[Säilikus puudub koguja poolt loodud sisukord]
Sõrvemaa on poolsaar ja koosneb kahest kihelkonnast – Ansekülast ja Jamajast. Sõrvemaa pikkus umbes 40 klm., kuna laius mitmesugune on, kõige laiem on poolsaar Torgu ja Mäepää külade kohal, kõige kitsam Salme jõe juurest – laius ainult 2 klm. Maapind on lausik, kõrgem on ta Mõntu ja Koltsi vahel (kuni 27 meetrit merepinnast). Mis maapinna sigituvuse puutub, siis ei ole see kuigi hea. Suuremalt osalt on maapind liivane, ja kohati kivine.
Iseäranis kivine on Sõrve läänerand. Jõgedest ei ole Sõrve rikas, ainus jõgi – Salme jõgi on poolsaare põhjaosas. Sarnasena näeme tänapäeval Sõrve poolsaart, kuna kauges esiajaloolises minevikus Sõrve kindlasti saar oli. Siinse rahva elu-olule teatud petsati annab seegi, et ta oma ette mingisugune geograafiline üksus – poolsaar on. See on annud Sõrvele mingisuguse omapärase ilme. Kahtlemata tundub Sõrves liikudes ja seda antropoloogiliselt koolimatule silmalegi, et Sõrve rahvas selle peale vaatamata, et ta geograafilise seisukoha tõttu võrdlemisi puudutamata jäänud neist suurist sõjalistest sündmustest, mis meie maal sagedasti minevikus puudutanud, on koosseisult ebatasane. Ida mõju mis ühes teiste mõjudega nii tugev olnud eriti Eesti mandri ajaloos, mis jälgi jätnud rahvasse sematoloogiliselt, rahva traditsioonidesse jne., on kaugemale jäänud Sõrvest. Seda tundavam on Sõrves Skandinaavia mõju, nagu see avaldub ka muial Saaremaal. Meri ja naabrus on siia oma jäljed jätnud. Saaremaa, eriti selle lääne osad ja muidugi siis ka Sõrve on olnud otsekohesema, kokkupuudmises läänega, iseäranis küll Skandinaavlisega, viimasega, viimasega vististi küll kõige enam muistsel Eesti isesesisvuse ajal. Skandinaavia mõju on tunda antropoloogiliselt, Skandinaavia mõju võib aimata külas riiete mustrites jne. Kõik see nõuab veel eriti põhjalikku juurdlemist.
Kui jälgida neid jälgi ja riismeid mis säilinud Sõrve rahva mälestuses minevikust, siis näeme mis siin eriti mõeduandev on olnud. Tihedamad lõimed rahva suusõnalistesse mälestustesse on põiminud Sõrve rahva sotsiaalse viletsuse olud: pärisorjuse ja teoorjuse ajal. Kõige enam sinna ulatuvad Sõrve taadikeste ja eidekeste mälestuse niidid. Kõige sellega ühenduses ja kõigi selle kõrval toidab Sõrve rahva mineviku mälestusi suhted naabrusega teiste Saaremaa osadega vastasseisva Kuramaa rannaga, Ojamaaga, Rootsiga ja vähemal määral Meemeliga ja Kaugatomaga[?]. Suhted Eesti mandriga, Riiaga, Tallinnaga mäletatakse iseäranis seepärast, et vanemalt, enne maailmasõda, sõrvelased kodusele elu ülespidamise nappusele oma teenistusega mainitud kohtis lisa pidid hankima. Sõrvelase elu, iseäranis meeste oma, venis siis sagedasti võersil – kodutuses. Muidugi armastati – nagu muudki saarlased – võimalikult koos võersile veereda. Võersil viibiti ehitustöölistena, kaluritena, kraavikaevajatena, merimeestena jne. Kui võrd sõdade ja sellega kaasas käivate röövimistega tallermaaks on olnud Sõrve vikingite aegus seda ei tea meie materjali puudusel. Siia ei ulatanud piiskop Alberti juhatusel a. 1227 sakslaste vallutusretk. Ka pärast poole ordu aegus võideldi ja heideldi peaasjalikult Eesti mandril ja kui mõni vaenlastest jala Saaremaale pistiski, siis ei ulatanud see ometi mitte Sõrvemaale. Ka sõdadest rikas 16 aasta sõja teine pool puudutas vähe Sõrvet. Nii on ka olnud Põhja sõja aegus.
Mälestusi orduajast ei näi kusagilgi enam olevat. Ka Rootsi ajast ei teata midagi konkreetsemat. Kõneldakse ainult üldiselt, et on hea aeg on olnud. Nii kõneldi igal pool. Maailma sõja aegu on nagu nii mitmel pool mandrilgi jutud liikunud, et egas enne see sõda ei lõpe, kui Roots ei tule. Ja rahvas on igatsusega ootanud Rootsi võimu tagasi tulekut. (Nii teadis jutustada 72 a. merimees Peeter Lepik, Salme külas.) Just sarnaseid seletusi kuulsin ma ka mitmest teisest Anseküla ja Jamaja külast.
Ka ei ole rahva mälestusse jälgi jätnud palju Põhja sõda, vahest küll enam Põhja sõja lõpu aastail (vallutasid ju venelased a. 1710 ja 1711 lõpulikult Liivi- ja Eestimaa), lahtipuhkenud suurest katkust. Kuid ka siin ei teata midagi kindlat ja see, mis jutustatakse kuulub täiesti muinasjutu ilma, millel aga ajaloolise uurimise jaoks mingit väärtust ei ole. Nii vestis Jamaja Mässa külas 84 a. Juhan Sepp (Linnuse talus), et enne seda kui suur katk oli, sõdu oli olnud. Suur katk on Saaremaal ja Sõrves sarnast hävituse tööd teinud, et Mustjala kihelkonnas ainult üks mees järele jäänud, Sõrves jälle ja just Linnuse talus, kust kõneleja pärit, üks naene. See mees on korra niitmas olnud, niitmast ära tulles, leidnud toa juurest ube puhastatult eest. Ube on Mustjala naene puhastamas olnud. Sellega on sis mees ka kokku saanud ja ära kosinud. Sõja ja katku ajaga ühenduses on veel sama isiku poolt jutustatud järgmine jutustus: pärast seda kui sõda oli katk sõja ja katku järel ei ole Sõrves kedagi muud järele jäänud kui Linnuse Laos. Sõja ajal tulnud Linnuse talusse soldat ja pannud katuse põlema. Laos oskanud tulesõnu ja maja ei ole ka siis mitte ära põlenud. Need on tavalised jutud Põhja jne sõdade ja suure katku ajast. Lisaksin ainult nii palju juure, et muidu Sõrves väga palju vanemast ajast ei räägitagi nagu ma juba varem maininud olen. Ainult harva leidsin ma inimesi kelle mälestuse aeg suurde katku aega ja veel varematesse aegu viis. Üks sarnastest taludest oli just Linnuse talu. Muinasjutulinik ümbritses selle talu nimegi. Nii jutustab Mässa külas ja talus eneseski (Triinu Õunapuu), et vanapagan on tahtnud Salme jõel lahutada Sõrvemaad Saaremaast. Linnuse talust on aga lastud vanapaganale mesilased kallale. Vanapagan sellest ehmunud ja minema läinud. Siit ollagi pärit talu nime – Linnuse. Nii seletab rahvas sagedasti kihelkondade, valdade, külade ja talude nimesid. Ajaloolisele uurimusele sellest küll mingist kasu ei ole ehk vahest küll mõnevõrra rahva vanavara jälgimisel. Mälestusi sõdadest jne. Sõrves ma ei kuulnud, mis ka arusaadav. On ju Sõrve ikka suurte ajalooliste sündmuste aegus olnud mingisuguseks tagamaaks, kuhu vaenlase jälg õige harva sattus.
Kõige enam mälestusi Sõrve rahval minevikust on teoorjuse ajast. Need mälestused võivad ka ulatada pärisorjuse aegagi. Kahjuks on peaaegu alati võimatu vanainimeste mälestuste järele täpselt kindlaks määrata maa suuruse järele teoorjuse aegseid talude peal lasuvaid mitmesuguseid koormusi. Nii siis ei ole meie andmetel, mis järele pärimisel saadakse uurimuse seisukohalt suurt väärtust. Järjelikult peame sarnast ainet muialt otsima.
Võrdlemisi täpsemad andmed saame meestelt, kes teinekord enam-vähem talusuurust mäletavad.
Abroka vallavanema abi Kaarel Pruuli (89 a. vana) kuulmise järele on igast külast poole adramaa koha pealt üks jalamees läbi aasta mõisas tööl olnud. Pühapäeviti kodu ei käidud. Kodust viidi toit järele. Kodus käimine oli seepärast raske, et mõisa kaugel oli. Nii käidi näit. Salme külast teoorjuse päivi Abroka saarel tegemas. Peale jalamehe, kes aasta läbi mõisateol viibis, nõuti suvel hobusemees (hobune ja vaim, nagu Kaare Pruul seletas) mõisa põllule külvi- sõniku veo ajal, kesakünnile ja lõikuse ajal.
Sügisel on nõutud kohtu ainad, kanad, naised on talvel mõisas ketramas käinud. Nõnda nimetatud kohtuoinaste võtmiseks on sügisel, Mihkli laupäeval talukarjad mõisa õue peale aetud, seal on siis talukarjadest kõige paremad oinad valitud. Kui teatud talu karjas ei ole suuruse poolest mõisniku tahtmise järele olnud, siis on ühest talust ühe oina asemel kaks võetud. Ka kanu on Mihkli laupäeval võetud. Ka karistamine on vali olnud, nagu Pruul külas elavalt 86 aastaselt Tapult kuulnud on. Tiirimetsa mõisas on sunni künnid jm. perede ja kohtade suuruse järele olnud. Neid kündjaid kes nii kündnud ei ole, et kolm vagu ühe jala alla mahtunud, on karistatud 15 vitsahoobiga. Vagude laiust on mõõtnud mõisnik ise, kuna karistajaks kubjas on olnud. Iseäranis karmilt olla Tiirimetsa karjamõisas karistatud. Kirikute juures on läbi lipu ajamist ette tulnud. Läbi lipu ajamisel on soldatid mõlemal pool seisnud, antud a. 25, 3 vitsa koos. Sellest reast käidi kolm korda läbi. Karistamise valjuse tõttu olla surma juhtumisigi ette tulnud. Kui ka keegi on ära surnud olla ropsud täis antud. Kõneleja, Pruuli, mälestuse järele teadnud tema ema jutustada, et Möldri külast pärit olev vana Jüri 3 korda sarnase karistuse osaliseks langenud ja selle ka välja kannatanud. Jüri karistamise põhjuseks olla olnud soola vedu salakaubana. Üldse olla karistatud neid, kes sala käin ja soola toonud. Nähtavasti on siin tegu salajase soola toomisega Ojamaalt. Nii siis on ka kõneleja teadmisel rahval tänapäivini hall mälestus neist raskustest ja karmidest aegadest. Iseäranis vanemal põlvel Tiirimetsa Vana Schmidtist (kes umbes 70 a. eest surnud). Poeg on parem mees olnud.
Samast külast pärit olev Didrek Lõhmus (Ranna talust, 77 a. vana) teadis samutigi nagu Pruulgi [..] kohtu meeste kõnelemist. Naised on pidanud villu ja lina ketrama. Poole adramaa pealt on aasta läbi mees mõisas olnud. Need talud, kes mere ääres ju mõisa piirides kalu püüdsid, need pidi kala kümnist maksma, a 100 pealt 10 tükki. Mõisast on üks sulane rannas püügi suuruse järele valvanud.
Tehumardi külas teadis 76 a. Tiina Tier, et sealt teoorjusel käidud Lõmala mõisas suvel ja talvel hobusega üks päev ja jala kolm päeva nädalas. Päeva pikkust arvati päikese tõusust päikese loodeni. Koha suurust kõneleja ei mäleta.
Suurna külast Tänavu talu peremees Hindrek Kask olla, nagu Hindrek ise teab, umbes 100 a. eest Tiirimetsa põllul kündnud teisi kõik on karistatud Hindrek on tihedasti künnud, ta jäänud ka peksmata. Korra on kõik teomehed-poisid läbi pekstud, sis saadetud poiste asemel tüdrukud. Mõisnik küsinud, miks tüdrukud saadetud, imestatud, et poisid kõik läbi pekstud. (Võrdle Abroka vallavanema Pruuli teadetega.) Kaarel Randlipp (Kuldi küla, Uuslu talu, 75 a. vana), sündinud Tiirimetsas. Tema vanemad teoorjuses olnud. Teab teoorjuse ajast sama jutustada kui Abroka vallavanema abi Pruulgi. Juure lisada võiks seda, et Raudsepp'a kuulmist mööda külvid Tiirimetsa mõisas ühe päevaga tehtud. Kokku on kogutud kõik hobused taludest. Sõnnikuvedu, viljavedu küünidesse jne kõik olla valla hobused teinud. Mõisal oli enesel ainult talli sõiduhobused. Taludest olid inimesed ka heinaniitmisel (tüki viisi kätte antud). Vilja kokku panemine oli ka tükkide viisi.
Põllull töö järele valvas kubjas. Mõisnik ise käis ka pealt vaatamas. Kubjas kaebas mõisahärrale. Mõisahärra mõistis hoobid. Mõisahärra rentnik Tiirimetsas oli Schmidt. Mõisahärra Schmidti ees on nii suur norm olnud, et kahed naised mõisa saadeti.
Üüdipää külas, teadis Willem Tuul (sündinud kohal, 61 a. vana), et iga puumaa eest teoorjuse ajal maksetud üks rubla, üks oinas, 2 kana, 20 muna, vakk otri (vilja). Teol Abroka (kroonu mõis)saarel aasta läbi tüdruk või mees. Abitegu niitmise ja viljalõikuse ajal. Heina tehti Abroka saarel. Karistatud laupäiviti. Karistatud neid, kes vähem päivi tegid, kui määratud ja karistatud neid, kes kubja käsku ei kuulnud. Need, kes teol aasta läbi, on vabanenud jõuluks 2 nädalaks. Söök on kodust järele viidud. Abroka saarelt käis piima paat Kuresaares. Moon Üüdipääst viidi Kuresaarde, sealt jälle piimameeste paatidega Abroka saarele. Vahel viidi ka kohalt otsekohe Abrokale. Viidi leiba, kartulaid, kalu. Keedeti suppi. Vahel pandi ligi teomehele nael võid ja kints liha. Kui moon otsas, saadeti käsk, siis saadeti uuesti.
Kangutoma külas jutustas Marie Kuusk (65 a. vana). Teoorjuse kohta samad teated kui eelmisedki. Teoorjus olnu kadunud 20 a. eest. Teoorjusel käidud Tiinuse mõisas.
Kaimre külas Anna Kõrm (74 a. vana) teab, et pooleadramaa (40 dessatiini), koha eest pidid puumaa mehed tegema 6 päeva suvel ja talvel, suvel veel teine „vaim” tükitöös (heinatiit, rukkilõikus jne). Talult nõuti ka 14 leesikane „kohtuoinas”, kui nii palju ei kaalunud, siis kaks. Peale selle kanad ja kana munad. Talvel käidi mõisas ketramas (linu ja villu) ja kangaid kudumas. Teoorjuse kohuseid tõsteti Abroka saarel (kroonu mõis).
Mõisakülas (Torgu vallas) jutustas 84 a. Juhan Sepp, et ta ise mõisas (Korki) teoorjusel käinud (Buxhowdenite omandus olnud). Nende koha suurus sel ajal 15 vakamaad põldu olnud. Selle eest mõisale tehtud suvel, Jüripäevast Mihklipäevani nädalas kuus päeva Mihklipäevast Jüripäevani nädalas 4 päeva. Suvel töö järele mõisas kas jala- või hobusemees, talvel samuti. Heina ja lõikuse ajal anti kindel tükk, mida teomees kindlaks ajaks ära tegema piid. Mõisnik võis perest tarviduse järele ka rohkem mehi nõuda. Puumaa mees, kes hobusega teoorjusel oli, sai 15 kop. kohalik 10 kop. päevis. Palka rahas ei makstud, vaid viinas. Viina toop rehkendati 20 kopikut. Viin mis anti joodi ära. Heina ajal anti teomehele loogu võttes 1½ tükki. Tüki suurus 32 kuue jala sülda iga kanti. Seda heina tuli kokkuvõtta ja küüni panna. Sügisel anti kolm tolgu tükki heinast ja viljast (rukkist ja odrast). Seda pidi maksuta kokkupanema. Töö ajal käis teomeeste tegevust järelevaatamas kubjas ja aidamees (näit. käis aidamees ka heinatööd pealt vaatamas). Kui aidamees leidis, et teomees sandisti niitnud, riisunud jne, siis maksis (mõistis) kubjas otsekohe keppi. Mõnikord anti 4-5 hoopis. Sügisel andis talu kohtuvilja 4 vakka. Võeti ka talust kohtuoinas, kerge oinas anti tagasi. Oinas pidi 2 puudane olema. Nõuti veel igalt talult kukk, kana ja kakskümmend muna. Peale selle oli igal perel mõisasse 3 naela ketrata. Esialgu kedrati mõisas, pärast ka kodu. Kui leiti töö halb olevat, siis sunniti omast käest uuesti ketrama. Ka nõuti igalt talult iga aasta üks kahe vakaline kott. Kui see vanaks läks, visati kätte ja sunniti uut tooma. Viina veeti kõrtsidesse. Kõrtsmikud vedasid ise. Vahel veeti mõisast ka vilja välja. Vedasid teomehed (koorem kaheksa vakka). Vili veeti Kuresaarde. Teoorjuse ajal töölised muial töös ei käinud (ei antud mõisa poolt passi). Muial töös käimine tuli peale teoorjuse lõppu. Kalapüügist maksis iga pere mõisale aastas 500 räime, 250 kevadel ja 250 suvel. Rannaõigus sel ajal oli mõisnikul ja läks peremeestele ühes kohtade ostmisega.
Ka sama küla (Mässa) Suurejõe talus teadis 78 a. Villem Õunapuu jutustada et talult üks inimene väljas on olnud mõisa töös suvel (Jürip. Mihklipäevani) 6 päeva nädalas ja talvel 4 päeva nädalas. Heinatöö, viljalõikuse, viljaveo, rehepeksu aegus on abiks veel üks mees olnud, mõnikord ka enam. Tema mälestuse järele on üks mees seepärast peksa saand (15 hoopi), et ta vilja vedama ei tulnud. Kohtuoinaid nõuti Mihklipäeval. Oinas pidi viie leisikane olema.
Töö teoorjuse aegus oli raske. Alatasa järele valvamas oli kubjas. Kui pikk töö päev, siis lubati puhata hommiku üks ja lõuna ajal üks tund, kui lühike päev, siis ainult üks tund. Nõuti talust kott, kui vana lagunud, siis uus. Samuti teab ta jutustada, et kui Koltse põllul küntud, on tema isa jutustuse järele ühel naisterahval pakk jalas olnud, muidu oleks metsa karganud. Koltsi härral on põllule minnes kolm asja kaasas olnud: kepp, vits, pisike piits. Mehi on kepiga ja naisi vitsaga ja kõige nooremaid piitsaga karistatud. Üks naisterahvas, Ann Merits (?) on hirmu eest metsa põgenenud. Kui kätte saadud, siis on ta ikka vitsa saanud. Mitu meest olla selle härra eest metsa karganud. Kui nad kätte saadud, siis on nad jälle peksa saanud ja kõige valjemate peremeeste juure pandud. Mäepää külas (Torgu vald) teadis Johann Põder (62 a. vana), Tidriku taluperemees jutustada, et Leharu külast (Torgu vald) Sinne Jüri on olnud kupjaks Sääremõisas (Torgu vald). See on teomehi palju peksnud. Sääre mõisa omanik Buxhöwden (rahvakeeles „Puksim”) on korra peksnud pähe tema isa, kui see haiguse pärast ei ole saanud tööle minna.
Juhan Vipp Leharu külas (Torgu vald) on käinud noores põlves teoorjuses Sääre mõisas. Oli mõisa rehti peksmas 9 aastaselt. Tema vanemate talul oli 3 dessatiini põllumaad. Selle eest 6 päeva nädalas. Rahuste külas mäletas 78 a. Anna Tiitson et puumaa koha pealt Tiinuse mõisas, kus ta noorena teoorjuses on olnud, nõutud on 8 päeva nädalas suvel, need on hobuse päevad olnud, talvel kuus päeva nädalas, talvel kolm. Peale selle on talult nõutud 6 kana, kohtu oinas (4 lesikat), kui oinast ei olnud, siis lammas tallega, üks 2 vakane kott, kui palju mune, seda ei mäleta. Ketramas käis teine inimene peale teolise oma tööriistade ja leivaga. Kedrata oli 4 naela, lõng pidi õige peenikene olema. Kui lõnga halvaks peeti, siis lasti öösel uuesti lahti kakkuda. Kui linad kedratud, siis anti villad ketrale. Heina- ja vilja kokkupanekul tükid. Vabadikud tegid 2 päeva nädalas (neil kel oma majad) need neist, kes teiste saunades 1 päeva. Tüdruku palk sel ajal on järgmine olnud: 3 paari kingu, kuub, pool kuub, üks välik ja vammus – Rahuste külast oli orjuse ajal Arina Mari koera eest vahetatud. Asi on nii olnud: Tiinuse mõisast on ühte teise mõisa (kõneleja ei mäleta missugusesse) saadetud koer, et selle eest on saadud paar inimest.
Rahuste külas jutustas Juhan Truu, et teoorjuse ajal Rahuste külas suur kehvus on valitsend. Kehvuse pärast on kerjamas käidud (silku) Ula külas. Kui silku ei saadud, siis paluti soolvett, et leiva kõrva midagi soolast võtta oleks. Ka teadis jutustaja, et suur vaesus ka Sääre vallas on olnud. Sääre elanikud on suures kehvuses laenanud Torgu valla „puumaa” meeste käest. Peale teoorjuse lõppu on Sääre mehed hakkanud Kuramaa rannal lesta püüdma. Siis läksid Sääremehed rikkaks ja riiakaks.
Leen Saar Kaunispääl (ei mäleta oma vanadust) teab, et teoorjuse ajal mõisale poole adramaa maa pealt suvel nädalas 8 ja talvel 6 päeva tehtud. Reinu talul, kust jutustaja pärit, on kõneleja mälestuse järele olnud 4 vakamaad rukist ja 4 vakamaad otri maas. Kõneleja ise on Kaunispää mõisas teoorjusel käinud nii suvel kui talvel, jala ja hobusega. 4 dessatini maa pidi suvel tegema kaheksa päeva nädalas. Kevadel ja sügisel 4 päeva nädalas (hobusega). Talvel oli viljavedu linna, puuraiumine jne. Igal peremehel oli 14 sülda raiuda. Heina teol ja vilja lõikuse ajal anti tükk kotte. Üks teomees ei saanud valmis pidi teine aitama. Kalapüügist maksti künnist. Võeti mõni tuhat räime. Peale selle andis iga talu ühe oina, paar kana (kukk ja kana), 10 muna, pool vakka vilja. Naised ketrasid talvel villa. Igal naesel oli 10 naela ketrata (kahekordsed lõngad). Töö järele põllul valvas kubjas. Kes tööga valmis ei saanud, see sai peksta. Kubjas võis ise ilma parunita karistada, andis kuni 5 hoopis. Parun andis ka enam. Buxhöwden halb mees, Ekesparre[?] parem.
Talult on nõutud iga sügisel nn kohtu oinas – neli leisikat raske, 2 kana, 20 muna, vilja: 30 naela rukist 30 naela otri ja vakk kaeru, 3 naela linu, 3 naela peenikesi ja 3 naela jämedaid takku. Inimesed on mõisas kudumas käinud (raha eest?). Heina teol teha tükid, samuti vilja teol. Vilja teole pidi enam inimesi saatma. Terve viljalõikuse eest olla antud 4 toopi viina ja 24 toopi õlut poole adramaa pealt (kes 8 vakamaad: 4 vakamaad otri ja neli vakamaad rukist ära lõikas). Jüripäevast Mihklipäevani 6 päeva. Kui mõisas rahatöö, siis jala, kui hobuse siis hobusega. Teomehel oli kodust leiva kott ligi.
Lõopõllu külas jutustas Reet Kivi (83 a. vana) et ta nooruses on teoorjusel käinud puumaa talust, Nigu talust, see talu on pärast Kaunispää mõisa nurmega ühendatud. Ühe puumaa talu pealt (pooleadramaa) on suvel mõisale tehtud 8 ja talvel 6 päeva nädalas. Sügisel on nõutud kohtuoinast, 4 kana, 20 muna ja talult on võetud ka aastas 500 kala. Kalu on suvel võetud. Peale selle on nõutud kohtuvilja: 1 vakk rukist, 3 külimitu otre kui palju kaeru võetud on, seda kõneleja enam ei mäleta. Mis karistustesse puutud, siis mäletab Kivi, et tema ema raskejalgsena on pandud kündma, härjad ei ole tööle vastu saanud. Mõisniku mõistmise järele on seda siis laupäeval peksetud. Kubjas on isa põllul karistanud. Tema ise on viinud korra mõisa äket, üks äke piir kadunud ära, selle eest on ta 5 lööki saanud.
Abroka vallavanema abi Kaarel Pruuli jutustuse järele on tema ema mälestuse järele 25 aastase sõjaväeteenistuse eest Möldri külast, Ebansoo talust Peetri nimeline isik Rootsi põgenenud. Kui üks Ebansoo meestest Rootsis käinud käiu ostmas, saanud ta ka Peetriga kokku, kel seal naene ja kaks last ka olnud.
Suurna külas teab Andriin Kose jutustada, et Mõntu mõisast (Torgu vald) terve Reinu pere teoorjuse ajal öösel ära Rootsi karganud. Lõmala külas kõneles 80 a. Reet Prostang, et tema noores põlves kuulnud on, et seal üks Vene väkke määratud mees Rootsi karganud on. Kaarel Raudsepp, 75 a. Kuldi külast (Uulu talust) teab, et Vene sõjaväe teenistusteest lambi Jüri Ameerikasse on põgenenud.
Kaimre külas kõneles Anna Kõrm, 74 a. vana, et kui vallaametnikud nn ”vakukubjad” 25 a. soldati teenistuse ajal mehi püüdmas käinud, siis on ikka teine ametnik teisest uksest sisse läinud, et püütav ära põgeneda ei saaks. Indu külas on keegi Laose nimeline isik tühjalt kummuli olnud molli alla põgenenud. Otsijad ei ole oskanud sinna mitte vaadata. Öösel on siis Laas paadiga Rootsi põgenenud. Ta on seal niase võtnud. Jutustaja isa on teda halli mehena näinud. Jutustaja mälestuse järele on ka Tirimetsast ja Sõrve otsast 25 aastase teenistuse ajal Rootsi mindud. Tema isa on veel kõnelenud et Vintri külas üks perekond salaja Rootsist soola toomise eest trahvi alla sattunud.
Soolatoojale mõistetud trahv kiriku juures sambas (sel ajal kui rahvas kirikust välja tuli). Soolatooja mees on ühes naise ja lastega enne nuhtluse täidesaatmist Rootsi põgenenud. Kõneleja jutustuse järele on Rootsi põgenemisel ja seal käimisel T mehe paatisid tarvitatud, neile paatidele on suurel merel lauad (varred) peale pandud, et laened sisse ei tungiks.
Kadri Tark Indu külas (kaupmees) mäletab, et umbes 50 aasta eest Jüri Vinu, Abroka saare piimavedaja Rootsi on põgenenud. Jutustaja ema on kõnelenud, et pärisorjuse ajal (umbes 100 aasta eest) pool Mõntu valda Rootsi on läinud. Ühel ära põgenenud emal olla laps kätki jäänud. Mõntu mõisa omanik on lapse üles kasvatanud, see on pärast mõisa karjane olnud, rahvas kutsunud teda Pikaks Anneks.
Triin Õunapuu Linnuse talust (Mana küla) teab, et Linnuse talu krundi peal on elanud Kingisepa Ants, see olla teo orjuse eest karganud Kuramaale. Ka Kaave külast olla teoorjuse ajal 18 perekonnast 16 perekonda Kuramaale karganud. Ka neid ei ole kätte saadud. Triin Õunapuu (umbes 50 a.) vanaema vennad on Rootsi karanud. Teisel vennal on naene lapsega siia jäänud, kellele järgmisel suvel järele tulnud ja Rootsi kaasa viinud. Põgenemise ajal olevat tarvitatud 2-3 sülla pikkuseid paate. Seda kõneleja ei tea mis töid nad Rootsis teinud.
Sama jutustaja teab veel, et tema ema isa pool venda Linnuse perest (talust) teoorjuse ajal Rootsi on karganud. Rahuste külast on keegi Anna nimeline isik Rootsis 45 a. olnud. On siin olnud. Kuresaares on ühed Schmidtid teda enese juure tahtnud Rootsi keele õpetajaks võtta, tema on aga Rootsi tagasi läinud. Karki mõisas on „Poppi” nimeline mõisnik iseäranis tige olnud. Karki mõisast on selle mõisniku aegus palju nimesi ära karganud, mõisnik ise aga arvanud, et seal nii hull olla ei või et ära karatakse. Selle järele näib iseäranis palju inimesi Jamajast päris teoorjuse ajal võersile põgenenud olevat. Samas külas jutustas ka Suurejõe talus Villem Õunapuu (78 a. vana) et Kanepi külast varemal ajal palju inimesi Rootsi põgenenud.
Mäepää külas ei tea Juhan Põder (62 a. vana) et sealt keegi vanemal ajal keegi orjuse või sõjaväeteenistuse eest oleks ära põgenenud, küll aga olevat Lebaru ja Sääre külast terved perekonnad ära põgenenud (enamasti Rootsi). Ka on kõneleja isa kõnelenud, et Linnuse talust korra terve perekond on Rootsi põgenenud. Enne mehed siis naised. (Vaata Triinu Õunapuu jutustus Mõisakülast Linnuse talus.)
Joh. Truu, 77 a. vana, elab nüüd Mõisa külas, enne Laadla külas elanud. Kui ta alles poisikene olnud, siis on sõjaväeteenistuse eest kaks Laadla küla poissi, Peeter Õunapuu ja Hindrik Ets esmalt räimepaatidega Rootsi karganud. Hindrik on pärast Rootsist laeva peale teenistusse läinud. Ta on õnnetult laeva mastist maha kukkunud, karkudega käinud. Et muud tööd ei ole suutnud teha, siis on Sõrve tagasi tulles seal laevamudelisi teinud. Peeter olla Rootsi (Istegardi?) jäänud, sealt naise võtnud ja sinna elama jäänud.
Anu Vippi, 48 a. vana, Leharu külast mäletab, et on kuulnud, et Lebause külast Laratse talust teoorjuse ajal 2 meest väiksete paatidega Rootsi on põgenenud. Samas külas teadis 47 a. Minna Vipp, et tema vanaisa on katsunud ühes 2 või 3 mehega Rootsi põgeneda. Neid on mõisniku poolt taga ajama saadetud. Kaks põgenejatest on ära uppunud. Siis on vanaisa Loone mõisa viidud, kust ta kevadel peksmise eest ära põgenenud. Kubja poolt kinni püütud, kes teda on ära uputada ähvardanud.
Jüri Sepp 83 a. vana Karuste külast teab, et nekrutide võtmise aegus Rahuste külast Roobi Jaan Rootsi on ära jooksnud. Turju külas jutustas 88 a. Mari Türin, et sealt Laos Kõis (aega ei mäleta) sõjateenistuse eest Rootsi on põgenenud.
Sõrve rahval on ka olemas mõnevõrra mälestusi 1869. a. nälja aastast. Mäletatakse, et sel ajal nälg õige suur on olnud. Teatakse ka näljast 1845. a. ümber. Suurna külas jutustas Hindrek Kose, et 1869. a. puudus nii suur olnud, et on leidunud inimesi, kes rohtu söönud. Hädalistele vilja on mitmest kohast antud, sell eest on ka ikka raha nõutud (vakast 5 rubla). Vilja toodud on Laimjalast. Ka Kuresaare dokkist on vilja antud. Seda vilja on panki kohtu viljaks kutsutud. Tiirimetsa, kelle alla ka Suurna küla kuulub, ei ole vilja võtnud ainult 2 talu (Peeter Ärgu – Tohvri talus ja Kusti Lõhus Paldemäe talus).
Ka Mare Körm (39 a. vana) Kaimre külas on kuulnud, et 1869. a. on suur nälja aeg olnud. Vilja olla antud panku aidast. See olla pärast ära maksetud.
Mässa külas jutustas Triin Õunapuu, et siis kui nälja aeg olnud on inimesed metsast samblaid otsinud ja leivasse pannud. Enne seda aga ära keedetud ja katki raiutud. Ka ei olevat sarnasel juhusel kui samblad ära keedetud inimesed mitte ülespaistetanud ja ära surnud. Leharu külas jutustas Ann Vipp, et nälja ajal kolme peale päeva jaoks üks räim antud. Sarnane seisukord on kestnud terve suve. Armurooga on keedetud Anseküla kiriku juures, seal on seda inimestele lähkrites maale kaasa antud. Sarnasel viisil olla püütud ära nälgimise eest just lapsi hoida.
Abroka vallavanema abi Juhan Pruul teab, et Ansekülas Vene usku (Üldse on Ansekülas 1846-1848 vene usku läinud 341 eestlast ja Jamajas umbes 200.) vähe üle läinud. See on nälja aeg olnud, tema ema jutustuse järele 1845 a. (?) Rahvale öeldud, et üleminejatele antakse jahu ja toitu. Sel ajal olla rahva seas palju kuulujutte olnud. Mõned on kõnelenud, et kes vene usku lähevad, neile antakse vilja. Viljalaevad seisnud Abroka saare taga. kirjutamise koht olla Kuresaares olnud, seal lastud end siis üles kirjutada. Siis on veel tekkinud kuulujutud, et need, kes Vene usku lähevad, saavat vabaks teoorjusest.
Kuresaares on inimesed tervete perekondade kaupa end üles kirjutada lasknud. Mõned perekonnad on Kuresaares tervelt 3 päeva viibinud, siis ära tüdinedes on nad tagasi tulnud. Kes tagasi tulnud, nad ei ole enam tagasi läinud. Tema ema on ka tahtnud minna, kuid vanaema vastuseismisel on minek katki jäänud. Vanaema on öelnud, kui Metsmatu taluperemees (Metsalauka külas) üles kirjutama läheb, et siis läheb tema ja võib ka tütar minna. Metsamatu peremees, kes tol korral Tirimetsa mõisas rehepapiks olnud, on suure kirjamehena vene usku minna tahtjad tagasi hoidnud. Tiirimetsa mõisa metsnik, vana Schmidt, kutsunud rahva kokku ja seletanud rahvale, et see, mis lubadustest vene usku minejaile räägitakse, ei ole mitte õige. Tiirimetsa peremehed on kuulanud ka Schmidti sõna. Tiirimetsa 42 talust ei ole siis mitte ühtegi vene usku läinud.
Abroka vallas, Salme külas jutustaas Ranna talus 77 a. Didrek Lõhmus, et inimesed vene usku seepärast läinud, et üleminejaile jahu lubatud. Ei olla aga midagi saanud. Paljud, kes vene usku läinud, tahtnud luteruse usku tagasi minna. Vene usku tüdrukuid on põlatud, neid ei ole tahetud naiseks võtta ja alles siis kui nad luteruse usku läinud saanud nad „pruudiks” st. siis said nad mehele.
Tehumardi külas seletas Tiina Toer (76 a. vana), et sel ajal kui vene usku mindud olla lubatud jahu. Mõned inimesed, kes vene usku läinud, seletanud et nad seda seepärast teinud, et keiser vene usku on.
Hindrek Rose Suurma külas on kuulnud, et vene usku seepärast on mindud, et inimestele suuremaid õigusi lubatud. Muud ei tea.
Lõmala külas jutustas Liisa Krusel, 63 a. vana vene usku mindud seepärast, et peaseda teoorjusest. Tema vanaisa soldatisse seepärast viidud, et vene usku läinud. Kaimre külas jutustas 74 a. Anna Kärm, et siin olla inimesed vene usku läinud, et orjusest peaseda. Tema isa läinud ka sellepärast. Ka Lebaru külas teadis 71 a. Juhan Vipp rääkida, et vene usku seepärast mindud, et orjusest peaseda. Lebaru külas on usuvahetajaid võrdlemisi enam kui teisal Jamaja kihelkonnas olnud. Pöide inimesi, kes vene usku läinud, toodud Torgu külasse, kus neile kroonumõisast maad antud. eelmiste jutustajate toeks seletas Ide külas Torgu vallas Juhan Truu, et Torgu valda palju veneusulisi sisse rändanud. Pöide kihelkonnast, siin neile maad antud, nii tekkinud selles vallas Ide küla. Siia asutati ka vene kirik (mis praegugi veel alles). Ka igal pool muial seletati harilikult, et vene usku mindud seepärast, et orjusest peaseda.
Väga olulise elemendi Sõrve rahva mälestustes moodustavad andmed sõrvelaste oskustest väljapool Sõrvet. Sõrve maapind on kehv ja saak põllult vaene, ka meresaak ei luba küllalt rikkalikku saaki. Järelikult on sõrvelased tahes tahtmata sunnitud olnud leivapoolise jätku teenistuses Sõrvest väljas raske ja vaevarikka tööga hankima. See sõrvelaste töö kodust väljas pool on väga mitmepalgeline olnud. Välja ei ole pidanud minema mite ainult vanemad vaid ka üsna noorukesed. Väiksed tüdrukukesed ja poisikesed on kodumaalt kaugel Kuramaal karjas olema kodu kehvuse tõttu ülespidamist otsima. Selles on väga palju traagilist.
Sõrvelaste välja rändamine mandrile töösse kuulub aega peale päris- ja peale teoorjuse lõppu, kui sõrvelane vabanes neist köidikutest, mis teda sidusid mõisa ja kogukonnaga. Keskranna külas Anseküla kihelkonnas kõneldi Pissailo perekonnas (ema ja poeg), perekonna liikmed (isa, ema) Poolast sisserännanud ja 14 a. jooksul Sõrves elanud, et enne sõda õige sagedasti Kuramaa rannas käidud, kus tööd otsitud. Mindud korraga mitmekümne paadiga. Poeg Osvald Pissailo on teeninud Väikses Irbe külas. Vanem vend teeninud samas külas 3 a. Ka olla seal veel nüüdki endistest aegadest veel üksikud teenima jäänud.
Palju on sealt ümbrusest poissa ka Ameerikas. Paljud lähevad Ameerikasse 18, mõned koguni 15 aastaselt. Mõned tulevad tagasi, teised jäävad ka jäädavalt ära. Vene ajal otsiti teenistust ka sellega, et salakaubana viina veeti Meemelist. Viina järel käidi 18-20 jalga pikkuste paatidega. Abroka vallavanema abi Johan Pruul Salme külas jutustab, et enne sõda seal olnud tihe side Kuramaa rannaga, kuhu kevadel väiksed poisid karja saadeti. Sealt tagasi tulid nad sügisel. Suvel kodust neid vaatamas ei käidud. Poisikesed on seal teenistuses olnud osalt liivlaste suuremalt osalt aga lätlaste juures, rannast 30-40 kilomeetri kaugusel. 40-45 a. eest on piiritust toodud Meemelist, hiljemini kaduma hakkanud. Ka Kuramaalt on umbes 50 a. eest piiritust toodud, seal olla ta siis odavam olnud. Piiritust toomas käidud ikka suvel kui ilmad head olnud. Soola toodud Viiburist umbes 60-80 a. eest, Käru[?] jälle Visbyst. Mandril on mehed töös käinud Riias, Tallinnas, Paltiskis, Kolka Ara saarel. Riias tehtud ehituse tööd, ehitatud tammi, murtud gipsiaugus gipsi ja püütud kalu, ka Tallinnas on kalu püütud.
Salme külast on 72 a. vanune Peeter Lepik käinud töös Riias, seal päevatöölisena laeva laadinud jne., kaks aastat Riias lauavabrikus, üks aasta gipsi vabrikus, Tallinnas kalamees, 65 kilomeetri kaugusel Tallinnast Ara saarel kalu püüdmas olnud. 9 a. jooksul Tallinnast kuni Narvani. Kaasas olnud saarlasi igalt poolt. Vahest on mindud talvel, siis oldud jäänoodal, vahest jälle jaanipäeva paiku. Siis on tagasi tuldud Mihklipäeva ümber. Hindrek Kose Suurma külas (Anseküla kih.) teab, et enne sõda suur ühendus on olnud Kuramaaga, sinna on viidud karjapoissa Läti taludesse. Ka on siis käidud Riias töös, nüüd käidakse enam Tallinnas. Tema arvamise järele on karjased Kuramaal pikemalt viibides õppinud ka paremini põllutööd tegema. Lõmala külas kõneles Liisu Kruusel (63 a. vana), et seal nüüd veel palju noori mehi teenimas Tallinnas, igast perest üks, mõnest koguni 2. Kuramaale on sealt enne ilma sõda karjased saadetud. Varemalt on Rootsis käia toomas käidud, rätikuid ja lõngu jälle Helsingist ja Turust.
Kooli õpetaja Siiguse oma mälestuse järele on liivlased siin enne sõda poissa kauplemas (karja) käinud. 1911. a. on sügisel Kuramaalt tagasi tulles 34 poisist 17 ära uppunud. Uppumise põhjuseks on see olnud, et kapten purjus olnud.
Kuldi külas (Anseküla kihelkonnas) jutustab Äddi Raudsepp (53 a. vana) et siin varemalt, enne sõda, mehed mandril töös käinud, ka sel a. on tema tütar Vintsas töös ja poeg Tallinnas puutöös. Samas külas jutustas Uuslu talus Kaarel Randsepp (75 a. vana), et enne sõda käidud töös Tallinnas ja Riias, nüüd jälle kõige enam Tallinnas ja Viru rannas kalu püüdmas. Suuremalt osalt olla väljaminejad kalurite ja vabadikkude peredest, ka peremeeste poege ja peremehi ise olla väljas kalu püüdmas.
Üdipää külas mäletas Villem Tuulik (61 a. vana), et seal nüüd veel igast perest inimesi väljas Põhja-Eestist, osa neist Tallinnas, osa jälle Viru rannas kalapüügil.
Vanasti on Rootsist käiu toomas käidud ja karjased on olnud Kuramaal Dondangeris. Kaugatoma külast jutustas Marie Kuusk, et enne sõda Kuramaale igal kevadel 7-12 a. poisid karja viidud (Dondangerisse). Mehed jälle on käinud Kuramaa rannas kalu püüdmas (lesti). Nüüd käiakse mandril töös, ka naised.
Anseküla kirikukülas käisid enne maailma sõda mehed (enamasti) Riias ja muial töös. Kui enne sõda poisse Kuramaale karjastena viidi, siis pandi Anseküla ümbruskonna poisid Vintris paatidesse. Viisid neid Vintri ja Induküla mehed, vahel on järel käinud ka Kuramaa mehed. Harilikult on Kuramaa mehed poistele järgi tulnud Mõntu randa (paatidega). Mõned neist on sõja ajaks, sõja tõttu Kuramaale jäänud ja nüüd peale sõja tagasi tulnud. Need emakeele ära unustanud ja kõnelevad läti keelt. Kaimre külas Anna Räim (42 a. vana): Vanemal ajal viidi karjaseid Kuramaale Indu ja Vintri rannast. Sõrve Säärelt viisid lätlased. Muist seal teenistuses olnud mere ranna läheduses, teised kaugemal sisemaal. Praegugi seal veel ühel mehel Indu külast kaks poissi.
Peeter Tark Indus: Sõrvest poisid Kuramaal karjastena olnud. Seal need õppinud läti keelt seetõttu on Sõrves läti keele mõistjaid mehi. Läti keelt on ka töömehed Riias õppinud.
Mässa külast Triin Õunapuu jutustuse järele Kuramaale karjaseid viidud. Ka vanemaid inimesi on seal teenimas käinud, mõned seal teeninud lätlaste juures. Mitmel on seal läti keelegi ära õppinud. Poisid on Kuramaal oma eluga rahul olnud. Palgaks on nad saanud suve eest 5 rubla ja ülikonna riideid. Viidud on karjaseid kevadel, jüripäeva ümber, sügisel lahti lastud Mihklipäevaks. (Mihkl. laupäeva õhtu või Mihklipäeva hommikul.) Mässakülast on neile mehed räimepüüdmise paatidega järele läinud. Ühel sügisel on poissa tagasitulekul ära uppunud, kapten on purjus olnud. Siit on inimesed ka talvel hobusega Kuramaal käinud. Perenaene (talu) on umbes 30 a. eest sinna oma meest viimas käinud.
Triin Õunapuu teab jutustada, et Kaavi küla mehed on ka Windavis töös käinud. Mäepää külas jutustas Tiedriku talus Juhan Põder, et ka siit karjapoisid Kuramaal olnud, saanud nad seal suve eest ülikonna riideid ja 5-6 rubla raha. Mehed on enne sõda käinud Riias teenimas. Suurem osa meestest olnud seal meremeestena purje- ja aurulaevadel, ka laaditud laevu, on ka mehi olnud Väinajõel kalu püüdmas (lõhet). Ka tema ise on 15-16 a. poisikesena Väinajõel lõhet püüdmas olnud. Hea tuulega on sõit Riiga ühe öö ja päeva kestnud. Soola ja käiu on toodud Ojamaalt, on käidud ka Stokholmis ja Helsingis. Kartulaid on enamasti Riiga väljaveetud.
Tüüpiline minevik on Mõisakülas Juhan Truul (77 a. vana) olnud. Poisikesepõlves on ta 2 a. Riias teeninud, selle järele Venemaal 6 a. sõjaväeteenistuses olnud, selle järele Nishni Nocgorodis ühe aasta politsei teenisuses (olles sõjaväe teenistuses) ja selle järele kolme paela meheks saanud. Selle järele siis tulnud isa juure Laadla külla. Siin ehitanud ta enesele maja. Suveti käinud ta Riias ja sõitnud reisijate laevadel Peterburi ja Riia vahel. Riias on ta 6 a. ka puutööd teinud ja enne maailma sõda Riias praamide peal töös olnud.
Tema oma lapsed on ka Kuramaal karjaseks olnud. Üks vanamees Soodevahe külast (Juhan Suurhans) tema on poissa vedamas olnud. Tema saanud iga poisi pealt vakk vilja.
Karuste külast on tööl käidud Riias, Liibavis (enne sõda), nüüd käidakse Tallinnas. Karjased on viidud Kuramaale. Ka Tammunast on olnud karjased enne sõda Kuramaal. Enne sõda käidud Riias, nüüd käiakse Tallinnas töös. Ka Turju külast on enne sõda karjased Kuremaal olnud. Ka siin enne maailma sõda Riias tööl käidud, nüüd jälle Tallinnas. On käidud ka Rubavi sõjasadamat ehitamas. Kõikides külades Karistest peale on noori mehi laevadel Ameerikas Inglismaal.
Eeva Mihkelson Ide külas Torgu vallas mäletab, et sealt umbes 14 a. eest veel Meemelis viina toomas käidud. Käidud on suuremate paatidega. Väljasõites on kaasavõetud võrgud, et soldatid reisi päris eesmärgist aru ei saaks. Paatidele on varud peale pandud, see ei ole lasknud vett sisse pritsida (sarnaseid laevu on varustatud laevadeks kutsutud). Reis sinna-tagasi on kestnud umbes nädala päevad. Pärale jõudes on viin merde pandud, kus siis öösel sellele järele sõidetud ja ära toodud. Kui vahil olevad soldatid märkasid, kos viin merde lastud, tõid nad viina ära ja viisid selle linna tollimajasse.
Korra kutsutud mehed linna, neid süüdistatud selles, et see salakaup nende toodud. Mehed seletanud, et nad räimepüügil olnud. Ei ole aga usutud, et nad nädal aega räimepüügil ära võisid olla ja pantud nad nädalaks ajaks istuma. Samas külas teadis Juhan Truu jutustada, et Sõrvest iga aasta umbes 200 paati Kuramaale läinud. Neist, kes Vintri küla kaudu tagasi on tulnud, toonud a. 1912 Jüri Tänav, kuid ise ühes poistega ära uppunud. Sama isik teab,et Sääremehed, kes teoorjuse ajal õige kehvad olnud, käinud puumaa meeste juures Torgu vallas laenamas. Teoorjusest vabanedes on nad hakkanud Kuramaa rannas lesti püüdma. Hiljem jõukamaks minnes on nad enesele uisud ehitanud, mis kümme lasti peale on võtnud. On käinud siis nende laevadega kiva vedamas Windavis ja Riias, siis ostnud Sõrves kartulaid üles ja vedanud neid välja. Et sel ajal Kuresaares reisijate laevu ei ole olnud, siis reisidel olles kaasas viinud ka mehi, igas laevas 50-60 meest, viisid neid kevadel ja tõid sügisel tagasi. Kui kaupmehed poed maale asutasid, siis tõid neile kaupu. Tema üteluse järele on Riial vanemal ajal Saaremaa jaoks suur tähtsus olnud. Seal on palju mehi teenistust leidnud.
Jamaja köstri Punabi jutustuse järele on Sõrvest Kuramaale viidud poisid peaasjalikult teenistuses olnud ranna Kurelaste juures. Jamaja õpetaja on nende pärast peaasjalikult kirjavahetuses olnud Donlangani[?] õpetajaga. Mõni karjane on Kuramaale kauemaks ajaks jäänud, seal leerisgi käinud, mõni on seal äragi surnud. Mõnest, kes sinna läinud, puuduvad teated. Mõne üle on vanemad õpetajalt teateid otsima tulnud. Mõned on jäänud jäädavalt sinna ja palunud Jamajast ristimise tähte. Jamaja kihelkonna igast külast on seal olnud 4-5 poissi. Ka on Jamajast palju Ameerikas kui mitte päriselt siis ajutiselt Jamaja kirikukülast Ameerikas 3-4 perekonda need kutsuvad sinna ka oma sugulasi. Härra Punab jutustab tüüpilise loo, kuidas sõrvelased välja randavad. Poiss kipub Ameerikasse. Isa ei luba. On tarvis talukohal tööd teha. Ühel suvisesel päeval on 15-16 a. poisikene kadunud. Naabrid on näinud, et poiss on oma isa paadiga üksi merele sõitnud. Kodus leitakse, et 2 leiba, sealiha ja soojad riided ja kompass kadunud. Mõne aasta järele tuleb ilmsiks, et poiss elus. Pärast tuli ta Ameerikast koju tagasi. Veel üks tüüpiline lugu. Väljaminejatel pidi vene valitsuselt pass olema. Sõrvelased talitasid aga nii, nad võtsid vana paadi, tegid vanadest kottidest purjed peale ja sõidavad Meemeli, müüvad seal paadi ära ja sõidavad raudteed kaudu Haamburki pealt merd kaudu Inglismaale. Ka Kaunispääst on enne sõda poisid Kuramaal karjasteks olnud.
Sama lugu on ka Lõopõllu külaga, ka sealt käisid poisid Kuramaal karjas, viidi neid Säärelt. Seal järel käinud on kuralased, iseäranis üks peremees, kel laev on olnud.
Ka Rahuste külal on karjased Kuramaal olnud. Ka siin kõneldakse, et mehed väljas töös olnud ja poisid Kuramaal karjastena. Sama lugu on ka Leomõisaga.
Nüüd vaatleme kuidas võerad Sõrves kauplemas käinud. Peaasjalikult sellega on seotud see asjaolu, et võerad Sõrvesse tulevad. Ained, mis sõrvelased müüvad on kariloomad, lambad, kartulad ja iseäranis kalad. Nii on Salmekülast enne sõda võlgu võetud suitsu kala, soolatud silke, ka sprotte. Salme külas oli sprotti vabrik (Kukk ja Janson omanikud). See vabrik, mis endistelt omanikkudelt on ostu teel läinud [Lukullusele?], seisab praegu. Sprotte tehakse seal räimedest ja lestadest. Ajuti on vabrikus sügisel kalasaagi ajal olnud kuni 100 töölist. Sel ajal on kalade eest siis ka kaunis palju makstud. Vabrikus on olnud tükitöö, töölised peamiselt naisterahvad, teeninud keskmiselt 100-110 kop. päevas.
Salme külast on varem räimi otsimas käinud ka saarlased maa keskelt. Sarnane kalale ülesostmine kesk saarlaste poolt on olnud ka teises Sõrve külades.
Lõmalas on enne sõda Kuresaare kaupmehed kauba ülesostnud, loomad on nad Riiga viinud. Ka kuramaalased on siin loomi ostmas käinud. Kuramaa kaupmehed on olnud ranna küladest, nad on eesti keelt kõnelenud.
Kuldi külas jutustas Kaarel Raudsepp, et enne sõda kurelased siin härgi ja hobuseid ostmas käinud. Loomad on viidud Säärele, kust kuralased nad laevadega üle viinud on. Üdipääs teab Villem Tuulik, et seal enne sõda Kuramaa juudid loomi ostmas käinud.
Anseküla köster Ait teab, et kuralased seal enne sõda lamba nahku ostmas on käinud. Kaimre külas on kalade sissesoolamise koht olnud Janssonil ja Kukkel. Köster Aiti jutu järele on ka sõrvelased ise kalu Kuresaare turule ja kesk Saaremaale viinud.
Indu külas jutustas Peeter Tark, et kuralased ostsid siin kõneleja lapsepõlve aegus (65 a. vana) ja hiljem kuni sõjani loomi ja hobusi, vedades neid Säärest üle oma hobustega. Igasse laeva on võidud mahutada umbes 100 looma. Ostnud on kuralased loomi kas laatadelt või käies külas talud pere-perelt läbi.
Tsentraalsema tähtsusega isikuid Sõrve ajaloos on vähe olnud. Mõnevõrra kaasa mõjunud on nähtavasti [keldres?] mis kaasa ei ole aitanud hoogsamale ühiskondlikule elule ega tegevusele. Isikuist, kelle kuju sõrvelaste mälestuses kestvamalt püsima jäänud, on Anseküla kirikhärra Martin Körber (1846-1875). Körber näib rahva mälestuste järele ekstsentriline isik olnud olevat, nagu tema vend Vändra õpetaja Karl Körbergi. Tema huvid on mitmekesised olnud. Ka on ta huvi tunnud ajaloo harrastuse vastu. Tema sulest on kolmeosadeline Oesel erst und jetzt und Bausteine zur Geschichte Oesels. Ka on ta luuletanud.
Suuremalt osalt on need mälestused õredad. Abroka vallavanema abi Juhan Truu on kuulnud, et Kärber on olnud suur laulu harrastaja ja et rahva huvi tema vastu suur on olnud. Kõige enam mälestusi Kärberist näis olevat Indu külas elaval Peeter Targal. Peeter Targa isa oli olnud Martin Kärberi kubjas. Tema on olnud 9 aastane, kui 1868. a. kui kohaline kirikuvalla rahvas pandi raha rendi peale Kärber on selle vastu olnud. Korra kui ta jutlust on pidanud on ta öelnud, et rahvas rääkivat, et kirikumõisad saavad raharendi peale. Kui see sündivat siis lõikavat ta enesel kõri läbi. Peeter Tark on poisina söönud õpetaja lauas. Õpetaja proua on talle ka saksa keelt õpetanud.
Ka koolis on õpetaja proua saksa keeli tunda annud. Rahvaga on Kärber leplik olnud. Oma majapidamisest ja maatöödest ei ole ta midagi teadnud. On peaaegu alatasa kodu olles sees istunud ja kirjutanud raamatuid. On ka armastanud klaverit mängida. Kui haigete juure sõitis, siis kirjutas teel lastele laulusid. Kärber ei ole ühtegi talukohta hävitanud, küll on aga seda teinud tema järeltulija Preinert.
Mälestusi ärkamise ajast peaaegu ei ole olemas, kehvuses elavat Sõrve rahvast ei ole ärkamise aja mainestus puudutanud, ajale kaasa elanud on ainult mõned üksikud. Ka on vanemal ajal siin vähe ajalehti loetud. Mõnel üksikul on käinud Sakala ja Pärnu Postimeest jne. Salme külas on lugenud kirjutaja Jüri Lepiku isa Pärnu Postimeest ja Sakalat. Ka Anseküla kõrtsi Aidra isa on lugenud Pärnu Postimeest, on ka hiljem ise tellinud enesele Sakala, teda on kaasa kiskunud ja imestama pannud C. R. Jakobsoni radikaalsus jne. õpetajale vastu. Köster Aida mälestuse järele ei ole ärkamise aja liikumine Saaremaad mitte puudutanud. Tavaliseks leheks rahval oli Ristirahva Pühapäeva leht, mille õpetajad tellinud, ainult harjukordselt mõnel üksikul on teised lehed olnud.
Ka on mainitud ajalehti lugenud endine Jamaja köster ja Kihelkonna kooliõpetaja Jüri Kokk, kes nüüd Mäepää külas elab. Kooliõpetaja ametit on ta pidanud 35 a. Masingu (Õpetaja Jämajas 1851-1887 ja Valter 1888. a. peale) ja Valteri ajal. Tema mälestuse järele on korra Kärla köster Süda tema juure tulnud ja öelnud: „Teie olete lugenud Sakalat, see on hirmus leht, see on usuõpetuse vastu. Minul on kiri kaasas, kirjutage alla, meie tahame Sakalat ära kaotada.” Jüri Kokk on kirja läbi lugenud. Selles on olnud hirmus laimamine ja sõimu, mida aga tõepoolest Sakalas ei ole olnud. Ainult üks fakt on õige olnud. Tema ei ole mitte alla kirjutanud ja ei ole seal üldse veel ühtegi nime all veel olnud. Peale selle kui ta kiriku juure läinud, õpetaja Masing on küsinud temalt: Kas kirjutasite kirjale alla. Saades eitava vastuse, küsis ta Kokk'alt, miks ta ei kirjutanud. Kui Kokk on lausunud, et ta ei tunne teda, siis öelnud Masing: „Sa ei ole mitte nii koolitatud, ma annan sulle paberit ja tinti” ja siis kirjutas ta ette järgmised sõnad: „Hiermit erkläre ich, dass ich mit dem Religion des Sakala durchaus nicht über einverstanden bin“. Jüri Kokk on kirja valmis kirjutanud. Postimees Didrik Raud on posti läinud. Kirja on ta lahtiselt Didriku kätte annud, see on kirja Masingu kätte viinud. Masing on kirja posti kotti pannud. Kokk jälle on Raudile öelnud, et ta kirja posti kotist tagasi tooks. Raud ei osanud lugeda, tegi pöidla küünega nurga peale märgi, tõi kirja tagasi, andis Kokkile ära ja see viskas selle ahju. Kokk oli Sakala poolt ja tundis suurt huvi Sakala vastu. Talupojad on aga suuremalt osalt Ristirahva Pühapäeva lehte lugenud, õpetajad on selle lugemise sunduslikuks teinud, kuna aga Sakala lugemine neile keelatud olnud. Peale Jakobsoni surma ei ole Kokk Sakalat enam mitte tellinud. Joh. Põder Mäepää külas oli kuulnud, et kui Sakalat kusagilgi näha oli, et siis antud seda ruttu inimestele kätte. Õpetaja Vatter on kirjutanud Juhan Põderile „või sa loed Valgust, loe Ristirahva Pühapäeva lehte, see on huvitavam leht.”
Sõdadest teadis Anseküla köster Ait, et Lõmalast on Priidu Süda tulnud Anseküla köstriks, tema vahekord rahvaga on üsna hea olnud. Priidu vend Peeter on olnud Karla köster. Kolmandama venna Tammiku Mihkli poeg on helilooja. Kärla köstri järeltulijaist ei ole midagi välja tulnud, need on joodikud, ka Anseküla köster Priidu on joodik olnud.
1905. a. liikumise jälgi ja mälestusi on Sõrves vähe. Sõrve rahvas on vaikseks jäänud, kuna liikumise pealaine saare idapoolseid ja keskosasid puudutas. Abroka vallavanema abi Johan Pruuli seletuse järele ei ole mitte 1905. a. liikumise lained puudutanud Abroka valda, küll olla aga Torgu mõisa põlenud, ka olla Torgus kaks meest kinni võetud. Karistuse salgad Kuresaarest olla ka Abroka vallast läbi läinud Torku. Abroka valda on sunnitud küütisid andma. Need küüdid läinud kuni Torguni. Karistussalgad Torgust edasi enam läinud ei olla. Torgus kinni võetud mehed viidud Riiga, teine neist vangi surnud, teine saanud hiljem vabaks. Teist süüdistatud mõisa rehe põlema pistmises teist mõisa metsas puude raiumises. Mõlemad mehed ülesannud mõisnikud. Kaarel Lepiku mälestuse järele on tervelt Saaremaalt umbes 40 inimese ümber ära viidud. 1905. a. Pärsama vallas Pamma külas on üks mees maha lastud, ka Kogula vallas Jõõri mõisas on samuti üks mees maha lastud.
Suurna külas jutustas Hindrek Kose, et 1905. a. seal rahutusi ei ole olnud, üks mees on Mõntu mõisas kinni võetud, seda olla süüdistatud Kaunispää mõisa põletamises.
Mälestusi Saksa okupatsiooni ajast vähe Sõrves olemas, nagu teada kestis okupatsiooni aeg Saaremaal kauem kui mandril. Saaremaa okupeerinud Saksa sõjaväed septembri lõpul ja oktoobri algusel 1917. a., kuna mandril see järgmise aasta veebruarikuu lõpul sündis. Päämiselt mälestatakse okkupatsiooni aja [vägivaldsusi?, sunnivõtmisi?] ja ka kohal olnud lahinguid. Keskranna külas Abroka vallas kõneldi Pissailo perekonnas, et sakslastel Keskranna külas venelastega maale tulekul mingisugune kokkupõrge on olnud. Sakslased on sissetulemisel inimestelt vägivaldselt asju võtnud, Pissailo perekonnalt võtnud hobuse, kaks siga ja ühe vankri. Ka teistes taludes on nad samuti talitanud. Korraldused on olnud esimeste päevade jooksul. Pärast on kindel kord valitsenud, vene sõjaväed olla üldiselt korratud olnud. Abroka vallamajas jutustas Abroka vallavanema abi Pruul, et sakslased sinna 29. sept. Mihklilaup. öösel (v. k. j.) pärale jõudnud. Maale tulnud nad Tagalahes Kihelkonnas. Salmest paar versta edasi Paloja soos ja Ansekülas on lahingud olnud. Kõigepealt pärale olla jõudnud jalgratta mehed. Võetud vägivaldselt sigu, lambaid jne. Nad olla mõnel pool talud puhtaks teinud, ka riideid võetud. Kellelgi Kalda Annel seljast kamsoni.
Samas külas (Salmel) jutustab Didrek Lõhmus, et sakslased temalt midagi ei ole võtnud, venelased röövinud aga puupaljaks.
Ka Suurma külas on Hindrek Kose jutustuse järele korratused peaasjalikult esimeste päevade jooksul saksl. sisse tuleku järele olnud. Maanteest kõrval olevas Kuldi külas ei ole Kaarel Raudseppa jutustuse järele saks. poolt sissetulemisel palju vägivaldsusi olnud. On siiski ühel vaesel lesel lehma. Teistes taludes võetud vägisi sigu, kanu, hobuseid, temal olla sead peitu aetud.
Üdipää külas jutustab Villem Tuulik, et sakslased siin vägivaldsusi tarvitanud. Temal enesel tapnud nad mullika, viinud kaasa tööriistu, peitleid, kirve jne. Pärast maksetud temale äraviidud asjade eest 130 osturubla, teised ei olla aga midagi saanud. Iseäranis suur olla nende talude kahju olnud, kust 2 või hobune ära viidud. Üksikasjalisemalt sakslaste sisse tulemisest jutustab Anseküla köster Ait, kes selleaegsete sündmuste kohta märkused teinud. Anseküla õpetaja põgenenud sakslaste sissetulekul Kuresaare. Sakslased on sisse tulnud Kihekonna poolt, kus nad maandunud 12. okt. 29 sept. Tagalahes.
Lahingu alla on sattunud ka Anseküla kirikuküla. Vene jooksukraavid on kirikukülas olnud, üks neist on läinud koolimaja otsast läbi.
Sakslaste patarei 4 3½ tollilise suurtükiga on olnud Ohtla kõrtsi juures, venelaste patarei 4 versta kaugusel Kaimre külas, vist 6 suurtükiga. Venelased on taganenud Sääresihis. Saksa laevastik on seisnud ülem Krimilaidu Vassiku kuiva peal. See olla lasknud esiti Kaunispää, siis Ohtla sihis. Kaks Vene miinilaeva on seisnud Anseküla kohal, 4 versta kaugusel rannast, need on lasknud Anseküla surnuaeda. Vene kuulid kukkunud Vahtre sadama kohas merde. Ka Anseküla kohal on pommid lennanud. Venelastest langenud Ansekülas 2, haavatuid ei tea, need võetud taganemisel kaasa. Mõned pommid lahingu ajal on ka külla sattunud. Üks pomm on tunginud läbi kiriku seina, teine kiriku katusest läbi läinud, ka kirikuõpetaja majast seinast läbi läinud ja sattunud kiriku arhiivi. Üks kuul on sattunud ka kirikumõisa talli, kus ta jäära surmanud.
Lahingu ajal on köster oma perekonnaga keldris marjul olnud. Kirikukülas on igal perekonnal oma peidukoobas maas olnud. Koopal kattena peal palgid, palkide peal lauad ja laudadel muld. Hirm on rahva seas õige suur olnud, õnneks saanud ainult üks inimene surma, väljal hukkunud kuulidest 3 lehma ja 2 hobust. Sakslasi saanud ka maale tulekul ja pärastise lahingu ajal surma, tema teadmise järele üks neist maetud Anseküla kiriku õue, Tiinuse mõisa Anseküla läheduses 2, üks Ohtla kloostri juure ja üks sellest kõrtsist Kuresaare poole. Sakslased on olnud Ansekülas päikeseveerul. Kaks ohvitseri olnud tema juures korteris. Teine neist olla tema enese ütlemise järele ka Riia vallutamisel olnud. Ka olla juhitud kostri juure telefon. Esialgu olnud saksalased veel teadmatuses, kuidas maaletulekuga ja lahinguga muial lugu. Saabunud teade, et venelased Viiratsi metsas olnd alla annud. Selle teate juures olnud ohvitserid väga rõõmsad, nad kartnud nimelt, et vastupanu saab tugevam olema. Köster on kuulnud ka, et üldse 1200 venelast end alla annud. Üks ohvitseridest küsinud köstrilt, kui palju Saaremaal sõjaväge. Köster ei ole teadnud kindlat vastust anda. Ohvitserite jutu järele olla sakslased maandunud ainult 5000 mehega.
Alguses kui Saksa sõjaväed maandunud on nad ka röövinud, iseäranis Kihelkonnal, päämiselt võetud toidumoona, kuid on võetud ka loomi. On antud rekvisitsioonitähti, neil olnud märgitud asi ja selle väärtus. Tõepoolest ei olla aga sarnaastel tähtedel ametliku väärtust mitte olnud. Vägivaldse rekvisitsiooni üle olla köster kõnelenud ülemusega, need on imestand, et soldatid nii talitanud. Sakslased katsund rahva meelepärast olla, süüdistand [algsed ?, (Sturmtruppen)] vägivaldsuses. Sõjamoona maanduvatel vägedel olnud 2 päevaks. Pered mis maantee ääres need kannatanud kõige rohkem, kaugemal olnud külad ja talud ei ole näinud mitte saksa sõdurid maandumisel.
Iseäranis kannatada saanud Anseküla. Pärast on läbisaamine enam vähem rahuldav olnud. vahekord venelasega on jälle viimasel ajal iseärnis halb olnud kaklust palju ette tulnud, sagedasti on varastatud. Päeval maganud vene sõdurid, öö läbi on ümber hullanud jne.
1915. a. on olnud Anseküla all kaks Saksa sõjalaeva ( 5 aug. v. k. j.) on läinud Abroka alt Kuresaare juure Roomasaare peale. Siis on Sõrves venelastel suur hirm olnud. Nad tulnud Tiirimetsast ja peitnud end Salmel magasi aida varju (11 suurtükiga). On end peitnud ka rukipõllule.
Mõnes suhtes Aidi seletusele analoogilised on Kaimre külast Anna Kaimilt saadud teated. Ka siin on külaelanikud enesele teinud suured augus, asetades sellele palgi, palkide peale liiva, siis jälle palgid ja jälle liiva.
Sarnased augud on olnud igal perel. Ka nemad teinud enesele sarnase augu. Vanamees arvanud auku heinamaale kaevata, teised jälle arvanud, et see oleks liiga kaugel majast, et ei näe mis kodu sünnib. Mõned on peiede paikades – aukudes ka öösel viibinud. Lahing Anseküla kohal alganud kella 11 paiku. Vene sõdurid olla lõpul õige kõlvatud olnud, veristanud lambaid, kartulaid põllult varastanud. Lahingu ees on nad kõige hullemad olnud. Enne lahingut joonud nad tubliste, sakslased olla neile salakuulajate läbi viina maale saatnud. Ka ohvitserid on päev enne lahingut purjus olnud. Minu küsimuse peale, kas venelastel ka enne viina olnud, vastas küsitav, et ei. Kui talu inimesed õlut teinud, sisi on nad seda kangesti taga otsinud. Ka teistes külades kuni Sääreni kõneldakse saksa okupatsiooni vägede vägivaldsusest sisse tulemisel. Läharu külas teadis Ann Vipp, et kui saksa sõdurilt tagasi nõutud ära võetud asju, on nad ära tappa lubanud. Tema enese sili ees on saksa sõdur poja saapad jalga pannud ja ära viinud. Rannapere talust viinud öösel lambad ära, pärast on asi korralikumaks läinud.
Nagu muialgi Eestis on ka Sääres talusid lõhutud ja taludelt maad ära võetud.
Reet Prostangu seletuse järele on Lõmdas taludel maid ära võetud.
Marie Kuuski mälestuse järele on Tiinusel (tema vanaisa-ema jutustuse järele) Himardi, Lõuka ja kaks Jaakude talu mõisa külge liidetud. Kuhu inimesed läinud seda ei tea ta mitte.
Villem Õunapuu jutustuse järele on Kaavi külas Värvi, Ärgani ja paar teist talu mõisa poolt ära kaotatud ja nende talude maa mõisa heinamaaks võetud. Mõntus on Põdra karjamõis talude asemele asutatud. Majade (talu) platsid on veel tunda. Ära kaotatud on Naarismaa, Põdra, Aldu, Saksi, Loti, Miku ja Kausamaa talud. Nelja esimese talu krunt on jäänud mõisa põlluks – kolme viimase – karjamaaks.
Karki mõisas on ära kaotatud 2 Mäe ja Pritsu talud. Villem Õunapuu isa Jaak on asunud Mäe talus, talle antud pärast Suurejõe koht Mässa külas. Mis teistest ära aetud peredest saanud seda ei mäleta kõneleja mitte. Villem Õunapuu vanadus 78 a.
Järgmises, Mäepää külas selgus Tidriku talu peremehe Juhan Põderi (62 a.) jutust, et tema vanaisa on elanud Mikul. Enne seda asunud Põdral (selle järele ka perekonna nimi), Põdralt on perekond Mikule aetud, peale selle kui Põdra karja mõisa alla võeti. Kui ka Miku koht ära kaotatud, siis on surnud isavanemad, tema isa on Sääre mõisas viina keetmas olnud. Sääre omanik on ta isa siis vägisi Tidriku tallu Mäepää külla pannud, üteldes: „Kui sina minu käsku ei täida, siis on sul sügisel [krall? wolt?]”. Nüüd on koht Juhan Põderi omandus, ostetud 1909. a.
Lõopõllu külas jutustas 83 a. Reet Kivi et ta noorena on korjanud Kaunispää mõisas. Orjanud Nego talust. See talu on pärast ära kaotatud ja ühendatud Kaunispää mõisa nurmega. Sama mõisaga on ühendatud ka Puutsa, Portna, Uule ja Ugatse talud. Neis taludes asunud inimesed on siia-sinna laiali läinud.
Anseküla Jamaja kooli olude kohta materjaali saada on võimalik kohalikkudest kiriku arhiividest, seal leiduvad kiriku visitatsiooni protokollid, kuid osa mainitud küsimuste visitatsiooni protokollidest on Tartus Riigi Keskarhiivis. Suuremalt osalt on koolid kaunis viletsad ehitused. Missugused kooli olud vanemal ajal olnud seda märkame mõnevõrra Jamaja kihelkonna kooliõpetaja Jüri Kokki seletusest. Jamaja kiriku köstriks ja kihelkonna kooliõpetaja ametit on ta 36 a pidanud, õpetaja Masingu ja Valteri aegus. Kui Kihelkonna kooli 35-40 a. eest kutsutud on ka üldine kirikukatsumine olnud, sel selgunud, et peaaegu kõik lugeda on oskanud, ainult kaks ei ole saanud: Lasu Tidrik Rand Torgust ja Laas Jääger Mäepää külast. Tema koolitöösse on palju segadust see toonud, et teda õpetaja Masing on hakkanud taga kiusama Sakala lugemise pärast. Ta on katsunud Kokk'ist lahti saada. On kaebanud tema peale. Kokki on superindent Winkler üle kuulanud, leides teda süüta olevat, jätnud koha peale. Ka Valteriga on vahekord halb olnud. Kui talle arst kiriku oreli mängimise ära keelanud, pidanud tema asemel mängima poeg. Valter on sundinud teda aga kohast lahti ütlema. Pärast ongi kohast lahti kangutanud. See on tunnistuseks missuguses raskes olukorras meie kooliõpetajad vanemal ajal tööd tegema pidid.
Kuidas vanemal ajal Jamajas koolis käidi ja mis koolis õpetati näeme Mäepää küla peremehe Juhan Põderi seletusest. Mäepääs on kool olnud ühes taluperes. Kooliruum oli vilets. Koolis käinud kuus talvet nädalas 4 päeva. Kooliaeg alganud oktoobrikuu esimestes päevades ja kestnud 25 märtsini, Paastu Maarjapäevani. Koolis on ta õppinud piiblilugu, katekismust, kirjutamist, ilukirjutamist ja vähe maadeteadust. Jamajas on koolid veel olnud Torgus, Säärel, Leopõllul ja Kaavil, ka neis on õpitud 4 päeva nädalas, kuna Jamaja kihelkonna koolis, kus ka oktoobri algusest kuni 25 märtsini õpitud on õpitud nädalas 6 päeva, kursus seal on olnud 4 aastane.
Üks parematest Anseküla koolidest on olnud Lõmalas. Teadete andja Liisu Kruusel on (63 a.) ise selles koolis käinud. Sel ajal olla seal kõik noored inimesed koolis käinud. Kool on nii kuulus olnud, et sellesse õppima tulnud õppihimulised teistest kihelkondadest. Lõmalas ise on koolisundus olnud. Mõisnik vaadanud järele, kas kõik lapsed koolis käivad. Linn on muretsenud (Kuresaare) koolile raamatud, tahvlid jne. See on ka veel hilisemal ajal nii olnud.
Anseküla kõrtsi ja kihelkonna kooliõpetaja Peeter Süda tegevusest ei läinud mul üldse korda lähemaid teateid. Abroka vallavanema abi Kaarel Pruuli järele on ta ka luuletanud, kirjutanud Suure Tõlli, asutanud esimesed laulukoorid.
Huvitav ka kui palju Sõrve võerast elementi sisse tulnud. [Täiesti kõrvale hästi]? tuleb see arvamine, et siia pärisorjuse eest inimesed peitu põgeneda oleks võinud – poolsaar on tihedasti asustatud, küla on küla kõrval ja tühju maid ja metsi on vähe olemas. Pärisorjuse ajal oli muidugi võimatu ilma mõisa loata ühest kohast teise minna. (Võidi küll müüa, kinkida ja vahetada talupoegi mille üle teateid olemas on.) Rändamise perioodideks võisid ainult kestvad sõja ajad olla. See on muidugi maksev ka Sõrve poolsaare kohta. Kas ka mere lähedus ja laeva õnnetused siia võerat elementi sisse toonud seda on raske otsustada, rahva traditsioonis ma sellest aineid – tähendusi ei leidnud mitte.
Peale päris- ja teoorjuse aja lõppu avanes avaram liikumise võimalus sõrvelane hakkas siis kodust välja tööd jne hankima. Et Sõrves võrdlemisi kehvad eksisteerimise võimalused ja et Sõrves võrdlemisi tihedasti asustatud, siis loomulikult ei võinud ta võerale elemendile sisserändamiseks meelitavaid väljavaateid pakkuda. Eesti mandril oli sarnaseid olukorde peale teoorjuse lõpu olemas, nii ostsid energilised ja ettevõtlikumad mulgid talukohti Pärnus, Tartu- ja Võrumaal. Mandril oli ka teisi võimalusi. Arvatavasti on Sõrve palju enam inimesi välja saatnud kui uusi vastu võtnud. Asjalugu on järgmine: Sõrve rahva arv on harilikult kasvanud, väljaarvatud nälja-, katku- ja sõjaaastad, viimased on aga, nagu varemalt nägime Sõrvet vähe puudutanud, kasvavale rahvaarvule ei vastanud aga mitte proportsionaalselt elamisvõimalused: kalasaak ei suurene, põllupidamine on endiselt võrdlemisi primitiivsele astmele jäänud, viimase primitiivsust alalhoida on aitanud ka küla põldude jagamatus, kehv põllukord jne. Mõnevõrra Sõrve rahva välja rändamise hoogu on küll ajutiselt see kinni pidanud, et sõrvelased omale teenistust võersil leides on võimaluse leidnud mere- ja põllusaagi nappust selle teenistuse sissetulekuga katta. Vaatleme siis neid asjaolusid tasukaalus.
Osa neist asjaoludest on juba varem puudutatud, nimelt seal kus kõnelesin Sõrve karjaste ja töömeeste võersil teenistuses viimisest. Keskrannas on sisserännanud Pissailo perekond, isa Poolamaalt Veneajal kroonuteenistusse tulnud siia, Keskranda elama asunud. See üksik juhtumise on tüübiline terve Sõrve kohta. Sarnaseid juhuslikke sisserändajaid leidub veel.
Suurna külas jutustas Hindrek Kose, et sinna tema teadust mööda võeraid ei ole tulnud, olla aga tulnud Tiinuse mõisa Loigu tallu Hiiumaa mehed, ka Möldri külasse Pääru ja Siimu tallu võerad mehed.
Möldri külas kuulsin, et sinna Saare tallu peremeest Kärdlast tulnud, samuti ka Siimu tallu. Need olla seal jõukamad mehed. Siimu talu peremees ehitas seal just sel ajal enesele laeva. Nende laevadega veetakse kartulaid ja puid Tallinna. Üdipääs on Villem Tuuliku seletuse järele tulnud Villemi tallu mees Kellamaalt, Tohri talu on ostnud Maasi valla mees.
Triin Õunapuu Mõisa külas teab, et Mässa külas on kõik vanad pered, Kaavi elanikud aga suuremalt osalt sisserändanud (Saaremaalt). Vististe selle järele kui sealt inimesed hulga viisi ära põgenesid, poole valla põllud on aga heinamaadeks jäetud. Triin Õunapuu teadmise järele põgenenud sealt 18 perest 16 peret ära (vaata põg, päris- ja teoorjuse ajal).
Läbaru külla on Anu Vippi seletuse järele elama üks lätlane tulnud (enne sõda) ja üks venelane. Vene sõdur on võtnud Eesti naise ja nüüd mõisast (Sääre) maad saanud, lätlasel on ka vähe maad naise õe käest.
Juhan Truu jutu järele on Soodevahe küla, 14 peret, elanikud muialt Saaremaalt sisse rännanud, need on endised Nikolai ja Aleksander II aegsed sõdurid, ka kõnelejal enesel, vanal sõduril, on seal maad. Sama mehe mälestuse järele on palju Pöide mehi sisserännanud Ide külla. Seal on maad veneusulistele kroonumõisa maadest (Torgu) antud.
Nüüd vaatleme, kuidas on üksikutes külades lugu maade omandamise, pidamisega ja põllu- karjapidamisega, kalapüügiga. Mõnede üksikute külade kohta puuduvad teated.
Mändjalas elatakse kalapüügist ja põllupidamisest. Maa liivane, viljast tuleb puudus ja seda ostetakse. Külas ainult kaks talu.
Keskranna külas on 3 suurt talu (puumaa), 23 perekonda elavad kalapüügist. Püütakse kõige enam räimi, siis ka lesti, turski, siigu. Müüdakse Kuresaare. Kalameeste perekondadel vähe maad, ainult kartulad maas, igal kalamehel lehm, hobune, 4-5 lammast, need loomad käivad maksu eest talu karjas. Tööd nõutakse kibedal töö ajal. Kalapüügi hooaeg kevadest jaanipäevani, väiksemal viisil kui meri lahti, püütakse mõrrade, võrkude ja nootadega. Mõrradega – räimi, võrk – räimi, nootadega lesti. Sügisel võrkudega turski. Püügile minnakse vara hommiku, nootade ja mõrdadega kell 2. Enne Contractide mõis, enne sõda maksid kalamehed paatide pealt 15 kop., nüüd 50 marka aastas. Rand 40 sülla laiuselt vaba, sinna võib iga kalamees oma riistad kuivama panna. Laevad peremeestel veavad kaupa [enne rannaküla]. Salme külas Abroka valla kirjutaja järele põllutöö ja kalapüük peatöö. Mehed kalastamas, naised põllutööl. Kui […] siis omaga läbi. Kalu müüakse. Maata rahvas elab meresaagist, kalad müüdakse kesk Saaremaale. Metsalõuka külas ainult 3 talu 20 kohalikku. Talumaa ühes tükis, karjamaa ühine. Maa ei ole krunditud, ei ole rannas. Ka Kuldi küla peremehed kui ka vabadikud teevad tegu kalapüügiga. Kalu müüdakse mõet külimit, ostavad Kärdla jne mehed. Üdipääl Villem Õunapuu jutu järele 8 (puumaa) talu keskm. suurus a 50 vakamaad, 12 vabadikku karjamaa koos. Põllud lapiti. Muist peremehi kruntimise poolt, muist vastu. Kel halvem põld see poolt, kel parem see vastu. Vabadikkudel nagu muialgi maa osalt taludelt, osalt kroonult. Peremehed elavad peaasjalikult põllust ja kalapüügist, vabadikud sunnitud [koos?]teenistust otsima. Puumaa mehed saavad vaeselt oma viljaga läbi, ostetakse turult kohalikud ostavad ka sealt. Puumaamehed savaad raha osalt kala osalt loomade müügist. Kalu müüakse külimituga, vahel ka osade kaupa.
Samasuguseid teateid ka Tiirimetsast.
Kalureid nüüd vähem kui enne sõda. Püügiriistad samad kui Keskrannas. Püügiriistad kallid, kalad odavad, turgu vähe. Rahvas asub enam maatööle. Suurna külas 35 a eest 20 kalurit, nüüd 4, umbes sama lugu ka teistes külades. Talusid Lõmadal, Rimsel, Anseküla kirikumõisas, Leo pärismõisas, Kääslas umbes 20 a. eest müüma hakatud. Ostetud päämiselt põllupanga läbi. Enne sõda suurem osa kohtadest müüdud, kuid raha oli paljudel veel võlgu. Protsendid võla eest umbes sama suured kui endine rent. Talud külades külade kaupa kokku ehitatud. Talumaad lahus, Tiirimetsas peaaegu koos, Salmes lapitalud, Lõmalas krunditalud, Lõo mõisas krundi talud. Karjamaad külades enamasti koos (mitmel külal kokku), Suurna külal oma karjamaa. Karjamaadel aed ümber. Lehmi lüpsetakse hommikul ja õhtul kodu, päeva ei lüpseta. Peeti karjaseid siis kui veel hundid olid olemas. Nüüd ajavad poisikesed hommikul ja õhtul karja koju.
Tehumardi külas Tiina Trevi järele 6 talu, ei ole ranna külad. Põllumehed ja kalurid. Tehumardis maad vene ajal põllupanga abiga ostetud.
Suurna külas Hindrek Kose järele 8 talu a 33-35 tiinu, põldu umbes 5 tiinu, 3 talu teevad kalastamisega tegu, teised ei. Oma viljaga ei saada mitte iga aasta läbi. Rahva toitumine kehv. Peatoit Sõrves kartul, räimed, liha- ja piimasupp. Tarvitakse Anseküla kih. veel palju seaninasid. Moodsaist harimis viisist ainult sahad ja vedruäkked.
Lõmalas 32 talu. Elat. põllutööst ja kalastam. (rannaküla). Maa krunditud 19-20 a. tagasi. Lõmala linna mõis, rent maksti […].
Toit: leib, räim, harvem supp ja pudru (tangu, jahu) liha pühapäeviti.
Kaugatomas 5 talu, 4 kohalikku, vabadikud (mere ääres) peale ühe talumail (talusulased). Talud a 40-50 tiinu. Töö: põllu, karjapid. ja kalapüük. Kalapüük ainult sügisel.
Imarul 4 puumaa kohta, Heastes 4 puumaa talu, 4 vabadikku.
Täpsemaid teateid sain Anseküla köstrilt Anseküla kirikukülas taludel umbes 30 tiinu. Töö: põllutöö, karjakasv. ja kalastamine. Kõige enam kasvatatakse kartulaid, rukid ja otri, kaeru mitte sugugi, nisu koguni vähe, kaeru kasvatatakse Heastes. Anseküla kihelkonnas küntakse peamiselt põldu veel seaninadega. sahku võrdlemisi vähestel, äkked puu- osalt raud pulkadega. Põlluäest. raudpulk, kartulate äest. puu pulkadega äked. Põllutöö Ansekülas naiste töö. On mehi, kes künda ei oska, rehte pekstakse käsitsi, mõnedel ainult hobuse rehepeksu masinad. Anseküla kari osalt maatõugu, osalt mõisadest toodud võerad tõud: Ida-Friisid ja Anglerid. Tavaline talukari 5-6 lehma, neist lehmi 3-4. Toit päämiselt räimed, kartulad, vahest õhtuti supp. Iga talunik müüb enamasti iga a. ühe lehma, härja või mullika. Riie tehakse kodus: villane, enamasti poolvillane (ostetud lõimed) ja linane.
Köstri Aiti seletuse järele püüavad Anseküla kirikuküla inimesed kalu rannast kaugemal, kevadel ka ranna läheduses 11-12 kil. rannast. Püütakse räimi võrk., lesti nootadega, turski sügisel õngetega. Kevadel püütakse üsna ranna läheduses mõrradega lesti ja teisi suuremaid kalu. Kalu müüdakse Kuresaare või veetakse sinna keskmaale, kus kalu ei püüta. Ansekülast käitakse vähe ülgepüügil. Varemalt käisid hülgepüügil Kaimre mehed. Enam käivad hülgepüügil Sääre mehed. Hülged teevad enesele hingamiseks jäässe augud, tulevad jää peale ja siis püütakse nad kinni. Rasv võetakse ühes nahaga, pärast eraldatakse nahast rasv. Rasv läheb nahk rihmade ja saabaste jne. määrimiseks. Anseküla kihelkonnas käib rahva riides inimesi vähe, argipäeval näeb rahva riides harva mõnd vanemat inimest. Uusi rahvariideid enam juure ei tehta. Jamajal rahvariideid enam tarvitusel. Ansekülas käisid rahvariides ainult vanad, Jamajas käib ka noori.
Enamasti iga pühapäeva õhtul kusagilgi küla peres tantsuõhtu.
Kaimres 10 puumaa kohta a 40 tiinu (pool adramaad) vabadikka 29, osalt talumail, osalt nn. kontrahi mail. Karjamaa külal ühine. Maa taludel lapiti. Töö põllu- karjapidam. ja kalapüüdmine. Käidakse rannast 2½ kil. kaugusel, kõige kaugemal 10-12 kil. Püütakse Riia lahes. Kasvatakse põllul kõige enam kart., vilja ostetakse. Maas rukis, oder, kaeru ei ole.
Hindu külas 5 puumaa kohta, vabadikke 11, Vintris 12 puumaa kohta ja vabadikke. Maad [Cad, karjamaad, …] paarikümne ümber, osalt talumaad.
Töö põllu- karjapid., kalastamine. Külv: nisu, otra, kõige enam kartulaid. Kaeru ei teha. Süüakse kala, piima, leiba, kartulaid. Liha antakse pühapäeva hommiku supi sees.
Mõisakülas 8 puumaa talu, vabadikka 9. Vabadikud endise mõisamaa peal. Mõnel vabadikul 1½, mõnel 1 mõnel vähemgi tiinu. Töö põllu- karjapidamine ja kalastamine. Kaavi külas 10 talu ja ümber 6 vabadikku. Mässa küla siin ümbruses võrdlemisi kultuurilisem, mitme perepeale kokku rehepeksumasin, 5 talus koorelahutajad, igas peres ka raudsahk. Talud Mässa külas on krunditud ka karjamaid. Ka Kaavi külas on maad krunditud. Mõlemas külas püütakse räimi võrk., harvem turski, lesti õngedega, angerjaid väiksete mõrdadega, räimi püütakse aug. kuus, angerjaid juulikuus, turski ja lesti juulikuus. Anseküla kiriküla mehed püüavad kevadel mõrdadega ära, et võrkudega kevadel ei saa. Toit: piim, leib, kalad, 2 korda nädalas ka liha.
Mäepääl 15 puumaa kohta ja 52 vabadikku talumaadel. Põllutööriistu umbes samuti kui Mässa külas.
Läharul 25 puumaa ja 8 vabadiku kohta (Saare vald). Taludel umbes a 6 vakamaad põllumaad. Maa krunditud. Karjamaa koos. Küla kehv.
Karustel (kroonu vald) 10 puumaa ja 32 vabadiku kohta. Vabadikud enamasti talumail, mõni kontrahi peal. Kõige suurem põld a. 4 tiinu. Maa lapiti. Karjamaa ühine Tammuna külaga. Töö nagu teisalgi.
Tammunas (kroonu vald) 9 puumaa ja 28 vabadiku kohta, pooledel neist maa kreposteeritud[?] pooled puumaa meeste juures. Vabadikk. läbisegi 1 dess. Talumaa lapiti. Vilja külv. nagu muialgi, karj. nagu teisalgi.
Turju (kroonu vald) 20 puumaa kohta, 27 vabadikku, umbes pooled puumaadel, muidu töö ja toimetus nagu muial. Laadla külas 18 puumaa kohta, Inde küla moodustatud Torgu kroonumõisast umbes 40 a. eest, 15 [?] Ohesaares maad lapiti, karjamaa ühine. Jamaja kirikukülas 12 puumaa talu ja 18 vabadikku Lõopõllus (Torgu mõisa järele) 11 puumaa kohta ja 25 vabadikku, suuremalt osalt vabadikud talukruntidel, mõnel ka kreposteeritud maad. Taludel põllumaad a 5 dess. peale selle heina ja karjamaa. Põllud lapiti. Karjamaa ühine.
Ula külas 4 puumaa kohta ja 7 vabadikku. Rahuste külas samasugused suhted. Kalapüüdmisega ei teha enam palju tegemist.
Leomõisas 6 puumaa kohta ja 11 vabadikku. Teesul 4 ja 7. Mis külisse, siis see samuti kui eelmistes külades.