KADUNUD MEES

Miis lät's kodovävvü¹ kosima. Puttu2 kahr3 vasta. No ütles: "Tere', miis! Koh4 sa' läät?"
"Ma' lää kodovävvü kosima."
Kahr ütles: "A no võta' minno."
"Sust ei saa' vaist5 kodovävvü."
"Saa k'ul'6." Lät's kahruga' kodo minemä. Kõik pelgäse' kahru ja murõhtasõ'7. A midägi' tetä' või-i'8.
No naksi'9 nimä saaju10 pidämä, ai' kõik umadsõ'11 kokko. Tul'l õtag12. Lät's sis mõrsja kosilasõga' magama. Mõrsja ei' toih13 kuigi' minnä' kahruga'. "Pangõ' vahi' ka pähütsehe14, tõsõ' vahi' jal'15 jalotsõhe16, kolmada' vahi' läve taadõ17!"
A kosilanõ ütles mõrsjalõ: "Käse' nuu' vahi' ar'18!"
No käs'k ar' läve takast ja jalotsõst, a pähütsehe jät't tuuvoori19. A kosilanõ ütel, et käse' nuu' vahi' ka ar' pähütsest. A mõrsja väega pelgäs: "Lasõ' näil maada'20 pääle tah21!"
Kosilanõ õks22 ütles: "Käse', käse' ar'!"
No käs'k ärä. Kosilanõ võt't kahrunaha vallalõ, visas säläst maaha – ol'l väega illos, ehtsä poiss.
No lätsi' hummogult23 tarrõ. Timä ütel mõrsjalõ: "Ar' sa' kellegi'24 ärä ülgü'25, et ma' naha päält maaha hiidi26. Sa' olõ' õks kurvalinõ."
Umadsõ' naksi' kõik küüsümä: "Kuis sa' timäga' maada' sai? Kuis ta sinno ar' süü-üs27?" A tuu mõrsja õks ütel ar' sõsarõlõ. Sõsar jal' ütel muilõ. Sis umadsõ' ütli', et kuis meele28 ka nätä' saas.
Tul'l jal' õtag. Umadsõ' ai' kivi' kuumas, virahuti'29 kõlgussõhe30 nulka31. Kosilanõ ja mõrsja lätsi' jal' magama. Nigu visas naha kivve pääle, ni arki'32 palli33 - tsärähti34 õnnõ35. No ütles sis kosilanõ mõrsjalõ: "No hüväkene käeh, pristkene peoh. Ku su' keelekene es kär'ss36 ja sa' ar' ütli, no lää ma' ar'. Sis inne37 saa-ai'38 mu' kätte, ku kolm paari ravvatsit39 saapit ja kolm ravvast keppi ar' kulutat ja kolm kullast ubinat40 ar' ürät41." Lät's kosilanõ umma tiid. Mõrsja lät's tarrõ, väega ikk42, õt mis ti' mullõ sääntse pahandusõ teit.
Pan'd sis mõrsja ravvadsõ' saapa' jalga, võtt raudkepi kätte ja ubinakõsõ peio43 - ja lät's minemä. Lät's, lät's nikavva ku lät's, kaes44 - pääväkene jo mari-madalakõsõh45, jo jumalõhe minekil46. Saapa' olli' jo ar' kakõnu'47, kepp ar' kulunu' ni upin ar' süüd48. A koheki'49 üüsest 50 minnä' olõ-õi'51. Kaes, ni kaes - üt's tarõkõnõ lätt hanijala pääl ümbre52. Tuu ütles:
Tarõkõnõ, tarõkõnõ,
mõtsa poolõ peräga',
mu' poolõ lävega'!
Jäi tarõkõnõ saisma. Timä lät's sis tarrõ. Tarõh vana paabakõnõ54 prääditäs55: vasinõ56 vokk, vasinõ lang, vasinõ kuutsliki'57 pääl. Ta lätt tarrõ: "Vanaimäkene, kas üüses ka võõdas58?" Tuu vasinõ paaba ütel torrõhõhe59: "Üümaia säläga' kannõta-i'60. Üüsest õks võta."
Tul'l hummog61, pan'd sis vahtsõ'62 saapa' jalga, vahtsõ kepi kätte ja vahtsõ ubina ürrä'63. Lät's jal' minemä. Lätt, lätt, ku kaes - päiv jo otsani' jumalõhe minemäh. Saapa' ar' kakõnu', kepikõnõ ar' kulunu', ubinakõnõ ar' süüd. Kohki' olõ-õi' tarõkõist. Kohes no läät üümajalõ? Kaes - tarõkõnõ lätt jal' pääle hanijala pääl ümbre. Timä jal' ütles, väega armahe64 ütles:
"Tarõkõnõ, tarõkõnõ,
mõtsa poolõ peräga',
mu' poolõ lävega'!"
Jäi tarõkõnõ saisma. Lätt timä tarrõ. Kaes - paabakõnõ prääditäs: hõpõnõ vokk, hõpõnõ lang, hõpõnõ puul ni hõpõnõ kuutsliki' pääl. Ütles: "Vanaimäkene, kas üümajja ka' võõdas?" Tuu paabakõnõ ütles jo oigõppa65: "Üümaia kannõta-ai' säläga'. Üüsest õks võta."
Tul'l hummog. Mõs'k66 suukõsõ ar', pan'd jo perämädse'67 saapa' jalga, kepi kätte ja naas68 jo perämäst ubinat süümä. No lätt jal'. Päiv jälki' minekil jal', saapakõsõ' jo katski, kepikõnõ ar' kulunu', ubinakõnõ süüd. Olõ-õi'69 määnestki70 talokõist näta'. Lätt ja ikk. Lätt - päiv jo jumalihe minekil. Kaes - tarõkõnõ jal' lätt hanijala pääl ümbre. Timä jal' ütles:
"Tarõkõnõ, tarõkõnõ,
mõtsa poolõ peräga',
mu' poolõ lävega'!"
Tarõkõnõ saisma. Lätt jo tarrõ, kaes - paabakõnõ keträs: kullanõ vokk, kullanõ kuutsli pääl, kullanõ puul ni kullanõ langki' pääl. Ütles: "Vanaimäkene, kas üüses ka võtat?" A tuu vanaimäkene ütel ilosahe71: "Võta k'ul', tütrekene. Üümaia kanna-ai' kiäki' säläga'."
Sääl ol'l üüd. Tul'l hummog. Saapa' kakudu', kepp kulutõt, ubina' süüdü' - miist ei olõ' viil kohki'. Ik'k ilmaväega72. Mõs'k suu ar', võt't nõnaräti karmanist73 vällä, nakas suud pühkmä. Vanaimä ütles: "Kost su' kätte mu' poja nõnarätt om saanu'?" Timä kõnõlas uma elolugu kõik ar'a vanaimäle. Vanaimä tõi verevä74 poolõga' ubina umast kirstust, an'd umalõ minijäle kätte, pan'd nõnaräti sisse. Ja ütles: "Mine' sinnä' iu75 viirde, sääl lõika' sa' seo upin lahki76 - ja sinnä saa mõisakõnõ! Sis sinnä tulõva' mehe' iu viirde hobõsit juutma. Sis sa' ütle, ku mehe' küüsüse' mõisat osta'. õt... Sa' ütle', et ma' taha-ai' midägi' muud, ku ütes üüs mõisa peremiist maada'77."
Lät's ka' sinnä iu viirde, laot' nõnaräti lak'ka78, pan'd ubina pääle, lahas ubina lahki79 - sai väega illos mõisa. Kaes, ku tulõva' mõisapoisi' hobõsit juutma iu viirde. Tulõ', no: "Müü' seo mõisa meele!" küüsüse' hobõsõjuutja'. A timä ütles: "Ma muud ei taha', toogõ' mullõ ütest üüst mõisa peremiist maada'!" Tul'l ka mõisa peremiis. Ol'l vaelussõrmus80 sõrmõh - ja tundsõ uma mehe ar'. Ka'81, siis sai uma mehe kätte. Sis om jutuski'82 otsah. Ma' käve83 minevaastaga kos'tmah84 sääl.