Algasin oma rännakut juulikuu esimestel päevadel. Sõitsin Tallinnast välja 2. juulil. Hussari pooljaamast, mis lähem peatus mu sihtkohale, pöörasin sammud Lasva vallamaija, kuhu ka ööseks jäin. See oli 3.juulil.
4.juulil tutvunesin Lasva valla arhiiviga. Samal päeval käisin ka Pindi kirikut ja surnuaeda vaatamas. Öö saatsin mööda Tsirgaski külas Piirisild'i talus.
5.juulil peatusin Pässa ja Varkali külades. Varkali külas elava vanakese Jakob Kiiropi käest sain teada, et Tsirgaski küla taga asuvas metsas vanaaegne kiriku ja matusekoht olla. Käisin seda kohta ka vaatamas.
6.juulil viibisin Pässa koolimajas, kus mul jutuajamine oli sealse kooliõpetaja Osvald Laiv'i ja selle isa Jaan Laiv'iga.
7.juulil peatusin Tautsa ja Pruusa külades. Õhtuks jõudsin Nõnova külla.
8.juulil peatusin Nõnova külas, seeskäies mitmel pool taludes, kuid suuremaid andmeid siit ei saanud.
9.juulil jõudsin Noodase külla, kus paaris talus peatusin. Sama päeva õhtuks otsustasin Tirikülla Pindi valda oma sugulaste poole minna, kuhu ka 10.juuliks jäin.
11.juulil jatkasin rännakut Loosi valda. Esimeseks peatuseks oli Tabina küla ja samanimeline koolimaja kus kooliõpetaja Lukksepp'i poolt lahket vastuvõttu leidsin. Tutvunesin siinse Tabina mäe kiriku ja kalme kohtiga. Ööd olin Tabina koolimajas.
12.juulil käisin ühes õp Lukkseppaga Tabina palu ja Varese palu kalmekohti vaatamas.
13.juulil peatusin Kõo külas Gustav Rätsepp'i pool, kelle juurde mind ka h-ra Luksepp juhatas. G. Rätsepp'ilt sain 1905 a. rahutuste kohta andmeid.
14.juulil tutvunesin Loosi valla arhiiviga. Öös olin Loosi vallamajas.
15.juulil käisin Puutli ka Kobi külades. Õhtuks tulin vallamaija tagasi.
16.juulil käisin Turaku ja Tohkri külades.
17.juulil peatusin Ortuma ja Kamura külades. Sama päeva õhtuks tulin Loosi koolimaija, kuhu ööseks jäin.
18 juulil jõudsin Lindorasse, kust edasi Tamme ja Lehese külla läksin.
19.juulil peatusin Soenina külas, käisin ka selle küla läheduses olevaid Soenina palu kalmeid vaatamas.
20. ja 21.juulil peatusin Ala- ja Mäe-Hanikase külades.
22. juulil tutvunesin Orava valla arhiiviga. Sama päeva õhtu poole läksin Orava külla Haari tallu, kus ka öö mööda saatsin.
23.juulil peatusin end. Rõssa karjamõisas, kust edasi Kaamnitsa külla läksin.
24.juulil tulin Kaamnitsast Rõssa tagasi, kust edasi Kahkva külla läksin.
25.juulil käisin Nütsiku oru koopaid vaatamas ja seal lähedal asuvas Päevakese külas.
26.juulil käisin Tegova asunduses, kust edasi Kõvera külla läksin.
27.juulil jõudsin Luuska koolimaija kooliõpetaja pr. Aneot'i lahkel vastutulekul jäin ka järgmiseks päevaks Luuska koolimaija.
29.juulil käisin Madi ja Marga külades, õhtuks jõudsin Kõrgemõisa asundusse.
30.juulil olin Madala külas, kust järgmisel päeval s. o. 31.juulil Luuskasse tagasi tulin.
1.augustil sõitsin Piusa jaamast rongiga Petseri, et sealseid huvitavaid kohti vaadelda. Sama päeva õhtuse rongiga sõitsin Petserist Võrru sugulaste poole, kus paar päeva peatusin ja siis sõitu kodu poole jatkasin.
Linda Andresson
Loosi vallas Tabina külas asunud Rootsiajal kirik või kabel. Kabeli koht on Tabina algkooli maa peal kõrgel mäe-nõlvakul umbes 100 sammu Võru-Petseri maanteest edela poole. Kohta vaadeldes paistab küll, et siin mõni kirik või kabel vanemal ajal olnud, sest kivi aluspõhi ja ehitusjäänused on praegu veel maa sees olemas.
1897. a. võtnud keegi vanavara uurija Anton Suurkask ühes selleaegse Tabina algkooliõpetaja Jüri Andressoniga Tabinamäel kabeli kohal kaevamisi ette. Kaevamiste tagajärjel leitud umbes 30ne jala sügavusest maa seest raudpott põletatud surnu tuhaga, ühed naisterahva kaelaehted, ja mitu Rootsi raha. Nimetatud leiud viinud O. Suurkask endaga kaasa, lubades neid Tartu Ülikoolile edasi anda. (Oskar Luksepp Tabinast, 32 a.)
1911 aastal võetud Tabinamäe kabeli kohal Tartu Ülikooli poolt kaevamine ette. See kord leitud ainult surnu luid ja kaks Rootsi raha.
Jut. kuulnud oma isalt, et Tabinamäe kirik või kabel Rootsi valitsuse ajal ehitatud ja Põhja sõja ajal venelaste poolt olla hävitatud.
Lasva vallas Lasva mõisast umbes ½ klm põhjapoole Tsirgaski küla taga asuvas metsas olnud vanal ajal Rootsi kirik. Praegu piirab seda kohta suur männi- ja kuuse mets. Kohal, kus kirik asunud, on praegu näha kivi varemeid. (Johann Ramp Käo külast, 76 a.)
Vanarahva seas püsinud jutt selle eelnimetatud kiriku kohta, et jumal suures vihas hävitanud oma tulise noolega selle pühakoja. Kolm poisijõnglast roojastanud pärast palvetundi kiriku trepile ja vandunud kurja. Sel samal päeval löönudki välk kiriku põlema. (Jakob Kääpakanst Tsirgaski külast, 70 a.)
Orava vallas, Kahkva külas, Kiisa ja Hani talu piiril olnud vanal ajal kirik, mida Vereva kirikuks kutsutud. Kirik olla puust olnud. Oma nimetuse “Vereva” saanud kirik sellest et vanasti sõja ajal tulnud poola või vene soldatid võtnud kõik ümberkaudu elanikud, keda aga kätte saanud, kinni, viinud sinna kirikusse ja tapnud seal ära. Ei väetile lastele ega vanadele raukadele, ei kellegile pole armu antud. Lõpuks pistnud soldatid kiriku ühes tapetud inimestega põlema. Sellest ajast hakatudki seda kirikukohta Vereva kirikuks kutsuma. Jut. kuulnud seda oma vanematelt. (Jaan Vaaks Kahkvast, 65 a.)
Soenina metsas, Soenina küla kohal Võru-Petseri maantee lähedal olnud vanasti kirik ja matusepaik. Vanasti olnud siin metsas palju hunte millest koht omale nimetusegi saanud. Hundid kaibnud surnud maa seest välja ja tunginud karja kaupa inimestele kallale, nii et keegi pole enam sinna kirikusse julgenud minna. (Ann Vaaks Lehese külast, 83 a.)
Nütsiku ja Päevakese külade vahel Taevasorus on koopad suure metsa sees, kus vanad eestlased sõdade ja röövkäikude ajal peidus olnud. Koopaid on arvu poolest 10-11, mis tänini alal hoidunud. Koopa suud on aga puujuurtega kinni kasvanud.
Jut. kuulnud oma vanematelt, et tema esivanemad need koopad Taevasorgu kaibnud ja sõdade ajal seal mitu suvet ja talvet peidus olnud. Öösel käinud mehed toidutagavara muretsemas, kuna päeval koobastes magatud. Naised jälle valmistanud toitu ja kudanud kangaid. Kangad pantud kasvavate puie vahele ülesse.
Orava vallas Madala küla lähedal asub Röövli-mägi. Seal olla ka vanade eestlaste pelgupaik olnud sõdade ja röövkäikude ajal. (Jaan Vaaks Kahkvast, 65 a.)
Röövli-mäe nimetuse saanud see peidupaik sellest, et kord venelaste röövsalgad külaelanikude pelgupaiga üles leidnud, inimesed ära tapnud ja varanduse kaasa viinud.
Kaamnitsa küla mäeaheliku lõunaserval asuvad koopad mida vanad eestlased pelgupaigaks tarvitanud. (Gustav Zopp Pruusa külast, 64 a.)
Eesti Vabadussõja päivil viinud külaelanikud Kaamnitsa küla koobastesse toidutagavara, nagu vilja, peitu. (Kaarel Väiko Kaamnitsa külast, 79 a.)
Loosi v. Tsirgaski küla taga olevas metsas olla vana surnuaed. Rootsi valitsuse ajal olla sinna surnuid maetud. Vana surnuaia koht asub praegusest Pindi surnuaiast umbes ½ klm eemal. Ka praegu võib seal kalme sarnaseid kõrgemaid kohti märgata.
Loosi mõisast kaks klm. Lindora poole Varesepalu metsas olla vanad sõjaaegsed kalmed. Arvatakse, et need kalmed Rootsi-Vene sõjapäivilt pärit ja et sinna Rootsi ratsanikud olla maetud. Jut. isa leidnud Varesepalu metsast umbes 20 a tagasi kaks vana püssi milledel lukk puudund ja mis tulekiviga lahti löödud. Jut. arvates olnud need püssid Rootsi ratsameeste omad. E. V. sõja ajal läinud need mälestused kaduma. (Gustav Rätsepp Käo külast, 54 a.)
Tabina külas praeguse Tabina koolimaja ümbruses olla vana surnuaed olnud. See surnuaed olla arvatavasti samast ajast pärit, mil Tabinamäel kirik või kabel asus. Surnu luid tulla veel nüüdki igal kevadel põllukündmise ajal maa seest nähtavale. (Johan Räni Käo külast, 63 a.)
Tabina küla ja Lindora vahel olevas metsas on õige palju vanu sõjaaegseid kalmeid. Arvatavasti on siia Rootsi ratsamehed maetud sest Põhja sõja ajal olnud siin venelaste ja rootslaste vahel äge lahing. Kohalikud elanikud nimetavad neid kalmeid Tabinapalu kalmeiks. Neli aastat tagasi leidnud karjapoisid Tabinapalust Rootsi sõjaaegse mõõga. Leid olla Tartu Ülikoolile edasi antud. (Oskar Luksepp Tabinast, 32 a.)
Puutli küla lähedal liivasel, osalt metsaga kaetud, mäenõlvakul olla kalmed. Kui jut. karjapoisike olnud, läinud ta ühes teiste omataolistega sinna mäenõlvakule ja hakanud seal kaibma. Nähtavale tulnud hulk surnuluid ja kaks auguga raha. Rahadel on aasta arv puudunud. (Jakob Lippo Puraku külast, 70 a.)
Kääpapalu kalmed, Varesepalu kalmeist umbes kaks klm lõuna poole arvatakse ka Rootsi sõjaaegseiks. Vene valitsuse ajal umbes 30 a tagasi olla Kääpapalus kaevamisi ettevõetud. Kuid kohalik mõisahärra keelanud kaevamised ära. Praegu ei lubatavat sealt metsa müüa, sest seal kavatsetavat uuesti kaevamisi ette võtta. (August Salomon Ortuma külast, 60 a.)
Lossina oja kaldast, Lossina küla kohalt leidnud jut. poisikese põlves plekk karbiga Rootsi rahasid. Kaevamisel, samal kohal, tulnud sealt ka surnuluid välja. Vanad inimesed rääkinud, et sinna üks vene kindral maetud. (Gustav Rätsepp Käo külast, 54 a.)
Tamme küla all asuvad Pikaniidu palu kalmed. Need olla Poola sõjaaegsed. Kalme kohad on praegu kõrgemate küngastena hästi märgatavad.
Soenina küla kohal maantee lähedal asuvad Soenina kalmed. Need olla Rootsi sõja aegsed. (Ann Vaaks Lehese külast, 83 a.)
Nütsiku küla lähedal Nütsiku mäel olla ka vanad sõjaaegsed kalmekohad. Jut. ei tea öelda mis ajast umbes need kalmed pärit on.
Nütsikupalu kalmed osutuvad palju kõrgemate küngastena, kui teised eelnimetatud kalmed. sarnaseid kõrgeid kalmeid leidub Nütsikupalus üle 10-ne. Siin olla sõjaajal mitukümmend inimest ühte hauda maetud. (Jaan Vaaks Kahkvast, 65 a.)
Tammiste külas Tohuse ja Lehese talude piiripeendral olla poola ja rootsi sõjaaegsed kääpad. (Rosalie Kabel Kõvera külast, 60)
Varkali küla põldudel ja Lasva mõisa ümbruses löödud venelaste ja rootslaste vahel suuri lahinguid. Jut. leidnud oma talu põllult vanu püsse, ühe mõõga ja kivi heitmise masina kive. Sarnaseid ümarikke kive olla praegugi tema põllult leida. Ka mitmesuguse päälkirjaga vanu rahasi on jut. arvatava lahingu koha ümbrusest leidnud. Mõned rahad on jut. praegu olemas. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
Kääpa-palus ja Varese-palus loodud päälahing rootslaste ja venelaste vahel. Karjased olla sealt vanu püsse ja mõõke leidnud. (Friedrich Salomon Kamura külast, 69 a.)
Poola-Rootsi sõja ajal olnud suur lahing praeguse Kahkva-küla kohal ja Tegova järve piirkonnas. Roots ajanud poolat taga, need jooksnud suure hirmuga Tegova järve ja uppunud seal ära. Veel praegugi olla Tegova järves öösiti mõõga kõlinat ja sõja hädakisa kuulda. (Katre Päss Tegova külast, 80 a.)
Praeguse Marga palvemaja ümber olev tamme- ja kase metsatukk olnud vanade eestlaste hiiekoht ja ohverdamise paik. Iga tähtsa sündmuse eel ohverdanud külaelanikud Taarale. Sügisel peale vilja koristamist toonud iga pereisa oma viljasaagist osa sinna tammikusse taarale ohverdamiseks. Kui neiu mehele läinud, pidanud ta enne osa oma veimevakast seal Taarale ohverdama. (Tiio Kraak Marga külast, 77 a.)
Tabina mäel Rootsi aegse kabeli lähedal olnud kolm püha tamme. Seal ohverdatud ja palvetatud Taarale. Neli aastat tagasi olnud veel üks neist tammedest alal. jutustaja arvates pidanud see tamm oma välimuse tõttu tõepoolest 100-si aastaid vana olema. Tamm olnud seest õõnes ja kole jäme. Ulakad karjapoisid pannud 4 a tagasi jaaniööl tamme põlema. Nii olnud siis selle põlise püha tamme viimane saatus, lausub jut. (Oskar Luksepp Tabinast, 32 a.)
Karjuse Külas olnud püha koht ja ohvri kivi. Üks joodik külasepp oksendanud selle ohvri kivi peale, sellest ajast saadik pole sellel kivil enam ohverdatud. Praegu on ohvrikivi risti- või piirikiviks pantud. (Jakob Lippo Puraku külast, 70 a.)
Varkali külas, Pässa talu maa peal, olnud ohvripaik, mis aiaga piirat. Keegi ei ole tohtinud muidu sinna minna kui ohverdamise ajal. Kui tütruk mehele läks siis pidi ta oma veimevakast andmeid sinna ohvripaika viima ja ära põletama vastse lina. Kiriku õpetaja Gustav Maasing öelnud sealsetele elanikkele: “Kündke maa ülesse selle püha koha pealt ja tehke sinna kapsad pääle, kui kapsad kasvavad siis toodagu esimine kapsa pää temale.” Olla tehtudki niimoodi ja kellegile pole midagi halba sellest tulnud. Sellest ajast kadunud selle koha austamine. Ja praegugi on see koht Pässa talu aiamaaks. (Jaan Laiw Varkali külast, 82 a.)
Tamme külas Taru talu maa peal on lai kivi, kus vanasti ohverdatud. Sellele kivile on hobuse kuju pääle raiutud. Rahvasuu teab rääki, et Rootsi kuningas Kaarel XII söönud sellel kivil. Kivi on praegu alles. Sarnase kujuga kivi olla ka Pindi vallas siinpool Kääpaküla. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
Nõnova külas Langi talu maa peal olnud ohvri kivi. Sinna olla külarahvas teatud päivil andeid viinud. Üks napsivõtja mee läinud roojastanud selle kivi pääle. Mehel pole aga pääle selle midagi häda juhtund. Sellest ajastpääle kadunud selle koha austamine. (Jaan Eiche Nõnova külast, 60 a.)
Lasva vallavalitsus asub endises Lasva mõisa härrastemajas. Arhiivi raamatud on asetatud eraldi tuppa. Vanemad raamatud asuvad riiulitel, kuna Eesti Vabariigi algusest olevad raamatud kappi on asetatud. Viimaste tarvis on olemas ka korralik nimestik. Vanemate raamatute kohta puudub täieline nimestik. Eesti vabadussõja päivil on osa vanemaid raamatuid ahjus ära põletatud. Praegu on Lasva valla arhiivis raamatuid umbes 300-saja ümber.
Lasva valla arhiivi raamatuist mainiksin järgmisi:
1. Revizskaja skazka. 1850
2. Revizskaja skazka. 1857
3. Posemeinoi spisok. 1867
4. Posemeinoi spisok. 1871-1874
5. Kniga dlja služašsih. 1852-1876
6. Magazinnaja kniga. 1858-1875
7. Kniga tšastnõm sboram hleba. 1889-1891
8. Prihodo rashodnaja kniga obšs. okladnõh i zemskih sborov. 1891-1897
9. Prihodo rashodnaja kniga obšs. okladnõh i zemskih sborov. 1897-1900
10. Kniga kassõ dlja bednõh. 1856-1893
11. Kniga okladnõh sborov. 1885-1891
12. Kniga postanovlenii obšsogo shoda i volsuda. 1873-1888
13. Lasva valla nõumeeste Protokolli ramat. 1880
14. Lasva koggokonna kohtu Protokolli nõu ramat. 1873-1874
Toon sellest koggokonna kohtu Protokolli nõu raamatust mõnest protokollist ära kirjad.
protok. N 4.
Lasva koggokonna kohus sel 25.vepruaril 1874. a.
Man olliva päkohtumees Jaan Liiv. Kohtum. Jakob Piirisild ja Peeter Truup.
Täämpatsel päeval om Lasva koggokonna kirotajaJakob Kirropi ja nende al nimetetu nõumeeste vahel se leping sündinu et Lasva koggukond massap selle kirotuse eest aastas kirotajale 5 kop eggast hingest mis ellun ommava, nink kirotaja ostap ommalt poolt selle kirotuse tarvis pabberi..
Pääkohtumehe (allkiri)
J. Liiw
Kohtum. Jakob Piirisild xxx
Peeter Truup xxx
Kirotaja (alkiri)
Jakob Kirrop
Nõumeeste allkirjad *)
Joh. Müts xxx
Jaan Rist xxx
Jakob Truup xxx
Joh. Kuiv xxx
Jaan Kaur xxx
15. Lasva valla nõumeeste Protokolli raamat. 1885-1893
16. Kniga postanovlenii obšago shoda. 1887-1901
17. Lasva valla nõumeeste Protokolli raamat. 1886-1892
18. Kniga postanoblenii shoda võbornõh. 1892-1894
19 Kniga postanoblenii shoda võbornõh. 1894-1900
20. Lasva valla nõumeeste protokolli raamat. 1876-1879
Toon sellest protokolli raamatust ka mõned protokollid.
Protokoll N 8
Lasva vallavalitsus sel 17 augustil 1876. Man olliva vallavanemb Mihkel Tarro vöörndrid Peeter Eiche ja aan Telk.
Taveline nõumeeste selts oli koon nink vallavalitsuse ametimeeste palga perrast saije nõu petus, et ne minneva sügise vastsest vallitu ametimehe een tulleval kolmel jargmisel aastal allan nimetetu raha palga saeva, kui nimelt et vallavanemb saab aastast 55 rub hõbbe raha. vöörmündri mõlembat kumbki 16 rub hõbbetat.
Nõumeeste allkirjad.
Protokoll N 3
Lasva vallavalitsus sel 9 märtsil 1876 a.
Man olliva vallavanemb Mihkel Tarro vöörmünder Peeter Eiche ja Jaan Telk.
Taveline nõumeeste selts oli koon nink kihelkonna kohtu kassu pääle saije magasi vilja müümise üle nõvvo peetus, et selle valla magasi vilja 50 tsetverti kesvi ja 50 tsetverti karo ärra saab müütus siis saije valavalitsuse ja nõumeeste seltsi arvamise perra nõnda arvatus, et see müdav villi egga perremehele tema ma taadri arvu suuruse perra väljä peap jäetus saama, mõdu kesva eest 55 kop. ja mõdu karo eest 40 kop. 4 nädala sisen päle välja andmise vallavalitsuse man sisse peab massma, et sis se kokku tulnu raha selle müdu vilja eest protsendi päle ära saas pantus.
Nõumeeste allkirjad.
Protokoll N 27
Lasva vallavalitsus sel 25 sept 1884 a.
Man olliva vallavanemb Peter Truuts, vöörmündrid Mihkel Freeman ja Mihkel Raudvasar.
Päärna arvu pidamise perrast olliva vallavalitsuse kutsumise pääle nõumehe kokku tulnu ja kui kõik rehknungi nink väljamineki ärra saiva selletetu mis üle kõige 1783 rub 62 kop välja teggi ja mis 221 täus nink 229 segi maja pääle ärra saije jaetus, kelle perra egga hinge täus maija päält 7,70 kop. ja ega hinge segi maja päält 4,5 kop. 1884 ja 1885 aasta pääle massa tuleb.
Otsus: seda päraha arvu pidamist keiserliku kihelkonna kohtule kinnitamiseks sisse saata.
Nõumeeste allkirjad.
Oeava valla vanem arhiiv on Eesti vabadussõja ajal täiesti hävinenud. Nimelt olla Eesti sõdurid nende raamatutega vallamaja ahje kütnud. Umbes kümmekond raamatuid on ehk sellest tulesurmast üle jäänud. Ned olnud vallamaja pööningul, mille tõttu jäänudki tähele panematuks. Praegu lebavad need kapi pääl. Need raamatud oleks järgmised:
Orava vallavalitsuse protokolli raamat. 1886-1890
Orava valla politsei protokolli raamat. 1887-1890
Vallanõukogu protokolli raamat. 1892-1896
Valla täiskogu protokolli raamat. 1892-1896
Välja läinud kirjade register. 1894-1899
Vallamaksu sissevõtmise tabeli raamat. 1903-1905
Vallanõukogu protokolli raamat. 1904-1909
Orava valla magasi raamat. 1875-1884
Vallavalitsuse rulli raamat. 1886
Orava valla pääraha sissenõudmise raamat. 1885-1889
Valla politsei protokolli raamat. 1890-1892
Peremeeste maksu tabel. 1917-1918
Need raamatud on arhiivi nimekirja üles võtmata jäetud.
1919 a. peale on Orava vallavalitsus täieliku arhiivi nimekirja koostanud mille järgi praegu arhiivis 301 raamatut on.
Praegune valla arhiiv asub valla kantseleis olevas kapis. 1919 a. peale on ka täieline arhiivi nimekiri olemas. Osa raamtuid mis arhiivi nimekirja üles võtmata, on kantselei ruumi põrandale asetatud.
Vanemad arhiivi raamatud on suuremalt osalt hävitatud Eesti Vabadussõja ajal. Osa vanemaid raamatuid olla küll alles kirjutaja ütluse järgi. Kuid kahjuks ei saanud ma neid raamatuid lähemalt vaadelda sest need olla kirjutaja aida lakkas heinte all, kust neid enne tuleva kevadet kätte ei saavat. Ka puudus nende raamatute kohta nimekiri. Viimaks tõi kirjutaja siiski kusagilt aidast või pööningult mõned protokolli raamatud, millede nimed allpool ära toon.
1. Loosi valla nõuseltsi protokolli raamat. 1890-1894
Sellest nõuseltsi protokolli raamatust toon nõuseltsi protokolli ärakirja mis näitab missugustel tingimustel Loosi valla nõuselts Tabina küla koolmeistri ametisse palkas.
Protokoll N 1
Loosi valla nõuselts Loosi kohtumajas sel 10.juulil 1890.
Juures olid vallavanem vöörmündrid ja nõumehed. Loosi valla nõuseltsi ja Vana-Võidu valla liikme, Viljandi kreisist koolmeistri Jüri Andressoni vahel sai täna see leping kindlaks tehtud. Jüri Andresson, kes oma valla koolmeistri kutsetunnistuse nõumeeestele ette näitas hakkab Tabina kolga koolmeistriks. Palka saab iga aasta Tabina koolmeister, nii nagu see praegu seisab kõige sinnapeale külvetu viljaga ja nagu see maa kaardi järgi enne koolmeistril on olnud. Raha palka 30 rub. peale selle vilja, riiät 2 tsetverti 16 kar. kesvi (tset. 32 kar. ja kaeru 48 kar. Soola raha 3 rub. Kooli valgustus valla poolt ja küte nii kudas see senini on olnud ja antud kõigest, pääle maa, lubatud palgast, annab Orava vald poole osa ja Loosi vald poole. Kui Andresson seda lepingut ei pea ja koolmeistriks ei tule peab ta vallale 100 rub. maksma ja kui vald Andressoni vastu ei võta, siis maksab see Andressonile 100 rub. Aga kui ülem koolivalitsus Andressoni vastu ei võta siis pole kummalgi tarvis maksta.
Koolm. allkiri
Nõumeeste allkirjad
2. Loosi valla politsei protokolli raamat. 1875-1880
3. Loosi valla nõukogu protokolli raamat. 1900-1903
4. Valla maksu tabeli raamat. 1883-1888
5. Loosi valla vaeste kassa raamat. 1860-1872
Praegu leidub Loosi valla arhiivis arhiivi nime kirja järgi 156 raamatut.
Mäe ja Ala Kõo külad asustatud umbes 1832-38 a.vahel. Nimetatud külade praegused elanikud on endistest Helmuti ja Loosi küladest pärit. Mõisahärra hakanud siis karjamõisaid ehitama, mille tõttu paremad põllumaad talumeeste käest ära võetud sunniteel ja pää varjuta inimesed kusagile metsa või ääremma peale elama saadetud. Varem on siin kase mets kasvand, millest küladele ka vastav nimetus, Kõo, saanud. Nimetused Mäe ja Ala olla sellest tulnud, et osa talusid asub mäe peal, osa jälle all orus. Jut. vanaisa olnud esimene kes omale viletsa päävarju valmis löönud. Helmuti küla läinud lammutamisele ja võetud mõisa alla 1832 a. Loosi küla lammutatud kuus aastat hiljem, s. o. 1838 a. (Gustav Rätsepp Käo külast, 54 a.)
Hilissügisel 1838 aastal tulnud Loosi mõisa valitseja ühes kupjaga Loosi külla ja öelnud igale talumehele, et Mihklipäevaks olgu koht puhas ja igaüks koligu sinna, kuhu härra maa näitab. (Johann Turvas Kobi külast, 81 a.)
Nõnova küla talumehed olla juba õige kaua aja eest oma kohtadele elama asunud. Jut. olla kuues põlv Langi talu elnaikke. Hää põllupinna tõttu olla Nõnova mehed esimistena kohtade müümisel, need omale päriseks ostnud. (Jaan Eiche Nõnova külast, 60 a.)
Varkali külas, Pässa talu olla jutustaja esiisale pärsiorjuse ajal Lasva mõisahärra poolt kingitud, selle eest, et esimine oma tugevate rusikatega mõisahärra huntide käest ära päästnud. Jut. esiisa olnud vanasti Lasva mõisa sepp. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
Hanikase küla peremehed olla ka omil praegusil kohtil juba pärisorjuse ajal olnud. Kui kohad müügi alla läinud, siis jätnud kolm peremeest oma talud ostmata, ja läinud Venemaale paremat elu otsima. Need peremehed olnud Kustav Samarüütel, Samuel Saar ja Kotlep Zopp. Ühes perekondadega rännanud need mehed Kaukaasiasse. Tühjaks jäänud kohad müüdud aga mõisahärra von Liphardi poolt kolmele Põlva mehele edasi. (Karl Birnbaum Päevakese külast, 70 a.)
Ortuma külast läinud kaks perekonda salaja ilma mõisahärra loata Saratovisse. (Gustav Rätsepp Käo külast, 54 a.)
1860 a ümber läinud Madi- ja Marga külast üle 10-ne perekonna Samarasse. Ka jut. kaks venda, kellel mõlemil Madi külas talukohad olnud rännanud Samarasse. (Tiio Kraak Marga külast, 77 a.)
Rootsi ajal elanud Tsirgaski külas tsergessid millest küla oma nimetusegi , Tsirgaski, saanud. Hiljem rännanud tsergessid Venemaale. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
Varkali külas on enne kolm peremeest olnud veneusu tuleku aeg lasknud need endid vene õigetusku ristida ja rännanud Setumaale kus neile hingemaa kohad antud. (Osvald Laiw, 60 a.)
Enne maade müümist alganud väljarändamine. Talumehed arvanud, et ei jõua kohta päriseks osta. Palju perekondi olla siis Holmi rännanud, sest räägitud, et maa olla seal kõige odavam olnud. Umbes 20-nd aastat kestnud Holmi väljarändamine. Hiljem läinud seal aga maa kallimaks, siis hakanud rahvas Siberisse, Vologtase ja kõige hiljem Permi kubermangu väljarändama. Üle 100-ja perekonna olla Loosi vallast välja rännanud. Permi kubermangu olla kuni ilmasõja alguni väljarännatud. Hindi külast läinud Jaan ja Johan Juhkamid, vanad põlised talumehed ühes naise ja lastega Vologtasse. Kobi külast läinud Ado Lipp ja Peeter Harrak Permi. Mõisa annud tühjaks jäänud kohad jälle edasi. (Jakob Lippo Puraku külast, 70 a.)
Enne Loosi mõisa ehitamist, kui mõisahärra talumeeste käest paremad kohad ära võttis ja viimased metsamaale elama asetas, olla talumehed hulgana Samara kubermangu välja rännanud. (Kerstna Haak Tautsa külast, 89 a.)
Puutli külast rännanud Jakob Teinberg 1856 a ühes perekonnaga Samarasse. Teinberg olnud õige rikas talumees. Loosi mõisa asevalitseja võtnud tema käest kõik parema heinama ära. Teinberg teinud sügisel heina ikka omale. selle eest mõistnud temale aga kihelkonna kohus 60 vitsa hoopi. Kui mees peksust paranenud, võtnud ta südatalve ajal rännaku ette ja läinud Samarasse. (Johann Turvas Kobi külast, 81 a.)
Rootsi ja vene sõja ajal on suuri lahinguid Lasva mõisa ümbruses peetud. Vene väesosad käinud maad mööda ringi ja tapnud kõik elavad olevused maha, jut. kuulnud seda oma vanaemalt. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
Krimmi sõja ajal tultud nekrute püüdma. nekrutide püüdmine olnud ikka talvel jaanuari kuul mil kõige külmemad ajad. Noored mehed põgenend siis eest ära, aga talvel külmaga olnud peidusolek hirmus raske. Keda kätte saadut sellel aetud pool pead paljaks ja viidud kaasa. (Jakob Lippo Puraku külast, 70 a.)
80 a tagasi olnud Vene väed Soenina ja Orava külades. Soldatid pidanud ka tööd tegema, kui viimased laisad olnud siis antud neile vitsa. (Jakob Leo Soenina külast, 57 a.)
1843 ja 44 a olnud suured nälja ja ikalduse aastad. Kes vähe rikkamad talumehed olnud need toonud Pihkvast tatra tangu, supi keetmise tarvis. (Ann Vaaks Lehese külast, 83 a.)
1875 a on suur kõhutõbi olnud. Pindi surnuaeda on maetud selle tõve ohvreid üle 250 ne. Lasva mõisa ümbrus on kõige rohkem kõhu tõve all kannatanud. (Jakob Lippo Puraku külast, 70 a.)
1875 a. on suur kõhutõbi möllanud. Lasva vallas surnud 7 inimest päevas. Riiast on velserid saadetud haigeid ravitsema. Rohi on haigetele ilma rahata antud. Kubermang võtnud arsti kulud oma kanda. Mõnes talus jäänud terve pere korraga haigeks. Jut. ema pole aga haigust kartnud, ega ka haigeks jäänud, vaid käinud ühest talust teise haigeid aitamas, loomi toitmas ja surnuid pesemas ning lautsile panemas. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
1840-45 a on suured näljaaastad olnud. Mõisahärra annud elanikudele hinegpeatuseks natuke vilja. Magasi aitadest on neil aastail viimne vilja tagavara inimestele välja jagatud. (Osvald Laiw, 60 a.)
1868 a. olnud suur vesi mis kõik vilja madalais kohtis ära võttis. Järgmisel aastal olnud suur põud nii et midagi pole kasvanud. (Jakob Lippo Puraku külast, 70 a.)
1867 a. olnud suur näljaaasta. Suur hall võtn ud 15.augustil samal aastal kõik vilja ära. 1868 a. olnud kange põud, nii et päikese peale pole võinud vaadata. Kes rikkamad olnud. need ostnud Pihkvast tatrid söögiks. (Jaan Vaaks Kahkvast, 65 a.)
1914 a. olnud suur põud, kõik tõuvili kuivanud põllule ära. Talvel olnud suur looma toidu puudus, mille tõttu palju loomi kondihaigeks jäänud ja ära surnud. (Oskar Luksepp Tabinast, 32 a.)
Umbes 50 a tagasi möllanud Orava ja ümbruskonna valdes halltõbi. Pea kõik vanemad inimesed põdenud selle haiguse läbi. See haigus vaevanud inimest õige kaua, mõni olnud mitu aastat haige. Hallitõve haigus olnud suure ebausuga seotud. Jut. teab rääkida, et tema ema ,kes ka selle haiguse all kannatanud, iga kord enne haigeks jäämist nägemusi näinud, kas loomade või mõne surnud inimese näol, keda siis vanaks halliks kutsustud ja haiguse toojaks peetud. (Ann Klaaser Madi külast, 61 a.)
Saksa okupatsiooni ajal 1918 a. on influentsa läbi palju inimesi ära surnud ja vigaseks jäänud. (Kaarel Luht Madala külast, 80 a.)
Võru linna 100 a juubeli ajal 1884 a käinud Riia kindralkuberner Lasva ja Orava mõisaid vaatamas. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
1883 a või 1884 a käinud suurvürst Vladimir valitsuse asutusi võrus revideerimas. Peale selle tulnud suurvürst Vladimir kõige perekonnaga Lasva mõisa kus ta ka mõisa asjaajamist olla revideerinud. Lasva mõisas peatanud Suurvürst mitu päeva. Sealt läinud ta edasi Orava- ja teistesse suurematesse mõisatesse. Rahva seas levinud jutt Suurvürst Vladimiri kohta, et viimasel suur raha puudus ja palju lapsi olla olnud. Sellepärast määratudki Vladimir mõisaid revideerima, mille eest ta hää palga saanud. Pealegi olnud pere suurvürstil hästi toidetud ja igal pool lahke vastuvõtt. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
Vene keiserinna Katarina II sõitnud suure saatkonnaga Võrust Pihkva poole. Mitmel pool pidanud Katarina II oma saatkonna kinni ja käinud külades talupoegi viletsat elujärge vaatamas. Jut. kuulnud seda oma vanaisa käest, kellele ka vanema põlve inimesed seda jutustanud. (Gustav Tambets Puutli külast, 59 a.)
Vastseliina kiriku õpetaja Gustav Maasing olnud väga rahva sõbraline õpetaja. Temast mäletada inimesed ainult hääd. Ta nõudnud, et rahvas korralikult kirikus käiks jumalat palumas. Aga kui mõni mees ta viha alla sattunud, siis ei leppinud kirikhärra sellega enam siin maapäälses elus. (Karl Haar Oravalt, 71 a.)
Vastseliina kihelkonna mõisad kuulunud juba mitusada aastat tagasi von Liphardite suguvõsale. (Jakob Leo Soenina külast, 57 a.)
Kui pärisorjus veel meie maal alles olnud siis olla Orava mõisas kuri mõisavalitseja proua olnud. See kuri proua olla koertega inimesi vahetanud ja ise inimestele ihunuhtlust annud. Korra võtnud julge mees, nimega Peeter Leesi südame rindu ja rääkinud asjast Vastseliina mõisate pärishärra von Liphardile kelle alla ka Orava mõisa kuulunud. Von Liphard olnud õige pehme südamega härra ja öelnud Leesi Peetrile, et ta teisel kevadel selle kurja proua ühes valitsejaga koertega mõisast välja ajab. Nõnda sündinudki teisel kevadel. (Kaarel Luht Madala külast, 80 a.)
Jut. vanaisa olnud pärisorjuse viimastel aastatel Orava mõisas rehepapi abi. Hiljem saanud ta aga Tegova mõisasse päris rehepapiks. Rehepeksmine olnud järgmine. Rukki rehi olnud nii suur üles pantud, et 20 inimest kaks ja pool päeva selle kallal ametis olnud. Kubjas olnud tööajal juures, kepp käes. Kes tööajal vähegi seisatas või laisk oli, see sai kupja keppi tunda. Rehepapi amet olnud ahje kütta ja sellejärgi vaadata, et töölised viljateri ei varasta ja ka hoolega rukkit rabaksid. Vihud taoti enne pingiserva, või sinna vastu hästi läbi. Siis laotati õled rehe põrandale ja taoti neid teri, kui ühtki tera sealt enam leida pole olnud. Kui rukkeid halvasti rabatud ja veel teri sees leidus, siis sai kubjas mõisavalitseja või hopmanni keppi tunda. Kord tulnud hopmann pääle reherabamist rabatud õlgi üle vaatama, lasknud kupjal ühe õlekoo puhtaks pühitud põrandale laiali laotada ja siis teolisel neid õlgi kootidega hästi taguda. Ainult viis rukki tera leitud pärast tagumist põrandalt. Selle eest annud hopmann kupjale viis kepi hoopi selle eest, et viimane lohakalt töö järgi vaadanud. Kubjas jälle oma viha hoos karistand töölisi slle eest. Jut. vanaisa olnud aga hästi truu teener ja korralik rehepapp mispärast ta ka härrale, mõisavalitsejale, hästi meeldinud. Kui von Liphard Tegova mõisas käinud, kingitud jut. vanaisale hää teenistuse tasuks praegusse Kahkva külla tükk maad. Vaaksi talu olnudki esimine talu Kahkva külas. (Jaan Vaaks Kahkvast, 65 a.)
Pärisorjuse ajal pidi iga talumees oma maa suuruse järgi mõisale tööjõudu andma. Ka rahalist maksu on võetud. Orava mõisa asevalitseja von Ruot olnud väga kuri mees. Ta olla hirmsal kombel talupoegi peksnud. Kaks talupoega läinud kaebama von Liphardile et “rendiherr ajab inimestel elu mant.” Liphard öelnud, et järgmisel kevadel ajab ta Ruot'i koertega Orava mõisast välja. Von Liphard teinudki järgmisel kevadel nii. Ruoti ongi tema peksu himu tõttu nahaparkijaks kutsutud. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
Kui priiks anti või kui teoorjus kadus, siis Kõrgemõisa teomehed, sellest teada saades, läinud põllult kõige viljakoormaga kodu. Orava mõisa asevalitseja von Lange olnud aga hääsüdamline vanahärra, selletõttu pääsenud teomehed kergema karistusega. Jut. kuulnud seda oma emalt. (Ann Ilm Tamme külast, 69 a.)
Umbes 80 a tagasi on talude ja külade lammutamine alganud. Mõisnikud on siis karjamõisaid hakanud ehitama. Terve Vastseliina kihelkonna kohta on 2288 vakamaad vakumaad talupoegilt ära võetud ja lammutamise alla läinud järgmised külad ja talud:
1832 – Helmuti küla
1868 – Mäe Kiviküla ja Ala Kiviküla
1864 – Loosi küla ja Loosi talu
Lasva vallast:
1824 – Lasva Mäeküla
1824 – Lasva Alaküla
Orava vallast:
1844 – Braakmanni küla
1821 – Orava küla
1825 – Tegova küla
1855 – Ala- ja Mäe-Hanikase külad ja Saare talu
Misso vallast:
1852 – Parmo küla
1836 – Misso-Põnni küla
1851 – Ritsiku küla
1853 – Siksälä küla ühes Siksälä talu ja veskiga
Vastseliina vallast:
1819 – Rannanurme küla
1816 – Meeksi küla
1840 – Põhu küla ja Tsorona-Kivesto talu
1819 – Kaks Illi küla
1825 – Kaks Külaoru küla
1845 – Plessi küla ja Lisara talu
G. Rätsepp olla need andmed , külade ja talude lammutamise kohta, 1905 a rahutuste puhul valla- ja mõisate arhiivest ja vanemate inimeste käest kogunud. (Gustav Rätsepp Käo külast, 54 a.)
80 aastat tagasi lasknud Vastseliina mõisate omanik Friedrich Liphard (Ümbruskonnas tuntud Freedu Liphardi nime all.) Loosi valla talumeestele kellel paremad kohad olid, teatada, et need peavad oma kohtist välja minema. Kes hääga pole oma kohast välja läinud neil pekstud ahjud sisse. Talupojad kes kohtist ilma jäänud asetatud metsa maa peale elama. Praeguse Loosi mõisa kohal asunud Loosi Jaani talu, mille järgi ka hiljem mõisa omale nimetuse saanud. (Jakob Lippo Puraku külast, 70 a.)
Talupidaja pidi mõisale maa suuruse järgi moona viima. Maa suurus arvatud selle järgi, kui palju talumees päevas ühe hobusega põldu jõudis üles künda. Nii olid siis ühepäeva maa, poolteise- ja kahepäeva maa pidajad. Suuremaid kohti pole seekord Loosi vallas olnudki. Jut. isa olnud ühepäeva maapidaja ja selle eest tulnud mõisale moona viia järgmiselt:Nii suur länikutäis kohupiima igas kuus mõisaprouale, et tugev teomees sellega nädal aega söönud oleks olnud. 15-me kanamuna 3 me nädala kohta. sügisel 3 kolget kõigeparemaid linu ja Mihklipäevaks 3 lehma lõõga. (Johan Räni Käo külast, 63 a.)
Teopäevad kestnud kolmest päevast alates mitme nädalani. Teopäevad olid igal talupidajal pulga peale üles märgitud. Pühapäeva lõuna ajal läks teoline juba mõisa teole, kohupiima länik ja leib kotiga õlal.
Kaerad ia odrad lastud kõik sirbiga lõigata. Rukki pead lasknud kubjas kõik ühekaupa põllult ära korjata. Peale kartula võtmist lasknud hopmann poisil kartula põllult vao üle loogerdada ja kui siis kartulaid leitud, siis pidanud teolised terve kartula põllu uuesti läbikündma. Väikeste lastega naised pidanud kõik tööl käima. Jut. olnud sel ajal Orava mõisas vasika ja seakarjane. (Ann Vaaks Lehese külast, 83 a.)
Teoorjuse ajal pidi talupoeg oma hobusega mõisa põldu harima. Hobusemees pidi terve nädal teol olema. Jalamees tegi kolm teopäeva nädalas. Mihklipäevaks pidid talumehed lehma lõõge ja puhtaks rapsitud linu mõisale viima. Väiksema koha pidajad pidid kolm lehma lõõga ja kolm kolget linu viima, kuna suurema koha pidajatel see norm poole suurem olnud. (Jakob Lippo Puraku külast, 70 a.)
Teoorjuse ajal pidanud kõik hobusemehed mõisale voore vedama. Harilikult läinud siis terve küla korraga välja. Vahel olnud ka mitu küla korraga voori käsutatud. Voore veetud Riiga, Pihkvasse, Tallinna, Pärnusse ja vahel ka Peterburg'i. Minnes olnud vooriks kas linad, puud, piiritus või vili. Tagasi toodud soola, õli ja kivinõusid. (Gustav Rätsepp Käo külast, 54 a.)
Hellekunno's olnud suur piiritusvoor puhkamas. Sel ajal kui voorivedajad maganud, tulnud viinahimulised külamehed ja puurinud mitmele piiritusvaadile augud sisse ja varastanud piirituse ära. Hiljem tulnud asi avalikuks. Süüdlased saanud selle eest kihelkonna kohtus hääd nahatäied. (Friedrich Salomon Kamura külast, 69 a.)
Friedrich Liphard olnud väga kuri mõisnik. Tema ajal saanud talupojad palju viletsust ja häda tunda. Talude lõhkumise ajal lasknud ta oma asevalitsejatel mitu perekonda sügisel kohast välja tõsta, kes ise hääga pole läinud. 1855 (?) märgitud küll punase joonega kaardile talude ja mõisa maa ära, aga tema astunud üle selle punase joone ja lõhkunud talud ära. (August Tasso, 51 a.)
Umbes 1856 a ümber võetud Jakob Teinbergi käest Puutli külast heinamaa mõisale, kuid Teinberg teinud sügisel heonamaa ära. Kihelkonna kohus mõistnud Teinbergile selle eest 60 vitsa hoopi. (Johann Turvas Kobi külast, 81 a.)
Lasva mõisa ümbruses pole talusi lõhutud, sest siin olnud majoraat mõisa. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
Kuuendikumaa aega Loosi, Lasva ja Orava valdes pole olnud sest siin olnud sest siin pole olnud vakumaad. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
1865 a ümber hakanud mõisnik siin kohti müüma. 1860 a mõõdetud maa tükkideks. 28 a peale antud laen. Taadri keskmine hind olnud 162 rubla. Mõni maksis kallimalt ja mõni sai ka odavamalt, nii kuidas kellegil mõisnikuga vahekord oli. Kui võeras kohast rohkem pakkus kui endine elanik, siis müüdi koht võerale. Kuu aega oli antud mõtlemisaega. Alguses tuli 10 rub iga taadri päält sisse maksa. 5% tuli iga aasta maksa, millest 2% võla kustutamiseks läks. (Johann Turvas Kobi külast, 81 a.)
Kui riigi poolt käsk antud kohtade müümiseks, teinud Gothard Liphard sellega kohe algust. Ta lasknud maa ära mõõta ja määranud taadri hinna kindlaks. Harilik müügile tulnud kohtade suurus olnud kaheksa taadrit. Olnud ka suuremaid kohti kuni kuueteistkümne taadrini, kuid sarnaseid olnud ainult mõned üksikud. Jut. isa ostnud omale kaheksa taadrilise koha. 960 rubla tulnud selle eest üldse maksa. 80 rub pidanud korraga kohe sissemaksma. 57½ rubla tulnud aastas protsenti maksta. Jut. emal olnud kaks suurt hõbesõlge, need müüdud ära, millest siis esimine sissemaksu raha saadud. (Friedrich Salomon Kamura külast, 69 a.)
Jut. isa pole jõudnud oma koha eest sissemaksu raha ära maksa ja sellepärast pidanud ta oma kohast välja minema. Temale antud tükk kivist ja kännulist metsamaad, mille eest tal mõisale tegu tuli teha. Hoolas vana mees juurinud varsti kännud maa seest välja ja mõne aasta pärast kasvanud lopsakas vili põldudel. Praegu on jut. talu üks jõukamaist Loosi vallas. (Jaan Udras Noodase külast, 63 a.)
Gothard Liphard pooldas talude ostmist, ja kes osta ei tahtnud need aeti kohast välja. Tabina külast Jakob Vaaks ei tahtnud osta oma kohta, sellepärast, et kõhn krunt oli, et peab niisama. Kui kohast väljatõstma minti, võttis ta vikati kätte ja tahtis lüüa kes lähemale tuli. Maa kohtuhärra ja urätnik võtsid mehe kinni ja aeti teine ikka välja. Gothard Liphardi asevalitseja Rosenplanzer ajas terve kihelkonna müümise asjad. Kõik kohamüümise lepingud sõlmiti Vastseliina mõisas. Taadri päält tuli alguses 10-me rubla sisse maksma. Rubla oli maamõõtmise raha. 120-130 rubla oli taadri ostuhind. 38 aasta peale tehti see ostu leping. Iga aasta tuli 5% ostu summast ära maksa, millest kaks protsenti võla kustutuseks läks. Maksu tähtpäevaks oli kaks termini, üks esimesel mail ja teine oktoobri lõpuks. (Jakob Lippo Puraku külast, 70 a.)
Gothard Liphard tuli häädel tingimustel rahvale vastu. Lasva vallas müüs ta 130 rub. taader. Ehituse jaoks andis ta 300 palki, 500 latti ja 4 sülda aiapuid ja ka põletispuid. Iga üks võis oma talu pärida, kui tal selleks sissemaksu raha oli. Protsente võis ka tööga tasa teha. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
1860 a kui raharendi aeg tuli, siis hakkas mõisa moonamaju ja kandikohti asutama, nende läbi lootis mõisa tulevikus suurt tööjõudu saada, sest talupidajad katsusid niipalju kui võimalik rahaga oma renti maksa ja mida rahaga maksa ei suudetud seda tehti siis tööga tasa. (Karl Haar Oravalt, 71 a.)
Jut. olnud 20-nd aastat Orava mõisas moonameheks, sest suure vaesuse tõttu pole ta omale kohta jõudnud osta. Moonamehe kohustused olnud suured ja rängad. Iga aasta algul tehtud mõisavalitsejaga tööleping, kus siis töötasu ja töösuurus kindlaks määratud. Jut. on üks sarnane leping veel alal hoitud, mille allpool ära toon. (Karl Rebane, 51 a.)
LEPPING 1884 a 11 Jaanuaril.
Karl Rebane lepib nenda Orava mõisa päevameheks ja lubab täita kõik allpool nimetatud käsud, mis tema pääle pannakse. Päevamees peab iga päev töösse tulema, kui kutsutakse. Päevamees peab suvel päikese tõusust kuni õhta kella 6 ni tööl olema. Hobused on nädala kaupa sööta talvel ja ka suvel. Suvel peab ööseti hobustega õitsel olema. Hobuse söötja peab hobused töösse mineku ajaks ära söötma. Päevamees ei tohi ilma lubata kunagi tööst ära olla. Palka saab suvel päeva eest 25 kop. ja talvel 20 kop. Vakamaa tõu kokku paneku eest 75 kop., rukki põimimine 1 rub. 20 kop., niitmine 75 kop., sõnniku laotamine 15 kop. vakamaa, saab moona 12 vakka rukist, 7 kesvi. 1 rub 75 kop saab päevamees vakast, kui ta selle mõisale tagasi müüb. heinamaad saab 3 vakamaad, kartula maad ½ vakamaad; ½ vakamaad linamaad ja 1/6 vakam. aiamaad. Lehm käib mõisa karjas ja talvel saab 70 naela peenikesi õlgi. Haganaid üks vakk nädalas.
Kirjutaja Gustav Sedas
Lepingu vastu võtnud: Karl Rebane xxx
Mahtra sõja ajal tõrkunud ka Orava mõisa töölised töösse minemast. Suuremaid rahutusi küll pole olnud. Von Liphard jätnud seekord küll vastuhakkajad karistamata, aga viinud need mehed päält vaatama, kui Mahtra vastuhakkajaid nuheldud. Peale selle saatnud von Liphard igast vallast kaks inimest seda peksu päält vaatama, et need näeks missugune hirmus saatus ka neile osaks saaks, kui nad mõisa käske ei täida. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
Töö- ja elatamisvõimaluste tingimusteks on siin juba vanemast ajast pääle põlluharimine olnud. Eriti linakasvatus on põllumehele suuremaks sissetuleku hallikaks olnud, samuti ka kartula kasvatus. Ennemalt olnud igas mõisas viinavabrik, kuhu siis suurel hulgal kartulaid ostetud. Viimasel ajal on ka karjakasvatuse eest rihkem hoolitsema hakatud. Pea iga viie klm. peale tuleb piimameierei ehk koorejaam. (Jaan Vaaks Kahkvast, 65 a.)
Enne kohtade ostmist olnud talupoegil õige viletsad elamud. Harilik suitsutare, millel akende asemel pajad olid, pakkus viletsat päävarju külma ja vihma eest oma elanikkudele. Ainult mõnel üksikul talumehel, kes kuidagi mõisa härra armust paremale järjele saanud oli, korralikum elukorter muretsetud. Kui aga kohtade ostmine algas, hakkasid talumehed omale ka paremaid elamuid ehitama, sest von Liphard tulnud selles asjas talumeestele õige häädel tingimustel vastu. Tema annud ehituse jaoks palke ja latte õige odava hinna eest. Üks talumees Jaan Nutt, Orava külast, põlenud maha. See läinud Liphardi juurde oma viletsust kurtma. Liphard anud terve ehitusmaterjaali mehele ilma rahata. (Karl Haar Oravalt, 71 a.)
Haganane leib ja kohupiim olnud talumehe toit teoorjuse ajal. Rukkid jahvatatud käsikiviga peeneks ja sellest pool-terasest ja haganast jahust küpsetatud leiba. Kui lihasuppi või hapukapsaid keedetud, siis annud perenaine igale ühele jaopärast tüki liha kätte, sest ega liha siis igapäevane toit pole olnud. (Ann Ilm Tamme külast, 69 a.)
Õiguslise elu kohta vanemal ajal teavad siinsed inimesed väga vähe rääkida. Anti ainult katkendilisi vastuseid. Eelistatakse kõige rohkem vallakohtuid. Vallakohus moodustunud arukamaist talumeestest. Esimeheks olnud mõisa hopmann, kes kirjutada oskanud. Vallakohus teinud rahva arvates kõige õiglasemaid otsuseid, sest see tunnud oma valla inimesi läbi ja läbi. Kõrgemaks kohtuks olnud kihelkonna kohus, sellest kohtust läinud rahvas mõisa vastu õigust otsima. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
Veneusu tuleku ajal on palju inimesi endid veneusku ristida lasknud maasaamise lootusega. Ristitud on suurem jagu setomaale väljarännanud kuhu neile tükike hingemaad lubatud anda või antud. Vastseliina kirikuõpetaja Gustav Maasing, kes küll suur veneusu vastane olnud, pole tohtinud avalikult selle vastu sõnagi rääkida. Sega paari laulatuse eest pidanud ta kuus kuud kinni istuma. Vene papid meelitanud rahvast, et need kes endid risti lasevad, pääsevad mõisa rendist vabaks ja saavad hingemaad. Jakob Sõgel ja üks teine läinud Võrru kohaliku preestri juurde, et lasevad endid vene usku ristida, kui paastu ajaks püti heeringaid saavad. Preester annud meestele tähe ja käskinud neid Võrule Maakohtusse minna. Mehed läinudki, kuid seal käinud nende käsi halvasti, neid võetud kinni ja antud kummagile 60 vitsa hoopi. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
Rahva seas olnud kuulujutt laialilagunenud, et veneusulistele paastu ajaks heeringaid antakse, ka hingemaa saamise peale pantud suuri lootusi. Koolmeister kes lapsi vene usku ristis, viis kirjad vene papi kätte. (Johan Räni Käo külast, 63 a.)
Johann Eiche jut. tädimees läinud Riiga, et laseb seal end veneusku risti sest lubatud ju ristituile hingemaad ilma rahata anda ja mõisa orjusest päästa. Võrus saanud kohtusaksad sellest kuulda ja läinud posthobustega Riia poole mehi taga ajama. Ligi Riiga saanud nad meestele järgi. Juhan Eichega olnud ka üks teine mees kaasas. mehed tunnud kohtusaksad ära ja pannud metsa plagama. Teine mees võetud kinni ja toodud Võrru, kus tal pool pääd ja pool habet ära aetud. Mees näinud välja kui põrguline. Mõlemad mehed olid Nõnova külast pärit. (Johan Lauk Nõnova külast, 59 a.)
Loosi vallas, Ortuma külas, lasknud endid viis perekonda vene usku risti ja rännanud ise setomaale sest Vastseliina õp Gustav Maasing pole neid lutheriusu kirikusse lubanud tulla. Ka lootnud nad setomaalt hingemaad saada. (Jakob Lippo Puraku külast, 70 a.)
102 aastat tagasi asutatud Marga külla vennastekogudus. Koguduse liikmete kuluga ehitatud samasse külla ka palvemaja. Jut. mehe isa Joh. Kraak olnud 40-nd aastat Marga palvemajas palvetunni pidajaks. Palvetundi peetud iga pühapäeval ja neljapäeval. Suurte pühade ajal peetud siin aga kaks korda päevas palvetundi. Rahvas käinud hoolega palvetundel. Vastseliina kirikõpetaja Gustav Maasing olnud suur vennastekoguduse vastane ja riielnud nendega kes vennastekoguduse liikmeks läinud. Enne ilmasõja algust tahetud seda palvemaja vene valitsuse poolt maha lõhku ja maja ümberolevat metsatukka maha raiu. Vennastekoguduse eestseisus palunud Tartu vennastekoguduse ülemalt abi. Peale selle keelatudki palvemaja lõhkumine ära. Vennastekoguduse liikmete arv on 100-80 vahel kõikunud. Kaks aastat tagasi heinamaarja päeval on Marga palvemaja saja aastast juubeli pühitsetud. Kadunud Vastseliina õpetaja Aunvert on siin siis jutlust pidanud. (Tiio Kraak Marga külast, 77 a.)
Paidral ja Kapera külas olla ka vennastekoguduse palvemajad. Ka Loosist ja Lasvalt olla sealt liikmeid olnud. (August Salomon Ortuma külast, 60 a.)
140 a tagasi oli Luuskas ja Kahkvas juba kool olemas. Esimine Kahkva koolmeister oli Villem Kangur, kes ka ameti poolest kangur olnud. Ta olla Luuskast Kahkvasse tulnud. Ta pidanud vanale rahvale pühapäeviti ja neljapäeviti palvetundi, ristinud lapsi, pannud surnuid kirstu ja olla mõnda last ka lugema ja kirjutama õpetanud. Ka mõne kiriku lauluviisi õpetanud vanale rahvale lauluraamatust selgeks. 40 aastat olla Villem Kangur ametis olnud. Ta kudanud mõisnikele õige palju pesu riiet või “hamme” riideks linaseid kangaid, mille tarvis talunaised lõngad pidid ketrama, nõnda kui teoorjus seda nõudis. Mõisa härrad piinasid talurahvast, aga talurahvas harjusid härrat suure vaesuse pärast vargile kus mahti sai. Näituseks: Villem Kangur sai ikka härrade käest maksu, aga enamiste oli ikka vilja palk. Aga leivaga ei jõua ikke üksi kududa, siis mõtles viguri välja kuis leiva kõrvalist ka saaks proua või härra käest. Läks iga suurema kanga kudumise aeg mõisa ja hädaldas prouale: “Pai prouake, langa ommava liiga loiud ketratu, ei saa kuidagi ilma mittimata kududa.” Proua teeb suured silmad ja küsib: “Noh minkoga peab siis noid langa mittima?” Villem jälle: “Ega siis millegi muuga ei saa mittida kui vägeva tsia pekiga.” “Ah soo.” öelnud proua. Siis tõi prouakene hea suure vompri naela 4-5 ikka rasvast oriku selga Villemile kätte. Villem kiitnud hiljem sõpradele. “Mina panin peki ise lastega nahka, aga härra kangale tegin hea vägeva tuha lippe (lehelise).
Kui Villem Kangur Luuskast Kahkvasse tuli, kes siis Luuskasse jäi, ei tea jutustaja öelda. Aga kui Villem Kanguri poeg Mihkel isa asemele Kahkvasse koolmeistriks tuli, olnud samal ajal Luuskas keegi Birnbaum koolmeistriks. Rahvas kutsund teda ikka “Toapapaks”. Toapapa järele tulnud siia Jakob Kleinson koolmeistriks.
Kahkva koolmeister Mihkel Kangur olnud 30-nd aastat ametis. Ta olnud ka osav puusepp ja teinud mõisa härradele vankreid. Mihkel Kanguri asemele saanud tema poeg Peeter Kahkvasse koolmeistriks. Need kaks, kolmas Jaan Valge ja neljas keegi Naarits teinud juba Vastseliina kirikumõisas koolmeistri eksamid. Eksamid kestnud terve nädala päevad kolme kirikuõpetaja juures. Kulus ära seegi kahe nädalase vaheajaga sest vana-testament jutustatud ennegi Joosua looni. Kiriku lauluraamatust pidanud need neli noortmeest pea kõik viisid üksi laulda oskama. Rehkendusest pidid nad kõik neli algtehet oskama. Iga üks pidanud ka ühe kirja-töö tegema. Need neli noort meest olnud Vastseliinas esimised eksamineeritud koolmeistrid. Luuska koolmeister Jakob Kleinson oli ju keskealine naisemees kui ühe talve köstrikoolis köster Neibali juures olnud. Jakob Kleinsoni järgi olnud ta poeg Peeter 1870-5 a Luuskas koolmeister. Vastseliina õpetaja Masing teinud ta aga ametist lahti, sellepärast, etta pulmadega natukene hiljaks jäänud.
Jakob Kleinsoni järgi määranud õp Maasing eelmise venna Gustav Kleinsoni, kes siin lühikest aega olnud laste õpetajaks. Selle järele tulnud Luuskasse koolmeistriks Holmanni seminari kasvandik Pärli. Pärli ajal annud õp. Maasing käsu kõigile Vastseliina kihelkonna koolmeistritele, et koolilaste vabandamata koolist puudunud päevi eest tuleb trahviraha sisse nõuda. Pärli koolis oli ikka talve kohta pääle 20 rubla trahviraha, aga Taniel Kangur Kahkva koolmeister olnud vabameelsem ja ei kirjutand mitte üks kopik trahvi ikka vabantanud kõik päevad selle nelja aasta jooksul mis tema seal s. o. Kahkvas koolmeistriks olnud.
Sellega ei olnud kirikuhärra nõus ja annud tunnistuse välja. “Taniel Kangur võib küll mujal koolmeistriks olla, aga mitte Kahkvas kus on töötand, kus sündind, kus sugulased ja nooreea sõbrad.”
Kiriku õpetaja Maasingi käsk olnud. “Kui muud ei ole trahvi rahaks müüa, siis võtku katel tule päält ja müügu ära kooli trahvirahaks.”
Tolleaegsed koolmeistrite palgad olnud äärmiselt väikesed, nii, et koolmeistril laste õpetamise kõrval kindlasti ka teist ametit tuli pidada, et ennast ja oma peret toita. kohaliku mõisniku von Liphardi poolt antud tükikene kehva põllumaad ja samapalju või natuke rohkem heinamaad. Valla poolt antud 1 tstvert rukit magasi aidast ja valla kassast 1,29 kop. raha. Ka küünlad koolitoa valgustamiseks antud valla poolt. Koolmeistril oma toas tulnud aga peerge põletada mille tarvis mõisa metsast ilma rahata lõmmupuid anti. Kleinsonide ja Peeter Kanguri ajal tulnud kiriku õpetaja poolt kange käsk sügisel enne kooli algust. “Talve jooksul peab iga koolilaps need 15-me kiriku laulu otsast otsani värsid päehe õppima. Kui esimene käsk, ka nende laulude viisid pidid lastel selged olema, mis kirikuhärra ise välja kirjuta”. Niisugune käsk antud 1878 a ja olla samal aastal õpetajate sinoodi peal heaks ja tarvilikuks kiidetud. Loosi koolmeister Nemvalts ütelnud selle peale: “Tühi töö ja vaimu närimine.” Määsingi viha olnud seda kuuldes ääretu suur, peksnud mitu tooli oma kirjutustoas puruks /?/ ja öelnud Nemvaltsile: “Nõnda võid sina mõelda aga mitte öelda.” Kirikuõpetaja oli koolmeistrite ametsipaneja ja lahtilaskja, sellepärast tuli koolmeistril hästi kirikuhärra meele järgi olla. kirikuhärra poolehoiu osaliseks said kõigepäält need koolmeistrid, kes rahvale palvetunde pidasid. Koolmeister oli oma kolgas (s. o. kooliringkonnas) nagu kirikuõpetaja teine käsi. Jutluse pidi ta hästi ette valmistama, et õige tooniga ja südamilikult saaks rahvale ette kanda. Rahvas käis ka igal pühapäeval hoolega palvetundel. Suurtel pühadel pidanud jut. isa Peeter Kangur kaks palvetundi päevas, ühe hommiku ja teise õhtupoole ja rahvast olnud ikka koolitare täis. Luuska ja Kahkva koolimajade ehitus materjaali olla mõisahärra von Liphard kinkinud. ehituskulud tulnud aga valla kanda.
Jut. Taniel Kangur olnud neljas põlv Kangurite soost Kahkval koolmeistriks. Tema lahtisaamisel olnud 100 aastat täis, mil tema esiisa Villem Kangur koolmeistriks tulnud.
Lõpuks lausub veel jutukas vanake: “Kas mind jumal nuhtles meie sugu 3-4 põlve sisse, või tegi head 1000 põlveni, ei saa mitte lõpuni aru”.
Vastseliina kirikuõpetaja […] Aunwerti kiri praegusele Luuska algkooli juhataja hr. Amotile Luuska ja Kahkva koolide kangema mineviku selgituseks.
Luuska ja Kahkva koolid on õige vana minevikuga. Kiriku katsumise protokoll 1766 aastal ei tunne Luuska kooli, küll aga Kahkva kooli nime. Nähtavasti toodi peale nimetatud aasta kool varsti Luuskasse üle, sest 1776 a kiriku katsumis protokoll nimetab nüüd Luuskat, aga Kahkvat mitte. Seda võib nüüd sellega seletada, et seekord Luuska ja Kahkva üks kooli ringkond oli, mida esiti Kahkvaks pärast Luuskaks nimetati, selle järgi kus külas kool asus. Nii oli siis Luuska kooli sünniaeg 1766-1776 aastate wahel, kuna Kahkva juba ennem olemas oli. 1776 a. kirikukatsumise protokollist on näha et sel ajal 50 õpilast koolis olnud.
Et kõik vanad kiriku konvendi ja kooli valitsuse protokollid 1905 a Vastseliina kirikumõisa põlemisel hävinesid, pole võimalik nende koolide arengu kohta täpsemaid andmeid leida.
Perli oli Luuskas 1883-1889 a koolmeistriks. Temale järgnes Willem Talkenberg, kes 1890-1901 a siin lapsi õpetas. Ta oli Valga kreiskooli harigusega.
Talkenberg tagandatud ametist selleaegse kurikuulsa rahvakoolide inspektori Proschljakowi poolt kes seekord Võru jaoskonna inspektoriks oli, põhjusel, et Talkenberg kord kooli katsumisel inspektori kuuldes ühe õpilasega ema keeles rääkinud. Talkenbergile järgnes Juri Andresson kutsega kooliõpetaja. Andressoni algatusel asutatud Luuskasse esimine laulukoor ja paar aastat hiljem ka muusikakoor. 1910 a tuli Andessoni järele Luuskasse kooliõpetajaks pr. Aneot kes ka praegu siin kooli juhatajaks. Kooli töötab siin praegu kahe õpetaja ja 35-40 lapsega.
Andmed kooli kroonikast
Hanikase külla on asutatud esimine algkool 1873 aastal. Siis polnud koolil weel oma maja, vaid kool pidi ajutiselt töötama Hanikase külas elava peremehe Birnbaumi majas. Koolmeistriks olnud siin endise haridusministri isa J. Mikelsaar. Järgmisel aastal ostnud Orava wald Hanikase külast Koke talu ja ehitanud samal aastal nimetatud talu maale koolimaja. Et wald ise omale koolimaja ehitand, siis olnud koolmeistri walimine ka valla käels. Ja vald oligi 1874 a valinud Hanikase külla kooli õpetajaks Jaan Laiw'i kes kreiskooli haridusega. 1874 a. olnud õpilasi 45 ümber. Koolipinkides olnud esiti õige wiletsad pikad lauad. Õpilaste arw hakanud aasta aastalt kasvama ja nii ulatanud õpilaste arw 1885 a üle 80-ne. Et järgmisel aastal õpilaste arw veelgi kasvanud siis määratud koolmeister Laiw'ile keegi Sabre abiks. Koolis õpetatud järgmisi aineid: piiblilugu, katekismust, rehkendust, natuke maadeteadust ja ka laulmist. Sõnakuulmatuile lastele antud witsa. Kooli rewideerijad olnud kohalik mõisnik ja kirikuõpetaja. Selleaegsete võimukandjatega ja rahvaga saanud koolmeister Laiw hästi läbi, sest ta pidanud igal pühapäeval rahvale koolimajas palwetundi, mis rahvale, kui ka kirikhärrale wäga meelnud. Koolmeister Laiwil olnud ka oma laulukoor. Oma laulukooriga korraldanud Laiw ka pidusid mille sissetulekuga koolile esimine orel ostetud. 1901 a kooli katsumisel leidnud inspektor et Hanikase küla koolis on lapsed hästi õpetatud, pannud siis Laiw'ile ette, et wiimane katsuks vallaisasid nii kaugele wiia, et need Hanikasse ministeeriumi kooli ehitaks. Laiw oligi sellega nõus lootes et jääb ministeeriumi kooli juurde usu õpetajaks palgaga 150 rub. aastas. Ka vallaisad olnud sellega nõus. Nii otsustanudki valla nõukogu umbes 1902 a. Hanikase külakooli asemele kahe klassilist ministeeriumi kooli ehitada. Järgmisel kevadel asutud juba otsuse täideviimisele.
Ministeeriumi kooli aeg 1903-1916 a. Ministeeriumi koolimaja saanud 1903 a. valmis ja maja pühitsemine olnud sama aasta sügisel. Laiw sai aga õpetaja ametist lahti sest ministeeriumi kooliõpetajaks võisid ainult seminari haridusega isikud olla. Koolijuhatajaks valiti Kõiwsaar ja Eichenbaum. 1905-dal waliti koolijuhat. Varkel, kes siin 10-me aastat töötanud. Ilmasõja lahti puhkemisel evakureeritud Hanikase ministeeriumi kool. Koolimaja jäänud tühjaks, kooli inwentaar on siis kõik häwitatud ja laiali kantud. Õpetaja puudusel pidid Hanikase kooli ringkonna lapsed paariks aastaks koju jääma. Viimaks kutsutud endine küla koolmeister Jaan Laiw, 71 a vanake, uuesti Hanikase koolmeistriks kus ta kuni 1920 a ametis olnud.
1921 a peale töötab Hanikases kuue klassiline kõrgem algkool wiie õpetajaga. Õpilaste arw kõigub 190-220-ne ümber.
Koolil on olemas ka kogukas laste raamatukogu üle 1000-de eksemblaari. Raamatud on muretsetud osalt õpilaste trahwirahast osalt koolipidudest saadud rahaga.
Andmed kooli kroonikast
Pässa algkool algas tegewust 1871 a. Oma sünnipäewil algas kool tegewust Tamme külas sama nimelises talu elumajas. Koolmeistriks oli Tamme talu peremees Peeter Eiche, Vastseliina köstrikooli haridusega. Pässa algkooli asutamine wiidi täide Vastseliina kirikuõpetaja Gustaw Maasing'i poolt. Kaks talwet töötas kool Tammel 22 lapsega. Õpeaineks oli koolis katekismus, piiblilugu, rehkendus ja laulmine. Kaks kord aastas käis Gustaw Maasing kooli katsumas. 1873 a wiidi kool Tsirgaski külla Peeter Andersoni majja kes oli Lasva mõisa sepp ja kõrtsipidaja. Järgmisel aastal wiidi kool Lasva wallamaija. Mõlemis kohtis oli koolmeistriks Karl Saarniit, kihelkonnakooli haridusega. Koolmeistri aasta palk olnud 30 rub. mida kirkuõpetaja kooli trahwikassast maksnud. Ruumi kitsuse tõttu kavatsetud uut koolimaja ehitada. Koolimaja asukohaks osteti von Liphardi käest Varkali külast Pässa talu maa. Ehitusmaterjal kingitud von Liphardi poolt, kuna vald ehituskulud 400 rub. kandis. 1875 a on uus koolimaja valmis saanud ja sama aasta sügisel alganudki õpetöö uues koolimajas. Õpetajaks määratud Jooseb Poolakes, Holmanni seminari haridusega, kes 37 a kohapeal töötanud. Jooseb Poolakes saanud hästi kirikhärra ja vene inspektoritega läbi, millest tema pikk ametisoleku aeg tingitudki. Peale J. Poolakesi surma valitud Osvald Laiw siia kooliõpetajaks, kes ka praegu ametis.
Andmed (kooli kroonikast)
Kooli kaugem minevik on varjutume ja andmed on ainult katkendilised. Kooli tekkimise aeg kestis teadmata mis ajast kuni 1860 a. Sel ajal asus praeguse koolimaja kohal väike onnike kus õpetati lapsi. Koolmeistriteks olnud Kota Jaan, Kõrge Ado ja Peeter Kunnos, siis selle wend Jaak Kunnos ja keegi Mango Tüütsmannilt. Koolmeistrid olnud sel ajal rohkem palwe pidajad kui laste õpetajad. Lapsed käinud üks ehk kaks kord nädalas koolis. Ka kiriku õpetaja tegi siia paar korda talve peale ülewaatuse, mis ajaks ka lapsed koolimaija kokku käsutati koolmeistri poolt, kus nad siis kirikhärrale 10 käsku ja meie isa palwe ette pidid lugema. Wiimaseks määratud kolme päewaline kooliskäimine nädalas kindlaks. Koolis käidud kuni leeriminekuni. Selle kooli läbikäia oskas vaewalt 10met käsku, natuke lugeda ja rehkendada. See oli kõik mis selleaegne kool suutis pakkuda. Ainukeseks õpewahendiks sel ajal olnud kirikhärra kingitud waimuliku sisuga raamatud ja piiblid. Koolmeistrid said ülalpidamist onnikese ümber olewast maatüki harimisest. 1840 a. lõhuti see onnikene maha ja Loosi ning Orava valla abiga ehitati uus koolimaja, kus koolituba kaunis ruumikas oli, 9 m. pikk ja 8 m. lai. Ka see maja jäi veel 20.neks a rohkem palwe kui koolimajaks.
Päris kooliaega algas 1860 aastast peale kui Juhan Kukk siia ametisse määrati. Tema ajal seati sisse laste igapäewane kooliskäimine. Oli märgata ka nõrka kooliskäimise sundust. Hiljem wõeti ka raha trahw tarvitusele, umbes 5 kop. koolist puudunud päeva eest. Trahwi raha tuli koolmeistril kiriku härra kätte wiia. Õpetati ka vaimulikke laule. Kooliskäimine määrati kolme talwe peale kindlaks. Kukke aegsed õpilased oskasid kaunis hästi emakeelt lugeda. Ka laulda oskasid lapsed õige kenasti mis eriti vanemale rahwale meeldis. Kukk oli ametis 30 aastat ja toitis oma peret koolimaa harimisest. Koolimaja korrasoleku eest hoolistes vald. Kooliõpetaja sel raha palka ei saanud. Kukke järeltulija oli Jüri Andresson, kutsega kooliõpetaja, kes kuni 1901 a siin töötas. Andressonile oli walla poolt juba ka rahaline palk määratud. 1902-sel aastal müüdi see koolimaja ära ja ehitati kolmas koolimaja, mis ka praegu alal. Andressoni ajal tuli ka Vene keel ajakohane. Õpilaste arw kõikus sel ajal 12-20ne ümber. Andressoni ajal kutsuti siin ka esimine laulukoor kokku, ja hakati pidusid toime panema. Andressoni järeltulijaks oli Gustav Ernits kes kuni saksa okupatsiooniajani siin töötas.
Praegu töötab Tabina algkool kahe õpetajaga ja 30-40ne lapsega.
Andmed kooli kroonikast
Loosi kool algas oma tegevust umbes 75-80 a tagasi kui nimetatud Helmutioru kaldal olevas majas, millest ehitust praeguse aja vanemad inimesed veel selgesti mäletavad. Kooli sealsest töötamisest ei tea aga keegi midagi. Koolimaja olnud siis rohkem koolmeistri elamiseks kui õpilaste õpikohaks, sest lapsed ei käinud ju mitte koolis, vaid koolmeister käis lapsi kodus katsumas ja õpetamas. Tahendatud kohast viidud kool kaks klm. praegusest koolikohast eemalolevasse Puutli külla Andrus Tasso rehetuppa, mida korstna puudusel suitsu tareks tuli nimetada. Ka olla see sama Andrus Tasso koolmeistriks olnud. Wastseliina õpetaja Maasing olla teda ametisse pannud. Koolis käidus esialgu ainult üks päev nädalas aga pärastpoole neli päeva. Lastele õpetatud ainult kirikulaule ja piiblilugu. Õpilastele ei olnud kooliskäimine mitte sundusline, vaid see olenes vanemate tahtmisest. Palgaks sai koolmeister Tasso Loosi mõisa härra käest kaheksa taalri suuruse koha ilma orjuseta pidamiseks. Et koolituba ühtlasi ka Tasso elamisruumiks oli, siis pidi ta omal kulul kütma ja valgustama. Peale põllutöö ja koolmeistri ameti teinud Tasso ka sepatööd, mille juures ta sagedasti lapsi omale abiks tarwitas, nagu seda üks tema õpilastest Jaan Zuppets 80 a rauk jutustas. Puutli külast Andrus Tasso rehetoast viidud kooli Loosi mõisasse, kuhu selleks Loosi vald koolimaja olla ehitanud. Kasvatuse abinõuks, kõigi kõlvatumate õpilaste juures, tarvitanud koolmeister ka vitsa karistamist ja söömata jätmist. Õppeaasta polnud kindlaks määratud. Sügisel algas kool tume tulekuga ja lõppes kevadel karja metsaminekuga. Ka tundide arv päeva kohta polnud kindlaks määratud vaid tunde anti tuju ja juhuse järgi. Pääle Tasso olnud koolmeistriks keegi Helt. Helt olnud õige lühikest aega. Peale Helti tulnud Loosi koolmeistriks Peeter Nemvaltz. See mees olla suur lauluarmastaja olnud, tema seadnud laulukoori kokku ja õpetanud nelja häälega koraale laulma. Et mõisa moonamaja kus mõisa töölised elasid, mõisast verst maad eemal oli ja moonakatel töölekäimist raskendas, sellepärast vahetanud vald mõisahärra ettepanekul koolimaja moonamajaga ära ja nii pidi kool 1863 a mõisast praegusesse kohta ja koolimaija kolima. Ka uues kohas töötas väsimata koolimees Peeter Nemvaltz. Et ta ka saksa keele tunde soovijatele andis, sai ta selle eest mõisa käest 36 vakamaad maad tasuks. Valla käest saanud ta aga raha ja vilja palka. Peeter Nemvaltz käinud ka lastega õige hästi ümber ja ainult mõnikord tulnud vitsadega karistamist ette. Peksmist toimetanud kas koolivanem ehk lapsevanem. Kooliskäimine olnud Nemvaltzi ajal juba sunduslik. 1901 a läinud Nemvaltz omal soowil Loosilt Mõnniste valda koolmeistriks. Kooli majanduslised kulud kattis sel ajal mõis, kuna aga koolmeistri palk mõisa poolt maaga, aga valla poolt raha ja viljaga tasuti. 1901-1904 aastani olnud siin Peeter Saarniit koolmeistriks. Tema saanud 150 rub. valla poolt palka. Nõrga vene keele tundmise perast lastud ta Vene inspektori poolt lahti. Saarniidi järeltulijaks oli keegi Gustav Ramman. Temast on kohalikul rahval häid mälestusi järgi jäänud, sest ta olnud suur lauluarmastaja ja palvetunnipidaja. 1912 a. lahkunud Ramman. Tema järgi valitud Loosi koolmeistriks Karl Puusepp, Võru linnakooli haridusega, kes ka praegu Loosi algkoolijuhataja. Praegu töötab kool kahe õpejõu ja 40-50 lapsega. (Taniel Kangur, 79 a.)
Enne venestus aega ja osalt ka venestusajal avaldanud kohalik kirikõpetaja suurt mõju koolielu ja koolmeistrite peale. Koolmeistrid olnud temast täiesti rippuvad. Kirikuõpetaja tahtmisi ja soowe tulnud juba ta näost ära lugeda. Üks sarnane kirikõpetaja olnud ka Gustav Maasing. Koolmeistrid kes vähe vabamate vaadetega olid, neile tegi ta varsti jalgealuse külmaks. Maasing'i tahtmine olnud, et koolis ainult piiblilugu, katekismust ja kirikulaule õpetati. Kui Maasing koolikatsuma tuli, siis olnud see koolmeistrile ja lastele suureks hirmupäevaks. (Osvald Laiw, 60 a.)
Kirikõpetaja Maasingi mõjul möödus siin Härkamisaeg täiesti märkamatult. Koolmeistritel oli igal oma koht ja teenistus kallis, millest nad kindlasti ilma oleks jäänud, kui nad õpetaja Maaing'i tahtmise vastu oleks tegutsenud. (Jaan Laiw Varkali külast, 82 a.)
Kõrgema võimu poolt antud käsk, et kõik valla nõukogu protokollid venekeeles protokolli raamatusse kirjutatakse. Et kirjutajad kes sel ajal ametis olnud, vene keelt pole mõistnud, ametist tagandada tuli, oli enam kui kindel. Vene keele oskajaid oli raske leida, sest koolides õpetatud ennem saksa keelt. Jut. olnud Võru kreiskooli haridusega ja osanud selgesti vene keelt. Teda valitudki Lasva valla kirjutajaks millist ametid ta 18 aastat pidanud. Tema kirjutanud protokollid vene- ja eestikeelsed sest muidu poleks nõumehed protokollest aru saanud. Suurem jagu nõumehi olnud siis küll veel kirjaoskamatud aga nooremad mehed osanud küll juba kirjutada. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
Venestusajal säetud koolid inspektorite otsekohese valwe alla, kes sageli täiesti umbvenelased olnud. Nende käes saanud vaesed kooliõpetajad palju viletsust ja häda tunda. Nii lasknud Võru jaoskonna inspektor Proschljakof, kõik koolmeistrid, kes nõrgalt vene keelt osanud, ametist lahti. Kui inspektor kooli katsuma tuli, siis pidi koolmeister hästi lahkesti temaga ümberkäima ja toiduks hästi maitsevad road valmistama. Inspektori kuuldes ei tohtinud koolmeister ka lastega muud kui ainult vene keelt rääkida. Inspektor oli koolmeistri lahtilaskja ja ametissekinnitaja. (Taniel Kangur, 79 a.)
Jut. olnud 1905 a. rahutuste ajal juhtkoha peal. Juhtnööre tegutsemiseks saanud ta Peterburgi käärivaist ning kondist. Tema algatusel asutatud “Vastseliina õiguste nõudja komitee”. Andmed mille põhjal see komitee oma nõudmised mõisavalitsusele esitanud, saanud nad valla arhiivist, rahva käest ja kellegilt maamõõtjalt Tammelt, kes talude müümise ajal maid planeerinud. Neist nõudmistest, mis see “õiguste nõudja komitee” Vastseliina mõisate omanikule esitas on Gustav Rätseppil kirjalikud andmed olemas. Suuremaid avalikke rahvakoosolekuid peetud kolm. Esimine koosolek olnud Raadi palvemajas 24 now 1905 a. Teine koosolek olnud Vastseliina koolimajas 12 destsembril ja kolmas Vastseliina mõisas 14 detsembril. Vähemaid koosolekuid peetud ühtelugu. Soomes Viiburgis ja Imatras peetud koosolekuid. Rätsepp võtnud 9-seast nimetatud kohtis peetud koosolekuist osa, kus siis täpselt asja käik ja edaspidine tegevuskava kindlaks määratud. Suurem meeleavaldus ja rongikäik pantud 14 dets. toime. Enne seda ajanud von Liphard kaks perekonda, Põlgasti ja Pilwi, Vastseliina mõisast välja. 1000-de pealine rahva hulk viis nüüd Põlgasti oma korterisse tagasi ja Pilw panti Liphardi suwekorterisse elama. Rongikäik alganud kihelkonna koolimaja juurest ja liikunud Vastseliina mõisa sihis. Rongikäik olnud minu versta pikk. Vastseliina mõisa jõudes mintud Liphardi maja juurde ja pantud ennem läbiarutatud nõudmised Liphardi asevalitseja Wulfiusele ette ning võetud sellelt allkiri, et ta neid nõudmisi on kuulnud. Rahvas valinud eneste seast kaks volinikku Rätsepp'i ja Ploom'i, kes need nõudmised Peterburgis Riigivolinikule pidi esitama. Ennem suruti aga valitsuse poolt mäss maha. Rätsepp ja Ploom põgenenud Suome, kuhu nad kuueks kuuks jäänud. Pääle sõja välja kohtu kaotamist tulnud nad kodumaale tagasi, see olnud 1906 a suwe lõpul. Siis alganud kohtuskäimine mis kuni 1910 a kestnud. Kohus mõistnud süüalused keda 18-me inimest olnud, kaheksaks kuuks kinni. Gustav Rätseppi kohta on aga 1909 a 20 detsembril surma otsus tehtud, et ta aga põgenema pannud, pääsenud ta samuti hiljem 2-he kuulise vangistusega.
Kirjalikud tokumendid mis G. Rätseppil 1905 a rahutuste puhul olemas.
Teadaandmine
24 novembril 1905 a.
Vastseliina kihelkonna elanikud 1500-2000 hulgal kokku kogutud avaldates Vastseliina kihelkonna mõisate omaniku volinikule omad nõudmised mis järgmised:
Enne talurahva käes olnud ja nüüd mõisate alla võetud vakumaade päält metsa raagumine ära keelata arvates 25 nov. 1905 a peale.
Eelpool nimetatud vakumaad ilma maata talu rahvale anda ilma tasu nõudmata.
Vastseliina kihelkonna rahvale talude peale tehtud oblikatsioonid kätte anda, millega ühes tunnistatakse, et nüüd ostu summad on tasa maksetud.
24 novembrini 1905 a ettetulnud mõtsa ja karja peräst trahvitud inimest trahvist vabastada.
Kihelkonna vaestemaja pidamiseks peab Vastseliina mõisate omanik 10 tuhat rub. andma.
Jahi ja kalapüüdmise õigus.
Jaama moon tuleb ära kaotada.
Teede seadmine ära jagada mõisate ja talude peale tessatiini arvu järgi.
Rüütliraha ära kaotada.
Kooli ja palvemajade maad kingituseks lugeda.
Nende nõudmiste täitmist nõuti 14-ne päeva jooksul. Selle järgi on tarvilik et otsekohe mõisa omanikule talu osturaha seisma pannakse.
“Vastseliina õiguste noudja kommitee”
24 novembril 1905 aastal
Vastseliina mõisa moonameeste nõudmised elu järje parandamiseks.
Moonamehe päeva palk olgu 40 kop. aasta läbi.
Naise päeva palk peab 30 kop. aasta läbi olema.
Sõnniku laotamise eest makstagu 30 kop. vakamaa päält.
Vilja kokku paneku eest makstagu 1 rub. 20 kop. vakamaa päält.
Mõisa peab andma moona oma teomehele 15 vakka rükkit, 10 vakka kesvi, 5 vakka kaeru.
Rukki ja kesvade eest tuleb maksa 1 rub. 50 kop. vakk, kaeru eest 1 rub. vakk.
1 vakamaa põldu kartuli ja lina jaoks. Soovijatele moonameestele 1/3 vakamaad aiamaad.
Üks lehm, kolm poegiga lammast, üks siga suwel mõisa karjas käia ilma maksuta.
Mõisa annab 3 vakamaad hääd heinamaad oma teomehele tarvitada.
Talveks 100 puuda õlgi, mõisa ajast tehtud ja 60 puuda pikki õlgi looma toiduks.
Mõisa annab iga päev 3 pangi praagat viina köögist, kui see töötab, looma toiduks.
Mõisa peab andma aastas 4 sülda puid ja hagu, niipalju kui tarvis läheb, ilma maksuta, mõisa aja ja mõisa hobuse juurevedamisega.
Mõisa poolt antagu aastaks 6-eks päevaks hobune prii, millal moonamees ise soowib.
Mõisa poolt peab igal laupäewal saun köetama.
Vanu teenijaid ei wõi mõisa ilma tähtsa põhjuseta lahti lasta ega ära ajada. Töölised peavad mõisa poolt vanaduse ja töö jouetuse vastu kinnitatud olema.
Suve päewil 23 aprillist kuni 23 septembrini olgu päeva tõusust loojaminekuni töö, sellest maha arvatud 2 tundi pruukosti ja kaks tundi lõuna aega söömiseks ja puhkamiseks.
Oma maa harimiseks peab teomehel hobune mõisast prii olema.
Suvel peavad mõisa nurme kraavid heina saamiseks töölistele prii ilma trahvirahata olema ristikheina nurm välja arvatud.
Kui moonamees oma ainuliku töö jaoks mõisa tööst ära on, ei tohi mõisa teda trahwida.
Kui moonamees mõisa töös ka pühapäeval või öösi töötab, peab mõisa kahekordse tingitud palga maksma.
Mõisa kulul tuleb lasteaed sisse seada ja ülewal pidada.
Töölistega tuleb ausal viisil ümber käia, nagu inimese õigus seda nõuab. Kui aga tööjuhataja omast inimlikust olekust välja läheb, peab mõisa pidaja, kui töölised seda suurel hulgal nõuavad, lahti laskma.
Tööliste eluruumid peavad tervishoiu nõuetele vastama.
Töölisel olgu üksi käimiseks üks regi ehk üks vanker.
Tööliste palk peab iga kahe kuu järgi ära õiendatud saama.
Töölise oma ehk perekonna liikme haiguse korral tohtri abi ja sõit mõisa poolt prii olema.
Mõisa töölise ehk selle perekonna liikme surma puhul mõisa poolt maksuta puusärk.
Kommiteele saab ülevalnimetatud nõudmised teada antud ja edaspidiseks toimetamiseks ette pantud.
Endised nõudmised mis 24 nov. ette pantud, on valitseja von Liphardi volinikule Vulfiusele ette pannud et tema tahab seda osalt täita, kui nõrgendusi on.
Vastseliina mõisate töölised.
Orava mõisa tööliste paga tingimused lähevad eelpoolt nimetatud tingimustest osalt lahku, mida näeme allpool toodud andmetest.
Orava mõisa tööliste palga tingimused, ette pantud mõisa valitsusele 24 novembril 1905 a.
40 kop. mehe päeva palk ja 30 kop. naise päeva palk aasta läbi. Töö kestvus olgu päeva tõusust loojaminekuni. Pühapäeval ja pühade laupäeval tuleb töö aegsasti maha panna. Suvel sööma aega 2 tundi ja lõuna aega 2 ½ tundi. Teomehe jaoks 15 vakka rukist ja 10 vakka kesvi aastaks ilma rahata, mis ka mõisa poolt pidi jahvatatud saama. 2 vakamaad heinamaad lamba pidamiseks. ½ vakamaad aiamaad, ½ vakamaad linamaad, 1 vakamaa kartula maad, mis kõik mõisa poolt pidi haritud saama. 100 puuta sööda õlgi talweks lehmale ja 4 pangi praaga t viina köögist päevaks, kui see töötab.
Suvel lehm ja lambad mõisa nurmel karjas. 5 sülda halupuid peab mõisa andma aastaks ilma maksuta ja hobuse puie kodu toomiseks andma. Vilja ehk heinamaa vakamaa eest kokku pannes rubla. Kui inimene mõisas öösi tööl, peab ta öö eest päeva palga saama. Mõisa poolt peab saun iga laupäeval köetama. Pühapäeva töö eest peab 50 kop. päevaraha makstama. Mõisa peab igale teomehele 6 korda aastas hobust laenama. Mõisa valitsus peab teenritega kinnitatud lepingu tegema ja nendega viisakalt ümber käima. Mõisa on oma-voliliselt teenijaid trahvinud – nagu 1905 a Peeter Rampi 6 rub 50 kop. Seda ei pea mitte enam sündima.
Orava mõisa töölised.
Teadaanne Vastseliina kihelkonna rahvale kommitee tegevusest
Austatud Vastseliina kihelkonna rahvas. Mõni teist küsib, mis oleme saanud sellest Vastseliina kihelkonna rahva koos olekust selle peale teadustab teile kommitee järgmist:
Vastseliina kihelkonnale mõisate omaniku volinik P. Wulfius ei ole oma kohuseid täitnud ja meie nõudmistele mitte vastust annud, siis sai ta rahva poolt ametist ära öeldud.
Vastseliina kihelkonna mõisate omaniku metsa walitsus andis saadikutele oma allkirja järgmisele asjade kergituste üle.
Ütles Orava metsaülema Krause, Vastseliina metsaülema Vesbergi ja Misso metsaülema Skuderi ametist jäädavalt lahti. Nad pidid 12 dets. 1905 arvates kahe nädala jooksul oma elukorteritest lahkuma.
Vaku ehk orjusemaa metsad on nii kaua kinni pantud, kuni vaku ehk orjusemaa maata rahvale ära jagatud saab,´.
Samma on kõigile metsast prii.
Inimesed kes metsa ja karja trahvi maksma peavad on 24 nov. arvates sellest vabastatud.
Puu hinnad on järgmised: Kase puud 1 süld – 1 rub. 80 kop. Sega ehk männipuud 1 süld – 1 rub. 50 kop. Süld hagu 25 kop. ja sa…u puud 1 kuubik süld 50 kop. – 1 rub. 50 kop. Koolidele ja vallavalitsustele 50 kop. süld.
Neid puid võib iga Vastseliina vallavalitsuse lubaga või tunnistusega saada. Peremees saab 5 süld puid ja 5 süld hagu, kõik sellel tingimusel et mitte edasi ei tohi müüa.
Meil on ilmalikke 20- ja vaimulikke 7punkti ja moonameeste nõudmisi 27 punkti mis Raadi palvemaja juures 12 detsembril 1905 a ette loeti.
Vastseliina on 25 punkti moonameeste nõudmisi vastu võtnud, missugused nõudmised ka teistes mõisates maksma hakkavad.
Hoiatuseks. Kõik maksud mis mõisate omanikul ja krediitkassal maksa tulevad nagu neis 20-nes punktis juba selgitatud sai ei tohi neid mitte keski maksa. Aga need kõik, kes nendele nõudmistele vastu on olnud ei tohi mitte ilma kihelkonna saadikute lubata puid ehk hagu ostma minna.
Austusega Vastseliina Õigustenõudja kommitee.
Vastseliinas 14 detsembril
1905 aastal.
Liiwi kubermangu Võru kreisis olev Wastseliina kihelkonna päris härra von Liphard ehk tema volinik Vulfiusele.
Siin tulevad Vastseliina kihelkonna rahvas kõik ühel häälel oma pärishärra von Liphardi ehk tema voliniku Vulfiuse juurde ommi nõudmisi avaldama mis pärishärra juba ammugi pidanud täitma, aga mitte ei ole täitnud, siis nüüd palume tingimata seda, mis siin nõutakse, täita, muidu saab rahvas teist nõu pruukima.
Nõudmised:
Palume kohe ilmtingimata vakumaade pealt metsa raagumine 25 nov. 1905 aastast ära keelata.
Vakumaad antagu 1906 a alul s. o. 23 aprillil 1906 a. Vastseliina kihelkonna maata rahvale nõnda et iga poisi hinge kohta 15 tessatüki s. o. 45 vakamaad välja teeb ja seda peate ilma tasu nõudmata tegema, sest härra on 45 aastat vahu maad ülekohtuselt pidanud ja sellest kasu saanud ja talud ostu hinnad sel teel juba sisse võtnud.
Vastseliina kihelkonna oblikatsioonid, mid ostu leping täisostuks peab, rahvale kätte anda, sest need ostuvolad on juba tasa. 1875 a aprillis anti ostu kondratid välja ja taadri päält määrati 120 rub. Nüüd olema seda raha 30nd aastat maksnud nõnda suurte protsentidega et see juba välja teeb 230 rub. taadri päält. See näitab et ostu wõlg kõige protsentidega on ära makstud.
Kõik 24 nov. 1905 ette tulnud metsa ja karja süüdlased süüst vabastada.
Jahi ja kalapüügi õigus talu ja vaku maa seest mõisnikul ära kaotada.
Pärishärra peab abiks olema kihelkonna vaestemaja ehitamseks ja selle jaoks 10000 rub. raha ehk osa ehitusmaterjaali andma.
Pärishärra peab Kubermangu valitsusele ette panema, et posti ja Kiriku teede parandamine saagu jaotatud tiinu arwu järgi mõisa kui ka talu pääle.
Pärishärra peab rüütli kassale ette panema, et talude päält Rüütli raha ei nõuta.
Pärishärra peab ülemaavalitsusele ette panema et jaama maks ja moon ära kaotatakse.
Kõik kiriku ja kooli maad, mis juba vanast kingitud peab nüüd kingituks loetama.
Vastseliinas 24 now 1905 a.
Kõik Vastseliina kihelkonna rahvas nõuab seda ilmtingimata ruttu täita.
Veel samal päeval annud see Vastseliina kihelkonna õiguste nõudja komitee” eelpool toodud nõudmiste lehe von Liphardi voliniku Wulfiusele üle, kellelt saanud samal päeval alljärgneva kirjaliku vastuse.
Tunnistan, et olen selle nõudmise lehe kätte saanud ja püüan võimalikult pea üks vastus anda.
Allkirjad Vulfius, V. Lotz. (V. Lotz oli 1905 a. Vastseliina metsahärra.)
12 detsembril 1905 a. esitas eelnimetatud “komitee” uued või täiendavad nõudmised 24 nov. 1905 a nõudmistele lisaks Vastseliina mõisate omaniku von Liphardi voliniku Vulfiusele. Need täiendavad nõudmised oleks järgmised:
Parandatud nõudmised 12 dets. 1905 a.
Vakumaad mis orjuse aigu ja perän teoorjust on mõisale kätte võetud ja seda nüüd maata rahvale kätte anda. Riigimaksudes nõuda, et mõisnik säält kasusaaja mitte ei tohi olla ja et teoorjus kaoks.
Rentnikude renti ei tohi mitte kõrgendada ja kes 25 aastat koha peal olnud, ei tohi välja ajada, näituseks vakumaade päält
3) 12 detsembrist ostutalude eest maksumaksmine mõisa härrale ja krediit kassale seisma panna.
4) Talupoegi ostetud maad jäävad ostetuks.
Kõik Vastseliina Kihelkonnas olevad, kus viinavabrikud olemas, peavad seda kroonu poolt määratud hinda kartulite eest välja maksma.
Mõisa ei tohi mitte pristavi väljä tuua talurahva võlgade nõudmiseks.
Kõik Vastseliina kihelkonnas peetavad laada ja kõrtsi õigused tulevad mõisnikkudel ära kaotada.
Kihelkonnas olevate kandimaade pidajaile tuleb nende kautsioon tagasi maksa.
Vastseliina Kihelkonnas olevaid vaku maade mõisaid ei tohi keegi enne renti kui need nõudmised täidetud on.
Praeguseid valitsejaid tuleb poikoteerida ja kõiki asju tuleb uute sellekohaste omavalitsuste läbi ajada.
Juhtumisel kui pärishärra volinikud neid nõudmisi ei täida, neid kohe rahva poolt minema ajada.
Pastoraadi õigus ära kaotada.
Õpetajaid poikoteerida.
Kiriku maksud tulevad kõik raha pääle määrata.
Kiriku vald läheb kihelkonna kätte.
Kirikuõpetaja köstri ja kella pesja palk tuleb rahaliselt kihelkonnal määrata.
Köstri maa jääb kihelkonna kooli maaks.
Kiriku kord saab kihelkonna poolt üle vaadatud, kas mõnda asja ei tuleks parandada. Näit: korjanduse koti kaotamine.
12 detsembril 1905 aastal.
Seda nõuavad kõik kihelkonna rahvas.
Saadikud pidid samal päeval nõudmised esitama.
Saadikud olid Loosi vallas.
Gustav Rätsepp Käo külas.
Kristjan Naarits Võrust.
Paul Ploom Vastseliinast.
Jaan Kukk, Jaan Sandra Missost.
Jaan Liiw Oravalt.
Paul Pirnbaum Hanikasest.
Mihkel Udras, Peeter Laiw Lasvalt.
Peale selle oli 12 dets. 1905 a nõudmislehel üle kahe tuhande allkirja.
(Gustav Rätsepp Käo külast, 54 a.)
Päev enne 12 dets. nõudmiste esitamist von Liphardi volinik Vulfiusele. S. o. 11 dets. peetud suur rahva koos olek Raadi palvemajas. Enne koos olekut tehtud rahva seas hästi kihutus tööd et rahvas õieti suurel hulgal 11 dets. Raadi palvemaja koos olekule tulekuks, kus siis rahvale pikalt ja laialt nende wilets seisukord ja mõisnikude ülekohus ära oleks seletatud. G. Rätseppi arvates olnud 11 dets. koosolekust osa võtjate arv ligi 3000. “Vastseliina Õiguste nõudja kommitee” poolt tehtud siis rahvale järgmine ettekanne.
Vastseliina kihelkonna rahva kokkukutsumise põhjusmõte “Vastseliina Kihelkonna Õiguste nõudja kommitee” poolt.
Et küll teoorjus mõisale juba 87 a tagasi maha on kuulutatud, siiski see täna päevani peenemal sisseseade kombel edasi kestab, selle pärast kutsume kõiki Vastseliina kihelkonna talurahvast ühisele nõupidamisele sellest raskest seisukorrast väljapääsemiseks 11 detsembri kuu päeval 1905 aastal Raadi palvemaja manu kokku.
Meie teoorjus on järgmine:
Talode päält, kust teoorjuse aigu mees orjuse päewi tegi, sellega oli ka siss selle talomass ära mastu. Aga nüüd peab talo 120-140 rubla osturaha iga aasta 5% mõisa härrale ära masma ja kui terminiks pole makstud, siis võtab härra oma arvamist mööda 12%. Orja siss see raha oma platsi päält või mõisast. Jäät Sa kehva aasta peräst rendiraha võlgu, siss tuleb kohtu pristav varandust kindlustama, sellepääle vaatamata kas sul leiba kodus süüa on või ei. Kohus mõistab võla wiiwitus raha ja pristavi kulud välja, mille üle härra volinik irvetab “Sinu veel naerab”. Nii om siss nende talo pidäjäile. Vilja ikaldamise aastal olli kõhnembi talomeeste inventaar kõik mõisa härrale saanud, et küll mõisa herrale kokku kõneldakse osturaha protsentega kokku arvates kate kõrdses suuruses ära om mastud. Sissetulnu kiri Liiwimaa Rootsi valitsuse käest vene valitsuse ala saamise aigu on Vene valitsus Liiwimaa eest niisama suurt hoolt kanda lubanud kui Venemaagi eest. aga Venemaal ei ole ütski perekond pristavi läbi omastt kottusest maja massude perast väljä pantud. Ka valitsus on meid ära unetanud.
Vastseliina mõisa herra käes om 59,78 wako maad, 5 suurt mõisat ja 8 karja mõisat, tähtsamad wee sadamad, kõrtsid, suurtee weersed kaupluse kotused, jahi ja kala püügi õigused, wiina vabrikud j. n. e.
Talorahva käes 73,28 vaku maad, millest pool soomaad ja kõlbmata maid olemas on, sellest peab hennast 12 tuhat hinge toitma, nii et siss osa rahvast mõisa tööliseks peab heitma ja selle eest oma söögi ja rõivaga 25 kop. päeva palgaks saab ja wiimate kui tööjõuetus saab, siis kas valla toita või lihtsalt koskil talomehe saunas nälga koolada.
Pääle rendimassu peavad talomaa pidajad veel kõik kihelkonnas olevad teed säädma, Keriko massud, jaama massud, rüütlikogu massud, koolide üleval pidamised ja n. e. Et küll sääduses määratud on, valla vaku maad peab mõisa vallarahvale ära müüma, ehk nende eest vallamassud ja orjused talitama, aga kost saame selle tõenduse valitsuse ülemustele ette näidata, missugune on valla vaku maa. Vaku maad said määratud rüütlikogu koosolekul, millest ükski talorahva seisuse liige osa võtma es pääse sääl siss võis perishärra tetta mis ta tahtse ja täämbä päevani üteldas meile et Vastseliina kihelkonna mõisate käes ei olegi vaku maad, ei ka kwoote maad, ehk küll vanemad inimesed seda mäletavad, kos nüüdsete karja mõisate ja suurte nurmede pääl talo maad ja majad olliva ja vanemblike inimeste ütlemise perrä valla maaks tunnistatud ja nüüd järgmised nõudmised ette panna.
Enne talorahva käes olnud ja nüüd mõisale ala võetud vaku maade päält metsa raagumine mõisale ära keelata ja raiutud puud ja hago, mis nüüd om, valla koolimajade ja valla majade kütmiseks 50 kop. puu sülla eest ära müwwa, puu ka hago mis sellest üle jääb, wõib oma kihelkonna rahvale ära müütud saada. Kõiva puu süld 1 rub. 80 kop., sega puu 1rub. 50 kop. ja hago 25 kop. Misso mõisate puu hind tuleb 50 kop. süld odavamalt müwwa ja hago 10 kop. süld. Kui puud peäs oma kihelkonna rahvale tarvis minema siis peab mõisa selleks vallavalitsuse käest arvu suuruse perrä luba küsima. Väljaspool kihelkonda olevale rahvale ei tohi mõisa valitsus midagi müwwa ega anda ilma vallavalitsuse lubata. Nii et siis kõik mõisa mõtsad kihelkonnas otsust mõõda saavad tarvitatud, kuni asi omavalitsuse sisse seadmisega selgub.
Eespool nimetatud vaku maad ilma maata inimestele kätte anda maa omavalitsuse hinna määramisega.
Vastseliina kihelkonna rahvale talode pääle tehtud oblikatsioonid, nii hästi, mis mõisa herraga kui ka krediit kassaga, nendel tehtud on, kätte anda, millega ühes tunnistatakse, et nüüd ostuhinnad tasa on makstud. Niisama ei või ka neid võlgu enam nõuda pärishärra, kellel protsendi maksud võlgnevad olgu, et neid kohuski juba väljä om mõistnud massa. Sellega kadogo siis teoorjus talode päält.
Oblikatsioonid mis talopidäjal krediit kassaga on tehtud, aga seda raha, mis säält saada, om pärishärra pea kõik omale võtnud, nii et oblikatsiooni allkirja andja seda raha ommi näppe vahelegi ei saanud siis pärast härra oma hääsarvamise perra mõne rubla ka võla saajale oom andnu, mis millekski ei tohi lugeda ja muidugi osturaha mitmetel talode eest juba topelt massetu om maha.
Kõik kihelkonna sees olevad teed, keriko, posti ja taloteed tulevad mõisaga pooles ehk ühewõrdselt ära sääda.
Kooli ja palwemajade maad tulevad kingituseks lugeda, niisama vallakoolide üleval pidamise kulud ühe võrdselt kanda, sest et vallakoolide ülevalpedamine sunduslik on ja see ei arvesta, et mino latse sinna kooli ei käi, vaid kroonu gümnaasiumis, meie massame kroonu gümnaasiumi kooliraha nii sama kui herradki ja siss sellega ühtlasi ka teie herraside laste kooliraha, valla maksud niisama.
(Gustav Rätsepp Käo külast, 54 a.)
1905 a rahutuste ajal määratud Raadi palvemaja koosolekul Karl Ast. Kahkva ümbruskonna eeskostjaks Tartu Ülikooli Aulasse. K. Ast elanud umbes üks klm. Kahkva külast eemal. Tema olnud sel ajal üliõpilane. Rahutuste allasurumisel põgenenud Ast Saksamaale. (Jaan Vaaks Kahkvast, 65 a.)
1905 a revolutsiooni ajal toodud igasse mõisasse karistussalgad. Rahvas jäänud siis nii vagusaks, et keegi pole julgenud enam mässu pääle mõeldagi. (Jakob Kiirop Varkali külast, 78 a.)
1905 a peetud Vastseliina mõisas koosolekuid. Gustav Rätsepp Käo külast kihutanud rahvast mõisa vastu ülesse. Kord läinud rahvas pikaks rongikäiguks Vastseliina mõisa. Rongikäigu eel käinud G. Rätsepp, punane lipp käes.
Üks mees nimega Karl Tasso läinud Vastseliina õpetaja Hornbergi juurde ja öelnud “Sotsiaal demokraatia nimel pane hobune ette ja vii mind kodu sest oleme küll õpetaja hobusele kaeru wiinud, et siis võib ka kord sõita.” (August Tasso, 51 a.)
Sakslaste ajal kohalikud elanikud just väga kannatada ei saanud. Otsekoheselt võetud toidu kraami eest maktud ka natuke. Kord toidu kraamiga Petseri minnes võtnud Saksa soldatid temal st. Ränil ja veel kolmel Tabina küla talumehel kõik toidu kraami ilma rahata tee pääl käest ära. (Johan Räni Käo külast, 63 a.)
Saksa vägede taganemisel olnud Lindora kõrtsi juures sakslaste ja venelaste vahel väike lahing. Kaks venelast ja üks kohalik elanik saanud surma. Kolm sakslast saanud ainult haavata. Saksa okupatsiooni ajal olnud kohalikude elanikude meeleolu väga rõhutud. (Oskar Luksepp Tabinast, 32 a.)
Saksa okupatsiooni ajal näidanud kohalikud sakslased õige teravalt oma võimu. Vastseliina kirikuõpetaja Maar olnud päris saksa spioon. Kirikus jutlust pidades manitsenud ta rahvast, et need mune ja pekki saksa härradele tooks. Kantslist maha tulles läinud ta ühes Saksa soldatitega see peale talumeeste käest kraami rööwima. Saksa vägede taganemisel läinud ka õpetaja Maar nendega kaasa. Maar olnud Pärnus ühe kaupmehe poeg. (Peeter Aneot Oravalt, 38 a.)
Jut. mäletab Saksa okupatsiooni aega õige halwa ja rõhuwana. Loosi mõisa valitseja Korgaja olnud sakstega hääs vahekorras. Saksa soldatid sundinud mõisa kandimehi mõisale ilma rahata tööd tegema. Toidu aineid võetud sunni teel ja aine väärtusest makstud ainult ¼ hinda. Toidu tagavarad kirjutatud kõik ülesse ja mis sakste arvates üle normi olnud, see võetud ära. Kartulaid jäetud ainult üks mõõt inimese hinge pääle. (Jakob Lippo Puraku külast, 70 a.)
Jakob Lippo – 70 a. talu vana isa Puraku külas.
Oskar Luksepp – 32 a. Tabina algkooli juhataja.
Johan Räni – 63 a. taluperemees Käo külas.
August Tasso – 51 a. taluperemees.
Gustav Rätsepp – 54 a. taluperemees Käo külas.
August Salomon – 60 a. taluperemees Ortuma külas.
Johann Turvas – 81 a. talu vana isa Kobi külas.
Friedrich Salomon – 69 a. sauna mees Kamura külas.
Gustav Tambets – 59 a. taluperemees Puutli külas.
Johann Ramp – 76 a. talu vana isa Käo külas.
Peeter Aneot – 38 a. Rajooniülem Oraval.
Jaan Vaaks – 65 a. taluomanik Kahkva külas.
Taniel Kangur - 79 a. endine Kahkva koolmeister, elukoht Hanikase-Mäe külg.
Tiio Kraak – 77 a. talu ema Marga külas.
Ann Ilm – 69 a. sauna naine Tamme külas.
Karl Haar – 71 a. talu vana isa Orava külas.
Karl Rebane – 51 a. endine Orava mõisa moonamees.
Ann Vaaks – 83 a. talu ema Lehese külas.
Kaarel Luht – 80 a. talu isa Madala külas.
Jakob Leo – 57 a. sauna mees Soenina külas.
Ann Klaaser – 61 a. taluperenaine Madi külas.
Karl Birnbaum – 70 a. taluperemees Päevakese külas.
Katre Päss – 80 a. sauna naine Tegova mõisas.
Rosalie Kabel – 60 a. taluperenaine Kõvera külas.
Kaarel Väiko – 79 a. talu vana isa Kaamnitsa külas.
Jakob Kiirop – 78 a. taluperemees Varkali külas.
Osvald Laiw – 60 a. Passa algkooli juhataja.
Jaan Laiw – 82 a. endine Hanikase kooliõpetaja, elukoht Varkali külas.
Johan Lauk – 59 a. taluperem. Nõnova külas.
Jaan Udras – 63 a. talu vana isa Noodase külas.
Kerstna Haak – 89 a. talu vana isa Tautsa külas.
Jaan Eiche – 60 a. taluperemees Nõnova külas.
Gustav Zopp – 64 a. rätsepp Pruusa külas.
Jakob Kääpakanst – 70 a. sauna mees Tsirgaski külas.
Esilehele :: Vastseliina
Esilehele :: Ajalooline traditsioon