Valik laste omatehtud valentinikaarte.
Eestit puudutava osa aluseks on andmed Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest, sh küsitluskava põhjal laekunud vastused (EFA II 26, lk 291–329; 1998) eri vanuseastmeid esindavatelt inimestelt.1 Küsitluskava levitasin meili aadressi omavate tuttavate hulgas. Samuti tegin üleskutse interneti infolistis KOOLID, millele reageeris üheksa inimest. Küsitlesin ka suuliselt ning külastasin informatsiooni kogumiseks mõningaid Tartu linna lastepäevakodusid. Pikemaid vastuseid laekus kokku 38. Noorim vastaja oli 12-aastane, vanim 38. Suure osa vastajatest moodustasid üliõpilased; nais- ja meessoo arvamused olid esindatud enam-vähem võrdselt. Küsitlus valentinipäeva kohta puudutas ainult eestikeelset elanikkonda.
Päritolu ja kujunemislugu
Mitmetes mahukates religioonileksikonides on Püha Valentini nii vähetähtsaks peetud, et tema nime seal ei leidu. Saksakeelne käsiraamat toob ära mõnerealise lõigu, milles mainitakse kahte Valentini – Interamna (Terni) piiskopist märtrit Valentini ning Rooma preestrit Valentini Claudius Gothicuse ajal, kes olevat surnud samuti märtrisurma. Mõlema päevaks oli 14. veebruar ning oletatakse, et tegemist on ühe ja sama isikuga, sest Rooma preester võis hiljem saada Terni piiskopiks (Die Religion 1962, 1226).
Segadust suurendab ebaselgus mõlema pühamehe eluaastates, seda ka valentinipäeva päritolu tutvustavatel internetiveergudel. Rooma preestri Valentini eluaega dateeritakse enamasti tema surma järgi Claudius II ajal, kes oli Rooma keisriks aastatel 268–270 (Antiigileksikon 1983, 103), ja surmapäevaks on märgitud 14. veebruar aastal 269 (Pühakute elulood 1955, 60; Jöckel 1997). Terni piiskop olevat märtrisurma läinud tollal valitsenud prefekti Placiduse ajal ning erinevad allikad pakuvad tema surmadaatumiks aastat 273 (Pühakuteraamat 1995, 163), 260 (HDA VIII, 1501) või 268 (Köykkäs 1995). Ka on märgitud aastat 268 kui Terni piiskopi sünniaastat ning tema surma on seostatud samuti 14. veebruari ning keiser Claudius Gothikusega (Lexikon). Püha Valentini eluaja võib seega dateerida kolmandasse sajandisse pKr, ent täpsemalt määratleda on seda raskem. Igatahes ei saanud Terni piiskop olla 268. aastal sündinud, kui ta 273. aastal hukati (olnuks ta siis ju vaid viieaastane), teine pakutud surma-aasta 260 välistab aga täielikult sünnidaatumi õigsuse. Kõige kindlamaks pidepunktiks on seotus Claudius II valitsemisajaga. Ilmselt on andmed kahe Valentini kohta (kui neid ikka kaks oli) omavahel sassi läinud, pealegi pole pühakute eluaja täpne ajalooline dateerimine pühakulegendide juures kuigi oluline. Tõenäoliselt polnud Pühal Valentinil algselt mingit seost armunute ja kihlatutega, kuigi hilisem pärimus sellele osutab.
Kunstis kujutatakse Püha Valentini sageli vigase või langetõbise lapsega, kelle ta terveks ravis. Kujutatakse ka martüüriumi, tema kannatusi ja surma – pea maharaiumist (Pühakuteraamat 1995, 163). Usundileksikoni andmetel on Püha Valentini peetud karjapatrooniks ning Alam-Bretagne'is on teda tuule väljakutsumisel appi palutud. Eriti on Püha Valentini seostatud rahhiitikute ja langetõbistega, kelle kaitsepühakuks teda peeti. Hambavalu on püütud ravida pühaku altari küljest pärinevate puutükikeste neelamisega (HDA VIII, 1501). Pühakulegend räägib, kuidas Valentin olevat ühe pimeda naise nägijaks teinud, et tõestada ristiusu võimsust. Sama legend annab kirjelduse Valentini surmast: “Asterius, nähes seda imetegu, uskus ka Jeesuse Kristuse sisse, õppis Valentini käest ühes oma perega ristiusku ja käskis ennast koos kõikide omastega ristida. Aga kui teade sellest imeteost ja Asteriuse ümberpööramisest läks paganate kõrvu, siis tulid nad Asteriuse maja juurde, kus Valentin ikka veel viibis, murdsid ukse lahti ja peksid Valentini. Pärast seda viidi ta linna taha ja seal Flamini tee ääres tapeti ta mõõgaga kahesaja kuuekümne üheksandal aastal.” (Pühakute elulood 1955, 60).
Pidepunkte Püha Valentini päeva tähistamiseks
Päeva pühitsemisel pole erilist seost ajaloolise isiku või isikutega, samuti on 14. veebruar varem tähendanud hoopis ebaõnne päeva, kuna sel päeval olevat Juudas Iskariot sündinud. “Kõik, mis sel päeval tehakse, olevat määratud hävima. On arvatud, et kui sellel päeval müristab, siis sureb palju inimesi, eriti rikkaid. Samuti tähendavat see päev ebaõnne karjale, siis sündinud vasikad ei väärivat üldse kasvatamist ning sel päeval hauduma pandud kana all lähevad munad mädaks, või kui tibud ka kooruvad, jäävad nad pimedateks või vigasteks.” (HDA VIII, 1502).
Valentinipäeva tähistamine on seosesse viidav Vana-Roomas tuntud Lupercalia festivaliga – viljakusmaagiaga seotud pidustustega, mida peeti 15. veebruaril jumal Faunuse auks (vrd Dictionary 1984, 372 ja 654). Faunus oli antiikmaailma viljakusjumal, loomakasvatuse ja põllutöö kaitsja. Kuna ka Püha Valentin oli karjakaitsja pühak, võib oletada, et kaks kultust võisid omavahel ühtlustuda, liiatigi, kui tegemist oli lähestikku asetsevate päevadega (14. ja 15. veebruar).
Valentinipäeva tähistamist armunute pühana seostab pärimus samuti Püha Valentini nimega, hiljem on ta kuulutatud armunute kaitsepühakuks. Näiteks vastavalt internetis ringlevale valentinipärimusele oli Valentinil kombeks armastajapaaridele lilli kinkida. Ühe legendi järgi olevat ta sõbrunenud Rooma vangivalvuri tütrega, kellele ta enne oma hukkamist olevat saatnud kaardi sõnadega “Sinu Valentinilt” (Lexikon).
Püha Valentini surma on tõlgendatud kui keiser Claudiuse karistust kristlike laulatustseremooniate läbiviimise eest. Valentin olevat salaja laulatanud keisri armee sõdureid ning neile lilli kinkinud (Jöckel 1997). Samas on oletatud, et juba sellest ajast peale hakati valentinipäeva armunute pühana tähistama. Ühe versiooni järgi lähtub valentinipäeva hilisem tähistamine jumalanna Juno (Hera) kultusest, kellele 14. veebruar oli pühendatud (Lexikon). Kuna tegemist oli abielu ja perekonda kaitsva jumalannaga, siis kõlab ka see seosevõimalus usutavana. Naistele olevat tol päeval lilli kingitud ning võib-olla sai see tõesti hilisemale lillekinkimise traditsioonile aluseks.
Juba 14. sajandist peale üldlevinud uskumuse, mille kohaselt valentinipäeval linnud omale paarilisi otsima hakkavad, seostumine 14. veebruariga võib olla tingitud omaaegsest eksitusest tuntud inglise kirjaniku Geoffrey Chauceri (u 1340–1400) loomingu tõlgendamisel. Nimelt mainib Chaucer lindude paariheitmist seoses valentinipäevaga, ent pole võimatu, et ta on silmas pidanud mitte Püha Valentini päeva 14. veebruaril, vaid hoopis Genua piiskopi Valentini päeva 2. mail ja Richard II ning Böömimaa Anne kihlust 3. mail 1381. Kui see nii oli, tekkis segadus ilmselt pärast Chauceri surma (vrd Pühakuteraamat 1995, 163).
Usundileksikon vahendab: “Inglismaal oli meestel komme 14. veebruaril või selle eelõhtul oma Valentine valida, talle ise Valentin olles. Valiku võis otsustada esimene kohtumine hommikul või siis loos. Üksteisele kingiti vastastikku pisikesi kingitusi või luuletusi. Norfolkis koputas kingi üleandja uksele ja proovis kinki märkamatult sisse visata. Valentine valimine võis olla eelastmeks tulevase abielu sõlmimisele. Ööl vastu valentinipäeva oli populaarne igasuguste armastus- ja abieluoraaklite kasutamine. Näiteks Reinimaal Guidesweileris arvati, et tüdruk, kes Valentini kabeli juures kaevust vett võttes selle ees olevale kivile astub, saab endale kindlasti mehe.” (HDA VIII, 1503). Kindlasti ei saa päris üheselt määratleda, millest täpselt üks või teine valentinipäeva komme alguse on saanud, ilmselt on tegemist mitmete tegurite koosmõjuga, mis kujunevat traditsiooni rohkem või vähem mõjutanud on. Eelkristlike pidustuste elemendid on liitunud uue tähtpäevaga, millele pühak on nime andnud, ning mis veel hilisemaid lisandusi juurde saades on kujunenud uute rõhuasetustega pühaks. Edasiarendamist on leidnud just lembeteema, sealjuures rõhutatakse, et tegemist on vana traditsiooniga: “Prantsusmaal, Belgias ning hilisemalt ka Ameerikas olevat samuti levinud 14. sajandist pärit komme loosi teel Valentin ja Valentine kindlaks määrata, kusjuures vali tud paar jäi üksteisega terveks aastaks omamoodi kihlussidemega seotuks. Teine uskumus räägib, et sellest mehest, keda vallaline neiu 14. veebruaril esimesena silmas, pidi saama tema abikaasa. Noormehed, kes endale tüdruku olid välja valinud, kinkisid neile juba varahommikul lillekimbu.” (Lexikon).
Vana pärimus uues kuues
Põline valentinipäeva tähistamine on omane eelkõige inglise keelt kõnelevatele maadele ja mõnedele Prantsusmaa piirkondadele. Ameerikas tuntakse seda umbes 200 aastat. Euroopas on valentinipäev laiemalt tuntuks saanud 20. sajandil, esmalt kogu Prantsusmaal ja siis Belgias, Teise maailmasõja järel ka Saksamaal, Šveitsis ja Venemaal (Köykkäs 1995). Eestlastelegi on valentinipäeva serveeritud eelkõige inglise pühana. Näiteks eesti põhikooli õpikus leidub tutvustav tekst: “Sel päeval saadavad Inglismaal noored inimesed anonüümseid tervituskaarte inimestele, keda nad armastavad või imetlevad.” Samas on märgitud ka kommet, mille kohaselt saavad lapsed mõnedes kohtades Inglismaal kingitusi Pühalt Valentinilt: “Õhtul koputab keegi uksele ja jätab sinna kingituse. “Kes saatis kingituse?” küsivad lapsed. “Püha Valentin muidugi,” vastavad vanemad. “See on tema püha ja kui te olete head olnud, saadab ta teile kingituse.” Kingituse hind on tavaliselt väike, lapsed saavad natuke maiustusi, mänguasja, pildiraamatu või pisut raha.” (Kuljus, Lindvet 1988, 67). Kingitusekombe piirdumisele peamiselt perekonnaliikmetega viitab teade ka tänapäeva Ameerikast: Põhiliselt piirdub kingituste tegemine ikkagi lähemate perekonnaliikmetega, näiteks laps emale ja vastupidi, ja toimub nende vahel, kellel on romantiline suhe. Juhuslikud sõbrad sel päeval kingitusi ei vaheta. Sel päeval tehakse palju abieluettepanekuid ja peetakse kihlusi. Kuna mul ei ole praegu armsamat, siis ma ei võtnud sellest päevast tänavu osa. Seevastu näiteks Eestis ja Soomes, kus on valentinipäeva tähistama hakatud alles mõned aastad tagasi, ei võta sugugi kõik uut tähtpäeva nii tõsiselt, vaid suhtuvad sellesse pigem iroonia ja huumoriga, saates üksteisele massiliselt (ka pilatekstiga) kaarte. Enamasti soovitakse sellistel puhkudel anonüümseks jääda.
Huvitav peegeldus tänapäevase valentinipäeva tähistamisest on selle kajastamine internetis. Ootuspäraselt on siin kõige rohkem liikvel ingliskeelset materjali ning rõhutamist leiab sõbratunnete seos kommertsiga. Ohtralt on välja pandud südametega kaunistatud roosasid lehekülgi, mis annavad näpunäiteid, mida oma väljavalitule osta ja kinkida, valentinipäeva laiemalt tutvustavate kirjutiste arv on minimaalne. Eeldatakse, et valentinipäeva traditsioon on kõigile teada, ning paremal juhul piirdutakse Püha Valentini mainimisega, kelleni tähtpäeva juured ulatuvat. Reklaam valentinipäeva sildi all ei puuduta mitte ainult näpunäiteid kaardikeste koostamiseks ja südamekujutisega nipsasjakeste valimiseks, vaid soovitatakse osta ka kõikvõimalikku muud kaupa, näiteks Valentinale kosmeetikat, ehteid, CDsid, Valentinile pesu, susse, päikseprille, lõhnavett jne. Samuti on püütud valentinipäeva siduda kõikvõimaliku päevakohase tegevusega, näiteks soovitatakse külastada restorane ja juua veini, “et korraldada endale romantiline õhtu valentinipäevaks”, või tellida juuksurilt spetsiaalne valentinipäeva soeng. Seejuures pole unustatud lisada, et tegemist on erilise armastusepäevaga, see otsekui kohustaks oma väljavalitu(te)le kingitusi tegema. Omaette teema on lilled, mille valimisel varmalt abiks püütakse olla, selgitades liigi-, arvu- ja värvisümboolikat. Enim näib valentinipäevaga seostuvat punane roos, üldse punane värv. Tundubki, et valentinipäeva tähistamise nüüdisaegne iseloom avaldub eelkõige seotuses kaubandusega. Päeva tundeline pool on tagaplaanile tõrjutud ning reklaam pakub välja rohkem materiaalset ja meelelahutuslikku, mida selle päevaga siduda. Müügile ilmuvad konkreetselt selleks päevaks orienteeritud kaubaartiklid, nagu maiustused ja õhupallid kirjaga “minu Valentinile” või näiteks kondoomid spetsiaalselt valentinipäevaks.
Eesti valentinipäeva traditsiooni juurdumist jälgides võib täheldada ühisjooni Soomega, kus uue kalendripüha kodunemist hinnatakse mõnevõrra varasemasse aega – aastasse 1986 (vrd Ekrem 1995, 40–42). Juba 1981. aastal arvas soomerootsi uurija Mary-Ann Elfving, et valentinipäev on potentsiaalne iga-aastane kalendripüha, mis võetakse kalendrisse niipea, kui kaasa lööb kaubaturg (Elfving 1981). Carola Ekremi hinnangul algas kombe juurdumine Soomes 1986. aastal, kui Püha Valentini aktsioon materialiseerus: kaubamajad täitsid oma vaateaknaid armastussümboolikaga, ostjaid tervitasid roosade südametega pikitud kirjad “Head valentinipäeva!”. Valentinikaarte levitati kaup lustes ja hamburgerikioskites. Postiamet ennustas suurt kaartide tulva järgmiseks aastaks ning ergutas inimesi saatma valentinikaarte ja -kirju. 1987. aastal algas massikampaania. Restoranides pakuti 14. veebruaril “Armastuse praadi” ja “Valentini suppi”. Televisioon kutsus inimesi uut tähtpäeva tähistama.
Soome Postiameti teatel saadetakse jõulude järel just valentinipäeval kõige rohkem kaarte. 1996. aastal arvati nende hulka 4,5 miljonile, 1997. aastaks ennustati 5 miljonit sõbrapäeva kaarti (Holmsten 1997). Eestis veel analoogilist statistikat tehtud ei ole, küll aga propageeritakse kaartide saatmist igati siingi. Valentinimeelsust õhutavad temaatilised üleskutsed kaupluste akendel ning reklaam massimeedias.
Valentinipäev eesti moodi
Valentinipäeva eluiga Eestis pole nimetamisväärselt pikk olnud, laiemalt on seda päeva tähistama hakatud alles 90. aastatel, mõningane teadmine selle päeva olemasolust on varasem. Juba 1982. aastal olevat näiteks Tallinna 20. Keskkoolis (nüüdne Tallinna Ühisgümnaasium) tähistatud valentinipäeva inglise keele päeva nime all. Eestis on valentinipäev püsinud viimastel aastatel nii raadio kui ajakirjanduse huviorbiidis. Meelelahutussaadetes lastakse tervitada oma tuttavaid, sõbrapäeva puhul on kuulda tavalisest enam romantilisi muusikapalasid. Samuti tundub, et probleemsaadete teemad pole valitud juhuslikult, kuigi seal valentinipäeva nime ei tarvitseta mainida (nt 14. veebruaril 1998. aastal Heidi Tammani raadiovestlus armastusest). Kui eelnevatel aastatel võis ajakirjandusest leida vaid üksikuid ja juhuslikke artikleid, siis 1998. aastat võib ilmselt lugeda valentinikirjutiste võidukäigu alguseks. Kõik suuremad Eesti päevalehed on sõbrapäeva olemasolu ära märkinud vähemalt ühe artikliga, “Postimehes” on valentinipäeva mainitud koguni kolmes, millele lisandub veel kaks valentinipäevale pühendatud lehekülge noortelisas “Jess”. Kirjutised on küllaltki eripalgelised, leidub nii tõsisemaid artikleid valentinipäeva olemusest, erapooletuid tänavaküsitlusi kui ka meelelahutuslikke näpunäiteid. Enamasti mainitakse teksti sees punaseid roose ja südameid, lisades juhendi, mis nendega teha tuleb. Samuti leidub toiduretsepte ja soovitusi pidulaua katmiseks. Huvitava osa moodustavad pilaartiklid, kus valentinipäeva arvel on nalja heidetud või ironiseeritud. Omamoodi näitab see kõigi eestlaste suhtumist: ühest küljest võetakse uus päev vastu siira ja tingimusteta poolehoiuga, teine suhtumine on aga skeptiline, kahtlev ja mahategev. Sama näib kehtivat ka valentinipäeva kaartide ja kirjade kohta.
Paralleelnimetustena on ajakirjanduses käibel kaks terminit: valentinipäev ja sõbrapäev, kusjuures tundub, et sõbrapäeva nimetust kasutatakse isegi rohkem. Sõbrapäev leiab kiiret fikseerimist reklaamis, nii et 14. veebruari ümbruses ilmunud kuulutustes nimetatakse ohtralt “sõbralikke” hindu ning kutsutakse üles kingitusi ostma. Levima on hakanud komme, et asutused soovivad klientidele ajalehtedes ilusat valentinipäeva.
Tähistajaskonda saab lahterdada mitmeti, näiteks vanuse, soo, rahvuse või piirkonna järgi. Kuna Eestis on valentinipäeva näol tegemist viimaste aastate nähtusega, siis võib arvata, et valentinipäeva tähistajateks on meil eelkõige noored, sest vanematel pole vastavat harjumust nii kiiresti kujunenud ja komme on neile võõras. Läbiviidud küsitlus kinnitab seda. Vanim vastaja, 33-aastane naine ütles end valentinipäeva tähistavat sellepärast, et on kunagi keskkoolis valentinipäevast (tookord inglise päeva nime all) positiivse elamuse saanud. Samaealiste ja vanemate hulgas on see näide erandlik. Umbes 20-aastased küsitletud oskasid valentinipäeva eluiga Eestis hinnata umbes viiele-kuuele aastale, samas kui üks Tartu üheksanda klassi tüdruk märkis: Valentinipäeva me oleme alati teadnud, see on nagu jõulud või esimene september, see on kogu aeg olnud. Ning veel: Ma arvan, et Eestis traditsioon peaks olema umbes sajandi algusest. Niisugune mööndus näitab, et selles vanuses inimeste hulgas on uus traditsioon juba juurdunud, seda võetakse iseenesestmõistetavana.
Uus eestlaste põlvkond puutub valentinipäevaga kokku juba õige noorena. Nimelt on lasteaedades otsustatud hakata tähistama ka uusi pühasid (halloween, kristlikud jõulud, volbripäev, valentinipäev), et muuta lasteaias käimist lastele huvitavamaks. Lasteaiakasvatajad on sellega kohe esimesel võimalusel aktiivselt kaasa läinud. Näiteks Rakvere “Kungla” lasteaed tähistab valentinipäeva 1993. aastast, Rannu LPK (Lastepäevakodu) ja Vinni LPK 1994., Haiba lasteaed Harjumaal ning Rõngu LPK 1995., Salutaguse LPK Raplamaal 1997. aastast. Iga aastaga hõlmab tähistamises osalejate ring aasta võrra vanemat ela nikkonda. Üks Tartu “Pääsupesa” lasteaiakasvataja ütles: Eks see ole, et kes lapsest peale on selle kaasa saanud, see tähistab, hiljem ei võeta enam omaks.
Küsitlus Tartu lasteaedades näitas, et nii kasvatajad kui lapsed on valentinipäevast suures vaimustuses ning on sellest teinud veidi eakamatega võrreldes hoopis erineva päeva. Armastus on päeva tähendusest kõrvale jäänud, rohkem rõhutatakse üldist headust ja sõprust, mis kajastub ka selles, et laste hulgas on sõbrapäeva nimetus enam levinud. Kui teistes vanusegruppides on tähistamine enam-vähem reglementeeritud, siis siin on improvisatsiooniline alge eriti tugev. Kasvatajad ei tea sageli ka ise, mida valentinipäev endast kujutama peaks, ning loominguliselt lähenedes luuakse päevale uus lastepärane sisu. Oluliseks infoallikaks, kust ideid otsitakse, on meedia. Kasvatajad loevad hoolega ajalehti ja rakendavad saadud infot praktikas. Kindlalt kuuluvad päeva sümboolikasse süda ja roosa-punane värv. Südamekujulised on seinakaunistused, üksteisele valmistatavad kaardikesed, samuti koogikesed, mida mõnedes rühmades koos küpsetatakse. Valentinipäeva tähistamise algatus tuleb üheselt kasvatajate poolt, kuigi koolieelikud, kes sellest mitu aastat osa on võtnud, ilmutavad juba ka omaalgatust, tuues “sõpradele” kommi ja maiustusi. Palju sõltub kasvatajast, kui hoolsalt valentinipäeva tähistatakse. Mõned näited: Aga põhimõte on selles, et valentinipäev ei ole mitu päeva, et mitu päeva ripuvad südamed, nad hommikul ilmuvad ja õhtul kaovad, ja kui järgmine päev tuleb, siis sõbrapäevast pole jälgegi, see on üks päev.” Või: “Sõbranädal on meil, nädal aega on sõbrateema; [—] Lapsed on siis roosas või punases riides, kes kuidas. Sõprustunde primaarsust laste hoiakutes näitab “Pääsupesa” lasteaias korraldatud “Minu parima sõbra” joonistamine. Joonistati isa või mänguasi või mõni loom – mingi nais-mees-suhe sellises vanuses oluline ei ole. Analoogiliselt vanemate tähistajate hulgas tuntud Valentini ja Valentina valimisega on tehtud lasteaedades katsetusi “oma sõbra” valimisega – igaüks saab südame ja kinnitab selle oma sõbrale rinda, kusjuures valitu ei tarvitse sugugi vastassoost olla. Valentinipäeva tähistamine on ühine, korraldatakse võistlusi ning mängitakse mitmesuguseid lastele tuntud mänge. Spetsiaalselt valentinipäeva jaoks väljamõeldud meelelahutusi on vähem. Eesmärk on korraldada lastele eelkõige lõbus ja tegevusrikas päev, mängudes ei ole armastuse ja sõpruse rõhutamist.
Valik laste omatehtud valentinikaarte.
Kuna lapsed kõike huvitavat väga
avatult ja eelarvamusteta vastu võtavad, siis on siin võimalik
valentinipäeva tähistamisele juurde anda veel üks mõõde,
mida täiskasvanute puhul niivõrd kasutada ei saa. Selleks on kasvatuslik
alge, headuse propageerimine üldse, mida valentinipäeva näitel
kenasti rakendada annab.
Lasteaiakasvatajad hindavad koduse tähistamise sekundaarseks, kuid mingil määral see kodusid siiski hõlmab. Näitena toon ära 10-aastase tüdruku jutukese 1996. aasta 17. veebruari “Eesti Päevalehe” lastenurgast: Minu hommik algas nii, et ema soovis mulle head valentinipäeva. Ta andis mulle väikese paki. Selle sees oli heleroosa südamekujuline helkur. Ema ütles, et ma olen talle sõbranna. Mulle meeldib, kui on päevi, kus võib sõpru külla kutsuda. Ema lubas mul kolmapäeval ka endale sõbrad külla kutsuda. Tulid mõned tüdrukud meie klassist. Siis me sõime charlotte torti ja jõime cocat. Natuke rääkisime sellest ka, et kes kellele meeldib. Tundub, et pärast lasteaeda valentinipäeva väärtustamine mõneks ajaks raugeb, sest algklassides on õpetajatepoolne initsiatiiv vähene või puudub. Ühes Tartu lastepäevakodus kirjeldati huvitavat seika: 1998 aasta valentinipäeval käis kaks neljanda klassi poissi, sama lasteaia kasvandikku, lastega mängimas ja kaarte kinkimas.
Õpilased hakkavad valentinipäevaga seotud üritusi korraldama põhikooli lõpuklassides, kui valentinipäev armastuse püha tähenduses sõbrapäeva välja vahetab ning kaardikesi vastassoo esindajatele saatma hakatakse. Järgmise homogeense terviku moodustavadki kooliõpilased, kusjuures keskmises vanuseastmes muutub väljaspool kooli tähistatav sama oluliseks kui koolis tehtav. Jätkuvalt on populaarne kaardikeste vahetamine ja saatmine, eriti tüdrukute initsiatiivil, poisid sellest nii aktiivselt osa ei võta. Kõige sagedamini on mainitud valentinipäeva postkasti, kuhu kõik soovijad sõpradele adresseeritud kirju ja kaardikesi saavad jätta. Tavaliselt on selle ülespanijateks vanemate klasside õpilased, kes ka kirjakesi laiali kannavad, ent saatmine on eriti populaarne 5.–6. klassi tüdrukute hulgas. Võimalust tervitusi saata reklaamivad korraldajad enamasti eelmisel päeval ülespandud plakatiga (seal on info ka valentinipäeva koolipeo kohta, kui see toimub). Kaardipostkast koolides on õpilaste seas äärmiselt populaarne ja teretulnud meelelahutus vahetundide sisustamiseks. Mõned kirjeldused: Posti oli õudsalt palju. Iga vahetunni alguses hakati kirjutama ja lõpuks oli kast täis jälle (Tartu). Ja siis oli koolis valentinipäeva post – vahetundidel kirjutati teistele tervitusi ja saadeti südamekesi. See oli küll hästi populaarne. Vahetunni lõpuks oli kast alati nii täis, et ei mahtunud ära (Viljandi). Järgmine väljavõte iseloomustab kaardikeste suunitlust: Tegime ühe kasti, mille riputasime ühte avalikku kohta ja varustasime selgitava tekstiga (Aamorpostiks nimetamist küll ei olnud, küll aga oli juhendis tugevaid vihjeid, millist laadi teateid võiks selle kaudu edastada). Ja imede ime – iga vahetund tuli ikka väga palju kirju, enamasti anonüümseid kirju austajailt, komplimente, väljakutseid jne. [—] Ma sain ka ikka terve hunniku. Anonüümseid austusavaldusi platoonikuilt, vale allkirjaga avameelseid meelitusi ja võltsitud igatsuspisaraid. Mõne üksiku neutraalse tervituse ka. Hoolikamad olid hoole ja armastusega valmistanud südamekujulisi kirjakesi jne. Õpsidele saadeti ka. Näib, et kooli postkasti kaudu siiramaid tundeid otseselt ei avaldata, pigem on sõnumiks heatahtlik nöökamine. Teiseks on koolides olulisel kohal õhtune valentinipäeva pidu või disko valentinipäeva nime all. Sellest osavõtjad on eelkõige vanemate klasside õpilased, mõnikord märgitakse peokuulutusele vanuse alampiir (8. või 9. klass). Olenevalt sellest, kui hoolikalt õhtu läbi on mõeldud, saab sellest kas tavaline valentinipäeva-nimeliseks ristitud diskoõhtu, kus diskor paremal juhul pisut armastusest räägib ja romantilisemat muusikat mängib, või algusest lõpuni läbimõeldud üritus. Viimasel juhul sõltub peo õnnestumine korraldajate fantaasia ulatusest, kuna otseselt valentinipäevaga seostatavat kombestikku on suhteliselt vähe. Peamiselt avaldubki see südamekujundis, puna-roosas värvis ning Valentina ja Valentini (või ka missi ja misteri) valimises. Armastuslaulud kuuluvad iseenesestmõistetava osana valentinipeo juurde, kohalviibijate lõbustamiseks algatatakse üldrahvalikke mänge, mis võiks kuuluda ka iga teise peo kavasse. Näiteks kirjeldus ühest võistkonnamängust: Paarikümne sammu kaugusele pandi kaks inimest – kummagi võistkonna ette, siis võistlusest osavõtjad pidid panema “lendava taldriku” pähe, kopika silma (viiekopikase vene raha), pingpongipalli jalgade vahele ja võtma kätte nööri otsas rippuva lusika ja seda keerutama. Siis pidi jooksma selle inimeseni, kes ette seisma oli pandud õhtu juhtidel. Siis tagasi tulles korjati kõik need asjad “lendava taldriku” sisse ja toodi tagasi (RKM II 463, 619/20 (2) < Tartu 1994). Sellised improvisatsioonilised mängud on päeva temaatikaga seosesse viidud näiteks südamekujuliste auhindade abil. Sümbolkujundit on osatud kasutada veel mitut moodi – näiteks jagatakse pidutsejatele sakilise lõikekohaga südamepoolikuid, mille järgi saajad püüavad õhtu jooksul oma partnerit leida (Tartu), või üks kirjeldus Rõngu koolist: Koolimaja peale olid ära peidetud punased sametsüdamed. Kes oli leidnud jälle mõne südame, see sai südame vastu vahetada šokolaadi. Sel päeval on korraldatud armastuslaulude kontserte, kus iga klass esineb mingi oma (mitte lauluõpetaja õpetatud) lauluga, mida vaimukam laul, seda parem (Laupa Põhikool), või näiteks klassidevaheline valentinipäeva koogi küpsetamise võistlus, mida hindab žürii korraldavast klassist, või oksjon, kus müüakse kaarte ja igasuguseid muid asju (Rõngu).
Loomulikult saab teha heade korraldajate olemasolul valentinipäevast vägagi toreda ürituse, kuid näib, et suuremad ettevõtmised koolides on siiski olnud pigem juhuslikku laadi ühekordsed katsetused ning mingist üldisest traditsioonist seni alust rääkida ei ole. Samamoodi nagu lasteaedadeski, tähistatakse eri paikades valentinipäeva väga erineva intensiivsusega ning üldise traditsiooni puudumisel leitakse igal konkreetsel juhul valentinipäevale erinev sisu. Hinnatavaks osutub pigem uudsus kui traditsioonilisus. Olulisteks informatsiooni levitajateks koolides on jätkuvalt inglise keele õpetajad, kes valentinipäeva olemasolu keeleõpetamise eesmärgil ära kasutavad. Paljud küsitletud üliõpilastest seostasid oma esimest kokkupuudet valentinipäevaga just inglise keele tundidega, kus seda inglaste pühana tutvustatud oli. Praeguseks on võetud valentiniteema ka nooremate klasside inglise keele programmi ning, lisaks tõukele kaardisaatmiseks, levivad just siit omapärased ingliskeelsed kaardiluuletused, mis tüdrukute hulgas kiiresti populaarseks muutuvad. Näiteks: If you love me as I love you, no knife can cut our love in two.
Üldiselt pole kombeks oma valentinipäeva-hoiakuid välimuse ja riietusega väljendada, kuid mõned teated sellest siiski on. Näiteks: Riietus tavaliselt on punane või midagi punast ja näod südameid täis. Koolis peetakse sellest väga kinni. Pool kontingenti oli niiviisi, et vähemalt oli midagi punast või südameid. Kuigi oli ka erandeid, 1200-st õpilasest vähemalt 100 ei teinud asjast üldse välja (Tartu 12. Keskkool) või: Muusikakoolis joonistasime üksteisele südameid põskedele ja kätele ning kinkisime samuti kaarte (Tartu Raatuse gümnaasium). Valdavalt eriliste riiete kandmisest valentinipäeval ei teata või siis seostatakse seda välismaa kombega, mööndusega, et Eestis seda ei tunta: Olen kuulnud jah, nt Beverly Hills'i filmis ostis Donna Davidile suure südamega T-särgi, aga minu meelest Eestis seda kommet pole, või: Ameerikas pidi igal riietusel mingi “doonorimärk” juures olema. Võib-olla pole valentinipäev veel niivõrd eestlaste teadvusesse jõudnud, et seda (lisaks muule) oma välimusega rõhutada. 1998. aastal võis valentinipäeval tänavapildis kohata üksikuid põsele kleebitud südametega jm sümboolikaga noori, Tartus üksikuid, Tallinnas enam. Võib oletada, et edaspidi on selliseid uue moega kaasaminejaid rohkem.
Nende hulgas, kes enam kesk- (ja põhi-)koolis ei käi, suhtutakse valentinipäeva väga erinevalt. On nii tulist poolehoidu kui ka tugevat vastumeelsust. Mida vanem iga, seda selgemalt tajutakse valentinipäeva kommertslikku poolt. Ka need, kes ise kaardikesi saadavad, mainivad, et kõige rohkem lõikab sellest päevast kasu siiski kaubandus. Samuti on rõhutatud selle päeva mitte-eestilisust ning mainitud, et just sellepärast seda ei tähistata. Mõned näited: Sõbrapäev on minu traditsioonides täitsa juurdumata. [—] Võib-olla pole see lihtsalt piisavalt eestlaslik püha (30-aastane tallinlanna); Eitan kategooriliselt selle ameerika läbu [—] tulemist Eestimaale. Meil on oma jaanipäev, mardipäev, kadripäev ja jõulud. Äärmisel juhul kannatan välja ka selle presidendi vastuvõtupäeva2. Need südamekesed jms ajavad öökima. Parimal juhul on tegu pilaga, kus naerdakse sentimentaalsete lollikeste üle (30-aastane kõrgharidusega mees Tartust). Mida vanemad inimesed, seda harvemaks jääb neid, kes valentinipäevast aktiivselt osa võtavad. Enamasti ollakse sellest küll midagi kuulnud, kuid suhtutakse neutraalselt või isegi vaenulikult. Üheks põhjuseks võib tuua asjaolu, et valentinipäeva peetakse eelkõige noorte ja vallaliste pühaks ning vanemaid inimesi see lihtsalt ei puuduta, ning kui inimesel pole sellega seoses ilusaid mälestusi oma noorusest, siis jätab uus tähtpäev teda täiesti külmaks. Loomulikult on ka nooremate hulgas neid, kes valentinipäeva kampaaniaga kaasa ei lähe, aga täpsema piiri saab tõmmata umbes 20.–25. eluaasta vahelt. Kes on selleks ajaks tähistama hakanud, tähistab edasi, ülejäänud ei oska sellega enam harjuda ja päeva oma traditsioonide hulka paigutada.
Oluliseks tähistajate tunnuseks peetakse vallalisust. Näiteks üks väljavõte TÜ tudengineiu vastusest: Meil on minu meelest valentinipäev seotud ikkagi eelkõige vabade ja vallaliste inimestega, nt tean, et meie vanused abielus neiud ei hüppa sel päeval nii, nagu meie, vaid konstateerivad: “Ah, mida ma täna teen? Ei midagi. Mis ma ikka, minul on enda oma (mees) käes, minusse see päev ei puutu” vms. Üks 15-aastane poiss on arvanud, et valentinipäeva tähistavad inimesed lasteaiaeast kuni pensionini, ning mõningal määral on see õige, kuigi pensionärid vaevalt et üksteisele südamekesi saadavad. Kui ka mõned vanaemad sõbrapäeva puhul raadiosaadetes oma lapselapsi tervitavad, siis näitab see pigem lokaalse lasteaiast tulnud traditsiooni teadmist kodudes kui massilist pensionäride algatust valentinipäeva tähistada. Eelkõige on valentinipäeva tähistamine siiski noorte huviorbiidis.
Noortele on orienteeritud ka valentinipäevaga seotud meelelahutused. Koolipidudega konkureerivad üsna tihedalt üritused väljaspool kooli. Suuremad meelelahutusasutused ning baarid on ära tabanud võimalused, mida pakub südamete ja valentinipäeva temaatika kasutamine õhtu sisustamiseks, eelkõige avaldub see muusikavalikus ja dekoratsioonides. Mõnikord on 14. veebruaril toimuvale üritusele antud vaid valentinipäeva nimi. Näitena võib tuua Metro Luminali kontserdi Tallinna Von Krahli baaris. Kuigi valentinipäeva on võimalik edukalt tähistada sügavamaid lembetundeid omamata, saab see tähtpäev hoopis tõsisema kaalu noorte hulgas, kellel “oma tüdruk” või “poiss” juba olemas on. Paar arvamust: Lillede kinkimine, see on rohkem noorte seas, ma arvan, kes on tõesti armunud, sest see on rohkem nende pidu (Tartu); Mina olen seniajani pidanud seda sügavalt kahekesiolemise päevaks, mistõttu igasugused üritused jätavad paraku suhteliselt külmaks (Tartu). On saanud kombeks kinkida oma väljavalitule lilli (lihtsalt sõbrale aitab kaardikesest) ning kui jälgida 14. veebruari tänavapilti Tartus või Tallinnas, siis hakkab silma nii käest kinni käivate paarikeste rohkus kui see, et naistel on punane/sed roos/id käes. Kindlasti võib seda rohkem märgata Tallinnas. Üldjoontes on nii, et mida suurem asula, seda enam leidub märke valentinipäeva tähistamisest. On maakohti, kus hea eestvedaja olemasolul suurejoonelisi sõbrapäeva pidusid ja roosasüdamelisi küladiskosid korraldatakse, kuid mõnes Tallinna koolis ei tehta midagi, ent valdavalt on sellised näited jäänud erandlikeks. Hästi kirjeldab Tallinna linnapilti ühe 20-aastase neiu kommentaar: Tallinnas olin sel aastal, seal oli ikka terve linn valentinipäeva täis, vaateakendel on südamed ja “tulge ostke kingitus siit...”. Tallinnas teatakse kindlasti rohkem, sest seal ei saa märkamatuks jääda, kõik poed pakuvad valentinipäeva kaupa. Õhtul tänavatel oli hästi palju paarikesi, naisel punane roos käes. Tartus ei ole nii suuri kaubamaju ja kaarte ja südameid ei müüda nii palju. Ja noh, Tallinn on suurem linn ka. Kaubandustöötajate hinnangul täheldati käibe suurenemist 1999. aastal just suuremate linnade toiduainetekauplustes.
Poest saab näiteks sellise valentinikaardi.
Kindlasti on see rohkem naispool, kes valentinipäevaga meelsamini kaasa läheb. Huvilisi jätkub alates 9–10-aastastest tüdrukutest, kes omavahel massiliselt südamekesi vahetavad, kuni teismelisteni ja täiskasvanud naisteni, kes ootavad, et neile, nüüd juba meessoo poolt, tähelepanu osutataks. Üks 20-aastane tudengineiu on koguni arvanud, et initsiatiiv valentinipäeva pidude korraldamiseks tuleb reeglina naistelt: Ju siis inimesed vajavad selliseid päevi, kui see nii popiks on muutunud, aga üldiselt on see naiste pidu. Naised vajavad rohkem tähelepanu ja algatavad ka rohkem. Naised algatavad, mehed siis ka ära ei ütle, aga see on rohkem sekundaarne. Võib-olla on valentinipäevale osaliselt üle kandunud ka senine naistepäevatraditsioon, mis tõstis naised olulisemale kohale, ning seepärast puudutab see naisi rohkem, võib-olla sobib aga sõbrapäeva “mannavaht ja muidununnutamine” juba olemuslikult naiselikkusega paremini kokku.
Kui vanemaks valentinipäeva väljundiks on kaartide, lillede ning kinkide vahetamine, siis viimase sõnana on sellele lisandunud veel võimalused, mida pakub arvuti. Näitena vahendan ühe mulle 1998. aastal aastal saadetud kirja: Mu kallis Mari. Tere kallis, ma armastan sind. Olen su peale kogu aeg mõelnud. Iga päev ilma sinuta on minu jaoks täielik piin, ma lähen hulluks. Mäletan, kui me viimati kokku saime – su põsed õhetasid õrnalt, kui ma nendele oma huuled surusin. Olen juba täitsa märg su peale mõtlemisest…..aah. Ei suuda enam kirjutada, tule juba rutem siia! Ikka sinu peale mõeldes ja sind palavalt armastades Sinu Valentina.
Järjest populaarsemaks saab valentinipäeva tervituste läkitamine arvutiposti teel, kusjuures saata võib nii lihtsalt tervituse kui ka internetist otsitud spetsiaalse valentinipäeva kaardi. Ühte sellist kaardikoostamise võimalust pakuti 1998. aastal ka eesti keeles, saatmiseks sai valida nelja kaardi vahel: süda ja roos, süda taldrikul, purustatud süda, sinine roos. Kas ja kuipalju sellist kaardisaatmise võimalust kasutatud on, selle kohta andmeid ei ole. Virtuaalsetes jututubades on 14. veebruaril valentiniteema läbiv, nagu kirjeldab ka üks TÜ naistudeng oma kahe aasta taguseid elamusi: ...Seal oli küll päris sõda lahti valentinipäeval. Igale vastassoost tuttavale sooviti nii-nii kõvasti valentinipäeva, et... Musid ja kallistused jms. Mulle tundub, et reaalses elus see nii poleks, kui samad inimesed saaksid tänaval kokku. Ei julgetaks [—]. Minu meelest peegeldavad sellised kohad hästi eestlaste alateadvust ja sisemist loomust. Pidu käib, aga reaalselt ei julge-oska inimene seda välja elada.
Kokkuvõtteks võib öelda, et algsest rahhiitikute ja langetõbiste pühakust Valentinist on aegade jooksul vormitud armastajate kaitsja funktsiooniga pühamees, kelle nimega seostatav pärimus koosneb kanoniseeritud pühakulegendide kõrval magusatest juttudest, mis väidavad, et Püha Valentin olevat armunutele lilli kinkinud, mehi üles kutsunud sõtta minemise asemel koju naiste juurde jääma jmt. Eestis on valentinipäeva teadlikult propageerinud ja infot levitanud inglise keele õpetajad. Pärast Eesti Vabariigi taasloomist on selle uue püha tähistamisega kiirelt kaasa läinud lasteaiakasvatajad, kelle eestvõtul lasteaedades temaatilisi päevi korraldatakse. Lasteaedades on päev tuntud eelkõige sõbrapäeva nime all ja tähenduses, teiste vanuserühmade puhul on tähistamine rohkem vastassoole orienteeritud. Valentinipäev on Eestis üsna populaarne eriti alla 20-aastaste inimeste hulgas, neist vanemad suhtuvad uude tähtpäeva rohkem ettevaatuse ja umbusuga. Valentinipäeva sümboolika keskmes on südamekujund ja punased roosid, ülejäänu sõltub suuresti tähistajate fantaasiarohkusest. Valentinipäeva tulekut Eestisse on soodustanud eestlaste vastuvõtlikkus kõige angloameerika kultuurist tuleva suhtes. Kuna tähtpäev apelleerib üldinimlikele tunnetele, võetakse see kergesti omaks. Üheks valentinipäeva juurdumise põhjuseks võib pidada tarbijale orienteeritud meediareklaami kasvu vastavate artiklite ja kaubareklaami näol. Esialgu on suhtumine siiski väga vastuoluline, leidub nii vaimustatud tähistajaid kui ka täielikke valentinipäeva vastaseid. Arvatavasti erimeelsused jäävad, tingituna kasvõi erinevustest inimloomuses, mis ei lase kõigel roosal ja südamestatul ühteviisi oma ellu tungida. Tõenäoliselt võtab üldine hoiak oma lõpliku kuju mitte varem kui kümne aasta jooksul, näidates siis mitte ainult noorte, vaid üldse eestlaste suhtumist.
Märkused
1 Enamik artiklis toodud näidetest on pärit selle materjali hulgast. Üks edaspidi toodud viitega näide on võetud varasemast perioodist.
2 Presidendi vastuvõtupäevaks on siin nimetatud Eesti Vabariigi aastapäeval toimuvat presidendi vastuvõttu, mis jõuab TV-vahendusel igasse kodusse. (Toimetaja)
Kirjandus
Antiigileksikon 1983 = Antiigileksikon. Tallinn: Valgus.
Dictionary 1984 = Funk & Wagnalls Standard Dictionary of Folklore, Mythology, and Legend. Maria Leach, Jerome Fried (eds). New York.
Die Religion = Die Religion in Geschichte und Gegenwart VI 1962 (Handwörterbuch für Theologie und Religionwissenschaft). Herausgeg. K. Galling. Tübingen.
Ekrem, Carola 1995: Püha Valentini päev – uus Soome püha. Hiiemäe, Mall, Kõiva, Mare (toim). Rahvausund tänapäeval. Tartu: Eesti Keele Instituut; Eesti Rahvaluule Arhiiv. 40–42.
Elfving, Mary-Ann 1981: Varför studera innovatia ideer? Valentindagen och Halloween. Fynd och forsking. Red av Ivar Norlund. Meddelanden fran Folkkultursarkive 7. Helsingfors.
HDA VIII = Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens VIII 1936/1937. Herausgeg. E. Hoffmann-Krayer und H. Bächtold-Stäubli. Berlin und Leipzig.
Holmsten, Tom-Ole 1997: Ystävää muistetaan entistä useammin kortilla.
http://www.posti.fi/uutiset.htm
Jöckel, Andreas 1997: Stichwort: Walentinstag.
http://rhein-zeitung.de/old/97/02/14/topnews/valentin.html
Kuljus, E., Lindvet, I. 1988: Inglise keele õpik 8. klassile. Tallinn: Valgus.
Köykkäs, Sanna 1995: Mies ystävänpäivän takana.
http://reimari.uwasa.fi/yolehti/2-95/valentinus.html
Lexikon = Lexikon der Kirche und Religion.
http://www.geschenkenshop.de/festtage/valenti/index.htm
Pühakute elulood 1955 = Pühakute elulood. Breviaari (liturgilise palveraamatu) järele koostatud. [Masinakirjas materjal aastast 1955 (saatesõna aasta)]
Pühakuteraamat 1995 = Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid. Koostanud Kristi Tarand. Tallinn: Perioodika.