Iga sõna juures näitab [lugeja] sõrmega ühe [mängija] peale jne kuni viimase sõnani ja see, kellele tuleb viimane sõna, sellele lisab juurde: “Seda ütled sina!” See ütleb ühe arvu. Tema [lugeja] loeb niikaua, kuni tuleb see arv, ja kellele see tuleb, see läheb välja. Nii kordub … [kõik algusest peale]. Lõpuks jääb üks järgi ja see on mängu alustaja. Seda tarvitatakse pimesiku- ja peidumängude juures. < Haljala (1933).
Liisklugemised on laste traditsioonis säilinud tänaseni, kuigi neid kasutatakse suhteliselt harva (Pent 1996, 65). Vaatamata sellele, et liisusalmid2 pole eriti populaarsed, teatakse neid siiski suhteliselt palju, kusjuures paremini näivad neid tundvat väikelinnade ning maakoolide algklasside tüdrukud (Vissel 1993, 21–22). Alljärgnevalt käsitletakse liisutamist kui arhailist moodust valiku tegemiseks ja vaadeldakse eesti laste populaarsemaid liisklugemisi, nende võimalikke allikaid ja muutumist, tuginedes siinjuures peamiselt 1930. ja 1990. aastatel kogutud lastefolkloorile.
Et educentes de castro deorum suorum voluntatem sorte requirebant [---] Et cecidit sors super bovem [---]3 Paar fakti Eesti ajaloost ja üldlevinud tõlgendusmalli
Liisu heitmine on seotud arhailiste uskumusmallide, käskude-keeldude ja käitumistavadega. Võiks arvata, et liisk võeti appi siis, kui mingi indiviidide grupi või kogukonna ees oli otsustada tähtis küsimus, kuid lahendite tagajärgi oli inimesel võimatu ette näha, need olid riskantsed ja nendest sõltus sageli konkreetse indiviidi, indiviidide grupi või koguni terve hõimu edasine saatus. Liisul lasti langeda rahvakogunemistel, ohverdamistel, mil valiti üks või mitu paljude hulgast, tehti või ei tehtud mingit olulist tegu. Liisu heitmine tähendas millalgi inimese pöördumist üleloomulike olendite poole, võis olla riituse osa, kus loodeti saada kontakti jumala(te), kaitsevaimude vm üleloomulike olenditega, saatust juhtivate müstiliste jõududega, et saada vastust (mingit tunnusmärki) oma küsimusele. Liisu kaudu arvati ette ennustatavat sõjakäikude, rännakute vm otsustavate sündmuste kulgu. Analoogilist valimistehnikat võisid kasutada ka šamaanid ja ravitsejad.
Liisu heitmisega on tuttavad paljud rahvad. Kõige varasemad kirjalikud teated liisu järgi otsustamisest eestlastel ja liivlastel on pärit Henriku Liivimaa kroonikast (1224–1227). Kuigi vangilangenud vaenlase on siinne rahvas (nagu tegid ka ristisõdijad ise) hukanud, olevat nad siiski paaril korral enne nende saatuse üle otsustamist liisku heitnud. Mõlemal juhul on liisk langenud vaimulike (misjonär Theoderichi4 ja preester Hartwici) kasuks. Turaida liivlased tahavad oma jumalaile ohverdada, sest tema põldudel andis vili rikkalikumat saaki ja nende viljad hävisid liigvihmade käes. Koguneb rahvas, liisuga küsitakse jumalate tahet ohverdamise kohta. Pannakse maha oda, hobune astub, tõstab jumala tahtel ette elu jaoks määratud jala.5 Vend palvetab suuga, õnnistab käega. Arbuja väidab, et kristlaste jumal istuvat hobuse seljas ja panevat hobust jalga ette tõstma ja seetõttu tulevat hobuse selg puhtaks pühkida, et jumal maha kukuks. Kui see oli tehtud ja kui hobune asetab elujala ette nagu ennegi, jäetakse vend Theoderic ellu. (Liivimaa kroonika 1982, 27). Teine liisu heitmisega lugu juhtunud pärast Theoderici jpt tsistertslaste surmamist 1219. aaastal, mil Sakala meeste mäss Viljandi linnuses innustas vastuhakule ka Otepääd ja Tartut. Sel ajal oli Tartus koos sõjateenistuse vendadega nende kaasvend, preester Hartwic, selle panid nad õige rammusa härja selga, sest et ta ise oli samavõrra rammus. Ja viies linnusest välja, küsisid nad liisuga oma jumalate tahet, kelle nad nendest, nimelt preestri või härja, ohvriloomaks valivad. Ja liisk langes härjale ja ta toodi sedamaid ohvriks; preestri aga jätsid nad jumalate tahet mööda ellu, ta sai siiski suure haava, mis on hiljem terveks ravitud (Liivimaa kroonika 1982, 235; Laugaste 1963, 17, 20). Need tsitaadid veenavad, et muistsed eestlased ja liivlased kasutasid otsuse langetamisel liisuprintsiipi.
Aeg möödus ja inimene ei andnud enam oma tähtsaid otsuseid juhuste või üleloomulike olendite teha, vaid püüdis ise rohkem analüüsida, argumenteerida ja otsustada, võtta vastutus enda kanda. Ometi ei kadunud liisuheitmine kogukonna, isegi mitte riigi elust päriselt, rääkimata kitsast pereringist. Liisk aitas korda luua seal, kus suurest hulgast tuli teha mingi (erapooletu) valik või määrata järjekord. Liisu abil võidi määrata kindlaks voorides, karja- või külakorras jm käimine. Liisu heitmine jätkus kohati ka riiklikul tasandil. Aastatel 1797–1874 kasutati Baltimaadel6 liisupraktikat nekrutite värbamiseks tsaariarmeesse. Sellest ajast on eesti keelde jäänud sõnad liisualune ja liisupoiss. Niisuguse valikuprintsiibi tingis sobiva vanuse, rahvusliku ja territoriaalse kuuluvuse ning sotsiaalse seisundiga potentsiaalsete kandidaatide rohkus ja teenistusaja pikkus (esmalt eluaegne, hiljem 25 aastat). (Tannberg 1996, 271).
Tänapäeval on mitmeid valdkondi (hasartmängud, loteriid, lotod), kus tuleb teha analoogiline valik. Siingi on eelnevalt kindlaks määratud vajaliku osa suurus hulgast (näiteks protsent piletite müügirahast), kuid millised ühikud, elemendid, indiviidid jne konkreetselt selle osa täidavad (näiteks, millised piletid võidavad), otsustab juhus. Mõned oma elu pisiprobleemid võib indiviid ka praegu (naljaga pooleks) kulli ja kirja appi võttes otsustada.
Möödunud sajandi lõpust alates on folkloristid (Alice B. Comme jt) püüdnud lastemänge seletada muistsete usundiliste, religioossete tähtpäevade või riituste reliktidena, mis jõudsid tänapäeva üksnes seetõttu, et täiskasvanute kommetest väljalangemise käigus kandusid need üle laste meelelahutuste hulka ja säilisid mingi konkreetse mängu tegevuses. Sellelt seisukohalt on laste liisumängud peegeldus muistsest ohvrite valimisest (W. W. Netwell), rollide ja järjekorra määramisest kogukonna ühisettevõtmistel (Anikin 1957). Hilisem ajalooliste ja etnoloogiliste andmete võrdlus on seda veendumust revideerinud ning tõestanud, et lastemängude tekkepõhjusi võib olla väga erinevaid ning et soov mängude enamiku puhul sügavaid tagamaid näha, on ilmne liialdus. R. Gallois jt on tõestanud, et ühe tegevuse või atribuudi rakendamine võib eksisteerida nii maagia kui meelelahutusena. Ka võib rollijaotus perekonnas luua olukorra, kus täiskasvanute teadmises maagiline toiming on lastele meelelahutuslik ja mänguline (vrd liulaskmine, lauahüppamine, tsõõtamine või sigade metsa-ajamine Muhus) (Hiiemäe 1997a, 47). Tuntud inglise mängude uurijad Iona ja Peter Opie tõstavad mängude puhul esile ajas muutumatut inimloomust (vt ka Avedon, Sutton-Smith 1979, 160).
Liisklugemiste kogumisest Eestis
Liisklugemised kui laste endi keskel liikuv pisižanr ei leidnud rahvaluule kogumise algaastatel tähelepanu. Suuremat tähtsust omistati regivärsilistele rahvalauludele, juttudele, kommetele. Seepärast algab liisklugemiste teadlik kogumine alles XX sajandi kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel. Üksikuid kirjapanekuid leidub siiski ka XIX sajandi lõpust J. Hurda kogus, näiteks G. E. Luigalt Tartu-Maarjast (1888), A. Toblerilt Rannust (1989), O. Schantzilt Tõstamaalt (1893). Rohkesti liisklugemisi leidub prof Walter Andersoni problemaatilises, tänaseni liisklugemiste kartoteegis ainult üksikute näidetega esindatud lastelaulude kogus (1921–1939). Liisklugemiste kartoteegi põhilise materjali andis 1930. aastatel mängude kogumise aktsioon, milles taheti teada sedagi, kuidas mänge alustatakse (ERA küsimuskava nr 2, lk 6). Sellest ajast peale on liisklugemisi kui lastelaulude üht alaliiki kirja pandud. Uusi soovitusi lastelaulude ja mängude alustamiste kogumiseks on antud 1960. aastate II poolel (Tampere 1967, Briedis 1967) ja 1970. aastate algul (Virtanen 1972, 15). Arvukalt sisaldavad liisutuste kirjapanekuid mitmed kirjandusolümpiaadi tööd ja eriti koolipärimuse kogumise võistlus (1992), mis tõi Eesti Rahvaluule Arhiivi u 780 liisklugemist (Vissel 1995, 257). Liisklugemisi on kõrvalproduktina andnud ka mitmesugused teised küsitlused, nagu lastevanemate ankeetküsitlus (Vissel 1996a, 1996b). Aeg-ajalt on liisklugemisi valinud seminaritöödeks üliõpilased.
Terminist ja liisutamisest
Verb liisutama tuleneb sõnast liisk ning tähendab mingit kokkulepitud toimingut otsuse langetamiseks kellegi kasuks või kahjuks, kusjuures asja otsustab juhus (EE 1990, 553). Otsuse õiglus ei sõltu mõistlikust kaalutlusest, vaid mingist mehaanilisest menetlusest. Väljendeid liisku heitma, ~viskama, ~võtma, ~tõmbama kasutatakse tänapäeval siis, kui ei osata üht valikut teisele eelistada, ei riskita otsust teha ning selle langetamine jäetakse juhuse, loosi otsustada.7 Samasugune olukord tekib laste tagaajamis- või peitmismängude alustamisel kulli, pimesiku, otsija vms määramisel, sest kuigi kõik tahavad mängida, ei soovita seda rolli vabatahtlikult endale. Siis võetakse appi liisutamine (näpuviskamine, loosimine, liisklugemine vms viis) mängu juhtfiguuri leidmiseks (vt ka Vissel 1995, 271–272; Villandi 1995, 302–303).
Liisutamist saatvaid tekste nimetavad lapsed ise lugemisteks, sõnadeks, salmideks, harva ka lauludeks.8 Folkloorikirjanduses on aja jooksul kasutatud mitmeid termineid: mängualguselugemised; liisutused, liisutuslugemised, liisutuslaulud (ERLA); liisklugemised (Laugaste 1975), liisuvalemid (Laugaste 1963), millest on enam kasutama hakatud terminit liisklugemine. Kuna kõnealune folkloorinähtus sisaldab ühtaegu nii teksti (lasteluule alaliiki) kui tegevust (selle teksti saatel toimuvat liisutamist), siis on seda kord ühe kord teisena defineeritud: liisklugemine kui loetlus, millega loositi või liisutati mängudes tegelasi(ERLA III:3, 952), ja liisklugemine kui peategelase loosimine (EE 1990, 553). Vormilt on neid jaotatud liisutuslugemisteks ja liisutuslauludeks, sõltuvalt sellest, kas tegemist on regivärsilise ja riimilise rahvalaulu siirdevormis või riimilise tekstiga (EE 1990, 553). Liisklugemine on riimiline salm, mis koosneb suuremalt osalt väljamõeldud ja kõlalt rangelt rütmi markeerivatest sõnadest (Anikin 1957, 112). Laste endi määratlused lugemised, sõnad, salmid rõhutavad esitusviisi. Eesti traditsioonis pole liisklugemisi lauldud, vaid ühetooniliselt kindlas rütmis retsiteeritud.9 Üldjuhul kasutatakse intoneerimisskeemi, kus eelviimase värsi viimasel sõnal hääl veidi tõuseb, viimase värsi lõpus langeb, kinnitades ka intonatsiooniga, et olukord on lahendatud, valik tehtud.
Kuigi arhiivimaterjalide juures puuduvad enamasti selgitused, kas teksti retsiteeritakse silpide või sõnade kaupa, võib oma kogemuste ja välitööde põhjal arvata, et enamasti kasutatakse viimast moodust. Praeguste täiskasvanute mälestuste järgi alustas liisutaja varemalt endast, seevastu nüüd jätavad lapsed end meelsamini viimaseks. Endast alustamine näib olevat üldisem, nagu kinnitab mitmete teiste rahvaste traditsioon (Opie 1984, 28), kuigi viimaseks jätmine esineb sageli teise, enam-vähem samaväärse võimalusena (Goldstein 1979, 171). Liisusalmi sõnade ja mängida soovivate laste arv ei pea omavahel vastavuses olema. Kui lapsi on vähem kui liisusalmis sõnu, minnakse sujuvalt üle järgmisele ringile, niikaua kuni värss lõpeb. Eestis on liisutamine toimunud ringis, mujal (näiteks Inglismaal ja Ameerikas) võivad lapsed ka viirus seista. Lapsed räägivad pikast ja lühikesest liisutamisest. Siinse artikli alguses olev liisutamise kirjeldus on näide pikast liisutamisest ehk vabakslugemisest. Mängija, kellele liisusõna10 langeb, läheb ringist välja, saab sellest rollist priiks. Uus lugemine jätkub ringis sealt, kus see katkes, st väljalangenule järgmisest lapsest. Iga järgneva lugemisega jääb mängijate ring üha väiksemaks, kuni lõpuks jääb alles ainult üks mängija, selle rolli saaja. Lühikese liisutamise puhul on tegemist kinnilugemisega, st liisusalmi loetakse üks kord ning liisusõna määrab rollisaaja. Mõned (küsimustega lõppevad) liisklugemised sisaldavad kahte liisutamist; tavapärast ja teist, täiendavat liisutamist, kus selle pikkuse määrab liisusõna saanud mängija vastus.11 Küsimused eeldavad enamasti kas numeraalset või adjektiivset vastust. Esimesel korral jätkatakse nimetatud arvuni lugemisega, teisel juhul liisutatakse vastust silp- või tähthaaval. Viimane moodus on suhteliselt hiline, rahvusvahelise levikuga nähtus meie praktikas. Mõnedel rahvastel esineb (liisu)sõna tähthaaval ütlemine lõppvormelis, näiteks O, U, T spells out.12 Enamasti toimub liisutamine päripäeva, mis on ühtaegu nii füsioloogiliselt (paremakäelisele) sobivam, kui ka ühtib (vabaks)lugemise puhul usundilise taustaga, mil soovitavat taotledes tuli liikuda päikese liikumise järgi (mööda eluringi). Kuigi lugemise suunda pole üksikasjalikult jälgitud, kinnitavad päripäeva lugemist ka teiste maade andmed (Goldstein 1979, 171).
Rolli andmisest ja võtmisest
Lastemängudeski kehtib igivana ~noor (elu)tarkus, et meeldivad rollid võetakse endale ise, ebameeldivad antakse. Paljude tänagi mängitavate mängude puhul ei tehta mängu alguses panust sellele, et juhtmängija rollist pääseda. Vastupidi, mõnd (eelkõige võistluslikku) mängu alustada tähendab saada kohe alguses pisike eelistus, edumaa või võimalus panna proovile keegi teine, ise sel korral pääsedes (näiteks, alustada esimesena järgmist keksu-, kummikeksu- või hüppenööriklassi, panna liikuma hüppekulli ring, olla koolimängus õpetaja jne). Nende rollide pärast käib isegi väike rebimine. Omast koolipõlvest (1960. aastatel) on meelde jäänud seigad, et mõnikord pakuti seda ihaldatavat rolli teistele üksnes “suusoojaks”. Kasutusel olid niisugused demagoogilised võtted, et hõigati valjult: “Kes tahab olla esimene?” ja lisati ilma mingit vahepausi andmata kiiresti: “Mina!”. See lapselik kavalus pidi väliselt säilitama mängurühmasisese demokraatia, kui kindlat liidrit polnud või kui keegi sellele avalikult ei pretendeerinud. Hõikeliisk “(Mina) Essa!”, “Tessa!”. “Kossa!”13 kui “avalik konkureerimine”, tuli põhjanaabrite eeskujul kasutusele paarkümmend aastat hiljem (Vissel 1985, 272).
Liisutamisegi juures on tarvis osad jaotada. Mõneti satutakse liisutamisel analoogsesse paradoksaalsesse olukorda kui maailma loomise juures: selleks, et välja selgitada, kes alustab, peab enne olema /juba/ keegi, kes viib selle väljaselgitamise läbi. Niisugune rolli määramine läheb liisutamise juures harilikult päris kiiresti. Tavaliselt haarab selle rolli endale aktiivne, tragi mängija ise, harvemini määravad selle teised.14 Mängijad ei pea seda“halvaks”, vaid “heaks” rolliks. Pealegi on lugejal võimalik, kui ta seda soovib (ja oskab), liisutamisel manipuleerida, lõpptulemust (enda või kellegi teise kasuks) suunata. Näiteks võib ta enda (või sõbra) “päästmiseks” liisusõna ette lükkida mõne täiendava sõna või põnevuse suurendamiseks hakata äkki viimast värssi silpide kaupa lugema, kuigi eelnevalt oli ta lugenud sõnade kaupa. Sageli jätab lugeja enda üldse liisutatavate hulgast välja. Ameerika uurijal Kenneth S. Goldsteinil on liisutamise üldiste reeglite ja tegeliku praktika kohta huvitavad vaatlustulemused. Kui ta palus lastel vastata, miks nad kulliks määramisel kasutavad liisklugemisi vm analoogilisi võtteid, väitis enamik (90%), et see loob kõigile osavõtjatele võrdsed võimalused; tunduvalt vähem lapsi (18% ) hindas seda, et rolli saajat ei määra keegi mängijatest endist, ning veelgi vähem (8%) nägi siin mingi salapärase, üleloomuliku olendi otsust. Usalduslikul suhtlemisel lastega selgus, et kui enamiku laste jaoks on liisklugemised juhusemäng, siis mõne nutikama jaoks keerukas strateegiline mäng. Goldsteini andmetel valivad mõned lapsed liisusalmid mängugrupi suuruse järgi, teades ette ära esimese väljalangeja ja rollisaaja. Kõige keerukamaks soovitud mängijate vabaksliisutamise strateegiaks oli vaatlustulemuste hulgas ühe 9-aastase poisi väljatöötatud süsteem kombineeritud (liisutaja kohavahetus) liisutamisviisi ja 1- kuni 10-liikmelise mänguseltskonna puhul liisusalmiga (“One potato, two potatos…”) (Goldstein 1979, 177). Selle näitega pani Kenneth S. Goldstein kahtluse alla mängude pealiskaudse liigituse, sest viimase mängija puhul oli selgelt tegemist strateegilise mänguga.15
Liisklugemiste tunnused. Kaudseid usundilisi paralleele
Kuigi liisutamise puhul, nagu nägime, tundub tegemist olevat väga vana nähtusega, ei saa sedasama väita eesti laste kasutuses olevate liisklugemiste kohta. Vanade regilaulude või loitsude kõrval näib see lasteluule žanr võrdlemisi hiline. Liisklugemised on enamasti lõppriimilised. Kuigi ERLA-s väidetakse muist lugemisi olevat siirdevormilised, ei peegeldu selle nimetuse taga niivõrd üleminek regivärsilt riimilisele tekstile, kuivõrd nende tekstide mitteproosaline iseloom. Vana regilaulu ja liisklugemiste vahel on stilistiline, geneetiline ja funktsionaalne erinevus. Erandiks võib pidada üksnes regilaulu “Kassijaht” iseseisvunud lõpuosa, mida tuntakse tänaseni liisklugemisena “Mamsel keetis moosi” (ERLA IV 338, nr 3194). Liisklugemiste temaatika kajastab pigem linnamiljööd, mitmesuguseid (hiljuti eestlaste keskele ilmunud) ametimehi, Eesti lähiümbrusest väljajäävaid maid, harvemini naljakaid seiku lugejast endast või lähisugulastest. Need on kas humoristlikud värsid, mis kirjeldavad koomilisi situatsioone, või siis valdavalt asemantilistest sõnadest koosnevad nonsensslugemised. Eelkõige seetõttu on liisklugemistes palju kõla-, rütmi- ja sõnamängu. Kaht viimati nimetatut on peetud laste liisklugemiste kunstiliseks funktsiooniks (Anikin 1957, 118). Siin on palju tempokat, sõnarõhke markeerivat trohheilist rütmi, mis lõpeb peatusega ühesilbilisel sõnal:
Olin, miolin tata reia,
seia, veia, ompa neia,
anna, vanna, vonn!16 < Tartu (1922),
kergelt libisevat daktüli ebedi, pebedi või mitmekülgset rütmimängu pulseeriva meetrumi taustal:
Adina, sudina, sutkas, satkas,
saaver, kosser, tiits, tiits.
Tiba taats tamm, toru puss. < Laiuse (1929).
Liisklugemise ülesehituses eristab V. Anikin (1957, 117) kolme osa: sissejuhatus, põhiosa ja lõpuosa. Paljud liisusalmid on hõlpsasti äratuntavad neile omaste tunnuste järgi lugemise alguses või lõpus.
Liisklugemised algavad sageli numbrite loendamisega tavapärasel või moonutatud kujul, ka võõrkeeles, näiteks:
| Üti-kati kommi-jommi, | Üks, kaks, kolm, neli, viis – | |
| püksitraksi, eide annus, | sina oled mängust prii! | |
| kuke kannus, odra okas, | < Loksa (1992). | kuke nokas. < Otepää |
Mõnikord võidakse numbreid lugeda ka võõrkeeles, näiteks saksa või vene keeles, viimasel ajal ka inglise keeles.
Eins, zwei, trei, Ðàç, äâà, òðè
sina oled frei! sina oled prii!
< Avinurme (1992) < Narva (1992)
1990. aastate algul alanud anglikaniseerumise laine, mis veel kümnendi lõpul näitab kasvutendentsi, tõi saksa- ja venekeelse versiooni kõrvale ka ingliskeelse,17 mida ei esinenud sajandi esimesel poolel ega ka Nõukogude ajal. Numbriteloendit värsi alguses võib kohata peitusemängu värsiks muutunud lugemistes (üks, kaks, kolm, neli, viis / pime karu tuleb siis) või mõnes üksikus (riimilises) rahvalaulus, nagu näiteks tantsulaulus “Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse – kus on minu kallike” ja ringmängulaulus “Üks ühte ja kaks ühte…”.
Mõnevõrra suunavaks sõnaks eestikeelsete liisusalmide äratundmisel võib olla algussõna üks, sest paljude saksa liisklugemiste keeleomaselt tõlgitud, mugandatud või nende eeskujul kujundatud ja loodud lokaalsed liisutused algavad sõnaga üks: üks kits, üks (must) mees, üks sajajalgne, üks vanamees, üks väike valge tuvi, üks õun.
Iseloomulikud on ka alfabeedi (esimeste tähtede) lugemisega algusvärsid. Varasemas, sajandi alguse traditsioonis kohtab liisusalmi
A, b, c,
mängust välja läheb see! < Rakvere (1933).
Sajandi teisel poolel on kasutatud saksa keele õpikutest tuttavaks saanud analoogse algusega liisklugemist ja lastelaulu, mille tõlge on mugandanud:
A, b, c
üks kits läks üle tee.
Kaasas kandis palju prahti,
Sina oled mängust lahti! < Tallinn (1992).
Alfabeetiline algusvärss ei osuta eesti folklooris või lastekirjanduses alati liisklugemisele, sest analoogset algust kohtab näiteks laulus “A, B, hakka pähe!” (ERLA nr 3187) jt lapse lugemaõppimisega seotud laulukestes.
Asemantiliste sõnadega alustatava liisutuse näiteid on:
Adinat, tsudinat, tsukat sai,
vahvel-Kiira, Kupper-Kai.
Iits, tiits, tippe tam,
kroska!18 < Vaimastvere (1992).
Liisklugemise lõpus on stereotüüpne lõppvormel. See lõpeb sageli liisusõnaga (vaba, prii, lahti, kull jt), mis määrab mängija staatuse: kas ta saab vabaks või peab liisutatava rolli vastu võtma. Küsimusega liisusalmi lõpetab liisusõna sina. Mõnikord on liisusõnaks võõrkeelne sõna (kresla, totska, kommerein, toot). Enam levinud lõppvormelid on need, mis kinnitavad, et mängija saab liisu alt vabaks: …sina oled (sellest suurest süüst) prii; sina oled mängust lahti, sina oled vaba, mängust välja läheb see. Harva võib kohata vormeleid poiss on lahti või võõrakõlalist oost te vee pree. Pikemates liisklugemistes võib numbriloend esineda kahevärsilises lõppvormelis 1, 2, 3 – sina oled prii. Selline võte (nii nagu ka liisusõna prii ette lükitavate laiendite (sellest; suurest; süüst; hoopis tükkis; igavesti) tõstab liisutamisel pinget.19 Uute rõhualade sissetoomisega või meetrumi ja leksikaalsete osiste vahekorra järsk muutmine kruvib mängupinge mõjusalt üles ja võimaldab lugejal liisutuse tulemust suunata.
Teinekord selgub lõppvormelist rolli saaja ning sellega koos ka roll ise. Selliseid liisusalme on üksikuid ning neid saab kasutada ainult lühikese liisutamismooduse puhul: Nipp, napp, null – sina oled kull!20 Lõppvormel seda ütled sina! lõpetab salmid, mille puhul toimub kaks loetlust. Mängija, kellele langes liisusõna sina, ei lange ise välja, kuid peab vastama liisusalmi küsimusele (mitu seppa seda parandavad, mitu naela sinna läks, mis värvi olid sabasuled jne). Liisu alla satub hoopis see, kelleni jõuab lugeja saadud vastuse (öeldud arv või vastuses sisalduvate tähtede arv) järgi. Mitmete liisusalmide puhul moodustab lõppvormeli ainult üks, enamasti onomatopoeetiline, harvem asemantiline sõna, nagu pots, plaks, pats, pok. Liisusõna võib sageli olla laenatud mõnest võõrkeelest, näiteks vene (krõska, kriska, kresla) või saksa keelest. Tuleb ette, et kogu (semantiline või asemantiline) lõppvormel on teiselt rahvalt üle võetud (piu, pau, puhh või liir(um), laar(um), lumps sakslastelt). Lõppvormel piu, pau, puhh on meie traditsioonis liitunud tüübiga Otu, totu, Toomas, totu / piu, pau, puhh! Liisklugemiste hulgas on ka tekste, millel niisugused lõputunnused puuduvad. Väliste tunnusteta liisusalme esineb juba 1930. aastate korjanduses, viimaste aastakümnete uustulnukate hulgas on need ilmses ülekaalus; sõjajärgsetel aastatel on suurenenud ka küsimustega lõppevate salmide valik.
Kaks peamist liisklugemistele tunnuslikku joont – loendamine ja asemantilised sõnad – on aegade jooksul köitnud paljude teadlaste tähelepanu ja saanud erinevaid tõlgendusi. Mitmed uurijad on valitud näidete varal osutanud, et mõlemad tunnused on tagasi viidavad ühele ja samale algele – loendamisele. Nad arvavad, et juba inimühiskonna varasematel astmetel kasutasid inimesed loendamise printsiipi rollijaotusel ning algelisemad liisklugemised koosnesidki üksnes numbritest (Anikin 1957, 113). Mõnede rahvaste lastetraditsioonis on numbriliisk kasutusel tänapäevani. Nii näiteks liisutavad inglise lapsed mängu alustaja välja, loetledes mängugrupi liikmeid numbrini 21 või lugedes tähestikku 20 tähte ja lisades “Sina!” (Opie 1979, 30). Viimastel aastatel valitakse Eestis mitmetes sõna- ja kirjutamismängudes (“Lind, loom…” jt) mängukorra algustäht sel moel, et üks mängijatest loeb mõttes tähestikku või loendab numbreid ja valituks osutub see täht või number, millel teda katkestatakse. Numbriloendus on säilinud tänaseni näiteks näpuviskamises (vt lähemalt “Uuem” moodus”). Asemantilisi sõnu on mitmete rahvaste traditsioonis käsitletud numeraaleufemismidena, mis võimaldasid ületada ja varjata mingit keeldu usundis. Nii näiteks märgib Anikin (1957, 114), et Irkutski venelased ei tohtinud kokku lugeda linnujahil tabatud linde (kaob jahiõnn), Taga-Baikali vene asukad pidid hoiduma kureparve ülelugemisest (kaob mõistus), Siberi venelastel oli keelatud lugeda kanamune (kanad ei mune enam). Kurgede loendamise, koguni nägemise keeld rände ajal oli tuntud ka eestlastele (Hiiemäe 1997b, 10), samuti nagu ei olnud lubatud lugeda kalasaaki. Valitses arvamus, et saagi kvantitatiivne määratlemine võtab edasise edukuse, saagiõnne. Anikini arvates ei saanud inimene neis olukordades ülelugemiseta hakkama ning appi võeti eitav loendamine või moonutatud numeraalid. Hilisemal ajal kandusid need numeraalsed eufemismid laste liisklugemistesse ja mitmesugustesse salajastesse ametikeeltesse, mida kasutasid kerjused, villakraasijad, rändkaupmehed jpt (Anikin 1957, 114). Loetlemise keeld ei ole tuntud mitte üksnes paganlikus usundis, vaid ka varajases kristluses. Nii näiteks räägitakse Piiblis, et Jumal keelas Taavetil rahvast, s.o sõjakõlvulisi mehi, lugeda.21 Erinevad on keelu motiivid. Kui paganlus keelas täpse määratlemise viljakuse või saagiõnne kadumise kartusel, siis kristlus karistas inimest jumala kõikvõimsuses kahtlemise pärast. Paganliku mõttemalli järgi sobis loendamine hästi rahvameditsiini ja tõrjemaagiasse. Sellega on otseselt seotud eriline loitsu alaliik numeraalid – nõidussõnad, mis on üles ehitatud arvudele või loendamisele, ja mis põhinevad arvudega seotud uskumustel (Kõiva 1999, 116). Kvantitatiivne määratlemine aitas loitsijal saavutada mõju negatiivse nähtuse või haiguse üle ja seda kahjustada. Maagilise menetluse sooritamine nõidussõnade saatel kolmel või üheksal korral on paljudel rahvastel levinud võte (Kõiva 1999, 117), kuid tõenäoliselt mõjutas seda omakorda kirik.
Mõttetute asemantiliste sõnade taga on sageli ära tuntud või arvatud ära tundvat sõnu teistest keeltest, mis mitmekordse imiteerimise tagajärjel on oluliselt muutnud oma esialgset kuju (Toporkov, Pisarkowa – vt Toporkov 1998 jt). Idaslaavlaste (ukrainlaste, valgevenelaste, venelaste) liisklugemistes kohtab sageli saksa- või ladinakeelseid sõnu, poolakatel saksa-, ladina-22 või jidišikeelseid sõnu, mis võivad olla kas otseste kultuurikontaktide, (kooli- ja ülikooli)hariduse või (katoliku) kiriku mõju tulemuseks (Toporkov 1998, 581–582). Inglise laste nonsensslugemisi on püütud seletada kadunud numeraalidega, mida kord kasutasid Walesi lambakarjased, või reliktidega vanade keltide nõidussõnadest või fragmentidega muistsete druiidi teadjate loitsudest. (Opie 1979, 47–48). Toetudes inglise lastemängude pikale kogumispraktikale, on Iona Opie asemantiliste nonsenssvärsside kõrge vanuse kahtluse alla pannud. Mõni element saab traditsiooniliseks mitte oma suure vanuse pärast, vaid seetõttu, et see vastab teatud kommunikatsioonilüli nõuetele. Lapsed vajavad mängukeelt, mis näib kõlavat võõrapäraselt, kuid ei tähenda midagi (Opie 1979, 54).
Eesti laste populaarsed liisklugemised
Nii nagu igas elavas folklooriliigis, on ka liisklugemistes tegemist traditsiooni ja innovatsiooni, püsimise ja uuenemise vastastikuste mõjustustega. Muutumine on pidev protsess, mille resultaadid avalduvad aja jooksul. Võrreldes 1930. ja 1990. aastatel kogutud liisklugemisi, ilmneb, et kuigi mõlemas leidub küllaltki palju samu liisklugemise tüüpe, on korjandused tervikuna võrdlemisi erinevad. Pisimuutustest (variantidest) sai millalgi selgesti eristatav lahknevus (versioon), mis võis aja vältel omakorda iseseisvuda tüübiks. Paljud tollased tuntud liisklugemised on tänapäeva laste traditsioonist kadunud või neid teatakse väga harva, populaarsetel uustulnukatel puuduvad liisklugemiste tunnused. Paljud pikka aega eesti laste kasutuses olnud liisusalmid (“Üks helevalge tuvi…”, “Punaste pükstega politsei…”,“Rätsepmeister kakaduu..”) on nüüdseks oma varasema variaabluse kaotanud ning kivistunud kindlasse, peaaegu normatiivsesse sõnastusse. Teised, varem suhteliselt vähetuntud, on saanud uue kaasaegse sõnastuse viimastel aastakümnetel (“Ralliauto number kaks…”). Teatud määral on liisklugemiste traditsiooni mõjutanud trükised: mitmete liisklugemiste (“Üksi-kaksi…”, “Iisik, siisik, sikkermaasik…” jt) suuline levik on aeg-ajalt saanud turgutust õpikute kaudu.
Endisest rikkalikust 1930. aastate liisusalmide pagasist liigub laste keskel tänini mitmeid lugemisi: “Adina, sudina…”, “Eins, zwei, drei…”, “Entel, tentel…”, “Iisik, siisik…”, “Impel, pimpel, piila, paala…”, “Mampsel keetis moosi…”, “Tita jõi tassi kohvi…”, “Nipp, napp null…”, “Otu-totu…”, “Punaste pükstega…”, “Rätsepmeister kakaduu…”, “Trips, traps, trull…”, “Ussa-pussa…”; “Üksi-kaksi…”, “Üks helevalge tuvi…”. Mõnda neist märgiti üles üksnes paaril korral, mõnda kirjutati üles massiliselt. 1992. aasta esiviisikusse kuulusid järgmised liisusalmid:
1. "Üki-kaki, kommi-nommi..."
2. “Üks helevalge tuvi…”
3. “A, b, c – üks kits läks üle vee…”
4. “Kapten, kapten, kannan ette…”
5. “Vanamees, vanamees 66”.
Vanadest traditsioonilistest liisusalmidest on oma populaarsuse säilitanud üksnes “Üks helevalge tuvi”, kuigi kaotanud varasema variandi-, versiooni- ja redaktsioonirikkuse, on see jõudnud kaasaega tänu oma uudsele küsimusversioonile. Üllatav on see, et 1930. aastatel koolis õpitud saksakeelse salmi mugandatud tõlkest “A, b, c,/ üks kits läks üle vee,/ kandis kaasas palju prahti, / sina oled mängust lahti” oli vahepeal saanud sagedasti kasutatav liisklugemine. Vanade vigurisalmide hulgast on liisklugemiseks saanud laste traditsioonis mitmes funktsioonis (nt hüppenööri lugemisena) rakendatav “Vanamees, vanamees 66”. “Üki-kaki…” näis nii uus, et tundus esmapilgul teiste hulgas uustulnukana. Arhiivimaterjalide abil selgus, et absoluutselt uut, mis erilise poolehoiu saavutab, tekib harva. Millegipärast jäi, nagu ka nonsensslugemiste puhul, alles algusvärss, millele ehitati üles uus salm, uus tegevus – hoopis uus lugu. Varasemas, 1930. aastate segases variandikogumis ei moodustanudki see selget tüüpi. Moonutatud loetlemisele järgnenud read võisid olla asemantilised või semantilised. Viimaste puhul oli tegelaseks vanamees või vanamoori-kurtu, kes piilub järve tagant, kiikab üle aia. Uues (vähemalt 1980. aastate algusest) populaarses tüübis ehitatakse salmi algus üles riimile nommi–pommi. Tegelaseks on endistviisi vanamees, kuid too kaugelt kõõritav ätt pannakse nüüd üle pommi hüppama. Järgmine riimipaar auk–pauk on tõenäoliselt laenatud 1950.–1960. aastatel produktiivsest pilkesalmist: “N tuli Siberist,/ püksid olid paberist. / Äkki käis üks kõva pauk / N vaatas – pükstes auk”. Enam kui pooled üleskirjutatud tekstivariantidest koosnevadki kahest värsipaarist. Ülejäänud tekstid lõpevad sama, lõppvormelit sisaldava värsipaariga “Hiired kõditasid naba, sina oled mängust vaba”, mida kohtab ka liisklugemises “Kapten-kapten”. Mõnigi kord võidakse lisada veel üks koomiline stseen: pommist vaatab välja konn, küsib: mis sul viga on või kas sul suitsu vms on. Seal võib olla ka varas, kes kahjurõõmutseb: see on sulle paras, paras.
| Üks varasematest | Selgepiiriline | variantidest: | uus tüüp: |
| Üki, kaki, kommi, nenni, | Üki, kaki, kommi, nommi, |
| Viidi-vaadi vanamees | Vanamees hüppas üle pommi, |
| Vahtis üle järve. | Pommis käis üks kõva pauk, |
| Kriips, kraaps | Vanamees vaatas-püksis auk. |
| Kulla tilk. | Hiired kõditasid naba, |
| < Torma (1937) | Sina oled mängust vaba. |
| < Iisaku (1992) |
n,t tuvi-, (tui)-redaktsioon
| oaõis-redaktsioon
¥ siga-redaktsioon
i hobune-redaktsioon
m paralleeltüüp “Üks õun”
K paralleeltüüp “Üks mees”
V paralleeltüüp “Üks vanamees”
(Torma, Tartu-Maarja, Võnnu) kihelkondades ja Raplas on ühtaegu kasutusel mõlemad sõnakujud. Üllatusena mõjus fakt, et seda teksti pole üles kirjutatud Viljandi-, Pärnu- ja Järvamaalt (v.a Türi). Artikli kirjutamise ajal teostatud juhukontroll Järvamaale (Koeru) kinnitas omalt poolt, et seal tollased lapsed tõepoolest ei tundnud kõnealust tüüpi.24 Osaliselt on need teise, oaõie-redaktsiooni alad (Pärnumaa, mitmed Viljandi- ning Lõuna-Tartumaa lõunakihelkonnad, Anna ja Paide Järvamaalt). Seevastu siga-redaktsioon esineb üksnes Lõuna-Tartumaal ja Võrumaal ning selle algusmotiiv “Siga sõitis kahvel seljas” on laenatud üsna tõenäoliselt Maltseveti-aegsest laulust väljarändamise kohta “Eestimaa on ilus küll, Saratov veel ilusam”. Paralleeltüübid “Üks õun” ja “Üks mees” näivad esinevat paralleelselt tuvi- või oaõie-tüübiga, esimene eeskätt Viru- Harju-, Saare- ja Hiiumaal, teine Saaremaal, Pärnumaal, Tartumaal, Virumaa põhja- ja idaosas ning Võrumaa põhjaosas. Paralleeltüüp “Üks vanamees” on tuntud üksnes Põhja-Eesti kolmes kihelkonnas (Rakvere, Viru-Nigula ja Kuusalu).
Varasemas traditsioonis lõppes tuvi-redaktsioon kas lõppvormeliga “1, 2, 3 – sina oled (sellest suurest süüst) prii!” või küsimusega. Ühes koolis, vallas, kihelkonnas olid sageli üheaegselt kasutusel mõlemad versioonid (kaart 2). Prii-versioon määras väljalangeja kohe, küsimuse puhul selgus see pärast vastusest tulenenud täiendavat liisutamist. Üleskirjutatud variandid tunnistavad esimese versiooni arvukamaks (75 %). Üksnes Viru- ja Harjumaal on küsimusega versiooni ligilähedaselt samapalju kasutatud kui priiks-saamisega versiooni. Pärnumaal ja Hiiumaal esines üksnes prii-versioon. See oli valdav ka Läänemaal, Võrumaal ja mitmetes Tartumaa kihelkondades. Küsimus-versioon näib olevat levinud peamiselt Viru- ja Põhja-Tartumaal, Tallinna ümbruses ning mõningates Saaremaa piirkondades (kaart 3). Kuigi küsimus “Mitu seppa seda parandavad?” on ka varasemas korjanduses kõige sagedasem küsimus, esines samuti mitmeid muid pärimisi. Nii näiteks on Tartumaal, Tallinna ümbruses ja Jõhvis sageli küsitud: kes parandab ära? Mõnikord on paralleeltüübi “Üks mees” eeskujul küsitud ka “Mitu naela selleks tarvis läheb?”. Koolipärimuse materjalis on alles jäänud üksnes versioon küsimusega “Mitu seppa seda parandavad?”, mis läheb sujuvalt üle lõppvormeliks “Seda ütled sina!” Arhiiviandmed ei jäta osutamata ka mitte seda, et alates 1940. aastatest lisatakse vormeli lõppu peaaegu kohustuslik “väike” või
R Mitu seppa
Mitu naela sinna sisse tarvis läks?
L Ütle, kes seda tegi!
J Kes luku ära parandab, see on lukusepa poeg
& Mitu päeva
“vana tatinina”. Varasemas materjalis esinenud paralleeltüübid on praeguseks samuti täiesti kadunud.
Tähelepanu väärib, et erinevalt teistest liisklugemistest on kõnealuses tüübis algusvärsis lubatavad mitmed sõnastusvarjundid: üks valge tuvi, üks helevalge tuvi ja üks väike valge tuvi (kaart 4) ja need on säilinud tänaseni. 1930. aastate korjanduses esineb helevalge tuvi kõige sagedamini Virumaal ja Põhja-Tartumaal, kuid samuti paljudes kohtades üle Eesti. Lokaalsete tunnustena tulevad esile üks suur valge tui Lõuna-Saaremaal, vana valge tui Lüganusel ja riimilisele meestelaulule iseloomulik rütmikombinatsioon üks aga väike valge tui Tormas ja Laiusel.
Esimene üleskirjutus sellest redaktsioonrühmast on tehtud 1893. aastal ning seal “reisib mööda Inglismaad” “väike oaõis”. Seda salmi on lapsed üles kirjutanud ka saksakeelsena:
Eine kleine veisse poone
Reisten nah im engel lant,
Engelant vaar apkislost
unt ter tür apkibroht
Milline tuvi:
R Üks helevalge.
m Üks tui, tuvi.
o Üks valge tui.
V Vana valge tui.
¥ Üks väike valge tui.
% Üks aga väike valge tui.
² Valge tui.
i Üks (valge) lind.
^ Üks suur hall kull.
‹ Üks ilus valge tui.
Ì Üks suur /(hele)(valge) tui.
q Üks valge ääretui.
Ens, swei, trei
Du bist ta fon vrei. < Kuressaare (1923).
Saksa kultuuriruumist üleskirjutatud tekstid sisaldavad niisamuti motiivi lukkupandud Inglismaast, mille võti on katki murtud. Liisklugemise lõpetab prii-versioon, küsimusega variante ei õnnestunud leida. Ka saksa liisutuse tüübi puhul pakub huvi subjekt, tegelane. Mitmetes tekstides võib tegelaseks olla uba, harva kohviuba, mis siis läbi Ameerika reisib, kuid teisalt on olemas ka teine redaktsioon, kus mingit tegutsevat persooni või olendit polegi, pigem on siin objekt, millest räägitakse. Saksa tekstides esineb sageli (doppel)band 'köide, kaaned', mis võib šveitsi sakslastel teiseneda muudeks kõlalt lähedasteks sõnadeks: wand 'sein', rand 'järsak' baum 'puu'25 (Zoder 1924, 67; Züricher 1926, 212, 496). Nende tekstide puhul kerkib pigem silmade ette vana luksusköites raamat, mida on võimalik lukku panna (doppelband 'kaaned') kui müür ümber Inglismaa. Sellise lähteteksti puhul ei olekski võimalik esitada meil traditsiooniliseks muutunud küsimust mitu seppa. Paar näidet Šveitsist ja Saksamaalt:
| Änige, bänige, Doppellband | Imchen, Bienchen |
| Isch nit wit vo Angeland. | Auf der Bach, |
| Angeland isch zuegeschlosse | Ist nicht weit nach Engelland, |
| Und der Schüssel abgebroche. | Engelland ist zugeschlossen, |
| Eins, zwei, drei, | 1, 2, 3, |
| Und du bist frei. | du bist frei. |
| < Sveits, Bern | < Saksamaa < Zoder 1924 |
| < Züricher 1926, 121 nr 3023 | 67 nr 188 |
Saksa tekstide hulgast ei õnnestunud leida liisutusi, kus oleks esinenud tuvi (Taube < sks k). Küsimus, kas Euroopa kultuuris malbe ja truu, kristluses püha vaimu sümbolina esinev valge tuvi on meie liisklugemiste erijooneks või esineb seda mõnel teiselgi rahval, jääb selles artiklis mõnevõrra lahtiseks. Lätis kohtab samas tüübis üht väikest türgiuba (Latviešu bernu folklora 1973, 199).
Eesti ja soomerootsi laste liisklugemiste võrdlemisel ilmneb, et ka meil kaovad vanad nonsensslugemised, suureneb selleks otstarbeks kasutatavate semantilise tekstiga salmide hulk (Ekrem 1996, 130–131). Eestis võib täheldada tendentsi luua endiste nonsensslugemiste algusvärsile uus semantilise tekstiga salm, nagu näiteks Üki-kaki…. Liisklugemistena võetakse kasutusele varemalt muus funktsioonis kasutatud tekste: fragmendid lauludest (Hiir hüppas; Saepuru Sass ja …), narritussalmid (Kill koll, oled loll); mitmesugused, enamasti koomilise sisuga salmid (Eines tages tahtsin minna…, Näärivana, punanina…, Vana paks laadapull…, Väike neeger niki-näki…, Paks Margareeta…jt). Meie liisklugemistes ei kohta märulifilmidele iseloomulikku sebimist, multi- või sarifilmide tegelasi jm meediafolkloori, mis on jõuliselt tunginud soomerootsi liisklugemistesse. Ainsa erandi selles osas moodustab liisklugemise “Entel-tentel” nn televersioon, mis sai tuntuks samanimelisest lastelauluvõistlusest 1969. aastal (Vissel 1996, 97). Enamik eesti uutest soositumatest liisklugemistest on otsekui verbaalsed karikatuurid.
Toorlaenud, tõlkemängud, kakskeelsed salmid jm
“Eesti entsüklopeedia” liisklugemiste artiklis on “Entel tenteli”, st arvatavasti selle nonsenssversiooni nimetatud toorlaenuks (EE 1990, 553). Toorlaenu puhul võetakse arusaamatu võõrkeelne tekst üle kuuldeliselt, mis toob paratamatult kaasa selle moonutamise, ebaloogilise kõlaassotsiatsioonidel põhineva üksikute sõnade sidumise uuskasutaja emakeelsete sõnadega. Kõnealusest saksa liisklugemisest on olemas mitmeid versioone, mis võisid olla eesti laste nonsensslugemiste algtekstiks. Puhjast on üles kirjutatud ka saksakeelne tekst:
| Originaal: | Teksti umbkaudne tõlge: |
| Entel tentel trika trei | Entel tentel trika trei |
| Reisi kindral kommarei. | Preisi kindral, tule sisse! |
| [= preisi kindral komm herein] | |
| Ein Not – keiser Brot | Häire: – keiser, leib, |
| Siira-viira tupist toot | Siira-viira, sina oled surnud. |
| [= du bist toot] | |
| < Puhja (1935). |
Ka Jõhvi salmis leidub ühtaegu irdsõnu, moonutatud võõrkeelseid sõnu, humoristlikku fantaasialendu ning sõnakoomikat.
Entel tentel trika trei
Leidsin kinda kamarei
Entelmunt, kes on priit
Siidi-viidi tupestuut
Tuut tuut tudiluut
Kekkeviu, viltsed püksid
Ukselink, kerstukramp
Veravavänt. < Jõhvi (1936) .
Ja veel üks võõrkeelse värsi lustlik tõlgendus:
Enten, tenten vassis jaava,
Sunder-lender komstumi;
Kaat trei niu nau,
Alle liibe junger prau. < Püha (1935).
Mõnikord ehitatakse salm võõrkeelse variandi riimipaaride samakõlalistele omakeelsetele vastetele. Näiteks on saksa liisklugemiste hulgas kolme värsipaari pikkune numeraalliisutus 9-ni, kus paaritud värsipaarid kannavad numbriloendit, paarisvärsid semantilist teksti:
Eins, zwei, drei,
Du bist frei.
Vier, fünf, sechs,
Du bist next,
Sieben, acht, neun,
Du muisst en sein. < Züricher 1926, 231 nr 3338.
Eesti keeles kujunesid sellest näiteks niisugused “lood”:
| Ents, vents, trei, | Eins, zwei, drei |
| papa minnu lei. | Varba vahel täi, |
| Mis ma täle paha tei? | Vier, fünf, sechs |
| Poolõ pangi putru sei | Kus ta, kurat, läks? |
| ja pätsi leiba pani nahka | < Tartu (1992). |
| < Setu (1928). |
| Eints, tsei, drei, |
| Lissu lassu lei. |
| Otter-totter tooma jotter |
| Piu-pau-puh. |
| < Maarja-Magdaleena (1935). |
Analoogseid näiteid leidub aastakümnete jooksul kogutus hulgaliselt. 1930. aastate materjalis moodustavad omaette kihistuse kakskeelsed salmid, nende hulgas mitmed eesti-vene segakeeles, nagu “Punaste pükstega politsei”. Seda arvatakse tekkinud olevat Eesti linnaagulites tsaariajal (ERLA IV 3195) ning et esimene algne riim oli kardavoi–idii domoi. Teine võimalus oleks olnud tekst üles ehitada saksa eeskujul eins, zwei, drei – Polizei…. Venekeelsena oli tuntud 1930. aastatel kapteni-liisutus:
Ahti-kahti kapitann
Peeve [perva] roodu parapann
Siila poska [botška] nikavoo
Taari [daril] papa krmahvoo [samavoo]. < Jüri (1929).
Varasemas traditsioonis on tuntud ka mitmeid kahes võõrkeeles kokkusobitatud salme:
Eins, tsvei, trei
Vier, vim, seks, siiben
Tagen lieben, dassis kuut
Tagen lieben, dassis kuut.
Sinelihii ja sinelihaa,
Sinelih tata miilenka. < Jaani (1922).
Järgmine saksakeelne liisklugemine on üles kirjutatud Tallinnas 1935. aastatel. Gerda Grober-Glücki andmeil olid selle mitmed versioonid kasutusel Bonnis 1960. aastate keskpaigas (Grober-Glück 1971, 100–101).26 Huvitav on aga see, et eesti traditsiooni pole salmi üle võetud mitte liisklugemisena, vaid tantsu “Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus seitse” lauluna:
Eins, zwei, drei, vier, fünf, sechs, sieben,
Wo ist meine Lieb geblieben?
Ist nicht hier und ist nicht da,
Blieb ins Nord-Amerika. < Tallinn, (1935).
Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse.
Kus on minu armuke?
Ei ole siin, ta pole seal,
Ei ole mitte kusagil.
Ta on siin, ta on seal,
Ta on kauge mere peal. < Kihnu (1956) < Torop 1991, 70.
Kõrvalpõikena võiks mainida, et liisklugemisi on eesti traditsioonis mõnikord kasutatud pandimängudes: kellele viimane sõna langes, pidi pandi andma. Veelgi haruldasem on teade liisklugemise kasutamisest mängitusena väikelapse kõnnitamisel.
Võõrkeelsed liisklugemised, tõlked jms võivad tekitada mitmeid assotsiatsioone, anda põhjust oletusteks ja spekulatsioonideks. Isegi kui suudetaks ära tunda ja tõestada nende tekstide lähtumine mingist sakraaltekstist, loitsust vms, ei välistaks see võimalust, et laste seas levivad need kui ilmekad rütmi- ja kõlamängud, mida on võimalik omal kombel varieerida, arendada, seletada ja mis on oma tähendusetuse tõttu ainult omapäraseks mängukeeleks:
| Eeny, meeny, mink, monk, | Eeny, meeny, mink, monk, |
| Chink, chonk, charla, | Chink, chonk, chow |
| Isa visa varla, Vic. | Oozy, boozy, vacadooza |
| < Inglise. | Vsy, vie, vo, – vanish. |
| < Australia. |
| Ene, mene, mink, mank | Ene, mene, ming, mang, |
| Klink, Klank, Ose, Pose, Packedich, | Kling, klang. |
| Eia, weia, weh | Osse bosse bakke disse, |
| < Saksa. | Eje, veje, vaek. |
| < Taani. (Opie 1979, 45) |
| Ein, mein mink-mank, | Eini-meini, mängi tiini |
| Mink-mank, klink-klank | Vooder olgu, olgu-tolgu |
| Koose, poose, pokadi, | Prigadi-pragadi riim room, |
| Eier, veier vekk, | Setter-vettel viil voor |
| Katariina vooditekk. | Amm kamm vou. |
| < Eesti, Kuressaare (1923). | < Eesti, Tõstamaa (1893). |
“Uuem” moodus
1992. a. koolipärimuse kogumisvõitlusel kirjutati, et poisid määravad mängualustaja näpuviskamisega. Viimase seitsme aasta jooksul on see moodus võitnud üha rohkem poolehoidjaid. 1999. a. septembrikuus lisas 5. klassi tütarlaps pärast seda, kui ta oli meelde tuletanud kõik enda teada olevad liisklugemised (“Üki-kaki…”, “Nipp, napp naba…” ja “Härra kapten…”) omalt poolt täienduseks:
Tavaliselt viskame mängu alguses näppu. Oleme ringis. Kõik panevad oma parema rusikas käe /käeselg ülespoole/ enda ette. Loeme: üks, kaks kolm /surudes iga numbri ajal rusikas kätt alla-üles/ ja kõik viskavad näpud välja. Siis loetakse kõigi väljapandud näpud kokku. Siis paneb iga mängija mõlemad /küünarnukist kõverdatud/ rusikas käed /kehalaiuselt vöökõrgusele/ ette, /käeseljad väljapoole/. Hakatakse rusikaid lugema. Kelle rusikale langeb viimane arv, see saab selle käe vabaks ja paneb selja taha. Kui viimane arv langeb ka sama mängija teise käe peale, on ta päris vaba. Loetakse nii kaua, kuni jääb alles ainult üks mängija. Tema alustab.27
See on meie traditsioonis, vähemalt sellele mängupõlvkonnale uus ja moodne mängualustaja valimise moodus, milles on omavahel liitunud näpuviskamine ja rusikate peal liisutamine. Viimast on Eestis tuntud varemgi. Näiteks 1960. aastate algul liisutati Tartu ümbruses rusikate peal liisusalmi “Tita jõi tassi kohvi…”. Näpuviskamist on kurbmänguna samuti varemalt tuntud. Selle mängu varasemad versioonid ulatuvad arheoloogide andmeil vähemalt 4000 aasta taha Vanasse Egiptusse, kristluse-eelsetesse Juudi templitesse. Enam-vähem sama versiooni võidi kasutada juba Vanas Kreekas ja Roomas. Käemänguna “Üksik välja!” on see mäng tänini tuntud Inglismaal, Itaalias, ennekõike aga Idas: Hiinas, Hong-Kongis, Jaapanis, Indoneesias (Opie 1979, 27).
Lõpetuseks
Liisklugemiste näol on tänapäeva jõudnud muistne tava jätta raske valiku tegemine liisu otsustada. Selle läbi loodeti otsuste tegemisse kaasata üleloomulikud jõud, kes pidid olema kõrgemal piiratud inimteadvusest, ette teadma või koguni mõjutama sündmuste edasist kulgu. Rituaalse värvinguga liisu heitmine on tänapäeva jõudnud ja laste hulgas säilinud mitmel (liisklugemiste, näpuviskamise, kull või kiri) kujul. Gradatsioonilise menetlustehnika jäljed ulatuvad nelja aastatuhande taha Egiptusesse ja Iisraeli, hilisemasse antiikmaailma ja see tehnika on jätkuvalt populaarne paljudes Aasia ja Euroopa maades. Artikli autori kätte ei ole sattunud andmeid, mis oleksid valgustanud liisklugemiste tekkelugu rahvusvahelises ulatuses. Ometi on ilmne, et eri rahvaste liisklugemised on oma struktuurilt, algus- ja lõpufraasidelt ning esitamisviisilt väga sarnased. Hoopis sagedamini on püütud seletada paljude rahvaste liisklugemistes esinevaid asemantilisi sõnu, nähes neis muistsete rahvaste maagilisi loitsusõnu, numeraalarhaisme, numeraaleufemisme või moonutatud võõrsõnu. Liisklugemiste kirjapanekud ei ulatu ka pika kirjaliku kultuuriga rahvastel kauge aja taha. Mitmete Euroopa maade mängude uurijate andmeil on esimesed teated laste liisklugemiste kohta dateeritud alles 17.–18. sajandil.
Vaatamata sellele, et loendamisega seotud maagilist ainest leidub ka eestlaste usundis ja et liisu abil valiku (üks kahest, üks mitmest) tegemist tundsid meie esivanemadki, on liisusalmid jõudnud Eestisse teistelt rahvastelt. Liisklugemised on Eestisse tulnud ennekõike Saksa kultuuriruumi mõjul 19. sajandi teisel poolel, mida tõestab rohke paralleelne aines. See lasteluule liik kodunes siin kiiresti ja kujundas välja rikkaliku nii tõlkelaenulise kui algupärase liisklugemiste repertuaari. Eesti materjali alusel pole võimalik teha oletusi nonsensssõnade kunagiste maagiliste vms tähenduste kohta, kuna siin on tegemist rahvusvaheliste asemantiliste sõnade, nende järjekordsete teisenduste, moonutatud võõrsõnade, onomatopoeetiliste sõnadega või üksikute numeraalidega lastekeelest. Vaadeldud näidete puhul tekivad asemantilised sõnad kõige sagedamini võõrkeelsest tekstist mittearusaamisel, mil muukeelset teksti püütakse ühtaegu nii matkida kui siduda (kasvõi üksikute) omakeelsete sõnadega. Teisalt näib, et mõnikord on nn kaleidoskoopilisus, erinevate asjade, nähtuste kuhjamine lausa taotluslik ja teenib laste endi (“mängumütoloogia”) huve. Suur tähtsus nonsensslugemiste puhul on rütmil ja instrumentatsioonil, mida võimendavad rohked onomatopoeetilised sõnad.
Suur hulk Eestis tuntud liisklugemisi näib olevat tekkinud 19. sajandi algul ja 20. sajandi lõpul ja peegeldavad tolle aja olustikku, tollaseid kultuurikontakte, rahvussuhteid. Mitmed sakslastelt laenatud liisklugemised, nagu näiteks “Üks väike valge uba…”, mis eestlasel muutus “üheks väikseks oaõieks”, võeti eestlaste poolt omaks, ja nende baasil loodi mitmeid uusi redaktsioone (tuvi- ja siga-redaktsioon). Moodustunud tüüp “Inglismaa oli lukku pandud” oli sajandi esimesel poolel niivõrd populaarne, et tekitas enda ümber väikese sülemi sama struktuuriga paralleeltüüpidest “Üks õun”, “Üks mees”, “Üks vanamees”. Liisklugemiste traditsioon pole tänaseks eesti laste seas katkenud, kuigi viimastel aastatel on täheldatud selle olulist kahanemist. Paljud 1930. aastatel populaarsed liisutused on tänaseks unustatud. Endistviisi on tuntuimate liisklugemiste seas endine lemmik “Üks (hele)valge tuvi”, kuid selle muud redaktsioonid ja paralleeltüübid on laste seast kadunud. Kunagisest variaablusest on tänaseni säilinud üksnes mitmed võimalused algusvärsis (üks valge tuvi, üks väike valge tuvi, üks helevalge tuvi), kadunud on murdepärane tui ja lõppvormel “Üks, kaks, kolm – sina oled sellest süüst prii!” ning ainumõeldavalt lõpeb tekst küsimusega “Mitu seppa seda parandavad?”. Mitmed endisaegsed liisklugemised on tänaseks oluliselt muudetud. Sageli ehitatakse mõne vanema liisklugemise (sageli nonsensslugemise) algusvärsile semantilise tekstiga või oluliselt moderniseeritud sisuga salm. Tunduvalt on suurenenud küsimustega lõppevate liisutuste osakaal. Teine praegune lemmiklugemine on arvatavasti 1970. aastatel tekkinud “Üki-kaki kommi–nommi”, mis kujutab endast ühe vana traditsioonilise liisklugemise algusele ülesehitatud uut tekstitüüpi. Sellel salmil on olemas liisklugemise tunnused: numbriloendus algusvärsis ja traditsiooniline lõppvormel. Varasemate liisklugemistega võrreldes torkab ümbertehtud tekstides silma ennemalt üksnes narritussalmides pruugitud obstsöönsusele vihjav temaatika ja kuhjatud situatsioonikoomika. Tekst varieerub, kohati (Pärnu- ja Läänemaal) ilmnevad lokaalsed iseärasused, sageli liidetakse teksti värsipaare, mida kasutatakse ka teistes liisklugemistes. Laste mängutraditsioon, sh ka liisutamistraditsioon ei püsi muutumatuna, vaid muutub, teiseneb pidevalt. Lapsed otsivad üha uusi võimalusi juhtmängija väljaselgitamiseks, laenates naaberrahvastelt, kombineerides uusi ja vanu elemente või mõeldes välja uusi nüansse. Viimasel ajal on suurenenud tendents võtta liisklugemisena kasutusele mitmesuguseid laulutekste või salme. Tähelepanu väärib ka see asjaolu, et liisklugemistes on sajandite vältel eesti kultuuri kujundanud saksa mõjutused, kuid teada pole laene vene liisklugemiste hulgast ei 1930. ega 1990. aastatel. Eesti-vene segakeelsed tekstid on tekkinud eestlaste endi keskel või on liisklugemisteks kasutatud muid humoristlikke värsse või laulutekste.
Märkused
1 Kepiga võidi liisku võtta kahel viisil. Liisuheitmisel käega (tilpima < Karksi, käämõõtu tegema < Noarootsi, varesemäng < Kolga-Jaani, sirepi löömine < Jõhvi) visati kepp kellegi kätte. Järgmine mängija võtab kepist kinni esimese mängija käe pealt. Nii hakatakse kordamööda “rusikaga” mõõtma. Kelle käsi jääb peale, see alustab. Liisku võidi heita ka jalaga: kepi alumine ots asetati varba peale, ülemisest hoiti näpuga kinni ja visati keppi jalaga. Kelle kepp lendas kõige kõrgemale, see valiti.
2 Liisklugemine kitsalt teksti tähenduses on salm või seotud kõnes tekst, mida kasutatakse lastemängudes mängutegelaste väljaselgitamiseks.
3 Ja viies linnusest välja, küsisid nad liisuga oma jumalate tahet [---]. Ja liisk langes härjale. (Liivimaa kroonika 1982, 235).
4 Theoderic – Theoderich, Theodorich (surnud 15. VI 1219) saksa misjonär Turaidas, Daugavgriva kloostri abt 1202-1211, Eestimaa piiskop 1211-1219, piiskop Alberti vanem vend (Liivimaa kroonika 1982, 7, 27, 231). Lepingud turaidalastega sõlmiti 1206. aastal. Kirjeldatud sündmus toimus tõenäoliselt enne aastat 1205, allikaks Theoderici enda jutustus läbielatust.
5 s.t parema jala (Laugaste 1963, 17).
6 Venemaal koguni aastani 1914.
7 Meie keelepruugis püsib tänaseni ka sõnaühend liisk on langenud, mis tähistab pöördumatut sündmust, otsust, mida pole enam võimalik muuta.
8 Rahvaluule kirjapanekutes leidub mitmesuguseid veidi varieeruvaid nimetusi: (mängude) sõnad või lugemised; mängude eellugemised, priiks või vabaks lugemised, lahtilugemise värsid, lugemissõnad, loosimissõnad, loosimis-, lootsilaulud või kinnivõtmislaulud.
9 Kas Tallinna Pedagoogikaülikooli muusikalise kasvatuse kateedri katse liisklugemiste viisistamise kaudu lapsi musitseerima õpetada traditsiooni muudab, näitab aeg.
10 liisusõna - liisklugemise viimane sõna
11 Venelastel võib liisklugemine lõppeda valikuga, millest liisusõna saanu peab ühe valima. Täiendav liisutamine on peaaegu topelt liisutamine, sest salmi loetakse algusest peale kuni valitud sõnani.
12 See tüüpiline inglise lõppvormel kõlaks eesti keeles: V, Ä, L, J, A, S annab kokku “väljas”. Koolipärimuse kogus kohtab liisusõna tähthaaval lugemist Loksal: Sina oled mängust V, A, B, A.
13 Esimene! Teine! Kolmas! (laste mängusläng).
14 Analoogselt käitusid Goldsteini vaatlustulemuste järgi ka Philadelphia lapsed, kus lugejaks sai: 1) mängija, kes selleks soovi avaldas; 2) grupi liider, kes selle rolli ise võttis või kellel teised soovitasid lugema hakata; 3) keegi, kellele grupi lihtliige tegi ettepaneku, mida teised verbaalselt või vaikides aktsepteerisid (Goldstein 1979, 171).
15 Niisuguses kontekstis oleks otstarbekam kasutada mõistet liisuvalem, sest esimene ja viimane väljalangeja on võimalik võrrandi abil välja arvutada. Teades liisusalmi sõnade arvu (y) ja liisutamisest osavõtvate laste arvu (n), selgub, et 17 sõnast koosneva liisusalmi “Üki-kaki” puhul langeb viiest mängijast esimesena välja 17 = [(3 X 5) + 2], s.o 2. mängija. Liisutatakse (n – 1), ehk 4 korda ning viimaseks jääb 1. mängija.
16 ortograafia muutmata.
17 One, two, three,/ sina oled prii.
18 êðûøêà 'lõpp, hukatus' vene kõnekeeles
19 Mõttelist aeglustust lõppvormelis teenib inglastel näiteks ka kahe võimaluse In-side, out 'Se-es, väljas' venitatud rõhutamine (Opie 1979, 34).
20 Sama algusega liisklugemist nipp, napp, naba/, sina oled vaba kasutatakse pika liisutamise juures..
21 Piibel. Vana Testament, 2 Sa 24.
22 näiteks deus, dominus
23 Viru-, Lääne- ja Saaremaal tui.
24 See järelpärimine tõi omalt poolt uusi huvitavaid fakte lokaalse mängutraditsiooni kohta. Näiteks kasutasid sealsed lapsed liisklugemisi üksnes peituse (peiduse) algul, seevastu kulli määramisel visati ringis kordamööda kulli ja kirja. Tegemist oli omapärase liisutamise erikujuga, kus kõik “kirja” saajad, said liisu alt vabaks. “Kulli” saanud viskasid metallraha veel mitu korda, seni kuni alles jäi ainult üks mängija.
25 Züricheri akadeemiline tekstiväljaanne toob märkustes ära ka teised võimalused: Toppeleband, Taffetband, Tafelband, Tafelrand jt.
6 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7 / Wo ist denn mein Schatz geblieben / ist nicht hier, ist nicht da / ist wohl in Amerika.
27 Tartu M. Reiniku Gümnaasiumi 5.a kl. – A. Vissel < Kadri Tuvi (1999). Sulgudes olevad märkused on informandi žestide järgi üles kirjutanud koguja.
Kirjandus
Anderson, Walter 1924: Ankeedileht eesti lastelaulude kohta. II trükk.
Anikin, V. P. 1957: Â. Ï. Àíèêèí, Ðóññêèå íàðîäíûå ïîñëîâèöû, ïîãîâîðêè, çàãàäêè è äåòñêèé ôîëüêëîð. Ìîñêâà.
Avedon, Eliott M., Sutton-Smith, Brian 1979: Thes Study of Games. A Source Book. New York.
Briedis, Lilia 1967: Kogugem tänapäeval mängitavaid rahvamänge. Rahvapärimuste koguja 5. Tartu. 39–43.
EE 1990: Eesti entsüklopeedia 5. Tallinn.
Ekrem Carola 1996. Liisklugemised kultuuri võtmena. Kõiva, Mare (toim). Mängult-päriselt. Tänapäeva folkloorist II. Tartu. 125–135.
EKSS = Eesti kirjakeele seletav sõnaraamat 1992, III , 1. V. Põlma, R. Karelson, A. Pikamäe, E. Raiet (toim.) Tallinn.
ERLA III = Eesti rahvalaulude antoloogia 1972, III, 3. Ülo Tedre (toim). Tallinn.
ERLA IV = Eesti rahvalaulude antoloogia IV, 1974. Ülo Tedre (toim). Tallinn.
Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvamängude kogumisvõistlus 1934. Tartu.
Goldstein, Kenneth S. 1979: Strategy in Counting Out: An Ethnographic Folklore Field Study. Avedon, Eliott M., Sutton- Smith, Brian (eds). Thes Study of Games. A Source Book. New York. 167–178.
Grober-Glück, Gerda 1971: Kinderreime und -lieder in Bonn 1967. Jahrbuch für Volksliedforschung 16. Berlin. 91–134.
Henriku Liivimaa kroonika 1982. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel.
Hiiemäe, Mall 1997a: Folk Calender Tradition and the Family. I. Rüütel, K. Kuutma (eds). The Family As The Tradition Carrier. Conference Proceedings 2. NIF Publications nr 31. Tallinn. 42–49.
Hiiemäe, Mall 1997b: Nelikümmend lindu eesti rahvausundis IV. Mäetagused 5. Hüperajakiri. Tartu. 7–22. (vt ka http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr5/index.html#usundist)
Järv, Ants 1985: Meie kiisul kriimud silmad. Vana-vana-vanaemade-isade lastelaule. Kogunud ja järelsõna kirjutanud Ants Järv. Tallinn.
Kõiva, Mare 1999: Numeraalid. Ühest loitsude alaliigist. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XLIII. 115–132.
Latviešu bernu folklora. Koost. Vilma Greble. Riga 1973.
Laugaste, Eduard 1963: Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. Valitud tekste ja pilte. Tallinn.
Laugaste, Eduard 1975: Eesti rahvaluule. Tallinn.
Lipponen, Ulla 1995: Tüdrukute plaksutamismängud – kas naiskultuuri osa? M. Kõiva (toim) Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist II. Tartu. 192–211.
Opie, Iona, Opie Peter 1984: Childrern's Games in Street and Playground. Oxford.
Pent, Sirle 1996: Meie laste mängud: mängurõõm või mängu mure? Kõiva, Mare (toim). Mängult-päriselt. Tänapäeva folkloorist II. Tartu. 59–65.
Zelton, Heinrich 1988: Deutsche Volkslieder. Eine Sammlung.
Zoder, H. 1924: Kinderlied und Kinderspiel aus Niederösterreich. Wien.
Züricher, G. 1926: Kinderlieder der deutschen Schweiz. Basel.
Tampere, Herbert 1967: Üldisi juhised rahvapärimuste kogujaile. Rahvapärimuste koguja 5. Tartu. 3–8.
Tannberg, Tõnu 1996: Massiarmee küsimus Venemaal 19. sajandi esimesel poolel. Eesti Ajalooarhiivi 75. aastapäevaks. Artiklite kogumik. Tartu. 255–283.
Toporkov, A. 1998: A. A. Òîïîðêîâ, Çàóìü â äåòñêîì ïîýçèè. Ðóññêèé øêîëüíûé ôîëüêëîð. À. Ô. Áåëîóñîâ (Cîñò). Ìîñêâà. 578–583.
Torop, Kristjan 1991: Viron vakka. 105 virolaista kansantanssia. Tampere.
Villandi, Maarja 1995: Mängudest. Kõiva, Mare (toim). Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist. Tartu. 192–211.
Virtanen, Leea 1972: Tytöt, pojat ja tykkääminen. Porvoo.
Vissel, Anu 1993: Üks helevalge tuvi. M. Kõiva, A. Vissel (toim). Koolipärimus. Øêîëüíûé ôîëüêëîð. Pro folkloristica I. 20–24.
Vissel, Anu 1995: Traditsiooniline ja uuenduslik Eesti tänapäeva lastemängudes. M. Kõiva (toim). Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist. Tartu. 192–211.
Vissel, Anu 1996a: What Is Sung to Children in Estonians Homes Today? I. Rüütel, K. Kuutma (eds). The Family As The Tradition Carrier. Conference Proceedings 1. NIF Publications 31. Tallinn. 183–191.
Vissel, Anu 1996b: Traditsiooniga ühel pool? M. Kõiva (toim). Mängult- päriselt. Tänapäeva folkloorist II. Tartu. 79–103.