USSI NAINE

Mustõ¹ oll ütel imäl-esäl kolm tütärd. Imä tahtsõ ummi2 ilosit tütrit õigõ pia mehele panda ja läts targa käest perrä3 küsümä, kunas ja kuis mu tütre mehele saava. Tark ütel: "Su vanõmba tütre saava perästpoolõ mehele, a kõigõ noorõmb saa õigõ pia siulõ4 mehele."
Tütärde imä pahasi5 targa pääle nii ar6, et ta tälle põrsavalgõtki7 ütlemise iist anna-as8 oll ka hinne9 päälegi väega pahanu, et sändse "tsordsi"10 mano11 sai mintüs12.
Ütel pääväl, kui tütrigu kolmõkese järve tsuklõma13 lätsi, oll kõigõ noorõmba näio rõivastõ pääle üts siug hinne kerinü, kes näiolõ husinaga14 siält vasta kõnõli: "Inne15 lää-äi16 ma su rõivastõ päält ar, kui lupa mullõ ar naases tulla."
Mis vaesõl näiol tetä? Pidi ar lubahama: kos sa alastõ läät? Tõõsõ sõsarõ panni rõiva sälgä, lätsi tarõ mano, kavvas17 timä sis vii seeh uut18? Lubas hädäga siulõ ar minnä, ja tuu vingõrd rõivastõ päält uustõ19 ar.
Kolmadal pääväl, kui muu kõik kotost ar olli lännü ja kõigõ noorõmb näio ütsindä kotoh20 pidi olõma, tull ka siug mõrsalõ21 perrä, võtt käe perrä22, ja näio pidi minemä.
Elli23 siu kotoh aastaga24 ar, oll siäl täl timäga illos tütär, viil pallo ilosap kui imä. Siul oll ka allmaa uma illos maja elämises, ja siäl sai timäst illos miis, ku siu kesta maha ai. Näio elli tõõsõ aastaga, oll tõõnõ tütär, ka väega illos, elli kolmada ja nelädä aastaga, oll kolmas tütär. Kõik ilmadu väega illosa ku vereva25 külega26 ubina27, targa ja mõistliku kõigipidi. Tütrikukõsõ naksi28 õks imäga kõnõlama ja timä käest küsütellemä: "Maamakõnõ, kõik käävä vanaesä-imä puul küläh, mii käu-ui29 kohegi30 - kas meil olõ-i31 vannaessä-immä, kohe32 kostõlõ33 minnä?"
Imä kostõ: "Tütrekese, teil om ka õks vanaesä ni34 vanaimä, a saa-ai35 tii kunagi sinnä kostõlõ, ma ka saa-ai inäp kunagi sinnä tagasi minnä, kost ma siiä tuudu olõ!" Nii kõnõldõh tulli imäle pisara silmä, ja latsõ naksi ka ikma36, eski37 tiiä-äs38, mille39. Mõnikõrd aeti jalki40 imä ja tütärde vaihõl41 säänest juttu edesi, koh42 imä jo latsilõ pikembalt kõnõlas, kuis päälmaa ka üts illos maa om, koh näide43 vanaesä-imä eläse. Tuust pääväst saani44 naksi tütre imäle kui uni pääle käümä: "Pallõ45 no õks, maamakõnõ, esä käest lupa, meil ka päältmaalõ vanaesä-imä poolõ kostõlõ minnä."
Kui siug kodo tull, pand naane tälle lastõ palvõ ette ja pallõl esi ka umalt puult: "Lupa no õks, kulla mehekene, minno ka ütskõrd kodo kostõlõ, jo ütesä46 aastaka aigu47, ku ma kotost ar tuudi; mul om ka jo väega ikäv, et vanõmbit inäp48 pallo aigu nätäki olõ-i saanu!"
Siug lubas. Sedämaid säeti kumbehe49 ja siug läts näid üle mere saatma: võtt ka kõik neläkese uma kühmä50 pääle ja sõud ku siug kunagi naase ja tütärdega üle mere. Oll ta nimä seolõ51 maalõ ar sõudnu, opas52 ta naasele: "Kui sa küläst ar tult53 ja mere viirde saat, sis laula siih54:
"Siuguvanni, viuguvanni,
panõ purjõ, lasõ laiva,
minkas55 üle mere minnä,
kullakõsil umma kodo!"
Sis tulõ ma siiä ja vii teid niisama kodo tagasi kui tõigi."
Tiid pite56 vanaesä-imä poolõ minneh karist57 imä tütrit väega, et naa vanaesä-imä nõudmise pääle midägi umast elost ei esäst kõnõlama ei piä. "Piäs naa vai kiäki muu küsümä, sis ülke58: meil om ka sääne sama elo ni esä ku siihki egälütel."
Esä-imäga sai väega rõõmsas, kui naa umma tütärd üle ütsä aastaga priskõlt ja tervelt kodo näi tulõvat. Naa olli tedä jo ammuki kuulus59 arvanu. Küsümiste pääle esä ku imä poolt, kos ta eläs ja kuis ta eläs, kostõ tütär lühkült60: "Elli õks mehel ma kah, a koh ma elli, sinnä saa-ai tii tulla."
Vanaesä võtt vanõmba tütretütre üskä61, läts vällä, pett62 ja küsse: "Tütrekene, ütle mullõ, määnes63 tii elo ja esä ka om."
Tütrikukõnõ kostõ: "Vanaesäkene, meil om ka sääne sama elo ni esä ku siihki egälütel."
Vanaesä võtt keskmädse tütretütre üskä, pett ja küsse: "Tütrekene, ütle mullõ, määnes tii elo ni esä ka om."
Lats kostõ: "Vanaesäkene, meil om ka sääne sama elo ni esä ku siihki egälütel."
Vanaesä võtt kõigõ noorõmba ja ullimba64 tütretütre üskä, vei65 vällä, meelüt66 ja küsse: "Tütrekene, ütle mullõ, määnes tii elo ja esä ka om."
Siäl pitsit tütrikukõnõ käekese ümbre vanaesä kaala67 kõvastõ kinni ja naas68 seletämä: "Vanaesäkene, maja om meil illos ellä, süvvä, juvva om meil ka kõikõ vinald69, a mii esä olõ-i joht70 sääne ku muil. Mii esä om üts suur siug. Ku väläst käämäst kodo tulõ, sis käu lauda pite vingõrdõh-vangõrdõh niigu7l anoma ja luidsa72 kolisõsõ73 õnnõ74. Mii maja om siäl väega kavvõdõh75, allmaa, kost mii esä meid mere viirde üles tõi, säält kõigil sälgä lask istu ja meid hulga, hulga maad üle mere seolõ maalõ tõi. Siäl pand ta mii maha ja opas imäle laulda:
"Siuguvanni, viuguvanni,
panõ purjõ, lasõ laiva,
minkas meil üle mere minnä,
kullakõsil umma kodo!"
Tuu laulu pääle lubas ta seolõ maalõ mere viirde tulla ja meid niisama säläga umma kodo tagasi viiä."
Vanamehel läts süä tulist viha täüs, et siug ümä tütre hinele76 naases oll petnü. Ta täüt ka püssä hõpõdsõ77 laadiga78 ar, läts tõõsõl pääväl mere viirde ja laul:
"Siuguvanni, viuguvanni,
panõ purjõ, lasõ laiva,
minkas üle mere minnä,
kullakõsil umma kodo!"
Esi79 tagasi80 puhma taadõ81 uutma. Lääki-is82 pallokõsõ83 aigu, tull ka suur siug, pää vii pääl pistü84, ja oiu85 viirde. Vanamiis tähend86 püssäga õkva87 pähä, üts klõmm! ja suurõst siust jää-äs88 muud perrä kui sinine lögä, mis merelainõhtõga sinnä-tännä lakja89 sai ohetus90.
Kui tütär nädäli-tõõsõ küläh ar oll olnu, läts ta ommi tütärdega kodo minemä. Kui ta mere viirde sai, jäi ta sinnä saisma ja laul:
"Siuguvanni, viuguvanni,
panõ purjõ, lasõ laiva,
minkas üle mere minnä,
kullakõsil umma kodo!"
Laul ja uut - ei midägi nätä ei kuulda. Laul tõist vuuri91 - midägi koh. Kõik kuih-kaih92. Laul kolmadat vuuri. Kõik niisama kui innegi. Sis sai imä arvu93, et siih sumbõ94 man95 om. Ta naas tütrilt nõudma: "A ku vaest96 tii kellegi97 mii esäst kõnõlnu olt98?"
Vanõmb vaband: "Kõnõla-as ma joht midägi; vanaesä võtt üskä, vei vällä, nõudsõ küll väega."
Keskmäne tütär vaband niisama.
Kõigõ noorõmb ütel: "Vanaesä võtt mu ka üskä, vei vällä, meelüt minno ja nõudsõ kõik, ja ma seledi tälle ka kõik ar, kos mii elä, kuis mii elä ja määnes mii esä om."
Siäl naas naane väega umma miist ikma ja murõhama99, kooni100 esi mere viirde kaharas kõos101 sai. Kõigõ vanõmba tütre pand ta ligi hinnäst mustas koorõs, keskmädse mustalõ koorõlõ pääle tohos, kõigõ noorõmba tütre kui suurõ süüdläse valgõ koorõ pääle liplõkõsõs102 värisemä.
Ja siäl naa omma nii parhillaki103.

1 muiste
2 oma
3 järele
4 ussile
5 pahanes
6 ära
7 põrsapekkigi
8 ei andnud
9 enda
10 nõia
11 juurde
12 mindud
13 suplema
14 susinaga
15 enne
16 ei lähe
17 kaua
18 ootab
19 urgu
20 kodus
21 mõrsjale
22 käe kõrvale
23 elas
24 aasta
25 punase
26 küljega
27 õunad
28 hakkasid
29 ei käi
30 kusagil
31 ei ole
32 kuhu
33 külla
34 ja
35 ei saa
36 nutma
37 isegi
38 ei teadnud
39 mispärast
40 jällegi
41 vahel
42 kus
43 nende
44 saadik
45 palu
46 üheksa
47 aastat aega
48 enam
49 kombesse, korda
50 turja
51 sellele
52 õpetas
53 tuled
54 siin
55 millega
56 mööda
57 manitses
58 öelge
59 surnuks
60 lühidalt
61 sülle
62 meelitas
63 missugune
64 rumalama
65 viis
66 meelitas
67 kaela
68 hakkas
69 villand, küllalt
70 mitte
71 nii kui
72 lusikad
73 kolisevad
74 aga
75 kaugel
76 endale
77 hõbedase
78 laenguga
79 ise
80 taganes
81 põõsa taha
82 ei läinudki
83 paljukest
84 püsti
85 ujus
86 sihtis
87 otse
88 ei jäänud
89 laiali
90 uhutud
91 voori, korda
92 vaikne
93 aru
94 pettus
95 juures
96 vahest
97 kellelegi
98 olete
99 muretsema
100 kuni
101 kaseks
102 liblekeseks
103 praegugi