Contra Kaika suveülikoolis Põlgastes. 1998. Ülle Harju foto.
Taive Särg
kui on trumm
tulevad pulgad
iseenesest
Contra (1998: 50)
Tekst ja viis rahvalaulus
Eesti rahvalaulule on iidsetest aegadest peale olnud omane ühe viisi kasutamine mitmete tekstidega. Meie vanem muusikakihistus, regilaulud, kuuluvad läänemeresoome rahvaste ühisesse runolaulutraditsiooni. Regilauludel on valdavalt rühmaviisid: ühe ja sama meloodiaga lauldakse kõiki teatud rühma (nt. ühe piirkonna, ühesuguse funktsiooniga) laule (Rüütel 1995: 128). Sealjuures on laulikul teksti improviseerimiseks ja kohandamiseks küllalt suur vabadus, mida ta kasutab vastavalt oma loomevõimele ning olukorrale. Tekste uuendasid kindlasti kõige andekamad laulikud ning kokkuvõttes oli sõnu tunduvalt rohkem kui viise. Hea lauliku juures kiidetakse regilauludes eelkõige sõnade küllust, häält ja laulu mõju kuulajatele.
Juba tuntud viisidele loodi tekste ka eesti uuemas rahvalaulus, mida regilaulust eristamiseks nimetatakse lõppriimiliseks lauluks. See on Euroopa-mõjuline, ning lääne mõju meie muusikale jätkub praegugi. Samuti on võetud laululaene teistelt naabritelt, Nõukogude ajal palju ida poolt.
Viiside mitmekordne kasutamine on tuntud mujalgi, nii trubaduuride aja (Trobadors 1985: 20) kui tänapäeva Euroopas. Viise, millele uusi sõnu tehakse, on nimetatud kontrafazierende Melodien, sama nähtus inglise keeles selgitatuna on the practice of contrafactur (Klusen 1986: 195).
Kui eesti uuema rahvalaulu tekkimise ajal u. 18. sajandil levisid laulud suulises traditsioonis, siis tänapäeval vahendab lääne jt. naabrite muusikat ning ka suurt osa kohalikust muusikast massimeedia.
Contra Kaika suveülikoolis Põlgastes. 1998. Ülle Harju foto.
Folkloristika seisukohalt on meedia see, mis vahendab laulu inimese teadvusse, ta toimib kui traditsiooni õpetaja. Norra folkloristi Torunn Selbergi sõnul on meedia ja folkloor vastandlikud poolused, kuid nad võivad teineteist vastastikku mõjutada. "Folkloor on ideaalis otsene kommunikatsioon, kus saatja ja vastuvõtja rollid muutuvad ja kus kõik on ühise kultuuri loojad, mida iseloomustab ka ajalooline sügavus" (Selberg 1993: 201). Etnomusikoloog John Blacking kirjutab, et kuigi kaasajal sageli soovitakse rahvamuusikat näha kauge mineviku muutumatu pärandina, peab tunnistama, et ka raadiost ja mujalt massimeediast kuuldud muusikal on suuliselt edasiantava traditsiooni tunnused (Blacking 1977: 8). Traditsiooni õppimise puhul on oluline kuuldava-nähtava informatsiooni kordumine. Folkloori jõuavad kiiresti reklaamiklippide ja sarifilmide lööklaused (Peebo 1995: 7), aga ka levilaulud, kuna neid kuuleb kõige sagedamini. Juba folkloristika klassik Walter Anderson on avastanud korduvate esituste tähtsuse muinasjuttude õppimisel (Anderson 1923). Meediast õpitakse peale laulu ka esitusviis ja -situatsioon. Näiteks lapsed hoiavad laulmise ajal mingit mänguasja mikrofoni asemel käes, ning laulja esineb, vastandudes oma kuulajatele.
Rahva ühisteadvuses on olemas teatud hulk enam või vähem tuntud laule, mis pärinevad vanematest ja uuematest folkloorikihtidest, koolist, massimeediast jm. Nende kasutamisel (ülevõtmisel) suulises traditsioonis on kaks peamist võimalust.
1. Kuuldud laule korratakse, st. tuntud laulude hulgast tehakse valik ja esitatakse teatud situatsioonides - nii tekivad rahva(likud) ja populaarsed laulud ning esitusviisid.
2. Kuuldud laulude hulgast tehakse valik, kuid esitamiseks neid töödeldakse, taasluuakse mingil kombel - selleks sagedamini kasutatavad võtted on rahvalikud loomisviisid. Eesmärgiks võib olla lihtsalt vana laulu värskendamine, kohandamine situatsioonile või ka uue loomine.
Levinumad loomisviisid on:
1. Olemasolevale laulule uute sõnade lisamine või sõnade muutmine.
2. Vanale viisile uute sõnade tegemine.
3. Vanade sõnade kasutusele võtmine uue viisiga.
4. Laulu tõlkimine.
5. Laulu võõrkeelsete sõnade kõlaline jäljendamine või kohandamine eestikeelsete sarnasteks, sisu võib muutuda absurdseks. Näiteks regilauludele hiljem lisandunud refräänid sink sale proo või agi nagi tevermanni, pass-sass-saala.
6. Erinevate sõnade ja viiside kombineerimine. Näiteks "Eesti NSV hümn" + Rootsi rahvalaul "Kõndisin kord härradega ringi". (Nii et petetud neiu ossa satub eesti ehk, nagu Semperi hümnisõnades öeldakse, Kalevite rahvas. Näide 1)
Kõik need käepärased võtted on olnud kasutusel nii regilaulus kui uuemates rahvalaulude kihistustes. Suur osa tudengilaule, sealhulgas EÜE laule, on loodud mingi vana laulu järgi.
Lauludele ei kirjuta uusi tekste mitte ainult tõlkijad ja bändiliikmed meedias ja kontsertidel laulmiseks, vaid seda võib teha kes tahes. Antud juhul tahaksin tutvustada Contrat, kes on laulude ümbertegemises omaette fenomen. Mainin ka teisi, eelkõige Indrek Rüütlet ja Olavi Ruitlast, kes lähtuvad mitmetes oma tekstides kuuldud lauludest (vt. Särg 1999). Mitmed neist on tuntud eelkõige kui noored luuletajad.
Contra (sünd. 1974) on Suur-Horma talu noorperemees Võrumaal Urvaste kihelkonnas, kes esitleb end vahel ka Urvaste kuningana (Contra 1997: 1). Ta töötas mitu aastat kohaliku postiljoni ja sidejaoskonna ülemana, kellel oli lisaks iseendale üksainuke alluv. 2. veebruaril 1999. a. sõlmis ta postkontoriga "Tartu rahu" ja on sestsaadik vabakutseline.1 Contra on välja andnud helikasseti ja laserplaadi ning kaheksa luulekogu, ühest on ilmunud ka elektrooniline variant (Contra 1997). Contra isiksuse kohta on võimalik lähemalt lugeda Veiko Märka (1998) ja Peeter Sauteri (1999) kirjutatud portreelugudest.
Contra esitab omatehtud luuletusi ja laule rõõmuga kõikjal, kus võimalik: nii kodumetsa vahel, trollis ja bussis kui ka väiksemas seltskonnas, kultuuriüritustel jm. Veiko Märka kirjutab, kuidas pärast intervjuud "sõidab Contra rattaga Antsla poodi ja ostab muuhulgas oma koera nimelist (Täpi) vorsti. Ja laulab müüjatele ja ostjatele paar laulu." (Märka 1998: 4). Tartu haritlastest pani Contrat esimesena tähele kirjandusteadlane Arne Merilai, kui Contra luges ja müüs oma luuletusi Urvaste bussis 10 krooni eest.2 Contra laulab tavaliselt ilma mingi pillisaateta ega pea korralikult viisi.
Olen Contrat laulmas kuulnud nii laiemas kui kitsamas seltskonnas, avalikel üritustel ja sünnipäevadel. Korduvalt olen ta esinemist lindistanud või filminud (koos Einar Sinijärve või Indrek Särjega).
Oma laulutekste on Contra avaldanud luulekogudes, neist kaks on alapealkirjaga "lauluraamat". Need on "Üüratu üürlane" ja "Naine on mees" (Contra 1996, 1999), mis koosnevadki üksikute eranditega ainult lauludest. Nimetatud erandid, mis algselt polnud mõeldud lauluna, on suhtelised. "Üüratu üürlase" tekstide lindistamisel ütles Contra, et kui on juba laulma hakatud, siis tuleb lauldagi, ning improviseeris sealsamas viisi ka neile luuletustele, millel seda alguses polnud3 (nt. Contra 1996: 26A, 27, 28A jt.).
Teine noor luuletaja, Indrek Rüütle (sünd. 1971), elab Tartumaal Puhja alevis. Ta on mitmete tekstide loomisel lähtunud lauludest ja kuigi ta nende esitamist nii laialdaselt ei praktiseeri nagu Contra, saab ta sellega hästi hakkama ning suudab samuti kiiresti improviseerida oma tekstidele viise.4 Mõlema improviseeritud viisid on enamasti bluusi või räpi stiilis. Olavi Ruitlane (sünd. 1969) on pärit Võrust, elab Tartumaal Laevas ja oskab ka natuke kitarri tinistada. Ruitlase algmaterjal on suhteliselt eestikeskne, ta laulab enam või vähem muudetud eesti lastelaule ja levilugusid. Laulude muutmine ulatub väikestest naljadest kuni poliitilise pilani, näit. laul "Mine minema Savisaar Ets" (Ruitlane 1999: 42). Nii Contra, Rüütle kui Ruitlane on ilma kõrgema hariduseta ja tegelevad peamiselt kirjutamisega. Nendega liituvad laulmisel sageli ka Jan Rahman või Veiko Märka, moodustades erinevates koosseisudes gruppe "Kolm Võru tenorit".
Contra ise nimetab oma loodud lauluversioone kaveriteks. Lauluraamatu "Üüratu üürlane" tiitellehe pöördele on kirjutatud: "Raamat [- -] sisaldab kavereid tuntud lauludest ja muidu niisama laule kah!" (Contra 1996: 2). Soome leksikon "Otavan musiikkitieto" selgitab, et cover on umbes sama, mis plagiaat (OM 1987). Saksa popmuusika käsiraamat "Rock. Pop. Jazz. Folk" määratleb terminit järgmiselt: "Cover version on mingisugusel juba ilmunud heliplaadil leiduva loo uusesitus teise muusiku poolt, mis tuleb välja sel ajal, kui laulu originaal on alles populaarne; kaveril on üksnes kommertslik eesmärk, siin pole sugugi tegemist muusikapala iseseisva uusinterpretatsiooniga - isegi kui ajakirjanduses on niisugune kõnepruuk käibel." (RPJF 1987). Kaveril on viimase selgituse järgi kaks tähendust: ametlikult on ta tõepoolest midagi plagiaaditaolist, argikeeles (ajakirjanduses) võib see tähistada lihtsalt laulu uusesitust teise interpreedi poolt. Kaver võib olla originaaliga enam või vähem sarnane. Leksikonis toodud näidete põhjal selgub, et kaveril võib olla teistsugune pealkiri, võib-olla ka teised sõnad. Küsitav on, kas tehakse mingit vahet kaveri ja laulutõlke vahel.
Vestlusest Contra, Indrek Rüütle ja Sven Kivisildnikuga selgus, et nende üldises kõnepruugis tähendab kaver lihtsalt mingi tuntud muusikapala uusinterpretatsiooni.5 Seega on tegelikus kõnekeeles toimunud kaveri mõiste kasutamises tähendusnihe.
Välismaa lauludele tehtud uued eestikeelsed tekstid (eesti kaverid) on enamasti naljakamad ja teravamad kui originaalid, nii on ka Contra ja Rüütle puhul. Contra on teinud kõige enam tekste Nirvana, Rüütle Pixies'e lugudele. Contra tõi selle põhjuseks, et Nirvana vaimulaad on talle lähedane.6 Ta on teinud kaverid kõigile Nirvana LP Nevermind lugudele, nt. "On vast siil", "Oravajaht", "Kivi võim", "Ma ei tea ju" (näide 2; vt. ka Contra 2000: 5, 7) jt. kogus "Üüratu üürlane" (Contra 1996). Teksti originaalilähedus sõltub ka sellest, kui palju sellest on aru saadud. Contra mainib, et lähtub sageli ainult ingliskeelsete sõnade kõlast.7 Suurepärane näide sellest on Suzanne Vega lihtsast tüüdütamisest tehtud "Tüütu kärbes" (näide 3) või biitlite kuulus "Lucy in the sky with the diamonds", mis Contral kõlab: "Bussijaamas on Valgre Raimond" (näide 4). Viimati nimetatud laulu ülejäänud tekst on kokku pandud peamiselt Valgre, aga ka muude levilaulude ja elu hästituntud motiividest.
Võrreldes kaveri esialgse tähendusega on Contra määratlus parodeeriv ja eneseirooniline, sest tema esitusel pole midagi tegemist plagiaadiga. Tõsi on see, et ta püüab kasutada populaarseid laule. Kuid tema esitus erineb igal juhul tugevasti originaalist ja on vägagi isikupärane, alati on laulule loodud uued sõnad, viis on endine vaid üldjoontes; ning on raske ette kujutada, et sellisel moel võiks saavutada harilikku kommertsedu...
Contra laulmisel avaldab muljet ka tema üldine käitumine, liigutused ja miimika. Kogu esitus asub mitme kultuurivaldkonna piiril, tekib seoseid folkloori, kirjanduse, muusika, näitekunstiga. Seetõttu nimetaksin tema loomingut sünkreetiliseks. Sünkretismi peetakse omakorda just folkloorile omaseks tunnuseks, see on "kultuuri varaseimale arenguastmele omane liigendumatus: tegevuse, maailma mõtestamise ja kunstiloomingu ühtsus. Sünkretism on rahvaluule olemuslikke tunnuseid, nt. rahvalaulus on sõnakunst ja muusika (vahel lisaks tants ja draamaelemendid) lahutamatult ühtsed. Kultuuri diferentseerudes (nt. kunstiliikide ja -žanride eristudes), sünkretism taandub" (EE 1996: 93).
Kuigi Contra on võetud Eesti Kirjanike Liidu liikmeks, ei mahu tema tegevus ainult kirjanduse piiridesse. Kirjanduse mõiste määratlused on loodud tavaliselt kahel printsiibil: ühelt poolt on seda mõistetud kui sõnakunsti (kuhu kuuluvad nii folkloorsed kui muud kirjandusžanrid kirjalikkusest sõltumata) ja teiselt poolt kui kõiki kirjutatud tekste (kunstilisusest sõltumata). Uuemad definitsioonid hoiduvad sageli rangemast määratlusest, kuna mõiste on keeruline ning selle piiritlemine kipub ebaõnnestuma (Fowler 1987: 134).
Kirjanduse mõiste eestikeelses kujus sisaldub kirjalikkus - aga on siis kirjandus täiesti kirjalik ja vaikiv, või on temas ka mingi kuuldavale traditsioonile toetuv suuline osa? Kirjanik Hando Runnel loeb oma luuletusi 1972. a. ilmunud heliplaadil. Kommentaariks kirjutab ta:
Luuletus sai alguse muusikast. [- -] Luule on hääleta laul. Luulet kirjutatakse intiimseks lugemiseks, raamatust, silmadega. Silmade jaoks kirjutatud luule kuulamine kõrvaga on sageli piinlik ja piinav. Võib-olla suudab autori enda hääl seda piinlikkust vähegi vähendada (Runnel 1972).
Contra ei tunne oma tekste esitades mingit piinlikkust. Vastupidi: kuigi osa tema tekstidest on raamatus ilmunud, ei ole need mõeldud vaikselt lugemiseks, vaid kõva häälega laulmiseks, nagu omal ajal rahvaluule.
Hasso Krull nimetab, et kirjapandud luulet ja laulu ei pruugi vastandada. Luule ei ole üksnes redutseerunud laul, vaid võib ka vastupidi:
Lihtsam oleks kujutleda, et inimhääle moduleerimine "viisiks" esmalt on pigem sõnadeta ümin, midagi, mis algab nagu lapse lalin ja areneb iseväärtusena, et ta siis hiljem võidaks kokku panna sõnumise või manamise kunstiga [- -]. Tähendab, luule kirjapanek, tekstiks muutmine ei ole iseenesest võib-olla suurem teisendus kui sõnumise kohandumine lauluks. Siis ei ole kirjatäht luule jaoks veel midagi olemuslikult võõrast, vaid ainult teatav lisandus, supplement, nagu Derrida seda kunagi on nimetanud (Krull 1998: 1).
Luuletajana muide ei püüa Contra autorsust mingi õigusena endale hoida, vaid lisaks copyright'ile on tema lauluraamatu "Üüratu üürlane" tiitellehe pöördele kirjutatud: "Nende tekstide loata kasutamine pole karistatav!!" (Contra 1996: 2). Seega pole tema püüd individualistlik, vaid pigem väljapoole suunatud.
Contra ja Kauksi Ülle Komis. Eva Toulouze'i foto 1998.
Kui määratleda Contra asukohta eesti luuleloos, siis on tema puhul nähtavad tunnused, mis ilmusid Hennoste sõnul eesti luulesse 1970. aastatel: argielu osa suurenemine, tsitaatsuse ja laululisuse kasv luules. Nimetatud ajajärgul olevat olnud mitmesuguseid iseloomulikke post-perioodide tunnuseid (Hennoste 1997a: 117). 1990. aastat nimetab Hennoste hüppeks ühtaegu nii modernismi kui postmodernismi poole (Hennoste 1997c). Postmodernismi mõistetakse kui modernismi eitust või äärmuseni minevat arengut, kusjuures kaob kõrge ja madala kunsti vastandus, popkultuur ilmub kõrgete kunstide sekka (Hennoste 1997b; Kangilaski 1995: 266). Postmodernism on seotud ka postindustriaalse infoühiskonna arenemisega, massimeedia levimisega ning näib sobivat Contra periodiseerimiseks. Paraku on see sissemurdmine tema enda poolt avatud uksest, kuna kogu "Ei ole mina su raadio" tiitellehe pöördele on kirjutatud:
sisult - sotsialistlik
vormilt - eestipostmodernistlik
(Contra 1998: 2).
Kaasaegsest muusikast pärineb massimeedia vahendusel Contra allikmaterjal ja esitusmaneer. Muusikas, erinevalt kirjandusest, eksisteerib tugev suuline traditsioon ja on oluline kuulmismulje: tavaline on, et üks interpreet esitab kellegi teise laulu, muudab seda ja töötleb. Samal ajal ei suuda muusikaliselt haritud kõrv leppida sellega, et Contra viisi ei pea, päris lauljaks teda kuidagi pidada ei saa. Tegelikult kõlab Contra viis just möödalaulmise tõttu eriti isikupäraselt ja naljakalt. Kogu esituse kontekstis, kus laulu originaali mitmed tunnused on paigast nihutatud, muutub viisist möödalaulmine omaette väljendusvahendiks, täiendades Contrale iseloomulikku madaldamist või koguni pühaduseteotust. Contra parodeerib ka kaasaegsest muusikast tuntud esitusmaneeri, kuidas staar esineb ja striptiisitab oma publiku ees - ning ühtlasi selle saamatut järeleaimamist Eestis (nt. laulu Mari-Liis8 tekst on ilmunud Contra 1999: 23)
Contra esinemises on selged draamaelemendid ning ta riietus erineb tavapärasest, seetõttu võiks öelda, et ta liigub ringi kostümeeritult. Seetõttu, arvestades Contra kasinat muusikalist talenti, võiks tema esituse paigutada pigem näitekunsti alla. žanriliselt oleks Contra laule õige nimetada paroodiateks või travestiateks.
Niisiis, Contra ja folkloor? Rahvaluule mõiste on oma tekkimisest peale aina laienenud (Honko 1998). 1986. a. Bergeni kongressil vastuvõetud folkloori määratluses nimetatakse muuhulgas, et "Kirjalikud ja massimeedia vormidki kuuluvad folkloori hulka juhul, kui nad varieeruvad." (NIF 1986: 21). Kaasaegset folkloori on sageli raske eristada muudest rahva- ja massikultuuri vormidest.
Massikultuuri olemuslikuks tunnuseks on peetud standardiseerimist - vastandlikult varieerimisele, mis on olemuslik folkloorile. Kui aga vaadelda, kuidas massikultuuri produkte kasutatakse igapäevases elus, tuleb ilmsiks varieerumine (Selberg 1993: 205). Ameerika meediauurija John Fiske on piiritlenud populaarse kultuuri - see tekib, kui inimesed ise kasutavad massimeedia vahendatud kultuuriprodukte (Fiske 1989: 2). Norra folklorist Torunn Selberg määratleb niisugust käsitlust kui folkloristlikku vaatepunkti massimeedia uurimisele. Massikultuuri produktide kasutamine on sotsiaalne akt ja sündmus, millel on sotsiaalses kontekstis oma tähendus (Selberg 1993: 206).
Rahvaluule poole peale jääb Contra isik (keegi rahva seast maalt, liigse hariduseta), loomisviis (korduva kuulmismulje põhjal hästituntud viisile ise luuletatud), esitussituatsioon (kus vähegi võimalik) ja esitusviis (nii nagu oskab ja kuulajatele meeldib) ning sünkretism.
Üksikud Contra tekstid on läinud rahva sekka ning muutunud isegi anonüümseks. Ta jutustas, et leidis oma laulu "Jimmy Troll" ansambli Operatsioon Õ kassetilt, kus sõnade autoriks oli märgitud Üks Tartu tüüp. Luuletus "Nekrofiil" olevat liikunud rahvasuus ja käsitsi ümberkirjutatuna juba enne ilmumist kogus. Mõnel avalikul esinemisel on selgunud, et tema luuletusi teatakse peast. Kõige populaarsemat luuletust olevat kuulajad kooris kaasa lugenud:
Naised on nii imelised
harrastades odaviset.9
Oma algallikad on Contra "Üüratu üürlase" viimasel leheküljel üles lugenud, tunnistades, et "vihjeid jms. on saadud järgmistelt loomingulistelt kollektiividelt ja muidugi ka üksikisikutelt". Loendis on Nirvana ja Kukerpillide kõrval ka selliseid nagu rahvasuu ja vist veel keegi (Contra 1996: 44).
Sünkretism kui maailmavaate ja tegevuse ühtsus avaldub õigupoolest ka Contra raamatute väljaandmises ja kujunduses. "Ei ole mina su raadio" (Contra 1998) kaas on kaunistatud postitemplitega, mis seostuvad Contra postiametnikukutsega. Selles, et ta oma raamatuid ise finantseerib, avaldub ka talupojauhkust.
Ta heidab nalja kõikvõimalike toetajate üle, kirjutades luulekogu "Ei ole mina su raadio" tiitellehe pöördel:
luulekogu väljaandmist toetanud
AS Eesti Tugi
sõnad luuletamiseks ette valmistanud
AS Eesti Sõna
Isemajandamine sunnib kokkuhoidlikkusele. Contra õhukestes raamatutes on rohkem luuletusi, kui pealtnäha tundub, sest lehed on tihedasti täis trükitud ega ole jäetud iluruumi, mida harilikult peetakse tarvilikuks lüürika nautimisel.
Sümbol-meloodia
Contra loomisviis, tuntud viisile uute sõnade tegemine, on Eestis ja mujalgi rahva seas väga levinud. Paljud neist lauludest ja meloodiatest on sedavõrd tuntud, neil on sedavõrd kindel koht ja seosed inimrühma või terve rahva teadvuses, et julgeksin neid nimetada sümboliteks, sümbol-meloodiateks, mis kannavad mingit tähendust. Mis on sümbol-meloodia?
Muusikateadlase Evi Arujärve seletuse järgi:
Muusika, mis ideoloogilisi kujutlusi püüdlikult illustreerida ja võimendada püüab, ei säilita oma puhast loomust. [- -] Sotsiaalne kontekst ja kasutamissituatsioon on sellele muusikale sümboli tähenduse andnud, mida antud ajas ja kultuuriruumis on võimatu eemaldada (Arujärv 1993: 38).
Muusikalise sümboli näiteks tooksin ühe viisi, millele on mitu korda eestikeelseid sõnu tehtud, neist viimased teadaolevad on kirjutanud Indrek Rüütle. See on Ameerika rahvaviis, kutsutud Yankee Doodley. Viis oma lihtsa mažoorse harmoonia ja selgete meloodiakäikude poolest meenutab eesti uuemaid rahvalaule - kindlasti on see üks põhjusi, miks ta on meie lauljatele hästi suupärane. Teine ja mitte vähem oluline põhjus on see, et seda meloodiat kasutas raadiojaam Ameerika Hääl oma saate algussignaalina. Ameerika Hääle kuulamine oli nõukogude ajal ebasoovitav ja poliitilise varjundiga tegevus, raadiojaamale informatsiooni andmine või kaastöö tegemine aga oli keelatud kui poliitiline, riigivastane kuritegu. Ameerika Hääle saade ja sellega seostuv signaal on selgelt poliitilised nähtused, osa keelatud läänemaailmast. Seetõttu oli see lihtne viisike nõukogude ajal omamoodi teispoolse - läänemaailma - sümboliks, ning sõnum, mida ta Eestis tehtud erinevate tekstidega edasi annab, on tavaliselt poliitiline. Kolmas põhjus on see, et viisi on kasutanud ka Sex Pistols.
Minu valduses on 5 teksti, mis on Eestis sellele viisile tehtud, ning olen kuulnud veel kahe olemasolust.
Kaks on hästituntud EÜE laulud. 1981. a. Kuldre rühmast pärineb "Kuldre marsirood", 1982. a. on tehtud "EÜE ja Euromais" (EÜE 1996: 4, 15; EÜE 1998: 20, 36). Mõlemad tekstid on selgelt poliitilised ja mõlemas viidatakse võimalikule puhkevale sõjale. "Kuldre marsirood" (näide 5) on seotud rohkem sisepoliitikaga, mainitakse vabaduse vähenemist ja mingit ühingut eufemistliku nimetusega ehhehhee. Kuulajad tunnevad selles ära kõlaliselt sarnase KGB, mis oli nii salajane ja hirmus, et avalikkuses ei nimetatud isegi tema nime. "Euromais'i" (näide 6) nimetus aga viitab rohkem välispoliitikale, eriti Venemaa ja Lääne suhetele ning koloniaalpoliitikale. Konservatiivide Inglismaad, mille majandus on erilises kontrastis EÜE aasialiku tootmisviisiga, tervitab vahelehüüd I love Thatcher!
1986. a. on luuletaja Jaan Malin kirjutanud teksti "Jüriöö eelseisund ehk Pardiajajatele" (näide 7; Malin 1990: 29). Meenutagem, et 1343. a. toimunud Jüriöö ülestõus oli eestlaste suurim ülestõus meie maa vallutanud sakslaste vastu, sellisena igasuguse mässumeelsuse ja vabaduseiha sümbol. Luuletus viitab verisele ülekohtule ja vastuhakule, vastasena võib aimata Nõukogude võimu.
Viimase teksti "Ei eesel pole elevant" (näide 8; Rüütle 1997: 29) kirjutas Indrek Rüütle 1997. a., seega juba Eesti Vabariigi ajal ja teistsuguses poliitilises situatsioonis. Ta parodeerib Ameerika heroiseeritud ajalugu ja olemust ning rõhutab vabamüürluse ja juutide kapitali osa selles. Selline lähenemine näitab avardunud poliitilist mõtlemist, sest nõukogude ajal oleks igasugune Ameerika-kriitika tähendanud kaasahüüdmist ametliku poliitilise suunaga.
Oma variandid on ansamblitel J.M.K.E. ja Kulo. Viimane laulab refräänis reklaami Saku õllele. Ilmselt Sex Pistolsi ja Kulo põhjal on tekkinud Tartu üliõpilaste seas tuntud lauluke (Rotten on Sex Pistols'is laulnud Johnny Rotten):
Nurgas istub Rotten
kes näpib oma kotte
ja kallab enda sisse üha uusi õllepotte.
Jooge Saku õlut (3x)
siis on elu sees.10
Neid tekste ühendab üks viis, sellele tehtud erinevaid tekste võiks nimetada selle laulu tekstilisteks variantideks.
Teiseks sümbol-meloodia näiteks toon ukraina rahvatantsu eeskujul loodud eesti helilooja Kustas Kikerpuu kasatšoki nimega "Tantsulaul" (Lauluraamat 1998: 202). Ukraina rahvatantsu kodustamine Eestis oli omal ajal hästi kooskõlas nõukogude rahvuspoliitikaga, mille eesmärgiks oli rahvuste omavaheline lähendamine ja nendevaheliste piiride ning erinevuste kaotamine, mis tegelikkuses nägi välja nagu suur venestamine. Sellise taustaga on Eestis loodud hoogne kasatšokk, kus peategelaseks on vene või ukraina lõõtsamees Vanja. Laul oli omal ajal, 1960. a. väga populaarne, ning ta on võetud ka 1997. a. väljaantud kassetile "Kuldsed Lindid", kus samanimeline ansambel esitab 1960.-70. aastate populaarsemaid laule (KL: 6). (Nimetatud esitus jääb kahjuks originaalile kõvasti alla.) Sellele laulule on enne Contrat tehtud erinevate tekstidega kavereid vähemalt 4 korral: oskan nimetada laulja Hillar Jörbergi ning ansambleid Kulo, Talong ja Kuldne Trio. Ilmselt lähtuvalt originaalist on see viis seotud rohkem sisepoliitika ja rahvusküsimusega.
Contra sama viisiga Kassatšekk (näide 9) on kirjutatud 1992. aastal, kui oli üleminekuaeg Eesti Vabariigile ja suur majanduskriis. "Öö kassatšekki keerutades" räägib vägivallast ja vaesusest, eriti ilusasti on välja joonistatud read: toidupoest varastasin singi / selle ümber joonistasin ringi (Contra 1996: 12). Vanja, kes enne lahkumist Tallinna õhku laseb, ei anna lootust rahvuskonfliktide rahumeelseks lahendamiseks.
Niisuguseid tuntud muusikalisi sümboleid on inimeste teadvuses palju ning neid kasutatakse sageli tänapäeva rahvalikus laululoomingus. Sümboli hulka võivad kuuluda nii laulu viis, tekst kui kontekst (mille jaoks kasutatud, mis situatsioonis tavaliselt kuuldud jm.). Muudetud sõnadega laulud levivad laiemalt või kitsamalt ja sageli ei teata enam autorit.
Hoolimata eksimustest intervallide ja helirea osas, tõuseb Contra esitusest selgesti äratuntavalt esile viisi põhiline liikumisjoonis, mis rahvamuusika ja viisimälu uuringute põhjal (Rüütel 1980: 3; Lippus 1995: 145) on meloodia kõige püsivam osa. Lihtsast äratundmisest piisab viisi sümbol-tähenduse tajumiseks; muusikaliste tunnuste nihestatus ja uus tekst annavad sellele lisatähenduse.
Lisaks sümbol-meloodiatele kasutab Contra ka oma laulutekstides palju massiteadvuses üldtuntud sümboleid või sümbolistunud objekte ja tõiku: laulus "Killukesi yesterdayst" (näide 10) näiteks on kõrvuti ujumiskuulsuste ja Eesti poliitikute nimed, obstsöönsused, isamaaline laul "Kaunistagem Eesti kojad" ja trikoloorilipp.
Milline on Contra suhe lauludesse, mida ta kasutab algmaterjalina? Ta väidab, et nendes on tema jaoks alati midagi köitvat, tema eesmärk ei ole neid halvas mõttes naeruks teha või parodeerida, vaid lihtsalt nalja saada. Mitmed neist on tema lemmiklaulud, midagi päris vastumeelset ta kunagi ei laula.11 Seetõttu võiks Contra laule nimetada ka pastišiks. Pastišš nagu paroodiagi on mingi stiili imitatsioon, kuid ilma satiirilise impulsita, ilma soovita midagi otseselt naeruvääristada (Jameson 1997: 131).
Mingil määral ta igatahes vastandub nende laulude originaalidele, on osa mingisugusest kontrakultuurist. Nimel Contra on kaks tähendust: "vastu" ja "topelt". Oma nime põhjendades ütles ta kord, et eelistab teist seletust - ta ei ole millegi vastu, vaid on midagi eriti väga.12 Teinekord aga on ta väitnud: "Olen kõige vastu. Ka vastuolemise vastu. Järelikult olen kõige poolt" (Märka 1998: 4).
Meloodias sisalduv informatsioon (ning sellega seostuv eelmine tekst ja otstarve) tavaliselt vastandub Contra sõnadele - või on vähem argine ja räige. Contral on üldiselt kalduvus asju madaldada, käsitleda rõhutatult maiseid teemasid, erilise heameelega laulab ta ainevahetusest või armastuse looduslähedastest aspektidest.
Kolm Võru tenorit Contra, Jan Rahman ja Olavi Ruitlane
Kaika suveülikoolis Põlgastes, 1998. Ülle Harju foto.
Niisuguse maise vastukultuuri loomine meenutab ka Euroopa keskaja ja renessansi karnevali- ja naerukultuuri, kus kõigel ametlikul ja tõsisel oli oma naljakas rahvalik vastaspool. (Contra ja teiste maarahva noorte laulumeeste seostest naerukultuuriga olen lähemalt kirjutanud artiklis "Naer on puhas" Särg 2000). Naeru ja madaldamise läbi toodi ilmsiks see, mis oli võlts ja vale, aga ka liiga kõrge ja elukauge. Madaldamisega toodi kunst sõna otseses mõttes allapoole, keha alaosa ja maa lähedusse, mis tähendas mitte ainult põrmu paiskamist, vaid ka kokkupuutumist viljastava algega ning uut sündi (Bahtin 1987: 194, 195). Sellega haakub Contra kuulus väide, et ta on sõnnik Eesti luulepõllul (Sauter 1999; Contra 1998: 3).
Kokkuvõttes võikski öelda, et Contra hoiak ei ole niivõrd lammutav, kui oma iseolemist jaatav. See isedus on rõhutatud maalähedus ja kohmakus, mis vastandub massimeedia poolt paljundatavale maailmapildile, mis muutub vastavalt ajastule. Mitmed laulud on sotsiaalse sisuga, vahelduvatest ametlikest ideoloogiatest - venestamine, valjuhäälne isamaalus, eurooplus - püsivam on Contra vaatepunkt, mis nende üle nalja heidab (näited 10, 11; Contra 1999: 26). Palju on ka lihtsaid argiseid asju, mille puhul üllatab juba see, et kellelgi tuleb pähe neist laulda (näide 12). Oma esinemisviisiga naljatab Contra selle erinevuse üle, mis teda kui maapoissi lahutab maailmast, mis paistab läbi telekaakna. Meenutades filmi "Mister Bean", kipub keelele võrdlus, et Contra, laulmas Suzanne Vega või mõnda teist kaunist laulu, on nagu suure juraka ninaga nägu, mille Mister Bean joonistas fetišeeritud klassikalisele maalile.
Contra laulmine, tema distantseeritus laulude originaalidest, osasaamine osa saamata, omaette väljendusvahendiks tõusnud muusikaline küündimatus ühendatud sõnaosavuse ja esinemissarmiga leiab kuulajate erilist heakskiitu. On see ka äratundmisrõõm? Ehk annab Contra oma isikupäraste väljendusvahenditega edasi sõnumeid kuulajast: mitmes osas küündimatust, skeptilisest, pühakujude vahetamisega harjunud, kauget petlikku maailma teatud distantsilt vaatlevast teravkeelsest maarahvast. Tema esinemine kummutab ka argitõdesid: näiteks, et laulja peab viisi pidama.
kas viisi ma pean
ei pea jah ma tean
just seepärast laulma pean
(Contra 1999: 16)
Etnomusikoloog Bruno Nettl on jälginud, millist mõju avaldab lääne muusika pealetung maailmas, ning eristanud pärismaiste kultuuride 8 peamist reaktsioonitüüpi sellele. Üks neist on võõra ja oma muusika elementide naljakas kõrvutamine (Nettl 1983: 352), mida näeme ka Contra ja Rüütle lauludes.
John Blacking ütleb, et uued ilmingud muusikas ei tarvitse olla otseselt sotsiaalsete muutuste tagajärg, muutused muusikas võivad ennetada sotsiaalseid muutusi või olla ka neist radikaalsemad. Kuna kunstide ambivalentsus ja paljutähenduslikkus lubab inimestel anda neile avarat tähendusulatust, võivad mõtlemise radikaalsed viisid leida aset tõenäolisemalt kunstis kui muudes sotsiaalsetes institutsioonides (Blacking 1986: 7).
Contra (ja teiste laululoojate) järgi näeme, et inimesel on säilinud samasugune tervikliku, sünkreetilise kunsti loomise ja vahetu esitamise vajadus kui enne trükikunsti leiutamist. Rahvaloomingu elujõulisust ei näita mitte ainult see, kui palju seda esitatakse, vaid ka see, kui palju ja mis tasemel seda luuakse.
Meie muistsete runolaulude tohutu hulk on tekkinud sellest, et on olnud palju loojaid ja lauljaid; mitmekesisus sellest, et aeg-ajalt on kasutatud uusi ebatraditsioonilisi võtteid. Selle kõige taga on looja, meedium, laulja, kes vahendab teadvuses olevaid kujundeid, kollektiivset traditsiooni tegelikult elavatele inimestele. Mitmeid suuri rahvalaulikuid tõstis omataoliste seast esile just loominguvõime, suutlikkus traditsioonilisel meetodil improviseerida. Vaadates Contra peale näeme, et rahva loomejõud on tugev, et vana komme laulda tuntud viiside peal uusi ajakohaseid sõnu, on täies elujõus.
Contrale meeldib päris hästi, et teda kõrvutatake rahvalaulikutega. Kui võtta aluseks määratlus, mille järgi folkloor on see, mida folkloristid uurivad (Claus & Korom 1991: 31), võib Contra õigusega laulda:
Kaido Kamal on tütar kelle nimi on Kärg,
et olen rahvalaulik avastas kord Taive Särg
(Contra 1999: 16)
Viimase paari aasta jooksul on Contra esinenud mitu korda televisioonis, tal on oma saateminutid Raadio 2-s, nimega "Contrarünnak", ning veerud mitmetes Eesti ajalehtedes (näiteks kolmapäeviti salm Eesti Päevalehes). "Aga nüüd ma olen ju staar ja üks ostetumaid luuletajaid," ütleb ta ise (Sauter 1999: 5). Ammutanud oma laulude algmaterjali massimeediast, on ta nüüd, ühes oma kuulsuse kasvuga, ise teel meediasse. Kas sellega ühte sulama või meediat endanäoliseks muutma?
Helisalvestustelt noodistanud T. Särg. Noodistamisel kasutatud lisamärgid:
m väike kõrgendus
p väike madaldus
l väike pikendus
k väike lühendus
x ebamäärase kõrgusega noot
Näide 1. Uusi laule saab erinevate sõnade ja viiside kombineerimisel. Üliõpilased liitsid 1980-ndatel aastatel Eesti NSV hümni ja Rootsi rahvalaulu Kõndisin kord härradega ringi. Nii satub petetud neiu ossa Eesti ehk, nagu J. Semperi hümnisõnades öeldakse, Kalevite rahvas. Rahvalaulu asemantilised refräänsõnad joo, joo saavad selles kontekstis konkreetse käskiva tähenduse. Üles kirjutas T. Särg oma mälestuste põhjal. Eesti NSV hümn on ilmunud näiteks Laulik 1955: 5,6.
Eesti NSV hümn
Viis G. Ernesaks, sõnad J. Semper
1. Jää kestma, Kalevite kange rahvas
ja seisa kaljuna me kodumaa!
Ei vaibund kannatustes sinu vahvus,
end läbi sajanditest murdsid sa
ja tõusid õitsvaks sotsialismimaaks,
et päikene su päevadesse paista saaks.
/—/
Kõndisin kord härradega ringi
Rootsi rahvalaul
1. Kõndisin kord härradega ringi
joo, joo, härradega ringi,
joo, kord härradega ringi.
/—/
Näide 2. Contra Ma ei tea ju, mille originaaliks on tema lemmikbändi Nirvana hit Smells like teen's spirit. Tekst on ilmunud Contra 1996: 23, 24. Noot 1997. a. kevadel Tartu Kirjanduse Majas NAKi toas tehtud video põhjal, kui tähistati SSOR-i 80. aastapäeva ja Veiko Märka sünnipäeva. Salvestasid E. Sinijärv, T. Särg.
3. Ma jälle naeratama pean
kui räägin sulle, mis ma tean.
Ka sinu huulil naeratus,
kuid huuled on küll ei tea kus.
Refr.
Ei tea, ei tea, ei tea, ei tea...
ma ei tea ju mitte miskit,
ma joon ainult shoti viskit,
ma joon ainult Taani õltse,
mida tean ma üleüldse,
mida tean ma,
pole teada,
olen peata,
ära peata,
ära teata,
pole vaja,
kõik on jama,
kõik on jama,
kõik on jama...
Näide 3. Contra Tüütu kärbes, mille originaaliks on Suzanne Vega Tom's Dinner. Laulu refrään lähtub kõlalisest sarnasusest asemantilise häälitsusega tüü-tüü. Contra on oma variandi tegemisel lähtunud Onu Bella tehtud eestikeelsest kaverist.
Tekst on ilmunud Contra 1996: 6.
Tüütu kärbes
näpin voodi nurgas kotte
und ei tule terve öö
vahelduseks tapan rotte
see on ainus meeldiv töö
närin ühte kohviuba
muud mul pole närimist
keegi lendab mööda tuba
see on tüütu kärbes vist.
Refr: tü-tü-tü-tü-tüütu kärbes...
rotilaipu terve hunnik
aina juurde tekib neid
edasi ei lähe tunnid
ärevalt loen minuteid
jääda magama ei julge
nagu mingi terrorist
keegi mööda tuba kulgeb
see on tüütu kärbes vist
võtan seinalt automaadi
valanguid sealt lasen viis
laua peale keset praadi
tüütu kärbes kukub siis
magades mu rind ei paisu
pole mingit magamist
kuskilt tuleb laibahaisu
see on tüütu kärbes vist
Näide 4. Contra Valgre, mille originaaliks on The Beatles kuulus Lucy in the sky with diamonds. Refrään lähtub kõlalisest sarnasusest. Laulu ülejäänud tekst on kokku pandud peamiselt Raimond Valgre, aga ka muude levilaulude ja elu hästituntud motiividest.
Tekst on ilmunud Contra 1999: 14. Noot on tehtud 8. aug. 1998 Kaika suveülikooli lindistuse põhjal, kui loengute vaheajal laulavad Põlgaste koolimaja trepil Contra, Olavi Ruitlane ja Veiko Märka. Salvestas T. Särg.
Näide 5. EÜE laul Kuldre marsirood 1981. a. Lauldakse Ameerika laulu Yankee Doodle viisil, kasutades Sex Pistolsi varianti.
Tekst on ilmunud EÜE laulikus 1998: 20, 21.
Kuldre marsirood (Kuldre '81)
Viis Sex Pistols, sõnad Cass.
Käest lastud kuldne noorus,
pead longus sabad sorgus,
nii sammub nukralt malevasse.
Kuldre marsirood,
mis sest, et meid on vähe,
kuid meelest eal ei lähe
need päevad, mis said veedetud meil
marsiroodus koos.
Refr. Elu - see on pidu,
elu - see on pidu,
elu - see on pidu,
kui me marsirood on koos.
Ning kadunud on sootuks
meil viimne elulootus
ja sellepärast võtame,
mis võtta annab veel.
Vist viimseks jääb see suvi,
sest meie vastu huvi
on tundma hakanud üks ühing
nimelt EHHEHHEE.
Refr. Elu see on pidu...
Nüüd sööme EÜE leiba
ja loodame veel leida
me natukene vabadust,
mis ükskord oli meil.
Ja kui kord puhkeb sõda,
siis loodame, et mööda
ta läheb meie kodumaast
ja eeskätt EHHEHHEEST.
Refr. Elu see on pidu...
Ehhehhees on pidu, 3x
kui me marsirood on koos.
Näide 6. EÜE laul Euromais (1982). Lauldakse ameerika laulu Yankee Doodle viisil. Noodistatud "Euromaisi" rühmituse esituse põhjal kontserdil "Kuningad tõusevad tuhast" Linnahallis 24. nov. 1990. Peep Puisi isiklik kogu. Tekst on ilmunud EÜE laulikus 1998: 36, 37.
2. Kuldpagunites huntamees
on märatsemas Poolas
ja neegripealik Kuubamaalt
saeb palmipuid Angoolas.
3. Kuid meile kuulub Iirimaa,
Hong-Kong ja veel Quajaana.
Port-Stanley kuulub meile ka
ei anna teda ära.
4. Käi persse, ablas asiaat,
su kõri närib kohe
ükssarvik, lõvi kuninglik
ja Vana Wales'i lohe.
5. Kui Vene karu pöörane
La-Manche'i alla jõuab
SIIS JUMAL KAITSEB INGLISMAAD
seob metsalisel lõuad.
6. Kui Satterfieldi piknikul
mind tabas sõjauudis,
siis tõstan tassid kõrvale,
teed rüüpan välikruusist.
Näide 7. Jaan Malini tekst Jüriöö eelseisund ehk Pardiajajatele, mida laulab "Vanemuise" kvintett Viies ratas. Lauldakse ameerika laulu Yankee Doodle viisil. Salvestas J. Malin 1997. a.
Tekst on ilmunud Malin 1990: 29.
Me oleme nii verised, et silme ees läeb mustaks.
Ja tühje sõnu me ei tee, sest teame, et meid ustaks,
kui välja ütleksime kõik, mis otsib väljapääsu.
Meie sõnadest ei ole nendel mingit pääsu.
Kuid humanistidena me ei soovi nende surma
nüüd. Pikkamisi naudime vaid vere vänget hurma.
Nad tuleb panna mõistma, et ei ole kerge olla
kirp töötu hiiu parra sees. Mis sest, et neil sääl polla
ehk ühte teist ja kolmandat. Meid laske omaette
siin maa pääl elutseda koos, ning ütlemata ette,
kas ennast tühjaks väänata ning jagada see sinna,
kust keegi naasemist ei näe, sest põhja saab vaid minna.
Nad võtavad kõik võimuga ja irvitavad pääle.
Ei säändne sund või vohada, ei hoopis loota hääle.
Sest vägivald teeb veriseks ja susib vastuhakku.
Kes jääb meist siiski paigale, kes tõmbub ära pakku.
Näide 8. Indrek Rüütle Ei eesel pole elevant… on inspireeritud ameerika laulu Yankee Doodle viisist.
Tekst on ilmunud Rüütle 1997: 29, 30.
Ei eesel pole elevant,
ei ammuilma kaamel -
meid vabastas juut Washington,
nüüd hangeldada saame.
Ei tavad enam takista,
ei ammuilma seisus,
kui käpa all ka Pakistan,
kui väljas iseseisvus.
Refr.
Tegime, mis suutsime,
nüüd anda tuleb lisa,
me kapital poejuutide,
meil taevajuut suur isa.
Me sõdurid Somaalias
on seni täitsamehed,
meid jälgivad kõik kaamerad,
meist kirjutavad lehed.
Me sõnum Briti kroonile
on: minge pätid persse,
au vabamüürlastoonile,
Gott, strafe universe!
Kolmsada aastat maailma
üks idiootsus nikub,
miks tegu teete kraamiga,
mis mängud ära rikub.
Kui tülitama kipute
siis näitame afekti;
nüüd hõikame - "come here all boys"
noh, tulge meie sekti.
Näide 9. Contra Kassatshekk on kirjutatud 1992. aastal, kui oli üleminekuaeg Eesti Vabariigile ja majanduskriis. Originaal on Kustas Kikerpuu Tantsulaul kasatšokk. Laul on ilmunud Contra 2000: 24, tekst Contra 1996: 12. Noot 7. nov. 1997. a. Tartu Kirjanduse Majas NAKi toas tehtud video põhjal, kui tähistati SSOR-i 80. aastapäeva ja Veiko Märka sünnipäeva. Salvestasid E. Sinijärv, T. Särg.
Näide 10. Contra Killukesi "yesterdayst". Contra kasutab oma laulutekstides palju massiteadvuses üldtuntud sümboleid, tähenduslikke objekte ja tõiku. Laulus Killukesi yesterdayst on kõrvuti eesti ujumiskuulsuste ning poliitikute uhked ja vähemuhked nimed, obstsöönsused, isamaaline laul Kaunistagem Eesti kojad ja trikoloorilipp. Säilib laulu idees ja struktuuris olev vastandus kauni eilse ja kurvalt reaalse tänase vahel. Selle tähendus Contra tekstis võiks olla, et meie eilsed unistused vabariigist olid kaunimad kui nüüdne tegelikkus.
Originaal on eesti keeles ilmunud Laulge kaasa 1966: 11-13, kaver Contra 1996:30. Noot 7. nov. 1997. a. Tartu Kirjanduse Majas NAKi toas tehtud video põhjal, kui tähistati SSOR-i 80. aastapäeva ja Veiko Märka sünnipäeva. Salvestasid E. Sinijärv, T. Särg.
Näide 11. Contra Korraks vaid. Originaaliks oli 1960-ndate aastatel Eestis populaarne armastuslaul (autor R. German, tekst K. Kikerpuu), mille muutis poliitiliseks pilaks kupleeansambel "Talong". Sama viisi ja muudetud refrääni põhjal on Contra teinud popurrii eesti poplauludest.
Originaali tekst on ilmunud Lauluraamat 1998: 152. Noot 7. nov. 1997. a. Tartu Kirjanduse Majas NAKi toas tehtud video põhjal, kui tähistati SSOR-i 80. aastapäeva ja Veiko Märka sünnipäeva. Salvestasid E. Sinijärv, T. Särg.
Näide 12. Rokihotell - popurrii Rock-hotelli tuntumatest lauludest Contra töötluses.
Tekst on ilmunud Contra 1996: 8. Noot 7. nov. 1997. a. Tartu Kirjanduse Majas NAKi toas tehtud video põhjal, kui tähistati SSOR-i 80. aastapäeva ja Veiko Märka sünnipäeva. Salvestasid E. Sinijärv, T. Särg.
1. Vestlusest Contraga 19.04.1999 Tartus Peegli Pubis.
2. Vestlusest Arne Merilaiga seminaril Lätete pääl Järvekülas 12.07.1998.
3.-7.EKLA reg. 1999/49. Salvestamine Tartu Fenno-Ugria kabinetis 1997. Salvestas T. Särg.
8. Video, mis filmiti 1997. a. 7. novembril Eesti Kirjanike Liidu Tartu Noorte Autorite Koondise toas. Kogujad T. Särg ja E. Sinijärv.
9. Vestlusest Contraga 1998. a. seminaril "Lätete pääl" Järvekülas 1998.
10. Kirjutas üles Valdo Valper seminaril "Lätete pääl" Järvekülas 1998. a. Paber T. Särje käes.
11. EKLA reg. 1999/49. Salvestamine Tartu Fenno-Ugria kabinetis 1997. Salvestas T. Särg.
12. Vestlusest Contra autoriõhtul "Legend"-galeriis 1997. a.
Anderson, Walter 1923. Kaiser und Abt. Die Geschichte eines Schwanks. FFC, nr. 42. Helsinki.
Arujärv, Evi 1993. Ideoloogia, rituaal, muusika. Teater. Muusika. Kino, nr. 2, lk. 38-43.
Bahtin, Mihhail 1987. Francois Rabelais' looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur. Valitud töid. Tallinn, lk. 185-205.
Blacking, John 1977. Some Problems of Theory and Method in the Study of Musical Change. Yearbook of The International Folk Music Council, Vol. 9, lk. 1-26.
Blacking, John 1986. Identifying Processes of Musical Change. The World of Music. Vol. XXVIII, No. 1, lk. 3-14.
Claus, Peter J. & Korom, Frank J. 1991. Folkloristics and Indian Folklore. RRC Publications in International Folkloristics I. Regional Resources Centre for Folk Performing Arts, Mahatma Gandhi Memorial College. India.
Contra 1996. Üüratu üürlane (lauluraamat). Mina Ise.
Contra 1997. Päike ja lamp. Kostabi-E. 1. http://zzz.ee/kivisildnik/luule/contratut.html.
Contra 1998. Ei ole mina su raadio. Mina Ise. Urvaste.
Contra 1999. Naine on mees (Lauluraamat). Mina Ise. Urvaste.
Contra 2000. Contra on õhk. Mina Ise. Urvaste.
EE 1996 = Eesti entsüklopeedia, nr. 9. Tallinn.
EÜE 1996. Sündinud EÜE-s. Helikassett. M-Muusik.
EÜE 1998. EÜE laulik. Kirjastus Avita.
Fiske, John 1989. Reading the Popular. Boston.
Fowler, Roger 1987. R. Fowler. Routledger & Kegan, Paul (toim.). A Dictionary of Modern Critical Terms. London & New York.
Hennoste, Tiit 1997a. Hüpped modernismi poole: Eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. Vikerkaar, nr. 1-2, lk. 115-127.
Hennoste, Tiit 1997b. Hüpped modernismi poole: Eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. Vikerkaar, nr. 7-8. lk. 152-160.
Hennoste, Tiit 1997c. Hüpped modernismi poole: Eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. Vikerkaar, nr. 10-11, lk. 142-149.
Honko, Lauri 1998. Folklooriprotsess. Mäetagused, nr. 6. Tartu, lk. 56-84. Internetis: http://haldjas.folklore.ee/tagused.
Jameson, Frederic 1997. Postmodernism ja tarbimisühiskond. Vikerkaar, nr. 1-2.
Kangilaski, Jaak 1995. Postmodernismi mõiste Eesti kunstiajaloos. Kunstiteaduslikke uurimusi. Eesti Kunstiteadlaste ühing. Tallinn, lk 265-281.
KL: Kuldsed Lindid. Helikassett. Aidem Pot Records.
Klusen, Ernst 1986. The Group Song as Object. German "Volkskunde". Bloomington & Indiana, lk. 184-202.
Krull, Hasso 1998. Luule ja klannikuuluvus. Sirp 14. 08. 1998, lk. 3.
Laulik 1955. Arro, Edgar & Kõrvits, Harri & Velmet, Ado (koost.) Laulik I. Tallinn.
Lauluraamat 1998. Uibo, Udo (koost.) Lauluraamat. Tallinn.
Lippus, Urve 1995. Linear Musical Thinking. A theory of Musical Thinking and the Runic Song Tradition of Baltic-Finnish Peoples. Studia Musicologica Universitatis Helsingiensis VII. Helsinki.
LK 1966. Laulge kaasa 2. Tallinn.
Malin, Jaan 1990. Mitu ühte. Tallinn.
Märka, Veiko 1998. Eurorahvalaulik Contra. Postimees Extra. 22. 08. 1998, lk. 4-5.
Nettl, Bruno 1983. The Study of Ethnomusicology. Twenty-nine Issues and Concepts. Urbana.
NIF 1986. NIF Newsletter, nr. 4.
OM 1987. Otavan musiikkitieto. Helsinki.
Peebo, Kadri 1995. Kui ma ei eksi, aga ma ei eksi, kui ma juhuslikult ei eksi. M. Kõiva (toim.). Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist. Tartu, lk. 5-22.
RPJF 1987. Rock. Pop. Jazz. Folk. Handbuch der populären Musik. Leipzig.
Runnel, Hando 1972. Luule on hääleta laul. Eesti noort luulet 1962-1972. Hando Runnel. Heliplaat. "Meloodia". Riia.
Rüütel, Ingrid 1980. Mustjala regiviiside tüpoloogia. Tallinn.
Rüütel, Ingrid 1995. Estonian folk music layers on the context of ethnic relations. Leskinen, H. (ed.). Congressus Octavus Internationalis Fenno-Ugristarum. Jyväskylä 10. - 15.8.1995. Pars I. Orationes plenariae et conspectus quinquennales. Jyväskylä, 117-142.
Rüütle, Indrek 1997. Lahkumine Puhjast. Tartu. Internetis: http://zzz.ee/kivisildnik/luule/ruutlr.html
Sauter, Peeter 1999. Contra: tahan olla sõnnik Eesti luulepõllul. Postimees. Kultuur. 20.02.1999, lk. 8-9.
Selberg, Torunn 1993. Folklore and Mass Media. Anttonen, Pertti J. & Kvideland, Reimund. (toim.) Nordic Frontiers. Recent Issues in the Study of Modern Traditional Culture in the Nordic Countries. Turku, lk. 201-216.
Särg, Taive 1999. Tänapäeva folkloor ja Tartu noorte kirjanike laulud. Soome-ugri noorte loojate III konverents "10 aastat etnofuturismi". http://www.suri.ee/etnofutu/3/doc/taive.html
Särg, Taive 2000. Naer on puhas. Erinevate elementide naljakas segunemine uuemates lauludes. Võro kirändüse luumine. Võro Instituut.
Trobadors 1985. Die Trobadors. Leben und Lieder. Sammlung Dieterich. Bd. 104. Dritte Auflage. Leipzig.