunud aasta suresi nüüd jällegi. Ei saaki änam elada ei maad pidada." Naabrimees ütlenud: "Tule kõrtsi ma teen sulle kruusi õlut." - "Kuda ma tule, ma ole nii vaene, ma ei saa sulle kunagi ära tasuda." - "Oh pole vajagi, ma teen sulle niisama ilma tasumata." Läinud kõrtsi sisse ja miis väga nutnud seda hobust. Üks vanamiis olli kuulnud päält seda juttu ja ütelnud: "A külamiis, mine' too üt´s pihlapuu tokikõnõ." Kõrtsi juures ol´l sääne oja ja sääl oja ääres kasus neid puid. Toonu sis tolle tokikese. Ja mitu risti ta sinna pääle ol´l lõiganu tuut tuu miis es tea. Sis olli ütelnud: "Võta küsi kõrtsimehe käest üt´s kanamuna. - Lähme nüüd kõrtsist välja." Lätsi kõrtsist välja ja iste kõrtsi külele pingi pääle. Võtnu tolle muna enda kätte ja suu juures midagi kõnelnu tolle munaga. Pannu muna maha ja ei tea mitu kõrda koputanu tolle muna juure maaha. "Ootame niikaua kui see muna tagasi tuleb." Muna hakkas veerema üle põldude. Ta teadis, kus ta selle muna saatis. Tüki aja perast olli muna tulnu tagasi sinna kõrtsi juure, kus ma ootasi teda. Olli võtnu selle muna oma kätte, sis olli hakkanud sellele kahjusaajale mehele rääkima: "Sinu naabri on sulle kõik seda teinud." See mees olli ütelnud, et: "Mul on kõik hea naabri." - "See mis sul kõige ligemane naabri om." Sis ta teadis ära, et see olli tema naabrimiis kohe. Ütles, et: "Kui sa lääd koju, tuleb ta homme sinu käest midagi, kas suula, või leiba, või midagi muud otsima. Lase ise võtab oma käega, ära sa oma käega temale midagi anna. Ja sis, kui ta käib sääl anumas, ära sa tal kunagi keela midagi." Ta olli ütelnud, kui palju kordi ta käib neid asju otsimas. "Võta' vankriratta tsõõr ja võta see muna, pane rattarummi sisse ja löö otsa' kinni, et muna välja ei kuku. Ja nii sügavat punni ära löö, et sa see muna katki teed. Ja võta see vankriratas ja peida vette, et ta kätte ei leia." Mees olli viinu metsa sääl on üks Keevavee läte. See oli põhjatu läte. - "Lase sisse ja peida see nöör ära, et ta ei leia seda nööri kaldalt kätte. Ta otsib kõik veed läbi, et ta kuskilt kätte ei saa. Siis jääb ta haigeks. Ja kui tahad teda piinata, sis lase seda nööri allapoole. Kui sa tahad tema piina kergitada, sis tõsta seda vankriratast jälle ülespoole." Ise käis sis naabri poole kah. Küll see olli selle piinaga ahju joba ära närinud, selle valu ja ahastuse ja haigusega. Sis ta olli lasnud selle nööri lätte põhja ära ja see nõid suri ära. Siis kui teda hakatud kodust viima, sis hobuse olli niipalju vedanu, et olnu valgen vahun iin. Es jõua paigast liigutada.

RKM II 329, 245 (20) < Rõuge khk., Mustahamba k. < Viitina - Erna Tampere < Maali Eiche, 86 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma ole' kuulnu küll, et om olnu puuk ja lindase ja tuu tuut kraami ja vida raha, aga ma ei usu seda, see om kui määne muinasjutt.

RKM II 329, 246 (21) < Rõuge khk., Mustahamba k. < Viitina - Erna Tampere < Maali Eiche, 86 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma ole tuut küll kuulnu', et surnu käüvä kodu. Siin ütel poi miis ära, tä elli väga halvasti. Tuu käve pärast surma kodun. Tule sahvrisse ja kolistas ja lahk asju ja ajas piima ümbre. Ja koputas akna pääle, kos nema enne ol´l maganu. Ma ütli, et kas sa sis jälgi ka näet või midagi. Tä ütles, et ei ole jälgi. Ta olli käünu üte targa man. Tuu olli opetanu, et: "Kas sul tema asju või rõivit om, naka kandma tema saapid ja rõivit. Sis ta nakas noid rõivit kandma ja jäi ära tuu kolistamine ja käümine.

RKM II 329, 246/8 (22) < Rõuge khk., Mustahamba k. < Viitina - Erna Tampere < Maali Eiche, 86 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üt´s inimene ol´l mul kaugelt sugulanõ. Tä es elä vanas. Suri ära ja perenaisel tulnu lastõga tülü tuu matmise perast. Üt´s olli tahtnu, et matetas ilmaligult - tõine, et vaimulikult. Matetu ilmaligult ära. Ja tõine üü tulnu miis akna taadõ ja tulnu sisse. Ütelnu naisõlõ, et mille sa lasid latsil pahuksile minna. Oles minu matetu vaimulikult mud´u ma ei saa rahu. Tä olli läinu arsti manu, et ei saa magada. Arst ol´l ütelnud, et võtke palderjaani ja viina, sis saate magada. Tä olli võtnu küll palderjaani ja viina, aga iks olli näinu miist, tuu olli ikka tulnud. Naine olli ütelnud, et mis sa minu vaevat, ega ma midagi teta es saa, ku latse pahuksisse lätsiva matmise peräst. Kas me peame su üles võtma ja uuesti matma. Ei ole tuu pääle midagi ütelnu. Sis ol´l naane üte targa manu lännu ja rääkinu, et nii om. Tuu tark ol´l opanu, et sul om tema saapid järel pane nuu jalga ja käi. "Ma ei saa ju liina minna noide saabastega", vastanu naine. "Käü kodun ja jäta magaden ka nema jalga." Naine olli nii tennü ja ol´l ära kadunu. Määne puul aastat ooli tä kodu käünu.

RKM II 329, 259 (14) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Meeliku k. - Erna Tampere < Ella Ploom, 67 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui tõnnispäiv niipalju päikest näge, et hobuse selga sai hüpata, sis saa rükis hää. Tõnnispäeval keedeti tsiakõrva ja tsiajalga oasupiga.

RKM II 329, 288 (19) < Rõuge khk., Rebase k. < Rõuge khk., Rooksu k. - Erna Tampere < Katri Mägi, s. 1889 (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Soendi olli sääntse halva' inimese ega noo es ole eläjä. Ma ole kuulu, et om olnu aga nännu küll ma ei ole.

RKM II 329, 298 (7) < Rõuge khk., Kokemäe k. - Erna Tampere < Allo Lõhmus, 79 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tinnüspäevä käiti liugu laskma. Keedeti tsiapää ja upõsuppi. Kes kõige kaugemale sai lasta, tool kasviva pikä lina, kes maaha sattõ, tool lätsi lina hukka.

RKM II 329, 347 (8) < Rõuge khk., Rõuge al. - Anu Korb ja Imbi Rettau < August Kirch, 76 a., Vilma Kirch, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tennüsepäival keedeti tsiasaba ja handa.

RKM II 329, 347/8 (11) < Rõuge khk., Rõuge al. - Anu Korb ja Imbi Rettau < August Kirch, 76 a., Vilma Kirch, 72 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kodukäija lugu.
Ma ol´li kateteistkümne aastane poiskene Kõrgepalu mõisas. Oma silmaga näie, vaim juusk. Samsonil ol´l toatüdrik Tare Mari. Tal ol´l üte abielumehega lats, tappe tolle latse är´. Tuli avalikuks. Võtt hindäle ka ätika - piirituse sisse. Suri är´. Ta ol´l juba maetu. Ma tull´i õdagu hämarikus tõsõ poisiga. Näie: Tare Mari juusk lukkus ussest tuppa, kus ta uma latse är´ tapp. Me kaesime perrä, us´s ol´l lukun. Tare Mari juusk nigu õhust, mitte maad mööda. Suurätt ol´l üle õla. Pärast külan kõneldi, et Tare Mari lännu üte tõõsõ naase juure, kellel ka väike lats ol´l. Mari ütelnu: "Ku mo lats pidi surema, sis surgu so lats ka!" Ja tuu lats õkva surri ka.
Ma käve mitu kõrda havvast mööda, aga Tare Mari es näütä end enäm.

RKM II 329, 355 (3) < Rõuge khk., Kallaste k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Marie ja Artur Vodi, mõlemad s. 1914 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Krabi on Paganamaa. Seal sügav järv. Suur äikesevihm olevat tullu. Vanakurat es mõista kohegi peitu pugeda. Pagesi järve peitu. tollest jäänu kaldale vanakuradi jala jäle.

RKM II 329, 355 (4) < Rõuge khk., Kallaste k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Marie ja Artur Vodi, mõlemad s. 1914 (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kasaritsas Paenu järv. Kunagi ollu järv hoopis tööse koha pääl. Olnud üleval Räpo küla man. Naine olevat pesnud järves lapse musti riidid, järv ära paenu. Org on praegu näha.

RKM II 329, 356 (8) < Rõuge khk., Kallaste k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Marie ja Artur Vodi, mõlemad s. 1914 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui tõnisepäeval niipaljugi päikest on, et mees hobuse selga saab hüpata, tule' hää rukkisaak.

RKM II 329, 370 (1) < Rõuge khk., Leoski k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Rudolf Allas, 90 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Krati' on nisukese vaimu, kis vara tõiva. Kis usub, ei tia ütelda.

RKM II 329, 378 (2) < Rõuge khk., Tindi k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Friedrich Johanson, 71 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Liinjärves olnud suuri havisid. Lell ja ta õpipoiss läinud paadi ja ahinguga havi püüdma. Lõid ahingu havile sisse, aga havi viis kaks meest paadiga üle järve. Nii suur havi oli.

RKM II 329, 384 (17) < Rõuge khk., Tindi k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Friedrich Johanson, 71 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnisepäeval söödi seapead ja -jalgu.

RKM II 329, 392 (29) < Rõuge khk., Sänna v., Haapsila k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Aliide Veeväli, 79 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Õemiis viirastus pärast surma - tuli õkva mulle vasta. Anni talle tiid.

RKM II 329, 392/3 (1) < Rõuge khk., Rõuge v., Reetsila k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Nete Pettai, s. 1898 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kalevipoeg olla visanud kivi Sänna mõisa maa pääle. Siit samast tii lät.

RKM II 329, 393 (6) < Rõuge khk., Rõuge v., Reetsila k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Nete Pettai, s. 1898 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üts arst olli Rõugen. Arstil naase esä kõrtsimiis. Tuu selet: Kui surnuga naati välla tulema, rahvas kokku lännü. Ollu kakelus. Ta väga hiitünu. Näie, tuu vanamiis, kis kuuli, käve kõik aig tal kõrval. Arst avitas tolle tõbe vasta.

RKM II 329, 436/7 (3) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Handi-Mikk käinu pasteldega otse üle järve kirikun. Ütskord lännu enne kirikule minekut naisega tülli. Naine tahtse haina tetta. Ütel: "Mis sinna kirikohe minna?" Handi-Mikk ütelnu naisele: "Kurat!" Lännu iks kirikohe. Teel tuli vesi pastelde sisse. Rääkis õpetajale ära, et oli vandunud. Õpetaja manitses: "Ära enam kuradit ütle, muidu ei saa me kala ka enam."

RKM II 329, 438 (5) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Olli neljateistkümne aastane poisikõnõ. Ol´l laupäiva õhta heinaaigu. Rõugen oll suur mõts. Üüse pidi tüüd tegema. Üle metsa lindas väike tulekera. Kukkus Perajärve sisse. Plahvatus hää suurekene. Peremiis ütel: "Lähme ära kodu." Peremiis ol´l sääne kohkunu. Ei tia, mis see olli?

RKM II 329, 439/40 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Jaanituld tetti mäe otsan. Praegu on lätlastel jaanipäiv suur püha. Vanast iks ol´l meil ka. Isa selet: jaanipäiva kesköö aigu, kes on julge miis, näe vanakurja.
Mäe all oli raba. Sealt läks tee läbi. Isa tahtis Vanakurja näha ja hüüdis: "Kurat, kurat, kos sina olet?" Näeb, mees ollu risti tee peal ees. Hüüdnud: "Mees, tõuse üles, mis sa makat siin!" Arvanu, et mõni juua täis. Suur must miis kõnd taal takan. Isa jäänu seisma. Mees käänd metsa. Tulejutt jäänd järele. Teel vedelenud veel suur must pada, kui isa ja vanaisa tagasi samale kohale jõudsid. Kas see oli vanakuradi kullapada vai midägi niisugust.

RKM II 329, 440/1 (8) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ühel ihnsal vanaperemehel suri naine ära. Pidas talutüdrukut. Lubas tüdruku ära võtta, kui see head tööd teeb. Tegelikult ei võtnud. Tüdruk suri.
Kell 12 öösel kuuleb, et keegi jookseb toa peal. Läheb koos naabriga vaatama. Peremees näeb musta kogu, naaber sinist suitsu. Lasevad kogu kuldkuuliga. Tondid kaovad nädalaks ära, siis tulevad tagasi. Annud surnuaial tüdruku haual lubaduse, et enam kedagi ei peta. Siis jätnud vaim ta rahule.

RKM II 329, 441 (9) < Rõuge khk., Rõuge v., Suure-Ruuga k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Voldemar Ruus, 68 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Naabrile sõitnu vanakurat vasta halli hobõsõga, kellad pääl.

RKM II 329, 463 (26) < Rõuge khk., Viitina v., Järveküla k., Kuusiku t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Roosi Uibo, 73 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Per´naane lasnu piima kanda ütel puugil. Es olnu kunagi piim lõppenu. Sulasele anti kehva süüki. Miil hapu. Sulane vaadanu: pernaasel ol´l piim paan, üts tsirgukene kaane peal. Sulane löönu tsirgukese piimapatta. Pernaane tul´l ja lakkus puuki - nüüd mu puuk är´ uppunu. (Mõtsa kandin koskin ol´l.)

RKM II 329, 465/6 (1) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Teelahkme t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Salme Torp, 70 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma ol´l Põlgastu mõisas Kuklase Volli man tüdrikuks. Olli tullu õdagu sant üümajale. Pernaane tulnu lauda mant suure ikuga. Löüse hainaküünist suure lihatüki, keegi taht paha teha.
Sant ütel: "Oo latseke, hakka-õi tuu pärast ikma! Kui tule nel´lapäeva õdag, pääle pääva minegut pane lihatükk rattarummu sisse ja kahelt poolt tammepunni ette, et pusi sees oleks. Siis tekke nurme peale tuli üles. Visake rattarumm tule pääle. Kui sis tõse tare mant keegi tule, es tohi rääk´ ega and´ talle midagi." Pernaane tõsest tarest tul´lgi ja küsse suurt kotinõela. Keegi es kõnele ega anna midagi. Tõne kord tullu tagasi, ei mäleta, mida küsse, kolmas kord tullu veel ja sis lännu ikuga kodu: "Nüüd lää mu uma kari!" Ja ollu lännu ka. Pärast enam ei teinud noid tükka.

RKM II 329, 466/7 (2) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Teelahkme t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Salme Torp, 70 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Puugi tegemine:
Närtse pidi korjama, noist pidi sääntse mütsäku tegema. Ega nellapäev pidi midagi pandma. Vanakuu nellanda nellapäeva õdagu pidid 3 tsilka verd andma. Sis olid vanakuradile hinda är´ müünu. Puuk nakas käüma. Puuk pidi sanna manu kõk varanduse kandma.

RKM II 329, 470/1 (7) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Teelahkme t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Salme Torp, 70 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kord jäänu Püssa külan Moreli pool üts harjokene kaoma. Hiljem ajanu mehe aia veeren juttu. Ei ole lähedal mitte üttegi teist hinge, aga keegi niikui tõmbas traataida. Tuu harjokese vaim käü sinna.

RKM II 329, 471 (8) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Teelahkme t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Salme Torp, 70 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hussari veli koolu är´. Surnu olnu lautsil. Veli tuli õdagu kodu, mis ma tuud surma pelga. Maga sealsamas aidas. Äkki üts valge kogo käve aidas. Pani tule põlema, katte är´. Tuli kustu, jällki tuli kogo tagasi.

RKM II 329, 471 (9) < Rõuge khk., Teelahkme t. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Salme Torp, 70 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Meheisa ol´l täüsmees. Naksi kodo tulema umbes 1,5 km kauguselt. Tee katte är´. Kõik ümbreringi võõras. Lõpuks istse maha. Es oska kodo minna. Sis naksi pini haukma. Korraga tundse kõik är´. Oli oma nurme peal saare all istund.

RKM II 329, 478 (4) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Issaku k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Anna Ilves, 85 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üle 50 aasta tagasi oli selline lugu:
Mitä küläh elli rikas peremees, vanapoiss. Varanduse pärandas ristitütrele. Peremees käinu pärast surma aida pääl kolistamas, ei lasknud magada. Seal majas käisid lahkusulised oma tunde pidamas. Ristitütar palus neid palvetada, et Aadu enam kodu ei käiks. Rahvas arvas, et Aadu käib sellepärast kodus, et tema matuste ajal ei antud matuselistele süüa enne surnuaeda minekut. Toit olnu lavval küll. Alles pärast matuseid anti süüa.

RKM II 329, 481 (14) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Issaku k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Anna Ilves, 85 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Meie ligidal, siit vast 1 km maad on Paenu järv. Om tullu teesest kohast. Säänne ümarik järv. Mäe otsast tuli alla. On praegu lohu sees. Kaugelt es tule. Miks tuli, ei tea.

RKM II 329, 488/9 (6) < Rõuge khk., Vana-Kasaritsa v., Mäe k. - Anu Korb ja Imbi Rettau < Alvin Mägi, 73 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Paenu järv ollu siin koski. Läts är´ ja jätnu oru järgi. Jäigi nimes Paenu järv. Toda järve ma es näinu. Ole õi vast kilomeeritki kavvembake lännu. Oru om kakanu sisse.

RKM II 329, 544 < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Elaanie Kull, s. 1919 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Laarmanni Johannal olevat jah, mees pärast surma kodus käinud. Johanna jutustas: "Ma kitske sibulit. Kuulse, kohin olli. Kaesi - Piitre. Es lausu sõnaki. Pärast kaesi - Piitret ei kusagil."

RKM II 329, 545/6 < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Johanna Laarmann, 98 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tima oli si' isi sihen. Naine oli ütelnd, et matke, laske mind õpetajal matta, et ilmalikku ärge kutske mulle. Ja nüüd miis ol´l lännu sis välläh ja tulnu ruttu tagasi. Ja miis ol´l kutsnu ilmaliku matja. Ja sis ta oli käinu kodu vast kolm üüd veel järgimüüda, et miks sa ei mati, nii kui ma käskse. Ja sis oli naine, vai see, tal õde lännu õpetaja poole ja kõnelnu talle, et niimuudi asi om, et ei anna ültsegi üüse rahu, et tulep, jälle' kuulet, kui tulep, juba astup astmeid piti. Õpetaja ei ütelnd sis midagi, ütelnd, et tule sis õhta surnuaiale, et mul mitte päiva aigu ei ole, et mul väega palju surnit matta. Õhta sis, nii lauba õhtu olnd, tõise naarnu, et viil tõist korda matetas. Ja sis enamp es tule kodu.

RKM II 329, 547/8 < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Erich Ermel, s. 1911 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hunt. Libahundist ei tea midagi. Hunti nimetatakse ka "susi". Pesa teeb tihnikusse ja vee lähedale. Pesa lähedalt ei murra. Hunt jätab alati midagi, kas käpa või muud murdmiskohale maha. Lamba murdnud, haarab kukla tagant kinni, viskab pea üles ja hakkab jooksma. On ütlemine:
Udu soe unu,
vihm soe veli.
Koera meelitavad kahekesi. Üks haugub koera moodi, üks läheb kodu poole ette. Kitse püüavad niisama. Hundid mitmekesi koos sööma ei sünni, kakuvad juppideks ja söövad üksteisest 4-5 m kaugusel.
Hunt tuleb lauta pajast ja seina alt ning murrab nagu ilveski, nii palju kui on murda, üle enda tarbe. Hunt jälitab looma, aga kui n. ilvesel hüpe ebaõnnestub, siis jälitab ta 40-50 m, siis tuleb tagasi ja katsetab hüpet kohale, kus jahiloom enne oli.
Hunti ei seostata Püha Jüriga, pole kuulnud. Öeldakse: kange nagu hunt. Hunt olevat saatnud inimest, see olevat toosi tikke (põlevaid) pildunud.
Hunt surnut ei teeskle.

RKM II 329, 551 < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Erich Ermel, s. 1911 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mis´son (Pulli järv pidi kirik põhjas olema. Vaikse õhtuga kella helin).

RKM II 329, 552 (7) < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Alfred Pannast, 82 a. (s. 1895) (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Seitse järve - seitse venda ulatasid käe. Liinjärv, Valgejärv, Suurjärv, Kaussjärv, Rattajärv (allpool Rõuge veskit), Kahrilajärv, Uue Nursi järv.

RKM II 329, 553 (15) < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Alfred Pannart, 82 a. (s. 1895) (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pisuhända tehti mitmesugustest ainetest, öösel oli tulejutt taga.

RKM II 329, 553 (16) < Rõuge khk., Sandisoo k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Alfred Pannast, 82 a. (s. 1895) (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kooliõpetaja rääkis, et Äksi kiriku juurest edasi, Saadjärve vastas on väike järv, mis on sügavam kui Suurjärv, ~ 75 m.

RKM II 329, 579 (8) < Rõuge khk., Rasva k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Meeta Teppo, 85 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üts miis ol´l väga purjon ollu. Siis olli lauba õdagu ollu ja sauna olli kütetu. Ja muu olli sannast joba är tulnu. Ja lännu ka sauna viil. Sis ol´l väega vandnu ja purjon ollu ja ollu sannan lännu vihtlema. Ja üts miis ol´l tullu' manu sanna ja võtnu' sis kinni! Es ole lasnu vihelda. Ja sis ol´l tuu suure tegemisega, sis ku ol´l "Meie Isa" palve lugenu, sis ol´l lännu minema säält sanna mant.

RKM II 329, 579 (9) < Rõuge khk., Rasva k. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Meeta Teppo, 85 a. (1977) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Üks naine oli järves musti riideid pesnud. Selle peale läinud järv ära.

RKM II 329, 581/2 (1) < Rõuge khk., Rasva k., Põrguhavva t. - Esta Pauskar, Piret Mandre, Kaja Kleimann < Linda Lepp, s. 1914 (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Oli siis kunagi omal ajal niimoodi, et, ei mäleta ma muidugi neid aastaid, inimesed ikka kõnelesid siin, et kui see Rõuge kiriku õpetaja, ja et tema olla siit sõitnud sinna Jaanimäele koolimaja ülevaatusele. Seal oli koolimaja. Vanast õpetajad käisid ju koolides kontrollimas või noh. Ja siit hobusega sõitnud ja siis muidugi oli tee ka hästi kitsas ja talve aeg, libe, hakkas regi alla libisema. Ja kohe siit järsakust alla. Kui õpetaja lõpuks välja sai, ütles, et nüüd käis päris põrgus ära. Põrguhavva nimi aga oli juba enne.
On kaks osa - maapõrgu e. talurahvapõrgu ja sakste põrgu.
Miks, ei tea, aga vast sellepärast, et sakste põrgus on ilusam loodus.

RKM II 346, 613 (13) < Rõuge khk., Kellamäe k. - Kristi Salve < Minna Reiljan, 89 a. (1977) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tuu ollu vanast, imäimä kõnel. Tsia otsast olli lõigatu jala, katusele pantu. Tsirgu olli linnanu, es ole ütski putnu. Kes tiid, kes pand. Vanast tetti väega pal´lu tükkü.

RKM II 394, 145 (8) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Latsõ' ei tohi minnä lumbi viirde. Kunn tõmbas lumpi.

RKM II 394, 145/6 (10) < Paide l. < Rõuge khk., Kasaritsa v., Palometsa k. - Leida Aaresild < Leida Aaresild, s. 1929 (1985) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2003, parandas Kairika Kärsna 2003
Ku lats ei lasõ pääd suki', sõs täi' tegevä hiustõst pulga' ja vidävä latsõ lumpi.

RKM II 398, 565 (2) < Rõuge khk., Sänna k. - Heiki Valk < Jaan Kuus, u. 50 a. (1986) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Mare Kõiva 2009
Sänna mõisa rehe juurde toodud katkuhaigeid surema. Katku aeg pandi inimesed sisse, marus inimesed rehte kinni.

RKM II 428, 249/50 (11) < Rõuge khk. < Tartu l. - Mare Kõiva < Valdeko Viljasoo, u. 35 a. (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Üks vana metsanduse õppejõud rääkis mulle, et tema näinud seda pisuhända või. Temale tulnud metsast jalgu. Naine läinud hirmuga siit ära ja tal olnud tuju paha. Ratast purustanud ja kuullaagri vastu puutunud. Ta oli pigistanud ja see olnud pehme kui tea mis asi.
Ja siis ahjule jätnud nagu hambajäljed. Lubas mulle ka näidata, aga ma läksin sõjaväkke ja kadus see huvi magu ära.
Ta oli ütelnud, et ta imesid ei taha ja rohkem pole olnud peale seda.

RKM II 428, 250 (12) < Rõuge khk. < Tartu l. - Mare Kõiva < Valdeko Viljasoo, u. 35 a. (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Ema rääkis hiljuti. Naabrinaine suri paar aastat tagasi ära. Need, kes sinna kolisid rääkinud, et ta on kodus käinud. Et lahkamisel olnud.

RKM II 439, 489/90 (5) < Rõuge khk., Lasva v., Kõrgesaare k. < Setumaa, Truba k. - Heiki Valk < Jüri Puusepp, s. 1908 (1988) Sisestas Salle Kajak 2002
Ristipäiv panti nurmõ pääle risti - vana Juudas saa-ai ära võtta. Pirrust tettü. Ristipäivä käiva preestri välla hobusega, pallõi: "Ospodi pamiilui!" Ega ta es küsi, aga talle pidi andma - mune ja paremaid asju. Ristikäik oli jala Petserist Pihkvahe. Kolmekesti kanneti Püha Maarja kuju. Kuju pää all, sis sai õndsas [kui ristikäigu ajal kuju kandmisel selle pea all olla ]. Ristikäik läts läbi Eesti-Vene piiri ka. Nisukõsõl asjal olõ-õi keeldu. Traataid olli piiril nii moe pärast.
Evangeeli olid seto keeli. Petserih trükiti. Taludele müüdi vällä. Kõik pääva oli üleva.

ERA II 126, 606/7 (1) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Kunnumäe t. < Vastseliina khk., Vastseliina v. - Amanda Raadla < Kadri Rund, s. 1860 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Ollu kõrd tütriku katekeisi lombi veeren rõivid mõskman. Tõne ol´l naanu kaema, et küläst aetas karja väl´lä. Nännu sääl ütte ilusat suurt kirjut vuuna tõiste lammaste seen. Üülnu tõsele tütrikule: "Tuud tahas küll är võtta!" Tõne pahandanu vasta: "Mis sa ajat säänest rumalat juttu, kus sa saat võtta tõse omma." Län´nu tõne tütrik rõivast hämmämä, kastnu rõiva vette. Tuu ao seen olluki ta rõivamõsipengi mant är kaonu. Tõne mõsnu ütsindä edesi.
Tükü ao peräst tullu ta joba tagasi, vuunakints üten. Paknu tõsele kah süüvä, et süügu kah. Tõne üülnu: "Mina toorest liha ei süü." Tuu seletänu vasta: "Ega ta toores ei ole, ku inemise rüükse, sis küt´si ku tsärisi!"

ERA II 126, 607/9 (2) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Kunnumäe t. < Vastseliina - Amanda Raadla < Kadri Rund, s. 1860 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanast elänu Riia liinan poiss ja tütrik nigu peigmiis ja pruut. Poiss käinu iks pruudi poole ja es võta tuud är. Tütrik ol´l joba rassõjalalinõ ja muret väega, et tuu poiss tedä ärä es võta.
Poiss ollu suur pillimiis. Üt´skõrd üüse, ku poiss joba maganu, koputanu kiäki usse pääle. Ta ol´l karanu üles ja lännu kaema. Usse takan ollu üt´s miis ja üülnu: "Pane rõivile ja tule ruttu, meil omma pulma. Tule mängmä!" Poiss es ole tahtnu minnä, aga tuu es ole järgi jätnu: "Tule inne ruttu mängmä!" Pannu poiss rõivile ja lännu võõraga üten. Vällän uutnu näid kat´s hobest vangerde iin, na istnu pääle ja sõitnu pulma.
Sõitnu õige kauva aigu ja saanu üte torre maja ette. Võõras pidänu hobese kinni ja na lännu sisse. Kästu mängi. Poiss mängnu ja rahvas tandsnu kõge aja. Poiss ol´l nika pidanu mängma, ku tuudi pruut. Kaenu poiss tuud pruuti ja tuu ollu timä pruut, esi iknu ja tullu. Keski tullu timä manu, annu raha ja üülnu: "Na pulma omma lõpetedu." Viidu poiss jäll' hobestega kodo.
Hummoku ollu poisi miil kärsitu ja lännu sinnä majja, kos pruut täl eläsi. Emä tullu talle iketu näoga vasta. Poiss küsunu: "Mis sa iket?" Imä oll vastanu: "Milles ma-i ike. Sa petis, käve siia ja lubasi Mari võtta! Mari lät´s üüse pööningule ja poi sääl indä är.

ERA II 126, 609/10 (3) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Kunnumäe t. < Vastseliina khk., Vastseliina v. - Amanda Raadla < Kadri Rund, s. 1860 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Talumiis künnu mõtsan maad. Tullu võõras miis manu ja küsünu: "Mis sa tiit?" "Künnä," vastanu miis. "Tule paremb juhata mulle tiid," üülnu võõras. Miis jätnu kah hobese nurme pääle ja lännu võõrale tiid juhatama. Äkki haarnu võõras mehe kässipiti sälgä ja veenu är. Ol´l vedanu miist kõigin paigun. Käinu Riia liinan är.
Sis ol´l veenu mehe koheki rehetarre ja pannu parsi pääle. Sääl ollu pulma. Naisterahva käinu, süldikausi käen. Miis nännu, ku Vanapakan pannu jala ette. Naine komistanu ja süldikauss sadanu maha. Säält korjanu Vanapakan liha ja veenu parsile mehele süüvä. Peräst ol´l üülnu: "Ei ole mul aigu sinnu süütä, mul vaia ruttu minna. Üten paigan velitse taplese kõvaste. Üt´s tapp tõse är, mul om vaia minnä tuu henge vasta võtma!" Võtnu mehe sälgä ja veenu sinnä, kost ta mehe kate nädali iist ol´l kässipiti sälga haarnu. Küsunu mehelt: "Mis külä seo om?" Miis vastanu: "Määsi külä!" "Mis järv seo om?" Miis üülnu: "Määsi järv". Sis lasknu mehe maha ja lännu esi umma tiid.
Miis ol´l tõistele seletänu, et är vidi käe, vidi kässipite mitusada versta maad maha. Es ole saanu inämb tüüd tetä.
Säl´län olemist seletanu nii: "Es saa mitte midägi tetä, suu ol´l nigu kinni tinutedu! Es saa risti tetä, ei Meie Essä lukõ! Muku pidi üten minema, kohe ta vidi!"

ERA II 126, 611 (4) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Kunnumäe t. < Vastseliina khk., Vastseliina v. - Amanda Raadla < Kadri Rund, s. 1860 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´s miis ol´l lännu Vastseliina laatu. Tahtnu hobest osta. Es ole säänest hobest saanu ja ostnu varsa. Esi üülnu: "Ma osta iks varsa, kas kurat võtt vai jätt!"
Viitnu aja är ja jäänu õdagu pääle kodo minemä. Varss es ole jõudnu minnä. Saisnu ja ollu like ja ei ole kudagi lännu. Hummokut jakku üüd, ku kikka naanu kirgmä, sis varss nigu päsnu vallale. Miis saanu sis minemä.

ERA II 160, 399/400 (2) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Märdi t. < Vastseliina khk., Loosi v. - Ija Daniel < Juuli Vislapuu, s. 1877 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Maarja Oras
Üts Rootsi kuningas visas uma mõõga Kerkumäe järve, ku ta läbi sõitsõ. Sõs rahvas ütles, et tulõ õks sõaga viil tagasi.

ERA II 160, 400 (3) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Märdi t. < Vastseliina khk., Loosi v. - Ija Daniel < Juuli Vislapuu, s. 1877 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Kerikumäe järve peideti sõa aol kell är. Nüüd saa õi kättegi. Ku kell sõs järven undas, sõs om ilmamuutus.

ERA II 160, 405/6 (7) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Märdi t. < Vastseliina khk., Loosi v. - Ija Daniel < Juuli Vislapuu, s. 1877 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Hainalisõ' visanu päält süüki maaha üte haava ala. Meil siin üts vanõmb mees kaenu, kuis haavalehe' värisnü ja sõs kuulnu ütekõrraga väega ilosat lauluhäält. Ol´l üts jumalasõna lauluviis olnu. Tuu läts lõunast põhja. Ku see är kattõ', sõs ol´l tal sääne imelik vaimustus pääl, et es taha inämp kellegagi kõnõlda es midägi.

ERA II 160, 409 (3) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Suurtoika t., < Vastseliina khk. - Ija Daniel < Ann Liiv, s. 1856 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Üts mees sadanu hiä ala. Sääl veetü tedä edesi. Sääl olnu kõik väega illus - lännü õks ilosambas ja ilosambas. Sõs miis jäänüki sinnä elämä. Peräst küll tahtnu tagasi, a olõ õs inämp last.

ERA II 160, 409/10 (4) < Rõuge khk., Lasva v., Soo k., Suurtoika t. < Vastseliina khk. - Ija Daniel < Ann Liiv, s. 1856 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Vanast usti, et vanapakan vahetas latsi. Es tohi ristmäldä last ütsindä jättä. Ku jätit, sõs tul´l vanapakan, võtsõ är ja pand uma hirmsa latsõ asõmalõ.

H II 70, 573/4 (1) < Rõuge khk. - Jaan Sandra < An Org (1904) Sisestanud Merje Susi 2001.a.
OS.
VERI JÄRV.
Rõugu kihkunnah Vastseliina - Võro tie veereh, ligi Kirepit om üts pik äkiliste orgu vaihõl järv, keda "verijärves" kutsutas. Mustõ olnu üts kuri mõisnik kutsariga Vastseliinast Võro poolõ sõitnu, ja herrä sinnä järve, kõige ta uhkõ tõllaga lasknu. Kutsar, kes herrä päsemata peris ori olnu, saanu kuräst herräst vallalõ, ja lännü kui vaga mies kunagi, kõiki herrä hobõstõga umma tied. Et järv klaas selge, valge ja puhta viega om, ja säält rohkesti kallu lövvus, sis nägevat mõnõki kala püüdja uhkõt herrä tõlda järve põhah tollikala olõvat, niigu ta sinnä üts kõrd juosknu oll.

ERA II 126, 275 (31) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Misperäst om Võrumaal pal´lu kivve.
Vanast ol´l Vanapakan püksega kivve vidänu Tartu puult siiäpoole. Võrumaa puul ol´l täl püksiperse ar lagunu ja sis ol´l siiä suur jago kivve saanu ja tuuperäst om näid kivve siin nii pal´lu.

ERA II 151, 9/13 (1) < Rõuge khk., Sännä v. < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - M. Teder, Petseri Ühisgümnaasiumi õpetaja < Kreeta Teder, s. 1849 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002, redigeeris Maarja Oras
Juuda Mai.
Ämmäk oll´ kukli küdsänü mehele ja ütelnü mehetütrele: "Seh, vii nu' kurat kuratile süvvä!" Esi oll´ murdnu latsõlõ otsakõsõ tõõsõ leevä mant. Lats oll´ 7-aastane ollu'. Esä oll´ kündmän ollu' Vahipedäjä suu veeren. Sääl oll´ suur pettäj kasunu, kost oll´ sõa aol kaet, ku' sõalaiva' tulõva'. Tütar oll´ lännu' ja uiknu', et "tätä uu-uu, tätä uu-uu!" Kurat oll´ nakanu latsõlõ vasta uikma ja oll´ esä näoline ollu'. Tiä oll´ pedäjälle lännü' ja oll´ latsõl kah käsknu' pedajälle minnä'. Lats oll´ ütelnü', et "tätä, ei saa ma minnä!" Sõs oll´ vanakuri pandnu redeli üles ja lats oll´ pedäjälle lännü'. Kurat oll´ latsõ üskä võtnu, a' kukli oll´ latsõ käest esi är´ söönü'. Puun olli olnu viil kuratil ka kats poiga. Sõs oll´ võtnu vanakurat kõigel kolmel latsõl nimetissõrmest kinni, lännü' kuusõst maha ja nakanu' käümä maad müüdä, latsõ sällän. Olli lännü Moskvahe ja Pihkvahe, sääl oll´ tsiasöögi pääle ka' rist hiidet, nii et sääl oll´ suur nälg ollu'. A ku' Eestimaal ollu', sõs olli süvvä saanu'. Üten paigan olli pulma ollu; pernaanõ oll´ veenü' tarre klimbisuppi piima seen keedet liha ja kartoldõga, oll´ põhjadu makkus olnu. Vanajuudas oll´ ahu päält maha hüpänü ja naasõlõ jala ette visanu. Naanõ es olõ tedä nännü, oll´ nännü' puuhalgu ja oll kõiki klimpega maha sadanu. Vanakuri oll´ rüpü ja kübara täus aanu ja veenü ahu pääle kolmõlõ latsõlõ süvvä, a esi es olõ söönü. Küpär´ oll´ täl kolmenurkne, küüdsist ollu', ja lühükese' püksi jalan.
Vanajuudas oll´ vidänü toda last 7 aastat läbi kõõ ilma. Et latsõ olõs tõisi nännü ja et neid es olõs nättu, oll´ vanakuri vasitsõst topsukõsõst tõmmanu silmä rohuga kokku. Säitsme aasta perast oll´ juudas jätnü 14-aastatsõ tütärlatsõ Võru suu pääle maha', ku' ämmak oll´ är´ koolu'. Oll´ käsknü kõgõ muu är´ kõnõlda, mis nännü ja kuulnu, ainult 3 sõnna es olõ lubanu üteldä, a ku är ütled, sõs oll´ lubanu piinama tulla tulitungõldõga ja harkõga. Oll´ opanu viil, et ku' kiä su är´ löüd, sõs ütle tälle, et ma olõ Alakülast Juhani tütär Mai, säält, kos kerik mõisa man um. Üts Kasaritsa miiss oll´ timä löüdnü, kiä oll lännü suhu' kannipuid otsma paastu aol kellä 10 paiku hummukult, päiv oll´ paistnu ilusahe. Tütärlats oll´ saisnu mättä pääl ja oll´ iknu' tasatsõ häälega. Juudas oll´ esi katõ latsõga är´ kaonu. Tütärlatsõ nimetisõrm oll´ pikäs vinütet ollu'. Tedä oll´ nakat Juuda-Maies kutsma. Juuda-Mai oll´ saanu mehele. Timä poja nimi ollu' Müürsepa Kaarli, kis tennü' mõisan müüre. Ku' Maiekõnõ oll´ esi är´ koolu', oll´ mõisa tiä kats last kasulatsõs võtnu. Perast oll´ mõisnik niä Jõhvi hurdapini vastu är´ vahetanu'.
Sääl oll suur järv ollu', pernaane oll´ suurõst järvest kunnõ püüdnü ja söögi sisse pandnu, mõnõ kartolilipsu kah. Pernaanõ oll´ õks ütelnü', et "süüge nu' latsõkõsõ', süüge, võtkõ raudikukõisi kah!" Latsõ es olõ süünü', et kunna' umma'. Pernaanõ ütelnü, et Võrumaal süvväs noid, kel silmä' persen umma'. (Pernaanõ ütelnü, et Võrumaal süvväs) ja kiä taasperilde lätvä', nii hirmsa eläjä, et ku' kinni nakat võtma, sõs salv´va kätt ku' käärega, et neo' raudikakõsõ ei süü muud midägi ku' väikeisi kalakõisi, et neid söövä saksaki', neil võetas nahk maha'. Juuda-Maie latsõ olli säält üüse mõtsa müüdä kuuvalgõl üül är´ pagõnu. 3 päivä olli juusknu, sõs olli jõudnu umalõ maalõ. Kukli olli üten võtnu, mida tii pääl olli süünü'. Tartu puult olli tallu lännü ja süvvä pallelnu. Sääl oll´ süüki ütengi pant. Jalga olli päternitsakõsõ antu ja pähä kübäräkese. Võrumaale tullõn olli uma maa är tundnu'. Olli mõisahe tagasi tullu, herräl oll´ saanu hää miil, et sai tagasi latsõ ja hurda kah. Herr oll´ lasknu pojal müürsepäs oppi ja majju ehitämä, tütärlatsõ oll´ pandnu tarõtütrugus. Tütre nimi oll´ Leenu ollu', Leenu tütar - Ann, kiä ollu imäga üten pääkoolin.

H III 29, 633/6 (4) < Võrumaa, Rõuge, Vastseliina - J. Rauba (1901). Sisestas USN
Eesti kuninga "küpär".
Maantee ääres, mis Saalusest läbi Kasaritsa Võrusse läheb, on üks järv, mida Meelde mäe järveks kutsutakse (Sääl on ümberringi ka suured mäed sellesama nimelised). Järv on ennegi mõni sada sammu teest kaugel. Kui ma poisikene veel olin, siis seletas mulle isa, kui meie Võrusse sõitmas olime ja selle järve kohale saime, järgmist:
"Vanast ol' Eesläsil kah uma kunigas. Ütskõrd sõit eesti kunigas seda samma tiid pite s?ast kodo poole. Ilm ol' väega kuum, sest haina aig ol'. Siih nakas' tä hirmsahe juvva tahtma; näk' et tii veereh om illos' järv, õkva nigu kaus selge viiga. Ta läts ratilt maaha ja aste järve viirde. Järve perve' oli' nisama nigu no' ki' korge'. Es sa muido vet kätte, ku' pidi kõtule laskma. Kui no' kõtule las'k "?"nne, ni' raud- (mõni ütleb et vask-) küpär är'ki sattõ pääst vette. Eesti kunigas nakas' kül' kübärat järvest otsma, aga es lövvä. Ta kis?k' üte kuuse juuriga maa seest üles ja segäs ka tuuga vet pite, a sissgi es lövvä, õnnegi vii pöörüt' ar' järveh', nii et es kõlba juvva; tä es saäki juvva.
Nii jäi eesti kunigas umast kübärast ilma. Siäl iste ta jäl' rattille ja nakas ilma küväräldä' kihota. Kui ta versta kats ol' sõitnu naksi' hobõse pelgäma ja pööri' tii päält kõrvale õkva järve. Sial ta om täämba päävani kõiki ommi hobestega ja ratastega. Kuniga küpär om ka täämba päävani viil järveh ja võib näta, kui selge ilm om." See tõine järv on ka säälsamas tee ääres, Kasaritsa mõisa all. Ta on just tee ääres. Tee on kõrges, umbes 10-12 süld järvest. Kui ma säält mööda sõitsin, siis ikka kartsin, et võib olla kudagi hobune pöörab natukese, siis olen ülepeakaela järves. Veel enam hirmu suurendasivad sellesarnased jutud.

ERA II 126, 149/50 (17) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Vaarkali k. < Setu, Palandü k. - Amanda Raadla < Paul Tikk, s. 1874 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Peko.
Oll innemb säändsõ peko pallõja, külä rikambä mehe. Noil rikkil ol´l egä aasta sääne õdag, kon tuu Peko palvetun´n om. Ütskõrd läts mi külast üts vanemb miis sinnä. Ol´l väega väsünü, taht puhata. Nu trehvi sinnä majja sisse, kos parajide ol´l Peko palvetunn. Mehel ol´l kepp küll käeh, nuu aga es tii täst väl´lägi, peivä iks umma palvet. Palve ollu rehetarõh. Miis näi säänest kullisugumõst lindu reheaho otsan. Edimäld es saa arugu, mes tiä ol´l, kaenu - sääno müts vai. Tä ol´l putnu tääd kepiga. Kae, ku sis tuu lind ol´l nakanu lendämä lakõ müüdä. Nakanu inemistele nõke sälgä aama, tolmu ja tuisku löönu tare täus. Palleja ollu heitünü, kaenu ütsütele näkku ja küsünu: "Kiä tedä puttõ, kia tedä puttõ?"
Miis ol´l nakanu pelgämä, kaenu, ku tarõst vällä ol´l saanu. Nu saie ta aru, et tuu halv lind ol´l Peku.

ERA II 126, 150/1 (18) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Vaarkali k. < Setu, Palandü k. - Amanda Raadla < Paul Tikk, s. 1874 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Kodukäija.
Üts rikas Peko palleja kuuli ar'. Pääle puhtide ol´l nakanu tä iks kotun käuma. Ol´l käunu, köögin kolistanu, sis lännu söönü tsiasüüki. Inõmistele ei olõ midägi tennu. Sis ol´l lännü tä sugulasõ opetaja manu ja lännu kaivnu havva valla. Püürnü sis kirstu auah kummalõ, nii et tä kõtuli jäi. Tuust aost oll kotuh käuminõ maha jäänu. Arval´, et kurivaim iks ol´l tä ihu sisse lännü.

ERA II 126, 151 (19) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Vaarkali k. < Setu, Palandü k. - Amanda Raadla < Paul Tikk, s. 1874 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Mardus.
Ütskõrd ol´l mu onuga astnu üteh keski nigu inõmine iks mõisa poole. Ei olõ miä tennu ei ütelnu, muudku astnu üteh. Onu nakanu pelgämä, sis tullu mõisa peni vasta ja nakanu tuud suurõ larmiga takah ajama.

ERA II 126, 151/2 (20) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Vaarkali k. < Setu, Palandü k. - Amanda Raadla < Paul Tikk, s. 1874 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd ol´l ollu keski miis küläh napsi jooman. Nakanu üle oja kodu poole tulõma. Äkki sai kats uma valla miist kesk oija manu, haarnu täst kinni ja nakanu kiskmä, üts kisk umalõ poolõ, tõne tõsõle poole. Viimate ol´l nä umal aol ärä kadunu. Mehel ol´l kask like hirmust, ku kodu sai. Tuu iks kurat ol´l, kiä uma valla meeste näol tääd kiske.

ERA II 126, 153/4 (22) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Vaarkali k. < Setu, Palandü k. - Amanda Raadla < Paul Tikk, s. 1874 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vaimude väljakutsumine.
Ol´l vanast üts sääne suur raamat, sinna ol´l lugõmine nii kir´otedu, et üte päält lõppi tiä ar' ja läts tõsõ lehe päält kostki jäll edesi. Mõni iks mõist tuud raamatut lukõ. Ol´l sis kah üts miis lugenu tuud raamatud ja kutsnu vaimu üles. Vaimu ol´l tullu üles ja nakanu tüüd tahtma. Miis ol´l hädah ollu. Ütelnu sis keski tälle, et puista linasiimnid maha. Miis oll puistanu. Nuu vaimu ol´l nopnu noid ja ku aig täus saanu, kaonu ar'.

ERA II 126, 168 (47) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Vaarkali k. < Rõuge khk., Sänna v. - Amanda Raadla < Jaan Pallo, s. 1878 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Usti, et maa om innõ jüripäivä väega jihvtine. Sis es tohi maa pääl maka, maa and jihvti vällä ja inemine jäi haiges.
Kiä iks magasi, tuu haiges jäi. Tuule anti sis viina ja palsamit sisse, sis sai terves.

ERA II 126, 170 (52) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Luutsniku as. - Amanda Raadla < Madli Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Muhutõbi. Tuu ol´l vanast siin eläjil ja inemisil kah. Eläjid kuuli pal´lu. Muhu aanu üles, inemine jäänu haiges ja ollu ütekõrraga säälsaman valmis. Hobesid naati vette viimä, ojotämä, sis iks ol´l jäänu tuu haigus saisma. Kost tuu haigus tull, tiiä-i.

ERA II 126, 208 (1) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Luutsniku as. < Rõuge khk., Viitina v., Saki k. - Amanda Raadla < Liisa Kürbits, 72 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ol´l üts vanameheke lännü tiid müüda. Üts säks tullu ja sõitnu katõ hobõsega ja üülnu tälle: "Istu pääle." Vanamiis ol´l istnu kah. Säks ol´l naanu küsüma: "Kas sa Valtina mõisa herra tunnid?" Miis ol´l tundnu küll. Sis ol´l tuu herr üülnü: "Ta kurapuul, ta must täkk omgi endine Valtina mõisa herr!" Esi ol´l tõmmanu tuld vai pit´skid üles hammastõ pääl. Vanamiis ol´l imestänu ja üülnü: "Või armas Jummal!" Nii ol´l argi kaonu tuu tõld ja hobõse. Vanamiis ol´l jäänu jäll' tii pääle. Tuu iks vanapakan ollu.

ERA II 126, 208 (2) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Luutsniku as. < Rõuge khk., Viitina v., Saki k. - Amanda Raadla < Liisa Kürbits, 72 a. (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Sänna mõisaherr koolu ar. Valvja ollu man. Sis äkki sõitnu säksä katõ hobõsega ette, valvja ol´l heitünü ja lännu ar. Ku ol´l naatu tõsel pääval surnut hauda viimä, sis ei ole hõbõse jõudnu tääd paigast vittä. Vanapakan ol´l surnu ar' vahetänu.

ERA II 126, 227/8 (31) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rogosi as. - Amanda Raadla < Jaan Külm, s. 1864 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Kuradi ar vahetedu lat´s.
Vanast ol´l üt´s kuradil ar vahetedu lat´s. Kurat ol´l tedä häl´lun ar' vahetanu. Imä ol´l imetänu tedä häl´lu joh katskümmend üt´s aastaka, aga lat´s suurembas es kasu, iks häl´lün innõ ja niisaa suur. Üt´s vanainemine ol´l opanu tuud immä, et pane põrmahtuhe üt´s illus asi maha ja mine kae esi usse piilu vahelt. Nii tuu naine kah tekk. Tuu ol´l pannu üte säändse lustilise asja põrmahtule ja vahtnu esi usse vahelt, mis lat´s tek´k. Äkki tennu tä usse vallale ja nän´nu - suur miis. Tuu karanu häl´lü ja jäänu väikus, innõ jalg ol´l jäänu tuu häl´lü kargamisega häl´lü veere pääle pikkä. Ku ta ei oles saanu häl´lu karata, oles ta jäänu omas pojas.
Naine ol´l lännu jäll' tuu nõia manu. Tuu opanu, et võtku kiitku tõrva, sis saavat tä uma latsõ asõmele, ku kuuma tõrva tuule hällü silmä valavat. Naine oll kiitnu tõrva ja valanu silmä. Tuu ol´l lännu sis kõge hällüga üles ja kaonu ar. Suur pikk täus miis, uma poig, ol´l ilmunu tarrõ asõmele. Tuu poig ollu aga üte jalaga. Sis päsnu naine kuradilatsõst vallalõ.

ERA II 126, 238/9 (3) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanapakan rist last.
Vanast ol´l ollu rihepapp rihen. Vanatont tullu rehepapi manu ja pallõlnu inele, et lasku rehepapp tal rihen riskätsi pidädä. Rehepapp lubanu kah tondil riskätsi pitä. Õdagu ol´l tulnu vanapakan last ristmä. Mõtelnu hulga aigu, mis pujäle nimes panda. Äkki nakanu kikas kirgmä. Sis vanapakan pagenu ar kõge uma latsõga üles rehe kaartõ ala. Tõse üü mõtel last ar risti. Rehelise tulli reht pesmä. Vanapagana lat´s satte kogemada kaartõ alt maha, rehe pääle. Rehelisõ naanu hurjutama: "Ah sa vanapagana rät´sik! Kohe tä satte!" Vanapaganal sai väega hüä miil, et sai latsõle nime. Tõse üü oll tullu ja ristnu latsõ ar. Annu rehelisilõ õlut ja viina nii pal´lu, ku nä olli juunu.

ERA II 126, 239/40 (4) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanast oll ollu kellälüüjä. Tuu egakõrd peräh matusid ollu kavva aigu surnuaia pääl, ku rahvas oll är lännü. Ütskõrd oll ta kangõhe surnuaia pääl viina joonu ja naanu viimäte kodo tulõma. Ku timä tullu sinna kotalõ, kos ollu innõtsel ajol moonamaja, miä ol´l nu ar laonu, sis temä nännu: sääl ollu kangõ illus härbän ja tulõ ol´l palanu ja särsivä aknast väl´lä timäle vasta. Käännu tä sis kõge hobesega sinna sisse. Esi lännü häärbali, hobõse jätnu väl´lä. Sis tullu säältrahvas tälle vasta. Tä käsknu noil umma hobõst kinni köitä ja hainu ette panda hobõsele. Sihen peeti risskätsi ja anti tälle kah süvvä ja juuva, midä süä himusti. Hobõsõle oll pantu kah haana ette. Nä süünu ja joonu, mida eäl ol´l tahtnu, tuu ol´l ette antu.
Sis nakanu kikas kirgmä. Vanapagana ol´l kaonu ar'. Härbäni asõmel ollu tuusaa laonu moonamaja, olõ-s midägi parõmbat. Miis ol´l lännu hobest kaema, hobesõl linaluuh ieh. Inõle ol´l inne kah topitu karmanihe süügitagavarast, nüüt löudnu karmanist rõipeluid. Nuu rõipeluu ol´l innõ näide süük ollu. Miis ol´l nakanu kangehe ossele ja tuust saani es ole enämb viinatsilka suue võtnu.

ERA II 126, 250/1 (8) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanapagan viäb inimest ümber.
(Tõestisündinud lugu, mida jutustaja ema oli kah päält kuulanud noore tütarlapsena, kui ohver seda Luutsniku karjakoa lävel seletas.)
Ütskõrd ol´l innõmb istnu üt´s naistõrahvas Luutsnika kar´akoa läve pääl. Tuu ol´l iknu ja kõnelnu, et tä ol´l käünü vanapaganaga kat´s kuud ümbrõ. Ollu puulbäne aig. Peremiis pernasõga ol´l kangõhe tõrelnu, ol´l tõrelnu nii et saanu. Temä ol´l ummelnu pernasõ hamõt. Täl saanu tuu pia valmis, käusõ kah ollu valmi, otsa viil ummõlda innõ. Haanakuhi ollu kodo lähkun. Tä pannu käuse haanakuha sisse, et ku pühapää lätt karja, sis võtt säält. Pühäpää lännu noid käussid otsma, sis tullu vanapakan tälle manu ja tä käunu tolle vanapaganaga kat´s kuud ümbrõ. Viimate olli nä lännu Vahtsõliina kerigo järve viirde. Tä ol´l istnu sinnä maha; vanapakan ol´l istnu kah ja annu tälle uma pää otsi. Sis ol´l tullu alast Riia puult piksevihm. Vanapakan ol´l jäänu magama ja ol´l tälle viimäte viil üülnu: "Ku ürü-mürü üles tulõ, sis a(j)a sa minnu üles."
Naine oll mõtelnu: "Saagu surm sullõ vai mullõ, ma aja-i."
Ku joba pikne oll kärgätänu, sis vanapakan karanu üles ja pahandanu: "Kas ma's ütle, aa minnu üles, ku ürü-mürü üles tulõ!" Pistnu esi järve juuskma, ol´l lännü puule seere saadik järve, sinnä ol´l pikne tä maha löönü.
Naine ol´l tullu kodu ja saanu nii vanapakanast vallalõ, ku ol´l tääga kats kuud ilma pite ümbrõ käünu. Miis ei ole tälle kuri ollu, aga perevanemba ol´li pahandanu.

ERA II 126, 252/3 (9) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vallavanõmb ol´l kõnelnu mu esäle, et tä ol´l naasõga pühäpää hummogu kangõhe tõrelnu. Lännü ta sis hobest mõtsa pandma, ku jänesekõne ol´l juusnu iieh tedä. Ta ol´l lännu jänesel takan, tahtnu jänesekõst kinni võtta, jänesõkene ol´l pagenu ar' iist. Viimäte ol´l jänes ar kadunu, ta nännu iin pikkä suurt naistõrahvast. Ku ta jänest ol´l püüdnü, sis oll saanu 'ks muiale kah kaeda, aga ku ta tuud naistõrahvast nännü, sis ei ole tä muud saanu, ku tuud vahti. Oll sis tuu naistõrahvaga üten lännü. Tuu ollu vanapakan. Vanapakan ol´l veenü tä Riiga kuningakeldrehe. Säält võtnu sis üte tsõõrikutävve viina, paknu tuud vallavanõmbali juuva, üülnu: "Seh, juu seo piim ar'." Vallavanemb es ole joonu. Vanapakan oll sis toonu üte vanamehe ja üülnu vallavanembale: "Seh, tapa seo sikk ar'!" Ta es olõ tuud kah tapnu. Vanapakan saanu vihatsõs, tullu säält keldrist väl´lä, jätnu mehe sinna. Miis mõtelnu: "Nu las olla, ku tuldas keldrehe, küll ma kaiba uma luu ar'." Viimäte tullu vanapakan esi mehele perrä ja toonu mehe ar'. Toonu läbi uibutsõ sõõru ja meelitänu: "Tulõh takan, tulõh takan." Miis ol´l üülnu: "Ma ei saa minnä, mul om pal´la jalah." Sis ol´l vanapakan mehele üülnu, et mingu võtku tä uma saapa, tä ollev alati ollu tälle vastapandlik. Miis ol´l lännü saapid võtma, sis ol´l äkki päsnu silmä nigu vallalõ ja saanu ar' kodo. Vanapakan ol´l kaonu ar'.

ERA II 126, 261/2 (11) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üts naanõ seletanu, tä ollu katsa aastaga, ku vanapakan tä ar ol´l võtnu ja timaga müüda ilma ümbre käünu. Ta ol´l ollu nelätõiskümnõ aastaka vana, ku vanapakan ol´l veenu ta risskätsile. Tuu ollu rehetarõh, nä ol´l istnu rehetarõ tala pääle. Kiägi näid es olõ nännu, ku nä sääl tala pääl olli istnu. Tuu latsõristjä kuulmeistre ol´l laulnu väega ilosahe ja rahvas ol´l laulnu kah. Tuu tütarlat´s kah ol´l laulnu tassa takah. Sis ol´l vanapakan ar lännu ja jätnu ta sinna tala pääle istma. Nigu vanapakan ol´l ar kaonu, sis ol´l inemise nännu tedä sääl tala pääl ja võtnu ar' maha. Tä ol´l seletanu uma luu ar', kuda ta vanapakanaga käunu, siinmaal ei ole häta midagi ollu, siin söönu na kõikiga üteh, aga Vinnemaal saanu innõ tsiasüüki, sest sääl ol´l heidetu kõgele riste. Tuust saani ol´l päsnu ta vanapakana käest ära ja ol´l jälle elanu töiste man.
(Mulle-jutustaja ema, kes teda oli näinud, oli seletanud, et tütarlapse jalad olnud kõverad ja käed kõveralt kokku kasvanud.)

ERA II 126, 276 (33) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Pääingli Miikael nakas Jumala vasta sõdima, sis tõugati tä taivast maha. Temäst saigi tuu edimäne kurat vai vanapakan.

ERA II 126, 284 (43) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanapakan ol´l üülnu Kahrukõrva-Ivanile: "Läki võidu juuskma!" Kahrukõrva-Ivan ol´l saatnu jänese ja üülnu Vanapakanale: "Joose nu mu vele Jukuga." Jänes joosnu mõtsa ar', olõ-s inämb tagasi tullugi. Vanapakan es ole inämb Kahrukõrva-Ivaniga kaupagi tennü.

ERA II 126, 285 (46) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Vanast ol´l pulmarong lännü. Es ole noile nõiule sääl nii saanu, nigu nä tahtnu, sis tõõse hummogu ol´l tuu küla är kaonu ja järv ollu asõmel. Kat´s kaagatajat ojunu järvõ pääl, nuu ollu pruut ja peigmiis. Peigmehel ollu hal´as (roheline) kaalarätt kaalah, nii ollev kaagataja kaal hal´as.

ERA II 126, 291/2 (50) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Mehel koolu naanõ är'. Perän matmist käunü tä ega üüse kodo. Miis jäänu peris kõhnas. Üt´s õdag tullu tä parajide kodo, sõitnu hobesega. Üt´s miis kõn´nu tiid pite ja tä ol´l võtnu tuu mehe kah pääle. Miis vilistänu. Surnu küsinu: "Mis sa tan vilistäde?" Miis ol´l seletänu, et tä vilistäv hobesid. Miis vilistänu nika, ku soe omma tullu, sis tooganu tuu surnu vankrist maha. Soe süünu kuulja är'. Kuulja miis ol´l kotuh uutnu, et ei tulegi naist täämbä, muidu käis egä õdagu tä manu magama. Saanu sis tõsel pääval tuu mehega kokku, kiä naasõ vankrist maha tooganu ja kaibanu tuule: "Mu pernäne käu egä üüse mu manu magama, ei tiiä, mis vika, et eelä üüse tulõ-s!" Miis ol´l tiidnu küll, misperäst es tule inämb, es ole aga tuule sõnagi lausunu.

ERA II 126, 293/4 (52) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Luutsnika valitseja ol´l nii kõnelnu: näide kotun koolu vana hädaline inemine ar'. Kutsut kirstutekij. Tõõse heidanu kõik õdagu magama, tuu kirstutekij ol´l rutanu 'ks kirstu valmis tetä. Sis ol´l ollu tarepääl suur kollin, län´nu ta redelit pite üles tarepääle kaema, tullu suur vana hal´as (roheline) immis tälle tarõ pääl vasta. Tä ol´l heitünu är' ja tullu alla tagasi. Siin ollu kõik vannaviisi. Surnu ollu 'ks lautsin ja tõse maganu.

ERA II 126, 294 (53) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´s peremiis ol´l haiguse aigu üülnu, et ku tälle puhtid peetäs, sis tapku nä tuu ja tuu elläi ära ja kutsku noid ja noid inemisi puhtile. Ku tä är' koolu, nä es olõ tapnu opatud eläjid ja es ole kutsnu kah noid inemisi puhtile, kedä kuulnu käsk´e. Naanu viimäte tuu peremiis kodo käima. Kodurahvas ol´l lännu opetaja manu hätä kaibama ja pallelnu, et tuu hauda pühendas. Opetaja ol´l üülnu, et siin ei avita hauva pühendämine midägi, tapku paremb nä nuu elajä, mis tä opas ja kutsku tuu rahvas, miä tä taht ja pidägu puhte är', sis vast avitas. Nä ol´l tennu kah nii ja es ole inämb tuust aost nännü kodokäijät.

ERA II 126, 297/8 (57) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Rõuge kellälüüjä ol´l seletänu, et vanast, ku tuu kihelkonnakeldri ollu, sis tä ol´l nännu üte puulbä õdaguspoole: üts mõisa vannu herri istnu keldri akna pääl, tõmmanu kivist piipu ja lasknu sauve üle õla.
Tõnekõrd ol´l nännu jäll' raamikambrin, sinnä pantu üts preili kirstuga, es ole tuul pääval saanu täd matta, et kirstukaas ollu vallale. Preili istnu kirstun ül´len ja kisknu uma sukka jalast är'.

ERA II 126, 298 (58) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ütel ohvitsiiril koolu naanõ ar. Ohvitsiir käinu alati surnuaia pääle naisega juttu ajama, naanõ tullu 'ks matusõst väl´lä. Ol´l kõrd sõitnu üte voorimehega sinnä, jätnu tuu kauvendahe ja üülnu: "Ole sa seeni siin, ku mä tule!" Voorimiis uutnu kauva aigu, es ole 'ks tedä nännü. Lännu sis kaema, kos tä om. Nännu: pikk valgõ naisterahvas saisnu tuu ohvitsiiri man. Voorimiis hõiganu tuud ohvitsiiri nimme müüdä, et tulgu ja läki är'. Ku tä ol´l nimme üülnu, sis sadanu ohvitsiir maha ja naine kaonu ar'. Voorimiis lännu mehe manu kaema, miis ollu ärki koolu.

ERA II 126, 299/300 (59) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Soend.
Vanast ollu soendi. Üts vanamat´skakõne ol´l iknu ja kõnelnu, et timä ollu soend. Tullu tä siiä Pikämäele ja siit mõtsast lastu teda säläst läbi. Saanu sis viil haarda kar´a mant üte kitsepojakõse, tuud ta ol´l hoitnu ja söönu kauva aigu, nika ku säl´g pisu parembas ol´l saanu. Sis näudätu tälle uneh, et küläst lätt viinavuur müüdä ja kar´use lätvä viinavuuri kaema ja lamba tulevä rõugu pääle, säält võtku tä inele üt´s suur valgõ lammas. Ta ol´l tennu, nigu uneh opatu. Tuud hoitnu ja söönu tä kolm nädälit sääl rõugu all, es ole tohtnu vällä tuuva. Ku teese lamba viimäte ol´l är' söönu, sis saanu tä inemises tagasi.

ERA II 126, 300/1 (60) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Soend.
Miis tennu üt´skõrd mõtsah haina. Naanu peräst tüüd oma süüki võtma. Soend tullu kah mõtsast mehe manu. Miis söönu kohupiimä, võidu ja leibä ja soend kaenu kurva meelega man. Miis ol´l mõtelnu, et ma tapa tä är' ja kaenu vikati pääle, sis soend vahtnu mehe lõõri pääle. Peräkõrd miis ol´l mõtelnu, et ma putu-i täd. Lõeganu sis hüä murrukese leibä ja pannu kohopiimä võiuga pääle ja annu tuu leevämurru, ku ol´l tä tsusanu uma maaväidse otsa, soendile. Soend võtnu leevä kõge väidsega ja lännu är'. Kauva ja kauva ao peräst tuu miis lännu liina ja astnu sisse ütte puuti. Sääl nännu tä säändse väidsekese, nigu tä ol´l soendile annu. Miis kaenu ja tunnistanu väidsekõst, nika ku kaupmiis küsünu: "Miis, mis sa taast väidsest tunnistad?" Miis ol´l sis seletänu, et väits ollev sääne, nigu tä üt´skõrd soendile haina man annu. Kaupmehel saanu hüä miil. Ta ol´l esi soend ollugi ja ol´l hüa miil, et miis tä soendist är' pästse. Annu mehele hulga kraami poodist ilma rahalda.

ERA II 126, 301/2 (61) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Üt´skõrd tahtsõ vanapakan umma tütärd anda ristiinemisele naasõs. Tuu es võta, võt´t iks ristiinemise tütre. Lätsi tütrikuga loetuste. Vanapakan ol´l silla all ja kahits, mis miis timä tütärd es võta, ol´l sis käsknu mihele, et: "Viska kuldkäng kõrvalt maha!" Tuu es tõuka tütrikku maha, sõitse iks edesi. Vanapaganal ol´l süä täus ja visas tuule tütrikule tarvanaha kaala, sis saigi täst susi. Mehel ollu naasõga väiku latsõkene. Sis käis soend umma kodo 'ks last imetäma. Ku ta kodo tul´l, sis visas rehetarrõ kivi pääle tuu tarvanaha kaalast ja naanu last imetämä. Nii käis tä hulka aiga kotuh. Peräkõrd opas kiägi mehele, et kütku tä tuu kivi häste kuumas. Miis kütnu kivi tulitsõs. Ku naane tul´l kodo ja visas tarvanaha kivi pääle, sis pal´li tarvanahk ära. Naanõ es saa inämb soes minnä, jäigi kodo.

ERA II 126, 302/3 (62) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Lindäjä.
Ollu ütel mehel säitsme aastaka nuur hopõn. Tullu tuu hobõsega kivilt (veskilt), saanu uma külä jooviksuu viirde, tan ol´l äkki hopõn rapahtanu nii, et sadanunu kül´lile vehmre pääle. Suure hädäga jõudnu tõse är' kodo aia, nii haigõs ol´l jäänu. Lõuna aigu koolu hopõn ärki. Nä olli hobõse är' nilgnu ja lahki lahanu, sis leudnu süämest lindäjä. Tä ollu lihakarva, nigu lihanut´t innõ, edeots ollu vaib (teräv), tuu ollu ligi süänt, tõne ots ollu katõ haruga. Nä pannu tuu lindäjä kannu otsa, et peräh viil kaeme tääd, ja naanu esi hobesega kamandama. Säält ollu tä ärki kaonu.

ERA II 126, 303/4 (63) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Puuk.
Ütel pernäsel ollu kat´s puuki. Nu el´li tarõ pääl ja noile pidi 'ks kõge inne süük ar' andma. Pernäsõl ol´l alati tuu söögihuul. Kiitnu 'ks sakkõ jahupudru ja pannu võiu keskehe. Sulasõle ol´l annu halba süüki. Ütskõrd sulane kaenu perrä, kohe pernäne pudru pannu ja söönu ar'. Esi ol´l kaussi pudru asõmele sitnu.
Puugi tullu kodo. Üt´s mek´nu ja ütelnu: "Olõ-i pupp, sits um!" Tõne mek´nu ja üülnu niisaa. Ollu väega vihatsõ. Arutanu, mis mi tii tälle pernäsele. Kõrbatame näid är!" üülnu üt´s ja tõne ollu peri. Esi lubanu mõlemba aidviirde tühjä rattarummu sisse pagõda. Sulane kullelnu kaardiveere all, mis nä kõneli ja tullu sis tarõ päält maha. Äkki lännu maja palama. Sulane ol´l tennu kat´s jämedät pihlapuust pulka, lõeganu risti' sinnä pulgõle pääle ja pes´nu üte ütte rummu otsa, tõõse pes´nu tõiste otsa. Võtnu sis ja visanu tuu rattarummu tulle, esi kaenu, ku rattarumm karglõs tuld pite. Pernäne ol´l kõn´nu ümbre tule ja pes´nu kässi, et ku puu palas, eläjäkõse 'ks kätte saasi. Tiiäki, et eläjäkõse pal´li üten rattarummuga är'.

ERA II 126, 305/6 (65) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ku imä tütärlat´s ollu, sis ollu näide man kodapoolitsõkõne haigõ jalaga. Tuu ol´l üülnu tütärlat´sõle: "Tan suun om pal´lu mustikid, tuu mulle kah veidükõne, ma tii su lehmämõsk´mid (hautus). Tuu län´nü kah mar´ale väiku tsõõrikukesõga. Püüdnu 'ks tuud tsõõrikud täus kor´ata tuu aja seeh, ollu päiv ärki lännü. Nõstnu kõrra silma üles ja nännu vanamiist tullev, kass joosnu ieh. Ta pannu kodo poole pakku kõge mar´atsõõrikuga ja vanamiis kassiga takah. Saanu kar´aaia manu, karanu üle tõõsele poole aida, sis jäänu vanamiis aia manu saisma, ei ole inämb edesi tullu.
Kotuh olli tedä pahandedu, et nii kauvas mõtsa jäie, sest vaimu tulõ õdagu mõtsa.

ERA II 126, 311/2 (71) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Hansi t. < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Järve k. - Amanda Raadla < Kadri Sendik, s. 1872 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanast ol´l ollu ütel naasõl lat´s. Naanõ käinu esi väläh tüüh. Latsõkõne ollu kotuh häl´lün. Ütekorra sant tullu parajide küllä ja nännu, kuda Vanapakan ol´l vahetanu last. Võtnu ristiinemise lat´se häl´lüst är', pannu uma latsõ asemale ja lännu kõge ristiinemise latsega är'. Naane tullu mõtsast tüüst kodo ja kuulu, ku lat´s hällün iknu, tahtnu last võtta ja rinda anda, sant es ole lasknu. "Putku-i last," üülnu inne ja es ole lasknu naist hällü manu. Lasknu nii latsõl rüüki, nika ku tõõse hummoguni. Tõõsel hummogul tullu Vanapakan ja virutanu ristiinemise latse üle läve tarre, võtnu häl´lust uma latsõ ja tõrelnu: "Misperäst sa' anna-s mu latsõle süüvä, ma' võti imeti su last kolm kõrd pääval; hummogu anni uma rinda, lõunaaigu lõhmuse rinda ja õdagu lehmäpiimä!" Kadunu sis kõge uma latsõga jäll' är'. Sis ol´l sant seletänu naasõle, et tä ol´l nännu, ku Vanapakan latse vahetanu ja üülnu, ku naane oles Vanapagana latsele rinda annu, sis oles tälle jäänugina tuu Vanapagana lat´s ja uma lat´s oles jäänu Vanapakanale.

ERA II 126, 318/9 (47) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Pundi k. - Amanda Raadla < Peeter Kapp, s. 1853 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
(Vanast ollu pal´lu puuke. Ollu piimäpuuk, tuu vidänu piima ja võidu, tuu või ja piim ollu inne sinikas. Rahapuuk ollu jäll' vallus verrev, lännu, nigu tuli linnänu takah.) Ollu üt´skõrd kat´s puuki. Enne tõiste süümist heitnu pernäne üte tsõõrigukõse putru, sakõt jahuputru, ja tõse tsõõrigukese piimä, muidu nakasõ inele haiget tegemä. Üt´skõrd maanu sulane rehetare pääl. Pernäne veenü sinnä puugele kaussega söögi, sääl nä el´li ja kävve süüma sinnä. Sulane söönu sis tuu söögi är' ja sitnu ja kusnu tsõõrikuhe. Puugi tullu, söönu ja söönu. Üt´s üülnu: "Pupp om!" Tõne üülnu: "Ei, sits om!" Viimäte ollu sits mõlembil. Mõtelnu: "Mis mi tii pernäsele trahvis? A mi kõrveda!" Kohes mi esi pakõ? Sinnä vana rattarummi sisse, miä om aidaveeren!" Sulane ol´l märgänu tuu asja ar'. Ku tare ol´l palanu, sis sulane tennu pihlapuu pulga, löönu üte ütte rummiotsa, tõõse tõiste otsa, tõstnu üsaga tulle. Pernane ol´l iks kaibanu: "Ei tiia, kos vaese tsirgu omma. Ku nu otsa ei saa!?" Sulane vahtnu, ku rattarumm tulen üles-alla karanu ja üülnu: "Kohes muu kraam lõpes, sinnä lõpku ni tsirgu kah!".

ERA II 126, 320 (48) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Pundi k. - Amanda Raadla < Peeter Kapp, s. 1853 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanatunt joosnu sute iist rehetarõ pääle pakku. Soe nuut´sknu inne rehe all. Miis maganu napuvihke takan rehepääl. Tuu kuulu, ku vanatunt ol´l annu sutele 'ks ütte jalga ja tõist jalga, esi üülnu: "Susi, seh utras käppä ja koias käppä." Miis haarnu naputak´si, millega napuvihke üles antas. Ku tuud võtnu, sis haana ol´l kõsahtänu. Vanatunt arvanu kassi ollev ja hirmutänu: "Priis, priis, priis!" Miis tooganu tä naputak´siga reheala maha, susse kätte. Soe olli joosnu murrun tä pääle ja rääp´nu tä purus.

ERA II 126, 320/1 (49) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Pundi k. - Amanda Raadla < Peeter Kapp, s. 1853 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´skõrd innõ piksõt trehvänu üt´s nuur poiss manu, ku vanatont maanu. Tuu ol´l üülnu Vanapakanale: "Tulõ üles, ürü-mürü om ülevän!" Sis Vanapakan juusknu järve pakku, sääl om näil lubatu olla piksega, ja kõnelnu poisile: "Ku sa kroonu pääle läät, sis sa saat hobeste pääle. Ku sa sis läät lätte manu hobesid juutma, sis vilistä sääl lätte veereh."
Nigu Vanapakan üülnü, nii tullu kah. Poiss saanu kroonu pääle hobeste manu. Lännu sis hulgani soldani lätte manu hobesid juutma ja poiss ol´l vilistänu. Tõõse soldani ol´l nännu, et tä lännu lättehe sisse ja sinnä uppunu vai lõpnu tä är'. Poiss esi ol´l tundnu, et vaim võtnu ja viinu tä läbi õhu minema. Ta ollu sedamaid kotuh mitme kubermangu maast läbi. Sõsaral ollu pulma ja pulmalise parajide söönu lauva man. Ta istnu kah laua manu ja ollu hüä miil, et ol´l päsnu kroonu päält nii ruttu ärki.

ERA II 126, 324/5 (51) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Pundi k. - Amanda Raadla < Peeter Kapp, s. 1853 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Üts´kord ol´1 Kalevapoig tapõlnu Vanajuudaga. Kalevapoig löönu 'ks lauduga lapilde ja laua naanu otsa saama. Siil opanu Kalevapoiga:
"Lüü 'ks serbäga, lüü serbäga!" Kalevapoig löönu ja saanu niimuudu Vanajuudast võidu. Tuu siil ollu peris pal´as, naid nõklu es ole ollu. Kalevapoig kakanu sis kasuga siiluh är' ja visanu talle pääle. Tuust olli saanu tälle pääle nuu nõgla.

ERA II 126, 325 (52) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Pundi k. - Amanda Raadla < Peeter Kapp, s. 1853 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Lindäjä.
Luutsnikust sõitnu miis hobõsega. Hopõn tullu 'ks hirnen, hirnen. Äkki kodo man nigu lüüdü haigõs. Ku kodo saanu, sis koolu ar' tuu hopõn. Lõegatu lahki, ollu nigu tsoluku muudu sihen, mõlembä otsa ollu veidü teravä ja esi ollu sääne verrev lihatombuke. Hobese naha sihen es ole mulku ollu, innõ liha sihen küll, ollu pikuti läbi hobese löönu. Pini oll söönu tuu lindäja är'.

ERA II 126, 325/6 (53) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Pundi k. - Amanda Raadla < Peeter Kapp, s. 1853 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ütel mihel ollev 'ks vil´lä kaonu. Miis tahtnu teedä, kiä tuud vil´lä vii. Ol´l tälle opatu, et tapku müger är', sis tekkü tuust küünäl, pangu sinnä kohegi üt´e vaka ala palama ja ku kuuld aidausse krabatust, sis võtku küünäl vaka alt väl´lä, sis näkkev tä tuud vilävedäjät. Miis tennu, nigu tälle opatu. Ku krabahtust kuulu, sis võtnü ta küünlä vällä ja nännu: vanatont topnu ütte jõhvitsede kotti terri. Miis ol´l kärätänu, et mis tä tekkev sääl. Vanatont ammutänu terri inne kotti ja üülnu: "Mis olet perän päivä ja pühäpäävä tennü, tuu võta ma' är'!"

ERA II 126, 326/7 (54) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Pundi k. - Amanda Raadla < Peeter Kapp, s. 1853 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´s kalavinläne sõitnu hobõsega müüda järve viirt. Äkki üüldu järvest: "Tuu mulle juuva!" Miis ol´l kärätänu vasta: "No tuu mulle kah!"
Sis tullu illus tütärlat´s tä ette ja annu tälle juuva, esi seletänu: "Tuu, kelle ma enne viisi, ütel mulle, et vii tuule tõsele kah!" Miis küsünu tütarlat´sõ käest, et kelle tä sis innõ ol´l veenu juuva. Tütarlat´s seletänu, et ta veenu vanaesäle juuva, tuu tekkev aita ja poja innõ kandev vil´lä kokku. Vanaesä ollev küll tälle hüä, aga tuu ollev pimmõ. Poja - nuu ollev väega õela, võtva vigla otsa vai kiskva kättpite ja kost saa.
Temä ei olevat Vanatondi, vaid iks ristiinemise lat´s. Ta imä ollev täd väega vandnu ja nii ol´l viidu tä ar Vanatondi manu tiinmä. Sis kaonu tütärlat´s jäll' ar. Vinläne oll viil mõtelnu: "Oles ma tälle risti kaala heitnu, vast oles sis tä är' päsnu!"

ERA II 126, 327/8 (55) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Pundi k. - Amanda Raadla < Peeter Kapp, s. 1853 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´s miis lännü kõrd Riiga ja saanu sääl mihega kokku, kiä puuke müünü. Ta ostnu kah inele musta üdsekese puugimüüja käest ja tuu opanu: "Ku kodo saat, hõika naase sisse kõge suuremb kurat, sis saa puuk ellu!"
Miis naanu kodo minemä. Tii pääl ol´l tä mõtelnu: "Kus ma tuud lää naase sisse ütlema! Naasega ei ole mul viil pahandust ollu!" Peräkõrd visanu üdsekese tii viirde pedäjä manu maha.
Tõõse aasta lännu jäll' Riiga. Ku säält müüdä sõitnu, tullu miilde, et vaja kaeda, kas üdsi 'ks sääl om. Kaenu, pedäjä man rahahunik ja must kikas om otsa ar koolu. Kikas ol´l nõstnu vist raha, nika ku nälgä ol´l är' koolu. Miis võtnu tuu raha inele ja saanu säält rikkas.

ERA II 126, 328/9 (56) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Pundi k. - Amanda Raadla < Peeter Kapp, s. 1853 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Üt´skõrd lännu pulmarong. Nõid sõitnu ieh. Ku nä tõõse nõia majast müüdä sõitnu, aanu naistõrahvas pää pajamulgust väl´lä ja tahtnu pulmalisi soendis nõidu, et nä tedä kah es ole pulma kutsnu. Tõne nõid, kes pulme ieh sõitnu, tennu innõ: "Prõõs, prõõs, prõõs!" Sis jäänu tuu nõid päädpite pajamulku kinni, es ole inämb edesi, ei tagasi saanu. Pulme nõid ollu ülemb ja targõmb, sül´länu viimäte tuule silmi ja nõid ol´l päsnu pajamulgust vallale ja lännu ar umma olemiste tagasi.

ERA II 126, 330 (58) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Pundi k. - Amanda Raadla < Peeter Kapp, s. 1853 (1936) Sisestas Merili Metsvahi, redigeeris Mare Kalda
(Nuu, kiä soendis om saanu, om tõisist sussõst tunda, nä om edepuult madalamba, takast kõrgemba, iks inemise jaost. Inemisel kah käe lühembä ku jala.)
Üt´skõrd käinu üts naine soendis. Kodo tullu innõ last imetämä. Ütel pääväl üülnu, et hummen ta tullev viil viimäne kõrd ja sis läävät ar soendite manu. Tä ol´l tullu 'ks ütel kindmäl aol kopli kivi manu, sinnä visanu soenaha ja naanu veiduke maad edespuul last imetäma, kiä pidi tälle alati sinna viidäma. Kiäki opanu mehele, et aagu kivi kuumas. Inne tä tulekid miis kannu haku kivi manu ja aanu kivi keeväs. Koranu sis tuki är'. Naane visanu naha jäll' kivi pääle ja naanu last imetäma. Keevä kiviga kõrbenu nahk ära ja naine küsünu: "Mis tan kärdehaisu om?" Miis üülnu: "Tiiä-i, mis külapääl tan kõrbetas." Naane imetanu last edesi. Nahk kisnu kokku ja kõrbanu peris ar'. Lännu naane tuud nahka võtma, kaenu, nahast kõrbanu tüki innõ. Sis es ole tä inämb saanu soendis minnä, jäänugi kodo.

ERA II 126, 405/6 (3) < Rõuge khk., Rogosi v., Lüütsepä k. - Amanda Raadla < Jakob Tubi, s. 1862 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Soend.
Vanast miis ol´l niitnu haina. Naanu pruukosti süümä. Tullu soend paiust väl´lä, lännu mehe mano ja lasknu kõtule. Ku miis kaenu vikatit, sis nõstnu ta kah innäst kõrgembahe. Miis mõtelnu, et ta iks näläne om ja annu väidse otsast soele kääru leibä. Susi haarnu leevä kõge väidsega ja kaonu mõtsa. Tõse aasta lännu miis Riiga, astnu ütte puuti sisse ja silmänu oma väist sääl leti pääl. Poodimiis nännu tuud päält ja küsünu: "Mis sa kaet?" "Midä ma kae," vastanu miis, "mu väits om siin leti pääl!" Kaupmehel ollu hää miil, seletänu talumehele, et ta ollugi soend ja miis pästnu ta leeväga är. Ol´l annu mehele sis aasta soola ja tubaku vaivatasus ja üülnu: "Tule egä aasta, ma anna sulle soola ja tubaku tuu iist, et mu är pästid, muidu oles peni mu är kaknu!"

ERA II 126, 406/7 (4) < Rõuge khk., Rogosi v., Lüütsepä k. - Amanda Raadla < Jakab Tubi, s. 1862 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Soendi.
Peetu kõrd Vinnemaa pulmi. Istnu pulmalise kõik parajide lauvan ja söönu, sis keski nõid tennu na soendis, muudku hüpsnu läbi pajamulgu väl´lä nigu sau. Lännu soena mõtsa terve tuu pulmarahvas. Tullu sis Vinnemaalt väkev nõid näid ot´sma. Kutsnu. Tullu nigu koerakese kokku tõse. Nõid sõitnu sis hobesega iin, soendi joosnu takan. Luutsniku mõisan ostnu nõid vasika ja annu näile süüvä, egäle tükü verist liha. Üülnu, et enne ei saavat näid inemises tetä ku Vinnemaal, muidu ei jõudvat na kodo minna.

ERA II 126, 407 (5) < Rõuge khk., Rogosi v., Lüütsepä k. - Amanda Raadla < Jakab Tubi, s. 1862 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Ku soend kõtule om, sis om täl inemise miil, niipia ku jalule saistas, sis anna murda inne.

ERA II 126, 410/1 (7) < Rõuge khk., Rogosi v., Lüütsepä k. - Amanda Raadla < Jakob Tubi, s. 1862 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ollu vana soedan katskümmend viis aastaka kroonu pääl. Tullu nuur soldan kroonut tiinmä. Vana saanu tuuga hääs sõbras ja istnu alati üten nink aanu juttu. Vana soldat ol´l naanu tähele panema, et nuur jäi iks kõhnembas. Naanu küsima, et mis täl viga ollev. Nuur soldat seletänu sis, et teda käivat üt´s tütärlat´s üüse sõitleman. Vana soldat ütelnu noorele, et ta heitvat temä asemele üüse.
Tullu üüse tütärlat´s vana soldani manu, tahtnu tälle päitsid pähä aada, et sõitma nakata tema säl´län. Vana soldat haarnu tütärlatsõl päitse käest ja pannu tälle endäle pähä, istnu säl´gä ja sõitnu sepä manu. Kasunu kabja otsa ja ol´l rauvutanu är. Esi üülnu: "Mis sa nii iletud tükkü tiid, et vaest soldani piinad!" Viimäte lasknu suure pallemise pääle tütärlatse inemises tagasi. Tütärlat´s nännu, et kiäki om tast üle ja es ole inämb konagi tullu vaest soldani piinama.

ERA II 126, 471/2 (4) < Rõuge khk., Haanja v., Tummelga k. - Amanda Raadla < Andri Tartes, s. 1885 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanast peeti 'ks pidusid kõrtsi man. Kat´s poissi tahtnu kah üt´skõrd minnä Habõna kõrtsi mano pidule. Nä es ole tiidnu kinmähe, kas pitu ol´l vai es, tiidnu inne, et üle kate nädäla iks olli. Tol kõrral es ole juhtunu pitu olema ja na tulli tagasi.
Ollu viil üt´s verst maad kodu, ku näile vasta tullu kat´s preilid. Naatu jutu aama ja mintu üten edesi. Viimäte üülnu üts preili kandimehe pojale: "Säitsme aasta peräst lähät sa mõisa piiretusvooriga, sis ku tahat minuga kokku saia, sis lase sääl mõisa kottal vile!" Poiss vaielnu vasta: "Kos ma sinnä saa!" Tullu lahkuminek. Kõrtsimehe poig haarnu hindä preiliga tõnetõsel ümbre kaala kinni ja annu musu. Musuandmise aigu nännü kõrtsimehe poig, et preili suu ollu ku tsiaperse. Kandimehe poig es ole musuga jumalaga jätnu ja es ole kah midä nännu.
Säitsme aasta peräst tullu poisil piiretusvooriga minek, nigu preili ol´l ütelnu. Mõisa kottal mõtelnu poiss, kas vilistädä vai mitte. Tel´lnu sis hobese tõiste hobeste sekkä, et sääl ei saa midä halva johtuda ja lasknu vile, et saagu, mis saa.
Ku jõudnu vuur Pihkvale, kaenu tõse, et poissi ei ole ollugi ja pannu tä hobelele kah haina ette, et vast om puuti lännu. Viimäte, päivä kellä katetõiskümne aigu jõudnu poiss tõistele järgi ja ollu inne nii är iknu, nigu üt´s väikene lat´s. Es ole kellegile muud midägi üülnu ku: "Sääl mõisa kottal om täitsä põrgu!" Muud es ole tohtnu seletädä.

ERA II 126, 473 (5) < Rõuge khk., Haanja v., Tummelga k. - Amanda Raadla < Andri Tartes, s. 1885 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Miis lät´s kerikule. Üle järve lät´s kuiva jalaga. Kerikun ta näk´k, kus Vanapakan nahka venit ja noide nimesid kirjut naha pääle, kes kerikun suikse ja midä tek´k. Tull nahka puudus, nimmi es mahu niipal´lu pääle, ku näid ol´l. Vanapakan venüt hammastega nahka suurembas. Miis naarat tuu pääle. Tõse kerikun oleja es näe keski tuud asja. Ku miis üle järve kodo lät´s, sis ol´l tä joba pühädust niipal´lu kaotanu, et tekk jala likes.

ERA II 126, 473/4 (6) < Rõuge khk., Haanja v., Tummelga k. - Amanda Raadla < Andri Tartes, s. 1885 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Soend.
Miis ollu mõtsan haina niitmän. Tuudu kotust pruukost järgi ja miis nakanu süümä. Tullu soend mõtsast manu, istnu ja uutnu palla. Miis om kaenu vikati pääle, et lüüvä soele, sis susi vahtnu mehe kõrri. Viimäte om võtnu miis oma tuudsi otsa leevä ja annu soele. Susi om võtnu leevä kõge tuudsiga är ja lännu mõtsa.
Tullu sis mehel üt´skõrd kraamipuudus ja sõitnu Riiga. Sääl lännu ta puuti kaupa ostma ja nännu: kaupmehel ollu tuuts lüüdu leti sisse pisti. Miis kaenu kaupa ja silmitsenu umma tuutsi sinnä. Kaupmiis pannu tuud tähele ja küsinu: "Mis sa silmäd tedä?" Miis üülnu: "Seo piät olema minu tuuts (puss), mis ma soendile anni!" Kaupmehele, kiä ollugi tuu soend, saanu selges, et miis ollu tä pästjä. Annu sis mehele kuurma kraami vaivatasus, nigu hopõn jõudnu kodo vitä.

ERA II 126, 474/6 (7) < Rõuge khk., Haanja v., Tummelga k. - Amanda Raadla < Andri Tartes, s. 1885 (1936) Sisestas Merili Metsvahi, redigeeris Mare Kalda
Ollu kat´s sulast kõrd peremiist tiinmän. Nu panni tähele, et pernäne valmist egä päiv värski lihaga süüki, aga kotun konagi üttegi luuma es tapeta. Mõnikõrd ollu süük õige hää mekiga, mõnikõrd es ole tahtnu kudagi tääd süüvä. Üt´skõrd sulase pidänu umavahel plaani kokku, et tõne hiil tüü mant kodo koa manu, lät´t sanna otsa pääle ja säält nakas pernäst karauulma. Nii sis tettugi. Sulane istnu sannapääl ja nännu, ku pernäne võtnu üte näha pääle ja ollu susi valmis ja juusknu mõtsa. Es ole lännu kuiki pal´lu aiga, ku susi tullu tagasi, kirju peni hambin.
Visanu soenaha päält maha ja naanu ametihe nilgmisega. Selle vaie seen tullu sulane sannapäält maha, rapsanu tassakesi naha ar ja joosnu mõtsa tõse poisi manu. Tõne poiss künnu mõtsan härgiga maad. Pidänu sis katekesi plaani, mis tule tolle nahaga tetä. Tõne üülnu: "Ma võta naha pääle! Sa saat iks must jõuga üle, ku midä tii!" Nigu naha pääle tõmmanu, nii ollu här´äl lõõri küllen. Tõne rebima: "Hint, Hint kurrat, här´ä murrat!" Sis saanu 'ks suure vaivaga naha säläst är. Peetu sis plaan, kuda tule nahka häävitä. Kütetu suur kivi hakega kuumas ja pantu sis nahk kivi pääle ja palotedu är. Pääle tuu es ole nä inämb saanu värske liha suppi. Pernäne otsnu 'ks kauva takan umma vanna hannaga kaskat.

ERA II 126, 478/9 (10) < Rõuge khk., Haanja v., Tummelga k. - Amanda Raadla < Andri Tartes, s. 1885 (1936) Sisestas Merili Metsvahi, redigeeris Mare Kalda
Vanast ollu kange nõid. Pulmalise pidi tuust nõia majast müüdä sõitma. Näil ol´l teedä, et nõid muut pulmalise soendis ja otse targa iinsõitja.
Inne sõitu lasse tetä iinsõitja kiile ja pan´d kiilu umma rekke. Ku nõia maja paistma nakas, sis nakas iinsõitja kiile taguma nii pääpuie vaiele.
Nõid ai pää paja väl´lä ja nakas ummi vigurid tegemä, et pulmarahvast soendis muuta. Kiilu, midä iinsõitja tagusi uma riipuie vaiele, lätsi nõia maja saina vaiele ja nõid jäi päädpite saina vaiele kinni. Pulmalise saiva rahulikult edesi sõita.

ERA II 126, 479/80 (11) < Rõuge khk., Haanja v., Tummelga k. - Amanda Raadla < Andri Tartes, s. 1885 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Miis lännu jalgsi tiid müüdä. Kõrraga sõitnu tälle katehobesetõld järgi, kat´s musta täkku iih. Kutsnu sõitja mehe kah pääle. Sõitnu sedäsi tükk maad katõkõiski, viimäte miis küsünu' "Kohe's sa läät?" Tuu ol´l üülnu, et tä sõitev sinnä ja sinnä mõisahe. "Mis sa sinnä sõidad?" küsünu tiikäijä. "Ma sõida parunile järgi, tä heng om saada!" Tükü ao peräst ol´l küsunu sõitja tiikäijalt: "Kas sa näid hobesid tunnet, mis mul tõlla iin sõitva?" Miis vastutanu: "Ei tunne." Võõras miis ol´l löönu kummagile hobesele piitsaga hoobi, sis nännu tiikäijä, et ollu tutva mõisa paruni. Jäll' löönu sõitja näile ja kat´s musta hobest ollu jäll' tagasi. Vanasäks võtnu suitsu väl´lä ja annu mehele kah. Esi löönu hammaste pääl tule ja pannu mõlembide suitsu palama. Mehel tullu hirm pääle, ku tuud nännu ja küsünu lähembä tiiharu man maha. Säks lasknu mehe maha ja sõitnu edesi. Õdagu kuulu tiikäijä, et tuu parun ol´l innäst tarõ pääle är poonu, kohe säks ol´l lubanu sõita.

ERA II 126, 481 (13) < Rõuge khk., Haanja v., Tummelga k. - Amanda Raadla < Andri Tartes, s. 1885 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Peremiis lännu pühipuulbä koolimajja ja käännu säält kõrtsi juuma.
Vasta hummokut nakanu kodo minema üle järve. Essünu är; ollu nigu suurõ mõtsa sehen. Kudaki väl´lä es ole saanu. Midägi es ole ollu tetä, istnu miis maha ja naanu Meie Essä lugema. Üt´s kärätänu takast: "Mis Meie Esä, kas mi ei tiiä, et sa Parmu Juhan olet?!" Miis naanu tänni ja rüükmä kõvaste. Mõisarahvas kuulu ja tullu kaema. Sis päsnu mehel silmä valla ja nännu, et ollu järve pääl mõisa ligi.

ERA II 126, 487/8 (8) < Rõuge khk., Haanja v., Tummelga k. - Amanda Raadla < Trumm, s. 1865 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Miis kasvatanu nakrid. Põu võtt nakri ärä ja es edene tuu kasumine. Miis kai ja ütel süämetäiega: "Siist ei saa Vanakuradile kah asja!" Vanakurat tul´l kah manu, et anna nakri temale. Miis ol´l pahanu asjanda vaiva pääle, ütel: "Võta." Vanapakan nakas nakride pääle vett kandma ja nakri lätsi kasuma. Kasvi nii, et lust kaia. Miis nakas kahju tundma, et ol´l nakri Vanapaganale lubanu. Käis iks nakripõldu kaeman ja oma lollust kahetseman. Vanapakan ütel viimäte mehele: "Mul nakrid küllält, võta nakripõld tagasi, aga inne tuu mulle sihuke luum, midä ma viil ei tunne!" Miis ol´l lubanu. Nüüt mehel mõtlemist pal´lu. Peräkõrd löüd nõu. Kässe naisel käpilde maha laske ja tagurpidi Vanapagana manu minnä ja esi tõmmas naisel perse pal´las. Vanapakan kai, kai, es võta pää üles, mis luum om. Miis sai jäll' nakri endäle tagasi ja ol´l rõõmus.

ERA II 126, 493/6 (2) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002
Mõisaherr kuuli är ja nakas kotun käima prouvat vaivama. Tarõpoiss Ants laske indä valgede rõividega panda prouva tarrõ ja käsk üteldä, et om är koolu. Ku herr õdagu kodo tul´l, lät´s ta Andsu manu, tõmmas käest: "Tulõ üles! Nüüt om meil katõkeisi hüä kodo käüvü prouvat vaivama!"
Ants ütel: "Läämi talli manu hobesid kaema." Lätsi talli manu. Herr lei hobesele peoga perse pääle, hobene tahtse laest väl´lä karata. Käsk Antsul lüüvä. Ants lei, hobene es pane tähelegi. Lätsi loomalauda manu. Herr lei nuumapullele perse pääle, nuu tahtseva kette purus tõmmata. Käsk Antsul lüüvä. Ants lei, pulli es pane tähelegi. Herr ütel Antsule: "Sa ei ole vist är koolu!" Käsk Antsul endäle peo pääle lüüvä. Antsul ol´l raudkinnas taskun, pandse kätte ja lei herrale peo pääle nigu jõud. Herr ütel: "Olet küll iks koolu!"
Sis lätsi na surnuaida ummi korterid kaema. Herr selet Antsule: "Muidu om meil hüä kodo käüvü, ku meid kiä kinni ei pane!" Ants küsse: "Kuda meid kinni panda saa?" Herr ütel: "Ku mi sisse läämi ja keski kurajala kondsa pääl kolm kõrda ümbre lasep ja ütlep kolmes, viiestõiskümnes aastas vai igävedses, niikauvas mi sis jää."
Herr käsk Antsul iih minnä oma korteride. Ants selet: "Herr, minke ti iih, tiiäte esi oma korteri." Herr lät´s sisse. Ants lask kolm kiirdu kurajala kondsa pääl ümbre ja ütel: "Katetõiskümnes aastas."
Ants tul´l mõisade tagasi ja võt´t prouva naises. Aig lät´s ruttu müüdä. Antsul es tule herrä miildegi. Lät´s ütskõrd vasta õdagut liina sõitma. Hobese väsisi ärä. Ants võt´t hobese mõtsa seen valla ja pan´d süümä. Esi tei tule ja nakas silke küdsämä. Sääl tul´l võõras miis mõtsast ja ütel Antsule: "Tuu üt´s silguvarras!" Ants lät´s tõi mõtsast varda. "Sii om väike, tuu suuremb!" käskse miis. Ants tõi tõse varda veidikese suuremba. Miis ütel: "Viil väike, tuu kolmas!" Ants tahtse kolmanda varda perrä minnä, ku tulli mõtsast kat´s sutt. Herr sosist Antsule: "Ma pake rattarummu sisse, ära sa näile ütle!" Ants näidas sõrmega rattarummu pääle, es ütle esi midägi. Säält saiva soe herra kätte ja herrast es jää muud ku sinine suits järgi.
Nüüt Ants näi, et kiäki ist soe säl´län. Sällänistja ütel Antsule: "Ol´l hää, et jõudse õigel aal siiä. Kolm sutt aie lahki, aga näide viimästega jõudse kottale." Nii pässi Ants herräst vallalõ.

ERA II 126, 496/7 (3) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Miis lännu kõrtsi mant kodo. Pur´uh kah ollu ja lännu müüdä surnuaida. Säält rüüknu keski hirmsa häälega: "Tulkõ appi!" Lännu miis sinnä ja küsinu: "Mis vaia?" Tuu üülnu: "Viska kolm kõrd liiva!" Visanu miis liiva, sis ole-s muud ollu ku kirstu krabahtus, võtnu kirstu säl´gä ja kaonu Saarõmaale. Tuu surnu ollugi Saarõmaalt sinnä matõtu.
Miis ol´l lännu priistre manu ja seletänu tuule asja ärä. Kaivetu haud valla, olluki tühi.

ERA II 126, 508/10 (9) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanapakan ütel Vanajumalalõ: "Lase ma tii kah üte looma!" Vanajummal´ ütel: "Tiih, ku tahat!" Vanapakan nakas sutt tegemä. Kärbigu pandse sälläroodsus, kannu pääluus, kivi süämes. Taht loomale ello sisse panda, es saa mitte kudägi. Läts sis Vanajumala manu api otsma. Vanajummal opas: "Sis saat loomale elu sisse, ku hõikad: "Susi, tule süü Vanakurat ärä!"" Tul´l kurat Vanajumala mant tagasi, pand soe külä kõlgusehe, ronis esi lauda otsa pääle, säält ütel: "Susi, tule süü Vanajummal är!" Es tule ello soele sisse. Viimäte Vanapakan ütel tassakeisi: "Susi, süü kurat ärä!" Soel ollgi elo seen, ajas lauda naale üles ja tahtse Vanapaganat maha kisku. Vanapakan nakas sutt lauda päält tsus´kma, aie käe pikkä: "Vilka, süü kuuki!" Tsusas jala üle otsa: "Vilka, seh ruupi!"
Talu sulane magas laudapääl, näi tuud asja päält ja nakas tassa Vanapagana manu hiilmä. Vanapakan kuuld kõsinat, arvas kassi ollev ja tõrel: "Priis, priis, priis!"
Tsuskse sutt jalguga edesi. Sulane hiilse Vanapagana säl´lä taade ja tougas Vanapagana lauda päält maha ja ütel: "Susi, süü kõik!"

ERA II 126, 510 (9a) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanast üüldi, ku susi karja tul´l lõuva lagah, et sis iste Vanapakan ta säl´län ja ratsut. Soel olli rauva suun, tuuperäst es saa ta murda.

ERA II 126, 510/1 (10) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Merili Metsvahi, redigeeris Mare Kalda
Vinlase olli lännu üt´skõrd tõrvakuurmaga küläst müüdä ja tõrvapang rippunu nööriga perä küllen. Külän poiske nännu tuud pangi ja tullu himu koerustükki tetä. Hiilnu kuurmale perrä ja lõiganu väidsega pangil nööri katski, nii et tõrvapang sadanu maha. Esi joosnu kumarusi võssu ja saanu säälsaman soendis. Veneläse nõidnu. Käinu katskümmend viis aastaka soendina müüda maad, viimäte tullu puulbäõdagu ütte tallu. Sääl istnu pererahvas ümbre lauva kuun ja laulnu jumalasõna laulu. Ta saisnu akna takan ja kullelnu, ollu väega himu kullõlda. Köögin ol´l parajide tütrik süütnu pinne, pini tundnu võõrast, soendi lõhna ja lännu hauken väl´lä. Joosnu soendile manu, ollu täl viil suurma nõna otsan, nigu söömäst lät´s. Soend saanu säält suurmid ja saanu tagasi inemises. Ollu inne, vaeneke, alaste, rõivid es ole kostkilt sälgä saanu. Joosnu, joosnu mõtsan, viimäte pallelnu kar´uste käest rõiva hindäle. Lännu sis jäll' inemiste sekkä elämä. Et ta nii kauva aiga soendina elli, sis ol´l jäänu tälle nigu sõrmeotsa pikune hand taade ja nõna kottale, nigu soe nahast, karremb karv.

ERA II 126, 511/4 (11) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanal ajal el´li väega kuri herr. Kellegiga es ole saanu temä läbi, ol´l kõikiga tülün. Üt´s moonamiis ol´l inne, kellega ta sai tülütä läbi. Herr küsse moonamehe käest: "Tõistega ma läbi ei saa, misperäst ma sinuga tülün ei ole?"
Moonamiis ütel: "Selleperäst saami häste läbi, et käsku herr minnu vai põrguhe, ma ole valmis minemä!"
Herr jätse moonamehe ilma vastuseta ja lät´s esi kavala näoga minemä.
Ku moonamiis õdagu magama heidäs, üüldi talle unen: "Ku herr taht põrgu sõita, sis pane neli musta hobest õdagu pääle pääva loojamineku tõlla ette ja naka sõitma. Lase hobestel inne minnä, kohe na esi läävä!"
Tõsel päeval ol´lgi herräl himu põrgude sõita. Noh, moonamiis tei sis kah nii, nigu üüse unen ol´l opatu. Hobese sõitse esi ja moonamiis lask näil minnä, kohe na tahtseva. Saiva ütte liina. Herr ütel moonamehele: "Lubasid minnu põrgude viia, aga nüüt tuut liina!"
Hobese jäivä parajide üte lossi ette saisma, herr tul´l tõllast vällä ja lät´s lossi sisse, kässe moonamehel uuta, nika ku tä tagasi tule. Moonamiis jäi väl´lä uutma. Uutmine lät´s igäväs, herr es tule. Moonamiis lät´s sis kaema, kohe herr jäi. Lät´s lossi ja kai läbi usse. Herr ol´l Vanapaganide käen, vanapagana pilsevä herrä vikluga ütest nukast tõiste. Üt´s näi moonamehe ära ja küsse: "Mis sa vahid?" Moonamiis ütel: "Tulli oma herra perrä." Vanapagan selet: "Kumba sa tahat, siin om rahakst, võta sii, sis lähäd ilma herrata tagasi! Ku herra tahat, sis rahakastist jäät ilma?!" Moonamiis mõtel, mõtel. Peräkõrd ütel: "Ma võta rahakasti!" Sai rahakasti, iste tõlda ja sõite kodo tagasi. Kotun küsti, et kohe herr jäi. Moonamiis ütel: "Herr jäi liina, rohkemb ma ei tiiä!" Lossist saadu rahaga moonamiis elli õnnelikult, nika ku oma otsani.

ERA II 126, 518/9 (13) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Soend.
Miis ol´l mõtsan kündmän ja susi tükke manu. Miis kai, et susi tahab hobest ärä süüvä ja kihut soe mõtsa. Mehele tuudi hummokusüük mõtsa. Miis nakas süümä. Susi tul´l jäll mõtsast väl´lä ja iste mehe manu. Miis võt´t väidse otsa leevä ja an´d soele. Susi haar´d leevä kõge väidsega ja juusk mõtsa. Mõne aja peräst lät´s miis Riiga ja aste koheki kaupluste sisse. Sääl näi ta leti kottal lae all rippun umma väist keti otsan. Kaupmiis pand tähele, et miis väist tunnist ja küsse: "Mis sa sellest väidsest kaet?" Miis selet: "Mul ol´l kah nisuke väits, mis soend leevägä är võt´t!" Kaupmiis selet mehele, et temä olluki tuu soend ja ol´l mehele väega tenulik, et miis ta ar pästnu. Käskse mehel endäle valida kuurma kaupa, midä ta esi arvas, vaivatasus.

ERA II 126, 519/21 (14) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Herr kaubel voorimehe Moskvade sõita. Nakas sis voorimiis herraga sõitma. Sõitse paar nädälit. Egä kõrtsi man, kos na üümajan olli, herr magas tõllan. Enne Moskvade saamist viimätse kõrtsi man küsse kõrtsimiis voorimehe käest: "Kedä sa sõidat tõllan?" Voorimiis ütel, et ta sõitvat herra Moskvade. Kõrtsimiis küsse: "Kas sa tiiät, kes sii herr om?" Voorimiis vastut: "Ei tiiä!" Kõrtsimiis ütel: "Kae läbi minu musta täku taoste, sis sa näet, kes ta om!" Pand voorimehele musta täku taosse kaeda. Voorimiis käi läbi taoste: herr ol´l tõllan kassimooduline.
Tõse hummoku nakas voorimiis edesi sõitma. Jõud keskpäevas Moskvahe. Herr käsk tal üte suure maja iin piätädä ja tedä uuta. Esi läts majja sisse. Voorimiis uut´, uut´ väl´län, herra es tule nii pia. Lät´s sisse kaema, et kohe herr jäi. Kai läbi võtmemulgu, näi: herr lugi raha. Kolm suurt salve ol´l kulda täüs. Herr kõndse salvi man ja kõnel edimädse salve man: "Seo om ülekohtuga saadu, sellest ei või võtta ma voorimehele massa!" Tõse salva man ütel: "Seo om vaestelaste varandus, sedä ei või ma võtta!" Lät´s kolmanda salve manu, kai kulda ja ütel: "Seo om õigusega saadu, siit tule võtta ja voorimehele ärä massa!" Voorimiis pagesi ruttu majast väl´lä tagasi. Piä tul´l kah sõitja herr, masse voorimehele sõidu iist kinni ja kadus. Voorimiis sõit kodo tagasi.

ERA II 126, 521/2 (15) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üts talumiis kuuli ar ja nakas peräst matmist kodo käimä. Talun ol´l sääne nelä silmäga (silmi kottal olli kõllatse täpi) peni, ku tuu haukma naksi, sis ol´l teedä, et tä tule. Naine lät´s naabritallu api otsma. Naabrimiis tul´l üten ja lubas tedä hõpekuuliga laske, ku tä jäll' kodo tule. Naabrimiis käis paar üüd valvaman tedä püssiga, es tule kedägi. Kolmandal üül kodokäija tul´l kaivu puult elomaja poole, kaap pään, halli rõiva säl´län ja seeriku jalan. Miis võtt aknakruudi tassakeste iist är, et säält hää laske. Pan´d sis püssist üte põraku, nii et sinine suits jäi järgi. Tuust saadik es ole kodokäijät inämb nätä.

ERA II 126, 523 (17) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Elänu vanapoiss ja koolu är. Jäänu pal´lu varandust järgi. Enne surma ol´l sugulasil käsknu oma varandusega nii tetä: ega õdagu anda valvjarahvale niipal´lu süüvä ja juuva, ku na tahava. Sugulase aga es ole annu niipal´lu süüvä ja juuva.
Pääle matust nakanu vanapoiss kodo käimä. Es ole kellegile üüse rahu annu. Lännu sis opetaja manu sugulase api otsma. Opetaja ütelnu, et ta tule uueste matta. Aetu sis jäll' puhterahvas kokku ja mintu vanapoissi matma. Haud võetu üles ja pantu kirst kummale hauda. Sis es päse enamb vanapoiss kodo käimä.

ERA II 126, 524/7 (18) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Mehe lätsi Riiga vooriga. Ütel mehel vässu tii pääl hobene ärä. Jäänu tõistest maha. Tullu tälle sis miis manu ja pallõlnu, et võtku ta teda kah pääle. Miis ütelnu: "Hobene ei jõuva kuurmat ega ennästki vetä, ammu sis viil sinnu." Võõras aga seletänu: "Istumi pääle, küll ta jõud!" Ja olluki nii.
Riia liina värjide pääl sõitnuva tõisist joba müüdä. Kaup saanu pia maha pantus ja miis tahtnu naata kodo sõitma. Võõras miis, kiä muu es ole ku Vanapakan, aga üülnu: "Läämi kuninga keldrihe raha vargile!" Ajanu hobese keldi usse ette ja tõstnu kolm püttü kulda vankride. Pääle selle pannu mõlemba oma rahakoti kah kulda täüs. Vanapaganal saanu uma kott üleliiga kulda täüs, es ole lännu inämb kinni. Nakanu sis Vanapakan rahakotti hammastega suurembas venitämä. Miis kaenu päält ja ohanu: "Issand hoia sinu kiuhke!" Vanapakan ollu kaonu nigu tina tuhka. Keldriuss ollu kinni ja miis keldrin. Es ole miis kudaki keldrist väl´lä saanu. Hummoku tullu varahoitja keldrihe ja saanu mehe keldrist kätte. Miist tahetu üles puuva. Mehele pantu nüür joba kaala. Sis tullu äkki Vanapakan mehele manu ja küsünu: "Sõber, kas sa minnu kah meelen piät?" Miis vastutanu: "Piä küll." Vanapakan tõmmanu mehel silmuse kaalast ära ja pistnu silmuse tammõpakule ümbre. Tammõpakk puudugi sis mehe asõmel üles.
Nakanuva miis Vanapaganaga katekõisi kodo tagasi sõitma. Tiipääl küsünu Vanapakan mehe käest: "Mis asja sa pelgäd kõge enamb?" Miis vastutanu: "Vanapaganat!" Vanapakan seletänu: "Mis sa sellest iks nii väega pelgäd." Naanu sis miis omakõrd küsümä Vanapaganalt: "Midä sa pelgäd?" Vanapagan seletänu: "Pihlapuu nuia, kohe ütesa risti pääle lõigatu, ku sellega lüüväs! Katte venda kolme vüürätiga kinni köidetu, tuud kah pelgä." Mehe sõitnuva tükü maad edesi. Vanapakan küsünu mehe käest: "Pal´lu maad viil su kodo minnä om?" Miis kostnu: "Viis versta." Külä, kos miis elänu, ollu aga joba ligidäl. Külä otsan lännu miis vankrist maha aia manu. Võtnu üte saibapaari, mis ollu kolme vitsaga kinni köidetu. Vanapakan hirmuga küsünu: "Sõber, mis sa sellega tiit?" Miis vastanu: "Penne rehi, siin külän tuleva neläsilmäga peni. Sellega om hää lüüvä, ku purema tuleva!" Lännu vankri manu ja löönu saibaga Vanapaganalõ säl´ga. Vanastpaganast es ole jäänu muud ku sinine suits järgi. Kullakuurma lännu äkki nii rasses, et vankri vaiunu rummuni maa sisse. Nii saanu miis väega rikkas mehes.

ERA II 126, 527/8 (19) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üten mõisan elänu väega kuri herr. Alati tahtnu kutsarit kiusata, käinu egä üüse tallin hobesid painaman. Kutsarilt jäll' nõudnu, et hobese pidi olema ilosa ja tubli. Hobese ollu aga egä hummuku like ja jäänu kõhnembas. Herr tülitsenu kutsariga alati, et misperäst hobese like umma.
Kutsar es ole mõistnu midägi tetä. Lännu viimäte nõia manu api otsma. Nõid üülnu kutsarile: "Tii tall puhtas, et sääl midägi esierälikku ei ole oleman. Ja hainu ärä pane kah hobestele õdagu ette. Mine esi üüses talli, võta tuli kah laternaga üten ja pane pütü ala. Ku hobese ürisema nakasõ, tõmba äkki pütü alt tuli väl´lä ja kae, kiä sääl om. Ku midägi näet, sis kae tuul midä katski tetä!"
Kutsar tullu nõia mant kodo ja tennu, nigu nõid opanu. Hobese nakanu üüse äkki ürisemä. Kutsar tõmmanu ruttu tule pütü alt väl´lä. Kaenu - midägi muud esierälikku es ole nätä ollu ku kolme haruga vigel nulgan pisti. Kutsar haarnu vigla ja löönu üte haru viglal katski. Hummoku ollu mõisan larm valla, et herräl jalaluu katski murdunu ja herr sängin haige. Nüüt ollu kutsaril teedä, kiä käve hobesid painama.
Kutsarile antu käsk herra tohtri manu viiä. Ku na sõitnu tohtri manu, sis herr üülnu kutsarile: "Sa oles võinu minnu kah kergembide trahvi!" Kutsar üülnu: "Ega mina tiiä-s, kiä ol´l tuu hobestepainaja."

ERA II 126, 529/34 (20) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Elänu üt´skõrd joodik sepp, kel ollu alati rahapuudus. Tennu sis üt´sõdagu Vanapaganaga kauba, et katstõiskümme aastaka ei ole täl rahapuudust. Katetõiskümne aasta peräst lubanu Vanapakan sepäle perrä tulla. Lepingule kirjutanu sepp nimeta sõrme verega alla.
Kaitstõiskümme aastaka naanu müüdä saama. Sepäl tullu hirm pääle ja lännu nõia manu nõu küsümä. Nõid seletänu: "Ku Vanapakan sulle perrä tule ja ti minemä lääde, sis tule edimält pirnipuu vasta. Vanapaganal om himu pirne võtta ja ajap sinnu üles pirne võtma. Sa ära mine, las ta esi lätt võtma! Ku ta pirnipuu otsa lääp, sis koputa kolm kõrda hani seereluuga pirnipuu pääle, sis jääs ta pirnipuu otsa kinni. Sis võit nõuda Vanapagana käest, midä tahat vallalelaskmise iist. Valla päses ta sis, ku jäll' kolm kõrd koputad hani seereluuga pirnipuu pääle." Sepp tennänu nõida hüä nõu iist ja lännu kodo.
Tullu tõne hommuk Vanapakan sepäle perrä. Saanu na pirnipuu manu, Vanapakan naanu pirne tahtma ja käsknu sepäl minnä pirne tuuma. Sepp ei ole lännu. Roninu sis Vanapakan esi pirnipuude. Sepp löönu, nigu nõid opanu, kolm kord hani seereluuga pirnipuu külge ja Vanapakan jäänu puu otsa kinni. Naanu seppa pallõma, et ta temä vallale tiis. Sepp kaubõlnu viil kat´stõiskümme aastaka aiga. Vanapakan lubanu ja sepp koputanu jäll' kolm kõrd hani seereluuga vasta pirnipuud ja Vanapakan päsnu valla.
Aasta lännu müüdä. Jäll' lännu sepp hirmuga nõia manu nõu otsma. Nõid opanu: "Tii üt´s väike raudkast. Ku Vanapaganaga minemä läät, sis võta tuu üten. Vanapakan nakab ennäst tii pääl suures ja väikses muutma. Võta sa sis raudkast väl´lä. Ku ta küsip, mis sellega tiid, sis ütle, et ma muuda innäst nii väikses, et mahu siiä kasti sisse ja lase endä merde selle kastiga. Vanapakan taht kasti minnä ja ku ta kasti sisse lätt, sis kruuvi kaas kinni!"
Sepp lännu nõia mant jäll' rõõmsa meelega minemä. Tennu nii, kuda nõid opanu. Naanugi sis tii pääl Vanapakan innast suures ja väikses tegamä ja sepp võtnu oma väikese raudkasti väl´lä. Tullu Vanapaganal kah himu mehe juttu kuulden kasti minnä, üülnu: "Mina kae, kas saa innäst kah nii väikses muuta, et kasti mahu!" Vanapakan lännu kasti ja sepp kruuvnu kaase kinni. Vanapakan jäll' lõksun. Kast ollu nii raske, et sepäl tullu neli musta täkku vankri ette panda ja kast vankrile tõsta. Toonu nii kasti sepikoa manu, pannu kasti ääsi pääle ja aanu vereväs. Säält tõstnu kasti alasi pääle ja naanu katõ suurõ vasaraga tsagama. Mehe avitanu tal vereväs aetud kasti tsagada.
Tsaganu ja tsaganu ütsüte ala, nika ku kast ollu joba lapikus tsaetu.
Ütest veerest lännugi raud tsagamisega läbi ja Vanapakan päsnu väl´lä. Lännu üte käe ja jalaga sepikoa harjast väl´lä ja pagenu põrguhe.
Es ole enamb julenu sepäle perrä tulla. Sepp elänu, elänu, es ole koolugi ärä. Hengekiri ollu põrgun, tuuperäst es ole saanu är koolda. Lännu sis miis jäll' nõia manu küsüma, kuda hengekirja põrgust kätte saia. Nõid opanu: "Võta suur vassar ola pääle, tangi kätte ja naka põrgu poole minema. Mine põrgu värje ette ja anna uma suure vasaraga põrgu värje kotta. Ku tõseltpuult küstäs: "Mis vaia?" ütle sis: "Minu hengekiri anke väl´lä!" Sepp lännu ja tennu, nigu nõid opanu. Ku põrgu värjide manu saanu, annu kangõ hoobi põrgu värte pääle. Tükü ao peräst küsünu Vanapakan: "Mis vaia?" Miis kärätänu: "Minu hengekiri anke väl´lä!" Sis tullu üte jalaga ja üte käega kurat kah värje manu, aanu keele vällä ja lällitänu seppä. Sepp võtnu kuradil tangega keelest kinni ja es ole enne valla lasknu, ku kurat käsknu tõistel hengekirja üle värjide väl´lä visata. Kuradi aga visanu tõse hengekirja. Sepp ollu kavval miis. Üte käega hoitnu tange ja tõse käega haarnu maast hengekirja ja kaenu, et es ole oma.
Pitsitänu kuradit sis viil kõvembide. Kurat käsknu tõistel sis sepäle hengekirja kätte anda, et muidu pitsitäs keele suust. Saanugi sepp oma hengekirja kätte ja võinu nüüt rahulikult är koolda.

ERA II 126, 534/5 (21) < Rõuge khk., Haanja v., Kirgatsi k. < Rõuge khk., Haanja v., Saagri k. - Amanda Raadla < Tanil Jaason, s. 1890 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanapakan tullu peremehe manu sulases ja üülnu: "Ku ma kõik tüü ärä tii, sis piät kah peremiis minnu kolm aastaka tiinmä." Peremiis ollu nõus. Vanapakan tullu tüüd küsümä. Peremiis käsknu kulda kanda. Pannu koti reheala rippa, lõiganu põhja kotil alt ärä ja käsknu Vanapaganal koti kulda täis kanda. Vanapakan kannu, kannu, peremiis võtnu kulla alt ära. Viimate es ole peremiis inämb jõudnu niipal´lu alt ära võtta, kui Vanapakan vidänu. Üte üüga toonu Vanapakan nii pal´lu kulda, et kott saanu kuhjaga täüs. Mehel tullu hää nõu pähä. Ku Vanapakan jäll' tüüd küsümä tullu, sis käsknu peremiis täl liivast köist tetä. Vanapakan tennu köüdse valmis. Peremiis üülnu: "Läämi nüüt köüdsega kuurmat vedäma!" Vanapakan naanu kõõst maast üles võtma, köids lagunu är. Vanapakan pagenu sis häbiga ärä, et es ole saanu kõiki töid ära tetä, mis peremiis ol´l annu. Miis aga saanu rikkas mehes tuu kullaga, midä tälle Vanapakan vedänu ja elänu nika ku surmani jõukalt.

ERA II 126, 553 (16) < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Amanda Raadla < Madli Udras, s. 1865 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Hallisõitmine.
Üt´skõrd tullu üt´s naine koolitarõ mant ja heitunu nuurt hobest. Sis oll kuulu hõikmist: "Liisa uu! Liisa uu!" Tä ol´l hõiganu vasta ja ollugi hall pääl. Nakanu tulema külmävärina ja öökmisega ja nakanu hall sis sällän sõitma. Egä päiv tullu üte ao pääle ja hõiknu nigu inemine, ku sis inne hääle vasta teie, nii ollu pääl. Viimäte sis käknüva na naise üles hainu sisse ja lasknuva verd, sis ol´l nakanu är jäämä tuu hallisõitmine.

ERA II 126, 554 (17) < Rõuge khk., Haanja v., Ala-Suhka k. - Amanda Raadla < Madli Udras, s. 1865 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd lännu tsõdse lehesid tuuma mõtsa veerest. Kuulu äkki kauvendast tänitämist: "Kari tatrikun! Kari tatrikun!" Tsõdse kaenu - es ole ollu üttegi karja tatrikun, ei koskil midägi joht. Ta ei ole vannu kah tuu petmise üle. Viimäte nännu, ku Vanatont lännu müüdä: hall särk sälän, lakats küpär pääh. Esi vehknu 'ks käega: "Noh, noh." Lännu Pari külä poole, sääl ol´l joba mitu päivä väegä tülütledu.

ERA II 126, 576/7 (3) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Üts kaupmiis ol´l nõiutu soendis. Joosnu iks mõnikõrd soena müüda küllä, et saia kostkilt leibä. Inemise olli tunnu ta iks ära, et ta soend ollu. Keski es ole julenu leibä anda, sest mõnikõrd soend haarnu leeväga käe kah ja veenu är. Üt´s julge miis ol´l mõtelnu, et paneb leevä väidse otsa ja and sis soendile. Tennu kah nii. Soend haarnu leeva kõge väidsega ja joosnu minemä.
Miis sõitnu üt´skõrd perän tuud liina ja lännu ütte puuti kaupa ostma. Nännu sääl umma väist leti pääl ja nakanu tuud tunnistama. Kaupmiis märgänu ja küsinu, et mis ta tuust väidsest vahtvat. Miis seletänu, et säändse väidse veenu täl soend är.
Kaupmiis kõnelnu sis mehele, et ta olluki tuukõrd soend, ollu mehele tenulik äräpästmise iist ja annu mehele kuurma kraami kodo viimises.

ERA II 126, 577 (4) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd naine ol´l kuulda saanu, et soendi omma sõitnu Misso kõrtsi manu. Täl ollu suur huvi soendit nätä, haarnu mõlemba latse üskä ja joosnu kaema.
Sõitnugi soendi vankri ja hobestega kõrtsi manu. Inne olli endid moonutanu inemisis, aga üt´s jalg ollu all. Ku kõndi tahtnu, sis võtnu üt´stõsil kätest kinni ja nii lännu sis. Misso kubjas ol´l ollu kah soendit kaeman. Tuu ol´l üülnu: "Emä, ärke laske latsi soenditele nii ligi. Ti ei näeki, kona na latse är võtva. Näete, et latsi ei ole inämb!" Naine ol´l haarnu sis latse jäll' üska ja joosnu kodo tagasi.

ERA II 126, 585/7 (26) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Ollu üt´s inemine rabat haige. Ta lännu nõia poole api ot´sma. Nõid ol´l kaenu ja üülnu: "Täämbä ma sulle rohtu ei anna, mine kõlgusehe, maka sääl üü är, küll hummoku saat rohu!" Nõia lähedusen elänu kah tõse inemise ja haige es ole lännu mitte nõia kõlgusehe, vaid küläinemise kõlgusehe magama. Uni es ole kudagi tahtnu tulla võõran paigan ja haige es ole õigele magama jäänuki. Üüse ol´l ta kuulu, et nõid tule väl´lä. Ta ol´l nakanu nõida läbi kõlgusepilu vahtma. Nõid lännu risttii pääle ja vilistänu. Vilistänu kolm kõrda. Pääle kolmanda vile tullu nigu torm. Nõid küsünu: "Kon sa olli, ku ma sinnu kolm kõrd vilisti?" Kurat üülnu: "Ma kuuli küll, ku sa minnu vilistid, aga ma olli kauven mere pääl laiva uputaman! Mis sul sis vaia om?"
Nõid seletänu: "Õdagu tul´l üt´s haige ja küsse, mis täl hädä om, ma es tiiä üüldä. Kässi minnä ja ta lät´s kõlgusehe magama." Kurat ol´l sis üülnu: "Ei, mi kõlgusen ta küll ei ole, om naabri kõlgusen. Temä minu käest seo haiguse saigi, ma lassi tälle kättemassu peräst. Ma istse ütskõrd tema rehesaina veeren ja olli jäänu suikma. Miis tul´l kuurmaga, võtt kuurmaorre ja visas vasta saina.
Ma tuud hirmsale heitusi ja lassi temäle tagasi seosama heitumise haiguse. Anna hummoku tälle vett ja ütle, et ta saap terves." Kurat kadunu är ja nõid lännu kodo tagasi. Hummoku annu haigele vett ja haige saanu terves.

ERA II 126, 587 (27) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Rahvapärane arstiteadus
Rabat. Inemine ol´l heitunu ja palavikun. Arstiti rauvatossuga. Raudplaat vai pann aeti tulen kuumas, kästi haigel saista, jala harki. Panti kuum pann jalgu vaiele ja visati kust sinnä. Haigel pidi olema lina üle pää, ku rauvatossu tetti. Kusi pidi olema noorest poisist vai tüdrikust. Ku haige ol´l poiss, sis noorest tüdrikust ja ku haige ol´l tüdrik, sis pidi kusi olema noorest poisist.

ERA II 126, 594 (45) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Halltõpe arstiti hirmutamisega. Tetti kapl likes ja tõmmatu üle kaala, sis hirmutedu, et siug. Sis heitu haigus är ja inemine pässi täst valla.

ERA II 126, 597 (56) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Minka, s. 1883 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Lindäjä vai läbilüüdu arstmine.
Muna, ahjust palanu savi, ämblikuvõrk, kassisitt ja vesi klopitas kokku ja andas lehmäle sisse, ku ta om läbi lüüdü.

ERA II 126, 600/1 (62) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Jaanipuulbä üüse aeti lehmä väl´lä ja hummoku päivätõsenguga aeti kodo tagasi ja nüsti õkva är kah. Tuu komme ollu selleperäst, et puugi tullev jaanipuulbä üül (üül vasta jaanipäivä) piimä võtma. Aga ku aeti lehmä mõtsa ja na hummoku kodo tulli, sis es saa puuk inämb võtta, tä aig ol´l müüdä.

ERA II 126, 605 (82) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Musta kassi om hää pitä, sis Hendrik kodo ei käi. Kah om hää pidädä hatta. Tuul om kutska ja sis ei taha Hendrik tulla.

ERA II 126, 605 (83) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Üt´skõrd tullu Hendrik külä ligidäle ja saanu sääl halli kassiga kokku. Küsünu kassi käest. "Kodupoole käija, kas Lapik om kotun?" Kass üülnu: "Lapik (lita) om kotun jah, täl om viis poiga." Oi sis Hendrik pistnu õkva minemä.

ERA II 126, 605/6 (84) < Rõuge khk., Rogosi v., Murati m. - Amanda Raadla < Otto Mintka, s. 1883 (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Kerigomäe järv om kivitii veeren. Selle mäe otsan ollu vanast kerik. Ku üt´skõrd väega karm sõda ollu, sis lahutu kerikut ja kell sadanu tornist alla. Säält viirdünu perimäke kell järve. Prõlla olla kell järven. Ku mõnikõrd om kuulda kellä vaugmist järvest, sis om uuta halva ilma.

ERA II 126, 613/5 (4) < Rõuge khk., Laitsna-Rogosi v., Rebase t. < Rõuge khk., Vana-Roosa v., Varstu k. - Amanda Raadla < Liisa Pulk, s. 1853 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vanast ol´l üts imä vannu uma tütre är üte kopika raha peräst. Raha ol´l ar kaonu. Tütär ol´l raha är kaotanu. Imä pahandanu: "Saagu sa Vanajuuda kätte!" Nii ol´l saanu kah. Vanajuudas haarnu tütrel kässist kinni ja visanu ola pääle. Vinnanu kõik kotuse läbi. Üten paigan ol´l lehmä nüstü. Vanapakan tennu nii, et lehm ol´l jalaga pangi ümbre löönu ja piim lännu maha. Vanapakan laknu piimä sisse ja veenu tütärlatsele oma suuga süüvä. Ku hernid ol´l külvetu, sis Vanapakan korjanu takast üles herne ja toonu tütärlatsele süüvä. Vahepääl veenu tütärlatse üles kuuste ja säält na vahtnu tükk aiga, midä inemise teivä.
Viis aastaka ol´l tütär ollu kuradi käen. Sis heitnu ta tütre uulitsa pääle maha ja säält saanu imä latse kätte. Käe ol´l Vanapakan vidamisega latsõl pikäs ja peenikeses vinnanu. Tütarlat´s esi ol´l seletänu: "Me maal sai süüvä iks külält, aga Vinnemaal ol´l hädä. Sääl lüüdi egäle asjale rist ette!"

ERA II 143, 303/8 (2) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
"Vahtsõnõ lukkõij jäll tulõ!"
Lugõjaks kutsuti, kes oskasivad palvemajas teistele ette lugeda.
Palvemajasid olli Haanis Jaanimäel ja Viitinna Saarlasil. Viimane kadus mõne aja eest, ei olnud tarvitajaid; praegu on seal asunik Jakob Doom. Jaanimäel on veel alles, muistne Riia-Pihkva tee jaamahoone (härbän) õlgkatusega, mida parandatakse iga aasta. Tarvitajaid veel leidub!
Midas oodati lugeja ettekandest?
Otsust andvad üteluste kõnekäänud: "Olõ-õs tuust määnestki lugõjat!"
"Uni tükke pääle tuu lugõmise aigu!"
"Tuu um lugõja, kink lugõmise aigu silmavii lätte vallalõ päsese!"
"Saa-õi egalütel loetus! Lugõ nigu puid rago! Peraotsa sõnatähe jääse lugoja ummi habõndõ sisse!"
Paremaks lugõjaks peeti Haani-Jaanimäel, Kasaritsas elav halli habõndõga vana Tolga. See olnud vana koolmeister, kes käinud Jaanimäele üle kahe nädala kord. Ta lugenud kas suurõst piiblist ehk omast kirjutatud raamatust ja siis seletanud pääst suurema osa juurõ.
Palvetamise ajal: "pitsit silma kinni, et kõik ilmlik asi ei saaks essütämä; ütsinda taivaliku nägemise ja asja vaimusilma iihn olõsi!" Pääle Tolgad olevad veel Jaanimäel lugõjateks olnud Tautsa Lättesuu Jakob, Kaaravadsa Jakob (praeguse Peeter Normanni isa), siis Luttika piibu-Jaan, Tallime Peeter Mitt (olli õp. R.Kallase ajal Rõuge kiriku vöörmündriks). Siis Kuuda külast peremees Tanil Gutves.
Midas nad lugesivad?
Kirjutatud käsikirjalist "Maarja unenägemise raamatud" (minu isa Tanil Gutves olli Jaanimäel käija, see tõi Viitina valla Kaugu talust Ventsli käest käsikirjalise raamatu, umbes sada lehekülge, ja käskis minul ümber kirjutada, omale. Praegu on see trükitud raamatus "Püha maa muinaslood" Tartu, Herman). Ümberkirj. Hävinud. Pääle selle "Mirri rohoaed ehk kad. Paradiis", "Adami pattusadamine", "Üts palvuse raamat sest Preisi kun. Kerkesandast", käsikirjaline "Taivatähti kõnelused" (selle raamatu käsikirja saatsin prof. M. J. Eisenile), trükitud raamat "Taiva man" (saadet M. J. Eisenile). Lauludest: "Tuhande lauluraamat", "Mõne armsa vaimuliku laulu" I ja II jagu, "Liitanja raamat", mõned käsikirjas laulud. Kirikulaulusid ei lauldud palvemajas. Need olla ilmalaste jauks.
Rahvalaulud olivad: ilmlik "Holla!", joodikujorud, vargalaulud, kõrtsi kõõrutused. "Sünnü-õi kõike suust vällä aija!", "Ei või ütest lättest mõrro ja magusat vett vällä tulla!" Laulusõna ülti ette; ega lukkõij ütel inne ja peräst lugõmist uma laulusõna laulmises.
Millal käiti Jaanimäel?
Minu isa ühes eidega käisivad üle pühapäiviti, hommikul kell 4, et kella viieks algusele saada.
Ollin korra poisikesena ligi võetud, kui lõpuks ütles Tallime Peeter Mitt: "Tulõmine jääs meil kattõ nädali peräst. Küläkosti um lubanu tuvva Vargali Jakob. Tulkõ sis jäll kullõmma ehk külh taivatii um vaiva täüs; ega õks mi moodio saa-õi sinnä parembahe paika, ku tulla ei taha!" (Vargali Jakob - taluperemees Laitsnast.)
Ilmalatsõ tihti tarvitasid seda sõna: "Tulõmine jääs katõ nädäli peräst!", kui mõnel koosolekul terminit määrati, lõpuks.
Suvel kell 4, kui "karjad metsa saadeti ja talvel, kui pime öö veel olli. Sügisel pime ööga, enne Jaanimäele saamist, olli üle minna Kurgjärve udõrpistu ojast, kus ülekäigu purdekivisid ei olnud näha, jalad põlvini märjaks saivad sisse kukkudes. "Und der pist du?" Udõrpistu - org Jaanimäe lähedal.
Lüütsepa Jaani elokäük olnud iseäranis Jaanimäel palvemajas kuulajatele meele järele, kui seda Vargali Jakob ette lugenud. Et seda ühekorraga ei jõutud ette lugeda, siis olnud oodatud külaline Vargali Jakob Jaanimäel. Seda raamatud ei ole ma näinud. Arvatavasti olli ta käsikirjana nagu enamiste kõik niisugused apokriivalised kirjad. Sisuks olnud: kuidas Lüütsepa Jaan ära surnud, seal taevas käinud ja mõne päeva pärast ellu tõusnud. Mis ta taevas näinud, kus Õnnistegijaga juttu ajanud ja see taeva hooneid näidanud, kus igasugused pühad elutsenud, ja seda õndsust ta seletanud pärast teistele. Ta elanud mitu aastad veel siin ilmas.
Ka loetud veel "Misjoni lehti". Ühe sees olnud: "Zuuri kuninga tarõ põrmandu läikimahõerumine". Keset tuba olla pangisuurune piip, mida ministrit hulgani suitsetavad ja põrandale sülitavad. Toapoisid hõeruvad siis kividega sülge põranda külge niikaua, kui läikima hakkab kui poonitud vahapõrand.
Kuni tänani on Jaanimäe palvemaja alles ja vennastekogodus mõnedkümned hinged suur, ümbruse küladest. Nende seas on väiksel viisil viinavõtjaid ja ka piibusuitsutajaid.
Käivad ka advendistid ja baptistid oma laulukooridega ja ettelugemistega. Enam võiks neist kirjeldada Peeter Norman, kes seal lähedal elab, selle adres on: Haanja, postkast Risttee.

ERA II 143, 324 (20) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Must raamat - valgõ tähe.
Viil tiise tuu Kodas-Matli - Tartu preili ehk Tartu mamsel, niu mu esä teda nimit -, seleta: "Tartuhn um pal´lo tudengit, nuu umma suurõhn koolihn, ei opi mitte egaüts umast raamatust, vaid prohvessor lugõ suurõst raamatust ette ja tudengi peävä meelehn pidama, ku tõõnõkõrd küsütäs.
Suur raamat um siäl kettega saan´a külehn kinni ja tabahn, et muu ei saa lukkõ ku ainult prohvessur. Raamatul käändäs katõ mehega lehte. Lehe umma musta, ja valgõ trikktähe. Ütskord oll johtunu, et taba vallalõ unõhtunnu, tudenk lugõnu ja kõik tarõ tulnu kuuljit täüs. Nuu käünü tarre pitehn ja kässiga rehelnu nii kavva, ku prohvessur kutsut, tuu lugõnu tõõsõst paigast, sis kaonu är. Nii hoietas tuud raamatud taba takkahn, et egaüts saa-õi lukõ. Kia opetajis opisõ, nuu kõik piät siäl musta raamadu man opma!"

ERA II 143, 338 (7) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Hingekäük.
Minu vanaimä, Piitre naane Liiso seletas mitte üts kõrd, vaid mitu kõrda, et inemise hing "käü kärpsel ja lindas kui liblikas". Olnu ütskõrd, ku pajalaud puulpoikalla, ku valgõ liblik linnanu läbi paja vällä. Liiso kaenu ja kullõlnu, et va Lukka-Katri umahn sängühn maka ku noorskas õnnõ. Vanaimä pandnu suurõ puulivvaga vett paja pääle.
Õdagu, ku tuli üles võeti, küsünü Liiso Lukka-Katrilt: "Mis sa unõhn näi, ku innest magasi?" Ütelnü Katri: "Käve unõhn kõ ilma läbi, lindsi üle suurõ järve, pelksi külh, ku lainõtama nakas, sis sisse satad, a tassanõ ilm oll, sata-õs sisse!"
"Järv õks oll livvahn vesi, kost üle tagasi linnas. Egas kõigil inemisil käü-ei hing ilmapittehn hulkmahn, mõnõl võhlul käü!" Lukka-Katri olnud niisugunõ, kiä egalõ poolõ saagi pääle vällä läts ja tühält tagasi tulõ-õs. Hüä inemise hing makka ihoga ütehn.

ERA II 143, 341 (10) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1936) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ask - asu[h]unik.
Iga elamise ehk maja lähedal on asu[h]unik. Kord päevas, iga hommiku, pühitas luuaga tarepõrandat, seda kogu viimaks korviga välja viies küsitakse: "Kus ma asu pane?" Vastatakse: "Vii asu[h]unikusse!" On aga asu sees paberitükikesi ehk kergeid höövlilaste ehk kuivi puulehti, siis iga asuviija peab asule [h]unikust maad pääle kaapima, et tuul asku laiali ei kannaks.
Vana-aastaõhtune pühitud ask maetakse asu[h]uniku sisse (asu[h]unik on kuiv, ei külmä) ja seistakse asu[h]uniku otsas, kuni midagi häält kuuldakse (pimedas ei nähta midagi, küll aga kuuldakse). Kaugemal koerahaukumine - tuleb külalisi, mida kaugemal, seda kaugemalt; roovikas kukub tuule käes - saab kooljas; hobune hirnub - tuleb kosilane ilusa hobusega; kikkakirgmine - tulekahju ehk valitsusega pragamist. Puudekohin tuules tähendab lustilist olukorda heade inimeste seltsis.

ERA II 143, 374 (29) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vesi ja kuu. "Järvevesi pess lainidega vattu viirde, no um pehme aig!"

ERA II 143, 385 (2) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Ütskord lugi Jumal raha ja pand kolmõ unikohe, kõik ütesuuru. Juudas tull mano ja küsse: "Kelles na huniku saava? Üts saa mullõ, tõõnõ sullõ, a kelles ta kolmas saa?" Jumal ütel: "Kolmas hunik saa mu leevä süüjäle!" Juudas ütel: "Ma olõgi su leevä süüjä!" Sellepääle ütel Jumal: "Võta sis - püüdjä sa olt, püüdjäs sa jäät, a täüs sa är saagu-õi kunagi!"

ERA II 143, 386 (3) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Surnukassad asusivad Rõuges 1880. aastate ümbruses, kui õp. T. Hahn olli jutlustamas. Siis olli Rõuge vana matuse peal kaks klaasakendega hooned. 1 olli kihelkonna kelder, teine Rogosi kelder, viimane olli ligi suurt teed, aknad tee poolõ. Korra nähtud ööse akendest tuld paistvad ja keegi julgem läinud vaatama, mis seal sees tehakse. Olnud suur laud keskel ja hulga suuri tõrdeid ja rohesid seina äärdes olemas. Mees küsinud: "Mis teie seal teete?" Tulnud keegi ukse juure, avanud lahti ja ütelnud: "Siin on nüüd nahapargi koda asutatud. Pargime nende inimeste nahku, kes on ära koolnu ja olivad surnukassa liikmed. Uks pantud kinni ja mees seletanud kõrtsis teistele. Tuli aga paistnud aknaklaasidest tagasi, mis kaugemalt klaasile langenud. Sellest saadik kardeti sealt mööda minna. Löödi laudadega kinni aknaaugud. Surnukassad kadusivad. See on tõestisündinud lugu, aga kes kirjutaks sellest pikemalt ja selgemalt? Jah, kes?

ERA II 143, 387 (4) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Surnukassad II.
See olli sel ajal, kui lubati talurahval omakeskel valida ringkond umbes sada liikmega, kus igaüks võis kedagi võtta, kes sellega nõus olli, vannainemist, surnukassa. Kes vana ära suri, selle hüäks maksis iga liige üks rubla. Rõuge õp. T. Hahn olli mõisnikudega selle vastu, et küladesse asutadi surnukassad; kes tahab, mingu Võrusse, seal on Naagli kassa, Struki kassa. Need julgemad. Tehti jutt välja et neil, kes "kassas", pargitakse pärast surma nahad ära. Koke kooliõpetaja Jaan Thalberg ütles korra lastele: "Ei maksa pelata, kui õhtudi Rõugest tulles näete tuld paistvad matusekeldri aknast, seal ei pargita kuuljide nahku, vaid tulevalge, mis Kellä-Jüri aknast paistab, keldri akendesse pleegib vastu, suurteel kõndijale otse silma. Edespidi ärge peljake sealt mööda tulles!" Palutud jumalad: annaks jumal, et rumalate talurahva jonn kord lõpeks ja külade surnukassad ära laguneks! Kes raha kätte sai, ei tahtnud enam edasi massa ja nii laguneski ära.

ERA II 143, 392 (9) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Põrgupahr Beemot olevat olnu ennevanasti hirmus suur seataoline loom. See pääsenud tihti sulust välja maailma mööda roitlema. Tema kärsä pääle mahtunud pisikene küngus, korraga maad songides. Ta otsinud savipähklaid. Praegused savipähklid on hernetera ehk oatera suurused, musta koorega, nurmel kasvava seatilga juure küles, sõlmekohad; vanaste need olnud pangisuurused, neid otsides songinud Beemot kõik savimäed ja küljed läbi. Sellepärast on künkad ja lohud maa pääle saanud, kuna enne maa tasane olnud. Liivakünka sees on savikordasid ja savimäe sees liivalademeid, kõik segi aetud nagu seasongermu. Kihvad olnud kirikutorni taulised ja harjased keset selga, nagu talvel haavamets mäe pääl. Suvel pöörelnud poris, senna jäänud järvetauline lohk, milledest mõnest kuni tänani vesi ära ei lõpe. Kutsutakse lannuks. Landusid aga on palju olemas. Nüüd ta ei saavad enam välja pääseda. Sulus kinni!

ERA II 143, 395 (12) < Rõuge khk., Haanja v., Kokemäe k. - Jaan Gutves < Vidrik Piir, ? a. (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Vakol vajub
Seda teadis seleta Vidrik Piir Kokemäe külast Haanist, et Viitinnas üks tüdruk kuulnud, kui järv hüüdnud: "Dammul! Sa tagane iist, siist Vakol nakas vaoma!" Innevanasti olnud Vagola järv Viitinna Läti piiril Luhasoo asemel. Mispärast ta äravajunud, seda ei teata. Luhasoo on praegu suur ja lai soo, Eesti-Läti piiril. Vanamõisa talude kohal on vakamaasuurune lahtine allikavesi, kust Sänna Pärlijõgi oma alguse saab ja paar kilomeetrit allpool Saarlase veskis kaks paari kivisid ümber ajab ühes ka villakraasimisega. Ta pidi siis Rõuge kohalt üle mägede "vajuma"! Nõuan kord veel järele.

ERA II 143, 520 (34) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Gutves < Jaan Gutves, s. 1866 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, redigeeris Mare Kalda
Eesti runoviiside nr. 2227 sõnad:
Märdi- ja kadriõhtu sisselaskmise laulu sõnad on pia ühtemoodi. Summas peab olema: märdi-isa suurõ kotiga, märdiemä laulu ja sõnnustikuga. Andeiks: linnu, villa, liha, rasva, roormid, hernid, ube, leiba, vorsti. Tänuks õnnistuse sõnad. Mittesaamise korral halvemad vandesõnad. Märdid karvased, Kadrid sellevastu paberilindid, höövlilaastud. Näud kõigil kaetud. Kadri anded on samasugused, õnne- ja needesõnad samad.
Kahe nädälä päräst, kui "annid" on rahaks tehtud, toodakse suuremasse talukambrisse pang pairist ja viina nii palju, kui rahakott lubab, ja peetakse "sandipidu" - tants, ringmäng, laulud. Keskööni ehk harvem kuni valgeni, kui olli jookisid rohkem ja joojaid vähem.
On praegugi veel pruugil. Õlut enam ei olevat, selle asemel hansa ja koduõlu. Laulud - mis kellegil meele tuleb ja kõik oskavad. See on vanemad laulud.

ERA II 143, 560 (33) < Rõuge khk., Saaluse v., Voki k. - Ludvig Raudsepp < Hussar, 82 a. (1936) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd sõduri' käve ütte jõkke oiduma. Egakord õks oll pallo sõdurit är' kaonu, kiäki' es tiä', kos niä' jäiva. Ütskõrd, ku ma tulli ka ütsindä oidumast, andso üts illos naisterahvas mullõ puhta hammõ (ku ma tahtsõ umma hamõt sälgä panda). Tä ütel, et "ma anna sullõ puhta hammõ, soo hammõ ma' mõsa är' ja oma tõõsõlõ." Ma võtsegi hammõ ja' naksi sälga ajama, a' nigu mul tuu kommõ õks oll risti ette tettä, tei nüüdki. Nüüd lätsi' silmä' vallalõ ja sai arvu, et hindäle säi kapla kaala.

ERA II 143, 700 (16) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Soemetsa k. - Ludvig Raudsepp < Ann Suss, 57 a. (1937) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Libahunt.
Tuu oll ühteh paigah, üteh kõlgussõh; susi oll iknu ja' nuutsknu. Ku' tarrõ oll tuud, oll tää muutunu' naistõrahvas ja' sündünü' täl lats.

ERA II 151, 14/6 (2) < Rõuge khk., Sännä v. < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - M. Teder, Petseri Ühisgümnaasiumi õpetaja < Kreeta Teder, s. 1849 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002, redigeeris Maarja Oras
Kohalikke muinasjutte.
Tsooru parun Budberg oll´ väega kuri mõisnik ollu'. Tuu oll´ uppunu är´ Musta jõkkõ Kinkasilla manu, mis um Tsooru, Roosa ja Kõrgõpalu piiri pääl. Tol kõrral tiä oll´ lännü' Kõrgõpalu mõisahõ läsäproua poole, kis oll´ talle sugulanõ ollu', nõu andma. Tuu oll´ keväjä suure vii aigu ollu'. Läskproua oll´ kiildnü küll' teda üüses jäämä, a' parun ei ole kuuldnu ja oll´ pikkivangõrdõga minemä sõitnu kellä ütse aigu. Suurvesi oll´ alla tullu' luhasuust. Pümme ollu', parun es olõ midägi nännü. Parun oll´ tänitänü küll', et "ristiinemise, avitage!" ja oll´ ojanu. Moonanaasõ olli kuuldnu, a kiäki es olõ julgunu appi minnä, sest vesi oll´ väega suur ollu'. Parun oll´ esi 4 versta viiga allapoolõ aet, hopõn oll´ silla manu' är´ uppunu'. Ku' tedä oll´ matõtu, sõs tia kutsar, kiä mitu päivä ja üüd üllen oll´ ollu', oll´ veidükene juubunu ollu' ja surnukeldrille magama jäänü'. Sõs oll´ tiä nännü, ku vana' kuradi olli ussõst sisse tullu, kõigil sarvõ pään, a' ütel pääkuratil oll´ 7 sarvõ pään ollu', hobõsõ hand takan, kabja all ja inimese nägu iin. Tuu oll´ võtnu karmannist pitski toosi taolitse karbikõsõ, oll´ tsusanu kuulja nõna manu', kuulja oll´ ellu tullu', sest tuu oll´ elukarbikõnõ. Sõs olli kuradi võtnu raudkepi ja olli nakanu kuuljat pesmä, ja tuu, kel 7 sarvõ pään, oll´ ütelnü, et nu' mastas sullõ palk, mis sa maa pääl tei', kuis sa vaesiidega ümbre käve', et kas sa anni' ka' vaesille, ku' su lavval olli mitmesugutsõ praadi, ku' tiä armu pallõl. Sõs pand 7 sarvõga kurat toosikõsõ jäll' kuulja nõna manu', oll´ võtnu' parunil elu vällä ja pandnu toosikõsõ sisse tagasi ja pistnü karmanni. Sõs olli pandnu' kirstu tagasi. Vällä minnes üts oll´ ütelnü, et "papa, siin um üts maan." A suuri sarviga juudas oll´ ütelnü, et "meil ei olõ taaga tegemist, ta va joodik, täl 3 tungalt pää all´." Kutsar Manglus, ku' üüse oll´ üles heränü, oll´ kuulnu, ku suure mürinaga olli sisse tulnu. Oll´ risti ette ja rindu pääle hiitnü ja ütelnü, et "Kolmainus Jummal, päästa minnu kuratite käest vallale." Sõs suuri sarviga kurat oll´ tostnu jala üles ja oll kusnu' Mangluse pääle. Hummugu oll´ Manglust surnukeldrille otsma tult.

ERA II 151, 17/8 (3) < Rõuge khk., Sännä v. < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - M. Teder, Petseri Ühisgümnaasiumi õpetaja < Kreeta Teder, s. 1849 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002, redigeeris Maarja Oras
Parun Samsoni vanaima surm ja matused.
Rõuge mõisa Kaarel Samsoni vana-vanaima oll´ lännü Sännä mõisalle rentniku Bergmanni poole küllä.
Tii pääl oll´ äkki pääst ja süamest läbi lüüd ja oll´ äkki är´ koolu Sännä Karaski talu kotsil. Kuulja oll´ viid Sännä mõisalle lautsille. Ku valvja olli kesküül valvnu', sõs oll´ tõld sõitnu 3 hobõsõga trepi ette, vällä oll´ tulnu' 3 musta miist. Niä olli tulnu' valvjite manu ja olli küsünü, kost lätt tii Riia pääle, Moskva ja Peterburi pääle. Valvja olli ütelnü, et ei tiia. Mehe olli vällä lännü ja ussõ vallalõ jätnu. Sõs oll´ tullu suur tuulepuhang, kiäki nägemata oll´ kuulja pääle löönü nigu karra pääle ja kuulja kihä oll´ üles visanu. Ku matma oll´ nakat, olli kõik Sännä valla peremehe matma aedu. Kui kuuljat oll´ Rõuge kerigumäkke nakat üles vidama, es olõ ütski hopõn jõudnu kuuljat üles vitä', kas tapnu vai är´. Sõs oll´ opetaja Kikas käsknü' hobõsõ iist võtta ja mehe' vankri ette minnä. Mehe' olli' kuulja üles vidänü. Es oleki rassõ ollu'. Sõs oll´ kuulja kerikulle viid ja sääl puhendet. Kerikun oll´ valvõt üü ja päiv. Kõigile valvjile oll´ ant kõgõsugumitsi süüke ja oll´ esiki raha mast. Õdagu oll´ matõt vanna matusõlõ maha.

ERA II 151, 19/20 (5) < Rõuge khk., Sännä v. < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - M. Teder, Petseri Ühisgümnaasiumi õpetaja < Kreeta Teder, s. 1849 (1937) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002, redigeeris Maarja Oras
Uppumise ettekuulutus.
Kats last, Kaarli ja Katre Gaabriel Kavagu külast Vana-Roosa vallast oll´ saadet mõisale sulasõlõ süvvä viimä, mis oll´ üts verst maad kavvõn. Latsõ olli söögi är´ viinü', sulanõ oll´ süümise lõpõtanu, a latsõ olli hildas jäänü koduminekuga, odagunõ agu oll´ ju' üles tullu'. Ku latsõ olli üle Roosa Suurõsilla lännü, sõs oll´ kiäki sääl silla kolm kõrd löönü nigu vasaraga karra pääle ja ütelnü: "Miis um küll´ tullu', a tund ei olõ tullu'." Latsõ umma nännü', et üle Suuresuu um tullu kats kahru silla poolõ. Latsõ umma' väega pelgämä nakanu' ja är juusknu'. Tõõsõl pääväl kellä 10 aol oll´ sääl silla all hindä är´ uputanu karäts Varõsõ Kusta, kedä Roosa mõisniku Aaderkassi proua Marie Juulie oll´ käsknü' kasakil pessä pajjuvitsuga, mis tõrdun olli soolavii sisen är´ sooladu', mille ülemätse otsa olli kokku köüdedü.

ERA II 160, 371/2 (29) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 a. (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Rõugen om mäki vaihõl üts sükäv järv. Sinnä järve pessivä eestlasõ hulga sisse sisse. Tuu om Ala-Kõrtsi järv. Na summa viisi kävevä.

ERA II 160, 372/3 (31) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Pininuki' omma õigõ vanast olnu. Nuu es olõ kah määndsegi looma'. Nuu olliva üts tõnõ rahvas - tõist suku. Nuu tapiva ja seivä inemiisi. No parhõllaki viil om pininukkõ. Noid peap olõma viil Uraali mägeden. Na tahtva viil praeguki inemise lihha. Noil omma säändse pikä' hamba' ja pikä' nõna' ja pikä' näo'. Tuuperäst kutsutas noid pininuki'.

ERA II 160, 379 (2) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Äis toda tiid - tuu om üts vanarahva sõna. Tuu om praegutse keele perrä, et juudas toda tiid. Tuu tähendäs, et juudas, vai mis.

ERA II 160, 381 (10) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Ilmarinõ - tuu om üts vanaaoline eesti rahva jumalatõst. Ilmarinõ vai Ilmatark - tuust tulõ tuu väl´lä.

ERA II 160, 382 (12) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Kodukäija - tuu om usu sehen - ol´l tuu, et surnu käü kodo. Ku kiäki är koolõs, sõs käü kodo raha kaema vai...

ERA II 160, 382 (13) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Tan meil kõrval Nooli rahvas elli. Noil kuuli tütär är. Na ütli, et na nännü, ku tulnu kodo. Kuulnu käümist kah.

ERA II 160, 383 (18) < Rõuge khk., Pindi v., Pindi as., Karja t. < Rõuge khk., Vastse-Nursi v. - Ija Daniel < Peeter Märdimäe, s. 1865 (1937) Sisestas Salle Kajak 2001, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Muuk om munk vai mung. Tuu om väega pal´lo Jumala pallõja.

ERA II 219, 23/4 (2) < Rõuge khk., Rogosi v. - Harald Kaare, Avanduse Põllunduskooli õpilane < Katariina Kasak, 65 a. (1939) Sisestas USN, kontrollis Ell Vahtramäe, redigeeris Mare Kalda
"See olli sis, kui minno esäesä olli poisikõne," algab vanaema oma jutustust. "Pääle suurt sõda, kui maa olli ära kurnatu, luuma nink vili kiäke ärä otsa saanu, tulli suur näljaaig, midä aitäs suurendä viil ikaldusaestä, mis järgnesi ükstõisele. Tol näljaaial oli kehvus igan talun, nii et inimese leivajahule männakuuri juure lisasi, nink liha puudusel koera ja kassi nink mõnikord ka latse ära sõi. Inimese jäi nii nõrgas, et vahel tii pääl kõndes surm teda tabas.
Näljaga kaasas käis ka viil tuu kole katk või must surm, mis inemesi kui loogu maha võttis. Ei jõudnud inamb surnuid matta, kuna neid olli palju. Kõige rohkem tappis must surm inimesa linnan, kus neid palju koos olli. Küll tehti kadajasuitsu ning siputati ätikaga, aga midagi es aidanu. Kevadel, kui lumi ära sulas, tulli lume alt hulk surnuid inimesi välja, kes talvel ära surri nink lume alla jäi. Nüüd kaeveti neile suur auk, panti koolnu sinna sisse nink aeti mulda peale.

ERA II 223, 563/5 (2) < Rõuge khk., Nursi v., Kõosaare t. < Rõuge khk., Haanja v., Rasva k. - Anna Miks, Tallinna Pedagoogiumi õpilane < Kusta Miks, 58 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, redigeeris Maarja Oras
Mõned aastad tagasi elas Haanja vallas Tsutsu külas talumees Jakob Zutz. Kord nägi ta unes, et üks tundmatu mees tuli tema juurde ja ütles: "Võta endaga kaasa Püssa külast Krahvi Jakob ja mine temaga laupäeva öösel kell 12 Kõrgeperve saare lähedal asuvasse Püssa Suuressuhu. Sääl teie leiate ühe männi alt sipelgapesa. Selle pesa all on pütitäis kulda. Minge ja tooge see ära. Kui teile keegi vastu tuleb, siis ärge pange teda tähelegi."
Nimetatud mehed otsustasidki minna vaatama juhatatud kohta. Nad aga ei julgenud minna laupäeva öösel, vaid läksid sinna järgmisel pühapäeval ning võtsid endaga kaasa ka Leimanni Jakobi. Nad leidsidki õpetatud kohast männi alt sipelgapesa. Mehed kaevasid pesa üles ja torkisid pesa alt raudoradega, kuid ei leidnud midagi. Nad naersid unenäo üle ja pöörasid kojuteele. Maanteel tuli neile vastu endine Võru veinikaupmees Klein. Väike punane koerake jooksis tal ees. (Klein oli meeste teada juba surnud. Pikne oli ta tapnud.) Klein naeris ja ütles: "Käisite küll raha otsimas, aga ega teie midagi ei saanud."
Mehed imestasid, et kust surnud kaupmees Klein on siia saanud ja kust ta teab, et me raha käisime otsimas. Nad vaatasid tagasi, aga ei näinud enam kedagi.

ERA II 223, 565/9 (3) < Rõuge khk., Nursi v., Kõosaare t. < Rõuge khk., Haanja v., Rasva k. - Anna Miks, Tallinna Pedagoogiumi õpilane < Kusta Miks, 58 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Ell Vahtramäe, parandas Maarja Oras
Keegi Vastse-Kasaritsa moonamees, vaene ja joomar mehike, eksis kord purjus peaga Võrust tulles Verijärve kaldale. Sääl edasitagasi käies tuli talle vastu üks väike mees ja ütles: "Mis sa vaevled ilma asjata, sa võid kerge vaevaga saada rikkaks meheks. Too mulle üks hingeline ja üks tossuline, siis sa saad siit järvest surnukirstutäie kulda."
Moonamees läks koju, võttis oma kassi ja pistis selle kotti. Võttis ristikheinapõllult naabriperemehe varsa ja köitis kassi varsale selga ning läks nendega Verijärve äärde. Mehike tuligi talle sinna jõudes vastu, võttis varsa ja hakkas seda vette vedama. Moonamees nägi, et pool surnukirstust oli juba veepinnale tõusnud. Järsku katsus mehike kotti, kus ta arvas hingelise, tähendab lapse, sees olevat. Kotist kostis kassi hale miau. Seda kuuldes laskis mehike varsa kõige kassiga lahti ja kadus. Kirst vajus kolinal järvepõhja. Mitme päeva pärast jõudis moonamees koju. Mis temaga juhtus, seda ei tea, kuid sellest päevast saadik ta jättis joomise ja temast sai jumalakartlik mees.
Nüüd aga nõuab vihane mehike siiski igal aastal endale ühe hingelise olevuse. Ei möödu ainustki suve, ilma et Kasaritsa Verijärve ei upuks ühtegi inimest.

ERA II 244, 237 (1-2) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv
Kivid. Sänna asundusest umbes 1 ¼ km kaugusel asub suur kivi ja sääl olevat ka märgid pääl.
See tähendab, et sääl asuvad suur kivi ja kohalikud inimesed kõnelevad, et see on visatud Kalevipoja poolt. Selle suure kivi pääl on hakanud ka kasvama üks väike tammeke.

ERA II 244, 239 (7) < Rõuge khk., Rõuge v., Pärlijõe k., Sänna as. - Arno Uibu, Lepistu algkooli õpilane < Juulie Uibu, 55 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Rahvausundi alalt. Vanasti oli kardetud praegust Liivaku mäge, mis asub Sännast ¾ km kaugusel, kus inimesed olid näinud vanapaganaid ja tonte.

ERA II 244, 345/7 (20) < Rõuge khk., Viitina v., Ala-Pundi t. - Aksel Reiljan, Ristemäe algkooli õpilane < Viitrik Liiva, 50 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Nagu oleme juba usuõpetuse tundide ajal kuulnud Iisralli laste põgenemist üle Punase mere ja vaarao laste uppumist. Pääses vaid üks vaarao tütar. Tingimusega, et ta ilma teiste inimeste nägemata peab kuus aastat käima vannis, siis jääb ta inimeseks, muidu aga kalaks.
On ilus suvine õhtu. Tasaselt lainetab meri. Päikese viimased kiired suudlevad konarlist, künkalist maapinda, siis kaob. Taevas jääb veel järele punetama.
Sellisel ilusal suveõhtul jalutab vaarao tütar mere kaldal. Nii jalutades igal õhtul saab vaarao tütar ühe noore poisiga sõbraks. See tahab teda kosida. Vaarao tütar on sellega nõus. Kuid et temale ehitatakse tammepuust maja ning sellises majas lastakse tal iga päev olla üks tund. Poiss olnudki sellega nõus ning nad abiellusid. Mees laskiski tal käia selles majas.
On möödunud juba neli pool aastat, kui vaarao tütar hakkas käima selles majas. Ühel päeval, kui jälle oli ta naine üksinda majas. Tuli naabriperemees ja rääkis, et ta laseb käia omal naisel majas ja ei teagi, mis ta sääl teeb. Teisel päeval puurinudki ta maja sisse auku. Jälle kui ta naine oli majas, vaatas ta läbi augu. Samas kiljatas naine sees. Mees tahtis aga uudishimu pärast vaadata veel ja vaataski. Samas tormas ta naine uksest välja nutuga ja lausus: "Sa ei jõudnud enam oodata seda 1½ aastat" ning siis kadus ta naine metsa poole. Seal moonduski ta kalaks ja elab vist praegugi.

ERA II 244, 500/1 (16) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Mi' lähkuh um üts Tsigaorg. Tuu nimi um tuust saanu, et ütel mehel katto tsiga sinnä orgo är. Ku otsma läts, es lövva. Suurõ puu all õnnõ üts kirivä särgiga miis. Ku tsiaotsja sinnä mano läts, kattõ tuu miis är. Läts sis miis tuud tsika tõõnõkõrd otsma. Jälki tuu kirivä särgiga miis suurõ kõo all. Ku' tuu kirivä särgiga miis är' läts, ronõ tsiaotsja puu otsa. Ku kirivä särgiga miis tagasi tull, sis röögäht miis kõvastõ puu otsast, miis kattõ är, ja puhma seest hüpäs tsiga vällä ja' pan´d kodo poolõ lahkma.
Ku' latsõ kar´ah olli ja' tuust orost tull läbi minnä, sis kõik joosi ja rüüksevä: "Tsigaoro perremiis!"

ERA II 244, 502 (18) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Üte õdagu tull esa välast ja ütel, et näk´k ütte kirivät poisikõst. Tuu käest ma küsse, et kohes läät, sis tää ütel, et mõtsast tulõ, mõtsa lää. Esä kutsõ meid kaema, a' es näe inämp midägi. Tuu vast oll vanakuri.

ERA II 244, 503 (19) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Vaestõlastõ k., Poona t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Katri Räim, 68 a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Ma' tulli ütskõrd üte vana tutvaga liinast (Võrolt). Tuu väega vansõ. Suukõrdsi palo s´ooh otsah, ku' mii jalaga tulli, nõssi sälatakah suur kohhin ja' kahhin, mi hüpsi kõrraga tii kõrvale. Müüdä läts väega ruttu, nigu vuhisi, must miis: suur oll tõõnõ, pääd es näe tõõsõl. Mu kõrvalsaisja väega värisi. A' tuu õks vanakuri oll, kiä müüdä kihut.

ERA II 244, 505/7 (22) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lõvaski t. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Mari Raudsepp, 70 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Suurjärv ja Pikkjärv
Kasaritsah, Räpo külä all, suurõtii veereh oll vanast järv, a' nüüd ei olõ tedä inamp. Tuu järve nimi oll Suurjärv. Vahtsõ-Kasaritsa mehe Meeldemäe lohost kai', et kuis Räpo külä mehe' saava egä aasta pallo kallo, a' näil ei olõ' kostkiltki püüdä'.
Ütskõrd Meeldemäe küllä tull seto kalluga. Sääl tull jutt kah Räpo Suurõst järvest. Mehe küsse seto käest nõvvo, et kuis järve säält är' saasi tuvva Meeldemäe lohko. Seto ütel, et ku last mul püüdä üts aasta kallo, sis ma' tuu teiele järve är. Kaup sündü.
Seto võtsõ sis kotitävve ellävhõpet ja' visas tuu Räpo Suurtõjärve. Ja nii nigu seto õdagu visas, oll järv hummogu Räpo küla alt kaonu ja är' lännü Meeldemäe lohko.
Ütskõrd üts kindrall oll pidänü sehvti üte ilosa Kasaritsa tütriguga. Nää tõotiva järve kaldõh suurõ tammõ all, et ku' nää kunagi piäs ütstõõsõ truudust murdma, sis s´oo järv lätt uma kotusõ päält är.
Läts mõni aig müüdä. Kindral jätse tütrigu maahha ja mõnõ ao peräst oll järv kah är' lännu uma kotusõ päält Meeldemäe lohko.
Tuul järvel um nüüd nimi Pikkjärv.

ERA II 245, 141/3 (1) < Rõuge khk., Kasaritsa v., Lüüste k. - Raimond Mald, Väimela Põllunduskeskkooli õpilane < Aado Raudsep, ? a. (1939) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Verijärve kõnõ
Kats miist lännü ütskõrd lämmä ilmaga Verijärvest müüdä. Üts lännü järve tsuklõma, tõnõ hüüdnü: "Verijärv, võta!" Verijärv vastanu: "Ei võta! Küll Vähkjärv võtt!"
Pääle Verijärve kõnõ oli see miis küll hoitnu minemäst Vähkjärve viirde, kuid ütskõrd lännu siiski tõisi miihiga kalalõ. Vähkjärv olnu mäti viiriga järv, tuu miis vaiju mutta ja upunu.

ERA II 247, 79 (6) < Rõuge khk., Pindi v., Roosimaa k. - Erich Hütt < Jaan Kroon, 58 a. (1939) Sisestas USN
Vanasti olnud inimestel hoopis teistsugused haigused ja hädad, kui praegu. Üks tuntuimast haigustest oli hall. Kui see haigusehoog inimesele peale tuli, siis oli kole külm ja kogu keha värises ja ägas tema all. Hallist saadi end hoida siis, kui tunti, et haigus ligidal on, sedamoodi, et oldi hästi vagusi ja pidi haiguse eest tagurpidi põgenema hakkama. Hall ei osanud siis inimesele järele minna. Kui hall sedamoodi ära eksis jälgedelt, siis hakkas ta huikama ja inimest nimemööda hüüdma. Kui siis keegi pidi sõnakese ütlema või häält tegema, siis oli hall kohe krauhti seljas ja väristas ning raputas nii mis kole. Vahest tarvitas ka hall kavalust inimese leidmisel, kui see häält vastu ei teinud. Nimelt küsinud hall mõnda selle inimese asja või midagi sellist. Kui siis inimene juhtus eseme hallile juhatama, siis kuulnud hall inimese hääle ära ja tormanud kohe inimesele kallale. Kuidas hall aga ise välja nägi, seda ei mäletata.

ERA II 259, 406/7 (6) < Põlva khk., Laheda v., Tilsi m. < Rõuge khk., Haanja v. - Ello Kirss < Leena Herne, s. 1853 (1939). Sisestas USN
Ku Rõugu kerikut ehitedi, ku kikast panti torni - üteldäs, et ei tohi pandja nimme manida' - üts miis hõiganu', et:
"Ollõv, kikas om Vääna poolõ kõvvõr!" Sadanu' maahha ja valmis.

ERA I 2, 393 (3) < Rõuge khk. - V. Meks, Võru Ühisgümnaasiumi õpilane (1928) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Kas tuntakse niisuguseid sõnu? Pöö, öök, pusa, viruskundra, mumm. Pusa - hirmudatakse lapsi, et pusa võtab juukstest kinni ja viib tiiki. Viruskundra - ahju pääl elutsev koletis. Mumm - tarvitatakse laste hirmutamiseks, et mumm sööb ära.

ERA I 2, 393 (4) < Rõuge khk. - V. Meks, Võru Ühisgümnaasiumi õpilane (1928) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Virusk - rehe ahjupäälne. Viruskikkas - ahju pääl elutsev hirmutis, tapukikkas - tülinorija. Nõgikikkas - must rähn.

ERA I 2, 393 (6) < Rõuge khk. - V. Meks, Võru Ühisgümnaasiumi õpilane (1928) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Härjapõlvlane - sõna härjapõlvlane on tuntud.

ERA I 2, 393 (7) < Rõuge khk. - V. Meks, Võru Ühisgümnaasiumi õpilane (1928) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Virp ~ värp - lõnga pooli peale ajamise juures lõnga sassiminekut nim. virbks (virp läks sisse.).

ERA I 2, 407 (3) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Võru Ühisgümnaasium (1928) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Lapsi keeldakse kuhugi minemast ütelusega: "Är minnü, setu aja kurja latsõ kotti ehk mustlasõimänd vii är!" (harva tarv. ka "kull").

ERA I 2, 407 (4) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Võru Ühisgümnaasium (1928) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Viruskiks nim. ahjutagust, kitsast, pimedat nurka. Viruskikas on mingisugune üleloomulik, must, kuratitaoline loom, kes elab virusses. Kurukikas tähendab seda sama mis viruskikaski.

ERA I 2, 407 (8) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Võru Ühisgümnaasium (1928) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Päkapikumehi nimetatakse meil harjapõlvlastõks, ehk sagedamini ka veel mättäräpsäjäteks.

ERA I 2, 407 (9) < Rõuge khk., Vana-Roosa v. - Võru Ühisgümnaasium (1928) Sisestas Salle Kajak 2002, kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
"Virp'iks" hüütakse seda risti, mis lõnga ajamise juures lõngale sisse läheb.

ERA I 4, 375 < Rõuge khk., Tsooru v. - Heinrich Pill (1933) Sisestas Salle Kajak 2002, Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Eesti Rahvaluule Arhiivile
Teie ringkirjalise esituse pääle 22.VI.32. on mul au vastata, et Tsooru vallas ja tema ümbruses on muistendeid väga-väga vähe säilinud. Kogu 10 küsimuse pääle ei tea midagi saata. Küsimuse nr 9. ehk vastaks kohalikud jutud "puukidest".
Puuk on kohalikkude inimeste arvamise järel olnud, kes ühele halba, teisele hääd teeb. Puuk reisib lennates. Teda võib ka näha, kuid mitte alati. Kes teab puugi teed ja tema lennuaega, siis võib hõbekuuliga teda maha lasta. Puuk on inimeste (nõidade) kätetöö. Vanast olla keegi hää ja kuulus puugimeister Riia tee ääres olnud. Poolteise rubla eest teinud hää puugi. See toodud kotiga kodu ja lastud rehetarre lahti, kust ta oma tegevust alustanud harilikult kohe. Puuke oli igat seltsi: viljapuuk, karjapuuk, rahapuuk, piimapuuk jne. Ka kohapääl olla puugimeistreid olnud. Tehtud neid saunas, vanadest vihtadest ja sütest.
Puuk on tassinud naabritelt kõik varanduse oma peremehele. Vaeva eest pidi peremees talle tublisti süüa andma. Söök pandi kas rehe alla, lao pääle, karjalauta jne. - sinna, kus puuk elutses.
Juhul, kui puuk surma sai, jättis ta kaasasoleva kraami maha. Siis alles tuli ilmsiks, mis ta kandis ja kellele ta kandis.
Ka puukide juttude teadjad ei olla enam ammu puuki näinud ja arvavad, et praegu neid enam ei olevat.

ERA I 4, 381/2 < Rõuge khk., Tsooru v. - Elmar Peterson, Lepistu algkooli õpilane (1933) Sisestas Salle Kajak 2002
Liigsüüjä
Kaugõl tagalaanõ suun, ütsikun, samblõgõ voodõrtõtu kuupan elänu üts kuri luum. Tia es ole küll peris luum, vaid puul luuma ja puul inemest. Edimet'se jala olnu inemise käe sugutse, tagumitse aga hundi jalgu sugutse. Pää olnu aga kassi pääge ütsesugund. Tuu elläi oll aga inemesile suurõs hirmus ja pahandusõs. Tia sei kõik eläva olõusõ är, kis aga ette juhtu. Ja päävan võisõ tia mitu inemist är süüä. Tedä käuti küll püssege vahtman ja taheti tedä är tappa, aga kunagi es saa kiäki tedä nätä, vaid tiä tul alati inemesile ja loomõlõ nägemelde. Kellele ta joba manu tul, tolle päävä olli loetu. Niimuudu äöt tuu elläi ulga luumõ ja inemesi är. Iga pääväge kasvi irm ta iin. Tuu elläi aga armast allati tulla järve viirde üte kindlalõ kotusõlõ juuma. Sellest looma imelikust juuma käumisest kuuldsõ ka kats miist. Nia otsusti katõkõsi toda luuma är äöte ja inemesi ädäst päästä. Aga inemeste siän ol arvamine, et tuud luuma ei saa muugõ tappa ku õpõsõ kuuligõ. Mehe otsusti tuuperäst minnä nõiamoori manu nõu küsümä. Nõiamuur es ütle aga õbõsõst kuulist midägi, vaid käskse võtta puulpäävaõdagu suure tsiatapmise väitse ja tollõga tetä risti sinna puie pääle, kohe luum juuma käu. Rist tetä aga katõle poole juumiskohast, sest luum olla kuradiga ühendüsen ja pelgävat riste ning niimuudu ei saavat luum mehile manu. Mehe tekkigi nõia opamise järgi ja jäie pärast ettevalmistusi ärevüsega luuma uutma. Luum tullgi ja ku juuma nakas, sõss pandsõ mehe püssä palgõ ja lasksõ luuma pääle. Tagajärg sai aga mehile saatuslikuks. Luumalõ nähtävasti es tii kuuli midägi ja tia juusksõ ümbre ristige lõigutu puie meeste manu ja sei niä är. Aga tuust puulpäävaõdagust oll ka luum kaonu ning inemise võisõ jäll rahulikult eläde.

ERA I 4, 387 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Luhametsa k. - Endel Tuvikene, Lepistu algkooli õpilane (1933) Kollatsioneeris Luule Krikmann 2002
Metsavaim
See oli aastat tagasi kümme-üksteist, kui veel Luhametsas laiutasid end laiad soolaukad. Need sood olid mõõtmata suured, täis mülkaid ja kiskjaid loomi, kes hävitada püüdsid igal sammul oma kaaslasi. Igal sammul ähvardas neid metsavaim ja isegi inimeste kallale tungisid nad ja see ongi kõik selle muinasjutu tuum.
Oli siis korra kätte jõudnud laupäev, mil lõpetati kõikjal päevatöö ja pühalik ilme valitses majades. Siis kella kaheteiskümne paiku juhtunud keegi rändur oma teekonnaga keset metsa, kust pilkane pimedus takistas edasiminekut. Mees kaalunud kõik teed läbi ja otsustanud viimaks ööbida samas laanes. Teinud siis tule üles ja heitnud tule kõrvale magama. Aga korraga, mis ta näeb. Eemal liigub suur kogu, pääs suured sarved ja iga sarveharu otsas valge helendav küünal. Viimaks peatus ta, jäi ahnelt vahtima tuld. Nähes seda koledalt leegitsevat, pistis möirates jooksu. Järele vaid jäid suured jäljed jõe lähedusse, mida veel praegugi näha, ja rahvasuus kannavad need hauad Utra haudade nime. Sellest ajast on lahkunud see kuri metsavaim ja kõikjal valitseb rahulikkus.

ERA I 4, 389/90 < Rõuge khk., Tsooru v. - Aksel Leimus, Lepistu algkooli õpilane (1933) Sisestas Salle Kajak 2002
Tondid
See oli süngel sügisööl. Kell võis olla ümbes kaksteist. Rehepapid toimetasid rehelas üht ja teist. Kes pühkis, kes ajas puid ahju. Igaüks toimetas midagi. Nad olid kolmekesi. Äkki oli ahju juures nurgas krõbin. Rehepapid ehmusid. Neil olev latern oli kustunud. Üks rehepappidest ütles: "Ega siin muu' küll es olõ ku nu' vana' tondi'." - "Jah", sõnas teine, "muu' siin küll es ole'; ku mii' siia tullimi, es olõ siin kedagi." Krõbin kestis edasi. Üks inimese hääl sõnas nurgast: "Kas sa kurradi hing saad vällä vai ei saa', ma sullõ, kuradilõ, viil näüta."
Rehepapid pistsid rehe alt jooksu. Mõisahärrat nad üles äratada ei julgenud. Nad läksid aidamehe juure abi paluma. Sinna minnes magasid sääl juba kõik, ainult aidamehe vanaema ketras. Kui nad ketrajale ära rääkisid, äratas see aidamehe ja nad läksid neljakesi rehela poole. Sinna jõudes oli rehela pime. "Üks tontidest on sääl," ütles üks rehepapp, "säält viljakottide tagant kostis krabin; sääl olid nad enne ka." Aidamees võttis maast puutüki ja virutas nurka. Säält kostis suur röögatus. "See oli küll nagu vasika röögatus," ütles üks pappidest. "Ei, see ta ei olnud, säält kuuldus ju nagu sea röhkimine," seletas teine. Aidamees tõmbas tiku üles ja süütas kustunud laterna. Nüüd läksid kõik nurka ja nägid sääl suure mõisahärra jahikoera maas lamamas. Aidamees võttis koera ja nägi, et ta oli surnud. Aidamees pani koera ahju taha nurka ja ütles pappidele: "Ärge te nüüd är ütelge, muidu lätt mul halvastõ; ütelge ainult, et siin olli tondi ja tahtsõva teid är süüvä ja tii' juusksõ pakku." Aidamees lahkus ühes pappidega rehelast.
Teisel päeval olid rehepapid jälle rehelas, kui sinna tuli ka mõisahärra tuli. Mõisahärra küsis: "Mis see müra siin eile öösi tähendas?" - "Ei midägi, siin olli tondi ja tahtsõ meid är viiä. Mii' panimi pakku. Ku ma' us'sõ manu sai, sattõ ma üte karvatsõ asja pääle ja tõsõ joosi mulle sälgä. Ku mii' edesi joosimi haardsõ mul' üts jalast kinni ja ma satto puuriida pääle ja puuriit läts ümbre. Sõs' oll' suur kollin ja tuu' ollgi tu mürrin. Härra kuulas ja läks oma teed.

ERA I 4, 397 < Rõuge khk., Tsooru v., Lepistu k. - Herbert Teppo, Lepistu algkooli õpilane (1933) Sisestas Salle Kajak 2002
Vanakurat
Üts miis nimegä Andrõs tahtsõ hirmsalõ kuratit nättä. Miis käve kõik Jaapani, Vene ja Türgü sõa läbi ja es näe kongin kuratit. Üts tõnõ miis, Andrõsõ sõbõr selet tälle, kui niä olli kõrdsin: "Andrõs, kas sa'k taht ka sõs õks õigõlõ kuratit nätä. Sõs va sõbõr ti nii, sõs saad kuratit nättä. Võta piigli, istu sängu otsa ette ja võta Vana Tõstamänt kätte ja nakka lugõma. Seo temp tii sa'k vana-aastaõdagu ja ole ütsinda tarõn. Tõsõ võiva tõsõn tarõn olla." Andrõs kullõl sõbra juttu ja tekk kah nii. Vana-aastaõdagu, kui kõik kerikule olli lännu, pääle Andrõsõ velle. Nüüd võtsõ Andrõs piigli säädse ilustõ hindäle pää takka. Ette võtsõ tia Vana Tõstamändi ja nakas tasakõsõ lugõma. Kui Andrõs oll üte salmi ärä lugõnu, sõs tull üts imelik luum tarõ ussõ alt sisse. Luumal olli lehmä jala, inemise käe ja esi must karvanõ. Tuu imelik luum ollgi vanakurat. Andrõs haardsõ sängüst padja ja lei tollõlõ imelikulõ luumalõ. Kurat võtsõ kah tuu padja, kinka Andres kuratilõ leie, ja viskas Andrõsõlõ. Andrõs sattõ maha ja verd nakas suust juuskma. Andrõsõ veli magasi tõsõn tarõn ja heräsi üles tolle kärgatusõ pääle, kui Andrõs röögat. Veli tull ruttu Andrõsõ manu ja ütel: "Andrõs, Andrõs, mis sul viga um?" Andres es saa inämb hellu tettä. Veli võtsõ Andrõsõ üles ja pühkse tia verest puhtas. Andrõs õks es saa hellu tetä, aga muidu oll kõik kõrran, aga kolm edimäst hammast oll suust vanakuratil maha lüüdü. Tõsõ tarõ man panti hobõnõ ette ja sõideti kerku manu. Andrõs läts esi opetaja ette ja es saa hellu tetä. Sõs selet Andrõsõ veli tuu luukõsi ilustõ ära ja sõs ütel opetaja: "Andrõs, kulla miis, mis sa teie. Sa'k es tohi tälle lüvvä. Sellepäräst, et sa tälle leie, leie tia sullõ tagasi ja tekk nii palju kurja. Nüüd sa'k ei sa kõnõlda, aga kuu ao peräst saad kõnõlõmisõ tagasi." Andrõs viidi jäll kodu ja kuu ao peräst sai kah kõnõlõmisõ tagasi. Praegu eläs tuu Andrõs Võro linna takan. Selle luu jutust tia ütskõrd mullõ. Aga seo um kõik õigo.

ERA I 4, 399 < Rõuge khk., Tsooru v. - Aksel Kikas, Lepistu algkooli õpilane (1933) Sisestas Salle Kajak 2002
Puuk
Vana-Antslas Tõnul oli puuk, kes kandis Tõnule igasugust kraami. Päeval magas puuk rehe pääl ja öösel kandis kraami. Päeval viis Tõnu puugile süüa. Puuk sõi ja magas. Puugi oli Tõnu ise teinud. Pääks pani Tõnu puugile musta kassi pää, kehaks aiateiba ja käteks kaelkoogud. Ümbruskonna inimesed märkasid peagi, et kust Tõnul on palju kraami, kuna ise põldu ei hari. Kord nägi Tõnu sulane, et Tõnu viib rehe pääle tanguputru, kuhu oli võid kasteks pandud. Kui Tõnu rehe päält alla tuli, läks sulane rehele ja sõi puugi söögi ära, pani kaussi haganad ja vett kasteks. Kui puuk üles ärkas, leidis ta kausist haganad ja vee pudru asemel. Õhtul, kui puuk kraami läks kandma, sõi ta osa kraami ära. Puuk lendas taeva all, punane joon taga, seda aga nägi naabriperemees. Tal oli hõbekuuliga laetud püss ja sellega laskis ta puuki. Korraga kadus puuk ära ja maha kukkus kott herneid. Teisel hommikul rehe pääle vaatama minnes ei leidnud Tõnu enam puuki. Tõnu sai aru, et puugiga on õnnetus juhtunud, keegi on ta maha lasknud. Nii sai otsa Tõnu puuk ja varsti suri ka Tõnu ise ära. Nüüd hakkas talus sulane peremeheks ta katsus ka puuki teha, aga tal ei õnnestunud see.

ERA I 4, 405 < Rõuge khk., Tsooru v. - Elsa Markvardt, Lepistu algkooli õpilane (1933) Sisestas Salle Kajak 2002
Inemise kiusaja
Vanast ol käünü vanakurat inemiisi kiusaman tähtsatel õdakil nagu vana-aastaõdak, pühipuulpäiväõdaku ja ristipääväõdaku. Inemistega sai ta kokku risttii pääl. Ütskõrd ol saanu ka üts kõva miis tuust teed'a ja lännü ütel tähtsal õdakul vahtma, kunas vanakurat tulõ. Veitü aoperäst tulnu vanakurat. Miis nännü joba kaugõst suuri säravid silmi ja kõverid sarvi. Veitü aoperäst tulnuki vanakurat ja nakanu miist kiusama. Miis es olõ ärä kohkunu ja võtnu vanakurati kinni ja nakanu vanakuratit pesmä. Vanakurat edimelt ol riükn'u ja rabõlnu mehekäen, aga viimaks jäänü vanakurat vaiki ja muutunu ütes loomas. Miis löönü pelgäme ja lasknu vanakurati vallalõ. Vanakurat joosnu nii et sinine tulõjuga ol perä jäänü. Tuust aost pääle es olõ inäp vanakuratit tiiaru pääl inemeisi tullnu kiusama, vaid ol nakanu tuud miist puugi näol kiusama. Miis es olõ inäp kuigi kurjast puugist vallalõ saanu. Tiä ol län'u külänaisi pallõma, et needki päästäs teda vanast kurjast. Üts nanõ ol löüdnü kunsti, kuis puugist vallalõ saia. Miis tenänü külänaist ja es olõ lubanu inäp kunagi vannakuratit vahtma minnä.

ERA I 4, 407 < Rõuge khk., Tsooru v. - Aliide Lepp, Lepistu algkooli õpilane (1933) Sisestas Salle Kajak 2002, Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Vanaisa nägi vaimusid
Vanasti oli ju kõik teisiti kui nüüd. Inimeste arvamused olid kõik teistsugused kui nüüd. Arvati olevat kõiksugused vaimud, kodukäijad ja kuradid. Sellest siis tuli, et inimesed kõiksuguseid nägemusi nägid. Siin jutustan ühe lookese, mida vanemailt inimesilt olen kuulnud... - Mu vanaisa läinud ühel talvisel päeval viinavoori ühes teistega. Ilm olnud halv ja tuisune, nii ei olevat saand niipea tagasi ja jäänd öö pääle teele. Päälegi jäänd vanaisa teistest maha ja pidanud päris üksinda sõitma. Õhtuks läks ilm selgeks ja kuu tõusis üles ning tähed särasid. Hööramäe (Vana-Roosa vallas) alune tee jõudnud juba pea lõpule. Aeg olnud kella kaheteistkümne ligidal. Ehk mu vanaisa küll julge mees oli, löönud ta siiski vähe kartma, sest see koht on kaunis õudne. Siin on vanasti surnuaed olnud. Ta jõudnudki ristteele, kust üks tee läheb Matsi mõisa poole ja teine Varstu poole, mida mööda ta ise sõitis. Sääl korraga - ... märganud ta, et hobune ei taha enam edasi minna. Ta löönd hobust, aga ikkagi ei läinud see edasi. Nüüd alles märkas vanaisa, mis on... Ristteel tantsisid kaks poisikest ja lõid käsi kokku, ise üteldes: "Hutsu-tsutsu, mis viil sis saa, ku mi piu kokku lüü." Vanaisa löönud risti ette ja lugenud "Meie Issat". Siis, korraga oli kõik kadunud. Vanaisa andis hobusele piitsa ja sõitis surmani hirmunult kodu.

ERA I 4, 409 < Rõuge khk., Tsooru v. - Aleksander Bleive, Lepistu algkooli õpilane (1933) Sisestas Salle Kajak 2002, Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Luupainaja
Kaugel metsas elas ennevanast üks üksidlane noormees. Ta elatas end küttimisest, sest metsad kubisesid jahiloomadest. Muidu oli noormehe elu kaunis hää, kuid ta ei saanud öösi magada. Niipea kui ta õhtu magama heitis, tuli pääle luupainaja, kes meest alati piinas. Viimaks mees otsis abi Targalt, kes käskis mehel kõik onnis leiduvad augud kinni toppida, ainult ühe augu käskis lahti jätta, sest sealt tuleb luupainaja sisse: kui luupainaja pääle tuleb, pangu auk kinni. Mees tegi Targa õpetuse järele. Kui ta sängi heitis, tuli luupainaja mehele harjunul kombel peale. Mees pani kohe augu kinni. Hommikul, kui ta üles ärkas, leidis mees onni nurgast ilusa naise. Esmalt naine häbenes, kuid viimaks oli nõus mehele naiseks minema. Mees elas nüüd naisega õnnelikult. Naine oli väga hoolas, missugust mees ei olnud näinud.
Mees rõõmustas naise üle väga, ning küsis naiselt, mis ta iganes soovib endale, seda tema täidab. Naine oli nõus ja käskis jutustada, kuidas mees tema oli naiseks saanud. Mees tõmbas augu lahti ja ütles naisele: "Siit ma su sain". Vaevalt oli mees seda ütelnud, kui naine oli kadunud. Küll kahetses mees väga, et kaotas naise, kuid naine ei ilmunud enam tagasi. Pääle selle ei kiusanud meest enam luupainaja.

ERA I 4, 409/10 < Rõuge khk., Tsooru v. - Aleksander Bleive, Lepistu algkooli õpilane (1933) Sisestas Salle Kajak 2002, Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Vahetatud laps
Ühel tormisel ööl tuli mees heinakoormaga koju. Kodu lähedal läks mehel arusaamatul kombel koorem ümber, mees katsus küll koormat omal jõul üles ajada, kuid ei jõudnud. Ta otsustas jääda koorma juure ning ootata valgeni ja siis abi otsima minna. Kohe kerkis kui maa alt mehe ette vaike hall mehike. Mees ei tahtnud omi silmi uskuta. Mehikene lubas koorma üles aidata, kui mees annab selle temale, mida ta kodus ei ole näinud. Mees lubaski ta soovi täita ja korraga oli koorem endiselt tee pääl. Kodu jõudes oli naine väga rõõmus, sest tal oli sündinud laps. Kuid mehe meel muutus kurvaks, sest ta oli lapse ära lubanud hallile mehikesele. Mees jutustas loo naisele. Nüüd muutus rõõm kurbuseks. Hommikul leidsid naine ja mees oma hää lapse asemel kisava ja irmsa lapse. Nüüd polnud enam kahtlust, et hall mehike oli lapsed ära vahetanud. Mõne aja päräst leppisid kaks noormeest, kes neist julgeb vana sauna minna ja seal kerisekivi kaasa tuua. Saunas arvati olevat vaimud. Öösi läkski üks noormees sauna, kes leidis ees noore tüdruku. Tüdruk palus noormeest, et see ta naiseks endale võtaks, siis pääseb ta ära nõidusest. Noormees võttiski naise endale omaks. Mõne aja pärast tahtis naine külla minna. Mees oli ka nõus. Ta läks naisega ühte tallu. Naine teretas pererahvast nagu omakseid. See oli sama talunik, kellel oli hall mehike lapsed ära vahetanud. Nüüd tuntsid ka vanemad oma lapse ära. Tüdruk käskis võõrast last ahju visata. Nii ka taheti teha. Kohe tuli hall mehike ja viis oma lapse ära.

ERA I 4, 411 < Rõuge khk., Tsooru v. - Arnold Veide, Lepistu algkooli õpilane (1933) Sisestas Salle Kajak 2002, Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Piimäpuuk
Vanast eläsi üts perenaanõ, kellel lehmi ega kitsi es olõ, aga kiit alati putru piimäga. Kui ta paa tulõ pääle pandsõ, ütel ta: "Puuki, puuki, tuu pippi pupu sisse!" Pikä hõikmise pääle tuli puuk ja linnas paa pääle. Kõrraga oli pada piimä täus. Nüüd es olõ perenaasõl inäb murõt midägi, piimä külät, keedä, mis putru tahad. Perenaanõ pedäsi väega palju tsiku, tapsõ neid igä kuu. Sulanõ nakas järgi passma, misperäst perenaanõ nii pallu tsiku pedä ja tapp. Liha kiit ta igä päiv, aga laualõ tuu pühäpäävä veidükese. Ütskõrd, ku sulanõ tarõ pääle läts, nägi timä sääl kaussi lihaga. Ta läts alla tarrõ, võtsõ suurõ kanaka leibä ja läts tarõ pääle liha süüma. Ku ta liha ärä sai süünus, tulli kõrragõ kats puuki. Sulanõ kai, ku maha sai, muidu olõs puugi tiä ärä tapnu. Puugi olli hään meeleolun. Niä olli täämbä pallu kraami toonu. Kui niä kausist es lövvä liha, pahasi na ärä ja pandsõ maja palama, esi pagõsi rattarammi sisse. Perenaanõ otsõ naa säält perrä ja visas tullõ. Tulõn palasi puugi ärä. Peräst kahits küll perenaanõ, et ol puugi ar palutanu. Puukide korjatud rahaga ehit ta uue huunõ üles ja eläs rikkalt kuni surmani.

ERA I 4, 413/4 (4) < Rõuge khk., Tsooru v., Lepistu k. - Heinrich Pill (1933) Sisestas Salle Kajak 2002, Kollatsioneeris Kadi Sarv 2002
Usundi ja kommete alalt tean Teile saata järgmist:
Jumi - ei tunta.
jume - kole, hirmsa väljanägemisega
jumal - tarvitatakse imestamise, kahjatsemise, hirmutamise korral (Jummal, ku' illus! - Oh, jummal, küll um ta hallõ! - Jummal, nüüd ta tulõ!)
Vaim - vastik olend, isik (Mis ta, vaim, tsusk umma ninna igäle poole!)
Vaimustus - ei tunta eri tähendust
Vaimulik - samuti
Kuju - "
Kujutus - "
Kujutlema - "
hiis - "
hiigla - "
hiiela - "
surm - pääle tikkuv (Tükse manu ku' surm)
Suretama - eri tähendust ei tunta
Surirabe - Suri - nõid, soolapuhuja, sõnategija.
Kalm - ei tunta
Kalmuline - "
Kalmupiip - "
Kalmukindad - "
Toone - "
hing - toss, mis asub olevuse sees; sõimusõna (näit kuradi-hing!)
hingus - puhkus
hingeline - õrnatundeline
hingekesed - armetud inimesed, olendid.
hingitus - ei tunta
Eba-usk - "
ebavaim - "
ebahunt - "
ebajalg - "
ebaviisid - "
Koll - tüssaja, hirmutaja
Kollitama - koll kollitab (see mis ülalpool)
Kollivihk - ei tunta
Kollivakk - "
Kollikakk - "
Kollikott - "
Ilm - suur ruum, suur asi
ilmaline - mitte teiste taoline
ilmasepp - ei tunta
ilmasammas - "
ilmalõust - ahne, suur söödik
ohver - ei tunta
Kahi - "
ahtmine - "
and - "
annivakk - "
annipuu - "
tõotus - lubadus
toivevakk - ei tunta
tulu - kasu
jatk (jakk) - jupp, väike osa
võim - suur jõud
vägi - rasv
mõnu - lõbu
rammu - toitev söök, kõva jõud.

H I 2, 564 (19) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Pärtlipäeval lähvad päsukesed järve.

H I 2, 565 (27) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Supeldes. Päle päikese veeru ei tohi inimene alasti suplema minna, sest et siis vanal kurjal, kui järve valitsejal, oma luba on, ja et tema alasti inimest siis himustab omale sada. Ka ei tohi kihlveu peale pitka ujumist ette võta, see käia ka vana järve elaniku tahtmise vasto, ja hoopleja ujuja ei päse naljalt tema käest.

H I 2, 566 (41) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Hllitõbes. Hall sõidab halli hobusa seljas. Halli tõbe põdeja seutas pantas selili lehma selga ja lasti tulest läbi joosta, suitsutadi kadaka tule peal ja tehti muud kanget ehmatust ja hirmutust. Käkiti ära verise hobuse maha sisse ehk sõnniku ala, kust hall teda üles ei võind leida; niisugutses peidupaigas kuulis haige kudas hall teda tuba mööda otsis ja penikese armsa heälega nimepidi hüüdis; juhtus haige vasto hüüdma, sest et hall ika petlikult oma maja tutvade inimeste heälega hüüdis, siis oli ta jälle teda raputamas, ehk kuulis ta muido tema hüüdmist, kas tööd tehes, ehk käies, juhtus ta siis üle õla vaatama, siis oli jälle halli sõit käes.

H I 2, 569/70 (2) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanuist ebajumalaist.
Jumalat nimetatas: Vanaisa, Taevaisa. Aastad viiskümend tagasi on Palometsa küla juures kadakapõesas olnud, kus kõiksugu söögi- ja muud kraami on koko toodud ja maha pantud, kus kanamunad tuha sees on tantsinud ja vingunud kui neid keegi puutus. Rõuge köster Banhardt on selle põesa maha rajonud. Põesa ligi ei tohtinud keegi minna, et säält midagi ära võta, küll aga sinna julgeste viia. Vanemad inimesed käivad sellest kohast veel tänini kartusega mööda. Ka üks talumaja on selles külas otse vanakurja tee peale juhtunud saama ehitetus; kõik vanemad külarahvas usuvad, et vana kuri sagedaste majaperemehe käest käida oma tee priiust nõudma, kui seda saa siis peab peremees pimedaks jääma. Peremees käib iga aasta Petseri kloostris kus ta püha Maarja ete vahaküünla paneb, kes teda Vanakuradi eest hoiab; jätab ta käimata ja küünla panemata, siis kipuvad silmad pimedaks jääma. Küla kus minu elu ja kasvamise koht, näitatakse kohta kus niisamasugune kadaka põesas olnud. Mitme küla juures on kõige kõrgemad mäed, kus öeldakse paganate tuleasemed olnud, kus tuld tehtud ja ümber tule lusti peetud, mäed kannavad nimme: Jaanimägi. Üks kõige kõrgemb künkas vallas on kus paganad omi tantsupidusid on pidanud ja kannab mägi praegu nime Tantsimägi. Üks mäekünkas kannab nimme Mõrsjamägi (mägi on Vana Kasaritsa mõisa ja Tulba küla vahel, Rõuge kiriku tee lähab tast üle.) Nenda on vanal rahval usk olnud, et kui kaks pulma vastastiku tee peal koko juhtuvad sõitma, siis ei voi enamb suuremad patu olla ja suur õnetus on kõigide peale tulemas; selle nuhtluses pidi see mõrsja, kellede pulmarahva süü läbi vastastiku koko juhtumine tulli, lõhki kisutama ja puu oksa külge üles riputama. Selle koha peal on niisugune hirmus õnetus juhtunud, ja sellest kannab ka tänini seda nimme. Ka on siin ümber ühe järvekese õige palju niisugutsid kääbaid, nagu neid Võru vallas Kääpa küla ligidal on, kelledest Treffner Eesti Kirjameeste Seltsis kõnet pidanud. Kääpad on kahesugutsed, ühed on ümarikud, teised on pitkergused. Rahvas usub neid sõakääbasteks; ümarikud on Rootsi ja pitkad Vene käes.

H I 2, 571 < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Mõnest imelisest ennemuistsest rahvast.
Peninuti rahvas peavad olema, kelledel koera saarnane nägu ja hirmus maiad inimeseliha söömise peale; selleks otstarbeks on nad eesti rahva seast inimesi röövinud ja varastanud, isiäranis lapsi. Härjapõlvlased väga veike rahvasugu, nimelt meie põlvedeni.

H I 2, 571 < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Inimese hingest ja elust pärast surma
Õige hing lähab taeva ja patuse hing põrguse Kuradi voimuse ala, viimaks saavad ihud ka hingega ühendud ja nenda lähvad mõlemad jälle omma kohta tagasi igavetseks ajaks.

H I 2, 574 < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Ligi Pihkva maanteed Holsta kõrtsi lähidal on sügavas orus järveke, järves peab vägimehe kübar ja mõek sees olema ja selgel ilusal päeval vaatajale imeilusalt vastu hiilgama. Mõned ütlevad, et see Vihasa kuninga omad peavad olema.
Ühes soos peab vana kurja eluase olema, sinna ei tohi hobust õitsi vija, ligi keskööd jooksevad hobused kõik sealt ära.

H I 2, 574 (39) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa v. - Jaan Orav (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
Surnuluud ei tohi matusa pealt ära tuua, teed seda, siis ei jäta surnu igal öösel sinno rahule enne kui jäle tagasi viit, kust oled toonud.

H I 2, 609 (24) < Rõuge khk. - Arnold Häussler (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Kui lehm iga kord müüg, kas karjamaal ehk magades, siis olla tal vanapagan seljas. Kui seda ära arstida tahad, siis pead üks pihlavits võtma ja see kolmekandilisets lõikma ja iga kandi peale pead üheksa risti lõikama ja kui lehm jälle müügib, siis peab selle vitsaga üheksa kord lööma, siis jääda vanapagan ???.

H I 2, 610 (32) < Rõuge khk. - Arnold Häussler (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Kui kaevust paaga vett võtta, siis jääda kaev kuivaks.

H I 8, 372 (13) < Rõuge khk., Haanja v. - Jaan Sandra < Tannil Allas (1896) Sisestanud Merje Susi 2001.a.
Rõugekihelkonna, Haani vallan om üts järv, mida "Külajärves" kutsutas. See järv olevat ütel ööl mäe päält suure kraavi lõiganu, ja oron oleva küla pääle joosknu, teda kõige rahvaga henda ala matnu. Järvest tulevat alati puutükka ja krandsiga hoone nulke välja, õtsekui tunnistuses ja kinnituses, et rahva suul ka sugu õigust om. Põvvatsil suvil näüs kestjärve ollev kink veest välja, sest ka kulä seen olevat üts korgemb kingukene olnu. - Selle järve pääle essüvat öö ajal sõitja alati ärä, nimelt talvitsel ajal, üle eä, sõiten. Üts kõrd sõitnu paar koormat kerikuliisi (Rõuge pruugi perrä) Jõulu ööl, enne valget kerikohe; kui naa üle järve sõitman olliva, - essütedi näid ärä, nii et naa ümbre järve rataskaari, kooni valgeni kihotiva, kuna neel silma vallale pässivä nägema, et naa Küla järve pääl omma. Nii jäiva naa kerikust tagasi. - Tõne kõrd sõitnu jälle üts puije perra minneij valgeni Külajärve pito. No paljo jala inemisi olevat sääl essünült edesi-tagasi käünü. Kotus, kost järv alla tulli, kutsutas nüüd "Litopaijus". Ka sääl olevat niisama sugune essitaja paik.

H I 8, 372 (14) < Rõuge, Haanja v. - Jaan Sandra < Tannil Allas (1896)
Külajärvest kolmveerand versta põhja poole, om "Alasjärv", mis vistist oma nime sest om saanu, et sääl, vana jutu perrä, - ega ööse, üts väega suur alaste mees järve pääl olnu, kellel pool kiha vie sisen, pool viest välän, - järve pääl vahti pidävät.
Parhillaki ei tohi pelgliku inemise öö ajal säält järvest mööda minna; sest näil om hirm hiigla alaste mehe peräst.

H II 32, 287/8 (10) < Rõuge khk., Kasaritsa v. - Jakob Orav (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Hoogivangu? Viidol ol vanast puuk. Tuu kand tälle kõgõsugust kraami, a ku tu kadja puhm ärr raoti, sis essü timä liinast tulõh är, talv olnu, viin ol kah üteh ni jõi nika siäl lohoh viina ja ots tiid ku ärki kuuli. Nii naas ka peräh surma kodo käümä, ku kodo tull sis lask eläjä laudas kõõ välä moro pääle ja ai rahva tarõh üles, nika ku ütskõrd lasti hõpõ preesiga sis inäb tulõõs kodo kunagi.

H II 32, 375 (1) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Puugõst, puugi tegemisest (pisuhänd)
Veel mõne 8-10 aasta eest kuuli mina sagedaste mõnest mehest kõnelavat, kes rikas olli: "Timäl um puuk, kes timäle raha ja kõikõ kraami kand kokku, mis tima inne taht, timä um uma hinge kuratillõ ärä müünü." jne.

H II 32, 376 (2) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Puugõs arvasõ vana inemise hannaga tähti, seo um sadavaid tähti, millel neide ruttu sadamise peräst nigu hand perrä jääs. Peris hannaga tähist (komeedid) arvasõ nima sõda, ütte ja tõist hätä tulõvat.

H II 32, 376 (3) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Puukõ arvasõ inemise esi inemiste tet olõvat, kes inambüsi nõija ja uma hinge kuratillõ olli ärä andnu. Suuril rikkil olõvat kõigi puugi olnu, mõnõl ol'l, kes raha kand, mõnõl kes piimä, mõnõl kes saelaudu jne.

H II 32, 376 (4) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Olõvat näid järgmisel viisil tett: võeti kats vihta ja kolm neläpäivä järgemööda pidi sanna minemä, sääl neide pääle esierälikkõ salasõnnu posima ja kura käe väikesest sõrmest kolm tsilka verd neide vihtu pääle laskma, sellega lubasi sõs inemine uma hinge kuratillõ. Ka pidi ütlema mis kraami kandmise tarbis tima teda soovib, sõs oll puuk valmis mis teda rikkas võisõ tettä. Ta varastavat raha taba takast ja ka koguni karmanistärä, nii et kiäki ei kuulõ ja arvu ei saa.

H II 32, 377 (5) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Ütskõrd olõvat üts nakanu (naanu) puuki tegemä, a esi es olõ noid (neid) sõnnu mõistnu, mis sinna tul'l manu possi (üteldä), tu peräst olõvat sõs puuk üte jalaga saanu, ja tima es kanna timäle kodu mitte vara, a varast viel timä käest ärä tuudgi, mis timäl oll.

H II 32, 377 (6) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Inemise ütlese: "Ku puuki (hannaga tähte ehk langevat tähte) näet, sõs lõika tsuvva (pastla) ristkabla katski, sõs satas timäl kõik käest maha ja esi lätt lahki. Ütskõrd olõvat üts lõiganu tsuvva ristkabla katski, sõs olõvat puuk lahki lännu ja hulk piimä ol'l maha joosnu, sest ta olõvat piimäpuuk olnu.

H II 32, 377 (1) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Soendidest
Soendis ütlese vana inemise sutt (hunti), kes inemisest um saanu, ehk inemine, kedä nõid um soes nõidnu. Üts kõrd ol'l üts nõid lännü pulmarahva sekkä, ja oll kõgõ tarõ tävve pulmarahvast ära nõidnud soendis: inemise olli kõik suikma ja nurotama jäänü, viimate pilli kõik ütstõõsõ perän läbi aknõ vällä nigu pini, lätsi mõtsa ja olli kõik soendi.

H II 32, 378 (2) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Soendi kandvat ka niisama lambid karäa (karja) mant ärr, nigu soeki, a olõvat ka viel pallün hullõmba ku soe, nima olõvay hahka karva (hallid).

H II 32, 378 (3) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Veel mõnõ 8-10 aasta iest, ku ma viel "suure valla valitseja olli," kuuli ma kah õigõ sagõõhe sedä, et ku soendi ärr tapat, sõs um tima sisen inemine, selleperast ei tohe neid tappa, a ku neile Jumala annõt annat, sõs saava nima inemises.

H II 32, 378/80 (4 ja 5) < Rõuge khk., Sänna v. - M. Jennes (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Ütskõrd oll üts mies haanäa maa pääl haina niitmän, ku tima mõnõ kõrra oll jo niitnü, nakas tima süvvä tahtma ja läts süüma. Nigu timä oll maha istnu ja leibä nakas lõikama, nii tull õkva üts hahk susi mõtsast vällä tima manu (tu ol'l soen'd) ja nakas halõõhe tima leeva pääle vahtma, mies kai vikadi pääle (ta tahtsõ tedä ärä tappa), sõs vaht soend jäll timä lööri pääle (ta tahtse tedä ärr süvvä) ja õks nii pia ku mies kai vikadi pääle, sõs kai soend jäll tima lööri (kõri) pääle. Viimate sai mies arvu, et tima tahtsõ leibä. Sõs lõigas mies tükü leibä ja and seda soendilõ väitse päält, a soend võtt leevä kõgõ väitsega ärr ja juusk mõtsa.
5. Tuust asäast oll mitu aastat müödä lännü. Ütskõrd läts tu sama mies liina midagi ostma. Üten poodin näk (nägi) tima aknõ pääl ütte väist, ta tunsõ ärr, et seo oll seo sama tima väits, mis soend mõnõ aasta iist tima käest oll ärä võtnu kõgõ leeväga. Tima läts kaupmehe manu ja küsse, kost timä see väitse um saanu. Sõs selet kaupmies timale see lou ärr: "Ma olli mõnõ aasta eest soend ja käve mõtsu müüdä hulkman, viimäte sai ma üte mehe manu, kes hainamann just süömän oll, tu and mullõ leibä ja sõs sai ma inemises ja oppõ kaupmehes. Seda väist pei mina selleperäst poodi aknõ pääl, et mina teeda saas, kes see hää inemine ol'l, kes minnu päst, ka olõ ma egaüte käest küsünü, kes puoti tuli, kas see um su väits?" Nu sai mies arvu, et tima see mies ol'l, kes selle soendillõ leiba and ja et kaupmies see soend ol'l. Kaupmies ütel timale: "Ku sa olõs mullõ vikadiga nakanu lüümä, sõs olõs ma su ärä murdnu, ja ma olõs esi soendis jäänü, a sina tei (tegid) häste, et sa mullõ leibä anni." Ta tennäs selle iest miest ja and timale hulga raha.

H II 45, 245/8 (1) < Rõuge khk. - M. Jennes (M. Laanela) (1892) Sisestas Salle Kajak 2004
Hall ehk halli-tõbi
hall um vanarahva arvamise perrä säntse (niisuguse, sõn. mäntse? täh: missugune? - sendse täh. rehealust) inemise ehk vaimu kiä kääva inemiisi piinatõn ja vaivatõn. Mõnõ arvasõ näid Säksamalt sakslaisiga ütten tulnu; tõõsõ jall pidävä näid Heerodse tütris. Selle trahvis, et nääde esä oll lasknu tütre palve pääle, ristja Jaani pää otsast ärr lüvvä nink et tä Jeesuga nii halvastõ oll ümbre käünü, pidivä tä tütre ümbre käümä nink tõisi inemiisi piinama. - No' (nüüd) kus halli häta inäb ei olõ umma nä ärr kaugele maalõ lännü nink tegevä sääl umma tüüd (töö).
Edimäst kõrd ku hall tahtsõ pääle tulla sõs hõik tää inne (enne) inemist nimme pittin; tu sündü kas mõtsan mõnõ puhma sisen vai jall tare läve takan, mõnikõrd kõpput tä ilma sõnalausmada ussõ pääle nigu tahas mõni sisse tulla. -
Kõrd magasi vanõmba umma 7me aastadsõ tütrega üten huunõn, uss oll sisest innegi üte puuga kinni toetu. Kõrraga nakas üts ussõ pääle sõna lausmada (helüldä, helü - hääl) pesmä nigu tahas tä sisse tulla ja es jätta inne rahulõ ku esä vällä kaema läts. Välan es olõ kedägi nätta; ehk küll esä huunõ ümbre sõri (sõr, sõõr tä. umärgune; kreis: madal puust tehtud sööginõu kuts. sõõrik.) läbi ots. Ku esä tagasi tull, oll jo hall tütrele pääle tulnu.

H II 45, 247/8 (B) < Rõuge khk. - M. Jennes (M. Laanela) (1892) Sisestas Salle Kajak 2004
Üts miis oll puul aastad halli sõitnu; nink hall es ollõ tedä kunagi maha jätnu. Ütel pääväl ütel hall mehele: "No lää ma upa (uba) tegemä, sest paras aig um jo käen," ja lahku mehest. Miis arvas: vaija sõs mul kah ua tettä, võtt siimne ja külv selle samal pääval ua. Uba kasvi hüä; häidses (õitses) ilusahe, nii et lust oll pääle kaija, ent es kanna sugugi kõtru (kõõdõr - kaun). Mehel oll hoobis miil haigõ, et nii illus uba ilma kõdrulda olli; kõndsõ (kõndis) kõrd uast läbi, kaksas mittu upa üles nink murd üte süämetävvega katski nink ua tera joosi varrõ sisest kõrinal maha, sest varrõ mulk oll kõik upõ täüs. Mõnõ tahtsõ hinnast pagõmisega haööi käest ärr pästa, muialt kõgist oll tä näid kätte saanu, ent lamba sitta seest mitte. - Sõs olli tä käünu ümbre sõri hõikõn.
Hall läts kah kiisla naja ala, et ku nahk ärr süvvas, sõs süvväs kah tedä ning täll um sõs keremb (kergem) umma tüüd alustada. Seost saadi arvu ja võeti kiislal nahk inne süümist ärr. Üts võtt kiislal naha päält ärr nink pand tedä üte zia-kusõm? (???) sisse kelle suu tä kõvastõ kinni köüt nink pand rehetarrõ lõhna pääle kuijuma. Küll oll hall pallõlnu ja es olõ lubanu inäb tulla; ent kõigõst hoolimada sai kõvastõ kuivatus nink üte pihlapuunuiaga kell üttessä risti pääl oll ärr tapõtus.
Halli tahetõt mätmad muudu (moodu) arsti ent ütestgi es olõ õiged api; küll saiva mitmesugutse arstimisesõna pruugitus - sann rõipõ luie - hainajuurõ ja kandõga küttetüs juud. Kõiksugust juuki jvm.

H II 51, 418/20 (2) < Rõuge khk. - P. Ruga (1894) Sisestas Salle Kajak 2004
Puugi (puuk)
Ütel perrnaasel oll mitu jaku puukõ. Ütte olli rahakandja, tõõsõ piimä, kolm vilävidäjä n.n.e. nii et neid piaaigu terve tosin täüs saij. Nääle pidi ega kõrd egast keedetust söögist kõgõ inne andma.
Seol perrnaasel (perremies oll jo arr koolu) oll kah sulanõ kiä mõni aig jo las-pääl (rehealuse lagi) haõgõ oll, ilma et perrnaane tedä olõs kaema lännü ehk midägi süvvä veenü, ent sedä rohkemb hoolits tää ummi puukõ iist.
Kattõssamal pääväl tuust aost pääle ku sulanõ haigõs jäij, kiit perrnaane lõunõs sagehõt jahuputru (kesvajahu) nink hiit harilikul viisil puugõlõ kõgõ inne ja pand võiju (võid) hämmetüses keskele. Kõik mu' puugi olli kotun, ainult kattõ oll viil puudus, neede jao hiit perrnaane esi anumahe ning pand katlamüürü pääle lämmäle (:mähe:). Olli puugi süünü - lätsi egaüts jall umma ammetihe ja perrn. läts kah vällä ummi eläjäkeisi kaema nink moid maja asju ajama. - Sulasõl, kiä jo parembas oll saanu, tull kõva söögiisu, sest et jo kavva aigu ilma jüväldä oll olnu; läts tarrõ nink seij neede kattõ puugi jao süürtumas arr nink pand umma arr pruugitud kraami asõmallõ.
Pia pääle seo tulõva kah puugi kodu nink edimäne asi oll uma jao söögi süümine. Süvves ütles üts: "Tsits, kusi!" Tõõnõ jall: "Puppi, võid!" Nii süvven ja sõnõldõn saa viimate tõõnõ kah arvu, et asi mitte õigõ ei olõ enge selge pettüs; ja no oll' vesi ahun. Mis no tettä? "Meid ei olõ inäb vaja," kõnõlasõ nää esihiide, "egas meile moodö nii ei olõs tettü!" "Ei muud ku panõmõ maja palama," ütles edimäne. - "A' koes mie sõs esi lää?" küsse tõõnõ. "Aidviirde, sinnä vana rattarummi sisse; sääl um kõgõ parõmb kos!"
Nink nii sündügi. Maja läts nääde pandõn (ehk küll inemiste nätten esihindäst) palama. Sulanõ, va' kavval mies oll' ruttu, niu tää nääde nõvvu kuuld, parajadsõ pihlapuudsõ punni valmis kaenu, ja nii pia ku tuli katusõst vällä tull, pand tää rattarummil mõlõmba otsa kinni nink visas rummi kõgõ kupatusõga tullõ. - Oh sedä vingmist ja vangmist miä sõs tull! - Perrnaane rõngut kässi ja tänit: "Oo, mu tsiigukõsõ! Oo, mu tsiigukõsõ! Kiä tii ol't ullõ topsanu, hüdsikohe hööränü!" Ent ütski es avida. Rattarumm palli - ja tsiigukõsõ lätsi ütstõõsõ takan suurõ plaksnaga (paukuuga) lahki ja palli säälsaman tuhas ja põrmus. - Ülekohus ei saisa kotin!
Tõõsõn paagän oll' sulanõ niisama tarõn uma asõma pääl pikäle olnu ja oll nännü, et perrn. tühä katla kkoogu ptsan tulõlõ pand. Sulasõlõ näüdäs seo värk väega imelik olõvat. Kõrraga näge tää, et üts padakunn (kah: räbäk kunn) katla veere pääle ilmus ja umast suust piimä katlahe lask. Vahe aol perrn. arr läunü. Sulasõl läts süä täüs, et tää säntse räbägu ossõndõtu piimä pidi süümä; läts ja tougas kunna katla veere päält tullõ. tulõn läts kunn suurõ pauknaga lahki nii et tuli kõki tunkõldõga lakkä läts ja kõgõ maja palama pand. (Sulanõ es tijä inne sedä sukugi, et sääl majan kah puugi olli, sest niisugust asja püüti iks salajan hoita.)
Mõnõ kõnõlasõ jall, et puuk olõvat kunna näol katlast kiimä pandut piimä lännü lakma kost sulane tää tullõ toogas.
Kui puuk tühält lätt s.o. ilma et täll midägi võet um, sõs ei olõ tedä sukuki nättä; a' ku tää täüs um, s.u. ku tää saagiga lätt, sõs jääs taiva ala vallus tulõjuun perrä.

H II 60, 86/7 < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Täi ja kirbu üle kõnõlas rahvas ni' mõntki naläkast luku. Laiska inemist võrrõldas täiga kuna kerget ja virka kirbuga niu: vidä (lätt) ku vana täi, lätt ku hämme (likkõ) täi, um ku täi tõrva pääl, ta um uma eluga niisama kinni ku täi tõrva pääl; kerge ku kirp, kargas ku kirp (üteldi sellest, kel väega võtja vaim nink niu kärsitu um õnõ ja ruttu ütest paagäst tõistõ paika kargas jne.).

H II 60, 87 < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Täi ja kirp ajanu ütstõõsõga juttu.
Kirp: "Mis sa vana laiskvorst siin üte kotusõ pääl tiid kah et sul ikäv ei nakas? Kae kuis ma kõk kotusõ läbi käü nii et mul kõk nulga kolga teedä umma."
Täi: "Mis taast käümisest sullõ vällä kah tulõ? Ilmatohe hinnäst väsütät. Ja ta säntse käümise pääl võetas sinnu ruttu tokkä pitten kinni nink veristedas arr, a kae, ma olõ jo säitsmendat aastat püksivärli seen ja ei aja kiäki takan ehk küll mõnikõrd minnu lippõga niu arr õnõ tahetas uputa, a miä ma tuust hooli."

H II 60, 87/8 < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Saunaminek olõvat kirbul väega vastamiilt, kuna kerigohe ja sõs, ku soldan utsinahe lätt, tä suurõ rutuga üten minevät, sest et sannan kirbul viimäne ku valu um, kuna kerikuinemine hinnäst kirbu peräst liigudagi tihka õi, viil vähämb jahti pitä. Selle et olõvatki kirp vanast ütelnü ka sanna minek olnu: "Taa! Saa ei must joht minejät; olõ eski sääne haiglane,ta päärisu kah niu halutas õnõ!" Nink jäänü maha. A ni pia ku kerigohe mintü ja kirp niu veedükese veerest maast kuulnu õnõ oll, olõvat tä ütelnü, ku esi viil nipia ei olõ saanu: "Too! Ooda minnu kah; ma ka lää!" Nink lännü üten, niisama ütelnü tä kah sõs ku soldan utsinahe lännü.

H II 60, 88/9 (48) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Juudasitt um hüä kahetamise vasta. Nii pandas mõnõn paagän kohegi rõiva vahele (ummõldas üts rõiva viir kattõkõrra vüü (vöö) muudu kokko ja sinnä pandas juudasitt vahele). Juudasitt ja tuu rõõvas (vüü) köödetas kas vasikallõ vai jall mõnõlõ moole eläjälle, kedä arvatas et arr kahetedas, kaala (kaela) sõs ei tii tõõsõ kahetus midägi rikkõt. Sedä kuuli ma no' viil ilda ao iist. Olli, esi mul lühükesen, Viitänä valla Alamõõlu talun Jaan Tellisse puul ja sääl olli vasikille rihma vai vüü kaala köödetu nink mu mitmekõrralidse küsümise pääle kostõ esi Jaan T., et vanaimä olla sedä kahetamise perast tennü nne.

H II 60, 89/90 (49) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Kah valgõ verega (mitte musta) inemise lats pelgävät kahetamist. Kõgõ rohkõmb um sääl kahetamist pelädä kon hulga (võõrit) rahvast käü nink esierälde viil sõs, ku lats hoobis väikene (rinnaline) um ja niinimetedüisi "kaejatsi" (neo kiä "nurganaisele" nurmikut toova) naisi pallö käü sõs või kah kergelle ette tulla, et mõni mustaverd inemine võhlu (kadõ) silmäga latsõ pääle kaes nink lats niviisi arr saa kahetedus ent ku latsõlõ vüü, kohe juudasitta vahele um pant, vööle um köödet sõs olõ ei latsõl sittagi* vika.
Aastat kattõsa vai ütesä tagasi, ku' ma köstre puul (Rõuge kihelkonna koolis) koolin olli, sõs näi ma et köstre (M. Sperrlingk) teräkese pojal üts niisugunõ vüü vüül oll, sest et säält egakõrd pallö rahvast müüdä käve kiä moodö ebauskliku vanõmbide poja ärr olõs kahetanu.
* - sõna "sittagi" on siinpool väga laialt pruugitav. Nii läind meie endine õpetaja hra. Hahn, kes praegust Tallinnas Oleviste kiriku pääl on, Haanjasse Plaksi kooli katsuma kus talle süia antud. Et õp. väga vähe söönud, siis öelnud kooliõp. naene: "Ah õpetaja olõ ei sittagi (midägi) söönü," mille pääle õpetaja tänades öelnud, et tema küll mitte sitta polle söönud, aga siiski olla tal kõht Jumala andid täis.

H II 60, 90 (50) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Kivile (veskile) minnen tohe ei kuurman kotisuu taadõ poolõ olla, enge ettepoolõ, sest sõs võtt papp (õpetaja) nägemädä matti jao jo hindäle ärr nink veskil annat iks uma jao, nii et kats matti tuu kõrra aigu antus saa. Sedä ei olõ ma viil teedä saanu kuis säält sõs papp (op.) võtt, kas umma säntse esieriläku vaimu (puugi) kiä sõs opetajallõ vii, vai kuis tä um. Ehk olete mujalt puult selgembät tiidmist saanu, sest ku' mõnõ vanainemise käest midägi rohkõmb niu nõudma õnõ nakat, sõs ei saa inäb midägi kuulda, muudku ütledäs: "Aa, sa olt kavval! Sa nõvvat tarkust! Eski koolitõt miis, kel kõk kirä selge, sõs tä tijä ei no tuudsamma" jne.

H II 60, 91/2 (53) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Kunstükü tegijid niu tulõsüüjid jne. arvas vanarahvas, et nä pallä silmä-müütja umma, kiä inemisi silmist nii tegevä õnõ, sest määne inemine või tuld süvvä jne. Noode silmi ei saavat nä muuta, kedä nä esi ei näe nink kiä nääde tempu kostki kõrvalt kavalusi päält kaesõ õnõ.
Rõuge Alakõrtsi man roomanu üts kunsttükü tegijä hulga inemiste man läbi palgi. Ent kõrtsitütruk, kiä pööningul oll ja kedä kunsttktgj. mitte es näe, nännü läbi pööningu akna, et tä mitte läbi palgi es ruuma (roomama, ruumama) enge müüdä palki tõõsõlt puult külest; nakanu tänni, et mis tii no petjäst usut, kaegõ esi uma silmäga, et tä palgi külge pitten lätt. No saije kah tõõsil niu silmä üles õnõ avatus nink nä näije, et kunsttükütegijä tõõsõlt puult palki runõ õnõ ja mitte läbi palgi. Et tütruk kunsttükütegijälle säntse häü tek, selle oll ja kunsttkteg. tütrukullõ nii tennü, et tütruk kõk uma rõiva kaala kisk ja nii puulalastõ käve. Ku tä (kunsttktgj.) mitte tütrugu ristinimme ei olõs tiidnü, sõs es olõs tä tütrukullõ midägi võinu tettä... Nii olõvat kah suuri nõiduga lugu olnu, et nä ilma ristinime tiidmädä tõõsõlõ inemisele midägi es saa tetä ega külge nõidu.

H II 60, 93/4 (1) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Üts miis oll väega ahnõ olnu ja tennü kõk nelä- puul- ja pühäpäävä õdangu kokko, a' rikust olõ es sõski kongi olnu enge nälg ja puudus oll ussist ja aknist sisse kaenu ning salvõ, miä küll täüs panti, olli keväjält tühä, nii et terrä inäb hamba vahelegi saa es panda, noh kõttu - olõ es inäb kõnõldagi. Küll püüse miis kõgi pidi ahnitõn nälgä majast kaugõl hoita ent asända - salvõ sattõ niu silmä nätävält ja miis es mõõsta kolmõgi lukõ enge krats kõrvajuurt - mõtel ja mõtel, ent asä põhja es saa tää sõski kätte. Ei muud ku vaja targa manu minnä. Tark es anna kah rohkõmb nõvvu, ku and inemise rasvast küündle, käsk sedä aidan vaka all palama panda ja sõs, ku veedükese'ki kobinat kuuld, vakka äkidselt tulõ päält arr võtta, sest sõs olõvat vilävijä selgehe nätä. Miä vilävijäga tettä tulõ ehk kuis vilä kaomine vähänes, tuust es anna tark kuigi nõvvu, sest tää tiise esiki, et miis suurõst ahnusõst nelä- puul- ega pühäp. õdangust tüüd ei jäta arvadõn, et seo tühi vanarahva lori um; lass täll esi uma ihusilmäga nätä ja kõrvaga kuulda kuis asälugu um.
Miis tennü kah targa nõuu perrä. Ja ku tää kobinat kuuldõn vaka tulõl päält arr oll tõmmanu, nännü tää suurõs immes ütte väikeist mehekeist, kiä terri suurõ ruttuga ütte väikeiste kotti ammut. Miis hiitü kõvasti arr. Hädävaavält sai tää viil väikullõ mehele ütelda, et seo vili mitte väiku mehe perält ei olõ, enge kõk tää (mehe) uma tüü ja vaiv um. "Egas ma su jaku kah ei võta, enge tuud miä meele lubatu um ja miä sa nelä- puul- ja pühäpäävä õdanguist perän päivä kokko olõd ahninu," kostnu mehekene vasta ja kaonu kõgõ koti ja terriga mehe silmist.
Seost aost jättnü miis suurõ ahnusõ maalõ ja mehe käsi nakanu pallö parembahe käümä ku inne pallö suurõmbat tüüd tetten ja asändä vaiva nätten.

H II 60, 94/6 (2) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Mõnõl inemisel um tuu halv muud, et tää süäme tävvega mõnikõrd kah uma kõgõ kallimba äsä, midä tää hüäl meelel mingi hinna iist arr ei annasi, arr lupa. Ütskõk, kas uma hobõst vai lehmä süämetävvega soele lupa ütelden: "Susi söögu sinnu, ah sa soe-praat, sa olõt soele paras!" nne. Vai jall Vanale Juudalõ, ütelden: "Juudas võtku sinnu!" nne. Ja vanast, ku viil sussõ ja Vannajuudid pallõ oll, ei olõvat nuu', kellele midägi lubati, umma lubatud asja mitte jätnü, enge iks arr võtnu kas vai kui taht. Nink viil inämb, et Vanajuudas oll käünü inemist sagõhõllõ niiviisi kiusama, et inemine olgu küll moodö ummi sõnnuga tagasihoitlik nink ettekaelik - iks viimäte süämetävvega tälle lubasi.
Ütte naist käünü Vanasarvik mitu ja mitu kõrda kiusaman, ent ega kõrd lännü tää tühält pikä nõnaga tagasi. Ütskõrd jall nüsnü naane lehmä. Kõrraga nakanu lehm tagumiste (enamast peräjalguga) jalguga kõvastõ tsiplõma ja löönü nüssigutävve piimä maha. Ilm oll vilualune, ja ütegi parmu ega muud selle saarnast kurja eläjät es olõ nätä. Ruttu saastas naane üles ja ütel: "Taivadsõkõnõ mis tan no um kah? Issänd Jummal tulõ no esi õnõ api!" Ja neid viimädsid sõnnu ütelden hiitnü naane risti maha lüüdüle piimäle pääle nink lätnü esigi rahulikult aijast vällä. Sääräst tempu tennü jo lehm mitmal lõunõ vaihhel. Kolmandamal vai neländamal kõrral ku naane iks viil maha lüüdüle piimäle risti pääle hiit, nännü naane esi uma silmäga selgehe ku Vanajuudas kara aija päält sülelden arr läts.
Tuust aost pääle olõ es lehm inäb kunagi piimä maha löönü.

H II 60, 96 (3a) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Talutarõn mänge (hulsi, hullama, vallatama, vallatust tegemä, prõssutama, prõssu lüümä; prõss persen musta pääga vagla persen - üteld. sellele kes väga kelm on) õdangudsõl aol väikese latsõ mitmakesi. Kõrraga sattõ üts neist läve (ussõ) ala maha nink oll koolu; õkva ku olõs mõni malgaga pähä löönü. Tõõsõ latsõ peije asja niu naläs nink veije kuuljat hindä perän tarrõ piten edesi. Pia märkse vanõmba inemise, kiä tarõn olli, et asi inäb õigõ olõ ei; võti latsõ tõisi käest arr nink miä koolu tuu koolu. Nakati puhtide vasta valmistama.
Sinnäsamma maija tulnu varga ja ussaida piten ümbre kaijen näije nää kuis Vanajuudas riidast (puu-riit) üte puuhalu võtnu, tuuga tarõ poolõ rutanu ja säält läve alt latsõ arr haardnu, mille asõmallõ tää puuhalu visanu nink esigi arr lännü. Puuhalg et ol'giseo kuulus peetü lats, kellele puhtid nakati valmistama. Varga nätten, et asi tõistõ oll ku vällä näkk ja et näil kah suurt midägi säält majast varasta olõ es, lätsi nink avaldi asä arr. No' naksi oma maja rahvas kah lähembält kaema ja õkva ku satasi kelme silmi päält; näije nää kah selgehe, et koolu lats peris puuhalg oll. No oll hüä nõuu kallis. Ei muud midägi, ku minti targa manu. Tuu kütt sanna neläp. õdangul kõgõsugudside rõipõluije ja kandõ ning hainuga ja suurõ tüügä saanu lats kätte.

H II 60, 97/9 (3b) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Tõisõnd, iinsaisvast jutust, midä üts miis, kelle ma iinsaisvat juttu loi, mullõ selet, et tää mitte nii ei olõ enge nii:
Vanajuudas varast üte latsõ nink läts riidast puuhalgu võtma, et latsõ asõmallõ panda, a' sääl olli jall varga takan, kiä tahtsõ kah säält majast midägi varasta. Vargid riida takan näten jähmatu (hiitü) küll Vanajuudas edeotsast arr, a' läts jall julgõmbas ku' teedä sai, et nä kah varga umma nink lubasi nääle, ku nä suud pidävä, kattõ perremehe täkku anda ja and latsõ seeni vargide kätte hoita, ku esi puuhalgu läts viimä. Mehe jäije mõtehe, et mis tetä, kas no kuulda Vanajuuda juttu, vai jall perremehele lats kätte anda, sest seo näüdäs kah nääde meelest ütele inemisele liig olõvat kanda, ku kõrraga kolmõst umist kõgõ armsambist äsüst ilma jääs. "Kulõ, viime lats perremehele tagasi, agu vaest tä esiki meele hüä meelega hobõsõ lupa inembä ku tä latsõ jätt." Sedä, üte mehe ütelüst kitt ka tõõnõ hüäs ja nimaid (sedämaid) oll kah Vanajuudas tagasi nink läts meestele lubatud palka tuuma, a' mehekese panni seeni kõgõ latsõga lippama.
Puuhalgu peeti niu kunagi koolus latsõs kedä mõsti nink lautsile panti ja egapidi valmistõdi puhtide vasta.
Vargist jäij üts vällä kuna tõõnõ sisse läts kaupa tegemä. Majarahvalõ oll niisugunõ miis, niu tuu varas oll, väega veidra, viil inämb tä imeandsäkide juttõ peräst miä niu mõni sonimine õnõ oll, ütest puuhalust, Vanajuuda latsõ vargusõst ja ei tijä miä viil muud säänest asja miä tä sääl pudras, mille man tä esi naar ja indsiteli, et puuhalulõ kah loetas ja lauldas. A' ku varas tõttõ näo pääle tõmmas nink asä põhälikult arr selet, et Vanajuudas latsõ arr varast, - a' tuust et tä esi kah vargile tull, es lausu tä sõnnaki - nink puuhalu asõmahe pand. Jah na' näije uma maja rahvas kah, et tuu kuulus peetü lats peris puuhalg oll nink neede kurvastus saij viil suurõmbas, sest et nä no teedä saije, et nääde latsõkõnõ Vanajuuda küüdsin um, kiä tedä egapidi vaivas ja ei tijä, kon edesi tagasi videles. Varas, näten et no kõgõ paremb aig avaldamises um, tekk õigõ tõtõligu ja vaa (vaga) näo nink ütel: "Rassõ um küll tuud last kätte saija, ent sõski ku ma taha, või teil lats sedämaid käen olla, ent otsani ilma ei nakka ma säänest suurt asja ettegi võtma." Perremiis lubasi kah tuud massa miä tä õnõ iälgi nõud nink ku varas ütel, miä tä nõudmine um, oll perremiis kaj seo asäga peri, ku õnõ lats kätte saa. Vargal saij õnõ hüä miil ku läts suurõ rõõmuga vällä ja tull veitü ao peräst tõõsõ vargaga tagasi, kedä ta umas kõgõ suurõmbas abilises nimit, lats üsän. Kumbki näist saije uma täku nink nä olli väega rõõmsa, et nääde asi nii õnnõlikult kõrda läts.

H II 60, 99/101 (4) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Oll kitsasrüä põimise aig. Kõik, kel õnõ käsi jalg liiku võisõ, aeti mõisahe rükä põima. Nii oll kah üts naane uma hoobis väikese rinnalidse latsõga osa tükü man. Et päiv päiv palavahe paistsõ ja lats niu hädäs oll, vei naane latsõ lähkün olõva mõtsa viirde üte lepä puhma villu nink pand tä sinnä magama, kuna esi arr läts jall rükä lõikama.
Kõik asi lätt tükk aigu rahulikult edesi, lats maka; osast lõikasõ rükä, tõõsõ, kolmanda tüülise jall käändvä vai kandva nink pandva hakki. Esiki kubijas oll lämmä päävä iist arr mõtsa viirde lännü nink kaij säält üte puu nõälõ (nõale) toeten tüüliste tüüd. Äkitselt nakkas magaja lats õnõ kõvva kissma ja tänitämä (ämmärdämä, rüükmä) nink es jättäki inäb rahulõ niu olõsi ei tijä määne hädä tedä vaivaman. Imä tahtsõ kah ruttu kaema minnä nink latsõlõ vaigistamises rinda anda, a' kubijas kiild arr nink naane pidi, sest et sõs kubijil suur võõmus oll, rüä põimise manu tagasi minemä. Kõik peije sedä kubijalt ülekohtu teos, ent es või midägi parata, pidi rahul olõma. Küll tänit lats hirmus väega, pess jalguga ja vehel kässiga ja egal ütel nägijäl nink kuuljal läks miil hallõs,ent - niu nättä - kubijal mitte. Ku lats jo niiviisi hulga aigu tänitänü oll,sõs näije rüäpõimja selgehe uma silmäga ku' üts võõras miis niu mõtsast õnõ vällä tull nink lats üsän. Ruttu haard tä maan olõva latsõ üles nink pand üsän olõva latsõ asõmallõ neede sõnnuga: "Kas ma tii latsõga õigõ ni halvastõ ümbre käve, et tii mu' last nii perätün ja hoolõtusi piät nink tedä kaemagi ei tulõ niu olõs tä mõni ämmägu (ämmäk - võõrasimä; esäk - võõrasesä) lats olõman." Võtt latsõ ja läts. Tuu lats, miä perrä jäij, oll hoobis vaiki nink es lausu sõnnagi, niu iks kunagi ristiinemise lats, kuna edimäne lats, miä kõki nätten arr vahetedi, õkva eläjä muudu ämmärd. No käsk kah kubijas imäl minnä latsõlõ rinda andma nink selet, et tää oll esi mõtsa veerest nännü ku' tuu võõras miis edimädse kõrra aigu oll tulnu ja tuu vaiki olõva latsõ arr võtnu nink ni pia ku tä tuu tõõsõ latsõ oll asõmallõ pandnu, nakanu tuu kah hirmus kõvastõ tänni nink pandja kaonu esiki arr. Tuust et tä arvanu'ki jo, et egas ta õigõ inemine olõ es enge Vanapakan esi, kiä iks ristiinemise latsi tahtvat. Ja, ni pia ku Vanapag. lats olõs ristiinemise rinda saanu, sõs olõs tuu lats olnu igäves vahetet ja selle et oll tä kiilnü'ki imäl rinda minemäst andmast.

H II 60, 101/2 (5) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Latsõna, nii niu ma veedükese mäletä, kuuli ma ütte juttu kuis Vanajds. oll lepäpuust hindäle last tahvinu nink kostnu üte mehe küsümise pääle, kiä säält johtunu müüdä minemä, mis sa siin tiid? Kärmele ja rutu kuna esi edesi tüütänü: "Tii Tiitu panõ Paap'u nimes!"
Kui' viisi tä tälle elu sisse pand, tuud õi olõ mul inäb meelen, a tuu lepäpuust tettü latsõ vahetanu tää jall üte ristiinemise latsõga arr nink ku rinda oll antu, tahtnu tä rinna otsõ hammastõga maha haugada. Imä olnu peris hädän. Rinda ei tohe anda a' lats tänitänü ku hull kas vai topi kõrva kinni. Asi oll peris halv. Ei muud midägi ku mintü targa manu. Tuu tijütänü, et Vanajd. um latsõ arr vahetanu nink käsk kotun ahju säitse kõrd palavas küttä, sõs tuu lats võtta ja - muidugi aigu piten niu ähvärden õnõ, leevälapju pääle ihualastõ panda ja sõs Vanajd. tulõ ja uma latsõ arr võtt, sest et täll ka'ks umma hallõ um. Kotun tettü kah targa opusõ perrä. Ni kavva es olõ midägi esieriliku märgädä olnu ku jo lats lapju pääle panti ja õkva niu ahju hiitä lubati, haardnu Vanajds. uma latsõ lapju päält arr ja pandnu arr varastõdu inemiste latsõ asõmallõ üteldes: "Kas ma tii last nii hoije! Olõs tii kah mu last poolõ võrd hoitnu niu ma tii last hoije sõs olõs küll olnu a' tii tahat viil tedä arr kütsä." Võtnu latsõ ja lännü...

H II 60, 102/4 (6) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Imelik ime
Üts nuur Vanajuudakõnõ käünü maad ilma piten ümbre nink nännü kõgõ suurõmba ilmaimme, et ütel mehel kats pääd oll a' jalgu olõ es sukuki. Küll käü tä ümbre mehe kaijen, et agu vaest kongi jalgu näüs, ent mis ei olõ, tuu ei olõ kas kae kui taht ehk vahino siist otsast vai säält otsast, iist vai takast ei midägi targõmbat ku üts miis katõ pääga ja ilma jalulda. Ütsindä niisugutsõst mehest jaku saija es olõ sukuki nalä asi, selleprst. läts tä kah ruttu Riiga vanõmbat Vannajuudast kah kaema kutsma, et agu vaest tuu tiid üteldä mis ta sääne miis tähendäs. Lõõtsutõn jõud tä Riiga nink kaibas toolõ umma hätä, et küll olt ilma pääl imet nännü, olõ ärr tuugi nännü ku Peipse asõmal lina oll, ent säänest imet ei olõ ma viil nännü ega kuulnuki, et üts miis kats pääd a' jalgu noid olõ-õi olõman'gi; ma tääst es saa kuigi jaku mis tä um ehk mis sääne tähendäs kah. Tulõd agu vaest sa jovvad ärr arvada! Tuu oll Riijan eski hüä sehvti pääl selleprst. oll täll kah kahö minnä ent viil suurõmb kahö jättä. Ilma ao (-aig, agu, ao-valgõ - koiduvalge) viitmädä oll näil kah minek; noorõmb - ku tiijuht - iin ja vanõmb takan. Joudva peräle nink vanõmb nakkas kõrraga noorõmbaga tüllü: "Küll olt sa kah kõgõ rumalamb ku rummal ilma, et sa ei tunnõ, et vaese öüdsilise umma, kel muu kihä öüdsikoti seen um, kuna pää õnõ vällä umma jättet. Ma pidi seo tühä peräst uma hüä kõrra päält arr tulõma ja ni hulga maad ilmatohe käümä." Taht jo ärr naada minemä, ent nätte, etnoorõmb umbusklikult mehi üles taht aija, et nättä saija kas asälugu nii um, niu vana ütel, jäi tä viil veitüs aos saisma ütelden: "Lasõ mehil maada. Umma eski väsünü tüüinemise, kel hummõn jall teolõ minek um." Noorõmb istõ meeste lähükeiste maha, et nii kavva uuta, ku mehe üles tulõva, kuna vanõmb ärr ruttu Riija poolõ läts.

H II 60, 104/5 (7) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanajuudas saiba otsan.
Nelä silmäga pini (kel mäepuul silmätäpikese umma miä niu silmä õnõ vällä näütäse) näge ega kõrd Vanajuuda ärr, ütskõk ku esi kah midagi näe ei. Nii hauknu üten paagän õdangutsel aol pini hirmus vihasõllõ, nii et perremiis pidi magamast üles tulõma nink vällä minemä. Välän ei näe tä muud midägi ku et pini aija man saisdõn kõgõ kuremba moodu pääle niu olõs sääl ei tijä miä olõman, ent perremiis es näe midägi. Et pini hirmus kärehelle hauk ja majarahval unõ ärr aij, selleperäst kuts perremiis pini ärr nink hiidäs magama.
Ütskõrd, ütsikult Riiga minnen, lännü tuulsamal perremehel ratta tsõõr suutumas katski. Küllä ega kõrtsi kongi lähkün es olõ, nii et miis peris hädän oll. Küll märk miis edesi tagasi, ent mis sa tiid rassõ kuurma pääl, minnä kah kohegi es saa, ega tohe esi kah hobõsõ ega kuurma mant arr minnä. Niiviisi kõrvatagust kratsin näge tä kõrraga ütte miist rutatõn hindä poolõ tulõvat ja ratta tsõõr sälän. Mehe manu saijen visas tä tsõõri maha, ütelden: "Et sa minnu ütskõrd uma pini käest, ku ma su saiba otsan olli, ärr päste, selleperäst pästä ma kah seokõrd sinnu." Avit mehel tsõõri, miä nisama suur oll ku katski lännu tsõõrgi, ent peris vahtsõnõ, ala panda nink kattõ esiki mehe silmist.

H II 60, 105/7 (8) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Leevitsen kaardimängimine
Üte purju vallamehe johtunu ütskõrd üüse ütte leevitsehe, midä nä päält kaijen mõnõs kõrtsis peije nink nakanu sääl kuuljide keskel kaartõ mängmä. Et pirruga tuld kohegi panda olõ es, sõs võtt üts neist kõgõ julgõmbist mängjist, üte kuuljõ kirstust vällä, sääd saana nõalõ (neal) pistu nink pand toolõ samalõ pirruga tulõ hammastõ vahele niu pilatutõ õnõ (pilatusõs kutsutas üts kattõharuline (lahki) raudkunks miä saina lüüdi ja kohe vahele vanast pirruga tuli panti) ja mäng lätt edesi. Tükü ao peräst ütles üts mängjist: "Pirruga tuli kuulja hammastõ vahel liiku, agu vaest ta ellu tulõ." Tõõsõ mängjä es panõ tuu ütelüst tähelegi enge mängse kõk suurõ tuhinaga edesi kuna pandja niu naardõn õnõ ütel: "Las täll liiku pääle mis tu meele putus." Tuli liigus tõnõ kõrd, ehk küll kõvõmbast, sõski ei pand tõõsõ päält tu edimädse ütlejä tähelegi nink mäng lätt vannaviisi. Kolmandama kõrra aigu rapu tuli õigõ kõvastõ nink sattõ kuulja hammastõ vahelt maha. Kõik pistvä pakku nink tulõpandja taht kah tõistõga ärr paeda, a kuulja võtt mehe kinni ütelden: "Et sa mu rahu olõt riknu, selleperäst piät sa minnu lautsille pandma ja seo üü man valvma." Miis valv, valv, ent hirm aja ihukarvagi pistü nink pagõmise mõtõ käü küll mehel mitu kümme kõrda pään ümbre parajat aiga uutõn. Kõk um vaiki. Esiki tuu kuulja kedä miis valvma pidi ei liiguta hurmugi, muudku hirmus kuuljanägu, miä tulõvalgel õigõ jälle oll, tege mehele väega suurt hirmu. Ku üts välk karas miis üles ja oll leevitsest välän, ent kuulja takan. Niisama niu innegi võtt tä mehe olast kinni nink tahtsõ tagasi vijä ent miis es anna perrä nink ütskõrd kõvastõ rämmäten oll miis kuulja käest vallalõ nink juusk nii miä jala võisõ ruttu kõrtsi manu kon tõõsõ mehe kõk kuun olli ja umma mahajäänüt sõpra takan kahidsi. Suurõ rõõmuga võeti tulõja vasta nink kõk tahtsõ õnõ teedä saija kuis tä kuulja käest ärr pässi. Miis seletäs uma luguhusõ otsast otsani ärr nink tähendäs, et olg viil parhilla kuuma vällä ajavat. Kaetas nink nätäs, et olg peris verrine um ja lähembält silmäten löüdäs et suur tükk liha kõgõ särgi ja hammõga kaonu oll. Päivä minti leevitsehe kaema ja nättü, et kuulja küll niisama lautsil oll, ku miis oll pandnu, a' tükk liha kõgõ särgi ja hammõga oll kõvastõ peije pitsitet, miä tä mehe külest oll kaksanu.

H II 60, 108/10 (9) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Uma käe pandva, uma käe võtva.
Kuulja (sureja) viimne suuv saa inämbüsi iks ilma muutmada täüdedüs, sest seo um jo nii vanõmbist vanõmbehe ja latsist lastõlatsile perändüses nink niu vere sisse õnõ jäänu midä kanõgõlõ pühäs peetäs.
Vanast, ku ebausk rohkõmb võõmust võtt, pelati ehk tuud, et ku kuulja suuvi täüdä ei, sõs nakkas tää perän surma kodu käümä nink seost et vaest tuu täütmine um tulnuki nink viimäte vere sisse kasu. Kah vaimu (tundi) eläjä ja esiki liikumada asä umma kuulja soovi perrä nii olnu ja nii tennü kui kästi ja tõõnõ inemine es saa tuud mitte muuta, muud-ku ainult tuu lepingu (tingimise) all, miä kuuljast sai üteldüs ja niu pääle pantus õnõ.
Üts vanamiis, kiä küll siin ilman edimane kidsipung võisõ olla, oll kah uma eluseen tõistõ käest petmise ja kiskmise tiil õigõ rikkas saanu nink pallö mammonat koränu. Tuudsamma mammunat pidi tä kah kõgõ ülembäs siin ilman nii et täll ar'ki es tahtu koolda. Ent sõski es jovva tedä tä raha nink rikkus surmast pästä, enge tunsõ iks aig aolt, et lähembäle tull, sest et surm umma tulõkit uma käskjala, rassõ haigusõ läbi teedä and. Mittund aigu oll jo miis rassõ haigõ sängün maan nink es jovva uma jovvuga inäb vällägi minnä muud-ku avitõdi õnõ, sest et täll nalält inäb hindä liigutamises'ki joudu olõ-õs nink üts poigõ siält ol'ki avitamise peräst ega kõrd sängu man.
Ütskõrd, ku' vanamiis rahutu ja kärsitu olõki pääle kõrraga niu rahulikult magama õnõ jäi, lätt kah poig veitüs aos vällä niu jahutama. Tagasi tullõn näge tä umas suurõs immes ussõ vaihelt*, et vanamiis, ilma ütegi abita sängüst üles tulõ ja õkva tuhkhavva manu lätt nink sinnä midägi arr peit (peitma, paotama, käkmä jne.) neede sõnnuga: "Uma käe pandva, uma käe võtva!" Lätt umma asõmahe ja pia peräst sedä ei olõ vanast mehest muud-ku koolu kihä õnõ. Perän vanamehe surma lätt kah poig tuhkhauda kaema, et mis vanamiis sõs sinnä pand kah; ent e lövvä midägi, ehk tä küll kõgõ tuha ütsikäsi läbi ots**. Ku poig mitte uma silmäga es olõs nännü es, sõs ei olõs tä mitte usknu, et sinnä kah midägi, kõgõ vähämbat ku nõkla pant um. Viimäte, tuhka jo mitmõs kõrd läbi otsin, tulõva tälle kah vanamehe sõna: "Uma käe pandva, uma käe võtva," miilde nink niu välgüst lüüdü kargas tä asõma manu, võtt vanamehe kuulu kihä ja nakkas tuu kässiga (käega) tuhka segämä. Nink, kas sa imet näet! Kõrda kats vai kolm sai'ki viil poig vanamehe käega tuhka siädä (segada) ku' üts potti täüs raha nättavallõ tull. Poig võtt raha, pidi vanamehele tubli puhtja nink elli perän sedä rikkallõ ku' õigõ miis kunagi.
* - ussõpilu, lahe, vahe; tanu-pilu; hammõlõ aetas pilu, kas rinna ette vai jall kaaltadsõ sisse, uss um poikula (praoksile) jne.
** - harilik kõnekäänd on: taa kattõ (kadus) ku' tina tuhka.

H II 60, 110/1 < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Et vanast inemise raha, niihüäste sõa-aigu vainlastõ iist varätõn*, ku' ka' mõni ahnõ jall ummi lähemäidsi sugulaisi iist iin surma, ku maa sisse käkki ehk kohegi järve, läppü (ütte vaovat kotust üte suu (soo) seen kutsutas läpp'us; um järve veeren kah mõni niisugunõ kotus, et ümbre tsõõri kuiv um a' üts kotus um mädä, vaova ehk um jall kogunist vallaline, nii et peris väli vesi nätä um sõs kutsutas kah sedä: läpp...) lättehe, kivi ala, ehk jall kohe sai õnõ, kas suhu (soo; sõn. suu (???) on sisseütl. suuhõ aga sõn. suu (soo ???) on sisseütl. suhu, kuna suu sisse vähe pruugitav on ehk kogunist ei sugugi) mättä vai rampõ ala. Ent egal ütel pandjal oll iks um suuv vai ütelüs man kuisviisi säält raha vällä saa võtta ehk kuis tä esi vällä tulõ nink tuud es saagi mingil muul moodul kätte, ku' ainult tuul tiil (tee, teel). Üteldäs, et tuul rahal olõvat iks hoitja man olnu, moodö'ki Vanajuuda puult saadõtu nink kui toolõ rahalõ otsjat säetül aol es tulõ, ehk nii es mõõstä otsi kui pandja suuv oll, sõs saij tuu raha Vanajuudalõ.
* - varjama, peitma, paotama, käkmä

H II 60, 111/2 < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Rahva siän um nii mittund juttu liikman kuis toolõ ja toolõ unõn raha näüdätü nink kuis nää kah otsman käünü, ent et nää mitte nii ei olõ tennü kuis unõn opati, selleperäst jäänü kah soovitavast rahast ilma.
Nii näüdätü Zoorun (Tierenhof.) ütele mehele ütte läppu raha unõn nink kästü ütel tähtsäl neläpäävä üüsel, õkva kesküü aol ütsindä otsma minnä ent ilma sõnnalausmada ja helü tegemädä ku' sääl kah ei tijä mis pidi sündümä. Rahahimmu aij kah mehe nikaugõlõ, et tä säetül üül raha otsma läts, ent hirmu peräst võtt tä kah üüsedsest, unõn nättü keelust huulmada tõõsõ mehe üten nink lännü tähendedu platsi poolõ. Kõk olnu nii kuis unõn oll näüdät. Esiki katlaga raha tull, niu unõn üteldi, läpust tirinäga ülespoolõ ja nipia ku miis jo katlavangu näkk nakkas tä kah kiskma. kuldpeningä välkü ja rattas mehele vasta nink esiki katla oll jo kõgõ tävvega vii pindil ent otsani vällä perve pääle es jovva miis tedä kuigi tõmmata. Seeni oll kah tõõnõ miis, kiä modö kavvõmban sais, tirinät kuuldõn lähembälle tulnu ja midä lähembälle tää tull, tuud rasõmbas läts katla ja nakkas vaoma. Parajastõ oll tõõnõ miis kah perve pääle joudnu, ku katla kõvastõ vaoma nakkas nii et tuu miis kiä katlat kisk, tõist miist api kutsõnu ütel: "Toho, purask* anna naa uhä (ohjad) sija ja avida tõmmada!" - Ent neede sõnnu pääle vaivu katla suurtumas, viil suurõmba kära ja müräga, ku' tä üles tulnu oll,ärr põhja nink mehe jäije mõlõmba ammulõ suuga perrä vahtma.
* - Või olla, et seo miis peris "kurat" ütel, midä tuu vanakõnõ (vanan?? nim. Reichardt) kiä mullõ seo jutu selet, nii niu nätä oll, ku' üts jumalapelglik inemine seo sõna "purask'is" ümbre rist. Üteld. iks sagõhõllõ: tuul purask ??? joosõ õnõ miä tähend.: tuul "kuradi" jne. Niisugusõl kõrral üteld. kah kurask ja vanaeläij sest et sõs ku peris kurat üteldäs, tää üüse kiusama tulõ.

H II 60, 113/5 (10) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanajuuda rahahaud
Üts kõrd elli kats velle. Üts näist oll rikas, tõõnõ vaene. Rikamballõ ku vanõmballõ velele jäij maja ja majakraam eläjt perrä. Esä viimne suuv oll, et vele ütemeelelikult üten kuun eläsi ja noorõmb vanõmbat velle ja timä naist nink latsi kõgi pidi avidasi. Moodö olõs kõk hüäste olnu, ku noorõmb veli mitte nii laisk olõs olnu es ja sagõhõllõ keresehe (ahu pääle rehetarõn) es olõs roninu. Tuu pääle vihast vanõmb veli ni mittu kõrd ja seost tull tülü ja tõra nii et vanõmb veli viimäte noorõmba vele, ku ilma asända leeväraiskaja, umast majast arr aij. Noorõmb veli asusi kah üte tühä maa pääle. Ehit kõgõ inne sanna ( sann um rahva siän niisama pühä hoonõ ku kerik'ki; kerigun tulõvat - ku inemine rahulikult istus - inemisele innembä kurä mõtte ku sannan, sääl um ruttu ja huult egal mehel esiki. Ilma tarõlda võivat innembä ärr' ellä, ku' ilma sannalda.) sõs pääle tuu tarõ. A' tarõl johtunu üts nulk õkva Vanapagana raha-havva pääle. Harilikul viisil lüvväs iks edimädse nulga sisse, miä raotas, üts rist, siis ei saa Vanaj. sisse, ega puugi midägi vällä vitä. Nii johtunu kah tuu ristiga nulk V.p. rahamulgu pääle. Tarõ saanu valmis. Kõrraga koolnu miis ütel üül ahu pääl maatõn imelist hellü, niu ütlesi kiäki maa alt: "Ma tõusõ!" Sedä ütlemist kuulnu miis jall tükükese ao peräst kõrratavat. Tõõsõl ja kolmandamal üül es olõ parembat midägi enge helü kostõ iks edesi. Miis, ehk küll julgõ süämega, es julgu inäb tarrõ magama minna. Mis no tettä? Tarõ um, a' seen maada ei tohe. Miis märk, edesi ja tagasi, ümbre ja tsõri (tsõõr) nink tull viimäte tuu otsusõ manu: viil ütes üüs tarrõ magama minnä ja asäluku põhani läbi uuri (tudiiri). Sõski es julgu tää sedä suurt tükü targa pääga ette võtta; vaija hüäste purju juvva. Ehk küll viin tuulhaval otav oll, sõski oll tää vaesõlõ velele ni kallis, et täll puult tuupi'ki viina minkaks osta es olõ, sest viis tingä um vaesõlõ, ku tedä olõ ei tükk raha; egas moodö ilmatohe ei üteldä: vask um vaese kuld. Vaene veli läts rika vele palvele, et rikas veli tälle viis tingä lainasi, minkaka tää võisi poolõ tuupi viina osta. A' kel rikust, tuul sikust, ütles vanasõna nink vaene veli es saamidägi. Rahahädan kumbõrd (kupõrd) tää kõrtsi manu; kaavas sääl mitmõllõ umma häta, ent kiägi es julgu tälle laanada, sest et tää tuli (puru) vaene oll, ehk küll kõk tää juttu suurõ immespandmisega päält kullsi (kullõma). Viimate, ku miis kostki es saa, and kõrtsimiis poolõ tuupi viina mehele võlgu. No' oll mehel hüä miil. Jõi miä jõi nink ülejäänü pisu veij tää kodu ja maits ahu pääl perämädse tsilga ärr. Nii jäij miis laulu lüvven ahu pääle magama. Arvada, mitte pallö ao takast,kost* mehe kõrvu jall vana tutva helü: "Ma tõusõ, ma tõusõ!" jne. Mehel oll viina karm hüäste pähä võtnu, nii et täll hüä kuraas (ving) oll nink suurõ helügä hõigas miis ku tõõnõ: "Ma tõusõ," saana alt ütel: "Tõusõ, ma kah tõusõ!" nink tull viimädsid sõnnu ütelden ahu päält maha. Kõrraga kuuld miis tirinät, õkva niu olõs mõni mõnt rassõhõt rahakotti rapunu. Pirruga (pird) taulõvalgõn näge miis suurt unikut raha; kõik puha selge kuld peniku'. Mehe rõõm oll suur. Nii hulka raha perändä, ilma et esi ei tijä ku pallö um, tuu näüdäs mehe meelest niu väega imelik ja võõras olõvat, selleprst. mõtõl miis mis tettä, kas lugõma naada - miä küll ikäv tüü olõs olnu ja pallö aigu olõs müüdä lännü - vai mingil muul viisil rahast võitu saija. Viimäte tull tää hüä nõuu pääle nink lätt, ni pia ku valgõ sai, vele manu mõõtu (mõõt) otsma. Rikas veli tekk õigõ suurõ silmä, et mis umõtagi vaene mõõduga tege, kuna jo rikil'ki tuul aol pallö midägi mõõta olõ ei nink es taha anda. Vele suurõ palvusõ pääle and tää sõski mõõdu nink et vaene veli mitte es ütle, miä tää mõõduga tege, määr rikas veli mõõdu uurdõ rasvaga kokko nink and velele. Vaenõ veli mõõt raha ärr' nink saij üle kõgõ kolm kuhäki mõõdutäüt. No oll tää rikas miis. Mass kõrtsimehele poolõ toobo viina iist terve kuldpeniku, midä küll kõk immes panni. Kõgõ inämb imeteli vanõmb veli, ku tää näkk, et mõõdu uurdin arvatu vilä asõmal kuldpeniku hiilgsi. Viimäte, ku kõgile teedä saij, kost noorõmb veli suurõ varandusõ oll saanu, oll ni mõnigi tää õnnõ pääle kadõ, ent esierälde vanõmb veli, sest kah tuugi varandus olõs võinu tää arvamise perrä timä uma olla.
* - kostma - ütlema; mõtsa vasta kostmine - metsa vastukaja

H II 60, 117/8 (12) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Piksevihm
Piksevihma pelgäs Vanajuudas kõgõ rohkõmb. Um tää kon'gi (sõn.: kon' - kun'; konnõs sa olõd? Kunnõs sa olõd? Mõni ütles "o" mõni "u", niisama kah sõna Kunn, konn - ??? kunnasilmä, konnasilmä. Enamast siin, Viitina puul um "u" lõpp rohkõmb pruukitav kui "o"; ent Haanin um ümbre püürtü, nii näütüses Viitn. - kodu, Haanj. - kodo; aja kari kuu' (sõn. kodu). Kohe aja kari? Aja kari kuu'; väga vähe sisseütlevas käändes pruukitav, iseäranis mõne üsna vana inimese suus, niihästi Haanja kui ka Viitina pool. Võib olla, et konsonant "d" sõna lühendamise prst. välja jäeti ning siis sõn. ko'u sündis mis aegamööda siinpool "kuu'ks" ümber muudeti. Imelik näütäs kah seo olõvat, et Haani puul sõna "seal" pruugitav um, kuna moodö iks pää, hää (kah hüä) hääl (kah helü) nne. um; nii näütüses küsimise pääle: "Konnõs väits um?" Vets kasä hii, kohn seal um! nne. Kons. "h" uma ka Haanin seenütlevän käänden pallö pruugitav, nii näüt.: käehn, jalahn, päähn, maahn jne. Viitinän: käen, jalan, pään, maan jne. määrsõna "maha" üteldäs Haanin maahan...)
Um tää kongi välän käügi pääl nink äkidselt piksevihma nakas sadama, nii et tä inäb põrgu läve ega mulgu manu ei päse, ehk kohegi vette minnä ei saa, sõs lüü pikne tä suutumas arr nii et sinnine sau (suits) õnõ perrä jääs. Säntsel kõrral või mõni inemine tälle kogõmada kombel pästjäs saija, nimelt tuuga ku inemisel karmanni tühä umma, ehk ku meesterahval püksiharu üles umma kääntü, vai jall sõs ku naasterahval ündruk üles um tsusat. Lätt inemine üte puu all vihma varrü, sõs piät sinnä puu pääle risti lõikama, moodö lätt kah Vanajuudas hädä kõrral sinnä pakku nink et pikne Vanjdst. lüü - lüü tä puu sisse ja sellega või kah kergelle ettetulla, et inemine arr lüüdüs saa.

H II 60, 118/20 < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Nii oll ütskõrd Vanajuudas järve viirde üte suurõ kivi kõrvalõ magama jäänü. Päiv helgäs õigõ kõvastõ nink Vjds. oll pääväpaistõn, vedeläs niu vorst õnõ lännü, nii et vaesõkõsõl suuki ammulõ oll ja hamba indsile niu kuulul rebäsel, kohe (suuhõ) kärbläse hulgani sisse olli lännü, ei tijä kas sülge süümä vai moodö magähust ajama. Säntsen olõkin löüse tedä üts miis, kiä mõtsast puid ragumast tull ja kel kirvõs'ki perse pääl ripõnd. Piksevihm oll õigõ lähükesen. Puuraguja silmits magajat nink pand väega immes, et kuis inemine nii sügäväst maada või, kuna jo pikne niu kärk õnõ kõve ja viil inämb, et tää timä hõikmist'ki es kuulõ, ku tää tõõsõl üles käsk tulla ja koheki vihmavarrü minnä. Mehel tull miilde, et iin suurt vihma uni makus um (iin vihma um uni makus; karüsel tükvät jall uni iin soe tulõkit pääle) nink selleprst võtt tä kirvõ puusast ja koput kirvõ kundaga (kirvõ kuvvas - kirvehand - saba) õigõ tublistõ magajallõ tuharid müüdä, nii et viimäte magaja üles heräsi ja nii pia ku tä unidside silmiga arvu saij, et piksevihm lähkün um, karas tä ku molati vette. Säält pist tä viil pää vällä, tennäs miist pästmise iist, lubas mehele hüä massu anda nink kuts tõõnõkõrd, ku vihm üle um, palga perrä, kuna tä mehele esieräliku sõna opas, midä miis tagasitullõn, niu temä vällä kutsmises pidi ütlemä. Miis tekk kah nii. Niipia ku' tä nu opadu sõna arr oll ütelnü, tull kah tutva magaja pää vii seest nätävälle. Umma pästjät silmäden kattõ tä jall tüküs aos vii ala ja tull ruttu ütte kotti hõlman kandõs jall nätävalle ja astõ õkva mehe manu ja ütel: "Et sa minnu piksesurmast pästnü olõt, selle palgas saat sa' üte uma kübärätävve kulda." Miis võtt kah uma korgõ pera ja lakü viirikia' kübärä ja saij tuu tävve kulda kuhä pääga.

H II 60, 127 (14) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Ku Jummal taht hoita, sõs õks saa hoijetus.
Üts kõrd kudi (kudama) üts tütruk kangast. Vihma vali ku uavarrõst ja välkü hiit ku valõti, nii et silmi tahtsõ ärr pümmes tettä. Kõrraga lei välk maja palama kon tütruk seen oll ja nii äkki ja kõvastõ, et tütruk inäb vällä'ki paeda es saa. Lats, kiä tütruku kõrval istõ, nakas ikma nink tütruk hiitü kah arr nii et es mõõsta inäb midägi tettä muud-ku pand käe kokko ja nakkas Jumalat pallõma. Maja palli ku pauk õnõ, a' tütruk es tunnõ õigõlõ kuuma-ki ja tuli es nakata ei tütrukohe ega kangahe ei ka latsõ külge. Muu maja palli kõk tuhas ja tolmus; muud-ku kolm asja jäi Jumala hoidmisel terves: tütruk, lats ja kangas.

H II 60, 128 (3) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Ütel kuningal oll poig nink tark kuulut sündümisen ette, et ku poiss nii ja nii vanas saa (vanaduse arvu ei teadnud jutustaja isegi selgesti öelda), sõs lüü pikne tä arr. Kuningas naar tuud jutu, lask sügävähe maa sisse üte kõva raudkeldre ehitä, kohe tä poja sisse pand - niu vangi õnõ pikse iist.
Nii kavva küll sunniti poissi vägüsi keldren olõma ku tä viil poisikõnõ oll, a' nii pia ku' tä jo mehe iä sisse oll saanu, es lää tä inäb; muud-ku võtt Suurõ Piibli, läts mäe otsa ja nakas lugõma.
Tull suur piksevihm nink välk lei, kuningast ehitä lastu keldre maa seen suurtumas purus. No näkk kah kuningas uma ihusilmäga', ku suurt pattu tä Jumala vasta oll tennü nink kuningapoig sattõ sedä näten põlvile ja tennäs Jumalat kõgõst süämest timä imeliku arr pästmise iist.

H II 60, 129/34 (61 ja 15) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Niisama olõvat kah vanainemise pikäst hiusõst ja suurõst habõnäst õnnõ luutnu, s.u., et ku uma hiusõ ja habõna arr lõikat, sõs viskat kah uma õnnõ niu mutta. Esierälde õnnõs arvatas (veel käesoleval aol) ütsikut (vai ka mittund) karva, ehk habõnat, õnnõkäsnä pääl. (Õnnõkäsnäs loetas tuud käsnä, miä niisugudsõ kotusõ pääl um, kohe mitte uma silmäga ei näe.) Johus mõnõl vanal matskal (naasterhv.) suu (näo) pääl pallö käsni olõvat, mille pääl mõni pikk karv ripõndas, sõs um seo avalik märk, et täll hüä õnn um ja - küünäld ei panda mitte vakka ala enge küündlejala pääle nii et tää kõgile paist ning valgust and - nii ei hoija kah vanamats ka umma õnnõ ütsindä hindäle, enge müü tedä kah tõõsõle.
Noorõmban, ku viil moodö läbi saa, võtta ei nii mõnõgõ sedä puulpõlõtut arsti ammõtit ette, a ku vanõmbas saa, noh sõs muudku tulgõ õnõ - arst um valmis - ehk tää küll rohkõmb tijä ei ku: valu varõsõllõ, halu harakallõ, muu tõbi mustalõ tsirgulõ! nne. 3 kõrd sülädä ja 3 kõrd sõrmõga haigõ kotust piirda nink arst um valmis (vai jall arvusaamalda sõnnu possi, millest tää esigi arvu saa ei).
Nii kah meil siin lähükesen Haani vallan, Kurõmäe talun üts vahtsõnõ arst. (Timäl ei olõ küll õnnõkäsnä ega habõnat enge - niu nuu naastõrahvas kõnõlasõ, kiä tääga sannan umma käünü- olõvat täll mustidside hõpõruubli suurudsõ valgõ platsi kihä pääl ( on enamast musta verd inimene; üleüldse peetakse mustema verega inimeisi nõiadeks, nende silmavaade tegevat mõnikõrd ilma nende tahtmada tõisele kahju, s.o. kahedas tõõsõ looma arr. Ku üts niisugunõ inemine piäs ütlema: "Või ku tubli sul lehm" (tsiga ehk tõist sellesaarnast) sõs ei tohe tälle mitte perrä kittä enge piät vasta kaitsma niu: "Toos, taa süü ei midägi, um kõhn niu kõsu, kuiv ku särg" nne. nink eläjäl olõ ei vika midägi, sest egal ütel arstil olõvat üts esieräline märk kihä külen, mõnõl õkva silmänätäväl, tõõsõl - kolmandal jall nägemäldä. Um mustidsõ Viitänä mõisa kiltrõ naane. Mõni aestak aigu tagasi käve tää kah esimoode arstõ man (Rahvas vabandas sedä käümist tuuga, et arst ei saavat umma, ega uma lähemädse sugulasõ, ega selle looma haigust arsti, enge tuu piät jall kavvõmbast api otsma, sest et seo sõna umgi: arst ei olõ kuulus kodumaal, enge kaugõllõ.) siin nink sääl ja ka kõrd Vanan Roosan (sest seda mina selgest tean) Varstu külän üte "Vinne naase" man, kohe tää kah üte minu sugulasist oll meelütänü. Kotun, ku mina sugulasõlõ ütli, et seo üts rummal temp ja palläs rahapette um, kostõ tää: "Egas tuu arst ei tii midägi halvastõ, enge lugõ umil keelil puhast jumalasõnna niu mõnikõrd vinne kerigun, sest mõnõst sõnast saij mii kah arvu, niu: "hospodi" ja "pamiluuja!" Sellepääle tähendi mina, et ka jumalasõna man vandmine, nõidmine, nne. kiiltu um. "Noh kuis sõs vanast olõ es? Ja ku tä patt olõs olnu, sõs ei olõs kah Jummal Moosõsõl saitsmendät Moosõsõ raamatut mitte kiruta lasknu, kon kõk puha arstmise, nõidmise ja posimise sõna seen olõvat olnu."
"Kas sa ütte niisugust raamatud nännü kah olõd?"
"Ma küll esi uma ihusilmäga tedä olõ ei nännü, a vanarahvas kõnõlas, et olõvat olnu, nink nede sõnnuga olõvat inemise ütstõõsõlõ väega pallö kurja tennü - niu ta inemiste viis iks um - selleperäst olõvat trükmeistre nuu 7dama Moosõsõ raamadu sõna nii 5e Moosõsõ sisse mahudanu, et näid säält rassõ um kätte saija, ainult mõnõl, otsani targal minevat kõrda mõnt sõnna säält vällä otsi, ja ku ehk otsidaski, sõs ei tijä nalält mitte mändse haiguse pääle neo sõna käävä."
"Noh kas säntsid raamatiid viil kongi piäs olõma?"
"Oi jah, külält! Ent neid hoijedas salajan, sest ku muu rahvas teedä saa, sõs tulõva nää nink varastasõ seo raamadu arr, ehk tulõva saksa nink paludasõ tää suurtumas arr."
"Kas sõs tuun raamatun säntsid sõnnu ole ei minkaga võisi raamadu vargid tulba viisi saisma panda, niu noid vargid pandas?"
"Ütski saa ei umma haigust arsti ega ummi kurätegijid trahvi, nii kah Pühäkiri. Ehk mis asja um raamatul tuuga, kelle käen tä um?"
Sellepääle selettä, et Tartun olõvat kah üts 7 Moosõsõ raamat kon'gi maja saanä külge ahilidega kinni pantu nink küsse kas ma sõs saaräst raamatut nännü olõ ei ehk midägi tääst Tartun kuulnu, sest tuu raamat olõvat nii suur, et kattõ mehega lahti saavat käändä nne.
Mõnõ jall seletäse, et tuu 7mes Moosõsõ raamat olõvat suurtumas arr häötet nink ei olõ sukuki 5. Moosõsõ sisse mahutõt, sest et tää hirmus suur oll - kattõ mehega lahti käändä, kuna no ütelegi käändä midä olõ ei. Sääl olõvat egaüte haigusõ pääle esi sõna olnu, ei mitte ütsindä haigusõ, enge kõgõ tüü pääle olõvat sääl sõna olnu kuis võisõ tõõsõlõ kahju tettä. Kiä mitte lukõ olõ es mõistnu, tuu olõvat kah mõnikõrd hindäle tõõsõ asõmal kahju vai õnnõtusõ lugõnu - kuis inemisi üte asä, nimelt vargusõ man tulba viisi saisma panda, et ei saa inäb edesi ei tagasi niu üts kõrd Rija tii pääl lugu olõvat olnu: Mehe tulnu Rijast ja saanu üte kortsi mann nink pallõlnu kõrtsimehelt üümaija. Ilm oll illus nink et kõrtsimehel kõrtsiall jo mõni üümajaline oll ja kah umma kraami nii et kõrtsiall inäb ruumi es olõ, käsk kõrtsimiis kuurmid kõrtsi kõrvalõ jättä ja hobõsid vallalõ võtta nink esi kõrtsi magama hiitä. Mehe rapudi pääd ja ütli, et nää sedä mitte ei julgu tettä, sest et sõs või jo mõni võõras nääde kraami üle perremiis olla nink kost nää sõs kaupmehele tuu raha võtva miä kraami iist massa tulõ.
Et kõrtsimiis sedä kõkõ uma pää pääle lubas võtta nink varastõdu kraami iist vastuta, teije kah mehe kõrtsimehe nõuu perrä nink hiitsi, ehk küll rassõ süämega, kõrtsi magama, sest et kesküü jo lähkün oll. Hummukult ülõs tõusdõn es olõ nääde immespanek mitte väikene ku' nää näije kattõ miist kuurma man saisvat nink neede kässi pääle soolakotti* olõvat niu tahasi nää arr minnä, ent ei saa paagästki koheki. Voorimehe lätsi mann nink käsi mehil soolakotti arr kuurmahe panda nink esiki arr minnä, ent mehe ei saa kattõ kumbagi ei kotti kuurmahe panda ega arr minnä. Viimäte tull kah kõrtsimiis nink niipia ku tää sõna ütel, sattõ kott meeste kässi päält maha nink võisõ kah minema minna, ilma et nääle midägi olõs tett, sest mehe oll esiki väega arr väsünü kotti kandõn.
Tuul kõrtsimehel olõvat 7. Moosõsõ raamat olnu.
* - tuul kõrral es olõ joht vaest suul viil koti seen nink et ma sedä juttu jo' poisikõsõn olõ kuulnu, selle ei olõ mul selgehe meelen kas vanakõnõ "soolatükk" vai "soolakott" ütel.

H II 60, 137/8 (18) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Oll kah vanast üts nõid vai arst. Kon ehk kunnõs tää eluasõ* oll, tuud vanarahva suu ei seletä, ent tuu um nääde jututst arvu saadav, et tää mitte kaugõl ega liiga ammu es elä, sest tuul olõvat kah raamat olnu, midä 7. Moosõs olõvat kutsut nink mõnõ vana inemise - nagu vanakene ise ütel - ütlemise perrä, olõvat tuul raamatul musta lehe olnu, ent valgõ tähe. Tuud raamatut näije küll väega harvakult mõni inemine, ent kiägi es saa tedä hindä kätte, sest vanamuts (vanamuur) hoit tedä alati kirstu põhan. Ütskõrd, niu vanal inemisel kunagi, unõtunu täll raamat lavva pääle, kuna ta esi mõtsa hainajuuri ja lillihäiermid rohus otsma läts. Kärsitüsen läts tää mõtsa, kaksas mõnõ haanajuurõ ja lilli häiermä põllõ pääle, ent süä es olõ sukuki rahul, niu olõs kotun mõni õnnõtus - vai ei tijä miä olõman. Viimäte es jättäki vanamoori süä rahulõ nink läts kodu. Tarrõ astõn näkk tää umas suurõs hiitümises, et asi inäb uma joonõ man es olõki, sest tarõ oll kõk sõaväke täüs, kõk valmi taplusõlõ minejä ja sääl oll nii häste alambid kui ka ülembid kõgõ ilusambin kullast klantsvin rõivin nink kõk nõusõ suurõ tuhinaga arr hiitünü tütrugu käest, kiä lavva man, puulsällüle saanä nial istõ, tüüd. Tütruk es tijä midägi üteldä enge oll niu pää pääle lüüd. Ruttu karas vanamuur sisse, võtt üte õigõ hüä suurõ peotävve linasiimnid, visas maha ja käsk süämehil arr korädä. Es lää ku'-ki' kavva aigu ku' linasiimne viimäne ku terä maast üles oll korät, miä üts ülemb tõistõ käest hindä kätte võtt ja vanamoorilõ arr and. Seeni oll vanamuur raamatu vallalõ tennü nink uma tutva kottusõ üles otsnu ja lugi kõk sõamehe (kaonus) tagasi.
* - mõnõ ütlese nime meelest arr olõvat lännü, sest et latsõn jo tuud asja olõvat kuulnu nink sõs ei olõ jo nimi mitte pääasi, enge juttu sisu.

H II 60, 141/7 (20) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Kiusakas peremiis
Oll vanast üts perremiis, kiä kellekagi kokko es sünnü nink väega kiusakas ja jonnikas oll, nii et tedä egal puul "kiusakas perremehes" kutsuti. Ent tuulsamal perremehel oll kah sulanõ, kiä jall nalält perremehele kuigiviisi peri es anna ja ku tää moodö võitu es saa, sõs pruuksõ sulanõ mõnt koerustükkü, mille läbi perremiis esihindäle kaihju tekk. Nii oll' näil mõlõmbil - perremehel esi hõpõn ja sulasõl tõõnõ - kats hobõst. Ent sulanõ üttel egakõrd ja egalõ ütele, et neo hobõsõ mõlõmba ütsindä tää - sulasõl umma ja tää tege ummi hobõstõga vaesõ perremehe põllu maha, kiä esi hobõst jovva'õi saija. Seo lõõgas auuahnõlõ perremehele väega süämehe, nii et tää sedä sukuki arr es jovva kannatada enge kättemasmise vihan tuud õnõ mõtõl kuis kõgõ parembast võisi sulasõlõ arr tassu. Viimäte lätski perremiis uman vihan ni' kaugõlõ, et tää salajan sulasõ jao hobõst arr tapp. Niipia ku' sulanõ umma hobõst tapõtult näkk, märgäs tää jo õigõllõ ja selgelle küll, et sedä perremiis uman kadõhusõn um tennü. Ent mis tetta, kuuljat ega nägijat ei olõ! Ei muud midägi ku sulanõ tõmbas hobõsõl naha üle silmi maha, et tuugi iist raha saija ja vii liina. Ilm oll illus nink et tooras nahk uma jao rassõ oll, selle läts kah mehel hamõki sälän likkõs ja jala ramõtu (jala ramõtu arr; olõ esiki sääne niu ramõtanu õnõ - niu väsünü õnõ) arr. Vägüsi astõ miis edesi, ent sedä võisõ innembä varümõtmises, ku käümises nimetädä, sest et jala inämb taasperi ku' edesi lätsi ja niu kammitsõn õnõ olli, nii et miis üte mõtsa seen, kost inäb pallö maad liina es olõ, jalgu tahtsõ puhata. Et tää tuu tuura nahaga otsani tii viirde es taha jäijä, selle läts tää tükkükene maad edesi mõtsa sisse ja istõ esi üte madaliku kannu otsa, kuna naha üte tõõsõ, säälsaman lähkün olõva, õigõ kõrgõ, päält mustas palanu kannu otsa visas. Ent tu kand oll nii arr määnü, et tää õkva sõs, ku miis naha kannu otsa visas, kõgõ kupatusõga küllüle kaldu. Nahka üles võttõn näge miis maha kaldunu kannu juurõ alt, miä maa seest ülespoolõ kaldunu (tulnu), midägi valusat, niu raha õnõ hiilgavat. No' es olõ kah mehel pikembät muud midägi ku' kakk juurõ ja kaib (kaibma, maad kaebma) käega mua arr nink pand raha, midä pallö es olõ, ent sõski nii pallö, et mehel vinäld nõsta oll, naha sisse, midä tää hindäle üle ola visas ja kodupoolõ nakkas kõmpima.
Kotun es jovva perremiis külält arr imetelda ega küsüteleda, et kost sulanõ umõtagi nii pallö raha kah pidi saanu olõma. Sulanõ, ku kavval jakelm kunagi, selet perremehele tõttõ näoga, et liinan umma kuulu hobõsõ kalli ja rõipõ iist antavat terve hobõsõ naha täüs raha. Ruttu tapp kah perremiis uma hobõsõ arr ja vei tõõsõ mehe hobõsõga liina. Sääl naarva kõk mehe rumalat nõudmist, midä jo kiägi kuulnu ega nännü ei olõ, et hobõsõ rõipõ iist terve naha täüs kuldraha andas. Viimäte es jää kah mehel muud nõvvu üle ku' and uma hobõsõrõipõ naha raha iist arr.
Seost aost pääle lägüsi perremehe viha sulasõ vasta viil õigõllõ palama nink tää ots jo uut parjat aigu kunas sulasõlõ sedä, timä surmaga kätte massa. Ent sulanõ sai tuust arvu ja varits hinnäst kõgilde ja egal puul nink hiidäs õdangul esi ligi saina magama ja pand naasõ väkä viirde. Perremiis, kiä moodö iks oll nännü, et sulanõ egakõrd väläveeren magasi, arvas, et no' ka sulanõ iks vannaviisi maka, läts nink tapp uman vihan sulasõ asõmal sulasõ naase arr. Hummunkult üles tõusdõn hiitü küll edeotsast sulanõ hirmus kõvasti arr, ent sõski es kaoda tää umma julgust, võtt naase kuulukihä, mõst verest puhtas, pand ilustõ rõiville, palgas hobõsõ minkaga naist liina võisi vijä, et sääl targõmbide inemiste käest perrä küssü, mis no kuulu naisega tettä ja kuis perremiist, kiä tõttõstõ tuu mõrtsukatüü tegij oll, kohtulõ tulõ kaaväda nii et tää kah uma säädüsliku trahvi kand. Mõttõn edesi sõitõn joud miis viimate üte kõrtsi lähköhe, kon tää uma naase ilustõ istukille pand, arr lõõgadu pää otsa sääd ja nii ilustõ rõõvastõ sisse mütsüt, et kiäki arr es või tunda, et seo naasterahvas koolu um, enge kõik iks mõtli, et tää elli.
Kõrtsin ost miis üte toobi õlut. Juu miä juu (sõna jooma) ja pallõs kõrtsimiist, et tää nii hüä olõsi ja ülejäänüt olut vällä naasele kah veesi seeni kooni miis raha õllõ iist ots. Kõrtsimiis vii ollõ vällä ja käsk naasel kah juvva ent tuu ei nõsta nõnnagi ega ei lausu sõnna. Kõrtsimiis arvas, et naane makka, tõugas veedükese ja otsa sünnütet pää sattõ vankrehe hainu pääle. No' tuud et oll miis tahtnu'ki. Läts vällä ja nakkas külärahvast appi hõigaden tänni, et kõrtsimiis olõvat tää naase arr tapnu. Kõrtsimiis ku ull-rikkas pelgäjä kunagi, nakkas kah pelgämä, et ku asi kohtu ala lätt, tedä sõs kiäki karistamada ei jättä ja lei miist pallõma, et seo onäb ei tänitäsi ning lubasi mehele üte vakka raha tuu iist palgas anda. Miis jätt tänitämise maha ja ütel nii ikudsõ helüga ku võisõ, et tää mitte raha iist inäb nii hüvvä naist ei saa osta, ent sõski lepvät tää kõrtsimehega sõbramehe poolõst tuu asäga kokko. Nipia ku raha käen oll, istõ miis pääle ja tuhknoi kodu poolõ. Nii hulka raha nätten aij perremiis silmä viil suurõmbas ku edimäidse kõrra aigu olli ja mustõnd sulasõlõ pääle, et tuu tälle arr ütlesi kost tä taa raha saanu kah um. Edeotsast es taha, nii niu nättä oll, sulanõ perremehele midägi avaldada ja seo, et and perremehele viil inämb asja sedä asäluku perrä nõuda. Suurtõ pallõmiste pääle selet sulanõ, et liinan olõvat arr tapõdu, ilma päälda naase kalli nink neede iist massõtavat egakõrd hüvvä hinda. (Miis es olõkina umma naist kodu veenü enge tõistõ iist õnõ arr peitnu nink esi ütelnü viimäte perremehe palvustõ pääle, et raha olõvat tä naase iist saanu kedä liinan olõvat arr ostõt.) Perremiis, rahaahnusõst aetu, unõt edimädse sulasõ pettüse suurtumas arr nink võtt kah sedä pettüst uskvas ja tapp uma naase arr nink veij liina. Liinan asusi kõik inemise mehele manu, kiä arr tapõtud ilma pääldä naist müvvä pakk ja mõnõ neist arvsi, et miis meelest nõrgas um lännü kuna tõõsõ selle vasta olli, arvadõn, et seo mõni kummeti tekij um. Viimäte tulli kah ammõtniku manu nink neede küsimiste pääle es salga miis sukuki, et seo täll uma naane um, kelle pää tä esi otsast arr lõõgas, sest et liinan olõvat jo säntse naase kalli nink sulanõ saanu uma tapõdu naase iist terve vaka tävve raha. Miis kruvviti kinni ja viidi türmi seeni kooni asi üle kullõldas ja sulanõ kah ette kutsutas.
Sulanõ tull ja avald asä põhast põhani arr nink tähend, et ku' no perremiis vallalõ lastas, sõs iks tä jall mõnõ inemise, kõgõ inne tedä, ku umma sulast ja vihaalust, arr tapp. Edeotsast panti sulanõ kah kinni ent lasti mõnõ päävä peräst pia jall vällä, a' perremiis saij kolmõl pühäpääväl päält kerigu, kerigu tulban timmuka käest pessä ja tuust perämädsest pesmisest saani ei olõ tedä inäb kiäki nännü nink ei tijä kah kohe tä jäij, kas saij türmin ärr söödetüs vai saadõti kohegi kavvõndahe. Sulanõ saij perän perremiist perremehes ja elli ilma murrõlda ütte rõõmuliku ellu, võtt tõõsõ naase ja jätt perän surma umilõ latsilõ suurõ varandusõ perrä.

H II 60, 147/51 (21) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Uma tütär ja võõras
Ütel imäl oll kats tütärd; üts oll uma, tõõnõ võõras. Nii niu iks kunagi ta ilma viis um, nii hellütedi umma tütärd kah ülearvu ja imä valmist jo aigsastõ* veimevakka ja kiird kirstu** et tütrel mehele minnen midägi puudus es peäs olõma ja võõras tütär pidi kah õdangul, ehk küll päävätüüst väsünü, viil immä avitama kuna uma tütär jo sagõhõllõ tuulhaaval sängün sällüt. Umma tütärd kutsuti iks meelitaval viisil hüäste, kuna võõras iks sagõhõllõ sõõmada saij niihüäste imä ku kah tütre (kasusõsara) käest. Nii oll ütel õdangul pümmega, ku mõlõmba tütre pümikun nulgan olli nink uma tütär hernid tsälk ent imä mõtõl, et tuu võõrastütas um (sest uma tütär oll jo moil õdangil harilikult tuul aol sängün) ja ütel kurästõ: "Kis sääl jürä ku hõpõn ja tsälk ku tsiga?" Ent uma tütär kostõ: "Mina, mina memmekene!" Sellepääle kostõ imä hoobis pehme helüga ruttu: "Selle ma ütli, kis sääl ritseldäs niu hiirekene***?"
Ehk küll uma tütär laisk, hädaline ja piaaigu ilmä silmänägemiseda oll, sõski kittedi tedä egal puul kõgilde a' võõras saij iks laidust. Ja asi läts kah tuu suurõ kittusõ perrä nii kaugõlõ, et otsani kavvõst, hoobis tõõsõst kihelkonnast kosilasõ tulli.
Kosilastõ tulõk oll jo kodurahval ette teedä nink selleperäst tiise nä kah ette valmista ja nii mõnt asja ütstõõsõga läbi kõnõlda. Kõgõ suurõmb hirm oll iks tuu, et ku' tütre mitte selge silmänägemine avalikuks tulõ, sest või olla, et kah kaugõlt tulnu kosilasõ tuust midägi kuulnu umma nink mis sõs? Viimäte tull vanamatska (vanamuur) hüä nõuu pääle, mis avitama pidi. Timä saats (sadama, mul sattõ, ma saattõ, sa saattõ jne.; timä saati, nimä saadi uma väätse maha; saatma: ma saadi, sa saadi, timä saat kärä kavvõndahe jne.) nõgla maha ja lask tütrel üles anda nink sedä tempu kõrras tä mittu kõrd seeni kooni tütär tuu ammõtiga nii oll arr harinu niu loesi tä umma viit sõrmõ. Kosilasõ tulli ja neid võeti ausastõ vasta. Kõik suurõmb tallitus oll, nii niu kosilasile näüdas, uma tütre pääl, sest et tuu kõik vasta võtt ja kosilasile ette kand, miä võõrastütär valmist ja kedä kosilastõ silmägi es lasta. Imä oll aknõ all umblõman nink saati nimme nõgla maha, nii niu näil tütrega kokko oll kõnõld. Küll imä ots ja ots nõkla, ent ei lövvä ega ei lövväki; sääl astus tütär sisse nink küsüs, et mis imä tan otsõnõ kah' ni süämehe ja nii pia ku' teedä saa, et nõkla, ütles tütär: "Nägä tä tan ots niu haina tege õnõ, kuna jo nõkla hobõsõ säläst arr võid nättä," lätt ja võtt nõgla maast, niu olõs uma pant õnõ olnu. Ima võtt nõgla tütre käest ja vastut: "Kae no, noorõl õks umma nukku silmä, vanal varõsõ silmä!" Seo asi läts soovitavalt häste. Imäl ja tütrel oll tulihüä miil ja tütär oll pallö tragidsõmb**** tallitama ku' inne ja käve ku' vokk õnõ, edesi tagasi. Pand kosilasile söögi lavva pääle, pallõl neid lauda istu, kuna esi ruttatõn vällä läts. KU' tää jall tagasi tull, istõ jo kosilasõ lavva man nink seije ku vanast võlast. A' kübärä olli nä viinapudeliga lavva nukka pääle pandnu nink tütär, kel mitte selget silmänägemist es olõ, pidi neede kübärät (talv küpär) kassis, kiä nii häbemädä oll ja kosilastõ lavva pääle karas. Ruttu läts tä lavva manu, lei kübärä kõgõ viinapudeliga maha, ütelden: "Kõtsõ, raibe! Kae kohe sinnu viil vaija olõ-ei!"
NO' oll kõk avalik ja kosilasil es olõ päält söögi pikkä piätüst, enge teije ruttu minekit, ehk nä küll tuust sõnnagi es lausu. Uma tütär läts vällä läve pääle kosilaisi saatma, et neid saanin peräkõrd viil jumalaga jättä. Seeni kooni tütär ütte jumalaga jätt, nakkas tõõnõ saanin jalgu alt hainu kobistama, et parembat istõt tettä nink timä tagaots juhtu õkva jumalagajätjä tütre suu manu. Tuu arvas jall, nii niu pümmest pääst kunagi, et peigmiis tälle suud taht anda ning and ku' matsadõ kosilasõ perselle suud. Õkva nii niu arr kõnõld johtu kah kosilasõl puss tulõma nink lask ku' tsosati suuandjallõ vasta.
Kosilasõ sõõdi minemä ja tütär läts tarrõ kon vanamatska edimäne küsümine oll, et kunas nä kah tagasi lubasi tulla ja mis nä ütli. "Es midägi," ütel tütär, "muud-ku üts ütel õnõ: iss!" - "Aha'a iispäävä!" vastut vanamuur, "Kae no tütär tuul kõrral valmis õnõ olla!" - Iispäiv tulõ, tõõnõ lätt ja kolmaski joud jo lõppupoolõ, ent kosilaisi ei tulõ, ega ei tulõki inäb nink vahtsidki ei olõ kiäki nännü.
* - harilikul viisil, aigsahe, aigsast
** - üteld.: mul um kirst keerdä (käändä) ja veimevakk valla.
*** - sagõhõllõ püüd iks mõni umma pallö vähämbält üteldä ku tuu asi esi um; nii hüäste umast latsõst ku' eläjäst: "Mu uma um kõhn ku' kõsu a kost tuul um tubli ku' rasvapäts," ütles mõni, ehk küll mõlõmbil ütesugunõ um. Ma avidi kah maja lehmä arr nüssä, sõs viil tõmpsi uma lehmä jne. Maja lehmä andva jo vahtsõst aastast piimä, a' mul uma tsilgutas kündlepääväst.
**** - tragi - südi, virk, rutuline; olõ tragi miis - olõ südi miis, ruttuline

H II 60, 151/7 (22) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Kodukäüjä peigmiis
Vanast naksi pallö kuuljit kodu käümä ja tõisi piinama nink pitsitämä; esierälde pallö kõnõldä kuis tuu ja tuu kuri herr vai provva olõvat kodu käünü umma tõist puult vaivama. Kodu käüjät lastu hõpõdsõ kuuliga millele risti pääle olli lõõgadu, nink vaest tuuga olõvat jout tedä arr võõruta, sest et tinanõ ega muu kuul tedä ei olõvat trehvänü ega midägi tennü. Mõnt kodukäüjät olõvat tuuga saisma pant, et ütel nimeted üül kuulja havva manu minti ja kura jala kundsaga lüüdi ni mittu kõrda kääpä pääle nink kodukäüjät es nätä inäb jne. jne.
Kahjuks, et minul enam suurt midagi meeles pole, ega ka midagi muud kuultud käepärast kui ainult allseisvat jutt.
Ütel noorõl herräl oll pruut, kedä peigmiis timä ilusa näo peräst üliväega armast ja mõlõmba tunsõ hindä üliõnnõlikku olõvat, nii hüäste peigmiis ku ka pruut. Ent seo õnn es olõ neile mitte jäädäv, enge pia kuuli peigm. arr' nink jätt pruudi maha, kiä jall umma peigm. kuigi arr es jovva unõtada enge teda nii kõvastõ takan ikk (ikma), et noist silmäpisarist üts järv olõs võinu saija, miä tää üttepuhku üts üü ku' päiv vali. Esiki pruudi ehte, miä peigmiis jo' laulatamise jaos oll valmis ostnu, niu: laulatusrõiva ja sõrmus, es jovva timä kurba miilt rõõmusta.
Mõnõ ao peräst, perän peigm. surma nakas peigm. kodu käümä ja nimelt pruudi poolõ. Tä es käü küll pruuti pitsitämän nink vaivaman, niu iks muu suurõmb jagu kodu-käüjäd tege enge käve innembä pruuti niu trõõstman (trõõstma, troostima - rõõmustama) õnõ, et mis tää tan ni pallo iknõs kah ehk ku pruut arvas, sõs või tää tedä hindäga üten võtta, ku' tä tulla õnõ taht. Ja pruut oll kah tuuhn nõuhn ja peigm. lubasi neläpäävä õdangul tagasi tulla ja käsk pruudil tuul kõrral valmis õnõ olla. Pruut sääd kah hindä valmis nink nakkas niiviisi jo peigm. aigsaje uutma. Sõski ei tulõ peigm. ni pia ku' pruut tedä uut nink tuu uutmine lätt jo' täl igäväs, ja tund (tund, sõn.: tundma) niu hirmu õnõ uman süämen. Midä pikembäs täl tuu uutmise aig lätt, tuud pelglikumbas saa tä. Ja viimäte, ku' jo uutmine ja hirm tedä küll ollõ vaavänu, sõit kah üts uhkõ, kattõ musta hobõsõga tõld läve ette ja säält astus kah peigmiis maha. Pruut oll jo tedä ehitetült, mõrsja (laulatus) rõivin ja esiki laulatus sõrmus sõrmõn, uutman nink istus peigmehe käskmisel tõlda, ehk küll niu vastamiislt õnõ jo no' ku' edimäst kõrda peigmehest halva aimatõn ja hirmu tundõn. Peigm. ehk sedä märgäden, küsüs nii pia ku tõld minemä vöörüs (minema veerema, vüürdümä, veerema, veerdümä; aga vöörüs tähend. eeskoda (???), vüürüst, vörüs - vörüsvits, vankri juht) peigmiis pruudilt, et kas tä kah suguki hirmu tunda; millepääle pruut, ehk küll peläs, sõski julgõ helüga kostõ, et täl sukuki hirmu es olõvat. Sõitva südiste (südi, tragi, viks, kerge, kärmäs) joudva joutsahe (joutsa, laabsa, hüä joutsalaapsa sammuga hopõn) nink tükü maa takan küsüs peigmiis vahtsõlt, et kas pruut pelgäsi kah, ent saij niisama eitävä vastuse. Midä kaugõmballõ nä joudva, tuu suurõmbas kasus pruudi hirm ja tä olõs inembä kas vai sada kõrd tõlla suurõst juuskmisest huulmada maha karanu, ent peigm. niu timä mõttõt märgaden, hoit tedä kõvastõ kinni nink pruut pidigi uma pagõmise mõttõ suurtumas maha jätmä. Viimäte ehk umgi tõld peigm. kodu joudnu, sest et tedä kinni peeti ja peigm. tõllast vällä kobi nink pruudil kah käsk astu. Ent umas suurõs immes näge pruut, et nimä mitte nii niu ta arvamine oll, peigmehe kodu ei olõ joudnu, enge tämä havva manu. Haud pümetäs vasta ku hirmus nink peigm. kirst'ki um vallalidselt havva veere pääl kon üts poiskõnõ, niu vahis õnõ um. Esiki tulidsõ musta hobõsõ muutu pruuti silmi iin jälehis eläjis ent kattõ sõski, pruudi õnnõs, kõgõ tõllaga arr ja kiä mui kiäki es olõ ku vanakuradi esi.
Peigm. käsk pruudil vallaliste kirstu istu ütelden, et tää esi hauda lätt ja senis säält maad rohkõmb vällä pill (pilma - viskama), sest et haud moodö kattõlõ kitsas um. Ja vopsti, ku välk um kah peigmiis havvan nink nakkas südiste maad vällä pilma. Pruut istus murõlikult kirstun, ent tuu poiskõnõ sais iks niu vahin õnõ ja ku sedä poiskõist ei olõs olnu es, olõs jo tä ammugi pakku pandu. Ent sõski: aig um kallis, kas no' ehk ei inäb sukuki - ja pruut nakkas'ki hinnäst laulatusrõõvaste seest vällä arutama ja õigõ parajast silmäpilku arvadõn, jätt tä rõiva ni ilustõ kirstu veere pääle niu istusi tä esi õnõ sääl sisen nink pakkõ esi minemä. Vaht, vai poiskõnõ, kiä kirstu pähütsen sais, ütel küll mittu kõrd, et lätt, lätt ja tükkü ao peräst jall: "lätt," jne. nink peigm. kaes kah ülespoolõ kirstu pääle, ent et rõiva timä silmi petti, niu olõs sääl pruut sisen õnõ olnu, sõs es panõ tä tuu ütlemisest tähelegi enge kaib (kaib - maad kaibama, kaevama; ma' kaavä maad, sa kaavät m. - nimä kaibva jne.) iks ruttu edesi. Seeni joud jo' pruut tükkü maad edesi nink ku jo peigm. arvust haud küllält suur um, kargas tä vällä, ent pruuti ei olõ inäb. Nakkas pruudile järge juuskma ent tuu um jo kõrtsiläve pääl kui tä järge saa. Ruttu haard tä pruudi käest kinni ja tälle johtu õkva tuu sõrm kätte kon pruudil laulatussõrmus sõrmõn oll. Peigmiis tõmbas, tõmbas ja sõrmus päses kõgõ sõrmõ nahaga timäle perrä, ent pruut päses kõrtsi. Ent kõrtsin vahtsõnõ õnnõtus! Üts kuulja um lautsil ja tuud hiidüs pruut jall'ki. Peigmiis, ei tijä kas es tohe kõrtsi tulla vai miä oll, nakas läbi aknõ väläst hõikma: "Jüri, Jüri, saada vällä!" Ent Jüri lautsilt vastu: "Ei saa üles minnä, olõ kummalõ!" Ja neid ütlemisi kõrdasõ nä hindä vaihel mittu kõrd. Et kõrdsin muud rahvast kah oll, sõs tulli nä pruudile appi ja topõ kõk aknõ mulgu rõõvastõga kinni, et peigmiis sisse ei saasi. Peigmiis kah nätten, et tuust säntsest jorutamisest midägi vällä ei tulõ, läts ka kõõ sõrmusõga minemä. Nii es jää inäb üttegi hilpu ega rõivakraami peigmehelt pruudi kätte nink tä es tulõ kah inäb pruudi poolõ kodu käümä ja pruut es ikkõ tedä kah inäp takkan.

H II 60, 157 < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Kah sõs saavat kuulja inäp nii hüäste üles tulla ku' tälle käe' risti rindu pääle umma pantu, ent sõski, kiä väega kuri um olnu, tuu ei pandvat tuust midägi tähele enge tulõvat üles. Paremb olõvat jo tuu ku jala risti kinni köüdetäs ent kõgõ paremb ku kummalõ käänät. Tuud'ki olõvat ette tulnu, et kuulja, ku' tää kodu käve, havvast üles võeti ja kas kuulja kirstun, ehk kõõ (kõgõ) kirstuga kummalõ käänti, sõs olõvat kodu käümine maha jäänü, mõnt kuuljat olõvat jall, niu ma edepuul tähendi, tuuga saisma pant, et ütel, vai kah mitmõl nimetetül (neläp.) üül havva manu mint ja sääl kurä jala kundsaga nii mittu kõrd havva (kääpä) pääle lüüd.

H II 60, 158 < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
"Üts kõrd olnu nii," niu kiäki Tannil Pihu selet, "undsõnõ hummung. Mii aij karä mõtsa ja üte söödü platsikõsõ pääle, mõtsa veeren. Ja veitü ao peräst tull susi ja võtt kõgõ paremba lamba. Küll mii tsuidi (ässitama) pinnega, ent pini es panõ tähelegi. Viimäte juusk tõõnõ karüs, kiä suurõmb ja julgõmb oll, järge ja tõi lamba tagasi, sest et tuu tännitämise pääle kah tõõsõ tarõ mant noode pini appi tull. Tuu pini virut õkva soele külge, a' mii pini' jall toolõ pinile ja naksi hoobis vastupidi soe asõmal tõõsõ tarõ pinni kakma. Kõik tuu päiv käve susõ nii karäl takan ja püüse mõnt eläjät saija, a' pini' nuu panõ-õs soest tähelegi, muud-ku käve niisama õnõ ummapääd. Õdangult, ku' jo' mii karä kodu aij ja susi viil meil takan tull, keerudi pini' värete (väraja) ümbre ja - niu päsesi näil silmä õnõ vallalõ - virudi nää soele külge nink tuu oll pinne käen ku' pakla kuutsli (takkukoonal) õnõ ja pässi viil suurõ vaaväga mõtsa."
Ehk sii seletus küll vanavara hulka ei käi, siiski panin ma, et selgemat pilti võiksin anda, tema seije üles.

H II 60, 165/7 < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanamehe avaldus. Mõni hüä aestak tagasi, kui ma viil poiskõnõ olli, oll siin Rõugõn kah üts "Tallinna usk" olõman, sest nii kuts rahvas sedä vahtsõt usku ja või olla tuu peräst, et nuu usulise vai tuu usuasutaja, edendaja siin puul Tallinnamaalt peris olli. Ma elli tuul kõrral Ruuksu'n (kirikumõisa päralt olev küla) ja säält käve nuu usulise läbi Viitänä mõtsa puid otsma nink mii poolõ panni nä uma leeväkotti maha, et sääl, ku' tagasi tulõva, lõunat võisi pittä. Leibä es lõika nää mitte väädsega, niu "ilmalatsõ" tegevä, enge näil oll uma tammõpuunõ vagä leeväkottin nink tuuga murri nä leibä, sest et Kristus kah leibä murs, nink es lõika mitte. Ku nä keväjält karõ mõtsa aijõ nink susi lambid tull murdma, sõs es lausu karüse sõnnagi enge ütli õnõ, et neo umma Jumala-kutsiku, Timäst esi saadõtu ja nä piat iks uma jao saama, a' ku jo "kutsiku" pia poolõ lambid arr murri, sõs ütli kah Tallinna usulise umile karüsile: "Hüijagõ tii kah, kae kuis ilmalatsõ hüijasõ!" Ja tuust aost pääle naksi nuu karüsõ kah sutt hagõma.
Oll näil kah üts esieräline pruuk, et nä orgu (päis nime, kus orus see sündis, ma teada ei saanud, sest ma ei saanud vanamehe ütelusest aru ja et vanamees veikest juttu ei kuule, siis oleks ma pidanud kõvaste karjuma kui oleks tahtnud teada saada, aga sii ei oleks mitte kiriku ees ilus olnud. 2. V 96.) üte suurõ kivi manu lätsi, toolõ kõttulõ pääle lasi ja nii lasi nä nühäkulla kivvi müüdä alla, ütstõõsõ pääle, kuna nä esi mekäti niu kitsõ õnõ. Tuud tempu kõrtsõ nä mittu kõrda. Kah üts Rõugõ köstre olõvat nääde usku hiitnu nink käünü salamahti kivi manu.
Sellepääle küsse ma, et kas nimä (Tallinna usulise) mitte Haanja Tallimäe külän es elä. "Ei mitte," kostõ vanam., "nimä elli siin Rõugõn! Tallimäe külä um uma nime niisama saanu." Sõs selet vanam., et Tallimäe külän olõvat kah mõnõ ao iist (arvada 20 vai 30 aast. iist) väega kokkosündlik rahvas olnu. Ku ütel mehel naane rasõhõt oll, sõs olõvat tä tõõsõ mehe naase manu lännü ja tuu käest umma - niiüteldä - ihukõrda võtnu nink tuu naane ei olõvat kah kiilnü, sest et sõs timä (tu mehe) naane jall tä mehele and jne.

H II 60, 168 < Rõuge khk - P. Ruga (1896)
Näkki neitside üle ei olõ ma küll midagi kuulnud, aga et need ka siin pool olemas on olnud, ning nende üle rahva seaan juttud on liikunud, võib ju võimalik olla, sest et mina, nii palju kui mull meelen on, lapsena kuulsin kui sagedaste suuremata veede eest hoiatadi, öeldes: ärr mingu taha (tahamanu, lähküllä) kae "näks" tulõ ja tõmbah sisse!". Ja mina säädsi omale üht väga hirmust pilti nendest ette.
Kõik vana on ju kadumisel nii ka näkki=neitsid.

H II 60, 196/200 < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Kalevipojast ega Suurõst Tõll'ist ei ole rahva seas midägi kuulda, seda rohkem aga kuulsin nooremalt (lapsena) Kaval-Petäst-Antsust, sest et seda suure õhinaga kõneldi, kudas Vanapagan üle sai löödut ning kõnelejal oli nii hää meel, et ta sagedast ise hendagi ära unustas ja suures vaimustuses edasi rääkis. Et inimesed enam nii üksteise poole ei käi nagu mõne aja eest - juttu ajama - vaid kui nooremad ka lähevad nn. "kirmaseid" vai "pitspallõ" pidama sõs on ju sääl joomine pääasi, aga vanarahva lori - noh kes seda kannatab. - Kui mõnes talgus ehk kusakil pidupääl, kus mõne vanakese pää ehk "lämmäs" (viinaga) on läinud, mõnikord nagu ajaviiteks mõnda vanaajalist laulu hakkab laulma, siis on lapsed kohe tülitsemas, sest et see nendele häbi teha, kui nende vanem niisugust vanaajalist lori taga ajada jne. - No-jah, et inimesed enam üksteise poole ei käi jne., sellepärast jäävad ka kõik juttud enam soiku ning Kavala-Petjä-Antsu kui ka Koski Antsu juttude päevad on peaaegust siinpool loetud. Et Petjät Antsu nii mitmel puhul juba trükkitud on, sellepärast ei hakkanud ma teda üles kirjutama.
Ebajumalatest ei tea rahvas nimegi öelda, ehk võib olla, et nende nimed Jumala ning Jeesuse nime vastu ära on vahetanud, nagu minu endistes korjandustes, ühes juttus: "Vahtsõt muudu rehepessmine" on öeldud, et Jeeus tulõga lauritsep. rehet peksnud ning ühes teises kohas, kus Jeesus üle nurme läinud ja sääl ühe "napuköüte" sõlmest lahti teinud, mis kinniselt nurmel olnud jne. - Need võisid vanast rahvasuus ikka nende algnimedes (ebajumalat) olla, mis aga nüüd, ristiusu ajal, ümber on muudetud, sest: "Kuhu sa ebajumalaga lähed, siis oled ju pistu pagan!" jne. Aga et rahvas sellest, mis ta kord omandanud on, väga visa taganema on, siis on nad nagu arvata võib, selle tuuma küll selleks jätnud, aga need nimed ehk aja nõudel ümber vahetanud. Ja kui Jeesus läbi metsa läks ning tedä kõik puud kumardasid, aga haab (haav) mitte jne. Sii võib ka mõne ebajumala päält ümber riititud olla jne.
Kõige tublim vanavarakorjaja siit Rõuge poolt, kes nagu aruandes näha, juba mitmes kord on saatnud - Jaan Gutves Haanjast, teatas mulle tulejumalast Laurits'est ning päris, kas ma ei olla kuulnud temast jne. Juba sii nimi ei sünni sellepoole rahva ütlemisega kokku, sest rahvas ei ütle mitte lauritsp. vaid labõrip. jne. - Siiski kutsuti meil siinpool üht peremeest ees Peeter Järv, selle era - pool Soo? nimega Laur. Kedagi siin, minu teadaval, Lauri nimelist ei ole ning kust rahvas selle nime on võtnud, on ka kena küllalt - ehk võib olla - oli vanadel eestlastel ka need nimed, ehk on mõnes kohas praegust'ki veel?. Tulejumal Laurits võis ehk eestlastel ka olla, ehk mina küll tema jälgedele pole saanud, sest kui ehk mõne vanakese käest, mõne ebajumala nime nimetades, tema üle mõnda teadust soovid, siis ütlevad nad sagedast: "Mis Jummal? Egas jo meil inämbät Jumalat ei olõ, ku' üts ainus!" Kui ma tähendasin, et mina vana eestlaste ebajumalate üle teadust soovin, siis kohe: "Mis tuust vanarahva lorist saija kah um?" ehk sagedast: "Kas sa' pattu pelgä-i?" jne.
Päält kapstmaarjapäävä tohe ei inäb tuld üles võtta - inne labõritspäävä tohe ei tuld reheahju panda ja Jeesus pess vahtsõt muudu riht - pand tulõ tapma sisse ja esi ütel: "Laabõr, Laabõr, lahuta terri aganist" jne. - need ehk annavad omajau põhjust, et eestlastel tulejumal oli ning miksprst. siis Jeeus "Laabõr, Laabõr!" ütles nne. Rõugõ kihelkonnast on ehk mõne aja eest kõik vanavara kadunud ning seda on enamast tublid kirikherrat toime saatnud. Vana Hollmann, praeguse kindralsuperintenti Fr. Hollmanni isa olla küll veel vanu rahvalaulusid armastanud ja käskinud inimestel töö juures kogunist neid laulda. Aga tema poeg, praegune kindralsuperin. olnud väga vali ja ei kannatanud sugugi töö juures laisklemist ega vana laulude laulmist ning olla ise kogunist keppigi tarvitanud. Kõige suurema hariduse saanud Rõuge hra. Fr. Hollmanni läbi ja praegustki kurdavad vanemad teda taga ja kaebavad praeguse õp. hra. pehmuse üle, kes koolides väga kergest laska, kuna Fr. Hollmann uma "mõrsjakooli'ki" ei võtnud kui ei mõistetud.
Vanavara, nimelt laulude korjamisega on kena lugu küllalt. Niipea kui vanake näeb (enamast suurema jau juures), et üles kirjutada, siis ei taha nad enam sõnagi lausuda. Juttudega on palju parem, sest neid pole ju mitte tarvis sõna-sõnalt üles panna, küll aga kava (disposition), mille järele ma enamast kõik juttud olen kirjutanud.

H II 60, 201/2 (2) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Rikas ruutslasnõ
Vanast Roodsõ aigu elli Alamõõla (Viitänä vallan) maa pääl üts väega rikas ruutslanõ ja tuul oll kõgõ uma ussaija ümbre aid tett suuri raudväretega. Egal õdangul pand tä nuu' suurõ värte kinni (tappa, taba - lukk) nink noode värete tirrin ja mürrin kuuldu kaugõlõ. (Viitänä) - Vannamõisahe oll kõk selgehe kuulda. Ütskõrd tulli vindläse sijä maalõ nink, ehk täll küll kõva aid iin oll, läts sõski ruutslanõ pakku ja pand uma raha ütte läppu kost tä esi lubas tagasi tullõn vällä võtta.
Vindläse lätsi, ruutslast - ei tijä mis tääga sündü - es tulõ inäb tagasi ja raha sais täämbädseni pääväni sääl, ehk küll mõnõ tedä hindäle umma tahtnu, ent eij midägi, sest või olla, et nii ei saa tettüs kuis, vai midä muudu tedä vällä võtma piät.
Roodsi aigu peetäs väega vanas ja ka sagedast üheks hääks aos. Kõnõkäänd um:
Ta um' vana roodsiaoline, ta um jo mõni roodsiaoline (üteld. kah: Noaaoline), mustõ m..lu roodsi aigu.
heeringat kuts.: roodsi vang, tatt'nõna.

H II 60, 202 (3) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Jeesus tiid küsümän
Ütskõrd läts Jeesus tiid pitten ja sai üte tii lahkmõlõ, kon üts pois magasi. Tuusama poisi käest küsse Jeesus tiid, ent poiss oll nii laisk, et es viisi üles'ki tulla enga näüdäs pikkäle ollõn jalaga sinnapoolõ, kohe Jeesus minemä pidi. Jeeus lätt edesi.
Tõõsõl tiilahkmõl oll üts tütruk ja tuu' tekk väega virgastõ langa nink es läpe' Jeesusõ küsümise pääle ilustõ näüdätägi, enge visas käega, altkä sälä taadõ sinnä poolõ kohe Jeesus minemä pidi.
Edesi minnen ütel Jeesus: "Üts laisk ja tõõnõ virk saava ilman hüäste läbi, kuna neil ütsikult väega rassõ läbisaamine um."

H II 60, 203/4 (4) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Kihulasõ hobõst murdman
Üts hopõn seij ütel ilusal suvõ õdangul üte niidü tsori (niidü kaal, ahtakõnõ joon niitü ja miä inämbüsi mädä um) pääl, miä mõtsast sisse oll piirat.
Tuul, niu kunagi vaiki õdangul, oll kihulaisi hirmus pallö ja kõk tükke vaese hobõsõ pääle. Küll hopõn kannatas edesi süvven, kuna tä jo' kihulaisi mittund sada uma hannaga kuulus leij. Sõski, mis tõõsõ kihulasõ tuust huulv?
Murdva uisku, niu üsäga' pääle.
Hopõn nätten, et asi jo lijalõ lätt minemä, lask maha ja väherdäs. Kihulasõ, kiä sõs, ku' hopõn maha nakas laskma, veedükese niu kohmõtus õnõ saije, saije niu julgõmbas õnõ ja murri vahtsõst suurõmba julgusõga hobõsõ manu.
Oll hopõn uma jao külält väherdänü, karas tä üles ja raput hinnäst tublistõ kõgõst maast ja muust kraamist, miä väherden külge nakati, puhtas. Õkva, ku' olõs kihulasilõ nuiaga pähä lüüd, tagasi nä kaugõmballõ ja lintsi (lindama) ütstõõsõst läbisegi, esihiide kõnõldõn: "Oll mehi, lõpi mehi. Maha võtmine es olõ suur asi, a' ellu võtta - tuu um jo rassõhõp (raskemb). Olõs meid viil üts miis rohkõmb olnu, sõs olõs mii tä elu kah võtnu!"
Seost aost pääle umma küll kihulasõ nii mõnigi kõrd hobõsõ maha murdnu, a' et näil õks egakõrd üte miist puudus oll, selleperäst um ka õnnõ kaupa hopõn ega kõrd ellu jäänu.

H II 60, 204 (5) < Rõuge khk. - P. Ruga (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Nua laavä asõ
Vällämäel um üts suur lätte ja vanast juusk säält lätest illus selge vesi jõõ (jõe) muudu vällä, ent no' um' tu läte kivve ja mutä täüs aet nink vesi miä säält vällä juusk, um vähämbäs jäänü ja mutanõ (muanõ). Mõnõ, kiä tuud lätted umma nakanu puhastama, löünü lättest suuri lavvatükke, miä Nua laaväst umma sinnä jäänü.
Kõk oll suurõ vii all. Nua laiv oidu üle mäki ja orgõ. Ent Vällämäest müüdä sõitõn lei laavä nina, selle et sääl vesi ohukõnõ oll, mäe sisse mulgu, kohe hulga laudu sisse murdu. Sinnä mulku juust pallö vett ja tuu juust no' lätte muud säält vällä.

H II 60, 226 (17) < Rõuge khk., Viitina v. - August Perli (1896) Sisestas Salle Kajak 2004
Varõs nakas naist võtma, oll' õkva tõu kokkopandmise aig; varõs näüdäs valmit rõukõ naaselõ ja ütel neid hindäl olõvat. Nimä elli rikkusõn mõ(ö)ni aig. Tull' rehepesmine, vilärõukõ nakati nurmõ päält ära vidäma. Varõsõ naanõ tänit mii(e)lt hiiten uma mehele (varõsele): "Paap, Paa-ap (varõsõ nimi, inemise nimi, siin perrätegemine varõsõ häälele), vili viiäs!" - "Lasõ no viiä, kulla naanõ, tsia sitt - kuku päts (kuldpänik), tu mii leib egäpäiv," oll' vana varõsõ vastus.

H II 70, 662/3 (1) < Rõuge khk - Jaan Sandra (1904)
Halli-sõitja kardoka havvah ja ahoh.
Üts tütrik oll jo poolõ aastakka halli sõitnu, ja kõik roho arr joonu, miä õnnõ iäle opati. Arr oll timä sinu-määtüse leeme joonu, arr juudi-sita piibuh tõmmanu - kõik ilma asända. Hall värist tedä inne ku peräst. Sis opas üts vanamuor: "Sa mine tühjä kardoka hauda, lasõ sinnä hinele ütsä puu lehe (ütsä sordilisest lehepuust) kokko koräda, panõ nuo havva suu pääle savvuma - sis ei tohe hall sinno inäp väristämä minnä." Tütrik läts kodo ja tekk ka nii. Ja tuost samast tunnist jätt hallitõbi tedä maha. Üts tõõnõ tütrik, kes ka kümme nädälit ja halli sõitnu oll, läts jalki üte targa mano, kes jall opas: "Otskõ mõtsast üts kütside marjuga kattai, ja mine esi ahjo, ja panõ aho suu pääle savvuma - sis ei tohe hall sinnä minnä. Tütrik tekk ka nii, ja halli-tõbi läts mant.

H II 70, 681/2 (1) < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Tonnil Ruus (1904).
VEE VAIMU VÕIMUST. KUUS TUNNI VIE ALL.
Vie seeh elas vie vaim, kes kuival maal olõjit alati umma võrku taht vitä. Veidü om nõid inemisi, kes vie vaimu küüdsist vallalõ päeses, ku ta tälle ja võrku om sadanu. Kui ma viel nuor tsüra=sulanõ olli, ja Saalusõ vallah Ando küläh elli, sis oll siäl üts mies keda Krandsi Jakopis kutsuti, - ehk Jakop Krants - tuo läts keväjädse tuulidsõ ilmaga Andõ külä järve pääle, väiku loodsikuga kallu püüdmä. Suur tuulõ puhaus tull ja loodsik oll kummalõ, mies lopst! seeh. A ma künni nurmõ pääl. Kooni ma ligi kats versta maad kodo lätsi ja siält külämehe võrkoga ja kapluga järve vierde tulli, säält mitund kõrda, edesi-tagasi, üle järve käve, seeni läts jo hulk aigu müödä. Tõmmati viel võrguga mitund kõrda, kooni vana Jakop võrgu veerest kässiga kinni sai haarda, kellele suurõ savi kivivieri külge olli köüdetü. Vana Jakop tull võrgu abil vie seest vällä kui püss, elläv ja terve, niigu olõs ta pag. 682 süväh järve põhah, saistõh maannu. Tälle es olõ vie tsilka kõrvust es ka suust sisse lännü, ehk ta küll kuus tunni kui tulp, vie seeh saisnu oll. Vie=vaim oll tälle viel ni võrra armuline, et ta ilma vialda jäi. Vana Krandsi Jakop ütel uma suuga: "Mull oll vie seeh sääne saismine, niigu olõs ma palava päävä aigu mändseh jaheh puu viluh olnu. Tahdsõ küll vie perä alt vällä tulla, nõsti ütte jalga üüles poolõ, vaiju tõõnõ järve maa sisse süvembähe, nõsti tõist - tuosama päsemätä lugu. Pidi uotma, kooni pästeti. A vie vaim oll minno vasta nii armuline, et ta minno arr es upuda."

H II 72, 456/80 (90) < Setu < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Peter Kripasson, 70 a. (1905) Sisestas Salle Kajak 2003
Kivine liin.
Vanast oll ütel mõisnikul kolm poiga, kats oll kurja ja tarku, niigu vana herr esiki, kellele tuo kõigõ parembat meelehüvvä tekk, kui timä orja pesmisest lungatõh õdagu kodo poolõ lätsi. Sis olli nimä uma päävä palga kätte saanu, ja timä süä oll ka rahul. Kui vana herr vanas läts, sis tei kats tarka poiga niisama kui esägi; ja vanal herräl oll tuo pääle väega hüä miel, et "laisk-vorstõ" kiäki viel peräh timä surma ka edesi nuhklõs. Aga kõigõ noorõmbat poiga es või vana herr silmä otsakki nätä, selle et täll hallõ ja pehme süä oll, kes orjõ tännitämise kuuldõh alati ikk, ja esi kärblastki tahn-as surmada. Mõisa provval oll sääne sama süä, keda herr kogonõ rumalas pidi, ja üteh esieräliseh kambrõh kinni pidi. A provva oll üts vaga ja jumalapelglik inemine, kes õnnõtusõs sändse inemiste nilgjäga kokko oll õnnohunu. Targa puia es läü "ulli immü" iälgi kaema, kuna kolmas poig, kedä herr pilgatõh "imä puias" kuts, siäl inämbusi elligi. Niigu provva herrä meelest põlõtu, ja ulli nime all oll, nii pidi ta poiga ka tuossamas. Vanõmbit, tarku poigõ koolit ta üteh ja tõõsõh liinah, ja tahtsõ näid kuulsis mehis, hinne saarnatsõs kasvata. "Ull poig" pidi kotoh nii sama kurvalt istma, kinka kuri kõrk herr sõnnagi taha-as kõnõlda. Täll oll õkva häbü, et sääne viel timä nimme pidi kandmü. Tuo asõmõl opas tedä vaga provva, umah ütsikuh tarõkõsõh inämb kui ütsgi kõigõ targõmb kuolmeistri.
Nii kasvat herr kattõ poiga, provva ütte. Mõlõmba kasvadi ja koolidi näid uma meele perrä, hinne sugumatsõs.
Viimate tull aig kätte, kuna vana herr arr naas kuolma. Tõbõ sängü pääl and ta ütele kui tõõsõlõ puialõ tuhandit, kuna kolmas "ull poig" kõõst armust ilma jäteti. Vana herr kuoli ka piagi arr ja matõti maha. Nooril mehil raha külält, priius ja voolää ku käeh, mis muud, ku vaija maad ilma pite hulkma minnä. Et näil ka üts imä om - tust ei taha-as naa tiedägi. Naa lää-õs tedä ialgi kaema, ei esä aigu, ei ka peräh esä surma. Sisgi olli naa mõlõmba imä süämele kalli ja armsa, ja täll oll suur hirm, aga vahest naa ilma pite hulkih kohki hukka saava.
Kui naa kotost vällä lätsi, saat imä ka uma puia näile perrä, kui saatjas ja hoitjas, et tõõsõ kohki mitte hukka es saas. Viimädse ku raha kokku koräs provva kokku, and puialõ ja saat tõisilõ perrä minem.
Üteh külä kõrtsih sai "ull veli" targulõ järge, ku niä siäl purotamah olli. Üts veli tahtsõ tedä siälsamah kodo tagasi kihota, a tõõnõ veli oll veidikese märksäp, - tuo ütel: "Las' täll tulla üteh; hüä, kiä küll pinnegi kaits." Nii läävä naa edesi, kooni üte suurõ mõtsa sisse sai. Siäl istõ targa vele süömä, ja ütlõ tälle: "Mine suo sa tah kusikuklaisi; naa omma ka su sugutsulõ kallis toit külält." Aga kusikuklasõ pesä olli siält mõni sada sammu maad kavvõtah, midä noorõmb veli ka näkk. Ta läts kusikuklasõ pesä mano, ja ütel noilõ: "Minno kästi sijä teid arr süömä," ja esi naas halõhutõ peräst ikma, kui ta tuu pääle mõtõl, kuis ta ilma süüldü vaku loomakõsi süöma piäs ka nakkama. Siäl astõ mitu sada kusikuklast tälle ümbre tsõõrõ mano, ja naa ütli kõik, kui ütest suust: "Hüä nuormies, kallis nuormies, söögui' meid arr! Jätä meid elämä; ku sul ilmah määnegi hädä tulõ, küll mie sinno sis ka meeleh pia."
Vaga nuormies kullõl kuklastõ palvõt, jäi innebü söömäldä, kui näist ütte ainustgi surmas.
Sialt lätsi naa jalki hulga maad edesi, ja vanõmba vele naksi süöma, ja käsi teda pedäjähe kotka poigõ süömä. Nuormies oll kõigih sõna võtlik, päälegi sundõ tedä uma kõtt ka kõrvalt, ja ta läts ka pikka pedäjähe tõistõ naaru ja pilkamiste all üles, kotka poigõ arr süömä. Siäl samah linnas ka vana kotkas väläst, poigõlõ süvvä tuoma. Nuormies ütel kotkalõ ikuga: "Minno kästi sijä, su poigõ arr süömä." Vana kodas pallõma: "Hüä nuormies, kallis suormies, söögui mu poigõ arr! Jätü näid elämä; ku sul ilmah minno kohki vaija tulõ, manidsõ sis õnnõ minno, küll ma tulõ sullõ appi." Nuormies tull paremb ilma söömäldä puust maha, kui üttegi kotka poiga olõs putnuki.
Siält lätsi naa jalki hüä jao maad edesi, sai mõtsast vällä, üte väiku ujakõsõ mano, koh vanõmba vele süömä naksi, ja tälle pilgatõh ütli: "Mine sa oja vierde, süö säält pardsi poigõ, sis sa sul ka üts kõrd kõtt täüs."
Nuormies läts ka sinnä, ja ütel vanalõ pardsilõ, kes ummi poigõ veerest kavvõmalõ vette käsk päeda: "Minno kästi sijä, su poigõ arr süömä." Esi naas halõhõhõ ikma. Vana pärts ütel: "Hüä nuormies, kallis nuormies! Söögui mu poigõ arr! Jätä näid elama; ku sullõ ilmah minno vaija tulõ, sis manidsõ õnnõ. Küll ma sis sullõ appi tulõ."
Nuormies tull niisama tühä kõtuga siält arr, tõõsõ olli tuo ao seeh ka jo söönü, ja naa' lätsi jalki edesi minemä. Kooni üte väiku, ütsiku hursiku mano sai, kost kõik rahvas kotost kavvõdõhe hainamano arr olli lännü. Uhkõ noorõherrä lää-äs vaesõ mehe hurdsikohe sisse minemägi, istõ tie perve pääle maha ja naksi süömä. Noorõlõ mehele ütli naa: "Mine sa süö siält mehidse aijast mehitsit." Nuormies läts ka mehidse aida, võtt siält taro lavva iest, siäl astõ mehidse ima tarõ suu pääle, ja küsse: "Nuormies, mis ütlemist?" Nuormies kostõ ikuga: "Minno kästi sijä teid arr süömä." Mehidse imä kostõ: "Hüä nuormies, kallis nuormies, söögui meid arr! Jätä meid elämä! Ku sul ilmah meid kohki vaija tulõma, sis manidsõ õnnõ meid. Küll mie tulõ sullõ sis appi." Nuormies läts ilma söömäldä uibu vai mehidse aijast vällä, ja tahtsõ tõistõ mano minnä. A nuo kelmi olli arr lännü, ja tedä maha jätnü.
Kooni timä tõisi velju ütte ja tõistõ paika hadahelli, tull vaese hurdsiku pernaane kodo. Nuormies läts tälle alandlikult mano ja küsse: "Hüä rahvas, kas tie näe-es mu kattõ veljä kualõgi poolõ minevät?" Naane vastõ: "Nimä lätsi taad tied pite edesi, mis siält mõtsa suarõkõsõ mant edesi lät, ja hüvvä kätt käänd. Tuo tie lätt õkva liina poolõ." Sõbralik nuormies oll vaesõlõ naasele nii armas, et ta teda lahkõstõ umma hurdsikohe sisse kuts, ja tälle kõigõ parembat, mis tää oll - süvva and. Nuormies sei ka üle katõ pääva kõrda pite kõtu täüs, ja tennäs vaest pernaist käega ja teoga, and tälle üte kuldraha tükü, keti täll imäst õigõ hulk üteh oll pantu. A tühäst mõtsast läbi minneh es saa ta näidega midägi kost osta. Vaenõ naane taha-es edimält kuigi vasta võtta, a kui avalik nuormies tälle arr näüdäs, et täll viel sändsit kullakõisi hüä hulk perrä jäi, sis võtt ta tuod ka tenoga vasta, ja pand tälle ku üteh hüä söögi koti, et ta ka edespidi tie pääl midägi süvvä võis.
Lahkest jätt ta ausa pernaasega jumalaga, ja lubas tedä ka edespidi parembil päivil meeleh pitä. Sis läts timä juhatõdu tied pite sinnäpoolõ minemä, kohe vele' ieh olli lännü. A järge jovva-es ta inäp näile kunagi, missõst arvada oll, et vele timä iest arr rähe minnä, nii et ta näile inäp järge ei piä saama.
Kui ta nii õdaguni edesi oll lännü, ja pümme üö kätte tull, käänd ta hinne tie vierde, ja heidäs Jumala pääle luotõh, kes tedä ka mõtsah kaitsma saa, rahulikult magama. Hummongult heräsi ta üles ja päiv oll jo suurõh korgõh. Nuormies pidi hüä pernaase üteh pantu söögi kotist pruukosti, sei kõtu täüs, ja läts sis usinahe edesi minemä. Vielgi pidi ta üle üö niisama mõtsah, iks ütsindä magama, ja es jovva mitte tõisilõ velile järge, ehk ta küll tuosama tie pääl oll, midä tõistõ velju raudkepi otsa asõmõ tie pääl selgehe näütsi.
Kui ta tõõsõl hummongul õigõ vara üles tull, pruukosti arr pidi, läts ta ruttu minemä. Piägi naksi tälle üte liina torni paistma, mis noorõmehe õigõ rõõmsas tekk. Ta oll ka küll uma imä käest pallogi uhkist liinust kuulnu, a olõõs üttegi ummi silmiga viel nännü. Ka luot ta liinah ummi veljuga kokko saija, nii et siäl kogoni ütsindä ei olõ.
Kui nuormies liina sai, sis näkk ta, et sääl üttegi elävät inemist es liigu, ehk muido küll songi korsnast vällä tull, ja kõik näüdäs niigu elävät. Kavvõst näkk ta ka inemisi, kes uulitsa pääl saisi ehk sõidi, a kui ta näile mano sai, sis ta näkk umas suurõs immes ja heitümises, et naa kõik kivis olli muudõtu. Suurõ Halõhasõga astõ ta mitmõst ja mitmõst kümnest kivistedü inemisest müödä, kes kõik uma tüö ja tallitusõ man eloldu kivis olli jäänü. Nuormies ikk egäüte man ja kõnõli ütsindü hindäga: "Nätä, ma olõ ütte kivi-liina saanu. Sisgi lää ma edesi, et ma ummi veljugi siist elavalt kätte võisi saija. Sis saasi ma kuulda, mis nimä ka seost kivi liinast arvasõ, kuis neo inemise siih elolda kivis omma saanu. Nii pia kui ta turuplatsi pääle sai, näkk ta siäl ummi velju ka kõrvutsikku saisvat, kes ka jo ilmu elolda kivis olli muutunu, ja kes jo põlvini maa sisse olli vaonu. Näid näteh naas nuormies halõhõhe ikma, kui ta ikmine üte kõrraga ka kangõs heitümises ja hirmus muutu. Timä jala jäi ka turuplatsi külge kõvastõ, kui tinotõdult kinni, nii et ta näid viel vaivalt paigast jõudsõ tõistõ liiguta. Kõik kihä tundu kõrraga tinarassõs minevät. Timälgi oll kivistamise kõrd käeh, mis sis timä veleki niisama jäänü olli.
Kui ta nii lõpmata suurõ meeleheitü murrõ ja ikuga uma õnnõtuma ja hirmsa otsa pääle kai, sis näkk ta hirmus pikka ja suurt kusilastõ rongi tulõvat, kes kõik suure rutuga timä ümbre kogosi ja kõnõli: "Hüä nuormies, kallis nuormies, mie kuuli su ikku ja õnnõtust, tulli sinno kivisminegi iest hoitma. Olõ rahulik ja kannahta, kui mie sinno uma käümisega ka veidikese ka kõdida ja sugu haigõt tie, a mie määri kõõ su kiha sändse õõliga kokko, nii et sul kiviminegi pelgü, siih kivi liinah inäp ei piä olõma."
Nuormies sai rõõmsas, et timägi nii hirmsast surmast pästetüs sai. ta kannaht rahulikult vällä, kui kusikuklastõ parvõ kõõ timä kihä päälaest jala tallani, üle ja ümbre mitund kõrda läbi käve. Kui kusikuklasõ tedä uma käümise üle olli õõlitanu, lätsi nimä suurõh voorih umma tied tagasi, niigu naa tulnuki olli. Arvata oll, et naa terve pesakonnaga vällä olli tulnu - nii arvamatu pallo oll näid siäl rongih. Nuormies võidsõ vabalt edesi liiku, ka kivi liinah, niigu muijalgi. Kui ta ummi velju mano läts, olli naa jo rinnuni, kui kivistedu inemise kunagi, maa sisse vaonu. Nuorõlõ mehele jäi tuo imelikus mõistatusõs, et kõik tõõsõ inemise, kes ka kivistedu olli, üte paiga pääl saisi, kuna timä kivistedu vele ega silmä pilguga süvembälle maa sisse vaiju. Ehk täll küll ummi lihatsit velju väega hallõ oll, ja ta näide kivistetüde huulilõ sada kõrda ikkõh suud and - es või ta näid sisgi, näide väega suurõst õnnõtusõst pästä, ei ka vällä avita.
Kui ta siält tükü maad edesi läts, sis sai ta üte tulba mano, koh üts mies sais, pliiats käeh, minka ta midägi tulba pääle oll kirotanu, ja mis täll ka poolõlõ oll jäänü. Pliiats oll kõõ käega kivis muutunu, ja mies oll siälsamah kivis saanu, kõõ uma kirotamise tüöga.
Et nuormies ka umast imäst kirju mõistma oll opatu, läts ta mano ja lugi:
Üts suur nõid om kuninga ainukõst tütärd hinne puialõ naasas tahtnu, ja kui kuninga tütär kõrgilt nõijalõ vasta ütel: "Innebä lää ma vanalõ tikõlõ naases, kui su puialõ," sis om nõid tuo pääle väega arr pahanu, ja lasknu vanal tikõl kuninga tütre põrgohe vija, ja liina om ta kõõ kuninga ja rahvaga kivõs nõidnu. Kui kiäki kuninga tütre põrgust arr toosi, ja liina keriku kellä tornih helisema panõsi, liina jõe juoksma ajasi..." Nii pallo oll kirotaja saanu kirota. Sis oll ta elolda kivis saanu. Mis sis saasi, kui kuninga tütär põrgust tagasi saasi, liina kerigu torni kellu helisema nakkasi, ja liina jõgõ juoksma päsesi - tuud es olõ inäp õnnõtu mies kirotu saanu. Nuormies murd ka tuo üle pääd. Viimäte, pika mõtlõmise pääle tull vällä, et sis vist kõik liin kivi elost elavis inemisis ja rahvas saasi. Tuo mõtõgi täüt timä vaka süänd suurõ, kõnõlamata rõõmuga.
Halõhõhe ikkõh käve mehekene terve liina läbi, ja näkk kõigih paiguh kivistetuisi inemisi ja eläjit, just nii, niigu kiäki tuol silmäpilgul oll, kui nõid liina arr nõid. Ta käve ka pallo maiju läbi, ja löüse siäl niisama kõigõ suguseit inemisi, ega sugudsõ tüö ja tallitusõ pääl, mis üteh suurõh liinah iäle ette või tulla.
Viimäte läts ta ka viel ummi kivistetüisi velju kaema, kes jo kogoni maa sisse olli vaonu, nii et näid inäp es olõ nätä. Ainult paar asõnd oll nätü, kohe kottalõ timä vele olli allu vaonu. Suurõ iku ja halõhusõga läts ta siält edesi, kooni kivä tulba mano sai. Siäl naas ta jalki väega halõhõhe ikma, kui ta kirä mitund ja mitund kõrda üle oll lugõnu. Kuis võidas kuninga tütärd põrgust arr tuvva? Kes saa tedä siält pästmä? Noidõ küsümiste pääle paugahti ta jalki vahtsõstõ ikma, ja nägu kogõmata tull sõna suust: "Olõs tuo kotkaski mullõ appi tulõsi!" Nii pia kui ta kotka nimme liigut, tull ku kõrrakõsõ ao peräst kotkas suurõ lindamise kohinaga sinnä ja küsse: "Hüä nuormies, kallis nuormies, mis sullõ vaija?" Nuormies kõnõli ikkõh: "Kes toosi kuninga tütre põrgust vana-tikõ käest arr?" Kotkas kostõ: "Ega muu kiäki tedä siält arr ei saa tuvva, kui sa esi." Tuo pääle naas nuormies ikma ja ütel: "Kuis ma tedä siält õijõ tuo? Ma tijäi' põrgu poolõ tiedgi." Kotkas kostõ: "Istu ruttu mullõ sälgä, ma vii su sinnä, ja tuo ka kuninga tütrega tagasi. Ärä sa põrguh midägi peläku! Ehk vana tikõ sulasõ küll su perrä tulitsit nuolõ laskva, sinno ei taba naa ütsgi. Sull om jo kihä sändse õõliga võijot, millest läbi ütsgi tikõ tulinõ nuol läbi jovvai tükki."
Nuormies istõ ruttu kotka sälgä, kes ütlemätä suurõ usindusõga kolm üöd ja päivä edesi linnas, kooni põrgohe peräle sai. Siäl lask kodas noorõmehe maha ja ütel: "Mine sa õigõ tassakõstõ põrgu ussõst sisse; ja sa näet vana tigõhõt magavat, pää kunigu tütre rüpüh olõvat, kes tuod otsma ja tuhnitsõma piät. Sis om täll hüä maada. Parhilla om ta õigõ süväste magama jäänü, tulkõ õnnõ tassakõstõ lävest vällä, nii et tu midägi kobinat ei kuulõ. Kui lävest kuulmata vällä päset, sis võit julgõ olla, et arr päseme." Nuormies läts ku põrgu ussõst sisse, hirmus suur ja jämme mehe müräkas maku peris põrgu põrmandu pääl, kui määne suur kiss, kollõ suur pää kuninga tütre rüppü pantu. Ta esi noorsas nii tugõvahe, niigu olõs määne suur sõda sõitmah. Nuormies astõ lävest sisse, ja pand käe, tähes suu pääle, et kuninga tütär timäga väga tassa piät kõnõlama.
Nii pia kui nuormies kuninga tütrele arr kõnõlas, mis nõuu peräst ta sinnä tull, sii kobõ tõõnõ ka tassakõstõ üles, nii et vana tikõ magamisest inäp es heräne. Sis tulli naa mõlõmba, kui kassi käppi pääl põrgu lävest vällä, ja istõ ruttu mõlõmba kotka sälgä. Nii pia kui kotkas näidega lindama naas, näi näid vana tikõ tiendri, kes mitmõlt puolt põrgohe kokko tulli. Sis alõs tulistõ nooldõga sälätakast laskmine, õkva noorõlõ mehele pääle, kelle ütsgi nuol külge es putu. Kotkas püüdse innebä korgõhõ kui kavvõdõhe linnada, nii et vannu tigohite nooli näile inäp külge es küünü. Sis naksi nuu kodo poolõ tulõma, iks üleväst alla poolõ laskõh, nii et vanatikõ näid ummi sulastõga takah tija-õs aija. Naa aõli küll väega korgõh üleväh taiva alust pite, a kotkas oll nii võrd kavval, et ta liiga madalahe lask, ja siäl edesi linnas. Linnas päävä, linnas tõõsõ ja kolmada. Nelädä päävä hummongul oll ta kivi liinah tagasi. Siäl linnas ta kogoni maha, ja läts jalki umma tied.
Nuormies naas ilosa kuniga tütrega kivi liina lite edesi tagasi käimä. Kui kuninga tütar umma tarrõ läts, ja siäl essä ja immä kivistedült tooli pääl istvat näkk, sis paugahti ta kõõ suurõ helüga ikma. Ta võtt näid ümbre suu ja kaala, kast näide külmi huuli ummi palavide huuldõga, ja leot näide kivitsit põski ummi kuumi pisaridega, niigu tahas ta näüd uma kuuma armastusõga kivitsest olõkist üles ärätä. Nuormies ikk üteh timäga. Kui naa siäl jo külält iknu olli, trõõstõ nuormies näijot nii võrd kui mõistsõ, ja lubas nõvva pruuki, kuis terve liin kivitsest elost pästetüs suoso. Kuninga tütär naas nuortmiest uskma, jätt iku maha ja läts küöki kaema kost midägi süvvä saasi. Kõrrakõsõ ao peräst tull ta jalki ikkõh tagasi: "Kõik inemise, ja ka söögi-kraam ja süök om kivis nõijutu. Ka vesi pangõh, tuli pliidi all, kõik om kivi min kivi. Mis piäst meist saama kah? Sijä piäme õkva nälgä kuulma." Nuormies ütel: "Kallis näijo! Murõhakui' midägi, mul om viel palakõnõ leibä kotih, mia hüä inemine mullõ üteh pand." Kui nuormies uma kotisuu vallalõ võtt, sis näkk ta suurõ imehtellemisega, et kõik leib ja leevä kõrvunõ niisama alalõ oll, kui tälle tedä sinnä oll pantuki. Ehk ta siält küll jo mitu päivä söönü oll, sais ta tuoh samah arvuh.
Kui naa söönü olli, nii võrra kui suur murõ lubas, ja kurbus perrä and, sis lätsi naa mõlõmba kivä tulba mano, koh ka kuniga tütär tuud kirjä lukõ tahtsõ. Kui ta kirja kerotajat nakk, naas ta jalki halõhõhe ikma ja ütel: "Seo om mu lelläkene, kes tuo haiga, ku vana tikõ minno põrgohe vei, võõral maal reisimäh oll. Timä om ehk tõõsõl pääväl kodo tulnu ja kostki teedä saanu, missugunõ suur õnnõtus terveht liina, hirmsa nõija läbi om löönu. Ja sis om ta seo kirä kirotanu, kooni esi ka kivis muutu." Ikkõh käve ta täll ümbre ja tsõõri, kooni noorõl mehel kõrda läts tedä trööstita. Sis loi naa mõlõmba kirä üle, ja nuormies ütel: "Läke kiriku torni üles ja kaegõ, vahest jovvami esi keriku kellä katõ keske lüömä naada. Naa lätsi liina jõest müäda, ja näi, et ka jõgi sais. Kõik vie vullikõsõki olli kivis- ja klaasis muutunu suurõ ja väiku silmä' vie pääl. Nau lätsi jõe pääle, kes nii kõva oll kui kivi kunagi, nii et ilma pelüldü siält suuri tükkü üle olõs võino vitä. Kuninga tütär kostõ murõlikolt: "Kui mie ka kerigu tornih kelläki helisemä jovvasi panda, a mis mie seolõ kivitsele jõelõ tie? Kuis timä ello tulõ ja minemä läts? Kiräh sais jo selge sõnaga üleväh, et keriku kellä ja jõgi - mõlõmba ütelisi helisema ja liikuma piävä." Nuormies ohas ka õigõ rasõhõhe, ja niigu kogõmata tull tälle tuo sõna huuldõ pääle: "Kui tuo partsgi siih olõsi!"
Ruttu, ilma muu perrä mõtlõmata lätsi naa korgõhe kerigu kellä torni üles, ja tahtva uma jõvvu ja väega kerigu kellä tilla liiguta. Ei midägi. Ehk ta küll nii sama vabalt kesk kellä sais, es jovva nuu ühendedugi jovvuga tedä paigastgi liiguta. Nuormies lask nipiga kellä pääle, et tedä tuogagi helisema panda. Midä? Helle vasinõ kell kolisi õnnõ vasta, kui kivi kunagi. Murõ murrõ pääle. Meeleheitlikult kai naa' mõlõmba üts tõõsõ pääle. Kõik nõuu näkkü otsah olõvat. Kuninga tütär lask hinne jõvvõtult ja nõrgalt noorõmehe kaala ümbre, kes tedä armsahe hinnäst ligi pitsitas ja ütles: "Oh mu kallis näijo! Jummal ütsindä või kõik viel hüäste tetä. Olõs minno nuo mehidsegi kaema tulõsi." Viimäne sõna tull täll niigu kogõmata üle huuldõ. Ta kallistas kuniga tütärd edasi, ja käsk täll murõhtamist maha jättä. Kõrraga puttu tälle silmä, kuis tutva parts ummi poigõga üle turu-platsi linnas, ja õkva kivitsehe jõkkõ maha lask. Tükükese ao peräst linnas ka suur mehidse süllem suurõ hurinaga kellä torni, õkva näite mano, ja kelläle külge.
Üte kõrraga naksi kerigu kellä tila liikuma, kell naas kõvastõ helisema, niigu terve tühi liin, kui helle mõts kõvastõ vastu kost. Tornist alla kaijõh näi naa' et ka jõgi kangõ kohinaga alla juosk, kost parts ummi poigõga robinala präägatõh üles lintsi, ja tultut tied minemä lätsi. Niisama linnas ka mehiste sülem hurinaga tagasi minemä. Kerigu kellä helisi tävve jouga edesi; kui naa siält üleväst alla kai, sis naa näi, kuis sau korsnist ülespoolõ minneh liikma naas, ja kõik inemise huulitsa pääl edesi tagasi käümä ja kõnõlama naksi. Inemise tulli ja lätsi maija ja majast vällä. Innine elo ja liikumine valits tävve jovvuga üle liina. Rutuga joosi naa kellü tornist alla. Kõiigõ edimäne paik kuniga maija, kohe kuniga tütär ieh, nuormies takah sisse astõ. Siäl oll ka kuningas uma provvaga elävält tooli pääl istmah, ja üts tõõsõga kõnõlõmah, niigu innegi. Kuniga tütär juosk suurõ rõõmu ikuga vanõmbide kaala ümbre, üte mant tõõsõ mano, ja es saa edimält rõõmu peräst sõnagi suust muud üldä kui "armas esä, kallis imä." Kuniga paaril oll arusaamatu, mis peräst tütär nii üli väega rõõmus oll. Kui naa nuort miest timä sälä takah saisvat näi, sis märksi naa: võip olla om tütär mie sälä takah, ilma mie tied mödä hinele sala-peigmehe löüdnu, ja naa küsse mõlõmba kui ütest suust: "Kes tu võõras nuormies om?" Tütär sattõ vahtsõst esä kaala ümbre ja ütel: "Esäkene, kas sis sa viel ei tijä, et ta om mu ja tie elo pässja, ütelisi ka terve liina elo pässjä." Kunigas tougas tütärd käega hinnest kavvõmbalõ ja ütel: "Oh, mu kallis tütär, sa olõt ulli meele pääle lännü, vai kõigõ vähämbält, pääst nõrgas jäänü. Olgu sukka kui om, a kuis sääne tundmatu nuormies mie ello võidsõ pästä, kui mie jo kunagi ütehki surma-hädäh ei olõ olnu."
Kui tütär näile rõõmu ikuga arr selet, pikält ja lajalt, missugutsõ suurõ õnnõtusõ seeh tilmä põrguh om olnu, ja kuis nuormies tedä siält vällä om toonu, ja et kõik liin kivi liinas oll nõijutu, koh ka kunigas kõikiga üteh tuosama olnu - a sisgi es usu kunigas es ku timä provva kuigi viisi säänest juttu. Näide meelest oll sääne kõnõ kogoni sonimine, ehk uskmata unõ-nägo muud midägi. Kui tütär näkk, et ta vanõmbit mändselgi moodul usulõ jovva-as vijä, sis ütel ta: "Noh, läke umma liina pite käümä, sis kuulõt ja võit ka nätä kuis kerigu kellä parhilla viel helehehe löövä, kuna viel kiäki pääle kivi-elõst virgumise torni üles olõi saanu. Läke na kivä-tulba mano, kaegõ ja lugõgõ, mis lell siäl kirot, ja otskõ lell liinast üles, sis om teil uskmine kergemb, kui lell ka meile uma jutuga appi tulõ." Naa lätsi vällä, ja kunigas kuuld uma kõrvaga helehet kerigu kellä lüömist, ja näkk jo maastgi läbi kellä paja, et tornih üttegi elävät inemist löömäh olõ-õs. Sis lätsi naa kirätulba poolõ minemä, koh naa umas suurõs immes ja heitümises, vanna lellä siäl samah kivitetült saiisvat näi, poolõlõ jäänü kirja kirjotavat. Sis pässi ka kuniga ja timä provva silmä vallalõ, ja naa' naksi kivitedu lellä pääle kaijõh, ka uma kivistedü olõkõ pääle suurõ hirmuga mõtlõma. Sis viel naksi naa arvu suama, mis suurõst viletsusest ja õnnõtusõst nuormies näid ja terveht liina pästnü oll. Sis viel noor kuniga süä ka uma suurõ hüätegija vastu sulama, ta haard noorõmehe kaala ümbrelt kinni ja ütel: "Oh mie kõigõ suurõmb hüä tegijä, minkas võimõ sinno küll tennädä, su suurõ vaiva ja hoolõ iest mis sa mie pästmise peräst olt nännü ja kandnu! Minka võimi sullõ sedä arr tasso?" Nuormies kosti alandlikult: "Aus ja suur kunigas! Ma olõi muud midägi tennü, kui ega inemine sändse õnnõtusõ kõrval olõl tennü. Ma olõ ainult üts nõrk käsi olnu, kink läbi väkev Jummal esi teid om pästnü. Et kulikuklasõ minno kivis saamise iest hoijõ, kotkas mullõ appi tull, tie auusat tütärd põrgust vällä tuoma, parts ummi poigõga jõe liikuma ja juoskma pand, ja mehilaste süllem kellä helisema ai - tuo kõik om nii Jumalast tulnu, keda ütsinda sünnüs kittä ja avvusta. Et tie veli kivis om jäänü, om vist tuo peräst, et tie uskmata mielt usklikus tetä, kõõ liina rahvaga, et tä kõik ususi ja arvu saasi, mändsest suurõst õnnõtusõst Jummal teid kõiki om pästnü. Arvamise om kuri nõid peräh liinah käünü, ja tie velja kirjä kirotamise man esierälde ja ütsimalt arr nõidnu, nii et ta ka sis kivis jäi, kui kõik säält imelikult ja õnnõlikult pästetüs sai. - Ma tahas sisgi ka hinele midägi palgas saija - ja tuod saa tie armas tütär teile ütlemä."
Sis käänd kunigas tütre poolõ ja küsse: "Noh, mu armas tütär, mis tuo palk sis om, midä meil tälle massa tulõ, timä suurõ hüä teo iest?" Tütär läts näost kõrvuni vereväs, ja ütel sis: "Armas esä, ega ta nii odavagi ei lepü kah. Ta taht minno hinele armsas palgas, ja ma olõ hinnäst talle ka lubanu. Ilma timäldä olõs ma igävene põrgu vang olnu, ja ma es saanu teid ei ka tie minno inäp igävel nägema."
Kunigal naas ka vesi silmih keerutõllõma ja ta ütel mõlõmbile: "Latsõ, ma saa arvu, tie armastadõ üts tõist. Ja ma olõ õnnõlik, et mullõ nii tubli ja vahva väümies saa, kes nii paljuid õnnõtumme õnnõlikus om tennü. Jummal õnnistagu teid mõlõmbit!" Niisama oll ka kuniga provva ummi lastõga üteh nõuh, ja siälsamah sai nimä vanõmbide silmä all ütstõõsoga nimmäst kihlatus.
Kuniga käsu pääle sai kõõlõ liinalõ arr seletedud mändse suurõ õnnõtusõ seeh maa olli - kui pallo aigu? - tuod ei tija ütsgi terveh liinah. Kõigilõ oll tuo, kui ime mõistatus kuulda. Ainult mõni ütel hinnäst vahe pääl niigu rammõdu olõvat, mõni jäll kitt kurja und nägevät. Kunigas juhat kõik kirä tulba mano imelist kirja lugõma, koh kivistedu kuniga veli ja kivi, kõiki silmä vallalõ päst ja naa tävveste uskma naksi, et nimä kõik nii sama kivitse umma olnu. Ka juhat kunigas näide tähele pandmist kellü torni poolõ, koh kerigo kellä hinnest viel parhillaki edesi helisese, ja näid ütsgi elläv inemine ei liiguda. Sis näüdäs ta kõõlõ rahvalõ näide suurt pästjat, ja nimit tedä kõiki kuuldõh umas tublis väümehes, kinka ta uma tütre jo arr oll kihlanu. Kõik rahvas oll väega rõõmus uma pästjä üle, kes ka kuniga kuuldõh kõõlõ rahvalõ kõnõli: "Jah, armas rahvas! Jummal om mu nõrga käe läbi teid hirmsast nõija võimusõst pästnü, ja kerigu kellü helisemä pannu, mis inäp iälgi vaiki ei jää. Nii kavvõni kui väkev kerigu kellü helü liinast kavvõdõhe kuulus, nii kavvõni saa ka liin edes pidi tikõst nõijast kaidsõtus, et ta inäp iälgi sija saa-ai tulla, liinalõ midägi kurja ei ka kaiho tegemä.
Mõnõ nädäli peräst olli kuniga tütrel noorõmehega uhkõ saja, kost terve liina rahvas ossa võtt.
Pääle saju ehte nuormies kõõ uma ilosa noorõ provvaga uma kodo maalõ minemä, kos vagal noorõmehel uma armas imä alati süämeh hal't. Uhkõ tõld, kolmõ hüä hobõsõga aeti repi ette, nuormies isto provvaga sisse, kutsar pukki ja - läts.
Oh tuod õnnõ ja rõõmu, mis imäl oll, kui poig tervelt kõõ ilosa minijaga tagasi tull. Vaa mõisa provva imehtellemisel olõ-õs otsa es viert, kui poig tälle kõik arr jutust, mis suurt hüvvä Jummal timä nõrga puia läbi ilmah kõrda saat. Kui poig arr kõnõli, kuis kurb tõistõ velju ots oll, ikk vanaprovva küll väega halõhõhe näide hermus õnnõtut otsa. Sai umah süämeh sisgi rahustädus, et poig, kedä ta uma meeleliselt üles oll kasvatanu - et tuogi poig esi hinele ja paljudõlõ õnnõs ja tulus ellä mõistsõ. Noorõmehe ja minija palvõ pääle jätt vanaprovva mõisa elo maha, lask kõõ valla rahva orjusõst vabas, ja läts puia ja minijaga liina, kuniga maija elämä. Mõisahe säeti seeni üts perrä kaeja ja vahtsõja, kooni nuormies esi kedägi peris herräs sinnä sisse saat. - Minneh lätsi naa' vaesõ mehe hurdsikohe sisse, kes kõik vagutsõlt lavva ümbre istuh lõõnaht sei. Vaesõ mehe vaga naane tundsõ edimätsel silmäpilgul helde nooremehe arr, kes tälle ütskõrd kuldraha tükü kinke. Hüä tegijät ei unõhtõda jo nii kergelt arr! Kui ta tõisi suuri naistõrahva säksu näkk, sis es mõista vaenõ naane neid kohegi istu käske, a ilodu ja rummal oll täll näid umah alatuh hurdsikuh saista ka laskõ. - Vaestõ lahkõ soovi pääle tulli säksa mehidse aijakõistõ, koh mitu lavvakõst puijo ala plokkõ otsa istmäs olli löüdü. Siäl jutust nuormies näile lühkült mõndagi imeliku johtumist, mink üle ka vaenõ perekond suurt imestust avald, ja Jumalat kitt, kink läbi kõik suurõ asja ilmah sünnise.
Kui kõik jutu kõnõldi olli, saistas nuormies tõistõ siäst üles, and lahkele vaõsõ mehe naüsele käe, nimit tedä umas suurõs hüä tegijäs, kes tedä tie pääl, ja ka peräst liinahki toitnu, missõst ka timä armas provvagi perä kõrra ossa võtnu. Ta jutust näile kõigilõ, kuis Jummal vaesõ naase heldet-annust nii õnnist, et siält süvveh kunagi tuo toit otsa es lõpõ, es ka vähämbäs es jää. Sis lõpõt ta umma seletüst: "Et tie mullõ üts kõrd hädä tunnil nii pallo hüvvä olõtõ tennü, sis laskõ mull ka teile veidikese hüvvä tetä: teil tulõ jo täämbä siist vaesõst hurdsikust vällä minek! Tie perästitses ja alalises elo asõmõs olõ ma teile ummi vanõmbide mõisa arvanu, midä ma teile tüämbä siih, uma armsa imä ja provvaga üteh nõuh ollõh, kingi, kõiki mõisa kirju ja varandusõga, mis tie siäl iäle ieh lõvvate. Kõik om tie jäädvä perändüs."
Nuormies and vaõsõlõ mehele kõik mõisa perändüsekirä' kätte, mis näid kõiki nii väega liigut, et naa muud es mõista tetä, kui kõiki ummi lastõga rõõmu peräst ikkõ. - Säksa sõidi minemä, ja kutsi näid ütskõrd ka liina kaema, kui naa mõisa pääl parembahe ja rikkambahe elämä nakkasõ. Vaestõ inemiste rõõmulik hõiskamine ja tenosõna kõigõ sugustõ õnnistamiste sõndmistega saadi saksu viel hulga maad edesi, kooni naa jo siält kavvõdõhe joudsõ.
Vaesõ mehe majal olõs jo tuol pääväl parembide asjakõstõ kokko panek pääle. Küläst kutsuti külämehe sinnä, kellele ka kõik arr jutustõdi, mis suurõ õnnõ osalises naa olli saanu. Külä mehe panni mõnõ paremba asjakõsõ kuormahe, ja mõni võtt hüä meele peräst ka mõisa poolõ lusti-sõidu ette, et vaest perekonda paremba kõrra pääle saata, kes näile ka vaesõh eloh armsa piirimehe olli. Naa esi olli nii vaesõ, et näil esi hobõstgi olõõs. - Ütele külä vaesõlõ inemisele, kes näile hüä sõbõr oll, ja kes talomehe veerel kodapoolitsõh elli, sai näide väikene hurdsik, kõigõ suurõmba ja kallimba varandusõga - mehiste aijaga, koh kümme pakku mehitsit seeh oll - kingitus. Jo tuosamal pääväl sai vaenõ mies mõisahe, koh naa uskmata imestusega, kõike suurt mõisa varandust umas võidsõ võtta, ja tuod ka pitä. Vaestõ inemiste õnn ja rõõm oll ütlemätä suur. - Kui naa mõnõ kuu peräst jo parembahe rõivil olli, ja peenemba eloga tutvas sai - sis lätsi naa ka liina heldet mõisa kinkjat viel kõrd tennämä, kes näid õnnõlikulõ elolõ saat, koh pää-toidusõ murõ näid iäl ei piina. -
Kivi-liinah helisese viel parhillaki kerigu kellä hinnest, nii et kuri nõid, ei ka muu kurjus näile iälgi üttegi kaiho ei saa tulla tegemä. - Ja kui nuo õnnõliku inemise arr olõi' koolnu, sis eläse naa viel parhillaki.

H II 72, 481/3 (91) < Setu < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Peter Kripasson, 70 a. (1905) Sisestas Salle Kajak 2003
Vaa talomehe varjaja.
Vaenõ ja vaga talomies elli ütte viisi, ülekohtutsõ rikka käeh, kui hambu pulk, kes tedä kõõ asaga nikke ja nägutõli, niigu iälegi mõisosõ ehk arvas. Ehk vaenõ mies timäga joht kopkatgi võlglanõ olõ-õs, sõimas ta tedä sisgi kõõ sugutsõs ®nälü-täis” ®käpä-imejäs” ja mõnõs muus, midä kink'gi mõistlikumb kõrv hüämeelega kuulda ei soovi. Rikas mies tahtsõ vaest hinne kõrvalt kogoni arr häötä, ja timä tallo hinele võtta, et sis timä plats suurõmbas saasi, ja timä vaesõ mehe vagust kombidest ütskõrd rahu saasi. Täll oll kui väits vasta mielt kuulda, kuis vaenõ mies ega hummongu ja õdagu üle huulidsa, uma perekonnaga lauldõh ja palvõt piteh Jumalat kitt ja avvust, kõigõ timä suurdõ hüä tegemiste peräst. Ja tuod es jovva ülekohtunõ rikas mies kuigi kannahta. Ta läts nõija mano, mats toolõ sada ruublit ja ütel: ®Kui sa nii võrd jovvat tetä, et tedä, kõigõ ta sugukonnaga arr saat häötä, sis massa ma sullõ peräst viel tõõsõ sada mano.” Nõid lubas kõik tetä, et ütelisi tõõsõ tahtmist täüteh, ka hinele kassu saata. Ta võtt kõõ uma nõija kunsti kokko, ja kuts põrgust nii pallo vannu tigõhit vällä, et ega vaõsõ mehe hinge jaos üts saasi, kes näid üöse kõik arr pidi kägistämä.
Õdagu, hämäriku aigu, kuna vanõmba inemise majah eläjit tallidä, ja tuld viel üles olõõs võetu, näi latsõ, kes tarõh olli, kuis üts summ tuvvõ pajast sisse lintsi, ja üts tõõsõ takah aho ala lätsi. Kui vanõmba inemise tarrõ tulli, kõnõli latsõ ka noilõ, mis naa näi. A nuo heidi lastõ jutulõ käega, ja es piä tuost midägi luku. Tühi lastõ lori.
Õdagult, kõrra ao üleväh olõgi perrä, peeti palvõ, süödi ja minti magama. Egäüts jäi uma uni-voodõhtõ pääle magusahe magama, ja es näe kurja undgi. Kui perremies hummongult üles tull, sis näkk ta umas suurõs hirmus, et nii pallo mustõ miehi lõpnult, tarõ põrmandu pääl maah oll, kui pallo näid hingi majah elli. Mies korist hirmsa rõipõ majas vällü, ja naas lastõ jutust - kes ka hummongult tuodsama kõnõli - taipama, et väkev Jummal uma pühä engli, tuvikõstõ näol näide maija oll saatnu, kes näid hirmsa vanatikõ seldsi käest arr olli pästnü.
Kui vaenõ mies üte ainuliku asä peräst tõõsõ tarõ mano läts, löüse ta nimä kõik kuolu olõvat, egäüts uma asõmõ pääl, kohe kiäki oll magama heidänü. Õiglanõ vaenõ mies läts ja and asja lugu kohtulõ tiedä, mis ta rikka mehe majah löüse. Kohus tull sinnä, kõigõ tohtriga, kes tunnistas, et naa kõik üöse ütelisi ajaliku surma koolu, ja et näid kiäki vägüsi surmanu ei olõ. Sis sai vaenõ vaga mies arvu, et niigu ülekohtunõ rikas mies tedä vannu tigõhide läbi surmata om tahtnu, nii om Jummal tedä ummi englide läbi surmanu, kes tedä ja timä majakõst tigõda seldsi iest omma hoitnu ja varjanu. - Jah nii ta om. Asjanda ei ütle mõistlik vanasõna: ®Kui tahat tõõsõlõ hauda naada kaibma, sis võta hinne päält mõõdi.”

H II 72, 541/4 (101) < Setu < Rõuge khk. - Jaan Sandra < August Vill (1905) Sisestas Salle Kajak 2003
Sepä naase tsagamine.
Oll niisama vanast üts väega tark sepp olnu, kel kõik viguri tüö maa pääl kõrda oll lännü, mis ta õnnõ säle maa pääl tetä tahtsõ. Kõigilõ ilmamaa kuningile tekk ta torõhit tõldu, vasitsit vankrit, kedä seest puolt selge kullaga arr ehitäs ja ilostas. Täll oll nii pallo tuod et sada selli ja tuhat opi poissi timäl üöd ja päivä aamõtih olli. Hinnel oll vinäld tüö tell'misi vastu võtta, käest anda, ja kulda üle lukõ, mis kalli tüö iest jo kottõga kodo kätte saadõti. Nii läts mehekene väega rikas, ehit hinele väega uhkõ maja, midä ka muidogi hädäste vaija oll. Suurõ kuninga, ja maailma ausa aamõtmehe käve sinnä jo hulgahni tüöd andmah ja tüöd vasta võtmah. Ja sepäl mehekesel oll kõik terävide mõõku tegemine ka nii ärä opetu, et halusappa mõõka terveh maailmah muu es tie, kui timä ütsindä. Tuo peräst lasti täll näid ka tuhandide kaupa tetä, ja viidi näid voori kaupa vällä.
Nii oll mehekesel kõikõ külält, mis ilmah ausa ja hüä om, a üts asi olõõs mielt pite: naane oll liiga nuradu ja vana. Jo noorõst iast saani oll ta sääne naledukõnõ, noorõmbast iks läts kui läts, a vanas saijah oll ta ilodu kui vana tsuog. Ja tuo pahand kuulsa meistri silmä väega.
Ta tahtsõ ka umah sepä kunstih inemise noorutamist prouvma naada. Kui sis üts kõrd üts vana mehekene lungutõh, kepp käeh, kott kaalah, müödä sepi-kotta läts, haard ta timä kinni, tougas tullõ, ääsi suu ette, ai vereväs, pand alasi pääle, tsagi ümbre. Tukõv, elojovvuline nuor mies tull vällä, muud ku nägo jäi sändses samas vanas kui innegi. Nuor vana mies jätt uma kepi ja koti sepikotta, tennäs sepameistrit pääle, ja astõ õgvalt, sirgõlt tied pite edesi. Tõist kõrd võtt ta üte minejä vana mutoikõsõ kinni ja tsagi tuo ka küll kõigõ kihä ja rammu poolõst noorõs, a näo lapikõnõ jäi tuosamas mia innegi. Mis no tetä? Sepp mõtõl: kui mu naane ka näost nii sama vanas jääs, kui innegi, sis olõõi mul tuost noorutamisest suurt asja. Nägo om ku jo muido nätä, ja tuo piät kõigõ päält illos olõma. Võtt jalki üte müödä minejä vana mutrikõsõ kinni, tougas öösi suu pääle tulla, ja heit ka ümbre suu mõnõ pala kulda. Sis kiet ta nõõga kokko, tsagi viimäte alasi pääl ümbre, ja väega illos naistõrahvas sai vana mutri asõmõlõ, kes häbelikult hulka nuori miehi sepikuah näteh, siält vällä astõ, ja umma tied läts, niigu viuhkõ õnnõ.
Vanal sepäl vikur käeh, kui vannu naisi ku noorõs ja ütelisi ka ilosas võit tetä.
Ta vei jo inne sepi kotta üte tugõva kotitävve kulda, ja läts sis tarõ mano, meelüt ka vana mutrikõsõ alla sepi kotta, imelikku töid kaema. Vana mutrikõnõ pand küll edimält vastu, põuhkõlli, õuhkõlli ja ütel: "Mis mul su imelikku töijega asi." A viimäte, kui sep tedä õks pallõl, ja edesi meelüt, läts tõinõ ka üteh.
Siäl käänd sepäkene ka vana mutrikõsõ ääsi suu ette, kes edimält hirmsahe rüökmä, tänni naas. A piagi sai tuli tõõsost võitu, hüdse lapju täüs heideti tullõ, missõst osa ka vana mutrikõsõlõ suuhõ ja silmi läts - nii jäi piagi kõik vakka. Vana sepp tahtsõ umma naist kõigõ ilosambas tetä: ammut hulga kulda üle kõõ vanamoori kiha. Kõigõ inämb viel ümbre suu ja kaala, et ta üts kõigõ ilosamb naistõrahvas terveh maailmah saija võis, mink üle ka kuningil kadõ miel piät olõma. Nii sulat ta sinnä koti tävve kulda kõõ vanamooriga kokko, võtt sis vällä, naas tsagama. Tsagi, tsagi, tsagi, tsagi ja viimäte tull tõõsõst - kuldlammas vällä. Vanal meistril kärki selle ja opi poissa ieh kool häbü käeh, kae mia sullõ vanastmoorist sai. Süäme tävvega tougas ta kuldlamba tullõ, kiet kokko, võtt vällä, pand alasi pääle, tsagi, ja - kuld varsakõnõ tull vällä. Mõnõ vanõmba selli naksi meistrit kogoni suurõ suuga naarma, mink üle sepäkene väega arr vihanõs, ja kuldvarsakõsõ ka siäl samah tullõ tougas. Sulat kokko, võtt jalki vällü, pand alasi paku pääle, tsagi, tsagi ja - väega illos kullanõ inemine tull vällä. Vana meistri näo ümbre mänge jo makus naaratus, kui ta üli ilosat kullast naistõrahvast ümbre tsõõri ilostõllõs. A kahjo, et illos kullane naistõrahvas mitte es näe, kuulõ, es ka liigu. Kuld oll ni' kullas jäigi. Vana sepä meistrikene jäi umast vanast mutrikõsõst ilma.

H II 72, 713/6 (134) < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Peter Heislär, kooliõpetaja (1905) Sisestas Salle Kajak 2003
Vaesõ mehe varandus.
Vanast elli üteh suurõh ja rikkah küläh verivaenõ mies, kel nii väikene ja matal maja hurdsikukõnõ oll, et ta alati sinnä käpikällä sisse pidi minemä. Rikka talomehe tahtsõ timä alatut hurdsikut jo ammuki lakja pillu, a tohe-es õks tuod ka tetä. Vaenõ mies elli uma naasega sääl, kui kats vanna kahru pesäh. Latsi näil es olõ olõmahkõ. Et väikene hurdsik näil jo vanõmbide vanõmbide ainukõnõ perändüs oll, sis es täü näil siält kah ütegi rikka mehe armulise kutsmise pääle kohegi kodapoolitsõs minnä. Elli siälsamah vaest ja puudulist ello. Viimäte läts näil elo väega kitsas. Maja hurdsik naas läbi tsilkma. Vihmastõ ilmuga olõ-õs muijal kuiva kui aho luugih. Raha kopkat kah olõ-õs, minka viel mõntki kotust katusõ varjo olõs võinu paranda laskõ. Ka kõik toidu-kraamikõnõ oll nii võrd kokko sulanu, et inäp midägi suuhõ olõõs tsusada. Hurdsiku läbi tsilkmisega, läts esäesä aoline ahokõnõ ka nii hubas ja nõrgas, et ta hinne kukko tõmmas. Küllüle mies võrksap - ahi ehk niisama. Nii oll kõik elämise lootus vanah hurdsikuh otsah. Naane, kes siält ammuki jo vällä tahtsõ minnä, ütel mehele: "Noh, mis sa inäp vahit? Mõtlõt sa viel sijä kaugubas elämä jäijä, kooni soo-pala hinele kaala tulõ. Läke, läke paremb siist arr kohegi perremehe veerele. Siäl midä tõõsõlõ liigutat, saat seobädä kah. Mis sa siih saat? Näet, nälg om kõõga käeh."
A mies sikutas vastu ja ütles: "Oh! Kulla naane! Paremb meil sijä uma suudsõ soo-pala? ala koolda, kui tõõsõ ilosah härbännih hinge heitä. Ma paranda ahõkõsõ arr, katusõ arr, lää ilma pääle, käüü hüvvä risti rahvast pite, - vaest õks andas ni võrrakõsõ, et arr saa ellä. Seo om mu esä perändus, ja nii mu vaesõ mehe varandus - kuis mul täüs siit arr minnä?"
Naane jätt ka uma nõuu katsgi, ja nii naksi naa üteh meeleh ahjo parandama. Kui sis mies aho peräst, vasta saina, liiva iest naas kraabatama, et sinnä värskit savvi asõmõlõ panda - puttu lapju külge midägi, mis kui raud, vastu naas helisemä. Mies ugritsõs lapju otsaga edesi, kooni üts suur raut-pada vastu tull, midä silm ka selgehe näkk. Paal oll kaas pääl. Kui mies kaasõ päält arr võtt - heitü tu kõik: puhas ja selge hõpõ raha valõtas tälle siält vasta. Mõni kulla pala ka viel siäh. Suurõ rõõmuga juosk ta läve pääle, hõigas naase tarrõ, kes väläh, tarõ kõrval aho parandusõ jaos savvi sikas. Naane tull ka kaema, mis miest nii äkki rõõmsas pidi tegemä. Kui sis timä kah nii suurt sala-varandust, raut-paa seeh ilmusi näkk, sis sulasi mõlõmbide rõõmuliku süäme ütte, naa' lasi sinnä samma aho-prügü pääle põlvildõ maha, kitti tensi Jumalat, kes näile nii imelikult appi saatnu, ja sis suurt sala-varandust avaldanu, kuna hädä kõigõ suurõmb, elo kõigõ viletsamb oll.
Et näil raha oll, sis ehiti nimä toolõ samalõ kottalõ ilosa härbännikest, koh naa elo otsani ilma murrõlda elli, ja uma vanaesä hinge ülendi, kes rikas olnu, ja sinnä tuo suurõ varandusõ varjanu.

H II 72, 748/50 (2) < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Jaan Helstein (1905) Sisestas Salle Kajak 2003
Uma põld ja mõisa nurm.
Kui maa jo paljas läts ja arr tahesi, pidi vanast ega talo päält mies hobõsõga platsih olõma, et suurt mõisa nurmõ hari ja seemenda. Vaestõ orjameeste uma põld pidi, kas pühapääval eraaost, ehk kogoni ilda tettama, kui suurõ' mõisa nurmõ jo egal puol haledi. Nii tull sügüsene hall ja külm, ja orjaperekond pidi pikal talvõl näläkäppä imemä.
Üts kõrd, ütel sügüsedsel tõukokko pandmise ao iespääväl viivähtü kavvõline talomies teolõ minekiga niivõrra ildas, et muilõ jo kubija puolt tüö kätte oll juhatõdu, ja timä ütsindä tüöd küsümä läts (kubija käest.) Tikõ süämega kubijas vei ka mehe mõisahe, käsk siäl seeni uota, kooni herr magamast üles tulõ, ja tälle tüö oppas. Mehe süä naas küll seeh jouhma, kui ta mõisa-köögih umbõst tunni aigo töölda arr oll uotnu. Kui herr üles tull ja mies maani kumardõh tälle lähüli, et tüöd küsü, küsse herr pehmelt, tigõdalt naardõh: "No miksperäst kubjas sulle tööd ei andma?" Mies: "Armuline herrä, ma jäi veidikese ildambas, kui muu; kavvõline maa, tie halv, hopõn kõhna, es saa, es saa inneba." Herrä: "No mikspäräst ju eila tulema ei nakkama; laisklõsit tänase päiva tõusuni kodus, ja siis veel hakkasit moisa tulema. Haaa, sina lurjus, lontrus, Jumala päeva varas; 30 soolatut vitsa lööki laisa naha peale!" Vaenõ mies ajatõh alandlikult vastu pallõma: "Kõigõ armulisemb herrä, mul es olõ eeläskine päivgi - ehk küll kallis pühäpäiv oll - laisõlda: pelkssi halla, varahine kesvä põllukõnõ oll jo verdel, panni kokko arr, muido ehk jäänü niisama ilma kesva teräldä niigu mulluki." Mõisa herr naas suurõ suuga tikõlt tikõlt naarma ja ütles: "Haaa, eks ma öölnud, sina lontrus, Jumala päeva varas! Tegit pühapäeval tööd, varastasid Jumala päeva, ja viitsit ka minu teu-päeva. Ons sull oma põllu lapike enam kui minu suured nurmed ja lajad väljad? Ma ütlen sulle: 50 soolast vitsa lööki peab sinu saama."
Ehk vaenõ mies küll tuod kuuldõh põlvilõ herrä jalgu ette maha sattõ, teda meeleheitlikult pallõl, mitte pessä - es kullõ tuost kiäki midägi. Ta sai siäl samah uma kätte, päälegi nii vihatsõld ja valusalt, et vaenõ mies inne maastgi üles es saa tulla, kui nõstõti. Tikõ herr lask "laisamehe" timä uma rattilõ panda, kodo saata, koh õnnetu mies kuus nädälit põssi ja - kuoli.
See lugu om jutustaja Jaan Helstein'i kinnituse perrä tõestõ sündünü Rõugu kihelkonna "söödikide silmä all."

H II 72, 750/2 (3) < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Jaan Helstein (1905) Sisestas Salle Kajak 2003
Hullu krahvi ullitused.
Niisama elanü vanast Rõugu kihkunnajaoh üts "Hull Krahv," kes sändsit ullõ tükkü tennü, mida parhillaki vanõmba inemise, kui muinasjutta kõnõlasõ. Hullul krahvil olnu üts ühkõ ratsalahopõn, kes uma kats kolmsada suurlit masnu. Üts kõrd nännü ta vaest talo poiga uma härbänni ieh kübarälä saisvat, käekeseki vaelehe olõvat. Ja tuo vaganõ olõk pahandanu tedä väega, ja ta tahtsõ vaest talopoiga tuo peräst nohelda. Silmäpilk tull ta härbännist, ummi uhkide küläliste hulgast vällä, et mehele süüdü otsi: "Mees, mis sinu laisklema, kui teolõ ei minemä?" Mies kostõ: "Avvulik herrä, mul om jo eski kats tublit poiga hobõsõga teol; ma tulli enne mõisa herräle sündümise pääväs õnnõ soovma; kubijas eelä ütel, et herräl om hummõn sündümise päiv." Tuo vaganõ tahtmine kihot pahast herrä viel inämb vihalõ. Kuis julas üts "rumal, talupoja siga" sägsõlõ õnnõ soovma tulla. Tuo läbi sai ta hinne arvatõh suurdõ sõpru puolt naaru alusõs. Ta otsõ mehe käest viel üte ja tõõsõ küsümisega süüdü, aga es saa kostgi. Viimäte tull tälle üts hüä plaan ette: käsk tallipoisil uma uhkõ ratsah hobõsõ tallist vällä tuvva, kinke talopoialõ ja ütel: "Noh, hää nõuu eest, õnne soovima tulla, kingin ma sulle oma ratsa ruuna; aga ärä sina kingitu hobusõ suuhu kaegu. Piab sinu meeles!" Talomies läts suurõ rõõmuga herrä uhkõ ratsala hobõsõga kodo poolõ sõitma. Timä tie läts ütest väikesest mõtsa saarõkõsõst läbi. Siäl astõ mies hobõsõ säläst maha ja mõtõl: "Ega seo joht õigõ hopõn olõi, milles herr timä mullõ arr kinke. Odot, ma kae, kui vana timä ka om?" Vaivalt oll mies hobõsõohilõijaga puu külge köütnü, suu vallalõ ammuhutnu, kui herr ka ummi külälistega siälsamah oll. Hirmus vihatsõlt röögäs ta mehele, kes pakku tahtsõ minnä: "Seisma, lontrus! Eks ma öölnud, sina ei tohi kingitu hobusõ suuhu kaema. Saama selle eest 30 vitsa lööki." Vaenõ mies pidi siälsamah maha lammõma, ja herrä tarõ pois lugi tälle 30 valusat taga otsa pääle vällä. Tõõnõ kõrd näkk ta küläst müödä minneh, kuis talomies aida teteh olõ-köütega saiba paari kinni mähke. Aije ka uma ratsala ruuna mehele mano ja küsümä: "Mispäräst sina õlgiga teiba paari siduma, lontrus, miks?" Vaesõl mehel tull niigu kogõmalda õiglanõ ütelüs suust: "Ta herr, vinäld saa sedä aida mullõ sis kah, ku olgiga saiba paari köüdä. Timahaava olõ siih, tulõvaastaga võip olla olõkij." Siäl pess hull krahv hirmus vihatsõs saijõh vaesõlõ talopoialõ ratsala piidsaga vasta pääd, suud ja silmi, niigu veri kõigi poolõ vällä lindäs, ja mies katõ käega suud-silmi kinni pidi hoitma ja tännitämä. - Viimäte ehk läts täll hinnel ka vaest miest hallõs: tõmmas pungast saaruublilise paprõ vällä, and mehele kätte, ja ütel: "Siduma ika aija teibad vitsadega kinni; ai ajama sind keegi ka tuleval aastal talust velja."
Tuo talomehe kottal pidi hull krahv ka sõnna. Parhilla elässe tuoh taloh timä latsõ-latsõ, õnnelikku ello.

H II 73, 1/6 (1) < Rõuge khk., Rogosi v. - Jaan Sandra < Andri Parv (1906) Sisestas Salle Kajak 2003
Ahne opetaja.
Ütskõrd elli üts ahnõ opetaja, kes ega pühä päävi kantsli päält ütte luku iks raha ja raha tänn'täs. Kost ta iäle raha tõmmada sai, siält ta tõmmas, oll ta sis rikas vai vaenõ. Ütskõrd tull ette, et veri vaesõl mehel naane arr kuoli. Mies läts hingekellä lüömä, ja küsse opetajalt: "Tijaij' armas kerkherr, kunas ma seo kuolja matta ka tuo?" Opetaja kostõ: "Mata mu peräst vai hummõn, a inne ma tedä mata ei võta, kui massat kolm ruublit." Vaenõmies ohas õigõ süämehe ja ütel: "Kulla, pai kerkherräkene, mul olõ õi Teele kost kolmõ kopkatgi võtta. Ma tijäi parhilla tuodgi, kuis ma tälle kirstu arr jovva murehtu, ehk kost hobõst võtta, minka tedä maalõ tuvva." Opetajal läts vaesõ mehe vabandusi kuuldõh miel hapnõs, ta käsk täll vaiki jäija, umma tied minnä, üldeh: "Tuo mu perast teda matta kas kuna taht, a inne ma õks matta ei võtta, kui kolm ruublit olgu mul käeh."
Vaenõ mies läts murelikult umma tied. Käve kodo minneh, hüvvä ristirahvast pite kullõldõh, kost kirstu laudu sua, kes kirstu nakkas tegemä, kes hobõsõ and kuolja hauda vija. Üts hüä hing lubas küll kirstu lavva töötegemise pääle lainada, a kirstu lupa-as kiäki rahalda tegema naada, es ka hobõst taha-as ütsgi lubada, minka kuoljat maalõ võis vijä. Lõpmalda suure murrõga tull mehekene õdagu ilda pääle kodo tulõma, süä murõht täüs, silmä vett täüs, suu kaibamisi täüs: "Oh ma vaenõ, vaenõ mies! Mis pia ma no tegemäkah? No jätä vai kuolja matmata!"
Kui ta nii kaibatõh kurvalt edesi lunkõ, tull kah üts valgide habõndõga vanu mies tälle vasta, ja küsse osavõtlikult: "Mis sa nii murõlikult käüt ja ütsinda kurvalt kõnõlat?" Vaenõ mies selet lahkele vanamehele kõik arr, määnes kirriv kõrd täll parhilla om. Vana mies kostõ: "Raha peräst tühi murõ. Sul om jo tedä külält uma maa päälgi. Mine kodo, võta lapju kätte, ja kaiba uma nurmõ päält, suurõ kuusõ alt, - sis saat sa raha labinalla. Võit massa kerkherräle, kindu mehele, võit viel ausa puhtõgi pitä. Jääs hinele üle ka viel elämises." Vanamies läts edesi, vaenõ mies tull rõõmustõdult kodo poolõ. Siäl võtt ta ka lapju kätte, läts nurmõ pääle, kaib ümbre kuusõ juurdõ egalt puolt - ja tõestõ: üts suur kulla pala, kui määne seebikang, tull ka lapjulõ vasta. Mies võtt kullapala maast üska, läts kodo, lei palakõsõ mant kirstu tegijäle, kindumehele, ja hinele kah, minka pohette kraami võidsõ osta. Üte hüa pala lei ta ka kerkherräle matmise rahas, kolmõ ruubli iest.
Kui ta kulla pala opetajalõ and, jäi tuo ammulõ suuga imehtellel, vaesõ mehe pääle vahtma ja küsse: "Ütle mullõ, hää mies, kost sa sändse kalli kullapala sai kah?" Mies selet salgamalda kõik arr, kuis imelikult timä kulla löüdnu, tundmata vanamehe juhatusõ perrä. Ka jutust ta kõik avalikult, kuis ta suurõ kangõ pala külest seogi pala ragonu, ja ta pallõl opetajat päälegi seosamaga rahul olla. Opetajal sai muidogi väega hüä miel suurt kullapalla näteh, kink väärtüst ta mitmõ saa ruubli pääle rehkend. Sis küsse ta nättävä meele hüäga, ahnõ pilguga kulla pääle kaijõh: "Kallis mies, kas sul kodo ka jäi ni' võrrakõsõgi?" Mies selet avalikult: "Oi, oi, kulla kerkher, kotoh om mul mitmõ võrra suurõmb pala kui seo. Võt ma teda õks mant küll tipõ kah, ütte ja tõistõ paika - sisgi jakku õks perrä kah. Kaege, tuo kullakang oll ni suur ja rassõ, et mul tedä vinäld oll kodo nõsta."
Niisugunõ jut oll ahnõlõ opetajalõ inämb kui meeleperäst. Ta jäi mehe vällä minekist saani nii süvvi mõtõhtõ sisse, et ta tuodgi tähele panõ-õs, kui tedä kolm kõrd õdagu süömä kutsuti.
Õdagu, ku kõik magama lätsi, läts opetaja ka majast vällä, toorõs sika nahk kangli all, kink naha külge ka silka sarvõ nilguh jätetü olli. Vaesõ mehe maja ligi saijõh mähke ta hinne sika naha sisse, sääd sarvõ' pää kottalõ, lask käpile maha ja oll sik mia sik. Nii tormas ta vaesõ mehe maija sisse, ja naas ähvärdävält kulla oalla nõudma. Vaenõ mies arvas hirmsa sika mõnõ vanatikõ olõvat, ta naas tedä õigõ pelgämä ja kostõ võristeh: "A ku sa no timä mullõ anni, sis võta no hot vai arr kah. Hüä no tuogi võrd, et ma siist mant nikki võrrakõsõ hüvvä sai, et naase arr võidsõ matta. Ta võt siih ta no om; minn' koh kõõga umma tied." Nii kõnõldõh, otsõ mies sängüpähitsest kulla pala üles, ja visas ahnõlõ nõudjalõ kavvõst kätte, kes kõõga lävest vällä tormas.
Kui kerkherräkene väläh sikka nahka ümbrelt arr tahtsõ heitä - es päse nahk täll kuigi kiha külest arr. Päälegi sai tälle ka tulitahe haigõt, kui sika nahka vägüsi külest kiskma naas. Kui ta kodo läts, ja siäl nahka külest kiskma naas, - tuo sama vallus tagajärg, muud midägi. Kui ta väidsega külest lõigas, nakas niisama kui muugi naha lõikamisel, kõvastõ verd juoskma, ja kangõt vallu tegemä. Ka kasvi arr lõigutu sika naha asõmõlõ sial samah karvanõ sika nahk asõmõlõ. Niisama pidi ahnõ opetaja ka sika sarvi - kui kunagi sik - pääh kandma, mink pääle ta esi ka kogoni meeletüs jäi. Kui sis tõõsõl pääväl kedägi rahvast keriku mõisahe johtu sis ta tormas, kui kuri sikk tulõjalõ pääle, ja plands! põrot pääga tulõja pikäle. Viimäte julga-as kiäki hullu, sika näolise kerkherra mano minnäki, kes esi ka perä kõrra - niigu inemiste arust, nii ka inemiste elokorrast - majast vällä mõtsa läts. Sinnä jäi sis kõik ta kokko riibutu rööbitü varandus, ja viimäne rüövmine: vaesõ mehe kulla pala.
Säänest luku kõnõli ja kinnidi mu vanõmbide vanõmba kogoni sündünüs johtumises, mia' Jummal ahnõlõ opetajalõ nuhklusõs pääle oll pandnu.

H II 73, 13/7 (6) < Rõuge khk., Rogosi v. - Jaan Sandra < Jaan Kändra (1906) Sisestas Salle Kajak 2003
Lemsteri herr ja virmaliste vehklemine.
Vanast elli Antsla mõisah üts hirmus kuri ja tikõ herr, kinka egäüts ennitse aja ori niivõrd tuntav oll, et naa tima pikka, õdagust vai hummongust varjogi pagõsi, ja kinka näide naase õdagu latsi magama hirmudi: "Ooda, ooda, las' Lemsteri herr tulõ, küll tuo tie kaes. Vana Lemsteri herr olnu nii kuri mies, et ütte perremiestgi timä vallah ei olõvat olnu, kink persepäält ta tsuvva paari osa nahka maha es olõ arr nilgnu. Ka elli ta tõistõ mõisnikkega alaliste, riiu pääl: nimelt oll ta noilõ kangõ vastaline olnu, kes timäle üteldä julges, et talopoig ka inemine om. Timä arvatõh olli naa üte orjavaimu, kedä Jummal, niigu härgi ja hobosit, suurdõ herri tarvitusõs, vaiva nägemä loonuki. Nimelt olnu täll tülü uma ligimäse naabri herraga Vaabinast, üte järve pääl, kedä "Ahe järves" kutsutas. Siält, järvest üles, olõs pidänü Antsla ja Vaabina mõisa piir minemä. Kalapüügi aigu oll alati herril järvest ülemineva piiri pääl tülütsemisi, a piiri tijä-är ütsgi näüdätä. Süämetävvega ütel üts ütele, tõõnõ tõõsõlõ: "Aja juon üle, sis om nätä, kost piir lät."
Ja Lemsteri herr, kes vannu kurjuga ka jo suurõh sõprusõh elli, uma kurjusõ poolõst noist viel ülemb oll, ja vana Lemsteri herr läts ka suvitsõl aol tõllaga järve vierde, kihot katõ hobõsõga kest järve üle, õkva tõõsõlõ poolõ, niigu krabas õnnõ. Tasanõ ja pehme järve vesi kuuldu timä ülesõitmisest, niigu kivitie sebenkist olõvat, kohe uma vankri ratastõ joonõ perrä jäi, kui olõs ta määnest pehmet muta pite sõitnu. Sis sai järvele piir pantus, ja mõisa herri tülütsemine jäi maha. Parhillaki viel, kui mõnikõrd selge vaganõ hummong om, võit vankri tsõõri jälgi, üle Ahe järve silmädä ja nätä. - Vana Lemsteri herr, käve alati siäl põha puol, koh virmalise vehalese, kes muud midägi ei olõ, kui vana' kurä' pidävä mõõkuga, ütstõist vastu sõta. Näidõ mano käve vana Lemster üte luku külälises, nimelt egänädäli puolpää üöse. Ja egakõrd, kui ta siält üte hobõsõ saaniga sõidnult kodo tull, lõppi täll õks tuo hopõn arr. Vana kutsar, kes tedä jo kavva aigu tiene, pand alati herrä salakäüki tähele, ja oll õkva pahameeleline, et herr tedä hinnega üteh sõitma võta-as. Kutsarile and ta kodo jäijeh kangõ käsü, et ta ütte luku hobosit niisugustõ kooruga toitma pidi, kes peenikeste raudnakluga poolildõ olli siätü, kedä herr mitmõkümne vaka viisi liinast kodo, tuo tarbõs jo oll toonuki. Ja hobõsõ sei ka kaaru kõiki raudnakluga, niigu pauk õnnõ.
Ütskõrd, kui vana Lemster jalki ütel puolpäävä õdagul hobõsõ saani ette lask panda, kükke kutsar hinne saani lavva taadõ, sälä taadõ nii arr, et herr tedä mitte es näe. Kutsar näkk, kuis herr kõõ hobõsõ ja saaniga õkva taiva poolõ, põha serväle, üles lask mis unnas. Hopõn kõõ saaniga kihot ütest kerigu tornist üle, kohe risti külge saani jalas kinni haard, niigu krabahti õnnõ, a siigi iks tulitsõlt edesi läts. Vana Lemster heitü kõik tuo üle ja ütel: "Tohoh, mia pagana temp ta om, et saani jalast kinni haarti, midä kunagi ette olõ-õi tulnu." Toodõ kaehtõh näkk ta vannu kutsarit jalaste otsah saisvat, ja saani leenist kinni piteh tälle vasta naaratõllõvat: "Herr, ma olõ ka siih." Vana Lemstir pahasi kutsari pääle edimält küll väega arr, ja ütel: "Oh sina rummal, loro vasik! Kui sul minuga mõtõ üteh oll tulla, sis olõs sa mullõ tuod võinu jo üldä, ja maolõs sis tõist muõdu vällä tulnu. Tulõ ja istu sis sijä, mu madratsi ala, a hoija, et sa siist vällü ei tulõ. Sis lätt sukka asi halvastõ." Kui vana Lemster viel hulga aigu pümmel üöl, kirkavide tähti poolõ üles oll sõitnu, sis läts õks taivaalunõ valgõbas ja valgõbas, kooni viimate suur põhavalgus - virmaliste vehklemine - näid ümbre piiras. Sinnä kestpaiku joudõh jätt herr hobõsõ saaniga saisma, ja läts esi ka vannakurju vehklemisest, tulistõ mõõkuga vehklemisest, ossa võtma. Kui saan saisma jäi, jäti mitmõ vehklemise maha, ai nõna püstü üles, naksi haisutama ja ütli: "Tijäõi' kost ristiinemise hais sijä om saanu?" Ja inne kui naa ütsgi tõõnõ tõõsõlõ midägi vastata aigu olõs annu, joosi naa hulgahni kui pini herrä saani mano, ja tahtsõ siält kutsarit vällä kisku. Vana Lemster näüs tõisilõ siäl niigu ülemb olõvat, ja ta kärähüt: "Tagasi kõik! Mis teil tuoga asi? Ta om mu vana kutsar, kedä ma esi hinnega üteh võti." Suurõ hõnga handa höörüteh, lätsi kõik vana kurä tulistõ mõõkuga vehklemiste tagasi. Vana kutsar, kes uma elo peräst hirmuh oll, värisi siäl madradsi all kui haava leht, a julas sisgi salamahti kaija kah, mis tempu siäl tetäs.
Kui naa siäl külält ja külält umma kolõhõt mängu olli pidänü, sis käänd vana Lemster saani mano tagasi, ja naas kodo poolõ kihotama. Niisama, niigu minnehki, puttu saani jalas üte keriku torni ristikülge kinni, kost ta sisgi õnnelikult üle pässi. Ka tuo kõrd lõppi hopõn niisama arr, kui innegi. Tõõsõl puolpäävä õdagul läts herr jalki reisi pääle. Kutsar es julga inäp salamahti, es ka avalikult üteh minnäki. Tuokõrd niigu ta sinnä läts, nii sinnä jäigi. Võip olla et tulistõ mõõkuga vehkleja tedä inäp tagasi es lasõki.
Kaeh, siält tulõ põhamaa valgus. Suurõ targa tijääi' tuost midägi, a ulli maarahva ütlese viel tuogi võrra: “Tuo valas kala lüö mängu.” Ei. Tuo vana Lemsteri herr vehkles siäl ummi sõpruga. - Nii kõnõli vana inemise Rogosi ja Loitsna vallah, Rõugu kihkunnah mullõ, ja ma kõnõla sullõ.

H II 73, 44/5 (10) < Rõuge khk., Rogosi v. - Jaan Sandra < Jaan Kändra (1906) Sisestas Salle Kajak 2003
Opetaja vorst.
Umal aol oll elänü maal üts opetaja, kes altrist tienih, ka kõikõ tahtsõ ja tarvitas, mis temä rahval iäle oll. Esierälikult oll ta väega majas vorstõ pääle. Niisama ka olnu tälle meeleperi kesväjahu käkku. Alati oll ta kantsli päält kogondusele (nii ütlep rahvas, mitte kogodusele) hõiganu: “Küünär käkku, kerä vorsti! Kel nuo veel toomalda omma, toogu mullõ ruttu kätte!” Mõnõl rikkambal mehel oll moodus võetu, pääle hariliku käkuküünre ja vorsti kerä, esierälikult kolmõ pühi edimätsis päivis opetajat lisa annõhtõga auusta ja rõõmusta.
Kerigu läkkoh, umbõst üts verst maad kavvõdõh, elli üts nuormies, kes opetaja ilosa tarõtütriku mano, üöse külälises käve. Opetaja sai tuod salamahti tiedä, vahtõ perrä, ja sai üö hulkja, tütriku kambrõ läve mant kätte, kost ta tütrikka pallõl, et naa tälle ust vallalõ teesi. Opetajakõnõ peesüt uma käega noorõl mehel kõrva kuumas ja saat ukõrbundsi lüvveh repist alla. Nuormies arvas tuod ülekohtus, ja pidi nõvvo, kuis opetajalõ kätte massa. Tütrik oll ka poisiga üteh nõuh, minkast opetaja midägi tijä äs. - Kallis Lihavõõtõ pühi, edimäne pühä oll käeh. Mitugi pikkä, küünärd käkku, ja kerrä vorsti tuodi opetajalõ edimätse pühä hummongul kingitüses. Nii tõi ka nuormies muidõga üteh, uma kollõ suurõ vorsti-kerä, and esierälikult tarõtütriku kätte, käsk lõunõs opetajalõ arr praati.
Kui sis opetaja edimätse pühä kerikust kodo tull, olli tälle ka ligimädse mõisa säksa külälises tulnu. Pääle pehme põrsa ja kalli kala praadi, tuodi ka pruunis küdsetü suur vorsti-kerä tervelt laja, tsõõrigu panniga ette. Sägsa olli jo põrsa- ja kalapraadist uma jao söönü, siäl võtt opetaja lavva väidse kätte, ja lõigas üte pala terve vorsti otsast, ja pand ilosahe taldriku pääle. Siäl kaes opetaja, kaesõ tõõsõ sägsa: mis segü sooligu seeh om, minkast vorst om valõtu. Tunnistõdi ja tunti arr: vorsti nahk om pikk hobõsõ soolik, vorsti sisekond tuo sama, mis hobõsõ soolikust käkku kombel vällä tulõ. Vaivalt joudsõ süöjä hinnäst ossõndamisest keeldä, mis vastanõ vorst neile nätehgi pääle ai. Tõõsõl, ehk keskmädsel pühil hõigas jo opetaja kantsli päält: “Küünär käkku, kerä vorsti! Noid ei piä mullõ inäp edespidi tuodama. Noid ma inäp vastu ei võta!”

H II 73, 46/69 (11) < Rõuge khk., Rogosi v. - Jaan Sandra < Jaan Kändra (1906) Sisestas Salle Kajak 2003
Õnnõ-lamp.
Üts vaenõ nuormies, kes uma läsä imäga katõkeske üte suurõ mõtsa veereh, ütsikoh maja hurdsikuh elli, läts ütel sügüsedsel pääväl mõtsa, et siält ütte suurt kuust üles otsi, kink ossõst kapsatõrdu vitsu saija. Nuormies käve suurt ja perätüt mõtsa pite edesi, kai iks ütest kuusõst tõistõ üles poolõ, kelles omma tugõva ja ütelise ossa, kost arvulised kappstõrdu vitsa vällä võisi tulla. Pia poolõ päivä hulkõ mehekene nii edesi, kooni üte väega suurõ kuusõ mano sai, a kohe sisgi muido üles es saa minna kui üte kärbigu ragi. Sis ragi ta kuusõst mitu hüvva sirgõt vitsa, köüt kablakõsõ kimpu võtt ola pääle ja naas kodo poolõ tulõma. A midä inämb ta mõtsa pitte käve, tuod kotost kavvõmbalõ sai. Viimäte vässü mies vitsu nõstõh arr, olg jäi halusas, ja ta visas vitsa maha, kai õnnõ, kuis mõtsast vällä saasi.
Naas niisama umbkaupa tundmata mõtsa alust pite edesõ minemä, saagu kohe taht, ku õnnõ vällä saasi. Oll ta nii umbõpääga paari tunni osa aigu edesi sambõrdanu, näkk ta kest mõtsa üte tundmata maja, ja ta võit sinnä poolõ minnä. Kui ta maja ligi sai, kuuld ta seest puolt suurt jutu kõmninat, ütel tundmata keelel, missõst ta ütest ainust sõnastki arvu saa-as. Nii pia kui ta ust vallalõ tahtsõ tõmmada, avati seest puolt eski uss vallalõ, ja mitu musta näoga miest tulli säält turila pääga tuigõrdõh vällä. Läbi vallalise ussõ näkk ta sisse, et siäl väega suur hulk sändsit sammu musta näoga miehi om, kes rüsinala üts tõõsõst läbi käve, ja mink'gi pääl näkkü riidlõvat ja kisklõvat. Musto meeste päije vaihõlt paistu tälle ka korgõ pudõlide riiul silmä, sis lett, koh pääl mustõ viina pudelit vällä jaeti ja juodi. Nuormies naas taipama, et ta ütte salakõrtsi om johtunu, koh vanatikõ kari kuoh om umma lusti pidämäh ja joomah. Hirmu värrin käve timä kihäst läbi, kui ta noid sadandid, ütesugutsit hirmsit näka näkk, kellest jo üteainugi nägemine külält pelätäv om. Nuormies sais ja sais läve kõrval, ilma et riidläjide kari tedä olõs tähelegi pandnu. Ja ta verrdü näid näteh arr, läts jo ni võrra julgõmbas, et kogoni sisse astõ, ligimbält kaema, mink pääl siäl kisõldas. Ja ta näkk ka selgehe, kuis korgõppa mustõ meeste päid, üts hilkav lamp käve, üte käest tõõsõ kätte. Egäüts võit tedä hinele saija. Nuormies küünüt ka uma käe imelise lambi perrä, ja ilma et ta tedä nii väega olõs püüdnügi, puttu tu tälle näppä. Ta pitsit peo kinni, tõmmas käe alla, pand lambi karmanni, - nii ta imelise lambi hinne kätte saigi. Lamp oll hinnest nii väikene, et tedä peijo olõs võinu pitsita ja kiäki es nännü kah. Kuna nuormies mustõ meeste siäst vällä tulli, jäi naa kõrtsi üts tõõsõga, kui joodiku juuda kunagi, riidlõma ja rüselema. Ilma näist tähele pandmata tull nuormies vanatikõ kõrdsist kavvõmbalõ, nii et tedä inäp sinnä ütegi musta silm nägemä es pia. Siäl võtt ta imelise lambi karmanist vällä, naas tõist ümbre tsõõri silmämä, ütest tõistõ käändlemä. Lambikõsõ küleh pand ta ütte esierälikku kruvikõst tähele. Nii pia kui ta tuod pööräsüt, läügähtü lamp palama, ja kats miest astõ, kui tuulõst tälle mano ja küsse: “Noh, aus herrä, mis tie tahat?” Nuormies es mõista edimält midägi muud tahta, kui tuod mia täll ieh ja käeh oll. Ta ütel: “Juhatagõ minno mu tõrdu vitsu mano, ja saatkõ siist mõtsast vällä!”
Kats miest astõ ka täll ieh, kooni vitsu mano sai. Siäl võti tiendri tõrdu vitsa sälgä, ja naksi ieh noorõmehe kodo poolõ astma; timä arvatõh kogoni tõistõ külge, koh timä kodo mitte ei pia olõma. Sisgi, näkkü näil õigus olõvat. Vastu pümehet sai naa tõestõ kodo, koh imelise tiendri vitsa säläst maha visksi ja umma tied lätsi.
Kui nuormies tarrõ läts, nurisi vana imä tõõsõ pääle, et ta kõõ pääväkese paari tõrdu vitsu peräh käünü. Poig selet tälle kõik arr, kuis ta suurõ mõtsa sisse arr essünü, nii et inäp vällä mõista-as tulla. Vana imä ütles vaihõlõ: “Ja jah, puiakõnõ, sa sai vana tikõ pääle, ja pidi noid pite edasi minemä. Võip olla sai tõistõga viel mõtsah kokko. Tah perätüh mõtsah näide korter jo omgi.”
Nuormies selet edesi, kuis ta tõestõ näide kõrdsi mano johtunu, ja siäl üte imelise lombikõsõ, nii ja nii viisi hinele saanu. Nii kõnõldõh näüdäs ta ka tälle vigurist lambikõst, ja kõnõli timä imelisest väärtusest. Vana imäkene, kes väega pelglik ja ebausklik oll, es julga lambikõsõ külge kässigi toeda. Nuormies tahtsõ ka imäle näüdätä, kuis imelik suur võim ja vägi väikul lambikõsõl om. Ta pöörahut lambi väikest kruvvikõst, ja ta läügähtü palama, kats tutvat tiendrit astõ kui läbi saina tarrõ, noorõ mehe ette, ja küsse kumardõh: “Noh, auus herrä, mis teil ütlemist?” Nuormies kostõ: “Ma tahasi, et sija, mu hurdsiku kõrvalõ, meile hummonguni üts illos maja saasi. Näete eski, et siih ka kitsas olla om; elä kui uhmrõh.” Auupaklikult kumardi tiendri noorõmehe poolõ ja ütli: “Jah, armuline herrä, tuo saa sündümä!” Ja nii olli naa ka sinnä lännü kost tulnuki. Vana imä, kes imelisi tiendrit näteh, pelgämä naanu ja nulka paenu - tull siält peräst vällä, ja naas poiga trünmä ja tõrõlama: “Oh puiakõnõ, puiakõnõ, ega tuo illos ei ka aus olõõi, et sa ilma vaivalda rikkas tahat saija. Mis vägi tuo om, kes sullõ üte üöga, hummonguni uhkõ maja üles ehitäs? Paremb olõs küll umah vaivaga ehiteduh hurdsikuh kitsusõh arr ellä, kui sändseh majah, midä sullõ, ei tija kes? ehitäs.”
Vana imä kõnõli viel pallo ja pallo, kooni puial viimäte kõrda läts tälle nii võrra arr seletä ja selges tetä, et kõik tahtmise täütmine ütsindä väikust lambikõsõst tulõ, kedä Jumal imelikult tälle kätte om juhatanu. Vana imä jäi tuo seletüsega kah rahulõ, ja nimit imelist lambikõst “õnnõ lambis” kink läbi ka kõik näide soovimise ja tahtmise, näide õnnõs kõrda võiva minnä.
Rahulise meelega heitsi mõlõmba õdaga magama. Kui nuormies hummongult üles tull, ja läbi hurdsiku paja vällä kaehti, hilgas timä silmi üts paljudõ akõndõga, klaastrepiga, uhkõ, kõllatsõs värvitu maja. Nuormies rutas vällä kaema, läts uhkõst trepist maija sisse, koh kõik nii illos ja uhkõ oll, midä noorõmehe silm iälgi viel nännüki olõõs. Ta oll küll sägsa maiju väläst puolt nännü, a mändsed nimä seest puolt kah omma, tuost olõ õs täll iälegi midägi silm nännü. Ja no pidi timä eski viel sändsehe maija elämä minemä. Oll ta kõik tarõ, üleväst alomatsõni kõrrani läbi käünü, sis juosk ta ruttu imä mano, ai tuo musta aho päält üles, kuts maha ja ütel: “Imä, armas imä, läke no umma soovitohe uhkõhe maija! Tulõ kae, kuis illos timä om siist läbi pajagi kaija.”
Kui vana imä ka tarrõ sisse kaema läts, ja tuod illo, tuod torõhust ummi silmiga näkk, mis siäl üteh ja tõõsõhkambrõh oll - sis lei ta kattõ kätt puusõ vasta ja ütel hõisatõh: “Puiakõnõ, mie olõgi peris taivah. Seo olõõi inäp kinki maapääline elo maja.” Olli naa siäl külält hinnäst rõõmustanu, sis tõi imä mustast hurdsikust midägi söögiperälist kraami, ja kiet uhkõh köögih valmis söögis. Poig kaes päält ja ütles: “Imä, oh imä, kas sa ei tunnõ sis, et mie jo sägsa olõ, kelle inäp sääne proosta talo süök ei passi. Sa keedät soola viest vai tahehõlt kartoka, praadit paari räimekest arr - kas tuo määne sägsa rahva toit om. Ei. Tuoga ei taha sägsa tiendrigi rahulõ olla.” Imä käänd hinne kurblikult küsüh puia poolõ ja ütles: “Jah, poig, hüä küll nii kõnõlda, a kost meil tuod võtta, midä meil ei olõ. Õnn kui kartokit ja räimekeisiga olõsi; olõõi brat sis näläne.” Nuormies haard lambikõsõ karmanist ja ütles imäle: “Oh, imä, kas sa arki unõhtid, et meil jo üts õnnõ-lamp om, mink läbi ka tuod võimõ saija, midä meil ei olõ.” Siäl samah pöörähüt ta õnnõ-lambõ kruvvikõst, kes palama läügähti. Tutva tiendri astõ mano ja küsse auupaklikult: “Noh, auulik herrä, mis teil ütlemist?” Nuormies kostõ: “Ma soovis et mull siih majah paar tiendrit olõsi, ja pääle tuo kõikõ süvvä ja juvva voolü peräst, nii et ma ilmahki puudust ei pia tundma. Niisama soovis ma, et mullõ ja mu imäle tarviliku sägsa sängü, ja rõiva sängü, ja sälgä panda saasi, nii et mie kõigildõ ilma murrõlda ellä võisi.”
Kumardõh lätsi tiendri majast vällä minemä, ja ütli alandlikult: “Ausa herrä, kõik, kõik saa sündümä, niigu tie soovitõ!”
Tõõsõl hummongul, kui naa maast magamast üles tulli, ja silmä vallalõ lasi - es tunnõ naa inäp umma säksa tarrõ. Tarõ oll viel uhkõbas, pallo torõhõbas ja sägsutsõbas lännü kui inne. Uhkõ lae lambi, ja kalli kruon lühtri, hilkavide küünäldega ripõndi laest alla. Pehme, meelütävä sängü saisi sain vieri pite, ummi siidi patju ja tekkega. Kõik kambrõ olli kõigõ sugustõ kallide sägsa maja ilo asjuga kui täüs koormatu ja topitu, millele proosta talo-suu nimme mõista-as anda. Kogõmata puttu vana imä käsi üte hõpõtsõ nupi külge, mille takah hõpõ kell helisemä naas, kats uhkih rõivih naistõtiendrit astõ ette, kumardi alandlikult maani pääga, ja küsse: “Mis armulisel vanal provval soovimist om?” Vana imäkene, kes tundmata inemisi näteh niigu heitünü oll, sai vaivalt ni võrra üldä: “Süvvä tahasi.” Tiendri paar läts ruttu, kui hingi otsah umma tied. Kõrrakõsõ ao peräst tullä naa kõigõsugustõ kallide praatõga, söögi ja joogi nõvvaga tagasi, midä naa kaunistõ katõtu lavva pääle panni. Ka nuormies, kes imehtellemisega kõikõ maja illo ja uhkust üle kai, johtu tuo laiga tuohn tarrõ. Mõlõmba istõ lavva mano, ja sei kui sägsa peenikest praati kõtu täüs, jõi magusat kallist viina pääle. Nii sai kõtt täüs, mõlõmbide süäme rõõmsa meele “hüä.” Mis sis parembat viel tahta?
Nii naa elli siäl mitu mitu nädälit, kooni näide uhkõst majast, külä karüstõ ja öüdsiliste läbi ka jutt suurõ külä pääle läts, kuis uhkõlt vana baabakõnõ uma puiaga mõtsah eläs. Sis naas külämiehi ja külä naisi voorih tõisilõ külälisis käümä, kõigil lastõ-kari hanna küleh. Kõik tahtsõ vaesõlõ baabakõsõlõ tuoga meele hüvvä ja avvu tetä, et inne kuna ta läsä põlvõh, uma väikese puiakõsõ siäl ütsindä, kui susi pidi elämä, sis olõ-õs kelgi sinnä poolõ asja, ei suvõl ei talvõl. Vana baabakõnõ näide kaemise peräst kas eläge vai koolgõ. Tuo es näüü näile midägi puttuvat. A no, kuna baabakõnõ eski läbi sai, ja näide küläh käümist oodakies - no tormas tõisi egält puolt kokko. Egäl ütel oll tuod ja tuod asja. Kõik nimidi hinnäst hüä meelega, kas kaugõlt ehk lähkost sugulasõs. Tuod samma avvu pakuti niisama kah noorõlõ mehele, kedä inne pallo kiä küläh tunnõkis. Naa võti näid kõiki lahkõhe vasta, ja anni egäleütele kõrda pite süvvä ja juvva, pääle tuo viel panni pauna kodogi kostis vijä. Baabakõsõ auu ja kuulsus kasvi kõigõ ta tundmatu puiaga üle tuo maa kotusõ ega päävaga suurõmbas ja laembas, nii et näist nuo “uudisõ” olliki, missõst egäl puol arotõdi ja kõnõldi.
Õkva tuosamalaiga oll ka kunigal üts hull ja võimalda tahtmine, üte väega suurõ mäe otsa uhkõt kuningliku lossi ehitä, et täll siält egale poolõ, üle kõõ lajalise riigi kaija olõs. Jo mitu aastakka oll ta kõiki maailma ehitusmeistridega tahtnu lossi ehituse pääle kaupa tetä, a kiäki es julga, ja es või ka kuniga tahtmist täütä lubada. Ülepää oll korgõhe mäkke kraami vidämine rassõ, mõntjako ka kogoni võimalda teta: niigu ümbre lossi joosku üts ümmärik jõgi, ja kasugu katsi-katsi pooli jõkõ kõigõ sugutsõ kalli võõra maa puu. Ja tuod ei või jo ütsgi meistri maa pääl lubada. Mäe otsa jõe tsõõrakohe juoskma pandmine olõõi jo ütegi ehitüsmeistri võimusõh.
Kui nuormies kuulda sai, et kunigas jo mitu aastakka sändse junni ja tahtmise man om olnu, päälegi viel umma ainust ja ilosat tütärd toolõ, pääle tüö palga, naases lubanu, - sis mõtõl nuormies kuniga mano minnä, imelist ehitüst hinne pääle võtta. Ummi mõttid avald ta ka uma vana imäle, kes tälle tuo nõuu man küll väega vasta oll ja ütel: “Puiakõnõ, arr püüdku ni korgõhe minnä. Tijät, korgõhe puhkva kurä tuulõ. Elämi paremb siih samah vaiksõ mõtsa veereh. Ega meil siihki missõstkinnä puudust olõõi. Naase võit jo võtta kost esi arvat. Muidõ tütrist saa ka niisama naane kui kuniga tütrestgi. Võip olla parembgi viel. Puiakõnõ, arr püüdku suurt suku naist! Sändsile piät õks mies kõõ alamb ja perikarva olõma. Muido saai noidega arki ellä.”
Poig naard imä oppusõ üle ja läts sisgi kuniga liina, et inne kunigaga kauba tegemist timä tütärd nätä.
Kui ta kuniga tütärd ilosah uibu aijah lumi valgide siidirõivastõga jalotavat näkk, sis mõtõl ta tedä mõnõ taivadsõ engli olõvat. Nii ütlemätä illos ja kinä ta oll. Nuormies es või inäp silmäpilkugi aigu viitä. Kas masku mis mass, säänest ilosat last ei või võtmata jättä. Kui mull õnnõ õnnõs lääsi mäe otsa kunigalõ säänest lossi ehitä, mis tävveste suurõ kuniga mielt pite olõs.
Nii mõtõl ta esi hinne man, ja läts kuniga mano hinnäst üles andma, et ta tõestõ tälle mäe otsa sändse uhkõ lossi ehitäs, määnest kunigas taht, ja midä terveh maailmah ei olõ olnu, ei saa ka olõma, inne ei peräst. Kunigas kostõ pilkavalt naardõh: “Nuormies, tassa, tassa! Kas sa ka inne tijät, määnes mu lossi ehitamise plaan om?” Sis ta võtt üte suurõ paprõ palo kapist vällä, ja näüdäs siält kõik uma tsehkendüse ja rehkendüse ette, missugunõ timä tahtmine om. Loss esi piät väega suur ja ümmärik olõma, niigu olõs ta suurõ tserkliga mõõdõtu. Üleväst alani säitsme kõrraline, säitsme kullatu torniga, kink siält säitsmes torn kõigõ korgõmb piät olõma, kellel ka ümbre tsõõri uma ümmarik balkon piät olõma, kost hüä egale poolõ vällä kaija om. Lossi sisemõne võrk piät nii uhkõ olõma, et säänest tervest maailmast löüdä ei piä olõma. Ümbre lossi piät niigu aija iest uhkõ, kohilõv, tsõõrin jõgi juoskma, kohe mõlõmbile poolõ pervi pääle väega kalli, kõigõ sugutsõ võõra maa suurõ puu omma istutõdu. Üle jõe piät sääne torrõ sild sisse minemä, kes sis jõe pääle ilmus, kui lossi värä vallalõ lasõt, a kui lossi värä kinni panõt, sis niigu silda olõsij olõmahki. Kas om sul, nuormies, võimalik säänest suurt, imelist ehitüst, uma vastutamise ja pää pääle võimalik vastu võtta? Nuormies kostõ julgõlt: “Suur ja väkev kunigas! Kui mul tedä võimalik vastu võtta ja ehita ei olõ, sis jääs ta teil siih ilmah ehitämätä ja nägemätä. Kõik saa nii sündümä, kui kunigas iielegi mõtlõs.”
Kunigal sai julgõ noorõmehe lubamisegi pääle väega hüä miel. Ta võtt uhkõst kapist kalli viina pudela, kallas kats klaasi täüs, pakk kuulsalõ meistrilõ, ja nii naa jõi mõlemba uhkõ õhu-lossi saamise õnnõ pääle, tõõnõ tõõsõ tervüses. Sis küsse kunigas: “Noh, meister, hää küll kõik. A ütelge mullõ, mis nõvvatõ sis seo suurõ ehitüse iest ka palgas?” Nuormies kostõ: “Mis tie esi, auuväärt kunigas palgas olõtõ mõtõlnu ja määränu?” Kunigas kostõ: “Jah, meister, ma olõ määränü ehitüse meistrile palgas sada milioni; ja kui tüö tävveste mu meele peräst vällä tege, sis viel suurõ nime pääle kauba, ehk kui ta kõlbuline nuormies om, anna ma tälle uma ainuma tütre naases. Tuo läbi või mu terve riik, kõige varandusõ ja rahvaga, kui ka uhkõ lossiga timä perästine palk olla. Näet, meister, et ma ka mitte kidsi ei olõ palka lubama, nii kui ma ka mitte nalja ei pia uhkõ lossi ehitamise plaani ja tegemisega. Suurõl tüöl piät ka suur palk olõma. Ütle mullõ, meister, kunas lupat selle lossi ehitüsega valmis saija?” Nuormies kostõ: “Niigu suur kunigas lossi ehitüse rahuldavalt ära on arvanu, nii looda ma, et vägeval kunigal ka külält tiedä om, kui pallo aigu niisugunõ uhkõ ehitüs tarvitas.” Sis ütel kunigas: “Ma mõtli ja arvsti, et all säitsme aasta läbi ei tulõ. Kas jovvatõ tuo ao seeh tävveste valmis tetä?” Nuormies kostõ: “Jah, tävveste. Võip olla, mõnõ päiv innegi viel. A ütte asja ma pallõ uma lepingu man tähele panda, et edimätsel säitsmel ehitüse kuul kiäki minno mäe otsa kaema, ei ka segämä ei tulõ. Ka kunigas mitte. Sis om mul jo kõigõ ehitüse põhja pandmine ja alostamine. Om alostus hüä, sis om ka ehitus ja lõpõtus hüä. Ma pallõ tuod väega tähele panda.” Kunigas lubas mitmõ versta taadõ vahi, ümbre mäe säädä, et mitte kiäki tiedmätä, ei ka kogõmata sinnä mäe lähkohegi ei piä puttuma. Ka es lupa ta mitte esi, inne säitsme kuu aolist ehitüst sinnä poolõ kaehtagi.
Nii sai noorõl mehel kunigaga kaup arr tettüs, ja kunigas and noorõlõ mehele käerahas kuorma kulda, ja lubas uma tütrega uibu aijah jo jaluta ja tutvusta.
Nuormies vei kulla liina, umma korteri, ja tull esi kuniga maja mano tagasi, tutvust, kuniga tütrega tegemä. Kuniga tütär oll uma iloga ütelisi kah ütlemätä uhkõ, kes ilosat nuortmiest pallo tähelegi es panõ. Täll es näü silmi ei ka kõrvu, niisama kah suud noorõmehe jaos olõvatgi, ehk ta küll läbi vallalise aknõ näkk, kuis kunigas noorõmehega lahkõlt kõnõldõh liiku jõi, ja ehk ta küll kõik selgehe kuuld, kuis suurõ ehitüse tüö nuormies hinne kätte vasta om võtnu. Uhkõ näijo tiedse kuniga kuulutusõst tuod väega selgehe, et lossi ehitaja, kui ta viel poismies piäs olõma, ka tedä hinele päälekauba palgas piät saama. Ja tuo oll uhkõlõ näijolõ liiga alandav kuuldaki. Ehk kuniga tütär noorõmehe vasta küll külm ja osavõtmata oll, naas ta tedä, timä ütlemätä suurõ ilo peräst sisgi süämeh ja meeleh kandma, timä pääle ütte luku mõtlõma.
A inne pidi ta tuod ka meeleh pidämä, et tedä sis kuniga puolt ilma armulda pää osa löhembäs tetäs, kui ta uma ehitüse man puudulik piäs olõma, ehk timäga viivitama. Ta läts jo tõõsõl pääväl kunigaga üteh korgõ mäe pääle, ja lask hinele siäl kõik kätte juhata, kuolõ poolõ kuniga tahtmine om lossilõ värju tetä, ja kui kaugõlõ jõgi juoskma panda.
Oll kunigas tälle kõik kätte arr näüdänü, sis läts ta umma tied. Julgõ nuormies jäi ütsindä väega korgõ mäe otsa, istõ sinnä maalõ, võtt imelise lambikõsõ karmanist vällä, ja pöörähüt kruvvi. Sedämaid oll kah kats tutvat tiendrit man, ja kumardi tedä auupaklikult ja küsse: “Noh, mis auulik herrä soovip?” Nuormies pand näile kõo uma plaani ette, mis ta kuniga käest lossi ehitämisega vastu oll võtnu, ja nimit et täll tahtmine om säänest imelist lossi säitsme kuu ao seeh valmis tetä. Imelise tiendri rapudi mõlõmba pääd ja ütli: “Tuo asi om liiga pallo suur, ja mie ei või tedä inne lubada, kui läämi tagasi ja küsümi uma päü perremehe käest perrä.” Nuormies käsk näil minnä.
Umbõst paari tunni ao peräst tulli naa tagasi ja ütli: “Oh, auulik herrä, inne ei või mie tie soovimist täütä, kui ära piäte lubama uma edimäne poig, mis teil kuniga tütrega sünnüs, kui tie timäga paari saatõ.” Nuormies jäi süväste mõttihe. Sis ütel ta tiendridele: “A mis sis sua, kui ma kuniga tütrega mitte paari ei saa?” Tiendri kostõ: “Jah, sis olete umast lubamisest vallalõ.” “Olgu sis minogi peräst edimäne poig teile, mis mul kuniga tütrega piäs sündümä, a tekke mul õnnõ säitsme kuu ao seeh sääne uhkõ loss valmis, määnest kunigas taht, ja määnest tõist terveh maa ilmah olõmahki ei olõ.” Tiendri kumardi alandlikult pääga, ja ütli: “Võitõ mõni päiv innegi kõik nii valmis saija, kui ial soovitas.”
Tuntu tiendri lätsi umma tied, nuormies tull kah mäe otsast maha, sei, jõi, ja magasi, ilma tuo pääle mõtlõmalda, kuis uhkõ lossiga ka lugu om. Kunigas oll ka sõna pidänü, ja viie versta taadõ mäest kavvõdõhe, ümbre tsõõri vahi pandnu, et kiäki kuulsa ehitüse meistri plaani ei piä mututama saama. Tõõsõl pääväl, kui nuormies liinah luissu lei ja laisklõs, alõs jo mäepääl hirmus suur rikin ja räkin, kõigõ sugutsõ mürä ja käräga, nägu olõs siäl mitusada vabrikut minemäh olnu. Nuormies käve niisama sääl ja tääl ilma pite hulkih, ja hoit hinnäst veereh maah, nii et kunigas tedä muijal arvasij' olõvat, kui uhkõ lossi ehitämise man, koh timä ütsindä tuo tüö pää juhataja pidi olõma.
Kuud neli viis läts müödä, ilma kutsmalda tulli tälle tutva tiendri mano ja ütli maani kumardõh: “Auulik herrä, tulkõ vai hot kaema, uhkõ loss om valmis.” Nuormies läts kah mäe poolõ minemä, kost jo mitmõ kümne versta taadõ lossi säidse hilkavat torni tälle ütlemätä suurõ iloga silma naksi paistma. Kui ta viimäte lossi joudsõ, sis oll siäl kõik nii illos ja torrõ, et nuormies tahtmata mõtlõma ja ütlemä pidi: “Seo olõkij inäp määnegi maapääline ehitüs.” Kui ta tedä viel seest puolt läbi ja läbi kai, üleväst alumatsõni elotusõni läbi käve, sis es mõista uma suuga uhkõ lossi torõhust inäp üles kõnõlda. Ehk tsõõrik jõgi ümbre lossi küll ütetasanõ oll, nii et ta kohegi poolõ mäkke es ka mäe ala es olõ, voolas ta sisgi ümbre kõigõ lossi nii armsa kohisõmisega, mis kõrvulõ ütlemätä hüä kuulda oll. Kõik kõik oll nii ehitedü, kui kunigas iäle oll suovnu ehk mõtõlnu. Nii tundsõ nuormies umalt puolt.
Kui ta nii mõnõ nädäli uhkõh lossih oll elänü, sis läts ta kuniga mano ja ütel: “Noh, auulik kunigas, loss om tävveste valmis saanu, kas ehk soovite kaema ja vasta võtma tulla?” Kunigas es taha noorõmehe juttu uskvas võtta, ja ütel: “Pia tetäs pilla palla, nii om küll su lossi ehitamisega kah lugu. Egas tuo suur asi ei või olla, mis nii ruttu valmisgi sai.” “Kaemi üle,” ütel nuormies, ja naa sõidi mõlõmba lossi. Kunigas es mõista unõnäohki mõtõlda, et maapääl nii uhkõ ehitüs olla või. Kõik, kõik oll nii imelikult ja tävvelikult tettü, et tu kõigist inemiste tahtmistest ja soovimistest pallo pallo ette ja üle käve. Ka kunigas, kes küll väega pallo uhkit ehitüisi ilmah nännü oll, pidi tõega tunnistama: säänest kuulsat ehitüst ei olõki seo ilma ehitüsekunst vällä mõtõlnu; seo piät küll muijalt maailmast peri olõma. Kõik, kõik oll pallo parembahe ja tävvembähe ehitedu, kui kunigas iäle olõs võinu vai mõistnu mõtõldagi. Kui kunigas lossi sisse sõit, ja lossi värä kinni pand, sis kattõ ka imelik sild jõe päält arr, nii et tedä olõõs nätäki, ei ka tuod asõndgi tunda, koh sild oll saisnu. Lossi sisemäne värk oll kullaga arr ilostõdu, ja kallide kivvega, kui taiva tähtiga täüs täüdetü. Nimelt lossi lagi ollgi kui kõigõ selgemb taivas, koh suurõ ja hilkava kivi kui valgusõ tähe heledi. Kui kunigas säitsmeda torni otsa üles läts, sis viel tundsõ ta, kui suur, uhkõ, ja korgõ timä imelik loss om. Üle kõõ riigi võidsõ ta siält egäle poolõ, kui piegli pääle, alla kaija, ja siält ka kõik nätä, niigu olõs terve riik ümbre lossi siäl samah kuoh. Nii imelik klaas aknõ olli säitsmeda torni ümbre olõval balkonil. Kunigal es täü siält inäp maalõgi tulla - nii hüä ja armas oll täll siäl olla. Oll ta kõik üle ja ümbre, seest ja välast puolt arr kaenu, sis tõmmas ta noorõ ehitusmeistri hinne rinna näolõ, and tälle suud, kui armas esä, hüäle puialõ, ja ütel: “Oh, kallis meistri, su mõistus ei olõki siist maa päält peri. Nii ütlemätä uhkõhe ja tävveste olt sa mu lossi vällä ehitänü, et terve maailma pääl säänest olõõi olnu, ei saa ka edespidi inäp olõma. Plaga taha ma sullõ katõkõrdsõlt massa, ja uma ainuma tütre viel pääle kauba lisada. Olet sa, poig, tuoga rahul?” Nuormies kostõ: “Suur ja väkev kunigas, ma ei olõki nii suurõ palga, ei ka nii korgõ auu väärt, mis tie mu vastu üles näütäte, et tie minno, madalast sugust sündünü nuortmiest umas kuulsas väümehes võtatõ. Sisgi võta ma tie helde armu tenoga vasta.”
Kui kunigas lossi mant liina tagasi sõit, sis ütel ta ka uma tütrele, missugunõ kaup täll noorõmehega lossih om olnu. A kuniga tütrele näkki tuo vastu mielt olõvat. Sesgi es mürdä es ka mõrdä ta esä tahtmisele üts sõnagi vasta. Ka noorõmehe vasta es näütä ta kõigõ vähambätgi lahkust üles, mis ehitüs meistrile küll kipõ kanda oll, a minka sisgi ta kokko püüdse leppü, kimmähe luotõh, et küll kuniga tütar timäga viimäte arr lepüs.
Kuniga soovi pääle läts kuniga tütär ja kuniga provva kah imelist lossi kaema, mis näide meelest, kui üts maapääline ehitüs es olõki. Nii arvamata uhkõs ja suurõs pei naa imelist lossi. Ja kuniga tütär naas nii targast meistrist kah luku pidämä, ja mõtõl umah meeleh tedä umas mehes vastu võtta. Kui na siält tagasi tulli, sis es lövvä naa sõnnu, minka uhkõt lossi arr kõnõlda olõs võinu. Kuniga tahtmise ja nõuu pääle peeti tuolsamal pääväl rõõmsa kihlusõ, koh nuormies küll ülirõõmsa oll, a kuniga tütär sisgi kurblik ja tagasihoitlik püüdse olla. Mõne kuu ao peräst peeti kuniga majah kuniga tütre uhkõ saja, ja nuormies sai uma püvvetävä osa kätte. Sisgi es lövvä ta peräh saja umast kuulsast noorikõst üttegi rõõmu, kes timä vasta nii kalg, külm ja armulda oll, niigu elodu puupakk. Ja tälle tulli uma kalli imä sõna' mielde: suurt suku naasega piät alati meeleperi elämä. Muido saa-ai sändsega elläki.
Aastak läts sajast saani möödä, kuniga tütrel sündü poig. Baaba poig tiedse jo ette arr, et tuo lats õks arr häös, olgu sis, kas sündümise aigu, ehk peräst mõnõ päävä vannusõlt. Ta es julgu tuod asja uma kuniglikust sugust ilosale naasele avaldagi, et tedä sis ehk kuigi hoitaki tiednü.
Kui kuniga tütre poig üö päävä vannusõs sai, sis löüti ta ütel üöl kadonu olõvat. Nuormies es johu tuo kõrd kotoh olõvat, ja kui ta kodo tull, umma nuort provvat kõvastõ ikvat - oll ta nii külm ja osavõtmata, mis näüdäs, et ta kuniga tütre puia kaomisest pidi tiedma, ehk ta küll tiedma es piä. Tuud pand nuor provva imehtüsega tähele, kuis timä mies tuod es heidüki, kui ta tälle meeleheitva ikuga ütles, et näide lats arr om kaonu. Niigu naa inne külmält ja jahelt üts tõõsoga elli, tõõnõ tõõsõ rõõmust ja murõst osa võtmata, nii naas ka kuniga tütär umbõst, umah murrõh arvama, et ta uma mies latsõ arr om varastanu, kui ta kambrõhe magama oll uinahunu. Kuniga tütre jaos oll mitu kambrõt ja ta arvas, et ütsgi muu es tijä, kuah kambrõh timä uma puiaga nulgah oll, ainult vanainemine, ja timä mies. Edimält kõnõli ta umma arvamist imäle, sis esäle, vai kunigalõ, ja pallõl esä, et ta timä miest ülekullõmise ala võtas. Kui kunigas edimält tuod viel es tihka tetä, sis naas tütär kogoni ikmisega pääle käümä, tõendama ja kinnitama, et ta tõestõ timä latsõ varas om.
Kui ütel pääväl kunigas uma väümehe hinne ette kuts, ja tälle ette pand, mis timä tütär tõendas ja kinnitas, sis vihasi mies nii väega arr, et ta tuogi arr unõht, et ta üte vägeva kuniga ieh om, kes tedä tõega nohelda või. Ilma ette kaemalda, kui kunagi mies, kel naase vastu pallo nurisõmist om, porõt ta suurõ süämega vällä: “Ka ta mul määne naane, kia uma mehe pääle nii hirmsat juttu aja? Säänest paremb olnukiis.” Ja pallo muud ai ta viel umast suust vällä, mis kunigat nii väega vihastas, et ta uma väümehe vangi lask panda. Naasel, vai kuniga tütrel sai tuo pääle hüä miel, ja ta tsütsüt essä päälegi viel takast, et ta tedä kogonist siist riigi piiristgi, pääle vangistamise, arr ajasi. Timäl ei olõvatgi lusti sändse talotsiaga pikembalt ellä, kiä nummõrd tunnõõi. Ta tahtvat hinnäst sändsest tõbrast arr lahuta. Kunigas, kes umma tütärd väega armast, kullõl alati timä palvõt. Kuna tütär tedä nii väega süämelikult ja silmäpisaratõga pallõs - sis ta inäp tütre pallõmisele vasta jovva-as ollaki.
Kunigas and uma väümehe kohtu kätte, kes tedä mitmõ ette tuodu tunnistajide tõendusõl, et ta kuniga tütre, ja ütelisis ka uma puia arr om varastanu, ehk kellegi arr müünü - kohust mõist kuniga väimehe kuvvõs aastagas vangi, ja kuniga väümehest vallalõ. Nii pidi sis hummõn päivä noorõmehe man kohtu otsus edimält tuoga täüdetama, et tedä kuniga tütrest arr lahutõdas, ja tõõsõlt, et etdä ütte kimmähe vangi keldrehe kinni, kuvvõs aastas pandas, kohe iälegi Jumala päävävalgus sisse paista-ai.
Sissama täüdeti kohtuotsus arr, ja mehekene panti ütte kitsahe vangi puutkahe kinni, kellel kõigõst üts kulagu suurune pajakõnõ oll, mis tälle hämäriku taolist valgust näüdäs. Noorõmehe imä käve alati sinnä väikese pajakõsõ ala umma puiakõst ikma. Ütel pääväl, kuna ta jalki sinnä tedä ikma läts, võtt ta puia lambi ja pudelikõsõga õli üteh, arvatõh, et täll tuoga üäsel hüä, umma põrgulist pümehet vangipuutkat valgusta. Kui poig imelist lampi imä käeh näkk, sai ta väega rõõmsas, võtt lambi vasta ja ütel: “Oh, mu kallis imä, murehagui inäp midägi, ma olõ pästetü. Mul tulõ-õs mieldegi, et mul seo kallis õnnõ-lamp viel alalõ om. No või ma jalki kõik tetä, miä esi arva.”
Nii pia kui ima arr läts, pöörähut nuormies lampi ja ütel: “Ma soovis et mu vangipuutka siäl korgõ mäe pääl üleväh olõs.” Vaivalt oll ta uma ütelüse lõpõtanu, kui vangipuutka tõistõ maja müürä külest, kui kork, vallalõ kisuti ja mäe otsa kannõti. Sis astõ kats nuortmiest timä vangipuutka paja ala, ja küsse: “Noh, mie herrä, mis teil viel soovimist om?” Vang naas pilgatõh vasta kõnõlama: “Vai herrä, vai herrä. Seo om herrä küll, kia siih, kui uhmrõh kinni piät olõma. Kos tie seenimaani olli, et mu manogi tulõ-õs. Kui ma sis herrä olõ, olgu sis mu käsk ka täüdetü: silmäpilk häötäge kuniga loss arr, ja purutage mu vangi maja purus. Ka tuo sai siäl samah täüdetüs, nii et kunigas umma uhkõsõ lossi, kui puru kasti, kõigõ uma perrega istma jäi. Kunigas sai küll arvu, et tuo kõik timä vastadsõ väümehe süüd om, ja ta otsõ tõõsõ takah, naas tedä väega pallõma, et ta tedä rahulõ jätäs. Nuormies naas ka arr mieldümä, ehk täll ka hinnelgi tulinõ kahjo oll, uhkõst lossist, mis ta esi kunigalõ oll lasknu ehitä. Kuniga süä oll vallu täüs, kui ta uhkõ lossi asõmõl suurt prügü unikut silmäs. Et nuormies üte üöga kõik purus ja põrmus tekk, sis naas kunigas tedä õkva pelgämä, kellel ütsinda tuhanda inemise joud käeh näkkü olõvat, kõik ruttu üles ehitä, ja maha kisku. Kunigas naas säänest miest jo uma eloperäst pelgämä, ja ta pallõl tedä põlvilõ maah, et ta hinda nimitäs, et kunigas tälle massa võis, ja naa sis rahulikult ütest kuost arr lahkusi. Nuormies mõtõl, mõtõl, ja arvas viimäte perrä: ega mullõ timä tütrest iks õigõt naist ei saa. Olgu pääle, ma lüö timäst tühäst hinne tävveste vallalõ. Ja ta kostõ kunigalõ: “Noh, kui massat mullõ kümme tuhat ruublit kadomise- ja taganõmiseraha, sis lüö ma ka hott hinne su väümehest vallalõ.” Kunigas lubas ka tuod hüä meelega massa, midä ta õigõ pia noorõlõmehele kätte murõht.
Baabapoig jätt ka kõigõ kuningliku elo kõrraga tävveste jumalaga, ja läts rahulikult kõigõ uma vana imäkesega siält arr maalõgi elämä. Siält ost ta hinele üte tubli puustusõ, ehit maja pääle, ilosaba ja uhkõba, kui maal ütelgi mõisnikul olla või. Sis võtt ta viimäte talosugust naase, kink naa vaikist ja rahulist ello elli surmatunnini. Õnnõlamp oll tääl elo otsani kõigõ man abis, a kohes ta peräst baaba puia surma jäi - tuost tijäij' kiäki midä.

H II 73, 197/8 (30) < Rõuge khk., Pindi v., Tiri k. - Jaan Sandra < Hindrik Majas (1906) Sisestas Salle Kajak 2003
Petüs.
Mustitsõl vanal aol otsõ üts vanapuolnõ mõisa herr, kes viel ielt poismies oll, hinele tõistpuolt. A timä otsitud tõõnõ puol pidi kõigist inemise latsist kõigõ ilosamp olõma. Nii otsõ ta mitu ja mitu maakonna mõisit läbi, kooni viimäte üte väega ilosa preiliga kokko sai, kes tälle kõigi pidi meeleline oll, nii et ta inäp ilosappa inemise last mõtõldagi mõista-as. Preilile oll vanapuolnõ - a väega rikas - nuorherr ka salitavtsura, ja nii kihlsi naa hinne arr, koh man väega suurõ joodu olli. Mõisa nuorherr sõit mitu sada versta maad kodo, ja kobist siäl sajani, ilosa noorõ provva kodo tuomises kõik asä kõrda. Sis sõit ta mõrsä poolõ tagasi, koh laulatõdi ja ka uhkõ säksa “pulmatgi” arr peeti. Kui naa' pääle saaju siält kodo, herrä mõisahe tulli, siäl õdang sai, ja naa mõlõmba magama lätsi - sis ütel illos provva, umma puntut jalga mant võttõh, lavva ala pandõh: “Oh! Armuline herrä, arr pangui pahas, et ma uma jala üöses lavva ala panõ!” Herr kostõ terävält vastu: “Oh! Armuline illus provva, arr pangu pahas, kui ma uma ilosa hõpõ-hamba suust vällä võta ja lavva pääle panõ!”
Nii olli naa mõlõmba ütstõist tiedmätält pettä püüdnü, a peti ütelisi ka mõlõmba esi hinnäst.
Vanaajaline halv tähendus: “Võlsiga võetas naane” näüs jo hallil aol põhjõndõdu olõvat.

H II 73, 280 (48) < Rõuge khk. - Jaan Sandra < rahvasuust (1906) Sisestas Salle Kajak 2003
Üts katõ iest.
Vanast elli üts uhkõ ja kõrk herräkene, kes esi ilmadu vaenõ oll. Muidõ tiedeh tahtsõ timä kaks rikas olla, raha ja orju poolõst. Ega päivi kisk kõttu rihmaga kinni, ja elli ni puol söömäldä, et uhkide küläliste jaos midägi hoita. Täll oll kah üts ainus tütrik, kes ütelisi köögi- ja tarõ tütriku iest tallit. Kui sis kunagi võõra tulli, sis oll ta tütrikulõ arr opanu: “Kui ma sinno sõika “Marie,” sis piät sa valgõ rõiva pääle viskama, ja tarõtütrigu iest olõma. Kui ma hõika “Minna,” sis piät sa uhku rõivastõga köögitütriku tallitust tallitama.
Nii tekk kõrk herräkene hinne uhkide küläliste ieh rikkas, kel ka kats tütrikku oll.

H II 73, 394/428 (64) < Rõuge khk., Pindi v. < Setu - Jaan Sandra < Hindrik Majas (1906) Sisestas Salle Kajak 2003
Kuniga kahitsus.
Vanast oll üts kunigas mõtsa jahi pääle lännü, koh ta suurõst jahi-seldsist arr oll essünü. Suur pümme tull kõõga kätte, ja mõtsa seeh päälegi viel nii äkki, et inäp sammugi edesi näe-es minnä. Kurä, mõtsa eläjä naksi mõtsa alust pite sääl ja tääl röögäteh käümä, mink pääle kuniga ihokarvaki pistü lätsi. Suurõ hirmuga ronõ ta ütte suurdõ kuustõ üles, ja höit hinne siäl ossõ pääl, hummonguni üleväh. Sis tull ta maha, ja naas jalki tied otsma, kost vällä saasi tulla. A kõik tühi plaan. Uma kodo poolõ tulõgiga läts ta kotost viel kavvõmbalõ, nii et timä mõtsa pite ümbre hulkmine ilma asända vaiv oll. Kui ta ka tõõsõ päävä, poolõni pääväni ümbre oll hulknu, ja jala' täll all valudi - sis istõ ta üte suurõ puu ala maha, ja naas murõlikult mõtlõma: nii ma piagi hinne kuulsa elo siih lõpõtama. Mis om no mullõ kasu seost elost olnu, kui siih perätüh mõtsah mõtsalisile söögis piät jäämä.”
Perä kõrra naas ta kogoni ikma. Sis ilmu kunigalõ üts must, halli habõndõga mehekene mano, ja küsse osavõtlikult: “Kunigas! Mis sa ikõt? Mis sul viga? Ehk tarvitat mu api?” Ehk imelik vana mies tälle küll kõigildõ vastumielt oll, võtt kunigas sisgi timä jutust ossa, ja küsse: “Kas sa tijät kah mullõ siist mõtsast tied vällä juhata, et ma umma kodo, liina võisi saija?” Hall hapõn naarahas ja ütles: “Oejah, kunigas! Mul om tuo kerge asi, sinno siist vällü saata. A mis sa mullõ tuo iest massat, kumma su mõtsast vällü saada?” Kunigas kumbahti ütte ja tõist karmanni, et siält raha võtta. A mõlõmba olli tühä. Sis ütel ta halli habondõga mehele: “Kahjus ei olõ mul parhilla raha üteh. Tulõ mukka üteh liina, sis siäl massa ma sullõ ni pallo, kui sa uma käügi iest võtat, olgu vai mitusada ruublit. Kui sa minno kunigas tunnõt ja tijät nimitä, sis võit sa minno muidogi usku, et mul iks nii võrra joudu om sullõ kõigõ vaive iest arr massa.” Hall vanamehekene kostõ: “Ilma tävvelise massulda ei panõ ma sammugi. Kui sul mullõ sis kost raha palka olõ-õi massa, sis massa mullõ midägi muud.” Kunigas küsse: “Mis ma sullõ muud piä sis masma?” Vana hall kostõ: “Lupa mullõ sis tuogi arr, miü sul kotoh tiedmätä om.” Kunigas mõtõl, mõtõl veidikese aigu, ja kui ta hinne arvatõh midägi tiedmätät es tijä, sis ütel ta vanamehekesele: “Olgu sis tuo su peräst, mis mul kotoh tiedmätü om, a sa õnnõ saada minno siist perätüst mõtsast vällä!” Vana mies lubas tuod kah tetä, ja ütel: “Kunigas, pia sa kah uma sõnu. Muido sis või asi halvastõ minnä.”
Kui kunigas viel umma ütlemist oll kõrranu ja kinnitänü, sis ütel vanamies kuningalõ: “Nakka mul õigõ ruttu takah tulõma!” Ehk kunigas küll kogonist nuormies oll, oll täll sisgi vinäld, vanakõsõl takah minnä. Nii ruttu sumbõrd tõõnõ mõtsa alust pite edesi. Kui naa nii mõnõgi poolõ päävä võrd tunnõ edesi olli astnu, sai naa mõtsast vällä, ja kunigas naas esi kah jo kotust tundma, ja liina torni naksi tälle siält jo silmä paistma. Kunigas tennäs vanna mehekest, jätt Jumalaga, ja mõlõmba lätsi umma tied.
Kui kunigas liina ligi sai, sis tulti tälle suurõ rõõmuga vastu. Tedä arvati jo suurõh mõtsah, kurja mõtsaliste jaos olõvat, kes tedä maha murdnu olli, niigu mitmit muidgi, kes siäl mõtsah jo õnnõtumat surma omma saanu. Kui kunigas kodo sai, sis oll timäle üts asi rõõmustav, ja ütelisi kah kurvastav. Timä noorõl provval oll üts väega illos tütrekene sündünü, mis tälle tuo kõrd kotoh tiedmädä oll, ja mida ta hallilõ vanamehele mõtsast vällä saatmise palgas arr oll lubanu. Kunigas pidi hinnega nõuu, et ta mõtsah lubamist mitte umalõ ilosalõ provvalõgi ei usalda. A vanainemine, kes provval kitsal tunnil abis oll, kuulut kuniga tütre sündümise man ette, et ta ummi noorõiä päivi seeh pallo vaiva ja viletsüst piät kannahtama, ja ütest vanast hallist mehekesest arr varastõdus saama.
Kuniga provvalõ oll tuo ette kuulutus küll kui mõistatus, a kunigas tundsõ timä tähendüst tävveste. Ta pand uma latsõkõsõ ümbre, maja sisse mitmõ vahi, ja välätseli poolõ viel inämb vahtõ, nii et ütsgi nuor ei ka vanamies timä lähkohegi ei piä saama.
Ja viimäte es usu kunigas inäp sisemäist ei ka välimäist kaitsmist. Ta lask uma maja ala üte suurõ ruumiku keldre ehitä, seest puolt siidiga ja kullaga arr voodõrdu ja ilostu - sinnä pand ta uma tütre kimmähe paika varjulõ. Sis jäi kuniga ja kuniga provva süä rahulõ. Maja vai keldre lävi läts kuniga magahus kambrõst sisse, nii et sinnä inäp üttegi vahti vaija ei olõ. Keldreh, koh kuniga tütär kasvi ja elli, oll mitu kambrõt ja egah kambrõh palli kuldlambi, nii et kuniga tütär siäl, kui päisi pääva valgusõl ellä võidsõ. Ka oll kuniga tütrel mitu pasjat ja tallitajat naistõrahvast üteh, nii et täll ka mitte kunagi ikäv es piä olõma.
Kui kuniga tütär säitsme aastaga vanusõs sai, sis tull keldre vasõst üts väikene hall hiirekene vällä, kes hinne silmäpilgu ao seeh ütes hallis vanamehes muut. Ja inne kui kuniga tütre pasja naistõrahvas hellügi olõs mõistnu tetä, haard vanamies kuniga tütre üskä, ja kattõ kõigõga maa-alutsõhõ uostõ arki, mis vanamehe ja kuniga tütre minegõ aigu läve suurusõs läts. Peräst vaiju ta jalki kokko, ja oll niisama väikene, kui hiire oosõkõnõ kunagi.
Pasja naistõrahvas läts suurõ helüga rüökih mäele, koh ta poolisõnu arr joudsõ seleta, määnes suur õnnõtus kuniga tütrele keldreh om johtunu. Kunigas juosk kõõ provvaga keldrehe kaema: mis kaonu tuo kaonu, ainult hiire vosõkõnõ oll tunnistusõs, et ta siist vällä om viidü, niigu siäl ollõv naistõrahvas selgehe om nännü.
Kunigas kuts sedämaid kõõ sugutsõ müürsepa kraavi lõikaja, ja kao kaibja sinnä, kes väikest uost pite edesi naksi kaibma. A piagi pidiva naa uma tüö saisma jätmä: imelik uos läts otsaga merde. Oh tuod ikmist ja leinämist, mis sis kuniga majah oll! Õnnõtu kuniga provva oll meelehoitmisel. Ütsgi asi es meelüdä, es ka rõõmusta tedä inäp siih maa pääl. Üöd ja päivä ulvas ta uma ainuma latsõ perrä. Viimäte lask kunigas kõik uma riigi targa ja mõistliku mehe kokko tulla, ja ta pand näile avalikult kahitõh ette, kuis timä mõtsah uma tütre ütele vana halli habõndõga mehele, ilma tiedmäldä arr oll lubanu, ja kuis tuo tedä sis mõtsast vällä oll tuonu. Niisama jutust ta targalõ kõik arr, missugutsõl näol hall vanakõnõ timä tütrele perrä tulnu, ja tedä arr varastanu.
Sis naksi targa arro pidämä. Kolm üöd ja päivä olli naa kuniga majah kuoh, ja sai viimäte tuo tiedmise küll kätte. Merekunigas om tedä arr varastanu ja umalõ poolõ veenü. A kuis tedä siält kätte saija - tuo murd ega mehe mõistusõ katsgi. Kokko tulnuidõ tarku siält tundsõ üts küll tuod saart, kost üts maaalunõ tie merekuniga poolõ lät - a kelles om julgust sinnä minnä? Tuo oll üts suur küsümine, kellele kiäki terveh riigih vastust es tijä anda.
Kõik targa lätsi niisama targalt, egäüts umalõ poolõ, kui naa sinnä kokkogi oll tulnu. Kuniga ja kuniga provva süä sai salausõ avaldamise läbi viel rahutumbas, ja kedägi es tiedä, kes tuod nõvvõgi olõs mõistnu anda, kuis kaonut kuniga tütärd merekuniga võimusõst pästä saasi. Viimäte and kunigas üle kõõ riigi kuulutusõ vällä: “Kes timä tütre mere kuniga käest arr tuo, tuo saa timä väümehes, ja perästüses kuningriigi perändäjas.”
Sääne kindsakas kuulutus linnas kui kellühelü ilma pite, ja kõigi pooli tulli märgu mehe kokko, kes nõvvo naksi pidämä, kuis kuniga tütärd pästü saasi.
Tuolaiga, kuna sääne kuulutus vällä saadõti, elli üteh taloh kolm velja, kats olli tarku, kolmas kogoni ull, kes kodost pallo kunagi es hooli. Karäh timä alati käve, ja mõni kõrd läts ta karäga mõtsa pite ni kavvõdõhe arr, et inäp kodogi mõista-as tullä. Jäi nii sama kest suurt mõtsa karäga üöses. Ta oll ka ilmadu kõva, kiä sussõ, kahra, es ka lõvvõgi es pelgä. Üte kulagu hoobiga võidsõ ta lõvigi maha lüvvä. Üts kõrd, kui ta jalki karäga mõtsa üöses jäi, virot kats kahru karä mano, ja tahtsõ kõiki eläjit maha murda. Julgõ, ilma hirmu tundmalda karüs karas kahralõ mano, haard tõõnõ tõõsõ käe otsa, ja lei kõvastõ kokko, niigu olõs naa paar mõsi-tõllva. Tugõvide kahru mõlõmba pää lätsi poolõs lahki, nii et aijuki vällä tsilgõ, ja naa siälsamah valmi olli. Nii virot ta tõistkõrd suurõ lõvigi üte kulagu hoobiga maha, ja es lasõ umalõ karälõ kõigõ vähämbätgi kahjõ tetä.
Muu vähämba mõtsa eläjä tälle hirmu tiekis. Ja hirmust ta midä es tunnõki, kas tedä ilmah oll vai olõ-õs.
Kui üts kõrd targa vele kuniga kuulutust kuulda sai, kõnõli naa kotoh hinne vaihõl, kuis kuniga tütär arr om kaonu, ja kuis tedä merekuniga käest takah tahetas otsi, muud ku õnnõ löüdä-äi ni julgõt miest, kes mere kuniga poolõ tedä otsma lääsi.
Põlõtu ull veli kullõl tähele pandmisega näide juttu päält, ja ütel sis tõisilõ: “Ma esi lää merekuniga poolõ, ja tuo siält tuo kuniga tütre tagasi.” Targa vele' naksi naardma ja ütli: “Oih meil vana esi' tah. Kae kuis sul naide lutkide lugõmisega, ahopääl, lugu lät.”
Põlõt veli es lausu tõisilõ, pääle tuo sõnnagi vasta. Tõõsõl hummongul, kui vele' üles tulli, oll näide ull veli kotost arki kaonu. Naa mõtli: võip olla ullikõnõ läts kotost arr mõtsagi, koh täll kõigõ paremb magahus puhma all om. Õdagutsõst jutust olõ-õi näil haisu iestgi midägi meeleh.
Põlõtu nuormies läts ka kuniga liina, ja and hinne siäl üles, et ta valmis mies, kuniga tütärd pästmä om minemä. Käsk kunigal reisi jaos, merele minnä, üte laiva, laiva meestega valmis panda, ja and kõik käsu nii uhkõhe ja kõrda pite vällä, kui kunagi kimmäs mies, kel tõisi takah om.
Kunigapaaril sai väega hüä miel, et ütskõrd ummõhtõgi sääne mies om löütü, kedä usku võit, et ta midägi näide tütre pästmises kõrdu saa saatma. Ja kunigas lask noorõlõ mehele kõrralidse rõõvu sälgä panda, ja suurõ auutähe rindu säädä, nõst tedä kogonist suurõs kindrallis, kinka ta üteh lavvah sei ja jõi. - Viimäte, kui kõik vällä minegi jaos valmis oll, sis kutsuti ka tuo tark sinnä, kes merekuniga tied, saarõ päält tiedse, ja tuo pidi, kui edimäne juhataja, sinnä poolõ olõma.
Kuniga paari, ja terve liina rahva õnnõ soovil läts nuor kindrall - niigu tedä jo nimetedi - liinast vällä laiva pääle, et tundmatu tied, merekuninga mano ette võtta. Tark, kes tuod saart tiedse, panti laiva juhatajas. Määne mitu mitu nädälit sõvvõti tundmatu laja maailma mere pääle, sis jõuti viimäte üte tühä saarõ pääle, koh ei üttegi puukõist ei lillikest, ei ka kõigõ vähämbät hainakõistgi eskasu. Sinnä panti laiv ankrohe, ja julgõ kindral läts ütsindä saarõ pääle, et tied üles löüda, mere kuningriiki minnä. Ta võtt kats lippu hinnega üteh ja pand mõlõmba saarõ pääle saisma, üts oll valgõ, tõõnõ must lip. Laiva päält pidi nättäma, kas mies eloh om, midä valgõ lip ütlema piät, a kui mies koolu om, sis pidi tuod must lip tiedä andma.
Nuormies, vai kindrall läts ja sai ka tõestõ tuo tie kätte, kost tie alla, mere ala, merekuningriki pääle alõs. Julgõ mies läts pümehet tied pite pallo ja pallo maad edesi, kooni jo veidikese, niigu tühä iest hahettama naas. Sis sai aigu pite hämärik iks valgõbas ja valgõbas, kooni peräkõrra kogoni suur valgõ, peris illos ilm vasta tull. Ja siält läts kindral edesi, ja ta näkk hinne ieh ütte suurt ja uhkõt kullast liina, kohe ta kimmä tiedmisega astma naas. A siäl tõestõ kaonu kuniga tütär pidi olõma. Kindrall läts kullatsist värehtist kullatsõhõ liina sisse, koh kõigõ sugust rahvast liinah elämäh oll. Siäl oll miehi, naisi, ja latsigi, kedä mere kunigas mere päält hinele püüdnü ja umma riki vidänü. Inemise oll kullatsõh liinah väega rõõmsa, naari ja valatõlli, niigu kunagi nuo, kedä ütsgi kuorma ei lätsu. Üte vastu tulõja näijo käest küsse kindrall: “Kas sa, hüä lats tijät kah, kos kuniga maja om?” Tütarlats kostõ: “Ega kunigat jo kotoh olõ-õi, mis tie sinnä õigõ läätki. Sisgi või ma teile õks tuo maja arr näüdätä. Ja kui kunigat kotoh ei olõ, ega tie sis sinnä sisse ka ei saa. Kats suurt lõvvi om värehti pääl, kes kedägi, ilma kuniga kotoh olõmata sisse ei lasõ.” Jutaka näijo suust sai kindral kuulda, mis tälle pallogi väärt oll.
Kui näijo kuniga maja arr näüdäs, läts ta umma tied, ja kindral astõ julgõlt merekuniga maja hoovi kullatsist värehtist sisse minema. Kats hirmus suurt lõvvi magasi, tõõnõ tõõsõl puol, kullastõ ahildõ otsah. Ilma näist tähelegi pandmada astõ kindral näide vaihõlt läbi tulõma. Nii pia kui ta värehti pääle sai, karksi ka mõlõmba lõvi üles, ja ai mehekesele mõlõmbilt puolt, kõõ rää- ja räüsaga külge. Kindral näse ka tõõsõ, üte kui tõõsõ käega kinni ja ütel: “Tasa, tasa, kutsigõ paar! Ankõ mullõ kaks veidikese aigu, sis ma kae, mis tieka siih saa.” Ja hirmus kõva kindral võtt uma jovvu kokko, ja võtt hirmsa lõvi, tõõnõ tõõsõ käe otsa, ja lei üts tõõsõ vastu, niigu paugahti õnnõ. Üts kollõ suur röögähus, ja märähus - mõlõmbide lõvvõ pää olli lahki nii et aijuki pää seest vällä tsilgõ.
Kindral läts mere kuniga suurdõ maija sisse, kes ilmadu pikk ja lagõ, ja säitsme elotusõga oll. Ta naas noid kõiki sadandit tarri läbi käümä, et kuniga tütärd kostgi üles löüdä. Ja viimäte löüsegi kindral tõõsõ üles, säitsmendämä elotusõ paalt, ütest kambrõkõsõst, koh ta väega murõlikult aknõ man istõ, ja ülevast alla muu maa ilma liikumist vahtõ. Nuormies jutust kuniga tütrele kõik arr, kes ta om, ja kuis ta sinnä om tulnu tedä pästmä ja kodo viimä. Kuniga tütrel jäi imestüse peräst suugi ammulõ, ja ta küsse: “Kuis tie ummõhtõ vihatsist lõvõst müödä pässi, kes pääle kuniga hinne, kedägi sisse ei lasõ?” Nuormies jutust tälle arr, mis ta lõvvõga oll tennü, ja kuniga tütär pand timä suurt joudu väega immes. Ta vei kindralli timä ehtmise tarrõ üteh, koh ta hinele kõigõ kallimba kuldrõiva sälgä pand, mis merekunigas tälle meelütämises ja meele hüäs oll kinknü. Sis vei ta kindralli merekuniga sõariistu kambrõhe koh kõik imeliku sõa riistu varnu ja vakü pite ülevast alla hilkssi. Kuniga tütär käsk kindrallil üte kuld-sarvõkõsõ, ja kuld-mõõga üteh võtta, minka mändsehki hädäh hinnäst kaitsa. Kuld-sarvõkõsõl oll tuo imeline olõmine man, et kui sa tedä puhkma nakka, sis tulõ arutu suur sõa-vägi kokko, kes kõigõ maailma rahva või maha nutti, kui näile õnnõ tuo pääle käsk anna. Kuld-mõõgal oll tuo imelik hüahüs man, et kohõ õnnõ silm näge, sinnä võit mõõgaga vihästeh kõik maha lüvvä. Kui kuniga tütär nuo olõmise kuld-sarvõ kui ka mõõga kottalõ arr selet, sis tundsõ kindral, kui suurõ ja kalli sõariista vägeval merekunigal omma. Ja tälle jäi viel sinnä pallogi imelikku ja vägevit sõariistu, nii et ta üts võitmada väkev kunigas om. Kindrall tennäs õnnõ, et tedä tuo kõrd kotoh es olõ. Muido es saanu ta kuniga tütär nätäki. Pästmisest olnu-us õks juttugi.
Sis naksi naa ruttu tultut tied pite tagasi tulõma, kuniga tütär ieh, kindral, kui põitja takah, et kuniga tütärd kiäki takast kinni võtma ei saa tulla. Ja hulga hulga pümme tie tulõgi perrä, naas näile jo aigu pite, seo maa ilma valgus sulmi paistma, ja viimäte sai naa õnnõlikult saarõ pääle, koh valgõ lip laiva mehile kuulutas, et kuniga tütär tõestõ üles om löütü ja arr pästetü.
Kuniga tütär oll merekuniga puol, koh ta mitu aastakka oll elänü, ja suurõs kasunu, ja ilosas näijos sirgunu. Ta naas umma pästjat kindralli ka tõestõ armastama, ja kindral tedä niisama. Saarõ pääle saijõh tunnisti ja avaldi naa üts tõõsõlõ umma armastust. Nägemätä, ja sala-lepingu tähes lõigas kuniga tütär uma hiusõ pleti otsast tuustu hiussit, pand kuldkapsli sisse, ja ütel: “Ollgu seo meile mälehtuses, ja mielde algatusõs, et siih tühä saarõ pääl armu-lepingu olõmi tennü. Mere tie, siist saarõ pääle liinani om väega pikk ja häda-ohtlik. Võip olla tulõ meile mõni õnnõtus, sis jääs meile midägi mälehtüses.”
Sis istõ naa loodsikohe ja sõidi laiva pääle, koh näid kõik suurõ rõõmu hõiskamisega vastu võti. Ainult ütele näkkü tuo rõõm vänge ja vasta mielt olõvat - tuo oll üts, kuniga targust, kes tühä saarõ pääle tie tiedse. Kindral pand mehekest õigõ pia tähele, kellel kadudõsõ kurat süämeh istõ, ja ta püüse hinnäst timä ligidüsest võimalikult kavvõdõhe hoita. Nii naksi naa sis laivaga kodo poolõ purjotama, koh kuniga tark vielgi laiva juhatamise varmõdi hinne kätte võtt. Laiva pääl olli kõik väega rõõmsa, et naa õigõ piagi kuniga liina saava, ja siäl näid suurõ auu ja hõiskamisega vasta võttes. A tikõ ja kavval kuniga tark tekk väega pallo vigurit. Ta käve nimme ja meelega kõvõrat tied, et aigu ja mahti saasi kindralli, kui kuniga tütre peris pästjät kõrvalõ saata, arr hukada. Sääne hirmus ja tikõ nõuu oll mehekesel sisse võetu. Päälegi oll kuniga tütär ka lõpmada illos näijo, kedä näteh ta kuri nõuu iks inämb ja inämb kinnitedus sai.
Üts kõrd, kest üö aigu, kuna müristas ja kangõhe vihma satas, arvas mehekene parra ao tulnu olõvat, umma hirmsat nõvvo korda saata. Ta tiedse, koh kindral magasi, läts tälle unõpäält mano, ja lei üte puu tüküga päähä, heit merde. Tukõv mies sai küll rängä hoobi, mis tedä küll kangõhe põrotas, a mis mitte sisgi timä mõistust es kaoda. Nii pia kui ta merde sai visatus, aiju ta suurõ osavusõ ja rutuga laivalõ ligimbälle, kes vastu kangõt tuult aigu pite purjotas, ja sai õnnõs, laiva küleh ojovast loodsikust käega kinni haarda, nink takah ta hulga aigu, kui kala ripõndõllõs ja oiju. Viimäst joudu kokko võttõh visas ta hinne kui kala loodsikohe, kohe ta suurõ väsümise peräst poolõliste arr minestü. Vihma sado jäi vähämbäs. Saju välgi joonõ valgusti tervet laiva ümbrüst, ja ka timä loodsikukõist, koh ta kui likõ kala seeh lõdisõs. Mehekene naas mõtlõma, mis ette võtta. Laiva pääle tedä kiäki ei võta. Ja kui tikõ tark tedä inne muid siäl loodsikuh pidi nägemä, sis oll ta jäädvält kaonu. Tälle tulli üts plaan ette, minka viel veidüki lootust om, ello pästä. Ta päst loodsigu laüva külest vallalõ, ja and hinnäst paremb mere lainõhtõ huuldõ, kui et ta mehelt, kes tedä merde oll heitnu, armu olõs luotnu.
Nii ta mõtõl, ja nii ta ka tekk. And hinne jo inne valgõt, pümme üö kattõ all, kerge loodsikuga, mere lainõhtõ puoldõ.
Kui hummongult valgõ sai, oll kuniga tütär edimäne, kes tedä vaija haard. Katõ käega hiusit pääst kaksatõh juosk ta kui meeledu, üles laiva laelõ ja tännit: “Kos kindral, mu elopästjä piäs olõma. Tedä ei olõ umah kambrõh inäp löüdä.” Ja tuo pääle es tijä ütsgi laival olõjist vastust anda. Ainult tikõ tark kostõ niigu kuniga tütärd meelüteh: “Kos timä sis umast ütsikust kambrõst võidsõ jäijä. Must merekunigas salajast laiva om tulnu, ja tedä ta kambrõh arr tapnu, ehk eläväh umma riiki veenü.” Ja silmäkiräs pand ta ummi kaartit, siäs näid hulga hulga aigu ja ütel viimäte: “Jah, õigõ miä õigõ! Mere kunigas om timä arr tapnu, iho om mere kallu kätte saanu, hingega om ta umma rikki lännü.”
Kuniga tütär, ja kõik laival olõja usksõ targa tähendüst ja kõnõlamist. Kõik kahidsi tubli kindralli kaomist, sala mõrdsuk ka muidõga üteh. Kuniga tütär ikk ja leinäs tedä nii väega, et ta hinnäst keltgi rõõmusta ei lasõ.
Kavval kuniga tark pluudsõ meelega pallo aigu merdpite, et aigupite suur murõ, kaonu kindralli peräst, kuniga tütre meelest arr kaosi, ehk vähänesiki.
Ja kavala mehe plaan näkkü nii täide ka tävveste minevät. Kuniga tütär naas petjät uskma, ja suur murõ, uma pästjä ja kindralli perrä jäi kah vähämbas, nii et kuniga targal lootsut oll, kuniga tütre armastust võita. Ta naas aigu pite ja tasamisi kuniga tütre ümbre mähühellemä, kooni kuniga tütär timäst lukugi nakas pidämä, a mitte iälgi armastama. Kui kuri mies kunagi armastusõst juttu tekk, sis tull jalki kuniga tütre noorõst süämest, kui vana haav vallalõ, ja ta paugahtu suurõ helüga ikma umma kallist pästjät, kes nii äkitselt ja ilma tiedmätä timä mant kui vari, arr kattõ. Ehk kaval tark timä ümbre küll hinnäst väega lahe ja mahe vällä näüdäs, oll ta siski kuniga tütrele vastu mielt, ja ta hoit hinnast võimalikult timäst kavvõdõhe. Ja nii pidi ka kavval tark umma plaani, kuniga väümeheks saija, liinah, kuniga hinne otsusta jätmä. Ta naas tuo peräst kah õigõ ruttu, õkva tied kuniga liina poolõ purjotama.
Ju jo mõnõ päävä peräst sai ta kodo, koh kunigas ja kuniga provva laiva egapäivi, suurõ igatsusega tagasi oodi. Ja kui sis laiv liina ala tull, oll ka kunigas uma provvaga edimätse, kes sinnä tulli kaema ja kullõma, kuis laiva käük om lännü. Umas suurõs rõõmus löüse nua uma kaonu tütrekese laiva päält terve olõvat, ja suurõs kasunu, kes väikese plika põlvõh näist arr oll varastõdu. Oh tuod rõõmu ja hõiskamist, mis mõlõmba tundsõ, kui naa umma kallist tütrekest üle säitsme aastaga nätä sai. Tuod ei jovva kinki suu üles kõnõlda, mis näide süäme sis tunda sai. Siäl oll sada küsümist, sada kostmist, kooni mõnigi asi selgembas sai, mis inne arusaamalda ja mõistmalda oll. Pääle muu jutust kuniga tütär vanõmbile ka umma suurt kurbust ja murõht armsa kindralli perrä, kes arusaamalda kumbel laiva päält üöse arr oll kaonu. Ka kunigas ja kuniga provva kahidsi väega, kallimeelelise noorõmehe kaomist, kes näide tütärd merekuniga võimusõst arr om pästnü. Kunigas tennäs ka avalikult, laiva juhatajat tarka, kink abi ka suur om olnu, et kuniga tütär löütüs sai. Laiva päält minti liina, koh kuniga tütre löüdmise peräst suur rõõmu pido peeti, ja üle kõõ kuningriki suuri kingitüisi tetti. Rõõmu pido aol kahits ega mies kaonut kindralli ja avvust kuniga tarka. Ja kuniga tark sai kuniga meelest ni võrra ausas, et kunigas tedä jo suurõs kindrallis tekk, ja tälle umah majah üte kambrõ elämises and, nii et ta egapäivi kunigaga kokko võidsõ saija, ja vahette pääl ka kuniga tütärd nätä. Viimäte julgus mehekene kuniga majah elleh ni võrra arr, et ta ütel pääväl kunigalõ ette pand, et timäl olõvat suur armastus kuniga tütre vasta, mink pääle täll ka väikene õigus om, tedä hinele nõuda; temä olõvat kuniga tütre pästmise man edimäne ja viimane mies, edimäne, kes tied, merekuningriiki tiedse, ja viimäne, kes kuniga tütre, mässüvat merd pite kogonist kodo tõi. Ja kunigas naas kah kavala meelütäjä juttu uskma ja umas võtma. Lubas timä nõvvo ka plaani umalõ tütrele mõtlõmises ette panda. A kunigas es tijä tuost midägi, et kavval tark timä tütre man jo umma pruomi kaenu oll.
Kui kunigas tütrele targa plaani ette pand, naas tütär suurõ helüga ikma ja ütlema: “Oh mu kallis ja armas papa! Ärge minno suntkõ ütelegi mehele minnä, kedä ma mitte ei või armasta! Ta om jo minno kõigõ pika mere tie, pääle mu armsa pästja kaomise, niisugustõ pääle ajamistega vaivanu. Oh mullõ om timä nõuu nii vasta mielt, et ma tuost kuuldaki ei taha.”
Kunigas tõmmas tütre hindä ligi ja ütel: “Oh mu kallis tütrekene, ma ei sunni sinno tälle, ei ka ütelegi mehele vägüsi minemä.”
Nii läts rohkõmb kui puol aastakka müödä, kooni kavalal targal kõrda läts, kunigat nii kavvõdõhe arr võita ja meelütü, et ta umma tütärd jo poolõliste tälle naases sundma naas. Ka kunigaprovva oll uma mehega üteh nõuh, kedä kavval tark niisama umma valõvõrku meelütü oll osanu. Ja vaenõ tütärlats pidi perrä murduma, kui ta siäl man ka uma elogi katsgi murtkõ - tuost es panda pallo tähelegi. Tütärd vaija mehele panda “rahvas tetä.”
Niigu unõst-eläjä, tallit kuniga tütär kõik, mis tedä kästi: lask hinnäst vastamielse targaga kihlada, ja oll muidõ nõuandmise pääle timä vastu ka pääliskautsõlt sõbõrgi. Asju aeti õigõ suurõ usinusõga joonõlõ, et kuniga majah õigõ pia saja saasi.
Jäägu nimä saju vastu valmistama, kaege kuis kindralli käsi laja mere pääl käi.
Kui ta nii kerge loodsikuga, kui munakoorõga suurdõ mere lainõtõl üles alla hellü, sis sai suur valgõ vällä, kuna lainõ veidikese vähämbäs jäi. Vaenõ kindral oll ligõhide rõivastõga loodsikuh inämb koolu kui elläv, kooni ta loodsiku põhja kogonist minestünült maha sattõ. Ja nii ta sinnä jäigi.
Õnnõs sõit üts suur laiv siält müödä, ja laiva päält johtu kiäki nägemä, et midägi kaugõl mere pääle mustõtas. Laiva kaptinnalõ anti tuo tiedä, kiä piküsilmaga kai ja ütel: “Tuo näüs niigu üts tühi loodsik olõvat. Võip olla et om ka siäl mõnigi merehädäline seeh, kas elävält vai kuolult. Oll niigu oll, loodsikut vaija kaema minnä.” Ja kaptinnä käsu pääle läts ka paar miest loodsikuga sinnä, kes löütü loodsigu perrä panni, ja kuolus arvatu mehe kõigõ loodsikuga laiva mano vei. Siäl nostõti minestünü mies laiva pääle, koh timä iest nii huolt kannõti, et ta üles virgu ja elämä naas. Mõnõ päävä praavumise perrä sai mies kogonist terves, ja tennäs süämest eka ütte, kedä ta kuulda sai, et naa tedä ta hädäh omma avitanu.
Nii sõit laiv suurt merd pite edesi, ja kõigil oll loodus piägi randa saija. Siäl tull mere pääl hirmus suur torm, kes laiva sinnä tännä heitlema naas, niigu olõs ta kõigõ kergemb mängukannikõnõ. Ja viimäte tull suurist lainist üts kõigõ suurõmb, kes laiva üte kaljot vastu küllüle jo purus heit. Kõik, kes iäle laivah olli, sai likõh mereh surma ja havva.
Niigu suurõ imme läbi jäi õnnõtu kindrall ummõhtõgi purustõdu laiva tükkü vaihõl alalõ hoijetus. Ta oll küll kah laiva hukkuminegi man, külge pite ränga hoobi saanu, mis tälle vallu tekk, a sisgi oll täll vana joud ja mõistus käeh, nii et ta ütest katski minevast laiva plongist kinni sai haarda. Tuo pääle heit ta hinne kõtulõ, ja lask hinnäst suurdõ lainõhtõga vabalt edesi ojota, kohe õnnõ sai. Ja õnnõs oll tuul ranna poolõ, kes mehekset üte mereplangiga lainõhtõ turjal ja harjal, kolm üöd ja päivä edesi ai, kooni viimäte randa sai. Siäl minestü mehekene arr, ja oll kui koolu maah, kost kalapüüdja, esä puiaga, tedä maast löüse. Helde inemise tundsõ õnnõtumat vastu halõhust ja naa vei tedä katji vaehtõ, väikeste käsivangõrdõ pääle, minka naa, kui “pümme hobõsõga,” ka tedä umma hurdsikohe vei. Kalamehe naane, kes üts suur hädäliste ja vaestõ sõbõr oll, kand timä iest nii sõbralikult ja imälikult huolt, et ta jo mõnõ päävä peräst tävveste terves sai. Ainult külg valutas viel vähäkesi, mis ta laiva hukka minemise man löögist oll põrahunu. Kui ta terves sai, sis käve ta kalamehe puiaga üteh merele kallu püüdmä, ja sai nii timä kõigõ suurõmbäs sõbras, kellele ta kõik arr jutust kuis timä elo lugu, latsõpõvitsõst mälehtämisest saani olnu, ja mis ta kõik umah eloh nännü ja läbi tennü. Nii naas kalamehe poig tedä ütelisi armastama ja avvustama. Naa käve mitu nädälit katõ keske kalalõ, ja vanamies oll kotoh puhkusõ pääl. Tuol viisil tasõ ta osakõsõki tuost truudusõst ja armastusõst noilõ tagasi, kes tedä surnu hädäst elolõ olli avitanu.
Ütel pääväl jutust ta kõõlõ kolmõlõ arr, kes ta om,ja mis tie pääl timä käämäh om, kõik, kõik, uma imeliku elo lugu selet ta näile otsast otsani arr, ja küsse mõistliku vanamehe käest nõvvo, mis täll tetä tulõ. Vanamies, kes ka ilmah pallo oll käünü ja nännü, tuo läbi ka ahopääl istjist pallo targõmbas saanu, ta ütel noorõlõ mehele: “Kõigõ paremb nõuu om tuo, et sa võimalikult õigõ pia kuniga liina rühisi. Võip olla, et su kallis mõrsä sinno väega suurõ ihaga tagasi uot. Ehk kui ta sinno kah kuolusgi arvas, sändse' suurõ' ei unõhta ummä noorõ iä läähkuisi ei hõlahuisi ni pia arr, kui mie sugunõ, aladu talorahvas. Ja nii või ta sullõ vielgi truu, kui kuld, olla, ja sul vaija tedä kaema minnä.”
Mõistliku vanamehe nõuu oll noorõlõ mehele meeleperäst, ja ta ehte teele minekit. Vanamies oll uma reisiga nii lajalt ilmah rännänü, et ta noorõlõ mehele ka tie otsast otsani kätte tiedse juhata, nii et ta ilma essümäldä peräle võidsõ minnä. Ta jätt näid süämest tennäteh Jumalaga, mink man kalamehe naane kogonist pisarit kallas, kallist noorõstmehest lahkudõh, kes näile kõigilõ nii armsas oll saanu, niigu olõs ta näide uma poig ja veli. Kõik olli liigutõdu, ja nuormies lubas näid kõiki meeleh pitä, kui ta ütskõrd õnnõ-põlvõlõ om joudnu.
Kalamehe naane pand tälle uma söögi kotikõsõgi üteh, nii läts ta siält vällä, kep käeh, kotikõnõ kongli all, kuniga liina poolõ minemä. Mitu mitu pikkä päivä rännäs mehekene väsümäldä edesi, kooni päivist jo nädäli saisis naksi tälle liina torni paistma. Ilma puhkamalda rutas mies edesi, kooni liina peräle sai, koh kõik liin pido ehteh oll. Suurõ rõõmu lipu liigõ ega katusõ pääl, ja kõiki inemiste näo päält võidsõ rõõmu lukõ. Nuormies küsse edimädse vastu tulõja mehe käest: “Milles siih liinah nii suur rõõm om?” Mies kostõ: “Nuormies, ma näe et tie siih liinah võõras olõdõ. Sis jutusta ma teile lühkült: mie kuniga tütär oll kavva aigu kaotsih. Viimäte löüti timä mere päält üles, nii umbõst poolõ aastaga iest. Ja no peetas kuniga tütre saju üte kuniga targaga, kiä kuniga tütre üles om löüdnü. Piagi mindäs kerikohe laulatusõlõ.”
Niigu kiäki olõs tälle sälä takast pangi tävve külmä vet kaala kallanu, nii väega heitü nuormies säänest sõnumit kuuldõh arr. Sisgi es heidä mehekene viel mielt. Liina mehe ütlemine: Piagi mindas kerkohe laulatusõlõ, tekk mehekesele jala' ala, nii et ta ilma ao viitmäldä õkva kuniga maja poolõ rutas. Siäl oll seeh suur rõõm ja hõiskamine, koh kõik uhkih rõivih esändä ja suurõ herrä kuoh olli. Nuormies oll näide kõrval, kui üts talonärdsak ja merehädäline, kel õnnõtus kõik paremba hilbu ümbrelt arr oll riisnu. A merekuniga liinast tuodu kuld-sarvõkõnõ ja kuld mõõk oll mehel alati üteh, midä ta kohegi maha es jätä. Nuormies pand tähele, kuis kuniga tark väega lustiline ja rõõmus oll, et kõik timä kavval nõuu tävveste kõrda om lännü. Ta oll rõõmust kui lahki minekil. Nuormies sais väläh ussõ kõrval ja mõtlõs esi hinne man tuttavat vannasõnna: kihvaha sis kui kingu otsah olt.
Piagi ilmu ka kuniga tütär, kui mõrsä, kedä ehtmäst, umast kambrõst kavva, kavva oodõti, et kerkohe, laulatusõlõ minnä. Mõrsä oll lumivalgih siidi rõivih, ja päält nätä nii kinä, kui valgõ lumõ käkukõnõ. A timä ilosa silma olli ikust vereva, ja niigu paistõtanu pää seeh. Nägo oll suurõst murrõst ja leinamisest valgõs ja lahäs lännü. Avalikult es julga alatuh rõivih vaenõ nuormies siäl kellegi ette tükki. Ka kunigas oll suurdõ siäh, perä puol, kohe täll vaade oll mano saija. Üts kuniga tütre tarõ tütrik läts noorõst mehest õigõ lähkost müödä ja kai osavõtlikult timä pääle. Nuormies tõmmas umast karmannist kuldkapslikõsõ vällä, and kuniga tarõ tütriku kätte ja ütel: “Ma pallõ kõigõst süämest, ankõ seo kuld kapslikõnõ õigõ ruttu kuniga tütre kätte!” Kuniga tütär oll suurõ ikuga edimätsi samma laulatama minekis astma, kui tarõtütrik tälle kuld kapslikõsõ kätte and. Kuniga tütär küsse: “Ütle ruttu, kost sa seo olõt saanu?” Näijo näüdäs käega vaesõh rõivih noorõmehe pääle, kes läve kõrval kurvalt sais. Kuniga tütär heit silmü sinnäpoolõ, ja armastaja silm oll terräv külält, et ta noorõmehe silmäpilguga arr tundsõ. Suurõ rõõmu hõiskamisega “ta eläs!” sattõ vaesõkenõ sinnä samma maha kui kana, ja minestü arr.
Ja ta kannõti siälsamah kambrõhe tagasi, kohe mitu tohtrit, kunigas ja kuniga provva mano lätsi. Kui ta meele mõistusõlõ tull, sis pallõl ta tohtridel vällä minnä, ja kuniga tütär ütel vanõmbile: “Mu kallis pästja ja armukene om tagasi tulnu. Timä om siin. Ma olõ tedä nännü. Siin om sis kuld-kapsli, mis ma tälle, ummi hiustõga meresaarõl mälehtüses andnu olõ.”
Kuniga provva võtt kapsli vallalõ, ja pand lõigatu hiusõ pleti otsa uma tütre hiustõ kõrvalõ, ja, oh imeh: lõigatu pleti ots kasvi siälsamah, kui üts mis üts, kuniga tütre ilosa hiusõ pleti otsa kinni.
Kuniga käsu pääle tuodi vaenõ nuormies sinnä, kedä kuniga tütär suurõ rõõmuga, ümbre kaala võttõh, umas elopästjäs ja armukõsõs tunnistas, ja vanõmba tedä tuos samas tundsõ, kes ta tõestõ oll.
Kavval kuniga tark oll ussõ takah kullõldõh arvu saanu, et asja tävveste hukah omma. Ja ta läts ilma kinki tähelepandmada ja nägemätä kõiki pidoliste siäst vällä, ja pand ülepääkaala pakku. Kunigas lask noorõlõ mehele kalli rõiva sälgä panda, ja ehit tedä suurdõ auutähtiga, nii et ta jalki tuo sama tubli kindral vällä näkk, kes ta innegi oll. Sis jutust ta kuniga provva ja tütre man olõkil kõik, kuis ta mere kuningriki lännü, mis ta siäl nännü ja tennü, kuis ta siält kuniga tütre löüdnü, ja timäga nii ja nii armu lepingu tennü, ja peräst laivalõ tulnu, koh tikõ tark tedä puuga edimält maha löönü, ja peräst merde heitnü. Ta selet kuniga perekunnalõ otsast otsani kõigõ uma vaiva ja viletsüse tie arr, kooni tuo tunnini, kuna ta kuldkapsli kuniga tütre kätte saatnu. Sis vihasi kunigas targa pääle väega arr, ja astõ suurdõ saali, et tedä siälsamah kinni laski köütä, ja tälle süü perrä, parast palka massa.
A tikõ targakõnõ oll jo umma tied lännü, ja takah otsja es lövvä tedä inäp tervest liinastgi. Kelm oll arr paenu ja - päsnü.
Ka sis alksi viel kuniga majah rõõmsa peo' pääle, koh mitte inäp ütsindä kosilanõ rõõmsa es olõ, mõrsa rõõm oll viel mitu kõrd suurõmb, et ta uma elopästjäga ja armsambaga ühendedüs võidsõ saija. Saja pito peeti säidse päivä otsast otsani, ja noorõmehe suur kannatus, vaiv ja viletsus oll tävves müödä. Ta oll uma kalli abikaasaga niivõrd õnnõlik, kui inemine iäle siih kadovah maailmah olla või. Pääle saju, sõit nuormies, vai uhkõ kuniga väümies kah kodo ummi vaestõ velju poolõ, kes väega imehtelli, et näide ullist ja lollist velest nii tark mies oll saanu, kiä kogonist kuniga väümehes kõlbas.
Kuniga käsu ja soovi pääle tii ta nimä mõlõmba liina koh kunigas ka näid nimele ja saisusõlõ suurõs tekk, et ta väümehel ja tütrel häpü es olõs nii alatuid talomehi umis umatsis pitä, ja näile kostõlõ kävvü.
Peräst läts kuniga väümies vaesõ kalamehe poolõ, ja tõi nimä kah, kuniga soovil liina, koh kunigas näile, kui uma tütre pästjä pästjile hüvvä tekk, ja üte suurõ mõisa perändüses kinke. Vaestõ kala perekundlastõ rõõm oll ütlemädä suur, et näide väikene hüä-tego nii suurõ tasomise-armu osalises om saanu.
Kuniga liinah eleti nii, pääle pikä murrõ ja viletsüse mitu aastakka õigõ rahulist ello. A kaugus neid ütelisi hüvvi päivi ilmah kellegi saa. Jo kest elo rõõmu tulõ mõnikõrd sääne suur pahandus ja murõ ette, kost üle ei ka ümbre mõista-ai minnä. Sääne lops tull ka rahulisele kunigalõ ette. Kuri ja kavval “kuniga tark” pagõsi võõralõ maalõ, koh ta võõra kuniga üles kihot, kõigõ sugustõ vigurdõ ja võlomiste abil, nii et võõra maa kunigas kunigalõ sõta kuulutas. A võõra maa kunigas oll üts suurdõ ja vägevide kuningide siäst, kes mitundgi vähämbät ja vastalist riiki tävveste maa päält arr oll häötänü, maa ja liina hinele võtnu, ja kõõ rahva umis alambis tennü.
Ja selle oll timä vägevüs suurõs kasunu, ja hirm timä iest egäl vähämbäl valitsõjal nii suur, et tuo, kellele ta sõta kuulut, hinnäst piägi “kaonus kunigas” arvama pidi. - Nii suurt murõht tundsõ ka kunigas, kui tälle vägeva kuniga käest käsk tull, et ta timä maalõ sõdima tulõ. Sõasõnnum heidütas tervet riigi rahvast arr, kui kuulda saadi, kes näide pääle oll tulõmah.
Kui kunigas ütel õdagul, söögi lavva ka uma väümehega hirmsast vainlasõst murõlikult kõnõlama naas, sis naas kuniga väümies laja suuga naarma ja ütel: “Oh mu esä ja kunigas! Kui sis kiäki vägevä ja kõrgõ kuniga kaala ei olõ murdnu, saami mie tuod ummõhtõgi tegemä. Timä suur vägi piät murtus saama, ja kunigas esi piät taiva tsirgalõ tõrduv olõma!”
Vana kunigas jäi väega tõsitsõs ja ütel: “Oh, armas lats, arr olgu ni suurõline, ei ka kõnõlgu ni torrõstõ! Mie vainlanõ om suur ja väkev, kedä nii narimine ei massa. Paremb olõsi meil palvõga timä ette minnä, ja kullõlda, mis ta mie käest taht. Vaest võisi ta mõnõ suurõ massu läbi mieka kuigi viisi rahu tetä - ja tuo olõs pallo inämb, kui hirmus ilma süütä verevalamine.”
Nuor kuniga väümies es taha tuod kuuldaki võtta. Ta nõudsõ õks sõta edesi pitä, et suurõlisele kunigalõ näüdädä kuis timäst ka maa pääl kiäki ülemb om. Kui kunigas, kel uma rahva üle hallõ miel oll, vielgi väümehele vastu vaijõl, ja sõta vägüsi keeldä tahtsõ, sis ütel väümies: “Armas kunigas esä! Lupa, et ma kogonist iho ütsindä vägeväle vainlasõlõ näüdädü või, et ta võimus meid vasta, tävveste murtus piät saama. Mie riigi rahvast ei piä ütsgi vere tsilk valõtus saama!”
Sis and kunigas väümehele perrä, kes kuniga nimel vaimlasõlõ teotava kirä kirät, nii et ta tõestõ sõta pidämädä ei jätä. Ja tuo oll väümehele mielt pite. Timä tahtsõ merekuniga sõariistuga vägevät ja kõrki kunigat nii kohelda, et tuo tälle ja timä rikile igäves mielde pidi jäämä.
Lääkis pallokõsõ aigu, umbõst üts kuu kõigõst, kui võõrama kõik kunigas arvamada suurõ sõaväega, kui mustõtav pilv, merest vällä tormas, mitmõ puu laivaga.
Kuniga väümies võtt merekuniga sõariista üteh, ja läts vaimlasõ väest kavvõdõhe, üte korgõ mäe otsa, kost vaimlasõ vägi kõik selgehe nätä oll. Näide ieh näkkü suurõ sõa-väe juhataja aamõtih ka arr paenu “kuniga tark” olõvat, kes julgõstõ ja vahvastõ ieh astõ, et kunigalõ ja timä väimehele kätte massa, mis timä kuri ja kavval nõuu nurja läts. Kuniga väümies lask näil hüvvä mielt pitä, ja kuniga liinalõ jo õigõ lähkohe tulla. Vaimlasõ vägi oll rõõmust niigu lahkõmisel, kui naa näi, et näil kedägi vaimlaist tie pääl ieh es olõ, kes näid olõs essütänü ehk mutütanu.
Kui kunigas jo küll arvas olõvat, sis haard ta imelise mõõga tupõst, ja naas tuoga vaimlasõ väke maha riipsõma. Kui õks kõrra tõmmas, sis sinnä samma tuhandit lammõs. Kõik kuolus maha. Haavatus es saa ütte ainustgi. Kuri kunigas, kes väe takah sais, ja kedägi ieh es näe olõvat, presse muudku pääle õnnõ, kas mingu edepuol vai tuhandit hukka, kji õnnõ, kas vai üle kuolnuide kuhja, et õks edesi liina pääle tormi saasi joosta. Kuniga väümies riib tõisi mõõgaga maha kui haina, nii et inemiste kuoluist kehist jo niigu määne suur vall ette sai tettüs. Ja sisgi tormas kõrk kunigas väke takast pääle, et ka üle kuoluide mäegi vaimlasõ liina pääle edesi litsu. Kuniga väümehel läts jo hallõs noid inemisi, kedä timä uma mõõgaga maha pidi niitmä. Ta pand mõõga tuppõ, võtt kuld-sarvõkõsõ vällä, ja naas tuoga puhkma. Oh! tuod sõa-väke, mis sis mäe otsast, kuniga väümehe mant, maha, vaimlasõ väe pääle tormama naas. Niigu must perätü suur pilv, tormasi tuhanda tuhandide takah, nii et üts suur räkin õnnõ kuulda oll, kui vaimlanõ hirmsa rõuhkmise all kannahtas. Kuniga väümies puhk sarvõ iks edesi, ja tuhandit tormas ka edesi, nii et lõpmata suur vaimlasõ vägi, kui höüd, näide sõariistu tule all palama läts. Kõik suur vägi, nii võrra kui näid oll, sai suutumas maha tapõtus. Ka kunigas esi, kes suurõ sõaväe takah, hindä varjatu arvas olõvat - sai tõistõga üteh maha lüödüs. Tereve suur sõa-varandus, kõiki hulkõ laivuga jäi sinnä maha, kellel ainust soldannigi perändäjäs jää-äs.
Kui kuniga väümies näkk, et viimäne kui vaimlanõ surmatu oll, sis puhas ta kuld-sarvõkõsõ sisse, kõva kats, kolm- ja lõpmada suur sõavägi voolas kõiki sõariistuga, sarvõkõsõ sisse tagasi. Ja kui sis sõa mürrin ja kärrin vaiki oll jäänü, sis tull kunigas kõõ rahvaga liinast vällä kaema, mis siäl sündünü om. Terveht vaimlasõ väke sillah, surmatult maah näteh, oll kunigal suur ime ja mõistatus, kuis timä väümies nii väkev ja tukõv, iho ütsindä olla võis. A väümies oll kah nii võrd kavval, et ta merekuniga sõariistust kunigalõ, es ka muilõ, midägi es lausu. Ainult timä armas provva tiedse, missugunõ võimus täll ütsindä terve maailma võitmises, merekuniga sõariistuga om. Ja ka timägi pidi tuod asja salausõh.
Mitmõs ja mitmõs nädälis sai kuniga sõäväel vaimlaisi maha matta, mink tasomises näile ka lõpmata suur sõavarandus sinnä oll jäänü. Nii sai kunigas, kes inne tõist peläs, ja tõõsõ ieh värisi, kõigõ vägevämbäs kunigas terve maa ilma üle. Vana kunigas kuoli mõnõ ao peräst arr, ja väümies sai kuningriki perijäs ja valitsõjas. Et timä võimulõ vasta viel seeni ütsgi olõ-õi saistanu, ja timmä ka surmgi tohe-ei puttu, sis pelätäs, et kui ta ütskõrd kuldsarvõkõst puhkma nakkas, et sis ka viimne päiv, ja ilma ots käeh om.

H II 73, 429/31 (65) < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Peter Vislapuu (1906) Sisestas Salle Kajak 2003
Kavval tõstamänt.
Vanast elli üts tark ja rikas mies, kes iiälgi naist es võta. Nii elli timä vanas ja oppõ targas maailma nii tundma, kui ta just om. Et täll väega pallo maailma mammonat käeh oll, sis püüdse timäst egäüts “hausuväärtgi” umanõ suurt luku pitä, tedä ta viimätsil päivil hinne poolõ elämä kutsu. Vanapois oll tark ja kavval külält “jalgu uma lavva all” pidämä, ja esi hinele perremehes ni pernaases olõma.
Ja et täll varandust pallo oll, sis luot ega sugulanõ timä käest mõntgi sata ruublit saija, kui ta koolõs. A vanal tsüramehel oll hing visa vällä minemä. Es koolõ ni es koolõ arr, ehk tedä küll kõiki sugulastõ poolt katsi kässiga ammuki kalmu olõs kannõtu.
Üotmine oll pikk, kätte joudmine kärmäs. Inne kui kiäki olõs mõtõldagi võinu, tull vana sugulasõ surma sõnnum kõigilõ kätte. Ja noid es olõ mitte veidü, kiä tälle puhtilõ pidivä sõitma. Ütelgi es olõ vabandust ieh, et täll “seokõrd” võimalik olõ-õi puhtilõ minnä. Kõigil oll võimalik, ütelgi olõ-õs harilist vabandust ieh: olõ-õi minka minnä. Kui kõik pohttelise kuoh olli, sis avati rikka sugulasõ tõstamänt vallalõ, ja loeti ette: “Kes minno leinäse ja kalmulõ saatva, nuo jääse mu tõstamändi armust ilma. Pohette pääväst aastak edesi arvata, sis saava tõstamändi perija uma osa kätte, mis ma kellegi olõ määränü.” Rikas sugulanõ panti kirstu. Süödi ja juodi, mõni oll rõõmus mõni kah murõlik, nii kui kiäki kadono ello tundsõ, ehk timäst midägi arvas, nii oll ka näide olõk.
Mõnigi raha ja vara ahnõ, hüä suurgi sugulanõ oll pohette aigu õigõ rõõmus, ja es lää ka rikast miest kalmulõ saatma, peläteh: agu jää ma tõstamändih tettüst osast ilma. Mõni, kel armas sugulane kallis oll, läts sisgi leinäteh tedä ta viimsele teele, hauda saatma. Nii peeti rikkalõ vanalõ poisilõ puhtõ arr, ja egäüts läts umalõ poolõ.
Aastaaig läts müödä. Pohettelise tulli jalkõ kokko. Egamies kui naane tull varandust vasta võtma. Nimelt noil oll suur loodus, kiä kadonu tõstamänti ütegi leinamise, ei ka kalmulõ saatmisega es riku. Tõstamänt avati ja loeti ette: “Kõik kes minno, ilma mu rikkusõ ja varalda tõisitsõlt omma leinänü, nuo omma ka tõestõ mu tõstamõndih määrätü varandusõ väärilise. Ja nuo omma kõik nuo, keda ma tõstamõndi edimätseh leheh kielnü olõ, hinnäst leinädä, ja kalmulõ saatma minnä, kes aga sisgi minno tõestõ omma leinanu, ja kalmulõ saatnu. Ainult neide keskel olgu mu varandus üttetasa jaotõdu, olgu naa ligidält vai kaugõlt sugulasõ. Tõõsõ piävä kõigõst ilma olõma.” Olli küll üts tark ja kavval tõstamõnt.

H II 73, 631/4 (3) < Rõuge khk., Pindi v. - Jaan Sandra < Peter Majas (1906) Sisestas Salle Kajak 2003
Halli sõitja herr.
Vanast sõitnu jall üts herr kats tõiskümme aastakka halli, nii et ütegi roho tedä terves es tie, es halli tõpõ mant es aja. Rummal säks tahtsõ tarku tohtride rohtõga hallist vallalõ saija. A sändsit külä arstõ ta es usu. Kannaht innembä hätä, ja sõit halli edesi. Pasjas oll täll üts tütrik, kes üts igävene ori oll, ja üöd ku päivä herrä man pidi saisma, et kõiki hallitõbõlise tojosid täütä. Vaesõl latsõl oll sändse man illeh liiga rassõ elo; sisgi, kohei olõ-õs pästä kah. Pidi elämä. Egäkõd, kas olgu kest üö aigu vai mändsel taht aol, pidä täl herräle värski vesi joogis olõma.
Kui sis ütskõrd herr jalki püstpümmel üöl suvva kärähüt, läts tütrik vällä, et kaost värskit vet tuvva. A pümme oll, nii et kätt näe-es silmi mano panda. Mis hädäga tetä. Kuigi es tohe kao vierde ka minnä: tsirgas üte lannu-kust joogianomahe, pand värskit, lummõ jahutusõs sisse - hallitõbõline serbas arki. Asi illos. Jäi pääle aruldasõ joogi magama - magasi rahuliste õigõ kavva, midä tütrikgi väega immes pand, et herr üle 12-aastaga nii vaastõ maka. Kui ta viimäte üles heräsi, oll ta kui vahtsõnõ inemine: kihä tahe ja terve, kuri halli tõbi kaonu. Herräkene peläs viel päävä tõõsõ, kolmada, kooni arr näkk, et hall tävveste lõpnu. Sis naas ta tütrigu käest perrä perimä, missugunõ tuo rohi oll, mis ta tälle sis joogis and. Vaenõ tütrik naas kõigist kihäst vabisõma ja värisema, arvatõh: no tulõ üts kätte, mink kätte piät lõpma. Vaesõkinõ salas kõigõst väest, ja es ütle edimält midägi tiedvät. Herr es jätä nõudmist maha, pett ja meelüt kõigi pidi, and tälle hüäs meeles hulga kingitüisi ja lubas igäveste priis laskõ. Sis heit tütrik viimäte hinne herrä ette põlvilõ maha, ja pallõl silmäviega umma suurt süüdü andis, mis ta hirmuga ja hädäga tennü. Herr käsk täll rõõmsa helüga maast üles tulla, and tälle kõik andis, tennäs viel päälegi, kinke viel hulga raha ja lask igäves priis.
Kui tütrik nii kolm aastakka jo umma pääd, vabalt elänü oll, läts ta ütel pääväl küllä, tädi poolõ minemä, sis puttu tie pääl üts ütlemätä illos peenikene preili tälle vastu, teret tedä väega sõbralikult ja ütel: “Kas sa minno sis et tunnõ? Mie olõmi jo 12-aastakka üte katusõ all elänü, üteh sängüh, pehmide patju seeh puhanu.” Tütrik es kitü midägi tuost mälehtavät. Tõõnõ kinnit ja kitel õks edesi, arvõl näijolõ kõik ette, mis täll 12-aasta seeh hüvvä ja halva johtunu. Viimäte naas tütrik tõist ka uskma, ja poolõlisi sõbrasgi pidämä. Sis võtt illos preili väega ilosa hõpõdsõ kaala kie, and tälle ja ütel: “Sõbrakõnõ, võta no seosamagi mu käest mälehtüses! Mie elli nii hulga aigu väega ilosahe.”
Tütrikul sai ka väega hüä miel, võtt kaala kie vastu; preili jätt timäga ilosahe, lahkelt jumalaga, mõlõmba lätsi umma tied. Minneh mõtõl kül tütrik ehteasja kaala panda, a naas mõtlõma: tädi om sääne proosta inemine, nakkas väega immes pandma, kui minno nii uhkõlt näge. Võtt ja pand kalli kie tie veereh võsuh olõva jämme, kärädu kõo ümbrele, et siält tagasi tullõh arr võtta.
Kui ta tõõsõl pääväl tädi puolt tagasi tull, näge ta jo kavvõst, et suur kõiv pikäle maha oll lastu. Tõõnõ heitü kõik. Mõtõl: kiäki om tulnu, kõo maha lasknu, ja kalli ehteasjaga umma tied lännü. Kui ta kõo manu sai, sis näkk ta, et kaala kiekene siäl samah kõo kannu kõrval maah oll, ja suurõst kõost, kui väits, läbi oll lõiganu. Sis sai ta viel arvu, et hirmus halli tõbi, peenikese preili näol, tedä trahvis uma kingitu kaalkiega tappa tahtsõ, et ta tedä herrä mant arr oll ajanu.

H II 73, 646/7 (11) < Rõuge khk., Pindi v. - Jaan Sandra < Peter Majas (1906) Sisestas Salle Kajak 2003
Milles no halli-tõpõ ei olõ?
Vanast põssi kõik inemise halli-tõpõ; noidõ siäh oll ka pallo sandsit tarku ja tundjit, kel timä sita üle võimus oll. Ka nuo ai halli tõbõ külmäle maalõ arr, ja säi külmämaa piire pääle vahi, kõigil püssü käeh, mis hõpõ luotõga arr omma täüdetü. Kui sis hall piäs seolõ maalõ mändselgi moodul tulõma, kas jänese, siili, lasitsõ, ehk mõnõ vierdüvä muna vai kerä näol - sis laskva piiri vahi nimä maha. No om tõisi pallo jo arr tapõt. Kui näid külmäl maal mõni hott viel piäs olõmagi - ega näid jo ülepiiri seolõ maalõ inäp ei lasta. Selle olõi no inäp halli tõpõ.

H II 73, 741/2 (17) < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Johan Malisk (1906) Sisestas Salle Kajak 2003
Kosimine.
Rõugu kihkunnah Külmä küläh, elli üts nuormies, nimega Peter Rauba, kes umil nooril päivil kosjul kävvüh, hinne üle lask lüvvä. Ta läts uma esäga Zääragu külla kosjulõ, koh ta noorõmba sõsarõ Katri kosõ, kes ilosa näoga, nuor meiu oll. Viimäte, kui kolmõ nädäli peräst aig laulatama minnä ol, saadõti vanõmb sõsar Ann altari ette, kinka kerkherr timä paari pand. Häülas nuormies es tihka uma mõrsa pääle kaehtaki, ja nii võidsõ vanõmb sõsar Ann julgõlt, timäga “käpä kokko” tsusada, mis ka ilma mututumalda sündü. Kosilanõ näkk petüst viel sis, kui naa pääle kerigu kõrdsih “laulatusõ liiku” naksi juoma. Sis pässi noorõmehe silmä vallalõ, ja ta näkk, mändse tsiinakukõsõga paari sai pantus. Ta vet arr elli mies tuosamaga kah iä otsa. Mõlõmba omma jo havvah.
Rõugu puol om parhilla viel vana kosilasõ pilkamine rahva suuh alalõ: “Katri kositi, Ann anti.”

H II 73, 788/90 (40) < Setu < Rõuge khk. - Jaan Sandra < Vidrik Sander (1906) Sisestas Salle Kajak 2003
Mõisa herrä kolm armukest.
Ütel mõisa herräl oll vanalaigu kolm armukest, üts köögi tütrik, tõõnõ tarõ tütrik, kolmas lastõ tütrik. Viimäte lätsi naa kõik kolmõkeske, ütstõõsõ takah raisku, ja mõisa herr tahtsõ näist kõigist ütekõrraga vallalõ saija. Pidi tsõõrigu nõuu, kuis kasulikult armukõisi majast vällä võisi saata. Ta pand ka kõik kolm hukka lännüt tütrikku aho pääle pikäle, ja sääd näide pää' üle aho veere maha. Muido katt ta nimä kõik üte tekiga kinni, nii et näist midägi nätä ei olõ. Sis kuts ta üte noorõmehe mõisahe, vei tütrika ette ja ütel: “Noh, noormees! Valitsema omale siist üks pruut!” Nuormies silmitses ütte ja tõist aetut tütriku palla ja ta ütles herräle: “Ei, kulla herrä, ma ei taha neid üttegi naases võtta. Naa ei meeldi mullõ.” Herrä lahkõ näoga läts üte kõrraga vihatsõs, ta naas nuortmiest nikma ja irvellema: “Ah sina rummal talupoja siga tahtma oma ärräle öölda, et kolmest neiust üksgi sinule ei meeldi. Maaha ja 25.” Sedämaid asusi ka herrä timmukalise tiendri mano, nuormies tõmmati maha ja loeti mõistõtu osa kätte, koh herr esi man sais ja ega löögi man lugi: “Kas nakkab meeldimä? Kas nakkass meeldimä?”
Kui nuormies nahatävve kätte oll saanu, viidi ta tarrõ tagasi mõrsjat valima. Valu vähäsi, ja nuormies ütel jalki herräle: “Pai herräkene, ma ei taha näid üttegi võtta, kas teke mis tahat.” Tuo pääle pahasi herr viel inämb arr ja ütel: “Ah sina talu siga ei tahtma näid? Maaha ja 35. Soolatuide vitsadega.”
Kui tuo mõistõtu osa kätte anti, sis võtt nuormies üte hukka lännü tütriku pala arr õnnõ, ja herr saat mõrsja paari kerkherrä mano, tähega, kes nimä siäl samah kokko laulatas. Sis tulli naa mõisahe tagasi, koh herr näile talo kotusõ kätte and. Naa pidiva sis kotusõ pääle minemä, siäl elämä ja mõisat orjama nakkama.
Tõõsõl pääväl tekk ta säänest samma tempu tõõsõ armukõsõ peräst, kooni tuo üte noorõmehega laulatõd ar ja kotusõ pääle saadõtus sai. Kolmandal pääväl oll herräl viel kangõkaalalidsemba kosilasõga tegemist, kellele inne laulatust, kolm soolast ja palavat sanna pidi kütma, kooni näist viel paar sai. -
Sändsist tundõst nuo segaverd maamehe' omma saanuki, kedä mõnõ ka “kadaja sägsus” kutsva.

H III 11, 57 (21) < Rõuge khk. - Hindrik Uuk (1888) Sisestas Salle Kajak 2004
"Viruskundra tulep" - sellega hirmutakse lapsi. Ristmata latse heng jävat sija ilma ja olevat luba kolm kõrd ristiinemise manu tula muul näol. Kui inimene tale risti ete heidap, sis savat taiva, kui mite, sis põrgu.

H III 11, 159 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Vana laka-esänd tekk säitsmest härrä nahast suure kotti, kohe umma trossi sisse pand, ja läts petjad Antsu paku. Petja Ants kah oll kotti sisse paenu ilma vana-laka-esanda tiidmalda. Juusk jo mittu päiva, iste sis suure järve kaldõhe mahha ja nakkas leeväpalla süüma. Tek kotti vallalõ ku-sis petja Ants kottist vällä karras röögähti hõi! hõi! Vana-laka-esänd hiitü hirmsahe ärr, nakas järve juuskma, satte mahha ja murd kaala luu katsgi. Tuust saani ei ollõgi inäb vana-laka-esändat.

H III 11, 159 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Üts miis sai ütskõrd soe mõtsahn kätte, haard hannast kinni, nakkas koddo vidäma, sis jäii ku äkli jälle perrä, kõik rahvas mõtli, et ääestaja oll' lännu.

H III 11, 159/60 (3) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Tammõsuu Paap tull' Kivestu orrost viina kua mant janipääva puulpäva õdagu kodo läbbi sõnna-jalla saare, sis oll' nakahanu üts sõnnajalla häiermes tälle viisu külge ilma timmä tiidmata. Sis tul Vanna Kuri tälle vasta, oll' üts paar saksa saabid väega ilosid käehn ja üttel tälle: "Vaehtage mi ärr, anna sa mulle naa viisu, ma anna sulle nio saapa." Paap üttel: "Ta kuis ma nu suka vaehta. No olgõ pääle." Vanna Kurri üttel: "Ma moodo joht vaehtanu es a kah! mis sio siinn viisu küllehn om." Paap ka näkk' är, et oll' sõnnajalla häiermes, sis hiitu külh, et oll' kalli as'sa ärr andnu, võies inämb midagi tettä. Ni silmist ärki kätte Paap kaes ummi saapid, üts määnu kuuse kannukõnnõ ja üts kuusekoskõ tük.

H III 11, 160 (4) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Minu isa, isa, emäle olli ütteldu niida: "Matli minne viil inne ku päiv alla lät Haani mõisahe, küsü siält 3 hõbõ luitsad ja mine hiita ega ütega 3 kõrd, sis tullõ raha kast vällä vahtsõ lina mõtsan suure kivi alt jaanipääva inne pääva nõsengut."

H III 11, 160/1 (5) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Tõeste sündinud lugu
1883 a. novembri kuul Kasaritsa mehele oll' unnehn ült: "Minne tu üts hingeline ja hingelda sis minne Kelläri ehk Meegu mäe järve viirde ja hõika: "Näks tullõ välla ja tuu raha."" Miis läts ja võtt umma varsa ja kassi köüt sälga, läts järve viirde, hõigas: "Näks" jne. Näks tull vällä ja visas kasti perve pääle ja vidi varsa jõkkõ, kass oll näugma nakanu, sis oll' varsa vallalõ lasknu ja oll' visanu hirmsa suurõ lainõ mis rahakasti tagasi tõi.

H III 11, 163/4 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Ütel mehel oll hoppõn ärr koolu, miis nilg naha ärr, vei rõipõ tarrõ taade, aija pääle. Ärr minnehn näk miis, kun suur kunn läts hõbõsõ nõnnast sisse, hoppõn nigu tehhähti õnnõ. Miis sai arvu, et ta ollõõi innäb õigõ luggu. Mõttel olgõ pääle külh ma ta hummõn hauda aja, nii läts ärr tarrõ parsilõ magama.
Noh! Hüäkene külh! Kikka aigu kuuli jo üts kävve värrehti takkahn kuu tümpsna oll õnnõ. Mõtli, et tõõsõ tarrõ hoppõn tükkis mi hobõsõ manno. Noh! saõs middägi arvu. Kuuli äkki kuu värrehti võeti vallalõ, lätsi ruttu kaema, kis sääl kääva. Näi - kuu nillut hoppõn tull vasta sendsehn joo... Nii hiitu õnnõ ärr, kuu tahtsõ maha satta, sai viil parsilõ ärr paeda, nii seeni tulli ka nillut hoppõn tarrõ, kuu sis nakas jalguga parsi pesmä nigu suuri vassaridega. Pia lätsi kõik parrõ katsgi, miis sai viil risttalla külge hinnäst kinni haarda. Jõvvaes miis kavva ribbahn olla - sattõ maha - nii kikas kirrähti, sis sattõ hoppõn kah kuu rööb maha. Hummogu vei miis hobosõ välla, mat maha, tek viil nii muudu, et hoppõn innab saa es tagasi tulla. Perrähn sai kuulda, et küllähn oll üts nõid olnu, tuu ol hobbõsõ sisse lännu, kunna näol tahtse tuud miist ärr tappa tuuga olli nää vihhamehe.

H III 11, 166 (3) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Üts immä nõiuti soes pääle tuu ku lats ärr oll sündünü. Muud saa as midagi, miis pidi latsõ tõõsõ naase kätte andma nissa süümä. Mõnnikõrd kuulti võssust, et susi undas väega hallõhõhe. Viidi üts kõrd lats võssu viirde. Viija üttel: "Immäkene tullõ välla imeta last hummogult huu nisaga, lõuneaigu lehmä nisaga, õddagult õigõ nissaga." Pääle tuu tul allaste naane võsust vällä, nakas last immetämä. Võsuhn oll üts kivi sinna pand timmä õks uma soenaha aa tuu kivvvi oll nuu verrevas aet. Allastõ naane nuhud - sülläs ptüh! ptüh! Kärdo haisu tullõ, ilmsi päivsi kõrvatas ziku. Seeni nahk ärrki palli. Sai naane naases jäll tagasi.

H III 11, 171/2 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
"Ku hinnele "puuki" tahhad tettä ku rahha ollõgõi minka osta, sis ma oppa kui tii." Nii üttel üts vanna mehekenne sis nakas selletämä: "Vettänü vannast õks oll nii tett. Vanna kullunu luvva kang panti kihäs, hobbõsõ pää luu sällä luus, kats kistavart jallus, kats pika hobbõsõ seereluud kässis, särgi kaarusest soolikuu, sis pidi tälle viil hammõ, särk, püksim küppär kõik hirmus vannast tükkast kokko säädma mis aiama päält pidi otsitama saama ja tälle sälgä säädmä. Kats nellapääva õddakud pidi kõik nii ärr säädmä ja kolmatal odagul risttii pääle minnemä, sääl piäd tälle kolm kõrd pääle puhksõma, ja kurra käe tsilli sõrmõst kolm tsilka verd pääle silguda ja sis kõvvastõ röögähtä: "Vaana Juudas tullõ ja anna sija umma vaimu ja võtta mu hinge tuu iist hinnele." Sis lät "puuk" ello ja küsüs tüüd, sis anna vai juhhada sis ta tege sullõ kõik mis vaija umm.

H III 11, 173/4 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Vannast rija liinahn müüdi "puukõ". Üts miis oll ostnu hinnele tüü-puuki sis ollõõs perräkõrd innäb midägi tüüd anda oll lasknu jo kõik tüü ärr tettä. Oll-õks andnu külh puugõlõ parrembahe süvva ku ummilõ sullasillõ. Üts kõrd ol sullanõ tu söögi ärr söönü miä perremiis puugõlõ pand, sis oll sitnu asõmõllõ kausi sisse, noh! Puugi tulnu kodo, kaenu üts ülnü: "Tsits um," tõõnõ ülnü pup um. Nii oll sullanõ ega kõrd tennü nii kavva ku olli ärr paenu-tõõsõ.
Tõõsõnh paigahn oll perremiis jäll' lasknu sõglaga vett mäe otsa mulklikatsõhõ tõrdõhe kandi nii kavva ku jäll olli nu kaa ärr paenu. Üts miis ollõ'õs jäll Rijast umma kodo toonu, Rijahn oll ostnu rahhapuuki õllõkäest kaija inne ku kottohn tää oll tii pääl kaenu, oll närtsu sisse mähid üts tullinõ hütsekene. Miis oll' visanu pedäjä juurdõ ärki mahha. Tõist kõrd lännü kaema, olnu sääl pedäja juurõhn suur raha unnik kohe hütsekese oll maha visanu.
Ku puukiga Rijast kodo tulti, sis kia kõgõ edimält vasta tull, toolõ pidi puugi tuuja ütlema: "Puuk su hinge sisse," sis karras närtsu seest vällä ja küsse tüüd.
Innäbüsi nä veije õks üüse ja teije üüse tüüd. Üts miis elläs parhilla kiä oll nännü ku kukka-jallaga rätseb õks oll läbi paija (akne) vällä künnõlnu ja tüüd oppanu, nigu miis mehhega ol kõnnõlnu sügüselt püme üüga.
Või, jah! Tuud nakkas pelgämä kõik.

H III 11, 175/6 (3) < Rõuge khk. - Jaan Gutwes (1889) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Wõrro liina mustitsõst liina kantsust.
Tuu um muido tassanõ ma, liina kottus um kõrgõ mäe otsahh. Wöu jõgi juusk lõunõ puulsõ ja õddagu puulsõ poolõ pääl ümbre, ja um liina kottal ilma põhhiata. Siäl elläs wii-jummal. Tuu wõtt õks ega aaestaia säitse innemist upputas ärr. Ka parhilla wiil ega aastaia säitse innemist, mitte innämb ega wähhämb. Nago näütüses: Üttest külläst käwwe õks ülle ja tõõsõlõ poolõ naase haina otsmahh; lätsi jäll nelläkeske ülle, ütte wanna lootsikuga. Sai keskjõkkõ, ütz hellü üttel: hopp' - patsopp'. Sai sis lootsik pia tõistõ wiirde, ütz lootsiku täüs wiil oll maad joba nakkas äkki waoma. Ütz kiä kõgõ iihn ol, tu sai perwe pääl kassujist paiju ossõst kinni haarda ja wällä karrata lootsikust ja jäigi ello, aa tõõsõ lätsi kõgõ lootsikuga ju põhja. Täämbätse pääwani ollõõi wiil ärr löütäi.

H III 11, 178 (5) < Rõuge khk. - Jaan Gutwes (1889) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Võu ju veerehn kos tu suur küllä vannast oll', ju veerehn suur sann mehhe olli ärr käünü jo sannah naase olli parhilla viil sissehn sis kuuli naase ku ütz hellü juust tänid "aig umm joudnu miis ei jõvva" lätsi sis jäll mehhe öütsi, lasi jõõhu hobbõsõl juvva aa üttel sattõ hobõsõ eddejalla mua sisse sattõ hobbõsõ sälläst jõkkõ ja uppu ärr löüdäõs kihägi innäb ärr kutsuti kallamehhe võrkuga otsma miä kaonu, tu kaonu, lövväõi kostgi innäb. Hõppõ asju (luitsid, rahatüka, jne.) löuti võrkuhn sissehn ollõv, kallamiis võtnu hinnele vei koddo sis oll egga üüse käünü ütz miis sinnä ja oll kiusanu kos sa mu hõppõ assia panni ma es ollo kottohn ja sa seeni võtti mu hõppõ vanna varra ärr. Ollõõs inne rahhu jätnu ku miis ärr oll müünu sis oll vallalõ lasknu es õllõ kunnagi innäb kiusama tulnu.

H III 11, 179 (6) < Rõuge khk - Jaan Gutwes (1889).
Suur wuur sõit ülle Wõrro järwe, aa ütz miis jäi kõgõ hobõsõga tõõsist kawwõtahhe, kiä iihn lätsi nuu kuuli et ütz hõigas: "Aig um, miist ei näe!" Kiä perrähn oll tuu nakkas juwwa tahtma. Tõõsõ es tahha laska, ütli et: "Ärr mingu, sa upput ärr!" Aa tä tahtsõ kühl wägühüsi minnä, aa tõõsõ es lasõ sugugi jõe suuga juuma. Ei tiija kost sis ütz oll kübbäräga toonu; nigu juuma nakkas ni karras wesi kurku ja uppu ärr. Jällgi sai ühellü ütte hinge; ega tuu ei jätta kuu täl õnnõ aig um innemist ärr wõtta.

H III 11, 179/80 (7) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Üts miis sellet jäll' nii: "Ma lätsi vällä kusõlõ, näi läbi värrehti ku väikene tüttärlats tul ülle aija talvõl kange külmäga, tul hoobis värrehti manno, kai läbi värrehti, uut veitügene aigu. Kai jäll', sis es tohe ma innäb olla kai ku tarrõ pakku pässi."

H III 11, 180 (8) < Rõuge khk. - Jaan Gutwes (1889) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Ütz ärr koolu miis oll selletanü unnõh tõõsõlõ nii (tu oll hinne ärr poonu). Mu ello um muido hüa ello külh aa hirmus pallo sõitu um ma ollo jo hobbõsõs muuted ma pia nii kavva perremiist vidämä kuu mul aig tullo ärr koolda. Nigu ütz kõrd üttel perremiis sõida joosõ ruttu rijahn nakatas parhilla ütte last tapma vai ütz tüdrük tap umma latsõ ärr sis sai silmä pilguga riiga ütz tõõnõ miis kah um tuuga mii uks sõita.

H III 11, 182 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Pahhavaimu nimed minka latsi hirmutõdas um: "Virruskundra" ellopaik um parsi all, tarrõ nulkahn ahhopääl.
"Näks" ellopaik tiigi ja kao.
Ahhivarrõ sissest tullõ huss.
Motsast tullõ sussi valla latsi otsma ekka pühhäpääva.
Ku latsõ pühhäpääva mõtsa latva, sis jääse lalgupittehn kinni maa sisse nigu üts oll jäänu. Ollõõs innäb kodo saanu, ol tahtnu esä maaga ülles kaiba ja kõgõ maaga kodo vija. Lats nakanu tänni: "Ärra kaibgu hallus saa" ja oll jäänügi mõtsa. Ni ärr mingu ti kah mõtsa pühapääva marju otsma.

H III 11, 281 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Üts miis kävve vannest Riija linnahn soola perrahn, vuuri vidamähn. Oll üttehn kõrtsihn, nakkas äkki ku puuga lüüdi pähä; üttel mehel kõtuhn hirmsahe kiskma, es saa paigastgi kohhe. Tull sis üts vanna mehhekenne kõrtsi ahho päält mahha, küsse: "Mis tähn nu vigga um?" Selletedi ärr, asi ni umm, vanna miis käsk siis toobi ollud osta, et timmä tegge terves - ostõdi kah! Käsk vanna miis haigõl mehel inne juvva, aa haige juu õs inne, jõi sis vana miis innem inne juumist puhhas vattu toobi päält hõnguga mahha - päl tuu läs suur huss toobist ollõ sissest välla. (Jah! Olõv õigõ) Sis ollõv esi joonu ja andnu haigõlõ kah juvva, sis oll haigõl ütte kõrraga kottu hallu ärr kaonu.
Noh vanna miis sai terves tegemise iist massu muidogi. Ja "rehk" tuu husssi kah ärr, ja visas kerresehe, perrakõrd läts esi kah jäll tagasi kerresehe. Voorirahvas lätsi jäll edesi Riija poole.

H III 11, 287 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Üts miis oll lännü õdagult välla kusõlõ - nännü, et suur pik puuk joosnu aida katusost õkva sisse. Miis lännu ruttu tarrõ, võt vanna katla tükkü sisse, pand pallajaid hütsi, kaabits hõbõhõt ja koll kassi karva, ja kanna pussajad, risti rästi pilpapinnukõisi pääle, siis karras aida manno kaema. Näkk ku rüüä salvõhn saiis väikenne miis halli pikka habbõna, väikene jõhvine kassi suurunõ kott kaalahn, ammutanu hirmus virgastõ rükki sisse, oll jo pia puul täüüs. Puuk nännu perremiist, nakkanu pallõm: "Pai perremehekene, vii taa tuli ärr, sehh! Võta seo!" Karmannist võtnu pikka küündle kiä jo oll pallanu. Paknu õks perremehele umma küünalt, aa perremiis es võta. Perremehe tuli oll esi sääne, et tuu tullõ valgõst puuk es pääse, ilma perremehe lubata.

H III 11, 288/9 < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Kätte massmine tõsõlõ
Üttehn küllähn elli kats kurja perremiist, es tohe naa ütstõõsõ iist midagi tetta, eaa midagi ette võta; arvsi õks tõõnõ tõist süüdlases ku midagi sündü kas kaiho vai kassu. Ku linnas "koddas" kannu karja, või sussi lamba karja, siis tull tõõnõ perremiis esi kotga vai soe näol. Ku pallia hiiri villä rõuka seehn vai varblasõ kannepit seije, siis oll kõik tõõsõ perremehe käsu pääl. Perräkõrd nuu tohees tõõnõ tõõsõ tõttuhn innäb midägi tettä. Nii tuust saani jäigi pia puul vaesõs. Nakas siis tõõnõ perrenuus sutta vidämä, saii sitt ärr veetus - näkk ku kunna kattõkeske kävve sitta laotust pittehn. Miis arvas ärr, eaa naa muu ei olle ku tõõsõ tarrõ perremiis pernaasega. Nakkas takkahn ajama, sai malgaga mõnnõ matsu anda üttele, tõõnõ pagosi tervelt ärr. Päll tuu miis lask hobõsõ vallalõ, läts koddo süümä, naanõ sellet kottohn, et tõõsõ tarrõ perremiis äkki haigõs jäänu. "Noh," mõttõl miis, "ma anni tälle kah tubliste." Miä nuu saa, ei nuu kottust maha jättä, ei nuu pakku minna, ei nuu kuigi tettä! Tõõsõ tarrõ mann näkk' jäll perrnaane, et karria aijahn oll piimä lumbikõnnõ maahn, täll jo teeda, kust tu tulnu. Kaabits maast pilpakõsõga piimä kokko, pand pudelahe, vali "nõia verd" pääle, pessi pudelahn häste piinüs, pand patta, tekk haava lastõga tullõ alla, kiit nii kavva ku kollkümmend koll lugi, vei karria aia pääle, vali sinnä kottalõ maha kuhu piimäne asõ oll. Siis tuul perremehel, kiä kunnalõ leij, tull suur sisse hallu, ku tänit suure hellüga appi!!! - on tõsi!

H III 11, 290 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Puugist
Rikkas perremiis saanu arvu, et salvõst vilja kaos õnnõ. Mõttõlnu, mõtõlnu, et ei olõ asi õigõ. Lännü targa manno nõvvo küsümä. Tark ülnü: "Võta küündlega tuli, pannõ vakka alla ja jää esi uutma. Ku midagi kuulõd, nõsta vakk tullõ pält arr ja kae!" Miis tennü kah nii. Arvata kesküüse olnu krõbahus. Miis nõstnu vakka tulõ päält arr. Nännü: väikene saksa poisikõnõ saisnu salvõhn, jõhvinõ kottikäne käehn, miis võtnu kotti käest arr. Lännü liina kohtohe. Puuk oll ku kikkas lavva veere pääle tulnu ja ülnü: "Ma es võta muud ku tuud mis pühapääva ja puulpäävä perrähn päiva tett umm." Miis es ollõ saanu midagi üldä. Kohus mõistnu puugilõ kotti tagasi ja andnu luba edespidigi pühäp. ja puulpääva õdagust tehtud võtta.

H III 11, 291/4 (3) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Vana jutt
Üts miis ollõõs pellänü kedagi, oll kännu "Rabba suu rampide" mangi ärr. Ol siis ütskõrd jäll' mõtssa pittehn lännü, nännü maahn ütte kuulja pääluu, oll löönu jällaga ültehn: "Mis sa siin suigud, tullõga vahel muu poolõ käüma!" Lännu jäll edesi, olõõs pandnu tähelegi, ni kavva ku sai õdag. Läts miis naasega magama, kuuld üts kolistas ussõ takahn, lask ussõ vallalõ, kaes, miis muudo külh, pää asõmõl pallias luu. Ajava siis jutu ütest ja tõõsõst, pand naane siis söögi lavva pääle, kuts kuulja süümä, tuu tulo kah, ja süü kah, sai' siis tuu jago valmis, siis kuts kuulja miist jäll' umalõ poole hõõmüs, juhatõhn: "Tulõ sinnä kottalõ, kuhn pääluu oll, koputa sinnä kottalõ kura jala kundsaga kolm kõrd." Innäbad olõõi vaijagi, siis lät miis sinna, tege nii ku kästi. Maa sisse saii suur läbi kust alla käüdas. Säält läts kah mii miis alla, sai suurde ilma. Sial kõik suurõ ilosa puu, ilosa maja, ilosa hobosõ iloside tõldu iihn. Võetas siis sissetulloj kah pääle, sõitedas ümbre huulitsa nulga üte maija sisse, siäl kõiksugutsid pille sain-veere täüs, mängjid näe ei kohngi. Mii miis pallõs siis võõrast miist laskõnu näil mängi ka veedugenegi. Võõras miis vilist, ku siis tull katstõiskümme mängumiist, võti egaüts umma polli käte. Jäi uutma. Maa alosõ miis küsse maa päälse mehe käest: "Ku sa tahad, et naa mängvä, siis sa inäb umma naist ei tunnõ ku sa koddo läät." "Oh tuust ei olõ midagi!" ütel miis. "Lass' mängi õnnõ, ma ei jovva siist muudo ärki minna." Mängiti siis kah üts tükk - mehel lätsi hiusõ pistü kullõldõhn, nii ilos oll. Sai tu lugu otsa, miis üttel: "Mänge viil ta oll hirmus illos." Kuulja kihä üttel: "Ei! Siis sa innäb ei tunnõ ummahn kottohn üttegi inemist." Miis üttel: "Oh tuust ei ole midagi mängi õnõ!" Kuulja kihä vilist kats kõrda. Üts kõrd vilist, siis kõrva jäi kinni, tõist kõrd vilahut, siis egalt puult karksi mängumehe sisse ku ussõ karrahti õnnõ. Ku siis mänge - ilmahgi es või innab ilosamba olla - siis sai mäng otsa, miis jäll hirmus hallusahhe pallõma: "Kulla kuulja kihäkenne, mängenu viil üts ainusgi kõrd!" Miis pallõl kavva. Mängiti siis kah, kolmat kõrd. Kuulja kiha vilist mängumihi, et allostagõ! Aknõ ja saina ja põrmadu kõik värisi. Mängu hellü lõppi nii illosahe ja tassa, et taivalise ka illosamba ei või mängi. Kuulja kihä saat mehe välla. Inne oll väikene mõts matuse pääl, noo jämme ku palgi. Miis lät kotto kaema, korgõ kivi umm õnnõ koddo kottal. Maja maatasa tett, mõts asõmõl. Lät edesi saa üte liina mani, minneh näge tii veerehn ku kurria kubija kõvvaste rahvast tõrrõli. Sai liinahn teeda, et koll sada aestaiga jo müüdä lännü tuust saani ku maa alla läts.

H III 11, 300 (11) < Rõuge khk. - Jaan Gutwes (1890) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Ütz jäll oll rii ravvaga ähvärdänu: "No Noh!" Ega suuki ruusk pikkemb ollõõi ku muu ruusk." Ollõõs viil häste saanu ärki ültä kuu pikne oll porrotanu - siis oll siäl kottal suur haud maa sisse perrä jäänü õnnõ.

H III 11, 302 (15) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Sullanõ tennü saiba otsa terraväs ehk nelläpääulpäävä õddagu perrähn päiva. Saks herr tulnu kaema.
Sullanõ ülnu: "Ega neist midägi ei saa miä noo tii, noo lätvä kõik hummõn üüse tümbas taggasi" jne. Saks-esand ülnu: "Jätta perhülla taad tüüd mahha! Siis ei massa tegeminegi, parremb mine makka."

H III 11, 303 (16) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Lauda lugu
Lauta ehitamise aigu oll Zappiklasõ laut saanu õkva Vannatikkõ tii pääle. Öüse oll egal üttel mann käünü, kiä lauta tegemahn olli. Saanu laut valmis, siis oll käünü õks lehmi ja lambide manno - mõnnikõrd poisikõsõ, mõnikõrd tütrükukõsõ näol, mõnnikõrd tennü hellü niigu väikene põrs, kõrd jäll nigu vasik vai voonakõnnõ. Ega kõrd esi muudu. Lauda kõrval oll küün, kohe ollõ panti, siäl magasi kah innemise suvvõl hainu pääl. Noh! sis mõnikõrd nätti timmä valusid silmi, mõnikõrd kuulti hambajürrämist. Mõnnikõrd kuulti ütlemist "Misti panni, risu, tii pääle." Ku lauta nakkati laotama, siis paistõdi laotajil käe ku välla üles. Viidi tohtri manno - sinna tohtri tappgi ärr tõõsõ.

H III 11, 304 (17) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Kadõhus
Ütte tarrõ rahvas harmsahe kiiussi. Esa, imä, poig ja tüttär kõik ollnud joo Vannu Juudide kimbuhn ja igäves joo hinne nääle ärr lubanugi. Oll poig naase võtnu - ku siis Vannajuudas oll tuud noorikõd naanu kiusama. Tuu ollõõi hinnast arr lubanu. Nii kavva oll Vannajuudas uutnu, ku noorikõl lats oll saanu. Sis ku ütskõrd sannast tull tarrõ poolõ - Vanna-Juudas kotga näol tahtnu last käest ärr kisku vägühüsi. Noorik joudnu sendsehe ärr paeda, nännu ku kits karranu sentse põrmadu päält lao pääle, siäl nakanu hirmsahe laopuid kollistamma ja müristamma. Es ole lännu kah kedägi välla. Nädäli perräst pandnu Vanajuudas majagi pallama. Kadõhuse ja viha peräst, et last käte es saa.

H III 11, 307/8 (19) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Tõõnõ tõõsõ tenno tahtja
Jummal oll lehmä kraavi tooganu, esi oll ülnu Juudalõ, näüs, kelles innemine tenno and, kas sullõ vai mullõ. Innemine tulnu, ülnü: "Kurrat sinnonu tahha kraavi vidi!" Juudas oll puhma takkahn karrõlnu õnnõ kattõ jalla pääl, irvelnu Jumalat: "Kaeh! minno avvustädi!" Suure meelehüüäga lännü (seeni ku innemine appi otsma läts) võtnu lehmä kraavist ja nõstnu tõõsõ ärr välla. Innemine tulnu tagasi kabla ja kango ja kats miist üttehn - nännü, et lehm vällahn oll olnu, ülnu: "Tenno Jummalallõ, vällä um ärr tulnu." Jummalal ja Juudal hüä miil mõlõmbil.

H III 11, 308/9 (20) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Ilma ümbre tegemine
Vannast oll kõik ilm ja maa tassanõ ku nahk, innemise kävve! es saa Jummalallõ es Juudallõ tenno es avvu, kattõ kumbagi pei siis Jumal ja Juudas nõu. "Ei saa moodo! Võttami tõõnõ tõõsõst veerest, tougagõmi kokko, siis sa mäkke ja orgo." Võtti ja touksi. Sai kah mäkke ja orgo. Ku noo õks innemise mäe alla lätsi, ütli: "Juudas tiid kui sijä üllis saa!" Saii mäe otsa, ütli jäll: "Jumala tenno ärr sai ülles." Kattõ ulli nõu õks targõmb ku ütte targa tahtmine.

H III 11, 309/10 (21) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Kats perremiist
Olli üttehn küllähn kiusanu õks tõõnõ tõõsaga, tõõnõ oll õks tõõsõ põllu pääle ja aita käünü, kui nuu kunagi kõrd sai, kas kassi näol vai hiire näol - vai kunna naol - vai perräkõrd puugi näol. Tõõnõ pelläs tõist, tohees tõõnõ tõõsõ tõttuhn midagi tettä kah! Tõõnõ pellas taa tullõ vii ärr kõga, tõõnõ nisamma - hot nää joht ärr vei kõõ hüüä ärr, panni halva asõmõllõ. Nigu üts kõrd nakkas üts perremiis sitta vidama, näkk kärrnä kunna kessä pääl ollõv, tahtsõ kinni võtta, paggõsi ärr, lei sitta kunksiga sälga, muud saa õs midagi tetta. Tull tühju rattastõga kodo - kuuld, et tõõsõ tarrõ noorik tull rohto otsma, et timmä miis tull mõssast koddo suurõ sällä halluga. Noh! Kost siis tälle muijalt sällä hallu sai ku tuust sittahargika lüümisest.

H III 11, 312/3 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1890) Sisestas Salle Kajak 2004
Vana Valli jutud ja sõnad
Lättimaal Landina herra tahtnud targaks saada ja läinud targa juurest nõu küsima mil viisil see võimalik saab olema. Tark õpetanud talle tee selgeks ja käskinud kartamata reisile minna. Kodus käskinud Landina herra kokkal hobusid ette tuua ja sõit alganud! Kolm päiva sõidetud kuni suurde soola väljatele jõudnud, kus kolm lina kavanud, keda "tark" ära hukkata käskinud, mis ka herra kaheraudse püssiga maha lasknud, et mitte nende seeme ja sugu ei suurene ning viimaks kõike soolavälja ei kauta. Veel sõidetud kolm päiva kuni kalju küngastele saadud, kus madude maa alganud ning kus kolmest "hirmu orust" pidivad üle minema. Kolme (s.o. üheksa) päva lõpetusel lõppnud ka nende tee ja nad saanud suure aukulise mäe ligi, kus vankri mürina peale madud välja vingertanud omaist oonetest. Esimesed tulejad ussid saanud surmatud kui viimaks kaks harjaga hussi omad harjad või lippud herra kätte pidivad andma, siis veel mõned suured saanud matertatud kuni kolmas harjaga huss on lippu lühentada lasknud - ning siis tõusnud kole ümin ja susisemine mäe põues. Landina herra katsunud aga ruttu minema kihutada, hobused noorskasid lõhkudes, madut veereldes kannul. Kokk visanud oma põlle eest - madut teinud seda silmapilklisel ajal tuhandes tükiteks, ja jällegi järel! Herra visanud vankri padjad nendele kätte, kus ka madudel vähe rohkem aega kulunud neid purustades kui endist põlle. "Kurjused kannul!" karjunud kokk. Herra heitnud hallastamata loomatele oma kalli kasuka kugistada - ka seegi ei annud abi kauaks! Esimene "hirmuorg" saanud sõitjate selja taha, see annud abi ju palju, sõitjate ülesaamisel kadunud sild ära ja vihased madud kadunud alla orgu, kus teravad noad põhjas neid vastu võtsid, mis siisgi ??? või läbi pääsesid neid tappis tubaka-peenrad hunikus, rohkeste virna. Kõik ei mahtunud mitte senna, suurema osa said üle, ja jälle põgeneja Landina herrale järele. Kui herra juba teise "hirmu oru" sillast üle sõitis - mis sõitmisega vähe puruks läks ja madude üle saamist võimataks tegi. Ka kolmandamal sillal seesamma lugu. Ja nüüd, madude maa piirist praegu üle, kus neil enam luba ei olnud tulla, seal söödetud hobusid ja sõidetud ka soolaväljatelt üle, ning viimaks - Landinna. Kodus käskinud herra kokkal hussi harjad iseäraliku tule peal ära praadi ning peale seda oma lauale kanda söömiseks. Praadides pritsinud hussi harjade leemi kokka käe külgi kost see teda keele külgi maitseks pannud, sest herra oli kangesti keelnud praadimist teistele mitte näha lasta, ega ise enne maitse. Pärast praadimist kannud kokk leeme lauale ja herra söönud mis hirmus, aga soovitud tarkus ei tulnud! Herra sõitnud jälle targalt nõu otsima, mis nüüd teha. Tark vaatanud viinapudelist ja kuulutanud: "Teie oma kokk on tarkuse ära varastanud harjasi keetes esimese maitsega, siis katsuge nüüd aru saada, kas kokk linnu keelt oskab või mitte. Märkate seda, siis lööge tal pea otsast ära ning maitsege mõõga küllest vere tilkasi, siis saab soovitud tarkus Teile!" Kodu sõites kuulis herra ronka puu otsast "rohk! kronk!" karjuvad ja küsis kokka käest: "Mis peaks sel mustal linnul ka meile ütlemist olema?" Kokk pukkil vastas: "Meie sõitu ajal, ütles ronk, läeb ligema silla peal pahema poole hobuse esimene jalg katgi!" Herra ei lausunud enam sõna ja ootis sillani, sõidul vagusi, kus ka tõeste hobuse jalg murdus. Herra tõmbas oma mõõka tuppest ja tappis kokka ära ja maitses mõõga küllest verd! Siis sai Lendina herra targaks ja oskas elajate ning lindude keeled ja ka teiste inimeste mõtted.

H III 11, 316 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Herr sõit kutsariga soolamaa taadõ, paemäe seest hussi-harja otsma. Minnehn näk herr soolamaal kolm linna kasuvad, neid pidi ta püssaga maha laskma, inne ku müüdä saije. Pae mäe mann kuulõ hussi rattaste mürinäd, tulli vällä kaema, kunningas, lippuga-siug, iihn. Kutsar lei mõõgaga harra maha, võtt ärr, istõ tõlda, nii tulõma. Tuvakust pidi inne minekid kolm valli ette tegema, siält saaõi hussi üle, muido nuu ajava tuhad versta takkahn. Kottohn kokk küdsi hussi harja panni pääl, kutsär tull kaema, tälle tsiugas ka üts kibõnagõnõ käe pääle, tää lakkahti ärr. Herr sei hussi har'ra, saaõs targas sukugi. herr küsse kutsari käest: "Mis naa tsirgu kõnõli?" Kutsär üttel: "Hobõsõ jalg lät silla pääl katski!" Läts kah! Herr lei mõõgaga kutsari pää lahki lakkahti mõõga küllest verd! Siis sai herr viil tsirgu-keele kätte.

H III 11, 317 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Vaene miis tõi põrgust ütte paari käsikivve, mis kõikõ jahvadi, mia kästi. Üts soolavittäj oll ärr ostnu hinnele, käsk suula jahvata. Käsikivvi jahvadi nii pallo, et laiv oll kõgõ tävvega põhja lännü. Parhilla jahvatavad viil käekivi merrehn suula, selle umgi merre vesi soolanõ.

H III 11, 317 (3) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Üts miis oll seppikua tennü, ülnü: "Kurat! Siin ma nakka tsaggama! Miä tilks, tuu ting!" Tõõsõl pääval lännü kaema - seppikua seehn - ilmaperäldä kaiv.

H III 11, 317 (4) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Kuri võõrasimä käsk mehel mõtsa minnä. Seeni tapp kottohn umma mehe tütre ärr, kiit ärr. Miis tull kodo, tunsõ ärr, et uma tüttär um ärr keeded lihas - süü es, käekivi silma, säält sai kolmadal pääväl pääsokõnõ. Selle tää taht egal suvel inemise tare kattusõhõ hinele pessä tettä.

H III 11, 318 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Jüripäeval. Mäe kaldõst oll naanu tuld vällä ajama, Jüri oll tsunu suurõ kivi ette - nii oll jäänugi kinni. Selle um Jüri maa pästja.

H III 11, 318 (6) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Mihkli oll maanala majust tagasi tulnu, oll oppanu: kiä inne aigu ärr koolõsõ, tullõõi uue puhkuse piirest sisse.

H III 15, 479 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Ütskõrd astõ Vanapakan makõl keelel Jumala manu nink küsse, et Jummal kõk nu inemise, kiä hummukul suu mõskmata jätvä, tälle lupas. Tu näüt Jumalalõ väega pallu, sest et mõnikõrd mõni hüägi inemine suu mõskmata jätt ja es luppa. Sellepääle küsse Kurat, et Jummal nu kõgõ hoolõtumba, kiä küll suu mõskva, ent pühkmädä jätvä, tälle luppas, mis ka Jumal lubas, sest et neid ju väega veidü, ehk kogonist sukuki löidä olõ.

H III 15, 479/80 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Üts miis johtu Rijas (Riia linn) üte kotusõ pääle kon hütsi (söed) müüdi. Täl kästi kah ütte osta nink kodu naasõlõ kostis vijä, neede sõnnuga: "Seh, kurat su sisse!" Miis ost üte nink nakkas kodu poolõ minema. Kõgõ kodu mineki tii oll miis mõttin: "Kuis piä ma naasõlõ nii halvastõ ütlema, kiä minnu jo esigi kodu uut (ootab) nink mullõ kotun suurõ rõõmuga vasta tulõ" ja visas tu hüdse üte vana pihlapuu hanna manu.
Aasta peräst läts tüsama miis Riiga. Minnen läts tä tuud pihlapuu kandu kaema, kohe tä uma hüdse oll visanu. Ime! Pihlapuu kannu manu oll' suur unnik raha kannetu. Miis võtt raha nink hüdsest saadu puugi ja läts kodu. Vanarahva juttu perrä saivad puugid nõiadest tehtus ning siis müüdud. Igal puugil oll esi amet: üts oli rahapuuk, tõine viljapuuk jne.

H III 15, 480/2 (3) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Üten majan kuuli (surri) pallu eläjid, sest et mõni oll eläjä ärr' kahetanu ehk kurä silmäga eläjide pääle kaenu (sest musta verega inemise umma kura silmäga) nink perrnaane läts nõia manu. Nõid, üts tark inemine kiä jo tõõsõ mõttist arvu sai, and rohu nink ütel naasõle: "Su miis um kuri ma või jo tedä kah ärr arsti!" (See mees oli ka tõeste kuri olnud.) And üte püdeli tävve vett ja käsk sedä mehele vasta suud visada, sõs saa miis hüäs. Naanõ mõtõl esihindä man: "Kuis ma no mehele viiga visada tohe." Nõid sai naasõ mõttist arvu nink ütel: "A ma või jo tõisilde kah tettä," and üte peotävve suula, käsk sedä söögi sisse panda nink sedä süüki ütsindä mehele süvvä anda. Naane vaband nink ütel: "Kuis ma no nakka ütsindä mehele süüki kiitmä, kuna mul hulk latsi ja pallu peret um." Sõs käsk nõid sedä suula võiju (või) sisse kasta nink sedä võid mehele ütsindä süvvä anda; midä kah naanõ tekk. Niida parand sõs seo nõid hulga eläjid ning pehmend selle kurä mehe süäme ummi vägevide sõnnuga.

H III 15, 482/3 (4) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Üts kõrd lätsi mehe ärr Riiga voori pääle nink jätti naasi ütsindä kodu. Tõõsõl õdagul tull kats reisjad nink palsi üümaija võtta. Naasõ olli küll edimält vasta, ent võride (võeras) suurõ palve pääle säeti nääle maha asõ ja kõk hiidsi magama. Inne kesküüd naksi nu võra mehe vägüsi naisi manu tükmä. Naasõ peije hindä keskel nõvvu, kuis nä noist võrist mehist vallalõ saase. Üts neist tull hüä nõu pääle nink kuts tõist vällä kusõlõ, miä tõõnõ kah hüäs kitt, ent väikeist tütärt es lasõ nu võra mehe mitte. Naasil oll hoopis tõõnõ nõu, nä lätsi ärr kanepehe pakku ja võtti kikka kah ütten. Võra mehe oodi, nink kui naasõ es tulõ sõs läts üts näist naisi otsma. Suurõ otsmisega löüse tä naasõ kanepist ent kikkas es lasõ tuud võõrast miist mitte manu. (Selle et must kikkas um Vanapagana murdja ent verrev um tä veli.) Sõs läts tu võõras miis ärr sisse ja naksi süüma: üts sei latst last, tõõnõ uhmõrd. Üts ütel: "Mul um luine," tõõnõ: "Mul um puine."

H III 15, 483/4 (1) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Ku väätse ehk mõnõ muu teräs riista terä ülespoolõ um sõs lõikas Vanapakan uma ahila katski. Ku sepp alasi pääle tühält vasaraga lüü, sõs lüü tä ahila jälle kinni.

H III 15, 484 (2) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Ku midägi väikest asja nigu raha, väits jn. üte tütva kottusse pääle ärr' kaos, otsidas ja ei löüdä, sõs um tedä Vanapakan hindäle võtnu vai jall otsja silmä iist ärr' käknü. Sõs keerutõsi ütsjagu hainu kuralõ poolõ kiirdu ja panti suur kivi pääle. (Seda nimetedas Vanapagana pää põhusõhõ pandmine.) Tu keerutüse sisse sai Vanapagana pää keerutedus ja nakas halutama, sõs tõi tä kaonu asä jall nättavalle. Kivi pidi aga pääle löüdmise ärr võtma ja keerutus vallalõ tegemä moodö võis asi halvalõ minnä.

H III 15, 486 (9) < Rõuge khk. - Jaan Gutves (1891) Sisestas Salle Kajak 2004
Ku puuk midägi vida sõs lõika kurajala kuvva (pastli) ristkabõl katski sõs jääs puuk saisma ja sattas kõk maha miä tä vidä.

H III 22, 235/8 (1) < Rõuge khk. - H. Uuk (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Üts jut võru murdes
Üts kõrd oliva vele', rikas ja vaene. Rikas oll peremees ja vaene temä sanan. Üts kõrd ole vaene veli mõtsa länü kuus haku otsma ja johdunu üte kooba manu kost inemiste jäle' välä tulli'. Mees länu veidikese maad edesi ja naanu kuus haku raguma, sis ol'le timä nänu mehi tulev ja kooba suuhde sais'ma jäävat, ja üts oll ülnü "Seesam seesam lahdi tee," ja uss oll esi valale länü, peran veidükese ao perast tulnu mehe välä ja länü är'. Vaene mees länü sis kooba suuhde ja ülnü: "Seesam seesam lahdi tee" ja us' länü esi valale, mees länu sisse. Kui tä ümbre sõõri ol'e kaenu, ol tä nänu kuld- ja hõberaha ja palu hüvä kraami. Pandnu kuurma pääle ja veenü kuu'. Kotun ole es joudnu är' luke es, ole es ka minkaga mõõta olnu es, sis länü rika vele manu mõõtu otsma. Tu noudnu ku nõudnugi, et miä sul ka mõõduga mõõda ume. A vaene veli ole es ülnü kas a rikas veli olle märknu ja tenü mõõdul üte kotuse rasvaga, et ar näüs miä tä sääl nu mõõtnes. Ku vaene veli mõõtu tagasi vei, nak rikas veli, et hõpekene mõõdu põhan olle, sis küüsünü rikas: "Kost sa ni palu raha saii, et sa joba mõduga mõõdade." Juurelnu juurelnu seeni seeni ku tõne ärki ülnu.
"Äsä ööse ku ma su käest hobest võt kuus haku tuva, sai üte raha kooba manu. Kui ma kuus haku raie, tuli hulga miihi ütli sõnu ja lätsi koopa sisse ja tuli veitü ao perast vällä ja lätsi ar' mõtsa. Peran tuud lätsi ma' kah sinä kooba suuhde , ütli noid samu sõnu ja pässi sisse, pani rahakuurma pääle ja tuli kodu ärki."
No rikas veli pandnu säidse hobest ete ja länü vele juhatusel ööse mõtsa raha ar' tooma, leüdnu kooba, ülnü sõna miä veli opanu ja päsnü sise. Seehn ol'e raha palju valmis kaenu ja tahdnu välä tula, a hüä meele perast ole es inämb sõnu miilde tulnu es, sääl pidi mehekene kõ nõu är' a päse es kostki välä-äs ine ku röövli tuli' ja teda neläs lahgi lõiksi.
Hobese oli' röövli är nilgnu ja kooba suuhde kuiuma pandnu. Ku otsma ol mint, sis ol löütü mees neläs lahast ja hobese är nilut. Mehe tükü viidüvä kodu ja lastu rätsepal koku umelda.
Peran länü röövli piämees külla salausi perä kullema, kes näide koopa jo tiidnes. Länü külä rätsepa manu jutale, et ta laembalt tiid, ülnü toole: "No sa piä ei ämärät kai um sul iks tu vana hüä silmä nägemine." Rätsep ülnü: "Ma ole iks miis kül, üle iilä umbli tõse talu peremehe kiha miä neläs olle lahat, koku." Ni olle röövlil ol asi tiiu perast. Länü är' ja pidänu seldsilistega nõo koko ja pandnu mehe' vaate sisse ja ülnü: "Ku ma välä tule ja kivikesega viska, sis tulke välä ja tapami tu talurahvas ärä ja võtami uma raha ära." Sis pandnu vaadi pääle ja länu sinä tallu ööses ja ülnü, et täl õli vaadi pääl ollev. Ööse länü talututruk vällä asale ja kuulnu vaadesr küüsüvat: "Kas um paras aig." Tu saanu arvu ja ülnü: "Ole ei" ja keetnu hulga vet ja valanu vaate sisse ja mehe oli kõik ar' kuulu. Ku kõik magama oli iidänu, länü röövli valä, visanu kiviga a ole es kiäki helü tenü, nänü, et asini, sis andnu jalule teed.

H III 22, 255 < Rõuge khk. - H. Uuk (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanast õpetaja jutlus
Õpt. Ta on üks suur! :,: ! :,: ! :,: ! :,: !
ta on suur! Ta on väga suur! :,: !
Köster, Ta nii suur kui tõre põhi
Õpt. See on ika hä et kaks kuguduses on, kui üks unetap, sis tõine mäletap. Sie päev on taevas suur, väga suur nagu tõre põhi kui ta maha tulep. Si ku ja päev on nii suur kui tõre põhi. Peaks olema, et kik puut oleks üks puu, ja kik kirvet oleks üks kirves. Ku sis mies mõtsa lääs ja mahaha raius, ja kik lastu üte kõrage raius, ku sis sie puu maha lääs, sis oles üks väga suur mürak.
Armsat tüdrukut nüid on teil üks kel, aga kui te mihele saate sis on teil kaks kella.

H III 22, 256 < Rõuge khk. - H. Uuk (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Nõidmisest kudas ilma nägemata võip ola.
Must kass võetas kini ja mindäs ilma ütegi täädmata kolm neläpe ohdut sana kietma. Kass piap elult saama sisse pantus ninda et ta ei saa rõõmu tetta. Kui kass saap rõõmu tetta sis saap see inimine vana tondile.
Tondi kaitsmiseks peap olema üits piibli raamat ja üits suur vaits. Piibel piäp üte puhgu lugeme ja ei tohi mite mu pääle mõtelde kui Jumale pääle. Ega õhdu ninda kava ku kuk laul. Ku ninda kolm õhdut on saanu tet, sis otsita üits kassi luu mis läükles, oiets seda enast ligi ja üitski ei näe sinut.
Ka nüid viel arvave monet vana inimese seda õiges.

H III 22, 258 < Rõuge khk. - H. Uuk (1889) Sisestas Salle Kajak 2004
Üits uisg püüdas kini ja pistet silma pääst vällä, pandas erne tera silma augu sisse ja pandas siis uiss kusiratsigu pessa. Kui erne suures um saanu ja täüs kasunu, võets valmi tera, pantas karmani ja üitski ei või silmi nätä.

H III 28, 701/7 (1) < Rõuge khk., Haanja v. - G. Raup (1897) Sisestas Salle Kajak 2004
Säitse aestaiga kadonu tütär.
Viiekümmne aestaga iist elli üts miis uma noorõ naasega. Abielohn sündü nääle üts tütär, kedä vanõmba väega armasti. Ku lats katõ aestaga vannutsõs sai, sis kuuli täl armas imä är ja jätt tütre vaeses latses. Vaese latse esä, kä umahn majapidämisehn ilma naaselda läbi es saa, võtt hinele tõõsõ naase. Edimält oll võõras imä edimätse naase tütre vasta õigõ sõbralik, a ku täll esi paari aestaga peräst mitu last sündü, sis nakas timä tütärt hirmsahe vihkama. Hummogult õdaguni vand' ja niid' timä tedä hirmside sõnnuga: "Oh et sinno kurat võtasi ja põrgohe veesi, ku sa maa ala vaosi ja vette upusi! Sa vana rõibe, sa eläjä lats, sa suur söödik!" Ütskõrd oll' esä kavvõdahe suurõ mõtsa taade kündma lännü; võõras imä saat edimätse naase tütre, kää tuu kõrra aigu ütsä aestaga vannunõ oll, mõtsa esäle süüki viimä. Timä pidi muidogi käsku täütmä, muido os jäl'ki vitsu saanu, mä võõra imä kõõ suurõmb kingitüs oll. Nii läts timä sis vandmise ja sõimamise all mõtsa minemä.
Tii, midä pite timä minemä pidi, vei paksust mõtsast läbi. Ku tima õkva kesk mõtsa sai, sis tull' üte suure pedäjä takast üts must miis vällä, vei latsõ süvvä mõtsa sisse ja pand sinnä maha, peräst võtt söögi ja vei tuu latsõ näol esäle.
Võõras imä es panõ tuust tähelegi, et last kodo es tulõ, a oll' rõõmsa viil päälegi. Ku miis mõne päävä peräst mõtsast kodo tull' ja vanõmbat tütärd kohnki es näe, sis küsse timä naase käest: "Kos vanõmb tütär um?" Naane ütel: "Timä vana päävävaras taht üü ja päävä läbi motsahn mängu lüvvä ja ümbre hulku. Kas ma tiija kohn vaest parhilla ki viil liblikide takahn aelõs, tuust saani ku timä sullõ süvvä viimä läts, ei olõ ma tedä silmägaki nännü." Miis es naka kah last ots'magi, a arvas imä jutu õigõs. Mõne päävä peräst, ku last viil kodo es tulõ, naati kül otsma, a es löüdä inäp kedägi.
Vana miis, vai õigõp ülda vana sarvik, võt' säält jäl latsõ hinnega ja vidi tedä, kasuimä tahtmise perrä, ütest paigast tõistõ paika. Säitse aestaga aeli tima tuud muudu ilma pite, ku latsõ kasuimä kotohn haigõs jäi ja är kuuli. Õkva arvada kuulmise aigu pand vana sarvik latsõ Võro liina huulitsõ pääle maha ja ütel: "Kavvamba ma sinno hinne man inäp pitä ei või, su kasuimäl lüvväs hingekellä." Tütärlats küsse rahva käest tiid ja sai õnnelikult kodo tagasi.
Kotohn selet timä kuis vanasarvik, sis ku timä mõtsa esäle süvvä oll lännü viimä, üte suurõ pedäjä takast vällä oll tulnu ja tedä hinnega ütehn oll võtnu ja nigu tuisk müüdä maadilma oll aelnu. Ku timä kohgi rahva sekkä oll lännü, sis oll timä üte inemise küüdsist tettü kübärä pähä pandnu ja toolõ tütarlatsõlõ kah tõõsõ andnu. Ku tu küpär täl päähn oll, sis es olõ ütski inemine tedä nännü, et mu peräst vai minnü söögi sisse. "Ütskõrd," oll timä seletänü, "vei vanasarvik minno Tartohe uno poolõ, kohn tuu kõrd õkva sikku tapõti. Vanasarvik küküt siku taadõ ja tek sääl kõiksugu vigurit, nii et mul hirmsa säält kaia oll. Ma oodi nii kavva ku liha är keeti, ja mõtli, et mullõ kah üts tükk andas, a uno ja timä sugulasõ es näe ütski minno. Täll es olõ kunagi aigu, a käve üte kõrtsi mant tõõsõ mano, ja ku kohn tapõlust oll', sis oll' timä aladi sääl siähn, ja and kivvega ja nuiõga tõõsõlõ vasta. Kelle timä matsu sälgä õgvõnd, tuu inäp sjoohn ilmahn es liiguda. Ku mõnikõrd aigu sai, sis istõ timä maha, pand pää mullõ rüppü ja käsk täie otsi, minkmann timä magama jäi. Egakõrd opas timä inne magama jäämist: "Ku Piripall tulõ, sis aja minno üles, et ma är jõkke või paeda." Ütskõrd olli mii üte jõe veerehn, ku täll aigu oll puhkama jäiä. Inne magama jäämist ütel timä jäl mullõ: "Ku Piripall tulõ, sis aja minno üles, et ma jõkke või paeda," ja jäi sis magama. Ma tedä sis paljo es pelgä, a ku midägi vasta timä tahtmist tei, sis kõrvu pitehn sai nii et tuli takahn keieli. Kääni sis suu jõe puult är ja hõiksi: "Piripall tulõ!" Oh sa hull ku timä sis maast üles karas ja nigu välk - mäe poolõ juuskma, arvatõhn, et jõgi tuul puul ul; ku essingu är näk, sis jäl umbre käänd ja jõkke karas. Mõnikõrd võtt tima mu kah jõkke ütehn. Oh sa hull ku ilosa sääl maja olli! Silmä vässü är kaieh. Ku timä kavvõmbahe tahtsõ minnä, sis võtt timä mu sõrmi pitehn sälgä, timäl olli kats kõrd pikembä sõrmõ ku muil inemisil kohn mul väega rasse olla oll. Ku ma sis Jumalat naksi pallema, nigu mo esä käest kotohn mõnikõrra kuuli, sis nakas tinä minnu hirmsal viiel piinama. Ku ma sis tedä pallema naksi, sis lask timä mul uma hanna pääle istu, kohn mul paremb oll olla ku saksa sohva pääl. Ütskõrd selet timä mullõ, et siin Eestimaal kerge um leibä saia, a mine sinnä Vinnemaa poolõ, sääl ei saa zia sitta kah: kõigil umma risti pääle tettu. Ku ma mõnikõrd vasta tima tahtmist johtu tegemä, sis sai pessä nii et puul aestat perrä verrine olli, kõõ rohkõp tuu iist ku Jumala nimme nimidi."
Tuu tütärlats elli viil kavva aigu perähn kodo tulõkit, peräst sai viil mehele ja nääde sugu eläs täämbätseni pääväni.

H III 28, 707/9 (2) < Rõuge khk., Haanja v. - G. Raup (1897) Sisestas Salle Kajak 2004
Sulanõ ja kats puuki
Üts nuur miis oll üte perremehe mano sulasõs lepnü. Ega hummogu oll perrnaane paksu pudru kiitnü, tuu ütte kaussi hiitnü, ja kats luitsat ki viil mano pandnu, tõistõ kaussi pandnu jäll võidu ja veenü tuu üles tare pääle. Perrele olõõs muud jäl söögis ant ku paljast leemekeist õnnõ. Peräkõrra oll sulanõ nõus võtnu kaema minnä, et mis pernaane tuu söögiga tarõ otsal tege. Lännüki ütskõrd inne pernaist tarõ pääle ja käknü hinne rapa sisse är. Nii kaenu ku tükü ao peräst pernaane tulõ, üte kausiga võid tõõsoga pudõr käehn, pandnu tarõ otsalõ maha ja lännü sis es'kinä är. Peräst tulnu sulanõ hainu seest vällä, söönü pudru ja võiu är, sitnu mõlõmbi kausõ asõmõllõ ja lännu sis jäl hainu sisse tagasi. Tükü ao peräst oll suur kohin nõsnu, kats puuki linnanu tarõ katusõ osast pudru mano ja nakanu süümä. Nigu olli maitsnu õnnõ nii tennü üts puuk: "Ää!" Tõõnõ kitnü vasta: "Pä!" Visanu mõlõmba luidsa käest maha ja naanu nõvvo pidämä, mis perremehele tuu iist kaihjo tetä, et timä nääle sita söögis tõi. Üts ülnü, et ku mii täll noorõ hobõsõ är tapa, sis tuu joud timä jäl osta; vai ku mii täll tarõ är paloda, tuu joud tää jäl vahtsõ tetä. Timä um jo mäntse mitu millijuuni rikas, kõõ paremb vaest olõsi, ku mii timä hinne är tapa. Tõõnõ ülnü vasta, et kohes mii sis pakku lää, ku mii tä är tapa. Edimäne ülnü, et sääl hao riida mann um üts vana rattarumm, mii või sinnä rummi mulgu sisse är paloda. Sulanõ tuu oll jäl kõõ är kuulnu mää puugi sääl kõnõli. Nii tapnuki puugi perremehe är ja paenu esi ratta rummi sisse. Sualnõ pandnu jäl ratta rummi palama. Tõrvanõ puu oll tulõ ruttu külge võtnu, sinnine tuli oll korgõhe taiva poolõ lännu ja suurõ vanmisega oll üts puuk ütest rummi mulgust, tõõnõ puuk takahn tõõsõst mulgust tulõga ütehn taiva poolõ lännü ja sulasõ silmist ära kaonu, kä kõõ ao muro pääl oll saisnu. Perähn tuud oll pernaase käsi väega halvastõ käünü: kõik raha ja vara oll käest är häüdnü ja üte asjagaki es olõ täl inäp õnnõ olnu. Ku sulanõ tuud juttu oll muulõ rahvalõ seletänü, sis oll esi ülnü, et kae mis võiu ja paksu pudru süümine masma tull'.

H III 28, 709/11 (3) < Rõuge khk., Haanja v. - G. Raup (1897) Sisestas Salle Kajak 2004
Miis sõit Vanajuudaga
Üts miis oll ütskõrd Zooru mõisa puult Rõugu poolõ jalksi tulnu. Nii kaenu taade, et üts kutsar sõit tühä tõllaga, kats hobõst iihn, timäl takahn. Ku kutsar kotulõ sai, sis oll timä mehe kah pääle kutsnu. Miis istõ pääle ja sõit läts edesi. Tii pääl oll' kutsar küsünü mehe käest, et kohe küllä timä lät. Miis oll ülnü, et timä Rõugu lähküle T. külla lät. Kutsar ülnü, et timä lät kah sinnä samma küllä. Hobõsõ lännü rohkõp linnatõhn ku joostõhn, nii et miis naanu jo pelgämä ja arvanu, et et tiiä mis miis taa sääne um. Peräst pandnu kutsar piibu palama, a tuld es olõ tikuga võtnu, a oll küüdsiga löönü õnnõ hambit vasta, nii oll tuli joosnu ku tsärisi õnnõ vällä. Nu näk miis selgehe, et timä Vanajuudaga tegemist um, et nu vii timä mu elohn põrgohe. Miis oll edestiku ja tagastiku Meie Essä palvust lugõnu, a Vanajuudas oll naarnu õnnõ. Ku nimä Rõugu kerigu lähkeiste sai, sis oll miis ülnu, et sõida sa T. küllä, küll ma kah tükü ao peräst takahn lää. Vanajuudas oll nigu zirk edesi linnanu a tu miis lännü kerigu mõisahe. Sääl oll timä opetaja ja rahva üles ajanu ja lännu sennä küllä kohe Vanajuudas lubas sõita, a hobõst ja Vannajuudast es olõ kohnki nännü. Mutku kuulda olli saanu, et veidükese ao iist üts hirmus kiusaja miis är oll koolnu. Sis arvatas, et tima tuul mehel iks perähn käve, et täl hinge põrgohe viiä.

H III 28, 722/3 (11) < Rõuge khk., Haanja v. - G. Raup (1897) Sisestas Salle Kajak 2004
Kä säänest raha taht, mä ega kauba ostmise man peris perremehele jäl tagasi tulõ ja kedä kaupmiis ruubli tüküs arvas, ku tä kah veidemb ruublit um, tuu mingu kerikohe ja pandgu üts hõppõ vai vaskraha kura jala kundsa ala. Ku opetaja lavvarahva võtmise aigu nuu sõna ütles: "Kristus um üles tõsnu, sis võtku timä raha jala alt üles ja ülke: "Mu raha um kah üles tõusnu." Ku tuu raha iist kaupa osta, sis um timä hind aladi ruubli, ja poodist vällä tullõhn lövvät raha jäl karmanihn ollev.
Säntsest rahast ei saa inemine muido vallalõ, ku pankõ raha klaasi viina sisse, säält ei päse timä inne vallalõ, ku mõni är võtt. Tuul vällä võtjal nakas timä jäl kauba ostmise mann tagasi käümä.

H III 28, 724/5 (17) < Rõuge khk., Haanja v. - G. Raup (1897) Sisestas Salle Kajak 2004
Nõia nõidva liha tükü ja kanamuna är ja ku nimä eläjille vai inemisile tõpõ külge tahtva saata, sis pandva nimä tu nõiudu liha vai kanamuna kohegi jalgu vai eläjä söödä sisse. Ku inemine vai elläj sinnä pääle astus, vai ku elläj tuud süütä süü, sis lüü tälle hädä külge, mä tedä surmani piinas. Sääne nõia liha vai kanamuna tulõ säälsamahn tullõ viiä ja är palota, sis ei sünnü timäst inäp midägi hätä.

H III 28, 731 < Rõuge khk. - G. Raup (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Nõia kadaj.
Rõuge kihelkonnas, Vastsekasaritsa vallas, on ühe suure tee ääres üks ära kuiunud kadaja kand. Vana rahvas teab temast järgmist jutustada. Muiste olla üks suur nõid ära surnud, tema maetud maha ja tema haua pääle kasvanud nimetatud kadaj. Sellest ollaki tema oma nime, nõia kadaj, saanud. Keeki ei tohtinud sellest kadajast ühtegi oksa murda, ega ilma andeta mööda minna, vaid pidi ikka, kas raha või leiva tüki, selle kadaja pääle viskama. Kes ilma andeta mööda läks, see sai kohe haiguse külge mis teda surmani vaevas. Viimaks olla üks mees tema maha raiunud, sellel olla üks jalg ära mädanenud ja ta pidanud hirmust valu kannatama, kuni ta viimaks ise enesele otsa teinud.

H III 29, 627/9 (2) < Rõuge khk., Vatseliina - J. Rauba, kooliõpetaja (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Peksetud poiss
Rogosi mõisa nurme pääl kündis keegi noor poiss. Ükskord hobune nattukese käänas kõrvale ja tegi sellega kõvera "virkse". Kubjas tuli senna juure ja andis poisile viis vitsalööki äraki. "Ega ma'ki siäl süüdläne ei ole, ku' hopõn kõrvale läts," ütles poiss. Valitseja, kes sääl ligi oli, kuulis et poiss veel vastu ajab, ta andis selle eest poisile kümme lööki. Poiss ei olnud jälle sellega rahul, ta kaebas kihelkonna kohtusse. Sääl mõistis kihelkonna k. viistõistkümmend lööki. Siin ei olnud jälle rahul, et mispärast teda ilmaasjata trahvitakse, ta kaebas kreis-kohtusse, kus temale kolmkümmend lääki mõistetud. Poiss nägi nüüd, et õigust temale kuskil ei saanud, aga kohtuga edasi minna ta ei jõudnud ja sai nõndaviisi (5+10+15+30) = 60 lööki ühe kõvera virkse pärast. Vaata, kus oli aeg. See ei ole jutt, vaid tõsi.

H III 29, 629/33 (3) < Rõuge khk., Vatseliina - J. Rauba, kooliõpetaja (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Ärapõletatud naine
Ükskord oli Rogosi vallas üks kalamees. Temal oli alati niisugune õnn, et tema alati, kui ta Rogosi järvest kalu õngitses, ikka kaks kala sai, aga mitte millaski enam. Tema pere oli kolm hinge suur: tema ise, naene ja laps. Nõndaviisi sai igaühele üks kala, aga mitte lapsele. Naene hakkab vaatama ja uurima, et see on ilma asjata et ka laps meil on, sest temale peame ka andma omast jaust, aga temale enesele ei ole õnne antud, kolmandat kala saada; parem on kui meie ka tema jau omale saame. Mõteldud - tehtud. Ükskord võtab naene lapse ja poob ta ära. See anti õpetajale teada, et naene on oma lapse ära tapnud. Õpetaja annab kohtumehele käsu ja laseb naise enese juure kutsuda ja kirjutab selle üle Tartusse - kohtusse. Siis tuli Võrult timmukas, kes teda kolm pühapäiva kiriku sambas peksis; kõik kogudus vaatas päält. Siis laskis tema pärast kolmandat peksmist jälle naise vahi all valda tagasi saata, kuni küidi hobused on tellitud, kes teda Tartusse pidivad veema, "kaala-kohtusse" (ugolovnõi). Õhtu jõudsivad nad Rogosisse. Et hilja oli, siis ei saanud nad sel päival midagi teha, vaid panid tema hommeni ühte "tarre" kinni, kus lukkgi ees oli. Tõisel hommikul lähevad nad vangi äraveemiseks säält võtma. Aga võta näpust: uksed, uksed-luugid lahti, aga vangi kuskilgi. Tema oli säält põgenud ja ennast Rogosi järve upputama läinud. Aga - oh imet! Terve öö ujub ta järve mööda (sügisene novembri-öö), aga põhja ei lähe, kas tee, mis tahad - ka vesi ei võta teda vasta. Siis hommikul on ta külili järves, aga pää kerges ülevel, kust ta "hõikab": "Tulge võtke mind siit kinni, sest ka järv ei taha mind, ka vesi ei võta mind vasta, võtke ja veege mind, kuhu te tahate!" Säält tõmmati ta välja ja viidi äraki Tartu, ärapõletamiseks. Tõisel puul linna, Tähtvere mõisa puul, oli üks suur sammas üles pantud, kus kaks köit ja rõngas küljes olivad. Sääl oli ka ju tõine, nõnda sama ärahukkamiseks toodud. Püsti "ümbre-zõri" olivad puu süllad kokku toodud. Siis tõmmati kurjategijad köiega sambasse ülesse ja tehti tuli üles. Niikaua ei olnud midagi, kui tuli jalgadeni läks, siis lämmatas ta neid ära.

H III 29, 637/42 (5) < Rõuge khk. - J. Rauba (1901).
Andrimäe kerigu ase
See koht Kerigu ase on Saaluse vallas, Saaluse ja Haanja valla piiride peal. Sääl ümberkaudu on suured mäed. Keskelt jookseb jõgi (oja), mida mitmet viisi kutsutakse: iga küla all on ise nimi. Jõgi on siis kahe valla piir. Ümber jõe on heinamaad ja sood. Soode ümber on õige kõrged mäerahnud. Mõned mäed on väga ilusad, nagu hobuseseljad ehk nagu -sadulad. Mägedest ja heinamaade seest tuleb väga palju lätteid välja, mis väga roostesed on. Arvatakse, et sääl mägede sees palju rauda on olemas, aga ei ole veel ükski asjatundja juure juhtunud. Mina ise olen neid allikaid vaadanud ja olen sedasama arvanud. "Palju allikaid," ütlevad vanad inimesed, "on ilma põhjata." See ümberkaudne on väga perätü maa; siis on sääl veel palju kuristikkusi ja orgusi. Öeldakse, et vanast on sääl röövli ja sõa ajal sissi (riisujad) pesitelenud. Õige inimene ei olla sääl elanud.
Nõnda siis sääl Andrimäe soo ääres on ühe mäeselja pääl midagi vaatamiseväärt. Nimelt suur kivilade. Et paremini sellest aru saada, joonistan ma ta üles.
Sääl on praegugi kole palju kiva koos ükstõise pääl, nagu ühe tarbeasja pärast kokku kannetud; kivid on reas ja korras. Mõnes kohas kasvavad haava- ja lepapuud. Minu arvamise järele on see üks vana eestlaste matus. Säält kohalt on mägi tasaseks tehtud, sest muidu on mägi ümargune. Üks vanajutt seletab kivide ajalugu niiviisi. Vanapagan olla tähele pandnud, et Jumalal kirikud on; sääl õpetatakse rahvast; aga temal oma rahva tarbeks ei ole kirikut olnud. Mis muud kui oma tarbeks kirik ehitada. Ta otsinud niisuguse kuha välja, kus palju inimesi ei käinud. Läinud ühel ööl Haanja poole pääle kiriku ehitamise tarbeks kiva otsima. Korjanud ühe kaatsaharo täie kiva ja tulnud tulema. Oli umbes kesköö aeg. Kui ta just üle soo selle mäe pääle oli saanud, laulis kukk ja äkisti läks kaadsaharo lõhki, kivid kukkusivad maha senna mäe pääle. Nõnda jäi kiriku ehitamine pooleli. - Rahvas aga nimetab seda kohta kirikuasemeks.
Siin on niisuguseid kivilademeid veel paari mäe otsas. Ümberringi on põllud, aga kõrge mäe otsas on sarapuupõesad ja palju suuri kiva, mis ei ole mitte igapäivased kivihunikud, vaid ka vist eestlaste matused ehk ohvrikohad ehk pühade hiiede jätised.

H III 29, 642/5 (6) < Rõuge khk., Vatseliina - J. Rauba, kooliõpetaja (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Orava prohvet Kordo
Aastat 70, 80 tagasi - nagu vanarahvas jutustab - elas Orava vallas, Kuova külas üks vana hobuse vaht, keda Kordo'ks, mõnes kohas ka Korde'ks kutsuti. Mõned auustasivad teda kui tarka, tõised kartsivad kui nõida. Alati oli Kordol Piibli kaasas. Kordo ei tahtnud mitte valla maksusi ära maksa. Valla ametimehed tegivad otsuseks tema maja ära lõhkuda, sest et teda nõiaks peeti. Kui Kordo seda otsust teada sai, siis ütles ta: "Tulgu nemad minu maja lõhkuma! Kes kõige esiti minu maja katukse pääle läheb, see peab karuks saama, katukse päält maha tulema ja äragi mõtsa minema; nõndasama saab lugu ka tõistega olema." Keegi ei julgenud minna. - Õitses olles ajas Kordo terved ööd läbi juttusid. Iseäranis tähtsad on tema ettekuulutamised.
"Pange tähele pojad," hakkas ta jutustama, "tuleb aeg kus maa pääle hakkatakse rauaseid "teid" tegema. Maa tehakse "risti ja rästi" niisüguseid teesid täis. Viimaks hakkatakse rauasile teedele katukseid pääle tegema. Katuksed tehakse klaasist, vasika nahast ja vase plekist. Aga kõigile rauasile teedele ei jõuta mitte katukseid ära teha, sest sel ajal tuleb lõuna poolt üks "raudhammas", kes kõik rahva raudtee pääle korjab ja veeb äragi Põhja merele. Siis on viimne päev ja ilma ots. - Pojad! Pange, pange tähele, tuleb aeg, millal rauda hakkatakse süllaga, aga puud naelaga mõõtma, aga leivast saab suur puudus olema. - Tuleb aeg, millal kõik kohad: linnad ja külad ja küla tänavadgi saavad kohtuid täis olema, aga õigust ei saa inimene kustgi.
Tuleb aeg, kus ilma mööda saab käima otse kui inimese meel nii ruttu ja saab kõik ära tallitama (vist on siin telegrahv mõeldud). Tuleb aeg, kus "katuste" päält hakatakse raha maksma (so. kellel ilusam katuks, see ka enam maksab.) Tuu aig saap siss tulima, ku' nuu' kate nimelise' inemise' vanas saava'." (Kate nimelisteks nimetati niisugusid, kellele kaks ristinime anti. Ükskord on inimestel niisugune mood olnud, et nad oma lastele ikka kaks ristinime andsivad.)

H III 29, 646/7 (7) < Rõuge khk., Vatseliina - J. Rauba, kooliõpetaja (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Ägli karistus
Tüdrukud, kellel võõrlaps oli, trahvisivad vanad eestlased järgmisilt: kolm pühapäiva lasti teda kiriku sambas kõige koguduse ees peksa. Peksja oli timmukas, kes linnast oli senna tellitud. Pärast võeti see tüdruk ja veedi mäda ehk rabasoo pääle, kus ta soo sisse osalt ja iseenesest vajus. Pärast toodi üks vana ägel ja visati rabasse vajunud tüdrukule pääle, nõnda et ägli oksad tüdruku poole olid pöörtud. Siis pidi kõige esiti isa, siis ema ja pärast teised ligimesed tüdruku sugulased ägli pääle astuma ja see tüdruku raba sisse ära "sõkkuma" kuhu ta muidugi sures. Niisugust häbipleki vanad eestlased ei sallinud.

H III 29, 647/8 (8) < Rõuge khk., Vatseliina - J. Rauba, kooliõpetaja (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Sõirased vankrid
nagu vanad inimesed kõnelevad, oli vanast Jöödas külas, mis Vastseliina kiriku ligi on, üks isemoodi taluperemees. Tema oli kaunis rikas ja tegi oma rikusega uhkust. Ta tegi lastele "rata' sõirust (....)", see on rata zõõri asemele pand ta sõira zõõri. Siis - jaanipäival ei rakendanud ta mitte hobust mitte vankri ette, mis loomulik oleks olnud, vaid ta rakendas ree ette ja virutas tõistest mööda kirikusse reega, kus palja maa pääl kivide küllest ennegi tuli käis jalaste alt välja.
Hää küll - uhkus tuleb enne langemist - ütleb vanasõna. Mees läks nõnda sama uhkeste kodu, aga mis ta nägi, oma endise maja asemel nägi ta ennegi tuha hunniku ja tunglad suitsevad.

H III 29, 648 < Rõuge khk., Vatseliina - J. Rauba, kooliõpetaja (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanast on Orava herrale sülekutsikas toodud. Herra tõi külast naise ja laskis oma süle-kutsikat imetada.

H III 29, 648/9 < Rõuge khk., Vatseliina - J. Rauba, kooliõpetaja (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Vanast nälja ajal (aastat 60 tagasi) tuli üks "sant" mõisa aidu juure, kus jahukotid olid. Ta pani kaks kord käega jahu tolmu koti küllest suhu, et oma nälja sellegagi vaigistada. Seda juhtus herra nägema, kes sandile laskis "kolmkümmend" anda.

H III 29, 649/53 (9) < Rõuge khk., Vatseliina - J. Rauba, kooliõpetaja (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Öö Rõuge kirikus
Üks kord olla Luutsniku vallas, Rõuge kihelkonnas, elanud üks kraavikaevaja. Tema naene oli väga sügava unega olnud, nõnda et ta veikese lapse oli surnuks maganud. Mees kaebas selle asja üle õpetajale Rõuges. Õpetaja kuulutas kõige koguduse ees, mis naine oli kurja teinud ja määras trahviks: 1. kas ühe aasta ilma väeta elada ehk 2. kas üks öö kirikus kinni olla. Naine arvas, et aasta ilma väeta? ära elada on temal väga raske ja valis enesele öö kirikus olla. Sel ajal oli Rõuges veel puu kirik, mis ju aastat 150 tagasi ära lõhuti ja praegune kivikirik ehitati. Õpetaja ütles naisele: "Armas naine, sa oled omale raske trahvi valinud, katsu, et sa oma hinge jõuad päästa," sest selleaegne õpetaja ju teadis, mis saab tulema.
Noh, hää küll. Kõik kiriku rahvas lähevad pärast kirikut kodu ja vaene süüdlane naine pandakse kirikusse vangi. Õpetaja veeb naise altarisse, annab temale vahaküünla ja piibliraamatu kätte ja käske raamatut lugeda, aga selle kõva tingimisega: mitte kuhugi ühte sammu ära minna, ega kõnelda ega kuhugi muiale vaadata, vaid lugeda ja uutta. Õpetaja tõmbas kolm joont altari ette ja säädis naise oma koha pääle. Pääle selle võtis õp. musta kuke ja pandis tema torni alla korvi alla. Sääl pani ta kiriku uksed kinni ja läks ise ära kodu. Sääl luges ikka ja luges naine, ei olnud midagi. Aga umbes kesköö ajal hakkab kuradisi küll aknatest, küll ukstest ja laest tulema. Kõigil olevad siku satvekesed peas ja tõrva küünlad käes. Suurem jagu neid istus pinkides, mõned ka kantslis. Naise surnu laps oli ju ära maetud, aga mis näeb naine: tema surnud laps oli kuratide käes, temal oli elu sees ja ta karjus. Nad tulivad altarist nii kaugele kui joon vasta tuli, aga kaugemale ei julgenud mitte tulla, sääljuures nad hirvitasivad naist: "Seh uma lats! Kes käsk last ar' pitsita. Seh võta ta ar'!" Naine nutnud ja mõtelnud, et nad tema ära söövad, et varsti on ots. Sääl näeb naine ühe kuka jalaga kuradid (tu ol' kuratide rätsep); see võtis ühe "piru", mis kahest otsast põles ja hakkas selle peeruga õpetajast tõmmatud kriidi joonesi maha "nühkmä". Ta saatis oma "vuustri" pirda perrä. Need tõivad mitu "mühkü pirde" Viimaks jõudsivad nad ju kaks joont ära nühki. Naine on nagu keedetud ja valmistab oma surma vastu. Äkiste kuulukse torni alt kuke laulu ja ühekorraga on kuratid kõige oma tõrva lastidega nagu maa alla ära kadunud. Viimaks jääb kõik vagusi. Naine loeb ikka edasi kuni hommikuni. Hommikul tuleb õpetaja ja ütleb naisele, et nüüd ta on oma hinge päästnud ja laseb naise kodu.

H III 29, 653/5 (10) < Rõuge khk., Vatseliina - J. Rauba, kooliõpetaja (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Venemaa (Setu) veere pääl on veel väga palju ebausu vigurid ja hookus-pookusi leida.
Näit.
Ema räägib, et kuskil Vene veere pääl elas üks õige jõukas taluperenaine, kes alati, kui ta uut "rooga" keetis, "vei" lauda otsall veikese kausikesega seda rooga ja hüüdis: "Maama, tule maitsa suula!" Enne oma surma õpetase see perenaine see kombe ka omale noorele minijale, et ta ka nõnda teeks, sest siis saab hää eläjä õnn olema, loomadel lastakse korda minna. Esiteks olla noor perenaine ka ikka seda teinud, aga pärast ütles ta, et see on ebausk ja ei veenud enam rooga "maamale maiza." Aga mis sai. Kõik loomad lõpesivad üks tõise järgi ära, mis olivad vana ema ajal olnud. Aga kui uus perenaine ka uued loomad soetas, siis jäi "lõpemine" järele.

H III 29, 657/61 (12) < Rõuge khk - J. Rauba (kooliõpetaja) (1901)
Hall (vist tõbi: lihoradka).
Vanad inimesed, kes ise on selle tõbega hädas olnud, kõnelevad sellest järgmist: "Tu' - ei olnu' määnegi tõbi; tuu ol esi vaa-halv rahvast piinamah. Tõbi tull pääle suure pää haluga. Sis inemine nakas hirmus kõvaste külmehtämä. Küll kateti temale teki ja kaska pääle, a õks külm. Sis panti haigõ aho küle pääle magama. A no kos rahhu sai. Vahel haigus kühl niigu relvahtp, a muido vaa halv kõõ istõ säläh. Küll ol rassõ kannahta: tõõnõ nigu luid olõs murnu tää no nigu olõs terri surbnu. See teaduse olen saanud Vastseliina kihelkonnast Soenõna külast, Birnabumi perest, kust minu ema pärit on. Küla on kõrges mäe otsas; all on jõgi ja mõtsa. Hääkene küll. Jääb sääl peres poeg haies. Tõbi piinab ja kurnab teda ju mitu aega. Viimaks saab natuke paremaks, et laseb ju üleval käia. Et ta suur jahi mees oli, siis "võt ta püssä sälgä ja läts jõõ viirde nii saa jaltama ja aigu biitmä, ja sis ku ta no oles mõnõ mõtusõ ehk terde nännü, a vet tä sis ar oles lasknu; a näe es midägi. Äkki rõbahti tä nägemä, ku üts illos säksa pini joositõlli niitü pite edesi, tagsi: ta otsõ jälgi. Piitrõ oll vaa kavvval miis: tä tiid jo ette ar, et vaa-halv teda õks takah nakas otsma. Siss selleperast pand ta mõtsa minneh saapa taasperi jalga, et vana.tunt täd jälgi pite mitte kätte ei saa. Noh, hüäkene kühl. Pini käü õks jälgi nuhutellõh ja perakõrd nakas kodo poole lippama; a Piitrõ täl takah. Näk esi selgehe, et pini tuli ussaida, aga (kadus) kattõ sinna ar. Piitrõ nõudsõ kodo rahav käest perrä: kas kiäki om ütte võõrast pinni nännü, akiäki es näe; ta kattõ ku tina tuhka. Piitrõ saqi no asäst tolku, et tuu pini es olõ muu kiäki, ku "hall", kis teda takah otsõ. Ta käke hind' ar ütte kõivo, mis moro pääl kasvi. Läts mõni kord müüdä, es ole midägi. Äkki Peedod imä hõik: "Peedo! Peedo! Peedo! Kos sa adä võtme panni!" - Peedo (ütles) ütel kühl tassa: "Kaeno sinnä õks laudu otsa pääle sendsehe!" A küll vaa-hall tuu ar kuulõ. Ku Peedo hellü vällä õnnõ oll tennü, ni ol hall säläh. Üts kõrd oll jäll vana-imä "hallisõitmah" (kutsuti nõnda sellepärast, et inimene, kes haige oli, kõigest kehast rapustas ennast, nagu oleks ta ratsa hobuse seljas sõitnud). Hall oll hullu muudu teda vaivanu. Viimäte and üts tark nõvvo: "Mingu hallisõitja ahjo; aho suu pääle pangu paaga tulitsõ hüdse palama. Perah tuukõist võtku vana-imä rõiva ja topku olgi täüs ja siss poogu seo katusõ rästähe üles." NB! Nõnda ka tehti. Vana-ea läks ahju ja ahju suu pääle tehti tuli üles. Varsti jäi ta sääl magama. Ta näeb ööse unes, et sõjavägi "tükib" kibi-kotta; kangutab ikka ukst lahti, aga ei pääse sisse. Kui vana hall nägi, et ta on katukse räästasse ülesse poodud, siis läks ta juurest ära ja jättis inimese rahule.

H III 29, 662/4 (13) < Rõuge khk., Vatseliina - J. Rauba, kooliõpetaja (1901) Sisestas Salle Kajak 2004
Kiä tiikäüjät keeldä või
(Setukese jutustuse järele)
Ol' suve aig. Hüäkene külh. Sõit' tiidpite üts herr Petserist Vahtseliina poolõ. Tuu herr ol'da ved siist maa poolõ päält peri; tii veere säks. Tõohuh, kuis tedä no' kutsti' ar om meelest lännü. Noh, hüä külh. Sõit tiid pite. Taa ol' vana rikas miis; säitse (hobust) sikka tõlla iis; kutsär istõ puki pääl. Ol' mäke vasta minek. Hobäse' lätsi' sammu. Äkki näk' herr tõllast, et üts setokõnõ and maamehele vallu, ved pes'. Herr käsk kutsäril hobõsõ kinni' pitä ja maamehe hindä mano kutsu, et perrä küsü', misperäst teda pesti'. Maamiis kaibas, et seto teda pess selleperäst, et tima tiiveereh umma hobõsõ luukõist süüt, seto põllu perve all. Herr ütel: "Hareska (kutsar), mine' anna' setolõ roosaga viis välki üle kühmä ja anna' kah timale sio viis ruublit!" Hareska õks ar and uma väegi'. A seto-veli es jää sellega rahulõ, ta nakas viil jorisõma. Herr üttel: "Ku' sa', seto, no' rahulõ ei jää', siis ma lasõ sullõ kolmkümme välki anda; tuud haugui' piniki' takah." Seto näk ar, et ega no' ei massa inamb herräga sõnõlõmist, tõmmas kõrva' ligipääd ja jäi vakka. Herr selet: "Tiid pite võib seto ku' maa miis kävvü', või ka hobõst süütä, ku' t' är väsüs. Ma' lää Peterbuura, keisriga kõnõlõ teie (teede) perast, et timä tii(d) kolm kõrd nii' lajas tege, ku' no'. Siss ei tohe' inämb kiäki tiikäüjät keeldä'." Perah tuukõist, mõnõ ao perast lõigahti suure' laja' tii', mis parhilla mõtsu seeh nätä omma!

H III 30, 872 (2) < Rõuge khk. - Friedrich Rood (1903) Sisestas Salle Kajak 2004
Võru kreisis Hargla kihelkonnas Mõniste vallas Antsi talus elas kõrd üts kangelane. Tuu olla hobuse pääle ära pahanu, timä olla mäe otsan kündnu, hobene olla ära väsunu, tima võtnu hannast kinni ja visanu mäe alla. Kord olla ta voori pääle lännu ristipojaga, lännu kõrtsi sööma ristipoig toonu uma nädälitse nappi sisse. Timä söönu ütte kõrraga nahka, sis oll ütelnu: "Ristipoig mine tuu mu napp sisse!" Tuu olla otsnu, otsnu, nappi ei ole. Lännu tagasi ja ülnu: "Ei ole." Sõs lännu Hansi pappa (nii teda kutsuti) esi ja tullu tagasi silgi pool püti tuu olla kapstid ja liha täüs olnu. Sõs olla miis viil mõskma nakkanu.