Asunike uus ümbrus tingis vajaduse paika panna “sotsiaalne geograafia” – leida oma koht ümbritsevate rahvaste seas. Eestis käibinud arusaamad teistest rahvastest, aga ka erinevatest Eesti hõimudest ei kehtinud enam või nõudsid kohandamist. Eelkõige vajas aga vastamist küsimus, kes oleme meie siin võõra maa ja võõraste rahvaste hulgas. Uue, oma geograafia loomine polnud ainult eestlaste, vaid kõigi, nii vanemate kui juurde tulnud Siberis elavate rahvaste probleem.
Artiklis tuleb juttu sellest, mida räägivad Siberis elavad eestlased ümberkaudsetest turgi keeli kõnelevatest rahvastest: tatarlastest, kasahhidest, kirgistest (see on pooleldi mütologiseerunud nimetus erinevate turgi rahvaste kohta), tõvalastest ja hakassidest. Selles pärimuses peegeldub suhe: sisserändajad (nende hulka kuuluvad ka eestlased) ja põlised rahvad. Materjal, millele tuginen, on kogutud aastatel 1991–1999 Eesti Rahvaluule Arhiivi kogumismatkadel. Lähemalt vaatlen Omski ja Novosibirski oblasti ning Krasnojarski krai Ülem-Suetuki ja Ülem-Bulanka asunduste traditsiooni.1
Opositsioonipaar “oma ja võõras” on rahvaluulele üldomane. Selle raames on käibiv ka vastasseis “oma ja võõras hõim/kihelkond/rahvas”. Võõraste rahvaste ja naaberhõimude juures pannakse tähele just seda, mille poolest ta kõnelejate poolt harjunuks ning siis ka heaks, õigeks, paremaks ja ilusaks peetust erineb. Vaatepunkt on etnotsentristlik: võõrast kultuuri ja inimesi arvustatakse iseenda seisukohalt, teine kultuur on halb või hea sedavõrd, kuivõrd ta meenutab arvustajate endi kultuuri. Rahvaluules peegelduvad suhtumised ja arusaamad omamoodi, reaalelulised seigad ühendatakse fantastiliste väljamõeldistega. Rahvastevahelisi suhteid kajastav pärimus ei pruugi alati olla algupärane, kuigi näib kajastavat kohalikke olusid. Traditsioon võib sisaldada mitmeid üldisi, eri piirkondade rahvaluulele ühiseid jooni, rahvaluuleteost kohandadakse lähtudes konkreetse kasutajaskonna vajadustest. Kuidas ning miks seda tehakse, võib paljugi rääkida kasutajate arvamustest, maailmavaatest ja hoiakutest.
Nii arvamused kui pärimus muutuvad ajaga. Tänapäevased arusaamad erinevad sellest, mida arvati ümberasumise ajal Siberis elavatest rahvastest, oma jälje on jätnud vahepealsed murrangulised aastad. Ka on ümberasumisliikumine jäänud rahvaluule teisenemisjärku ning situatsioon uue eestikeelse pärimuse tekkeks ei olnud kuigi soodne. Nii ei saa näiteks eri rahvaid käsitlevate naljandite vähesust seletada ainult teema ajakohatuks muutumisega, vaid kogu jutustamistraditsiooni hääbumisega.
Teated on kogutud inimestelt, kes rääkisid eesti keeles, see tähendab, et peamiselt vanemaealistelt rahvaluulet valdavatelt inimestelt. Vanemad, põhiliselt 1920. aastatel sündinud inimesed elasid üle raske ajajärgu: nende sünni- ning lapsepõlveaeg jäi kolhooside- ning tänavkülade-eelsesse aega, kui eksisteeris eestikeelne külakultuur. Just nende eluajal asus Nõukogude poliitika järjekindlalt kõike rahvuslikku hävitama. Need inimesed sündisid Siberis, Eestimaa oli ja on siiamaani paljudele vaid “isademaa”. Kui nende vanematel ning vanavanematel, kes saabusid siia üherahvuselisest riigist, tuli lahendada probleem meie ja võõrad rahvad, siis nemad on juba sündinud maailma, kus ümberringi asetsevad võõrad külad. Selle põlvkonna maailm on loomuldasa mitmerahvuseline ning multilingvism on pigem reegel kui erand. Kultuurimuutused, eelkõige akulturatsioon, süvenevad. Kuigi kokkupuutuvad kultuurid mõjutavad üksteist, jääb üks neist alati valdavamaks (Liebkind 1994, 25). Silmas pidades paljude riikide ja regioonide, sh ka Eesti praegusaja rahvastikugeograafilise pildi kirevust, on tegemist huvipakkuva ning lähemat uurimist vajava kultuurisituatsiooniga.
Eestlasi elas/elab Siberis väga laial territooriumil, hajusalt Lääne-Siberist Kaug-Idani, rohkelt Lõuna-Siberis. Nagu teisedki asundused Siberis, loodi ka eesti külad rahvuslikul ja kultuurilisel printsiibil. Enamasti sajandi algupoole venelastega ühes külas koos ei elatud, kuid oli ka erandeid, nt raudtee-äärse Koloonia jaama ümber tekkinud Ivanovka küla. Eesti külades võisid olla mõned vene perekonnad ning loomulikult elas eestlasi vene külades ning linnades. Suhete loidust kinnitagu fakt, et revolutsioonieelsel ajal ei osanud eestlased üldiselt vene keelt (Maamägi 1980, 31; Lotkin 1996, 96; Viikberg 1997, 38; Jürgenson 1998, 129). Sama räägivad ka rohked külaelanikelt kogutud andmed: A ennemalt ka oma iesti kiel oli. Ja selle tükkide peal olid oma – ja külas. Vene keelt isegi rahvas ei osand. Siis arva, kes oskas, selle palkasivad, ku läksivad turule, senna laadadelle ja siis võtsivad tema nigu telkijaks. A nõnna ei teadaned vene keeltki. Minu ema ei oskand mitte miskisugustki. (RKM, Mgn. II 4384 (34) < Ülem-Suetuki k). Sageli elasid eestlastega sega- või kõrvalasundustes teised luterlased (lätlased, soomlased, sakslased), paikneti, nagu tavaks, eraldi tänavates või külaotstes. Olgugi et luterlased moodustasid/moodustavad Siberi elanikkonna hulgas väikese osa, on eestlaste kontaktid nendega olnud märkimisväärselt tihedad – osati üksteise keeli, abielluti vastastikku (Lotkin 1996, 96; Viikberg, Vaba 1984, 218). Ka mitmed 1941. aastal Siberisse saadetud eesti küladesse elama asunud volgasakslased on ära õppinud eesti keele (Korb 1998, 9). Küllap aitas ühtsust toetada ühine luteri usk ning sarnane kultuur. Uurijad on täheldanud, et multikulturaalses keskkonnas, kus usk on autoriteetsel kohal, tunnetatakse enam kultuurilist kui etnilist ühtsust.
Nagu ümberasumise järel nii ka praegu puutusid ja puutuvad eestlased ümberkaudsete türgi-tatari keeli kõnelevate rahvastega vähe kokku. Kunagiste Siberi rahvaste asuala on kas killustatud ning külad asetsevad hajali (näiteks Siberi tatarlastel) või on vähemusrühmad pidanud oma endiselt asualalt kolonisatsiooni tõttu taganema (näiteks kasahhid). Mitmed eesti asundused paiknevad tatari külade läheduses. Tõvalaste asustusest põhjas asuvad Minussinski eestlased (Ülem-Suetuki, Ülem-Bulanka külad), vahetusse lähedusse jääb ka Hakassi Vabariik,
Maria ja Kusta Ojaperve Orava külast Novosibirski oblastist. Taga tütred Elsa,
Linda ja
Erna, ees poeg Valter ja vanaema Madli. Foto umbes aastast 1928.
Erna praeguse nimega Hank, elab Kõstovka asulas. Saanud teada, et Eestimaalt
külla
tulnud on Luterlased nagu temagi, ütles Erna: "Siis oleme nagu vellekesed ja õekesed."
kuigi mõlemas mainitud piirkonnas
on põhirahvus vähemuses (1989. aastal elas Hakassias 62 875 hakassi,
s.o 11,1 % rahvastikust) (Natsionalnõi 1989, 44). Omski ja Novosibirski
oblast külgnevad lõunas Kasahstaniga, nii on seal paiknevate eesti
külade (Tsvetnopolje, Omi asundus, Novosibirski oblasti külad) eestlastel
kokkupuuteid kasahhide ning teiste Kesk-Aasia rahvastega, viimaseid elab rohkelt
ka nimetatud oblastites. Teatavasti asustasid näiteks 20. sajandi algul
sisserännanud kolonistid Põhja-Kasahstanis nomaadidest kasahhide
alad, ka osa praegusest Omski ja Novosibirski oblastist.
Kaug-Ida külades said eestlaste lähemateks naabriteks hiinlased ning vanemad külainimesed tulid igapäevavestluses hiina keelega hästi toime, samas kui vene keelt osati halvasti (Mäger 1970, 219).
Rahvastevaheliste kontaktide tihedus oli erinev tsaariajal ja Nõukogude valitsuse ajal. Kontaktid tihenesid märgatavalt alates aastast 1918, nõukogude korra moodustamisel. Omakorda jagatakse nõukogude rahvuspoliitika kahte etappi, teine algab 1930. aastate teisest poolest (Vahtre, Viikberg 1993, VII). Kui enne revolutsiooni ei osatud vene keeltki, siis alates 1930. aastate teisest poolest abiellusid eestlased sageli teisest rahvusest isikuga. Aastatel 1935–1940 Novosibirski oblastis sõlmitud eestlaste abieludest olid juba 45,3 % etnostevahelised, neist 39,6 % venelasega (Lotkin 1996, 53).
Siberis elab mitmeid turgi keeli rääkivaid rahvaid. Lääne-Siberi tatarlasi jagatakse kolme rühma: Baraba, Tomski ja Tobolski-Irkutski tatarlasteks. Eelmise sajandi lõpus ja selle sajandi alguses teiseltpoolt Uurale Siberisse rännanud tatarlaste järglased nimetavad oma vanemaid Venemaa tatarlasteks, kohalikud seevastu peavad end põlisteks Siberi tatarlasteks (Korusenko 1996, 40).
Kindlat ning selget rahvaste jaotamist eestlastest külaelanikelt tänapäeval muidugi oodata ei saa. Nii ei märgi etnonüümid “tatarlane”, “kirgis” või “kasak” eestlaste suus alati vaid ühte kindlat turgi rahvaste etnilist gruppi, vaid võivad kehtida mitme rahvakillu kohta. Venemaal nimetatakse alates selle sajandi algusest kasahhe kasakateks. Nii kutsuvad kasahhe ka eestlased, seda näiteks Tsvetnopolje külas, Omi asunduse külades, Novosibirski oblasti Tatarski rajooni asundustes, kuid ka mujal. Tatarlaste all võidakse mõelda erinevaid turgi rahvaid, seda enam, et mitmed neist nimetavad ennast tatarlaseks. Ka ollakse sageli ametlike ning teaduslike allikate määratlustes erinevatel seisukohtadel. Nii näiteks on hakasse kutsutud ka Minussinski tatarlasteks, šortsid ning mõned teised turgi rahvad nimetavad hakasse senimaani kõrgõsteks (õûðãûç, êûðãûç). Siberi eestlaste keeles esineb sõna tatarlane kõrval tatar, tihti rõhuga teisel silbil tataar, tataarid. Huvitav on pool-mütoloogilist varjundit omav kirgiste (rõhuga esisilbil ja lühikese teise silbi i-ga) nimetus. Uuralite piirkonna venelaste kõnepruugis märgib kirgis (êûðãûç, êèðãèç) erinevaid turgi keeli kõnelevaid ida-rahvaid (Fedorova 1984, 90). Ka eestlased on kirgist tarvitanud üldnimena, mõeldes selle all ka teisi Siberi turgi, sagedamini Kesk-Aasia rahvaid. Enamasti ongi kirgisteks nimetatud kasahhe või Kasahstani rahvaid: Siin aga elasid need Kasahstanist vai need kirgissed. (Novosibirski oblast, Rosentali k). Ka räägib ajakirja “Kodu” kirjasaatja kirgislastest: Maa päriselanikkude – kirgislaste eluonnid algavad juba paari versta tagant peale. (“Kodu” 1912, nr 1, lk 6). Kuna tegu on Akmolinski lähedal paiknenud külaga, siis võib arvata, et selle nimetuse all mõeldakse kasahhe. Aastani 1925 peeti Venemaal ekslikult kasahhe kirgiisidega üheks rahvaks.
Kirgis ja kasakas esinevad vahel sünonüümidena, kirgise tähendusväli näib olevat laiem kui kasakal. Olenevalt külast, inimesest ning situatsioonist võib etnonüümide tähendus varieeruda ning neid ei tohiks alati täht-tähelt võtta.
Eestist Siberisse siirdunud asunikud võtsid ettekujutuse metsikute eluviisidega paganatest ning võitlusest nende usustamise eest kodumaalt kaasa. Nii käsitleti nt sajandialguse Eesti ajalehtedes Vene-Türgi sõda kui võitlust “Aasia ja Türgi metslaste” vastu (Hiiemäe 1998, 55). Ka Siberi koloniseerimist põhjendas tsaarivalitsus vajadusega metsikutele rahvastele kultuuri ja usku viia. Peale ametlike allikate on kujutlust ümberkaudsetest loodusrahvastest kui metsikutest aidanud kinnistada ka venelaste folkloor. Juba vene bõliinades ja ajaloolistes lauludes kajastatakse võitlust tatarlaste ja teiste rahvastega. Eestlaste arvates tulid nemad Siberisse küll vaid “maad ja vabadust” saama, kuigi hoiakutes ümbritsevate rahvaste suhtes asutakse teiste Siberisse sisserändajatega samale positsioonile. Eestlaste seas on seniajani levinud arvamine, et siin elasid enne mitte-vene rändrahvad, kes mingil põhjusel oma rändkarjamaadelt taganema sunniti. Selline suhtumine ning ametlik koloniaalpoliitika lõid soodsa pinnase konflikti tekkeks, mis mõjutab tänapäevani sealseid rahvastevahelisi suhteid. Vastasseis on oma jälje jätnud ka rahvaluulesse.
Asiaatidest naaberrahvastest ei ole sealsete eestlaste rahvaluules palju juttu. Kuid arvestades seda, et elati peaaegu eraldiasuvates mikrokultuurides ning puututi vähe kokku, on pärimustekstide hulk tähelepanuväärne ning kaalub üles lätlaste, soomlaste ning sakslaste kohta käivate teadete hulga. Siberi ja Kesk-Aasia põlisrahvaid ning nende elu kajastavate tekstide teemaulatus on lai. Lai on ka tekstide žanriline kuuluvus. Ohtramalt leidub traditsioonilisi võtteid kasutavaid pajatusi, naljandeid, lastehirmutisi, usundikirjeldusi ning erinevaid ütlusi. Suur hulk tekste on saadud vastuseks koguja küsimustele: “Missuguseid rahvaid ümberkaudu leidub?”, “Mille poolest üks või teine rahvus teistest erineb?” jm. Välja tuuakse see, mis teises kultuuris tundub omapärane, enda kultuurist erinev. Osa sellest, mida vastatakse, ei mahu kõikide tunnuste poolest rahvaluule mõiste alla, kuid et aru saada suhtumistest ja hoiakutest, väärib antud teemavaatluse korral siiski tähelepanu. Vahest sobib eri temaatikat ja mitmeid žanre esindava ainese kohta tarvitada mõistet etniline folkloor, seda just tekstide funktsiooni arvestades. Etnilise folkloori all mõistetakse traditsiooni, mille abil üksikisik avaldab kommunikatsiooniprotsessis oma rühmasõltuvust (Saressalo 1996, 72). Need on siis pärimusteated, kus otseselt peetakse kas ennast või teisi mõnda etnilisse rühma kuuluvaks. Nende ülesandeks võib pidada oma rühmaga identifikatsiooni tugevdamist ja teistest rühmadest eristumist. Etniline folkloor omakorda põhineb etnilistel stereotüüpidel (af Klintberg 1989, 73).
Kogu vaadeldava materjali juures moodustavad suurima osakaalu lood, kus niivõrd ei pilgata ega halvustata, kuivõrd avaldatakse imestust eestlastele võõraste kommete, eluviisi, keele, välimuse, usutalitluste jm üle. Teateid võidakse esitada lühikeste konstateeringutena, argiarvamustena (Kirgisil on seitse naist. Iga päeva jaoks on igal ise töö), usundikirjeldustena (Kasakad olid meil tuttavad. Naine ei armastanud teda. Kasakas käskis, et küta sauna, et peab ühes saunas käima ära, et siis naine hakkab teda armastama), pajatustena, pikemate juttudena sellest, kus külas nad elavad, kuidas on kokku puututud ja mis juhtunud.
Sageli avaldatakse vabas vormis oma arvamust, iseloomustatakse teisi rahvaid oma kogemustest lähtuvalt. Enamasti kõnelevad jutud igapäevaelu juhtumustest ja konkreetsetest isikutest, kellega kokku puututud. Televisioonist, kirjandusest ning muudest massiteabevahenditest saadud andmetel on siin teisejärguline roll, kuigi oma tähelepanekutele lisatakse mujalt saadud info ning stereotüüparusaamad. Jutu aluseks on reaalne kokkupuude teisest rahvusest isiku(te)ga. Seda, mida räägitakse, peetakse enamasti tõeseks, kuid vahel lisatakse realistlikke detaile vaid jutu mõjuvuse tõstmiseks.
– Nad ju puol ahvid seal Tuvinis.
– Jurtades elasivad. /—/
–Suured majad, ilusti anti korterid, lehma viis sinna ja obuse, a ise oli juures jurtas. No mul vend seal, rääkis.
RKM, Mgn. II 4371 (23) < Ülem-Suetuki k
Traditsioonilised jutumotiivid (moodsatesse korteritesse tuuakse kaasa endine elustiil) korduvad erinevate maade lugudes (vt nt af Klintberg 1989, 74). Sageli pikitakse etnilisest rühmast kõnelev naljand samuti jutuajamise sisse.
Turgi rahvaid on seostatud hobustega, hobuste müümise, ratsutamise ja hobuseliha söömisega. Sagedaseimaks jututeemaks on toitumistavad, millest johtub ka pilkenimi: Tataarisi, neid kutsuti kabjanärija. (Kemerovo obl, Koidula k). Nagu teada, näevad islamistlike sunniitide (kasahhide, tatarlaste jt) traditsioonilised ning islamist lähtuvad tõekspidamised ette rangeid toitumisnõudeid, nagu sealiha ja kange alkoholi tarbimiskeeld, eelistatud on hobuse- ning lambalihast produktid. Tänapäeval Siberis kommet küll vaidlustamatult ei järgita, siiski valmistatakse näiteks tatarlaste peredes ikka veel rahvusroogasid kindlate retseptide järgi (Tomilov 1985, 48).
Näib, et moslemite armastus hobuseliha vastu on laiemalt tuntud stereotüüparvamus, mida kohtab ka näiteks Eestis kirjapandud pärimuses: Rootsi- või Põhjasõja ajal tulnd tatarlased öömajale. Tapp hobuse ära ja söönd hobuseliha. /—/(Anna khk, 1965). Sellega seostub neile iseloomulikuks peetud mustus ja halb lõhn, mida arvatakse tatarlaste/tõvalaste puhul tulenevat pesematusest, hobuse- ning toore liha (hobuse hais) söömisest. Felix Oinase arvates kujutatakse võõra rühma esindajaid traditsiooniliselt mustade, kasimatute ja halvasti lõhnavatena (Oinas 1979, 107–108). Siberi eestlastelt kogutud selleteemalised jutud käivad tatarlaste, kasakate ning Ülem-Suetuki külas hakasside ja tõvalaste kohta.
Omal kombel sisaldab arvamus (söövad hobuseliha) juba hinnangut – pole nii nagu meil, pole nii head nagu meie. Venelastelt on teada tatarlaste kohta käiv tekkemuistend: “Tatarlane on sündinud seast, sellepärast ei söö ta sealiha.” (Oinas 1979, 105). Erinevaid söömistavasid nõuab usk, kuid on ju just usul oma ja võõra määratluses tähtis koht. Usu poolt nõutavad söömistavad on kajastunud näiteks ka juutide kohta käivas pärimuses. Eestis levinud tekkemuistendi järgi ei söö juudid sealiha seepärast, et juudist enesest on siga sündinud (Ariste 1932, 133).
Kõne alla on võetud ka välimus – kõverad jalad, pilukil silmad jm ning eluviis – jurtades pole mööblit.
Tatarlastel säänest lauda es ole ja sänge ka es ole, polotite pääl magavad. Ja jalad persse all istuvad, sellest on jalad sellised kõverad. Ja sialiha nad ei söönu. Maali poole toova obeseliha, obesevorste. Ega neil läbiaetud liha es ole, a nii suure tüki on. (EFA I 18, 37 (1) < Lilliküla).
Rahvaste-naljandeid leidub tänapäeval Siberi eestlaste traditsioonis vähe. Ülem-Suetukist talletatud lugudes naerdakse tõvalaste ja hakasside üle, Novosibirski ja Omski oblasti eestlastelt kirjapandud jutud räägivad kirgislastest ja kasakatest. Ka naljandites kordub sama temaatika: mustus, halb lõhn. Olgu näitena esitatud lugu sellest, kuidas tõvalasi üritatakse sauna pesema viia. Naljas kajastatakse sündmusi kui päriselt asetleidnuid.
– Tihu Ruosi rääkis, nad olid Tuviinis ja, tuvintsad ei käind enne ju saunas. Ütleb, et üks nuor tüdruk, Mõistiku Mannu ja nemad seal olivad elanuvad meie küla iestlased. Nojah, ühekorra olid viind sauna vägise, ütles 17-aastane, vägise rebisivad, mitmekeisti viisi ta sauna ja siis nii kõvasti olid teda vihelnd seal ja pestand et... Teine laupa tulnd ise... [Naer]
– Kes see oli?
– Tuvinets. /—/
– A enne ta ei tundand, ta oli nii kui olnd nii kui koht [kohe (vrd sm kohta)] obuse ais juures.
(RKM, Mgn. II 4371 (22) < Ülem-Suetuki k).
Naljand meenutab anekdooti, kus tšuktš aasta tagasi kadunud puhvaika saunas teiste riiete alt leiab, seda anekdooti on ka Siberi eestlased jutustanud. Kindlasti kannavad tegelaskujud (tšuktš ja tõvalane) jutustajate jaoks sarnast tähendust – juhm naaber, kelle üle saab naerda. Nagu etnilistes naljades tavaks, vastandatakse oma ja võõras rühm ning seda, mis oma rühma tavadest erineb, peetakse valeks ning tajutakse ebaloomuliku ja väärana (vrd Raskin 1985, 186).
Ka teisele samade jutustajate poolt kõneldud naljandile leidub paralleele uuemate anekdootide hulgas. Tegelasteks on sedakorda hakassid:
– No siin on akassid – ei ole kaugel… Abakan ongi ju nende respublika siin.
– Nied on ka kõik ühesugused, niikui leivavormid.
– Jah, ka niuksed samad.
– No näed, ühest külast läks üks passipiltisid võtma, üksainsam kogu küla piale. [Naer]
– Jaa, et mind pravlenja määras. – Palju sulle piltisi teha? – Kakssada pilti. Mind pravlenja määras, et teised läksid tüöle, ma tulin siia.
Ma ütlen, niikui leivavormid ühesugused. [Naeravad]
– Tegi kõigile ja kõik said passid ja…
(RKM, Mgn. II 4371 (24) < Ülem-Suetuki k).
Olemasoleva materjali põhjal ei saa öelda, kuivõrd ning kas tõvalased ja hakassid esinevad sarnastes süžeedes. Kindlasti olid need naljandid eestlastest külaelanikele hästi teada, sest teise loo rääkisid jutustajad vaheldumisi, üksteist täiendades.
Suetuki küla pajatused paistavad silma pikkuse ning ühiste motiividega. Peale selliste üldiste arvamiste (söövad hobuseliha) korduvad Suetuki jutustajate tekstides muudki jutuelemendid – joovad piimaga/soolaga teed, välimus on kole/naljakas, tõvalasega abiellujatele maksti selle eest jm. Mainimist vääriv on aga tõvalaste ja hakasside kujutamise viis jutus, neisse suhtumine. Kui kasakate müügikäikudest või sellest, et tatarlaste surnuaeda ei või naisterahvas minna, kõneldakse tõsiselt, viimasel lool võib olla isegi hoiatav funktsioon, siis Suetuki lugude eesmärgiks on meelt lahutada. Nii kohtab neis määranguid: Nad on nii kole nallakad, õnnetumad. (RKM, Mgn. II 4384 (25) < Ülem-Suetuk). Muidugi on lõbusaid juhtumusi ka kasakate ja kirgistega seoses, esimesi kohtab eriti Tsvetnopolje küla pärimuses. Näiteks narriti seal: Kasak, kasak, kilmandaa, viska sitta silmaga! (CD-0014 (23)) või öeldi, et segi nagu kirgisse küla. Samuti on Tsvetnopolje, Nikolajevka jt küladest teada üksikuid naljandeid kasakatest ja kirgistest.
Kuid pöörakem tähelepanu Suetukile. Ülem-Suetuk on üks vanimaid eestlaste asundusi, seal elavad endiste väljasaadetute järglased ning asutamisajaks arvatakse 1850. aastat. Võib arvata, et seal võis välja kujuneda uus pilkealune, naabrihuumori kangelane. Arvatakse ju naabripilge universaalsete folkloorinähtuste hulka ning iga rühm “valib” selleks otstarbeks rahvusrühma, kelle üle naerda (Davies 1990, 10).
Ülem-Suetuki eestlased laulavad eesti uuemaid rahvalaule mitmehäälselt. Ka Eestis pole mitmehäälsus päris tundmatu, kuid see erineb Ülem-Suetukis levinud laulmisviisist. Olgu see mitmehäälsus pärit kust tahes (vene mõjud, mitmehäälse laulmise õpetamine koolis vm) (vrd Pärtlas 1995, 57), oluline on see, et selle tulemusel on kujunenud midagi uut. Ehk on vähemalt vanemates külades pinnas ka teiste pärimusliikide muutusteks olnud soodne.
Venemaa ning ka Siberi anekdootides, näiteks kolme rahva anekdootides, esineb sageli tatarlane. Ka Siberi eestlaste pärimuses, vene keelt valdavate laste, aga ka teiste käibes, leidub tänapäeval uuema-aegseid anekdoote tatarlastest. Sageli räägitaksegi neid vene keeles.
Siberi ja Kesk-Aasia rahvad esinevad paaris lastehirmutises. Novosibirski ja Omski oblasti eesti asundustes hirmutatakse lapsi kirgissega. Tsvetnopolje külas on tuntud hirmutusolend kasakas: Kui mina olin veel väike, mind kogu aeg hirmutati nende kasakate ja kirgistega. Nendel rebaste mütsid olid. Meie lapsed enam ei kartnud seda. (EFA I 19, 49 (14)).
Lastehirmutistes on võõrast rahvusest inimesega hirmutamine tavapärane. Eestis on hästi tuntud mustlaste ning külast külasse käivate “ümberrändajate”, harjuskite ehk kaupmeestega hirmutamine, kes sageli olidki võõrast rahvusest. Rändlev elu
viis, voori äkiline ilmumine, kaugelt tundmatust tulek ja kadumine ning kaasas kantavad suured kotid panid aluse mitmesuguste võõra ja võõrastega seotud uskumuste ja lastehirmutiste tekkele. (Vrd Västrik 1997, 26, 35). Siberi eestlaste traditsioonis, pean silmas just nimetatud külade pärimust, ei ole kirgis ning kasakas mustlast välja tõrjunud, vaid nad eksisteerivad üksteise kõrval. Mustlast ja kirgist meil väega peljati küla peal. Ütliva /lastele/: “Eidage magama, mustlase tuleva!” (EFA I 35, 18 (5) < Togutšini l, Estono-Semjonovka k). Hirmutusvormelid on trafaretsed: “Kirgis tuleb, viib ära.”
Koguja küsimusele “Kas kirgiisidega hirmutati ka?” on vastatud, et ei, neid hoopis kardeti. Sageli räägitakse juurde jutt sellest, et kirgiise kardetakse seepärast, et nad röövivad naisi ja lapsi. Ühtki stereotüüpset jutusüžeed, kus kirgissed tegelasteks oleksid, eestlastelt teada ei ole. Mitmed naisterahvad (nt Vana-Viru, Rosentali, Orava küladest) väitsid aga kirgisseid tõsimeelselt kartvat. Kinnitagu väidet katkend jutuajamisest Vana-Viru külas elava naisterahvaga. Hirm on tajutav isegi lindilt mahakirjutatud teksti puhul:
– Aga siis teisele rahvusele ei tahtnud /mehele minna/ [—-]
– Eei, ma kardan kirgist hirmsal moel, oi, oi, oi, oi. Meil siin oli meie taabris, ma olin neljakümne seitsmendal aastal, olin taabris, olin see, keetja. Ja siis see kirgissed tahtsid mind ära viia, tahtis ära varastada üks poiss. Ma aga viin aga minema sind, viin minema ja ongi kõik. Enam ei saand muudmoodi lahti, siis ükskord tuli Oja Aleksander, tuli ütles, et, tiad Elli mis. Ma ütsin: “Mis?” – “Sa tõid sialiha?” Ma ütsin: “Tõin.” – “Pekki ka on? – “On.” – “Oi, küll ma tahan pekki kõvasti.” No ja eks ma võttand ja andand talle selle pekitüki. Ja ta natukese sõi ja võttis selle pekitüki, viis välja. No ja, a see kirgisepoiss ühtelugu käis minul. Mina, see sialihaga keetsin katlas supi enda inimestele, a temale veikse pajaga siin, paljas vesi ja see, prossatang [hirsitang] ja sool. Ja tema sõi selle.
– Tema sialiha ei söönd, jah?
– Ei, kirgiss ei söö, što tõ, bohh s toboi. No ja eks nad võttand selle kirgissepoisi kinni ja määrisid selle kirgissepoiss selle pekiga, kõik hõõrusid pia ära ja näu ja kaela ja tõmbasid särgi ülesse. Sa usud või ei, see kirgisse vanaeit ei lastand teda kolm sutkit, ta magas vällas, a sentjaabri kuu oli. Magas väljas ja pesivad kogu aeg tulise veega teda. Kolm päeva pesid teda tulise veega. Oi, küll ta oli vihane! Me ühtelugu käisime sinna. “Dotška, tõ kumõšš hotšeš?” Ma ütsin: “Net, net, net, net.” Seda hobusepiimast tehtud seda. Sa tead seda kumõssi?
– Jah, ma olen kuulnud jah.
– A mina olen näind kohe teda. Ütlevad, et sial põhjas on ussid. Ptui! Ptui, ma kardan! [Naerab.] Ma nii kangesti kardan, et kole. Ma ütsin: “Ei.”
(CD-0007 (27) < Vana-Viru k).
Kõigis nimetatud tekstides on mainitud just kartust kirgiste, mitte aga tatarlaste, kasakate või kellegi teise ees. Ka pole silma hakanud samalaadseid jutte Ülem-Suetuki ning Ülem-Bulanka külast, seda ei hakasside/tõvalaste ega teistegi turgi keeli kõnelevate rahvaste kohta. Hirmul ning umbusklikul suhtumisel kirgistesse võib olla mitmeid põhjusi, üheks neist naabrite, venelaste sellelaadse traditsiooni tugi.
Eestimaa rahvapärimuses kohtab Kesk-Aasia ja teisi rändrahvaid – kirgiise, baškiire, tatarlasi – sõjaröövlite, koerakoonlaste ja sisside muistendites. Koerakoonlasteks on sagedasti peetud inimrasse, mis erinevad europiidsetest rassidest, ning nende juures on märgatav agressiivsus heledate ja ristitud inimeste vastu (Hiiemäe 1998, 59). Türklaste ehk turkide kõrval on Liivi, Vene-Türgi sõdade ja Põhjasõja ajal ringi käinud sõjamehi nimetatud ka paskiirideks ehk paskiriteks ning kirgesteks. Viimane nimetus on eesti rahvapärimuses muutunud poolmütoloogiliseks (EE 1934, 772). Sagedasti on teadetes mainitud, et nad röövivad, varastavad ja söövad inimesi (naisi, lapsi) ning toituvad hobuselihast. Tänapäevaks on Eestis vastav traditsioon tuhmunud.
Ka Siberi kirgissed käituvad vahel röövlitena, kuid ei tunne huvi varanduse, vaid inimeste vastu, röövides naisi ja lapsi. Nii tuntakse Siberi venelaste pärimuses laulu ja muistendit sellest, kuidas tatarlased/kirgissed varastasid esmalt tüdruku ja mõne aasta möödudes ka tema ema, kes samas kohas tütart taga nutmas käis. Ema pandi tatarlaste juures väikest last kiigutama ning talle laulma. Lapses tundis ta ära oma lapselapse – isa poolt kirgisse, ema poolt venelase. Laulu peale tuli kohale ka tütar, andis emale hobuse ning ütles, et ta Venemaale kihutaks. Tema ise peab siia jääma, sest olgugi lapsed kirgissed, on nad siiski tema lapsed, keda ta maha jätta ei saa (Fedorova 1984, 89). Nagu mitmed, nii kinnitab ka antud jutustaja, et see on tõsi. Nendegi külas elab naine, kelle ema varastati ning kelle järeltulijad on segaverelised. Varem olid kirgiisid jultunud. Tormavad (kappavad) hobustega peale, haaravad tüdruku ja kihutavad minema. Hobused on neil head, kätte ei saa. Kas kaugele steppidesse? Nende juurde ei saa. (Fedorova 1984, 90). Siberist üleskirjutatud venelaste ajaloolistes lauludes ja bõliinades kaebab sageli tatarlaste poolt vangistatu oma õnnetu saatuse üle (Bõliinõ 1939, 86–87, 148–149). Muistendeid kirgiisidest, kes enne nende maade peal elasid, tunnevad ka turgi keeli kõnelevad rahvad Tõvas, Hakassias, Mägi-Altais, Jakuutias, Burjaatias jm. Viimaste muistenditest kujutletakse kirgiise kui võimsat, vägevat rahvast, mis mingil määral peegeldab ajaloolist tõde (Moldobajev 1993, 293).
Kaheldamatult võib väita, et ka Novosibirski ja Omski oblasti eestlaste pärimuses kujutletakse muuhulgas kirgisseid kui poolmütoloogilist rahvast.
Korduvalt nimetati tatarlasi ja teisi rahvusi siis, kui kõne alla tuli abiellumine. Seda just situatsioonides, kus võrreldi abiellumist enne ja nüüd või vaagiti, kellega abiellumist heaks kiita, kellega mitte: Ma olen kõigega nõus, a mitte kasakat siia tuppa /väimeheks/ tuua. (EFA I 20, 15 (4) < Tsvetnopolje k). Akkasid nied vene kuolid, vat siis läks segamini ja akkasid praegu venedele minema ja võtma kõiksuguseid rahvust. /—/ Lähvad mustlastele, lähvad kahassidele ja kõikidele lähvad /—/. Ei, enne ei läind venele ka. (RKM, Mgn. II 4373 (19) < Ülem-Suetuki k). Veel nimetati Kesk-Aasia ja Siberi rahvaid juhul, kui juttu tuli eesti asundustest. Avaldati pahameelt selle üle, et enne sõda ning varem elasid külades ainult eestlased, nüüd aga on mitmetest eesti asundustest saanud paljurahvuselised külad. Sageli nimetati küladesse asunud venelaste kõrval või asemel just tatarlasi, kasahhe ja kirgiise: Orava küla oli päris eesti küla, a nüid on kirgiseid ja kasakaid täis. (EFA I 19, 90 (3) < Uus-Viru k < Orava k). Kõik ta võõras rahvas on nällatse. Ma kaes: oh te nällaroti, vaid lapsi mõist teha. Ära lahkse eesti küla, tuleva tatari ja setu sisse. (EFA I 18, 126 (17) < Mihhailovka k). Sellisel juhul kasutatakse etnonüüme muulaste, võõra rahva või võõra tumedanahalise rahva üldmõistena. Aivar Jürgenson on tähelepanu juhtinud sellele, et erinevalt Eestist ei nimetata Siberis muulasi venelasteks. Eestis kehtiv liigitusalus – muulased räägivad vene keeles – Siberisse ei sobi (Jürgenson 1998, 136). Siberi eestlastel pole ühist terminit muulase (st mitte-eestlase) tähistamiseks. Siberi konteksti arvestades on vaieldav, kes on üldse muulane, kes põline. Olenevalt situatsioonist võivad eestlased end vastandada kohalikele mitte-vene rahvastele (inorodtsõ), nagu seda tehakse esimeses näitetekstis (eestlased – kasakad ja kirgised). Sagedamini aga eristatakse endid nii venelastest kui kohalikest elanikest (eestlased – tatarid – setud (mitmes lõuna-eestikeelses asunduses kutsutakse venelasi setudeks/setodeks)). Nii paradoksaalne kui see ka ei näi, võib eestlaste keelepruugis muulast märkida Siberi vanem asukas.
Lävimist rahvaste vahel raskendas ühise suhtluskeele puudumine. Üksteisele võidi end mõistetavaks teha vene keele abil. Paikades, kus elati üksteise kõrval, ka suheldi aktiivsemalt. Kuid võib arvata, et lähemaks suhtlemiseks puudus mõlemal poolel lihtsalt huvi. Suheldi vaid vajaduse korral, nt ostes-müües, öömaja andes-paludes. Teatavasti tekivad kaubanduslikud kontaktid rahvaste vahel hõlpsasti. Nii võib nõus olla Jüri Viikbergiga, kes peab vähese suhtlemise põhjuseks mitte geograafilist isoleeritust, vaid emotsioone ja suhtumisi (Viikberg 1997, 42). Põhimõttelised erinevused usus ja mentaliteedis segavad üksteisemõistmisele jõudmist. Samas ei ole põhjust arvata, et nimetatud turgi rahvaste suhtes oleks valitsenud mingi eriline negatiivne hoiak. Eestlaste vaenulikku ning üleolevat suhtumist, nagu võiks rahvaluule põhjal järeldada, siiski uskuda ei tahaks. Ehk sobib kontakte iseloomustada sõnaga “passiivsus”. Suhtumised, mida folklooris ühtmoodi kajastatakse, võivad tegelikkuses olla teistsugused. Universaalse naabritepilke taga võib olla tõsist vaenulikkust, kuid see võib olla loodud vaid lõbusaks meelelahutuseks ja keeleteritamiseks.
Keda siis kehastavad nimetatud turgi keeli kõnelevad rahvad eestlaste pärimuses – ohtlikke võõraid või naljakaid, arengus mahajäänud naabreid? Küllap mõlemaid, tehes seda eri žanride kaudu erinevalt. Edastatakse ju naljandites hoopis teistsugust sõnumit kui usundilistes juttudes, lastehirmutistes nähakse maailma teisiti kui usunditeadetes.
Kindlasti on oluline, et jutud on levinud rahvaste kohta, kellega ise kokku puututi ning kellest on vahetuid teadmisi. Mõjuvus tuleneb sellest, et neid, kellest kõneldakse, tuntakse. Naljandites on märgatav suhtumine vaadeldavatesse rahvastesse kui kuskil veel rohkem ääremaal asuvatesse ning madalamal arengutasemel olevatesse rühmadesse. Etnilise huumoriga seostub pea alati üleolek. Küllap aitab kellessegi üleolevalt suhtumine tõsta iga rühma enesehinnangut. Räägitud on vähemusrühmade eriti madalast enesehinnangust. Kui see kehtib ka Siberi eestlaste kohta, siis on naljandid turgi rahvastest ka seetõttu vajalikud. Negatiivne hinnang antakse naabritele pärimuses mitte vaenulikkuse pärast, vaid oma rühma kaitseks. Sellega pannakse paika rühmapiirid, selgitatakse, miks meie, jutustajad, ei saa nende hulka kuuluda.
On ju loomulik, et igas külas räägitakse just oma naabreist ja kõrval elavaist rahvustest. Kuid ometigi kujutatakse eri rahvaid erinevalt – Suetukis on tuntud naljandid tõvalastest, Novosibirski ja Omski oblastis lastehirmutised kirgistest, Tsvetnopoljes pajatused külas müümas käinud kasakatest. Kui tõvalased uurija poolt vaadatuna sobiksidki asendama kirgiseid, siis ometigi hirmutatakse tõvalastega lapsi vaid juhuslikult.
Sel on mitmeid põhjusi. Kindlasti tuleb arvesse võtta iga rahvuse reaalsete kontaktide tihedust eestlaste ning venekeelse elanikkonnaga. Venemaa uurijad on tähelepanu osutanud sellele, et põlisrahvad suhtusid venelaste Siberisse tulekusse mitmeti. Näiteks suhetes altailastega vaheldusid kuni 18. sajandini rahulikumad perioodid sõjaliste kokkupõrgetega (Jerohhina 1998, 11). Eesti asunike kontaktid turgi keeli kõnelevate rahvastega on paikkonniti erinevad – Tsvetnopolje külas elab 1996. aasta andmete järgi 103 kasahhi, samal ajal kui Ülem-Suetukis ega ka ümberkaudsetes külades arvestataval hulgal tõvalasi ega hakasse ei ela. Ehk on võimatu rääkida näiteks lapsi varastavaist rahvaist siis, kui nendega ühes külas koos elatakse?
Kuid põhjusi, miks ühte või teist rahvast traditsioonis omal viisil kujutatakse, võib välja tuua teisigi. Eestlased, sattunud uutesse oludesse ning seisnud oma eluruumi määratlemise ees, said tuge naaberrahvastelt. Nii nagu vene keelest laenati suures osas looduse, ehituse, aga ka toitlustamisega seotud sõnavara (Viikberg, Vaba 1984, 221), on laenulised ka üks osa kohalikke rahvaid märkivaid etnonüüme, nt tuvintsad, kasakad ja kahassid. Küllap on kõrvalasuvad rahvad mõjutanud ka eestlaste arvamusi ning rahvaluuletki, eriti seda osa pärimusest, mis tegeleb kohalike olude, nt ümberkaudsete rahvastega. Paarile laenule sai ülevalpool tähelepanu osutatud, kuid võib arvata, et kõrvalasuvate rahvaste traditsiooni mõju võib olla tähelepanuväärselt suur. Tuues Eestist kaasa küll üldisi kujutlusi turgi rahvastest, loodi vastav traditsioon siiski Siberis ning seda eelkõige naabrite mõjul.
Venelaste folklooris olid tuntud laulud ja muistendid tatarlaste, kalmõkkide ja teiste röövretkedest juba enne Siberi koloniseerimist, samas kui tõvalasi õpiti teistest turgi rahvastest eristama alles Siberis. Nii on mitmepalgeline juba vene vastav traditsioon ning kui eestlased sellest kilde oma käibesse üle võtsid, siis saavad erinevused mõistetavaks.
Kuna ühesugune probleem – sätestada piirid uues maailmas – seisis ees kõigil asunikel, siis toetati seejuures üksteist. Kohalike turgi keeli kõnelevate rahvaste puhul tulevad mängu vastandused europiid – asiaat; sisserännanud (kolonistid) – enne suure sisserände algust Siberis elanud (kohalikud); “kultuursed” – “metsikud” rahvad; õigeusklikud (kristlased) – “inorodtsõ”, teiseusulised. Opositsioonipaari meie-nemad esimese osise hulka kuuluvad peale eestlaste veel teisedki rahvused – venelased, valgevenelased, lätlased, sakslased jt. Mitmel korral mainivad ka eestlased nimetatud vastandust: /—/ nied on must rahvus nii kui rehkendavad rohkem nii kui et niuke must rahvas ja ropp rahvas, ei ole niuksed kultuursed nii kui ikka iesti ja läti ja saksa rahvas ja vene rahvus, ikka nad on niuksed nigu ropumad rahvused. /—/ (RKM, Mgn. II 4373 (20) < Ülem-Suetuki k), /—/ Nojaa, nad [tõvalased] ise mõtlevad, et nad on kohe kõige ilusamad. – No ei tia… – Nad ei salli ju niukest rahvast. – Ei. – Neil ei ole paled niuksed, kust ta sallib? (RKM, Mgn. II 4371 (28) < Ülem-Suetuki k).
Selle tõestuseks, et naabrid uue traditsiooni loomisel oma osa mängisid, tehkem juttu veel ühest probleemist. Nimelt ei ole Siberi eestlastelt peale paari laenatud jutu üles kirjutatud kohamuistendeid. Muistendit kõrgõsitest (eestlastel – mustast rahvast), kes siis, kui Siberis puud/valged puud kasvama hakkasid, järjest lõuna poole lahkusid või vabasurma läksid, kuna see oli märk valgete inimeste tulekust, teadsid peale Lõuna-Siberi turgi rahvaste ning Minussinski venelaste ka Minussinski nõos paiknevad Ülem-Suetuki eestlased (Moldobajev 1993, 296; Viikberg, Vaba 1984, 218). Ühist kohalikku algupära on jutud sellest, kuidas enne sisserändajate tulekut külakohtades võõras rahvas elas. Näide pärineb Novosibirski oblastist vene vanausuliste, nn “keržakkide” asundusest: “Olid siin ühed mitte-venelased, aga meie, venelased, tulime, võtsime kätte ja ajasime nad ära.” (Baituganov 1998, 71). Võrdluseks samast oblastist pärinev eestlaste jutt: Siin olid kõik maad olid paljad, tühjad. Siin aga elasid need Kasahstanist, vai need, kirgissed. Nendel oli volju, neil olid suured hobusekarjad või lambakarjad. Need ei tahtnud kudagi minna. Nüüd vaatad, kus on (nüüd enam need augud on kõik kinni läinud) jälle kirgisse kaev, jälle kirgisse kaevu auk. /—/ A nad ei tahtnud kudagi ära minna, viimaks aeti ikka minema, lõhuti nendel need semlakud või mis neil olid ära ja siss anti maa ära. (Rosentali k). Antud jutud kajastavad teataval viisil ajaloolist tõde, nad on antud eelmiste põlvkondade poolt suuliselt edasi. Nii Valgevenest saabunud venelased kui eestlased tunnistavad oma õigust neile antud maale, sarnaselt kujutatakse vaeva uue elu alustamisel.
Kuivõrd algupärane on eestlaste rahvastevahelisi suhteid kajastav traditsioon, on raske öelda. Küllap tuleb arvestada teatud segunemisega. Eestist kaasatoodule on lisandunud ümberkaudsete rahvaste mõjud ja “omalooming” ning tulemuseks on saadud huvitav, omanäoline pärimus. Küllap ei ole enam võimalik taastada loomeprotsessi ning täpselt määrata, kuidas üks või teine kujutlus traditsiooni jõudis. Enne, kui asuda rahvaluulet analüüsima, oleks otstarbekas kindlaks teha suhete võrgustik igas konkreetses külas / lähedalasuvate külade grupis, et siis sellele toetudes rääkida mõjudest ja laenudest. Põhjalikuma ülevaate saamiseks on vajalik võrrelda eestlaste pärimust venelaste ja teiste rahvaste omaga.
Et Siberi eestlastel pole, tänu erinevatele kultuurikontaktidele, loodusoludele ning muudele põhjustele, ühtset rahvapärimust, on uurijad ennegi märkinud (vt nt Korb 1999, 15–16). Võib rääkida eestikeelse rahvaluule taandumisprotsessist, erinevate laenude olemasolust selles ning eesti asunduste käekäiku mõjutanud etnilistest protsessidest. Kõiki külasid ühtviisi iseloomustavaid jooni, pärimuse sarnasust laialipaiknevates asundustes aga vaadeldava materjali ning külade kohta ei selgu.
Resümeeritagu siinkohal vaid ülalpool juba mainitud väidet, et erinevates külades/külagruppides/paikkondades on välja kujunenud eriilmeline pärimus turgi keeli kõnelevate rahvaste kohta. See ei erine mitte vaid rahvaste poolest, keda tekstides mainitakse, vaid ka žanriliselt ja funktsionaalselt.
Kuigi tänapäeval elavad Siberi rahvad rahumeelselt külades/linnades/auulides ning tatarlastest kaubitsejad vaid autoga sõidavad, on samal maal elanud kirgissed ja teised rahvad jäänud inimeste mälestustesse ja juttudesse. Kui neid ka tõemeeli ei kardetud, on ometigi lõbus kuulajatele pajatada vanast ohtuderohkest elust. Jutustused sellest, kuidas Siberisse rännati, kuidas võõras kohas kohaneti ja seal elati, on mõeldud lahti seletama küsimust, kes, kuidas ja miks me siin oleme. Nii näib, et pärimus erinevatest rahvastest omab eestlaste jaoks tähtsust eelkõige just iseenda ning ka ümberkaudsete rahvaste lahterdamise, paikapaneku mõttes. Iseennast määratletakse eelkõige teiste kaudu. Arutlused teemadel: meie ja ümberkaudsed rahvad, oma ja võõrad kombed jne näivad kandvat pigem rahumeelset, oma kohta geograafilisel ning sotsiaalsel tasandil sätestavat sõnumit ega ole tõsiseks võitlusvahendiks kellegi vastu. Vaadeldav etniline folkloor kajastab konkreetset keskkonda Venemaal – kaamelitega kasahhid, hobuseid müüvad tatarlased, rebasemütsidega kirgissed kuuluvad mitte Eestimaa, vaid Siberis elavate asunike maailma ja jutuvarasse.
Märkused
1 Omski oblasti Tsvetnopolje, Rõžkovo, endises Tara maakonnas paiknevad Jurjevi, Estonka, Lilliküla ja Mihhailovka ning Omi asunduse Vana- ja Uus-Viru, Orlovka, Ivanovka, Kovaljovo, Zolotaja Niva ja Semjonovka, Novosibirski oblasti Nikolajevka, Orava, Estonka, endise Estono-Semjonovka lähedane Russko-Semjonovka ja Borovuška külad ning Tatarski rajooni Rosentali ja Uusküla, mida on ka vahel Omi asunduse hulka arvatud.
Kirjandus
Ariste, Paul. 1932: Juut eesti rahvausus. Eesti Kirjandus. Tartu. 1, 1–17; 3, 132–150; 5, 219–228.
Baituganov 1998 = Â. È. Áàéòóãàíîâ, Ïåñåííîòàíöåâàëüíûé ôîëüêëîð ñ. Ìàêàðîâêà Êûøòîâñêîãî ðàéîíà Íîâîñèáèðñêîé îáëàñòè â íàðîäíîì êàëåíäàðå. Ðóññêèå Ñèáèðè: êóëüòóðà, îáû÷àè, îáðÿäû. Íîâîñèáèðñê. 71–96.
Bõliinõ 1939 = Áûëèíû è èñòîðè÷åñêèå ïåñíè èç Þæíîé Ñèáèðè. Íîâîñèáèðñê.
EE = Eesti entsüklopeedia 1934, 4 (Kirges). Tartu. 772.
Fedorova 1984 = Â. Ï. Ôåäåðîâà, Ñîáèðàíèå ôîëüêëîðà â Çàóðàëüå. Ðóññêèé ôîëüêëîð XXII. Ëåíèíãðàä. 85–91.
Davies, Christie 1990: Ethnic Humor Around the World. A Comparative Analysis. Bloomington, Indianapolis.
Hiiemäe, Mall 1998: Kas koerakoonlased olid sõjaröövlid? Emakeele Seltsi aastaraamat 35–42, 1989–1996. Tartu. 52–62.
Jerohhina 1998 = "Å. À. Åðîõèíà, Âëèÿíèå ìèðîâîçðåí÷åñêèõ öåííîñòåé ðóññêîãî ýòíè÷åñêîãî ñîçíàíèÿ íà õàðàêòåð âîñïðèÿòèÿ èíîýòíè÷åñêèõ êóëüòóð Çàïàäíîé Ñèáèðè: XVII – ñåð. XIX ââ. Ðóññêèå Ñèáèðè: êóëüòóðà, îáû÷àè, îáðÿäû. Íîâîñèáèðñê. 5–15.
Jürgenson, Aivar 1998: Emakeele osast Siberi eestlaste etnilises identiteedis. Eesti kultuur võõrsil. Loode-Venemaa ja Siberi asundused. Tartu. 126–140.
Klintberg, Bengt af 1989: Legends today. Nordic Folklore. Recent Studies. Bloodmington and Indianapolis. 70–89.
Korb, Anu 1998: Asustusajaloost ja kultuuripildist. Seitse küla Siberis. Eesti asundused III. Tartu. 8–19.
Korb, Anu 1999: Tara maakonna ja Polivanovo küla eestlased. Taaru-tagused ja stepiasukad. Eesti asundused IV. Tartu. 8–21.
Korusenko 1996 = Ñ. Êîðóñåíêî, Ãåíåàëîãèè è ýòíè÷åñêàÿ èñòîðèÿ êóðäàòñêîñàðãàòñêèõ òàòàð. Èñòîðèÿ è êóëüòóðà Ñèáèðè. Materials of Accounting Session of Omsk of United Institute of a History, Philology and Philosophy of Siberian Department of Russian Academy of Sciences. Omsk. 39–42. ž
Liebkind, Karmela 1994: Maahanmuuttajat ja kulttuurien kohtaaminen. Maahanmuuttajat. Kulttuurien kohtaaminen Suomessa. Helsinki. 21–49.
Lotkin 1996 = Èëüÿ Ëîòêèí, Ñîâðåìåííûå ýòíè÷åñêèå ïðîöåññû ó ëàòûøåé è ýñòîíöåâ Çàïàäíîé Ñèáèðè. Ìîñêâà.
Maamägi, Viktor 1980: Uut elu ehitamas. Eesti vähemusrahvus NSV Liidus (1917–1940). Tallinn.
Moldobajev 1993 = È. Ìîëäîáàåâ, Óñòíûå ðàññêàçû î êûðãûçàõ ó íàðîäîâ Ñèáèðè. Ýòíè÷åñêàÿ èñòîðèÿ íàðîäîâ Þæíîé Ñèáèðè è Öåíòðàëüíîé Àçèè. Íîâîñèáèðñê. 292–296.
Mäger, Mart 1970. Eestlased Kaug-Idas. Saaremaast Sajaanideni ja kaugemalegi. Tallinn. 216–226.
Natsionalnõi 1989 = Íàöèîíàëüíûé ñîñòàâ íàñåëåíèÿ. ×àñòü II.Ìîñêâà.
Oinas, Felix 1979: Naabrid ja võõrad keeles ning rahvaluules. Kalevipoeg kütkeis ja muid esseid rahvaluulest, mütoloogiast ja kirjandusest. Mana. 97–116.
Pärtlas, ž¨anna 1995: Mitmehäälsuse rollist erinevate rahvuslike folklooritraditsioonide vastastikusel mõjutamisel (Krasnojarski krai Karatuzi rajoonis salvestatud eesti laulude põhjal). Eksitaja. Pro Folkloristica III. Tartu. 56–58.
Raskin, Victor. 1985: Semantic Mechanisms of Humor. Dordrecht, Boston, Lancaster.
Rosenberg, Tiit 1998: Eestlaste väljaränne 19. sajandil – 20. sajandi algul: taust ja võrdlusjooni naabritega. Eesti kultuur võõrsil. Loode-Venemaa ja Siberi asundused. Tartu. 34–59.
Saressalo, Lassi 1996: Kveenit. Tutkimus erään pohjoisnorjalaisen vähemmistön identiteetistä. Tampere.
Tomilov 1985 = Í. À. Òîìèëîâ, Äèíàìèêà ýòíè÷åñêèõ ïðîöåññîâ ó ñèáèðñêèõ òàòàð â êîíöå 1960õ – 1970õ ãîäàõ (ïî ìàòåðèàëàì òîìñêèõ òàòàð). Ýòíîêóëüòóðíûå ïðîöåññû ó íàðîäîâ Ñèáèðè è Ñåâåðà. Ìîñêâà. 40–54.
Vahtre, Lauri, Viikberg, Jüri 1993: Saateks. Vene impeeriumi rahvaste punane raamat. Tallinn. V–IX.
Viikberg, Jüri 1997: Eesti külad Venemaal: keel ja identiteet. Eestlane olla… Eesti keele ja kultuuri perspektiivid. Tartu. 28–52.
Viikberg, Jüri, Vaba, Lembit 1984: Siberi põhjaeestlasi kõnetamas II. Keel ja Kirjandus 4, 210–223.
Västrik, Ergo: 1997: Eesti lastehirmutised ja C. W. von Sydowi fiktsiooniteooria. Bakalaureusetöö. Tartu.