EESTI RAHVAMUUSIKA
Taive Särg,
Koidu Ilmjärv
2009
SISSEJUHATUS
Käesolev raamat esitab põgusa ülevaate eestlaste rahvamuusikast ajal, mil maarahvas valdavalt põllu- ja karjapidajatena veel külades elas. Selle muusika pealtnäha tagasihoidlikes väljendusvahendites peitub eneseväljenduse viise, mida on kasutanud teisedki loodusrahvad. Ehk kannab rahvamuusika endas jälge muistse eestlase oskusest elada kooskõlas haldjatest asustatud loodusega, leida kannatlikkust igapäevaseks tööks ning suhelda tasakaalukalt oma kaaslaste ja veidi salapäraseks jääva esivanemate ilmaga. Võib-olla vajatakse taolisi võimalusi mõnikord ka meie ajal?
Eesti vanema rahvamuusika helikeel võib tänase inimese kõrvale tunduda harjumatuna, eriti kui see kõlab kontserdisaalis – sest see muusika polegi niisuguse olukorra jaoks loodud. Rahvalaul polnudki kuulamiseks, vaid kaasalaulmiseks. See pakkus võimalusi erisuguste meeleolude ja sündmuste puhul täiel rinnal hõisata, kogu südamest halada, sõnajõuga manada või laulu saatel rütmiliselt ringis sammudes ühtekuuluvust tunnetada. Pillimuusika hõlmas karjapasuna tuututused küngaste vahel, lõbusad või unelevad kandlehelid aidatrepil, torupilli kaasakiskuva, läbitungiva hääle kirmasel. Laul või pillilugu on omal kohal, kui see täidab selle kasutajate vajadused – ning arvestades maailma kultuuride mitmekesisust, ei tarvitse olla niisugust muusikat, mis tunduks ühtviisi heana kõikide meelest.
Vanema rahvamuusika paremaks mõistmiseks tuleks tutvuda ka selle
pärimuse kandjate eluviisiga: talupoegliku elu tavade, mõtteviisi ja
uskumustega. Seepärast on siinses õpikus suhteliselt palju tähelepanu pööratud
mitte ainult muusikale, vaid ka selle kasutamise olukordadele. Näiteks küllalt
monotoonse meloodia iseloom on paremini mõistetav, kui teame, et seda kasutati
lapse uinutamiseks hällis; kiigelaulude omapärane tämber aga viitab vajadusele,
et hääl pidi väljas (ilma mikrofonita!) kõlama kaugele.
Eesti rahvamuusika all mõeldakse sageli ainult vanemat, ajaloolist rahvamuusikat. Kuid mitte ainult minevikus, vaid igal ajastul on oma rahvamuusika; see kõigile kasutajarühma liikmetele tuttav, lähedane muusika, mis moodustab loomuliku – ja sageli mõnevõrra märkamatu – osa elust. Rahvamuusika on kooskõlas inimlike toimingute, vajaduste, võimaluste ja harjumustega, selle muusika kaudu saab end väljendada igaüks – kui tahab.
Rahvamuusika on tänapäeval populaar- ja kunstmuusika kõrval üks
muusikaliikidest. Ka inimestel, kes pole elukutselised muusikud, on välja
kujunenud teatud võimalused muusika tegemiseks: ühised peod, väljasõidud,
folkloorifestivalid, aga ka üksiolek looduses või kodus. Niisugustes
olukordades täidavad inimesed sageli oma esmase vajaduse muusika järele – ja
sedagi võib pidada tänapäeva rahvamuusikaks.
EESTI
RAHVAMUUSIKA
Võrreldes eestlaste pika ajalooga on meie
tänapäevane kirjalik ja virtuaalne kultuur uued nähtused. Vanasti levisid
teadmised, laulud ja lood suuliste pärimuste kujul. Pikaajalise arengu jooksul
kujunes välja omapärane, kohaliku eluviisi ja keelega tihedalt seotud talupoeglik
pärimuskultuur.
Pärimused ei ole kadunud tänapäevalgi: igas
inimrühmas on oma tavad, laulud ja jutud. Inimeste elu ja tegevusega läbi
põimunud traditsiooniline mõttemaailm ja vaimulooming on nende folkloor. Kuid
meie aja pärimustes on raskem leida rahvuslikku omapära, sest eelkõige meedia
mõjul ilmub eri rahvaste kultuuridesse sarnaseid jooni. Ka tänapäeva eestlaste
rahvamuusika on küllalt kirju – seal leidub nii regilaule, saksapäraseid viise
kui lääne poplugusid. Kui tahetakse leida kas oma hinge jaoks või teistele
näitamiseks midagi eripärast, pöördutakse sageli mineviku pärandi poole.
Folkloor ehk rahvaluule on
kultuuriliselt kokkukuuluva rühma vaimne pärimus.
Sõna folkloor
võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk
rahvas, lore
teadmine, tarkus).
Rühm tähistab inimeste
hulka, keda seob mingi ühine tunnus, – näiteks rahvus (soomlased), elukoht
(hiidlased), elukutse (õpetajad) vm.
Pärimuse all mõeldakse inimeste
suhtlemise kaudu järjepidevalt edasi kanduvaid teadmisi, uskumusi, kogemusi ja
oskusi ning nende avaldumist vaimses loomingus (muusika, jutud, anekdoodid
jms), kõnepruugis (kõnekäänud, killud) ja tegevuses (mängud, kombed, pühad).
Folklooris on inimeste traditsiooniline mõttemaailm ja vaimulooming tihedalt
läbi põimunud nende elu ja tegevusega (nt uskumusega võivad seostuda kombed,
muusika, toidud jm). Rahvaluule levis vanasti suuliselt, tänapäeval kandub see
edasi ka kirjalikult, samuti meedia, helikandjate ja arvutivõrgu kaudu.
Rahvaluule alla ei kuulu
professionaalne kunst, teadus ega religioon, mida teevad vastava eriala
hariduse ja elukutsega isikud. Rahvaluulel ja professionaalsel kultuuril leidub
aga oma kokkupuutepunkte ja üleminekualasid. Ka akadeemilise muusikalise
hariduseta inimene võib saada elukutseliseks muusikuks (eriti levimuusikas) või
selgeks õppida professionaalsete heliloojate teoseid.
Rahvaluule on oma
(pärimus)rühma maailmapildi kajastaja ning kujundaja. See kasvab välja ajajärgu
eluolust ja levib nii ajas (ühelt sugupõlvelt teisele) kui ruumis (ühest kohast
teise). Elukeskkonna muutumine põhjustab muutusi ka rahvaloomingus.
Rahvalooming on ühtaegu nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline. Rahvad elavad
kultuurilises kokkupuutes, mistõttu pärimuses esineb laene ja mõjutusi.
20. sajandi uuemas rahvaluuleteaduses käsitletakse
rahvast ja rahvamuusikat avaralt – see on erinevate inimrühmade muusika, mis
on seotud kogu elukorralduse ja inimeste suhtlusvõimalustega (suuline,
kirjalik, meedia, arvutivõrk).
EESTI RAHVAMUUSIKA
Võrreldes eestlaste pika ajalooga on meie tänapäevane kirjalik ja
virtuaalne kultuur uued nähtused. Vanasti levisid teadmised, laulud ja lood suuliste
pärimuste kujul. Eestlaste esivanemad elasid enne 19. sajandit üsna omaette,
naabruses elavatest rahvastest ja linnakultuurist suhteliselt mõjutamata,
seetõttu neil kujunes välja omapärane, kohaliku eluviisi ja keelega tihedalt
seotud talupoeglik pärimuskultuur.
Pärimused ei ole tänapäevalgi kadunud: igas inimrühmas on oma tavad,
laulud ja jutud, mis sõltuvad ajast ja kohast. Inimeste elu ja tegevusega läbi
põimunud traditsiooniline vaimuilm ja -looming on nende folkloor. Kuid meie aja pärimustes on raskem leida rahvuslikku
omapära, sest eelkõige meedia vahenduse tõttu ilmub eri rahvaste kultuuridesse sarnaseid jooni. Ka tänapäeva
eestlaste rahvamuusika on küllalt kirju – seal leidub nii regilaule, saksapäraseid
viise kui lääne poplugusid. Kui tahetakse leida kas oma hingele või teistele
näitamiseks midagi eripärast, pöördutakse sageli mineviku pärimuste poole.
Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma vaimne pärimus.
Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele
inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore
teadmine, tarkus).
Rühm tähistab inimeste hulka,
keda seob mingi ühine tunnus, - näiteks rahvus (soomlased), elukoht
(hiidlased), elukutse (õpetajad) vm.
Pärimuse all mõeldakse järjepidevat,, inimeste suhtlemise kaudu järjepidevalt edasi
kanduvaid vaimset kultuuri. Pärimuse
hulka kuuluvad teadmisied, uskumusied, ja kogemusied ja oskusi ning nende avaldumistne vaimses
loomingus (muusika, jutud, anekdoodid jms), kõnepruugis (kõnekäänud, killud) ja
tegevuses (mängud, kombed, pühad). Folklooris on inimeste traditsiooniline
vaimuilm ja -looming tihedalt läbi põimunud nende elu ja tegevusega (nt
uskumusega võivad seostuda kombed, muusika, toidud jm). Rahvaluule levis vanasti suuliselt,. tänapäeval see kandub edasi ka
kirjalikult, samuti televisiooni, raadio, helikandjate ja arvutivõrgu kaudu.
Rahvaluule alla ei
kuulu professionaalne kunst, teadus ega religioon, mida teevad vastava eriala
hariduse ja elukutsega isikud. Rahvaluulel ja professionaalsel kultuuril leidub
aga oma kokkupuutepunkte ja üleminekualasid. Ka aAkadeemilise muusikalise
hariduseta inimene võib saada elukutseliseks muusikuks (eriti levimuusikas) või
selgeks õppida professionaalsete heliloojate teoseid – niisamuti võib elukutseline muusika vabal ajal teha
rahvamuusikat..
Rahvaluule on oma
(pärimus)rühma maailmapildi kajastaja ning kujundaja. See kasvab välja ajajärgu eluolust ja levib nii ajas
(ühelt sugupõlvelt teisele) kui ruumis (ühest kohast teise). Elukeskkonna
muutumine põhjustab muutusi ka rahvaloomingus. Rahvalooming on ühtaegu nii
rahvuslik kui ka rahvusvaheline. Rahvad elavad kultuurilises kokkupuutes,
mistõttu pärimuses esineb laene ja mõjutusi.
20. sajandi uuemas rahvaluuleteaduses käsitletakse rahvast ja
rahvamuusikat avaramalt – see on erinevate inimrühmade muusika,
mis on seotud kogu elukorralduse ja inimeste suhtlusvõimalustega (suuline,
kirjalik, meedia, arvutivõrk).
2. Rahvamuusika
Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, sellega on tihedalt seotud tants.
2.1. Rahvamuusika
tekkimine ja levik
Muusika
on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud
rahvamuusikat ega muid muusikaliike, vaid nimetati neid lihtsalt ‘muusikaks’. Ka mMaailma kõige
looduslähedasematel rahvastelgi
on on oma
muusika, mis inimeste pealtnäha lihtsast eluviisist hoolimata võib olla küllalt
keerukas.
Arvatakse, et
muusika aitab inimestel paremini toime tulla looduses ja omavahelises
suhtlemises. Vanem rahvamuusika oli enamasti seotud mingi kindla tegevuse või konkreetse
eesmärgiga, seda esitati haruharva tooli peal istuvatele inimestele
kuulamiseks. Usuti ka, et muusikal on maagiline vägi mõjutada
inimesi, asju ja nähtusi nii siin- kui teispoolses maailmas.
Meil kasutatav
sõna muusika on pärit
Vanast Kreekast (musike) ning tähistas
seal muusade kunsti, kus olid ühendatud nii sõnakunst (laul), pillimuusika kui
ka tants. See muusika õpiti tavaliselt selgeks nootide abita.Euroopas on üÜsna ammu on vahet
tehtud elanike erinevate rühmade
laulude vahel (rüütlilaulud, villanellad jm),
pannes tähele ka lihtsama rahva hulgas levinud laule (nt ladinakeelse
nimetusega carmen vulgare). Tänapäeval võiks kogu nimetada
rahvamuusikaks kogu Euroopa
ilmalikku muusikat, mis tekkis ja levis
ilma noodikirja vahenduseta. Tänapäeval sobiks kogu vanem muusika rahvamuusika mõiste alla.
Rahvamuusikat hakati
Euroopas teadlikult eristama (“rahvamuusika avastati”) 18.–19. sajandil tänu
sellele, et rahvamuusika oli piisavalt eraldunud ja selles hakati nägema
omaette väärtust. Kõrgklassil oli 18.–19. sajandil välja kujunenud oma
professionaalne muusika. Linnades elavad haritlased mõtlesid rahvamuusika all
maarahva suulises pärimuses levinud vanemat muusikat, millel ilmnes ka
rahvuslik omapära. Arvati, et pärimuses on säilinud mälestusi endistest
aegadest, mil inimesed elasid loodusega suuremas kooskõlas, olid tundelisema ja
õilsama loomuga ning nende keel oli laulev ja luuleline. Neist väärtustest
püüdsid haritlased osa saada rahvaluulet kogudes, uurides ja jäljendades.
Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud. Rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika, kuid rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea tundmatuseni muutuda.
Rahva
Mmuusikat luuakse,
muudetakse ja kohandatakse olukorra vajaduste kohaselt. , rRahvalauludel ega
-pillilugudel ei ole harilikult kindlaks määratud kohustuslikku kuju.
Pärimusrühma liikmetel on varasemate kogemuste põhjal tekkinud ettekujutus
sellest, missugune peaks olema mingi olukorra juurde kuuluv muusika.
Rahvalaulik või pillimees loob oma mälu, isikupärase loomisvõime ja kuulajate
ootuste põhjal muusika iga kord uuesti. Sealjuures on tal teatav vabadus seda
muuta ja ümber
luuaümber teha
ehk varieerida.
Muutmise tõttu ei kõla pillilood ega laulud rahvamuusikas ühesugustena, vaid nendest tekivad erinevad variandid. Usutav on, et väga tähtsaid teadmisi või maagilise sisuga tekste on püütud põlvest põlve edasi anda muutumatul kujul. Seepärast peetakse rituaalidega seotud muusikat suhteliselt püsivaks.
2.2. Eesti rahvamuusika
Eesti rahvamuusika all mõeldakse tavaliselt eestlaste vanemat rahvamuusikat, mis toob selgemini esile kultuurilise eripära. Seda osa eesti rahvamuusikast tutvustataksegi käesolevas õpikus.
Tänapäeval on eesti vanem rahvamuusika elavas pärimuses säilinud vaid üksikutel äärealadel: Setus ja Kihnus. Eesti vanem rahvamuusika oli tänapäeva muusikaga võrreldes erinev süsteem. Muutunud on inimeste eluviis kombed, muutunud on ka muusika kõla, vorm, esitamise olukorrad jm.
Nõnda kõlasid pulmades omal ajal itkud, rituaalsed pulmalaulud ja loitsud, mille saatel pruut viidi isakodust peiukoju ja tanutati. Tantsuks mängis valjuhäälne torupill. Tänapäeval registreeritakse abielu Mendelssohni pulmamarsi saatel, pulmapeol mängib mõni nüüdisaegne tantsubänd või parema puudusel muusikamasin. Muistseid pulmaitke ja -laule võib aga minna kuulama folkloorirühma kontserdile.
Viimasel
ajal on käibele tulnud väljend pärimusmuusika,
mille all mõeldakse Eestis tavaliselt vanemat rahvamuusikat ja selle tänapäevaseid professionaalseid uusesitusi tänapäeval, rõhutades
muusika seost muistse kultuuripärandiga ning esinejate ja kuulajate kuuluvust
ühtsesse pärimusrühma. Teaduslikus kõnepruugis tähistab pärimusmuusika
looduslähedase eluviisiga, enamasti etniliselt piiritletud inimrühma muusikat,
mis õpitakse peamiselt elavast traditsioonist vahetu kogemuse kaudu.
Eesti jaguneb folkloori seisukohalt kaheks peamiseks piirkonnaks: Lõuna-Eestiks ja Põhja-Eestiks (sealhulgas eristub osaliselt Lääne-Eesti). Lõuna-Eestis on rohkem sarnasusi lätlastega, Põhja-Eestis soomlaste, rootslaste ja vadjalastega; mõlemas piirkonnas on ühisjooni idaslaavi rahvakultuuriga.
Eesti rahvalaulude seas
on erineva vanuse ja otstarbega laululiike. Vanemad laulud on sageli seotud
rituaalidega, kus taotletakse head ja/või tõrjutakse halba. Ent rahvalaul võib
olla ka lihtsalt ajaviide, meelelahutus. Laulu otstarve võib olla aja jooksul
muutunud, näiteks võisid maagilistest toimingutest saada lastemängud.
Tänapäeval on rohkem esile tõusnud laulude esteetiline külg, neid esitatakse
lihtsalt kuulamiseks-vaatamiseks. Kui laul kaotab aga igasuguse otstarbe, siis
kaob ta peagi ka ise.
Eesti rahvalaulu võib ajalooliselt
jagada kaheks suureks osakskihistuseks: vanemaks ja uuemaks
rahvalauluks. 19. sajandil ja 20. sajandi algul olid mõlemad kihistused
kõrvuti käibel.
·varane vokaalmuusika
·regivärsiline rahvalaul
·siirdevormiline laul
2) Uuem rahvalaul
·lõppriimiline salmilaul
3.1. Vanem rahvalaul
1. Varasedne vokaalžanridmuusika kujutavadb
endast vanimaid teadaolevaid laule (laulutaolisi häälitsusi), mille päritolu
jääb aegade hämarusse, võib-olla muusika tekkimise piirimaile. Suuremalt jaolt
taandus see laulude kihistus 19. sajandi lõpuks, kuid mõneti püsib siiani,
näiteks lastelaulude ja -lugemistena (hüpitusedmängitused, arstimissõnad vms lihtsad vormid). .
2. Regivärsiline laul ehk regilaul
moodustab keskse ja omapärase osa eesti rahvalaulust. Lisaks algriimile ja parallelismile on sellel
eriline värsimõõt. Regilaul kui laulustiil on omane peaaegu kõigile
läänemeresoome rahvastele ning tekkis arvatavasti u 2000 aastat tagasi Soome
lahte ümbritsenud hõimudel. Seetõttu esineb regilauludes arhailist mõtteviisi,
vanaaegseid pikki sõnavorme ja omapärast helikeelt. Regilaul taandus Eestis
üldiselt 19. sajandi jooksul,
kuid.
Mmõnes piirkonnas (Kihnu,
Setumaa) on see käibel veel tänapäevani.
3. Siirdevormilised laulud esindavad
regilaulutraditsiooni üleminekut uuemale riimilisele laulule, neis on vanemate
laulude tunnused segunenud uuematega.
Esimene terviklik rahvalaul
ilmus trükis Christian Kelchi (1657–1710) kroonikas
“Liefländische Historia” (1695).
Jörru! Jörru! Jooks Ma tullen?
Erra tulle Ellaken.
Miks ep ella eile tulnut?
Eile ollin Ella üxinesse
Nüht ollen Wirbi wiekesse
Tulle Home Homikulla,
Sies ollen Jelle üxinesse
Karkotella Kaste Ella
Siuka Sittika Willula
Siess ollen Walmis Wainijull,
Kaunis karja Satemalle.
3.2. Uuem rahvalaul
Uuem
rahvalaul on lõppriimiline salmilaul, mis hakkas Eestis levima 18. sajandil
eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema
rahvalaulu sisu ja elukäsitlus sobisid muutuva maailmaga, värsiehitus oli
kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega. Ka
enamik tänapäeval tekkivatest rahvalauludest kuulub uuemate riimiliste laulude
kihistusse.
Eesti vanimas muusikakihistuses on nähtusi, mis asuvad ühelt poolt laulu, teiselt poolt kõne, loodushäälte, nutu vm helide piirimail. Paljud neist laululiikidest (hüüded, loitsud, itkud jm) on tuntud eri rahvastel üsna sarnasel kujul.
Suurem osa vanemast vokaalmuusikast on olnud otseselt seotud mingi tegevusega ning selle liigitus ja stiilitunnused sõltuvad kasutamise otstarbest.
Hüüete abil peeti
eelkõige sidet: perenaiste hüüded karjastele, häälitsused loomade kutsumiseks
ja tõrjumiseks, karjaste ja marjuliste vastastikused huiked, jahimeeste
signaalhõiked jm.
Rütmi
koordineerivate hüüete saatel lasti laeva vette, parvetati palke, tõsteti
raskusi jne.
NOOT NR 1. “LAEVA VETTELASKMINE”
Omaette alaliigi
moodustavad rituaalsed hüüded, näiteks pulmahõisked, millel võis kunagi olla
maagiline, kurje jõude peletav eesmärk.
NOOT NR 2. “ÕISSA PULMAD”
4.2. Helletused
Helletused (ka õlletused, aetused, õetused) on pikemalt
välja arendatud karjasehõiked, mida huilati kas täiesti ilma sõnadeta, näiteks
mõnel vokaalil (a, u), või lauldi eriliste hüüdsõnadega (helle, ella, õlle, alleaa, õe). Mulgi-,
Tartu- ja Võrumaal kujunesid välja üsna kindla vormiga helletused, mis
sisaldasid ka karjasepillide meloodiate elemente.
Helletati
ajaviiteks üksi olles ja sidepidamiseks teiste karjastega. Kõige rohkem
helletati hommikul ja õhtul, mil hääl kostis selge õhu tõttu kaugemale. Hästi
kostis hääl ka siis, kui maa oli mägine või kõrval oli mets. Sageli kujundas
iga karjane omapärase huike või helletuse, et teistel oleks juba esituslaadist
ja viisist tunda, kellega on tegemist.
Loodushäälte täpsel
jäljendamisel on olnud tähtis ülesanne: peibutada ligemale jahiloomi ja -linde.
Lindude-loomade hääli võis teha ka lõbu pärast. Eestis on hästi tuntud
linnulaulud, kus matkitakse linnu häälitsust nii häälikuliselt kui ka
intonatsiooniga. Sel juhul on täpsest kõlast olulisem nutikus ja huumorimeel
loodushäälte kõla ja sisu edasiandmisel.
NOOT NR 3. “ÖÖBIKU LAUL”
Looduskõnelused on
loomade, lindude, ent ka erinevate esemete – vokkide, vankrite, kirikukellade –
“vestlused”, mida esitades taotleti kõlaefekti. Järgmises näites on imiteeritud
Häädemeestel asunud kahe kiriku (vene õigeusu ja luteri usu kiriku) kellade
kõla.
NOOT NR 4. “KIRIKUKELLAD”
Muinasjutte
jutustades esitati tegelaste kõne mõnikord lauldes. Asjaosalised on enamasti
loomad-linnud, kes käituvad inimestena, mõnikord ka (nt linnuks) moondunud inimesed.
Eestis on lauludega muinasjutud säilinud Setumaal.
Loitsude hulka
kuuluvad mitmesugused sõnumised
·
loodusjõudude või loomade mõjutamiseks (vihma-, päikese-, tuule- ja
pikseloitsud, noore kuu teretamine, tulesõnad, hundi- ja ussisõnad);
· inimese mõjutamiseks
(kohtusõnad, sõnad kurja silma vastu, õnne- ja tervisesoovimissõnad,
saunasõnad, sajatused jne);
NOOT NR 5. “AITUMA SAUNAKÜTJALE”
·
töö edendamiseks (tulesüütamis-, õlle- ja võitegemissõnad, lüpsi- ja
põllusõnad, karja-, jahi- ja kala- jms õnne taotlevad loitsud);
· arstimissõnad
mitmesuguste haiguste puhuks.
NOOT NR 6. “HARAKALE HAIGUS”
Loitse esitati
poolsosinal pomisedes, poollauldes-poolkõneldes või hõigates. Loeti tavaliselt
küllalt kindlas rütmis, mõnikord lõpu poole tempo kiirenes. Osa
loitsudest on ilmselt muutunud regilauludeks, loitsude jälgi sisaldavad
mõningad kodutööde laulud (lehmalüpsi- ja võitegemissõnad), kalendrilaulud
(kiige-, jaani-, vastlalaulud) või vähemalt nende maagilise sisuga algussõnad.
Itk tähendab eelkõige surmaga, ent ka oluliste elumuutustega (abiellumise või sõttaminekuga) seotud nutulaule. Itkemine aitab inimestel kohaneda uue olukorraga. Itkude meloodia meenutab erutatud kõnet ja halisemist. Esitus on seotud hingamistsükliga: enne uue rea alustamist hingatakse sisse ja meloodia tõuseb (rea algupoolel või keskel), seejärel jääb õhku vähemaks ja helikõrgus rea lõpul langeb. Rea lõpus võivad väljahingamisega kaasneda nuuksed.
Surnuitkud on seotud usuga hauatagusesse ellu, neis kõneldakse lahkunu hingega. Kesksel kohal on kurbust väljendavad hüüded ja küsimused (“Miks surid?”, “Miks läksid?” jne). Arvati, et itkemine aitab lahkunu hinge tema teekonnal uude asupaika. Tähtis oli kinnitada ka lahkunule oma head suhtumist, sest uskumuste kohaselt mõjutasid kadunud sugulaste hinged maapealsete inimeste elu. Mahajääjad said itkemise abil väljendada oma kurbust. Tavaliselt itkesid asjaosalised ise, kuid vajadust mööda tekkisid ka n-ö kutselised itkejad. Kui välja arvata üksikud meeste surnuitkud, siis itkesid üldiselt naised.
Surnuitku esitati üksi. Selle värsiehitus ja viisikuju on üsna varieeruvad, sest üksi itkejal oli küllaltki suur vabadus teksti loomisel, ta ei pidanud arvestama kooriga. Erandjuhtudel esitati ka surnuitke kooriga, näiteks kui sõbratarid itkesid vallalist neiut, tütred ema vms.
Mõrsjaitkud tähistavad mõrsja seisundi muutust ehk “sümboolset surma” – neiust sai abielunaine. Itkedes elas neiu välja ka oma kurbust kodust lahkumisel ja muret tulevase elu pärast.
Mõrsjaitke esitati eeslaulja ja kooriga, nende värsiehitus ja viis on kindlama kujuga. Eeslaulja oli mõrsja ise; kui ta ei osanud itkeda, võis seda tema asemel teha mõni teine naine. Mõrsja pidi alates kosjadest kuni vanematekodust lahkumiseni itkema palju kordi, sealhulgas kõigile sugulastele ja lähematele tuttavatele. Koori moodustasid mõrsja vallalised sõbrannad podruskid.
Eestis on
mäletataval ajal itketud ainult Setumaal., Vanim vanim traditsioon on kauem
püsinud Põhja-Setumaal. Võimalik, et vanasti olid itkud tuntud mujalgi Eestis,
kuid kadusid kristliku kiriku mõjul. Arvatavasti ei hävinud need jäljetult,
vaid mõjutasid regilaulu, muutudes pulmalauludeks, abielust kõnelevateks
lauludeks jm. Võib oletada, et naiste elust rääkivate regilaulude kurvavõitu
toon on pärit osaliselt itkudest.
Lastelaul eristub muudest
laulurühmadest eelkõige oma kasutuse poolest. Lastelaulude hulgas on nii
regilaulust vanemaid laule, regilaule kui siirdevormilisi laule.
Siin peame silmas seda suurt
osa vanematest lastelauludest, mis ei ole regivärsilised – need on lihtsad lugemised, äiutused või
üminad. Lastelauludes kasutatakse väga erinevaid viise. Vanem lastelaulude
esitusviis meenutab kõnelähedasi loitse ning paljudel lastelauludel (eelkõige
valusõnadel) ongi maagiline otstarve.
Lastele lauldavad laulud on
· äiutused,
hällilaulud;
· hüpitus- ja
mängituslaulud, mida esitati vastavate liigutuste saatel (imiteeriti hobusega
sõitu, lindude lendu, koera lontimist hommikul karja ning jooksu õhtul karjast
koju);
NOOT NR 7. ”SÕIT, SÕIT SINNA”
· lastele loetud
loitsud valu vaigistamiseks (“Varesele valu” jm) või esimese hamba äratuleku
puhul;
· laulud kitsamas mõttes:
kindlat piiri lastele lauldavate ja täiskasvanute repertuaari vahel pole;
lastele lauldi loomadest ja lindudest, kuid ka mitmesuguseid muid laule.
Laste enda repertuaaris oli palju improvisatsiooni,
tähenduseta, ainult kõlaefektil põhinevat laulmist, nt
· pöördumised lindude,
loomade ja loodusobjektide poole (“Lepatriinu, lenda ära”, “Kured ritta” jne);
·
narritamissõnad jm naljasalmikesed;
NOOT NR 8 “KARDIKA, KAPADA”
· liisusalmid
(mängualguse lugemised);
· laulud kitsamas
mõttes (sageli samad, mida lauldi lastele).
Ahellaulud koosnesid üksteisega seotud küsimuste-vastuste või põhjuse-tagajärje „ahelast”. (Näiteks: „Too vett!” – „Millega?” – „Kruusiga.” – „Kruus katki.” – Paranda
ära!” – „Millega?” jne). Ahellauludel ja mõistatamistel võib olla arhailine
usundilis-maagiline tagapõhi. Võimalik, et kunagi olid need täiskasvanute
repertuaaris ning siirdusid hiljem lastelaulude hulka. Mõistatamised
on põhiliselt säilinud poeetilise proosaliigina ja regivärsiliste
rahvalauludena, kuid mõningad neist esinevad ka vanemate muusikavormidena.
Ahellaule ja vanemaid mõistatamisi esitati rütmiliselt lugedes ning
neid kasutati mäletataval ajal laste lõbustamiseks. Siiski võib neil žanritel olla arhailine usundilis-maagiline tagapõhi. . Kunagi võisid ahellaulud ja mõistatamised kuuluda täiskasvanute repertuaari, kust nad hiljem siirdusid lastelaulude hulka.
Ahellaule ja vanemaid
mõistatamisi esitatakse rütmiliselt lugedes nagu muid vanemaid lastelaule.
NOOT NR 9. “TIPS, TAPS, TILL, TALL”
Regilaul on eesti rahvalaulude keskne
liik, mis on kujunenud kujunes välja aegamööda kui sõnadest
ja viisist koosnev tervik, tihedas seoses rahva elu-oluga. Laulmine oli oluline
mitmete maagiliste toimingute juures, sest. L lauldud sõnadele omistati
teistsugust mõju, kui kõneldud sõnadele. Laulmine võimaldas teksti valjusti,
sisendavalt ja meeldejäävalt esitada ning pakkus ka meelelahutust.. Erinevalt kõnest, on laulul korrapärasem
vorm (näit algriim, parallelism), mis aitab tekste paremini meelde jätta. Kui
rühm inimesi soovis teksti koos esitada, oli seda kõige parem teha lauldes,
sest laulmisel on häälekõrgused ja rütm korrastatud – kõik ütlevad samu silpe
ühel ajal ja ühel (või mitmel kokku kõlaval) helikõrgusel.
Regilaulus on esikohal sõnad, millega edastati
tähtsaid teadmisi ja hinnanguid. Häid laulikuid kiites toonitatakse, et nad
teavad palju sõnu ning neil on ilus tugev hääl. Sobivate sõnade leidmine
erinevates olukordades oli küllalt keeruline ülesanne, mis nõudis head mälu,
kiiret taipu ning keeletaju.
Regilaulude väljendusviis on piltlik ja kujundlik. Laulude sisus peegeldub
omaaegne külaühiskond, inimeste looduslähedane maailmataju ja uskumused.
Regivärsid on vanemas murdekeeles. Neid mugandati
ühest murrakust teise. Vanemad keelevormid on tänapäevastega võrreldes pikemad,
sest sõnad on aja jooksul lühenenud, nt laulma < laulemaie, laulemahe, poeg
< poega.
·
Laulu ehituse aluseks on värsirida,
mis moodustab tavaliselt mõttelise terviku.
· Üht mõtet korratakse
ja täiendatakse mitme värsireaga, mida seob omavahel parallelism – vähemalt kahe värsi sisuline ja vormiline kooskõla.
Värsiread ei jagune salmidesse (nagu oleme harjunud nägema uuema aja lauludes),
vaid rühmituvad parallelismi abil eri pikkusega värsirühmadeks. Järgmises
näites koosneb esimene parallelismirühm kahest, teine kolmest värsireast.
· Sõnu ühendab värsis algriim – sarnas(t)e algushääliku(te)ga
sõnade
kasutamine
värsireas.
Mul on väike vellekene,
põlve pikku
poisikene.
Ta teeb toa tuule peale,
maja marja
varre peale,
koja kobrulehe peale ..
·
Värsimõõt näitab, kuidas tekib
tekstis korrapärane rütm, mis eristab laulusõnu proosast. Tavaliselt koosneb regivärsirida kaheksast silbist,
mis jagunevad nelja rõhualassese
ehk värsijalga. Igas värsijalas on koht kahele silbile, neist esimene koht on „tugev”, teine „nõrk”. Tugevas kohas kostab tavaliselt rõhk, nõrgas kohas mitte. Regivärsile
iseloomuliku rütmi tekkimiseks on oluline sõna algussilpide asukoht reas, muid silpe paigutatakse suhteliselt vabalt. Regilaulu värsimõõdu nimetus on
silpide pikkust arvestav neljajalgne
trohheus.
·
Sõna pikk algussilp (II või III
välte sõnas, nt metsa, kukkusime) sobib värsijala tugevasse kohta. Kui värsirida koosneb on 2- ja 4-silbilistest
sõnadest, on värsijala tugevates kohtades alati sõnaalgused, nt läk-sin / met-sa /kõn-di-/mai-e,
ning laulmisel kostab korrapärane rütm.
·
Sõna lühike algussilp (I välte sõnas ojale, minu) sobib
paremini värsijala nõrka kohta. Sõnaalgused saavad jääda värsijala nõrkadesse kohtadesse siis, kui reas esineb 3-silbilisi sõnu, nt kesk-mi-/sed ko-/ju
tu-/levad. (3-silbilise sõna asemel võib olla ka lühematest
sõnadest koosnev rühm, näiteks ai ma / nii a/ni ve/sile.) Ridu, kus mitmesilbiline sõna algab värsijala nõrgast kohast, nimetatakse murtud
värssideks.
· Kui reas on rohkem või vähem silpe, jagatakse need
kaheksale kohale. Selleks
paigutatakse kaks lühikest silpi koos ühele kohale või üks pikk silp kahele kohale, nt oli minul / väike / vellekene, söö / söö / karja-/kene.
Sõnade
paigutamisel värsijala tugevasse ja nõrka poolde arvestatakse sageli sõna
algussilbi pikkust. Sõna pikk algussilp (II või III välte sõnas metsa, lippasime) sobib värsijalas
esimeseks (tugevaks) silbiks. Regivärsid on
vanemas murdekeeles. Neid mugandati ühest murrakust teise. Vanemad keelevormid
on tänapäevastega võrreldes pikemad.
Regilaulude
väljendusviis on piltlik ja kujundlik. Laulude sisus peegeldub omaaegne külaühiskond,
inimeste looduslähedane maailmataju ja uskumused.
NÄIDE VIKAT LK 11. “MUL ON VÄIKE VELLEKENE”
5.2. Viis
Eesti regilaulude viisid on
kujunenud tihedas seoses tekstiga, järgivad teksti ülesehitust ning lause meloodiat. Viisile ei pööratud eraldi
tähelepanu, selle kohta öeldi toon, mõnu,
hääl vms. Et lauliku peatähelepanu oli teksti taasloomisel, ei võinud viis
olla tema jaoks liiga keeruline, see pidi tulema nagu iseenesest.
· Regiviisi ehituse aluseks on viisirida. Igale värsireale tekstis vastab üks viisirida laulus.
·
Viisi rütm on tavaliselt ühesugune värsirütmiga. Igale
silbile värsireas vastab üks silpnoot viisis:
viisireas on keskmiselt kaheksa silpnooti.
·
Silpnoodid on tavaliselt ühepikkused ning. Need on
jagatud jagatud
nelja rõhualasse,,
mis koosnevad rõhulisest ja rõhuta noodist. Niisugune rütm sobib hästi kahe- ja
neljasilbiliste sõnadega, sest viisi rõhud langevad kokku sõnarõhkudega.
· Värsiridades Regilauludes esinevad ka murtud värsid, kusb ka
kolmesilbilisi sõnu või silpide rühmi, kus sõnarõhk ei lange kokku
viisi rõhuga. Sel juhul viisi sageli varieeritakse – viiakse rütm või ka meloodia
sõnadega vastavusse. Kui laulu esitades viisi rõhk siiski selgelt säilitatakse,
võib kosta skandeerimine.
Oma mees, oma hobune,
oma kinda’ad käessa
(lauldes)
oma meeso- maho- bune
oma
kinda- adkä- essa.
(lauldes)
·
Kui kõik värsiread lauldakse
ühesuguse viisiga (st kogu regilauluviis vastab pikkuselt ühele värsireale (koosneb kaheksast 8 silpnoodist), , siis nimetatakse seda üherealiseks viisiks. Sel juhul viis kordub iga värsirea
laulmisel, enamasti veidi varieerudes. nimetatakse seda üherealiseks viisiks. Kaherealine viis vastab pikkuselt kahele värsireale (16 silpnooti) ning koosneb vastavalt kahest poolest: esimesest ja teisest viisireast. Kui lauldakse traditsiooniliselt eeslaulja ja kooriga, korrates iga värsirida, siis üherealise viisi puhul kordab
koor ka eeslaulja meloodiat. Kaherealise viisi puhul laulab eeslaulja värsi ette esimese viisireaga, koor aga kordab seda teise viisireaga. Üherealisi viise peetakse vanemaks.
· Viisidele on
iseloomulik tõusev-laskuv meloodialiikumine.
· Vanemates viisides intoneeritakse
sageli ebaselgelt, nii et on raske otsustada, millise noodiga on tegemist.
· Enamasti Llauldakse kõnelemisega
samalt häälekõrguselt või
veidi kõrgemalt..
· Viise liigub enamasti aste-astmelt
ilma suuremate hüpetetaiseloomustab astmeline liikumine ja laskuv suund.
NOOT NR 10. “ÜHEREALINE REGIVIIS, KAHEREALINE REGIVIIS”
· Viisi heliulatus on
väike. Vanemad regiviisid põhinevad kolmel-neljal heliastmel, uuemates regiviisides kasutatakse viit-kuut
heliastet.
NÄIDE 3 LK 6 EESTI MUUS. AJAL. KOOL. “SÕUA KIIKE, JÕUA KIIKE”
Regilauluviiside tunnused sõltuvad piirkonnast, kus nad on kasutusel. Erinevused regiviisides on tingitud ka nende vanusest, laululiigist ja lauljatest. Viisirühmade piirid kattuvad suures osas Eesti murdepiiridega – igal murdealal on sageli ka oma lauluviisid.
Piirkond |
värsiehitus |
rütm |
refrään |
mitmehäälsus |
Põhja-Eesti |
Vastab hästi regilaulu värsiehituse reeglitele |
Realõpp, poolrea lõpp või värsijala lõpp on pikendatud |
Puudub |
Ühehäälne |
Lõuna-Eesti |
Värsiehituses on rohkem vabadust |
Silpnoodid on üsna võrdse pikkusega |
Töö- ja tavandilauludes esinevad refräänid |
Mõnedes piirkondades esineb mitmehäälsust (Setu) |
Tabel. Põhja- ja Lõuna-Eesti regilaulude peamised erinevused.
· Viisirea lõpus, mõnikord ka keskel
pikendatakse lõpuheli.
· Mitmetes (eriti just
liikumisega seotud) lauludes, on iga teine silp pikendatud, näiteks
hälli- ja kiigelaulud.
· Laul on ühehäälne.
Mitmehäälsus võib tekkida pooljuhuslikult vaid siis, kui lauljad esitavad korraga erinevaid viisivariante. Niisugust
mitmehäälsust nimetatakse heterofooniaks.
· Võrreldes Põhja-Eestiga,
on tekstis rohkem kõrvalekaldeid regilaulu värsimõõdu reeglitest. Töö- ja
tavandilauludes ning paljudes mängulauludes järgneb igale viisireale ühe-kahe
sõna pikkune refrään näit kadriko,
kiigele, leelo-leelo vms. Refrääni laulmine on sarnane muistse balti ja
idaslaavi kultuuripiirkonnaga.
· Mulgimaal ja
Kesk-Eestis on tüüpiline ühesõnaline ehk lühike
refrään (nt kiigele). Ülejäänud
Lõuna-Eestis on tavaline kahesõnaline ehk pikk
refrään (nt märti-märti). Harva on
uuemas regilaulude kihistuses ka pikemaid refrääne (nt nt tibu, nibu maas,
käin, käin, mina ollin kasink sale proo). Ida- ja
Lõuna-Eestis tuleb ette siserefrääni,
kus refräänsõnad on värsirea sees (lätsi
mõtsa, joo, hommukulla, joo). Lääne-Eesti refräänid on hilisemad ja levinud
sinna Lõuna-Eesti lauludest.
· Refrääni lõpusilp
asub harilikult viisi alumisel helil ning on teistest pikem.
· Refräänsõna on
sisuliselt seotud laululiigi ja vastava toiminguga, see on enamasti mingi
nimetus või käsk. Näiteks öeldi refräänsõna üles
lõikuslauludes põllule; kaasike (lühenenult
kas´ke) tähendas pulmalauludes pulmalaulikut, hiljem levis see (eriti
Pärnumaal) ka muudesse laululiikidesse.
· Valdavalt ühehäälse
laulu kõrval esineb ka mitmehäälsust. Sangastes, Karulas, Kanepis ja mujalgi
oli tuntud madala burdoonse
saatehäälega esitus, kus alumine hääl püsib põhihelil (ja selle naaberhelil.).
NOOT nr 17
· Omapärane
mitmehäälsus on setu lauludes, kus eeslaulja viisi kordab või jätkab koor.
Koorist eraldub selgemini ühe laulja kõrge saatehääl killõ (tähendab ‘kile’).
Alumised hääled võivad omakorda jaguneda, neist madalaima kohta öeldakse torrõ (‘tore’) .
NOOT NR 16
NOOT NR 18
Rahvalaulud olid inimeste
eluga tihedalt seotud, laul saatis inimest hällist hauani.
Erinevaid
laulutekste lauldi ühes piirkonnas sageli ühe ja sama viisiga, mida nimetatakse
rühmaviisiks. Piirkonnas võis olla
mitu rühmaviisi, näiteks uuem ja vanem, tavandilaulude ja lüüriliste laulude
viis.
Regilaule
lauldi ilma saateta. Üsna tavaline oli, et eeslaulja
ja koor laulsid vaheldumisi. Koor ühines eeslauljaga seitsmendal silbil
(viimasel värsijalal), samuti eeslaulja kooriga – seda nähtust nimetatakse liegajus (vt näidet “Mul on väike
vellekene”). Selline laulujärje ettehaaramine
võimaldas kergemini õiget tooni ja rütmi tabada, et laulu katkematult jätkata.
Koor sai kaasa laulda ka sõnu teadmata. Värsirea kordamise ajal ei tarvitsenud
eeslaulja kaasa laulda, sel ajal sai ta meelde tuletada või välja mõelda
järgmist värssi.
Laule
võis esitada ka kaks koori – üks
laulis värssi, teine kordas. Põhja-Eestis on kohati kiikedel lauldud kahes
kooris: ühes kiige otsas kiikujad laulsid rea ette, teised kordasid. Lauldi ka
võistu (nt pulmades või kiigel): peale jäi see, kes vaimukuselt ületas teist ja
kel sõnadest puudu ei tulnud.
Kooriks
olid tavaliselt kogu tegevusest osavõtjad (nt lõikajad
põllul). Mõningaid laululiike esitas kogu rühm
ilma eeslauljata (sageli mardi- ja kadrilaulud) või üksikisik (karjaselaulud, koduste tööde laulud, hällilaulud).
Kuigi
Eestis oli mäletataval ajal ülekaalus naiste
laul, on ka meestel olnud rohkesti laulmisvõimalusi. Lääne-Eestist on teada mehi, kes tegutsesid pulmalaulikutena.
Setus püsis meeste regilaulutraditsioon veel 20. sajandil.
Laulda
võidi liikudes. Väga vana nähtus on
laulmine sõõris aeglaselt sammudes (Kihnus). Rohkesti oli tantsulise
liikumisega laule Setus.
5.5.
Liigitus
Regilaulude
liigitamises on uurijatel olnud erimeelsusi, sest arvestada tuleb mitmesuguseid
tunnuseid. Liigituse jaoks on kõige olulisemad laulude otstarve ja teema, kuid
need ei tarvitse omavahel kattuda (tööl lauldud laulus ei kõnelda alati tööst).
Laulude otstarve võis aja jooksul muutuda või
Eesti eri osades erineda.
Viiside
iseloomustamiseks on kõige otstarbekam jagada laulud temaatilis-funktsionaalseteks rühmadeks, st arvestada nii laulude
sisu kui laulmise olukorda. Regilaulud jagunevad selle järgi kahte suurde rühma
· kindla tegevusega
(teatud töö, tavandi, mänguga) seotud laulud
· erinevates
olukordades (nt teed käies, erinevatel pidudel jm) lauldud laulud.
6. Kindla
tegevusega seotud regilaulud.
Kindlate tegevustega (mingi
töö, kombe või mänguga) on seotud töö- ja tavandilaulud, mis moodustasid mõnikord pikema
tsükli, ning mängulaulud. . Neil laululiikidel olid enamasti
piirkondlikud rühmaviisid, mis kuuluvad regiviiside
vanemasse kihistusse. Vanema
kihistuse regiviisid on kitsama heliulatusega, vähem arenenud vormiga
(1-realised) ja kõnelähedasema intonatsiooniga.
Üks rühmaviis oli kasutusel
mitmes laululiigis või ühe laululiigi piires. Näiteks võis olla külas üksainus
viis kõigi kalendrilaulude (sõltumata pühast) ja lõikuslaulude jaoks; teine
viis kõigi pulmalaulude jaoks. Töö- ja tavandilauludes on selgesti välja
kujunenud iseärasused piirkonniti (vt p 5.3).
Regiviiside
vanemat kihistust iseloomustavad järgmised tunnused:
·Viis on kitsa ulatusega,
koosnedes enamasti 3–5-st üksteise lähedal asuvast heliastmest.
·Heliastmed on sageli
ebamääraselt intoneeritud.
·Viisi iseloomustab astmeline
liikumine, laskuv suund ja ühehäälne mõtlemine.
·Üsna palju on üherealisi viise,
mida erinevate värsiridadega lauldes varieeritakse.
·Kaherealise viisi puhul kordab teine
viisirida esimest suhteliselt väikese erinevusega.
6.1. Töölaulud
Töölaulud soodustasid töö tegemist, neil oli maagiline ja inimlikult kergendav (ergutav, töö rütmi korrastav) otstarve. Põhilised töölaulude rühmad seostuvad eestlaste peamiste tegevusalade – põllupidamise ja karjakasvatusega. Lisaks on laululiike muudelt elualadelt (kodutööde laulud, kalurilaulud jm).
Lõikuslaule lauldi põllul sirbiga
õsudes. Lõikus oli omal ajal üks raskemaid töid.
Tekstides on maagilisi jooni: pöördutakse põllu poole,
et vili sellel “üles” saaks. Sooviti ka sundijate suremist, lubati sirp ära
visata ja peotäied laiali pillata, manati pärast loojakut tehtud töö tondi
kotti.
Põhja-Eestis olid sageli kasutusel kitsa
ulatusega venitatud realõppudega viisid.
Lõuna-Eesti lõikuslaulude
refrään oli vastavalt piirkonnale üles,
elele, lõpele vms. Mõnel pool on pikalt venitatud refrääni üle-es-les-les järgi kutsutud
lõikuslaule ka leesitusteks.
Linakitkumislaulud olid sarnased lõikuslauludega, neid lauldi põllul
käsitsi lina kitkudes.
Lõuna-Eestis on välja kujunenud
ka uuem siirdevormiline linakitkumislaul, mis meenutab slaavi rahvaviise.
Laulule on iseloomulik minoorne laad ja refräänid joeda, aliloo, alamb töö vms.
Karjaselaulud saatsid karjatamisega seotud
tegevusi, alates karja metsaajamisest hommikul kuni kojutulekuni õhtul.
Kesksed
on laulud, mida karjus (sageli laps)
laulis üksi karjas olles. Laulmine, helletamine (vt p 4.2) ja pillimäng olid ajaviiteks
ning aitasid teistega sidet pidada. Inimhäält kuuldes püsis kari rahulikumalt
paigal ja hundidki hoidsid eemale.
Karja saatjate ja
vastuvõtjate laule on jäädvustatud peamiselt Setumaalt. Perenaistel oli kombeks
pühapäevahommikuti ja -õhtuti karja tulekut oodates koplis laulda.
Lõuna-Eesti karjuste ja
karjasaatjate laule nimetatakse refrääni järgi sageli ‘õllõtused’.
Viisid kuuluvad arhailisse kihistusse, need on väikese heliulatusega,
küllalt kindla rütmiga ning sisaldavad helletussõnadest tekkinud refrääne. Setu
karjaselauludes valitsevad itke meenutavad kaherealised viisid.
Põhja-Eesti karjaselaule lauldi
uuemate lüüriliste laulude viisidel (vt p 7.2). Erilised karjatoonid olid
üksnes Kuusalu ja Jõelähtme rannikul.
Karjaselauludele
lähedased olid Lõuna-Eestis välja
kujunenud õitsilaulud. Õits oli
ühine öine tööloomade karjatamine kevadiste põllutööde ajal. Siis said noored
suhelda, lõbutseda ja tule ümber aega veeta.
Lühemad õitsilaulud
meenutasid paljus huikeid ja helletusi. Pikemaid õitsilaule lauldi tavaliselt lüüriliste laulude, harvem
tavandilaulude viisidega.
NÄIDE NR 34. “ÕITSILAUL”
Mitmesuguste tegevustega seostuvad kodutööde laulud, mille saatel lüpsti lehma, löödi võid kokku,
keedeti toitu, pruuliti õlut jne. Setumaal kogunesid terve külakonna naised
paar korda aastas (jõulude ja lihavõtte eel) oja äärde pesu pesema. Pesu
väänates või kurikaga (tõlvaga) vaalides lauldi.
Sageli on koduste tööde
laulud maagilise otstarbega lühemad tekstid, mida esitatakse vanemal kitsa
ulatusega viisil või loitsu moodi rütmiliselt lugedes. Olenevalt tööst lauldi
neid kas üksi (võitegemise laul) või hulgakesi (pesupesemislaulud).
Käsikivilauludes on tunda
käsikivile omast liikumisrütmi. Teistel koduste tööde lauludel ei olnud
enamasti oma viise.
Lõuna-Eesti lauludes lisanduvad
värsiridadele sageli töö sisuga seotud refräänid: lüpsilaulus sõõru-sõõru, kanga vanutamise laulus ürssü-türssü jne.
NÄIDE NR 33. “KETRA, VOKIKENE”
6.2. Kalendrilaulud
Kalendrilaule lauldi rahvakalendri pühade (või perioodide) aegu, sealjuures olid olulised maagia, meelelahutus ning koostegevus (nt sanditamine, kiikumine). Kalendrilaulude põhiliigid katsid ajavahemiku sügisesest kuni suvise pööripäevani. Suve lõpu ja sügise alguse täitsid lõikuslaulud (vt p 6.1).
Ühe piirkonna
kalendrilauludel oli sageli ühine rühmaviis, mida kasutati erinevatel pühadel.
Võib ka olla, et mõnel kalendrilaulude liigil (nt kiige- või kadrilauludel) oli
eriline viis, kõiki teisi aga lauldi ühe ja sama viisiga.
Peale regivärsiliste kalendrilaulude lisandus kalendrikommetele muudki muusikat: hüüdeid (nt sanditamisel ja liulaskmisel), loitse, pillimängu, laulumänge.
Ulatuslikumad
kalendrilaulude liigid on mardi- ja kadrilaulud, vastla-, kiige- ja jaanilaulud. Teiste pühade
puhul (mihklipäev, jõulud) on regivärsilisi laule laulud vaid üksikutes
piirkondades (Mulgimaal, Setus vm).
Kalendripühad märgivad
tavaliselt tähtsate ajaperioodide piire ning jagunevad kahte suurde rühma:
sügistalvised ja kevadsuvised tähtpäevad. Nende vahele jääb vastlapäev.
Sügistalviste pühadega seondus sanditamine – maskeeritud inimesed käisid perest perre. Kombestik oli seotud viljakusmaagia ning esivanemate kultusega. Oletatakse, et kunagiste uskumuste kohaselt võisid muistsed sanditajad esindada teises ilmas asuvate esivanemate hingi (nt Mulgimaal tuntud hingesante nimetatigi ‘hingedeks’). Maskeeritute rühm õnnistas talusid, soovides majapidamise edenemist tuleval saagiaastal. Vastutasuks saadi ande, mida võis pidada iga talu jõukuse tõestuseks, ohvriks esivanematele ja kingituseks oma küla esindajatele.
Kõige tuntumad olid mardi- ja kadrisandid. Siin-seal
ääremaadel käidi mööda küla ka teistel sügistalvistel pühadel: teateid on
hinge-, mihkli-, andrese-, jõulu- ja vastlasantide kohta. Kui seejuures
kasutati laule, siis olid need sarnased mardilauludega.
Kevadsuviste
pühade juurde kuulus kiikumine. Viimasel oli nii meelelahutuslik kui maagiline
otstarve. Sellest loodeti head tervist kogu suveks ja head linasaaki.
Muid kiikumisviise (rehe all, tsõõkamine) harrastati varakevadel enne õige kiikumisaja algust. Eri kiikumisi saatsid erinevad laulud.
Mardi- ja kadrisantide laulud.
Mardi-
ja kadrilaule on eesti rahvamuusika kogudes kõige arvukamalt: see näitab nii
kombe kui ka vastavate laulude tähtsust ning püsivust. Sanditamiskomme on
püsinud tänini ning mõni mardilaulgi (vähemalt alguvärsid) on veel kasutusel.
Mardisantideks
käisid enamasti koledaks, hirmutavaks maskeeritud mehed, kadrisandiks valgetes
riietes naised. Marte on rohkem peetud põlluõnne, kadrisid karjaõnne toojaiks
(“Mart üle maa ja kadri üle karja”). Uuemal ajal käisid ka mehed-naised
(tänapäeval rohkem lapsed) segamini, tuues õnnistust nii põllule,
karjale kui ka kogu perele.
Laulud olid rituaalne
suhtlemine pererahvaga: nende abil seletati tegevust, paluti, tänati, sooviti
õnne ja vajaduse korral sajatati. Sanditajate teekonda külas saatsid muudki laulud,
pillimäng, hõiked, kellahelistamine ja lõbus lärmitsemine. Järgneva peo
(“pulma”) juurde kuulus tavaline muusika: tants, laul, pillimäng.
Lauldi
tavaliselt rühmana, sageli üheskoos ilma eeslauljata. Kogu tseremoonia kulges
tavaliselt kindlas järjekorras üsna kiires tempos. Siiski olid olemas
eestvedajad – mardiisa või kadriema. Emaks võidi paluda vanemaid laulunaisi
nende lauluoskuse pärast.
Sanditamislauludes kasutatakse vanemaid tavandilaulude rühmaviise, kuid küllalt sageli ka erilisi mardi- ja kadriviise, mis kuuluvad regiviiside uuemasse kihistusse (vt p 7.2). Uuema viisi võtmine näitab hilisemat, tegelikult elavat traditsiooni, ajaga kaasa minekut. Mardikombestik tundub mitme tunnuse poolest (viisid, maagiline otstarve) vanem, võrreldes kadrikombestikuga.
Lõuna-Eesti mardi- ja
kadrilauludes järgneb igale reale lühike (nt katri) või pikk refrään (nt märti-santi). Uuemates regiviisides tuleb ette
veelgi pikemaid refrääne (nt kadri-kadri-kadri-katri jms).
Põhja-Eesti viisid on
mitmekesisemad – nii eri maakohtades kui ka laulutsükli eri osades. Sageli
esitatakse tants laulutsükli muudest osadest erineva viisiga . Põhja-Eesti
uuemates sanditamislauludes on ka tantsulise iseloomuga kaherealisi viise.
NÄIDE NR 27. VIKAT 17
Martide-kadride külaskäik koosneb mitmest osast.
Tervitus- ja sissetulemislaulus paluti tuppa lasta ning kirjeldati pikka teekonda. Sisenedes võttis mardiisa kotist peoga viljateri ja külvas neid põrandale, sealjuures lauldi õnnistuslaulu. Võis juhtuda, et mardiisa andis vitsakimbuga igale majalisele sähvaka ja soovis: “Tuoreks, terveks!” Mõnikord kontrolliti, kas majapidamine on korras ning kas lapsed oskavad lugeda.
Kõikjal oli kombeks
martide tantsimine (hüppamine, kargamine), tantsulaulu tunti aga ainult Põhja-
ja Lääne-Eestis. Tants oli varemalt mingi hüppetants ¾ taktis, mille viisid
tuletavad meelde kas labajalavalssi või polkamasurkat (viruvalssi).
Mangumislaulus paluti pereisalt ja
-emalt ande (kala, liha, kapsaid, õlut, vorste). Erinevalt mardisantidest
nurusid kadrid ka takku, villu, lina (“Katri tahab takkusida, Katri vingub
villasida, nuuksub lina nuustakaida!”).
Tänu- ja
soovimislauluga tänati andide eest,
pöördudes iga talupere liikme poole eraldi: peremehele sooviti viljaõnne,
perepojale hobuseõnne, sulastele koerteõnne, pereminiale lasteõnne, peretütrele
kosilaseõnne jms. Väljudes või juba õues lauldi hüvastijätulaulu, lubades järgmisel aastal tagasi tulla.
Sajatuslaulu lauldi siis, kui ei
avatud ust ega lastud sisse. Sajatustes kuulutati karjale kadu (“saagu su sead
surema”), perele tõbesid, nälga ja muud ebaõnne (“susi sitku supipatta”, “jääge
te koju kopitama”, “saagu sul savitse latse”).
Jõulud on eelkõige muistne uue
päikeseaasta alguse ja valguse tagasipöördumise püha. Vanal ajal oli see pikem
periood, mis algas toomapäevast (21. detsember) ja lõppes kolmekuningapäevaga
(6. jaanuar). Valguse sümbolina võib käsitada ka ristiusu Kristust, kelle
sünnipäev on 25. detsembril.
Rikkalikus jõulukombestikus
on tähtsad kahe ajaperioodi vahetusega seotud toimingud. Puhastamiste abil
(suurpuhastus ja Tahma-Tooma tegemine, rituaalne jõulusaun) vabaneti vanast
halvast ning ennustamiste jm tavade abil püüti saada uut soodsat aastat.
Üksikud regivärsilised jõululaulud
on teada Kirde- ja Kesk-Eestist ning Mulgimaalt, kus enamasti räägitakse
jõulude ootamisest. Mulgimaa jõululauludes esineb lühike refrään pühi, viisid on üherealised ja
sarnanevad muude kalendrilauludega. Kirde-Eesti viisid on ilma refräänita ja
kaherealised.
Jõulude ajal olid tähtsal
kohal mängud, sealhulgas regivärsilised laulumängud (vt p 13.1).
NÄIDE NR 28. JÕULULAUL
Liulaulud ehk vastlalaulud
Vastlapäeva peeti
noore kuu ajal 40 päeva enne lihavõtteid. Kombestikus olid tähtsad naiste
käsitööd ja nendega seotud toorained (lina, kanep, vill), samuti karja- ja
aedviljakasvatus (herned, oad). Kasvava kuu jõudu loodeti mitmesuguste
toimingutega üle kanda inimtegevusele, nt loodeti soodustada lina või juuste
kasvu.
Liulaulud (vastlalaulud) saatsid liulaskmist vastlapäeval, nende keskne teema on eelolevaks aastaks heade pikkade linade saamine. Linakasvu ennustati selle järgi, kui pikk on liulaskmise tee.
Laule hüüti, loeti või lauldi mäe peal enne allasõitmist.
Tekstid olid üsna lühikesed ja loitsulise iseloomuga. Mõnedes pikemates lauludes kõneldi vastlapoisist, lina eluloost, võrreldi oma ja naabrite lina.
Viisid olid ühesugused teiste sama piirkonna kalendrilauludega.
Lõuna-Eesti vastlalaulude
refrään liuge- lauge oli kohati
levinud mujalegi. Pärnumaa vastlalaulude refrään kas´ki (kas´ki-kas´ki) ei ole sisuliselt seotud vastlapäevaga, vaid
on laenatud Lõuna-Eesti pulmalaulude traditsioonist.
Mõnes Lõuna-Eesti piirkonnas lasti liugu jõuluajal (mitte vastlapäeval),
mistõttu sealsetele liulauludele on
kohati liitunud jõulumängude refrään ol-lulee,-ollulee.
Eesti lääneosas on
vastlapäeval laulu ja pillimängu saatel tehtud metsikut või aetud kada.
Metsik või kada oli õlgedest, riideräbalatest jms nukk, mis viidi oma elukohast
eemale.
NÄIDE NR 29. VASTLALAUL
Kiigelaulud
Kiigelaule lauldi õues suure kiigega kiikudes.
Lõuna-Eestis
algas kiikumine lihavõttepühadel ning kestis pühadeaja ja mõne järelpäeva,
vahel terve järgneva nädala. Kiik (öeldi ka häll) püstitati kahe kasvava puu või kahe
posti vahele, see oli tagasihoidlikum ehitis kui Põhja-Eesti suur kiik.
Kiikumisel oli niivõrd tähtis osa lihavõttekombestikus, et neid pühi kutsuti ka
kiigupühadeks.
Põhja-Eestis algas kiikumine hiljem, suvistepühadel (seitsmendal pühapäeval pärast lihavõtteid); kiikumas käidi laupäevaõhtuti ja pühapäeviti kuni jaanipäevani, vahel kauemgi. Põhja-Eesti kiik oli tugeva ehitusega ja kestis aastaid. See rajati kahe toestatud samba vahele, kiik koosnes liikuvast võllist ja kahest teineteise vastu asetatud lauast, mis ühendati võlliga 4–8 samba abil.
Kiik ehitati küla ühismaale noorte kooskäimiskohale (vainule, karjamaale vm). Selle kõrvale rajati tasasem tantsuplats (tsõõriplats) ning jäeti ruumi jaanitule jaoks. Peamised kiikujad olid tüdrukud. Poiste ülesanne oli teha kiik ja kiigutada. Vahel asusid poisidki kiikuma ja võistlema, kes suudab kiike kõrgemale ajada.
Ilma
lauluta kiigel ei oldudki. Enamasti laulis üks koor, mõnikord (eriti
Põhja-Eestis) vaheldumisi ka kaks koori, teine teisel kiigelaual oma
eeslauljaga. Vahel aitasid laulule kaasa vanemad inimesed. Nõnda oli kiigeplats
koht, kus laule õpiti ja õpetati.
Kiigele
sobisid pikemad laulud, neis kõneldi kiikumisest ja neidude elust. Et
Lõuna-Eestis algas kiikumine lihavõttepühadel, siis lauldi ka pühademunadest,
mida kingiti poistele kiigutamise eest.
Põhja-Eesti kiigeviise iseloomustavad lõpuhelide venituste ning omapäraste kaunistustega viisid (kiigetoon), mis on välja kujunenud laulmist ja kiige liikumise rütmi kooskõlastades. Vanematel helisalvestustel võib kuulda erilist tämbrit, mis oli tingitud hääle moodustamise ja võimendamise viisist, et laul kostaks väljas kaugele. Põhja-Eesti mitmes piirkonnas on ka uuemaid, kaherealisi tantsulise iseloomuga kiigeviise.
Lõuna-Eesti kiigeviisideks on enamasti vastava piirkonna vanemate kalendrilaulude viisid, kus esineb refrään kiigele; kiike-kaake; üles. Kagu-Eestis on tuntud kägotamise viisid refrääniga häde-äia-kägo; ädee-ää-kaikah vms. Need tunduvad emotsionaalsed rütmivahelduste, mõne heli kinnipidamise ja teiste kiirendatud läbilaulmise, tõusvate intonatsioonide ja ebaharilike rõhutamiste tõttu. Setus on mitu üsna erinevat kiigeviisi, näiteks pikk ja lühike hällu-ääl. Sealhulgas on ka uuemaid, ilma refräänita viise, mis on üle võetud teiste pühade kommetest.
Lisaks spetsiaalsetele kiigelauludele lauldi muudki, näiteks “Loomislaulu”, mis sisult sobib kevadise looduse uuestisünniga. Sageli oli kiigeplatsil pillimees, kes mängis tantsulugusid.
Lisaks tavalisele väljas kiikumisele on mõningaid teateid rehe all kiikumise kohta erinevatel tähtpäevadel jõulude ja lihavõttepühade vahel (nt paastumaarjapäeval). Nööridega riputati kiik rehetoa lakke palgi külge, kiikumine oli peamiselt maagilise otstarbega. Võimalik, et sealjuures lauldi üksi midagi loitsulaadset.
Jaanilaulud
Jaanipäev (24.
juuni) on olnud
üks aasta tähtsamaid pühi. Sellele päevale on koondunud rohkesti
suve vastuvõtmise kombeid, mis olid seotud nii looduse arengu kui ka töödega. Taimede kasvu- ja
õitseaeg oli jõudnud haripunkti; kevadtööd (maaharimine ja külvamine) olid
lõppenud ning oli alanud viljade valmimise periood.
Jaanipäeva kesksed toimingud on olnud jaanitule tegemine ning põllu- ja karjanõidus. Tehti puht maagilise (puhastava) otstarbega üheperetulesid ja meelelahutuslikke ühistulesid.
Jaanitulele kogunes harilikult palju rahvast, nii noori kui vanu. Jaanitulel lauldi, naljatati, kiiguti ja mängiti. Ringmängude kõrval harrastati eriti jooksumänge. Omal kohal oli jõukatsumine: maadlemine, kivitõstmine, sõrme- ja vägipulgavedu. Tants käis torupilli, kandle, vilepilli või muu mänguriista saatel.
Regivärsiliste jaanilaulude tekstid ei ole tavaliselt kuigi pikad, nende iseloom viitab rohkem maagilisele otstarbele. Enamasti räägitakse neis talumajapidamise edenemisest (rohketest piimasaadustest, hea kaera kasvamisest) ja tule tegemise tähtsusest (kes ei tule jaanitulele, jääb laisaks, tema majapidamine ei edene).
Lauldi üheskoos jaanitule juures, loitsulisi tekste lausuti ka üksi. Jaanilauludel on tavaliselt muude kalendrilauludega ühesugused viisid.
Lõuna- ja Kesk-Eesti lauludes esineb refrään jaanika; jaaniku-jaaniku vms. Kagupoolsetel aladel Läti piiri ääres (eriti Hargla ja Rõuge kihelkonnas) on suurem läti viiside mõju, sealt on laenatud ka refräänid liigu, liigo vms.
Setus on ka ilma refräänita jaanilaule. Mulgimaal on jaanitule ääres mängitud “Nukumängu”, millel on sageli kalendrilauludega ühesugune viis ja refrään jaanika.
NÄIDE NR 26. “LIIGOLAUL”
6.3. Pulmalaulud
Pulmad olid keskseks sündmuseks nii abiellujate kui ka suguvõsa ja küla elus. Kommetes kajastusid muistsed hõimu- ja perekonnasuhted ning usundilised kujutelmad. Lepingu tähtsust rõhutas rikkaliku kombestiku ja muusikaga pikk pidu, mis kestis keskmiselt kolm päeva. Eestis peeti pulmi tavaliselt sügisel, kui saak oli koristatud.
Olulisi hetki pulmas
rõhutasid rituaalsed laulud, itkud või loitsud: saaja (peiu ja tema saatjate)
vastuvõtmine mõrsjakodus, mõrsja välja nõudmine ja ehtimine, mõrsja lahkumine
isakodust, peiu ja mõrsja kiitmine ning laitmine, tanutamine, veimevaka
jagamine jpm. Mõnikord laulsid peiu- ja pruudipoolsed suguvõsad võistu, näiteks
pidi saajarahvas saabudes ennast mõrsja “väravast sisse laulma”. Rahvaluulekogudes
on pulmalaulude osa kõige suurem.
Laulude abil püüti mõjutada
pruutpaari tulevast elu. Just lauldes öeldi ära palju sellest, mille jaoks on
tänapäeval pulmakõned, õnnesoovid ja arvamused pruudi-peiu iseloomu ja välimuse
kohta. Nii sai ka uutele sugulastele näidata oma lauluoskust!
Kindlasti pidid kohal olema pulmalaulik ja -pillimees. Pulmalaulik pidi
olema abielus naine (harvem mees). Kui laulikut oma sugulaste seast ei leitud,
kutsuti keegi võõram. Vanade uskumuste kohaselt pruut ja peig laulda ei tohtinud. (Üks põhjendus oli, et muidu sünnivad neil
nutused lapsed.) Laulikule tasuti enamasti toidukraami ning riietusesemetega.
Üks pulmalauliku nimetusi
oli kaasik. Selle järgi on tekkinud
Lõuna-Eesti pulmalaulude refrään kaasike
(lühenenud kujul kas´ke) ja pulmades
laulmise nimetus kaasitamine. Tuntud
on ka refrään kas´ke-kan´ke.
Põhja-
ja Lääne-Eestis oli kasutusel nii vanemaid (üherealisi venitatud lõppudega) kui
uuemaid (kaherealisi) viise.
Mõnikord oli pulmas ka mitu viisi,
nt Lõuna-Eestis kaasitamisviis kiidu- ja pilkelaulude puhul, lisaks
teistsugused mõrsja ärasaatmise ja rahakorjamise viisid.
Setus lauldi pulmade ajal
mõrsjaitke ja erilist mõrsja ärasaatmise laulu hähkämist. Itkudega tähistati mõrsja seisundi muutust ehk
“sümboolset surma” – neiust sai abielunaine. Itkedes elas neiu välja ka oma
kurbust kodust lahkumisel ja muret tulevase elu pärast. Võimalik, et
mõrsjaitkud olid ennevanasti tuntud Eesti teisteski piirkondades ning muutusid
hiljem kurva sisuga pulmalauludeks (eriti mõrsja kodust lahkumisel) ja
lüürilisteks lauludeks abielunaise raskest elust.
NÄIDE Pulmalaulud “Millal meie
sinna saame” 2 tk
NOOT
Millal meie sinna saame, 2x kus meil suitseb
suuja ruuga,
kus aga kased kallerdavad, ja meil maitseb
magust õlut,
sinna uhke uune’elle, õõtsub
õlletoobike,
kõrge’elle katuselle, liigub
viinaklaasike.
/Teine võimalus oleks asendada pikad uu’d oo’dega sõnades oone’elle,
sooja rooga – võib-olla muidu just uune’elle (hoonele) jääb arusaamatuks/
6.4. Mängu- ja tantsulaulud
Laulumängud olid pühade ajal üks
põhilisi meelelahutusi. Neis on põimunud üheks laul, dialoog ja tantsuline
liikumine. (Laulumängudest on lähemalt juttu p 13.)
Laulumängudele on lähedased tantsulised
laulud, st niisugused laulud, mis esitati tantsulise liikumise saatel. Laul ja
tants üheskoos on igivana sünkreetiline nähtus (sünkretism on eri
kultuuriliikide omavaheline seotus), mis hiljem elas edasi peamiselt pikkade
lüro-eepiliste laulude esitamisel. Säärast nähtust on jäädvustatud Kihnus,
Setus, vähem Mulgimaal.
6.5. Hälli- ja lastelaulud
Lastele ja lastega lauldavad
regivärsilised laulud on sageli seotud rütmilise tegevusega. Suure osa neist
moodustavad hällilaulud, millega uinutati last hällis ehk kätkis. Hälli
kiigutamise rütm kajastub arvatavasti ka hällilaulude rütmis. Teisi lastelaule
lauldi erinevate tegevuste juures.
Regivärsilistes
lastelauludes on jälgi vanemast lastelaulude kihistusest (vt 4.7), sageli
kalduti kõrvale regilaulu värsimõõdust, read olid tihtipeale lühemad kui
kaheksa silpi.
Viiside seas on kõrvuti nii
kitsa ulatusega regiviisid kui ka uued tantsuviisid – see on muusikaliselt
mitmekesine laulurühm.
Lüüriliste ja jutustavate
(ehk lüroeepilised) laulude esitamine ei ole seotud kindla tegevusega.
Laulmiseks sobisid väga erinevad olukorrad. Suur osa meieni jõudnud lauludest
on naiseliku temaatikaga. On usutav, et kunagi eksisteeris ka tugev meeste regilaulu
traditsioon, kuid arvatavasti hakkas see varem hääbuma ning seda on vähem
jäädvustatud.
7.1. Jutustavad ehk
lüroeepilised laulud
Jutustavates
rahvalauludes kirjeldatakse tavaliselt kindla tegelase/kangelase seiklusi ja
juhtumusi. Eesti jutustavate laulude eripära on vähene tegevus ja tihti
nimelise tegelase puudumine – laulu kangelane on enamasti minategelane.
Lüroeepilised
laulud on tavaliselt üsna pikad ja mitmesuguste kordustega, nt tuleb neiule
kolm kosilast või jutustatakse laulu põhisisu kaks korda. Sageli kujutatakse
esmalt sündmus ise, siis jutustab sündmusest kangelane (“Suisa suud”, “Ehted
kadunud”). Mitmed laulutekstid on arhailised, põhinedes võib-olla regilaulust
vanemail müütidel.
Lüroeepiliste
laulude juures esineb vanu viise, kuid
sageli on kasutusel ka uuemate tunnustega regiviisid (vt p 7.2).
Mütoloogilise sisuga
lauludes ilmnevad muistsed uskumused (“Loomine”).
NÄIDE NR 24 LAUL LOOMINE
Legendid on laulud, mis sisaldavad ristiusu maailmavaadet (“Ori taevas”,
“Ristitud mets”), seetõttu kuuluvad nad veidi uuemasse kihistusse.
Perekonnaballaadide sisuks on sugulaste
vahel aset leidnud traagilised sündmused (“Mehetapja”, “Naisehukkaja”, “Tütarde
tapja”), sageli jäävad tegelaste käitumine ja selle põhjused tänapäeva
inimesele salapäraseks.
Sõjalaule on meie
laulurepertuaaris üldiselt vähe ja olemasolevateski domineerib eitav suhtumine
sõjasse. Kõige tuntum on “Venna sõjalugu”.
Nekruti- ja soldatilaule on rohkesti. Et
nekrutikohustuse (25 aastat) seadis 1796. aastal sisse keiser Paul I, võib seda
laululiiki pidada suhteliselt nooreks. Suur osa neist on siirdevormilised.
Jutustavaid laule on
mõnikord saatnud ka liikumine. Neid on lauldud kiigel, teed käies või koos
tagasihoidliku tantsulise liikumisega, näiteks eriliselt ringis sammudes (“Kihnu
ratas”).
7.2. Lüürilised
laulud
Lüürilised laulud
kirjeldavad tavaliselt inimese mõtteid, meeleolusid ja mälestusi. Nendes
nimetatakse mõnikord nähtud asju ja sündmusi, tegevust pikemalt arendamata.
Lüürika kohta võib öelda, et need olid inimese elust ja olust kõnelevad laulud.
Mitmed lüürilised
laulud on välja kujunenud hiljem kui teised regilaulud ning neid lauldi
enamasti uuematel regiviisidel.
Suhteliselt hilisemat regiviiside kihistust iseloomustavad järgmised tunnused:
· suurem heliulatus (kvint
– oktav);
· ulatuslikum vorm
(kahe- ja enamarealised viisid);
· heliastmete kõrguse
selgem intoneerimine;
· viisi liikumine
toimub sageli mööda kolmkõla helisid.
Põhja-ja Lääne-Eesti
uuemad regiviisid olid sageli tantsulise iseloomuga.
Lõuna-Eestis tuli ette
pikemaid, laulikutele kohati arusaamatuid
refrääne (nt sink sale propass-sass-saalao).
Lauludes laulust ja laulikust õhutati laulma ja
ilutsema. Mitmed laulud kõnelesid
laulude saamisloost (“Laulud tööl õpitud”, “Laulud sain luige suust”),
ning laulu võimust (lauluhäälest murdub mets ja sõda jääb seisma, laul moondab
mere maaks). Arvukalt oli laule laulja isikust ning omadustest, heast ja
halvast häälest, oskamatust lauljast.
NÄIDE Nr. 25
“Kui mina hakkan laulemaie”
Laulud õllest ja viinast, samuti kõrtsist, tubakast
ja piibust olid meestelaulud.
Ühiskonnasuhetest kõnelevates lauludes oli samuti mehelikku temaatikat.
Need kajastasid pärisorjusliku küla ja mõisa, samuti sulase, orja ja peremehe
vastuolusid. Kõneldi orjapõlve raskustest, töörohkusest ja uneaja vähesusest
(“Ori ootab õhtut”, “Millal saab magama”, “Ori ei saa magada”).
NÄIDE nr. 31
“Orja palk”
Vaeslapselauludes lauldi lapse ja vanemate,
eelkõige lapse ja ema vahelisest südamlikust suhtest (“Ema ja armud”), orvu
lohutamatust leinast (“Vaeslaps nutab lihast linna”, “Orvud ootavad ema”),
vanemate ja laste vahelise seose säilimisest ka pärast vanemate surma (“Ema
haual”) jm.
NÄIDE nr. 32
Inimene kodus ja perekonnas. Perekonnaelust jutustavate
laulude tähtsamad teemad olid lapse, eriti noore neiu ja vanemate suhted,
kosjad ning abielu. Need laulud olid seotud lihtrahva eluoluga.
NÄIDE nr. 35 “Memme
vaev”
Lauludes
noortest ja nende suhetest domineeris naiselik pool: kõneldi neidude elust
kodus, nende omavahelisest läbisaamisest ning suhetest noormeestega. Erandiks
olid hoopleva tooniga poistelaulud.
Kosjalaulude ootustes ja
unistustes valitses muidugi mõista naiselik tunne, rohkem oli juttu
ihaldatavast peiust kui mõrsjast. Leidus ka õpetuslaule selle kohta, millist
meest või naist valida. Parimaks peeti töökat ja tasast naist, neidusid hoiatati
joodikust mehe eest. Vanapoisid ja -tüdrukud olid pilkealused, kuna vallalisus
oli tollases külaelus taunitav.
NÄIDE “Kosjahobu söötmine” (uus)
NOOT
Hakkasin hoosta hoidemaie, Läksin tuppa
luusimaie,
sälu sääri seademaie, pruuti
varjult vaatamaie,
varsa kapju vaatamaie, pruut
see tukkus tule all,
hõlma all mina kandsin
heinad, pea tal oli
põlve peal.
kainelus mina kandsin
kaerad. Mina pruudilt
küsimaie:
Ilma eide teademata “Kas sa
tahad mulle tulla,
tõusis aga täkukene, mulle
tulla, mulle olla,
kasvis kange ruunakene, tulla
surmatunnini,
ei te’nd jõudnud ohjad
hoida, olla
eluotsani?”
ohjad hoida, köied köita, Pruut aga mulle
kostemaie:
paelad pikad pidada. “Kas sul
on ka kena hoosta,
Läksin pruuti otsimaie, kes viib
minu kirju kirstu
omal naesta kosimaie. ja viib
valge veimevaka?”
Seal olid kuldsed
kaevukoogud, Mina
kohe pruudil kostsin,
valgest vasest väravad, talle targalt
teada andsin:
seal oli õues hõbeposti. “Kas on sinu
isal vara
Ja ma tundsin rõõmu, lusti, või on sinu emal
vara,
astsin maha apsatile, :,: mis
mu täkk ei jõuaks tassi,
saaparauad raksatile. virku
loom siit ära viia?” :,:
Laulud
abielust kirjeldasid muistset abielu, mehe ja naise omavahelisi suhteid,
talupere teiste liikmete suhtumist perre juurdetulijasse. Neil oli seoseid
pulmalauludega ja neidude õpetuslauludega.
Laulik (eeslaulja, eestütleja, lauluinimene,
laululine, sõnuline) on rahvapärane nimetus. Setu lauluema on austav
nimetus, mis viidtab kae lauliku vanemale
elueale.,
kuid ka austav nimetus.
Rahvalaulik
on laulu elav esitaja ja kollektiivse traditsiooni hea tundja. Eeslaulja oli
nii kommete täitmisel kui laulmisel sageli juht, kes valis laulmiseks sobiva
hetke, teksti, tempo ja meeleolu. Tema sõnades on tunnetatud maagilist jõudu.
Mõnikord võis ta olla ka rahvaarst, teadja.
Rahvatraditsioonis
on laulikul määrav osa. Temast sõltus teksti püsimine või muutumine,
edasiandmise täpsus ning uute laulude loomine ja olukorrale vastav improviseerimine. Igal laulikul oli oma tekst,
mis kuulus lauliku põlvnemiskoha traditsiooni. Iga edasiandja oli kaasautor,
kes jättis teksti oma jälje.
Laulud
võisid pärineda suguvõsast, oma isalt-emalt, aga ka teistelt sugulastelt ja tuntud
laulikutelt. Suurem osa repertuaarist omandati siiski väljaspool kodu:
pulmades, noorte pidudel, tööl.
PILT NR 19 - EPP VASAR
PILT NR 20 - LIIS ALAS
Epp Vasar (1828–1895) oli
pärit Mulgimaalt Paistu kihelkonnast. Laule olevat Epp õppinud teistelt
laulikutelt, kuid ta olnud võimeline ka ise neid looma. Temalt kirjutatud
lauludest olevat 20–30 olnud ta enda noores eas loodud laulud, mis levisid ka
rahva sekka. Valdavalt olid tema lauldud laulud regivärsilised, kuid leidus ka
mõningaid riimilisi laule. Kahjuks on enamik temalt kirja pandud laule kaotsi
läinud, 800 laulust on säilinud umbes 250.
Liis Alas (1850–1939) oli
pärit Kihnust, rahvasuus tuntud ka kui Kuraga Liis. Tema oli omal ajal
88-aastasena Kihnu saare vanim laulik. Kooliõppust polnud ta kunagi saanud.
Lugeda ta siiski oskas, aga mitte kirjutada. Laulma hakkas Liis juba
kaheksa-aastaselt. Liis Alasilt on
jäädvustatud 69 terviklikku regilaulu, millest suurem osa on pulmalaulud.
Lauliku hääl oli kõrge ja tugev, sobiv koori eeslauljale - heliplaatidelgi
kostab ta kaaslauljast üle. Liisist peeti lugu ka kui
tublist tööinimesest ja tabava sõnaga jutustajast.
Anne Vabarna (1877–1965) oli
pärit Setumaalt, tuntud ka Jako Naane nime all. Ta sündis Peipsi järve kaldal
Järvesuu vallas Võporsovo külas Tjopinkal. Pärast abiellumist kolis Anne
Vabarna Värska lähedale. Ta oli kuulus setu laulik, lauluimä (nii on nimetatud vaid üksikuid, kõige kuulsamaid
laulikuid). Anne oli harukordse võimega laulude looja ja improviseerija.
Kirjutada ega lugeda ta ei osanud, seda enam mäletas kõike peast. Tema laule on
palju üles kirjutatud ja helilindile jäädvustatud. Temalt on saadud üle 200
laulu. Anne oli väga elurõõmus, sõbralik ja töökas, kõiges äärmiselt korralik.
Ta armastas riietuda valgesse ja ehtida end rikkalikult hõbeehetega. Kui
puhkepäevadel pärast saunatamist pereliikmed ühisperena lauas istusid, esitas
Anne iga kord uue improviseeritud laulu.
PILT 21 – MARI KILU
PILT 22 - HENDREK JANTSON
Mari Kilu (1853–1947) oli
pärit Jõelähtme kihelkonnast Randvere külast Aadu talust. Abielludes kolis ta
Seljandiku tallu samas külas. Mari oli juba kümneaastaselt laulma hakanud.
Laulmist õppis ta emalt ja teistelt laulikutelt. Kui käed juba kinni hoida
jõudsid, ronis Mari kiigele teiste tüdrukutega koos laulma. Peagi oli Mari
teiste eestvedaja – suvel kiigel ja talvel toas. Koolitarkust sai ta vähe, vaid
ühe talve vallakoolis, iga nädal kaks päeva. “Vedasin kraakjalgu krihvliga
tahvlile,” öelnud ta ise.
Hendrek Jantson (1861–?) oli pärit
Tõstamaa vallast Murru külast. Kahekümneaastaselt oli Hendrek juba pulmalaulik.
Koolis sai ta käia kaks talve külakoolis ja kolmanda kihelkonnakoolis.
Elukutselt oli ta aga hoopis rätsep.
9.
Siirdevormiline laul
Siirdevormiline laul
on vanemate ja uuemate laulude vahevorm, see ei moodusta ulatuslikku rühma.
Tekstis võivad üheskoos esineda näiteks algriim ja lõppriim, parallelism ja
salmid. Sellise laulu tekkimine oli märk naaberrahvaste muusika ja luule
tugevamast mõjust eesti kultuurile. Siirdevormiline laul hakkas kujunema
arvatavasti 18. sajandil. 19. sajandi jooksul mindi vanemalt rahvalaulult üle
uuemale, seejuures püsis ka siirdevormiline laul kõrvuti uuema riimilise
lauluga.
Siirdevormiline laul
tekkis osalt mugandustena naaberrahvaste laulude põhjal, osalt nende eeskujul
regilaulust. Näiteks sisaldab siirdevormilise “Väravamängu” tekst regivärsi
ridu, kuid igast värsireast moodustatakse refrääni abil kahe- kuni neljarealine
salm.
Mis te siin seisate?
Joone,
kroone,
kuldsed
väravad.
Siirdevormilise
laulu viisid on lähedased uuematele regiviisidele, riimilise laulu viisidele ja
pillilugudele. Võrreldes uuema riimilise laulu viisidega, on siirdevormilised
viisid lühemad ja kitsama heliulatusega. Need ei tarvitse alati olla laenatud,
vaid võivad olla arenenud kohalikest vanematest viisidest. Lõuna-Eesti viisid
on sageli minoorse iseloomuga ja
mitmesuguste refräänidega. Põhja-Eestis on rohkem mažoorse iseloomuga
neljarealisi tantsuviise.
Siirdevormi leidub
palju ringmängu- ja lastelaulude hulgas, näiteks tänapäeval üldtuntud “Hiir
hüppas, kass kargas”. Laulude liigitus kattub suuresti uuemate rahvalaulude
liigitusega (vt p 12.6 ja 13.3).
10.
Uuem rahvalaul
18. sajandil hakkas
tekkima ning 19. sajandil pääses valitsema uus lauluvorm, mida nimetatakse
uuemaks rahvalauluks. Eeldused selleks tekkisid pöördeliste sündmuste tõttu
Eestis: pärisorjuse kaotamine ja külaelu muutumine, hariduse levik ja kultuuri
areng, rahvuslik ärkamine, talurahva siirdumine linnadesse, maa eri piirkondade
tihedam suhtlus ning elavnenud
kontaktid naabermaadega.
Vanemate
rahvalaulude sisu peegeldas aastasadade jooksul väljakujunenud traditsioonilist
maailmataju, kus sarnased sündmused kordusid ajast aega. Uuemate laulude sisu
on kaasaegsem, mõjutatud uusaegsest maailmapildist, vahelduvatest eluseikadest,
kirjandusest ja naaberrahvaste kultuurist. Inimeste eluviis oli liikuvam ning
kõnepruuk mõjutatud rohkem kirjakeelest, seetõttu on uuemates lauludes vähem
kohalikke erijooni.
10.2. Tekst
Uuemates lauludes on
kesksel kohal tegevuse kujutamine. Laule tekkis (tõlgiti, mõeldi välja)
ohtrasti juurde, kuid vähenes teksti improviseerimine vahetult esituse ajal.
Teksti vormi (nt riimi puhtust) ei peetud eriti oluliseks. Keerukamaks muutusid
viisid. Uuema rahvalaulu teksti põhitunnused on lõppriim, salmid ja silbilis-rõhuline värsisüsteem.
· Laulu ülesehituse
aluseks on lõppriimi abil seotud
värsipaarid. Lõppriim on värsiridade lõppemine kõlalt sarnaste sõnadega (vt
näidet allpool ‘vaevad-kaevad’). Sageli ei ole riimid päris korralikud (sõnades
‘kurvastust-armastust’ ‘raal-sääl’, ‘mühiseb-haljendab’ on üksnes kaudselt
sarnased).
· Värsiread on
rühmitatud salmidesse, mis
koosnevad tavaliselt neljast
värsireast (on ka kahe-, kolmerealisi
jm ehitusega salme).
· Silbilis-rõhuline värsisüsteem tähendab, et ühe laulu piires on värsiridades kindel
silpide ja rõhkude arv ning paigutus. Esimeses näites on igas reas neli rõhku
ning seitse või kaheksa silpi; teises näites on igas reas kolm rõhku, neli või
kuus silpi ning rida algab rõhutu silbiga.
Elu, elu, miks mind vaevad,
miks sa tood mul
kurvastust,
miks sa mulle hauda kaevad,
kinni katad armastust!
***
Mets mühiseb
ja kägu kukub raal,
aas haljendab
ja lilled
õitsvad sääl.
· Regilaulule omane
arhailine kujundlik keel asendus kaasaegse igapäevase keelega, vähenes
murdelisus.
· Tegevustiku arendus
on kiirem, jutustus tõtlikum, võrreldes regilaulu aeglase sündmustikuga.
· Laulu tulid uued teemad,
näiteks inimese sisetunded (armastus, igatsus), sõda ja vangipõlv, poliitilised
sündmused.
Meloodia osa Viisid lauludes muutusid
varasemast tähtsamaks ning käibele tuli saksa keelest laenatud mõiste viis – selle all mõeldaksegi tavaliselt uuemate riimiliste laulu viise.
Viiside hulk kasvas kiiresti peamiselt laenude ja muganduste tõttu naabritelt.
Et kõik laulutekstid polnud ühesuguse vormiga, siis oli vaja ka rohkem
erinevaid viise. Meloodiline liikumine muutus rikkalikumaks – seda võimaldas
viiside suurem heliulatus ja pikkus. Viiside põhitunnused on järgmised.
· Suur heliulatus
(sekst – deetsim ja üle selle) võimaldab ka suuremaid hüppeid viisiliikumises.
· Pikem kindlama
kujuga vorm: väga tavaline on neljavärsilise salmi pikkune neljarealine viis,
millele võib mõnikord liituda eraldi refrään.
· Valitseb
funktsionaal-harmooniline mõtlemine (“kolme-duuri lood”).
· Helikõrgused intoneeritakse üsna täpselt.
· 20. sajandil levis uuemates
rahvalauludes mitmehäälsus, arvatavasti seltsides harrastatud koorilaulude
eeskujul.
Uuemaid laule lauldi
erinevates olukordades, sagedamini muidugi peol. Valiti teema poolest sobivad
laululiigid: usulisel koosolekul vaimulikud rahvalaulud, sõjaväes või kõrtsis
meeste nekrutilaulud ja külalaulud, kiige juures tantsu- ja ringmängulaulud
jms.
· Lauldi üksi või
koos. Mõnevõrra säilis laulmine eeslaulja ja kooriga. Üsna tavaline oli, et osa
tekstist laulis eeslaulja üksi, osa korrati koos (nt salmi kaks viimast rida
või kahe- kuni neljarealine refrään.
· Lauludel oli kindlam
tekst, vähenenud oli improvisatsiooni osa. Nõnda pidi teadma sõnu, et
enam-vähem korraga alustada ja lõpetada. Seetõttu tulid kasutusele
käsikirjalised laulikud, hakkasid levima trükitud laulikud. Laulikute abil
kinnistusid kindlakujulised tekstid, viisid ja vahel ka autorite nimed.
· Lauldi ka pilli
saatel, mis omakorda mõjutas lauluviise. Levinumad saatepillid olid kannel ja
lõõtspill.
· Kui regilaul oli
rahvaluule kogumise ajal jäänud rohkem naiste alaks, siis uuemaid laule laulsid
tihtipeale mehed. Nende esituses oli sageli tunda bravuurset, reibast laadi ja
humoorikat suhtumist.
10.5. Uuemate laulude
suhted teiste rahvaste lauludega
Uuemad rahvalaulud
on suurelt jaolt laenulised, neid võeti üle naabrite ja kaugemate rahvastega
suheldes. Kaugemalt saadi mõjutusi eesti soldatite ning meremeeste kaudu.
Kõige rohkem levis
kohalike sakslaste kaudu saksa
mõjusid – juba 18. sajandil ja varemgi, kuid eriti 19. sajandil. Saksa
traditsioonist pärineb suur osa sentimentaalseid armastuslaule.
Lõuna-Eestis on
rohkem läti laene (nt vaeslapse- ja
ringmängulaule), eriti viise, mida seostati ka algupäraste sõnadega. Idanaabrite mõju on tunda alates 19.
sajandi algusest mitmete meestelaulude tekstis ja viisis. Vene laene on eriti
sõja-, sõduri- ja vangilaulude hulgas. Põhjanaabrid
on mõjutanud rohkem Lääne- ja Põhja-Eestit., kus on väga levinud
torupillipärase viisiga kolmeosalises
taktimõõdus laulud.
Uuemaid laule liigitatakse
peamiselt temaatika järgi, mis seostub osaliselt olukorra ning lauljate sooga (meeste-
ja naistelaulud). Paljude laululiikide hulgas on nii siirdevormilisi kui ka
lõppriimilisi variante.
T
Tantsulaulude seas on üsna vanaks kihistuseks torupillimuusikast mõjutatud
kolmeosalises taktimõõdus laulud, mis on tuntud rohkem Põhja- ja Lääne-Eestis. . Varem olid nNeed olid tavaliselt pidude ja
tantsimise juurde kuuluvad meestelaulud, mida hiljem võeti tarvitusele hiljem muutusid kaka llaste- ja hällilauludenaudeks.
Koos mitmesugusteEt torupill on
Eestisse tulnud arvatavasti Rootsist, siis on need laulud tuntud rohkem Põhja-
ja Lääne-Eestis.
Uuemal ajal tekkis
erinevate
uuemate tantsudega (polka, valss jt) levis ja tekkis seotud ka vastavaid laule.
Uuemad
mängulaulud on kuulunud vastavate ringmängude juurde ning mõningad neist on
tuttavad ka tänapäeva koolilastele (vt p 13).
18. sajandi lõpul
hakkasid regilaulu baasil kujunema olustikulised külalaulud. Neis valgustati külaelanike (peremeeste-sulaste,
neidude-noormeeste jt) omavahelisi suhteid, jutustati kohalikest juhtumustest
jm. Sageli kasutati uuematest pillilugudest pärit mažoorseid polka- või
reinlendriviise, raskest elust kõnelevates lauludes oli ka lüürilisi minoorseid
viise.
19. sajandist on
pärit meeste sõja- ja nekrutilaulud,
kus laul viis kuulaja sõja keskele, kujutas lahingumeeleolusid, sõjaohte ja
-kohti, võõraid kultuure ja väepealikke. Laulude teemad olid ka kodust
lahkumine, jumalagajätt omastega, igatsus kodu ja kallima järele, sõdurielu
raskused, tsaariaegne kroonuteenistus. Viisid olid samalaadsed nagu meeste
külalauludes. Selle teemaga on lähedalt seotud vangilaulud. Paljud neist on tõlgitud vene keelest ja saanud väga
populaarseks (“Siberis Baikali taga”). Vangilaulude peamine levikuaeg oli 1905.
aasta revolutsioonile järgnenud aastad, I maailmasõja aeg ja kodanliku Eesti
Vabariigi algusaastad.
Uus teema on tundeline armastuslaul: laulud
kloostrisse pandud neidudest, õnnetutest armastajatest ja nende vanematest, kes
on takistuseks oma laste õnne teel, mahajäetud pruudist ja petetud noormehest.
See laululiik oli rohkem naiste ala ning esindas muistsele talupojaelule võõrast tundelaadi, mis oli kirjanduse ja naaberrahvaste kaudu kandunud siiamaile. Vanemates rahvalauludes polnud tavaliselt tunnetest juttu, pulmalauludes vaadati naise kui tulevase töötegija ja laste sünnitaja peale.
Uute
armastuslaulude tohutu populaarsus on ehk mingil määral tingitud ka sellest, et
nad sõnastasid osa naiste hingeelust. Lauludel s esineb nii vanemaid siirdevormilisi
kui uuemaid saksa viise.
NÄIDE NR 47. UUEMAID LAULUVIISE
18. sajandi lõpus elavnes rahvalähedane usuliikumine, mis tõi kaasa uuemasse traditsiooni kuuluvad vaimulikud rahvalaulud. Ühe osa neist moodustasid rahvapäraselt lauldud luterlikud koraalid: kanooniliste kirikuviiside mugandused, nn keerutustega laulmine. Võib-olla on niisugust stiili mõjutanud ka siinsete rannarootslaste laulud, sest koraaliviiside varieerimist ja kaunistamist tuntakse ka Rootsis ja Soomes. Meil on see traditsioon laiemalt tuntuks saanud tänu Cyrillus Kreegi kogumistööle ja kooriseadetele.
Mängimine oli noorte
kooskäimistel üks tähtsamaid ajaveetmise vorme. Eesti laulumänge on liigitatakse tegevuse põhjalud
järgmiselt, arvestades ka oletatavat tekke- ja kasutusaega.
·
Vanemad laulumängud on seotud
regivärsiliste lauludega, nende tegevuses peegelduvad inimeste erinevad
toimetused, suhted ja usundilised kujutelmad. See kihistus on tekkinud
oletatavasti 12. sajandi lõpupoolelst
ning laialdasemalt levinud alates
14. sajandist lõpust.
·
Uuemad laulumängud on tantsulise liikumisega
mängud arvatavasti 16.–17. sajandist. Laulud on enamasti siirdevormilised,
vähesel määral leidub ka uuemaid regilaule.
· Ringmängude põhitunnus on ringis
liikumine laulu saatel, sellega seostub tavaliselt mingi loo etendamine või vahetants ringi keskel. Laulud on
siirdevormilised või lõppriimilised.
Vanemad teated
eesti rahvamängudest on pärit 17. sajandi lõpust. Tolleaegsetes kirjutistes
kõneldakse Lääne-Eesti mängutubadest, mida peeti laupäevaõhtuti taludes ja
kõrtsides. Noored poisid ja tüdrukud tulnud kokku, söönud, joonud, mänginud ja
tantsinud torupilli saatel. Ettekäändel, et seejuures toimuvat ebamoraalseid
“ulakusi” ja ebajumalateenimist (õlgedest Metsiku tegemist), keelas Rootsi
riigi- ja kirikuvõim mängutubade pidamise ning osavõtjaid karistati. Et
mängutubades mängiti laulumänge, näitab 1680. aasta Ralli Hansu nõidusloo
juurdlusprotokoll, milles on esimene kirjapanek “Nõelamängust”.
Nedko Nedko Negelcken Nõtku, nõtku, nõelakene,
Nedko Negle Neiziken nõtku nõela, neitsikene!
Erra Nehlene Kaddi Ära kadi (~kadus) nõelakene.
Nehla Eisz Kaddi tubedisz (-tuckedisz) Nõel es
kao tuppedesta (~tukkudessa),
Nehl Kaddi nehlodes nõela kadi (~kadus) nõeludessa,
Piszud raudine pihust pisut (~pisuke) raudine pihusta.
(Allikas:
H. Laakmann, W. Anderson. Ein neues Dokument über den estnischen
Metsik-Kultus aus dem Jahre 1680.)
PILT
ÜLESTÄHENDUSEST
Mängiti enamasti talvel, alates sügiseste välistööde
lõppemisest kuni kevadtalveni. See aitas lõbusamaks muuta ühiseid tööõhtuid
ning rõõmsalt ja kombekohaselt pidada pühi. Näiteks Setumaal oli elavaim
mängimisaeg paarinädalane “talsipühi” aeg, mis kestis 24. detsembri õhtust kuni
6. jaanuari õhtuni. Sel ajal ei tehtud õhtuti tööd. Terve külakonna tüdrukud
kogunesid avarate ruumidega tallu, mille peremehega oli varem kokku lepitud.
Õhtud saadeti mööda mängides, lauldes ning tantsides. Mängijateks olid
tüdrukud, pealt vaatama kogunesid poisid, kes kasutasid võimalust tutvuste
sõlmimiseks.
Suvel ajal mängiti
kiige ja jaanitule juures. Vabasse loodusesse sobisid jooksumängud. Lapsed said
mängida karjas olles ja külavainul.
Vanemad laulumängud on regivärsilise tekstiga,
nende sisu ja tegevus peegeldavad talupoja igapäevast eluolu. Oletatakse, et
vanasti võis neil olla ka maagiline otstarve – näiteks võistluse abil mõjutada
kevade võitu talve üle. Mitmed laulumängud (“Hobusemäng”, “Nukumäng”) on
kuulunud just kalendritavandite juurde. Neid lauldi sageli samade viisidega kui
kalendrilaule.
Tööd jäljendavates mängudes
oleneb laul töö iseloomust ja eriti selle rütmist, näiteks: “Käsikivimängu”
laulu rütm vastab kivi keerutamise rütmile.
Enamasti on mäng
kolmeosaline: laul, mis seletab ja saadab toimingut; tegelaste dialoog ning
mängu lahendus (nt tagaajamine, pantide lunastamine). Mängud võivad olla veelgi
vanemad kui neid saatvad laulud. Põhiliselt liiguti kas vooris (üksteise selja
taga) või ringis. Kui mängiti istudes, siis istuti samuti kas ringis
(“Naerimäng”) või vooris (“Laevamäng”).
Peamiselt lauldi üheskoos,
harvemini laulis ainult peategelane üksi. Mängulauludel on tavaliselt vanad
töö- ja tavandilaulude rühmaviisid või lastelaulude viisid. Lõuna-Eesti
mängudes leidub väga erinevaid
refrääne, näiteks “Nukumängus” nuku,
“Pajamängus” kiige-kaage.
Suurem osa neist mängudest
on laenatud naabrite kaudu rahvusvahelisest traditsioonist. Laul on tavaliselt
siirdevormiline. Mitmed laulumängud olid varem tuntud erinevate viisidega,
hiljem on (osaliselt trükitud laulikute abil) pääsenud valitsema üksainus viis.
Mänge, millele on
iseloomulik suletud ringis liikumine, nimetatakse Põhja-Eestis ja Mulgimaal ringmängudeks, neid saatvaid laule aga ringimängulauludeks või ringilauludeks. Kagu-Eestis on vastavad
nimetused tsõõr (Tartumaal ka sõõr) või ratas, harvem ring, ning (t)sõõrilaul, rattalaul või ringilaul.
Ringmängude mängimise kohta öeldi (t)sõõri
või ratast tegema.
Ringmängud võib
jagada kolme põhiliiki.
· Vanem ringmäng, mille lõpul oli tavaliselt
puänt (lõpuüllatus). Liiguti ringis, enamasti oli üks mängija ringi keskel.
Laulu lõppedes toimus midagi erilist, näiteks anti pant, vahetus ringi sees
olija (“Kes aias”) vms. Laul oli sageli siirdevormiline.
· Dramaatilise tegevusega ringmängus kujutati liikumiste abil laulu sisu (nt “Peremees võtab
naise”, “Palgamaksmine”). Lauludes valitses sageli armastus- ja kosjateema, suhtumine oli naljatlev.
· Vahetantsuga ringmängus vaheldus laulu saatel
ringjoonel kõndimine tantsimisega ringi sees. Ringmängulaulus olid eraldi
vaheosad tantsuviisiga (labajalavalss, polka, reinlender vm). Seda osa kutsuti vahelauluks või (vahe)tralliks, (Saaremaal (vahe)ralliks), ka refrääniks või tantsulauluks,
harvem tuurilauluks (Urvaste), kooriks (Ridala). Vahetantsuga ringmäng
oli kõige varem tuntud Lõuna-Eestis ja levis kiiresti kogu maal. Ringmänguks
hakati kohandama teisigi uuemaid rahvalaule, liites salmide vahele tantsulaule.
20. sajandi algul olid laialt levinud vahetantsuga ringmängud “Üks jahimees
läks metsa”, “Mäe otsas kaljulossis”, “Mu isamaa armas”.
NÄIDE NR 48. VAHETANTSUGA RINGMÄNGULAUL
Enamik ringmänge on tulnud Eestisse mujalt, mõnikord tekkis mängutegevus laulu juurde alles siin. Võõras laul võis kohaneda ja muutuda, laenatud tekst saada mõne kohaliku viisi.
Kõige arvukamalt on
saksa laene (“Peremees võtab naise”, “Suur naine ja väike mees”). Tõenäolist
soomlastelt on pärit “Lilla istus vangitornis” ja rootslastelt “Kolm meest
kojas”. Lätlastelt laenatud “Riia linna väravas” levis ringmänguna üksnes
Lõuna-Eestis, “Oh, sa kena tammeke” aga kogu Eestis. “Külamees kündis metsa
ääres” ja “Vanapoiss keetis kaeraputru” on slaavi laenud.
Ringmängude
repertuaari rikastas kohalik külalaul – pilkelaulud konkreetsetest isikutest,
humoristlikud lood juhtumistest külas. Mõni neist kandus ringmänguna koduümbrusest
kaugemalegi.
Talurahva linnastumisega levis ringmängutraditsioon ka linnadesse. Ringmänge mängiti mõnevõrra linna peoõhtutel, veelgi rohkem aga perekondlikel koosviibimistel ja koolis. Laste repertuaarist pole nad päriselt kadunud tänaseni (“Rits, rats, rundibumm”, “Aadamal oli seitse poega”, “Lapaduu”, “Kaks sammu sissepoole” jne).
NÄIDE “TANTSULAUL TORUPILLIPÄRASEL VIISIL”
Tants
on sünkreetiline rahvaloomingu liik -, mis see tähendab, et tantsus on seotud omavahel mitu erinevat tegevust:
liikumine, pillimäng, ka laulu ja pillimängugalaul. Tants on ürgne
nähtus, selle juured on tagasiviidavadulatuvad aega, mil
inimlikud käitumisviisid polnud veel õieti välja kujunenud. Tantsuks võib
nimetada inimese vaimselt mõtestatud kehaliigutusi ja liikumisi muusika saatel.
Muistsed
tantsud võisid olla tagasihoidlikud – rütmiline tammumine, keha õõtsutamine või
käte liigutamine. Tantsulisi elemente kasutatakse ka laulumängudes ja
rahvalaule esitades.
Rahvatantsu
kujundite aluseks on inimese emotsionaalsed ja rütmilised liigutused, ning
mitmesuguste tegevuste ja nähtuste jäljendamine (töö, inimeste suhtlemine,
tähelepanekud loodusest).
Kõneldes
rahvatantsust, mõeldakse sageli ainult vanemaid tantse ja nende uusesitusi.
Tegelikult kuulub rahvatantsude hulka kõik see, mida inimesed tantsivad
loomuliku seltskonna- ja peokäitumise osana, sõltumata tantsu vanusest ja
tüübist.
Eesti rahvatantsude puhul
võib eristada vanemat ja uuemat
kihistust.
· Vanemat kihistust
(mis taandus üldisest kasutusest umbkaudu 19. sajandi jooksul) nimetatakse
üldiselt rahvatantsuks. Kõige ürgsemad on siin voor- ja sõõrtantsud
ning maagilise iseloomuga imiteerivad tantsud. 18.– 19. sajandi vahetusel
levisid Eestisse lääne poolt paariskolonntantsud.
· Eestisse levinud
uuemaid tantse (alates 19. sajandi keskosast kuni tänapäevani) nimetatakse
tavaliselt seltskonnatantsuks. Suur
osa seltskonnatantsudest on Eestis sedavõrd hästi kodunenud, et neid võib
nimetada ka uuemateks rahvatantsudeks.
Vanemad seltskonnatantsud on
paaristantsud, kontratantsud ja kadrillid. Paljud paaristantsud (polka, valss)
on tänapäevalgi üldtuntud.
Varasemad
kirjapanekud vanades kroonikates on napid teated selle kohta, et eestlane on mingis
olukorras tantsinud. Neis on vaid erandjuhtudel püütud kirjeldada mõnd
tantsusammu.
Saxo Grammaticus (12. sajandil)
kõneleb eestlaste tantsimisest enne lahingut. 16. sajandil kirjeldab Balthasar Russow talupoegade
pidutsemist ja tantsimist kirmestel (kirikulaatadel) jm.
1610.
aastal on kirja pandud esimene tantsulise liikumise kirjeldus Dionysius Fabriciuse teoses “Liivimaa
asukate tavad, usund ja eluviis”, kust selgub, et pulmades mängisid eestlased
ringmänge, hüpates sealjuures üles mõlema
jalaga korraga.
Mõnevõrra täpsemaid kirjeldusi leidub juba 18. ja 19. sajandi vahetusest, kus kirjeldatakse ka tantsijate liikumist.
Rahvatantsude teadlik kogumine algas Eestis hiljem kui rahvaluuletekstide kirjapanek. Esimesena kirjutas tantsude kogumise vajadusest ajakirjanik Georg Eduard Luiga ajalehes “Olevik” 1892. aastal. Materjali kogunes esialgu napilt, sest tantse oli keeruline üles märkida.
Rahvatantsude asjatundlikku
kogumist alustas 20. sajandi alguses Anna
Raudkats (1886–1965), kes oli saanud Soomes vastava hariduse. Väärtuslikku
materjali on ta jäädvustanud oma retkedelt Setu alal ja Põhja-Eestis 1913.
aastal, Saaremaal 1924. aastal.
1930. aastail algas
rahvatantsude süstemaatiline kogumine, kus tegi suure töö ära Rudolf Põldmäe. 1950. aastail tuli
tantsukogujatele appi hädavajalik tööriist filmikaamera.
1970. aastatel alustas tööd Kristjan Torop, rahvatantsude koguja,
uurija ning rahvapärase esituse taaselustaja. K. Torop uuendas nii rahvatantsude
viljelemise kui ka uurimise teoreetilisi lähtekohti ning terminoloogiat.
Kahjuks jõudis ta valmis vaid väikse osa oma teoreetilisest tööst.
Tantsud on osalt
seotud tavanditega (pulma- ja kalendrikombestikus) ning samas on ka hea
meelelahutus. Vanades allikates on üksikuid teateid eestlaste sigivus- või tõrjemaagiliste tantsude kohta. Palju
tantsiti lõbustuseks – see oli võimalus suhelda, emotsionaalselt väljenduda ja
end näidata.
Pulmades
olid tuntud pulmarahva tantsulised liikumised ja pruudi tantsitamine. Esimesena
pidi mõrsjaga tantsima isamees või peigmees, seejärel peiupoisid ja siis muu
pulmarahvas. Mõrsja tantsis alles pärast tanutamist, mõnikord lõpetati pulmad
nooriku tantsitamisega. Kogu maal tuntakse mõrsja tantsitamist raha eest.
Mardi-
ja kadrikombestiku kohustuslik osa oli mardi- ja kadrisantide tants. Maagilise
iseloomuga võis olla tantsimine tule ümber suvistel kalendripühadel.
Tantsiti ka talgute
lõpetusel, nädalavahetusel jne. Pidusid nimetati mitmeti: (küla)säru(d), subrik, tantsud, pitspall, simman.
Tantsude vaheaegadel mängiti ringmängu (pillimees puhkas). Väljas kõlbas
tantsuks siledam kuiv koht, erilised tantsuplatsid olid kiige juures. Külmal
aastaajal koguneti kuhugi suuremasse rehetuppa. Külakõrtside levikuga kandus
talupoegade tants sinnagi. Noorte kooskäimised olid tuntud mängutubade nimetuse all. On teateid, et mängutubades tehti
inimesekujuline õlest nukk Metsik, mis kanti vastlapäeval või mõnel teisel
tähtpäeval torupillimängu, laulude, hõisete ja tantsu saatel võõra valla (küla)
maale või metsa, et mõjutada vilja kasvu ja karjaõnne ning tõrjuda külast
halba.
19. sajandi 60. aastail
hakati asutama rahvusliku iseloomuga seltse. Seal korraldati pidusid, kus eeskavale
järgnes tants; selle laval esitamisest
polnud veel juttu. Umbes samasuguse ülesehitusega peod kestavad Eestis
tänapäevani, kuid vanem rahvatants on eeskavas, uuem seltskonnatants järgneb
vabas osas.
1920.–30. aastail algas
vanemate rahvatantsude uusesitamine laval. 1919. aastal asutati Ülemaaline
Eesti Noorsoo Ühendus, mille rohkete tegevusalade (koorilaul, karskus jm) seas
oli ka omakultuur: taarausk, kodukaunistamine, rahvatants jm. Ühendus korraldas
1926. aastal eesti omakultuuri õhtu,
mille toimet (harrastus)rahvatantsu arengule saab võrrelda esimese laulupeo
mõjuga eesti koorikultuurile. Tolle aja rahvatantsuliikumise juht oli Anna
Raudkats, kelle seades on saanud väga tuntuks “Tuljak”.
Minevikust pärit
rahvatantsude toomisel tänapäeva on kaks põhisuunda:
· rahvatantsu
võimalikult täpne (kirjeldustele ja eeskujudele vastav), kuid loomulik esitus,
sageli kõigi juuresolijate osavõtul – folkloorne
tants;
· rahvatantsu esitus eelkõige
pealtvaatajatele, selle seaded, töötlused ja stiliseeritud uuslooming – lava(rahva)tants.
1940.–50. aastail arenes
eesti rahvatantsu põhjal uusloominguline
tants laval esitamiseks. Tantsupidude traditsioonile pani aluse
rahvatantsujuht Ullo Toomi
(1902–1983). Esimene rahvatantsupidu peeti 1947. aastal koos XII üldlaulupeoga.
1969. aastal asutas Kristjan
Torop folkloorirühma “Leigarid”, kes viis rahvatantsude esitamise tagasi
folkloorsele alusele. Rühm mõjutas 25 tegutsemisaasta jooksul tugevasti kogu
folklooriliikumist.
Tänapäeval
eksisteerivad kõrvuti nii rahvatantsud folkloorirühmade esituses kui eri
vanusega seltskonnatantsud pidudel. Alates 1990. aastatest on tantsuklbides
uuesti hakatud tantsima vanemat seltskonnatantsu (nt reinlendrit, aleksandra-valssi
jm).
NÄIDE NR 37 - PILT RAHVATANTSIJATEST
12.4. Tantsude iseloom ja muusika
Eesti rahvatantsu on
üldiselt peetud kollektiivseks, vaoshoituks ja väärikaks, see ei taotle välist
efekti. Tantsudes puuduvad suured hüpped, käte-jalgade kiire ja vaheldusrikas
tegevus. Liigutused on lihtsad ja loomulikud ega nõua erilist harjutamist.
Võistutantsumoment pole rõhutatud. Erandiks on siin akrobaatilised ja
imiteerivad tantsud, mida esitati enamasti üksi (või paari-kolmekaupa) ning mis
olid haaravaks vaatemänguks.
Paljud tantsud on avatud vormiga – tantsust osavõtjate
arv, sugu ja tantsuga liitumise (tantsust lahkumise) hetk on vaba (nt voor- ja
sõõrtantsud). Suletud vormiga on kindla ruumilise joonise ja osavõtjate
arvuga tantsud (nt kadrill).
Paaristantsudes ei tohtinud
vanasti mehed ja naised paare moodustada, sellepärast tantsisid põhiliselt
naised omavahel, mehed vaatasid pealt. See komme on säilinud Kihnus ja Setus
tänapäevani. Imiteerivaid Aja akrobaatilisi ja imiteerivaid tantse
esitasid mehed.
Tantsu saatepillid
on enamasti olnud torupill, kannel,
viiul ja lõõtspill. Vanem tantsumuusika on mažoorse kõlaga ja sageli
kolmeosalises taktimõõdus. Tavaliselt on kogu tants ühes ja samas taktimõõdus, kuid
on ka tantse, kus A-osa on ühes ja B-osa teises taktimõõdus. Tempo on rahulik.
Tantsuloo aluseks on
lühike mõne fraasi pikkune meloodia, mida loominguliselt korratakse ja
varieeritakse. Tantsu ja selle eri osade kestus võivad olla erinevad, see
sõltub sageli pillimehest.
Uuemate tantsude
(polka, valss) viisid on laenatud naabritelt koos vastavate tantsudega. Valsi-
ja polkarütmis tantsulood olid ja on tänapäevalgi üks uuema rahvamuusika
viljakamaid liike.
12.5.
Rahvatantsude liigid
Eesti
rahvatantsud jagatakse liikideks, arvestades liikumise iseloomu, osavõtjate
hulka ja paigutust.
Voor- ja sõõrtantse esitatakse
hulgakesi. Üksiktantsijad või paarid asuvad üksteise taga reas (kolonnis, vooris, rongis) või kinnises
ringis (sõõris).
Voor- ja
sõõrtantsud kuuluvad vanimate tantsude hulka. Nende seas on uuemaks kihistuseks
paariskolonntantsud, kus liigutakse üksteise taga paaridena. Need tantsud olid
Eestis levinud 18.–19. sajandi vahetusel ning meenutasid Euroopa ballisaalide
poloneesi - pidulikku rongkäiku peo algul. Aeg-ajalt eemaldusid read
üksteisest, tegid käteväravaid jm, järgides esimest paari.
Akrobaatilised ja
imiteerivad tantsud
Üks
iidseid tantsu tekke põhjusi oli inimese vajadus teha oma liikmed painduvaks
ning meeleolu reipamaks, eriti sõja ja jahiretke eel. Niisugused on enamasti akrobaatilised tantsud. Paljudel
puhkudel ei puudu neilgi maagiline mõte. Eestis on sääraseid tantse vähe
säilinud. Üks selline on “Ristitants”, mida võisid tantsida nii mehed kui ka
naised. Risti pandud kepikeste või õlekõrte vahel tantsiti eriliste, keerukas
järjestuses hüpetega.
Maagilist algupära võib leida ka imiteerivates tantsudes, milles aimati järele mõnda olukorda, tegevust, looma käitumist või liikumist. Seesugused tantsud olid tihtipeale koomilised. Jäljendavaid elemente on näiteks mardisantide tantsus. Tantsus “Kivikasukas” matkitakse mõisas peksasaanud teomeest.
Paaristantsud
Linnade
tantsurepertuaari ilmus esimese paaristantsuna 18. sajandi teisel poolel valss,
mis oli välja kasvanud austria, tšehhi ja saksa rahvatantsudest. Uus tants sai
19. sajandi jooksul ka Eesti maarahva seas harukordselt populaarseks, kohati
isegi ainuvalitsejaks.
Võimalik,
et Eestis oli juba varem tuntud üks valsi vanematest kujudest – labajalavalss, mis erineb päris valsist
viisi, rõhutamiste, liikumiste ja kehahoiaku poolest. Labajalavalsi muusika on
suuresti pärit endisest poloneesitaolisest tantsust.
19.
sajandi teisel poolel hakkas rahva tantsuvara Euroopa tantsude mõjul kiiresti muutuma:
tulid polka, reinlender, galopp, masurka, krakovjakk. Paljude tantsude iga oli
lühike. Püsima jäid need, mis sobisid eestlaste üldise tantsulaadiga.
Oma
lihtsa ehituse ja hoogsa liikumise tõttu sai rahvale eriti meelepäraseks polka. Polka tekkis u 1835. aastal
tšehhi rahvatantsude sugemeist. Slaavi rahvatantsudest on kujunenud
Lõuna-Eestis “Tuljak”, “Savikoja venelane” jm.
Kontratantsud ja kadrillid hakkasid eesti külas
levima 19. sajandil umbes samal ajajärgul, mil kujunesid välja labajalavalss ja
teised paaristantsud. Neis tantsudes esinevad kindlas järjekorras
liikumisjoonised.
Kontratantsud kui ballitantsud
pärinevad Inglismaalt (ingliskad). Ballisaalidesse jõudsid need omakorda
rahvamuusikast.
Ingliskadel (nt “Oige ja
vasemba”) on võrdlemisi aeglane, pidulik, soliidne kõnnisamm ja vastav
kehahoiak, eriti viirgude möödumisel teineteisest. Osavõtjate arv pole kindlaks
määratud. Figuuridest on kõige tähtsam põimuvate ja kätlevate tantsijate rida
ringis või viirus: sellele järgneb kohtade vahetus, sangvõttes (käevangus)
pöörlemine.
Kadrill oli 17.–19.
sajandil Prantsusmaal üks populaarsemaid tantse. Kadrillile on iseloomulik
nelinurkne asetus ja kindel tantsijate arv. Tants koosneb mitmest osast,
millest igaühel on oma nimetus ja muusika, iga figuuri esitab ise paar. Tants
lõpeb üldise liikumisega.
Kadrillide hulka kuuluv
“Kaerajaan”
sai 19. ja 20. sajandi vahetusel tuttavaks ka Tartus ning kujunes ballide
lõputantsuks. Eriti populaarne oli see tants üliõpilaste hulgas.
Mitmesuguseid vene tantsudele
lähedasi kadrille leiame Setumaalt. Nende elemente kohtame kargusteks nimetatud
tantsude hulgas.
Pillimäng on ürgne nähtus, mis on lahutamatult seotud inimkultuuri eri avaldustega. Pillide eeskujuks on olnud sageli inimese kehaosad või tööriistad: käteplaksutamine, teatavate esemete kokkulöömine vm.
P
Pillid on
· spetsiaalselt
musitseerimiseks valmistatud esemed;
· inimese kehapillid
(käteplaks, vilistamine, põsepill);
· ürgsed heliriistad, mis on olnud praktilises kasutuses (lokud, käristid).
Mitmed eesti
rahvapillid olid ehituselt väga lihtsad ja neid valmistati kodus. Siiski on
kohalikud külameistrid teinud ka küllalt keerukaid pille nagu viiul, lõõtspill
ja isegi koduorel. Pillimäng oli 20. sajandi algupooleni valdavalt meeste ala.
Rahvapillidel olid
(ja on osalt veel tänapäevalgi) erinevad kasutusalad (karjasepillid, jahimeeste
peibutuspillid) ning ülesanded (signaalpillid, tantsupillid, laste mänguasjad
jms). Muusikas segunesid pragmaatiline (st otseselt kasulik), maagiline
(nõiduv) ja esteetiline (ilu pärast) otstarve, kuid sõltuvalt olukorrast võis
mõni neist olla esiplaanil.
Mitmel
Väga erineval otstarve põhjusel tegid oli näiteks
muusikatl, mida tegid
karjased. Lihtsate looduslike pillide mängimine võis olla ajaviiteks, sidepidamiseks,
metsloomade hirmutamiseks ja meelelahutuseks nii mängijale kui tema
kaaslastele.
Pillide ja
tarbeesemete piirimaile jäävad mitmed pragmaatilise otstarbega instrumendid:
käristid, lokulauad, jahisarved, millega anti edasi teateid ning hirmutati
metsloomi ja kurje vaime. Selliste pillide tekitatud helid jäävad sageli
muusika ja mittemuusika (isegi müra) vahealale. Niisamuti jääb muusika
piirimaile suur osa väikeste laste tekitatud pillihelidest.
Muusikal arvati
olevat maagilist jõudu. Uskumuse kohaselt pidi esimesel karjapäeval tublisti
pasunat puhuma, et kari suvel hästi koos seisaks. Setumaal on kandlemänguga
püütud pikendada surija elupäevi, sest surm ei kannatavat kandlehelisid.
Pealtnäha
meelelahutuslik pillimäng (ja tants) kuulusid erinevate kommete juurde, sest
pidutsemise lõbustav ja maagiline funktsioon olid teineteisega põimunud –
vanasti oli pühade tähistamine kohustuslik.
Kõige sagedamini
mängiti pilli tantsu saateks. Vanemal ajal saatis tantsu torupill, kuid ka
mitmesugused vilepillid, roopillid ja sokusarved. Hiljem pääsesid valitsema
viiul ja seejärel lõõts. 19.–20. sajandil hakati pilli mängima ka laulu
saateks.
Pillimehed olid
pidudel (pulmas, kiigeplatsil jm) väga hinnas. Pulmapillimees sai tasuks
kindad, paelad, hilisemal ajal ka raha, viina ja õlut. Kõrtsis anti pillimehele
rikkalikult juua.
13.3.
Rahvapillide liigitamine
Rahvapillide
liigitamiseks lõid saksa etnomusikoloogid Eduard Hornbostel ja Curt Sachs 20.
sajandi algul süsteemi, mida hoolimata mõningatest vastuoludest siiamaani
kasutatakse. Pillid jagunevad heli tekitamise viisi järgi nelja põhiliiki.
Pillide liik |
Hääle tekitaja |
Tähtsamad rahvapillid |
Kordofonid |
Pingul keeled |
Kannel, viiul, hiiu kannel, põispill, moldpill |
Aerofonid |
Õhusammas |
|
Vabad aerofonid |
Õhusammas pole piiratud |
Vuripuu, vurr |
Puhkpillid |
Õhusammas on pilli sees |
Roopill, pajupill, sõrmiline, torupill, karjapasun, sokusarv, lõõtspill |
Idiofonid |
Pilli korpus, materjal |
Lokulaud, parmupill, pingipill, jauram |
Membranofonid |
Värisev nahk, kile |
Trumm, kammipill, põsepill |
Tabel. Rahvapillide liigitus.
13.4. Kordofonid – keelpillid
Heli tekitavad
pinguldatud võnkuvad keeled, mida näpitakse või tõmmatakse poognaga.
Põispilli valmistamiseks kinnitatakse veidi kõverdatud
kepile soolest või nöörist keel. Kepi ja keele vahel asetseb täispuhutud seapõis.
Hambulise poognaga üle keele tõmmates saadakse põrisev heli. Käega keelt
lühendades saab muuta helikõrgust. Seda pilli kasutati ansamblis sageli
rütmipillina.
Moldpilli (smollpill)
saamiseks pingutatakse kadakapuust kõlakastile soolest keel, millel mängitakse
vibupoognaga. Pilliga saadeti vaimulikku laulu kodus või koolis.
Moldpill on Rootsi
algupära ja tuli kasutusele XIX sajandil.
NÄIDE NR 45 - PILT LK 37 VÄRVILINE MUUSIKAMUUSEUM
MOLDPILL
Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad
ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi.
Vanem kannel ehk väikekannel õõnestatakse piklikust
trapetsikujulisest puupakust (harilikult kuusest, ka männist, pärnast, harvem
kasest). Katteks asetatakse eraldi õhuke kõlalaud. Keeli on 6–7 või veidi
rohkem. Vanemal ajal olid need jõhvist või keeratud soolest, hiljem traadist.
Laudadest tehtud uuem kannel ehk viisikannel on paljude keeltega. 19.
sajandi teisel poolel hakati sellele
panema
lisama kandle serva saate
mängimiseks juurde bassikeeli. Arvatavasti 19.
sajandi lõpul hakkas Kagu-Eestis kujunema spetsiaalne saatekannel duurkannel akordide mängimiseks.
Viiulit (kiik, kiigepill) tunti linnades juba 17. sajandil, laiemalt levis ta 18. sajandil.
Eesti vanemas viiulimängu stiilis on märgata torupillimuusika mõju, levinud oli
näiteks torupilli imiteerimine ühel või kahel viiulil.
Viiuli tuntus
suurenes ka rahvakoolide vahendusel. Viiul sobis paremini uute kiirete
tantsulugude (eriti polka) mängimiseks, tõrjudes tasapisi välja seni valitsenud
torupilli. Külameistrite pillid ei erinenud oluliselt klassikalistest
pillidest. Viiul oli soolopill, kuid sobis ka ansamblisse koos kandle ja
lõõtsaga.
Hiiu ehk rootsi kandle korpus koosneb harilikult
nelinurksest, mõnikord ka viiulit meenutavat kõlakastist, mille ülaosas on
nelinurkne keerdpulkadega raam. Keeli on kolm-neli. Mängides toetatakse pilli
alumine ots püstloodis või veidi kaldu põlvedele. Poognaks on
hobusesabajõhvidega vibu. Hiiu kandle kõla on kerge ja õhuline, tuletab meelde
viiulit, kuid pill pole kõlalt nii puhas.
NÄIDE NR 46 - PILT LK 38- VÄRVILINE MUUSIKAMUUSEUM
HIIU KANDLED
13.5. Aerofonid – õhkpillid
Aerofonides tekitab heli võnkuma pandud õhusammas. Juba vanasti pandi tähele,
et terava servaga esemed tekitavad häält, kui neid vibutada õhus või kui nende
servale puhuda. Vabade aerofonide
(vuripuu, vurr) puhul pilli korpus ei piira õhusammast. Vahepealseks vormiks
vabade aerofonide ja päris puhkpillide vahel on mitmed looduslikust materjalist
valmistatud lihtsad pillid (lehepill, heinapill). Puhkpillide puhul kujuneb õhusammas pilli sees. Suurema osa aerofonidest moodustavadki puhkpillid. Siia hulka
kuuluvad ka pillid, kuhu õhku ei puhuta suuga, vaid näiteks lõõtsaga.
Vuripuu on nööri külge seotud lauake, mis tekitab keerutamisel vilistavat häält. Taolist pilli nimetusega vuripuu ehk suristuspuu on arvatavasti tundnud ka eesti karjased.
Vurr tehakse seajalakondist või puust. Nööri otsa kinnitatud tükike pannakse õhus kiiresti keerlema, nii et kuuldub vurin.
Lehepilli (heinapill, tohupill, kukepill) heli
tekitatakse sõrmede või huulte vahele pingutatud sireli või haavalehe,
orasheina või kasetohu servale puhudes. Puulehega saab mängida üsna suure
heliulatusega meloodiaid. Lehepilli mängiti õitsil käies ja heinamaal ning koos
teiste pillidega tantsukski. Tohupillil imiteeriti lindude häälitsusi, eriti
ööbiku laulu.
Rukkirääk (osjapill)
valmistatakse rukki või põldosja kõrrest, mille alumine ots lõhestatakse. Kui
puhuda pilli lahtisest ülemisest otsast, tungib õhk läbi lõhede, paneb need
võnkuma ja tekitab midagi rukkiräägu häälitsuse sarnast.
Putkepilli (härjapill)
saab teha heinaputkest või pärnakoorest. Pilli alumine ots on kinni (putke sõlm
või punn), selle lähedale on lõigatud pilu, mis putkesse puhumise korral vaheldumisi avanedes ja sulgudes tekitab
jämedat häält.
Pajupilli (vilepill,
haavapill, pöörpill) tegemiseks lõigatakse umbes 15 cm pikkusele
sõrmejämedusele siledale pajuoksale puhumisotsast ligikaudu 2 cm kaugusele
hammas. Puu tehakse märjaks, koor taotakse lahti ning keeratakse pealt ära.
Väljakeeratud puust tehakse puhumisotsa piluga keel ja vastasotsa punn.
Niisuguseid pille mängiti kõige rohkem kevadel, kui puukoor oli lahti.
Vilepillil sai mängida laulu- ja tantsuviiselugusid.
Pardipill (savipiilu,
savipill) on looma- või linnukujuline
savipill, mis on mõeldud lastepilliks. Sabaosa kujutab vileseadeldist, külgedel
paikneb kaks sõrmeava. Pardipilliga saab mängida lihtsamaid lugusid.
Roopill (kõrrepill, rukkipill) on pilliroolülist või õlekõrrest pill, mille ülaosas on
piklik keel, sõrmeavasid on neli kuni kuus. Roopilli hääl on eriti tugev ja
veidi terav. Pilli mängisid peamiselt karjased ja vanemad inimesed.
Pöörpill ehk sõrmiline
(sõrmuline, sõrmlik, sõrmik, käsiline) tehakse harilikult
männioksast, mille süda on välja keeratud. Valmistusviis on sarnane roopilli
omaga. Põhja-Eestis panid karjased selle sageli lepakoorest pasuna otsa, Setus
aga pullisarvele. Sarvepilliga mängisid vanemad mehed isegi tantsu- ja
lauluviise.
Torupill (kotipill,
lõõtspill, kitsepill, ka lihtsalt pill)
koosneb tuulekotist ja torudest. Tuulekott tehakse mõne suure looma maost või
kitsenahast. Tuulekotil on kolm auku, millesse asetatakse torud. Õhuvool
juhitakse tuulekotti puust putke kaudu. Selle otsas on klapp, mis ei lase
puhumise vaheajal õhku tagasi voolata. Viisi mängitakse sõrmilisel, . hHeli tekib sõrmilise
sisse pandud roopillistpilliroost või hanesulest valmistatud piugust. Bassitorud mängivad sinna
juurde püsivat saatehäält burdooni.
Pill arvatakse olevat pärit Ees-Aasiast,. Euroopas tundsid teda juba vanad
kreeklased ja roomlased. Tänapäeval on torupill laialt kasutusel Šotimaal.
Torupill jõudis
Eestisse arvatavasti 1612.-13. sajandi paiku Skandinaaviast ja
muutus väga populaarseks. Seda puhuti pidudel tantsuks, pulmarongi eesotsas,
põlluserval väsinud tööliste ergutamiseks jne. 19. sajandil hakkas tema
populaarsus eelkõige viiuli silmumise tõttu vähenema.
NÄIDE NR 41- PILT LK 39- VÄRVILINE MUUSIKAMUUSEUM
TORUPILLL
Karjapasun (puupasun, lepatoru, tõri ehk tõru, hunditõri, paimetõri, luik, lutt, piibar) on karjaste ja õitsiliste pill.
Hommikul anti sellega märku kari välja lasta, õhtul kuulutati karja
kojutulekut, et perenaised teaksid karja vastu võtta. Karjapasunaga lahutasid
karjased pikkadel päevadel meelt ning peletasid isegi metsloomi eemale. Pill
tehti puust, lepa- või männikoorest harilikult kevadel mahlade liikumise aegu.
Lepa- või pärnakoore riba keerati spiraalselt kooniliseks toruks, alumise otsa
kinnitamiseks pisteti sellest pulk läbi. Pasunat hoiti kasutamise vaheaegadel
vees, siis võis see teenida mängijat terve suve. Tavaline eesti karjapasun oli
ilma sõrmeavadeta ning võimaldas mängida väheseid helisid (ainult ülemhelisid).
NÄIDE NR 42- PILT LK 41- VÄRVILINE MUUSIKAMUUSEUM
KARJAPASUN
Jahipasun ehk jahipiibar on karrast (plekist) tehtud pasun,
mille ümber mässiti naharibasid. Jahimehed andsid sellega mitmesuguseid
signaale.
Sokusarve (sikusarv,
lutusarv, metsasarv, karjasarv, sarv, luik, luigepill, metsaluik) mängisid karjased ja
õitsilised tööle minnes ning töölt tulles, vooris käies, õhtuti õues
ajaviiteks. Harva puhuti seda koos teiste pillidega tantsu saateks. Pill
valmistati looma, tavaliselt soku sarvest. Mõõtmed olenesid sarve suurusest. Esiküljel
oli 2–9, enamasti 3–4 sõrmeava, mõnikord üks ka tagaküljel. Ülemine ots
kujundati huulikuks. Kõla oli tuhm, isegi pisut süngevõitu.
NÄIDE NR 43 PILT LK 40. VÄRVILINE MUUSIKAMUUSEUM
SIKUSARVED
Lõõtspill ehk härmoonik
(lõõts, kortspill, jõrmul, pill) koosneb volditud nahksest või
muust materjalist lõõtsast, mille otsaplaatidesse on kinnitatud hulk sisse- ja
väljapoole painduvaid metallkeeli. Olenevalt sellest, kas lõõtsa surutakse
kokku või tõmmatakse laiali, hakkavad võnkuma ühed või teised keeled. Igale
klahvile vastab kaks keelt. Lõõtspillil mängiti enamasti tantsumuusikat.
Lõõtspill loodi 19. sajandi algul Saksamaal, kust ta levis kiiresti,
tõrjudes kohati välja teised pillid.
NÄIDE NR 44 -PILT LK 42- VÄRVILINE MUUSIKAMUUSEUM
LÕÕTSPILL
Heli tekitab pillli materjal, korpus ise, kui seda lüüa või
näppida.
Lokulaud (lokk,
lokits, lõkulaud, kola, kolk, kolklaud, kloba, orjapill) kujutab endast kahe posti vahele
kinnitatud põikpuu küljes rippuvat kuusepuust lauda, mida lüüakse kahe,
harvemini ühe kasest või tammest vasaraga. Lokulauda kasutati signaalpillina,
mille kaugele kõlava heliga kutsuti töölisi koju ja rahvast kokku, teatati
õnnetusjuhtumitest (tulekahju), aeti karja kokku. Et lokku löödi paljudes
peredes ja mitmesugustel puhkudel, taoti vahetegemiseks eri rütme. Lokulauad
olid enamasti mõisates, kuid ka suuremates taludes.
NÄIDE NR 39 JA 40 . PILT LK 43- VÄRVILINE MUUSIKAMUUSEUM
PINGIPILL JA LOKULAUD
Heliraud (tagiraud)
kujutab metallvõru või trianglit, mida lüüakse metallkepikesega.
Pingipill (tuhkapill)
koosneb veidi krobelisest puitalusest (põrand, uksepakk, pink, tühi õllevaat)
ja lõhestatud otsaga kepist või luuavarrest. Viimasega kraabitakse tuhaga
üleriputatud puitalust (pingil istudes hõõruti kepiga kasetohuga kaetud
õnarust). Pingipilli mängiti enamasti naljapillina teiste pillide saateks või
pulmaorkestris.
Jauram (loogapill, umba, sokuloku) kujutab
traadi abil looka painutatud keppi, mille küljes on kelluke. Traadi sisse
pannakse plekk-kettaid. Mängides lüüakse pilli vastu maad ning tõmmatakse
hambulise puumõõgaga üle traadi. See oli pulmaorkestrite naljapill ja
jõulusantide mänguriist. Tänapäeval kasutavad jauramit ohtralt külakapellid.
Käristi koosneb käepidemega hambulisest võllist ja
selle ümber pöörlevast puuraamist, mille sees olev puulaast vastu hambaid
puutudes käriseb. Käristiga hirmutati loomi (hunte).
Kilk (ristik)
on õõnestatud puutükk, mille õõnde kinnitatakse pingule keeratud nööri abil
pilbas. Pilpa ühele otsale sõrmedega lüües klõbiseb teine vastu pilli põhja.
Kilk on üks laste lemmikpille.
Parmupill (konnapill,
huulepill, kärsapill, suukannel)
koosneb raud- või vaskraamist, millel on altpoolt võtmepära kuju, ülal aga lahtised
otsad. Nende vahel on õhuke teraskeel, mis on kinnitatud pära külge ainult üht
otsa pidi. Lahtine ots on veidi painutatud, et seda oleks sõrmega parem
näppida. Mängija võtab raami kitsa osa huulte vahele ning paneb sõrmega
tõmmates teraskeele võnkuma. Helikõrgus sõltub suuõõne avardamisest või
kitsendamisest. Seda pilli mängiti pulmades, kõrtsitubades ja laadaplatsil
enamasti soolopillina.
Heli tekitavad pinguldatud
membraanid (õhukesed nahad, kiled vms). Siia liiki kuuluvad eelkõige igasugused
trummid.
Põsepilli heli tekitatakse ühe või mõlema käe sõrmedega
vastu põski nipsutades. Pinget muutes saadakse erinev heli.
Kammipilli piid on kaetud
õhukese paberi või puulehega. Kui kammi vastu huuli surudes viisi ümiseda,
hakkab paber või puuleht võnkuma.
Trummi sarjakujulise kere
ühele poolele on pingutatud looma-, eelistatavalt koeranahk. Keres olevaisse
aukudesse kinnitatakse tärisevad kettakesed. Trummi mängitakse lühikese
puupulgaga või käega. Kogu Eestis on trumm levinud ansambli saatepillina. Setus
on tuntud vene päritolu väike puuben,
millel on nahaga kaetud ainult üks külg.
Vanemale pillimuusikale on omane valdavalt
ühehäälne mõtlemine, pillide võimalustele vastav kitsas heliulatus, üsna
rahulik rütm ja lühikeste vormiosade varieeriv kordamine.
Uuemat pillimuusikat iseloomustab suurem
heliulatus, mitmekesisemad rütmid, pikem kindla vormiga meloodia ning
funktsionaal-harmooniline mõtlemine (n-ö kolme-duuri lood).
Heliulatus laienes,
kui kasutusele tulid suurema heliulatusega pillid (viiul, uuem kannel,
lõõtspill).
Mitmehäälne
mõtlemine arenes eelkõige niisuguste pillidega, millel sai tekitada korraga
mitut häält (torupill, kannel, viiul). “Kolme-duuri lood” levisid 18.–19.
sajandil nii pillimuusikas kui ka lauludes, eriti toetas seda lõõtspill oma
kindlakõlaliste vahelduvate akordidega.
Koosmängu hakati Eestis laiemalt harrastama uuema muusika
leviku tõttu 19. sajandil. Varasemal ajal mängiti kokku vaid torupilli ja
viiulit või kahte viiulit. 19. ja 20. sajandil oli levinud viiuli ja kandle
koosmäng, vahel lisandus lõõtspill. Mitme viisipilli koosmängimine mõjutas ka
muusikalist mõtlemist – senisest olulisemaks muutusid täpsed helikõrgused,
nendel põhinevad kooskõlad ja kindel vorm.
Rütmipill trumm
(enamasti väike tamburiinikujuline käsitrumm) levis alles 19. sajandi
lõpupoolel. Ülemeelikus tujus lisati viisipillile saateks kõikvõimalikke
naljapille, nagu näiteks luuavars, millega kraabiti tuhaga üleriputatud
põrandat või vaadipõhja. Rütmi- ja mürapillina võis kasutada muidki
abivahendeid: ahjuuksi, kausse, pudeleid jms.
Rahvapärasele musitseerimisele eesti külas avaldas suurt mõju muusikaseltside asutamine 19. sajandi viimasel veerandil. Seltside juurde asutatud puhk- ja keelpilliorkestrid tutvustasid maarahvale uusi pille ning musitseerimisvorme. Eriti ärgitas see rahva seas ansamblimänguharrastust. Uute keelpillidega (kitarr, mandoliin jmt) tutvuti algul linnades.
* *
*
Vanade
kultuuritraditsioonide jätkamine on võitmas järjest laiemat kõlapinda. Sellest
annavad tunnistust üha populaarsemateks muutuvad rahvamuusika- ja
folklooriüritused üle kogu Eesti (Viljandi pärimusmuusikafestival, Võru
folklooripäevad, Põlva FolkFest jpt), pillimeeste kokkutulekud ja rahvakommete
kasutamine perekondlike ning kalendriliste tähtpäevade tähistamisel.
“Regivärsiline laul – see on
meie rahva kõige ürgsem, omapärasem, sajandites väljakujunenum ja terviklikum
looming, rahva loomingulise geeniuse väljendus. /…/ Sellele võin lisada sõnad,
mida tavatsetakse öelda emakeele kohta: minu rahva laul on mulle kõige parem,
ilusam ja väärtuslikum.”
Veljo Tormis
(enda jaoks
inf V. Tormis “Rahvalaul ja meie” SP Muusikaprojekt 1997, lk 8)
Rahvaluule kogumisse
Esimene terviklik rahvalaul ilmus trükis
Christian Kelchi (1657–1710) kroonikas “Liefländische Historia” (1695).
Jörru! Jörru! Jooks Ma tullen?
Erra tulle Ellaken.
Miks ep ella eile tulnut?
Eile ollin Ella üxinesse
Nüht
ollen Wirbi wiekesse
Tulle Home Homikulla,
Sies ollen Jelle üxinesse
Karkotella Kaste Ella
Siuka Sittika Willula
Siess ollen Walmis Wainijull,
Kaunis karja Satemalle.