Vastseliina pärimus

Vanad jutud ja müütiline ajalugu

Vana aja lood mitmesugustest mütoloogilistest olenditest.

E 55466a (Ia) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Viruskundrast
Viruskundra asupaik olla ikkagi ahju all ehk peal olnud. Kord läinud kaks linaropsijat sooja rehte magama, aga õhtul öölnud enne oma seltsilisele: "Õhtul sai küll nii kõht täis söödud, kas mine vai Viruskundraga maadlema."
Vaevalt läinud silmad kinni, kui Viruskundra tulnudki ahju alt välja, ööldes: "Lähme nüüd maadlema!"
Ise olnud küll väikene, must karvane pehme isik, kuid hirmus kõva. Võtnud ka mehe küüntega rinnust (kurgu alt) kinni ja tahtnud vägisi ahju ajada. Suure vaevaga jõudis mees seeni vastu panna, kuni teist magajat mees jalaga sai üles liigutada ja siis olnudki ta kadunud.
Teine mees saand kord metsas, ühel vihmasel päeval Viruskundraga kokku, kes öölnud: "Lähme maadlema." Mees olnud purjus ja võtnud kutse julgelt vastu, ööldes: "Issand Jumal, aita siis!" Viruskundra vastu: "Oh! Miks sa kolmekeske tuled?" Mees aga visanud Viruskundra pikale maha, muud ei jäänud järele kui sinine löga.

E 55467 (3) < Setu < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1925) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näks
Rahvajutu järele olla ka üks väike kuri vaim olemas, keda näksiks kutsutakse. Selle amet olla kadedust ja viha naabrite keskele külvata ja öösisel ajal teekäijaid eksima panna. Mõni nimetab ka teda teisendi nimega Nägo. Tahab keegi kurja inimest raskelt haavata, ütleb talle: "Oh sa vana näks ehk nägo."
Näksi võim olla ka viljapõldusid ära nõiduda, karjale mitmesugusid haigusi ja taudasid saata. Igatahes olla näks üks kardetav salajane kuri vaim, kes ennast piirita tigedusega orjata laseb, kes kord tema meelevalla alla satub.

E 55471 (1) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vastseliina kihelkonna kloostrid
"Kodumaa... kloostrid" lugedes tuli mulle meelde vanarahvajutud, ka meie poolsetest kloostritest ja nende asemetest. Teatan, mis kuulnud olen.
1. Misso vallas Hino järve ligidal olnud vanasti üks katuligi kirik, mõni lisab kogunist juure: kiriku juures olnud ka klooster, kus mungad ja nonnid sees elavad. Hino järv on 3 versta pikk, ligi 2 versta paiguti lai, aga väga kalarikas. Mungad olnud suured kalurid, kellest nad ja nonnid elanudki.
Kiriku ega kloostri ehituse aega ei teata. Varemeteks olla ta langenud vanade sõdade ajal. Kirikukell aga on järve põhjas, kus ta paha ilmade ettekuulutust teeb - ulub.

E 55471/2 (2) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teine katuliku kirik ja klooster olla Vasteseliina valla Kirikumäel olnud. Ka looja suure järve ligidal mäe otsas. Ühes aga olevat tingimata kiriku kõrval ka klooster olnud - kummas õiete - ei teata. Ka Kirikumäe järves huugab kirikukell kui paha ilmade prohvet.

ERA I 2, 395 (3b) < Vastseliina khk. - Gustav Piller, Võru Ühisgümnaasiumi õpilane (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, toimetas Anne Kaaber, parandas Pihel Sarv 2004
Metsa minnes öeldakse: "Latsek'se, ärge minge kaugele metsa, metsas on öök (susi) ja mumm (karu).

ERA I 2, 397 (3) < Vastseliina khk. - Tomberg, Võru Ühisgümnaasiumi õpilane (1928) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, toimetas Anne Kaaber, parandas Pihel Sarv 2004
Lapsi hirmutatakse huntidega, vanakuradiga (ärge vilistage, vanakurat tuleb tuppa), kerjajatega (kerjaja paneb lapse kotti).

ERA II 244, 481/2 (1) < Vastseliina khk., Vahtsõliina v., Voki k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Jaan Hussar, 85 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Rootsi sõa aigu olõvat Haanih, Miilimäe all olõvahõ Kogõrjärve kuus pütütäüt kulda pantu. Aq peräst sõta es saia tuud kulda kätte. Ütskõrd läts haanimiis Petseri laatu. Sääl tull setoga jutt tuust kullast, mis sääl Kogõrjärveh um. Seto ütel, et kui saq muq üteh võtat, sis maq näütä, koh kohtsil kuld um jaq kost kätte saat. Haanimiis kai, et tää vast löüd eski kulla kätte jaq es võtaq setod üteh. Küll haanimiis otsõ kulda järvest, aq õks es lövväq. Kuq tä olõs tuu seto üteh võtnu, sis vast olõs löüdnü.

ERA II 244, 482 (2) < Vastseliina khk., Vahtsõliina v., Voki k. - Ludvig Raudsepp, Võru reaalkooli õpilane < Jaan Hussar, 85 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane, kollatsioneeris Anne Kaaber, redigeeris Mare Kalda
Vahtsõliina man om Kerigujärv. Vanast sõa aigu olõvat sinna kerigu kell ärq käkit sõa iist. Sõa aigu võeti sis kerigu kelli jaq noist tetti suurõtükü kuulõ. Nüüd mõnikõrd om kuulda kellahellü. Tuud kellahellü um kuulda inne ilmu halvas minekit.

RKM II 290, 404 (5) < Vastseliina khk., Hanikase k. - Lilia Briedis < Emma Kütt, 73 a. (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnisepäev (17.I) soeti linu, siis algas ketramine. Siis pidid siledad sead saama, kui sel päeval linu soeti. Ei võidud vokki kedrata, siis hakkasid sead nii tiirutama kui vokiratas. Keedeti seapea.

RKM II 290, 407 (17) < Vastseliina khk., Hanikase k. - Lilia Briedis < Emma Kütt, 73 a. (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Kui tõnisepäeval paistab päike kogu päeva, siis saab vihmane suvi. Aga kui paistab niipalju, et saab hobuse selga hüpata, siis saab ilus suvi. Kui tõnisepäeval sajab lund, siis saab palju marju.

RKM II 290, 645 (7) < Vastseliina khk., Kusnetsova k. < Orava v. - Kristi Salve < Ella Lehes, 76 a. (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnisepäiv om 17-ndal. Sis keedeti tsiapää ja upõ või ernit. Naised es ketra tuul päeval, vokid visati nulka. Linno suiti, et sis saa väega ilosa notsu, kui lina kurste suid. Kui kedrad, sis põrsad hakkavad ümbre käümä.

RKM II 290, 648 (1) < Vastseliina khk., Lepassaare k. - Kristi Salve < Paul Ojaste, 78 a. ja Elfriide Ojaste, 63 a. (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnisepäiväl olli uasupp ja tsiapää. Kui tõnisepäiväl päike paist, sis sai terävä rüä. Vana kombe järgi olli ta nagu puul pühapäivä, sis tüüd es teta, eriti naise es ketra.

AES, MT 117, 9/10 (11) < Vastseliina khk., Siksäli k. - Oskar Parmas < Katre Luik (1922) SisestasUSN, kontrollis Salle Kajak 2008
KALMÕHTÕ SAAR MUSTA JA VALGÕ JÄRVE VAIHÕL.
Kalmõhtõ (mägi) saar musta ja valgõ järve vaihõl.
Musta ja Valgõ järve vaihõl um üts kunt, nimi Kalmõhtõ saar. Siäl um olnu vanast kerik. Roodsi sõa aigu um timä purus pestü ja um tuu kell lännü järve. Ja um matus olnu, ja säält tull inemise luid kündeh vällä ja pandlit, rõngit, kette, kõgõsugumatsi (...) maa kündjä umma löüdnü siält. Kerigu kell um siäl Mustah järveh ja vaiki õdaguga timä siäl helisäs, um kuulda. Seo rahvas um siin roodsi rahvas, mis perrä umma jäänü.

ALS 2, 236 < Võru l. < Vastseliina khk., Vastseliina v. - Konstantin Tannenthal < Marie Põltsepp (1929) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Lendva vastu tarvitati "lendvakuld" - säratse kuldlehed, mis seisavad raamatute vahel, seda "lendvat kulda" anti loomadele.

ALS 2, 237 < Võru l. < Vastseliina khk., Vastseliina v. - Konstantin Tannenthal < Marie Põltsepp (1929) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Hobune kukkus äkitselt maha ja ei tõusnud enam ülesse, röökis. Tegin mulgi naise õpetuse järele: sittusin ja toppisin seda sitta hobuse suhu ja ninasõõrmesse. Loom kargas äkki ülesse ja sõi järgmisel päeval jälle korralikult.
Teine särane juhtumine oli mul lehmaga. Seekord aga tarvitasin määrimiseks peremehe sitta. Nii sai lahti lendvast.

ALS 2, 356 < Võru l. < Vastseliina khk. - Konstantin Tannenthal < Liisa Ossip (1929) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2005, redigeeris Luule Krikmann 2006, parandas Eva-Kait Kärblane 2006
Lendva vastu aitab (loomadel), kui puhud soola läbi raamatu ja loed sõnu. Sõnu aga ei mäleta.

E 42236/8 < Vastseliina khk., Lasva m. - P. Lensin (1902)
Kõrgeste austatad herra M.J. Eisen.
Hilja aja eest leidsin "Postimehes" kirjelduse, kas üteldi, et Kalevpoja jälgi ainalt Tallinna kubermangus nimet Virumaal leida olnud, muialtsala rahva suus ei leidavad, ega rahvas sellest midagi teadvad! Sellel ütelusel pean mina tangivalt vasto panema, et see mitte nenda ei ole! - Mina olen poi sikese põlves Kalevipoja laule rahva suust pääle 10 aastad enne Kalevipoja raamata ilmamist oma kõrvaga kuulnud, nimelt Paisto kihelkonnas Loodi vallas vana naese suust jaanipäeval põrast lõanat karja juures kuulnud. - Kõige enam on minule meelde jäänud Kalevipoja võitlemine vana sortsiga, kui ta lauakoormaga läbi Peipsi oli tulnud, väsimust puhates magama jäänud, perast sortsilasega vehklema hakanud, kus kangelane peaaega kõik oma lauakoorma katki peksis, ometi võita ei saanud. Viimaks siil teda õpetas: “Anna serviti, Kalevipoeg!” See aitas, serviti lüües jäid lauad terveks, võit sai Kalevi Pojale. Perast ütles Kalevipoeg: “Tule välja väikemees: "Mitte sugugi piripilli poisikene,” et mina seda tarka meest näeksin. Siil ütles: “Ei või tulla, olen alasti,” kuni Kalevipoeg oma kasuka hõlmast tüki mõõgaga lõikas ja siilile viskas. Kalevipoja laula lauldes üteldi kõik sõnad kaks korda järestikku, veel ilusam oli laul, kui mitu lauljat koos laulsid, üks ütles lauldes sõna ette, teised ütlesid teine kord hulgani järele, ikka ilusas rahvalaulu toonis ehk noodile järele nagu nüüd üteldakse. Teinekord olen seda kohta hulga lauljale poiste saast kuulnud, vanamees ütles ette: Kus Kalevipoeg hulga hunta oli maha löönud, nende nahku oma kannetava koorma kodu toonad. Laulad olid kogoni ilasad ja peris elusad, kui rahvas neid, kui rahva laule ette kandis, praegustel laultel ei ole enam seda mõnu juures, on ikka kunstlikult kokko luuletud. Aasta 50 eest oli veel paljo vanu mehi ja naisi, kes igast veikesest asjast ilma mõtlemata uhke laala valmis ja kohe ette kandis, kus teised kooris järele laulsid. Nii oli lauludega lugu Viljandimaal, sääl oli palju luuletajaid.
Võrumaal olen 23 aastad elanud, siin ei ole mina niisugust laulu ega luulevaimu kuulnud, mõni laul/__/ ka, aga laul ilma elu ja mõtteta. Kalevipoja lugu olen siin mitmede käest küsinud, ei tea sellest midagi, ehk ei ole mina vana laulikutega kokku puutunud. Olen mitmele raamatu lugeda andnud. Olgu need read
Liivimaa rahva au kaitsemiseks, muido jäävad Liivimaa laulikud kogoni ilma kuulsuseta, mis väga kahjo oleks tubli Liivimaa rahvale. Üks tubli vana laule
laulja elas veel 30 aasta eest, tema nimi Jaan Loot, ka Paisto kihelkonnas. See võis ka kogoni paijo laulda vanasid lugusid ja tegi ka kohe silmapilk laulu, ütles: “Poisid, ütelge järele.” Laul hakas kõhe voolama.
Kõige aupakumisega
Teie suguvend 64 aastasel vanatusel
Peeter Andrese poeg Lensin
Vana Sine haliku kandsi kaitsejate sugukonnast välja kasunud.

E 45601/2 < Vastseliina khk. - Gustav Sander < Peeter Org (1905) Sisestas Salle Kajak 2004
Halli tõbõst
Vanast oll üts tütrik halli põdõmah jo kolmadat aestakka. Kõik maailma roho olli arr juodu, a api olõõs kostgi saanu. Viimäte opas üts hüä hing: “Korja ütsä puu noorõ lehe kõiki nuori kassaga kokko havvuda arr ja panõ veitkese maarja eijä ka sisse juo tuod - sis saa abi.” Tütrik, Ann Org Haanist (Rougu khk) peri, näkk jall ummi silmiga, et hall tull' ja kussi haina leeme sisse, niigu lobisi õnnõ. Olõvat vana vaim naistõrahvas olnu. Küll sunniti tõist juoma, a kost no tuod süa võt, ku halli prohkus sisse kussi. Peräst opati: “Kõrja pangi tävve osa lehma sitta, vedelät, ja lasõ seene kohki välä pääl oll, ku sitasitika sisse korjusõ, sis lasõ tuo liem läbi peenikese sõgla kost püdelä peraline lipõ saa, tuod juo sis lät hallitõbi mant.” Halli põdõja tekk ka nii ja jõigi säänest püdelät virtsa, mink pääle hirmus hall tedä maaha jätt.

E 46132/3 (2) - Tallinn < Vastseliina - Gustav Sander (1907) Sisestanud Gerli Jõhvik 2001
Suuer laia Panikovitsa valla noor kirjutaja tõmbas enese eetrit täis ja läks peko pidu (sügisene pidu) varitsema (ta oli vaenlane), kuid Peko osanikud kihutasivad tema kus seda ja tesit minema. ta olla oma sõpradele öölnud: ma lähen õige kodu, mis seda lollide laata vahtida. hommiku aga leiti ta surnult maantee äärest ülesse, oli muidugi liia eeteri mõjul surnud - kuid Peko mehed leidsivad kohe põhjuse, et ta oma karistuse on saanud - miks tuli teistre pidu rahu rikkuma.

E 54627 (8) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vastseliina Mauri järve sõja ajal kellad maetud. Seal enne ka kirik olnud; sõja ajal kirik lõhutud.

E 54627 (10) < ? - M. J. Eisen (?) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vastseliina kirikumäel enne kirik; kellad järve. Kirik sõjas hävitatud.

E 57529/32 (12) < Vasteliina - Jaan Sandra (1918) Sisestanud Gerli Jõhvik 2001
Pekole pidada ka iga noorik, kes sinna külla toodakse, kus Pekot teenitakse, kindad või sukad kingiks andma, muidu puuduta tall elu õnn, ja selle vastu valutada tall käed või jalad.
On nad kõik söönud, siis seistakse üles, võetakse kätest kinni ja hakatakse Peko ümber ümberringi käima ja laulma:
Pekooh, Pekokene...

EKRK I 21, 416/7 (1) < Vastseliina khk., Misso v. - M. Sakkis < Misso keskkooli albumist “Koduloolisi materjale Missost” (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Muistend Mustjärvest.
Kord leidis keegi talumees järve kaldal kündes hõbenarmastega tekinurga, inimese pealuu ja kopika. Kopikal oli tempel ja see näitas, et raha on pärit sellest ajast, kui Eestis valitsesid rootslased.
Inimesed räägivad, et mõnisada aastat tagasi asus järve kõige kõrgemal kaldal rootsi kirik. Tuli sõda. Kiriku kallale tungisid vaenlased. Kiriku vara ei tahetud jätta vaenlaste kätte ja see taheti peita kuhugi ära. Selleks leiti sobiv koht Mustjärve põhjas. Kraan pandi raudkastidesse ja kastiga järve.
Kui vaenlased kohale jõudsid, leidsid nad eest tühja kiriku. Kirik lõhuti ära ja kiriku suur kell tõugati järve. Peale sõda jäänud Eestisse väga vähe rootslasi ja need ei suutnud järve põhjast varandust välja võtta.
Kell on praegugi järve põhjas ja tuulise ilmaga on kuulda möödaminejal kella undamist.

EKRK I 21, 418/22 (5) < Vastseliina khk., Misso v. - M. Sakkis < Olev Kiudsoo (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Hino ja Mustjärv.
Hino ja Mustjärv on lahutamatud kaksikud. Seal, kus on juttu ühest, ei saa vaikides mööduda ka teisest. On nad ju teineteisele nii ligidal, olles pealegi ühendatud vuliseva veesoone ehk kraaviga. Rahvasuu nimt. neid sageli Valgeks- ja Mustaks järveks. Selles nimetuses peegeldub nende omapärane looduslik erinevus. Valge- ehk Hino j. on kaunis suur, üle paari kilomeetri pikk, omades keset oma vahutavaid laineid ka rohelisi meelitavaid saarekesi. Teda ei saa nimetada sügavaks järveks. Järv on kallastelt õhuke liivase põhjaga, pakkudes suvel päevapalavusest väsinud inimestele soodsaid suplemisvõimalusi, kuid Mustjärve tumedaisse voogudesse võib laskuda vaid see, kel on tõesti ujumiskunst käes. Mustjärvega on seotud vanarahvajutt:
Vanasti, kunagi olnud Mustjärve kaldal kirik ilusate helisevate kirikukelladega. Kiriku kõrval mäe kingul, seal, kus praegu kohisevad suured ja tugevad puud, olnud surnuaed. põhjasõja ajal kirik hävines, kuid preester lasknud juba varem kirikukellad maha võtta ja peitnud need Mustjärve varjavate lainete alla, kus nad pidavat olema praegugi.
Nüüdsel ajal, kui ilmad tõotavad muutuda, kumisevat järvepõhjas need kirikukellad. Jaaniööl pidavat nad kord südaöötunnil isegi kaeblikult helisema, rääkides nagu kurba juttu minevikust, nagu tahaksid ka nemad kord vabaneda saladuslikkude lainete kütkest.
Et Mustjärve kaldal olnud kord kirik ja surnuaed, selles ei tarvitse kahelda. Alles praegugi on tunda kõrgemaid kohti ühel mäekingul, kus on olnud kääpad ja ristid. Aastat mõnikümmend tagasi tuli kündmisel välja luukere, rist kaelas. Oli muidugi mõne kirikuisa oma, kuna kolbal olla säilinud kirjud riideräbalad, mis sarnanesid preestri peakattele.

EKRK I 21, 422/3 (6) < Vastseliina khk., Misso v. - M. Sakkis < Elvi Raedla (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Mustjärve kaldal olevat olnud kirik. Kirik olnud puust ja kord suure tormi ajal kukkunud see alusmüürilt järve. Ka kirikukellad veerenud järve ja jäänudki sinna. Kiriku kõrval olevat olnud ka surnuaed.
Surnuaia ja kiriku olemasolu tõendavad mitmed leiud. Mustjärves leiti altari tekke, kirikunõusid jm. Keegi külamees leidnud kord säält surnupealuid, ehteid, juukseid ja potitäie kulda.

EKRK I 21, 544/5 (7) < Vastseliina khk., Misso v. - M. Sakkis ja H. Pääsuke < Misso keskkooli albumist “Koduloolisi materjale Missost” (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Mõisniku saan.
Missost Tsiistresse viiva tee ääres on Kaatsora järv. Seda järve praegu ei märkagi, sest ta on keskelt juba kinni kasvanud. Sellest järvest pajatab rahvasuu: Vanasti olnud järvel ainult õhuke samblakord vee peal, nii et järvele minek oli nii suvel kui talvel ohtlik. Talvetee Tsiistresse läinud aga üle järve, sest teekoht sõtkutud enne ära. Alles pärast külmumist sõidetud tee sõtkutud jälgi mööda sisse. Ühel talveööl sõitnud mõisnik, kutsar pukis, seda teed mööda Missost Vastseliina. Ees traavinud suur must hõbedaga ehitud rakmetes täkk, saan aga oli kõige parema meistri poolt tehtud ja kaunistatud vase, hõbeda ning kullaga. Järve keskel tõmmanud kutsar ainult vasakut ohjaharu ja hüpanud ise pukist tule, kuid hobune koos saani ja härraga kadusid järve põhja. Rahvasuu aga kahetseb: „Küllap see saan on veel praegugi alles, kui ainult kuidagi kätte saaks.“

EKRK I 21, 545/7 (8) < Vastseliina khk., Misso v. - M. Sakkis, H. Pääsuke < Jaan Tarro (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Viisu nöörid.
Kunnalaane tee ääres, Räbänä mäe all on kinnikasvanud järv. Vanal ajal olnud see aga keskelt lahti ja ainult ääres kaetud õhukese samblakorraga.
Kord olnud karjapoiss oma karjaga selle järve ääres. Karjas olnud suurte sarvedega pull. See oli, ei tea kas uudishimu või joogijanu pärast läinud ikka rohkem ja rohkem keskpaiga poole. Nii vajunudki lõpuks läbi sambla. Karjapoiss jooksis küll kohale, kuid pullil oli ainult veel selg väljas. Ei olnud enam aega mõelda, pull oli juba vajumas. Kuid poisi enda jõud oli väike, küla aga kaugel. Kus häda, seal abi. Poiss võttis ruttu viisud jalast ja köitis pulli sarvipidi kõvera kase külge. (Viiskudel olid pikad nöörid.) Siis jooksis külla abi järele. Kui külarahvas köite ja laudadega kohale jõudis, paistis pullil ainult veel pea välja ja viisunöörid olid pingul kui kandlekeeled. Läks tükk aega enne kui pull päästeti.

EKRK I 21, 547/8 (9) < Vastseliina khk., Misso v. - M. Sakkis ja H. Pääsuke < E. Härm (1958) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Mustjärvest.
Asub Misso alevikus 1,5 km. lõuna poole, väike järveke sügava ja vajuva põhjaga. Sinna olevat uputatud üks kirikuõpetaja, kes selles kirikus olla jutlustanud ning selle häält olevat alati kuulda, kui midagi halba ümbruskonnas peaks juhtuma. Ühes õpetajaga visatud ka kiriku kell järve, mis vahel järves helisevat ja see tähendavat ilma muutust.

KKI 17, 397 (8) < Vastseliina khk., Perametsa k., Paadi t. - Richard Viidalepp < Anna Paat, u. 60 a. (1951) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Kellari järv. Siin lähedal on Kellari talu ja järv.

KKI 17, 398 (10) < Vastseliina khk., Perametsa k., Paadi t. - Richard Viidalepp < Anna Paat, u. 60 a. (1951) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Hagojärv. Kelba talu seal. Et seal järveh olevat Rootsi kuniga küpär. Vana Rootsi sõa ajal jäänü.

KKI 17, 398 (11) < Vastseliina khk., Perametsa k., Paadi t. - Richard Viidalepp < Anna Paat, u. 60 a. (1951) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Verijärv. Kuus kilomeetrit Võrost Vastseliina poole. Väga äkilise pervega. Hirm alla kaia.
On jutt, et väga halv herr ollu ja kutsar touganu ta alla ja esi hobestega ära sõitnu.

KKI 17, 399 (13) < Vastseliina khk., Perametsa k. - Richard Viidalepp < Emilie Kallas, s. 1865 (1951) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Kellärijärv. Kelläri külä ja talo. Kerikukella sisse kukkunu sinna.

KKI 17, 502 (50) < Vastseliina khk., M. Gorki kolh. - Richard Viidalepp < V. Kuusemägi, 43 a. (1951) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010
Rahvajutte sellest, et Kalevipoeg on lauaseljatäiega tulnud läbi Peipsi järve - olevat loetud raamatuist.

KKI 17, 503 (53) < Vastseliina khk., M. Gorki kolh. - Richard Viidalepp < V. Kuusemägi, 43 a. (1951) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2010
Soent.
Üks nõid naine oli, tahtis möödasõitvaid pulmalisi „soendis teta“. Ta pani pea pajaaugust [auk seinas akna asemel, klapiga suletav] välja, vahtis sealt. Aga pulmaliste hulgas oli üks, kes oskas vastu ütelda. Ja selle vastuütlemise peale nõid jäänudki pajaauku kinni.

KKI 66, 25 (30) < Vastseliina khk., Loosi v., Tabina k. - Tiina Vahtra < Miine Kure, 70 a. (1975) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
... Sai Riia linnast osta kolme veretilga iist puugi. „Pikesse-pikesse“ hõikas alati kui teda vaja olli. Kui häda olli, tuli öelda esimese inimesele, keda nägi: „Kurat su sisse!“ Siss läts kurat ta sisse ja isi olid vaba. Tuu tarvitati rohkemb Lätimaal, eestlase ka lätsi abi otsima nende kääst.

KKI 66, 39 (11) < Vastseliina khk., Loosi v., Tabina k. - Tiina Vahtra < August Truija (1975) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
[Kiriku kohta, mil olevat sajandi alguses torn pealt ära kukkunud (kirikut pole praegu enam alles)]:
Vanaisa seleti, et tuul toonu katusse kaige kellaga ärä. Sia Tabina järve. Ku ilm läts halvass, siss tuli järvest kello kõla. Oli olnut miski tume kõla.

KKI 66, 74 (3) < Vastseliina khk., Loosi v., Tabina k. - Tiina Vahtra < Edgar Puusepp, 44 a. (1975) Sisestas Salle Kajak 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Põhjasõja ajal oli Tabina kirik hävinend kirikukell järve veerend. Sellepärast ei upugi sinna järve ühtegi inimest - kirikukell kaitseb. Kui teatud ajal suveööl hästi kuulata, võib praegugi kella helinat kuulda.

RKM II 209, 46 (15) < Vastseliina khk., Joosu k. - Selma Lätt < Ida Kommer (1966) Sisestas Salle Kajak 2006, kontrollis Mare Kõiva 2007
Luukambre - kule, kule! Surnuaian oll valge linaga. Inimene ei julgu minnä, võtnu õpetaja. Tuu oll lugenu:
Ku pühavaim, sis ligine,
ku kurivaim, sis tagane!
Pelksiva, vast oll luukambrest tuu surnu.

RKM II 242, 284/5 (8) < Vastseliina khk. - Salme Karu < Salme Karu (1967) Sisestas USN, kontrollis Salle Kajak 2007
Kasaritsa järv.
Vastseliinast Võrru sõites oli Kasaritsas üsna maantee ääres vasakut kätt õige kõrge ning järsu kaldaga järv. See järsak oli päris tee ääres ega olnud sääl kaitseks ees ei tulpi ega tõkkepuid. Kõik möödasõitjad teadsid, et kunagi oli ühe mõisa kutsar oma kurja härra säält ühes hobuste ja tõllaga alla kukutanud. Ühe versiooni järgi oli ta ise pukilt maha hüpanud, kui tõld vajuma hakkas, teiste teadete järgi ka ise hukkunud, et päästa valla- ja mõisarahvas kurjast ning ülekohtusest härrast. Ma ei tea, kas see oli nn. Kasaritsa järv, aga tean, et järv näis olevat kitsas ning pikk, üks ots oli üsna maantee ääres. Ja Kasaritsas see järv oli.

RKM II 290, 361/2 (6) < Setumaa, Meremäe v., Korski k. < Vastseliina khk. - Lilia Briedis < Hilda Kadakas, s. 1906 (1972) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Tõnispääväl ol´l erineva toidu'. Tseasaba keedeti ja oasuppi, tseasõrga vai jalga, mida olli iks niisugust asja majah, sis seda kasutati tõnispäeval.

RKM II 364, 161 (13) < Vastseliina khk., Kapõra k. - Kristi Salve < Magda Erik, 82 a. (1980) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Loomadele olli küll säändse sobija väega abis. Kui midagi vika olli sobisi är. Mu esä ütel, et ku nõia man käit, sobija man, et tuu om suur patt. Nüüd om ilm suutumas tõne. Ka näe, siis üteldigi, et nõia nõidseva. Nõia nõidseva inemise soendis.

RKM II 364, 391/2 (1) < Vastseliina khk., Kivioru k. - Kristi Salve < Therese Raudmann, s. 1904 (1982) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Unonaane mul kõnõl, tal vanaimä, tuu kõnelnu, et vanasti olli halltõbi, huigas imä häälega. Timä oll paenu är, vanast olli õle katuse, ta olli pagenu kahrupersehe. Hall olli huiknu: ”Liisu-ks, uu, Liisu, uu!” Ta olli mõtelnu, et vaest om ka imä, hõigas vastu. Sis oll hall säläh, raput. Tuu olli Haanja pool.

RKM II 364, 392 (2) < Vastseliina khk., Kivioru k. - Kristi Salve < Therese Raudmann, s. 1904 (1982) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis Mare Kõiva 2008
Olna säändse puugi, nakasi kraami tuuma. Sannah vannuti är, tuu inemine, kel puuk olli, tuu iks kuigi tõot. Sis nakas kraami tooma puuk, muido es too.

RKM II 364, 392 (3) < Vastseliina khk., Kivioru k. - Kristi Salve < Therese Raudmann, s. 1904 (1982) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Vanast olli, näe, kui pulmarahvas tetti soendis. Ma ka tiia-ai, kuimoodi, ainult tuu vanainemiste jutt olli.

RKM II 364, 459 (23) < Vastseliina khk., Pulli k. < Vastseliina khk., Härma k. - Anu Vissel < Adele Taim, 75 a. (1982) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Mo kodokandih on Linnasjärv. Sinna olevat Linnas uputadu. Ta olnud tugev miis. Kos pulm või pido olnud, sinna tulnud sisse, söönud ja joonud, kiaki tohi teda keelata.
Üits kõrd võtnuvat mehe ta kinni ja uputanud ta järve jää-auku. Linnas rööknu: „Mino valget kaskat tohi ära uputada.“

RKM II 364, 459/60 (24) < Vastseliina khk., Pulli k. < Vastseliina khk., Härma k. - Anu Vissel < Adele Taim, 75 a. (1982) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Pullijärv.
Hundid ajasid noort põdrapulli taga. Talvel oli jää järve peal nõrk, pull kukkus sisse ja uppus ära, hunt ei uppunud. Siis saigi järv nimeks Pullijärv. Algul olnud veel nimi Põdrapullijärv.
See siin ongi Põdrapulli küla, paljalt 4 talu siin oligi, tagapool on Põdra mõts.

RKM II 364, 476/7 (24) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Pari k. - Anu Vissel < Rosalie Hinu, 84 a. (1982) Sisestas Elmo Piir 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Kui vanast pulma olliva, sis pidanu mõlemalt poolt nõia olema. A kui tõsel polnu, sis tettü rahvas soendist, oinest (olnuva hanna' perseh). Sis pidi olema sääne inemine, kes sääse sõna mõistse, et vallali päästä.

RKM II 369, 350 (18) < Maarja-Magdaleena khk., Igavere k., Roometi t. < Vastseliina khk., Misso k. - Mare Kõiva < Meeta Sõnnitsaar, s. 1921 (1983) Sisestas Laura Liblik 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Sootagas läks naine oma maja taha ja eksis ära. See üteldi, et läks üle jälgede.

RKM II 369, 354/5 (33) < Maarja-Magdaleena khk., Igavere k., Roometi t. < Vastseliina khk., Misso k. - Mare Kõiva < Meeta Sõnnitsaar, s. 1921 (1983) Sisestas Laura Liblik 2008, kontrollis Salle Kajak 2008
Vanast ollu inimesigi nõiutu hundiks. Käinu kodu ja kui ta ära tunti, siis nõiutu, et saaks välla.
Üks peremees söönu seal maja ees, hundinaha sisse nõiutu inimene tulnu ja vaadanu nii haledasti. Tõmmanu leeva kõige noaga ärä ja viinu minema. Pärast otsinu ise noa järel üles ja tänanu veel seda peremeest.

RKM II 430, 273 (18) < Kursi khk., Keskküla k. < Vastseliina khk., Tsistre k. - Anu Korb < Lembit Glaser, 60 a. (1989) Sisestas Salle Kajak 2009
Võru tee ääres on põgenend järv. Ühe päevaga oli ära läinud. Võru-Vastseliina teed Räpo küla lähedal.

RKM I 2, 353 (2) < Vastseliina khk., Misso v., Lemmatsi k. - Kalju Tarro, Pugala 7 a. kooli õpil. < oma mälest. järgi < isalt, Jaan Tarro (1957) Sisestas Triin Tasuja 2009
Mõisniku saan .
Missost Tsiistresse viiva tee ääres on Kaatsora järv. Seda järve praegu ei märkagi, sest ta on ka keskelt juba kinni kasvanud . Sellest järvest pajatab rahvasuu järgmist:
Vanasti olnud järvel ainult õhuke samblakord veel peal, nii et järvele minek oli nii suvel kui talvel ohtlik. Talvetee Tsiistresse läinud aga üle järve, sest teekoht sõtkutud enne ära. Alles pärast külmumist sõidetud tee sõtkutud jälgi mööda sisse.
Ühel talveööl sõitnud mõisnik, kutsar pukis, seda teed mööda Missost Vastseliina. Ees traavinud must hõbedaga ehitud rakmetes täkk, saan aga oli kõige parema meistri poolt tehtud ja kaunistatud vase, hõbeda ja kullaga.
Järve keskel tõmmanud kutsar ainult vasakut ohjaharu ja hüpanud ise pukist teele, kuid hobune ja saan koos härraga kadusid järvepõhja.
Rahvasuu aga kahetseb: „Küllap see saan on praegugi veel alles. Kui selle ainult kuidagi kätte saaks.“

RKM I 2, 353 (3) < Vastseliina khk., Misso v., Lemmatsi k. - Kalju Tarro, Pugala 7 a. kooli õpil. < oma mälest. järgi < isalt, Jaan Tarro (1957) Sisestas Triin Tasuja 2009
Viisunöörid.
Kunnalaane tee ääres, Räbärä mäe all on kinnikasvanud järv. Vanal ajal olnud see aga keskelt lahti ja ainult ääres kaetud õhukese samblakorraga.
Kord olnud karjapoiss oma karjaga selle järve ääres. Karjas olnud suurte sarvedega pull. See oli, ei tea kas uudishimu või joogijanu pärast, läinud ikka rohkem ja rohkem keskpaiga poole. Nii vajunudki lõpuks läbi sambla. Karjapoiss jooksis küll kohale, kuid pullil oli veel ainult selg väljas. Ei olnud enam aega mõtelda: pull vajus järjest sügavamale. Poisi oma jõud oli väike, küla aga asus tükk maad eemal. Kus häda, seal abi. Ruttu päästis poiss viisud jalast ja köitis pulli sarvipidi kõvera kase külge. (Viiskudel olid pikad nöörid.) Siis jooksis poiss külla abi järele. Kui külarahvas köite ja laudadega kohale jõudis, paistis pullil veel ainult pea välja ja viisunöörid olid pingul kui kandle keeled. Läks enne tükk aega, kuid pull päästeti.

RKM I 7, 497/8 (2) < Sangaste khk., Kuigatsi k. - Voldemar Teder < Voldemar Teder, s. 1906 (1964) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2009
Nii juhtunud äpardus Vastseliina õpetajaga. Pidanud pühapäeval jutlust kirikus. Pärast jutluse lõppemist saanud ta oma pruudiga kirikus kokku ja pidanud viimast kodu saatma minema. Enne aga läinud ta kellamehe juurde ja ütelnud, et ole hea ja pane kiriku uksed kinni. Kellamees lubanudki uksed kinni panna, aga enesel juhtunud sama lugu, et läinud mõrsjat saatma ja tagasi ei saanud ennem kui hommiku eel - enne päikese tõusu. Läinud ja keeranud siis kiriku uksed lukku. Vahepääl õhtu eel olid kirikust möödaminevad jutlevad naised märganud, et kiriku uksed on lahti ja tõuganud väljastpoolt kinni - aga kellamees kui sai uksed lukku keeranud, et kodu minna, kuulnud korraga kolinat kirikus, aga ei julgenud üksi sisse vaatama minna - rutanud õpetaja juurde kiiresti ja rääkis, et keegi on kirikus ja kolistab. „Ei saa ju keegi sääl olla muud kui „kuri vaim“,“ ütles kellamees.
Õpetaja riietunud ja tõmmanud ametmantli selga, piibli kätte ja läinud kiriku ukse taha - pidanud väikese kõne, siis avanud kiriku uksed ja ütelnud: „Lasen sind välja isa, poja ja pühavaimu nimel“. Sel ajal jooksnud siga uksest välja, kohe õpetaja jalgade vahele, nina jäänud seal õpetaja mantli sisse kinni ja nii pidi õpetaja sea seljas edasi kihutama, visanud piibli ja lauluraamatu maha ning ütelnud: „Jumalaga köster ja kellamees, teie pärast pean mina põrgu minema.“
Siga oli päeval pärast rahva äraminekut uksed lahti olles kirikusse pääsenud ja nüüd jooksis ta suure hirmuga, õpetaja seljas, kodu poole läbi küla, kuidas jalad võtsid. Üks vana naine istunud akna all ja näinud, et hommikul vara keegi tuleb, ütelnud siis oma mehele: „Oi heldekene, üks mees läheb juba nii vara põllule ja veel pooljoostes, harkader seljas.“
Siga viis õpetaja enese lauta, kuhu õpetaja langenud maha poolminestunult. Üles ärgates tahtnud õpetaja laudast välja tulla, sel silmapilgul tuli peremees sealauda juurde, nähes õpetajat tänas ta teda, et õpetaja võttis vaevaks tema siga tulla õnnistama. Õpetajal olid silmad häbi täis ja ta ei julgenudki otsa enam kaua kellelegi vaadata.

ERA II 160, 139 (47) < Vastseliina khk., Misso v., Kure k., Hinno t. - Ija Daniel < Mai Lang, s. 1865 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Järveandrit kutsutas viilehmäs. Tuu om nigu suur kusikuklane.

ERA II 160, 139 (49) < Vastseliina khk., Misso v., Kure k., Hinno t. - Ija Daniel < Mai Lang, s. 1865 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Inemisehunt om vanapakan.

ERA II 160, 157 (1) < Vastseliina khk., Misso v., Kure k., Semmeni t. - Ija Daniel < Juhan Kukk, s. 1857 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Maarja Oras
Vanast peeti pulmõ. Sõs pulmah pidi nõid olõma. Pruudil pidi nõid olõma ja peigmehel kah. Nu nõia olliva ku ülemba. Sõs tuu, kiä ol´l tugõvamp, tegi tõsõ soendis. Kõik poolõ rahvast tegi soes, hannaga ja kõik. Ku mõni sai väidse otsast leibä, sõs sai priis - ku jumalaannet saanu, sai jäl terves inemises. Neh, sõs tegivä soes, ku tüllü lätsiva. Ku hüäl olliva, sõs es tii midägi. Perenaasõ vanaimä kõnõl, et timä esi om kah nännü. Nõia olliva õks mehe.

ERA II 160, 194 (19) < Vastseliina khk., Misso v., Kure k., Semmeni t. - Ija Daniel < Juhan Kukk, s. 1857 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Maarja Oras
Libahunt - siin omma katõsugutsõ soe nime: üts om lambasusi ja tõnõ om - tõnõ susi.

ERA II 160, 205 (29) < Vastseliina khk., Misso v., Ritsiku k., Lõhmuse t. - Ija Daniel < Karl Lõhmus, s. 1852 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Maarja Oras
Nõia' nõidsõva pulma aigu inemise soendis. Sõs ku inemise käest süvvä sai, sõs sai jäl' inemises tagasi. A kuis nõia' pulmõ saiva'? Lätsivä. Kuis kõik joodiku pulma saava'.

ERA II 160, 210/1 (42) < Vastseliina khk., Misso v., Ritsiku k., Lõhmuse t. - Ija Daniel < Karl Lõhmus, s. 1852 (1937) Sisestas Kohapärimus, kontrollis ja redigeeris Mare Kalda
Siin Missoh ol´l üts katoliku kerik. Tuu om nüüd lagunu. Ma mäletä viil, kuis nuu kivi' är' veeti tii pääle. Siin om viil matusõpaik alalõ. Üts peremiis hoit kääpit alalõ. Kerku kell olõvat Mustajärve vaonu ja vasta vihma undas õks. Jah, rahvas kõnõlas.

ERA II 160, 211 (43) < Vastseliina khk., Misso v., Ritsiku k., Lõhmuse t. - Ija Daniel < Karl Lõhmus, s. 1852 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Maarja Oras
Säälsamah Hino järv ojas inne sõta nii kavva, ku sõda tul´l. Tuuperäst tullgi sõda, et ta ojas.

ERA II 160, 451/2 (10) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Vana-Saaluse as., Laane t. < Vastseliina khk., Luhte k. - Ija Daniel < Miina Toom, s. 1871 (1937) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda 2007
Miis ehit hindäle vahtsõ maja, a sääl es saa kiäki maada. Ku õdang tul´l, sõs nakas üts helü aho takan tänitämä: "Tõsõs!" ja "tõsõs!" Es saa sõs kiäki sääl majan ellä. Tuudi papi' ja opõtaja appi, a nuu pandsõva pühä sõnaga peris kinni. Vanapakan es saa väl´lä. Tulnu üts joodik üümajja pallõma. A peremiis ütel, et mul om sääne asi, et keski ei saa majan magada. Joodik heitse läve ette pikäle ja mõtel, et ku tulõ, sõs saat õks är pagõda. Õdagu sõs nakas jäl tänitämä: "Tõsõs! Tõsõs!" Joodikul karas hing täüs ja kärät: "Mis sa, kurat, röögit! Mine, ku tahat, tõsõs!" Saanuki kurat vällä. Haardnu uma rahapaa ja visanu viil joodikulõ kah kolm peotäit kulda.

ERA II 160, 459 (19) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Vana-Saaluse as., Laane t. < Vastseliina khk., Luhte k. - Ija Daniel < Miina Toom, s. 1871 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ku pulma sõidi', sõs ku peigmiis pruudi poolõ sõit, sõs pidi nõid üten olõma. Nõid ol´l õks tii pääl iin, ku pulm sõit. Vanast olliva rehetarõ'. Sääl olliva pajamulgu'. Tõsõl nõial ol´l pää pajamulgust välän. Sõs tuu tõnõ nõid nõidsõ nii, et ta jäi pajamulku. Muido olõs kõik tõsõ' soendis tennü.

ERA II 160, 459/61 (20) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Vana-Saaluse as., Laane t. < Vastseliina khk., Luhte k. - Ija Daniel < Miina Toom, s. 1871 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Hainalitsõ olliva hainamaal ja seivä pruukosti. Susi olnu puhma takan ja kaenu vesiste silmiga. Minti sõs haina tegemä. Lõunavaihõl jäl tuusama soekõnõ saisõ sääl puhmu takan. Sõs peremiis andsõ tallõ väidse otsast leibä. A susi haardsõ kõgõ väidsega är. Riian olnu üts kaupmiis ja tuu poig olnuki tuu susi. Poig läts sõs kodo, ku inemises sai ja vei väidse kah üten. Esa lei tuu väidse poodi leti sisse, et vast timä leid säändse inemise, kes tuu väidse hindä umas tunnistas. Pikkä aigu sõs trehväs talomiis puuti. Silmäs õigõ teräväst tuud väist, mis ol´l poodi leti sisse lüüd. Kaupmiis küsse, et: "Mis tii tuud väist nii tunnistat?" A peremiis ütel, et: "Taa om mu väits. Ma ei tiiä innegi, kuis ta siiä sai?" Kaupmiis selet sõs kõik är. Sõs sai talumiis suurõ tasu tuu iist, et puja' är pääst.

ERA II 160, 461/2 (21) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Vana-Saaluse as., Laane t. < Vastseliina khk., Luhte k. - Ija Daniel < Miina Toom, s. 1871 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Peremiis ostsõ laadast hobõsõ. A tuu sai väega tark. Hobõnõ aimas kõikõ õks ette. Väega tark hobõnõ oll. Perenainõ küdsi leibä ja murdsõ kõigilõ tükü. Hobõnõ oll saisnu rehe all ja püürnü nõna üle tarõussõ. Kaenu nii hää pilguga, et perenainõ annu tallõ kah üte tükü leibä. Esi ol´l aho poolõ asja tennü. Ku perenainõ ümbre püürdse, sõs nägi, et opõtaja saisõ läve pääl - must kuub sälän. Ol´l 15 aastat hobõnõ olnu. Olnu är nõiut.

ERA II 160, 462 (22) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Vana-Saaluse as., Laane t. < Vastseliina khk., Luhte k. - Ija Daniel < Miina Toom, s. 1871 (1937) Sisestas Merili Metsvahi, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Suvitsepühi edimesel pääväl tulnu soendi sanna ümbre kokko. Nättü, et kõik soe' olnu kõtuldõ maan. Sõs minti naid kaema. Kats soendit olnu sannan. Üts olnu lava pääl ja väikõnõ pojakõnõ olnu kõrval. Noilõ anti leibä ja kõik saiva sõs inemises tagasi. Tuu olnu üts pulmarahvas. Katstõist tükkü olnu neid.

ERA II 160, 463 (24) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Vana-Saaluse as., Laane t. < Vastseliina khk., Luhte k. - Ija Daniel < Miina Toom, s. 1871 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Tan ol´l üts Jeremä Hannaga-Andri. Tuul kasvi viil hand taadõ. Tuu olõvat kah soend olnu.

ERA II 160, 472 (35) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Vana-Saaluse as., Laane t. < Vastseliina khk., Luhte k. - Ija Daniel < Miina Toom, s. 1871 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Imä olnu kar´alats. Istnu rehetarõh suurõ kivi pääl. Riih ol´l üleväl ja ahi palli ja us´s ol´l vallalõ. Hoitnu väikest last üsän. Kõrraga nännü, et suur immis joosnu. Nisa' joosnu maad pite. Küsünü maama käest, et kos tuu immis jäi. Olõ õs kiäki tuud nännü. Sõs tõsõl õdagul - tuulsamal aol tulnu raputus pääle.

ERA II 160, 473/4 (36) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Vana-Saaluse as., Laane t. < Vastseliina khk., Luhte k. - Ija Daniel < Miina Toom, s. 1871 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Maarja Oras
Mõisaherr põdõsi 12 aastat hal´li. Es mõista kiäki rohto anda. Sõs ol´l jo nii kõhn, et tütrik pidi üüse man olõma. Lõppi joogivesi är. Olnu talv. Tütrik lännü vällä, pannu lummõ ala ja kusnu pääle. Et mis taa haigõ inemine õks aru saa. A mõisnik saanu tuust terves. Hal´l ütelnu, et: "Mii olõ jo 12 a. üten elänü ja sa lahutit mii är." Sõs kingit tütrikulõ pikk kuldkett. Tütrik küsse targa käest, et kas ta või ketti kaala panna. Tuu käsnü inne uibo otsa panna. Tütrik pannuki. Tõsõl pääväl ol´l uibo nigu poolõs lõigat. Tütrik sai sõs vallalõ. Es saa sõs inämp midägi.

ERA II 160, 474 (37) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Vana-Saaluse as., Laane t. < Vastseliina khk., Luhte k. - Ija Daniel < Miina Toom, s. 1871 (1937) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Maarja Oras
Ku hal´l hõikas, sõs mine lambasulgu sita ala. Lännu kah. A kuulnu, kuis imä huik, et: "Kristin, uuh!" ja "Kristin, uuh!" No hõiganu vasta ja olnuki jäl värrin sälän.

ERA II 160, 482 (6) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Vastseliina as. - Ija Daniel < Katri Pilt, s. 1864 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Haldjas üteldäs noid vannuhalvu kah.

ERA II 160, 532 (42) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Illi as. < Vastseliina khk., Morosuu-Tsäpsi k. - Ija Daniel < Jakob Kalder, s. 1868 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Vanakuradi hävitämine ol´l pihlapuu tokiga. Ku vanakurat ello tul´l - vai kuigi, sõs võeti pihelganõ tokk, lõiguti ütesä risti pääle ja sõs tuuga, ku nätti, sõs lüüdi ja tuuga tapõti är. Muuga es jõvva tappa.

ERA II 160, 533/4 (43) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Illi as. < Vastseliina khk., Morosuu-Tsäpsi k. - Ija Daniel < Jakob Kalder, s. 1868 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Maarja Oras
Kes tahtsõ äkki rikkas saia, äkki raha saia, sõs tuu võtt musta kassi, kellel üttegi valgõt täppi es olõ.
Üts tegi nii. Pandsõ musta kassi kotti ja sõlmas 99 sõlmõ kotisuu ette. Sõs käve üts kõrd ümbre keriku. Ku käärkambri ussõ mano sai, sõs hõigas, et: "Köstre, tulõ vällä!" Es tulõ kiäki. Käve viil üts kõrd ümbre keriku. Ku käärkambri ussõ mano sai, sõs jäl hõigas köstret. Es tulõ kiäki. Nii käve kolm kõrd. Kolmas kõrd tul´l miis väl´lä. Sõs ütel, et: "Mul om kodojänes müvvä." "No pal´lo tahat?" Sõs ütli sa nii pal´lo, ku ütli, õks masti vällä. Nigu raha kätte sait, nii pidit pagõma, nii ruttu ku saat. Kui jo nelädast ristist üle sait, sõs ollit päsnü. Tuu vanakuri nakas sõlmi vallalõ tegemä, et kaes, määne tuu kodojänes om. A ku sada sõlmõ ette tegit, sõs naka õs sõlmama - kaksas. Ku inne nelädät risti su kätte sai, sõs kaksas pää otsast är. Tuud pidit õks neläpäävä õdagu tegemä.

ERA II 160, 551 (29) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Illi as. < Vastseliina khk., Morosuu-Tsäpsi k. - Ija Daniel < Jakob Kalder, s. 1868 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Ebahunt om soend vai libahunt.

ERA II 160, 551/2 (30) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Illi as. < Vastseliina khk., Morosuu-Tsäpsi k. - Ija Daniel < Jakob Kalder, s. 1868 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Maarja Oras
Keskina om mõtsan hainamaal söönü ja ol´l hunt tulnu mano ja vahtnu ja silmä' umma tsilknu. Peremiis andsõ sõs leibä väidsega. A hunt haardsõ väidse kah är. A nii tuu peremiis nännü üten voorin uma väist. Sõs küsünü, et: "Kost sa tuu väidse sait?" Tõnõ ütelnu, et: "Kas sa ei mäletä tuud aigu, ku sa mullõ väidsega leibä annit? Tuu ol´l viil hää, et sa väidsega annit. Kae, olõs sa käega annu, sõs olõs ma käe kah otsast är kaksanu." Selet õks, et ol´l väega halv elo olnu. Edejala' olnu lühku ja tagajala' pikä'. Es saa' kuigi kävvä. Mäke pite õks ronisi, a mäest alla tulõk ol´l väega kehv. Süvvä kah es olõ midägi.

ERA II 160, 552/3 (31) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Illi as. < Vastseliina khk., Morosuu-Tsäpsi k. - Ija Daniel < Jakob Kalder, s. 1868 (1937) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Kadi Sarv, parandas Maarja Oras
Haldjas om vaim. Ma nännü ei olõ.

ERA II 245, 87 (5) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Illi as. - Edgar Saks, Väimela Põllunduskeskkooli õpilane < Helene Saks, 51 a. (1939) Redigeeris USN
Kuradi kirik
Vana-Saaluse vallas Andrimäe külas Võrumaal on Lätsuu mägi; mäe otsas olevat suured kivid kokku kuhjatud. Kivid on neljanurkselt seatud. Jutustaja seletas, et igal jaaniööl olevat seal sinine tuli, mõned olevad seda tuld näinud. Kivid oli sinna kandnud vanakurat püksisäärega. Ta oli tahtnud ehitada kirikut, kuid püksisäär oli läinud katki ja vanakuratil ei olevat enam millegagi kanda ja oli jätnud kiriku ehitamise pooleli.

ERA II 247, 69 (1) < Vastseliina khk., Lasva v., Sooküla k. - Erich Hütt < Frits Vislapuu, 36 a. (1939) Sisestas USN
Kellahelin Kirikumäe järves.
Vastseliinas asub Kirikumäe jalal Kirikumäe järv. Vanasti olnud Kirikumäel kirik, mida kord tulnud venelased rüüstama. Röövretkel olijad tapsid ära kiriku- ja surnuaia vahi ning viisid kaasa kirikukella. Kellaga üle järve sõites olla kell järve kukkunud. Nüüd on pimedatel ja tormistel öödel kellahelinat järvest kuulda.

ERA II 247, 69/71 (2) < Vastseliina khk., Lasva v., Sooküla k. - Erich Hütt < Frits Vislapuu, 36 a. (1939) Sisestas USN
Verijärve nimesaamislugu.
Vanasti oli olnud üks väga kuri mõisahärra. Kogu vallarahvas ja isegi teenijad olid temaga alati vastuolus. Vastuolusolijaid lasknud härra alati mõisas peksa.
Kord sõitnud kutsar härraga jällegi maanteel ja olla jälle härralt lüüa saanud. Parajasti, kui tõld jõudis praeguse Verijärve kohale, mille kaldad tee äärest väga järsud on, hüppas kutsar tõllast välja, lõi tõlla ukse kinni ja tõukas härra koos tõllaga järve. Sellestsaadik hüütakse seda järve Verijärve nimega.

ERA II 247, 159 (1) < Vastseliina khk., Loosi v., Tissi t. < Tabina k. - Harald Truija < Liisa Juhkam, 75 a. (1939) Sisestas USN
Kord kasvanud Tabinal Kalmeti seitse mända. Rootsi sõja ajal hävinenud kõik peale ühe. Selle ligidal olnud üks vana kirik, mis hävinenud samal ajal ja (kr.) kiriku kell kukkunud Tabina järve. Praegugi heliseb kiriku kell järve põhjas, kui on sajused ja halvad ilmad.

ERA II 247, 159/60 (2) < Vastseliina khk., Loosi v., Tissi t. < Tabina k. - Harald Truija < Liisa Juhkam, 75 a. (1939) Sisestas USN
Tabina järv on olnud rändjärv. Puutli metsast asunud ta kolme kilomeetri kaugele Tabinale. Tema endine asukoht olnud kahe kõrge mäe vahel.

ERA II 247, 163 (5) < Vastseliina khk., Loosi v., Puutli k., Kõrboja t. - Rafael Ehasalu < Alma Ehasalu, 47 a. < vanaemalt (1939) Sisestas USN
Kasaritsa mõisa ligidal om järv väega äkilidse pervega.
Üts kuri herr sõit kutsariga, tima kõge ol praalnu kutsariga, et kutsar ei mõista tedä nii häste sõidudata. Kutsar mõtel, mis pea ma tegema timäga. Ütskõrd sai ta sinna kõrge järve pervele, kutsar lask hobõse vallale, hüpas esi maha ja herr sõit järve sulpsti! Praegugi selge veega on järve põhjas näha vanker.

ERA II 247, 165/6 (9) < Vastseliina khk., Loosi v., Puutli k., Kõrboja t. - Rafael Ehasalu, Loosi algkooli õpilane < Alma Ehasalu, 47 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
Kõokülas, mis on samuti Loosi vallas, elli üts pümme vana nimega Hindrik Telgo. Ta käve tiit pite nigu nägija, käve naabrite puul ja kotoh. Timale ol tetu vanas soendust, muutet soes. Ta es ole saanu pea (soes) inemises ja timäle olevat jäänu hanna asõmale üts tõnts. Mi külä inemisi olõvat käünu üteh sannah, külainemine olevat putnu tuud töntsu, vana Telgo olevat ajanu väega tüllu ja tahtnu esigi kässiga kõnelda.

ERA II 247, 199/201 (15) < Vastseliina khk., Orava v. - Õie Hallapuu, Hanikase algkooli õpilane < Jüri Paerend, 72 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002
Aig om jõudnu, miist ei tulõ.
Kord olid Arumäe pere heinamaal. Oli laupäeva õhtupoolik. Kõik tegid hooga tööd, et jõuda õhtul hein kuivale. Korraga kuuldus järve-äärest võsastikust hääl: "Aig om jõudnu, miist ei tulõ." Arumäe pere ehmatas häält kuuldes. Natukese aja pärast kuuldus hääl jälle võsastikust. "Aig om jõudnu, aga miist viil ei tulõ." Vähe aja pärast nägid nad metsa poolt halli hobuse seljas meest kihutavat. Hobune oli üleni märg. Mees sidus hobuse puu külge ja läks suplema. Heinalised ootasid ja ootasid, aga meest ei tulnud. Nad arvasid, et on uppunud ja nii oli ka. Hääl mis võsastikust kuuldus, oli näkineitsi hääl. Arumäe pere võttis hobuse enesele.

ERA II 247, 206/8 (17) < Vastseliina khk., Orava v. - Õie Hallapuu, Hanikase algkooli õpilane < Jüri Paerend, 72 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
Olnud mõnikümmend aastat tagasi Peipsi äären elänü üts ihnõ kalamiis, kes käve alati kalu püüdmän. Pühäpäiväl ja laupäiva ööse, kallil pühäde päiväl ja pühäde öösel ei andnu ta kaladele rahu.
Ükskõrd nelipühi laupäeva ööse lääb jällegi kalale, tõise kalamehe ei lähe ükski, vaid ihnõ kalamiis läts oma rahvaga. Sõudsiva äärest mõni kilomeetri, tahtsõ nakata noota järve laskma, kui kuulsiva äkki appi hüideid mitu kõrda näide ligidält. Kohkunult jäivä kõik kuulma. Jällegi hüie, tõisel pool aga ei näe kedägi, ei paati ega noota. Järv olli vaiknõ, ei olnu tuultki. Kalapüüdjail hirm, muudkui aga katsu, et tagasi saad. Hakati kiiresti sõudma ranna poole. Ühekorraga näevad, nende paadi ligi mees selili veepääl, noor tugev mees. Punane särk seljas, musta püksi, palja peaga ja palja jalgadega ning mustad silma kulmu. Võtiva uppunud paati, et maale viiä. Kõik vaatava meest, aga ei tunne. Sõudva ruttu, et ennem maale saasi, endil kõigil täidab südand. Üks tüdruk vaatab üksisilmi uppunut. Teised aga räägivad, et kes see ometi pias olõma ja kost tema siia sai. Tüdruk näeb, et uppunu naerab, ei usu oma silmi, näeb tõinekõrd jälle, et tõesti naerab, nüid ütleb ka tõistõlõ, et uppunu naerab. Kõik kohkuva, ning jäävä miist vahtima. Miis aga ei liiguta sugugi, vaid nagu kunagi surnu. Ühekorraga teeb hüppe ja on üle paadi veen, ning kadunud. Kõik on hirmul, ei lausu üksteisele sõnakestki, enne kui jõuavad maale. Siis küsiva ükstõisõlt, ei tia, kes see pidi olõma. Ei tea kas hea või paha vaim. Sest ajast pääle es lää kalamiis pühapäival, ei ka laupäiva ööse kala püüdma, ning kalad saivad rahu.

ERA II 247, 238 (4) < Vastseliina khk., Orava v., Ala-Hanikase k., Kolga t. - Armilde Tein < Jaan Tein, 60 a. (1939) Sisestas USN
Umbes 50 aastat tagasi oli Kolga talu põllul suur kivi, millel olnud sisse raiutud imelikud märgid. Vanarahvas kutsunud neid sortsi sõnadeks. Rahvasuus käinud jutud ringi, et sorts seda kivi tahtnud viia oma rahakambri ukse ette. Teel väsinud ja heitnud puhkama. Keskööl laulnud kukk kolm korda, sorts ehmunud unest üles ja pistnud jooksu. Kivi jäänud põllule ja teda hüütud Kuradi kivi.

ERA II 247, 240 (7) < Vastseliina khk., Orava v., Ala-Hanikase k., Kolga t. - Armilde Tein, Hanikase algkooli õpilane < Jaan Tein, 60 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
Kui poisikene olin, nii jutustas isa, jäeti meid alati üksi koju, kui kaugemale tööle mindi. Nii mindi ühel ilusal päeval loogu võtma ja mina pidin jääma üksi koju. Lõunaajal tuli ka üks naaberpoiss mulle seltsiks. Ajaviiteks mängisime õuel. Kui ma ülesse vaatasin, nägin kaevurakkel istumas punapõselist poisikest. Tal oli käes ilus punane õun. Poiss kutsus meid endajuurde, et andvat meile selle õuna. Ma tahtsin küll minna, aga sõber keelas. "Ära mine, võibolla on see näkk." Vaevalt selle sõna öelnud, kadus poisike. Sellest ajast kutsutud seda karjakaevu "Näkikaev".

ERA II 247, 243 (12) < Vastseliina khk., Orava v., Ala-Hanikase k., Kolga t. - Armilde Tein, Hanikase algkooli õpilane < Jaan Tein, 60 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
Ütel pühäpääväl tahtsõ Kordi naane Liise minnä Marga palvõmaia jumalateenistüsele. Koto lännü naasel pallo aigu taltusõga ar, nii et inäp es jõudnus algusõlõ. Naane õks olõs jätnü ja lännü minemä. Kordo ütelnü viil tarõlävepäält, et ar mingu, ku läät, kül näed, mis sis saat. Naane õks es kullõ ja läts minemä. Üle suu minnen essünü är. Käünü õks suudpite, kuid es sa kodo, es koolimaija. Ku jutusõaig joba müüdä ol ja tõõsõ kodo tulli, hõiganu Kordo tarõlävepäält: "Ull tul sakka suust ar kodo." Sis saanu naane arvu, kos oll. Ja läks kodo.

ERA II 247, 255/6 (27) < Vastseliina khk., Orava v., Ala-Hanikase k. < Kolga t. < Suuremetsa k. - Armilde Tein, Hanikase algkooli õpilane < Minna Tein, 47 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
"Soendu".
Vanasti, kui pulmi või ristseid peeti, siis olid nõiad pulmarahva huntideks muutnud. Kord olid olnud ka ühel küla tüdrukul pulmad. Pruutpaar sõitnud kirikust koju. Teeääres istunud üks vana naisterahvas ja palunud armuandi. Et pulmarahvas aga midagi ei annud, hüüdnud vana naisterahvas: "Saagu see pulm soenduks". Kohe muutunud kogu pulmarahvas huntideks. Kõik jooksnud metsa sabad sorus. Kellele aga võileiba saadi anda, see sai uuesti inimeseks.

ERA II 247, 256 (28) < Vastseliina khk., Orava v., Ala-Hanikase k., Kolga t. < Suuremetsa k. - Armilde Tein, Hanikase algkooli õpilane < Minna Tein, 47 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
Hallitõbi.
Vanasti jäänud palju inimesi hallitõppe. Kui keegi midagi tegi, siis tuli peenrale väike lapsuke, punastes riietes ja punane mütsike pääs, ning nutnud suure häälega. Kui keegi seda nutmist ja last nägi, jäi korraga haigeks. Kuid laps ise kadus ära.

ERA II 247, 269 (39) < Vastseliina khk., Orava v., Ala-Hanikase k. < Solda - Armilde Tein, Hanikase algkooli õpilane < Gustav Tuur, 65 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
Libahunt.
Elanud vaene talupoeg. Ta pidanud ka sulast. Rahvasuu räägib, et ta küll vaene on, aga kes ta pool sulaseks on, see läheb rammu. Tal olevat niisugused sõnad, mille abiga võib libahundiks moonduda. Ta õpetanud ka oma sulasele need sõnad selgeks. Kord läinud jälle sulane libahundiks, tulnud koju tagasi, joosnud ikka kolm korda ümber kivi, kuid sõnad olid meelest läinud. Läinud siis küüni ja oodanud sääl seni, kuni peremees kodu tuli. Peremees vedanud sulast kolm korda ümber kivi ja lausunud nõiasõnu. Nii pääsenud sulane hundinahast.

ERA II 247, 275 (46) < Vastseliina khk., Orava v., Ala-Hanikase k. < Solda - Armilde Tein < Gustav Tuur, 65 a. (1939) Sisestas USN
Suur Tõll
Kord elanud mees, keda nimetatud Suur Tõll, sest tema oli hiiglasuure kehaga. Kui ta kuskil tööl oli ja kui kodu tuli, siis heitis ta mäele magama. Teda ei tohitud muidu äratada, kui üteldi: "Suur Tõll, Suur Tõll, tõuse üles, vaenlane on maal!" Kord näinud lapsed Suur Tõllu magamas. Nad läinud juure ja äratanud Suure Tõllu üles. Suur Tõll vihastunud selle üle ja võtnud suure männi ning hakanud lapsi taga ajama. Sellest ajast kutsutaksegi seda mäge Tõllu säng.

ERA II 247, 276 (47) < Vastseliina khk., Orava v., Ala-Hanikase k. < Solda - Armilde Tein < Gustav Tuur, 65 a. (1939) Sisestas USN
Kui Oleviste kirikud ehitati, ei teadnud keegi, mis kirikule nimeks saab. Kiriku ehitajad olnud ühed tundmatud mehed. Keegi ei teadnud, mis nende nimed olid ja kust nad pärit olid. Kirik olnud juba valmis, ehitatud veel torni. Ühel päeval läks sealt üks naine mööda. Tegijad küsisid naiselt, et mis oleks kirikule nimeks panna. Naine mõtelnud vähe aega ja ütelnud: "Oleviste." Selle sõna öelnud, kukkus tornis oleja mees prantsatades alla ja sai surma. Sellest on saanudki Oleviste kirik oma nime.

ERA II 247, 277 (48) < Vastseliina khk., Orava v., Ala-Hanikase k. < Solda - Armilde Tein, Hanikase algkooli õpilane < Gustav Tuur, 65 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
Metsa hiis.
Ennevanast olnud keset paksu metsa lagedam koht ja sääl kasvas põline tamme mets. Kord juhtunud, et mõisahärra läinud jahile. Metsas eksinud ta ära ja juhtunud kogemata sinna tamme hiide. Härra vaatas, et sääl on hääd mööblipuud ja laskis selle hiie maha raiuda. Kui teekäijad vaiksel suveõhtul säält mööda juhtuvad minema, kuulevad nad tasast nuttu. See on tamme ja hiie haldjate nutt, kes leinavad taga oma kodumetsa.

ERA II 247, 280/1 (51) < Vastseliina khk., Orava v., Ala-Hanikase k. - Armilde Tein, Hanikase algkooli õpilane (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
Näkkide laul.
See oli kardetav koht jões, sinna ei julgenud keegi suplema minna. Kui jõele tõusis udu, siis räägiti, et näkineitsid tulevad välja mängima. Külas olnud üks noormees. See ei uskunud seda juttu. Ütelnud, et see on rahva lori. Vees pole minit näkki, minge rahuga suplema. Kuid keegi ei julgenud minna. Olnud kuum jaanipäev. Külapoisid ja tüdrukud olid jõeääres vainul lustipidu pidamas. Noormees tahtnud minna jõkke suplema, kuid teised keelanud "Ära mine, saad näki ohvriks." Noormees aga sellest ei hoolinud, vaid hüppas jõkke. Noortmeest ei tulnud tagasi, ainult jõe kohalt tõusis tihe paks udu. Jõepoolt kuuldus mahedat laulu. Kuid noortmeest ei tulnud kunagi tagasi.

ERA II 247, 285/6 (57) < Vastseliina khk., Orava v., Ala-Hanikase k. - Armilde Tein, Hanikase algkooli õpilane (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
Veskile.
Kord läinud mees pimedaga veskile. Tee viinud läbi paksu metsa. Jõudnud paksu kuusemetsa. Olnud väga pime. Äkki näinud, et valge lammas jookseb paksust metsast välja ja hakanud ees jooksma. Veskiline hakanud tallekest kutsuma. Kuid tallekene vastanud "Vai ute, ute" ja kadunud metsa.

ERA II 247, 291 (3) < Vastseliina khk., Orava v., Suuremetsa k., Varblase t. < Lasva - Armilde Moor < Jaan Pässa, 75 a. (1939)
Hanikase küla tekkimine.
Ennemini olnud Ala-Hanikases järv. Nimega Hanikaela järv. Järv olnud õige suur ja läbinud terve küla. Selle järgi hakati kutsuma Hanikase küla. Lihtsalt öeldakse: Alaküla ja Mäeküla. Praegu on selle järve asemele soo.

ERA II 247, 295 (6) < Vastseliina khk., Orava v., Suuremetsa k., Varblase t. < Lasva v. - Armilde Moor, Hanikase algkooli õpilane < Jaan Pässa, 75 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002
Tütre uputamine.
Siis, kui mõisnikud tulid meie maale. Oli sarnane seadus, et mõisnikud võisid võtta Eesti naisi, aga Eesti poisid ei võinud võtta nende soost. Ühes mõisas olnud Eesti noormees mõisa kirjutajaks. Mõisnikul olnud ka tütar. Mõisniku tütar ja kirjutaja said sõpradeks ja tahtsid abielluda. Aga seadus ei lubanud. Siis läinud nad sealt mõisast kuhugi mujale. Seal laulatatud naad ära ja hakanud koos elama. Mõisniku pojad olid kuskilt saanud teada ja tõid õe tagasi koju. Siis kutsutud kõik mõisnikud kokku ja otsustati, mis teha. Viimaks oli otsus käes, mindi tiigile ja uputati ära.

ERA II 247, 316 (1) < Vastseliina khk., Loosi v., Tabina k., Paluotsa t. - Vilma Ilumets < Emma Ilumets, 42 a. (1939) Sisestas USN
Kerikumäe järv.
Vahtseliina vallas olnud vanasti üks kirik. Ja seal oli tahtnud üks õde ja vend abielluda. Selle patu pärast saanud mäest järv. Kirik oli jäänud järve põhja. Selgetel kuuvalgetel õhtutel olevat näha järvest kiriku torni. Ja talvel olevat kuulda kella kuminat.

ERA II 247, 331/3 (1) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Sandi k. - Johannes Saarniit < Peeter Saarniit, 65 a. (1939) Sisestas USN
Kuidas "Linnasjärv" sai nime.
Põhjasõja ajal laastati Vastseliina valla külasid hulkuvate röövsalkade poolt. Mauri küla aga, ümbritsetud suurtest soodest ja metsadest, jäi puutumata. Seal elasid jõukad ja tugevad mehed, kes panid väikestele röövsalkadele vastu. Röövlid katsusid siis kavalusega küla oma võimu alla saada ja hakkasid külaelanikega sõbrustama. Nii on keegi "Linnase"-nimeline röövlipäälik tulnud ühe Mauri peremehe poole ristsetele. Röövsalgal oli kavatsus ristsete ajal küla oma kätte võtta, maha põletada ja paljaks riisuda. Sellest saanud aga külarahvas teada. Ristsesöömingu ajal pandi "Linnas" istuma rehetoa paja kohale ja joodeti purju. Parajal hetkel visati õuest läbi paja röövlipealikule silmus kaela, tõmmati hing kinni, viidi ligidalolevale järvele ja tõugati jääauku. Linnas katsus kätega jääservast kinnihoida ja palus:
"Vater, vater, leotagui' mu valget kasukat är'!"
Palveist hoolimata tõugati ta jää alla. Sestsaadik kutsutakse Mauri küla all olevat väikest järvekest "Linnasjärveks".

ERA II 247, 426/7 (6) < Vastseliina khk., Misso v., Leimani k. - Olga Hiide < Marie Linnas, 84 a. (1939)
Umbes aasta 70-ne tagant kõneldud külas, et karjus juhtunud nägema imelikku olevist. See olnud "Sitaliste võrõngus" Jõest tulnud välja valge vasikas vasiste jalgadega, poiss kohkunud ära ja jäänud vaatama kohkunud näol. Aga vasikas kadunud varsti kaldalt tagasi, kust tulnud vasitse jalgadega tagasi.
Vanasti küntud maad ja tulnud maa seest välja katlaga raha. Hatud raha võtma ja just sel mondil kodus kukkunud härgi kaevu. Jooksti kogu härga päästma ja tagasi tulles pole muud nähtud, kui auku maa sügavuses.

ERA II 247, 443/4 (14) < Vastseliina khk., Misso v., Leimani k. - Olga Hiide, Luhamaa algkooli õpilane < Marie Linnas, 84 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001
Sõja möödumisel oli viletsus maal ehk "must surm". See laastas hulk inimesi ja loomi. Pärast käisid veel sõdurid nälja ajal perenaistelt süüa otsimas, ja kus see ei andnud, siis pika piitsaga jälle üle selja. Selle jaoks oli naistel juba kasukad seljas, et haiget ei saaks. Aga kust sel ajal süüa võtta, kui eneselgi puudus oli. Nii surid palju nälja ja haigustesse.

ERA II 247, 505/9 (l) < Vastseliina khk., Misso v., Põrste k. - Olga Teder < Nikita Teder, 75 a. (1939) Sisestas USN
Kuningas ja Petseri kirikuehitaja
Kuningas läks sõtta ja üks kirikuehitaja küsis kuninga käest: "Kas lubad minul üht väikest kirikut Petserisse ehitada?" Kuningas oli nõus. Kirikuehitaja ehitas kõik need kirikud, mis nüüd Petseris on. Aga kuningas ei lubanud niipalju kirikuid ehitada, ta lubas ainult ühe kiriku. Kui kirikud valmis said, siis tuli kuningas sõjast tagasi. Kui ta Meremäele jõudis, siis ta nägi, et Petserisse on palju kirikuid ehitatud. Kuninga Petserisse jõudes läks kirikuehitaja kuningale vastu. Siis ta ütles kuningale:
"Võta siit taldriku pealt võti ja mine kirikusse!" Aga kuningas võttis mõõga ja lõi kirikuehitaja pea otsast. Kirikuehitaja ütles kuningale, et kui sina mu pea otsast lõid, siis pane ta siia taldriku peale. Kuningas pani pea taldriku peale ja nad läksid mõlemad kirikusse. Kirikus kukkus pealta inimene maha, aga kuningas jäi pimedaks. Siis maeti nad mõlemad kiriku juurde maha. Sellest saadik ongi kuninga rattad Petseris.
Pihkvas tehti Troetsat ja Petseris kloostrit. Seal ei olnud teisi inimesi, kes nendele raha päevatöö eest andis. Siis sinna pandi ühte hõbedasse kastikesse raha ja igaüks võttis päevatöö palga. Nad tahtsid küll enam raha võtta, kuid ei saanud kui päevapalk. Sinna tuli inimesi vaatama, et kuidas nad ühe haamriga teevad Petseris ja Pihkvas. Kui neil kloostrid ja Troetsad valmis said, siis nemad käisid üksteise tööd vaatamas. Petseri kloostri ehitaja läks Pihkva Troetsat vaatama, siis tuli vastu Emajõgi, ta hüppas üle Emajõe, et jalgagi ei saanud märjaks.

ERA II 247, 519/21 (2) < Vastseliina khk., Misso v., Määsi k. - Marie Kera, Luhamaa algkooli õpilane < Daria Kera, 79 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002
Heinas käik.
Kord läksid vanaema ja kolm küla naist metsa heina. See oli keskpäeva ajal kella 12 aegu. Kui nad olid natuke töötanud, hakkasid lõunat pidama kolmekesi, aga üks külanaine ei tulnud, sest ta leidis hea paju põõsa. Ta hakkas koori kiskuma. Äkki hakkas ta karjuma ning teiste juurde jooksma. Kui teised küsisid, et kas oli hunt või madu, siis ta vastas, et kuuse põõsa all oli vanapagan. Pikkad valged hambad ja hirmus nägu. Siis läksid teiset kõik sinna vaatama, aga nad ei näinud midagi muud, kui seda kohta, kus ta oli olnud, sest kohta hästi tunda. Siis läksid nad ümber soo vaatama. Sest ajast ei julgenud enam keegi metsa minna keskpäeva ajal, sest siis on vanadpaganad väljas.

ERA II 248, 185/7 (16) < Setu khk., Laura v. < Läti - Senta Malm < August Malm, 43 a. (1939) Sisestas USN
Veeneelu koht.
Veeneelu koht asub Võrumaal Vastseliina vallas ühe taluomaniku heinamaal, kus vesi alatasa keerleb ja kunagi ära ei kao. Sinna on ära uppunud väga paljud inimesed kevadisel suurvee ajal. Poisid lasksid sinna sisse pingi, et saab näha, mis pingiga juhtub. Pink kadus nagu valkkiirusel vee alla. Alles siis selgus, kui sama pink leiti Kirikumäe järvest.

ERA II 286, 122/3 (87) < Vastseliina khk. ja v., Leimanni k. - E. Kirss < Maria Linnas, sünd. 1854. a. (1940).
Vihhas'-kunigas käs'k Karnilal hobõsõtalli tetä', a Karnil tek'k kerigu. Vihhas'-kunigas lät's sinna', ni lei Karnilal pää maahha mõõgaga'. Karnil haar'd pää üs'kä ja juus'k verst maad säält, koh na ol´li, Pet'serehe. Kunigas jäi pümehhes. Ni jäi' täl ratta ja kõik taahha. Karnil pan'ti klaas'kirstu sisse pühä Maar'a ker'kohe. Tuud om tä ülnü' viil inne surma, et ma inne üles ei tulõ', ku jo mäevärehhist juusk verd. Ku alavärehhist juusk, sõs tulõ-õi viil. Ja tuud om ka ülnü', et ku mul pää otsa ar' kasus, sõs tulõ ilma ots. Nii üldäs, et pää om naanu jo otsa kasuma, et olõoi pal´lo kasumalda'.

H I 6, 618 (183) < Vastseliina - Jaan Sandra (1895). Sisestas USN
Keriku m?e j?rv.
See j?rv kandvat ?igusega omma nimme, sest et vanast siin Vastseliina vallan Keriku m?e k?la asemel kerik olli olnu, kelle perra ka j?rvel kohaline nimi olli. Ka siin olevat keriku kell j?rven mis veel parhillagi mone tuulitse ilmaga kumisevat ja helisevat. Ka tunnistava mitme' paiga' inemiste luist, kon vistist kohalise keriku matuse omma olnu. - Ka see j?rv andvat rohkeste kallu, ja om muido ka ?ige h?? lajaline.

H I 6, 618 (184) < Vastseliina - Jaan Sandra (1895)
Tabina j?rv (Loosi vallas).
Parhilla veel rikas kalane j?rv, mis eale ?r? ei v?si kala p??djide vaiva tasomast. Selle j?rve sisest olevat ka kalap??dja keriku kella v?rguga veepinnale vidanu, kost ta v?rku katsgi kiskun suure k?minaga s?g?va j?rve p?hja tagasi om l?nn?. Vana' inemise k?neleva, et alati enne sootsit ja halvu ilmu, kella halle hel? j?rve p?hjast meile k?ige t?htsambas kalendris olli, mis kunagi es peta.
Et see j?rv v?ega s?v? ja muane om, - sis olevat kell sinna sisse ?r? vaonu, ja ?tsekui magama j??n?, et ta enamb ei helise. -

H I 6, 618 (184) < Vastseliina - Jaan Sandra (1895).
Tabina j?rv (Loosi vallas).
Parhilla veel rikas kalane j?rv, mis eale ?r? ei v?si kala p??djide vaiva tasomast. Selle j?rve sisest olevat ka kalap??dja keriku kella v?rguga veepinnale vidanu, kost ta v?rku katsgi kiskun suure k?minaga s?g?va j?rve p?hja tagasi om l?nn?. Vana' inemise k?neleva, et alati enne sootsit ja halvu ilmu, kella halle hel? j?rve p?hjast meile k?ige t?htsambas kalendris olli, mis kunagi es peta.
Et see j?rv v?ega s?v? ja muane om, - sis olevat kell sinna sisse ?r? vaonu, ja ?tsekui magama j??n?, et ta enamb ei helise. -

H I 6, 714 (33) < Vastseliina - Jaan Sandra (1895). Kulka stipendium 1793/00-7L
20) Kes h??d kala?nne tahap saia, peab j?rvele (Peipsile) ?ts hingeline lubama ja ka andma. Sel olevat egal ajal suur kalasaak. Randlastel ollev parhillaki see usk kindma. Et vanast niisugune usk ka hirmulik olli, sellest avaldava parhillaki veel vana inemise omma pelgu, kui na randlast n?ten latsi hoiatase. Sest vanast olevat randniki latsi varastanu ja j?rve visanu, et selle l?bi suurt ?nne kalap??dmisen saia, hingelise kinkimisega.

H I 6, 715 (40) < Vastseliina - Jaan Sandra < Andri K?iv (1895). Sisestas USN
Zerepi.
ehk Muda ja P?mme j?rv, nii kui seda p?hjata j?rve kutsutas, mis parhillaki Liflandi ja Seto maa piiris om. Nimitedu j?rve ?mbrel omma p?hja ja l?une pool korge kallasdiku ja m?e, ent hommongu ja ?dagu pool om aiglane m?gestik piiris een; j?rv om k?ll vanast paljo suuremb olnu, kui n??d, sest et m?e', v?li veest kaugele omma j??n?, kuna selle vahe p??l n??d m?d? rabandik saisap, mis j?? vijega, hobest p??l ei taha kanda. Et teda "p?hjata" j?rves nimitedas, tulep vist sest, et s??lt suvel, kui talvel, ilmotsata paljo vett, v?ikest ojakest pite alla vulisep, l?unest p?hja poole, - mis Liflandi ja Seto maale piiri teep, kost ?tsgi ?le ei tohi minn?, t?ise haina maad niitma, - ehk k?ll piiri joon vingerdi-vangerdi k??p. Ojakene esi joosep v?simata vulinaga, m??da Juudakunnu m?tsa edesi, kooni m??da Meeksi k?lla, Vastseliina Piusu j?kke. - Selle p?hjata Muda, ehk P?mme j?rve sisest olevat ka vanast Rootsi maa piir l?nn?, - ja rahva suu k?nelep, et s??l j?rve kespaigan suur vasine tulp olevat, kellel suur r?ngasgi k?len. -

H I 6, 484 (12) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1894)
Kell halli t?bi om, j?ragu r?ipe luid, s??gu soe liha, ja joogu soe verd, - kaop t?bi ?r?.

H I 6, 484 (13) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1894)
Kell halli t?bi om, - mingu m?tsa, k??tku?ts, k?vaste maa sisse l??du saibas ladva otsast katte harolise k?o k?lge kablaga kinni, s?lmaku 60 s?lme ette, - sis kaop t?bi ?r?.

H I 6, 484 (14) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1894)
Kel halli t?bi om, mingu ?lo katsa p?llu pindre, ja j??gu ?tsanda p?llu pindre mano saisma, nink heitku sis pikale maaha, pitsitagu silma kinni, suud pilvi poole hoiten, -sis tulep ?tesa sikka, ?ts neist vana ja valge sikk tulep manu, nuhutap, kuna t?ise karvemban m?kit?v?. T?bi kaop s??l saman ?r?.

H I 6, 484 (15) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1894)
Kell halli t?bi om, keetku ?tsa kana munne, egast ?ttest ?ts, - ja s??gu nee ?tesa munna ?tsinda ?r?, - mingu p??le teeo m?tsa, ?ige usinaste; - halli t?bi j??s sis kodo maaha, - k?ip k?ll veel per?n uikun ja h?ikun, ent viim?te l?tt ta ?r? omma teed, ja inemine om temast vaba ja vallale.

H I 6, 604 (85) < Vastseliina khk - Jaan Sandra (1895)
Kost lendaja h?da om saanu, sest k?nelep rahva suu: L?ti maal olevat vanast kange n?ija olnu, kes pihlakapuitsist pulgest lendajit valmistanu. Puu pulgakese olliva nema tennu s?rme pikkuses valmis, kellel kesk poik j?mehemb, otsa ora moodu terava. Perast v?tnu nema laja' orashaina lehe', pandnu nee risti = r?sti l?bi, - ja neist saanu sis siiva'. N??d v?tnu naa selle valmis tettu lendaja k?tte, ja puhasnu oma n?ija h?nguga p??le,- ja huristen nink unnaten l?nnu lendaja minem?. Teda olevat m?negi elaja seest, kes lendajast surma sai, nilgun, kui lihast pulka, l?utu, kui ta enamb l?bi es j?vva lennata.
M?ne lendaja l??du elaja naha ja liha seest olevat nilgun ennegi mulk l??t?, kost vainlane l?bi ollev lenn?n?, ja j?llegi edesi l?nnu, surma tegema, kas inimisele ehk el?j?le kohe ennegi johup.-

H I 6, 618 (183) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1895) Sisestas USN
Keriku m?e j?rv.
See j?rv kandvat ?igusega omma nimme, sest et vanast siin Vastseliina vallan Keriku m?e k?la asemel kerik olli olnu, kelle perra ka j?rvel kohaline nimi olli. Ka siin olevat keriku kell j?rven mis veel parhillagi mone tuulitse ilmaga kumisevat ja helisevat. Ka tunnistava mitme' paiga' inemiste luist, kon vistist kohalise keriku matuse omma olnu. - Ka see j?rv andvat rohkeste kallu, ja om muido ka ?ige h?? lajaline.

H I 6, 618 (184) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1895)
Tabina j?rv (Loosi vallas).
Parhilla veel rikas kalane j?rv, mis eale ?r? ei v?si kala p??djide vaiva tasomast. Selle j?rve sisest olevat ka kalap??dja keriku kella v?rguga veepinnale vidanu, kost ta v?rku katsgi kiskun suure k?minaga s?g?va j?rve p?hja tagasi om l?nn?. Vana' inemise k?neleva, et alati enne sootsit ja halvu ilmu, kella halle hel? j?rve p?hjast meile k?ige t?htsambas kalendris olli, mis kunagi es peta.
Et see j?rv v?ega s?v? ja muane om, - sis olevat kell sinna sisse ?r? vaonu, ja ?tsekui magama j??n?, et ta enamb ei helise. -

H I 8, 118/9 (5) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra < Peter Ugur (1895)
Tallinna Olevisti ja Riia Petri keriku ehitaja olnu üts ja seesama. Neid mõlembit olli ka ütelisi ehitedu. Nee meistri olliva nii ütlemada kõva olnu, et Tallinnast Riiga ütstõisele vasara visksiva, kui tõine teda tarvitas. Olevisti keriku ehitaja lepnu liinaga, et ta sis see töö ilma hinnata saap tegema, kui keäki tema nime ära tiiap. Ent kui mitte ei tiia, sis olgu kerikuehitüse hind kuus püttü kulda, hõlmatävve hõbehet. Kerikut ehitedi ja ilustedi, ent kõik liinarahvakene olli tegevüsen meistri nime nõudmise ja kullemisega, mida kostki teeda es saa. Keriku meistril olli ka naine, see hällüt oman korterin väikest ikvat last ja laul:
"Tsüü, tsüü, tsurakene,
kooni Olev kodo tule, kuus
püttü kulda tuu,
hõlmatävve hõbehet!"
Seda johtu sant, kes majast majja kerjäman käve, kullema. See vaesekene es tiia sest suurest salausest lukugi pitta. Ta komberdas oma kepi nõal edesi kooni uhke kerikuni, kon meistri valmissaanu kerikule kikast veel otsa saad. Paljo rahvast olli seda kaeman. Säält hõigas sant meistrile üles: "Kuule, Olev! Kikas om mere poole kõverehe!" Seda kuulden heitu mehekene ja sätte torni otsast maaha nink tapp henda ära.

H I 8, 335 (11) < Vastseliina khk., Vastseliina v., Viitka k. - Jaan Sandra < Andri Kõiv, 49 a. (1895) Sisestas U. Zimmermann 1998
Soendist
Kats naisterahvast, kes enne soendin olevat olnu, nimega Kai, ja Katri; nee olluva nurme pääl rükä põimaman olnu, ja säält ütte võõrast karja nännü, kon ilusa lamba ja voona mänginü. Sääl tulnu Kaiele endine veritse lamba liha himo pääle, ja ta ütelnu Katrile:
“Sõbrakene, näet sääl võsu veereh, tõisist lambist eräle, om üts illos valge oinakene, lase, maa lää tuo tema ärr, meile söögis.” “Mine no mine!” ütel tõine. Kai läts, ja võtt valge oinakese kinni, ja karjuse näiva ärä, kui ta teda võtt, nink naksiva hagema, (sest ta olli henda soendis muutnu).
Teepääl lask ta mao maaha, sei mõne tükü jo äräki, kuna osast, pagemisega, sinnä tännä, ärä kaotas. Üits ainus peräkints jäi Katrile tuvva, keda ta toole ka süvva äangäs. See ütel: “ Ei taha ma, ta om jo toores.” Sääl põrot Kai Katrile voona kindsuga kõrvu pite ja ütel:” Kas sa tõbras kuulõ - är kuhaeti, kuis ta sis toorõs om!”
Katri haard katte käega kõrvust kinni ja nakas valuga tönni:
“ Või või, kullä Kaijekõnõ, arr palodi mõlõmba kõrva. Ta om jo tuline kuum.”
Ka Katri iste maaha, ja sei oina kindsukese ärä, mis karjuste hagemine olli küdsanu, ja pehme praatnu.

H I 8, 338/9 (20) < Setu, Piirimäe < Vastseliina khk., Orava v. - Jaan Sandra < Tannil Kangru, 37 a. (1895) Sisestas Kohapärimus
(Salaja varandus.)
Niidsiku veski man, lõune pool om järv, kes otsaga suure mõtsa sisse lätt, sääl olevat järve perve seen suur raha varandus varjul.
Hommongu poolse järve perve seest keep üts läte vulinalla vällä, - õkva lätte kottal perve seen, olevat mitu pütü täüt kulda ja hobõhõt, mida Roodsi Kuningas, Venelase eest paeteh, sinnä olevat käknü..
Nii mitmelgi Jaani ööl om mõni lapju valusas hõõrutu, salajast varandust üles otsin. Ent kiaki ei ole löüdnü.
Ainult üts mees olevat "proosta" ajal, ütel pääval kaibma lännü, ja kaibnu ka nii kaugele ärä, et üts kulla pütt jo nii väläh olli. Sääl tulnu üts ilmatu, pini suurune must kass näüguh, kielgi väläh. Raha kaibjal mehekesel läts tihkõs kurä kassi kolõhit näügmist kuuldeh, - ta haard lapju sälgä, ja vihäs sellega kassile, mink pääle tikõ loom, õtsekui maa ala, ärä kattõ.
Imetellen käänd mies henda ümbre, et kulla pütükeist tävveste vällä kaiba, - sääl jällegi, - oh õnnõtust, - olli kulla pütükene kaonu, kui tina tuhka. Ainult paljas kaibmise ase olli tunda, mida mehekene küll paljo paljo suurendas, ent sisgi midägi inäp es lövvä.
Täämbani puhkavat see salaja varandus järve perve seen, kellest ebausklikke silmäq egäl Jaani ööl sinist hilkavat tuld nägevat.

H I 8, 374 (18) < Vastseliina khk - Jaan Sandra (1896)
Halli tõbest ja arstimisest.
Halli tõpe arvatas vanas "patus" (kurjas) hendäs, kes inemisi olevat vaivanu, ja perän kiusanu. Hallitõbi olevat siis maha jäänü, kui põdeja ärä pagesi, ilma perra kaemata, sele ajal, kuna hall pääl es ole. Üts kõrd olli üts naane ärä paenu, ilma halli teedmata, ja ta nakanu naist, mehe helu perra Hõikma: "Mai uuh! Mai uuh! Kos sa aida võtme panni!" Ent naane olli tark teedmä et see halli petüs om, sest meest es ole täll kotongi. Ta (pagesi ilma perrä kaemada külla ärä), ja - pässi kiusajast ka vallale. Üts kõrd olli ütele naisele opetu ütesa munna ärä süvvä, - jääp hall maaha. Ent vale. Hään lootusen, sisgi ka pelün, heidas ta tõiste vaihele ööses magama, ja hall tulli magaijde manu, löüdse vahe päält oma otsitava üles, ja naas teda hiussit pite kiskma ja hõikma: "Üles, üles! Tule siist ärä. Kae kohe pagesi!" Peräst olli tälle opatu käsikiviga jauhha, ja seda hürinätmürinät pagesi hall mant.

H I 8, 374/5 (19) < Vastseliina khk. ja v., Joora k. - Jaan Sandra < Ann Glaser, 65 a (1896)
Vouh, ümbre pää.
Üts kõrd olli üts noor tütrik ja säidse nädälit halli kiusaja käen värisenu, ja ei ütestki ohost-rohost api saanu, siäl opas kiäki vana inemine: "Matke teda lauta, sita sisse, ainult pää jätke vllä, kohe ümbrele, ärärehitu siug pandku. Seda saap hall pelgama ja mant pagema."
Nii tetti kah. Tütrik olli sita sisse matetu-katetu, kost ainult pää välän olli, kelle ümbre ärärehitu siug, räti sisse pantult, olli mähitü. "Nii pia, kui see sündinü olli," kõnelep tütrik, "tulli verrev tõld, halli hobesega, kellel üts ole tuust kõhri päält, kui korsna välän olli. Tõlla iste kats noort naisterahvast, kes lauda läve kottal olevan tõllan päätiva ja kõnelema naksiva: "Saa-ai meile taast inäp midägi. Vouh om ümbre pää." Selle pääle naksiva nema tagasi sõitma, kuna ka tütrik perast poole sita alt vällä jules tulla. Halli tõbi olli temält nüid jäädävält kadonu.

H I 8, 375 (20) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1896)
(Mehiste seän.) Üts halli tõbeline olli jälle kõik abinõu ärätarvitanu, et halli tõbest pästä,- ent saa kostgi vägevat vastulist. Kiäki opas: "Mine mehiste sekkä, taro lauva ette, - sinna ei tohi hall mitte minnä - ja sa päset priis." Mees olli ka nii tennü, ja mehiste maja ette istnu, kübärägi silmi ette, suu pääle tõmmaku, et tema ümbre lendaja teda es tsuskas.
Sääl visas hall tälle, kui pilvist, tugeva puuhaloga, taro ette, jalgu pite, - mink pääle mehekene suure valuga üles karas, nijaten - kukaten tare mano tull. Halli tõbi es tule enamb, sest ajast saani, teda vaivama, väristämä.

H II 3, 501 (159) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Linnasjärvele um tuost nimi saanu, et vanast oli üz väega kõva mies olnu. Linnas nimi. tuo oll kiigilõ muilõ liiga tennü, a timast saa as kiäki jako, peräkõrd võti' rahvas timä hulgahna kinni, käüdi' kivi poolõ kaala, sis vei' uputi timä tuohu Linnasjärve ärr', a viel järveh oll timä hinne kigõ kiviga vie pääle visanu ni kõva oll timä.

H II 3, 501 (159) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Nu umma nuo tõsõ järve jo väega väikus kokko ärr' kasunu, ni Kerikumäe järv ka pollõ vähämbas. Kerikumäe järve veereh um üz tasanõ mäe kink, tuo olõvat vana keriku asõ, kõrrakõnõ maad säält tõisipooli järve um Kalmõtõt mägi, sääl um vanal aigu matus olnu. Ku säält tuo kerik ärr' häätedi, sis vierdü kell alla järve, ni um parhilla viel sääl seeh, vana rahvas oli ika kuulnu, et ku hallvo illmo tähend, sis kell järveh jo unnas ette.

H II 3, 502 (159) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants < vanaisalt (1888) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Vahtsõlijna innizest aost
Viel kõnõldas ütest suurõst orost, miä Vahtsõlijna ja Rõugu kihkunna vaihõl um, mitmesuguzit juta. Tuo org alostas jo Holsta kõrzi kotalt, miä Võro ja Vahtsõlijna keskvaihe pääl um. Holstast juosk uja orgo, tuo juosk sis orgo pitteh ja um piirih Rõugu ja Vahtsõlijna vaihõl, ala oza puol um jo kõik org Vahtsõlijna jaoh. Mäe puol kuzutas tuod orgo Holsta oros, alapuol Tohkrioros Tohkri kivi perrä. Sääl oroh um säitse järve; mäe oza puul um kolm väikest järvekeist üte verstä pääl, sis um versta kolm vahet, sis üz hüä suur järv, veidikese allpuol um viel üz järv, tuo um nu kivisulus ärr' käänt, um kivi pääle tett, kõrrakõsõ all puol um viel kaz kivisulgu, nuo umma nu' ilda aigu üles sulutu*. Alomazõ kivisulu kotal um ahtakõnõ kotus, säält olõvat vanast vesi läbi murnud, ku tuo org viel kõik järveh oll. Org um inämb viil versta pikk, lagja olõ õi joht verstagi, a jälle süvä, kotuside määne süld katõsakümmend, vai sadagi. Umma ka perve kõik järve perve muodu, ni sis üldäs et sääl vanast järv um olnu, a üz oll' tuo järve nime ärr' ülnü, sis oll säält paku ärr' lännü, süvembihe kotusihe jäi innõ viel vesi perrä. Ku sis vesi orost vällä juosk, sis sai tuost Nudasjärv, miä nu oro ozah um versta kaz pikk, ku tälle sääl ka kiä nime ärr' ütöesim sis lääsi timä säält ka pakku.
*Sääl on ühe versta pääl kolm veskit, iga üks kahe paari kividega.

H II 3, 503 (159) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Seost orost kolm versta Võro poolõ um Räppo küla man paenu järve asõ*, tuo pagõhõmine olõ õi väega ammu olnugi. Kotus um kiik tunda, kost järv um läbi murdnu ja nuo kotusõ kah, koh nu' järv um, rohkõmb versta alapuol. Tuost minekist kinõldas: Järv oll' väega suurõ tie veereh, miä Võrolõ lätt', ku suur vesi oll', sis käve üle suurõ tie. Üzkõrra sõit üz saks säält, pahasi ärr', milles vesi tie pääl oll', tull' tõllast vällä ja pand midä peoga järrve, vaest ika elläv hõpõ oll', tuoga iks üldäs järv pakku minnev, esi viel lugi sinno ka man. Tõsõl hummogul oll' Mihklipäiv, sis tapõti küläh innevalgõt oinas, tütrek läz järve vierde soolikit mõskma a tull' tänteh tagasi: Järv um ärr' pakku lännü!
*Sellest järvest kirjutas Dr. Kr. "Ennemuistsetes juttudes" päälkirjal "Paigast läinud järveke"

H II 3, 511/2 (170) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Kerikumäe järvest.
Kerikumäe järv um ka vanast sinnä tulnu, ku väega vanast sinnä kerik tetti, sis olõ õs järrve viel sääl, sis käve keriku mant õkva tie Kalmõtõ mano, säält kah nu järv' um. Tuod tied um nuki viel tunda, tuo käü õkva kest järvest läbi, tiekotus olõ õi väega süväh vie all, sääl um uma kõva savikivine põhi all, vigu põrmand, Kalmõtõ mägi um õkva tõisipooli järrve kerikust, sääl umma viel nu kallmõ kotuse tunda, nu' um sääl puu roat' a kütüst siandu usu ui kiäki sinnä tetä.
Kerikumäe järve ümbre um kiigih suur suo, sääl umma tõsõ' järve' seeh. Üteh suokolgah um üz väikene järve lombikõnõ, tuo kuzutas Külmjärv, tuo olõvat väega süvä, üldas põhalta ollõv, sääl um ka hirmsa külm vesi seeh, nigu kiäki kannahaai' sääl vieh olla, sääl ei sigine ka kalapujaki, minikord um mujalt järvist vied kallo, a nuo lõpi sedamaid ärr'. Viel üldäs ka Pullijärve veereh, tõisi pooli Missomõisat üz vana keriku asõ ollõv, sääl um ka ligilähküh üz Kalmõtõ mägi, sääl ka iks ollõv kell järrve ärr vied.

H II 3, 550 (3) < Se, Vastseliina - H. Prants (1888) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Hall
um sääne jälle inemiiste kiusaja, ku timä nakas pääle kelle käümä, sis sakkas uma kõrra ärr, sis jälle lätt ärr muidõ sälgä, jätt tuo inemise mändses aas rahulõ. Sis piät inemine hinne sändsehe vierdemaaha paika ärr käkmä, kohe kiäki tiijäai, sis ku tulõ hall tagasi, nakas põhatuhe takah otsma, hõik ja uik, kõgo nulga kolga tohras läbi, ku sis kätte saa, um viel hullõmbahä säläh. Üts naene oll kah hinne ärr käknu lao pääle olõ kupo sisse, sis kuuld, ka üts käve iks ussaida piteh, timä nimme hõikuh, a timä tie is hellü vasta, peräkõrra tull üts redeli pääle, kuts ise, et tulõ maaha Ann, a timä es heri, sis hõigas, et eläjä umma viimäne kapsta aida lännu, sis jo ütel vasta, et toho, mis sa must röögit, ma ja kuulõ, a säälsamah oll ka hall säläh. - Tõnõ naane oll kõlgusehe paenu, tuod kah ots ja uik, a es hõika vasta, peräkõrra lask üts Kõlgusõ ussõ vallalõ, hõigas killõ helüga: Kakoh Mandsi um! ni sis oll sõitmine käeh, ku rappu innõ. - Ka piät väega nõstma ja hinnäst kõigildõ väsütämä. - Ku hall õkva sõitmah um, sis võit ka tuodmuodu ärr hirmuta, et pandas tõbitsü pää paku pääle sis lüvväs kirvõga paku sisse, või naatas väidse sälaga kurku maaha lõikama, vai viijäs tulitsõ aho ette, lubatas sisse visata, vaid pandas ahjo, tetäs aho suu pääle tuld üles, sis nakas hall pelgämä ja lätt pakku. A kigõ innõ piät tuod tegemä, miä tõbitsõlõ vasta mielt um, ku külm um sis piät iks külmä käeh hoitma, a ku higonõs, sis iks inämb viel kinni katma. - Halli vasta andas ka kanasitta rohos, ka põllün um hüä halla rohi. - Süvvä piät väega halva andma, nigu sissi nieldüt kalla tõsõ kala kõtust, juvva ka iks tsolgi vett, vai valgõ märä kust, vai inemise kust, ka keedetäs kusikuklasõ pesä, ja kalmusõ juuri, andas tuod liemi juvva.

H II 3, 550 (3) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud EKI USN
Trükitud: O. Loorits. Eesti rahvausundi maailmavaade (1932), lk. 93; O. Loorits. Grundzüge des estnischen Volksglaubens II (1951), lk. 447-448.
Äkk um säänne nigu kuulgi, kiä rahvast häötäs.
Ütskõrra lätsi Sassi külä rahvas Jürimäele jüripäiva pidäma, kohe iks nelä vai viie küla rahvas kokko käve. Üts Kallastõ külämiis läts ka sinnä minemä, tii pääl tul’l üts meesterahvas vasta, antsakat muudu, nigu inne olõ-õs säänest nännü.
Tima teret tõist niisama noriperäst, et:
“Tere, vana äkk, kohes sa läät?”
A tuukõnõ mürühüt vasta:
“Kost sa mu nimme tiiät?” ni tõugas edesi.
A mõnõ pääva peräst sai timä tiedä, et suur kuul oll väläh sääl puul, kohe äkk oll lännü.

H II 3, 552 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Viruskundra um sääne tarõ vaim, kiä aho virusõl läs, ku mida nii iäle uutsõt lavva pääle panti, sis visati iks tälle ka aho virusohõ uma luitsa täüs, ku lats sündü sis anti iks edimäne piim Viruskundralõ. Ka latsil hamba kaksi, sis iks visksi kakõnu hamba aho virusõhõ, esi hõiksi: Viruskundra, she sullõ luu hammas, anna mullõ raudhammas vasta! sis sai ka näile kõva hamba. (Kost kotult latsõl perämäne hammas kakõs, sinnä kasus tälle viel vüö asõ.) A ku latsõ ikki ja võimutõli (umma võimust ai,) sis ähvardeti kah, et viruskundra tulo, võtt ärr halva latsõ.

H II 3, 552 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe [vesi]
Näks eläs vie seeh, sääl timä tõmbas sisse, kiä timä jaos umma lubatu. Ku tsuklõma mindäs ja ku sis kia pallo vannus vai muido kurja suud pruuk, sis võtt näks timä hinele pühäpääväl keriku aigu vai ku pikne käü, kiä tsuklõma lätt, nyo võtt näks ärr.

H II 3, 556 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Tuulispää seeh um sääne kuri nõid, kedä olõ õi tõistõ ilma vasta võõt, peräh surma, sis käü ilma piteh ümbre, vihastõh müristeh. Ku tuulipää keerulõ õkva sis väits sisse viska, ku müöda lätt, sis lüöt tuoga nõijalõ sisse, ku väits maaha satas um verega kuoh. - Ütskõrra oll suur tuulispää, üts lorisuuga mies ai kaatsa maaha, käänd palja perse tuulispääle vasta, esi indsiteli viel, et ma anna tuulispääle perst laku, a ku sis mano tull, vei mehel vaesõl suurõ tükü perse külest ärr, nigu mies mitu aigu perrä uijat.

H II 3, 557/8 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Kavvõtoh ilmamere seeh um üts saar, sääl elase väega suurõ ja kõva inemise, a kiäki saa ai näile mano kuigi kaema, kuis sääl eletäs, tiijä äi kuigi näide elost ei elekist midä. Näide pool umma kõigipooli äkilitse koldõ mere poolõ, nigu tarõ sain, hirmsa korgõ kah, sääl perve pääl umma näil suurõ palgi riida kõigi poolõ, valmis veetü, uma vahi man, ku sis kiäki nakas kallaht piteh üles minemä, sis laskva nuo säält pervest palgi alla vierdümä, tuo palk lüö vai mändse säaväe jalost maaha, nigu kiäki perve pääl saa ai. Um jo tuodmuodu ku pallo sõtta ärr häötet, a midägi märka ai määnegi nõu, näil um mõtsa sääl ilm ja maa ni palkõ puudus tulõki ii.

H II 3, 558 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888)
Mere takah um sääne põhatu korgõ mägi. kohe kiäki kui üles saa ai, sääl um hirmsa külm kah, ku viel muido sinnä mõni saasi, a kiä lätt, tuo õnnõ ärr külmäs, miä sääl mäe otsah õigõhõ um, tiijä ai kiäki seoh ilmah.

H II 3, 558 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888)
Mere seeh um üteh paigah sääne hirmsa suur kierd, koh kõgõ vett alla püörd, nigu pööäga õnnõ, sinnä tohe ei laiva lähkuhõ minnä, ku määne laiv sinnä püörde keerutuse sisse ärr päädüs, sis inäb vällä ei saa, kõgõ iks püörd sisse poolõ nikavva ku perä ala püörd, sis sinnä lõpõs laiv. Säält veli püördüsgi kõik tuo vesi maa ala, mia jõki piteh maa seest merde juosk, nigu kunagi saa ai tuodmuodu meri tõus. Tuo kotus um maa naba pääl, sääl um ilma keskkotus.

H II 3, 587/8 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Ärakiri. (täht tähelt)
ühest vanast käsikirja lehekesest, mida kusgilt tise raamatu vahelt leiti, ainult üks leht.
Se Rammatukenne om Jummalast essi ja Jesusest Kristusest, Meije Õnnisteggijäst läbbi omma Engli Mihkli sadetu, Neile Pagganille ilm usklikkule. Õlsterin trükkiti. Kuld Puustapidega, Mihkli Kerrikon Neile Õlsterin egga üttele innemissele hendä hääs trükkitü Sel Ajastajal 1701. (viimane number oli väga vaevalt tunda.
42 Päivä om Ajastaja sissen, kes Neide 42 Päivä sissen tõbbitses jäse, om harva, kui üts ülles tõssep nink tervas saap.
Ent Neide arvun omma veel 7 Päivä, mes ne üli halva Päivä omma, ne Latse, kumma neil Päivil sündivä, saava ütte haledat surma koolma.
/pag. 588/
Ne katstõistkümmend kuud ne nellikümmend kats Päivä, mittus
Konnegin kuun neid halvu Päivi om
Ne Ku Nimme Ne halva nink ilma õnnelda Päivä Ne Säitse kige halvemba Päivä.
Januar. 1. 2. 3. 4. 5.
Vebruar. 8. 15. 17 1.
März. 12. 13. 3. 7.
April. 1. 12. 13. 18. 1.
Mai. 8. 10. 17. 30.
Juni. 1. 2. 12.
Juli. 1. 5. 6.
August 3. 18. 1. 17.
September. 3. 15. 18. 12. 30.
Oktober. 15. 17.
November. 10. 17.1. 11.
Dezember. 1. 11.

H II 60, 705/6 < Vastseliina < Se - Jaan Sandra (1897). Sisestas USN
Taiva-kastõst kõnõlõva naa, et suvitsõ lämmä aoga maa-higonõvat, nink hinne seest hämmeht, ku' higi-pisarit iho-seest, na ega haina ja lillikese pääle vällä ajavat, suurõ suvitsõ palava-sunnil. "Päävä aigu kuna nii pallav om, et täi, pää pääle arr palas, - milles ta sis ei higonõ?" "Jaa, sis palotas päiv, maahigi arr, ehk ta küll sis viel hullõmbahe higonõs. Näet, palava aoga, jääse järve' jõe' väikus, ehk kuijosi viel arrki, - a mis sis viel higipisarist üldä? Lätt päiv jo madalappa, tunnõt arrki, et maa jo nesses- ja hämmes lätt, ja pika üö pääle üle kõõ higonõma nakkas, nii et maagi mõni kõrd tossama nakkas.

H II 60, 705/6 < Vastseliina < Se - Jaan Sandra (1897)
Taiva-kastõst kõnõlõva naa, et suvitsõ lämmä aoga maa-higonõvat, nink hinne seest hämmeht, ku' higi-pisarit iho-seest, na ega haina ja lillikese pääle vällä ajavat, suurõ suvitsõ palava-sunnil. "Päävä aigu kuna nii pallav om, et täi, pää pääle arr palas, - milles ta sis ei higonõ?" "Jaa, sis palotas päiv, maahigi arr, ehk ta küll sis viel hullõmbahe higonõs. Näet, palava aoga, jääse järve' jõe' väikus, ehk kuijosi viel arrki, - a mis sis viel higipisarist üldä? Lätt päiv jo madalappa, tunnõt arrki, et maa jo nesses- ja hämmes lätt, ja pika üö pääle üle kõõ higonõma nakkas, nii et maagi mõni kõrd tossama nakkas.

H II 63, 222/4 (31) < Vastseliina khk. < Setu - Jaan Sandra (1900) Kontrollis Merili Metsvahi 1998
RÜA PÕIMJA KÄLEDSE ehk SOENDI-SURMAST
Kate kerke käledse lätsi nurme pääle rüka põim-ma, koh vanemb käle noorembale kaibama naas: “Ai, ai kulla nuor kälekene, süvva tahat, niigu hal’tat õnne, süä om nii isone ja vesine vai susi arr süö. Rühi sa mu iest ka põima, ma lää kae, kost liha saa!”
Nooremb käle lubas ka rühki, et kuri meeste ima mõtsa tulleh nõid haugutellema es nakkas.
Vanemb käle läts ka rüä mant arr, käve umbest tunni aigu, ja tull veritse voonaga tagasi, kes jo arr näüs tapetu olevat, ja nahk ka pooleni päält nilutu. Ahnelt haugas ta veri-toorest liha, ja käsk ka noorembal kälel toorest voona liha kõttu täüs õõgida. Ent nooremb käle käänd jälkusega pää kõrvale ja ütel: “Võih, kuis ma verist liha süö, mis jo hirmus nätä, ku tõõnegi süö.” “Oi sa rummal,” koste vanemb käle, “kuis ta sis toores om ku tülitsehe ja terävähe haeti; sis jo kütsi niigu tsärisi õnne. Võit süvvä, ole-ei häta midägi.” Sisgi es võta nooremb käle säält roidugi, ja ta jõhmits ütsinda terve voona nahka.
Kui naa tõõsel pääval jälki rüka põimah olli, sis tekk vanemb käle niisama.
Ent kui ta kolmandamal pääval jälki külä karja liha perrä läts - naas nooremb käle tälle salamahti perrä vahtma, kuis viisil ta küla karja lätt, ja säält voona arr võtt. Kavalusi hiijle ta takah, nink näkk selgide silmiga, kuis timä vanemb käle pika maa väidse puust võtt, ja maa pääle sällüle pand, terä ülespoole käänd. Sis aste ta käpikala üle väidse terä, ni soend oll - käeh. Säält läts ta kui susi kunagi karja võtt üte voonakese arr, ja tull kõõga umma tied. Nimelt püüdse ta korgit mäki pite tulla, et tedä inämb aigu haetasi.
Varastedu voonaga tagasi tulleh, aste ta üle sällüle säetu väidse terä, ni endine vanemb käle oll jälki käeh.
Hirmu värinaga näkk vaga, proosta käle koledat luku päält, kes jo inne teda rüa mano oll joudnu, nink veri-toorest liha nahka pand, ja tõõsele ka pakk.
Kui ta jalki ütel pääväl uma harinu viisi perrä hinne soendis iske, nink küla vuone vargile läts, hiile nooremb käle täll takah vahti pidämä, mis sugutsel kombel ta täämba küla karja piäs minemä. Niisama kui innegi sääd ta suure väidse sällüle, ja aste säält üle, ja - soend oll käeh. Kui ta jo sääl karvedahe mõtsa sisse oll lännu, võtt nooremb käle suure maa väidse maast üles, kai teda ümber tsõõri - mia väits, tuo väits, tõiste midägi. Jalki pand ta väidse vanapaiga pääle, niisama sällüle, ja jäi esi salamahti vahtma, kuis ta küla karjast tagasi tule. Arvata puoltõist tunni aigu läts müöda, sis tull ka vanemb käle suure musta voonaga, kes viel elli, ja tima soe hammaste vaihelt vallale püüdse pästa, kõva siplemise ja rabelemisega. Ta trehvas uma tulekiga õkva väidse terä pääle, ehk täll küll suurt voona kõrval viten, suu ja silma sugu virilahe olliva. Kergelt karas ta kõige voonaga üle väidse, ent es saa mitte inemises. Tõist, kolmat kõrda karas ta vielgi üle väidse terä, ent soen jäi iks soendiks, inne ku peräst. Ta näüs esi ka seda mõistvat, selle üle heitüvat nink hirmu tundvat, sest kui ta mitund vuori üle väidse terä arr oll karelnu, ja mitte inemises tagasi saanu, lask ta voona vallale, ja hinnel naksiva silmä juoskma. Hirmuga ja ka haledusega kaije nooremb käle päält, kuis soend, kui susi kunagi mõtsa läts, lapilde perrä vahtih rüa nurme poole.
Mõne nädäli peräst tapeti ühe talo mehe rehe alt julge susi arr ja tedä naati nilgma nink löüti kabekise helme ja sõlg naha alt, mida nooremb käle, ja ta mihe imä, uma minija omas tunnist.

H II 70, 68/71 (1) < Vastseliina khk, Truba k - Jaan Sandra (1903)
Kuis hall mehele naasest oll.
Üts züra oll pohadu ilosat naist otsnu, ja olõõs kostki õks ni ilosat saanu, määnes tahtsõ. Lännü tundja mano, tuu käest nõõvo küsümä, kuis ja kost ma saa õigõ ilosat naist võtta. Tundja pannu upõ, siänu noid edesi-tagsi, ja ülnü: "Sa saat ilosa naase ilma otsmaldagi kätte, kusa nii tiit, kumma käse: Võta vagi-vahtsõnõ oherd, miga viil üttekinnä mulku olõi last, ja puuri tuuga kolm neläpäivä õdagut saina sisse, uma paladi kottalõ mulku, kooni sainast läbi, tõõsõlõ poolõ. Sis tii sa üts pihlapuinõ pulk, lõika sinnä ütesä risti pääle, ja hoija tuu paladi veereh valmis, et kusa näest, et sull illos naane ja asõmõl kõrval om, sis sull hüä tuud ette zusada. Arssa tuud pulka kunagi iist arr võtku, ega naasele tuust midägi ülkuij, kost ja kuis ta sullõ om saanu!"
Ilosa nase ihkajal züral tuli hüä miil. Läts kodo, koräs ravva pala esi kokko, ja läts nimelt sepile, vangi-vahtsõt oherdit tegemä. Peräst puurõ ta kolm neläpäävä õdagut läbi seina mulku, ja kui mulk valmis oll, heidäs ilosa naase tulõgi usuh ja loodusõh magama. Ah imeh! Ni pia, kui ta hummongult üles heräsi, oll ka uma pohadu illos noorik ku verevä külega upin kõrval, pikk lumi valgõ linik'gi pään.
Züral edimene asi, oherdi mulgulõ pihlapuinõ pulk ette, sis võidsõ meheken julgõ olla, et noorik käeh om. Tiä naas timäga edimält, kui kunagi võõra noorõ kabõhisega häü-koolt kõnõlama, kooni tiä tälle nihüäs ja armsas läts, kuiviil maa pääl ütsgi noormehel olõi jõudnu olla. Elli, elli, elli, elli, kooni ja määne-määne mitu aastakka mosa ku hott säidse aastakka - müüdä läts, needel näil ja kats lastgi poll, kes kah niisaatõ, ku näide imägi, pohadu ilosa ja valusa olli.
Kui niä ütevoori küläst praasnikolt kodo tulli, ja miis sääre "saavahunu" oll, naas ta uma ilosa norikuga nalätõllõma, ja krutsku peräst küsüteellema: "Kas sa kah tiijät, kost ma kosinu olõ, kost sa peri olt? A vot oherdi mulgust; ka siäl om su esäkodu."
Tuud üteldeh tõmmas mõtlõmada miis pihlapuidsõ pulga iist, ja illos noorik, kia kunagi ilotusõst ja vanõmbast olõõs lännü - oll üte vooriga kaonu. Küll juusk mehekene viil ruttu vällä kaema, au vaest ta kohe viil aida vai lauda mano läts - midägi kohn. Miä lännü tuu lännü. Peräst läts miis tundja mano, tuu käest nõvvo küsümä, kuis kaonut noorikot kätte saija. Tundja kostõ: "Kas ma sullõ sis ütle-es, et näüdäkui naasele oherdi mulku ja ülgui tuust midägi, kost sa ta saabu olt. No tennä sa õnnõ, ku tiä sullõ latseki jätt. Sa olõs timäga võinu surmani ellä, ku sa targemb olnu. Muid kõiki om ta vaivanu ja piinanu, ainult sullõ oll ta armas ja rõõmus - ta oll hall."

H II 70, 71/2 (2) < Vastseliina khk - Jaan Sandra (1903)
Kuis miis hallitõbõst pässi.
Jo koll aastakka oll vanast üts miis halli arr türgutanu,, kui ta kõigist paigust api arr oll otsnu, ja kostgi olõ-õs saanu; peräst läts ta tundja mano, ja pallõl jo tuu käest api. Tundja opas: Sa mine iho alastõ kolm kõrd ümbre tarõ, ja joost sis kõiki ummi rõivastõga korgõ mäe otsa, kohe uma rõiva jätä, ja esi kodo pakku panõ. Võip olla, et ta sis su kiosamise maale jätt." Miis läts kodo, kisk kah hinne alastõ, jusk kol kõrd ümbre tarõ, siält korgõmäe otsa, kohe kõik uma rõiva maalõ visas, ja esiki kodo ligi kuusistikku pagõsi, kost kavalusi kaema jäi, määnes tuu hall piäs kah olõma.
Vaivalt oll miis kuusistikku arr saanu, kui suur halli karvaline sikk ka mäe otsa sõit, ja suurõ vihaga õkva mehe rõivastõ pääle juusk. Kui ta näkk, et siäl seeh midägi-kedägi olõ-õs, trampõ ta viil jalguga surb sarviga, kussi pääle ja läts kõvastõ mökiteh umma tiid, kooni suurõ mäe ala, mehe silmist kattõ. Miis juusk viilgi peläteh kodo, koh ta hinele tõõsõ rõiva pääle pand ja jäädvält halli tõbõst vallalõ sai.
Vanast olnu halli tõbi kogonist hull; munikõrd tõmmanu kõõ suurõ külä kõrrast läbi, sõitnu meeste ja naistõga - Jumalallõ tuhhat tenno, no olõi inäp tedä kohki puul kuulda ei nätä.

H II 70, 244/5 (7) < Vastseliina khk. - J. Sandra (1903) Individuaalne edasiarendus.
Sadande kaupa lövvame ka setu rahva suust juttõ, mis meile mitmõsugutsõh kolõdah olõkih hirmust pilti annap, mis kuri katskutõbi umal ajal om sünnütanü. Katsk om neide mitmõpoolsõtõ jutustamiste perrä üts kõigõ kurjemb ja hirmsamb tõbi, kes kõnõlõmata süväjäle hinnest rahva elu sisse põlvõst põlvõni perrä jätt. Tedä ei peetäki ütes maapäälitses proostas tõbõs, tedä olõvat üts kõigõ suurõmb maailma nõid kõigist maailma tõbist ja hädist kokko säädnü, egast ütest üte tsilga võtnu. Katsku kihälik olõk olõvat kõiksugutsõ pahusõ, paisõ, kärna ja pininagla, kink sekka ka vana sivvu liha seätü olõvat ja vana nõid esi olõvat tedä uma suulõhnaga ello puhknu, et täl kui mõnõl nõial võimalik om kõiki paiku egasugutsõl näol ehk ka kogoni nägemata kombel minnä, kohe ta iiäle taht ehk arvas.
Katskul olõvat võimalik inemise ja eläjä näol ümbre rännäta ja võimus ka peris avalikult majja minnä ja siäl ilma armulda maha tappa kõiki, kes iiäle ette putus.

H II 70, 245 (1) < Vastseliina khk. - J. Sandra (1903)
Katsk sika näol
Üteh rannapoolsõh külah tulnuh katsk sika näol kõpst! tarõ lävest sisse, kui kõik rahvas lõõnaht söönü. Niigu mõni inemine, oll ta selge sõnaga pererahvalõ ütelnü:
"Kas sa näet, sööva ku' tüümehe!"
Perremiis kostnu:
"Mis viga sis meil umma vaiva süvva, ku sikkki taht süvva, kiä ilmahki tüüd tii-ei!"
Tuu pääle kaonu sikk silmapilk pahatsõ olõkiga tarõst vällä. Perremiis, kes edimätsel silmapilgul katsku sika näol ar tundsõ, and tälle sändse vastusõ, mis ta suu silmäpilk kinni paigas. A kui ta parajast vastust saanu-us, olõs ta siälsamah kõik inemise armulda maha tapnu.

H II 70, 246/7 (2) < Vastseliina khk. - J. Sandra (1903)
Ütskõrd tulnu katsk ütte külla, ilmadu suur raamat kangli all, niigu määnne papi hingeraamat. A ta esi olnu üts lumivalgõ miis, kellel küünäl üteh käeh, nui tõõsõh käeh.
Ütte tallo sisse minneh lasknu ta raamadu vallalõ ja otsnu küünlatulõga takah, kas tuu maja perrä ka kinkigi nime sääl üleväl pias olõma. Löüdnugi üte vanamehe nime säält ja tahtnu toolõ uma nuiaga surmamatsu kopsata. Vanamiis naanu väega pallõma, tima pääle halõsta, tedä viil ütes aastagaski ello jättä. Ja katsk kullõlnu ka tuu vuuri vanamehe palvõt ja lubanu aastaga peräst tälle surma tegema tulla.
A seeni tek vanamiis hinele suurõ kibotta nulka, kohe kõiksugutsõ kalli pühääsi sisse pand ja esi kibotahe, noidõ taadõ ar pagõsi. Raamadu katsk tulnu ka aastaga peräst sinnä tagasi ja tahtnu vannamiist ar surmada. Kui ta tedä kibotta takah käküssih löüse, või-es ta vanamehele midägi tetä, läts kurjastõ huristõh ku pini tarõst vällä. Vanamiis oll pääsnü.

H II 70, 247/8 (3) < Vastseliina khk. - J. Sandra (1903)
Vaõldamisi magahaja
Vanast, kui katsk müüda maad jalgsi käve ja hinele säält ja täält ohvrit peri, sis peeti ja löüti ka ar kõõsugutsõ nõu, kuis timä võimu ja viha iist pästä. Kui katsk üteh vallah jo piätsõlt kõik inimise maaha oll tapnu, sis läts kiäki ütest tervest küläst nõia mano nõvvo küsmä, kuis katsku iist hinnäst hoita. Nõid ütelnu:
"Katsku käük om õks inämbüsi üüse, kuna kõik rahvas magahusõ. Selleperäst püüdku egaüts õdagult hinnäst nii magama säädä, ütel pää, tõõsõl jala."
Miis tulnu kodo, veenü kõõlõ küläle tähtsa tiidmise kätte. Õdagult heitsi ka kõik rahvas egah taloh vaõldamisi magama, ütel õks pää, tõõsõl jala. Olli naa' nii paari öid ar maanu, tulnu ka katsk küllä, käünü kõik talo läpi ja tahtnu säältki hinele ohvrit. Kõik vaõldamisi magamast löüdeh ütelnu ta küläst vällä minneh pahatsõlt:
"Siit olõ-i üttegi inemist, kõik omma selge tsia!"
Nii pässi külä katsku käest.

H II 70, 248/9 (4) < Vastseliina khk. - J. Sandra (1903)
Ütskõrd vierdünu üts kanamuna morro pite kui hun'n. Suvinõ aig olnu, kuna kedägi muid kotoh es olõ, kui imä uma ütsa-aastadsõ tütrekesega. Tüdrikukõnõ olnu ka moro pääl, kuna imä tua man perrele süüki kiitnu.
Imelist munna näteh ütelnu läts imäle:
"Imäkene, tulõ no' sa ka imeht kaema: kanamuna vöörüs ku' hun'n morro pite."
Vaivalt ol'l latskõnõ uma lausõ lõpõtanu, kui ta siälsamah maalõ sattõ ja katsku ohver ol'lgi. Imä, kes uma tütre halõhõst surmast tõisilõ inemisile jutustama naas, sattõ ka siälsamah maalõ ja ol'l valmis. Niisama ka perastidse jutustaja, kui na kanamuna vierdümisest ja tütrikukõsõ surmast kõnõlõma naksi - ol'li naa siälsamah katsku perält.

H II 70, 249/50 (5) < Vastseliina khk. - J. Sandra (1903)
Katsku vastuline
Katsku kotta om ka rahvasõna tõtõs lännü: "Hädä tege targas." Hädä, surmahädä, sundõ inemisi kõiksugutsit abinõvvu otsma ja pruukma, kuis hirmsast vaimlasõst vallalõ saia. Hirmsa surmaja vigurist naati õks aigupite märkämä, et kiäki tedä nätteh ei piä sõnna lausma, olgu täll missugunõ nägo vai tego taht.
Üts julgõ miis, kes katskuga kui miis mehega silm silma vasta vahtnu ja saisnu, oll targa oppusõ perrä tiislipuu otsaga katsku läbi vuhvõldanu, ja sedä nimelt kura käega, sis olõvat katsk kaonu kui suits.
Ütele mehele oll kiäki tark opanu, et ta surmahirmuga nõvvo küsünü, kuidas hirmsa vainlasõ käest pästä:
"Mine mõtsa, kohe ütski inemine nalält ei putu, tii hinele sinnä üts maja üles ja ole sääl toonimaani, kui susi poigõ nakkas vihkma."
Nõid opanu jall ütele mehele:
"Kui sa õdagu magama heität, sis panõ egaütele oma perele kolm küünald pähütsehe palama ja tõmmakõ lumivalgõ pallai üle päie."
Sis ei putvat katsk ütteainustki. Arvavad, et na jo eski kuulja omma. Aga sis pidavad ka magaja nii kergelt hingämägi, et katsk neid tävveste kuuluis pida ja iälgi inäp sinnä ei tulõ.
Niivõrd katskutõbõst, mis tunnistab, et vanast iks üts ülivõimuline tõbi möllänü om, mis rahvast sääl ja tääl kui haina maha ona niitnu.

H II 70, 251 (8) < Vastseliina khk - Jaan Sandra (1903)
Halli tõbõst.
Kubisiva rahva suuh, sääl ja tääl mitmõ sugutsõ jutu, kuis ta inemisi hirmsal kombel vaivanu ja piinanu. Seda tõpõ arvatas külmäst saanu olõvat, kuna ütsgi talomeesterahvist muid pükse es tunnõ, kui ainultpaklaisi "kaadsakõisi". Kirjutan ka hallist mõnõ jutukõsõ üles, mida mitmõ saa jutukõsõ hulgast tähtsämbä tunnõ olõvat.

H II 70, 251/2 (1) < Vastseliina khk - Jaan Sandra (1903)
Kost hall sai.
Hall om üts kuri ja kavval luom, kes hinnäst kõigõ peenembal viisil inemise sisse toppi mõistvat. Mõni kõrd laskvat ta hinnäst kui härmävitäi, tarõ laest süöja luitsahe, ja läävät timä söögiga üteh inemisele sisse. Mõni kõrd pagõvat ta kiisla naha ala, kost teda tuo sisse süö, kes kiislat, ilma naha päält võtmata süöma nakkas (seturahvas ei süö iialgi kiislat nahaga). Hall om esi Põha maalt peri, koh ta kihälikult elävät, aga uma vaimuga ilmapite (hingelikult) inemisi käüväd piinamah. Nii saavat hall, ja nakkavat inemist "sõitma", mõnda kuus nädalit, mõnda ütesa nädalit, mõnda ka pool aastat.

H II 70, 253 (3) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1903)
Üts halli põdõja oll kelleltki targalt oppust saanu, et ta hinele rehitü siu kaala panes ja sis lauta sita sisse matta lasõs. Kui tu nii oll tennü ja rehitu siuga kaalah situ seeh maah lammanu, sõitnu ka üts halli hobõsõga hall mies säläh lauda läve ette, koehkanu sisse (üle läve) ja ütelnü: "Vauh kaalah, vauh kaalah, arr piät siist minemä!" Hallitõbi kaonu tuostsamast tunnist saani põdõja naase päält arr ja tu päsnü timäle jäädavalt priis. - Hallitõbi ei olõvat iialgi inäp tõistkõrda inemiste pääle tulnu, olgu sis, kui tu timäga veidu "sõitnu" oll.

H II 70, 254 (4) < Vastseliina khk - Jaan Sandra (1903)
Käsi-kivist.
Om ka mõnõlõgi halli-sõijalõ abi ssanu. Sedä toimetadi nii: halli põdõjalõ köüdeti suur kivi kotiga sälgä, ja ta pidi käsikiviga, mis vanast jo egah taloh oll, jahvatama nakkama. Sedä olõvat hall väega pelänü ja mitmõki maha jätnü, kes timä vangih oiksiva. Üts mies, kes ka 10-ne kuusõ halli'sõitmise perrä kostgi api olõ-õs saanu, oll ka niiisaatõ käsikiviga jahvatõh, suur "kapst-tõrdu" kivi kotiga säläh, küll halli tõbi mant hüristänü a siäl man esi hinele viä tennü, mis peräst hauda vei.

H II 70, 254/9 (5-10) < Vastseliina khk - Jaan Sandra (1903)
Toorõs lehmä nahk.
Mis alati olõvat tõbõlõ vastuline olnu, a kahjo et teä ega kõrd käeperäst saija es olõ. Mõni, kes uma "sõimisega" sügüseni viivitas, sai küll toorõ lehmä naha õigõ hõlpsastõ kätte, vai muido käest lainatagi, kui hinnel es olõ. Aga keväjält ehk suvõl oll tedä rassõ saija; sest hallitõbi oll õks harilikult keväjäne ja suvinõ, kuna jo lehmi ei tapõta. Kui rikas inemine halli sõit, lask ta nimelt lehmä tappa, et tüütäväst tõbõst pästä a mis pidi vaõnõ tegemä? Üts naane oll ka hinne küll tuorõ lehma naha sisse mähknü, a hiusõ jäänü täll vällä. Hall kisknu tedä viel hiussist kõrda pite, ja lännü peräst sisgi mant. Mõni sõija oll hinnäst hirmsats esändäst tuo läbi vallalõ pästnü, et ta ütesä kanamunna arr kiet, ja ütsikuh paigah kõik arr kah kuorõ, nii et ütsgi elläv vaim tiedma es piä, kos ta om, ehk mis ta tege. Kui hall pääle tull, sis pidi põdõja kõik ütesä munna ütekõrraga, niigu kardoka suuhte pillma, arr süöma, sis olõvata hall kõrraga päält kaonu ja põdõja saanud terves. Hall olõvatki sääne tikõ tõbi olnu, kes sis õks mõnõs kõrras mant jäänü kui tedäkohegi, ilma kini hinge tiedmäldä pakku minti. Kolm päivä saanu nii paossih küll olla, kooni viimäte ta uma "sõidutava" kätte saanu, ja sis viel mehe muodu piinanu. Nii olõvat jall üts abinõuu avitanu, mis inemist hädäga arr tennü et halli pettä. Naa säädnu uma egapääävätse rõiva ollgi täüs ja poonu hennäst üles, et hall mano saijõh arvama pidi: nüüd om ta tävveste koolu; sis olõvat hall timä maha jätnü.
Üts mies säädnü kah uma rõiva hinne sugutsõlt nööri otsa, pedäjä üles, ja jäänu salamahti vahti pidämä, mis hall timäga piäs tegemä. Hall tullnu ka tükü ao peräst mano, silmistenu tedä ümbre tsõõri ja ütelnu sis: "Oh sa rummal mies, oh sa rummal mies, et hinne üles põi! Viel üts ainus kõrd olõs ma sinno sõidutanu, sis olõs ma eski su mant arr lännü." Sülänü kolm kõrda maaha ja lännü umma tied. Vaõnõ vaivatu mies päsnü ütsa kuulise vaivamise perrä kiusajast vallalõ. Väega hüäs rohos olõvat kah tuo, kui halli sõitjalõ halli hobose päitse, ilam tõbitse tiedmäldä, sängü tulba külge köüdeti ja üteldi: "Hall, halv habõnik, kurivaim, kodolda kõblas, mine timä säläst arr! Hõikamist piditi sis tettämä, kui halli sõitja tiedeh kedägi tarõhki es olõ; kõvastõ, kui vähegi võiti, pidi päitside köütja nimitetuisi sõnnu ütlemä. Paljudele olõvat ka niisugunõ arstimine api toonu. Mõni halli-sõitja saanu jall tuo läbi kiusajast vallalõ, kui ta hinnast vette uputama läts, mis järgmidsel viisil toimetõdi: Hallisõitja läts kohki vie veereh olõvahe puuhõ üles, kink vari vette küündüs. Üts mies tennü ka nii targa oppusõ perrä ja pagõnu järve veereh olõvahe kõivo üles. Tükü ao peräst tulnu ka hall, halli hobõsõ säläh istuuh sinnä, kaonu vette ja ütelnu sülähteh: "Oh sa perämine ull ilma pääl! Säitse nädälit kanni sa minno ärr, ja katdadl nädälil upudi hinne arr, kuna ma ütsädäl nädälil eski su päält arr olõs lännü." Vaõnõ mies pässi tuost samast tunnist saani timäst priis. Viel üts kindsakas arstimine oll tuo, kui hallisõitja sängü veere ala kõik sugutsõ kuoluide perrä jäänü tüö ja teräriista koräti minka kelgi perändajal asja om, kadonu "hingeülendä". Üts mies, kes jo piaaigu puol aastakka hirmsat halli oll sõitnu, ja mitte kastki api saanu, sai ütelt targalt samasugutsõ oppusõ, hinnäst arstma naada. Ta käve küläst küllä, talost tallo, ja otsõ ütsä kuolu perrä jäänüisi tüö ja terä riidtu kokko, minkaga ühenduseh "hingeülendamine" om, ja sääd uma sängü ala ritta. Sääl oll kirves, väits, vooliraud, vuolmõ, purask, oherd, uortõ väits, ja hüöli. Kõik olli üts tõõsõ kõrval sängü all, kui hall kinki tutva inemise näol teda läbi paja tarrõ hõiganu. Põdõja tennü helü vasta ja üts must kass karanu läbi paja tarrõ, saanu tõbitsõ sängü man hallis habõnikus, ja naanu larmitsõma: "Mis sull neide kuoluide teräriistõga asi oll; kas sa arvat, et ma näid pelgä?"
Hirmsa vihaga karanu ta põdõjalõ inimisele mano, murrõlnu tedä egalt puolt pauknalla, ja jätnü sis puol kuolult maha. Õnnõs toibu ja parasi mies viimäte arr, a kuri hall es tulõ tedä inäp iälgi piinama.
Mõnõl olõvat ka hall tuost mant lännü, kui sändse vüö ümbre pää mähke, minka kolmõ mõrsjat jo laolatõdu om. Nii halli tõbõst, mink vanasõna meelde tulõ: "Pini iks huupi ei haugu, kas om susi vai tõrvas känd."

H II 70, 573/4 (1) < Rõuge - Jaan Sandra < An Org (1904) Sisestanud Merje Susi 2001.a.
OS.
VERI JÄRV.
Rõugu kihkunnah Vastseliina - Võro tie veereh, ligi Kirepit om üts pik äkiliste orgu vaihõl järv, keda "verijärves" kutsutas. Mustõ olnu üts kuri mõisnik kutsariga Vastseliinast Võro poolõ sõitnu, ja herrä sinnä järve, kõige ta uhkõ tõllaga lasknu. Kutsar, kes herrä päsemata peris ori olnu, saanu kuräst herräst vallalõ, ja lännü kui vaga mies kunagi, kõiki herrä hobõstõga umma tied. Et järv klaas selge, valge ja puhta viega om, ja säält rohkesti kallu lövvus, sis nägevat mõnõki kala püüdja uhkõt herrä tõlda järve põhah tollikala olõvat, niigu ta sinnä üts kõrd juosknu oll.

H II 70, 664/5 (3) < Vastseliina khk - Jaan Sandra < Johann Fluss (1904)
Halli põdeja tütär tõrduh.
Vanast eänü Vastseliina kihkunnah üts rikas talomies, kel üts ainukõnõ illos mehele mineja tütär olnu, Kui tütrel paras häitsemise aig käeh oll: kosä' kolmõlt puult kokko tulli - sis tull halli tõbi mano. Kõik kosilasõ pühiti kui luvvaga mant. Esä, kui rikas mies, otsõ tütrele edimält kõigist paigust "tohtri ruohi", a noist saa-as midägi. Tütär lõdisi jo poolõ aastaka halli tõbõ all, kooni kiäki tark vanamuor opas: mine tõrdohe kadaja marjust ja nõglust tettü lipõ sisse, ja panõ vagi-vahtsõnõ lamba-naha valgõ kasuk tõrdõ pääle kattõs. Esä kuts ka sedämaid "uvvõ umblõja, vahtse kaska valmistaja" maija, ja lask hinele valge naha kaska valmis tetä. Otsõ ka mõtsast kadaja marä-ja nõgla kokko, ja imä tekk lipõ tõrdohe valmis, ja tütär läts sinnä sisse imä võtt esä vagi-vahtsõ kaska pääle katta. Sääl, lämmä lipõ seeh oll näijo terve üö päävä arr, ja halli es tulõ pääle. Sis tull ta julgelt lipõ-tõrdust vällä, võt kaska pääle, ja läts siält tõistõ küllä, versta maa taadõ, halli pakku. Kui ta sinnä küllä sai, nätti, et täll kasuk säläh värises. Üts vana inemine, kes halli tõpõ ka esi põõnu oll, tuo tiedse ja tundsõ halli sibulit ja kuoka. Ta haard õigõ ruttu, kasuga näijo säläst arr, ja pand palava aho lõhna pääle. Siäl tõmbu küll kasuk kokko, a hallilõ teti ka ots pääle, illos näijo pässi timäst vallalõ. - Mõnõ halli põdõja olli ka sann kerese pääle, tühja anomahe saisatõh, siäl kuuma ja kangõ tossu käeh ollõh, hirmsast tõbõst vallalõ päsnü. Üts noorik naanu ka hinnäst sanna keresseh ollõh tossutama, siäl tulnu üts hall mehekene sann lävest sisse, käpsänu tedä viel viimäst kõrd õigõ tublistõ kui raudtangõga, ja lännü sanna laba ala, kohe arr kaonu. Noorik saanu hallist vallalõ.

H II 71, 112/4 (22) < Vastseliina khk - J. Jakobson (1903)
Noorõ mehe halli tõbi.
Üts nuur pois olli vanasti üsinda aidah maanu sis olli tedä ega üüse üts nuur tütrik raputanu mis noo poisil tettä eide ussõ olli ega õdagu kõvasdi kinni pandnu tuud ei tiijä üttegi kost timä sisse sai viimäde nägi pois et timä tedä rahulõ es jättä sis kõnõl timä sedä hättä üttele vanalõ mehele tuu opas sina lasõ oherdiga uma sangu vere kotsilõ mulk ja sis kui timä sinnu raputama tulõ sis kae kuis sa sinnä pulka ette saat zusada pois tegi ka nii opadi ja tütrik jäi poisilõ kätte läts hummogu tarõ mano täll hüä miil timä löüse tütrigu ja see tütrik olli väega illos perä kõrd võtt pois selle tütrigu ärä hinnele naases muido tallid kõik naase asjad ärä muud kui es kõnõlõ midägi mehega sai niisama kui muilgi naisil kats last ja elli ilosahe päälegi üs kõrd läts miis tõõsõga kergiguhe sai puuldõ tiihü siäl üts miis külb kesvä sulanõ jälle ai sisse see nainõ tuu naard nüüd lätsivä keriguhe opedaja üttel juttust vana juudas kirot nii kiä suigiva üles hobõsõ jalaga ja hobõsõ veri olli timä tint ja hõbõsõ naha pääle timä kirot tuud olli timä naardnu ja see noorik olli nännü et see timä miis naard tii pääl naas timä edimäst kõrda kõnõlõma viil üle kolmõ astaja küsse mehe käest mis sa kereguh naarid. Miis üttel ütle mullõ mis saa tii paal naarit sis ütle ma miä ma keriguh naari naane üttel ütle sa mullõ kuis sa moo sait hinnele naases miis selet ma panii kui sa minnu aita raputama käved pulga sinna mulgu ette kost saa sisse tullid ni es saagi sa inämb vällä sis kui miis ärär kõik selet sis selet naane maa näi et miis külb kesva muu vana esä pidi kotti ja kõik kesväd lätsivä vana esä kotti sulane jälle jünd turbad lätsivä kõik muu vanalõ esäle ja kiä meläpäävä õdagu pääle päävä minegu lehmi nüsvä noil lätt piimä õnnärä käest ja kiä puul päävä õdagu pääle päävä minegu sannah käävä nuu mõskva kõik uma verega.

H II 71, 192/4 < Vastseliina - J. Jakobson (1902)
"Tõbõ liin"
Vanast olli üts herr halli tõpõ podõnu ja timä olli koik maa ilma tohtri ärä läbi ja kõigõ sugutsõ rohod ärä saanu miä tälle kägi opas api es ole kostki saanu muijalt kui oma mõisa man olli üts lätte kui sält vett tuudi sis olli veitsekese pareb iks saanu üts kõrd õdagu olli väega pime ja ilm olli lännü trepi pääle üü ooli väega pime ja ilm olli väega tuisanu tütrik es olõ kuigi tahtnu vett minnä tuuma mis noo tetä muud midägi kui tütrik võtt nõus kussi pangi lask ilosahe ärä jahtuda ja vei ja nad herräle juvva herr jõi ja es lausu sõnnagi sai tõõsõ õdagul tuu tunni aig läts müüda hättä es tulõ inämb pääle herräle herr olli joo mõttih nii kaua kui kolm õdagut läts nii viisi müüdä et hättä inämb es tulõ siss naas herr tütrigu käest nõudma et mis tuu ruuhij olli miä sa a mullõ esi tuul õdagul anit, tütrik salas küll edimält sest timä es tohi mitte üldä et vaest herr nakas teda trahvama herr üttel mis saa pelgad maa olõ tuusd odagust saani terves saanu mina tahasi tiida mis sugunõ see ruuhj olli kellest maa terves sai ma sullõ kingi umähdõ midägi viimäde selet tütrik herrääle ärä et seo olli mino kusi ma es tahi vett minna tuuma sis hädäga teie sis kinge herr tütrikulõ 100 ruubli raha ja ilosad rõivad sis kui herr terves olli saanu läts timä ütte väega ilosahe liina siäl olli timäl väega armas elamo jäije timä käve sedä liinopiteh edesi ja tagsi ilma vahet pidämädä nii kaua kui sai ütte noorõ mehega koku tuu üttel ma joht ei tunnõ sinnu võõras miis üttel tedä tundvat ja üttel ma elli sino majah 7 aastad ja mull olli õigõ hüä ello sino puul kas sull tuu vana tütrik iks viil siäl um siäl viil um üttel herr herr küsse mis see liino nimi um tuu üttel sell liinal ei olõgi muud nime kui tõbõ liin miä siin liinah inemised omava nee omava kõik tõbõd noorõd mehe ummava halli tõbi vanad hallid mehed umava prantsus tõbi sina koe ennegi kui siist minemä saat kui herr tulõma tull sis and see miis herrä kätte pabõriga pulbrid ja käsk neid umalõ tütrikullõ anda herr tõie need pulbrid ärä nii kaua kui ligi oma mõisad nakas mõtelma mine tiija miä need oma vaest omava mändsed tõbõ pulbrid maa parem viska naa siijä maha herr need pulbrid maha visas sis kok puut kõiki juurdõ ja maga üles läts taiva poolõ kui üts sau pilv, sis läts herr kodo ja kõnõl seda luko ka tütrikullõ mis olli sündünü sis tennäs tütrik herrä et herr nemäd maha visas muidu olõs nemäd tütriku vaese nii ärä purutanu see miis olli see halli tõbi ollu mis tütrik uma kusõga olli vällä ajanu selle olli timäl tütrigu pääle süä vaiga täüs ollu milles timä tütrik uma kusõga ärä vällä olli ajanu sis tahtsõ nüüd jälle tütrigu sisse tagasi tulla.

H II 71, 344/6 (2a) < Vastseliina - Jaan Jakobson (1903). Sisestas USN
sellest nimitedüst järvest um suurõ kraavi läbi üts väikene järv tekünü midä linnas järves kutsutas ja see järv ollõv sellest hinnele selle nime tallõst saanu selles vallas olli vanast üts miis elänü nimega tannõ linnas ja see miis olli ollu ka sääne nõid tüüd timä midägi es olõ visnü tettä muud kui Käve niisama valda pitteh koh iäle valla seeh mändsegi pidosi olliva siäl olli timä edimene ilma et timä viis kutsmist olõs uutnu egä perre miis kohe timä pidosihe läts pidi tedä pelgämä ja häbentellemä hüäsde süvvä ja viina andma kui tuud es tii sis olli jälle asi halvastõ ja nõi jälle midägi ärä ja kohe timä valla seeh iäle saaja läts siäl pidi tälle noorik edimätses üüs maada andma kui tuud e tii sis nõid noorõ paari ärä soendis viimäde olli sell mehel umal külä mehel poig naanu naist võtma sis olli selle poisi esä sugulasdõga nõu ütte pidänü. Sis kui vana Tenno joo siäl olli ja üttel sugulaisillõ kauas üts inemine ilmah kurja tege vaija tälle üts kõrd ots tettä joodiva vana Tenno purju muido es olõs joudnu midägi tettä timä olli ollu suur ja armidu kõva miis kui timä purjoh joo oll sis panti hopon rii ette ja paariva vana tennö pääle ja veievä järve pääle kohe külästl ½ versta maad olli Kui nimä järve pääle saiva seeni olli mehel viin pääst naanu lahguma ja olli joo asjast naanu aru saama ja rii piält maha tükmä a koes nuu kümne mehe käest pästä osa peievä nii kaua kinni kui osa iäle mulku raieva kui mulk valmis olli ja tedä järve naati topma et ärä uputa sis olli timä viimäne sõna ollu teke miä tiit a muu valgõd kasukad ärä arr hämmägu nii viisi olli see kurja tegija ja nõid hinnele otsa saanu sest vana sõna joo ütles et kurjal elol iks kuri ots tuust saani ollõv sedä järve linnas järves kutsma ja siält um see järv hinele igävetse nime saanud.

H II 71, 455/7 (10) < Vatseliina khk - Jaan Jakobson (1903)
Vana aja halli tõbõst.
Vanal ajal olli halli tõpõ põetu väega pallo. Sellest hoolimada, et meil küll usud ollivad selle tõbõ kaitsmises. Vana rahvas es tohi terä ruoa nahka süvvä, sääl olli hall all olnu, ja ka kaara kiisla nahka es tohtida ka mitte süvvä, sääl olli hall tõbi peris korter ollu. Tuu olli paks tiihtja nahk, et need küll kõige selle iist hinnäst hoitte püüsevä, tuugi peräst möllas halli tõbi mõne aja rahva siän hirmsasde. Sis olli nättä halli tõpõ, õkva nättä inemise näol käüväd ja viil inämb säksu näol ja juutõ näol, olli ka halli tõbõ kõnõd kuulda kohki külä veereh olliva paarihna saisnu ja kõnõlnu ja nõvvo pidänü, et kohe küllä kuegi lätt - nii kui meie ajal venne harjase karjasid, jagavad küläd ära kui näid mitmõ kesge koko johtus nii sis tegi vanal ajal halli tõbi ja olli inemised kõigist ärä otsnu, kaso minnü vai kohe taht, kõiki olli hall takan lännü, küll ollivad vanad inemised olnud targad käkimä neid kedä hall tõbi vaivas nimäd olliva pandnu ärä sitta alla ja kõike aga sinnä ka olli ärrä otsinu ja hoobis nime pitten hõiknu. Kui naistõ rahvas oll selle tõbõ kimbätüsen sis olli tõbi hõiknu sõsarõ helü peäle ja vele helü pääle sis viimäde mehe helü pääle, sis kui viil vasta es hõika, sis olli naanu latsõ helüga hõikma ja ikma seeni kui pidi vasta hõikma. Kui vasta es hõika, sis es ole midägi, aga kui vasta hõikasid, siis oli mano tullu ja olli väristänü nii et hambad suuh kirisivä, vana rahvas olliva sedä tõpõ arvanu kurja vaimu vaivamises ega meie ajal ei ole halli tõpõ kuuldagi, koh kost se tulli? See tulli viletsist rõivist - vanast läts miis Riiga voori pääle vasiga nahast kasuk säläh, ütted paklased koetsed jalah aga külm olli nii kui kusi külmi luuke sest villatsid pükse es ole sis olemaski mis sis viga inemisel olli hinäst ärär külmädädä, kost jälki halli tõbi mano tulli vaivalt jõudse miis Riiäst kodo ja halli tõbi oli man, noide rõivastega pidi inemine luus ärä külmä, et küll vene rahvas loomu poolest kavambad olliva kui selle aja rahvas, aga liha ikka pelgas külmä nii kui noidõ rahval olli jälle paklane undrigu jup ümbrel keppikõnõ säläh paklane hammõ jak piäh, tuu olli neide külmä aja rõivas, tütrikel olli jälle tuu karistus, et ega humogu külä seest tuli ottsi. Mõni kõrd oles egah küläh viil püha miist kah pidi ärä teisde küllä minemä talvõl paläsde jalguka tuu olli tüdrigul häbi kui jalad kinni ollivad ja tõõsõ tarõ mano minen ehk kindad käen, tule saamine olli vanast vaivalik kui tõõsõ tarõ mano minti tuld otsima sis aedi inne piibu miis magamast üles kell tulis nõna ja pea olliva sis kuna tuu üles tulli ja tule nõna ja pea olliva sis kuna tuu üles tulli ja tule üles lei pessu külge sis panti pea ole tuuste sisse ja köüdeti kablaga kinni, sis keerudõdi ümbre pää seeni kui palama läts sis puhudi säält hüdse külge, sis viil sai tõõsõ tarõ mano viijä seeni oll: paar tunnõ müüda kooni tuli üles sai mändseh majah mittu tütrigu olli sis olli sis olli tule otsimine kõrralda säätü muido sai üttele liiga üts pidi tuuma ütte humogu tõõnõ tõõsõ humogu, nii viisis oll monest tulega lugu aga tule otsimisest sai mittu tüttär last hindäle halli tõbõ oles see määnegi kurja vaimu tõbi nii kui vana rahvas arvsiva see olli rõivasde viga ja üle liignõ mõisa herride hirm sünidas vanala ajal halli tõbõ rahva sisse, kui oles selle aja rahvas ka nii kõhnasde rõivil käüss sis ei oles ütsindä hall tõbi vaid ka ütten surm oma riistaga tävesde platsis selle aja rahvas om nõrgemb kui sis.

H II 71, 458/60 (11) < Vastseliina - Jaan Jakobson (1903) Sisestas USN
“Rahva mäletüsed”
Misso valla maja mant rija poole minna kivi tiid puul versta maa um hääd kätt üts järv kõigi pidi umbõs üts verst suur ja sedä järve kutsutas pulli põrda järves, ja selle järve veeren om üts külä midä täämbäni pulli põdra küläs kutsutes ja tõist küllä kutsutas pulli põdra hino küläs mis kolm versta sellest küläst kaugõl om külä ja järv olevat vanast uma nime saanud. vanalaiga olli tullu üts põdõr maksa mõtsast vällä mis meie lipardi mõts om ja olli külä karjast läbi saanu tulema ja pinid omava naanu tedä takan ajama seeni kui selle järve viirde sis omava külä rahvas mehed kui naised nuijega ja aho roobidega vasta lännüvä ja olliva ajanu selle põdra järve pinid olliva takan ajanu kooni, järve tõisde viirde sinna olli vasta mintü ja põdõr sinnä ärä tapõdu tuust saani olevad see külä ja järv selle nime saanu sest see põdõr olli ollu pull. Selle järve takan um üts mõts midä põdra mõtsas kutsutas sinna olevad peräst prantsus sõtta sissid üttä suus saarõ pääle hindälle maja üles tennü peräst kui sõda otsas olli ja sissid ärä lätsivä ja maja Tühjäs jäi sis olli mõisa puult pantu sinnä elämä üts miis nimega Kärsna Erik selle suu saarõ pääl om täämbäni üts talo oleman see elanik om nüüd üts lätläne nimega Jakob Vass; ja nüüd om sinnä nii suur talo ehidetü kui mõne karja mõisa selle kottuse pääle midä sissid põhjandiva. Selles pulli põdra küläs eläs vanast üts perremiis nimega Andri Tirul selle sugulaisi olli üts ollu orava mõisan pütsepan. Toole olli üts kõrd unõn naudätü ja raha juhadõtu selle pulli põdra külä hähikesen om üts väikene niit, midä “lätte niidüs kutsutas ja siäl olli ka lätte ja olli opadu selle lätte niidü lätte mant möödä, põhja poole 60 härja ike täüt põhja poole ja siäl om raha ja kolmõ päivä seen piäd minema ja ärä otsima ja võtta veli ütten ja kest uu aigu piäd vällä kaiba miis olli humogu üles virgunu ja olli mõttõlnu et ega mull ei massa minnä otsima sest velja mull ei ole, ja ütsindä mulle kätte tedä ei saa. ja ütsinda ei tohi ka minnä kaibma üüse siäl vaelt om mõni vana kuri vahis pantu nii viisi olli miis sis asja Pooleli jätnü seeni kui aig müüdä olli sis olli tälle miilde tullu et täll om üts puul veljä, - Aga aig olli müüdä nii es massa inämb minnägi. Aga viimäde kui kivi tiid olli naatu riijast pihkva pääle tegema sis olliva kivi tii tegijäd selle raha lätte niidü pält ärä löüdnü, - mis selle mehele oll juhadõdu, sedä raha olli ollu puul mõõtu segi raha hõpõ ja vask ütte karratse anomaga olli ollu pantu nelli jalga sugavah maa seeh üttes suurõ kivi all kivi tii tegijad olliva sedä kivi üles kangudõn kangõ selle anoma külge puttunu ja olliva nakanu kaibma ja olli raha kõige karpiga vällä tullu.

H II 72, 694/7 (130) < Vastseliina khk. < Kanepi khk. - Jaan Sandra < Jakob K?nnarpuu (1905). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II
240. K?ti kahekordne ?nn
Jaanip??v? poolp?iv ol'l k?eh. Ilm ol'l s??ne vihman?, kuna mehel, kes m?tsavaht ol'l, kotoh kah ?ig?t tood es ol?. Haard p?ss?-lutu s?lg? ja l?ts m?tsa k?tm?. ?nn ol'l tim? poolt. Niipia kui ta m?tsa sisse sai, ?nn? trehvas ta uma pauguga ?te korraga kats tetre, suur? summa p??le lask?h. K?rrak?s? ao per?st n?k'k ta ?te suur? m?tus?, ?ng?s tool? ?te paugu, kes ka sinn?samma maha j?i. Kui ta t?k? maad m?tsa pite edesi ast?, n?kk ta ?te m?tsavarga m?tsah ol?vat, kel ta kirv? k?est poord, ja too si?lt m?tsast v?ll? saat. Edesi minneh n?ge ta l?bi pui?, kuis ?te korg?ba kingu p??l kats sutt puu all istus? ja ter?v?he puuh?. ?les vahis?. M?tsavaht vai k?tt l?tt tassamisi edesi. Kuiva puuossa kr?bis?s? jala all, soe n?gev? k?tti ja ei l?? siski pakku. M?tsavaht sai arvu, et sus?l pal'lo t?htsamb asi vahti om kui uma naha hoitmine, ja ta l?ts ka julg?lt sus?l? mano, kes siss ka mitte pakku es l??, kui mees jo ?kva n?ide man ol'l, nii et ta n?id jo p?ss? per?ga maha ol?ss v?inu kopsada. Soe usks? k?tti, k?tt usks? suss?, ja nii naksi naa k?ik kolm?keske puuh? ?les vahtma. Ja piagi n?k'k ka m?tsavaht paksu kuus? oss? vaeht? p??l ?tte oravat vagats?lt istvat. M?tsavaht sai arvu, et ta in?p ?ts proosta orrav ei ol?, v?t't kirv? ja naas soodakus puud maha rag'oma. Sed?maid muut ka orrav hinne mustass mehess, kes m?tsavahiga kui mees k?n?lama naas, ted? v?ega pall?ld?h: "Kulla mees, rag'okui puud maha, ma sull? inneb? too eest mid? massa!" M?tsavaht kull?-?s toost mid?gi, ragi puud ?ks kavalusi edesi, mid? soe ka m?istvat n?k'k? ja h?? meelega korg?he ?les pilli. Must mees kuus?st pall?s ?ig? hal?h?he: "Kulla mees! J?t? puu maha rag'omata! Ma juhata sul'l? hulga raha, suur? salavarandus?! J?t? puu rag'omata!" M?tsavaht j?t't ka rag'omise saisma ja k?s'se: "Noh, juhada siss, koh too suur salavarandus siss om?" Must mees ?tles: "Too om sul uma nurm? p??l, suur? tamm? all. Si?l om ?ts paat??s kulda, t??n? h?b?h?t," M?tsavaht arvas tood vanatik? pet?sess ja ta naas puud edesi rag'oma. V?ega hal?h?h? pall?l must mees: "Kulla mees, tsirgu mees, j?t? puu maha ragomalda! Ma kanna sul'l? too eest hoon?t?vve h?b?h?t, t??s? kulda, nii et sul kuninglik varandus pi?t ol?ma. J?t? puu maha rag'omata!" M?tsavahil l?ts s?? musta mehe meel?t?ste p??le t??s, ja ta ?tel puud rag'oma alost?h: "Sa olt ja j??t ?ts petj?. Petj?t ei v?i jo ki?ki usku." Ragi puu maha, ja puuga ?telisi tul'l ka vanatik? r?bin?ll? ?lev?st alla. Soe' joosi t?lle hubinalla p??le, ol'l ?nn? ?ts k??ksahus - vanatik? sulan? ol'l sus?l mokah. Tenos nilpsudi soe veel keelt ja l?tsi m?tsavahi mant minem?, kel ka n?idega in?p asja ol?-?s.
Metsavaht rutas m?tsast v?ll?, et kodo saia, si?lt lapjut v?tta ja nurm? p??lt tamm? alt raha kaibma nakada. Kui ta m?tsast v?ll? nurm? p??le tamm? mano sai, olli soe jo tamm? alt rahapaa v?ll? kaibnu, ja m?tsavaht n?k'k, et vanatik? t?t?t ol'l k?n?lnu. Siss ta veel kahits umah s??meh, et ted? mitte ello es j?t??. Ta ol?ss ted? v?inu ka v?ega rikkas tet?. M?tsavaht kaib m?l?mba rahapaa t?vveste tamm? alt v?ll? ja sai si?lt ka mitu-mitu tuhat ruublit kulda ja h?b?h?t ja sai nii v?ega rikkass mehess. Kui ta ?tsk?rd m?isahe herr? mano l?ts ja sinn? vanna v?lga masma pidi, mis ta suur? vaesus? sunnil tenn?, and ta herr?le k?ik selge kuldraha. Herr tunds? arr, et raha ?ts vana-aoline selge ja puhas kuld om, ja ta naas m?tsavahi k?est perr? n?udma, kost ta raha om saanu. M?tsavaht es saa umma rahal?vv?st in?p salada. Ta ?tel herr?le: "Ma l?tsi jaanip??v? poolp??v? jahil? ja l??se si?lt ja si?lt m?tsast suur? kuus? alt raha, kohe veelgi j?i."
Herr?kene ist? ka hob?s?l? s?lg? ja ratsut m?tsa, et si?lt ka hinele vanaolist kulda saia, Niipia kui herr m?tsa sai ja tool? kottal? sai, siss k?ras ka mahalastu kuus? alt mitusada musta meest ?les, kes herr?kese si?lsamah k?ig? hob?s?ga kokko pitsidi, n?natubakuss tei. Kavval m?tsavaht teedse tood selgehe, et vanatik?selts uma sulas? ja kaaslas? surma kellegi k?tte nuhkl?s, - selle juhat ta ka kura m?isaherr? sinn?, et kural? elol? inneb? kuri ots k?tte v?is tulla. M?tsavaht l?ts esi arr toost veerestki kavv?l? maal?, koh ta kui kunagi rikas mees suur? m?isa ost ja si?l ?nn?likult elleh uma kat?k?rds? ?nn?lise jahik??gi p??le m?tl?s, mis ted? k?rraga rikkas tek'k.
Nii teedv?' vanatik? k?ik? rahha, mia kohki maa all k?k?ssih om. Vana inemise ?ks ?tlese: "In?mb rahha om maa all kui maa p??l."

H II 72, 745 (2) < Vastseliina khk - Jaan Sandra < Peeter Org (1905)
Halli-t?best.
Vanast oll ?ts t?trik halli p?d?mah ja kolmadat aastakka. K?ik maailma roho olli arr juodu, a api ol?-?s kostki saanu. Viim?te opas ?ts h?? hing: korja ?tsa puu noor? lehe k?iki nuori kassaga kokko, havvuda arr, ja pano veidikese Maarjaeij? ka sisse - juo tuod, sis saa abi. T?trik, Ann Org, Haaanist (R?uge khk) peri n?kk jall ummi silmiga, et hall tull ja kussi leheleeme sisse, niigu labisi ?nn?. K??l sunniti t?ist juoma, a kost tuod s?? ?ig? juvva v?tt, ku halli prohkus sisse kussi. Ol?vat vana vaim naist?rahvas olnu. Per?st opati: Korja pangi t?vve ossa vedelat lehm? sitta, ja las? seeni kohki v?l? p??l olla, kooni sitasitka sisse korjus?, sis las? tuo liem l?bi pienikese s?gla, kost p?del?per?line lip? saa tuod juo, sis kaos hallit?bi mant. Halli p?d?ja tekk ka nii ja j?i t?est? s??nest p?del?t virtsa, mink p??le hirmus hall ted? maha j?tt.

H II 72, 774/5 < Vastseliina khk - Jaan Sandra < Miekse Saavo (1905)
Veel k?rd halli t?best (s?na s?nalt Setu vele jutustus).
Mu kadonu s?sar, Pelsi Mutro (kes ka "Setu laulude" raamatus nimetatud on) p?ssi ?tesa n?dalit halli. A teist rohitsi k??ga, mia ?nn? opati, arr vali s?l? takast, n?gem?t?lt k?lm? viega, arr lasi n?gem?t?lt p?ss?ga, et ?ks halli p?d?jat heid?t?. Kae noh, k?n?ldi, et siis l??va hall mant, ku inemine kangehe heid?s. Mid?gi avita-as ?tski. ?tsk?rdki mahi t??se raip? naha sisse, saadi m?tsa. Oll t??n? h?? jao aigu, ol??s halli nigu ol?mahki, Per?st l?ts uma pini m?tsa, naas t?ist ?mbrets??ri nuhutl?ma, s?sar ?tel: "Krants, mid? sa no sija otsist?" Si?lsamah oll hall po???l, Krantsi ol?-?s kohki. V?tt?? mait l?ts pini n?ol m?tsa perr?. Ka sis opati: viige Petserehe, si?l arstitas t??n? arr. Vei kah, Jumalall? teno, si?l tetti terves k?lh.A si?l anti t?lle ka arr k?ik roho, peeti k?ik krutska man, taha as ?testgi as?st api saija. Mid?s si?l no? T?bi oll vanas l?nn?. K?n?ldi ?ks: ki? kuus n?d?lit arr om, ja siis hall mant l??-?i, tuod om raade mant arr v??ruta. Ka sis Petserih saa-as t??s?st in?p muido ki? v?itu, kui panti t?bin? p?rmandu p??le pik?le, laot?di sinn? r?ivas p??le; nii panti sinn? pini kassiga mano s??m?, kes kang?he purel?ma naksi. Kui pini kassiga p?? puol pur?li, tagosi halli-t?bi jalgu pool?, kui jalgu puol pur?li tagosi p?? pool?. Nii k?ve vana vaehtavaline, vuori kolnelli p??st jalgu, jalost p??h?, kooni mant att tagosi. Tuo ?ks oll k?lh ?ts vana tik? t?bi muud mid?gi.

H II 74, 408/9 (4) < Vastseliina khk - O. Jõgeva < N. Jõgeva (1905)
Tuhka sisse.
Ütskõrd lei lindva peremehe lehmä läbi. Peremiis läts nõija mano api küsüma. Nõid ütel: "Mine kodo, otsi lauda ussõ alt sita seest. Kuu sa säält midägi lövvät, sis vii uma lähemätse maa piirikivi pääle, paloda kolme kadaja halo pääl ärr ja tuhk tuu kodo. Ku kiäki su käest midägi küsus, sis anna ütteh tuu tuhaga. Peremiis läts kodo, otsõ lauda ussõ alt ja löüse säält veritse tsia südäme. Peremiis võtt lapju, vei süäme piirikivi pääle ja palot kolme kadaja puu halo pääl ärr. Tuha tõi peremiis kodo.
Tõsõõl pääväl tull lähemäne peremehe poolõ ja pallõõl hindäle mõhõ täüt jahu. Peremiis, kes lindva sai, ande mõhõ tävve jahu ja pande tuhka jahu sisse. Lähemäne võtt jahu kõõ tuhaga ja läts ärr kodo. Peräst sai tiidä, et lindva saatjat peremiist lindva läbi lei.

H II 74, 409 (5) < Vastseliina khk - O. Jõgeva (1905)
Lindva pudro paah.
Ütskõrd olle peremiis põllu pääl tüüh. Pernaanõ küte tälle suurma putrõ. Küte pudro köögih ärr, kutsõ hindäle karüst appi pata mõskma. Naanu pata mõskma ja üts väikene asi linnas üle pernaase ola paa mõskmitse sisse. Paa mõskme naanu kiimä ja üle paa veere vällä tulõma. Pernaanõ ande paa mõskmõ põrsile. Nuu põrsa kes (putrõ) paa mõskmit seiva, lõppiva ärr. Sis sai pernaanõ arvu, et lindva lei põrsa läbi.

H II 74, 627/9 (2) < Vastseliina khk - Jaan Sandra < Peeter Sõnn (1906)
Käkmine halli iest.
Mie esä elli Veriora vallah, Räpina kihlkunnah katskümment aastakka mõtsa vahih, koh meil luba oll tõrvaahjo tetä, siäl mõtsa kannast tõrva utta, mink päält õigõ hüägi teenistüs oll. Aho tävvest tõrvast saimi õks katstõiskümme, ehk ka viistõiskümme ruublit. Aga kannu nüdse tõrvahost pidime mõisahe viimä.
Ütskõrd ollimõ uma vanõmba vele Juhaniga nii sama tõrvaaho man, tõrvantmah, peris päivä aol, sis naas üts tundmalda mehe helü, madalikust pedästikukõsõst hõikma: "Juha! Juhan! Juhan!" juhan oll õks vanemb ja targõmb, sai arvu, kiä hõikaja oll, ja ütel tõõsõlõ: "Lakumo õigõ perst."
Tõõsõl pääväl oll kah hallikõnõ man, ja Juhan sõit tõõsõga, niigu ratsala hobosõga, tuhat neljä, nii et säng pistü karõl, koh pääl ta põssi. Ilm opas imäle: "Matkõ no timä lauta sita sisse, ja laskõ siäl päivä kolm neli olla, küll sis lät hall majast arr, ku näge et pois kohegi hinne arr om käknü." Kadonu esä sääd lauta sita sisse hüäasõmõ ja Juhan läts sinnä sisse kui mändsehe süvvä, kardokka hauda. Tühjägi saaas õks tuost kah. Tõõsõl pääväl oll hall mehekese üles löüdnü, aj oll jalki umma muodu man.
Sis opati jalki ilma tarku puolt: "Käkke timä tõrvaahjo, siält ummõhtõgi tijä-äs tikõ hall tedä üles otsi." Juhan panti tõrva ahjo, kohe tälle kah, niigu mändsele haudjalõ kanalõ, valmis süök ja juok mano panti. Ilma oppusõ perrä pidi timä siäl ütesä üöd päivä olõm. Ku tuo ao seeh hall tedä üles lövvä-äi, sis lät ta siält arr kohegi muijalõ.
Tõrva aho suu oli kah kõrda pite kinni pantu, niigu tõrva uttimise aigugi, ja hall ullikõnõ lövväkis tõsit üles. Juhan elli siäl ütesä üöd päivä ütsindä mõtsah, tõrvaahoh kui igävedse üö seeh. Kadona imä laks tõõsel ka viel kümnendä üöpäävä tõrvaahoh olla. Sis viel lask ta timä siält vällä. Kuri hall oll tuo ao seeh umma tied lännü. Kaeh miä sai, ku hallilõ perst lakatõdi. Paremb olõs, ku timä tälle tõpralõ sõnnagi lausunu-us. Sis oln täll timäga määnestgi teelat.
Vanast, kuna piä kõik inemise halli sõidi, oll tuost viel hüä, et sis nuo suurõ' rehe ahjo olli. Mõnigi kõrd oll üteh ahoh kolm, nelli halli sõitjat kuoh, kes kõik kangõ külmä värinä iest lämmähe, ehk paremb üldä: palavahe tükke. Üldäs õks nii: "Selle oll vanast pallo halli sõitijt et sis kellgi villatsit püksõ olõ-õs." A kuis sis naisterahvas kah halli sõidi, ja no inäp kiäki tuod tõpõ põõ-õi? Olli jo vanast, kui ka no kõik talo naase ilma pükselda.

H II 74, 629/30 (3) < Vastseliina khk - Jaan Sandra < Peeter Sõnn (1906)
Halli-tõbõ põhjusõ.
Halli tõbi tull vanalaiga katõst asast; külmäst ja näläst. Mille, misa arvat? Mõisalõ tull ega talo päält hulk puid rako ja tuo kõik kirvõstõga, mis inemidse õdaguni nii ärr väsüt, et ta jalga jala ette jovva-as panda. Siäl timä vaihõl higosi ja jaahtu. Nii võidsõ puol halli tõpõ siält tulla. Tõõnõ puol tõpõ tull suurõst näläst. Keväjädsel al olõ-õs kellgi inäp leevä raasa majah, et tuod roho iestgi võtta olõsi. Kui viel mõni ting raha kost saadi kah, sis tuod hoijõti keväjädse kala tuomise jaos, minka suvõl eleti ja tüöd tetti. Maja perremies läts randa, tõi siält kats, kolm, ehk ka nelli vakka kallu - niigu kinki'gi rahaline joud kand - nuo kuivati arr väläh nööri küleh, kohe naa kõik silmist läbi, rippu olli säetü. Siält näid sis keedeti ja küdseti, kui kuijonuisi suhkarit, mis leevaä asõnd täüt. Pääle serbätüses oll vetel ja makõ rüäpudrokõnõ - siäl oll tuo kallis jüvä ni kõik, minka inemisekese elämä pidi. Mõnõ teil jäll vaka katõ kolmõ kaupa tinte rannast, küdsi siält piirakit, kui viel mõni mõõdu osa aganitsi jahukõisi majahjohtu olõvat. Suur ma teräkest olõ-õs majah - suvõ jaos - inäp olõmahki. Ja tuo oll jo rikas mies, kellel Talsipühini kardokit süvvä sai.
Nii piinas nälg kõõlt puolt inemisi, tekk näid liiga nõrgas, ja latsõpõlvõ lähki, nii et noist ka pallo halli sõidi.
Sääne oll tuo asi ja olõk, kost kõik vana ao halli tõbõ tulli. Naksi paremba ao tulõma, sai rahvas süönümbäs, sis kattõ halli sõidu ja muu sändse sohi haigusõ.

H III 15, 637/8 (4) < Vastseliina khk - J. U. (1879)
Kost vanasõnna "kiisla naha all om hall" saanu.
Ütskõrd küns üts mees võssu veeren ja kuuld katte halli võssun kõnelevat. Edimene ütel: "Kohe sa tulevas ajastagas läht?" Tõine ütel, et ta üte mõisa preili pääle läävät ja küsse: "Kohes sa läht?" Edimene ütel: "Ma lähha ta mehe pääle, keä võssu veeren künd." Tõine ütel: "Kost sa taale mehele sälga saat, ta om jo suur mees?" Edimene üttel: "Kui ta kodu lõunale lät, siis andas tälle kiislat süa, mina lähha sina kiisla naha alla, kui ta luhitsaga kiislat võtt, sis lähha ma luhitsade, kui ta luhitsa suumanu pand, sis karga ma luhhitsast tälle sälga!" Tõine kit seda nõu hääs ja ütel: "Ajastaga perrast tullemi jäll sia juttu ajama." Kui mees kodu läts, sis anti kül tälle kiislat süa ja et ta nüüd tees, et hall kiisla naha all om, võtt ta torupilli, riib kiislanaha sina sisse ja pand sis parsile. Nüüd kuuldi egä päiv torupilli torre parsil jörrisevat, ent mehel es olle midägi vika. Kui ajastaig otsa sai, sis lats mees jälle sinna võssuveerde, kon minevs ajastaga halli olli kõnnelnu ja kuuld neid nüüd ni kõnnelevat. Üts ütel: "Minnu kuivati parsil ja es anda sugugi süa, kui ma raputama naksi, sis hakas röökma.