Valga linnaarhiivi üldise seisukoha kohta võib ainult nii palju öelda, et ta niivõrd halvas seisukorras on, et lähem töötamine seal väga raske on. On olemas küll mingisugune nimestik, kuid sellest pole suurt kasu, sest arhiiv iseenesest pole korraldatud nimestiku järele. Arhiiv on asetatud mitmetesse ruumidesse: osa on kusagil keldris, mis kopitavad ja kõdunevad keldri rõskuses, osa on kusagil toapeal ja vedelevad seal korratult, osa on kusagil aidas, kust töölised neid üksikute lehtede kaudu laiali kannavad (Arhiivi praeguse seisukorra kohta andis minule andmeid endine kauemat aega olev linnasekretär härra Jänes, kuna ma ise igale poole juurde ei pääsenud. Samuti sain ka tema käest arhiivi ajaloo kohta teateid.). Peale selle pole ka seegi nimestik küllalt täpne, sest palju akte ja kirju on sõja ajal laiali kantud. Üldse on Valga linnaarhiiv küllalt palju kannatanud. 1890. aastate ümber viidi praeguse nimestiku järele korraldatud osa arhiivist Riiga, mis küll hiljem tagasi toodi, kuid juba korratult kottides jne, mis ajast peale algabki väikselt korratus. Raskemalt on aga arhiiv kannatada saanud ilmasõja aegu – eriti just okupatsiooniajal, kus tihti korra puudusel ja mitmete valitsuste vahetamisel arhiivist palju kaduma läks. Neil aastatel viidi osa arhiivist Siberisse, kus ta praegugi mitmekordsete nõudmiste peale vaatamata alles on. Küll on aga päris heas seisukorras uuem arhiiv, alates umbes 1920. aastast. Kaks korda olla käinud ka revident keskarhiivist ja käskinud korda seada arhiivi, kuid linn majanduslikel puudustel ei saavat seda teha, sest see nõudvat asjatundlikku ja hoolikat tööd ligikord paariks kuuks. Arhiivinimestiku järele on olemas akte ja pabereid umbes 1700. aastast, kuid hr Jänese teada olla arhiivis siiski olemas veel vanemaid pabereid, mida minule küll linnasekretär ei näidanud, vist teadmatusest, sest ta pole linnaarhiivi tundmisega kodus.
Arhiivis on olemas raudkapis hoitud Jekaterina teise ja Gustav Adolfi poolt välja antud linnaks tunnistamise kirjad. Nendes kirjades antakse Valgale linnaõigused. Esimene on trükitud vene keeles, teine on kirjutatud ladina keeles. Viimane on küllalt raskelt loetav, sest on kirjutatud halvale paberile. Peale selle on olemas arhiivinimetiku järele arhiivis andmeid rahva arvu kohta Valga linnas alates juba 1794. a, keiserliku Katarina Aleksejevi käsud, 1802. kuni umbes 1806. Osoli mõisast, ametniku ja kodaniku vanne, tütarlaste kõrgemast koolist 1850. a, manifest 1826. a, Valga linna plaan 1824. a, juutidest 1879. - 1907. a, protokollid jne.
Tööstus-kaubandusettevõtteid oli Valgas 1919. a 52. Äriettevõtteid oli 1920. aastal 78.
10. aprilli 1919. a rahvalugemise järele oli Valgas elanikke 15 552 (1808. a on olnud 523 elanikku, neist eestlasi 36), neist eestlasi 7427, lätlasi 6262, venelasi 505, sakslasi 325, poolakaid 263, juute 641, leedulasi 42, valgevenelasi 3, soomlasi 7, norralasi 4, rootslasi 5, inglasi 1, tatarlasi 1, grusiinlasi 2 ja mustlasi 14.
Seltsid ja ühisused. 1919. a algul oli seltse ühes läti seltsidega 32 – lõpul ainult Eesti seltsid, mida on registreeritud ainult 5. 1920. a on tublisti enam.
1925. a on olnud hääleõiguslisi sakslasi 147, hääleõiguslisi juute 130.
1923. a ühendatakse Valga linnaga senini Paju valla päralt olev osa, nn Puraküla. 1919. a rahvalugemisel oli Purakülas elanikke 1832.
Need üksikud väljavõtted olen teinud sellepärast, et saada muljet, kui suur on Valga ja kuivõrd kirju on ta rahvuste poolest.
Kirikuid on olemas Eesti Valgas kaks: üks luteriusulistele ja teine õigeusulistele. Peale nende on olemas veel ka katoliku kirik, kuid kas ta tegutseb, kui palju temal (st kogudusel, kes tarvitavad seda kirikut) liikmeid on – seda ei läinud mul kahjuks korda teada saada. Enne ilmasõda on maha põlenud üks vene kirik ühes arhiiviga. Luteri nn Jaani kirikut tarvitavad 4 kogudust 1) Jaani kogudus, mis nüüd on kujunenud ainult saksa koguduseks 2) saksa Luke kogudus 3) Luke kogudus, mis piiri tõmbamisel Läti-Eesti vahel Läti Luke kirikust Eesti poole jäänud ning nüüd iseseisva kogudusena tegutsevad ja 4) Peetri kogudus, missugune asutati 1880. aastal puht eestlaste poolt. Viimane kogudus on praegu kõige elu jõulisem. Jaani kiriku arhiiv on Jaani koguduse üksikute liigete valve all. Üks osa arhiivist on kiriku juures vastavas seina sisse tehtud kapis, üks osa on Kesk tn 15/17 asuvas "saksa" pangas, osa on linnast väljas olevas kiriku maal oleval Laatsi mõisas. Laatsi mõisas on ka arhiivinimestik. Laatsi mõisas asuvat arhiivi ei läinud mul korda näha saada, ehkki ma kolm korda seal käisin, kuid kunagi ei õnnestanud minul kokku saada vastava osa arhiivi hoidjaga. Jaani koguduse arhiiv on samuti tuntavalt saanud kannatada enamlaste poolt nagu linnaarhiivgi.
Kiriku ehitamisest: arhiivis leiduvate andmete järele. Enne praegust Jaani ehk ka nn linnakirikut on olnud üks puukirik (sakslaste ütluse järele nimetatakse Jaani kirikut sellepärast linnakirikuks, et see kirik on asunud juba algusest linnas, kuna praegust Luke kirikut, mis nüüd läti Valgas on, kutsutud maakirikuks. Sellest siis see vahetegemine Jaani – linnakirik, Luke – maakirik.) ning alles 1787 alati ehitama praegust kirikut. Ehitamise asju ehk nn pabereid algati juba 1785. a õiendama, kuid ehitama saadi alata alles 1787. a. Kiriku plaan oli ettenähtud valitsuse ehk nn kõrgemalt poolt, kuid et see plaan ei vastanud Valga linna suurusele – oli liiga suur, siis saadeti see plaan tagasi ning esitati linna poolt uus plaan. See plaan saadeti siis uuesti tagasi kinnitatult linnale ning nii alatigi siis ehitust eelnimetatud aastal kubermanguarhitekti Haberlandi juhatusel. Plaan kinnitati 5. märtsil 1787. a, missugust päeva võibki nimetada kiriku algus- ehk sünnipäevaks. Valga linn ütles ära kirikuehitamise toetusest rahapuudusel, nii pidi kogudus omal jõul annetustest, korjandustest ja laenudest saadud summadega kiriku üles ehitama, mis edenes ka väga visalt. Algkapitaliga saadi ehitada ainult kaks aastat so 1787 - 1789. a. Siis seisis ehitus rahapuudusel järgemööda 23 aastat. Vahepeal, vist 1802. a, kui Aleksander I oli isiklikult Valgas, pöörasid pastor ja linnanõukogu keisri poole palvega, et keiser toetaks kirikuehituse lõpuleviimist vastava summaga. Keiser olla lubanud selle toetuseks 15 000 reistaalerit. Tsiviilkuberner palus hiljem täpsemat aruannet, kui palju on tarvis kirikuehitamise lõpetamiseks. 17. dets (?) vastati nõukogule, et keiser lubab 15 000 asemele 5000 reistaalerit. See vähendus on tehtud aruande põhjal, mille järele keiser leidis 15 000 reistaalerit palju olevat. (Mõnes jaos paberites leidub, et Aleks. I on andnud 5000 rbl banka, mitte reistaalerit.) See 1802. a lubatud 5000 jõudis alles kohale 1813. aastal ning samal aastal alati selle ja vahepeal mitmel viisil kogutud summadega uuesti kirikuehitamist, mis 1789. a pooleli jäi. Mõned aktid näitavad aga, et kirikuehitamist jätkati 1812. a, mitte 1813. Kogusummas läks kirik, mis sai valmis mõnes aktis tähendatud 1814, mõnes 1816 a, 114 alberti taalerit, 20 marka, 11 005 rbl 60 kop hõberaha, 41 239 rbl 37 kop B.a. (See tähendatud summa oli pangas asuvate paberite järele, kuid kirikus olevast arhiivist leidsin, et kirik on maksma läinud: 11 857 rbl 60 kop hõberaha, 990 reistaalrit, 26 ½ marka alb. ja 22 674 reistaalrit b.a.) Rahapuudusel on torn hiljem ja plaani vastu ehitatud. Ka orel on hiljem ehitatud. Ehitus oli niivõrd nõrk, et 1822. a oli juba katuseremont. Kirikuehituse alul oli pastoriks Johan Bernhard Grünert, kes oli nii Luke kui ka Jaani koguduse pastoriks. Kirikuehituse lõpul oli pastoriks Wilhelm Preus. (Aktis on tähendatud Valga koguduse pastoriks oli...) Kiriku kell on maksma läinud 1800 rbl, mis on ka vist peale kiriku ehitamist ostetud.
Valga linna- ehk Jaani kirikul oli kaunis palju nn pastoraalmaid, millest kaunis suur osa aga nüüd piiriõiendamisel Läti poole läks. Kogudus on katsunud noid maid Läti poolt tagasi saada ning on käinud Läti kohtudes, käies kõik Läti kohtuinstansid ehk nn astmed läbi, kuid tagajärgi pole saavutatud. Kiriku pastoraalmaad olid välja renditud talumeestele, mille eest talupojad maksid renti natuuras. 1837. a oli rendiks 8 vakka rukkid, 7 v. otre, 7,5 v. kaeru, 3 puuda linu, 7,5 naela võid, 2 kotti, 6 kanapoega, 78 muna. Peale selle oli veel nn Priester Gerechtigkeit (so nagu mina aru saan, mis võib võrrelda meieaegse kiriku liikmemaksuga. Eelmine summa oli maarent, kuna peale selle tuli veel maksa pastorile moon. Laatsi mõisa = Jankau nimele.) 1 ? vakka rukkeid, 1 ? v. otri ja 1 ? v. kaeru. Siis maksis veel Laatsi mõis (Laatsi mõisa – Jankau nimele), milles oli 3 talumeest, igat vilja vakk, Lindebaumi mõisas oli 5 talupoega – maksid igat vilja 1 ? vakka, Kapsta mõis (Aleksandershof) kus oli 7 talumeest – maksis 2 ? vakka igat vilja. Engelhardi mõis, kus oli 2 talumeest, maksis ? vakka igat vilja. Kõik need eelpool tähendatud mõisad kuulusid kirikule. Peale selle maksti pastorile veel Kaagjärve vallast 39 talu poolt 13 vakka igat vilja; 10 puuda linu, millest 8 puuda andsid talud, 2 puuda mõis; 39 paari kanu, millest 6 paari andis mõis, ülejäänud summa andsid talud. Peale kõige selle tuli veel teha hobuse- ja jalapäevi.
Linna käest sai pastor 233, 12 ½ b. a. See taks oli maksev läti koguduse, mitte aga saksa koguduse kohta. Pastor võis seal toimida oma äranägemise järele. Sakslaste käest võeti ristimise eest 25 reistaalerit, matmise eest 15 r.t., laulatuse eest 20 r.t. ja püha õhtusöömaaja eest 25 kop. Lätlaste käest võeti ristimise eest 40 kop, matmine 25, laulatus 6 reistaalerit b.a., ehk seda võis ka maksta natuuras. Need aga, kes elasid linnas ja ei kuulunud talude alla, ei maksnud midagi. Kuid omajagu maksu oli ka linnaelanikel. Iga maja kohta tuli maksta, mis oli hinnatud 800 rbl – 1 rbl; maja, mis oli hinnatud 200 rbl peale – maksis 30 kop. Maja, mis hinnati üle 800 rbl – maksis 2 rbl.
Kaupmees ja aadlimees, kellel polnud maja, maksis 1 rbl. Literaat, nagu kooliõpetaja, kaupmehe abiline jne maksis 1 rbl 20 kop. Kõik töölised ja teenijad maksid 30 kop. Töölised ja meistrid, kes olid vanad üle 60 aasta, need ei maksnud midagi. Selle kohustuse alla ei kuulunud võõrausulised (need andmed võetud 1879. a protokollist).
1823. a ühendati Luke ja Valga kogudus, mille ühenduslepingu olulisemad tingimused olid:
1) Luke ja Valga jäävad kui kaks iseseisvat kogudust igas suhtes, neile jäävad kõik õigused eraldi.
2) Mõlematel kirikutel on üks õpetaja.
3) Saksa ja Läti jumalateenistus pidi olema kordamööda. Mõlemad kirikud olid vabad mõlematele kogudustele jne.
Omalajal on olnud kirikuarhiiv kõik linnavalitsuse hoiu all, mis nüüd aga, 1902. a, on antud linna poolt kirikule üle, kusjuures linnale jäid õigused kasutada kirikuarhiivi siis, kui temal seda tarvis.
1) 50 aasta eest öeldi Valgas olevat 3500 elanikku. Linnamajade piirkond ulatas: põhjas ja kirdes – Konnajõelt Riia uulitsal Pedeli jõeni, linna heinamaani ja Piprajõeni (linnapargist läbi jooksev ojakene). Idas: Piprajõge mööda naisgümnaasiumi kohale (praegu Vabaduse tn 13), sealt edasi Aia uulitsani. Lõunas: Aia ja Uut uulitsat mööda Piiri (endise Matus-aia) uulitsale kuni Konnajõeni. Läänes: Konnajõge mööda Treu majast Alveri majani. Väljaspool seda piirkonda olid ainult mõned üksikud majad. Näituseks, üle Piprajõe oli Veneküla, (endine Tannenbergi) praegune Tähe uulits, kuni 3-4 maja tema käänakust edasi, kus ta umbselt lõppes, 2 maja Kuperjanovi uulitsast paremat kätt Piprajõelt hakates ühes soldatite kasarmuga, mis praeguse poeglaste gümnaasiumi kohal seisis. Praeguse naisgümnaasiumi kohal seisis üks väikene linnamajakene, mida ühes praeguse linna hobustetalli juures oleva elumajaga sissesõitnud ohvitseride korteriks tarvitati. Linn lõppes õieti Otsa kõrtsiga, mis Säde pool aia uulitsat praeguse Grave maja asemel Vabaduse tänaval seisis. Praegust Aia ja Uut tänavat hüüti ühise nimega Taga uulitsaks. Tema linnapoolsel küljel oli rohkem, raudteepoolsel vähem maju. Olemas oli ka Sauna uulits, mis Mahrkaini saunaga lõppes, niisama ka Liiva uulits. Treu majast edasi Piiri tänaval üle oja olid ainult mõned üksikud majakesed. Kõik maa-ala väljaspool nimetatud piirkonda oli suuremalt jaolt põllu all. Praeguse Kungla (endise Vidriku mõisa tee) ja saksa surnuaia vahe kuni praeguse Poska (end. Nikolai) tänavani oli metsa ja võsa all. Teisel pool Poska tn algas Vidriku mõisa park, mis ka linnapargi aset täitis. Praegusest Pura külas oli olemas üle veskitammi minnes pahemat kätt: Eisfeldi (Karu) maja (Läti pool piirijoont), potisepp Hollesti (praegused Grünbergi) majad, nende vastu – paremat kätt – ruumikas Pura kõrts, mis alles paari aasta eest maha lõhuti, siis veel 3-4 maja Viljandi ja niisama palju Tartu teel: Luke (praegune Tiltini) veski, mida ka kauaaegse rentniku Ramschi nime järele harilikult Ramschi veskiks hüüti. Linnapool veskit olid Schamesi ja Maxfeldi majad, nende vastu Oldenbergi, praegune Schmidti maja Läti pool piiri.
Nüüdsest Läti Valgast oli olemas Riia maanteel kõik majad, nende hulgas 4 kõrtsi, kuni praeguse Luke turuni ja köstri majani, rida majasid Konnajõe pahemal kaldal kuni Kassisaba (praegune Läti Kuru iela) uulitsani, Seminari uulitsal Rogge ja Krause majad, Luke platsi viimasel äärel Ecki, Thomsoni ja Wissori majad, Ruhja maanteel ainuke ehitus Kirbu kõrts, praeguse Läti Valga elektrijaama kohal. Kõik muu praeguse Luke linna maa-ala oli liivaga kaetud sööt ja Luke köstri põld.
Valga majad olid pea kõik puust ja ühekordsed – mõned ärklitubadega. Teisi kordi ja kivimaju hakati 1880. a ja 1900. a vahel ehitama. Prügitatud, so kiviuulitsad olid peale linnakiriku ümber oleva turuplatsi: Suur ja Väike Sepa, Herrade, Riia, Moskva (praegune Kesk) ja Pihkva (praegune Vabaduse) uul. kuni Aia tänavani. Kõik teised olid mulla- ja liivateed. Jalgteesid uulitsa äärtel ei olnud. Nende aset täitis kiviuulitsate keskel olev suuremate, vähe lapikumate kivide rida, mida kodanikkude purdeks (Bürgersteg) nimetati ja kust jalgsi käidi. Praegused kivist, paekivist jne tehtud jalgteed on käesoleva aastasaja saavutus.
Valga kodanike tähtsamad tööalad olid kauplemine ja käsitöö. Kuni läinud aastasaja 70. aastateni maal kauplusi polnud. Ka puudusid alevid peale mõne üksiku. Ainsaks ostu- ja müügikohaks, kui vähesed maalaadad maha arvata, oli linn. Valka müügi ja ostu eesmärgil sõitva maarahva piirkond ulatas 40-50 verstani. Eesti poolt oli Valk kogu Helme, jaolt Karksi, Tarvastu, Rõngu, Otepää, Urvaste, kogu Sangaste, Laatre, Karula ja Hargla kihelkonna rahva turu- ja kaubalinnaks. Läti poolt sõitsid Valga turule Luke, Härgmäe, Trikati, Smilteni, Aumeistri ja Koivalinna kihelkonna rahvas. Turupäevi oli nädalas kaks: esmaspäev ja neljapäev. Laatu oli aastas kuus (praegu on turupäevi 3 ja laatu 12): Küünla-, Jaani-, Lauritse-, Mihkli-, Märdi- ja Jõululaadad. Kauplemine oli küllalt elav. Kaupmehed teenisid hästi. Pankroteerimisi ei tuntud. Need uuema aja saavutused jõudsid otsaga alles läinud aastasaja lõpul Valka, kui Valk ju raudteelinnaks oli saanud. Maarahvas tõi linna müügile oma majapidamissaadusi: linu, linaseemneid, vilja, lihaloomi, võid, mune jne. Iseäranis elav ja hästi organiseeritud oli linadega kauplemine. Linad ja linaseemned veeti siit Pärnu ja Riiga. Koju viis maarahvas linnast soola, heeringaid, räimi, rauda, nahka, venesaapaid (valgest juhtnahast), kübaraid, mütse, naisterahva rätikuid, lambiõli, tuletikke, tubakat, suurteks pühadeks ka mõni nael suhkrut, kohvi, pakikene teed jne.
Alkoholsete joogikohtade poolest oli Valga oma suurusega võrreldes 1870-80 aastatel küllalt rikas. Kaupmehed ja teised jõukamad kodanikud saatsid oma tööst vaba aja "Musses" (saksa selts) mööda. Peale Musse oli veel kolm paremat ja puhtamat trahterit härrasmeeste ja käsitööliste jaoks. "Mustatööliste" ja sissesõitva maarahva jaoks olid linnas järgmised kõrtsid: Keldrikõrts, Schulbe kõrts, Rasumovski kõrts, Niemanni kõrts, Tiltini kõrts, Lindebaumi kõrts, Schreiberi kõrts, Korneli kõrts, Otsa kõrts. Peale nende maakrundil: Pura kõrts, Luke kõrts, Härgmäe kõrts, Härgmäe trahter, Sorru kõrts ja Kirbu kõrts.
Tähtsamad tarbeainete hinnad tol ajal olid järgmised: leiva nael 2-3 kop, saia nael 4-5 kop, kringlid ja prantssaiad ½-3 kop tükk, rõõsa piima toop 3-5 kop, või nael 15-20 kop, veiseliha nael 6 kop, sealiha 8-12 kop nael, lamba- ja vasikaliha nael 5-8 kop, munad 1-2 kop paar, leivajahu puud 80-100 kop, saia (saratovi) jahu 4-7 kop nael, suhkru nael 10-15 kop, soola puud 20-30 kop, lehttubakas 3 kop nael, valmislõigatud tubakas pakkides ¼ naela 3-10 kop, sigarid sortide järele 1-5 kop tükk, tuletikud toosi suuruse järele 1-3 kop, paar venesaapaid 1 rbl 30 kop - 1 rbl 75 kop, kohvi nael 25-40 kop, toobiõlu 3 kop toop, pudeliõlu 3-5 kop pudel, baieri õlu 6-8 kop pudel, viinapits 2-3 kop, viina pool naela 5 kop, metsamaasikad maksid 5 kop, mustikad 3 kop ja palukad 2-2½ kop toop.
Sõiduvoorimehi ei olnud. Küll pidas aga iga jõukam kaupmees omal hobused ja kutsari. Esimesed sõiduvoorimehed tekkisid Valka 1879. a ühe juudi algatusel. Kellel omal hobust polnud, võis neid hobuste postijaamast tellida, kus 10-15 hobust peeti.
Veovoorimehi oli aga kaunis hulk, sest kõik poekaup tuli Riiast ja Pärnust hobustega tuua, niisama ka linad ja linaseemned sinna viia. Põllutöö vaheaegadel käis ka palju ümberkaudseid talumehi vooris.
Lehmi peeti linnas rohkesti. Praegune linna heinamaa Vee tänavalt Piprajõeni oli ühiskarjamaa. Suvel, hommiku kella kuue ja pealelõunat kella kolme paiku ilmus linnakarjane turuplatsile linnakiriku juurde, ajas pasunat ja kohe ilmusid igast hoovist lehmad sinna ja hakkasid rongis ja reas Vee tänavat kaudu karjamaale liikuma, kust nad lõunavaheks ja õhtuks koju aeti.
Tulin Valka 1855 aastal. Linn oli siis väikene. Viimane maja oli siis praegune Vabaduse tn 11 ja sealt otsekohe põld. Kuperjanovi tn, kus praegu kool, oli enne sõjaväekasarmu ning selle taga jällegi põld. Ramsi veski taga oli Purakõrts – see oli viimane maja sealpool linnaosas. Aia uulitsas oli ainult üks maja, Uues uulitsas oli umbes 10 maja, muidu oli kõik põllu all. Linn laius peaasjalikult raudtee ehitamise aegu ja tõttu. Iga kodanik, kellel maja oli, anti linna poolt ka hea tükikene maad, suurust ei mäleta.
Olin 15 aastane, kui tulin Valka. Õppisin rätsepaks lätlase juures, sest eestlasi polnud tolkorral nii palju Valgas. Päris armas oli, kui vahel eesti keelt kuulsid rääkivat. Enamasti räägiti saksa keelt. Luke-poolses linnaosas elutsesid peaasjalikult lätlased, Paju pool kõige enam eestlasi. Seal, kus praegu asub vaksal, oli siis mõisa nurm. Praegune Klasmanni maja Vabaduse tänavas oli viimane maja vaksalipoolses küljes. Praegusele Võru uulitsale ehitati siis üks kõrts suure saaliga, seal oli ka piljard. Maja ehitas Laatsi mõisapidaja Jantkov, kõrtsipidajaks oli lätlane. Rohkem maju Võru linnaosas teiselpool raudteed polnud. Eesti koole polnud mujal kui Paju vallas Untina kool, missugune oli ainukene, kus eesti lapsed koolis käisid. See kool oli 3-4 versta Valgast.
Linnaseaduse maksmapanemisega (1874. a) ja kauplemise ning käsitöö vabanemisega oli maarahvale linna asumiseks tee avatud. Iga aasta tuli sadade kaupa uusi elanikke juurde. Tekkisid nn eeslinnad, nende ees Puraküla. Suurem jagu maalt linna asujaid olid eestlased. 1870 aastate lõpu poole loeti Valgas ju 5000 elanikku, nende hulgas umbes 1000 eestlast, kes suuremalt jaolt teenijad, käsitöölised, veovoorimehed, mõned ka väikeste majade omanikud ja kõrtsimehed. Olid küll ka Valgas mitmed eesti soost võrsunud jõukad kaupmehed, ärimehed ja suuremate majade omanikud, nagu näit. raehärra, kaupmees ja õllevabriku omanik Johan Lambert, suurkaupmehed Kampmann, Nehse, Oija (Oja), Kühl (Külm) j.t., aga need olid tolleaja mõiste järele kõik juba "saksad", kes maarahvaga ainult niipalju tegemist tegid, kui see neile ärielus tarvis läks. Eestlaste ümberrahvustamine oli tol korral täies hoos: jõukamaid ähvardas saksastumine, kehvemaid lätistumine. See sündis täitsa olude sunnil. Eestlastel polnud Valgas ühtegi omakeelset asutust, ei kirikut ega kooli, mille tähtsus rahvuse alalhoidmiseks suur on. Tõsi, Valga maakoguduse Luke kirikus peeti kaks korda kuus selle koguduse järel olevate Eesti valdade Sooru ja Paju rahvale eesti keeli jumalateenistust, aga sama koguduse läti-saksa õpetaja Ulmanni poolt, kes rääkis nii viletsasti eesti keelt, et seda hale oli pealt kuulda. Selle tagajärg oli, et niipea, kui linna asuvad eestlased vähegi kas saksa või läti keelega toime said, saksa ja läti koguduse liikmeks astusid. Veel halvem lugu oli koolide poolest. Linna algkoolides ja Kreiskoolis oli, nagu tol ajal igal pool, õpetuskeeleks saksa keel. Lätlastel oli oma kihelkonna- ja algkool (Valga vallakooli nime all). Kes siis eestlastest oma lastele algharidust tahtis anda, pidi neid kas saksa või läti kooli saatma, kus nad saksastusid ja lätistusid. Isegi eestikeelsed perekonnanimed tõlgiti seal kas saksa või läti keelde. Nii sai igast vaesest Rebasest – Fuchs, Karust – Bär, Kargajast – Springer, või jälle Lehest – Lapris, Varblasest – Svirbulis jne. Eesti keel, ehk nagu tol ajal nimetati – maakeel, oli Valgas põlatud keel. Isegi eesti teenijad häbenesid omavahel eesti keelt rääkida.
Sellesse rahvusliselt nii kurvasse Valga eestlaste ajajärku tõi eesti ärkamisaja liikumine muudatuse. Nende meeste eesotsas, keda see liikumine vaimustas, seisis 1870. aastate keskel Valka asunud majaomanik ja trahteripidaja Kaarli Kornel (praeguse riigikogu liikme, rahvaerakondlase Karl Korneli vanaisa). Kaarli Kornel oli pärit Võrumaalt Vana-Antslast. Kehvade vanemate lapsena olnud tema esimene "leiva pällimine", nagu ta Einerile ise jutustanud, ümberrändaja, pimeda kerjaja juhtimine ja sellega laatadel ja kiriku uste taga ühes "leelutamine" (laulmine). Sellejärele olnud ta Sangaste kirikumõisas aedniku õpipoisiks ja ühtlasi õpetaja Sellheimi kutsariks, siis Antsla teoorjusega koormatud talu rentnikuks. 1860. aastate alul raputanud ta Liivimaa tolmu jalult ja läinud Venemaale. Kolme aasta pärast tõusnud temal suur kojuigatsus, ei jõudnud seda maha suruda ja rännanudki kodumaale tagasi. Hiljem ostis ta omale Karulas tubli talu, Vihtka, seda ise mõnda aastat pidades. Talu jaotusel poegadega vastollu sattudes müüs ta talu ära ja ostis omale Valka Kuperjanovi tänavasse "Piprajõe" kaldale väikese maja (praegu Beckeri oma), kus ta esialgu ise trahterit pidas, pärast aga teistele välja rentis, et temale mittemeeldivast tööst vabaneda. Oma elava iseloomu ja ladusa kõneanniga oskas Kornel teisi äratada ja koondada eesti kooli ja koguduse asutamisele Valka, missugune kavatsus, kuigi raskete takistustega võideldes, viimaks teostus. Kaarli Korneli tähtsamad kaasaitajad olid: 1) Zimm Ainson, rätsep ja majaomanik Venekülas (nüüdne Tähe tn), kihelkonnakooli haridusega, pärit Laatre kihelkonnast Unikülast. 2) Mihkel Põlde, väikekaupmees Korneli majas, pärit Pärnumaalt, näitlejate Karl Põlde ja Lina Reimanni, sündinud Põlde, isa. 3) Juhan Tamm, Otsa kõrtsi omanik ja pidaja, enne Vene vallakooli õpetaja Karulas. 4) Markus Kull, pärit Abjast, majaomanik ja aednik Aia tänaval. 5) Ferdinant Schreiber, majaomanik ja trahteripidaja Kesk tn.
Esimese eesti kooli avamise ja koguduse asutamise kavatsuse pani Kornel oma kaasaaitajatega Schreiberi perekonnas ristsepeol viibides oma endisele hingekarjasele Karula õpetajale Evald Paslackile ette. Õpetaja Paslack kiitis kavatsuse heaks ja ajakohaseks ning suutis Valga saksa-läti koguduse õpetajale praost Kupfferile, kes ta kälimees oli, selgeks teha, kui hädatarviline on eesti koguduse ja kooli asutamine Valka. Suvel 1879. a pidas õpetaja Paslack Valga-Luke surnuaial esimese eestikeelse jumalateenistuse, mille laululehtede puhas sissetulek kooli avamise algkapitaliks määrati. Asi hakkas nihkuma ja 3. märtsil 1880. a avatigi Purakülas Viljandi maanteel potsep Holberti (praeguse Grünbergi) majas esimene eesti kool Valgas, kellele õpetaja Paslack praost Kupfferi ja bürgermeistri Dahlbergi juuresolekul kokkutulnud vanematele ja lastele kõnet ja palvet pidades nimeks pani "Valga Eesti Peetri kirikukool". Esialgseks kooliõpetajaks kuni kutselise kooliõpetaja ametisse panemiseni palgati Luke surnuaiavaht Karl Schmidt (lätlane), kes siis, nagu kooli päevaraamatust näha, kaks kuud, so kuni 3. maini 1880. a kooli on pidanud.
Valga eesti koguduse asutamise päev oli 10. aug. 1880. a, mil päeval Karula õpetaja Paslack linnakirikus eestikeelse jumalateenistuse pidas, koguduse Jaani koguduse osakonna avatuks kuulutas ja Valga linna ja Kaagjärve ühes Läti poolega eestlasi üles kutsus omi kirikutähti, mis tänini kas Luke või teistes ümberkaudsetes kihelkondis, kust Valka asujad tulnud, sealt välja võtma ja Jaani koguduse õpetaja praost Kupfferi kätte viima, Eesti koguduse personalraamatu kokku seadmiseks. Ühtlasi õnnistati H. Einer jumalateenistuse lõpul praost Kupfferi poolt koguduse köstriks ja ka kooliõpetajaks. Kolmel esimesel aastal Eesti kogudusel omaette pastorit polnud. Käisid iga kuu Eesti naabruskoguduste, Karula, Hargla, Urvaste, Helme ja Tarvastu pastorid, kõige sagedamini aga Karula Paslack, jumalateenistust pidamas. Muil pühapäevil pidas H. Einer palvetunde ja toimis ettetulevaid ristimiste ja matmiste talitusi.
Varsti tundsin, et kirikus ja koolis töötamisest Valga eesti seltskonna loomiseks, kogumiseks ja läti ning saksa mõjust vabastamiseks ja tagasitõrjumiseks küllalt polnud. Oli tarvis teisiti katsuda ajapuuduse ja oskuse peale vaatamata. Tööd oli palju ja töö oli raske, sest puudusid kohased eeltöölised ja juhatajad ning sellepärast pidi ise igal alal tegev olema, pidin laulukoori kokku seadma ja juhatama näitemänge, mida Valgas eesti keeles veel poldud nähtud, toimima näitemüüke jne. Kuna lauljaid leidus, oli näitemängu tegelaste ehk näitlejate leidmine palju raskem. Ei saadud linnast tarvilist arvu kokku, pidi maalt juurde tõmbama. Tähtsam mängija maalt oli tolleaegne Hummuli valla kirjutaja H. Winter abikaasaga, kes ju mõni aasta ennem Jõgevestes oma näitetrupiga näitemängu oli etendanud. Heaks etteütlejaks oli kooliõpetajate seminarist kasvandik (praeagune kirjanik) Anton Jürgenstein, kellele direktor Zimse minu palvel selleks loa andis, sest olin ise seminaris eesti keele õpetajaks.
Esimene eesti näitemäng Valgas ettendati Musse seltsi saalis 7. (19.) veebruaril 1881. a. J. Kansvey "Mihkel ja Liisa ehk vaata, mis rikkusahnus võib teha". Osad olid järgmiselt jaotatud:
Liisa – prl M. Undritz Valgast
Leena – pr Winter Hummulist.
Madis – hr Winter Hummulist
Mihkel – hr M. Umalas Kaagjärvest
Jaan – hr L. Eller Valgast
Toomas – hr M. Kull Valgast
Kohtuhärra – hr J. Põder Valgast
Etendus algas H. Eineri poolt seatud kõnes ettekantud proloogiga, milles ärkamisaja püüdeid käsitati. Etendus läks ladusasti ning leidis kuulajates kiitust. Sellele esimesele näitemängule järgnesid umbes aasta jooksul "Pärmi Jaagu unenägu", "Artur ja Anna", "Säärane Mulk" j.t.
Esimene eesti näitemüük Valgas peeti 5. (17.) juulil 1881. a hotell Bergi (praeguse Kommertsihotelli) aias. Kooliõpetaja H. Einer pidas kõne ja laulukoor laulis isamaalisi laule. Osavõtmine oli rahuldav. Näitemängude ja näitemüügi puhas sissetulek sai kooli inventari muretsemiseks tarvitatud.
Esimese aasta jooksul sissetulnud rahaga osteti ilus 8 registriga harmoonium, seinakell ja paar maakaarti. Et kooli ülespidamine aineliselt nõrgul jalul seisis, siis tuli ka edaspidi näitemänge jne toimi. Eriti näitemüükide korraldamine kergenes siis, kui kogudus endale õpetajad sai, kes kogudust selleks üles kutsusid. Väsimata tööd tegid näitemüükide korraldamiseks õpetajad Rudolf Kallas, Fr. Lezius ja Paul Untritz.
Ära tundes, et eesti seltskonna vaimline kui ka aineline arenemine palju jõudsamini edeneks, kui sellepoole sihitud äratused kindlast keskkohast – seltsist – välja läheksid, sai 1883. a seltsi asutamisega katset tehtud. Oli kavatsus kas seltskondlikku ehk kui seda ei saa, põllumeeste selts ellu kutsuda. Aga kohalikud võimud ja kubermanguvalitsus ei lubanud. Kaks aastad hiljem, so 1885. a said aga Valga lätlased, keda arvult enam ja kes kõik rattad siin kui ka Riias oskasid käima panna, omale "seltskondliku ühingu" (Valkas weesiga beedriba).
Eestlastel õnnestus alles 1890. a lõpul seltsiosaliseks saada. Asutati "Valga Eesti Karskuse Selts", kellel luba oli kõnekoosolekuid pidada, pidusid toimi jne. Seltsi ümber kogusid kõik arukamad ja eesti tulevikku uskujad suguvennad ja -õed. Põhikirja järele oli küll sihiks täiskarskus, aga seltsi rahvuslikku tähtsust arvesse võttes lepiti ka "parajuslastega" kokku. Seltsil esimesel viiel eluaastal omaette korterit ei olnud. Kõnekoosolekuid, millest küllalt elavalt osa võeti, peeti kirikukooli ruumes, peod Musse ja hiljem ka Läti seltsi ruumes. 1896. a üüris selts endale esimesed ruumid J. Kogeri majas Moskva (praegune Kesk) tn 33 ja avas einelaua. Järgmisel aastal ehitas majaomanik J. Koger sellekohase lepingu alusel seltsiruumile saali otsa. Saali pühitsemise ja avamispidu, esimene suurem eesti pidu Valgas, kestis 14.-16. nov. Sellel viisil oli seltsil juba "oma tuba" ja "oma luba" ning võis vabamalt tegutseda.
1900. a tehti katse uut Eesti seltsi ellu kutsuda, sest Karskuseselts oma erisihiga ei suutnud rahuldada kõiki siinset eesti ringkonda. Uut seltsi taheti asutada sarnase põhikirjaga ehk sarnasel alusel, nagu seda on Tartu saksa käsitööliste selts. Maikuul 1901. a tuli alles siseministeeriumist vastus, et sarnase põhikirjaga seltse, nagu Tartu "Handwerkverein", enam ei kinnitata; asutatagu kas käsitööliste selts või käsitööliste klubi. Mõlemate seltside tüübid aga meile ei meeldinud, sest nende liikmed oleks pidanud käsitöölised olema, kuna meile seltsi vaja oli, kelle liikmeteks igasuguse elukutsega isikud võiksid olla. Alustati uue põhikirja kokkuseadmisele, mille tõlgitsemine ja vastav kokkuseadmine asutajate poolt anti H. Einerile ja Valga maakonna politsei lauaülema Joh. Änilise hoolde. Oktoobril 1901. a saatsime "Valga eesti seltskondlise ühingu" põhikirja ülemusele kinnitamiseks. Juba kolme nädala pärast tuli põhikiri siseministeeriumist mõne väikese muudatusega tagasi, mille juures ehk hulgas sõna "eesti" kustutatud oli, nii et seltsi nimeks jäi järele "Valga seltskondlik ühing", missugune nimetus juba läti seltsil täiesti, saksa "Mussel" ja vene seltsil lisadega "Vene" juba oli. Palusime uuesti sõna "eesti" vahetegemiseks teiste kolme kohaliku seltsiga põhikirja sisse võtta. Vastati: sõna "eesti" põhikirja jätta milgil tingimisel ei lubata, sest see tähendaks rahvuslist eraldamist – rahvuslist šovinismi. Vahetegemiseks teiste kohalike seltside vahel võivat meie oma seltsi "Neljandaks Valga seltskondliseks ühinguks" nimetada ja seltsi 4. numbri alla panemine meile ei meeldinud. Võtsime ette seltsile mingisugust uut süütut nime anda. Minu, st H. Einer'i ettepanekul jäädi Säde (sädeme) nime juurde peatama, tõlkides aga vene keelde (mitte iskra), nii et ta tuld ei tähenda, vaid vett, lisades ülemusele nime selgituseks juurde: "Sõna Säde tähendab väikest jõekest, mis Valga ligidalt algab ja Burtneku (Asti) järve jookseb", sest vastasel korral poleks see nimi kinnitust leidnud ülemuse poolt. Tähendatud nimega oldi nõus ja nii sai Säde selts oma nime. Detsembri algul 1901. a saatsime siis parandatud ja täiendatud põhikirja 93 allkirjaga kinnitusele. Et ülemus võiks selles veenduda, et meie oma seltsi asutamisega mingit lahkpüüdeid, eraldamist ja rahvuslikku šovinismust taga ei aja, mida tol ajal väga kardeti, lasksime põhikirjale ka mitmed heatahtlikud muulased; sakslastel, venelastel ja lätlastel, alla kirjutada. Säde põhikiri kinnitati 28. dets. 1901. a siseministri abi senator Durnowo poolt ja jõudis asutajatele kätte jaanuaril 1902. a. Veebruarikuu esimesel pühapäeval oli Karskuseseltsi ruumides avamiskoosolek ja juhatuse valimine. Esimeheks valiti maakonna arst Andres Alver. Aprillikuul üüris selts endale Suure Sepa tn ruumid, kus ta samal aastal alkoholsete jookidega einelaua avas. Säde seltsiga oli Valga eesti seltskond omale elujõulise, kõiki seltskondlisi kihte rahuldava keskühingu saanud, millest ja mille najal peagi esimesed Valga ühistegevuslised ettevõtted oma alguse said. Nii asutati 1903. a Säde Laenu ja Hoiu ühisus, 1905. a Valga vastastikune krediitühisus. Ka Valga vanema seltsi Karskuseseltsi tegevus ei raugenud pärast Säde asutamist, nagu mõnelt poolt kardeti. Suur hulk liikmeid oli neil ühiseid.
Nii umbes 20-aastase sihikindla töö järele oli Valga eesti seltskond niivõrd välja arenenud ja kasvanud, iseäranis Valga raudteelinnaks saamisest (1899), et ta juba kommunaalasjadest osavõtmise peale võis mõelda. 1901. a detsembril jõudsid uue linnavolikogu ja linnaametnike valimised kätte. Ju mitu kuud sai selleks rasket eeltööd tehtud. Hääleõiguslikud olid vana vene linnaseaduse järele ainult majaomanikud ja I ning II järgu äritunnistuse alusel kauplejad. Suurem jagu eesti valijaid oli aga alles hilja aja eest linna elama asunud, kelledel valimise korrast ja linna valitsemisaparaadist aimugi polnud. Tuli koosolekuid koosolekute järgi pidada, enne kui asjast aru hakati saama. Lepiti lätlaste ja venelastega kokku. Seati ühine volinike nimestik: 12 eestlast, 12 lätlast ja 5 venelast. Sakslased esinesid muidugi oma nimekirjaga, kuhu ka mõned eestlased ja lätlased olid sisse võetud. Hääletati kuulikestega, oli kandidaadi-nimeline kahe poolega kastikene. Valge kasti pool oli jaatav, must eitav. Valija viskas enda kuuli kas valge- ehk mustapoolsesse kasti, kust siis lõpuks tagajärjed kokku võeti.
Et kohmetud valijad kuulisid pannes mitte ei eksiks ja kahtlaste üle kontroll oleks, seati mehed omavahel valimiskastide juurde minnes nii ritta, et igale "ustavale" järgnes kas "kohmetu" või "kahtlane". "Kohmetu" ja "kahtlase" kohus oli kuuli sinna kastipoolele panna, kuhu ta eelmineja "ustav" pani, temale järgneval ustaval oli aga võimalus seda näha ja kontrolleerida. Valimised läksid hästi. Eesti-Läti-Vene nimekiri võitis. Sakslased said täiesti lüüa. Valimised kinnitati jaanuaril 1902. a.
Linnaameti valimistel tuli aga liitlaste eneste vahel äge kokkupõrge: ei saadud linnapea valimisel kokkuleppele. Eestlaste poolt seati kandidaadiks proviisor Johan Märtson, lätlaste poolt tohter Graudin. Venelaste abil võitsid eestlased. Valga oli seega esimene linn Baltimaal, kes omale eesti linnapea sai. Ärapahandatud lätlased ei võtnud neile pakutud linnapea abi ja linnanõuniku kohta vastu. Sinna valiti siis eestlane Martin Alver ja venelane Aleksei Krõloff, volikogu juhatajaks H. Einer. Järgmistel linnavalimistel (1906) said eestlased juba ilma lätlaste abita läbi. Eesti valijate arv oli niivõrd kasvanud, et eesti erakonnal enamus oli ja ta linnavalitsuse enda käes pidas.
Esimeste eesti seltside asutamise ja linnavalitsemise eestlaste kätte minemisega oli suur töö Valga eestistamises tehtud. See töö ei olnud mitte mõne üksiku isiku töö (nagu seda Postim. N 23 1925 arvab), vaid kogu siinsete arukamate, oma rahva tulevikku uskujate eestlaste ühiste püüdmiste saavutus.
Valga ja ühtlasi ka ta ligema ümbruse eestistamine sai linnavalitsuse eestlaste kätte minemisega uut hoogu. Linn kasvas kiiresti. Tekkisid uued uulitsad ja linnaosad. Vanad liivauulitsad said kivikatte ning tehti ka kõnniteed, mis senini täiesti puudusid. Mõni aasta hiljem tehti ka elektrivabrik, mis niihästi uulitsaid kui ka majasid hakkas valgustama. Asutati ka linnapark. Nii oli püsiva töö järele saavutatud tagajärjed, mida veelise esimeste vagude ajajad ja agaramad töötajad Valga eestistamise põllul said maitseda.
1860. a tulin Valka. Olin 13-aastane. Siis elasid enamasti sakslased Valgas, eestlasi olid mõned üksikud. Lambert (eestlane) ostis Schupe käest õllevabriku, missugune asutus veel praegu A/S Valga õlletehase nime all töötab, kuid uute omanike käes. Lambert tuli Laatrest viinapruulnikuna. Schupe oma raske haiguse tõttu pidi vabriku hädaga müüma, sest ta poeg õppis kaupmeheks ning läks Riiga suurkaupmeheks. Lambert oli poissmees ja selletõttu lasteta. Oma varanduse pärandas ta enda vennatütrele, kes abiellus ühe sakslase Hitzenpichleriga, ja oma juures perenaiseks oleva isiku tütrele (enda manulise tütrele), kes abiellus Nuia kaupmehe Grandbergiga. Ka olla Lambert palju võlgu olnud. Hitzenpichler tuli Lamberti asemele õllevabrikusse, kuid hiljem müüdi vist vabrik oksjonil. Ostjaks oli lätlane Sakit. Ta ehitas vabrikule paar maja juurde. Sakit oli Oseli mõisa rentnik ja suurkaupmees. Valka tuli ta Lätimaalt Miltinast väga rikkana. Ta kauples eriti linadega. Oma rikkuse sai ta ühe Läti kroonumõisa pikaldasest rentimisest. Ta kauples ka Miltinas edasi. Miltinas oli temal telegraaf sees olnud, nii et ta uuemate linahindadega väga teadlik oli. Tema surma järele müüs ta naine ja poeg vabriku lätlase Šmidtile, kes veel juurdeehitusi tegi. Et ta naine Saksamaale tahtis minna, müüs ta 1922. ehk 23. a vabriku praegustele omanikele eesotsas Uibopuuga.
Lambert andis Valga linna kõrtsid eestlastele ja kutsus eestlasi kõrtsimeheks, sest ta ei osanud läti keelt. Haridust oli temal, olla osanud kirjutada ainult oma nime. Saksa keelt rääkis halvasti, aga kohtumõistja oli ta tark. Ta oli politsei raatser.
Mina ise tulin Valka Lemseni linnakesest Lätimaalt. Isa oli seal müürisepp. Rahvusliselt olen lätlane. Isa oli minul venelane, ema lätlane. Isa oli pärisori, kes hiljem vabastati. Ema tuli kahe pojaga Valka, nende hulgas ka mina. Ma õppisin lihunikuks. Hiljem astusin ka tsumfti, makstes selle eest 8 rbl.
Enne olid kõik linnavolinikud sakslased, siis lõime kokku ühte nõusse eestlased, lätlased ja venelased ja lõime välja sakslased. Kandidaate oli 12 eestlast, 12 lätlast ja 5-6 venelast, nii et linnapea valimine olenes ära venelastest. Eestlaste poolt oli kandidaadiks ülesse seatud Märtson, lätlaste poolt dr Grandin, kes kõik abinõud katsus tarvitusele võtta, et linnapeaks saada. Ta olla isegi juba endale linnapeakuue valmistanud, lootuses, et ta tingimata selleks saab. Kuid siiski sai linnapeaks eestlane Märtson, kelle poolt vist üks ehk kaks venelast olid hääletanud. Märtsonist oli eestlastel palju kasu, nüüd hakkas eestlasi ikka enam ja enam linna tulema. Märtson läti keelt ei osanud ning nii andis siis maa, mis linn ehituskruntideks jagas, ennem eestlastele, katsus eestlastele mõjuda, et nad omandaks majaehituseks krundi. Oleks Grandin linnapeaks saanud, siis oleks kindlasti lätlasi kui puru olnud.
Juute oli alguses Valgas vähe. Kui mina siia tulin, polnud ühtegi. Hiljem tuli kaks väljateeninud Nikolai soldatit. Neil olid suured õigused, võisid paunaga ümber käia ja teha, mis tahtsid. Kõige enam tuli juute Valka Kerenski aegu. Enne, kui neil majaostmise õigust polnud, oli neid vähe. Šamesil ja Šeinil oli küll maja enne, kui neil õigus maju omandada oli, kuid need polnud nende nimel. Šein ostis kellegi naise nimele ja tegi kohe obligatsiooni. Tema majaostja naise tütar aga tüssas teda natukene üteldes, et see on tema maja, tema nime peal ja juut pidi välja maksma, mis see tüdruk nõudis. Juut Jakobson, kes oli väljateeninud Nikolai soldat ning kes oli esimene juut Valgas, temal oli küll õigus maju ehitada ning osta. Tema maja on praegu Tartu tee ääres Punakülas. Esimene juut Jakobson oli kübarategija, ta poeg on kaupmees ning pojapoeg on praegu üliõpilane, lõpetas eesti keskkooli. Šein oli kogu aeg Valgas kaupmees. Varsti ei lastud ka temal enam elada. Tehti seadus, et ainult need võivad Valka jääda, kes Valgas on elanud enne 1880 a. Šein ostis kaks meest ülesse, kes pidid tunnistama ning tunnistasid ka, et ta on enne siin olnud, kuid vahepeal ainult ära olnud. Nii antigi temale luba siia jääda. Ta oli elajakaupmees, vedas elajaid Riiga jne. Ta kauples alguses vennanaise isaga ning sai sellel moel 600 rbl. Hiljem tegi ta laenu ning kauples jälle elajatega. Siis ostis ta linna käest poolilma metsa, millest ta saigi endale esimesed püksid. Linn müüs metsa selles mõttes, et kavatsuses olevale matusepaigale maad ehk ruumi saada. Hiljem aga selgus, et see maa pole enda otstarbeks küllalt kõlbulik. Praegu oleks aga linnale palke küll tarvis.
Esialgul oli siin eestlasi väga vähe ning needki, kes olid, olid enamasti ainult alamast soost. Eestlased on siia sisse rännanud. Eriti Andres Alver jutustab: Linnavalitsus oli sakslaste tsumfti käes. Mina sain alguses vene linakaupmehe juurde õpipoisiks. Käisin linu ostmas ainult Eestimaa osas, sest ma ei osanud läti keelt. Rätsep Madisson oli esimene, kes eestlastest ostis endale maja, teine oli Orav ja kolmas oli Kornel. Orav ostis hiljem Ränimõisa. Kornel tuli Valka Karulast, pidas restorani ning hiljem ostis endale maja. Ta oli täiseestlane, kes alati julgelt välja astus eestlaste eest. Umbes 30 a tagasi ehk enam, kui asutasime Valka karskusühingu seltsi. Hiljem hakkasime raha korjama, et koolimaja ja kirikut ehitada. Karula Rittmeister von Root kinkis meile selleks üks vakamaa maad praegusesse Laia tänavasse, teise vakamaa ostsime raha eest. See koht pidi olema eestlaste kodu ja põhi. Kirik ja kool jäi siiski kapitali puudusel ehitamata, ehitati hiljem ainult õpetajamaja. Kornel oli selles eestlaste ettevõttes üks tugevam liige. Lambert oli enne Valgas kui mina. Ta oli pikemat aega raehärra ning oli suur eestlaste armastaja. Lambert oli suur õllevabrikant ja linakaupmees ja rikas mees. Kui tema aga vanemaks ja nõrgemaks jäi ning ise igalt poolt osa ei saanud võtta, langes ta äri ja tegi võlgu. Tal oli ka kaks talu. Pea pankrottijäämise põhjus oli see, et linahinnad umbes poole odavamaks (100 rbl pealt 50 peale) langesid, kuna tal suured tagavarad valmis oli ostetud. Ka olla keegi tal ühe aidatäie linu maha põletanud Antslas. Ka elas ta küllalt suurelt, mis nõudis palju kulusid. Hiljem juba tuli eestlasi kaunis tublisti sisse, nagu Märtson, kes tuli Suistlest j.t. Karskuseseltsi peaasutajaks olid vist Kornel, Einer, Hiiop. Kornel oli siiski pea õhuandja. Einer oli alguses seminari õpilane, kuid hiljem Eesti koguduse köster ja kui eesti kool asutati, valiti ta sinna kooliõpetajaks. Kornel oli üldse kange mees. Temal oli maal talu ning selle maa krundi sees üks järv, mis oli mõisa päralt, kuid millele kaarditeed juurde ei läinud. Sügisel tuli mõisakubjas sellesse järve kalu vedama. Kornel tulnud juurde ja ütelnud: "Kes teid lubas siit kalu püüda?" Kubjas vastanud, et see on meie järv. "Teie küll, aga kust sa siia said," ja ei lasknud kalu ära viia. Kubjas kaevanud mõisnikule, kuid mõisnik vastanud: "Kui teie järve juurde minema, siis minu käest järele enne küsima – minu unustama tee järve äärde minemiseks tegemast." Nii oli Kornel mees, kes julges mõisnikule vastu hakata. Hiljem müüs Kornel talu ning tuli linna, missugusel põhjusel ta seda toimis – ei tea. Meie käisime temaga hästi läbi. Musses tegime Korneli j.t. eestvõttel pidu – teatrit. Mängisime Hummuli kirjutaja Winteri juhatusel "Pärmi Jaagu unenägu". Winter oli ise Pärmi Jaak, missuguse osa ta hästi mängis. Puhas sissetulek läks eesti seltskonna heaks.
Mina (st Andres Alver) olin alguses sell 10 aastat, hiljem alles asutasin endale lina- ja viljakaupluse ning ostsin ka maja. Tubli kaupmees oli tol korral ka Ludi, kes ostis endale ka Räni talu, kuid lohaka elu tõttu jäi ta pankrotti. Tol korral olid kaubanduses Valgas tähtsamad "tuusad" Lambert, Nehse, Berg, Kampmann j.t. Nehse ja Kampmann olid küll vist rahvuse poolest eestlased, kuid kadakad. Märtsoni aegu anti juba krunte ehitamiseks ning nii algas linn kasvama. Märtson ei osanud läti keelt, oli täiesti kindel eestlane ning soodustas krundi andmist eriti eestlastele.
Ärkamisaja üldist voolu oskasid ka Valga üksikud isikud hinnata. Näit. kui suri Jakobson, lasi Kornel tema auks kirikukella lüüa tund aega. Inimesed kõik küsivad, et tea, kellele lüüakse hingekella, keegi ei tea, kellele. Ka vöörmünder Nehse küsis samuti: "Kellele lüüakse kella?" – "Jakobsonile," vastas kellalööja. "Kes lubas, kes lubas lüüa." Aleksandrikooli asutamise küsimus ja kavatsused leidsid ka Valga eestlaste hulgas sooja vastukaja, korraldati isegi vist näitemüük Aleksandrikooli heaks.
Eestlased üldse hoidsid endid väga kokku. Sangastest ja mujalt Valga ümbruskonnast tulid eestlased, ostsid ja rentisid läti talusid. Lätlased olid siin ümbruses suured joodikud, võrdlemisi hooletud ja loiud ning jäid vaeseks, kuna eestlased on aga visama ja vähema läbiajamise iseloomuga ning sellepärast omandasid nad lätlaste talud ja tulid seal hästi üle.
Märt Lõhmus jutustas: Olin 15 a, kui tulin Valka õpipoisiks. Noorena olin Viljandi maakonnas, praeguses Tuhalaane, endises Pahuvere vallas. Isa oli Pahuvere mõisas üks rentnikuist (neid oli 6). Hiljem ostis Morna mõisa omanik Sivers Pahuvere mõisa ning jagas mõisa kruntidesse, igale rentnikule normaaltalu. Rentnikud võtsid loosi omavahel, kellele keegi osa juhtub. Minu isale langes just mõisa juurest, kuid teised rentnikud polnud nõus, sest kruntidele tuli uued hooned peale ehitada, ja nii tulime kõik sealt ära. Isa tuli Seeli mõisa, praegu Lätimaal, ja rentis sealt 50 vakamaad. Seal suri isa paari aasta pärast ning hiljem tulin mina Valka, kus ühe lätlase juures rätsepaks õppisin.
Alguses oli eestlasi vähe Valgas ning neilgi, kes olid, puudus ühendus, polnud neil seltsi, kirikut ega kooli. Hiljem asutati eesti kool Valka. Esimene eesti kooliõpetaja oli tähendatud kooli alal läti surnuaia vaht Šmidt. Kuid see oli ainult vähe aega. Peale selle sai H. Einer eesti kooli õpetajaks ja köstriks. Teda õnnistas neile kohtile Karula õpetaja Paslak. Ühtlasi peeti ka tol korral Valga linnakirikus esimest korda eestikeelne jumalateenistus. Ka varem peeti küll eesti jumalateenistust, kuid Luke kirikus, selle kiriku juures oli ka vist eesti kogudus. Luke kirikuõpetajaks oli tol korral õpetaja Uulmann. Luke kiriku alla kuulus tol korral kolm kogudust: saksa, läti ja eesti. Eesti kogudus oli kõige väiksem, kui olin umbes 15 a, siis asutati see kogudus. Kuus kord pidas õpetaja siin jutlust, muidu pidas köster H. Einer. Einer oli tubli eestlane. Eineri asumisega tegevusesse kasvas eestlaste arv ikka kord korralt, surudes lätlasi aga ikka kord korralt Luke poole. Võru ja Paju poole ehitasid eestlased oma maju. Ka kesklinna tekkis eestlasi enam ja enam. Ka kaupmees Põder oli üks eestistamise tegelane. Üks tublimaist ja tähtsamaist tegelastest oli Kornel. Ka Orgussaar, kes küllalt tuntud oli Valgale 1905. a, oli eestistamises küllalt kaasaaitav. Ta oskas valimise aegu viimase kui Eesti kodaniku ehk rahvuse poolest eestlase hääle kokku koguda, andis juhatust valimiseks, kuidas kaste ja kuulega ümber käia, et eksituste ja teadmatuste all valimise tagajärjed ei kannataks.
Karskusseltsi maja asutamisega oli eestlastel kokkukäimise punkt, mis palju kaasa aitas eesti vaimu loomiseks ja süvenduseks. Hiljem selgus juba, et eestlasi oli Valgas juba kaunis palju ning nii said eestlased ühel linnavolikogu valimisel volinikke kaunis palju. Hiljem ühinesid lätlased eestlastega ning võtsid sellel teel sakslastelt linnavalitsuse enda kätte. Linnapeaks sai eestlane. Viimaks oskasid sakslased lätlased oma poole meelitada, et neist sellel teel võitu saada. Lätlased läksid küll ka sakslaste poole, kuid kahjulikuks ei saanud. Eestlased olid juba kaunis tugevad, pidasid "Sädes" koosolekuid jne. Venelased hoidsid enam eestlaste poole. Sellel ajal oli valimisõigus ainult II gildi kaupmeestel ja majaomanikel. Kellel polnud kreposti lepingut maja peale, sellele hääleõigust ei antud. Eesti tegelased aitasid eestlastel kreposti lepingu muretseda hästi ruttu, et aga hääli saada.
Lehtedest oli tol korral Valgas paar läti lehte ja saksa lehed. Valga linna esimene eestikeelne ajaleht, mis Valgas ilmus, oli "Sõna". H. Eineri valitud nimi. Toimetajaks oli Kornel, mina aitasin ka kaasa tellimistes jne. Leht ei läinud hästi ja jäi varsti kinni. Eesti ajalehtedest loeti tol ajal Valgas "Postimeest" ja "Sakalat". 1905. a ümber loeti "Uudiseid" kaunis palju, iga eestlase laua peal oli see olemas. Eesti valitsuse aegu ilmus Pommeri toimetusel "Rajalane", millest hiljem sai "Lõuna-Eesti" ja kes praegu töötab edukalt.
Olin 21 a, kui tulin Volmerist Valka. Linnavalitsus oli siis sakslaste käes. Eestlased ja lätlased astusid kokku ning kukutasid sakslased läbi. Viimane saksa linnapea oli von Dahl. Kui sakslaste valitsus Valga linnas kukutatud eestlaste ja lätlaste ühinemisega, tuli eestlaste ja lätlaste vahel tüli linnapea kandidatuuri pärast. Linnapea kohale kandideerisid Eesti poolt Märtson, lätlaste poolt dr Grandin. See oli umbes 1902. a. Ühe hääle enamusega sai siiski linnapeaks eestlane Märtson. Arvatavasti on üks lätlane ühe hääle eestlastele pannud. Arvan, et eestlane linnapeana omas eesti liikumise ja edenemise peale suurt mõju. Arvan, et anti suuremad õigused eestlaste linnalt krundi saamiseks jne. Iseenesest hakkas eestlaste arv Valga linnas suurenema, sest kui juba eestlane on linnapea, siis hakkab ju neid ikka enam ja enam tulema.
Arvan, et lätlased sellepärast taganesid ikka lõuna poole, et nad tahtsid suurelt ja uhkelt elada, kuna eestlased olid leplikumad, ajasid läbi vähemaga, olid visamad vastu panema majanduslistele vapustustele ja muudkui sammusid nii lätlastele järele. Kus lätlane omaga välja ei tulnud, sinna tuli eestlane asemele ja kokkuhoidlikumalt elades ajas läbi omaga. Sarnane lugu oli eriti maal talude rentimistel. Eestlased on üldse üksteise vastu kokkuhoidlikumad. Enne ilmasõda tuli kord nii, et linnavolikogus polnud ühtegi lätlast. Lätlased ei leia kokkulepet omavahel. Üks lätlane tahab kusagil kohal üht näha, teine teist, ning nii jäävad hääletamisel nõrgaks ja kukuvad läbi. Nii sai eestlane ikka enam ja enam võimu enda kätte. Lätlased seadsid üles kandidaadid, kuid ei saanud kokkulepet ja kukkusid läbi. Eestlased aga hääletasid kõik ühe poolt, nii koondus jõud ja eestlased said sisse – lätlased jäid välja.
Märtson hoolitses eriti eesti kooli eest. Praeguse keskkooli maja ehitamisel oli suur teene Märtsonil. Venestuse aegu pidi kõik koosolekud pidama vene keeles. Kohtus ja koolis oli ametlikuks keeleks vene keel. Et kõik linnavalitsuse ehk parem linnavolikogu liikmed vene keelt ei osanud, siis peeti harilikult koosoleku eelmisel õhtul eelkoosolek, kus arutati asjad läbi saksa, eesti ja läti keeles ning järgmisel õhtul esitati siis vene keeles eelmisel õhtul läbiarutatud ja otsustatud ettepanekud ja protokolliti need vene keeles. Nii läks iga koosoleku peale kaks õhtut.
Lehtedest trükiti kõige enne Valgas "Walksche Anzeicher". Läti lehtedest oli vist "Lidums" (raiesmaa?).
Nikolai Burnikov jutustas lehtedest, et esimesed lehed Valgas on olnud saksa ja läti lehed. Umbes 60 a tagasi oli Valgas üks leht, nimelt Walksche Anzeicher. Märtsoni aegu umbes loeti Eesti lehtedest "Sakalat" ja "Postimeest". Esimene eesti leht Valgas oli Pommeri toimetatud "Rajalane".
Tulin Valka umbes 60 aasta eest kooliõpilasena. Linnavalitsus oli siis sakslaste käes, hiljem lätlaste ja sakslaste ning viimasel ajal eestlaste ja lätlaste käes. Eestlaste ja lätlaste ühinemisel kadus sakslaste valitsus ning linnapeaks sai siis eestlane Märtson. Volikogu liikmeid oli eestlastel ja lätlastel ühe palju, kuid linnapea valimisel olla üks lätlane vist eestlaste linnapeakandidaadi poolt hääletanud, nii siis saigi eestlane linnapeaks. Sakslased toetasid valimistel lätlasi. Sakslaste kaotus ärielus ja mujal oli sellepärast, et lapsed polnud midagi asjad, jõid ja raiskasid vanemate kogutud varanduse ning nii jäid pankrotti. Lehtedest oli Valgas kõige enne "Walksche Anzeicher". Eesti aegu andis välja Jaan Pommer eesti lehe "Rajalane". Hiljem sai sellest "Lõuna-Eesti". Paar aastat tagasi müüs J. Pommer "Lõuna-Eesti" Tartu Postimehele ehk Jaan Tõnissonile, missugune leht veel praegu Valgas samal nimel ilmub. Viimaste riigikoguvalimiste eel asutasid ka kihtkond põllumehi poliitilise tagamõttega uue lehe, nn. "Uus-Rajalane", mis ka praegu eksisteeriv.
Valgas on olemas kaks luteriusuliste, üks veneusuliste ja üks katoliku kirik. Luteriusuliste kirikutest on teine praegu Läti Valgas. Peale eelpool ülesloetud kirikute on olemas veel väga mitmet seltsi palvemajad, mille kohta mul lähemad teated puuduvad ning mis linna ellu ka erilist mõju ei avalda. Luteriusuliste kiriku kohta jutustas minule H. Tammik (kohalik pastor) järgmist. Eesti Valgas olevat kirikut nimetatakse Jaani kirikuks ning ka linnakirikuks. Seda kirikut tarvitavad praegu neli kogudust: Saksa Jaani, Läti Jaani, Eesti Peetri ja Läti Peetri kogudused. Nendel neljal kogudusel on olemas kaks õpetajat, kahel esimesel kogudusel lätlane, kahel viimasel eestlane Tammik. Peetri koguduse sünnipäev on 10. aug. 1880. a. Esimene ametnik oli Hans Einer, köster, kes hiljem oli ka kirikukooli juht. Kogudusele on nime andnud õpetaja Paslak ja praost Kupfer. Hiljem polnud mõned praostid Peetri nimega rahul ning hakkasid teda kutsuma Eesti Jaani koguduseks. On ka mõned kirikuraamatud viimase nimega sisse seatud. Esimene õpetaja olla olnud Walk, teine Rudolf Kallas, kes Peetri koguduse suurenemisele palju on kaasa aidanud oma suure autoriteediga. Kolmas Leetsius, kes segapaari laulatuse pärast olla ametist tagandatud. Praegu olla ta kuulu järele Königsbergi Ülikoolis usuteaduse professor. Neljas Willem Reimann, äge rahvuslane. Viies Paul Undritz. Kuues Richard Wühner, oli kohapeal õpetajaks umbes 20 aastat, kes enamlaste poolt 1919. a Pihkvas tapeti. Selle õpetaja järele tuli vahe ja õpetajate vahetus. Peale selle oli õpetajaks seitsmendana Frey, kaheksandana Aksim ja praegu, 1924. a alates üheksandana Tammik. Peetri kogudus on välja kasvanud Jaani kogudusest siis, kui eestlaste arv suurenes. Mõisnik kinkis vakamaa maad eesti kiriku ja kooli jaoks, millele sealtsamast ka kogudus teise vakamaa juurde ostnud. Sellele maale ehitati esialgu ka õpetajamaja, mis praegugi samat ülesannet täidab, varsti kohe pidi ehitatama ka kirik ja kool samale krundile. Olla ka valmis olnud uue kiriku plaanid ja välja töötatud umbkaudne ehituseelarve. Kirik pidi maksma minema 40 000 rbl. 20 000 rbl oli raha rahvalt annetuste jne teel juba kogutud, missugune summa praegu on pangas Eesti markades. Enne ilmasõda olla olnud kirikuehitamise mõte eriti elavalt päevakorral, kuid kuulu järele kiriku nõukogu ja õpetaja Wühneri vahelisel tüli tagajärjel olla see viibinud ja vähe soiku jäänud.
Kogudus iseenesest (st Peetri-Eesti) on viimasel ajal iga aastaga 200-250 liikme võrra suurenenud. 1925. a tuli juurde teistest kogudustest maalt ja linnast 198 inimest, välja läks aga ainult 59 inimest, neist läks 3 inimest vene usku abiellumisel, st vene usku minemise põhjuseks oli see, kui abiellumisel juhtus segapaarist vastav pool nõudma tingimata ümberristimist. Juurdetulejate hulgas on suurem protsent "vene usust" luteriusku tulejaid, 22 võõrast usust juurdetulijast oli 19 "vene" usulist.
1926. a tuli meie kogudusse juurde 214 inimest. Sellest oli 18 võõrast usust juurdetulejat. Viimasest arvust oli 16 vene usust tulejat. Kogudusest väljaminejaid oli 40. Sellest usust läks vene usku ainult 2 (Rahvas räägib, et vene usu preester avaldavat mõju vene usku tulemiseks, näit. kui naine on luterlane, siis ütlevat preester mehele, mis mees sa oled, kui sa oma naist nii palju mõjutada ei saa, et astuks sinu usku (seda rääkis Peetri õpetaja)). Ka sündivus on suurem olnud. Käesoleval aastal on suremine nähtavasti suurem, sest läinud aastal oli surnuid aasta jooksul 50, kuna sellel aastal on praegu juba 50 surnut – sündinuid ainult 36 inimest.
Nagu ma eelpool tähendasin, tarvitavad seda Eesti pool olevat kirikut (Läti ehk Luke kirikust ma ei räägi) neli kogudust kahe õpetajaga. Õpetajad omale alluvate kogudustega on omavahel tülinas ja nimelt sellepärast, et mõlemad soovivad kirikut nimetada omaks. Eesti Peetri koguduse õpetaja Tammik, tugev rahvuslane, püüab selgeks teha, et see kirik kuulub Valga linnale ning et seega oleks Peetri kogudusel kui suuremal ja elujõulisemal kohalikul kogudusel kõige suuremad õigused kiriku üle. Senini oli Peetri (eesti) kogudus igatpidi rippuv saksa, so Jaani kogudusest. 1) Peetri kogudus tarvitas Jaani koguduse surnuaeda, kusjuures matmise maksud sai Jaani koguduse kassa. 2) Peetri koguduse liikmete laulatuse, ristimise, hingekellalöömise jne sissetulekud omas kõik Jaani koguduse – saksa koguduse kassa. Sarnasele korraldusele astus ägedasti vastu Peetri koguduse õpetaja Tammik. Ta tõrjus ehk keeldus osa neist maksudest Jaani koguduse kassasse maksmast ning algas tööd tegema selleks, et Peetri kogudus saaks iseendale surnuaia, mille tagajärjeks oli see, et käesoleval suvel avati ehk pühitseti sisse uus Peetri koguduse surnuaed. Peetri koguduse õpetaja Tammik jutustas mulle kiriku kuuluvuse jne kohta järgmist: "Õpetaja Walki aegu polnud praegune Peetri kogudus iseseisev, vaid ta oli kui üks Jaani koguduse pihtkond. Hiljem sai ta iseseisvaks koguduseks, kuid tarvitas ikkagi sama kirikut. Praegu tahab Jaani kogudus kirikut omaks nimetada ning nimetab seda kirikut Jaani kirikuks. Kuid selle kiriku õige nimi on Valga linnakirik. Ka kiriku toolide põhja all on vanast ajast järele jäänud nimetus Walksche Stadtkirche. Tartu kreposti raamatust leidsin ka ühe koha, kust võib oletada, et see kirik kuulub Valga linnale, mitte Jaani kogudusele. Vene aegu, kui võim sakste käes, on teinud Valga Saksa Jaani kogudus sarnase otsuse ja kirjaliku lepingu, et nemad annavad selle kiriku Peetri kogudusele 10 aastaks tarvitada ilma tasuta. Peetri kogudus pole aga sellele lepingule andnud allkirja. Nüüd 1923. a ütlesid nad Peetri kogudusele notariuse kaudu ülesse ja tahtsid hakata üüri nõudma. Konsistoorium keelas aga üürinõudmise ning ütles, et kirik on ühine, kusjuures remont tuleb teha vastamisi kokkuleppel. Paar aastat tagasi, kui Jaani kogudus tegi remondi. Meie pakkusime osa kulusid, nemad ei võtnud vastu, vististi selles mõttes, et nemad remonteerivad ise oma kiriku. Kui remont tehtud, lasid nad kuulujutu lahti, et Peetri kogudus ei kanna remondikulusid. Meie aga otsustasime, et teeme järgmise remondi omal kulul.
Selle vastu jutustavad aga saksa koguduse juhtivamad isikud ja õpetaja, et kirik kuulub Jaani kogudusele, mitte linnale. Rahvasuus oleva nimetuse "linnakirik" olla ta sellest saanud, et nende, st Jaani koguduse kirikut kutsutud linnakirikuks vastandina Luke kirikule, keda kutsutud maakirikuks. Seda jutustasid minule Tuurmann, Joh. Weidemann ja saksa koguduse õpetaja. Tuurmann jutustas veel, et kirikul ehk Jaani kogudusel on olnud 5 talu. 4 jäi Eesti-Läti piiri õiendamisega Läti poole, mille Läti valitsus on üle võtnud. Üks talu jäi Eesti poole. Ka Eesti pool olev talu võeti koguduselt, kuid selle saime kätte sellel põhjusel, et see pole mitte kiriku maa, vaid linna patrimoniaalmaa.
Minu ema oli luterlane, isa veneusuline. Ema küll pole tahtnud end lasta ristida, kuid "papp" aga ristinud, Nikolai I aegu ei saanud muidu abielluda. Mu kälimees läks vene usust luteriusku. Hiljem soovis ta aga saada politseisulase kohta. Sinna ei võetud aga muid kui veneusulisi. Ei aitanud kälimehel muud, kui pidi laskma end jälle salvida vene usuliseks. Õpetajad, kes ristisid lapsi ristiusku, trahviti (see käis vist segapaari kohta). Üks luteriusu õpetaja oli kord selle eest kohtus, et ta lapse oli ristinud luteriusku. Kohtus vastas õpetaja: "Ma ei ristinud mingisugusesse usku, vaid ma ristisin Kristuse käsu järele: "Minge maailma ja ristige rahvast isa, poja ja püha vaimu nimel." Pole kusagil öeldud, et mine ja ristige rahvas vene usku." Ta sai vabaks. Ühel naisel oli 3 last ristitud vene, 3 luteriusku. Ta kutsuti kohtusse selle eest. Küsitud temalt, miks ta nii ristinud. Ta vastanud tõlgile: "Kui ma Kuigatsis elasin, oli mul lähedal vene kirik ning siis ristisin lapsed vene usku. Hiljem, kui tulin elama Paju valda, jäi Kuigatsi kirik minust kaugele. Lähedal oli Paju valla kool. Et mu lapsed kõik siin talvel külmal ajal sündisid, ei olnud võimalik lapsi kirikusse Kuigatsi viia ristida ning lasin nad ristida Paju vallakooli õpetajal, kes ristis luteriusu kommete järele."
Veneusulised on enamasti maalt sisse tulnud. Venestuse aegu nõuti nagu raudtee- ja mujal ametitel vene usku, nii et paljud koha pärast läksid vene usku.
varsti kohe peale selle, kui eestlased tugeval ühinemisel olid saanud linnapea koha ja omanud palju õigusi, tekkisid nüüd eestlaste eneste vahel tülid linnavolikogus. Palju omavahelist tüli sünnitas turu "platsi küsimus", millepärast aastate kaupa volikogus vägipulka veeti. Valga endine turuplats oli linnakiriku ümber. Kauplemine ja ärielu koondus peaasjalikult turu äärde ja selle ligidale Riia, Sepa ja Härrade tänavaile, kuna sealt kaugemal äriline vaikus valitses. Mäepoolsesse ehk vaksalipoolsesse linna, Vabaduse, Kungla, Laia ja Võru tänavaile olid aga uued linnaosad tekkinud, kelle majaomanikud kadeda silmiga alalinna ärimeeste peale vaatasid, kes turust ja turu ligidusest ikka rohkem ja rohkem "rasva" läksid. Turuküsimuses jagunesid "linnaisad" rahvuse peale vaatamata kahte leeri: "mäemeesteks" ja "alameesteks". Mäemehed, so uute linnaosade elanikud, nõudsid: turg toodagu mäelinna, millest aga alamehed, so vanalinna mehed-elanikud midagi teada ei tahtnud. Et turuplats linnakiriku ümber kitsaks kippus jääma, seda ei salanud ka alamehed. Nad otsisid aga uut ruumikamat platsi alalinnas. Pandi ette Rückeri aed ühes Läti seltsi aiaga, peale selle teisel pool Puiestee tn seisev rattasõitjate seltsi aed ühes Rasumovski (Kahni) aiaga. Muist mäemehi kavatsesid turgu peaaegu linnast välja viia, kroonu viinalao vastu, katoliku kiriku juurde Oosoli mõisa väljale, kus linnal suurem vaba plats oli, millele aga nende enamus päri ei olnud. Pärast pikki tülisid ja vaidlusi lepiti viimaks kokku: kaks (praegust) turuplatsi avada, üks ala- ja teine mäelinna. Alalinnas lõhuti seks otstarbeks Kesk tn Kronbergi (praeguse Adamsoni) ja Petersoni (praeguse Põderi) majade vahel seisev linna haigemaja maha ja selle krundist, mille juurde siiluke Kronbergi aiast tüki linnaheinamaa vastu vahetati, moodustati praegune heina- ja puuturg. Mäel osteti Vabaduse tänaval Rehdeli (praeguse Tamme) ja Siilaki majade vahel seisev eraisiku maja mahalõhkumiseks, ühendati selle krundiga kolme eraisiku käest ostetud kuni saksa surnuaia teeni ulatavad aiamaalapid ning nende taga olev saksa surnuaiani ja Isidori (vene) kirikuni küündiv linna vana kasarmukrunt. Et tururahvast alalinnast võimalikult eemale hoida, seks ehitati mäemeeste tahtel Tartu maanteelt läbi Pedeli luha uus turutee, praeguse Pika tänava alumine osa, milleks ülejõe olev maa-ala Räni talu omaniku käest põlisele rendile tuli võtta. Aga ka alamehed ei puhanud enne, kui nende turult Naha tänav mööda elektrijaama Tartu maanteeni pikendati. Esialgse kavatsuse järele pidi turgu peetamat 3 päeva alalinnas ja 3 päeva mäelinnas. Linna volikogu otsustas nimelt 3 päeva asemel kõik 6 äripäeva nädalas turupäevadeks välja kuulutada, mis ka sündis. Aga sellest ilusast linnaisade plaanist tõmbasid maamehed kriipsu läbi. Nad ilmusid nagu ennegi ikka esmaspäeval, neljapäeval ja laupäeval turule, kuna kolmel teisel päeval turuplatsil täieline tühjus haigutas. Kuna mäemeestel volikogus küll väikene ülekaal oli, viidi turg peaasjalikult ikkagi mäele, kuhu ka lihapoed ehitati. Alalinna turuplatsile jäeti puud, õled, heinad ja tõpralaadad ning ehitati kaalukoda. Linnaisad arvasid, et nüüd on turuküsimus lõpetatud ja rahu majas, kuid eksisid. Vana turu äärsed häid päevi näinud ärimehed, suuremalt jaolt muulased, ei võinud mäemeestele turu "evakueerimist" ja neilt kaugele viimist kuidagi andeks anda. Otsiti abinõusid, kuidas uuele mäeturu tegevusele kaikaid jalgu visata – ja leitigi. Luke mõisa omaniku nõusolekul ja kaastegevusel korraldati tema krundil, väljaspool linna piiri Luke kiriku juures uus (praegune Läti Valga) turuplats, mis suuremale jaole alalinnale ja Purakülale palju ligemal kui mäeturg. Et Luke turg Valga ümbruskonna maarahvale, välja arvatud Võru ja Priimetsa teed sõitjad, juurdepääsetavam oli kui linna turg, siis tõi ta linnale saamata jäänud tururaha näol palju kahju. Linnavalitsuse katsed ja kaebused teda sulgeda jäid tagajärjeta. Luke turu võistlus kestis kuni Eesti aja aluni, kus ta suleti.
Turuplatsi pärast oli jant. Dr. Grandin tahtis turgu viia mäele – sinna, kus praegu on. Mõni tahtis siia, kus praegu on puu- ja heinaturg ning seda täita kuni jõeni, nii et sellest oleks saanud hiigla suur ja ajakohane turuplats – 13-14 vakamaad suur. Iga üks tahtis turgu tuua enda läve ette. Viimase kavandi poolt oli Kroonberg, esimese poolt mäel elajad volinikud ja majaomanikud. Esimesed võitsid ning turg viidi mäele.
Turuplatsi asi tõi juba ka eestlaste oma vahel tüli. Alalpool elajad linnavolinikud ja majaomanikud tahtsid uut turgu seada praegusesse Rückeri ja Lätiseltsi aeda, Kroonberg tahtis praeguse puuturu kohale, sest temal olid seal majad. Mäelmine rahvas tahtis aga ülesse – praeguse turuplatsi kohale. Linnavolinikke oli tol korral 36. Üleval oli volimehi rohkem ja nii sai turg ülesse. Mina kartsin ka juba, et linn viib turu alla jõe äärde. Käisin mina ja paar teist meest öösel "ülemiste" linnavolinike juures. Linnapea abi Suija juurde ajasime öösel ülemised volinikud kokku ja seal tegime juba siis enamusega otsuse, et turg saab ülesse. Hiljem ei jätnud alalinna mehed siiski jonni ja asutasid Luke platsile uue turu. Luke plats polnud linna oma. Mõisnik muretses turuloa ja nii asutati sinna turuplats. Rahvas jäi enamasti sinna, sest seal, st Luke turul, polnud kardavoid, polnud kivisid mööda kolistamist ning nii jäi meie turg tühjaks. Hiljem kosus ka mäelmine turg, kuid erilise jõu omas mäelmine turg alles piiriõiendamisel.
Minu vennapoeg pandi kinni ja viidi Pihkvasse, istus kinni kahtluse all sellepärast, et kandis punast lipsi ja pidas karskuse seltsis "punaseid" kõnesid. Linnavalitsus oli võrdlemisi erapooletu, ei hoidnud kummagile poole. Rahvas hoidsid siis enamasti keisri poole. Tööliste klass, see mässas natukene. Siin oli tol korral suur sõjavägi, kes käis rahvast karistamas. Lätimaal tuli tapmisi rohkem ette kui Eesti pool. Tapjate ehk karistussalga juhataja oli Orlof. Hiljem olla tapmised vürst Liewen ära keelanud. Laatre Striik oli kaitsenud oma mehi, ta oli ütelnud, et pole kedagi siin karistada, siin on kõik rahu.
Maalt toodi linna "mässajaid" ja pandi kinni. Valga linnakodanik Orgusar oli ka kinni olnud ning ka tappa saanud. Linnavalitsus oli mässu vastu. Orgusar oli rahva kõnepidaja. Karlson oli ka, kuid see põgenes varsti Saksamaale. Rahvas ise valis koosolekul Orgusare, Karlsoni ja Raudsepa (praegune Tartu raamatukaupluse omanik) juhatajateks. Keegi, vist üks üliõpilane Sarv väljastpoolt Valka organiseeris koosolekud ja kui oli valitud koosoleku juhatajad ehk nn. liikumise juhid, läks jälle oma teed. Karistussalgad olid siin Valgas rongi peal – olla olnud terve rong. Karistussalga juhataja oli olnud keegi Orlof. Ta oli olnud võrdlemisi äge mees. Kord oli linnas lasknud üks sõdur ühe paugu, seda kuuldes saanud Orlof ägedaks, kartnud vastuhakkamist ning ähvardanud suurtükkidega puruks lasta terve linna. Minu kälimees oli selles rongis konduktor, see kuulis ja rääkis.
Valgas möödus 1905. aasta päris rahulikult. Valga linnas tapmisi ette ei tulnud. Koosolekuid ja rongikäike korraldati küll, kuid midagi erilist polnud. Streigiti ka kohati, kuid see polnud hästi organiseeritud ning ei kandnud tagajärgi.
1905. a võttis kreisiülem kõige enne Säde ruumid ära. Oli see just siis, kui linnavolinike teine valimine oli lõppenud suure eestlaste kasuga – võiduga. Valisime veel parasjagu, kui toodi minule teade, et Säde selts on kinni pandud (olin tol korral Säde esimees ja linnapea abi). Läksin kohe paari teisega kreisiülemat otsima, kes oli parajasti jaamas. Olin temaga isiklikult tuttav. Küsisin, miks just Säde ruumid on kinni pandud ja sõjaväe tarvituseks võetud, kui on olemas kohasemaid vabu ruume. Kreisiülema sõnad olid mulle vastuseks: "Teie tahate Sädest Valka valitseda, see ei lähe". Meie ei leppinud sarnase olukorraga kaua, sest Säde majas töötas tol korral Laenu ja Hoiu Ühisus, Vastastiku Krediitühisused ja Vastastikune Kinnituse Selts. Nende tõttu saatsime Riia kubernerile, raha ja tööstus ning kaubandus-tööstus ministritele telegrammi, sest nende asutused olid seltside näol Sädes, paludes ruumid vabastada, et nimetatud majanduslised ühingud saaksid tegutseda. Sädest enesest kui nn. lõbuseltsist ei lausunud meie sõnagi. Nii saimegi varsti kohe Säde vabaks. Ka karskusseltsi paigutati 1905. a sõjaväed, sellepärast, et oli Eesti selts. Sinna jäid nad pikemaks ajaks. 1905. a oli ka igasugune koosolek keelatud. Meie, Säde juhatuse liikmed, käisime aga koos tagantuksest Laenu-hoiu ühisuses, ühes väikeses toas, kus asus rahakapp ning mis sellepärast oli ka sõduritest vaba. Paar koosolekut pidasime ühes kaupluse tagaruumis kesk päeva. Õhtused koosolekud olid väljaspool linna, kusagil talu ulu all, sest liikumine õhtul ja öösel oli linnas keelatud. Samal aastal oli meil siin Valga juhtivamate eestlaste seas arutamisel, kuidas väljarändajate voolu koondada, et nad laia Venemaale ära ei kaoks, nii et väljarändajad eestlased rändaks enam-vähem ühte kohta, moodustates sellega mingisuguse Eesti asunduse taolise maa-ala. Selle abinõuks oli meil kavatsus osta kusagile Venemaale mõni mõis, mille ümber väljarändajad endid koondaks ja moodustaksid sedaviisi eesti asunduse. Suurt sellel alal tegutseda aga ei saadud ärevate aegade tõttu. 1905. a tuli ka Sädes politilisi hõõrumisi. Linnavalitsus hoidis rohkem vana valitsuse poole, sest see vool, st 1905. a vool, kandis rohkem puhtpolitilist maiku, mitte rahvuslist liikumist. Kinnivõtmisi oli siin küllalt, kuid tapmisi polnud. Kõige punasemad siin olid lätlased.
Olin tol korral Sooru vallas – umbes 10 versta Valgast. Olin ise ka üks selle vabama voolu pooldaja. Et ma olen väikese haridusega ja sellepärast asjalikke kõnesid ei saanud pidada, aitasin kaasa puhttehniliste korraldustega. Kord korraldasime Sooru koolimajas jällegi ühte koosolekut. Olid parajasti koolimajas käimas koosolekuks ettevalmistused. Kui korralduse otstarbel parajasti koolimajja astusin, pühiti seda. Suures klassis oli keisri pilt, mina ütlesin: "Pühkige mõne vana luuakontsuga sellel vanamehel ka nägu puhtaks." Vist see lause saigi minule saatuslikuks. Mõne aja pärast, ühel laupäeva õhtul, kui parajasti saunast olin tulnud ja vabalt toas aluspesu väel olin, kuulsin korraga, et sõidetakse meie talu õue ning varsti küsitakse väljasolejalt koduselt: "Kas Jakob Stellmacher kodus." (sest harva oli leida tol ajal selle voolu pooldajat kodust). Ilma paha aimamata vastas kodune: "Jah." Tuldi sisse ning paluti mind end riietuda ja teadustati, et olen kahtluse all olev isik ning et pean kohe nendega sõitma Valka. Mind paigutati Valga vangimajja, kust hiljem viidi Pihkvasse, kust hiljem vabaks sain. Erilisi piinamisi meie kallal ei toimitud, olin raskem süüdlane ning sellepärast olevat pidatud mind järgmisel hommikul maha lastama, kuid vahepeal olla kõrgemalt poolt tapmine keelatud ning nii sain vabaks.
Kihama lõi Valga linn 1917. a märtsikuu alul, kui mingisugune salkkond inimesi Petrogradist Valka jõudis, siinsetelt politseinikelt relvad ära võttis, raekoja välisseinalt linnavapi üle asetatud kullatud keisrikrooni kuju purustas, vanglast osa vange vabastas ja ajutise valitsuse poolt maksma pandud vabadusi jutlustates kõiki uue demokraatliku riigikorra peale üle minema kutsus. Sellest revolutsioonilisest vabaduse voolust iseäranis haaratuna tundsid Läti rahvusest linnaelanikud, kes ühes Kuramaalt juurde voolanud sõjapagulastega tegutsema hakkasid selleks, et üle võtta eestlastelt linnavalitsemist. Algas tormijooks linnavalitsuse peale.
Tõendati, et vana korra järele valitud linnavolikogu ei ole rahva enamuse esindaja, mispärast ühes linnavalitsusega lahkuma peab, et anda aset uuele laialdasele demokraatilisel alusel valitud volikogule. Valga linna esimene Eesti linnapea Joh. Märtson, kes 1902. a vahetpidamata selles ametis olnud, ei leidnud enam võimalikuks kauemini omale kohale jääda ja lahkus esimesena. Et tekkinud seisukorra üle aru pidada, kutsuti kokku 22. märtsil linnavolikogu, kes dr. A. Tambergi juhatusel koosoleku alul vene ajutisele valitsusele kolmekordselt hurraa hüüdis ja vabaduse eest langenuid võitlejaid püstitõusmisega mälestas. Selle peale teatas juhataja, et lahkub ametist, nagu seda juba teinud linnapea Märtson. Koosolek olukorda arutates leidis, et praegune linnavolikogu koosneb ainult jõukate klasside esindajatest ja peamiselt eestlastest, mispärast otsustas volikogu koosseisu täiendada igast elanike kihist ja rahvusest. 22 volinikuga valida kuueliikmeline komisjon, keda volitada läbirääkima seltskondlike organisatsioonidega 22 uue volinike kohtade jaotamise asjus. Kuid lätlaste poolt teatati, et volikogu otsus pole neile vastuvõetav. Pandi ette kokku kutsuda Valga linna kõikide rahvuste organisatsioonide esindajate üldkoosolek, kes valiks ühise nõukogu, kelle kätte usaldada linnavolikogu kiire reorganiseerimine. Et kõik linnavalitsuse liikmed maha olid pannud volitused, astus 30. märtsil kokku linnavolikogu, kes lahkunute asemele valis linnapeaks Hans Eineri, linnapea asemikuks W. Grossi, nõunikeks J. Soo ja J. Sireli.
Vaheajal oli 28. märtsil Vene klubis 39 Valga linna seltskondlike organisatsioonide esindajate poolt nõukogu juba valitud, kes 5. aprillil oma järgmise otsuse linnavalitsusele kinnitas: 1) Linnavolikogu kui vana korra pooldajat mitte usaldustväärivaks tunnistada ja temale ette panna täies koosseisus lahkuda. 2) Nõuda linnavalitsuselt volituste mahapanemist ja 10. aprilliks asjaajamise, linnavaranduste ja rahasummade üle andmist Valga seltskondlike organisatsioonide nõukogu täidesaatva komitee kätte, kes ajutiselt linna asju juhib, kuni uue valimisseaduse järele toimetatud linnavalimisteni. Valga linnal oli nüüd kaks valitsust korraga: vana volikogu ja uus nõukogu. Kuid 30. märtsil valitud linnavalitsus tegutses edasi ja arvesse võttes järjest täbaramaks muutuvat seisukorda, teatas asjaolust ühtlasi siseministrile ning otsustates 71 300 rbl väärtuses väärtbabereid linna kassast hoiule anda riigi renteisse. Et oma seisukohta kindlustada, tegi linnavalitsus linnapea asemikule W. Grossile ülesandeks isiklikult Valga Garnisoni ülemalt korra, rahu ja julgeoleku kaitseks sõjaväelist abi paluda, sest oli teada saadud, et kavatsetakse üle võtta linna varandused ja vangistada linnavalitsuse liikmed. W. Gross täitis ülesande ja Garnisoni ülema Rehebinderi korraldusel võeti linna raekoda sõjaväelise valve alla. Kuid see vihastas tööliste ja sõdurite nõukogu täidesaatvat komiteed nõnda, et raekoja valve kohe kõrvaldati, vana garnisoniülem vangistati ja raudteel Mõisaküla jaama saadeti, kus vagun vangistatutega kõrvalrööbastele (tupikusse) jäeti. Linnavolikogu aga ühes linnavalitsusega kuulutati linnupriiks.
10. aprillil saabus tööliste ja sõdurite nõukogu täidesaatvalt komiteelt järgmine ultimaatum: linnavolikogult kategooriliselt nõuda volituste mahapanemist ja linnavalitsuse üleandmist organisatsioonide nõukogu täidesaatvale komiteele. Selle nõudmise mittetäitmise korral tunnistada volikogu ühes linnavalitsusega vana korra pooldajateks ja nad kuulutada väljaspool seadust seisvateks. Samal päeval, so 10. aprillil teatas kubermangu komissar Riiast telegrammiga, et Valga linnavalitsuse korraldamise asjus saadetakse eriisik kohale. See eriisik, kubermangu komissari volinik Jaan Grikewits, ilmuski teisel päeval Valka, kelle tungival nõudmisel linnavalitsus otsustas maha panna volitused ja sellest teatada õhtul kella 7 erakordselt kokkukutsutavale volikogule ja telegrammiga siseministrile. Enne selle otsuse tegemist kaitses linnavalitsus visalt enda vankuma löödud seisukohta ja alistus viimaks paratamatusele. Valga seltskondlike organisatsioonide nõukogu täidesaatev komitee raudteeinseneri Kischkiniga eesotsas pidas terve päev raekojas ägedat võitlust linnavalitsusega, millest veel osa võtsid tööliste ja sõdurite saadikut. Lõpmata sõnavalingutes nõuti linnavalitsuse asjaajamise kiiret üleandmist organisatsioonide nõukogu poolt moodustatud ajutisele komiteele, keda kubermangu komissari esindaja ainumaks linnavalitsuse organiks tunnistas, kusjuures eestlastele kangekaelsust, vana korra poolehoidu ja ajutise valitsuse mittetunnistamist ette heideti. Õhtul oli volikogu koosolek, kus kubermangu komissari volinik seletas, et praegune linnavolikogu kui vana tsensuse õiguse alusel valitud ei rahulda kõikide elanikekihtide nõudeid, mispärast vajab ümberkorraldamist kõige kiiremas korras. Tormiliste läbirääkimiste peale tunnistati volikogu soovitavaks, et nende ajutisse linnavalitsuse organisatsiooni kuuluksid: 16 läti, 16 eesti, 4 vene, 2 poola ja 2 juudi rahvusest esindajat, 9 läti, 9 eesti ja 2 teiste rahvuste tööliste ning 2 sõjaväelaste esindajat. Peale selle otsustas volikogu maha panna volitused ja üle anda linnavalitsus uuele organisatsioonile niipea, kui nõukogu täidesaatva komitee koosseis lõpulikult kindlaks on määratud.
Kolme päeva pärast oli täidesaatva komitee koosseis kindlaks määratud ja 14. aprillil saatis linnapea siseministrile järgmise telegrammi: "Teatan, et Liivi kubermangu ajutise komissari voliniku Grikewitsi nõudmisel Valga linna volikogu ühes linnavalitsusega maha on pannud volitused. Valitud on kuuekümneliikmeline kogukondlik nõukogu, kelledest 11 liiget moodustavad täidesaatva komitee. Palun juhatust, kas anda komiteele üle linna varandused."
Ehkki siseministri 20. aprilli telegrammi järele vana volikogu täiendatud kujul ühes linnavalitsusega kohale pidi jääma kuni linnavalimisteni uue seaduse järele, mis pidi välja kuulutatama "Tooma nädalal", kuid 25. aprillil saabus Petrogradist uus telegramm, millega siseministri abi Leontjev teatas, et volikogu ühes linnavalitsusega on ametist vabastatud ja et linna asjaajamine üle tuleb anda kohalike seltskondlike ühenduste täidesaatvale komiteele. Nüüd polnud midagi parata. Samal päeval, so 25. aprillil, võttis linnavalitsuse üle ajutine täidesaatev komitee, kes ühtlasi otsustas evakueerimise korral Valga linnavalitsus üle viia Woroneschi linna. Uus ajutine linnavalitsus linnapea Kischkiniga eesotsas ei suutnud palju midagi ära teha, ajas joonivaid asju ja tegi eeltöid uuteks linnavalimisteks. Sõjavägedega ja pagulastega ülekuhjatud linnas oli seisukord täbar. Linnavalitsusele esitati tihti kõiksugu võimatuid nõudeid ja kui need täitmist ei leidnud, tarvitati lihtsalt omavoli. Halastamata laastati linna metsa sildade ehitamiseks ja plankudega teede sillutamiseks. Kogu mets ähvardus hääbuda, mispärast linnavalitsus 8. mail otsustas palgata ühe ametniku, kes linna metsavahil aitaks vähemalt raiutud puude arvugi kindlaks teha.
16. juulil olid linnavalimised uue korra järele, kuid linnapea koha pärast ei jõutud kokkuleppele. Eestlaste poolt ettepandud kandidaat H. Hellat ei leidnud vastuvõttu lätlastelt, sest viimased tugenesid suurearvulise Leedu ja Kuramaa sõjapagulastele, kelledele uus valimisseadus hääleõiguse andis. Et ka venelased lätlaste poole lõid, siis ei võtnud eestlased ühtegi pakutavat kohta linnavalitsuses vastu. Kuid hoolimata sellest moodustati uus linnavalitsus ilma eestlaste esindajateta. 26. juulil 1917. a andis ajutine linnavalitsus, kelle eluiga oli olnud kolm kuud, juhtimise üle uuele demokraatlisel alusel valitud linnavalitsusele, kuhu kuulusid Valgale võõrad neli lätlast ja üks juut, nimelt: linnapea K. Osolin, tema abid Pawlowitsch ja Meer; nõunikud I. Klawin ja Fr. Dickmann. Uus linnavalitsus katsus püsti hoida linna majandust, mis just kerge ei olnud. Iseäranis rahulolematust tekitas elanike hulgas kitsad toitlusolud, mis sügise poole vaesemates rahvakihtides eriti terava iseloomu omas. Esimese tähtsusega ained nagu jahu ja suhkur olid kauplustest ammu kadunud ning ehkki 1916. a juba oli avatud linna toitlusainete kauplus, ei suutnud see kaugeltki rahuldada vajadust, olgugi et ainete saamisel eesõigustatud seisukohal asus. Kui seniste raskustega korda oli läinud siseriigist sõjaväe võimude abil linnale mõni vagun jahu ehk suhkrut saada, siis jagati need ained elanikkudele toidukaardikeste järele välja, kusjuures kaupluse ees seisid alalised suured ostjate sabad, kes kindla korra järele selle veidikese kätte said. Oli jagamine möödas, kadusid ka sabad, kuni ilmus uus teadaanne, et on saada suhkrut ½ naela hinge pealt. Jälle oli linnakauplus rahvamurrust ümber piiratud, kes rahutult sabas korda ootas, linnavalitsust ja kaupluses teenivat personali vihaselt vandus ja kõiki kottitoppimisega kollitas. Iseäranis targad olid vanad naised, kes ässitavalt lärmi tegid ning korrapidamisest midagi teada ei tahtnud, mispärast ka toiduainete väljajagamine sõjaväelise kaitse all toimiti. Olgugi, et ärid tähtsamate toiduainete kui ka mõne teiste kaupade puuduse all väga kannatasid, nõnda, et mõned neist omad uksed pidid sulgema, ei tähendanud see veel kaubanduselu soiku jäämist, vaid õitsele lõi nüüd kaubitsemine väiksel mõõdul. Poed ja poekesed tekkisid aina hulgana juurde ja kunagi pole Valgas nii hoolsasti kaubeldud, õigemini öeldud, hangeldatud – spekuleeritud, kui just sellel ajal. Katsuti äri teha kasvõi käsikaubitsemisega, haruldaseks kaubaks saanud rullniidiga ja keelatud samakonniga – koduselt valmistatud puskariga, sest viinavabrikud seisid, kuid nii vajalik keelekaste, nagu seda on viin, ei tohtinud sõja ajalgi puududa. Kalli raha eest oli kõike veel saada ja jõukamatel kodanikkudel ei puudunud isegi võimalus varustada endid toiduainete tagavaradega. Kehvemate asjaolu ehk seisukorda pehmendas see asjaolu, et leidus alaliselt tööd sõjaväeasutuste juures: parandati teid, ehitati barakke, intentantuuriladusid, välja leivaküpsetamise ahje. Küpsetati leiba ja oldi ametis toitlusvarustuste valmistamisega tervele armeele, kusjuures paljudel korda läks mitte üksi tööd leida, vaid ka leiba ja riidevarustust hankida. Sõjavägi, omas enamuses Läti kütipolguga eesotsas, oli muutunud enamlasteks ja nimetasid endid nüüd uhkusega punaarmeelasteks. Nende hüüdsõnaks oli: "Maha sõda!".
Rahutusi sünnitas linnas teade, et saksa sõjaväed ähvardavad läbi murda Düüna jõe taguseid Üksküla silla eelkindluseid ja vallutada Riia linna. Kuid veel ärevamaks muutusid meeled, kui kuuldi, et vaenlase lennukid on pommitanud Võnnu linna. Kardeti saksa tseppelinide ilmumist – ja seda ka mitte asjata. Augustikuu 26. ööl vastu 27. 1917. a, kui kõik juba magasid, kajas öösel kella 12 aegu kole õhku värisema panev raksatus, mis äratas kõik magajad. Raksatusele järgnes raksatus, mis närvidele otse masendavalt mõjus. Tseppelin! Tseppelin! kuuldus rahva seas hüüdeid, kes tänavatel hirmunult edasi tagasi jooksis ning keldritesse, väljadele ja linna ligidale metsa pagesid, et leida varju purustavate pommide eest. Terve kasarmu Kuperjanovi tänaval jooksis sõduritest tühjaks metsa. Varsti, kui oli tseppelinilt alla visatud veel mõned pommid, kadusid nad Riia sihis. Hommikul selgus, et vaenlane oli tahtnud õhust tabada Valga raudteejaama, kuid õnneks polnud märki läinud ükski pomm. Pommidest oli kaks kukkunud raudtee tehase lähedale ja üks Võru tänavale N 62 Erksiti päralt oleva maja juurde, kus tapnud majaperemehe vennanaise ühes tütrega sellel silmapilgul, kui nad toast välja õue rutanud. Samuti said veel Laatri mõisa väljal pommiga purustatud kaks inimest ja 10 sõjaväehobust. Teised pommid, kokku üle 40, olid kahju tegemata raudtee äärde, väljale ja heinamaale langenud. Pommitamise mõju tagajärg oli suur. Paljud ei julgenud linnas enam ööd magada ja käisid perekondade viisi ühes naiste ja lastega nädalpäevi külades ööbimas, kuni viimaks toibusid hirmust. Mõned aga hakkasid kiiresti omi maju müüma, et lahkuda aegsasti Valgast.
Peale Valga pommitamise algas Riia frondil saksa sõjaväe otsustav pealetung. Üksküla kindlustused purunesid – vaenlane tungis üle Düüna ja vallutas septembrikuu alul Riia linna. See asjaolu andis tõuget Valga evakueerimisele, mis teostada kavatseti suurejooneliselt riigi- ja linnavalitsuste ning tööstuste äravedamisega Venemaale. Pidi järele jääma lage maa. Algas ametiasutuste, kohtute, koolide ja raudteelaste perekondade sisemaale kolimine, kelledele riigi poolt kolimiseks toetust anti. Ka linnavalitsus, mis kord oli määratud üle viia Woroneschi linna, otsustati nüüd evakueerida Novotscherkaski, kusjuures evakueerimistööd pandi linnapea Osolini ja linnavoliniku J. Pullisaare peale, kelledele ülesandeks tehti linna väärtused ja dokumendid aegsasti ära vedada. Kuid sellega ei saadud veel hakkama, kui 16. sept. linnapea teatas, et temale on käsk antud linnaarhiiv isiklikult ära viia Kurgani linna Tobolski kubermangu. Otsustati linnapeale teekuludeks avansina anda linnakassast 800 rbl. Et aga linnapea kui ka ta abi Pawlowitsch Kurgani reisist loobusid, viis kolm kasti täit linnaarhiivi Venemaale linnavolinik J. Pullisaar. Linnavalitsuse ja linna asutuste evakueerimisest ei tulnud aga midagi välja. See osutus teostamatuks. Sõja- ja sündmustekeerises ei olnud kellelgil enam aega selle küsimusega lähemalt tegemistki teha. Pealegi kerkisid uued raskused linnavalitsuses päevakorrale. Endine kindel kord oli sõjaväes lõdvenenud. Sõdurid uitasid linnas ümber, toimetasid miitinguid ja näisid väga vabad olevat. Tehti tegemist ainult politikaga, kuna sõjaline korraldus ja pidamine oli jäänud tahaplaanile. Räägiti rahutegemisest ilma maade võitmata ja kontrabutsioonita ning tõendati, et lahinguliinil kaevikutes on käimas vendlus vaenlastega, mis tähendada sõja peatset lõppu.
Bresti rahulepingu järele oli vaimustus Valga sõjaväes suur: "Maha sõda!", "Rahu on tehtud!", "Koju!", kajas rõõmuhüüe meeskonnast meeskonda. Kasarmutes kui ka linnas erakorterites asuvad sõdurid tormasid õue – paugutasid lahingupadruneid õhku. Linn aina rõkkas rahupaukest. Korra-, rahu- ja julgeolekujärelvalve oli linnas puudulik. Kevadel kõrvaldatud politsei asemele oli loodud miilits, mis juhuslikult kokku seatud meeskonnast koosnes, kes distsipliinivaeselt töötas ja vahel sekka streikis, millest miilitsaülem kirjaga 26. septembril linnavalitsusele teatas, paludes seisukohta võtta.
Vene oktoobrikuurevolutsiooniga oli võimule pääsenud enamline töölis- ja sõdurite valitsus. Selle uue valitsuse nimel hakkas Valgas kohe energiliselt tegutsema Läti-Vene tööliste ja sõdurite täidesaatev komitee, et kõrvaldada demokraatlikku linnavalitsust ja võtta enda kätte võimu igas ametiasutuses. Ta esines 12. nov. linnavalitsusele kategoorilise nõudmisega, et see endise politseiametnikele väljaandmiseks kuuluvad rahasummad üleannaks Iskolatile – Lätimaa täidesaatvale komiteele, mida täitmast aga linnavalitsus loobus, teatades, et ta vägivalla tarvitamise puhul tagajärgede eest ei vastuta.
Peale Iskolati – puht Läti valitsusasutuste - tegutses Valgas veel Iskosil - 12. armee sõdurite täidesaatev komitee, kes ühes komandandiga linnavalitsusele teatas, et põhjafrondi sõjaväe demobiliseerimine lõplikult on otsustatud, mille tõttu Valgast iga päev regulaarselt 10-20 000 inimest läbi lähevad, mispärast linnaelanikkudel kokku tuleb tõmmata ehk ajutiselt küladesse kolida. See teadaanne tegi majaperemeestele suurt peavalu, sest korterid olid isegi juba liigkoormatud sõjaväelastega, kes korrashoiust midagi teada ei tahtnud ja ruumid varsti elamiskõlbmatuiks muutsid. Kuid põhjafrondil demobiliseerimisega alanud liikumine läks linnas paremini, kui seda oodata võiski. Saksa sõjavägi jäi pikemaks ajaks peatuma Riiga, mille tõttu vene purustatud vägede saatmine enam-vähem korralikult sündis. Sõjaväed ja nende lõpmatud voorid läksid ööd ja päevad läbi linna peatamata, nõnda et elanikkude ajutiselt küladesse kolimine ära jäi. Peatuma jäid ainult Austria sõjavangid, kes esiotsa linna taha barakkidesse olid paigutatud, kuid pärastpoole linna toodi ja Kuperjanovi tänavasse uude poeglastegümnaasiumi majja asetati. Nad olid esimesed elanikud selles poolvalmis haridustemplis (praegu töötab selles 1923. a alates poistekool). Veel täbaramaks muutus seisukord detsembrikuul. Tööliste ja sõdurite täidesaatev komitee hakkas juhtivat osa etendama ja omapäraselt revolutsiooni süvendama. Linnavalitsus, nähes, et tema olemasolu enam kuigi kindel pole, otsustas linnakassa 4 % riigirentpabereid 20 800 rbl väärtuses päästa ja nad Tartu renteisse hoiule viia, missugune otsus ka uue aasta alul täideti.
Valgamaa tööliste, sõdurite ja maatameeste depudaatide nõukogu täidesaatev komitee oli oma lõpuotsuse linnavalitsuse kohta juba teinud ja teatas sellest kirjaga 3. jaanuaril 1918. a järgmiselt:
1) Lätimaa tööliste, sõdurite ja maatameeste depudaatide kogu otsuse põhjal kaotatakse ära Valga linna volikogu ühes linnavalitsusega.
2) Linnavalitsuse funktsioonid lähevad üle tööliste ja sõdurite nõukogu kätte.
3) Linnavalitsus peab ajaviitmata asuma likvideerimisele ja asjatoimetus ühes rahasummadega üle andma likvideerimiskomisjonile, kuhu kuuluvad seltsimees Skarstin, Schwanberg ja Franzen.
Küll katsus linnavalitsus võimu veel enda käes hoida, kuid tagajärjeta, sest 8. jaanuaril 1918. a peeti raekojas ühine koosolek, mis on protokollitud järgmiselt: "Ühendatud Valga linnavalitsuse ja Valgamaa tööliste, sõdurite ja maatameeste saadikute nõukogu täidesaatva komitee volinikkude koosolek 8. jaanuaril 1918. a. Koos olid linnapea K. Osolin, tema abid J. Mesit, U. Meer, nõunik Fr. Dickmann. Valgamaa tööliste, sõdurite ja maatameeste saadikute nõukogu täidesaatva komitee volinikud: Karl Skarstin, Kristap Schwanberg ja Dora Franzen ning täidesaatva komitee poolt juurde kutsutud Erich Ragis ja Jakob Paegle.
Linnapea Osolin päris ilmunud tööliste ja sõdurite nõukogu volinikelt nende ilmumise põhjuse, mispeale volinik Skarstin teatas, et nad ilmunud on üle võtma linna omavalitsuse tegevust ühes varandustega. Linnapea küsimustele, kas on nendele teada selles asjas tehtud linnavolikogu otsus ja mis volinikud ehk neid läkitanud täidesaatev komitee sellel juhtumisel teha mõtleb, kui linnavalitsus nõudmist ei täida, vastas Skarstin, et volikogu otsus on nendel teada ja et nõudmise mittetäitmise korral nemad abiks võtavad nõu, vastupanejad vangistavad ja nad kui nõukogu võimu vastased revolutsioonilise tribunali kätte annavad. Linnavalitsuse liikmed, alistudes jõule, panevad maha volitused teatades, et nad järelduste eest sellel puhul vastust ei kanna. Linna varanduste üleandmine algab järgmisel päeval kell 10 hommikul. (Järgnevad koosolijate allkirjad.)
Teisipäeva õhtul teatas linnavalitsus asjaolust kokkukutsutud volikogule, kes otsustas linnavalitsust kohustada vankumata omi kohuseid edasi täitma. Selle otsuse põhjal katsus linnavalitsus veel kohale jääda, kuid 11. jaanuari hommikul ilmus sõdurite saatel enamlaste nõukogu täidesaatev komitee ja võttis linna raekoja oma alla. Kuus kuud vanaks saanud demokraatlik linnavalitsus oli likvideeritud ja kaotatud.
Raekojas asus nüüd tööliste ja sõdurite nõukogu täidesaatev komitee tundmatute lätlaste, esimehe Manguse ja komissar Roosega eesotsas, kes linnaasju omal viisil juhtida katsusid. Seati kiires korras sisse kõiksugu komisjonid ja komiteed, kodanliku abielu registreerimine ning rahvakohus – tribunal, kes pidas istanguid saksa "Musse" seltsi ruumes ja raekojas. Algasid alalised miitingud, mis korraldati seltside ruumes, raekojas, kirikutes ja tänavatel. Tõendati, et enamline nõukogude valitsus ongi see õige valitsus, kelle vaenlasteks on kirik, kodanlus ja kapital, mis peab purustatama. Algasid kirikuvastased väljaastumised. Ühel pühapäeval, kui Läti koguduse õpetaja Kuptsche Jaani kirikus jumalateenistust pidas ja kogudusele armulauda valmistas ning parajasti kantslijutluse lõpetas, ilmus ülesse oreli juurde suur tahmase näoga töölise välimusega isik, kes rõdult alla vihaselt hüüdis: "Melns kuzens ir deesgan rehjis! Melno gaili nost!" (st Must kutsikas on küllalt haukunud! Must kukk maha!) Surmavaikus asus nende sõnade järele kirikus. Õpetaja ehmus, seisatas vähe pilki ülesse rahurikkuja poole heites, võttis siis kantslist raamatud ja sammus altari taha käärkambri. Et katkestatud jumalateenistust jätkata, kutsus õpetaja rahva kirikuteenija kaudu oma korterisse, kus armulaua väljajagamise takistamatult lõpetas. Varsti peale selle vahejuhtumise keelati jumalateenistus Jaani kirikus ja kirikut tarvitati miitingute pidamiseks. Miitingu korral täitus kirik sõduritest ja rahvast viimase võimaluseni täis, mis oli dekoreeritud seest punasega. Punased lipud seisid üleval rõdul, all altari ümber ja kõrgel altari seinal rinnutasid kaks kõrvikmütsides sõdurit, hoides kumbki punast lippu ülevalt alla. Oraatorid asusid üleval kantslis, kus pidasid rahvale "äratuskõnesid", kes hoolega kuulas ja vaimustatult braavo karjus. Istuti, pead paljastamatult, ja suitsetati koduselt. Et kirik rahvast tungil täis oli, siis tarvitasid sõdurid väljakäimiseks lahtiseid aknaid. Roniti ülesse aknalauale ja oldigi väljas, kus kiriku seina ääres veoautole asetatud puhkpillide orkester mängis internatsionaali. Pühakoja kaitseks ei julgenud keegi välja astu ja sõnagi võtta. Kuid kõik need "jutlustused" kantslist, vaimustavad kõned ja revolutsioonisüvendavad võtted ei parandanud põrmugi asja, vaid kiirustasid ainult ähvardavat lõppu lõunast.
Veebruaril hakkas saksa sõjavägi Riiast liikuma põhja poole, et okupeerida Baltimaad. Taganevate punapolkude poolt mitte kusagil vastupanu leides olid nende löökkolonned juba Valga linna lähedusse jõudnud. Tööliste ja sõdurite valitsus lahkus kiiresti linnast ühes Vene väe jätistega 22. veebruaril 1918. a, maha jättes omad moonalaod, relvastatud tagavarad ja õudse mälestuse.
Korraga kajas kell neli p.l. kõrvulukustav raksatus, millele teine veel tugevam järgnes. Paljudel majadel purunesid pihuks akende klaasid. Kaks hiigla suitsusammast tõusid raudtee piirkonnast kohutavalt üle linna. Raudtee veereservuaari maja ülemine osa on lennanud õhku ja selle läheduses põleb maja. Taganejad on veel miinidega põlema pannud linna "priimetsas" asuvad sõjaväe laskemoonalaod ja ise raudteel rongiga viimase meheni Tartu poole kadunud. Laskemoonalao põlemine sünnitas ennekuulmatud müra. Püssipadrunid lõhkesid raginal nagu põlevad kadakapõõsad, kuhu sekka kajasid võimsad granaatide mürtsud. Kahurite pommid lendavad metsa, versta kaugele eeslinna ja väljadele, kuhu õnneks lõhkematult kukuvad. Kuid seda kõike ei näi kuulvat ega nägevat rahvahulgad, kes Kuperjanovi tn nr 32, endise kino "Oase" ruumes asuva lahtimurtud sõjaväe relvalaost püsse, mõõku, padruneid ja kõiksugu teisi relvi takistamata laiali kannavad, kuna teised üle tänava asuvate välja leivaküpsetamisahjude juurest jahu ja põletispuude tagavarade äravedamisega kibedasti on ametis. Väliskord oli täiesti kadunud. Veel samal päeval, 22. veebruaril 1918. a astus endine demokraatlik linnavalitsus uuesti oma kohuste täitmisele ja otsustas pöörata vastava üleskutsega linnaelanike poole ja organiseerida ajutine kogukondlik julgeolekukaitse komitee. See otsus jäi täide viimata, sest saksa okupatsiooni eelväed jõudsid veel samal päeval Valka.
Valka jõudnud saksa sõjaväed haarasid kohe kõik võimu enda kätte ja ei tahtnud midagi teada demokraatlikust linnavalitsusest. Et revolutsiooni keerus keema läinud rahvast taltsutada, tõmmati kõige esiti kaks meest, Aia tänaval oleva maja omanik Poola ja raudtee roopaseadja Lillipuu, Rückeri apteegi ja Wichmanni maja ees (kiriku juures) Kesk tn telefoniposti, kus pooduid paar päeva teiste hirmuks kõlkuda lasti. Kuuldavasti süüdistatud esimest salakuulamises Vene kasuks, kuna teine raudtee lõhkumise katsel olla tabatud.
Algas vali okupatsiooniaeg. Sõjariistad korjati rahva käest ja linna komandantuurist anti igale kodanikule omaniku sõrmejäljega varustatud isikutunnistus. Seati sisse kiires korras saksa koolid, kohtud, politsei ja kõiksugu majandusohvitserid. Endise ametliku vene keele asemele omavalitsuse asutuses, kohtus ja koolis astus saksa keel. Rahukohtunikuks seati umbkeelne saksa sõjaväelane, kes tõlgi abil rahvaga asju arutas. Seltside ruumid rekvireeriti, kusjuures erakordselt halvasti toimetati "Säde" seltsi ruumega. Sinna asetati sõjaväe hobused. Ainult saksa "Musse" seltsi ruumid jäeti vabaks, remonteeriti tarviliselt ja avati siis suure pidulikkusega ning Saksa riigi hümniga, "Heil dir im Siegeskranz" lauluga. Linnaasjade juhtimine seisis linnapealiku major Lewini käes ja linnavalitsuse asemele seati magistraat, kellede liikmed nimetati Saksa sõjaväevõimude poolt ja kelledel ühes linnavolikoguga oli ainult nõuandev hääleõigus. Paar korda kutsuti ka kokku endine, enne revolutsiooni valitud volikogu, kuid mitte linnaasjade juhtimiseks, vaid okupatsioonivõimu soovide ja korralduste kuulamiseks. Esimene koosolek oli 27. märtsil, kus bürgermeister Raue teatas, et saksa okupatsioonivõim ei tunnista revolutsiooni ajal, 1917. a valitud volikogu, ei ka tema poolt maksma pandud korraldusi, mispärast kokku on kutsutud endine, 1914. a valitud volikogu. Teiselt, et sõjaväevõimude poolt magistraadi liikmeteks kohalike elanike hulgast on määratud kolm sakslast ja kolm eestlast, kes juba oma kohuste täitmisele on asunud, mis praegustes oludes ei saa kerge olema. Linnavolikogu kinnitas ühel häälel võimude poolt nimetatud ja Valgas lugupeetavate kodanikena tuntud isikud ametisse, nimelt: bürgermeistriks Oskar Raue, nõunikeks Hans Eineri, Theodor Rickweili, Simeon Haynbergi, Alfred Mõttuse ja Wilhelm Grossi, tõotates neile täielist volikogu usaldust. Bürgermeister Raue tänas volikogu temale avaldatud usalduse eest, mis teda kui baltisakslast peale kaheaastase Siberi vangistuse iseäranis rõõmustada (teatavasti saadeti ilmasõja ajal meie maa sakslased kui poliitiliselt kahtlased ajutiselt Siberisse). Peale selle otsustati bürgermeistri ettepanekul 60 000 rbl suuruses laenu teha magistraadiametnike palgamaksmiseks. Teine ja viimane koosolek peeti 10. mail, mis kandis erilist laadi, sest päevakorras osutus Valga linna "patukahetsus".
Magistraad teatas volikogule, et vägede ülemjuhataja kindral von Heineccinse määrusega 3. maist Valga linnale 2000 ostrubla suurune rahatrahv peale on pandud sellepärast, et 1. mail Luke surnuaial on leitud punane lipp ja saksa sõdurite hulgas linnas laiali laotatud ässitava sisuga lendlehti. Linna volikogu pidi sellel puhul esinema avaliku "patukahetsemisega" ja võttis vastu linnavoliniku, kirikuõpetaja J. Kergi ettepanekul järgmise resolutsiooni: "Punase lipu leiu ja ässitava sisuga lendlehtede laialilaotamise asjus leiab linnavolikogu tarviliseks Valga linna lojaalsust tunnistada ja tõendada, et punane lipp mitte linnapiirides, vaid naabri Luke ametkonnas – Luke surnuaial on üles leitud. Linna volikogu mõistab ühemeelselt hukka ässitavasisuliste lendlehtede laialilaotamisega väljendatud kuritöö, kahetseb sügavasti, et sedasugust Valga linnas ja linna lähedal on sündinud. Valga linna elanikud on kustumata tänutundest täidetud saksa sõjavägede vastu, kes on vabastanud maa suurest hädaohust, ja on kindel, et ässitavad üleskutsed ainult sõjaajal juurdetulnud tumedate isikute töö on, kes ei kuulu Valga linna alaliste elanikkude hulka. Linna volikogu teeb bürgermeistrile ülesandeks eelpoolseisvat avaldust härra linnapealikule ette panna palvega, seda tema ekselensile komandeerivale kindralile esitada ja Valga linna elanikkude lojaalsust tema ekselensile kinnitada."
Selle resolutsiooni vastuvõtu hääletamisel tõusid püsti kõik linnavolinikud täheks, et nad ettepandud lojaalsustunnistusega täiesti ühes nõus on.
Nii sõnasõnalt protokollis. Kuid see "patukahetsus" ei päästnud linna peale pandud trahvist, nagu seda loodeti. 29. mail teatas linnapealik magistraadile, et kindralihärra Valga linna volikogu lojaalsustunnistuse rahuldustundega teatavaks on võtnud resolutsiooniga: Valga linnale trahvirahana peale pandud 2000 Ida rbl ära tarvitada Lõuna Liivi vaesema rahva heaks.
Sakslased seadsid endid kohe koduselt sisse. Linnaelanikele anti käsk, et kõik, kelledel on kolm tuba, ühe puhtalt sisse seaksid saksa ohvitseri jaoks. Toas ei tohi olla lutikaid, kinnitati käsu lõpul. Elati ainult enda huvidele ja talitati mõisnike ja meie saksa olluste näpunäidete järele, kes nüüd oma pead tõstsid ja revolutsiooniaegseid arveid rahvaga õiendama hakkasid. Läbi linna marssisid tihti vangistatud tööliste salgad, keda punameelsuses ja mõisate ülevõtmises süüdistati. Tegutseti täis peremeestena. Rõõmustati ja imestati meie maa rohkete annete üle ja olla seda Eier, Speck und Butter – mis saksa sõjaväelased nüüd omaksetele kodumaale saatsid. Linnakodanikud olid päris hädas, sest sakslased ostsid turult kõik toiduained, tõendades ise: "Siin on veel maa, kust kõike võib saada. Meie kodumaal pole ammu enam seda küllust." Asi läks nii täbaraks, et viimaks 10. sept. sõjaväelastele ära keelati ilma sellekohase loata linnaturult võid ja teisi toiduaineid osta. Kuid ära keelati ka toiduainete turule ilma loata toomine. Igaüks, kes tahtis mingisuguseid toiduaineid müüa, teri veskile viia ehk seapõrsast veristada, pidi enne selleks ikka loa nõutama. Kõva kontroll seati sisse ja kui sellest hoolimata turule veel toiduained ilmusid, panid saksa sõjaväelased 26. sept. 1918. a vormilise tururüüstamise toime. Ühel hommikul piirati turg äkitselt igalt poolt sisse ja revolvripauguga märguandmise peale tormasid sõjariistus sõdurid igast küljest surmani ehmunud müüjate kallale, ladusid nende kaubad kanapojast seapõrsani oma vankritele ja kadusid saagiga, jättes kisendavaid, nutvaid ja needvaid müüjaid abitult tühjale turule, ümber paisatud korvide, kastide ja laudade juurde. 26 turukauplejat söandasid üles anda linna magistraadile kahju suuruse, mida nendele keegi küll ei tasunud. Kuid maamehed, kelledelt oli võetud toiduained ja elus seapõrsad, tänasid, et terve nahaga koju said. Linnakodanikud kannatasid kõvasti toiduainete puuduse all. Maalt lubati üles osta ainult kartuleid, mis linn toitluskauplus normi järele elanikele välja jagas. Leivajahu oli raske saada, sest sakslased korjasid kõik põllusaadused omale kokku ega hoolinud linnaelanikest midagi. Kui häda kord õige suureks läks, toodi mõni vagun rukkist Stettinist Valka näidates, nagu muretseksid nad leiba rahvale omalt maalt. Kuid kui palju siit välja veeti Saksamaale, seda ei tarvitsenud keegi teada. Elati edasi kõige paremas lootuses ning kiideti, et Saksamaa käib üle kõige. Kuid varsti langes "baromeeter" kiiresti. Selgus, et Saksamaa ilmasõjas kaotas ja sunnitud oli oma sõjavägesid Baltimaalt tagasi tõmbama.
Niipea, kui sakslaste seisukord linnas teatavaks sai, algasid kohe tegevust endise demokraatliku linnavolikogu rühmade esindajad, kes omavahel kokku tulid ja 13. nov. magistraadile teatasid, et linnavalitsus kiires korras üle tuleb anda 1917. a valitud linnavolikogule. Et magistraat sellega nõus polnud, pöörasid volikogu rühmade esindajad 30. nov. järgmise avaliku seletuskirjaga Valga linna elanike poole: "Viimase aja sündmuste tagajärjel otsustasid 1917. a valitud linnavolikogu fraktsioonide esindajad omavahelisel nõupidamisel 13. nov. s. a. teatada praegusele magistraadile, et see viibimata linna omavalitsuse asjaajamise üle annaks 1917. a laialdasel demokraatlisel alusel valitud volikogule." Sellele järgnes 15. nov. magistraadi eitav vastus põhjendustega, et magistraadil kui nõuandval organil linnapealiku kõrval puudub üleandmiseks seaduslik õigus ja et franktsioonide esindajate nõudmine on linnapealikule edasi antud. Linnapealik palus 25. nov. ühe franktsioonide esindajatest oma jutule teatades, et volikogu võib oma kohuste täitmisele asuda tingimusel, et linnapealikule jäävad kõik tema endised õigused ja et volikogu saab etendama tema kõrval ainult nõuandva organi osa samuti kui magistraatki. Seda ettepanekut läbiarutades teatasid franktsioonide esindajad linnapealikule, et niisugustel tingimustel linnavolikogu omavalitsuse asjaajamist enda kätte võtta ei või. Linnavolikogu omal eranõupidamisel 30. nov. kiitis õigeks franktsioonide esindajate senise tegevuse ja kinnitas uuesti omalt poolt, et volikogu kui valitud demokraatlik omavalitsusorgan ei või nõuandva organina linnapealiku kõrval tegutseda, ei või niisugustel tingimustel linna omavalitsuse funktsioonisid oma peale võtta, ei või vastutust oma valijate ees kanda ja otsustas seletuskirjaga pöörata Valga linnaelanike poole.
Küll katsus linnapealik asjaga veel viivitada, kuid parata polnud ühtegi. Bürgermeister sakslane O. Raue, Valga linna kauaaegne elanik, andis 2. dets. oma ameti üle vicebürgermeistrile H. Einerile, et lahkuda ise ühes okupatsioonivägedega Eestist. 11. dets. anti ka linna asjaajamine ühes varandustega üle endisele demokraatlikule linnavalitsusele – ning saksa magistraat oli omakord likvideeritud. Linnapealiku viimane teadaanne oli: Baltimaade seadusliku valitsuse korralduse põhjal 3. dets. 1918. a läheb maavalitsus 5. dets. peale ajutise Läti valitsuse kätte. Kui tähendatud päevadel valitsus olulistel põhjustel mitte ei või ülevõetud saada, on kodanlised valitsusasutused kohustatud oma tööd jätkama kuni üleandmiseni, mis sünnib kõige hiljem 15. dets. 1918. a.
Vahepeal oli alanud nelja iseseisva väe kiire liikumine: 1) Vene nõukogude enamlaste väed tungivad Narva ja Pihkva frondilt peale. 2) Vene põhjakorpuse osad, kes ei jõudnud kuigi kaua vastu panna enamlastele, taganevad Pihkva poolt Eestisse ja põgenevad kannul olevate punaste eest Valga kaudu Ruhja, Mõisaküla ja Tõrva sihis. 3) Eesti mobiliseerib ja korraldab oma rahvaväge ja kaitseliitu. 4) Sakslased kolivad kodumaale, kusjuures igat Eesti tegevust takistada katsuvad ja aega viita püüavad, et saaksid ära vedada kõiki Eestist kokku korjatud saaki. Kuid enamlased, kes on juba Karula jaamas, ei kannata. Nad on omad saadikud Valka saatnud saksa sõdurite nõukoguga läbirääkima, kus kokku lepitakse, et sakslased linnast ära peavad minema kahe päeva jooksul. 17. dets. ongi nad Valgast lahkunud. Linnast on mitmed kaupmehed, majaperemehed ja intelligents enamlaste hirmul põgenenud. Meie relvakandev noorsugu Tallinna ja Pärnu poole läinud. Linn on tühi ja õudne. Enamlased lähenevad Võru poolt Valgale.
18. dets. 1918. a varahommikul marssisid enamlaste sõjaväed orkestrihelide saatel kaitseta Valka ning linn omas järsku teise ilme. Punased lipud majadel, punased kuulutuselehed seintel, punaste tähtiga pealkirjad ametiasutustel ja punased lindid sõduritel rinnas. Kurikuulus Läti Kütipolk oli jällegi Valka jõudnud ja enamlaste võimu maksma pannud. Alguses tegutsesid enamlased kaunis mõõdukalt ja jätsid puutumata linnavalitsuse. Kuid niipea, kui asjad halvenesid ja nad igal pool eestlaste hulljulgete pealetungimistega tagasi löödi, sündis järsk muudatus. 29. dets. kihutati veidi üle paari nädala ametis olnud demokraatlik linnavalitsus minema ja raekotta asus uuesti enamline tööliste ja sõdurite valitsus, mis oli palju kurjem endisest. Algasid hulgalised läbiotsimised, kinnivõtmised ja mahalaskmised ilma mingisuguseta kohtuotsuseta. 10., 20. ja 21. jaanuaril 1919. a tapeti maha inimesi Juudi surnuaia taga, raudtee ääres heinamaal, Luke platsil ja teistes kohtades. "Säde" seltsi ruumid piirati ühel õhtu peol ümber, otsiti kõik pidulised läbi, võeti viis isikut kinni ja lasti samal ööl maha. Valga linnatänavad kihasid enne siin mittenähtud isikutest, kes igas harus tegutsemas. Kaupluste kaubatagavarad konfiskeeritakse, linnast lahkunud kodanike varandust veetakse ära, riisutakse väärtasju ja võetakse pantvange. Valga enamlaste uuriv komisjon oma esimehe Sakisiga eesotsas tegutseb, halastamata vastalisi vangi ja surma saates. Valga vangimaja kongide kahekordsed lavad on kubinal vange täis. Seal puhkeb lahti mäss ja toimub hirmus vangide tapmine. 24 mahalaskmisele määratud vangi on koondatud iseäralisse kongi, et neid sealt öösel tapakohale toimetada. Kuid vangid kellegi eestlase Juukuri ja kahe tsaariaegse ohvitseri algatusel on nõuks võtnud võitluses langeda, et mitte kui lambad, seotud ja riideist paljastatud, mahatapetud saada. Üks neist palub väljakäigu kohale ja virutab ukseavaja valvuri rusikahoobiga põrandale, rabab selle laetud püssi ja surmab lamaja ja ka kontoriukse juures seisva teise valvuri. Rüsinal tormavad vangid väljakäikudele, et murda teed vabadusse. Kuid enne ukseni jõudmist suletakse kontori seesmine uks ja vangivalvurid annavad läbi kinnise ukse tuld. Kuulid lendavad käikudele, tungivad kinnistest kongiustest läbi, tapavad mõne seesistujatest ja haavavad surmavalt kõhust vangistatud Valga majaomaniku Villem Seppa. Võitlus läheb õue ja et põgenejad kaks valvuritelt võetud püssi juba on tühjendanud, pole enam millegiga pealetungijaid tagasi tõrjuda, vaid katsutakse pääseda õue kaudu üle müüri, kus aga õnnetuid surmavalt tabavad valvurite kuulid. Ainult kahel olla õnnestunud põgeneda, kuid teised on kõik, nagu soovisid, võitluses langenud, nende hulgas ka linna metsavaht Mihelson. (Andmeid andja härra Jänes oli üks pantvangidest, keda Valga vanglas kinni peeti ja kes ülalpool kirjeldatud vangide tapmist tema ema üteluse järele näinud.) Kogu rahutu aja jooksul tegutsesid halastamatult peamiselt lätlased ja linna terroriseerisid Läti enamlased oma kütipolguga, kuna eestlased kommunistid Valgas kuigi suurt osa ei etendanud.
Kohutava kõuekõminana kuuldus Sangaste ja Tõrva poolt kahuripaukude ühtesulav mürin, mis Valga kodanikke rõõmuvärinaga, enamlasi aga hirmuga täitis. Katsuti rahvale seletada, et punavägi Tartu on tagasi võtnud ja purustatud Eesti sõjaväe jäänused põgenemas. Kuid enamlaste päevad näevad olevat loetud. Linna evakueerimine oli täies hoos ja enamlased lahkumisvalmis. Veetakse välja, mis iganes välja vedada suudetakse. Tänavailt ja majadest püütakse kinni inimesi, keda sunnitakse pealeladumistöid tegema ladude juures ja raudteejaamas. Nahksetes kuubedes, revolvrid käes, seisavad noored Läti naiskommunistid valvel ja kiirustavad töötegijaid tagant, kellede hulgas on nii mõnedki, kes pole kunagi kandnud raskeid jahu ehk soolaga täidetud kotte, nüüd aga higistades, surmahirmu all seda peavad tegema. Kuid vabastajad pole enam kaugel. Eesti väed lähenesid Valgale kahelt poolt korraga, laiaroopalised soomusrongid, Kuperjanovi partisanid ja Soomest appi tõttanud põhjapojad – Tartu poolt; kitsaroopalised soomusrongid ja jalaväe osad – Puhja ja Hummuli poolt. Kõige südikamalt tungis peale Paju mõisa poolt küljest lühikesel ajal kuulsaks saanud leitnant Juulius Kuperjanov oma partisanidega. 31. jaanuaril löödi otsustav lahing põhja pool Valka, 8 kilomeetrit kaugel – Paju mõisa all. Enamlaste patarei seisis linna lähedal Rückeli talu välja kõrgendikul ja andis ägedasti tuld Paju poole. Õhtueel taganesid enamlased ülepeakaela ja nende segipaisatud ahelad ruttasid joostes läbi linna. Kiiresti lahkusid nad linnast, võttes kaasa, mis võtta suutsid ja hoolimata segadusest ei unustatud ka vanglasse asetatud pantvange kaasa viimast. Valk oli vaba. Kuid Valga vabastamine maksis kallist hinda. Paju mõisa lahingus langesid nii mitmed paremad Eesti pojad; langes ka partisanide vahva juht Juulius Kuperjanov. Tormijooksul Paju mõisa peale tabas teda vaenlase kuul. Kogu öö olid Valga elanikud hirmul oma peiduurgastes – sest keegi ei teadnud, mis väljas sünnib. Hommikul, 1. veebruaril jõudsid esimesed Eesti sõjamehed – Kuperjanovi partisanide ratsasalk – Tartu teed Valka. Rõõmujoovastuses pisarsilmil võeti neid vastu. Varsti jõudsid ka linna "Pohjanpojad" oma vapra pealiku oberst Hans Kalmiga eesotsas. Ilmusid ratsanikud, soomusrongid jne. Vaenlase tagaajamist jätkati. Seal lähedal, kus oli seisnud enamlaste patarei, seisis nüüd Viiruti talu välja kõrgendikul eestlaste patarei, kust Riia poole taganevat vaenlast üle linna Säde soo peale pommitati.
Eesti sõjaväed seadsid linnas varsti korra jalule, nõnda et võidi asuda linnavalitsuse organiseerimisele. 3. veebr. kell 7 õhtul astusid kokku raekotta Valga linna eesti seltskonna tegelased, kelledele Eesti ajutise valitsuse Põhja Liivimaa peavolinik H. Luht ette pani viieliikmeline ajutine linnavalitsus valida, kuhu kuulusid kolm eestlast ja kaks lätlast ning sekretär – eestlane. Ettepanek võeti ühel häälel vastu ja koosolek valis linnapeaks kirikuõpetaja Joh. Kergi, tema abiks Joh. Kusiki; nõunikuks Villem Rebase ja sekretäriks Hans Simsi. Valimisprotokoll pandi linna garnisoniülemale oberst Kalmile ette kinnitamiseks, kes selle oma käega järgmise resolutsiooniga varustas: "Eelseisvas protokollis valitud linnavalitsuse liikmeid arvan heaks Valga linnavalitsuse kohuseid ajutiselt hoidma. Hans Kalm, oberst, Valga garnisoni ülem ja Põhjapoegade rügemendi komandör." 4. veebruaril kuulutati garnisoniülema käsukirjaga revolutsiooni ajal valitud demokraatlik linnavolikogu ühes linnavalitsusega lahtilastuks ja uus ajutine linnavalitsus asus samal päeval raekotta. Leiti, et enamlaste valitsusest linnakassasse oli jäänud 2180 rbl 56 kop. Endise linnavalitsuse liikmed muulased J. Meist, A. Bindsche, K. Opmans ja S. Jesionovski, kelledest mõned ühes enamlise linnavalitsusega kuni lõpuni koos olid töötanud, ilmusid ka raekotta, kuid nendega ei räägitudki. Eestlaste ettepaneku peale anda üle linnavalitsus, vastasid nad süütult: "Enamlased pole meile midagi üle andnud, sellejärele pole meil teile ka midagi üle anda."
Et läti seltskonna poolt, kelle aktivsemad tegelased linnapea Osoliniga eesotsas Valgast jalga olid lasknud, kahe nõuniku valimisi ette ei võetud, siis täiendati linnavalitsuse koosseisu veel kolme liikme võrra ja ametisse kutsuti eestlased: Jaan Soo, Märt Gross ja Villem Kattai. Nüüd alles hakati linna asju korraldama ja ümber vaatama, kusjuures selgus, et hoolimata vahelduvatest võimudest Valk seekord purustamatult sõjakeerest oli pääsenud. Et nutvaid ja tagaleinavaid elanikke rahustada, asuti esimeses järjekorras pantvangideks viidud ja tapetud ohvrite kindlakstegemisele. Leiti, et ära on viidud 65 kodanikku ning vägivalla ohvritena ära tapetud 107 inimest. Viimastest räägivad linnavalitsuse arhiiviandmed järgmist: 6. veebruaril 1919. a on Luke surnuaia ja Pärnu-Tallinna kitsaroopalise raudtee vahelt ühishauast 55 surnukeha välja kaevatud. Tapetutel on pea purustatud, rinnus haavad, käed selja peale seotud. Ühel on neljas sõrm vististi sõrmuse röövimisel maha raiutud. 22. veebruaril linna metsa lähedalt surnuaialt on 24 meesterahva laipa välja kaevatud. Nendest 12 sõjaväelaste riietes, neli nähtavasti hiljuti lahingus saadud haavadega, mis kinni seotud. Tapetud on pealisriieteta, saabasteta ning kõikidel on käed selja ehk rinna peale seotud. 9 on pead hirmsasti lõhkekuulidega purustatud, teistel kuulihaavad peas ja rinnus.
5. märtsil on Piina talu juurest kolmest hauast 16 erariietes surnukeha välja kaevatud, kõikidel käed selja peale kinni seotud. Katkilõigatud nööridest on näha, et ohvrid enne mahalaskmist üksteisega seotud on olnud. Nende pead on purustatud – mõnedel tikuhaavad kehas.
16. märtsil juudi surnuaia juurest 12 laipa välja kaevatud, nendest kuus ohvitseri vormiriideis, käed on neil seotud ja pead purustatud."
Nõnda on siis 107 surnukeha üles leitud, kuid kui palju tapeti tee peal Valgast kaugemal, nende kohta puuduvad andmed. On ainult teada, et Valga Peetri koguduse õpetaja Richard Wühner ühes teistega Pihkva viidi ning seal surmati. 17. märtsil s. a. maeti Valga Jaani koguduse surnuaeda 51 tundmatut vägivallaohvrit, kuna 56 omaksete poolt ära olid viidud.
Algas kibe töö lagastatud linnas. Väliskorra valveks seati kiires korras miilits, kelle meeskonnas puudusid esialgu relvad. Avati linnaköök, kust vaesematele elanikele anti suppi ja ¼ naela leiba päevas. Korraldati ulualust vaestele, kusjuures selgus, et Kuramaa sõjapagulased linna vanadekodu oma alla olid võtnud ja sealt kuidagi lahkuda ei tahtnud. Linna komandandi abiga puhastati vanadekodu pagulastest. Peatähelepanu oli aga koondatud sõjaväe peale, kes põgeneva vaenlase kannul oli tormanud Lätti, et vabastada Lätimaad enamlastest ja tagasi lüüa jultunud landesveri pealetung. Linn andis viimase võimaluseni kõik oma haigemaja pesu, vooditekid, haavasidumismaterjalid ja arstirohud, mida enamlased juhtumisi rikkalt olid maha jätnud. Organiseeriti "ühistöö", kes korjas igasuguseid vabatahtlikke andeid. Valmistas rahva väele varustust ja väikeste pakikeste näol kingitusi. Viimaseid viisid linna noored daamid sõduritele lahinguliinile kätte. Raudteejaamas oli avatud toitluspunkt, kus läbisõitvatele sõduritele toitu jagati. Sealsamas olid sisse seatud ruumid, kuhu lahingutes langenuid ja Valka toodud kodumaa kaitsjaid vastu võeti, puhtaks pesti ja puusärkidesse asetati ja linna Priimetsa surnuaeda maeti. Seal puhkavad 306 paremat Eestimaa poega, kellede hauakääpad Valga Naisseltsi tänuväärsel hoolekandel ilusasti on korraldatud. Kogu 1919. a möödus heitluste tähe all, kus kaalul seisis meie olemasolu. Kuid Eesti võitlused oma iseseisvuse eest lõppesid hiilgavalt. 2. veebruaril 1920. a kirjutati alla Eesti Vabariigi ja Nõukogude Vene valitsuse vahel sõlmitud rahulepingule. Päevakorrale kerkis nüüd Eesti-Läti piiri kindlaks määramise küsimus, mis osutus õige keeruliseks ja mida head naabrid teisiti lahendada ei suutnud, kui andsid asja otsustamise erapooletu vahekohtuniku Inglise kolonel Tallensi kätte, kes piiriliini mitte sugugi nii erapooletult ära ei märkinud, nagu seda Eesti poolt loodeti, vaid ebaloomuliku piirijoone tõmbas, mis asetas Valga linna ülihalba seisukohta, lõigates ära linnalt lõunapoolse ümbruse ühes juurdeveoteedega ja jättes Lätile Luke platsil asuva eeslinna kuni Konnaojani. Selle piirijoonega kaotas Valga linn 5 talukohta ja endise reaalkoolimaja hooned, kokku üle kuue miljoni marga väärtuses, millede eest tasu küsimus veel tänapäevani on lahendamata. Niipea, kui kindlaks oli määratud piiriliin, algas Valgas rahvarändamine. Eesti-Valga lätlased kolisid üle Läti-Valka ja vastupidi, kusjuures vastamisi vahetati, osteti ja müüdi maju. Mõned kes ülekolimise tuhinas küllalt kainelt arvestanud polnud eeslinna oludega, tundsid mõne päeva järele pettumust ja mis siis muud, kui kolud uuesti kokku ja uuesti jälle tagasi Eesti-Valka. Peagi rahunes rändamise laine ja igal ühel tuli leppida valitud uue elukohaga ja riigikodakondsusega. Eesti-Läti piirijoonega oldi küll esialgselt valmis ja riiki rajades valitses rahu, kuid nüüd hakkasid sõja tagajärjed teravasti oma mõju avaldama. Meie majandus ja tööstus oli purustatud ja nüüd algas elukalliduse tõus, mis alatasa kerkis, olgugi, et sõjaajal see isegi juba kohutavale kõrgusele oli jõudnud. Et mõningate toiduainete hinda praegustega võrrelda, olgu tähendatud, et linna toitluskauplusest vabadussõja alul 3. mail 1919. a linnavalitsuse poolt kindlaks määratud hindadega müüdi: rukkijahu puud 30 mrk (360), odrajahu puud 30 mrk (350), kartuli puud 8 mrk (60), soolatud räime nael 1 mrk 50 p (12), puud soola 16 mrk (70) (klambrites 1927. a hinnad).
Toiduainetepuudus oli alaliselt suur, kuid siin tuli abiks vabariigi valitsus, andes Valga linnale kuue miljoni margalise laenu leiva, vilja ja muude hädaliste tarbeainete muretsemiseks, millega raskemast ajast üle saadi. Raha väärtuses valitses meil suur segadus, sest ühel ja samal ajal olid liikvel kuued rahamärgid: saksa riigimark ja Ida rbl, tsaari, duuma ja Keerenski ning viimaks ka Eesti mark. Keegi ei teadnud, missugust neist paremaks pidada. Ühed müüsid oma varanduse tsaari, teised saksa raha eest, kuid kes neid rahana alles hoidis, neid kõiki tabas täielik pankrott. Paberrahade väärtus langes nullini. Püsima jäid ainult kuld ja hõberahad ning Eesti mark. Et aga pabermarga kurss esialgu väga kõikuv oli ja meil kuld kui ka hõbe puudus, siis arvati väärtuste aluseks alaliselt kõige kallim aine – rukki kilogramm. Tsaari paberrahade väärtuse langemisega ja riigi väärtpaberi anoliseerimisega nõukogude valitsuse poolt kaotas ka Valga linn tuntavalt oma kapitalidest, nimelt 161 764 kuldrubla, mis Eesti markades arvatult võrdselt tasakaalustamisel oleks ühe aasta Valga linna kulude arve. Valga linnavalitsusse ei ulatanud enam tormipuhangud. Seal tegutses veel ikka ajutine linnavalitsus mõningate muudatustega omas koosseisus. Linnapea J. Kerg oli ameti üle andnud oma abile J. Kusikile, kes Valgast lahkudes seda omakorda J. Soole oli pärandanud. Sekretär H. Sims oli aga mõne päeva teenistuse järele saanud Valgamaa politseiülemaks. Alles järgmisel, 1921. a peeti 12. ja 13. veebr. Valgas ära esimesed Eesti-aegsed linnavalimised, kus neljakümneliikmeline volikogu valiti, kes moodustas viieliikmelise linnavalitsuse, kuhu kuulusid: linnapea Joh. Müllerson (arst), abi Joh. Pullisaar (kooliõp.), nõunikud Artur Kokult, Vilhelm Gross ja Hans Pohla. Rahutud ja rasked ajad olid möödas.
Mina olin segastel aegul linnapoodis ametnikuks – poodi ja aida võtmed olid kõik minu käes. See linnapood asutati sellepärast, et toidukraami polnud enam kusagilt saada ning nii andis ehk muretses linn selle eest. Selle hoolitsejaks oli vastav komisjon ning mina olingi ka üks selle komisjoni liige. Komisjon jagas esialgu kaupasid kaupmeestele, kust need siis tsekkidega rahvale jagati raha eest. Majaperemees pidigi tsekid välja võtma ning need oma majaelanikele kätte andma, et nad saaks poodist vastavalt kaupa. Et kaupmehed õieti kraami rahvale kätte ei andnud, võtsid rohkem, kui hinnaks määratud oli jne, siis pidi linn enesele seadma väljaandmise koha – poodi.
Tsepelini lendamine linna kohal sünnitas rahvale suurt hirmu. Kõige suurem hirm oli siis, kui oli linnakord vahelduvate valitsuste tõttu väga puudulik, see oli enne sakslaste sissetulekut. Olin parajasti poodis, rahvast valgus pood täis, karjuti "maha laske" ja "maha laske". Kartsin, et need ähvardused on selleks, et kavatsetakse ladut rüüstama hakata. Ähvardajate seas oli ka paar tutvat nägu lätlastest. Ütlin neile: "Kui teie olete tulnud üle võtma, siis võtke üle, kuidas kord ja kohus, saatke kõige enne rahvas välja. Püssimehed ajasid siis rahva välja. Selle suures segaduses ja rahvamurrus olid vahepeal juba mõned jahu- ja suhkrukotid reele viidud, kuid toodi tagasi. Poodi kange nad ei osanud kinni panna – keerasin siis ise kinni, võtsin võtme enda kätte ja hakkasin koju minema. Üks rabas mind kraest kinni ja karjus, et kuhu sa lähed – anna võti siia. Ma ütlesin: "Sinu ma ei tunne ja sinu kätte ma võtit ei anna, aga vot toda ma tunnen (näitasin ise ühe tuttava peale, kellel lasksin ka rahva poodist välja ajada) ja annan võtme tolle kätte." Samuti ütlesin neile: "Kui olete õiged ülevõtjad, siis tulge poodi ja võtke kraam ilusasti üle ning keerake ka tagumised uksed kinni." Kui koju tulin, lasti juba ladusid õhku, sest venelased põgenesid. Olin Jänesega, kes oli poodi sekretär, parajasti teel mingisuguste korralduste tegemiseks, kui teatas üks, et sakslased juba tulevad. Vahepeal oli linnas täieline korralagedus. Igal poisikesel olid relvad, kes aina plaksutasid tsepeliini, mis keerles linna kohal. Kui sakslased linna jõudsid, said need plaksutajad neilt haledasti tappa. Järgmisel päeval olid asjad selgitatud ning ma asusin tööle, kuid võtmeid polnud minul, andsin ju need eila ära. Viimaks sain ka selle isiku kätte, kellele võtmed andsin. Kuid tema ütles, et enne võtmeid ei anna, kui tuleb kokku komisjon. Ma naeratasin ja ütlesin, kui tahad elada – siis anna kätte. Viimaks taheti tema viia komandanti, kuid ta andis enne kätte ja nii sai asi jälle joonde. Teisel ehk kolmandamal ööl peale sakslaste siiatulekut rüüstati pood sakslaste poolt tühjaks. Anti ülemusele ülesse, – kästi otsida ja otsiti ka, kuid kust sa veel leiad. Oli küll nähtud, et tassitud kotte ja sõjaväelased nad ikka olnud, kuid muud midagi ei teatud seletada. Saksa sõjaväe ülemus ütles, et anname kraami asemele ja anti ka. Pärast oli asi päris korras, rüüstamisi enam ei tulnud. Sakslaste äraminek tuli kähku, kuid enne rüüstati turg puhtaks. Olukord oli linnas kaunis kibe sakslaste aegu. Ei lastud midagi turgu tuua – kõik rüüstati ja võeti tee peal ära saksa sõjaväelaste poolt. Turgu toomine ilma sellekohase loata oli keelatud. Ma käisin linnale maalt kraami ostmas päris kaugel. Kord, kui tulin Suislepi vallast, saatis keegi minule rukkijahu, kuid linna jõudmisel oli ära riisutud. Minul küll oli õigus tuua kraami, sest mina vedasin linnale kraami ning mulle anti siis vastavad tunnistused ja luba. Kui sakslased läksid, tulid venelased – enamlased. Enamlased andsid rahvale toidukraami vähe. Palju kraami kogusid nad maalt ja linnast ning saatsid minema. Ka soola, mis oli veel linnapoodis ainult, saadeti minema. Enamlaste äramineku aegu kannatas rahvas eriti. Toimiti läbiotsimisi – võeti kraami – tapeti inimesi jne. Alles siis, kui olid enamlased põgenenud ja linna jõudsid Eesti ja neile abiks olevad Soome vabatahtlikud, moodustati ajutine linnavalitsus, mille varjul võis rahulikumalt elama hakata.
Olin segastel aegadel Valgas restoranipidaja, missugust ametid pean ka praegu. Äri läks minul hästi, sest olin 2-3 kuud ainukene Valga linna peal peale ilmasõja restoranide kinnipanekut. Sellepärast oli minul sissetulekud head, kuid ka väljaminekuid oli küllalt. Ehkki minu juures elasid sõjaväed – peamiselt saksa ohvitserid omi hobustega – õiendasid nad omad arved minuga päris ausalt ning olid minu kaitsjaks nii mõnigi kord, kui ähvardas mind hädaoht teiste sõdurite poolt. Kohe sakslaste sissetulekul võeti minult kõik viin, võisin kaubelda veiniga ja söögikraamiga. Olin kord kaunis purjus. Sakslased parasjagu põgenesid ja kolisid minema, ilma et nad mulle seda oleks öelnud. Korraga kuulan hommiku hoovivärava pihta kloppimist. Jooksen heas tujus värava juurde, päästan värava lahti ning ütlen neile: "Bitte". Aga kus siis oli mul alles vatt, sest need polnud enam sakslased, vaid enamlased, kes karjusid: "Ah "bitte" – raiume sinul kohe pea maha, kuid enne anna meile viina." "Mul pole viina," vastasin ma. "Too siis veini – kuid too nii palju, kui sinul on." Olin hirmul – tõin alguses ühe pudeli ning pakkusin neile, st kõige enne ülemale, kes istus ilusa hobuse seljas. "Ah sina saatana silmamuna, vai sina annad mulle kihvti," ütles ta, "Joo ise ja sure mu silmi all sina..." Jõin ise esimese pitsi, see lepitas teda. Siis andis, ehk õieti öelda, lasi ta minul anda ühe pitsi ka igale sõdurile, kes temaga kaasas oli – võttis veel ühe pitsi, käskis minul ka võtta ja ütles sedakorda küllalt saavat. Siis käskis ta viimane kui pudel veini ja viina välja tuua, ähvardades mind kohe siin tappa, kui hiljem leitakse veel üks pudel. Kandsin ka kõik välja – mis lepitas mind ja ülemat – ning meie saime päris sõbralikeks. Seekord lõppes siis nii.
Kord, kui olin parajasti sulgenud oma äri kella 11 ümber õhtu ja lugesin parajasti raha omas toas, naine, mina ja naise õde, kui kuulen, et minu toa ukse peale kõvasti klopitakse – tahetakse ust sisse murda. Elasin teise korra peal – neil oli juba sisse murtud alt köögiuks ning selle kaudu pääsenud ülesse. Olime üleval kõik kabuhirmus. Naise õde rabas raha rüppe ning astus läbi akna kõrvale simsile, esimese-teise korra vahel olevale simsile – laiale äärele, mis oli meie majal kaunis lai. Mina ja naine tõime ruttu köie ning viskasime läbi akna alla – et häda ajal end alla lasta. See sündis kõik imekiiresti. Hea, et meil oli too uks, mille taga nad lõhkusid, topeltuks. Juba nõrkesid uksed püssipärade hoopide all. Naine hakkas nendega läbi ukse rääkima, üteldes, et mind pole kodus. Kuid nemad ei lasknud end petta. Nõudsid, et nemad peavad sisse saama seaduse nimel. Kui asi õige kardetavaks läks, hakkasin ma läbi akna appi karjuma – lasin end läbi akna ise alla. Mulle tuli abiks sõjaväelasi ja linnavahid. Nüüd hakkasime meie sisse murdma, sest riisujad olid pannud hoovivärava seestpoolt kinni. Kolm kuni neli meest jooksid selle viimaks oma raskusega puruks ning meie pääsesime hoovi peale. Ilma suurema kisata saime ka köögist sisse ning parasjagu riisujate selja taha. All trepil karjus salga ohvitser ülesse, et "käed ülesse! ". Sõdurid, kes olid riisujad, tundsid ülemat ning andsid alla. Vabandasid nad endid sellega, et nemad olla tahtnud läbiotsimist toimida, sest olla kuulnud, et siin müüakse viina, et siin olla viina. Ülem ajas nad minema ning lubas neid trahvi – vabandas minu ees ning kiitis minu leidlikkust, et olen abi kutsunud. Olen kindel, et kui oleks täitnud ma ukse taga olejate soovi ja nad sisse lasknud, poleks ma enam elavate hulgas olnud. Neil oli hobune reega hoovis – mind oleks sinna asetatud, kästud raha kaasa võtta ning ühes metsa viidud ja maha lastud. Nii tehti alati Valgas, klopiti ööse sisse – võeti peremees kinni, viidi reele, sõidutati mõni verst linnast eemale ning lasti maha. Nii pääsesin ma seekord. Mitu korda pääsesin ma sellepärast, et olin paos. Kord päästsin end sellel teel, et abiks võtsin 1905. a juhtumised. Ütlin, et ise olin ju ka tollel korral vabaduse eest võitleja. See mõjus ja ma olin jällegi vaba. Suur oli rahva rõõm, kui sammusid sisse Eesti sõjavägi soomlastega. Anti neile kõik heas meeles, mis oli.
(Sisuliselt samat, mis Paul Saretov jutustas, jutustasid S. Jakobson, L. Jakobson ja Joh. Põder)
Paul Saretov jutustas: Mäletan vahest umbes kuni 1890. aastateni. Käisin siin koolis 1888. a, varsti kohe tuli vene surve.
Eesti ärisid tollel ajal Valgas pea polnudki, oli ainult mõni üks ning needki väikesed vürtsipoodnikud. Üks neist vähestest oli Põder, praegune Põder, poeg ja Mitri kaubamaja on välja võrsunust sellest väikesest vürtsipoest. Vana Põder elab veel praegu ning oma poja ja Mitriga peab suurt poodi. Vana Põderi väikene kauplus oli tollel ajal talurahva poolt väga lugupeetud. Peale Põderi oli veel üks eesti äri, see oli Alveri viinakauplus, kuid see mees püüdis leida sakste sõprust. Need olid kaunis lugupeetud ärid Valgas tol korral. Peale nende oli veel suurematest kaupmeestest Kikkan, saksastanud lätlane. Peale 1905. a, kui sakslaste võim Valgas langes, hakkas ta ennast lätlaseks pidama ja nimetama. Ka Taube koloniaalkauplus oli üks suuremaist. Ta oli puht sakslane. Siis oli üks suur raamatukauplus, keda pidasid vennad Ruudolfid. Teine neist on praegu surnud, kuna teine on laenu-hoiu ühisuses ehk kassas raamatupidaja. Tal oli ilus suur pood, nii et aukartus oli päris, kui pisikesena sisse läksid. Üks suur ärimees oli ka Kampmann, kes pidas riideäri. Need kõik olid peale Põderi saksameelsed ning see oli nii umbes 1890. aastate ümber. Nende aastate ümber tekkis neile saksa äridele konkurents eestlastest ja lätlastest. Nii näituseks konkureeris Rudolfi kirjutus- ja raamatukaupluses Paulin – rahvuse poolest lätlane. Temal oli kirjutusematerjalikauplus ja köitmisekoda. Siis oli veel tugevaks konkurendiks eestlane Leesik. Perekond, kes ise oli küll eestlane – rääkis saksa keelt väga viletsasti, kuid eestlaseks ta ennast ei pidanud. Poeg rääkis temal hiljem hädavaevalt eesti keelt. Ta oli väga uhke ja ennast täis. Peale selle tekkisid mõned väikesed raamatukauplused, kes sõidki välja hiljem suure Leesiku kaupluse just sellepärast, et ta uhke oli. Rudolfiga ühel ajal oli ka Pool, kes siis üldse kaupa ei andnud, kui küsisid eesti keeles. Rudolf sulges Pooli uksed võitjana 1904. ja 1905. a ümber. Viimase löögi tema surmale andis Raudsepp, kes ühes Karlsoniga ja Adamsoniga avasid Valka kirjutusmaterjalikaupluse, trüki- ja köitmisekoja. Hiljem töötas see äri praegugi veel tuntud nime all "Kultura". Kõik nad olid suured revolutsionäärid 1905. a, mille põhjusel see kolmikliit hakkaski lagunema. Karlson põgenes 1905. a Saksamaale Berliini, kus ta hiljem olla olnud Eesti saatkonnas tegutsenud. Raudsepp ja Adamson, kes ka kinni olla olnud 1905. a, said lahti ja jäid siia. Kui Tartus Varese raamatukauplus vabaks sai, läks Raudsepp Tartu ning peab veel praegugi raamatukauplust, mis on rahva poolt väga austatud. Siis jäi Adamson üksi – praegu peab seda äri Adamsoni leskproua. Samuti langes ka raua- ja koloniaalkauplus järk-järgult sakslastelt eestlaste ja lätlaste kätte. Varsti tekkis nn Abeli talurahvakauplus, mis leidis kaunis palju poolehoidu. Abel konkureeris surnuks eelmised suured kaupmehed Malneri ja Dunnovi. Need surid ka sellepärast välja, et nende lapsed olid väga alaväärtuslikud, kes ei osanud võistelda – jõid ja priiskasid. Hiljem tuli Abeli kõrvale vanade saksa kaupluste "väljasööjateks" ka Klasmann, kes väga suure poolehoiu rahvas võitis ning edukalt kuni hilja ajani töötas. Veel hiljem tõusid ka Maeriz ja ko, kes praegugi veel Maeriz ja Pihapi nime all kaubamajana edukalt tegutseb. Riidekaupluses suruti samuti saksa kaupmehi välja. Suureks ja tähtsamaks konkurentsiks sai sakslastele Slakomanov. Viimane kauples ja ajas oma kaupa välja peale kohapeal kauplemise ka veel rändavate riidekauplejate – nn harjukeste kaudu. Slakomanovi kõrval tegutsesid alguses kaunis suurelt ka mitmed teised, kuid kes oma kergemeelse elu tõttu ei suutnud palju vastu panna. 1895-96. a paiku asustas esimene eestlane Berg oma riidekaupluse. Ka see elas kerget poissmehe-elu – jäi pankrotti ja suri ka varsti. Kauples umbes 10 a. Peale Bergi pankrotti sai Neumann, kellel veel praegu on Valgas suurem riideäri. Neumanniga ühel ajal kauples riidega ka veel Tuurmann kuni sõjani. Eesti riigi asutamisel polnud temal Eesti raha. Ta ei usaldanud võla peale riskeerida nagu Neumann ja nii oli ta sunnitud oma äri lõpetama. Tuurmann oli saksastanud eestlane. Nüüd jutustan iseendast, kuidas olen saanud sarnaseks ärimeheks nagu praegu näete (Jutustaja on suurem ärimees Valgas. Müüb põllutööriistu, piimamasinaid, rattaid, pille jne, jne, jne.). Koolis käisin 2 talve valla- ja 2 talve Peetri kihelkonnakoolis, linnakoolis lõpetasin ka IV kursuse. Vanem vend pani mind sepaks õppima ühe sepa juurde, kuid viletsa tervise tõttu ei saanud selles ametis õppimises püsida ning olin sunnitud koju tagasi tulema. Isa soovitas minule hakata kaupmeheks, kujutades roosilisena selle elu – ma ise ei soovinud seda põrmugi ning tahtsin ka kaupmehe juurest ära põgeneda, kui mind pandi sellegi kaupmehe juurde selliks. Isa noomimiste tõttu jäin viimaks siiski alles. Esimesena olin Valgas kaupmees Austrini, teiseks Bearsoni juures – üks ja sama koht, kuid ainult peremehed vahetasid. Siit läksin Abeli juurde ning olin tema juures aasta ja viis kuud, kust siis läksin Petersoni juurde. Abeli ja Petersoni vahel oli ainult õue. Peterson oli ka kaunis suur ja tuntud ärimees, kauples õlle ja viinaga kuni monopoli avamiseni. Siis algas kauplema muu kauplemisega, muu kraamiga. Peterson oli esimese järgu tõusiku tüüp ning algupärane joodik. Ta oli niisugune joodik, kes jõi üksinda. Joobnuna noris ta tüli, mida harilikult kainena kahjatses. Sarnast elu ma ei sallinud ning lahkusin viie kuu pärast. Siit läksin ma Sutto juurde, kelle juures teenisin kaks aastat ning siis hakkasin ise kauplema. Alati plaanitsesin ja unistasin, et kui mul oleks 300 rbl, avaks ise kaupluse. Teenistusest jäi küll ka natukene järele, kuid selle ülejäägi kulutasin oma tiisikuses oleva haige venna peale. Hiljem jäin ka ise haigeks. Et ma köhisin, arvas peremees, et ka mina olen tiisikuses, ning oma laste pärast siis ütles minule üles. Läksin jalgsi hulka maad venna poole, et raha laenata. Vennanaine noomis ja sõimas mind ilusasti läbi, nii et olin sunnitud lahkuma sealt tühjade taskudega. Läksin otsejoones õemehe juurde, rääkisin temale oma häda ja asja. Tema laenas mulle niipalju, kui temal oli – 25 rbl. Selle rahaga sõitsin Riiga, sõlmisin ühe vabrikuga lepingu ja algasin põllutöömasinatega kauplema. Ta andis kauba komisjoni peale. Lepingu tegemiseks kulus ära 16 rbl. Koju tulnud Riiast, oli see 25 rbl läbi. Sain endale Valgas ka kusagile poodiruumid. Mu viimane peremees Sutta laenas mulle ruumide võtmiseks 10 rbl. Kinniste uste taga alles õnnestus mul ära müüa üks piimamasin, mille eest sain 65 rbl, isa tuttavalt sain ka 70 rbl ning nii sain muretseda endale patendi, mis maksis 116 rbl. Oma poodi avasin märtsil 1905. a. Sügisel tuli mäss. Pidasin Soorus ühe kõne, kui sõbrad kinni viidi, põgenesin Võrusse, jättes oma äsjaavatud äri siiapaika. Olin redus paar nädalat, kui tagasi tulin – olin jälle vaene. 1906. a otsisid mind mu sõbrad ülesse, müüsin neile kinniste uste taga paar masinat, mille raha eest sain muretseda jällegi patendi. Umbes 1908. a avasin kaupluse kõrval asjaharrastajana väikese töökoja ning algasin tegema võimasinaid. Uurisin ja puurisin iseseisvalt, kuidas teda tuleb teha. Masinad olin sunnitud andma oma tarvitajatele võlgu. Võlglased ei pidanud maksutähtajast kinni, mis sünnitas minule raskusi. Läksin Riiga Läti põllumeeste ekonomilisse ühisusse ning tegin neile ettepaneku, et nemad ostaks mu äri ja mina jääks Valka siis nende ärijuhiks. Nad olid sellega nõus ning nüüd jäi isiklikult minule ainult see väikene töökoda. See oli umbes 1908-09. aastal. Riia ekonomilise ühisuse seadsin korda. Ärijuhina tuli minul väikeseid kokkupõrkeid direktooriumiga. Minult nõuti, et teenijate määramine ja muretsemine Valka jääks nende hoolde, kuna mina nõudsin neid õiguseid omale ning ei leppinud nende nõudmistega. Varsti tegid minule eestlased etteheiteid, et olen ise eestlane ja püüan Läti elu edendada. Käskisin etteheitjatel asutada ka umbes sarnane selts, kuhu lubasin anda jõudu ja oskust abiks rakendada - varsti kohe tuli minul Läti ekonoomilise ühisuse direktooriumiga suurem kokkupõrge, sest nemad määrasid paar teenijat minu juurde ärisse, kellega mina polnud rahul ning kelle tagandamist ma nõudsin. Et nemad mu nõudmist ei arvestanud, lahkusin nende teenistusest. Kutsusin siis kokku mõned agaramad eestlased ja minule etteheitjad ning asutasime Põllumeeste Seltsi "Koit" Läti o.ü. alustel, millised põhikirjad minul olid käepärast. Asutajad liikmed olid: mina, A. Gross, J. Gross ja A. Endel. See oli 1910. a ümber. Saatsime põhikirja kinnitada, mis "varsti" kinnitati. Et mitte seltsi ilma ärita poleks, asutasin oma eraäri, et Koit'ile teed valmistada. Alles 1913. a saime Koit'i kinnitatud põhikirja kätte. Mina andsin võlgu Koit'i avamisel temale oma äri 8000 kuldrubla eest üle. Sellest summast võtsin 4000 rbl eest osatähti, kuna 4000 rbl pidin kätte saama aegajalt hiljem. Vaevalt sai Koit asutatud, kui Eesti oma mehed tulid minule kallale, pidasid mu palka Koit'i ärijuhina 100 rbl kuus paljuks (lätlastelt sain 150 rbl kuus). Kui olin eraärimees, oli minul krediitühisusest teatud summa, oma äri üleandmisel Koit'ile palusin ka selle võlasumma Koit'ile üle kirjutada. Krediitühisus aga vist ei usaldanud noort seltsi või kuidas, kuid Koit'ile kirjutati üle ainult umbes pool sellest summast, kuna ülejäänut osa, mis oli umbes 3000 rbl, hakati minu käest nõudma. Kirjutati ülesse kõik mu majas jne kraam ning taheti teha mulle oksjon, sest vekslid anti protesti. Viimaks läks mul korda saada Pärnu Krediitühisuselt Koit'ile 2000 rbl krediiti. Koit sai siis minule ära maksta 2000 rbl, nii et pääsesin siis oksjonist ja pääses kitsikusest ka Koit. Vaevalt oli saanud Koit kaubale, aasta aega kui tulid uued raskused. Nimelt tuli järgmisel aastal sõda ning hiljem põud ja Koit oli hädas. Palju oli Koit'il eriti Ameerika äridesse võlgu. Juhatus tahtis juba likvideerida, kuid ma polnud sellega kui ärijuht veel nõus ning ei andnud alla. Läksin Riiga ameeriklaste ärikontorisse ning rääkisin neile, et kui teie meiega kannatate, maksame teile pikapeale kõik ära, kuid kui teie ei kannata, oleme meie otsas – pankrott, ja teie ei saa ka midagi. Nad olid valmis kannatama ning sellega oli Koit jällegi päästetud. Koit'i asutamisel asutasime ka osakonnad Viljandisse ja Võrusse (Võrus oli asutatud õieti enne Valka). Viljandisse asutasime Ressari pankrotti jäämise tõttu, sest ta võlgnes ka meile, st Koit'ile, nii et see soodustas asutamist. 1915. a ähvardati mind mobiliseerida. Müüsin oma tehase ja läksin Rõbinskisse. Koitu jäi ärijuhiks endine raamatupidaja. Kolmveerand aasta pärast tuli ka Rõbinskisse mobilisatsioon. Sealt läksin siis sellepärast jälle Petrogradi, kuhu sain vabrikusse koha. Olin seal kuni revolutsioonini – kuni tuli nälg. Petrogradist tulin Rakveresse riigi metsatööstusesse kümnikuks. Peale sakslaste sissetulekut olin Rakveres, kuni sain loa Valka sõiduks. Kui Valka jõudsin, oli mu varanduseks naine, kaks last ja 400 rbl Kerenskit. See oli märtsil 1918. a. Tagasi tulnud, pakuti minule Valka Koit'i ärijuhi kohta, mida vastu ei võtnud, sest et meie ei saanud kaubale. Sõitsin Sooru venna juurde, et vaadata, mis tuleb ja mis saab. Elasin oma perekonnaga venna juures kuni juulikuuni. Juulikuul tulin Valka tagasi ja üürisin enesele väikesed ruumid. Venna maalt sain peenikest liiva ja tegin siis luiskasid, missugune äri päris hästi läks. Tuttavalt potisepalt sain potte ja muusikakauplusest ka võlgu muusikariistu. Nii algasin siis uuesti oma äri ning olen jõudnud nii kaugele, nagu praegu olen. Muidugi pole kõik kaup äris raha eest, vaid osa on äridelt võlgu.
Tõnis Grünberg jutustas: Tulin Valka umbes 1896. a. Enne olin kooliõpetajaks Tartus H. Treffneri juures 9 ½ a. Seltskonnas mõõduandvaks olid Valgas siis sakslased. Karskusselts ja eesti kogudus oli juba asutatud. Esimestest eesti haritlastest Valgas on olnud August Mitt, kes edendas eesti rahvuslist liikumist kaunis jõukalt kohapeal, kuid ta suri varsti. Tol korral ei leidnud karskus poolehoidu. Karskusselts oli enam-vähem puhtrahvusline, asutati ta sellepärast, et selle asutamiseks sai kergemini luba kui mõne hariduslise seltsi peale. Hiljem asutati "Säde", missugune selts sai Valga rahvusliku kui ka muu elu keskkohaks.
Koolidest, mis silmapaistvamad ja tähtsamad, oli olemas: poeglaste erakool, tütarlaste erakool, Eesti kirikukool, linna poeglaste algkool ja linna tütarlaste algkool. Poeglaste erakoolis oli 4 klassi ja progümnaasium, tütarlastel 7-klassiline. Mina teenisin poeglaste erakoolis esimese aasta õpetajana ning teised järgmised aastad, kui suri nimetatud kooli juhataja, linna ettepanekul kooli juhatajana. See oli 1897. a sügisel 12. okt. Seda kooli pidasin kuni Reaalkooli avamiseni. Reaalkooli avamine kuulutati küll juba enne välja – määrati ka direktor, kuid see kool ei leidnud õpilasi Valgas. Viimaks tegi direktor minule ettepaneku, kas ma Reaalkooli üle ei tuleks, ta andvat minule inspektori koha. Minu erakool töötas kaunis eesti vaimus – kutsuti eestlasi õpetajaiks nii palju kui võimalik. Eestlastest olid õpetajateks: mina, Bürger, Kärch, Piiskar Jaan, Kana (praegune Paide tegelane). Viimaks direktoriga kokkuleppel sai see erakool Reaalkooliks ümber muudetud – ostsid mu kooli inventari jne ära. Mina küll ei tahtnud seda erakooli enda käest ära anda, ütlesin enda seltskonnale, et ühe rumaluse ma nüüd teen, kui ma enda kooli käest annan, sest ega ta siis niisuguseks eesti kooliks enam ei jää. Seltskond arvas aga, et ei jõua end peal vee hoida. Mina ei palunud end Reaalkooli inspektoriks, vaid kirjutasin sisuliselt järgmise kirja: "Mina olen nõus teie kooli inspektori kohta vastu võtma." Sarnane ükskõiksus ja see kiri sai minule hiljem kasuks. Minu peale tuli 1905. a olude järele kaebusi. Rahvakoolide direktor tuli Valka ning temal olla kindralkuberneri telegramm taskus – mind Valgast Uurali saata, sellepärast, et ma poliitikat ajavat. Ma küsisin, et näidake see kaebus siia. Mulle ei näidatud. Ma ütlesin, et ma pole ajanud poliitikat, et ma linnapea abi olen, ega see poliitika pole, see on linna asjaajamine. Ja pealegi olin ma juba enne linnavalitsuses tegev – kui teie mind siia palusite, miks teie mind siis palusite siia. Ega ma midagi rohkem pole teinud. See, mis ma olen, olin siis ja olen ka praegu. See õiendus oli 1908. a kevadel, maikuul. See jutuajamine lõppes peale kahetunnilise arutuse õpetaja toas – ning hiljem jäi kõik jälle vait – endiseks. Kaebust, mis minu peale oli sisse antud, ei näinud ma, ehkki katsusin teada saada, kust seltskonnast need kaebused olid. Võibolla olid need koolist ehk vaimulikust seisusest, sest iga venelane ometigi seda ei teadnud, mis tegin. Reaalkooli ei saanud enam nii palju eestlasi õpetajateks sisse võtta. Kool, st minu endine kool, läks üle küll terves koosseisus – nii et ka õpetajad kõik, kuid eestlasi õpetajatena juurde ei saanud enam võtta. Selle asjaolu tõttu tuli kavatsus luua ehk asutada Valka uut – teist keskkooli. 1914. a avati linnavalitsuse poolt kommertskool. Kommertskool sellepärast, et kommertskool kuulus kaubandusministeeriumi alla ja seega oli siis selle kooli ülemvalitsus natukene kaugemal ning meil jäid vabamad käed tegutseda eesti vaimus. Ma läksin Reaalkoolist ära 1914. a juulikuul ja asusin kommertskooli koolijuhatajana tegutsema. Õpetajate koosseisu, niipalju kui ained lubasid, kutsusin eestlased. Eestlastest olid seal: mina, Luik (praegune Tartu linnapea), Kokult (praegune Valga linnapea), Kärch, Enno (kirjanik) eestikeele õpetajaks jne. See kool töötas kuni 1917. a sügiseni, kus ta siis evakueeriti – nii et läksin ühes oma kooliga Venemaale. Sattusin eesti asundusse Livonia-Kubani maakonda – sealt sain ka õpilasi juurde. Tagasi tulin sealt 1918. a suvel. Edasi ma oma kooli jätkata ei saanud. Juba tee peal kuulsin, et bürgermeister Valgas on Oskar Raue. Arvasin juba kohe siis, et mul tegutsemine siin on suletud ja nii ka oli. 1918. a suleti see kool. Suleti just sellepärast, et ma enne olin Raue valimiskasti juures ja lasin ta läbi kukkuda. Augustikuul kauplesin Valga koolide inspektorit Germanni, et kas ma Valka teenistust ei saaks. Esimene jutuajamine lõppes hästi, aga teine, niipea kui politilisest osakonnast teated olid kohale jõudnud, oli palju külmem. Lõppude lõpuks tuli minule ettepanek, et kui teie lubate koolis meie vaimus töötada, siis leidub tööd (Reaalkooli). Mina seda lubadust ei tahtnud anda ja sellepärast ei saanud sinna, st ei saanud Valka tööd. Läksin siis Karoli valda, et asutada siia uut eesti erakeskkooli. Loa muretsemise juures oli nii kaugel asjaajamine, et ei antud minule luba raudteel Valgast Võrru sõitmiseks – pidin kaks korda hobusega Võrus käima. Võrus samuti – esimene kord sobis jutt Võru rahvakoolide inspektor baron Engelhartiga hästi, kuid teine kord, kui minu kohta oli kogutud andmeid, ei antud mulle luba. Pidin selles suhtes Riiga sõitma, et sealt ülemuselt luba muretseda. Valgast ei antud mulle jällegi luba Riiga sõitmiseks raudteel – sõitsin kusagilt teisest jaamast. Riias minule kindlat teadet esimene kord ei antud. Kui teine kord läksin, olid asjad juba kaunis segi. Viimaks lubati ehk anti minule suusõnalik luba, et võin kooli avada. Öeldi: "Avage kool, meie teie tööd ei takista." Kuid kirjalikku luba mulle ei antud. Põhjuseks, miks minule nad loa andsid, oli see, et saksa võim oli juba kõikuv. Sellejärele avasin enda kooli nelja klassiga – päris kena õpilaste arvuga, kelle hulgas oli ka osa kommertskooli õpilasi. Seda kooli pidasin ainult aasta, sest enamlased tulid ja takistasid tööd. See oli õnn, et tol korral Karulas olin. Valgas olid mind enamlased taga otsinud – ning ma oleks langenud nende küüsi. 1919. a läksin Tallinna. Sain haridusministeeriumilt ettepaneku tulla majandusosakonna juhatajaks, kuhu ka 15. veebr. 1919. a üle kolisin. Seal olin sügiseni. 7. okt. 1919. a tulin tagasi Valka Reaalkooli peale, mis 1919. a veebruaril avati ning kelle juhatajaks oli Olaf Sild (praegune prof.). Sild oli kuni sügiseni. Peale selle tulin siis mina Tallinnast Valka ning asusin Reaalkooli Sildi asemele koolijuhatajaks. Hiljem sai see kool endale nimeks Reaalgümnaasium, nüüd aga töötab ta Gümnaasiumi nime all. Koolijuhatajana olen tegutsenud selles koolis kuni tänapäevani. Kooli ruumid olid viletsad – töötas kolmes majas – ning alles 3-4 a tagasi, kui kolisime siia uude majja, kus on töötamiseks paremad võimalused.
See eratütarlastekool, mida alguses nimetasin, tegutses umbes kuni okupatsiooniajani. Selle kõrval tegutses ka juba varem tütarlaste algkool. Nimetatud tütarlaste algkoolist kasvas välja tütarlaste progümnaasium ja lõpuks gümnaasium nii umbes 1908-1910. a vahel. Selle kooli juhatajaks valis linn prl Marta Pärna, kes selles koolis on olnud juhatajaks kuni tänini.
Peale 1905. a tekkis Valka ka üks algkool, mille üleval pidas Eesti haridusselts, kuhu sai paigutatud Eesti õpetajaid. Mõlemad eesti koolid, nii kiriku kui ka haridusseltsi algkool, töötasid hoolsasti, kuni Eesti valitsus nad enda koolivõrku võttis.
(Täienduseks ja edasi nimetatud "Säde" seltsi kohta.)
Tõnis Grünbergi peetud kõne "Säde" seltsi 25. aastapäeval:
Veerandsada aastat tagasi oli Valga seltskondline ilme sootuks teine. Tema erines ka teistest maakonna linnadest, sest ta oli rahvusliselt kirjum ja mitmekesisem. Mõõduandjaks oli saksameelne seltskond, kellega võitlema tuli vene seltskond, kes riigiametnikkude näol püüdis ohjad oma kätte saada. Mõlemad otsisid abi ja tuge eestlaste ja lätlaste seast. Lätlastel oli ka juba oma selts olemas, aga eestlased olid teistest maha jäänud, sest suurem hulk nendest olid töölised, kes küll end eestlaseks tunnistasid, aga end seltskondliselt maksma panna ei suutnud. Oli olemas Eesti karskusselts, aga tema tegevus ei olnud küllalt mõjurikas, et kõiki eestlasi koondada. Oli katse tehtud lätlastega koos linnavalimistel esineda, aga ei see õnnestunud esimene kord. Eestlaste arv kasvas. Ilmus mõni haritlane, kes hoogu andis, ja tung ühinemiseks suurenes. Tärkas mõte seltskondliselt ühineda, asutada selts, nagu saksa "Musse", vene klubi ehk "Läti selts", mis aitaks tõket teha eestlaste ümberrahvustamisele. Mitmekordsete katsete ja aastapikuste ootamiste järele kinnitadi 1901. a 28. detsembril Valga linnas Liivi kubermangus asuva seltskondliku ühenduse "Säde" põhjuskiri. Põhikiri oli peale nime vene seltskondliku ühenduse omast võetud, et aga kinnitatud saaks. Eesti nimi oli kustutatud. Säde nimi oli ainult selletõttu põhikirja jäänud, et tema tähendus kinnitajatel arusaamatuks jäi ja "Säde" ainult jõe nimena esines. Põhikirjale olid 93 isikut alla kirjutanud, kelledest veel pooled elavate keskel, seltsi liikmeid aga ainult kaheksa. 1902. a 24. veebruaril peeti "Säde" seltsi asutav koosolek, mida juhatas Hans Einer, kirjatoimetajaks valiti Joh. Äniline. Otsustati 18-liikmeline juhatus ehk vanemate nõukogu moodustada. Ametite jaotamisel kujunes nõukogu järgmiseks: esimees dr. Andres Alver, abi G. Kogger, kassahoidja S. Haynberg, K. Suija ja P. Einer, kirjatoimetaja J. Äniline ning liikmed: T. Grünberg, J. Põder, J. Soo, J. Märtson, A. Thomson, J. Orgusaar, M. Kronberg, Ed. Kartau, A. Treu, H. Einer, G. Dallit. Revisjonikomisjoni liikmed K. Wassil, B. Aerfeldt ja A. Weidemann.
Liikmemaksuks määrati kolm rubla aastas. Esimese tähtsa küsimusena kerkis nõukogu koosolekul kohe korteriküsimus päevakorrale, sest sellest olenes seltsi tegevuse edu ja seega ka tema tulevik. Ei olnud ju kerge neljandal lõbuseltsil väikeses Valgas poolehoidu ja lahedaid tegevusvõimalusi luua. Tuli tõsiselt ja põhjalikult kaaluda enne otsustamist. Kõige kohasemad ruumid oleks olnud H. Eineri majas, aga seal asus vanem eesti selts ees – Valga eesti karskuseselts. Paljud nõukogu liikmed olid arvamisel, et ei ole sünnis vanema seltsi käest ruume ära võtta, peab teisiti asjast üle saama. Pikemate vaidluste ja otsimiste tagajärjel lahendus küsimus 5. aprillil tehtud otsusega üürida Galkini maja Sepa tänaval ja 27. juunil avati ruumid muusika ja ilutuledega seltsi aias. Pea kuuleme uutest kavatsustest, mis liikmetevahelise mõttevahetuse tagajärjena valmisid, nagu laenu- ja hoiuühisuse asutamine, et eestlasi teiste rahvuste mõju alt vabastada ja majanduslikult iseseisvaks aidata saada.
Juba esimese aasta lõpul kaotas selts oma esimehe, kes kui maakonna arst 11. jaanuaril 1903. a ametisõidul ühes saaniga jõkke libises, kus ta jää alla sattudes külma haua leidis.
19. jaanuaril kinnitas üldkoosolek otsuse asutada raamatukogu ja kutsuda ellu laenu- ja hoiuühisus, volitades nõukogu tarvilisi samme astuma. Suvel korraldati seltsi aias muusikaõhtuid, oli juba oma laulukoor ja viiulikvartett. Tegutses pidutoimkond, kes hoolitses aiakontserdite, perekonnaõhtute ja ka kõnede eest. Juba esimesed sammud seltskondliku elu arendamisel näitasid, et raske on nendes ruumides midagi suuremat toime panna – ruumid olid kitsad. 5. nov. otsustas nõukogu lahedamat korterit otsida. Vahepeal oli ka laenu- ja hoiuühisuse põhikiri kinnitatud ja asutav koosolek 22. nov., millest ka mitteseltsiliikmed olid kutsutud osa võtma, tegi üksmeelse otsuse: kassa avada 1. jaanuarist 1904. a.
Säde peakoosolek 1. veebr. 1904. a on otsuse vastu võtnud tagavarakapitali koguma hakata, et kord tulevikus ruumide muretsemine kergem oleks. 28. veebruaril on juba aastapäeva pühitsetud pidusöögiga. 21. mail teatab nõukogu esimees, et korterikomisjon on Nehse pärijate maja läbi vaadanud ja ruumid seltsile kohaseks tunnistanud. Majas oli 14 tuba ja kui pahemal poolel vaheseinad välja võtta, saab 7-8 sülla pikkuse saali. Üüri nõuti 750 rbl (aastas?), kui leping 6-12 a peale sõlmida. Otsustati: Nehse pärijate maja kuueks aastaks üürida ja leping üldkoosolekule kinnitamiseks ette panna. Üldkoosolek astus 26. juunil kokku ja tegi otsuse 39 häälega poolt, 25 häälega vastuolekul: Nehse pärijate maja üürida. Juhatuse liikmed leidsid hiljem, et selle küsimuse otsustamiseks ? häältest peab poolt olema. Siis kutsuti uus üldkoosolek 11. juuliks kokku, kus 46 häälega otsustati ikkagi Nehse pärijate maja üürida. 20. nov. 1904. a on uutes ruumides avamispidu. Varsti järgneb esimene perekonnaõhtu 4. dets. Asutatakse härra G. Hellati juhatusel suurem laulukoor ning algab elav seltskondline tegevus, kus ruumid seda võimaldavad ja on võimalusi harjutusi pidada.
Laenu- ja hoiuühisuse kõrval, kelle tegevus edukalt laieneb ja liikmete arv kasvab, ilmub 1. dets. teine ühistegeline asutus: Valga linna vastastikkune kindlustusselts. See oli ellu kutsutud, et kindlustusmaksusid kohapeal omas linnas ära kasutada, sest varemalt läksid kõik kindlustuse eest makstud summad võõrsile, ilma et vähemgi osa oleks kodulinna jäänud. Säde andis ruumid tasuta tarvitamiseks. 1905. a kevadel on juba nõnda kaugele jõutud, et asutakse elektrivalgustuse sisseseadmisele. Eesti seltskonna majandusline elu on hoogu võtmas sest ajast alates, kus linnavalitsus on eestlaste ja lätlaste käes. Seltsi asutamise võimalused on avaramad ja tuleb ellu veel teine rahaasutus: Valga vastastikkune krediitühisus. Teatavasti ei võinud laenu- ja hoiuühisused kui väikelaenuasutused ühele isikule üle 600 rbl laenu anda. Elu nõudmised aga ulatasid sellest kaugelt üle ning ei aitanud ka see, et ühtlasi ka liikmete naised ja lapsed vastu võeti, tuli tahtmatult edasi minna ja ka see samm sündis "Säde" ulu all ja krediitühisus hakkas uue võsuna tööle seltsi ruumides.
Edusammude kõrval Eesti seltskondlises arenemises tuleb ootamalt seltsielus sündmust nimetada, mis ähvardas tegevust takistada ehk täielikult katkestada. Kreisiülem paigutas Säde ruumidesse Vene riigis ettetulnud rahutuste puhul Valka ilmunud sõjaväelased. Kui mina seltsi esimehena selle teate kätte sain, läksime kassahoidjaga koos kreisiülemalt seletust küsima, mispärast esimeses järjekorras Säde seltsi ruumidesse sõjaväge on asetatud, kui teisi ruume saadaval on. Peab tähendama, et see sündis linnavalimiste teisel päeval, kus ka järelvalimised olid eestlaste kasuks lõppenud. See oli muidugi Säde arvele pandud ja sain vastuseks ülemuselt: "Teie tahate linna majandust Sädest juhtida." Oli näha, et kohapealsed võimud, kes enne eesti seltskonna tegevust heatahtlikult olid sallinud, olid oma vaateid muutnud kohalise saksa seltskonna mõjul. Tuli abi kaugemalt otsida. Ette tuues, et nendes ruumides majanduslised asutused töötasid: laenu- ja hoiuühisus, vastastikkune krediitühisus ja linna kindlustusselts, vabastati ruumid ja tegevus võis jälle alata. Kõik tegevusharud edenevad, üks vähemal, teine suuremal sammul. Selgub, et ka need ruumid on kitsad. Pikemat aega kestavad läbirääkimised ühise seltsimaja ehitamise asjus. Osa võtsid Eesti karskuseselts, Laenu- ja hoiuühisus, Vastastikune krediitühisus, Hariduse selts, Eesti lugemise ringkond.
Läbirääkimised ei andnud mingisuguseid tagajärgi, ei olnud ühelgi seltsil raha ega leitud ka pinda ühinemiseks. Tuli Sädel üksinda tegutseda. Oli ju ta 5 a vanaks saanud ja isegi 5. aastapäeva pidulikult pühitsenud. 6. märtsil 1907. a kiidab vanemate nõukogu korterikomisjoni ettepaneku heaks linna heinamaast 3 vakamaa suurust maatükki põlisele rendile küsida. 6. veebr. 1909. a kiidab üldkoosolek jälle ühe ettepaneku heaks eluaegsete liikmete maksuks 50 rbl määrata, et maja ehitamiseks kapitali koguda. Aastapäeval on esimene katse tehtud ka naisliikmeid seltsi ümber koondama hakata, sest pidusöögist osa võtma on ka naisterahvad kutsutud, mille juures mees- ja naisliikmed 1 rbl söökide eest maksavad, kuna joogid igaüks ise valida ja oma äranägemise ja tarvituse järgi muretseb.
19. veebr. 1909. a teeb üldkoosolek otsuse maad linnalt rentida ja otsustab ühel häälel majaehitust ette võtta, mille juures aga platsiküsimus otsustamata jäeti. 6. märtsil astub üldkoosolek uuesti kokku ja otsustab ühel häälel Nehse pärijate maja omandada ja volitakse J. Märtson, T. Grünberg, H. Sõrmus ja Hellat ostulepingut sõlmima, andes kõik omad juriidilised õigused selles suhtes nimetatud isikutele. Märtsikuu 24. päeval sõlmitakse notariaalne ostuleping Nehse pärijatega.
Nüüd algab elav tegevus, moodustatakse rahaasjanduse komisjon, ehituse komisjon, mille liikmed dr. J. Mülerson, M. Gross, O. Rüütel, J. Braun, W. Kattai ja dr. Tamberg.
Juba 25. märtsil peetakse esimene vanemate nõukogu koosolek omas majas ja seltsi esimees tutvustab sõlmitud ostulepinguga – õnne ning edu soovides selle tähtsa juhtumise puhul. Oldakse nõus üldkoosolek 5. aprilliks kokku kutsuda, kes annab voli 60 000-rublalise obligatsiooni teha ja selleks volitatakse linnapea J. Märtson ja vanemate nõukogule antakse õigus pärast tarvituse järele laenu muretseda ja ehituse juures tarvilisi muudatusi ette võtta ja isegi naabritelt maad juurde osta, mitte aga üle 60 000 rbl kulutades. Pidulik nurgakivipanek 26. juulil. Tehtakse nõukogule ülesandeks näitemüük korraldata ehituse toetuseks ja sisseseade muretsemiseks ja otsustatakse 25 rbl võlatähtede vastu seltsi liikmetelt raha laenata. Sellel teel koguti üldsummas 3300 rbl, mis suuremalt jaolt ilma %, osalt 5% määramata ajaks antuks loeti. Ilma % on andnud 200 rbl Joh. Müllerson, Joh. Kasmann, Henn Sõrmus, Johannes Märtson ja Tõnis Grünberg. 200 rbl 5%: Otto Rüütel, Johan Bürger ja Jüri Orgusaar. 100 rbl ilma %: Aleksander Tamberg, Jaan Mooses, Hans Rätsepp, Paul Saretok, Karl Vassil, Hermann Hellat, Jakob Horn. 100 rbl 5%: Jaan Soo, Hans Vagga, Johan Matt ja Ernst Enno. 50 rbl ilma % Joseph Plato ja Johan Pihap. 50 rbl 5%: Eduard Tomberg ja Zim Ainson. 25 rbl ilma %: Karl Põlde ja Anton Einer. Vähem summa tuli kokku ka eluaegsetest liikmemaksudest. Praegu on seltsil veel 5 eluaegset liiget.
28. mail lubas nõukogu Sangaste põllumeeste seltsil väljanäituse seltsi aias korraldada 18., 19. ja 20. juulil.
Ehitus edeneb jõudsasti ja umbes aasta jooksul on kerkinud kena seltsihoone, aga teda on tulnud suurendada ja laiendada ning 23. sept. 1910. a teatab ehituskomisjoni esimees dr. J. Müllerson, et ehituskulud ulatavad juba 59 000 rbl, aga ehitus on alles pooleli. Otsustati üldkoosolek kokku kutsuda, et ehituse jätkamiseks krediiti nõutada. Üldkoosolek on asjaga nõus ja teeb otsuse kuni 85 000 rublani ehituse lõpuleviimiseks krediiti avada. Ühtlasi tärkab kavatsus osa laenu Hüpoteegipanka üle viia, et kergem oleks laenu tasuda. 25.-26. detsembrikuu ööl oli tuli ehitusel olevas majas lahti pääsenud, aga õnneks jõuti suurem kahju ära hoida. Kindlustusselts ja nõukogu hindasid kahju asjatundjate kaasabil ära ning selgus, et kinnisvara on 5142 rbl 10 kop väärtuses kannatanud. Juba enne ehituse lõpuliku valmissaamist leidub III korra üürnik – kohtuasutused, kelledele linnavalitsus ette pannud Sädesse asuda – mis ka sünnib.
23. jaanuaril 1911. a moodustatakse põhikirjakomisjon, kes pikemate võrdluste ja vaidluste tagajärjel uue põhikirja kava vastu võtab, so peajoontes "Vanemuise" seltsi põhikiri väikeste muudatustega. 27. märtsil on ehitus juba nõnda kaugele jõudnud, et üldkoosolek võib nendes kokku astuda. Varandusline seisukord on aruande järele:
Platsi hind 2400 rbl
Kinnisvara 9160 rbl
Liikuv varandus 500 rbl
Toolide käsiraha 500 rbl
Krediitühisuse laenu 71698,46 rbl
Seltsi liikmetelt 3300 rbl
Laenu- ja hoiuühisuselt 500 rbl
Materjalid 2001,54 rbl
Varandus 116160 rbl
Esimehe T. Grünbergi ettepanekul avaldab üldkoosolek ehituskomisjonile tänu suure töö ja nähtud vaeva eest, mis on võimaldanud seltsile ehitust nõnda edukalt lõpule viia, et varandusline seisukord on täiesti rahulolev. Ühtlasi otsustatakse ka seni püsinud vana majaosa maha lõhkuda ja uus kolmekordne asemele ehitada, et seltsi varanduslist seisukorda kindlustada, sest seltsi tegevus oleneb seltskonna osavõtust, kuna kinnisvarast saadav tulu püsiv on ja vähemalt laenuintressid kindlustab.
Uue seltsimaja õnnistamine ja pidustused olid 21., 22. ja 23. aprillil, osavõtt on elav olnud, sest:
Pühitsemisest 132 rbl
Kontserdist 581,15 rbl
Rahvakontserdist 67,80 rbl
Näitemängust 469,75 rbl
Ballist 201 rbl
Pidusöögist 458 rbl
Muud tulud 379,50 rbl
Kulud 806,77 rbl
Pidusöök 668 rbl
Ülejääk 814,43 rbl
Kokku 2289, 20 rbl
Vaheajal on suve jooksul vana maja maha lõhutud ja 6. juunil on nõukogu, ära nähes, et vähempakkujad küllalt kõrget hinda nõuavad, otsustanud uus ehitus jälle seltsi arvel komisjoni abiga ette võtta. Moodustati viieliikmeline komisjon: dr. J. Müllerson, dr. A. Tamberg, M. Gross, K. Wassil ja J. Braun. Pikemate kavatsuste ja plaanide sõelumistel tuleb laenude küsimus 18. dets. üldkoosolekul lõpulikule otsustamisele, kus nõukogule kohustuseks tehakse osa laenu Hüpoteegiseltsi üleviia. Majade hindamise juures selgus, et Hüpoteegipank võib 45 000 rbl laenu võimaldada.
Ka seltsi otsekoheste ülesannete arendamisel on elav tegevus käimas. 8. sept. on otsustatud muusikariistad tellida ja noodid seltsi arvel muretseda, et oma orkester saaks harjutustega alata. 24. jaanuaril 1912. a palgatakse härra Wirkhaus alaliseks palgaliseks, muusika- ja laulujuhiks. Tegevus edeneb sel alal jõudsasti. Kantakse ette ümberkogunud jõudude abil operette, näitemänge ja isegi juba ooperiga tehti algus.
Seltsi tegevuse aruanne näitab 76 591,88 rbl tulusid kui ka kulusid. 25. jaanuaril 1913. a on uus ehitus nõnda kaugel, et nõukogu hotelliruumid 12 aastaks üürile annab, mille juures esimese aasta üüriks 1250 rbl oli, hiljem aga 2300 rbl aastas. Sel aastal on ka "Kauplusteteenijate abiandmise selts" Sädes ruumid leidnud ja seal omi harjutusi ning koosolekuid pidanud. 10. juulil on nõukogu otsuse vastu võtnud heinamaaplatsile elumaja ehitada, mis umbes 1600 rbl maksma lähab. Ka selle ehitusega jõutakse 1914. a lõpule. Nüüd võib selts terve oma jõu otsekoheste ülesannete arendamistööle rakendada. Kavatsus on ka oma näiteseltskond luua, kelle juhatajaks palgatakse härra Pettai. Ei saanud aga neid kavatsusi läbi viia nagu mõeldud, sest puhkes lahti ilmasõda. Paljud alalised seltsiliikmed ja tegelased pidid lahkuma, et sõjaväkke astuda. Einelauapidaja kurdab juba aasta lõpul, et tegevus on kahanemas ja tuleb üüri alandada.
25. aprillil on tekkinud sõjaolude tõttu majaomanike selts, kes ka Sädes ulualuse leidis ja senini seal on püsinud, maha arvatud väiksemad vaheajad, kus Säde ruumid teisteks otstarveteks olid ära võetud. Algavad võrdlemisi rasked ajad. Juba selle aasta 16. oktoobril palub nõukogu politseipristavi protokolli tegema kahju asjus, mis seltsi ruumidesse paigutatud sõjavangid on teinud. Tegelaste arv kahaneb aasta-aastalt. 1916. a üldkoosolekul ei ole juhatusel võimalik eelarvet esitada, sest seltsi ruume ei saa vabalt oma äranägemise järele tarvitada. Ühiskondlik elu on vaikumas ja üldkoosolek annab nõukogule voli ilma eelarveta tarvilised kulud katta ja seltsi asju ja tulusid korraldada oma heaksarvamise järele. Selts on ainelisse kitsikusse sattumas, tegevus on soiku jäänud, paljud tegelased lahkuma pidanud, ruumid sõjaväeasutuste tarvitada, sissetulekud ära jäänud, on raskusi kulude katmisel, võlaintressid jäävad maksmata. Siin aitab jälle seltsiliikmete soe süda. Säde seltsiliikmete ja linnategelaste ringkonnas oli küsimust kaalutud, kuidas mõnd tööstusettevõtet Valgas ellu kutsuda. Oli mitmesuguseid plaane arutatud, aga ei jäänud muud võimalusi üle, üksikud seltsiliikmed panid raha kokku ja ostsid linnas töötava linaketramisvabriku ära. Sõja ajal läks töö võrdlemisi hästi, vabrik andis kasu ja osanikud annetasid üle 11 000 rbl seltsile kulude katteks.
4. jaanuaril 1918. a on asi juba nõnda kaugel, et nõukogu aru peab, kunas ja kuidas selts oma saali ise tarvitada saab, aga see on alles kannatuste algus. 22. veebruaril jõuavad Valka saksa okupatsiooniväeosad ning Säde seltsi alumisel korrale einelaua ruumidesse asetatakse sõjaväe hobused, seega tehes ruumid hobuste talliks. Seltsi kahju on suur, põrandad ja ahjud saavad rikutud. Kahju hindamine sünnib saksa sõjaväe esindaja osavõttel ja tunnistakse kahjutasu nõudmine 76 845 rbl väärtuses õigustatuks. Aasta üldkoosolek tuleb alles 22. sept. 1918. a kokku. Suurem hulk seltsi alalisi liikmeid on Valgast lahkuma pidanud olude sunnil, küll jaolt enne saksa okupatsiooni, jaolt veel okupatsiooniajal. Liikmete nimekirjas on ainult 35 liiget ning nendest on 32 üldkoosolekul olnud.
Vaevalt on sakslased lahkunud, kui 24. novembril arutatakse juba küsimust, kas einelaud alkoholiga või ilma välja üürida, koos on ainult 11 liiget ja sellepärast jääb asi otsustamata. 29. novembril tehtakse otsus 9 häälega poolt, 7 vastuhäälega ja ühe erapooletuga einelaud alkoholiga välja üürida, missuguse otsuse vastu J. Bürger protesti lubab sisse anda. Selle aasta lõpupäevad ja 1919. a algus on kõige raskemad, seltsi tegevus täiesti katkestati. Alles 1. veebruaril 1919. a jõuavad Eesti kangelased Valka, linna külje all tuli enne kibedaid võitlusi pidada. Seda kallimaks peame vabadust ja iseseisvust hindama. 20. veebruariks on jälle liikmeid kogunud Säde juurde ja nõukogu otsustab iseseisvuse aastapäeva rongikäigust osa võtta ja maja ehtida õhtul elektrituledega. 9. märtsil sünnib nõukogus uus ametite jaotus, osa nõukogu liikmetest on lahkunud. 27. aprillil on esimene eestiaegne üldkoosolek, millest 31 liiget osa võtavad ja mille avab seltsi abiesimees J. Soo. Vähendatakse seltsi eestseisuse liikmete arvu kuni 12.
8. märtsil 1920. a arutab nõukogu küsimusi tegevuse elustamiseks ja valib põhikirja komisjoni, kes ajakohase ja nõuetele vastava põhikirja pidi kokku seadma. 28. märtsiks kokku tulnud üldkoosolekust võtavad osa 68 liiget – liikmete kogu arv on 86. Eestseisus valitakse pea terves koosseisus tagasi uuesti, sest eelmisel aastal valitud liikmed olid kõik tagasi astunud peale M. Grossi. Liikmemaks tõstetakse 15 margani aastas – räägitakse ka jällegi raamatukogust ja lugemislauast. Määratakse saali üür 500 marga peale kindlaks, mille juures tantsu eest eraldi 250 marka tasuda tuleb. Tegevus on siiski veel väga piiratud tegelaste puudusel. On kavatsus loteriid korraldada 8. juunil, et võlgade tasuks raha muretseda. Aineline kitsikus on endiselt rusuv. Siin astub appi Vastastikune krediitühisus ning kustutab seltsi võlasummast 57 004 marka 24 penni. Sel puhul pean õigluse ja ausustunde sunnil juurde lisama, et Krediitühisus juba varematel aastatel omast puhtast kasust on mitu aastat järgemööda mõne tuhandega seltsi toetanud.
Seltsi varanduslik seisukord on rahuldav, aga seal tuleb 12. mail seltsi suurem õnnetus – tuli hävitab saali, näitelava, jalutusruumi ja einelaua ruumid. Nõukogu ei kahtle, temal on kindel otsus valmis: tulest hävitatud ruumid kohe jälle üles ehitada. 21. mail kiidab üldkoosolek ühel häälel nõukogu otsuse õigeks ja annab asja nõukogu hoolde, volitates teda 2 miljoni margani laenu tegema ja ehituses parandusi ja muudatusi ette võtma. Räägitakse jälle ühinemisest teiste seltsidega, sest nüüd oleks jälle võimalus teiste seltside ja asutuste nõuetele vastavalt ruume muuta. Aga suurt huvi ei pakkunud see küsimus teistele ühingutele. Esimeses järjekorras seati mõlemate kassade ruumid korda, keda kui Säde esimesi võsusid võis lugeda alalisteks ja ustavateks kaaslasteks. 27. mail on juba nõukogu otsusele jõudnud, et näitelavapoolses otsas tarvis ehitust terves maja laiuses 24-28 jala võrra pikendada ja saali viiv trepp ümber ehitada. Tule läbi tehtud kahju on 85 000 marga väärtuses kindlaks määratud kindlustusseltsi esindajatega kokkuleppel.
2. juulil on üldkoosolekul küsimus otsustamisel ning see volitab nõukogu seltsimaja peale 2 miljoni väärtuses obligatsiooni tegema, et võlga sellega panga nõuetele vastavalt kindlustada. Vanemate nõukogu on sel juhusel, kus tõesti tööd ja raskusi küllalt võita tuli, ka jõudu ja julgustust saanud väljastpoolt. Nõnda korraldas Estonia selts Tallinnas 18. mail pidu Säde majaehituse toetuseks, mis 5600 marka ülejääki andis. Endised valgalased Tartus olid ka seltsi heaks pidu korraldanud, mis ehituskuludeks 50 227 marka andis. Järgmisel kevadel, 22. aprillil korraldas selts ise ka pidu ja ülemaalise korjanduse, mis 145 283 marka andis ja milledest 117 715 marka üle jäi.
1921. a üldkoosolek on liikmemaksu 50 margani aastas tõstnud ja eluaegsetele liikmetele 1000 marka määranud. 5. augustil annab üldkoosolek nõukogule voli veel 2 miljonit marka laenu teha ehituse lõpuleviimiseks ja näitelava sisseseadmiseks. Selle aasta sügisel on jälle töö käimas, valmistatakse hoogsalt, et võimalus oleks oludekohaselt ja seltskonnanõuete kohaselt ehk nõuetele vastavalt tegevust algada. Töötab laulukoor ja orkester alalise juhatajaga eesotsas, peetakse harjutusi nais- ja meeskooriga. 16. oktoobril võib nõukogu juba einelaua välja pakkuda ja 26. novembril 1921. a avatakse uued seltsiruumid pidulikult. Avamispidustused on 26 072 marka kogutulu andnud. On kogutud ka näiteseltskond, kes alalise palgalise näitejuhiga eesotsas korraldab etendusi. Pidutoimkond korraldab perekonnaõhtuid ja näokattepidusid.
1922. a on kavatsus liikumas Valgas esimest laulupäeva korraldada, millest osa võtaksid ka väljastpoolt kutsutud laulu ja mängukoorid. See teostub aga hiljem, sest ettevalmistused ja läbirääkimised venivad pikale.
Laialistest kavatsustest ja mitmekesisest tegevusest hoolimata näitab selle esimese poolaasta aruanne, et kulud tuludest üle ulatavad ja teisel poolaastal tegevuse jätkamise puhul veel suuremad väljaminekud katta tulevad ja maja remonti nõuab, otsustab nõukogu veel 1 miljonit marka laenu teha. Ka võlaintressid on tasumata. Otsustatakse Vanemuise näiteseltskonnaga läbirääkimisi alata, et nende jõud hakkaks Valgas etendusi korraldama. 21. augustil kinnitatakse kokkulepe, et 1. sept. 1922. a kuni 1. juulini 1923. a juhatab ja korraldab etendusi kohaliste jõududega O. Treumundt, kes näitejuhina Säde teenistusse astub ja end kohustab igal nädalal ühe etenduse toime panema. Et osavõtmist elustada, võimaldakse esietenduste puhul tasuta 100 õpilasele ja 50 sõjaväelasele osavõtt ja teistkordsetele etendustele lastakse isegi 150 õpilast ja 100 sõjaväelast maksuta etendusele.
1924. a peetakse jälle Vanemuise näiteseltskonnaga läbirääkimisi ning asi lõpeb seekord, et vanemuislased oma jõududega hakkavad Valgas etendusi andma. 14. septembril oli juba esimene ettekanne Tartu jõududega. 24. märtsil 1925. aastal on liikmemaks 300 margani tõstetud, sest kulud on kasvanud iga aastaga – eluaegsetele 5000 marka. Laulupäev peetakse ära, mis esimene sarnane katse meie kodulinnas. Teda võib kõigiti kordaläinuks nimetada. Ka aineliselt on asi õnnestunud, sest pärast kulude katmist on 43 789 marka ülejäänud. Selle summa jagas selts järgmiselt: 21 894 marka määras nõukogu langenud sõdurite ausamba püstitamiseks ja 21 894 marka perekondade toetamiseks, kes 1. detsembri sündmustel kannatanud.
Valitsuse garantii laenu saamisel.
Ruume tarvitavad: Tuletõrjeselts, Kohaline Eesti kogudus jne.
Keskkoht eesti elus Valga linna kohta on olnud Säde.
Säde. esimehed algusest kuni käesoleva ajani:
1. Dr. Andres Alver 28. II 1902. a kuni 11. I 1903. aastani,
2. Tõnis Grünberg 19. I 1903. a kuni 16. VI 1914. aastani,
3. Dr. Johan Müllerson 16. VI 1914. a kuni 3. VI 1918. aastani,
4. Dr. Alf. Mõttus (haridusmin) 24. IX 1918. a kuni 25. XII 1918. aastani,
5. Albert Mägi 25. XII 1918. a kuni 9. III 1919. aastani,
6. J. Kuusik 9. III 1919. a kuni 29. III 1920. aastani,
7. Dr. A. Tamberg 29. III 1920. a kuni praeguni ja edasi.
Nimi, vanus, elukutse ehk amet, aadress ehk elukoht, rahvus
1.Peeter Tamberg, 85 a, linna kassapidaja, linnavalitsus, saksastanud eestlane
2. Nikolai Burvikov, 80, lihunik, Kesk tn, venestunud lätlane
3. Jaan Spinger, 66, linapraaker, Riia tn 15, eestlane
4. Andres Alver, 79, Säde pangas kassahoidja, Riia tn 15, eestlane
5. Märt Lõhmus, 65, rätsep, Kungla tn 11, eestlane
6. Karl Zesnek, 59, puusepp-käsitööline, Kungla 7, lätlane
7. A. Tammik, 34, Peetri koguduse õpetaja, Lai tn, eestlane
8. Paul Saretok, 49, kaupmees, Kesk 15/17, eestlane
9. Tuurmann, 56, pangaametnik, Kesk 15/17, sakslane
10. Joh. Weidemann, 65, pangaametnik, Kesk 15/17, sakslane
11. Tõnis Grünberg, 63, Poeglaste Gümnaasiumi direktor, Turu 3, eestlane
12. Joh. Põder, 73, kaupmees, Kesk tn, eestlane
13. S. Jakobson, 65, kaupmees, Tartu maantee, juut
14. L. Jakobson, 55, kaupmehe abikaasa, Tartu mnt., juut
15. Jakob Stellmacher, 49, restoranipidaja, Kesk 33, eestlane
16. Jaan Soo, 58, linnapea abi, linnavalitsus, eestlane
17. Hans Einer, surnud 1927, eestlane
18. J. Jänes, 62, majaomanik, eestlane
12. juuni.
Vanematekodust Valga linna on üle 50 km, sellepärast läks kogu pühapäevane päev kohaleminemiseks. Raudtee on kaugel 35 km ümber.
13. juuni.
Puhkasin reisiväsimusest end välja ning hakkasin endale korterit otsima, kus peatada. Kui selle olin leidnud, olid juba kõik ametiasutused kinni ja inimesed, kellega ma kokku soovisin saada, olid kõik ilusate ilmade tõttu rohelisesse läinud, nii et ühegagi kokku ei saanud, ehkki käisin läbi mitme korteri uksetagused.
14. juuni.
Läksin hommikul kell 11 linnavalitsusse. Tahtsin uurida linnaarhiivi. Rääkisin sekretäriga selles suhtes. See ütles, et pean rääkima enne linnapeaga, muidu ei võivat. Et ka teisi linnapeaga kokkusaada tahtjaid oli, tuli minul oodata just 2 ¾ tundi, enne kui linnapeaga kokku sain. Olin päris väsinud ja muljutud pikast ja tüütavast ootmisest. Kui korra sain, selgitasin linnapeale oma ülesande vajalikkust ja tähtsust. Too vaatas kella – see oli juba kaks läbi. Ütles, et nemad varsti lähevad kõik koju ning palus mind homme tulla, sest see ei maksvat algustki. Rahulolematusega pidin lahkuma. Õhtupoolsed käimised ei andnud tagajärgi, sest inimesi polnud kodus.
15. juunil.
Hommikul kell 10 läksin uuesti linnavalitsusse, kuid seal ootasin tund aega sekretäri. Viimaks, kui see tuli rääkisin, et tahan tudvuneda arhiivis olevate Katarina ja Gustav Adolfi Valga linna linnaks tunnistamise kirju. Kirjutajal ja linnapeal polnud raudkapi võtmeid kaasas, nii et tuli oodata jällegi hea hulka aega, enne kui need kohale said. Tahtsin teha enesele esimesest paberist ärakirja, mille erilised tähed sünnitasivad aga raskusi. Lõuna tuli varsti, kõik läksid linnavalitsusest ära, nii et ka mina pidin jätma oma töö pooleli ja koju minema.
16. juunil.
Jätkasin linnavalitsuses poolelijäänud tööd. Õhtu poolel kella 5 aegu läksin linnapea abi J. Soo poole, kes lubas kodus olla, kuid teda polnud kodus – oli kusagil koosolekul.
17. juunil.
Töötasin linnavalitsuses arhiivis, eriti uuema arhiivi kallal.
18. juunil.
Töötasin linnavalitsuse arhiivis.
20. juunil.
Töötasin linnavalitsuse arhiivis – sorisin eriti vanemat arhiivi, mis niivõrd korratuses, et midagi ei oska ülesse otsida, mida soovid – kõik on juhuslik, sest vanem arhiiv on korralagedalt ilma järjekorrata laiali mitmesse ruumi paisatud. Osa on toa peal, osa keldris ja osa aidas.
21. juunil. (Õhtapoole käisin ka mõnel pool, kuid siis ei juhtunud ühegagi kokku saama, olid kõik kodust ära, mõnikord ootasin ka koduste soovil, kuid asjata.)
Samasugune toiming, mis 20. juunilgi.
22. juunil.
Uurisin kirikuarhiivist seda osa, mis asub Kesk tn 15/17 panga ruumides. Enne, kui isikud üles leidsin, kelle käes see osa on, tuli mul käia 5 isiku pool. See osa arhiivist kirjeldab eriti majanduslist asja ja eriti Jaani kiriku ehitamise lugu. Arhiiv on sakslaste käes. Vastutulek tagasihoidlik ja külm.
23. juunil.
Uurisin kirikuarhiivist seda osa, mis asub kirikus. Saksa-läti koguduse õpetaja, kes eesti keelt ei oska, oli väga vastutulelik ja aitav. Pealelõunal käisin "Venepreestri" pool, et nende kirikuarhiivi järgmistel päevadel uurida. Ei saanud temaga kokku.
24., 25. ja 26. juunil käisin kodus.
27. juunil.
Puhkasin reisiväsimusest. Õhtupoolel läksin õigeusupreestri poole, kellega jällegi kokku ei saanud. Samuti käisin ka Laatsi mõisas, kus pidi olema osa Jaani kiriku arhiivi, eriti arhiivinimestik. Ei saanud selle isikuga, kelle hoole all see oli, kokku. Laatsi mõisa on linnast 2-3 km.
28. juunil.
Hommiku käisin Laatsi mõisas eelnimetatud sihiga, kuid polnud jällegi kodus. Samuti käisin "õiget usku" preestri pool, keda ka kodus polnud. Ka koolijuhataja Grünbergi polnud kodus. Linna kassapidaja Tamberg oli kodus. Ta ei oska eesti keelt – räägib vene, saksa ja läti keelt.
29. juunil.
Käisin preester Meltsi pool, kellega viimaks ometigi õnnestus kokku saada. Ta ütles, et temale alluval kirikul on arhiiv ühes kirikuga (umbes 1914) ära põlenud. Uuemates polla midagi peale harilike asjaajamiste. Kroonika on ka ära põlenud, kuna uut veel pole. Ka käisin sellel päeval eesti Peetri koguduse õpetaja Tammiku pool, kus Eesti kogudusesse puutuvaid raamatuid sorisin ning õpetajalt seletusi pärisin.
30. juunil.
Käisin Burvikovi pool, kes on vana mees – venestanud lätlane. Ladusa jutuga, millest märgata vahel võib, et räägib liig julgelt – mis kahtluse paneb jutu sisu tõelikust. Käisin ka Springeri ja Alveri pool. Mõlemad on eestlased. Räägivad võrdlemisi asjalikult ja rohkem "on"-iga kui "olevat"-iga.
1. juulil.
Käisin Märt Lõhmuse pool. Rääkis ta elavalt – täpselt ja küllalt pikalt, kusjuures kõrvalasju tikub kõnesse põimima. Eriti rääkis okupatsiooniajast. Käisin ka Zesneki pool. Rahvusliselt lätlane. On olnud ja on ka praegu linnavolikogus volinik. Räägib eesti keelt puudulikult. Käisin Soo ja Wassili pool, kuid ei saanud kokku.
2. juulil.
Käisin Wassili pool. Ei saand kokku. Siis läksin Saretoki poole poodi, see kutsus mind peale poodi kinni panemist Säde aeda, kus ta mulle eriti pikalt ja laialt rääkis kaubanduslisest liikumisest ja arenemisest Valgas. Räägib väga asjalikult ning teadlikult – läbikaalutult ja tõetruult.
– Vahepeal olin vanemate juures –
28. augustil.
Sõitsin maalt Valka.
29. augustil.
Läksin Jänese poole, kes rääkis mulle linnaarhiivi seisukorrast ning andis mulle lahkesti omad märked 1917-1920. a tarvitada, mis ta ütles kokkuseadnud olevat vastavate dokumentide ja oma mälestuste ja nägemiste põhjal. Käisin ka kaks korda Wassili pool – kuid esimesel korral polnud teda kodus, teisel korral polnud tal aega mind vastu võtta.
30. augustil.
Hommiku läksin T. Grünbergi poole. Polnud teda kodus, kutsuti kella 5 p.l. tagasi, siis vahest olla ta kodus. Vahepeal läksin Põderi poole. See on vana mees kuid äärmiselt tagasihoidlik ja kinnine. Vastab ainult lühidalt küsimustele, mis oskasin talle teiste jutustuste põhjal esitada. Kella 5 p.l. läksin T. Grünbergi poole, kes kõigiti vastutulelik oli. Andis mulle tarvitada Säde protokollide põhjal kokkuseatud Säde tegevuse ülevaate, mille ta ette oli kandnud Säde 25 a juubeli puhul. Räägib asjalikult.
31. augustil.
Käisin S. ja L. Jakobsonide pool, kes on vanemad juudid Valgas. S. Jakobsoni isa on olnud esimene juut, kellele on antud majaostmise ja kauplemise õigused, sest ta oli väljateeninud Nikolai soldat olnud. Räägib rohkem enese isikust – läbielamustest, st mõtetest, kui asjast enesest.
I. Stellmacher – räägib eriti 1905. a, kes on ise selle aja kannatusi läbi elanud ning selles asjas tegev olnud.
1. septembril.
Käisin veel J. Jänese pool, et ta annaks luba veel oma kirjutist minu käes hoida, sest ma ei jõudnud veel kõike mustalt ärakirjutada. Käisin ka H. Eineri omaste pool, kes andsid lahkelt kadunu märked mulle tarvitada. Märked on kokku seatud asjalikult ja tõetruult isiklikkude mälestuste ja lühikeste ülesmärkimiste põhjal.