Urvaste pärimus

Loodus ja metsloomad

E 75800 < Urvaste khk., Antsla v. - Valve Grönberg, Väike-Maarja Ühisgümn. õpil. (1931) Sisestas Pille Parder 2003
Palmipuudepühaks toodi urbi, et siis palmipuudepüha hommikul vara teistele, kes veel magasid, nendega peksa anda. Eriti karjalastele oli peksaandmine hea, sest siis ei olnud nad hommikul unised ega jäänud karja juure magama.

E 76018 < Vändra khk. < Urvaste khk. - E. Schvan, Pärnu Linna Poeglaste Gümn. õpil. < Liisa Falkenberg, 65 a. (1931) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Suure neljapäeva hommikul peksti magajaid urbadega, usuti, et see toiming kaitseb nakkushaiguste eest.

E 77283 < Urvaste khk., Uue-Antsla k. - H. Schiller, Valga Poeglaste Gümn. õpil. < naine, 70 a. (1931) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
[Jaanilaupäeval]
Samal ööl ja samal ajal tüdrukud pesnud allikas nägu, mis pidanud näo nooremaks ja ilusamaks tegema.

E I 45 (317) < Urvaste khk - M. J. Eisen< J. Jung(?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ka Ivaski talu maal olnud vanasti püha pedajas.

E I 45 (318) < Urvaste khk - M. J. Eisen< J. Jung(?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vana-Antsla vallamaja juures vana mänd, selle alla Põhjasõja ajal surnukirstu täis kulda ja hõbedat maetud. Surnukirtsuga tahetud lähedal rootsi väge eksitada. Kirst olla välja võtmata.

ERA II 22, 118/9 (9) < Urvaste khk., Tõlsu v. - Leida Peiker < Anna Pallits (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Uhtjärve kallastel mõlemil on suured kivid. Need kivid saanud sinna järgmisel viisil: Vanasti olnud Urvaste vallas ja Uue-Antsla vallas kangelased. Need kangelased olnud üksteisega vihavaenus. Kord saanud nad järve ääres kokku ja sattunud tülli. Teine läinud teisele poole järve, ja hakanuvad üksteist üle järve suurte kividega pilduma. Urvaste kangelane olnud kõvem ja visanud suuremate kividega, kuna Uue-Antsla kangelane jõu poolest nõrgem olnud ja pidanud põgenema. Need kivid on järvekaldal püsinud. Uue-Antsla pool kaldal on nad suuremad.

ERA II 22, 16 < Tartu l. < Urvaste khk. - Cäccilie Rikmann < Marie Traat (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2005
Maa-alla vajunud kirik
Võrumaal, Oriku mõisa piirides on nõnda nimetatud Ristikiriku järv. Rahvasuu teab rääkida, et selle järve kohal vanasti kirik seisnud. Kirik vajunud maa alla ja tema asemele tekkinud järv, mis kiriku järele nimetuse sai.

ERA II 22, 16/7 < Tartu l. < Urvaste khk. - Cäccilie Rikmann < Marie Traat (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2005
Rootsi kuninga kivi
Võrumaal, Grootuses, Alamusti kõrtsi läheduses, Jaamaru palus, metsa äärest ? versta, on suur kivi. Selle kivile oli Rootsi kuningas hobuse seljas olles peale sõitnud, öeldes: "Kui kivi peale hobuseraua jäljed jäävad, siis saan ma selle maa kord jälle tagasi."
Jäljed olla kivile jäänud ja praegu võib neid seal näha.
Nagu selle tõenduseks on Jaamaru palus palju Rootsi-Vene sõja kääpaid.

ERA II 22, 17 < Tartu l. < Urvaste khk. - Cäccilie Rikmann < Marie Traat (1928) Sisestas, kontrollis ja parandas Mare Kalda 2005
Krimmi pedajad
Tee ääres, Kärgküla mõisast Urvaste poole, ? versta Kärgkülast on 3 pedajat. Rahvasuu nimetab neid Krimmi pedajateks. Mis ühist on neil pedajatel Krimmiga seda jutustaja ei tea. Kuid arvata võib et nad Krimmi sõja mälestuseks istutatud, sest sellest sõjast olid sunnitud osa võtma ka eestlased, nagu tolleaegse Venemaa alamad.

ERA II 22, 73 (20) < Urvaste khk. - Alice Kriisa < Els Türk (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Viljandimaal Sini-allika ääres istunud ilus näkineid. Keegi poiss juhtunud allika juure, neiu pakkunud ennast temale naiseks. Poiss olnud kohe nõus. Alliku juure tekkkinud tore loss. Nad elanud õnnelikult. Ainult iga neljapäeval läinud naine ühte kambrisse, kuhu mees kunagi minna ei tohtinud ja olnud sääl terve päeva. Kuid mehes tekkinud uudishimu, ja kord neljapäeval, kui naine jälle kambrisse läinud, piilunud ta läbi võtmeaugu. Ta näinud kambris vett ja vees ujunud tema naine. Naisel olnud kalasaba. Mees hõiganud naist nimepidi "Melusina!" (Nii olnud naise nimi). Peale selle tulnud naine kambrist välja, mustas riides ja silmad nutetud. Ta ütelnud, et nad nüüd pidada lahkuma. Ja korraga olnudki loss kadunud ja poiss seisnud üksi allika ääres. Poleks poiss uudishimulik olnud, oleks nad veel praegugi õnnelikud.

ERA II 22, 75 (22) < Urvaste khk. - Alice Kriisa < Els Türk (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Uhtjärve kaldal on suur kivi. Selle kivi olla Vanajuudas Riiast sinna visanud. Ta tahtnud selle kiviga Urvaste kiriku torni maha lüüa, kuid kivi läinud märgist mööda ja langenud teisele poole Uhtjärve kaldale, umbes pool versta märgist mööda.

ERA II 22, 77/9 (1) < Urvaste khk. - Alice Kriisa < Els Türk (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kevadel, enne kui kari metsa aeti, olnud karjusel palju vaeva kepi otsimisega. Kepiks kõlbas ainult pihlakapuu, kuid peale selle pidi see veel üksik puu olema, kost kepp võeti. Kepile tehti siis auk sisse ja sellest sai siis karjase kepp.

ERA II 22, 83 (19) < Urvaste khk. - Alice Kriisa < Els Türk (1929) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, parandas Mare Kalda
Kui toomel marjade asemel kaunad ilmuvad, siis saavat halb odra suvi.

ERA II 56, 61/2 (17) < Urvaste khk., Urvaste v. - Herbert Tampere < Elisabet Teos, 63 a. (1932) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda
Annõmõisa man ollu' Tsiugandi mõtsan puu. Tollõ all elänu' juuda'. Sinna neid orjatu. Härrä saanu' vihatsõs, aanu' rahva kokku, et raguge' maha. Ütski ei olõ' julõnu'. Viimäte üts sulanõ lännü' ragunu' ja ütelnu' esi: "Jummal eske, jummal pojakõ, pühä vaimukõ. Jumala puu ja Maarja mõts. Peremiis käskse raguda'." Nigu puu maha raotu, verevä harjaga kikas lännü' väl´lä ja ütelnu': "Mu esäesä' om siin elänu', kiäki ei olõ puud ragonu', sis sina ragusit maha!" Sulanõ tiidnu, et nüid karistus tulõb, tennü' omalõ risti. Pull tullu' aanu' sarviga ussõ valla. Sulanõ löönü' ristiga kolm kõrda vasta pääd. Pull ütelnu', et lüü' viil nellät kõrda kah. Ei olõ' enämb löönü'. Sis kaonu' ärä.

ERA II 115, 650 (12) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Anna Jeret < emalt, ? a. (1935) Sisestas ja redigeeris Mare Kalda 2006
Maarja Jeesusega Egiptusest pagesiva, kui Heroodes tahtsõ last är tappa sõs väsüsid mõlõmba är, istsõva üte puu alla varjulõ. Tuu laot uma ossa näide üle laialõ ja hoitsõ ja varjas näid tuulõ, külma ja päikese iist. Sõs oll Jummal ütelnü, et selle iist olgu sul suvõl kui talvõl ütesugunõ rohiline kuub sällän, sa ole kõigile kaitses ja varjus alati. Selle om kuusõl rohiline kuub alati suvõl kui talvõl.

ERA II 243, 99/101 (3) < Urvaste khk., Vaabina v., Vaabina as., Lohu t. - Mahvalda Kaseorg, Erastvere täienduskooli õpilane < Vidrik Ventsli, 54 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vaabina ja Vana-Antsla piiril asub kivi, mida ümbruskonna rahvas kutsub Lootsikukiviks. Kivi iseenesest kujutab ka lootsikut. Ja siia tulevad kokku nelja talu piirid. Selle kivi kohta räägib rahvasuu, et kui vanapagan ennevanasti maa pääl elas ja siis olevad temal olnud Tartus sõber, kellega käinud ühes vargil ja igasuguseid muid pahandusi inimestele tegemas. Ning ükskord tekkinud vanapaganal ja tema paarimehel eneste vahel kihlvedu. Vanapagan lubanud Tartust loodsikuga enne kukelaulu Mustajõele sõita, kui sõber annab kõik oma kulla ja varanduse temale. Sõber olnudki nõus ning löönud käed kokku, ja vanapagan hakkanud sõitma. Kuid saanud sinna, kus kivi praegust asub, laulis kukk ja vanapagana lootsik läinud ümber ning moondunud kiviks. Ja sinna alla olevad jäänud ka tema kolm kullast sõrmust, mida on katsutud isegi mõne ümbruskonna elaniku poolt välja kaevata. Seda näitavad veel praegust kaevamise kohad.

ERA II 243, 110 (5) < Urvaste khk., Kärgula v., Annuse t. - Eha Annom, Erastvere täienduskooli õpilane < Marie Kangsepp, 60 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Peidetud varandused. Aadam Kärsina Vumba talu maa pääl Kärgula vallas oli olnud suur mänd, sinna männa alla oli enne Rootsi sõta pantud kolm kirstutäit riideid ja kastitäis raha. Päält Rootsi sõja, kui jutud hakkasid liikuma, et raha ja riie on männi alla, hakati kaevama ja leitigi kolme kirstuga riie. Aga raha ei leitud. Arvatavasti on raha salaja ära viitud. Mändi, mis sääl kasvas, põletati ja nüüd on ta maha lõigatud.

ERA II 243, 159 (2) < Urvaste khk., Urvaste v., Horma t. - Urvaste algkooli VI klass < Miina Simson, 77 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Kuradikivi
Vanasti oli Urvaste kiriku torn palju kõrgem kui praegu. Kõrge kirikutorn puutunud vanakuradile ta liikumisel alati ette. Kurat otsustas kõrge kirikutorni kiviga maha lüüa. Ta hakkas parajat kivi otsima. Selle leidis ta Valga lähedalt. Ta sihtinud hästi ja visanud. Kivi oli Uhtjärve kalda kohale jõudnud, kui laulis kukk. Kivi kukkus maha ja torn oli seekord päästetud. Kivil on näha praegugi veel kuradi käejälg. Natuke aega pärast seda lõi pikne torni ikkagi maha. Nii ei tahtnud jumal ega kurat kõrget torni.
[Vt. Jälgedega kivid, muist. 356.]

ERA II 243, 163 (5) < Urvaste khk., Urvaste v., Horma t. - Urvaste algkooli VI klass < Jaak Simson, 79 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris USN
Vanapagana kivi (rahvasuus ka Kuradikivi)
Suur kivi, mis praegu seisab lõunapoolsel Uhtjärve kaldal, umbes keset Uhtjärve pikkust, on visanud vanapagan Pihkvast Uhtjärve äärde. Asi sündinud nii:
Vanapaganal olnud elu täis, mikspärast Urvaste kiriku torn nii kõrge on. Seadnud esmalt kivi lingule ja visanud, kuid kivi läinud väga kaugele üle Urvaste kiriku. Siis võtnud teise kivi ja visanud käega, kuid kivi ei jõudnud kirikuni tulla ja kukkunud järve kaldale, kirikust otsejoones lõuna poole umbes 1,5 km kaugusele. Kivi on praegu väikese sauna suurune, nii et sinna pääle mahub 50 õpilast. Kivil on näha vanapagana käejälge, nimelt neli pikka pragu (sõrmejäljed) ja üks lühike ja jäme (pöidlajälg).

ERA II 243, 175 (18) < Urvaste khk., Urvaste v., Järve t. - Urvaste algkooli VI klass < Aleksander Randmäe, 63 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Kuidas tekkis kirik Uhtjärve põhja
Uhtjärve põhjas olevat kirik, kiriku ees post, posti külge needitud kull. Ja kirikusse ei pääse keegi.
Vana jutt räägib selle kiriku saamisest järgneva loo: Kord jäänud kaks last orvuks, poisike ja tütarlaps. Lapsed läinud laia ilma reisima.
Reisides muutunud nimed ja kui nad kord kohtasid teineteist, ei tundnud nad enam. Et nad mõlemad olid nägusad ja peaaegu ühte nägu, otsustasid nad abielluda. Pääle laulatamist jäänud noorpaar palvetama kirikusse, kuna teised lahkusid peigmehe soovil. Kui teised juba kirikust lahkunud, langes kiriku pääle vesi. Üks pulmaline roninud kiriku ees asuva posti otsa, et säält läbi akna vaadata, kuid just sel hetkel langes vesi kirikule pääle. Uudishimuline pulmaline muutunud kohe kulliks. Pruut ja peigmees põlvitavat veel praegugi altari ees.

ERA II 243, 177/9 (22) < Urvaste khk., Urvaste v., Horma t. - Urvaste algkooli VI klass < Jakob Jõesalu, 45 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Ristikiriku järve tekkimine
Ristikiriku järv asub Tartumaal Kambja kihelkonnas Veskimõisa maa-alal. Selle järve asemel olnud rahvajutu järgi vanasti metsaga ümbritsetud kohal kirik. Ühel pühapäeval jumalateenistuse ajal tulnud samast lähedast metsast vana hiiemänni alt üks vanamees välja, hiiglasuur kivi kaenlas. Asetanud kivi keset kirikut, selle järel hakanud kirik maa sisse vajuma ning selle kiriku asemele tekkinudki praegune Ristikiriku järv. Hiljema põlve rahvas olevat pühapäeva hommikutel umbes kella 7 paiku näinud päikese paistel kullast kiriku risti ühes tornitipuga.

ERA II 243, 191 (34) < Urvaste khk., Urvaste v., Horma t. - Urvaste algkooli VI klass < Karl Sinimets, 46 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Urvaste kiriku tekkimise lugu
Urvaste kirik ehitatud umbes seitsesada aastat tagasi katoliku kirikust. Ehitaja olnud Urbaan, kes rahvuselt leedulane. Sõja ajal aga lõhutud kirik. Kiriku all olevat olnud koopad, kuhu maetud inimesi. Keegi pole enam kirikust teadnud. Kord kevadel, urbepäeval, leidnud karjapoiss ta suure metsa seest. Käärkambri ots olevat maha lõhutud, samuti ei ole olnud torni.

ERA II 243, 193 (38) < Urvaste khk., Urvaste v., Urvaste m. - Urvaste algkooli VI klass < Helene Simm, 49 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Peksukuusk
Vanast olnud Urvaste mõisa taga kuusk, millel rõngad küljes. Sääl pekstud inimesi, kes paha teinud. Puu all olnud küna, milles antud vitsu vähemaile süüdlasile. Vana-aasta ööl kolanud vaimud künas. Kui kuusk maha lõigatud, olnud tal sees verised sooned.

ERA II 243, 201 (42) < Urvaste khk., Urvaste v. - Urvaste algkooli VI klass < Ann Paluteder, 69 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris USN
Ess-soo tekkimine
Ess-soo seisab kolme valla - Urvaste, Linnamäe ja Kärgula - piiril. Sealt lõigatakse turbaid ja ta on aukline. Ta olevat tekkinud nii.
Rehepapp kuivatas vilja ja küpsetas ka kartuleid. Kerise päält tuli suur ühe silmaga mees maha ja võtnud ka kartuleid. "Mis küps, see lõps, mis toores, see rehepapi jagu" ja viskas ahju tagasi. Rehepapp tüdines mehest, et ta kartulid ära sõi käest, ja ta läks targa käest nõu küsima. Tark õpetas, et tee tinast silmarohtu ja vala talle silma. Rehepapp valmistaski silmarohtu ja mees küsis:
"Mis sa teed?"
"Ma teen silmarohtu," vastas rehepapp.
"Mul ka silm valutab, vala mulle ka silma," ütles mees. Rehepapp käskis mehel rabapingile selili heita, et see on valus, kui rohi silma läheb, ja mees ajaks käed silma. Mees küsinud, mis rehepapi nimi.
"Ess," vastanud see. Kui mehel tina silma valatud, hakanud ta karjuma ja kisa pääle ligines palju väikesi mehi. Need küsisid: "Kes tegi?"
"Ess tegi!"
Nüüd väikesed mehed andnud suurele mehele naha pääle, et mis sa siis karjud, kui ise tegid.
Kõik mehed jooksnud siis minema ja järele jäänud suured jäljed. Sellest tekkinudki Ess-soo.

ERA II 243, 209 (48) < Urvaste khk., Urvaste v., Teedla t. - Urvaste algkooli VI klass < Kristjan Neimann, 68 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Juudajala kivi
Suur kivi - rahva suus tuntud Juudajala kivi nime all, mis asub praegu Koigus ühe kaupluse ukse ees, olnud vanasti Koigus ühe mäe otsas. Sääl käinud rahvas muiste pidutsemas neljapäeva õhtutel. Kui inimesed enam ei käinud kivi juures, viinud selle maa omanik kivi oma maa pealt ära sinna, kus ta praegugi asetseb.

ERA II 243, 209 (49) < Urvaste khk., Urvaste v., Teedla t. - Urvaste algkooli VI klass < Kristjan Neimann, 68 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vanapagana kivi
Vanasti ulatanud Urvaste kiriku torn pilvedeni. Vanapaganal olnud viha kiriku vastu ja ta tahtnud kiriku torni maha lüüa. Ta läinud Otepää kiriku torni ja visanud säält kiviga, aga kivi läinud mööda üle Uhtjärve teisele kaldale ja sestsaadik ongi sääl suur kivi, millel on ka vanapagana käpa jälg pääl.

ERA II 243, 211 (50) < Urvaste khk., Urvaste v., Tasatse t. - Urvaste algkooli VI klass < Ann Paluteder, 69 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vanapagana kivi
Palju aega tagasi ei olnudki Vanapagana kivi. Ta asub teisel pool Uhtjärve ja on kaunis suur. Ta on Uhtjärvest välja veeretatud. Enne veeretamist kuuldud igal õhtul järves veesulinat ja aeg-ajalt kerkinud kivi veest välja. Kivi ümber olnud maa pehme ja vajunud kohe sisse, kui pääle mindud. Igal õhtul tantsinud Vanapagan sellel kivil ja supelnud, kuni kukk kirenud, siis kadunud ära. Jaanipäeva öösel läinud keegi järve äärde ja näinud imelist valgust kivi ümber. Kivi otsas olnud palju imelikkude nägudega vanapaganaid, lugenud raha ja uhkustanud igaüks oma rahaga. Kui kukk kirenud, siis kadunud vanapaganad ära ja raha kukkunud kivi alla kõlisedes. Nii kordunud see lugu igal jaanipäeva öösel.

ERA II 243, 213 (51) < Urvaste khk., Urvaste v., Kanariku t. - Urvaste algkooli VI klass < Matli Roosbaum, 64 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Juudakivi
Juudakivi asunud ühe Urvaste mäe otsas, mida nüüd kutsutakse Juudamäeks. Mägi on veel praegugi olemas, kuid kivi ei ole. Vanasti olnud kivi suure tähtsusega, sest sääl iga neljapäeva õhtul sõitnud mehed ratsahobustega ning tantsitud ka. Sääl kivil olnud üks jalajälg pääl, mis oli juudas teinud. Ta olnud väga suur mees ja vajunud astmisel natuke jalaga kivvi. Kivis jalg olnud väga täpne: kõik varbad ja täieline jala vorm. Seda kivi on näinud nüüdnegi rahvas. Praegu seda kivi enam ei ole, sest tulnud üks mees ja visanud kivi endale veski ehitada.

ERA II 243, 215 (53) < Urvaste khk., Urvaste v., Tamme-Lauri t. - Urvaste algkooli VI klass < Juhan Põhi, 72 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Vana tamm
Kui rootslased Eestist lahkuma hakkasid, lõi Rootsi kuningas Karl 12. reeaisa praeguse Urvaste vallamaja lähedusse, vallamajast loode suunas umbes 500 meetrit, püsti, millest kasvas tamm. Tamm kasvab veel praegugi sääl kohal, on jäme ja paljude okstega.

ERA II 243, 231/3 (5) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - Laine Kallion, Kuldre algkooli õpilane < isa lell, suri 1938, 89 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Sellest tuleaugust paremal, all orus on suur kuusk, eriti suurte laiade ja paksude oksadega. Seda kuuske kutsutakse "armukuuseks". Selle kuuse all kasvavad kassikäppad (lilled). Neid on sääl nii tihedasti, et tahtmatult see kassikäppadest vaip sinna istuma meelitab. Kuusest mõne sammu kaugusel on suur kivi, mille "taevataat" sinna visanud, kui tahtnud seda "armukuuske" puruks lüüa, sellepärast et palju noori inimesi selle kuuse all armastades "hukka minevat". Kuid sihtimine pole õnnestunud ja kivi lennanud maha sinna, kus ta praegu kükitab sääl oru veerul.
[puu asus Sälgusmäel, millest on ka sama üleskirjutaja palad 1, 2, 3, 4, 6.]

ERA II 243, 235/7 (6) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - Laine Kallion, Kuldre algkooli õpilane < isa lell, suri 1938, 89 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
Kui Rootsi kuningas Karl XII Põhjasõja ajal siit Sälgusmäelt lahkunud, siis metsast väljaviiva tee ääres surnud kuninga parim sõjakaaslane ja võitleja. Selle sõjamehe kepi löönud kuningas sinna tee äärde maase ja ütelnud: "Kasvagu sest kepist sarnane sirge ja pikk puu, nagu see võitleja siin maas langenuna. Seisku tormides vapralt ja kõikumata!" Ja matnud langenud võitleja laiba selle kepi kõrvale maha. Ja nagu rootslaste vapper kuningas tähendanud, oligi kasvanud sellest kepist suur sirge mänd. Üksi tee ääres teistest puudest lahus seisis ta ja tõstis uhkelt oma latvu vaba Eesti päikese poole! Nüüd 1938. a. sügisel saagiti sangarlik mänd maha. Mina käisin ta vanadust kännu juures uurimas. Võimata oli aastaringe säält lugeda. Need olid nii peenikesed, et üldse ei saanud aru. 100ni sain kuidagi nõelaotsaga lugeda. Lõpupoole läksid ringid nii peenikeseks ja tihedaks, et silmad hakkasid virvendama ja edasi lugeda ei saanud. 100 aastaringi sai umb. poole kännuni. Selle kännu ümbermõõt oli 2 m 37 sm ja puu pikkus 40 m.
Siit edasi minnes puhanud kuningas Karl XII umb. 4 km kaugusel ühes kasemetsas. Sinna istutanud ta oma kepi ja ütelnud: "Kui see kepp siin kasvama läheb, siis tulen mina veel kord siia tagasi!" See puu, mis Rootsi kuninga kepist kasvanud, on praegu suur hiiglatamm Jakobi talu aianurgas. Muidugi mets on hävitadud, tamm jäeti alles, ehitati talu ja tamm elab ikka samas edasi. See puu on suurim, mida mina näinud ja kuulnud olen. Tüvelt umb. 1 1/2 m kõrguselt on tamme ümbermõõt 7 1/2 m. Äikesenool on teda mitu korda tabanud, niiet teine pool latva on põledes maha murdunud ja tüvi keskelt umb. 2 m kõrguselt on õõnsaks põlenud.
/üleskirjutaja joonistus tammest lk 237/

ERA II 243, 247 (14) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Soo t. - Laine Kallion, Kuldre algkooli õpilane < Miina Kriibi, 58 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Riigi metsas Sangaste metsk. ja Kassi vahtk. on üks kõrgem koht, küngas keset paksu kuusemetsa, seda kutsutakse Turagu mäeks. Sääl käivat igal jaaniööl vanasarvik oma raha kuivamas. Ainult julge mees saavat seda näha, sest inimene, kes üksi läheb seda toimingut vaatama, see näeb, aga üksinda ei julgeta minna ja mitmekesi ei näe, kuidas sääl sarvik jaaniööl oma raha kuivatab.

ERA II 243, 247/9 (15) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Suntsi t. - Laine Kallion, Kuldre algkooli õpilane < Karl Pundetokk, 45 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Põhjasõja ajal, kui Rootsi kuningas Karl XII venelaste eest põgenenud siit praegusest Vana-Antsla riigimõisast maa alt salateed mööda, siis olnud tal palju kulda ka ühes. Maa alt salakäigust välja jõudnud ja edasi põgenedes pole jõudnud enam kulda kanda ühes ja pannud 12 pütti Vastse-Antsla riigim. kohale maasse, istutanud männitaime sinna pääle, et pärast oma kullavara jälle leida. Aga sõjakeerises see männitaim pole püsinud oma kohal. Mõne aja pärast Rootsi sõdurid istutanud küll sinna kohta umb. uue taime, aga pole saanud õigele kohale. Rootslased olevat seda kulda sääl kaevamas käinud, kuid pole saanud midagi ja ümbruskonna inimesed olevat mitu korda kaevanud, aga keegi pole õiget kohta leidnud. See koht asub praegu Vastse-Antsla valla elaniku Poteri maa pääl, männi känd on ka alles. Vana-Antsla riigimõisas olevat neid maa-aluseid teid pärast paruni ajal täidetud ja parun Urban leidnud salatee algusest lossi kohalt ühe keldri, keldri uksel olnud koledad sõjariistad vastu ja parun pole julgenud ust avada ega sisse minna ning lasknud kõik kinni täita maaga.

ERA II 243, 251 (18) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Suntsi t. - Laine Kallion, Kuldre algkooli õpilane < Karl Pundetokk, 45 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Sälgusmäel, Umbeorust allapoole, olevat maa sees rahakast, kasti kõrval magavat sõjamundris ohvitser oma prouaga, jalad põhja ja pää lõunasse. Ma ei tea mis ööl, siis lasta kõhulu sinna kohja maha ja läbi maa olevat näha siis seda rahakasti ja magajaid. Aga niipea, kui ohvitser ärkab, on kõik jälle pime ja ei näe enam midagi. Seda olevat vaatamas käitud ja nähtud ka.

ERA II 243, 251/3 (19) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Ülejõe t. - Laine Kallion, Kuldre algkooli õpilane < Miina Kallion, 73 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Vanasti kantud toitu haldjale või selle asja vaimule, näit. metsa mõne suure puu juure, selle puu vaimule või puu haldjale, siis allikate juurde, jõgede, kivide ja muide mägede ning koobaste vaimudele või haldjadele. Igal neljapäeval viidud jälle uus toit. Kui siis endisest toidust oli midagi üle jäetud, see ei tähendanud, kui oli näiteks liha üle jäetud, siis pidi tulema sea õnnetus. Nii siis iga toiduga. Sinna kohta käidi ka paluma, õnnetuste ja hädade puhul abi otsima.

ERA II 243, 255 (21) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Ülejõe t. - Laine Kallion, Kuldre algkooli õpilane < Miina Kallion, 73 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
"Ku mu imäesä vanast viinavooriga Riiga lännü, sis ollu sääl üts vana seitsekümne aastanõ miis ja ütelnü, et sääl Mikura Künnäpä man om kolm püttu kulda maa seen, et ma tiiä külh õkva konkottal om, aga kost ma, vana ineminõ, inämb sinna saa. Ja 23. juunil kellä viie ajal õtakus poolõ koheõ sis puu varu langõs, säält 7 sammu edesi, sääl om kuld." See Mikura Künnäpä suur tamm, mis olevat ka rootslastõl istutatud, on praegu Vastse-Antsla v. elava Miku talu peremehe Kreevaldi maa peal. Sealt on ka palju kordi kulda otsitud ja kaevatud, aga õiget kohta pole leitud. Selle tamme ümbermõõt on 4,3 m. Juure alt on õõnes, sealt on kaevatud.

ERA II 243, 257 (22) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Ülejõe t. - Laine Kallion, Kuldre algkooli õpilane < Miina Kallion, 73 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Minu vanaema emal olnud ennemini ühed valged kaheharulised sarved. Need olevat vanasti olnud omatehtud Jumala "Vaga Tallekese" sarvedeks. Küla vanemad inimesed teinud metsa sisse salaja puust asja, pannud lambanaha sellele ümber ja need sarved pähe, siis käinud salaja sinna metsa oma "Vaga Tallekese" juurde paluma ja nutma. Aga seda pole ametimehed lubanud ja lõhkunud selle ebajumala ära. Need sarved olevat siis vanaema ema kätte saanud, kui too veel laps olnud. Ega vanaemagi neid polevat näinud, ainult ema talle oli seletanud.

ERA II 243, 259 (25) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Ojavere t. < Sangaste khk. - Laine Kallion, Kuldre algkooli õpilane < Juuli Kotkas, 56 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Karulas Vissi kiriku juures tee ääres Jaska talu maa peal olevat üks suur mänd. Seda mändi kutsutavat ka talu järele Jaska männiks. Selle männi alla olevat "vanasarvik" kaks kotti kulda pandunu, siis kui Kalevipoeg tema kulla ära viis. Need kaks kotti jäänud järele ja need pannud ta selle männi alla. Nüüd käivat "sarvik" neid sääl vaatamas iga aasta kõige pimedamal ööl. See mänd olevat ka säälpool suurimaid puid.

ERA II 243, 271 (29) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. < Urvaste khk., Kargaja m. - Laine Kallion, Kuldre algkooli õpilane < Matli Pihl, 77 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Niisugusel ristteel [üleskirjutaja joonisel teerist Kassi - Vastse-Antsla ja teisipidi Urvaste - Vana-Antsla] elanud Sandi p[edajas]. Kui sandid Urvaste kirikusse läinud, siis puhanud jalgu ikka selle pedaja all. Nüüd seda pedajat enam ei ole, Vastse-Antsla m. karjamees põletanud ära, ainult känd on. Selle Sandipedaja all või sääl lähedal olevat Rootsi kuninga kullakelder, seda olevat rootslased tõotanud, et selle keldri nad oma kätega tühjendavad.

ERA II 243, 277/9 (1) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Haraku t. < Setu - Alvine Maalik, Kuldre algkooli õpilane < Aleksander Maalik, ? a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Sälgusmägi
Minu kodutalust paari kilomeetri kauguses asetseb Sälgusmägi. Mägi on kaetud okaspuumetsaga ning ta omab pikliku kuju. Pikuti üle mäeharja viib tee. Tee ääres, kahe suure kase vahel on kiik, kus käib noorrahvas kiikumas, eriti munapühadel. Natuke maad edasi asub lage plats, mäe kõrgem koht. Seal on näha kahte suurt tuleaset. Nendel tuleasemetel tehakse ühel maituld, teisel jaanituld. Siis on terve ümbruskonna rahvas kogunenud Sälgusmäele, kus lauldakse üheskoos, tehakse ringmänge ja tantsitakse. Sälgusmäele kogunevad ka ümbruskonna elanikud suveõhtuti ja ka mõnedel tähtpäevadel veetma lõbusamalt aega. Tihti vaadeldes mäelt alla orgu, torkavad silma mäe veerul ja ka orus üksikud suured kivid. Neist ühe suurema kivi all arvatakse olevat rahapada. Kord üks mees tahtnud liigutada seda kivi, kuid ei olevat jõudnud.
Ta kuulnud ainult kivi alt kumisemist ja rahakõlinat. Sälgusmäe orus on ka suur kuusk, mille oksad on kasvanud allapoole. Selle kuuse ligiduses muru on väga ilus, kaetud kassikäppade ja muude lilledega. Noored inimesed armastavad seal tihti istuda, kus nad kingivad end jäädavalt üksteisele. Sellest on pärinud kuusk ka endale nime Armukuusk.
Sälgusmäe tekitajateks arvatakse Rootsi sõdureid, kes kandnud mulla kokku kuuehõlmas. Põhjasõja ajal olnudki mägi rootslastele pelgupaigaks.
Kord ruusaaugust leitud inimese luid ning ka päris terveid luustikke. Sellest arvavad kohalikud elanikud, et Põhjasõja ajal kaevatud koopas olid inimesed varjul. Kuid vaenlased on sellest teada saanud ning pannud koopa suu kinni ja nii jäänudki inimesed sisse ja surnud näljasurma.

ERA II 243, 287/9 (11) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Kivestu t. - Alvine Maalik < Mari Kapp, ? a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Kuradikivi
Kord olnud kurat väga vihane kirikule ja selle tornis asuva kukele. Ta tahtnud kiviga torni maha lüüa. Kukk laulnud parajasti sellel silmapilgul. Vanapagan olevat kohkunud ja tal käsi vääratanud ning kivi lennanud üle Uhtjärve teisele kaldale, kus ta praegugi on, ja teda kutsutakse Kuradikiviks.

ERA II 243, 293/5 (16) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Ülejõe t. - Alvine Maalik, Kuldre algkooli õpilane < Endla Kallin, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Kaarel XII istutatud tamm
Kaarel XII oli istutanud praeguse Jakapi talu kohale, kus siis oli mets, tamme. Ta oli torganud maasse oma jalutuskepi ja ütelnud: "Kui see kepp läheb kasvama, siis saan mina siia veel kord tagasi tulema!" Tamm praegugi kasvab, ta on hiigelsuur ja jäme, ümbermõõt seitse ja pool meetrit. Tamm asetseb praegu Jakapi talu aianurgas.

ERA II 243, 295 (17) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Ülejõe t. - Alvine Maalik, Kuldre algkooli õpilane < Endla Kallin, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Rootsi kuninga istutatud pärn
Vastse-Antsla vallas Miku küla mäe otsas kasvab suur pärn. See pärn arvatakse olevat istutatud Rootsi kuninga poolt. Rahvasuu räägib, et viis sammu pärnast päikese tõusu poole olevat maa sees mitu tündrit kulda.

ERA II 243, 303 (4) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Hinnu-Jürri t. - Ebba Marits, Kuldre algkooli õpilane < Juuli Kangro, 67 a. ja õpilastelt (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Jakapi tamm
Põhjasõja ajal olnud Karl XII Eestimaal. Ta läinud Jakapist mööda ja pistnud oma tammekepi maa sisse ja sellest kasvanudki tamm. Karl XII oli ütelnud, et kui tamm läheb kasvama, saavat ta kord siia tagasi tulema. Tamm kasvab praegugi.

ERA II 243, 303 (5) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Hinnu-Jürri t. - Ebba Marits, Kuldre algkooli õpilane < Juuli Kangro, 67 a. ja õpilastelt (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Miku Krevaldi künnapuu
Põhjasõja ajal oli istutanud Rootsi kuningas selle puu ja ütelnud: "Viis sammu päikese tõusu poole on maa sees kullatündri, et kui ise saan siia tulema, siis kaevan raha välja!" Pärnapuu on suur puu praegu, aga kulda pole leidnud veel keegi.

ERA II 243, 307 (9) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Hinnu-Jürri t. - Ebba Marits, Kuldre algkooli õpilane < Juuli Kangro, 67 a. ja õpilastelt (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Kivi Sälgüsmäel
Kaks meest maganud kord heinaajal ühes küünis. Teine mees olla näinud unes, et sääl Sälgusmäel, selle suure musta kivi all on kulda. Mehed kohe hommikul raha kaevama. Teine mees hakanud närveerima ja hüüdnud suures rõõmus: "Oi kurat, ku pallu raha om!" Kohe kadunud raha nagu maa alla. Nad otsinud küll, kuid ei leidnud. Ka kivi kadunud ära.

ERA II 243, 309 (11) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Hinnu-Jürri t. - Ebba Marits < Juuli Kangro, 67 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vanapagana kivi
Kord tahtnud vanapagan Urvaste kiriku torni maha lüüa. Ta võtnudki kivi ja visanud, aga kivi lennanud üle Uhtjärve teisele kaldale, kus ta praegugi asub. Kivi on suur nagu saun, aga suurem osa on veel maa sees. Umbes öheksa jalga on teda kaevatud, aga äärt pole veel leitud. Kivil on suur käejälg pääl.

ERA II 243, 311 (12) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Hinnu-Jürri t. - Ebba Marits, Kuldre algkooli õpilane < Juuli Kangro, 67 a. ja õpilastelt (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Urvaste kiriku kell Uhtjärves
Rootsi-Vene sõja ajal viidud Urvaste kiriku kell Uhtjärve. See kell on praegugi veel sääl järves. Kella asukoht on Urvaste surnuaia all järves. Kell on näha kella nelja ja kuue vahepääl veepeegelduses.

ERA II 243, 323/5 (3) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Väikoni t. - Tullio Lindsaar, Kuldre algkooli õpilane < Jaan Lindsaar, 54 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Uhtjärve jookseb sisse kaks oja ja pääle selle on veel temas palju allikaid, mis on järve põhjas. Välja jookseb aga üks oja ja selle vee kogu ei vasta sissejooksvale veele.
Kui vaadata kaugemalt mäelt, siis on väikese virvendusega näha järvel 2 m laiust siledat pinda nagu looklevat oja, mis suubub põhjapoolsesse järve otsa. Umbes 150 aastat tagasi olevat valged kodupardid läinud talvel jääle. Keegi hirmutanud parte, kes kohe hakanud peidupaika otsima. Üks partidest läinud vette umbes lookleva veepinna lõpust ja kadunud vee alla. Nägija arvanud, et on tegemist näkiga, kes jää purustas ja pardi ära uputas. Mõne päeva pärast tulnud sama part 4 km tagant allikast päevavalgele.
Allikat nimetatakse Oina Salumulk. Sellest võib oletada, et looklev oja järvel on veetõmbus ja jääl olev auk oli olnud veekeerutus, kus ei külmetanud jää. Nüüdki on veel selgesti näha järvel looklevat oja, mis aga ei saada järvest välja niipalju vett. Kindlasti on ühendus Uhtjärve ja Oina Salumulguga.

ERA II 243, 325/7 (4) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Väikoni t. - Tullio Lindsaar, Kuldre algkooli õpilane < Jaan Lindsaar, 54 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris USN
Kord tahtnud Vanapagan hävitada Urvaste kirikut, võttis kivi kätte ja valmistus viskamist Piirivariku metsa äärest. Õnneks kirenud kukk ja kivi kukkunud Uhtjärve äärde maha. Sellest saigi hiigelsuur kivi endale nimeks Vanapagana kivi.

ERA II 243, 335 (16) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Upatse t. - Tullio Lindsaar, Kuldre algkooli õpilane < Peeter Tell, 78 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Sälgusmägi asub Vastse-Antsla vallas kuulsa vana lahingupaigana. Seda tõestavad mitmed luukered mis välja kaevatud. Viimane väljakaevamine on olnud umbes 5 aastat tagasi. Siis leiti vana mõõk ja pealuu, viimane on meie pool. Mäel on üks kivi ja kui minna nõidusega sinna keskööl, avaneb keldri uks kivi kõrvalt, mis on inimesi täis, kes sõja ajal sinna peitu pugenud. Sealsamas keldris on ka 10 vaati kulda.

ERA II 243, 339 (1) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v., Kollopa k., Koljopaabu t. - Felix Klaar, Kuldre algkooli õpilane < Anna Klaar, 60 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris USN
Vanapakan vihanu kikast keriku torni otsan. Kikas valvnu tervet ümbruskonda. Vanapakan ei olõ midägi kurja tetä saanu, kikas andnu ta kirgmisega ärä. Viimäte otsustanu Vanapakan kikast maha lüüä. Võtnu suurõ kivi ja visanu Piirivariku veerest keriku poolõ. Kikas nännü sedä ja kirgnü. Kivi kukkunu Uhtjärve viirde maha. Vanapagana peopesä jälg om kivil viil pääl.

ERA II 243, 364/7 (3) < Urvaste khk., Antsla v., Näsmetsa as., Vahtra t. < Urvaste khk., Antsla v., Tiidu k., Tiido t. - Kalev Raave, Antsla linna algkooli õpilane < Helmi Raave, 38 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Vanasti olnud Selgismäesse peidetud raha, leidja pidi aga poole rahast andma vaestele. Läinud siis üks ahne mees raha otsima. Kaevanud kogu mäe üles, aga raha polnud leidnud. Tulnud siis mehike kurval meelel koju ja heitnud magama. Öösel näinud ta unes, et üks hall vanake kaevnud kõik mäe üles ja otse keskmäge leidnud rahapaja. Ärgates mõtelnud ta halli vanamehe enese olevat, kes nagu temagi asjata raha otsinud. Et vanamees raha leidis, seda ei olevat tal meeleski olnud. Nii uinunud ta uuesti ja näinud unes, et hall vares lennanud mäel oleva kuuse oksale ja laulnud:
"Tasa raha kaob
kivi alla peitu vaob,
rutta inimene sa,
oled koos siis õnnega!"
Ärgates olnud mehel selge, et raha on mäel asuva kivi all. Läinud siis kohe mäele ja leidnudki kivi alt rahapaja. Viinud koju ja peitnud ära ning jätnud vaesed rahast ilma. Järgmisel päeval tahtnud mees oma raha vaadata, aga ehmunud, vaeseke, nii ära, et jäänud keeletuks. Raha asemel olnud kollast saepuru. Läinud mees siis viimaks tagasi mäele kivi juurde, tõstnud kivi üles ja näinud kivi all suure kera usse. Pärast ei tohtinud mees kunagi kivi juurde minna, sest ussid olid valvsad ning kui ta kivi puutus, olid ussid ta kallal. Varandus aga jäänudki kaduma, vist võtnud Vanataat ta inimestelt ära, sest need olid ihned ja sõnakuulmatud.

ERA II 243, 391 (1) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Halliste t. - Heino Kirðenberg, Antsla linna algkooli õpilane < Arnold Kirðenberg, 47 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vaabina vallas J. Hüti heinamaal asetseb lootsikukujuline kivi, sellepärast kutsutaksegi seda heinamaad Lootsikuoruks. Selle kivi kohta liigub järgmine jutt.
Kui vanasti vanapagan maa pääl elanud ja teda siin taga kiusama hakatud ning nõutud maa päält lahkumist. Kuid vanapaganal olnud maa pääl ka lootsik ja kuldaerud, millega ta sõitis. Lahkumisel aga olnud tal kuldaerudest kahju, sest ta ei saanud neid kaasa viia, siis visanud ta kuldsed aerud maha ja kivise lootsiku pääle, kus puhkab ta praegugi.

ERA II 243, 393 (2) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Halliste t. - Heino Kirðenberg, Antsla linna algkooli õpilane < Arnold Kirðenberg, 47 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vaabina vallas Liiva talu heinamaal asetseb kivi, mis ei olegi väga suur, kuid tal on juures suur iseärasus, nimelt on sellel kivil palja jala jälg.
Selle kivi kohta räägitakse rahva seas juttu, et kui vanapagan olevat maa pääl olnud, siis olnud tal kaasas ka väike laps. Vanapagan hakanud last imetama just selle kivi juures ja pandnud jala kivile, et oleks kindlam seista. Jalg aga vajunud ta raskuse all kivisse, ja kui siis Vanapagan jala kivilt võtnud, jäänud jälg kivile, mis on ka praegugi veel selgesti näha.

ERA II 243, 395 (3) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Halliste t. - Heino Kirðenberg, Antsla linna algkooli õpilane < Arnold Kirðenberg, 47 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Pärsimäe talu maa-alal, mis kuulub K. Raamile, asub umbes 7 m pikkusega ja 4 m laiune kivi, mis on päält tasane ja asub poolviltu perves.
Selle kivi kohta räägib rahvas, et kui vanasti oli Põhjasõda ja Rootsi väed taganenud, peitnud nad sinna perve sisse Vene vägede eest ühe tündri kulda, teise hõbedat ja vedanud hulgani selle suure kivi pääle kaitseks, et Vene väed ei saaks seda peidetud varandust kätte. Nii puhkab see suur kivi veel sääl perve sees nii võimsalt, et keegi ei ole seni suutnud teda säält liigutada.

ERA II 243, 399 (5) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Pärsimäe t. < Urvaste khk., Uue-Antsla v., Kitse t. - Heino Kirðenberg, Antsla linna algkooli õpilane < Miili Ots, 47 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Uue Antsla vallas Miku talu väravaposti kõrval kasvab määratu jäme künnapuu.
Selle puu kohta on rahva keskel liikvel jutt, et kui Rootsi kuningas Karl XII oli Eestist põgenenud Vene vägede eest, pistnud ta sinna künnapuuse kepi ja ütelnud: "Kui see siin läheb kasvama, tuleb ta veel kord siia tagasi ja võidab selle maa Vene käest." Nüüd on aga sellest juba ligi 700 a. mööda, Karl XII on juba ammu surnud. Kuid siiski läks see ennustus täide, sest eestlased vabastasid ise end Vene võimu alt ja asutasid endale ise iseseisva riigi. Karl XII ennustus on läinud ikkagi täide.

ERA II 243, 401 (6) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Pärsimäe t. < Uue-Antsla v., Kitse t. - Heino Kir?enberg, Antsla linna algkooli õpilane < Miili Ots, 47 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Sangaste ja Uue-Antsla piiril jookseb oja, midagi iseäralikku päält vaadates ei ole, aga sellest ojast räägitakse, et sääl elavat vaimud.
See lugu oli juhtunud nõnda, et Kitse talu inimesed kuulanud juba mitu ööd, et mis asja sääl nii pekstakse. Arvanud viimaks, et vahest Aladi rahvas peksavad oja ääres hobuse tokki maase. Ühel õhtul aga läinud nad vaatama. Sel kohal, kus oli ülekäigu purre, oli ojas üks allikas ja sääl pekstudki. Kui nad hoopis ligidale läinud, oli jäänud peksmine maha, kui aga jälle kaugemale tulnud, pekstud edasi. Nii kestnud see mitu ööd järjest ja seda kohta hakatudki kartma.

ERA II 244, 516/7 (2) < Urvaste khk., Urvaste v., Horma t. - Lemit Paal, Võru reaalkooli õpilane < Aksel Sinimets, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris ja redigeeris Anne Kaaber
Vanapagana kivi
Uhtjärve tõsõn veeren järve keskkottal om nii suur kivi, et katõsa poiskõist või pääl magada. Tollõ kivi om sinna visanu Vanapakan Õtepää keriku tornist, tuuperäst et keriku torn oll väega kõrgõdõ küündünu. Kivi oll aga müüda lännü ja kukkunu sinnä, kos ta praegu om. Kivi pääl om selgede näta vanapagana sõrmejällõ.

ERA II 244, 519/20 (6) < Urvaste khk., Urvaste v., Horma t. - Lemit Paal, Võru reaalkooli õpilane < Aksel Sinimets, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Tamme-Lauri tamm.
Urvaste koolimaja lähidäl om nii suur tamm, et säidse põiskõist saava ümber võtta. Tamm on piaaigu kuiunu, kuid suvel omma tälgi mõnõ rohelise lehe. Tä om seest tühi ja tema seen omma rähni pesa. Tamme seen arvatas elävät vaim, kes saat ümbruskonna talulõ õnnetust ja kurja, kuid ka vahel hääd. Temä seen on päämiselt tulevaim, ning tä om Urvaste koolimaia jõba mitu kõrda palutanu. Nimi om tulnuki sõnast laurits - tulejummal. Ka tamme lähedal olevat tallu om nakatu kutsma Tamme-Lauriks.

ERA II 244, 522/3 (8) < Urvaste khk., Urvaste v., Horma t. - Lemit Paal, Võru reaalkooli õpilane < Aksel Sinimets, ? a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Rahakast
Suurõ Põhjasõja aigu käksevä rootslasõ uma raha ja kulla Leivamõhe orun olõva suurõ kivi ala. Umbõs 100 aasta peräst tulliva kats miist Alakõrtsi manu ja jäiva siia üüses. Sääl uursõva nää mitmesugusõid Rootsi kaarte ja küssevä selle keriku nimme. Kui nää kuulsõva, et see om Urvaste kerik, tahtsõva naa rõõmu peräst lakke hüpäta. Järgmidsel päeval näivä karjalatse, et Leevämõhe orun õlõva suurõ kivi kõrval oll kats värskelt kaivõtut mulku. Üts mulk oll mäepuul kivvi ja tõnõ alanpuul kivvi. Alumidsõn mulgun oll selgede tunda kasti asõ. Kõik varandusõ käkmiskotuse olliva märgitu vannu Rootsi kaarte pääle. Nii sis olliva nee mehe rootslase ja otsõva raha vanna kaarte järgi välla.

ERA II 244, 525/6 (12) < Urvaste khk., Urvaste v., Järve t. - Lemit Paal, Võru reaalkooli õpilane < Arthur Randmäe, ? a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Ristimärgi.
Vanast tetti Urvasten surnuaida minnen ega kasuva puu pääle ristimärk, et sis ei saasi inämp ütski vaim kodu kiusama tulla, sest ega vaim läbi mõtsa muialt ei mõista tagasi tulla kui vanna tiid müüdä. Ristimägi aga olli iin ja nõnda es julgugi vaimu kodu tagasi tulla.

ERA II 165, 355 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Urvaste k., Nurga t. - Helga Teder, 13 a. < Siim Kala, 64 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Imelik puu.
Pikaveres Jõepere talu koplis kasvab üks väga vana puu. Keegi pole suutnud ta vanust üles arvata. Räägitakse, et vanapagan ise ta sinna istutanud. Keegi pole tohtinud seda puud rikkuda. Kes seda siiski teinud, seda tabanud õnnetus. Kord murdnud ometi keegi õitseline omale puust oksa. Järgmisel hommikul olnud tema hobune kadunud. Pärast seda lõiganud sama talu peremees sellest puust kaljaastjale pulga. Järgmisel aastal surnud temal kõige parem härg ära. Peale selle pole julgenud keegi sellesse puusse puutuda. Puu praegunegi peremees ei julge temasse puutuda, kartes, et õnnetus tedagi võib tabada.

ERA II 165, 363 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Urvaste k., Nurga t. - Helga Teder, 13 a. < Siim Kala, 64 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Nõiakivi.
Pikavere meeste heinamaade lähedal Arevalla metsas asub suur Pillardi kivi. Vanasti olnud see nõiakivi, mille juures olnud võimalik end hundiks või mõneks muuks loomaks muuta. Üks lähedane perenaine käinud igal öösel kodust ära. Ta käinud selle kivi juures, kus end hundiks moondanud. Hundina käinud ta külas ja varastanud loomi ning alati olnud tema pere laual värsket liha. Pererahvas pole sellest midagi teadnud, kus käib perenaine. Viimaks hakanud sulane asja lähemalt uurima. Ta läinud ööseks rehealla magama. Korraga näeb: suur hunt tuleb värava alla ja viskab ilusa varsa rehealla. Ise jooksnud minema. Hommikul olnud perenaine jälle kodus. Järgmisel öösel läinud ka sulane kivi juurde. Perenaine tulnud ka sinna. Äkki hakanud kivi susisema ja sinakat suitsu välja ajama. Sulane ja perenaine jooksnud hirmuga koju. Peale selle kadunud kivil nõidumisvõime, ega ole tänaseni tagasi tulnud.

ERA II 165, 367 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Urvaste k., Nurga t. - Helga Teder, 13 a. < Siim Kala, 64 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Hiie talu.
Pikavere Hiie talu kohal asunud muiste hiis. Seal käinud ümberkaudne rahvas jumalaid palumas. Veel praegugi kutsutakse paika, kus vanasti hiis kasvanud, Hiieheinamaaks. Osa sellest on praegu Tedre, osa Hansu-Jüri ja osa Hiie talu küljes. Hiie keskel olnud suur veelomm, mis praegugi veel näha.

RKM II 53, 315 (23) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kevadel, kui esimest korda kuuled pikse mürinat, siis lasti kolm korda kukerpalli, et selg haigeks ei jää. (Tuntakse ka tänapäeval.)

RKM II 53, 456/8 (2) < Urvaste khk., Oe k. - Viive Nummert < Ida Tamm, s. 1889 (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Jutt kivist
Antsla rajoonis Sõmerpalu sovhoosi Antsla osakonna endise Soootsa talu metsas on suur kivi. Kivi peal on jälg, mis sarnaneb inimese jäljele, ja see olevat kuradi jälg. Kivil on võti ja aastaarv 1666 või 1868, hästi ei saa aru. Selle kivi kohta rahvas räägib järgmist juttu.
Kivi all pidi olema raha- või kullakast ja oli sinna pantud kellegi rikka mõisniku poolt. Mõisnik pani selle kulla või raha sellepärast metsa, et keegi kätte ei saaks. Mõisnik olevat müünud selle kulla kuradile. Kätte saavat see, kes annab ära kellegi hinge. Keegi julge mees tahtnud seda kulda omale ja lubanud oma naise hinge kuradile. Läinud mees öösel kell 12 kivi kaevama, sel ajal naine kodus näinud, kuidas tema õue sõidab keegi nelja musta hobusega; naine hakanud kartma ja jooksnud naabermajja. Tõld keeranud ümber ja läinud ära. Mehel olevat juba kasti äär käes olnud, aga et kuradid naist kätte ei saanud, langenud kast kolinaga tagasi. Mees jäänudki kullast ilma. See mees olevat tõesti elanud endises Oe külas. Nime ei ole teada. Keegi olevat veel kord katsunud kaevata ilma hinge lubamata, aga pärast lühiajalist kaevamist langenud labidad varre otsast ära. Seda oli ka mõni aasta tagasi kivi ümber tunda. Nüüd on jälle värskelt kaevatud. Muidugi midagi leidmata. Kivi on suur ja sügaval, nii et põhja näha ei ole.

RKM II 53, 468 (4) < Urvaste khk., Antsla l. - Aime Altosaar < August Kongo, u 65 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005
Ussihammustusi raviti ussisõnadega ja siis veel pandi savi sisse.

RKM II 53, 490/1 (14) < Urvaste khk., Antsla l. - Liivi Palu < Richard Pedaja, 67 a. (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Ligi Kraavi kirikut endise Kõrtsi-Jüri talu maa peal asus suur kivi. Suuremalt osalt oli ta maa sees, umbes pool meetrit oli maapinnast väljas. Kivi praegu ei ole. Ta lasti puruks, kuna takistas põlluharimist ning ehituste juurde oli kive tarvis. Sel kivil oli inimese jalajälg. Kand oli tagant natuke teravam kui hariliku inimese oma. Rahvas räägib, et selle jälje oli jätnud sinna vanapagana naine, kui ta koos lapsega mööda maad rändas.
Sellest kivist ida pool, täpselt samas suunas, kuhu näitab kivil olev jälg, asub teine kivi. See asub ühe järsaku küljel, Matu maa peal. Mäge kutsutakse Soemäeks. Sellel kivil on näha jalajälg ning istease. Rahvas räägib, et selle kivi peal olevat vanapagana naine andnud oma lapsele rinda.

RKM II 49, 128/9 (4) < Urvaste khk., Restu k. - Koidula Neevits < Karl Neevits, 82 a. (1955) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Vanakuradi lingukivi
Pärast seda, kui oli valminud kirik, kadestas või kartis kirikut vanakuri ning tahtis seda purustada. Kaua murdis pead, kuidas seda teha. Et aga vanakurat kartnud risti ja ei julgenud läheneda kirikule, sellepärast pidi ta näitama osavust. Kaua murdis vanakuri pead ja leidiski nõu. Temal hea ling ja seda ta nüüd kasutaski. Ta läks ise kaugele üle Eesti piiri (kindlat kohta ei ole) ja lennutas oma lingukivi lendu. Aga oh häda! Tema jala all juhtus olema lehmasõnniku hunik ning jalg libises sellel ja hoog ei olnud enam tugev, sellepärast ei langenud kivi tornile, vaid kiriku lähedal olevasse järve. Kes järve kaldal on käinud ja näeb seda kivi, millel on sõrmejäljed.
Uhtjärv Urvastes.

RKM II 53, 299 (12) < Urvaste khk., Võidulipu kolh. - Hell Veermaa < Meeta Veermaa, s. 1898 (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Põletiste arstimiseks võeti pärnapuu oks ja sellelt võeti ära must koor. Alumist valget koore kihti kaabiti ja keedeti ära. Pärast jahtumist pandi seda keedetud vedelikku haavale ja seoti kinni.

RKM II 53, 308 (3) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kui vares kodu lähedal kraaksub vihaselt, siis küsi:
"Kui head, siis lehvita tiibu,
kui halba, siis kitku sulgi!"
Kui vares lendab minema, siis tähendab head, kui hakkab sulgi kitkuma, siis tähendab pahandust.

RKM II 53, 314 (21) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Käsnade arstimiseks kasutati järgmisi viise: 1) kästi visata soola ahju ja ise nii kiiresti toast välja jooksta, et ei kuule soola praginat ahjus. Kui sai nii kiiresti välja jooksta, siis kaovad käsnad käelt. (On käibel).
b) Võeti lepapuust kepp ja lõigati sinna muster peale ja asetati see kepp kuhugi tee äärde. Inimene, kes selle kepi sealt ära võttis sai käsnad omale käele. (Tuntakse).
3) Samuti lasti käsni ritsikal pureda ja posijal posida.

RKM II 53, 315 (22) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005
Tedretähnide arstimiseks, pesti nägu kevadel, eriti siis, kui tedred kudrutama hakkavad, konnakuduga ja hapukurgi mahlaga.

RKM II 135, 538 (1) < Urvaste khk., Antsla l. < Rõuge khk., Lasva v. - Eevi Aaspalu < Emilie Berg, 73 a. (1961) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Mari magas kulda'assa,
koola jooksis konna suusta,
ila ilgeva ninasta.
Säältap sündis maokene,
madu nõelaja sigisi,
kimbuline, kambuline,
kulukarva, kullakarva,
soo karva, sinika karva,
saleda sarapuu karva,
soo sammalde segane,
kasteheina karvaline.

RKM II 135, 597 (4) < Urvaste khk., Uue-Antsla al. - Heidi Roht < Aleksander Roht, 59 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kuidas tekkis metsale selline nimi.
Piirivarik on saanud oma nime sellest, et sinna lähevad kokku Urvaste, Vaabina ja Vastse-Antsla piirid. Sellest on see nimi tekkinudki.

RKM II 135, 667 (1) < Urvaste khk., Antsla l. - Ülo Kõuhkna < Aleks Roht, 70 a. (1961) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Piirivarik
Piirivarik on saanud endale sellest nime, et seal ühinevad Urvaste, Vaabina ja Vana-Antsla piirid.

RKM II 225, 123 (22) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Pärtlepäeväl läävä pääsukese är.

RKM II 225, 123 (23) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Meil ol'l üt's vanainimene, kui ma väiko olli. Mul õde ol'l väiksemb, temä võt't õe oma manu ja lugi tol latsõlõ kõiki linnu kiili. Tä ol'l eluaig kar'an käünü. Pääsuke lauld:

RKM II 225, 123 (23a) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Võti pulka, võti kiilu,
lätsi poele putru kiitmä,
panni villa müürü pääle,
sattõ tullõ tsärr!

RKM II 225, 123 (23b) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Hütt laul nii: Hütt tüü, tüü, tüü, tüü!

RKM II 53, 468 (4) < Urvaste khk., Antsla l. - Aime Altosaar < August Kongo, u 65 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005
Ussihammustusi raviti ussisõnadega ja siis veel pandi savi sisse.

ÕES, EK 254, 100 < Urvaste khk. - A. Suurkask (1902). Sisestanud Merje Susi 2001
Lümandu karjamõisa krundis väiklase mäe kandi pääl olnud mõne aasta eest veel üks suur kivi, mida Uku kivi kutsutud. Selle pääl olla vanal ajal ohvertatud. Risti usu ajal elanud selle kivi all veel vanapagan, kelle Urvaste õpetaja Want välja ajanud. Õpetaja näitanud kuradile oma väikest sõrme ja kurat läinud kivi allt ära, kuna ta õpetajat veel ära minnes sõimanud: Riia linna saia varas!" Õpetaja olla koolipoisi põlves kord Riia linna turu pääl saianaise käest ühe kringli võtnud ja maksmata jätnud. -

E 40455 (5) < Urvaste khk., Sõmerpalu - J. Käremägi (1900) Sisestas Pille Parder 2004
Kui kevaja karja metsa ajas, siis peab karjas ta sama vitsa, minka mõtsa läts, kodu tooma, sis ei purevad hus tool suvel elajid ei karjast ja ristitähe pead ega lauda läve een tegema.

E 53689 < Urvaste khk. - G. Kimmel (1923) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010
Umbes 1680 a. ehitatakse kabel Hamaste, aga seda keegi ei tarvita tülide pärast. Ja asjaolu selgib täiesti, kui tähele panna seda, mida rahvas kõneleb. Käspre talu põllu sees, mida Jüri kiriku nurmeks kutsutakse, on “vana ilma aegu” olnud tähtis ohverduse koht, ühe suure pedaja all. Käidud koguni Lätimaalt siia hobustega ohverdamas, ja kohalikud sandid olnud jälle omalt poolt hobustega siia kokkukogunud, et ohrviandeid ära vedada. Üks õpetaja lasknud selle männa maha raiduda - puud kutsutud Jüri kirikuks.

E 53691 < Urvaste khk. - G. Kimmel (1923) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010
Katoliku mõju annab end tegelikult tunda veel 1630. a. selles, et talupojad jesuiitide järele igatsevad, kes neile enne abinõuks haiguste vastu pühitsetud leiba ja vett jaganud (Stryk). Üldse on katoliku usk palju järgi rahva hinge järele jätnud, kuid ka paganausul on siin kindlad toed. Üks neist on Voo ehk Võhandu jõgi, mis iseäralise austamise osaliseks sai, mida pikse asupaigaks ja ühes hiitega pühaks peeti, ja millele ohvreid toodi.

E 53693 < Urvaste khk. - G. Kimmel (1923) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010
Issanda Ihu kabel on seisnud Kärgula mõisa lähedal ühe väga vana männa kohal, mis seal praegu seisab, ja kus ka hoone vundament praegu näha, umbes 1 klm. mõisast tulles Urvaste kiriku poole, pahemat kätt tee ääres. siin on vanasti kiriku küla asunud ja praegune Kärgula mõisa, endine Piilpalu (Pillepal/Stryk) asunud Pulliküla asemel, kus ta vundament alles ja näha. Kui nüüd mõis üle toodi ja ta nime “Kirk-küla” - Kärgula sai, siis pidi külas kirik olema.

E 53694 < Urvaste khk. - G. Kimmel (1923)
OS.
Sõja ajal ola Püha Jüri kabeli kiriku kell viidud venelaste poolt ära, kuid mööda Võhandu kallast sõites langenud kell jõkke, sellepärast kannab see koht jões mis kiriku mäe kohal, nime "kellavõrrõng". Iga esimeste suurte pühade hommikul kuulda veel praegu õndsad inimesed kellalöömist.

E 53697 < Urvaste khk. - G. Kimmel (1923) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010
Sõmerpalus, Võhandu kaldal seisab suur 22 sammu ümbert mõõta n.n. Else kivi mille pealt alles tänavu kevade karjalapsed 1831 a. Vene viiekopikalise leidnud. Teda ümbritsev palgimets raiuti alles mineval talvel maha. Kivi on pealt tasaseks põletatud. Rahvas teab rääkida, et vanasti Tõnise päeval siin seapäid ohverdatud. Aastat 35 tagasi vedanud veel karjased ta ümber valget oinast sarvi pidi. Kivi läheduses on väike allik, kuhu katku ajal ratta rummuga liha veetud et katk kaoks.

E 61528/9 < Urvaste khk. - Alice Naelapea (1927) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Hundid.
Kaks heinalist jäänud heinamaa pääl olevasse küüni laastude pääle öömajale. Öösel tulnud küüni hunt, nuusutanud magajaid ja läinud ära. See olnud ajal, mil hundid väga näljased. Mehed saanud aru, et hunt teistele huntidele järele läinud ja roninud hirmuga küüni pääridele. Varsti kuulnud nad väljas suurt müdinat ja suur hundikari tunginud küüni. Mehed lootnud, et hundid neid ei näe, kuid hundiks moondunud nõid märganud neid siiski. Kuidas saaki kätte saada? Hundid asunud hunikusse üheühe pääle ja kõige päälmine püüdnud kareldes mehi kinni haarata. Kuid asjatult. Kogu öö hundid huludes püüdnud saaki. Hommiku valgel mehed näinud, kuidas üks suur hunt küüni ukse alt häbelikult välja püüdnud hiilida ja põgeneda. Kuid hundid näinud seda, hakanud teda tagaajama, saanud metsas nõia kätte, kiskunud ta tükkideks ja söönud ära.

E 64774 (7) < Urvaste khk., Antsla - Harriet Toom (1930) Sisestas Pille Parder 2003
Kui talvel puud on härmas, sajab suvel samal päeval piksevihma.

E 73662 < Urvaste khk. - A. Lõkering (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003
Palmipuudepüha hommikul peksetakse magajat urbaokstega, et tal oleks virge uni.
Palmipuudepühal võetakse peotäis urbi; kellel on paaris, saab käesoleval aastal naisemeheks või neiu jälle naiseks.

E 73662/3 < Urvaste khk. - A. Lõkering (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003 [puu/kal]
Lihavõtte esimesel pühal, enne päikese tõusu tuuakse laaste tuppa, siis leitakse suvel palju linnupesi.

E 74820 (8) < Urvaste khk., Sulbi al. - Alvine Prentsel, Võru Gümnaasiumi õpilane (1931) Sisestas Salle Kajak 2010
Noored toovad sülega puid tuppa, kui paarisarv on siis abiellub see uuel aastal.

E 74828 (6) < Urvaste khk., Vagula k. - Elvy Kabul, 17 a., Võru Gümnaasiumi õpilane (1931) Sisestas Salle Kajak 2010
Tuuakse riidast puid ilma lugemata. Kui puud on paaris, siis saab puutooja sel aastal mehele, kui ei - peab veel ootama. Samuti toimitakse ka aiataeivaste huupi ümbert kinni võtmisega.

E 74835 (8) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Olly Antsov, 15 a., Kaika algkooli õpilane < Meos Antsov, 82 a. (1931) Sisestas Salle Kajak 2010
Vana-aasta õhtul tõid neiud tuppa puid ja kelle halud paaris olid, sai järgneval aastal mehele.

E I 35 (263) < Urvaste khk. - M. J. Eisen (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kauksis on org ja orus küngas, seal ka allikas, kust vett välja voolab, mis nagu heliseb. Sinna allikasse on vanal ajal palju kulda ja hõbedat maetud.

E I 45 (316) < Urvaste khk. - M. J. Eisen < J. Jung (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 [puu]
Vana-Antsla vallamaja lähedal on pedajas olnud, mida rahvas Kummarduse pedajaks hüüdnud, nüüd maha raiutud. Vanasti käidud seal ohverdamas ja palvetamas.

E I 45 (317) < Urvaste khk - M. J. Eisen< J. Jung(?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 [puu]
Ka Ivaski talu maal olnud vanasti püha pedajas.

E IX 41 (128) < Urvaste khk. - M.J.Eisen < kaupmees Kähr Sisestas Pille Parder 2003
Vaabina vallas jaagumäe talus kasvas vana mänd. Ühed ütlesid, et see on Karl XII mänd, teised jälle, et rootsiaegne. Viimasel ajal hakanud mänd kuivama, peremees raiunud maha.
Korra mõnekümne aasta eest tulnud selle männi juurde 3 rootslast, mõõtnud männi juurest mitmesse külge, kaevanud siis kasti maa seest välja, viinud ära.

E X 3 (4) < Urvaste khk. - M.J.Eisen < Kärt Sisestas Pille Parder 2003
Karl XII puud.
Varbue Tille oru mäel on 3 tamme ja kask Karl XII istutatud.

E I 45 (316) < Urvaste khk. - M. J. Eisen < J. Jung (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vana-Antsla vallamaja lähedal on pedajas olnud, mida rahvas Kummarduse pedajaks hüüdnud, nüüd maha raiutud. Vanasti käidud seal ohverdamas ja palvetamas.

E I 45 (317) < Urvaste khk - M. J. Eisen< J. Jung(?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003 [puu]
Ka Ivaski talu maal olnud vanasti püha pedajas.

E III 35 (186) < Uus-Antsla khk. < Urvaste khk - M.J.Eisen < Sisestas Kristi Grünberg 2003
Uue-Antsla mõisa põllul kasvas vanasti suur pedajas. Seda hüüti sandipedajaks. See sandipedajas oli kardetav puu. Ta saatis inimesi eksiteele. Suvel ei olnud vigagi, aga talvel oli asi halb. Hobusemehed läksid tihti ta juurde pimedas välja, aga siis tee peale nad pedaja juurest ei osanud. Korra sõitnud mees õhtu videvikust peale hommiku ??? valgeni pedaja lähedal ringi, ilma et õigele teele oleks jäänud.

E IX 23 (73) < Urvaste khk., Liinamäe - M.J.Eisen < kaupmees Kähr Sisestas Pille Parder 2003 [järv/kirik]
Rootsi kirik.
Liinamäe vallas Lõõdla järve ääres on rootsi kiriku varemed. Seal olnud vanasti ilus rootsi kirik, kuid sõja ajal hävitatud kirik ära, kirikukell aga lastud Lõõdla järve. Selge vagusa ilmaga olla praegu veel järve põhjast kella äärt näha.

E X 3 (4) < Urvaste khk. - M.J.Eisen < Kärt Sisestas Pille Parder 2003
Karl XII puud.
Varbue Tille oru mäel on 3 tamme ja kask Karl XII istutatud.

E 73587 (1) < Antsla v. - Joh. Wähi < Elisabeth Valner, 70 a., Sohfia Rimm, 70 a. (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003 [puu/kal]
Palmipuudepüha:
palmipuudepühal katsusid pereinimesed hästi varakult üles tõusta, iseäranis pereisa, et väljast pajuurbe tuua magajate peksmiseks. Järelikult pidi siis järgneval kevadel hää lambaõnn olema.

E 73587/8 (3) < Antsla v. - Joh. Wähi < Elisabeth Valner, 70 a., Sohfia Rimm, 70 a. (1931) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2003
Suur Reede.
Suurel Reedel pistsid mesinikud oma mesipuupragudesse kadakaoksi, et mesilased häste sigiks. Naissugu keetnud mune ja viinud neid kirikuõpetajale, tänuks sai igaüks suudluse, mis pidi tähendama: mehele saamist, lasterohkust j.n.e.

EKRK I 11, 473 (69) < Urvaste khk., Sõmerpalu v., Kurenurme k. < Kambja khk., Krüüdneri v. - Arkaadi Reigo < Ale Viljaste, s. 1892 (1956) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Kui puu lõikat noorõkuu kuivaga, saava kuiva ku kõlisõs.

EKRK I 11, 475 (74) < Urvaste khk., Sõmerpalu v., Kurenurme k. < Kambja khk., Krüüdneri v. - Arkaadi Reigo < Ale Viljaste, s. 1892 (1956) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Kesvä külvetäs sõss ku pääsükesel om neli munna pesän, sõss omma pedäjä kasu loogan ja pihlõ äitsese.

EKRK I 19, 189 < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurenurme k. - Arkaadi Reigo < Elisabeth Perv (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Latsõ ristmise kombit.
Ku ma olli ristivanõmbas, sõss juusksõmi ristmiseviiga ümbre maja, sõss saavat virk lats. Tütärlatsõ ristmise vesi tull visata äitsevä puu pääle, sõss saavat illus lats; poiskõsõ ristmise vesi tull visata korgõ puu pääle, sõss saavat korgõ ammõti pääle.

EKRK I 19, 203 (137) < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurenurme k. - Arkaadi Reigo < Märt Perv (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Kuiv aig.
Meil suu veeren olli armõdu suurõ pajju, säätse suurõ süämegä. Esä tull ja ütel ütepäävä vanõmbalõ vellele Kaarlilõ, et mine rao nuu pajju är, no ommu hää aig - vanakuu kuiv - sõss ei kasu uvvõ ja maa saa põllu ala võtta. Veli läts ja ragusi pajju är ja ega es kasu inämb õigõt võssu ja pajju häädügi är.
Ma iks olõ ütelnü, et näet, tä iks mõos kah, tuu kuiv aig.

EKRK I 19, 215/6 (141) < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurenurme k. - Arkaadi Reigo < Herbert Kaska (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Pedajamägi.
Vanadelt inimestelt ja rahvasuust on kuulda olnud, et vanal ajal olnud meie maal suur sõda. Kõneldi, et Rootsi kuningas oli väga kuulus ja vägev mees. Ta oli löönud meie ümbrusse ühe kõrge mäe otsa pedäjä latvapidi maa sisse. Ise oli öelnud: „Kui see pedajas kasvama läheb, saab sellel maal kunagi kuulsus olema.“
Pedajas oli läinud tõesti kasvama. Sellel mäel on kolme talu piirid: Pruuli, Jaagu noor ja Jaagu vana talu. See pedajas oli haruldaselt suur, umbes nelikümmend tolli jäme. Ta oleks veel praegu kasvanud, kui poisid seda jaaniõhtul põlema ei oleks pannud. Pedajas põles peaaegu maha, ainult paari meetri pikkune känd jäi järele. Ise seisis veel mitmeid aastaid. Viimaks lõikasid kalamehed ta maha ja tegid tulispirdudeks.
Mäe otsas on veel see känd alles. Seda mäge kutsutakse praegu Pedaja mäeks.
Kõneldi veel, et vanasti elanud Jaagu talus kolm venda. Vendadel olnud väga palju raha. Nad olid pannud raha suurde patta ja matnud selle maa sisse sinna kuhu pedaja ladva vari jaanipäeva hommikul päikese tõusu ajal ulatas.

EKRK I 19, 243 (183) < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurenurme k. - Arkaadi Reigo < Elisabeth Tromm (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Kaarakülvi aigu kaeti, määntse omma lepä. Ku lepä olli tilgan, sõss saa hää kaarasuvi, a ku lepä olli uan, sõss saa hää hernesuvi.

EKRK I 19, 243 (188) < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurenurme k. - Arkaadi Reigo < Elisabeth Tromm (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Kesvä külvetäs sõss, ku pedäjä kasvi omma loogan vai pääsläse pesän omm neli munna.

EKRK I 19, 261 (238) < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurenurme k. - Arkaadi Reigo < Marie Rebane (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Ehitusmaterjal lõigatas kuival ajal, pehmega lõigatu puule lüü pehästüse sisse.

EKRK I 19, 265 (262) < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurenurme k. - Arkaadi Reigo < Aliide Sarapuu (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Ku uibu äitses katõl kuul, saa pallu ubinit.

EKRK I 19, 273 (277) < Urvaste khk., Sõmerpalu khk., Kurenurme k. - Arkaadi Reigo < Linda Alla (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Kombeist maja (elamu) juures.
Maja ehitamiseks palgid lõigatakse vanakuu kuivaga, siis maja saab seest kuiv ja palgid ei lähe mädanema.
Majja viiakse kõige enne leiba ja raudraha. Leib pannakse lauale ja raudraha visatakse ahju peale, siis on majas alati leiba ja raha.
Kõigist neist kombeist on kinni peetud Haavistu talu ehitamisel.

RKM II 47, 202 (6) < Urvaste khk., Urvaste v. - Elfriede Siil < Kristjan Aman, s. 1865 (1955) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Endisesse Kärgula mõisa minnes (Ruhiku ja endise Kärgula mõisa vahelisel teel) on kaks pedajat teine teisel pool teed, seal arvatakse rootslaste matus olevat.

RKM II 47, 203/4 (7) < Urvaste khk., Urvaste v. - Elfriede Siil < Kristjan Neumann, s. 1864 (1955) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Märdäni talu perremehe nimi ollu Vaija. Taa Puul Jaan ollu sääl sulasõn. Sääl tarõ man ollu üts väega suur ja jämme pihlõ.
Üte päävä nakanu Puul Jaan tuud pihlõ maha raguma. Vaija kiilnu külh, et taad ei tohi iks maha raguda, et taa om vana ja tähtsä puu, et las täl olla, nigu mälestüses inne.
Puul Jaan ei olõ tuust midägi kullõlnu, mugu ragunu. Annu tõsõl raguda, suur jämme puu kirvõga maha võtta, tuu om tükk tüüd.
Ei olõ midägi ollu, saanu pia joba maha raotus, ku löönü viil perämäist lastu, nigu löönü, nii tuu perämäne last karanu tälle silmä pääle ja silm pääst vällä. Jäänüki üte silmäga.

RKM II 47, 267/418 (1-25) < Urvaste khk., Urvaste v. - Elfriede Siil (1955) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Sastavi ristimets Urvastes.
a. Objektiivseid tähelepanekuid ja arutlusi.
1. Kui maanteed mööda liikuda Urvaste kiriku juurest endise Urvaste mõisa suunas, siis umbes 1 km enne mõisat asetseb Sastavi mägi, nii et maantee läheb peaaegu mäe keskkohast läbi.
Maantee suunas on mäe ulatus pikuti kummalgi pool teed umb. 150 m, ristakuti maantee suhtes on mäe ulatus kohati mitmesugune, nii on raske otsustada ses suhtes ta ulatust, kuna see nõuaks spetsiaalset kaardiprojektsioonilist registreerumist - mõõtmise tööd, mis polnud mu ülesanne.
Sastavi mäel kui ka enne ja pärast mäge kasvavad peamiselt männid, kuused ning mõned üksikud haavad ja kased, peale nende veel lepapõõsad, vabarnad jne.
Sastavi mägi, kuigi kohapealne rahvas nimetab teda mäeks, ei ole üldse mägi füüsikalise geograafia mõttes, kuna ta on võrdlemisi madal, nii et ta kõrgus kõige madalamate punktide suhtes pahemal pool maanteed on umb. 1,5-2 m, paremal pool 2-2,5 m, kui liikumissuunaks oli võetud suund kiriku poolt endise mõisa poole.
Sastavi mäe vasakul küljel (arvestades endise liikumissuunaga) on kunagi kindlasti asetsenud talu, mis rahva mälestuse andmetel umb. 85 a. tagasi (arvatud 1955. a.) maha põlenud. Talu on põlema süüdanud pikselöök, nagu jutustab Kristjan Aman, kelle isa olnud mõisa moonamees ning kes enne Kristjan Amani sündimist elanud ses talus kõrvulisena (kaasüürilisena).
Talu hüütud tol ajal Sastavi taluks ning see olnud kasutada peamiselt Urvaste mõisa metsavahi Peep Kerge käes.
2. Urvaste mõisa omanikuks olnud sel korral ja varemini rahvamälestuse järgi Hermann von Samsoni (Himmelstjerna) isa.
Hermann v. Samsoni kasuema, keda Urvaste rahvas millegipärast hüüab Margõtiks, on olnud patoloogiliselt õel, sadistlik tüüp, kes on nõudnud oma mehelt, et viimane kohtleks mõisale alluvaid talupoegi erakordse rangusega - nuhtleks neid ühtelugu.
Näit. olnud Margõti poolt kehtima pandud nõue, et mõisa lehmatüdrukud pidanud moldidesse urineerima. Tõrkunud lehmatüdrukud sellist võrdlemisi ebameeldivat käsku täitmast, siis olnud asja lahendus võrdlemisi lihtne - Margõt nõudnud oma mehelt tõrkujatele ihunuhtlust. Urvaste mõisa pargis teatakse praegugi kohta näidata, kus tööinimesi peksupingil nuheldud.
Igal talul tulnud mõisale kedrata 10 naela linu. Lõng pidanud olema kedratud nõnda peenikeseks kui rulliniit. Kui noored talutüdrukud tulnud mõisasse kedratud lõnga haspeldama, siis viibinud haspeldamise juures alati paruniproua Margõt, kes jälginud, kas haspeldamise puhul ei katke lõng. Katkenud mõnel tüdrukul vähemalt kaks korda lõng, siis lasknud paruniproua tüdruku sõrmede ümber siduda takud, mis põlema süüdatud. Ei aidanud ka see, saadetud tüdruk peksupingile.
Mõisatööde juures sõitnud Margõt hobusega ratsutades ringi, ikka töö juurest töö juurde, jälginud maarahva tööd, et vahest tabab kuski mõne inimese, keda oleks võimalik peksupingile saata.
Margõti mees ei olevat alati nõus olnud, et inimesi karistatakse iga tühiasja pärast. Ses suhtes on Margõtil oma mehega alalisi vaidlusi, tülitsemisi olnud. Ei annud mees ta nõudmistele järele, läinud Margõt Sastavi metsa. Metsas tabanud teda harilikult minestushoog, nii et kaotanud teadvuse. Metsast lasknud teda siis vanaherra meelemärkuseta olekus mõisasse tuua, kus teda tohterdama hakatud.
3. Juba nendegi paari näite alusel selgub psühhopatoloogilise taipega vaatlejale, et Margõt omas psühhopaatilise konstitutsiooni, et ta oli sadist-hüsteerik, keda sageli tabasid intensiivsed vihaafektid, akuutsed hüsteeriahood, mis sageli lõppesid teadvuse kaotusega.
Teadvuse kaotus on niisugustel puhkudel ainuke psühhopatoloogiliselt mõistetav lahendus, lunastus, mis silmapilkselt vabastab inimese tohututest kannatustest, kannatustest, mida tekitanud üliintensiivne viha. Ei järgneks teadvuse kaotust, siis kannataks inimene hirmsa piina all, et ta kasvõi püherdaks maas, näriks oma ihuliikmeid hammastega, peksaks pead vastu seina, kisendaks jne.
See vihaafektidest tingitud hüsteerikute piin piina kulminatsiooni momentidel on hirmuäratav, absoluutselt kramplik, nii et teatud tüübid, keda ei taba teadvuse kaotus, tapavad end otsekohe. Selliseid enesetapjaid on maailmas aegade jooksul miljoneid olnud.
Teadvuse kaotus ei järgne mitte iga sadist-hüsteeriku puhul, vaid on vägagi palju sadist-hüsteerikuid, keda kunagi ei taba teadvuse kaotus, olgu hüsteeriahoog kuitahes intensiivne, vihaafektid kuitahes hirmuäratavad, märatsevad. Kuid teadvuse kaotus teatud mõttes on iga sadist-hüsteeriku puhul igal juhul olemas, kuna on tuhmunud või lakanud olemast kas totaalselt või partsiaalselt ratsionaalne mõtlemine - mõtlemine kui loogiline protsess, järgnegu siis minestus või ärgu järgnegu.
Sadism-hüsteeria koos korduvate minestushoogudega muutub hüsteerikule aegade jooksul omamoodi naudingu allikaks, muutub ülimaks elusisuks, nii et tavaliselt need, keda tabab minestushoog, ei jõua kunagi enesetapmiseni. Minestuse spetsiifiline nauding, see on teadvusetult (alateadvuslikult) igatsetav asi neile, kes millegi all hirmsasti kannatavad. Seega on ka mõnevõrra (osalt) seletatav, mispärast Margõt kunagi ei jõudnud enesetapmiseni, kuigi ta alati ütles, kui Sastavi metsa läks, et poob enese üles.
On ka märkimisväärne asjaolu, mida on tähele pannud ning kirjeldanud juba kirjanik F. M. Dostojevski (1821-1881), et sadistide-hüsteerikute ja epileptikute hulgas on suhteliselt enam teisetapjaid kui enesetapjaid.
Kuna aga sagedased vihaafektid, hüsteeria- ja minestushood pikkamisi, kuid järjekindlasti nõrgestavad organismi, siis on siingi tegu omamoodi pikaldase, kuid tahtmatu „enesetapmisega“.
Kõige enam kurnavad organismi need teadvuse kaotuse hood, mis tabavad epileptikuid. Oluline erinevus epileptiliste ja hüsteeriliste minestushoogude suhtes seisneb selles, et epilepsia puhul kangestushoog saabub võrdlemisi järsku, n-ö. silmapilkselt, et epileptilise seisundi algusmomendi ja teadvuse hämardumise algusmomendi vahel on peaaegu alati mõni sekund või maksimaalselt paarkümmend sekundit, kuid hüsteeria algusmomendi ning viimasele järgneva minestushoo algusmomendi vahel on ajaliselt pikem kestvus - isegi 30 minutit või veelgi enam, milline kestvus epilepsia puhul iialgi võimalik ei ole.
Nii ongi arusaadav, et Margõtit tabas minestushoog alles Sastavi metsas, mis mõisast umbes 1 km eemal, kuigi hüsteeriline seisund oli alanud üpris varem - juba mõisas või põllul jne. On terve rida muidki hüsteerikute tüüpe, nagu näit. masohhistid-hüsteerikud, melanhoolikud-hüsteerikud jt., kuid neid me ei käsitle.
4. Esitatud psühhopatoloogiasse kuuluvad märkmed ei oleks siinkohal üldse tarvilikud, kui nad ei aitaks kübetki mõista Margõti lugu.
Rahvajutuliste vihjete järgi tuleb välja, et just sellest ajast alates, mil Margõt hakkas käima Sastavi mäele end „pooma“, on see paik seotud mitmesuguste õudsete lugudega, nii et pärast Margõti surma on Sastavi mets ning mägi paljude urvastlaste kujutluses õudseks muutunud, nii et siit möödujad on öösiti tonte ja muid viirastusi näinud.
Margõti matuse kirjeldus, mille mulle esitasid mitmed urvastlased (Märt Lõo (Lazarus), Kristjan Neumann, Kristjan Aman jt.), tõendab, et rahval on asjasse täiesti ühelaadne suhtumine, mis Margõti on viinud ühendusse vanakurjaga.
Kõik rahvajutud, mis kuidagi ühenduses Sastaviga, esitan käesoleva töö lõpposas, siinkohal jätkan veelgi üldiste märkmete esitamist, et anda asja kohta mingi esialgne kirjeldus, mis teadagi on üldjooneline, väga puudulik, kuna oma viimasel uurimisreisil Urvastesse (27. aug. - 3. sept. 1955) jälgisin peamiselt etnograafilisi ja foneetilisi nähtusi, nii et see ülipisike rahvaluuleline materjal, mille saavutasin, on kõigele muule nagu päälekauba saavutatud, kogemata saavutatud.
Kuna olen Urvastes sündinud, kasvanud, pikemat aega elanud ning tunnen küllaldaselt Urvaste murrakut, siis ei ole mul urvastlaste-jutustajatega kontakti saavutamine nõnda raske või peaaegu võimatu nagu võhivõõral kogujal, kes siia satub esmakordselt, kes ei tunne korralikult murrakut, kohaliku elu iseärasusi jne. Ometi märkasin, et väga vanad inimesed (75-95-aastased), kes veel midagi mäletavad, midagi teavad, ei armasta rääkida Sastavist, eriti siis, kui nad koguja juures Sastavi suhtes huvi märkavad või seda aimavad. Niisamuti ei räägi nad ses asjas võõrastele mitte midagi, nii et võõraste töö sel alal oleks vaid tühi töö ning vaimunärimine.
Kõik need väga vanad inimesed, kes veel midagi teavad, mäletavad, on usklikud inimesed, kellel juba seetõttu Sastavist pajatamine on üpris vastumeelne. Mul igatahes jäi selline mulje, et Sastavist teatakse võrratult enam kui kõik need pisijoonelised riismekesed, mida allakirjutanu saavutada võis.
5. Tähtis on asjaolu, et Sastavi mägi ja mets on tihedasti seotud piksega. Vanad ja väga vanad urvastlased teavad rääkida, et juba endisajal paukunud pikne kõige vägevamini ikka Sastavi kohal. Isegi keskealised ja nooremad inimesed väidavad, et kui Urvastes on äiksevihm, et siis sünnib äikse poolt sünnitatud kahjusid kõige enam Sastavis, märksa vähem muudes Urvaste osades. Miks just Sastavis, seda polnud võimalik üksikasjalikult uurida, kuna mu uurimismatka siht oli teine, pealegi puudus mul vastav ettevalmistustöö selliseks uurimiseks.
Liikudes Sastavi metsas võisin ka ise veenduda, et siin on äikse kahjustustöö tõepoolest suurem kui kuski mujal Urvastes. Metsa all leidsin mitmeid puid, mida olid purustanud kuni tüveni vägevad äikselöögid. Sõjaaegse purustustööga neid siduda ei saa, ei tohi, kuna Sastavi all ei toimunud üldse lahingulist tegevust. Sastavi metsas leiduvad küll mõned sõjaaegsed üksikmehe kaevikud, kuulipildujapesad, kuid need on siia kaevatud lahingulise väljaõppe otstarbel, nii et lahinguid need pole näinudki, nagu tõendavad kohapealsed inimesed ja tõendab maastiku hoolsam vaatlus.
Loodusteaduslikult on võimalik, et äike ühtedes paikades suhteliselt enam viibib, enam purustab kui teistes paikades, nii ka Sastavis. Selleks on mitmed loodusteaduslikud põhjused.
Juba väga vanal ajal, mil Margõti lugusid olemaski ei saanud olla, pidi äikse tegevus Sastavi kohal vägev või igatahes vägevam olema kui muudes Urvaste paikades. Seega omandas see paik ammu enne Margõti lugusid kohaliku rahva teadvuses erilise tähenduse - mütoloogilise tähenduse. Peale äikese pidi olema teisigi põhjusi, miks paik enne Margõti lugusid iseäraliku tähenduse omandas, kuid nende selgitamine nõuaks pikemaaegset spetsiaaluurimist. Oletusi ja vaateid on mul mitmeid, kuid nende esitamine on nüüd enneaegne.
Hilisemad Margõti lood peavad seega olema vaid pisikesed lisandid eelkäivatele vanematele lugudele, nii et need viimased hoopis teistsugusest allikast ja vaimulaadist peaksid pärinema. Igatahes omaks edaspidi mõtet uurida Sastavi paikkonnas, aga ka kogu Võru rajoonis, loomohvrite küsimust, äikse ja piksega seotud kombe rudimente jne., kuigi viimaste uurimine on nüüd juba saatuslikult hiljaks jäänud.
Olgu veel muuseas öeldud, et Võhandu jõgi, mis vanal ajal enam kui ükski teine paik kogu Eestis oli seotud äiksega, nii et Johann Gutsleffki (1605?-1657) seda pisut aimas, pole Sastavist kuigi kaugel - umb. 5,5 km.
6. Teine iseärasus, mis muu ümbruskonnaga võrreldes ka eriti silmatorkav, on see, et Sastavi all või Sastavi läheduses märgatakse enam hunte kui kuski mujal Urvastes.
Paar päeva enne minu Urvastesse saabumist olid hundid Sastavi all hobuse ära murdnud.
Eriti etnograafilise materjali kogumistöö huvides tuli mul tihti Sastavist mööda liikuda, ikka sinna ja tagasi. Algul ei tahtnud kuidagi uskuda, et siinkandis hundid liikvel on, kuni veendusin, et on. 29. augustil 1955 liikusin õhtu eel Sastavist mööda, liikusin võrdlemisi kiiresti, sest lühikese aja jooksul tuli läbi käia küllaltki suured distantsid. Vaistlikult vaatasin Sastavi mäel tagasi, siis nägingi, et keset Sastavi teed vahtis hunt mulle järele. Vaatasime mõlemad teineteise suunas umbes 5-10 sekundit, siis äkki saabus sessamas suunas, kus liikusin, mottorrattur ning hunt kadus.
Kristjan Aman jutustas, et vanemal ajal, eriti küll Vene-Türgi sõja päevil (1877-1878) on Sastavi piirkonnas väga palju hunte liikunud, tihti karjadena. Vene-Türgi sõja päevil on kord 3 soldatit Sastavi piirkonnas huntide poolt ära murtud. Sõdurid olnud korteris Sastavi läheduses. Kord jätnud nad püssid oma peatuspaika, läinud niisama Sastavi teele jalutama. Seal siis õnnetus juhtunudki.
Huntide liikumine Sastavi all ja mujal Urvastes algab küll rohkem talvel - veebruaris ja märtsis.
Eks hirm huntide puhul lisa ka mõne joonekese Sastavile.
7. Sastavi mäel on rohkesti röövimisi ette tulnud, eriti vanemal ajal. Nähtavasti on ses piirkonnas kunagi röövlijõugud liikunud.
Kristjan Aman jutustas, et umb. 55-60 a. tagasi (arvates 1955. aastast) talle kord öösel Sastavi mäel röövlid kallale tunginud. Kristjan Aman sõitnud vankril ning silmanud umbkaudselt ette, et teda varitsevad teel mingisugused kahtlased kogud. Aman tõmmanud hobusele viimase auru peale, see kihutanud, mis veel suutnud. Tagant lastud püssist küll mitu pauku järele, kuid Aman siiski pääsenud, tänu väledale hobusele.
Niisiis on mainitud juba 3 tähtsat asjaolu (pikne, hundid, röövlid), mis kõik kokku on tekitanud hirmu, erilise meeleolu Sastavi suhtes, nii et veel nüüdki (a. 1955) öine rändaja või sõitja püüab sealt kiiresti-kiiresti mööduda.
8. Jääb veel mainida neljas asjaolu, mis eriti peaks huvitama rahvaluule seisukohalt. See on - ristid Sastavi metsa puudel, mis sinna lõigutud matuseliste poolt.
See komme on praegu (a. 1955) niisama elujõuline ning võimas nagu endisel ajal, mitte üksnes Urvastes, vaid kogu Võru rajoonis. Et see vaieldamatult nii on, saan tõendama oma edaspidistes töödes, kus järk-järgult vaatluse alla võtan kõik Võru rajoonis esinevad ristimetsad.
Kui liikuda endisest Urvaste mõisast kiriku poole, siis leidub Sastavi mäe paremal küljel umb. 1 km ulatuses palju riste puudel. Tahtsin teada saada, palju võiks riste puudel leiduda.
Hakkasin riste loendama - sain 54 risti. Riste on aga märksa enam, kuna suutsin registreerida ainult need, mis hõlpsamini silma puutusid, paljud muidugi jäid kogemata tähele panemata, kuna selline registreerimistöö nõuab korraga mitme inimese hoolsat koostööd ja tublisti aega, mida minul aga nii vähe oli. Tähendab - need 54 risti on ristid, mis kõige tavalisemal vaatlusel silma torkasid. Palju võiks neid küll kõige hoolsama ja täpipealse vaatluse teel avastada - arvan, et vähemalt 80-90 või veel enam.
9. Kõigepealt on tähelepanuväärne, igale möödujale nähtav, et ristid on lõigutud puudesse ainult paremat kätt, vasakul pool maanteed ei leidu absoluutselt mitte ainsatki risti. Liikkumissihiks oli arvestatud - tee endise mõisa poolt kiriku suunas.
Vasakul pool maanteed on niisamasugused puud kui paremal pool, nad on teest niisama kaugel jne. - ühesõnaga mõlemal pool on ühelaadilised tingimused, nii et pole ühtki arukat põhjust parema poole kasuks, vasaku kahjuks, ometi on kõik ristid paremale poole tehtud. On see siis paljas juhuslikkus, tähelepanematus, kogemata sündinud asi, naljaviluks nii; vastuoksa - siin peitub kindel süsteem, raudne järjekindlus, hoolas tähelepanelikkus, nii et tähelepanematusest, juhuslikkusest, naljavilulikkusest jne. ei saa juttugi olla.
Tähendab - põhjus peab olema ning on mütoloogiline, ükskõik, kas ristitegijad seda taipavad või mitte, tunnistavad või mitte.
Kui surnuaiast maanteed mööda tagasi sõita, siis jäävad ristid puudel vasakut kätt, milline asjaolu ongi oluline kodukäijate suhtes. Kuna polnud muude ülesannete tõttu aega koguda vastavaid teateid ja kombestiku ainestikku kodukäijate kohta, mida Urvastes rohkesti peaks leiduma, siis kodukäijate küsimuse juures rohkem ma ei peatu.
10. Sastavi mäel kasvavad, nagu eespool mainitud, peamiselt männid ja kuused, harvemini kased ja haavad. Ristide hulk, mis on lõigutud puudele, on puuliikide seisukohalt järgmine:
mändidele: 27 (risti),
kuuskedele: 20,
kaskedele: 7,
haabadele: 0.
11. Oluline on, et haabadele pole lõigutud mitte ainsatki risti. Haab võib asetseda mõne teise puuliigiga kõrvuti, isegi nii, et temasse oleks igas suhtes soodsam ning otstarbekohasem risti lõigata, kuid ometi ei olnud keegi Sastavis haavapuukoorde risti lõiganud. Miks see nii on, on väga raske seletada, kuigi mõned Urvaste inimesed arvavad siin puhtpraktilise põhjuse peituvat.
Ei saa öelda, et Sastavi haabadele ei oleks kunagi varem riste lõigutud. Veel 1950. a., võib-olla hiljemgi, kui ma ei eksi, võis ka haabadel riste märgata, kuigi ma tol ajal (peamiselt küll murdeainestiku kogumis-, murdeuurimisreisidel) nähtusele vajalikku tähelepanu ei taibanud osutada.
Huvitav ning väga õpetlik on ristiga puid ja ristimetsi kõrvutada muistsete hiiepuude ja hiitega, samuti ka nn. ehitud puudega.
Hiiepuudena austati vanasti tamme, leppa, saart, pihelgat, jalakat, vahtrat, pärna, haaba, remmelgat, kadakat, mändi, kuuske, harva muidki (toomepõõsas jt.). Seega kasutati hiiepuudena ja hiiemetsadena muistsel ajal väga paljusid puuliike, nii et kõik viimseni polegi rahvaluuleteadusele teada. Kõikide muude puude hulgas on mõnelt poolt peetud tamme kõige vanemaks ning ürgsemaks hiiepuude liigiks. Kas see tõeliselt nii on või mitte, seda ei ole keegi tänini teadusliku täpipealisusega tõestada suutnud. Oletatud on küll mõndagi ning oletatakse veel.
Nn. ehitud puudena, kus puude otsa pandi või kinnitati ohvriandidena või andidena paelu, linte, lõngu, riidetükke, linapeosid, preese, sõlgi, riideid, rätikuid, tanusid, mütse, vöösid, sukki, kindaid, palmikuid, kohati ka lillepärgi, soolatopse jne., esinevad kas hiie- või mittehiiepuud, kusjuures mõnedele puudele ka ristikesi riputati või puule pandi puurist otsa, puu alla aga maeti raha. Endisajal üksikud ristiga puud kõige muu kõrval esindavad minu arvates ülemineku- e. siirdeastet ehitud puude liigist ristiga puude liiki. Seega nad peaksid olema nn. ristimetsade vahetuks eelastmeks.
Ehitud puudena austati vanasti jalakat, haaba, pärna, tamme, kuuske, mändi, elupuud, pihelgat ja veel mõnda üksikut. Näib, et ehitud puudena kasutati suhteliselt vähem puuliike kui hiiepuude, hiiemetsade või hiiesalude puhul. Niisamuti näib ning on väga tõenäone, et ristiga märgitud puudena kasutatakse tänapäeval (s.o. 1955. a.) suhteliselt märksa vähem puuliike kui endisaegsete nn. ehitud puude puhul. Teadagi esineb mainitud oletuste puhul leegion küsimusi ning probleeme, millede lahenduskatsete esitamiseks puudub siinkohal küllaldane ruum.
Haab, mis igatahes vanasti või vanemal ajal kogu Eestis pidi esinema hiiepuuna, ehitud puuna, harva ka ristiga märgitud puuna, on uuemal ajal oluliselt oma tähtsuse kaotanud, nii et näiteks Urvaste Sastavis ei esinenud ta enam millenagi. Ristipuudena esinevad nüüd valdavas ülekaalus peamiselt männid ja kuused, puud, mis väga vanal või vanal ajal suhteliselt teiste puuliikidega ei pääsenud ülekaalukale domineerivusele nagu hiljem.
Tuleks spetsiaalselt uurida, kuivõrd haab kogu Eestis on taandunud või kohati ka mitte taandunud jne., et midagi kindlamat öelda.
12. Nagu statistikast nähtub, on suhteliselt kõige enam eelistatud mände (27). Diferents näit. kuuskede (20) suhtes on küll kaunis väike (27-20=7), kuid diferents saaks kindlasti olema suurem mändide kasuks ka siis, kui saaks teostatud täpsem ristipuude loendamine - s.t. kui saaks loendatud kõikide ristipuude hulk viimseni.
Kui Adam Oleariuse (1603-1671) reisikirjelduste ilmumisaastail (1663, 1671, 1696) Oleariuse teateil mäeküngastel valiti mõned kuni ladvani okstest laasitud puud, millele punased paelad ümber mähiti jne., siis 1955. a. keegi enam kombetäitmise huvides ristipuud ladvani laasima ei hakka, kuna on valitud sellised puud (näit. männid), mis looduslikult peaaegu ladvani on ilma laasimata „laasitud“ - oksteta.
Sastavis märkasin, peamiselt kuuskede puhul, et mõnel kuusel olid mõned oksad vaid selleks ära lõigatud, maha raiutud, et puutüvele ruumi muretseda risti tegemise jaoks, rohkem ma kombetäitmise huvides puude laasimist ei märganud.
Kuid ikkagi jääb seegi võimalus, et Sastavis risti lõikamisel puusse ka mõnes muus mõttes (kuigi ebateadlikult) ristipuult oksi maha raiutakse - ristipuud laasitakse. Mõned üksikud juhud lubavad seda oletada. Ristipuude vaatlemisel, registreerimisel on kõige muu vajaliku kõrval väga oluline seda silmas pidada.
13. Veel on tähelepanuväärne, et kõik ristid, olgu nad lõigatud mändidele, kuuskedele või kaskedele, on lõigatud ainult neile puile, mis asetsevad kõige enam maantee ääres. Teistel puudel, mis jäävad kasvõi pisutki metsa alla varju, teiste puude taha, ei leidu ainsatki risti. Ikka on valitud ristilõikamisel niisugune puu, mis maanteele võrdlemisi lähedal ning maanteele hästi nähtav.
Ses võib taibata 1) kui mälestusmärki surnule, mis esineb ainuüksi mälestamise ning mälestusväärsuse mõttes või austuse ja leina märgina; 2) kui mütoloogilist kaitsevahendit surnu - kodukäija vastu (et viimast surnuaeda tagasi peletada), milline mõte ka tõesti Urvastes (ja mujal) laialdaselt esinenud on ning esineb nüüdki (1955. a.) mõnede juures ebateadlikult, harvemini teadlikult; 3) kui teatud paiga looduslikke tähistuselemente, mis algupäralt hoopis vanemasse aega kuuluvad kui usk kodukäijatesse, nimelt hiiepuude, hiiemetsade, hiiesalude ja nn. ehitud puude ajajärku, millest allpool koos tähistuselementide mõistega mõningaid näiteid toome.
Tarvilik on kõrvutamise mõttes mainida, et muistsel ajal pühas paigas olev puu, salu või mets oli kuidagi nagu eriliselt valitud, nii et maastik teda kuidagi nagu eriliselt või tähendusrikkalt tähistas, alla kriipsutas, tähistajaks võis olla mägi, küngas, lage koht, allikas, lohk, tiik, loik, „poolsaar“ jne., aga ka seegi, et puu, salu või mets seisis üksikuna, või siis see, et puu või puud arvati nn. rändanud puude hulka jne.
Juba Henricus de Lettis oma kuulsas kroonikas kirjeldab Virumaal üht mäel olevat metsa, kus saarlaste paganlik jumal asunud jne., niisiis - looduslikuks tähistajaks on siin mägi.
Niisama ka paljud teised vanemad autorid, uurijad esitavad mitmesuguste paikade looduslikke tähistuselemente (milledest osa eespool mainitud), näit. August Wilhelm Hupel (1737-1819) avaldab tähelepanekuid, et pühad puud on enamasti kuused, mis asetsevad küngastel, lagedal, allikate ääres või mujal kas üksikult või mitmekesi - salguti jne. Nii esineb Hupeli puhul terve rida looduslikke tähistuselemente. Kõikide teiste vanemate kui ka hilisemate autorite andmete najal koostatud looduslike tähistuselementide loetelu, mis mulle teada, ja analüüs läheks liiga pikale ning nõuaks eraldi mahukat raamatut.
Looduslike tähistuselementidega tuleb nii või teisiti arvestada eranditult kõigil ristimetsade, hiie- või ehitud puudega paikade kirjeldajail, uurijail, olgu need paigad kaasaja (1955. a.) kombetäitjate poolt eelistatud või valitud mistahes kaalutlustel, mistahes põhjendustel, esinegu neid paiku kaasajal või ärgu esinegu, pidagu neid nüüd kuitahes tähtsaks või ärgu pidagu jne.
Peale looduslike tähistuselementide tuleb niisama silmas pidada ja arvestada paljude kunstlike tähistuselementidega, mis loodud või tarvitusele võetud inimese poolt, näit. ristid, lindid jne. puudel (vt. § 11), peremärgid, initsiaalid, jumalakujud jne. puudel, puude alla maetud metallrahad, jne. jne.
Näiteks Sastavi ristimetsa Urvastes tähistavad 1955. a. järgmised esmajoones arvessetulevad silmaga nähtavad looduslikud ja kunstlikud tähistuselemendid:
1) Sastavi ristimets asetseb künkal;
2) koosneb valdavas osas mändidest ja kuuskedest;
3) asetseb maantee ääres;
4) puudele on lõigutud ristid, nimelt neile puudele, mis hästi maantee ligidal;
5) asetseb surnuaia suunas maanteest paremal pool.
Teadagi esineb veel terve rida muidki tunnuseid, mida me siinkohal mainima ei hakka, need esitame järgnevates paragraafides.
Mõisted „looduslikud tähistuselemendid“ ja „kunstlikud tähistuselemendid“ ei ole tähenduslikult, täpsuse mõttes kuigi sobivad, rahuldavad, kuid paremate puudumisel tulid nad allakirjutanu poolt ikkagi tarvitusele võtta, et nähtusi ja mõisteid kuidagi tähistada.
14. Seegi on märkimisväärne, et kõige enam on neid juhtumeid, kus ühelainsal puul leidub korraga üksainus rist, kuigi leidub ka üksikuid puid, kus ühelainsal puul asetseb mitu risti, kuid see ei muuda üldpilti, kogumuljet.
15. Kui võtta arvesse puuliigid, kuhu on lõigatud ühteainsasse puusse enam kui üks rist, siis on siingi ülekaalus männid, mändidele järgnevad kuused, kuuskedele kased. Niisiis - veelkordne tõendus sellele, mis öeldud § 10-s, ning veel üks tõendus huupimeetodi elujõulisusele [vt. RKM II 47, 440/5 (7)].
Andmed on järgmised:
männid: 2; 2; 2; 2; 2; 3 (= 13),
kuused: 7; 3 (= 10),
kased: 2,
haavad: 0.
Niisiis 6 männil leidus kokku 13 risti, 2 kuusel - 10 risti, ühelainsal kasel - 2 risti.
Teadagi ei ole kehtivad kõik tunnused, mis avastatud Sastavi ristimetsa puhul, eranditult kõikide muude ristimetsade kohta Eestis, vaid siin võib kohati suuri erinevusi esineda ning esinebki, kusjuures paratamatud looduslikud tingimused mängivad siin ja seal olulist rolli.
Võru rajooni kõikide ristimetsade võrdlevale käsitlusele saan alles siis asuda, kui allakirjutanu poolt statistiliselt on kirjeldatud viimne kui üks ristimets kogu rajoonis, kirjeldatud kasvõi umbes sessamas laadis, kui käesolevas töös Sastavi ristimets.
Käesolevas töös on järelikult rajatud väike ning esialgne alus järgnevale ulatuslikule tööle, mida allakirjutanu saab jätkama pikema aja jooksul, süvenedes järk-järgult ikka enam ning enam süstemaatiliselt kogu uuritavasse valdkonda.
See töö tuleb tingimata teostada, lõpule viia, et selgitada mõndagi (näit. matusekombed jms.) põhjalikumalt, laiemas ulatuses, pealegi kui pisinokitsuslik rahvapärimuste kogumine kedagi ei rahulda.
Jääda sellele lootma, et kõik tarvilik saab meil kogutud, kirjeldatud, selgitatud ning läbiuuritud ainuüksi diplomeeritud folkloristide või nn. uurijate poolt, see tähendaks vaid seda, et paljugi jääks täiesti selgitamata, kirjeldamata, kogumata ning ka uurimata. Miks? Selleks on terve leegion võimsaid põhjendusi, mida iga arukas ning aus inimene ise võib taibata, kui ta vaid tõsiselt mõtlema hakkab.
Ja keda me veel eriti vajame, need on uurijad, sest just uurimistöö, mis peaks olema väga laialdane, seisab meil peaaegu surnud punktil. Kes on siis uurija? Igaüks, kes suudab uurija olla. Ja on ka kindel, et mõnestki asjaarmastajast erauurijast võiks aja jooksul küllaldase töö tagajärjel kujuneda päris tõeline uurija. Kuid meil ei ole sellele mitte keegi mõelnud, seda ei ole isegi võimalikuks peetud ega peeta, nagu oleks uurimistöö ei tea milliste valitud peade asi, nende ainuõigus.
Ometi oleks erauurijate avastamine, nende loomis- ja töövõime äratamine, suunamine jne. niisama tähtis kui tegelemine professionaalse teadusliku kaadriga, sest ainult kõikide olemasolevate jõudude (ka nende jõudude, kelle loov töövõime potentsiaalselt uinub ning rakendust pole leidnud) maksimaalse rakendamise teel suudame rahvaluulelises valdkonnas, mis tohutu, midagi korda saata, suudame mõnes kaduvas osas veel päästa, mis päästa annab jne.
16. Rõhuvas või valdavas enamuses on ristid lõigutud enam-vähem keskmise pikkusega (171-173 cm) inimese silmnäo kõrgusele, harvem pisut kõrgemale või allapoole. Seda võib märgata peagi, kui jälgida neid puid, kus üheleainsale puule on lõigutud üksainus rist.
On ühele ning samale puule lõigutud 2 või 3 risti, siis asetseb kõige ülemine ikkagi enam-vähem keskmise pikkusega inimese silmnäo kõrgusel, teised temast allpool, niisiis: /joonis/ või: /joonis/ või ristid asetsevad silmnäo kõrgusel ühel horisontaalsel joonel, niisiis: † † †, või: † †.
Esineb ka vertikaalse ja horisontaalse asetuse koosesinev tüüp (ainult ühel juhul), kusjuures kõige ülemise horisontaalse rea ristid on enam-vähem silmnäo kõrgusel ning kõik teised horisontaaljoonel asetsevad ristid on silmnäo kõrgusest pisut allpool, niisiis: /joonis/
On täheldatav, et nende puude puhul, millele on lõigutud enam kui 1 rist, esinevad ülekaalus need juhud, kus ühele puule on lõigutud 2 risti (6 juhtu), neile järgnevad juhud, kus puule on lõigutud 3 risti (2 juhtu) ja lõppeks üksainus juht, kus ühel puul leidus 7 risti.
Ristide koguhulk, kus ühele puule lõigutud enam kui 1 rist, on seega (2x6+2x3+7=) 25, kuigi puude koguhulk on sel puhul vaid 9 (vt. § 15). Kuid ristide koguhulk, kus ühele puule lõigutud ainult 1 rist, on seega (54-25=) 29, millele vastav puude koguhulk on sel puhul ka 29. Tähendab Sastavis oli üldse 38 (=9+29) puule lõigutud 54 (=25+29) risti.
Ühel puul asetsev üks rist asetseb alati enam-vähem silmnäo kõrgusel ning enam-vähem puutüve vaatepinna keskosas, niisiis: /joonis/, mitte ka: /joonis/, mitte ka: /joonis/.
Need oleksid ristide asetuse põhitüübid Sastavis, mida tabanud mu silm ühel hoobil. Täpsem ning juurdlevam vaatlemine saaks muidugi üht-teist lisama, kuid ei suudaks oluliselt midagi muuta.
Käesolevat paragraafi lõpetades võib kokkuvõttes järgmist öelda.
Sastavi ristimetsas olevate ristide puhul esineb ristide asetuses puule enamikel juhtudel kindel korrapära (süsteem) ja sümmeetria, geomeetriliselt võttes nimelt teljeline sümmeetria.
Oli ühele ning samale puule lõigutud 2 või 3 risti, siis esinesid, nagu eespool nägime, ristide vertikaal- või horisontaaljoonelised paigutused, nii et kõik ühel puul olevad ristid asetsesid kas vertikaalsel või horisontaalsel sirgjoonel, kusjuures vaid ühel juhul üks rist asetses väljaspool neid kaht sirgjoont (joonis).
Ristide paigutuse ja teljelise sümmeetria seisukohalt tuleksid mainida järgmised juhud, kusjuures sümmeetria uurimisel tuleb sümmeetriateljeks arvata igal juhul see sirgjoon, mis moodustab puutüve frontaalsel vaatepinnal vertikaalse keskjoone (järgnevatel joonistel on sümmeetriatelg ja silmnäo-kõrgusjoon punktjoonega märgitud).
a) 3 risti puhul, kus 2 asetsesid ühel vertikaalsel sirgjoonel, kolmas aga neist vasakul pool eemal, peaaegu nende vahekoha kõrgusel, esines Sastavis üksainuke juht, kus sümmeetriatelg peaaegu täpsesti poolitab mõlemad vertikaaljoonel olevad ristid, s.t. puutüve frontaalse vaatepinna (kujuteldaval) kahekorramurdmisel mööda vertikaalset keskjoont (mööda sümmeetriatelge) ühtub mõlema vertikaaljoonel oleva risti pool (poolrist) oma teise poolega (poolristiga), kuna kolmas rist ei paigutu poolitatult oma teise poole peale ega kattu ka teistega, ei ole sümmeetrilises vastavuses ei telje ega teiste ristide suhtes, niisiis:
/joonis/
Käesolev juht kujutab enesest osalist sümmeetriat - 2 kuju on keskjoone suhtes sümmeetriliselt paigutatud, kolmas mitte.
Veel on käesoleval korral oluline märkida, et mõlemad vertikaaljoonel (sümmeetriateljel) olevad ristid olid peaaegu täiesti ühesuurused ning nad asetsesid teineteise suhtes võrdlemisi ligistikku.
Käesoleva näite puhul puudusid sellised tendentsid, nagu:
/joonis/,
vaid esines ainuüksi moodus:
/joonis/,
mis näitab vaid seda, et puutüve pinda püütakse kasutada võimalikult mediaaltäppi (sümmeetriatelje ja silmnäo-kõrgusjoone lõiketäpp) ümbritseva teatud valdkonna ümber, nii et kolmas rist omaks nagu tendentsi tungida vertikaaljoonele kahe sealviibiva risti vahele või nagu oleks ta kahe vertikaaljoonel oleva risti vahekohast õige pisut horisontaalses suunas eemaldunud. Seega aga ongi 3 risti puhul (võrreldes 12 tendentsiga, mis puuduvad) saavutatud suhteliselt kõige mõjurikkam, kõige efektiivsem ning otstarbekohasem paigutus. Kõige olulisem ning määravam on siin vertikaalsel keskjoonel e. sümmeetriateljel olevate ristide paigutus, mille eemaloleval vahekohal püsib ka kolmas tasakaalus hoitud paigutus.
b) 2 risti puhul ühel ning samal puul, kus mõlemad asetsevad ühel vertikaalsel sirgjoonel, esines Sastavis 4 juhtu, kus sümmeetriatelg peaaegu poolitab mõlemad vertikaaljoonel olevad ristid, nii et puutüve frontaalse vaatepinna (kujuteldaval) kahekorramurdmisel mööda vertikaalset keskjoont (mööda sümmeetriatelge) ühtub kummagi risti pool (poolrist) oma teise poolega (poolristiga), niisiis:
/joonis/
Mainitud 4 juhtu kujutavad enesest täielikku sümmeetriat - mõlemad kujud on igal juhul keskjoone suhtes peaaegu sümmeetriliselt paigutatud.
Mõlemad vertikaaljoonel olevad ristid olid kõigil 4 juhul iga juhu puhul ligikaudu ühesuurused ning nad asetsesid teineteise suhtes võrdlemisi ligistikku.
Käesoleval neljal juhul puudusid siis sellised tendentsid, nagu:
/joonis/,
vaid esines ainuüksi moodus:
/joonis/,
mis näitab vaid seda, et puutüve pinda püütakse kasutada võimalikult mediaaltäpi läheduses, nii et alumine rist nagu püüdleks tungida ülemise sisse - püüdleks ühtuda ülemisega.
Just seega, et mõlemad ristid otsekui püüdlevad paikneda enam-vähem silmnäo-kõrgusjoone ja puutüve frontaalse vaatepinna sümmeetriatelje lõikekohas (mediaaltäpis), ongi siin 2 risti puhul (võrreldes nende 17 tendentsiga, mis puuduvad) saavutatud suhteliselt kõige mõjurikkam, kõige efektiivsem ning otstarbekohasem paigutus.
Kõige olulisem ning määravam on siin vertikaalsel keskjoonel e. sümmeetriateljel oleva ülemise risti peaaegu silmnäokõrguseline paigutus, millele otsekui püüdleb läheneda ka alumine rist.
Mis mõttes sellist mõjurikkust, sugestiivsust on taotletud, selle jätan siinkohal (kui ka igal muul vastaval juhul) otsustamata. Et aga mõjurikkust, sugestiivsust jne. on taotletud, see on fakt, mida (peale muu) aitab ka kinnitada võrdlus puuduvate tendentsidega, sellepärast on viimaste esitamine väga oluline, tundugu need sellele, kes pole küsimust uurinud, kuistahes ülearustena, asjatutena, skolastilis-formaalsete spekulatsioonidena jne.
c) 3 risti puhul, kus kõik 3 risti asetsevad ühel horisontaalsel sirgjoonel († † †), esines Sastavis üksainuke juht, nimelt selline, kus sümmeetriatelg enam-vähem poolitas keskmise risti ning mõlemad äärmised ristid olid sümmeetriateljest peaaegu ühekaugel, s.t. puutüve frontaalse vaatepinna (kujuteldaval) kahekorramurdmisel mööda vertikaalset keskjoont (e. mööda sümmeetriatelge) ühtub keskmise (vahepealse) risti pool (poolrist) oma teise poolega (poolristiga) ning üks äärmine rist teise äärmisega, niisiis:
/joonis/
Käesolev juht kujutab enesest peaaegu täielikku sümmeetriat - keskmine (vahepealne) kuju on iseenese suhtes sümmeetriliselt paigutatud, mõlemad äärmised teineteise suhtes.
Kõik 3 horisontaaljoonel olevat risti olid ligikaudu ühesuurused ning nad asetsesid üksteise suhtes võrdlemisi ligistikku.
Käesoleva näite puhul puudusid sellised tendentsid, nagu:
/joonis/,
vaid esines ainuüksi moodus:
/joonis/,
mis näitab vaid seda, et puutüve pinda püütakse kasutada võimalikult silmnäo kõrgusel, nii et mõlemad äärmised ristid asetseksid võrdlemisi lähedal keskmisele (vahepealsele) ristile ning et nad oleksid selle viimasega ühel ning samal horisontaalsel sirgjoonel. Seega aga ongi 3 risti horisontaalse paigutuse puhul (võrreldes 41 tendentsiga, mis puuduvad) saavutatud suhteliselt kõige mõjurikkam, kõige efektiivsem ning otstarbekohasem paigutus.
Kõige olulisem ning määravam on siin mediaaltäpis oleva keskmise (vahepealse) risti paigutus, mis hoiab tasakaalus ka kahe äärmise risti paigutused.
d) 2 risti puhul ühel ning samal puul, kus mõlemad ristid asetsevad ühel horisontaalsel sirgjoonel, esines Sastavis 2 teineteise suhtes täiesti erinevat juhtu: 1) Puutüve frontaalse vaatepinna (kujuteldaval) kahekorramurdmisel mööda sümmeetriatelge ühtub ühe risti (nimelt peaaegu sümmeetriateljel oleva risti) pool (poolrist) sellesama risti poolega (poolristiga), kuna teine rist osutub nii sümmeetriatelje kui ka esimese risti suhtes täielikult ebasümmeetriliseks, niisiis:
/joonis/
Mainitud juht kujutab enesest osalist sümmeetriat - üks kuju (rist) on keskjoone suhtes sümmeetriliselt paigutatud, teine mitte.
Mõlemad horisontaaljoonel olevad ristid olid ligikaudu ühesuurused ning nad asetsesid teineteise suhtes kaunis ligistikku.
Käesoleval juhul puudusid siis sellised tendentsid, nagu:
/joonis/,
vaid esines ainuüksi moodus:
/joonis/,
mis näitab vaid seda, et puutüve pinda püütakse kasutada võimalikult silmnäo kõrgusel, nii et üks ristidest asetseks puutüve frontaalse vaatepinna vertikaalse keskjoone (sümmeetriatelje) mediaaltäpis, teine temast pisut eemal, kuid ometi temaga ühel ning samal horisontaalsel joonel.
Seega on 2 risti horisontaalse paigutuse puhul (võrreldes 26 tendentsiga, mis puuduvad) saavutatud suhteliselt kõige mõjurikkam, kõige efektiivsem ning otstarbekohasem paigutus.
Kõige olulisem ning määravam on siin mediaaltäpis (umbes silmnäo kõrgusel) oleva risti paigutus, mis „sunnib“ ka teist, sümmeetriateljel mitteolevat risti, enda suhtes kaunis ligi ning samal horisontaaljoonel olema.
2) Puutüve frontaalse vaatepinna (kujuteldaval) kahekorramurdmisel mööda sümmeetriatelge ei ühtu kummagi risti pool (poolrist) oma teise poolega (poolristiga), niisamuti ei ühtu üks rist teisega, niisiis:
/joonis/.
Mainitud juht kujutab enesest täielikku mittesümmeetriat - kumbki kuju (rist) ei ole keskjoone suhtes sümmeetriliselt paigutatud.
Mõlemad horisontaaljoonel olevad ristid olid ligikaudu ühesuurused ning nad asetsesid teineteise suhtes eelmiste juhtudega võrreldes vähem ligistikku.
Käesoleval juhul puudusid siis sellised tendentsid, nagu:
/joonis/
Samuti kõik osaliselt sümmeetrilised juhud, mis kirjeldatud eespool. Esines ainuüksi moodus:
/joonis/,
mis näitab vaid seda, et puutüve pinda püütakse kasutada võimalikult silmnäo kõrgusel, nii et kumbki ristidest ei asetse sümmeetriateljel, kuid ei asetse ka nii kummalgi pool sümmeetriatelge, et nad puutüve frontaalse vaatepinna (kujuteldaval) kahekorramurdmisel seda telge mööda võiksid teineteisega ühtuda.
Seega ei ole siin 2 risti horisontaalse paigutuse puhul (võrreldes kõikide sümmeetriliste või osaliselt sümmeetriliste juhtudega, mis kirjeldatud eespool) mitte saavutatud suhteliselt kõige mõjurikkam, kõige efektiivsem ning otstarbekohasem paigutus, vaid hoopis vastupidi.
Kõige olulisem ning määravam on siin silmnäo kõrgus, mis ongi põhjustanud, et ristid on enam-vähem ühesuurused ning asetsevad ühel ning samal horisontaalsel joonel.
e) Ühel puul asetsev üks rist asetseb enamikel juhtudel enam-vähem, peaaegu või ka täpselt silmnäo kõrgusel ning enam-vähem või peaaegu puutüve sümmeetriateljel, s.t. puutüve frontaalse vaatepinna (kujuteldaval) kahekorramurdmisel mööda vertikaalset keskjoont ühtub risti üks pool (poolrist) oma teise poolega (poolristiga), niisiis:
/joonis/
Sellised juhud kujutavad Sastavis peaaegu alati täielikku või enam-vähem täielikku sümmeetriat - iga üksikrist on iseenese suhtes sümmeetriliselt paigutatud.
Ometi esinesid harvem ka sellised tendentsid, nagu:
/joonis/,
kuid puudusid tendentsid, nagu:
/joonis/,
mis tõendab vaid seda, et üksikristi puhul püütakse puutüve pinda kasutada võimalikult silmnäo kõrgusel ning enam-vähem, peaaegu või ka täpselt puutüve frontaalse vaatepinna sümmeetria teljel - mediaaltäpis või võrdlemisi selle lähedal.
Seega on sellisel üksikristi paigutusel (võrreldes 12 tendentsiga, mis puuduvad) saavutatud suhteliselt kõige mõjurikkam, kõige efektiivsem ning otstarbekohasem paigutus.
Kõige olulisem ning määravam on siin silmnäo kõrgus, puutüve frontaalse vaatepinna sümmeetriatelg ning silmnäo-kõrgusjoone ja sümmeetriatelje lõiketäpp (mediaaltäpp), mis kõik kokku otsekui „sunnivad“, et üksikrist lõigutakse ikka enam-vähem või peaaegu puutüve frontaalse vaatepinna keskele, südamikku.
f) Sastavis leidus ka üksainuke juht, kus ühele puule (kuusele) oli lõigutud 7 risti, mis niiviisi paigutatud:
/joonis/
Nagu varem öeldud, asetsevad kõige ülemise horisontaalse rea ristid enam-vähem silmnäo kõrgusel ning kõik teised horisontaalridades olevad ristid silmnäo kõrgusest allpool.
Käesoleval juhul esineb imelik, omamoodi korrapära (otsekui mingi süsteem), mille olemust täielikult ei suuda veel taibata.
Nimelt:
1) horisontaalridu esineb 3, nimelt: /joonis/
(skemaatiliselt /joonis/);
2) vertikaalridu esineb niisamuti 3, nimelt /joonis/
(skemaatiliselt /joonis/);
3) horisontaalridade lugemisel jääb üks rist üle, ülearuseks, üksikuks (skemaatiliselt: /joonis/);
4) vertikaalridade lugemisel jääb niisamuti üks rist üle, ülearuseks, üksikuks (skemaatiliselt: /joonis/);
5) Igas horisontaal- ja vertikaalreas asetseb korraga 2 risti - niisiis kaheristilised read.
7 risti paigutuses ühele ning samale puule on eelmiste juhtudega võrreldes, kus ühel ning samal puul asetses 2 või 3 risti, mõningaid väikesi sarnasusi, ühisjooni (näit. arvestamine silmnäo kõrgusega), kuid esineb ka olulisi erinevusi, millest allpool mõni sõna, niisiis:
/joonis/
2 ja 3 risti paigutusjuhtudel ei leidunud ainsatki juhtu, kus rist oleks asetsenud puutüve frontaalse vaatepinna pikendusvaatepindadel. Käesoleval juhul asetseb 4 risti pikendusvaatepindadel: parempoolsel pikendusvaatepinnal - 2, vasakpoolsel - 2.
Parempoolse pikendusvaatepinna ristid asetsevad parempoolse pikendusvaatepinna alumisel väljal, nii et mõlemad on tublisti eemaldunud parema äärjoone alumisest lõigust, siirdudes seega puu parempoolselt küljelt enam puu tagumisele küljele, kusjuures mõlemad ristid on silmnäo-kõrgusjoonest suhteliselt enam eemaldunud kui vasakpoolse pikendusvaatepinna ristid. Mõlemad parempoolse pikendusvaatepinna alumise välja ristid asetsevad teineteise suhtes vertikaalreas, mis ongi üksiktsoonide suhtes, nagu peagi näeme, käesoleval korral ainuesinev paigutusviis.
Vasakpoolse pikendusvaatepinna ristid asetsevad nii, et ülemine asetseb vasakpoolse pikendusvaatepinna silmnäo-kõrgusjoonel (võrdlemisi lähedal silmnäokõrguslisele vasakpoolsele sümmeetrilisele täpile, nii et risti horisontaalne osa ulatub pisut üle vasakpoolse äärjoone), alumine asetseb vasakpoolse pikendusvaatepinna alumisel väljal (võrdlemisi lähedal vasakpoolse äärejoone alumisele lõigule). Mõlemad ristid asetsevad teineteise suhtes vertikaalreas.
Kuigi vasakpoolse pikendusvaatepinna ristid asetsevad tõeliselt puu vasakpoolsel küljel, näib siiski, et nad otsekui püüdleksid (oma läheduse tõttu vasakpoolsele äärjoonele) tungida puutüve frontaalse vaatepinna vasakpoolsele väljale. Seega on need ristid küllaldaselt nähtavad nii vaataja seistes otse puu ees kui ka vasakpoolselt küljelt, kuna parempoolse pikendusvaatepinna ristid on nähtavad peamiselt parempoolselt küljelt vaadates (otse puu ees seistes mitte).
Seega on vasakpoolse pikendusvaatepinna ristide paigutus (võrrelduna parempoolse pikendusvaatepinna ristide paigutusega) suhteliselt mõjurikkam, efektiivsem, otsekui teatud varjatud mõtet teostav, sest eks ole just surnuaialt tagasi tulles need ristid esmajoones silmatorkavad (seega ka ebameeldivat tulijat tagasipeletavad). See vihje kodukäijatele ei ole muidugi praeguse üheainsa näitekese põhjal tõestatav ning seda ei kavatsegi keegi siinkohal tõestada.
See vihje kihutaks uurimistööle ning omaks võib-olla ka õigustuse suhtes paljude selliste näidetega, kus 5, 6, 7, 9 ja enam risti puhul (ühel puul) ristid asetsevad paratamatult ka pikendusvaatepindadel. Kõikide selliste juhtude võrdleva uurimise teel võiks siis juba mõndagi otsustada, mis nüüd otsustamata jääb, kuna selliseid juhte leidus Sastavis üksainus, nimelt käesolev 7-ristiline näide. Vastava võrdlusmaterjali olemasolu on siin ülima tähtsusega. Seegi tibatilluke näide tõendab, et ristide paigutuse (varjatud mütoloogilise) mõtte (või mistahes mõtte) ning olemuse kirjeldamisel-uurimisel omab geomeetrilis-graafiline meetod väga suure tähtsuse ning tähenduse, kuid on olemas terve rida muidki võimsaid asjaolusid, mis mainitud rahvaluule kogumistöömeetodile (rahvaluule uurimistöömeetodile) täieliku eluõiguse annavad.
Ristide hajumine paremal pool sümmeetriatelge on suurem vasakul pool sümmeetriatelge olevast ristide hajumisest (nimelt mediaaltäpi suhtes, mille tähistame Q-ga). Märgime vasakul pool sümmeetriatelge olevad ristikesed täppidena, need viimased tähistame tähtedega A, B ja C, niisamuti paremal pool sümmeetriatelge olevad ristikesed, millised tähistame tähtedega D, E, F ja H. Teadagi ei ole tarvis H-ga arvestada, kuna talle ei vasta vasakul pool sümmeetriatelge ühtki täppi (risti).
Teeme joonise, niisiis:
/joonis/
Vastavate joonlõikude mõõtmise ning liitmise teel leiame, et:
(OD+OE+OF) > (OA +OB + OC).
Järelikult kolme täpi (risti) hajumispikkuste summa vasakul pool sümmeetriatelge on suhteliselt väiksem vastava kolme täpi (risti) hajumispikkuste summast paremal pool sümmeetriatelge. Jälle tõend selle kohta, et vasakul pool sümmeetriatelge olevat puu osa oleks nagu enam silmas peetud, temaga enam arvestatud jne.
Allpool esitame mõningad mõisted, mis eespool kirjeldamata jäid ning mis hädavajalikud mainitud 7-ristilise grupi ristide paigutuse kirjeldamisel ja uurimisel.
/joonis/
1) Pind HMFSNTH - puutüve frontaalne vaatepind e. (lühendatult) vaatepind. Puutüve frontaalne vaatepind on see pind, millisena puutüvi on nähtav ülal- ja allpool silmnäo kõrgust ning mida külgedelt piiravad puutüve frontaalse vaatepinna parem- ja vasakpoolne vertikaalne äärjoon, tingimusel, et vaatleja seisab silmnäoga otse puu ees sobivas kauguses. Järgnevas jätame selle viimasena mainitud tingimuse igakordse mainimise ära, sest see peab nagunii igasuguse frontaalse vaatluse puhul samaks jääma.
2) Pind GODSNTG - puutüve frontaalse vaatepinna parempoolne väli e. vaatepinna parempoolne väli e. parempoolne väli. Puutüve frontaalse vaatepinna parempoolne väli on see osa puutüve frontaalsest vaatepinnast, mis asetseb sümmeetrilise telje ja parempoolse äärjoone vahel.
3) Pind GODFMHG - puutüve frontaalse vaatepinna vasakpoolne väli e. vaatepinna vasakpoolne väli e. vasakpoolne väli. Puutüve frontaalse vaatepinna vasakpoolne väli on see osa puutüve frontaalsest vaatepinnast, mis asetseb sümmeetria telje ja vasakpoolse äärjoone vahel.
4) Joon TNS - puutüve frontaalse vaatepinna parempoolne äärjoon e. vaatepinna parempoolne äärjoon e. parempoolne äärjoon. Puutüve frontaalse vaatepinna parempoolne äärjoon on piirjooneks puutüve frontaalse vaatepinna ja puutüve frontaalse vaatepinna parempoolse pikendusvaatepinna vahel ning lahutab üht teisest.
5) Joon TN - parempoolse äärjoone alumine lõik. Vaatepinna parempoolse äärjoone alumine lõik on see osa kogu parempoolsest äärjoonest, mis asetseb allpool silmnäo kõrgust, arvatud silmnäo kõrguse ja (kogu parempoolse) äärjoone (kujuteldavast) lõiketäpist kuni maapinnani.
6) Joon NS - parempoolse äärjoone ülemine lõik. Vaatepinna parempoolse äärjoone ülemine lõik on see osa kogu parempoolsest äärjoonest, mis asetseb ülalpool silmnäo kõrgust, arvatud silmnäo kõrguse ja (kogu parempoolse) äärjoone (kujuteldavast) lõiketäpist ülespoole.
7) Joon HMF - puutüve frontaalse vaatepinna vasakpoolne äärjoon e. vaatepinna vasakpoolne äärjoon e. vasakpoolne äärjoon.
8) Joon HM - vasakpoolse äärjoone alumine lõik.
9) Joon MF - vasakpoolse äärjoone ülemine lõik.
10) Joon KOL - silmnäo kõrgus e. silmnäo-kõrgusjoon. See on kujuteldav horisontaalne joon, mis vaatleja silmnäo kõrguselt on projektitud perpendikulaarselt üle puutüve frontaalse vaatepinna, tingimusel, et vaatleja seisab silmnäoga otse puu ees sobivas kauguses.
11) Joon ROP - puutüve frontaalse vaatepinna vertikaalne keskjoon e. vertikaalne keskjoon e. sümmeetriatelg. See on selline joon, mida mööda vaatepinna (kujuteldaval) kahekorramurdmisel enam-vähem ühtub vaatepinna vasakpoolne väli parempoolse väljaga.
12) Täpp O - mediaaltäpp. Sümmeetriatelje ja silmnäo-kõrgusjoone (kujuteldavat) lõiketäppi nimetame mediaaltäpiks.
13) Täpp N - silmnäokõrguseline parempoolne sümmeetriline täpp. See ei ole muud midagi kui silmnäo-kõrgusjoone ja parempoolse äärjoone lõiketäpp.
14) Täpp M - silmnäokõrguseline vasakpoolne sümmeetriline täpp. See ei ole muud midagi kui silmnäo-kõrgusjoone ja vasakpoolse äärjoone lõiketäpp.
15) Pind TNSAEIT - puutüve frontaalse vaatepinna parempoolne pikendusvaatepind e. parempoolne pikendusvaatepind. Parempoolne pikendusvaatepind tähendab puutüve parempoolselt külgmist (parempoolse külje) vaatepinda, seega siis kas osaliselt või täielikult puutagust vaatepinda, mis otse puu ees seistes ei ole nähtav, küll aga siis, kui frontaalsest vaateviisist loobume ning asume parempoolse külje vaatepinna (parempoolselt külgmise vaatepinna) jälgimisele, uurimisele.
16) Pind TNEIT - parempoolse pikendusvaatepinna alumine väli. See on see osa kogu parempoolsest pikendusvaatepinnast, mis moodustatud silmnäo-kõrgusjoone ja parempoolse äärejoone alumise lõigu poolt.
17) Pind NSAEN - parempoolse pikendusvaatepinna ülemine väli. See on see osa kogu parempoolsest pikendusvaatepinnast, mis moodustatud silmnäo-kõrgusjoone ja parempoolse äärjoone ülemise lõigu poolt.
18) Pind HMFJUÄH - puutüve frontaalse vaatepinna vasakpoolne pikendusvaatepind e. vasakpoolne pikendusvaatepind.
19) Pind HMUÄH - vasakpoolse pikendusvaatepinna alumine väli.
20) Pind MFJUM - vasakpoolse pikendusvaatepinna ülemine väli.
21) Joon NL - parempoolse pikendusvaatepinna silmnäo-kõrgusjoon.
22) Joon MK - vasakpoolse pikendusvaatepinna silmnäo-kõrgusjoon.
Mõisteid, mis olen tarvitusele võtnud ning mis olulised ristide paigutuse kirjeldamisel-uurimisel, on tegelikult üle 50, seega on siin esitatud neist vähem kui 50%, peamiselt küll need, mis esinesid 7-ristilise grupi kirjeldamisel.
17. Et aga kirjeldada igasuguseid tegelikkuses esinevaid ristide paigutusviise, selleks on tohutult enam vaja, kui eespool näidatud.
Just ristide asetuse probleem on ristimetsade kirjeldamisel-uurimisel üks rängemaid, kuna see tingimata nõuab väga põhjalikku teoreetilist eeltööd, ilma milleta on kõik tühine kaootiline vaatlemine, mis subjektivismist kriipsugi kaugemale ei jõua.
Ristide paigutuses puudele võib Eesti ristimetsades oleleda kasvõi terve seaduspärasuste ja mütoloogiliste motiivide ookean, kuid tavaline pääliskaudne möödasammuja ei märka (ei suuda märgata) oluliselt mitte midagi, kuna tal pole asja vastu huvi või kui mõnel oleks, siis igatahes subjektiivsest kaootilisest vaatlusest ta kaugemale ei jõuaks, kuna tal puudub asjakohane vaatlemisoskus, uurimisobjektile kohaldatud vastav uurimisviis, mis tarvilik, et puudele lõigutud kujud ja asetused avaldaksid ise oma varjatud mõtte, kui inimesed, kes need kujud teinud, vaikivad.
Üks võimsaim uurimisobjektile kohandatud uurimisviis on geomeetrilis-graafiline uurimisviis. Ristide paigutuse olemuse, põhimõtte ja eesmärgi uurimisel annab see uurimisviis võrratult enam tulemusi kui kõik küsitlused kokku, mida võiksime esitada kohalikele elanikele - jutustajatele.
Küsitlusmeetod, küsitlegu õpetatud folklorist, diletant või võhik, küsitletagu kuistahes, on Sastavi ristimetsa puhul tühine, oluliselt mitte midagi andev, kuna kohapealsel rahval on kombeks ning sissejuurdunud harjumuseks sel teemal vaikida, vaikida kaljukindlalt, eriti veel siis, kui koguja või uurija on võõras - mitteurvastlane. See võõras koguja või uurija peaks küll olema mõistuselt piiratud, ülimalt naiivne, kui ta loodaks (ei tea mis ime teel) seda saavutada, mida ei saavuta isegi see, kes kohalikke asjaolusid, kohalikku elu tunneb ülimate peensusteni, kes ise urvastlane on ning teaduseski mitte tume ning kes peale selle on kohapealse rahvaga mitmeti kontaktis nagu iseendaga - jäägitult.
Et siinkohal mistahes küsitlusviisiga oluliselt midagi ei saavutata (ebaolulised, pääliskaudsed riismekesed, mida võidakse saavutada - ei loe), selleks on olemas mitmed kindlad ning vankumatud seaduspärasused, mis võivad vaid sellele usutamatuna, võimatuna, mitteolevana tunduda, kes asja ei tunne.
Põhjusi on palju - ränku, valusaid ja varjukattelisi, pealegi, kes siis suvatseks teisi sorida lasta oma psüühilistes haavades, pühadustes, vaiksetes mälestustes, salajastes kartustes, lootustes jne. - naljalt ei keegi.
Mõndagi varjatakse enam, kui põhjust varjata olekski, näit. mõni urvastlane on õige pisut ebausklik ning lõigub sel põhjusel matuse puhul risti puusse, kuid teiste eest varjab ta seda sellise ägedusega, visadusega, nagu oleks tegu mõne ränga kuritööga, mida igakülgselt varjata tuleks, et mitte raske karistuse alla langeda.
Varjamis- ning maskeerimiskunst on praegusel sajandil suurimate kõrgusteni arenenud.
Kes ei usu, eks see õppigu rahvaluule kogumistööd pettumuste kaudu, nurjumiste kaudu, löökide kaudu, mis ta saab. Rahvaluule kogumistöös, nagu igal muulgi alal, esineb tohutuid raskusi, võitmatuid raskusi, kuid mis ometi lõppeks võidetakse, ületatakse, kuigi hoopis teisel teel, kui algul kavatseti või teada suudeti.
Niisiis ongi kogu selles töös tegelikkuse raudsel sunnil koguja objektiivsed vaatlused pidanud asendama rahva poolt jutustatud ainestikku, kuid eks ole need objektiivsed vaatlusandmed täpipealt seesama rahva poolt jutustatud ainestik, tingimusel, et rahvaluule kogumistööd ei kujutata ette mitte tardunud šabloonide alusel.
18. Eranditult kõik ristid on lõigutud puukoorest läbi kuni puuni, ka need ristid, mis on aja jooksul juba kinni kasvanud või kinni kasvamisel. Miks see nii on, selgub mõnevõrra järgnevas paragraafis.
19. Peaaegu kõik ristid olid lõigutud nii, et nad peale sügavuse omasid pinnaliselt võttes teatud laiuse, mis oli tavaliselt 3-5 cm, harvem pisut vähem või rohkem.
Mida kitsam on pinnaliselt rist, seda raskem on kuni puuni sügavust lõikuda, sügavust saavutada. Seepärast ei leidu riste, mille pinnaline laius oleks 0,1-1 cm, sest sel puhul oleks peaaegu võimatu või väga raske kuni puuni ühtlast sügavust saavutada. Risti aga puukoore pinnale kuidagi lõikuda ei taheta, vaid ikka puukoorest läbi. Tähtis on, et rist oleks hästi nähtav ning kaua säiliv, sellepärast peavad ta mõõted pinnalise sügavuse ja laiuse mõttes koos muude mõõdetega olema küllaldased. Näiteks ühel kasel, kus leidus kaks risti vertikaalselt kohakuti, oli üks neist (nimelt ülemine) järgmiste mõõdetega (mõõted sentimeetrites):
/joonis/
Sügavusmõõted puuduvad, kuna need olenevad igal üksikul juhul puukoore paksusest. Mingi aritmeetiliselt keskmine sügavusmõõt oleks siingi tarvilik.
Puukoore paksusest kaugemale - puu sisse ei ole ühelgi juhul lõigutud, mis tõendab vaid seda, et ükski ristilõikaja ei ole kavatsenud puud kahjustada. Aga on veel muidki põhjusi, miks puu sisse ei ole lõigutud.
Käesoleva näite puhul on vertikaalse otsa laius 5 cm, horisontaalse - 3 cm, kuid tüüpilisem on, et mõlemad laiused on enam-vähem võrdsed, seega siis: 3=3 või 5=5. Veel esinevad võimalused, et 4=4, 6=6 jm.
Teadagi ei olnud kõik Sastavis esinevad ristid täpselt selliste mõõdetega, nagu esitatud siin ühe näitena. Kuigi seda ei saanud ajapuudusel vähegi rahuldavalt uurida, kuid siiski jäi tahes-tahtmatult mulje, et ühel puul esinev üks rist oli tihtigi mõõteilt suhteliselt suurem kui need ristid, kus ühel puul asetses korraga mitu risti.
Horisontaalreas asetseva 3 risti puhul (ühel ning samal puul) oli iga üksikristi horisontaalne pikkus suhteliselt väiksem kui siis, mil ühel ning samal puul asetses 2 risti horisontaal- või vertikaalreas. Seegi on arusaadav, mõistetav, kuna ei taheta ju ristide paigutuses siirduda pikendusvaatepindadele, vaid püütakse ikka püsida puutüve frontaalsel vaatepinnal.
Ühel juhul panin tähele, et vertikaalreas oleva 2 risti puhul (ühel ning samal puul) oli ülemine rist nii oma horisontaalse kui ka vertikaalse pikkuse poolest alumisest ristist suurem, kusjuures just vertikaalsete pikkuste diferents suurem oli horisontaalsete omast, küllap seetõttu, et alumist risti ei tahetud liiga maapinna ligidale „venitada“.
Ristide võrdlev mõõtesuhete uurimine oleks võib-olla mõndagi pakkunud, kuid kuna kõikide üksikristide mõõtmine sel puhul oleks nõudnud tublisti aega, siis tuli selline tarvilik töö ajapuudusel ära jätta.
Nagu juba ristide paigutuse kirjeldamisel kindlasti tõestanud olen, et paigutamisel on taotletud kõige suuremat mõjurikkust, efektiivsust jne., nii ka siin (ristide mõõdete valikul, eelistamisel jne.) on arvestatud peamiselt sellega, et iga rist oleks võimalikult hästi nähtav. Muidugi mängib siin olulist rolli ka puutüve eestvaateline laius: mida laiem ta on, seda suurem võib võtta ka risti horisontaalne pikkus.
20. Miks rist peab olema igal juhul võimalikult hästi nähtav, selleks on algselt mütoloogiline põhjus, millest (s.t. algsest põhjusest) arusaamine ja mälestus on hiljem paljude juures tuhmunud, nii et kõike, mis ristiga ja ristilõikamisega seotud, seletab tänapäevane ristilõikaja Urvastes kas surnu mälestamisega või mõne muu reaalse vajadusega (näit. viinavõtmine jne.).
Ei leidu Urvastes, ei kuski mujalgi, kus ristilõikamise komme esineb, mitte ainsatki inimest, kel oleks julgust tunnistada, et ta on teinud või teeb risti ainuüksi mütoloogilisel põhjusel (kodukäijate vastu jne.). Kõik tahavad kangesti kultuurseina näida, moodsa inimesena esineda. Nii saavutatakse vaid kultuursuse näivus, illusioon, „kultuursuse“ dekoratiivne fassaad, mille taga täies elujõus, ülivõimsana püsib primitivism - moodsa mütoloogia kultus, dogmaatika ja eetika. Nii on see maal, nii ka linnades.
Mõningate folkloristide üsna šablooniliseks muutunud vaade, et mitmesuguseid mütoloogilisi jooni võib alati paremini (laialdasemalt, külluslikumalt) leida maarajoonidest, kuid mitte linnadest, on teatud juhtudel põhjani ekslik, vale. Tõestavaid fakte võiks selle kohta esitada terve leegioni. Ei ole ülearune öelda, et organiseeritud spiritistide ringe, astroloogide ühinguid, metapsüühilisi ja metafüüsilisi seltse, okultistide koondisi ja tuhandeid teisi moodsat mütoloogiat esindavaid asutisi on ikka linnades leidunud, kuid maal mitte ainsatki. Võiksin kirjutada mahuka teose „Moodsa mütoloogia olemusest ja vormidest linnades“. Materjali selleks on ülikülluses, tohutult. Siin igatahes esineb esmakordselt tänuväärne teema, mida folkloristid ei ole maininudki.
Ka need, kes tänapäeval (1955. a.) kodukäijate hirmu paelus jäägitult siplevad, kodukäijaid otse meeletult kardavad ning ainuüksi just sel põhjusel risti puusse lõikavad, eitavad seda kõige kategoorilisemalt. Leidub muidugi ka kriitikavaeseid, elu- ja teadusevõõraid kogujaid, „uurijaid“, kes selliste ristilõikajate muinasjuttu, valet, mõnikord ka usuvad.
Ristilõikamiskombe seisukohalt võib kogu Urvaste rahva järgmistesse gruppidesse jaotada.
Tegelikult leidub nüüdki (1955. a.) Urvastes hulk inimesi, kes risti puusse lõikavad kindlas teadmises kodukäimise vastu võitlemiseks, et surnut - kodukäijat - sel teel kabelisse tagasi peletada.
Teine osa ristitegijaid on sellised, kel kodukäijatest - surnutest - on säilinud mingi ebamäärane aimus, alateadlik hirm, need toimivad siis sel alusel.
Kolmandail puudub kõik see, mis iseloomustab kaht eelmist inimgruppi, need lõikavad risti puusse tõesti surnu mälestamise mõttes - armastuse ning õilsa leina tähena, kusjuures nende armastuse ning leina sees ei ole kartuse kübetki.
Neljandad lõikavad risti puusse niisama, lihtsalt sellepärast, et teised seda ees teevad, neil puudub kõik see, mis iseloomustab kolme eelmist inimgruppi. Kui ongi mingi põhjus, siis pole see enam surnuga ühenduses, nagu kolme eelmise inimgrupi puhul. Põhjus, mis pole surnuga enam ühenduses, on mõnede juures näit. selline, et ristilõikamise ettekäändel peatuda, peatuda nimelt selleks, et visata klahv või teine viina, muud midagi.
Viiendaks leidub grupp inimesi, kes mitte mingil juhtumil ega ettekäändel risti puusse ei lõika, kes ristilõikamise kommet üldse ei harrasta ega ka koos teistega sellest osa ei võta.
Kõik need 5 inimgruppi esinevad Urvastes, aga ka mujalgi Eestis, kus ristilõikamise komme esineb.
Teadagi leidub inimesi, kes kuuluvad nn. segatüüpidesse.
Viiendasse gruppi kuuluvaid inimesi (võrreldes nelja eelmise grupiga) leidub Urvastes arvuliselt väga vähe, iga 50 inimese kohta võib-olla 1 või 2, nii et ristilõikamise komme on praegu (1955. a.) Urvastes täiesti elujõuline, nagu ka märgitud eespool (vt. § 8). Selline on tõeline olukord Urvastes, kuigi mõningate kohalike elanike jutu järgi ristilõikamise kommet Urvastes peaaegu ei esinegi või kui teiste jutu järgi esinebki, siis niisama - naljaviluks.
21. Linnades näiteks ei lõiguta puudesse riste, kuid hauale pannakse enamikel juhtudel ikkagi rist. Nii et ristikultusest juba nii hõlpsasti nii maal kui linnas ei pääseta, ükskõik kas rist püstitatakse kodukäimise kartuses või mitte, armastuse tähena või absoluutselt formaalses mõttes.
Isegi siis, kui risti puusse ei lõiguta, hauale ei panda, esineb näit. matmisetalituse juures või üldse matmisekommetes midagi, mis mütoloogiaga vägagi kergesti ühendatav, toimugu see „midagi“ absoluutse formalismi või mistahes alusel.
Nagu võrdlev usundilooline uurimine kaunis kindlasti tõestanud on, on hauale ristipanemise komme arenenud muistsest preanimistlikust vaiakultusest, kus läbi haua löödi pikk teivas või vai. Surnu löödi selle teiba või vaia abil nii-öelda maa külge (haua põhja) kinni, et ta iialgi hauast välja ei suudaks tulla. Vaiakultus on ajaliselt tublisti vanem ning ürgelisem kui surnute põletamiskomme. See viimane ei ole iseenesest ka mitte midagi muud kui vaiakultuse teatud vorm, teatud moodus, mis taotles radikaalset lahendust.
Vaiakultusest arenes hiljem järk-järgult ristikultus, kuni kristlus ristikultusele andis teise eesmärgi, mõtte ja tähenduse, kuid see ei muuda asja - algupäralt on ristikultus ikkagi primitivistlik - preanimistlik.
Kuigi moodsal ajastul riste on püütud asendada muude sammaste ja tähistega, mis kuidagi risti ei meenuta (näit. puust ja kivist püramiiditaolised sambad, plokid jne.), siis ei muuda seegi asja tuuma - algupäraselt on ikkagi kogu see moodne krempel primitivistlik - preanimistlik. Nii on esitatud siin ülivõimas vaateviis, mis avastab primitivismi või primitivismi jäänuseid laialdaselt sealgi, kus arvatakse sellest täiesti üle saadud olevat.
Naeruväärne ning vaimunõder on nende moodsate haritud inimeste vaade ning teguviis, kes viskavad surnule hauda kolme peotäie asemel näit. 1 või 2 või 4 või 5 jne. peotäit mulda, kes viskavad mulla asemel lilli jne. hauda, seejuures arvates ning väites, et nad on primitivismist täiesti vabad. Asjatundja usundipsühholoogia, usundifilosoofia, võrdleva usundiloo ja mütoloogia alal vaid muigab sel puhul, kuna ta hästi teab, et 1 või 2 või 4 või 5 jne. peotäit 3 asemel, lilled jne. mulla asemel ei muuda oluliselt asja, et niikaua kui midagi hauda heidetakse (ükskõik mitu korda või mida jne.), säilib ikka primitivism (moodne primitivism), sest 1 või 2 või 4 või 5 jne. peotäit mulda 3 asemel, lilled jne. mulla asemel on vaid asja vormiline muutumine, formaalne muutumine - illusoorne vabanemine primitivismist.
Radikaalne lahendus seisneb selles, et hauda ei heideta absoluutselt mitte midagi, peale haudalastava puusärgi ning peale selle mulla, mis on tarvilik hauda ajada, et hauda hügieenilistel põhjustel kinni katta, kuigi haua kinniajamine kui praegusajal ülitarvilik ning paratamatu teguviis on algselt mütoloogilise (preanimistliku ja animistliku) algupäraga.
Et vabaneda radikaalselt, viimseni primitivismist, selleks on tohutult palju tarvis, isegi nõndapalju tarvis, et moodne haritud inimene alati ei taipagi, mis tarvis oleks, või kui taipabki mõnevõrra, siis ei suuda ta praktiliselt lahendada, ületada antagonismi, vastuolu, mis valitseb tunde-tahte ja mõtlemise-tegutsemise sfääri vahel, nii et isegi maailmakirjanduslik suurmeister Johann Wolfgang Goethe oli sunnitud tunnistama, et ta olnud kogu elu südamelt (tunne-tahe) kristlane, kuid mõistuselt pagan.
Ja isegi siis, kui kombe olemusest, kombe väljendusviisist on absoluutselt välja suletud igalaadne primitivism, on see kultuurselt igati eeskujulik komme ometi ühendatav oma eelkäivate ajalooliste arengulülidega - primitiivsete või primitiivsemate arenguastmetega, sest midagi ei saa ühelgi ajastul tekkida ega areneda iseenesest, silmapilkselt, absoluutselt sõltuvuseta, kõige muuga seoses olemata, kausaalsuseta jne. Hüpata absoluutselt väljapoole igasugust minevikku, seda ei suuda ükski aeg, kuna see oleks hüpe tühjusesse, ei miskisse. Maailm oli, on ning jääb kõikidel aegadel tervikuks ning eranditult iga üksikosa sellest tervikust tingituks, kausaalselt olenevaks.
22. Ühel juhul kogu Sastavi ristimetsas leidusid risti all ka initsiaalid: A. E., nimelt selsamal kasel, millesse oli lõigutud kaks risti. Need kaks risti asetsesid kasel vertikaalselt kohakuti - üks all, teine ülalpool, alumise risti alla olidki lõigatud initsiaalid.
Üldreegel Sastavi ristimetsas oli selline, et risti alla, pääle, kõrvale või ükskõik kuhu initsiaale ei olnud lõigutud, kuid ei saa öelda, et see tingimata nii oleks pidanud olema kaugemas ja lähemas minevikus.
Sastavi ristimetsas ei leidunud ühelgi ristiga ega ristita puul mitte ainsatki õue- e. peremärki (kuigi neid ootuspäraselt oleks pidanud leiduma); ühelgi noorel puul polnud latv ära murtud; ühelgi puul polnud oksad tüve poolt, ladvast, ei kuski mujaltki puhtaks laasitud (kui laasimisi või okste äravõtmisi esineski, siis ainult selleks, et puutüvele risti tegemiseks ruumi muretseda, kuid siis ei olnud puu ümberringi puhtaks laasitud, vaid ainult sealt kohalt, kuhu oli lõigutud rist); ei olnud kuski kivisse raiutud ühtki risti ega muudki märki; ei olnud ühegi puu koore sisse lõigutud jumalakujusid ega muidki kujusid; ei leidunud ühelgi puul ristiga, ristita või mistahes märgiga lauatükki ei puu ladvas, ei tüvel - ei kuski.
Negatiivsed teated tuli esitada, sest otsisin kõiki neid tunnuseid, mis mainitud, hoolega, kuid ei olnud midagi leida.
Setumaalt on teada komme, et kunagi tamme (väga harva mõne teise puu) koore sisse lõigutud jumalakuju asendus hiljemini kolme ristiga. Kas Urvastes kunagi ka midagi taolist või analoogset on toimunud, on praegu, kus probleem täielikult läbi uurimata, võimatu otsustada.
Urvastes ei olnud omal ajal selle- või teiselaadse asendumine täiesti võimatu, küsimus on, millised oleksid asendumistüübid, asendumisvormid, asendumistüüpide ajalooline muutumine, areng, seosed naabervaldadega, naaberrajoonidega jne.
23. Kolme risti alla kogu Sastavi ristimetsas oli lõigutud ristiga ühendusesolev „ristialus“ e. „ristijalg“ (need on minu poolt antud nimetused, sellepärast jutumärkides), mis minu arvates kaasajal (1955. a.) peab meenutama hauda või vähemalt seda aluspinda, millest rist välja kasvab, millele rist toetub.
Mainitud oletus ei tundu tõenäoline olevat üsna mitmel põhjusel.
1) Nimetus „ristijalg“ meenutab niisamasugust jalga, nagu on näit. jõulu- või nääripuul, mis ristikujulisele jalale toetudes asetseb kas laual või põrandal. Sastavi ristimetsas olev rist ei ole ometi jõulu- või näärikuusk, see on hoopis midagi muud, nii et jalaga teda ühendada oleks suurim lapsikus. Nimetus „ristijalg“ võiks küll esineda kõneviisina, mingisuguse façon de parler'na, nagu prantslased ütlevad, kuid rohkem ka midagi. Sellisena olengi teda tarvitanud. Urvastlastel üldse puudub „ristijala“ kohta erinimetus - nad ei nimeta teda millekski, kuigi ta kujutisena kolme risti puhul esines.
2) Nimetus „ristialus“ on ka kõneviis (façon de parler), muud midagi. Kui ristialusena mõista hauda või seda aluspinda, millele rist toetub, millest rist välja kasvab, siis jääb ikkagi tumedaks, mis see nn. ristialus või aluspind õieti on, kuna ükski hauarist (kalmistul) ei kasva välja otse haua seest, hauapinnast, vaid eranditult iga rist asetseb alati hauapäitses, s.t. ristialus ei saa meenutada hauda, ei saa meenutada seda aluspinda, millest rist välja kasvab, millele toetub jne.
3) Seega jääb täiesti tumedaks, selgusetuks, millist alust, aluspinda siis ristialus peaks tähendama, kuna ühelgi ristil (kalmistul) ei olegi muud aluspinda, alust, kui maa, mille sisse ta pandud, ning see maa ei ole mitte hauaküngas, vaid künkast madalamal olev tavaline maa. Kujutada sellist künkast madalamal olevat tavalist maad erilise alusena või aluspinnana (s.t. otsekui hauakünkalise alusena, aluspinnana), see oleks ju reaalsuse moonutamine, millel ei ole mõtet.
4) Kui ristialus tähendaks hauakünkalist alust, hauakünkalist aluspinda (mis aga võimatu), siis ei tarvitseks ristialus olla oma horisontaalse pikkuse poolest kas täpipealt või peaaegu täpipealt niisama suur kui risti ülemine horisontaalne põikpuukujutis, sest ükski hauaküngas ei ole niisama lai kui risti horisontaalse põikpuu pikkus.
On võimalik teinegi oletus, mille põhjal ristialus omab hoopis muu salajase mõtte, nimelt mõtte, et taotleda kõige suuremat mõjurikkust, efektiivsust, et äratada eriliselt tähelepanu, olla eriti silmatorkav, eriti nähtav jne.
Kahjuks ei ole seegi oletus mitte millegagi tõestatav, kuigi see esimesel pilgul võiks tunduda mõnevõrra tõenäosena. Mõjurikkuse, silmatorkavuse taotlemise ideele astub siin kõige otsustavamalt vastu asjaolu, et mõjurikkust, nagu eespool oleme näinud, taotletakse ikka peamiselt sel teel, et rist püüdleb silmnäo-kõrgusjoonel või selle läheduses asetseda, mediaaltäpis või selle läheduses asetseda jne. (s.t. mõjurikkuse määrab kindlaks risti paigutusviis puutüve frontaalsele vaatepinnale või pikendusvaatepindadele), siin (ristialuse puhul) esineks siis mõjurikkuse piirkond hoopis risti all, mida aga ei kinnita ristide paigutuse uurimine mitte ühelgi juhul, nagu nägime eespool (vt. § 16).
Kui oletada (kuigi see on absurdne), et siin (ristialuse) alusjoonel taotletakse ka mingit mõjurikkust, silmatorkavust jne., siis saaksime ühe ning sama risti puhul samaaegselt 2 mõjurikkuse, silmatorkavuse taotlusmoodust: üks silmnäo-kõrgusjoonel, teine - risti all, alusjoonel, kuid selline kahesugune „mõjurikkuse“ taotlemine mitte ei suurendaks mõjurikkust ühes ning samas suunas, vaid killustaks - viiks mõjurikkuse kahte omaette hargu. Mis ühtlane mõjurikkus see siis oleks? Nagu eespool ristide paigutuse vaatlemisel-uurimisel nägime (vt. § 16), taotleti mõjurikkust, silmatorkavust jne. ikka ühes suunas, ühessamas vaatepinnaosas, mitte mitmel pool korraga.
Mõjurikkuse piirkond või sfäär saab olla vaid silmnäo-kõrgusjoonel, mida nähakse vaatlemisel esijoones, silmnäo-kõrgusjoonest all- või ülalpool olevaid piirkondi, piirkonnaosi või punkte tajutakse kuidagi teisejärgulistena (vähem teravamalt), mitte esijoones. Kui inimene heidab (või suunab) pilgu puutüve frontaalse vaatepinna suunas, siis on nähtavas vaatepildis „antud“ vaatepinna tsentraalsed kui ka perifeersed punktid, „antud“ nii-öelda samaaegselt (simultaanselt, mitte suktsessiivselt), kuid ometi saame esijoones kõige teravama ning täpsema ülevaate neist punktest ja osadest, mis tsentraalsetena (silmnäo-kõrgusjoonel) „antud“, alles seejärel süveneme järk-järgult kõigesse muusse, mis ei ole tsentraalsena „antud“ - s.t. mis asetseb all- või ülalpool silmnäo-kõrgusjoont. Seega meie nägemismulje ei suuda esimesel viivul haarata kõike seda, mis eesolevana üldse olemas, vaid seda, millesse ta esijoones n-ö. momentselt on „sunnitud“ süvenema. Nii on kindel, et ristialuse puhul ei saa juttugi olla ühest uuest mõjurikkuse, silmatorkavuse piirkonnast, allikast jne. Öeldut kinnitab seegi, et otsides Sastavis riste puult sai näit. iga üksikristi olemasolu alles siis teatavaks (märgatavaks), kui silmasin puul risti horisontaaljoonelist osa (mis ikka enam-vähem silmnäo-kõrgusjoonel), seejärel hakkas silm nägema juba kogu risti.
Veel on võimalik kolmas oletus, mille järgi ristialus tähendab mingisugust jalgpuud, nimelt sellist jalgpuud, millele Kristus ristil olles toetas oma jalad.
Ometi on ristialus jalgpuuna horisontaalses ulatuses liiga pikk - ta on ju niisama pikk kui risti horisontaalne põikpuu. Tegelikult jalgpuu ei tohiks ulatuda üle risti vertikaaljooneliste servade, järelikult peaks ta horisontaalselt niisama lai olema kui ristipuu vertikaalse osa laius. Ometi ei ole see nii, tähendab - oletus jalgpuu kohta ei ole kuigi tõenäone.
Neljanda oletuse põhjal praegune ristialus ei oleks muud midagi kui algupärane sammas, millel rist otsas, niisiis:
/joonis/
Sammas oleks siis järk-järgult lühenenud, kuni oleks kujunenudki praegune ristialus. Või oli lugu nii, et ristialus oli kogu aeg enam-vähem ühepikkune, nii et hilisemat lähenemist ei olnud tarvis. Ükskõik, kas lühenemisega või mitte, kuid oletust sambast ei ole võimalik millegagi tõestada.
Peale mainitute on veel võimalik 8-9 oletust, kuid needki on vaid oletused, muud midagi.
Muidugi mõtleb nüüd igaüks, milleks oletused, saab nendetagi läbi, pöördutagu rahva poole, katsutagu teada saada, mis kohapealne rahvas asjast teab või arvab. Kahjuks on taoline soov siinkohal nõdravõitu, jääb ainult sooviks, kuna kohapealne rahvas ei tea asja kohta midagi, mitte midagi, see, mis mõni urvastlane arvab teada võivat, ei jõua kriipsugi kaugemale minu esimesena mainitud oletusest, see aga, nagu nägime, ei sobi.
Teised urvastlased ei teadnud sedagi, mõni neist arvas, et eks ristialus ole nokitsetud niisama - naljaviluks või ajaviiteks. Juba varem kuulsime, et ristilõikamise komme olevat üldse naljaviluline asi (vt. § 20). Taoline urvastlaste „arusaamine“ on enam kui ühekülgne, tegelikkust vähemalt 80% võltsiv.
Inimene teeb risti alla ristialuse, kuid miks, milleks, seda ta ei tea. Nii et küsitlusmeetod (küsitletagu kuis tahes, küsitlegu kes tahes) on siinkohal täiesti pankrotti jõudnud, temaga ei ole antud juhul mitte midagi peale hakata. Seega oletustest meie mööda ei pääse, tundugu need mõnelegi kuis tahes tühiste targutustena. See, kes tarvilikke oletusi targutusteks nimetab, püüdku siis oletustest midagi võimsamat avastada, et end ja teisi (küsitlusmeetodi puhul) pankrotist välja aidata.
Iga hoolas ning ausameelne rahvaluulekoguja on eksimatult võinud kogeda, et paljugi on asju, mida rahvas teeb, kuid mida rahvas ei tea, miks või milleks ta nii teeb; et paljugi on kombeid, mida rahvas harrastab, kuid miks või milleks, seda ta ei tea ning ei tahagi teada. Rahvas lihtsalt teeb nii või teisiti, harrastab seda või toda kommet, muud midagi. Neil juhtudel ei tea rahvas rohkem midagi, kui et see asi on nii, mitte teisiti.
Miks või milleks või mida miski asi tähendab, selle vaevarikas selgitamine peab jääma kogujatele - oletajatele, uurijatele - oletajatele (targutajatele, nagu M. J. Eisen omal ajal oletajaid nimetas). Selge seegi, et ses raskes olukorras on kogumistöögi laad ja olemus teistsugune kui tavaliselt - arutlev ning oletusi püstitav, objektiivselt kirjeldav jne., et tulevaste spetsiaaluurijate tööd selgi teel mõnevõrra kergendada, et neid abistada, sest on kindel, et on teatud nähtusi ning esemeid, mille õiget mõtet ning olemust igas suunas ei taipaks ükski tulevane uurija, kui koguja teda oma eeltööga ei abistaks. Näit. ristimetsad võivad siis juba ammu kadunud olla, kui kord tarvilikuks peetakse nende teaduslikule uurimisele asuda. Puuduksid siis vähegi täpsemad või igasugused allikad kogumistöömaterjalide näol, siis eranditult iga uurija kobaks täiesti umbkotis.
Ja on seegi „võimatus“ võimalik, et mis ühe põlvkonna folkloristidele näib kogumistöös täiesti tulutu tähenärimisena, ülearususena, kõrvalekaldumisena peaülesannetest, osutub järgneva või järgnevate põlvkondade arusaamise, uurimisvajaduste, uurimiseesmärkide jm. kohaselt täiesti vajalikuks, esmajärguliseks.
Ma ei kavatse ristialusega ristitüübi kui mõnevõrra komplitseeritud küsimuse alal oma rahvaluuleteaduslikke võimeid ja teadmisi proovida ega midagi lahendada (lahenduskatse nõuaks eraldi teost), kuid arvan, et ükski neljast oletusest ei ole õige, pooldada neist ühtki ei saa. Avameelselt pean ütlema, et see (ristialusega) ristitüüp on mulle olemuselt ja arengulooliselt täiesti tume, selgumata.
Näiteks ühel männil leidus üksainus alusega rist, kus risti mõõted olid järgmised (mõõted sentimeetrites):
/joonis/
Kas oma pikkuselt, laiuselt ja üksikosade mõõteilt olid ligikaudu samasuurused teisedki 2 alusega risti, seda täpselt kontrollida ei olnud mahti. Subjektiivne mulje jäi küll selline, et vist peaaegu olid kõik ligikaudu samasuurused, ka ristialused.
24. Balthasar Russowi, Thomas Hjärni (Hiärn), August Wilhelm Hupeli ja terve rea teiste uurijate kaudu on teada, et eestlased pühadest paikadest, nagu saludest, metsadest, metsasaludest, üksikuilt puilt ei julgenud puulehtegi võtta, niisama kui nad ei julgenud hiiepuud puudutada, hiiepuu alt enesele midagi võtta, hiiepuude raiumisest ja okste murdmisest rääkimata. Küll võis haiguste arstimiseks hiiepuu lehti ja oksi tarvitada, hiiepuu alt mulda võtta jne., mida ka tehti.
Mõnele nagu imelikuna näiv, uskumatuna tunduv, kuid 1955. a. võis Sastavi ristimetsas tähele panna, et sealseid ristipuid, ristipuudega otseselt kõrvutiolevaid puid maha ei raiuta, mitte ainsatki, kuigi raiumiseks mitmeidki põhjusi võiks olla (metsakorraldustööd jm.). Ristipuudelt pole oksagi murtud.
Sastavi ristimetsas, kuid sügavamal metsa sees, metsa all, kus ühelegi puule iialgi risti ei tehta, võis küll märgata, et mõned puud olid maha raiutud, niisama Sastavist pisut eemal sellesama maantee ääres.
Veel üks pisike, kuid oluline tähelepanek: Sastavi ristipuile, ristipuudega otseslt kõrvutiolevaile puile ei ole karjalapsed ega teisedki ühtegi kriipsu lõikunud, kuid teiselpool maanteed sessamas Sastavi metsas (kiriku suunas liikudes vasakul pool maanteed), kus pole ainsatki ristiga puud, leidub mitu puud, kuhu karjalapsed on lõikunud kriipse puude koortesse, oksi maha võtnud jne.
Nii selgub juba keskpärase hoolsusega läbiviidud vaatlusel, et Sastavi ristimets on 1955. a. niisama au sees ning puutumatu nagu muistsed hiied. Sellest ei rääkinud küll ükski urvastlane poolt sõnagi, kuid vaatlusel selgus see eksimatu kindlusega, nii et ses asjas pole tähtiski, kas kohalikud elanikud neile midagi jutustavad või mitte. Meie oma vaatlusoskus, vaatlusvõimsus ja taibukus peab ka midagi suutma selgitada. Ja selgitabki.
On teadmata, kas haiguste arstimiseks ristipuude lehti ja oksi on kunagi tarvitatud või mitte, kas tarvitatakse nüüdki või mitte. Niisamuti on teadmata, kas haiguste arstimiseks on võetud või võetakse nüüd ristipuu alt mulda või mitte, kas puil olevaid riste on kasutatud või kasutatakse mõningate haiguste arstimiseks.
Võimalik, et Sastavi ristimetsa kasutatakse teatud haiguste arstimiseks, kuid selle kohta puuduvad mul tõendavad andmed, pealegi toimuvad sellised asjad (kui nad toimuvad) äärmise saladusekatte all, nii et üks kohalik pere ei taipaks ega teakski, kui teine pere sellist kommet harrastaks. Käesoleval juhul juba ei saa (ei tohi) öelda, et pole tähtiski, kas kohalikud elanikud meile midagi jutustavad või mitte. Jutustajate andmetel või vihjetel oleks suur tähtsus, et asjale jälile saada, kui miskit peaks toimuma. Ometi ei räägi inimesed midagi, vaikivad kui haud. Võib-olla ei olegi paljudel midagi rääkida, nii et vaikimine nende puhul oleneb täielikust teadmatusest, kuid siiski - mõni ikkagi peaks midagi teadma, vähemalt üht-teist vanemast ajast. Oldagu meister, pandagu inimesed jutustama. Peaaegu võimatu! Võib-olla ei näiks olukord nii lootusetuna, kui inimestega tegelemiseks enam aega jätkuks.
25. Kombestikust üldiselt kõneldes on Urvastes suhteliselt kõige olulisemana, kõige elujõulisemana püsinud need kombed, mis on surmaga seotud.
Kõiki muid kombeid (näit. pulmade, varrude jne. puhul) täidetakse sageli nagu naljana, nagu mingi formaalsusena - muuseas, kuid pole Urvastes teada küll ainsatki juhtu, et ükski puusärk oleks leinamajast välja kantud päitsipoolega ees; et oleks iialgi midagi maha jäetud, mis kuulub surnuaiale viidava surnu esemete hulka; et poleks matuseliste poolt hoolsasti tähele pandud, kes surnuga surnuaiale minejatele esimesena vastu tuleb; et oleks jäetud surnu viimane ase (lautsi) senikauaks tuppa, kui surnuaialt tagasi tullakse.
Surnuga seotud kombeid, mida Urvastes täidetakse piinliku hoolega, piinliku tõsidusega, piinliku andumusega, on kaunis rohkesti. Surnuga seotud kommete täitmisel esineb kindel kord (komme järgneb kombele kindlas järjekorras jpm.), millest ei kalduta kõrvale.
Kõikide Urvaste matmiskommete (mis mulle teada) küllaldane kirjeldamine, niisamuti nende kommete analüüs, ei kuulu käesoleva töö - Sastavi ristimetsa kirjeldamise - raamidesse. Kõik see võiks edaspidi käsitlusele, analüüsi alla tulla mõnes teises töös.
Ei ole absoluutselt oluline, kas surnu on olnud või on omastele (järelejäänutele) kallis või mitte, temaga seotud kombeid täidetakse ikka ühetaolise piinliku tõsidusega, piinliku andumusega.
Mis puutub Urvastes (puudele) ristilõikamise kombesse, siis kehtib siin seesama kindel kombestiku distsipliin, millest ei kalduta kõrvale, kuna ristilõikamise komme ei saa olla ega ole spetsiifiliselt midagi muud kui kõikide nende kommete, mis üldse Urvastes surunuga seotud, lõpuleviimine, lahendus - süntees.
Et oma olemuselt mütoloogilise algupäraga endisaegsete matmiskommete elemendid (koos moodsate elementidega) täieliku võimsusega võivad esineda ning esinevad moodsal ajal väga laialdaselt, peaaegu kõikjal, see on kaljukindlalt tõestatav - tõestavaid fakte on enam kui tarvis. Esitan vaid üheainsa näite - fakti.
Nii esineb surnute põline kandmiskomme (puusärgi jalutsiga ees, päitsepoolega tagapool) nii meil kui mujal täieliku võimsusega, kantagu puusärgis keda tahes, olgu kandjad kes tahes. See komme esineb väga kindlana, matemaatiliselt muutumatuna.
Nii on surnu kandmiskombe puhul mütoloogilised (primitivistlikud) elemendid ja moodsa hariduse elemendid teineteisega lahutamatult, jäägitult ühte sulanud, nii et kumbagi neist ei saa (ei ole võimalik) teise suhtes iseseisvana, ülekaalus olevana, sõltumatuna tabada, konstateerida, kuna tõeliselt esineb mõlemate lahutamatu süntees, ühtepõimumine. See on arusaadav ning ainult sellepärast nõnda, et surm on selline võimude võim, kelle vikati all järk-järgult ning sajandite kaupa surevad ning langevad põrmu eranditult kõik inimesed kõikidel aegadel.
Surma kõikvõimsus on kõige moodsama kultuuriinimese puhul täpipealt seesama, mis ta oli kõige primitiivsema ürginimese puhul. Kuigi moodne arstiteadus teatud juhtudel mõnevõrra (täppeliselt) võib pikendada inimese elu, siis ei muuda see vähimalgi määral üldist kõikvõimsat seadust, mis ütleb, et eranditult iga inimene on surelik. Et see kaljukindlalt nii on, siis saavad kestma matmiskombed niikaua, kuikaua säilub inimkond, lisandugu kuistahes rohkesti matmiskommete ürgsetele elementidele moodsa hariduse ja kultuursuse elemente.
Arstiteaduse tähtsust ei ole siin kriipsuvõrdki alandatud, alahinnatud, kuigi arstiteadus selles mõttes, mis ta tõeliselt olema peaks, on veel lapsekingades - lasteluule. Arstiteadus peab ülima visadusega miljon-miljon korda võimsamaks muutuma, et oma tööga otsast peale alata, kuna on haigusi, üliraskeid haigusjärke, kriiside rägastikke ja hukatuste kuristikke, millede puhul moodne arstiteadus on täpipealt niisama jõuetu kui ürgaegne metslane. Seega on arstiteaduse võimsuse kasvamisele kaasaaitamine kogu inimkonna esimene ning viimane ülesanne kõikidel aegadel.
Kõige selle eitamine, mis siin öeldud, niisamuti upsakus, enesega rahulolu, kriitikavaesus, kriitika põlgamine, saavutatuga leppimine, enese ülehindamine, enese vigade eitamine, egoistlik-mugava äraelamise ainuüksine tagaajamine, karjerism, näiliste või keskpäraste saavutuste ülespuhumine jne. - see on arstiteaduse surm.
Järelikult matmiskommete ja ristimetsade uurimine ei terita sangarlikult meie vaimu mitte üksnes rahvaluuleteaduse valdkonnas, vaid sunnib meid monumentaalseid unistusi püstitama ka arstiteaduse ja bioloogia valdkonnas.
26. Sastavi ristimetsa puhul Urvastes tuleb (peale muu) arvesse võtta 6 tähtsat asjaolu:
1. Pikne (vt. § 5),
2. Hundid (vt. § 6),
3. Röövlid (vt. § 7).
4. Ristid (vt. § 8 jj.),
5. Ussid (millest juttu käesolevas paragraafis),
6. Tondid ja viirastused (vt. käesoleva töö järgnevat II osa: Sastaviga seotud rahvajutte).
Käesoleva töö sissejuhatavates paragraafides jäi (teadlikult) üks tähtis asjaolu (ussid) mainimata, sellepärast neist siinkohal mõni sõna.
Vanemate urvastlaste (Kristjan Aman, Miina Sinimets (Simpson), Juhan Norden jt.) jutu järele leidunud vanemal ajal Sastavi juures (eriti Arusool) palju usse, igatahes palju enam kui nüüd. Leidunud suuri (isegi väga suuri) ja jämedaid, isegi harjadega (kroonidega) usse. Harjadega usse hilisemal ajal enam ei olevat nähtud ega leitud. Harjadega usse nähtud endisajal peamiselt kevadel ühel teatud päeval (arvatavasti 25. aprillil). Harjaga ussi nimetasid vanemad urvastlased ussikuningaks, nii et hari pidi meenutama nagu kuningakrooni.
Olgu veel öeldud, et ussiliigid, mis Urvastes praegu (1955. a.) peamiselt esinevad ning laialdaselt tuntud on, on järgmised:
1) rästik, 2) nastik, 3) savik, 4) tõrvak. 5) vaskuss (lühike ning peenike, vasekarvaline).
Ussidega ühenduses mainitakse Urvastes sageli ka sisalikku. Sisalik on urvastlaste arvates nagu ussikannupoiss, mis tähendab seda, et kus leidub sisalik või sisalikke, seal läheduses on urvastlaste arvates tingimata ussid või uss. See vaade põhjeneb nähtavasti loodusloolistel tähelepanekutel, aga on võimalik, et siin tuleb eelmisele lisaks arvestada ka endisaegsete mütoloogiliste kujutelmadega.
On kindel, et kui endisajal Urvastes (Sastavi juures) ei oleks ainsatki ussi leidunud, siis ei oleks saanud vastavad rahvajutud („Palgijämedune uss“, „Ussikuningas“) üldse tekkida. Looduslikud olud ja vastav loomastik teatud paikkonnas on selliste või selletaoliste juttude tekkimisel, kohanemisel jne. paljumäärava tähtsusega. Et Urvastes tõepoolest on endisajal esinenud pikad või pikemat liiki ussid, seda tõendab mitmeti ka praegune urvaste pikk-sõna, mis esineb tähenduses 'uss': vana pikk ~ pikk 'uss'.
Urvastes kunagi rohkelt esinenud rahvajutud ussikuningast (ning üldse ussidest), mis nüüd (1955. a.) kaunis haruldased on ning harva esinevad, on tõenäoliselt ühendatavad markusepäevaga, mida varematel aegadel pühitseti 25. aprillil. Markusepäev on nimeliselt küll kadunud, unustatud, kuid on ometi teatud jäljed enesest järele jätnud.
Teadagi ulatuvad markusepäeva juured kaugesse eelkristlikku paganusaega tagasi, mistõttu see tähtpäev saadigi omal ajal katolitsismi poolt rahvaellu sisse lülitada, paganusega ühendada, kuigi hilisem luterlus seda enam nii ei kinnitanud, et markusepäev oleks võinud rahvalikult või üldrahvalikult püsima jääda.
Et markusepäeva ja temaga seotud kristlikku kombestikku Urvastes (ja paljudes paikades mujalgi Eestis) peaaegu üldse ei tunta ega mäletata (või siis väga vähe tuntakse, mäletatakse), siis tõendab see minu arvates peale muu sedagi, et muistne (paganusaegne) ussikultus kuigi palju ei assimileerunud kristliku markusepäeva kommetega, ei sulanud viimastega jäägitult ühte, vaid jäi teatud määral omaette püsima, kuigi ta aegade jooksul muutus. Ussidest, isegi ussikuningast leidub veel kohati üksikuid riismeid rahvajuttude näol (kuigi nende tabamine nõuab suurt hoolsust ning oskust, vahest ka erakordset hoolsust ning oskust), kuid markusepäeva ei oleks rahvamälestuse järele nagu olemaski olnud.
Markusepäeva on nimetatud ka surmapäevaks ehk äkksurmapäevaks, kas ainult sellepärast, et arvati, et sel päeval kündvaid loomi tabab ootamatu, äkiline surm, või on siin mängus veel midagi muud, ei ole teada.
Kui Urvastes kunagi laialdasemalt esinenud rahvajutt „Ussikuningas“ on nii või teisiti ühendatav markusepäevaga ning see viimane omakorda surmapäevaga e. äkksurmapäevaga, siis on väga huvitav, et seesama „Ussikuningas“ on seotud ka Sastaviga, Sastav aga peaks järelikult seotud olema surmapäevaga e. äkksurmapäevaga.
Äkksurmapäeva mõiste peaks minu arvates endisajal ühenduses olnud olema piksega (või äiksega), sest just pikse (või äikse) puhul on võimalik silmapilkne (äkiline) surm, teiseks seepärast, et püssilaskmine (mis meenutab ka pikset või äikest) oli endisajal markusepäeval rangelt keelatud, et ussid eriti vihaseks ei muutuks ning inimesele kallale ei tungiks. Nähtavasti on kunagi rahva arvamise järele just pikne usside suurim vastane olnud. Hilisem markusepäev on vanemal ajal pidanud tähendama piksepäeva, see tähendab seda päeva, mil pikne kevadel esimest korda nähtavale ilmus, nähtavale ilmuda võis. Et pikse esimene ilmumine kevadel ligilähedalt ühte langeb usside paaritusajaga, mil ussid eriti ägedad ning inimesele kardetavad, siis ei ole võimatu, et algupärase piksepäeva kadumise järel (kadumine toimus sajandite jooksul) hakkab seda viimast asendama kristlik markusepäev.
Pikne, eriti küll kõu on ühendatav kõige ürgaegsema surnute kultusega, mis ongi igasuguse mütoloogia kõige vanem, kõige ürgelisem algus. Seega ka nn. piksepäev (pikse austamine) oleks arenenud (muidugi tuhandete aastate jooksul) kõige ürgaegsemast surnute kultusest. Saaksime 3 kõige üldisemat arenguastet (millede vaheastmetena pidi esinema sadandeid üleminekuastmeid):
a. Surnute kultus.
b. Pikse austamine.
c. Usside austamine.
Kõu-sõna puhul on mitmed uurijad (näit. M. Vaaronen, E. N. Setälä jt.) seisukohale jõudnud, et selle sõna algtähendus on pidanud olema 'surnu hing'. Mainitud vaadet, mida küll vägevasti on kritiseeritud, ei saa kaugeltki ületatuks, iganenuks lugeda.
Sellise vaate kujunemisele on teatud mõttes kaasa aidanud mitmed etümologiseerimiskatsed ja laenusuhete uurimine. On arvatud, et näiteks kõu-sõna (< *kouvoi) on laenatud kas balti keeltest või teatud indo-euroopa keelest, näit. leedu keeles esineb kaūkas' Alraun, ein unterirdisches kleines Männlein; ein ungetauft gestorbenes Kind; Kobold; Wampyr', niisamuti leedus kaūkspénis' Donnerkeil, Donnerstein', muinaspreisis cawx Teufel'. Ma ei hakka siin kõiki kõu- ja äike-sõna laenusuhete uurimiskatseid, mis teada, ette tooma, niisamuti kõu-, äike-, pikne- ja pikk-sõna tähendussuhteid, leksikaalseid vahekordi jpm., mis minu poolt esitatud oletusi mõnevõrra kinnitada võiksid, kuid ometi kui keeleteaduslikud arutlused siia ei kuulu. Igatahes olen püstitanud hiiglasliku teema, mille uurimisele tuleks asuda kõikidel folkloristidel, et senises pisinokitsuslikus töös otsustavalt edasi jõuda.
Nii on mitme asjaolu põhjal mõnevõrra arusaadav, miks Sastavi mets Urvastes on rahva poolt eriliselt seotud piksega, ristidega, ussidega, tontidega jne., sest eks ole esinenud ning esineb nüüdki (1955. a.) see mets peamiselt austamise mälestusmärgina, surnutega seotud paigana. Kas Sastav erilise paigana on tagasiviidav paganusaega, nii et ta paganusajal oleks võinud esineda teatud ohverdamispaigana, see seisab mul alles spetsiaalse uurimise kavas ning on senini lahendamata. Ei saa mitte midagi spetsiaalselt uurida, kui ei ole rajatud elementaarseidki aluseid. Ses töös ongi püstitatud mõningad pisijoonelised alused, mis teadagi edaspidi järk-järgult tohutult täienevad, laienevad jne., kuni kujuneb kõiki olulisi uurimisvajadusi rahuldav süstemaatiline alus, millest võib lähtuda.
Mainin veel ühe pisikese, kuid eriliselt olulise asjaolu. Kogu Põhja- ja Lõuna-Eestis esineva pikne- (~ pitkne - ~ pikken- jne. sõna) algtüvi on pidanud olema (nagu paljud uurijad enesestmõistetavaks peavad) pikk ~ pitk 'lang', kuid ka Urvastes esineb tähenduses 'uss' seesama algtüvi pikk, kusjuures palataliseeritud lõppklusiil k' ei muuda asja, kuna palatalisatsioon on siin kohapealse eriarengu tulemus. Edaspidi saan vastavas töös põhjalikumalt käsitlema Urvaste pikk-sõna (uss; pikk) vahekorda ühiskeelsete sõnakujudega pik 'pikk' ja pikne 'pikne' ja palju muud, mis neis suhteis oluline.
Kuigi ses töös on esitatud paar üldsõnalist oletust (mis mõnede arvates asjasse ei puutu), mida teaduslikult tohutult raske põhjendada, tõestada, siiski on need ülimalt tarvilikud, et püstitada esialgu kõige üldjoonelisem (oletuslik) vaade, millest võiksime üsnagi mitmes suunas lähtuda, väljuda, ükskõik kuhu hilisem spetsiaaluurimine meid välja ka viiks.
Igatahes esineb tõsiselt arvessevõetavaid vihjeid ja teaduslikke taipeid, mis kõigele vaatamata lubavad surnutekultust ja matmiskombeid (käesoleval juhul ristide lõikumine puudele) siduda äiksega, äikest jälle usside kultusega jne.
Matmiskommete kirjeldamisel ja uurimisel omab erilise tähtsuse ristimetsade kirjeldamine ja uurimine, sellepärast olengi alganud selle ülitähtsa tööga, millele senini tähelepanu ei ole pööratud. Olen veendunud, et ristimetsade kirjeldamine-uurimine saab tulevikus rahvaluuleteadusele võrratult enam andma uusi andmeid kui kõikide muude matmiskommete kirjeldamine-uurimine kokku, kuigi nende viimaste kirjeldamist-uurimist ei tohi seetõttu mitte alahinnata. Ristimetsade kirjeldamin-uurimine võiks vägagi palju kaasaaidata selliste probleemide lahendamisele, millised senini on püsinud kardinaalsetena (kuigi lahendamatutena) rahvaluule teadusliku uurimise tulipunktis.
Kõikide ristimetsade põhjalik tundmine koos muude matmiskommete ning palju muu tundmisega, mis siia kuulub, on ju baas, millest võidakse edaspidises spetsiaalses uurimistöös lähtuda, sellepärast on nende vaade põhjani ekslik, rahvaluuleteaduse arengut otsustavalt pidurdav, kes tänapäeval (1955. a.) ristimetsade kirjeldamist-uurimist peavad mitteajakohaseks, mittemidagi andvaks, tühjaks tööks jne. Selle üle, millest kas eksituse, tohutu pääliskaudsuse või obskurantistliku observantsi tõttu aru ei suudeta saada, ei tohi ka otsustada.
See oli kõik, mida tuli kokkuvõttena öelda käesoleva töö kirjeldava osa lõpetamisel.

RKM II 47, 440/5 (7) < Urvaste khk., Urvaste v. - Elfriede Siil (1955) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Käesoleval korral on registreeritud vaid 54 risti puudel, ometi peaks riste rohkem olema ning tõeliselt ongi rohkem. Kõik hilisemad järeldused kogu Sastavi ristimetsa kohta tehakse nende 54 juhu alusel.
Inimesele, kes statistika-teadust ei tunne, võiks kerkida loogilise mõtlemise alusel õigustatud küsimus, et kuidas siis võib osahulga alusel teha järeldusi kogu hulga suhtes, sest 54 on ikkagi osahulk e. alahulk. See on aga statisikateaduse alusel täiesti lubatud, veelgi enam, see on väga tõepärane registreerimis- ja uurimisviis. Statistikas nimetatakse taolist uurimismeetodit, uurimist terminoloogiliselt huupimeetodiks, huupiuurimiseks.
Nimetused „huupimeetod“, „huupiuurimine“ ei ole eesti keele seisukohalt kuigi õnnestunud nimetused, statistikateaduses võhikule võivad need tekitada mulje, nagu baseeruks mainitud meetod ning uurimine ise mingil kaosel, segadusel, ebateaduslikul jampsil. See võib nimetuses küll nii tunduda, kuid meetodi ja uurimise olemuslik sisu on teine - teaduslik.
Huupiuurimisel ei kuulu loendusele mitte juhtude või esemete kogu mass, kogu hulk, mis moodustavad terviku, vaid teatud küllalt suur ja seejuures ometi kavakohaselt valitud osa e. osahulk.
Ja lõppeks, osa kohta käivate andmete põhjal saadud järeldused laiendatakse juhtude või esemete kogu massile, kogu hulgale - tervikule. Oma olemuselt on huupimeetod väga lähedane nn. proovmenetlusele, mis toimub näit. produktide või materjalide kvaliteedi määramisel huupivõetud proovide analüüsi teel, maapinna struktuuri määratlemisel mõnede puuraukude tegemise teel.
Huupimeetodi kasutamisel tekib kaks olulist küsimust:
a) millisel viisil või missugusel alusel tuleb teostada uuritavate juhtude või esemete valikut ja kui suur peab olema nende küllaldaselt rahuldav arv;
b) kui suure valitud juhtude arvuga me peame arvestama või leppima, et evida küllaldast või vaieldamatut kindlust tehtud järelduste vastavuses sellele, mida me oleksime võinud saada kogu massi, kogu hulga uurimisel.
Need kaks huupiuurimise põhiküsimust on statistikateaduses kui ka statistilises praktikas igasugustel juhtudel lahendatavad, nimelt nii lahendatavad, et huupiuurimiseks on igal mistahes reaalsel juhul alati võimalik valida teaduslikult küllaldane, piisav alus, seega veenab täpsem kontrolluurimine huupimeetodi täielikku kasutatavust mistahes uurimisaladel.
Kõigist mittepuhtstatistilistest uurimismenetlustest on just huupiuurimine väga lähedal tõelisele statistikale, tingimusel, et lähtutakse kindlatest teaduslikkudest eeldustest. Nii statistikateaduse vaade mainitud meetodi ja uurimise suhtes.
Huupimeetodi asjatundlik ning oskuslik kasutamine avab suuri võimalusi kogutud materjali osaliseks töötluseks või osalise materjali (mis siiski peegeldab kogu materjali) töötluseks, nimelt sel korral, kui vajalikkude töötamisvõimaluste puudumine või ajapuudus teevad võimatuks pideva, pikemaaegse töötluse või kui teatud ülesannete lahendamine toimub kõigele muule lisaks - kõrvaltööna.
Sastavi ristimetsa kirjeldamisel on mainitud kaks huupiuurimise põhiküsimust oluliselt arvesse võetud ning minu arvates õieti lahendatud. Kuna asjaomane uuritav nähtus ei ole statistika mõttes kuigi komplitseeritud, vaid keskpärase raskusega, siis ei ole käesoleval korral mõtet esitada huupimeetodi konkreetse rakenduse kirjelduskäiku. Töös selgub see isegi.

RKM II 49, 81/2 (44) < Urvaste khk., Sangaste v., Restu k. - Koidula Neevits < Karl Neevits, s. 1872 (1955) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kuidas tekkis Silmaallikas?
Vanal ajal, kui Jeesus olla käinud maa peal inimestega vestlemas. Et ta liikunud laialdaselt ümber ilma, jõudnud ükskord ühe ilusa jõekese äärde ja kust künkale väljus allikas. Jeesus istunud maha allika juurde ja puhanud seal oma saatjaskonnaga. See koht meeldinud Jeesusele väga ja pesenud silmi allika veega, mis oli nii puhas ning külm kui kristall. Et aga Jeesusel olnud kõige suurem võim ja andis allikale käsu: „Allikas, sinu veega pesedes peavad saama silmad terveks!“
Sellest ajast hakati hüüdma seda allikat Silmaallikaks. Vanemad inimesed usuvad veel, et kui selle allika veega peseda, siis saavad silmad terveks.

RKM II 49, 128/9 (4) < Urvaste khk., Restu k. - Koidula Neevits < Karl Neevits, 82 a. (1955) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Vanakuradi lingukivi.
Pärast seda, kui oli valminud kirik, kadestas või kartis kirikut vanakuri ning tahtis seda purustada. Kaua murdis pead, kuidas seda teha. Et aga vanakurat kartnud risti ja ei julgenud läheneda kirikule, sellepärast pidi ta näitama osavust. Kaua murdis vanakuri pead ja leidiski nõu. Temal oli hea ling ja seda ta nüüd kasutaski. Ta läks ise kaugele üle Eesti piiri (kindlat kohta ei ole) ja lennutas oma lingukivi lendu. Aga oh häda! Tema jala all juhtus olema lehmasõnniku hunik ning jalg libises sellel ja hoog ei olnud enam tugev, sellepärast ei langenud kivi tornile, vaid kiriku lähedal olevasse järve. Kes järve kaldal on käinud ja näeb seda kivi, millel on sõrmejäljed.
Uhtjärv Urvastes.

RKM II 49, 149/50 (10) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1915 (1955) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Ristineljapäev.
Ei tohi murda puuoksi. Kui murrad, siis tuleb murtust oksast veri. Ei tohi pääsukesepesale hambaid näidata.

RKM II 49, 150 (11) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1915 (1955) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Urbepäev.
Tuuakse urvad tuppa ja kes hommikul kauaks magama jääb, sellele antakse urvadega vitsu, et siis on virk üles tulema.

RKM II 49, 165 (67) < Urvaste khk., Sangaste v., Restu k. - Tiiu Prisko < Koidula Neevits, s. 1939 (1955) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Vana-aastal võetakse vihast üks oks ja pannakse kuhugi välja. Hommikul, kui minnakse vaatama, kui oks on härmatatud, siis saad rikka mehe, kui ei ole, siis saad vaese mehe.

RKM II 49, 166 (70) < Urvaste khk. - Tiiu Prisko < Tiiu Prisko isalt ja emalt (1955) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kui karja esimest korda kevadel karjamaale lastakse, siis pannakse urvakimp sipelgapessa ja nuga lüüakse laudaukse piida sisse, siis ei saa suvel ükski lehm surma.

RKM II 49, 166 (71) < Urvaste khk. - Tiiu Prisko < Tiiu Prisko isalt ja emalt (1955) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kui inimesel hambad valutavad, siis tuleb otsida selline puu, kuhu on löönud äike, ja hammustada seda puud, siis enam hammas ei valuta.

RKM II 49, 183/4 (24) < Urvaste khk., Kärsna k. - Malle Reisma < Hendrik Reisma, s. 1886 (1955) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Pajusilla ajalugu. (Sild asub ~ o,5 km kaugusel Vana-Antslast Urvaste poole.)
Jõgi juusõ üle tii. Üle jõe es ole õigõt silda ja säält oll väega rassõ üle minnä. Tii kummalgi puul jõe veeren kasusi kokku neli pajju. Paju olli vana, põlitsõ.
Toda tiid müüdä ol sõitnu ütskõrd Rootsi kuning Karl XII uma saatkonnaga. Jõe manu jõudõn, nägi tä, et jõel oll väega vilets sild, millest oll halb üle minnä oma sõaväega. Tä nägi kah pajje. Kohõ lassõ tä paju maha lõigata ja jõelõ silla ehitädä, millest sai tä minnä üle uma sõaväega. Tollõst, et sild oll ehitätü pajest, panti sillalõ nimes Pajusild. See nimi on säilinü ka nüüd viil.

RKM II 53, 31/2 (21) < Urvaste khk. - Leiti Kannukene < Ants Saamon, 73 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Urvaste linnuse all Uhtjärve kaldal asub allikas, mida rahvas Silmaveeallikaks nimetab. Sinna allikasse olevat vanasti hõberaha visatud ja kes selle allika veega silmi pesid, nende silmad olevat terveks saanud.

RKM II 53, 207 (1) < Urvaste khk. - Aino Hendrikson, Antsla keskkooli õpilane < Liidia Sibul, s. 1904 (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Muistend.
Urvaste koolimajast paarsada meetrit eemal asub igivana tamm. See tamm olevat mitusada aastat vana.
Rahvasuus levib selle tamme kohta selline lugu, et Rootsi kuningas Gustav Adolf oli Eestist lahkudes pistnud tammekepi latvapidi maasse ja ütelnud ise, et kui see tamm kasvama läheb, tuleb ta veel kord Eestisse tagasi.
Tamm on läinudki kasvama ja kasvab veel praegu.

RKM II 53, 299 (12) < Urvaste khk., Võidulipu kolh. - Hell Veermaa, Antsla keskkooli õpilane < Meeta Veermaa, s. 1898 (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Põletiste arstimiseks võeti pärnapuu oks ja sellelt võeti ära must koor. Alumist valget koorekihti kaabiti ja keedeti ära. Pärast jahtumist pandi seda keedetud vedelikku haavale ja seoti kinni.

RKM II 53, 307 (2a) < Urvaste khk. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kägu tuleb lehte - leivarohke aastaaeg.
Kägu tuleb vitsa - viljarikas aastaaeg.
Kägu tuleb urba - ohtlik aastaaeg.

RKM II 53, 314 (21) < Urvaste khk., Toku k. - Tiiu Prisko < Elfriide Treial, s. 1920 (1956) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Käsnade arstimiseks kasutati järgmisi viise:
a) Kästi visata soola ahju ja ise nii kiiresti toast välja jooksta, et ei kuule soola praginat ahjus. Kui sai nii kiiresti välja jooksta, siis kaovad käsnad käelt. (On käibel).
b) Võeti lepapuust kepp ja lõigati sinna muster peale ja asetati see kepp kuhugi tee äärde. Inimene, kes selle kepi sealt ära võttis, sai käsnad omale käele. (Tuntakse).
c) Samuti lasti käsni ritsikal pureda ja posijal posida.

RKM II 53, 326 (48) < Urvaste khk. - Tiiu Prisko < Tiiu Prisko oma mälestuste järgi (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Ristineljapäeva ei tohtinud murda ühtki oksa, sest nende asemele pidi tulema veri, ja kui koju tõid murtud oksad, siis pidid kodu tulema ussid.

RKM II 53, 335 (2) < Urvaste khk. - Leili Reiljan < Joh. Reiljan, s. 1870 (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Muistend tammest.
Sangastesse minnes, möödudes Sarapuu veskist asub tee ääres vasakut kätt Jaanuse talu juures Jaanuse mägi. Seal kasvavat suur tamm. Rootsi kuningas olevat oma valitsemiskepi sinna latvapidi maasse pistnud, kusjuures ta ise olevat öelnud, et kui see kepp kasvama läheb, siis tuleb tema valitsus kunagi tagasi.

RKM II 53, 380/4 (1) < Urvaste khk., Vana-Antsla v. - Urve Kikkas < Paltser, 84 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Antsla rajoonis on olnud palju mõisaid: Vana-Antsla, Vastse-Antsla, Vaabina, Linnamäe, Roosa jne.
Vastse-Antsla ja Vana-Antsla esimeseks peremeheks oli Theel. See müüs Vana-Antsla parun Maidlale ja see omakorda krahv Unger Sternbergile. Vana-Antsla mõisa juurde kuulusid veel kaks karjamõisat: Poose karjamõisa ja Nässmõisa, mida rahva hulgas nimetati „kablamõisaks“. Oma nimetuse oli ta saanud sellest, et seal valmistati köisi.
Vana-Antsla kuulus suuremate ja rikkamate mõisate hulka. Teda peetakse väga vanaks mõisaks. Rahva hulgas levib kuuldus, nagu oleks üks Rootsi kuningatest sündinud Vana-Antslas. Selle kuninga auks olevat istutatud sinna kaks tamme. Need tammed on seal praegugi veel alles. Vana-Antsla mõis asub ilusas kohas. Mõisa keskel asub suur loss. Lossi ümbrus hoiti korras. Seal kasvatati palju lilli ja igasuguseid ilupuid. Lossi ümbritses hobuserauakujuliselt järv. Lossi tagant algas park, kus kasvasid mitmesugused puud. Teerajad pargis olid kruusatatud ja hoiti puhtad. Töölised hoidusid pargist eemale, sest härrale ei meeldinud, et töölised temaga ühes pargis käivad. Pargis oli mitu lehtlat ja suvemaja. Pargi taga oli vana sakste matusepaik ja kirik. Mõisal oli suur aed, kus kasvatati mitmesuguseid viljapuid, igasugust köögivilja, lilli, ilupuid. Aias asus suur triiphoone, millega krahv sageli teiste mõisnike ees kelkis. Seal kasvatati lõunamaiseid taimi nagu viinamarju ja loorbereid. Mõisas olid oma töökojad: puutöökoda, sepikoda. Mõisas oli õllevabrik, kus valmistati väga head õlut. Seda õlut veeti teiste mõisnike kõrtsidesse müügile. Mõisas olid suured karjalaudad ja hobusetall. Kasvatati palju veiseid. Oli oma või- ja juustuvabrik, kuhu peale kohapealse piima toodi piima Pooselt ja Nässmõisast. Mõisas olid oma lubjapõletusahjud, kus lubjakivist põletati lupja. Kivid tõsteti ahjudesse inimeste käte jõul ja sealt tagasi samal teel. See oli väga raske töö. Mõisas oli oma telliskivivabrik. Mõisas oli mitu järve. Järve vesi kasutati ära veskis. Mõisas oli sakste kool, kuhu teiste mõisnike lapsed tulid õppima. Sakste kooliga ühe katuse all asus kauplus. Mõisas oli tohter ja väike haigla. Parunile kuulusid suured metsad. Ta ise oli suur jahimees. Sageli kutsus ta naabermõisnikud endale külla ja korraldas jahipidusid. Ta lasi ehitada Perajärvele Ahijärve ligidale suure jahilossi, kus mõisnikud pidasid jahipidusid. Jahilossist on meie päevini säilinud suured keldrid, kus hoiti jahisaaki. Tapetud linnud riputati sinna üles ja lasti neil seista, kuni suled maha kukkusid, ja alles siis tarvitati toiduks. Eriti armastasid mõisnikud klaperjahti. Selleks aeti kõik mõisa poisid kokku ja kästi neil mööda metsa käia ja lauatükkidega klõbistada, et sel viisil hirmutada loomi härraste püsside ette, kuna härrased oli selleks ise liiga laisad, et ise mööda metsi loomi taga ajada. Kuna mõisal olid suured metsad, siis oli olemas ka oma saeveski. Kogu seda majapidamist juhtis valitseja, kelle alluvuses oli kubjas. Kubjas oli, nagu kupjad ikka, tülinorija. Oma viha sai ta välja valada ainult sõnadega, sest sel ajal oli vitsanuhtlus juba ära keelatud. Selline oli krahv Unger Sternbergi majapidamine.
Välimuselt oli krahv Unger Sternberg ei ilus ega ka inetu. Teda näinud inimesed kirjeldavad teda järgmiselt: keskmist kasvu, ei paks ega ka kõhn, valge ümmarguse näoga. Krahv Unger Sternberg oli abielus Viljandi paruni tütrega. Ta abiellus umbes aastal 1893. Unger Sternberg oli oma naisest tunduvalt vanem. Krahv oli uhke iseloomuga ja ei armastanud palju rääkida. Tööliste juuresolekul ta enamasti vaikis ja seetõttu töölised arvasid, et ta eesti keelt ei oskagi. Proua seevastu armastas lobiseda. Parunil oli kolm poega. Üks neist sai tuvijahil surma. Igal aastal küünlakuu kaheksandal päeval kinkis härra mõisa vaestele 30 vakka rukkeid. See jaotati vaeste vahel ära nende vanuse ja töövõime järele. Kes oli vanem ja ei suutnud tööd teha, sellele anti rohkem. Kaks korda aastas käskis härra anda igale töölisele 5 toopi õlut.

RKM II 53, 399 (8) < Urvaste khk. - Urve Kikkas < Marie Kikkas, s. 1915 (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Palmipuudepüha.
Siis toodi pajutibud tuppa. Hommikul anti nendega peksa, siis pidid inimesed suvel virgad olema.

RKM II 53, 399 (10) < Urvaste khk. - Urve Kikkas < Marie Kikkas, s. 1915 (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Suur reede.
Suurel reedel ei lubatud puude oksi murda. Nendest tulevat veri välja.

RKM II 53, 400 (12) < Urvaste khk. - Urve Kikkas < Marie Kikkas, s. 1915 (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Nelipühid.
Sel päeval toodi kased tuppa. Posid viisid öösel tüdrukute akende taha kaski, mida nimetati armukaskedeks.

RKM II 53, 471/2 (5) < Antsla l. - Ella Timberg < Liisi Timberg, s. 1913 (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Vanasti värviti riiet mitmesuguste puude okstega ja lehtedega. Nii värviti linast riiet leesikuga ja pajukoortega ning ka lepakoortega. Lepakoortega värvimisel saadi ilus tumepruun. Musta värvi saadi aga leesikute vartest.

RKM II 53, 502 (8) < Antsla l. - Linda Kanger < Anna Raud, 56 a. (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
[Jõuluööl] Sülega toodi puid sisse ja kui neid oli paarisarv, sai see puutooja mehele.

RKM II 60, 548/9 (18) < Urvaste khk., Antsla v., Kärsna k. - Eha Reisma < Els Reisma, 67 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Arstimitest.
Kui ei olnud veel arste, käidi Petseri kloostri posijate ja munkade juures. Kui hammas valutas, mindi Petseri kloostri aeda, kus kasvas suur tamm ja seda tamme pidi närima, siis läks hambavalu üle.
Hambavalu ajal torgiti veel hammast pikse löödud puu küljest võetud pilbastega. Seda kasutatakse ka praegu veel.

RKM II 60, 570/1 (57) < Urvaste khk., Antsla v., Kärsna k. - Eha Reisma < Juuli Velner, 85 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kui vitsa, siis vilja, kui lehte, siis leiba. (Öeldakse käo kohta. Kui see saabub siis, kui puud on raagus, siis on hea viljasaak, ja kui puud on juba lehes, siis on hea rukkisaak.)

RKM II 60, 576/7 (79) < Urvaste khk., Antsla v., Kärsna k. - Eha Reisma < Juuli Velner, 85 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Ku vitsa, sis villä, ku lehte sis leibä. (Öeldakse käo kohta, et kui kägu saabub siis, kui on puud veel raagus, siis on hea viljasaak, aga kui kägu tuleb siis, kui puud on juba lehes, siis on hea rukkisaak.)

RKM II 60, 600 (3) < Urvaste khk. - Koidula Antsov < Salme Saaron, 40 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Tuuakse puu- või haoriidast puid ilma lugemata ja toas loetakse. Kellel on juhtunud paarisarv puid, siis selle soovid lähevad täide, mis ta soovib uuel aastal.

RKM II 65, 477 < Urvaste khk., Antsla raj. - Silvia Porosson ja Anatoli Garšnek < Ella Kuus, s. 1916 (1957) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Rahel Laura Vesik 2006
Ussisõnad
Puu alt, puru alt,
hapu piim, pehme leib,
:,: kuiva kõo ja läsä naase :,: 3x
Need sõnad olevat saadud ussikuningalt, kuningas olevat neid kolm korda öelnud, esimene kord väga tasa, siis järjest kõvemini.

RKM II 70, 298 < Urvaste khk. - Elfriede Siil < Ludvig Laud (1945/55) Sisestas ja redigeeris Mare Kõiva 2006
Varblaisi ajanu iks peremiis jüripäävä hummugu, inne päävä tõsõngut, ilma pükseta murru pite, iks et:
"Kõss, kõss, minge tõistõ tallu, minge tõistõ tallu, ei tohi siin mi hernit är süvvä'."
Sõs ei olõ tsirgu pern, ku herne maha tetti, hernit putnuva'.

RKM II 70, 373/400 (8) < Urvaste khk. - Elfriede Siil (1945/55) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Täiendav tagasivaade urbepäeva puhul.
1. Teatavasti oli urbepäeva kõige iseloomustavamaks kombeks nii Urvastes kui mujalgi urvatamine urbepäeva hommikul enne päikesetõusu. Urvatamine, see on magaja „peksmine“ või löömine pajuurbadega.
Mõningad teadlased (näit. M. J. Eisen, O. Loorits) on tarvitanud sel puhul urvitama-sõna, kuid kuna see sõna on mitmemõtteline, oleme eelistanud omapoolselt provisoorsena tarvitusele võtta urvatama-sõna, kuigi see viimane ei ole ka igati rahuldav, kuid parema puudumisel tuleb temaga tahes-tahtmata leppida, sest vastasel korral tuleks meil üheainsa sõna asemel tarvitada mitmeid selgitavaid sõnu, mis on veelgi halvem kui üksiksõnana tarvitatav urvitama- või urvatama-sõna.
Urvatamist Urvastes käsitleme peamiselt nende andmete alusel, mis esitatud vastavate jutustajate poolt urbepäeva puhul. Et urvatamise olemusest ja algupärast üldjoontes aru saada, viitame mitmele muulegi asjaolule, mis urvatamisega seotud on.
Urvatamise olemus nii Urvastes kui mujal, kus eales on urvatatud, tähendab kombe algupärase olemuse seisukohalt üht ning sama, olgu hilisem urvatamisega seotud kombestik üksikjoonte poolest maakohati kuistahes erinev. Hilisemad erinevused on vaid kasuks ning tõendavad algupärast ühtlust, ühtekuuluvust, samasust.
Tarvitseb ainult ühe maakoha kitsas ulatuses aru saada urvatamise olemusest, nii on ka otsekohe põhijoontes aru saadud urvatamise olemusest kõigis muiski paigus Eestis, kus see eales on esinenud. Et see kindlasti nii on, selles võib igaüks tõsiasjade tungival sunnil veenduda, kui ta uurib urvatamisega seoses olevat kombestikku mistahes Eesti alal, kus kunagi on urvatatud.
2. Niisiis mainime urvatamise puhul Urvastes järgmisi olulisi asjaolusid ja üksikjooni.
1) Urvatamiseks tarvitati ainult neid pajuoksi, millede küljes urvad (Kristjan Neumann).
Urvad pajuokste küljes aga tähendavad mitte surnud, vaid elavat, kasvavat puud, nii nagu see esineb looduses - pühas hiies, metsas.
2) Urvad toodi tuppa urbepäeva laupäeval (Kristjan Neumann, Liine Aman), kus nad puutumatult seisid kuni järgmise päeva varahommikuni.
Oluline on siin see, et urbi ei tarvitatud urvatamiseks otsekohe, mil nad toodi, vaid hiljem. Ajavahemik urbade toomisest kuni urvatamiseni sümboliseerib otsekui urbadevaba, iseseisvat olekut looduses, otsekui muistses pühas hiies, kus nende juurde võis pöörduda alles ohvriande tuues või vastavaid kombeid täites, muidu mitte. „Ohvriandide“ toomine algab siin alles järgmisel hommikupoolsel ööl - urvatamise ajal.
3) Urvatamine algas urbepäeva hommikul enne päikesetõusu. Enne päikesetõusu tähendab öö-päeva seisukohalt seda, et tõeliselt urvatamine toimus enne päeva algust, enne hommiku algust, s.t. öösel - hommikupoolsel öö ajal. Kuigi päikese tõus ja hommiku algus on väga lähedal, on tegelikult ikkagi öö - öö viimane järk. See on urvatamise puhul ülimalt tähelepanuväärne asjaolu, millele siinkohal eesti ainestiku seisukohalt esmakordselt tuleb tähelepanu juhtida.
Läänemeresoome rahvaste juures kuni uurali rahvasteni tagasi on öö kõikide nende mütoloogias tähtsat osa etendanud. Toogem paar näidet. Soome mütoloogiast on teada, et raskejalgne ema, kes soovis, et tema tulevasest lapsest saaks teadja või tark, pidi selleks kõik vastavad ettevalmistavad tavad sooritama kolmel neljapäeval enne päevatõusu - s.t. öösel. Samojeedidel algas nõidumine öösel, tšeremissidel ohverdamine. Võiks tuua tohutult palju näiteid eranditult kõikide soome-ugri rahvaste kohta, kuid piisab neistki.
Võnnust on teada, et endisajal oli seal saun ikka laupäeva õhtul köetud ja pärast päikese loojangut (s.t. õhtul või öösel) käidi saunas, sest arvati, et kui päikese ajal oleks saunas käidud, siis oleks päike saunaskäijaid naernud ja must oleks ihu külge jäänud.
Kuigi eesti rahva mütoloogia pakub suhteliselt enam sellekohaseid näiteid, et saunas püüti ära käia päeval, õhtupoolikul või õhtul, ikka enne ööd, enne keskööd, siis ei loe need näited midagi, sest siin esineb algse olukorra moonutus, milleks on otsustavalt kaasa mõjunud ristiusk, teo- ja pärisorjus ja veel muudki asjaolud. Esitatud väite ulatuslikum käsitlus ja analüüs, mis ei kuulu siia, suudaks seda täie võimsusega tõestada.
Niisiis urvatamine toimus öösel, s.t. ajal, millal paganlike esivanemate arusaamise järele iga mütoloogiline toiming saab oma tõelise elujõu, võimsuse.
Teiseks on oluline märkida, et urvatamine põhijoontes meenutab vihtlemist, et need kaks - urvatamine ja vihtlemine - peavad algselt võrsuma ühest ning samast allikast, sellele vaatamata, et mõlemate puhul esineb ka terve rida erinevaid jooni.
4) Kristjan Neumanni andmetel on urvatamisel oluline löökide arv, mille järel magaja ärkab. Hoopis vastupidine on Liine Amani teade, mille kohaselt on just see virk, kes palju urvatada saab jne. Kumb arusaamine oleks siis algsele olukorrale enam lähedasem? Arvan, et teine - Liine Amani poolt esitatud teade. Kristjan Neumanni teade kolmest löögist kui mingist normist on mitmeti kristlik, algset urvatamise kommet oluliselt moonutav, kuigi ka selline urvatamisviis on Urvastes esinenud.
5) Urvatamisel püüti lüüa ikka palja (s.o. katmata) ihu peale, rohkem küll jalgade poole - kas jalasääri pidi või jalatalla alla (Kristjan Neumann). Urvatamine meenutab ses punktis vihtlemist. Viheldakse ju paljast ihu, urvatamisel on seesama.
Põltsamaal arvati, et vihtlemisega peab jalgadest peale hakkama, muidu tuleb kärnu või paiseid.
Tapal, Amblas, Kadrinas ja mujalgi kästi kõigepealt jalaaluseid (jalatallu) vihelda, et teise inimese viha peale ei hakkaks.
Viljandi rajoonis kästi jala alt vihaga kolm korda tõmmata, et haigusi ära hoida.
Narva rajoonis soovitati tallaaluste vihtlemist, et hambahaigusi ei tekiks.
Üldse arvati mitmel pool, et alles siis, kui jalad ja tallaalused on oma osa saanud, võib muude kehaosade vihtlemisega alata.
Järelikult sedaliiki urvatamine, kus urvatatakse ainult jalgu või tallaaluseid, on otsekui vihtlemise algusfaas, millest vihtlemisel lähtutakse. Ja on ka põhjust arvata ning oletada, et Eestis on olnud maakohti ja aegu, mil urvatati kogu paljast ihu, alates tallaalustest ja lõpetades peaga, täpselt niisama kui vihtlemisel.
6) Pärast urvatamist urvakimpu ära ei visatud (Kristjan Neumann, Liine Aman). Urvakimp meenutab siin jälle vihta vihtlemisel.
Nõos, Tarvastus ja mujal valitses ka komme, et vihta ei tohtinud pärast vihtlemist ahjukütmiseks ahju visata, vastasel korral tekkivad ihule kärnad.
Sõrves arvati, et vihaga ei tohi pärast vihtlemist tuba jne. pühkida, muidu tekkivad vistrikud selga.
7) Urvakimp meenutab vihta veel seski mõttes, et urbadega okste valimine urvatamiseks toimus kevadel, niisamuti peeti mitmel pool vihtade valmistamisel kõige sobivamaks ajaks kevadet.
Ristil arvati, et pärast jaanipäeva ei tohi enam vihtu teha, sest siis tungib teras lehtedesse.
Lääne-Nigulas kevadel, kui mets hästi lehis oli, valiti vihtade tegemiseks noore kuu aeg; arvati, et siis on vihad pehmed ja tervisele kõige kasulikumad.
8) Oluline on, et urvatamisel ükski urb katki ei läheks ega varre küljest lahti ei tuleks (Kristjan Neumann). Nagu juba öelnud oleme, tähendavad urvad pajuokste küljes elavat, kasvavat puud maagilise jõu allikana, siis on ka arusaadav, et sellise jõuallikaga peab ettevaatlikult ümber käima, sest urbade purustamine jne. tähendaks siin vägivalda jõuallika vastu, see aga tooks häda kaela.
Niisamuti kardeti ka, et varre küljest lahtitulnud urvad satuvad otse paljale ihule, misläbi saadakse kasu asemel kahju.
Paistus arvati vihalehtede puhul, et kui vihaleht jääb vihtlemisel ihu külge, siis tuleb sellest häda.
9) Keda urvatati, too andis urvatajale muna või paar. Kes ei andnud, too pidi lubama anda, siis ei olnud häda midagi - ei jäänud haigeks (Liine Aman).
Ohvriande kajastusena esineb siin muna või lubamine muna anda. Ohvrianne peab olema tingimata antud - kas või lubamise näol.
Tähelepanuväärne on, et urvatatav ei avalda urvatamise puhul mitte mingisugust tänu; kui ta seda teeks, siis avaldaks ta tänu urvatajale. Kuna aga urvataja on samasugune inimene nagu urvatatav, siis järelikult ei kuulu tänu mitte urvatajale, vaid kõrgemale võimule - haldjale. Urvataja on tõeliselt vahemees urvatatava ja haldja vahel - otsekui muistne tark, ohvripreester või nõid, kes oli vahemeheks ohvriandja ja ohvrisaaja vahel. Nii nagu too siis, nii ka hiljem urvataja avaldab tänu ohvrisaajale - haldjale.
Täpselt samasugune oli lugu vihtlemise puhul, kui üks teist vihtles: tänu ütles vihtleja, mitte viheldav.
Kui urvatamise puhul ohvrianne peab olema tingimata antud (kas või lubamise näol), siis niisamuti esines see vihtlemise puhul; mis ilmneb eriti sellise vihtlemise puhul, kui mingisuguse maagilise jõu abil teatud eesmärki taotleti, näit. haigusest terveksvihtlemise, neidude mehelevihtlemise, mõrsja naiseksvihtlemise jm. puhul. Ohvriandena vihtlemisel esineb vesi, viht, õlu jne.
Kristjan Neumann teatas, et too, keda urvatati, palus armu anda või andis urvatajale muna või lubas pühade ajal anda või hüppas ruttu sängist välja - põgenes.
Armupalumise mõiste on kristlik mõiste, mis ei kuulu algse olukorra juurde, see on ohvriandest loobumine. Niisamuti on loobumisega tegu põgenemise puhul. Sellega ei ole tahetud sugugi öelda, nagu ei oleks selliseidki kombeid Urvastes esinenud, kus ohvriandest loobumise moment on sees. On küll, kuid need ei peegelda enam algset olukorda.
10) Mõned läksid urbepäeva laupäeva õhtul hästi vara magama, et teisel hommikul vara tõusta (Kristjan Neumann).
See tõendab, et urvatamise kommet peeti Urvastes vägagi tähtsaks.
Teiseks sedagi, et urvatamiseks pidi olema hästi ettevalmistatud, nagu ka muistsel ajal asuti nõidumisele ja ohverdamisele vastavalt ettevalmistatuna.
Ettevalmistuste hulka kuulub seegi, et inimene oleks sessamas või peaaegu sessamas olukorras nagu saunas - s.t. alasti. Magades ei olnud küll keegi täiesti alasti, vaid aluspesus, kuid seegi olek oli alastiolekule suhteliselt märksa lähedasem kui riietesolek. Ka saunas olles esines ning esineb lahtirõivastumisel moment, kus inimene on vaid aluspesus (poolalasti), see on vihtlemisele asumise eelfaas, eelaste. Järelikult on urvatamise ootele asumine (urbepäeva laupäeva õhtul magama minnes) otsekui vihtlemise eelfaas, eelaste, kus ollakse juba poolenisti lahtirõivastatud.
Ettevalmistavaks osaks on ka uni, kuna uni muinasaegsemas tähenduses tähendab hinge lahkumist kehast, et hing saaks saavutada kontakti kõrgema maagilise võimuga või võimudega. Tšermissid, votjakid, sürjalased, vogulid, ostjakid, samojeedid ja paljud teised soome sugulasrahvad on pidanud tähtsaks neid unenägusid, mida nad nägid enne nõidumisele või ohverdamisele asumist.
Nii peab lugu olnud olema ka varemaaegsete eestlaste juures urvatamise, maagilise vihtlemise, nõidumise või ohverdamise eel.
Kuigi jutustajad Urvaste puhul ei maini midagi unenägudest urbepäeva laupäeva ööl, on unenägudega arvestamine varemal ajal siiski muude asjaolude läbi selgesti tuntav. Kõige selle käsitlus läheks liiga pikale.
11) Urbepäeva laupäeva õhtul esines Urvastes ka asemekohtade ümbervahetamisi, nii et üks läks teise koha peale magama (Kristjan Neumann). See teade kajastab mitmeid tähtsaid asjaolusid. Mainime neist üht.
Asemekohtade ümbervahetamine toimus sellepärast, et urvataja ei saaks esmajoones urvatada oma lemmikuid, pailapsi, armualuseid. Tähendab - peeti tähtsaks asjaolu, keda esimesena urvatatakse (varematel aegadel teadlikult, hiljem - ebateadlikult). Nähtavasti arvati, et urvatamise võim on esmakordse urvatamise puhul kõige suurem, korduva urvatamise tagajärjel aga mitte, vaid muutub koguni negatiivseks - hukatuslikuks.
See asjaolu viitab selgesti maagilise vihtlemise, hiiepuulehtede ja -okstega arstimise poole. Keegi ei tahtnud vihelda teise poolt viheldud vihaga, olgu maagilise või ka muu vihtlemise puhul. Põhjus: kardeti hädasid ja haigusi, mis eelmise vihtleja poolt välja viheldud, kuid mis võiksid järgnevale vihtlejale edasi antud saada. Edasi antud saada mitte infektsiooni, vaid maagilisel teel.
B. Russowi, Th. Hjärne (Hiärn), A. W. Hupeli ja rea teiste autorite kaudu on teada, et kuigi eestlased muistsetest pühadest paikadest (salud, metsad, metsasalud, üksikute puudega paiknevad kohad) ei julgenud puulehtegi võtta, niisama kui nad ei julgenud hiiepuud puudutada, hiiepuu alt enesele midagi võtta hiiepuude raiumisest ja okste murdmisest rääkimata, ometi võis haiguste arstimiseks hiiepuulehti ja -oksi tarvitada, hiiepuu alt mulda võtta jne., mida ka tehti. Niisamuti on teada, et kes vastu võttis need hiiepuulehed ja -oksad, mida keegi teine oli juba arstimiseks tarvitanud, võttis omale hukatuse kaela. Nii on siingi tähtis, et hiiepuulehti ja -oksi tarvitatakse esmakordselt, s.t. enne, kui neid keegi tarvitanud on.
Seesama joon kajastub siis mõnevõrra ka urvatamise puhul.
12) Pärast pühi viidi urvatamiseks tarvitatud urvakimp rukkiorase pääle. Teised jälle panid urvakimbu saunalava alla nurka mõne anuma sisse; siis kui karja esimest kord karjamaale aeti, võeti nood urvad saunalava alt välja ja käidi nendega ümber loomade. Pärast, kui kari oli karjamaale läinud, pistis perenaine urvakimbu sipelgate pessa, et loomad alati üheskoos püsiksid, eriti küll kiini ajal (Kristjan Neumann).
Tähendab urvad, mis urvatamise teel olid oma positiivse maagilise võimu kaotanud (s.t. nad olid otsekui reostatud), viidi saunalava alla nurka, kus nad said tagasi oma positiivse maagilise võimu. Alles seejärel võeti nad saunalava alt välja, käidi ümber loomade jne.
Nagu siit (Kristjan Neumanni ja Liine Amani jutustusest) vaieldamatult nähtub, on urbadel ja urvatamisel kindel seos saunaga, mida meie eespool juba mitmeti tõestanud oleme ja veelgi enam tõestada suudame.
Liine Amani jutustusest ei selgu, kuhu pandi urvakimp lõpuks, kuid Kristjan Neumanni jutustusest siiski nagu selgub, et see pisteti sipelgate pessa, kuhu see arvatavasti jäigi.
Nii see on: urvakimpu laokile, vedelema ei jäetud, vaid peideti vastavasse kohta, nimelt sellisesse kohta, mis ei ole urvakimpu reostav. Veelgi vanemal ajal see põletati ära, et tema läbi ei tuleks häda ühelegi elavale.
13) Arvati, et kui urbepäeval keegi külla tuli ja talle pakutud urvaoksad vastu võttis, kas või üheainsa oksa, siis võttis ta omale ja sugulastele häda või õnnetuse kaela. Kui külaline ühtki oksa või urba vastu ei võtnud, jäid häda ja õnnetused pakkuja juurde (Liine Aman).
Selgub, et pärast urvatamist on oksad või urvad oma positiivse maagilise võimu kaotanud, nad omavad nüüd negatiivset maagilist võimu, mis toob vaid häda ja õnnetusi. Seegi viitab maagilise vihtlemise, hiiepuulehtedega ja -okstega arstimise poole, millest oli juttu eelmises lõigus.
Teadagi kasutati sellist (negatiivse maagilise võimuga) urvakimpu peamiselt vihavaenlaste, halbade või kadedate inimeste puhul, et neile häda ja õnnetusi kaela saata.
Siiski on andmeid, et urvakimpu tarvitati muilgi juhtumeil, isegi heade ja sõbralike inimeste puhul, kui urvakimbu omanik ise oli näruse iseloomuga (kade teiste inimeste õnnele).
14) Urvatamisel urvataja luges ka urvatamissõnad.
Kristjan Neumanni poolt esitatud urvatamissalm koosneb kolmest sisuliselt erinevast osast. Esimeses osas on juttu sellest, keda urvatatakse (s.t. ohvritoojast) - siin esineb ühepoolne soov. Teine osa käsitleb vaid tänu - urvatamistänu ohvrisaajale (haldjale). Kolmandas osas on juttu ühelt poolt urvatatavast (ohvritoojast), teiselt poolt ohvrisaajast (haldjast) - siin esineb kaheplaaniline soov, mis ongi käesoleva urvatamissalmi tsentraalne, kõige olulisem osa, sest siin on ühes ning samas värsis tabavalt väljendatud ohvritooja ja ohvrisaaja vahekord: ohvritooja saab urvad (s.t. urbades peituva positiivse maagilise jõu ülekandumise teel), ohvrisaaja aga munad kui ohvrianni.
Liine Amani poolt esitatud urvatamissalm („Urva sullõ, muna mullõ“) koosneb ainult ühest osast - kaheplaanilisest soovist, nimelt sellest, millega lõpeb Kristjan Neumanni poolt esitatud urvatamissalm.
Urvatamissalmidel Urvastes on mitmeti sarnasust vihtlemissõnadega, mis omakorda jällegi tõendab, et need kaks (urvatamine ja vihtlemine) peavad olema ühesuguse algupäraga, peavad olema üheliigilised mõisted.
Kui endisajal Urvastes viheldi lapsi, siis vihtleja (näit. ema) ütles järgmised vihtlemissõnad, kui ta vihtles last:
„Ait, ait, ait!
Käe kerges, silmä selges
jala virgas juuskma.
Harakõlõ halu, varõssõlõ valu,
mustalõ tsirgulõ muu tõbi.“
Need sõnad lausuti vihtlemise kui tegevuse ajal, mitte enne ega pärast vihtlemist.
Märkus 1: halu-sõna on värsivormiline moonutus hala-sõnast, kuna värsi lõpul oleva sõna (valu) tõttu tekib siseriim (halu). Seega siin halu = hala 'hädakaebus, kurtmine'.
Kui endisajal Urvastes täiskasvanud inimene ise end vihtles, siis ta ütles vihtlemise kui tegevuse ajal järgmised vihtlemistänusõnad:
„Aituma, aituma, aituma
viituujalõ,
vihahaudjalõ,
sausüüjäle.
Aituma, aituma, aituma!“
Märkus 2: sau tähendab ses vihtlemistänus arvatavasti saunavingu (karmu, suitsu), auru või kõikide nende segu, kuna algselt puudusid iseseisvad sõnad vastavate mõistete („ving“, „aur“ jts.) ja nende mõistenüansside väljendamiseks. Sausööja (sausüüjä) tähendab siin arvatavasti saunahaldjat.
Urvaste vihtlemissalm, mida vihtleja lausus teist viheldes, on suhteliselt enam sarnane urvatamissalmidega kui see vihtlemissalm, mida vihtleja lausus iseennast viheldes. Järelikult teisevihtlemisele vastab teiseurvatamine, kuid iseenesevihtlemisele peaks vastama iseeneseurvatamine, kuigi sest viimasest ei ole otseses mõttes Urvastes kuigi palju kuulda olnud, kuid iseeneseurvatamisele homoloogseid nähtusi peaks ikkagi leiduma ja leidubki.
15) Kolmeharulisi pajuoksi, milliseid pidi olema 3, tarvitasid tüdrukud võluvahendina, et mehele saada (Miina Simpsoni jutustusest urbepäeva puhul).
Miina Simpsoni teade kajastab mitmeid asjaolusid. Mainime neist mõnd. Olulise joonena esineb siin urbade peitmise, salajashoidmise motiiv. Milleks selline saladuslikkus? Ka muistsel ajal, kui toodi hiitest oksi või lehti arstimiseks, toodi neid ikka salaja, et ükski inimene ei näeks. Ainus nägija võis olla ohvrisaaja - haldjas; teiseks see, kes neid oksi tõi. Kardeti, et vastasel korral lahkub okstest või lehtedest positiivne maagiline jõud, nii et maksvusele pääseb negatiivne jõud. Käesolevas näites kajastab salapärasust see asjaolu, et pajuoksad olid padja all kogu öö, mis on ühtlasi ettevalmistusajaks järgmise päeva toimingutele, mil viiakse alatud salapärane töö lõpule.
Pajuokste padja all olek tähendab ka nende ihule ligiolekut; tähendab otsekui sedasama, mis urbadega urvatamine ihu peale, otsekui urvataks magaja iseennast, kuigi ta tegelikult end urbadega ei löö. Kuid see ainult näib nii, tõeliselt urvatamine ja urbade padja all hoidmine on oma olemuselt hoopis erinevad nähtused.
Urvatamisel positiivne maagiline jõud saab vaid sel tingimusel urvatatavasse üle kanduda, kui viimase ihu puudutatakse (pekstakse) urbadega, urbade padja all hoidmise puhul ihu puudutamist urbadega ei esine, järelikult ei esine siin ka maagilise jõu ülekandumist urbadest.

RKM II 72, 16 (2) < Urvaste khk., Säre k. - Tiina Värnik, Antsla keskkooli õpilane < Marie Värnik, s. 1874 (1957) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kui sügisel oli palju pihlamarju, tammetõrusid ja kuusekäbisid, siis pidi järgmine suvi olema viljarikas.

RKM II 72, 16 (3) < Urvaste khk., Säre k. - Tiina Värnik, Antsla keskkooli õpilane < Marie Värnik, s. 1874 (1957) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007 [puu]
Palju lepaurbi kevadel pidid tähendama head kaerasuve.

RKM II 72, 73/7 < Urvaste khk. - M. Puusepp, Antsla keskkooli õpilane < A. Taal, 76 a.(1957) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
XIX sajandi 20-30-ndail aastatel olid praeguse Antsla linna ja Antsla rajooni maa-alad peamiselt mõisnikute ja üksikute päruseks ostetud talupoegade käes. Antsla nimetust tollal veel ei eksisteerinud. Kohal, kus praegu on Antsla Keskkool, oli kasvanud suur kolmeharuline mänd, mis olevat olnud nii jäme, et kolme mehe sülest olevat puudu tulnud (s.t. et kolm meest ei ulatanud ümber võtta). Samas kohas oli ka risttee. Tollal oli see kolmeharuline. Üks haru tuli Sooru mõisast ja läks Vanamõisa (Vana-Antsla) peale, teine läks Ähijärve, Pikasaare ja Hargla peale (selle tee olevat Vana-Antsla parun lasknud teha, sest tal oli Lossimetsa jahiloss, sellest ka metsa nimi, selle varemed on veel praegu alles). Hiljem ehitati veel juurde neljas haru, mis viis läbi Poose mõisa, Laatre ja Valga peale. Ka see tee olevat tehtud alles siis, kui Vana-Antsla parun oli ehitanud Poosele uue karjamõisa.
Kuidas see pedakas ehk mänd siia saanud ja kasvanud, kõneldakse järgmist. Risttee oli olnud keset põlist metsa, kus veel varem ei olnud inimese käsi midagi puudutanud. Mets oli hakanud Näsmetsa järve äärest peale kuni Ähijärveni välja. Peamiselt kuuse- ja männimets. Mõisasse teole käivad teolised, sulased ja tüdrukud, olid iga esmaspäeva hommikul vara läinud hobustega ja jala mõisasse tööle. Ning igal laupäevaõhtul läinud koju, kuna nädal aega oldi mõisas ja ööd oldi mõisa moonamajades. Kes olid lähedatest taludest, need käisid iga päev koju, kuid suurem hulk käis kaugemalt, sest siis olid talupojad veel enamalt jaolt külades. Minek ja tulek toimus harilikult hulgakesi, sest siis oli julgem minna läbi metsa, mis kubises huntidest ja ka karudest. Kuid ükskord jäänud üks taganurga talu sulane öö peale üksinda minema. Ta oli küll olnud suur ja julge mees ja omale tugeva malaka kätte võtnud, kuid metsa vahele jõudes olid hundid kallale tunginud. Ta oli neid tükki viis maha materdanud ja siis jooksu pistnud, jooksnud kuni ristteeni, siis ei olevat enam jõudnud, aga hundid hakanud ikka julgemalt ja julgemalt kallale kippuma. Viimases hädas visanud mees seljast tühja leivakoti ja piima- ehk taarilähkri huntidele, mille kallale viimased otsekohe asunud, vaba silmapilku kasutades hüpanud mees kiiresti kõigest jõust üles ja saanud ühe männioksa kätte ning roninud üles, kus ta oli olnud kuni järgmise päeva hommikuni. Järgmisel hommikul nagu igal pühapäeval sõitnud Vana-Antsla parun Lossimetsa jahile ja päästnud talupoja ära, keda hundid ikka edasi olid valvanud ka hommikul. See jäme mänd oli endale sest ajast alates saanud „elupäästja“ nime. Samal aastal, s.o. 1832. a. sügisel oli Vana-Antsla paruni vend, kes Riias kaupmees olnud, tulnud ja ostnud selle metsa ära. Kohalike talupoegade seast palgatud metsalõikajad olid uueks aastaks kogu metsa maha lõiganud, ainult „elupäästja“ pedak olevat jäetud üles teemärgiks. Nüüd olevat olnud igal vana-aasta õhtul kell 12.00 kuulda huntide hammasteplaginat ja ulumist, kes sellel kella ajal siit mööda oli läinud ja seisma jäänud.

RKM II 72, 124 (2) < Urvaste khk. - Eha Meister, Antsla keskkooli õpilane < Anna Joakit, 79 a. ja Olga Perv, 70 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Sülega toodi puid tuppa. Kui puid oli paarisarv, pidid uuel aastal mehele saama.

RKM II 72, 137/8 (4) < Urvaste khk. - Eha Meister, Antsla keskkooli õpilane < Olga Perv, 70 a. (1956) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Vaabina poole minna tee ääres on väike mägi, mida nimetatakse Jaagumäeks. Sellel mäel on veel praegu näha kõrge suur känd.
Vanasti olevat sellel mäel kasvanud 100 a. mänd. Selle männi olevat istutanud Rootsi kuningas Karl XII. Ta torganud männikepi maa sisse ja sellest kasvanud mänd. Sellel mäel tehti alati jaani- ja jürituld. Sellega rahvas igal aastal nagu pühitses männi sünnipäeva. Ükskord, kui männi otsas jälle tõrvatünn põles, läks mänd põlema ja põles maha. Ainult kõrge känd jäi järele.
Sellest ajast alates sellel mäel enam jaani- ja jürituld ei tehtud.

RKM II 72, 163/4 (10) < Urvaste khk. - Antsla keskkooli 5. klassi õpilane (1958) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Peetri jõe sünd.
Kord Läti sõjaväes sai ohvitser Peeter endale korraliku kohusetäitmise eest puhkust. Ta sõitis hobusega puhkusele. Ta sõitis ratsa. Sõitis, sõitis kogu päeva. Õhtu saabudes otsustas puhata. Ta sidus hobuse puu külge ja heitis ise puhkama. Öösel kosusid ratsanik ja hobune. Hommikul oli Peetri hobune kadunud. Ta nägi hobuse rippuvat kirikutorni risti küljes. Ohvitseri ehmatus oli suur. Ta laskis püstoliga oheliku katki ja hobune kukkus alla. Ta sõitis edasi. Päev oli palav ja hobune tahtis juua. Ta hakkas tiigist jooma ja jõi nii palju, et Peeter hakkas kartma, kuna pool tiiki oli tühi juba. Ta nägi hobuse teisest otsast väljapurskavat veejuga, mis muutus järjest suuremaks. Nii ei saanudki vesi otsa ja sest tekkis Peetri jõgi.

RKM II 72, 164 (11) < Urvaste khk. - Antsla Keskkooli 5. k. õpilane (1958) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2006
Muistend suurest kivist
Õru metsas on suur kivi, mille all olevat Vanapagan suure rahapajaga. Ta istub kivi all ja segab käpaga raha. Mõnigi olevat jaanipäeva öösel seda kõlinat kuulnud. Enne kivi alla minekut maalinud ta kivile oma jälje, võtme ja triikraua. Ta teinud seda selleks, et keegi tema rahalugemist ei kuuleks ega segaks. Keegi ei saavat kivi üles kangutada.

RKM II 72, 250 (4) < Urvaste khk., Urvaste v. - Helgi Kala, Antsla keskkooli õpilane < Elisabeth Kala, 76 a. Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Karl XII tamm.
Rootsi kuninga Karl XII tamm asub Jaagupis. Rahvas räägib, et Karl XII olevat selle istutanud. Pistnud oma jalutuskepi mulda ja öelnud: „Kui see puu kasvama läheb, siis on Eesti ja Rootsi vahel rahu, kui ei lähe, siis jääb Eesti Rootsi alla“, ja puu läkski kasvama.

RKM II 72, 310 (4) < Urvaste khk. - Lea Nahksep < Emilie Tõra, 74. a. (1959) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Hambavalu vastu tarvitati hambavalu-puud. Selle puuga torkiti hambaid ja puu seemneid pandi hambaauku.

RKM II 72, 311 (5) < Urvaste khk. - Lea Nahksep < Emilie Tõra, 74. a. (1959) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Musta pipart joodi veega sisse, kui kõhus olid suured valud, ja kasutati ka tammekooreteed.

RKM II 72, 325/6 (5) < Urvaste khk. - Antsla Keskkooli 6. kl. õpilased (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Kuidas raviti koera-, hobuse- ja ussihammustusi?
Ussihammustuste puhul pandi haavale peale hapukoort ja sellele savi. Pärast ussi hammustust pandi jalg maa sisse.
Koera-, hobuse- ja ussihammustustele pandi peale puuvaiku.
Kui uss hammustas, siis toodi külast inimene, kes oskas ussisõnu.
Koera-, hobuse- või ussihammustusi raviti järgmiselt: mindi kuhugi pimedasse, kaevati maasse auk ja pandi jalg sinna sisse. Mõnikord ka kõrvetati tulise vardaga haavu. Ussihammustuse peale pandi konn.
Ussihammustuste vastu oli järgmine rohi: suurele tubakalehele määriti mett ja pandi see hammustuse peale. Inimene, keda oli uss hammustanud, ei tohtinud minna elutuppa, kus oli tuli.

RKM II 72, 327 (9) < Urvaste khk. - Antsla keskkooli 6. klassi õpilane (1960) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Millised allikad olid silmade ravimiseks?
Allikaid, mis olid ebausu tõttu kuulsaks saanud, kasutati silmade ravimiseks.
Silmade ravimiseks olid jooksvad allikad.
Silmade ravimiseks võeti peensuhkur ja hõõruti sellega silmi.
Põhjapoolsemad allikad olid silmade ravimiseks.

RKM II 72, 340/1 (4) < Urvaste khk., Antsla l. - Kalju Põldsepp, Antsla keskkooli 6. klassi õpilane < Eva Lindekrään, 84 a. (1960) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Silmade ravimiseks olid allikad. Selline allikas oli Petseri kloostri juures ja Restus. Arvati, et kui nende allikate vees silmi pesta, saavad silmad terveks.

RKM II 72, 383 (6) < Urvaste khk., Antsla l. - Helve Neeve, Antsla Kk. 6. kl. õpil. < Anna Lindegrön, 74 a. (1960) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2006
Hammustusi määriti pealt kirju lehma piimaga. Kasutati veel tubakalehe leent ja pesti sellega haav puhtaks. Mõni vana inimene luges sõnad peale, kes seda oskas ja haav paranes peagi.

RKM II 72, 384 (9) < Urvaste khk., Antsla l. - Helve Neeve, Antsla keskkooli 6. klassi õpilane < Anna Lindegrän, 74 a. (1960) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kasutati allikavett silmade kompressiks.

RKM II 72, 401 (4) < Urvaste khk., Antsla l. - Jaak Sikk < Alviine Verev, 75 a. (1960) Sisestanud USN, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Koera, hobuse ja hundi hammustustele pandi puuvaiku.

RKM II 72, 402 (6) < Urvaste khk., Antsla l. - Jaak Sikk < Alviine Verev, 75 a. (1960) Sisestanud USN, kontrollis Mare Kõiva 2006, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Kasvajate ravimiseks tehti kasekäsnateed.

RKM II 72, 402 (7) < Urvaste khk., Antsla l. - Jaak Sikk, Antsla keskkooli 6. klassi õpilane < Alviine Verev, 75 a. (1960) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007, redigeeris Luule Krikmann 2007, parandas Salle Kajak 2007
Silmade ravimiseks kasutati allikaid, mis purskasid välja kõva rõhu all.

RKM II 72, 435 (14) < Urvaste khk., Antsla al. - Antsla keskkooli 7. klassi õpilane < Urvaste khk. kohalikelt (1858) Sisestas USN, kontrollis Mare Kõiva 2006
Halvatused ja nende liigid.
Närvide rahutu tegevus. Halvatuse vastu keedeti teed nõmmeliivast, kadakast ja arnikajuurtest.

EFA I 9, 248 (3) < Urvaste khk., Antsla v., Kollino k. < Pihkva - Mare Kõiva < Tatjana Kodu, 42 a. (1996) Sisestas Salle Kajak 2010
Mõniste juures on ristimänd, sinna tehakse ristimärk kui surnut viiakse.

ERM 3, 47 < Kanepi khk., Erastvere v. - Rich. Jaska < Leena Reitkam, 55 a. (1920) Sisestas Salle Kajak 2007, kontrollis Salle Kajak 2007
Urvaste kir. juures oli vanast (emaema aegu) uipuu (õunapuu) kasunud, mis väga palju õunu andis. Kes õuna võttis sai vigatses. Nii oli palju haigeid saanud.
Õpetaja oli jutluse pidanud, ja siis lubanud esimese paugu lüüa. Oli läinud ka ja löönud esimese paugu. Keegi ütelnud puust: „Oh sa kringlivaras.“ Õpetaja olnud noores eas koolis käies ühel saianaisel kringli ära võtnud ja muud ei midagi.

RKM II 135, 545 (11) < Urvaste khk., Antsla l. < Rõuge khk. - Eevi Aaspalu, Antsla keskkooli õpilane < lugemikust (1961) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Mare Kõiva 2007
Hundi sõnad
Metsa ulju, metsa alju,
kuule, metsa halli-parda,
metsa kuldne kuningas,
metsa kardane kaigas,
Püha Jüri poisikene!
Võta kätte kuldakeppi,
vääna vitsuta ahelad,
keela oma kurjad koerad,
keela susi roovikusse,
kaitse kari kaasikusse!

RKM II 182, 205 (1) < Simuna khk., Rakke al. < Koeru khk. - Eha Märdimäe, Rakke Keskkooli õpilane < Amanda Märdimäe, 43 a. (1962) Sisestas Kohapärimus 2003, redigeeris Mare Kalda
Urvaste endises mõisas on pargis tiik, mida rahvasuus kutsutakse Põlle tiigiks. Ennemuistse, kui parun laskis tiigi sinna kaevata, kandsid naised selle mulla põlledega üles mäele, kuhu rajati paruni poolt park. Ja sellest ka tiigi nimi.

RKM II 225, 123 (23) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Meil ol´l üt´s vanainimene, kui ma väiko olli. Mul õde ol´l väiksemb, temä võt´t õe oma manu ja lugi tol latsõlõ kõiki linnu kiili. Tä ol´l eluaig kar´an käünü. Pääsuke lauld:

RKM II 225, 127/8 (32) < Urvaste khk., Antsla k/n., Aladi < Rõuge khk., Viitina m. - Erna Tampere < Ann Kasak, 87 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Sääl tolle sama Niidumaa vanaesä, tuu käve enne päevätõsõngut risttii pääle, kus tõsõ talu kari käve, tuut liiva sõgõlman. Tõsõ talu kari käve üle. Ja näet, kas mõnõl lambal lät´s jalg katski või lehmäl läits jalg katski, sääntse hädä ol´l. Tä ol´l tõisõ tallu veinu munnõ. Pandsõ kas tarõ läve ette või lauda ette. Tõnõ ol´l ütele vanale mehele seletänu. Tuu vanamiis ol´l opanu, et võta üt´s rattarumm ja panõ tõnõ ots kinni. Panõ nuu muna sisse sinna' ja üt´s puu rummi pääle. Kässi lättele viiä. Keeväläte kutsuti. Ma ole ka sääl käünü. Sõs jäi tuu miis haiges, kes noid munnõ vei. Kui tuu miis, kes tuu rattarummu lättele vei, lit´s tuut rummi sügävämbäle, sis jäi tõnõ miis haigõpas, aga kui ta välläpoolõ tõmmas, sis sai parõmbas ja nii terve aasta. Üt´skõrd naine ol´l ütelnu, et lasõ inemene vaivast vallalõ, mis sa vaivat inemest. Sis ol´l miis lännu ja touganu õige kõvast toda rummi sügäväle, sis olli käünü suur murrin ja kollin ja tõine miis surri ärä. Tuu om tõestisündenu lugu. Ma tiiä noid inimesi. See olli Nursin.

RKM II 225, 262/3 (6) < Sangaste khk., Lauküla k., Pärna t. < Urvaste khk., Uue-Antsla v. - Erna Tampere < Miina Must, 90 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Tuut kõnõli minu esä, et velle olli katekõski elänu naabren. Es saa häste läbi. Tul’l vahest tuut ütlemist. Ütskõrd pernaane lasi lamba vällä. Peremiis läts perän vällä. Tul’l tagasi, ütel, et: “Üts hall kutsiguke mäng tõiste talu lammastõgä. Pernaane ütel, et: “Nuu om mi oma lamba.” - “No mis sa ennemb es ütle, susi murdse jo üte lamba är!” Pernaane lasi lamba väl’lä ja peremiis arvas, et om velle lamba, telse soe sisse. Nuu olli nõia.

RKM II 226, 127 (51) < Urvaste khk., Metsa t. - Selma Lätt < Elisabet Lill, 67 a. (1967) Sisestas Ave Tupits 2000, kontrollis Salle Kajak 2007
Kui mõts ehib, peab põllumees kah ruttama.

RKM II 226, 252 (7) < Sangaste khk., Restu as., Kirbu t. < Urvaste khk. - Olli Kõiva < Olga Rääk, 61 a. (1967) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Tule, tule, vihmakene,
kasta meie põllukeist!
Ununenud. Emalt, Urvaste khk.

RKM II 227, 236/7 (7) < Urvaste khk., Kärgula m. < Urvaste khk., Sulbi k. - Regina Praakli < Hilda Käsk, 65 a. (1967) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Vii vihma Venemaale,
tuu päiva siiamaale!
Annan päiväl pätsi leibä,
tõisel päiväl püti piimä!
Latse ollime, sis lugesime, ku vihma sadas.

RKM II 270, 23 (8) < Urvaste khk., Kurenurme k. - Aanar Toom, Antsla keskkooli õpilane < Alviine Kähri, 73 a. (1969) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Kuidas Urvaste kiriku kell Uhtjärve läks.
Vargad tahtnud kella ära viia. Kell tõstetud tornist alla ja hakatud ära viima. Kell aga hakanud veerema ja veerenud Uhtjärve. Kell olla järves näha olnud, kuid kätte seda ei saadud. Nõid olla kella ära nõidunud. Kell aga on tänapäevani järves.

RKM II 295, 247 (34) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kuberm., Borovitši kreis, Orehhovo k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2006, kontrollis Mare Kõiva 2008
Uss nõelas varsa ära. Novgorodi oblastis Borovitšist 80 km kaugel eesti naine luges rasva peale sõnu ja määris selle rasvaga varsa jalga. Varss sai terveks.

RKM II 295, 257/8 (76) < Tartu-Maarja khk., Ülenurme k. < Novgorodi kubermang, Borovitši kreis, Orehhovo k. < Urvaste khk. - Paulopriit Voolaine < Linda Samok, s. 1901 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Novgorodi kubermangus oli püha koht. Puuoksa külge köideti linte. Sinna viidi palju raha. Haige inimene mattis 20 kopikat maha. Sinna jäi haigus.

RKM II 317, 145 (3) < Karula khk., Mägiste k. < Urvaste khk., Vaabina k. - Kristi Salve < Emilie Kerge, 87 a. (1974) Sisestas Laura Kukk 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Meil tare man olli kraav. Ma ragusi mitu korda võsu är, jäl asuma, jäl kasuma. Sis ragusi vana kuu kuiva aig - õkva kaotas är.

RKM II 369, 303 (2) < Maarja-Magdaleena khk., Jõusa k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Lehte Siilivask, s. 1910 (1983) Sisestas Laura Liblik 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Lammast pöetas kevadel ku toomed õitsevad ja sügisel enne märdipäiva. Vanast pesti lammad enne pügamist ära, nüüd koloosi aig seda kommet enam pole.

RKM II 371, 483 (70) < Viru-Jaagupi khk., Koeravere k. < Semjonovka k. < Urvaste khk. - Mare Kõiva < Anna Aaver, s. 1910 (1984) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Minu ämma meheesä teadis ussisõnu ka. Ta luges ussisõnad pääle ja see võttis valu ära. Kui uss on hammustanu, siis es tohi tulemajja minnä. Seal ajab paistetama.

RKM II 391, 429/30 (20) < Urvaste khk., Antsla l. - Maimu Patte < Emilie Kõiv, 87 a. (1985) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Mare Kõiva 2009, kontrollis Salle Kajak 2008, kontrollis Mare Kõiva 2009, redigeeris Tuul Sarv 2008, kontrollis Mare Kõiva 2009
Kopsuhaige inimene pidi sööma toorelt kevadel pedajakasve ja jooma kanarbikust teed.

RKM II 391, 432/3 (28) < Urvaste khk., Antsla l. - Maimu Patte (1985) Sisestas Anna-Liisa Õispuu 2001
Sündides on mõnel sünnimärgid - kas punased " tuletähed " või mustad. Mõlemad on tekkinud ema ehmatusest raseduse ajal: tuletäht tulekahju nägemiselt ja mingi koha katsumisest ehmumisel. Sellele kohale tekkis märk. Must märk tekkis samuti, kui ehmusid. Ühele naisele hüppas hiir sahvris vastu nägu ja lapsel oli põsel hiire kujutis, mustad karvad peal. Teine naine ehmus marjul ussi nähes ja laps ajas kogu aeg keelt - pag. 433 . suust välja nagu uss ega hakanud kõnelema. Neid ei saa ravida.

RKM II 394, 368 (6) < Tallinn < Urvaste khk., Karula k. - Leida Aaresild < Ago Aava, s. 1908 (1985) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2009
Karjaskäimine vihmaga polnud kuigi meeldiv. Selleks, et vihmasadu lakkaks, sooviti vikerkaare poole palvega:
„Vikerkaar, vikerkaar,
vii vihm Vinnemaale (Venemaale),
too põud meie maale.

RKM II 398, 560 (1) < Urvaste khk., Osula k. - Heiki Valk < Hilda Iher, s. 1914 (1986) Sisestas Salle Kajak 2009, kontrollis Salle Kajak 2009
Juuda pedastikus elanud Vanajuudas. Sealt käinud ta teekäijaid kimbutamas. Vanast ajast on sääl alles neli mändi. Need on kogu minu eluaja sama suured ollud.

RKM II 398, 560/1 (2) < Urvaste khk., Osula k. - Heiki Valk < Hilda Iher, s. 1914 (1986) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2008, kontrollis Mare Kõiva 2009
[Osulast Tartu-Võru uuele maanteele viivast teest ja kolhoosi väetisehoidlast 200 m kagus on vana hiiepuu - Pühaliistu tamm.] Vanasti olnud sääl puid rohkem. Rahvas käinud sinna Taarale ohverdamas ja ande viimas. Kui siga tapeti, viidi pää hiide. Hiies elanud Vanajuudas. Kirikuõpetaja käinud kohta õnnistamas, et Vanajuudast ära ajada. Kui vana usk kaduma hakkas, siis osad inimesed käisid ikka hiide, teised enam ei uskunud. Üks mees käis puu alt ande ära korjamas. Teine mees läks seapääd hiide viima. Esimene visanud pää toojale järele ja hüüdnud põõsast: „Kurat sa nii väikse tõid!“ Tooja ehmatas väga ära - arvas, et Vanajuudas hüüab. [Jutustaja lapsepõlves enam ohverdamisi pole olnud. Jutud on kuuldud veskilistelt, kes oma järjekorda ootasid. Jutustaja isa oli Osula vesiveski mölder.]

RKM II 398, 563 (2) < Urvaste khk., Sulbi k., Käspre t. - Heiki Valk < Helmi Tann, s. 1906 (1986) Sisestas Salle Kajak 2009, kontrollis Salle Kajak 2009
Käspre talu aidas olnud puust must hobusekuju, kellele inimesed igasuguseid andisid toonud. [Mida ohverdati?] - Kõike. Täpselt ei mäleta. [Ohvrikoht - vana aida ase - asub lõunapoolse Käspre talu aidast 30 m lääne pool ja kujutab endast 5-6 m läbimõduga kivivaret.]

RKM II 444, 536/7 (4) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Rimmi k. - Ago Aava < Ago Aava, s. 1908 (1991) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009, kontrollis Mare Kõiva 2009
Mu ema, Emma Aava (17.03.1887-24.11.1959) uskus imearstidesse, ennustajatesse, käevaatajatesse ja kaardipanejatesse. Neid oli meie kandis mitu, kuid peale Suri, teiste nimesid ei meenu.
Ta tõi kirikust koju Jordani vett, olime Apostliku Õigeusu Kraavi kiriku liikmed. Nimelt 6. jaanuaril, kolmekuninga päeval oli kirikusse toodud tõrs (veenõu), mis täideti veega, mida papp õnnistas ja pühitses ning pintsliga pritsis ka kiriklastele. See vesi, kuigi olla toodud lähedal olevast Matu ojast omas ravitoimet mitmete inimeste ja loomade haiguste vastu. Ema hoidis pudeliga kapis ja vesi säilus ei roiskunud aasta möödudeski.
Mind olla ka sellega ristitud ja võibolla seetõttu olengi veel elus. Ka olla lähedal asuva Audumäe perenaine vist perekonna nimega Antsi (või Ansi) mind vaadates lausunud, et „ei see laps sure, see elab vanaks“. Olen me kuue lapselisest perest vanim ja ainsana elus.

RKM II 444, 544 (14) < Urvaste khk., Antsla v., Rimmi k. - Ago Aava < Ago Aava, s. 1908 (1991) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008, redigeeris Tuul Sarv 2008
Lõike ja mõne muu haavandi raviks, eriti, kui ta kippus mädanema, kasutati tavalist kuusevaiku. Määriti linasele lapile ja seoti veritsevale haavale või mädanema hakkavale haavandile. Aitas.

RKM II 444, 549 (23) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Rimmi k. - Ago Aava < Ago Aava, s. 1908 (1991) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009, kontrollis Mare Kõiva 2009
„Vikerkaar, vikerkaar,
vii vihm Vinnemaale,
tuu põud mi maale.“
See oli karjalapse palve vihma ähvardava taevasse joonistunud vikerkaarele.

RKM II 444, 595 (24) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Rimmi k. - Ago Aava < Ago Aava, s. 1908 (1991) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009, kontrollis Mare Kõiva 2009
Sama lugu oli ka kaskede tuppa toomisega. Need toodi tuppa suviste pühal ja Jaani päeval või õieti selle eelpäeval ja pikema säilimise saamiseks pandi vee nõusse püsti.

RKM II 462, 379/80 (19) < Urvaste khk. või Karula khk. - Ago Aava, s. 1908 (1993) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2009
Eluruumi põranda pühkimiseks tehti luud kas kase okstest või anepajust. Kasel roogiti lehed, anipajust tehti suvel koos lehtedega luud.
Kase luual ei lubatud üksikuid pikemaid oksi maha lõigata (sest pühkides jäävad kirbud põrandale. Anipaju luud olla just sobiv kirpude välja pühkimiseks. Anipajud (hanepajud) kasvasid niisketes kohtades, heinamaal, olid madalad nii põlve kõrgused tihedate okste ja lehtedega.

RKM II 467, 372 (1) < Urvaste khk., Antsla l. - Marju Kõivupuu < Kalle Kornel, s. 1962 (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Saadud info ristipuudest:
Tsooru mõisas kruusahavva pääl 1 ristipuu (pedajas?).

RKM II 467, 372 (2) < Urvaste khk., Antsla l. - Marju Kõivupuu < Kalle Kornel, s. 1962 (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Viirapalus (Tsoorust Vana-Roosa sõita) oli; on maha raiutud. Vist kuusk.

RKM II 467, 372/3 (3) < Urvaste khk., Antsla l. - Marju Kõivupuu < Kalle Kornel, s. 1962 (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Talumees kanti kätel oma talu piirini, seal tehti suurde puude rst, et ta ei tuleks kodu tagasi.

RKM II 467, 373 (4) < Urvaste khk., Antsla l. - Marju Kõivupuu < Kalle Kornel, s. 1962 (1994) Sisestas Salle Kajak 2009
Rist lõigati katmata peaga, seda tegi lähem meessugulane.

RKM I 6, 444/5 (7) < Urvaste khk. - Edgar Kuuba < Jaan Heinas, s. 1881 (1961) Sisestas Mariann Jeret 2009
Sandipedajas
Pilvani lauavabriku vaheli kasvi “Sandipedajas”. Ükskord olevat Rootsi kuningas Karl XI ? maa sisse pistnud ja sealt ollagi saanud pedajas.
Ükskord, kui Juhan Vill maganud oma järjekordset und. olevat keegi vanamehekene tulnud tema juurde ning juhatanud sandipedaja juurde, et seal leidvat ta oma õnne Õnn pidi asuma pedajase löödud nagla poolnsen küljen.
Kui Juhan hakanud ? tulnud Vana-Antsla mõisa poolt ?meister musta tõllaga, kui raha äkisti kadunud või Juhan paku läinud nii-et igatahes kullast oli Juhan ilma jäänud.

RKM I 6, 447 < Urvaste khk. - Edgar Kuuba < Elmar Tee, s. 1910 (1961) Sisestas Marianne Pisukov 2009
Suur kivi Urvaste keriko lähedal.
Vana ajal olevat kurat tahtnud keriko lähedal kikast maha lüüa, kuid kuna lehmasõnnik olnud jala all viskamise ajal ja kuna kurat Riiast viskas siis kivi läks mööda ning kukkus Uhtjärve paremale kaldale Kohepaaberi(?) lahe juurde.

RKM I 23, 202 (18) < Urvaste khk., Kaika k. - Ain Raal < Laine Roht, s. u. 1920-30 (1990) Sisestas Salle Kajak 2009
Kadakamarjad head neerudele.

RKM I 23, 202 (19) < Urvaste khk., Kaika k. - Ain Raal < Laine Roht, s. u. 1920-30 (1990) Sisestas Salle Kajak 2009
Närvivalu. Kastanimunad viina sisse ja sellega haiget kohta määrida. Mooni veel küpsemata rohelised seemned sama moodi viinaga.

ERA II 63, 435 (8) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Vana-Antsla vanadekodu - Richard Viidebaum < Mari Arde, 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda, redigeeris Maarja Oras
Perenaan´e õdagu matse tule tuhkhavvan kinni ja ütli:
Tut´u, tut´u, tulekõnõ,
uman tuhkhavvan,
ära mine küla kotta,
küla kuan kurja' peni' (~ koera').

ERA II 63, 442 (6) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Kuusepuu praks tuuperast, et vanajuudas lasknu peeru tulle.

ERA II 63, 474 (114) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Hiir ja kass.
Hiir kutse kassi omale külla. Kass läts. Hiir kitse kassi, et om illus:
Silmä ku sibula',
kõrva ku kõolehekese',
hand ku siidilindikene,
käpä' ku kääriperakese,
nõna ku naiste nõglatoos.
Ja kass läts külla ja sei hiire säitse poiga ära. Siis nakas hiir kassi sõimama:
Oh sa vana ponnisilma,
lontikõrva, loiduhanda,
kühmuselga...
Sõiet sa mu säitse poiga!
[Mt° 111 B ainuke teisend. Ohtrasti regilaulule omaseid võrdlusi.]

ERA II 63, 486 (163) < Urvaste khk., Urvaste v., Verioja t. - Richard Viidebaum < Pauliine Jeret (s. Kõdar), 73 a. (1933) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, parandas Maarja Oras
Tuuleluud = 'tuulepesa'.
Kui hobusel iire' olliva, sis tollega pesti.

ERA II 79, 627/8 (11) < Urvaste khk., Kärgula v. - G. Villemson (1934) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann, redigeeris Kadi Sarv
Urvaste Uhtjärve kohta kuulsin lapsepõlves järgmist lugu: Olnud vanasti vägimees Ulkja või Ulkna. See sõdinud vaenlastega ja võitnud neid alati. Korra jäänud ta magama, suur kivi pää all. Uni olnud nii raske ja pikk, et kui ta ärganud, siis olla sakslased juba maal olnud ja tema magamise koha lähedale olla kirik ehitatud - Urvaste kirik. See vihastanud teda hirmsasti. Parajasti hakatud kella lööma, aga unise pääga kajast pettudes, mis tema lähedal olevast orust kostnud, arvanud ta kiriku seisvat orus. Ta haaranud kivi pää alt ja virutanud hääle suunas, kuid kivi lendas üle oru ja on praegu järve kaldal, surnuaia poolt vaadates ehk kiriku poolt vaadates - üle järve kalda pääl. See kivi on väikese sauna suurune. Kiviviskest põrus maapind, orgu tekkis järv, kuhu jooksis ümberkaudse rahva silmavesi, mispärast hakati järve nimetama Ohkejärveks, millest aegamööda sai Uhtjärv. Ulkna ise vajus maa sisse, tekitades järve kallast läbi lõikava oru või kuristiku, mille kallastelt tema higi ja valupisarad oru põhja mööda allikate vee surinal järve voolavad. Kuristikku nimetatakse Ulkna oruks. Minu arvamise järele on see legend küll uuema aja sünnitus.

ERA II 143, 703/4 (21) < Urvaste khk., Vastse-Antsla v. - Ludvig Raudsepp < vanem inimene (1937) Sisestas USN, redigeeris Mare Kalda
Vanastõ olle Urvastõ kerikul väega ilosa helüga kell. Vanalkural oll tuu pääle väega süä täüs. Tä võtsõ üte parra kivi ja' visas, et torni kõgõ kelläga maaha lüvvä, a' täl oll kõvver käsi, ja' kivi läts müüdä Uhtjärve läänepuulsõssõ otsa järve viirde. Tuu um viil parhillaki nätta, tää um umbõs kats meetrit kõrgõ ja' kolm meetrit pikk. Tedä kutsutas nüüd Kuradikivis.

ERA II 156, 491/3 (7) < Urvaste khk., Urvaste v., Tatra t. < Urvaste khk., Uue-Antsla v. - Anna Jeret < Ann Tetler, 66 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Lennart Peep
Kui tema isa olnut noor mees, eland Uue-Antsla vallas, siis sõitnud kord kolm meest, kaks hobust ees, mõlemad hobused mustad kui süsi, Alakõrtsi manu. Palunud eneselle korterid, kõrtsimees oli annud ka. Olid siis käinud mõisas surnuaial ja kirikus. Üle risttee Vanna-Antsmõisasse minnes kasvas suur kõver pettai (mänd), Sandipedäjas kutsuti. Vaatand seda pedäjat hoolega igast küllest. Siis võtnud ühe raamatu välja, uurind seda, läinud kiriku torni, säält vaatand pikasilmaga ja uurind seda pedäjat, siis jälle mõisast ja igast küllest ikka seda pedäjat, ka järve päält. Rahvas oli teisi juba kartma hakkand, et on mõned vainutoojat. Ükskõrd öösel olid kadunud kõige hobustega tükkis ära. Pedäjast alapoole niidu pealt oli löütut kolm auku, igal augul olnut põhjas kolme püti ase, igale asemele oli jäetud natukene maha, ühele hõbe- ja vaskraha, teisele kuldraha ja kolmandale ehteasju. Rahat olnud Rootsi-aigsed, siis saand rahvas aru, et need olid rootslased, kes sõja ajal maetud varandust tulid ära viima. Küsitud siis kõrtsimehelt, see ei ole teadnud miskid; ainult vaikind. Eland mõne aasta maal, läinud Tartu ja ostnud omale maja. Rahvas arvab, et see oli ostetud Rootsi rahadega.

ERA II 160, 100/1 (56) < Urvaste khk., Linnamäe v. - Ija Daniel < Eug. Daniel (1937) Sisestas ja kontrollis Mare Kalda 2007
Sangaste metskonnas tihedas metsas (või padrikus) on üks suurem /joonis/ orduaegne piirikivi ja kaks väiksemat. Suuremal piirikivil on mõõga, võtme ja risti kujutus, kuna väiksematel on ainult mõõk ja võti. Suurem piirikivi on umbes 2 m pikk ja 1 m lai. Väiksemad umbes meetrisuurused. (Teate saanud Linnamäe metsaülema-abilt Eug. Danielilt.)

ERA II 165, 355 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Urvaste k., Nurga t. - Helga Teder, Pikavere algkooli õpilane < Siim Kala, 64 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv
Imelik puu
Pikaveres Jõepere talu koplis kasvab üks väga vana puu. Keegi pole suutnud ta vanust üles arvata. Räägitakse, et vanapagan ise ta sinna istutanud. Keegi pole tohtinud seda puud rikkuda. Kes seda siiski teinud, seda tabanud õnnetus. Kord murdnud ometi keegi õitseline omale puust oksa. Järgmisel hommikul olnud tema hobune kadunud. Pärast seda lõiganud sama talu peremees sellest puust kaljaastjale pulga. Järgmisel aastal surnud temal kõige parem härg ära. Peale selle pole julgenud keegi sellesse puusse puutuda. Puu praegunegi peremees ei julge temasse puutuda, kartes, et õnnetus tedagi võib tabada.

ERA II 165, 359 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Andi k., Tuuliku t. - Edgar Teder, Pikavere algkooli õpilane < Tõnu Teder, 54 a. (1937) Kontrollis Kadi Sarv
Pikavere heinamaade nimed
Kui sakslased vanasti meie maale tulid, sundisid nad meid ka väevõimuga ristiusku vastu võtma. Eestlased lasid endid hädaga ristida, kuid palusid oma vanu jumalaid ikka edasi. Pikavere vallas vastu Uuemõisa heinamaid kasvanud enne suur mets. Siin käinud rahvas oma jumalale Ukule ohverdamas. Üks ohvrikivi on veel praegu alles Presti talu heinamaal. Selle juurest olla vanu ohvrirahasid leitud. Nüüd on mets maha raiutud, ja maa Kivioja ja Urvaste küla talude külge liidetud. Kuid seda kohta kutsutakse veel praegu Uku heinamaadeks või Uku-pealseks.

ERA II 165, 363 (1) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Urvaste k., Nurga t. - Helga Teder, Pikavere algkooli õpilane < Siim Kala, 64 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Kadi Sarv
Nõiakivi
Pikavere meeste heinamaade lähedal Arevalla metsas asub suur Pillardi kivi. Vanasti olnud see nõiakivi, mille juures olnud võimalik end hundiks või mõneks muuks loomaks muuta. Üks lähedane perenaine käinud igal öösel kodust ära. Ta käinud selle kivi juures, kus end hundiks moondanud. Hundina käinud ta külas ja varastanud loomi ning alati olnud tema pere laual värsket liha. Pererahvas pole sellest midagi teadnud, kus käib perenaine. Viimaks hakanud sulane asja lähemalt uurima. Ta läinud ööseks rehe alla magama. Korraga näeb: suur hunt tuleb värava alla ja viskab ilusa varsa rehe alla. Ise jooksnud minema. Hommikul olnud perenaine jälle kodus. Järgmisel öösel läinud ka sulane kivi juurde. Perenaine tulnud ka sinna. Äkki hakanud kivi susisema ja sinakat suitsu välja ajama. Sulane ja perenaine jooksnud hirmuga koju. Peale selle kadunud kivil nõidumisvõime ega ole tänaseni tagasi tulnud.

ERA II 165, 367 < Harju-Jaani khk., Peningi v., Urvaste k., Nurga t. - Helga Teder, Pikavere algkooli õpilane < Siim Kala, 64 a. (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Kadi Sarv
Hiie talu
Pikavere Hiie talu kohal asunud muiste hiis. Seal käinud ümberkaudne rahvas jumalaid palumas. Veel praegugi kutsutakse paika, kus vanasti hiis kasvanud, Hiieheinamaaks. Osa sellest on praegu Tedre, osa Hansu-Jüri ja osa Hiie talu küljes. Hiie keskel olnud suur veelomm, mis praegugi veel näha.

ERA II 243, 391 (1) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Halliste t. - Heino Kiršenberg, Antsla linna algkooli õpilane < Arnold Kiršenberg, 47 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vaabina vallas J. Hüti heinamaal asetseb lootsikukujuline kivi, sellepärast kutsutaksegi seda heinamaad Lootsikuoruks. Selle kivi kohta liigub järgmine jutt.
Kui vanasti vanapagan maa pääl elanud ja teda siin taga kiusama hakatud ning nõutud maa päält lahkumist. Kuid vanapaganal olnud maa pääl ka lootsik ja kuldaerud, millega ta sõitis. Lahkumisel aga olnud tal kuldaerudest kahju, sest ta ei saanud neid kaasa viia, siis visanud ta kuldsed aerud maha ja kivise lootsiku pääle, kus puhkab ta praegugi.

ERA II 243, 393 (2) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Halliste t. - Heino Kiršenberg, Antsla linna algkooli õpilane < Arnold Kiršenberg, 47 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Vaabina vallas Liiva talu heinamaal asetseb kivi, mis ei olegi väga suur, kuid tal on juures suur iseärasus, nimelt on sellel kivil palja jala jälg.
Selle kivi kohta räägitakse rahva seas juttu, et kui vanapagan olevat maa pääl olnud, siis olnud tal kaasas ka väike laps. Vanapagan hakanud last imetama just selle kivi juures ja pandnud jala kivile, et oleks kindlam seista. Jalg aga vajunud ta raskuse all kivisse, ja kui siis Vanapagan jala kivilt võtnud, jäänud jälg kivile, mis on ka praegugi veel selgesti näha.

ERA II 243, 395 (3) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Halliste t. - Heino Kiršenberg, Antsla linna algkooli õpilane < Arnold Kiršenberg, 47 a. (1939) Sisestas, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Pärsimäe talu maa-alal, mis kuulub K. Raamile, asub umbes 7 m pikkusega ja 4 m laiune kivi, mis on päält tasane ja asub poolviltu perves.
Selle kivi kohta räägib rahvas, et kui vanasti oli Põhjasõda ja Rootsi väed taganenud, peitnud nad sinna perve sisse Vene vägede eest ühe tündri kulda, teise hõbedat ja vedanud hulgani selle suure kivi pääle kaitseks, et Vene väed ei saaks seda peidetud varandust kätte. Nii puhkab see suur kivi veel sääl perve sees nii võimsalt, et keegi ei ole seni suutnud teda säält liigutada.

ERA II 243, 399 (5) < Urvaste khk., Vana-Antsla v., Säre k., Pärsimäe t. < Urvaste khk., Uue-Antsla v., Kitse t. - Heino Kiršenberg, Antsla linna algkooli õpilane < Miili Ots, 47 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Uue Antsla vallas Miku talu väravaposti kõrval kasvab määratu jäme künnapuu.
Selle puu kohta on rahva keskel liikvel jutt, et kui Rootsi kuningas Karl XII oli Eestist põgenenud Vene vägede eest, pistnud ta sinna künnapuuse kepi ja ütelnud: "Kui see siin läheb kasvama, tuleb ta veel kord siia tagasi ja võidab selle maa Vene käest." Nüüd on aga sellest juba ligi 700 a. mööda, Karl XII on juba ammu surnud. Kuid siiski läks see ennustus täide, sest eestlased vabastasid ise end Vene võimu alt ja asutasid endale ise iseseisva riigi. Karl XII ennustus on läinud ikkagi täide.

ERA II 245, 91/3 (1) < Urvaste khk., Antsla l. - Hans Niit, Väimela Põllunduskeskkooli õpilane < Miina Veiermann, 70 a. (1939) Redigeeris USN
Uhtjärve sünd
Praegune Uhtjärv oli olnud hoopis teises paigas. Uhtjärve koht oli olnud väga viljarikas maa järskude kallastega ja all orus olid olnud asulad. Sääl olid elanud inimesed jõukalt, neil oli olnud oma kirik ja kõike kraami rohkel arvul. Ühel päeval oli tulnud üks suur must härg ja oli karjunud: "Eest ära, järv tuleb!" Mõned olid virgad ja põgenesid ära üles oru veerule, aga mõned jäid alla orgu järve põhja. Sinna oli jäänud ka nende ja kihelkonna kirik. Ta oli tulnud suure mühina ja kohinaga, kaasa kiskunud oru maad ja kive. Sellepärast pandi ja hakati järve kutsuma Uhtjärveks. Nüüd rahvas ei ole tahtnud ilma kirikuta, pühatemplita, olla ja olid ehitanudki uue kiriku Uhtjärve veerule. Selle kirikule oli rahvas ostnud suured vasest kellad torni.
Vanapagan Jumalat ei sallinud, ta oli võtnud maast suure saunataolise kivi ja visanud Võrtsjärve ümbrusest Urvaste kirikut, aga kivi oli lennanud üle, puutumata kirikut, ja otse Uhtjärve kaldale. Ta oli visanud teise kivi ka, aga see oli lennanud kohe Uhtjärve. Kivi, mis Uhtjärves on, on väga suur, suurem kui maja. Seal ta on, kes läheb vaatama, veel praegu, vanapagana sõrmejäljed pääl. Suurel Põhjasõja ajal olid venelased ühe kella Leningradi kiriku torni viinud, mis olevat praegu kiriku tornis ja teenivat Vene praostkonda. Venelased olid tahtnud küll tagasi kella anda, kui eestlased annaksid nelikümmend vakka kaeru. Kaks kella, mis oli Urvaste kihelkonna rahvas ära uputanud Uhtjärve. Selge ilmaga olevat kell Uhtjärves näha.

ERA II 245, 163 (2) < Urvaste khk., Sõmerpalu v., Järvere-Alaküla k. - Ilmar Eisen, Väimela Põllunduskeskkooli õpilane < Peeter Mõttus, 87 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, redigeeris Mare Kalda
Liigub veel kuuldusi, et Sarvemäe kallakul vastu järve, siis kui päike ei paista veel otse lõunast, keset kallakut, ilmuvad sügisepoole suvel mingi suur labeik imeliku märgiga kivi nähtavale ja siis olevat kumisemist kuulda. See võibolla ongi selle keldri uks, kus kuningatütar vangis on.
Mõned jälle arvavad, et see on ühe vanaaegse sõjakindrali matusepaiga tähistamise kivi.

ERA II 245, 165 (4) < Urvaste khk., Sõmerpalu v., Järvere-Alaküla k. - Ilmar Eisen, Väimela Põllunduskeskkooli õpilane < A. Kala, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, redigeeris Mare Kalda
Mustja mõisas (vana Sõmerpalu karjamõis) elab sakslane nimega Lau (talupidaja). Selle maa sees on täiesti poolkera taoline mägi. Mäge kutsutakse Rootsi mäeks ja arvatakse selle sees kolm anumatäit kallist varandust maha maetud olevad. Keegi väga rikas rootslane sõja hirmus olla maha matnud ja ise põgenenud.

ERA II 245, 228/9 (12) < Urvaste khk., Sõmerpalu v. - Edgar Jeeger, Väimela Põllunduskeskkooli õpilane < rahvasuust (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Mare Kalda
Sõites Võrru minu kodukohast umbes neli kilomeetrit eemal asub maantee ääres vana ja suur mänd. Vanarahvas kõneleb, et sääl olnud Põhjasõja ajal suured lahingud. Sõjas saanud surma ka kaks Rootsi kindralit, kes maetud sinna männa juurde. Neile pantud kaasa ka palju raha ja kulda. Natuke maad eemal asub midagi nagu kabeli taolist, räägitakse, et sinna maetud langenud sõdurid.

ERA II 259, 163 (12) < Urvaste khk., Vaabina vndk. < Urvaste khk., Kärgula v. - Ello Kirss < Mari Saal, s. 1867 (1939) Sisestas USN
Hindriku talun om Loodsikuniit. Sääl om sääne kivi, Loodsikukivi, Vanapagana jälg ollõv pääl ja kuldmõla all.

ERA II 259, 193 (4) < Urvaste khk., Linnamäe v., Lepassaare t. < Urvaste khk., Urvaste v. - Ello Kirss < Leena Halup, s. 1856 (1939) Sisestas USN
Üts kotus om jäl Kanariku talun. Suu pääl om Juudajala kivi. Üteldäs, et Juuda käpäjäle' pääl. Kantu süüki näile sinna'.

ERA II 259, 205 (4) < Urvaste khk., Linnamäe v., Linnamäe as. - Ello Kirss < Mai Teever, s. 1864 (1939). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II
4) Vanasti kui veel hunte palju meie maal elanud ja metsi, võsastikke ja padrikuid palju olnud, siis pesitsenud ühe talu koplis hundi perekond. Talurahvas ei teinud neile midagi halba ja hundid ei puutunud ka nende loomi, sest olla tähele pantud, et hunt mil-laski oma pesa lähedalt talu loomi ei murra, vaid oma toitu toovat ta ikka mitme versta kauguselt. Sügisel kui pojad juba suureks olivad kasvanud, siis oli ühel ööl hundi perekond oma suikorteri maha jätnud ja ära suurte metsa ümber kolinud. Aga enne lahkumist olivad nad toonud talu õue suure valge lamba, talule tasuks suise pesaaseme eest.

ERA II 259, 205 (4) < Urvaste khk., Linnamäe v., Linnamäe as. - Ello Kirss < Mai Teever, s. 1864 (1939). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II
Vanasti kui veel hunte palju meie maal elanud ja metsi, võsastikke ja padrikuid palju olnud, siis pesitsenud ühe talu koplis hundi perekond. Talurahvas ei teinud neile midagi halba ja hundid ei puutunud ka nende loomi, sest olla tähele pantud, et hunt mil-laski oma pesa lähedalt talu loomi ei murra, vaid oma toitu toovat ta ikka mitme versta kauguselt. Sügisel kui pojad juba suureks olivad kasvanud, siis oli ühel ööl hundi perekond oma suikorteri maha jätnud ja ära suurte metsa ümber kolinud. Aga enne lahkumist olivad nad toonud talu õue suure valge lamba, talule tasuks suise pesaaseme eest.

ERA II 259, 213 (1) < Urvaste khk., Vaabina v., Vaabina as. < Urvaste khk., Urvaste v. - Ello Kirss < Emilie Jasperg, s. 1865 (1939) Sisestas USN
Vana'tondi' omma kakõlnu' Uhtjärve pääle. Tõinõ om tõist kiviga' visanu' Antsmõisa puult ja tõinõ jäl Urvastõ puult. Nuu' kivi' omma' viil parhilla' vastatsile järve veeren. Võitu ei olõ' kumbki saanu'.

ERA II 259, 235/6 (1) < Urvaste khk., Linnamäe v., Lootsiku t. < Urvaste khk., Vaabina v. - Ello Kirss < Liisa Hütt, s. 1878 (1939) Sisestas USN
Meil om paralla' Loodsiguniidün Loodsigukivi. Imä kõnõli, et Riiast oll nakanu' Vanakurat sõitma tuu kiviga'. Saanu' talõ kottalõ, ni kikas kirgünü', ni kavvõmbalõ inämb es saa'. Ni loodsik kumalõ - ja kuldmõla ol´l olnu' - kuldmõla ala.
Mineva suvõ üte hommogu tulõ ma üles, kae, ütle Kustalõ:
"Heldekene, kas no musta' lamba' omma' ar tapõdu Loodsigukivi manu', mis nuu' musta' mügraku sääl."
Lätsi kaema, ol´l kivi ala kaibõt, muld kõik katsipool vällä. Kas säält sõss löüti kah midä, vai kes tuu kaibja ol´l! Mi aimi' havva jal tasa.

ERA II 259, 264 (2) < Urvaste khk., Sõmerpalu v., Kikka t. < Urvaste khk., Sõmerpalu v., Annemõisa k. - Ello Kirss < Jüri Kikas, s. 1860 (1939). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II
4) Siin om Marivarik kah. Sääl om susi ar kisknu' Mari-nimelidse tütärlatsõ, Latsõkõnõ ol'l upõ söönu', soss ua' õnnõ perrä jäänu' ja mõni rõivanärts.

ERA II 259, 275 (18) < Urvaste khk., Sõmerpalu v., Kikka t. < Urvaste khk., Sõmerpalu v., Annemõisa k. - Ello Kirss < Jüri Kikas, s. 1860 (1939). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II
Tinnipalun om pal'lu kahrõ olnu'. Omma' inemiisi kiusanu' ja mõisa kaararõukõ kakkunu', Kubijas ja mõtsavaht omma' hädän olnu'. Herr pandnu' kari pääle, et piät olõma rõugu' terve'. Käütü näid oose rõugu seen vahtman ja aetu vallaga' mõtsa piten takan. Üts tütärlatsõkõnõ olnu' marjan. Kahr tulnu' kiusama.
Lats paenu' puuhtõ. Leeväkuklõkõnõ sadanu' latsõl käest hirmuga' maha'. Sadanu' kahrulõ nõna pääle. Säälsaman ol'l ar' tappunu'.

ERA II 259, 275 (18) < Urvaste khk., Sõmerpala v., Kikka t. < Annemõis - Ello Kirss < Jüri Kikas, s. 1860 (1939). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II
2) Tinnipalun om pal'lu kahrõ olnu'. Omma' inemiisi kiusanu' ja mõisa kaararõukõ kakkunu', Kubijas ja mõtsavaht omma' hädän olnu'. Herr pandnu' kari pääle, et piät olõma rõugu' terve'. Käütü näid oose rõugu seen vahtman ja aetu vallaga' mõtsa piten takan. Üts tütärlatsõkõnõ olnu' marjan. Kahr tulnu' kiusama.
Lats paenu' puuhtõ. Leeväkuklõkõnõ sadanu' latsõl käest hirmuga' maha'. Sadanu' kahrulõ nõna pääle. Säälsaman ol'l ar' tappunu'.

ERA II 259, 281 (2) < Urvaste khk., Sõmerpalu v.; Pardsi t. - Ello Kirss < Peeter Tilger, s. 1859 (1939) Sisestas USN
Siin vannu pedäjide man olnu' Vanapakan, kandnu' kive kokku ehituse jaos. Nõglunu' pükse köüsega. Tõõsõ' ütelnü', et ta om jämme.
"Paremb kõva ja jämme kui katskine."
Jäänü' poolõlõ tal tuu ehitüs. Tuud kutsutas Juudapedäst.

ERA II 259, 284/5 (2) < Urvaste khk., Sõmerpalu v., Joosepi t. - Ello Kirss < Peeter Jürjens, s. 1868 (1939). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II
3) Sõõrdoja Antsu esäimä sõsar, too ol'l lännü' niiste Räägu mõtsa. Ol'l rassõjalaline. Ol'l maaväits käen, kisknu' niitsi. Äkki kuulnu' - kahr märises. Kahr joba niidu pääl. Ei saa' inämb k'ohegi'. "Odot, ma lää siiä' paiupuhma!" Ütekõr-raga' kahr ajanu' hindä pistü ja püürdnü' kõõ puhmuga' üskä, naanu' puhmu üles kiskma. Nainõ, et "odot, ma tsuska tälle". Ajanu' paiju' allapoolõ, lasknu kahrul mao maha'. Kui valu lännü' süä-mehe, sõs kahr lasknu' pikäle. Tennü' "häbä, häbä" nigu inemine, Nainõ mõtelnu', et nüüd tä mullõ inämb järge ei jõvva', nüüd ma joosõ ära ,kodu'. Mehe' lännü' vere teed piten kahrul takan, ol'l hindä pool' versta edesi vidänü', Naanu' veel mehile vasta,