SEENEKUNINGAS

Üks kuningas old kord metsas jahi pial, leind ühe suure ja ilusa siene, taht koeo praeks viia. Siene all old üks vaksapikkune vanamies, küindrapikkune abe suus ja süllapikkune kepp kääs. Kuningas jätt siene sinnapaika, viind vanamehe koeo ja pand keldresse kinni ja taht kui ilmaimet teistele näidata.
Kuninga veike poeg mängind ja loopind õue pial palli. Eks pall ole viimaks iireaugust alla vanamehe juure keldresse läind. Poiss küsind palli kätte, aga vanamies põle and, ööld:
"Lase mind siit välja, siis annan palli kätte."
"Keldre uks on lukkus ja võti ema taskus, kuda ma sind siit välja lasen!" ööld kuningapoeg ja akand palli kahju kandes aledaste nutma.
"Sa mine nuttes tuppa, siis võtab ema sind sülle ja sa näpsa siis võti ema taskust salaja ää ja tule lase mind välja," õpetand vanamies.
Poiss läind kua kohe tuhatnelja nuttes tuppa. Ema võtt teise sülle ja akand vaigistama, aga poeg varastand võtme, läind natukese aa pärast õue ja last vanamehe keldrest lahti. Vanamies and palli kätte ja õpetand:
"Nüid mine tuppa ja akka jälle nutma, ja kui ema sind sülle võtab, siis pane võti tasku tagasi, aga oea, et sa seda kellegille ei ütle. Kui sul aga eluilmas miski äda piaks olema, siis mõtle minu piale. Ma olen sienekuningas." Seda üteldes kadund vanamies ää.
Kuningapoeg pand võtmed vanamehe õpetuse järel ema tasku tagasi ja akand jälle palli mängima.
Kuningas kutsund köik ümberkaudsed kuningad ja suured ülemad kokku ja luband neile vaksapikkust vanamiest kui ilmaimet näidata, kellel küindrapikkune abe suus ja süllapikkune kepp kääs.
Võerad tuld kõik kutsutud aal kokku. Kuningas läind vanamiest välja tooma - ei vanamiest ollagi! Võerad pahandand kuninga piale, miks ta neid nõnna narrind, ja kuningal enesel old äbi silmad täis, aga mine võta viel kinni - mis läind, sie läind!
Poeg põle kua asja kellegille riakind, enne kui meheks soand, siis tunnistand ülesse, et tema sie vanamehe lahtilaskja old, ja arvand, et isa sellepärast änam ei pahanda. Kuningas aga vihastand irmsaste, põle teda änam oma poeakski võtt ega taale muud vara luband kui ühe ratsaobuse ja ühe ülema tiendriks. Kihutand ta lossist välja ja ööld, et ta ilmaski änam tagasi ei tohi tulla.
Kuningapoeg sõit jo tüki moad ja mõlemail tuld kange joomajänu kätte. Viimaks soand ühe sügava kaevu juure, kus küll vett old, aga mitte kedagi nõu, kuda vett kätte soaks. Ädaga võtt nad ooste rihmad ja päitsed, jätkand kokku ja last siis teineteist kaevu jooma.
Esteks last kuningapoeg ülema alla, sie joond jänu otsa, tuld välja ja last siis kuningapoea jooma. Ülem oli aga väga paha inime, pidand kurja nõu ja ööld kuningapoeale:
"Vannu nüid, et sina mo tiender oled ja mina kuningapoeg ja et sa ennast änam ilmaski kuningapoeaks ei ütle, siis ma tõmman so välja, muidu jätan kaevu."
Ädaga põle kuningapoeal muud nõu old kui vandund. Ülem tõmmand ta välja, pand kuningapoea riided oma selga ja and oma riided kuningapoeale, nõnnasamati vahetand obused kua ää ja läind siis jälle edasi.
Mõne aa pärast soand nad ühe võera riiki, läind kuninga juure ja pakkund endid tienistusse. Kuningas võtt vale kuningapoea oma kõige suuremaks nõuandjaks, aga õige kuningapoea pand vääülemaks, nagu ülem ennegi oli. Endine ülem põle aga õiged kuningapoega vielgi rahule jätt, sest ta kart, et pettus kudagi välja tuleb, ja kaevand ta piale ühtepuhku, et ta nisuke ja nisuke nurjatu on ja kuninga tiendriks ega vääülemaks ei kõlba, ja loot, et kuningas teda lahti laseb.
Et õige kuningapoeg väga ilusa näoga mies old, põle kuningas teda just ää aand, muudkui alandand ia tüki ja pand ta talliülemaks, viimaks koguni oostekarjatseks.
Old üks pühapäine pää. Kuningapoeg old oostekarjas, istund kivi otsas, nutt kibedaste ja kurt:
"Oh ma õnnetu küll! Nää, kelle pärast ma pidin isast ää põlatud soama - va vaksapikkuse vanamehe pärast! Eks ma oleks kodu võind kuningapoeg olla!"
Korraga tuld vaksapikkune vanamies sialtsamast kivi alt välja ja küsind, mis ta nutab.
"Miks ma ei nuta!" kost kuningapoeg. "Et ma sind ükskord keldrest lahti laskin, aas isa mind ää ja ma pian nüid kallil pühapääval siin oostekarjas olema!"
"Ää nuta ühti, tule mo vanema tütrelle võeraks," vaigistand vanamies.
"Aga kus ma nõnnakauaks obused jätan?"
"Ää karda, ei nie lähe kuskille," ööld vanamies ja tõst kivi ülesse, kust alt suur trepp moa sisse läind. Vanamies läind ise ies ja käskind kuningapoega järel tulla.
Läind seltsis alla, soand ühe vasklossi juure. Üks ütlemata ilus tidruk tuld, võtt kuningapoea kääst kinni, viind tuppa ja ööld:
"Suur tänu, et sa mo isa vangist piastsid, ma olen sienekuninga vanem tütar. Miks sa meid ennem voatama ei tuld?" Siis toodud taale igasugu äid toitusi ette, mis ta viimaks isakodu söönd, ja rõemustud igamoodi nõnna, et õhta imeruttu kätte tuld. Ää minnes and sienekuningas kuningapoeale ühe vaskvile ja ööld:
"Võta sie kingiks. Kui sa seda vilistad, on so ies silmapilk vaskobune ja vaskriided vaskmõegaga. Kui sa nie riided selga ja mõega vööle paned ja vaskobuse selga istud, võid sa iga vaendlase vasta minna."
Tütar kinkind ühe laudlina ja ööld:
"Olgu sie minu poolt mälestuseks. Kui sa selle lina laiali laotad, on ta kohe roogasi täis ja neli mängimiest mängivad sulle sööma aal viel ilusaid tükkisi." Siis võtt ta kuningapoea kääst kinni ja viind ta kivi juure välja. Obused old sial iluste alles ja kuningapoeg aand teised koeo. Vile ja laudlina pand ta ää ega põle neid õpetust mööda tarvitand ega neid asjakski arvand.
Teine pühapää nutt ta jälle endist viisi kivi otsas, old sienekuninga kingid ja võeraks käimise oopis ää unustand ja kurt:
"Oh ma õnnetu! Nää, kelle pärast ma pidin isast ää põlatud soama, va vaksapikkuse vanamehe pärast! Eks ma oleks kodu võind kuningapoeg olla!"
Korraga tuld vanamies jälle kivi alt välja ja küsind, mis ta nutab.
"Miks ma ei nuta," kost kuningapoeg, "sinu pärast aas isa mind ää, ja ma pian nüid kallil pühapääval oostekarjas olema!"
"Ää nuta ühti, tule mo keskmise tütrelle võeraks!"
"Aga kus ma nõnnakauaks obused jätan?"
"Ää karda, ei nie lähe kuskille," ööld vanamies ja tõst nagu esimesel korralgi kivi ülesse ja läind kuningapoeaga seltsis trepist alla moa sisse, nõnnakaua kui ühe õbelossi juure.
"Sie on mo keskmise tütre loss," ööld sienekuningas ja käskind teist aga sisse minna. Ukse paku all tuld viel ilusam tidruk vasta kui enne, võtt kuningapoea kääst kinni ja ööld:
"Suur tänu, et sa mo isa vangist piastsid! Aga miks sa meid enne voatama ei tuld? Ma olen sienekuninga keskmine tütar."
Siis toodud taale igasugu äid toitusi ette, mis ta isakodu küll kuuld, aga ilmaski söönd põle old, ja rõemustud teist igamoodi, nõnna et õhta viel kärmemini kui mineval korral vanema õe lossis kätte tuld. Ää minnes and sienekuningas kuningapoeale ühe õbevile ja ööld:
"Võta sie omale kingiks. Kui sa seda vilistad, on so ies õbeobune ja õberiided õbemõegaga. Kui sa nie riided selga ja mõega vööle paned ja obuse selga istud, võid sa iga vaendlase vasta minna."
Tütar kinkind ühe laudlina ja ööld:
"Võta sie minu poolt mälestuseks. Kui sa lina laiali laotad, on ta igasugu roogasi täis ja kaksteistkümme mängimiest mängivad sulle sööma aal ilusaid tükkisi." Siis võtt ta kuningapoea kääst [kinni] ja viind ta kivi juure välja. Obused old sial iluste alles ja kuningapoeg aand nad koeo. Kingitud asjad pand ta küll ää, aga põle neid asjakski arvand.
Kolmas pühapää nutt ta jälle kivi otsas ega põle sienekuninga kingitusi ega võeraks käimist änam mieleski old. Kurt ikka ühtemoodi:
"Oh ma õnnetu! Nää, kelle pärast ma nüid oostekarjane pian olema, va vaksapikkuse vanamehe pärast! Eks ta oleks võind keldresse jääda ja ma kuningapoeg olla!"
Eks vaksapikkune vanamies ole jällegi kivi alt välja tuld ja küsind, mis ta nutab.
"Miks ma ei nuta, ma pian sinu pärast nüid kallil pühapääval oostekarjas olema!"
"Ää nuta ühti, tule mo noorema tütrelle võeraks," ööld vanamies ja viind kuningapoea jälle kivi alt trepist alla. Soand ühe kuldlossi juure.
"Sie ongi mo noorema tütre loss, mine aga sisse," käskind vanamies. Ukse paku all tuld tidruk vasta, ilusam kui enne mõlemal korral, võtt kuningapoea kääst kinni ja ööld:
"Ole terve, et sa mo isa piastsid ja meid ükskord ommeti voatama tulid. Ma olen sienekuninga noorem tütar."
Siis toodud taale kõikisugu nii äid toitusi ette, mis ta enne ilmas kuuld ega näind põle old, ja rõemustud teda igamoodi, nõnna et õhta kohe kätte tuld. Ää minnes and sienekuningas kuningapoeale ühe kuldvile ja ööld:
"Võta sie kingiks. Kui sa seda vilistad, on so ies kuldobune, kuldriided ja kuldmõek. Kui sa nie riided selga ja mõega vööle paned ja obuse selga istud, võid sa iga vaendlast ää võita."
Tütar kinkind ühe laudlina ja ööld:
"Olgu sie minu poolt mälestuseks. Kui sa ta laiali laotad, on ta roogasi täis ja kakskümmend neli mängimiest mängivad sulle sööma aal viel ilusaid tükkisi."
Siis võtt ta kuningapoea kääst kinni ja viind ta kivi juure välja. Obused old sial iluste alles ja kuningapoeg aand nad koeo. Kingitud asjad pand ta ää, aga põle neist kedagi lugu pidand.
Mõne pääva pärast tuld järvest üks irmus suur kolme piaga lendav madu välja, nõund kuningatütart omale söögiks ja ähvardand, kui kolme pääva sies tütart järve jaare^l ei tooda, terve kuningriigi ää ukata.
Kuningatütar nutt ja pand ennast leinariidesse, aga kuningas and tiada, et kes tema tütre piastab ja mao maha lööb, soab tütre omale ja pärast kuninga surma kuningriigi viel koasavaraks kua. Siis viind ta tütre järve kaldalle ja seist terve sõeavääga juures.
Kuningapoeg näind oostekarjas, et sõeavägi kõik sõeariistadega järve poole läheb, ja küsind ühe soldati kääst, kus sie vägi ommeti piaks minema.
Soldat riakind, et nõnnak-nõnnak asi on, et kuningatütart kolme piaga lendava maole söögiks viiakse ja sõeavägi maoga sõdida tahab ja et kuningas tütre sellele on luband, kes ta mao kääst piastab ja mao maha lööb, ja pärast oma surma viel kuningriigi kua.
Kuningapoeal tuld sienekuninga kingid miele, läind koeo, võtt vaskvile ja vilistand.
Kohe old tema ies vaskobune sadulas valmis ja vaskriided ja -mõek kua. Kärmeste pand ta riided selga, mõega vööle, üpand obuselle selga ja kihutand sõeavää juure. Sial teretand ta kuningast ja palund luba õnne katsuda, kas ta madu tappa ja tütart piasta jõuaks. Kuningas and ia mielega luba ja kuningapoeg sõit tütre juure, kes üksi järvekaldal istund ja nutt, ja ööld, et ta teda piasta tahab.
"Oh armas noormies," ööld kuningatütar, "mikspärast meie mõlemad piame otsa soama? Ega sina madu ikka tappa ei jõua. Parem oea oma elu ja lase mind üksi surra!"
"Surm mõlemalle ehk elu mõlemalle, aga tagasi ma ei pööra," kost kuningapoeg ja tõmmand mõega vöölt kätte. Madu tuld suure kohina ja pahinaga järvest välja kuningapoea ette ja küsind:
"Noh, kuningapoeg, koerakutsikas, kelle iest sa siis ige2 minu vasta taplema tuled?"
"Iseenese ja kuningatütre iest," vastand kuningapoeg julgeste, löönd vaskmõegaga mao piad otsast maha ja tapp ta ää. Siis võtt ta piad ja kieled, pand suure kivi alla ja kivi piale tagasi. Siis sõit ta kuninga juure, üind:
"Madu on tapetud, tütar on piastetud ja minu töö on tehtud!" ja kihutand ise tuhatnelja minema. Küll üind kuningas viel takka ja käskind kinni pidada, aga vaskmies kadund kui tuul.
Vaskrüitlist vaskobusega riagitud igal pool, aga kes ta oli, põle kiegi tiand. Kuningapoeg aga läind oostetalli, eit sinna magama ja magand kolm pääva ühe joonega. Teised pidand küll aru, mis lugu sie ommeti on, et ta nõnna kaua magab, ja käind küll ülesse aamas, aga ei tõuse ega tõuse, enne kui neljandel pääval läind jälle oostekarja.
Läind mõni pää mööda, järvest tuld uus (tõine) kuue piaga madu välja, nõund jälle kuningatütart omale söögiks ja ähvardand, kui kolme pääva sies tütart järve jaare ei tooda, kuningriigi puhas kõik ää äävitada. Kuningatütar nutt ja pand ennast leinariidesse, aga kuningas and tiada, et vaskrüitel, kes tütre esimest korda ää piastis, ää kadus, ja et kes nüid tütre teist korda kuue piaga mao kääst piastab ja mao maha lööb, tütre omale soab ja pärast kuninga surma kuningriigi kua. Siis viind ta tütre järve kaldalle ja jäänd sõeavääga valvama.
Kuningapoeg old oostekarjas, näind, et sõeavägi sõeariistadega järve poole läind, ja küsind ühe soldati kääst, kus sie vägi jälle piaks minema.
Soldat riakind, et nõnnak-nõnnak lugu on, et järvest nüid kuue piaga madu välja tuld ja kuningatütart sellele söögiks viiakse ja sõeavägi maoga sõdima läheb ja et kuningas tütre sellele on luband, kes teda mao kääst piastab ja mao maha lööb, ja viel pärast oma surma kuningriigi kua sellele on luband.
Kuningapoeg joost kärmeste koeo, võtt sienekuninga kingitud õbevile ja vilistand.
Silmapilk old sadulas õbeobune sial ja õberiided ja -mõek kua. Ruttu pand ta riided selga, mõega vööle, üpand obuselle selga ja kihutand sõeavää juure. Sial teretand ta kuningast ja küsind luba õnne katsuda, kas ta madu tappa ja tütart piasta jõuab. Kuningas luband ia mielega, aga õberüitel sõit järve kaldalle tütre juure, kes sial jälle üksipäini istund ja nutt, ja ööld, et ta teda piasta tahab.
"Oh armas noormies," ööld tütar, "mikspärast meie mõlemad piame otsa soama? Madu sina ommeti tappa ei jõua. Parem oea oma elu ja lase mind üksi surra."
"Surm mõlemalle ehk elu mõlemalle, aga tagasi ma ei lähe!" kost kuningapoeg ja tõmmand mõega tuppest. Madu tuldki parajaste suure kohina ja mühinaga järvest välja ja küsind:
"Noh, kuningapoeg, koerakutsikas, kelle iest sa siis ige minu vasta välja tuled?"
"Iseenese ja kuningatütre iest," vastand kuningapoeg julgeste ja läind mao kallale. Soand kolm piad otsast ää löönd, akand ramm otsa soama. Ruttu sõit ta mõne sammu tagasi, laodand sienekuninga vanema tütre kingitud laudlina obuse selgas lahti ja sie old kohe söökisi täis ja neli pillimiest mängind viel ilusaid tükkisi. Madu jäänd pillimängi kuulama ja kuningapoeg söönd sel aal kõhu täis. Siis tormand ta uue jõuga mao kallale, raiund kolm piad viel otsast ää ja löönd mao maha. Siis pand ta piad ja kieled suure kivi alla ja kivi jälle tagasi piale. Selle piale sõit ta kuninga juure ja üind jällegi:
"Madu on tapetud, tütar on piastetud ja minu töö on tehtud!" ja kihutand minema. Küll käskind kuningas väge teda kinni pidada ja karjund ise takka, aga rüitel kadund kui tuul.
Õberüitlist õbeobusega riagitud igal pool, aga kes ta ise oli, põle kiegi tiand. Kuningapoeg aga läind koeo, eit oostetalli magama ja magand kuus pääva ühtelugu. Küll pidand teised kõik arud ää ja kaevand jo kuningalle, et oostekarjane aga jälle magab, ja kuningas last teist igamoodi äratada, aga mies põle enne liigutandki, kui seitsmendel pääval läind jälle oostekarja.
Eks selle järel ole järvest viel suurem ja irmsam kaheteistkümne piaga lendav madu välja tuld, nõund kuningatütart omale söögiks ja ähvardand, kui tütart kolme pääva sies temale söögiks järve kaldalle ei tooda, terve kuningriigi lagedaks laastada. Kuningatütar nutt ja pand ennast leinariidesse, aga kuningas kuulutand ümberringi, et vaskja õberüitel mõlemad kadund on ja tütart jälle maole söögiks viiakse. Kes aga tütre piasta ja mao maha lüia jõuab, soab tütre omale ja pärast kuninga surma kuningriigi kua.
Kuningatütar viidud järve kaldalle ja kuningas jäänd sinna ligidalle sõeavääga ootama. Kuningapoeg old oostekarjas, voadand, sõeavägi läheb jällegi sõeariistadega järve poole. Küsind ühe soldati kääst, mis sial siis täna piaks olema.
Soldat riakind, et sedak-sedakviisi asi on, et järvest nüid kaheteistkümne piaga lendav madu välja tuld, kellele kuningatütart kolmat korda söögiks viiakse, ja vägi nüid maoga sõdima läheb. Kuningas on tütre sellele naeseks luband ja pärast oma surma kuningriigi viel kua, kes ta mao kääst piastab ja. mao maha lööb.
Kuningapoeg joost koeo, võtt kuldvile ja vilistand, kohe old kuldobune sadulas valmis, kuldriided ja -mõek kua. Ruttu pand ta kuldriided selga, kuldmõega vööle, karand kuldobuselle selga ja kihutand sõeavää juure. Sial teretand ta kuningast ja küsind luba õnne katsuda, kas ta tütart piasta ja madu maha lüia jäksab. Kuningas and ia mielega luba ja kuningapoeg sõit tütre juure, kes nuttes järve kaldal istund, ja ööld, et ta teda piasta tahab.
"Oh armas noormies," ööld kuningatütar, "miks me ilmaaegu mõlemad otsa soame? Seda irmust madu sina ikka surmata ei jõua. Parem oea oma elu ja lase mind üksi taale söögiks soada!"
"Surm mõlemalle ehk elu mõlemalle, aga tagasi ma ei lähe," kost kuldrüitel ja tõmmand mõega välja. Madu tuldki kua irmsa kohina ja noorskamisega järvest välja ja küsind:
"Noh, kuningapoeg, koerakutsikas, kelle iest sa siis ige nõnna julgeste minu vasta tuled?"
"Iseenese ja kuningatütre iest," kost kuningapoeg ja tormand mao kallale. Löönd kolm piad ige õlpsaste otsast maha, siis taht ramm lõppeda. Ruttu sõit ta natuke moad tagasi, laodand sienekuninga keskmise tütre kingitud laudlina laiali (obuse selgas) ja sie old kohe igasugu söökisi täis ja kaksteistkümme mängimiest mängind nõnna ilusaid tükkisi et kuula aga. Madu jäänd kua mängi kuulama ja kuningapoeg söönd selle aeaga kõhu täis. Siis karand ta uue jõuga mao kallale ja löönd veel kolm piad otsast ää, aga madu soand kuningapoega natuke kroabata ja kriipind ta kää veriseks. Ruttu pand ta pillimehed mängima ja kihutand ise kuningatütre juure. Sie sidund oma ninarätikuga vere kinni ja siis läind kuningapoeg ja löönd mao piad kõik otsast maha. Siis matt ta piad ja kieled jälle kivi alla maha, sõit kuninga juure ja üind:
"Madu on tapetud, tütar on piastetud ja minu töö on tehtud!" ja pand jälle tuhatnelja minema. Küll karjund kuningas takka, küll joost vägi järele, aga kuldrüitel kadund kui tuul.
Küll imestud ja riagitud vahvast kuldrüitlist igal pool, aga kes ta ise oli, kust ta tuli ja kuhu ta kadus, põle kiegi tiand. Kuldrüitel vöi kuningapoeg läind aga oostetalli ja magand sial kaksteistkümme pääva ühe puhuga.
Kuningatütar old nüid täieste piastetud, aga piastjad põle kuskilt leitud. Küll otsitud kuninga käsu järel kõik kohad ää, aga kuldrüitlid põle kuskil old. Eks vale kuningapoeg ole aga soldatid oma nõusse meelitand ja ööld, et tema sie kuningatütre piastja on. Kuningas jäänd pärast kua uskuma, mõeld jo pulmapääva ää ja and tütrelle kõva käsu ennast sellek-sellek päävaks laulatusele valmis panna: piastja on leitud.
Selle aaga pietud kuningapoea kallal kõik arud ää ja kaevatud jo kuningalle, et oostekarjane kui kott jo mitu pääva ühtelugu magab. Kuningas last teist igamoodi äratada, aga ta põle enne tõust kui kolmeteistkümnemal pääval, siis läind ta rohuaeda, laodand sial sienekuninga noorema tütre kingitud laudlina lahti, akand sööma ja kakskümmend neli mängimiest mängind juures.
Sie old just pulmapää lauba. Kuningatütar läind rohuaeda kõndima ja nutt sial, et ta nüid vasta tahtmist piab teisele minema, kes tema piastja ei ole. Sial kuuld ta pilli ialt, läind ligemalle ja näind, et oostekarjane sial lina pial kõiksugu kallid toitusi söönd ja kakskümmend neli pillimiest viel juures mängind.
Kärmeste läind ta isa juure ja ööld, et ta õige piastja paergu aedas sööb ja kakskümmend neli pillimiest juures mängivad. Kuningas läind voatama ja näind, et sie kiski teine põle old kui oostekarjane, ja küsind, kas taal miski märki on, et ta kuningatütre piastja on.
Kuningapoeg vilistand korra kuldvilega ja kuldobune kuldriiete ja -mõegaga old sial. Kohe pand ta kuldriided selga, kuldmõega vööle, istund kuldobuselle selga ja ööld:
"Eks ma ei ole siesama kuldrüitel, aga kui nie märgid viel ei aita, siis võin madude päid ja kielesi näidata, mis asja tõeks tievad, et ma kua vask- ja õberüitel olin ja kõik kolm madu tapsin. Las aga nüid sie, kes ennast minu asemel tütre piastjaks kiidab, kua miski märki näidata."
Vale kuningapoeal põle küll kedagi märki näidata old, aga kuldrüitel läind kuningaga järve jaare ja võtt madude piad ja kieled kivi alt välja. Siis riakind ta kuningalle kõik ülesse, et sie, kes ennast kuningapoea ütleb olema, sugugi kuningapoeg ei ole, aga tema sie on, ja mikspärast isa teda ää aand ja kuda ülem teda tie pial vägise vanduma pand ja tema obuse ja riided ää vahetand.
Kuninga süda soand irmus täis ja last vale kuningapoea kurja tio ja vale palgaks ühte sügava kaevu visata, aga õige kuningapoea võtt ta kohe oma väimeheks ja riigi pärijaks ja lepitand ta oma isaga kua viel ää, nõnna et ta viimaks mõlemad riigid omale soand.