Urvaste pärimus

Vanad jutud ja müütiline ajalugu

Vana aja lood mitmesugustest mütoloogilistest olenditest.

ERA II 22, 110/1 (1) < Urvaste khk., Tõlsu v. - Leida Peiker < Anna Pallits (1929) Sisestas Merili Metsvahi, kollatsioneeris Mare Kalda
Pulmalised libahuntideks.
Sant istunud oma eestvedajaga, poisikesega, pulmamaja lävel. Sandile keegi midagi ei annud. Sant saatnud poisikese akna taha vaatama mis toas tehakse. Poisikene ütelnud: "Süüakse." - Saatnud teinekord. Poisikene seletanud, et hüpatakse. Siis korraga muutunud kõik pulmalised soenditeks, ainult pruutpaari võinud eraldada teistest, neil olnud pael kaelas. Soendid jooksnud metsa.

ERA II 22, 111/2 (2) < Urvaste khk., Tõlsu v. - Leida Peiker < Anna Pallits (1929) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda
Mees niitnud metsas heina. Viidud lõunaooteks võid-leiba. Susi tükkinud juure. Mees lõiganud kääru leiba, pannud võid pääle ja annud susile noaotsast. Susi haaranud leivakääru kõige noaga ja jooksnud metsa, ja muutunud kohe inimeseks. See oli olnud Riia kaupmees. Ta hoidnud nuga oma poe leti peal, et nii tema omanikku leida. Peremees olnud korra vooris vedamas ja läinud ka sinna poesse. Hakkanud nuga vaatama. Kaupmees küsinud: "Mis sa tast vaatad?" Mees: "Mul oli ka kord niisugune nuga" - "Kus see nuga siis jäi sul?" "Soele annin võileivaga." "Siis oled sa minu surmast peastja!" Kaupmees tänanud meest ja annud mehele kaks koorma täit igasugu kraami ja lubanud nii palju kui ta veel iganes soovis.

ERA II 22, 114/5 (6) < Urvaste khk., Tõlsu v. - Leida Peiker < Anna Pallits (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kellegile õpetatud halli eest õunapuu otsa pakku minna ja püss ühes võtta. Mees läinud õunapuu otsa. Alt hüüdnud hääl: "Tule alla!" Mees lasknud püssist hääle pihta, oodanud tükk aega ja läinud siis alla arvates, et halli maha laskis. Kui ta aga alla saanud, raputanud hall teda puujuurel tublisti läbi. Kuid see jäänud ka viimaseks, peale selle pole ta enam mehe peale tulnud.

ERA II 22, 118/9 (9) < Urvaste khk., Tõlsu v. - Leida Peiker < Anna Pallits (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Uhtjärve kallastel mõlemil on suured kivid. Need kivid saanud sinna järgmisel viisil: Vanasti olnud Urvaste vallas ja Uue-Antsla vallas kangelased. Need kangelased olnud üksteisega vihavaenus. Kord saanud nad järve ääres kokku ja sattunud tülli. Teine läinud teisele poole järve, ja hakanuvad üksteist üle järve suurte kividega pilduma. Urvaste kangelane olnud kõvem ja visanud suuremate kividega, kuna Uue-Antsla kangelane jõu poolest nõrgem olnud ja pidanud põgenema. Need kivid on järvekaldal püsinud. Uue-Antsla pool kaldal on nad suuremad.

ERA II 2, 645 < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Herbert Tampere < Sohvi Leess, 69 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hall.
Ennemuistne haigus. "Tõsi tare mant tuudu nägemäldä aholuud, istutu sälgä ja sõidetu ümbre tare."

ERA II 2, 645 < Urvaste khk., Vaabina v. - Herbert Tampere < Sohvi Hurt, 75 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Halltõbi.
Enamasti lambasita sees sai terveks. Keegi oli magand kolmel neljapäeva õhtul sigade vahel. Siis Hall näidand rusikat ja ütlend: "Nai imes imisse pussu!" Pääle selle kadund.

ERA II 2, 647 < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - Herbert Tampere < Karl Piirand, 80 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Hall.
Topiti inimene ahju, ehk jälle ahjuluua seljas sõideti üle risttee ("halli sõitmine").

ERA II 2, 685 (2) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Herbert Tampere < Sohvi Leess, 69 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendvä. Äkiline surm. - "Läbi lüüd".

ERA II 2, 791 (4) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Herbert Tampere < Sohvi Leess, 69 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabandus. Äkiline surm. "Läbi rabat".

ERA II 2, 805 (5) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Herbert Tampere < Sohvi Leess, 69 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soend.
"Soeks nõiut inimene".

ERA II 2, 805 (6) < Urvaste khk., Vaabina v. - Herbert Tampere < Sohvi Hurt, 75 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soend, -i.
"Soeks nõiut inimene".

ERA II 2, 805 (7) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - Herbert Tampere < Karl Piirand, 80 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soend.
"Soeks nõiut inimene".

ERA II 22, 15/6 < Tartu l. < Urvaste khk. - Cäccilie Rikmann < Marie Traat (1928) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Janutjärv
Võrumaal, Piigastes, Janutjärve ümbruses on palju Rootsi sõjaaegseid pikerkuisi ja ümarikke kääpaid. Janutjärv on kahe mäe vahel. Lahingu ajal on seisnud venelased ühelpool järve, rootslased teiselpool. Sõjamehed olla niivõrd janunenud olnud, et järve tühjaks joonud. Sellest saanudki järv nimetuse - Janutjärv.

ERA II 22, 16 < Tartu l. < Urvaste khk. - Cäccilie Rikmann < Marie Traat (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2005
Maa-alla vajunud kirik
Võrumaal, Oriku mõisa piirides on nõnda nimetatud Ristikiriku järv. Rahvasuu teab rääkida, et selle järve kohal vanasti kirik seisnud. Kirik vajunud maa alla ja tema asemele tekkinud järv, mis kiriku järele nimetuse sai.

ERA II 22, 73 (20) < Urvaste khk. - Alice Kriisa < Els Türk (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Viljandimaal Sini-allika ääres istunud ilus näkineid. Keegi poiss juhtunud allika juure, neiu pakkunud ennast temale naiseks. Poiss olnud kohe nõus. Alliku juure tekkkinud tore loss. Nad elanud õnnelikult. Ainult iga neljapäeval läinud naine ühte kambrisse, kuhu mees kunagi minna ei tohtinud ja olnud sääl terve päeva. Kuid mehes tekkinud uudishimu, ja kord neljapäeval, kui naine jälle kambrisse läinud, piilunud ta läbi võtmeaugu. Ta näinud kambris vett ja vees ujunud tema naine. Naisel olnud kalasaba. Mees hõiganud naist nimepidi "Melusina!" (Nii olnud naise nimi). Peale selle tulnud naine kambrist välja, mustas riides ja silmad nutetud. Ta ütelnud, et nad nüüd pidada lahkuma. Ja korraga olnudki loss kadunud ja poiss seisnud üksi allika ääres. Poleks poiss uudishimulik olnud, oleks nad veel praegugi õnnelikud.

ERA II 22, 73/5 (21) < Urvaste khk. - Alice Kriisa < Els Türk (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Urvaste Uhtjärve tekkimine
Uhtjärve ei ole alati Urvastes asunud, vaid ta tulnud kusagilt. Seda tulekut olla keegi laps näinud ja hüüdnud: "Järv tuleb!" Niipea kui laps seda hüüdnud ja jäänud järv seisma oma praegusele kohale.

ERA II 22, 75 (22) < Urvaste khk. - Alice Kriisa < Els Türk (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Uhtjärve kaldal on suur kivi. Selle kivi olla Vanajuudas Riiast sinna visanud. Ta tahtnud selle kiviga Urvaste kiriku torni maha lüüa, kuid kivi läinud märgist mööda ja langenud teisele poole Uhtjärve kaldale, umbes pool versta märgist mööda.

ERA II 34, 384 (12) < Urvaste khk., Sõmerpalu v. - Oskar Loorits < Paulopriit Voolaine < ? (1927) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Vaarao latsõ' - pikk hius, naisterahva näol.

ERA II 56, 61/2 (17) < Urvaste khk., Urvaste v. - Herbert Tampere < Elisabet Teos, 63 a. (1932) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda
Annõmõisa man ollu' Tsiugandi mõtsan puu. Tollõ all elänu' juuda'. Sinna neid orjatu. Härrä saanu' vihatsõs, aanu' rahva kokku, et raguge' maha. Ütski ei olõ' julõnu'. Viimäte üts sulanõ lännü' ragunu' ja ütelnu' esi: "Jummal eske, jummal pojakõ, pühä vaimukõ. Jumala puu ja Maarja mõts. Peremiis käskse raguda'." Nigu puu maha raotu, verevä harjaga kikas lännü' väl´lä ja ütelnu': "Mu esäesä' om siin elänu', kiäki ei olõ puud ragonu', sis sina ragusit maha!" Sulanõ tiidnu, et nüid karistus tulõb, tennü' omalõ risti. Pull tullu' aanu' sarviga ussõ valla. Sulanõ löönü' ristiga kolm kõrda vasta pääd. Pull ütelnu', et lüü' viil nellät kõrda kah. Ei olõ' enämb löönü'. Sis kaonu' ärä.

ERA II 56, 68 (51) < Urvaste khk., Urvaste v. - Herbert Tampere < Elisabet Teos, 63 a., pime vallavaene (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Vaarao kala' omma' nii' merde jäänü', kes Moosõst takah aiva'. Tänitävä', et vaarao ja vaarao. Mustlasõ om jälle ülejäänü', kes es upu'.

ERA II 115, 108/10 (6) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Selma Kutti < Jaan Koemets, 77 a. (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Mare Kalda 2006
Lapsed läinud suplema. Tee kohalt olnud põhi liivane, mujalt aga mudane. Igakord tulnud üks võõras laps kah sinna suplema. Kui lapsed ära läinud, siis läinud tema kah ära. Lapsed rääkinud seda asja kodus vanematele. Vanemad annud lastele ühe risti kaasa ja käskinud selle võõra lapsele tagaselja kaela visata. Lapsed teinud nii ja võõras pole enam ära jooksnud, vaid tulnud nendega ühes koju, jäänud ühte perre elama, sääl olnud ka tütar ja poeg. Elanud ja kasvanud kõik suureks. Peremehe tütar saanud enne mehele kui kasutütar. Pulmalised tulnud kokku ja olnud rõõmsad, et tütar saab rikka mehele. Kasutütar nutnud aga kogu aja, et tütar viivat selle maja õnne ära. Pääle tütre pulma tulnudki igasugused õnnetused: hobused, sead ja lehmad hakanud lõppema.
Poeg hakanud naist võtma. Pulmarahvas riielnud ja nutnud, et poiss võtab vaene naise. Kasutütar aga naernud ja olnud rõõmus. Teised öelnud, et miks ta nüüd naerab. Kasutütar vastanud, et nüd maja hakkavat elama, et poeg toovat õnne majja. Selle järele hakanudki majas kõik jälle hästi minema. Olnud siis aeg kasutütrel enesel mehele minna. Olnudki pulmad. Neil sündinud ka üks laps. Naine hakanud ikka mehele ütlema, et lasku mees teda ära minna. Mees pole sellest jutust alguses väljagi teinud, aga viimaks tüdinenud ära ja öelnud, et mingu naine, kui tahab. Mees läinud tööle, tagasi tulles pole naist enam kodust leidnud.
Laupäeva õhtul olnud laps pestud, puhtad riided seljas, keegi pole aga näinud, kuidas see kõik sündinud.

ERA II 137, 114 (10) < Kullamaa khk., Jõgisoo v., Urvaste k., Karumetsa t. - Alfred Samet < Anna Adamson, s. 1863 (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Ell Vahtramäe 2001, parandasid Lennart Peep 2002 ja Kairika Kärsna 2003
Ükskord üks mees pakkus mulle nikastuse sõnu ja rabatise sõnu. Ma ei mäleta, see o ulk aega tagasi. See läks Pitrograati - Muhu mees oli - vana, vana mees oli. Ma andsin talle tüki sooja sepikut, võtsi ahust välja. Ta ütles: "Mul põle anda sulle midagi." Ma ütlesin: "Ma taha midagi selle eest." Ta ütles: "Mul o kahed sõnad: rabatise sõnad ja nikastuse sõnad. Ma kirjutan need sulle paberi peale." Ma ütlesin: "Ei ma taha ühti." Ma olin ka loll, võtnud vastu ühti, mis ma nende sõnadega ikka teen, aga ma oleks ikka võind võtta.
Üleskirjutatud 27. sept. 1936 a.

ERA II 243, 99/101 (3) < Urvaste khk., Vaabina v., Vaabina as., Lohu t. - Mahvalda Kaseorg, Erastvere täienduskooli õpilane < Vidrik Ventsli, 54 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vaabina ja Vana-Antsla piiril asub kivi, mida ümbruskonna rahvas kutsub Lootsikukiviks. Kivi iseenesest kujutab ka lootsikut. Ja siia tulevad kokku nelja talu piirid. Selle kivi kohta räägib rahvasuu, et kui vanapagan ennevanasti maa pääl elas ja siis olevad temal olnud Tartus sõber, kellega käinud ühes vargil ja igasuguseid muid pahandusi inimestele tegemas. Ning ükskord tekkinud vanapaganal ja tema paarimehel eneste vahel kihlvedu. Vanapagan lubanud Tartust loodsikuga enne kukelaulu Mustajõele sõita, kui sõber annab kõik oma kulla ja varanduse temale. Sõber olnudki nõus ning löönud käed kokku, ja vanapagan hakkanud sõitma. Kuid saanud sinna, kus kivi praegust asub, laulis kukk ja vanapagana lootsik läinud ümber ning moondunud kiviks. Ja sinna alla olevad jäänud ka tema kolm kullast sõrmust, mida on katsutud isegi mõne ümbruskonna elaniku poolt välja kaevata. Seda näitavad veel praegust kaevamise kohad.

ERA II 243, 104/5 (5) < Urvaste khk., Vaabina v., Vaabina as., Lohu t. - Mahvalda Kaseorg, Erastvere täienduskooli õpilane < Vidrik Ventsli, 54 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vaabina valla piiril Lanna talu ja Haugu talu maa peal asub ennemuste kokkukasvanud järv nimega Lanna järv. Selle järve kaldal olevad istunud vanasti Kalevipoeg, ise istunud üleval kaldal, jalad ulatanud järve, kalda peale. On näha istekoha ase. Sääl siis juhtunud temaga äpardus, et tuul keerutanud temale liiva silma. Sellepääle ennustanud Kalevipoeg, et see järv saab kokku kasvama. Ja tuul saab liiva tema pääle keerutama. Ning see ennustus on juba pea enamjagu täitunud, leidub veel mõni koht, mis on veel kinni kasvamata. Vanemad inimesed mäletavad, kui sääl lainedanud lahtine vesi. Ja on veel praegust näha see ase, kus Kalevipoeg istunud sääl Lanna järve kaldal.

ERA II 243, 159 (1) < Urvaste khk., Urvaste v., Horma t. - Urvaste algkooli VI klass < Miina Simson, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Uhtjärve sünd
See lugu sündis kauges minevikus. Tollel ajal, kui järved rändasid paigast teise. Kord olnud üks mees praeguse Uhtjärve kaldal ja raiunud hagu. Korraga kuulnud ta kanget mühinat ja kohinat. Ta nägi, et veekogu rändas. Kohe mees hüüdis: "Järv, mida sa uhad?" Järv jäi silmapilk seisma. Pärast hakatigi järve kutsuma Uhtjärveks.

ERA II 243, 159 (2) < Urvaste khk., Urvaste v., Horma t. - Urvaste algkooli VI klass < Miina Simson, 77 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Kuradikivi
Vanasti oli Urvaste kiriku torn palju kõrgem kui praegu. Kõrge kirikutorn puutunud vanakuradile ta liikumisel alati ette. Kurat otsustas kõrge kirikutorni kiviga maha lüüa. Ta hakkas parajat kivi otsima. Selle leidis ta Valga lähedalt. Ta sihtinud hästi ja visanud. Kivi oli Uhtjärve kalda kohale jõudnud, kui laulis kukk. Kivi kukkus maha ja torn oli seekord päästetud. Kivil on näha praegugi veel kuradi käejälg. Natuke aega pärast seda lõi pikne torni ikkagi maha. Nii ei tahtnud jumal ega kurat kõrget torni.
[Vt. Jälgedega kivid, muist. 356.]

ERA II 243, 163 (5) < Urvaste khk., Urvaste v., Horma t. - Urvaste algkooli VI klass < Jaak Simson, 79 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris USN
Vanapagana kivi (rahvasuus ka Kuradikivi)
Suur kivi, mis praegu seisab lõunapoolsel Uhtjärve kaldal, umbes keset Uhtjärve pikkust, on visanud vanapagan Pihkvast Uhtjärve äärde. Asi sündinud nii:
Vanapaganal olnud elu täis, mikspärast Urvaste kiriku torn nii kõrge on. Seadnud esmalt kivi lingule ja visanud, kuid kivi läinud väga kaugele üle Urvaste kiriku. Siis võtnud teise kivi ja visanud käega, kuid kivi ei jõudnud kirikuni tulla ja kukkunud järve kaldale, kirikust otsejoones lõuna poole umbes 1,5 km kaugusele. Kivi on praegu väikese sauna suurune, nii et sinna pääle mahub 50 õpilast. Kivil on näha vanapagana käejälge, nimelt neli pikka pragu (sõrmejäljed) ja üks lühike ja jäme (pöidlajälg).

ERA II 243, 173 (15) < Urvaste khk., Urvaste v., Tasatse t. - Urvaste algkooli VI klass < Voldemar Paluteder, 41 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Uhtjärve tekkimine
Vanasti olnud Uhtjärve asemel ainult sügav org. Siis olnud ühel kaugel maal järv, mida ei tahetud sääl enam ja kavatseti teda ära saata. Ükskord rakendatigi järve ette must härg, et see veaks ta ära. Härg vedanud järve mitu aastat, kuni jõudis siia suurde orgu. Alla orgu jooksis vesi väga kiiresti ja mattis härja oma alla ja jäigi härg sinna vee alla ühe suure kivi juurde elama ning laskis lainetel kivile kirjutada järve nime. Aga missugune see nimi on, seda ei tea keegi. Kui keegi selle nime ära ütleb, kaob järv kohe. Järve kutsutakse lihtsalt Uhtjärveks, sest ta on uhetud siia.

ERA II 243, 175 (18) < Urvaste khk., Urvaste v., Järve t. - Urvaste algkooli VI klass < Aleksander Randmäe, 63 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Kuidas tekkis kirik Uhtjärve põhja
Uhtjärve põhjas olevat kirik, kiriku ees post, posti külge needitud kull. Ja kirikusse ei pääse keegi.
Vana jutt räägib selle kiriku saamisest järgneva loo: Kord jäänud kaks last orvuks, poisike ja tütarlaps. Lapsed läinud laia ilma reisima.
Reisides muutunud nimed ja kui nad kord kohtasid teineteist, ei tundnud nad enam. Et nad mõlemad olid nägusad ja peaaegu ühte nägu, otsustasid nad abielluda. Pääle laulatamist jäänud noorpaar palvetama kirikusse, kuna teised lahkusid peigmehe soovil. Kui teised juba kirikust lahkunud, langes kiriku pääle vesi. Üks pulmaline roninud kiriku ees asuva posti otsa, et säält läbi akna vaadata, kuid just sel hetkel langes vesi kirikule pääle. Uudishimuline pulmaline muutunud kohe kulliks. Pruut ja peigmees põlvitavat veel praegugi altari ees.

ERA II 243, 177/9 (22) < Urvaste khk., Urvaste v., Horma t. - Urvaste algkooli VI klass < Jakob Jõesalu, 45 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Ristikiriku järve tekkimine
Ristikiriku järv asub Tartumaal Kambja kihelkonnas Veskimõisa maa-alal. Selle järve asemel olnud rahvajutu järgi vanasti metsaga ümbritsetud kohal kirik. Ühel pühapäeval jumalateenistuse ajal tulnud samast lähedast metsast vana hiiemänni alt üks vanamees välja, hiiglasuur kivi kaenlas. Asetanud kivi keset kirikut, selle järel hakanud kirik maa sisse vajuma ning selle kiriku asemele tekkinudki praegune Ristikiriku järv. Hiljema põlve rahvas olevat pühapäeva hommikutel umbes kella 7 paiku näinud päikese paistel kullast kiriku risti ühes tornitipuga.

ERA II 243, 201 (42) < Urvaste khk., Urvaste v. - Urvaste algkooli VI klass < Ann Paluteder, 69 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris USN
Ess-soo tekkimine
Ess-soo seisab kolme valla - Urvaste, Linnamäe ja Kärgula - piiril. Sealt lõigatakse turbaid ja ta on aukline. Ta olevat tekkinud nii.
Rehepapp kuivatas vilja ja küpsetas ka kartuleid. Kerise päält tuli suur ühe silmaga mees maha ja võtnud ka kartuleid. "Mis küps, see lõps, mis toores, see rehepapi jagu" ja viskas ahju tagasi. Rehepapp tüdines mehest, et ta kartulid ära sõi käest, ja ta läks targa käest nõu küsima. Tark õpetas, et tee tinast silmarohtu ja vala talle silma. Rehepapp valmistaski silmarohtu ja mees küsis:
"Mis sa teed?"
"Ma teen silmarohtu," vastas rehepapp.
"Mul ka silm valutab, vala mulle ka silma," ütles mees. Rehepapp käskis mehel rabapingile selili heita, et see on valus, kui rohi silma läheb, ja mees ajaks käed silma. Mees küsinud, mis rehepapi nimi.
"Ess," vastanud see. Kui mehel tina silma valatud, hakanud ta karjuma ja kisa pääle ligines palju väikesi mehi. Need küsisid: "Kes tegi?"
"Ess tegi!"
Nüüd väikesed mehed andnud suurele mehele naha pääle, et mis sa siis karjud, kui ise tegid.
Kõik mehed jooksnud siis minema ja järele jäänud suured jäljed. Sellest tekkinudki Ess-soo.

ERA II 243, 203 (43) < Urvaste khk., Urvaste v. - Urvaste algkooli VI klass < Ann Paluteder, 69 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Uhtjärve tekkimine
Uhtjärv on siia Urvastesse tulnud. Vastse-Antsla Vina-Salus on suur läte. Säält on lastud üks part vette ja pandud kaela ja jalga punane lõng. Part oli siia Urvastesse välja tulnud.

ERA II 243, 209 (48) < Urvaste khk., Urvaste v., Teedla t. - Urvaste algkooli VI klass < Kristjan Neimann, 68 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Juudajala kivi
Suur kivi - rahva suus tuntud Juudajala kivi nime all, mis asub praegu Koigus ühe kaupluse ukse ees, olnud vanasti Koigus ühe mäe otsas. Sääl käinud rahvas muiste pidutsemas neljapäeva õhtutel. Kui inimesed enam ei käinud kivi juures, viinud selle maa omanik kivi oma maa pealt ära sinna, kus ta praegugi asetseb.

ERA II 243, 209 (49) < Urvaste khk., Urvaste v., Teedla t. - Urvaste algkooli VI klass < Kristjan Neimann, 68 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vanapagana kivi
Vanasti ulatanud Urvaste kiriku torn pilvedeni. Vanapaganal olnud viha kiriku vastu ja ta tahtnud kiriku torni maha lüüa. Ta läinud Otepää kiriku torni ja visanud säält kiviga, aga kivi läinud mööda üle Uhtjärve teisele kaldale ja sestsaadik ongi sääl suur kivi, millel on ka vanapagana käpa jälg pääl.

ERA II 243, 211 (50) < Urvaste khk., Urvaste v., Tasatse t. - Urvaste algkooli VI klass < Ann Paluteder, 69 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vanapagana kivi
Palju aega tagasi ei olnudki Vanapagana kivi. Ta asub teisel pool Uhtjärve ja on kaunis suur. Ta on Uhtjärvest välja veeretatud. Enne veeretamist kuuldud igal õhtul järves veesulinat ja aeg-ajalt kerkinud kivi veest välja. Kivi ümber olnud maa pehme ja vajunud kohe sisse, kui pääle mindud. Igal õhtul tantsinud Vanapagan sellel kivil ja supelnud, kuni kukk kirenud, siis kadunud ära. Jaanipäeva öösel läinud keegi järve äärde ja näinud imelist valgust kivi ümber. Kivi otsas olnud palju imelikkude nägudega vanapaganaid, lugenud raha ja uhkustanud igaüks oma rahaga. Kui kukk kirenud, siis kadunud vanapaganad ära ja raha kukkunud kivi alla kõlisedes. Nii kordunud see lugu igal jaanipäeva öösel.

ERA II 243, 213 (51) < Urvaste khk., Urvaste v., Kanariku t. - Urvaste algkooli VI klass < Matli Roosbaum, 64 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Juudakivi
Juudakivi asunud ühe Urvaste mäe otsas, mida nüüd kutsutakse Juudamäeks. Mägi on veel praegugi olemas, kuid kivi ei ole. Vanasti olnud kivi suure tähtsusega, sest sääl iga neljapäeva õhtul sõitnud mehed ratsahobustega ning tantsitud ka. Sääl kivil olnud üks jalajälg pääl, mis oli juudas teinud. Ta olnud väga suur mees ja vajunud astmisel natuke jalaga kivvi. Kivis jalg olnud väga täpne: kõik varbad ja täieline jala vorm. Seda kivi on näinud nüüdnegi rahvas. Praegu seda kivi enam ei ole, sest tulnud üks mees ja visanud kivi endale veski ehitada.

ERA II 243, 241/3 (9) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Tiidu k. < Sangaste khk., Restu k. - Laine Kallion, Kuldre algkooli õpilane < Liisa Udras, 78 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Seod mi suud (soo) kutsutõ kah ennembõ libahundi- ja juudisuu. Nüüd külh um tuu nimi jo ammu är kaonu. Vanõmbõ inemisõ iks ütlesõ, aga noorõmbõ ei kutsu tedä imp kiäki nii. Siin ollõv vanastõ üts juut elänü ja sis tuu oll libahunt ollu. Ütskõrd üts miis sõitnu talvõl hobõsõga müüdä suud ja hobõsal ollu väikõnõ varsakõnõ kah takkan. Miis nännü, ku vana juut lännü mõtsa viirt müüdä ja äkke karanu' puhma. Säältsamast puhmast hüpänü kah susi vällä ja murdunu varsakõsõ är. Juut muutsõ indä puhman soes ja sei varsa är, midä tiä sääl mõtsan muidu sei.
"Kas sa siis toda usud ka?" küsisin mina.
"Tuu iks oll õigõ külh, sis oll pallu sussi ja mõnõl inemisel oll kah sääne võim, et vahel oll susi ja inemine. Nüüd ei olõ inämb säärätsid kurju inemisi ega libahuntõ kah, kõnõldi, et mõni kuri inemine oll nõidunu vai tu kurja inemisõ vai nõia esä ollu hunt."

ERA II 243, 251/3 (19) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Ülejõe t. - Laine Kallion, Kuldre algkooli õpilane < Miina Kallion, 73 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Vanasti kantud toitu haldjale või selle asja vaimule, näit. metsa mõne suure puu juure, selle puu vaimule või puu haldjale, siis allikate juurde, jõgede, kivide ja muide mägede ning koobaste vaimudele või haldjadele. Igal neljapäeval viidud jälle uus toit. Kui siis endisest toidust oli midagi üle jäetud, see ei tähendanud, kui oli näiteks liha üle jäetud, siis pidi tulema sea õnnetus. Nii siis iga toiduga. Sinna kohta käidi ka paluma, õnnetuste ja hädade puhul abi otsima.

ERA II 243, 257/9 (24) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Ojavere t. < Sangaste khk. - Laine Kallion, Kuldre algkooli õpilane < Juuli Kotkas, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
"Ma tiiä külh iks üte järve tulõmist kah. Mu imä esä iks sellet, et tuu Kuiksilla järv sinna Tõllistõst ollõv tullu. Päivä ei olõ järve liikumist nii tähele pantu, aga ööse, sis tullu iks Kuiksilla poolõ, mõni ööse ollu mõni 10 m edesi liikunu. Sedä liikumist sinna Kuiksilda oll mõni säitse aajastat ollu. Nüüd ollõv ka uuridu, aga ei liikuvat inämp. Sääntsid järvi ja allikaid kutsutakse eläväiks." (elavateks)

ERA II 243, 287 (10) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Kivestu t. - Alvine Maalik, Kuldre algkooli õpilane < Mari Kapp, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Uhtjärve tekkimine
Seal, kus praegu asub Uhtjärv, oli olnud vanasti heinamaa. Heina-ajal tulnud üks must härg ja ütelnud, et põgenege eest - järv tuleb. Need, kes põgenesid, pääsesid eluga, kuna teised uppusid, sest kohe tekkis järv niidu asemele.

ERA II 243, 287/9 (11) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Kivestu t. - Alvine Maalik < Mari Kapp, ? a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Kuradikivi
Kord olnud kurat väga vihane kirikule ja selle tornis asuva kukele. Ta tahtnud kiviga torni maha lüüa. Kukk laulnud parajasti sellel silmapilgul. Vanapagan olevat kohkunud ja tal käsi vääratanud ning kivi lennanud üle Uhtjärve teisele kaldale, kus ta praegugi on, ja teda kutsutakse Kuradikiviks.

ERA II 243, 289 (12) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Kivestu t. - Alvine Maalik < Mari Kapp, ? a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Kirikukellad
Kord löönud kurat Urvaste kirikutornist kellad Uhtjärve. Need olevat seal praegugi näha ja peegelduvat päikesepaistelisel ilmal järvepinnal. Kord tahtnud inimesed neid kelli järvest välja kiskuda. Nad võtnud ka härjad appi. Siis, kui kirikus oli jumalateenistuse aeg, olid kellad ikka kerkinud veepinna poole, aga kui lõppes jumalateenistus, langesid ka kellad tagasi järve põhja. Inimeste töö oli tagajärjeta ning kellad on ikka kuradi meelevalla all.

ERA II 243, 301 (1) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Hinnu-Jürri t. - Ebba Marits, Kuldre algkooli õpilane < Juuli Kangro, 67 a. ja õpilastelt (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Ühtjärve tekkimine
Praeguse Uhtjärve asemel oli olnud heinamaa. Inimesed olid kord heina teinud sääl niidul, kui korraga tulnud must järg ja hüüdnud: "Hoidke eest, järv tuleb!" Ja tõesti oli tulnudki järv. Kes saanud põgenema, jäänud elu, kes ei jõudnud põgenema, uppunud ära.

ERA II 243, 307/9 (10) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Hinnu-Jürri t. - Ebba Marits, Kuldre algkooli õpilane < Juuli Kangro, 67 a. ja õpilastelt (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Tee Uhtjärvel
Vana-Antsla mõisas olnud kuri parun. Ta oli lasknud igal õhtul saani ette panda kaks musta täkku ja sõitnud alati ära ilma kutsarita. Kui ta hommikul tagasi olevat sõitnud, olnud hobused alati valges vahus. Tallipoisid tahtsid teada, et kus parun käib. Neist kõige julgem tallipoiss oli ühel õhtul hüppanud saani jalastele paruni nägemata. Soosaar mäelt oli parun sõitnud õhku. Ta sõitnud õhku mööda Kambja mõisasse pidule. Sinna olid kokku tulnud kõik nõiad ja kurjad vaimud. Parun alles siin näinud tallipoissi. Kui pidu ära lõppenud, sõitnud parun tagasi, tallipoisi võtnud ta saani ja ütelnud: "Ära sa taha vaata!" Tagasisõidul puutunud saan kuhugi külge. Tallipoiss küsinud parunilt: "Kuhu see saan kinni jäi?" Parun vastas, et see olevat Urvaste kiriku torn. Tallipoiss vaadanud taha siis, kui hobuse esimesed jalad olid maa pääl, sest nad sõitnud mööda järve. Nad kukkunud vette, kuid pääsenud viimaks välja. Sellest saanudki tee Uhtjärvele. Seda teed ei ole alati näha, aga kui tee on näha, tuleb paari päeva eest vihma. See on õige lugu ja nähtus.

ERA II 243, 309 (11) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Hinnu-Jürri t. - Ebba Marits < Juuli Kangro, 67 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vanapagana kivi
Kord tahtnud vanapagan Urvaste kiriku torni maha lüüa. Ta võtnudki kivi ja visanud, aga kivi lennanud üle Uhtjärve teisele kaldale, kus ta praegugi asub. Kivi on suur nagu saun, aga suurem osa on veel maa sees. Umbes öheksa jalga on teda kaevatud, aga äärt pole veel leitud. Kivil on suur käejälg pääl.

ERA II 243, 311 (12) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Hinnu-Jürri t. - Ebba Marits, Kuldre algkooli õpilane < Juuli Kangro, 67 a. ja õpilastelt (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Urvaste kiriku kell Uhtjärves
Rootsi-Vene sõja ajal viidud Urvaste kiriku kell Uhtjärve. See kell on praegugi veel sääl järves. Kella asukoht on Urvaste surnuaia all järves. Kell on näha kella nelja ja kuue vahepääl veepeegelduses.

ERA II 243, 323/5 (3) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Väikoni t. - Tullio Lindsaar, Kuldre algkooli õpilane < Jaan Lindsaar, 54 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Uhtjärve jookseb sisse kaks oja ja pääle selle on veel temas palju allikaid, mis on järve põhjas. Välja jookseb aga üks oja ja selle vee kogu ei vasta sissejooksvale veele.
Kui vaadata kaugemalt mäelt, siis on väikese virvendusega näha järvel 2 m laiust siledat pinda nagu looklevat oja, mis suubub põhjapoolsesse järve otsa. Umbes 150 aastat tagasi olevat valged kodupardid läinud talvel jääle. Keegi hirmutanud parte, kes kohe hakanud peidupaika otsima. Üks partidest läinud vette umbes lookleva veepinna lõpust ja kadunud vee alla. Nägija arvanud, et on tegemist näkiga, kes jää purustas ja pardi ära uputas. Mõne päeva pärast tulnud sama part 4 km tagant allikast päevavalgele.
Allikat nimetatakse Oina Salumulk. Sellest võib oletada, et looklev oja järvel on veetõmbus ja jääl olev auk oli olnud veekeerutus, kus ei külmetanud jää. Nüüdki on veel selgesti näha järvel looklevat oja, mis aga ei saada järvest välja niipalju vett. Kindlasti on ühendus Uhtjärve ja Oina Salumulguga.

ERA II 243, 325/7 (4) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Väikoni t. - Tullio Lindsaar, Kuldre algkooli õpilane < Jaan Lindsaar, 54 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris USN
Kord tahtnud Vanapagan hävitada Urvaste kirikut, võttis kivi kätte ja valmistus viskamist Piirivariku metsa äärest. Õnneks kirenud kukk ja kivi kukkunud Uhtjärve äärde maha. Sellest saigi hiigelsuur kivi endale nimeks Vanapagana kivi.

ERA II 243, 327 (5) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Väikoni t. - Tullio Lindsaar, Kuldre algkooli õpilane < Liisa Lindsaar, 86 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Uhtjärv olevat tekkinud voolavast veekogust, mis oli voolanud mustal härjal taga. Härg oli ilusale oru veerule jäänud rohtu sööma, vesi aga uputanud härja ja jäänud püsima.

ERA II 243, 339 (1) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Kollopa k., Koljopaabu t. - Felix Klaar, Kuldre algkooli õpilane < Anna Klaar, 60 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris USN
Vanapakan vihanu kikast keriku torni otsan. Kikas valvnu tervet ümbruskonda. Vanapakan ei olõ midägi kurja tetä saanu, kikas andnu ta kirgmisega ärä. Viimäte otsustanu Vanapakan kikast maha lüüä. Võtnu suurõ kivi ja visanu Piirivariku veerest keriku poolõ. Kikas nännü sedä ja kirgnü. Kivi kukkunu Uhtjärve viirde maha. Vanapagana peopesä jälg om kivil viil pääl.

ERA II 243, 362/4 (2) < Urvaste khk., Antsla v., Näsmetsa as., Vahtra t. < Urvaste khk., Antsla v., Tiidu k., Tiido t. - Kalev Raave, Antsla linna algkooli õpilane < Helmi Raave, 38 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Muistse elanud Ugandis vägev kangelane Uhti. Uhtil puudunud aga maja ja ta otsustanud endale ta ehitada. Selleks pidanud ta Venemaalt laudu tooma. Ja ühel päeval võtnudki ta Venemaa teekonna jalge alla. Minek õnnestunud tal hästi, aga tulles valvanud Peipsi sorts ja kui kangelane voogudesse astunud, puhunud ta järve mässama. Naeratates rühkinud Uhti edasi, sest vesi ulatanud talle ainult rinnuni. Teekond väsitanud teda siiski ja ta otsustanud puhata. Oma voodiks valinud ta kena oru ja heitnud rahulikult puhkama. Seda silmapilku sorts aga kasutanud ära. Ruttu kogunud ta suure veehulga, muutnud enese härjaks, vee pilveks ja sõitnud kangelast uputama. Uhti voodi kohale jõudnud, möiranud ta märgiks pilvele, et see pidi alla laskma. Kangelane aga ärganud möirgamise pääle üles. Sorts ehmunud, lasknud pilvel kukkuda ja lennanud härja näol ära. Uhti teinud kohe lingu, otsinud paraja kivi ja tahtnud sortsile järele visata. Hoogu võttes aga katkenud lingupaelad, kivi prantsatanud maha, kangelane ise lennanud ninapidi järve. Kivi võib praegugi veel näha, Uhtist aga saanud liivaseljandik, mis ulatub peaaegu poole järveni. Rahvas hakkanud järve kutsuma kangelase nime järele Uhtjärveks.
Uhtjärv asub 10 km Antslast, Urvaste kiriku juures Vastse-Antslas.

ERA II 243, 386/8 (10) < Urvaste khk., Antsla v., Näsmetsa as., Vahtra t. < Tartu-Maarja khk., Ropka v. - Kalev Raave, Antsla linna algkooli õpilane < Mari Raave, 78 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Tiidu talu nurmes olnud vanasti imelik tiik. Asunud kõrgema künka otsas ja vesi olnud tal nii selge ja puhas kui kuld. Karjapoisid hakanud kord tiigis teivastega uurima, et missugune on tiigi põhi. Kobatud ja kolistatud teivastega tiigi põhjas ringi, aga ei midagi, pole midagi iseäralikku kuuldud. Sääl korraga, ühe karjapoisi teivas puutunud mingit kõvad asja, kostnud tume kõlin.
"Rahapada, rahapada!" hüüdnud teised ja tormanud ligemale. Kuid ehmunult pööranud nad ka kohe tagasi. Tiigi vesi mässanud ja möllanud ning olnud pigimust. Ootatud, et vesi selgineb, aga asjata, vesi jäänud ikagi mustaks, olgugi, et torm raugenud. Karjased katsunud veel rahapaja otsimisega õnne, aga nüüd pritsinud tiigi vesi nad üleni märjaks. Hirmuga jooksnud nad koju ja rääkinud vanematele kõik ära. Nüüd olnud asi selge. Vanemad seletanud, et nad oma ulakustega pahandanud tiigi haldja ära ja haldjast peab lepitatama. Muidu võib kogu ümbruskonna käsi halvasti käia. Mindud tiigile, käidud kolm korda ümber tiigi ja igaüks visanud hõbetat vette. Siis ohvertatud. Ja otsekohe pärast toimingut muutunud vesi rahulikumaks, aga mustaks ta jäänud siiski. Kardetud küll rahva seas esialgu tiiki, aga pärast saadud aru, et haldjas on lepitatud ja hakatud uuesti tiigi ümbruses liikuma. Tiiki aga nimetatakse veel praegugi Mustaks tiigiks.

ERA II 243, 391 (1) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Halliste t. - Heino Kirðenberg, Antsla linna algkooli õpilane < Arnold Kirðenberg, 47 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vaabina vallas J. Hüti heinamaal asetseb lootsikukujuline kivi, sellepärast kutsutaksegi seda heinamaad Lootsikuoruks. Selle kivi kohta liigub järgmine jutt.
Kui vanasti vanapagan maa pääl elanud ja teda siin taga kiusama hakatud ning nõutud maa päält lahkumist. Kuid vanapaganal olnud maa pääl ka lootsik ja kuldaerud, millega ta sõitis. Lahkumisel aga olnud tal kuldaerudest kahju, sest ta ei saanud neid kaasa viia, siis visanud ta kuldsed aerud maha ja kivise lootsiku pääle, kus puhkab ta praegugi.

ERA II 243, 393 (2) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Halliste t. - Heino Kirðenberg, Antsla linna algkooli õpilane < Arnold Kirðenberg, 47 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vaabina vallas Liiva talu heinamaal asetseb kivi, mis ei olegi väga suur, kuid tal on juures suur iseärasus, nimelt on sellel kivil palja jala jälg.
Selle kivi kohta räägitakse rahva seas juttu, et kui vanapagan olevat maa pääl olnud, siis olnud tal kaasas ka väike laps. Vanapagan hakanud last imetama just selle kivi juures ja pandnud jala kivile, et oleks kindlam seista. Jalg aga vajunud ta raskuse all kivisse, ja kui siis Vanapagan jala kivilt võtnud, jäänud jälg kivile, mis on ka praegugi veel selgesti näha.

ERA II 243, 401 (6) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Pärsimäe t. < Uue-Antsla v., Kitse t. - Heino Kir?enberg, Antsla linna algkooli õpilane < Miili Ots, 47 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Sangaste ja Uue-Antsla piiril jookseb oja, midagi iseäralikku päält vaadates ei ole, aga sellest ojast räägitakse, et sääl elavat vaimud.
See lugu oli juhtunud nõnda, et Kitse talu inimesed kuulanud juba mitu ööd, et mis asja sääl nii pekstakse. Arvanud viimaks, et vahest Aladi rahvas peksavad oja ääres hobuse tokki maase. Ühel õhtul aga läinud nad vaatama. Sel kohal, kus oli ülekäigu purre, oli ojas üks allikas ja sääl pekstudki. Kui nad hoopis ligidale läinud, oli jäänud peksmine maha, kui aga jälle kaugemale tulnud, pekstud edasi. Nii kestnud see mitu ööd järjest ja seda kohta hakatudki kartma.

ERA II 243, 405 (8) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Pärsimäe t. - Heino Kirðenberg, Antsla linna algkooli õpilane < Peeter Ots, 68 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Pärsimäe talu piirides on lomp, mida kutsutakse Tondilombiks. Selle lombi kaldal olnud rehi. Kord õhtul olevat koerad hirmsasti rehe juures haukunud, sulane läinud rehe juurde vaatama, koerad haukunud otse rehe alla. Kui sulane oli saanud rehe-alla, olli korraga suure mürinaga temast mööda lennanud nagu lontmüts koerte keskele. Koerad joosnud laiali, elukas hakanud siis ringi keerlema ja kadunud viimaks suure mürinaga lompi. Sellest ajast hakatudki seda lompi kutsuma Tondilombiks.

ERA II 243, 417/20 (11) < Urvaste khk., Anstla v., Näsmetsa as., Vahtra t. - Kalev Raave, Antsla linna algkooli õpilane < Kalev Raave, V klassi õpilane (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris USN
Muistse olnud Sangaste Tagulas üks talu. Talus olnud kuri ja isekas peremees, kel olnud suur varandus. Et peremees tundnud alalist hirmu varaste ja röövlite eest, lasknud ta talule ehitada ümber kõrge raudaia. Aed olnud seitse meetrit kõrge ja üheksa meetrit iga külg pikk. Aia keskel olnud värav, väraval valvanud alati mees, kes istunud väraval, nagu mees hobuse seljas. Ühel öösel kuulnud peremees hirmsat raginat ja raua kõlinat. Ei olla julenud välja ka vaatama minna. Ragin vaikinud aga varsti. Hommikul näinud mees, et raudaeda polegi enam. Aed kõige sammastega, mis maa sees, olnud kadunud. Mees, kes väraval istunud, olla tõstetud pihlapuu oksale. Oksal istunud mees kaksiti nagu väravalgi ja maganud ise norinal. Peremees äratanud ta ja pärinud asja järele. Mees pole midagi teadnud ja peremees jäänud arvamisele, et aed on maa alla vajunud. Õhtupoolikul tulnud üks külaelanikkudest ja ütelnud pahaselt: "Mis te omast aiarisust veate, toote ta minu karjamaale, nagu mul teda vaja oleks!" Nüüd kohkunud peremees ka ära, kuid läinud kohe mehega kaasa vaatama, kas mehe jutt vastab tõele. Näinud jah, et aed on teise karjamaal, toonud hobused ja tahtnud aeda ära vedada, aga ühest aiasambast kostnud kõuesarnane hääl: "Jäta aed rahule!" Peremees aga sundinud aina hobuseid tagant ega pannud ütelust tähelegi. Siis aga kerkinud taeva kolesuur pilv, mis täitnud kogu taevalaotuse. Siis langenud pilv valju kohinaga alla, otse aia peale, kattes enda alla ka peremehe hobustega. Aia asemele tekkinud järv. Inimesed hakanud järve kutsuma Rauajärveks.

ERA II 244, 516/7 (2) < Urvaste khk., Urvaste v., Horma t. - Lemit Paal, Võru reaalkooli õpilane < Aksel Sinimets, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Anne Kaaber
Vanapagana kivi
Uhtjärve tõsõn veeren järve keskkottal om nii suur kivi, et katõsa poiskõist või pääl magada. Tollõ kivi om sinna visanu Vanapakan Õtepää keriku tornist, tuuperäst et keriku torn oll väega kõrgõdõ küündünu. Kivi oll aga müüda lännü ja kukkunu sinnä, kos ta praegu om. Kivi pääl om selgede näta vanapagana sõrmejällõ.

ERA II 244, 518 (4) < Urvaste khk., Urvaste v., Horma t. - Lemit Paal, Võru reaalkooli õpilane < Aksel Sinimets, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber
Uhtjärve sünd.
Vanast, kui järve rännäsivä ütest kottast tõistõ, eläsi praeguse Uhtjärve veeren üts vana miis ja ragusi haku. Kõrraga kuuldsõ tää kanget kohinat ja mühinat. Sis nägi miis, et üts järv rännäs. Kui järv oll mehe kottalõ jõudnu, hõigas miis: "Järv, mis sa uhat!" Silmapilk jäi järv saisma. Peräst nakatigi järve kutsma Uhtjärves.

ERA II 244, 518/9 (5) < Urvaste khk., Urvaste v., Horma t. - Lemit Paal, Võru reaalkooli õpilane < Aksel Sinimets, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Uhtjärve sünd.
Kaugel, kaugel maal oll olnu Uhtjärv. Sääl oll tennü tää inemistele väega palju kahju: oll uhtnu põllu ja metsa, talu ja maja. Siis olevat tää ette rakendatud hulga härgi ja veetü praeguste Urvastede. Järv sai vihatses ja nakas härgi uputama. Üts härg jäigi sisse ja om praegugi sääl, üte hiiglasuure maja seen. Kõik lätted, mis omma Uhtjärven, omma selle härja hingamisaugu. Enne maja sisse saamist olevat üts silt, kohe om kirutadu tagurpidi midägi. Kes selle ära luge, sis vidävä härja järve ära.

ERA II 165, 363 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Urvaste k., Nurga t. - Helga Teder, 13 a. < Siim Kala, 64 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Nõiakivi.
Pikavere meeste heinamaade lähedal Arevalla metsas asub suur Pillardi kivi. Vanasti olnud see nõiakivi, mille juures olnud võimalik end hundiks või mõneks muuks loomaks muuta. Üks lähedane perenaine käinud igal öösel kodust ära. Ta käinud selle kivi juures, kus end hundiks moondanud. Hundina käinud ta külas ja varastanud loomi ning alati olnud tema pere laual värsket liha. Pererahvas pole sellest midagi teadnud, kus käib perenaine. Viimaks hakanud sulane asja lähemalt uurima. Ta läinud ööseks rehealla magama. Korraga näeb: suur hunt tuleb värava alla ja viskab ilusa varsa rehealla. Ise jooksnud minema. Hommikul olnud perenaine jälle kodus. Järgmisel öösel läinud ka sulane kivi juurde. Perenaine tulnud ka sinna. Äkki hakanud kivi susisema ja sinakat suitsu välja ajama. Sulane ja perenaine jooksnud hirmuga koju. Peale selle kadunud kivil nõidumisvõime, ega ole tänaseni tagasi tulnud.

RKM II 47, 493/4 (7) < Antsla raj., Urvaste - E. Siil < Ann Tätär, sünd. 1861. a. (1955)
Kalevipoeg ehitab Uhtjärve äärde maalinna
Kallõv ehitänü maaliina vai kindlusõ Uhtjärve veerde, et säält hää vainlaistõga võitluisi pidädä.
Kindlus ei jolõki veel val´mis ollu', ollu joba alustõt ja matõrjal: kiik kivi jah olluva kokku kantu'.
Tullu ööse vanajuudas ummi sel´lega ja tahtnu Kalõvipoja tööd är rikku. Ul'knaoru põhi ollu vanajuuda sel'le nigu siaväke täüs. Vanajuudas es's saisnu tõsõlpool järve ja hir'vitänü Kalõvipoja pääle.
Kalõvipoig tõmmanu too majasuurutsõ kivi peiju ja kihutanu too õkvaA> vanalõjuudalõ vasta hambit. Kivil ollõv veel Kalõvipoja käejäl'gki' seen, kost t'iä sõr´miga ollõv kin'ni võtnu'.
Ja siss Ul'knaorgu, kon vanajuuda sel´li' olluva', sinnä visanu Kalõvipoig paar' peotäüt väikeisi kivve. Noo kah sääl veel põrõllaki jo alalõ.
Vanajuudas kiiki um'mi sel'lega pannu rööken minema. Toost aost nakatugi tood orgu Ul´knaoruss kutsma.

RKM II 53, 456/8 (2) < Urvaste khk., Oe k. - Viive Nummert < Ida Tamm, s. 1889 (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Jutt kivist
Antsla rajoonis Sõmerpalu sovhoosi Antsla osakonna endise Soootsa talu metsas on suur kivi. Kivi peal on jälg, mis sarnaneb inimese jäljele, ja see olevat kuradi jälg. Kivil on võti ja aastaarv 1666 või 1868, hästi ei saa aru. Selle kivi kohta rahvas räägib järgmist juttu.
Kivi all pidi olema raha- või kullakast ja oli sinna pantud kellegi rikka mõisniku poolt. Mõisnik pani selle kulla või raha sellepärast metsa, et keegi kätte ei saaks. Mõisnik olevat müünud selle kulla kuradile. Kätte saavat see, kes annab ära kellegi hinge. Keegi julge mees tahtnud seda kulda omale ja lubanud oma naise hinge kuradile. Läinud mees öösel kell 12 kivi kaevama, sel ajal naine kodus näinud, kuidas tema õue sõidab keegi nelja musta hobusega; naine hakanud kartma ja jooksnud naabermajja. Tõld keeranud ümber ja läinud ära. Mehel olevat juba kasti äär käes olnud, aga et kuradid naist kätte ei saanud, langenud kast kolinaga tagasi. Mees jäänudki kullast ilma. See mees olevat tõesti elanud endises Oe külas. Nime ei ole teada. Keegi olevat veel kord katsunud kaevata ilma hinge lubamata, aga pärast lühiajalist kaevamist langenud labidad varre otsast ära. Seda oli ka mõni aasta tagasi kivi ümber tunda. Nüüd on jälle värskelt kaevatud. Muidugi midagi leidmata. Kivi on suur ja sügaval, nii et põhja näha ei ole.

RKM II 53, 490/1 (14) < Urvaste khk., Antsla l. - Liivi Palu < Richard Pedaja, 67 a. (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Ligi Kraavi kirikut endise Kõrtsi-Jüri talu maa peal asus suur kivi. Suuremalt osalt oli ta maa sees, umbes pool meetrit oli maapinnast väljas. Kivi praegu ei ole. Ta lasti puruks, kuna takistas põlluharimist ning ehituste juurde oli kive tarvis. Sel kivil oli inimese jalajälg. Kand oli tagant natuke teravam kui hariliku inimese oma. Rahvas räägib, et selle jälje oli jätnud sinna vanapagana naine, kui ta koos lapsega mööda maad rändas.
Sellest kivist ida pool, täpselt samas suunas, kuhu näitab kivil olev jälg, asub teine kivi. See asub ühe järsaku küljel, Matu maa peal. Mäge kutsutakse Soemäeks. Sellel kivil on näha jalajälg ning istease. Rahvas räägib, et selle kivi peal olevat vanapagana naine andnud oma lapsele rinda.

RKM II 49, 128/9 (4) < Urvaste khk., Restu k. - Koidula Neevits < Karl Neevits, 82 a. (1955) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vanakuradi lingukivi
Pärast seda, kui oli valminud kirik, kadestas või kartis kirikut vanakuri ning tahtis seda purustada. Kaua murdis pead, kuidas seda teha. Et aga vanakurat kartnud risti ja ei julgenud läheneda kirikule, sellepärast pidi ta näitama osavust. Kaua murdis vanakuri pead ja leidiski nõu. Temal hea ling ja seda ta nüüd kasutaski. Ta läks ise kaugele üle Eesti piiri (kindlat kohta ei ole) ja lennutas oma lingukivi lendu. Aga oh häda! Tema jala all juhtus olema lehmasõnniku hunik ning jalg libises sellel ja hoog ei olnud enam tugev, sellepärast ei langenud kivi tornile, vaid kiriku lähedal olevasse järve. Kes järve kaldal on käinud ja näeb seda kivi, millel on sõrmejäljed.
Uhtjärv Urvastes.

RKM II 49, 157/8 (35) < Urvaste khk. - Tiiu Prisko < Hele Tee, s. 1941 (1955) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Pulli läte
Ku ma olli nuur, siis uppu mii lauda takan olõvasse lättesse suur pull. Ma eis tulli karäst, ku ta läts tõsõ lehmägä pusklõma ja sattõ sinnä lättesse sisse. Kisin tedä küll viil sarvist ja rüüksõ tõõsi appi. Ei aidanu enäm midägi, pull uppu ärä. Ku ma lähä kunagi sinnä kaema, siis tulõ alati mullõ lättest vastu pullipää.
Rahvas hakkasivagi kutsma tuda lätet Pulli lätteks.

RKM II 49, 203 (1) < Urvaste khk, Kõlbi k - Koidula Antsov < Ella Hansi (1955) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Uhtjärve näkineid. Kunagi oli elanud Uhtjärves näkineid. Iga jaanipäeva lõunaajal tuli ta järvest välja. Pesi enda riideid ja laotas need põõsastele kuivama. Kui mõni inimene püüdis talle läheneda, haaras riided ja kadus vette.

RKM II 53, 14 (6) < Urvaste khk. - Leili Kannukene < Kati Toom, 83 a. (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vagula järve rändamislugu
Vagula järv olevat ennem Essoos olnud. Sealt olevat ta rännanud Võru alla. Kui järv vajunud, hüüdnud ta: "Tamula, taganõ, Vakul vaos!"

RKM II 53, 258/9 (1) < Urvaste khk., vana-Antsla v., Kobela k., Taberlaane t. - Vaike Vaarpuu < Ida Truus, s. 1883 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vanasti elanud Tartumaal ühes mõisas väga kuri valitseja. Ta olnud tööliste vastu väga halb: sõimanud neid väga rumalasti, vahel isegi peksnud.
Peale surma pole aga keegi julgenud talle läheneda.
Kord tulnud linnast laadalt üks vanamees. Tulekuga oli jäänud aga pimeda peale. Teel pidanud minema öömaja otsima, kuid mõtelnud, kes mind vanainimest ikka puudub. Tal olnud vana hobune ja kaks pullikest ka. Jõudnud sinna mõisa, kus valitseja hiljuti surnud. Jõudnud valitseja maja juurde, tulnud valitseja maja poolt mürin nagu tanguveski mürin. Pullikesed hakanud hüppama, hobune hakanud norskama ja rabelema ning kartnud edasi minna. See mürin oli aga kogu aeg kõrval.
Seal oli olnud aga alati vihmase ilmaga suur pori, pori oli tulnud vankri põhja. See mürin oli tulnud kaasas umbes pool kilomeetrit, siis oli tulnud mõisa tallid, kuhu olid läinud raudväravad. Vanamees oli aga enne hakanud lugema kõiki, mida ta ennem oli olnud kuulnud, mis loetakse, kui mingid vaimud on, lõpuks oli hakand palvetama.
Kui oli jõudnud raudväravate juurde, siis oli olnud nagu püssipauk vastu seina ja kõik oli vagaseks jäänud. Hobune hakanud rahulikult kõndima, pullikesed hakanud ilusti taga tulema.
Siis oli läinud tükk maad edasi, kus oli kuivem, ja vaadanud, et kas oleme nüüd kõik poriga üleni koos, kuid loomad ja vanamees ise ei ole olnud poriga.

RKM II 53, 294 (2) < Urvaste khk., Võidulipu kolh. - Hell Veermaa < Meeta Veermaa, s. 1898 (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kasaritsas Paene järv oli käinud ühelt kohalt teisele sellepärast, et sinna oli üks mees valanud sisse ühe puuda elavhõbedat. Pärast seda oli järv hakanud kohisema ja mürisema ja kümne päeva pärast oli läinud teisele kohale.

RKM II 53, 295 (4) < Urvaste khk., Võidulipu kolh. - Hell Veermaa < Meeta Veermaa, s. 1898 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Luupainajad tulid loomadele pärast seda, kui mõni kuri inimene vaatas sellele loomale kurja silmaga. Selle arstimiseks viidi sool rahvaarsti poole, see luges soolale sõnu peale. Pärast seda anti see sool lehmale, kui olid näiteks lehmal luupainajad. Söömise ajal laotati lehmale riie peale ja riidele riputati kuuma tuhka.

RKM II 53, 313 (18) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Inimene, keda käis luupainaja öösel piinamas, sellele pannakse vesi vanniga voodi ette, nii et see inimene ise ei näinud, ning kui öösel luupainaja tuleb, siis ta astub vette, ehmub ja läheb ära, ning ei tule enam inimest piinama. See haigus tuli sellest, kas inimene valetas või vandus päeval.
(Ei ole käibel ja ei esine ka seda haigust.)

RKM II 135, 510 (4) < Urvaste khk., Antsla v. - Evi Kõuhkna < Aleksander Roht, 60 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Atikoja küla muinaslugu (praeguses Põlva raj.).
Atikoja küla keskel asetsenud järv. Räägitud, et selles järves peitub suur kullakast. Kullakasti olnud võimalik saada kätte ainult tugeval ja julgel mehel. Tugev, julge mees peavat tänuga kolm korda ümber järve kihutama ja siis kõige hobusega vette hüppama. Hobune uppuvat ära, aga mees saavat õnnelikult kõige kullaga tagasi kaldale.
Selles külas aga ei leidunud sellist julget meest, kes oleks julgenud kulda välja tuua, ja järve kaldad olid seda nähes pehmeks ja soostunuks muutunud. Ka praegu polevat järvele võimalik lähedale saada.

RKM II 135, 596 (2) < Urvaste khk., Uue-Antsla al. - Heidi Roht < Aleksander Roht, 59 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Muistend sellest, kuidas Karaski küla keskele tekkis org.
Hommikul ja õhtul käisid naised ühe järve ääres laste mähkmeid pesemas. Järvele ei meeldinud, et naised käivad pesu pesemas ja põgenes Ahja jõkke. Selle järve asemele tekkis org. See org asub Karaski küla keskel.

RKM II 135, 619 (5) < Urvaste khk., Antsla l. - Sirje Koolmeister < Peeter Zimmer, 70 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sõja ajal olevat üks suur kell peidetud Uhtjärve põhja. Vaiksetel suveöödel olevat veel praegugi kuulda kella kõlinat. Kes seda kella on tahtnud välja tuua või vaatama minna, see olevat ära uppunud.

RKM II 135, 620 (7) < Urvaste khk., Antsla l. - Sirje Koolmeister < Peeter Zimmer, 70 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tehnikumi järv olevat orjade kaevatud, niimoodi räägib rahvasuu.

RKM II 225, 120 (12) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnisepäeväs tetti survi terä ja tsiapää, vastlapäe keedeti tsiajalgõ.

RKM II 225, 125/6 (30) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma tiidse toda inimest, kel puuk käüse. Üt's miis ol'l sõitnu. Tii veeren olnu kat's hüdsekõist. Nuu olli maan vägä hallõt häält tennü. Üt's olli na maha jätnu, olli puugi ärä visanu. Tuu, kel puuk ol'l, pidi oma henge ka är lubama. Minä lätsi emä poolõ. Peremiis an'd mul punna linnu ja ma lätsi noid viimä. Vägä selge üü ol'l, tähe säräsivä. Üle mu pää linnas pikk, sinine ol'l, pik'k-pik'k sinine ol'l. Pää kotsilt ol'l jämedämp. Ma väägä pelgsi ja sõs ta sai üte maja kotsil ja kattõ ärä. Ma lätsi kodo ja seleti. Peremiis ütel', et tuu ol'l vana Ute Äärmani puuk. Tol ol'l tütär, tuu ol'l ärä lubatu. Mi tulli säält ärä, ei tiiä kuis tä kuuli.

RKM II 225, 126 (31) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Niidumaa vanaesäl ol'l puuk. Maja lät's palama. Mehe olli aidan, tahtnuva kirstu aidast väl'lä tõsta. Sääl kirstun ollu täl puuk. Peremiis tõuganu tuu kirstu tagasi, et las jääb. Ja palanu ärä.

RKM II 225, 127/8 (32) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sääl tolle sama Niidumaa vanaesä, tuu käve enne päevätõsõngut risttii pääle, kus tõsõ talu kari käve, tuut liiva sõgõlman. Tõsõ talu kari käve üle. Ja näet, kas mõnõl lambal lät's jalg katski või lehmäl läits jalg katski, sääntse hädä ol'l. Tä ol'l tõisõ tallu veinu munnõ. Pandsõ kas tarõ läve ette või lauda ette. Tõnõ ol'l ütele vanale mehele seletänu. Tuu vanamiis ol'l opanu, et võta üt's rattarumm ja panõ tõnõ ots kinni. Panõ nuu muna sisse sinna' ja üt's puu rummi pääle. Kässi lättele viiä. Keeväläte kutsuti. Ma ole ka sääl käünü. Sõs jäi tuu miis haiges, kes noid munnõ vei. Kui tuu miis, kes tuu rattarummu lättele vei, lit's tuut rummi sügävämbäle, sis jäi tõnõ miis haigõpas, aga kui ta välläpoolõ tõmmas, sis sai parõmbas ja nii terve aasta. Üt'skõrd naine ol'l ütelnu, et lasõ inemene vaivast vallalõ, mis sa vaivat inemest. Sis ol'l miis lännu ja touganu õige kõvast toda rummi sügäväle, sis olli käünü suur murrin ja kollin ja tõine miis surri ärä. Tuu om tõestisündenu lugu. Ma tiiä noid inimesi. See olli Nursin.

RKM II 225, 128/9 (33) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma olli säitsme-katõsa-aastanõ. Meil ol'l kar'us. ma lätsi karja saatma. Sääl ol'l kolm risttiid. Kari lät's är. Ma kaugõmbalõ es lää. Sis tulli üt's suur valgõ lammas linanurmõst ja lät's mu sälätakast tõistõ nurmõ. Kar'a manu es lää ei. Ma ka tiiä-ai, mis sii ol'l. Kõnõliva, et säält lännu vanapagana tii Keevälättele. Tä sääl Keevälätten elli.

RKM II 225, 129/30 (34) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma tiiä, Nursin ol'l üt's peremiis. Ma olli joba mehel, ku tä är kuuli. Täl ol'l kat's tütärt. Üt's sai sinna mi läheksi mehele ja tõisel võeti miis kodo. Sõs, ku tuu peremiis ol'l haiges jäänu, täl ol'l väga hallõ olnu, ei ole tahtnu talu ärä anda. Viidi Tartude ja sinna surõsi. Matõti ärä, sõs tuu ol'l kodo käünü. Sügüse põimupühäl ma olli Rõuge kerikun, sis opetaja ütel, et: "Kõik kogudus pallõlgõ Jakob Söödu iist - temä heng ei ole rahupaika saanu." Talun ol'li rehetarõ, sis sääl olli parte kollin õnnõ. Ussõl olli vüürus iin, säält üt'skõrd olli perenaist kurikuga visanu. Inimese kaiva' ja es ole kedägi. Toda ma tiiä, et käve kodun.

RKM II 250, 259/60 < Urvaste khk. - Õie Zimmermann, Antsla keskkooli õpilane < Emma Rand, 74 a. (1967) Sisestas Katrina Tarkin 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Muistend.
Elas kord väga rikas ja kuri mõisnik. Kõik alamad vihkasid teda, sest ta peksis neid sageli. Kord peksti tema käsul üht kutsarit, nii et vaene mees pidi mitu päeva voodis lamama. Aga vaevalt sai ta paraneda, kui tuli käsk rakendada hobused tõlla ette ja sõidutada härra linna.
Tagasiteel jäi mõisnik oma tõllas magama. Kutsar, kes enam ei kuulnud mõisniku häält, mis teda sunniks, läks asjaolu oma silmaga vaatama. Nähes mõisnikku magavana, tärkas mehe peas kättemaksuplaan. Kuna ta oli hobused peatanud järsu kallastega järve ääres, ei pidanud ta pikemat aru, vaid rakendas hobused lahti ja lükkas tõlla koos mõisnikuga jaldast alla. Sellest ajast kannab järv Verijärve nime. Räägitakse, et suveõhtutel päikeseloojangu ajal on näha veel tõlla hõbedane nupp.

RKM II 250, 267/8 (1) < Urvaste khk., Kuldre k. - Arno Ladva, Antsla keskkooli õpilane (1967) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Urvaste kirikuõpetaja sulane.
Kord olnud Urvaste kirikuõpetajal sulane. Igal keskpäeval käinud see Uhtjärves ujumas. Kord üteldud õpetajale öösel unes: "Ära lase keskpäeval oma sulast ujuma, siis ta upub!" Kuid järgmisel päeval tahtnud sulane jällegi ujuma minna. Õpetaja ei tahtnud kaotada oma töökat sulast ning oli kogu aeg käskinud sulasel töötada, et see ujuma ei läheks. Sulane oli töödega väga kiirustanud. Lõpuks olid kõik tööd tehtud ning sulane läinud järve äärde. Õpetaja rutanud järele. Parajasti, kui sulane ja õpetaja järve äärde jõudnud, kadunud must luik vee alla ja hüüdnud: "Ruttu, ruttu!" Sulane tahtnud vette hüpata, kuid õpetaja jõudnud teda veel peatada. Nii oli sulane olnud päästetud. Sellest ajast peale ei läinud sulane enam kunagi keskpäeval ujuma.

RKM II 250, 272/3 < Urvaste khk., Haabsaare kolh. - Ester Marinen, Antsla keskkooli õpilane < Miili Kaseoja, 63 a. (1967) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuidas tekkis Mikila järv ja Sepamägi.
Oli elanud vana sepp ja sellel olevat olnud kaks poega. Vana sepp olnud juba väga vana ja nüüd oli temal aeg otsustada, kellele jätta sepikoda. Aga see oli väga raske küsimus, sest mõlemad pojad olid väga tublid. Niisiis olevat vana sepp otsustanud jätta sepikoja sellele, kes muidugi viskab haamri kaugemale. Ise aga olevat välja valinud kõige raskema haamri. Poisid käinud igal laupäeval mäe otsas haamrit viskamas ja mõlemad visanud haamri ühte kohta, ning sinna olevat tekkinud lohk ja hiljem järv. Nii pidi vana sepp sepikoja jaotama ära kahe poja vahel. Enne surma aga olevat ta ütelnud, et selle järve nimeks saagu Mikila järv ja mäe nimeks, kus te haamrit viskasite, Sepamägi. Nii see on ka praegu.

ERA II 2, 685 (2) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Herbert Tampere < Sohvi Leess, 69 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Lendvä. Äkiline surm. - "Läbi lüüd".

ERA II 2, 791 (4) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Herbert Tampere < Sohvi Leess, 69 a. (1928) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Rabandus. Äkiline surm. "Läbi rabat".

ERA II 2, 805 (5) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Herbert Tampere < Sohvi Leess, 69 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soend.
"Soeks nõiut inimene".

ERA II 2, 805 (6) < Urvaste khk., Vaabina v. - Herbert Tampere < Sohvi Hurt, 75 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soend, -i.
"Soeks nõiut inimene".

ERA II 2, 805 (7) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - Herbert Tampere < Karl Piirand, 80 a. (1928) Kontrollis ja parandas Mare Kalda
Soend.
"Soeks nõiut inimene".

ÕES, EK 254, 100 < Urvaste khk. - A. Suurkask (1902). Sisestanud Merje Susi 2001
Lümandu karjamõisa krundis väiklase mäe kandi pääl olnud mõne aasta eest veel üks suur kivi, mida Uku kivi kutsutud. Selle pääl olla vanal ajal ohvertatud. Risti usu ajal elanud selle kivi all veel vanapagan, kelle Urvaste õpetaja Want välja ajanud. Õpetaja näitanud kuradile oma väikest sõrme ja kurat läinud kivi allt ära, kuna ta õpetajat veel ära minnes sõimanud: Riia linna saia varas!" Õpetaja olla koolipoisi põlves kord Riia linna turu pääl saianaise käest ühe kringli võtnud ja maksmata jätnud. -

ALS 2, 767 < Urvaste khk., Antsla al. < Rõuge khk., Tsooru v. - Konstantin Tannenthal < Karl Uibo (1929) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Rabandus, kui ka kõik mu umbhaigus arsti elektriaparaadiga.

ALS 2, 837 < Urvaste khk., Vaabina v. - Konstantin Tannenthal < Sofie Luts, 78 a. (1929) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008, redigeeris Mare Kõiva 2009 [puu/vet]
Kui lehm kuseb verd, anna temale pihla marju.

E, Stk 9, 95 (15) < Urvaste khk., Antsla v. - Paul Voolaine < pr. Antsov (1921-2) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010
Vanamees nägi maja, tahtis juua, mees aga tõi soola leivaga: „Va Hall juua tahab,“ irvitas ta Hallile.

E 50882/3 < Mariienburi? - A. Laan (1920) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010
Libahunt.
Noor naine teinud pühapäeval leiba. Pererahvas olnud kirikus. Korraga tulnud hunt ja pannud käpad „paja“ peale, pistnud ka pea tuppa, vaadanud naise peale ja silmad jooksnud vett. Naise süda läinud haledaks. Ta pannud tüki kastetud leiba paja peale. Hunt võtnud selle ära ja kadunud. Naisel tulnud ka korralt tahtmine läbi paja välja minna. Enne aga õpetanud naine lapsehoidjat: „Iga päev tule lõuna kell 2 metsa suure kivi juure, kus ma lapsele nisa annan, aga kellelegi ei tohi sa sellest sõna lausuda.“ Kirikulised tulnud koju, küsinud perenaise järele. Tüdruk ütelnud: „Välja ta läks, või mina tean kus ta on!“ Teisel päeval kell 2 lõuna läinud lapsehoidja lapsega metsa kivi juure. Suur hunt tulnud metsast välja, kaks nisa ripendunud kõhu all, visanud hundi naha kivi peale ja saanud perenaiseks. Siis istunud ta mättale, imetanud, kallistanud ja musutanud last, annud siis tüdruku kätte ja ütelnud: „Ära sa kellelegi ütle, mis nägid.“ Nüüd ajanud ta hundi kasuka jälle selga ja kadunud metsa.
Perenaise mees nõudnud lapsehoidjalt kus ta iga päev lapsega käib. „Metsas jalutamas,“ vastanud lapsehoidja, kuid viimaks pidanud ometi ära rääkima, kuidas lugu on. Mees läinud targalt nõu küsima. Tark käskinud puid võtta, metsa minna ja kivi kas või punaseks põletada. Meest käskinud tark metsa varjulisse kohta minna. Mees teinud õpetuse järele. Ta kütnud teisel päeval kivi palavaks ja jäänud metsast varitsema, mis sünnib. Hunt tulnud metsast välja, visanud naha kivi peale, võtnud lapse, istunud mättale ja hakanud imetama. Nahk kiskunud kivil kokku. Naine karanud üles ja ohanud: „Mis pean nüüd tegema, mis mulle nüüd öeldakse, kuhu nüüd pean minema!“ ise löönud käsi kokku. Mees jooksnud metsast välja, teinud targa õpetuse järele risti naisele ette, lugenud „Meie isa“, siis teinud jälle risti ette, võtnud naise käe kõrvale ja viinud koju. Kodus rääkinud naine kuidas ta teiste huntide seltsis käinud, lehmi ja lambaid murdnud, hobuseid kiskunud ja muud paha teinud. Mees küsinud: „Kas nüüd tahad veel minna?“ - „Ei enam lähem ei iialgi. Aga siis ei võinud ma parata, pidin minema.“ Nõnda saanud perenaine „soendiks“ käimisest lahti.

E 53697 < Urvaste khk. - G. Kimmel (1923) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010
Sõmerpalus, Võhandu kaldal seisab suur 22 sammu ümbert mõõta n.n. Else kivi mille pealt alles tänavu kevade karjalapsed 1831 a. Vene viiekopikalise leidnud. Teda ümbritsev palgimets raiuti alles mineval talvel maha. Kivi on pealt tasaseks põletatud. Rahvas teab rääkida, et vanasti Tõnise päeval siin seapäid ohverdatud. Aastat 35 tagasi vedanud veel karjased ta ümber valget oinast sarvi pidi. Kivi läheduses on väike allik, kuhu katku ajal ratta rummuga liha veetud et katk kaoks.

E 59798/9 < Urvaste khk. - Elfriede Laurits < Aksel Pallits (1926) Sisestas Salle Kajak 2010
Urvastes elanud vaga õpetaja, kes inglite laulmist kuulnud. Kord läinud õpetaja köstriga kõndima. Õpetaja jäänud kuulatama. Köster küsinud: gMis sa kuulad?h Õpetaja ütelnud inglite laulu kuulvat. Köster kuulanud ka, aga pole midagi kuulnud. Siis käskinud õpetaja köstril jalga panna tema jala peale ja nii kuulnud ka köster inglite laulu. Sellejärele kuulnud õpetaja taevast häält ja see hääl öelnud, et õpetaja kutsar upub ära ning antud ka teada mil päeval ja tunnil. Õpetaja tahtnud kutsarit päästa ja kavatsenud määratud päeval ära sõita. Kuid mitmesugustel ette tulnud takistustel pidi õpetaja tähendatud päeval sõidust loobuma. Hakanud lähenema määratud tund. Kutsar tulnud õpetaja juure luba paluma, et teda suplema lastaks. Õpetaja aga käskinud teenijatel kutsar kinni võtta ja luku taha panna. Ise aga läinud järve äärde vaatama, mis seal ünnib. Järvel lennanud valge lind ja hüüdnud: gTund on tulnud, aga meest ei tule!h Ja nii jäänudki kutsar uppumata.

E 59799/80 (2) < Urvaste khk. - Elfriede Laurits < Aksel Pallitse (1926)
UHTJÄRVE TEKKIMINE.
Uhtjärv olevat tulnud Urvastesse. Järve tulekut olevat näinud keegi Pag. 59780 laps ja hüüdnud: "Järv tuleb!" Lapse hüüdmise peale kukkunud järv kohe maha ja jäänudki oma praegusesse asukohta. - 'Uhtjärv' ei olevat mitte tema õige nimi, vaid järve õige nimi olevat peidus Urvaste kiriku torni kuke all asuvas munas. Kes selle nime teada saab ja seda hüüab, siis minevat järv ära.

E 59801/2 (5) < Urvaste khk. - Elfriede Laurits < Aksel Pallits (1926)
Uhtjärvest ei olevat (leppimise) kihlveo korral mitte millalgi keegi üle ujuda saanud. Kord vedanud üks mees kihla, et jävest üle ujub. Mees võtnud noa risti hammaste vahele ja hüpanud järve. Kesk järve jõudes tundnud, et jalast kistakse. Mees võtnud hammaste vahelt noa ja lõiganud alt poolt jalga ning peasenud lahti. Üle järve jõudnud, leidis punase nööri oma jala ümber seotud, mille ta järves katki oli lõiganud.

E 8° XII, 15 (34) < Urvaste khk. - M. J. Eisen (1932-1933) Sisestas Pille Parder 2003
Soendid.
Vanasti juhtunud mõnda korda, et kui kellegilpruutpaaril vihamehi olnud, nõid kõik pulmalised soenditeks moondanud. Nii sündinud seda Urvaste pool mitmes kohaks. Olnud aga ka niisuguseid tarju, kes osanud soendisi tagasi inimesteks moondada. Ettevaatlik mõisaproua kutsunud alati targasi pulma, et kui nõid pulmalised soentiteks moondab, tark neile kohe inimese kuju tagasi annaks.

E II 44 (231) < Urvaste Antslas kuuldud - M. J. Eisen (1925). Sisestas USN
Vanapagan tahtnud kusagil silda ehitada. Kuhu nimelt, ei teata. Silla ehitamiseks vajanud palju kiva. Neid korjanud siit-sealt kokku. Nüüd küsinud, kuidas kiva kohale saada. Aga ega Vanapagan nõunäljane ole. 1-2 püksid jalast, seob püksiotsad kinni, kivid pükstesse, püksid selga, edasi.
Vanapagan jõuab öösi kivikoormaga Karula Kolga talu alale. Äkisti laulab Kolga kukk. Vanapagan kohkub, laseb püksid ühes kividega seljast maha. Kolga talu maal praegu alles kivivare näha.
Vanapagan ei jäta nõu katki. Kogub uue kivihunniku kokku, võtab niisama jälle selga. Kiviste talu lähedale jõudes jällegi äpardus: kivikoorem variseb seljast maha. Seal praegu alles.
Selle äparduse peale jätnud Vanapagan silla ehituse katki.

E III 35 (186) < Uus-Antsla khk. < Urvaste khk - M.J.Eisen < Sisestas Kristi Grünberg 2003 [pn/puu]
Uue-Antsla mõisa põllul kasvas vanasti suur pedajas. Seda hüüti sandipedajaks. See sandipedajas oli kardetav puu. Ta saatis inimesi eksiteele. Suvel ei olnud vigagi, aga talvel oli asi halb. Hobusemehed läksid tihti ta juurde pimedas välja, aga siis tee peale nad pedaja juurest ei osanud. Korra sõitnud mees õhtu videvikust peale hommiku ??? valgeni pedaja lähedal ringi, ilma et õigele teele oleks jäänud.

E IX 23 (73) < Urvaste khk., Liinamäe - M.J.Eisen < kaupmees Kähr Sisestas Pille Parder 2003 [järv/kirik]
Rootsi kirik.
Liinamäe vallas Lõõdla järve ääres on rootsi kiriku varemed. Seal olnud vanasti ilus rootsi kirik, kuid sõja ajal hävitatud kirik ära, kirikukell aga lastud Lõõdla järve. Selge vagusa ilmaga olla praegu veel järve põhjast kella äärt näha.

E IX 23 (74) < Urvaste khk., Liinamäe - M.J.Eisen < kaupmees Kähr Sisestas Pille Parder 2003 [arh/raha]
Liivamäe vallas on kaks rootsi kalmistut. Liivamäel olnus sõda rootslaste ja venelaste vahel. Rootsi kuningas olnud ise ka seal. Rootsi sõjamehed maetud neisse kalmistuisse. Liivamäe vallast on palju rootsi rahasid leitud. Isegi olen neid lapsepõlves mõned leidnud. Praegugi veel üks Karl XII hõberaha, rublase suurune järel.

E 8 XII, 15 (34) < Urvaste khk. - M. J. Eisen (1932-1933) Sisestas Pille Parder 2003
Soendid.
Vanasti juhtunud mnda korda, et kui kellegilpruutpaaril vihamehi olnud, nid kik pulmalised soenditeks moondanud. Nii sndinud seda Urvaste pool mitmes kohaks. Olnud aga ka niisuguseid tarju, kes osanud soendisi tagasi inimesteks moondada. Ettevaatlik misaproua kutsunud alati targasi pulma, et kui nid pulmalised soentiteks moondab, tark neile kohe inimese kuju tagasi annaks.

E III 20 (98) < ? - M.J.Eisen Sisestas USN
Vana-Antslas on suures kivis Vanapagana jäljed. Vanapagan seisnud seal kivil. Kivi olnud pehme, jalajäljed jäänud järele.

EKRK I 19, 207/9 (138) < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurenurme k. - Arkaadi Reigo < Anna Jaik (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Keema järve kalast.
Ütskõrd vanastõ, tuu oll muiduki joba väega ammu, eläsi Otu-Juuli esä. Tä oll väega kõva kalamiis. Ütskõrd ummugu oll tä lännü kah lootsikuga undõ välla võtma. Üte unna otsan oll olnu nii suur kala, et vanamiis oll oitunu unnakablast kinni ja kala oll vedänü vannamiist müüdä järve takan. Viimäte oll iks kuigi viirde saanu ja kala kah viirde vinnata. Siss oll köütünõ unnakabla puu külge ja ess istunu kalalõ katsiratsikulõ sälgä. A kala oll andunu vanamehele annaga sääntse vopsu, et tuu oll linnanu järve, kala kaksanu kah kabla katski ja pagõnu järve. Na vanamiis oll miist vällä päsnü ja tuu jutt oll lännü müüdä küllä väega ruttu edesi, et Keema järven om nii suur kala. Tuud kalla naksi püüdmä Järvejummal ja Vana-Kivi ja endine järviperemiis Vana-Puhh. Vana-Puhh oll lännü järvejumala ja Vana-Kivi mõrda tühendämä, ummõtõ oll sadanu utraauda. Siss vanamiis oll ähkünü ja puhkunu, nii et Otu-Juuli poolõ oll olnu kuulda. Suurõ vaivaga oll tä päsnü säält utraaugust vällä ja pagõnu kodu.
Järvejummal nännü no kah tuud suurt kalla, ku tu oll niildu ajanu. Tä ess oll ütelnü, et hirmu ai pääle ja oll lubanu siss tuud kalla kinni püüdä. Järvejummal oll lännüki vast Petrukraati võrgunüüri ostma.
Ja siss kodasiva Otu-Juuli esäga võrku üüd ku päivä, ja või olla kah kodava paraaaegu, ku võrk ei ole valmis saanud.

EKRK I 19, 213 (140) < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurenurme k. - Arkaadi Reigo < August Koobak, 70 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2008
Pühajõgi.
Innevanastõ kutsuti Võhandu vai Voo jõkõ Pühajões. Ku jõele ehitädi veski Sõmmõrpalu mõisan, sõs vesi nõssi üle pervi ja lahksõ veski är'. Ku kiäki läts jõe vett reostama, sõs jõgi massõ kätte ja kas uput või vaivas süüdläse surnus.

EKRK I 19, 223 (147) < Antsla raj., Kurenurme - A. Relgo < Marie Puura (1958)
Lootsiku talu
Kulli rahva maa pääl om suur lootsiku-taoline kivi ja sääl om kängäjälg pääl. Tallu kutsutas kivi järgi Lootsikus.

EKRK III 19, 18 < Urvaste khk., Sõmerpalu v., Osula k. - Toomas Lokk < Hilda Iher, 66 a. (1983)
Pühajõe kättemaks.
Muiste peeti Võhandu jõge pühaks, sest seal pidanud elama vetehaldjas. Mis vetehaldjale ei meeldinud, seda ei tohtinud rahvas teha. Kord hakanud üks mõisnik Harjumäe külje alla jõele veskit ehitama. Kui veski valmis, olnud suur viljaikaldus. Rahvas arvanud, et vetehaldjas ei tahtnud, et püha jõe voolu takistati ja saatis rahvale karistuseks viljaikalduse. Hakatud nõu pidama, kuidas veskist lahti saada. Ühel ööl kogunenud külaelanikud kokku ja lõhkunud veski maha ning kandnud kivid laiali. Kui mõisnik sellest teada saanud, läinud ta väga vihaseks ning käskinud veski uuesti üles ehitada. See aga ei õnnestunud, sest kõik see, mis päeval ehitati, lammutati öösel talupoegade poolt. Veski ase on veel praegugi Harjumäe juures jões näha. Seal on jões palju kive. Veel praegugi nimetatakse Võhandu ülemjooksu kuni Vagula järveni Pühajõeks.

RKM II 47, 493/4 (7) < Antsla raj., Urvaste - E. Siil < Ann Ttr, snd. 1861 (1955)
Kalevipoeg ehitab Uhtjrve rde maalinna
Kallv ehitn maaliina vai kindlus Uhtjrve veerde, et slt h vainlaistga vitluisi pidd.
Kindlus ei jolki veel valmis ollu', ollu joba alustt ja matrjal: kiik kivi jah olluva kokku kantu'.
Tullu se vanajuudas ummi sellega ja tahtnu Kalvipoja td r rikku. Ul'knaoru phi ollu vanajuuda sel'le nigu siavke ts. Vanajuudas es's saisnu tslpool jrve ja hir'vitn Kalvipoja ple.
Kalvipoig tmmanu too majasuuruts kivi peiju ja kihutanu too kva' vanaljuudal vasta hambit. Kivil ollv veel Kalvipoja kejl'gki' seen, kost t'i srmiga ollv kin'ni vtnu'.
Ja siss Ul'knaorgu, kon vanajuuda selli' olluva', sinn visanu Kalvipoig paar' peott vikeisi kivve. Noo kah sl veel prllaki jo alal.
Vanajuudas kiiki um'mi sel'lega pannu rken minema. Toost aost nakatugi tood orgu Ulknaoruss kutsma.

RKM II 49, 128/9 (4) < Urvaste khk., Restu k. - Koidula Neevits < Karl Neevits, 82 a. (1955) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Vanakuradi lingukivi.
Pärast seda, kui oli valminud kirik, kadestas või kartis kirikut vanakuri ning tahtis seda purustada. Kaua murdis pead, kuidas seda teha. Et aga vanakurat kartnud risti ja ei julgenud läheneda kirikule, sellepärast pidi ta näitama osavust. Kaua murdis vanakuri pead ja leidiski nõu. Temal oli hea ling ja seda ta nüüd kasutaski. Ta läks ise kaugele üle Eesti piiri (kindlat kohta ei ole) ja lennutas oma lingukivi lendu. Aga oh häda! Tema jala all juhtus olema lehmasõnniku hunik ning jalg libises sellel ja hoog ei olnud enam tugev, sellepärast ei langenud kivi tornile, vaid kiriku lähedal olevasse järve. Kes järve kaldal on käinud ja näeb seda kivi, millel on sõrmejäljed.
Uhtjärv Urvastes.

RKM II 49, 139 (7) < Urvaste khk., Sangaste v., Restu k. - Koidula Neevits < Olga Neevits, s. 1903 (1955) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kuidas tekkis Uhtjärv?
Muistsel ajal elas Kalev oma kaasa Lindaga väga õnnelikult. Kord toodi Kalevile sõnum, et sõda on maale tunginud. Kalev jättis Lindaga hüvasti ja sõitis sõjateele. Linda oli otsatu kurb ja kõndis kaua aega, kuni jõudis ühte kaunisse orgu, kus ta istus maha jalgu puhkama ja mõtles oma kurbi mõtteid. Nii mõteldes puhkes ta nutma. Ta nuttis nii kaua, kuni tema pisaratest tekkis järv, mida kutsutakse Uhtjärveks.

RKM II 49, 157/8 (35) < Urvaste khk. - Tiiu Prisko < Hele Tee, s. 1941 (1955) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Pulliläte.
Ku ma olli nuur, siis uppu mii lauda takan olõvasse lättesse suur pull. Ma eis tulli karäst, ku ta läts tõsõ lehmäga pusklõma ja sattõ sinnä lättesse sisse. Kisin tedä küll viil sarvist ja rüüksõ tõõsi appi. Ei aidanu enäm midägi, pull uppu ärä. Ku ma lähä kunagi sinnä kaema, siis tulõ alati mullõ lättest vastu pulli pää.
Rahvas hakkasivagi kutsma tuda lätet Pullilätteks.

RKM II 49, 180/2 (23) < Urvaste khk., Kärsna k. - Malle Reisma < Hendrik Reisma, s. 1886 (1955) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kirepä mõisnik vai verine järv.
Eläs ütskõrd väega uhkõ ja tigõ mõisnik. Ta es saa ütegiga oma tiinritest läbi. Ütsi es kannata tedä.
Kõrd sõitsõ tä liinast omma mõisadõ ja oll väega purjun. Kodu sõitsõ tä kutsariga. Kutsar mõtõl sõitõn, et kuis härrät är hukata. Tä mõtõl ja täl tull hää mõtõ. Mõisa ligidän oll üts sükäv järv. Järve viirt müüdä läts tii. Tii läts alla järve poolõ väega äkki. Kõgõ järsumba tiikotusõ pääl, ku kutsar sõitsõ mõisnikuga sedä tiid müüdä, ütel kutsar oma purjun mõisnikulõ: „Oi härra, mul hobõsõ pässivä valla! Ku ette nüid ei panõ, sis troska või järve joosta, selle et siin om väega äkilinõ kotus.“ Härra purjun pääga es näe midägi, mis kutsar tegi, kässe hobõsõ kinni pidäda ja uuõstõ panda ette. Kutsar nüid võtsõ hobõsõ iist är troskal, vei kaugõmbalõ ja lassõ hobõsõ süüma. Härra es panõ tähelegi, midä kutsar tegi hobõstõga. Hobõsõ är veenu, tull ta troska manu, tougas troskat takast. Troska sõitsõ järve järsust veerest alla, sadadõn kõgõ tigõda härräga järve. Kutsar pagõsi ruttu kõgõ hobõstõga är tõistõ mõisadõ.
Tollõst ajast pääle nakatigi toda järve kutsma veritses järves.
Igä sügüsõ mihklipäävä aigu oll kuuldu järvel kummitamist - mürinät. Mõisarahvas arvanu, et härrä nüüd sõit müüda järve.

RKM II 49, 203 (1) < Urvaste khk., Kõlbi k. - Koidula Antsov < Ella Hansi (1955) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Uhtjärve näkineid. Kunagi oli elanud Uhtjärves näkineid. Iga jaanipäeva lõunaajal tuli ta järvest välja. Pesi enda riideid ja laotas need põõsastele kuivama. Kui mõni inimene püüdis talle läheneda, haaras riided ja kadus vette.

RKM II 53, 11/2 (1) < Urvaste khk. - Leiti Kannukene (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kord elanud Uhtjärve kaldal üks väga julm mõisnik, kelle käskusid igaüks tõrkumatult täitma olevat pidanud. Sel mõisnikul olevat olnud väga ilus pika varrega piip, millest ta kunagi ei olevat lahkunud.
Kord läinud mõisnik paadiga järvele sõitma. Aerutaja olevat aga kogemata mõisniku piibu mõlaga maha löönud ja see vajunud järve põhja. Mõisnik vihastunud hirmsasti ja käskinud mehel kohe piibu järve põhjast üles tuua. Mees püüdnud küll vastu puigelda, aga kõik olnud asjata. Siis sukeldunudki mees vette ja oma suureks heameeleks näinud kadunud piipu ja selle all midagi läikivat. Läikiv asi olnud üks väga ilus kulla ja hõbedaga kaunistatud karp. Seda karpi olevat pärandatud põlvest põlve ja veel mõnikümmend aastat tagasi olevat see karp alles olnud.

RKM II 53, 14 (6) < Urvaste khk. - Leiti Kannukene < Kati Toom, 83 a. (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Vagula järve rändamislugu.
Vagula järv olevat ennem Essoos olnud. Sealt olevat ta rännanud Võru alla. Kui järv vajunud, hüüdnud ta: "Tammula, taganõ, Vakul vaos!"

RKM II 53, 294 (2) < Urvaste khk., Võidulipu kolh. - Hell Veermaa, Antsla keskkooli õpilane < Meeta Veermaa, s. 1898 (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kasaritsas Paene järv oli käinud ühelt kohalt teisele sellepärast, et sinna oli üks mees valanud sisse ühe puuda elavhõbedat. Pärast seda oli järv hakanud kohisema ja mürisema ja kümne päeva pärast oli läinud teisele kohale.

RKM II 53, 455/6 (1) < Urvaste khk., Oe k., Soootsa t. - Viive Nummert, Antsla keskkooli õpilane < Ida Tamm, s. 1889 (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Sika järv.
Antsla rajoonis Sõmerpalu sovh. Antsla osakonnas asus ennem järv, mida talu järgi, mille maa sees ta oli, kutsuti Sika järveks. Varem oli seal olnud suur soo. Ühel aastal oli olnud väga kuiv suvi ja äike löönud soo põlema. Soosse põlenud sügavad augud, eriti sügav ja suur oli üks auk. Järgmisel aastal kogunes sinna vesi. Sika talu peremees toonud sinna kalad sisse. Ja nii olid kalad seal mitu aastat ning ümbruses olevad inimesed käisid seal kalal. Aeg-ajalt järv hakkas soostuma ja kadusid kalad. Praegu on väike lombike jäänud järele endisest Sika järvest.

RKM II 60, 547 (16) < Urvaste khk., Antsla v., Kärsna k. - Eha Reisma < Els Reisma, 67 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Vetevaimud.
Räägitakse, et Uhtjärves olevat palju selliseid lättekohti. Seal elavad vetevaimud. Kui mõni inimene juhtub sellesse kohta suplema minema, siis veavad need vetevaimud inimese järve põhja.

RKM II 60, 549/50 (19) < Urvaste khk., Antsla v., Kärsna k. - Eha Reisma < Els Reisma, 67 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Urvaste kiriku kell.
Urvaste kiriku kell peideti Suure Isamaasõja päevil Uhtjärve, et siis vaenlane ei saaks seda kätte, see olevat olnud vasest ja vaske taheti sõjariistade valmistamiseks. Pärast ei saadud seda kella enam kätte ja räägitakse, et see olevat praegugi veel järves. Suurte kirikupühade ajal see kell helisevat järves.

RKM II 60, 597/8 (11) < Urvaste khk. - Koidula Antsov < Marie Mölder, 64 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007
Kerko kellad.
Kord oll Vanapagan tahtnu ära varastada kerko kelli. Ta oli roninu torni ja võtnu kella selga ja tulnu tornist maha. Aga komistas natuke, kellad kukkusid seljast maha ja hakkasid hirmsa kolinaga mäest alla veerema. Vanapagan jooksnu järele, et püüda kelli kinni. Aga kellad veeresid otse nina eest Uhtjärve. Küll Vanapagan otsnu mööda järve, aga es löidnü midagi. Ja nii jäidki kellad Uhtjärve ja seisavad seal praegugi.

RKM II 72, 136 (2) < Urvaste khk. - Eha Meister < Marie Mürk, 72 a. (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kuidas on tekkinud Uhtjärv?
Urvaste mäe peal olnud hiiglasuur kivi. Ants ja Vanapagan läinud kivist mööda. Vanapagan löönud oma varba vastu kivi ära. Vanapagan palunud Antsu, et: "Antsuke, pojuke, viska see kivi siit ära."
Ants võtnud Vanapagana kepi ja hakanud sellega kivi lahti kangutama. Vanapagan hakanud Antsu uuesti paluma, et: "Antsuke, pojuke, ära murra mu keppi ära. See on mu vanavanaisa kepp."
Ants lubas seda teha tingimusel, kui Vanapagan annab talle tündritäie kulda. Vanapagan andiski Antsule tündritäie kulda ja Ants veeretas kivi mäest alla. Kohale, kus kivi kukkus, tekkis järv. See on praegune Uhtjärv.

RKM II 72, 164 (11) < Urvaste khk. - Antsla Keskkooli 5. k. õpilane (1958) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2006
Muistend suurest kivist
Õru metsas on suur kivi, mille all olevat Vanapagan suure rahapajaga. Ta istub kivi all ja segab käpaga raha. Mõnigi olevat jaanipäeva öösel seda kõlinat kuulnud. Enne kivi alla minekut maalinud ta kivile oma jälje, võtme ja triikraua. Ta teinud seda selleks, et keegi tema rahalugemist ei kuuleks ega segaks. Keegi ei saavat kivi üles kangutada.

RKM II 72, 165 (15) < Urvaste khk. - Antsla Keskkooli 5. klassi õpilane (1958) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Urvaste parun sõitis kutsariga valesti ja sõitsid sisse Uhtjärve, kus neid uhke tõlla ja nelja hobusega võib selge ilmaga näha.

RKM II 72, 233 (1) < Urvaste khk., Urvaste v. - Halja Melzar < Alviine Paju, 86 a. (1958) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kunagi olid tikkunud vanakuradid Urvaste kiriku kallale. Nad ei saand kuskilt Urvaste kirikule sisse, siis olid roninud Urvaste kiriku katusele ja olid päästnud kiriku kella tornist lahti ja olid visanud järve. Nüüd iga jaanipäeva õhtul, kui hämaraks läheb, olevat Urvaste kiriku juures asuva Uhtjärve põhjas kuulda kirikukella helinat ja iga selge ilmaga olevat näha järvel ka kella ise.

RKM II 72, 275/6 < Sangaste khk. - Maie Antsi, Antsla Keskkooli 8. klassi õpilane < August Reinup, 60 a. (1958-1959) Sisestas Merje Susi 2001, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Raudjärve tekkimine.
Valga rajooni Kalinini-kolhoosi piirkonnas soo sees on väike järv, nimega Raudjärv. Vanarahvas teab sellest järvest rääkida järgmist.
Vanasti, see oli kodanluse ajal, oli olnud praeguse Mudasilla Keldrimäel vana linnus. Rahvas oli oma rõhujate vastu üles tõusnud ja tunginud linnusele kallale. Esimese ülestõusu ajal olid talupojad linnuse puuväravad ära lõhkunud ja tunginud linnusesse, kuid mõisnikele tuli abi ja talupojad olid sunnitud taganema. Siis ehitasid mõisnikud linnusele raudse värava. Kuid rahva jõud on suur ja rahvas lõhkus ka raudsed väravad. Ja et mõisnikud ei saaks neid väravaid linnusele ette pann, talupojad vedasid väravad kaugele soo sees asuvasse järve. Sellest ajast saadik olevat hakatud nimetama seda järve Raudjärveks. Need väravad on aga ka praegu järves.

RKM II 72, 432 (8) < Urvaste khk., Antsla l. - Antsla Keskkooli õpilased < kohalikelt elanikelt (1858) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Mis oli "lendva"?
Kui haigusehoog tuli loomale äkki peale, nimetati seda "läbilööjaks" ehk "lendvaks" ehk "kuutõbi". Lendva puhul muutusid looma sooled mustaks.

KKI 62, 360 (4) < Urvaste khk.? - Veera Pino < Jaan Vallner, 83 v. 84 a. (1973) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Taa'm Vanajärv. Vanast mul esäesä ütli, õt sääl ollõv puul ektari ollu vana järv. Om puhas niit praigu.

RKM II 135, 532 (5) < Urvaste khk., Antsla l. - Elve Teemant, Antsla keskkooli õpilane < Matrona Teemant, 49 a. (1961) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Siis kui vanaisa külast koju tuli, oli ta natuke ka viina võtnud. Ta nägi, et ta ree peal istus mees. Ta mõtles, et mees tahab temaga ühes sõita. See polnud mees vaid vanakurat. Ta läks ree pealt maha ja hakanud hobuse nina ees jumalasõnu lugema. Tee läks väga kitsaks, et hobune ei saanud enam läbi sõita. Kui ta jumalasõnad olid loetud, kadus vanakurat.

RKM II 135, 619 (4) < Urvaste khk., Antsla l. - Sirje Koolmeister, Antsla keskkooli õpilane < Peeter Zimmer, 70 a. (1961) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007
Uue-Antsla allika kohta on järgmine lugu: Uue-Antslas olevat üks koobas, mille ees voolavat allikas. Allikas kaduvat koopasse. Poisid olid tahtnud teada, kuhu allikas suubub. Nad olid pannud allikale luige ja sulgenud koopasuu. Mõne päeva pärast olevat luik leitud Uhtjärvest.

RKM II 218, 315/17 (1) < Urvaste khk. - Pille Kaseorg, Antsla Keskkooli õpilane < Elmar Tee, s. 1910 (1966) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2007
Uhtjärve nime sünd.
Kord saadetud teomees mõisale järve kaldalt puid raiuma. Mõisnik andnud käsu: õhtuks olgu nii ja nii mitu sülda puid raiutud. Teomees läinud järve kaldale ja hakanud hoolega tööle. Hunnik puid olnud juba raiutud, kui äkki suur laine kaldale sööstnud ja uhtnud puud vette. Teomees raiunud uue hunniku puid, kuid jällegi uhtnud järve laine puud minema. Teomees hüüdnud: "Kallis Uhtjärv, jäta oma lained seisma, muidu nad uhuvad kõik minu puud ära! Mul jääb härra käsk täitmata ja saan mõisatallis sada soolast."
Järv jäänudki vaikseks. Sellest ajast saadik nimetatakse Urvaste järve Uhtjärveks.

RKM II 225, 125/6 (30) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma tiidse toda inimest, kel puuk käüse. Üt´s miis ol´l sõitnu. Tii veeren olnu kat´s hüdsekõist. Nuu olli maan vägä hallõt häält tennü. Üt´s olli na maha jätnu, olli puugi ärä visanu. Tuu, kel puuk ol´l, pidi oma henge ka är lubama. Minä lätsi emä poolõ. Peremiis an´d mul punna linnu ja ma lätsi noid viimä. Vägä selge üü ol´l, tähe säräsivä. Üle mu pää linnas pikk, sinine ol´l, pik´k-pik´k sinine ol´l. Pää kotsilt ol´l jämedämp. Ma väägä pelgsi ja sõs ta sai üte maja kotsil ja kattõ ärä. Ma lätsi kodo ja seleti. Peremiis ütel´, et tuu ol´l vana Ute Äärmani puuk. Tol ol´l tütär, tuu ol´l ärä lubatu. Mi tulli säält ärä, ei tiiä kuis tä kuuli.

RKM II 225, 126 (31) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Niidumaa vanaesäl ol´l puuk. Maja lät´s palama. Mehe olli aidan, tahtnuva kirstu aidast väl´lä tõsta. Sääl kirstun ollu täl puuk. Peremiis tõuganu tuu kirstu tagasi, et las jääb. Ja palanu ärä.

RKM II 225, 127/8 (32) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sääl tolle sama Niidumaa vanaesä, tuu käve enne päevätõsõngut risttii pääle, kus tõsõ talu kari käve, tuut liiva sõgõlman. Tõsõ talu kari käve üle. Ja näet, kas mõnõl lambal lät´s jalg katski või lehmäl läits jalg katski, sääntse hädä ol´l. Tä ol´l tõisõ tallu veinu munnõ. Pandsõ kas tarõ läve ette või lauda ette. Tõnõ ol´l ütele vanale mehele seletänu. Tuu vanamiis ol´l opanu, et võta üt´s rattarumm ja panõ tõnõ ots kinni. Panõ nuu muna sisse sinna' ja üt´s puu rummi pääle. Kässi lättele viiä. Keeväläte kutsuti. Ma ole ka sääl käünü. Sõs jäi tuu miis haiges, kes noid munnõ vei. Kui tuu miis, kes tuu rattarummu lättele vei, lit´s tuut rummi sügävämbäle, sis jäi tõnõ miis haigõpas, aga kui ta välläpoolõ tõmmas, sis sai parõmbas ja nii terve aasta. Üt´skõrd naine ol´l ütelnu, et lasõ inemene vaivast vallalõ, mis sa vaivat inemest. Sis ol´l miis lännu ja touganu õige kõvast toda rummi sügäväle, sis olli käünü suur murrin ja kollin ja tõine miis surri ärä. Tuu om tõestisündenu lugu. Ma tiiä noid inimesi. See olli Nursin.

RKM II 225, 128/9 (33) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Ma olli säitsme-katõsa-aastanõ. Meil ol´l kar´us. ma lätsi karja saatma. Sääl ol´l kolm risttiid. Kari lät´s är. Ma kaugõmbalõ es lää. Sis tulli üt´s suur valgõ lammas linanurmõst ja lät´s mu sälätakast tõistõ nurmõ. Kar´a manu es lää ei. Ma ka tiiä-ai, mis sii ol´l. Kõnõliva, et säält lännu vanapagana tii Keevälättele. Tä sääl Keevälätten elli.

RKM II 225, 129/30 (34) < Urvaste khk., Aladi k. < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Ma tiiä, Nursin oll üts peremiis. Ma olli joba mehel, ku tä är kuuli. Täl oll kats tütärt. Üts sai sinna mi läheksi mehele ja tõisel võeti miis kodo. Sõs ku tuu peremiis oll haiges jäänu, täl oll väga hallõ olnu, ei ole tahtnu talu ärä anda. Viidi Tartude ja sinna surõsi. Matõti ärä, sõs tuu oll kodo käünü. Sügüse põimupühäl ma olli Rõuge kerikun, sis õpetaja ütel, et: “Kõik kogudus pallõlgu Jakob Söödu iist - temä heng ei ole rahupaika saanu.” Talun olli rehetarõ, sis sääl olli parte kollin õnnõ. Ussõl olli võõrus iin, säält ütskõrd olli perenaist kurikuga visanu. Inimese kaiva ja es ole kedägi. Toda ma tiiä, et käve kodun.

RKM II 226, 117 (14) < Urvaste khk., Urvaste kn., Metsa t. - Selma Lätt < Elisabet Lill, 67 a (1967) Sisestas Ave Tupits 2000
Tõnnispäe keedeti tsiapääd. Tõnnis tsiajummal, saa tsia õnnistus. Tsiapää keedeti ernesupiga.

RKM II 227, 164 (7) < Sangaste khk., Kuigatsi v., Haljamäe t. - Lilia Briedis < Minna Kirsimäe, 72 a. ja Lilli Odrak, 29 a. (1967) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Urvaste õpetajal olid hanid. Hanid käisid Uhtjärvel ujumas. Ütskõrd olli üts hani kadunud. Mõteldi, et va rebane on ära veenu või kuhuki kadunu. Aga ütskõrd tulnu hani Uue-Antsla kalakasvatustiigist väl´lä.

RKM II 242, 172/5 (6) < Urvaste khk. - Salme Karu < koguja mälestuste järgi < Hilda Neeme (1967) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Palu mõisa öine ratsanik.
Palu mõisas on vanasti elanud väga kurjad "saksad", eriti õel on olnud aga üks härra, kes seetõttu pole surnuna leidnud hauas rahu. Tihti on teda öösiti nähtud maanteel ratsu seljas ümber kihutamas. Minu tuttav Hilda Neeme, kes on pärit Urvaste kandist, teab lugu, mis on juhtunud Palu mõisa lähistel tema vanaisaga. - Urvaste kandi meestel on olnud kombeks viia talvel oma linad ja linaseemned kaupmehele Antslasse. Kui kaupa oli rohkem, mindi üheskoos teele, et korraga kõik ära viia. Kord jaanuaris on olnud vooris viis meest, s.t. 5 hobust regede või "kanakorvidega" üksteise järel, igal veokil omanik. Nende meeste seas on olnud ka jutustaja vanaisa. - Tagasiteel on nad just keskööl olnud endise Palu mõisa kohal.* Siis on äkki ilmunud nende kõrvale ratsanik süsimustal hobusel, kes on joosnud nii, et kabjad on pildunud tulesädemeid. Neeme vanaisa on hakanud lugema "issameiet", palvet, mis algab sõnadega "meie isa, kes sa oled taevas" (issameie on ta sellepärast, et algab vanas kirjaviisis sõnadega "issa meie", mis tuleb ladinakeelsest "pater noster") aga see pole aidanud. Siis on ta seda lugenud vastupidi, s.t. tagant ettepoole - ja siis on koletis tema kõrvalt teeäärest kadunud. Endine mõisnike surnuaed on olnud mäekünkal, ja just selle vana kalmistu piiril on ratsanik kadunud. - Rahvas räägib palju "issameie" lugemisest tagurpidi kui tõhusast abinõust metsas äraeksimise puhul, "kurja" käest vabanemiseks jne., aga nende ridade kirjutaja, kes oskab seda palvet mitmes keeles, teda tagurpidi lugeda vist küll ei oskaks, s.t. pääst lugeda.
Palu ratsaniku lugu meenutab Õisu "vana Pritsu", kes on öösiti - pärast surma muidugi - nurmedel ümber kihutanud. Sellest Pritsust olen varemalt kirjutanud, aga nüüd lisan siia veel paar lugu, mis sain Peeter Pullilt, kes tunneb hästi Õidu ümbrust, Tuhalaanet, Holstret jne.
* Antslas on läinud neil palju aega, sest iga linapunt tuli läbi vaadata, sorteerida, hinnata.

RKM II 260, 135/9 < Urvaste khk. - Anna Jeret < Anna Jeret (1968) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Kurat soldatis.
Puulpävä õdak, sulanõ istsõ tõistõ poistõga aidalävel, tütrik tull lehmi nüsmäst, vahtse ümbre, satõ maha, piimänüssik läts ümbre ja kõik piim juusksõ maha. Tütrigul süä täüs, lei ütte puupulka jalaga: „Kurat, sa ka iks jalun!“ Sulanõ ütel, et: „Kas kurat süüdü oll, esi vahit poissõ, ei näe jalgu ette, valad piimä maha ja kurat vaene iks süüdü.“
Kuradil oli väega hää miil, et ütski inemine, kes tiä iist saisõ. Sulanõ läts soldatis, pruut jäi maha. Soldatis oleki aig oll pikk - katskümmend viis aastat. Pruut es jõvva uuta, läts rikkallõ mehele minemä. Soldat es tiijä midägi. Kurat tiidsõ, pulm joba käen. Kurat mõttõl: „Nüüd saa ma tälle ka hääd tetä.“
Kutsõ uma selli kokku, küsse üte käest: „Kui virk sa olõt?“
Tuu ütel: „Nigu tuul.“
Tuu es kõlba, küsse tõsõ käest: „Kui virk sa olõt?“
Tuu vastas: „Siiä ja sinna.“
Tuu kah es kõlba, sõs küsse kolmada käest: „Kui virk sa olõt?“
Tuu vastas: „Nigu inemise miil.“
Tuu sõs kõlvas, istsõ sälgä ja läts. Selet soldatille ärr, et pruut lätt laulatustõ minemä. Vahetiva rõiva Kurat jäi soldatis, soldat viidi laulatustõ.
Pruutpaar läts alteri ette minemä, soldat läts pruudile kõrvalõ, tõugas peigmehe kõrvalt ärr ja läts altari ette. Õpetaja laulat ära, kai et kuis peigmiis om tõnõ, pruut es kaeki inne peigmiist, mõtõl vanna peigmiist. Kui sõrmussid vahetedi ja kässi kokku panti, siis nägi, et oli vana peigmiis kõrval; pruudil oli kolõ häämiil, et iks uma armsa peigmehe kätte sai. Naksi elämä, vaene sulanõpoiss, elun oli puuduisi, vaesust, nainõ nakkas ette ehitmä: „Mis es lasõ mul rikkalõ minnä, mina ei olõs nii palju murõt tundnu.“
Miis mõtõl: „Olõs kurat siin, küll tuu lövväs nõu.“
Nigu är mõtõl, nii saisõ kurat iin: „Mis murõtsõt?“ - „Mis ma tan murõtsõ, nainõ nurisas, et elu om vaene, kuigi ei mõista parandeda.“
Kurat naarsõ laginal, et kae kos hädä, küsse et: „Kas sul om üts suur kott?“
Miis vastas: „Mõni iks om.“ - „Tuu siiä.“
Miis tõi viljäkoti. Kurat jäll naarma: „See mõni kott, otsi paremb.“
Miis mõtõl, mis ma tälle küll vii, tuli lõbus tuju, võtsõ sängükotti.
Kurat kai ja üttel, et: „See juba lätt, kas tõnõ kah om?“
„Om küll.“ - „Tuu siiä ruttu, aiga ei olõ.“
Miis tõi tõsõ kotti kah, kurat vilist, tull kats selli, noilõ anti kotti kätte, üttel midägi kah. Mehel kästi tälle sälgä istu ja sõit läts. Varsti olli “Pühäessä” keldri man. Keldrin oli kõik pime, kurat tõmmas hambid pitten, tuli muidu kui särisi. Miis ütel: „Sa Issand, hammas kui vikat.“
Kurat ütel: „Är olõ lobasuuga.“
Kai üte tönni, kai tõistõ, kolmanda haardsõ üskä, mehele ütel: „Hoia kottisuu.“ Valasi kotti, selge kuld, kott sai täüs, sõs võtsõ üte kasti valla, säält pilsõ väikeisi kaste ja pakke tõsõ kotti täüs, ütel sellele midägi kuradikeeli. Noo haari kotti sälgä kui udusulõ. Kurat võtt mehe hindälle sälgä ja viuhti olli kottun.
Kurat ütel: „Nüüd olõmi tasa, sa teit mullõ hääd, ma tei sullõ. Miis sai väega rikkas, naisõlõ ütel et löüdse rahapaja. Läts är kaugõlõ elämä, eläs täämbä päväni kui är ei olõ koolu.
Soldatin olõki aig sai täus, kurat sai ka vabas, kõgõga oll rahul, aga rihmu es lasõ risti panna.

RKM II 270, 13/5 (1) < Urvaste khk., Antsla v. - Merike Kender, Antsla keskkooli õpilane < August Kender, 52 a. (1969) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Setu.
Setu läks ükskord Valka vasikaid müüma. Ta sõitis terve päeva ning lõpuks hakkas öömaja otsima. Leidnud maja, astus setu sisse. Maja oli tühi, ainult ahjus küpsesid leivad. Nüüd pani ta hobuse rehe alla ning asus parsi peale magama. Korraga kuulis, et uksest tuli keegi sisse, upitades end üle parsi märkas ta perenaist. See hakkas ahjust parajasti leibu välja võtma. Setu muidugi tahtis ka süüa ja sirutas käe välja, kuid libises ja kukkus kõige kolaga alla. Perenaine ehmatas väga ning mõtles, et majas on tondid. Suure kiirusega jooksis ta palvemajja tagasi, kust ta enne oli tulnud. Rääkinud selle tondiloo õpetajale, otsustas köster koos rahvaga minna neid tonte vaatama. Nii nad asusidki teele, köster oli ees ja laulis: "Oh kandke põrgu vaenlasi, siit pühamajast välja."
Kuuldes laulu ehmatas setu väga. Ta pani läve alla ühe vasika, ise mõtles, et kindlasti inimesed saavad aru, et see tont on vasikas.
Varsti jõudiski rongkäik maja juurde. Õpetaja oli esimene ning pidi ka esimesena sisse minema. Tuba oli pime, ja kui ta astus sammu üle läve, sattus jalg vasika kõhu peale. Vasikas tegi "Möö", sellest ehmatas köster nii, et pani suure jooksuga kiriku poole plagama.
Järgmisel hommikul sõi setu kõhu täis ja pani palju toidukraami veel ka teele.
Lõppeks, kui perenaine koju tuli, jäi ta kindlaks, et tondid on käinud, sest ta arvas, et nad on isegi söögi ära röövinud.

RKM II 270, 23 (8) < Urvaste khk., Kurenurme k. - Aanar Toom, Antsla keskkooli õpilane < Alviine Kähri, 73 a. (1969) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Kuidas Urvaste kiriku kell Uhtjärve läks.
Vargad tahtnud kella ära viia. Kell tõstetud tornist alla ja hakatud ära viima. Kell aga hakanud veerema ja veerenud Uhtjärve. Kell olla järves näha olnud, kuid kätte seda ei saadud. Nõid olla kella ära nõidunud. Kell aga on tänapäevani järves.

RKM II 287, 538/9 (2) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Sirje Tammoja, 9 a., Antsla Keskkooli õpil. < Amaali Tammoja, 80 a. (1971) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Luupainaja.
Elas kord perekond. Igal õhtul, kui selles perekonnas tehti käsitööd, tuli ühel naisel suur väsimus peale. Ta pidi pikali heitma. Nagu ta voodisse oli saanud, heitis ta rinnale luupainaja. Naine ei saanud enam end liigutada ega ka karjuda. Ta sai lihtsalt imelikku häält teha. Teised ajasid ta üles. See sündis peaaegu igal õhtul. Pikapeale tundis naine selle inimese ära, kes käib teda painamas. Möödusid veel mõned päevad. Ühel hommikupoolikul tuli see mees sellesse tallu külla, kes käis naisel luupainajana. Naine tundis mehe otsekohe ära ning ütles: "Mis sa sellest saad, et käid igal õhtul mind tallamas?" Peale seda ei tulnud sellel naisel enam väsimust peale ega käinud ka luupainajat.

RKM II 295, 246 (32) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kubermang, Borovitši kreis, Orehhovo k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Vaarao latsõ meren - pool kala, pool inimene.

RKM II 295, 249 (39) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kuberm., Borovitši kreis, Orehhovo eesti k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Mare Kõiva 2008
Tennüspäiv keedeti seapea.

RKM II 295, 260 (86) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kubermang, Borovitši kreis, Orehhovo k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Maahaigus tekib palja maa peal lamamisest.

RKM II 295, 261 (90) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kuberm., Borovitši kreis, Orehhovo eesti k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Salle Kajak 2007
Hall väristab. Üks naine sai võõra vee joomisest. Kaks päeva magas.

RKM II 369, 304 (5) < Maarja-Magdaleena khk., Jõusa k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Lehte Siilivask, s. 1910 (1983) Sisestas Laura Liblik 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Ku metsa lääd, siis näed ikke midagi. Mees oli mul tallimees, läks pimedaga hobuseid ära viima ja enam tagasi tulla ei saa. Vanasti üteldi, et kus õnnetu surma keegi sai, siis sääl näidati inimestele midagi või eksitati ära.

RKM II 371, 471/2 (43) < Viru-Jaagupi khk., Koeravere k. < Semjonovka k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Anna Aaver, s. 1910 (1984) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Eva-Kait Kärblane 2008
Pulma olli ühes peres. Sai pruut kodu ja nõiuti ära. Teine naine nõidus naise ära. Nii kui laps sündis nii naine läks undis, ja laps kodus. Unt, ja kodu tulla ei saa. Üks nõid õpetanu jälle meest, et vii laps talle metsa veerde kivi juurde ja aja esi kivi kuumaks. Ta tuleb lapst imetama ja nahk läheb körtsu, nii saad naise tagasi. Vanaaolitse raamatu oliva nõial, seal nõidust õpetatigi. Ja tegigi mees nii. Naine tuli lapst imetama, viskas naha kivi peale. Ja läkski körtsu nahk ja naine tuli lapsega koju. Vanaemä rääkis. See oli jälle Eestis olnu.

RKM II 371, 476 (53) < Viru-Jaagupi khk., Koeravere k. < Semjonovka k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Anna Aaver, s. 1910 (1984) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Eva-Kait Kärblane 2008
A sa tead, seal kus me elasime Venemaal, seal tapõti mees ära ja seal kohas vedas. Ma isegi eksisin seal ära. Väike soo, väikesed põõsad, koskile eksida es ole aga vedas ja eksisid ära. Seal eksis palju inimesi.

RKM II 371, 485 (75) < Viru-Jaagupi khk., Koeravere k. < Semjonovka k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Anna Aaver, s. 1910 (1984) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Eva-Kait Kärblane 2008
Külmä maa peal ei tohi istuda. Külmä maa peal istud, siis läheb kihä kõik täpiliseks.

RKM II 391, 429 (18) < Urvaste khk., Antsla - Maimu Patte < Emilie Kõiv, 87 a. (1985) Sisestas Anu Varik 2008, kontrollis Mare Kõiva 2009
Lendva oli äkiline paistetus, mida raviti posimise ja suhkrupea sinise paberiga, mis oli kokku hõõrutud pliiatsi tinaga. Kui õhku juurde ei pääse, siis paistus alaneb.

RKM II 391, 430/1 (22) < Urvaste khk., Antsla l. - Maimu Patte < Emilie Kõiv, 87 a. (1985) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009, kontrollis Salle Kajak 2009
Maalised on saadud mürgisest maast, mis on veel külm või enne äikese käimist kevadel. Ei tohi siis maa peal istuda ega magada. “Olin põõsa varjus maas, aga teisel päeval lõid kehale villirühmad nagu vaarikad, punased ja peal vesi sees. Need valutasid. Arst ütles, et see on maast, ega üle nabajoone ei lähe. Nii oligi, aga kuu aega hoidsin külge soojas, määrisin searasvaga, arsti tablette sõin ja sain terveks.”

RKM II 391, 432 (27) < Urvaste khk., Antsla l. - Maimu Patte < Emilie Kõiv, 87 a. (1985) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009, kontrollis Salle Kajak 2009
Halltõbi on suur külmahaigus, nii et “inemine rapus”. Raviks pandi inimene sooja reheahju, kuni sai terveks.

RKM II 398, 560 (1) < Urvaste khk., Osula k. - Heiki Valk < Hilda Iher, s. 1914 (1986) Sisestas Salle Kajak 2009, kontrollis Salle Kajak 2009
Juuda pedastikus elanud Vanajuudas. Sealt käinud ta teekäijaid kimbutamas. Vanast ajast on sääl alles neli mändi. Need on kogu minu eluaja sama suured ollud.

RKM II 398, 560/1 (2) < Urvaste khk., Osula k. - Heiki Valk < Hilda Iher, s. 1914 (1986) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2008, kontrollis Mare Kõiva 2009
[Osulast Tartu-Võru uuele maanteele viivast teest ja kolhoosi väetisehoidlast 200 m kagus on vana hiiepuu - Pühaliistu tamm.] Vanasti olnud sääl puid rohkem. Rahvas käinud sinna Taarale ohverdamas ja ande viimas. Kui siga tapeti, viidi pää hiide. Hiies elanud Vanajuudas. Kirikuõpetaja käinud kohta õnnistamas, et Vanajuudast ära ajada. Kui vana usk kaduma hakkas, siis osad inimesed käisid ikka hiide, teised enam ei uskunud. Üks mees käis puu alt ande ära korjamas. Teine mees läks seapääd hiide viima. Esimene visanud pää toojale järele ja hüüdnud põõsast: „Kurat sa nii väikse tõid!“ Tooja ehmatas väga ära - arvas, et Vanajuudas hüüab. [Jutustaja lapsepõlves enam ohverdamisi pole olnud. Jutud on kuuldud veskilistelt, kes oma järjekorda ootasid. Jutustaja isa oli Osula vesiveski mölder.]

RKM II 398, 563 (2) < Urvaste khk., Sulbi k., Käspre t. - Heiki Valk < Helmi Tann, s. 1906 (1986) Sisestas Salle Kajak 2009, kontrollis Salle Kajak 2009
Käspre talu aidas olnud puust must hobusekuju, kellele inimesed igasuguseid andisid toonud. [Mida ohverdati?] - Kõike. Täpselt ei mäleta. [Ohvrikoht - vana aida ase - asub lõunapoolse Käspre talu aidast 30 m lääne pool ja kujutab endast 5-6 m läbimõduga kivivaret.]

RKM II 444, 536/7 (4) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Rimmi k. - Ago Aava < Ago Aava, s. 1908 (1991) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009, kontrollis Mare Kõiva 2009
Mu ema, Emma Aava (17.03.1887-24.11.1959) uskus imearstidesse, ennustajatesse, käevaatajatesse ja kaardipanejatesse. Neid oli meie kandis mitu, kuid peale Suri, teiste nimesid ei meenu.
Ta tõi kirikust koju Jordani vett, olime Apostliku Õigeusu Kraavi kiriku liikmed. Nimelt 6. jaanuaril, kolmekuninga päeval oli kirikusse toodud tõrs (veenõu), mis täideti veega, mida papp õnnistas ja pühitses ning pintsliga pritsis ka kiriklastele. See vesi, kuigi olla toodud lähedal olevast Matu ojast omas ravitoimet mitmete inimeste ja loomade haiguste vastu. Ema hoidis pudeliga kapis ja vesi säilus ei roiskunud aasta möödudeski.
Mind olla ka sellega ristitud ja võibolla seetõttu olengi veel elus. Ka olla lähedal asuva Audumäe perenaine vist perekonna nimega Antsi (või Ansi) mind vaadates lausunud, et „ei see laps sure, see elab vanaks“. Olen me kuue lapselisest perest vanim ja ainsana elus.

RKM I 6, 447 < Urvaste khk. - Edgar Kuuba < Elmar Tee, s. 1910 (1961) Sisestas Marianne Pisukov 2009
Suur kivi Urvaste keriko lähedal.
Vana ajal olevat kurat tahtnud keriko lähedal kikast maha lüüa, kuid kuna lehmasõnnik olnud jala all viskamise ajal ja kuna kurat Riiast viskas siis kivi läks mööda ning kukkus Uhtjärve paremale kaldale Kohepaaberi(?) lahe juurde.

RKM II 63, 425/6 (4) < Antsla raj., Tsooru k/n. Tsooru as. - Ellen Veskisaar < Jaan Pormeister, 75 a. (1957) AaTH 1135 + 1137. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Pihel Sarv 2004
Rehepapp seal kivirehen või Sänna rehen või kus ta oli. Varast vilja ka. Öösel käis Vanakurat ka. Rehepapp sulatanu tinna. Vanakurat tulnu sisse ja küsinu, et mis sa teet.
"Silmarohtu keeda."
Vanakurat ütelnu, et mul omma ka silma väega haige, vast mulle ka saa.
"Saa küll."
Küsü rehepapi käest: "Mis su nimi on?"
"Esi on mu nimmi."
Olnu pikk pink seal, köütnü kõvasti tuu Vanakuradi kinni ja siis valanu kuuma tina silmi pääle. Nüüd ol´l sis Vanakurat lännu kõge pingiga, rööknu, tõse tulnu ja küsünü, et kes tekk.
"Esi tekk."
Tõse, et ku esi tegit, sis ole.
Lännu. Mõtsan on, kutsutas Juuda-järve saar, seal on järv ka, ol´l sinna lännu.

ERA II 22, 53 (1) < Äksi khk., Saadjärve v., Voldi k. - Alice Kriisa < Ann Rätsep, 77 a. (1929) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Luule Krikmann
Urvastes elanud kord vana õpetaja. Kord läinud ta köstriga metsa jalutama. Korraga jäänud ta seisatama ja ütelnud, et ta inglite laulmist kuuleb. Köster kuulanud ka, kuid pole midagi kuulnud. Ja kuulnud õpetaja, kuidas üks heal taevast ütelnud, et õpetaja kutsar homme lõunaajal upub. Järgmise päeva lõunaajal tulnud kutsar õpetaja juure ja palun ennast suplema lubada. Õpetaja võtnud kutsari kinni ja lasknud luku taha panna, ise aga läinud järve ääre vaatama, mis sääl sünnib. Järvel lennanud üks kajak ja hüüdnud: "Aeg on käe, aga meest pole kuskil!" - Ja nii jäänudki kutsar uppumata.

ERA II 22, 53/5 (2) < Äksi khk., Saadjärve v., Voldi k. - Alice Kriisa < Ann Rätsep, 77 a (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Urvaste Uhtjärvest ei olla leppimise puhul mitte üle ujuda saadud. Kord olla üks mees kihla vedanud, et ta üle ujub. Ta võtnud noa hammaste vahel ja hakanud ujuma. Kesk järve saades tunnud ta, et teda jalast alla poole kistakse. Ta võtnud noa hammaste vahelt ja lõiganud vees alt poolt jalga ning pääsnud nii jälle vee peale. Üle järve jõudes leidnud ta enesel punase nööri ümber jala, mille otsa ta noaga katki oli lõiganud.

ERA II 63, 433 (1) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Vana-Antsla vanadekodu - Richard Viidebaum < Mari Arde, 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Nee' oleva nuu' vaarao kala'. Et pool inemist ja pool kalla. Et vaarao sõavägi, mis hukkusi merre.
Vanasti om näütätü. Rinna' niku inemesel ja pää. Tartun suure tõrdu seen ollu. Tagapool kala moodi. Nii kõneldi. Mina küll omi silmega nännü es ole'. Rüükeva meren: "Vaaro! vaaro! Vaaro!"

ERA II 63, 440 (2) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Vanajuudas
Üts karjapoiskene kõnel, et tema ollu mõtsan ja huiknu ja üts miis huiknu vasta. Siis om õpatu, et lõika pihlene vits ja lõika tollele kolm risti pääle. Et kui huikad ja tema huika vastu, sis huika viil, et sis ta tule manu. Ja kui manu tule, sis lüü vitsaga kolm kõrd.
Sis huikse, vanajuudas - ollu üts saks - tullu mõtsast välla ja tema löönu kolm kõrd. Jäänu sinine suits perra.

ERA II 63, 442 (7) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda
Üts miis lasknu peeru ja ütelnü vanajuudale: "Võta kinni'!" Vanajuudas nakanu takan ajama, ei ole enne perile saanu, ku Hispaania piiri pääl. Sis piitsaga löönü, sis sinine suits jäänü järgi peerol kah.

ERA II 63, 451/2 (39) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda
Ma seleta iks poiskesele, kui mustmiis käünü. Mustmiis oll katk. Too käve inemestega üten ja sõitnu sika selän. Lännu läve pääle, sikk lännu, pannu kats jalga läve pääle, ütelnü: "Oi imeta, oi imeta, peremees kürpäs kiibä liimi!" Peremees ütelnü: "Oi imeta, oi imeta, kits keelita kõnõlas!" Sis kits olli är lännü.
Siist lännüvä laivaga pakku Muhumaale või Saaremaale, aga mustmiis lännü üten. Kes pakku lätsivä, saiva sääl ka surma.

ERA II 63, 454 (56) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Vaarao tütär. Ollu poolest saanik kala, päälpool inimene ja allpool kala. Karjunu iks: "Vaaraoo! Vaaraoo!" Pärnun olev ollu, üten suuren vannin. Üts oll meil kartult võtman, tuu selet.

ERA II 63, 478 (133) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda
Soend - inem. soe naha seen, soendis är' nõiutu.

ERA II 63, 478/80 (136) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda
Vanast üts miis niitnu haina. Sis oll soend manu tullu. Soend tullu manu ja tahtnu miist är süvvä'. Sis kaenu iks mehe kõri pääle ja miis kaenu vikati pääle. Siis es ole saanu, mõtelnu, et mis ta tege. Mees lõeganu leväkiku, pannu võidu pääle ja tennü kolm risti pääle ja andse väidse otsast soendile. Soend läts kige väidse ja levakikuga mõtsa ja sai inemeses.
Tuu olnu Riia liina soolakaupmees, kes tuu soend olnu. Sis lännü mees ütskõrd... Sis kaupmees saanu är ja lännu ja nakanu kauplema ja pannu väitse leti pääle. Et kes tule ja väitse omas tunnistas, tuu om muidugi ta pästnü.
Sis om palju aigu ta uutnu. Sis om tulnu üts talumiis vuuriga Riiga ja lännü sinna puuti suula ostma ja nännü tuud väist ja nakanu kaema toda väist. Kaupmees küsünü: "Mis sa tast väitsest kaed?"
Sis tuu mees selet, et ta soendile and väitsa ja et kus ta siia saanu. Sis om kaupmiis seletanu, et tea oll ta lõõri pääle kaenu, ja kui ta ära söönu tolle ristiga võileiva, saanu jälle inimeses. Ja kaupmiis andnu mehele hää tasu, et pästse ta soendist är'.

ERA II 63, 483 (154) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Imä kõnel, et tal ollu säände aigus. Hal´l tullu pääle, säände palavus, raput ja värist väega, külmavärin. Ta istnu kõigile selgä ja sõitnu. Ütskõrd lännü puude ja kuulu, kui ta hõiganu: "Krõõt! Krõõt!" Kui vasta ei ole hõiganu, sis ei ole hal´l tullu pääle.

ERA II 63, 496 (47) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Eeva Kõdar, 70 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Näk´k.
Üts mees saanu mere veerest. Väga illos naisterahvas ollu, kullakarva juusse. Mees võtnu omale naises. Ta tahtnu ennast peseda ja kala olla ja vee seen ojuda. Suur vann ollu ja mees es tohi kaeda. Ta kinnitanu, et mitte mees ei tohi teda kaema tulla. Ja kui vee seen ollu, ollu kala.
Mees ütskõrd lännü...
Teise eide jutust selgub, et see on raamatust loetud. Raamatu nimi olnud "Melosiina".

ERA II 79, 625 (1) < Urvaste khk., Kärgula v. - G. Villemson (1934) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, redigeeris Kadi Sarv
Lapsepõlves olen kuulnud Israeli rahva Punasest merest läbimineku legendi sarnasena: Tagaajavad vaarao väed olla kõik Punasesse merre uppunud ja muutunud kaladeks, kelledel inimise nägu või pea, ja kes pidavat häälitsema "Vaara´o!" Minu kasvukoht oli Urvaste vallas, kuid ka siin Kärgula vallas on see müüt samane. Olla seda jutustanud koolis kooliõpetaja vanasti.

ERA II 79, 627 (10) < Urvaste khk., Kärgula v. - G. Villemson (1934) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Kadi Sarv
Vagula järve tekkimise kohta seletas minu isa, et Tammula olla praegasel Vagula järve kohal asunud. Siis tulnud suur must härg maad kaapides ja hüüdnud: "Tagane, Tambla, Vakul vaos!" Härja taga tulnud suur must kohutav pilv. Tammula hakkanud kartma ja vajunud Võru linna alla, tema asemele aga vajunud pilvest maha Vagula järv.

ERA II 79, 627/8 (11) < Urvaste khk., Kärgula v. - G. Villemson (1934) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, redigeeris Kadi Sarv
Urvaste Uhtjärve kohta kuulsin lapsepõlves järgmist lugu: Olnud vanasti vägimees Ulkja või Ulkna. See sõdinud vaenlastega ja võitnud neid alati. Korra jäänud ta magama, suur kivi pää all. Uni olnud nii raske ja pikk, et kui ta ärganud, siis olla sakslased juba maal olnud ja tema magamise koha lähedale olla kirik ehitatud - Urvaste kirik. See vihastanud teda hirmsasti. Parajasti hakatud kella lööma, aga unise pääga kajast pettudes, mis tema lähedal olevast orust kostnud, arvanud ta kiriku seisvat orus. Ta haaranud kivi pää alt ja virutanud hääle suunas, kuid kivi lendas üle oru ja on praegu järve kaldal, surnuaia poolt vaadates ehk kiriku poolt vaadates - üle järve kalda pääl. See kivi on väikese sauna suurune. Kiviviskest põrus maapind, orgu tekkis järv, kuhu jooksis ümberkaudse rahva silmavesi, mispärast hakati järve nimetama Ohkejärveks, millest aegamööda sai Uhtjärv. Ulkna ise vajus maa sisse, tekitades järve kallast läbi lõikava oru või kuristiku, mille kallastelt tema higi ja valupisarad oru põhja mööda allikate vee surinal järve voolavad. Kuristikku nimetatakse Ulkna oruks. Minu arvamise järele on see legend küll uuema aja sünnitus.

ERA II 128, 296/7 (3) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Rudolf Põldmäe, Herbert Tampere < Pauliine Jeret, 76 a. (1936) Sisestas USN, kollatsioneeris Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Üüdri [Hüüdra] järv on Urvastes, sinna on uppund palju inimesi. Vant’ (pastor Quandt) ajand ühest talust kuradi välja, läind nagu must lõngakera järve. Sellest ajast peale ongi uppund sinna inimesi.

ERA II 143, 701/2 (19) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - Ludvig Raudsepp < vanem inimene (1937) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Ütskõrd tütrigu tulli lauluharotusõlt. Märt läts tõisi tütreka saatma ja' nii' jäimi kolmõkõisi tulõma: ma' ja' kats tõist tütrikku. Mi tullimi läbi Sulbi alõvikku mööda vana kõrtsi (sääl um parhilla ühiskauplus ja meieri), koh õks üüse tulõ' olevat palanu seeh vai paistnu aknist möödaminejile. A' kiaki sääl joht es elä. Ku saimi jõõ viirde piaaigu, tull üts hall vanamehekene. Mi' kaimi, et tuu tõistõ-Kaarli tulõ hobõsit pandmast. Ku lähembäle tulle, tahtsõmi mi küssu: "Noh, kas sa kah külä pääle läät?" A' es saa' viil küssüki, ku miis äkki är' kattõ, küll mi heitümi. Pandsõmi õkva kodo poolõ juuskma. Mi seletimi tuud kah kotoh, a' kiäki es usu.
A' nädäli peräst uppu õkva sinnäsamma kottalõ jõkke miis är, koh kottal umbõs hall miis är kattõ. Nii läts täüdegi tuu halli mehe kaomine.

ERA II 143, 703/4 (21) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - Ludvig Raudsepp < vanem inimene (1937) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Vanastõ olle Urvastõ kerikul väega ilosa helüga kell. Vanalkural oll tuu pääle väega süä täüs. Tä võtsõ üte parra kivi ja' visas, et torni kõgõ kelläga maaha lüvvä, a' täl oll kõvver käsi, ja' kivi läts müüdä Uhtjärve läänepuulsõssõ otsa järve viirde. Tuu um viil parhillaki nätta, tää um umbõs kats meetrit kõrgõ ja' kolm meetrit pikk. Tedä kutsutas nüüd Kuradikivis.

ERA II 143, 704 (22) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - Ludvig Raudsepp < vanem inimene (1937) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda
Nüüdse Uhtijärve asemel asus suur ja sügav org. Ükskord tuli suur pilv ja laskus orgu. Sellest ajast on saanud nn. Uhtijärv ehk Uhtja.

ERA II 165, 359 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Andi k., Tuuliku t. - Edgar Teder, Pikavere algkooli õpilane < Tõnu Teder, 54 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Pikavere heinamaade nimed
Kui sakslased vanasti meie maale tulid, sundisid nad meid ka väevõimuga ristiusku vastu võtma. Eestlased lasid endid hädaga ristida, kuid palusid oma vanu jumalaid ikka edasi. Pikavere vallas vastu Uuemõisa heinamaid kasvanud enne suur mets. Siin käinud rahvas oma jumalale Ukule ohverdamas. Üks ohvrikivi on veel praegu alles Presti talu heinamaal. Selle juurest olla vanu ohvrirahasid leitud. Nüüd on mets maha raiutud, ja maa Kivioja ja Urvaste küla talude külge liidetud. Kuid seda kohta kutsutakse veel praegu Uku heinamaadeks või Uku-pealseks.

ERA II 165, 363 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Urvaste k., Nurga t. - Helga Teder, Pikavere algkooli õpilane < Siim Kala, 64 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Kadi Sarv
Nõiakivi
Pikavere meeste heinamaade lähedal Arevalla metsas asub suur Pillardi kivi. Vanasti olnud see nõiakivi, mille juures olnud võimalik end hundiks või mõneks muuks loomaks muuta. Üks lähedane perenaine käinud igal öösel kodust ära. Ta käinud selle kivi juures, kus end hundiks moondanud. Hundina käinud ta külas ja varastanud loomi ning alati olnud tema pere laual värsket liha. Pererahvas pole sellest midagi teadnud, kus käib perenaine. Viimaks hakanud sulane asja lähemalt uurima. Ta läinud ööseks rehe alla magama. Korraga näeb: suur hunt tuleb värava alla ja viskab ilusa varsa rehe alla. Ise jooksnud minema. Hommikul olnud perenaine jälle kodus. Järgmisel öösel läinud ka sulane kivi juurde. Perenaine tulnud ka sinna. Äkki hakanud kivi susisema ja sinakat suitsu välja ajama. Sulane ja perenaine jooksnud hirmuga koju. Peale selle kadunud kivil nõidumisvõime ega ole tänaseni tagasi tulnud.

ERA II 243, 241/3 (9) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Tiidu k. < Sangaste khk., Restu k. - Laine Kallion, Kuldre algkooli õpilane < Liisa Udras, 78 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Seod mi suud (soo) kutsutõ kah ennembõ libahundi- ja juudisuu. Nüüd külh um tuu nimi jo ammu är kaonu. Vanõmbõ inemisõ iks ütlesõ, aga noorõmbõ ei kutsu tedä imp kiäki nii. Siin ollõv vanastõ üts juut elänü ja sis tuu oll libahunt ollu. Ütskõrd üts miis sõitnu talvõl hobõsõga müüdä suud ja hobõsal ollu väikõnõ varsakõnõ kah takkan. Miis nännü, ku vana juut lännü mõtsa viirt müüdä ja äkke karanu´ puhma. Säältsamast puhmast hüpänü kah susi vällä ja murdunu varsakõsõ är. Juut muutsõ indä puhman soes ja sei varsa är, midä tiä sääl mõtsan muidu sei.
"Kas sa siis toda usud ka?" küsisin mina.
"Tuu iks oll õigõ külh, sis oll pallu sussi ja mõnõl inemisel oll kah sääne võim, et vahel oll susi ja inemine. Nüüd ei olõ inämb säärätsid kurju inemisi ega libahuntõ kah, kõnõldi, et mõni kuri inemine oll nõidunu vai tu kurja inemisõ vai nõia esä ollu hunt."

ERA II 243, 391 (1) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Halliste t. - Heino Kiršenberg, Antsla linna algkooli õpilane < Arnold Kiršenberg, 47 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vaabina vallas J. Hüti heinamaal asetseb lootsikukujuline kivi, sellepärast kutsutaksegi seda heinamaad Lootsikuoruks. Selle kivi kohta liigub järgmine jutt.
Kui vanasti vanapagan maa pääl elanud ja teda siin taga kiusama hakatud ning nõutud maa päält lahkumist. Kuid vanapaganal olnud maa pääl ka lootsik ja kuldaerud, millega ta sõitis. Lahkumisel aga olnud tal kuldaerudest kahju, sest ta ei saanud neid kaasa viia, siis visanud ta kuldsed aerud maha ja kivise lootsiku pääle, kus puhkab ta praegugi.

ERA II 243, 393 (2) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Halliste t. - Heino Kiršenberg, Antsla linna algkooli õpilane < Arnold Kiršenberg, 47 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vaabina vallas Liiva talu heinamaal asetseb kivi, mis ei olegi väga suur, kuid tal on juures suur iseärasus, nimelt on sellel kivil palja jala jälg.
Selle kivi kohta räägitakse rahva seas juttu, et kui vanapagan olevat maa pääl olnud, siis olnud tal kaasas ka väike laps. Vanapagan hakanud last imetama just selle kivi juures ja pandnud jala kivile, et oleks kindlam seista. Jalg aga vajunud ta raskuse all kivisse, ja kui siis Vanapagan jala kivilt võtnud, jäänud jälg kivile, mis on ka praegugi veel selgesti näha.

ERA II 243, 405 (8) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Pärsimäe t. - Heino Kiršenberg, Antsla linna algkooli õpilane < Peeter Ots, 68 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Pärsimäe talu piirides on lomp, mida kutsutakse Tondilombiks. Selle lombi kaldal olnud rehi. Kord õhtul olevat koerad hirmsasti rehe juures haukunud, sulane läinud rehe juurde vaatama, koerad haukunud otse rehe alla. Kui sulane oli saanud rehe-alla, olli korraga suure mürinaga temast mööda lennanud nagu lontmüts koerte keskele. Koerad joosnud laiali, elukas hakanud siis ringi keerlema ja kadunud viimaks suure mürinaga lompi. Sellest ajast hakatudki seda lompi kutsuma Tondilombiks.

ERA II 245, 91/3 (1) < Urvaste khk., Antsla l. - Hans Niit, Väimela Põllunduskeskkooli õpilane < Miina Veiermann, 70 a. (1939) Redigeeris USN
Uhtjärve sünd
Praegune Uhtjärv oli olnud hoopis teises paigas. Uhtjärve koht oli olnud väga viljarikas maa järskude kallastega ja all orus olid olnud asulad. Sääl olid elanud inimesed jõukalt, neil oli olnud oma kirik ja kõike kraami rohkel arvul. Ühel päeval oli tulnud üks suur must härg ja oli karjunud: "Eest ära, järv tuleb!" Mõned olid virgad ja põgenesid ära üles oru veerule, aga mõned jäid alla orgu järve põhja. Sinna oli jäänud ka nende ja kihelkonna kirik. Ta oli tulnud suure mühina ja kohinaga, kaasa kiskunud oru maad ja kive. Sellepärast pandi ja hakati järve kutsuma Uhtjärveks. Nüüd rahvas ei ole tahtnud ilma kirikuta, pühatemplita, olla ja olid ehitanudki uue kiriku Uhtjärve veerule. Selle kirikule oli rahvas ostnud suured vasest kellad torni.
Vanapagan Jumalat ei sallinud, ta oli võtnud maast suure saunataolise kivi ja visanud Võrtsjärve ümbrusest Urvaste kirikut, aga kivi oli lennanud üle, puutumata kirikut, ja otse Uhtjärve kaldale. Ta oli visanud teise kivi ka, aga see oli lennanud kohe Uhtjärve. Kivi, mis Uhtjärves on, on väga suur, suurem kui maja. Seal ta on, kes läheb vaatama, veel praegu, vanapagana sõrmejäljed pääl. Suurel Põhjasõja ajal olid venelased ühe kella Leningradi kiriku torni viinud, mis olevat praegu kiriku tornis ja teenivat Vene praostkonda. Venelased olid tahtnud küll tagasi kella anda, kui eestlased annaksid nelikümmend vakka kaeru. Kaks kella, mis oli Urvaste kihelkonna rahvas ära uputanud Uhtjärve. Selge ilmaga olevat kell Uhtjärves näha.

ERA II 259, 163 (12) < Urvaste khk., Vaabina vndk. < Urvaste khk., Kärgula v. - Ello Kirss < Mari Saal, s. 1867 (1939) Sisestas USN
Hindriku talun om Loodsikuniit. Sääl om sääne kivi, Loodsikukivi, Vanapagana jälg ollõv pääl ja kuldmõla all.

ERA II 259, 169 (6) < Urvaste khk., Vaabina vndk. - Ello Kirss < Tiiu Tõra, s. 1878 (1938). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II
Virbitüst kah om. Erästvere pool om üts kotus, kost ei saa' pümmega' minnä', iks essüse' ar. Ma lätsi ütskõrd minemä, õdagu, hämäraga' - ütel pool järv, tõõsõl pool suur pedäjämõts, käänä' kohe sa' tahat. Tool kottal ei olõ' jo' järve olõmangi'. Ta ol'l iks vanajuuda vir'p, kes sääntse värgi ette tõi.

ERA II 259, 193 (4) < Urvaste khk., Linnamäe v., Lepassaare t. < Urvaste khk., Urvaste v. - Ello Kirss < Leena Halup, s. 1856 (1939) Sisestas USN
Üts kotus om jäl Kanariku talun. Suu pääl om Juudajala kivi. Üteldäs, et Juuda käpäjäle' pääl. Kantu süüki näile sinna'.

ERA II 259, 195/6 (10) < Urvaste khk., Linnamäe v., Lepassaare t. < Urvaste khk., Urvaste v. - Ello Kirss < Leena Halup, s. 1856 (1939) Sisestas USN
Kuul oll ka vanast hirmsalõ käünü inmisi piti. Peris tiid pite, tulnu inemisile vasta kah. Tütrik saatnu karja mõtsa. Tulnu kodu, olnu seerepail tii pääl. Tütrik võtnu seerepaila üles, toonu kodu. Tulnu kuul rahvalõ sälgä. Koolnu majarahvas kõik maaha.

ERA II 259, 196 (11) < Urvaste khk., Linnamäe v., Lepassaare t. < Urvaste khk., Urvaste v. - Ello Kirss < Leena Halup, s. 1856 (1939) Sisestas USN
Tõisõn paigan kuul lännü majja. Lämmi leib ja kuum süük olnu, pereh söönü. Ütelnü: "Tuld süvväs ja kirge neelähtedas, tan ei saa ma midägi tetä!"

ERA II 259, 213 (1) < Urvaste khk., Vaabina v., Vaabina as. < Urvaste khk., Urvaste v. - Ello Kirss < Emilie Jasperg, s. 1865 (1939) Sisestas USN
Vana'tondi' omma kakõlnu' Uhtjärve pääle. Tõinõ om tõist kiviga' visanu' Antsmõisa puult ja tõinõ jäl Urvastõ puult. Nuu' kivi' omma' viil parhilla' vastatsile järve veeren. Võitu ei olõ' kumbki saanu'.

ERA II 259, 235/6 (1) < Urvaste khk., Linnamäe v., Lootsiku t. < Urvaste khk., Vaabina v. - Ello Kirss < Liisa Hütt, s. 1878 (1939) Sisestas USN
Meil om paralla' Loodsiguniidün Loodsigukivi. Imä kõnõli, et Riiast oll nakanu' Vanakurat sõitma tuu kiviga'. Saanu' talõ kottalõ, ni kikas kirgünü', ni kavvõmbalõ inämb es saa'. Ni loodsik kumalõ - ja kuldmõla ol´l olnu' - kuldmõla ala.
Mineva suvõ üte hommogu tulõ ma üles, kae, ütle Kustalõ:
"Heldekene, kas no musta' lamba' omma' ar tapõdu Loodsigukivi manu', mis nuu' musta' mügraku sääl."
Lätsi kaema, ol´l kivi ala kaibõt, muld kõik katsipool vällä. Kas säält sõss löüti kah midä, vai kes tuu kaibja ol´l! Mi aimi' havva jal tasa.

ERA II 259, 281 (2) < Urvaste khk., Sõmerpalu v.; Pardsi t. - Ello Kirss < Peeter Tilger, s. 1859 (1939) Sisestas USN
Siin vannu pedäjide man olnu' Vanapakan, kandnu' kive kokku ehituse jaos. Nõglunu' pükse köüsega. Tõõsõ' ütelnü', et ta om jämme.
"Paremb kõva ja jämme kui katskine."
Jäänü' poolõlõ tal tuu ehitüs. Tuud kutsutas Juudapedäst.

ERA II 259, 2261/7 (l) < Urvaste khk., Linnamäe v., Hanni t - Ello Kirss < Mihkli Pukk, s. 1861 (1939). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II
19) Mul selet' unu. Vanast olli' suurõ' mõtsa'. Küti' jäänu' katõkese mõtsa ööses, Tennü' tulõkõsõ üles. Tulnu' kats väikest poiskõst mõtsast vällä näide manu'. Ütelnü': "Kas tiiät, mi' anna teile üte põdra lehmä. Kattõ kitsõ näet ti' kah, aga noid ti' ei saa'. Paremb ar laskuki'." Olli' ütelnü', et meid om imä ar' hukanu', ku mi' veel väiku' olli'." Et mi' luu' omma' sääl ja sääl, aganiku nuka all. Et nimä' omma' nüüd linnuajaja', niikaugõni, kui näil aig täüs saa. Olli' lännü' jäi mõtsa tagasi katõkese.
Naanu' küti' hommogu minema, olnu' kah - põdralehm ja kats kitsõ vasta. Üts lasknu põdralõ, too saanu' uma jao kätte. Tõõnõ 'tsihtnü' kitsõ, tu es saanu' mitte midagi, Olli' kõnõlnu' koton, et nii-nii mi' näi. Kaetu ja olliki' aganiku all latsõ luu'. Olli' veel ütelnu', et "kogo suurõmbat pattu teet, kui perän päiva sannan käüt. Ei vihu' vihaga, aga lamba kindsuga' vihut ja verega' mõsõt hinnäst,"

ERA II 284, 562/4 (621) < Urvaste khk., Antsla v., Kuldi t. - Liis Pedajas < Jakob Albrecht, s. 1862 (1940) Sisestas USN
Noo lapulase olli käünü siia inemisi piinama, kutsuti halli'.Kui too hall pääle tullu, siss nakanu inemese külmetämä ja värisemä. Mu esä sellät. temä elli Kollagu pool. Tullu hall pääle. Olle üits kõrdsimees. Üteldi, et too teedev rohtu. Kõnelnu är, et nii, nii om, anna mulle rohtu. Too andunu pudeliga rohu, ütelnu, et joo sa see rohi är, siss kõnni niipallu kui sa jõvvat. Jas tä kõndenu hulka maad ärä. Siss tullu õige väsimus pääle. siss tullu telle hall kah pääle. Sääl tee veeren ollu suur rügä. Temä litsunu rüä lakka ja visanu sinna pikäli maha. Veidikese ao peräst tullu üits ja ütelnu: "Tõste peremees, tule rüäst vällä." Ta ei ole tullu, ei ole jõudunu. Tõne kõrd tullu jälle, ütelnu: "Tule peremees vällä." Tullu vällä, nii ollu hall sällän jälle. Siss tä tennu iks tööd. Ollu mõisa sitta vedämä minek. Lännü siss vedämä ja ollu iks toosama hall täl pääl Siss veenu sitäkoorma mõtsa. Tullu hall pääle. Tä tundnu ärä, et raputama nakas. Pandenu ratta redeli tõne tõsele pääle ja istenu esi otsa. Siss nakanu kõvaste virutama mõisa poole. Seeni kui mõiste saanu, siss ollu hall kaonu. Siss saanu poiss terves.

ERA II 284, 564/5 (622) < Urvaste khk., Antsla v. - Liis Pedajas < Jakob Albrecht, s. 1862 (1940)
Ligi Vahtset mõisat ollu suur külä. Sõss peremees külünü ristikhaina. Sinna käünü külä naise põimma ööse. Temä om kaenu, et naise põimava - mina lähä vahtma. Sääl om üits haone aid ollu. Tima laskunu sinna aia veerde. Veidikese ao peräst om tullu kaits tükkü teed pite Urvaste kerigu poolt. Siss umma kõnelnu: "Mine sa sinna too sälgä, ma lää too sälgä. Peremees om nakanu mõtema, et mes inemese na omma. Siss om tullu aidveerest üles ja nakanu näil takan kõndma. Tä om lännu õige hulga maad ja kuuldunu näide juttu. Siss om peräst küsünü: "Kes te õige olt?" Siss omma ärä kaonu. Siss too peremees om päivä kõnelnu toot asja - te kullege, kas om hall lännu sälgä nuile inemesile. Om ollu kah. Mõleba om hallin ollu.

ERA II 284, 650/1 (619) < Sangaste khk. < Urvaste khk., Väike-Antsla v., - Liis Pedajas < Karl Rosenberg, s. 1866 (1940) Sisestas Pille Parder 2002
Üten paegan om pulma ollu.Sinna om üits san´t tullu. talle san´dile ei ole antu süvvä ei juva ei midagi. Jas too san´t muutunu too pulmarahva kõik sandis. Omma väl´lä lännu, peigmees pruudiga een ja pulmarahvas takan.

H III 9, 675 (6) < Urvaste - G. Seen (1888).
Kat's meistret ehitivä ütel aol ker'kit, üt's Tal'lnan, tõnõ Riian. Mõlõmba' ol'liva' kõva' mehe': ku ütel mõnd riista vaja ol'1, sõs visas' tõnõ hinda uma tälle. Ku Tal'lna kerik inne valmis nakas' saama, tahtsõ Riia meistre ker'kut är lahku ja visas' suurõ kivi ker'ku poolõ, a kivi sattõ siinpuul Tal'lnat maha', kon ta prõllaki viil om. Ku Tal'lną ker'k hoobis valmis sai, aeti kõik kihkund kokku ja lubati toolõ, kes meistre nimme tiid, pütt kulda, tõnõ hõbõd, kolmas vaskõ. Meistre es's lät's torni otsa ja küsse: "Kes tiid, mis mu nimi om?" Üt's san't, kes vanajuuda läve takan ol'1 kuulu', ku latsõhoitja tillukõsõlõ vanajuudalõ ütel: "Jää rahulõ, latsõkõnõ, Ollõv tulõ pia meile!" hõigas üles: "Ollõv, Ollõv, Ollõv!" Sõs sattõ meistre maha ja lät's lahki. Seest ol'l ta padakonnõ ja ussõ täüs.

H III 9, 803 (4) < Urvaste khk. ja v. - G. Seen (1889).
Vrd. HVM I, muist. 182; muist. 300; muist. 389, 390 ja 392.
Vaabina vallan om ü´ts inämb ku säidse jalga pik´k ja paar´ jalga laja kivi. Vanajuudas ol´l tuuga Mustajõkkõ tahtnu sõita. Kikas ol´l kir´gnü, ku ta viil arvata neli versta Mustastjõest kaugõl ol´l olnu. Tuuperäst pidänu ta uma loodsiku sinna' jätma' ja ol´l uma õpõ- (ehk: kuld-) mõla veere ala tsusanu. Kes kivi üles tõst, saa mõla indäle.

H III 9, 909 (2) < Urvaste khk. ja v. - G. Seen (1889)
Vt. Vaikimine päästab 117L; Kohane ütlus 118I.
Kuul sõit ütskõrd vanast kikka näol ainakuurmaga Tartu Sitamäest üles ja alla. Kes inne timä üle naard, tuu kuuli koolõ kätte. Muial oll kuul niisamatõ tempõ tennü. Naarja koolu ärr. Kes tõtõmeelega müüda lännü, jäänü elämä.