Kihelkond asub pikuti vastu Läti vabariigi piiri. Ta algab umbes 16 klm. Valgast ja on pikk umbes 34 klm., arvates Lepa kõrtsi juurest kuni Vastse-Roosa mõisani. Laiuselt ulatab kihelkond 4 klm. (Kalli küla juurest) kuni 15 klm. (Saru ja Mõniste valdade kohalt). Ühelt poolt piirab kihelkonda Läti vabariik, kuna teiselt poolt Karula ja Rõuge kihelkonnad. Kihelkond ühendab eneses Laanemetsa ja Taheva vallad Valga maakonnast ning Saru, Mõniste ja Vastse-Roosa vallad Võru maakonnast. Liikumist soodustavad kihelkonnas, sellest pikuti läbijooksvad Valga-Mõniste kitsarööpaline raudtee ja Valga-Võru maantee.
2, 1. Talude ostu aeg: Talude ostmine algas end. Koiküla vallas 1866. aastal. Esimesena osteti Kunaku talu, mille suurus 27 taalrit ja mis omas ostuajal 45 vakamaad põldu ning 90 vakamaad maisemaad – kokku 135 vakamaad. Talu maksis 3500 rbl., kusjuures sissemaksu algselt nõuti 600 rbl. Pääle selle jäi võlgu mõisaomanikule 1200 rbl. mis tasuti 12. a. jooksul (makseti sellelt 4½ % tähtajaliselt ja 5½ üle tähtaja. Niisugune % on kõikides taludes, mis müüdud Koiküla mõisast.), iga kuue aasta järele 600 rbl. Ülejäänud summa – 1700 rbl. võttis mõisnik talu pääle välja mõisnikkude krediitkassast, millise võla talu hiljem tasus tähtajaliselt 5 % ja üle tähtaja 6 %. 1866. astal osteti veel neli talu: kahe Vaitka, Sarba ja Luiski. Üldse oli Koiküla mõisa päralt ostutalusid 45 ja kuuendikumaid 9. Viimaseid ei müüdud, nad maksid mõisale raharenti. Viimaste taludena osteti kõhnemad Igeli ja Kalina talud umbes 40 aastat tagasi. Koiküla mõisaomanikuks oli ostuajal Jakob (?) von Mensenkampff (Tõeliselt oli Karl v. M.).
3, 1. Talude lammutamine: 1850. a. ümber olla lõhkunud praeguse vaksali juurest, Valga poole viiva maantee äärest 3-4 talu.
3, 2. Usuline liikumine: veneusku minema meelitati lubadusega, et neile maad antakse. Esialgul käidud ristimas Karulas. Hiljem olla ristitute poolt saadetud Riiga kaks saadikut, kes pidanud järele kuulama maasaamise asjus, need saanud sääl kumbki 60 vitsahoopi ja saadetud siis koju. Veneusku minejad olnud enamasti sulased, eriti need inimesed, kellel polnud maad.
3, 3. Ikaldusaasta oli taliviljas umbes 25 a. tagasi, kus suur “räisk” lõi rukkiväljad täiesti mustaks. Väljad künti üles, kuid mina jätsin alles, sest märkasin, et juurest hakkas ajama uusi võrseid – läkski kasvama ja sain pool saaki. Rahe hoog tuli Valga klm. laiuselt ja läks üle valla Suure Ahero järve sihis.
3, 4. 1905. aasta: Laametsas peeti mitmeid koosolekuid, oli koosolekut peetud ka Koiküla Kaku algkoolis. Rahvas kartis päämiselt mustsõja tulekut, mille kaitseks otsustati Laanemetsas, et vaja on vahid Mustajõe ääre välja panna. Hiljem tuli kohale karistussalk, kes uräädnikult (kohalik politsei) saadud andmete järele maha laskis Koikülas rätsepp Leoski, Sarba talust, kuna Tirba peremehe poeg pekseti poolsurnuks. Süüd ei teatud midagi rahva arvates Laanemetsa vallamaja juures lasti maha vene kiriku köster-kooliõpetaja Rätsepp ja vallakirjutaja Eichenbaum. Need hukati sellepärast, et olid valla saadikuina osa võtnud Tartus peetavast nn. “Teemandi” koosolekust. Laiemaulatuslisi peksmisi ei olnud.
4, 1. Asustamisküsimus: eestlasi on välja läinud vallast ainult mõned üksikud. Ostuajal on lätlasi sisse tulnud 9 perekonda (nimelt Koiküla valda), kes praegugi peremehed. Eestlasi Lätisse pole läinud. Koiküla vallas (nüüd Laanemetsaga ühendatud) oli ostutalusid 45 ümber.
4, 2. Teoorjus: /3. Talude lammutamine:/ mõisa lõhkus Lipi, Surdi ja veel mõned talud. Kuuendikumaid oli Koiküla mõisas 9-12 talu – nad enamasti 2-3 hobusemaad. Nad maksi raharenti, kuid 30 a. tagasi viidi pooleterale, pääle 5 talu. Raharent algas uuesti Eesti ajal, mil ka talud jaotati enamasti kaheks ja kolmeks, kelledele jäi põldu 20-36 vakamaad. Teoorjuse ajal oli minu isa mõisas moonakaks. Viimasel ajal oli tal 8 vak. põldu ja 8 vak. Heinamaad, mille eest tegi mõisale aastas 183 jalamehe päeva. Kui teenis hobusega, siis arvati hobusepäev ühe jalamehe päeva ette. Üle nõutud arvu päevade eest makseti rahas: jalamehe päev 30 kop. ja jalamees hobusega päev 60 kop. Ihunuhtlust enam polnud 60 a. tagasi, millal oli rentnikuks mõisas von Derfeldt, omanikuks aga von Mensenkampff.
5, 1. Ikaldusaasta oli umbes 65-70 a. tagasi, mil söödi nõgeseid, kartula lehti, oa lehti jne.
5, 2. Teoorjus: Mäe Lutsu talu on suur 23 taalrit, 75 krossi, põllumaad 36 vak., muud maad 106 vak. Kokku 142 vak. Teoorjust oli teha: 4 päeva jala ja 2 päeva hobusega nädalas kogu aasta läbi. 4 vak. rukist, 4 vak. otra ja 4 vak. kaera valmis teha, s.t. kogu töö maa kündmisest kuni peksmiseni ja vilja aita vedamiseni. Sõnnikuvedamine oli ühine ja arvati nõuetavate tööpäevade eest. Päevas pidi välja vedama vähemalt 14 koormat, kuid sellejuures pidi vedamine kestma päeva tõusust kuni loojaminekuni. Kui suudeti enam vedada kui 14 koormat, siis võeti see arvesse teiste päevade eest. Pääle nende kohustuste olid nn. “korrapäevad”, mida tehti aasta läbi vajaduse järele ja talude järjekorras. Nii oldi elajate juures: 3-4 inim. korraga, igast talust üks inimene; viinakojas 4 inim., kuna viiendaks oli pruuli, kes ise oli ka kuskilt talust ja kes sääl viibis kuni jatkus tööd, kuna need päevad arvati jälle nõutud päevade ette. “Korrapäevadel” viibis inimene nädal otsa. Kartulaid oli üles võtta ½ vakamaad, mis pidi ka ära vedama, harilikult Vana-Roosa mõisa, sest Koiküla ei suutnud neid ära tarvitada, ka viinaköök oli selleks väike. Puid oli aastas mõisale lõigata, õieti rajuda 20 sülda ja need ka mõisa vedada 6-10 klm. kauguselt. Pääle teo kohustuste pidi talu päält veel mõisale maksma: üks ühe aastane oinas, üks lõig, üks kolmevakane viljakott, kümmekond naela humalaid ja mõni muna. Karistused olid viimasel ajal, s.o. enne kadumist mõõdukad – kubjas ei tohtinud lüüa enam kui 5 hoopi korraga, kuid kohus mis koosnes kolmest peremehest ja mõisavalitsejast-kirjutajast karistas harilikult 15 hoobiga, mis olid nii tugevad, et kord karjapoiss, kes lehmad oli lasknud mõisa vilja, saadud 15 hoobi järeldusel ära surnud. Minu poisikese eal enam ei löönud mõisas kubjas. Vooril käidi Pihkvas enamasti, ainult harva Riias ja kord ka Narvas, viidi viina, kuna tagasi toodi rauda, soola ja muud kaupa mõisale – sedagi vähe.
7, 1. Raharent ja talude ostu aeg: raharent tuli 1860. a. umber, seda oli alguses 4 rbl. taalrilt, pale selle pidi koristama mõisa põllult 8 vak. vilja, 1 vak. kartulaid ja tegema 10 vak. heina. Seega oli segarent. Puht raharenti Koikülas ei olnud. Ostuvõimalus algas samail ajul. Enam osa talusid, ka Mäe Lutsu osteti 1869. a. 23. apr. Talud müüdi maamõõtja Paul Sterni kaarti järele, kõikide seaduste ja õigustega, mis ettenähtud Liivimaa talurahva seaduses 1860. a. ja mis talude ostmise-müümise kohta tähendatud 1866. a. määrustes. Mäe Lutsu talu maksis 8300 rbl. Sissemaks 500 rbl., mõisale jäi võlgu 1000 rbl. 4½ % aastas, mis tasuti 12 a. jooksul iga kuue aasta järele. Krediitkassale jäi võlgu 1800 rbl. mis tasuti 5% aastas ja mis pidi saama tasutud vähemalt 36 a. jooksul. Taluehituseks andis mõisa hinnata ühekordselt 100 palki ja kuue aasta jooksul, iga aasta 4 sülda kahearšinalisi (2 arš. pikad) põletispuid. Mõisaomanikuks oli siis maanõunik Karl von Mensenkampff.
8, 1. Majanduslik seisukord: raha saadi päämiselt linade, kartulate ja loomade müügist, teeniti seda ka vooril käimisega Riiga ja Pärnu, viidi Valga kaupmeestelt linu, mille kaalu viimise päält sai 1 rbl. 50 kop. ja tagasi toodi soola, mille kaalust sai 1 rbl. Alkoholi tarvitamine vallas ei olnud hoogne, kuigi õlletoop maksis 2 kop. ja viinatoop 10 kop. Rahva päämiseks toiduks oli haganane, must ja tuulutamata leib, kanepi seemneist surutud segu, kartulipuder ja harva ka liha ning või. Elati suitsutaredes, mis olid akendeta ja milles ka vilja kuivatati. Toitu keedeti n.n. “kojas”, kus pada rippus konksu otsas ja kust suits vabalt läbi katuse augu välja läks. Pada oli alt põhjast laiem, kui päält, ka kaunis paks, kuna panne üldse polnud.
9, 1. Hariduslik olukord: kooliskäimine oli sunduslik, kestis 3 a., kuna neljas aasta käidi n.n. “näitamas” üks nädal (?) kuus. Kool algas sügisel, kui välistööd lõppenud ja kestis kevadeni tööde alguni. Õpetati lugemist, kirjutamist, vähe rehkendamist, usuõpetust ja laulmist. Kirjutati tahvlile algul ja kui oli harjunud, siis paberile.
9, 2. Härkamisaeg: ajalehti käis äärmiselt vähe. Lätikeelseist loeti “Koduküla” (nii tõlkes), mis ilmus Riias kord nädalas ja mis maksis rubla aastas; eestikeelseist loeti “Postimeest”.
9, 3. Okupatsiooni aeg: vallas oli komandant sakslane, kes oli mõõdukas mees. Munade ja või nõudmisel oli eriti tagasihoidlik neile, kes teda kostitasid. Vallavanemaks oli Andres Ahman.
9, 4. Kunaku talust – ka mõõdukas. Enamlaste ajal erilist ei sündinud aja lüheduse tõttu, kuigi hiljem kätte saadi nimestik, mis sisaldas 42 nime (enamasti peremehed), keda pidi maha lastama.
10, 1. Teoorjus: pidi valmis tegema teatud arv vakamaid rukkeid, otri, kaera ja kartulaid s.o. pidi tegema kõik töö maakündmisest kuni saaduse paigale toimetamiseni. Samuti oli teha päivi aasta läbi ja “korrapäivi”, millele olid lisaks veel maksud natuuras. Kui palju neid oli, seda enam ei mäleta. Talu juures olevad sulased oli naisemehed. Suvel töötas ka naine talus, mille eest oli ta aasta läbi ühes lastega talu söögil. Sulane sai palgaks pääle prii ülalpeo, ½ vakamaad lina, 2 vakka rukkeid ja 2 vakka otri.
10, 2. Majandusline seisukord: raha saadi linadest ja mõnede loomade müügist. Käidi ka vooril ning viidi Valga kaupmeestelt linu Pärnusse, millede eest makseti kuni 2 rbl. kaalust ja toodi tagasi soola, mille eest makseti 1 rbl. kaal.
10, 3. Raharent ja talude ostu aeg: puht raharenti Koikülas polnud. Oli segarent mis algas 1860. a. umber. Prange talu on suur 14 taalrit 1 kross. Raharenti maksti 4 rbl. taalrilt ja pandi kokku mõisas 3 vak. Rukkeid, 3 vak. tõuvilja ning võeti üles ½ vak. kartulaid. Vahel tehti ka heina kuni 8 vak. Prange osteti 1870. a. ja maksis 1900 rbl. Sissemaks 300 rbl. Krediitkassale jäi võlgu 1000 rbl., sest mõisnik oli säält talu pääle välja võtnud kuni 75 rbl. taalrile. Mõisnikule jäi võlgu 600 rbl. mis tasuti 12 a. jooksul, iga kuue aasta järele 300 rbl. Talud ei läinud hiljem müügile mittejõudmisel renti maksta, sest niisugusel korral tegi mõisa talu pääle obligatsiooni.
11, 1. Asustamisküsimus: talude ajal tulid mitmed peremehed Lätist ja suur osa ka Eestist, eriti “mulgid”. Ostuajal tulid nii väljastpoolt peremeesteks ligi pooled.
11, 2. Haridusline olukord: minu kooliskäimise ajal oli ka veneusulistel kool Loosu talus, kuhu pidid minema kõik veneusku vanemate lapsed. Lutherlasi vene koolis ei sallitud, neid aeti kord välja, kuna oli valega sinna pääsenud, sest koolimaks oli vene koolis väikene. Minu ajal oli eesti koolis õpetajaks Luukin, kes õpetas eesti ja läti keeles, oli nii õieti olemas kaks kooli – eestlastele ja lätlastele. Kool kestis 3 talve, kuna neljandal talvel pidi koolis käima üks nädal kuus. Õpetati usuõpetust, lugemist, kirjutamist ja õige vähe rehkendamist.
11, 3. Härkamisaeg: ajalehti loeti õige vähe. Lätikeelseist “Bals” ja eestikeelseist “P. Postimees” ning “Olevik”. Ajalehti hoiti hästi kui haruldusi ja köideti isegi ühte aastakäikude viiisi.
12, 1. 1905. aasta: koosolekuid peeti vallamajas, koolimajas ja jaamas, kuid mingisuguseid protokolle neist ei olla järele jäänud, sest nad kirjutatud eriraamatuisse, mis karistussalkade tulekul ära põletatud. Silmapaistvaid otsusi ei võetud vastu, nõuti mõisnikult päämiselt sõjariistu, et tundmatule mustasõjale vastu minna.
12, 2. Enamlaste aeg või segased ajad: 1917. a.revolutsioon võeti vastu talupoegade poolt suure kartusega, sest arvati, et keisri kukutamise järele algab rahval raskem aeg. Enamlased ei saanud kedagi tappa, kuid Eesti vabariigi võimude poolt lasti maha kolm “punast” – meest, keegi Feldt (ametilt pütisepp), kellele antud süüks, et tema juures käinud punased ja leitud ka puss, pääle selle oli ta süüks veel, et olnud kohaliku täidesaatva komitee esimees. Sellena käis küll rahvaga hästi umber ja hoiatas isegi rahvast, olla ettevaatlik. Teiseks lasti maha keegi väikemaja omanik Mölder ja kolmandaks Ranbatsi talu poiss, kellele süüks antud, et osa võtnud Ranbatsi peremehe peksmisest ja riisumisest.
13, 1. Teoorjus: olin talu juures 20. aasta vanuselt sulane, palgaks sain 1/3 vakamaad lina ja niipalju muud maad, kuipalju jõudsin pühapäiviti “uutsemaast” üles harida (n.n. “kütust” teha). Oli tihti juhuseid, et peremees sulast lõi või peksis, kui käsku korralikult ei olnud täidetud. Sulane tegi talu eest mõisas päevi nädal otsa. Talude ostmise ajal olin Koiküla mõisas moonakaks. Palgaks oli 10 vak. põldu, ühes vastava osa heinamaaga, mille eest tegin mõisale 3 päeva nädalas, muidugi jala, aasta läbi.
13, 2. Talude ostuaeg ja raharent: Käägimäe talu on suur 18 taalert, kusjuures oli põllumaad umbes 35 vak., terve krunt aga 180 vak., millest hiljem palju põlluks hariti, kuna võsu ja väikene mets maha raiuti. Raharenti polnud (?), segarendilt, mida ei mäleta, läks ostule. Talu maksis 2700 rbl. Sissemaks 200 rbl. Mõisale jäi võlgu 1000 rbl. mis makseti 12 a. jooksul, iga kuue aasta järele 500 rbl. Krediitkassa võlg 1500 rbl. tasuti %% aastas 5% tähtajalt ja 6% ületähtaja. Talu osteti 1868. aastal. Laanemetsa mõisal oli laenuprotsent 5, ületähtaja 6%.
14, 1. Ikaldusaasta: 1902. a. ikaldas suvivili, sest sügisel tuli vara külm ja külmetas ära, seeme toodi teiseks aastaks Venemaalt.
14, 2. Härkamisaeg: ajalehti loeti haruldaselt vähe, eestik. “P. Postimees”, “Olevik” ja lätik. “Avis”. Ajalehti hoiti hästi ja poogiti isegi kokku.
14, 3. Usuline liikumine: vene usku mindi, et lubati siis maad; usku minejad olid enam maata inimesed, kuid lõpuks ei saadud midagi, saad ainult nagu rahvas ütleb “rist kaela”. Hiljem paljud lahkusid.
14, 4. Asustamisküsimus: ostuajal valda uusi peremehi sisse tulnud üle poole pea, nende seas ka 6 lätlast Lätimaalt, s.o. nimelt Laanemetsa valda, sest siis olid vallad veel ühendamata, kuna nüüd Laanemetsa ja Koiküla on üks vald, Laanemetsa nime all. Ostutalusid oli omal ajal Laanemetsas üle 20.
14, 5. Ajaloolised isikud: Laanemetsa mõisaomanikud rahva mälestuse järele:
1) von Traukman – teoorjuse ajal
2) Wilhelm parun Sass – talude ostu ajal
3) Karl(?) von Neusenkampff – läinud a.s. lõpul.
4) keegi lätlane (?) Schmidt – kuni viimase ajani – võõrand.
15, 1. Raharent ja talude ostu aeg: raharenti maksti Laanemetsa mõisale 6-10 rbl. taalrilt. Ostmise hooaeg algas 1868. a., mil osteti ka Janku talu, mille suurus 10 taalrit 80 krooni. Hind 1400 rbl. Sissemaks 250 rbl. Mõisale jäi maksa 350 rbl. 12 jooksul ja krediitkassale 800 rbl., mis tasuti %%.
15, 2. Ikaldusaasta: ikaldus oli umbes 60 a. tagasi, mil suur põud viljad niivõrt ära võttis, et 12 vakast külvetud kaertest sai ainult 15 vakka sügisel – needki lestad. Talivili oli natuke parem. Nälja ei olnud, sest vilja osteti asemele, kuna raha ikka oli.
Muis küsimusis ei tea midagi olulist ja kordab.
15, 3. Teoorjus: tookord elasime Vetseli talus, samas vallas, mille suurus oli 12 taalrit, põldu 30-40 vak., terve krunt umbes 100 vak. Teoorjust oli teha: 4 päeva näd. Aasta läbi, osa neist oli ka hobusepäivi, kuid kui palju, seda ei mäleta. Pääle selle olid “korrapäevad” nagu viinaköögis nädal, korraga oli kuus meest, kuna talusid oli Laanemetsas 24 ümber, siis tuli olla pea iga kuu ühel mehel näd. Otsa viinaköögis. Pruuli oli ime raske unega ja seepärast varastati ka viina rohkesti teoliste poolt. Viina tarvitas mõisa ise oma kõrtside kaudu, välja ei veetud kuskile mujale kui Pihkva, muidugi vooride kaudu. “isKorrapäevadena” käisid tüdrukud ka mõisat puhastamas (lehtist-prügist) kevadel ja sügisel ning ka karja juures. Pääle nende kohustuste oli talvel vaja valmis teha 12 vakamaad vilja, s.t. kõik töö maakündmisest kuni viljapeksmiseni ja aita vedamiseni. Nisu peksmise juures hilisemal ajal köideti hobusel tagumik kinni, et ta mustust ei saaks teha. Ennemalt sõtkuti vilja jalgadega – inimesed ise ja pääle selle siis löödi kootidega. Harilikult 3 vak. viljast, mis teinekord andis kuni 18 koormat, sai 6-7 korda rehe alla “tapnasse” ajada, sest paksult ei lubatud panna, ei suutnud muidu sõtkuda. Et põhk tõeliselt ka teradest sai puhtaks, selle eest valvas rehepapp, kelleks oli mõni talupoeg ja kubjas. Rehepapp ei löönud. Tema küttis rehed, mis kestis harilikult 2-4 päeva, sest vili kuivatati hästi ära. Rehetared oli kummagis otsas, kuna rehealune oli vahepääl. Sõnnikuvedamine sündis päevade arvel, päevas pidi välja vedama 15 koormat, kuid tool pidi olema päevatõusust kuni loojaminemiseni. Muidugi pidi koorem ise pääle panama ja ka maha kiskuma. Sõnnikuveoks olid erilised redelid tehtud – kaunis lühikesed, nii et palju ei saanud pääle panna, koorem pidi kaaluma küll 20 puuda umbes. Kartulaid oli üles võtta ja mõisa vedada 2 vakamaad. Puid oli raiuda (kirvega, sest saage polnud) 10 sülda ja ka mõisa vedada, kaugus oli 4-6 versta. Tehtud päevad märkis peremees ühele pooleksaetud pulgale, kuna kubjas teisele poole märkis ise, milliseid pooli siis võrreldi hiljme arvestamise juures. Pääle teokohustuste oli mõisale maksa veel lõigu, kotte, lõngu, humalaid, mune (arvu ei mäleta) ja üks lammas, aastane. Teoorjuse ajal oli Laanemetsa
17, 1. mõisaomanikuks keegi von Traukmann, rahva mälestuse järele hää herra. Ta laskis enese maha, pääle seda, kui ühes kirjas teda kutsutud päälinna. Tema järele omanikuks Wilhelm parun Sass.
17, 2. Talude lammutamine ja kuuendikumaad: umbes 40-50 a. tagasi lammutati kahe Neiga, kahe Kupja ja Kiltre talud, kokku viis. Kuuendikutalusid oli 3 ümber, neid ei müüdud, vaid nad maksid raharenti.
18, 1. Raharent ja talude ostu aeg: raharent oli alguses 5 rbl. taalrilt, ka teol, õieti vilja koristamisel käidi veel sel ajal, kuid siis oli see juba maksu eest. Suvivilja vakamaa kokkupanemise eest makseti üks rbl. rukki lõikamise eest sirbiga 2 rbl. Kartuli ülesvõtmise eest 5-6 rbl. Ostuajal ostsin Jahmre talu, suurus 10 taalrit. Hind 1200 rbl. Sissemaks 150 rbl. Mõisale jäi võlga 250 rbl. mis makseti 12 a. jooksul, aastas oli sellelt %% 5. Krediitkassale jäi 800 rbl. Ka 5%, mis sellega ka kustutati. Talu osteti 1874. aastal, hinnatud uuesti ja mõõdetud maamõõtja Aleksander Sterni poolt. Talu ostmisel anti elumaja ja lauda ehitamiseks palgid kokkuleppe järele ning ka põletispuid 5 aastat, iga aasta 4 sülda 6 jalalist; puud olid 1 ½ arš. pikad. Talul pidi olema ostu korral 2 hobust, 4 lehma, 9 vakka suvivilja, esialgseks elu alguseks.
18, 2. Majandusline seisukord: elamud olid suitsutared, kus ka vilja pekseti, aknaid neil polnud, rehe all olid talvel ka hobused. Riietuseks oli meestel suvel takused püksid, talvel villased ning “kampson”, mis oli poolest keha mõlemal sool. Naistel oli ta keskelt kokku tõmmatud ja eest punasega õmmeldud. Mehed kandsid talvel “kampsoni” pääl musta n.n. särki. Naised kandsid villaseid undrukuid, mis ulatid pea maani, pääs olid rätid. Meestel olid pääs mustad villased kaabud, hästi paksuks vanutatud. Jalas olid põlveni ulatavad sukad ja pastlad, kodus töö juures kandi viise paju ja pärna koortest. Vankrid olid puutelgedega, millesse oli pandud raua ja klaasi kilde, et ei kuluks nii ruttu. Ree jalased oli kasepuust.
19, 1. Härkamisaeg: ajalehti käis vähe “P. Postimees”. Aleksandri kooli hääks oli küll raha kogumisi, kuid ainult pidudega ja näitemüükidega. Saadi mõnikümmend rubla, korraldajaks ja kogujaks oli hr. Rätsepp, veneusu köster.kooliõp., kes 1905. a. maha lasti. Laulukoore siin ei tegutsenud, ei käinud inimesed ka veel laulupidudel, teeolud halvad, polnud raudteed.
19, 2. 1905. aastal lasti maha Koikülas keegi Leosk, sest oli säälses koolimajas keisril silmad välja pistnud. Kirjutaja Eichenbaum tuli alles nelja päeva eest Mõnistest, kui Laanemetsas maha lasti, samuti köster Rätsepp – mõlemail oli süüdi, et olid Tartu aulas osa võtnud n.n. “Teemandi” koosolekust. Mõisaomanik ei seganud end asjasse märgatavalt. Köstrile tahtnud preester anda armulauda, kuid öeldud, et ennem võib seda anda koerale. Seltsielus ei olnud edu märgata – rahvas oli selle vastu liig ükskõikne. Seltsid tekkisid alles hilisemal ajal.
20, 1. Asustamisküsimus: ostuajal tulid suur osa peremehi kõik väljastpoolt oma valda, omi jäi ainult 3-5 peremeest, lätlasi tuli umbes 6 peremeest, muud eestlased, kohalikud peremehed ei uskunud osta, arvates selle olevat mõisniku petuseks. Ja osalt ei jõudnud ka.
20, 2. Okupatsiooniaeg: saksa komandandiks oli keegi saksa sõjaväelane pelzov(?). Oli rahuline mees ja nõuetes mitte väga karm.
20, 3. Teoorjus: aastas oli teha 100 jala ja 30 hobusepäeva. Üle nende päevade mingisuguseid muid lisapäivi või n.n. “korrapäivi” ei olnud (?). Sõnnikuveol pidi välja vedama vähemalt 14 koormat, iga koorma nurmele viimisel andis kubjas sääl ümarguse pleki, mis õhtul kontrollimiseks üle loeti. Öösel viibiti mõisa niidul hobustega. Viinaköögis oldi nädalate viisi, korraga oli kolm meest, samuti oli kolm meest ka härgade ja lehmade söötjaiks näd. viisi, sest loomi osteti sügisel kokku, söödeti talvel neid siis praagaga ja müüdi kevadel ära. Lihunikud ajasid loomad ise ära, kohapeal ei tapetud enam, kui mõisa oma tarvituseks. Vilja oli valmis teha, s.t. kogu töö maa kündmisest kuni vilja peksmiseni ja aita viimiseni, 3 vakamaad rukkeid, 3 vak. kaera ja 3 vak. otre. Puid oli raiuda ja ka talvel mõisa vedada 30 sülda, mets oli mõisast kaugel 4-6 versta. Pääle selle oli mõisasse viia veel üks aastane lammas, mõni lõig, viljakott ja mõni nael humalaid. Sellane orjus oli Meose talult, mille suurus 26 taalrit, põllumaad 50-60 vakamaad. Vooril käidi viinaviimiseks päämiselt Pihkva, Ostrovi ja teistesse vene linnusse, harva ka Pärnu. Aastas käidi umbes 2 voori, talvel ja teine kord pääle külvi. Peksa said mõisas sulased, kuid vahel anti ka peremeestele, kes sellased sulased olid saatnud. Kubjas võis lüüa ainult kuni 5 hoopi korraga, süütegu allus aga kohtule. Kubjas peksis iga väiksema kui eksituse eest, nii andis tööle hiljaksjäämise, kündmisel (arkadraga) vahele jäänud maa, heina niitmisel, selle kasvama jätmise eest kaare alla jne. Löödi kepiga, mis oli paenduv ja tehtud pajust, see oli kubjasel alati käes ja ühes.
22, 1. Talude lammutamine: lõhuti ära ehk tehti mõisa moonamajadeks viis talu (?) kahe Lauri, Mustoja, Antsi ja Valli.
22, 2. Ajaloolised isikud: teoorjuse ajal oli Taheva mõisaomanikuks Eduard von Wulf, hiljem omas ta ka Saru ja Mõniste mõisad, mis tema poegade ja sugukonna käes püsis kuni viimase ajani.
22, 3. Raharent ja talude ostu aeg: raharenti ei mäleta. Ostmine Taheval algas 1870. a. umber hoogsamalt. Esimeseks taluks, mis osteti 1868. a. oli Munapalu talu, suur 26 taalrit. Meose talu eest makseti 4000 rbl. Talu suurus 26 taalrit, põldu 50-60 vak. Sissemaks oli 500 rbl. Mõisa võlga jäi 1500 rbl., mis tasuti 15. a. jooksul, iga 5 a. järele 500 rbl., mille eest %% maksti 5% tähtajaliselt ja 6% tähtajata (üle), samane % oli ka krediitkassale, kuhu võlgneti 2000 rbl. % makseti iga aasta.
22, 4. Majandusline seisukord: söök oli teoorjuse viimastel päevadel üsna rahuldav, leib oli korralik; söödi pääle selle harilikult kartuliputru ja suppi, piima; söök viidi järele mõisa iga päev, olin ise viijaks. Elamud olid akendeta rehetared, kuna rehealuses peeti talvel hobuseid, suvel olid hobused n.n. “õitses” kuskil heinamaal, keda valvasid sulased.
23, 1. Asustamisküsimus: ostuajal rändas lätlasi sisse peremeesteks 5, kes praegugi. Eestlasi tulid mõned üksikud, muidu jäid peremeesteks endised. Ka lahtiseid inimesi välja paljud ei rändanud – mõned üksikud ainult.
23, 2. Haridusline olukord: kool asus Taheva mõisa juures Kirepil. Käimine oli sunduslik 3 talve ja seda 3 päeva nädalas, kuna neljas aasta oli ainult katsumine üks kord kuus. Õpetati laulmist, usuõp. kirjutamist ja lugemist. Puudunud päeva eest oli trahv 30 kop. (?), mis nõuti ka sisse, muidugi kui oli, kui ei olnud siis jäi niisama – maksmata. Kooliõpetajaks oli siis Johan Kärstna.
23, 3. 1905. aasta: Tahevas erilisi tapmisi ja peksmisi ei olnud, sest vald oli tookord ühendatud Laanemetsa vallaga. Vallamajas oli küll koosolekuid, kuid sääl siitpoolt inimesi käis hoopis vähe. Maha lasti Eichenbaum, Rätsepp ja Leosk (eelpool seletatud).
23, 4. Usuline liikumine: veneusku mindi, et lubati anda maad, ristiti Karulas esialgu, hiljem Hargla vene koguduse juures. Luteri kiriku ligidal oli usumuutjaid vähe. Enne 6. veebr. 1935. a. liikusid siin adventistid, kes kuulutid Kristuse teist tulemist 6. veebr. Koosolekud olid juhuslikult taludes, milledest osavõtjaiks olid enamasti naised. Oodatud viimsel päeval 6. veebr. 1925. a. läksid nad Tahevas suurele raudtee sillale ja Laanemetsas ühele kõrgemale mäele, et säält oleks kergem taeva sõita. Pärst seda asjatut ootamist jäid mitmed närvilisteks ja rumalaiks, nind kadus-suikus ka elavam liikumine, jäid veel ainult mõned üksikud. Poolehoidjaiks siin olid vanemad vaesed inimesed, teised võtsid “liikumist” naljana.
24, 1. Raharent ja talude ostuaeg: teoorjuse aja ja ostu vahel oli kümmekond aastat raharent. Renti maksti 4 rbl. pääle, taalrist. Vompso talu on ostetud 1873. a., hinnaga 4800 rbl. Sissemaks 300 rbl. Mõisale jäi võlgu 2200 rbl. mis tasuti iga 5 a. järele 500 rbl. ja millelt makseti tähtajaliselt 5% ja tähtajata 6%, hiljem alandati ½% võrra, sest rahvas kaebas, et et suuda tasuda. Juhul, kui kolm tähtaega oli jäetud krediitkassale % tasumata, siis läks talu oksjoni alla. Sellaseid juhuseid oli, kuid naabrid laenasid raha ja ei lasnud nii oksjonile. Vompso talu oli suur 30 taalrit 80 krossi. Põldu 60 vakamaad, kuna kogu krunt 180 vakamaad. Talude ostuajal oli Taheva mõisaomanikuks Eduard von Wulf.
24, 2. Teoorjus: olin 21 a. vana, kui võeti mõisasse kubjaseks, nimelt Taheva mõisa; olin talupoeg ja võeti sellepärast, et olin tugev mees ja ka muidu töös kaunis korralik. Kubjana sain palgaks: söök mõisa lauast ja rahas 20-25 rbl. aastas. Kubjaseid oli mõisas kaks, üks kelle pääalaks oli vallas käskude – tööle kutsete andmine ja nimetati vallakubjaseks, kuna teine (mina) oli mõisas töö juures valvajaks. Kubjas pidi enesega alati ühes kandma, oli nagu ametimärgiks, kasest või pajust keppi (lihtsalt metsast lõigatud), enamasti viimasest, sest kepp pidi olema natuke paenduv, et lüüa oleks parem, kuna löödi harilikult löödi seljale (nn. üle “kühma”); kepp oli pikk umbes ½ meetert. Kubjas ei tohtinud enam lüüa kui 5 hoopi korraga, ta pidi karistama teatava töö lohakuse korral, sest vastasel korral sai ta ise 2-3 hoopi valitseja käest. (25, 3. ajaloolisi isikuid – siduvuses teoorjusega.) Valitsejaks oli tolkorral talupoeg Baumann, Taheva valla mees, oli varem olnud samas mõisas aidameheks, kubjaseks ja saanud viimaks hoolsa teenistuse eest auülendust – valitsejaks. Olin umbes 30 a. vana, kui kubjasel ära keelati kepi kandmine, sest tollest ajast pääle ei tohtinud tema ka enam peksa. Mõisa lauas sõid ja said palka pääle kubjase ning valitseja (palk oli 50 rbl. ümber ja enam) veel aidamees, kutsar, lambapoisid, mõisaherra teenijad lossis jne., kellede palk kõikus 6-12 rbl. aastas. Mõisas teol pidi olema päevatõusust kuni loojaminemiseni, teole võis saata inimesi alates 15. aasta vanuselt, kusjuures nõueti, et ta peab jõudma tööd teha. Kahekobusega (maaga) talud pidid saatma mõisa aasta läbi ühe mehe, nädal otsa, kusjuures osa päevi oldi ka hobusega. Vilja oli neil harilikult valmis teha 3 vakamaad rukkeid, 3 vak. otre ja 3 vak. kaeru, pääle selle maksud lõigades, humalais, munades, kottides, lõngades jne., ning puude raiumiseks ja vedamiseks. Iga peremees pidi peksma oma osa vilja. Vili veeti enne nn. “sulgu”, mis asus mõisa rehe otsas ja kust ta siis mõne päeva eest rehte pandi. Kui viljavedu sündis mõisa teopäevade arvel (sest kogu põldu ei suudetud veel valmis teha taludele määratud vakamaade arvel, muist tehti teopäevadega), siis pidi päevas “sulgu” viima vähemalt 6 koormat, mille (koorma) suurus pidi olema vähemalt 6 jalga kõrge ja 6 jalga lai. Rehes oli korraga üleval 25 koormat kummagis – kokku 50 koormat, sest rehed olid kahes otsas, kuna keskel oli rehealune. Üks päev pekseti üks ots – rehe, teine päev teine, peksmisel pidi olema iga koorma pääle kaks inimest. Sõtkuti enne jalgadega ja pärast löödi kootidega. Rukist rabati ka veel enne sõtkumist. Põhus ei tohtinud teri olla, kui seda asetati linale, kui juhtus teri olema, siis sai rehepapp (kui peksmise järele valvaja) ja ka tegija ise. Rehele tuldi keskööl ja ka veel ennem, sest päeva jooksul pidi rehe – 25 koormat –ära pekstama, tuulutama (viskamise teel reheall) ja terad, põhk ära vedama. Karja juures olid naised, 15 elaja pääle üks ja viinakojas mehed. Viinatoop maksis algul 30 kop. ja pärastpoole 60 kop. toop, kuna õlu 2-3 kop. toop. Pühapäeval töötamine oli talumeestel keelatud, kuid viinaajamine kestis ka sel ajal. Vooril käidi viina viimas Ostrovi, Pihkva ja Pärnu, pääle pandi hobusele üks vaat – 20 pange. Sõnnikuvedu sündis teopäevade arvel, päevas pidi põllule viima 15 koormat, kaaluma pidi ta 20 puuda. Sõnnikuveo juures valvajaks oli ka üks kohtumees, et ei tekiks korratusi ja ei viidaks väikesi koormaid (oli ta nii kubjase “abiline”).
28, 1. ajaloolised isikud, osalt sisaldab mõisa ja talu suhteid teoorjuse ajal.
Eduard von Wulf oli rahvale hää herra, teda mäletatakse lugupidamisega. Wulf ise ei löönud kunagi kellegile. Vajaduse korral laenas rahvale vilja ja oli juhuseid, kus ta isegi raha andis peremeestele loomade ostmiseks. Enne von Wulfi olnud mõisaomanikuks keegi von Kosküll, kes olnud õige kuri ja vihastav mees.
28, 2. Õigusline elu: kohus koosnes kolmest mehest, kes valitud valla poolt. Kirjutataks oli mõisavalitseja. Istumisi peeti näd. üks kord harilikult. Karistust määrati 10-30 hoobini, mida löödi vitsadega. Suuremad süüteod allusid kihelkonna kohtule, kus karistati süüdlasi 30-50 vitsahoobiga. Vahel pekseti õige omapärasel põhjusel: (28, 3. teoorjuse aeg, osalt on siiski õiguslist laadi.) nagu sel põhjusel, et igas talus pidi olema riit puid sauna, koja ja maja juures, kui seda ei olnud, siis pekseti. Selles mõttes revideeriti aegajalt talusid. (28, 4. ajaloolised isikud, osalt õiguslist laadi.) Rahvas on liikumas ka jutt, et enne von Wulfi, nii umbes ligi 100 aastat tagasi, on olnud Taheva mõisaom. keegi maior, kes olnud väga tujukas, omapärane ja kuri mees, nii räägitakse, et kutsunud aegajalt laulatatud noorpaarid mõisa, lasknud naistel alasti võtta ja seadnud siis ritta; iga mees pidanud siis seljatagast vaadates oma naise ära tundma, kes siis ei olla tunnud see saanud peksa, kes tunnud – sellele andud raha tasuks. Rahvas ütleb praegugi veel: “Kuri nagu maior.”
29, 1. Talude lammutamine: Taheva mõisa lammutas Antsi, Kirepi, kahe Valli, Mustoja ja kahe Lauri – kokku 7 talu (see teade arvult osutub kõige õigemaks rahva teades), milledest osa hoopis maha lõhuti, osade hooneist tehti moonamajad ja jaotati nende maaks.
29, 2. Haridusline olukord: kooli minek oli sunduslik ja kestis nädalas 2-3 päeva vallas – Kirepil, kuna köstri juures oli ka üks kool, mis kestis kolm aastat (kursus) ja kus viibiti nädalas kuus päeva. Koolist puudunuid trahviti ka – 15 kop. puudunud päev, kuid seda ei jõutud sisse nõuda vaesuse tõttu.
29, 3. Usuline liikumine: alguses käidi Riias üles kirjutamas isiklikult, siis hakati ristima ja seda juba Saru mõisas, kus oli preester. Rahvas läks veneusku, et lubati maad.
29, 4. Asustamisküsimus: teoorjuse ajal oli vallas ja mõisas ainult mõni üksik lätlane (moonakas), kuna hiljem talude ostuajal tuli lätlasi valda 6-7 peremeest, nüüd on nad enamjagu eestistunud, sest neil oli üks vanemaist eestlane – lapsed nii tunnistavad eestlaseks.
30, 1. Teoorjus: sel ajal elasin Ivaski talus, mille suurus oli 12 taalrit (põldu 20 vakam.) Sellelt oli mõisale teha 4 päeva jala ja 2 päeva hobusega nädalas aasta läbi. Vilja oli valmis teha 3 vakamaad rukkeid, 3 vakam. kaeru ja 3 vakam. otre, heina teha oli 12 vakam. Puid oli raiuda ja vedada 5-10 sülda. Pääle selle oli mõisale viia veel mune, humalaid, lõigu, lõnga jne. – arvult ei mäleta. Sõnnikuveol pidi päevas välja vedama 15 koormat, kui suudeti enam, siis võeti küll arvesse. Vanker oli sõnnikuveoks väikeste – selleks tehtud redelitega, et ei saaks palju pääle panna. Käisin ka ise teol ja sain kord kubjaselt ühe hoobi üle selja selle eest, et olin kartulaid votes jätnud ühe kartula vaole. Rääkisin sellest isale, kes oli tookord kohtumees; isa oli von Wulfile ära kaebanud, mille eest kubjast riieldud ja ära keelatud kohtumehe pojale löömast. Vooril käidi Pihkvasse, Ostrovi, Riiga ja Pärnu, viidi viina ja vilja. Vooril tuli käia 2 korda aastat ja kui vilja saadi enam, siis käidi ka enam kordi. Viinakojas oli korraga kolm meest nädal otsa ja kordamööda talud, sest too amet oli küllalt raske.
31, 1. Raharendi ja talude ostu aeg: ostsin alguses enesele talu Lätimaale, Marienburgi ligidale, tegin 2 vakka otre ja 10 vakka kaera maha juba, kuid lätlased olid sisserännanud eestlase üle hirmus vihased ja kiusasid niivõrt, et talu ära andsin ja veel samal kevadel Tahevasse tagasi tulin. Olin läinud Lätisse sugulaste kutsel, kuid eestlastel tuli sääl palju kannatada lätlaste sallimatuse all. Ostsin siis Aosilla talu, teisi enam polnud saada, makstes 160 rbl. taalrist, talu oli suur 20 taalrit; hind nii 3200 rbl. Sissemaks 800 rbl. (Näib, et talude ostmise korral sissemaks nii Taheva, kui Hargla kihelkonna muis mõisais, pole mingisugune protsentuaalne suurus ostuhinnast, vaid oleneb sellest, kui palju keegi suutis maksa. Oli küll olemas sissemaksu alammääraks summa 200-300 rbl., olenedes ostuhinna suurusest.) ülejäänud osast jäi võlgu pool mõisale, teine pool krediitkassale, protsent oli mõlemaile 5 ja tähtajata (üle) 6. Minu sugulase talu Kallipere, omanik Küma, maksis 1700 rbl., sissemaks 400 rbl. Ülejäänud osa jagunes võrdselt võlana mõisale ja krediitkassale samal %. Talu oli suur 13 taalrit 45 krossi. Põldu ostuajal 20-25 vakam. Krunt 105 vakam.
31, 2. Asustamisküsimus: lätlasi tuli ostuajal siia 7 peret, kes ka praegugi veel, kuid enamjagu on juba eestistunud. Eestlasi läks vallast välja ainult mõni üksik, samuti tuli neid asemele.
Muis küsimusis kordab juba eelpool kirjeldatut.
32, 1. Raharent ja talude ostuaeg: talu on suur 22 taalrit 48 krossi, põllupinda ostuajal 36 vakam. Üldpind 160 vakam. suur % sellest kõlbmata liivakõrbe – tuiskav liiv. Ostuhind 3200 rbl., sissemaks 300 rbl. Mõisale jäi võlgu 1900 rbl., mis tasuti iga 5 aasta järele 500 rbl., kuna protsent oli 5. Krediitkassale oli võlga 1000 rbl., mis tasuti protsentidega, tähtajalt 5%, hiljem vähendati seda 4½ ja veel veel hiljem suurendati jälle 5%, sest siis pikendati ka maksmise tähtaega 36 a. päält 42 aasta pääle. Raharenti pole talu maksnud – otsekohe ostule.
Teoorjusest ei mäleta midagi kindlat, muis küsimusis kordab eelpool juba kirjeldatut.
32, 2. Talude lammutamine: Saru mõisas kõiki talusid ei lammutanud, vaid jättis mõisa moonamajadeks osa. Äravõetud talusid oli kümme – Haava, Keraansu, Põru 2, Uskuna, Puusa 3, Veski, Inna, mõnedesse osalt asetas ka rentnikke. See oli 60-70 a. tagasi. Et talusid arvuliselt ei tohtinud enam vähendada, siis aeti mõningad suuremad talud pooleks – nii jäi talude üldarv endiseks.
33, 1. Raharent ja talude ostuaeg: Mäe Matsi oli suur 25 taalrit; maksis renti 80 rbl. umber aastas, kuna pääle selle oli veel mõisas kokku panna 3 vakam. rukkeid, 3 suivilja, teha 8 vakam. heina, üles võtta ½ vakam. kartulaid ja raiuda ning vedada mõisa 10 sülda puid. Seega oli segarent alguses. Sellele on järgnenud raharent, mida on makstud alates 1862. aastast umbes 5 rbl. taalrilt. Sarus osteti esimeste taludena 1865. a. Palupeebu, Posu, Mati ja Ala Tammi. M. Matsi talu maksis 3700 rbl. sisse maksti 300 rbl., kuid kui niipalju ei jõudnud maksa, siis jättis von Wulf ka talu väiksema sissemaksuga. Mõisale jäi võlga 1200 rbl. mis tasuti võimalikult iga 5 a. järele 460 rbl. korraga; krediitkassalejäi võlga 2200. (?) (Küsimusmärk (?) asetatud, et teised väidavad, nagu krediitkassa ei oleks rohkem annud talu pääle võlgu, kui 50 rbl. taalrile, sellasel juhul on olev summa 2200 rbl. suur.) Protsenteks olid mõlemaile tähtajalt maksetult 5% kuna üle tähtaja 6%.
33, 2. Haridusline olukord: vallakoolis käisid mõlemast soost lapsed, kooliõp. (33, 3. ajaloolisi isikuid – osalt haridusline olukord.) oli keegi Kalkun minu ajal, enne seda aga Ala Tammi peremees Kolk. Koolis õpetati lugemist, kirjutamist, natuke rehkendust, usuõp. ja laulmist. Puudutud päeva eest oli trahviks 5 kop., seegi jäi vahel vaesusest maksmata.
34, 1. Usulised liikumised: veneusku mindud selleks, et saada maad, kuid saadi ainult rist kaela, veneusulised olid vaesem kith, sest peremehed oli von Wulf kutsunud enese juure ja manitsenud neid usku mitte muuta ning lubanud sel juhul, kui veneusulised maad saavad, ka luterlastele anda. Vennaste kogudus asus siia 60 a. tagasi, ehitati ka oma palvemaja, mis asub umbes 5 klm. Mõniste mõisast Valga poole, maantee ääres. Esialgul käidi koos rohkesti, jutlustid kohalikud inimesed, ainult paar korda aastas käis siin mõni võõras lugeja kuskilt linnast. Nüüd on see liikumine vaibunud ja ainult mõned üksikud koosolekud on veel aasta kestel.
34, 2. 1905. aasta: kohalikke ei karistatud, ei käidud ka koosolekuil, kuigi neid oli Mõniste vallamajas (tol korral oli Saru ühendatud Mõnistega). Siin poodi üles ainult keegi Jaan (? priinimi), sest et oli Koivalinnas õpetaja ära tapnud. Too oli pärit Lätimaalt.
34, 3. Asustamisküsimus: lätlasi Saru valda ostuajal ei ole sisse tulnud, on ainult eestlased. Väljastpoolt eestlasi tulnud peremeesteks ainult mõned üksikud. 2 peremeest, Koobasaare talu, om. Laaas ja Matsi talu, om. Vislapuu müüsid talud ära, sest ei jõudnud võlga ära tasuda.
35, 1. Teoorjus: teopäevi oli teha aastas hobusega 182, jala jüripäevast Mihklipäevani 80½ ja ümberpöördult 50½ päeva. Pääle selle oli nõnda nimetatud abiorjus, mida oli hobusega jüripäevast Mihklipäevani 19 päeva ja jala 87 päeva ning ümberpöördult hobusega 7 päeva ja jala 46 päeva ning veel aasta läbi (mistahes ajal) 42½ päeva hobusega, päämiselt vooris. Kokku oli siis teha jalapäivi 264 ja hobusega 250½ päeva. Pääle selle oli n.n. “künnise” maksuna mõisale maksta natuuras: 18 muna, 4 lõiga, 2 kotti, 3 kanapoega, 1 a. lammas, 5 naela humalaid, 5 naela void, 5 naela nooda niiti (jäme – kahe kordne), 5 n. linast lõnga, 60 naela rabatuid linu, 1/3 tšetveriku kaeru, 5/12 tšetv. otre ja 1 tšetv. rukkeid. See teoorjuse rent oli 1809. aastal, nagu teda olen järele vaadanud, kui olin pikemat aega vallavanem, mis selle aasta mõisa ja talu rendinormide raamatusse on tähendatud ja mis praegugi veel vallamajas on alles. Hilisemal ajal kahanes natukene päevade arv, nii oli Ala Tammil teha aastas jurist Mihklini umbes 117 päeva ja sama palju Mihklipäevast jüripäevani, kuna hobuse päivi oli aastas 28-30. Pääle nende olid n.n. “korrapäevad”, mil mehed – korraga kaks – olid nädal otsa härgade juures ja samuti ka viinakojas – neli meest korraga. Nüüd oli ka mõisas valmis teha 3 vakam. rukkeid, 3 vakam. otre ja 3 vakam. kaeru ning ülesvõtta 1 vak. kartulaid. Pääle selle oli mõisale maksta kõik samad maksud natuuras, mis olid 1809. aastalgi, ainult vilja enam ei olnud ja muidu olid ka mõned üksused ehk vähenenud. Puid oli mõisale raiuda ja ka vedada 10 sülda – aršin ja vahel ka 2 arš. pikad, viimaseid tarvitati reheahju. See oli taluorjus – arvasin ta kord rahas umber tolleaja hinnaga ja tuli nii välja raharendina aastas 450 rbl. (!) Talusid oli tookord vallas 33. Sõnnikuvedu oli kindle koormate arv päevas, mis määrati selle järele, kui kaugel oli nurm, samuti pidi koorem kaaluma ka vähemalt 40 puuda. Sõnnikuveol oli üks kohtumees juures, kes kõike õiglasemalt reguleeris. Vili sõtkuti esiteks jalgadega ja siis löödi kootidega, kuna rukist enne ka veel rabati. Rehed olid kahe tarega, keskel rehealune, mis oli pikk 17-18 sülda. Igal koormal pidi olema üks peksja ja peksmine kestis öö ja päev läbi. Põhu puhtuse järele valvas rehepapp, kes ka rehed küttis. Kubjas tuli vahel ka üle vaatama, ta võis lüüa kepiga ainult kuni 5 hoopi. Vooril käidi Pihkvasse, teistesse Vene linnadesse ja Riiga, viidi viina ja vilja, tagasi toodi soola, rauda ja muid mõisale tarbeid. Kodus maksis viinatoop 10 kop. ja õlletoop 3 kop. Kõrtsid tekkisid 1865. a. paiku, kõrtsmik oli vabastatud teoorjusest ja maksis mõisa talle – õigemini sai kõrtsmik enesele kümnendiku osa läbimüüdud viinast ja õllest. Kõrtse oli kaks Sarus: Veski ja Alska kõrts, millede vahe oli üks verst. Joomine ei olnud suur, sest rahval puudus raha.
37, 1. Ajaloolised isikud: Saru mõisaomanikuks oli kuni 1816. a. von Kosküll, siis tuli omanikuks Bernhard von Wulf, kellede sugu püsis kuni mõisa võõrandamiseni, mines järjest isalt pojale: Bernhardilt Eduardile, Eduardilt Eduardile ja sellelt Maksile.
37, 2. Rahva rahutused: vist 1811. aastal, mil mõisaomanikuks oli von Kosküll, võetud sügisel ei tea mis põhjusel kõik vili ära ja kogutud mõisa aita. Hiljem, eriti kevade poole oli säält andmine suletud ja talupojad olid sunnitud nälja sunnil pöörama ülemuse poole. Tulnud kohale asja uurima keegi polkovnik, kes rahvale vilja kätte annud, kuna von Kosküll enese samal ajal olla ära kihvtitanud, vist tal oli siis mingisugune süüd.
37, 3. Talude lammutamine: arvatavasti 1858-1863 lammutas ja muutis moonamajadeks Haava, Inna, Veski, kolme Punsa, kahe Põru, Uskuna ja Keraansu, osalt neist Veski, Inna kolme Punsa, Keraansu andis ta rendile, neid ei lõhkunud, kuigi alguses oli seda mõelnud.
38, 1. Raharent ja talude ostu aeg: raharent algas 1862. a. ümber, renti maksti alguses 5 rbl. taalrilt. Ostmine algas 1865. aastal, mil osteti Ala Tammi, Palupeebu, Posu ja Mati talud, hinnaga 125 rbl. taaler. (Ostuhind on hiljem suurenenud aastatega, nii et leiame kõikumist midagi 125 rbl. – 175 rbl. vahel.) Ala Tammi talu on suur 27 taalrit 3 krossi ning tuli maksma seega 3380 rbl., sissemaks 480 rbl. Mõisale jäi võlgu 1450 rbl., mis tasuti 500 rbl. viisi iga 5 aasta järele, kuna krediitkassale jäi võlgu 1350 rbl., sest säält andi maksimaalselt taalri pääle laenu ainult 50 rbl. Mõlemaile oli tähtajalt 5% ja üle selle 6%.
38, 2. Usulised liikumised: veneusku mindi, et lubati maad, läksid vaesemad, sellaseid kuuldusi oli laiali laotanud preester ise. Peremehi ei läinud palju veneusku, sest von Wulf lubas ka siis maad anda, kui kroonu annab veneusku läinuile.
38, 3. Haridusline olukord: kool on olnud ka Tammi talus, vist 1794-1868. a. Siit viidud Kallastele. Ala Tammil on koolimaja praegu alles, on rehetare tahutud palkidest, pajad harilikust suuremad, otsas olnud oma väikene tuba kooliõpetajale, kelleks olnud sama talu peremees Jaan Kolk. Siis ei olla muud õppimist koolis olnud, kui ainult õpetajal olevat olnud piibel ees, kust ta lugenud ja õpilased kuulanud ning õppinud pähe mõne osa ja ka mõne käsu katekismust. Minu ajal oli juba lugemine, kirjutamine, vähe rehkendust, laulmine, usuõpetus ja testament – käsud ja päätükid.
39, 1. Härkamisaeg: ajalehti käis väga harva, mõned üksikud; loeti “Olevik” ja “Pärnu Postimees”, viimast on mul veel alles 1861, 1862 ja 1863 aastakäigud, hoiti neid omal ajal hästi ja jäänud tänaseni. Minu kooliajal – 1870. aastail, asutas kooliõp. Peeter Mõtus Sarusse ka laulukoori, eriti koolilastest, kes käis hää eduga laulmas mitmel peol ja ka Hargla kirikus. Laulupäevadel inimesed siitpoolt ei käinud. Aleksandri kooli hääks kogus kohal annetuste näol raha vallakirjutaja Greenbaum, kelle eestvõttel toimiti ka mitu näitemüüki selle hääks, mis hästi õnnestusid. Saadud summa suurust ei tea.
39, 2. 1905. aasta: Saru mõisas poodi üles keegi Jaan (? Priinimi), kes toodi Koivalinnast ja oli tapnud sääl õpetaja. Kohalikult mingisugust karistamist ei olnud, sest rahvas ei käinud koosolekuil.
40, 1. Asustamisküsimus: lätlasi valda ei ole sisse rännanud; eestlasi on kaks perekonda läinud Lätimaale, kuhu ostsid talud Marienburgi juure ning kaks peret on läinud Venemaale rentnikeks, kes seda sammu hiljem on kahetsenud, kuid sinna siiski jäid.
40, 2. Enamlaste aeg: see aeg oli kohal võrdlemisi vaikne, kuigi ka siin vallavalitsus kord lühikeseks ajaks üle võeti. Protokollid on hiljem ära hävitatud, sest neid on kirjutatud uutesse raamatutesse. Täidesaatva (40, 3. ajaloolisi isikuid – enamlaste ajal.) komitee esimeheks oli Julius Henning, kes ameti hiljem üle andis üsna korralikult endisele vallavanemale Kusta Kondile, Hatti talust.
40, 4. Okupatsiooni aeg: Sarus oli komandandiks keegi saksa sõjaväelane, üsna mõistlik mees. Kuid tema juures ja ka koha pääl mängis (40, 5. ajaloolisi isikuid – okupatsiooni ajal.) tolkorral suurt osa Saru ja Mõniste mõisate valitseja Kümmel, kes oli siin olnud ülemvalitsejaks juba kaks aastat. Ta oli äärmiselt toores mees (sakslane), kes okupatsiooni ajal inimesi peksis nahk nuudiga ja kelle suurimaks ihaks oli saksluse võimule pääsemine. Pääle peksmise ta suuremat ei suutnud kohal toimida, sest ta sai ametist lahti, kuna oli mõisaomaniku von Wulfi volinikuna viimasel ajal, kõrvaldanud mõisa varandust (sai lahti varguse pärast). Vallavanemaks oli Ahelo talu omanik Koch, seda loomulikult nimeliselt, sest temal ei olnud mingisugust võimu – vallavolikogu pole sel ajal pidanud ühtegi koosolekut, on olnud komandandi korraldused, milledest pole kuskil järele jäänud ka dokumente, sest ei asetatud neid valla arhiivi, vaid hävitati lihtsalt. (Hr. Kusta Kolki teadmised, vaatamata tema vanadusele, on võrdlemisi usaldavad, sest sellased küsimused on teda vallavanemaks olles eriti huvitanud ja ta on neid katsunud selgitada nii vallaarhiivis oleva materjaali, kui ka suusõnaliste rääkimiste kaudu vanemate inimestega, kes juba surnud.)
41, 1. Teoorjus: Kavaku talu on suur 26 taalrit ja tegi teoorjust: jalapäevi aastas oli ümber 200, kuna hobusepäivi oli 40-50. “Korrapäevad” olid meestel viinakojas – 4 meest korraga (talusid oli Sarus 33) ja härgade juures – 2 meest korraga nädal otsa, naised käisid jälle kariloomi tallitamas. Vilja oli mõisas valmis teha 3 vakam. rukkeid, 3 vak. kaeru, 3 vak. otre. Puid oli raiuda ja vedada mõisa 9-10 sülda. Natuuras oli mõisale maksta mune, linu, kõtte, lõigu, niiti, üks aastane lammas ja humalaid. Arvult ei mäleta ligemalt.
Muis küsimusis (Heno Tambergi, kui vana kooliõpetaja jutustus on samuti usutav ja ladus ning teab tõendada Kusta Kolki poolt ettetoodud andmeid korduvalt.) kordab sama, mis avaldatud eelpool Kusta Kolki seletustes – uut ei too midagi, ka raharent ja ostutingimine sama (ainult ühe taalri võrra ostuhind odavam).
Väljavõtteid 1809. a. vakuraamatust
Näituseks ainult üksikud talud, sest üldiselt on norm pea sama ühesuguste taalrite arvu juures. Nimetatud raamat on olemas Saru valla arhiivis.
43, 1. Teoorjus Saru mõisas: von Kosküll olnud hirmus kuri herra ja selle tõttu pidanud talupojad ka kannatama sagedast ihunuhtlust. Kartulivõtmisel kisanud kubjas: “Vaoga edasi!” ja kel juhtunud kartul maha jääma, see saanud üle õla jämeda sõlmise kablaga. Kord pannud keegi 15. aastane tütarlaps õhtul töölt koju mines 5 kartulat taskusse; sellest saanud kubjas teada ja tütarlapsele antud mõisas 25 hoopi, iga kartuli “varguse” eest 5 hoopi. Harilikult olnud peksmine mõisas nädala lõpul – laupäeval, kus antud siis kõige selle eest, mis süüd teinud nädala kestel. Inimesed seisnud üsna reas peksu ootel ja tihti olnud kuulda hüüdeid: “Pekske mind enne, mul on kodu kaugel!” Von Koskülli ajal on tulnud ette ka talupoegade põgenemist Venemaale, sest orjus oli liig raske. (Eelpool olevat on jutustanud isa, mis veel tänini on hästi jäänud meele.)
Mina ise olin talu juures sulane ja käisin poisikesena – noorena veel mõisas teol Sarus. Sulane sai palgaks 1/3 vakam. lina, prii söögi ja ½ rbl. raha. Kui sulasel oli ka naine, siis oli sel oma erimaa ja ta sõi ka oma käest, kui polnud talu töös, sest seda pidi ta olema, kui talu ainult tarvitas. Pääle maa sai ta veel 2/3 vakka rukkeid ja sama palju otre ning kolm vakka kartulaid. Võis pidada lamba, millele sai talult heinad ja ka lehma, millele talu andis põhu.
Muis küsimusis kordas eelpool juba kirjeldatut – Sarus.
44, 1. Ajaloolised isikud: Eduard von Wulfil oli omanduseks Taheva, Saru ja Mõniste mõisad. Tal oli kolm poega ja 2 tütart. Poeg Eduardile sai Saru ja Mõniste mõisad, poeg Maksimilianile Taheva mõisa ja poeg Arturile, ühes kahe õega, ostis mõisa Lätimaale. Pärast oma isa surma 1900. a. ostis Eduard von Wulf ka Vastse-Roosa mõisa tema kauaaegselt omanikult kindral Otto parun Wolfilt, kelle sugukonna käes ta oli olnud kaua.
44, 2. Asutamisküsimus: tulin Vastse-Roosa mõisa 1902. a., siis oli eestlsi mõisas ainult kärner Adu, taludes peremehi 3-4, samuti ka 3-4 mõisarentnikke ning mõni üksik eestlane ka karjamõisas – Borodinos ja Hendrikus, muidu olid kõik lätlased. Hakkasin vähehaaval eestlasi siia koloniseerima, sest seda teha oli väga soodne, kuna moonakaiks ja muiks töölisteks võtsin ainult eestlasi, kuid seda muidugi nii, et lätlased tähele ei pannud, samuti ka von Wulf ise. Aegamööda muutus kogu mõisa teenijaskond eestasteks ning ostsid veel siia mitmed eestlased ka talud, tolkkorral ei osanud aimatagi, milleks oli kasulik see kolonisatsioon. Eesti-Läti piirijoone ajamisel jäi siia s. o. Vastse-Roosa valla ossa üle 400 eestlase, kuna umbes 75 eestlast jäi veel Lätimaale ja 75 lätlast eestisse. Algul taheti küll kogu Vastse-Roosa vald ajada Lätile, kuid mina ja kooliõpetaja Theodor Pettai valmistasime vastavad andmed ja näitasime statistiliselt, et puhteestlastest koosnevat mõisat on ülekohus ajada Lätile. Viimaks kogusime ka veel allkirjad Eesti alla soovijailt. Mu puht rahvusline mote: töötada eestlaste keskel, oli Eestile päästnud poole valda. Ei sallinud lätlasi, sest nad olid jonnakad, tigedad ja eestlasi äärmiselt vihkavad.
45, 1. 1905. aasta: rahvas oli n.n. “mustsõjast” hirmunud, arvates, et ta kuskilt Lätimaa poolt tuleb. Lätlane üliõpilane Simpson pidas vallamajas sütitava kõne vabaduslisest liikumisest, mis rahva ajas veel enam ärevile. Vallavalitsus vallandati ja valiti asemele uus n.n. kohus, mis koosnes neljast liikmest: üks naine, Marie Sprenk, Vastse-Roosa valitseja proua ning kolm meest, 2 neist peremehed, kuna üks tööline. Valla sekretäriks jäi endine – Karl Gangnus (lätlane). Rahvas hakkas liikuma kuulujutt, et soovib minna herra juure, kes elas Mõnistes, et paluda sellelt sõjariistu “mustsõja” vastu. Pidasin seda minekut hädaohtlikuks, sõitsin Mõnistesse ja rääkisin von Wulfile olukorra ära ning palusin teda parem tulla ise Vastse-Roosasse. Ta oli nõus ja andis mulle käsud rahva kokkukutsumiseks. Teiseks päevaks oli mõisa kogunud umbes 200-300 inimest, kelledele von Wulf pidas mõisa rõdult väikese kõne, kus ütles, et temal pole püsse pääle kahe, mida vajab ka enese varanduse kaitseks. Rahvas palus siis raha püsside ostmiseks, kuid von Wulf ütles, et temal seda praegu pole – olla pangas ja andis siis tšeki, milles kirjutas, et ta kingib 200 rbl. püsside ostmiseks, kui politsei seda lubab (see oli temast kaval nõu pääsemiseks, sest ta oli kindle, et rahvas toda summat pangast kätte ei saa, kuna politsei ei annud tolkorral üldse luba püsside ostmiseks). Samuti luiskas ta, et “mustsõda” tõesti tuleb ja lõikavat naistel rinnad ära ning tapvat lapsed, kuid sellest võivat hoiduda, kui rahvas kinni paneb omad “koerad” (viimane tähendab mässuliste – revolutsiooniliste kalduvustega inimesi). Veel sama päeva õhtul sõitis von Wulf ära, ei tea kuhu, kuid samal ööl põletati mõisas maha ka kaks heinaküüni, millepõletajaid avalikuks ei tulnud. Hopas oli lastud mitmed paugud ka säält läbisõitvaile valitsejaile, pastoreile ja metsaülemaile, kes põgenid Lätimaalt. Laskjad lastud hiljem karistussalga poolt maha. Oli sügisene aeg. Sain ühel päeval käsu ülem metsade ülemalt von Wardenburgilt, sõita kiires korras Valka. Sääl päriti minult kuidas seisukord kodus olevat ja seda teada saanud, rääkisin asjaolu hästi pääliskaudselt, ütles ta, et kohale sõitvat järgmisel päeval ka karistussalk. Kihutasin öösel koju ja läksin otsekohe vallamajja. Olime kirjutajaga rahva ärevuse tõusu ajal võtnud seintelt keisri pildid ja arhiivist ka tähtsamad raamatud ning peitnud need kastidega valla magasiaida põranda alla. Nüüd tõime nood säält välja, asetasime pildid seintele tagasi ja seadsime arhiivi korda. Rahvakoosolekuil vastuvõetud otsused olid kirjutatud uutesse protokolli raamatutesse – nood hävitasime ära ning teatasime ka karistussalga tulekust n.n. “kohtule”, kes pidi tolsamal päeval pidama oma esimest istungit. Selle tõttu jäeti istung ära ja karistussalga kohale ilmumisel leiti nii vallamajast kirjutaja töötamas, kuna kantselei oli nõuetavas korras. Kohapääl mingisuguseid kaebusi ei olnud ja sellepärast ei olnud ka karistusi; kuigi oli väiksemaid vargusi mõisa varandusest ja ka käremeelseid koosolekuid, siiski vaigistati need surnuks. Hiljem hakkas rahvas veel ise ka kaebama teineteise pääle varguste suhtes, kuid von Wulf vabandas, et tema midagi ei tea, kuna teda polnud kodus ja ütles, et kui keegi on midagi teinud, küll siis kohus karistab. Seda viimast ei sündinud – ei kaevatud. (See hr. Kondi seletus on üldine ülevaade 1905. aasta sündmustest, nagu neid kohal oli võimalik selgitada. Vanemaid teateid ei ole, sest elanikud praegused on valda sisse rännanud. Need teated on küll maksvad Vastse-Roosa valla kohta, kuid ka Mõniste suhtes on jäänud need pea samadeks, sest ka sääl pole olnud karistusi, kuna protokollid olnud rahvakoosolekuist hävitati ennem ja sellekohaseid erikaebusi ei olnud.)
48, 1. Härkamisaeg: ajalehti käis äärmiselt vähe, loeti siin “Valgus” ja “Sakala”. Aleksandri kooli hääks toimiti ka siin korjandust, korjajaks oli Liivaku kõrtsmik hr. Rebane. Selle hääks toimiti ka mitmeid näitemüüke Mõnistes, mis hästi õnnestusid.
48, 2. Teoorjus: olin tolajal Utra talus, mille suurus 16 taalrit. Teoorjust oli 300 jala ja 150 hobuse päeva aastas. Mingisuguseid “korrapäivi” ei olnud, neid oli kindle arv aastas, nagu nimetatud. Vilja oli valmis teha 3 vakamaad rukkeid, 3 vakam. otre ja 3 vakam. kaeru. Kartulaid oli ainult üles võtta üks vakamaa ning heina teha 6 vakam. Puid oli raiuda ja mõisa vedada 10 sülda. Pääle selle oli mõisale natuuras maksa: üks aastane lammas, 20 muna, 2½ naela peenikest linast lõnga, 2½ naela humalaid ja 40 naela rabatuid linu. Sõnnikuveol pidi päevas välja vedama vähemalt 15 koormat. Koorem pidi kaaluma vähemalt 40 punda, ei saanudki olla suurem, sest redelid olid eriti sõnnikuveoks tehtud ja väikesed. Teid oli mõisa nurmes üpris vähe ja sellepärast tuli teha teinekord väga suur ring. Kohtumees oli alati juures sõnnikuveol ja kord kui jälle oli vedu kaugele, siis võttis vikati ja niitis ise viljast tee läbi, sest keegi seda teha ei julgenud, ja tõeliselt oli ta vajalik. Kubjas tohtis lüüa kuni 5 hoopi, kuna suuremate süütegude korral mõistis kohus, kus andud sellele kes süüdi tegi. Omal ajal pekstud mõisas n.n. “talli” juures süütegijat sulast ja ka veel seda peremeest, kes sellase sulase oli saatnud. Hiljem keelanud von Wulf peremehe peksmise ära, sest tulnud avalikuks, et sulased just nimelt seda ise välja kutsuvad, meelega eksides. Kubjas lõi kepiga, mille jämedus oli tüvest kuni ½ tolli, pikkus kuni 1½ aršinat; kepp oli pajust. Kubjas oli talupoeg, kuna opman oli enam koolitatud meed ja tihti sakslane. Kubjase ning aidamehe ees ei olnud tarvis mütsi maha võtta, kuna aga opmanni ja herra ees oli see paratamatult vajalik. Rehepapp oli ka talu inimene, tema kohus oli rehesid kütta ja peksu järele valvata. Tema ei löönud. Rehe oli kahes otsas, kusjuures pekseti päevas üks rehe, rehealune oli keskel. Rehes oli korraga üleval kuni 10 koormat, rehealla “tapnasse” aeti korraga umbes 2 koormat, algul sõtkuti jalgadega ja siis löödi kootidega. Igal rehes oleval koormal pidi olema üks inimene peksul. Peks algas keskööl ja kestis kuni hilise õhtuni. Vili oli hästi kuivatatud, kuna ta nne veel veeti n.n. “sulgu”, mis asus rehe otsas, kus ta siis tuuldus. Vilja puhastamine või tuulamine sündis viskamise teel, kusjuures saadi kolme sorti vilja. I sort läks müügile, II sort söögiks ja III sort loomadele. Põllutööl tarvitati kündmiseks arkatra, mille nina moodustas mingisugune sepalt pandud raud. Äestati puuäkedega, harilikult oli mehel käes ikka 3-4 hobust. Mullatükid pekseti puruks n.n. “keiraga”, kuna rulli ei tohtinud tarvitada, sest see litsuvat maa kinni ja nii ei saavat seeme üles tulla. Rulli võis tarvitada ainult enne seemendamist, kuid see ka palju ei aidanud, sest savitükid olid hirmus kõvad, pidi ikkagi “keiraga” peksma, mis oli raske töö. Vankrid olid puust telgedega, mis püsisid vaevalt 2 aastat, kuigi teljed olid täispeksetud klaasi- ja rauakilde. Kulus telg läbi tihti ka ühel kuni kahel vooriskäimisel. Vooril käidi Pihkvasse, Ostrovi, Riiga, Narva ja Pärnu, viidi viina, mida pääle pandi igale hobusele 25 pange, ka vilja viidi, kuna tagasi toodi rauda, soola ja muid mõisa tarbeid. Linu tehti mõisas kuni kümme vakamaad, kukrad raiuti maha vikatiga. Talvel linade ümbertöötamisel pidi üks mees öö-päeva jooksul kolkima ja rabama vähemalt 20 naela, kuid juhul, kui linad olid jäänud eriti kõvaks, siis lubati ka vähemaga leppida. Linad müüdi ära ja veeti voorides Pärnu. Viinaköögis oli neli meest korraga vallast, kuna viiendaks oli pruuli, kes oli mõisa palgaliseks. Igas külas oli oma sepp, nii oli neid Mõnistes neli, kuna mõisas oli ise oma sepp, kes tegi mõisa tööd ja kellele abiks ka veel käisid küla sepad, saades selle tasuks mõisast heinamaad. Mõisa sepp sai tasuks moona. Sepad olid kroonuteenistusest vabad, vald lubas nad lahti. Rätseppi oli mitmeid, kuid neid ei vabastatud kroonuteenistusest. (Osalt majandusline olukord.) Kõrtsmikud said palgaks ühe kümnendiku läbimüüdud viinast-õllest. Kõrtse oli Mõnistes viis: Ristikul, Mäe Pajul, Konnukülas, Liivakul ja Tiitsa veskil. Õlletoop maksis 3 kop. ja viinatoop 10 kop. Metsavaht sai ameti tasuks maad, kuid pidi mõisale andma selle eest veel ühe aastase sea. Mõisas tööhobuseid ei olnud, sest kogu töö tegid talupojad, olid ainult sõiduhobused. Samuti oli piimalehmi vähe, ainult oma tarviduseks, kuna palju oli härgi, keda praagaga nuumati ja siis ära müüdi. Lambaid oli mõisal oma suur kari, keda hoidsid 3-4 lambapoissi – mõisa palgalised, lambaid müüdi. Sigu peeti ainult oma tarviduseks. Mõisa honed olid ehitatud neljanurkselt, kuna nende vahed olid piiratud kivimüüriga. Oli nii nagu kindles piiratud, millesse pääsis ainult väravate kaudu. M.-omanik von Wulf käis talupoegadega hästi umber, peksmistega oldi selle tõttu üsna mõõdukas, ise ta iial ei löönud.
52, 1. Talude lammutamine: Mõniste mõisa külge liitis neli talu: kahe Purtsi, Ritsiku ja Pulliansi talud. Tiitsa karjamõisa asutas nelja talu asemele, millised ära lõhkus, samuti lõhkus 4-5 talu ja ühendas need Karisööda karjamõisaks. See oli umbes 60 a. tagasi. Hiljem lõhuti veel mitmed talud ja ühendati üheks, kuid talude üldarv ei tohtinud siis enam väheneda ja nii asutati karja- ja ääremaile uued talud, nagu Peebu, Lambaansu, Mõttuse, Tikuti, Ala Kasa, Pulli, Kütü, Mäe Lustoja, Lüüsi.
53, 1. Raharent ja talude ostuaeg: raharent algas 1860. a. ümber ja maksti algul 2-4 rbl. taalrist. Ostmine algas siin 1870. a. ümber. Esialgu oli ostuhinnaks 100 rbl. taaler, kuna hiljem kõrgendati seda kuni 150 rbl. Pool ostuhinnast jäi võlgu krediitkassale, millelt 5% ja teine osa, millest ostuajal ära maksti 200-500 rbl., jäi võlgu mõisale, mida makseti osade kaupa iga viie aasta järele; protsent oli tähtajal 5% ja üle selle 6%. Juhul, kui ei jõutud tähtajaks tasuda, siis oli sellega omanik kannatav, nii et ei läinud selle tõttu oksjonile ühtegi talu. Laenati ka jõukamailt jälle.
53, 2. Asustamisküsimus: Mõnistes lätlasi peremeesteks ei ole, ei tulnud neid siia ka ostuajal. Tulid küll siia 4-5 peremeest mulgist (Viljandimaalt), kuna 2-3 endist peremeest läksid ära, sest põlgasid kalliks algusel hinda talude ostmiseks.
53, 3. Ikaldusaastad: viljad külmasid sügisel põllule umbes 60 a. tagasi. Siis andi mõisa mõisast jahu leivaks ja öeldi, et see olevat kroonu poolt, hiljem parvetasid selle tasuks talupojad palve, mis olnud kroonu omad. Leiba tehti siis: ohtked, väiksed osjad mis kevadel varakult tärkavad, mustasõstra lehed ja natuke jah, sellest sai mingisugune segu, mis oli magusavõitu ja kõlbas küllalt süüa.
54, 1. Majandusline olukord: talupojad käisid kõrtsis üsna harva, mispärast kõrtside teenistus oli väike. Raha saadi päämiselt linade, vähe ka loomade müügist. Pund linu maksis 2-3 rbl. ja hiljem veel n.n. „suurpund“ (kaalus 25 nael) 4 rbl., mis oli tolle aja kohta väga hääks hinnaks. Toiduks oli haganane leib, mis sisaldas ainult 1/3 teri, siis piim, harva liha ja või, ning n.n. „ruustli“, mis valmistati kuivatatud kanepi teradest, millised õõruti puruks ja lisati juure sellele kas võid, koort või vett, mille tõttu sai kanepist paks vedelik, mida määriti leivale. Elamud olid suitsutared, ühtlasi ka rehetared. Keedeti, valmistati süüa kojas, kus pada rippus konksu otsas. Koda oli kaugel elumajast umbes 200 sammu.
54, 2. Usulised liikumised: veneusku mindi, et lubati hingemaad, vallas oli veneusulisi enne umbes 1/10. Ristiti neid Saru mõisas alguses, kuid hiljem tulid paljud tagasi luteri usku. Usumuutjad olid maata inimesed, lihttöölised. Aastat 70 tagasi algas siin ka“vennaste“ liikumine, mis eriti hoogu võttis 30 a. tagasi. Ehitati Sarusse Tammi Kolki maale palvemaja. Rahvast käis palju koos ja neid oli kõikidest kihtidest. Jutlustajaiks olid enamasti omad inimesed, nagu Mõnistest Utra Rein, Villige Madis; Sarust Ahelo Jaan ja viimasena Tahevast Tõrvase Peltser. Nõnda nimetatud „esänd“ tuli ainult 1-2 korda aastas jutlustama. Nüüd on kohapäälsed algatajad kadunud ja kogu liikumine selle tõttu vaibunud – ainult harva jutluseid.
55, 1. 1905. aasta: koosolekuid peeti küll, kuid midagi erilist siin ei juhtunud pääle kahe mõisa küüni põlemise, kuid karistamisi ei olnud mingisuguseid, sest vallas oli protokollid ära hävitatud, mis kirjutatud olnud eriraamatuisse.
55, 2. Härkamisaeg: ajalehti käis väga vähe, ainult mõni üksik luges „Valgust“ ja „Sakalat“. Aleksandri kooli hääks korjas raha Liivaku kõrtsmik hr. Rebane. Toimiti ka näitemüüke. Kui palju saadi, ei tea. Laulukoore ega mingisugust seltsi kohal ei olnud, need hiljem.
5, 3. Haridusline olukord: olin ise ka pikemat aega kooliõpetaja. Algul õpetati ainult piiblist ettelugemist. Piibel asus kantsli peal ja sealt loeti lastele ette. Hiljem hakati õpetama ka kirjutamist ja lugemist ning pisut rehkendust. Kooliõpetaja võis lastele ka lüüa, kui need sõna ei kuulnud või tarviliselt ei osanud. Koole oli kaks olnud: Ädistes ja Lutsupalul, see ni 1850. a. paiku. Lutsupalu kool viidi 1864. a. Kuntsile ning vähe hiljem Ädiste kool Liisa tallu. Aastasaja lõpul liideti koolid ja toodi praegusesse kohta vallamaja juure, kuhu oli ehitatud kahekordne puust maja.
56, 1. 1918. aasta – okupatsiooni aeg: kohalikuks komandandiks oli saksa sõjaväelane, kuid erilisi karmusi ei tarvitatud, oli mõistlik mees. Nime ei tea.
56, 2. Raharent ja talude ostu aeg: raharent algas 1860. a. ümber ja oli algul 3 rbl. taaler, Horsti talu on suur 28 taalert. Ostmine algas 1870. a. ümber. Algul maksis taaler 100 rbl., viimaks tõusis kuni 145-150 rbl. taaler. Pool ostuhinnast oli tasuda krediitkassale 5% ja teine poo, millest ostuajal tasuti kuni 500 rbl., mõisaomanikule, mis tasuti osade viisi viie aasta järele ja millelt oli 5% tähtajalt ja üle selle 6%. Esimesed talud Mõnistes, mis osteti olid Ura, Villige ja Naha ning ka Lepura.
57, 1. Talude lammutamine ja kuuendikumaad: Mõniste mõisas lõhuti viis talu, mis liideti mõisa külge ehk tehti moonamajadeks taluhooned. Tiitsa karjamõisaks lõhuti neli talu ja Karisööda karjamõisaks 4-5 talu. Hiljem liideti väiksemaid talusid ühte, kuid et üldarv ei tohtinud väheneda, siis ehitati ääremaile ja karjamaile uued talud, neid oli kümmekond. Kuuendikumaid oli kümme talu: 2 Konnaküla, 2 Antsi, Hüti, Kirbu, 3 Tondu ja Piili. Nad maksid raharenti ja tegid ka veel teoorjust, mis arvati raha ette, nii makste ruki vakamaa kokkupanemise eest 3 rbl. ja heina vakamaa tegemise eest 2 rbl.
57, 2. Majandusline olukord: raha saadi linade ja loomade müümisest päämiselt ning ka vooril käimisest Valga kaupmeeste ülesandel. Lina pund maksis 2-3 rbl. ja suur pund – 25 naela kuni 4 rbl. Kaalu linade Pärnu viimisest sai 2 rbl., kuna kaalu mingisuguse materjaali tagasitoomise eest maksti üks rbl. Toiduks oli haganane leib – 1/3 teri, ruustli, vähe liha, piim ja kartul. Rahva riietus: mehed kandsid paklaseid pükse, mis käisid küljelt lahti, särk oli villane, millel kaks taskut, kummagil küljel üks, ta ulatas poolest saadik, selle üle oli pea maani pikk särk valge – villane, mis oli eest haakidega kinni ja vööga päält seotud. Talvel oli poolsärkide asemel poolkasukad. Jalas kandi hariliku töö juures ning suvel viiske paju või pärna koortest. Muidu olid nahksed, parkimatud, pastlad lehma nahast, sest talus tapeti selleks otstarbeks igal aastal mõni kariloom, kuna liha vajati enese toiduks. Jalad mähiti jalgrättidega, hiljem ka sukkadega. Pääs oli must paksuks vanutatud villane kaabu. Naised kandsid pea sarnast riietust, ainult pükste asemel oli undruk villane ja kirju kirjaline ning villane jakk või särk oli tihti punasega õmmeldud. Paas kandi rätikuid villaseid ning laulatatud naistel olid ka veel tanud. (Teoorjuse tingimusi arvuliselt enam ei mäleta, kuid teoorjusest üldselt ja ka muis küsimusis kordab sama mis Mehka Eichenbaum, nii võib viimase rääkimisi võtta üsna tõelikena.)
58, 1. Raharent ja talude ostuaeg: raharent algas 65 a. tagasi umbes, oli algul 2 rbl. taaler ja tõusis kuni 5 rbl. Ostmine algas 55 a. tagasi ja maksti 100 rbl. taaler algul. Esimesed ostutalud olid Ura, Villige, Naha ja Lepura. Viimati tõusid hinnad kuni 150 rbl. taaler. Pool võlast – ostuhinnast oli krediitkassale 5% ja pool, sissemaks 200-500 rbl., mõisale, mis maksti 5 a. järele ja millelt tähtajal oli 5% ja üle selle 6%. Talusid maksujõuetusel oksjonile ei läinud, sest herra kannatas ja peremehed laenasid ka. (Muis küsimusis kordab Mehka Eichenbaumi poolt seletatut, sama kordab ka Pälä talus Kusta Rebane 78 a. vana.
(Haridusline olukord on antud väljavõtetena valla koolide kroonikaist, millised on kokku seatud viimaste aastate jooksul (sellekohaste eeskirjade sunnil) vanemate inimeste suusõnaliste jutustuste ja mälestuste järele. Andmed on vähem-enam tõele vastavad, sest õpetajad on hoolikalt seda küsimust katsunud uurida ja leiavad need ka tõendamist veel praegu elavate vanemate inimeste poolt. Kõik endised kroonikad ja muud andmed on kadunud sõdade järeldusel ja püsinud ainult Taheva (end. Hargla kihelkonna kool) ja Mõniste algkoolide kroonikad. Üksikute kroonikate kokkuseadmiseks on tarvitatud ka Hargla kiriku arhiivis veel asuvaid visitatsiooni protokolle.)
60, 1. Kokkuvõte Mõniste valla 6 kl. algkooli kroonikast:
Mõniste koolide üle on esimesed teated 23. märtsist 1786. a., kus nim. Mõnistes Saru külas (vist praegu Saru vald) kooli, mis asunud rehes ja kus õpetajaks olnud Tanni Henno – tubli töömees, kes osanud õpetada kirjutamist ja lugemist. Palgaks olnud talle „ühe päeva“ maa ning muist maksest ja teost vaba. Lapsi oli sügisel koolis 50, kuna kevadel 20, sest pastor lubanud mõnedel vanematel omi lapsi kodus õpetada. Kooli on katsunud ja üle vaadanud koolivanem üks kord nädalas ja pastor üks kord kuus. Seda on käskinud vist osalt ka mõisaomanik von Kosküll, kes ka nõudis, et lapsed peavad saama koolitatud ning lubab asutada veel kaks kooli. Ta lubab õpetaja palgaks veel 8 vakka rukkeid, 6 vakka otri, 4 puuda soola ja 2 n. küünlaid. 1826. a. on mõisaomanikuks von Wulf ja koolis on puudujale trahviks 8 kop. nädalas. 1830. a. on trahv 10 kop. nädalas. Kooliga oldi rahul 1827-1837 a. 1837. a. visit. protokollis soovitab praost kooli võtta enam peremehe poegi, et saaks tublisid põllumehi. Kooli võis võtta lapsi 7 eluaastast pääle. 1836. aastal pole lapsed korralikult koolis, (ikaldusaasta 1836. aastal) sest samal aastal on olnud suur viljaikaldus ja rahe. (ikaldusaasta 1836. aastal.)
61, 1. 1846. a. on esimene märkus Ädiste ja Lutsupalu (Horsti talu maal) (Need arvatakse olevat von Koskülli poolt asutatud kaks kooli, nagu ta seda oli lubanud.) koolide kohta. Ädistes on õpetajaks keegi, kes ei oska kirjutada, saab lahti selle eest ja asemele Peeter Kuus, kuna Lutsupalus on õpetajaks jälle suur joodik, kes sellepärast lahti lastakse. 1855. a. visit. prot. kaevatakse, et Harglas pole isikuid, kes oskaks kooli armsaks teha, kuid peab leppima olevate õpetajatega, sest teised puuduvad. 1857. a. on õpetajatele korraldatud neljanädalane kursus. 1859. a. on olnud üle kihelkonnaline koolide pidu. 1860. a. loetakse Ädiste kooli parimaks kogu Harglas. Lutsupalu kool põles 1863. a. maha, ta oligi juba vana ja halb. Uus koolimaja ehitati 1864. a. Kuntsile. Ädiste kool toodi Liisa tallu ja siit pääle nim. teda „Liisa kooliks“, kuna Kuntsil asuvat kooli nim. „Peetri kooliks“. 1898. a. liidetakse mõlemad koolid ja tuuakse uuesti selleks ehitatud kahekordsesse koolimajja vallamaja juure. Maja ehitati puust, mõisaomanik von Wulf tahtnud küll anda Tiitsa karjamõisast telliskivid, kuid vallanõukogu ei olla seda vastu võtnud, arvanud liig suureks kingituseks(!) Koolis oli siis umbes 100 last. Õpetajaid oli kolm. 1903. a. oli palgaks juhatajal 200 rbl. ja õpetajail ühel 100 rbl., teisel 150 rbl. (enamlaste aeg) aastas. Koolimaja lõhuti põhjalikult sakslaste ja enamlaste poolt 1917-1919, kuni 27. mail 1919. a. enamlased lõplikult Mõnistest lahkusid. Hakati hiljem ehitama ka uut koolimaja puust, kahekordne, mis valmis 1926. a. Praegu on õpilasi koolis 150 ümber, õpetajaid 5 ja klasse 6.
61, 2. Ajaloolised isikud – Mõniste algkooli õpetajad:
1) Tanni Henno 1786. aastast kuni – ei teata.
2) Keegi X Ädistes kuni 1846. (Kes pääle Tanni Heino olid õpetajaks, seda ei ole teada, kuni 1846. a. kiriku visit. protokollis räägitakse kellegist X-ist.)
3) Peeter Kuus Ädistes 1846. a. - ei teata.
4) Johan Pettai Lutsupalus, mis aastast pole teada, kuni 1847. a.
5) Hans Liiva Lutsupalus 1847. a. kuni umbes 1869. a.
6) Mihkel (ise nimetab end Mehkaks) Eichenbaum Kuntsil umbes 1869. a. kuni umbes 1900. a.
7) Otto Kuus Kuntsil abiks 1868. a. kuni – ei ole teada.
8) Jaan Kõiv „Liisas“, mis aastast pole teada kuni 1884. a.
9) B. Kischenberg „Liisas“ abiks, mis aastast pole teada kuni 1884.a .
10) Jaan Lepp juh. „Liisasse“ 1884. a. – 1902. a.
11) Jaan Kokk abi „Liisasse“ 1884. a. – 1900. a.
12) Richard Peetri p. Nemvalts 1900. a. – 1905. a.
13) Peeter Jaani p. Nemvalts 1900. a. – eo ole teada.
14) Jaan Paltser juh. 1902. a. – 1905. a.
15) Põld juhatajaks 1905. a. – 1910. a.
16) Kusta Eichenbaum juh. 1910. a. – 1915. a. (langes sõjas).
17) 1915–1916 a. juh. Hugo Ploomipuu asetäitjana.
18) Aug. Pihlak juh. asetäitjaks 1916.a. – 1917. a.
19) Eduard Ploomipuu juh. 1917. a. – kuni tänaseni (õpet. oli juba 1912. a.)
Õpetajaid on olnud 1905 – kuni tänaseni arvult 17, enamjagu lühikest aega asetäitjatena sõjaastatel.
62, 1. Haridusline olukord
Kokkuvõte Vastse-Roosa 4kl. algkooli kroonikast: (Kroonika on kokku seatud käesoleval aastal suusõnaliste andmete alusel Läti pool elavate vanemate inimeste mälestuste järele ja Vastse-Roosa valla Läti algkooli kroonika andmete järele, kuna Lätis valla arhiivi ei ole olnud õpetaja hr. Pettail võimalik kasutada, säälse kirjutaja vastutulematuse tõttu.)
Läti n.n. „Dauschkani“ kool asutati 1849. a. – asukoht 1 klm. Hopa alevist eemal, kuna eestalstele avati kool alles 1868. a. Rumpali talus. Vallavalitsemine seisis lätlaste käes, sest eestlasi oli vallas ainult mõned kvootemaade pidajad, hiljem ka moonakad ja enam vallalised isikud – töölised. Eestlasi lätlased ei sallinud ja sellepärast ei hoolitsenud ka palju nende hariduse eest. Nii sai läti õpetaja palgaks aastas 300 rbl., 2 des. maad, õunaaed, korter, küte ja valgustus, kuna eesti õpetaja sai ainult 25 rbl. ja õpilastega ühise korteri, kütte ning valgustuse. Lätikoolil olid korralikud õppevahendid, eestlastele ei ostetud. Enne eesti kooli asutamist käis kohapääl kodus lapsi katsumas Hargla pastori ülesandel mõni vöörmünder, kes nõudis lugemise oskust ja pääst Meie Isa ning käskude teadmist. Viimaseks katsujaks on olnud keegi Puustus. Veel 1868. a. on eesti kool viidud Laurimäe tallu, kus asunud kuni 1873. a. Sel ajal on lapsi koolis olnud umbes 7-10. Õppemaksuks oli 1 rbl. aastas. Õpetati kirjutamist, lugemist, vähe rehkendust ja laulmist – usuõpetust. 1873. a. – 1877. a. asub kool Puustuse talus, kuhu ehitati valla poolt ka mingisugune koolimaja. Õpetati emakeele lugemist, kirjut. rehkendusest neli tehet ja üks-kord-üks ning usuõpetus. Õpetus kestis 3 a. iga päev talve kestel ja pääle selle veel 3. aastal üks nädal kuus talve kestel. Õppemaksu ei olnud, vald maksis õpetaja palga, kui palju – pole teada. Õpilasi oli 30 ümber. 1877. a. ühendati eesti kool Läti kooliga ja asus siis „Danschkanis“ 1877. a. – 1879. a., kuna 1879. a. mõlemad koolid kolsid uuesti ehitatud koolimajasse (asub läti kool Lätis praegugi selles). Siin asus eesti kool 1879. a. – 1919. a. Ruumid olid eesti lastele väga viletsad, oli ainult üks klass, kus öösel ka magati, kuna õpetajale oli elamiseks väikene tuba klassi kõrval. Koolis oli lapsi 30 ümber, kuna läti koolis oli lapsi kuni 50. Suur osa valda jäi Eesti–Läti piirijoonega Lätile ja nii ka koolimaja. Kool kolis 15. sept. 1919. a. Vastse-Roosa mõisa herraste majja. 1926/27. a. oli õpilasi 34, 1927/28 õppeaastaks suletakse üheks aastaks I kl. õpilaste puudusel ja kool jääb töötama ühe õpetajaga, senise kahe asemel.
64, 1. Ajaloolised isikud – Vastse-Roosa valla eesi kooli õpetajad:
1) Peeter Mõtus 1868. aastast kuni 1873. aastani.
2) Keegi Tahlberg (Sänna vallast) 1873. a. – 1874. a.
3) Jaan Pundist 1874. a. – 1886. a. (vallandati vene keele oskamatuse pärast).
Pääle selle on õpetajaiks terve rida isikuid, kes enamasti kohal püsinud ainult üks aasta, kuna palk oli väike ja olud halvad elamiseks lätlaste kiusamise tõttu. 1920. a. sai juhatajaks Theodor Pettai (hr. Pettai on kohapääl tuliseks eestlaseks, kes hoogsalt kaasa aitas Vastse-Roosa valla Eestile jäämiseks ja kes on asutanud masinaühisuse 1921. a., Rahvaraamatukogu Seltsi 1922. a. ja Piimaühisuse 1926. a., olles praegugi nende hingeks, aidates kaasa Eesti meelsusele.), kes olnud tänaseni sellel kohal.
65, 1. Haridusline olukord:
Kokkuvõte Saru 6kl. algkooli kroonikast: (Kroonika on kokku seatud vanemate inimeste mälestuste järele ja valla arhiivis leiduva materjaali alusel.)
Kooli asutamise aastaks loetakse 1796. a., asus siis Haava talus, õpetajal oli palgaks 8 vakamaad põldu, mida ise haris. Hiljem asus kool valla poolt ehitatud uute koolimajja Alska kõrtsi maale. Õppetöö on kestnud siin okt. keskelt kuni apr. alguni. Siit kool Tammi tallu, õpetati rehkendust ainult peast, kirjut., lugemist ning katekismust, piiblilugu, testamenti. Õppeaeg oli kolm aastat: esimesel aastal käidi igal laupäeval kooli katsele, seda nim. koduõppuseks, teisel aastal kestis kool talvel igapäev ja seda nim. päriskooliks, kolmandal aastal oli tarvis käia näitamas üks kord kuul, et õppitut ei unustaks. Öösel lapsi koolimajas ei viibinud – käisid koju. Siit viidi kool Kallastele, kus ehitatud koolimaja mõisast antud materjaalist. Praegustesse ruumesse (õieti öelda „kohale“) asus kool 1878. aastal. Juhataja sai palgaks 10 taalrit maad (rentis ise ka veel juure 4 taalrit), mille ise haris, kuna abi sai palgaks 80-100 rbl. aastas. 1909. a. põles koolimaja maha, kool asus siis 2 ½ aastat Sopka talus. Uuesse, praegusesse majja asus kool 1912. a. veebr. kuul. Töötas 3 klassi ja üle 50 õpilasega. 1919. a. viiakse kool Saru mõisa, kuna koolimaja väga sai rikutud sõja tagajärjel. 1920. a. tehakse koolile suurem remont, kuna enne oli tehtud vähem, mil kool ka mõisast tagasi toodi omisse ruumesse. Praegu on koolil 4 klassi, kuid kujuneb 6 kl. Õpilasi 60 ümber, õpetajaid on praegu kaks, hiljem on määratud kolm.
66, 1. Ajaloolised isikud – Saru valla kooli õpetajad:
1) Hans Varik – Haava talus oli õpetajaks (Kui kaua oli õpetaja kohal ja millal koolid kolisid uutesse kohtadesse, selle üle puuduvad andmed.)
2) Jaan Lattik – Alskas
3) peremees Jaan Kolk – Tammi talus
4) Heno Kalkun – Tammil oli abiliseks, kuna Kallastel õpetajaks. (Oli õpetajaks kuni 1909. aastani, mil läks pensioonile.)
5) Peeter Mõtus – Kallastel (oli 5 aastat, mil Kalkun ära oli ja selle järele tuli tag.)
6) Heno Tomberg – abiliseks Kallastel – 1879. a.
7) Mats Eichelmann – 1879. a. – 1890. a. abiliseks
8) Johan Kiršenberg, 9) Otto Kond ja 10) Liine Kalkun abideks 1890. a. – 1899. a.
11) August Lindenberg abiks 1898. a. – 1909. a. ja juh. 1909. a. – 1911. a. (oli ainus õpet.)
12) Eduard Kolk juh. ja ainsaks õpet. 1911. a. – 1915. a.
13) Anni Wiiding 1915. a. – 1919. a.
14) Julian Kond juh. 1919. a. – 1924. a.
15) August Vaher 1924. a. – 1925. a. juh.
16) Julius Koch juh. 1925. a. – täniseni
67, 1. Haridusline olukord:
end. Hargla kihelkonnakooli kroonikast kokkuvõte: (Kroonika on kokku seatud köster hr. Tamme poolt ning on kirjutatud tolle aja nõuetele vastavalt vene keeles. Kroonika on kirjutatud põhjalikult ja tema kokkuseadmiseks on tarvitatud kiriku arhiivis tookordselt asunud tarviline materjaal.)
Köstri koolist räägitakse kõige esmalt kiriku visitatsioonprotokollis 15. jaan. 1750. a. Kool asus rehetoas, kus ka vilja pekseti. Kool, kui niisugune on olnud küll juba varem, sest 1694. a. antakse ¼ tiinu maad köstri kooli ülalpeoks kirikumõisast, millest võib arvata, et varsti ka kool tekkis. 1746. a. on üheks õpetajaks keegi Didrich ja teiseks köster Friedrich Gustav Müller. (67, 2. Ajaloolised isikud, nimelt Hargla end. köstri ja kihelkonna kooli õpetajad ning kooli juures tegevad Hargla köstrid on tähendatud tekstis – haridusline olukord – esilkerkivas järjekorras.) Mõlemad kasutavad köstri maad, kuid kaebavad, et seda on vähem kui enne. Didrich laulab halvasti, kuid õpetab hoolsalt. 1750. a. on lapsi vähe: esimest aastat on 3 last ja kolmandat aastat 2 last. Esimesed oskavad aabitsat, teised loevad juba ja õpetatakse neile ka katekismust, hommiku ja õhtu palvet. Õpetus algas 10. nov. ja lõppes 25. märtsil. 1768. a. öeldakse visit. prot., et Didrich köidab raamatuid ja teenib siit palgale lisaks. Lapsi on koolis 34 poissi, sest 16. apr. 1765. a. eeskirja alusel peavad need lapsed kõik köstri kooli tulema, kes kodus ei õppinud rahuldavalt – nii tulid siia ka Taheva mõisa – valla lapsed, kuna sääl polnud kooli. 1777. a. visit. prot. keelatakse Didrichile raamatute köitmine ära kooliaja kestel, samuti ei tohi ta õpilasi tarvitada koduseiks töiks. Tema ja ta õpilased on kohustatud pühapäeval istuma kirikus köstri juures ja laulma. Koolis on 25 last. 1786. a. visit. prot. järele asub kool ikka veel endises rehetoas, kus pole aknaid, ahju ega korstnat – on kõige halvem kreisis. Õpetaja Didrich joob palju! Sellepärast otsustatakse: 1) ehitada koolile uus maja aknate, korstna ning ahjuga või asetada kool kohasesse ruumi; 2) Didrich lasta lahti, sest joob ja jätab lapsed õhtuti järelvaatuseta; 3) Taheva ja Didriküla mõisail on seaduslik suurus ja sellep. peavad pidama enesele ise kooli. 1797. a. teeb pastori ees eksami ja valitakse köster-õpetajaks Johann Kärsten (kuidas oli lugu kooli ja õpetajatega vahepääl, seda ei ole teada). Viimane saab enesele köstri ja õpetaja maad ning annab sellest vanale köstrile Hussile (oli vist Mülleri järglane) iga aasta 14 puuda rukkeid ja 6 puuda kesvi. 1806. a. muudetakse kool kihelkonnakooliks, kus õpivad ainult intelligentsemad poisid, kes lõpetanud valla või mõisa kooli. Koolile raamatute, kirjutusmaterjaali, küünlate jne. ostmiseks andsid mõisnikud iga aasta koolile 60 ¾ rbl. ja talupojad andsid õpilaste ülalpidamiseks 60 puuda rukkeid ja 15 ½ puuda kesvi ning õpetaja-köster andis aia, kus neile kasvatati aiavilja. Õpetaja-köster pidas ühe töölise ise, kuna vald andis ühe töömehe hobusega abiks, kes töötas sääl 3 päeva näd. aasta läbi ja teise töömehe jala, kes töötas 3 päeva näd. ainult 23. apr. – 29. sept. Pääle selle oli kooli juures korrapidajaks üks naine, kes ülalpea (söögi) sai koolipoistelt, kuid töötasu mõisast. Õpilasi oli 18. Kooli revideeris pastor, kes ettekirjutas ka tunnid, määras maksud ja valvas õppetöö järele. 1806. a. visit. prot. järele annab Mõniste mõisa omanik von Kosküll 1000 rbl. koolile kapitaliks (pääle iga aastaste maksude), mille protsendid välja jagatakse, Mõniste valla vaesemate õpilaste toetamiseks, pärast eksami igal aastal pastori ja mõisaomaniku juuresolekul. Koiküla mõisa omanik ritmeister Adolf von Wulf annab 300 rbl. ja vabaneb sellega iga aastasest rahalisest maksust koolile. Kuidas kool edenes ja kas ta üldse oli, seda ei tea, kuid 1818. a. visit. prot. öeldakse, et koolimaja ei jõuta ehitada, sest seda takistab kiriku ehitus. Koolimaja hakati ehitama 1828. a. ja kool avati 28. apr. 1829. a. uues majas. Õpetajaks sai Johann Stamm Äksi kihelkonnast. Palgaks anti 25 rbl. hõb., 12 puuda rukkeid, 12 p. kesvi, 2 p. erneid, 2 p. ube, kütteks 20 sülda puid ja valgustuseks 5 rbl. – aastas. Iga õpilase ülalpeoks andsid põllupidajad aastas ½ puuda kruupe, 1/12 p. erneid, 1/12 p. ube ehk läätsi, 3 naela soola ja ½ naela rasva (kust saadi muu toidukraam, sellest ei räägita). Õpilaste arv ei tohtinud tõusta üle 24, kui neid tuleb enam, siis on luba vaja selleks nõutada pastorilt ja kiriku hoolekandjalt. Koolile andis kihelkond esialgse mööbli. 1830. a. väidab õpetaja, et õpetus on koolis hää. 1832. a. lõpetab esimene lend – 24 õpilast kooli kolmeaastase kursuse. 1832. a. pääle täidab õpetaja ka köstri kohuseid, sest köster Taal on liig vana, ei jõua enam. 1835. a. lõpetab kooli jälle 24 õpilast; samal aastal on ka suur viljaikaldus ja rahe, (70, 1. viljaikaldus aastal 1835) mille tõttu vanemad ei jõudnud omi lapsi kooli saata (oli siis vist vanemate kulul khk. koolis koolitamine) ning valdade õpetajad käisid kodus õpetamas, kogudes ligidaste talude lapsed ühte. Kihelkonna kool algas tegevust alles 1836. a. sügisel 9 õpilasega. Nüüd hakatakse koolis õpetama ka laulu. Praosti visit. prot. järele 10-11 nov. 1837. a. õpetati koolis lugemist, kirj., katekismust, kiriku laulmist, vaimuliku ajalugu, ilukirja, matem. emakeeles iseseisvaid kirjatöid. 1839. a. lõpetab kooli 8 õpilast, sama aasta sügisel tuleb õpilasi 13, nendest 2 teisest kihelkonnast, kes maksavad õppemaksuna 10 rbl. 1841. a. raskeil ajul pole koolis õppetööd ning kooli lõpetab nii ainult 6 õpilast 1844. a. 1844/45 õp. a. algab kool 7 õpil., kuid 1846. a. algab hoog veneusku minekuks ja õpilase väheneb niivort, et pole enam mõtet õpetust algada. Sel aastal makseti küll õpetajale täis palk, kuid edaspidi lubati maksta ainult pool, kui õpilasi ei tule. Lapsi ei tulnud, sest vallad ütlid ära ülalpeo andmisest oma magasiaitadest; ei aidanud seegi, kui õpetaja – pastor lubas ise ka õpetada kaks korda nädalas ja anda saksa keele tunde. Alles 1850. a. kogub kooli 9 õpil., kelledest 3 õpilast õlal peab von Wulf. Vahepääl jääb osa koolist eemale 1851. 1. kevadel levinenud haiguste järele, nii et 1853. a. lõpetab ainult 5 õpilast. 1855. a. visit. prot. ütleb, et köster-kooliõpetaja Stamm oli kohane inimene ja hästi oma ala tundev, kes ka sagedasti revideeris vallakoole. 1856. a. lõpetas 8 õpilast ja 1860. a. 5 õpilast. 1856. a. korraldati vallakooli õpetajaile 4 näd. kursus. 1863. a. lõpetab kooli 7 õpilast – poissi ja õpetaja Stamm saab kiitust ning sureb ka 1863. a. juunis. Kool seisab ühe aasta, kuni 1864. a. süg. saab köster-õpetajaks Juulius Stamm Johanni poeg, Valga seminari kasvandik. Õpetus saksa keeles 1865. a. pääle. 1875/76 a. on koolis kolm jagu kokku 12 õpilasega (kas vahepääl oli lõpetajaid, seda ei tea – arvatavasti polnud, sest koolis olid ainult mõned õpilased aastas ja needki vähest aega.) 1880. a. palub õpetaja enesele abilist – ei suutvat olla üksinda köster ja õpetaja. 1882. a. palub end lahti, kuid konvent jätab ta täie palgaga juhatajaks ja määrab teiseks õpetajaks valitud Jaan Vahile (lõp. Tartu sem.) palgaks 250 rbl. mis loodetakse saada õppemaksust, mis oli oma khlk. lastele 5 rbl. ja väljastpoolt 8 rbl., ülejäänud osa pidi kandma mõis ja vald. 1882/3 a. õpilasi 29. õpetus kestab 1. okt. – 31. maini. 1883/4 a. on 18 õpilast, sest õppemaks põlatakse kõrgeks; 1886. a. lahkub õpetaja Vahi. 1886/7 ainult üks õpilane, sest osa õpilasi oli läinud linna ja osa Mõniste veneusu kihelkonna kooli, kus õppemaksuks oli 3 rbl. 1887. a. 8. juunil otsustatakse kool sulgeda õpilaste puudusel ja õpetaja Stamm jäetakse vähese palgaga kooli vahiks.
1903. a. algab kool uuesti tegevust. Juhatajaks on köster Jakob Tamm – Valga sem. kasvandik, kes saab usuõp. ja laulmise andmise eest 75 rbl. Teiseks õpet. on August Lepp – Valga linnakooli lõpetaja. Õpilasi on 31 poissi ja mõni tüdruk. Õppemaks 6 rbl. a. Tüdrukud saadeti koju, sest neile ei olnud magamistuba. 1905. a. suurendati maja ja nüüd võeti ka tütarlapsed kooli. Köster-juhataja saab nüüd palka 200 rbl. ja õpetaja 300 rbl. 1905/6. a. on koolis 35 poissi ja 6 tüdr. 1908. a. asetatakse õpetaja tüli alusel ümber ja uueks õpetajaks Juulius Kaar – Tartu sem. lõpetaja. 1918. a. on õpetajad Karula kirikumõisas saksa keele kursusel. (73, 1 okupatsiooni aeg) Tolle aja kohta on öelnud pastor Wühner sääl „Kui eestlased jätta enese hooleks, siis söövad nad üksteist ära!“ 1919. a. saab kooli juhatajaks Juulius Kaar. 1926. a. ühendati Hargla kihelkonna kool Taheva 4kl. algkooliga ja loodi nii Tahvea 6kl. algk. Õpilasi on aastas 80 ümber. Õpetajaid 4. Juh. on ka nüüd J. Kaar.
73, 2. Haridusline olukord:
Kokkuvõte Laanemetsa 4kl. algkooli kroonikast:
Laanemetsa vallakool asutati 1774. a., milleks andi Laanemetsa mõisast üks tuba. Õpetajaks on talumees Reini Kusta. (Õpetajad nimetan tekstis haridusline olukord – ajaloolised isikud milliseid tuleb ette pääle õpetajate veel ka pastoreid, mõisnikke ja ametnikke.) Et lapsed ka koolis käiksid, selle järele valvab vöölmünder, käies nädalas 2 korda koolis. 1786. a. ehitab mõisaomanik kidral von Wassermann koolimaja 5 ½ sülda pikk ja 3 ½ sülda lai ühes akna, ahju ja suitsukastmega. Kool ehitati praeguste Meiga ja Haidaku talu piiridele. Kindrali soovil määrati Kustale palgaks aastas 6 vakka rukkeid, 5 vakka kesvi, 4 puuda soola ja valgustuseks küünlad. Kuni 1822. a. pole koolist teateid, kuid siis tehakse Laanemetsa ja Koiküla kohta valju noomitus, sest koolid olid halvemas seisukorras üle kogu kihelkonna. 1823. pärandas pastor Jannan 200 rbl., mille % % jagati kihelkonna koolide vahel, vaesemaile lastele raamatute ostmiseks. Koolid pole ka pärast korras, sest konvent määras trahvi, et lapsed ei käinud koolid, kuid vald ei nõudnud sisse. 1836. a. kohustab praost vanemaid lapsi õpetama alates 7 aastast. 1841. a. saab konvendi otsuse järele õpetaja palgaks määratud 5 vakka rukkeid ja 6 vakamaad põldu. 1846. a. võtab maa koolilt jälle ära mõisa, kuid 1851. a. saab õpetaja Kusta Kõiv maa jälle kätte mõisnik Stakelbergilt, mille uus omanik Strandman 1857. a. jälle ära võtab. 1860. a. antud koolile mõisa moonakate maja, mis tuntud praegu „Butka“ nime all ning ka natukene maad. 1865. a. pääle olnud eesti laste õpetajaks Haidaku peremees Peeter Parol ja lätlaste laste õpetajaks Fritz Soover. Nii olnud koolis 3 päeva eestlased ja 3 päeva lätlased. 1871. a. mõlemate rahvuste lapsed ühte ja õpetajaks saab Woldemar Soover. Lapsi polnud „Butkas“ üle kümne. 1875. a. saab Laaguste talust 7 taalrit maad, millele ehitab vald parun Sassilt saadud materjaaliga maja. Ehitus maksis vallale 180 rbl. 1877. a. õnnistati kool sisse. Õnnistamisel viibisid pastor W. Christiani, mõisnikud Sass ja Neusenkampf. Ka laulis koor õpetaja juhatusel. 1880. a. nõutakse koolist puudunu tütarlapse eest päevas 10 kop. ja poisi eest 20 kop. 1882. a. 25. okt. tehakse vene keel sunduslikuks õppeaineks. Õpet. Soover läheb pensioonile 1912 ja asemele Samuel Porilla, kuid see ei osanud läti keelt ja nii saab lahti. Asemele tuleb 1913. a. Karl Luckin, kes saab palgaks 7 taalrit maad, 140 rbl. korter, küte, valgustus ja 5 rbl. kantselei kuludeks. Saksa ajal on inspektoriks kohalik pastor ja maakonna inspektoriks parun von Engelhardt. 4. okt. 1919. a. ühendati Laaguste kool Vene kooliga (kiriku) ning algas tegevust Vene kooli ruumides. Juhatajaks 1919. a. kuni 1923. a. oli nüüd nn. Laanemetsa algkoolis 4kl. Agust Kikas. 1923. a. kuni tänaseni on juhatajaks Timotheus Roi. 1925. a. kolis kool praegustesse ruumidess end. vallamajasse. Koolis on umbes 50 last ja 2 õpetajat.
75, 1. Koikküla 6 klassiline algkool: – haridusline olukord:
Koolil ei ole kroonikat. Asutamisaastaks arvatakse olevat 1842. a. Rahva kaudse rääkimise järele on ka siin omal ajal töötanud kaks kooli – Eesti ja Läti ühise õpetaja all, teine teises maja otsas. Kauaaegne juh. 1925. a. oli Theodor Loorberg. 1925/26 V. Müürisepp ja 1926/27 a. Elmar Ormisson.
76, 1. Ajaloolised isikud: Hargla pastorid, arhiivist leitud andmeil:
1) Christoph Nisius – 1693. a. – 1703. a.
2) Jonas Drothenius – 1703. a. – ?
3) Koivalinna pastor Harglas jutlustanud 1717. a. – 1724. a.
4) Ehpraim Diedrich Höwel – 1724. a. – 1759. a.
5) Jakob Christian Laurentz – 1760. a. – 1770. a.
6) Johann Friedrich Hartmann – 1770. a. – 1789. a.
7) Johann Gottleib Kettler – 1789. a. – 1794. a.
8) Johann Trommhold Poppern – 1794. a. – 1811. a.
9) Heinrich Georg von Jannan – 1811. a. – 1823. a.
10) Rudolf Gustav Hollmann – 1823. a. – 1844. a.
11) Jakob Gottfried Kolbe – 1845. a. – 1871. a.
12) Wilhelm Gotthief Robert Adalbert Christiani – 1873. a. – 1892. a.
13) August Juulius Tiedemann – 1892. a. – 1918. a.
14) Hermann Ederberg – 1920. a. – 1921. a.
15) Theodor Meyer – 1922. a. – tänaseni.
Koikküla 6 kl. algkool: arhiiv on aegade jooksul ja vabadussõja päivil hävinenud – omalt vanemalt koosseisult ja algab alles 1919. a. Nimestikku pole raamatute vähesuse tõttu. Samuti pole kooli kroonikat.
Laanemetsa valla arhiiv: arhiiv on hästi alles hoitud ja asub vallamaja ruumides 2 puust kapis ja ühel suurel riiulil. Arhiiv on hästi korraldatud ja tema üle peetakse nimestikku. Nimestikku pole veel vallakohtu protokollide ja aktide üle. Protokolle Koikküla vallakohtust leidub alates 1860. aastast ja Laanemetsa vallakohtust alates 1862. a. Akte leidub 1890. a. alates. Väärtuslikumad paberid, kotrahtid ja raha hoitakse tulekindlas väikeses raudkapis. Laanemetsa, Taheva ja Koikküla valdade ühendamine ühise Laanemetsa valla nime alla on sündinud 1892. a. kohalikkude valla volikogude otsusega, samal aastal teatavaks tehtud komissari vastava ettepaneku alusel. Sellest koondusest on hiljem lahutatud Taheva vald 1911. a. ja seda mõisaomaniku von Wulfi ja valla enese soovil. Valla lahutamise palve on esitatud kubernerile 25. sept. 1907. a. Põhjusena on ette toodud: 1) asjaajamine on raskendatud, sest vallamaja kuni 15 versta kaugel, 2) ei suuda oma soove väheste häältega maksma panna ja nii kannatavad suurema valla omavoli all, 3) kohustusi ja makse palju: ev. luth. usu kirikule, kroonule, teetegemine jne.
Laanemetsa 4kl. algkool: arhiiv on sõja järeldusel lõhutud. Alles on hoidunud ainult mõned üksikud kooli päevaraamatud ja end. Laaguste kooli kroonika, mida jatkatakse tänavu suvel. Kool on tekkinud end. Laaguste ja veneusu kirikukooli ühendamisest 4. okt. 1919. aastal.
Laanemetsa apostiliku õigeusu kiriku arhiiv: on täielikult vabadussõja päivil hävinenud ja raamatud algavad 1919. a. Kroonika on kokku seatud 1925. aastal praeguse preestri poolt mälestuse (enese) järele.
Kokkuvõte kroonikast: kihelkond on avatud 17. sept. 1850. a. Hargla nime all. Kirik aset täitis vana Laanemetsa karjalaut, mille oli remonteerinud Laanemetsa omanik parun Strandmann. 5 a. oldi laudas, siis kinkis Vene valitsus 16.600 rbl., millega ehitati kirik, mis valmis 1855. a. Kirik on puust, paekivist ja vundamendil, katus plekist, uuesti värvitud 1926. a. Torne on 2 – suur ja väike, kellasid on 6. Suurim on 13 p. 5 naela ja vähem 27 naela.
79, 1. Ajaloolised isikud: Laanemetsa preestrid: 1850-1855. a. olid järjest Peeter Kosanov ja Simeon Mariptselski, siis 1855. a. kuni täniseni järjest Sergei Lebedev, Nikolai Usinski, Maksim Kudakov, Nikolai Lebedev, Mihail Bleiwe, Konstantin Bogdanov ja jälle V. Lebedev 1920. a. pääle.
79, 2. Haridusline olukord: õigeusu kogudusel oli 1859. a. avatud 4 kooli: üks khl. kool kiriku majas, 2 abikooli Koikülas ja üks abikool Tahevas, mis asusid taludes ja muutsid mitmed korrad ruume. Viimaks ühendati Taheva kool khl. kooliga ja Koikküla koolid ühendati Kaku koolina hiljem vallakooliks. Õigeusu khl. kool ühendati 1919. a. Laaguste kooliga, kust tekkis Laanemetsa 4kl. algkool. Õigeusulistele usuõpetust kuskil ei anta.
79, 3. Usulised liikumised: 1850. a. oli kogudusel liikmeid 720 meest ja 66 naist. 20. aasta jooksul kasvas kogudus ligi 2000 hingeni. Siis hakkas kahanema, sest inimesed hakkasid minema lutheri usku. Selleks olid mitmed põhjused: 1) Lutheri usulised seadsid mõisate biga koolid korda, kuna õigeusu koolid olid vaesed ja sellest ka viletsad, 2) ametnikud kohal olid sakslased – lutherlased ja tigedad õigeusuliste vastu, 3) mõisnikud andsid eesõiguse talude müümisel ja rentimisel lutherlastele, 4) vallakohtusse ja -valitsusse seati ainult lutherlasi, 5) lutheri kiriku, pastori ja köstri ning kooli ülalpeoks pidid maksma ka venelased. Eriti rohkesti läks lutheri usku nende kiriku ligidalt – Tahevast. Seadus keelas küll usu muutmist ja kogudus andis usumuutjaid kohtu alla, keda ka karistati, kuid otsused jäid täitamata, sest mõisnikud toetasid karistatuid. 1905. a. usuvabadusel läksid paljud lutheri usku. Nüüd õigeusklikke veel umbes 600 hinge, needki enamasti nimelised, sest ei maksa makse. Ühed maksavad küll makse, kuid ei käi kirikus ega täida usukombeid ning muutuvad järjest lutherlasteks. Adventistid liikusid siin ümber 1925. a. - enne, kuulutades Kristuse teist tulemist. Neil oli hulk poolehoidjaid, kelledest mitmed jäid „rumalaiks“, kui viimnepäev ei tulnud 6. veebr. 1925. a. liikumine vaibus. Koosolekuid peeti taludes ja osa võtsid naised, kes tahtsid 6. veebr. Taheva raudsillalt taeva sõita. Nüüd veel mõned üksikud neid.
arhiivis leidub ainult osa materjaali 1911. a. pääle, kuna vanem materjaal on jäänud Laanemetsa arhiivi, mis sinna viidud valdade ühendamise ajal 1892. a. Kohtu protokollid ja aktid on säilinud 1874. a. saadik. Olev arhiiv on hästi korraldatud, asub puust kapis ja tema üle on olemas nimestik. Tähtsamad paberid on tulekindlas raudkapis.
Hargla lutheri usu kiriku arhiiv: arhiivist on viidud kroonika (praegu teda ei peeta) ja visitatsiooni protokollidest osa ning muud tähtsamad dokumendid ära ja asuvad praegu Tartus, Riigi Keskarhiivis. Oleva arhiivi kohta nimestikku ei peeta ja asub puust kapis, osa on ka kadunud vabadussõja päivil. Praegu kohal vähe ning harilikud kiriku raamatud ainult.
Taheva 6 kl. algkooli arhiiv: arhiivist on osa säilinud ja peetakse korraldatult hoiul puust kapis. Nimestikku pole, sest olevat selleks arhiiv väike. Koolis on olemas end. Hargla khl. kooli kroonika. Koolil peetakse kroonikat. Kool on tekkind end. Hargla khl. kooli ja Tahveva vallakooli liitumise teel 1926. aastal.
arhiiv on täielikult säilinud ja asub hästi korraldatult puust kapis ja riiulil. Tähtsamad paberid ja raha on raudkapis. Arhiivi kohta peetakse nimestikku, väljaarvatud kohtuprotokollid ja aktid, millede üle pole nimestikku. Kohtu protokolle on alates 1855. a. ja kohtu akte alates 1889. a. Arhiivis on säilinud ka üks vakuraamat 1809. aastal kokkuseatud. Vald on ühendatud Mõniste vallaga 1885. a., kuid lahutatud jälle omal palvel 1909. a. Põhjused: 1) kevadel ujutab Mustjõgi teed üle ja hävitab ühenduse vallamajaga, 2) majandusliselt oli Sarul raske, sest Mõniste mängis peremehe osa, kuna Saru oli aga popsi osaga sunnitud leppima. Enamlaste aja kohta on protokollid hävitatud, sest nad olid kirjutatud uutesse raamatuisse.
Saru 6kl. algkooli arhiiv: arhiiv vanemast ajast on kadunud ja algab alles 1919. a. Koolil pole kroonikat ja on praegu kokkuseadmisel suusõnalistel ja valla arhiivis olevatel andmetel. Töö on osalt lõpule viidud. Nimestiku arhiivil pole eriti, on kantud inventaari raamatusse.
Vastse-Roosa 4kl. algkooli arhiiv: arhiiv on sõja tõttu kaduma läinud ja osalt jäänud Lätisse. Algab arhiiv 1919. a. Kroonika on kokkuseadmisel ja suurelt osalt valmis.
arhiiv on jäänud kogu ulatuses Lätisse, millest üle ei antud midagi. Kogu asjaajamine algab 1920. aastaga. Oleval arhiivil on nimestik. Arhiiv asub puust kapis. Raudkappi vallal pole. Arhiiv on korraldatud.
on vabadussõja ajal põhjalikult hävitatud, on kantud kaitsekraavidesse aluseks enesele sõdurite poolt. On alles ainult üks protokolli raamat alates 1890. aastaist kuni 1907. aastani. Selles 1905. a. kohta pole erilisi protokolle. Arhiiv algab 1919. a. ja on korraldatud ning tema üle peetakse nimestikku. Asub puust kapis. Raudkapp oli lõhutud sõja ajal, kuid nüüd on jälle korda seatud.
Mõniste 6kl. algkooli arhiiv: ka hävitatud, alles ainult osa Kuntsi kooli päevikuist. Kroonika on kokkuseatud viimastel aastatel.
Koiküla mõisas, praeguse magasiaida ümbrusest n.n. Kalgiahu mäelt on esile tulnud inimese luid ja rinnasõlgesid. Nüüd on koht karjamaaks, kus kasvavad ka üksikud puud.
Koiküla mõisas n.n. Kalgiahu mäel asunud ka kirik, mille kell viidud säält Raubatsi talu järve – kaugel umbes üks kilomeeter. Kell läikivat selge ilmaga praegugi järves. Näib, et jutt kirikust on ainult rahva loodud ühenduses matmispaigaga, millel ka on kahtlane iseloom sest rahvas räägib teda muinasjutuna kahtlevalt, kuna sellaseid matmispaiku ja kirikuasemeid räägitakse mitmeid.
Laanemetsa vallas (end. Koiküla vald) Kunaku ja Lake talu piiril on tulnud inimese luid umbes 50 aastat tagasi. Nüüd pole neid leitud, sest kohal asub karjamaa, millel kasvavad vähesed põõsad. Arvatakse, et siia on maetud üksikud, mida ühendusse seatakse siit möödakäinud endise posti teega, mis ühendatud Koiküla mõisat Kaagjärve mõisaga.
Kunaku ja Lake maadest läheb läbi praegu külavahe tee, mis olnud enne postitee ja mis olnud tehtud sõjateena, mis tulnud Saru ja Mõniste päält ning läinud läbi Koiküla ja Kaagjärve mõisa Tõlliste mõisasse välja. Selle tee äärest on leitud mitmest kohtast rahasid.
Laanemetsa vallas, Piirikõrtsi juurest maantee äärest on tulnud välja inimesi luid mõnikümmend aastat tagasi. Arvatavasti on tegemist siin juhuslikult maetutega, sest läheb mööda siit Koiva jõe äärne vana tee.
Kirik on olnud alguses puust, mis 1715. a. on maha põlenud. Uus kirik on ehitatud 1812. a. Puust kirik on olnud praegusest kirikust ühe vakamaa osa hommikupool, mille ümber on asunud ka surnuaed, mille lasknud pastor Christiani tasandada. 1872. a. on kirik remonteeritud, kusjuures torn tehti õhtupoole otsa juure iseseisvalt ja on kõrge umbes 13 sülda ning pikendati ka kirikut hommikupoolsest otsast umbes ühe kolmandiku võrra. Enne oli kirik neljakandiline ja torn asus keskel.
Laanemetsa mõisa asunud ennen, rahva jutu järele, Randjärve ääres, kus hävinenud või järve vajunud, lauda müürid olla aluselt veel praegu metsas näha, praegusest mõisast 6-7 klm. eemal.
Mõniste vallas, Karisöödi karjamõisast herraste maja juurest läheb Peetri jõe pahemalt kaldalt mingisugune salakäik maa alla mis väljatulevat arvatavasti Koivalinnas lossi ees, kus olla mäe sees neli raudväravat. Meie poolse avause suu on kõrge 6-7 meetert ja tema on lasnud von Wulfi kinni ajada, kuna rahvas on hakanud sellest huvi tundma, see olnud 20 a. tagasi. Sinna on sisseveetud umbes 150 koormat hagu ja kive. Rahvajutu järele jooksnud koer jänest ajades siit Koivalinna. Rahvas on sellest avausest huvitatud ja on valmis ka tasu maksma, kui leidub algatus selle avause avamiseks. Ümbrus maa on mägine.
Laanemetsa vallas sama nimelises mõisa rehe alt on välja tulnud rehe ehitamisel inimese luid. Praegu on rehe varemeis ja asub asunikkude Virboli ja Prantsu krundil.
Taheva vallas Kaera kõrtsi all öeldakse asuvat omaaegse n.n. Markuse kirikuase, mille päritolu loetakse katoliku usu aega. Siit olla kõrtsi ehitamise ajajärgul esile tulnud ka inimeste luid. Praeguselt ei ole kohalt enam midagi leitud ja pole ka midagi säilinud endistest arvatavaist ehitustest.
Taheva vallas Kallikülas näidatakse kohta, kus asunud katoliku ajal n.n. Ristikirik. Ksv! Otto Liiv, kes Hargla kihelkonda on uurinud 1924. a. suvel eriti arheoloogiliselt, nimetab seda kirikut ka Swenzeiezky kirikuks 1613 aastast, säälse tokordse poolakase mõisniku nime järele.
Taheva vallas end. Kirepi kooli põllul asub ohvri pedajas, mille kohta räägitakse, et selle alla olla veel 100 aasta eest ohverdatud neljapäeva õhtuti ja mängitud sel puhul ka torupilli.
Taheva vallas Vastre talu (end. Hargla kirikuvald) maalt Kallioja äärest on välja tulnud inimeste luid. Hilisemal ajal ei ole seda enam ette tulnud. Koht on liivakas, nii et võib oletada kunagi siin asunud matmispaika. Praeguselt on koht karjamaaks ja ei avaldu midagi tähtsat enam.
Saru vallas Leeguste (om. Johan Paag) ja Matsi (om. Gustav Rebane) talude piiril arvatakse olnud olevat end. matmispaik. Koht on liivane ja ümbruses ainukene, kus liiv asub, sellepärast on ta nüüd kartuliaukudega läbi kaevatud. Siit on leitud umbes 40-50 a. tagasi mitmesuguseid rahu, sõrmuseid ja inimeste luid. Samuti on nähtavale tulnud mingisugune kivine aluspõhi. Kivid on olnud mehe kandejõu suurused ja nüüd ära veetud ehitusteks. Rahvas räägib, et siia tahetud ehitada kirikut, alus tehtud valmis, kuid siis jäetud pooleli teadmatul põhjusel.
Saru vallas Kallaste külas Osvald Kõivi ja Hendrik Rõõmuse krundil (piiri pääl) on leitud inimeste luid ja vanu rahu, mille kohta teatakse, et üks raha olnud pärit 1400. a. Matmispaigast 90-95 meetert eemal näidatakse mingisugust arvatava kirikuaset ja sellest veel 25 meetert eemal asub n.n. Katri kiriku kõivik (nimi kõivikule on tulnud vist kirikust).
Mõniste vallas Horsti talu om. Andres Lindenberg. Kõrgendikul, metsastunud karjamaal asub end. matmispaik. Koht on liivane ja 1922. a. suvel on siit liiva veetud, kuid midagi iseäralikku pole päevavalgele kerkinud, ent umbes 30 aastat tagasi on siin väljakaevamisi teinud Viljandimaa mees (nime ei teata), kes on ühest kohast leidnud kivikirve ja ka inimeste luid, kuna teisest kohast inimese luukere istuvas asendis, mille juures on olnud ka pronks rahu ja sõlg. Võimalik, et kohta omal ajal on tarvitatud ka ohvrimäeks, sest rahvas nimetab teda nõnda. Räägitakse ka, et selle mäe ligidal olevat asunud n.n. Tiinuse kirik, millist kohta praegu küll näidatakse, kuid midagi ei tunne.
Mõniste vallas Pälä talud omanikud Gustav Rebane ja Kokk. Siin näidatakse kirikuaset, mille rist praegugi tunda kividest tehtud, müüri aluseid olla tuntud 30-40 a. tagasi. Kohta katab õre männimets. Ennem on tulnud nähtavale siin ka inimeste luid, nüüd küll enam mitte.
Mõniste vallas end. Mõniste mõisa maal, praegu riigimetsas asub nn. Anne kiriku pedajas. Kohta katab õre männimets ja ta asub umbes 600 meetert Mõniste mõisast Võrusse viiva maantee ääres. Varem olla siit kohalt leitud inimeste luid, millest rahvas arvab, et siin olnud rootsiaegne matmispaik ja isegi kirik Anne nimeline. Asuvat siin kuskil ka kullakammer, mille võti olla leitud aastat 15 tagasi, mis olla viidud mõisahärrale. Võti olnud kaunis suur, umbes 40-50 cm. pikk.
I Suusõnaline traditsioon:
1. Asustamisküsimus: lhk. (pahemal pool kommat arv tähendab lhk. kuna paremal pool asuv arv tähendab vastavat küsimust käsitavat osa leheküljel.) 4, 1; 11, 1; 14, 4; 20, 1; 23, 1; 29, 4; 31, 2; 34, 3; 40, 1; 44, 2; 53, 2.
2. Ikaldusaastad: lhk. 3, 3; 5, 1; 14, 1; 15, 2; 53, 3; 60, (1); 70, (1).
3. Ajaloolised isikud: lhk. 14, 5; 17, 1; 22, 2; 25, 1; 25, (3); 28, (1); 28, (4); 33, (3); 37, 1; 40, (3); 40, (5); 44, 1; 61, 2; 64, 1; 66, 1; 67, (2); 73, (3); 76, 1; 79, (1).
4. Teoorjus: lhk. 4, 2; 5, 2; 10, 1; 13, 1; 15, 3; 20, 3; 25, 2; 28, (3); 30, 1; 35, 1; 41, 1; 43, 1; 48, 2.
5. Talude lammutamine ja kuuendikumaad: lhk. 3, 1; 4, (3); 17, 2; 22, 1; 29, 1; 32, 2; 37, 3; 52, 1; 57, 1.
6. Raharent ja talude ostuaeg: lhk. 2, 1; 7, 1; 10, 3; 13, 2; 15, 1; 18, 1; 22, 3; 24, 1; 31, 1; 32, 1; 33, 1; 38, 1; 53, 1; 56, 2; 58, 1.
7. Rahva rahutused: lhk. 37, 2.
8. Majanduslik olukord: lhk. 8, 1; 10, 2; 18, 2; 22, 4; 51, (1); 54, 1; 57, 2.
9. Õigusline elu: lhk. 28, 2.
10. Usulised liikumised: lhk. 3, 2; 14, 3; 23, 4; 29, 3; 34, 1; 38, 2; 54, 2; 79, (3).
11. Haridusline olukord: lhk. 9, 1; 11, 2; 23, 2; 29, 2; 33, 2; 38, 3; 55, 3; 59, 1; 62, 1; 65, 1; 67, 1; 73, 2; 75, 1; 79, (2).
12. Härkamisaeg: lhk. 9, 2; 11, 3; 14, 2; 19, 1; 39, 1; 48, 1; 55, 2.
13. 1905. aasta: lhk. 3, 4; 12, 1; 19, 2; 23, 3; 34, 2; 39, 2; 45, 1; 55, 1.
14. Enamlaste aeg: lhk. 9, 4; 12, 2; 40, 2; 61, (1).
15. Okupatsiooni aeg: lhk. 9, 3; 20, 2; 40, 4; 56, 1; 73, (1).
II Arhiivid: lhk. 77, 1 – lhk. 84.
III. Asjalised mälestused: lhk. 84 – lhk. 92.
IV. Sisustik: lhk. 92 – lhk. 94.
lhk. – lehekülg
end. – endine
a. – aasta
vakam. ja vak. – vakamaa
n.n. – nõnda nimetatud
inim. – inimene
arš. – aršin
kop. – kopikas
rbl. – rubla
s. o. – see on
„P. Postimees“ – Pärnu Postimees
s.t. – see tähendab
tšetv. – tšetvernik
visit. – visitatsioon
klm. – kilomeeter
m. – meeter
cm. – centimeeter
