KOLM SUPLEJAT NAISTERAHVAST

Üitskõrd kõnd üits kuningas oma vellega ilusade mõtsa ehitetun lustiaian, kon¹ mitmesugutse puu ja lilli kasviva. Nõnda kõnden saive na üte porilätte manu, kon villkopp2 veeren olle. Kuningas kai3 ja mõtel: "Minu tiidmisen es piä siin üttegi lätet olema ja nüid ommete om." Täl tulle kange joogijanu pääle, taht villkoppa võtta ja juua, aga kui ta tedä võtma läits, tagasi4 ta järest iist ärä. Kui kuningas tedä nõnda mitu kõrda püidnu olle, naksi5 ta viimäte kõnelama: "Muidu sa mitte juua ei saa, luba sii mulle, mes sul ilma tiidmädä kotu om."
Kuningas mõtel tükk aiga ja es levvä6 midägi, mes täl tiidmädä oles ollu. Ta lubas sedä, mes täl tiidmädä olle, sai nüid villkopa kätte ja jõi. Peräst juumist tulle täl äkki miilde, et poja ärä olle unetanu. Villkopp ütel viil: "Ommen tule ma sinu pojale perrä7," ja katte8 sis kõgen9 lättega, et aset konnegi10 es levvä. Kuningas tiis nüid küll, mes tä oma lubamisega olle tennu, läits kurva meelega kodu ja es näitä ennast kellekile.
Tõesel päeväl tulle vanatont kuningapojale perrä, võtt sälgä, viis kavvete11 üle mere üte jõe viirde. Sääl pand ta temä üte mahamurdenu puu pääle, kon tõene puu puullüngä kotal12 kasvi, istma ja ütel: "Kui sa süvvä tahat, sis koputa selle puu külgi," ja katte sis esi kui maa alla.
Kolm päivä, sii om kolm aastat olle sest ajast müüdä lännu, kui vanatont temä sinna olle toonu. Süvvä sai ta egä kõrd, kui ta tolle puu vasta koput, aga ta tüdisi viimäte sääl ütsindä ollen ärä. Ta kõnd mõtsa müüdä, ikk13 ja kaevas oma viletsuse üle. Sis ilmusi üits vanamiis tema manu, tuu ütel: "Ärä kurvasta, vaene poesike, küll sa pääset ka üitskõrd omast viletsusest. Ommen tuleva kolm naesterahvast siiä jõkke tsuplema, kaits paneva oma rõiva ütte, üits esierälde14, sis mine, aa tolle ame15, kes esierälde panep, sälgä, a ärä sa mitte näitä, et ame sinu sällän om, kui na ka sinu küll palleva16."
Tõese päevä tulleva kolm naesterahvast sinna tsuplema, kaits panniva rõiva ütte, üits esierälde. Ta läits, ai tolle amme, kes oma esierälde pand, sälgä. Peräst tsuplemist aeva kaits oma amme sälgä, kolmandama oma konnegi17. Näevä poesi sääl saisvat, paenassiva18 sis: "Näitä ommete, vast om sinu sällän." Ta näedäs vähä käisse värdle19 viird ja näi, kui tütrik joba amet sälgä ai. Tõese päevä niisamate kulles20 ta nende meelitämist, et küll vanamiis tedä opeman käis.
Kolmandama päevä ilmusi vanamiis temä manu ja ütel: "Täämbä21 kutsup peremiis sinu kodu, kolm naesterahvast, nu om temä tütre, tuleva jälle tsuplema. Kaits paneva oma amme ütte, üits esierälde, sis võta ja aa tolle ame, kes oma esierälde panep, sälgä, petku na sis, kudas na tahava, amet ärä sa mette näitä."
Tütre tulleva kolmekeste sinna, aeva rõiva maha, kaits panniva oma rõiva ütte, üits esierälde ja lätsivä tsuplema. Seeni kui na tsuplesiva, ai poiss tolle amme, kes oma esierälde pand, sälgä ja jäi uutma. Tsuplemast tullen aeva kaits oma amme sälgä, kolmandama oma konnegi. Asteva sis poesi manu, pallessiva ja meelitivä, et ta üits raasikegi amet oles näedänu, aga poiss es näitä es näitäga. Ta sai tolle tütriguga viimäte sõbras ja lätsivä sis seldsin kodu. Tuu tütrik es ole mitte vanatondi oma tütär, ta olle ka ristiinimene, kedä vanatont olle varastanu ja põrgude viinu.
Õdagu22 lask vanatont poesil endä poole tulla ja ütel: "Kolm päivä võid sa siin viil ilma tüüta logalda, aga kolmanda päevä õdagu tule siiä, sis taha ma sulle tüüd anda."
Nii päevä lätsivä poesil tütrigu seldsin lennun müüdä, kolmandama päevä õdak olle käen ja poiss läits vanatondi manu kullema, mes ta tälle tüüs23 annap.
"Nõh, nüid olet sa oma vedelemisega mul aiga külläld nahka pannu," kõnel tont toredal viisil, "vahel om sul ka vaja tühü24 nakata. Ommukus olgu kivisild sul üle järve tettu, kui sild valmis om, sis kutsu minu kaema."
Poiss läits tütrigu manu ja kõnel, mes tälle tüüs om antu. "Sina küll sedä silda valmis ei tii, jää siiä ja puhka, küll ma lää, tii tema valmis."
Tütrigul olle sild valmis, tulle tagasi, saat poesi silla manu ja ütel: "Kui kiäki sinu tüüd kitma tulep, sis võta tuu kivilahutusaamer25, kakka26 tälle õkva27 otsa ja mine sis ruttu, kutsu peremiist tüüd vasta võtma."
Poiss kõnnip ommuku silla man edesi-tagasi. Üits miis tulep sinna ja ütlep: "Küll om ää ja illus sild!" Vops, kakkap poiss suure aamrega matsu tälle keset otsa, lätt esi ruttu ja kutsup peremiist silda vasta võtma.
"Ah, ma tiiä esiki, et tä valmis om, pää om mul aige, tule õdagu, sis taha ma sulle tüüd opeta."
Poiss lätt õdagu kullema, mes tüüs tulep.
"Ommukus olgu sul mõts raotu28, kütis tettu ja õlu tettu."
Poiss lätt, kõnelap tütrigule, mes tälle tüüs om antu. "Sina sedä tüüd küll ärä ei tii, jää siiä ja puhka seeni, kui ma temä valmis tii."
Õlu olle valmis, tütrik tulle, saat poesi sinna ja ütel: "Aa tuu messi29 sekämise ark kuumas, kui kiäki sinu tüüd kitma tulep, sis lahka30 tälle õkva silmi vahele ja mine ruttu, kutsu peremiist tüüd vasta võtma."
Poesil olle ark kuumas aetu ja oodap, üits miis tulep ja ütlep: "Küll om ää ja makus õlu!" Vops, lahas poiss tälle argiga õkva silmi vahele ja läits esi ruttu peremiist kutsma tüüd vasta võtma.
"Ah, ma tiiä esiki, et tä valmis om, mul om silmi vahe väega aige, tule õdagu, sis taha ma sulle tüüd opeta."
Õdagu lätt poiss kullema, mes sis tüüs tulep.
"Ommenes31 om sul must täkk opeta!"
Ta lätt tütrigu manu, kõnelap, mes tälle tüüs om antu. "Must täkk om temä esi, nüid aa raudkang tulitses, pistä tälle kurku, aa sis päitse pähä, võta tuu kivilahutusaamer, karga sälgä ja pessä iks pähä tolle valge märgi pääle. Kui sa temäga kodu saat, vii talli ja kutsu sis peremiist ruttu kaema, et täkk opetu om."
Poiss läits, tei nõnda, kudas tütrik tedä opes, ai raudkange tulen kuumas, tsusas täkule kurku, ai päitse pähä, võtt kivilahutusaamre, karas sälgä ja kodas32 tälle pähä iks tolle valge märgi pääle. Nõnda juusk ta säitsme kuninga maa läbi, enne kui ta kodu jõus. Poiss viis tä talli ja kuts peremiist ruttu kaema, et täkk opetu om.
"Ah, ma tiiä esiki, et tä opetu om, mul pää irmus valutap, tule õdagu, sis taha ma sulle tüüd opeta!"
Poiss lätt õdagu tüüd otsma.
"Ommukus olgu sul nella tii arude päält katessa süldä pikk, katessakandiline palk ärä tuudu."
Poiss lätt tütrigu manu ja kõnelap, mes tälle tüüs om antu. Tütrik and tälle ütessät sugu jõurohtu, enne kui ta palgi perrä läits ja ütel: "Nüid mine, tuu tu palk ärä. Kui kiäki manu kitma tulep, sis lahka tälle palgiga keset päälage ja kutsu peremiist ruttu kaema, et palk ärä om tuudu."
Poiss sai palgiga kodu, miis tulep manu, ütlep: "Küll om ää ja illus palk!" Suure jõuga lahas poiss palgiga tälle õkva keset päälage ja kuts sis peremiist ruttu kaema, et palk ärä om tuudu.
"Ah, ma tiiä esiki, et tä ärä om tuudu, tule õdagu, sis saap nätä, mes ette tulep võtta! Minu tüü olet sa kõik oolega ärä tennu ja nüid om aig käen, konas sa naist piät võtma," kõnel vanatont õige mahedaste, "ommen tule sa siiä ja valitse33 üits minu tütärdest vällä."
Poiss läits tütrigu manu ja kõnel, et nüid naesevõtmine ette tulep. "Muedu sa minu ärä ei tunne," kõnel tütrik, "mul om räti nukk vähä korale34 poole kõrvale käänetu."
Ta lätt naist valitsema, kõik om nii üttemuudu rõivil, käevä üits tõesist läbi35 ja näo ka nii üttemuudu, et midägi aru ei saa.
"Nõ mihast36 sa tahat?" küsse tont.
"Sedä!"
"Oi, küll olet sa tark vai om sul mõni ää tark nõuandja? Mine pääle, tule ommen!"
Poiss lätt tütrigu manu, tuu ütlep: "Ommen ei tunne sa minu muialt, kärbläne tahap mulle silmä lennätä, sedä irmuta ma nõnarätiga."
Tõese päevä lätt poiss. Kõik nii üttemuudu, et midagi vahet ei või tetä.
"Nõ mihast sa tahat?"
"Sedä!"
"Oi, küll olet sa tark vai om sul mõni ää tark nõuandja? Mine pääle, tule ommen!"
Poiss lätt tütrigu manu, tuu kõnelap: "Muidu sa minu ärä ei tunne, ma oia kora jala kondsa vähä kõveride."
Ta lätt jälle naist valitsema, kõik nii üttemuudu ja ütepikutse ku varvaga37 lüüdu.
"Nõ mihast sa tahat?" küsse vanatont.
"Sedä!"
"Oi, küll olet sa tark vai om sul mõni ää tark nõuandja? Mine pääle, saap nätä, mes nüid ette võtame."
Ta lätt tütrigu manu, tuu kõnelap: "Nüid ei jää muud nõu üle, kui piäme pagema, ta tahap meid egäl moodul ärä ukata."
Tõese ommuku varra võtt tütrik oma nõnaräti, sülläs sisse, keit38 sõlme ette, visas sinna maha ja pagesiva sis minemä. Vanatont olle joba kolm päivä aiga sanna39 lasnu küttä ja läits sis neid vihtma kutsma, sülg kõnel tälle vasta nigu inimene konagi. Lask sis viil kolm päivä aiga sanna küttä, lätt kutsup sis neid vihtma, sülg kõnelap niisama kui ennegi. Nüid aemas ta, et peris ta om koheki süllänu ja sülg kõnelap. Ta saat õkva üte sulase neid taka aama.
Tütrik tuus40, et neid taka aeti, ja ütel: "Meid aetas taka, ole sina tsiakarjus ja mina tsiakari!"
Sulane läits kodu ja kõnel: "Muud es näe kui tsiakari ja karjus."
"Sa rummal, nusama na olliva, võtnu karjus vai kari kinni, sis oles na mõlemba käen olluva!" Käsk toda sulast kolm üüd-päivä nohelda ja saat tõese sulase neid taka aama.
Tütrik tuus, et neid taka aeti, ütel: "Meid aetas taka, ole sina kündjä, mina ärjä!"
Sulane läits kodu tagasi, kõnel, et muud ei ole nännu kui ärjä ja kündjä.
"Sa rummal, nusama na ollevagi, võtnu kündjä vai ärjä kinni, oles na käen olluvagi!" Käsk sis toda sulast kuus üüd-päivä nohelda ja läits esi neid taka aama. Mitma verstä takkast olle maa põrumist ja tuleki müdinät kuulda.
"Nüid tulep temä esi meid taka aama," ütel tütrik. "Mina ole järv ja sina ole parts41 järven!"
Vanatont sai järve viirde, näi partsi, karas õkva järve toda kinni püidmä. Küll tä mülläs nüid partsi püiden järve müüdä. Seeni vaieva järve perve iks kokku poole, nii kavva kui süld maad viil vahet olle, sis lõeva järve perve äkitselt kokku ja vana-tont olle otsan.
Na saeva nüid sinna liina42, kos selle poesi esä elli43. Sääl jäi tütrik alla liina ja poig läits oma esät teretämä. Enne kinnit viil tütrik: "Kui sa oma esä majja läät, ärä sa kellekile suud anna."
Esä majan teret ta ommi vanembit ja sõpru, aga suud es anna ta kellekile, sedä panniva kõik tähele, aga es julgeva tälle midägi lausu. Õdagu panti ta oma väikse velle manu makale44 ja olle talle une pääl suud annu. Ommuku es mäletä tä ommist ädäpäivist ei ka omast pruudist kõge vähämbät midägi.
Mõni aig olle sest müüdä lännu ja temäl vastne45 pruut valitsedu. Pulmapäeväl tulleva inimese kavvest46 ja lähiksest kokku, nende siän ilmusi ka temä vana pruut sinna. Kui ta tedä näi, tulleva tälle müüdälännu ädäpäevä kõik miilde, kudas ta põrgun olle ja kudas ta temäga säält viimäte tulema pääsnu.
"Sa olet küll minu ärä unetanu ja endäle tõese pruudi valitsenu, sest ei ole ka viga. Kui meie lavvan süümajal47 istume, sis küsi, kummas on paremb, kas kulunu kuld- vai vastne õpesõrmus."
Söögilavval iste ta kate pruudi vahel ja küsse pidulistelt: "Kummas om paremb, kas kulunu kuld- vai vastne õpesõrmus?"
"Kulunu kuldsõrmus om paremb kui vastne õpesõrmus," kosteti piduliste puuld.
Ta näedäs nüid oma kulunut kuldsõrmust, kõnel, kudas ta tedä olle saanu, ärä kaotanu ja nüid jälle leidnu.