Johann Forseliuse elulugu tunneme meie väga vähe. Sündimise poolest oli ta rootslane, aga tema sündimise aasta on teadmata. Aastatel 1639-1641 oli ta Tallinna Toomkooli rektor ja Toomkiriku õpetaja. 1641 kutsuti ta Madise-Risti õpetajaks, kuhu ta oma surmani 1684. jäi. Kui me meeles peame, missuguse ennastsalgava armastusega tema poeg Bengt Gottfried Forselius Eesti rahva hariduse tõstmiseks tööd tegi (Vaata tema kohta V. Reiman, Eesti Üliõpi. S. Alb. III, lhk. 7-52), siis tohiksime küll järeldada, et ta osa sellest armastusest isa majast isa käest pärinud on, tohiksime järeldada, et Johann Forseliuse majas eestlasi inimesteks peeti, mitte paljalt tööloomadeks. See on aga ka kõik, mis me tema eluloost jutustada võime.
Omal 43. aastasel ametipidamise ajal Madise-Risti koguduses korjas Forselius suure hulga teateid omaaegse eesti rahva ebausu kommete ja pruukide kohta, mis aga ka muidu selleaegsest Eesti elust ja olust õige selget pilti annab. Silmapaistev on, et vahekorda mõisnikkude ja talupoegade vahel ühegi sõnaga ei puudutata. Millega seda seletada, on raske ütelda. Igatahes pidi Forseliusel sellekohast materjali küllalt tarvitada olema. See puudus annab ennast tema tööd lugedes, alatasa tunda, kuna rahvaelu nõnda liig ühekülgselt kujutatud silma paistab ja meie teist, väga tähtsat külge, vahekorda mõisniku ja talupoja vahel, sugugi ei näe. Sellest on kahju. Siiski jääb Forseliuse töö üheks tähtsamaks eesti kirjanduse töödeks, ka selle pääle vaatamata, et ta saksa keeles kirjutatud on. See on tõlge eesti keelest saksa keele, mille algupärane Eesti kiri kadunud on. Kõik üksikud teated võis ju Forselius rahva käest ainult eesti keeles saada. Nii on meil õigus selle kui eesti kirjanduse toode pääle vaadata.
Forselius ise ei saanud oma käsikirja mitte välja anda. Käsikiri oli tuttava eesti kirjaniku Heinrich Goesekeni väimehe Boecleri kätte sattunud, kes ta alles pärast Forseliuse surma välja andis. Ei ole põhjust arvata, et Forselius ise oma neljakümne aastase töövilja sarnase raisku läinud inimese kätte oleks usaldanud, nagu Boecler oli. Tuleb arvata, et Goeseken, kes niisama rahva vana usu alal töötas, kui Forseliuski, Forseliuse tööd endale näha palus, ehk et Forselius ise töö Goesekenile läbivaatamiseks saatis. Goeseken suri aastal 1681. Käsikiri jäi omanikule tagasi andmata ja Forselius surigi, ilma et ta käsikirja kätte oleks saanud. Kuid vaevalt oli Forselius 1684. surnud, kui Boecler sellesama 1684. aasta lõpul käsikirja oma nimel ja oma poolt tehtud maotumate lisandustega ilma konsistooriumi lubata trükki andis. See ei meeldinud Tallinna konsistooriumile, kes kohe raamatu laskis ära korjata ja sellel põhjusel ära hävitada, et raamatus väga palju kõlvatusi sees olevat. Praegu on raamatust ainult üks eksemplar olemas, nimelt Eestimaa Kirjanduse Seltsi raamatukogus Tallinnas. Võimalik on, et ka Upsalas üks eksemplar leidub.
Nimetatud sai, et Boecler käsikirja ära laskis trükkida ja nõnda selle kadumise eest päästis. Sellega on ta igatahes tänu ära teeninud. Kuid kõlvatu oli teise mehe tööd omaks tunnistada. Oma poolt lisas Boecler pika sissejuhatuse ja fantastilise seletuse eesti vanast usust juure, mis mõlemad siit väljaandest ära on jäetud, sest et neil ei Forseseliusega ega eesti kirjandusega midagi tegemist ei ole. Kuna Forselius rahvaelu tõsise uurijana kainelt ainult seda üles tähendab, mis ta tõesti rahva suust kuulnud oli, tahab Boecler eesti rahva vanu aegu ja vana pagana aja usku kirjeldada, millest tal enesel aimu ei ole. Oma võltsimise töö oli Boecler nii osavaste toime saatnud, et kaua aega teda raamatu kirjutajaks peeti ja imestati, kudas niisugune mees sarnase tõsise tööga võis toime saada. (Boecleri kohta vrdl. V. Reiman, Kivid ja killud I. lk. 10-12; Dr. Hermann Eesti kirjanduse lugu lk. 93. Mõlemad on oma teated Boecleri üle Becke ja Napiersky, Schriftsteller-Lexikon I. lk. 204 jne., II. lk. 595, V. lk. 67, 2-b lk. 8 järele lühendanud). Kampmann Eesti kirjanduseloo peajooned I. lk. 183 on ennast nüüdki veel lasknud Boeclerist ära eksitada. Kampmann kirjutab nimelt: "Iseäranis püüdis ta (Forselius) Eesti rahva päritolemise, meie maale tulemise, muistse valitsuse viisi, ebajumalateenistuse üle sõnumeid korjata." Sellesarnast lubab küll Boecler, kui kirjastajat leiduks, kuid mingit põhjust ei ole meil arvata, et Forselius selle kohta oleks teateid korjanud. Need teated oleksivad pidanud mingit jälge tema raamatus järele jätma. Neid jälgi ei leia meie sealt aga mitte. Ei olnud neid teateid ka Boecleril. Tema poolt oli see ainult tühi hooplemine. Muinasjutt "Thorist", kes eestlaste paganaaja "ebajumal" olnud, on kahtlemata Boecleri lisandus. Seda tunnistab siin tarvitatud keel, missugust Forselius kunagi ei tarvita ja milles mõlemad Boecleri pikad lisad, mis siit välja jäetud, kirjutatud on. Keele järele otsustades on Boecleri lisa ka nõue, et ebausku eeskujulise trahvimisega ära hävitataks. Mõlemad kohad on siin [ ] vahele asendatud.
Selle ainsa eksemplari järele, mis Eestimaa Kirjanduse Seltsi raamatukogus Tallinnas alal hoitakse, ilmus kogus Scriptores rerum Livonicarum, II. Riga und Leipzig 1848, lk. 665-684, Forseliuse töö uues trükis ühes Dr. Fählmanni tähendustega, kuna väljaandja Napiersky poolt sissejuhatuses lhk. XX.-XXI. raamatu lühike ajalugu arhiivimaterjalide põhjal ilmus.
Selles väljaandes on mõlemad Boecleri pikad lisad ühes ära trükitud, nimelt "Vor-Rede. An den Christlichen Leser!" (Script. II, 667-668) ja ,,Nota" (tähendus, Script. II., 675-677). Lõpul (Script. II., lk. 680-684) on Fählmanni "Lisa", mis aga vähem otsekohe Forseliuse töö kohta käib, palju enam Fählmanni arvamisi eesti rahva vanast usust sisaldab.
Sissejuhatuses trükib Napiersky järgmise Tallinna konsistooriumi protokolli 3. jaanuarist 1685 ära, mis raamatu ajaloo kohta huvitav on (Script. II, lk. XX.-XXI.)
"Meie konsistooriumi assessor herra Joh. Wolffg. Boeclerus on hiljuti ühe saksakeelse kirjakese (tractätgen) Eesti talupoegade ebausust trükkida lasknud, milles ka kombevastalist (solche obscoena) sees, mispärast igalpool väga halbu kõnesid ja arvamisi kuulda on. Kuna pealegi kuninglik Majesteet ja õnnis piiskopi herra Helwigius (Eestimaa piiskop 1. juulist 1677., surnud 19. jan. 1684) sissejuhatuses nimetatud on, nagu oleks neil suur heameel selle kirjakese ja tema äratrükkimise üle, siis on kohalolevad konsistooriumi liikmed ja praostid (Praepositi) ettevõtnud praegusel koosolekul (conventu) järge kuulata, kas nimetatud kirjakene ka kohase tsensuri ja lubaga on ilmunud ja kudas eelpoolnimetatud süüdistused konsistooriumi pealt kõrvale lükata.
Leiti tarviliseks, et üks eksemplaar otsekohe tulevase uue piiskopi (Dr. Joh. Heinrich Gerth, Eestimaa piiskop 1685-1693, aga ainult ükskord aastal 1690 Eestimaal, surn. vist 1699) kätte toimetada, teised alal olevad eksemplaarid nii hästi õpetaja ja assessori herra Boecleri käest kui ka trükikojast konsistooriumile sisse nõuda, kus edespidi nende kohta otsustatud saab, ja raamatutrükkijale tuleb noomitus anda, et ta niisuguse raamatu ilma konsistooriumi teadmata ja tsensuurita ära on trükkinud. Ühtlasi lükkavad konsistoorium ja kõik koosolejad tõsiselt kõik süüdistused, mis sellest tõusevad, enese pealt tagasi.
Hr. Boeclerus tõi oma vabanduseks, et tema mitte oma julgusega, vaid õndsa piiskopi nõuandmise ja julgustuse peale pärast seda, kui piiskop kuningliku Majesteedile tööd enne oli näidanud, raamatu ilma oli saatnud selle otstarbega, mida ta sissejuhatuses on nimetanud. Muidu oleks ta küll võinud sündida lasta, et see jäädavalt oleks saanud ära hävitatud, kuna ta ju pahandusi võis sünnitada.
Õpetaja herra Gabriel Herlinus (Madise-Ristilt) palus, et assessori ja õpetaja herra Boeclerus tema õndsa eelkäija ja äia (mag. Joh. Forseliuse) algupärase käsikirja kuninglikule konsistooriumile sisse annaks, et tema nimetatud õndsa eelkäija ja äia mälestus puhas püsiks.
Õpetaja Boeclerus ei annud selles asjas Herlinile mingit tõotust, veel vähem pidavat ta enese kohuseks käsikirja välja anda. (Protokolli alla kirjutades avaldas ta konsistooriumi otsuse vastu kindla protesti.)
Kutsuti raamatutrükkija (Christoph Brendeken) ette ja nõuti temalt, kudas ta selle peale tulnud, kuningliku Majesteedi kõige armulisema käsukirja vastu (mis ette loeti) saksakeelist raamatukest Eesti ebausu üle ilma konsistooriumi eeltsensuurita ja lubata ära trükkida.
Vastab: Boeclerus olevat temale kindlaste tõendanud, et käsikiri õndsa piiskopi herra poolt juba tsenseeritud ja trükki lubatud.
Tehakse temale kohuseks, kõik eksemplaarid, mis veel alal, konsistooriumile anda. Lubab. Muidu lisas ta veel juure, et temale eelpool nimetatud kuningliku Majesteedi kõige armulisemat käsukirja 28. aug. 1682 kindralkuberneeri poolt enne kunagi ei ole teada antud.
NB. Nõutud eksemplaarid anti selle järel sisse."
Forseliuse raamatu väljaanne, mis Script. rer Liv. II. sees oli ära trükitud, ilmus hiljem ka eratrükis pealkirja all: Ueber die religiösen Vorstellungen der alten Völker im Liv- und Ehstland. Drei Schriften von Paul Einhorn und eine von J. W. Boecler. (Sonder-abdruck aus Script. rer Livon. II.), Riga, 1857. 8°. (Vanade Liivi- ja Eestimaa rahvaste usulised arvamised. Kolm kirja Paul Einhorni ja üks J. W. Boecleri poolt).
Aastal 1854. avaldas sellesama töö Teaduste Akadeemia Peeterburis (nüüd Petrogradis) ühes Fr. R. Kreutzwaldi tähendustega, pealkirja all: Der Ehsten abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten von Johann Wolfgang Boecler, weiland Pastor zu Kusal in Ehstland und des Consistorii in Reval Assessor. Mit auf die Gegenwart bezüglichen Anmerkungen beleuchtet von Dr. Fr. R. Kreutzwald. St. Petersburg. Buchdruckerei der Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften. 1854. 161 lk. A. J. Sjögreni eeskõnega. Raamatus on iga üksiku ebausu kombe kõrval, mis Forseliuse järel ära trükitud, pikemad ehk lühemad tähendused Kreutzwaldi poolt, kui palju kõne all olev punkt Kreutzwaldi ajal rahva keskel veel tuttav oli. Mitmed ebausu kombed on Kreutzwald omalt poolt täienduseks ja seletuseks juure lisanud.
Kreutzwaldi akadeemia-väljaande järele on Dr. Hermann Forseliuse ülestähendatud ebausu kombed ilma Kreutzwaldi seletusteta eesti keele tõlkinud omas Eesti Kirjanduse ajaloos lk. 94-106.
Nimetada võiks veel, et aastal 1788. Leipzigis Christian Friedrich Scherwinzky poolt, kes 1752 Berlinis sündinud, 1809 Pärnus koolide rektori ametis surnud, ilma kirjaniku nimeta raamat ilmus Etwas über die Esthen, besonders über ihren aberglauben, milles Forseliuse tööd ohtrast on tarvitatud, ilma et seda raamatus kuskil oleks nimetatud.
J. Jõgever, Tartus 1915