Ajalooline traditsioon. Kogutud 1928. aasta suvel Kambja kihelkonnast. Miralda Ehrlich
Rahvasuus n.n. „Linnamägi“ asub Unipiha asundusest Suure Kambja viiva tee ääres, endisest Unipiha kõrtsist umbes 100 m lõuna lääne pool. Vanasti olevat nähtud sellel mäel uueaasta ja jaaniööl vaimusid. Keskööl tulnud nad valgetes riietes ühe vana puu juure alt välja; teinud ringmängu ja kadunud samasse. (Juhan Panksep)
Uibo asundusest (end. Uibo mõisast) põhja pool asuvat mäge, mis rahvasuus Köstrimäeks ka Pedäjamäeks kutsutakse, peetakse ka muistseks linnamäeks. See mägi on üleni tiheda metsaga kaetud.
Teiste arvamise järele olevat see mägi Rootsi sõja aegne patarei ase. (Daniel Holzmann)
Pangoti vallast Sassi talu maa seest leiti umbes 20 hõberaha. Rahad olid väga kulunud.
Kodijärve vallast, Ivaste külast, Arake talu elumaja ehitamisel, tulnud kaevamisel hulk vanu hõberahasid välja. (Johan Kõiv)
Vana Kuuste Paali talu põllult leitud umbes 30 aastat tagasi vaskrahasid. (Leena Matt)
Kambja vallas endise Liiva kõrtsi juurest Tartu-Võru maanteed umbes 2/3 kilom. Võru poole, enne Voore koolimaja, künkal, otse maantee ääres kasvanud üks vana mänd, mis pidanud Rootsi sõja aegne olema. Praegu kasvab samal kohal uus mänd, mis küll ei kuulu sinna aega, kuid mille tüvest maantee poole kolm rootsi mõõga täit mõõtes, maa sees olla peidetud rootsi sõja ajal mitu tünni rootsi kulda. Olevat mitu korda kaevamisi ette võetud ning leitud sõjariistu, kuid kulda ei ole leitud. Umbes 40 aastat tagasi võetud viimane kaevamine ette. Kaevajateks olnud keegi kraavikaevaja Vulf ja Hans Pallas. Kaevamine sündinud öösi ja auk kaevatud keset maanteed, kuid vaevalt saanud nad paar jalga kaevata, kui keegi sõitnud Tartu poolt, kaks musta hobust ees. Kaevajad hirmunud ja jooksnud metsa. Ning pärast veel suures hirmus seletanud teistele, kuidas vanajuudas sõitnud kahe musta täkuga ja neid kulla juurest minema hirmutanud. (Karl Ehrlich)
Suurem hulk hõberahasid leitud Pangoti mõisast umbes ¼ kilm. ida pool. Umbes 15 a. tagasi leitud samast põllust umbes 20 väikest õhukest hõberaha ühes mädanend riidetükkidega. (Johan Kõiv)
Rahva seas nõnda nimetatud „Röövli mägi“ asub Reola ja Vana Kuuste mõisa vahel, Tartu-Võru maantee ääres. Vanasti olnud kogu see ümbruskond suure tiheda metsaga kaetud, milles elanud röövlid, kes teekäiatele kallale tunginud, nad ära tapnud ja paljaks röövind. Röövlid elanud metsa tihnikutes koobastes, mis veel praegugi leida olevat. Ka hilisemal ajal on see mägi kuritegevuse poolest oma endise kuulsuse alal hoidnud, sest ka praegu on selle koht soodne kallaletungimiseks, teiselpool teed oleva suure Vana Kuuste metsa tõttu. Röövimistest, mis sellel kohal toime on pandud, on saanud see mägi ka oma nimetuse. (Liis Savik)
See on suurim mägi Kambja kihelkonnas. Ta on laialdane ja metsaga kaetud. Mäe lääne osas asuvat muinasjutudega seotud allik, mida „Raudlätteks“ kutsutakse, sest et selle allika vesi väga külm olevat. (Villem Põderson)
Rootsisõja aegseks lahingukohaks peetakse kihelkonnas Kambja kiriku ligidal asuvat Tatra mäge ja orgu. Tatra mäge kutsutakse kohalikus rahvasuus ka Kiipsaru mäeks. Sellest mäest on maantee läbi kaevatud. Kaldal mäe külje sees on liivaauk, kust kaevamisel palju inimese luid välja tulnud. Üleval platool asub Ani talu põld, kust umbes 40 aasta eest leitud 2 preesi: üks vasest ja teine hõbedast. Ka sõjariistu olevat siit vanast leitud, mis ajal ja missuguseid ei teata enam. Ani talu aeda kohal olnud vanast kivirist, mis praegu kadunud. Siia olevat Rootsi sõja ajal üks sõjapäälik maetud. Tatra mägi ja org kihelkonnas laialt kui Rootsi sõja aegne lahinguväli tuntud. On tuntud ütelus: „Siin seisab Kiipsaru mägi, kus hingab rootsi vägi.“ (Leena Matt)
Muistne lahingu koht olevat Kambja vallas, Kaatsi külas, Trossi talust põhja pool. Siit olevat kaevamisel inimese luid välja tulnud. (Jakob Voter)
Põhja sõja aegne lahingu koht olevat endise Liiva kõrtsi ümbrus. Praeguse Voore postiagentuuri ümbruses asuvates metsades olla rootsi sõja aegseid langenute ühiseid matuse kohti. Kus kohal just nad on, sellest ei teata. Sellest ümbruskonnast on palju inimese luid leitud.
Tartu-Võru maantee ääres, Tartu poolt tulles, pahemat kätt maanteest, enne Voore postiagentuuri, praeguse noore männiku asemelt on leitud umbes 15 aastat tagasi, mändide külvamisel, kündes, palju inimese luid: küll puusa, sääre ja pääluid. Ka nüüd tulevad kündes tihti inimese luud nähtavale. Sel kohal olnud Põhja sõja ajal rootslaste ja venelaste vahel ägedad võitlused, kus palju rootslasi langenud. (Karl Ehrlich)
Praeguse Russaku küla asemel, Krüüdneri vallas, olevat Põhjasõja aegne lahingu väli. Kündes on Anuki talu maa seest palju inimese luid välja tulnud. Vanast leitud siit ka sõjariistu ja muid sõjaaegseid mälestusmärke: kuid seda enam kaasaegsed ei mäleta, mis ajal ja kust leitud. (Karl Rossmann)
Ohvri kivi asuvat Krüüdneri vallas, Maaritsa metsas, kohta enam ei teata, ei ole ka vastavat kivi enam otsimisel leitud. Kuid veel 18 aastasaja algul olevat ohvri kivile jumalatele andeid toodud. Õpetaja pahandanud et Maaritsa ümbruskonnas kõige enam kinni peetakse paganausu kommetest, kuna mujal pool kogu kihelkonnas rahvas kirikut armastavat ja jumalat austavat. (Jüri Jaska)
Ka Vana Prangli mõisa ligidal pidavat üks muistne ohvrikoht olema, kuid kohta enam ei teata. Ka siin olevat rahvas kaua ebausukommetest kinni peetud. Õpetaja lasknud küll ohvrikoha üles künda, kuid rahvas ei ole sellest hoolinud, ikka tulnud jaaniöösiti vanale kohale kokku, teinud tuld ja viinud jumalatele toitu. (Juri Jaska)
Vana Kuuste Paali talust natuke maad Kambja kiriku poole viiva maantee pahemas kaldas, otse maa sees. (Jakob Vater)
Ristikivi Vana Kuuste Villemi talu ligidal „Ristikivi metsa“ ääres. Kivi on Haaslava, Kriimanni ja Haaslava valla piiriks. Kivi kutsutakse rahva suus „Ristikiviks“. (Liis Savik)
Raanitsa asunduses praegusel Kurdo krundil on kruusa küngas, kus ehitamise ajal, kaevamisel on hulk inimese luid siit välja tulnud. Arvatavasti on see vanaaegne küla matuse koht olnud. (August Lind)
Kambja vallas Kolga ja Timso talu maadel olevat rootsiaegne matusekoht olnud, ka siit on kaevamisel inimese luid välja tulnud. (August Lind)
Kivikalm asub Tatra veski ja Vana Kuuste mõisa vahel põllul. Kalmul kasvavad üksikud lehtpuud. Rahvasuus kannab koht „Hiie jumala“ nime. Kalm on umbes 30 aasta eest kaevatud ning olla leitud preese ja rinan nõelu. Millest see kalm Hiiejumala nime on saanud ei ole teada, arvatavasti on siin ka vanaaegne ohvrikoht. (Liis Karles)
Kivikalm asub Tatra jõeoru lõuna poolsel kaldal põllus, umbes 7 meetrit Tartu Kambja maanteest lääne pool Tamba talu juures. Kujult on ta piklik-ümargune. Kive on osalt liigutatud. Kivivarred on veel praegu selgesti tunda. Põhja poolt on kalm üle meetri kõrge. Kohal kasvavad praegu mõned lehtpuud. (Liis Karles)
Kivikalm asub Suure Kambja Mäelt Paali talu lauda taga. Sinna kartuli koopaid kaevates leitud inimese luid. Arvatavasti olnud sel kohal küla matuse koht. (Jakob Vater)
Unipiha Vainu talust umbes 370 meetrit põhja lääne poole, mäeküljel asub muistne kalm. Seda mäge kutsutakse rahva seas „Kabelimäeks“. Kalm on suurel määral lahutud. Umbes 40 aasta eest olla kalm kaevatud ja leitud kolmenurgeline kullast kaela ehe ja inimese luid. (Johan Panksep)
Uniküla Porga talust 180 meetrit maanteed mööda lääne pool asub 2 meetri kõrgune ümargune kink, mida Kabeli mäeks kutsutakse. Kaevamisel leitud luid ja vanu rahasid. See olevat endine küla matmisekoht olnud.
Teised räägivad, et sinna matnud mustlased oma surnuid. (Liis Savik)
Vana Kuuste vallas Karevere külas, Aadami tallu viiva tee ääres, tuuleveski ligidal asuvat mäge kutsutakse „Kabelimäeks“. Siit leitud ennemalt luid ja suuri vask rahasid. (Ants Lentso)
Vana Kuuste Ansi talu maal olevat madalat mäge kutsutakse „Kabelimäeks“. Kaevamisel olla siit leitud raud rõngaid ja inimese luid. (Mari Luisk)
Kodijärve mõisast umbes 200 meetrit Tartu poole, maantee ääres. Mõisa poolt tulles pahemal pool tee ääres, esimene silmapaistvam mäekühm, nimetatakse „Kabelimäeks“. Umbes 25 aasta eest on see mägi põlluks tehtud. Kündes tulnud inimese luid välja. (Johan Kõiv)
Üks mullakalm asub arvatavasti Kambja vallas Nuti talu põllul, sest siit on kaevamisel ja kündmisel palju inimese luid välja tulnud. Ka Trossi talu õuest on ehitamise jurues palju inimese luid leitud. Samuti on leitud sama talu põllult maaseest üks vanaaegne savi pott tuhaga. (Jakob Vater)
Nõnda nimetatud Kaku kabel asub Vana Kuuste vallas endise Küti karjamõisa ligidal, lõuna lääne sihis asuvas metsas, läbikäiva sihi mõlemal pool ääres. Mõlemal pool sihti on piku metsa, põhjast lõunasse, on rida 2-1 ½ meetri kõrguseid mäekünkaid, mis kõik kruusa kaevates läbikaevatud on. Siin olnud Rootsi sõja aegne matuse koht. (Ants Lentso)
Kaku kabeli soos, Rebase ja Küti mõisa vahel, Rootsi sõja aegsel matuse kohal, olevat ka üks rootsi kindral maetud. Õige vanast olevat kindrali haual ka rist olnud ja vana õndsa ja hää rootsi aja mälestuseks olevat kindrali hauale salaja lille toodud ning kõik lilled, mis sinna istutatud, olevat väga hästi kasvama läinud ja vara kevadest kuni hilja sügiseni ilusti õitsenud. Nii et kindrali haud olnud kui lille hunnik. Praegu ei teata isegi kohta, kus selle kindrali haud on olnud. See kindrali haud olevat ka mitu korda kaevatud, kas säält midagi leitud on, ei ole teada. (August Lind)
Kambja kiriku kirjade järele võib ühest kiriku katsumise protokolli ärakirjast 1630. aastast teada, et sel ajal on Kambjas õpetajaks olnud Henric Fabricius, kes enne Rootsi kuninga Karl IX ohvitser olnud ja kellega rahvas rahul on olnud. Tema ajal on Kuustes üks abikirik olnud, aga et ta sõja ajal ärarikutud ja veel parandamata, kästakse ta 1634. a. sedamaid maha kiskuda ja ära põletada. Arvatavasti ongi see Kuuste abikirik Küti mõisa ligidal asunud ja loomulikult oli abikiriku läheduses ka oma surnuaed, mis praegu veel Kaku kabeli nime kannab. (Daniel Holzmann)
Kabelimägi asub Kodijärve vallas, Toetaja tallu viivast teest umbes 7 meetrit mööda maanteed põhja ida poole. Umbes 20 a. tagasi leitud siit kündes vaskrahasid, 1 hõbe ja 1 vask prees ning hulk inimese luid. (Johan Köster)
Palumägi asub Pangoti järve idapoolsel kaldal. Ta on laialt tuntud, kui tähtsaim mägi ümbruskonnas. Mäe idapoolsel küljel on kruusa auk, kust kaevamisel palju inimese luid välja tulnud. (Märt Lukas)
Krüüdneri vallas Pusu küla metsas, Sulaojalt paar kilomeetrit Pusu asunduse poole, pahemal pool maanteed on vaevalt märgatav küngas. See olevat Rootsi sõja aegne matuse koht. Kaevamisel olevat leitud inimese luid, vask rahasid ja raud rõngaid. (Davet Timmusk)
Krüüdneri vallas asub n.n. Peetsumägi, mis on ümbruskonnas kõrgema mäena tuntud. Ta asend on Pimaku, Villemi ja Antsu talu mail. Lääne poolsel serval olla sõjaaegne matuse koht. Ükskord, õige vanast tulnud keegi mees, nimega Jüri, Peetsu mäe serva mööda koju poole. See olnud juhuslikult jüripäeva öö. Sääl tulnud Jürile vastu mustas mantlis mees, seisnud talle risti teepääle ette ja ei ole teda mööda lasknud. Jüri olnud julge mees ja ütelnud: „Mis sa kurat tahad muust? Kas tii päält iist.“ Kuid must mees seisnud ikka teepääl ees ja ei ole Jüri'ri mööda lasknud. Siis küsinud Jüri: „Kas sa oled ja mis vigurit sa tiit?“ Kui sa hääd juttu ei kuule, siis ma tõmba kaika!“ Must mees aga vastanud: „Mulle sa kaikaga midägi ei tii, kui sa mõistlik ei ole, siis vii ma su endäga üten, et sa tunnes kui hää om, kui su konte üteviisi sõkutas. Mine nüüd sii kõrd ja ära enämp me rahu riku.“ Nende sõnadega kadunud mäkke. Jüri läinud koju ja jutustanud asjast ümbruskonnas, nii et aastate jooksul ei ole enam keegi julgenud Peetsu mäele minna isegi päeva, veel vähem öösiti. (Leena Kusnets)
Endine Vana-Prangli vene õigeusu surnuaed, asub praegusest Kambja Põllumeeste Seltsi Äksi katsetalust (endisest Äksi mõisast) umbes ¼ klm. kaugusel Vana-Prangli asunduse poole viiva tee pahemal pool ääres. Praegu on sääl segapuu mets ja vaadeldes võib märgata vanu hauakünkaid. Veel mõnikümmend aastat tagasi võis näha sääl vanu pehkind, ja pool küljeli vajunud puu ristikesi. Praegu on need endise surnuaia välismärgid küll täiesti kadunud. (Karl Rossmann)
Kambja koguduse lutheri usu surnuaed olnud kiriku asutamisest kuni 1773. a. praeguse kiriku ümbruses. Siia olevat maetud ka maetud esimene Kambja koguduse õpetaja, keda nimejärele tuntakse, nimelt Johann Printz, kes 17 a. esimesel poolel Kambjas õpetaja ametit pidanud. Siia olevat maetud ka õpetaja Albert Sutor, Pommeri maalt pärit, kes 1719.-1758. a. siin õpetajaks olnud ja ta järeltulija ning väimees Johann Heinrich Frost.
Kiriku õpetajad ja kiriku ametnikud, nagu köster ja vöörmündrid ning teised, kes midagi kirikule kinkisid, selle järele muidugi jumala poolt ära valitud olid, maeti tähtsamatele kohtadele, harilikult kiriku seina äärde, või kirikusse sissekäigu ümbrusse.
Jumala vallatud aga kangekaelsed ei maetud üldse surnuaeda, vaid aia taha. Ka need emad, kel väljaspool abielu laps sündinud, maetud surnuaia taha, samuti ei ole väljaspool abielu sündinuid lapsi kristliku matuse ega matmisviisi vääriliseks peetud. (Eduard Kont)
Aastal 1773, õpetaja Johann Georg Zimmermanni ajal on uus matuse aed valmistatud, praeguse n.n. vanakabeli kohale. Esialgne krunt mõõdetud 40 a. sülda. See matuseaed on jäänud aegajalise suurendamise tõttu kuni praeguse ajani tarvitatavaks. 27. okt. 1773. aastal pühitsetud see plats matuse aiaks; pühitsemise kõne pidanud kohalik õpetaja. Esimene surnu, kes sel samal päeval uue kabeli aia pääle maetud, olnud Kammeri vallast Kavandu külast, Riiviku Hermine poeg, Toomas ja saksa kogudusest paroni proua Anna von Schoultz Krüüdneri mõisast. (Eduard Kont)
Vana-Prangli vene õigeusu surnuaed asub 1873. aastast Maaritsas. Umbes ¼ klm. kaugusel kirikust. (Johan Kister)
„Kambja“ (saksa keeles Camby) nime olevat kirik saanud ühest mõisniku perekonnast, nimega Camby. Selle perekonna päralt olnud vanasti kõik praegused Suure-Kambja ja Väikse-Kambja maad. Camby'de perekond olevat 15. aastasajal Kambja kiriku asutanud ja temale kiriku maa annud. Vana kirik olnud puust ehitatud. 16. aastasaja keskel olevat kirik venelastelt ära põletatud. Kuid 17. aastasaja algul uuesti kividest üles ehitatud. Kuid olnud kuni Põhja sõjani õige korratus olekus. Kirikul puudunud katus, nii et halva ilmaga jumala teenistuse pidamine täiesti võimatu olnud. Ka ei olevat tol ajal õiget õpetajat olnud. Põhja sõja ajal olevat kirik veel peaaegu täiesti hävitatud. (Daniel Holzmann)
Kui Andreas Virginius (1880-1701) Kambjas õpetaja ametit pidanud, hoolitsenud ta talurahva eest, pidanud maakeeli rahvale jutlust ja tõlkinud kirikulaule, et maarahvas kirikus laulda saaks. Rahvas hakkanud rohkem jumalasõnast lugu pidama, käidud hoolega kirikus. Nii et iga pühapäev kirik tungil rahvast täis olnud. Kirik jäänud kitsaks, soovitud koore ehitada, et rahvast ära mahutada. (Eduard Kont)
Õpetaja maja olnud kokku langemisel, tugede najal seisnud veel üleval. Katust ei olevat peaaegu enam pääl olnudki, õpetaja ei ole julgenud enam majas elada, sest kartnud, et selga kukkub. Haaslava ja Vana-Kuuste mõisate ehitada olnud õpetaja maja, kuid need ei ole sellest väljagi teinud. Ka muud hooned olnud väga viletsas seisukorras. Varanduse poolest olnud kirik väga vaene. Isegi suurtel pühadel ei ole korjatud vaestelastele ega leskedele, sest kõik mis korjatud olnud hädapärast kirikule tarvis. Õpetaja ütelnud: „Issand Jumal muretsegu neile s.t. (vaestelaste ja leskedele) mujalt poolt.
Kiriku inventaariks olnud tinane karikas ja altari leiva taldrik. (Liis Savik)
Kui Kambja õpetajaks Albert Sutor oli (1719-1758), pidanud ta kaks esimest ametis oleku aastat kiriku mõisa rehes jumalateenistust, sest kirik olnud sõja ajal niivõrd lõhutud ja korratus olekus. A. 1720 on kirik uuesti üles ehitatud ning sellest ehitusest on senini kiriku vana jagu veel alles jäänud. 1721. a. võinud õpetaja Sutor jälle uues kirikus jutlust pidada. Kirik on ikka endiselt vaene, sest õpetaja Timmermann põgenenud sõja ajal Rootsimaale ja võtnud kõik kiriku raamatud ja kiriku varanduse kaasa. Ka kiriku kell olla Venemaale viidud. Kõik anded, mis hääd inimesed uue kiriku inventaari ostmiseks kinkinud, olevat ühes köstri majaga ära põlenud. A. 1719 on parun Hans von Rosen kirikule uue hõbedase karika, altari leiva karbi ja taldriku kinkinud, mis kuni enamlaste ajani alles olnud.
18. aastasaja teisel poolel on Kambja koguduses 6458 hinge. Kirik on hääs korras. Ka on kirikul juba natuke varandust. Kapitali kirikul veel ei ole. 1775. a. on Vana Kuuste mõisa omanik Ungeru-Stenberg kirikule 100 rubla kinkinud, mille protsendid vaestele jagatakse. Ühtlasi on see esimene Kambja kiriku kapital.
A. 1830 kinkinud Väikse Kambja, Tatra mölder, Mihkel Arik, Kambja kirikule hõbedase altari leiva taldriku, mis kaua aega siin kirikus tarvitusel olnud. A. 1849 on õpetaja elumaja põhjalikult parandatud ja ümberehitatud. Aastal 1857 vooderdati sama maja väljastpoolt laudadega ja krohviti ning lubjati. Sama maja on jäänud kuni praeguse ajani õpetaja tarvitada. Aastal 1853 on kirikule uus altari pilt muretsetud, mille kunstnik Walter, Tallinnast on maalinud.
Õpetaja Hasselblatti ajal on endisele kirikule uus jagu risti otsa ehitatud, mis 19. septembril 1874 õnnistati. Ka on tema ajal kiriku orel muretsetud, mis Gotha linnas Guido Knauf'i tehtud ja esimest korda 1878. a. tarvitusele võetud. Samal ajal on ka uus altari pilt tehtud, mis R. von zur Mühlen'i maal on ja mis 1888 aastal üles seati.
Õpetaja Rennit'i ajal on Kambja kogudus vabatahtlikkude annete läbi muretsenud: 2 kuueharulist küünlajalga, altari ruumi jaoks ja 3 suurt laest rippuvat, aastal 1890 ning järgmisel aastal 32 kolmeharulist, seina kinnitatavat küünlajalga. Nii et 1890. a. esimene jõuluõhtu ja 1891. a. vana aasta õhtu jumalateenistus valgustatud kirikus ära peeti. Peale selle muretseti veel mustad ja punased plüüsch altari ja kantsli tekid ning altari veini kann. (Kambja kiriku kroonikast saadud andmetel.)
Kuuste katolik kirik on arvatavasti asunud Kuuste mõisa ümbruskonnas. Sõja ajal olevat ta ära lõhutud ning 17. aastasaja esimesel poolel kästakse see kirik hoopis maha kiskuda ja ära põletada. (Liis Karles)
„Ristikerk“
Ta on asunud arvatavasti Veski vallas, praeguse Ristikiriku järve ümbruses, arvatavasti on sellest kirikust ja järv vastava nimetuse saanud. Missugune see kirik on olnud ja mil ajal, ei ole teada. Nii palju on temast teada, et 18. aastasajal täiesti hävitatud on. (Davet Timmusk)
Vana-Prangli vene-õigeusu kirik on asutatud 1847. aastal. Kirikuks tarvitatav maja oli üüritud Vana-Prangli mõisa omanikult Äksi karjamõisas. Praegu on veel alles see endine Äksi kirik, mis kujutab enesest küllalt ruumikat puu maja, otse suure tee ääres. On praegu Kambja Põllumeeste Seltsi Äksi katsetalu valitseja elamuks. Esialgne kiriku õnnistamine Äksis oli 9. märtsil 1847. aastal. Esimestel aastatel oli veneusku minek suur, nii et kogudusel kogus liikmeid nii palju, et see ruum kitsaks jäi.
Nüüd ehitati Lutsu tallu, sama valda uus võrdlemisi ruumikas puu kirik, kirikusse sissekäigu kohal rippus kiriku kell, mis Patase mõisa omanik Patakov kirikule kinkinud. Juba aastal 1857 oli Lutsu kirik valmis, kuid õnnistamine oli 1860 aastal. Aastal 1872 sai uus kividest ehitatud kirik Maaritsas valmis ja õnnistati 1873. aastal, preester Nikolai Lebedevi ajal. (Johan Kõiv)
See palvemaja oli üle saja aasta vana, asus Kambja vallas Hiisi talu maal. Ta oli vanem palvemaja, mida üldse Kambja kihelkonna ajalugu tunneb. Nüüd on see palvemaja ammu ära lõhutud. (Liis Karles)
Umbes 1930. aastal on ehitatud Kambjasse uus palvemaja, mis praegu veel alles seisab Kambja asunduses, asunik Pent'i krundis. (Enn Sild)
Krüüdneri mõisa parun Maydell on lasknud ehitada suure võrdlemisi ajakohase palvemaja, mis praegu veel tarvitusel on. Nagu teatakse rääkida, ei olevat parun Maydell oma Saksamaal olevat raha muidu kätte saanud, kui lubanud siin selle raha eest kirikut ehitada. Ka leidnud parun, et Krüüdneri mõisa ümbruskond kirikutest liiga kaugel asub ja selle palvemaja ehitamisega tahtnud ta rahva vaeva vähendada ja jumala sõna kättesaadavamaks teha. Uue palvemaja õnnistamine olnud 1894. a. Paruni proua von Maydell'i kingitud olla kroonlühter ja altari pilt, mis Saksamaal maalida lastud. (Johan Kõiv)
Suure ja Väikse Kambja maad olid vanasti ühendatud ja kuulusid kellegi Camby perekonnale, millest need mõisad ka oma nime on saanud.
16. aastasaja esimesel poolel sai Peter Stackelberg selle mõisa piiskop Johanneselt a. 1580 kuulus see mõisa Georg Stackelbergile, kelle käest ta ära võeti, sest Stackelberg hoidunud rootslaste poole. Rootsi ajal sai aga Georg Stackelbergi lesk, sündinud Wrangele, oma mehelt ära võetud mõisad uuesti tagasi ja selega sai Kambja mõisa jälle Stackelbergide suguvõsale tagasi. Hiljem pärandasid Stackelbergid ka Maidla mõisa. 1773. aastal müüs Georg von Stackelberg Väikse Kambja mõisa oma õemehele, Franz Wilhelm von Rennenkauff'ile. Stackelberg suri lasteta, siis sai ka Suure Kambja mõisa Rennenkauff'idele.
Aastal 1790 müüdi Suure Kambja ja Maidla mõisa Godehard von Knorring'ile. (Enn Sild)
Kuni 1857 aastani kuulus Vana ja Vastse Voore mõisad Vastse-Kuuste mõisnikule ning ühes sellega ka Võnnu kiriku alla. 1857. aastal ostis Voldemar von Knorring senini Vastse-Kuuste mõisa päralt oleva Vana ja Vastse Voore. Samal aastal ostis von Knorring Toda mõisa omaniku päralt oleva Tapa mõisa (Lilienheim). Knorring'id müüsid Suure Kambja. ühes Maidla, Vana ja Vastse Voore'ga. Vana-Prangli omanikule von Lövis of Meinar'ile, kellelt mõisa ka võõrandati ühes juurekuuluva Voore karjamõisaga. Plaanistatud 1920. aastal. (Peeter Timma)
Stackelbergid jaotasid Väikse Kambja mõisa Suurest kambjast ja müüsid ta Rennenkauff'idele. Rennenkauff'id müüsid mõisa a. 1785. Ernst Witte'le, kelle pärijatele jäi mõisa, kuni 1868. aastal Heinrich Gernhard selle mõisa avalikul enampakkumisel 47025 rubla eest ostis. Gerhard'itelt võõrandati mõisa. (Daniel Holzmann)
See mõisa kuulunud vanasti Pühajärve mõisa omanikule von Maydell'ile, millest ?? mõisagi oma nime „Maidla“ on saanud. Poola ajal olnud selle mõisa alla kuuluv maaala pea täiesti tühi, elamuta ja inimeseta. Poola maavalitseja Chodkievitz andnud oma postipoisile Jaruschkale, kes siin postijaama hakanud pidama, sest teed olnud tol ajal läbipääsmatud ja Maidla mõisa asub otse Tartu Võru maantee ääres. (Minna Sadik)
Rootsi ajal algul olnud mõisa täiesti tühjaks jäänud ja Gustav Adolf annud mõisa Bend Niemannile. Mõne aasta pärast andis Gustav Adolf sama mõisa Fromhold Köhlerile. Pärast oli von Koskull Maidla mõisa omanikuks. 1683 aastal pidi mõisa reduktsjooni teel riigile minema, aga Karl XI loal jäeti mõisa von Kasküll'itele eluaegseks tarvitamiseks. Hiljem järgi mõisa Koskull'ide suguvõsale. Carl Gustav von Koskulli sai mõisa ta kasupoeg Otto Magnus von Bock. Kuid Bock'i ajal olnud suur nälg ja katk, mille ohvriks ka Otto Magnus von Bock kõigi oma laste ja naisega langes. Nii et mõisa jäi ilma otsekohese pärijata.
Mõisat pärandada soovisid siis Magnus von Bock'i vend Juhan ja endine mõise mõisaomaniku von Koskull'i ligidane sugulane Kambja mõisnik von Stackelberg. Nad käisid mitu aastad kohut, kuid 1740. a. lõppes kohtu protsess von Bock'i kahjuks ja Suure Kambja omanik von Stackelberg omandas ka Maidla mõisa. Stackelberg'ide käest läks see mõisa müügi teel von Knorring'itele ja von Knorring'ilt Lövis of Menar'ile ühes Kambja mõisaga; viimaselt ka võõrandati. (Enn Sild)
Kuuste mõisa oli juba ordo ajal Zoege'de perekonna käes olnud. Nad kaotanud oma mõisa Poola valitsuse ajal, sest Zoege'de suguvõsa hoidnud rootslaste poole. Nad jätnud mõisa maha ja põgenenud kuhugi Põhja-Eestisse. Kui aga Tartu maakond Rootsi valitsuse alla saanud, siis annud kuninganna Kristina Kuuste mõisa Georg Zoege lesele tagasi. See pärandas mõisa oma väimehele Ascherton'ile. 18. aastasaja algul oli Kuuste mõisa Schlippenbach'ide käes. Aastal 1723 said mõisa Ungern-Sterberg'id, kes ostsid ka Liiva kõrtsi ja selle ligidal oleva, Konsa vesiveski parun Bruiningk'i käest ja ühendasid ta Kuuste mõisaga. Aastal 1789 on Ungern-Sternberg'id ka Kuuste mõisast eraldanud, Vastse-Kuuste nime alll, kust ajast ongi praegu Võnnu kihelkonda kuuluv mõisa oma alguse saanud.
Aastal 1799 müüs parun Ungern-Sternberg Vana-Kuuste mõisa maavalitseja (Laudrat) Reinhold von Liphard'ile, kellelt 1841. aastal ostis August von Sivers. Sivers'ite kätte jäi Vana-Kuuste mõisa kuni riigistamiseni. (Enn Sild)
Vanast ajast on see mõisa „Lude“ nime all tuntud. 15 aastasaja lõpul on Lude mõisa ostnud keegi Tartu mees Heinrich Lauge, millest siis mõisa oma hilisema aja nime on saanudki. Tol ajal olla ka praeguse Haaslava valla Igevere küla maad Lauge mõisale kuulunud. Hiljem oli see mõisa Johan Taube'le kuulunud, kelle poeg Konrad, selle mõisa poole valitsuse ajal oli kaotanud. Kuni riigistamiseni oli Lauge mõisa Vana-Kuuste karjamõisaks. Mil ajal ta Vana-Kuustega ühendati ei ole teada. (Liis Savik)
Ayakar või Aykar'i nimeline mõisa on asunud arvatavasti praeguse Aakaru küla asemel. 15. aastasajal on see mõisa kuulunud rüütel Wessel von Loe'le. Pärast on ta kuulunud Tartu toomkirikule. Hiljem olnud ta veel Aurepide suguvõsa käes, kellelt Poola valitsuse ajal see mõisa käest ära võetud. Poola valitsuse ajal olnud selle maa omanikuks keegi Savatsky ja Jankovsky. Aastal 1600 saanud Josvin Aurep jälle selle mõisa tagasi, kuid mõisa olnud niivõrd ära hävitatud ja rüüstatud, et endine omanik ainult tühjad maad tagasi saanud. On teada kaks Ayakar'i – Suure-Ayakar'i ja Väikse-Ayakar'i. Suure-Ayakar'i, mis juba vanasti Kambja kiriku alla kuulunud, on arvatavasti praeguse Aakaru küla asemel olnud. Kuna Väikse Ayakar'ist on teada et ta vanasti Nõo kihelkonda kuulunud. Kuna teadmata on mil ajal Ayakar Vana-Kuustega ühendati. Arvatavasti on Vana-Kuuste omanikud selle maa omale ostnud ning hiljem talupoegadele välja jaganud. (Jakob Vater)
Umbes 14. aastasajal oli see mõisa von Hazelouwe'de soole kuulunud. Tol ajal kuulunud Haaslava mõisa alla ka praegused Tuigu mõisa maad, pääle selle veel praegused Mõra küla ja kogu Uniküla. Hazelouwe'de kaks venda jaganud omavahel mõisa ära, kus juures teine vend saanud praeguse Uniküla ümbruskonna ja ehitanud sinna mõisa, mis Hilja mõisa nime all tuntud on. 16. aastasajal on kuulunud Haaslava mõisa Duckeri lesele, sündinud Lövenwolde. Venelaste pääletungimisel saanud mõisa bojaar Juschka Jurjev'ile. 17. aastasajal on Haaslava mõisa kuulunud krahv Oxenstiernale. Reduktioni teel pärast riigile läinud. Pärast seda kui vene väed Tartu ära võitsid, andis keiser Peter I oma vägede juhatajale, krahv Boris Petri poja Seheremetjevile vahvuse eest Haaslava mõisa, mis kuni riigistamiseni ta pärijate omaduseks oli. (Liis Savik)
Hilja mõisa on tekkinud Haaslava mõisa jaotamisel 14. aastasajal kahe Hazelouwe' venna vahel. Vene ajal on antud see mõisa krahv Scheremetjevile ja tema pärijatele. (Liis Savik)
Millest see mõisa oma nimetuse on saanud, ei ole teada. Vanasti olevat ta von Dücker'ite omadus olnud; Vene Poola sõja järele olevat kellegi Bronsky'le antud. 17. aastasaja algul restitueeritud Dücker'ite naissoost järeltulejatele. Gustas Adolf annud mõisa von Fersen'itele, kellele Karl XI ka mõisa kinnitanud. 18. aastasaja esimesel veerandil tehtud von Fersen'itele ettepanek, et nad vene riikkondsusesse astuksid, vastasel korral aga peavad nad Usingkaupungi rahus ettenähtud tähtajal mõisa müüma. Selle tagajärjel müünud von Fersen'id mõisa von Remmenkamff'idele, kelle kätte jäi mõisa kuni 18. aastasaja keskpaigani. Pärast seda on mõisa sagedasti läinud käest kätte. Aastast 1855 peale on ta von Staden'ite käes olnud. Kammeri mõisa juure kuulusid Peeda ja Laane karjamõisad, mis praegu kõik riistatud. (Johan Kõiv)
Gustav Adolf andis Kodijärve mõisa Marienburgi sõjalaagris Cornett'ile. Meeslääni õiguse põhjal 1664 aastal laiendati meeslääni õigus Cornetti väimehele, von Brackel'i kohta, kelle soole ta jäi pikemaks ajaks, kuni 1800 aastani. 19. aastasaja esimesel poolel vaheldusid mõisa omanikud. Ta oli von Sivers'ite päralt lühike aeg ja hiljem Tartu Ülikooli professori, Aleksander von Octingeni omandus, kes Kodijärve mõisa 1856 aastal Platon Isidor von Ackermannile ära müüs. Mõisa jäi Ackermannidele, kuni riigistamiseni. (Sild, Enn)
Nii Pangoti mõisa, kui ka Pangoti vald oli riigi mõisa ning vald. Hiljem ühendati Pangoti vald Kodijärve vallaga. Nüüd on aga Pangoti, Kodijärve, Unipiha ja Kammeri vallad, ühendatud kõik üheks Kodujärve vallaks. Pangoti vallas oli palju maata inimesi, kes umbes 30 aastat tagasi mõisalt omale maad palunud. Nii jaotatud see mõisa maata inimeste vahel ära pikaajalise laenuna, mis praegu kõigil eraomanduseks on. (Karl Ehrlich)
Tapu (Lilienheim) on vanasti Vana-Prangli mõisa küljest jaotatud. Umbes aastal 1800 kinkinud von Schoultz Vana-Prangli mõisa tolleaegne omanik n.n. Lielienheimi oma armukesele Sophie Dorothea von Brackel'ile. Kümne aasta pärast müüdi ta parun Üxküll'ile, kellelt ta päranduse teel Kiseritzky'dele läks. Viimaks oli ta veel tolleaegse Tõdu mõisa omaniku von Borg'i omandus, kes ta 1858 aastal Suure Kambja mõisa omanikule von Knorring'ile ära müüs. Aastal 1859 kustutati Lilienheim rüütlimõisate nimekirjast, ning jaotati kaheks taluks: praegused Tapu ja Suuremäe Kambja vallas. Tapu ja Suuremäe olid Kambja mõisa rendi talud kuni Eesti Vabariigi alguseni. Õige vanast olevat need maad, mis vahepeal Lilienheimi mõisale kuulusid, talumaad olnud, mis mõisnik ära võtnud. (Johan Grossberg)
Kõrkküla mõisa kuulunud vanasti kellegi parun Kordküll'ile, kellelt arvatavasti mõisa oma nime on saanud. Kordküll olnud väga ilu armastaja, ta olevat lasknud 2 tiiki kaevata, sinna seadnud kalakasvanduse sisse, tiigi asemed on praegu veel hästi tunda; teine on veel praegu niivõrd sügav, et mineval aastal 10 aastane poisike sisse ära uppus.
Hiljem langes mõisa Vana Kuuste mõisa omanikkude kätte, kes teda välja rendituna pidasid kuni eesti aegse riigistamiseni. (Karl Ehrlich)
Reola mõisa on Kambja mõisast eraldatud osa. Piiskop Johannes annud selle mõisa Stackelberg'idele. Stackelberg'id aga von Zenge'dele 16. aastasaja keskpaiku, kes sõja ajal oma mõisa kaotasid. Poola valitsuse ajal olevat Reola mõisa Tartu Maarja kirikule kuulunud. Kuivõrd see tõenäoline, ei ole teada. Gustav Adolf andis Reola mõisa ühes Päkste ja Uchti küladega (viimane arvatavasti endise Uhtke mõisa asemel) Becker'itele. Ostuteel läheb mõisa von Ulrich'itele. 17. aastasajal müüdi Päkste küla Kriimanni mõisa omanikule ja Väike-Reola küla, mis varemini Reola mõisale kuulunud, vahepääl aga Kambja alla läinud, ostetakse a. 1680 jälle tagasi. Reduktsijoon jättis mõisa Ulrich'itele. Aastal 1764 müüvad Ulrich'id mõisa parun Schoulz'ile, kelle käes tol ajal ka Vana-Prangli mõisa oli. Schoulz'ide käes oli mõisa kuni 1835. aastani. Selle järele vaheldusid omanikud: krahv Conerik, von Stael, Holstein ja teised. Mõisa võõrandati von Kraus'edelt. (Enn Sild)
Vana-Prangli mõisa oli 16. aastasajal kuulunud Wrangell'i perekonnale, millest arvatavasti mõisa oma nime on saanud. Poola ajal on Prangli mõisa ühendatud Ottepääga ja kuulus Ottepää kihelkonda. Gustav Adolf annab ta kantsler Oxenstiernale. Pärast seda on Vana-Prangli mõisa jälle Ottepää omanikude von Wrangell'ite omandus. Veel teist korda langeb mõisa riigile. Aastal 1725 andis Katarina I Vana-Prangli ja Hellenurme mõisad krahv Dücker'ile, kes olid von Wrangell'ite sugulased. Dücker'itelt ostab parun Bruiningk Prangli mõisa ja müüb 1776al aastal Liiva kõrtsi ja Konsa vesiveski Vana-Kuuste mõisa omanikule. 18. aastasaja lõpul 19. aastasaja algul oli ta von Scholz'ide käes, kes 1829. aastal Vana-Prangli mõisast Uue-Reola mõisa lahutasid, (Neu Revold). Sel ajal asutati siis Uue-Reola mõisa, mis praegu Maaritsa mõisa nime all tuntud on ja Evald Buk'i omanduseks kuulub. Pärast von Schoulz'i vaheldusid 19. aastasaja jooksul õige mitmed omanikud: krahv Caucrin, von Cavel, krahv Manteuffel ja von Anrep. Viimaselt ostis von Lövis of Menar, kes Vana-Kuuste mõisa käest Konse vesiveski ning Voore mõisa tagasi ostis. Lövis of Menar ostis ka Suure-Kambja mõisa ühes Maidla mõisaga von Kuorring'itelt nii et ta omanduseks oli Vana-Prangli m. ühes Äksi karjamõisaga, Voore mõisa, Konsa veski, Suure-Kambja ning Maidla mõisa, mis kõik võõrandati, jättes Lövis of Menar'ile Konsa veski, mille ta käesoleva aasta detsembri kuu algul (1928) talupidajale Juhan Liuhkale ära müüs. (Peeter Steinbach)
See on ka Vana-Prangli mõisa küljest eraldatud osa, oli 1836. aastast von Staden'ite päralt kuni riigistamiseni. (Johan Kõiv)
Keiser Paul I kinkis selle riigile jäänud Prangli mõisa osa 1799. aastal von Grader'ile. See müüs ta 19. aastasaja algul von Franksteinile. Viimane müüs ta Carl Gotthard Jakobsen'ile ja see jälle Carl Bresinsky'le, kellelt mõisa läks Wegmer'ile, kes ta edasi müüs 1868 Carl von Mikwitz'ale. 1869. aastal oli ta von Maydell'i omandus. Viimased saksa rahvusest omanik oli von Octingen, kes mõisa 1918. aastal eestlastele ära müüs. Praegu on see mõisa riigistatud. (Peeter Fuks)
Oli ordo ajal von Fölkersann'ide soo käes. Rootsi aja algul oli see mõisa kellegi Krüdener'i omandus, kust arvatavasti mõisa ka omale nime pärinud. Krüdener olevat poolakate poolt tapetud. Hiljem annab Gustav Adolf ta Narrköpingi õiguse põhjal Gardian'idele. On aga tagasi riigi kätte langenud ja Karl XI annab mõisa von Schoulzidele, kelle suguvõsale ta jääb kuni 1840 aastani. Nimetatud aastal ostab Krüüdneri mõisa parun Maydell'i, kellele jääb ta kuni riigistamiseni. (Peeter Fuks)
Veski mõisa (Mühlenhof), ümbruskonnas Oriku mõisa nime all tuntud on 1794. aastal Vana-Prangli mõisa küljest eraldatud. 19. aastasaja esimesel poolel läheb mõisa müügi teel ühelt omanikult teise kätte kuni 1858. aastal von Andreae ta ära ostab. Veski mõisa oli kuni riigistamiseni Andreae käes. (Peeter Fuks)
Kõige vanemad kiriku kirjad ja raamatud on Põhja sõja ajal hävinenud. Õpetaja Erich Timmermann olevat tol ajal kõige kiriku raamatute ja varandusega Rootsimaale põgenenud.
Õpetaja Albert Sutori ametisse astumisega algavad Kambja kiriku raamatud, see on 1719. aastaga. Arhiiv on kannatada saanud enamlaste valitsuse ajal, kus hulk raamatuid ja pabereid hävitati. Vanema aja tähtsamad kirjad ja raamatud on saadetud Tartu Eesti rahva muuseumi arhiiv raamatukogule. Selle tõttu ei ole praegune Kambja kiriku arhiiv enam täielik.
Üldiselt Kambja kiriku arhiiv hääs korras.
Kambja kiriku kroonika algab 1719 aastaga ja lõpeb 1927 aastaga, õpetaja Edenbergi lahkumisega.
Pääle harilikkude kirikuraamatute, perekonna kirjade ja ametliku registreerimise on Kambja kiriku raamatud ja ametlik kirjavahetus järgmiselt jaotatud:
1. Kaartid.
2. Mission.
3. Diakonat.
4. Liivimaa Sünodi protokollid.
5. Kirikupäevade materjaal.
6. Kirikupäevade otsused.
7. Kiriku konvendi protokollid.
8. Kooli konvendi protokollid.
9. Kiriku revideerimise protokollid.
10. Koolide kohta teated.
11. Vene õigeusu kirik.
Viimases on ka õpetaja Hasselblatti ja vene õigeusu preestrite kirjavahetus, millest selgub õpetaja terav vahekord preester Kusooskiga. Suurem hulk kirju sisaldab kaebtusi õpetaja pääle, et see kooliõpetajatel ja emadel lubab segaabielu paaride lapsi lutheruse usku ristida, või jälle võtab veneusulisi oma juure leeri. Ühes kirjas kaebab preester jälle, et laulatades segapaari, kus peigmees veneusku ja pruut lutheruse usku ja kus seaduse järele nii peigmees kui pruut pidid oma nime alla kirjutama või oma käega kolm risti tõmbama; tõrkus pruut seda tegema. Ta palub õpetajat neid noomida, et nad seda vastupanemata teeksid.
Preester Johann Lebedev püüdis väliselt õpetaja Hasselblattiga hääd vahekorda hoida, kuna õpetaja Lebedevi silma otsas ei sallinud. Äksist lahkudes saadab Lebedev Hasselblatile veel sõbraliku kirja millest siin ära kiri:
Armulik oppetaja härra.
Se om jubba viimne minnu nimmelt kirja Teile. Kats aasta meie ellasime Teiega rahhun ja riidlematta. Nüid ma lähhan siist ärrä meie vallitsuse tahtmise perrä. Siis pallun ma Teid ärgo saago Teil minu eest kurja mõtlemine. Selle kirja perrä kumba ma sadan nüid Teile ma usun et kostust ma saan veel. Kui võimalik Teil om siss saatke vastust tulleva pühhapäival. Kui ei saa, saatke ehk pärrast.
Jummalaga ja terves jäige
Preester J. Lebedev.
Äksis 25. okt. 1849.
Huvitav on ka järgmine kiri, millest siin ärakiri.
Aus oppetaja Herra!
Teie teate, et Vana Prangli pea kohtumehe Piitri Erlich'i poja Juhani naene sel aastal, on sündinud, tüttart last isse ärra ristnud. Se tõest on Vene rigi ja üleültse koggudus sest seädud kerriko vasto. Selle ülle kül saab Suure Kohtule teäduist andud ja nõudud sama, kes nüid annab lubba tolle naesele omad lapsid ristida. Selle naesele ülleastumine jubba teggi suurt mässamist. Aus opetaja. Mina ei tahha ei armasta ka kohtule käia. Ülle nimetatud Juhani naene on Teie vaimulik laps. Selle pärast, ene kui tema ülleastumise ülle saab Sure kohtulle teadmist andud allandlikult pallun ma Teid, võtke tedda maenitsemise peäle et eamellelikult tooks last salvitamisse peäle ja praego andke, olge nii eaks minule teadmist, kas Teie lubbate tedda maenitseda ja kas tema laps Teie kerriku ristimisse ramatusse sisse on ülles tähendatud.
Teie kaas Wend
Prangli õigeusu preester
J. Kunovski
21. märts 1864 aasta.
Kuni 1847 aastani kuulusid Kambja kihelkonna veneusulised Tartu Vana Greeka vene õigeusu kiriku alla ja kõik teated ja raamatud tolle aja veneusuliste kohta on Tartus vene kiriku arhiivis.
1847-1876 aastani on kiriku raamatud hävinenud. Preester Johan Kedrov on 1876 muretsenud uued raamatud kirikule; sellest ajast pääle seisavad raamatud ja kirjad praegu kiriku arhiivis.
Arhiiv üldiselt korras.
Kiriku kroonika on järele kirjutatud ning ei vääri tähelepanu.
1876 aastast pääle leiduvad kõik kiriku raamatud arhiivis.
Kambja valla arhiiv korraldamata. Valla raamatud ja kogukonna kohtu protokollid 1866 aastast pääle. Ka Vana-Prangli valla kogukonna kohus on olnud Suure Kambja vallamajas, selle tõttu arhiivis ka Vana-Prangli valla kohtu protokollid. 1892 aastal ühendati praeguseks Kambja vallaks endine Suure Kambja, Uue Kambja ja Raanitsa kogukonnast. Ühendamisel toodi ka nende valdade raamatud Kambja valla arhiivi. Enamlaste ajal arhiivist hulk raamatuid hävitatud.
Kodijärve valla arhiiv korraldamata. 1892 aastal ühendati praegune Kodijärve vald endise Kodijärve, Kammeri ja Unipiha kogukonnast, kust ka arhiivid Kodijärve vallamaija üle toodi.
Krüüdneri valla arhiiv seisab täiesti korraldamata. Vanemad raamatud on enamasti lakas kastides ja muidu nurgas segi paisatud. Kuna teine osa küll valla kappides segipaisatuna seisavad.
1892 aastal ühendati praegune Krüüdneri vald endiseset Krüüdneri ja Väike Prangli kogukonnast. 1916 aastal ühendati Krüüdneri vallaga veel endine Vana-Prangli ja Veski vald, kus valla arhiivid ka Krüüdneri vallamaija toodi. Praegu seisavad kõik valla raamatud ja paberid sarnases seisukorras, et võimatu on säält midagi olulisemat välja otsida,või mingisugusesse järjekorda seada. Arhiiv enamlise valitsuse ajal kõvasti kannatada saanud; hulk pabereid põletatud.
Arhiiv korraldamata. Enamlaste ajal hulk raamatuid hävitatud.
Massilisi sisse- ja väljarändamisi Kambja kihelkonnas ei ole olnud. Sisserännakud on vaid üksikud perekonnad, nagu Patakov'ide perekond Krüüdneri valda Patase tallu Venemaalt sisserännanud on. Ka teisi vene perekonde teatakse siia sisserännanud olevat, kuid on siin ümber rahvustunud. Regon karjamõisas elas ka Rootsimaalt sisserännanud Matsen'ite perekond. (Davet Timmusk)
Suurema arvulisi väljarändamisi ei ole olnud. Aeg ajalt on üksikud elanikud, ka mõned suuremad perekonnad Venemaale väljarännanud. Hilisemal ajal oli viisiks vallaliste meeste Venemaale rändamine. Suuremalt jaolt läksid taluperemeeste pojad, kes vähe kooli haridust olid saanud, et Venemaal mõisa valitsejaks hakkata. Ka talu sulaseid läks Venemaale paremaid äraelamisvõimalusi otsima. Vähased pöörasid kodumaale tagasi, suurem hulk kiitis oma põlve ja säälset elu, kas mõne metsa ametnikkuna või mõisa valitsejana ja meelitas omale jõule tuttavaid ja sõpru. Üksikud tulid ka petununa tagasi ja hakkasid siia põllutööle. Kolsaar Saanne oli ütelnud Venemaalt tagasi tulles, et ennem teen siin hommigust õhtuni rasket tööd ja olen õnnelikum, kui Venemaa urgastes, kepp käes, härrasmehena ümber hulgun. (Johan Rister)
Üksikud perekonnad, harilikult vaesed maata inimesed, kellel siin äraelamine raskeks muutus, läksid Venemaale teadmisega, et sääl palju tühja maad on ja et säält tasuta igaüks saab teda niipalju, kui soovib. Oli üksikuid väljarändamisi Samaarasse, Vologdasse, Pihkva kubermangu, Siberisse ja ka mujale. Mõned rentisid omale sääl maa veerekese ja hakkasid seda harima, teised võtsid omale metsavahi või mõne teise vastava oma teadmistele koha. Üldiselt olid neil rahuldavad äraelamisvõimalused. Mõned läksid isegi jõukaks meheks. 20 aastat tagasi rändas Krüüdneri vallast 6-8 perekonda Moskva ümbruskonda. (Mihkel Tietz)
Suur on Kambja kihelkonnas sisserännanud n.n. mulkide arv. Nad on siia tulnud talude ostu ajal ja ostnud omale talud ning asunud siia elama. Umbes ¼ kõigist Kambja kihelkonna taluperemeestest on Viljandi või Pärnu maalt siia sisse rännanud ja nende järeltulijad peavad praegu siin talusid. Suurem osa on tulnud Hallistest ning on asunud endiste Vana-Prangli ja Kambja valda elama: nagu Timma'de ja Lentso'de perekonnad, kuid ka Karksist, Tarvastust ja mujalt on üksikud siia asunud. Kõik hoolsamad, ärksamad ja julgemad popsid ning saunamehed, kellel sääl mõni rubla raha oli korjatud, tulid siia ja ostsid talud. (Liis Savik)
Vanematest sõdadest, millest rahva seas veel üht teist kuulda, on Rootsi sõda. Et see ümbruskond sõja tallermaaks on olnud, seda näitab juba suur hulk arvatavaid sõjaaegseid matuse ning lahingu kohti. Suuremad lahingud peetud: Tatra mäel (Kiipsaru mägi), Liiva kõrtsi ümbruskonnas ja Küti karjamõisa ligidal, kus veel praegu Rootsi sõja aegsed patarei asemed näha olevat. (Liis Karles)
Rootsi soldatit olnud vähem kui venelasi, neid tapetud siin palju maha. Üks hulk ratsanikke põgenenud ning olevat suurt jänu tunnud. Küsinud siis ühelt taadilt juua. Taat juhatanud kaevule, aga sellest veest ei ole meestelegi keele kasta saanud, ammu veel hobustele joogiks. Taat juhatanud siis ratsanikud järvele ja rootsi ratsamehed ning hobused joonud säälsamas järve tühjaks, sellest ajast saanud järv Januk järve nime. (Leena Kusnets)
Häda olnud sõja ajal suur, ei olnud enam loomadel ega enestel midagi hamba alla panna. Sõjast ei ole enam muud üle jäänud kui tühi maa; kõik olnud põletatud ja rüüstatud ning maa tasa tehtud. Ellu jäänud ainult üksikud vanad inimesed ja mõned naised lastega, kes ennast kuhugi koopasse said põgeneda ühes tarvilise moona tagavaraga. Harilikult võtnud külm ja nälg ka koobastesse põgenenud. Üks mees peitnud oma naise ühes 7e pojaga sõja eest koopasse, pannud oma viimased toidutagavarad ka neile. Ise aga pannud vabatahtlikult Rootsi sinise varustuse selga ja läinud venelaste vastu sõtta. Jumalaga jättes naise ja lastega ütelnud ise: „Mu kuningas, sii võitu piäp saama ja venekäse piäp maha lüümä.“ Kuid kui rootslased põgenema sunniti ja maa tagasi võitmiseks enam lootusi ei olnud, siis tulnud see mees tagasi, et veel kord oma naist ja lapsi näha ja siis surra. Kuid ta kurvastus olnud nii suur kui ta oma talu täiesti hävitatuna leidnud ning ühtegi looma ega inimese hinge ümbruses ei ole leidnud. Ta läinud siis otsinud koopa metsas üles kus ta naine ja lapsed aasta eest sõja pakku pannud. Koopa avades leidnud ta säält 8 surnukeha üksühel otsas, kes sinna nälga või mõnda katku haiguste surnud. Mees ei ole seda üle jõudnud elada, võtnud sõjast kaasatoodud mõõga ja tapnud ennast samasse koopasse. (Mari Luik)
Sõjamehed olnud väga toored ja hoolimatud. Nad tulnud tallu, võtnud söögi kraami, nii palju kui olnud, ka mõned viletsad riidenärud, kui enam midagi võtta ei olnud, siis pandud hoonetelegi tuli otsa. Olnud palju juhuseid, kus emade juures olekul ja nähed, võetud hällist väike laps, tapetud ära ning pistetud täägi otsa. Nii väiksed lapsed tääkide otsas mindud külast välja. (Mihkel Fietz)
Sõjamehi püütud igal pool; kiriku ukse ees, tähtsamatel tee harudel ja isegi talust tallu käidud. Kui leitud vähegi noorem ja tublem mees, pandud Rootsi sinine kuub selga ja saadetud sõtta. (Peeter Steinbach)
Kambjas Tatra mäe kohal olnud suurem lahing, pea kõik rootslased saanud siin surma. Surnukehad seisnud rõugus. Pärast lahingut tulnud suur vihmasadu, mis Tatra mäelt punast vett, nagu verd alla uhtnud. Selle lahingu mälestusena, olevat veel kaua pärast sõda, punast vett sellelt mäelt kevadel ja suurte sadude ajal alla voolanud. See olevat suure verevalamise tundemärk. (Leena Kusnets)
Võru pool, Kanepi kihelkonnas olnud venelaste ja rootslaste vahel suur lahing. Siin saanud kõik rootslased surma, üks rootsi ohvitser pääsenud aga eluga põgenema. Teda ajanud vene ratsamehed taga ja haavanud teda teisest jalast. Sellest hoolimata saanud ta metsa ennast ära peita nii et venelased teda ei ole märganud. Jumal ise olnud tema poolt ja teinud ta nägematuks, nii et vene ratsanikud temast otse üle ratsutanud, teda märkamata. Kui suur hädaoht mööda siis tulnud see ohvitser metsa mööda praegusesse Põdra Rootsi tallu, et oma haava siduda ja keha kinnitada. Siin olnud perenaine üksi kodus, sest peremees olevat sõjas ära tapetud ja ka teised taluinimesed surma saanud. Ohvitser palunud naist oma haava siduda ja teda tagaajajate venelaste eest varjata. Perenaine mähkinud ilusti haava kinni ja varjanud teda 3 päeva ahjus ja leivamõhes. Haavatud jalale toonud perenaine metsast vaiku ja jalg paranenud jõudsasti. Et aga see rootsi ohvitser tugev, ilus noor mees olnud hakkanud perenaine teda armastama ja kui jalg niivõrd paranenud, et ta jälle edasi võinud minna, hakkanud perenaine nutma ja palunud tal igavesti sinna jääda. Rootslasel ei ole midagi tolle vastu olnud, ainult tunnud hirmu tagaajajate eest. Perenaine aga annud hääd nõu. Ta toonud kummipäält oma endise mehe vanad riided alla ja käskinud neisse ümber riietuda, et keegi temas enam endist rootsi ohvitseri ei näeks, vaid teda harilikuks talupojaks peaks. Ohvitseri munder aga põletatud ahjus ära. Nii jäänudki tu rootslane sinna tallu elama ja alles pärast sõda tulnud see saladus päevavalgele. Praegu Põdra talus elavad Roots'id olevatki nende järeltulijad. Et see lugu pärast rahva seas laiali läinud, sellepärast pandudki nimede panemise ajal Roots nimeks, et tuletaks rootsi rahvuseest esiisa meele. (Leena Kusnets)
Rootsi sõjast on rahva seas ka väike vemmal värss tuntud, kas on ta hilisema aja sünnitus või on ta kaasaegsete suust siiski kandunud ei ole teada:
„Kui Ruuts siss Liivalt putket teie,
Viil Kuuste kottal vasta leie,
Tan maha jäie tühi väli
Es hauge enämp ütski peni.
Kõik mis tan toona elli rootse
Nink oma kõttu tüüga täitse
Nüüt kraavin mädäsi, kui raipe.“ (Leena Kusnets)
Kui rootslased Liiva kõrtsi juurest taganema pidanud, matnud üks rootsi kindral mitu tonni rootsi kulda Voore koolimaja ja Liiva kõrtsi vahelise künka sisse, Võru-Tartu maantee ääres. Märgiks pannud ta sinna ühe männi kasvama, mis veel hilisemal ajal sääl kasvanud ja Rootsi sõjaaegne männike ümbruskonnas tuttav oli. Juba aastaid on vanadusest mänd kõdunenud ja tuul ta ära murdnud. Kulda on kaevatud ja otsitud, kuid ei ole leitud. (Miina Ehrlich)
Juba viimased rootsi valitsuse aastad olnud rasked. Sest vili ikaldanud mitu aastad järgimööda. Olnud väga vihmane ja külm suvi, nii et tõu vili ei jõudnud valmida ja külm võttis ta ära. Rukkeid võinud alles septembri kuul kokku panna. Teisel aastal jäänud seemne puudusel taliviljad külvamata, mis järgmisel aastal nälga suurendas. Ikaldusaastatele järgnes sõda, nälg, katk, mis rahvast armutult maha murdnud. (Enn Sild)
Ei olnud enam enesel ega loomadel midagi süüa, kariloomad ei näinud kevadet kõik lõppid maha. Ühed võttis nälg, teised külgehakkavad haigused. Inimesed jäid nõrgaks ja surid teedele ja põldudele ning metsadesse. Surnuid olnud niipalju et õpetaja enam surnuaiale neid matta ei ole jõudnud. Kaevatud auk maa sisse aetud hunikus surnud sisse ning visatud mõni labida täis mulda pääle. Kraavis vedelenud lõpnud kassid, koerad ja teised loomad matmata, mis haisesid ja mädanesid ning sellega haigusi veel suurendasid. Ka inimesi jäänud küllalt matmata, need närinud koerad ja nokkinud linnud. (Johan Kister)
Põhja sõjale järgneva katku ja nälja ajal olevat isegi inimese liha söödud, arvamata koerad ja kassid. (Mari Luik)
Katku ajal olevat õpetaja ära põgenenud, nii et tollel raskel ajal Kambja kogudus ka jumala sõnast tröösti ei saanud. Kõik maa jäänud nii paljaks, et siin ei haukunud koer ega laulnud kukk. (Leena Kurnets)
Aastal 1726 oli suur ikaldusaasta olnud, vilja saanud nii väha, et vaevalt seemneks saanud. Põhku ja heinu saadud nii väha, et lehmad näljaga sammalt ja kuuseoksi söönud. Söödud naadi suppi ja hagana leiba saanud ainult pühapäiviti. Rahvas käinud tolleaegse õpetaja, Albert Sutori juures abi palumas, aga ka tol ei olnud midagi anda, sest kirik oli tol ajal vaene. Õpetaja trööstinud rahvast jumala sõnaga, käskinud koju minna, kannatada ja Jumalat paluda, sest Jumal karistavat rahvast nende oma pattude pärast. Olgu rahvas sõnakuulelik ja jumala kartlik, käigu kirikus ja palugu Jumalat, toogu õpetajale, mis õpetaja kohus ja mõisnikule, mis nende kohus, siis andvat ka Jumal patud andeks ja õnnistab rahvast viljaga. (Leena Kusnets)
Aastal 1730 olnud nii kange põud, et kõik õhk tolmuga täidetud ja päikene nagu suur veripunane kera taeva küljes näha olnud. Kõik ilm olnud kõrvenud suitsu haisu täis, otsekui oleksid kõik metsad põlenud. Viljast saanud ainult rukkeid, kuna tõuviljast täiesti ilma jäädud. Kaer ega kesv ei ole jõudnud kange kuiva ja palavuse käes isegi pääd välja ajada. Olnud suur loomatoidu puudus. (Johan Kister)
1840tes aastates olid ikaldus aastad. Jüripäevast kuni Mihklipäevani sadas vahetpidamata vihma. Kartulid ei saanud üleski tulla, mädanesid pori sisse ära. Oder tuli üles, läks kollaseks ja kadus nii et paljas maa järele jäi. Madalamad põllud seisid vee all, nii et säält midagi koristada ei olnud; ka kõrgemates kohtades ei saanud vili valmis vaid varajane külm võttis ta ära. Tuli suur nii inimese kui ka looma toidu puudus. Senini tarvitatud hagana leib muutus veelgi haganasemaks, pandi rukidele haganaid juure, et leiba jätkuks. Kuid siiski oli suur puudus hagana leivast. Leiva korvuliseks võeti naadi suppi ja heina jooki. Loomad olid nii näljased, et sõid suure isuga vanu mädanenud katuse õlgi. Ka järgmisel aastal ei paranenud seisukord; seemnevilja puudusel jäid paljudes kohtades vili maha tegemata, päälegi juhtus aasta ka halb, nii et mis külvatud oli ei kasvanud. Nälg ja puudus muutus ikka suuremaks. (Mihkel Tietz)
Naate korjatud põllult suure hoolega, et nendest suppi keeta. Kuid oma põldudel oli neid väha, minu ema läinud siis mõisa põllule (Vana-Kuuste) naate korjama. Sääl tulnud aga hopmann; võtnud naadid põllest ja trampinud jalgadega puruks ning viinud korjaja mõisa, kus talle 15 vitsa hoopi antud ja siis koju saadetud. (Johan Kõiv)
1872. aastal oli ikaldus aasta. Kange palavus ja põud oli, nii et vili ei jõudnud kuidagi üleski tulla. Kesvi ei saanud sugugi, kaeru said mõned, kuid siiski väga vähe. Ruki teradele pandi haganaid rohkem sekka, et leiba jätkuks. Kartuli päälised olid nii väikesed, kui palukvarred ja needki kuivasid juba Jaanipäeva ajal ära. Teenijaid sai söögi eest, kuid ka söögi eest ei tahetud pidada, sest ei olnud omalgi midagi süüa. Loomi hävitati viimase võimaluseni, jäeti ainult nii palju, et ise oma perega aasta läbi sai. Lehmadele söödeti vanu õlg katuseid. (Liis Savik)
1870tes aastates oli 2 igaldus aastat järgimööda. Esimesel aastal oli kange põud. Oder ei jõudnud päädki välja ajada, mõnes kohas sai vähekese niita ja pandi sarda. Ainult hommiku vara ja õhtu hilja sai heina kuhja teha. Rukkis pudenes kõrre otsa ära. Järgmine aasta oli vihmane ja vilja saaks oli veel väiksem kui eelmisel aastal. Alalised ja rasked vihmasajud uhtsid mäe kallakud viljast päris tühjaks, tasasel pinnal seisis jälle vesi pääl. Vakast mahapantutest kartultest sai vaevalt viis toopi sügisel tagasi ja needki olid just kui marjad. Rahval oli häda suur ja nälga tundsid ka paljud. Magatsi aidad olid tühjad. Valla vaesei kogus palju, kõik tulid vallavanema Torniuse juure abi paluma. See sünnitas neid siis ühte ja teiste talu saina ja korjas jõukamatelt peremeestelt neile toidukraami. Karjased teenisid kõhutäie eest ja olid tänulikud, kui koha said. Katsuti oma perega läbi ajada, sest võerastele ei jõutud süüa anda, ammu veel palka maksta. (Liis Karles)
1970tes aastates oli ühel kuumal suvel kõhutõbi tublisti laiali lagunenud. N.n. kolera vanker käis maal ringi ja talude kaupa viidi inimesi linna. Väga palju tuli surmajuhuseid ette, mõned perekonnad jäid lastetuiks, kus enne 6-8 last oli. Kellel vähagi midagi viga oli ja kui siis teine teatas, et ta on koleras, siis tuli vanker kohe järele ja viis ära. Rahvas oli suures hirmus, ei kardetud niivõrd seda haigust, kuivõrd seda n.n. „kolera vankrit“ ja linna viimist. Linnas pandud haiged luba kastidesse. Veel kaua pärast seda hirmutati väikseid lapsi „kolera vankriga“. (Jakob Puidak)
1914. aastal oli väga põud suvi. Ilm oli nagu suitsune. Tuli ette palju metsade põlemisi. Õhtupoolikul kadus päike nagu auru või suitsu sisse nii et ta nagu kuu välja nägi. Odra põld ikaldas, kuid muidu sai vilja küllalt, eriti hää oli rukkide saak. (Leena Matt)
1840-1830 aastate vahel oli hallatõbi väga tuntud. Pea igas talus oli haigeid. Oli üks hirmus tõbi, inimene paistis tervena, tegi tööd ja liikus, kuid häkki tuli kange külmavärin pääle, raputas ja tuusteldas sind umbes veerand tundi siis jäi jälle ära. Sarnane haigus kurnas inimesi ja viis tihti isegi hauda. Hallatõbe peeti nagu inimeseks, kes teatud ajal inimesele selga tuli ja seda raputas ja väristas. Sellepärast põgeneti n.n. hallatõve eest ära aita, haganikku ja mujale. Kuid häll tulnud jälle järele ja raputanud. Minu ema põgenes halla eest aita, kuid hall tulnud lävele ja hõiganud: „Memm, tule anna latsele nissa“, nagu ta siis pää üles tõstnud nii olnud kohe hall seljas. Hallatõvest pääsemiseks oli järgmine abinõu. Pidi peitma mõlemate meeste püksisäärte sisse kivid. Need kividega püksid pidi haige võtma õlale ja minema kaugele metsa; sääl pidi ta kuhugi põõsa varju heitma ja ei tohtinud ühestki kutsumisest ega mürast välja teha. Minu ema käis ka metsas püksid kividega üle õla. Kuid niipea kui ta saanud kadaka põõsa alla maha heita ja silma kinni katta, nii kuulnud hobuse kapjade kobinad ja kuulnud nagu tahaks hobune talle selga jooksta. Tõstnud siis pää üles, et vaadata ja juba olnudki hall seljas ja raputanud. (Miina Ehrlich)
Rootsi kuningas käinud ise siinsete eesti talupoegade olukorda ja elu järele vaatamas, et siis õiglaselt käekäigu parandamiseks korraldusi teha. Et kuningas mõisnikkude juttu ei ole uskunud, kes oma kasusid silmas pidades, talupoegade seisukorra rahuldavaks pidanud, sõitnud ta kuus hobust tõlla ees, teopoisid tulnud vastu. Kuningas lasknud hobused kinni pidada ja nõudnud ise teopoiste käest järele, kui palju nad tööd peavad tegema ja kuidas nendega mõisas ümber käiakse. Kuningas ajanud nendega väga lahkelt juttu ja edasi sõites annud igale nendest rootsi raha. Varsti pärast seda olevat kuningas nende põlve kergendanud. Kes see kuningas oli ja kus ta sõitis ei ole teada, räägitakse ainult Rootsi kuningast. Veel tunnevad mõned vanad inimesed ringmängu refrääni: „Oles mul ka sääntse vankri, nigu Rootsi kuningal, ma viis teid ka sinna maale, kos te näessi soldatit.“ (Leena Kusnets)
Umbes 40 aastat tagasi sõitnud Tartu-Võru maanteed kindralkuberner. Ratsanik sõitnud tükk maad ees, kasknud teeäärsetel töölistel töö seisma jätta, tee äärde tulla ja müts pääst maha võtta. Isegi taludest tulnud inimesed tee äärde vaatama kindral kuberneri. (Johan Kõiv)
Krahv Scheremetjev käinud oma mõisaid: Haaslava ja Hilja mõisat vaatamas. Mõisatele ei ole Scheremetjev juure läinud, vaid vaadanud kuskilt kõrgelt mäelt pikasilma abil ning ütelnud: „Need sääl pidavat mu mõisad olema.“ Kust aga Scheremetjev läbi sõitnud, sääl pidanud juba 8 versta kaugusel töö seisma. Rahvas käsutatud tee äärde ja lastud mütsid maha võtta. Üks vanamees pannud aga hoolega oma kesva lapikest kokku ja ei ole märganudki möödasõitjaid. Ratsanik kihutanud ta juure ja löönud säälsamas tal mõõgaga pää otsast ära. (Leena Matt)
Vanadest õpetajatest lugupidamisega mälestatakse Andreas Virginius't (1660-1701), kelle isa Adrian Virginius Tartu Ülikooli professor ja rektor oli. Hiljem oli Adrian Virginius Nõo kirikuõpetajaks, sääl on sündinud ka Andreas Virginius. Andreas Virginiust, kui õpetajat, tuntakse eeskujulikuna, ta oli ka vaeste rõhutute talupoegade eest seisnud, neile keeleõppimisega Jumala sõna püüdnud arusaadavaks teha. Ta olnud esimene õpetaja Kambjas kelle keelest talurahvas aru hakkanud saama. Ta käinud ise taluinimestega juttu ajamas, kirjutanud tundmatud sõnad üles ja püüdnud selle järele keelt õppida ja eesti keeles jutlusi kirjutada. (Eduard Kont)
Virginius nurisenud, et rahvast vähe kirikus käib, ka niisuguseid olla, kes üldse kirikus ei käi, kellede jaoks ta kiriku katsujatelt luba palunud neid karistada. Pihti jumala teenistust peetud tema ajal laupäeval. Aga talupojad kaebanud et neid laupäeva õhtul poole ööni mõisas töö juures kinni peetavat ja sellepärast ei saavat nad kirikusse tulla. Pühapäeva õhtul sunnitavat neid jälle tööle minema. Õpetaja nurisenud veel, et lapsed kaua ristimata peetakse, mõnikord üle 8 päeva. Juba Virginiuse ajal olnud kaks talupojast kiriku vöörmündrit: Labi Jaak ja Tõõraste Hans. (Kiriku arhiivist leitud andmeil.)
Andreas Virginius on lutheruse väikse katekismuse eest keelde tõlkinud ja õpetanud selle järele koguduse noortsugu. Ta kutsunud pühapäeviti noortrahvast oma poole lugenud neile katekismusest ette ja õpetanud neid lugema. (Leena Matt)
Järgmisest Kambja koguduse õpetajast, Erich Timmermann'ist on niipalju teada, et ta Põhja sõja ja katku ning nälja ajal oma koguduse maha jätnud, kõik kiriku raamatud ja varanduse kaasa võtnud ja ära Rootsi maale põgenenud. (Eduard Kont)
Albert Sutor, kes Pommeri maalt Kambjasse 1719. aastal tulnud, on siin 1758 aastal surnud on siia ka maetud. Alguses ei ole ta sugugi rahva keelt tunnud, nii et tõlgu läbi jutlust peetud. Rahvale läinud see nii igavaks, et ei ole keegi tahtnud kirikusse minna; sunnitud minema, siis tulnud asjaolu ilmsiks et suurem jagu kiriku rahvast kõvasti maganud. Pärast õppinud õpetaja talurahva keele niivõrd ära, et päris selgesti võinud rahvast õpetada. (Johan Sägi)
Sutori ajal ei ole Kambja kiriku juures veel karistamist pinki olnud. Kiriku katsujad küsinuvad õpetajalt: „Kas karistamise pink valmis?“ Kui vastatud, et ei ole, kästud teha kolme astmega. Küsitud veel: „Kas kiriku tulp kaelaraudadega ja jalapakkudega on muretsetud?“ Ja kui jälle vastatud, et ei ole, siis kästud kiriku kulul kohe teha, nagu mujal pool olevat. (Liis Savik)
Johann Frost'i ajal (1760-1772) olnud Kambja koguduses väga hää kord. Talupojad olnud väga oma õpetajaga rahul. Frost palunud mõisnikkudelt luba, et nad talupojad laupäeviti varem õhtule laseks, et nad võiks kristlikus vaimus ja sõnas kasvada. Mõisnikud lubanud neid lasta ka laupäiviti varemini töölt vabaks, kui ainult tööga kiiret ei ole. (Johan Sägi)
Koolide ja hariduse eest kannud õpetaja Frost suurt hoolt. Ta ei ole pääkooli lapsi võtnud, kes kodus või koolis ei olnud 5 päätükki pähe õppinud, sest tol korral olnud seadus niisugune. Kui õpetaja sellest seadusest üle astunud, siis pidanud ta maksma 1 taaldri leskede kassasse. Peakooli aeg kestnud siis 6-10 nädalat, seda mööda kui ruttu keegi oli jõudnud usuõpetuse tundmisest aru saada; kes veel hästi ei ole teadnud nõuetavaid käske ja lauluraamatu salme, seda ei tohtinud õpetaja armulauale võtta ega ka laulatada. (Liis Savik)
Johann Georg Zimmermann, kes 1772-1783 aastani Kambjas õpetajaks oli kirjutab kiriku kroonikas oma ametisse kutsumisest, et patron ja kõik mõisnikud teda Kambja õpetajaks on kutsunud, aga siiski on tema ja saksa koguduse liikmete vahel pahandusi ette tulnud, nõnda et tema kiriku peale õnnistamine, mis küll ettekirjutatud olnud, pidanud ära jääma. Aga mõni aasta pärast seda ütelnud saksad kiriku katsujatele, et nad väga õpetajaga rahul olla. Tema ajal oli Kambja koguduses 6819 hinge. Lugeda oskanud igas talus läbisegi 1 inimene. Õpetaja Zimmermanni ajal on ka uus surnuaed tehtud ja 1773 pühitsetud. Kiriku tulpa kaelaraudade ja jalapakkudega Kambjas veel ei olnud. Antud veel kord kuri käsk neid riistu kiires korras muretseda. Lapsed ristitakse 8 päeva vanaduses ja kõik kirikus. 26. aprillil 1780 aastal on õpetaja Zimmermann Kambja kirikus ühe tüdruku ristinud, kes 20 aastat vana olnud, nimeks on pandud „Greet“. Greet olnud väärlaps, ta isa kes Kriimanni vallas Päkste külas elanud jätnud lapse nii kauaks häbi ja hooletuse pärast ristimata. Mil viisil õpetaja selle tüdruku ristimist on toimetanud on õpetaja Zimmermann ise kroonika raamatusse üles kirjutanud. Kõik küsimised on eesti keeles sinna üles kirjutatud, millest on näha, et õpetaja Zimmermann võrdlemisi hästi eesti keelt on tundnud. (Kambja kiriku kroonikast)
Õpetaja Gustav Emmanuel Stockenberg olnud 1803-1806 aastani Kambjas abiõpetajaks, kui aga õpetaja Erxleben kehva tervise pärast õpetaja ameti maha pani, kutsuti õpetaja Stockenberg Rannust Kambjas õpetajaks aastal 1808, kus ta kuni 1845 aastani õpetaja ametit pidas. (Eduard Kont)
Õpetaja Stockenbergi tuntakse, kui väga korralikku, jumalakartlikku ja eeskujulikku õpetajat. Ta olnud küll vali nõudmistes, näiteks ei ole ta pääkooli tahtnud lapsi võtta kes 5 päätükki pääst ei ole mõistnud, kuid palvete pääle viimaks ikka võtnud ka. Siis ei ole aga enne pääkoolist lahti lasknud kui nõutavad tükid usuõpetuse tundmises paas olnud. Mõned käinud kuni 10 nädalat pääkoolis. Pääkooli lapsed pidanud õpetajale ja köstrele puid ja hagu vedama ning lõhkuma, sigu ja lehmi söötma, vett tooma, põrandaid pesema, ketrama ja kõiki töid tegema, mis õpetaja või ta proua nõudis. Sellest ongi jäänud veel seeniajani ütelus, millega tahetakse tähendada, et leeris käimata oled. „Mul köstri sead veel söötmata.“ (Liis Karles)
Õpetaja Stockelberg, keda rahvas (Tokeniks) kutsus, olnud väga suur lauluarmastaja, koolide katsumisel pannud väga suurt rõhku laulmisele, lapsed kes laulda mõistnud saanud vaimuliku sisuga raamatuid kingituseks. Vallatud lapsed ja kes lugemis ära ei ole õppinud saanud õpetaja käest vitsa. Ikka olnu õpetajal teises käes vitsakimp ja teises väiksed raamatukesed. (Miina Ehrlich)
Õpetaja Stockelbergi ajal aastal 1830 on esimest korda praeguste ameti ülikonda (must kuub, valge krae ja must sametis barett) kandma hakkatud. (Johan Kõiv)
Õpetaja „Token“ olnud väga püha ja jumala kartlik mees. Loomult olnud ta vaikne ja eluvõõras; ta ei ole liikunud kodust mujale, kui ainult oma ameti talitustele. Ta hakkanud juba laupäeva õhtupoolikul piiblit lugema ja laulma, ning teinud seda kuni pühapäeva õhtuni ainult söögi vaheaegadega. Ka oma teenijatel ei ole lubanud ta laupäeval pärast lõunat midagi teha, pidanud olema juba täielik püha vaikus sees. Token'il olnud suur pikk piip, mida ta alati tõmmanud. Vilja orasetest oli õpetaja härra ainult tatriku tundnud. Üks kord jäänud tare uks lahti, õpetaja olnud üksi tares, kits tulnud sisse ja peksnud peegli purus. Õpetaja jooksnud suure karjumisega välja ja kutsunud tüdruku vaatama, et mis elajas ta on. Õpetaja „Token“ surnud äkki, söönud õhtul veel „krõngli saija“, kukkunud siis toolilt maha ja olnudki surnud. (Liis Karles)
Karl Eduard Hasselblatt, keda rahvas „Hassen'iks“ kutsus, tuli Kambja koguduse õpetajaks aastal 1846 ja pidas õpetaja ametit kuni 1889 aastani. Õpetaja „Hasseni“ kohta võib täie õigusega ütelda, et tal oli saksa meel ja keel. Kui ta Kambjasse tuli, siis ei mõistnud ta sugugi eesti keelt. Köster lugenud siis ees ja õpetaja korranud väga kaugelt ja puudulikult köstre sõnu, nii et sarnane jutluse pidamine ennem nalja ja naeru kirikus võis sünnitada, kui et sellest keegi aru sai või huviga jälgida jõudis. (Liis Karles)
Õpetaja Hasselblatti esimestel ameti aastatel käinud rahvast väga vähe kirikus ja kes tulnud need maganud kogu jumalateenistuse aja. Vennaste seltsi liikmete ja nende ettelugejatega olnud õpetaja igaveses tülis. Umbes 800 koguduse liiget jätnud sel ajal oma vanemate usu maha. (Anu Nikopentsius)
Rahvas maganud kirikus vahest nii raskesti, et norin juba õpetajat seganud, nii olnud kadunud „Hassen“ tihti jutluse katkestanud ja hõiganud: „Kuule sa valge kaska miis, sääl pengi otsa pääl, ära nii kõvaste norska!“ Keda ta nime pidi tunnud neid hõiganud nime pidi. Pulli Jaan, muidu uhke mees, kannud sinist särki „verevä“ vööga, aga kirikus maganud iga pühapäev. Pärast poole juba hakkanud asi paranema, rahvast hakkanud rohkem kirikus käima ja magamist ei ole ka enam nii suurel määral ette tulnud. (Davet Timmusk)
Kui pääkooli lapsed õpetaja juure läksid, siis pidid viima villu, linu, kaunu ja muud kraami mida õpetaja või ta proua soovis. Lapsed pandi kohe tööle sigu söötma, lehmi lüpsma jne. Ühel tüdrukul käsknud õpetaja proua pühapäeval sigadele rohtu kaeda ja peeneks tsagada. Tüdruk aga vastanud: „Pai õpetaja proua, ma ei tii kotun äripäivitigi midägi, siss viil pühapäivä naka mina rikma, tol kallil pääkooli ajal. (Liis Savik)
Kaks teo naist käinud terve aasta läbi iga päev õpetaja juure mõisa ketrama. Pr. Hasselblatt olnud väga kokku hoidlik inimene, ta ise värvinud, kedranud ja kraasinud hommigust õhtuni. (Liis Karles)
Esimesel sügisel, kui õpetaja Hasselblatt Kambja tuli, olnud 120 tütarlast pääkoolis, vaevalt pooled nendest mõistnud kümme käsku; ainult 5 või 6 tütarlast mõistnud 5 päätükki pääst.
Aastal 1848 on Kambjas piibli seltsi asutatud ja 25 septembril esimene Piibli Püha ära peetud; jutlust on pidanud õpetaja Kõrber, Rannust ja õpetaja Gehewe Tartust. (Miina Ehrlich)
Pr. Hasselblatt'ist teab rahvas väga palju lugusid jutustada, mis kõik tema haruldast ahnust alla kriipsutavad. Ta tahtnud kõik omale saada, mis teisel näinud. Näiteks ma söötsin põrsaial, õpetaja proua läks mööda ja ütles: „Oi Liis, küll sul om ilusa põrsa, anna mulle üts!“ Minu mees tahtis Hasselblatti käest tare ehitada palke osta, et kaup sünniks, saatsin õpetaja prouale korvi täie mune. Õpetaja proua teinud korvi munadest tühjaks ise ütelnud: „Oi Kaarlike, küll sul om illus korv, anna ta mulle!“ Minu mees aga vastanud: „Pai proua, millega ma siss tõine kõrd mune tuun!“ Haaslava Laksi perenaisel olnud lammas, kes iga aasta kolm poega toonud, õpetaja proua saanud seda teada, läinud ja palunud kohe lamba omale. (Liis Karles)
Väga lugupeetud oli õpetaja J. Rennit, kes pärast Hasselblatti õpetajaks Kambjas oli. Tema ajal käidi kõige rohkem kirikus, kui seda Kambja kiriku ajalugu ennem ja ka pärast Rennit'it on tunnud. Koguduse ja õpetaja vahekord oli väga hää. Kogudus armastas ja austas sõna tõsises mõttes oma õpetajat ja see mees oli ise seda oma olekuga ära teeninud. Rennit oli ka rahva meelsem õpetaja, kui seda kunagi ennem teine on olnud. Kui õpetaja Rennit, enne Põltsamaa koguduse õpetajaks viimast jutlust pidas, oli rahvast kirik puu püsti täis ja ei olnud pea inimest, kes kuivade silmadega kirikust välja tuli. (Johan Kister)
Viimane kambja koguduse õpetaja oli Friedrich Vilhelm Ederberg, kes läinud aastal koguduse tööst oli sunnitud lahkuma. Vastolu oli praosk Ederbergi vastu kogu ta ametis oleku aeg (1902-1927) kõige rohkem süüdistati sakslaste poole hoidmises. Võib olla olid paljudel ka lahkunud õpetaja Ederbergiga isiklikud arved õiendada, kuid suuremalt jaolt olid ka need isiklikud vaenud rahvusluse haavamisest tingitud. Viimasel ajal oli õpetaja ja koguduse vahekord nii teravaks kujunenud, et 1926. aasta suvel piiskop Kukk ja prof. Rahamägi vahekorda selgitamas käisid. Oli kutsutud kirikusse avalikule koosolekule rahvas kokku, kus siis iga üks võis avalikult õpetaja pääle kaevata. Siin toodi ette lohakust, mustust ja ajaga mitte sammu pidamist. Rahva meeleolust paistis silma, et kogudus soovib enesele noort, rahvusliste püüete ja vaadetega õpetajat. Praegu on Kambja kogudus ilma õpetajata, õpetaja kohuseid täidab köster Gnandenteich. (Peeter Fuks)
Varema aja köstritest on Kambjas Ignati Jaak tuntud, ta on siin köstriks olnud 18. aastasaja esimesel poolel. Ignati Jaak erinenud teistest orja lastest oma erksa vaimu ja targa mõistusega. Teda pannud tähele kiriku õpetaja ja saatnud Jaagu oma kulu Tartu kooli. Ignati Jaagul läinud õppimine väga jõudsasti, juba ühe talvega mõistnud ta selgesti lugeda ja kirjutada; teadnud kõik palved, päätükid ja kiriku laulud pääst, isegi saksa keelt porssinud kaunis kenasti. Ignati Jaak olnud hiljem Kambjas köstriks, ühtlasi pidanud ta ka kooliõpetaja ametit. Tema töö noorsoo õpetamise alal väärinud suurt tähelepanu. Ta kutsunud oma juure ümbruskonnas lapsed kokku, õpetanud neile lugemist ja jumala sõna tundmist. Ignati Jaak, kui haritud talupoja seisusest mees olnud üle mitme kihelkonna kuulus. Palupera mõisa omanik tahtnud Ignati Jaaku ühes lastega omale orjaks osta, kuid õpetaja Sutori eestseismisel ei läinud tal see korda. Õpetaja Sutor pidanud väga Ignati Jaagust lugu; ta koolitanud Jaagu lapsi ühes oma lastega. (Villem Põderson)
Kuulus oma musikaalsuse poolest ja lauluarmastamise ning õpetamise poolest oli köster Johann Thal, kes 1778-1836 aastani Kambja kiriku köstriks olnud. Thal'i ajal olnud Kambja kogudus üle mitme kihelkonna oma ilusa laulmise poolest kuulus. Räpina praosk Heller, kiitnud väga Kambja koguduse laulmist ja ütelnud, et ta seda juba ammu kuulda igatsenud. Kui ta siia ametisse tulnud, ehitanud ta kambja kirikule ise oreli, see olnud esimene orel Tartu maakonnas. Rahvas ei ole alguses oreli saatel laulda saanud, aga pärast läinud ikka ladusamini kui ilma. (Daniel Holzmann)
Õpetaja Frost'i aegsed kirikuvöörmündrid olid: Märdi Peetri Jaak; Kambjast; Nuusa Jüri, Pranglist, Soe Jaan Krüüdnerist; Poka Jüri, Kuustest; Mällo Jaan, Kammerist; Labi Jüri; Haaslavalt ja Nuusa Peep, Unipihast. Ameti talituse eest olid nad ehituse materjali vedamisest kiriku, kirikumõisa ja koolimaja juure vabad. Kirikus olid neil esimeses pingis kohad ja maeti ka iseäralikkudele aukohtadele, kiriku ligidale. Kihelkonna ehituste juures olid nad järelvaatajad. Neil ei olnud tarvis nende ehituste juure kirvega töömeest saata. Ka öövahi ametist ja küüdi korrast olid nad vabastatud. Kiriku vöörmündriks valiti ainult jõukamad, ausamad ja jumalakartlikud ning vagad mehed. (Kiriku kroonikast)
Esimene preester Vana-Prangli vene õigeusu kirikus oli Johann Lebedev. Ta olnud väga energiline ja ta töö ja tegevus kannud vilja. Tal oli palju tööd, sest vene usku minek oli siis väga hoos, eriti Vana-Prangli vallas. Kogu nädala päevad käinud ta külas ringi ristimas ja lutheri usuliste juures kihutustööd tegemas. Ta rääkinud, et need kes end veneusku lasevad ristida saavad hingemaad. Suurt energijat Lebedev'ilt nõudnud veneusu kommete õpetamine, sest rahvas harjunud lutheri usu kommetega ei saanud kuidagi uusi usu kombeid omaks võtta. Alguses ei ole preester selles suhtes väga nõudlik olnud, isegi risti ettelöömist ei ole alguses neilt nõudnud. Lebedev olnud hää kõne anniga mees ning oskanud hästi eesti keelt, selle tõttu olnudki tal võrdlemisi suur mõju ja meelitas paljud vene usku. Eriti oskas ta naiste pääle mõjuda. Juhtunud tihti, et naised mehe ära olekul, kas linnas või kuskil mujal, ennast lastega ristida lasknud. (Miina Ehrlich)
Lebedevi järele töötas selle kiriku juures preester Jakov Kusovsky. Ta nägi palju vaeva oma 212 aasta ametis oleku ajal. Tema ajal hakkasid juba pettumuse tagajärjel lutheruse usku tagasi minema. (Johan Kõiv)
Kusovsky keelas kooliõpetajatel lapseristimise ära, sest siis hakkati juba sega abielu paaride lapsi lutheruse usku ristima, olgugi et see lubatud ei olnud. Niipea kui preester teada sai, et vallas mõnel tema koguduse liikmel laps on sündinud, siis rutta ta kohe kohale, et teda korralikult vene usku ristida. Emad, kes teada saades, et preester tuleb, või jälle aknast nähed, peitsid ennast rehetarre, või kuhugi küüni lapsega ära. Nii läinud ta mõnes talus mitu korda, kuid laps jäi ikka ristimata, sest emad ristisid ise oma lapse lutheruse usku, kuna kooliõpetajatel ja kirikuõpetajatel ristimine keelatud oli. (Miina Ehrlich)
Kusovsky energilisel tööl sai uus kirik Maaritsa ehitatud, mis 1872 valmis sai. Kahele poole kiriku juure viivat teed istutas Kusovsky ise oma käega kased, mis paar aastad tagasi maha lõigati, jämedad kännud on veel praegu näha. Tema teene oli ka, et Vana-Prangli vene õigeusu kirik sai surnuaijaks uue kiriku ligidale krahv Cancrin'i käest 1280 ? sülda maad. Kiriku valmis saamist küll Kusovsky ei näinud, sest ta suri 1870 aastal ja maeti uuele surnuaiale. (Peeter Steinbach)
Tähtsamaid ja energilisemaid preestreid Vana-Prangli vene õigeusu kirikus oli Semeon Pošarsky. Kogudusest oli küll juba üle poole liigetest lahkunud, kuid tema ajal hakkati jälle rohkem kirikus käima. Siin käisid ka lutheri usulised palumas, sest kahe usu vahe oli kaotanud juba oma endise pinevuse ja teravuse; ehkki aegajaline lutheri usku minek edasi kestis. Pošarsky oli Riia vaimuliku seminari lõpetanud ja töötas ka kooliõpetajana oma kiriku juures vene usuliste lapsi õpetades. Oma õpilastest asutas ta hää koori kirikus laulmiseks. Oma kohustustes oli ta korralik ja täpne. (Johan Kõiv)
Pärast hääd Rootsi aega tulnud raske orjuse aeg, kus talupoeg kõige oma elu ja ihuga täiesti oma pärishärra oma olnud. Ta ei võinud endale ühtegi vara korjata, kõik mis tal oli, või mis ta tegi pidi ta mõisnikule andma ja tegema, nii kuidas viimane nõudis. Kaebades orha tüdrukud laulsid: „Me Rootsi aiga ikeme, ja paremba põlve matame.“ (Leena Kusnets)
Oma lõpmata kohustuste hulgaga oli talupoeg täiesti mõisa küljes kinni, kuid lahti oli ta igast inimlikust õigusest. (Mihkel Tietz)
Riigi valitsus nõudis mõisnikudelt makse ja mõisnikud nõudsid talupoegadelt, ilma ühegi määrata, nii palju kui see talle meeldis. Ja meeldis talle muidugi võimalikult suured maksud. Kuidas mõisnik talupoegadelt maksud sisse nõudis ja kuidas ta nad talupoegade vahel jagas, jäeti täiesti mõisniku enese teha. (Daniel Holzmann)
Kõik mõisa töö pidi talupoeg oma hobuste ja oma põllutöö riistadega. Hobuse mees pidi aasta läbi mõisas tööd tegema. Hommikul aovalgest kuni õhtu pimedani pidi ta tööd tegema. Moona kott pidi nii omale, kui hobusele kaasas olema. Vaesel teomehel ei olnud muud võtta, kui hagana leiva kott ja hüvä pütt. Häva tehti nii et veele lasti mõni peo täis jahu sisse ja lasti siis hapnema minna. Kehva toidu pääl ei jõudnud tööline rasket tööd teha. Tulnud ette juhtumisi, kus teomees mõisa põllule maha kukkunud ja surnud. (Jakob Vater)
Kui pärisorjal enam midagi süüa ei olnud ja kui hobusele ka enam ühtegi heina kõrt anda ei olnud, siis läks ta pärishärra juure, see aitas jälle nii palju et teomehel hing sees seisis ja et ta põllul tööd võis teha. Sai hobune või lehm otsa, mõisa aitas jälle muretseda. Küll talupoega tööga kõik tasa tegi. (Leena Matt)
Hobuse mees pidi nädal otsa mõisas arklis olema terve aasta läbi, jalamehed pidid aga Jüripäevast Mihklipäevani olema. Ka pidi iga talu Mihklipäevast Jüripäevani s.o. talveks saatma kordamööda „korratüdrukud“ mõisa, kes sääl siis karja pidid talitama ja muud tööd tegema. (Enn Sild)
Talvel pidid naised ja tüdrukud käima mõisa takku või linu ketrama. Ketramine olnud valju järel valve all mõisa „editares“, kus siis kas mõisa proua ise, või mõni talt määratud kohusetäitja. Ta seisnud harilikult kepp käes, kes jämeda lõnga ketras, või küllalt ruttu vokil käia ei lasknud, saanud kepiga üle kügra. (Leena Kusnets)
Õhtuti lastud peeru tule valgel õige hilja ööni kedrata. Teotüdruk jäänud magama, saanud siis oma 15 nähvi ära. (Daavet Timmusk)
Kibeda töö ajal suvel, nagu sõnnikuveole, heinateole, rukilõikusele, tõukokkupanemisele ja rehe peksmisele nõutud mõisa põllule talust kõik töövõimelised inimesed. (Märt Lukas)
Ei tulnud talupoeg pärishärra käsu peale mõisa, mõisnikult määratud ajaks, sai ta kuni 50 vitsa lööki. (Mihkel Tietz)
Pääle tööpäevade, mis talupoeg mõisale tegema pidi, olid tal mõisale veel suured maksud maksta. Mõisa nõuti veel maa suuruse järele rukeid, otre, kaeru, humalaid, linu, villu, võid, mune, kanu, lambaid, põhku, heinu, puid, hagu, loomalöögu ja pütta. Ühe sõnaga kõike, mis mõisa nõudis. (Ann Nikopentsius)
Puu ja hagu pidi talupoeg ise metsast raiuma ja mõisa õuele vedama. Kütise tegemisele nõuti jälle talust töölisi. Vooridel käimine lasus raske koormana talupoegade kaelas. Suured vilja, viina või kartuli voorid läksid Narva, Pärnu, Tallinna või Riiga. Vooridel käimine oli harilikult talvel: üks kord õige külmal talvel külmanud 3 talupoega vooril ära, kõige hobustega. (Liis Savik)
Kiriku õpetajale pidi ka viima vilja, liha, linast ja villast lõnga, kanu jne. Matmise, ristimise, laulatamise ja haige lauale võtmise eest olid omad eri maksud. Kui õpetaja haiget tulnud koju lauale võtma, siis pidanud ta saama selle eest üks lammas. Matmise ja laulatamise eest olnud maks suurem. Ristimise eest antud õpetajale üks linik, kolme lamba pügi villa ja üks linik. (Miina Ehrlich)
18. aastasaja esimesel poolel kaebavad Kambja koguduse talupojad õpetaja Albert Sutor'ile väga oma raske põlve üle. Iseäranis toonitades seda, et neid laupäeva õhtuti kuni hilja ööni mõisas tööl kinni peetavat ja sellepärast ei olevat neil võimalik kirikusse tulla. Iseäranis kaebavad Palupera valla rahvas, sest nende mõisnik käivat nendega hullemini kui loomadega ümber. Tol ajal oli Palupera vallast 2 osa Kambja koguduse alla kuulunud, 1 osa aga Ottepää kiriku alla. (Kambja kiriku kroonikast)
Kui maksude ja igasuguste kohustuste all ägav talupoeg ei jõudnud kõiki mõisniku nõudeid täita, siis sai ta karistuse pärishärra äranägemise järele. Harilik karistus oli kepi ja vitsa hoobid. (Enn Sild)
Talupoeg ühes kõige oma maa ja majakraamiga oli pärishärra omanduseks saanud ta võis nendega talitada oma äranägemise järele. Ta müüs talupoegi teisele mõisnikule edasi, kui see talle kasulik oli, s.t. kui ta hääd hinda sai; ka vahetati neid loomade, maa ja igasugu kraami vastu. „Hurtega meid vahetati ja kui sai, siss tapeti.“ (Liis Karles)
Mõisa opmanni, kiltrit ja kubjast tuntakse kui kõige tooremaid ja hirmsamaid inimesi maakeral. Juba nende nime kuuldes hakkanud talupojad nii värisema, nagu halla tõve käes.
Üks kord pidanud talupojad pulmi, oldud õige hääs tujus, söödud, joodud ja tantsitud. Sääl tulnud aga ka mõisa kuri opmann ja kubjas ka pulma. Niipea kui kubjast ja opmanni nähtud õe väravast sisse tulevat, jooksnud kõik pulmarahvas laiali, igaüks kuhu aga saanud. Opmann tõmmanud veel tagasikutseks kepiga. Seda nähes jooksnud pulmalised veel kõvemini. Pärast ütelnud teised veel: „Küll opmann rüükse ja ähvärdas kepiga takkast järgi, aga meid enämp kätte es saa.“ (Ann Nikopentsius)
„Kiltril omma soe silmä,
Soe silmä, soe hamba
Esi hirmsamp viil, kui susi.“
Nõnda laulnud orja tüdrukud ja pannud tapetud hundi pää opmanni läve ette jõulu ööl. (Leena Kusnets)
Väga raske olnud Palupera mõisa talupoegade seisukord, mõisnik olnud nii kuri, et talupojad enam omale riideid selga ei ole saanud. Pool halasti ja nälginuna põgenenud nad naabruses olevatesse mõisatesse, Kambja, Vana-Kuuste ja Krüüdneri. Kui põgenejad kätte saadud antud 50 vitsa hoopi ja viidud koju tagasi. Ka teistes mõisates tulnud talupoegade põgenemisi ette, aga vähemal arvul. Üks Vana-Prangli mõisa talupoeg, Matsi Peep läinud paremat otsima, saadud aga kätte ja toodud tagasi, laotud oma 75 turjale, nii et ta enam kunagi millegi parema pääle ei saanud mõtelda. Ta jäänud ristluist ära ja ei ole enam kõndida saanud. Mõisnik aga ütelnud: „Kes ära kargab see teeb pattu ja Jumal ei jäta teda nuhtlemata, olgu Paap'u jalutuks jäämine kõigile hoiatuseks, et keegi enam niisugust jumala vallatut asja ette ei võtaks.“ Pärast seda ei ole enam keegi julenud põgeneda; isegi nurisemine ja igasugune mõisnikkude vastu eksimine pidanud suur patt olema, millele varem või hiljem mõisa karistusest hoolimata, pidanud Jumala nuhtlus järgnema. (Jakob Vater)
Ühel tüdrukul tulnud kartuli võtmise ajal pastla pael lahti ja ta hakkanud seda kinni panema. Kubjas löönud jalaga tagant nii kõvasti, et tüdruk kummuli kukkunud ja suust, ninast veri välja tulnud. (Johan Grosberg)
Ainult härra loal võis talupoeg omale perekonda soetada ja naist võtta. „Kui saksalt luba saadi, siis kosja ära joodi.“ (Peeter Steinbach)
Mõisahärra valis talupoegade lastest, keda ta tahtis ja kes talle meeldis ning viis mõisa teenima, kas kööki, toatüdrukuks, tallipoisiks, toapoisiks või kutsariks. Need olid nagu armu leidnud härra silmis ja pidid selle eest sõnakuulelikud olema ja selle suure hääteo eest igavesti tänama. Oligi nende äravalitute elu vähe kergem ja süüa said ka paremini. (Liis Savik)
Üks mõisnik müünud mõisa ära, enne aga müünud talupoegade perekonnast kõik tööjõulised inimesed teistele mõisnikkudele, kellel orjade puudus oli ära. (Leena Kusnets)
Vaese lese Jootsu Maie ainus poeg müüdud kuhugi kaugele mõisa toapoisiks. Tolleaegne Kambja pärishärra saanud tolle tubli ja julge poisi eest hääd hinda. Poisi käsi käinud sääl väga hästi, kuid vaese Maie kurvastus olnud nii suur, et ta silmad pimedaks muutnud. (Jaan Pedel)
Ka teoorjus ei loonud rahva ellu mingisuguseid paremisi, mõisnikul jäi niisama piiramata voli oma orjalt nõuda niisuuri makse ja nii palju töö päivi, kui ta soovis. (Ants Lentso)
Kui riigi valitsus hakkas pääraha nõudma, iga hinge päält 70 kopikat, mida mõisa pidi oma talupoegadelt sisse nõudma, siis lootsid talupojad, et pääraha maksmisega nad mõisale enam maksta ei pruugi ja teoorjuse ka ära kaotatakse. (Märt Lukas)
Pääraha sissenõudmine oli mõisate käes; et palju ühelgi talupojal seda maksu võimalik maksta ei olnud, siis lainas mõisnik ja talupoeg pidi seda orjusega mitmekordselt tasa tegema. (Leena Matt)
Rendilepingu talupojaga tegi mõisnik harilikult 3 aasta pääle. Ükskõik missugused tingimused mõisnik ka ette ei säädnud talupoeg pidi ikka rahul olema, sest minna ei olnud kuhugi, olgugi et juba see õigus oli. (Enn Sild)
Teopäevad ja muud maksud mõisale määrati ära talumaa suuruse ja hääduse järele; kuid pääle korraliku orjuse, võis iga mõisnik talupojalt abitegu nõuda, mille härra ise oma tahtmise järele kindlaks määras. Abitegu nõuti kibedamatel tööaegadel: heinaajal, sõnniku veo ajal, ruki lõikuse, tõu kokkupanamise, rehepeksu, kartulivõtmise ja veel teistele töödele. (Ants Lentso)
Rukilõikuse või heinaajal tuli käsk mõisa minna, siis jäeti kõik oma töö tegemata ja mindi sinna. Oma rukis pudenes maha ja pärast sai ainult põhku kokku panda. Mõisa maile kütist tegema pidi talupoeg omad tööjõud saatma. (Johan Kõiv)
Teed pidid talupojad parandama. Vooridel käidi harilikult talvel. Käidi Riias, Pärnus ka Pihkvas ja Peterburg'is. Vanast veetud vilja, hilisemal ajal veeti kõige rohkem viina. Esimene viinavabrik Kambja kihelkonnas ehitatud Suure Kambja mõisa 18. aastasaja viimasel veerandil. Praegu on veel metskonna taimeaia juures, selle vana viina vabriku müürid näha. Viina köögis töötasid talupojad, harjusid jooma. Vooridel oldi vahest kaks kuni kolm nädalat. (Liis Karles)
Vooridel väsisid kõhnad hobused ära, mõni ei saanudki enam oma „kõkuga“ tagasi. Viina vooridel joodi hirmsasti. Purjus olekus külmetasid käed ja jalad. (Jaan Pedel)
Pärast makseti pool renti rahas ja poole eest orjati. Alguses makseti 3 rubla taadri päält pärast tõsteti seda hinda kuni 9 rublani. (Liis Karles)
„Sii rummal maarahvas piäp kova valitsuse all olema, muidu lähap tä hukka,“ ütelnud Kambja mõisa pärishärra von Kuorring ja lasknud ühel päeval 15 meest läbi peksta, sellepärast et nende pääle olevat kaevatud, et nad metsast puid olevat varastanud. Iga üks saanud tol päeval 25 hoopi ja mõisnik ise vaatanud päält ja parastanud. (Liis Karles)
Von Kuorring'ite ajal olnud väga hirmsasti Kambjas peksetud. Peksmine sündinud vanas keldris, iga väiksem kui eksimus karistatud väga valjusti. Opmann olnud ka väga kuri ja valelik, ikka nõudnud ta rohkem teo päivi, kui kohus teha olnud, ka lugenud ta tehtud päevad tegematuks. Kolm meest läinud siis härrale kaebama, et opmann neilt suuremat tegu nõudvat, kui seda raamatu järele õigus oleks. Sarnase kaebtuse eest saanud siis iga mees 50 kepi hoopi. (Jaan Pedel)
Isegi surnuks olevat Suure Kambja mõisa keldris inimesi peksetud. (Liis Karles)
Reola mõisas oli peksmise jaoks kohe väike kivist, ilma akendeta maja ehitatud, mis praegugi veel Tartu poolt tulles paremat kätt teest näha on. (Leena Matt)
Mõisa omal teenijaid ei pidanud, kõik mõisa töö pidi talupoeg oma hobuse ja põllutöö riistadega tegema. Tööriistad olid vanad ja viletsad, hobune kõhn ja jõuetu, nii et teoline pidi tihti põllul riistu parandama. Kuid kui seda tehti, siis oli kubjas kohe piitsaga juures ja andis mõne üle selja ära, sest seda loeti lohakuseks ja hooletuseks. (Peeter Fuks)
Vana-Prangli mõisas olnud peksmise post praeguse sepikoja kohal, kes mõisa vastu eksinud see keidetud posti külge ja antud määratud hoobid ära. Anrepi ajal ei ole enam seda posti olnud, ihunuhtlust tulnud küll veel ette, kuid opmann ja kubjas teinud seda rohkem pärishärra teadmata, sest Anrep olnud hää ja õiglane mees ning ei ole lubanud oma mõisas enam vitsa hirmu anda. (Karl Rossmann)
Vana Anrep nägi, kui kubjas rukilõikamise ajal ühte naist peksis, sellepärast et see naine enda haige ütelnud olevat ja väha rukist põimund. Ta läks kohe juure ja kuulas asja üle ja saatis naise koju põdema, kubjast aga, kelleks olnud Russak'ute esiisa, väga kuri mees, karistas sellega, et palgast 1 vakk rukkeid maha võttis. (Mihkel Tietz)
Mõisnikude vastu pidi väga aupaklik olema ja häda sellele, kes seda ei olnud. Üks Vana-Kuuste mees saanud mõisas 50 vitsa hoopi, sellepärast et ta nurisenud et mõisnik tema soise maaveere eest liiga palju tegu nõudvat ja pärast peksmist lasknud oma kätt suudelda. Mees ei ole suudelnud, siis saanud veel 25 juure. (Jaan Pedel)
Vanasti olnud praeguse Rebaste ja Küti asunduste mail rikkad külad. Von Sievers aga võtnud talupoegadelt maa käest ära, ajanud nad aastasadu nende esivanemate käes olnud taludest välja ja lasknud ehitada sinna Rebaste ja Küti karjamõisad. (Ants Lentso)
Praeguse Voore küla asemel, Kambja vallas oli ennem n.n. Vana-Voore mõisa. Von Knorring laskis ta taludeks jaotada ja rentis talupoegadele välja. Mõisa asemel on praegu talud: Ani, Tsuja, Kohu ja Väikse-Voore. (Peeter Timma)
Õige vanasti olnud endise Tapu mõisa (Lielienheim) asemel talud, aga Vana-Prangli mõisnik võtnud selle maa mõisale. 19. aastasaja keskpaigani oli siin mõisa. Siis aga laskis von Knorring ta uuesti taludeks lahutada. Praegu on sellel maaalal Tapu ja Suuremäe talud. (Juhan Grossberg)
Vana-Prangli vallas praeguse Russaku küla asemel olnud tühjad söödis seisvad metsmaad. Von Anrep rentinud säält maid talupoegadele välja, kes siis seda maad sääl harima hakkasid, metsa maha raiusid ja söödid põlluks tegid. (Karl Rossmann)
Vana-Kuuste vallas praeguse Aakam küla asemel olnud õige vanasti Ayakar'i mõisa. Kuna ta taludesse on jaotatud ei ole teada. Arvatavasti on suurte sõdade ajal mõisa hooned ära hävitatud ja lõhutud ning mõisa tühjaks jäänud, nii et see tühjaks jäänud maa pärast talupoegadele andi. (Liis Savik)
Ka Reola mõisa päralt oleva endise Lepiku karjamõisa asemel olnud kõik talu maad, von Schoulz'ide ajal võetud mõisale. (Jakob Puidak)
Talumaast eraldati 1/6 osa, mille üle jäi mõisale piirita voli, nad võisid seda maad, kas mõisaga ühendada, välja rentida, või oma sulastele palgaks anda. Nii läks hulk endiseid talumaid mõisa kätte. (Enn Sild)
Vana-Prangli mõisa sai hulk maid sellega juure, osa ühendati mõisa maaga, osa rentis välja, umbes 10 r vakamaaliste tükkidena, kes pidid oma renti orjusega tasuma. Neid rentnikke nimetati mõisa kantnikkudeks ja neid kohti, mõisa kandi kohtadeks. Need kantnikud tegid kuni hilisema ajani oma maalapi eest mõisale nädalas 3 hobuse ja 3 jala päeva. Pääle selle pidid nad 3-5 vakamaad rukist ja tõugu mõisas kokku panema, 3 vakamaad heina tegema ja 5 sülda puid lõikama ja mõisa vedama. (Peeter Steinbach)
Väikse-Kambja mõisale langes n.n. kuuendiku maana maad, mis Kiisa mõisaks kutsuti. Maa oli jagatud talupoegadele, kes maa tarvitamise eest rendina mõisast orjasid. (Daniel Holzmann)
Vana-Kuuste ja Väikse-Prangli mõisad jaotasid talumaade küljest saadud kvoote maa mõisa teenijatele, kes maa eest mõisat orjasid. (Jakob Vater)
Teoorjus oli visa kaduma, ikka nõudsid mõisnikud talupoegadelt tegu, kuigi see talurahva seaduses keelatud oli. Teoorjusele järgnes segarendi aeg, kus talude eest makseti pool renti rahaga ja poole eest pidi orjama. 1863 aastal andi Suure Kambja valla talud esimest korda raharendile, senini orjati talude eest. Keskmise talu rent oli 120 rubla aastas. (Jaan Pedel)
Kambja kiriku valla talud olid kuni riigistamiseni renditalud ja maksid õpetajale renti. Kiriku rendi talud olid: Köstremäe, Tootsi, Huntmõtsa, Torni, Uibumõisa, Pulli ja Ala-Mosina; 2 viimast olid ennem mõisa kandimaad. Õpetaja tõstis alalõpmata renti pääle; alguses makseti 3 rubla taadri päält, siis juba 4 ja veel hiljem 6; viimasel ajal oli 8 rubla taadri päält renti. Ka muid kohustusi oli kiriku mõisa vastu; mis vastastikusel kokkuleppel maha tehti. (Liis Karles)
Vana Torni Tornius tahtnud 1860tes aastates omale uut elumaja ehitada, sest vana suitsu tare olnud juba selga sadamisel. Tornius võtnud siis korvi täis mune ja 2 kana ühes ning läinud õpetaja Hasselblatt'ilt maja ehitamise luba paluma ja ühtlasi palunud ka palke osta. Õpetaja härra võtnud kasti küll vastu: aga maja ehitamiseks luba ei ole annud, vaid ütelnud: „Kui rentnik juba ise omale maja ehitab, siis ei saa temast enam keegi jagu.“ Kuid Tornius käinud ikka õpetajale pääle, kuni õpetaja viimaks ehitamise luba annud, kuid palgid käsknud mujalt muretseda. Tornius ostnud maja palgid siis Suure-Kambja mõisalt. Riiviku Greber olnud tol ajal metsavahiks; küll opmann lugenud veel mitu korda palgid üle ja lasknud ka teistel lugeda, ei ole enam kedagi uskunud, sest harilikult toodud mõisa metsast ikka rohkem palke ja puid, kui kaubeldud oli. (Liis Karles)
Rahalise rendi kohustusega ei lõppenud kirikumõisa rentniku kohustused. Nad pidid viima veel kõigist põllu ja karjasaadustest oma osa õpetajale. Kui õpetaja pr. Hasselblatt kuulnud, et mõnel rentnikul siga või härg noomatud oli, siis tuli ta kohe sinna ja küsis omale ka osa. Ja häda sellele, kes julges andmata jätta, seda mis õpetaja proua tahtis. Andi ikka kõike mis õpetaja või proua tahtis, et vahekorda oma rendihärraga mitte rikkuda. (August Lind)
Ehk küll seaduse järele juba ennem võis talupoeg oma maad päriseks osta; kuid mõisnik ei tahtnud teda teoorjusest vabastada. Ja lõpuks kuigi teoorjus oli ära kaotatud, ei olnud vaesel, kurnatud talupojal millegagi talu osta. Umbusklikkus oli ka mõisnikkude vastu nii suur, et kuigi mõni jõukam ja ärksam mees oleks selle esialgu sisse makstava summa saanud, ei julenud ta seda kuidagi teha. Ei ustud, et mõisnik jätab konrahti võltsimata ja uuesti ei hakka tegu või renti nõudma. Kuulujutud käisid ringi, et talu võetakse pärast jälle käest ära, nii et jäetakse talupoeg nii rahast kui talust ilma. Mõisnikule oli raha tarvis ja ta hakkas isegi pakkuma talusid ostuks vallas tuntud jõukamatele meestele. (Peeter Steinbach)
Ostuhind määrati taadrite päält. Varajasemad ostjad said odavamalt nii 70-80 rubla taadri päält. Aga hilisemad ostjad maksid 100 rubla ja isegi rohkem, nii et 25 taadri ja 27 taadri krundi 3000 rubla maksid. Sissenõudmise summa oli kokkulepe, teel vahest õige väike 100-200 rubla. (Enn Sild)
Esimesed talud Kambja kihelkonnas osteti 1849 aastal ja nimelt 2 talu. Vana-Kuuste vallast Villemi ja Unipiha vallast Kääni. Esimeste ostjate eeskujul hakkasid ka teised talupojad ümbruskonnas, kelle majandusline seisukord vähegi parem oli oma mõisnikkudelt talusid päriseks ostma. (Juhan Pauksep)
Kambja vallas esimene ostetud talu oli Nuti 1865al aastal. Pärast seda mõne aasta jooksul ostsid pea kõik talupojad omad talud päriseks. Rentnikudeks jäid veel Kambja kiriku valla talupojad. (Ants Lentso)
Vana-Prangli mõisa omanik von Anrop soovitanud talupoegadel talusid osta, kuid algul olnud ostjaid väga vähe, esiteks oli ümbruskonna rahvas väga vaene, puudus kõige väiksemgi kapital, teiseks oldi väga ettevaatlik, et mitte talu ostmisega sisse kukkuda. Esimesed talud Vana-Prangli vallas osteti 1852 aastal ja nimelt Marguse ja Kimmu talud Taraski külas; mõlemad ostis Peeter Ehrlich. Von Anrep kinkinud pääle kauba veel umbes 100 vakama metsmaid, mis Peeter Ehrlich edasi vallale kinkinud. Sellele maaalale ehitatud siis valla vaestemaja ja andi maad vaesematele valla elanikkudele. Praegu on see koht „Santepalu“ nime all tuntud, sääl elab terve rida popsnikke. (Miina Ehrlich)
Kõik Vana-Prangli valla maad on von Anrepi ajal ostetud.
Kus rentnik ei jõudnud talu osta, tulid Viljandi ja Pärnu maalt mulgid, ostsid talu ära ja hakkasid jõukasti elama. Siia sisserännanud mulgid olid ennem saunamehed, popsnikud ja käsitöölised, kes oma hoolega sääl vähe raha olid korjanud. (Peeter Timma)
Rahva tööks juba vanast ajast pääle on olnud põlluharimine, ja seda tööd tegid nad ka pärisorjuse ajal; ühed harisid oma põldu ja mõisa põldu; teised jälle ainult teenisid kas sulaste või tüdrukutena talusid ja olid siis õieti kohe peremehe orjad: nimelt oma talupoja ja selle mõisa, kuhu talupoeg kuulus. Talupoeg saatis oma poisi või tüdruku mõisa teole, sääl valitses ta üle kubjas ja opmann, surmani väsinuna tuli ta õhtu hilja mõisast koju, kui hoolas ja virk ei olnud, siis valutas turi kubja kepist. Jõudis ta koju, ei võinud ta veel puhkama minna, sest talutöö tahtis ka ometi teha. (Johan Köster)
Tööd on palju, kuid elatamisvõimalused olid nii viletsad, et sellega kõige vähem nõudlik inimene ka ei võinud rahul olla. Rahvas ei tunnudki pääle põlluharimise ühtegi tööd. Küll pidid nad vahest mõisas viinavabrikuid elumaju ja lautu ehitama, aga seda ehitustööd jätkus ainult vähestele ja sellepärast seda tööd tundsidki ainult vähesed. (Jaan Pedel)
Põldu hariti puust adra n.n. seaninaga, mille künd ei olnud parem, kui sea tuhnitud maa. Puust äkkega äestati üle ja küliti seeme pääle. (Mihkel Tietz)
Metsmaid hariti põlluks, raiuti puud ja põõsad päält maha, kangutati kännud ja juured välja, tehti kütist. Soiseid kohti hakati kuivatama, kaevati kraave ja lasti vett ära. Nii on Kambja kihelkonnas palju kohti, kus enne pidi kas või lootsikuga sõudma, nüüd aga ilusad kuivad põllumaad on. (Peeter Fuks)
Kõik Kambja kihelkonnas elavad inimesed on omale juba vanast ajast kuni praeguse ajani pääasjalikult põlluharimisega ülevalpidamist hankinud. Ainult üksikud nagu kõrtsmikud, möldrid ja hilisemal ajal kooliõpetajad teenisid omale leiba teisel alal. (Jaan Pedel)
Töö tarvitas palju jõudu ja andis väha tulu, sest tingimused milles põllumees töötas olid väga halvad. Mõisa võttis kõik võimu välja. Ta ei võinud näha, kui talupoeg oma eluga edasi läks, tegi kohe takistusi, kas või rendi suurendamisega. Primitiivsed põllutööriistad ei lasknud korralikult põldu harida. Higivanade põllutööriistadega oldi harjutud; kõike uut võttis rahvas umbusaldusega vastu. Sõnniku, heina ja vilja tõstmiseks tunti ainult puu vikla. Kui Jaska Jüri omale 1880tes aastates uue neljaharuga sõnniku tõstmise vigla tõi, siis naersid paljud, et ega tollega midagi teha ei ole, ta olgu nagu rohkem uhkuse asjaks. Enne kui ise ära proovisid, siis muretsesid omale ka. Niisama oli lugu esimese vedru ägliga, mis ümbruskonda toodi. Vaadati äkket ja öeldi umbusklikult: „Parem võta kass saba pidi järele ja vea toda, kui seda riista.“ (Juhan Kõiv)
Põlluharimise kõrval on siin juba vanast ajast pääle jahipidamisest suurt lugu peetud. Selleks andsid ka põhjust ja võimalust suured metsad ümbruskonnas. Vanast olnud siin suurem jagu maast metsadega kaetud. Metsloomi olnud hirmus palju: kitsesid, tuhkruid, kährikuid, jäneseid, hunte ja isegi karusid olnud Kähripalus. (Johan Kister)
Jahipidamis õigus oli küll ainult mõisal, kuid salaja käisid ka talupojad jahil. Kui kätte saadi, maksid muidugi trahvi. (Jakob Vater)
18. aastasaja teisel poolel olnud kihelkonnas huntide hädaoht suur. Hundid tulnud vahest mitmekesi küla karja juure ja murdnud hulk lambaid ja mullikaid maha. Karjustel olnud kaitseks nui, mida hunt ei ole kartnud. Karjuse elu oli alalõpmata hädaohus, sest tulnud ette kus hundid karjuseid maha murdsid. (Daniel Holzmann)
Kui hundid karja tulid, siis pistsid karjased nii kõvast, kui jõudsid karjuma: „“Tõhuju, võtke sutt; tõhuju, võtke sutt!“ Suure kisa pääle jooksid siis küla rahvas nuiade ja arkidega kokku, et karja huntide käest päästa. (Leena Kusnets)
Lilla Jüri püüdnud talvel metsloomi, suvel ei ole tööd teinudki, elanud talvel korjatust rahast. Kähripallu säädnud karu püüdmise rauad ülesse. Ise elanud Taraski külas. Kui karu raudu langenud pistnud ta koledasti möirgama, nii et Lilla Jüri oma koiu ära kuulnud, läinud siis ja tapnud karu ära. (Jaan Talv)
Kes hää jahimees, s.t. hää külgelaskja oli, sellest peetud lugu. Pangotis olnud üks väga kuulus jahimees, ta ei ole iialgi kõrvale lasknud. Selleks olevat ta ka suuga kirikuleiva ära toonud ja üle pahema õla toda lasknud püssiga, sellest olevat ta siis oma võimu saanud. (Juhan Kõiv)
Päätoiduks oli haganaleib, millega siiski väga kokkuhoidlikult ümber käidi. Ikaldus aastatel oli leib nii haganane olnud, et kergesti tuld külge võtnud, sellest siis ütelus: „Ära kõndku tulega, keiva leiva omma laudil.“ (Leena Matt)
Piima saadi väga väha, sest talus oli harilikult paar lehma ja needki viletsa toitmise tõttu ei andnud peaaegu üldse piima. Piima joomist ei olnud keegi vanasti kuulnudki, piima tarvitati ainult pudru silmas, pudru kasteks; sinnagi lisati harilikult vett juure. (Jaan Talv)
Nälja ja ikaldusaastatel 1840tes aastates söödud naadi suppi. Neidki ei ole enam kuskilt saada olnud. Korjatud igasugu taimede juuri. Leiva puudus olnud nii suur, et seda ainult pühapäeviti saanud. Mida rohkem aasta, seda haganasem tehti leib. (Mihkel Tietz)
Piima asetäitjaks oli n.n. hüva. Hüva tehti järgmiselt: veele segati mõni peo täis jahu sekka lasti hapnema minna, pandi siis pütti ja võeti pudru või leiva kõrvale. Kui mindi heinale kaugemale või teoajal mõisa siis oli ikka hüva pütt seljas. (Miina Ehrlich)
Liha ja rasv oli väga haruldane, sest talupojal puudus vili ja kartul, millega siga sööta. Sigu oli talus niigi väha ja needki tapeti päris kühnalt ära, nii et rasva kuskilt saada ei olnud.
Sellest tulebki siis jutt, kus teoajal kaks talumeest omavahel harutavad, ei tea mis sööki küll vene keiser peaks sööma ja jõutakse lõpuks otsusele, et ta sööb vist küll alati praaditut vägevat sea liha. (Leena Matt)
Kui vilja natuke õnnistas, siis elati mõnes kohas sügisel külluses, nii oma kui ka loomade toitmine. Alalist puudust kannatades, ei mõistetud siis mõõtu pidada. Kergemeelselt pillati pisike vilja tagavara ära, vahetati kõrtsis viina vastu ümber, viimaseid oli siin nurgas ka õige ohtrasti: Ala Reola, Kolga, Maidla, Liiva, Sulaoja, Pusu, Vissi, Saava, Peeda ja Unipiha. Viinahimus viidi vahest viimane vilja tera kõrtsi ja naine ning lapsed jäid koju nälgima. Kevadel aga ei olnud enam teravilja kuskil, nälg vahtis igaltpoolt välja. Loomatoit oli ka otsas, nälgides jäid need haigeks ja aeti sadade viisi iga kevadel auku. Talupojal jäi veel esimene abimees järele, see oli mõisahärra, kes siis kalli hinna eest laenas. (Jaan Talv)
Enam jõukamas osas kihelkonnas, nagu Vana-Kuustes, Kambjas ja Haaslaval kadus ennem hagana leiva söömine. Nii näiteks ei söödud Vana-Kuuste ega Haaslava vallas 19. aastasaja lõpul üheski talus enam hagana leiba, kuna Prangli, Veski ja Pangoti valdades ainult üksikutes jõukamates taludes puhast leiba söödi. (Liis Savik)
19. aastasaja keskpaigani elasid pea kõik Kambja kihelkonna talupojad suitsutaredes, mida talvel külmal ajal lammaste, kitsede, kanade ja põrsastega jaotati. Ühes nurgas elasid siis loomad teises inimese lapsed, vahest juhtus ka, et põrsad tallekesed ja lapsed kõik segamini magasid. (Johan Grossberg)
Põrand oli mullast, läved ehitati hästi kõrged, nii et kui uks lahti lasti, et suitsu välja lasta takistas kõrge lävi külma sisse tulekut. Praegu on veel Veski ja Krüüdneri valla mõnes talus need kõrged läved püsima jäänud, nii et annab päris sisse ronida. (Davet Timmusk)
Esimese korstnaga maja ehitanud ümbruskonnas Korsu Jüri, ennem olnud sel talul küll teine nimi, aga korstna ehitamise ajast saanud omale „Korsu“ nimeks. (Peeter Steinbach)
Viimane suitsu tare oli Voika talus Krüüdneri vallas. 1923 aastal ehitati suitsu tare ümber ja tehti korstna pääle. Muuseas olgu nimetatud, et õpetaja Nigol on selles talus üles kasvanud. (Leena Matt)
Loomade laudad olid vanast lahtistele veeretatud kividele ehitatud, nii et 18. aastasaja lõpul, kui siin nurgas palju hunte olnud, ajanud hundid kivid eest ära, või tükkinud kivide vahelt lauta sisse ja viinud talve ööl lambaid ja vasikaid laudast ära. (Johan Grossberg)
Praegu püsivad suuremalt jaolt kihelkonnas reheotsa ehitatud elamud, mis seisab koos tavaliselt ühest suuremast „editarest“ ja kahest väiksemast „tagatarest“ ja köögist, kust uks „editarre“ läheb, „tagatarre“ minnakse harilikult n.n. „klaas trepi“ kaudu ja see on määratud rohkem võeraste sissekäiguks ja tagumised toad ka võeraste jaoks, neid hoitakse paremini korras ja on harilikult värvitud põrandaga. Endises Veski, Krüüdneri ja Väikse-Prangli vallas ei tule pea ühtegi uut ja ruumikamat elumaja ette, kuna Kambja ja eriti Vana-Kuuste vallas enam pea ühtegi vana rehe otsa ehitatud elamud ette ei tule. Paljudes kohtades nagu Koort'il, Villemil, Sepa'l, Kaugats'il ja Enno'l ja teistes taludes on elamuks kahekordsed avarad uuemaaja ehitused. (August Lind)
Nagu kogu talupoja elu orja ja teoorjuse päivil majandusliselt äärmuses viletsuses oli, nii oli ka nende riietus. Talvel kanti harilikult halli paksu vammust, või parkimata nahast kasukaid. Hiljem olid juba pargitud lamba nahast valged pikad kasukad. (Leena Kusnets)
Suvel kanti takuseid rüüde, hiljem ka peenemaid linaseid. Veel kuni 20da aastasajani oli taluinimesele vabriku riie täiesti tundmatu; kõik valmistati kodus, lasti küll juba linnas värvida, tähtsamaks puhuks tarvitatavaid riideid, nagu pruudi kleidid ja leeri kleidid. Ka kodusel teel värviti suurem osa riideid: ema lepa lehtedega ja koortega, kanarbiku, vihalehekeste ja kadakamarjadega. (Mari Luik)
Veel 19. aastasaja keskpaiku kandsid kõik talupojad pikka maani särki, seotud vööga keskelt.
Ihusärgina kandsid naised jakuga „hammeid“. Päälmine pool tehti särgid linasest, või peenemast takusest riidest, kuna alumine pool, nn. jakk jämedast takusest riidest oli. (Miina Ehrlich)
Kiriku mineku riieteks oli, omakoetud triibuline undruk ja ühtevärvi kas linane või villane jakk. Ilma linase põlleta ei olnud riietus täielik ja kirikusse ei passinudki ilma põlleta minna. Triibuline undruk punase põhjaga oli kõige ilusam ja kallim. Linasest riidest oli ka tanu. Viimasel ajal, talude ostu ajal ja pärast seda osteti juba linast tanuriie. Tanuga isegi magati. Naised kandsid helmelist suurträtti.
Mehed kandsid musta särki, seotud vööga ja selle pääl talvel valget nahk kasukat. (Miina Ehrlich)
Jalanõudeks tarvitati õige vanast parkimata nahast pastlaid ja suvel paju ja kadaka koorest viiske.
19. aastasajal kanti juba pargituid pastlaid. Pidulikkumatel juhustel ja pühapäeviti kiriku minekuks hoiti uuemad pastlad. Kuni 19. aastasaja keskpaigani oli saabas sakste asi. (Ann Nikopentsius)
Vanast kutsuti talupoegi esimese nime järele ja mõisa kirjas olid nad talu ja esimese või risti nime järele üles tähendatud: nii näiteks: Nuusa Jüri, Konsa Jaan, Sanna Ants jne.
Priinimede panek olnud mõisas; kõik täiskasvanud mehed kutsutud mõisa, et sääl siis igaüks omale nime valiks. Nimesid pannud opmann ja mõisa härra. Harilikult küsitud talupojalt, mis ta omale nimeks soovib, kui ta midagi ei ole teadnud nimetada, siis pannud talle härra ise oma ära nägemise järele, sellest siis on tulnud saksa pärased nimed. (Jaan Pedel)
Priinimede panek Kambjas on olnud umbes 1827 aastal, sest sel aastal on leitud esimest korda lauarahva raamatus ja koguduse hingekirjas perekonna nimesid. 1834 tulevad perekonna nimed juba kõigis kiriku raamatutes tarvitusele. Perekonna nimede panek mõisas, kannud õige juhuslist laadi, nimede saamise suhtes. Opmann küsinud ühelt mehelt, mis ta omale nimeks tahab, see vastanud: „Oot, oot, härra! Las ma märgi!“ Opmann ütelnudki selle pääle: „Olgu siis sinu nimi – Märk-.“ Paljudele pandud ka nimi talu looduslise seisu järele, kes suurel mäel asus, sai „Grossberg“, kes savikünkal, sai „Savik“, kes orus sai „Org“ jne. (Liis Savik)
Kui mehed pidid 25 aastat kroonut teenima, siis niipea kui kuulda saadi, et vallas on nekruti püüdmine, põgenenud noored mehed metsadesse ja rabadesse. Soldatiks püüdmine olnud sügisel, vahest olnud tol ajal juba õige külmad ilmad, nii et põgenejad omal metsades jalad ja käed ära külmetanud. Mõned jõudsid end mitu aastat eemal hoida. (Märt Lukas)
Trenelli Peedu teeninud 25 aastat kroonut, ta tulnud valda tagasi päris vanamehena ja tervisest otsas, nii et vald pidanud talle kuni elu lõpuni toetust andma. Kes 25 aastat kroonuteenistuses olnud sellest ei ole enam tagasi tulles töötegijat olnud, suuremalt jaolt jäänud kõik valla toita. (Johan Sägi)
Pangoti Sassi talu peremees tulnud õhtul koju ja ütelnud perenaisele, et täna öösi tullakse meie sulastele järele ja viiakse ära soldatiks. Perenaisel aga hakkanud sulastest kahju, ajanud sulased üles ja peitnud lakka hõlekoo sisse ära, nii et soldati püüdjad tühjade kätega tagasi pidanud minema. Tol ajal olnud veel 25 aastat kroonuteenistust. (Johan Kõiv)
Üks mees võetud kohe esimesel pulma ööl kinni ja viidud soldatiks. See olnud umbes 1840. aastal. Tähkvere mõisas mõni päev peatatud kuni välja saatmiseni. Noorik müünud lehma ära ja mööda minnes saanud selle raha mehele kätte pista ja nii palju näinud ta oma meest, tagasi ei ole ta enam tulnud. Üks poiss pääsenud soldatist tollega, et kui püüdjad tulnud siis tüdruku laia undruku alla ennast ära peitnud. (Liis Karles)
Kihelkonnas on küllalt mehi olnud, kes Japani ja Türgi sõjas on olnud. Mõned tulnud tagasi vigaste käte ja jalgadega. (Peeter Steinbach)
Üks poiss põgenenud soldati püüdjate eest metsa paljajalu. Olnud aga kronaline külmanud, õige vähese lumega sügisene tee, nii et põgenejal paljajalu jookstes ainult vere tee lume pääl olnud. Veriste jälgede järele mindud järele ja otsitud mees metsast üles. (Johan Kõiv)
Hiljem lühendati kroonuteenistuse aega 9 aasta ja pärast 6 aasta pääle. Nekrutid koguti siis vallavanema juure, lasti neile saun õhtaks kütta ja hommikul läksid siis väga kurvalt ja nuttes. Mõni päev enne ära saatmist pidid valla peremehed nekrute toitma, toodi vahest nii halba leiba, et koer ka ei söönud. Kasuka ja saapa nekrutile pidi ostma valla valitsus. Vald võis ka mõnda soldatit vabaks osta, makstes 300 rubla. Võis ka teiste eest minna. Rikkamad ostsid vaesemad ära, kes siis nende eest läksid kroonut teenima. Ostuhind oli niisugune, kuidas kokku lepiti, makseti kuni 500 rubla. Vanaduselt pidi vastav olema ja selleks nõuti õpetajalt või preestrilt vanaduse tunnistust. Preester olnud aga ahju pääl ja ei ole säält muidu alla tulnud tunnistust kirjutama, kui 5 rubla lubatud maksta. (Liis Karles)
Soldatiks mineku hirm oli väga suur, võeti kõik abinõud tarvitusele, et aga soldati hirmust pääseda. Suitsutati siidi, rikuti kopsud, jalad jne. Peerna Kusta jäi eluaegseks sandiks, nimelt lombakuks, teised jälle rikkusid kopsud nii, et jäid tiisikusse ja surid. (Ann Hermann)
Mis puutub talupojal õiguslisse ellu, siis ei või sellest, kui õigustest juttugi olla. Talupoeg oli kõige oma ihu hinge ja varaga mõisniku oma ja viimane võis temaga teha talitada, nagu tahtis. (Ants Lentso)
Rootsi valitsus tõi vähe õigusi eesti talupojale. Taadriarvu järele määrati iga talu päält kindel maks ja tegu mõisale, kui vakuraamatutesse üles tähendati. Mõisarentnik ei tahtnud renti ega maksusid suurendada. Täitis taluperemees vakuraamatu kohuseid, siis ei võinud teda keegi majast välja tõsta. Taluperemehe üle mõistis ka mõisateo asjus kohut talurahva kohus. Kõige ülekohtu vastu, mis mõisnik talupojale tegi, võis ta kaevata. (Enn Sild)
Igal ajal on õigustest päris ilma jäänud talusulased. Talusulase, kes mõisas teol käib ja taluperemehe vahekorda ei määranud ükski seadus. Nii peremees kui mõisnik võis temaga ümberkäia, nagu soovis, kõigega pidi vaene teopoiss rahul olema. Mõisa töö juures võis kubja teolist neil kordadel, kus asi viivitust ei kannatanud kuni 3 paari vitsa hoobiga karistada. Tujukas ja kuri kubjas leidis igas pisemas asjas talupoja süüdi olevat ja ükski karistus ei kannatanud viivitust. Tõmmati aga käest, kus ette juhtus. (Johan Köster)
18. aastasajal jäid kõik maksud talupoegade kanda. Kaebtuse õigust ei olnud üldse talupojal ei nõudmistes ega kaelakohtu asjus. Talupoja ainus kohus oli nüüd mõisahärra, kes teda karistas, nagu tujud juhtisid. (Enn Sild)
Katarina II valitsuse ajal sai talupoeg õiguse mõisniku ülekohtu vastu kaevata, aga häda sellele, kel õigust ei olnud ja seda ei saanud talupoeg kunagi, nii ei paranenud talupoja õiguslik seisukord sugugi ja jäi ikka tolleks, mis ta oli. (Ants Lentso)
18. aastasaja algul kaotati seaduslikult kodukaristus peremeeste kohta, kuna teolkäijate kohta võis mõisnik kodukaristust tarvitada. Tegelikult ei tehtud vahet teopoisi ega peremehe vahel, igaüks sai oma eksimise järele karistuse 5-100 vitsahoopi. (Daniel Holzmann)
Kuni 1866. aastani valitses valla rahva üle mõisa valitsus oma opmanni läbi. Viimane Suure-Kambja mõisa opmann, kes vallarahvast karistas oli P.J. Veierberg. Esimeseks vallavanemaks valiti oktobri kuul 1866 Kambja kirikuvalla Tormi talu rentnik Johan Tornius, kes oli ametis kuni 1880 aastani. Esimeseks valla kirjutajaks oli Hermann Eichhorn kuni 1885. a. 1866-1876 oli vallamaja ja vallakohus Torni talus vallavanema J. Torniuse ruumides. 1876. aastal ehitati uus vallamaja Kaatsi küla Kangro talu maa pääle, kus ta kuni praeguseni asub. (Oskar Jams)
Valla kohtus andi Torniuse ajal ihu nuhtlust. Valla kohus mõistis harilikult süüdlasele 30 vitsa lööki, kes edasi kaebas ja õigeks ei saanud, sellele mõisteti veel 30 lööki juure. (Johan Kõiv)
Torni rehe all oli süüdlaste peksmine. Üks kord sügis õhtul peksetav karjus koledasti reheall ja naine karjus õues pikali maas ja palus köstrit, et ta meest ei peksetaks, sest ta olevat haige. Jaska Ipsberg ütles, et küll me näeme, kas ta on haige või mis ta on ja lõhuti edasi. Ükskord sai mõisa kubjas hirmsasti peksta. Ühel päeval pekseti 2 meest, üks oli õpetaja hagana varas ja teine oli köster Evcher'it vargaks sõimanud. Kumbki sai 30 vitsa hoopi. Pärast peksmist pidid õpetaja ja köstre kätt suudlema. (Liis Karles)
Juba õpetaja Stockenbergi ajal tekkinud Kambjasse vennaste kogudus, kes oma palvetunde Iisi palvemajas pidanud. Sääl jutlustatud selgesti ja palvetunnipidajad olnud pühad ja vagad mehed. Rahvast olnud alati puu püsti palvemaja täis. (Lisi Savik)
Kui õpetaja Hasselblatt 1846. aastal Kambja kiriku õpetajaks sai, siis olnud õpetajal väga palju võitlemist vennastekogudusega. Umbes 1/3 kõigist täiskasvanutest koguduse liigetest olnud vennaste koguduse liikmed. Tol ajal olnud vennaste kogudusel Kambjas umbes 1500 liiget. (Liis Karles)
Kirikus käimine olnud sunduslik, vähemalt pidanud iga koguduse liige 2 korda aastas laua kirikus käima. Kes ise ei tulnud, sellele saatis õpetaja käsu koju. Kuid sellest hoolimata oli pühapäeviti kirik rahvast tühi, kuna palvemajad kubinal täis olid. Kes kirikusse tuligi, see jäi jutluse ajal magama, sest jutlust pidas õpetaja Hasselblatt nii viletsas eesti keeles, et temast väga vaev oli aru saada. Alguses luges köster Jobsu eest ja õpetaja korras järele. (Liis Karles)
Ka Krüüdneris oli vana vennaste koguduse palvemaja ja liikmeid oli õige tublisti. Palvetundi pidanud kooliõpetaja Hirss. Suur vennastekoguduse eestvõtja ja ettelugeja kaua aastaid oli vana endine kooliõpetaja Jõgi, kes alles mõni aasta tagasi suri. (Johan Kõiv)
Kambjas oli vennastekoguduse päämeheks ja ettelugejaks Zeiger. Palvemaja ehitamise jaoks andis von Knorring maa, sellepärast palvetati igakord kui tundi peeti mõisahärrakese eest, kelle maa pääl me oleme. Pääle iga laupäeva õhtuste palvetundide ja pühapäevase jumalateenistuse olid kogudusel omad iseäralikud pühad: jaanuari kuus peeti Nääri püha (koori püha). Jaanipäeval peeti poisslaste kooripüha. Kesksuve ajal laste kooripüha, siis toodi kõik lapsed väiksed ja suured tundi ning see palvetund ja püha oli neile määratud. Rahvast oli alati väga palju nii et tarre ei mahtunud ära, siis oli kõik tare päälne ka rahvast täis. (Liis Karles)
Vana-Kuustes oli Make Peeter suur vennastekoguduse juht, ta pidas 40 aastat tundi ja tema kõneles, et kõik rahvas nuttis nii oskas tema oma sõnadega südamesse tungida. Kui ta vanaks sai ja enam ei mõistnud laulda, siis tüdruk algas laulu. (Leena Kusnets)
Õpetaja oli vennastekoguduse õpetajate ja liikmetega alalises vaenus ja tülis, ta ei tahtnud laulatada ega matta vennaste koguduse liikmeid. Pärast poole läks vahekord kahe usu vahel paremaks, õpetaja ei keelanud enam jutlustamist, kuid aegajalt hakkati rohkem kirikus käima ja usuliikumine kaotas oma endise hoo ja tõmbavuse. Praegu on vennaste kogudusel väga vähe liikmeid. Palvemaja Kambja mõisa ligidal seisab tühjana. (August Lind)
Teine hoogne usuliikumine oli veneusu tulek, mis algas 1846 aastal ja oma kõrguse tippu jõudis 1851 aastal. Siit pääle algas tagasiminek lutheruse usku. Ka selle usuliikumise vastu tuli õpetaja Hasselblattil võidelda. Eriti suureks muutusid tülid ja teravaks vahekord kiriku õpetaja ja vene preestrite vahel, kui rahvas pettumuse tagajärjel hakaks oma endiste usku tagasi pöörama. (Johan Kõiv)
1845 aastal käinud Vana-Prangli esimene vene preester ja siis lasknud juba mõned ennast ristida, sellest ajast tulebki venekoguduse algust lugeda, kuni 1847 aastani ei olnud siin küll oma kogudust, vaid siinsed veneusulised kuulusid Tartu vana Greeka Vene õigeusu kiriku alla. Vana-Prangli vene õigeusu kogudus asutati 1847 aastal, mil aastal ka kõige rohkem eestlasi vene usku üle läinud. Esialgne venekoguduse kirik asus Äksi karjamõisas, missugune ruum oli Vana-Prangli omanikult 250 rubla eest aastas üüritud. (Ann Hermann)
Esimeseks preestriks oli Johan Lebedev. Ta mõistis hästi eesti keelt ja oli oma töös väga energiline. Ta käis küla mööda ringi, tegi rahvale selgeks, et veneusku minek kasulik on, et need kes ennast ristida lasevad saavad hingemaad. (Johan Kister)
Kuulujutt, et venemaalt, kus palju tühja ja viljarikast maad pidi olema, kõigile veneusku minejatele antakse hingemaana oli väga kõva. Kes ennast ristida lasi, see ei kahelnudki selle juures, et ta hingemaast ilma võib jääda. Puudus oli rahval suur, otsiti igalt poolt abi, kuid see abi jäi tulemata isegi veneusku minekuga. (Mihkel Tietz)
Pääle hingemaa lubati veneusku minejatele veel tangu ja muud vilja kraami. Puudust kannatajad inimesed, lootes elu kergendust lasksid ennast vene usku ristida. Suurem jagu Vana-Prangli vene õigeusu koguduse liigetest on vaesed maata inimesed, inimesed, kes majanduslikult väga raskes seisukorras olid, otsisid veneusku minekuga omale abi. Lebedevi ajal olid mõned üksikud Vana-Prangli valla taluperemehed ka veneusku läinud preestri päälekäimisel, kuid need pöörasid varsti oma usule tagasi, kui võimalus tuli. 1884 aastal olnud koguduses ainult 4 peremeest. (Mihkel Tietz)
Kõige suurem oli veneusku minek Vana-Prangli ümbruskonnas, kus vanemad inimesed pea kõik oma usule selja pöörasid. Kaugemalt kihelkonna piiridelt lasksid ainult väga üksikud ristida. Massiline veneusku minek oli Vana-Prangli vallas. Preester Lebedev käinud, kas või 10-20 korda ühes talus ja rääkinud, et hingemaad saab, kuni viimaks ristida lasti. Nii näiteks käinud ta Vana-Prangli valla pääkohtumehe Peeter Ehrlich'i juures mitu korda, et see oma naise ja lastega ennast ristida laseks. Kuid see ei ole niisugust juttu kuuldagi võtnud. Ükskord, kui Kimmu Peeter linnas olnud, tulnud preester jälle sinna ja hakkanud naisele seletama, kuidas iga laps hingemaad saab kui ta ennast ja lapsed ära laseb ristida. Preester mõnunudki niivõrd naise pääle, et see ennast lastega ristida lasi. Kui mees linnast koju tulnud ja teada saanud, olnud küll väga vihane, lubanud venelaisi majast välja ajada jne. Kuid teha ei olnud enam midagi, lapsed ja naine jäid vene usku. (Miina Ehrlich)
Segavereste lapsed ristiti vene usku ja segaverelised abielupaarid, s.t. (kui üks pool on lutheruse teine vene usku) laulatati veneusu kommete järele vene kirikus. 1851 aastal oli vene kogudusel ligi 2000 hinge. Praegu on 300 ümber. (Johan Kõiv)
1857-1872 aastani oli Vana-Prangli vene õigeusu kirik sama vallas Lutsu talus, kus veel praegu see maja alles on. 1872 aastal sai Maaritsas uus kivist kirik valmis, mis 9. novembril 1873 aastal õnnistati. Kõige jõukam koguduse liige oli Ilja Patakov, rahvuselt venelane, ta kinkinud kirikule kella, mis olnud 5 ½ puuda raske ja muidu ka toetanud alati rahaliselt kogudust. (Johan Kõiv)
Preester Kusovsky ajal oli juba lutheruse usku tagasi minek. Segaveresed paarid lasksid oma lapsi lutheruse usku ristida, õpetaja küll ise ristida ei tohtinud, kuid ta andis nõu ja julgustas vanemaid endid omi lapsi ristima. Nii ristisid emad ise omad lapsed lutheruse usku. Kui preester ristima tuli siis jooksti lapsega ära ahju, või haganikku. Viimaks kui preester teada sai, et ema ise lapse ära oli ristinud, oli väga vihane, sõimas ja lubas raskelt kohtulikult karistada lasta. Kõik see tegi õpetaja ja preestri vahekorra teravaks ja halvaks. Kusovsky nurises ka selle üle, et õpetaja Hasselblatt veneusulise oma juure leeri võtnud. (Miina Ehrlich)
Mõned läksid sellepärast vene usku, et lutheri usu õpetaja ainult neid leeri võttis, kes lugeda mõistis ja 5 päätükki pääst teadis. Kes siis lugeda ei mõistnud ja omis usuõpetuse teadmises puuduline oli, see läks siis vene usku, sest preester ei nõudnud tähti ega käske. Suvi Maril oli 5 last ja nad kõik läksid sellepärast vene usku, et õpetaja neid leeri ei võtnud. Ükski nendest ei mõistnud lugeda; käskudest ega päätükkidest ei olnud neil aimu. (Peeter Steinbach)
Lugupeetumaid preestreid selles koguduses oli Vladimir Raska. Huvitav on tähendada, et Heinrich Raska eesti marurahvuslane olles üliõpilaspõlves Tartus, oli Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaks liikmeks ja võttis energiliselt eesti seltskonna tegevusest osa. Hiljem pärast mitmekordset teoloogia lõpueksami äpardumist sõitis Peterburgi vaimulikku akadeemiasse laskis ennast veneusku ristida ja Heinrich Raska'st sai nüüd Vladimir Raska. Et ta vene keelt halvasti mõistis, siis määrati ta Vana-Prangli vene õigeusu preestriks, kus ta kuni oma surmani töötas. Ümbruskonnas oli ta väga lugupeetud, seltskonnast tagasitõmbund, oli ta oma südames suus eestlaste poole hoidja. (Johan Kõiv)
Baptistide usulahk leidis kõige ennem pinda Haaslaval, sääl lasksid 20 aastasaja algul paljud perekonnad ennast ristida ja käisid Tartus palvemajas ning oma usuvendi vaatamas. Ka siin olid enamasti popsid, väikemaa pidajad, kellede juures uus usk pinda leidis. (Liis Savik)
Umbes 20 aastat tagasi oli Kambja baptistide liikumine väga elav. Tartust käisid palvemajja jutlustajad, rahvas oli kaasatõmmatud, käidi hoolega palvetunnis, vanemad inimesed nutsid kodus ja ootasid „ärkamist“. (Minna Sadik)
Praegu on baptisti usulisi õige palju Krüüdneri vallas Maritsa ümbruskonnas. Palvemaja neil küll ei ole, kuid vahest tuuakse linnast ettelugeja, kes siis mõnes talus tundi peab. Ligem kontakt on neil Tartu usuvendadega, kuhu harilikult ka tundi käivad. (Johan Kõiv)
Juba õige vanast ajast on Kambjas köster lapsi õpetanud, üks agaramatest olnud Ignati Jaak. (Villem Põderson)
Aastal 1765 olla Kambja kihelkonda 8 külakooli asutatud: Kuustes 2, Kambjas 1, Ranglis 1, krppdneris 1, Kodijärvele 1, Haaslaval 1, Kammeris 1, Unipihas ei olnud veel kooli. 18. aastasaja lõpul olnud Kambja kihelkonnas niisama 8 külakooli. Nüüd olnud ka Unipiha vallal oma kool, kuid Vana-Kuustes olevat teine kool hingusele läinud. (Karl Kirss)
Õpetust nendes vanades külakoolides oli pääasjalikult lugema õppimine ja usuõpetuse tuupimine. 18. aastasaja lõpul kaevanud Haaslava koolmeister õpetajale, et ta juba 10 aastat ametis olla ja veel mitte kõige vähemal palka ei olevat saanud, ei mõisa ega laste poolt. Harilik tolleaegne kooliõpetaja palk olnud paar vakka vilja. (Paul Jakobson)
1786 aasta Kambja koolide katsumise resultaadid olnud järgmised:
Krüüdneri kool on hääs korras, majal on aknad ees ja kambris ei ole suitsu. Koolmeister on Vääna Jaan, aga et ta suur alkohooli armastaja olnud siis lastud ta ametist lahti. Ameti pidamise eest on koolmeister vaba ühe päeva orjusest ja kümnise maksust; kooli ajal ei orja koolmeister. 23 last käivad koolis. Suurem jagu õpetatakse kodus ja tulevad ainult kord kuus kooliõpetajale näitama, mis õppinud on.
Kuuste valla kool om hääs korras, aknad ees ja ilma suitsuta. Koolmeister on Põka Hansu Jaan. Palgaks on temal ½ päeva maa. Koolis 30 õpilast; suurem jagu õpetatakse leiva ja riide puuduse pärast kodus.
Vastse Kambja kool on hiljuti asutatud. Lapsi õpetatakse talu rehes. Mõisahärrale antakse käsk Märdi päevaks sünnis koolimaja valmistada, kui pärishärra käsku ei täida maksab 50 rubla trahvi kiriku kassasse. Koolmeistriks on Kaarli Albri Jaan; palgaks on 2 vakamaa. Koolis käib 20 last.
Kammeri koolimaja nõuab parandust. Kooliõpetajaks on Hermike Tavi, palgaks on tal poole päeva maa. Koolis käib 15 last.
Haaslava Mõrakülas on uus koolimaja korstnaga, nagu seda kuskil mujal ei ole. Kooliõpetajaks on Labi Jüri poeg Jaak: palgaks saab ta valla poolt 6 vakka rukkeid ja mõisa poolt kahe vakamaa. 30 last käivad koolis. Mõisa rendi härra käib üks kord nädalas kooli vaatamas.
Vana-Prangli koolimaja on lagunenud ja vana suitsutare. Kooliõpetajaks on Reino Paabo Jaan, koolis käib 20 õpilast. Ühe päeva maa on temal palgaks.
Suure Kambja koolimaja on teistele eeskujuks. Kooliõpetajaks on Kangro Jaak; palgaks saab ta 8 ¾ vakka rukkeid mõisast. Voore külla tahetakse teist koolimaja ehitada, kuhu ka Vastse-Kuuste valla ja Tõdu valla lapsed võiks käia. Vastses Pranglis, Kodijärves ja Unipihas ei ole veel kooli, kuid kästakse ehitada. (Karl Kirss)
1786 aastal määratakse Liivi kubermangu valitsuselt kooliõpetajatele kindel palk: mõisad peavad maksma kooliõpetajale 6 vakka rukkeid, 5 vakka otri ja 4 leisikut soola; seda maksu võivad mõisa omanikud ka oma valla rahva pääle ära jaotada. Peale selle maksab iga koolilaps 1 nael küünlaid ja 1 koorem puid. (Karl Kirss)
1835 aastal olnud kihelkonnas 13 valla kooli, kuid kõik enamasti tühjad. Mõnes koolis ei ole olnud õpetajat, teises olnud jälle õpetaja aga õpilasi ei ole tulnud kooli, sest söögi ja riiete puudus olnud suur. Iga 100 inimese kohta tulnud 25, kes lugeda ei mõistnud. Kui õpetaja Hasselblatt esimest korda koolisid katsuma läinud, siis leidnud ta kihelkonna koolilaste teadmised väga nõrgad olevat. Terves kihelkonnas ei ole ühtegi last leidnud, kes oleks teadnud nimetada, kes Joosep oli. (Liis Savik)
1849 aastal on Kambjas koolide revideerimine olnud, aga tee lagunemise tõttu on ainult 100 last kiriku juure katsumisele tulnud. Tagasiminnes uppunud üks laps ära, Villem Roode Vanast-Kuustest. (Mihkel Tietz)
1843. aastal avati Kambjas köstrikool, õpetuse võtab oma pääle köster Johan Tarask. Koolitöö kestis 4 kuud, õppemaksuks pidi iga õpilane ühe hõbe rubla maksma. Esimesel aastal saanud 4 poissi selles köstrikoolis õpetust. 1845-1848 olnud nälja aastad ja lapsi ei ole kooli saadetud. Kuni 1850. aastani õpetas köster lapsi oma juures kodus; 1849. aastal aga ehitati uus koolimaja. (Liis Savik)
Vanem vallakoolimaja Kambjas oli Köönimäel. Vallavanem J. Tarniuse ajal põles Köönimäe koolimaja ära. Vald müüs selle kooli koha Nutti talu peremehele Adu Ottasele ära ja ostis 1872 uue kooli koha Kangro talu maale, millest kool saigi „Kangro“ kooli nime. (Liis Karles)
Aastal 1849 on kihelkonna koolimaja kiriku mõisa maa pääle ehitatud, aga koolitöö on 1852. aastal pääle hakkanud. Kihelkonna kooli võeti ainult neid õpilasi vastu, kes valla kooli läbi olid teinud, või kodus oma teadmistega nii kaugele jõudnud. Kihelkonna koolis õpetus kestis aastas 7 kuud oktoobrist kuni mai kuuni ja koolis pidi käima õpilane 3 aastat. Õpetust anti: lugemises, emakeeles, ilu ja õigekirjutuses, rehkendamises, laulmises ja saksa keeles. Erilist rõhku pandi usuõpetusele. Igal õpilasel pidi oma Piibel olema, kust loeti. Viis päätükki täielikkude seletustega pidi pääs olema, samuti ka vana ja uue testamendi piibli lood. Siin koolis anti ka ülevaade üldisest maadeteadusest. Kihelkonna kooli võeti ainult poisslapsi vastu, tütarlastele oli lubatud ainult vallakooli haridus. Vanematest õpetajatest võiks nimetada Eishorni, Weberit ja Jaan Ratasseppa, kes väga hoolega oma alal töötanud. Erilist hoolt koolitöös ja osavust kasvatuse alal näitas üles kooliõpetaja J. Ratassepp. (Jüri Jaska)
Kaheksa aastast pääle kuulusid lapsed kodulaste nimekirja, kes kodus oma vanemate või pererahva käest õpetust pidid saama lugemises, katekismuses ja ükskordüks pidi selge olema. Kaks kord aastas viidi kodulapsed õpetaja juure katsumisele, kes siis virku lapsi mõne raamatukesega ergutas, kuna kes lugeda ei mõistnud, said vitsu. Õpetaja juure katsumisele minek oli laste seas nagu suur püha, mille vastu juba mitu kuud valmistati. Katsumisele mineku hirm oli lastel nii suur, et mõned haigeks jäid, mõned jälle nuutsusid ja nutsid ema undruku sabast kinni hoides, nii et suudgi lahti ei saanud. (Jüri Jaska)
Kui laps oli 10 aastat vana, siis pandi ta vallakooli, mida oli igas vallas üks, ainult Suure Kambja valda ehitati Vana Voore mõisa 1862 teine valla kool juure, kuhu hakkasid siis käima, Kambja, Tõdu, Vastse-Kuuste ja Vana-Prangli lapsed, kellele oma valla koolimaja kaugel oli. Esimeseks õpetajaks Voore külakoolis oli Daavet Buck, kes aastal 1887 venekeele mitteoskamise pärast ametist tagandati ja asemele sai ta poeg Villem Buck, kes ligi 20 aastat Voore koolis töötas, et koolimaja väga madal, pime ja kitsas oli, siis ostis vald 1907. aastal Vana-Prangli mõisa omaniku käest Vastse Voore mõisast maa ja ehitas sinna uue enamvähem ajakohase koolimaja, mis kuni praeguse ajani on püsinud. Praegu töötavad koolis 2 õpetajat, 4 klassiga ja kahe klassitoaga. (Karl Ehrlich)
Aastal 1855 ei õpetatud valla koolis veel kirjutamist, mõni aasta hiljem hakati juba poisslastele kirjutamist õpetama, kuna tütarlaste kohta öeldud: „Mis üks tütarlaps selle kirjutamisega pääle hakkab, parem võib selle asemel sukakudumist õppida.“ (Jaan Pedel)
19. sajandi teisel poolel oli Vana-Prangli vallas 2 kooli. Üks lutheri usuliste laste külakool, teine veneõigeusuliste laste jaoks vene preestri poolt asutatud 1862. aastal, senini olnud veneusuliste lapsed päris harimatud, kelle vanemad lugeda mõistsid, need õpetasid kodus lapsi ka. Preester Kusovsky ajal avati kool ning ta ise oli koolis õpetajaks.
1873. aastal ehitati uus avar koolimaja Maaritsa, kus vene preestrid: Nikolai Lebedev, Johan Kedrov ja V. Raska, köster Mihelsoni ja P. Jakobsoniga õpetajateks olid. Koolis käisid ka lutheruse usulised lapsed. Õpilaste arv koolis kõikus 15-70ni. 1891. aastal avati Maaritsa ka tütarlaste kool, mis oli ainuke kihelkonnas. (Johan Kõiv)
Vana-Prangli valla kool on uuesti ehitatud 19. aastasaja keskel. Vana-Prangli mõisaomanikult kingitud maale. Maa, kuhu koolimaja ehitati jäi kuni 1909. aastani kooliõpetaja palgaks, sellest ajast pääle määrati kooliõpetajale kindel palk 150 rubl. aastas. Praegune koolimaja on ehitatud 1907. aastal. (Jüri Jaska)
Kui vene keel vallakoolides sunduslikuks õpeaineks sai ja kihelkonna koolis kõik õpeained venekeeles pidi õpitama, sünnitas see õpilastele väga suuri raskusi. Ajalugu ja maadeteadus pidi sõnasõnast päha tuupima, sest keel oli võeras. Mitmed vanemad kooliõpetajad said kohtadelt, venekeele oskamatuse pärast lahti ja määrati uued venekeelega õpetajad asemele. Vana-Kuuste Sipe kool muudeti ümber venekeelega n.n. Ministeeriumi kooliks. (Karl Kirss)
Kuni Eesti Vabariigi loomiseni oli kihelkonna kool ainult poisslaste jaoks, hoolimata sellest, et kooliõpetajad ja vallarahvas mitu korda olid soovi avaldanud ka tütarlapsi kooli vastu võtta. (August Lind)
Praegu töötab kihelkonnas 5 kuue klassilist algkooli: Kambja, Vana-Kuuste ja Krüüdneri, Kammeri ja Haaslava. Neljaklassilisi algkoole töötab ka 5: Voore, Vana-Prangli, Veski, Reola ja Unipiha algkoolid. (Paul Jakobson)
Kui vanemat ja agaramat ärkamise aja tegelasena mälestatakse Kambjas Johan Zeier'it, endist kihelkonna kooliõpetajat ja pärastist Voore mõisa rentnikku. Juba kooli põllul töötades sisendas ta õpilastes rahvuslikku vaimu. Korjas ja kogus rahvaluulet ja muud rahvuslist vanavara. Ergutas ja õhutas teisi tolleaegseid õpetajaid ja taluperemehi oma rahvuslikku kultuuri koguma ja lugu pidama. Zeier'i eestvõttel töötasid tolleaegsed kooliõpetajad: A. Buck, Hirss ja Eichorn samal alal.
Johan Zeier ja Daavet Buck olid Eesti Kirjameeste Seltsi liikmed, nende eest võttel ja algatusel õpiti nii mõnigi näitemäng ära ja kanti mõnes mõisa rehes ette, kust pidu sissetulek läks Aleksandri kooli ehitamiseks.
Aleksandri kooli ehitamise mõtet valgustati ja sisendati kõvasti kooliõpetajatelt. Juhan Zeier'i käes oli kassa, ja ta käis väsimata talust tallu ja korjas eesti kooli jaoks andeid. Ka jõukamad ja agaramad taluperemehed olid mõttest kaasa tõmmatud, toetasid jõudumööda Aleksandri kooli asutamist nii majandusliselt kui ka vaimuliselt, ise mitte levitamiseks kaasa aidates. (Miina Ehrlich)
Taluperemeestest oli energilisem ärkamise aja tegelane Simka talu peremees Jaak Uri. Ei olnud ühtegi rahvuslikku ettevõtet Jaak Uri'ta. Ka luges Jaak Uri Janseni välja antavat „Eesti Postimeest“. Ajaleht oli tol korral haruldane asi, külast tulid inimesed kokku „tseitungist“ uudiseid kuulda. Ei puudunud Jaak Uri laualt ükski eesti keelne raamat. Piibel ja Kalevipoeg seisid tol riiulil au kohal. (Jaan Pedel)
Noor kooliõpetaja Daavet Buck asutas laulukoori, pühapäeviti õpiti isamaalisi laule ja esineti kooriga pidudel. Ka oli see D. Buck'i Kambja laulukoor esinenud Tartu laulupeol. (Peeter Steinbach)
Johan Zeier'i ja Kaarel Laar'i algatusel ja energilisel kaastegevusel pandi 1885. aastal Maaritsa mõisa rehes ümbruskonnas esimene näitemängu ja koorilauludega pidu toime, mille puhas sissetulek läks Aleksandri kooli ehitamise hääks. Et pidu oli esimene sarnane ümbruskonnas, siis leidis ta suurt huvi ja tähelepanu, ka sissetuleku üle ei võinud nurista. (Peeter Timma)
Hilisema aja seltskonnategelasi ja ärksamaid mehi on olnud ümbruskonnas Peeter Fuks ja Jaan Paal Krüüdneris, nende algatusel on asutatud: „Krüüdneri Jalgratta sõitjate Selts aastal 1898, mis on vanemaid ja teguvõimsamaid seltse Krüüdneris. 1899. aastal ehitas Krüüdnerijalgratta sõitjate selts „Kiirus“ omale Sula ojale avara seltsimaja, kus mitmeid aastaid kõikide ümbruskaudsete seltside koduks oli ja kus korraldati pidusid ja kõnekoosolekuid, millel on olnud ümbruskonnale oma kultuuriline mõju. Läinud aastal pühitses selts oma 30 aastast tegevuse juubelit uues kodus, Maaritsas. (Johan Sägi)
Peeter Fuks, tegev põllumees, on ka Kambja Põllumeeste Seltsi asutajaid ja kauaaegne esimees. Kambja Põllumeeste Selts asutati 1898. aastal, ta on püsinud kuni praeguse ajani teguvõimsama seltsina Kambjas. 1920. aastast pääle on Kambja Põllumeeste Seltsil oma „Katsetalu Äksis“, kus korraldatakse põllumajanduslisi kursusi ja antakse nõu põllumajanduslistes küsimustes. Siin on ka puhast tõugu suguloomade jaam. (Peeter Timma)
1899. aastal on asutatud Kambjas „Kambja Haridus Selts“, mille agaramateks tegelasteks on olnud Kambja kooliõpetajad ja taluperemehed: Enn Sild ja Jaan Uri. (Märt Lukas)
Vanemaid ja elujõulisemad seltse Kambjas on Vana-Kuuste haridusselts „Koidula“, asutatud 1887. aastal ja Haaslava karskusselts „Priius“, asutatud 1900. Mõlematel seltsidel on oma kodu ja on eesti kultuurelu toitmiseks palju kaasa aidanud. (Liis Savik)
1905. aastal, kui üle Eesti maa revolutsjooniline laine käis, tundi ja aidati sellele liikumisele ka Kambjas kaasa. Üle kihelkonna peeti seltsimajades, valla ja koolimajades koosolekuid ja kõnesid. Alates karjapoisist kuni taluperemeheni oli see liikumine ühe sihiline ja tema mõjust ei jäänud kellegi võim puutumatuks. Igale avaldas ta mõju ja igaüks avaldas ennast sel puhul isemoodi. Kogu liikumine oli sihitud mõisnikkude vastu ja avaldus kihelkonnas üldise rahulolematusena oleva seisukorra vastu. Käidi koos, toodi linnast kõnepidajaid ja ehitati õhulosse uuele paremale tulevikule. Aeg oli rahutu ja segane, süütati mõisa heinakuhi ja paar küüni. Üldiselt oli aja lööklauluks: „Mõisad põlevad, härrad surevad, mõisa maa saab meitele!“ (Peeter Fuks)
1905./1904. aasta talvel tuli Kambja vallas revolutsiooniline liikumine ja vaim ilmsiks. Tol ajal tekkis ka osa vallarahvas, Intsu talu omaniku Eduard Riives'ega eesotsas, hõõrumine tolle aegse vallakirjutaja Evald Eichhorni vastu, tema saksameelsuse pärast. Asi võttis nii terava kuju viimaks, et 1906. aasta algul Evald Eichhorn vallakirjutaja ametist tagandati ja asemele valiti Oskar Jams, kes praeguse ajani töötab. (Jaan Uri)
1906. aasta revolutsioonilise liikumise eesotsas olid Kambja kihelkonnas: Jaan Uri, Albert Kevend, Georg Ottas, Eduard Otsa, Oskar Savik, Johan Veske, Peeter Fuks ja Jaan Laagus. (Enn Sild)
1906. aastal mässu ajal, lõigati Kambja vallas piirkonnast mitmes kohas teadmata isikute poolt telefoni postid maha ja rikuti traadid ära, mis pärast mässu mahasurumist tulid vallal üles saada. Pääle selle tuli meistri palgaks ja materjali eest 500 rubla maksta.
26. märtsil valiti Kambja valla rahva koosolekul riigi volikogu valijate meeste valijaks August Hanko. (Oskar Jams)
Rahvas oli rahutu, liikusid musta sõja jutud ringi. Inimesed ei maganud öösi, peitsid maa sisse vilja, valmistasid metsa põgenemise vastu. Liikumise eestvõtjad põgenesid Soome. Kardeti suurt verevalamist ja tapmist, kuid mäss rahustati verevalamata, isegi karistus salku ei olnud Kambja kihelkonnas kohale tarvis kutsuda. (Ants Lentso)
Sakslaste sissetulekul lasti karistussalga poolt Suure Kambja mõisa moonamees, vanake Peterson maha, süüks andi, et olla mõisa rentniku käest oma teenitud palka nõudnud tribunaali kohtu läbi, samal ajal võeti ka mõned enamlaste komitee liikmed kinni ja hulk teisi pahempoolseid. Kuid selleaegse kohaliku vallavanema ja mõisa rentniku proua Veinbergi lasti viimaks kinni võetud lahti. Kohale kutsutud Kambja kirikuõpetaja Edezberg, kes oli kutsutud enne maha laskmist karistusalustele Jumala armu kuulutama ja kellelt loodeti surma mõistetude vabaks palumist, jäi õige erapooletuks päältvaatajaks. (Oskar Jams)
Vana-Prangli mõisas lasti sakslaste sissetulekul kolm mõisa teenijat maha: mõisa sepp, kojamees ja üks monamees, kõik tolleaegse mõisa valitseja isikliku vihavaenu pärast. Ka hulk pahempoolseid võeti kinni, kuid need lasti ühe osa taluperemeeste palvel lahti. (Jüri Jaska)
Üldiselt on Saksa okupatsiooni aeg kihelkonnas, kui hirmu, rüüstamise ja vägivalla ajana tuntud. Teel tulid saksa sõdurid taluperemeestele, kes oma kaubaga linna turule tahtsid minna, vastu võtsid kauba päält, ilma et kopikut oleks maksnud, ära ja talumees pidi tühjalt koju tagasi pöörama. Munad, pekk, või ja paks piim oli taludes tol ajal ainult saksa sõjaväe päralt. Pääle normi, mis iga talu nädalas vallamaja juure pidi viima, pidi saksa sõdur, igal ajal, kui ta tallu tuli, võid, pekki ja mune saama. Ka igasuguseid röövimisi ja mõrtsuka töid tuli tol ajal kihelkonnas massiliselt ette. Rahvast tapeti röövimise mõttes talude ja suurte 4-8 liikmeliste perekondade kaupa. See oli õudsemaid ja rusuvamaid ajajärke kihelkonnas. (Jaan Talv)
Sissetulnud saksa sõjavägi tundis ennast igalpool täielise peremehena, kes võis võtta seda, mis tahtis ja sealt kust tahtis. Ametiasutustes ja koolides pandi saksa keel maksma. Kõige vähemat kui asja ei saanud enam eesti keeles õiendada. (Peeter Fuks)
1. Panksep, Johan, Vaino talu peremees Unipihast 67 a. vana
2. Grossberg, Johan, Suuremäe t. peremees Kambja vallast, 74 a. vana
3. Pedel, Jaan, Lalli t. endine peremees Kambja v. 79 a. vana
4. Lind, August, Kambja 6 kl. algk. õpetaja, 34 a. vana
5. Karles, Liis, Huntmõtsa t. end. perenaine Kambja v. 80 a. vana
6. Lentso, Ants, Puusepa t. peremees Vana-Kuuste v. 62 a. vana
7. Timma, Peeter, Kötsi t. peremees Krüüdneri v. 64 a. vana
8. Kirss, Karl, Kambja 6 kl. alg. juhataja 40 a. vana
9. Steinbach, Peeter, Jaska t. end. peremees Krüüdneri v. 70 a. vana
10. Daavet, Timmusk, Iita t. end. peremees Krüüdneri v. 72 a. vana
11. Jakobson, Paul, Krüüdneri 6 kl. algk. juhataja 56 a. vana
12. Kister, Johan. Lambi t. peremees Krüüdneri v. 76 a. vana
13. Tietz, Mihkel, Savi t. end. peremees Krüüdneri v. 86 a. vana
14. Kusnets, Leena, Konsa t. teenija Vana-Kuuste v. 70 a. vana
15. Savik, Liis, Klaose t. perenaine Haaslava v. 64 a. vana
16. Luik Mari, Aadami t. teenija Vana-Kuuste v. 72 a. vana
17. Lukas, Märt, asunik Kõrküla asund. V-Kuuste v. 69 a. vana
18. Sägi, Johan, Puhmu t. peremees Krüüdneris 61 a. vana
19. Holzmann, Daniel, Pajo t. peremees Kambja vallas 65 a. vana
20. Kont, Eduard, Kambja kiriku end. köster 63 a. vana
21. Ehrlich, Miina, Marguse t. end. perenaine Krüüdneri v. 87 a. vana
22. Ehrlich, Karl, Marguse t. peremees Krüüdneri v. 57 a. vana
23. Puidak, Jakob, Madise t. peremees Kambja v. 71 a. vana
24. Fuks, Peeter, Raudsepa t. peremees Krüüdneris 63 a. vana
25. Talv, Jaan, Vedela t. peremees Kambja v. 73 a. vana
26. Uri, Jaan, Simka t. peremees Kambja vallas 55 a. vana
27. Sild, Enn, Enge t. peremees Kambja v. 69 a. vana
28. Kõiv, Johan, puutööline Kodijärve Sassi talust 54 a. vana
29. Matt, Leena, Härmike t. end. perenaine Krüüdneri v. 72 a. vana
30. Põdersoo, Villem, Pihlapuu t. peremees Haaslava v. 60 a. vana
31. Hermann, Ann, Konsa möldri ema, Vana Kuuste v. 74 a. vana
32. Vater, Jakob, Läte t. popsnik, Kambja v. 74 a. vana
33. Rossmann, Kaarel, Santepalus popsnik Krüüdneri v. 67 a. vana
34. Sadik, Minna. Endine Maidla m. rentnik Kambjas 59 a. vana
35. Nikopentsius, Ann, Matsi t. end. perenaine Kodijärve v. 75 a. vana
36. Jaska, Jüri, Räba t. peremees Krüüdneri v. 68 a. vana
37. Jams, Oskar, Kambja valla sekretäär 51 a. vana