1. Arhiivid

Kõigepealt pean tähendama, et arhiivid on kas tulekahjude ehk sõdade all kannatanud. Nii on Muhu kiriku arhiiv 1769. a. täiesti hukkunud tulekahju läbi ja valdade arhiivid, mis üle saarte olid kokku kogutud Muhu suurevalda, said okupatsiooni ajal hävitatud. Mõisate arhiivid on härraste poolt õigel ajal kõik ära viidud. Muist arhiive ja mõisa varandust näit. Muhu Pedast mõisa oma, v. Kahni poolt Kuresaare.

Laimjala vallas on siiski üks osa dokumentest püsind, nad on korraldamata. Sisustik oleks järgmine:

1. Kogukonna kohtu protokollid (Kahtla, Kingli, Kõiguste).

2. Valla protokolli raamat 1890 (Audla, Saare, Kõiguste).

3. Valla maksude arve (Kahtla, Laimjala, Kingli, Audla).

4. Valla magasini vilja, laenude raamat 1853 (Kõiguste, Kahtla, Laimjala, Kingli).

5. Valla volikogu protokolli raamat 1892.

6. Rulli raamat.

7. Endiste mõisavaldade mitmesugused dokumendid.

8. Saksa okupatsiooni aegsed käsukirjad.

Kogukonna kohtu protokollest juhtusid mulle mõned kätte, midagi erilist nad ei sisalda, siiski võin ühe näiteks tuula

Kapra külas sel 24damal aprili kuu päeva 1868 aastal.

Nende kuidas eilsest protokolli kirjast nähja ollid sinnasammase kokko tulnd:

1) koggokonna Tallitaja Aleksei Silla

2) koggokonna kohta peamees Gregeor Kööts

3) koggokonna kohtomees Juhhan Ait

4) koggokonna eestseisja Andrus Põldes

ning kui Mõisa Herra von Remmenkampf issi ka sinna jõudis, siis läksid nemmad esmalst ühhes koos Mardi Ado puma-perese, kus siis leiti, et se lahti saja perremees Vassili Särel seädusse vasto puma-raudvarra hobbose olli ärramünud ning tunnistas sedda rahha, mis selle eest sanud omma kõrva võlgade ja issi ennesse see tarvidusseks ärrakullutanud ollevad.

Sepeäle arvas Mõisa Herra kokko, mis sesamma Vassili Särel omma perrekohha pidamisse ja issiäranis sel viimasel orjusse aastal, kui ennast teadis puma piddamisest lahti savad olli völgo jänud, ning leidis sedda nenda ollvad kuidas siin tähhendud:

1) Teopäevade eest 12 Rbl. 20 kp.

2) Kedruse eest 80 kop.

3) Puma raudvarra hobbosse eest 20 Rbl. / Summa 33 Rbl.

Sedda üllemist võlga selletas Mõisa Herra selvisil 1) olli Vassili Särel kihhelkona kohto ees Mardi Ado puma eest pakkunud renti 25 Rbl. mis siis seaduse järrel temmale, kui ärraminna perremehele tassumisseks nüüd agga võlla selletamisseks arveti.

2) Makseti tema auktioni läbbi sissetulnd rahhast sia jure Herrale 8 Rbla. Ühte kokko 33 Rubla.

Kui nüüd leiti, et puma maiade jures ei middagit uut ehhitamist lahti sanud perremehhe poolt ei olnd sündinud muud kui et neid agga hädda visil olli harrinud, siis ei vöinud ka Vassili Särel nende eest middagi Herra käest nöuda, muud kui ühhe üsna vanna aeda maia eest arvas Herra ning Koggokonna vallitssus kuus Rubla väärt ollevad, mis uus selle perrekohha rentnik Jaan Pöldes agag nenda peab selletama, et Vassili Särel eest sedda hinda temma Maggasini aeda völla eest sinna maksab, ehk eestkostja ni paljo temma völlast enese peäle vöttab, kui need 6 Rbla ullatavad katma. Kui nüüd keik sia kohta olli toimetatud, siis anti Möisa Herra ning Koggokonna kohto polest selle lahti sanud Tännise perremehhele Vassili Särel käsku ja arro et nüüd temma öigus seäl puma maiades ellada tännase pävaga löpnud, ning et temma, nenda kuidas temmale 10mal Februaril ses aastas Koggokonna vallitsusse polest, temma varra ülleskirjotamisse ajal, jubba arro anti, ja protokolli ülles pandi, Jurri pävast sealt puma kohhast peab hopis ärraminema ja ennesele uut ellamisse kohta murretsenud ollema.

Ehk teine protokoll vanemast ajast:

Koggokonna kohhos olli koos, siis olli Reed Peästel kohto ees, sellepärast, et temma olli Mõisa Rehhe jurest puid selgas varrastand ja Rehhe pap on Redo kinni votnud sedda Rehhe pap tunnistas kohto ees, et temma on ta kinni votnud siis koggokonna kohhos mõistis temmale viisteistkümmend napso vitso.

Kahtla Koggokonna kohto Vina ku 30mal päval kirjotud 1843.

Kohto Vannem Mart Ruit +++

Kohto mees Mihkel Peästel +++

Kohto abbi mees Jurri Room +++

Muhu kiriku arhiivi sisustik oleks:

1. Visitatsioon protokollid.

2. Katked kiriku kroonikast.

3. Schmidt Missio Buck.

4. Kooli arhiiv.

Paberid olid korraldamata. nagu ütlesin juba hävitas tuli 1769. a. kõik endised väärtuslised dokumendid. Kuulujutu järgi (õpet. Meeri suust, kellele jälle ümbruse rahvas kõnelend) olla Vene sõja aegne õpet Näsman (nimelt 1710 ümber) muist tähtsat kiriku varandust Rootsi põgenemisel kaasa võtnud. 1717 hävitand kassakad kiriku altari.

Pöide kiriku arhiiv on praeguse õpetaja poolt korda seat ja sisaldab eneses järgmist:

A. Kiriku ristimis, armulaua, kihluse, laulatus personaal nimestik.

B. Ametlikud kirjad 1880-st alates. Mitmesugused dokumendid, vanemad dokumendid. Jaani koguduse kirjad ja dokumendid.

C. Konsistooriumi ringkirjad.

D. Kindralsuperindentent ja praosti kirjad.

E. Kiriku inventaar ja raamatukogu.

F. Pöide kiriku ajalugu 1866 ja 1867.

G. Res Grecae.

H. Kiriku konvendi ja nõukogu protokollid 1875-1922.

I. Mission.

K. Kassaraamatud.

L. Kooli elusse puutuvad kirjad.

M. Kiriku ehitus ja surnuaiad.

N. Asutuste kirjad 1918. Okupatsiooni aegsed dokumendid. Nõukogu sissetulnud kirjad. Iitzka kohtuasi.

O. Eraisikute kirjad. Leibergi kirjavahetus.

P. Kiriklised aasta raamatud. Revisjoni lehed 1826 ja muu statistiline materjal.

Q. Mitmesugused maakohtade kaardid, kontrahid, regulatiiv.

R. Raamatukogu.

Vene usu tuleku kohta leidus siin rohkem märkusi kui Muhus, neist aga all pool usu küsimuse juures.

2. Mälestused ajalooliste paikade, nimede ja muude asjalikke ajalooliste mälestuste kohta.

Juba ammu tuntud ja mitmel puhul uuritud vana maailmade (näit. Maasi linn, Pöide ml., Linnuse vanalinn, Päälda vanalinn) puhul ma eriti sõna ei võta. Siiski võiks ühe Maasilinna kohta kuuldud märkuse siin ülestähendada. Nimelt keegi ehitustööline kes ise sõjaaegsete kaitseplendashide ehitusest Maasilinna all osavõtnud oli kõneles mulle järgmist: Kaevamisel tulnud üks võlvitud maaalune kamber välja, seest üleni suurte raudkividega täidetud. Nemad tahtnud korra seda kambrit tühjendada arvates et seal all kindlasti suured kulla tagavarad peituvad. Teine arvamine on aga, et need raudkivid endisel ajal laskekivideks olnud ja see kamber tagavara aidana teenind.

Maasilinna all käies nägin seal küll üht sarnast raudkividega täidet võlvitud kambrit. See asus I plendaashi asupaiga kohal.

Kalmed.

Neid on Muhus ja Pöides palju. Nad on peaaegu juba arheoloog. Kõik läbi uuritud. Siiski on ajaloolised nn. katkukalmed segi arheoloogilistega. Ja mis eriti huviäratav: muist neist katkukalmeist tähistatakse kui sõjakalmeid, kus sõjasurnud maetud.

Üldse oleks kalmeid Muhus:

Võllaküla Leedumägi – kus eniste Leedumäe ja Pilbase mäe vahel peetud lahingut.

Lalli küla „umbaiad”. Umbaidadeks, neid 3, nimetab rahvas neid nimelt ühe kondi järgi mis hauast kaua väljas olnd ja visisend „umb”-häält tehes. Haua kohad on siin kaetud kividega. Kaevamisi ette pole võetud. Üks sinelihõlm liperdanud kaua aega ühest hauast välja. (Saadu talu vana Kuusiku teade.)

Nõmmkülast pärit Wassiili Uulits tegi varandusleiu Soomäel (200 sülda umbes mereäärest). Seda varandust, arvab rahvas, peitis mõni katku ajal või Põhjasõja ajal sinna sohu. Varandus oli paigutet puust kastikese sisse (2 kasti naela leidusid veel seal alles, samuti mõned rahad (rahad 1700 ümber) ja üks vaskne käevõru, mis kaasa tõin), kast oma korda 4 suurema paekivi vahele. Kastis leidus üks roheline pott raha ja iluasjadega. Need asjad on juba varemalt Muuseumi saadetud.

Leiu koha juures kohe leiduvad hauad. Muist neist eelajaloolised (kondikava teine, helmed mis sealt leiti on arheoloogilised) muist aga hilisemad.

Pallasmaa Ellumägi, seal on kaevanud Madis Armas. Sõjariistu ega rahasid pole leitud isegi mitte helmeid. Ellumäe kohta teadis Martin Pallas (kooliõpetaja Rintsis) jutustada oma isaisalt kuuldud teadet: sinna teinud rahvas kange katku ajal ise omale hauad valmis ja läinud haigetena sinna surma ootama.

Ellumäe all on umbes 80-90 sülda, samuti mere äärest 200 sülda eemal.

Jostimägi Pallasmaa ja Nõmmküla metsatukke vahel karjamaal. Kaevamisi põle tehtud.

Külasema Seljamägi kaevanud Juula Peegel. Hilisemal kaevamisel pole raha leitud, küll aga varemalt juhusliselt karjalaste poolt, neist oli veel muist rahasid Kirikumõisa Nukapere nimelisel Riinal alles. Nad on 1700 ümbrusest pärit. Samuti olla sealt leitud ühed risti noad (vist kaks nuga risti pandud) ja üks mõõk. Neist lähemalt midagi ei teatud. (Koguja märkus: Soonta külast Matsi pere leidnud Pedasta-Liiva maantee lahkmel kruusiaugust mundri nööpe, missugused nad olnd ja kuhu saand pole teada.)

Mälast lääne poole olevat veel sarnaseid kalme Haude, Rebase ja Vassi mäel. Neid ma lähemalt järelevaatama ei saanud minna. Samuti Lalli Püssinapanga kalme. Pöides on kalmeid:

Tornimäe kiriku juures olevast mäest teadis Ula külast pärit Priidu Kula (80 a.) kõnelda et sealt Aado pere kord terve vaka (?) täie kannuseid leidnud. Kuhu nad jäänud, ei teatud öelda. Seal olnud vanasti ka üks lahingu koht.

Keskhomiku sihis Tornimäest on nn. Kalmuti mägi ehk Kalmuti värav. Ka sealt on leitud surnuid.

Sillamägi praeguse Vene surnuaia juures: sealt raha ega sõjariistu leitud ei ole.

Muraja „Risti all”. (Kaevamisi pole tehtud.)

Kanisaare Kalmemägi. Nemeküla Mihkli-Laanemägi ja Ardla Suure välja mägi.

Edasi Ridaküla taga Ihumetsa ja Kuke vahel olevast Kalmemäest on leitud sõjariistu ja laevakette (?).

Viltina küla juurest leitud raha. Peerna pere leidnud nad Annumäelt kuid kaodand kõik ära. Mägikurlast jookseb sarnane kalm Asva küla kaudu kuni Randvereni. Siin kohati surnuid leitud nagu Mägikurla Kokamäelt. Kangrumäelt leitud Rootsi kuninga kuldne sadul. (!)

Peale selle oleks veel nimetada Are küla katkukalmeid ja Audla Aidamäge, kus vana lahingu koht olnud ja kust mõõku ja odasid leitud. Samuti leitud Saare küla alt põllult Rootsi katla tükka. Asjadest enestest (kui neid üldse olemas olnud) ei ole rahva käes midagi alles püsinud.

Ristid.

Muhu Võlla küla Leedumäe rist seisnud uue suurest teest paar sada sülda eemal oleval karjamaal. Kruusa võtjad lõhkunud selle aasta eest ära. Suure otsimise peale võis aga veelgi pool risti üles leida, selle risti suurus oleks umbes 4 jalga. Lihtne, kivist kaunis rutuliselt ja konarliselt välja raiut, ilma pealkirjata. (Kõik leitud ristid on sarnased.) Rahva jutu järgi on see ühe sõjaülema haud. Aastate eest kaevatud selle risti alt üks mõõk välja, kas tagasi pandud või mõisa härra kätte viidud, ei teatud öelda.

Teine arvamine rahva seas: selle risti kohal saanud üks pruut paar hukka.

Võlla küla rist, unnustatud „kassakate kaevu” lähidal, aia sees, pooleldi ainult maast väljas. Sealt alt leitud raha (1700 a. ümbrusest) – Mihkel Waske teade – ja saadetud nad muuseumi. See olla Rootsi ohvitseri haud. Paralleel legend: Üks kerjus löönud korra kogemata ühe poisi kepiga maha, mis puhul siis rist püstitatud. Nautsi-Rootsivere küla vahel olevas Daani tänavas olevat Daani kindrali haud. Sellest jälge ma küll ei märgand. Mingisugust risti oli olnud. Suurevallas, Piiri koolimajast umbes 70 sülda homiku sihis, maantee ääres (hiljem kraavi kukkund) seisis rist. Samasugune kui Võlla ristidki. Kuulujutt selle kohta: Üks hoorüütel ajanud enese siin kohal puruks. Teine jutt kinnitab, et see jälle ühe „ülema” haud olla. Soonta külas (Lauri talu juures) leidub üks rist jälle tee ääres aia sees. Lähemaid teateid ei juhtunud kuulma.

Pöides ei kõneldud mulle sarnaseist ristidest, rännakul ei juhtunud ka neid nägema. Oletatavasti ei ole neid Pöides, vähemalt nende olemasolu ei ole seotud rahva mälestustega. Mõnes kohas kõneldi mulle nn. „kassakate” ehk „laagri kaevudest”. Nendes jootnud suure sõja ajal kassakad omi hobuseid. Mõned neist kaevudest on suuremad kui harilikud (n. Võlla küla oma), mõned hariliku suurusega. Enamasti raudkivist tehtud. Neid leidub:

1. Võlla külas (samas külas surnud mõne kümne (50) aasta eest veel nn. kassaka Mats, kes olnud ühe kassaka poeg).

2. Kallaste külas. Hüügu panga all vastu merd.

3. Lalli ligidal. Täpselt sellest kaevust ei teatud, arvan, et see üks on Loetsa omaga.

Igaküla juures. Külast ½ kilumeetrit põhja. Küla nimedest oleks sõja sündmusiga seot:

Mõõga küla – kuhu sõda seisma jäänud. Mõõgad pandud rahu täheks risti.

Rootsivere küla – kus viimane Rootsi veri valatud, ehk selle nime teine variatsioon – Rootsivare, s.t. sõja ajal põlenud peale ühe pere, nimelt „Vana pere”, kõik küla maha. Üks rootsi mees saanud veel õigel ajal selle Vana pere tule kustutada. Säilinud pere aiateibasse löödud, sel puhul üks mõõk. See mõõk jäänud edespidi järgnevaile põlvedele traditsiooniliseks pulma mõõgaks, mis löödud pulma laua kohale seina sisse. 15 a. eest tarvitatud veel seda mõõka. Imelik küll, sellest ei kõneldud mulle Rootsiveres eneses mitte, ehk ma isegi Vana peres olin ja seal rahvaga jutus olin, vaid naabri Igakülas, Pärdi talus. Selle omanik, nimega Mats, teadis mulle sest mõõgast kui tõsiasjast kõnelda. Täiesti kohane näib olevat, et just Rootsiveret sõjasündmustega seotakse, enne omas ju Rootsivere Wahtna Uisu Tõllu praeguse Linnuse ja Orisaare tähtsuse.

Peale selle võiks (veel) tähendada veel mõne ajaloolise asjalise mälestuse peale. Kaagi sambaid on laidunud: Võlla külas 1. Selle järele saanudki küla oma nime. Sammas olnud tammepuust rõngastega, nende abil on poodud inimesi. Teine Kaagi sammas seisnud Kangaste mäel (Saare mõisast 3 kil.) - sellel mäel püsinud 3 auku, nendes seisnud sammas püsti. Ümbruskonna inimesed hirmutavad selle mäega omi lapsi. Seal nähtavat viirastusi valgete kasside ja inimkujude näol.

Üks sarnane peksu sammas seisnud Pöide suure kiriku all. Muhu kiriku juures olnud aga nn. häbikivi, kus peal kõik naised, kel väljaspool abielu lapsed olnud, seal 3 päeva pidanud istuma.

Ka kurikuulus kuld põle tähelpanemiseta jäetud. Muhus Nõmmküla Soomäe juures olevas rabas olevat suurem kulla vara endisel ajal suure põgenemise puhul sinna maetud. Ja sama inimene kes Soomäe raha leiu tegi (Wassiili Uulits) on ka kulla kaevamist ette võtnud, muidugi asjata. Pöides Saare mõisa lähedal olevat Rootsi kulla tündrid peidus. See tuletab meele üht hilisemat teadet, nimelt olla Põri lähedusse  vene polgu raha kast maetud (eelmise Vene-Saksa sõja ajal).

Õige vanasse ajasse puutub üks teade, nimelt Waldemar II ajajärku. Waldemar II kroon hiilgavat ajuti väikses väinas. Üks Rässa küla mees, nähes tuld vee peal (s.o. krooni kuldhallet) võtnud kord paadi ja läinud kuldkrooni püüdma. Sõudnud otsesihis tule poole, aga sellepeale vaatamata ei vähenenud nende vahel olev maa ometi mitte. Seda viisi olevat mees asjata mitu ööd väiksel väinal tuld kätte püüdmas käinud. Selle teate sain Või külast pärit Välja Tähvelt, 84 a. vana, kes muu seas väga fantastilisi seletusi püüdis anda, mõnda nähtust, nagu teoaja lõppu põhjendas legendaarsete seletustega. Üldse võis märgata, et iseäranis vana teadete juures pidi asja eriti kriitilisest seisukohast võtma, muidu oleks võimalik olnud sarnaste teadete saavutamiseni välja jõuda nagu ma Lalli all juhuslikult juhtusin kuulma. Seal jutustas keegi vanamees mulle endise sõja püssilaskmise aukudest, läksime siis neid ka vaatama. Tõepoolest ranna liivas olid umbes 4½ jala suurused ridastikku ovaalsed augud. Kesse laidus olla samasugused. Aukude iseloomu tähelepannes näis kahtlane olevat neid sõjategevusega siduda. Augud seisid liig lähidale üksteisele. Kallaste küla all, kus ka niisugused augud leidusid, sain vana kaluritega kokku, kes seletasid et need augud olla enne tursapüügi kohad. Seda kala on siis niivõrra rohkesti rauda vetes olnud.

Sama fantastilised on teated ühe paganus aja Eesti kuninga hauast Leedumäel. Ehk Pöides kuuldud teade, et alles mõne aasta (!) eest jooksnud veel üks laev vana Rootsi aegsete kaartide järele Vana Sillasadama kohal kuivale. Vanast sadamast aga küll on teated geoloogiliselt põhjendatud. Vana sadama silla ase on veel olemas algab paarkümmend sülda surnuaiast. Paarikümne aasta eest olla Oikumäe otsa kohas vana ankur (2 puudane) leitud.

Siin kohal oleks veel mõnda Koguva küla dokumendi kohta tähendada. See dokument ehk nagu seda Koguva küla mehed ise kutsuvad „meie priiuse kiri” ehk „pärgament”, mis meie esiisa Antsule on antud. Nagu teada on see dokument antud ordu meister Plettenbergi poolt 1532. Ja selle järele on õigus Hans Schmulil (see nimi tulevat sõnast Muhu) oma sõja vahvuse tõttu, pidada omale maaale 2½ adramaad maksuta määramata aja peale. See maa on pärandatav ta soole ja asub Muhu Läänerannas. Selle „priiuse kirja” tõttu said küll Koguva mehed omale maa ja peasesid orjusest, pidid aga Vene ajal selle eest posti vedama. Ümbruskonna külades kõneldakse igal pool, et see dokument on antud Rootsi ajal ühe Koguva mehele kes peastnud Rootsi kuninga Maasilinnast vangist. Ta viinud kuninga üle Väikse Väina ja et see vähem vaenlaste tähelepanu ärataks oli ta seda hobuse abil teinud – sidunud kuninga hobuse sabasse, ise istund hobusele selga ja niiviisi viinud kuninga Koguva randa. Koguvas eneses teatatakse aga selgesti dokumendi saamisest. Mulle kõneles selle üle nende üks lugupeetavam vana külas, nimelt Tooma Jüri. Ta täidab neil õpetaja kohuseid peab neile ette lugemisi. (Koguva küla on üldse pietistlise kalduvusega, isoleerit teistest maakondadest on tas püsima jäänud patriarhaalne vaim.) Selle vana jutu järgi on iseäranis Koguva vanem põlv väga uhked oma „pärgamendi” üle. Jutu kestel ei minda kunagi mööda sõjas üles näidatud rahvusest, mida nende esivanemad on saavutanud. Vana „Anst Muuli” vahvust nimetas ta „oma hinge” armastamata sõjavahvuseks, millele siis muidugi pidi järgnema, nagu ta ütles, „Maahärra Older van Plettebergi priiuse kiri”. Teiseks on Koguva mehed uhked selle peale, et nad kunagi orjata pole pruukinud. „Ega meie, Jumal tänatud, põle mõisa saksa orjand,” ehk „ega meie seljas pole kubja kepp tantsind,” lausuvad nad. Kirja enese peale ei vaata nad (eriti vanem põlv) mitte kui ajaloolise dokumendi peale, vaid neil on kindel usk selle sisse, et „pärgament” suudab ka Eesti ajal nende prii maa tagasi anda. Nad kaebavad praeguse maksude kõrguse üle ja mineval aastal valmistasid palvekirja maksu vähendamis asjus. Mulle juhtus see nende kirjutatud palve kätte, ta on stiilselt ja iseloomult huvitav, esitan siin ta ärakirja:

8mal Märtsil 1923 a.

Alandlik palve Talina Maksude kesk valitsule Meie Muhu Sure valla kodanikud Koguva üheksa Talu pidajad ja kaks vabadiku.

Nimelt

1) Walja Josep

2) Andrusse Mihkel

3) Tonnise Maddis

4) Wannadu Jaen

5) Jurna Jaen

ja teine endise Jurna pole talu pidaja Pollukukka Eed Tüür.

6) Käspari Adu

7) Toma Jurri

8) Andsu Josep

ja vabadikud Sadu Jaen Ranna Marre Mihkli Lesk

Kes Meie Ants Muli suggust seda 2½ adra maad peame, mis meie essivannema Antsule 1532 aastal Soea vahvuse eest temmale ja tema Sugule märamata aea peale pidamiseks anti olleme meie Ants Muli pärrijad ja meie essivanemad ikka omma rigi valitssejate vastu püünd kohuse täitjad olla. Ilma soejas andsid meie seast kolm soldatid omma ellu esti soejas võtsid meie nored mehed truviste ossa ja ongi meie väiksest ulgast 1 vabadusse risti mees aga meie selle kaljuse ja lahja Maa pidajad ei jõua omma peale pandud Maksu raskusi mitte ärra kanda mis selle assja mutuse läbbi meie peale tulli. Teised obruku rublade pealt kohuse täitjad said obruku peale 1870 aastal sel aeal maksis rukki puud 33 kopik. Meie Koguva elanikud saime orbuku peale 1910 aastal sel aeal maksis rukki puud 125 kopik. Meie maa olli 46 Rivisjoni rubla alla enne innatud mis olleks välja teind 151 obruk aga sel aeal Ruki palju palliu on meil Antsu maa pidaja Suggukonnal 407 obruku pealt keik kohused täita sellepärast pallume maksude peavalitsust meie peale allasta et meie selle orbuku summa järel võiksime maksud maksta mis 46 rivisjoni välja teeb.

Koguva mehed on ühte hoidnud, teatud moel isoleerunud, näiteks praegugi on neil oma erakool – nad ei ühine üldisekooliga, usuõpetuse küsimuse asjus. Vene usk ei ole külla pääsenud – alati on Koguva truuiks jäänud Muhu luteri kirikule.

„Pärgamenti” ennast neil kahjuks ei olnud tehnilistel põhjustel näha. See, kelle käes dokument hoiul oli, oli teatavaks ajaks külast lahkunud. Dokument. Ta on täpselt ja mitmel juhul juba uurijate käes vaatlusel olnud. Kärberil ja mujal on tast juba (täpsed) kirjeldused olemas. Lisan siia juure vaid märkuse, mida vana Jüri jutu ajamisel tähendas. Sarnase dokumendi, nimelt „priiuse kirja” on saanud ka Või küla mehed (ainult vähema maa peale). Aga mõisa härra on neilt selle väljapetnud öeldes: „Schmul (ka nende nimi olnud Schmul) anna paberid mulle, panne sind mõisa kubjaks!”

Pean veel tähendama et peale posti vedu on Koguva mehed (kuuldud kõne järele andmed) pidanud Maasilinna ülemale 6 mrk hõbedat maksma ja juhusel, kui ülem Antsu krundile jahile tuleb, siis üks kord aastas temale peo valmistama.

Koguva mehed on oma dokumendiga kuulsaks saand, juhtusin kuulma ühe katkendi nende peale tehtud laulust:

„Koguvast need suured priid,
Kui nad rei makki sõid,
Hoidvad oma pärgamenti,
Mis neil Rootsi aegas anti.”

Lõpuks nimetan siin veel Peeter I kivi Orisaares. Selle kivi peal istunud keiser oma reisi puhul, peatudes Orisaare sadamas. Ja nüüd, se eon kuni 1914. a. oli moeks selle kivi juures santidele nn. „kiriku santele kel lapid” raha jägada. Kõige suurem summa oli olnud 15 rubla. Iga sant saand 15-17 kop. Jagamine olnud iga aasta 15-mal. Raha said „lappide” ettenäitajad. Lapid jagati kiriku õpetaja poolt, need olid neljanurgelised ümargused plekktükid numbriga keskkohal.

3. Sõjad, katkud, näljad. Okupatsiooni aeg.

Üks sõjaline teate ulatab 700 a. tagasi. Kõneles sellest mulle jällegi Või külast pärit Välja Tähve. Siis olevat Saaremaa Rootsi alla saanud. Kapimõisa põllul olnud suur verine võitlus, mille tagajärjel maa väga verega läbi imbunud ja enam kadakaid ei suuda kasvatada. Tõepoolest on seal kadakad punased pool kuivand, aga muidugi vist geoloogilistel põhjustel.

Ta katsus selle I Rootsi sõjaga siduda ka Muhu soo vanasti põlenud metsa loo. (700 a. eest) Miks see mets kord põlenud ei teata, aga et ta kord olemas olnud tõendavad pool põlend palgid, mis praegu rabas turba töö juures välja tulevad. Sellest metsast toodud omal ajal Muhu kiriku ehitamiseks palka.

Nagu eelmisest osast näha, eotakse kõik asjalised mälestused sõjakäiguga 1710 ümber. Osutatakse lahinguväljade, üksikute ülema haudade ja mõningate sõjariistade peale, mis haudadest leitud. Kassakatest teatatakse üle maa. Või ja Löetsa küla inimesed olnud kassakate ajal rukkis peidus.

Edasi on mälestusi 1917 aastast.

Osutatakse ühishaudade peale, neid leidub: 2 Levalas, Andlas (Sihi talu ligi), Roomassaare mäepeal (siin pidada müstilisi nägemusi ööseti ette tulema) ja Muhu Kallaste Paistuvahe haud. Peale selle on üksikhaude mitmes paigas Pöide-suure tee ääres, Tumala mõisa aias jne.

Teatakse kõnelda (Koguja märkus: teated Levalast: Paulmeister. Kaprast pärit Wasiili Nurk.) suuremast lahingust Pöide kiriku all Küünimäel. Ja lahingust Uuemõisas, sealt löödud sakslased tagasi. Pöri kuulsast juhtumisest, kus Orisaare silla ära võtmise otstarbel 15 kõige „tublimat” (rahva ütelus) sakslast ohvitseri vabatahtlikult võtnud esimese pealetungimise oma peale. Aga seal kukkunud üks pomm, Või patareist lastud (Koguja märkus: Või patareide (neid kaks) asemed on veel praegu näha.) otse nende sekka. 14 saanud surma 1 raskesti haavata. Laevadest jutustatakse (muidugi Muhu rannal eriti Lääne rannal) Soela väinas peetud Vene-Saksa vaheline merivõitlus. 4 saksa laeva olnud näha, 2 suurt Vene oma. Vene laevad taganenud nii kiires korras, et isegi polnud võimalik põgenevat jalaväge ühes võtta ja mannermaale viia. Mõnda huvitavat on olnud ses taganemises. Rahvas kõneleb selle kohta järgmist. Mis pidi see soldatite kari tegema, peale nii lollpead kui need venelased on, sakslane käis ringi kui oma küla mees. Kaart tiesel näpu vahel, teada iga kui kivi tee ääres. (Koguja märkus: I Vene kaitse liin: Orinümme, Väike Rahula, Suur Rahula, Saikla, Ariste, Reina, Neuu alla. II liin: Tornimäelt Audlani.) Juhatusest sai ka kohe aru. Aga venelased ei mõistnud põgenedes teid leida randa. Hulkusid mööda külasid, korda mingisugust, vene ohvitserid olid juba päev varem kõik ära sõitnud. Teatakse kõnelda, et väljapatareid nagu Kuivastu, Välla, Reina, Reediku omi ei tarvitatud sugugi. Sellep. oligi põgenemine nii kiire ja kokkupõrked ainult paaris kohas. Muhu Kallaste all olnud Paistu vahe põllul kokkupõrge. 6-7 venel. saanud surma, 1 saksa ohvitser. Teatakse veel Koguva dessandist kõnelda, siis madruste laeva appi tulemisest (Vene poolt) Orisaare kaitsmiseks. 10.000 venelast olnud saarel. (Pedaste mõisa Jakob Woki jutu järgi.) 5000 langend Kuresaare all saksa vangi ja viidud Saksamaale. Põgenemisel annud küla mehed vene väes teenivaile eestlasile omad riided selga ja peastnud nii mõnedki ja avitanud põgenema.

Üks suurem osa eestlasi (vene sõduritena) tahtnud siis veel Hellamaa kaudu põgeneda kui see hilja olnud. Neid juhatatud (salga eesotsas olnud vist ohvitser Ruk (?)) aga põhja teed kaudu Pallasmaale, kus nad vanu tuttavaid eest leidnud ja nimelt oli see „Meenuli ühendus” isaisade kaudu. Mõne põgenejate isaisa oli Pallasmaalt pärit oleva vana Kann'iga ühes Meemelist salaviina tihti käind toomas. „Eks meie isaisad aitand hädas ühtteist, eks seda tee ka nende pojapojad,” lausund mehed ja annud põgenejaile varjupaika ning võimaldand neile põgenemise.

Tornimäe kiriku kroonikas leidub selle sõja kohta järgmist:

1917.

Maale asudes kaitses saksa vägi end kõige rohkem Muhu Ida-Põhja serval.

Kallaste Hüügu pangale asutas ta nn. „Stützpunkt Uesseni”. Kalju serval kus enne kuulus „kitsekamber” seisis – olnud vahimajake. (Kitsekamber lõhutud mõne aastate eest kivilõhkujate poolt.) Kogu see kalju rahn on jooksukraavidega läbi põimit, nad on pae sisse raiut. Sakslasele omase agarusega on töö lühikese aja jooksul vähese ajaga korda saadetud. Paari kuu jooksul ja koha peal oli ainult pataljon mehi. Neid teateid andis Kallaste külast Anduvälja talu peremees. Huvitav on siin, et sakslane kindlasti ootas suuremat vene vastupanekut mannermaa poolt. Aga mitte Kallaste nukk üksi vaid terve põhja rand kuni vastu Hiiumaad – on kaevikutega vastu ulgumerd kindlustatud, kaevikute ees jooksis terve rida traattõkkeid.

Muidu on sakslased rahva peale jätnud kaunis rahuldava mulje. Mõnes paigus nagu Kallastel ja Mõnnekülas juhtusin tähelepanema on nendega talumeestel sõbralik vahekord olnud. Sakslased on mälestusi, nagu kiivreid ja muid niisuguseid asju maha jätnud, mõned on neilt saksa keelt õppinud. Mõnes paigus isegi pärastpoole kirjavahetuses oldud põgenenud saksa sõdureiga. Üldiselt hinnatakse sakslase juures korrektsust ja arukust. Inimesi ja isikuid põle nad puudutanud. Suur häda seisnud aga selles, et nad rekvireerinud väga palju vilja. (Koguja märkus: Pöides ollu üldse 2000 puuda vilja võetud. Willem Loo teade, kes okup. ajal ametnikuna komandatuuris Levalas teeninud.) Mõned talud on hoopis paljaks tehtud nii hästi loomade kui vilja poolest. Katsusin ülevaadet saada missugustes maakodudes rohkem rekvereeritud, kuid seda ülevaadet ei olnud võimalik saada, teated olid liig segased ja umbkaudsed. Ka mõnedes kõrvalistes külades teatati, et on palju vilja võetud, seda võib aga selgitada saksa väe liikuvusega s.t. kergema vaevaga saavutati kaugema maa tagant provianti.

Okupatsiooni ajal algasid kohe oma tegevust saksameelsed seltskonnakihid. Kõigepealt olid selleks luteri kiriku õpetajad. Taheti üldse Vene usku ja kirikut tagandada. Samuti avaldasid ka mõisnikud oma kategoorilisemat tegevust. Kuivastus nõudis parum Buxhöwden juba tegu kellegilt ja tasu viljas. Pöide õpetaja Liebergi poolt taheti ka Vene usulistele kirikumaks peale panna luteri kiriku heaks. Tornimäe kroonikas seisab selle küsimuse kohta:

Peale selle kui õpetaja Lieberg Maasi, uuemõisa ja Laimjala koolide ülem inspektoriks oli määratud, avas ta Uuemõisas kooli ja pani ametisse oma vaimu mehed Ufferti ja Koeli. Ainult luteri usulised koolid töötasid:

Saiklas preestril Mägil on ka selle aegsed niisama 1905 ja 1919 a. mälestused ülestähendatud, kuid kahjuks olid nad isikliku päevaraamatu kujul kirjutatud ning sellepärast ei saanud ma neid kohe kaasa võtta. Pidin nad hiljem posti kaudu saama, kahjuks see ei ole veel tänini teostunud.

Rahutused 1905. 1919.

Rahutusaegadest oleks nimetada 1905 ja 1919 a. sündmuseid.

Muhus on 1905 a. olnud rahulik. Iseäranis saare ranna äärsetes osades. Ainult vallamajade juures, teab rahvas kõnelda, on peetud kõnesid. Suurevalla kirjutaja Aamer (Hamer) ja Pöides Uuemõisa kirjutaja Sarapuu ja kooliõpetaja Trull on tähtsamad tegelased, kellest rahvas teadis kõnelda. Pöide kiriku all on peetud mitmel puhul koosolekuid (Mihkel Nõu, Saiklast, teade). Tumala mõisa parun ja parun Nolcken on ühes karistussalgaga tegevad olnud.

Muhus on vaiksem olnud. Näiteks Pedaste omanik parun Buxhöwden saatnud karistus salga tagasi, öeldes: „Muhulased on rahulik rahvas, kellega heaga läbi saab.”

Pöides aga, eriti Tumalas, on rahvas palju ägedamalt toimetanud. Peale küünide põletamist on püütud ka härraste elu kallale tungida. „Oleks ma näinud, küll ma talle (parun Nackelberg) oleksin ühe tähve (kuuli) tõmmanud,” ütelnud üks mässuliste salagast. Mõisa proua peale on visatud kiviga, mis aga põle peale trehvanud. Tumala härrased on väga vihatud rahva seas. 1905 a. kutsunud härra karistussalga julgeoleku pärast kohale. Ka teistes ümbruskonna mõisades on küüni põletamisi ette tulnud. Otimõisas 2 küüni, Kinglis üks rehi. Puutumata jäänud Audla, Maasi. Viimase mõisa omanik Palm, kes rahva ses lugupeet (Ta pole pärit vanast aadliseisusest.) põgenenud mässuliste eest, aga oma paguteekonnal sattunud siiski talumeestega kokku. Arvates, et kõik kadunud, astund vankrist välja et otsekohe oma saatusele vastu minna. Talumehed aga hüüdnud vastu: „Näh, va Maasi Palm, näha kohe, et oma mees. Säh, võta ka tips viina. Aga ühe suure lollusega oled sa küll elus hakkama saanud, et omale Tumalast naise võtsid.” Peale jutuajamise võinud Palm rahulikult oma teed jätkata. (Ka Mihkel Nõu jutustatud, samuti see et mõnes pool mõisa omanikud provokatsiooni otstarbel ise on ässitand või palgand 1 rubla eest küüni põletajaid.)

Tornimäe kiriku kroonikas on 1905 a. kohta järgmist:

1905 Ноябрь:

1919. aasta rahutus.

Kõige pealt kaevatakse pea igal pool karistussalga teguviisi üle. See olevat liig hoolimatu kohati toores ja ebainimlik kättetasumine olnud. Palju asjasse mittepuutuvaid isikuid on hukatud. Karistus salk on huupi ilma pikema korralduseta asja likvideerinud. Kõneldakse hoopis mõnel pool, näit. Mäla külas (Aadu peres juhtusin sellest kõnelema) et siin ka isiklikud huvid on rolli mängivad olnud. Muhu karistussalga eesotsas ja ainu korraldajaks olnud isik, nimega Klaar, ise muhulane, kes siis oma tegevust lasknud isiklikkest huvidest juhtida.

Ühe raskema juhuse jutustati mulle Soonta külas. Seal hukatud „valgete” poolt 18 a. Kantsilt pärit Aida Timmu. Esiti lõigatud mehel kõrvad, siis murtud jalad ja pandud püssitikkude otsa ning visatud üle aia põllale.

Ehk jälle teateid, kus vangide juures röövimist toime pandud. Poisil (Mäla külas) võetud kulduur ja saapad ära, siis öeldud: „Et sa nüüd jooksed, muidu lasen.” Hoolimatust tõendab järgmine lugu: Mäla küla alla tulles näinud karistussalga mehed kedagi tornis, ja lasknud ilma pikema jututa. Need olnud aga küla lapsed seal, kes uudishimu tõttu üles torni ronind. Mõned külad, kus rohkem mässulist elementi leidub süüdistavad karistussalga teguviisi väga kategooriliselt. Mõned vanemad inimesed leidsid, et ega rahutuse surve avaldamine põle mingi sõjaline tegevus, et siin valida tead kes su sõber kes su vaenlane. Üldiselt peab aga ütlema, et karistus salk on rahva sekka jätnud siiski õudse mulje. 250 inimest hukatud üldse „valgete” poolt üle Muhu ja Saaremaa. Muist muhulasi viidud kinni öeldes, et Tallinna kohtu alla lähevad. Selle asemel lastud Tustil maha. 5 Muhulast lasti Levalas maha (Mäla külas jällegi kuuldud) Viiral ja Uuevallamaja juures Pöides olnud peksu kohad. Mäss olevat tekkinud 1) suurte ja alatiste küütimiste tõttu, mis okupatsiooni ajal ja enne seda rahvale suureks nuhtluseks olnud, 2) suurte maksude tõttu, 3) vaesuse pärast, sest põllud seisnud kõik karges ja valitsus pole vastutulekut ega abi ses suhtes üles näidand, 4) okupatsiooni aeg oli halva mõju rahva peale jätnud.

Vanem põlv aga seletab mässu kui nooremate rumalustempu ja rõhutab kõigepealt väljaspoolt sissetunginud agitatsiooni. Isegi Kingseppa olla Muhus ja Saaremaal saksa ohvitseri riietes nähtud, kes kõvasti kihutustööd teinud, õhutussõnana tarvitand: „Meies voolab veel meie esiisade meriröövlite veri.” (Ka Mäla külast kuuldud.) Mäla küla naaber Mõõgaküla olevat õige aktiiv olnud liikumises, seal ei kõneldud asjast enesest kuigi palju, küll aga naberkülas. Võikülast Välja Tähne kujutas mässu algust järgmiselt: 3 meest saadetud küünla päeval Eesti maalt Saarele nekrutid võtma, vene punaste vastu. Kuivastu mõisa õue aetud mehed kokku. Need hakand viiatele vastu. Viiad sundinud mehi püssihirmuga. Mehed tapnud sellepeale viiad, üks saand aga ära põgeneda. Siis seati Kuivastu juure vahid üles, et väina kaitsta uute viiate vastu.

Aga varsti tulid uuesti Tallinna kubermangu mehed ja viisid nekrutid ära. (Vist mõtleb see all karistussalku.) Siia maale naiiv sündmustiku kirjeldamine, aga siiski vähemalt osaliste tõele vastav. Huvitav aga on põhjus millega ta mässu seletab: Vastu hakkamise põhjuseks olnud – Muhu mehed tahtsid alati jääda Riia kubermangu alla. „Meie oleme ikka olnud Riia kubermangu mehed, meil on olnud ikka väiksemad maksud. Riias on kanged valitsused (!) ja asjad seadsamad. Vanal ajal ei võinud isegi parunid selle valitsuse vastu midagi teha.” Fantastiline küsimuse lahendamine, sellepärast ei vasta tõele.

Tähve 3 viiale vastaksid isikud: Tamvel tolleaegne urjadnik ja Vaher Kroonu metsavaht ja veel üks ohvitser (nime ei teatud). Ohvitser olnud tõepoolest väga käre ja kiirustanud mehi (4 valla mehed olnud koos 2 Muhu ja 2 Pöide oma). See peale lasknud ta kord hoiatuseks revolvrist paugu mille peale vastastikkune laskmine lahti läks ühtlasi ka mäss. (Jällegi Mäla küla teated.) Siia juure arvatud ka p. Buxhöwdeni tapmine Kuivastes. Lõpuks pean tähendama, et see küsimus on veel väga värske ja pärit väga hilisest ajast. Rahvas ei anna küllalt objektiivvastusi juba osalt sellepärast, et paralleel ajaloolisele (vähemalt mineval aastal) käis asja kohta veel juriidiline juurdlus edasi.

Olgu selle kohta veel Tornimäe kroonikast väljavõte esitatud:

1919. 16 veebruaril peasis Muhus nn. Saaremaa mäss lahti. 16mal veebruaril pühapäeval pidid osa Saare ja Muhumaa nekrutisi üle väina Haapsalu saadetud saama. Kuivastu mõisas oli nende kokkukogumispunkt, kus neid üle vaadeti edasi minemiseks. Ka Pöide nekrutid sõitsid sinna oma vanemate ja sugulaste saatel. Kuivastu mõisas Muhu noored nekrutid olnud väga upsakad ohvitseri (Efimof) vastu, kes neid üle vaatas ja viimaks nad saanud nii äritatuks, et lasknud vastuvõtja ohvitseri maha. Pöide mehed, seda nähes, kihutanud tagasi koju, sest Muhulased neid Haapsalu poole ei lasknud. Ei olnud Pöide meestel püssa kaasas, ega polnud nemad ka purjus, kudas pärast neid süüdistati. Seda tõendab Uuemõisa valavanema abiline Ardla külast Aleksander Pihl, kes ise valla poolt nekrutid saatmas oli. Pühapäeva õhtul ilmusid Muhust saadikud, kes kuulutasid mässu välja ja käsutasid kõiki noorimehi ennast Orisaare kokku tulla sõja riistus. Teisel päeval mobiliseeriti Saaremaa punaste väkke kõiki kuni 40 a. vanaduseni, kes ei ilmu – lubati maha lasta.

Seati üles omad punaste komendandid, vallamajad, telefonid said üle võetud. Pöidel liikus jutt, et muhulastel on suurtükid ja kuulipildujad, isegi leidus neid kes oma kõrvadega olivad kuulnud, kuidas Muhus neist proovipauke tehtud on. Kõik see oli vale, kuidas pärast kuulda oli. 17, 18.mal käsutati änamiste kõiki mässajaid Kuresaare poole marsida, veikene osa jäeti ainult Orisare kaitseks, vist arvati, et Muhulased suudavad ainult oma jõuga valitsuse vägedele vastu panna, kui need peaksid tulema. Uuelõvel, kuida räägitakse olnud peale 700 punaväelasi, kes Kuresaare poole rutasid.

18mal veebruaril, kui punaste sõjaväed õlivad ära läind Kuresare poole, hakkasid nende selja taga röövmõrtsukad töötama. Nii 18mal veebruaril sai Undo mõisa omanik Hants Oll sündimise poolest Pöidlane omas väikses mõisas ära tapetud ühes kasutütre Alise Truverti ja teenija tüdruku Anna Kumitsega.

Hants Oll oli lahke mõistlik, igaühele vastutulelik heasüdamega ilma uhkuseta mees, luteri usku, peale 50 a. vana. Alise Truvert oli noor neiu 18 a. vana luteri usku. Anna Kumits vana poolt tüdruk – metodisti usku. Nende tapmist ei tahtnud keegi uskuda ja võib seda seletada ainult röövmõrtsuka tööks. Tapjad olivad Ivan Kirs, Anton Õun Kanisare külast ja Mihkel Öövel ja Mihail Õue Muhust. Esimesed kaks said paari nädala pärast kinni võetud ja Kuresares maha lastud, aga viimased on tänapäevani kadunuks jäänud. Kaasabilisteks neil röövimise juures pärast tapmist olivad Maali Kirs, Liisi Õun, Melaania Õun (Kanisaarest). Tapetud Hants Olli varandus sai nende isikute poolt täiesti ära viidud ja ära hävitatud. Liikus kihelkonnas jutt, et punastel on olnud nimekiri kokkuseatud, keda ära tappa ja nimelt kõiki neid, kes rikkamad ja söövad kahvlite ja nugadega. Ardla küla, kus rikkamad peremehed elavad, pidas iga ööse omas külas vahid väljas, 19-mal veebruaril marsisid juba valitsuse väed Muhust tulles Pöidelt läbi Kuresaare poole. Koha peale jäänud punaste komisarid kadusid. Vallavalitsused hakkasid jälle töötama.

Nädala 2 pärast tuli Kuresaarest karistus väe salk ohvitser Feltsi juhatuse all, kes hakkas mässu ja Olli tapmist koha peal uurima. Palju sai noori mehi läbi kuulatud, enamiste „nagaika” nuhtluse all, peksti kõvasti. Karistuse salk seisis ratsaväelastest koos. Iseäranis saivad tublisti peksa röövijad naised: Maali Kirs, Liisi Õun ja Melaanie Õun. Maali Kirs tunnistas oma süü üles pärast 110 hoopi. Paar nädalat töötas niiviisi karistuse salk Uuemõisa vallamajas.

Surma ta kedagi ei mõistnud, ainult saatis süüdlasi Kuresaare ehk Orisaare, kus neid maha lasti. Nii sai Orisaares maha lastud üks Pöide komendantest Tornimäe kihelkonnast Jaan Pihelpuu. Ülepea punaste sõjaväelasi Tornimäe kihelkonnas sai surma 7 hinge kes Uuelõvel kes Upa arus, Kuresaare all.

Missugused põhjused seda mässu väljakutsusid ja mis sellega tahtei kätte saada – jääb mõistatuseks tänapäevani. Vist oli protest valitsuse vastu, kes sakste poole hoidis. Rahvas nimetab seda mässu „kaelakoti” sõjaks vist nii sellepärast et paljudel püssa ie olnud aga leivakotid olid igaühel seljas.

Mrk: sarnast nimetust ma ei kuulnud rahva seas võib olla on ta ainult kitsal maaalal tuntud.

Nälja ja katku hädasid on üle maa käinud: kõige vanem ja kõige suurem katk on olnud 1710 ümber. Siis jäänud Muhusse ainult 2 inimest ellu üks kitsekambri Hüügu pangale teine ronind Muhu suure kiriku torni kella helistama (kuuldud Kallastel Anduvälja peres).

Ehk sama jutt variatsioonis: Üks mees jäänd Virtsu teine Saaremaale üle. Kes Saaremaale jäänd olnud naine. Viimaks saand nad kokku, suure otsimise peale leidnud mees viimaks teise inimese jäljed. Asund Virtsu Kalle külasse elama, sugupõlv asund aga Pärnu. Oma iseloomu poolest olnud see mees väga lõbus, tantsind ikka jakk-jaik – sellest kutsutudki teda Jaigiks ehk Jakiks. Veel praegugi asuvat Pärnus Jakki kontor. (Kuuldud Pedastes Jaakob Vokilt)

Suurem Nälg on olnud 1868 ümber. Siis toodud Pärnust vilja inimestele – pärats maksetud seda „musta võla” nime all mitukümend aastat. (Kuuldud sama isiku käest.)

Soonta külas täiendati seda teadet, nimelt olnud sel aastal kalapüük võrdlemisi hea, mis suuresti hädast välja suutnud aidata.

Muhu kiriku kroonikas seisab a. 1867 ja 1868 märgit kui katku ja nälja aastad.

Samuti a. 1767. Siis olnud katk maal, kus „einige starben, die meisten wurden wiederum gesund.” Võlla külas kõneles Mihkel Vaske 1867 a. katku kohta järgmist, et see katk olnud väga suur käind käsikäes suure näljaga. Painase külasse jäänd 1 Rootsivere külasse teine ja Muhu sohu 3as inimene. Maa olla siis nii tühjaks jäänud et Sõrvest asunikke Muhusse toodud.

5. Asustam. küsimus ja väljarändamised.

Enam vähem legendaarseid teateid oleks asustamis küsimuse kohta: Vere küla Pöides (Teda kutsutakse tavaliste Veere.) olevat oma nime saanud sellest, et seal sega verd rahvas asuvat. Üks nimega Tart olla Tartust pärit. Sepa talus nimega Soom – Soomest.

Muikülas on Varba ehk Varbla talu, see tulnud Varbolast.

Statistilise iseloomuga teateid ei ole mul kahjuks palju, pealegi ei või ma kindel olla kui võrra nad tõele vastavad, sest ühe ja sama kohta kuuled mitmes külas lahkuminevaid arvamusi.

Siiski nii palju on selge et suuri, kaugelt asustamist ette pole tulnud, küll aga Sõrvest ja Hiiust (Nagu praegu just rändamine Muhust Saare moodis on. Asutakse üle väina elama maa puuduse pärast.) Sõrvest on tulnud: Pedaste 3 peret, Külasema 1, Kurast asund Pedasti 1 pere.

Rändamise kohta on vanemaid teateid: Vanasti tulnd korra saarlased üle väikse väina et üle Muhu Mannermaale minna ja sealt edasi (Mansuuria) Saraatovi. See olnud 100 a. eest. Kassakad tulnud neid vaigistama, peksnud saarlasi hobuse sadulatega. Muhulased põle ühinenud saarlasiga. (Iga külast, Pärdi talust teade.)

Hiljemad teated:

Valitsus kutsund rahvast üles Mansuuria rändamisele. Andis abiraha. Mõisnikud aga petnud selle raha omale, sest neile oli kasulik, et rahvast palju. Rändamine sündinud kahes järgus. 1892-94 aastate vahel.

Andlast 1 pere

Rässast 3 pere (1 tulnd 25 a. eest tagasi)

Painaselt 3 pere

Vahtrastelt 1 pere

Rangilt 1 pere

Lallilt 1 pere

Mõõga külast 1 pere

Soontast 1 pere

Andlast 1 pere

Kõrkverest 1 pere

(Pedaste Jaak Vokkilt ja Laimjala vallamajast ja Lalli Saadu talust saadud teated ja kontroleeritud nimestikus tähendatud kirjades.)

Tamsest, Kantsist samati Ihumetsast ja Saarest oli rändamisi ette tulnud, kindlat arvu aga ei teatud.

Muhust oli väljarännand umbes 20 perekonda. Pöide üldarvu ei juhtunud kuulma.

6. Ajaloolised isikud.

Muhus oleks nimetada eeskätt Freundlichi isikut. Ta on oma tegevusega sügavad jäljed rahva mälestusisse jätnud. Tema laulud on praegu veel rahva suus liikumas, mitmes kohas kuulsin neid. Näit laulud mis tehtud Vene usu tuleku puhul ehk teoaja kohta: „Oh oleks minu olemine, teiseks minu tegemine...” j.p. teisi. Kui köstrit iseloomustatakse teda: „Kui Rentli laulma hakkab, tuleb uus elu kirikusse.” Koolimehena on ta väga töökas ja tegev olnud – käinud sageli Põhja Muhus (Nõmmkülas) lut. kiriku abikoolis lapsi loetamas, samuti jagand õpetust Muhu kiriku koolis ja annud lugemis tunde ümbruskonna külade lastele. Vene usu tulekul olnud äge luteri usu poole hoidja. Jällegi Nõmmkülla tulles küsinud rahvalt, piiblit laulae pannes, kumba usku nad jäevad. Rahvas vastanud, et lähevad üle Vene usku. Freundlichi meel saanud ägedaks, võtnud piibli ja lausunud: „Teie ei ole seda väärt enam, et ma teile õpetust jagand. Ma raputan omalt jalgetl teie maa tolmu ja ei tule enam teie taludesse, ka piibli võtan ma ühes, kui oleksite oma vana usule truuiks jäänud, oleksin ta teile kinkinud.” (Koguja märkus: Kooliõpetaja Pallasmaalt kuuldud.)

Sellest peale kadus Nõmmkülast kool kui luteri kiriku abikool ja käis pärast Rintsi vene usu kiriku kooli alla.

Majanduslikus elus on aga Feundlich mõned uuendused läbi viinud, mis talumeeste vaadetega, vähemalt tolleaegsetega, pole üsna päri olnud, näiteks: külvanud metsa ühe osa põllumaa peale. Nagu teada põle Muhus metsa. Kõik ehitus materjal tuuakse kaugelt Saaremaa metsadest, 3-4 päevase maa tagant. Samuti ei õnnestand Feundlichil ka tamme ehitamine, iseenesest üks suurema tähtsusega kavatsus Muhu majanduslise kui ka kultuur elu suhtes.

Muhu kirikõpetajaist oli kuulda ainult paar sõna õpetaja Nerlingi kohta, kes olnud väga heatahtlik ja lahke rahva vastu.

Mõisnikutest oleks Muhus P. Buxhöwdeni isikud nimetada. Neist kõneleb rahvas kaunis heas toonis. Vanem põlv kinnitab ühtlasi et viimane parun Buxhöwden pole seda ära teenind, et tea Kuivastes surmati. Oli hea härra, ega tema talu rahvast välja teind, katsus aga et minema sai, kui just oma põllal juhtus sinuga kokku saama siis teretas, kui hästi läks rääkis suga paar sõna ka.” (Või ja Rässa küla inimestelt kuuldud.)

P. Buxhöwdenid on pea ainukesed härrased üle terve Muhu. Nende sugu on juba kaua aega valitsenud sandmashal Peter v. Buxhöwdeni isa Fridrich Wilhelmiga alates 1750-1811 ja lõpetades viimase Buxhöwdeniga kes surmati 1919.

Pea kõik pärismõisad Muhus olid nende soo seltsi käes, vähemalt ajuti. Kuivaste on olnud nende alatine asupaik. Võlla mõisa on hiljem juure ostetud, samuti Pedasti. (Viimased on olnud vahete vahel teiste käes rendil.) Saaremaa Reina mõisa omanik ka üks Buxhöwdeni suguharust oli Nurme mõisa omanik, mõis oli tal rendi peal.

Pedaste mõisas oli 19 a. s. esimesel poolel Kuivaste paruni vend Aleksander v. Buxhöwden olnud. Teda kutsub rahvas „Seatiraks”, selle sõnaga sõimanud ta talurahvast. Tema juhtsõnaks olnud: „Seima tedda, aga ärra lee tedda!” (Sõima teda st. talumeest, aga ära löö teda.) (Koguja märkus: Pedaste Jaakob Wokki teated.) Muidu olnud humaan kalduvustega mees: asutand isegi vaeste kooli Pedasti, mida ta järeltulija ära kaotand. Peeter v. Buxhöwdeni tegevusest kõneldakse samati: olnud rahva hariduse poolt, aitand seks saasa, et talu rahva lapsed rohkemal arvul kooli haridust saaks, asutand headtegevaid asutusi nagu hospidali, muidu kõigiti katsund rahva majanduslist elujärge tõsta. Viimane parun Buxhöwden on sama rada käind: toetas karskusliikumist pidand ise ühe kõne rahvale, oli Muhus karskusseltsi „Kevade” liige (preester Alliku teated) ja annetanud Liiva koolimaja ehitamiseks suurema toetus summa. Tema isa, rahva suus „Leole isandaks” kutsutud, võttis Freundlichiga seltsis väikse väina silla tegemisest osa. Kulutanud aga raha enne aegu läbi ja teinud enesele Leole metsas vabasurma. (Pedastes Jaakob Voki teated, mida mitmes pool üle maa kuulda ja teada.)

Maa härradena on Buxhöwdenid siiski uhkelt oma tüübilise paruni kuju välja annud. Maad pole nad kunagi heal meelel müünud, ja okupatsiooni ajal oli Buxhöwden üks esimestest kes raha asemel ühe Kuivaste peremehele 6 päevase teo peale määranud.

Pöides on rahva mälestusis elavalt Tumala härrased meeles. Neid iseloomustakse kui rahva rõhujaid ja orjuse aja tüübilisi härraseid. Sellest pikemalt aga osas, kus kõne alla tuleb teoaeg. Pöide 2 kiriku õpetajate kohta on mälestused liikvel, s. o. õpetaja Sitzka, keda üks pool väga hindab ja tema tegevust näeb Põllumeeste seltsi asutamises, haridusseltsi ellukutsumises ja hariduse eest võitlemises.

Sitzka ajal olnud Pöide vaimuline elu kõrgemal järjel, vähemalt aktiivsem.

Teine pool annab talle süüks tema kahepoolsust ja heidab ette talle tema paruni meelsust. Rahva vastu olnud ainult silmakirjalikult vastutulelik, tõeliselt otsustanud asja ikka mõisnik ülevaate kohaselt.

Lähemad andmed ja teated kahjuks puuduvad mul. Kiriku arhiivist ei leidnud ma ka esimese lehitsemise peale vastavat materjali. Praegune õpetaja, kes oleks ehk küsimuse kotha mõnda teadnud, ei viibinud kohal.

Teine õpetaja oleks Lieberg, kelle tegevust juba okupatsiooni aega puudutades maininud olen. Siis oleks veel nimetada Kassatski isikut. Teda iseloomustab rahvas hääst küljest, nimetab kohati teda „rahva peastjaks”. Teeneteks olnud: valdade ühinemine, Koguva meestelt võtnud posti teenistuse, v. Väina sillale pannud alguse. (Pärast ristiti see tamm pidulikult Uue mõisas 5 vallast kokku tulnd isikute poole Sinbowjevi tammeks.) Peale selle öeldakse Kassatski kohta veel: „Ta lõi musta võla surnuks.” Lõpetas võla maksmise. Pani ministeeriumi koolidele alguse.

7. Teoaeg. Põgenemine. Maa küsimus. Voorid.

Kui üldse on öeldud, et suusõnalise traditsiooni korjamiseks viimane aeg on – siis maksab see küll kõigepealt teoaja mälestuste kohta. Nüüd peab juba kohati leppima kaudsete teadetega, laste ja mõnikord lastelaste kaudu saadud teadetega, kuna nad isikud kes ise teost osa võtnud ja teol s.t. mõttes käind s.t. mitte ainult teoajal viimasel lõpul sest osavõtnud, on kas suure vanaduse nõrkus tõttu pea sõnatud ehk paari aasta eest surnud.

Teoaja iseloomustamise juures tulevad eestkätt pärismõisad arvesse. Kroonumõisades on lugu alati lõõgam olnud. Praegugi on veel kuulda pärisvallameest etteheidet kroonu valla omadele: „Mis teil viga, te ju kroonumaa mehed, maksud kergemad, orjapõli pole kange olnd.” Muhus on päris mõisaid vähem kui Pöides. Muhus on päris mõisaid vähem kui Pöides. Muhus on peaasjalikult 3: Kuivaste, Välla ja Pedaste. Sinna juure veel Nurme ja Kantsi, aga need olid enamasti rendil ja ei kuulu just tüübiliste pärismõisate hulka.

Pöides on pärisvaldu: Tumala (Orisaar karjamõis), Reina, Koigi, Otti, Handla, Laimjala.

Muidugi peale nende tuleks osaliste ka kiriku mõisad arvesse. Kuid viimastes olnud orjus kergem (see üldine arvamine, mitmel puhul kuuldud).

Kõikidest pärismõisadest oli oma valjuse poolest kuulsam Tumala mõis. Temale pühendan lähema kirjelduse. Olen kuulnud tema üle: endise toatüdruku liignimega Kloostri käest (vana a. 70), endise kooliõpetaja käest nimega Paulmeister Levalas 72 a., Saikla preester Mägi käest, kes jutustas rahvalt kuuldud teateid, veel Rahula ja Reina inimestelt. Muidugi üht kui teist kuulsin Tumalast juba Muhus, Orisaarest läbi tulles ja ka pärast Laimjalal olles.

Muist neist juttudest sarnanevad küll hirmu ja õuduse juttele, aga sellepeale vaatamata suudavad nad olukorda siiski iseloomustada.

Tumala mõis on püsinud rahva mälestusis kui piinade ja viirastuste koletis. Rahvas pajatab tema minevikust vastu tahtmist, lausub: „Ah Tumalas, kes'nd seda teab, aga eks ikka nii palju ole teada, et hullemat kusagil põle olnud.”

Terve härraste maja on ümbritsetud muinasloolisest õndsusest. Küll teatatakse endiste toa ja tallipoiste poolt nähtud viirastusist kõneleda.

Praegu veel näidatakse tube, kus proua on olnud hädas kord halli kord musta vaimude käes. Nn. „kirjus toas” näidati mulle kappi kus sees proual „must piibel” nõidumis otstarbel asunud.

Endiste härrade vaimud pole ilmaski mõisa elu suhtes rahulikud ega armulised olnud, vaid alatasa kodus käinud küll ratsutajate (p. Stackelbergid olid üldse suured ratsutamis harrastajad) küll suure tantsu ja müra näol.

Eelpool nimetatud endine toatüdruk kõneles enda üleelatud nägemusest. Ühel talve kuuvalgel ööl mänginud mõisa teenijad all peretoas kaarte. Korraga kuulnud nad et keegi suure helinaga kiires korras suurde treppi sõidab, vaatnud aknast ja näinud suurt halli täkku.

Välja minnes trepi ette pole kedagi näinud. Ükskord jällegi, jõuluõhtul kustunud kõik küünlad kuusel, muist kukkunud kuuselt põrandale.

Härraste ebauslikkust on teenijad ka mõnel puhul ära kasutanud. Hans v. Stackelbergi ajal nimelt. Kasu poolest oli ta väike mees rahva poolt „pulk Hansuks” kutsutud, kartnud üle kõige kõue ilma. Kui rahvas härrast lahti tahtnud saada, siis käskind aga kutsarit härrale öelda: „Ega me vist pikka teed või ette võtta, näikse kõue ilmakest tulema.” Sedamaid jätnud härra põldude ülevaatamise ja käsutand: „Lase treppi!” Rahvaga ümberkäimine olnud äärmiselt hoolimatu ja vali.

Härraste maja all keldrites (neid on palju ja väga keeruliste käikudega, võlvitud) näidati mulle üht kambrit, kuhu inimesi pimedasse rõngaste abil seina külge kinnitatud ja seal vahest ilma söömata mitu päeva kinni peetud. Levalas hra Paulmeister teadis isiklikult üht juhtumist, kus väikese tühise varguse pärast mees üle 24 tunni juba seal kongis istunud, siis seganud tolleaegne kirikuõpetaja end asjasse ja soovitas mehe lahti lasta, mis ka siis sündis.

Mõisa õue ligidalt ega üldse metsast ja pargist ei juletud kunagi läbikäia. Põllale mindi alati ringteid mööda vahest mõne versta võrra ringi tehes. Ja seda kuni viimaste aegadeni. Härrased omal ratsasõidul tihti lasknud koerad inimeste peale healmeelel nähes kuidas „mats põgeneb”. Vahete vahel saanud mööda minejad või vastutulijad mõne napsu piitsaga teretamise asemel mööda selga.

Kord tulnud üks peremees härra käest üht suuremat lepapuu võlvi küsima veski tarvis. Härra nähvatand piitsaga mehele ja öelnud: „Siin on su lepavõlv.”

Kui rahvas näind „saksa” teel sõitmas (vahel ka 10-ne hobusega, ees punases ülikonnas väike hoorüütel see pidanud alati ühes väikeses nelja nurgelises kastikeses magama, et mitte suuremaks kasvada) hoidnud rahvas end kohe varjule hüüdes: „Nüüd kurat tuleb.”

Teatakse juhuseid, kus härra kohates mõnda viha all olevat talumeest, otsekohe isiklikult „omal käel” temaga arveid õiendas, ise seal juures lausudes: „Nüüd ma saan sind kuradit veel kord kätte!”

Ehk jälle juhusest kus peks mitte mõisa õues pole sündind, nagu tavaliste, vaid otsekohe tee peal. Orisaare juurest saanud mehe kätte, lasknud selle kraavi maha tõmmata, käskinud ühe mehe pea peale teise jalge peale astuda ja kolmandale kepiga anda.

Härra ratsutand rahulolles metsa lausunud: „paras koerale”.

Tumalas on ka tarvitusel olnud nn. äketa peal peksmine, mida teisal pool kusagil pole ette juhtunud. Selle asemel et inimesi kas püsti või pingil peksa, lastud Tumalas inimestel äkete pulkade peale heita. Vitsade soolvee sisse kastmisest oli ka kuulda.

Ka „esimese öö” õigus on täiel määral maksnud. Tumala lepikus on kurikuulus lehtmaja, mis naiste püügi kohaks olnud. Hans v. Stackelbergi samuti ka Otto v. Stackelbergi ajal on seda tarvitatud. Teatakse kõnelda perekondadest kus just mees naist kui Saksa värdjat vihkab.

Ehk koguni nimeliselt, nagu Uustalus, kus praeguse peremehe isa esimene naine on pidanud „esimese öö” mõisas mööda saatma.

Kord käinud vana Otto v. Stackelberg (rahva keeles vana Ott) Maasil võõrusel. Püüdnud seal ühe tüdruku heinamaal kinni. See aga rabeledes saanud härra püksid kätte ja viinud nad härraste tuppa ettekotta rippuma. Sestpeale olla saanud Maasi rahvas kauaks ajaks vana Otti võõrus käikest vabaks. See tüdruk saanud pärast Mui külasse mehele, Lootuse talusse.

Ilma pikema jututa võtnud härra pillumise ette.

Näiteks, võtnud kutsari lese Annalt ning samuti sepa leselt maad ära. Asi läind kohtusse. „Aga mine nüüd hakka saksaga kohut käima. Ise nad kohtualused ja kohtunikud. Ei seal midagi – õigus jääb ikka neile. Näe härra öelnud neile kohe: „Teid kahte kuradit ei salli ma oma maa peal, pillun ära teid.” ja nõnda teinudki.” (Koguja märkus: Marie Kloostri jutustatud.)

Pealegi olid p. Stackelbergid kohtunikud. Ja omal ajal oli Tumalas silla kohus. Sel ajal tegutses kuulus peksja Lipp. Üle maa tuntud. Kohtus mõni kord otsustatud: „mine lepi härraga ära” (härra oli kahekordist renti nõudnud). Koju tulles nõudnud härra seda uuesti öeldes: „Sa oled mu käes, teen sinuga mis tahan.”

Teoanded olnud Tumalas ka suuremad, näiteks „vaku oinale” nõutud ikka ani ka juure.

Kui kedrused halvasti olid tehtud, siis põletatud nad ketraja sõrme ümber ära.

Lisa tööl olla palju nõudnud härraste rohtaid. Tõepoolest, praeguski võis seal märgata kui kunstliselt oli püütud seda mitmekesiseks teha. Maapinda oli mitmel puhul tõstetud, midagi terassi taoliseks, mitmed tiigid ja kõiksugu alleed olid asutatud. Rohtaida tarvitati öösiste pidude jaoks. Rahvalt oli selle rohitsemine ja hoolitsemine palju aega ja jõudu nõudnud, pealegi tuli see kõik nn „lisa tööna” abivaimude abil ära teha.

Huvitav on teada „kubjasaladusest”. See on viis kuidas kubjad ja aidamehed vilja omale nõutasid. Kottpimedal ööl kui vahel härra juhtunud teel olema ehk teelt koju jõudmas tehtud härrale vilja aida kohal „tonti” - et p. Stackelbergid enam vähem ebausklikud – löönud nad kartma ja sõidutand otsekohe koju. Teisel päeval aga teatatud härrale et nii ja nii palju vilja aidast ära varastatud. (Muidugi kurjavaimude poolt.) Mindud seda lugu siis härra poolt teine öö järel uurima – siis kordunud vana lugu uuesti, ja vilja olnud veel rohkem aidast vajaka.

Samuti on huvitav üks põgenemiskatse, mis tehtud Tumala koka, möldri ja kutsari poolt. Need kolm otsustanud orjapõlvest peaseda ja Rootsi karata. Astunud rannas paati ja purjetand merele. Reis aga oli neil ääretult õnnetu. Juba Soela kordonist nähtud kahtlast purje. Hiiumaa Kõpu otsas olnud neil aga väike laevaõnnetus (arvatavasti polnd siis neist keegi hea merimees, pealegi tõusnud kohe torm). Tuul viinud paadi Soome randa. Seal võtnud meremõõtjad mehed kinni ja viinud Turusse. Sealt edasi sõidutatud neid Peterburi ja Riiga, kust tapiga koju külla tagasi toodud.

Peksa pole nad saand, küll aga vana orja põlve on pidanud jällegi „kalliks” pidama hakkama.

See juhus on laialt üle maa tuntud. Ta on olemas ka laulu kujul, kuid kuulma ma seda ei juhtund. Üks eit, kes mulle teisi laule ka laulis ja üldse palju kõiki laulusid mõistis (Riste Kolk 90 a. Külasemast) keeldus seda laulmast, ütles olevat ära unustanud. Üldse võiks veel teoaja mälestuste kohta öelda: Saare mõisast teatakse veel (Neemi külast Andrus 85 a.) et seal ka mõni kord käredalt rahvaga ümber käidud.

„Va Prigader ajanud kõigi meeste naised mõisa õue kokku, käskinud alasti võtta ja seljaga meeste poole pöörata. Kes siis oma naise ära tunnud on saanud vitsa. Härra öelnud: „Sa krants, sul pole muud teha kui kodus naist vaadata.” Ehk: Heinamaal kui keegi teomeestest jäänud tööl kaarega maha saanud iga tõmbe juures malgaga napsu selga.

Audlas jäänud üks mees korra keskhommikuni tööle hiljaks – seda lubatud suurtüki sisse panna ja vastu suurt laidu lasta. Ka siin moeks olnud „naiste äratundmisega” inimesi peksule sundida.

Saare mõisas omanikud vaatanud pealt vanasti kaagisamba tegevust Kangaste mäel (3 versta mõisast) härraste maja teise korra pealt aknast.

Härraste maja lakas vingunud inimeste seljast lõigatud rihmad. (Mõlemad teated on väga vähe uskuma panevad.)

Kui naine toodi päris mõisast, siis sai ta tanu, toodi aga vallast pidi 3 ööd paruni juures olema ehk sai peksa.

Saaremõisas saanud rehepapp, rehepõlemise pärast, niivõrra peksa, et surnud. (Hull Päri ajal.) Üks kes pikemalt mulle teoajast kõneles oli Riste Kolk Külasemast 90 a. vana.

Jutustas oma noore ea orjusest: „Püha Ristike, mis muud kui anti suur rukki kahl kätte, see tuli suurtel pinkidel puhtaks rabada. Olin nii pisuke, et kuidagi ei suutnud muidu, kui pandi kivi alla. (12 aastane ja kasu poolest väike.) Suured tüdrukud õpetasid mind, kuidas kergemini hakkama saada – vaja lüüa korraga pead otsast vastu pingi serva, siis saad rutem. Muidugi võisin nii rabada ainult siis kui kubjas ei näind.

Varsti aeti mind kündma. Mis ma vaene tilluke sellega peale pidin hakkama. Vägisi tahtis hobu oma pead mööda minna. Kubjas käis ag ajärgi ja naeris pealegi.”

Kui juba raba peale saamis aeg tuli, siis pekseti kubjas läbi. Peksjad viidi Kuresaare.

Öö rehe napsud pidid kõik ühes käima. Kui vahel mõni juhtus teist kätt puhkama, hüüdis kubjas kohe: „Kuule poiss, kus su teine käsi on?” Kui vahel juhtusid töö juures seisatama küsis ta pärast: „Kus sa olid, magasid?” Mõnes kohas kõneldakse härraste kohta head. Seda võis juba ülemal näha Muhus p. Buxhowdenite puhul, seda tuli ka Pöides ette. Buhrmeistrite puhul, näiteks. Need olnud helded ja head saksad.

Köstri Mihkel künnud palava käes kange rutuga ja löönud hoost. Härra näind aknast ja öelnud: „Mine, kubjas, noomi seda poissi, et ta looma asjata ei peksaks.” Kubjas läinud, aga noomimise asemel löönud poissi. Härra kutsund uuesti kubja oma juure ja öelnud: „Miks sa poiss lõid? Hoia sa!” (Kitu Liisu Mustla külast.) Uuemõisas käind härra heinal töö järge vaatamas, ajand rahvaga juttu, käskinud: „Pööra ikka vikatil kand alla, muidu lööd teisele jalga.” ehk: „Ää niida korraga. Joo ja ihu vikatit ka vahepeal!” (Veere küla Kõrtsi Jurma Eeva Kaal 85 a. v.) Samati olnud Oti mõisa omanikud Aderkas'id ja Audla saksad üldiselt head ja vastutulelikud inimestele. (Randi talust ja ka mujalt kuuldud.) Veel kõnelesid teoajast: Aadu Rahanik 79 a. Audlast. Völtast, Tänava Hans – Otimõisa kubjast, Kinni Jaanist, kes surres pole rahu saand surres veel „pidand hobuseid ja ajand härgi”. Ula külast Priidu Küla 80 a. Kapra külas Jõevana. Kuulus laulja olnud Sepa Kaarel Nopi kõrtsis (surnud juba) tema laulnd ka enamiste kõik ununend. Osalt laulnud ta Freundlichi laule näit: „Oh oleks minu olemine, teiseks minu tegemine” ja veel teisi.

Veere külast vana Liiva eit, umbes 70 a. Muhus: Lalli Saadu peres vana Kuusik (naine) 87 a. Mitmel puhul nimetatud Pedaste Jaakob Vokk, kes oma eluaeg Pedastes eland. „Sakste pailaps” olles kroonuteenistusest pääsend. Või külast Välja Tähve, kes ühtlasi tõsiasjadega ka fantastilisi kuid huvitavaid teateid andis. Soonta Jaagu talu peremees. Tamse Konte talu Aadu 85 a. Võllas Mihkel Vaske. Painasel Kaasiku vana peremees.

Muidugi kõigi käest ei saanud väärtuslikke teateid ja mõnel pool korrati enne kuuldut, mis tõttu mul võimalik põlegi iga üksiku kõnelust eriti kasutuse ja hindamise alla võtta, vaid lugesin paremaks tüübilisemaid juhuseid asja üld korras esiteleda.

Edasi oleks tähendada, et kuri kuulust inimeste vahetust loomade vastu on ette tulnud.

Muhus Loertse Mart (nimega Kuul) Hiiust valge pulli vastu. Kits Madli (Vahadel) 80 a. eest Tumala Hurda vastu.

Teo aja lõpu poole läinud olud veidi teisemaks. Rohkem vargusi tulnud rahva poolt ette, pole enam nii kardetud ei kubjast ega rehepappi.

Varguse kohta on mõningaid teateid.

Öö rehte ajal viinud teomehed muist vilja hobuste nabraste sisse. Samuti söötnud hobuseid kubja ära olekul vilja tuustiga.

Viina raha olid mehed ikka „mõisa aidast” omale välja nõutanud.

Audlas olnud agarad vargile. Naistel olnud vilja varguse otstarbel kotid põlle alla valmis seatud. Töö kõrval täidetud need kotid ja käidud aeg ajalt põllal kusagil kivi taga tühjendamas. Õhtul tuldud ja viidud vili koju.

Kanged on olnud mõnikord rehepapid vargile, ehk nagu rahvas ütleb omale „vilja kamandama”. Seda teatakse Talila rehepapist, Nenus saanud üks päris sel kombel rikkaks meheks. Samuti Saaremõisa endine aidamees, pärast taluperemees Muikülas.

„Kes ikka poole mõisast juure varastada mõistis sai omaga läbi, kes mitte, uppus võlgadesse ja hädasse,” lausus Saadu talu vana Kuusik.

Üks „saksa kaebtus” teo aja lõpul (Riste Kolki poolt) laulu kujul:

Teomehed peksvad rehte,
Kandvad kotid nii kui rotid,
Püksid on neil jalas traksis,
Ulad on neil mütsi ees,
Selg neil kiiskab nööpidest,
Viksi saapad on neil jalas
Ei nad karda, et ma härra,
Pisut puudu et ei murra.

Ehk. Maasi mõisa kohta peale teoorjust (Mäla külast Aadult):

Oh sa vana Maasi mõis,
Olid enne au täis – ja, ja, ja,
Kes on sulle seda teind,
Et su au on ära läind, oi, oi oi!
2. Põllal kündis teo mees
Oma rammus ruun tal ees ja, ja ja.
Kupja piits ja kiltri malk
See oli teo poisi palk oi, oi, oi!
3. Odra põllud rulliti
Teomehed sunniti ja, ja, ja.
Kus on nüüd su rahva sund
Ja see tihe põllu künd oi, oi, oi!
4. Vili põllalt nopiti
Mõisa aita topiti ja, ja, ja.
Siis olid aidad vilja täis
Nüüd seal ripub roti reis oi, oi, oi!
5. Ärbli põld see oli hea
Mis meist igaüks sie teab ja, ja, ja.
Nüüd kõige parem vilja koht
Seda täidab hein ja roht oi, oi, oi!
6. Kus on kallis karja laud
Kus sees olid must ja küüt ja, ja, ja.
Nüüd on lagund karja aid
Palgid paigast ära läind oi, oi, oi!
7. Rehe majad olid head
Mis sa ise parem tead ja, ja, ja.
Nüüd on neid ju löönud kõu
Maha kukkund ahju sau oi, oi, oi!
8. Kus need tallid laudad kõik
Kus sees seisid kõrb ja võik ja, ja, ja.
Nüüd nad ära lagund kõik
Nii et läbi paistab koit oi, oi, oi!
9. Maksti kohtu oinas siis
Kaalus oma leiskat viis ja, ja, ja.
Siis olid aidad liha täis
Nüüd seal ripub roti reis oi, oi, oi!
10. Vana tuuling põllu mäel
Vaatab ikka mõisa peal ja, ja, ja.
Tuul ja torm küll seda teab
Kas ta teda kaua peab oi, oi, oi!
11. Tore oli Maasi mõis
Teab kes seal ju kauda käis ja, ja, ja.
Ei nüüd ole enam sealt
Kuulda kirju kuke häält oi, oi, oi!
12. Nõnda aeg kõik lõpetab
Ja ka rahvad õpetab ja, ja, ja.
Olgu Mari, Mart ehk Mats
Igal mehel oma plats oi, oi, oi!

Siia juure olgu veel mõned teated mõne üksiku tähtsa kubja ehk teomehe kohta.

Üheks kuulsamaks kubjaks peetakse Tumala Musta Marti (teoaja lõpul). Tavalise kubja 3 napsu asemele loonud ikka 15-20. Ise ratsutanud hobuse seljas. Samal ajal olnud kuulus peksumees Vahi Peeter (Tumalas) ja Pedastes vana Andrus. Teine tuntud Tumala kubjas (Gustav Stackelbergi ajal) oli Palu Aleksei, see armastand sea karjuseid peksa iga poisile jaganud oma 10 või 5 kepi napsu. Oti mõisas on tuntud Vinni Jaan. Ajand kord ühe teomehele hobusega otsa ja vigastand ta. Asi kaevatud Kuresaare. Kohus mõistnud kupja õigeks. Uhkustades tulnd koju, käratand värava ees seal juures seisva teopoisile: „Kas sa koer teed värava lahti!” Mees põle ühe korra peale kohe teind, siis käratand uuesti: „Kas sa lurjus teed mulle väravad lahti!” Meeste südamed saanud täis ja teinud kupja „omal viisil pehmeks” (rahva kõnekäänd s.o. peksid kupja väiksel viisil läbi). Muidu olnud Vinni Jaan äkine ja lohakas mees. Ta peale veel laul tehtud:

„Kui ma käisin kupja toas
Seal oli põlvi põhku maas
Kirbud käisid kõrred suus
täid läksid aades ukse all.” (Katke pikemast laulust.)

Mats Lingi nimeline kubjas olnud laisk mees, vahtind pikali rehe lael ja hõigand: „Ons lahed roost väljas?” Ardla külast laulis üks vana eit 80 a. v. mulle jällegi ühe kubja laulu. (Üldse peab vist kontroleeriva seisukoha võtma nende laulude suhtes, sest kindlasti on neist muist kirjanduse kaudu jälle tagasi läind rahva suhu. Muhu suhtes aga iseäranis tuleks Freundlich arvesse.) Esitan selle laulu siiski siinkohal:

„Mis teeb vaene teomees,
kel hobu väsind adra ees.
Ja pöörab kivi põllu sees.
Siis kubjas valju käraga
Ja kibet piitsa annab ta
„Miks mõisa aega viidad sa
Ja lased ennast laiselda
Vaat, see on härra meelest hea
Kes teravast teeb tööd tal seal.”

Igal kupjal olnud teatud hüüdsõna, millega ta inimesi taga virgutand.

Suuremõisa kubjas Aadu Tähvi kurjustand alati: „Nahk lõhki, uss asemele.”

Saanud aga teoaja lõpul vana Kabuna Mihkli käest peksa. Siis hüüdnud Mihkel ise: „Noh, nahk lõhki – uss asemele!”

Leevalast Matsi Mart kubjaks olles käratand: „Kohutage ja laske käia!”

Omal elu ajal olnud väga kuri – surreski pole rahu saanud, hüüdnud: „poisid, poisid ärge tehke hobustega nalja.”

Samati läind vanast peast Uue mõisa kubjas, väike Pärt, hulluks. Karjund: „Andke noorte hoostele juua!” Temast teati ühe naljaka loo kõnelda. Oma väikse kasu tõttu pole suuremad ja tugevamad teomehed teda kartnud. Korra juhtunud ta üht teomeest lööma. See lasknud enese vao sisse maha, haarand kubja ühes ja hoidnud teda oma peal kinni, kõikide ümberolijate kahjurõõm oli muidugi suur.

Vihaga tõusnud viimaks kubjas üles ja kutsunud teomehe õhtuks mõisa. See läindki aga tagajärgi ühti, sest kubjas põle julgendki härrale oma lugu kaevata.

Muhus olnd ühe Suuremõisa kubjal korra viisiks laisku kohutada sõnaga: „Kasige uisu peale!” Nimelt uisuga Vähtna ja Saaremaa vahet sõita oli kergem teenistus kui teoteenistus mõisas.

Rahulikke ja vastutulelikke kupjate hulka nimetati: Suuremõisa vana Iideli, Võlla Jüri Kuusikut. Uue mõisa pärastist valitsejat Jakob Tarvis. Aga sarnastel kupjatel polnud nähtavasti suurt elu ühti, sest enamasti armastasid mõisa härrad ikka omal pidada rohkem valjumaid. Näituseks Tumalas on see peaasjaks olnud, kõige kurjemaid mehi kubjasteks valida.

Saaremõisas saanud „pehme loomuga” vana Madis just sellepärast lahti, et ise ütelnud peksu nähes: „Vana lollike inimene, võtab teovaimu hinge välja.” Saks öelnud talle korra: „Noh, vana Madis, sa vist ei saa omaga õigeks, sulle üks tiene töö vaja.” Vana Madis vastu: „Ei härra, miks ma'p saa õigeks, häda korral võib ju ka vana Villem (suurem peksu mees olnud) aidata.” Härra vihastanud selle üle ja lasknud vana Madise kubja ametist lahti.

Teomehed – vägilased.

Audlas olnud üks niisugune teomees kes oma jõuga hirmuäratavalt kubja peale mõjunud. Kui ta aga kubja otsa vaatanud, jätnud see oma peksu.

Teine niisugune haruldane mees olnud Muhu kuulus Ting. Kubja surmavaenlane. Kord ähvardanud kubjas põllal teda lüüa. Ta naernud kubja teiste ees välja ja öelnud: „Eks katsu, kas saad toime!” Kubjas tahtnudki salaja selja tagant Tingule lähinedes sellele paar napsu anda. Ting olnud aga ettevaatlik ja kaval mees – nii pea kui kubjas lähinend, jätnud Ting hobuse seisma, pöörand ümber ja vaatandu kupjale otsa. Peks jäänudki ära. Ting käinud ka kadalipu alt läbi, tulnd veel omal jalal koju. Tee peal tulnd härra ise talle vastu. Sundinud selle ähvardustega kartma ja põgenema.

Sama kuulus on Pöides vana Andrus. Ta olnud adratükki lõikamas. Kubjas kärkind aina kõrval ja sundind teda suuremat tükki lõikama kui õigus. Andrus hakand vastu. Kubjas ähvardand teda kepiga. Andrus hüüdnud: „Kui sa mind lööd, siia paika jääd!” Selle peale juhtund ka härra sinna tulema, annud Andrusele õiguse ja lausund kupjale: „Teie ei tohip ta lüüa!”

Tuntud on rahva seas opmani Tiitsu laul, arvatavasti on ta kirjanduses juba leidaval, jätan sellep. ta siin esitamata.

Põgenemisi hulga viisil ega rahutusi teo ajal ette põle tulnud.

Ei või siiski öelda et põgenemise motiiv üldse rahvale võõras oleks. Seda tunnistab laul:

„Saaremaa ma jätan maha,
Härra luubi sisse astun,
Kohe väinast välja pistsin.
Siis sain suure Mere kurku,
seal mind lained võtsid võrku.
Ma purjutasin siiski veel,
Et minemas olin Rootsi teel.
Oh Jumal aita sinna mind,
Kus elab minu ema vend.”

(Arvatavasti vist variatsioon Jumala põgenemislaulust.)

Sama laadilise kuulsin Veere külas:

„Mina kiidan aga luupi lauluga,
Luup on üks kindel riist,
Kes talus ülal neli meest.
Tahtsin minna Rootsi Soome,
Läksin aga Vene Soome,
Kus meid sauna kinni pandi,
Soola leiba süüa anti.” (Katke pikemast laulust.)

Harilikult oli põgenemine suurte raskustega seotud ja ebaõnnestus tavaliste.

Ainult ühe juhuse kuulsin Veere külast, kus mees õnnelikult Virtsu karanud, kalapaadis. Ise olnud ta hea merisõitja. Vihaga tahtnud siis saks ta maja ära lammutada. Keegi pole aga seda teinud, öeldud: „Kes on nii julge südamega, et läheb katuseharja lammutama, kui väiksed lapsed all.”

Sisemaalisi põgenemiskatseid on tehtud. Tumalast paar tüdrukut ja veel mõned teised juhused. Need kõik aga lõpnud sellega, et ära karanud Kuresaares „kada lippu” saanud.

Harilikult tähendati põgenemise kohta: „Kuhu sa hing põgened, kubjas ja kilter ühtvalu kukil, ei anta sedagi aega, et piibule tuld süütad, siis veel juttu ära kargamisest. Enne kui üle mõisa piiri oled, oled juba peksu tallis.”

Sama maksab ka nekrutite võtmise puhul. Korra teinud nad katse, laevaga üle väina purjetades, kaptenit merde visates, ise ära karata. Saadud aga kätte. Viidud Riiga kadalipu alla.

Teated vooride kohta.

Tehti vilja, puu, kala voorisid peaasjalikult. Vahel ka roo voorisid ja viina voorisid.

Sisemaa voorid olid võla tasumiseks. Näiteks Muhust tasuti Hiiu „Ungru krahvile” (von Ungeru) võlga viljaga. Ehk toodi metsa kaugemate maade tagant. (Metsaga tasuti ka küll võlga.) Välistes vooridest oleks tähtsamad: kalavoorid ja vilja v. Paistu, Ruhja, Pärnu, Viljandi, Alliste.

Reis kestis 4-13 ja enam päeva. Vooris 24-48 hobuseni.

Kavalusi oli mitmel puhul siin ette võetud. Voorimehed kui mitte rohkem, siis ometi teel kõrtsi raha pidid omale teenima.

Roo koormatest müüdud muist maha. Pärast üleandmise ajal vabandatud „peru hobusega”. Ehk vilja vooride puhul võtnud muist vilja kottidest välja, pannud tulised märjad lepa puu roikad tee ajaks kotti. Need paisutand kuiva kuiva vilja hästi üles. Vastuvõtmine sündinud kottidega, mõõdud annud välja, kellegil põlnud midagi öelda. Selle pettuse oleks ainult kaal välja toonud. Tihti aita üleandmisega antud tühi kott täie asemel. Seda muidugi pidid osavamad mehed toimetama.

Teoaja kadumist seletab rahvas omal viisil: Valitsus tulnud ise rahvale appi. Seadnud asjad nii, et rahvale saanud keisri usk ja igale ühele oma maalapp. Sakste võimu vähendatud suuresti. Eelpool mainit Välja Tähve andis siin kohal järgmise seletuse:

Teo orjus kadunud sellepärast, et korra kutsutud mõisa härra poolt toapoisid ja maarahvas kokku antud neile viina ja õlu. Muidugi rahvas löönd laulu lahti, keegi pole tahtnud hommikul tööle asuda. Siis saanud poisid peksa. Nad ei leppinud aga sellega, vaid läksid Haapsalu Keisri prouale kaevama. Ja see ütelnud: „Politsei saagu vallavanema kätte!” Sest saadik kadunud teoorjus ja peks. Pärast tõi keisri usk meile veel päris priiuse. Meile öeldi: „Kui keisriga ühte usku saate, saate mõisnikutest lahti.”

Teo aega puutuvaist teadetest oleks veel mainida vaku raamatute võltsimine, mida mõnel pool ette tulnud, nagu: Saaremõisas ja Uuemõisas Metsa Jaagu ajal ja mõningad teated maa küsimuse kohta. Külade hävitamist on ette tulnud lõuna Pöides. Hävitatud: Kuke, Kästiku, Käo külad. Laimjala külad kadunud. Kuke 4 talu on Pahavalda kolind. (Laimjala teated)

Kästikust 1 – Pahavalda, 3 Mustla. (Mustla küla on aja jooksul 6 talu võrra kasvand.)

Käo endise küla asemel veel näha 3 kaevu ja 1 maja varemete kohta. Selle küla inimesed on Ridalas. (Koguja märkus: Peale selle veel hävitet Kapra mõis. Praegused talu nimed tuletavad endiseid hooneid meele – Lauda talu, Rehetalu, Jaani talu = härrastemaja.)

Neemi küla on kasvanud 3-4 pere võrra. Kalma külast on lõhut 1 talu, Rahulast 10 tiinu, Pedastes 30 tiinu ümber võõrandatud: Siniste külast 1 talu, Kolga külast 6-7, Võikülast 1.

Võllas hävitatud ainult 1 talu.

Tumala asutaas 1860 a. 3st talukohast Orisaare karjamõisa. Peale selle on ta oma külge liitnud umbes 35 tiinu. Sama arv on ka Oti Kingli, Audla ja Laimjala mõisade kohta maksev.

Reina mõis on poole vähem talumaid võõrandanud. (Mihkel Nõult saadud teated, Saiklast pärit. Kauemat aega olnud urjadnikuks ja üldse jälginud seda küsimust.)

Rent tehti 6 a. peale. See aitas kaasa, et inimesed kuigi palju ei saanud maa eest hoolitseda, maju ehitada jne. Pealegi tõsteti renti alatasa. Kahekümne aasta jooksul 50-110 rubla peale. v. Buxhöwdeni maa rent olnud odavam, 27 rublat kuni 50 rublani.

Mõned mõisad varem rendile saanud. Mõnes kohas näiteks Tamses, Nurmes, Maasis veel 7-10 aastal hiljem teoga maksetud.

Pärast maa ostu puhul olnud mõned mõisnikud nagu v. Buxhöwden ja Rennenkamf väga kitsid. Muhus on enam vähem varem Rootsivere ja Pallasmaa mehed järjele saanud. Esimestel on paremad põllud olnd ja vähem joomist külas. Pallasmaa mehi on aga meri vägevasti aitanud. (Kalapüük ja Meemelist toodud salaviin)

Pöides on arvamusi: ühed kinnitavad et Oti mõisa mehed on kõige pealt järjele saanud, teised et selleks on olnud Reina mehed, kolmandad eelistavad kõigile Audla mehi.

8. Vene usu tulek. Lahkusud.

Vene usu tuleku kohta kõnelevad kõige rohkem vene usu kirikute kroonikad. Osalt leidub mõnda märkust ka Pöide kiriku arhiivis. Rahvas seob selle sündmusega maa saamise ja koolide tekkimise ja paiguti on märgata otsekohest poolehoidu Kreeka-Katoliku usule.

Rintsi kiriku kroonikast:

Laimjala kiriku kroonikast:

Pöide kiriku kroonikas:

"1843 [parandatud 1846, Kruus] 2/VI liessen sich die ersten Esten auf Ösel zur griechischen Kirche aufschreiben, und als circa 14.000 aufschreiben worden waren wurde am 2 dec. 1846 der erste Apostat [h]ieselbst Hinrik sirkel aus Tahhul im Carmelschen gefirmelt. "Nüüd sain ükskord omma usko kätte", jubelte er hierauf, aber da er ein Andrei heisst, also umgekauft ist, wurden einige Weiber, die sich hatten aufschreiben lassen wollen so mit Schande erfüllt, dass sie unangesämnt(?) nach hause liefen. Bald gewöhnte man sich am den neuen Namen und die Aufschreibung wurde fortgesetzt. Die ersten Glieder der Peudeschen Luther Gemeinde die sich firmalen lassen waren: Schuster Jakob Lipp (Koik) 2) Wälja Simmo (Maasi Kärner). Bis ende März waren schon von den Rittmeister und Gutverwaltungen 603 ausgeschrieben aus den Peudeschen Kirchspiel.

Befreiung vom Gehorch und vom allen Guts und Leistungen und Lendbesitz, Geschenk an Korn und Geld waren die bewartungen des armen bethörten Leute."

Pastor Hirsch. 1846 sügisel palus õpetaja Pöides end ametist vabastada, kroonikas seisab: „solche Gemeinde zu verlassen die sich seine Seelsorge entziehe und jeder Lüge Glauben schenke.“

Rüütlid palusid teda jääda. Aga „das Wort, das er im Namen des Herrn zur Gemeinde wandte, wurde nur won einigen Weniger angenommen“ – sellega lahkus ta 1847.

Rahva mälestuste järele astunud kõigepealt vaesemad vene usku. Kellel parem järg käsil olnud põle kohe usaldanud mõisa härrastele vastu hakata.

Õpetaja Nolcken usutlenud omi leerilapsi mitte vene usulistega abielluda.

Seda oli ka kuulda, et veneusulised kergemini peksu osaliseks saanud.

Soonta külas kuulsin sama isiku kohta (Sirkel) rahvalt laulukatkendi, kes ka Pöide arhiivis mainit.

Hendrik Andrei Sirkel läinud esimesena end Kuresaare salvima lauluga:

„Henrik Andrei Sirkel mina

Kõrvetasin oma nina.

Henrik Andrei Sirkel mees

Saab seisma suure preestri ees.” jne.

Usu lahud põle mitte suutnud pinda võita. Peab ütlema et nii hästi Muhu kui Pöidel vähemalt rahvas ükskõiksed on usu küsimuste vastu, nad nii kergeste tuld nn. „ärkamise” puhul külge ei võta.

Pöide ümbruses olnd vanasti väiksel viisil Vennaste koguduse liikumist. Tiiu Einik olnud usumäratsejana tegev, näinud nägemusi ja kirjutand raamatu „Ustav”. Veel on teada mõnest isikust kes seda voolu harrastand. Liisu Lepp koolmeistri kaasa, Elbi Tiiu ja Mäe Madli. Elbi talus peetud lugemisi. (Pöide kroonikast teated.)

Hiljemal ajal on: paptiste Muhu oma külas ja Suuremõisas. Prii usulisi Rahulas, Ardlas. Käivad Viira jões ristimas. Vastu kõla rahva seas vähe. Metodiste 1910 peale Kõrkveres, Audlas ja Muhu Mõõgakülas.

9. Salakaubandus.

Salakaubaks oli peaasajalikult viin, mida toodi kõige rohkem Meemelist, sool mida toodi Rootsist, Stokholmist, Soomest, Turust, Hangõst ja Gotlandist. Kõige suurem soola toomis aeg oli Krimmi sõja ajal. Siis oli nii suur puudus soolast olnud, et mereveega hakatud toitu valmistama. Ühes nende ainetega toodud ka suhkurt, teed, kohvi ja mõnda muid aineid.

Muhu Simmiste külas jutustati mulle just ühe nalja loo kohvi üle. Naine pole teadnud kuidas neist „ubadest” suppi saab. Pannud paja tulele „saksa oad” sisse keema.

Kiriklased tulnud juba koju perenaisel keeb ikka supp „saksa ubadega” ega mõtlegi valmis saada.

Võlla külast Mihkel Vaske on ise mitmel puhul isaga soola käinud toomas. Tema teate järele on Võllas kõige kangem selle peale olnud Kassaka Matsi poeg Must Madis. Teda kutsutud maata meheks. 16 a. peale kuni 58 a-ni elatand ennast viina ja soola veost. Seda on aga vähe ette tulnud, kus inimesed sellest rikkaks saanud. Ainult 1 niisugune juhus on olnud Tamse mõisas. Muidu on alatised äpardused ja trahvid samati vargused naabrite poolt toomisest saadud suure kasu ära hävitand.

Tihti on mehed langend Inglaste vangiks, muist saanud hoopis hukka.

Iseäranis agar on viina ja soola toomise poolest olnud Põhja Muhu.

Põllasmaa külas lauldakse:

„Viidi rukkid uisud,
Rootsi linna üle mere,
Vainlane ja tema pere,
Asus kohe tema vastu
Võttis koti, toppis tasku.” jne.

Nii läind jälle kord Mägiküla mehed laevaga Stokholmi. (Siin peab tähendama, et saarlastega tihti olnud ka Muhulased ja mõnes pool kinnitati, et just toojad ja asja läbiviiad olnud muhulased, pöidelased muidu avitand. Pöidest on toomisest rohkem Ida rannaveerne osa osavõtnud. Kõige kuulsam soolatooja olnud Nenu Aadu.) Inglane püüdnud nad aga Hiiu ja Soela vahel kinni. Laev põletati ära, vili võetud omale ja mehed viidud muist Rootsi, muist Soome vangi. Mehed palunud küll paadis põlvili armu, aga asjata.

Niisuguseid vangistamisjuhuseid on väga tihti ette tulnud.

Rootsi verest (see küla pole viina toomisest osa võtnud, vaid toonud ainult soola) olnud jällegi mehed 4 kuud Inglis vangis – 2 meest jäänud hoopis kadunuks.

Kord langenud Rummi Tõnu (Pallasmaal kuuldud) jällegi „kordoni soldati” võrku. See küsind: „Kuidas sa leidsid siis jälle viina merest?” Tõnu vastand: „Ma elan mere peal – mul maad põle.”

Ehk teine juhus, kus jällegi just Meemeli reisist tagasi tulijaid Hiiumaa kordoni poolt märgatakse, soldat paadis neile järgi. Meestel polnud muud üle jäänud kui visand piirituse merde, muist piiritust karand veel põlema.

Pöide Saare küla alla tulnud kord laev, pimedas veidi eksind ja jooksnud kinni. Soldat (randvaht) võtnud laevatäie piiritust kinni. Raha mehel polnud, loomad, 2 siga, aned kõik läksid trahviks mehe äest ära. (Laimjala vallamajas kuuldud.) Talilas võetud paat kinni, asi läinud Sillakohtu.

Seal küsitud: „Kas lähed veel tooma?”

Mees vastand: „Kust ma aga uue laeva saan!”

Toodud on harilikult võrklaevadega, laeval mõlemal pool lauad, õlgedega vooderdatud. See maksab küll kõige pealt soola kohta.

Mahapanemiskohtiks olnud Muhus harilikult Raugi, Pallasmaa, Nautsi, Linnuse, Kuivaste. Pöides Undo ja Ungamäe nurk, Muraja osalt Kärkvere.

Viina ankrud peideti roogudesse ehk lasti merde, pärast vähem hädaohtlikul ajal toodi nad sealt külasse. Aga ka seal pidi salakaubaga veel ettevaatlik olema. Peideti tihti kaevudesse, siiski on kuulda juhuseid (Saarekülas, Lataiku laidus ja mõnes kohas Muhus) kuidas naabrid toodud viina ära varastasid. Kaevata pole muidugi kellelegi.

Teine kord kuulnud joodikud naabrid, et tooja juba vooriga randa jõudnud ja teel on kodukülasse. Kuuvalge öö olnud just, nad löönud valge riide teiba otsa lehvima, hirmutand sellega mehed voori juurest ära. Ise aga viinud viina omale. (Ka Laimjala vallamajas kuuldud.)

Ranna äärsed külad olid tihedalt nagu rahvas kutsub „kordonitega” üle külvat. Pea igas külas vastu väikest väina. Sellegi poolest saanud enamasti ikka rahvas oma salakaubaga kohale.

Kord (20 a. eest umbes) olnud suur läbiotsimine Muhus. Randrüütlid jõudnud otsimisega kuni Mälasse. Tõepoolest viin olnudki seal külas. Ei ole muud peidupaika leitud, kui et naised võtnud viina pudelid, peitnud kirikuriietesse (juhtunud just pühapäeva hommik olema) ja asunud siis kiriku teele. Külas aga olnud otsimine täies hoos.

Mõni kord aga mänginud „rüütlid” ka rahvaga kokku. Lendsõna on selle kohta: „Soola laev allrüütel külas.” Rüütel viidud pere aita mune ja muid maiustusi sööma. Selle juures lausund ise. „Kui minu mune'p sööb siis mul ep aega randa tulla!”

(Laimjala vallast kuuldud.)

Mõni kord, et viinast rohkem saada, lisatud talle kadaka vett köömnitega hulka.

Viina ankur maksnud 5-10 rubla. Muidu 30. Soola saadud 1 tündri vilja eest 4 tündrit. Tünder vilja maksnud 5 rubla. Muidu maksnud tünder soola 10 ja enam rublasid.

Igatahes hinnad on kõikuvad, ühes kohas öeldi rohkem teises vähem – kuid see on keskmine.

10. Haridusline seisukord mineva aastasaja lõpul.

Haridus küsimuse kohta peab kohe ütlema, et ta on seotud usu küsimusega. Koolide tekkimine langeb ühte Vene usu tulekuga. Kuni selle ajani töötasid Luteri kiriku koolid oma vähearvuliste abikoolidega kaunis tagasihoidlikult. Enamasti nädalas käidi 1-2 kord koolis. Laupäeva õhtuti, siis oli õpetaja ehk köstri katsumine. Asi piirdus pea asjalikult katekismuse ja piiblilugudega. Kirjutusest polnud veel esialgu midagi kuulda. 1847, 48 – ühes vene kiriku tekkimisega Rintsi, Hellamaale, Tornimäele, Laimjalasse – asutatakse ka nende juure koolid. Õpetöö 6 päeva nädalas. Õpekava ka endisest veidi laiem (vene keel ja arveteadus lisaks).

Muhus on Hellamaa kool oma abikoolidega (Lõetsa, Või, Siniste, Suuremõisa) agaramat tegevust üles näidand kui Rintsi oma. (Andmed ja lähemad seletused saadud Soetsa kooli õpetajalt Viltu'lt, kes ise muhulane, omas hariduse saanud Hellamaal ja kogu aeg ühenduses olnud aja sündmustega.)

Hellmaa tähtsamate koolimeeste hulka kuulusid: Ivan Parts, kes 20 a. tegev olnud, väga suurte tagajärgega Vassilii Haav (praeguse tuntud preester Haava isa), Stephan Kann (Tallinna reaalkooli direktor Kanni isa) 1890-1905.

Hellamaa kõige produktiivsem töö aeg langeb just nende meeste ajajärku.

Mitte üksi Hellamaale alluvast raioonist ei käind lapsi seal koolis vaid igast Muhu nurgast – Kallastelt, Nmmkülast isegi Koguvast.

Laetsa kooli õpetajaist on 1882-1910 a. jooksul 13 õpetajast 10 Hellamaal oma esimese hariduse saand. Rintsi kooli tegevus kannab veidi teist iseloomu. Rintsis aga on kohe kuulus oma passiivsuse ja hoolimatuse poolest preester Bobkavski, kes 1879-1912 tegevuses olnud. Andunud täiesti joomisele. Kirikust, veel vähem koolist hoolinud vähe. See kohe halvas Rintsi kooli elu. Pealegi laseb see ennast siis tunda, et teine kool Hellamaal sel ajal väga tegev oli. Siis on ka selge, miks laiematest põlvkondadest lapsed Hellamaal koolis käisid.

Pöides sarnast vahet koolide vahel märgata polnud. Tornimäe kooli õitse aeg langeks õpetaja Aadersi Aleksei ja Vassiili Niklasoni tegevus ajaga ühte 1880 a. peale. (Al. Aaders on praegu Kuresaare algkooli õpetaja). Abikoolidest töötasid siis enam vähem silmapaistvamalt: Muiküla kool Anton Kivi ja Saareküla oma Randi ajal. (Teated Muiküla Andruse talust.)

Laimjala koolis on tegevus elavam olnud: Aleksei Schumanni ajal 1887. Vassilii Haava 1868. (Ta vist pärast Muhus tegev.) ja A. Laari ajal 1909. Iseäranis kuulus on oma uuendus püüete ja erksa tegevuse poolest viimane. (Teated praeguselt preestrilt.) Luteri kiriku kooli õpetajaist on tähtsamad Muhu Freundlich 1825. Enne teda olnud keegi Rotschild üle 20 a. ametis lähemalt ta kohta ei teata. Pöides kuulsin kahte nime Ufferti ja Paulmeistrit. Viimane on mineva aastasaja teisel poolel oma ametit pidanud. Midagi erilist nende tegevuse kohta kuulda ei olnud.

Ajalehtedest on Muhus ja Pöides loetud kõige rohkem „Valgust”. Postimehel olnud keskmiselt lugijaid. Sakala on enam vähem tuntud. Janseni nädalaleht on omal ajal väga loetav olnud. Koguva mehed lugenud Risti Rahva Pühapäeva lehte.

Venestus pole suuremaid jälgi jätnud rahva mälestusisse. Preestrite kohta isegi kuulsin paiguti märkusi, et olnud ses suhtes passiivsed.

Samuti olnud näiteks (Крыптовг) Krjeptov, Muhu ministeeriumi kooli asutaja 1901, indifferentne ja kõigiti mõistlik koolimees.

11. Tööstus.

Tööstusharust peale põllutööstuse võiks nimetada kalastust.

See on olnud minevikus palju suurem ja laiaulatuslisem kui nüüd. Ta on olnud (on osalt nüüdki) suureks tulu allikaks rahvale. Kuulus on Muhu endine Nooda vägi. Kadus 60, 55 a. tagasi. Hakati uue metoodiga püüdma. Kuidas Noodaväes kalapüük korraldatud oli, ei puuduta ma siin lähemalt, ja võib olla ei käigi ta otsekohe käesoleva ülesande alla. Märgin üles missugused rannaäärsed külad Nooda väest osa võtsid. Ühesõnaga – terve Ida Muhu: Rangilt kuni Suurlaiuni. Isegi Vahtraste, Tupenurme, Külasema, Päälda, Mäla, Pedaste mehi käis noodaväes.

Noodaväest sai mõni mõisnik – Pedaste ja osalt Kuivastu osa 1/10%, sest püügi koht (Pühade kari – Kuivastule, Koeranina ja Suurlaid – Pedastile) kuulus mõisnikule.

Peale suure püügi siis tehti pidu, kuhu mõisnik omalt poolt siis õlut ja viina meestele jagas (Soonta külast Aadu t. teated).

Üsna vanasti olnud Muhus 5 väge. Adjas ja Koeraninal olnud suuremad püügikohad. Püügi ajaks ehitatud rannale õlemajad (see veel 40 a. eest) Suure Laiu all seisnud vahest 4, 5 võrk laeva. Viimane Kippar suri 1922. Pärase külast Andrei Ausmeel. Nooda väes käinud Pöidestki Oti ja Sillamäe mehed.

Väike väinas püütud keppmõrdadega Suur-Laiust kuni Rootsivereni.

Koguvas olid käsimõrrad. Painase küla püüdis jällegi keppmõrdega. Põhjarand võrkega.

Pöides on väga rikkad kalapüügi kohad olnud: Sääretirp, mis järsku merde lõikab (Randveres) 20 a. eest saadud seal 100 vakalisi saake.

Nenu rand olnud kuulus latika kala poolest, Ula rand koha kala poolest.

Terve Kõrkvere rand on 70 a. eest umbes vaiamõrra püügimoe Soome eeskujul omandanud. (Koguja märkus: Küdemelahe juures elav kingsepp teinud esimese mõrra. Männiku Mihkel teind talle järele ja saand iga homiku vankri täie kalu. Nii läinudki mõrra püük moodi.) (Ula külast pärit olev endine vana Kipperi teated. Tema kala vooridega käind isegi Peeterburis. Kala veetud suuremal osal ikka „sump” laevadega, et neid elusalt kohale saaks.)

Aega mööda on aga kala Muhu ja Pöide randadest kadunud. Selleks olevat 2 põhjust: Muhu Sinovjevi silla ehitamine, Mere põhja õenestamine pogeriga Rangi alt põhjahomiku sihis ja kala loomulik vähenemine (nad on omale teise tee valind).

Väike väin on peaaegu kalast tühjaks jäänd samuti Lalli ja Kõrkvere rand.

Muhu Põhjarannas kestab aga kalapüük kaunis elavalt edasi.

Kalavooride poolest on Muhu ja Pöide kuulsad. Selle mõisnikuga olnud päris kaubanduslised sidemed. Mannermaa kalavooridest kõnelesin muu seas juba ülal seitsmemas osas. (Soonta Aadu teade)

Kala vähenemis tõttu on hakanud ka ranna poolsemad külad rohkem põllutöö peale rõhku panema. Üldse oli kalapüük Muhus rohkem edenend kui Pöides juba sellepärast et randa rohkem ja teiseks põllud on Pöides ikkagi paremad (Mui küla). Muhus vaevalt leidus endisel ajal ka sisemaas, küla, kes püügist osa ei võtnud, Pöides aga olevat sarnaseid külasid: Reina, Tumala, Veere, Välta, Neemi. (Ula külast teade)

Peale kalastuse on Muhus arenenud sepatööstus. (Üldse on saare elanikud väga uhked oma tööstuse töö üle.) Virtsust saanud sepatöö virgutust (rehepeksu garnituurid toodud sealt). Sest peale valmistab kuulus Muhu sepp Lepiku külast Andrus Müür rehepeksu masinaid ja müüb neid isegi mannermaale edasi.

1903 Kolk'i nimelise ehitusmeistri eestvõttel (praegu vist inshiner Tallinnas) on Hellamaa turbatööstusele algus pandud.

Koguva külas on Eesti W. R. ajal tekkind laevandus. Paar laeva on vist juba merde lastud.

Käsitööstuse tõusu on märgata 25 a. eest. Käsitöölisi Muhus on umbes 10%. (Lõetsalt kooliõpet. Viltu'lt saadud andmed.)

12. Karskustegevus.

Joomine on omal ajal väga suure mõõduline olnud. Osalt põhjendaksegi rahva vaesust sellega. Mitte üksi raha vaid ka vilja eest on viina muretsetud. Selle kohta lendsõna:

„Reinatoa Mart läheb külimet otre seljas südame valu kustutama.” (Laimjalas kuuldud.)

Randveres, Nenus müüdud kala mitte raha vaid vilja vastu. 1885 keeld vilja vastu viina osta.

Kõrtse oli pea igas külas. Võllas üksi oli 4 kõrtsi. Kuulsad olid kõrtsi tülid. Pöide Kuke ja Nopi kõrtsid kus naabrivalla mehed alati üksteisega tülitsesid. Rahva joomise vastu astus tegevusse Muhu Hellamaa preestri Alliku poolt ellukutsutud karskus selts „Kevade” 1901. Esimesel aastal sulges kohe Hellamaa kõrtsu, viimase kõrtsu 1912 Kuivastul. Selts on toimepannud teeõhtuid, näitemänge. Seltsil on oma raamatukogu (100 eksemplaari) olemas.

1917 a. kuulutas preester Allik seltsi tegevuse lõpetanuks, tegelaste puuduse tõttu.

Pöide köstrid (ka siin neid pea igas külas: Kuke, Mui, Nenu, Oti, Metsaääre, Uuemõisa, Nopi, Orisaare, Kiire, Loo, Levala, Kõiguste) on suuremalt jaolt kadunud 1900 monopoli tõttu.

Vanasti olnud Laimjalas kuulsaks viinameistriks Kohn Andrus (62 a. tagasi) 80 a. eest olnud suurem viina köök Võllas.