VANAPAGAN KOSIMAS

Ütekõrra elänu jälle ütel kotal¹ talutüdär ja vaenelaits. Talutüdär ollu kuri ja uhke ja mait, aga vaenelaits ollu ää söämega, alandlik ja virk. Egaüits armastanu vaestlast, aga talutüdärd ei ole kennigi2 võinu silmä otsan nätä. Vaenelaits pidänu kik majatallituse tallitama ütsinda ja saanu selle eest riielda päälegi viil. Talutüdär põõnanu mud'u3 magamist ja ei ole näppugi töösse pistänu; õhtu minnu kanadega magama, sigadega tõusunu ülesse.
Ütekõrra saanu vaenelaits vanapagana Antsuga kokku ja kaevanu sellele oma ädä. Ants kullelnu4 asjaluu järgi ja õpenu: "Tuleva puul'ba5, ku sa jälle ütsinda vihtma lääd, tule ma üte saksaga sanna manu. Sii saks tahab siu võtta, aga sia-i6 tohi vastu panna. Luba temäle minnä. Ku sa ärä oled vihtunu ja nakat rõõvise panema, sõs oleme meie sääl. Ärä pane mitte enne kedägi rõõvast sel'gä, küll me toome sulle kik vastse7! Aga sa piad ütsi8 küskmä ja ütsi tema laskma [joosta], et rohkemb aiga lääss! Mud'u, ku sa ruttu valmis ehid, viib ta su ärä! Kae9 senikaua viitä, ku kukk laulab, sõs oled tast pääsnu ja küll sõs näed, mis om. Pia meelen, mih10 ma su õpessi! Sii tuleb siu õnnesse!"
Ants kõnel' sedä ja läits jälle oma tiid. Vaenelaits mõtel järgi, mis sii küll piass olema, lubas sõski nõnda tetä, ku Ants õpes'. "Ega mu elu alvemase enämb ei lää, ku ta prilla11 siin om, saab must mih must saab!"
Puul'ba õhtu lätsive kik vihtma. Ann (vaeselatse nimi oli Ann) korist nõusit, uht' luskit, lakut'12 koeri ja raamen'd13 oma raamendamist ikki nagu kunagi, seni ku tõise sanna mant ärä tulive. Sõs sai alla13a viil aiga sanna minnä.
Sannan viht' ennäst ärä, mõs'k14 pää puhtase ja nakas' rõõvise panema, ku nel'lä obesa tõld läve ette sõit' ku tirab. Ann ois15 ennäst varju ja üits küs'k: "Anneke, nutike, kas oled valmis?"
"Vihtunu ole küll, aga ei ole amet16," vastas's Ann.
"Joose, Ants,
karga, Ants,
tuu Annele amet!"
oli ääl' väl'län kuulda ja ku madsin17 pis't Ants vinnama, amet tuuma. Tüki aa peräst tuli Ants ammega ja an'd Anne kätte.
"Puhtast siidist," vaadas's Ann amet jo nakas's sel'gä aama.
"Ehi, Ann,
eeri, Ann,
saa vaest18 valmis!"
oli jälle ääl' taga läve kuulda.
"Ei ole öökest19," ütel jälle Ann.
"Joose, Ants,
karga, Ants,
tuu Annele öökest!"
kuuldi väl'läst. Ants läits ja tuli tüki aa peräst ööksega tagasi. Ööke oli puhtast kullast, kalli kivi nii säräsive mud'u sehen.
"Ehi, Ann,
eeri, Ann,
saa vaest valmis!"
oli jälle väl'läst kuulda.
"Ei ole körti ümmer aada," ütel Ann.
"Joose, Ants,
karga, Ants,
tuu Annele körti!"
kuuldi väl'läst. Tuudi kört, jälle siidist ja sammatist, et las olla. Ann nakas's körti sel'gä aama, jälle ütel üits:
"Ehi, Ann,
eeri, Ann,
saa vaest valmis!"
oli jälle väl'läst kuulda. Ütsi las'k Ann kik endäle kätte kanda, kuldkengä ka viil, ikki et aiga kuke poole aada. Ku kuldkengä, mis ta ka ütsi tuua las'k, jalan olive, as't Ann sannast väl'lä. Aga miande Ann? Valmis mis valmis kunigatüdär, võtta ega jättä!
"Tule, Ann,
istu, Ann,
aig lõpeb otsa!"
ütel ääl' tõllast.
"Ei ole kuldpakku jalge all, ei saa mud'u tõlda," ütel Ann.
"Joose, Ants,
karga, Ants,
tuu Annele kuldpakk jalge ala,"
ütel jälle tõllast ja Ants pani vinnama. Tüki aa peräst tuli pakuga tagasi ja pani tõlla kõrva maha. Ääl' tõllast ütel jälle:
"Tule, Ann,
istu, Ann,
aig lõpeb otsa!"
Ann as't tõise jalaga paku pääle joba, ku kukk laul' ja saks ja tõld katteve20 ku tina tuhka nende silmist. Ann jäi oma kalliste rõõvidega, tõine jalg kuldpaku pääl, imelden21 maha. Mis nüid muud ku pakk kan'lase ja mäele. Tõise es taha enämb kennigi tundagi Anne, nõnda ilus oli ta, ja kigil oli ää miil, et ta nüid rikas om, ku na kik kuulda saive, kudas lugu oli ollu. Nüid es ole tal vaia talu enamb tiini ja tõise koogutusi22 kuulda. Annel endäl oli ka ää miil.
Talutüdär aga pani puha tähele, kudas lugu oli ollu, ja lubas ka kaeda23, ek saab viil ilusama ja kallima. "Ku sellele närule joba siatse rõõva anti, mis sõs mia viil massa," mõtel ta ega päev ja uut' puul'bat.
Puul'ba tuli. Tõise lätsive puha vihtma, temä-s24 lää. Ku kik mäel olive, läits temä ütsinda. Vaevalt et ta vihtu sai, ku ka tõld vuraden läve ette sõit'.
"Kas oled valmis?" küs'k ka ääl' tõllast.
"Ei ole kallit rõõvit, siidiamet ega kuldöökest ega kallist körti ega kuldkengi," ütel talutüdär.
"Säh, aa sel'gä ja ole kär'm," ütel väl'län ja visas's üle läve nutsaku sanna. Talutüdär võt't rõõva ja ai sel'gä. Olive küll ka ilusa, siatsesama ku Annel.
"Nüid ma ole tast ikki jälle ette," mõtel esi ja as't väl'lä. Tõlla us's25 oli valla ja talutüdär läits kohe tõlda sissi. Nõnda ku ta tõllan oli, kat'te tõld üten tõisega ku maa ala, ja kadunu täembä päeväni.
Annest aga sai perenaine ja eläb täembä päeväni, ku ta-i ole ärä koolu.