OMA TEADA HOITUD UNENÄGU

Esä saat ütel õdagul oma kats poiga magama ja ütel: "Pange te äste tähele, mes unen näete ja seletäge mulle omgu iluste ärä."
Omgu selet vanemb poig oma unenäo küll ärä, a nooremb es lausu sõnnagi. Esäl läits süda täis ja müis poisi soldanile kolme kopka iist ärä ja ütel ka, et ta tolle peräst poja ärä müip, et ta temäle unenäku ei ole ärä kõnelnu.
Soldan pidäs poisi kaits päivä endä man ja küsse sis: "Kõnela mulle nüid tuu unenägu õge ärä!"
A poiss ütel: "Õge tark! Ku ma esäle es kõnela, sis ma sulle ammuki ei kõnela!"
Soldanil läits süda täis, müis poisi ohvitserile kolme ruubli iist ärä ja ütel ka, mes iist esä poisi tälle ja temä jälle ohvitserile om müinu.
Ohvitser pidäs poissi kaits nädalit endä man ja küsse sis: "Kus'¹ tuu unenägu olli, mes sa esäle ega soldanile ärä es kõnela?"
Poiss koste: "Kui ma noile es kõnela, sis ma sulle ei kõnelagi!"
Ohvitseril läits süda täis ja müis poisi kolmekümne ruubli iist kindralile ärä.
Kindral pidäs tedä kaits kuud endä man nigu omma poiga ja ütel sis: "Nüid ole ää poiss ja ütle, mes sa tuukord unen näit, kui esä sinu ärä müis."
Poiss koste: "Taga paremb! Kui ma esäle es ütle, sis ma sulle ammuki ei ütle!"
Kindral pahasi2 ärä, müis poisi kolmesaa ruubli iist kuningale ärä ja ütel kah: "Tolleperäst müis esä ta soldanile, soldan ohvitserile ja ohvitser mulle, et ta näile es ütle, mes ta unen om nännu."
Kuningas pidas poissi kaits aastat nigu omma poiga endä man. A kuningal oll üits väega illus nuur tütar, kes poissi väega armastama nakas, ja poiss armast tedä kah.
Kate aasta peräst tegi kuningas suure pidu, kohe ta pallu suuri mehi kutse. Söögilavvan ütel ta poisile: "Nüid kõnela siin meile tuu unenägu ärä, mis iist esä sinu ärä müis."
"Kui ma nüid tõistele ei ole kõnelnu," koste poiss, "sis ma teile ammuki ei kõnela."
Sääl satte lavva päält midägi maha, kuningatütar kumard seda üles võtma, a poiss painut ka pää lavva ala ja and kuningatütrele suud.
Kuningas nägi toda, vihasi väega ärä ja lask poisi vangi panna. Sinna oles ta ka ärä lõpnu. Kes vaese perrä3 viil küsis? A kuningatütar käis teda salaja kaeman4 ja tõi tälle sinna süvvä.
Nüid johtu5, et ütel tõsel kuningal illus tütar olli, keda meie kuningatütre veli endäle naises tahtse saada. A toda es lupa esä muile anda kui tollele, kes nuu tüki läbi tiip, mes nõudas.
Kui nüid kuningatütar ütskõrd jälle vangikeldrede omma armukest kaema läits, sis kõnel ta tälle: "Ei tiiä, mes nüid saap? Minu vellele om kolm keppi saadetu, kõik ärä värvitu ja üte jämme6, et ta ärä ütles, kumb tüve ja kumb ladva ots om. Kes toda võip teedä?"
"Ooh, tuu om väike asi," ütel poiss, "rassemba tüki tuleva viil takast. Laske nuu kepi kõrgelt maha sadada: tüve ots om rassemb ja satap enne allapoole."
Tetti ka nii ja panti märgi külge: sii tüvi, tuu ladu7 ja saadeti kepi tagasi.
Õige!
Mõne päivä peräst kõnel kuningatütar jälle armukesele: "Nüid om kolm obest saadetu, kõik üte suuru ja ütesugutse ja minu veli piäp ärä ütlemä, kes kõge nooremb ja kes vanemb om. Kes toda võip teedä?"
"Oo, tuu om väike asi," ütel poiss, "rassemba tüki tuleva takast. Pange kolm anumat söögiga vällä ja laske obese sinna manu valla. Kõge vanemb om kõge targemb ja lätt kõge enne söögi manu, nooremb om rumalamb ja jääs perämätses8.
Tetti ka nii. Panti kolm anumat vällä ja lasti obese valla. Üts juusk õkva manu ja nakas süümä, tõne karas paar kõrd ümbretsõõri9 ja läts ka süümä, kolmas karas mitu tiiru, ennegu süümä läits. Panti märgi külge: see vanemb, tuu nooremb ja saadeti tagasi. Ja olli ka õige.
Mõni päiv läits müüdä, kuningatütar tull jälle armukese manu ja ütel: "Kats kõrd sa avitit küll, ei tiiä, mes nüüd saa? Kuus inemist om saadetu, kõik ütesugutsin rõivin ja meie piäme ärä ütlemä, kes näist meeste- ja kes naisterahvas om."
"Tuu om väike asi," ütel nuurmiis. "Na omma kõik pruut ja peigmiis. Kiitke putru ja pange kolm sõrmust sisse. Kui sis peigmiis sõrmusse levväp10, sis annap ta pruudile ja pruut panep sõrme."
Keedeti sis puder ja panti kolme anumaga lavva pääle ja saadeti võõra kuvvekeste süümä, a esi vahtseva kõrvalt, et kiäki es näe. Sääl näevä, üts süüjä võtap luskast sõrmusse, pühip lavva all puhtas ja annap tõse kätte; tuu panep sõrme. Kolmas levväp, tiip niisama ja annap nelländäle, viies levväp ja annap kuvvendale. Saadetas sis inemise tagasi - see pruut, tuu peigmiis - ja kõik om õige.
No sis saatse võõras kuningas sõna: "Nuurmiis om kotun küll kõik tüki läbi tennu, a nüid tulgu siiä liina11 ja teku siin kah!"
Sis läits kuningapoig sinna liina minemä.
Sõsar läits jälle armukese manu ja ütel: "Seeni olet sa küll tedä avitanu, a mes nüid tetä?"
"Ei ole viga," ütel nuurmiis, "lase minu siist vällä, küll ma tälle perrä lää."
Kuningatütar laskse salamahtu vangi vällä ja see läits kuningapoja perrä tõiste kuninga liina minemä. Tii veeren üten paigan kats miist kakliva kõvaste. Ta läits manu ja küsse: "Mes tüli teil om?"
"Meie esä kuuli12 ärä," selet tõne miis, "ja jätt meile üte teki ja kübärä peränduses. Neid tahap nüid tõne endäle ja tõne endäle saada, õiget kohtumõistjat ei ole meil konnegi13."
"Mes te tühjä närude peräst nii pallu tülitsede," ütel nuurmiis, "tõne võtku tõne asi ja kõik om valmis."
"Ja sa ei tiiä, misuke küpär ja misuke tekk sii om," selet tõne võõras. "Kes selle kübärä pähä panep, toda kiäki ei näe, ja kes selle teki pääl saisap ja ütlep: "Tekk, vii minnu sinna liina!" sis tekk viip ta üte kõrraga sinna, kohe14 ta tahap."
"Mina ole võõras," ütel poiss, "ja või teile õigust mõista, kui olete tuuga rahu."
"Oleme rahu!" ütliva tõse.
Poiss võtt sis kivi, visas räbästikku15 ja ütel: "Kes kivi kõge enne ärä levväp, tuu saap asja endäle."
Velle joosivi kivvi otsma, niikavva pand poiss kübärä pähä, aste teki pääle ja käsk tekil ennäst sinna lima viiä, kos tuu kuningas olli, kelle tütart tema kuninga poig naises tahtse saada.
Tekk viis ta silmäpilk sinna, sääl keris poiss teki kangli16 ala ja läits liina kaema.
Üten trahterin nägi ta ütstõiskümmend mängumiist mureliku näoga kuun istvat.
"Mes te nii mureliku olete?" küsse ta.
"Meie päämiis kuuli ärä," ütliva mängumehe, "nüid ei saa me kostki tõist päämiist!"
"Mina ole võõras," ütel poiss, "ja või te päämiis olla, kui tahate."
Mängjä olliva rahu, a poiss kiild neid ärä, et na kellekile ei tohi üteldä, kes päämiis om.
Sääl kutsuti na kuninga majja mängmä ja küsiti peräst mängmist, kes päämiis om, et temä kätte võis palka massa.
"Ei kiäki," ütlivä mehe.
"Kuis nii?" küssevä tõse. "Üts teie siäst om iks tõiste ülemb?"
"Me oleme kõik ülembä," kosteva mängjä.
A tõsekõse mõtliva: "Küll me kavalusega iks teedä saame, kes ülemb om," ja kutseva mängjä süümä. Lavva pääl olli katstõiskümmend taldrikku, a lavva takan ütsainus tuul. Söögiandja mõtliva: "Päämiis nüüd istup tooli pääle, tõse söövä saisu17," ja vahtsevä esi salaasi18.
A mängumehe saiva kavalusest aru. Edimäne iste tooli pääle, sei tüki aigo, saise sis üles ja lask tõse istu. Tõne, kolmas ja nelläs teivä niisama senigu perämätseni, nii et vahtja suguki es tiiä, kes päämiis om.
Sis panniva na ütte tarre magama, kos ütsainus säng olli ja ütstõiskümmend matti põrmandu pääl. Na mõtliva, et päämiis sängi eidäp ja tõse maan makava. A mängjä teivä niisama nigu söögilavva man: edimäne magas tükk aiga sängin, tulli sis maha ja ajas tõse sängi, tuu kolmanda ja nii edesi, senigu kõik läbi olliva.
Nii es saaki kiäki teedä, kes päämiis olli.
Kui nüid mängjä ütel päiväl jälle trahterin olliva, tulli kuningapoig ka sinna ja olli väega kurva näoga. Ta es tunne suguki poissi, kes tema manu läits ja kõnelama nakas: "Mis te nii väega murelik olete?"
"Mis sis," ütel kuningapoig uhkeste, "mes sa tost tahat? Ega sina minnu avitada ei või!"
"Kes tiid," koste poiss, "ma või ka mõndagi tükki ärä tetä; te võis19 mulle ommete üteldä, mes teil viga om."
Kuningapoig mõtel perrä ja kõnel poisile asja ärä ja ütel: "Ma piä ommen omgu kuningatütrele nisukese kängä20 tuuma, mis temä endäle jalga pand. Kost ma tiäs, kas ta nüid verevä21 vai kirivä22 pand? A kui kängä karvapäält nisukese ei ole, sis kaota ma oma pää."
"Ärge sedä pelläke23," ütel poiss, "sest ädäst või mina teid vällä avitada: mina ole ka vahepääl kängsepp. Mes lupate, kui ma teile ommen omgus nisuketse kängä tuu, nigu kuningatütrel jalan omma?"
"Mes ma lupa? Ma ei tiiä midägi lubada. Mes esi tahat?"
"Kirjuta kiri, et puul sinu esä kuningriiki mulle saap."
Kuningapoig mõtel: "Ennembi ma kaota puul kuningriiki kui pää", ja kirjut kirja.
Poiss läts siis vällä, pand tolle kübärä pähä, mis teda nägemädäs24 tegi, ja läits kuningalossi poole. Kui ta sinna sai, nägi ta säält ütte kängsepp-juuti vällä tulevat ja nahapuuti25 minevät. Temä kah takast perrä. Juut ost mitmasugust nahka, temä võtt ka peräst samma nahka niisama pallu (temä võtmist jo kiäki es näe).
Säält läits juut kodu, andse naha poiste kätte ja ütel: "Serätse26, serätse saapa olgu teil omgu varra valmis tettu," ja eidäs esi magama. Poiss eidäs ka niikavvas magama, kui selli saapa valmis teivä ja magama lätsivä. Siis võtt poiss saapa ärä, pand naha asemele ja näpist vanna juuti nõnast. Vanamiis virgus üles ja kai, ka27 saapa valmis. Selli makava, nahk viil lavva pääl liigutamada. Vanamiis tõmmas vihatselt küündrepuu28 ja jo selle tragima29: "Teie, raipe, lähäte magama, ei viisi tüüle nakata, a omgu oodap kuningatütar kängi!"
Selli vabandiva küll, et neil saapa jo valmis, a mes sa vabandat, kui nahk viil putmada lavva pääl!
"Et teil nüüd kängä õiges ajas valmis tettu olgu!" kärät vana juut ja selli pidivä jälle tüüd otsast alustama.
A poiss läits valmis saabastega kuningapoja manu ja ütel: "Kaege nüid, just serätse saapa omma kuningatütrel jalan."
Kuningapoig võtt saapa ja läts lossi pääle. Kuningatütar tulli vällä, vastse30 saapa jalan; kuningapoig pand oma kõrvale: üits kui üits.
Peräst tulli kuningapoig jälle trahteride ja olli murelik.
"Noh, mis te nüid jälle murelik olete," küsse poiss, "kas kängä es ole ütesugutse?"
"Kängä olliva õige küll," koste kuningapoig, "a mes tost kasu om? Ma piä ommete pää kaotama: kost ma tiiä ommen nisukest kleiti tuvva, nigu kuningatütar sälgä panep?"
"Oh, sii om väike asi," ütel poiss. "Ma ole vahepääl rätsep kah; mes lupat, kui ma serätse kleidi tii?"
"Mes ma tiiä lubada? Mes esi tahat?"
"Kirjuta kiri, et ka tõine puul esä kuningriiki minu perält om."
Kuningapoig mõtel: "Ennemb ma kaota puul kuningriiki kui pää," ja kirjut kirja.
Poiss pand jälle kübärä pähä, et tedä kiäki ei näe, ja läits kuningalossi poole. Lossist tulli umblejapreili31 vällä ja läits suure rutuga puuti, kos ta mitmesugust rõivast ost. Poiss võtt ka todasamma rõivast niisama pallu ja läits preiliga üten preili kodu.
Preili and rõiva mamselide kätte ja selet ärä: "Seräne ja seräne kleit olgu ommen omgus varra valmis tettu," ja eidäs esi magama, a mamsli nakassiva tüüle, teivä kleidi valmis ja eidässivä kah magama. Sis võtt poiss kleidi, mähkse kokku, pand rõiva sinna asemele ja ajas preili üles. Tuukõne kai, et rõivas viil putmada, ja juusk küüste ja ambidega32 mamselide külge. Poiss nägemada kriipas vanna preilit ennäst, tuu mõtel, et mamselli vasto nakava, ja tegi põrgu kärä. Peräst, kui jo ärä olli väsinu, sis põrut: "Kaege, et teil om nüid kleit õiges ajas valmis tettu, kui ennembi es viisi pääle nakata!"
Poiss viis oma kleidi kuningapoja kätte ja ütel: "Just nisuketse kleidiga tulep kuningatütar ommen vällä."
Kuningpoig võtse kleidi, läits lossi pääle ja pandse kuningatütre kleidiga kõrvu: üits mes üits.
Peräst tulli kuningapoig trahteride ja olli jälle mureliku näoga.
"Mes nüid jälle nii muren olete," küsse poiss, "kas kleit es ole õige?"
"Kleit olli õige küll," koste kuningapoig, "mes tost abi, ma piä ommete pää kaotama! Ommenes piä ma serätse tsirgu33 kinni püidmä, nigu kuningatütrel om; kost ma tiiä, kas ta varb lase vai varesse vai mõne muu linnu võtap?"
"Sii om väike asi," ütel poiss, "mina ole vahepääl kütt ka ja või serätse linnu tuvva, a mes sa mulle tolle iist massad?"
"Mes ma enämb massa," ütel kuningapoig pahatselt, "mõlemba poole kuningriiki omma sulle jo ärä lubatu!"
"Noh, sul om kotun viil üits sõsar, kirjuta tuu ka mulle!"
Tuu olli kuningapojal väike asi kirjutada.
Poiss pand jälle mütsi pähä ja läits lossi poole. Sääl tulli kuningatütar vällä ja läits mere viirde suplema. Peräst suplemist käsk ta vanal supelusmaja vahil üte valge ani kinni püidä ja ütel sis vanamehele: "Sa olet vana miis, ei tiiä, kas ma sinnu enämb nätä saa, lupa ommist juussist üts näputäis mulle."
Kuningatütar tõmmas vanamehe pääst üte näputävve juussit, poiss tõmmas ka käpatävve ja läits sis, püidse niisamasugutse ani kinni nigu kuningatütrel olli, keitse34 vanamehe juussetutu pähä ja viis kuningapoja kätte.
Tõsel omgul, kui kuningapoig lossi pääle läits, tulli kuningatütar omast kambrest vällä, temä takan ani, vanamehe juusse tutt pään. Kuningapoig võtse korvist oma linnu vällä - serände samane ani, vanamehe juussetutt pään.
Nüid olli kuningas väimehega rahu ja sis tulliva pulma.
A poiss sais oma teki pääle ja ütel: "Vii minnu nüüd vangikotta tagasi!"
Tekk viis.
Pulma ajal lasti pallu vange vallale, noide siän olli ka meie poiss.
Kui ta vangist valla olli päsnu35, sis läits ta oma näruste rõivastega kuninga manu. Usseoitja36 es taha tedä küll sisse laske, a temä läits vägisi õkva37 söögilavva manu, pand kuningale oma kirja ette ja ütel:
"Kae, üts puul sinu riiki om mul, tõine puul sinu riiki om mul, ja su tütar om mul."
Kuningas vihastu ärä ja kärät:
"Kost sa nii kirja olet saanu?"
"Sinu oma poig and mulle!"
Kuningas küsse poja käest perrä ja tuu ütel: "Õige küll, mina anni, muidu oles ma oma pää kaotanu!"
Nüid es või kuningas enämb midägi parata, võtse poisi omale väimehes ja tegi ta kuningas ja saat oma poja äiäpapa manu riiki valitsema.
Ja sedä kõik olli poiss unen ette nännu. Oles ta muile oma unenäo ärä kõnelnu, sis ei oles ta midägi saanu.