Kalmistud teede ääres

Marju Kõivupuu

Erinevalt enamikust postkommunistlikest maadest, kus uurijad on täheldanud nn. "itaalia sündroomi" ehk meedia kontrollimist poliitilise võimu poolt nii otsese sekkumise kui majanduslike vahenditega, saavutas Eesti ajakirjandus (eriti trükisõna) kiiresti sõltumatuse valitsusest, kuid muutus sama kiiresti sõltuvaks turust ja reklaamist. Kardinaalselt muutus ajakirjanduse suhe ühiskonnaga: autoritaarselt, range ideoloogilise järelvalve all tegutseva ajakirjanduse mudelilt siirduti teise äärmusse - peaaegu igasuguste moraalsete või aateliste piiranguteta ameerikaliku liberaalse infoturu mudelile, mis baseerub ajakirjaniku müügihuvi ja tarbija uudishimu rahuldamisel. Informatsioon on eeskätt müügiartikkel. Sotsiaalse vastutuse mudel, mis on iseloomulik Põhjamaade ning Euroopa kvaliteetajakirjandusele, eeldab ajakirjanikelt meedia ühiskondlike mõjude teadvustamist ning eetilist enesekontrolli. Ajakirjaniku rolli täitmine rajaneb selle mudeli kohaselt missioonitundel ning kodanike mõistmis- ja sekkumisvajadusel. Seejuures mõlemas mudelis on meedial demokraatia valvekoera roll (Lauristin 1999: 59-61).

Käesolevas artiklis 1) kirjeldan liikusõnnetuste ohvrite hukkumispaikade tähistamist Eesti maanteede ääres eelkõige etnoloogilisest aspektist ning 2) püüan analüüsida, kumma mudeli - kas autoritaarse või liberaalse - kohaselt käitusid Eesti ajakirjanikud 1998. aastal, käsitledes kõnealust nähtust päevalehtedes.

Alates Eesti taasiseseisvumisest 1990. aastatel ning seoses osa elanikkonna majandusliku heaolu järsu tõusuga on Eestis märgatavalt suurenenud autode arv. Samas on põhjust kõnelda madalast liikluskultuurist: purjuspäi sõitmisest, valesti valitud kiirusest, hoolimatusest teiste liiklejate suhtes ja sõiduteede kehvast olukorrast. Traagiliselt lõppevate liiklusõnnetuste suhtarv on Eestis küllaltki kõrge. Näiteks 1998. aastal registreeriti Tartu linnas ja maakonnas kokku 1302 liiklusõnnetust. Oma elu jättis 30 inimest - viis inimest rohkem kui 1997. aastal. 1998. aastal hukkus vabariigi teedel üldse 281 inimest, raskeid liiklusõnnetusi toimus kokku 1611 (Uustalu 1999: 6). Surmaga lõppevate liiklusõnnetuste põhjustajateks on valdavalt purjus ja/või lubadeta sõitvad noored juhid, kes oma sõiduoskusi üle hinnates kihutasid endid ja oma kaasasõitjaid surnuks.

10. mail 1998. aastal püstitas Virumaa teleajakirjanik Ago Gaškov esmakordselt Eesti Televisiooni infosaates Aktuaalne Kaamera probleemi: kas, ja kui, siis kes ja kuidas tohib Eesti Vabariigi seaduste kohaselt liiklusõnnetustes surma saanud inimeste hukkumispaika maantee ääres püsiva mälestusmärgiga tähistada. Ago Gaškovi sõnutsi olevat Tallinn-Narva kiirtee äärde liiklusõnnetustes hukkunute mälestuseks püstitatud pompöössed monumendid ületanud sündsuse piirid. Maantee veered meenutavat pigem kalmistut ning mõjuvat seetõttu möödasõitjatele, sh. vabariigi külalistele depressiivselt. Ajakirjaniku ettepaneku kohaselt pidanuks valitsuse asjaomased komisjonid võt-ma vastu seadused, mis tõkestaksid nähtuse levikut ja/või keelaksid lähedastel liiklusõnnetuste ohvrite hukkumispaiku silmatorkavalt tähistada.

Ago Gaškov tõlgendas inimese hukkumispaiga tähistamise tarvet kui uut ja eesti kultuurile võõrast, eelkõige nn. eestimaalastest uusrikaste subkultuurile iseloomulikku nähtust, millel pole eestlaste põliste traditsioonidega midagi ühist ning mis peaks olema laiema üldsuse poolt taunitav.

Naaseme väite juurde, nagu oleks inimese hukkumispaiga tähistamine uus ning eestlastele võõras kultuurinähtus. Tõepoolest on individuaalsete pompöössete mälestuskivide püstitamine hukkumispaikadele suhteliselt uus, 1990. aastate lõpule iseloomulik nähtus. Kuid tava põlistada hukkumispaiku mälestuskiviga pole tekkinud n-ö. tühjale kohale, pole iseenesest uus nähtus.

Liiklusõnnetuste ohvrite hukkumispaikade põlistamine etnoloogilisest vaatepunktist

Inimese hukkumispaiga tähistamise algupära tuleb otsida õige kaugelt minevikust - eelkristlikust animistlikust perioodist. Animismi üheks iseloomustavaks tunnuseks on usk individuaalhingede eksistentsi. Inimese surma korral tuli hoolt kanda nii lahkunu hinge kui ka ihu eest.

Nagu kõikjal mujal maailmas, nii on ka meil käsitatud surnut kahesuguses mõttes: lahkunu on mingil salapärasel ja selgusetul moel elanud edasi kahes erinevas, üksteisega siiski ligilähedaselt seotud olemasolu vormis: ühelt poolt hingetu keha ehk laiba näol, teiselt poolt aga "hinge" ehk "vaimu" enam-vähem kehatul kujul. Mõlemad on nad n-ö. esindanud surnut kui niisugust - laip ja hing on kumbki lahkunu ise. (Paulson 1997: 140).

Surmaga seotud tseremooniates on peamiseks teemaks surnu ühendamine surnute kogukonnaga ja elavate kollektiivi uuestiorganiseerimine. Mida arhailisem on matusekombestik, seda enam ta lähtub kujutlusest, et inimese või tema hinge elu jätkub endisel viisil ka pärast surma (sellele osundavad haua-, hilisemad kirstupanused), ning kartusest surnu ja surma ees (sellele osundavad tõrjemaagia ja lepitusohvrid). Niisiis on inimelu viimases siirde- ehk üleminekuriituses ühendatud kaks eesmärki: kindlustada surnule hea ja seisusekohane käekäik teises ilmas ja kaitsta elavaid surnute oletatava pahasoovlikkuse eest.

Üleminekuriituse raskuspunkt ei seostu vahetult surmamomendiga, vaid vahe- ja liitumisriitustega, mil kadunu siirdatakse surnute kogukonna liikmeks (Gennep 1909; Honko & Pentikäinen 1997: 83-87).

Nagu vastsündinud lapsuke oma ilmaletulekuga veel otseselt ei kuulunud "siia ilma", vaid vajas enne seda vanemate, vaderite jt. täiskasvanute hoolt ja hoolitsust, et omandada aegamööda kogu see maapeal vajalik "varustus" (vägi, nimi jne.), mis inimesel ta eluteel tarvis läks, nii vajas ka surnu mahajäänute abi, et n-ö. ühest olemasolu vormist (maisest eksistentsist) minna üle teise, sealpoolsesse. (Paulson 1997: 139)

Matusekombestiku esimeseks ja üheks oluliseks vaheriituseks oli surija valvamine ja surmaks ettevalmistamine ning lahkuvale hingele tee avamine. Teed käies (pro sõites) hukkunud, uppunud, enesetapjad, tapetud jne. kuuluvad anormaalsete või erakordsete surnute hulka. Nende puhul jäi osa nõuetekohaseid vaheriitusi sooritamata või surnukeha üldse leidmata. Sellised lahkunud osutusid elavatele eriti kardetavateks. Näiteks liivlaste uskumuste kohaselt enesetapjad, tapetud või enne aega hukkunud näitavad end ehk käivad kummitamas, kuni jõuab kätte nende jumalast määratud surmaaeg. Samuti kummitavad kõik need, kelle surnukehad on jäänud matmata (Loorits 1998: 46).

Samasse kategooriasse kuuluvad ka mõrvatud, mahajäetud, sünnitusel surnud, nimeta ja ristimata lapsed. Viimased on eriti problemaatilised, sest nad pole kunagi kuulunud elavate hulka ja seetõttu ei arvata neid ka surnute ühiskonda, vaid nad jäävad igavesse siirdejärku (Pentikäinen 1989).

Ristikuusk Põlva Sulendu ristimetsas. Foto: M. Kõivupuu 1996.

Traditsionaalkultuurides on animistlikule maailmavaatele iseloomulikult usutud surnu hinge siirdumist mingisse looduslikku esemesse (puusse, kivisse, allikasse), mis seejärel omandas erilise maagilise jõu ja mida seetõttu peeti pühaks. Uskumus, et surnud esivanemate hinged elavad puudes edasi, on kosmopoliitne. Näiteks korealaste uskumuste kohaselt leiavad katku surnute ja teekäigul surnute hinged, nagu ka sünnitusel surnud naiste hinged püsiva koha puudes (Frazer 1986: 115-116). Soomes, Eestis ja Põhja-Lätis kuulus matusekombestikku tava, mis on Lõuna-Eestis tänaseni elujõuline - puudesse risti lõikamine. Sellesse traditsiooni on konserveerunud kujutelmad puust kui hinge asupaigast (Kõivupuu 1996: 55-74; Kõivupuu 1997: 35-61).

Eesti rahvausundis on tuntud kujutelmad, kus anormaalse surnu hing leiab asukoha puus või mõnes muus loodusobjektis. Kui elavatel on surnukeha leidmata, ilmutab teadmata kadunu elavatele unes oma keha ja hinge uue asupaiga.

Üks mees jälle suri viinaga ää - lõpetusel vanasti mõisas anti ja mõni võttis rohkesti. Tema ka hakand siis mõisast kodu minema ja külm võtt ta ää. Siis näidand unes ja üteld, et "Ega ma haudas ole, kus te mu viisite, mu hing ikke seal remmelga kännu sees". (Suremispaigal old suur remmelga känd.) ERA II 24, 212 (86) < Türi khk.

Unes annavad endast elavatele teadust ka ebaselge saatuse ja staatusega surnud:

Peremees öelnud, et olen surnud, kuid pole kohta. Elan välja taga männi otsas nii kaua, kui mu pärisaeg tuleb. H II 58, 27/28 (17) < Jüri khk.

Muuhulgas ilmutavad unes end elavatele ka need surnud, kellel teises ilmas pole kõik nii nagu peaks - sugulased on jätnud nende viimased soovid täitmata, nad on halvasti või enneaegselt maetud (vrd. muistendiga, kus varjusurmas naine sünnitab hauas lapse) jne. Kui elavad täidavad surnu soovid, lõpevad ka endelised uned ja kummitamine. Sama on täheldanud Oskar Loorits näiteks liivlaste rahvausundis (Loorits 1998: 31). See usundiloos äärmiselt huvitav valdkond jääb antud teemast liiga kaugele, seepärast pöördume tagasi anormaalsete surnute hukkumispaiga tähistamise juurde.

Inimese hukkumispaika soovitakse tähistada kas usundilistest arusaamadest tingitud põhjustel (hukkumispaik on hinge asupaik) või emotsionaalsetel kaalutlustel: mälestuseks (tähistatakse paik, kus elujõulise inimese elutee ootamatult ja ülekohtuselt katkes) või leina märgiks. Aga tähistamise põhjuseks võib olla ka protest saatuse ülekohtu ning ühiskonna jõuetuse vastu, kes ei suuda kaitsta oma liikmeid, samuti hoiatuseks, et elu on ajalik ja ülekohtuse ning ootamatu surma eest pole ükski inimene kaitstud. Igal konkreetsel juhul võivad esiplaanil olla erinevad põhjused.

Sajandite jooksul on kivid, kivist ristid ja sambad kui hukkumispaikade tähised eesti rahvausundis mütologiseerunud ja nendega liitub rikkalik muistendipärimus. Sageli kogetakse sellistes paikades üleloomulikku, nähakse kummitusi jne. Osa kiviristide ja nn. saajakividega on seotud pärimus kahe pulma kokkupõrkest, kus ühe pruutpaari peig ja teise pruut hukkusid; osa neist mäletatakse kui ajalooliste isikute hukkumispaiku ning sinna viidi veel läinud sajandil ohvriande (Eisen 1996: 98-103). M. J. Eisen on Tallgrénile osundades viidanud soome ja skandinaavia vastavatele paralleelidele (Eisen 1996: 101). Ristimärgi kui surma sümboli ning kurja tõkestava märgi puusse lõikamine hukkumispaigas on eesti rahvausundis ja matusekombestikus tuntud nähtus (Kõivupuu 1997: 45-46). Alates möödunud sajandi lõpust on sellesisulisi teateid talletatud hajusalt üle kogu Eesti.

Teisal on kirikust kaugemal rist puu koore sisse lõigatud, mõni kord ristile aastaarvgi juurde lisatud. Niisugusel kohal on mõni inimene surma saanud või mõni õnnetus juhtunud. Rist peab niisuguse õnnetuse meelde tuletama. E 8⁰ 14, 85 (247) < Räpina khk.

Talupojad tõstnud Albu vallas mässu. Härra karistanud mehi surma nuhtlusega. Külast tulnud voorimehed. Mässu peamehed aetud regedele. Mehed röökinud, mis hirmus, kuid see oli hilja. Jõutud Korba metsa vahele. Tapetud mehed ära.

Puusse lõigatud ristimärk hukkumispaiga tähistuseks.

Omaksed korjanud laibad ära ja matnud maha. Teinud kuuse peale niimitu risti kui palju mehi surma saanud. ERA II 220, 356/7 (6) < Järva-Jaani khk.

Sooniste mõisa läheduses asub ristiga mänd. Rist lõigatud puusse sulase mälestuseks, kes vankrile hüpates vikatisse kukkus ja surma sai. ERA II 229, 189 (15) < Nissi khk.

Ahula maantee ääres telegraafiposti peal olevat mingisugused märgid. (Seal lasti inimene maha, seda kohta kardeti.) ERA II 219, 549 (24).

Matmiskommetes ja hauasambavormides kajastuvad kujutelmad inimese elu jätkumisest pärast surma. Üldjuhul põlistatakse hauasammaste ja -kividega lahkunu viimne puhkepaik. Kirjad nendel väljendavad leinajate tundeid ja visandavad pilte lahkunu elust.

Tänapäeva ühiskonnas võib mälestusmärke jaotada tinglikult ametlikeks ja mitteametlikeks. Ametlike monumentide hulka kuuluvad mälestusmärgid või ausambad, mis on kooskõlas vabariigi seadustega püstitatud valitsuse korraldusel või mõne riikliku organisatsiooni poolt olulise sündmuse või isiku auks.

Alates Eesti Vabariigi väljakuulutamisest 1918. aastal ning eriti pärast Vabadussõda 1920. aastal omandasid tugeva patriootlise värvingu mälestusmärgid, mis olid püstitatud Vabadussõjas langenud eesti ja teistest rahvustest sõjameeste auks.

1945. aastal, pärast Eesti Vabariigi annekteerimist Nõukogude Liidu koosseisu, likvideeriti eestlaste vabadusvõitlust heroiseerivad mälestusmärgid ning asendati need nõukogude ideoloogiale sobilikega II maailmasõjas hukkunud sõdurite auks. Nende juures tähistati nõukogude ideoloogia seisukohalt olulisi tähtpäevi. Rahvapärimus kõneleb, et paljud sellised mälestusmärgid tekitati kunstlikult. Ka ühe või teise (eeskätt) vene rahvusest isiku kangelastegu oli sageli fabritseeritud (näit. Pavel Antsiborenko kangelasteo auks püstitatud mälestussammas Lõuna-Eestis Karulas). Nn. vennashauad tekitati vahel üpris õudustärataval viisil. 1990. aasta ekspeditsioonil kirjeldas mulle Reinhold Riiga, kuidas Harglasse üks selline vennashaud "loodi". Pärast sõja lõppu pandi kolhoosnikud kohustuslikus korras sealsetes metsades langenud sõdureid ümber matma. Inimjäänused tõsteti viglaga punase riidega vooderdatud kirstu, kusjuures 5 kg eest anti kolhoosnikule üks normipäev. Kirstud saadeti kohaliku külanõukogu juurest austusavaldustega pidulikult ära ja Paidra küla lähedal. M. Kõivupuu foto, 1997.

Punaväelastele püstitatud mälestuskivi Pindi ja Lasva küla vahelisel maanteelõigul (Võrumaa). M. Kõivupuu foto, 1997.

Viimase metsavenna August Sabbe mälestuskivi Võhandu jõe kaldal
Paidra küla lähedal. M. Kõivupuu foto, 1997.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel taastati Vabadussõjas langenutele püstitatud mälestuskivid ja monumendid. Üks selliseid asub Kagu-Eestis Võhandu jõe kaldal ja tähistab viimase eesti metsavenna August Sabbe hukkumispaika. Graniidist kivilt võib lugeda kirja: "Siin hukkus 28. 09. 1978. a. Eesti viimane metsavend August Sabbe."

28. septembri öösel 1994. aastal vapustas Läänemere-äärseid riike reisiparvlaeva Estonia hukk. Teadaolevalt õnnestus vähestel pääseda, veel vähem andis meri surnukehasid välja. Enamikku hukkunutest pole omastel olnud võimalik viisipäraselt matta. Estonia hukkumispaika korraldati leinajumalateenistusega merereise, et lähedased saaksid päästepaatidelt heita vette lilli ja põlevate küünaldega kaunistatud leinapärgi. Hukkunutele on püstitatud mälestusmärgid Tallinnasse, Hiiumaale ja Pärnu randa. Võrus Katariina kiriku kõrval seisab puust valge rist ning mälestusmärk, millele on raiutud seitsmeteistkümne merehauas puhkava Võru linna kodaniku nimed.

Võru linna poolt "Estonial" hukkunute mälestuseks püstitatud
monument. M. Kõivupuu foto, 1998.

Rannakülade kalmistutel (näiteks Käsmus) on sagedasti hauakivid, mis on asetatud meremeeste mälestuseks, keda meri pole välja andnud. Samuti asetati Estonia huku järel hauaplatsidele mälestustahvleid merehauas viimase puhkepaiga leidnud lähedastele. Kuid mitte ainult neile. Näiteks Võrumaale Pikäkannu põhikooli õuele asetati mälestuskivi kooli rootslasest toetajale Carl Arne Nilssonile, kes samuti hukkus Estonia katastroofis.

Mälestuskivi "Estonial" hukkunud Pikäkannu kooli heategijale
Carl-Arne Nilssonile. M. Kõivupuu foto, 1997.

Uppumisega seonduvates muistendites, memoraatides ja uskumustes ilmutab sageli kadunu ise, kust tema surnukeha leida, et see viisipäraselt mulda sängitada, muidu ei leia ta hing rahu. Siia on lisandunud kristlikust rahvausust tulenevad arusaamad: hukkunu ei anna elavatele enne rahu (ilmutab unes oma hukkumispaiga, kummitab), kuni ta on viisipäraselt maetud. Tema hing ei saa enne rahu, kui tema eest on kirikus eestpalvet peetud ning teadmata kadunud inimene on ametlikult surnuks kuulutatud.

Põline meremeeste traditsioon tunnistab laevahuku paika merehauana ning see on püha ja puutumatu. Sama seisukohta väljendas 17. novembri Postimehe arvamusveerus Lennart Meri ning Memento Estonia juhatuse esimees Ander Paeorg. Lennart Meri lausus:

Vabariigi presidendina ei saa ma oma arvamust avaldada. See on liiga valus teema. Eraisikuna, kes on ka meie meretraditsioonide vastu huvi tundnud, võin kinnitada, et maailmameri on kõikjal aastasadu olnud see püha koht, kuhu maetakse need, kes on merel oma elu kaotanud. Koht, kus inimene on pidanud oma elu kaotama, on sama püha koht nagu mistahes kirikaed mõne kiriku juures (Putting 1998: 2).

Kaasaja tsivilisatsiooni ja tehnoloogia kiire areng on inimeste ohutunnet vähendanud nii maal kui merel. Suurel laeval reisija tahab jõuda muretult ning turvaliselt sihtkohta ega samasta end meremeestega ega tunne ka meresõitjate traditsioone, uskumusi, kombeid ja tavasid. Uppunu kohtlemisega seotud rahvausundilist tausta tundes ei tundugi mõistetamatu, miks koos laevaga merre jäänute omaksed Läänemere mõlemal kaldal on meediakanalite kaudu nõudnud laeva ülestõstmist ja/või laipade väljatoomist, et omastel oleks võimalik surnukehad kodukoha kalmistul viisipäraselt mulda sängitada ning sooritada siitilmast lahkunule kõik matmiskombestikus ettenähtud talitused. Matmiskombestiku üheks peamiseks ülesandeks on stabiliseerida elavate psüühiline tasakaal, tuua kogukonnaliikmed välja kriisisituatsioonist, mis lähedaste inimeste kaotusega paratamatult tekib.

Eesti Rahvaluule Arhiivis leiduvate üleskirjutuste põhjal on näiteks setud hoidnud kolm kuud (70 päeva) musta linti, rätti või mõnda uppunule kuulunud eset pühasenurgas - niikaua usuti surnu hinge pühasenurka külastavat. Alles siis sai ta rahu. Ka on setud tõlgendanud uppumissurma kui ohvrit veejumalale, tema oma valikut. Toimunusse suhtuti ambivalentselt: traagiline sündmus omandas sisuliselt sakraalse tähenduse. Selline lähenemine aitas omastel toimunut kergemini taluda, leppida selle kui paratamatusega.

Uppumisega seotud folklooripärimus on žanriliselt rikas, ulatudes muistenditest ja memoraatidest rahvanaljandite ja huumoriga vürtsitatud eufemistlike ütlusteni: Ta läks proovima, kudas vee all elada on.

Musta huumori valdkonda kuuluvast naljandist Hauakiri uppunud mehele aimub arusaama usundilisest vajadusest fikseerida eelkõige hukkunu hinge asupaik, mitte niivõrd surnukeha oma:

M. kiriku surnuaial olnud vanal aal ühe risti peal järgmine kiri kirjutatud."Siin hingab talumees Nurga Jaan, kes jõkke ära uppus ja kelle surnukeha kadunuks jäi." E 39383 < Kadrina.

Naaseme liiklusõnnetuse ohvrite hukkumispaikade tähistamise juurde. Eesti Vabariigi seaduse kohaselt on keelatud teekaitsetsooni, mis ulatub tee telgjoonest 50 meetrit mõlemale poole, omavoliliselt midagi paigutada. Maanteeameti andmeil on Eesti teede äärde paigutatud 83 mälestuskivi. Vaid viiel juhul on mälestuskivi paigaldamine kooskõlastatud teemeistriga. Järvamaa seitsmest kivist on kooskõlastus neljal, Põlvas kahest ühel ning kuuest Läänemaa kivist üks on tee äärde pandud kokkuleppe alusel. Liiklusõnnetustes hukkunute mälestuskivid on seega enamasti mitteametlikud - paigaldatud üksikisiku või lähedaste grupi eestvõtmisel ning üldjuhul teedevalitusega kooskõlastamata. Valitsuse ametlik seisukoht selliselt paigaldatud mälestuskivide suhtes puudub. Tegemist on inimeste sisetundel ja otsustustel, osalt traditsioonil põhineva käitumisega.

Vanim teadaolev liiklusõnnetuse ohvri mälestuskivi asub Rakvere lähedal ja on paigaldatud 1928. aastal Hans Winnalile. See toona üks rikkamaid mehi, Tšiili aukonsul Eestis, autofanaatik ja General Motorsi ainuesindaja Eestis, hukkus autoõnnetuses 14.07.1928. Kivisse on raiutud luuleread:

Siin hetkekski rändaja seisata

ja pilgukski paljasta pea:

Sest sinu kivi veel teadmata,

kus lõpetada murede ea.

Teadaolevalt suurim, ligi kahe meetri kõrgune graniitrahn on püstitatud 1997. aastal hukkunud Andrei Kondrakovile ning asub Ida-Virumaal Tallinn-Narva maantee ääres.

M. Kõivupuu foto, 1998.

M. Kõivupuu foto, 1998.

Mäo risti on püstitatud ametlik mälestusmärk politseinikele, kes hukkusid seal ebavõrdses võitluses kurjategijatega. Mitteametlike kilda tuleks arvata kolleegide poolt Tallinn-Narva maantee äärde paigaldatud mälestuskivi liiklusinspektor Valdek Arulale, kes hukkus teenistuskohustuste täitmisel 1990. aasta sügisel. Aastase tütre isa tapsid Kohtla-Järvelt veoki varastanud purjutajad, kes rammisid inspektorit, kui too uuris teel avarii põhjusi. Valdek Arula vend käib koos ema ja hukkunud venna kolleegidega kivi juures traagilist sündmust meenutamas igal aastal 4. novembri õhtupoolikul. Mälestuskivisse on raiutud luuleread:

Sa läksid -

kuid ei teadnud, et enam ei tule ning tekst:

Siin hukkus 4. XI 1990. a. teenistusülesannete täitmisel purjus juhi süül 24-ndal eluaastal 1-aastase tütre isa liiklusinspektor VALDEK ARULA.

Mälestusmärgi ametlikkusele osundab politsei sümbol - vapikujulises raamistuses tagajalgadele tõusnud lõvi hoiab esimeste käppade vahel Eesti riigivappi.

Tartu-Võru maanteel, Maaritsast umbes kilomeetri jagu Võru suunas asub väheldane graniidist mälestuskivi hukkunud metsavaht Kaider Kütile, millelt leiame Eesti hauakividele iseloomulikud sümbolid: ristimärgi ja puu (kase). Lisaks on raiutud kivisse mõttesalm: Siin randus elulaev.

M. Kõivupuu foto, 1998.

Harva saab hukkumispaigast lahkunu viimne puhkepaik, nii nagu seda on näha Võrumaal, Rõuge-Sännä tee ääres, kus katkes ühe koolilapse elutee.

Tartu-Tallinna ning Tartu-Viljandi maantee ääres on mõnede mälestuskivide ümber istutatud puid, dekoratiivseid leinavõraga liike, mis üldjuhul ei kasva eriti suureks.

Püsivate mälestusmärkide rajamisest levinum on tava asetada hukkumispaika leinasümboleid - küünlaid, lõikelilli, leinapärgi ja -kimpe. See on üldtuntud leinakomme (vrd. näiteks Inglise printsess Diana hukkumispaika toodud lillesülemeid jne.).

Rõuge-Sännä tee ääres, just Sännä koobaste juures katkes ühe lapse kooli- ja elutee. Rõuge khk. M. Kõivupuu foto, 1995.

Avariiohvrite mälestust on tähistatud ka otseselt liikluskatastroofi sümboliseerivate esemetega. Enim on kasutatud autokumme, kuhu võivad olla kirjutatud ka hukkunute nimed ja millesse istutatakse üheaastasi lilli. Traagilist sündmust märgivad ka autonumbrid või autoosad (rool jm.), mille juurde tuuakse lilli ja kus põletatakse küünlaid. Küünlaid põletatakse ja lilli tuuakse surmapaika hukkunu sünni- ja/või surmapäeval, samuti avaldatakse ajalehes mälestuskuulutusi, kus meenutatakse traagilise sündmuse aastapäeva.

Liiklusõnnetuste toimumiskohti märgivad erinevad mälestusmärgid. M. Kõivupuu fotod, 1998.

Hukkumispaikadega seonduv materjal Eesti ajakirjanduses.

Ajakirjandusel on teadvuse ja hoiakute mõjutamisel küllaltki suur roll - teadvusega manipuleerides on võimalik inimeste käitumist mõjutada survegrupi poolt soovitud suunas (vt. ka Hennoste 1999: 62-65).

Rein Sikk, üks mälestusmärkide teema algatanud ajakirjanikest, kirjutab Eesti Päevalehes:

Ehkki omavolilisi mälestusmärke on Eesti teedele püstitatud aastakümneid, alustas maanteeamet nende kokkulugemist alles tänavu, pärast ajakirjanduse survet. Kirja pandi 92 mälestusmärki. Kolm kivi on langenud sõjameestele, kuus tuletavad meelde ajaloosündmusi. Kaheksakümne kolmel korral märgitakse kividega liikluses hukkunuid.

Teedevalitsuse kooskõlastus on vaid viie kivi paigaldamiseks, neist neli asub Järvamaal. Mitmeid autokummidest disainitud mälestusmärke Ida-Virus pole arvele võetud (Sikk 1998).

Kampaania mälestuskivide kõrvaldamiseks sai alguse ilmselt ametkondade varjatud konfliktist Ida-Virumaa ärimehe Aleksei Kondrakoviga, kes oma hukkunud pojale paigaldas maantee veerde silmatorkava, Eesti suurima mälestuskivi ning keeldus seda kõrvaldamast.

Pärast Ago Gaškovi mälestuskivide ja nende paigaldajate vastast ülesastumist riigitelevisioonis 10. mail 1998 ilmus 28. mail 1998 Eesti Päevalehes ajakirjanike Rein Siku, Urmet Kooki ja Anu Saare artikkel "Autojuhte hoiatavad sajad teeäärsed hauakivid", mis vallandas meedias ägeda poleemika.

Tänasele Eesti meediale on süüks pandud, et ta pole küllaldaselt täpne, tasakaalukas ja objektiivne:

Kui tegu on sündmuste või probleemidega, mis ajakirjanikku eriti ei puuduta, siis on ka uudised enamasti objektiivsed ja tasakaalus. Kui aga on vaja kirjutada sellest, mis ka kirjutajale endale korda läheb, siis ei suuda ajakirjanik kuidagi tasakaalukas ja objektiivne olla. Ja kuna ta avalikult oma seisukohti uudisesse panna ei saa, siis teeb ta seda varjatult. Kõige tavalisemaks võtteks on, et ebameeldivat tõde kuulutavale allikale lihtsalt ei anta sõna. Teiseks võtteks on otsene valetamine pealkirjade abil. (Hennoste 1999: 63)

Eeli Polli, foto Peeter Lilleväli (Põhjarannik)

Kõnealuse teema puhul avaldub ajakirjanike negatiivne hoiak mälestuskividesse kõigepealt artiklite pealkirjades, kus kasutatakse ka otsest valet: Surnuaiatee (Kaalep 1998); Hukkunute mälestuskivid peavad teeäärtest kaduma (Päärt 1998); Haudadeta ristid. Maanteeamet käsib teeäärsed mälestuskivid ära koristada (Väljaots 1998); Mälestuskivide panijad omavolitsevad maanteel, alapealkirjaks: Ida-Virumaa teehooldaja kardab kiviomanike kättemaksu (Sikk 1998); Mälestuskivid kooskõlastamata (Tänavsuu 1998). Ka artiklite alapealkirjad väljendavad ajakirjanike seisukohti (näit.: Omavoli maantee ääres; Teekraav pole surnutele). Vahel on alapealkiri vastuolus lõigu sisuga.

Rõhutatakse inimeste käitumise ebaseaduslikkust - kui pole lubatud, järelikult on keelatud. Artiklis Autojuhte hoiatavad sajad teeäärsed hauakivid puudub ametlik statistika, kui palju liiklusohvrite mälestuskive on maanteede ääres; ei eristata ajas püsivaid ja ajutisi õnnetustähiseid, ajakirjanikud kasutavad konkreetsete andmete asemel emotsionaalset väljendusviisi: keegi ei tea, kui palju on Eesti teedel surmatähiseid kokku (Eesti Päevaleht 28.05.1998).

Kõnealuse nähtuse teist poolt - miks hukkub liikluses nii palju süütuid inimesi - analüüsitakse vähem (näit. Agnes Tali oma artiklis Mitte sambad ei sega liiklust, vaid hoopis teeäärsed puud; Kuller 7.09.1998).

Maanteeameti töötajad suhtuvad mälestuskividesse üldiselt pieteeditundega. Enamik kive on paigaldatud omavoliliselt, nentis maanteeameti peadirektori asetäitja Harri Kuusk, kes kardab, et ühe õnnetuse mälestuseks paigaldatud kivi võib saada teise õnnetuse põhjuseks (Eesti Päevaleht 28.05.1998).

Ehkki mälestuskivide alla ei ole maetud surnuid, tundub nende eemaldamine hauarüüstena.

Kampaania käigus otsustas Eesti maanteeamet, et liiklusõnnetustes hukkunute mälestuskivid ja -tahvlid tuleb teede äärest ära viia 1. oktoobriks 1998. Maanteeameti liiklusosakonna juhataja Aare Pain tõi esile kolm põhjust, miks tuleb teeääred mälestuskividest puhastada: 1) välismaalased vaatavad teeäärsetele mälestuskividele kui haudadele; 2) kivi takistab tee või teepeenra hooldust; 3) mälestuskivid võivad liiklejaid ohtu seada, tõmmates endale autojuhtide tähelepanu. Kolmest esitatud põhjusest on teine ratsionaalne, kaks ülejäänut pigem emotsionaalsed.

Artiklites domineerib üldiselt emotsionaalne vaatenurk. Kõige emotsionaalsem oli Tiina Kaalepi arvamus:

Eesti on veider riik. Suurtel maanteedel sõites on tunne nagu surnuaias, kus auto on sattunud haudade vahel looklevale rajale. Ma ei pea silmas mitte ainult sõjamonumente ja surnuaedu, mis maanteele on ette jäänud, nii et autoaknast visatud banaanikoor kellegi hauale maandub. Pigem on põhjust tähele panna mälestuskive, mis märgistavad kellegi hukkumispaika ning kuhu surnu tähtpäevadel lilli tuuakse ja küünlaid põletatakse. Mulle küll ei meeldi see surnuaedade rajamine maanteede äärde. (Kaalep 1998).

Edasi nendib autor, et liikluskultuur on vilets ning auto alla jäänud loomadele ei pane keegi mälestusmärke, veel vähem - neid ei vaevuta isegi ära koristama.

Kummalisel kombel kõneleb liiklusohvrite surmapaiga tähistamisest tasakaalukamalt nn. kollane press. Jaan Väljaots täheldab, et leinajate arvamust, keda kampaania kõige otsesemalt puudutab, pole küsitud ning pöördub nende poole.

Selle kohta, et välismaalased võõristavalt teeäärseid haudu vaataksid, on hukkunud vendade emal pajatada täiesti vastupidine kogemus: "Üks auto sõitis meist kivi juures mööda, võttis aga hoo maha ja tagurdas tagasi. Arvasime algul, et äkki teise hukkunu sugulased, aga siis selgus, et hoopis norralased. Küsisid, mis seal on, vaatasid ja kiitsid, et ilus traditsioon. Üks neist oli veel mingi ajakirja juurest, tegi pilti ja lubas sellest Norras kirjutada." [- -]

"Ega igaüks ei pane niikuinii kivi. Need, mis juba pandud, võiksid alles jääda," arvab hukkunud andeka neuroloogi vend. "Kui nad tõesti mingit ohtu põhjustavad, no liigutagu siis eemale, kuid vägisi ära tõsta on umbes sama kui minna kalmistule vandaalitsema. Neid kive on tarvis tuttavatel ja sugulastel, et oleks, kuhu küünal panna." Rahvusraamatukogus töötav arsti vend möönab, et kivi võib hetkeks tõmmata autojuhi tähelepanu, kuid ta ei usu, et keegi suudaks sõidu ajal kivile kirjutatud teksti lugema hakata. [- -] Ja nagu teisedki kivi juures käijad, arvab temagi, et ehk panevad teeäärsed kivid sõitjaid maanteel varitseva surma üle järele mõtlema ning veidi gaasipedaali lõdvemale laskma. (Väljaots 1998)

Samas artiklis on Jaan Väljaots sõnastanud fotode koondpealkirja järgmiselt:

Kas teeäärsed mälestuskivid häirivad ametnikke seepärast, et nad eksitavad autojuhtide tähelepanu, või hoopis seepärast, et nad juhivad iga mööduja tähelepanu liiklusohutuse nimel tegemata jäänud tööle?

Aleksei Kondrakov, kes püstitas oma 20-aastase poja mälestuseks kahemeetrise mälestuskivi ja viib sinna igal laupäeval lilli, iseloomustas olukorda:

Vähe sellest, et nad lilli varastavad, vaasi viisid ka minema. Lõuna-Eestis on kultuur, ka kristallvaas seisab surnuaial puutumatuna. [- -] Meil Kaukaasias on sellised mälestusmärgid tee ääres pühad. (Tali 1998)

Maanteeametnike väide, et teeäärsed mälestuskivid on liiklusele ohtlikud, ei tugine analüüsile, vaid on suvaline ametnike arvamus (Väljaots 1998). Liiklusosakonna juhtaja Aare Pain väidab, et pole teada juhtumeid, kus mälestuskivid oleksid põhjustanud uusi liiklusõnnetusi, ning on seisukohal, et silmatorkavad reklaamid teede ääres pole autojuhtidele sugugi ohutumad. A. Pain on seisukohal, et lubasid uute mälestuskivide paigaldamiseks on võimalik taotleda, tingimusel, et kivi ei häiri maanteehooldust ega ole liiga silmatorkav, kuid lisab sinna juurde oma isikliku arvamuse - kui kavatsetav kivi liiga silma ei paista, kedagi ei sega, las panevad. Ehkki õige koht on ikka surnuaial, kus inimene puhkab (Väljaots 1998).

Kokkuvõtteks

Bioloogilisest ja meditsiinilisest aspektist on surm organismi elutegevuse lakkamine. Inimene läbib oma eksistentsi jooksul eluetapid lapsepõlvest vanaduseni, paneb aluse uuele elutsüklile (soetab järglased) ning alles seejärel ammendab kehaline olemasolu mõtte. Usundiloo seisukohalt tähendab surm hinge lõplikku lahkumist kehast.

Kui inimese surm saabub koos bioloogilise vananemisega, on see ühiskonna poolt aktsepteeritud paratamatuse tunnetamine. Kui inimese elulõng katkeb ootamatult mõne õnnetusjuhtumi tagajärjel või ta valib vabasurma, läbimata inimelu kõiki loomulikke etappe, põhjustab see kogukonnaliikmetele šoki.

Liiklusõnnetuste ohvrite hukkumispaikade tähistamine kuulub surmakultuuri marginaalsete nähtuste hulka, mis sügavuti vaadelduna kannab endas arhailist uskumust inimhinge seotusest oma hukkumispaigaga.

Mälestusmärk/-kivi ei markeeri üldjuhul mitte viimset puhkepaika, vaid bioloogilise elu katkemise paika. Nendega sarnast tähendust kannavad mitmed ametlikud mälestusmärgid, nagu näiteks Mäo ristile paigaldatud monument, Estonial hukkunute mälestuskivid jm. Sügavam tähendus on neil mälestusmärkidel sotsiaalsetele gruppidele, keda üks või teine õnnetus isiklikult puudutas. Lähedased külastavad neid paiku, mälestavad lahkunuid ja saavad asjaomastest käikudest hingetuge.

Mälestuskivi kuju, suurus ja vorm sõltub kahtlemata selle paigaldajate esteetilistest arusaamadest ja materiaalsetest võimalustest. Sageli ei mõtle praegune suhteliselt materialistliku ilmavaate ja urbaniseerunud eluviisiga inimene hukkumiskohta tähistades teadlikult sellele, et kombel on ka usundiline taust - hukkunu hing leiab püsiva koha hukkumispaigas.

Hukkumiskohtade tähistamisest kirjutades edastas ajakirjandus (Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress) materjali subjektiivselt, lähtuti eeskätt ametnike, mitte hukkunute omaste seisukohtadest ega arvestatud, millised on kirjutiste tagajärjed kivide panijatele. Ei analüüsitud liiklusõnnetuste põhjusi ega liikluspolitsei tegematajätmisi, vaid rõhutati, et hukkumispaikade selline tähistamine on ebaametlik ja seetõttu sobimatu. Nähtuse negatiivsuse rõhutamiseks kasutati värvikaid pealkirju, vastandati eestlaste ja mitte-eestlaste kombeid (Kondrakovi näide), rõhuti emotsionaalselt eestlaste enesehinnangule (mida välisturistid meist arvavad).

Kollane ajakirjandus (Sõnumileht, Kuller) järgis enam sotsiaalse vastutuse mudelit ning esitas kivide panijate, hukkunute omaste seisukoha ja hukkumistähiste ametliku statistika (Tänavsuu 1998). Nemad seostasid traagiliste liiklusõnnetuste kasvu, millega kaasnes ohvrite hukkumispaikade tähistamine, liikluspolitsei töö puudulikkusega.

"Iga kuu viiendal päeval oleme seal käinud," räägib ema. Ülikoolis õppinud, kuid kodus talupidamist abistanud pojad sõitsid möödunud aasta 5. oktoobri varahommikul "Opeliga" Tallinna suunas, lastiks pealinna restoranile määratud seakered. Kurvides pärast Annat kihutas neile vastu Tallinna poolt tulnud "Subaru". Ehkki algul rääkinud politsei, et "Subaru" juht oli purjus, jäi paberitesse kirja, et kaine juht suigatas hetkeks. Kuidas kõik täpselt oli, jääb igavesti saladuseks, sest hukkusid kõik kolm noort meest, keda õnnetus tabas. (Väljaots; Kuller, 31.08.1998).

Traagiliste sündmuste tunnismärgid maanteede veeres toetavad omakorda jutupärimust.

Tragöödia, kus hukkus neli inimest, jääb juba seitsme aasta taha. Rahvasuu on hakanud rääkima Tartu kiirabiga juhtunud õnnetusest, ehkki tegelikult olid kaks Tartu arsti lihtsalt tuttava naise autos teel Tallinna. Nad kõik hukkusid. Vastu kihutanud purjus seltskonnast sai surma 16-aastane neiu, kelle sünnipäeva tähistatud. Tema mälestust pole kivisse raiutud (Väljaots; Kuller, 31.08.1998).

Mälestuskivid pannakse liiklusavariis hukkunutele, inimestele, kes ei olnud tekkinud tragöödias süüdlased, vaid ohvrid. Ka varasemast rahvatraditsioonist võib leida paralleele eelnimetatud käitumisega, kus kirjeldatakse süüta inimeste hukkumis-/hukkamispaikade tähistamist.

Kord tulnud venelased Aravetele mehi karistama. Talu nime pole teada. Peremees teinud õlut. Venelased tulnud sinna. Joonud ja pole teinud karistusest väljagi. Kui isu saanud otsa, öelnud, et peremees pangu end riidesse ja tulgu nendega ühes. Peremees pole aimanud midagi paha, arvas, et vallamaja ülekuulamine. Läinud välja, võtnud naabri talu peremehe ka kaasa. Jõudnud poole kilomeetri kaugusele, seotud mehed üks ühe ja teine teise telefoni posti külge ning lastud maha. Omaksed korjanud mehed ära ning teinud posti külge riste. Need ristid võivad praegugi sääl olla, kui postisid uuendatud ei ole. (1905. aasta tsaarivõimule vastuhakust osavõtjate karistamisest.) ERA II 220, 357/8 < Järva-Jaani khk.

Liiklusohvrite mälestuskivid sümboliseerivad kaasaegse tsivilisatsiooni ohtusid ning üksikindiviidi võimetust end nende eest kaitsta. Surm pole tänapäeval enam ainult peret või lähemat kogukonda puudutav, väikese sotsiaalse grupi sündmus. Traagilised liikluskatastroofid ja -õnnetused, mis kaasnevad tsivilisatsiooni hüvedega, puudutavad meedia vahendusel meid kõiki, kogu inimkonda. Nõnda, nagu inimkond muutub koos ajaga, kohandades vanu kombeid, traditsioone ja uskumusi vastavalt muutunud oludele, muutub ka inimeste suhe surma.

Matusekombestik on traditsiooniliselt konservatiivne. Endiselt jätkub suhtlemine lahkunud sugulastega erinevate kommete kaudu - kalmistupäevad, haudadel küünalde põletamine erinevatel kalendri- ja isiklikel tähtpäevadel jne., mis on elujõuline ja elavatele psühholoogiliselt vajalik tava.

Autor tänab Tartu Kultuurkapitali toetuse eest, mis võimaldas jäädvustada liiklusõnnetustes hukkunute mälestustähiseid Eesti maanteede ääres.

Kirjandus

Eisen, Matthias Johann 1996. Esivanemate ohverdamised. Tallinn.

Frazer, James George 1986. = Freizer, D. D. Zolotaja vetv. Moskva.

Gennep, Arnold van 1909. Les rites de passage. La Roche-sur-Yon.

Hennoste, Tiit 1999. Eesti-kesksete lehtede usaldusväärsus uudiste edastajana. Vikerkaar, nr. 1.

Honko, Lauri & Pentikäinen, Juha 1997. Kultuuriantropoloogia. Tallinn.

Kaalep, Tiina 1998. Surnuaiatee. Eesti Ekspress, 3. juuli.

Kõivupuu, Marju 1996. Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus. Mäetagused 1-2. Tartu. Vt. ka http://haldjas.folklore.ee/tagused.

Kõivupuu, Marju 1997. Ristipuud Lõuna-Eesti matusekombestikus. Akadeemia, nr. 1.

Lauristin, Marju 1999. Mis on muutunud Eesti meedias alates 1991. aastast? Vikerkaar, nr. 1.

Loorits, Oskar 1998. Liivi rahva usund I-III. Tartu.

Meri, Lennart 1998. Arvamus. Postimees, 17. november.

Paulson, Ivar 1997. Vana eesti rahvausk. Tartu.

Pentikäinen, Juha 1989. The Dead without Status. Nordic Folklore. Indiana.

Putting, Jaanus 1998. Paeorg: Estonia vrakk tuleb rahule jätta. Intervjuu Memento Estonia juhatuse esimehe Ander Paeoruga. Postimees, 17. november.

Päärt, Villu 1998. Hukkunute mälestuskivid peavad teeäärtest kaduma. Postimees, 13. august.

Sikk, Rein 1998. Mälestuskivide panijad omavolitsevad maanteel. Eesti Päevaleht, 28. september.

Sikk, Rein & Kook, Urmet & Saare, Anu 1998. Autojuhte hoiatavad sajad teeäärsed hauakivid. Eesti Päevaleht, 25. mai.

Tali, Agnes 1998. Mitte sambad ei sega liiklust, vaid hoopis teeäärsed puud. Kuller, 7. september.

Tänavsuu, Kai 1998. Mälestuskivid kooskõlastamata. Sõnumileht, 25. november.

Uustalu, Arvo 1999. Tartus range liikluspolitsei. Edasi, 26. jaanuar.

Väljaots, Jaan 1998. Haudadeta ristid. Maanteeamet käsib teeäärsed mälestuskivid ära koristada. Kuller, 31. august.

Väljaots, Jaan 1998. Murekivi koduaias. Kuller, 31. august.

Väljaots, Jaan 1998. Kas mälestuskivi on juhile ohtlik või mitte. Kuller, 31. august.